Ülevaade Eestimaa Kommunistliku Partei ajaloost [III osa]

Citation preview

UC-NRLF

$B blb 997

EVAADE

EESTIMA

SMMUNISTE

RTEI AJALOOst

BERKELEY LIBRARY UNIVERSITY OF CALIFORNIA

!

1

T

1

Kõigi maade proletaarlased , ühinege !

T

V. I. Lenin. 1921. aastal.

EESTIMAA KP KESKKOMITEE PARTEI AJALOO INSTITUUT NLKP KESKKOMITEE MARKSISMI -LENINISMI INSTITUUDI FILIAAL

ÜLEVAADE

EESTIMAA

KOMMUNISTLIKU

PARTEI

AJALOOST

III

OSA

(JUULI 1940-1958. AASTA)

KIRJASTUS « EESTI RAAMAT » TALLINN 1972

3KP(E) Ü 60

Toimetuse kolleegium : J. JAKOBSON J. KALITS A. PANKSEJEV Ajaloodoktor professor A. PANKSEJEVI üldtoimetamisel

A

1-2-3 71-7

EESSÕNA

JN66

15

A98 K5 A43 V.3

Pärast 1940. aasta sotsialistliku revolutsiooni võitu ja nõuko gude võimu taastamist Eestis juhtis Eestimaa Kommunistlik Par tei põhjalikke sotsialistlikke ümberkujundusi tööstuse, põlluma janduse ja kultuuri alal. 1940. aasta oktoobris võeti Eestimaa Kommunistlik Partei taas ÜK (b) P koosseisu ja temast sai suure Lenini partei üks võitlussalk. Suure Isamaasõja aastail juhtis Eestimaa Kommunistlik Partei vabariigi töörahva võitlust hitler like okupantide vastu . Sõjajärgsel perioodil juhtisid Eesti kommunistid töörahva ennastsalgavat tööd purustatud rahvamajanduse taastamisel ja sotsialismi ehitamisel Eestis. Nõukogude rahvaste vennalikus peres, Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei juhtimisel viis Eesti NSV töörahvas läbi vabariigi sotsialistliku industrialiseeri mise ja põllumajanduse kollektiviseerimise ning kultuurirevolut siooni. Järgnevail aastail suunas Eestimaa Kommunistlik Partei vaba riigi töörahva võitlust sotsialismi ehitamise lõpuleviimise, majan duse ja kultuuri uue tõusu ja rahva ainelise heaolu tõstmise eest. Nõukogude võimu taaskehtestamisest möödunud aastad on olnud Eestimaa Kommunistliku Partei ideelis-poliitilise ja organi satsioonilise tugevnemise aastad, millal laienesid tema sidemed töörahva laiade hulkadega. Eestimaa Kommunistlik Partei oli 1940. aasta juunis elukutseliste revolutsionääride organisatsioon , kuhu kuulus mitte rohkem kui sada viiskümmend inimest. Nüüd on temast saanud üks NLKP võitlussalk, kuhu kuulub üle 75 000 kommunisti ja kes juhib edukalt vabariigi töörahva võitlust kom munistliku ühiskonna rajamise programmi elluviimise eest. Käesolev raamat on teose « Ülevaade Eestimaa Kommunistliku Partei ajaloost » kahe esimese osa (I osa ilmus 1961. aastal ja II osa 1963. aastal) järg. « Ülevaate » kolmandas osas valgustatakse Eestimaa Kommunistliku Partei tegevust 1940. aasta juulist

5

5437

1958. aastani. Kokkuvõttes on antud lühike ülevaade EKP tege vusest järgneval aastakümnel. on ja metodoloogiliseks aluseks Raamatu teoreetiliseks V. I. Lenini teosed ning NLKP otsused ja dokumendid. Raamatu kirjutamisel on kasutatud NLKP Keskkomitee Marksismi- leni nismi Instituudi Partei Keskarhiivi, NSV Liidu Kaitseministee riumi Arhiivi, Leningradi, Leedu ja Läti parteiarhiivi , Eestimaa Kommunistliku Partei Arhiivi, Eesti NSV Oktoobrirevolutsiooni ja Sotsialistliku Ülesehitustöö Riikliku Keskarhiivi ja teiste arhii vide materjale, samuti monograafiaid ja perioodikat. Käesolev raamat on esimene üldistav kollektiivne töö , mis käsitleb Eestimaa Kommunistliku Partei ajalugu nõukogude perioodil . Raamatu autorite kollektiiv: ajalookandidaat P. Larin (XIV peatükk) , ajalookandidaat V. Leede ja erupolkovnik A. Pusta (XV peatükk), ajaloodoktor A. Panksejev (XVI peatükk) ja ajaloo kandidaat L. Randmets (XVII peatükk) . Kokkuvõtte kirjutas aja lookandidaat L. Raid. Käsikirja ettevalmistamise käigus aastail 1965-1969 toimus selle ulatuslik retsenseerimine ja arutamine, millest võtsid osa teaduslikud asutused ja kõrgemate õppeasutuste ühiskonnatea duste kateedrid, vabariigi partei-, nõukogude ja komsomoliorga nid, revolutsioonilise liikumise , Suure Isamaasõja ja sõjajärgse sotsialistliku ülesehitustöö veteranid. Peatükkide käsikirju ret senseeriti ka NLKP Keskkomitee Marksismi-leninismi Instituudis ja tema Leningradi, Leedu ning Läti filiaalis . Autorite kollektiiv võttis arvesse kõik tehtud ettepanekud . Käesolevasse raamatusse võetud illustratsioonid on kogutud V. Leede , I.-M. Zlobina ja A. Kubja poolt, sündmuste kroonika koostasid L. Vilberg, T. Tuudak ja I.-M. Zlobina, nimede registri T. Tuudak . Eestimaa KP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut avaldab suurt tänu kõigile teaduslikele asutustele ja üksikisikutele, kes võtsid osa teose «Ülevaade Eestimaa Kommunistliku Partei aja loost» III osa käsikirja retsenseerimisest ja arutamisest. Palume lugejaid saata oma märkused ja soovid aadressil: Tallinn, Tõnis mägi 16, Eestimaa KP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut.

}

XIV PEATÜKK

EESTIMAA KOMMUNISTLIK PARTEI SOTSIALISTLIKE ÜMBERKUJUNDUSTE PERIOODIL

(1940. a. juulist 1941. aasta juunini )

I. Eestimaa Kommunistliku Partei taasühinemine ÜK (b) Parteiga. Eestimaa K(b) P IV kongress 1940. aasta sotsialistlik revolutsioon ja nõukogude võimu taas kehtestamine Eestis avasid eesti rahva ajaloos uue ajastu, sotsia lismi ajastu. Sotsialistliku revolutsiooni võidu Eestis määrasid juba ette ära mitte ainult klassijõudude vahekord ja revolutsioo nilise situatsiooni olemasolu vabariigis endas, vaid samal määral ka klassijõudude vahekord Baltimaades ja isegi kogu maailma ula tuses. Teise maailmasõja tingimustes alanud imperialismi üldkriisi teine etapp ja töörahva klassihuvidele vastavat välispoliitikat ajava võimsa sotsialistliku riigi Nõukogude Liidu naabrus tagasid kodanliku valitsuse kukutamise ja nõukogude võimu taaskehtesta mise Eestis. Eestimaa Kommunistliku Partei ajaloos algas uus etapp . Revolutsiooni võiduga muutus Eestimaa Kommunistliku Partei olukord põhjalikult. Illegaalsest, seaduse ja kodanlike võimude poolt tagakiusatavast ja jälitatavast parteist muutus ta Eesti nõu kogude riigi, ühiskonna sotsialistliku ümberkujundamise juhtivaks jõuks, sai valitsevaks parteiks. Revolutsiooni esimestest päevadest peale hakkas Eestimaa Kommunistlik Partei tegutsema legaalselt, arvestamata ofitsiaal set keeldu , mis formaalselt mõnda aega veel püsis , sisuliselt oli aga juba anakronism, sest uus, revolutsiooniline valitsus viis kohe algusest peale ellu Kommunistliku Partei joont ja lõi tema tege vuseks kõik tingimused . Ent partei legaliseerimine, tema ümber korraldamine vastavalt uutele tingimustele ja uute ülesannete lahendamiseks nõudis aega ja rohkeid jõupingutusi . Oli tarvis moodustada legaalsed parteikomiteed , luua legaalne partei aparaat, korraldada partei legaalse ajakirjanduse väljaandmine, läbi viia partei liikmete ümberregistreerimine. Aga kõigest sellestki oli vähe. Kommunistidel, kes olid kahekümne aasta kestel harjunud illegaalsete töömeetoditega, tuli kiiresti neist loobuda ja hakata

7

kasutama uusi , avalikke massidega suhtlemise, töörahva poliitilise kasvatamise ja organiseerimise vorme ja meetodeid , õppida riigi asju ja majandust juhtima. Revolutsioonipäevil juhtis parteid EKP Illegaalne Büroo, mis loodi 1938. aasta mais ja täitis Keskkomitee funktsioone. 1940. aasta juuni lõpust peale tegutses partei juhtiv tuumik juba Eestimaa KP Keskkomiteena. 28. juunil 1940 ilmus näiteks ajalehes « Rahva Hääl » läkitus parteikomiteedele , milles neid kutsuti saatma hilje malt 1. juulil oma esindajad Keskkomiteesse , et saada instrukt sioone partei vanade liikmete registreerimise kohta . 27. juulil 1940 moodustati Eestimaa KP Keskkomitee sekretariaat . Nagu ajakir janduses teatati, valiti Keskkomitee poliitiliseks sekretäriks Johannes Lauristin, agitatsiooni- ja propagandasekretäriks Neeme Ruus. 9. septembril 1940 kinnitas Eestimaa KP Keskkomi tee sekretariaat Keskkomitee struktuuri. 12. septembrist peale funktsioneerib Keskkomitee sekretariaat juba Eestimaa KP Kesk komitee büroona. EKP Keskkomitee büroo koosseisu kuulusid J. Lauristin, N. Karotamm, N. Ruus, J. Vares, B. Kumm, E. Tark pea ja K. Säre.2 Sellises koosseisus juhtis Keskkomitee büroo vabariigi parteiorganisatsiooni 1941. aasta veebruarini , kui Eesti maa Kommunistliku Partei IV kongressil valiti Keskkomitee . Sotsialistliku revolutsiooni päevil olid parteikomiteed olemas ainult Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Narvas, teistes keskustes juhti sid parteitööd Eestimaa KP Illegaalse Büroo volinikud. Partei legaliseerumise käigus uuendati mõnevõrra nimetatud komiteede koosseisu. Tallinna parteiorganisatsiooni esimesel üldkoosolekul , 18. juulil 1940, valiti EKP linnakomitee liikmeteks F. Okk, V. Jaa nus ja S. Telman.³ Tartu parteikomiteesse kuulusid V. Sassi, I. Kruus ja J. Tross, Pärnu parteikomiteesse V. Rea, J. Tamm ja V. Vits, Narva parteikomiteesse A. Pauk, K. Paas ja A. Velman. Juulis moodustati partei maakonnakomiteed . Nende eesotsas olid põrandaalused kommunistid: Harjumaal ― K. Toming, Viru maal ―――――- A. Stamm , Järvamaal – L. Valts, Valgamaal - J. Oinas , Võrumaal —- A. Kuhlberg, Viljandimaal — O. Abori, Läänemaal O. Cher, Saaremaal — A. Mui, Petserimaal aga oli partei maakon nakomitee sekretäriks noor kommunist A. Ovsjannikov. L. Valts ja J. Oinas viidi peagi üle teisele tööle , sellepärast kinnitati Valga maakonnakomitee esimeseks sekretäriks A. Päss ja Järvamaa komitee esimeseks sekretäriks E. Säremat.

