Ülevaade Eestimaa Kommunistliku Partei ajaloost [III osa]

  • Author / Uploaded
  • coll.
  • 0 0 0
  • Like this paper and download? You can publish your own PDF file online for free in a few minutes! Sign Up
File loading please wait...
Citation preview

ÜLEVAADE EESTIMAA KOMMUNISTLIKU PARTEI AJALOOST

STA

NFO

RLDAlih R

AR

IE

S

HOOVER INSTITUTION on War, Revolution, and Peace FOUNDED BY HERBERT HOOVER

1919

1

Kõigi maade proletaarlased, ühinege!

1 1

1

! 1

1

1

1 +

1 1 1

1 1

!

V. I. Lenin . 1921. aastal .

EESTIMAA KP KESKKOMITEE PARTEI

AJALOO

INSTITUUT

NLKP KESKKOMITEE MARKSISMI-LENINISMI INSTITUUDI FILIAAL

ÜLEVAADE EESTIMAA KOMMUNISTLIKU PARTEI AJALOOST III OSA (JUULI 1940 — 1958. AASTA )

KIRJASTUS « EESTI RA A MAT » TALLINN 1972

3KP (E)

U 60

Toimetuse kolleegium: J. JAKOBSON J. KALITS

A. PANKSEJEV

Ajaloodoktor professor A. PANKSEJEVI üldtoimetamisel

1-2-3

71-7

EESSÕNA

Pärast 1940. aasta sotsialistliku revolutsiooni võitu ja nõuko gude võimu taastamist Eestis juhtis Eestimaa Kommunistlik Par

tei põhjalikke sotsialistlikke ümberkujundusi tööstuse, põlluma janduse ja kultuuri alal. 1940. aasta oktoobris võeti Eestimaa Kommunistlik Partei taas ÜK(b)P koosseisu ja temast sai suure

Lenini partei üks võitlussalk. Suure Isamaasõja aastail juhtis Eestimaa Kommunistlik Partei vabariigi töörahva võitlust hitler like okupantide vastu . Sõjajärgsel perioodil

juhtisid Eesti kommunistid töörahva

ennastsalgavat tööd purustatud rahvamajanduse taastamisel ja sotsialismi ehitamisel Eestis. Nõukogude rahvaste vennalikus peres, Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei juhtimisel viis Eesti NSV töörahvas läbi vabariigi sotsialistliku industrialiseeri mise ja põllumajanduse kollektiviseerimise ning kultuurirevolut siooni.

Järgnevail aastail suunas Eestimaa Kommunistlik Partei vaba riigi töörahva võitlust sotsialismi ehitamise lõpuleviimise, majan

duse ja kultuuri uue tõusu ja rahva ainelise heaolu tõstmise eest. Nõukogude võimu taaskehtestamisest möödunud aastad on

olnud Eestimaa Kommunistliku Partei ideelis -poliitilise ja organi satsioonilise tugevnemise aastad, millal laienesid tema sidemed töörahva laiade hulkadega. Eestimaa Kommunistlik Partei oli 1940. aasta juunis elukutseliste revolutsionääride organisatsioon, kuhu kuulus mitte rohkem kui sada viiskümmend inimest. Nüüd

on temast saanud üks NLKP võitlussalk , kuhu kuulub üle 75 000 kommunisti ja kes juhib edukalt vabariigi töörahva võitlust kom

munistliku ühiskonna rajamise programmi elluviimise eest. Käesolev raamat on teose « Ülevaade Eestimaa Kommunistliku Partei ajaloost » kahe esimese osa (I osa ilmus 1961. aastal ja II

‫וט‬

osa 1963. aastal) järg. « Ülevaate » kolmandas osas valgustatakse Eestimaa Kommunistliku Partei tegevust 1940. aasta juulist

1958. aastani. Kokkuvõttes on antud lühike ülevaade EKP tege vusest järgneval aastakümnel . Raamatu

teoreetiliseks

ja

metodoloogiliseks

aluseks

on

V. I. Lenini teosed ning NLKP otsused ja dokumendid. Raamatu kirjutamisel on kasutatud NLKP Keskkomitee Marksismi-leni nismi Instituudi Partei Keskarhiivi, NSV Liidu Kaitseministee riumi Arhiivi, Leningradi, Leedu ja Läti parteiarhiivi , Eestimaa Kommunistliku Partei Arhiivi, Eesti NSV Oktoobrirevolutsiooni ja Sotsialistliku ülesehitustöö Riikliku Keskarhiivi ja teiste arhii vide materjale, samuti monograafiaid ja perioodikat. Käesolev raamat on esimene üldistav kollektiivne töö, mis käsitleb Eestimaa Kommunistliku Partei ajalugu nõukogude perioodil. Raamatu autorite kollektiiv: ajalookandidaat P. Larin (XIV

peatükk ), ajalookandidaat V. Leede ja erupolkovnik A. Pusta (XV peatükk), ajaloodoktor A. Panksejev (XVI peatükk) ja ajaloo kandidaat L. Randmets (XVII peatükk). Kokkuvõtte kirjutas aja lookandidaat L. Raid.

Käsikirja ettevalmistamise käigus aastail 1965–1969 toimus selle ulatuslik retsenseerimine ja arutamine, millest võtsid osa

teaduslikud asutused ja kõrgemate õppeasutuste ühiskonnatea duste kateedrid, vabariigi partei-, nõukogude ja komsomoliorga nid, revolutsioonilise liikumise, Suure Isamaasõja ja sõjajärgse sotsialistliku ülesehitustöö veteranid. Peatükkide käsikirju ret senseeriti ka NLKP Keskkomitee Marksismi-leninismi Instituudis

ja tema Leningradi, Leedu ning Läti filiaalis. Autorite kollektiiv võttis arvesse kõik tehtud ettepanekud. Käesolevasse raamatusse võetud illustratsioonid on kogutud V. Leede, I.-M. Zlobina ja A. Kubja poolt, sündmuste kroonika

koostasid L. Vilberg, T. Tuudak ja I.-M. Zlobina, nimede registri T. Tuudak .

Eestimaa KP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut avaldab suurt tänu kõigile teaduslikele asutustele ja üksikisikutele, kes võtsid osa teose « Ülevaade Eestimaa Kommunistliku Partei aja loost » III osa käsikirja retsenseerimisest ja arutamisest. Palume

lugejaid saata oma märkused ja soovid aadressil: Tallinn, Tõnis mägi 16, Eestimaa KP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut.

XIV PEATÜKK

EESTIMAA KOMMUNISTLIK PARTEI SOTSIALISTLIKE

ÜMBERKUJUNDUSTE PERIOODIL ( 1940. a. juulist 1941. aasta juunini)

1. Eestimaa Kommunistliku Partei taasühinemine

ÜK(b) Parteiga. Eestimaa K(b)P IV kongress 1940. aasta sotsialistlik revolutsioon ja nõukogude võimu taas kehtestamine Eestis avasid eesti rahva ajaloos uue ajastu, sotsia

lismi ajastu. Sotsialistliku revolutsiooni võidu Eestis määrasid

juba ette ära mitte ainult klassijõudude vahekord ja revolutsioo nilise situatsiooni olemasolu vabariigis endas, vaid samal määral ka klassijõudude vahekord Baltimaades ja isegi kogu maailma ula tuses. Teise maailmasõja tingimustes alanud imperialismi üldkriisi

teine etapp ja töörahva klassihuvidele vastavat välispoliitikat ajava võimsa sotsialistliku riigi – Nõukogude Liidu naabrus tagasid

kodanliku valitsuse kukutamise ja nõukogude võimu taaskehtesta mise Eestis. Eestimaa Kommunistliku Partei ajaloos algas uus etapp.

Revolutsiooni võiduga muutus Eestimaa Kommunistliku Partei

olukord põhjalikult. Illegaalsest, seaduse ja kodanlike võimude poolt tagakiusatavast ja jälitatavast parteist muutus ta Eesti nõu kogude riigi, ühiskonna sotsialistliku ümberkujundamise juhtivaks jõuks, sai valitsevaks parteiks.

Revolutsiooni esimestest päevadest peale hakkas Eestimaa Kommunistlik Partei tegutsema legaalselt, arvestamata ofitsiaal

set keeldu, mis formaalselt mõnda aega veel püsis, sisuliselt oli aga juba anakronism , sest uus, revolutsiooniline valitsus viis kohe algusest peale ellu Kommunistliku Partei joont ja lõi tema tege

vuseks kõik tingimused. Ent partei legaliseerimine, tema ümber korraldamine vastavalt uutele tingimustele ja uute ülesannete lahendamiseks nõudis aega ja rohkeid jõupingutusi. Oli tarvis

moodustada legaalsed parteikomiteed, luua legaalne parteiaparaat, korraldada partei legaalse ajakirjanduse väljaandmine, läbi viia partei liikmete ümberregistreerimine. Aga kõigest sellestki oli

vähe. Kommunistidel, kes olid kahekümne aasta kestel harjunud illegaalsete töömeetoditega, tuli kiiresti neist loobuda ja hakata 7

kasutama uusi, avalikke massidega suhtlemise, töörahva poliitilise

kasvatamise ja organiseerimise vorme ja meetodeid, õppida riigi asju ja majandust juhtima.

Revolutsioonipäevil juhtis parteid EKP Illegaalne Büroo, mis loodi 1938. aasta mais ja täitis Keskkomitee funktsioone. 1940. aasta juuni lõpust peale tegutses partei juhtiv tuumik juba Eestimaa KP Keskkomiteena. 28. juunil 1940 ilmus näiteks ajalehes « Rahva

Hääl» läkitus parteikomiteedele, milles neid kutsuti saatma hilje malt 1. juulil oma esindajad Keskkomiteesse, et saada instrukt sioone partei vanade liikmete registreerimise kohta. 27. juulil 1940 moodustati Eestimaa KP Keskkomitee sekretariaat. Nagu ajakir janduses teatati, valiti Keskkomitee poliitiliseks sekretäriks

Johannes Lauristin, agitatsiooni- ja propagandasekretäriks Neeme Ruus. 9. septembril 1940 kinnitas Eestimaa KP Keskkomi tee sekretariaat Keskkomitee struktuuri. 12. septembrist peale funktsioneerib Keskkomitee sekretariaat juba Eestimaa KP Kesk komitee büroona. EKP Keskkomitee büroo koosseisu kuulusid

J. Lauristin, N. Karotamm, N. Ruus, J. Vares, B. Kumm, E. Tark

pea ja K. Säre. Sellises koosseisus juhtis Keskkomitee büroo vabariigi parteiorganisatsiooni 1941. aasta veebruarini, kui Eesti maa Kommunistliku Partei IV kongressil valiti Keskkomitee. Sotsialistliku revolutsiooni päevil olid parteikomiteed olemas ainult Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Narvas, teistes keskustes juhti

sid parteitööd Eestimaa KP Illegaalse Büroo volinikud. Partei legaliseerumise käigus uuendati mõnevõrra nimetatud komiteede koosseisu. Tallinna parteiorganisatsiooni esimesel üldkoosolekul, 18. juulil 1940, valiti EKP linnakomitee liikmeteks F. Okk, V. Jaa 3

nus ja S. Telman. Tartu parteikomiteesse kuulusid V. Sassi, I. Kruus ja J. Tross, Pärnu parteikomiteesse V. Rea, J. Tamm

ja V. Vits, Narva parteikomiteesse A. Pauk, K. Paas ja A. Velman . Juulis moodustati partei maakonnakomiteed . Nende eesotsas olid põrandaalused kommunistid : Harjumaal – K. Toming, Viru maal — A. Stamm, Järvamaal – – L. Valts, Valgamaal — J.Oinas, .

-

Võrumaal — A. Kuhlberg, Viljandimaal — O. Abori, Läänemaal 0. Cher, Saaremaal — A. Mui, Petserimaal aga oli partei maakon nakomitee sekretäriks noor kommunist A. Ovsjannikov. L. Valts

ja J. Oinas viidi peagi üle teisele tööle, sellepärast kinnitati Valga maakonnakomitee esimeseks sekretäriks A. Päss ja Järvamaa komitee esimeseks sekretäriks E. Säremat . 1

« Kommunist » nr. 25, 28. juulil 1940 . 2 K. Säre astus EKP põrandaaluse juhtkonnaga ühendusse 1939. aasta kevadel, esinedes Kominterni Täitevkomitee esindajana. Tegelikult oli ta sideme Kominterniga kaotanud juba 1938. aastal . Suure Isamaasõja alguses andis K. re, kes oli põrandaaluse parteikeskuse na Eestisse jäänud, end gestaapo kätte ja temast sai reetur . 3 « Kommunist » nr. 16, 19. juulil 1940.


sioonis, millele järgnes kinnitamine linnakomitees. Maal toimus see ülevallalistel parteikoosolekutel, mille otsused kinnitas partei maakonnakomitee. Mõnikord toimus parteisse vastuvõtt lahtistel parteikoosolekutel. Kuivõrd aga valdades oli veel vähe partei-alg

organisatsioone, esitati parteisse astumise avaldused endiselt pea miselt partei maakonnakomiteedesse. Pärast soodustuste kaotamist aeglustus Eestimaa Kommunistliku Partei ridade kasv, tekkisid tingimused inimeste hoolikamaks ja tõsisemaks valikuks. Aga ka nüüd esines sageli kiirustamist. Parteidokumentide vormistamine ja EKP parteipiletite välja

andmine algas juulikuu teisel poolel, pärast seda kui EKP sai sel leks materiaalsed võimalused ja kujunes partei aparaat. Esimesed parteipiletid anti pidulikult kätte töölisliikumise veteranidele, põrandaalustele kommunistidele." 18. ja 28. juulil 1940 said par teipileti kätte revolutsioonivõitlejad Georg Abels, Adolf Pauk , 9 EKPA, f. 1 , nim. 115. Kokku arvatud siin säilitatavate vana tüüpi par teipiletite järgi . 10 « Kommunist » nr. 48, 20. augustil 1940. 11 EKP illegaalse eksisteerimise tingimustes ei olnud parteipiletid kons piratsiooni kaalutlustel kommunistide käes .

12

Kargi maude proletaarled, linger EESTIMAA

KOMMUNISTLIK PARTEI

PARTEI PILET Nr. 32

Perekon nanimiWoceuri sten hann Nim es Sondimise aeg 189999 oct

Pareisse astumise aeg 1914 ma Organisatsiooni nimetus kelk poolt piletvalja

anted LX Keakram 7. Lamiana

三名 。 To

Eestimaa KP parteipilet 1940. aastal.

Aleksander Mui, Voldemar Jaanus, Johannes Lauristin , Paul Keerdo, Juliana Telman , valitsuse liikmed Johannes Vares, Neeme

Ruus jt. Üldse anti kuni parteidokumentide vahetamiseni ülelii dulist tüüpi parteipiletite vastu parteipilet kätte 124 - le põranda alusele kommunistile ja 1220 - le pärast 21. juunit 1940 parteisse astunud kommunistile.

1940. aasta septembrikuu alguseks oli Eestimaa Kommunistlikul Parteil 1344 liiget, neist mehi 1182 ja naisi 162. Partei rahvuslik koosseis oli järgmine: eestlasi - 1063, venelasi 250, muudest -

.

rahvustest — 31. Tähelepanuväärne on fakt, et pärast 21. juunit -

1940 Eestimaa Kommunistlikku Parteisse astunute hulgas olid üle kaalus keskealised, kuni 45-aastased inimesed; see näitab veel kord,

et esialgu ühinesid parteiga inimesed, kes olid talle lähedased juba illegaalse tegutsemise aastail. Seoses EKP ridade kasvuga tekkisid sügisel eeldused partei

algorganisatsioonide moodustamiseks. Suuri jõupingutusi nende moodustamiseks tegi partei Tallinna komitee ja peagi tegutse sidki parteiorganisatsioonid pealinna suuremates ettevõtetes nagu

« Punane Krull », Balti Puuvillavabrik , Raudtee Peatehased jt. Oktoobris -novembris oli Tallinnas juba 37 partei- algorganisat siooni.12 12 EKPA, f. 1 , nim. 1 , S.-ü. 82, 1. 89, 90 . 13

Algorganisatsioonide moodustamine oli ka partei maakonna komiteede töös tähtsal kohal. Näiteks tekkis Viljandimaal esimene

valla parteiorganisatsioon juba 30. septembril — Imavere vallas; oktoobri keskel moodustati partei-algorganisatsioon Mustla linnas. Novembri algul kinnitas partei maakonnakomitee partei-algorga nisatsiooni moodustamise Taevere, Vastsemõisa ja Rummu vallas,

kuu lõpul aga parteiorganisatsiooni moodustamise Suure -Jaani ale vis.13 1940. aasta oktoobris -novembris oli Harjumaal 7 , Läänemaal 11 , Tartumaal 10, Narvas 3 partei - algorganisatsiooni.14 Tavaliselt

olid nad väikesearvulised, neisse kuulus 3–7 liiget. Erandiks olid valla parteiorganisatsioonid Petserimaal: mõnes neist oli mituküm mend kommunisti, Linnuse vallas aga isegi 57 ja Senno vallas 50 liiget. 15 Neisse valdadesse, samuti käitistesse, kus polnud võimalik kohe

partei-algorganisatsiooni moodustada, määrati parteiorganisaato rid. Näiteks suunas EKP Tartu Maakonnakomitee oktoobri algul parteiorganisaatori mitmesse linna tähtsamasse käitisse ja asutusse: Jänese kaubamajja, kauplusse « Esto Muusika», metallitehasesse, seebivabrikusse « Frederking», Mattieseni trükikotta, telefonivabri

kusse jm.16 Kus partei liikmeid ei jätkunud, määrati valdade, väikelinnade ja käitiste parteiorganisaatoriteks ka partei liikme kandidaate ja isegi kommunistlikke noori. Hoolimata partorgide sagedasest vahetumisest ja sellest, et enamikul neist puudusid vaja likud kogemused, tulid nad üldiselt oma ülesannetega toime. Partei-algorganisatsioonide mõju polnud esialgu kuigi suur. See on tingitud nende väikesearvulisusest ja samuti sellest, et kommunistid olid asulatesse ja käitistesse laiali pillatud. Tunda andis ka see, et parteikomiteedel endil polnud kogemusi ja nad olid teiste ülesannetega koormatud, mistõttu tihtilugu valdade partei

algorganisatsioone piisavalt ei juhitud ega instrueeritud. 6. augustil 1940 võttis NSV Liidu Ülemnõukogu Eesti NSV vastu Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu koosseisu. Pärast seda algasid ettevalmistused Eestimaa Kommunistliku Partei astu

miseks Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei koosseisu. See ei olnud mitte tehniline, vaid suure poliitilise tähtsusega töö.

Vabariigi parteiorganisatsioon, tema komiteed mõistsid oma suurt vastutust seoses Eestimaa Kommunistliku Partei astumisega suurde

Lenini parteisse, kes juhib sotsialismi ehitamist NSV Liidus ja sam mub ülemaailmse kommunistliku liikumise avangardis.

ÜK(b) Parteiga taasühinemise ettevalmistamise käigus tuli korrastada parteiarvestus ja -majandus, samuti lahendada mitmed esmajärgulise tähtsusega probleemid, näiteks kommunistide partei 13 14 15 16 14

EKPA, EKPA, EKPA, EKPA,

f. f. f. f.

1, 1, 1, 1,

nim. nim . nim. nim.

1, 1, 1, 1,

s.-ü. S.-ü. s.-ü. s.-ü.

33, 1. 27, 37. 82, 1. 89. 81 , 1. 21–36. 27 , 1. 40.

staaži küsimus. 12. septembril 1940 otsustas EKP Keskkomitee

büroo paluda UK (b)P Keskkomiteed arvestada põrandaaluste kom munistide parteistaaži ÜK(b) Parteis alates nende astumisest Eestimaa Kommunistlikku Parteisse. See käis umbes poolteisesaja kommunisti kohta. Ka nende suhtes, kes astusid Eestimaa Kommu

nistlikku Parteisse pärast 21. juunit 1940, tehti ettepanek arves

tada parteistaaži ÜK(b) Parteis alates nende vastuvõtmisest Eesti maa Kommunistlikku Parteisse. 17 ÜK(b)P Keskkomitee võttis need

ettepanekud vastu. ÜK(b) P Keskkomitee hindas kõrgelt põranda aluste kommunistide panust revolutsiooniüritusse ja võrdsustas

nende staaži ÜK (b ) P ridades nende staažiga illegaalses Eestimaa Kommunistlikus Parteis. Selles avaldus veel kord Lenini partei internatsionalism , austus ja usaldus vennalike kommunistlike par teide vastu.

8. oktoobril 1940 otsustas ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo Eestimaa Kommunistliku Partei Üleliidulise Kommunistliku (bol ševike) Partei koosseisu vastu võtta . Sellega lõppes EKP omaette eksisteerimine, mis oli tingitud kodanluse ajutisest võidust Eestis aastail 1918–1919 ja mis kestis kakskümmend aastat. Läks täide see, mida Kommunistliku Partei Eestimaa Keskkomitee 1920. aasta juunis veendunult deklareeris VK(b)P Keskkomiteele saadetud

kirjas, milles põhjendati vajadust moodustada iseseisev III Inter natsionaali Eesti sektsioon: « Võidukas proletaarne revolutsioon Eestis taasühendab Eestimaa Kommunistliku Partei Venemaa

Kommunistliku Parteiga, et üheskoos helget töörahva riiki üles

ehitada. » 18 Eestimaa Kommunistlik (bolševike) Partei sai taas Üle liidulise Kommunistliku (bolševike) Partei lahutamatuks orgaanili seks osaks, tema ustavaks võitlussalgaks. Muutus ka Eestimaa Kommunistliku Partei Kommunistlikku

Internatsionaali kuulu

mise vorm : nüüd kuulus ta sinna ÜK (b)P koosseisus.

Eestimaa Kommunistliku Partei vastuvõtmine ÜK(b)P koos seisu tähendas, et nüüd reguleerivad kogu tema siseparteilist elu ÜK (b)P põhikiri ja ÜK(b)P muud põhjapanevad dokumendid tema kongresside, konverentside ja Keskkomitee otsused, et kogu Eestimaa Kommunistliku Partei igapäevane töö kulgeb UK(b)P Keskkomitee juhtimisel. ÜK (b)P koosseisu kuulumine tõstis mõõt

matult eesti kommunistide partei autoriteeti, andis talle uut jõudu, andis talle laialdased võimalused kasutada ÜK(b)P rikkalikke kogemusi. Eestimaa Kommunistliku Partei vastuvõtmine ÜK(b)P koos seisu ei tähendanud lihtsat tehnilist protseduuri. Iga Eestimaa

K (b) P linna- ja maakonnakomitee pidi enne oma organisatsiooni koosseisu läbi vaatama ja esitama selle Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomiteele lõplikuks kinnitamiseks. Alles pärast seda 17 EKPA , f. 1 , nim. 3, S.-ü. 176 , 1. 2 .

18 Eestimaa Kommunistliku Partei I kongress, Tallinn 1960, lk. 24. 15

võis kommunist saada parteipileti. Ees seisis tõsine töö, mille ees märgiks peale kõige oli iga kommunisti poliitiliste, moraalsete ja tööalaste omaduste põhjalik tundmaõppimine, parteiorganisatsioo

nide puhastamine juhuslikest elementidest. Järgnevatel nädalatel tegelesid kõik partei maakonna- ja linna

komiteed pingeliselt oma parteiorganisatsiooni koosseisu läbivaa tamisega. Kontrolliti kommunistide poliitilist minevikku , nende tööalaseid omadusi, moraalset palet, seda, kuivõrd nad on seotud

hulkadega, kuidas võtavad osa tootmisest ja ühiskondlikust elust. Näiteks kontrollis EK (b)P Võrumaa Komitee täiendavalt iga kom munisti, tegi kindlaks nende kollektiivide arvamuse, kus kommu nistid töötasid, jne. Selle tulemusena tegi maakonnakomitee ette

paneku mitmele isikule ÜK(b) P piletit mitte välja anda, teiste sõnadega, nad parteist välja heita. Samasugust tööd tegid ka teised parteikomiteed.

Parteiorganisatsioonide koosseisu kontrollimisel selgus, et maa

konna- ja linnakomiteed olid parteisse vastuvõtmisel, eriti 1940. aasta juuli- ja augustikuus, teinud üsna palju vigu, mistõttu Eestimaa Kommunistlikku Parteisse olid pääsenud mõned isikud, kes ei väärinud kommunisti kõrget nime. Nüüd vabanes partei nendest. Parteist heideti välja järgmistel motiividel: klassitead likkuse puudumine, kodanlikesse parteidesse kuulumise fakti var

jamine partei eest, kommunisti kõrget nime rüvetav käitumine kodanlikus vanglas, karjerism jne. Kogu parteiorganisatsiooni koosseisu läbivaatamise tööd linna ja maakonnakomiteedes suunas ja juhtis Eestimaa K(b)P Kesk komitee. Tema eesmärgiks oli, et parteidokumentide vahetamine

seoses Eestimaa Kommunistliku Partei astumisega ÜK(b)P koos seisu aitaks põhjalikult parandada kogu parteisisest tööd, sealhul gas tööd parteisse vastuvõtmisel, tugevdada parteidistsipliini, suu rendada kommunistide aktiivsust, nende vastutustunnet parteiüri tuse eest. 19. oktoobril 1940 võttis Eestimaa K(b)P Keskkomitee

büroo vastu otsuse « Eestimaa K (b)P Tallinna linnaorganisatsiooni sotsiaalsest ja arvulisest koosseisust» ning tegi Keskkomitee orga niseerimis - instrueerimisosakonnale ülesandeks kontrollida partei

Tallinna linnakomitee tööd partei kasvu alal. Pärast kontrollimist kuulas Eestimaa K(b)P Keskkomitee büroo ära Tallinna linnakomi

tee aruande. Keskkomitee märkis Tallinna linnakomitee edusamme legaalsetes tingimustes töötamise perioodil ja juhtis tähelepanu

sellele, et linnakomitee organisatsioonilises töös esineb olulisi puu dusi. Näiteks ei olnud ligi 200 partei liiget ja liikmekandidaati alg organisatsioonides arvel, kontroll seoses kommunistide ülemine

kuga ühest organisatsioonist teise oli korraldatud puudulikult. Keskkomitee büroo otsuses öeldi ka, et « parteidokumentide kontroll ja ettevalmistused nende vahetamiseks ei ole küllalt intensiivsed, parteile külgekleepunud võõraste elementide väljaselgitamine kul

geb aeglaselt, nende väljaheitmine parteist ei ole vormistatud» . 16

i

Keskkomitee tegi partei Tallinna linnakomiteele ettepaneku viia

parteidokumentide kontrollimine lõpule nädala ajaga.19 Novembrikuu esimesel poolel hakkas Eestimaa K (b)P Kesk komitee läbi vaatama maakonna- ja linnakomiteedelt saabunud

materjale parteidokumentide vahetamise kohta ja vastu võtma otsuseid kommunistide parteilisuse kohta. Keskkomitee kinnitas valdava enamiku maakonna- ja linnakomiteede otsuseid ; need, kelle vastuvõtmise otsus tühistati, moodustasid umbes 12 protsenti Eestimaa K(b)P koosseisust. Kommunistide parteilisuse küsimuse otsustamisel rakendas Keskkomitee ka liikmest kandidaadiks

tagasiviimist, et « kontrollida kommunisti praktilises töös » .

Niisiis osutus Eestimaa K(b)P põhikoosseis ÜK(b)P ridadesse kuulumise vääriliseks. Parteidokumentide vahetus oli sisuliselt

Eestimaa Kommunistliku Partei ridade kontroll, puhastus. Lõpp kokkuvõttes heideti parteist välja 263 inimest, neist 66 kui töölis klassile vaenulike organisatsioonide endised aktiivsed liikmed, 93 kui poliitilist usaldust mitteväärivad, 73 kui partei liikme nime

mitteväärivad moraalsetel põhjustel, 31 sellepärast, et deserteeri sid Kodusõja aastail Punaarmeest või, olles partei liikmed, optee rusid NSV Liidust kodanlikku Eestisse ilma parteiorganisatsiooni loata.20 Parteidokumentide vahetamisel oli vabariigi parteiorgani

satsioonile suur tähtsus: suurenes tema võitlusvõime, kasvas tema autoriteet rahvahulkades, paranes mõnevõrra siseparteiline töö, suurenes nõudlikkus parteisse vastuvõtul.

