Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee XV Pleenumi materjale 5450005261

Citation preview

JN

6615

.A98 K6322 1989

University of Virginia Library JN;6615;.A98; K6322; 1989 Eestimaa Kommunistliku Partei ALD

CX 002 605 683

University ofVirginia Libraries

EESTIMAA

KOMMUNISTLIKU

PARTEI

KESKKOMITEE

XV

PLEENUMI

materjale

EKP KK XV PLEENUMI MATERJALE

1. september 1989

EESTIMAA

KOMMUNISTLIKU

PARTEI

KESKKOMITEE

XV

PLEENUMI

materjale

1. september 1989

R TALLINN «EESTI RAAMAT» 1989

3KP (E) E45

Avaldatud ETA materjalide põhjal

JN

6615

A98 K6322 1989

E

0803010400-484 TL- 11-89 901 (15)-89

ISBN 5-450-00526-1

Kirjastus «Eesti Raamat» , 1989

1. septembril toimus Tallinnas Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee XV pleenum. Pleenumi avas EKP Keskkomitee esimene sekretär V. Väljas , kes teadmiste päeva puhul pöördus südamlike tervitussõnadega meie noorsoo ja tema kasvatajate poole. Pleenumist osavõtjad kinnitasid järgmise päevakorra: 1. Eestimaa Kommunistliku Partei ülesannetest poliitilise olu korra stabiliseerimisel vabariigis. 2. Organisatsioonilised küsimused. Ettekande päevakorra esimeses küsimuses tegi V. Väljas. Seejärel alustati läbirääkimisi. Sõna võtsid partei Tallinna linnakomitee esimene sekretär E.-A. Sillari, Sillamäe Keemia Metallurgia Tootmiskoondise Ehitus-Montaaživalitsuse kaadriosa konna ülem G. Rastegajev, partei Viljandi rajoonikomitee esimene sekretär J. Allik, Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees A. Rüütel , partei Tallinna Kalinini rajoonikomitee esimene sekre tär B. Julegin, Eesti Kunstnike Liidu juhatuse esimees E. Põld roos, Eesti Teaduste Akadeemia president K. Rebane, partei Pärnu rajoonikomitte esimene sekretär J. Raidla, Kohtla - Järve sovhoosi brigadir V. Boitsova, Eesti Kirjanike Liidu juhatuse esimees V. Beekman, partei Tallinna Mererajooni komitee esimene sekre tär A. Gussev, koondise « Norma>>> parteikomitee sekretär H.-M. Ulvik, EKP Keskkomitee sekretär M. Titma, Eesti Mere laevanduse ülema asetäitja N. Ivanov, ajalehe « Rahva Hääl » toi metaja T. Leito, partei Kohtla -Järve linnakomitee esimene sek retär N. Zahharov, Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees: I. Toome, EKP Keskkomitee sektorijuhataja A. Ingerman, partei Tartu linnakomitee esimene sekretär T. Laak, partei Tallinna linnakomitee teine sekretär P. Panfilov, Eesti Teaduste Akadee mia presidendi asetäitja A. Vellamaa. Lõppsõnaga esines V. Väljas . Võeti vastu EKP Keskkomitee pleenumi otsus « EKP ülesanne test poliitilise situatsiooni stabiliseerimisel vabariigis» . Otsuses toetatakse EKP Keskkomitee esimese sekretäri V. Väl jase ettekande põhiseisukohti ning EKP Keskkomitee büroo pöör dumist seoses NLKP Keskkomitee avaldusega « Olukorrast Nõu kogude Balti vabariikides » . Rõhutatakse , et EKP Keskkomitee XI ja sellele järgnenud pleenumite poolt väljatöötatud kurss jääb muutmatuks. Ühtlasi seatakse parteiorganisatsiooni ette 5

konkreetsed ülesanded vikus.

realiseerimaks

EKP poliitikat lähitule

Seejärel asuti arutama organisatsioonilisi küsimusi. Seoses pensionile minekuga ja isikliku avaldusega vabastati EKP Keskkomitee sekretäri, büroo liikme ja EKP Keskkomitee agraarpoliitika komisjoni esimehe kohustest A.-B. Upsi. Seoses isikliku avaldusega vabastati EKP Keskkomitee büroo liikme kohustest M. Pedak. Seoses isikliku avaldusega vabastati EKP Keskkomitee büroo liikmekandidaadi kohustest A. Soidla. EKP Keskkomitee liikme kohustest vabastati seoses isikliku avaldu sega J. Barsukov. EKP Keskkomitee liikmeks koopteeriti, EKP Keskkomitee sekretäriks ja büroo liikmeks valiti ning kinnitati EKP Kesk komitee agraarpoliitika komisjoni esimeheks A. Väli . EKP Kesk komitee liikmeks koopteeriti ja EKP Keskkomitee büroo liikmeks valiti J. Allik. EKP Keskkomitee büroo liikmekandidaadiks valiti E. Tšerevaško. EKP Keskkomitee liikmekandidaadist viidi EKP Keskkomitee liikmeks üle G. Smirnov. EKP Keskkomitee liikme teks koopteeriti B. Julegin, T. Laak, V. Malkovski, J. Raidla ja O. Saveli. EKP Keskkomitee riigi ja õiguse osakonna juhatajaks kinnitati H. Eller. Sellega oli EKP Keskkomitee XV pleenumi päevakord ammen datud ning pleenum kuulutati lõppenuks. (ETA)

EKP

ÜLESANNETEST

SITUATSIOONI

POLIITILISE

STABILISEERIMISEL

VABARIIGIS

EKP KESKKOMITEE ESIMESE SEKRETÄRI V. VÄLJASE ETTEKANNE Seltsimehed! Lubage mul oma ettekandes põgusalt peatuda meie vabariigis praeguseks väljakujunenud ühiskondlik-poliitilisel olukorral, mil lele ootame teilt ka omapoolseid seisukohavõtte. Pleenumi kokkukutsumise otseseks ajendiks oli teatavasti NLKP Keskkomitee avaldus «Olukorrast Nõukogude Balti vaba riikides», mille suhtes peame täna üheskoos välja töötama oma suhtumise ja tegevusplaani . Seda parteilist dokumenti arutas k. a. 28. augustil EKP Keskkomitee büroo, mille seisukohtadega esi nesin samal päeval ETV- s ja ER-s, seesama EKP KK büroo pöör dumine Eestimaa elanike poole avaldati ajakirjanduses. 29. augus til kohtus Keskkomitee büroo linna- ja rajoonikomiteede esimeste sekretäridega, kus samuti oli kõne all eelpoolnimetatud doku ment. Seda dokumenti on arutanud juba paljud parteiorganisat sioonid, ühiskondlikud organisatsioonid , loomingulised liidud , Teaduste Akadeemia, kõrgkoolid , ühiskondlike liikumiste juha tused, on vastu võetud dokumente, milles avaldatakse oma seisu kohti. Kuid lubage mul olukorra analüüsi alustada veidi kaugemalt. Kõigepealt tuleks rõhutada, et ei ole põhimõtteliselt õige vaa delda Eestimaal toimuvaid protsesse isoleeritult perestroika üldi sest käigust NSV Liidus. Kahtlemata on igal vabariigil, igal piir konnal oma eripära, kuid see, milleni perestroika käigus on jõu tud või ollakse jõudmas, on paljuski ühine. Ühised on võimalu sed uue ühiskonna loomiseks, mis perestroika meie kõigi ees on avanud, ühised on ka paljud raskused , millele uutmisliikumine põrkub. Ja ühine on veel üks , järjest selgemini avalduv joon rahvusvabariikides omandavad nii poliitilised, sotsiaalsed kui ideoloogilised probleemid väga sageli rahvusliku varjundi. Nii ka meil.

7

Kui vaadata tagasi, siis 1988. a. kuum suvi tähistas eestlaste rahvusliku eneseteadvuse järsku tõusu. Tunnetanud uutmisega kaasnevat võimalust vabaks rahvuslikuks arenguks, püüdis eesti rahvas selgusele jõuda iseendas, oma muredes ja probleemides, oma saatuses. Seda võiks nimetada ka selginemise perioodiks, mil kõiki kannustas vajadus selgeks rääkida need mureküsimu sed, millest eelnenud aastakümnetel oli tulnud valusalt vaikida. Rahvas tundis vabanemisrõõmu, tunnetas end kui rahvust. Samal ajal oli enamik Eestimaa teistest rahvustest elanikke NLKP XIX parteikonverentsi eel valmis toetama ning ka toetas EKP ja vaba riigi juhtkonna tegevust. Tuletagem meelde kasvõi EKP Kesk komitee XI pleenumit, mil esmakordselt fikseeriti vabariigi par teiorganisatsiooni praegune poliitiline kurss. Kas oli sellele too kord vastuseis, kas puhkesid protestimiitingud ja streigid? Ei, midagi taolist ei olnud . Kui me täna mõtleme tagasi 1988. aastale, võime küsida: kas see oli rahvuslik ärkamine ? Arvan, et oli , sest liikumine polnud suunatud ühegi teise rahvuse vastu ning, mis peatähtis , kogu liikumist konsolideeris positiivne programm ― idee vabariigi majanduslikust iseseisvusest, Eesti NSV isemajan damisest . Vaadakem aga samadele protsessidele ka teisest vaatenurgast. Kuidas kõik tundus neile inimestele, kes ei kuulu eesti rahva hulka? Kas oli kõik üheselt mõistetav? Vabariigi põhirahvust haaranud suur optimism, rahvusprobleemide domineerimine jättis mitte-eesti elanikkonna alanud sotsiaalsest pöördest paljuski kõr vale. Kõrvaletõrjutuse tunnet süvendas veelgi erikeelsete info kanalite kooskõlastamata tegevus, olukord , kus eestikeelne aja kirjandus läks üha kaugemale ja kaugemale, venekeelne aga ei suutnud, osalt ka ei püüdnudki toimuvat adekvaatselt peegeldada ning mõtestada . Me teame, et suurem osa mitte -eesti elanikkon nast ei suuda keelebarjääri tõttu jälgida eestikeelset pressi, TV-d, raadiot. Nii hakkas venekeelse elanikkonna seas tekkima eba kindluse tunne, ei kujunenud selget arusaamist sellest, mis toi mub, mida taotletakse, kuidas seda kõike mõista. Adekvaatse informatsiooni puudumine andis üha rohkem ruumi suusõnalisele teabele, ehk otse välja öeldes ―――― mitmesugustele kuuldustele . Vajalikku tuge ei pakkunud ka poliitiline selgitustöö . Ütleme sõnaselgelt: vabariigi parteiorganisatsiooni ideelis-poliitilises töös oli sel perioodil ja on ka praegu suuri vajakajäämisi. Tollal käivitunud negatiivne protsess - eesti- ja venekeelse kogukonna kasvav teineteisest võõrdumine süvenes kogu järg neva perioodi jooksul. Võime öelda ka nii , et kui XI pleenumi ajal oli võib-olla väike grupp selliseid inimesi , kes püüdsid plee numi seisukohtadest välja lugeda mingit allteksti, mida seal tege likult ei olnud , siis praegu teame, millise eelarvamusega on haka tud suhtuma viimastel aegadel esitatud seaduseelnõudesse ja dokumentidesse , sealhulgas ka parteilistesse. ** *

Kuigi NLKP Keskkomitee avaldus on otseselt seotud 23. augus til Balti liiduvabariikides asetleidnud sündmustega, oli poliitiline olukord vabariigis terav juba varem ning saavutas kõrgseisu liidu ettevõtteid haaranud poliitilise streigi ajal. Selle situatsiooni tin gis rida asjaolusid . NSV Liidu rahvasaadikute kongress ja Ülemnõukogu IME-t aktsepteeriv otsus viis praktiliselt uude faasi nii perestroika meelsete kui ka konservatiivsete jõudude konsolideerumise kogu NSV Liidus. Olukorras, kus konservatiivsed jõud olid aetud ummikseisu tõdemusega, et NSV Liidu Ülemnõukogus tunnista takse vastuvõetavaks kõik Balti liiduvabariikide perestroikakursi olulisemad teetähised ― suveräänsus, enesemääramine, suhtu mine MRP-sse ja IME- sse , tunnetasid nad, et vastupidi nende lootustele leida endale tuge keskvõimult, asus NSVL Ülemnõu kogu kaitsma vabariikide suveräänsust, rahvuste enesemääramise printsiipi selle leninlikus tähenduses. Konservatiivselt meelesta tud jõud hakkasid vabariigis toimuvat uuendusprotsessi sageli tõlgendama vähemusrahvuste diskrimineerimisena. Paraku oli sellel nii Eestis kui Baltikumis kujunenud ka märkimisväärne sotsiaalne baas. Me jäime kahjuks hiljaks mittepõliselanike eba kindlustunde teravuse ja sügavuse tunnetamisega, nende kaasa misega seaduseprojektide ettevalmistamisse. Sellises situatsioonis muutus Eesti NSV Ülemnõukogu poolt arutatav kohalike nõukogude valimisseadus viimaseks veetilgaks, mis mitte-eestlaste ebakindlustundekarika täis ajas. Tuleb tun nistada ka seda, et enne kõiki Eestimaa elanikke ühendava koda kondsuse seaduse vastuvõtmist oli selline samm küllaltki ris kantne. Kuid konflikti oli mõistlike kompromisside teel võimalik ennetada. Sellisele teele asuski Eesti NSV Ülemnõukogu , katkes tades istungjärgu grupi rahvasaadikute ettepanekul. Istungjärgu katkestamine ja kompromissi otsimine oli igati õige ja oleks võimaldanud rahulikult jõuda juba käegakatsutava lahenduseni. Kuid streigikomiteed ei tunnetanud tegelikke võima lusi ning alustasid poliitilist streiki, mis viis olukorra teravnemi sele ning radikaalsetele nõudmistele mõlemalt poolt. Sellises situatsioonis ei tegutsenud küllaldase järjekindlusega ka ENSV Ülemnõukogu Presiidium ja redaktsioonikomisjon , kes ei suutnud kindlaks jääda varasemale tasakaalukale seisukohale, mis oleks võinud märgatavalt stabiliseerida olukorda. Järgnenud uus streigilaine teravdas olukorda veelgi ning poliitilisi vigu tuli mõlemalt poolt. Oligi tekkinud poliitiline kriis. Demokraatlikus maailmas on poliitilised streigid viimaseks abi nõuks enne destruktiivsete vahendite kasutamist. Oma äärmus likkusega ei aita nad kunagi leida kompromisse või konstruktiiv seid lahendusi , pigem ajavad ummikusse ning tingivad olukor rale ebaadekvaatseid lahendusi. Neid tuleb harva ette ning pide vas streigiähvarduses on võimatu tulevikku ehitada. Seepärast