1 « Kommunist » nr. 25 , 28. juulil 1940. 2 K. Säre astus EKP põrandaaluse juhtkonnaga ühendusse 1939. aasta kevadel , esinedes Kominterni Täitevkomitee esindajana. Tegelikult oli ta sideme Kominterniga kaotanud juba 1938. aastal. Suure Isamaasõja alguses andis K. Säre, kes oli põrandaaluse parteikeskuse juhina Eestisse jäänud , end gestaapo kätte ja temast sai reetur. 3 «Kommunist » nr. 16, 19. juulil 1940. 4 EKPA, nim. 1 , s.-ü. 17 , 1. 10 ; nim. 3, s.-ü. 176 , 1. 4—5 .

8

C

EESTIMAA K (b)P MAAKONNA- JA LINNAKOMITEEDE ESIMESED SEKRETÄRID AASTAIL 1940-1941

Oskar Abori.

Aleksander Jakobson.

Ivan Laube.

Konstantin Männikson.

Johannes Oinas.

Aleksander Mui.

C

August Kuhlberg.

Ilmar Kruus .

Feodor Okk.

Adolf Pauk.

Adolf Päss.

Voldemar Sassi.

Alfred Stamm .

Eduard Säremat.

Karl Toming.

Esialgu oli kogu partei dokumentatsioon parteikomiteede sek retäride või Eestimaa KP Keskkomitee volinike käes. Alates 1940. aasta juulist hakkas järk-järgult kujunema partei aparaat. EKP Keskkomitee ning maakonna- ja linnakomiteed said normaal seks tööks kõlblikud ruumid . Järk-järgult loodi EKP materiaalne baas parteiaparaadi asjaajamiseks ja partei dokumentatsiooni pidamiseks. Eestimaa Kommunistliku Partei materiaalseteks res surssideks olid partei liikmemaksud, mis hakkasid regulaarselt laekuma 1940. aasta juulis- augustis. EKP käsutusse anti revolut sioonilise valitsuse poolt suletud fašistliku sõjaväelise organisat siooni « Kaitseliit » ruumid ja varandus. Kohe pärast fašistliku režiimi kukutamist algas legaalse kom munistliku ajakirjanduse loomine. Juba 22. juunil hakkas ilmuma ajaleht « Rahva Hääl » , juuli alguses aga legaliseerus EKP Kesk komitee häälekandja ajaleht « Kommunist » .

10

Juulis algas partei vanade liikmete ümberregistreerimine. 12. juulil ilmus ajalehes « Kommunist » teadaanne , et partei Tal linna linnakomitees, Pärnu mnt. 9, toimub partei liikmete ümber registreerimine iga päev kella 9 - st 20-ni . Iga liikme ümberregist reerimise kinnitas parteikomitee. Nii registreeris EKP Viljandi Maakonnakomitee oma 28. juuli istungil 14 partei liiget, EKP Saa remaa Maakonnakomitee otsustas 11. augustil välja anda partei pileti kuuele vanale liikmele. Oli juhtumeid , kus ümberregistreeri misest keelduti seoses ebaparteilise käitumisega kodanlikus vang las ja teistel põhjustel. Legaliseerumise momendil oli Eestimaa Kommunistlik Partei üsna väikesearvuline, tal ei olnud üle poolteisesaja liikme. Sisuli selt kujutas ta endast elukutseliste revolutsionääride kollektiivi . Ülesanne seisis selles, et muuta ta lühikese ajaga töölisklassi mas siparteiks, kes suudab juhtida sotsialistliku riigi rajamist ja ühis konna sotsialistlikku ümberkujundamist. Üheaegselt partei vanade liikmete ümberregistreerimisega algas 1940. aasta juuli esimesel poolel uute liikmete vastuvõtt. Ametlikult teatas Keskkomitee uute liikmete vastuvõtust EKP 6 ridadesse 2. juulil. Ent juba varem, 24. juunil 1940 astus EKP ridadesse kuus Kunda tsemenditehase töölist: Rudolf Jurtom , Aleksander Rodi , Elmar Tunnel, Oskar Sall , Paul Sepp ja Elmar Jõgisoo . See oli esimene vastuvõtt parteisse pärast tema tegelikku legaliseerumist. 12. juulil 1940 võttis EKP Tallinna Linnakomitee revolutsioonilise valitsuse parteisse vastu sotsiaalministri N. Ruusi, Eestimaa Ametiühingute Kesknõukogu esimehe A. Abeni , kolm päeva hiljem - revolutsioonilise valitsuse juhi J. Varese ja 8 minister A. Jõeääre . Esimeste parteisse vastuvõetute hulgas olid noored kirjanikud Debora Vaarandi ja Aadu Hint. Algul forsseeris Eestimaa Kommunistlik Partei juba kodanliku diktatuuri aastail partei juhtimisel töötanud ja 1940. aasta sotsia listlikust revolutsioonist energiliselt osavõtnud aktivistide vastu võttu parteisse. 19. juulil 1940 ajalehes « Kommunist » ilmunud artiklis « Partei uute liikmete vastuvõtt » kutsuti kommuniste ener giliselt töötama partei ridade laiendamiseks. Võeti vastu otse par tei liikmeks, ilma eelneva kandidaadistaažita . Sisseastujalt nõuti soovitust partei kahelt liikmelt, kes tundsid teda ühise revolut sioonilise töö põhjal. Parteisse valikut juhtisid otseselt parteiko miteed, mõningatel juhtudel aga otsustas parteisse vastuvõtu küsi muse EKP Keskkomitee. Ilma kandidaadistaažita võeti parteisse vastu 1940. aasta augusti keskpaigani. Kokku astus 1940. aasta juulis-augustis Eestimaa Kommunist likku Parteisse 1220 inimest. Partei suurenes lühikese ajaga mit 5 6 7 8

>49 3. — 20 . jaanuarini 1941 viidi läbi aruande- ja valimiskoosolekud kõigis 145 partei -algorganisatsioonis, 27 kandidaadi- ning 28 par tei- ja komsomoligrupis. Kommunistid tegid kokkuvõtte oma tegevusest töörahva mobiliseerimisel sotsialistlikule ülesehitus tööle, arutasid partei siseelu küsimusi ja valisid esmakordselt Eestimaa Kommunistliku Partei ajaloos legaalsetes tingimustes kollegiaalse juhtimisorgani - parteibüroo. 1941. aasta jaanuari lõpus ja veebruari algul toimusid linnades ja maakondades aruande- ja valimiskoosolekud ning konverent sid, kus arutati parteikomiteede aruandeid, valiti nende uus koos seis ja delegaadid Eestimaa K (b) P IV kongressile. Aruandekõnedes andsid linna- ja maakonnakomiteede sekretärid ülevaate parteiorganisatsiooni kujunemisest ja kasvust, analüüsi sid seoses Eestimaa Kommunistliku Partei ÜK (b) P koosseisu astu misega toimunud parteidokumentide vahetamise tulemusi. Harju maa parteikonverentsil ütles maakonnakomitee sekretär K. Toming, et parteipiletite vahetamine nõudis küll palju jõudu ja aega, « kuid oli ka heaks õppetunniks ja kontrolliks» . Aruandes märgiti, et parteidokumentide vahetamine võimaldas põhjalikumalt tundma õppida partei iga liiget ja kõige tähtsam ―――――― « näitas, et valdav enamus uusi liikmeid on täiesti ustavad seltsimehed ». Niisama sugune hinnang anti dokumentide vahetamisele teistes aruande kõnedes. 50 Virumaa parteikonverentsil märgiti , et maakonnakomitee ei ole pööranud küllaldast tähelepanu parteiorganisatsioonide moodusta misele, eriti põlevkivikaevandustes. Parteikonverents andis maa konnakomiteele juhendi saavutada partei-algorganisatsioonide 49 EKPA, f. 1 , nim . 3 , s.-ü. 178, 1. 88. 50 А. Панксеев. На основе ленинских организационных принципов . (О деятельности Компартии Эстонии по регулированию своего количест Еенного и качественного состава , по расстановке партийных сил ) , Таллин, 1967, lk. 121-122. 29

arvu suurenemine , eriti tööstusrajoonides ―― Kiviõlis, Kohtla Järvel ja Kundas. Pärnumaa konverentsil räägiti vajadusest kõvendada sidemeid hulkadega, saavutada partei noorte liikmete ja liikmekandidaatide teoreetilise taseme tõus. Rööbiti parteitöö küsimustega analüüsiti konverentsidel ja koosolekutel vabariigi rahvamajanduse sotsialistliku ümberkujun damise esialgseid kogemusi. Märgiti, et parteiorganisatsioonid arendavad ideelist kasvatustööd elanikkonna hulgas ebapiisavalt, mis oli eriti lubamatu seoses klassivõitluse teravnemisega Eestis, vaenulike elementide ja Nõukogude-vastase propaganda aktivisee rumisega. Aruannetes ja sõnavõttudes räägiti mitteküllaldasest tööst kaadriga, mille tagajärjeks oli siin suur voolavus. Seni oli partei linna- ja maakonnakomiteede koosseisus olnud 3-4 inimest, nüüd valiti neisse 6-9 liiget. Neisse kuulusid peale parteiaparaadi töötajate ka teised juhtivad seltsimehed. Tallinna parteikonverents, mis toimus 1941. aasta veebruarikuu esimestel päevadel, valis linnakomitee uue koosseisu , kes eraldas enda hul gast büroo, kuhu kuulusid F. Okk, I. Laube, K. Seaver, A. Murro, J. Ottender, A. Muravjov, H. Ansip ja A. Leppik. Tallinna linna komitee sekretärideks valiti F. Okk ja I. Laube. Enamikus teistes parteikomiteedes bürood ei valitud . Nii enne parteikonverentse kui ka pärast neid otsustati kõik põhiküsimused parteikomitee istungitel. Need istungid olid sisuliselt parteikomitee pleenumid , kuid seda terminit sel ajal veel ei kasutatud. Aruande- ja valimiskampaania etendas tähtsat osa parteiorga nisatsioonide edasisel kindlustamisel, siseparteilise töö elavamaks muutmisel , selle ümberkorraldamisel ÜK (b) P põhikirja alusel. Tuleb rõhutada , et aruande- ja valimiskampaania käigus hakkas vabariigi parteiorganisatsioon tõeliselt tundma end ÜK(b) P osana, sellest vaatevinklist käsitles ta ka kogu oma eelnevat tegevust ja uusi ülesandeid . Konverentsid ja koosolekud olid noortele kom munistidele heaks kooliks, paljud neist võtsid esimest korda elus osa partei foorumite tööst. Ka endised põrandaalused kommunis tid said palju õpetlikku ja väärtuslikku majanduse , nõukogude aparaadi jne. juhtimiseks. Aruande- ja valimiskampaania käigus Eestimaa K(b) P mehistus, omandas kogemusi ja muutus võitlus võimelisemaks. 5. veebruaril 1941 avati Tallinnas Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei IV kongress. Juba kongressi miljöö andis tunnis tust partei suurtest võitudest võitluses töörahva ürituse eest. Suur, eredasti valgustatud saal, tulvil rõõmsat elevust. Eestimaa Kommu nistliku Partei eelmine, III kongress oli toimunud kolkatalus , pal jud delegaadid kandsid konspiratsiooni kaalutlustel maski . Vanad kommunistid tajusid eriti teravalt järsku muutust, mis oli toimu nud partei olukorras. Kongressist võttis osa 283 otsustava ja 144 nõuandva häälega delegaati , kes olid valitud nii kohalike kommunistide kui ka Puna 30