Vabariigi parteiorganisatsiooni tegevus, kogu tema sisepartei line elu läheb järk - järgult ÜK(b)P organisatsioonilistele alustele,

seda reguleerivad nüüd ÜK (b ) P põhikiri ja muud dokumendid. Alates 10. detsembrist 1940 hakkas näiteks vastuvõtt partei liik

meks ja liikmekandidaadiks toimuma vastavalt ÜK(b) P põhikir jale . 21

1. aprillini 1941 kasvas vabariigi parteiorganisatsioon vastuvõtu arvel veel 6 liikme ja 246 liikmekandidaadi võrra. 1941. aasta algu ses Eestimaa Kommunistliku Partei ridade kasv aeglustus, kuigi

tööliste, töötavate talupoegade ja eesrindlike haritlaste hulgas oli suur tung parteisse. Eestimaa K(b)P ridades ei olnud tol ajal kül laldaselt vähemalt kolmeaastase staažiga liikmeid, kellel põhikirja kohaselt oli õigus soovitust anda. Peale selle nõudis põhikiri, et

soovitaja tunneks parteisse soovitatavat ühise töö põhjal vähemalt ühe aasta. Ka seda nõuet oli raske täita, sest nõukogude võimu taas tamisest Eestis oli möödunud alles natuke üle poole aasta, väga paljud aga tundsid üksteist töö põhjal niisama kaua, sest 1940. aasta sotsialistlik revolutsioon tõi kaasa suuri ümberkorraldusi,

muudatusi inimeste tegevusalas jne. Seda arvesse võttes lubas ÜK(b)P Keskkomitee EK(b)P maakonna- ja linnakomiteedel raken 19 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 176, 1. 49, 60, 61 . 120 EKPA, f. 1 , nim. 1 , S.-ü. 140, 1. 27-29.

21 EKPA, f. 1 , nim. 3, S.-ü. 177, 1. 142. 2 Ulevaade EKP ajaloost

17

dada partei liikmeks vastuvõtmisel soodustatud tingimusi ja nimelt: parteisse astuja pidi esitama soovituse kolmelt partei liik

melt, kellel on vähemalt kuuekuuline staaž ja kes tunnevad soovi tatavat ühise töö põhjal vähemalt pool aastat.22 Seoses sellega võttis Eestimaa K(b)P Keskkomitee vastu otsuse « EK (b)P liikmete ja liikmekandidaatide vastuvõtust» . Selles kohus

tas ta partei maakonna- ja linnakomiteesid tagama soodustatud tingimuste ärakasutamine selleks, et võtta parteisse vastu järele proovitud, aktiivseid ja kommunismile ustavaid töölisi, talupoegi ja haritlasi. Teistesse poliitilistesse parteidesse kuulunute suhtes säilitati rangemad parteisse vastuvõtu tingimused, neilt nõuti viie soovituse esitamist.23

Nüüd toimus parteisse vastuvõtmine hoolikama valiku alusel. Ikka rohkem arvestati inimese osavõttu sotsialistlikust ülesehitus

tööst, tema suhtumist tootmis- ja ühiskondlikku tegevusse. Rohkem kui varem esines vastuvõtmisest keeldumist nii poliitilistel kui ka

tööalastel põhjustel. Hakati praktiseerima mitmesuguseid parteisse astumiseks aktiivse ettevalmistamise vorme, näiteks eelnevaid vestlusi parteikomitees. Eestimaa K (b)P Läänemaa Komitee moo

dustas 1941. aasta veebruari alguses kolmeliikmelise komisjoni, et kõiki parteisse astujaid eelnevalt tundma õppida.24 Eestimaa Kommunistliku Partei iseärasuseks tol perioodil oli

see, et temasse kuulus suur hulk teistest poliitilistest parteidest tulnukaid. Nende põhimass oli varem kuulunud Eestimaa Töö rahva Parteisse, Eesti Sotsialistlikku Tööliste Parteisse, Eestimaa Sotsialistlikku Noorsooühingusse. Ent näiteks Eestimaa Töörahva

Partei oli sisuliselt EKP legaalne organisatsioon , ka sotsiaaldemo kraatlikes parteides tegutses pahempoolne tiib, mis kaldus Eesti maa Kommunistliku Partei poole; paljud sotsiaaldemokraadid võtsid revolutsioonilisest liikumisest aktiivselt osa. Isikud, kes kuu

lusid varem reaktsioonilistesse parteidesse, heideti üldreeglina Eestimaa K (b)P ridadest välja. Ent ka siin läheneti diferentseeritult, individuaalselt. Oli aga ka juhtumeid, kus reaktsiooniliste organi satsioonide endised liikmed astusid EKP ridadesse maskeerumise

eesmärgil, karjeristlikel kaalutlustel.

Kui säärased paljastati,

kihutati nad halastamatult parteist välja.

Üheaegselt vabariigi parteiorganisatsiooni kasvuga vastuvõtu arvel täiendasid tema ridu NSV Liidu teistest vabariikidest tagasi tulnud eesti kommunistid. Need olid seltsimehed , kes lahkusid Eestist Kodusõja aastail, võitlesid Punaarmee ridades, seejärel aga võtsid osa sotsialismi ehitamisest. Paljud olid lahkunud Eestist, et pääseda kodanluse terrorist. Nüüd said nad võimaluse kodukohta

tagasi tulla. Peale selle suunati Eestimaa K(b) P Keskkomitee pal 22 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 179, 1. 94; « Rahva Hääl » nr. 63, 15. märtsil 1941 .

23 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 179 , 1. 94 . 24 EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 6, 1. 13 . 18

vel vabariiki teisi kogenud töötajaid ja spetsialiste, peamiselt eesti rahvusest.

Esimeste hulgas tulid Eestisse ja hakkasid töötama Eestimaa Kommunistlikus Parteis 22 eesti kommunisti — Punaarmee taga

varaväe poliitilist töötajat, kes olid 1940. aasta suvel õppustel 8. armee väeosades. Nad vabastati 10. septembril 1940 armeest ja suunati EKP Keskkomitee käsutusse. Nende hulgas olid E. Päll,

N. Karotamm, R. Mahl, F. Okk, K. Kure, J. Ottender, F. Kiiser, A. Raud, H. Ajo ja A. Pressman.25 Paljud neist olid hiljem vastu tavatel kohtadel partei- ja nõukogude aparaadis. Kuni 1. jaanuarini 1941 saabus NSV Liidu teistest piirkonda dest personaalsete väljakutsete põhjal Eestisse veel 24 kommunisti.

1. maiks kasvas ÜK (b)P Keskkomitee poolt Eestisse tööle suuna kõik nad olid partei liikmed või

tute arv veel 963 inimese võrra

liikmekandidaadid.26 Nende seas olid kommunaalmajanduse rahva komissar A. Raadik, Keskkomitee sõjalise osakonna juhataja

K. Kanger, Keskkomitee tööstusosakonna juhataja V. Novikov, eskkomitee osakonnajuhataja asetäitjad: propaganda- ja agitat siooniosakonnas – 0. Štein , põllumajandusosakonnas –- A. Vaha, kaadriosakonnas — I. Jašin, Keskkomitee eriosakonna juhataja -

A. Pavlov, ajakirjandussektori juhataja J. Käbin, Keskkomitee instruktorid H. Arsenjeva, H, Andrussov, A. Telemann , A. Kurme, partei maakonnakomitee sekretärid E. Avald ja K. Männikson. Vaatamata sellele, et Eestimaa K(b)P koosseis kasvas vähem kui

aastaga rohkem kui kahekümnekordselt ja 1. juunil 1941 oli arvel 3732 kommunisti (2043 liiget ja 1689 liikmekandidaati),27 jäi ta ikkagi võrdlemisi väikesearvuliseks organisatsiooniks. Pealegi jagu

nesid kommunistid maakondade ja linnade parteiorganisatsioonide vahel võrdlemisi ebaühtlaselt. Sel ajal kui Tallinna parteiorgani satsioonis oli 1268, Paldiskis 416, Petserimaal 321 ja Tartus 285

kommunisti, oli Võru- ja Valgamaal vastavalt 99 ja 89 kommu

nisti.28 Teiste maakondade parteiorganisatsioonides oli 100—200 29 kommunisti.

1940. aasta lõpus kujunes lõplikult välja Eestimaa K(b)P organisatsiooniline struktuur, tema aparaat. Eestimaa K(b) P Kesk komitee aparaat koosnes 8 osakonnast: organiseerimis -instrueeri

misosakond, propaganda- ja agitatsiooniosakond, põllumajandus osakond, sõjaline osakond, tööstuse ja transpordi osakond, kooli osakond, kaadriosakond ja erisektor (üldosakond). Linna- ja maakonnakomiteedes moodustati järgmised osakonnad : organisee rimis - instrueerimisosakond, propaganda- ja agitatsiooniosakond, 25 NSV Liidu Kaitseministeeriumi Keskarhiiv (NSVL KMA), f. 344, nim. 5582 , s.-ü. 2, 1. 41 .

26 EKPA , f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 86 , 1. 13.

27 EKPA, f. 1 , nim. 1 , S.-ü. 141 , 1. 92. 28 Sealsamas . 29 Sealsamas . 2*

19

ÜK (b)P Keskkomitee sekretär

A. A. Andrejev .

kaadriosakond. 11. detsembril 1940 vaatas ÜK(b)P Keskkomitee Orgbüroo läbi Eestimaa K (b)P Keskkomitee ning partei linna- ja maakonnakomiteede koosseisud. Eestimaa K(b)P Keskkomitee apa raadis oli ette nähtud 40 vastutavat töötajat, partei linnakomitee aparaadis aga 10—12 vastutavat töötajat. Eestimaa K(b)P Kesk

komitee aparaadi koosseisu suurendati mõnevõrra 1941. aasta algul 1941 . ja uuesti pärast ÜK(b)P üleliidulist XVIII konverentsi aasta märtsis,30 millal Eestimaa K(b)P Keskkomitee sekretäride arvu suurendati kuueni, tööstuse ja transpordi osakond aga reorga

niseeriti kaheks iseseisvaks osakonnaks.31 Kogenud kaadri terava puuduse tõttu jäid paljud vastutavate parteitöötajate ametikohad nii Eestimaa K (b ) P Keskkomitees kui ka maakonna- ja linnakomi teedes kuni Suure Isamaasõjani vakantseks. Juhtiva parteikaadri

puudus tekitas lisaraskusi Eestimaa K(b)P töös sotsialistlike ümberkujunduste juhtimisel vabariigis.

Suurt abi partei- ja riigiaparaadi töö organiseerimisel andis 1941. aasta alguses vabariiki saabunud ÜK (b )P Keskkomitee sekre tär ja Poliitbüroo liige Andrei Andrejevitš Andrejev . Ta viis Eesti

maa K(b)P Keskkomitees läbi nõupidamisi parteiaparaadi koossei sude ja parteisse vastuvõtu küsimuses, kuulas tähelepanelikult ära vabariigi parteitöötajate ettepanekud ja jagas neile palju väärtus likke nõuandeid .

Eestimaa K (b)P Keskkomitee, linna- ja maakonnakomiteede

tähtsaks ülesandeks jäi partei-algorganisatsioonide loomine käitis 30 EKPA , f. 1 , nim. 1 , S.-ü. 666, 1. 3—6 , 29, 77. 31 1941. aasta veebruarist-märtsist alates töötasid Eestimaa K (b)P Kesk komitee sekretäridena K. Säre (esimene sekretär), N. Karotamm (teine sek

retär), A. Sipsakas (propaganda- ja agitatsioonisekretär ), A. Pauk (kaadri sekretär) , H. Arbon ( tööstussekretär) ja F. Okk (transpordisekretär) . 20

tes ja asutustes. Nende võrk laienes pidevalt vastavalt Eestimaa K(b)P arvulisele kasvule. Seal, kus ei jätkunud kommuniste par tei-algorganisatsiooni loomiseks tootmispõhimõtte järgi, moodus tati territoriaalne organisatsioon . 1941. aasta alguseks oli Eestimaa Kommunistlikul (bolševike) Parteil 145 partei-algorganisatsiooni. Selleks ajaks oli loodud ka 27 kandidaatide gruppi ning 28 partei ja komsomoligruppi. 1. juuniks 1941 oli partei -algorganisatsioonide

arv kasvanud 204-ni ja kandidaadigruppide arv 55-ni, kuna partei- ja komsomoligruppide arv vähenes seoses kommunistide ridade kasvuga ja uute algorganisatsioonide moodustamisega

22-ni.32 Uute partei-algorganisatsioonide loomine ei toimunud aga küllalt energiliselt. Seda näitab fakt, et 1941. aasta esimese kolme kuuga moodustati vabariigis kõigest 26 uut partei algorganisatsiooni. Juhtivate parteiorganite otsustes kritiseeriti seda korduvalt, kuid töö antud lõigus paranes aeglaselt. Eestimaa K(b)P maakonna- ja linnakomiteed , samuti Kesk

komitee kandsid pidevalt hoolt partei-algorganisatsioonide tugev damise ja nende tegevuse parandamise eest. Sageli korraldati partei -algorganisatsioonide sekretäride instrueerimiseks nõupida

misi, parteikomiteede istungitel kuulati nende aruandeid. Ent andis tunda maakonna- ja linnakomitee töötajate endi kogemuste nappus,

nad ei suutnud alati anda parteiorganisatsiooni sekretäridele vaja likku abi ja soovitusi praktilise parteitöö küsimustes.

Et tugevdada partei mõju kohtadel, otsustas EK(b)P Keskkomi tee alates 1941. aasta teisest kvartalist sisse seada 234 palgalise

parteiorganisaatori ametikohta, sealhulgas 138 vallas, kõigis rahva komissariaatides ja kõrgemates õppeasutustes, mitmes suures töös

tusettevõttes ning 16 maakondliku alluvusega linnas.33 See oli ÜK(b)P Keskkomitee poolt suureks abiks vabariigi parteiorgani satsioonile. Parteiorganisaatorite valik ja kinnitamine kestis 1941 . aasta suveni. Seoses kogenud parteiliikmete puudusega määrati partorgideks sageli noori kommuniste ja isegi partei liikmekandi

daate. Parteiorganisaatorid tegid palju töörahva koondamiseks par tei ümber, partei poliitika elluviimiseks. Partorg oli töötajate silmis partei usaldusmees ja nad pöördusid kõigis tähtsates küsimustes tema poole.

Eesti sotsialistliku ümberkujundamise juhtimiseks vajas Eesti maa K(b)P juhtivat parteikaadrit, kes tagaks partei organiseeriva

ja suunava osa kõigis elusfäärides. Enamikul parteiaparaati tulnud noortel töötajatel aga ei olnud parteitöö kogemusi. Ka põranda alustel kommunistidel tuli omandada uutes tingimustes töötamise kogemusi, õppida tundma Nõukogude riigiaparaadi tegevuse ise ärasusi, rahvamajanduse juhtimise ning sotsialistliku kultuuri arendamise meetodeid jne.

Üheks tähtsamaks partei juhtiva kaadri kvalifikatsiooni tõst 32 EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 141 , 1. 76, 97. 33 EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 224 , 1. 39 ; S.-ü. 410, 1. 204—216. 21

mise vormiks kujunesid partei linna- ja maakonnakomiteede sek retäride instrueerimiskoosolekud, mida Eestimaa K(b) P Keskkomi tee alates 1940. aasta sügisest süstemaatiliselt korraldas. Nendest koosolekutest võtsid osa Keskkomitee sekretärid ja teised vabariigi keskasutuste juhtivad töötajad, kes esinesid ettekannete, teada annete ja informatsiooniga. Esimene selline koosolek toimus juba 1940. aasta septembri algul; esialgu korraldati neid kaks korda kuus. Seal arutati vabariigi elu ja parteiorganisatsioonide töö täht said ja aktuaalseid probleeme, määrati kindlaks kommunistide ülesanded antud momendil. Septembrikuus esinesid koosolekutel

ettekannetega põllutöö rahvakomissar G. Abels (parteiorganisat siooni ülesannetest maareformi läbiviimisel) ja Eestimaa Ameti ühingute Kesknõukogu esimees H. Arbon (käitiskomiteede ja asu tusekomiteede valimistest) . Tähelepanu keskpunktis olid problee mid, mis olid seotud parteitöö ümberkorraldamisega vastavalt

ÜK (b) P põhikirjale, EKP parteidokumentide vahetamisega üle liidulist tüüpi dokumentide vastu.34 Eestimaa K (b)P maakonna- ja linnakomiteede sekretäride nou pidamised, mis Keskkomitee korraldas, aitasid parteitöö paranda misele palju kaasa. Tolle aja omapärastes tingimustes, kui ei olnud Keskkomitee pleenumeid, nähti nõupidamiste otsustes vabariigi

parteiorganisatsiooni autoriteetse esinduse direktiive ja need väl jendasid partei kollektiivset mõtet. Sedamööda, kuidas parteikomi tee sekretärid omandasid kogemusi, hakati nõupidamisi harvemini läbi viima, kuid nad etendasid endiselt märkimisväärset osa partei

kohalike organite juhtimises Eestimaa K(b)P Keskkomitee poolt.

Kogu vabariigi elu sotsialistliku ümberkorraldamise tööd tegi Eestimaa Kommunistlik (bolševike) Partei laiadele rahvahulkadele

tuginedes. Selle töö edu sõltus suurel määral töörahva ühiskond like organisatsioonide aktiivsusest. Lühikese ajaga suutis Eestimaa

K (b)P taas ellu äratada fašistliku režiimi tingimustes kiratsema jäänud ametiühingud ja luua uusi. Umbes 20 000 ametiühingu lii get, kes olid hajutatud 158 väiksesse kohalikku organisatsiooni,

ühendati 1940. aasta sügiseks 21 ametiühingusse. Juba 1940. aasta lõpus oli üle 85 protsendi töölistest ja teenistujatest ametiühingu liikmed. 1941. aasta märtsiks kasvas ametiühingute liikmete arv ligemale 159 000-ni.35 Kommunistlik Partei juurutas ametiühingutöös demokraatliku

tsentralismi printsiipe, ametiühinguliikmete laialdast osavõttu oma organisatsiooni juhtimisest. 1940. aasta septembris toimusid käitis

ja asutusekomiteede valimised. Kokku valiti 1014 käitiskomiteed, 524 tsehhikomiteed, 5679 grupiorganisaatorit ja volinikku.36 Sellega

kujunes 11 000 inimesest koosnev ametiühinguaktiiv; peale selle 34 EKPA, f. 1 , nim. 1 , S.-ü. 191 , 1. 1 , 3–4 , 6–11 jt. 35 EKPA , f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 26 , l. 37. 36 EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 26, 1. 37–38. 22

Eestimaa Ametiühingute Kesknõu kogu esimees Herman Arbon .

töötas sotsiaaldelegaatidena, käitiskomiteede mitmesuguste komis jonide liikmetena jne. üle 7000 inimese 37 Paljutuhandeline ameti ühinguaktiiv oli partei tugi, kelle kaudu ta tegi tööd rahvahulkades. Aruande- ja valimiskampaania käigus moodustati 13. detsemb ril 1940 uus Eestimaa Ametiühingute Kesknõukogu. Eestimaa AÜKN presiidiumi esimeheks valiti H. Arbon, tema asetäitjaks E. Kadakas. Seoses H. Arboni valimisega 1941. aasta märtsis Eesti

maa K (b) P Keskkomitee tööstussekretäriks, töötas Eestimaa AUKN presiidiumi esimehena 1941. aasta 30. maini E. Kadakas, 30. maist sama aasta 26. juulini aga V. Sassi, kes hukkus sõja algul .

1941. aasta algul toimusid ametiühingute konverentsid, kus valiti vabariiklikud komiteed. Vabariiklike komiteede esimeesteks said

aktiivsed töölisliikumisest ja sotsialistlikust ülesehitustööst osavõt jad, nende hulgas H. Tiitmaa (hitlerlased tapsid ta 1941. aastal), F. Eisen, V. Korb, K. Taev jt. 7

Kommunistliku Partei juhtimisel võitsid ametiühingud kiiresti tööliste, teenistujate, kogu töörahva poolehoiu. Nad aitasid läbi viia sotsialistlikke ümberkorraldusi, organiseerida töökaitset, kas

vatada töötajaid sotsialistliku töödistsipliini vaimus, arendada sot 37 ENSV ORKA , f. R- 1040, nim . 2 , S.-ü. 1 , 1. 9, 22 . 23

sialistlikku võistlust ja kultuurharidustööd. Kommunistliku Partei

juhtimisel kujunesid Eesti ametiühingud kõige laiematele rahva hulkadele kommunismi kooliks. Ametiühingutöös kasvas uus kaa

der, kes on hiljem andnud vabariigile palju silmapaistvaid partei-, nõukogude ja majandusala töötajaid. Nii revolutsioonipäevil kui ka sotsialistlike ümberkujunduste perioodil oli Kommunistliku Partei aktiivseks abiliseks töötav

noorsugu. Eestimaa Kommunistliku Noorsooühingu taastamine oli pärast revolutsiooni võitu üheks EKP esimeseks hoolitsusobjek tiks. Selle ürituse juhtimise tegi EKP 1940. aasta juunis ülesan

deks kommunistidele E. Tarkpeale ja J. Telmanile, kes olid kom somolitööst põrandaaluse võitluse aastail osa võtnud; E. Tarkpea

oli 1922. aasta sügisel toimunud Eestimaa KNU I kongressi dele gaat. Komsomoli aktiivseteks organiseerijateks kujunesid ka A. Raesaar, A. Meri, R. Veimre, H. Kuma jt.38 Töötava noorsoo entusiasm oma kommunistliku ühingu loomi sel oli suur. Juba revolutsiooni esimestel päevadel hakkasid mit

mel pool noormeeste ja neidude enda initsiatiivil tekkima revolut sioonilised noorsoo -organisatsioonid . Juulikuu algul ilmus ajalehes

« Kommunist » teadaanne, et EKP initsiatiivil loodud Eestimaa 38 « Kommunist » nr. 24, 27. juulil 1940.

Eesti NSV õpetajate kongress. August 1940.

i

Natsionaliseeritud 0. Kilgase vabriku töölised käitiskomiteed valimas.

KNÜ Tallinna osakond alustab alates 8. juulist Kommunistlikku Noorsooühingusse registreerimist ja vastuvõttu . Teadaandes öeldi, et Eestimaa KNU - sse võetakse vastu kuni 26 -aastasi isikuid ; sisse astumiseks tuli esitada kahe ametiühinguliikme või kahe Eesti maa Kommunistliku Partei liikme soovitus.39

Kõikjal algas komsomoliorganisatsioonide loomine. 1940. aasta teisel poolel ja 1941. aasta algul oli juba üle 12 000 noormehe ja neiu esitanud avalduse Eestimaa Kommunistliku Noorsooühingu ridadesse astumiseks.40 Esimeste hulgas võeti Eestimaa Kommu

nistlikku Noorsooühingusse vastu Rakvere gümnaasiumiõpilased V. Ranne ja E. Liim, Torma militsionäär R. Kallas, Eestimaa Kommunistliku Noorsooühingu Keskkomitee sõdurite büroo töö

taja A. Meri, Tondi sõjakooli kursant V. Kihno, Tallinna ajakirjanik I. Jankovski, Kergetööstuse Rahvakomissariaadi töötaja H. Joosti,

komsomolirakukese organiseerija Kolkja külas Tartumaal T. Bar kova, viiulikunstnik V. Alumäe.41 Eestimaa LKNÜ komiteed vaa tasid avaldusi komsomoli ridadesse astumiseks läbi suure hiline

misega, samal ajal kui tuhanded noormehed ja neiud ootasid

kannatamatusega selle küsimuse lahendamist. Sellest hoolimata kasvas vabariigi komsomoliorganisatsioon kiiresti. 1. juuniks 1941 oli komsomoli vastu võetud 8857 inimest. Mitu sada komsomoli astumise avaldust jäi sõja alguseks läbi vaata mata. Järgnevad arvud näitavad, mida Eesti komsomol tol ajal 39 « Kommunist » nr. 5, 8. juulil 1940. 40 EKPA, f. 1 , nim. 1 , S.-ü. 168, 1. 66 .

41 Andmed võetud EKPA materjalidest, f. 31, nim. 1 , s.-ü. 219, 664, 873. 25

endast kujutas: töölised moodustasid Eestimaa LKNÜ liikmete

hulgas 46 protsenti, talupojad 43 protsenti, teenistujad 11 prot senti; 476-st komsomoli- algorganisatsioonist tegutses 60 tööstus ettevõtteis, 300 maal ja 60 õppeasutustes. 42

Üheaegselt Eesti komsomoli ridade kasvuga toimus tema organi satsiooniline kujunemine. 26. juulil 1940 toimus Eestimaa Kommu nistliku Noorsooühingu Tallinna organisatsiooni üldkoosolek , kus valiti 11 -liikmeline linnakomitee, kuhu kuulusid T. Tõnts, M. Spi

ridonov, A. Meri, R. Veimre jt.43 Teistes linnades ja maakondades

tegelesid komsomoli loomisega esialgu parteikomiteede poolt mää ratud organisaatorid, hiljem aga EKNÜ ajutised linna- ja maakon nakomiteed. 1940. aasta juulis olid Eestimaa KNÜ osakonnad loo dud Narvas (esimeseks komsomoliorganisaatoriks oli seal Igor

Stepanov) , Tartus, Türil ja mitmel pool mujal. Esimeseks komso moliorganisaatoriks Võrumaal oli Endel Sõgel. Juulikuus moodustati Eestimaa KNÜ Keskkomitee. 31. juulil 1940 avaldas ta instruktsiooni, milles soovitas kõikjal luua komso moli maakonnakomiteed ja nende bürood tööks töölis- ja kooli

noorte, samuti sõjaväelaste keskel, andis juhtnööre komsomoli rakukeste organiseerimise kohta ettevõtetes, asutustes ja sõjaväe osades. Eestimaa KNÜ Keskkomitee kutsus üles organiseerima kommunistlike noorte poliitilist õppust, eeskätt NSV Liidu Kons titutsiooni tundmaõppimist .

1940. aasta lõpus toimusid Eestimaa LKNÜ linna- ja maakon nakomiteede valimised.44 Eestimaa LKNÜ linna- ja maakonna komiteede esimesteks sekretärideks olid: Tallinnas V. Piirsoo , Harjumaal E. Saarna, Pärnumaal V. Kivi, Petserimaal E. Verho vitš, Järvamaal A. Vilt, Valgamaal V. Uibo, Saaremaal V. Paja, Läänemaal P. Soesoo, Viljandimaal H. Sõber, Narvas L. Valter,

Paldiskis F. Ivanov, Tartus A. Illisson. 16. detsembril 1940 kinnitas Eestimaa K(b) P Keskkomitee büroo Eestimaa LKNÜ Keskkomitee koosseisu . Keskkomitee esimeseks sekretäriks sai E. Tarkpea, pro

paganda- ja agitatsioonisekretäriks V. Petrovõhh. Seoses sellega,

et E. Tarkpea suunati õppima, valiti 1941. aasta veebruaris Eesti maa LKNŮ Keskkomitee esimeseks sekretäriks 0. Cher, Keskko mitee sekretärideks M. Ork ja V. Petrovõhh.45 Tähtsaks sündmuseks eesti komsomoli elus oli tema vastuvõt

mine ÜLKNÜ koosseisu 18. oktoobril 1940. Sellele järgnes komso

molidokumentide vahetamine üleliidulist tüüpi piletite vastu. Vahetamine pidi 1. veebruariks 1941 lõpule jõudma, kuid venis pikemale; 1. juuniks 1941 oli välja antud kõigest 5524 üleliidulist tüüpi komsomolipiletit. 42 43 44 45 26

EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 171 , 1. 34. « Kommunist » nr. 24, 27. juulil 1940 . EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 171 , 1. 34. EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 178, 1. 58–59.

Kommunistliku Partei juhtimisel võttis Eestimaa Leninlik

Kommunistlik Noorsooühing aktiivselt osa kõigist sotsialistlikest ümberkujundustest vabariigis, tegi laiaulatuslikku massilist polii tilist tööd nii oma liikmete hulgas kui ka noorsoo laiemates kihti

des. Eestimaa LKNÜ Keskkomitee andis noorte ja laste jaoks välja päevalehte « Noorte Hääl » ja ajakirju « Noor Leninlane», « Pioneer » ning «Töö ja Mäng » . 46

Komsomoli parteiline juhtimine aga ei olnud aastail 1940–1941 küllaldane. Piisav ei olnud ka parteilaste arv, kes komsomoli kuu lusid: 1. aprilliks 1941 oli komsomolitööl 68 kommunisti.47

Eestimaa K(b)P üheks tähtsaks ülesandeks oli naiste kaasatõm

bamine majandus- ja poliitikaellu ning kultuurilisse ülesehitus töösse. Sel alal töötasid energiliselt NSV Liidu Ülemnõukogu saadikud O. Lauristin, E. Piip, J. Telman ja A. Haberman. Sotsia lismi ehitamisse lülitunud naiste hulgas paistsid oma aktiivsusega

silma Tartu Riikliku Ülikooli professor A. Tomingas, Tallinna linna

täitevkomitee sekretär L. Hammer,

M. I. Kalinini nim.

Raudtee Peatehaste esimene naistreial H. Ojavee, Eestimaa Ameti

ühingute Kesknõukogu naisteorganisaator P. Köster, «Kommu naari» partei -algorganisatsiooni sekretär E. Titova ja sajad teised. 1941. aasta alguseks oli võrdlemisi väikesearvuline Eestimaa

Kommunistlik Partei ühiskondlike massiorganisatsioonide abiga koondanud enda ümber vabariigi töörahva suure enamiku . Partei organisatsioonid olid omandanud ka mõningaid majandusliku

ülesehitustöö ja rahva ideelis-poliitilise kasvatamise kogemusi. Oli aeg teha kokkuvõte Eestimaa K ( b)P tööst, analüüsida vabariigis

sotsialismi ehitamisel omandatud kogemusi, valida ÜK(b)P põhi kirja alusel partei juhtivad organid ning määrata kindlaks partei

ja rahva edasised ülesanded. 31. detsembril 1940 võttis Eestimaa K (b)P Keskkomitee büroo vastu otsuse Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei korralise, IV kongressi kokkukutsumise kohta.