9

on demokraatlikus ühiskonnas poliitika ja majandus teineteisest eraldatud . Streiki rakendatakse reeglina vaid majanduses. Teisalt tuleb tunnistada, et ka ENSV Ülemnõukogu Presiidium, võttes vastu oma 10. augusti otsuse, tegi ilmse valearvestuse. Olukorda, kus vastuvõetud valimisseaduse paiksuspiirang jättis teatava hulga viimastel aastatel Eestisse elama asunuist ilma valimisõigusest, tõlgendati NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumis kui NSV Liidu kodanikuõiguste piiramist. Kompetentsuse tsen sust passiivse valimisõiguse osas mõisteti kui rahvuslikku tsen sust. Ka lääne ühiskondlik arvamus hakkas Eesti NSV kohaliku nõukogu valimisseadust kritiseerima. Soodsa pinnase lõid selleks tendentslikud artiklid ja intervjuud välisinfokanaleis. Sellises, ühelt poolt keerulises, teisalt aga keevalises situatsioo nis kujunes Eesti kogu Nõukogude Liidu perestroika elluviimise sõlmpunktiks. Paraku levis üle kogu Nõukogude Liidu hulgali selt ka ühekülgset ning poliitiliselt läbikaalumatut informatsiooni , mis pingete lõdvenemise ja mõistliku dialoogi leidmise asemel hoopis süvendas vastasseisu. Kõik see koos kuulujuttude ja välja mõeldistega nihutas tunduvalt avalikku arvamust Eestile eba soodsas suunas, millele ei suutnud märgatavat mõju avaldada ka Eesti NSV valitsuse ja Ülemnõukogu Presiidiumi poolt astutud, kuid hiljaksjäänud konkreetsed sammud kohaliku venekeelse ela nikkonna turvalisuse tagamiseks (vähemuse arvestamise komisjon Ülemnõukogu Presiidiumi juures, propagandistlik töö pingete lee vendamiseks, streigikomiteega peetavad läbirääkimised) . 14. augustil saabus olukorraga tutvuma ka NSV Liidu Ülem nõukogu Rahvuste Nõukogu komisjon eesotsas sm. G. Taraze vitšiga, kes pidas mitmeid kohtumisi erinevate ühiskondlike lii kumiste ja streigikomiteede esindajatega. Koos nendega läks korda peatada streigid . Tuleb ausalt öelda, et streikijad püüdsid halvata majanduse elulisi sõlmi , millele neil on ka tegelik juurdepääs , sest meil ei ole seadusega keelatud streigid energeetikas ja trans pordis. Streikide peatamisega kaasnes kõrgpinge langus ning 23. augusti sündmused ――― > kui kultuuritoojast, « nooremate vendade » põlisest tänuvõlast ja muust sellisest. Kogemused on näidanud , kui vaevaline ja valuline on nende eelarvamuste murdmine. Inimestel on vaja tuge , et kergemini vanadest arusaamadest vabaneda. Kas meie, Eestimaa kommunis tid, oleme suutnud sellist toetust anda neile eestimaalastele, kes seda vajavad? Anda neile vajalikku teavet, sisendada kindlus tunnet, õpetada orienteeruma muutuvas maailmas? Ei , seni mitte . Ja kui nii , siis mis on selles üllatavat, kui me näeme vastandlikke , lausa teineteist välistavaid mõttemalle üha ägedamalt kokku põr kavat, kui me näeme inimeste teadvuses vanade ideoloogiliste klišeede uskumatut elujõudu . Küsida võiks koguni nii: kas me iseenda jaoks oleme kõik lõpuni selgeks mõelnud , suutnud polii tilist situatsiooni vajaliku täpsusega analüüsida ja prognoosida selle edasist arengut? Kahjuks tuleb ka siin vastata eitavalt. Meie analüütiline tegevus ei ole senini kooskõlas nõuetega, mida esi 22

tavad poliitiliste protsesside operatiivse suunamise ja strateegi lise planeerimise kasvavad vajadused. Loomulikult on elu ise parim õpetaja. Aja jooksul, praktiliste kogemuste kaudu süveneb ka inimestes arusaamine kõigest toi muvast. Kuid see tarkus tuleb meil praegu väga raske hinnaga, kokkupõrgete ja konfliktidega. Usun, et oskusliku poliitilise tegevuse korral oleks paljutkit õnnestunud kui mitte vältida, siis vähemalt leevendada. Meie kõik, kogu partei tervikuna ja ka tema juhtorganid alles õpime toimima tegelikus poliitilises situatsioonis, alles õpime tegema poliitikat. Varasematel aastakümnetel ei ole sellist poliitika tege mise kunsti meile keegi õpetanud, ei ole meilt seda nõudnud. Nüüd on olukord muutunud. Praeguse aja eripära on see, et vaadete pluralism läheb üle organisatsiooniliseks pluralismiks. Igal ideelisel suunitlusel orga niseerub oma toetajaskond liikumise või rühmituse näol. Taot

luste pluralismist kasvab välja tegevuse pluralism. Ilmselt on selline olukord iseloomulik demokraatia esimeste võrsete kasva mise ajal. Meil on tekkinud ka ilma selgepiirilise sotsiaalse baa sita ühendusi ning mõne puhul pole kaugeltki kerge määratleda, kelle huve ta väljendab. Kui eestlaste rahvuslik elu aktiviseerus, tõusis ka teiste Eestis elavate rahvusrühmade aktiivsus. See kujunes aga põhirahvuse liikumisest eraldi. Ei tekkinud ka keskset positiivset programmi. Paljudki arusaamatuks jäävad arenguprotsessid tekitasid stiihilist eitust kõige uue suhtes, mis meie ellu on tulnud. Näiteid võib siin palju tuua. Raske on öelda, mida on siis rohkem: kas hirmu uue, senitundmatu tuleviku ees, klammerdumist mugavat äraela mist võimaldanud mineviku külge või võõrandunud ideoloogiast mürgitatud teadvust. Nii või teisiti hakkasid muutusi pelgavad jõud end üha kindlamalt varjama « sotsialismi kaitsmise » kilbiga. Pole raske taibata, et sotsialismi all mõistavad nad just seda administratiiv-bürokraatlikku ühiskonnakorraldust, millest pere stroika käigus tuleb paratamatult vabaneda. Samas on huvitav märkida, et seegi vastasseis on üleliiduline probleem, mille ole masolust andis juba möödunud aastal märku Niina Andrejeva laineid löönud kirjatükk, käesoleval aastal aga tema mõttekaas laste üleliiduline organiseerumine vastavatesse liikumistesse. Mida teha? Muutused ühiskonnas puudutavad meid kõiki. Keegi tunneb, et tema huvisid on riivatud, demokratiseeruv ühis kond lubab tal asuda oma huvide avalikustamisele, kaitsele. Kuid kas võivad kellegi isiklikud või grupihuvid peatada ühiskonna arengut? Takistada võivad küll, ent peatada mitte. Nii on ka meil. Negatiivse momendina tuleb märkida sedagi, et lisaks meie senisele suutmatusele anda kindlat sotsiaalset garantiid vene keelt kõnelevale elanikkonnale , üldse igale vabariigi kodanikule, pole me suutnud vältida ebakindluse levikut ka eesti rahva seas. Praegu on mõlemas kogukonnas tekkinud teatud ebamäärasus ja

23

vastuseis. Osalt on see seotud sellega, et mitte kõik meie käe käigus ei sõltu meie endi heast tahtest, osalt sellega, et IME kui müüdi aeg on ümber saanud . Unistustest sellest, et IME aitab kõigi hädade vastu, tuleb üle minna praktilisele tegutsemisele. Raskused muutuvad reaalseiks, maad võtab ebakindlus. Selles olukorras on vaja kindlaid sotsiaalseid ja poliitilisi garantiisid , sotsiaalset turvalisusetunnet ka eestlastele. Turvalisuse kindlus tamisele pole kasuks tulnud ka see, et ideelise pluralismi tingi mustes pole EKP suutnud piisava selgusega formuleerida oma tegevuse strateegilisi lõppeesmärke. Kui aga lõppsiht on hämar dunud, ei saa otstarbekalt kavandada ka taktikalisi lahendusi, määrata probleemide tähtsuse järjekorda , korraldada oma suhteid ühiskondlike liikumistega. Konkreetse tegevusprogrammi puudu mine ning eesmärkide mõningane määratlematus on hakanud parteiliikmeid tõukama nende liikumiste poole, kellel on selgelt sõnastatud seisukohad olemas . Vähe sellest, need aktiivsed lii kumised on alustanud aktsioone juba otseselt partei ridades, tema algorganisatsioonides. Kõige selle tulemusena kulutab partei oma jõudu kahelt poolt tulevate rünnakute tõrjumiseks, selle asemel et tegelda konstruktiivsete küsimustega. Ebastabiilsus ühiskonnas sellest aga ei vähene. Tahaksin peatuda veel ühel probleemil, millest oli ka ettekan des juttu. Eesti NSV suveräänsuse saavutamise ainsaks vahen diks saab olla ainult nõukogude parlamentaarne demokraatia koos masside tahet peegeldava rahvahääletusega kõige tähtsamates printsipiaalsetes küsimustes. Kõik poliitilist kaalu omavad küsi mused tuleb otsustada ning lahendada üksnes seaduslikul alusel. Sellepärast on absoluutselt lubamatu asuda ohtlikult kõigutama meie poliitilist süsteemi. Lubamatud on ähvardused luua alter natiivsed võimuorganid, olgu siis rahvuse või töölisklassi huvide ülla kaitse sildi all. Tunnistagem, et nõukogude võimuorganid pole alati õigeaegselt ja adekvaatselt reageerinud taolistele ähvar dustele « võim üle võtta» , « kord majja seada » , mida kahjuks oleme kuulnud ka kommunistide suust. Ähvardustele asendada prae gused töörahva poolt valitud nõukogud mingite uute, parema tega, tuleb reageerida resoluutsete vastuaktsioonidega, mõistagi ennekõike nõukogude eneste poolt. Ka kõige julgemate kavade juures meie ühiskonda uuendada ei tohi me hetkekski unustada, et muutused ühiskonnas pole võimalikud , kui ei toimu muutusi parteis. Vabariigi isemajandamine, üleminek majanduse haru kondlikult juhtimisprintsiibilt territoriaalsele tõstatab paratama tult küsimuse samasuunalistest muudatustest poliitilises pealis ehituses, küsimuses EKP iseseisvuse suurendamisest. Siin on funktsioonide teatav ümberjaotamine keskusega lausa hädavaja lik. Samuti tuleb vastu võtta EKP tegevusprogramm, milleta meil vaevalt õnnestub tekkinud raskusi ületada. Selge programmi puu dumine on üks neid tegureid, mis on viimase aja sündmustes EKP mõjujõudu kahandanud . Lahendamist ootavad teisedki küsi

24

mused, mis seostuvad partei ridade ühtsuse ja partei võitlusvõi mega. Meie poliitiline tarkus peabki seisnema selles, et me ei jäta tegemata neid muudatusi poliitilises süsteemis, mida nõuab ühis konna arengu loogika. Aga tehkem ainult niisuguseid muudatusi, mida aeg vältimatult nõuab, orienteerugem tegelikkusele , mitte mingisugusele « ideaalmaastikule » . Sellest joonest ükskõik kum male poole kaldumine ähvardab üsna reaalse ohuga kõik meie kavatsused poliitiliselt põhja lasta.

SILLAMÄE KEEMIA-METALLURGIA TOOTMISKOONDISE EHITUS-MONTAAŽIVALITSUSE KAADRIOSAKONNA ÜLEM G. RASTEGAJEV Olen veendunud , et siia saali on kokku tulnud tõepoolest ühtse partei kaaslased, kellele pole ükskõik poliitilise situatsiooni nor maliseerimine vabariigis. Viimaste kuude jooksul on EKP Kesk komitee arutanud poliitilist olukorda juba mitmendat korda. Sest olukord muutub pidevalt, kuid paremaks kahjuks ei lähe. See pärast tuleb toetada EKP Keskkomitee büroo otsust käesoleva pleenumi kokkukutsumise kohta. Me peame selgusele jõudma, mis toimub vabariigi parteiorganisatsioonis. Kuigi EKP Keskko mitee XI ja järgnenud pleenumitel öeldi välja palju õigeid mõt teid ja võeti vastu õigeid otsuseid, millegipärast need ei toimi. Üks kahest: kas on need otsused tõepoolest ekslikud , või meie , kommunistid, lihtsalt ei täida neid. Kaldun arvama viimast. Plee numite otsuste täitmist tuleb nõuda kõikidelt parteiorganisatsioo nidelt, sealhulgas ka Keskkomitee sekretariaadilt. Mulle on tehtud ülesandeks teha siin teatavaks Sillamäe linna parteiorganisatsiooni arvamus poliitilise situatsiooni kohta. Sot siaalsed pinged, mis on kasvanud ja ohustavad uutmist , on minu arvates seletatavad järgmise asjaoluga. Poliitiline kliima vabariigis on kujunenud eesti rahva rahvus liku eneseteadvuse kasvu mõju all pluralismi , majandus- ja polii tilise reformi konstruktiivse protsessi tingimustes. Ent antud eta pil on olukorda ära kasutanud ekstremistlikud ja natsionalistlikud rühmitused , kes ebatervelt pingestanud uutmise ja demokratisee rimise protsessi . Negatiivsete ilmingute pidev kuhjumine on muu tunud oluliseks olukorra destabiliseerumise põhjuseks . Eestimaa Rahvarindel, kelle algatusel uutmine Eestis sisuliselt algas, ei õnnestunud oma tegevuse algetapil kaasata vene keelt kõnelevat elanikkonda ja saada kogu Eesti elanikkonna huvide väljendajaks. Veelgi enam, mõned selle liidrid, kritiseerides meie sotsialistliku vabariigi minevikku ja olevikku, kujundasid tahes-tahtmata vene 25