5

Tallinna linna I parteikonverentsi presiidium . Veebruar 1941 .

armee ja -laevastiku väeosade parteiorganisatsioonide poolt. Kõige — saa suurema esinduse 125 otsustava hääleõigusega delegaati tis kongressile Tallinna parteiorganisatsioon.51 Vabariigi partei organisatsioonis oli 1941. aasta algul 1169 liiget ja 867 liikme kandidaati, kes olid parteidokumentide vahetuse läbi teinud.5 Kongressi avas üks vanemaid partei liikmeid, Eestimaa KP III kongressi delegaat J. Lauristin. Kongress kuulas ära ja arutas läbi Eestimaa K(b)P Keskkomitee aruande ning valis Keskkomitee ja revisjonikomisjoni uue koosseisu. Keskkomitee aruandes, delegaatide sõnavõttudes ja kongressi resolutsioonis märgiti, et kommunistide kangelaslik võitlus töölis klassi huvide eest, võitlus, milles andsid oma elu eesti töörahva paremad pojad ja tütred - V. Kingissepp, J. Kreuks, J. Tomp ja paljud teised , on lõppenud nõukogude võimu ajaloolise võiduga. Kõik sõnavõtjad rõhutasid, et eesti töörahvas ilmutas kõrget polii tilist teadlikkust, organiseeritust ja kangelaslikkust, kui ta Eesti maa Kommunistliku Partei juhtimisel kukutas fašistliku kliki , pani maksma töörahva võimu ja alustas uue elu ehitamist. Kongress seadis parteiorganisatsioonidele konkreetsed ülesanded kogu vaba riigi rahvamajanduse sotsialistlikuks ümberkorraldamiseks , kapita listlike elementide lõplikuks väljatõrjumiseks Eesti majandusest. Kongress nõudis kommunistidelt nõukogude aparaadi edasist tugevdamist ja töörahva laiade hulkade kaasatõmbamist riigielu

51 EKPA, f. 1, nim. 1 , s.-ü. 175, 1. 7-21 ; s.-ü. 179, 1. 1. 52 EKPA, f. 1 , nim. 19, s.-ü. 3, 1. 1 . 31

200

AN TOPPEHCOTSOTR REANPGTTEAT ONEROS R (F )

CORYMIC

Eestimaa K (b)P IV kongress. Veebruar 1941 .

aktiivsele juhtimisele. Suurt tähelepanu pööras kongress töörahva kommunistliku kasvatamise küsimustele.5 Rahvamajanduse sotsialistliku ümberkujundamise esimesest etapist kokkuvõtet tehes märkis kongress, et alates 1940. aasta viimasest kvartalist töötas vabariigi tööstus plaani järgi ja et hoolimata tööstusettevõtete natsionaliseerimisega seotud raskus test kasvas tööstustoodangu maht 1940. aastal 1939. aastaga võr reldes 11,6 protsenti. 1. jaanuariks 1941 moodustas eraettevõtete toodang kõigest 1,7 protsenti kogu vabariigi tööstustoodangu mahust. Tänu sotsialistliku ülesehitustöö tormilisele kasvule lik videeriti põhiliselt tööpuudus. Vabariigi tööstuse arenguperspektiive 1941. aastaks kindlaks määrates kohustas kongress kommuniste koondama kogu oma jõu nende ülesannete täitmisele, mis NSV Liidu valitsus ja ÜK (b) P Keskkomitee olid seadnud: tagada tööstusettevõtete laiendamine ja rekonstrueerimine, kindlustada olemasolevate tootmisvõimsuste maksimaalse kasutamisega põlevkivi-, turba-, ehitusmaterjalide , masina-, tekstiili- ja toiduainetetööstuse toodangu suurendamine.54 Kongress analüüsis vabariigi põllumajanduse seisukorda ja juhtis tähelepanu vajadusele jätkata tööd küla kehvemate ja keskkihtide koondamiseks partei ümber, nende mobiliseerimiseks küla sotsialistlikule ümberkujundamisele. Vabariigi põllumajan duses sotsialistlike aluste juurutamise eesmärgil kohustas kong 53 EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 179 , 1. 21 . 54 EKPA, f. 1, nim. 1 , s.-ü. 171 , 1. 11 .

32

ress kohalikke organisatsioone kandma hoolt masina -traktorijaa made, sovhooside, samuti põllumajanduskooperatsiooni kõige liht samate vormide organiseerimise eest.55 Samuti määras kongress kindlaks vabariigi parteiorganisat siooni ülesanded töörahva olmetingimuste parandamisel, riigi kaitsetööde, kaubanduse, hariduse ja ametiühingutöö alal . Palju tähelepanu pööras Eestimaa K (b)P IV kongress partei ehituse küsimustele, rõhutades eriti vajadust ka edaspidi silmas pidada seda, et parteisse võetaks vastu ainult kontrollitud , parteile ustavaid seltsimehi, tööliste, töötava talurahva ja haritlaskonna paremaid esindajaid . Kongress nõudis kõigilt parteiorganisatsioo nidelt parteisisese töö parandamist ja teiste ühiskondlike organisat sioonide parteilise juhtimise tugevdamist. Parteipropaganda alal otsustas kongress laialt kasutada teiste

liiduvabariikide parteiorganisatsioonide kogemusi, parandada pro pagandistide, kirjastuste töötajate ja kõrgemate koolide ühiskon nateaduste õppejõududega tehtavat tööd . Kongressil arutati ka partei-, nõukogude, ametiühingu- ja komsomolikaadri valiku , kas vatamise ja paigutamise küsimusi. Eestimaa K(b) P IV kongress oli suure poliitilise tähtsusega sündmus mitte ainult Eesti parteiorganisatsioonile , vaid kogu vabariigi töörahvale. Kongressi tervitasid töötajate, noorte ja kooliõpilaste rohkearvulised delegatsioonid, kes väljendasid oma vaimustust kommunistide võitluse üle ja kinnitasid kongressile, et toetavad täielikult Kommunistliku Partei poliitikat. Eestimaa K (b)P IV kongressi auks arendas vabariigi töörahvas ulatuslikku sotsialistlikku võistlust. Võistlusest võtsid osa umbes 500 käitise kollektiivid . Võistluse käigus kerkis esile üle 1200 löök töölise ja umbes 200 ratsionaliseerijat.56 Kongress kulges osavõtjate suure aktiivsuse tähe all . Aruande läbiarutamise käigus võttis sõna 46 delegaati. Eriti põhjalikud olid vabariigi Rahvakomissaride Nõukogu esimehe J. Lauristini, ENSV AUKN esimehe H. Arboni, rahvakomissaride A. Veimeri, H. Alliku ja G. Abelsi sõnavõtud . Sõjaväeosade parteiorganisatsioonide dele gaadid V. Tributs , A. Bagnjuk ja N. Rakutin rääkisid vajadusest hoogustada riigikaitsetöid , kasvatada vabariigi töörahvas suurt vastutustunnet Nõukogude kodumaa julgeoleku eest.57 Kongress valis Eestimaa K (b) P Keskkomitee 33 liiget ja 7 kan didaati ning 9- liikmelise revisjonikomisjoni.58 Keskkomiteesse valiti läbiproovitud revolutsionäärid G. Abels , H. Allik, H. Arbon, A. Veimer, P. Keerdo, B. Kumm, A. Mui, V. Sassi, J. Lauristin, A. Resev, J. Telman jt. Keskkomitee esimesel pleenumil , mis toi mus 8. veebruaril 1941 , valiti Eestimaa K (b) P Keskkomitee büroo 55 56 57 58

«Kommunist » nr. 41 , 15. veebruaril 1941 . «Kommunist » nr. 40, 14. veebruaril 1941 . EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 181 , 1. 19—210. EKPA, f. 1, nim. 1 , s.-ü. 179, 1. 3—5 .

3 Ülevaade EKP ajaloost

33

liikmeteks K. Säre , J. Lauristin, N. Karotamm, A. Pauk, J. Vares, H. Arbon, V. Tributs, B. Kumm ja O. Cher, kandidaatideks F. Okk ja A. Bagnjuk.59 Pärast Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei vastuvõt mist ÜK (b) P koosseisu hakkas ta osa võtma kõigist üleliidulistest partei üritustest, sai õiguse oma esindajate saatmiseks partei üle liidulistele kongressidele ja konverentsidele . Eestimaa Kommu nistliku Partei delegatsioon (J. Lauristin, F. Okk , A. Pauk, H. Ansip jt .) võttis osa ÜK(b) P XVIII konverentsi tööst 15.— 20 . veebruarini 1941 . Partei XVIII konverentsil , kus arutati parteiorganisatsioonide ülesandeid tööstuse ja transpordi alal ,60 oli suur tähtsus ka Eesti parteiorganisatsiooni seisukohalt. Vastavalt partei XVIII konverentsi otsusele seati Eestimaa K (b) P Keskkomitee aparaadis sisse veel kaks sekretäri ametikohta: tööstuse ja transpordi alal, partei Tallinna ja Narva linnakomitees aga loodi transpordiosakond. 61 Partei XVIII konverents valis ÜK (b) P Keskkomitee koosseisu Leedu-, Läti- ja Eestimaa kommunistliku partei esindajad. Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei IV kongressi ja partei üleliidulise XVIII konverentsi otsused said kogu vabariigi parteiorganisatsiooni töö aluseks. 24. märtsil 1941 toimus Eesti maa Kommunistliku Partei Keskkomitee II pleenum, kus arutati parteiorganisatsioonide ülesandeid 1941. aasta rahvamajandus plaani täitmisel , samuti vabariigi 1941. aasta eelarvet. Pleenumist võtsid osa rahvakomissarid, partei maakonna- ja linnakomitee sekretärid ja teised juhtivad töötajad.62 Kohalike parteiorgani satsioonide ülesandeid vabariigi rahvamajanduse arendamisel arutati linnade ja maakondade parteiaktiivi koosolekutel ja par tei-algorganisatsioonides. Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei jõud kasvasid kii resti. Partei arendas üha aktiivsemat tegevust, tõestades tegu dega, et ta väärib ÜK (b) P võitlussalga nime.

2. Kodanliku riigimasina purustamine ja uue riigiaparaadi loomine Vana, kodanliku riigimasina mahalõhkumine ja selle asemele uue, sotsialistliku riigiaparaadi loomine on iga sotsialistliku revo lutsiooni tähtis ülesanne, kapitalismilt sotsialismile eduka ülemi 59 EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 181 , 1. 271 ; nim . 3, s.-ü. 398, 1. 2 . 60 NLKP kongresside, konverentside ja Keskkomitee pleenumite reso lutsioonid ja otsused , III osa , Tallinn 1957 (edaspidi : NLKP resolutsioonid ja otsused), lk. 422-432 . 61 EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 260 , 1. 11 . 62 EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 189 , 1. 1–106.