Eelnevalt tuli kõigis vabariigi partei-algorganisatsioonides ning linnade ja maakondade parteiorganisatsioonides läbi viia aruand lus ja valimised. Sellistes väikesearvulistes organisatsioonides,

nagu Petseri-, Järva-, Saare-, Valga- ja Võrumaa organisatsioon, otsustati läbi viia aruande- ja valimiskoosolekud, ülejäänud maa kondades ja linnaorganisatsioonides aga parteikonverentsid. 48 Oma otsuses « Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei IV kongressi kokkukutsumisest » määras Eestimaa K(b)P Keskkomitee kindlaks parteiorganisatsioonide ülesanded aruande- ja valimis kampaanias. Keskkomitee rõhutas, et juhtivate organite valimised

toimuvad nüüd legaalsetes tingimustes ja parteiorganisatsioonid peavad seda arvesse võtma. Keskkomitee otsuses on öeldud: « Vali «

46 EKPA , f. 1, nim. 1 , S.-ü. 171, 1. 34. 47 EKPA, f. 1 , nim . 1 , S.-ü. 141 , 1. 77 . 48 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 178, 1. 86–87. 27

EESTIMAA LKNU KESKKOMITEE, MAAKONNA- JA LINNAKOMITEE SEKRETÄRE AASTAIL 1940-1941

Boris Berzin

Paul Soesoo .

Erich Tarkpea.

Vladimir Petrovõhh.

Viktor Piirsoo.

Igor Stepanov.

Hans Sõber.

Juliana Telman.

Eduard Verhovitš.

mised toimuvad tingimustes, kus EK (b)P kui üleliidulise Kommu

nistliku (bolševike) Partei lahutamatu osa on ainus partei, kes juhib sotsialistlikku ülesehitustööd Eesti Nõukogude Sotsialistli kus Vabariigis. See paneb kõigile parteiorganisatsioonidele eriti

suure vastutuse, kohustab neid läbi viima oma aruanded ja valimi sed kõrgel ideelis -poliitilisel tasemel, kontrollima UK (b ) P XVIII kongressi, ÜK(b)P Keskkomitee ja EK(b)P Keskkomitee otsuste täitmist ENSV sotsialistlikus ülesehitustöös » Edasi kutsus Eesti maa K(b)P Keskkomitee parteiorganisatsioone üles « arendama oma töös esinenud puuduste bolševistlikku kriitikat ja enesekriiti

kat, mobiliseerima kõik kommunistid veelgi energilisemalt võit lema partei ees seisvate ülesannete lahendamise eest, mobilisee rima töörahva kõige laiemad hulgad võitlusse sotsialistliku üles ehitustöö uute võitude eest ja koondama nad veelgi tihedamalt partei lipu alla ...» 49 3.-20. jaanuarini 1941 viidi läbi aruande- ja valimiskoosolekud

kõigis 145 partei-algorganisatsioonis, 27 kandidaadi- ning 28 par tei- ja komsomoligrupis. Kommunistid tegid kokkuvõtte oma

tegevusest töörahva mobiliseerimisel sotsialistlikule ülesehitus tööle, arutasid partei siseelu küsimusi ja valisid esmakordselt Eestimaa Kommunistliku Partei ajaloos legaalsetes tingimustes kollegiaalse juhtimisorgani - parteibüroo. -

1941. aasta jaanuari lõpus ja veebruari algul toimusid linnades ja maakondades aruande- ja valimiskoosolekud ning konverent

sid, kus arutati parteikomiteede aruandeid, valiti nende uus koos seis ja delegaadid Eestimaa K(b)P IV kongressile. Aruandekõnedes andsid linna- ja maakonnakomiteede sekretärid

ülevaate parteiorganisatsiooni kujunemisest ja kasvust, analüüsi sid seoses Eestimaa Kommunistliku Partei ÜK (b)P koosseisu astu

misega toimunud parteidokumentide vahetamise tulemusi. Harju maa parteikonverentsil ütles maakonnakomitee sekretär K. Toming, et parteipiletite vahetamine nõudis küll palju jõudu ja aega, « kuid oli ka heaks õppetunniks ja kontrolliks». Aruandes märgiti, et parteidokumentide vahetamine võimaldas põhjalikumalt tundma õppida partei iga liiget ja kõige tähtsam — « näitas, et valdav enamus uusi liikmeid on täiesti ustavad seltsimehed » .

Niisama

sugune hinnang anti dokumentide vahetamisele teistes aruande kõnedes. 50

Virumaa parteikonverentsil märgiti, et maakonnakomitee ei ole

pööranud küllaldast tähelepanu parteiorganisatsioonide moodusta misele, eriti põlevkivikaevandustes. Parteikonverents andis maa konnakomiteele juhendi saavutada partei-algorganisatsioonide 49 EKPA, f. 1 , nim . 3, s.-ü. 178, 1. 88. 50 А. Панксеев. На основе ленинских организационных принципов . (0 деятельности компартии Эстонии по регулированию своего количест

Еенното и качественного состава, по расстановке партийных сил ), Таллин, 1967, lk. 121-122. 29

arvu suurenemine, eriti tööstusrajoonides Kiviõlis, Kohtla Järvel ja Kundas. Pärnumaa konverentsil räägiti vajadusest

kõvendada sidemeid hulkadega, saavutada partei noorte liikmete ja liikmekandidaatide teoreetilise taseme tõus.

Rööbiti parteitöö küsimustega analüüsiti konverentsidel ja

koosolekutel vabariigi rahvamajanduse sotsialistliku ümberkujun damise esialgseid kogemusi. Märgiti, et parteiorganisatsioonid

arendavad ideelist kasvatustööd elanikkonna hulgas ebapiisavalt, mis oli eriti lubamatu seoses klassivõitluse teravnemisega Eestis,

vaenulike elementide ja Nõukogude-vastase propaganda aktivisee rumisega. Aruannetes ja sõnavõttudes räägiti mitteküllaldasest tööst kaadriga, mille tagajärjeks oli siin suur voolavus. Seni oli partei linna- ja maakonnakomiteede koosseisus olnud 3—4 inimest, nüüd valiti neisse 6-9 liiget. Neisse kuulusid peale

parteiaparaadi töötajate ka teised juhtivad seltsimehed. Tallinna parteikonverents, mis toimus 1941. aasta veebruarikuu esimestel päevadel, valis linnakomitee uue koosseisu , kes eraldas enda hul gast büroo, kuhu kuulusid F. Okk, I. Laube, K. Seaver, A. Murro ,

J. Ottender, A. Muravjov, H. Ansip ja A. Leppik. Tallinna linna komitee sekretärideks valiti F. Okk ja I. Laube. Enamikus teistes parteikomiteedes bürood ei valitud. Nii enne parteikonverentse kui ka pärast neid otsustati kõik põhiküsimused parteikomitee istungitel. Need istungid olid sisuliselt parteikomitee pleenumid , kuid seda terminit sel ajal veel ei kasutatud.

Aruande- ja valimiskampaania etendas tähtsat osa parteiorga nisatsioonide edasisel kindlustamisel, siseparteilise töö elavamaks

muutmisel, selle ümberkorraldamisel ÜK(b)P põhikirja alusel. Tuleb rõhutada, et aruande- ja valimiskampaania käigus hakkas vabariigi parteiorganisatsioon tõeliselt tundma end ÜK (b ) P osana, sellest vaatevinklist käsitles ta ka kogu oma eelnevat tegevust ja uusi ülesandeid. Konverentsid ja koosolekud olid noortele kom

munistidele heaks kooliks, paljud neist võtsid esimest korda elus osa partei foorumite tööst. Ka endised põrandaalused kommunis tid said palju õpetlikku ja väärtuslikku majanduse, nõukogude aparaadi jne. juhtimiseks. Aruande- ja valimiskampaania käigus

Eestimaa K(b)P mehistus, omandas kogemusi ja muutus võitlus võimelisemaks.

5. veebruaril 1941 avati Tallinnas Eestimaa Kommunistliku

(bolševike) Partei IV kongress. Juba kongressi miljöö andis tunnis tust partei suurtest võitudest võitluses töörahva ürituse eest. Suur,

eredasti valgustatud saal, tulvil rõõmsat elevust. Eestimaa Kommu nistliku Partei eelmine, III kongress oli toimunud kolkatalus, pal jud delegaadid kandsid konspiratsiooni kaalutlustel maski. Vanad kommunistid tajusid eriti teravalt järsku muutust, mis oli toimu nud partei olukorras.

Kongressist võttis osa 283 otsustava ja 144 nõuandva häälega delegaati, kes olid valitud nii kohalike kommunistide kui ka Puna 30

Tallinna linna I parteikonverentsi presiidium . Veebruar 1941 .

armee ja -laevastiku väeosade parteiorganisatsioonide poolt. Kõige -

suurema esinduse — 125 otsustava hääleõigusega delegaati — saa tis kongressile Tallinna parteiorganisatsioon.5i Vabariigi partei organisatsioonis oli 1941. aasta algul 1169 liiget ja 867 liikme kandidaati, kes olid parteidokumentide vahetuse läbi teinud. 52 Kongressi avas üks vanemaid partei liikmeid, Eestimaa KP III kongressi delegaat J. Lauristin . Kongress kuulas ära ja arutas läbi Eestimaa K (b ) P Keskkomitee aruande ning valis Keskkomitee ja revisjonikomisjoni uue koosseisu. Keskkomitee aruandes, delegaatide sõnavõttudes ja kongressi resolutsioonis märgiti, et kommunistide kangelaslik võitlus töölis

klassi huvide eest, võitlus, milles andsid oma elu eesti töörahva paremad pojad ja tütred - V. Kingissepp, J. Kreuks, J. Tomp ja paljud teised, on lõppenud nõukogude võimu ajaloolise võiduga. Kõik sõnavõtjad rõhutasid, et eesti töörahvas ilmutas kõrget polii tilist teadlikkust, organiseeritust ja kangelaslikkust, kui ta Ees .

maa Kommunistliku Partei juhtimisel kukutas fašistliku kliki, pani maksma töörahva võimu ja alustas uue elu ehitamist. Kongress

seadis parteiorganisatsioonidele konkreetsed ülesanded kogu vaba riigi rahvamajanduse sotsialistlikuks ümberkorraldamiseks, kapita listlike elementide lõplikuks väljatõrjumiseks Eesti majandusest.

Kongress nõudis kommunistidelt nõukogude aparaadi edasist tugevdamist ja töörahva laiade hulkade kaasatõmbamist riigielu 51 EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 175, 1. 7–21 ; s.-ü. 179 , 1. 1 . 52 EKPA, f. 1, nim. 19, S.-ü. 3, 1. 1 . 31

D DI D KO

O

CORRE

Eestimaa K (b)P IV kongress. Veebruar 1941 .

aktiivsele juhtimisele. Suurt tähelepanu pööras kongress töörahva kommunistliku kasvatamise küsimustele.53

Rahvamajanduse sotsialistliku ümberkujundamise esimesest etapist kokkuvõtet tehes märkis kongress, et alates 1940. aasta viimasest kvartalist töötas vabariigi tööstus plaani järgi ja et

hoolimata tööstusettevõtete natsionaliseerimisega seotud raskus test kasvas tööstustoodangu maht 1940. aastal 1939. aastaga võr reldes 11,6 protsenti. 1. jaanuariks 1941 moodustas eraettevõtete

toodang kõigest 1,7 protsenti kogu vabariigi tööstustoodangu mahust. Tänu sotsialistliku ülesehitustöö tormilisele kasvule lik

videeriti põhiliselt tööpuudus.

Vabariigi tööstuse arenguperspektiive 1941. aastaks kindlaks määrates kohustas kongress kommuniste koondama kogu oma jõu

nende ülesannete täitmisele, mis NSV Liidu valitsus ja ÜK (b)P Keskkomitee olid seadnud: tagada tööstusettevõtete laiendamine ja rekonstrueerimine, kindlustada olemasolevate tootmisvõimsuste

maksimaalse kasutamisega põlevkivi-, turba-, ehitusmaterjalide, masina-, tekstiili- ja toiduainetetööstuse toodangu suurendamine.54 Kongress analüüsis vabariigi põllumajanduse seisukorda ja juhtis tähelepanu vajadusele jätkata tööd küla kehvemate ja keskkihtide koondamiseks partei ümber, nende mobiliseerimiseks

küla sotsialistlikule ümberkujundamisele. Vabariigi põllumajan duses sotsialistlike aluste juurutamise eesmärgil kohustas kong 53 EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 179, 1. 21 . 54 EKPA, f. 1 , nim. 1 , S.-ü. 171 , 1. 11 . 32

ress kohalikke organisatsioone kandma hoolt masina- traktorijaa made, sovhooside, samuti põllumajanduskooperatsiooni kõige liht

samate vormide organiseerimise eest.55 Samuti määras kongress kindlaks vabariigi parteiorganisat siooni ülesanded töörahva olmetingimuste parandamisel, riigi kaitsetööde, kaubanduse, hariduse ja ametiühingutöö alal. Palju tähelepanu pööras Eestimaa K(b)P IV kongress partei

ehituse küsimustele, rõhutades eriti vajadust ka edaspidi silmas pidada seda, et parteissevõetaks vastu ainult kontrollitud, parteile ustavaid seltsimehi, tööliste, töötava talurahva ja haritlaskonna paremaid esindajaid. Kongress nõudis kõigilt parteiorganisatsioo nidelt parteisisese töö parandamist ja teiste ühiskondlike organisat

sioonide parteilise juhtimise tugevdamist. Parteipropaganda alal otsustas kongress laialt kasutada teiste liiduvabariikide parteiorganisatsioonide kogemusi, parandada pro pagandistide, kirjastuste töötajate ja kõrgemate koolide ühiskon nateaduste õppejõududega tehtavat tööd. Kongressil arutati ka

partei-, nõukogude, ametiühingu- ja komsomolikaadri valiku, kas vatamise ja paigutamise küsimusi.

Eestimaa K (b ) P IV kongress oli suure poliitilise tähtsusega sündmus mitte ainult Eesti parteiorganisatsioonile, vaid kogu

vabariigi töörahvale. Kongressi tervitasid töötajate, noorte ja kooliõpilaste rohkearvulised delegatsioonid, kes väljendasid oma vaimustust kommunistide võitluse üle ja kinnitasid kongressile, et toetavad täielikult Kommunistliku Partei poliitikat. Eestimaa K(b)P IV kongressi auks arendas vabariigi töörahvas ulatuslikku sotsialistlikku võistlust. Võistlusest võtsid osa umbes

500 käitise kollektiivid . Võistluse käigus kerkis esile üle 1200 löök

töölise ja umbes 200 ratsionaliseerijat.56 Kongress kulges osavõtjate suure aktiivsuse tähe all. Aruande

läbiarutamise käigus võttis sõna 46 delegaati. Eriti põhjalikud olid vabariigi Rahvakomissaride Nõukogu esimehe J. Lauristini, ENSV AÜKN esimehe H. Arboni, rahvakomissaride A. Veimeri, H. Alliku

ja G. Abelsi sõnavõtud. Sõjaväeosade parteiorganisatsioonide dele gaadid V. Tributs, A. Bagnjuk ja N. Rakutin rääkisid vajadusest

hoogustada riigikaitsetöid, kasvatada vabariigi töörahvas suurt vastutustunnet Nõukogude kodumaa julgeoleku eest.57

Kongress valis Eestimaa K(b)P Keskkomitee 33 liiget ja 7 kan didaati ning

9 - liikmelise revisjonikomisjoni.58 Keskkomiteesse

valiti läbiproovitud revolutsionäärid G. Abels, H. Allik, H. Arbon, A. Veimer, P. Keerdo, B. Kumm , A. Mui, V. Sassi, J. Lauristin , A. Resev, J. Telman jt. Keskkomitee esimesel pleenumil, mis toi mus 8. veebruaril 1941 , valiti Eestimaa K(b)P Keskkomitee büroo 55 « Kommunist » nr. 41 , 15. veebruaril 1941 . 56 « Kommunist» nr. 40, 14. veebruaril 1941 .

57 EKPA, f. 1 , nim. 1 , S.-ü. 181 , 1. 19–210. 58 EKPA, f. 1 , nim . 1 , s.-ü. 179, 1. 3—5. 3 Ülevaade EKP ajaloost

33

liikmeteks K. Säre, J. Lauristin , N. Karotamm , A. Pauk, J. Vares,

H. Arbon, V. Tributs, B. Kumm ja 0. Cher, kandidaatideks F. Okk ja A. Bagnjuk.59 Pärast Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei vastuvõt mist ÜK(b)P koosseisu hakkas ta osa võtma kõigist üleliidulistest

partei üritustest, sai õiguse oma esindajate saatmiseks partei üle liidulistele kongressidele ja konverentsidele. Eestimaa Kommu nistliku Partei delegatsioon (J. Lauristin, F.

Okk, A. Pauk,

H. Ansip jt. ) võttis osa ÜK(b)P XVIII konverentsi tööst 15.-20. veebruarini 1941 .

Partei XVIII konverentsil, kus arutati parteiorganisatsioonide ülesandeid tööstuse ja transpordi alal, 60 oli suur tähtsus ka Eesti parteiorganisatsiooni seisukohalt. Vastavalt partei XVIII konverentsi otsusele seati Eestimaa

K (b)P Keskkomitee aparaadis sisse veel kaks sekretäri ametikohta : tööstuse ja transpordi alal, partei Tallinna ja Narva linnakomitees aga loodi transpordiosakond.61

Partei XVIII konverents valis ÜK(b)P Keskkomitee koosseisu Leedu-, Läti- ja Eestimaa kommunistliku partei esindajad. Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei IV kongressi ja partei üleliidulise XVIII konverentsi otsused said kogu vabariigi parteiorganisatsiooni töö aluseks. 24. märtsil 1941 toimus Eesti maa Kommunistliku Partei Keskkomitee II pleenum , kus arutati parteiorganisatsioonide ülesandeid 1941. aasta rahvamajandus plaani täitmisel, samuti vabariigi 1941. aasta eelarvet. Pleenumist

võtsid osa rahvakomissarid, partei maakonna- ja linnakomitee sekretärid ja teised juhtivad töötajad.62 Kohalike parteiorgani satsioonide ülesandeid vabariigi rahvamajanduse

arendamisel

arutati linnade ja maakondade parteiaktiivi koosolekutel ja par tei -algorganisatsioonides.

Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei jõud kasvasid kii resti. Partei arendas üha aktiivsemat tegevust, tõestades tegu dega, et ta väärib ÜK (b)P võitlussalga nime. 2. Kodanliku riigimasina purustamine ja uue

riigiaparaadi loomine Vana, kodanliku riigimasina mahalõhkumine ja selle asemele

uue, sotsialistliku riigiaparaadi loomine on iga sotsialistliku revo lutsiooni tähtis ülesanne, kapitalismilt sotsialismile eduka ülemi 59 EKPA, f. 1 , nim. 1, s.-ü. 181 , 1. 271 ; nim. 3, s.-ü. 398, 1. 2. 60 NLKP kongresside, konverentside ja Keskkomitee pleenumite reso lutsioonid ja otsused , III osa , Tallinn 1957 (edaspidi : NLKP resolutsioonid ja otsused), lk. 422-432. 61 EKPA , f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 260, 1. 11 . 62 EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 189, 1. 1–106 . 34

neku vältimatu tingimus. Selle ülesande pidi lahendama ka 1940. aasta sotsialistlik revolutsioon Eestis.

Ekspluataatorliku riigiaparaadi

mahalõhkumise konkreetse

programmi määras kindlaks V. I. Lenin. Sealjuures esitas ta järg mised nõuded: 1 ) laiali saata, kuulutada ebaseaduslikuks vanad

riigivõimu ja riigivalitsemise organid; 2) võtta néndelt organitelt nende faktiline jõud, milleks laiali saata vana armee, politsei, kohus ja teised töörahva mahasurumise vahendid; 3) likvideerida

bürokraatlike kodanlike ametnike kast, asendades nad revolut siooniliste tööliste, talupoegade ja haritlaste esindajatega; 4) tühis tada ja tunnistada kehtetuks seadused ja õigusaktid, mis kaitsesid

ja kindlustasid vanade riigivõimuorganite olemasolu ja vana õigus korda.63

Need V. I. Lenini juhendid, mis on sõnastatud Venemaa

1917. aasta sotsialistliku revolutsiooni tingimustes ning peavad silmas revolutsiooni mitterahulikku arenemisteed, säilitavad põhi liselt oma tähtsuse igasuguse sotsialistliku revolutsiooni jaoks, ole nemata sellest, kas see toimub rahulikul või mitterahulikul teel. Seda kinnitas ka 1940. aasta sotsialistlik revolutsioon Eestis, mis

oli üheks esimeseks rahulikul teel toimunud sotsialistlikuks revo lutsiooniks ajaloos.

Vana, kodanliku riigiaparaadi mahalõhkumine ei tähenda kõigi tema osade üheaegset ja täielikku purustamist ning kaotamist. Juba Oktoobrirevolutsiooni eel rääkis V. I. Lenin vajadusest lähe

neda vana riigiaparaadi eri osadele diferentseeritult. Üks asi on , selgitas ta, kui tegemist on niisuguste reaktsiooniliste, rõhuvate asutustega, nagu alaline sõjavägi koos tema kindralitega, politsei, sandarmeeria, kodanlik kohus ja prokuratuur. Võitnud proleta riaat peab need tingimata maha lõhkuma ja purustama, täielikult

lahti ütlema nende organiseerimise ja tegevuse vanadest printsii

pidest. Kuid kodanlikus riigis on ka niisugune aparaadi osa, mis täidab ühiskonnale vajalikke valitsemisfunktsioone: riiklikud sün dikaadid, post, telegraaf, transpordi ja kommunaalmajanduse

valitsus jne. «Seda aparaati ei tohi ega ole vaja purustada ,» kirju tas V. I. Lenin . « See tuleb välja kiskuda kapitalistide võimu alt, selle küljest on vaja ära lõigata, kõrvaldada, maha raiuda kapita listid ühes nende mõju niitidega, see tuleb allutada proletaarse tele nõukogudele, seda on vaja muuta avaramaks, kõikehõlmava maks, üldrahvalikumaks.» 64

Vana riigiaparaadi likvideerimise konkreetne sisu, vormid ja tempo olenevad suurel määral revolutsiooni rahulikust või mitte rahulikust iseloomust. 1940. aasta sotsialistlik revolutsioon Eestis

näitas, et revolutsiooni rahuliku arenemise tingimustes on võima lik ajutiselt ära kasutada isegi neid vana aparaadi lülisid, mis 63 V. I. Lenin. Teosed, 25. kd. , lk. 374–398. 64 V. I. Lenin. Teosed, 26. kd. , lk. 83 . 3*

35

vahetult täitsid töörahva mahasurumise funktsioone, kui nad on allutatud uuele, revolutsioonilisele võimule, kapitalistid aga on neist kõrvaldatud .

Vana, kodanliku aparaadi likvideerimine ja uue, sotsialistliku riigiaparaadi loomine ei kujuta endast kahte teineteisele järgnevat protsessi, vaid toimuvad üheaegselt. See on vastastikku seotud protsess, mille käigus vana riigimasin järk-järgult, osade kaupa maha lõhutakse, likvideeritakse või allutatakse revolutsioonilisele

võimule, ning selle asemele luuakse uus riigiaparaat.

Spetsiifilised tingimused, milles toimus 1940. aasta sotsialistlik revolutsioon Eestis, eeskätt aga selle revolutsiooni rahulik iseloom

määrasid juba ette ära vana riigimasina mahalõhkumise ja sotsia listliku riigiaparaadi loomise konkreetsed vormid ja tempo. Mär

gime ainult mõningaid iseärasusi, mis selles protsessis 1940. aastal esinesid .

Revolutsioonilisel võimul, Eestimaa Kommunistlikul (bolševike) Parteil ei pruukinud karta revolutsiooni saatuse pärast, sest sellele osakssaanud üldrahvalik toetus, samuti asjaolu, et lüüasaanud

kodanlusel polnud võimalik abi saamiseks Lääne imperialistide poole pöörduda, lõid revolutsioonile kindla aluse. See aga omakorda andis laiemaid võimalusi vana aparaadi eri lülide ärakasutamiseks revolutsioonilise võimu kontrolli all, nende järkjärguliseks asen damiseks uue aparaadiga.

Oktoobrirevolutsioonil tuli tegemist teha riigiametnike massi lise sabotaažiga ning kindralite ja suure osa ohvitserkonna vastu panuga, kes avalikult keeldusid nõukogude võimule allumast. See

kõik tingis vana aparaadi paljude lülide viivitamatu likvideerimise. Sotsialistlikule revolutsioonile Eestis ei järgnenud riigiametnike

kuigivõrd märgatavat sabotaaži; ei esinenud ka fakte, kus ohvit serid oleksid avalikult keeldunud revolutsioonilisele võimule allu mast. Riigiametnikud ja nende järel ka ohvitserid teatasid , et nad suhtuvad uuesse korrasse lojaalselt ning on valmis täitma kõiki revolutsioonilise valitsuse korraldusi. Määravat osa etendas siin

teadmine, et uus kord on püsiv ja stabiilne, et sotsialistlik revo lutsioon Eestis, mida toetab Nõukogude Liit, on seesmiselt van kumatu. Riigiametnike rõhuva enamiku lojaalne suhtumine või maldas kiiresti ja peaaegu takistusteta allutada revolutsioonilisele

võimule kõik vana riigimasina lülid ning võita aega uue riigiapa raadi loomiseks.

Teatavasti oli Oktoobrirevolutsiooni alguseks Venemaal juba olemas uue võimu enam - vähem väljakujunenud aparaat, mis võis vana riigimasina suhteliselt kiiresti asendada. Selleks aparaadiks olid nõukogud. Eestis aga ei olnud 1940. aasta sotsialistliku revo lutsiooni alguseks nõukogusid. See jättis oma jälje revolutsioonile, vana riigimasina mahalõhkumise tempole ja vormidele ning uue, sotsialistliku riigiaparaadi loomisele. Otsustava hoobi andis vanale riigimasinale fašistliku valitsuse 36

kukutamine 21. juunil 1940 ja uue, revolutsioonilise valitsuse loo mine, kes juba esimestest päevadest peale hakkas likvideerima mõningaid kodanliku aparaadi lülisid, mõningaid aga endale allu

tama ning ühtaegu ka uut riigiaparaati looma. Juba 22. juunil 1940 tagandati ametist sõjavägede ülemjuhataja kindral J. Laido ner, see ametikoht ise aga kaotati.65

Revolutsiooniline valitsus, kes Kommunistliku Partei juhtimi sel hakkas järk - järgult täitma proletariaadi diktatuuri funkt

sioone, hoidis kindlalt kurssi kõigirahvavaenulike organisatsioo nide ja asutuste likvideerimisele. Selle protsessi omapära seisis selles, et mõni aeg täitis nimeliselt oma funktsioone president,

paadunud reaktsionäär K. Päts, kes revolutsioonilise valitsuse aktid oma allkirjaga kinnitas. Põhiseaduse eeskirjade kasutamine võimaldas sündmustel valutult areneda. Kuid nende sündmuste

iseloom oli sügavalt revolutsiooniline. Teatava aja jooksul säilisid paljud vanad võimuasutused, kust revolutsiooniline valitsus kõige reaktsioonilisemad tegelased välja kihutas ja nende asemele revolutsioonist osavõtjaid , eeskätt kom

muniste nimetas. Näiteks määrati presidendi dekreediga 23. 25. juunil 1940 tähtsale siseminisitri abi ametikohale kommunistid H. Haberman ja P. Vihalem.66 EKP Keskkomitee sekretär J. Lau ristin hakkas juhtima valitsuse juures asuvat Informatsioonikes kust, 0. Sepre määrati majandusministri abiks (asetäitjaks),

A. Murro – Siseministeeriumi politseivalitsuse direktoriks. Ame -

tist vabastati peaaegu kõik maavanemad ja linnapead, nende ase

mele aga määrati Kommunistliku Partei poolt soovitatud isikud. Näiteks nimetati kommunist A. Ingalt Saaremaa maavanemaks, kommunist A. Kiidelmaa Tallinna linnapeaks jne. Valitsus asendas või kutsus ära kõik Eesti diplomaatilised esindajad välismaal. Pal judele vastutavatele ametikohtadele määrati spetsialistid, kes vana režiimi hukka mõistsid ja revolutsioonisse pooldavalt suhtusid. Üldiselt õigustasid need inimesed rahva usaldust. Kuid mõnele

ametikohale pugesid ka revolutsiooni varjatud vaenlased, avan türistid ja lihtsalt karjeristid.