vastaseid, Nõukogude -vastaseid meeleolusid . Loomulikult sünni tas see muulaste hulgas ebakindlust oma tuleviku suhtes. Sellises olukorras hakkasid muulaste teatavad ringkonnad kaitsma oma huve , mis paljuski ei lange kokku Rahvarinde vaadetega uutmise eesmärkide ja taktika suhtes. Nende huvide organisatsioonilis -poliitiliseks väljendajaks sai Interliikumine. Algas ühiskonna terav polariseerumine rahvusliku tunnuse järgi. Me leiame, et EKP Keskkomitee, mõistes taolise polariseerumise ohtlikkust, ei rakendanud sellele vaatamata tõhu said abinõusid kõigi Eestimaal elavate rahvaste ühtsuse tagami seks. Keskkomitee ebakindlat tegutsemist võib seletada sellega, et mõned partei ja riigi liidrid ei ole arvestanud vene keelt kõne leva elanikkonna huve. Selline praktika on kaasa aidanud Inter liikumise ideede populaarsuse kasvule muulaste hulgas , ja eriti suurte ettevõtete töökollektiivides. On tekkinud organisatiooni line opositsioon ideelisele enamusele, polariseerumine rahvusliku tunnuse järgi on aga üle läinud konfrontatsiooniks, kus kasuta takse äärmuslikke abinõusid - poliitilisi streike. Enamik meie linna kommuniste põhimõtteliselt neid ei toetanud, kuid leiab, et antud olukorras olid streigid hädavajalikud , kuna teisi vahendeid streikijatel polnud . Me toetame kindlalt kurssi töötajate huvide mõistlikule , demok kraatlikule kaitsmisele , uutmisjõudude konsolideerumisele Eestis ning mõistame hukka ekstremismi nii vaadetes kui tegudes. Samal ajal tekitavad meis muret mitmed asjaolud , mis on seotud EKP Keskkomitee pleenumite otsuste täitmisega poliitilistes küsimus tes, samuti vabariigi valitsuse taktikaga streigikomiteede suhtes. See, et Ülemnõukogu ja valitsus tunnistavad vajadust lahendada poliitilisi probleeme parlamentaarsel teel, ei leia mitte alati adek vaatse väljenduse nende organite praktilises töös. Keskkomitee ja valitsus sisuliselt alahindasid situatsiooni tõsidust streikide eel ega teinud kompromisse pingete maandamiseks. Hääletamise tulemused kohalike nõukogude valimise seaduse 2. sätte osas näitavad , et kompromisside vajadust ei mõisteta ka vabariigi Ülemnõukogu saadikute hulgas. Võib-olla tuleks EKP eskkomitee büroo liikmetel ja esimesel sekretäril kohtuda kom munistidest Eesti NSV Ülemnõukogu saadikutega ja selgitada neile, et neid ei valinud mitte eesti või vene keelt kõnelev elanik kond, vaid Eestimaa rahvas, ja seepärast peavad nad tegema kõik selleks, et see rahvas elaks hästi, peamine aga, sõbralikult ja rahulikult. Meie, kommunistid , lihtsalt ei mõista , miks ei viida vabariigi Ülemnõukogu istungjärkude eel läbi saadikute partei gruppide koosolekuid, nagu seda nõuab NLKP põhikiri. Oleme arvamusel, et viimasel istungjärgul lasti käest soodus võimalus stabiliseerida poliitilist situatsiooni, taastada vastasti kune usaldus elanikkonna eri rahvusgruppide vahel. Seni pole hea tahe veel tõeliselt avaldunud, konsolideerumisest ainult rää gitakse, sedagi peamiselt selles saalis. Nagu siit lahkume, nii ka

26

unustame, millest rääkisime. Meie sõnavarast on kadumas sõna « sõprus » , sõna « internatsionalism » aga kasutatakse peaaegu et negatiivses tähenduses. Meil kõigil tuleb rohkem kuulda võtta tööliste ja talupoegade häält. Nad töötavad õlg õla kõrval, mingeid rahvustevahelisi hõõ rumisi nende vahel pole. Kui aga jutt läheb nendele hõõrumis tele, siis nad ütlevad, et kõik see on ülal toimuva võimuvõitluse tulemus. Võimalik, et sellised arutlused on natuke naiivsed, kuid kübeke tõtt neis on. Sillamäe parteiorganisatsioonides võeti põhiliselt hästi vastu NLKP Keskkomitee avaldus olukorra kohta Balti vabariikides , Kuid avalduse arutelu veel jätkub. Paljusid meie linnas üllatab, kui kiiresti reageerisid NLKP Keskkomitee avaldusele NSV Liidu rahvasaadikute grupp, Eesti NSV Ametiühingute Nõukogu pre siidium ja Eesti Naisteliit. See dokument nõuab sügavat ja rahu likku analüüsi. Kaks päeva järjest on Eesti Raadio teatanud sel lest, et töökollektiivid peavad NLKP Keskkomitee avaldust eba kompetentseks ja jõhkraks Eestimaa suhtes. Tahaks, et seltsi mehed Eesti Raadiost nimetaksid pleenumil neid töökollektiive. Me leiame, et niisugune tegevus ainult valab õli tulle. Nende seas, kes kirjutasid alla M. Gorbatšovile saadetud läkitusele, nägime hämmeldusega ka NSV Liidu rahvasaadiku Tiit Made nime, kes, nagu tundub, on teinud kõik selleks, et teravdada rah vustevahelisi suhteid vabariigis, kogu maal tervikuna. NLKP Keskkomitee avaldus kutsub meid üles heitma veel kord pilku läbikäidud teele ja sügavalt lahti mõtestama kujunenud situatsiooni. Meie poliitika ei saa olla perspektiivne, kui me ei arvesta vene keelt kõneleva elanikkonna arvamust. Enne, kui me võtame vastu järjekordsed tõsised seadused, peame aru saama, et kui me sellega kiirustame , siis rahulikku elu me arvatavasti ei näe. Me upume konfliktidesse . Andkem endale aega majandus probleemide lahendamiseks, täidame poeletid , ehitame uusi kor tereid, siis kaovad konfliktid iseenesest. Praegu on rohkem kui kunagi varem vabariigi kõigil elanikel vaja aega nende huve puudutavate seadusprojektide sügavaks läbikaalumiseks . Ärgem korrakem vigu, mis on meile niigi kalliks maksma läinud. Sellega seoses tahaks ära märkida sm. Väljase esinemist Eesti Televisioo nis ja Raadios, millesse paljud suhtusid heakskiiduga . Samal ajal on meil aga tulnud kuulda küllaltki palju repliike selle kohta, et EKP Keskkomitee esimese sekretäri ilusad sõnad lähevad seni veel lahku praktilistest tegudest, nende järele tunneme me praegu aga kõige rohkem puudust. Lõpetuseks tahaksin öelda, et me oleme konsolideerumise poolt kõikidel tasanditel, mis aitab eesti ja vene keelt kõneleval elanik konnal jõuda vastastikuse mõistmiseni.

27

EKP VILJANDI RAJOONIKOMITEE ESIMENE SEKRETÄR J. ALLIK

Ei tea, kas ongi siit kõnetoolist suurt mõtet rääkida: igatahes need ettepanekud , mida ma neli kuud tagasi siinsamas tegin, on küll jäänud üsna ilma vastukajata. Eriti hämmastas mind, et hiljuti oli ühes sõnavõtus, ilmselt sm. Jarovoi omas , täna ka sm. Väljase ettekandes mõte, et meie Keskkomitee peaks alus tama erinevate ühiskondlike liikumiste n.-ö. ümmarguse laua kõnelustega, kokku kutsuma nende konsultatiivnõukogu. Minu meelest pandi sama mõte kirja ka meie maipleenumi otsusesse. Miks Keskkomitee oma otsuseid aga ei täida, seda ma küll arvata ei oska. Mulk on aga jonnakas, proovin siis täna ilm selt viimast korda veel midagi sellest puldist öelda . Tegelikult tuleks alustada sealt, kus Kalju Komissarov eelmisel pleenumil lõpetas: ühte poolt rahvast lollitatakse ja teist poolt hirmutatakse. See taktika on viimase nelja kuu jooksul jätkunud ja laienenud . Nüüd siis on NLKP Keskkomitee oma läkitusega otsustanud asja pea peale pöörata, hakata hirmutama seda poolt, keda enne lolli tati ja lollitama neid , keda enne hirmutati. NLKP Keskkomitee ja Jevgeni Kogan peaksid aga mõistma, et ega eestlasi Eestis hir mutades pole võimalik luua ka mitte -eestlastele kindlustunnet ega saavutada majanduslikku edu. See taktika pole sugugi vastupidi sest parem ja viib samuti ummikusse. Asi, mis mulle vabariigi ühiskondlikus atmosfääris aga tõesti hirmu valmistab, on eetika, poliitilise kultuuri, elementaarse inimliku korralikkuse vähesus meie avalikus elus. See, et oleme võib-olla iga kord enesele aru andmatagi hakanud kõigutama selliseid eetilisi printsiipe, mille puudumine viib ühiskonnaelu kaosesse. Viimastel päevadel on Eesti Televisioon ja ka « Edasi » asunud tegema rahvuskangelast Tiit Madest. Talle antakse tri büün valijate üleskutsumiseks, arupärimiseks saadikutelt, kes protestikirjale tema vastu alla kirjutasid , võimalus süüdistada isegi Andres Küngi oma sule mahamüümises eesti kommunisti dele. Esindusliku Tiit Made hinnangud mõjuvad aga teleekraa nilt kümnetele tuhandetele inimestele väga autoriteetselt. See rabas mind tõesti . Mõtlesin, et meil on siiski olemas mingi kor ralikkuse piir, mille ületamisel peaks käivituma loomulik häbi tunne, inimeste, kolleegide vaheline kõlbeline solidaarsus . T. Made on arukas poliitik, professionaalses mõttes ei ole talle midagi ette heita. Eesmärgi pingestada Eestis rahvussuhted äärmuseni ning tekitada Eesti suhtes negatiivne reaktsioon välismaal ja Nõukogude Liidus saavutas ta täielikult. Olles aga pärit teisest ühiskonnast, ei osanud ta arvata, et sellises tsiviliseeritud demo kraatlikus riigis nagu Rootsi, samuti teistes Lääne-Euroopa maa des , pole kombeks kõnelda suhtlemispartneri rahvusest, veel

28

vähem teha partneri rahvuse suhtes mingeid märkusi. Kui oleme seltskonnas ja sinna tuleb keegi, kes teeb negatiivse märkuse mõne juuresolija välimuse kohta, on meil ju kõigil väga piinlik, sõltumata sellest, kas märkus on õige või mitte. Made ei osanud arvata, et Euroopa intelligentsi teadvuses toimib sama mehha nism ka siis, kui keegi hakkab halvustavalt rääkima mingist tei see on lihtsalt barbaarne ja ei käi tänapäeval sest rahvusest hea tooni juurde. Euroopa demokraatlikes riikides oleks härra Made poliitiline karjäär pärast sellist avaldust igaveseks lõppenud, ükski korra ralik partei poleks teda julgenud oma kandidaadiks üles seada. Valijad oleksid ta läbi kukutanud mitte seepärast, et nad poleks olnud nõus tema mõtetega, vaid nad oleksid endale lihtsalt aru andnud, et nende senaator ei oska viisakas seltskonnas käituda. Reaktsioon oleks olnud ligilähedane sellele, kui ta poleks osanud noa ja kahvliga süüa. Made õigustused , et nii nagu tema, arvab ka kogu eesti rahvas või et nii kirjutasid Dostojevski ja Puškin, ei puutu asjasse. Oma rahvast võib halvasti rääkida ainult sellest rahvusest inimene ――――― nii on juba ammu kombeks kõigi tsivilisee ritud inimeste hulgas. Meie aga mõjume koos Madega haritud maailmale tõepoolest metslastena, eriti kui meil pole sündsustun net lõpetada tema afišeerimine. Samasugune kampaania on alanud ka sellest Põlva noormehest, kes keeldus sõjaväkke minemast, kangelase tegemiseks. Mõistagi tuleb halbade seaduste vastu võidelda, alternatiivne tööteenistus on vaja sisse seada nii ruttu kui võimalik, kuid seaduserikkujast kangelast teha ei tohi. Ühiskonnal ja tema esindajail — ajakirja nikel ―――― peaks olema kõlbeline ohutunne , mis välistab sellised asjad, sest muidu kaovad moraalsed piirid, kaob austus seaduse vastu ja tulemuseks on kõlbeline krahh. Ma ei räägigi asja polii tilisest aspektist, ent kas me praegu oleme valmis tagajärgedeks, kui sajad noormehed tahaksid niisama lihtsalt oma pilti lehte ja teleekraanile saada. Näiteks kummalistest nihetest meie kõlblusteadvuses võib palju tuua. Pehmelt öeldes on praegu eriti moes naermine kommunismi ja kommunistide üle nii sise- kui välispoliitilises kontekstis meie massiinformatsioonivahendites . See oleks nagu hea nali. Ilmselt peab siin närvid kõvaks tegema, sest eks ole ju kommunistlike parteide ajalugu ja ka tänapäev andnud kahjurõõmuks küllalt põhjusi. Naer peaks olema terviseks, puutudes aga iga päev kokku parteisse astumise ja sealt väljaastumise probleemidega, võtan ma taolisi naljatusi vastu võib-olla valusamalt kui peaks. Ometi ei saa ma aru, kui nii naljatavad need massiteabevahendid, mida juhivad kommunistid. Praegu algab siseparteiline diskussioon EKP programmi üle . Otsustagem siis selle käigus ära ka küsimus, kas seda parteid on vaja säilitada või mitte. Kui ei, mingem rahumeeli laiali. Kõi gil on muud paremat teha . Aga tark ja parteitu kirjanik Jaan 29