34

neku vältimatu tingimus. Selle ülesande pidi lahendama ka 1940. aasta sotsialistlik revolutsioon Eestis . Ekspluataatorliku riigiaparaadi mahalõhkumise konkreetse programmi määras kindlaks V. I. Lenin, Sealjuures esitas ta järg mised nõuded : 1 ) laiali saata, kuulutada ebaseaduslikuks vanad riigivõimu ja riigivalitsemise organid; 2) võtta nendelt organitelt nende faktiline jõud, milleks laiali saata vana armee, politsei, kohus ja teised töörahva mahasurumise vahendid; 3) likvideerida bürokraatlike kodanlike ametnike kast, asendades nad revolut siooniliste tööliste, talupoegade ja haritlaste esindajatega ; 4) tühis tada ja tunnistada kehtetuks seadused ja õigusaktid , mis kaitsesid ja kindlustasid vanade riigivõimuorganite olemasolu ja vana õigus korda.63 Need V. I. Lenini juhendid, mis on sõnastatud Venemaa 1917. aasta sotsialistliku revolutsiooni tingimustes ning peavad silmas revolutsiooni mitterahulikku arenemisteed, säilitavad põhi liselt oma tähtsuse igasuguse sotsialistliku revolutsiooni jaoks , ole nemata sellest, kas see toimub rahulikul või mitterahulikul teel. Seda kinnitas ka 1940. aasta sotsialistlik revolutsioon Eestis, mis oli üheks esimeseks rahulikul teel toimunud sotsialistlikuks revo lutsiooniks ajaloos. Vana, kodanliku riigiaparaadi mahalõhkumine ei tähenda kõigi tema osade üheaegset ja täielikku purustamist ning kaotamist. Juba Oktoobrirevolutsiooni eel rääkis V. I. Lenin vajadusest lähe neda vana riigiaparaadi eri osadele diferentseeritult. Üks asi on, selgitas ta, kui tegemist on niisuguste reaktsiooniliste, rõhuvate asutustega, nagu alaline sõjavägi koos tema kindralitega, politsei , sandarmeeria, kodanlik kohus ja prokuratuur. Võitnud proleta riaat peab need tingimata maha lõhkuma ja purustama, täielikult lahti ütlema nende organiseerimise ja tegevuse vanadest printsii pidest. Kuid kodanlikus riigis on ka niisugune aparaadi osa, mis täidab ühiskonnale vajalikke valitsemisfunktsioone: riiklikud sün dikaadid, post, telegraaf, transpordi ja kommunaalmajanduse valitsus jne. « Seda aparaati ei tohi ega ole vaja purustada, » kirju tas V. I. Lenin. « See tuleb välja kiskuda kapitalistide võimu alt, selle küljest on vaja ära lõigata, kõrvaldada, maha raiuda kapita listid ühes nende mõju niitidega, see tuleb allutada proletaarse tele nõukogudele, seda on vaja muuta avaramaks, kõikehõlmava maks, üldrahvalikumaks . >> 64 Vana riigiaparaadi likvideerimise konkreetne sisu, vormid ja tempo olenevad suurel määral revolutsiooni rahulikust või mitte rahulikust iseloomust. 1940. aasta sotsialistlik revolutsioon Eestis näitas, et revolutsiooni rahuliku arenemise tingimustes on võima lik ajutiselt ära kasutada isegi neid vana aparaadi lülisid, mis 63 V. I. Lenin. Teosed, 25. kd . , lk. 374--398. 6 V. I. Lenin. Teosed, 26. kd ., lk. 83.

3*

35

vahetult täitsid töörahva mahasurumise funktsioone , kui nad on allutatud uuele, revolutsioonilisele võimule, kapitalistid aga on neist kõrvaldatud. Vana, kodanliku aparaadi likvideerimine ja uue , sotsialistliku riigiaparaadi loomine ei kujuta endast kahte teineteisele järgnevat protsessi, vaid toimuvad üheaegselt. See on vastastikku seotud protsess, mille käigus vana riigimasin järk-järgult, osade kaupa maha lõhutakse, likvideeritakse või allutatakse revolutsioonilisele võimule, ning selle asemele luuakse uus riigiaparaat. Spetsiifilised tingimused , milles toimus 1940. aasta sotsialistlik revolutsioon Eestis, eeskätt aga selle revolutsiooni rahulik iseloom määrasid juba ette ära vana riigimasina mahalõhkumise ja sotsia listliku riigiaparaadi loomise konkreetsed vormid ja tempo . Mär gime ainult mõningaid iseärasusi, mis selles protsessis 1940. aastal esinesid. Revolutsioonilisel võimul , Eestimaa Kommunistlikul (bolševike) Parteil ei pruukinud karta revolutsiooni saatuse pärast, sest sellele osakssaanud üldrahvalik toetus, samuti asjaolu, et lüüasaanud kodanlusel polnud võimalik abi saamiseks Lääne imperialistide poole pöörduda, lõid revolutsioonile kindla aluse. See aga omakorda andis laiemaid võimalusi vana aparaadi eri lülide ärakasutamiseks revolutsioonilise võimu kontrolli all , nende järkjärguliseks asen damiseks uue aparaadiga. Oktoobrirevolutsioonil tuli tegemist teha riigiametnike massi lise sabotaažiga ning kindralite ja suure osa ohvitserkonna vastu panuga, kes avalikult keeldusid nõukogude võimule allumast. See kõik tingis vana aparaadi paljude lülide viivitamatu likvideerimise . Sotsialistlikule revolutsioonile Eestis ei järgnenud riigiametnike kuigivõrd märgatavat sabotaaži; ei esinenud ka fakte, kus ohvit serid oleksid avalikult keeldunud revolutsioonilisele võimule allu mast. Riigiametnikud ja nende järel ka ohvitserid teatasid , et nad suhtuvad uuesse korrasse lojaalselt ning on valmis täitma kõiki revolutsioonilise valitsuse korraldusi. Määravat osa etendas siin teadmine, et uus kord on püsiv ja stabiilne, et sotsialistlik revo lutsioon Eestis, mida toetab Nõukogude Liit, on seesmiselt van kumatu. Riigiametnike rõhuva enamiku lojaalne suhtumine või maldas kiiresti ja peaaegu takistusteta allutada revolutsioonilisele võimule kõik vana riigimasina lülid ning võita aega uue riigiapa raadi loomiseks. Teatavasti oli Oktoobrirevolutsiooni alguseks Venemaal juba olemas uue võimu enam-vähem väljakujunenud aparaat, mis võis vana riigimasina suhteliselt kiiresti asendada . Selleks aparaadiks olid nõukogud. Eestis aga ei olnud 1940. aasta sotsialistliku revo lutsiooni alguseks nõukogusid. See jättis oma jälje revolutsioonile , vana riigimasina mahalõhkumise tempole ja vormidele ning uue, sotsialistliku riigiaparaadi loomisele. Otsustava hoobi andis vanale riigimasinale fašistliku valitsuse

36

kukutamine 21. juunil 1940 ja uue, revolutsioonilise valitsuse loo mine, kes juba esimestest päevadest peale hakkas likvideerima mõningaid kodanliku aparaadi lülisid , mõningaid aga endale allu tama ning ühtaegu ka uut riigiaparaati looma. Juba 22. juunil 1940 tagandati ametist sõjavägede ülemjuhataja kindral J. Laido ner, see ametikoht ise aga kaotati.65 Revolutsiooniline valitsus, kes Kommunistliku Partei juhtimi sel hakkas järk-järgult täitma proletariaadi diktatuuri funkt sioone, hoidis kindlalt kurssi kõigi rahvavaenulike organisatsioo nide ja asutuste likvideerimisele . Selle protsessi omapära seisis selles, et mõni aeg täitis nimeliselt oma funktsioone president, paadunud reaktsionäär K. Päts, kes revolutsioonilise valitsuse aktid oma allkirjaga kinnitas. Põhiseaduse eeskirjade kasutamine võimaldas sündmustel valutult areneda. Kuid nende sündmuste iseloom oli sügavalt revolutsiooniline . Teatava aja jooksul säilisid paljud vanad võimuasutused , kust revolutsiooniline valitsus kõige reaktsioonilisemad tegelased välja kihutas ja nende asemele revolutsioonist osavõtjaid, eeskätt kom muniste nimetas. Näiteks määrati presidendi dekreediga 23. 25. juunil 1940 tähtsale siseminisitri abi ametikohale kommunistid H. Haberman ja P. Vihalem.66 EKP Keskkomitee sekretär J. Lau ristin hakkas juhtima valitsuse juures asuvat Informatsioonikes kust, O. Sepre määrati majandusministri abiks (asetäitjaks), A. Murro ――― Siseministeeriumi politseivalitsuse direktoriks . Ame tist vabastati peaaegu kõik maavanemad ja linnapead, nende ase mele aga määrati Kommunistliku Partei poolt soovitatud isikud . Näiteks nimetati kommunist A. Ingalt Saaremaa maavanemaks, kommunist A. Kiidelmaa Tallinna linnapeaks jne. Valitsus asendas või kutsus ära kõik Eesti diplomaatilised esindajad välismaal. Pal judele vastutavatele ametikohtadele määrati spetsialistid, kes vana režiimi hukka mõistsid ja revolutsioonisse pooldavalt suhtusid. Üldiselt õigustasid need inimesed rahva usaldust. Kuid mõnele ametikohale pugesid ka revolutsiooni varjatud vaenlased, avan türistid ja lihtsalt karjeristid. Eesti sotsialistliku riigi kujunemisel etendasid esmajärgulist osa uue Riigivolikogu valimised 14.-15. juulil 1940. * Riigivolikogu revolutsiooniline koosseis ja kommunistide juhtiv osa tegid temast tõelise rahvaparlamendi, kes oli suuteline täitma töörahva taotlusi ning tagama revolutsiooni edasiarenemise. Riigivolikogu esimene istungjärk 21. -23. juulil 1940 kuulutas Eestis välja nõukogude võimu, võttis vastu deklaratsiooni Eesti astumisest Nõukogude

65 Sõjavägede ülemjuhatajal olid piiramatud volitused revolutsioonilise liikumise mahasurumiseks, ta oli reaktsiooni tugisammas. 66 «Riigi Teataja» 1940, nr. 54, art. 494, 495. * Üksikasjalikumalt Riigivolikogu valimiste, tema otsuste ja edaspidiste sündmuste kohta vt. « Ülevaade Eestimaa Kommunistliku Partei ajaloost » , II osa, Tallinn 1963, lk. 372-398. 37

Sotsialistlike Vabariikide Liidu koosseisu , otsustas natsionaliseerida suurtööstuse ja pangad ning kuulutada maa üldrahvalikuks oman diks . 67 Istungjärgul valiti kommunistidest koosnev 25 - liikmeline komisjon Eesti NSV konstitutsiooni väljatöötamiseks, samuti täie voliline delegatsioon , kes pidi NSV Liidu Ülemnõukogule üle andma palve uue Nõukogude vabariigi vastuvõtmiseks NSV Liidu koosseisu. Delegatsiooni koosseisus olid Eesti töötava elanikkonna kõigi kihtide esindajad . Peale EKP Keskkomitee sekretäri J. Lau ristini, revolutsioonilise valitsuse juhi J. Varese ja mõnede minist rite kuulusid delegatsiooni Tallinna metallitööliste esindaja A. Kiidelmaa, Kreenholmi Manufaktuuri tööline A. Põlts , Viljan dimaa kehvtalupoeg J. Änilane, rahvaväe poliitiline peajuht P. Keerdo jt. Vabariigi presidendi ametikoht säilis kuni uue konstitutsiooni vastuvõtmiseni. Et K. Pätsile eneselegi sai selgeks, kui absurdne on tema edasine püsimine presidendi kohal, astus ta tagasi . Seoses sellega pandi vabariigi presidendi kohuste täitmine valitsuse juhile J. Varesele. Üheaegselt uue keskaparaadi loomisega kindlustati töörahva võimu ka kohtadel . 1. augustist 1940 kõrvaldati oma ametikohta delt kõik vallavanemad ja nende abid. Mõni päev enne seda, 25. juulil , saadeti laiali vallavolikogud. 68 Uuteks ajutisteks valla vanemateks määrati töölised või kehvtalupojad.69 6. augustil 1940 võttis NSV Liidu Ülemnõukogu seitsmes istungjärk Eesti NSV võrdõigusliku liiduvabariigina NSV Liidu koosseisu.70 Teade selle kohta kutsus vabariigis esile üldrahvaliku vaimustuse. Uute Nõukogude kodanike tundeid väljendas kujukalt Tartu linna töörahva 30-tuhandelisel miitingul vastuvõetud reso lutsioon: « Raske on väljendada sõnades seda rõõmu- ja avaruse tunnet, mis täidab tänasel päeval eesti töötava inimese südant, teades, et kunagi ei tule tagasi pilkane öö, milles pidas eesti töö tavat rahvast eesti plutokraatne kodanlus. Tänasest päevast alates eesti tööline ajab sirgeks oma tööst murdunud selja, pea püsti ja rind ees, täis vabaduse- ja üheõigusluse tunnet astub ta uue elu ülesehitamisele koos ühises Nõukogude Liidu vabade rahvaste peres. »71 24. augustil 1940 kuulas Riigivolikogu teine istungjärk ära NSV Liidu Ülemnõukogu istungjärgul käinud täievolilise delegatsiooni aruande ja konstitutsioonikomisjoni esimehe J. Lauristini ette

67 1940. aasta sotsialistlik revolutsioon Eestis. Dokumente ja materjale , Tallinn 1960, lk. 208-216. 68 «Riigi Teataja» 1940 , nr. 83, art. 783. 69 Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised , vihik 183. Õigusteaduslikke töid. IV, Tartu 1966, lk. 26. 70 NSVL Ülemnõukogu seitsmes istungjärk. Stenograafiline aruanne, Tallinn 1940, lk . 187. 71 «Rahva Hääl» nr. 185, 7. augustil 1965 .