Eesti sotsialistliku riigi kujunemisel etendasid esmajärgulist osa uue Riigivolikogu valimised 14. - 15 . juulil 1940. * Riigivolikogu revolutsiooniline koosseis ja kommunistide juhtiv osa tegid temast tõelise rahvaparlamendi, kes oli suuteline täitma töörahva taotlusi ning tagama revolutsiooni edasiarenemise. Riigivolikogu esimene istungjärk 21.-23. juulil 1940 kuulutas Eestis välja nõukogude

võimu, võttis vastu deklaratsiooni Eesti astumisest Nõukogude 65 Sõjavägede ülemjuhatajal olid piiramatud volitused revolutsioonilise liikumise mahasurumiseks, ta oli reaktsiooni tugisammas. 66 « Riigi Teataja» 1940, nr. 54, art. 494, 495.

Üksikasjalikumalt Riigivolikogu valimiste, tema otsuste ja edaspidiste sündmuste kohta vt. «Ülevaade Eestimaa Kommunistliku Partei ajaloost» , II osa, Tallinn 1963, lk. 372–398. 37

Sotsialistlike Vabariikide Liidu koosseisu, otsustas natsionaliseerida suurtööstuse ja pangad ning kuulutada maa üldrahvalikuks oman

diks.67 Istungjärgul valiti kommunistidest koosnev 25 - liikmeline komisjon Eesti NSV konstitutsiooni väljatöötamiseks, samuti täie voliline delegatsioon, kes pidi NSV Liidu Ülemnõukogule üle andma palve uue Nõukogude vabariigi vastuvõtmiseks NSV Liidu koosseisu . Delegatsiooni koosseisus olid Eesti töötava elanikkonna kõigi kihtide esindajad. Peale EKP Keskkomitee sekretäri J. Lau ristini, revolutsioonilise valitsuse juhi J. Varese ja mõnede minist

rite kuulusid delegatsiooni Tallinna metallitööliste esindaja A. Kiidelmaa, KreenholmiManufaktuuri tööline A. Põlts, Viljan dimaa kehvtalupoeg J. Änilane, rahvaväe poliitiline peajuht P. Keerdo jt.

Vabariigi presidendi ametikoht säilis kuni uue konstitutsiooni vastuvõtmiseni. Et K. Pätsile eneselegi sai selgeks, kui absurdne on tema edasine püsimine presidendi kohal, astus ta tagasi. Seoses

sellega pandi vabariigi presidendi kohuste täitmine valitsuse juhile J. Varesele.

Üheaegselt uue keskaparaadi loomisega kindlustati töörahva võimu ka kohtadel. 1. augustist 1940 kõrvaldati oma ametikohta delt kõik vallavanemad ja nende abid. Mõni päev enne seda, 25. juulil, saadeti laiali vallavolikogud.68 Uuteks ajutisteks valla vanemateks määrati töölised või kehvtalupojad.69

6. augustil 1940 võttis NSV Liidu Ülemnõukogu seitsmes istungjärk Eesti NSV võrdõigusliku liiduvabariigina NSV Liidu koosseisu.70 Teade selle kohta kutsus vabariigis esile üldrahvaliku vaimustuse. Uute Nõukogude kodanike tundeid väljendas kujukalt Tartu linna töörahva 30 -tuhandelisel miitingul vastuvõetud reso

lutsioon: « Raske on väljendada sõnades seda rõõmu- ja avaruse tunnet, mis täidab tänasel päeval eesti töötava inimese südant, teades, et kunagi ei tule tagasi pilkane öö, milles pidas eesti töö

tavat rahvast eesti plutokraatnekodanlus. Tänasest päevast alates eesti tööline ajab sirgeks oma tööst murdunud selja, pea püsti ja rind ees, täis vabaduse- ja üheõigusluse tunnet astub ta uue elu ülesehitamisele koos ühises Nõukogude Liidu vabade rahvaste peres . » 71

24. augustil 1940 kuulas Riigivolikogu teine istungjärk ära NSV Liidu Ülemnõukogu istungjärgul käinud täievolilise delegatsiooni aruande ja konstitutsioonikomisjoni esimehe J. Lauristini ette 67 1940. aasta sotsialistlik revolutsioon Eestis. Dokumente ja materjale, Tallinn 1960, lk. 208–216. 68 « Riigi Teataja » 1940 , nr. 83, art. 783.

69 Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised, vihik 183. Õigusteaduslikke töld, IV, Tartu 1966 , lk. 26. 70 NSVL Ülemnõukogu seitsmes istungjärk. Stenograafiline aruanne, Tallinn 1940, lk. 187. 71 « Rahva Hääl » nr. 185 , 7. augustil 1965 . 38

Eesti NSV Riigivolikogu delegatsiooni vastuvõtmine Moskvas. Esiplaa

nil kindralpolkovnik O. I. Gorodovikov ja delegatsiooni juht J. Vares. August 1940 .

V E N US Eesti NSV delegatsioon NSV Liidu Ülemnõukogu VII istungjärgul. August 1940.

kande Eesti NSV konstitutsiooni projekti kohta.72 Pärast iga paragrahvi eraldi arutamist võeti Eesti NSV konstitutsioon ühel häälel vastu . Riigivolikogu nimetas end Eesti NSV Ajutiseks

Ülemnõukoguks ning valis vabariigi kõrgeima võimuorgani juha

tajaks kommunist V. Sassi. Moodustati Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium eesotsas J. Varesega; presiidiumi koosseisu kuulusid A. Mui ja E. Kadakas (esimehe asetäitjad ), H. Arbon , A. Pauk, E. Tarkpea, N. Tihhanova-Veimer, V. Telling (sekretär) . Valit suse — Rahvakomissaride Nõukogu — esimeheks valiti J. Lauris tin. Rahvakomissaridena kuulusid Eesti NSV valitsusse kommunis

tid G. Abels, H. Allik, P. Keerdo, B. Kumm , 0. Sepre, A. Vei

mer jt.73 Suurt abi Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi töö organiseerimisel andis M. I. Kalinin, kes sajandi algul oli teinud revolutsioonilist tööd Tallinnas.

1940. aastal valitud vabariigi Ülemnõukogu tegutses kuni 1947. aastani, samal aastal vastuvõetud konstitutsioon (koos hil

jem tehtud täienduste ja muudatustega) on aga tänapäevani Eesti NSV põhiseaduseks. NSV Liidu koosseisu astumisega sai Eesti NSV õiguse valida

oma esindajad NSV Liidu Ülemnõukogusse. NSV Liidu Ülemnõu kogu saadikute valimised toimusid 12. jaanuaril 1941. Neid kroo nis kommunistide ja parteitute bloki hiilgav võit. Eesti rahvas saatis NSV Liidu Ülemnõukogusse kommunistid H. Arboni, A. Jakobsoni, J. Lauristini, M. Luhakõivu, V. Sassi, J. Sommeri,

J. Telmani, J. Varese, A. Veimeri jt.74

Juba Riigivolikogu valimiste lühikese, kuid väga sündmusrikka ja pingelise kampaania ajal omandas Eestimaa Kommunistlik (bol ševike) Partei kogu rahvast hõlmava poliitilise agitatsioonitöö koge musi. Ta oskas nüüd organiseerida valimisi legaalsetes tingimustes.

NSV Liidu Ülemnõukogu saadikute valimistega, mis olid esimesed Nõukogude seaduse alusel toimuvad valimised, käis kaasas oma ulatuselt ennenägematu poliitiline agitatsioon rahvahulkades, mille

hingeks oli Kommunistlik Partei. Valimiskampaania käigus selgi tas partei töörahvale nõukogude demokraatia olemust ja eeliseid,

Nõukogude valimissüsteemi, Nõukogude kodaniku õigusi ja kohus tusi, Kommunistliku Partei juhtivat osa nõukogude ühiskonnas. Valimiskampaania ajal olid kommunistid pidevalt rahvahulkades, nad töötasid agitaatoritena, kuulusid valimiskomisjonide koosseisu, kandsid kõikjale revolutsioonilise entusiasmi ja asjalikkuse vaimu. Noortele kommunistidele oli see heaks poliitilise töö kooliks. Par

tei sai rahvahulkadele veelgi lähedasemaks.

17. jaanuaril 1941 moodustas Eesti NSV Ülemnõukogu Presii dium kohalikud võimuorganid – linnade, maakondade ja valdade 72 Johannes Lauristin. Esimene Nõukogude aasta Eestis, Tallinn 1946, lk. 54-72.

73 « ENSV Teataja » 1940, nr. 1 , art . 1 , 3 . 74 « Kommunist » nr . 16 , 16. jaanuaril 1941 . 40

!

2

1

ReakOut

5

mounvanavan la 33

1 3

de i

i i 1

>

Miiting Eesti NSV Riigivolikogu delegatsiooni saabumise puhul Leningradi. August 1940.

+

2

2. 1

täitevkomiteed. See samm oli tingitud asjaolust, et kohalike töö rahva saadikute nõukogude valimisi polnud võimalik lähemal ajal läbi viia, senised kohaliku võimu vormid aga olid oma aja ära elanud ning pidurdasid uue elu ehitamist. Sellepärast moodustasid

juhtivad partei- ja nõukogude organid kohtadel täitevkomiteed, mis tegutsesid kuni täievoliliste võimuorganite — töörahva saa dikute nõukogude valimisteni. Esimesteks vabariikliku alluvu sega linnade ja maakondade täitevkomiteede esimeesteks said:

Tallinnas K. Seaver, Tartu linnas K. Jalak, Narvas R. Koppelas, Pärnumaal V. Rea, Harjumaal R. Kivinurk, Järvamaal H. Juh velt, Virumaal A. Valdsak, Tartumaal P. Tänava, Läänemaal

J. Manni, Saaremaal J. Ellam , Viljandimaal E. Piip, Võrumaal A. Ühtigi. Täitevkomitee sekretäridena töötasid sel ajal L. Ham mer, O. Hirsch, I. Jürisson, B. Leiner, E. Marmei jt.75 Sellega lõppes töörahva kohalike võimuorganite kujundamise

esimene etapp. Niisugusel viisil moodustatud täitevkomiteed eksisteerisid vabariigis kuni kohalike töörahva saadikute nõu kogude valimisteni 1948. aasta algul. Kogu oma töös vana riigimasina mahalõhkumisel ja Nõukogude riigiaparaadi loomisel toetus EK(b)P töörahva revolutsioonilisele aktiivsusele, teadmisele, et laiad rahvahulgad tema tegevust täie 75 « ENSV Teataja » 1941, nr. 10, art. 108 ja nr. 11, art. 113.

41

likult mõistavad. Oma kogemuste najal sai vabariigi töötajatele

selgeks nõukogude võimu olemus, mis V. I. Lenini sõnade järgi « seisab selles, et kogu riigivõimu, kogu riigiaparaadi alaliseks ja ainsaks aluseks on just kapitalismi poolt rõhutud klasside, s. o. tööliste ja poolproletaarlaste ... massiorganisatsioon. Just need hul gad, kes isegi kõige demokraatlikumates kodanlikes vabariikides, olles seaduse järgi üheõiguslikud, kõrvaldati tegelikult tuhande

võtte ja konksu abil poliitilisest elust osavõtmisest ning demo kraatlike õiguste ja vabaduste kasutamisest, tõmmatakse nüüd kaasa alaliseks ja kindlaks, sealjuures otsustavaks osavõtuks riigi demokraatlikust valitsemisest » ?

Rahvahulkade revolutsioonilist aktiivsust näitas kujukalt fakt, et revolutsiooni käigus, juba tema esimestel tundidel loodi üks esimesi proletariaadi organisatsioone — Rahva Omakaitse (RO).. See kujutas endast tööliste relvastatud salku, mis oma osatähtsuse ja organisatsioonilise vormi poolest olid lähedased Suure Sotsia

listliku Oktoobrirevolutsiooni aja kuulsusrikkale Punakaardile. Kommunistlik Partei ei piirdunud Rahva Omakaitse loomisega,

vaid töötas välja ka tema struktuuri ning määras kindlaks tema funktsioonid ja ülesanded. Rahva Omakaitse eesotsas oli keskstaap, kellele allusid ringkonnaorganisatsioonid. RO juhtideks nii kesku ses kui ka linnades ja maakondades olid Kommunistliku Partei liikmed . Rahva Omakaitse peajuhiks oli Hispaania fašismivasta

sest sõjast osavõtnud kommunist K. Hanson . Kohtadel olid selle organisatsiooni eesotsas kommunistid E. Elbrecht, J. Mets, E. Mil lert, A. Naaber, E. Rebane, K. Vist jt.77 Rahva Omakaitse liikmeteks võisid Kommunistliku Partei ja ametiühinguorganisatsioonide esitamisel astuda vähemalt 18 -aas

taseks saanud kodanikud, kellel pidid olema Kommunistliku Par tei, ametiühingu või Rahva Omakaitse liikmete soovitused . 1940. aasta augusti lõpul oli Rahva Omakaitse ridades ligikaudu 8000 inimest.78 Kuid tema tugevus ei seisnud mitte niivõrd liikmete

arvus, kuivõrd nende ustavuses revolutsioonile, valmisolekus asuda iga hetk, relv käes, revolutsiooni saavutusi kaitsma.

Rahva Omakaitse kui töörahva massiline relvastatud organisat sioon loodi ainult teatavaks ajaks. Septembri- ja oktoobrikuu jook sul ta likvideeriti. Rahva Omakaitse tegevus lõi tingimused Eestis Nõukogude miilitsa kujundamiseks. Paljud Rahva Omakaitse liik

med hakkasid teenima miilitsaorganeis ja tulid seal oma tööga edukalt toime. Niisiis sai Rahva Omakaitse Eesti NSV miilitsa formeerimise baasiks.

Revolutsiooni käigus kerkis paratamatult üles kodanliku sõja väe saatuse küsimus. Ajaloost oli teada ainult üks näide, kuidas 76 V. I. Lenin. Teosed, 28. kd., lk. 437. 77 ENSV ORKA, f. R- 35, nim. 1 , s.-ü. 19, 1. 1–33. 78 Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised, vihik 183, Tartu 1966, lk. 29; ENSV ORKA, f. R-35, nim. 1 , s.-ü. 1 , 1. 1-2 . 42

7

Q

Maakondade ja linnade täitevkomiteede esimehed ja sekretärid koos Eesti NSV valitsuse liikmetega seminari ajal . Jaanuar 1941 .

Tallinna haritlaskonna valimiseelne koosolek . Detsember 1940.

võitnud sotsialistlik revolutsioon vana sõjaväega talitab. Teata vasti eemaldas nõukogude võim 1917.-1918. aastal sõjaväest kõi

gepealt reaktsioonilised kindralid, demokratiseeris sõjaväe, see järel aga demobiliseeris ta, võttes tema teadlikud, revolutsiooni lised elemendid Punaarmee koosseisu. Punaarmee aga kujutas endast täiesti uut sõjalist jõudu.

Eestimaa Kommunistlik Partei lähtus eeldusest, et sõjavägi tuleb puhastada reaktsioonilistest elementidest, demokratiseerida

ja seejärel reorganiseerida. Vana, kodanlik sõjavägi likvideeriti, tema baasil aga loodi rahvavägi, mis hiljem võeti Punaarmee koos seisu. Kommunistlik Partei ja revolutsiooniline valitsus tulid selle ülesandega edukalt toime.

Revolutsiooni puhkedes suhtus sõjaväe reakoosseis, mis koosnes töötava rahva poegadest, töörahva hüvanguks rakendatud revo lutsioonilistesse abinõudesse poolehoiutundega. Ka ohvitseride hulgas - eeskätt on siin jutt ohvitseridest, kes olid pärit töötava test kihtidest ning kes ei olnud osa võtnud Nõukogude-vastasest

sõjast ega töörahva revolutsiooniliste aktsioonide mahasurumi sest — leidus küllaltki palju uue võimu pooldajaid , kes olid valmis rahvast ausalt teenima. Reaktsioonilised ohvitserid isoleeriti, ükski neist ei söandanud viia oma väeosa või allüksust revolutsiooniliste

rahvahulkade vastu. Revolutsiooniliste meeleavalduste päevil sam

mus sõjavägi ühises rivis töörahvaga. Võib õigusega öelda, et Eesti 1940. aasta sotsialistlikus revolutsioonis läks sõjavägi rahvaga kaasa .

Enne 21. juunit 1940 ei olnud Kommunistlikul Parteil kodan likus sõjaväes oma organisatsioone. Kuid juba esimesed revolut

sioonipäevad näitasid, et sõjaväes levisid kommunistlikud ideed ja et paljud sõdurid, samuti mõned ohvitserid olid kodanliku korra

vastased . Kohe pärast 21. juuni sündmusi astusid need sõdurid ja ohvitserid välja juba avalikult. Nende hulgas olid E. Inti, V. Kihno,

K. Lennup, A. Meri, T. Sumera, U. Taigro jt. « Omavoliliselt», keelust hoolimata ühinesid nad töörahva revolutsiooniliste akt sioonidega, võtsid osa meeleavaldustest ja miitingutest ning tegid revolutsioonilist agitatsiooni oma väeosades. Kommunistlik Partei astus samme, et revolutsioneerida sõja vägi, eemaldada temast reaktsioonilised ohvitserid, kasvatada isik

koosseisu rahvale ja uuele korrale ustavuse vaimus. Sõjaväes loodi poliitilise peajuhi ametikoht (sellele kohale määrati Kommunist

liku Partei väljapaistev tegelane P. Keerdo) , samuti kõigi väelii kide ning -koondiste ja sõjaministeeriumi keskaparaadi poliitiliste juhtide ametikohad. Poliitilisteks juhtideks said kommunistid. Näiteks määrati sõjalaevastiku poliitiliseks juhiks V. Kin, õhukait

sevägede poliitiliseks juhiks E. Inti, sõjaministeeriumi aparaadi poliitiliseks juhiks A. Veiderpass. 79 79 EKPA, f. 1 , nim. 1 , S.-ü. 417, 1. 1 . 44

Poliitõppus Eesti rahvaväes.

Poliitilised juhid tegutsesid Kommunistliku Partei juhtnööride

põhjal. Nad tegid sõjaväes suurt poliitilist ja kultuurhariduslikku tööd. Poliitiliste juhtide kaudu mõjutas Kommunistlik Partei sõja väe isikkoosseisu, aidates kogu sõjaväe siseelu uutel alustel ümber korraldada.

Kodanliku sõjaväe reorganiseerimise ja demokratiseerimise käigus vabastati sõjaväeteenistusest reaktsioonilised ohvitserid,

kes olid juurutanud kepidistsipliini, sõduritele anti kõik õigused, väeosades ja allüksustes loodi sõjaväelaste komiteed, mis olid ühi sed nii sõduritele kui ka ohvitseridele.80 Väeosades ja allüksustes, kus oli kommuniste, etendasid nad sõjaväelaste komiteedes juhti

vat osa. Üürikesest olemasolust hoolimata tegid sõjaväelaste komi teed ära suure ja tähtsa töö sõjaväe revolutsioneerimisel.

Pärast Eesti NSV vastuvõtmist Nõukogude Liidu koosseisu sai Eesti rahvaväest Nõukogude relvastatud jõudude koostisosa. Vaba

riigi Rahvakomissaride Nõukogu määrusega 29. augustist 1940 anti ta Balti erisõjaväeringkonna vägede koosseisu ja kujundati ümber Punaarmee 22. territoriaalseks laskurkorpuseks.81 Eestimaa Kommunistlik Partei jätkas poliitilist tööd territo riaalkorpuses. Tema partei- ja komsomoliorganisatsiooni tugevda miseks saatis EK(b)P Keskkomitee 1941. aasta algul korpusesse 80 «Riigi Teataja » 1940, nr. 67, art. 648. 81 « ENSV Teataja » 1940, nr. 1 , art. 4. 45

mitukümmend kommunisti ja kommunistlikku noort. Siin tegid nad läbi sõjaväeteenistuse. Mõnisada kutsealust suunati äsja loodud Tallinna Jalaväekooli ja selle juures loodud poliitiliste juhtide kursustele. 23. veebruaril 1941 andsid eesti sõjaväelased vande tõotuse.

Kohe pärast võimuletulekut asus revolutsiooniline valitsus Kommunistliku Partei juhendite kohaselt likvideerima üht kodan Jiku riigi tugisammast, tema aparaadi tähtsat lüli — prokuratuuri ja kohut.

Juba enne Eesti NSV konstitutsiooni vastuvõtmist tagandati

oma ametikohalt mitu reaktsioonilist prokuröri. Ühtaegu käis ette valmistustöö sotsialistliku riigi prokuratuuriorganite loomiseks. 23. oktoobril 1940 likvideeriti vana prokuratuur, detsembri algu seks aga määrati kõigile ametikohtadele uued prokurörid.82 Vaba riigi prokuröriks nimetati kommunist K. Paas. 29. juulil 1940 võttis valitsus vastu kohtute seadustiku muut

mise ja täiendamise seaduse.83 Tühistati vana seaduse eeskirjad, mille järgi kohtunike vabastamine oma ametikohalt ja nende ümberpaigutamine oli peaaegu võimatu. Revolutsiooniline valitsus sai hoopis laiemad võimalused kõlbmatute kohtunike kõrvaldami seks ja nende asendamiseks isikutega, kes olid suutelised teostama

revolutsioonilist õigusemõistmist.84 Augustikuus vabastati ametist Riigikohtu esimees ja prokurör, Kohtukoja esimees, Sõjaväe Kör gema Kohtu esimees ja teised Eesti kodanliku kohtu juhtivad tegelased .

1940. aasta novembris võttis Eesti NSV Ülemnõukogu Presii dium vastu seadluse vabariigi kohtusüsteemi reorganiseerimise kohta. Loodi 75 rahvakohut ( varem tegutsenud 55 jaoskonna kohtu asemele) ja viis ringkonnakohut.85 Partei maakonna- ja linnaorganisatsioonid tegid ettevalmistus

tööd rahvakohtu kaasistujate komplekteerimiseks. 1940. aasta det sembris seati ametiühingute ja teiste töörahva ühiskondlike orga nisatsioonide koosolekutel üles üle viie tuhande rahvakaasistuja kandidaadi. Vabariigi Ülemkohtu esimeheks valiti P. Vendelin,

keda 1941. aasta juuni algul asendas L. Jürgens.8 NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega 6. novembrist 1940 lubati Eesti NSV territooriumil ajutiselt rakendada Vene

NFSV koodekseid. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium pani Vene NFSV kriminaalkoodeksi vabariigis maksma alates 16. detsemb 82 Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised, vihik 183. Õigusteaduslikke töid, IV, Tartu 1966, lk. 33.

83 « Riigi Teataja » 1940, nr. 87, art. 835. 84 E. Orgmäe, EKP tegevus Eesti NSV kohtuorganite loomisel ja sot

sialistliku õigusemõistmise korraldamisel (aastad 1940–1949), Tallinn 1969, lk . 11-13 .

85 « ENSV Teataja » 1940, nr. 45, art . 523; nr. 53, art. 614 ja nr. 68, art. 914.

86 EKPA, f. 1 , nim . 3, s.-ü. 180, 1. 78. 46

rist 194087 ja teised Vene NFSV koodeksid (tsiviilkoodeks, abielu ja perekonnaseaduste koodeks, protsessikoodeksid) alates 1. jaa

nuarist 1941.88 See tähendas, et Eestis lakkasid lõplikult kehtimast seadused ja teised õigusaktid, mis olid kaitsnud ning kindlustanud kodanluse võimu.

Kohtuorganite koosseisu komplekteerimist takistas spetsialis tide vähesus. Nõukogude juristide ettevalmistamiseks otsustati

Tartu Riikliku Ülikooli juurde luua kaheaastane juriidiline kool.89 Olemasolevatele juristidele Nõukogude õiguse tutvustamiseks aga korraldati 1940. aasta teisel poolel kahekuulised kursused, kus õppis 1600 inimest.90 Eestikeelses tõlkes hakati välja andma Nõu kogude rahvakohut käsitlevaid materjale.

Niisiis suutsid Eestimaa Kommunistlik (bolševike) Partei ja vabariigi Valitsus suhteliselt lühikese ajaga luua sotsialistliku

riigi kohtu- ja prokuratuuriorganid ning organiseerida nõukogude juristide rahvusliku kaadri ettevalmistamise.

Pärast seda kui vabariigis olidkehtestatud Nõukogude seadused, võttis Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium EK(b)P Keskkomitee ettepanekul 17. jaanuaril ja 21. märtsil 1941 vastu seadlused kõigi kriminaal- ja tsiviilasjade uuesti läbivaatamise kohta , mis kohtud olid otsustanud kodanliku korra ajal maksmapandud seaduste alu

sel.91 Selle tulemusena viidi Nõukogude seadustega kooskõlla kõik kuni 1940. aasta lõpuni tehtud kohtuotsused, mis ei olnud veel täide saadetud .

Revolutsiooniline valitsus hakkas töörahva vaenlaste tegevu sele vastulööki andma juba oma ametisseastumise esimestest päe

vadest peale. Tolleaegsed seadused andsid suure võimu sisekaitse ülemale, kelleks nimetati kommunist H. Haberman . Ta määras

rahatrahvi reaktsioonilise ajalehe « Teataja » vastutavale toimeta jale ilmsete valeteadete avaldamise eest revolutsioonilise valitsuse

tegevuse kohta.92 Sisekaitse ülema otsuse põhjal vahistati isikuid, kes olid revolutsiooni päevil revolutsioonilise võimu nimel oma kasupüüdlikult välja astunud, ning saadeti oma alalisest elukohast välja kodanikke, kes olid rikkunud revolutsioonilisi seadusi. 25. juulil 1940 võttis vabariigi Valitsus vastu majandusliku sabotaaži vastu võitlemise seaduse. 1940. aasta oktoobris said

majandusliku sabotaaži ja spekulatsiooni eest karistada kurjategi jad, kes spekuleerisid riidekaupade, jalatsite, parfümeeriatoodete, valuuta ja toiduainetega.93 87 « ENSV Teataja » 1940, nr. 65, art. 868. 88 « ENSV Teataja » 1940, nr. 73 , art. 1007. 89 « ENSV Teataja » 1940, nr. 39 , art. 455 .

90 Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised, vihik 183. Õigusteaduslikke töid, IV, Tartu 1966, lk. 33. 91 « ENSV Teataja » 1941 , nr. 8, art. 92 ; nr. 33, art. 480. >

92 ENSV ORKA, f. 1093, nim. 1 , s.-ü. 144, 1. 233. 93 1940. aasta sotsialistlik revolutsioon Eestis, lk. 322 . 47

Vaenulike elementide vastupanu Kommunistliku Partei ja nõukogude võimu abinõudele ei piirdunud spekulatsiooniga. Riigi volikogu valimiste ajal 14.-15. juulil 1940 püüdsid nad teha kontrrevolutsioonilist agitatsiooni, Suure Sotsialistliku Oktoobri

revolutsiooni 23. aastapäeva tähistamise ajal aga leidsid aset mõned riigilippude mahakiskumise juhtumid.94 1940. aasta oktoobri lõpul avastasid Kunda parteikomitee töö tajad salajase sõjamoonalao. 12. veebruaril 1941 sai Tapal bandii tide käe läbi haavata kohaliku garnisoni sõjaväelane G. Pissarev.95 Ööl vastu

21. maid 1941 mõrvati

Sõmeru vallas nõukogude

aktivist, tööline A. Kaisla. Uurimine näitas, et tapmine pandi toime poliitilistel motiividel.96

Mõned kuud enne Suure Isamaasõja algust saabusid EK(b)P Keskkomiteele andmed , et vabariigis on asutatud põrandaalune kontrrevolutsiooniline organisatsioon, kes sõja puhkemisel NSV Liidu ja Saksamaa vahel astub välja nõukogude võimu vastu.97 Eriti kasvas sabotaažiaktide ja kontrrevolutsiooniliste elementide

väljaastumiste arv 1941. aasta kevadel seoses kuuldustega, et fašistlik Saksamaa tungib NSV Liidule peatselt kallale.