Kaplinski avaldas 29. augustil « Edasis » artikli « Kodusõda ja meie», kus ta on täiesti vastupidisel seisukohal. Soovitaksin neil venekeelse pressi esindajatel, kes on palju Kaplinski teisi artik leid tõlkinud, kindlasti avaldada ka see artikkel. Huvitav, kas see artikkel paneb või ei pane mõtlema ka naljamehi ? Üha ebaeetilisemaks muutub ka suhtumine omaenese ajalukku. Öeldes, et eesti kultuur kujutab endast praegu Eesti Vabariigi aegse kultuuri varemeid või rõõmustades 1941. aastal Tallinnast punavägede minemakihutamise üle, ei taasta me ajaloolist mälu. (Näited on võetud viimase aja parteilisest ajakirjandusest.) Aja loos uuesti musta ja valge värvi potiga ringi liikudes me lihtsalt lollitame veel ühe põlvkonna eestlasi. Mulle tundub, et avalikus elus sõnavõtja eetika ja poliitilise kultuuri tasemelt jääme Lääne-Euroopast kaugele maha. Mida ette võtta? Nähtavasti oleks vaja endale selgelt aru anda ühis konna arengu sellest seisust, kuhu oleme jõudnud ja vastavalt sellele siis ka oma poliitiline süsteem üles ehitada. Erakonna juht, kes nõuaks Lääne-Euroopa parlamendis strei kide seadusega keelamist, seaks oma poliitilise karjääri tõsisesse ohtu. Meil leiab see üleskutse toetust. Võidakse väita, et me pole ju demokraatlik ühiskond ja arenev demokraatia peab ennast kaitsma. Olen sellega nõus, kuid andkem endale aru, mida tähen dab see, et me pole veel demokraatlik ühiskond: ei saa korraga nõuda streikide keelamist ja parteide nimekirjade alusel parla mendi valimisi. Need on aariad eri ooperitest, erineva demok raatiatasemega ühiskonna nõudmised . Kui esitame need koos, siis meenub mulle Immanuel Kanti kategooriline imperatiiv: ära tee teisele seda, mida sa ei soovi, et sulle tehakse . See absoluutse eetika igavene nõue on meie tänases poliitilises elus tihti täiesti välistatud. Kehtib endiselt printsiip, et eesmärk pühendab abi nõu — « õige on see, mis on mulle kasulik, ja see peab olema sea duseks ». Keegi nagu ei tahakski mõista, et just selle printsiibi rakendamine vedas bolševikud verisele teele ning hävitas nende algse õilsa unistuse õigluse ja vabaduse riigist. Mulle kangastub oht, et ükskõik milline jõud Eestis võimule ka ei tuleks peale EKP, kes muide tõesti on praegu kõige sallivam ühiskondlik liikumine Eestis, seisaks meie ees uus diktatuur, uus kurbmäng niigi palju kannatanud rahvale. On aga selge, et totalitarismilt demokraatiasse me üleöö ja ühe hüppega ei jõua. Vahepeal peaks olema demokraatlikule kontrol lile alluv, demokraatlikke väärtusi silmas pidav, kuid üsna tugeva käega režiim, kes ületab majanduskriisi. Meeldib see meile või mitte, kuid selles suunas on Nõukogude Liit praegu liikumas. Meie ülim ülesanne on kindlustada demokraatliku kontrolli meh hanismide funktsioneerimine sellise režiimi puhul ja ennekõike on need ikkagi siseparteilise demokraatia mehhanismid. Tahaksin puudutada veel üht hella teemat poliitika ja eetika. vahekorras, riskides pälvida saali hukkamõistu . Ühiskondlikus 30

tööjaotuses on mõnikord ülesandeid , mis on ebameeldivad, kuid mida ometi tuleb täita selleks, et ühiskond funktsioneeriks nor maalselt. Selliste ülesannete täitmine on tihti traagiline ja eba eetiline, kuid mõnikord on nende täitmine paratamatu . Töö tehakse ära, kuid ükski tsiviliseeritud ühiskond ei kuuluta sellise töö tegijaid kangelasteks. Niisuguste ülesannete hulka kuulub ka streigimurdmine meie aga hakkasime ka streigimurdmisest kujundama kangelastegu . Majanduselu ja transpordi normaalne funktsioneerimine tuli tõesti kindlustada, au transpordikomiteele, et ta suutis seda organiseerida. Kuid kuskil ei leidnud ma ana lüüsi ja kajastust, kui traagilise seisundini olid viidud lihtsad töö inimesed sel põhjusel, et poliitikud ei suutnud omavahel kokku leppida. Kui üks tööline peab tulema ja tegema teise, streikiva töölise eest töö ära ja kui selline suhe tekib veel rahvuslikul pinnal, siis on väga kaugete tagajärgedega eetiline kuristik, kuhu oleme tööinimesed tõuganud , hirmuäratavalt sügav ja maksab meile veel kaua kätte. Süüdistada saame selles olukorras ainult vabariigi poliitilist juhtkonda ja kõigi ühiskondlike liikumiste liidreid , kellelt oleme praeguses situatsioonis kohustatud nõudma Eestimaa juhtimist nii, et siin streike ei toimuks. See ei tähenda järeleandmist senis tele streikijatele või streigikomiteedele, sest sellisel juhul võiks lihtsalt teine pool - eesti töölised ▬ ▬ ▬ ▬ ▬ ▬ ▬ ▬ ▬ ▬ ▬ streikima hakata ja siis ilmselt saabuvad streigimurdjad juba teistest liiduvabariikidest. See on tõesti tee kuristikku ja NLKP Keskkomiteel on selle koha pealt õigus. Poliitilises leksikonis pole ega saa olla mõistet « järeleandmine ». Poliitika on edasimineku tee otsimine . Sellise tee otsimine , kus kõik osalised tunnevad, et nad on midagi võitnud ja keegi pole loobunud põhiprintsiipidest. Reaalne tulemus ei rahulda aga täie likult kedagi. Harjumist sellise mõttelaadiga aga vabariigis veel päriselt märgata pole, igaüks ajab endiselt oma õigust taga. Mui dugi on taolise poliitika teostamine väga keeruline ja vajab eel kõige ühtsust vabariigi juhtkonnas. Ei maksa loota , et TKUN või Töökollektiivide Liit või Ülemnõukogu saadikud lepivad oma vahel kokku enne kui pole EKP Keskkomitee büroos kokkulepet saavutatud. Kui viimasel Ülemnõukogu istungjärgul pärast sm. Väljase üleskutset mitte hääletada rahvuslikest printsiipidest lähtudes, Keskkomitee büroo siiski just neist printsiipidest lähtu des hääletas, siis hääletati ju tegelikult täiesti üksmeelselt ja täie teadlikkusega streikide jätkumise poolt, selle olukorra poolt, milles me täna oleme, kogu järgneva majandusliku ja poliitilise kahju poolt. Oma rajooni kommunistide nimel loodan ma kõigepealt ühtset platvormi vabariigi poliitilise elu põhiküsimustes Eestimaa Kom munistliku Partei Keskkomitee büroo poolt. Vastasel korral ei saa juttu olla mingist algorganisatsioonide ühtsest suunamisest või tegutsemisest. Kui ühtsust saavutada pole võimalik, siis peaks

31

büroo tagasi astuma ning andma sm. Väljasele võimaluse kujun dada uus juhtkond, sest praeguse büroo ühtsuse eest ei saa sm. Väljas kanda mingit moraalset vastutust, kuna tema pole seda valinud. Kas mitte siin pole üks praeguse poliitilise olu korra juuri ja kas poleks selline samm reaalseks, mitte ainult sõnaliseks toetuseks vabariigi juhtkonnale? Lõpetada tahaksin aga pisut optimistlikumalt. Tundub, et praegu, kus äärmuslikud seisukohad on üsna selgelt tõestanud oma ebakonstruktiivsust ja ohtlikkust, on siiski alanud mõnin gane kainenemine ja katsed teisitimõtlejaile oma tahet jõuga peale suruda võivad veel küll mõne aja kesta, kuid välja ei tule sellest midagi. Tundub, et on algamas konstruktiivse poliitilise tegevuse periood, kus EKP võib etendada juhtivat osa ja oluliselt tõsta oma autoriteeti. Selleks on vaja alustada väga aktiivset poliitilist tegevust võimalike edasiviivate variantide selgitamiseks ja välja töötamiseks. Ettekandest oli rõõm kuulda, et taoline kurss ongi juba võetud . Sõltumata sellest, kuidas moraalselt ja õiguslikult suhtuda NLKP Keskkomitee avaldusse, tuleb tunnistada, et seal öeldi meile selgelt - me oleme noatera peal. Rahvas mõistab, et noateral võivad balansseerida vaid asjatundjad . Mulle tundub, et just selles seisneb EKP suur šanss ja ka missioon Eesti rahva ees.

EESTI NSV ÜLEMNÕUKOGU PRESIIDIUMI ESIMEES A. RÜÜTEL Perestroika kogemused Eestis poolteise aasta jooksul on näida nud , et rõhuv enamik eestimaalasi toetab NLKP kurssi majan duslike, sotsiaalsete ja poliitiliste suhete radikaalseks ümberkor raldamiseks. Seda on võimalik teha üksnes nõukogude ühiskonna demokratiseerimise ja rahva sotsialistliku omavalitsuse kindlus tamisega. On selge , et uuenduskursi elluviimine Eestis nõuab meie valupunktide kaotamist. See aga sõltub sellest, kuidas suu dame ellu viia IME -t, tõsta vabariigi kõigi inimeste elatustaset ja arendada demokraatiat. Järelikult on äärmiselt tähtis NSV Liidu rahvasaadikute kong ressi seisukoht, kus pooldati rahvuste enesemääramise leninliku põhimõtte taastamist tema tõelises tähenduses, mis peab olema tagatud asjakohaste demokraatlike õigustega. Viimasel ajal on Eestis aga kujunenud suhteliselt pingeline poliitiline olukord, mis teeb keerukaks kavandatu elluviimise. Selle on põhjustanud liikumiste ja ühenduste ning eestimaalaste erinevad teadmised ja arusaamad sotsiaal-majanduslikest, ühis

32

kondlik-poliitilistest ja demograafilistest protsessidest ning Eesti ajaloost. Kõik meie vabariigi elanikud ihkavad turvalist elu. Seda on võimalik tagada ainult suveräänsuse, täieliku iseotsustamisõiguse, kõigi elanike - olenemata rahvusest ―――― ühiste huvide arvestamise kaudu. Selleks on vaid üks tee ―――― sihikindla parlamentaarse demokraatia tee. Kõrvalekaldumatuks edasiminekuks sellel teel annavad meile toetust NLKP XIX üleliidulise konverentsi resolutsioonid ja NLKP platvorm rahvuspoliitika kohta praegustes tingimustes. NSV Liidu rahvasaadikute kongressil ja NSV Liidu Ülemnõu kogu istungjärgul toimuv demokraatlik diskussioon tõendab rah vasaadikute kui valijate esindajate toetust uuenduskursile. Ka Eesti NSV Ülemnõukogu on rahva enamuse tahtel viimase aasta jooksul võtnud vastu mitmeid põhimõttelisi seadusi. Nen deks on olnud aktid vabariigi suveräänsuse ja isemajandamise kohta, keeleseadus ja kohalike rahvasaadikute nõukogude vali misseadus. Tänapäeva teravad probleemid tulenevad nii Eestimaal kui ka kogu Nõukogude Liidus poliitilise olukorra keerukusest ja vastu oludest, mis on kujunenud aastakümnete vältel, ning täna eksis teerivatest erinevatest huvidest ja arusaamadest. Perestroika kii rele arengule ei vasta ka NSV Liidu ja vabariigi konstitutsioo nide paljud sätted ning mitmed üleliidulised seadusandlikud aktid. Ees seisab keerukas ja pikaajaline töö NSV Liidu ja liiduvaba riikide uute põhiseaduste koostamisel, kogu seadusandluse uuen damisel . Üheks sammuks on see, et NSV Liidu Ülemnõukogu võttis käesoleva aasta 27. juulil vastu otsuse , millega kiideti heaks IME kontseptsioon ja mis kehtestas, et majandussuhteid reguleerivad NSV Liidu seadusandlikud aktid kehtivad Eestis, Lätis ja Leedus vaid seevõrd, kuivõrd nad ei takista nende liidu vabariikide üleminekut isemajandamisele. See on kvalitatiivselt uus lähenemine meie püüdlustele ja tahtele viia uutmiskurssi kõrvalekaldumatult ellu . See protsess on aga vastuoluline, mida näitab ka asjaolu , et Eesti NSV Ülemnõukogu poolt mullu 16. novembril vastuvõetud seadusandlikud aktid , keeleseadus ja nüüd ka kohalike rahva saadikute nõukogude valimisseadus on leidnud erinevat suhtu mist. NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi käesoleva aasta 16. augusti seadlus fikseerib meie valimisseaduse mittevastavuse NSVL konstitutsiooniga . Seadluse teine punkt eeldab, et Eesti NSV Ülemnõukogu tuleb nende küsimuste juurde tagasi järgmi sel istungjärgul , kus lõpliku otsuse langetavad Eesti NSV Ülem nõukogu saadikud vastavalt oma valijate tahteavaldusele . Eesti NSV Ülemnõukogu viimasel istungjärgul esitas grupp saadikuid ettepaneku vähemuse seisukohtade ja huvide arvesta miseks seadusandlike aktide väljatöötamisel ja vastuvõtmisel. Nende ettepanekute läbitöötamiseks moodustas Eesti NSV Ülem

3 Tell. 1912

33

nõukogu Presiidium ekspertide grupi, kuhu kuuluvad NSV Liidu ja Eesti NSV Ülemnõukogu saadikud. Grupp esitab lähemal ajal oma ettepanekud Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumile. Ettepanekute põhisisuks on, kuidas seadusandlike aktide välja töötamise staadiumis senisest enam arvestada erinevaid arvamusi ja seisukohti. Võtame siin eeskuju ka NSV Liidu rahvasaadikute kongressi ja NSVL Ülemnõukogu töö praktikast. On aga kindel, et erinevad arvamused, kuidas me ka ei püüaks neid kokku sobi tada, jäävad veel pikaks ajaks meie ühiskonda. Oleme oma töös kogu aeg püüdnud tundma õppida erinevate liikumiste ja ühenduste meeleolusid ja seisukohti, kohtunud ja mõtteid vahetanud nende juhtidega. Kestab dialoog nn. vabariik liku streigikomitee esindajatega. Oma töös oleme toetunud ka viimasel ajal läbiviidud sotsioloogilistele uurimustele. Perestroika edasiseks elluviimiseks ja õiguslikuks kindlustami seks tuleb meil lähitulevikus vastu võtta mitmeid seadusi: koda kondsuse seadus, referendumi seadus, seadus rahvuste kohta, kes elavad Eesti NSV-s, seadus kohaliku omavalitsuse ja majanduse alustest, Ülemnõukogu valimisseadus. Iga päev laekub Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumile elani kelt, töökollektiividelt, liikumistelt ja ühendustelt vastakaid arva musi ja hinnanguid NLKP Keskkomitee avalduse « Olukorrast Nõukogude Balti vabariikides » kohta, kuid kõigis neis avaldub mure eestimaalaste turvalisuse pärast. Selle turvalisuse peab aga tagama meie igapäevane töö ja tasakaalukus Eestimaa tuleviku nimel.