38

Eesti NSV Riigivolikogu delegatsiooni vastuvõtmine Moskvas. Esiplaa nil kindralpolkovnik O. I. Gorodovikov ja delegatsiooni juht J. Vares. August 1940.

Eesti NSV delegatsioon NSV Liidu Ülemnõukogu VII istungjärgul. August 1940.

kande Eesti NSV konstitutsiooni projekti kohta.72 Pärast iga paragrahvi eraldi arutamist võeti Eesti NSV konstitutsioon ühel häälel vastu . Riigivolikogu nimetas end Eesti NSV Ajutiseks Ülemnõukoguks ning valis vabariigi kõrgeima võimuorgani juha tajaks kommunist V. Sassi. Moodustati Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium eesotsas J. Varesega; presiidiumi koosseisu kuulusid A. Mui ja E. Kadakas (esimehe asetäitjad) , H. Arbon, A. Pauk, E. Tarkpea, N. Tihhanova-Veimer, V. Telling (sekretär) . Valit suse ― Rahvakomissaride Nõukogu ――― esimeheks valiti J. Lauris tin . Rahvakomissaridena kuulusid Eesti NSV valitsusse kommunis tid G. Abels, H. Allik, P. Keerdo, B. Kumm, O. Sepre, A. Vei mer jt.73 Suurt abi Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi töö organiseerimisel andis M. I. Kalinin, kes sajandi algul oli teinud revolutsioonilist tööd Tallinnas. 1940. aastal valitud vabariigi Ülemnõukogu tegutses kuni 1947. aastani, samal aastal vastuvõetud konstitutsioon (koos hil jem tehtud täienduste ja muudatustega) on aga tänapäevani Eesti NSV põhiseaduseks. NSV Liidu koosseisu astumisega sai Eesti NSV õiguse valida oma esindajad NSV Liidu Ülemnõukogusse. NSV Liidu Ülemnõu kogu saadikute valimised toimusid 12. jaanuaril 1941. Neid kroo nis kommunistide ja parteitute bloki hiilgav võit. Eesti rahvas saatis NSV Liidu Ülemnõukogusse kommunistid H. Arboni, A. Jakobsoni , J. Lauristini , M. Luhakõivu, V. Sassi, J. Sommeri, 74 J. Telmani , J. Varese, A. Veimeri jt.7 Juba Riigivolikogu valimiste lühikese, kuid väga sündmusrikka ja pingelise kampaania ajal omandas Eestimaa Kommunistlik (bol ševike) Partei kogu rahvast hõlmava poliitilise agitatsioonitöö koge musi. Ta oskas nüüd organiseerida valimisi legaalsetes tingimustes. NSV Liidu Ülemnõukogu saadikute valimistega, mis olid esimesed Nõukogude seaduse alusel toimuvad valimised, käis kaasas oma ulatuselt ennenägematu poliitiline agitatsioon rahvahulkades, mille hingeks oli Kommunistlik Partei . Valimiskampaania käigus selgi tas partei töörahvale nõukogude demokraatia olemust ja eeliseid, Nõukogude valimissüsteemi , Nõukogude kodaniku õigusi ja kohus tusi, Kommunistliku Partei juhtivat osa nõukogude ühiskonnas. Valimiskampaania ajal olid kommunistid pidevalt rahvahulkades, nad töötasid agitaatoritena, kuulusid valimiskomisjonide koosseisu, kandsid kõikjale revolutsioonilise entusiasmi ja asjalikkuse vaimu. Noortele kommunistidele oli see heaks poliitilise töö kooliks. Par tei sai rahvahulkadele veelgi lähedasemaks . 17. jaanuaril 1941 moodustas Eesti NSV Ülemnõukogu Presii dium kohalikud võimuorganid - linnade, maakondade ja valdade 72 Johannes Lauristin. Esimene Nõukogude aasta Eestis, Tallinn 1946, lk. 54-72 . 73 «ENSV Teataja» 1940, nr. 1 , art. 1 , 3. 74 «Kommunist» nr . 16 , 16. jaanuaril 1941 . 40

81

3037333 FOTE

Miiting Eesti NSV Riigivolikogu delegatsiooni saabumise puhul Leningradi. August 1940.

täitevkomiteed. See samm oli tingitud asjaolust, et kohalike töö rahva saadikute nõukogude valimisi polnud võimalik lähemal ajal läbi viia, senised kohaliku võimu vormid aga olid oma aja ära elanud ning pidurdasid uue elu ehitamist. Sellepärast moodustasid juhtivad partei- ja nõukogude organid kohtadel täitevkomiteed , mis tegutsesid kuni täievoliliste võimuorganite — töörahva saa dikute nõukogude valimisteni. Esimesteks vabariikliku alluvu sega linnade ja maakondade täitevkomiteede esimeesteks said: Tallinnas K. Seaver, Tartu linnas K. Jalak, Narvas R. Koppelas, Pärnumaal V. Rea, Harjumaal R. Kivinurk, Järvamaal H. Juh velt, Virumaal A. Valdsak, Tartumaal P. Tänava, Läänemaal J. Manni, Saaremaal J. Ellam, Viljandimaal E. Piip, Võrumaal A. Ühtigi. Täitevkomitee sekretäridena töötasid sel ajal L. Ham mer, O. Hirsch, I. Jürisson, B. Leiner, E. Marmei jt.75 Sellega lõppes töörahva kohalike võimuorganite kujundamise esimene etapp. Niisugusel viisil moodustatud täitevkomiteed eksisteerisid vabariigis kuni kohalike töörahva saadikute nõu kogude valimisteni 1948. aasta algul. Kogu oma töös vana riigimasina mahalõhkumisel ja Nõukogude riigiaparaadi loomisel toetus EK(b)P töörahva revolutsioonilisele aktiivsusele, teadmisele, et laiad rahvahulgad tema tegevust täie 75 «ENSV Teataja» 1941, nr. 10, art. 108 ja nr. 11 , art. 113. 41

likult mõistavad . Oma kogemuste najal sai vabariigi töötajatele selgeks nõukogude võimu olemus, mis V. I. Lenini sõnade järgi > . 76 Rahvahulkade revolutsioonilist aktiivsust näitas kujukalt fakt, et revolutsiooni käigus , juba tema esimestel tundidel loodi üks Rahva Omakaitse ( RO) . esimesi proletariaadi organisatsioone See kujutas endast tööliste relvastatud salku, mis oma osatähtsuse ja organisatsioonilise vormi poolest olid lähedased Suure Sotsia listliku Oktoobrirevolutsiooni aja kuulsusrikkale Punakaardile. Kommunistlik Partei ei piirdunud Rahva Omakaitse loomisega, vaid töötas välja ka tema struktuuri ning määras kindlaks tema funktsioonid ja ülesanded, Rahva Omakaitse eesotsas oli keskstaap, kellele allusid ringkonnaorganisatsioonid . RO juhtideks nii kesku ses kui ka linnades ja maakondades olid Kommunistliku Partei liikmed . Rahva Omakaitse peajuhiks oli Hispaania fašismivasta sest sõjast osavõtnud kommunist K. Hanson . Kohtadel olid selle organisatsiooni eesotsas kommunistid E. Elbrecht, J. Mets , E. Mil lert, A. Naaber, E. Rebane, K. Vist jt.77 Rahva Omakaitse liikmeteks võisid Kommunistliku Partei ja ametiühinguorganisatsioonide esitamisel astuda vähemalt 18 - aas taseks saanud kodanikud , kellel pidid olema Kommunistliku Par tei, ametiühingu või Rahva Omakaitse liikmete soovitused . 1940. aasta augusti lõpul oli Rahva Omakaitse ridades ligikaudu 8000 inimest.78 Kuid tema tugevus ei seisnud mitte niivõrd liikmete arvus, kuivõrd nende ustavuses revolutsioonile , valmisolekus asuda iga hetk, relv käes , revolutsiooni saavutusi kaitsma. Rahva Omakaitse kui töörahva massiline relvastatud organisat sioon loodi ainult teatavaks ajaks . Septembri- ja oktoobrikuu jook sul ta likvideeriti . Rahva Omakaitse tegevus lõi tingimused Eestis Nõukogude miilitsa kujundamiseks . Paljud Rahva Omakaitse liik med hakkasid teenima miilitsaorganeis ja tulid seal oma tööga edukalt toime. Niisiis sai Rahva Omakaitse Eesti NSV miilitsa formeerimise baasiks. Revolutsiooni käigus kerkis paratamatult üles kodanliku sõja väe saatuse küsimus. Ajaloost oli teada ainult üks näide, kuidas

76 V. I. Lenin. Teosed, 28. kd ., lk. 437. 77 ENSV ORKA, f. R -35, nim. 1 , s.-ü. 19, 1. 1—33. 78 Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised , vihik 183, Tartu 1966, lk. 29; ENSV ORKA, f. R- 35, nim. 1 , s.-ü. 1 , 1. 1—2 . 42

R Maakondade ja linnade täitevkomiteede esimehed ja sekretärid koos Eesti NSV valitsuse liikmetega seminari ajal. Jaanuar 1941 .