Sabotaažiakte avastati 1941. aasta algul Irboska kipsitehases. Nendesse olid segatud ettevõtte endised omanikud. 98 27. aprillil 1941 põles süütamise tagajärjel maha Kiltsi piiritusetehas.99 Pea aegu samal ajal põles Valgamaal maha Ramsi veski.100 Suve saabudes sagenesid metsa ja turbarabade süütamised. 22. aprillist 5. maini 1941 registreeriti Tallinnas 9 süütamist: põlesid garaa

žid , laod jne.101 Kevadel saboteerisid kulakud kuritahtlikult põllutöid: jätsid oma põllud sööti, tapsid loomi. Rohkem kui kuu aega enne fašistliku Saksamaa kallaletungi

mist Nõukogude Liiidule hakkasid kontrrevolutsioonilised elemen did avalikult tegema Nõukogude- vastast agitatsiooni ning levitasid

kuuldusi, et Hitleri sõjavägi Balti vabariigid peagi okupeerib. Sellest teatasid EK(b)P Keskkomiteele 1941. aasta maikuus Pärnu

maa, Saaremaa, Valgamaa, Läänemaa ja mõned teised partei maakonnakomiteed. 102

Seoses kontrrevolutsiooniliste elementide diversioonidega pöör dusid vabariigi töötajad parteikomiteede ja riigiasutuste poole nõudmisega ohjeldada nõukogude võimu vaenlased. Näiteks kir jutas üks Kunda tsemendivabriku tööline 22. oktoobril 1940 koha 94 95 96 97 98 99 100 101

EKPA, f. 1 , nim. 1 , S.-ü. 57, 1. 72 . EKPA, f. 1 , nim. 1 , S.-ü. 49 , 1. 16. EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 237, 1. 47. EKPA, f. 1 , nim. 1 , S.-ü. 226, l . 167. EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 14, 1. 2 . EKPA, f. 1, nim. 1, s.-ü. 50, 1. 57. EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 60, l. 40. EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 226, 1. 25 .

102 EKPA, f. 1, nim. 1, s.-ü. 55 , 1. 30—41 ; s.-ü. 56, 1. 55; s.-ü. 48, 1. 84. 48

likule parteikomiteele kirja, milles palus rakendada abinõusid

Kohtla-Järvel leiduvate vaenulike elementide suhtes. Analoogilisi nõudmisi esitasid ka A. Lutheri Tallinna Vineeri- ja Mööblivab 103 riku ning teiste ettevõtete töötajad.! Vabariigi julgeoleku tagamiseks, kaitsevõime suurendamiseks

ning Nõukogude-vastaste elementide aktiivse tegevuse likvidee rimiseks areteeriti ööl vastu 15. juunit 1941 üks osa töörahva võimu vaenlastest. Kuritegelikud elemendid paigutati laagrisse või saadeti vabariigi piiridest välja. Kuid selle vajaliku aktsiooni ajal tehti ka mõningaid vigu.

Väljasaatmisest pääsenud kontrrevolutsioonilised elemendid läksid põranda alla . Sagenesid riigi vara süütamise juhtumid. Näiteks registreeriti vabariigis üksnes 16. juunil 1941 23 suurt tulekahju : põlesid majad Pajusis (Viljandimaal), Kullamaal (Lää nemaal), Irboskas ( Petserimaal), ladu Valga linnas, metsad ja tur

barabad Asukülas, Tõdvas, Ülemistel, Kärlas, Mustamäel, Audrus, Elvas, Sõmerpalus, Kundas ja teistes kohtades.104 Nõukogude-vas tased elemendid ootasid soodsat hetke, et, relv käes, töörahva võimu vastu välja astuda.

Oluline poliitiline tähtsus oli saksa rahvusest kodanike ärasõi dul Saksamaale. Jutt on siin sajandite vältel eesti rahvast rõhunud

parunite järglastest. See aktsioon algas pärast mittekallaletungi lepingu sõlmimist 1939. aastal NSV Liidu ja Saksamaa vahel. Kuni 25. märtsini 1941 sõitis Eestist Saksamaale ligikaudu 13 900 endist

Eesti kodanikku, kes olid läinud Saksa kodakondsusse. 105 Koos balti parunite järeltulijatega lahkusid Eestist ka mitmed eesti rah vusest renegaadid ja vene valgekaartlased.106 Oluliselt kindlustas sotsialistlikku õiguskorda ja seaduslikkust Eesti NSV-s Nõukogude passisüsteemi kehtestamine 1941. aasta märtsis. Passide väljaandmine oli ette nähtud ajavahemikus

15. maist 31. augustini 1941 ; selle käigus tuli puhastada linnad , töölisasulad ja uusehituste piirkonnad parasiitidest, kulaklikest

elementidest ning kriminaalse minevikuga isikutest.107 1941. aasta suveks oli üksnes väike osa vabariigi linnaelanikest jõudnud kätte

saada Nõukogude passi. Passide väljaandmise töö katkestas sõja puhkemine. Ajal, kui oli juba käimas Teine maailmasõda, oli suur tähtsus ka sõjaväekohustuslaste ettevalmistamisel oma sotsialistliku sõjakomissariaa isamaa kaitsmiseks. Kohalikud sõjaväeorganid

did - loodi vabariigis 1940. aasta lõpul. 1941. aasta suveks võeti arvele kutsealused ja valmistati nad ette teenistuseks Nõukogude 103 EKPA, f. 1, nim. 1 , s.-ü. 57, 1. 3. 104 EKPA, f. 1 , nim. 1 , S.-ü. 226, 1. 148. 105 « Välis-Eesti » 1940, nr. 4, lk. 112 . 106 « Riigi Teataja lisa » , 15. veebruaril 1940. 107 EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 221 , 1. 63. 4

Ulevaade EKP ajaloost

49

Meditsiiniõdede kursus. 1941 .

relvastatud jõudude ridades. Kuid vanemate aastakäikude sõja väekohustuslasi ei jõudnud sõjakomissariaadid tegelikult arvele võtta ja neid Punaarmee reservina ette valmistada.

Kõigest ülalöeldust nähtub, et Eestimaa Kommunistlik (bolše vike) Partei juhtis edukalt kodanliku riigimasina mahalõhkumise ja Nõukogude riigiaparaadi loomise protsessi. Sealjuures lähtus ta marksismi-leninismi õpetusest, kasutas vanemate Nõukogude vabariikide kogemusi ning toetus töörahva revolutsioonilisele algatusele ja entusiasmile.

Nõukogude riigiaparaadi loomine oli üheks olulisemaks tingi museks sotsialismi ehitamiseks Eesti NSV-s. 3. Eestimaa Kommunistliku Partei juhtiv tegevus tööstuse sotsialistlikul ümberkorraldamisel

Eestimaa Kommunistlik Partei lähtus V. I. Lenini teesist, et

üheks uue ühiskonna eduka ülesehitamise otsustavaks eeltingimu seks on tööstuse sotsialistlik ümberkorraldamine.

Tööstus, mille nõukogude võim kodanlikult korralt pärandu seks sai, oli üsna haletsemisväärses olukorras. Valitsevate ring

kondade hukatuslik poliitika oli selle viinud kuristiku äärele. Kodanlik Eesti, kujutades endast « vahetusraha» imperialistlike 50

1

kiskjate poliitikas, oli välismonopolide huvides sunnitud kärpima tootmist mitmes eluliselt tähtsas tööstusharus. Põlevkiviõli ja -bensiini valmistamisel tuli arvestada fašistliku Saksamaa stratee

gilisi plaane. Väliskaubanduses valitseva seisaku tõttu kiratses ka kaubalaevastik .

Kodanliku Eesti rahandus oli äärmiselt kõikuval järjel. Fašist liku kildkonna kukutamise ajaks olid ettevõtete jooksvatel panga arvetel ainult armetud jäägid, kõigest ligikaudu 47 miljonit rubla (tolleaegsesse Nõukogude valuutasse ümberarvestatult), samal ajal

kui ettevõtete võlgnevus pankadele moodustas peaaegu 110 mil jonit rubla. 1940. aasta esimesel poolel oli olukord järsult halve nenud. 108

Euroopas möllava sõja tõttu olid paljud importtoorainet kasu tavad tööstusettevõtted sunnitud vähendama tootmist või siis töö

tama ühe vahetusega, kõigest 2–3 päeva

nädalas. Suurenes

varjatud tööpuudus, sest paljude ettevõtete töölised said palka ainult tööl oldud päevade eest ja olid tegelikult pooleldi töötud. Ebakindlus homse päeva ees halvendas töötajate selletagi rasket olukorda .

Majandusliku laose, elukalliduse tõusu ja töölisklassi ning kõigi töötajate ekspluateerimise kasvu olukorras teravnesid veelgi klas sivastuolud ja klassivõitlus. Järelikult oli fašistliku diktatuuri

kukutamine objektiivselt vajalik, seda oli ette valmistanud kogu sündmuste käik Eestis, see ei olnud « revolutsiooni ekspordi» tule

mus, nagu püüavad väita kodanlikud emigrandid ja nende ideo loogilised patroonid lääneriikides.

Revolutsiooniline valitsus ei piirdunud kapitalistlike tootmis suhete likvideerimisega ja tööliste kapitalistliku ekspluateerimise kaotamisega, vaid rakendas kohe pärast võimuletulekut ka abinõu sid tootmise kiireks laiendamiseks. Esimeseks sammuks sel alal oli tööliskontrolli sisseseadmine ettevõtetes .

Juba revolutsiooni esimestel päevadel võtsid paljude suurte tööstusettevõtete ( « Franz Krulli», «A. Lutheri», «Ilmarise » , « Balti Puuvillavabriku » jt. ) töölised omanike tegevuse oma kontrolli

alla. Nad teatasid valitsusorganitele kõigist takistustest, mis oma nike sabotaaži tõttu tootmises esinesid: tooraine raiskamisest, teh noloogilise protsessi tahtlikust rikkumisest jne.

Ettevõtjate tegevusvabadust piiras oluliselt valitsuse kontroll nende rahandusliku tegevuse üle. Pangad ja teised krediidiasutu sed võisid ettevõtete jooksvatelt arvetelt raha välja anda ainult siis, kui oli näidatud, milleks seda vaja läheb, kogusumma aga, mis ühe inimese kätte anti, ei võinud ületada 100 krooni.

Pankade ja suurtööstuse natsionaliseerimise deklaratsiooni võttis revolutsiooniline parlament vastu 23. juulil 1940 kommunist

0. Sepre ettekande põhjal. Kõik suured tööstusettevõtted, kaevan 108 EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 215, 1. 4. 51

dused , transpordivahendid ja pangad said üldrahvalikuks oman diks.109 Ühtaegu kehtestati väliskaubanduse monopol ja toimus väliskaubanduslike sidemete ümberlülitamine NSV Liidu turule.

Eestimaa Kommunistlik (bolševike) Partei ja revolutsiooniline valitsus asusid kohe deklaratsiooni eeskirju ellu viima. Ettevõte

tesse ja pankadesse määrati valitsuse komissarid. Algas natsiona liseerimise ettevalmistamine. Kogu töö toimus kommunistide juh timisel, tööliste, teenistujate ja spetsialistide aktiivi jõududega.

Koosolekutel ja miitingutel selgitasid kommunistid töötajatele, kuidas natsionaliseerimine läbi viiakse ja mida peavad töölised

praegu tegema. Eesti Ametiühingute Kesknõukogu kutsus oma läkituses 26. juulist 1940 Eesti töölisklassi üles omaks võtma rah vaettevõtete peremehe tunde, hoidma ühiskonna vara ja paljastama

kõik vaenlaste aktsioonid.110 Ajalehtedes avaldati natsionaliseeri misele kuuluvate tehaste, vabrikute, pankade ja majade nime kirjad.

Revolutsiooniline valitsus nägi ette, et tööstusettevõtete ja pankade natsionaliseerimine põrkab ekspluateerijate vastupanule. Seoses sellega kehtestas revolutsiooniline valitsus 25. juulil 1940

majandusliku sabotaaži vastu võitlemise seaduse, mille põhjal 111 karistati kriminaalkorras iga tegevust, mis ettevõttele kahju tõi." Samaaegselt nähti ette, et ettevõtete omanikud ei tohi müüa too dangut ilma valitsusasutuste loata. Tugevdati finantskontrolli, mida teostasid ettevõtete komissarid, samuti pangad, kus kapita listide rahasummad hoiul olid. Kauplused olid omakorda kohusta tud päeva jooksul laekunud raha panka viima. Need abinõud

aitasid revolutsioonilisel valitsusel kontrollida ettevõtete majan duslikku tegevust ning vältida nende omanike kuritarvitusi. Ettevõtted ja pangad läksid riigi kätte kindlas korras, mille töötas välja 25. juulil 1940 loodud Natsionaliseerimise Peakomitee . Komitee koosseisu kuulusid kommunistid O. Sepre ( esimees ), A. Veimer ( tööstuse natsionaliseerimise alamkomisjoni esimees) ja H. Allik (kaubandusobjektide natsionaliseerimise alamkomisjoni

esimees). Ühtaegu hakati Majandusministeeriumi juurde looma eri tööstusharude juhtimise komiteesid . Kohapeal korraldasid natsionaliseerimist Natsionaliseerimise

Peakomitee poolt määratud komisjonid või komissarid. Komisjo nide liikmed ja komissarid nimetati üldreeglina antud ettevõtte tööliste hulgast. Pärast natsionaliseerimist jäi endine omanik mõneks ajaks ettevõtte tehniliseks juhiks. Natsionaliseerimise mahust annab ettekujutuse fakt, et üksnes 27. juulil 1940 avalda tud nimekirja järgi kuulus natsionaliseerimisele 491 ettevõtet ja 103 panka, nendest Tallinnas 246, Tartus 63, Tartumaal 10, Saare

maal 29, Virumaal 26, Valgamaal 17, Viljandimaal 17, Võrumaal 109 « Riigi Teataja» 1940, nr. 77, art. 745. 110 « Kommunist » nr. 23 , 26. juulil 1940 . 111 « Riigi Teataja » 1940, nr. 80 , art. 767 . 52

13, Pärnumaal 37, Harjumaal 26, Läänemaal 3 ja Petserimaal 4. Enamikus natsionaliseeritud ettevõtetes nimetati juba samal päe

val, 27. juulil tootmise juhtimise komissarid. 112 Nende õigused ja kohustused määras kindlaks spetsiaalne juhend.'13 Natsionalisee ritud ettevõtete esimeste komissaride hulgas olid töölised -kommu nistid S. Generalov, G. Jõgisoo, G. Martin, R. Meijel, J. Oinas,

H. Paris, A. Parts, K. Rätsep, A. Saks, O. Zirk ja paljud teised. Hiljem määrati enamik neist ettevõtte direktoriks. 1940. aasta augusti lõpus hõlmas tööstuse sotsialistlik sektor

juba peaaegu 90 protsenti ettevõtetest, transpordis aga ligi 100 protsenti. Natsionaliseerimata jäi veidi üle 10 protsendi tööstus

objektidest, peamiselt poolkäsitööstuslikud väikeettevõtted, mille omanikud ka ise tööd tegid .114 Pärast Eesti NSV konstitutsiooni vastuvõtmist

1940. aasta

augustikuus ja Nõukogude valitsuse moodustamist asutati Riiklik

Plaanikomisjon ja tööstuslikud rahvakomissariaadid, kelle ülesan deks oli rahvamajanduse sotsialistliku sektori juhtimine. Riikliku Plaanikomisjoni esimeheks nimetati 0. Sepre, kergetööstuse rah vakomissariks A. Veimer, rahanduse rahvakomissariks P. Keerdo,

kaubanduse rahvakomissariks H. Allik, kommunaalmajanduse rahvakomissariks A. Raadik. " 15 Nende rahvakomissaride juhtimi sel võeti 1940. aasta viimastel kuudel ja 1941. aasta esimesel poolel rikastelt ära ligikaudu 10 000 eri objekti, nende hulgas 942 suurt

ja keskmist tööstusettevõtet ning 720 kaubandusettevõtet, 544 panka, krediidi- ja kindlustusasutust, 4610 elumaja, 93 autotrans pordiettevõtet, 1761 autot ja autobussi, 563 laeva ja laevandus ettevõtet, 61 filmilaenutuskontorit ja kino, 86 hotelli, 59 sauna,

135 kirjastust ja raamatukauplust. Peaaegu pool loetletud objekti dest (nende hulgas 415 tööstusettevõtet ja 2842 maja) asus Tal linnas. 116 Kuid mitte kõik natsionaliseeritud ettevõtted ei töötanud uutes

tingimustes küllalt rentaablilt. Ka nende likvideerimine või liit

mine teistega polnud otstarbekohane. Sellepärast anti mõniküm mend peremehe isiklikule tööle rajatud väikeettevõtet, töökoda jne. peagi omanikele tagasi. Tööstusettevõtete ja transpordiva hendite natsionaliseerimine jätkus kuni Suure Isamaasõjani. Rahvamajanduse operatiivsemaks juhtimiseks moodustas Eesti

NSV Rahvakomissaride Nõukogu 2. oktoobril 1940 vabariigi valit suse juurde Majandusnõukogu, mille koosseisu kuulusid J. Lau

112 « Rahva Hääl» nr. 35, 27. juulil 1940.

113 ENSV ORKA, f. 2272, nim. 1 , s.-ü. 1, 1. 7. 114 J. Lauristin. Esimene Nõukogude aasta Eestis, lk. 61 .

115 «Riigi Teataja » 1940, nr. 1, art. 1. 116 Andmed natsionaliseeritud objektide arvu kohta on võetud natsio naliseerimisaktidest, mis on avaldatud « Riigi Teatajas » ja « ENSV Teatajas » 1940.- 1941 . aastal. 53

( esimees), H. Allik jt.117

ristin

O. Sepre

( esimehe

asetäitja) ,

A. Veimer,

Pärast tootmisvahendite üleminekut riigi kätte hakati vabariigi majanduses rakendama plaani põhimõtet. Selleks aga oli vaja organiseerida arvestust. Ligikaudu 90 protsendil natsionaliseeritud ettevõtetest puudus varem igasugune raamatupidamine, nüüd aga seati kõigis ettevõtetes sisse tõeline arvestus. Kogu tootmist finant

seeris nüüdsest peale riik. Selleks eraldas NSV Liidu valitsus vabariigile juba rahvamajanduse ümberkorraldamise algul 62,5 miljonit rubla.118 Natsionaliseerimise käigus allutati kõik ettevõtted vastavatele

tööstuslikele rahvakomissariaatidele; varem omavahel konkuree rinud väikeettevõtted ühendati või liideti sama tüüpi suurette võttega. Näiteks ühendati väikesed tekstiili-, trikotaaži- ja galan teriiettevõtted . Kalevivabrikuga «Keila» liitus kolm ettevõtet,

«Kommunaariga » viisteist ja « Juuni Võiduga » kakskümmend ette võtet. Raadiotehas « Raadio Pioneer» ühendas neli sõsarettevõtet.

Analoogiline protsess toimus metallitöötlemis-, ehitus-, transpordi ja polügraafiatööstuses.

Sotsialistliku sektori kasvu ja tugevnemisega käis kaasas era ettevõtjate väljatõrjumine; nende osatähtsus tootmise üldmahus moodustas 1. oktoobriks 1940 6,7 protsenti, 1. novembriks – 5,8

3,9 protsenti, 1. jaanuariks 1941 – 1,7 protsenti ja 1. märtsiks 1 protsendi.119 Niisiis sai sot sialistlik sektor tööstuses lühikese ajaga ainuvalitsevaks. Üleminek

protsenti, 1. detsembriks 1940

kapitalistlikelt tootmisvormidelt sotsialistlikele oli seotud mitmete

raskustega; katkesid aastate jooksul väljakujunenud tootmisalased kontaktid ja koopereerimissuunad, uusi aga ei jõutud iga kord vajaliku operatiivsusega luua. Varem tootmisprotsessis kooperee runud tööstusettevõtted sattusid mõnikord eri rahvakomissariaa

tide süsteemi, mille tagajärjel oli tootmisprotsess häiritud. Esines

juhtumeid, et mõnda ettevõtet tuli ühe rahvakomissariaadi süs teemist teise mitmel korral üle viia. Kuid need ajutised häired likvideeriti järk - järgult. Eriti energiliselt tehti seda Kergetööstuse

Rahvakomissariaadi süsteemis (rahvakomissar A. Veimer ), mis oli vabariigi suurim tööstuslik rahvakomissariaat. Vaatamata kõigile tööstuse natsionaliseerimise ja reorganisee

rimisega seotud raskustele ning paratamatutele ajutistele kadudele suurenes vabariigi tööstustoodang 1940. aastal 1939. aastaga võr reldes 11,6 protsenti. See saavutati eeskätt tootmisvõimsuste maksimaalse koormamisega, samuti vennasvabariikide ohtra abiga. Kiiresti andsid nad Eestile defitsiitset toorainet, nimelt 49 500 tonni musta metalli ja metallitooteid, 12 000 tonni puuvilla, niisama palju väävlit, 1700 tonni väävelhapet, 4000 tonni glaubri 117 ENSV ORKA, f. R- 1 , nim. 1 , s.-ü. 34, 1. 365 .

118 EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 215, 1. 5. 119 ENSV ORKA, f. R- 1 , nim. 1 , s.-ü. 427, 1. 1-2 . 54

soola jne, 120 Eesti NSV rahvamajandus sai kuni 1. juunini 1941 defitsiitset toorainet ja mitmesugust toodangut üleliidulistest riik likest reservidest. Nõukogude Eesti ei jäänud omalt poolt võlgu ja hakkas saatma teistesse vabariikidesse oma tööstustoodangut ja põllumajandussaadusi.

Üheaegselt tootmise laienemisega kasvas kiiresti ka töölisklass. Kui nõukogude võimu taastamisel Eestis ei olnud meil üle 30 000

tööstustöölise, siis 1. oktoobriks 1940 oli riiklikus tööstuses juba 52 069 töölist (koos kooperatiivettevõtetega 55 871 töölist), 1. det

sembriks 1940 aga 74 599 töölist.121 1941. aasta esimestel kuudel töötas vabariigi tööstuses 92 000 inimest, seega peaaegu 15 000 rohkem, kui esialgu oli ette nähtud.

Eestimaa Kommunistlik (bolševike) Partei püüdis kiires kor ras käiku lasta ettevõtted, mis kodanliku diktatuuri aastail seisma

olid jäetud, ning saavutada töötavate ettevõtete täisvõimsus. Seda Kommunistliku Partei püüdu toetas palavalt töölisklass. Kodan likul ajal kiratsenud Narva Kreenholmi

Manufaktuur saavutas

peagi endise jõu. 1941. aasta kevadel töötas seal juba üle 6000 töölise ja teenistuja; Tallinna Balti Manufaktuuris oli nüüd ligi

3500 töölist ja teenistujat. Rohkem kui 2500 inimest töötas nii Tallinna 2. Ehitustrustis kui ka 2. Eesti Põlevkiviutmistehases Kiviõlis, peaaegu kaks tuhat inimest töötas nii Narva Linaketrus vabrikus kui ka V. Kingissepa nimelises Tselluloosi- ja Paberi kombinaadis, üle tuhande töölise ja teenistuja oli niisugustes ette võtetes, nagu « Punane Krull » , « Eesti Kiviõli» kaevandused , 1. Detsembri nimeline Kalevivabrik Sindis, 1. Ehitustrust Paldiskis

jne.122 Nendes ettevõtetes leidsidki põhiliselt rakendamist kõik seni vabad töökäed. Selle tulemusena likvideeriti Eestis lõplikult

kodanliku korra raske pärand - krooniline tööpuudus. Kommunistlik Partei juhtis tootmise üleviimist tsentraliseeri tud planeerimisele. See oli keerukas protsess. 1940. aasta neljan dast kvartalist alates määras tootmise arengut täielikult riiklik plaan. Juba esimestel kuudel said kõigile ilmsiks sotsialistliku plaanimajanduse eelised. 1940. aasta neljandas kvartalis oli

tootmise maht 45 protsenti suurem kui 1939. aasta

samas

kvartalis.

Kommunistliku Partei ja Nõukogude valitsuse hoolitsust töö tava rahva sotsiaal-kultuurilise hüvangu eest väljendas kujukalt vabariigi eelarve. 1940. aasta neljandas kvartalis suurenesid eel arves ettenähtud kulud rahvaharidusele kodanliku ajaga võrreldes 2,6-kordseks, tervishoiule 16-kordseks, sotsiaalkindlustusele 3,5

kordseks ja kommunaalmajandusele peaaegu 2,3 -kordseks. Kulud

120 ENSV ORKA, R- 1 , nim. 1 , s.-ü. 427, 1. 2 . 121 EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 225 , 1. 52 . 122 EKPA, f. 1 , nim . 1 , s.-ü. 410, 1. 78. 55

Ettevalmistustööd kodanlikul ajal seismajäänud kudumismasinate käikulaskmiseks Balti Manufaktuuris.

tööstusele kasvasid 30 -kordseks, põllumajandusele aga 10 -kord seks. 123

Vabariigis käis rahvamajanduse arendamise 1941. aasta plaani koostamine. EK (b)P Keskkomitee ühendas ja koordineeris Riikliku

Plaanikomisjoni, rahvakomissariaatide ja teiste keskasutuste selle kohast tööd ning kohalike parteiorganisatsioonide initsiatiivi. Uueks momendiks oli siin see, et Eesti NSV 1941. aasta rahvama

jandusplaan lülitati NSV Liidu rahvamajanduse arendamise kol mandasse viie aasta plaani. Teiste sõnadega: alates 1941. aastast planeeriti Eesti NSV majandust kui kogu Nõukogude Liidu majan duse koostisosa.

EK(b)P IV kongress määras, et 1941. aastal peab tootmine vaba riigis suurenema 1940. aastaga võrreldes järgmiselt: põlevkivi tootmine 42 protsenti ( 2,7 miljoni tonnini), klaasi tootmine 50

protsenti, telliste tootmine 34 protsenti, lubja tootmine 67 prot senti, alabastri tootmine 200 protsenti, naha ja jalatsite tootmine 20 protsenti, riide tootmine 14 miljoni meetri võrra ja kedruse tootmine 5000 tonni võrra.

Plaani kohaselt tuli vabariigis märksa suurendada ka elektri

energia tootmist (kuni 125,5 miljoni kilovatt- tunnini) ning käiku lasta fosforiiditehas Maardus aastatoodanguga 70 000 tonni. Kii 123 EKPA, f. 1 , nim. 3, S.-ü. 397, 1. 46. 56

resti kasvavate ehitusvajaduste rahuldamiseks kavatseti ehitada Tallinna uus tellisetehas, märksa laiendada Kunda tsemendivab rikut, toota 80 000 tonni tsementi, 71,2 miljonit tellist, 60 000 tonni lupja ja valmistada 4,2 miljonit kuupmeetrit puitu. Plaani järgi

tuli 1941. aastal toota 546 000 paari jalatseid, 37,6 miljonit jooks vat meetrit riiet, 20 000 raadioaparaati, varuda 26 000 tonni liha ja 11 700 tonni võid. 124

Kapitaalehituseks (sealhulgas elamuehituseks) nähti ette 96,7 miljonit rubla.125 Samal ajal oli vaja muuta ehitustegevuse juhti mise struktuuri. 12. juunil 1941 otsustas

EK(b)P Keskkomitee

büroo allutada kõik vabariigis ehitatavad tööstusettevõtted Ehituse Peavalitsuse juhtimisele, mis omakorda otseselt allus Eesti NSV

Rahvakomissaride Nõukogule, 126 Kuid peatselt puhkenud sõja tõttu jäi see otsus ellu viimata.

Parteiorganisatsioonide ülesandeid vabariigi rahvamajanduse arendamise 1941. aasta plaani elluviimisel arutati maakondade ja linnade parteiaktiivi koosolekuil ning seejärel partei- algorganisat sioonides.127 EKP IV kongressil kavandatud rahvamajandusplaan

vormistati seadusena Eesti NSV Ülemnõukogu järjekordsel istung järgul 1941. aasta aprillis. Sotsialistlikule plaanimajandusele üleminekul kujundati täie likult ümber ka rahandussüsteem . 25. novembril 1940 kõrvaldati

ringlusest vana valuuta (kroonid ja sendid) ning asendati see üle liidulise valuutaga (kursiga 1 kroon = 1 rubla 25 kop. ). Samal ajal võeti kõigis vabariigi rahvamajandusharudes kasutusele uued üle liidulised arveldusvormid ja ühine finantseerimiskord . Koostati

uued natsionaliseeritud ettevõtete bilansid, 1. jaanuarist 1941 aga hakati raamatupidamises rakendama kogu NSV Liidus kehtivaid vorme. Selle reformi tulemusena suurenes Riigipanga vabariikliku kontori keskmine käive peaaegu kolmekordseks. 128 Üleminek üleliidulisele valuutale kindlustas vabariigi rahva majanduse sotsialistlikku sektorit ja andis ühtaegu tugeva hoobi

ekspluataatorlike klasside jäänustele. Vastavalt vabariigi uuele rahvamajandusplaanile koostati ka Eesti NSV 1941. aasta riigieel arve üle 580 miljoni rubla suuruses summas, mille Eesti NSV Ülemnõukogu teine istungjärk 16. aprillil 1941 kinnitas. 129 Eelarve kuludest läks 50,7 protsenti sotsiaal -kultuurilisteks üritusteks, 37,3 protsenti rahvamajanduse finantseerimiseks ja 12 protsenti halduskuludeks, kohtute ülalpidamiseks ja muuks otstarbeks. 130 124 EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 179, 1. 22; ENSV rahvamajandusplaani täit mise põhinäitajad, bülletään nr. 1, Tallinn 1941 , lk. 8—11 . 1:25 EKPA , f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 179, 1. 22 . 126 EKPA, f. 1 , nim. 3, S.-ü. 180, 1. 92 . 127 EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 66, 1. 9–10 . 128 EKPA , f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 215, 1. 5-7.