EKP TALLINNA KALININI RAJOONIKOMITEE ESIMENE SEKRETÄR

B. JULEGIN Pärast hiilgavaid ennelõunaseid sõnavõtte , pärast lõunavahe ajal kuluaarides peetud arutelusid , pärast Jaak Alliku sõnavõttu on tõenäoliselt raske öelda midagi uut. Ometigi tahaksin jagada. teiega mõningaid arvamusi, seda enam, et Kalinini rajoon on käes oleva situatsiooni üks epitsentreid . Minu ülesande teeb kerge maks see, et ma tean sõna võtab veel Helju Ulvik, koondise > parteikomitee sekretär. Tema võib käsitleda probleeme ka teisest küljest. Mina omakorda proovin anda hinnangut vene keelt kõnelevate kollektiivide seisukohast, mida meil on enamik. Suhtumine NLKP Keskkomitee avaldusse on rajoonis paljuski tingitud töökollektiivide rahvuslikust koosseisust ning tema par teiorganisatsioonide struktuurist. 7500-st kommunistist moodus tavad eestlased vähem kui 20 protsenti . Kolmandik kõigist partei liikmetest töötab liidulise alluvusega ettevõtetes. Eestlasi on siin 34

üldjuhul 6-7 protsenti. Neis kollektiivides ja parteiorganisatsioo nides toetatakse NLKP Keskkomitee avaldust täielikult. Organi satsioonides, kus enamuse moodustavad põlisrahvusest kommu nistid, on eestlaste hulgas suhtumine avaldusse üheselt nega tiivne. EKP Keskkomitee büroo läkitus on sundinud töötajaid kõigis kollektiivides kainemalt heitma pilku asjade seisule , realistliku malt hindama ka NLKP Keskkomitee avalduse ilmumise põhjusi. EKP Keskkomitee büroo läkitus on omamoodi pinget stabiliseeri nud: alandanud seda seal, kus see oli jõudnud maksimumini, ja suurendanud seal, kus see oli langenud meeleheiteni . NLKP Kesk komitee avaldus on vastu võetud ja publitseeritud , seda aruta takse suure huviga ja tormiliselt parteiorganisatsioonides. Kuid on päevselge, et asju meie vabariigis meie eest, nende eest, kes siin elavad ja kellele Eestimaa on kodumaa, ei otsusta keegi ega saagi otsustada. Nüüd mõningatest küsimustest, mille lahenda mine suudab minu arvates natuke vähendada pinevust, stabili seerida olukorda ning luua tingimusi normaalseks tööks . Praegu räägitakse palju vähemuse arvamuse arvestamisest ning selle heaks juba tehakse nii mõndagi . Selleks et vastuvõetavatel polii tilistel otsustel oleks positiivne efekt , on tarvis rohkem, kui töö tada välja vähemuse arvamuse arvestamise mehhanism. Me peame tegema kõik, et võita enda poolele mitmesuguste rahvuslike ja sotsiaalsete rühmade aritmeetilise enamuse, eestlaste ja mitte eestlaste enamuse , tööliste ja teenistujate , sõjaväelaste ja noorte enamuse. Kui me ei suuda seda saavutada, ei saavuta me ka stabiilsust, jääb tulemata ka normaalne elu. Praegu räägitakse palju streigikomiteede mõjust kollektiivi dele. Vabariiklikust streigikomiteest on saanud omamoodi liidu lise alluvusega ettevõtete juhtimise riiklik komitee. Tema sõna usutakse vene keelt kõnelevates kollektiivides rohkem kui kedagi muud. Ja asi ei ole siin mitte niipalju liiduliste ministeeriumide mõjus ja uutmisvastaste jõudude salasepitsustes. Peamiselt on asi selles, et streigikomitee on hakanud väljendama suure osa meie vabariigi vene keelt kõnelevate elanike huvisid . Neid huvi sid ei väljenda mitte partei- ega nõukogude organid , vaid just streigikomitee! Temas on hakatud nägema kaitsjat. Peamine põh jus on siin selles, et paljudel mittepõliselanikel on tekkinud ja üha enam maad võtnud ebakindlus- ja rahutustunne oma saa tuse pärast sellel maal, oma laste saatuse pärast. Sellest räägiti ettekannetes ja on räägitud mõningates sõnavõttudes. Ja me ei tohi mitte mingil juhul, nagu seda ikka veel juhtub, pidada kõiki mitte-eestlasi stalinistideks, administratiivse käsusüsteemi kaits jateks. Kui meil õnnestub tõeliselt inimestele tõestada , et neid tõesti midagi ei ähvarda, et nende õigusi ei kitsendata, et nen dega arvestatakse, siis me saame kergesti veenduda, et ka mitte põliselanike hulgas on enamik demokraadid , mitte konservatiivid. Siis tekib ka stabiilsus. Kui ei ole usaldust, ei ole ka stabiilsust. 35

Paraku tuleb meil tõdeda, et praegu tõepoolest mõningates kollektiivides ei mõisteta paljusid tänaseid probleeme, esitatakse absurdseid küsimusi ja väiteid. Silmaga on näha negatiivne suh tumine koostamisel olevatesse dokumentidesse ja seaduseelnõu desse. Igasugust kompromisside otsimist käsitatakse põhimõtte lagedusena. Kõikvõimalikel juhtumitel on peaküsimuseks saa nud: missugune on rajoonikomitee, linnakomitee, Keskkomitee hoiak? Seejuures esitavad neid küsimusi valitavate organite liik med, unustades, et just neile on usaldatud esindada rajoonikomi teed, linnakomiteed, Keskkomiteed. Paljud inimesed kahtlevad, paljud on eksituses. Kuid need on meie inimesed. Nad on nii sugused, milliseks neid on muutnud ühiskond . Ja tarvis on koos elada, koos töötada, veenda , kuid ka milleski ise veendumusele jõuda. Üheks põhjuseks, mis on tekitanud rahulolematust töö kollektiivides ja parteiorganisatsioonides, on olnud elementaarse tähelepanu puudumine nende suhtes. Olen veendunud, et kui Keskkomiteele ja vabariigi valitsusele saadetud rohkearvulistele resolutsioonidele, läkitustele ja avaldustele oleks antud õigeaeg seid, kas või eitavaid vastuseid, pinget oleks olnud vähem. Tähe lepanu puudumine on rohkendanud ebakindlustunnet, süvenda nud ebastabiilsust. Sellega seoses tahaksin juhtida tähelepanu vajadusele situatsiooni sügavamalt analüüsida ja prognoosida. Räägime sellest palju , kuid iga uus situatsioon on meile ikkagi ootamatus. Meie arvates tuleb märksa rohkem tähelepanu pöö rata töökollektiivides toimuvatele protsessidele . Piisab, kui võtta kolm-neli kollektiivi, kõige iseloomulikumat, kus probleemid on näha kõige teravamalt. Nende põhjal võib teha üldistavaid järel dusi ka teiste kollektiivide kohta, s. t. teha sotsioloogilist uuri must, analüüsi mitte üksnes territoriaalsel põhimõttel, vaid ka tootmisalasel põhimõttel. Siin on oma eripära ja omad seadused. Rajooni tasandil niisugust tööd tehakse, kuid järeldused ei ole alati õiged sellepärast, et meil ei ole vajalikke teadlasjõude. Ja veel üks detail. Neid uurimisi tegevate rühmade koosseisu peavad kuuluma inimesed , keda kollektiiv või teatud rahvusrühm täielikult usaldab. Mõni sõna komisjonidest, mis on partei rajoonikomitees loodud teatud töösuundades. Paljuski tänu nende tööle ja valitava aktiivi kaasatõmbamisele on partei rajoonikomitee otsused muutunud asjatundlikumaks ja rohkem läbimõelduks. Ent rajoonis ei saa kaugeltki kõike veel lahendada isegi hea tahtmise korral. Võib olla oleks isegi kasulik, kui EKP Keskkomitee komisjonid koor dineeriksid samasuguste komisjonide tööd ning aitaksid neid par tei linna- ja rajoonikomiteedes. Nad tuleksid kokku , arutaksid, võtaksid vastu soovitusi ja otsuseid . Sel juhul suudaksime ühen dada ühtseks tervikuks kogu meie vabariigi valitava aktiivi . Eriti käib see ideoloogiakomisjonide kohta. Teades partei rajooni- ja linnakomiteede komisjonide liikmete arvamust, aga mitte orien teerudes ainult aparaadile , on vea tegemise tõenäosus märksa 36

väiksem. Praegu oodatakse paljudes kollektiivides lootusrikkalt EKP Keskkomitee esindajaid, et need selgitaksid situatsiooni. Peab ütlema avameelselt, et mõningates kollektiivides enam ei oodata. Kuid me näeme, et neil kohtumistel käib vaid väga kitsas ring Keskkomitee vastutavaid töötajaid . Muidugi ei suuda igaüks esineda rahvarohkel emotsionaalsel miitingul või koosolekul, kuid on teisigi põhjusi. Meie arvates ei ole Keskkomitee osakondadel, välja arvatud ehk ideoloogiaosakonnal, lihtsalt täielikku infor matsiooni , praegu aga on täielik informeeritus otseselt seotud nii konkreetse Keskkomitee töötaja autoriteediga kui ka tervikuna Keskkomitee autoriteediga. Ja veel ideoloogiast, võib-olla veidi kohatult, arvestades kee rukat situatsiooni ning seda , et me oleme juba sellest rääkinud rahulikumatel aegadel. Oleme juba rääkinud materiaalsest baa sist, kuid endiselt ainult jutuks on jäänud arvutid ja ajakohased paljundusmasinad. Kõigil teistel ühiskondlikel liikumistel ja for

meeringutel on oma oivaline aparatuur, meil aga pole midagi. Ilma ajakohase materiaalse baasita on tänapäeval ideoloogiatööd teha võimatu. Sellest me peame aru saama. Meie kaotused on selle läbi märksa suuremad kui kulutused vajaliku ajakohase tehnika soetamiseks.

EESTI KUNSTNIKE LIIDU JUHATUSE ESIMEES E. PÕLDROOS

Meie ühiskonnas avalduvaid konfronteeruvaid jõudusid võib vaadelda kolmel erineval tasandil. Esimeseks, kõige silmatorka vamaks tasandiks on ühiskondlike jõudude aktivistide ja liidrite tasand. Need on inimesed , kes on teinud oma valiku, igaüks omal viisil ja põhjusel ning tegutsevad teadlikult. Kui toimuvad läbi rääkimised või vaidlused sellel tasemel , siis vaevalt saab olla eesmärgiks ümberveenmine. Vaevalt ka konsensus, heal juhul kompromiss või siis vaherahu - mida polegi nii vähe. Ärevaks teeb, et kogu see eriarvamuste spekter on esindatud ka meie parteis. Me kohtame siin endi seas eriarvamusi, mis on suuremad kui seda tegelikult ükski normaalne partei endale lubada saaks ja tunduvalt suuremad ka kui parteides, kus on fraktsioonid, kui oleks eeldatav fraktsioonide vahel. See on meie häda, see muudab meie otsused nürideks, vahe kohtuniku otsusteks, vähendab partei autoriteeti ja halvab initsia tiivi. Seda vahemärkuseks . Põhiline on aga polariseerumine järgmisel, massitasandil , mis 37

on saavutanud tõepoolest muret tekitava ulatuse. Kuid lähemal vaatlusel torkab silma küllaltki huvitav asjaolu . Milline ka poleks polariseerumine, millised ka poleks üksikute gruppide seisukohad , mida välja öeldakse ja kaitstakse, on nad ellu kutsutud viimase aja ühiskondlikust aktiviseerumisest. Selle aktiviseerumise põh jus on aga kõikide erisuunaliste liikumiste puhul üks ja seesama, ta on üks ja seesama mitte ainult meil , siin vabariigis, vaid üle kogu Nõukogude Liidu. Me näeme kõikjal analoogilisi protsesse. Ja selle aktiviseerumise põhjus on rahulolematuses. Rahulolema tus meie ühiskondlik-poliitilise olukorraga, meie majandusliku olukorraga. Sellele lisandub viimasel ajal tugev pettumus nen des lootustes, mida perestroika oma algaastatel inimestele andis. Põhjus on selles, et inimesed näevad: kõik laguneb, see, kus veel eile oli stabiilsust, kaob, see, mida veel eile oli, seda enam ei ole. Struktuurid, mis veel eile töötasid , ei tööta. Selles raskes olukorras teed otsides leiavad inimesed endale väljapääsu kahes diametraalselt erinevas suunas. Üks suund on iga hinna eest minna edasi seda teed mööda, mis seni küll on paralleelselt lootustega toonud meile kriisi süvenemist , ja lõpuks siiski kuhugi välja jõuda . Jõuda välja demokraatiasse , jõuda välja lootuste ühiskonda. Teine reaktsioon on see, et mida rohkem edasi läheme, seda hullem on. Kas meil ei oleks aeg tulla mõis tusele ja astuda samm tagasi, sest minevik, olgu mis ta oli , oli siiski mingil määral kindlustatud , oli stabiilne, kindlustas mini maalse elatuse ja inimestel oli vähemalt rahulik meel. Seda näeme üle kogu Nõukogude Liidu, seda väga teravat pola riseerumist neis kahes suunas, mis tulenevad, kordan veel kord , ühest ja samast põhjusest. Seda polariseerumist näeme ka meil. Nii et kordaksin jällegi oma lemmikteesi, et see, mis meil siin toimub, ei olegi pelgalt rahvuslik probleem, nagu see meile tihti paistab, vaid ka siin mängivad määravat rolli hoopis muud sotsiaalsed protsessid . On küll tõsi, peab tunnistama , et küllaltki märgatav osa vene keelt kõnelevast elanikkonnast, kuigi vahest mitte enamus, on püüd nud leida lahendust nimelt selle tugeva käega riigivõimu, tugeva keskvõimu juurde tagasipöördumises, mis kindlustaks stabiilsuse. Samal ajal kui enamik eestlasi näeb väljapääsu otse vastupidis tes suundades. Seegi tuleneb meie konkreetsest olukorrast ja arengu loogikast. Üks põhjusi on selles, et eestlastest elanikkond aktiviseerus perestroika alguses, siis, kui me kõik läksime ideaa lidega kaasa, ja loomulikult liigutakse samas suunas edasi. Mitte eestlastest elanikkonna aktiviseerumine toimus mõnevõrra hil jem , toimus juba sel hetkel, kui maad hakkas võtma pettumus perestroika saavutustest. See oli üks põhjusi, mis tekitas inimes tes soovi kindla reglementeeritud seisu, tsentraliseeritud ja tugeva käe võimu juurde tagasi pöördumiseks. Teiseks. Siin on väga palju räägitud kindlusetusetundest, mis on vene keelt kõneleval elanikkonnal tekkinud. See on kahjuks 38

tõsiasi. Ilmselt protsess , mis toimus eestikeelses keskkonnas , oli nii enesekeskne, et teised , kes elavad kõrval , unustati . Sellest tekkiski võõrastus. Loomulikult tekitas taoline võõrastus vastu reaktsioonina soovi minna poliitiliselt vastupidises suunas. Need protsessid on minu arvates lahendatavad ainult ühel teel. Selleks on majandusliku olukorra, kogu situatsiooni paranemine . See on ainus tee, mis võib anda kindlustunde tagasi neile , kellel see on kadunud. Ma ütlesin, et poliitilist lahendust otsitakse eilsesse vaadates. See puudutab ka eesti rahvast. Ainult tagasikäigu aadress on teine. Tagasikäigu aadress on Eesti Vabariigi aeg. Peame mõistma, et läbi Stalini ja Brežnevi aegade oli rahva teadvuses see aeg tajutav kaotatud kuldajana. Eesti ühiskonnas toimuv liikumine suveräänsuse , rahvusliku taasärkamise poole on loomulikult tuge vasti seotud omaette olemise ideaaliga, seotud sellega, et me tahame ise oma elu otsustada. Ta on seotud meist eemal oleva, meile võõra keskuse surve lõpetamisega. Kuid sama psühholoo giline alus, mis eesti rahval toidab neid omaette olemise ideaali meeleolusid, avaldub venekeelse elanikkonna seas hoopis teises suunas. Me peame siin arvestama, et pikki inimpõlvkondi on vene inimestes koolitatud säärast vaatepunkti, et tegelikult Nõukogude Liidu ja Venemaa vahel on võrdusmärk. See on toimunud koolis, see on tulnud lasteaiast, see on pidevalt olnud ametliku propa ganda keskmes. Selle tõttu need tunded, mis eesti rahva seas kutsuvad omaette olemise poole, needsamad tunded vene ini meste seas on nimelt suunatud selle suure riigi terviklikkuse , riigi tsentraliseerituse ja ühtsuse toetusele. Selles suhtes tuleb teineteist mõista . Just sellest viimasest vastuolust ongi tekkinuď arusaamatused keeleseaduse pinnal , valimisseaduse pinnal ja võib olla ka mõnel teisel juhul. Kuid need probleemid on minu arva tes täiesti ületatavad ja oleksid olnudki ületatavad ideoloogiliste, kultuuriliste ja kasvatuslike vahenditega, kui meie konfrontat siooniilmingutes ei oleks veel olemas kolmandat tasandit. See kolmas tasand on meie seos üleliiduliste protsessidega , sest peame kahjuks siiski tunnistama , et viimasel ajal see , mis toimub Ees tis, on mingil määral muutunud katsepolügooniks sellele, milline on jõudude vahekord Nõukogude Liidus. Meid on tahetud hakata muutma malenuppudeks ühes väga suures poliitilises mängus. Mõtlen siin kõikvõimsat majandus- ja parteiaparaati, kellele need protsessid, mis toimuvad Baltikumis, poliitilised ja majandus uuendused, mida tahame ellu viia ja mis on tegelikult Nõuko gude Liidu majandusuuenduste kõige radikaalsem osa, on mavalt ohtlikud . Seetõttu on vallandatud see tugev desinformatsiooni ja laimu kampaania, millest oleme palju rääkinud ja mis tänaseni pole keskajakirjanduses lõppenud . Näeme , et surve, mida avaldatakse Eestile , leiab aset analoogiliselt ka Lätis, Leedus, viimasel ajal ka Moldaavias. Režii on ühine . Eesmärk on ilmne ――――――――― sisemise