Tallinna haritlaskonna valimiseelne koosolek. Detsember 1940.

võitnud sotsialistlik revolutsioon vana sõjaväega talitab. Teata vasti eemaldas nõukogude võim 1917. - 1918 . aastal sõjaväest kõi gepealt reaktsioonilised kindralid , demokratiseeris sõjaväe , see järel aga demobiliseeris ta, võttes tema teadlikud , revolutsiooni lised elemendid Punaarmee koosseisu. Punaarmee aga kujutas endast täiesti uut sõjalist jõudu . Eestimaa Kommunistlik Partei lähtus eeldusest, et sõjavägi tuleb puhastada reaktsioonilistest elementidest, demokratiseerida ja seejärel reorganiseerida. Vana, kodanlik sõjavägi likvideeriti, tema baasil aga loodi rahvavägi, mis hiljem võeti Punaarmee koos seisu. Kommunistlik Partei ja revolutsiooniline valitsus tulid selle ülesandega edukalt toime. Revolutsiooni puhkedes suhtus sõjaväe reakoosseis, mis koosnes töötava rahva poegadest, töörahva hüvanguks rakendatud revo lutsioonilistesse abinõudesse poolehoiutundega. Ka ohvitseride hulgas eeskätt on siin jutt ohvitseridest, kes olid pärit töötava test kihtidest ning kes ei olnud osa võtnud Nõukogude-vastasest sõjast ega töörahva revolutsiooniliste aktsioonide mahasurumi sest leidus küllaltki palju uue võimu pooldajaid, kes olid valmis rahvast ausalt teenima. Reaktsioonilised ohvitserid isoleeriti, ükski neist ei söandanud viia oma väeosa või allüksust revolutsiooniliste rahvahulkade vastu . Revolutsiooniliste meeleavalduste päevil sam mus sõjavägi ühises rivis töörahvaga. Võib õigusega öelda, et Eesti 1940. aasta sotsialistlikus revolutsioonis läks sõjavägi rahvaga kaasa. Enne 21. juunit 1940 ei olnud Kommunistlikul Parteil kodan likus sõjaväes oma organisatsioone. Kuid juba esimesed revolut sioonipäevad näitasid, et sõjaväes levisid kommunistlikud ideed ja et paljud sõdurid, samuti mõned ohvitserid olid kodanliku korra vastased . Kohe pärast 21. juuni sündmusi astusid need sõdurid ja ohvitserid välja juba avalikult. Nende hulgas olid E. Inti, V. Kihno, K. Lennup, A. Meri , T. Sumera, Ü. Taigro jt. « Omavoliliselt » , keelust hoolimata ühinesid nad töörahva revolutsiooniliste akt sioonidega, võtsid osa meeleavaldustest ja miitingutest ning tegid revolutsioonilist agitatsiooni oma väeosades. Kommunistlik Partei astus samme, et revolutsioneerida sõja vägi, eemaldada temast reaktsioonilised ohvitserid , kasvatada isik koosseisu rahvale ja uuele korrale ustavuse vaimus. Sõjaväes loodi poliitilise peajuhi ametikoht (sellele kohale määrati Kommunist liku Partei väljapaistev tegelane P. Keerdo) , samuti kõigi väelii kide ning -koondiste ja sõjaministeeriumi keskaparaadi poliitiliste juhtide ametikohad. Poliitilisteks juhtideks said kommunistid . Näiteks määrati sõjalaevastiku poliitiliseks juhiks V. Kin, õhukait sevägede poliitiliseks juhiks E. Inti, sõjaministeeriumi aparaadi poliitiliseks juhiks A. Veiderpass.79 79 EKPA, f. 1 , nim. 1, s.-ü. 417, 1. 1 . 44

Poliitõppus Eesti rahvaväes.

Poliitilised juhid tegutsesid Kommunistliku Partei juhtnööride põhjal. Nad tegid sõjaväes suurt poliitilist ja kultuurhariduslikku tööd. Poliitiliste juhtide kaudu mõjutas Kommunistlik Partei sõja väe isikkoosseisu, aidates kogu sõjaväe siseelu uutel alustel ümber korraldada. Kodanliku sõjaväe reorganiseerimise ja demokratiseerimise käigus vabastati sõjaväeteenistusest reaktsioonilised ohvitserid, kes olid juurutanud kepidistsipliini, sõduritele anti kõik õigused, väeosades ja allüksustes loodi sõjaväelaste komiteed, mis olid ühi sed nii sõduritele kui ka ohvitseridele.80 Väeosades ja allüksustes, kus oli kommuniste, etendasid nad sõjaväelaste komiteedes juhti vat osa. Üürikesest olemasolust hoolimata tegid sõjaväelaste komi teed ära suure ja tähtsa töö sõjaväe revolutsioneerimisel . Pärast Eesti NSV vastuvõtmist Nõukogude Liidu koosseisu sai Eesti rahvaväest Nõukogude relvastatud jõudude koostisosa . Vaba riigi Rahvakomissaride Nõukogu määrusega 29. augustist 1940 anti ta Balti erisõjaväeringkonna vägede koosseisu ja kujundati ümber Punaarmee 22. territoriaalseks laskurkorpuseks.81 Eestimaa Kommunistlik Partei jätkas poliitilist tööd territo riaalkorpuses. Tema partei- ja komsomoliorganisatsiooni tugevda miseks saatis EK (b)P Keskkomitee 1941. aasta algul korpusesse 80 «Riigi Teataja» 1940, nr. 67, art. 648. 81 «ENSV Teataja» 1940, nr. 1, art. 4.

45

mitukümmend kommunisti ja kommunistlikku noort. Siin tegid nad läbi sõjaväeteenistuse. Mõnisada kutsealust suunati äsja loodud Tallinna Jalaväekooli ja selle juures loodud poliitiliste juhtide kursustele. 23. veebruaril 1941 andsid eesti sõjaväelased vande tõotuse. Kohe pärast võimuletulekut asus revolutsiooniline valitsus Kommunistliku Partei juhendite kohaselt likvideerima üht kodan liku riigi tugisammast, tema aparaadi tähtsat lüli — prokuratuuri ja kohut. Juba enne Eesti NSV konstitutsiooni vastuvõtmist tagandati oma ametikohalt mitu reaktsioonilist prokuröri . Ühtaegu käis ette valmistustöö sotsialistliku riigi prokuratuuriorganite loomiseks. 23. oktoobril 1940 likvideeriti vana prokuratuur, detsembri algu seks aga määrati kõigile ametikohtadele uued prokurörid.82 Vaba riigi prokuröriks nimetati kommunist K. Paas. 29. juulil 1940 võttis valitsus vastu kohtute seadustiku muut mise ja täiendamise seaduse.83 Tühistati vana seaduse eeskirjad, mille järgi kohtunike vabastamine oma ametikohalt ja nende ümberpaigutamine oli peaaegu võimatu. Revolutsiooniline valitsus sai hoopis laiemad võimalused kõlbmatute kohtunike kõrvaldami seks ja nende asendamiseks isikutega , kes olid suutelised teostama revolutsioonilist õigusemõistmist.84 Augustikuus vabastati ametist Riigikohtu esimees ja prokurör , Kohtukoja esimees, Sõjaväe Kōr gema Kohtu esimees ja teised Eesti kodanliku kohtu juhtivad tegelased. 1940. aasta novembris võttis Eesti NSV Ülemnõukogu Presii dium vastu seadluse vabariigi kohtusüsteemi reorganiseerimise kohta. Loodi 75 rahvakohut (varem tegutsenud 55 jaoskonna kohtu asemele) ja viis ringkonnakohut.85 Partei maakonna- ja linnaorganisatsioonid tegid ettevalmistus tööd rahvakohtu kaasistujate komplekteerimiseks. 1940. aasta det sembris seati ametiühingute ja teiste töörahva ühiskondlike orga nisatsioonide koosolekutel üles üle viie tuhande rahvakaasistuja kandidaadi. Vabariigi Ülemkohtu esimeheks valiti P. Vendelin , keda 1941. aasta juuni algul asendas L. Jürgens.86 NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega 6. novembrist 1940 lubati Eesti NSV territooriumil ajutiselt rakendada Vene NFSV koodekseid. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium pani Vene NFSV kriminaalkoodeksi vabariigis maksma alates 16. detsemb

82 Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised , vihik 183. Õigusteaduslikke töid, IV, Tartu 1966, lk. 33. 83 «Riigi Teataja » 1940, nr . 87, art. 835 . 84 E. Orgmä e, EKP tegevus Eesti NSV kohtuorganite loomisel ja sot sialistliku õigusemõistmise korraldamisel (aastad 1940-1949), Tallinn 1969 , lk. 11-13. 85 «ENSV Teataja » 1940 , nr. 45, art. 523 ; nr. 53, art. 614 ja nr. 68, art. 914. 86 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 180, 1. 78.

46

rist 194087 ja teised Vene NFSV koodeksid (tsiviilkoodeks , abielu ja perekonnaseaduste koodeks, protsessikoodeksid) alates 1. jaa nuarist 1941.88 See tähendas, et Eestis lakkasid lõplikult kehtimast seadused ja teised õigusaktid, mis olid kaitsnud ning kindlustanud kodanluse võimu. Kohtuorganite koosseisu komplekteerimist takistas spetsialis tide vähesus. Nõukogude juristide ettevalmistamiseks otsustati Tartu Riikliku Ülikooli juurde luua kaheaastane juriidiline kool.89 Olemasolevatele juristidele Nõukogude õiguse tutvustamiseks aga korraldati 1940. aasta teisel poolel kahekuulised kursused, kus õppis 1600 inimest.90 Eestikeelses tõlkes hakati välja andma Nõu kogude rahvakohut käsitlevaid materjale. Niisiis suutsid Eestimaa Kommunistlik (bolševike) Partei ja vabariigi valitsus suhteliselt lühikese ajaga luua sotsialistliku riigi kohtu- ja prokuratuuriorganid ning organiseerida nõukogude juristide rahvusliku kaadri ettevalmistamise. Pärast seda kui vabariigis olid kehtestatud Nõukogude seadused , võttis Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium EK (b)P Keskkomitee ettepanekul 17. jaanuaril ja 21. märtsil 1941 vastu seadlused kõigi kriminaal- ja tsiviilasjade uuesti läbivaatamise kohta , mis kohtud olid otsustanud kodanliku korra ajal maksmapandud seaduste alu sel. Selle tulemusena viidi Nõukogude seadustega kooskõlla kõik kuni 1940. aasta lõpuni tehtud kohtuotsused, mis ei olnud veel täide saadetud. Revolutsiooniline valitsus hakkas töörahva vaenlaste tegevu sele vastulööki andma juba oma ametisseastumise esimestest päe vadest peale. Tolleaegsed seadused andsid suure võimu sisekaitse ülemale, kelleks nimetati kommunist H. Haberman . Ta määras rahatrahvi reaktsioonilise ajalehe « Teataja » vastutavale toimeta jale ilmsete valeteadete avaldamise eest revolutsioonilise valitsuse tegevuse kohta.92 Sisekaitse ülema otsuse põhjal vahistati isikuid, kes olid revolutsiooni päevil revolutsioonilise võimu nimel oma kasupüüdlikult välja astunud , ning saadeti oma alalisest elukohast välja kodanikke, kes olid rikkunud revolutsioonilisi seadusi . 25. juulil 1940 võttis vabariigi valitsus vastu majandusliku sabotaaži vastu võitlemise seaduse . 1940. aasta oktoobris said majandusliku sabotaaži ja spekulatsiooni eest karistada kurjategi jad, kes spekuleerisid riidekaupade , jalatsite, parfümeeriatoodete, valuuta ja toiduainetega.93

87 «ENSV Teataja » 1940 , nr. 65, art. 868. 88 «ENSV Teataja » 1940, nr. 73, art . 1007. 89 «ENSV Teataja » 1940 , nr. 39 , art. 455. 90 Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised, vihik 183. Õigusteaduslikke töid, IV, Tartu 1966 , lk. 33. 91 «ENSV Teataja » 1941 , nr. 8, art. 92 ; nr. 33, art. 480 . 92 ENSV ORKA, f. 1093, nim. 1 , s.-ü. 144 , 1. 233. 93 1940. aasta sotsialistlik revolutsioon Eestis, lk. 322 .