1129 « ENSV Teataja » 1941 , nr. 43, art. 446. 130 EKPA, f. 1 , nim . 1 , s.-ü. 215, 1. 159 . 57

Parteikomiteede kaudu kontrollis Eestimaa Kommunistlik Par

tei vabariigi 1941. aasta rahvamajandusplaani täitmist. Majandus küsimusi arutati EK (b)P Keskkomitee ning partei maakonna- ja linnakomiteede büroo istungeil pidevalt. 1941. aasta kahe esimese

kuu plaani täitmise tulemusi analüüsis EK (b)P parteiaktiivi koos olek, mis ÜK(b)P XVIII üleliidulise konverentsi otsuste arutami seks kokku kutsuti. Koosolekust võtsid osa EK (b)P Keskkomitee ja

Tallinna Linnakomitee büroo liikmed, rahvakomissarid ja nende asetäitjad, partei- ja nõukogude aparaadi vastutavad töötajad ning ettevõtete direktorid, kokku ligi 400 inimest. Vabariigi parteiaktiiv analüüsis Eesti NSV tööstuse ja trans

pordi tööd sotsialismi tingimustes ning parteiorganisatsioonide tegevust majandusrindel. Palju väärtuslikke ettepanekuid tegid koosolekul kergetööstuse rahvakomissar A. Veimer, töö rahvako missari asetäitja P. Vihalem, tehase « Punane Krull » käitiskomitee esimees E. Lind , Tallinna Linna Täitevkomitee kommunaalmajan duse osakonna juhataja J. Hint, riigikontrolli rahvakomissar

A. Uibo, V. Kingissepa nimelise Tselluloosi- ja Paberikombinaadi partei-algorganisatsiooni sekretär A. Sutt, EK (b)P Keskkomitee organiseerimis- ja instrueerimisosakonna juhataja A. Resev, partei maakonnakomiteede sekretärid A. Jakobson, O. Cher jt. Pärast arvamuste vahetamist jõudis aktiiv üksmeelsele järel

dusele, et parteiline juhtimine on uutes, sotsialistlikes tingimustes taganud tööstuse kasvu. Kuid parteikomiteed ja algorganisatsioo nid ei olnud veel iga kord osanud sügavalt analüüsida tootmise vajadusi, asendasid mõnikord majandusmehi, täitsid varustaja osa jne. Niisugused kesksed probleemid nagu tooraine ja materjalide

säästlik kulutamine, toodangu kvaliteedi tõstmine ja omahinna alandamine ei olnud veel paljude parteiorganisatsioonide tähele panu tulipunktis, mis avaldas tööstuse arenemisele negatiivset mõju. Kui tööstus tervikuna tuli plaaniülesannete täitmisega edu

kalt toime, siis üksikud ettevõtted (« Juuni Võit », « Kommu naar» jt.) jätsid oma plaanid täitmata. Aktiivi koosolek juhtis kõigi vabariigi kommunistide tähelepanu vastutusele, mida nad plaa nide täitmise eest kannavad, ja rõhutas veel kord ettevõtetes vahe tult tehtava parteitöö tähtsust.

Eriti suurt tähelepanu pööras EK (b) P Keskkomitee põlevkivi tööstusele. Selles

tööstusharus

esines

suuri

raskusi:

esimese

kvartali plaanist täideti kõigest 87,8 protsenti. 1941. aasta maikuu algul uuris EK(b)P Keskkomitee tööstusosakond Keskkomitee sekretäri H. Arboni juhtimisel olukorda põlevkivitööstuses. Tehti

kindlaks , et põlevkivi kaevandamise plaani mittetäitmise peamis teks põhjusteks olid nõrk töödistsipliin, tööjõu voolavus, puudused töö eest tasu maksmisel, tõsised lüngad administratsiooni ja partei organisatsiooni töös. Pärast osakonna järelduste läbiarutamist andis EK(b)P Keskkomitee büroo 15. mail 1941 Kergetööstuse

Rahvakomissariaadile ja partei Virumaa Komiteele konkreetsed 58

üks Aliisa Valmet esimesi lööktöölisi Eesti NSV tööstuses,

partei daat,

liikmekandi kelle

fašistid

1941. aastal mõrvasid .

juhendid olukorra parandamiseks. Muu hulgas soovitas Keskko mitee büroo parandada töö organiseerimist, töö tasustamist ja töö

liste varustamist, teha aktiivsemat kasvatustööd kaevurite hulgas, asutada sotsialistliku võistluse võitjate jaoks rändpunalipud ja

tööeesrindlaste rinnamärgid.131 Seoses tootmise kiire kasvuga nõrgenes mõnel pool tähelepanu toodangu kvaliteedi suhtes. Näiteks moodustas Tallinna Tuletiku

vabrikus praak ajuti 4,7 protsenti kogutoodangust. Analoogiline oli olukord ka vabrikus « Kommunaar » . EK(b)P Keskkomitee juh tis parteiorganisatsioonide tähelepanu vajadusele rangemalt kont rollida tehnoloogiast kinnipidamist ning mobiliseerida töölised võitlusse praagitootmise vastu, sotsialistliku ettevõtte toodangu hea kvaliteedi eest.

Vabariigi ettevõtetes ei olnud kõik korras töödistsipliiniga. Varem kihutas töölist taga hirm töökoha kaotamise ja töötuks

jäämise ees. Nüüd aga oli tööpuudus likvideeritud, mõnes tööstus harus andis end koguni tunda tööjõu puudus. Uues olukorras pidi

töödistsipliini aluseks olema tööliste teadlikkus, kohusetunne oma sotsialistliku kodumaa ees. Kuid ettevõtetes tehtav kasvatustöö

jättis soovida. Ettevõtete partei-algorganisatsioonid ei suutnud mõnikord kasvatustööga hõlmata tervet kollektiivi, tunda andis ka vähene oskus teha agitatsioonitööd tihedas seoses tootmisüles

annetega. EK(b)P Keskkomitee ja kohalikud parteikomiteed tege lesid pidevalt töödistsipliini küsimustega, kuid paljudes ettevõte 131 EKPA , f. 1 , nim . 3, s.-ü. 180 , 1. 30—34 . 59

tes esines sel alal siiski olulisi puudusi. Seoses sellega otsustas EK(b)P Keskkomitee büroo 7. juunil 1941 teiste töödistsipliini kindlustavate abinõude kõrval paluda UK(b)P Keskkomiteed ja

NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu laiendada NSV Liidu

Ülemnõukogu Presiidiumi 1940. a. 26. juuni seadluse « Kaheksa tunnilisele tööpäevale ja seitsmepäevasele nädalale üleminekust ning ettevõtetest ja asutustest tööliste ja teenistujate omavolilise

lahkumise keelamisest » kehtivust ka Eesti NSV -le, alandades mõnevõrra seadluses ettenähtud karistusmäärasid . 132

Majanduse parteilise juhtimise tähtsaks lõiguks oli sotsialist liku tööstuse juhtijate kaadri valik, paigutamine ja kasvatamine. Niisugune kaader oli vaja algusest peale luua. Selleks tegi partei

ära üsnagi suure töö. Tööstuses edutati juhtivale tööle paljud töö lised; parteikomiteed hoolitsesid nende eest, aitasid neil omandada vajalikke teadmisi ja kogemusi. Tööstuse juhtimiseks kasutati ära ka endisi kodanlikke spetsialiste, kusjuures parteiorganisatsiooni del tuli jagu saada umbusaldusest, mis nende suhtes kohati esines. Eestimaa Kommunistlik Partei taotles kindlalt endiste kodanlike

spetsialistide ärakasutamist ja aitas neil asuda sotsialismi posit sioonidele.

Paljud diplomeeritud insenerid ja teised spetsialistid ei tööta nud ettevõtetes, vaid mitmesugustes haldusaparaadi lülides. Näi teks töötas Kergetööstuse Rahvakomissariaadi süsteemi 12-st

diplomeeritud insenerist rahvakomissariaadi aparaadis 10 ini mest; Eesti Raudteevalitsuse aparaadis tegutses 26-st insenerist 24. Parteikomiteed taotlesid spetsialistide üleminekut ettevõte tesse.

Majanduse parteiline juhtimine ei saanud tol ajal olla küllalt efektiivne sellepärast, et enamikus ettevõtetes puudusid partei

algorganisatsioonid. Tartus näiteks oli 1941. aasta algul tootmis ettevõtetes kõigest kuus parteiorganisatsiooni, kusjuures kõik nad olid väikesearvulised : raudteesõlme parteiorganisatsioonis oli 6

partei liiget ja 6 liikmekandidaati, metallitööstuses « Tehnik» partei liiget, tehases « Võit» — 6 partei liiget, « Tartu Tekstiilis »

5

4 partei liiget, pärmivabrikus. — 3 partei liiget ja ettevõttes « Punane Parkal » — 7 partei liiget ja 87 kandidaati.133 Teistes lin nades peale Tallinna oli tootmisettevõtetes parteiorganisatsioone veel vähem. Parteikomiteed ei osanud parteipoliitilist ja majan -

-

duslikku tegevust küllaldaselt ühendada. Ettevõtetes tehtava parteitöö elavnemiseks aitas kaasa vaba

riigi parteiaktiivi koosolek , mis toimus 1941. aasta märtsis. Koos olekul räägiti konkreetselt ja üksikasjaliselt ÜK (b)P XVIII üleliidulise konverentsi juhendite täitmisest ja ettevõtete kommu

nistide osast sel alal. Järgmistel kuudel läks korda jagu saada 132 EKPA, f. 1 , nim. 3 , s.-ü. 180 , 1. 90. 133 EKPA , f. 1 , nim . 1 , S.-ü. 28, 1. 48–49 . 60

Raudtee Kalinini tehase töölised terwitatud endist kaast

idist NSILI ,

Ulennoikogu Residiumi esimesest

Grupp Tallinna Raudtee Peatehaste veterane, kes olid töötanud koos M. I. Kalininiga, ettevõttele M. I. Kalinini nime andmise päeval .

paljudest puudustest rahvakomissariaatide majanduslikus töös ning luua uusi parteiorganisatsioone.

Kommunistlik Partei levitas järjekindlalt eesti töölisklassi hul gas Nõukogudemaa töötajate kuulsusrikkaid tööalaseid tradit sioone ningselgitas laialdaselt sotsialistliku võistluse tähtsust uue ühiskonna ehitamisel. Juba tol ajal, Eesti NSV esimesel eluaastal, võtsid paljud tuhanded töölised osa tööviljakuse tõstmiseks orga niseeritud võistlusest. Sotsialistliku võistluse algatajaks oli 1940. aasta augustis Balti Puuvillavabriku kollektiiv . Ei ole juhus

lik, et võistlus sündis just siin. Vabrikus tegutses aktiivselt partei algorganisatsioon, mille koosseisu kuulusid niisugused kommunis tid nagu J. Telman ja A. Lepik. Balti Puuvillavabriku töötajate

üleskutsele reageerisid esimestena « Ilmarise », «Keila» ja « Volta » kollektiiv, seejärel ka teised. Oma esimesed edusammud tootmis -

töös pühendasid töölised tähtsale sündmusele eesti rahva elus Eesti NSV vastuvõtmisele NSV Liidu koosseisu. Kuid esimestel

kuudel ei võtnud sotsialistlik võistlus vabariigis veel vajalikku hoogu .

Massilisemaks ja efektiivsemaks kujunes sotsialistlik võistlus Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 23. aastapäeva auks.

Võistluse algatajaks oli M. I. Kalinini nim. Raudtee Peatehaste

kollektiiv, kes kutsus võistlusse Valga ja Mõisaküla raudtee depoo.134 Kohe pärast seda hakkasid ka teised kollektiivid oma sõsarettevõtteid võistlusse kutsuma. Näiteks esitasid Balti Puu

villavabriku töölised väljakutse « Kreenholmi Manufaktuuri » töö tajatele. Võistlus võttis veelgi laiema ulatuse siis, kui EK(b)P 134 « Kommunist » nr. 94, 5. oktoobril 1940. 61

Keskkomitee ja Eesti NSV Ametiühingute Kesknõukogu olid avaldanud läkituse vabariigi töötajatele, milles kutsuti üles Suure

Oktoobri 23. aastapäeva vääriliselt vastu võtma. Oktoobrieelsest võistlusest võtsid osa 268 ettevõtte kollektiivid . 135

Selle sotsialistliku võistluse kvalitatiivseks omapäraks oli see, et võistluse käigus pandi pearõhk uute, ratsionaalsemate töövõtete ning tehnika kasutamise viiside leidmisele ja juurutamisele. Vaba riigis tekkisid esmakordselt oma lööktöölised ja ratsionaliseerijad. Rohkem kui sada Balti Puuvillavabriku kangrut hakkas töötama

mitmel kudumismasinal, igaüks neist teenindas kuut masinat. Selle liikumise algatajateks olid kangrud M. Redel ja A. Birkenfeld ning

ketrajad E. Sillam ja F. Voolmäe. Peagi aga läksid neist ette «Kreenholmi Manufaktuuri» töötajad E. Tihve, J. Frolova ja L. Kostjuško, kes hakkasid teenindama kümmet kudumismasinat. Sotsialistliku võistluse käigus suurenes paljudes ettevõtetes mär gatavalt toodang ning esines vähem praaki. Oktoobrieelses sotsia

listlikus võistluses võitjaks tulnud ja rändpunalipu saanud Balti Puuvillavabriku kollektiiv suurendas toodangut ühe kuu jooksul

24 protsenti ja vähendas praagi hulka 2,5 protsendilt 0,05 prot sendile . 136

Vabariigi juhtivad ettevõtted astusid sotsialistlikku võistlusse Moskva, Leningradi ja Läti NSV sõsarettevõtetega. Näiteks sõlmi riidevabrik « Keila » ja Narva Kalevivabrik UK(b)P XVIII üleliidulise konverentsi auks võistluse lepingu Puškino

sid

Kanepi- ja Džuudivabrikuga « Serp i Molot » . Lisaks sellele võistles Narva Kalevivabrik Moskva vabrikuga « Osvoboždjonnõi Trud » . « Punase Koidu » tekstiilitöölised alustasid võistlust A. Štšerbakovi nimelise Moskva Siidivabrikuga, Eesti sidetöötajad Läti sidelas tega, jne. Eesti töörahval oli nüüd võimalik VNFSV tootmiskollek tiivide kogemusi üle võtta ning läti töötajate saavutustega tut vuda. Riidevabriku « Rabotši» kogemuste uurimiseks sõitis Lenin

gradi vabariigi tekstiilitööliste delegatsioon eesotsas NSV Liidu Ülemnõukogu saadiku M. Luhakõivuga. 137 Eestisse aga saabusid tuntud stahhaanovlased teistest vabariikidest.

Sotsialistliku võistluse uus tõus oli seotud NSV Liidu Ülem nõukogus Eesti NSV-d esindavate saadikute valimiste ettevalmis tamisega ( 1941. aasta jaanuar) . Sellest võistlusest võttis osa juba ligikaudu 50 000 töölist ehk umbes 70 protsenti vabariigi töölis

klassist. Kollektiivide kohustustes fikseeriti omaette punktidena tooraine ja poolfabrikaatide kokkuhoid, omahinna alandamine, praagi vähendamine jne.

Uueks etapiks Eesti töörahva loomingulise aktiivsuse arene mises sai ülevabariigiline võistlus 1. mai auks. Selle võitjaks tuli 135 « Rahva Hääl » nr. 31 , 6. veebruaril 1941 . 136 1940. aasta sotsialistlik revolutsioon Eestis, lk . 324 . 137 « Rahva Hääl » nr . 25 , 30. jaanuaril 1941 .

62

PRAT OM

DINA

Tallinna töötajate demonstratsioon 7. novembril 1940.

jällegi Balti Puuvillavabriku kollektiiv. Vabrikus oli juba üle 700 töölise, kes töötasid mitmel kudumis- ja ketrusmasinal, rohkem

kui 80 stahhaanovlast ja üle viiesaja lööktöölise.138 Häid tulemusi saavutasid võistluses Eesti raudtee töötajad, kes täitsid 1941 .

aasta nelja esimese kuu pealelaadimisplaani 144,4-protsendiliselt ja mahalaadimisplaani 141,3 -protsendiliselt. Võistluse tulemuste

põhjal tunnistati raudtee parimaks Tallinna veduridepoo, Tapa jaama ja Valga jaoskonna kollektiivid.139 Suurt osa sotsialistliku võistluse arendamisel ja vennasvabarii

kide stahhaanovlaste kogemuste levitamisel etendas Eesti NSV ajakirjandus. Eesti NSV töölisklass jätkas sotsialistlikku võistlust ning val mistus uute töösaavutustega tähistama Eestis nõukogude võimu taastamise esimest aastapäeva .

1941. aasta 1. juuniks oli vabariigi tööstus tervikuna saavuta

nud olulist edu: viie kuu toodang ületas eelmise aasta vastavate kuude toodangu 63 protsendi võrra.140 Vabariigi rahvamajanduse eduka arengu katkestas sõda.

Kõige ülalöeldu põhjal tuleb rõhutada, et kõigist

raskustest

hoolimata suutis vabariigi parteiorganisatsioon lühikese ajaga tagada vabrikute, tehaste, transpordivahendite, kaevanduste ja

ehitusobjektide ülemineku riigi kätte ning saavutada sotsialistliku tööstuse olulise kasvu .

138 ENSV ORKA, f. R- 1040, nim. 2 , s.-ü. 1, 1. 34. 139 EKPA, f. 1 , nim. 1 , S.-ü. 659, 1. 45–46 . 140 EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 400 , 1. 19. 63

4. EKP agraarpoliitika aastail 1940–1941 1940. aasta sotsialistlikus revolutsioonis viis Eestimaa Kommu

nistlik Partei järjekindlalt ellu agraarküsimuse leninlikku prog rammi. Enne seda oli partei pikki aastaid enesekriitiliselt analüü sinud minevikus tehtud vigu ja nende tagajärgi, ta oli põhjalikult ja loovalt läbi töötanud leninliku õpetuse ja need rikkalikud kogemused , mis Nõukogude Liidu kommunistid olid omandanud V. I. Lenini kooperatsiooniplaani elluviimisel.

Oma 1940.-1941 . aasta agraarpoliitikas arvestas Eestimaa Kommunistlik Partei neid olulisi muutusi, mis Eesti põllumajan duses kodanluse võimu kahekümne aasta jooksul olid aset leidnud. Kodanlik 1919. aasta maareform viidi teatavasti läbi jõukate

talupoegade huvides. Klassipiirid talurahva hulgas võtsid iga aas taga järjest teravama kuju. Kodanluse võimu kukutamise eel, 1939. aastal, oli Eestis 139 984

talu kõlvikute kogupinnaga 3,18 miljonit hektarit, sellest 1,12 mil jonit hektarit põldu. Sellest talude üldarvust kasutas 39,1 tuhat 1-10 hektari suurust talu peaaegu 28 % talude üldarvust) 8,5 protsenti põllumajanduslikult kasutatavast maast, nendele kuulus

11,4 protsenti hobuste ja 13,4 protsenti lehmade üldarvust. Need olid peamiselt kehvikute majapidamised. 65,3 tuhat 10-30 hektari suurust talu (46,7 protsenti üldarvust)

kasutas 49 protsenti hobuste ja 47 protsenti lehmade koguarvust. Need kujutasid endast põhiliselt keskmike majapidamisi. Lõpuks oli 35,5 tuhande talu (25,4 protsenti talude üldarvust) käsutuses 46,8 protsenti põllumajanduslikult kasutatavast maast, 39,6 protsenti hobustest ja 39,6 protsenti lehmadest. Selles talude grupis oli rohkem kui 10 000 majandil igaühel maad 50-100 hek

tarit ja 900 majandil — igaühel rohkem kui 100 hektarit. Need olid kapitalistlikud suurmajandid. Kulaklikes majandites kasutati laialdaselt masinaid ja palgatööd. Peale selle oli Eesti põllumajanduses 30 000 puhtproletaarset peret, kellest ainult pooltel oli oma maatükk suurusega alla ühe hektari. Elatist said nad ainuüksi oma tööjõu müümisest. 19,9

protsendil maad harivatest majanditest polnud hobust ja 5,7 prot sendil lehma.141 Ligikaudu 18,3 protsenti põllumajandusega tege levast tööjõulisest elanikkonnast oli sunnitud kas aasta ringi või

siis hooajaliselt tegema palgatööd. Töötava talurahva olukorra tegi veel raskemaks halb maakorraldus. 142

Eesti talumajanduse iseloomulikuks jooneks oli talupoegade massiline võlgnevus pankadele ja teistele krediidiasutustele. Pan gavõlad lasusid töötaval talurahval raske koormana. Näiteks oli

1. juuliks 1940 ainuüksi Eesti Maapanga võlgnikeks 75 164 talupe 141 R. Antons. Agraarsuhted kodanlikus Eestis, Tallinn 1957, lk. 141 , 160 .

142 Sealsamas , lk. 72 . 64

ret, nende võla kogusumma moodustas peaaegu 119 miljonit krooni. Peale selle oli suur hulk talumajandeid veel teiste krediidiasutuste võlglased.

Oma agraarpoliitikas lähtus Eestimaa Kommunistlik (bolševike) Partei sellest, et sotsialismi ehitamisel on kehvikute hulgad töölis klassi kindlaks toeks. Töölisklass vabastab nad kulakuorjusest ja

rängast ekspluateerimisest ning annab neile reaalse perspektiivi oma olukorra kiireks parandamiseks. Partei oli seisukohal, et juhul, kui talurahva keskkihtide suhtes teostatakse õiget poliitikat, võib kujuneda tihe liit töölisklassi ja kesktalurahva vahel. Olid ju keskmikud samuti huvitatud pankade ja kulakute võimu likvidee rimisest ja osaliselt ka juurdelõigete saamisest, sest nad tahtsid

oma majapidamise kindlale järjele seada. Ühtaegu oli EK(b)P tead lik, et sotsialistlikud ümberkujundused, mille tulemusena eks

pluateerimise alused likvideeritakse, põrkavad paratamatult kulakute ja hallparunite - eriti suurte talude omanike pöörasele vastupanule, ja sellepärast on need ümberkujundused võimali kud ainult siis, kui külakapitalistidele antakse otsustav hoop. Kuid EK(b)P ei seadnud tol ajal eesmärgiks kulakluse kui klassi

likvideerimist, vaid teostas tema piiramise ja väljatõrjumise polii tikat.

Järelikult lähtus Eestimaa Kommunistlik Partei oma agraar

poliitikas leninlikust loosungist: toetumine kehvtalurahvale, tihe liit keskmikuga, otsustav võitlus kulaku vastu . Selle loosungi alu

sel oli bolševike partei pärast Oktoobrirevolutsiooni organiseeri nud meie maal sotsialismi ehitamist. Leninliku kursi järjekindel

elluviimine tagas eesti töölisklassile töötava talurahva laiade hul kade toetuse ja koos sellega ka sotsialistlike ümberkujunduste edu.

Revolutsiooniline valitsus, kes tuli võimule 21. juunil 1940, lähtus oma agraarpoliitikas Kommunistliku Partei kursist. Valitsus deklareeris avalikult ja selgesti, et ta on töötava talurahva poo lel, et ta tahab maa anda nende kätte, kes seda harivad. Sellest

räägiti selgesti ka valimisplatvormis, mille Töötava Rahva Liit uue Riigivolikogu valimistel esitas.143 Selle valimisplatvormi oli koostanud Kommunistlik Partei, näidates seal ära oma lähemad ülesanded, muu hulgas ka agraar suhete ümberkujundamise alal. Töötav talurahvas oli juba revolutsiooni esimestest päevadest

peale solidaarne revolutsioonilise valitsuse poliitikaga ja järeli kult ka Kommunistliku Partei joonega. See avaldus kujukalt uue Riigivolikogu valimiste ajal. Rohkearvulistel koosolekutel ja mii tingutel deklareerisid töötavad talupojad, et nad toetavad revo lutsioonilist valitsust ja tänavad teda nende huvide kaitsmise eest. Mõnel valimiseelsel koosolekul nõudsid talupojad vaba maa üle

andmist inimeste kätte, kes on võimelised seda harima. Tuhandete 143 « Kommunist » nr. 6, 9. juulil 1940 . 5 Ulevaade EKP ajaloost

65

töötavate talupoegade ootusi väljendades kirjutas ajaleht « Rahva Hääl» 21. juulil 1940, et töörahva hulgad nõuavad maa natsiona liseerimist 144

Maa natsionaliseerimisele kuulus EKP agraarpoliitikas tähtis koht. Partei nägi maa natsionaliseerimises suurt edusammu sot sialismi ehitamise teel, töötava talurahva elujärje põhjaliku paran

damise ning töölisklassi ja maatöörahva liidu kindlustamise alust. Partei oli seisukohal, et maa kuulutamine üldrahvalikuks oman diks ja ekspluateerimise kõrvaldamine Eesti agraarsuhetest kulakute ja loovad eelduse küla ekspluataatorlike elementide

hallparunite piiramiseks ning väljatõrjumiseks. Sellepärast võt tiski Kommunistlik Partei uue Riigivolikogu vastava deklarat siooni projekti keskse punktina maa natsionaliseerimise. Pöördepäevaks Eesti töötava talurahva elus sai 23. juuli 1940,

kui uus Riigivolikogu võttis vastu Kommunistliku Partei poolt koostatud ajaloolise dokumendi «Deklaratsiooni maa kuuluta misest kogu rahva omanduseks ». 145 Deklaratsioon nägi ette, et maatükk, mis talupojale kasutada antakse, ei või olla suurem kui 30 hektarit. Kogu seda normi üle tav maa läheb riiklikku reservfondi, kust maata ja vähese maaga

talupojad maad saavad. Deklaratsioonis öeldi, et revolutsiooniline valitsus on kindlalt otsustanud kergendada töötava talurahva olu korda, milleks kustutatakse tema võlad riigile ja erapankadele ning aidatakse kehvikutel hobuseid ja lehmi soetada. Deklaratsiooni elluviimiseks astuti kohe ka esimesi samme.

Juba 30. juulil 1940 loodi Kommunistliku Partei initsiatiivil vaba riigi põllutööministeeriumi juurde maata ja vähese maaga talu poegade maaga varustamise peakomitee, mille esimeheks määrati põllutööminister A. Jõeäär. Peakomitee koosseisu kuulusid veel

EKP Keskkomitee esindaja G. Abels (pärast tema nimetamist Eesti

NSV põllutöö rahvakomissariks sai temast 1940. aasta augustis ka peakomitee esimees), Üleriikliku Maatöörahva Ühingu esimees A. Aben jt. Vastavate seadusandlike aktide koostamiseks moodus

tati peakomitee juurde allkomitee (F. Eisen, F. Sinberg, K. Jõgise), põllutööministeeriumi juurde aga asutati töötavate talupoegade ja kalurite maksude vähendamise ja võlgade kustutamise küsimuste läbivaatamise komitee. 146

Igas maakonnas ja vallas loodi Kommunistliku Partei, ameti ühingute ja kohaliku omavalitsuse esindajatest kohalikud maaga varustamise komiteed. Maakonnakomiteede koosseisu

kinnitas

peakomitee 3. augustil 1940. Nende esimeesteks said kommunistid V. Bogoslovski, E. Kaar, A. Kuul, J. Leesment, V. Mölder, M. Par

ker, H. Raag, M. Saar, V. Savola ja G. Vestman. Maakonnakomi teed omakorda kinnitasid vallakomiteede koosseisu. Vallakomitee 144 « Rahva Hääl » nr. 29, 21. juulil 1940 .

145 « Riigi Teataja » 1940, nr. 77, art. 744. 146 H. Tiido. Nõukogude maareform Eestis, Tallinn 1960, lk. 30. 66

dele anti ülesanne teha hiljemalt 25. augustiks 1940 kindlaks üle

30 hektari suurused ja seega vähendamisele kuuluvad majandid. 147 Selleks et jõukad peremehed ei saaks maad ning inventari sala mahti laiali jagada, anti 8. augustil 1940 dekreet, millega kohustati kõiki talupoegi oma majandeid tervikuna korras hoidma ning

maad heaperemehelikult harima. Inventari müümine ja maatük kide laialijagamine keelati ära.148 Nähti ette ergutusabinõusid talupoegade suhtes, kes neid nõudmisi ausalt täidavad, nendelt

aga, kes maareformi läbiviimisele vastupanu avaldavad, tuli kogu maa konfiskeerida või siis selle suurust vähendada 12 hektarile.