39

destabiliseerimise abil murda majandusuuendusi. Selles peitub suur oht. Mitte ainult neis küsimustes, mis toimub meil. Avaldan kahetsust, et NLKP Keskkomitee avaldus on kantud nendestsamadest desinformatsiooni ja ähvarduste meeleoludest. Kummaline vastuolu - see avaldus on oma sõnades suunatud olukorra stabiliseerimisele, tegelikult aga on ta meie vabariigis saavutanud otse vastupidise tulemuse, ta on viinud pingete suu renemisele eri rahvusgruppide vahel. Ja nüüd tulebki küsimus, mida olen endale esitanud ja millele ei ole mul vastust, aga mil lele ma väga tahaksin vastust teada. Millest on tingitud eesmärgi ja tulemuse nii suur lahkujooksmine? Kas annab see tunnistust selle koostajate, avalduse koostajate ebakompetentsusest, kes pol nud võimelised kriitiliselt valima informatsiooni, kes tegid polii tilise käigu, suutmata arvestada, kuhu see viib. Või kui loeme, et avalduse autorid olid kompetentsed, sest tõesti on raske neid kõrgeid ametimehi kahtlustada ebakompetentsuses, siis peame tunnistama, et eesmärk ja tulemus kattuvad. Et eesmärgiks oligi destabiliseerimine. Tahaksin väga sellele küsimusele vastust saada.

EESTI TEADUSTE AKADEEMIA PRESIDENT K. REBANE Täna on meil arutusel poliitika tõeliselt oluline küsimus. Mida me minu arvates kindlasti peame tegema, on kaaluda , kas tänane pleenum kiidab heaks EKP Keskkomitee büroo 29. augusti pöör dumise või mitte , või on sellega ainult osaliselt nõus. On ju kül laltki vastakaid arvamusi , lai spekter hinnanguid , seda ka kom munistide seas. Mina olen pöördumisega nõus ja toetan seda. Meie Keskkomi tee büroo omaga olid samas vaimus ka Läti ja Leedu kommu nistlike parteide keskkomiteede avaldused, kusjuures Leedu Kesk komitee pleenumi avaldus on mõnes punktis isegi sügavam meie omast, puudutades ka majandust . Milliseks tõenäoliselt kujuneb EKP Keskkomitee büroo pöör dumise ja meie tänase pleenumi tegelik mõju? Lähemal , esimesel kriitilisel ajavahemikul sõltub tegelik tulemus ja poliitilise olu korra muutumise suund eelkõige sellest, mida kirjutavad meie partei häält kandvad ajalehed eesotsas « Edasiga». Rahvas loeb, vaatab televiisorit, kuulab raadiot ja teeb järeldused . Ajalehed ilmuvad kuus korda nädalas, raadiot ja televisiooni kuulame- vaa tame mitu tundi iga päev, Keskkomitee pleenum on kord veerand aasta jooksul. Veidi pikemas perspektiivis , alates uuest aastast, tuleb tähtsale kohale IME käivitumine, käivitumise olukord ja esimesed tulemused . IME tugev külg, eesmärkide ja majandus poliitiliste suveräänsuse õiguste eest seismine on edukalt viidud

40

NSV Liidu Ülemnõukogu positiivse otsuseni. Määrava tähtsusega on aga arusaadavalt just tegelik majanduslik külg, ettevalmistus selleks teeb mulle endistviisi tõsist muret. Ei ole näha, et olek sime aegsasti valmis 1. jaanuarist 1990 tõepoolest reaalselt pare mini majandama, et oleks selge, mida nimelt just majanduses tegema hakata. IME majanduslik praktiline külg vajab täit tähelepanu ja kiiret tööd, ent üldsegi mitte kiirustamist. Oleks täiesti väär ja ohtlik lasta oluliste lahendustega viltu ainuüksi kiiruse, välise esmaedu näitamise nimel. Eriti halb variant on, kui teeme näo, et küsimus (näiteks energeetika perspektiivid) on selge, kuid tegelikult üld segi mitte. Sedalaadi suhtumist on meie majandusteaduse mine vikus kahjuks olnud ridamisi. Kui kauges noorpõlves olin 45-mil limeetrise otsesihtimisega suurtükiga rindel, siis seersant õpetas meid, et tegutseda tuleb kiiresti, kuid kiirustamata. IME on tõepoolest määravalt tähtis proovikivi, seda ka polii tikale, aga 1. jaanuarist peale muutub määravaks, kuidas näeb välja see, mis on ära tehtud ja millised on esimesed tulemused. Rahvussuhted jäävad meil ka edaspidi kaalukalt päevakorda. See on objektiivselt üks eluliselt tähtsamaid probleeme mitte üksnes Eestis või kogu Nõukogude Liidus, see on üks tänapäeva maailmaprobleeme. Ma olen veendunud, et Eestimaal vajab venekeelne rahvaosa sügavat tähelepanu . Suhtumine valemi järgi « mis nad seal ikka õiendavad» on ajast ja arust, on väga halb poliitika. Olen kind lalt vastastikust mõistmist taotleva dialoogi poolt. Panen ette võtta otsustava osa esimesse punkti, et pleenum kiidab heaks EKP Keskkomitee büroo 29. augusti pöördumise.

EKP PÄRNU RAJOONIKOMITEE ESIMENE SEKRETÄR J. RAIDLA 1. septembril, kooli alguspäeval, on Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee pleenum tegelikult ju eksamiandjaks rahva ja partei ees . Andkem seda eksamit täna siis ühiselt sügavas aru saamises ja teadmises , et üha uute korduseksamite võimalust, meile ilmselt ei pakuta. Tänased poliitilised seisukohad nõuavad seetõttu ka juveliiritäpsusega mõõtmist. NLKP Keskkomitee avaldus olukorrast Nõukogude Balti vaba riikides tekitas Eestis kvalitatiivselt uue poliitilise olukorra, mis tõttu selle olemus eeldab nii või teisiti ka viidatud avaldusega arvestamist tänases arutelus. Seega on tegemist tõepoolest olu lise dokumendiga. Temast ei pääse mööda ega üle, ja on küllaltki huvipakkuv, et tänases arutluses on antud dokumenti puudutatud üsna põgusalt. 41

Ma arvan, et tuleb täielikult nõustuda ettekandes toodud sei sukohaga, et avalduse ilmumine oli meile ootamatu nii ajali selt kui ka avalduse sisult ja vormilt. Eitamata NLKP Keskko mitee muret ning vajadust seda ka ametlikult väljendada, ei saa ometi konstateerida , et käsitletava avalduse vorm ja sisu selleks kõige õnnestunum on. Esimene reaktsioon avaldusele eesti kogukonnas ja küllap ka suurelt jaolt mitte- eesti kogukonnas on hämming ning sageli lausa nördimus, samaaegselt ka ebakindlustunne. Inimesed ei mõistnud paljusid formuleeringuid , eriti aga nende ähvardavat iseloomu. Avalduse üldistuste laad on ühekülgne. Kuskil ringi lehviva natsionalismitondiga püütakse ära seletada praktiliselt kõigi hädade põhjused . Samas unustatakse , et natsionalismil , kui ta üldse sellisel kujul olemas on, pole toitepinnast ilma vastas pooluseta, suurriikliku šovinismita. Viimase ilmnemise võimalu sest kõneles Nõukogude Liidu näite pinnal üsna kõnekalt ka Vla dimir Iljitš Lenin. Kahjuks kinnitab tänane päev nii Eestis kui teistes rahvusvabariikides täielikult tema prognooside paikapida vust. Eks selles ju seisnebki klassikute igihaljus. Paraku on šovi nism kui natsionalismi tekitaja ning arengukatalüsaator jäänud NLKP Keskkomitee avalduses täielikult analüüsi alt välja. Tead likult või mitteteadlikult, seda ei oska öelda. Küll aga viis avaldus oma ühekülgsusest tingituna poliitilise olukorra stabiliseerimise asemel selle teravnemisele Eestis, nii nagu ka eelkõnelejad juba ütlesid , ja asetas EKP kui vabariigi ühiskondlik-poliitilist olukorda stabiliseeriva jõu küllalt raskesse olukorda. Liidu Keskkomitee avaldus pakkus nii või teisiti soliidse poliitilise kapitali kogumise võimaluse mõlemale poliitilisele ääre rühmitusele . Vägagi problemaatiline tundub ka EKP XI plee numi kursi ühitamine avalduse sisuga. XI pleenumi kurss on olnud ning peab jääma vabariigi perestroikaprotsessi suunavaks teljeks. Tema muutmine või revideerimine ei tule vähimalgi mää ral kõne alla. Kõike eeltoodut arvestades pean ma vajalikuks EKP Kesk komitee pleenumi distantseerumist NLKP Keskkomitee avaldu sest. Me peame distantseerumise vajaduse juures mõistma, ole nemata rahvuslik-kogukondlikust kuuluvusest ning poliitilisest suundumusest, et jutt käib Eestimaa Kommunistliku Partei orga nisatsioonilisest säästmisest ning tema ideoloogilise prestiiži pääst misest. Seega käib jutt ka stabiilsuse ja turvalisuse säilitamisest Eestimaa arengus ning konstitutsiooniliste võimu- ja valitsemis vormide, s. t. nõukogude teovõimelisuse kindlustamisest. Peab eeldama, et viimati mainitud eesmärkide taotlemisest on huvita tud kõik pleenumist osavõtjad ning rõhuv enamus vabariigi kom munistidest, mistõttu ka kompromissivalmiduse aste peaks olema küllalt kõrge. Meil ei ole põhjust objektiivselt eitada NLKP Keskkomitee avaldust ega üksiknähtuste olemasolu, mida tõlgendati põhjusena 42

avalduse koostamiseks. Nende põhjuste analüüsiga tuleb meil kahtlemata tegelda. Samas ei saa me pidada avalduses toodud seisukohti endale strateegiliseks tegevusjuhiseks, kuivõrd need ei lahendaks meie probleeme. Me peame lähtuma oma XI plee numi seisukohtadest, millest valdav enamus on leidnud aktseptee rimist ka NLKP Keskkomitee platvormi projektis rahvussuhete pleenumile. Ja olgu märgitud, et tänasel pleenumil on eriti kohane väljendada selgelt ühest toetust juhtkonnale eesotsas Vaino Väl jasega XI pleenumi kursi elluviimisel meie vabariigis. Praeguste keeruliste ülesannete lahendamine on osa tööst, mis EKP-1 ees seisab. Lahendusi vajavad strateegilised probleemid. Esimene neist on kahtlemata partei programm, mis tuleb detailse vaatluse alla homsel ülevabariigilisel parteisekretäride nõupida misel. Programmi vajalikkuse suhtes ei tohiks kellelgi enam kaht lusi olla. Programmi teesid tuleb aga kohe avaldada aruteluks. Teine küsimusteplokk, mille ümber käib pidevalt arutelu, mis on meie tänase päeva sõlmprobleemide keskmes ja millest ka täna siin eriti palju juttu pole olnud. See on iseseisvus, iseseis vus kõigil tasanditel ja kõigis sfäärides. Puudutagu see NSV Liidu riiklikku korraldust, vabariigisisest haldusjaotust, NLKP partei ehituslikku aspekti ja EKP kohta NLKP-s või mis tahes muid valdkondi. Olenemata sellest, kui teravad on ükskõik mis suu • nast tulevad reaktsioonid iseseisvuse probleemi püstitamisele , ei tohi EKP ilmselt sellest mööda minna. Vajalik on seisukohtade täpne formuleerimine ja avalikustamine juba lähemal ajal. Riik liku ülesehituse reorganiseerimise seisukohast kahtlustab eesti kogukond teadlikult või ebateadlikult EKP-d pidevalt selles, et võib-olla ei võta partei tõsiselt rahvuse enesemääramisõiguse kuu lumist eesti rahvale. Peab kindlalt väitma, et eesti rahvas ei saa ega tohi unustada omariikluse väljastpoolt tulnud katkestamist 1939-1940 . aastal. Eesti NSV praegune staatus veel uuenemata föderatsioonis ei ole suveräänse vabariigi staatus ja seetõttu ei saa seda seni käsitleda rahvusliku enesemääramise produktina, ükskõik mis kandi pealt me asja ka ei analüüsiks. Samalaadne , kuid vastassuunaline umbusk valitseb venekeelses kogukonnas , kes arvab, et vaatamata deklaratsioonidele peab EKP juhtkond ja enamik tema koosseisust ikkagi silmas kunstlikku ning kohest sidemete katkestamist Nõukogude Liiduga ehk täielikku välju mist Liidu riiklikust struktuurist. EKP tegevust käsitatakse kül lalt sageli separatismina. Taolises umbusalduse patiseisus on konstruktiivne , s. t. edasi viiv poliitika raskendatud . Ka IME realiseerimine olukorras , kus mis tahes sammu taga võidakse ja sageli tahetakse üheaegselt näha nii separatismi kui ka omariikluse aate mahamüümist, on lihtsalt küsitav. Seetõttu on minu arvates EKP üheks põhivaja duseks, esiteks, formuleerida partei poolt taotletav Eesti riikliku staatuse kontseptsioon ja, teiseks, koostada omapoolsed ettepane kud juriidilise mehhanismi kohta, mis võimaldaksid realiseerida. 43