47

Vaenulike elementide vastupanu Kommunistliku Partei ja nõukogude võimu abinõudele ei piirdunud spekulatsiooniga. Riigi volikogu valimiste ajal 14.- 15. juulil 1940 püüdsid nad teha kontrrevolutsioonilist agitatsiooni, Suure Sotsialistliku Oktoobri revolutsiooni 23. aastapäeva tähistamise ajal aga leidsid aset mõned riigilippude mahakiskumise juhtumid.94 1940. aasta oktoobri lõpul avastasid Kunda parteikomitee töö tajad salajase sõjamoonalao. 12. veebruaril 1941 sai Tapal bandii tide käe läbi haavata kohaliku garnisoni sõjaväelane G. Pissarev.95 Ööl vastu 21. maid 1941 mõrvati Sõmeru vallas nõukogude aktivist, tööline A. Kaisla. Uurimine näitas, et tapmine pandi toime poliitilistel motiividel.96 Mõned kuud enne Suure Isamaasõja algust saabusid EK(b)P Keskkomiteele andmed, et vabariigis on asutatud põrandaalune kontrrevolutsiooniline organisatsioon, kes sõja puhkemisel NSV Liidu ja Saksamaa vahel astub välja nõukogude võimu vastu.97 Eriti kasvas sabotaažiaktide ja kontrrevolutsiooniliste elementide väljaastumiste arv 1941. aasta kevadel seoses kuuldustega, et fašistlik Saksamaa tungib NSV Liidule peatselt kallale. Sabotaažiakte avastati 1941. aasta algul Irboska kipsitehases. Nendesse olid segatud ettevõtte endised omanikud.98 27. aprillil 1941 põles süütamise tagajärjel maha Kiltsi piiritusetehas.99 Pea aegu samal ajal põles Valgamaal maha Ramsi veski.100 Suve saabudes sagenesid metsa ja turbarabade süütamised . 22. aprillist 5. maini 1941 registreeriti Tallinnas 9 süütamist: põlesid garaa žid , laod jne.101 Kevadel saboteerisid kulakud kuritahtlikult põllutöid: jätsid oma põllud sööti, tapsid loomi. Rohkem kui kuu aega enne fašistliku Saksamaa kallaletungi mist Nõukogude Liiidule hakkasid kontrrevolutsioonilised elemen did avalikult tegema Nõukogude-vastast agitatsiooni ning levitasid kuuldusi, et Hitleri sõjavägi Balti vabariigid peagi okupeerib. Sellest teatasid EK (b) P Keskkomiteele 1941. aasta maikuus Pärnu maa , Saaremaa, Valgamaa, Läänemaa ja mõned teised partei maakonnakomiteed. 102 Seoses kontrrevolutsiooniliste elementide diversioonidega pöör dusid vabariigi töötajad parteikomiteede ja riigiasutuste poole nõudmisega ohjeldada nõukogude võimu vaenlased. Näiteks kir jutas üks Kunda tsemendivabriku tööline 22. oktoobril 1940 koha 94 95 96 97 98 99 100 101 102

48

EKPA, f. EKPA, f. EKPA, f. EKPA, f. EKPA, f. EKPA, f. EKPA, f. EKPA, f. EKPA, f.

1 , nim. 1 , nim. 1 , nim. 1 , nim . 1 , nim. 1 , nim. 1 , nim . 1 , nim. 1 , nim.

1 , s.-ü. 57, 1. 72. 1 , s.-ü. 49 , 1. 16. 1 , s.-ü. 237 , 1. 47. 1 , s.-ü. 226 , 1. 167. 1 , s.-ü. 14, 1. 2 . 1 , s.-ü. 50 , 1. 57. 1 , s.-ü. 60, 1. 40. 1 , s.-ü. 226, 1. 25. 1 , s.-ü. 55, 1. 30-41 ; s.-ü. 56 , 1. 55; s.-ü. 48 , 1. 84.

likule parteikomiteele kirja , milles palus rakendada abinõusid Kohtla-Järvel leiduvate vaenulike elementide suhtes. Analoogilisi nõudmisi esitasid ka A. Lutheri Tallinna Vineeri- ja Mööblivab riku ning teiste ettevõtete töötajad.103 Vabariigi julgeoleku tagamiseks, kaitsevõime suurendamiseks ning Nõukogude-vastaste elementide aktiivse tegevuse likvidee rimiseks areteeriti ööl vastu 15. juunit 1941 üks osa töörahva võimu vaenlastest. Kuritegelikud elemendid paigutati laagrisse või saadeti vabariigi piiridest välja. Kuid selle vajaliku aktsiooni ajal tehti ka mõningaid vigu. Väljasaatmisest pääsenud kontrrevolutsioonilised elemendid läksid põranda alla. Sagenesid riigi vara süütamise juhtumid. Näiteks registreeriti vabariigis üksnes 16. juunil 1941 23 suurt tulekahju: põlesid majad Pajusis (Viljandimaal) , Kullamaal (Lää nemaal), Irboskas (Petserimaal) , ladu Valga linnas, metsad ja tur barabad Asukülas , Tõdvas, Ülemistel, Kärlas, Mustamäel, Audrus, Elvas, Sõmerpalus, Kundas ja teistes kohtades. 104 Nõukogude-vas tased elemendid ootasid soodsat hetke , et, relv käes , töörahva võimu vastu välja astuda. Oluline poliitiline tähtsus oli saksa rahvusest kodanike ärasõi dul Saksamaale. Jutt on siin sajandite vältel eesti rahvast rõhunud parunite järglastest . See aktsioon algas pärast mittekallaletungi lepingu sõlmimist 1939. aastal NSV Liidu ja Saksamaa vahel. Kuni 25. märtsini 1941 sõitis Eestist Saksamaale ligikaudu 13 900 endist Eesti kodanikku, kes olid läinud Saksa kodakondsusse.105 Koos balti parunite järeltulijatega lahkusid Eestist ka mitmed eesti rah vusest renegaadid ja vene valgekaartlased.106 Oluliselt kindlustas sotsialistlikku õiguskorda ja seaduslikkust Eesti NSV-s Nõukogude passisüsteemi kehtestamine 1941. aasta märtsis. Passide väljaandmine oli ette nähtud ajavahemikus 15. maist 31. augustini 1941 ; selle käigus tuli puhastada linnad , töölisasulad ja uusehituste piirkonnad parasiitidest, kulaklikest elementidest ning kriminaalse minevikuga isikutest.107 1941. aasta suveks oli üksnes väike osa vabariigi linnaelanikest jõudnud kätte saada Nõukogude passi . Passide väljaandmise töö katkestas sõja puhkemine. Ajal, kui oli juba käimas Teine maailmasõda, oli suur tähtsus oma sotsialistliku ka sõjaväekohustuslaste ettevalmistamisel -isamaa kaitsmiseks. Kohalikud sõjaväeorganid sõjakomissariaa did ――――― loodi vabariigis 1940. aasta lõpul . 1941. aasta suveks võeti arvele kutsealused ja valmistati nad ette teenistuseks Nõukogude

103 104 105 106 107

EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 57, l. 3 . EKPA, f. 1 , nim . 1 , s.-ü. 226 , 1. 148. «Välis-Eesti » 1940, nr. 4, lk. 112. «Riigi Teataja lisa» , 15. veebruaril 1940. EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 221 , 1. 63.

4 Ülevaade EKP ajaloost

49

வ

Meditsiiniõdede kursus. 1941.

relvastatud jõudude ridades. Kuid vanemate aastakäikude sõja väekohustuslasi ei jõudnud sõjakomissariaadid tegelikult arvele võtta ja neid Punaarmee reservina ette valmistada. Kõigest ülalöeldust nähtub, et Eestimaa Kommunistlik (bolše vike) Partei juhtis edukalt kodanliku riigimasina mahalõhkumise ja Nõukogude riigiaparaadi loomise protsessi. Sealjuures lähtus ta marksismi-leninismi õpetusest, kasutas vanemate Nõukogude vabariikide kogemusi ning toetus töörahva revolutsioonilisele algatusele ja entusiasmile. Nõukogude riigiaparaadi loomine oli üheks olulisemaks tingi museks sotsialismi ehitamiseks Eesti NSV- s.

3. Eestimaa Kommunistliku Partei juhtiv tegevus tööstuse sotsialistlikul ümberkorraldamisel Eestimaa Kommunistlik Partei lähtus V. I. Lenini teesist, et üheks uue ühiskonna eduka ülesehitamise otsustavaks eeltingimu seks on tööstuse sotsialistlik ümberkorraldamine . Tööstus, mille nõukogude võim kodanlikult korralt pärandu seks sai, oli üsna haletsemisväärses olukorras. Valitsevate ring kondade hukatuslik poliitika oli selle viinud kuristiku äärele. Kodanlik Eesti, kujutades endast « vahetusraha» imperialistlike 50

kiskjate poliitikas, oli välismonopolide huvides sunnitud kärpima tootmist mitmes eluliselt tähtsas tööstusharus. Põlevkiviõli ja -bensiini valmistamisel tuli arvestada fašistliku Saksamaa stratee gilisi plaane. Väliskaubanduses valitseva seisaku tõttu kiratses ka kaubalaevastik. Kodanliku Eesti rahandus oli äärmiselt kõikuval järjel. Fašist liku kildkonna kukutamise ajaks olid ettevõtete jooksvatel panga arvetel ainult armetud jäägid, kõigest ligikaudu 47 miljonit rubla (tolleaegsesse Nõukogude valuutasse ümberarvestatult) , samal ajal kui ettevõtete võlgnevus pankadele moodustas peaaegu 110 mil jonit rubla. 1940. aasta esimesel poolel oli olukord järsult halve nenud. 108 Euroopas möllava sõja tõttu olid paljud importtoorainet kasu tavad tööstusettevõtted sunnitud vähendama tootmist või siis töö tama ühe vahetusega, kõigest 2-3 päeva nädalas . Suurenes varjatud tööpuudus, sest paljude ettevõtete töölised said palka ainult tööl oldud päevade eest ja olid tegelikult pooleldi töötud. Ebakindlus homse päeva ees halvendas töötajate selletagi rasket olukorda. Majandusliku laose, elukalliduse tõusu ja töölisklassi ning kõigi töötajate ekspluateerimise kasvu olukorras teravnesid veelgi klas sivastuolud ja klassivõitlus. Järelikult oli fašistliku diktatuuri kukutamine objektiivselt vajalik, seda oli ette valmistanud kogu sündmuste käik Eestis, see ei olnud « revolutsiooni ekspordi » tule mus, nagu püüavad väita kodanlikud emigrandid ja nende ideo loogilised patroonid lääneriikides. Revolutsiooniline valitsus ei piirdunud kapitalistlike tootmis suhete likvideerimisega ja tööliste kapitalistliku ekspluateerimise kaotamisega, vaid rakendas kohe pärast võimuletulekut ka abinõu sid tootmise kiireks laiendamiseks. Esimeseks sammuks sel alal oli tööliskontrolli sisseseadmine ettevõtetes. Juba revolutsiooni esimestel päevadel võtsid paljude suurte tööstusettevõtete ( « Franz Krulli » , « A. Lutheri », « Ilmarise >> , kollektiiv, seejärel ka teised . Oma esimesed edusammud tootmis töös pühendasid töölised tähtsale sündmusele eesti rahva elus — Eesti NSV vastuvõtmisele NSV Liidu koosseisu. Kuid esimestel kuudel ei võtnud sotsialistlik võistlus vabariigis veel vajalikku hoogu. Massilisemaks ja efektiivsemaks kujunes sotsialistlik võistlus Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 23. aastapäeva auks. Võistluse algatajaks oli M. I. Kalinini nim. Raudtee Peatehaste kollektiiv, kes kutsus võistlusse Valga ja Mõisaküla raudtee depoo. 134 Kohe pärast seda hakkasid ka teised kollektiivid oma sõsarettevõtteid võistlusse kutsuma. Näiteks esitasid Balti Puu villavabriku töölised väljakutse « Kreenholmi Manufaktuuri» töö tajatele. Võistlus võttis veelgi laiema ulatuse siis, kui EK (b) P 134 «Kommunist» nr. 94, 5. oktoobril 1940. 61