Ettevalmistustööd Eestis valitseva agraarkorra põhjalikuks muutmiseks juhtis Kommunistlik Partei. Kuid kommuniste oli maal väga vähe. 1940. aasta sügiseks oli EKP ridades kõigest 394

talupoega -kommunisti, nendest 202 partei liiget ja 192 liikmekan didaati . Nad moodustasid 28 partei-algorganisatsiooni, 17 partei kandidaadigruppi ning 4 partei- ja komsomoligruppi; peale nende oli talupoegade hulgas veel 51 üksikkommunisti. Kogu oma töös maal toetus Kommunistlik Partei mitte ainult kommunistidele,

vaid ka niisugustele kiiresti kasvavatele organisatsioonidele, nagu Üleriiklik Maatöörahva Ühing ja Eestimaa Kommunistlik Noor sooühing Maatöörahva Ühing oli koondanud oma ridadesse maa prole taarsete ja poolproletaarsete kihtide aktiivi. 1940. aasta septemb

riks oli tal juba ligikaudu 500 kohalikku osakonda; ühingu liik mete grupid olid igas vallas. Ühingu vabariiklikku komiteed juhtis 1940. aasta suvel kommunist A. Aben, pärast tema määramist EKP

Keskkomitee põllumajandusosakonna juhatajaks aga kommunist F. Eisen. Nii ühingu vabariiklik komitee kui ka tema kohalikud organisatsioonid töötasid EKP juhtimisel ning toetasid täielikult

partei agraarpoliitikat. EKP esitas Maatöörahva Ühingu ja EKNU aktiviste maaga varustamise komisjonide koosseisu ning rakendas nende ühiskondlike organisatsioonide liikmeid laialdaselt Riigi volikogu deklaratsiooni ja maareformi mõtte ning tähtsuse selgi tamisel.

Maareformi ettevalmistamine ja läbiviimine toimus terava

klassivõitluse olukorras. Kulakud püüdsid võimalikult rohkem maad enda kätte jätta või siis halvemast maast « lahti saada» . Selleks panid nad toime igasuguseid võltsimisi ja koostasid fiktiiv

seid akte. Kommunistid, Maatöörahva Ühingu ja EKNÜ liikmed ning töötavad talupojad tõid päevavalgele kulakute riukad ja pal

jastasid nende käsilasi. Jõukad peremehed püüdsid maata ja vähese maaga talupoegi hirmutada, et nad loobuksid maa saamise avalduse esitamisest. Kuid tänu EKP laialdasele selgitustööle ei saavutanud vaenlaste agitatsioon oma eesmärki. Parteikomitee 147 EKPA , f. 1 , nim . 1 , s.-ü. 663 , 1. 20.

148 «Riigi Teataja» 1940, nr. 93, art. 963. 5 *

67

Maa väljamõõtmine kehvtalupojale Tartu vallas. September 1940.

desse ning maaga varustamise maakonna- ja vallakomiteedesse tuli iga päevaga järjest rohkem avaldusi. Maareformi läbiviimise küsimusi arutati parteikomiteede istun

geil ja parteikoosolekuil, need olid ka EKP Keskkomitee poolt kokkukutsutud parteiaktiivi ning EKP maakonna- ja linnakomitee sekretäride nõupidamiste tähelepanu tulipunktis. Näiteks EKP Keskkomitees 6. septembril 1940 toimunud nõupidamisel tutvus

tas põllutöö rahvakomissar G. Abels parteiaktiivile maata ja vähese maaga talupoegadele maa andmise seaduse projekti ning

maakommunistide lähemaid ülesandeid. Nõupidamisel võtsid sõna EKP maakonna- ja linnakomitee sekretärid O. Abori, o. Cher,

A. Kuhlberg, A. Mui, A. Pauk, A. Stamm , K. Toming jt. Nad ana lüüsisid Eesti talurahva meeleolusid ja tema hulgas toimuvaid protsesse, märkides muu hulgas, et osa talupoegi (eriti seal, kus ei ole maa ülejääke) tahab luua kolhoose ja et seoses tööstuse

taastamisega lahkuvad paljud talupojad (näiteks Saare- ja Viru maal) külast ning lähevad tööle linna või ehitusobjektidele. Parteitöötajate nõupidamise resolutsioonis rõhutati, et partei

organisatsioonid peavad suurendama oma osa maareformi etteval mistamisel ja seejärel ka maa jaotamisel talupoegadele, samuti hoolsalt jälgima, et maad saaksid ainult ausad tööinimesed. Kol

hooside kohta öeldi resolutsioonis, et antud etapil ei taotle EKP massilist kollektiviseerimist, kuid ei tee takistusi ka kolhoosikorra

propageerimisele. Kolhoose lubati asutada täieliku vabatahtlikkuse 68

põhimõttel ja üksnes seal, kus nende organiseerimiseks ja arene miseks on olemas kõik eeldused .149

Ajavahemikus augustist oktoobrini 1940 loodi vabariigis riik lik maa reservfond kulakutelt ja kapitalistidelt äravõetud maa arvel ning tehti kindlaks maata ja vähese maaga talupojad, kes tahtsid maad saada. See kõik oli tohutu töö. 2. oktoobriks 1940 oli riiklikus maafondis üle 757 000 hektari harimiskõlblikku maad.

Sellest oli peaaegu 587 000 hektarit ära võetud 33 000-lt majandilt,

kus varem oli maad üle 30 hektari, ja rohkem kui 19 000 hektarit ära lõigatud majanditelt, kus maad oli alla 30 hektari. Peale selle oli riiklikku maafondi läinud 113 600 hektarit maad, mis seni kuu lus peremeestele, kes ise seda ei harinud, samuti kohalike oma valitsuste ja kiriku maad. 150

Kuid selles töös esines ka vigu. Riiklikus maafondis, mille arvel uusmaasaajate majandid tegelikult loodi, moodustas põllumaa ainult umbes 22 protsenti, samal ajal kui maa üldbilansis moo dustas see üle 35 protsendi. See oli tingitud asjaolust, et kohalikud

partei- ja nõukogude organid alahindasid vajadust eraldada riik likku maafondi küllaldasel hulgal põllumaad. Sellele veale juhti

sid hiljem õigusega tähelepanu NSV Liidu Põllumajanduse Rahva komissariaadi Maakorralduse Peavalitsuse esindajad, kes NSV Liidu valitsuse ülesandel küsimust uurisid. Nad konstateerisid, et vabariigi Põllutöö Rahvakomissariaat ja mõned kohalikud orga nid on kulakutesse liberaalselt suhtunud. Sageli lõigati kulaku taludelt ära soostunud, sööti jäetud või võsastunud maa-alad,

millest nad ise tahtsid vabaneda. Sellist partei poliitika rikkumist esines Virumaal, Võrumaal, Harjumaal , Pärnumaal jt. maakonda

des. Hiljem sai see viga põhiliselt parandatud. 151 Maad vajavatele talupoegadele maa andmise korra määras kindlaks EKP Keskkomitee ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõu

kogu ühine määrus 2. oktoobrist 1940152 ja Eesti NSV põllutöö rahvakomissari juhend 3. oktoobrist 1940. Nende eeskirjade koha selt võis üle 30 hektari maad olla ainult näidis- ja katsemajandi

tel. Vähese maaga talupoegade maatükke võidi suurendada 12 hektarini, halva maa korral aga 15 hektarini. Niisama palju maad võis olla ka uutel loodavatel majanditel. Eesti NSV põllutöö rah

vakomissari juhend nägi ette, et uute maatükkide kätteandmine tuleb lõpule viia 15. oktoobriks 1940, millal peab olema kapitalist lik suurmaapidamine likvideeritud ning töötava talurahva elujõu liste majanditega asendatud. 153 Kuid talupoegadele maa kätteand mine oli hoopis suurem ja raskem töö, kui seda esialgu eeldati. 149 EKPA, f. 1 , nim . 1 , s.-ü. 191 , 1. 1 , 2—3. 150 EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 663 , 1. 73–74. 151 EKPA, f. 1 , nim. 1 , S.-ü. 663 , 1. 76 .

152 «ENSV Teataja» 1940, nr. 17, art. 192. 153 ENSV ORKA , f. R- 1118, nim. 1 , s.-ü. 4, 1. 122. 69

Sellepärast ei suudetud talupoegadele maad ettenähtud ajaks üle anda, selleks kulus veel mitu kuud.

1940. aasta oktoobri alguseks olipõhiliselt kindlaks tehtud , kui palju talupoegi soovib maad saada. Kokku laekus 103 560 avaldust, nendest maata talupoegadelt 43 450 ja vähese maaga talupoegadelt 60 110.1154 Kommunistlik Partei tuletas veel kord kohalikele maa

komiteedele meelde, et avalduste läbivaatamisel on vaja rangelt silmas pidada klassipõhimõtet. Parteikomiteed kontrollisid aval duste läbivaatamise käiku.

103 560-st avaldusest tunnistati tähelepanu väärivaks 56 240, ülejäänud avaldused jäeti kõrvale. Kõigepealt öeldi ära majandi

tele, kus maad oli üle 12 hektari; niisuguseid majandeid oli 21 483. Edasi öeldi ära majanditele, kus perekonnapeal juba oli talu; sel põhjusel langes ära 9062 avaldust. Muudel põhjustel, peamiselt

poliitilistel motiividel keelduti maa andmisest 16 775 inimesele. Niisiis jäeti kogusummas kõrvale 47 320 avaldust.155

1940. aasta oktoobris ja novembris toimus maa väljamõõtmine. Kõigepealt said maad senised pooleteramehed, vähese maaga talu

pojad , samuti sulased ja hooajatöölised. 1940. aasta novembriks oli maa väljamõõtmine lõpule viidud ja seda hakati maata ja

vähese maaga talupoegadele välja jagama. See oli maareformi kõige vastutusrikkam etapp. Sellest teadlikuna võttis EK(b)P

Keskkomitee tarvitusele abinõud maakomiteede tugevdamiseks. 11. novembril 1940 laiendati maaga varustamise peakomitee koos seisu. Sellesse kuulusid nüüd G. Abels (esimees), A. Aben ja F. Eisen (esimehe asetäitjad), R. Kivinurk, K. Jõgise, A. Vaigo, E. Kalvik ja A. Peets.156 Maakomiteedele ja külaaktiivile saadeti abiks palju kommuniste. Maa andmist talupoegadele valgustas

laialdaselt ajakirjandus. Keskkomitees korraldatud nõupidamistel analüüsiti selles töös esinenud möödalaskmisi ja vigu ning kavan dati kollektiivselt abinõud nende kõrvaldamiseks. Näiteks võttis vabariigi valitsus oktoobrikuus Kommunistliku Partei initsiatiivil vastu määruse, millega tunnistati kehtetuks

kõik maatükkide üleandmise tehingud, mis talupojad olid sõlmi nud pärast 23. juulit 1940, seega pärast maadeklaratsiooni vastu õtmist. Selle määruse eesmärgiks oli kulakute mahhinatsioonide

nurjaajamine. Selleks et suurendada kohalike parteikomiteede osa maareformi läbiviimisel, tehti vabariigi Põllutöö Rahvakomissa riaadile ülesandeks anda neile kiiret ja täpset informatsiooni

juhendite kohta, mis rahvakomissariaadi kohalikele organitele antakse. 157

EKP Keskkomiteele ja Põllutöö Rahvakomissariaadile tuli 154 EKPA , f. 1 , nim . 1 , s.-ü. 663, 1. 278. 155 Sealsamas .

156 ENSV ORKA, f. R- 1 , nim. 1 , s.-ü. 35 , 1. 417. 157 EKPA, f. 1 , nim . 1 , S.-ü. 191 , 1. 13—15 . 70

palju signaale maakomiteede vigade ja nende ebaõige tegevuse kohta. 23. oktoobril 1940 avaldas Keskkomitee läkituse kõigile parteiorganisatsioonidele ja partei maakonnakomiteedele, milles

rõhutati vajadust kontrollida, kas kulakutelt on maa õigesti ära lõigatud, kas ei ole neil korda läinud ülejääke varjata ja vältida

maa üleminekut riiklikku fondi. Ühtaegu soovitas Keskkomitee juurdelõigete saamise avalduste läbivaatamist kiirendada ja kii res korras lahendada kõik kaebused, mis maareformi teostamise

kohta on saabunud. Partei tegi kommunistidele ülesandeks väl tida vigu, mis võivad kehvikute huvisid kahjustada, koondada

enda ümber uusmaasaajate aktiiv ja koos nendega võidelda reformi eduka lõpuleviimise eest, kuni talupoegadele on põlise pidamise aktid kätte antud. 158

Külaaktiivi ja uusmaasaajate aktiivse abiga tegid parteiorga nisatsioonid kindlaks, et paljud kohalike maakomiteede otsused on seadusega vastuolus. Üksikud komiteed tegutsesid kulakute huvi des. Eriti palju selliseid fakte esines Järvamaal Käru ja Särevere vallas. Näiteks Käru valla kulakule J. Niilusele, kellel oli enne reformi 44,2 hektarit maad, jättis kohalik maakomitee 28,2 hek

tarit, ülejäänud maa aga andis tema kahele pojale. Samal kombel sai « uusmaasaajaks » 80-hektarise maaga kulaku J. Salumäe poeg. Särevere vallas oli vendade Ensode ühisvalduses 63 hektarit

maad, nüüd aga püüdsid nad maa omavahel ära jagada, et see täielikult nende kätte jääks. Ainuüksi kahes nimetatud vallas avastati 39 analoogilist juhtumit.159

Selliste nähtuste põhjuseks oli mitmete kohalike parteiorgani satsioonide nõrk kontroll reformi käigu ja maakomiteede töö üle. Valdade maakomiteedesse pugesid mõnikord kulakud, kaitstes seal

külakurnajate huve. Tunda andis ka maal tehtava massilise polii tilise töö nõrkus, mille tagajärjel kehvtalurahvas kohati kartis

kulakuid, mõnikord aga sattus isegi nende mõju alla. Esines juh tumeid, kus maamõõtjad tegutsesid kulakute huvides ja lõikasid uusmaasaajatele ja maata talupoegadele maad ebaõiglaselt. Raskusi oli palju, peamiseks nendest oli vaba maa vähesus

paljudes kohtades. Selle tõttu ei saanud 15. detsembriks 1940 juur delõiget 3345 vähese maaga talupoega. Selle põhjuseks oli asja

olu, et valdades määrati kõigepealt kindlaks, kui palju maad tuleb kulakutelt ära lõigata, pärast aga selgitati, kui suur on maasoovi jate arv . Õigem oleks olnud teha vastupidi ja maafondi lõigata rohkem kulakumaid , siis oleks saanud kehvtalurahvast täieliku malt rahuldada. Peipsi järve ja Narva jõe äärsetes tihedasti

asustatud valdades jäi maareform ülejääkide puudumisel tegeli kult läbi viimata, kuigi maa maksimaalseks suuruseks polnud siin 30, vaid ainult 10 hektarit. Olukorrast väljapääsemiseks olek 158 « Kommunist » nr. 112, 23. oktoobril 1940 .

159 EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 663, 1. 76–77. 71

sid maasoovijad pidanud teistesse maakondadesse elama asuma. Kuid seda ei tehtud.

Vaatamata kohalike organite töös esinenud vigadele ja lün kadele ning kulaklike elementide sepitsustele viidi nõukogude maareform edukalt lõpule. 15. detsembriks 1940 oli maad saanud 24 755 maatameest (ehk ligikaudu 98,4 protsenti maasoovijate

arvust) ja 30 954 vähese maaga talupoega (ligikaudu 89 protsenti avalduse esitanud isikutest). Talupoegadele maa andmine ja teh tud vigade parandamine jätkus 1941. aasta kevadkülvi alguseni. Esmakordselt Eesti ajaloos teostati maareform töötava talu

rahva huvides, rikaste talupoegade kahjuks. Kehvtalurahvas oli saanud elatisvahendid ning vabanenud kulakuorjusest, ta ei olnud enam ekspluateerimise objektiks. Paljude aastate jooksul olid mitmed poliitilised parteid lubanud töötavale talurahvale maad anda. Kuid ainult Kommunistlik Partei täitis oma lubaduse ja

andis maa tegelike põlluharijate kätte. Maareformi tulemusena muutus põhjalikult Eesti NSV maa elanikkonna sotsiaalne koosseis. Ligikaudu 34 000-lt majandilt, kus

oli rohkem kui 30 hektarit maad ja laialdaselt kasutati palgatööd, lõigati osa maad ära , 3779 põhiliselt suurkapitalistlikku majandit

aga konfiskeeriti ja anti üle riiklikku fondi. Üheaegselt suurenes 10—30 hektari maaga talude arv 66 786-lt 121 519-ni, moodustades

nüüd peaaegu 70 protsenti talude üldarvust. Keskseks kujuks Eesti külas sai keskmik . Erandina jäeti 237 talule maad rohkem

kui 30 hektarit. Need olid näidismajandid, mis võisid põllumajan dusliku tootmise arendamisele kaasa aidata. 160

Uusmaasaajate majandid olid suhteliselt väikesed, nende kesk miseks suuruseks oli umbes 10,5 hektarit. See-eest oli põllumaa osatähtsus selles majandite grupis peaaegu 5 protsenti suurem

vabariigi keskmisest, moodustades ligikaudu 40 protsenti uute majandite maa kogusuurusest. Vähese maaga talupoegade juurde lõike keskmiseks suuruseks oli 4,64 hektarit, sellest 1,37 hektarit põllumaad. 161 Endiste riigimõisate ja konfiskeeritud suurte eramajandite baasil kavatseti luua 113 sovhoosi, milleks eraldati ühtekokku 47 134,4 hektarit maad. 162 Peale selle anti 2424 maatükki mitme

suguste ühiskondlike organisatsioonide kasutusse, 6533 maatükki arvati riiklikku metsafondi, 4973 maatükki aga oli antud kohas

maasoovijate puudumise tõttu jäänud 1941. aasta alguseni vabaks. 13686 maatükki, peamiselt soostunud ning liiva- ja paepinnasega jäätmaad, jäeti riigi reservi. 163 Töötavatele talupoegadele maa andmine oli peamine, kuid 16) Arvutused on tehtud EKP Keskkomitee materjalide alusel . Vt . EKPA, f. 1 , nim. 1 , S.-ü. 663. 161 EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 663, 1. 277 . 162 Sealsamas, l . 214.

163 EKPA, f. 1 , nim. 1 , S.-ü. 663 , 1. 66 . 72

põllumajandusosakonna

siiski mitte ainus 1940. aasta nõukogude agraarreformi ülesanne. Kommunistlik Partei hoolitses ka talupoegade ainelise abistamise eest, et neil oleksid vajalikud hooned, tööloomad ja inventar. 18. oktoobril 1940 avaldati EK(b)P Keskkomitee ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu ühine määrus maata ja vähese maaga talupoegadele majapidamise asutamiseks pikaajalise (3—7 aastaks) krediidi andmise kohta. 164 Uusmaasaajad said riigi käest suurt rahalist abi. Juba 1. det sembriks 1940 olid laenu saanud 13 087 majandit 6 656 489 krooni ulatuses, sellest ehituseks 3 737 980 krooni, loomade ostmiseks 1978 710 krooni165 ja põllutöömasinate ning -riistade soetamiseks 939 799 krooni.

Töötava talurahva olukorda kergendas märksa tema vanade võlgade ning tasumata maksude kustutamine. 7. jaanuaril 1941 otsustas vabariigi valitsus kustutada töötavate talupoegade võlg nevuse rohkem kui 50 miljoni rubla suuruses summas. Nende

talupoegade nimekirjad, kelle suhtes seda soodustust täies ulatu ses või osaliselt kohaldati, koostati

kohalike

täitevkomiteede

rahandusorganites koos valla täitevkomiteedega, nende kinnita mine aga pandi maakondade täitevkomiteedele. 166

Kõigepealt pandi vanade võlgade tasumine seisma. Seejärel kustutati talupoegade võlad, mis olid tekkinud kodanlikus maa reformis ettenähtud maa väljaostuga. Muud võlad kustutati aga olenevalt maa suurusest, mis talupere enne nõukogude maareformi

valdas. Näiteks 5 hektari maaga pered vabastati kõigist võlgadest. 5—10 hektari maaga talupere — pooltest võlgadest. 10–15 hek tariga talupered – 25 protsendist võlgadest, kuid ainult siis, kui nad ei kasutanud palgatööd. Suure Isamaasõja eel ulatus annul leeritud võlgade kogusumma 12,9 miljoni rublani. 167

Nõukogude võim kergendas kõigiti töötavate talupoegade raha list olukorda, seades peamise maksukoorma kulakute ja jõukate talupoegade õlgadele. 20. jaanuaril 1941 otsustas vabariigi valitsus tõsta 1940. aasta kinnisvaramaksu 125 protsendi võrra majanditelt, kus enne maa kuulutamist üldriiklikuks omandiks oli olnud 36-40

hektarit maad, 150 protsendi võrra majanditelt, kus maad oli olnud 40—50 hektarit, ja 200 protsendi võrra majanditelt, kus maad oli olnud üle 50 hektari. Maksu suurendati 50-100 prot

sendi võrra 10–30 hektari suurusega majanditelt, kui nad varem olid süstemaatiliselt kasutanud palgatööd.168 Selleks et aidata töötaval talurahval maad harida, otsustasid

EK (b)P Keskkomitee ja vabariigi valitsus 3. detsembril 1940 orga

niseerida Eesti NSV-s 25 traktorijaama kokku 330 traktoriga, 164 « ENSV Teataja » 1940, nr. 30, art. 350. 165 EKPA, f. 1 , nim. 1 , S.-ü. 663 , 1. 61 .

166 « ENSV Teataja » 1941 , nr. 3, art. 37. 167 ENSV ORKA, f. R- 101 , nim. 3, s.-ü. 8, 1. 45. 168 « ENSV Teataja » 1941 , nr. 11, art. 123.

73

mille üldvõimsus oli 10 560 hobujõudu. Partei- ja komsomoli organisatsioonidele tehti ülesandeks suunata 1000 inimest trakto ristide kursustele, mis pidid mitmel pool vabariigis alustama tööd 1. jaanuaril 1941 ning lõppema 15. aprilliks 1941.169 Kursustele

soovijaid oli rohkem , kui kontingent ette nägi. Parteikomiteed valisid endiste sulaste, vähese maaga talupoegade ja käsitööliste hulgast välja 1054 inimest, nende hulgas 290 naist. 170 92 traktoristi, kellel oli mõningaid agrotehnilisi teadmisi, suu

nati traktorijaama brigadiride kursustele, mis toimusid 3. veeb ruarist 15. aprillini 1941 Tallinnas. Brigadiride ja traktoristide kursuste lõpetajad suunati tööle äsja loodud traktorijaamadesse. Ühtaegu määrati traktorijaamade direktorid . Esimesteks

direktoriteks said E. Aasmäe (Rapla MTJ), R. Kivimägi (Rakvere MTJ), A. Rattas (Võru MTJ), E. Kurm (Kilingi- Nõmme MTJ) ja

A. Krass ( Järva- Jaani MTJ).171 Kokkuvõtteid vabariigi parteiorganisatsiooni tööst maareformi läbiviimisel tegi EK(b)P IV kongress. Kongress määras kindlaks ka parteiorganisatsioonide järjekordsed ülesanded maal. Peaüles andeks oli eeskujulikult ette valmistada kevadkülv. Kongress tegi kohalikele organitele ülesandeks tagada esimese 15 traktorijaama

valmisolek kevadisteks põllutöödeks, kogu karja säilitamine ja sovhooside rentaablus, igati propageerida põllumajandusliku ühis tegevuse lihtsamaid vorme (masina-, tarbijate ja piimaühistuid ),

energilisemalt kasvatada maa- aktiivi endiste vähese maaga talu poegade ja sulaste hulgast.172 EK (b)P IV kongressi otsuste täit mise käigus parandasid partei maakonnakomiteed mõnevõrra põllumajanduse juhtimist. Esimese nõukogude külvikampaania läbiviimisel abistasid Eesti NSV - d ka teised liiduvabariigid. 19. veebruaril 1941 võtsid

ÜK (b)P Keskkomitee ja NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu vastu määruse, milles nähti ette abinõud igale kehvikmajapida misele oma lehma andmiseks, neile seemnelaenu võimaldamiseks

ning traktorijaamade juurde hobulaenutuspunktide ja maahari misühistute organiseerimiseks . EK(b)P Keskkomitee ja vabariigi Rahvakomissaride Nõukogu koostasid selle määruse täitmise plaani. Igale kehvikmajapidami sele oma lehma andmiseks kavatseti kokku osta 10 500 lehma ja mullikat, milleks anti 4,4 miljonit rubla. Riik võttis enda kanda keskmiselt 60 protsenti iga looma väärtusest. Kehvikute majandi tele anti ristiku ja teiste söödakultuuride seemet. Selleks et keh vikute ja keskmike majandeid maaharimisel abistada, otsustati 1. aprilliks 1941 organiseerida traktorijaamade juurde 250 hobu 169 170 171 172 74

« ENSV Teataja » 1941 , nr. 61 , art. 748. « Rahva Hääl» nr. 17, 20. jaanuaril 1941 . EKPA , f. 1 , nim. 3, s.-ü. 179, 1. 23. EKPA , f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 179, 1. 24.

Eesti masina -traktorijaamadele Stalingradi tehasest saabunud traktorid . 1941 .

laenutuspunkti (keskmiselt üks punkt valla kohta), kokku 5000 tööhobusega.173

Põllumajanduse edasiarendamise ülesanded määrati üksik asjalikumalt kindlaks vabariigi 1941. aasta rahvamajandusplaa nis. Plaani järgi tuli tali- ja suvivilja külvata 1 034 000 hektarile, mis oli 12 000 hektarit rohkem kui eelmisel aastal.174 1941. aasta

kevadel oli plaanis teha külvitöid 649 000 hektaril, sealhulgas 173 « ENSV Teataja » 1941 , nr. 37, art. 561 . 174 J. Lauristin. Esimene Nõukogude aasta Eestis, lk. 134. 75

sovhoosides 7605* ja kolhoosides 862 hektaril.175 Märksa suurenes kartuli, köögivilja ja söödakultuuride külvipind. NSV Liidu valitsus andis Eesti NSV põllumajanduse vajadus teks 79 000 tonni mineraalväetisi. Kokku aga võisid vabariigi talupojad 1941. aastal soodustatud hinnaga ja laenuna saada 95 000 tonni väetist, seega 1,5 korda rohkem, kui seda müüdi Eestis eelmise 2–3 aasta jooksul. Nõukogude vennasvabariigid

saatsid eesti talupoegadele 800 tsentnerit heinaseemet. 1940. aasta põuast tingitud söödapuuduse likvideerimiseks toodi vennasvaba

riikidest Eestisse 50 000 tonni jõusööta.176 Samuti andis NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu Eesti NSV töötavatele talupoegadele ja nende kollektiividele ehitus laenuks ning loomade, inventari ja seemne ostmiseks 30 miljonit rubla. 177 Talupoegadele antud krediidid koos 1940. aastal saadud laenudega moodustasid 13. juuniks 1941 ligikaudu 19,5 miljonit rubla. Maatöötajate aktiivsuse suurendamiseks asutas Eesti NSV

Ülemnõukogu Presiidium maikuus rändpunalipu ja 10 000 rubla suuruse preemia, mis tuli kolm korda aastas määrata maakon

nale, mis külvitöödel, heinateol või viljasaagi koristamisel oli saavutanud parimaid tulemusi.178

Kevadkülvi plaani täitmisel tuli parteiorganisatsioonidel või delda paljude raskustega. Oli vaja lühikese ajaga komplekteerida

loodavad traktorijaamad, sovhoosid ja hobulaenutuspunktid kaadriga, anda neile vajalikud masinad ja muu inventar, samuti loomad ja seeme, aidata likvideerida seemne- ja söödapuudus.

Samuti tuli põllumajanduslikus tootmises rakendada plaani majanduse põhimõtet, eeskätt õigesti jaotada maakondade, val

dade ja taluperede vahel põllumajandussaaduste kohustuslikud müüginormid, välja töötada ja talupoegadele teatavaks teha trak torijaamade ja hobulaenutuspunktide töö eest makstava naturaal tasu määrad iga maakonna kohta. Kogu see töö tuli ära teha ühe

kahe kuu jooksul, mis kevadkülvini oli veel jäänud. Nii kohalikud parteikomiteed kui ka EK (b)P Keskkomitee pöörasid erilist tähelepanu põllumajanduse sotsialistlikule sekto rile. Kuigi Kommunistlik Partei ei teinud tol ajal mingit agitat

siooni kollektiivmajandite loomiseks, võis kõikjal märgata töö tava talurahva suurt huvi artelliviisilise maaharimise vastu . Kol

hooside loomise püüe ilmnes kõigepealt neis valdades, kus elanike suur tihedus ja vaba maa puudumine ei võimaldanud * Eesti sovhoosid võtsid juba algusest peale kursi piimakarjakasvatu

sele. Sellepärast oli põllumaa, sealhulgas teravilja külvipinna osatähtsus neis suhteliselt väike.