eesti rahva enesemääramisõigust referendumi teel . Seejuures tuleb arvestada kõigi asjasse kaasatud poliitiliste jõudude seisu kohti. Mõistagi on Eesti riikliku staatuse suhtes võimalik koostada mitmesuguseid konstruktsioone. Ilmne on aga see, et väljapaku tav ja tulevikus realiseeritav staatuseprojekt peab saavutama mõlema kogukonna rõhuva enamuse toetuse. Arvestades reaalselt kujunenud kogukondadevahelist pingeseisu , pole eeltoodud üles anne hoopiski kergete killast. Ärgu võetagu konstruktsiooni sellist ülesehitust kogu probleemidekompleksi taandamisena kogukon dadevahelistele suhetele, kuid paraku selles küsimuses me seda faktorit arvestama peame. Eeldan, et üheks riiklikku staatust puudutava arutelu lähte teesiks võiks saada idee Nõukogude Liidu ülesehitusest föderat siooni ja konföderatsiooni sünteesi alusel ning Eesti kuulumisest sellesse riiklikku formatsiooni liidulepingu alusel. Taoline konst ruktsioon avaks Eestile võimaluse kasutada ära oma ajaloos seni ebasoodsaks osutunud geopoliitilist asendit tulevikus Ida ja Lääne majanduslike huvide vahendajana. Me peame arvestama, et Eesti riikliku staatuse projekt peab suutma siduda objektiivse ajaloo järeldused ning oleviku reaalsuse tulevikutaotluste ja -võimalus tega, arvestades seejuures, et IME rakendamise reaalsus annaks koos ülalmainitud ideega aluse Eesti majandusliku rikkuse kas vuks tervikuna, samuti ka tema ühiskonna iga liikme jõukuse edenemiseks. Umbes analoogsed probleemid tekivad tulevikus ilmtingimata ka Eestimaa Kommunistliku Partei staatuse arutelu puhul. Küllap on ka selle jaoks lähemas tulevikus vaja konstruk tiivsed ideed välja pakkuda. Paraku väärib see teema eraldi aru tamist.

KOHTLA-JÄRVE SOVHOOSI BRIGADIR V. BOITSOVA Möödunud aasta algul tegin sellest kõnetoolist loomingulisele intelligentsile ja massiteabevahenditele etteheiteid , et ainult emot sioonide varal , nende üleskütmise varal head ei saavuta. Tollal mõningad seltsimehed panid seda pahaks. Mina ei tahtvat peale töö midagi näha, ei tundvat millegi vastu huvi. Nüüd me seisame fakti ees, et tarvis on arutada poliitilist situatsiooni meie vaba riigis. See ei ole kujunenud iseenesest. Paljud siin istujad on kes tegudega, kes tegevusetusega aidanud sellel niisuguseks kujuneda. Varem ei olnud töökollektiivides mingisugust jagunemist rahvus likul pinnal. Kuid hiljem on olukord muutunud. See käib ka meie majandi kohta. Meil kõigil on ühine üritus, vastutustunne rahva ees, me peame

44

külvama ja koristama saaki, lüpsma lehmi, söötma loomi , et anda inimestele toitu . Lihtsad tööinimesed on väsinud olukorra pide vast pingelisusest. Ei ole vaja meid lahku ajada, ei ole vaja tuua vaenu meie suhetesse. Nüüd käibib mitmel pool termin « vene keelne elanikkond » . Sellepärast inimesed tunnevadki ebakindlust, hirmu oma laste pärast. See ei tule minu arvates asjale kasuks. Sellele oleks pidanud osutama rohkem tähelepanu . Parteiorgani satsioonid lasid selle töö isevooluteed minna, osutusid relvituks rafineeritud demagoogide ees, kes mängivad rahvustunnetel, tōm bavad endaga kaasa poliitikas kogenematuid ja usaldavaid ini mesi. Ammu on aeg anda hinnang kodanike komiteede, Eesti Rah vusliku Sõltumatuse Partei ja teiste mitteformaalsete ühenduste tegevusele. Paljud kommunistid ja mitmesuguste liikumiste liid rid on demokraatiat ja pluralismi omapäraselt mõistes raevukalt rünnanud kõiki ja kõike : midagi ei ole head, kõik varem olnu on olnud paha. Kuid samal ajal ei näe me seni midagi kasulikku, et inimesed tunneksid mingisugust tulemust. Niisuguses olukor ras, kus me praegu viibime, ei hakka vabariigis toimima ka ise majandamine, ei toimu mingit imet. Majandus on jooksnud ummi kusse, meie aga surume teda veelgi enam nurka. Oleme jõudnud seebi- ja pesupulbritalongideni, ei ole teada, mis homme otsa lõpeb - võib- olla tikud , võib-olla sool . Meie rahvuslik leppimatus on juba teinud mitu keerdu. Nii viisi suureneb inimestes vaenulikkus ja umbusk. Kuidagi ei suuda nad, olles kellegi mõtlematuse või vastupidise põhjuse tõttu järsku lõhenenud leerideks, üksteist ära kuulata, mõista. NLKP Keskkomitee platvormis partei rahvuspoliitika küsimus tes on kirjas: « Kõigil kommunistidel peab praegu olema terav datud vastutustunne selle eest, et ära saaks hoitud igasugune eraldumine rahvuslikul pinnal niihästi partei ridades kui ka töö kollektiivides ja ühiskondlikes organisatsioonides. » Aga mis sün nib meil? Praegu on tähtis läbi mõelda , kuidas kõrvaldada pinge rahvussuhetes. Arvan, et tarvis on loobuda osast rahvuslikust ühise hüvangu nimel, meie laste nimel. Kommunistid peavad olema valmis selleks esimesena. Iga selles saalis istuja peab ene sele esitama küsimuse: kes ma olen kõigepealt - kommunist või ühe või teise rahvuse esindaja? Jätkem kõrvale emotsioonid ning heitkem kaine pilk tekkinud situatsioonile, laskugem lõpuks ome tigi taevast maa peale. Muidu aga tuleb välja nii : kui minu rah vust on solvatud , võtan mingi poosi, ülejäänuga aga pole mul mingit pistmist. Nii me ei lahenda keerukaid rahvussuhete küsi musi. Kuidas määratleda seda piiri, mis eraldab rahvuskeele , -kul tuuri, -majanduse jms. kaitseks peetavate kõnede seaduslikkust nõudmistest kehtestada erilised privileegid põliselanikele ja isegi eralduda NSV Liidust? Toon sellise näite . Meil Kohtla -Järve sov hoosis käis üks Rahvarinde liidreid V. Palm. Praegu on ta NSV

45

Liidu rahvasaadik. Esitasin talle küsimuse: «Minu meelest on meil kõik hakanud poliitikat tegema — kirjanikud , keemikud , näitlejad - kõik teevad poliitikat. Millal me siis tööd hakkame tegema?» Tema aga kostis mulle: « Me teeme revolutsiooni. » Kas ei ole meil kõigil aeg lõpuks tööle asuda, juba teist aastat teeme seda revolutsiooni. Ta väljendus veel nii, et eesti rahvas on olnud tuhk, pruukis aga värsketel tuultel puhuma hakata, kui me süt tisime ja nüüd on küsimus: kas kõik või mitte midagi. Nüüd tahangi küsida , kuhu me inimesi ajame, kuidas tuleb mõista seda « kõik või mitte midagi»? Praegu tuleb parteil anda rahva ees eksamit, mõned kommunistid aga väidavad, et partei on minetanud autoriteedi. Pole õige! Mina arvan, et mitte partei, vaid üksikud kommunistid on minetanud usalduse ja autoriteedi. Rahvusvahelisel areenil on meie partei ja meie riigi prestiiž tõus nud, oma vabariigis aga ei suuda me seda vajalikule tasemele tõsta. Igaüks peab endalt küsima: millega olen isiklikult oma parteid aidanud, kas mul on oma kindlad seisukohad, kas mina arvan, et partei on meie ajastu mõistus, au ja südametunnistus? Nii peab olema, see sõltub meist. Igapäevases elus pole eriti mär gata, et kõik kommunistid püüaksid partei autoriteeti tõsta. See pärast tuleb iga NLKP liikme suhtes võtta kindel parteiline sei sukoht: kes on kes ja kellega meil on üks tee. Oleksime pidanud ise, ootamata ära NLKP Keskkomitee avaldust, juba ammu tegema järeldusi kujunenud olukorrast, rakendama abinõusid selle nor maliseerimiseks, mitte aga sörkima sündmuste sabas. Muidugi ei pea ma silmas jõuvõtteid. Tuleb pidada dialoogi kogu rahvaga, mitte osaga sellest. Kõigile meeldib kõnelda rahva nimel, rahva vajadusi ja muresid aga sugugi ei arvestata. Suur osa süüd tek kinud olukorra pärast lasub vabariigi valitsusel, kõigil meil, kes me siin istume. Olgem siis mõistlikud ja ärgem hakakem män gima kuristiku äärel . Tuleb meeles pidada, et streigid ei paranda majandust, et meil tuleb koos elada ja töötada. Lugesin läbi NLKP Keskkomitee avalduse , olles läbi lugenud ka Eesti NSV- st valitud NSV Liidu rahvasaadikute läkituse , luge sin veel kord läbi avalduse. Ja teate, mitte midagi hukkamõistu väärivat, nagu mõningad näevad , ma sellest avaldusest ei leid nud. Nähtavasti mõistab igaüks nõnda , nagu tahab . Nähtavasti püütakse spetsiaalselt serveerida soovitavat tegelikkuse pähe, võtta sisse solvatu poos. Kuid see ei aita kaasa konsolideerumi sele.

146

EESTI KIRJANIKE LIIDU JUHATUSE ESIMEES V. BEEKMAN Minul ja nähtavasti ka enamikul teist ei ole ülevaadet NLKP Keskkomitee aparaadi koosseisust, aga mul on tunne, et selles esineb teatud lünki. Mulle tundub nimelt, et NLKP Keskkomi tee aparaadi koosseisus on puudu või täitmata juhtiva, psühho loog-konsultandi koht. Mind paneb mõtlema NLKP Keskkomitee avalduse ajastatus ja tekst, millest meil täna siin on nii palju juttu olnud. Küsimus ei ole isegi selles, kuidas keegi seda aval dust loeb või mõtestab, vaid selles - nagu siin on juba tõde tud , et see avaldus, selle asemel et stabiliseerida olukorda, soodustas hoopiski polariseerumist parteiorganisatsioonides ja mööda nii -öelda rahvuslikku tunnusjoont. Järelikult on midagi tõsist lahti. See on loogika , mitte emotsioonid . Katsume analüüsida , mil lega on tegemist. Millal ilmus avaldus? Kohe pärast « Balti tee » ketti, sündmust, mis lõi erilise emotsionaalse tunnetuse, erilise meeleolu, erilise õhkkonna kolmes Balti vabariigis, ja me ei saa -,, et see oleks ekstremistide öelda - kuigi on püütud öelda — tekitatud. Järgmisel päeval pärast avalduse ilmumist oli prog rammis « Vremja» muide seeria lühiintervjuusid Moskvast ning üks nimetuks jäänud intervjueeritav ütles väga ilusasti : « Ekstre miste saab ju olla käputäis, aga kui on miljon, siis on see nähta vasti midagi muud. » Hinnanguliste andmete järgi võttis > osa 700 000-800 000 kuni 2 miljonit inimest kolmest vaba riigist. See ei ole ekstremism, see on midagi muud , see on rahva liikumine. Ja et kõik sellest kohe aru ei saa , on mõistetav, sest on olemas põhirahvusest elanikud , kes on 23. augusti suhtes ühel pool ühte teatud ajaloos lõplikult tõmmatud piirjoont, ja on ole mas need, kelle kogemused on hoopis teist laadi, kelle jaoks 23. august ei ole selline maade ja rahvaste saatust määranud tähtpäev. Siin tuleb leida konsensus, tuleb seletada , tuleb kokku leppida, aga mitte konfrontatsiooni otsida. Me oleme rääkinud - ja arvatavasti mitte ilmaaegu - sellest, et partei autoriteeti, tema taset on meil kõigil põhjust pidada praeguses ühiskonnas mitterahuldavaks. Me tahame tõsta kom munistliku partei autoriteeti , sest möödunud rasked ajad, seisa kuajad ei ole möödunud jälge jätmata. Nad on partei autoriteeti kahjustanud, ja opereerida siin standardmõistetega , nagu tegi eelkõneleja , et partei on meie ajastu au , mõistus ja südametun nistus — see ei vii mitte kuhugi. Tänapäeval see ei kehti, vaiď partei kui ta tõesti tahab olla poliitiline jõud tänapäeva maa ilmas ――――― peab päevast päeva tõestama oma osa , seda , et ta on niisugune mitte ainult sellepärast, et ta on seda üks kord kuu lutanud ja see on igaveseks nii jäänud . Eestimaa Kommunistlik Partei on oma viimastes dokumenti des ――――――――――― muide ka tänases otsuseprojektis - läinud seda teed, et 47