Keskkomitee ja Eesti NSV Ametiühingute Kesknõukogu olid avaldanud läkituse vabariigi töötajatele, milles kutsuti üles Suure Oktoobri 23. aastapäeva vääriliselt vastu võtma. Oktoobrieelsest võistlusest võtsid osa 268 ettevõtte kollektiivid . 135 Selle sotsialistliku võistluse kvalitatiivseks omapäraks oli see , et võistluse käigus pandi pearõhk uute, ratsionaalsemate töövõtete ning tehnika kasutamise viiside leidmisele ja juurutamisele . Vaba riigis tekkisid esmakordselt oma lööktöölised ja ratsionaliseerijad. Rohkem kui sada Balti Puuvillavabriku kangrut hakkas töötama mitmel kudumismasinal, igaüks neist teenindas kuut masinat. Selle liikumise algatajateks olid kangrud M. Redel ja A. Birkenfeld ning ketrajad E. Sillam ja F. Voolmäe. Peagi aga läksid neist ette « Kreenholmi Manufaktuuri » töötajad E. Tihve, J. Frolova ja L. Kostjuško , kes hakkasid teenindama kümmet kudumismasinat. Sotsialistliku võistluse käigus suurenes paljudes ettevõtetes mär gatavalt toodang ning esines vähem praaki. Oktoobrieelses sotsia listlikus võistluses võitjaks tulnud ja rändpunalipu saanud Balti Puuvillavabriku kollektiiv suurendas toodangut ühe kuu jooksul 24 protsenti ja vähendas praagi hulka 2,5 protsendilt 0,05 prot sendile. 136 Vabariigi juhtivad ettevõtted astusid sotsialistlikku võistlusse Moskva, Leningradi ja Läti NSV sõsarettevõtetega. Näiteks sõlmi sid riidevabrik « Keila > » ja Narva Kalevivabrik ÜK (b) P XVIII üleliidulise konverentsi auks võistluse lepingu Puškino Kanepi- ja Džuudivabrikuga « Serp i Molot » . Lisaks sellele võistles Narva Kalevivabrik Moskva vabrikuga « Osvoboždjonnõi Trud» .

ja «Vanemuise » teatri autasustamise kohta Tööpunalipu ordeniga. 1956. a. detsember.

tehnika tase ja teaduse seisukord . 232 Neid seisukohti realiseerides pidas NLKP XX kongress kooli kiire polütehniseerimise eesmärgil tarvilikuks seada sise uusi õppeaineid, mis annavad teadmisi töös tusliku ja põllumajandusliku tootmise aluste kohta . Ühtlasi tunnis tati vajalikuks rakendada õpilasi praktilisel tööl ettevõtetes, 232 V. I. Lenin. Teosed, 2. kd., lk. 421 .

27 Ülevaade EKP ajaloost

417

kolhoosides ja sovhoosides, katsepõldudel ja koolide töökodades.233 Nendest nõuetest lähtudes saavutati vabariigi üldhariduslikes koo lides juba 1957/58 . õppeaastal teatavaid nihkeid polütehniseerimise poole, kuid selles ürituses polnud veel kõik lõpuni läbi mõeldud . Vaadeldaval perioodil kasvas ajakirjanduse ja raadio osatäht sus elanikkonna ideelisel kasvatamisel. Ajalehtede kirjutised ja raadiosaated tulid elule lähemale. Suureks sündmuseks oli Tal linna televisioonistuudio käikulaskmine 14. juulil 1955. Aasta pärast täiendati tema sisseseadet liikuvate translatsioonijaamadega , mis tegi võimalikuks anda otsesaateid teatritest ja kontserdivälja kuilt. Tunduvalt paranes kultuurharidustöö . Paljudes rajoonides hakati laialdasemalt kasutama kolhooside ressursse kultuuri asutuste ehitamiseks, remontimiseks ja inventariga varustamiseks . Kokkuvõttes tegi vabariigi parteiorganisatsioon pärast NLKP XX kongressi ära suure töö vabariigi töötajate kasvatamisel kom munismi vaimus.

Aastad 1952-1958 olid Eestimaa Kommunistliku Partei ajaloos tähtis periood. Nendel aastatel viidi NSV Liidus ja sealhulgas ka Nõukogude Eestis lõpule sotsialismi ülesehitamine ning valmistati ette tingimused kommunistliku ülesehitustöö arendamiseks laial rindel. Vabariigi parteiorganisatsioon täiustas oma töö vorme ja meeto deid , tugevdas kõigi rahvamajanduse ja kultuuri harude juhtimist. Selle perioodi keskseks sündmuseks oli NLKP XX kongress. Kong ressi otsuste realiseerimine ja sellega seotud muudatused kogu par tei töös tagasid uusi edusamme tööstuse , transpordi , põllumajan duse ja kultuuri arendamisel . Tööstuse alal tõusid esiplaanile teh nilise progressiga seotud probleemid . Põllumajanduse alal pöörati peamist tähelepanu kolhoosnikute materiaalse huvi suurendami sele oma töö tulemuste vastu, kolhoosidemokraatia laiendamisele ja kaadri tugevdamisele; täiustati põllumajanduse juhtimise vorme ja varustati teda paremini tehnikaga. Vabariigis loodi eeldused põllumajanduse uueks kiireks tõusuks. Veel kõrgemale tõusis nõu kogude rahva aineline elujärg. Aastail 1952-1958 tugevnes Eestimaa Kommunistlik Partei organisatsiooniliselt ja ideeliselt, tema read kasvasid tööliste , kol hoosnikute ja töötava haritlaskonna paremate esindajate arvel, tugevnesid vabariigi parteiorganisatsiooni sidemed töörahva laiade hulkadega. Parteitöö vormid muutusid mitmekesisemaks. 233 Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei XX kongressi resolutsioo nid, lk. 17.

EESTIMAA

KOMMUNISTLIKU

PARTEI TEGEVUSEST

AASTAIL 1959-1970

Vaadelnud eespool Eestimaa Kommunistliku Partei osa sotsia lismi ehitamisel Eesti NSV- s , anname lõpuks lühikese ülevaate ka vabariigi parteiorganisatsiooni tegevusest Eesti NSV rahvamajan duse juhtimisel ning ideoloogilise ja organisatsioonilise töö alal uutes ajaloolistes tingimustes, aastail 1959-1970. NLKP ja kõigi tema väesalkade, sealhulgas ka EKP ajaloolised kogemused viimase kümne aasta jooksul tõestavad , et kommunist liku ühiskonna laiahaardelise ehitamise ajal suureneb veelgi Kom munistliku Partei osa rahvamajanduse arendamisel. Marksismi leninismi teooriaga relvastatud ja ühiskonna kui terviku kõrge maid huve väljendav partei töötab välja teaduslikult põhjendatud majanduspoliitika , mis kajastab sotsialismilt kommunismile üle mineku ajastu objektiivseid seaduspärasusi. NLKP kui valitsev partei suunab kogu ühiskonna elu, sealhulgas ka majanduslikku ülesehitustööd . Kommunismi ehitamise perspektiive arvestades konkretiseerib partei oma majanduspoliitika direktiivides rahva majanduse arendamise pikemaajaliste plaanide kohta. NLKP erakorraline , XXI kongress (27. jaanuarist - 5. veebrua rini 1959 ) tegi teadusliku järelduse, et sotsialism on NSV Liidus täielikult ja lõplikult võitnud. Kongress konstateeris, et Nõuko ― gudemaa on astunud uude arenemisperioodi kommunistliku ühiskonna laiahaardelise ehitamise ajajärku . See sai võimalikuks seetõttu, et kõigil meie maa ühiskondliku elu aladel olid toimunud põhjalikud ümberkujundused, et rahvas oli ennastsalgavalt tööta nud. Nõukogudemaa uue arenemisperioodi põhiülesannetena fik seeris kongress kommunismi materiaal- tehnilise baasi loomise , sot sialistlike ühiskondlike suhete edasiarendamise ja täiustamise, nõukogude inimeste kasvatamise kommunismi vaimus. Kongress

27* 419

kinnitas NSV Liidu rahvamajanduse arendamise kontrollarvud aastaiks 1959-1965. Eelarutluse käigus oli need heaks kiitnud ka EKP XI kongress 1959. aasta jaanuaris. Kongress deklareeris, et seitseaastaku peaülesanneteks on » , trusti «Eesti Põlevkivi » kaevandus nr. 2 ja Tartu Lihakombinaat. Mõne kuu pärast järgnesid neile veel neli ettevõtet. Juba algusest peale ilmnes uue majandamissüsteemi efektiivsus . Kõik ülalmaini tud ettevõtted tulid plaaniülesannete ja sotsialistlike kohustuste täitmisega 1966. aastal edukalt toime. Realiseeritud toodangu maht oli neil peaaegu 15 protsenti ja kasum uutes tingimustes töötamise ajal 38 protsenti suurem kui eelmisel aastal. 1968. aasta lõpuks töötas vabariigis uue süsteemi alusel 202 tööstusettevõtet. 1970. aastaks olid tähtsamad tööstusharud uuele süsteemile täie likult üle viidud. EKP Keskkomitee ja vabariigi valitsus analüüsisid hoolikalt majandusreformi esimesi tulemusi. 1967. aasta juunis arutas EKP Keskkomitee pleenum EKP Keskkomitee sekretäri K. Vaino sellekohast ettekannet. Märgiti, et uus süsteem on avaldanud vabariigi majanduse arengule soodsat mõju ning et uutes tingi mustes suureneb märksa kollektiivi aktiivsus ja huvi tootmis probleemide vastu, paraneb sisemiste reservide ärakasutamine ja kasvab tootmise efektiivsus . Majandusreformi elluviimisel hakkasid parteikomiteed põhjalikumalt tegelema tootmisküsimus tega ning sagedamini suunama partei- algorganisatsioonide ja majandusmeeste tähelepanu sisemistele reservidele ning põhi- ja käibevahendite ratsionaalsemale kasutamisele . Tööstuse parteilises juhtimises oli tähtsal kohal laialdane tööstusökonoomika problee mide ring (isemajandamine jne. ), mille lahendamisele mobilisee risid kommunistid töörahva laiu hulki . See aga aitas omakorda kaasa kaheksanda viisaastaku ülesannete edukale täitmisele töös tuse alal, aitas suurendada partei mõju vabariigi töölisklassi hulgas. NLKP XXI kongressi direktiivid NSV Liidu rahvamajanduse arendamise kohta aastaiks 1959-1965 nägid ette põllumajanduse kiire arengu. Seati ülesandeks saavutada selline põllumajandusliku tootmise tase , mis võimaldaks täielikult rahuldada elanikkonna vajadused toiduainete ja tööstuse vajadused tooraine järele ning annaks Nõukogude riigile küllaldasel hulgal põllumajandus saadusi. Peab aga märkima, et nii kiire arengutempo ei olnud vaadel dava perioodi esimestel aastatel tagatud küllaldaste materiaalsete vahendite ja abinõudega põllumajandustöötajate stimuleerimiseks . Põllumajanduslikku tootmist pidurdas suuresti asjaolu , et paljude põllumajandussaaduste varumishinnad ei vastanud tegelikele

430

1

kulutustele ja et töötajates materiaalse huvi äratamise ning ühis kondlike ja isiklike huvide kooskõlastamise printsiipi rikuti. Järk järgult suurenev subjektivism põllumajanduse juhtimise prakti kas avaldus ka diletantlikes ja šabloonilistes soovitustes spetsiaal sete maaviljelus- ja loomakasvatusprobleemide lahendamisel ,