ta võtab endale kui parteile süü möödunud aastakümnete jook sul tehtud vigade eest. See on aus ja õige. Sedasama, ma arvan, peab tingimata tegema ka NLKP, sest ta on kõigi nende aasta kümnete jooksul olnud ___________ nagu ta ise on seda deklareerinud ja nagu me kõik oleme tunnistanud ―――――――― meie ühiskonnas ainuke juh tiv poliitiline jõud. Järelikult ei saa öelda , et minevikus tehtud rängad vead ja eksimused võiks panna süüks üksikutele inimes tele või gruppidele. Vastasel juhul tuleks tunnistada, et meil pole parteid olemas olnud. Seda me ei tunnista. Järelikult tuleb võtta endale see vastutus, kuigi see on ränk ja parema meelega lähek sime sellest mööda, aga seda me ei saa, kui tahame säilitada oma näo, kui tahame võita ausa, otsekohese partei nimetuse ja tun nustuse rahva hulgas. Niisuguses kontekstis mõjub kõnealune avaldus kahjuks vastupidiselt. Selles on õige mitmeid väiteid, mis lihtsalt ei pea paika. Paaril olulisemal neist ma peatun all pool. Kuid siin on ka terve rida tonaalsuselt vastuvõetamatuid käike, siin korratakse mitte päris pädeval informatsioonil , isegi mitte ausal informatsioonil põhinevaid ühekülgseid etteheiteid. Jah, me peame tunnistama, et me oleme selleks ka ise alust and nud kas või sellega, et oleme maha maganud terve rea vajalikke seadusandlikke initsiatiive, mis on pannud meid kasutama häda abinõusid, ning need on kutsunud esile mõistmatust ja vastu reaktsioone. Näiteks, ma arvan, et oleme jäänud lubamatult hiljaks koda kondsuse seadusega. Meile heidetakse praegu igalt poolt ette meie õnnetut paiksustsensust kohalike nõukogude valimisseaduses. Aga see on ju sunnitud käik. Muide, ma tuletan meelde, et kui aru tasime Nõukogude Liidu Ülemnõukogu valimisseadust, millega me üldiselt ei olnud rahul, ei pidanud teda küllalt demokraatli kuks ja mille kohta meil oli terve hulk parandusettepanekuid , siis seal ei kõlanud kordagi nõuet paiksustsensusest ja see on täiesti loomulik, sest kogu Nõukogude Liidu ulatuses kui ini mene vahetab oma elamisregiooni -tema pädevus Nõukogude Liidu asjades sellest vaevalt muutub. Küll aga regionaalse oma valitsuse valimisel. Meile öeldakse : kusagil maailmas, vähemalt paljudes riikides ei ole mingit paiksustsensust valimistel. Ei ole küll , aga siis on olemas kodakondsus. Ja kodakondsust ei saa iga sissesõitnu auto maatselt, vaid selleks peab olema enamasti viieaastane tsensus, riigikeele eksam ja kõik muud nõuded. Seda meil ei ole. Kui meil oleks kodakondsus , ei pruugiks see meil olla määratud nii rangete tsensustega. Kuid see määraks, et valiksid inimesed , kes on selle paikkonnaga seotud ja kellel on loomulik õigus valida ja olla valitud. Tuletan meelde , et sõjajärgsetel aastakümnetel on Eestist läbi rännanud üle 7 miljoni inimese, küll sõjaväelasi , küll komandeerituid ja muid . Suur osa neist on meil siin ka vali nud, kui on valimiste aegu siia juhtunud , aga mis suuremat kasu on sellest olnud meie kohalikel nõukogudel? Inimene, kes on 48

saabunud kuu aega tagasi ja kes võib-olla mõne kuu pärast sõi dab ära, on ju ebakompetentne ja õieti on tal kõik ükspuha. See sobis siis, kui me valisime stalinliku ja brežnevliku konstitutsiooni järgi, mille puhul inimene laskis sedeli valimiskasti, ilma et ta oleks seda isegi lugenud , sest tal oli ükskõik, ta teadis, et nii kuinii on parteikomitee välja valinud väärilised kandidaadid ja hoolitseb selle eest, et tuleksid ka väärilised valimistulemused . Tollal me võisime selle ebakompetentsusega leppida, sest me ei vajanudki komptentseid inimesi oma valitsusorganitesse . Nüüd , kus me tahame minna kompetentsete omavalitsusorganite juurde, peame ometi jõudma selleni , et valimisõigus pole ainult õigus, vaid ka kohustus. Kohustus olla seotud selle paikkonnaga , selle ringkonnaga, kuhu sa valid seadusandlikku organit. Kõik see oleks lahendatud, kui meil oleks õigeaegselt vastu võetud kodakondsuse seadus. Kordan veel kord: see on meie suur viga. Sellega oleme teinud palju halba ja tekitanud arusaama tusi. Kodakondsusseadus tuleb kas või tagantjärele vastu võtta. Täpselt samuti oleksime pidanud ammu vastu võtma vähemus rahvuste õiguse seaduse . Selleks, et võtta alus igasugusteks kuu lujuttudeks, pahatahtlikeks, rumalusel põhinevateks või muu deks , oleksime pidanud andma kindlustunde kõigile inimestele, kes on sidunud oma elu ja saatuse kindlalt ja vabal tahtel Ees tiga, et nad ei tunnetaks mitte mingisuguseid kitsendusi. Meie siht on tagada kõigile parem elu, aga mitte , et kellelgi oleks parem kellegi arvel. Aga nüüd tahaksin rääkida sellest, milles ma ei näe meie endi süüd, kuid mis selles Keskkomitee avalduses meid kõvasti puu dutab. See pole esimene taoline dokument - ütleksin, et näiteks Vene Föderatsiooni Kirjanike Liidu sekretariaadi jämedas ja jõhkralt sõnastatud pöördumises oli see ähvardus võib-olla veelgi drastilisemalt sees, kus väidetakse , et kohe-kohe on puhkemas tänavarahutused , et kohe-kohe on meil oodata midagi hirmsat. Et vaadake , kui te nüüd kohe tagasi ei tõmbu , siis läheb lahti vägivallaks, siis on käes Belfast. Minu meelest on selline küsimuseasetus provokatsiooniline , sest kõigi nende raskete aegade jooksul ei ole meil Eestis olnud ühtki vägivallalahvatust. Kogu « Balti keti » aktsiooni ajal ei esinenud ainsatki korra- ega seaduserikkumist. Nagu ütles juba seltsimees Väljas oma ettekandes, ei ole meil olemas ühtegi mitteformaalset ühiskondlikku liikumist, ka kõige radikaalsemate hulgas, kes ei näe isegi võimalust koostööks EKP-ga ega Eesti NSV valitsus asutustega, kes seaks oma tegevuse põhimeetodiks või üldse mee todiks vägivalla. Üleskutset vägivallale ei ole olnud. Järelikult ei saa ma tõlgendada pidevat hoiatamist kohe lahvatada võivast vägivallast teisiti kui provokatsioonilise ässitusena. See valmistab ette pinda. Siis on veel tarvis ainult ühte väikest kohaliku täht susega Gleiwitzi raadiojaama intsidenti - täna, 1. septembril on sobiv nõnda öelda ――― ja võibki anda sõjaseisukorrale rohelise 4 Tell. 1912

49

tule. See on ohtlik tendents. Ma näen selles suuremat ohtu , kui esimesel pilgul paistab. See on üks asi, mida inimesed kahtle mata lugesid välja Keskkomitee avaldusest, taheti seda sinna sisse panna või mitte. Tark psühholoog oleks muidugi andnud nõu nii suguste asjadega mitte mängida. Või veel üks konkreetne asi. Jällegi on hakanud ühest avaldu sest teise rändama väide, mis sisaldub ka Keskkomitee avaldu ses ― sõjas langenute haudade rüvetamisest. Kallid seltsimehed, ma ei tea Eestis viimasel ajal ainsatki sellist juhtumit. Ma ei tea ainsatki juhtumit Baltikumis. Ma ei arva, et see oleks minu informeerimatus , sest kui kümmekond päeva tagasi toimus sel line ekstsess Gdanskis, siis teadis sellest järgmisel päeval juba kogu maailm. Aga juba ma näen Kesktelevisioonis, kuidas Ašha badis auväärt veteran, pisarad kurgus, tuleb ja heidab meile ette, et mis te ometi teete , te rüvetate minu langenud lahingukaas laste haudu. See on väga ohtlik. See on inetu. Niisuguste asja dega ei mängita. Sest kui midagi niisugust oleks juhtunud, olek sid eestlased esimesed, kes oleksid selle kõige rängemalt hukka mõistnud , teades meie rahva traditsiooniliselt lugupidavat suhtu mist kadunutesse , mida tõestab iga viimne kui surnuaed Eestis. Niisuguste asjadega ei tohi mängida. See on provokatsiooniline käitumine ja niisugused kontrollimata , üldistavad süüdistused on väga inetud asjad . Kui aga sellised asjad esinevad väga olulises dokumendis, siis on midagi väga põhjalikult lahti olnud selle dokumendi koostamisel. Tahaksin lõpetada sellega, et viitan Enn Põldroosi sõnavõtule. Ka mina olen seda meelt, et küsimus pole ainult Eestis, küsimus pole ainult Baltimaades. Eesti NSV elanikkond moodustab pool protsenti Nõukogude Liidu elanikkonnast. Kui võtta eesti elanik kond, keda ju kõige enam süüdistatakse halvas käitumises, siis on see kõigest 0,35 protsenti . Selle pisku jaoks ei oleks tarvis välja veeretada kogu keskpressi raskekahurväge, et meie pihta tuld anda. Seda aga tehakse. Järelikult oleme tõesti katsepolü goon. Ma teen sündmustest järelduse, et on olemas mustad stse naariumid , mida keegi kangesti tahaks läbi mängida hoiatuseks teistele. Meie saame siin teha ühte - olla tasakaalukad, olla' arukad , konsolideeruda oma juhtkonna ümber, kes minu sügava veendumuse kohaselt on teinud peaaegu kõik, mis võimalik, et asja normaalselt edasi viia. Aidaku selleks jõudumööda kaasa iga üks omal kohal. See on ainuke võimalus. Paraku olid ka Eesti Kirjanike Liit ja tema parteiorganisatsioon sunnitud reageerima Keskkomitee avaldusele, sest meie samuti ei pea seda õigeks ega õigeaegseks, ka meie avaldame kahtlust informatsiooniallikate osas, millel avaldus põhineb. Jääb loota, et meie hääl jõuab lõpuks ka kõrgemale , vaatamata keskajakirjanduse teatud infoblokaadile meie ümber. Me peame selleks kõik tegema. Loodan, et ühiste jõududega suudame ras kustest jagu saada , nagu oleme siiani kõigist rasketest olukorda

50

dest siiski enam-vähem auga välja tulnud. Me ei kaota närve, me ei kaota külma verd ja ma arvan, et keegi meist ei kaota ka tahet õlg alla panna.

EKP TALLINNA MERERAJOONI KOMITEE ESIMENE SEKRETÄR A. GUSSEV Juba kolmandat pleenumit järjest esinen ma pärast V. Beek mani. See on saanud lausa traditsiooniks. See pole etteheide. Asi on lihtsalt selles, et toon, mille andis seltsimees Väljas oma ettekandes, taotles tänase pleenumi konsolideerumist . Seda tooni toetasid oma sõnavõttudes ka seltsimehed Allik ja Rebane. Ent seltsimeeste Beekmani ja Põldroosi sõnavõtud ei aita minu arva tes küll mitte mingil moel sellele kaasa. Need viimased sõna võtud tekitasid minus rahutust. Ma püüan nende jälgedes mitte minna, vaid rääkida sellest, mis saalis istujaid natuke rahustaks. Seltsimehed ! Pärast seltsimees Väljase ettekandes sisaldunud objektiivset ja igakülgset analüüsi pole vajadust korrata neid seisukohti, mida selles rõhutati , ja anda neile oma interpretat sioon. Ettekandega võib minu arvates täiesti nõustuda. Tahaksin vaid öelda välja oma arvamuse ühes küsimuses, milles räägiti nii ettekandes kui ka sõnavõttudes ja mida on puudutatud ka paljudes viimasel ajal vastu võetud dokumentides. Ja nimelt: et üheks peamiseks põhjuseks , miks on vabariigis välja kujunenud praegune situatsioon, on ajakirjanduses antava informatsiooni ebaadekvaatsus ja puudulikkus. Seltsimehed, arvan, et see pole nii. Ajakirjanduses on praegu sellisel hulgal informatsiooni , et tavaline inimene pole võimeline juba praegu selles orienteeruma. Ütlen ausalt: minu arvates poleks vaja kõike tõlkida ja venekeel ses ajakirjanduses avaldada. Mõned artiklid lihtsalt ei aita kaasa üksteisemõistmisele ja olukorra stabiliseerimisele. Seepärast on isegi võib-olla õige, et mõnikord on avaldatav informatsioon eba adekvaatne. Toon ühe näite. NLKP Keskkomitee avaldus desta biliseeris olukorda vabariigis. Sellega tuleb nõustuda. Aga kas eilne rahvasaadikute avaldus stabiliseerib olukorda? Kas oli vaja selle avaldusega nii rutata? Tõepoolest, saadikud on oma valijate täieõiguslikud esindajad ja neil on õigus öelda välja oma arva mus. Kuid võib-olla oleks olnud parem enne oma valijatega asja arutada? Muide, siin räägiti õigeid sõnu selle kohta, et mitte kõik, mis sisaldub NLKP Keskkomitee avalduses, ei käi Eesti kohta . On ka teisi Balti liiduvabariike, kus tõesti on jõutud selleni , millest on juttu Keskkomitee avalduses. Me astume aga ühte sammu oma Balti naabritega. Nädala- või kuuajaliste vaheaegadega me 51

kogu aeg kordame üksteist. Võib-olla oli see avaldus siiski õige aegne? Tahan öelda, et EKP Keskkomitee avaldus stabiliseeris olu korda oluliselt, andis tagasi teatava kindlustunde eestlastele. Ma leian, et vene keelt kõnelevate kommunistide ülesanne on praegu eestikeelsetes kollektiivides avameelselt selgitada, et vene keelt kõnelevad kommunistid, elanikkond ei luba kunagi jõu kasuta mist, kui me jääme kõik kokku . Muulastel on vaja see missioon enda peale võtta, et niisugune hirm kaoks eestlaste südamest võimalikult kiiresti. See missioon peab aga olema vastastikune, et ka venelased tunnetaksid, et neil pole vaja karta ei iseenda, ei oma laste ega ka oma tuleviku pärast. Meil EKP Mererajooni Komitees toimus büroo istung, mis kes tis kolm päeva. Arutasime praeguseid tõsiseid ja keerulisi läbi rääkimisi valitsuskomisjoni ja streigikomitee vahel. Inimestega, kes on ilmutanud oma lojaalsust ja asunud läbirääkimisi pidama, võib juhtuda sama, mis meie parteiorganisatsioonidegagi . Miks me oleme kaotanud muulastest kommunistide usalduse ? See pärast, et me ilmutasime lojaalsust, tahtsime kõike teha tasakaa lukalt ja rahulikult. Meid ei mõistetud , ja nüüd , nagu õigesti märkis oma sõnavõtus sm. Julegin , etendavad juhtivat osa vene keelt kõnelevates töökollektiivides streigikomiteed , kuna nad ilmutavad teatavat kompromissitust. Ei taha öelda, et see oleks õige. Võtsime oma büroo istungil vastu otsuse. Tuleb märkida , et büroo koosseisus on 50 protsenti eestlasi ja 50 protsenti venelasi. Kui see otsus vastu võeti, olid kohal 5 venelast ja 4 eestlasest bürooliiget. Mitte ühtegi otsuse punkti ei võetud vastu enne, kui kõik kohal viibinud bürooliikmed olid sellega nõustunud. Alles siis, kui kõik punktid olid läbi arutatud , hääletasime sajaprot sendiliselt otsuse vastuvõtmise poolt. Rõhutan, sajaprotsendiliselt. Ma loen ette otsuse. See, mis seal on kirja pandud , ei kajasta kaugeltki eestlaste arvamust, ent samuti ka venelaste oma, kuigi ma leian, et otsus on küllaltki karm.