175 176 177 178

76

EKPA, f. 1 , nim. 1 , S.-ü. 663, 1. 154. J. Lauristin. Esimene Nõukogude aasta Eestis , lk. 134—136. 1940. aasta sotsialistlik revolutsioon Eestis, lk . 455. Sealsamas, lk. 441–442 .

i

Eesti NSV esimese kolhoosi « Krasnaja Niiva » liikmed. 1940.

talupoegade maavajadust rahuldada. Selliseid valdu oli Viru-, Tartu- ning Petserimaal.

Esimese põllumajandusliku artelli Eestis moodustasid Virumaa kehvikküla Dolgaja-Niiva talupojad. Kolhoosi loomise algatajaks oli kohalik aktivist A. Ognev. Kolhoosi soovisid astuda 34 peret 90 protsenti küla peredest —, kellel oli kokku umbes 105 hektarit

künnimaad. Ühismajandi asutamiskoosolekul 25.–26. septembril 1940 valiti kolhoosi juhatus, revisjonikomisjon ning maa, kariloo made ja inventari ühistamise komisjon. Ühistamisele kuulus 29 hobust, 24 lehma, niidu-, külvi- ja viljapeksumasin. Kolhoosni kud jagati kolme brigaadi. 1940. aasta sügisel kündis kolhoos üles 26 hektarit ja külvas 18,5 hektarit talivilja. 179 Aastail 1940–1941 moodustati vabariigis kokku üheksa kol hoosi, neist üks (« Jaaniku » ) Harjumaal, üks (J. V. Stalini nime line) Tartumaal, viis ( « Helge Tee » , « Krasnaja Niiva » , « Krasnaja Komarovka», «Juuni Võit » ja « Uus Tee» ) Virumaal ja kaks

(« Pariisi Kommuun » ja « Mitkovitši» ) Petserimaal. Need üheksa kolhoosi ühendasid ühtekokku 345 peret ja neil oli umbes 4000 hektarit maad. 180 179 EKPA, f. 1 , nim. 1 , S.-ü. 663, 1. 197. 180 « Rahva Hääl » nr. 68, 22. märtsil 1967.

77

Kevadised põllutööd kulgesid esimestes Eesti kolhoosides 10. juuniks 1941 külvasid kolhoosid (välja arva tud « Juuni Võit », mis loodi 21. juunil 1941 ) 864 hektarit ja ületasid seega plaaniülesande.181 Viru- ja Petserimaa kehvik külades juurdusid kiiresti ka kollektiivse maaharimise teised lii gid. Näiteks Virumaal moodustasid talupojad ühe ja Petserimaal edukalt:

kaksteist maaharimisühistut.182 Kõik need talupoegade tootmis koondised elasid 1941. aasta kevadel ja suvel üle organiseerimis perioodi.

Peamine koht Eesti põllumajanduse sotsialistlikus sektoris kuu

lus sovhoosidele. Nagu juba öeldud, kavatseti vabariigis esialgu asutada 113 sovhoosi, kuid Eestimaa K (b)P IV kongressil kritisee riti seda plaani. Märgiti, et majandid kujunevad sel juhul võrd lemisi väikesteks ega suuda organiseerida suure produktiivsusega

ja mehhaniseeritud sotsialistlikku tootmist. Erinevalt vanast plaa nist otsustati asutada suuri loomakasvatussovhoose ja spetsiali seerida need kõrge produktiivsusega piimakarja kasvatamisele. 26. aprillil 1941 kinnitas NSV Liidu valitsus vabariigi Valitsuse poolt esitatud projekti asutada 15. maini 1941 27 sovhoosi.183 Sov

hoosidele eraldati 47 134 hektarit maad, sealhulgas 16 597 hekta

rit künnimaad ja 14 000 hektarit heinamaad . 1940. aasta sügisel oli sovhoosidel 2180 hobust, 6700 veist, samuti vajalikud hooned ja põllutöömasinad — 65 traktorit, 4 kombaini, 121 viljapeksu

masinat ja muu inventar. Kariloomad, masinad ja inventar sov hooside jaoks võeti peamiselt endistelt riigimõisatelt, samuti maa reformi käigus likvideeritud kapitalistlikelt suurmajanditelt. Kevadkülviks valmistumise juhtimist partei- ja nõukogude organite poolt analüüsiti põhjalikult Eestimaa K (b ) P Keskkomi tee pleenumil, mis toimus 24. märtsil 1941 ja kus arutati rahva

majanduse arendamise plaani ja vabariigi 1941. aasta eelarve pro jekti.

0. Sepre ettekandes ja sõnavõttudes Keskkomitee pleenumil

käsitleti põllumajandusliku tootmise seisukorda kevadkülvi lävel. Pleenum konstateeris muu hulgas, et ilma teiste liiduvabariikide

omakasupüüdmatu abita sööda, seemnevilja ja väetiste näol oleks

söödapuuduse tõttu tulnud tappa 50 protsenti piimakarjast, vähendada 1941. aasta kevadel paljude kultuuride külvipinda ja loobuda põllumajandusliku tootmise kiire laiendamise perspek tiividest.

Pleenumil märgiti, et parteiorganisatsioonid on palju ära tei nud põllumajandusliku tootmise taseme sälitamiseks maareformi perioodil, kui põllumajanduslikus tootmises toimusid sügavad

ümberkorraldused. Piima väljalüps ei vähenenud 1941. aasta jaa nuaris-veebruaris eelmise aasta samade kuudega võrreldes. Ent 181 EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 663 , 1. 154. 182 H. Tiido. Nõukogude maareform Eestis, lk. 75.

183 1940. aasta sotsialistlik revolutsioon Eestis, lk. 423—424. 78

parteiorganisatsioonid ei suutnud takistada kariloomade tapmist, kuigi mõningate loomaliikide osas ( vasikad, sead) vähenes 1941 . aastal tapmine 1940. aastaga võrreldes. Pleenum tegi parteiorganitele kohustuseks tagada piima, liha

ja teiste põllumajandussaaduste tootmise plaaniülesannete õige jaotamine talupoegade vahel, õigeaegselt jaotada riigi poolt antav seemnevili ja väetis iga maakonna iseärasusi arvesse võttes, suu rendada abi endistele kehvtalupoegadele. Tunnistati vajalikuks alandada 1941. aastal kehvikutelt ja keskmikelt võetavat põllu majandusmaksu . 184

Tehnika puudusele vaatamata alustas enamik masina-traktori jaamu kevadisi põllutöid õigeaegselt. 31. maiks 1941 olid 23 vaba riigi masina -traktorijaama talupoegade nõudeavalduste põhjal kündnud 18 000 hektarit maad ning täitnud 36 protsenti aasta

plaanist. Teistest paremini töötasid Rakvere ja Kilingi-Nõmme masina-traktorijaam . Paljud traktoristid töötasid eeskujulikult,

eriti paistsid silma H. Põldre ja I. Seppo, Ella Risu ja Leida Ruusi..185

Halvemad olid lood hobulaenutuspunktidega. Oli ette nähtud organiseerida 1941. aasta kevadel kõigis 248 vallas üks hobu laenutuspunkt, kuid neile hoonete eraldamine venis, samuti ei

varustatud hobulaenutuspunkte õigeaegselt inventariga. Vaba riigi põllutöö rahvakomissar G. Abels teatas 2. juunil 1941 Eesti maa K(b)P Keskkomiteele, et 25. maiks oli organiseeritud 234 hobulaenutuspunkti, kuid ainult 153 neist olid suutelised külvi

kampaaniast osa võtma. Pealegi oli neil punktidel planeeritust märksa vähem hobuseid. Hobulaenutuspunktide poolt talupoega

dele antava abi ulatust piiras ka asjaolu, et punktid pidid kevadel 4133 hektarit oma maad täis külvama. 186 Sellele kõigele tuleb lisada, et hobulaenutuspunktidel ei olnud

piisavalt inventari. Kõige kibedamaks kevadkülvi ajaks olid nad kätte saanud kõigest 53 protsenti planeeritud külvimasinatest, 10 protsenti äketest, 23 protsenti kultivaatoritest ja 15 protsenti

muldamisatradest. 187 1940. aasta maikuu keskel ei olnud 84 punkti veel üldse tööd alustanud. 188

22. maiks 1941 oli 3000 maareformi käigus moodustatud uut talu välja andmata. Et 36 000 — 40 000 hektarit maad (sealhulgas umbes 10 000 hektarit künnimaad ) sööti ei jääks, tuli need talud anda ajutiseks kasutamiseks talupoegade perekonnaliikmetele või isegi endistele valdajatele.

Kevadiste põllutööde käigus ilmsikstulnud puudusi arutati 8. mail 1941 Eestimaa K(b)P Keskkomitee bürool. Keskkomitee 184 NLKP Keskkomitee MLI PKA, f. 17, nim. 22, s.-ü. 3772, 1. 6—14. 185 EKPA , f. 1 , nim . 1 , s.-ü. 663, 1. 149–150. 186 Sealsamas , l. 141.

187 EKPA, f. 1, nim. 1 , S.-ü. 663, 1. 163–164. 188 Sealsamas, l. 130. 79

büroo nõudis Põllutöö Rahvakomissariaadilt, Keskteraviljasalve vabariiklikult kontorilt ja partei maakonnakomiteedelt kevadiste

põllutööde hoolikamat organiseerimist. Partei maakonnakomitee sekretäridele saadeti Keskkomitee direktiivkiri, milles soovitati viivitamata kohale määrata masina-traktorijaama direktori ase

täitjad poliitilisel alal, teha rohkem selgitustööd talupoegade hul gas, organiseerida masina-traktorijaamade sotsialistlik võistlus kevadkülvi parema läbiviimise eest. 25. mail 1941 korraldas Keskkomitee põllumajandusosakond Tallinnas ja Tartus põllu

majanduse eest vastutavate partei- ja nõukogude töötajate inst rueerimiskoosoleku. 189

Kõigist raskustest hoolimata andis partei organiseerimistöö maal üsna häid tulemusi: 18. juuniks oli vabariigis külvatud

678 341 hektarit, s. 0. plaaniülesanne täideti 105,9 -protsendili selt. 190191 Kõige paremini täideti ülesanne Võru-, Järva- ja Tartu maal.

Suure tähtsusega oli kohustuslike müüginormide õige jaota mine maakondade ja majandite vahel. Kahjuks esines ka siin puudusi, nimelt ei võetud alati arvesse maakondade spetsialisee rumise iseärasusi; näiteks määrati Põhja - Eesti maakondadele

liiga väikesed kartulimüügi normid, lina- ja villanormid aga olid samal ajal ilmselt liiga suured. Siiski täitsid paljud maatöötajad

oma kohustused riigi ees enne tähtaega. Mitme kultuuri saak tõo tas tulla üle keskmise.

Fašistid okupeerisid Nõukogude Eesti ja eesti talurahvas ei saanud 1941. aasta sügisel oma töö vilja lõigata. Nõukogude võimu aastaga saavutatu aga veenis töötavat talurahvast uue korra eelis tes, lähendas põlluharijaid Kommunistlikule Parteile, tegi sotsia lismiidee neile arusaadavamaks .

5. Kommunistliku Partei ja nõukogude võimu hoolitsus töörahva heaolu eest. Eestimaa Kommunistliku Partei ideoloogiline töö Seoses Teise maailmasõjaga tekkinud majanduslikud raskused avaldasid töörahva elatustasemele negatiivset mõju. Enne 1940. aasta revolutsiooni tunti Eestis puudust mõningaist tööstusliku tooraine liikidest, samuti toiduainetest — soolast, suhkrust. Mit

mete kaupade osas kehtestati kaardisüsteem. Aastail 1939–1940 tõusis elukallidus. 1940. aasta märtsiks tõusid toiduainete hinnad 1939. aasta augustiga võrreldes 21,2 protsenti, kütte- ja valgus

tuskulud 28,3192 protsenti, riide hinnad 38,5 protsenti, jalatsite 189 EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 221 , 1. 34 . 190 « Rahva Hääl » , nr. 141 , 18. juunil 1941 . 191 Sealsamas. 192 «« Välis-Eesti » 1940, nr. 4, lk. 111 .

80

hinnad 42,1 protsenti, transpordi- ja postiteenused kallinesid 4,9

protsendi võrra. 193 1940. aasta esimesel poolel jätkus elukalliduse tõus. See kõik koos avaliku ja varjatud tööpuuduse kasvuga põh justas töörahva elatustaseme edasise langemise, suurendas tema rahulolematust kehtiva korraga. Üheks Eestimaa Kommunistliku Partei esimeseks ülesandeks pärast fašistliku diktatuuri kukutamist oli töörahva ainelise olu

korra parandamine. Selleks tuli tootmine, samuti materiaalsete hüvede jaotamine sotsialistlikele rööbastele üle viia . Kaubanduse reorganiseerimine sotsialistlikel alustel algas varsti pärast kodanliku korra likvideerimist. 1940. aasta augusti

kuu alguses loodi majandusministeeriumi juures kaubanduse kor raldamise komitee,

kes määras

kaubandusettevõtetesse

oma

volinikud. Nii seati kaubanduses sisse tööliskontroll, mis võttis

kaupmeestelt võimaluse töörahva arvel rikastuda. Natsionalisee rimise tulemusena oli 1. märtsiks 1941 riigi kätte läinud 748 suur

kauplust. Kodanlikus Eestis eksisteeris erakaubanduse kõrval ka kooperatiivkaubandus ( 1151 kauplust). 3800 pisipoodi jäeti era kaupmeeste

kätte,

kuid

allutati

riigi

kontrollile.

Alates

1941. aasta jaanuarikuust langes 81 protsenti kõigi kaubandus ettevõtete rahalisest käibest riiklikule ja kooperatiivsele sekto rile. Umberkorraldused kaubanduse alal viis ellu 1940. aasta

augustis loodud Kaubanduse Rahvakomissariaat, mille eesotsas oli H. Allik.

Vabariigis tõsteti tööliste ja teenistujate palka ja kogu töötasu süsteem korraldati ümber üleliiduliste tariifide ja normide alu sel. Selleks tööks kulus kogu 1940. aasta teine pool. Sellest tööst

võttis osa Üleliidulise Ametiühingute Kesknõukogu brigaad. Esi mese palgatõstmise viisid Eestimaa Kommunistliku Partei Kesk komitee, vabariigi Valitsus ja Ametiühingute Kesknõukogu läbi

2. augustil 1940, kusjuures 21. juunini 1940 kehtinud määrasid tõsteti eranditult kõigi tööliste suhtes 20 protsendi võrra. 194 Inse

neride, tehnikute ja teenistujate palka tõsteti 15 protsendi võrra195. Seejärel suurendati riigiametnike palka 10—20 protsenti, kusjuures suurel määral tõsteti madalapalgaliste töötajate tasu. 196 Augustikuu jooksul suurendati ka töötajate teiste kategooriate

(pangaametnike, sõjaväelaste, põllumajandustöötajate jt.) palka. 1940. aasta septembris, pärast põhiliste tootmisvahendite nat

sionaliseerimist tekkisid võimalused tööliste ja teenistujate kõigi kategooriate palgamäärade tõstmiseks. Alates 16. septembrist 1940 tõusis tööliste palk keskmiselt 45 protsenti, kooliõpetajate, kõrgemate õppeasutuste õppejõudude, inseneride ja tehnikute,

agronoomide, arstide ja muu meditsiinilise personali palk 30—40 193 194 195 196

« Välis-Eesti » 1940, nr. 4, « Riigi Teataja » 1940, nr. « Riigi Teataja » 1940, nr . « Riigi Teataja » 1940, nr.

111 . art. 904 . art. 920. art. 981 .

81

6 Ulevaade EKP ajaloost

lk. 90 , 93, 99,

protsenti.197 Uhtaegu kehtestati meeste ja naiste töötasu võrdsuse põhimõte. Tööliste ja teenistujate palka tõsteti taas 1940. aasta novembris, seekord seoses üleminekuga üleliidulisele valuutale.

Kuigi tööliste ja teenistujate palk tõusis kõigi nende sammude tulemusena keskmiselt 70-80 protsenti, ei andnud see kõikjal oodatud resultaate. Üleliiduliste palgamäärade kehtestamine tõi kaasa vajaliku efekti ainult kõrgema tehnilise tasemega tööstus

harudes. Sellisteks olid Eestis metallurgia-, tekstiili-, tselluloosi ja paberi-, klaasi-, naha- ning toidu- ja maitseainete tööstus. Vastupidi, madala tehnilise tasemega harudes (nende hulka kuu lusid põlevkivi-, turba-, jalatsi- ja õmblustööstus ning transport

ja põllumajandus) uutest palgamääradest ei piisanud. Tööliste mõnede kategooriate palgamäärasid tuli taas tõsta või vähendada nende töönorme.198

Mitmes rahvamajandusharus ei olnud palga tase siiski küllal dane. Eeskätt käis see noorema ja keskastme meditsiinilise per sonali ja raudteetranspordi töötajate kohta. Seoses sellega oli

märgata tööjõu äravoolu mitmest majandusharust, iseäranis raud teelt. Enamik vedurijuhte ei saanud enam lisatasu kvalifikat siooni eest; see jäi kindlaks määramata Töö Rahvakomissariaadi

ebaoperatiivsuse tõttu, kelle kompetentsi kuulus töönormide ja tööliste kategooriate määramine. 199 Kodanlikus Eestis ei olnud tõelist töökaitset. Nüüd tuli ameti

ühingutel see käitistes luua; see tehti ära 25. augustiks 1940. Tööjõu värbamiseks loodi kõikjal tööbürood, mis hakkasid ini mesi käitistesse plaanipäraselt jaotama.

Kodanlikus Eestis peaaegu puudusid riiklikud pensionid töö tajatele. Kommunistliku Partei initsiatiivil hakati Eesti NSV-s vanadus- ja invaliidsuspensioni maksma. Nõukogude pensionisüs teem hakkas vabariigis kehtima alates 10. novembrist 1940, kus

juures tööstaaži hulka, mis andis õiguse pensioni saamiseks,

arvati ka palgatöö kodanliku korra ajal. Pensioniõigust ei olnud vana riigiaparaadi ladvikul — endistei ministritel, maa- ja valla vanematel, linnapeadel ja kohtuametnikel. Kehtestati riiklik toe tus ajutise töövõimetuse korral, samuti rasedus- ja sünnitus toetus.200 Vabariigis moodustati komisjon personaalpensionide

määramiseks kõige suuremate teenetega võitlejatele töölisklassi ürituse eest, silmapaistvatele kultuuritegelastele ja teadlastele ning nende perekondadele. Väga tähtsaks pidasid Kommunistlik Partei ja nõukogude võim tervishoidu, emade ja lastekaitset, töötajate puhkuse orga niseerimist. Nõukogude riik kindlustas töölistele ja teenistujatele

palgalise puhkuse, kehtestas tasuta ravi süsteemi ja riikliku toe 197 « ENSV Teataja » 1940, nr. 14, art. 136. 198 EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 231 , 1. 18.

199 EKPA , f. 1 , nim. 1 , S.-ü. 225, l. 14–15. 200

« ENSV Teataja» 1941 , nr. 2 , art. 2 . 82

tuse paljulapselistele perekondadele, alandas märgatavalt korteri üüri.

Sanatooriumid ja puhkekodud anti töörahva käsutusse. Pärnu

sanatoorium võttis 1. juulil 1940 vastu esimese grupi töötajaid, kuurordihooaja lõpuni aga puhkas seal üle 1200 tööveterani, pea

miselt tööliste hulgast. Aastail 1940–1941 asutati 52 puhke kodu – Pärnus, Haapsalus, Narvas, Pühajärvel, Aegviidus, Orul

ja mujal.201 1941. aasta suveks kujundati vabariigis pioneerilaag rite võrk 10 000 lapse jaoks. 202 Põhjalikult korraldati ümber rahvahariduse süsteem , et hari dust võiksid saada kõik need, kellele see oli kodanliku korra ajal kättesaamatu . Kõigile töötajate lastele tingimuste tagamine hari

duse, kaasa arvatud kõrgema hariduse saamiseks, uue, nõukogude intelligentsi loomine, inimeste teadvuse vabastamine kodanlik natsionalistlikust ideoloogiast oli 1940. aastal Eestis alanud kul tuurirevolutsiooni peamiseks sisuks. Eestimaa Kommunistlik Partei

kandis hoolt koolisüsteemi

demokratiseerimise ja laiendamise eest. Juba 6. juulil 1940 pikendati kuueklassilist koolikohustust 14-ndalt 15-nda eluaas

tani.203 Kõik erakoolid suleti.204 15. augustil 1940 vastuvõetud seadus keskkooli kohta likvideeris mitmeastmelise koolisüsteemi, mis oli raskendanud rahvastiku vaesemate kihtide laste pääsu

madalamast kõrgema astme õppeasutusse205 1940. aasta kevadel kuueklassilise algkooli lõpetanud lastel

võimaldati jätkata õppimist seitsmendas klassis. Seetõttu kasvas nende klassikomplektide hulk 1939.-1940. õppeaastal 79-1t 175-le järgmisel õppeaastal.206 Seoses alg- ja keskkooliõpilaste arvu kasvuga avas vabariigi

Hariduse Rahvakomissariaat 1940.—1941 . õppeaastal täiendavalt 10 alg-, 2 kesk-, 2 erikeskkooli ja 2 keeltekooli. Klassikomplek tide hulk kasvas eelmise aastaga võrreldes algkoolides 125 ja keskkoolides 127 võrra, õpilaste arv aga algkoolides 7066 ja kesk

koolides 5009 võrra. 1940. aasta 21. juunist kuni 1941. aasta 11. veebruarini anti ekspluatatsiooni 14 uut koolimaja, neist 12 maal.207

Rahvamajanduse kiire arenemise tõttu hakati vabariigis puu dust tundma kvalifitseeritud tööstus-, ehitus-, transpordi- ja kaubandustöötajatest. See ei olnud ainuüksi Eesti NSV-le, vaid

kogu Nõukogude Liidule iseloomulik . 25. märtsil

1941

võtsid

UK(b)P Keskkomitee ja NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu 201 EKPA , f. 1 , nim. 1 , S.-ü. 231 , 1. 23—26 .

-202 «Punane Täht» nr. 55, 17. mail 1941. 203 204 205 206 207 6*

« ENSV Teataja » 1940, nr. 86, art. 808. « ENSV Teataja » 1940, nr. 42, art. 591 . « ENSV Teataja » 1940, nr . 103, art. 1026. 1940. aasta sotsialistlik revolutsioon Eestis, lk. 314. ENSV ORKA , f. R- 14, nim. 1 , s.-ü. 798, 1. 97.

83

vastu määruse kvalifitseeritud tööliste ettevalmistamisest spet

siaalsetes tööjõureservide koolides, kus õpilased on täielikult riik likul ülalpidamisel .

Eesti NSV-s loodi 18 vabriku- ja kaks raudteekooli, kus kokku oli 5170 õpilast. 1941. aasta juuniks lõpetas Riiklike Tööjõureser vide Vabariiklik Valitsus ettevalmistused vabrikukoolide avami seks . Ent sõja puhkemise tõttu ei alustanud need tööd . 208 Kõrgema kategooria tööliste kvalifikatsiooni tõstmiseks loodi vastavalt Eestimaa K (b) P Keskkomitee büroo otsusele sotsialist liku töö meistrite koolid. Sama eesmärki teenis 1940. aasta oktoobris moodustatud tööstus-, kodukäsitöö- ja ühiskondliku

toitlustamise koolide võrk, kus õppis 4000 inimest. 209 Eestimaa K (b)P Keskkomitee kooliosakond juhtis kooliprog rammide ümbertöötamist, uute õpikute koostamist ja väljaand mist. Õpikutest eemaldati reaktsioonilised kontseptsioonid. Mõnevõrra keerulisem oli kõrgemate õppeasutuste ümberkor

raldamine. Nõukogude õppesüsteemile üleminek kulges enam vähem libedasti Tallinna Polütehnilises Instituudis, raskemini Tartu Riiklikus Ülikoolis, kus osa õppejõude suhtus sellesse vae nulikult. Eestimaa K (b)P Keskkomitee ülesandel 1941. aasta algu

ses TRÜ-s valitsevat olukorda uurinud komisjon konstateeris, et õppejõud A. Piip, J. Uluots, N. Maim ja E. Ein on ägedalt selle

vastu, et üliõpilased marksismi- leninismi õpivad. Varsti eemal dati mõned nendest õppejõududest töölt ülikoolis.

Samal ajal märkis Eestimaa K (b)P Keskkomitee komisjon üli kooli rektori H. Kruusi, marksismi-leninismi kateedri

juhataja

K. Kure ja ülikooli partei-algorganisatsiooni (sekretär I. Kruus) viljakat tööd üliõpilaste kasvatamisel nõukogude vaimus.210

Kõrgemates õppeasutustes kaotati töötavaist perekondadest pärit üliõpilaste õppemaks, asutati stipendiumid ja avati üliõpi

laste ühiselamud. Töötavaist perekondadest pärit üliõpilaste eri kaal kõrgemas koolis suurenes selle tulemusena järsult. Tartu Riiklikku Ülikooli 1940.-- 1941. õppeaastal vastuvõetuist moodus tasid töölisperekondadest pärit noored 40,9 protsenti.211 Tartu Riiklikus Ülikoolis lõpetati teoloogia õpetamine ja hakati õpetama uusi distsipliine marksismi-leninismi ja NSV Liidu rahvaste ajalugu. Algas teadusliku uurimistöö reorganiseerimine. Reaktsiooni -

line Eesti Teaduste Akadeemia likvideeriti, teadusliku uurimistöö

keskusteks pidid saama Tartu Riikliku Ülikooli Teadusliku Uuri mistöö Instituut ja Tööstuse Uurimise Instituut, mis loodi vaba riigi Kergetööstuse Rahvakomissariaadi süsteemis. 208 1940. aasta sotsialistlik revolutsioon Eestis , lk. 416.

209 210 211 misest 84

EKPA, f. 1 , nim. 3 , S.-ü. 180, 1. 83–84. EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 664 , 1. 24, 28 . E. Schmidt, Kesk- ja kõrgema haridusega kaadri ettevalmista Nõukogude Eestis, Tallinn 1959 , lk. 43.

ter 1

KÕIGI MAADE PROLETAARLASED UHINEGE

RahuaHHΆ AAΆL Parandadateatmil ,fosta teillakast - sellers

new

VIK

sont

கக்கaaitaatai mattis lastroeroin ko

LOOMING

PIONEER 838

ENKIRIANIKE UDU EV KUNSTNIKE UDU XENIDO

Noorte Hääl 48 % KASSER & Sains X

AS

LM

3

Soods

Askesusahulle Rosas

kijanikkond

*

Viertel

తుండు - అరకు తరతరం కురు

33556 sesta assed

este

son 5

x

2006 2000

WR

samo 388% .

.

E D

SIRP JA VASAR * 33438

20

$$$ 38

PA

AS

DE KL

000 000000 00 BOX

www WON . www

Uus aasta -

. . www www .

w

SOSSWORD

sos

2009 www.X XXX WA

EESTI KEEL

.X

an

KIRJANDUS

TALURAHVA Hääl

. Neexas to exceed

*$ '

se 335585

cosmix

wetul Benes y

Eksxcxcxus scaccorx

38 WX288

&$65

33

So

as

AR

V AN

A

9

1 4 19 N : 1 JAANUAR 194 Eesti NSV-s 1941. aastal ilmunud ajalehti ja ajakirju.

EED

RIF

ALT

c

Õppus Tallinna Marksismi- Leninismi Ohtuülikoolis. 1940.

Kõrge kvalifikatsiooniga teaduslike töötajate ja õppejõudude ettevalmistamiseks loodi kõrgemates koolides aspirantuur. Re organiseeriti ja laiendati muuseumide võrku. Kõik need abinõud aitasid suurel määral kaasa uue, sotsialistliku kultuuri arenemi sele.

Revolutsiooni esimestest päevadest peale tegi Kommunistlik Partei töörahva hulgas laiaulatuslikku poliitilist tööd. Igast kom munistist sai agitaator ja propagandist. Rohkearvulistel miitin gutel ja koosolekutel selgitasid nad töörahvale veenvalt revolut siooni ülesandeid, sotsialismi olemust ja selle ehitamise teid Ees tis. Nagu juba öeldud, oli esimeseks poliitiliseks kampaaniaks, mille käigus Kommunistlik Partei suutis poliitilise tööga haarata kõik töörahva kihid, Riigivolikogu valimiste ettevalmistamine juulis 1940.

Kui partei read kasvasid ja kui parteikomiteedes moodustati propaganda- ja agitatsiooniosakonnad, muutus EKP poliitiline töö hulkades süstemaatilisemaks ja sihikindlamaks. Juba revolutsiooni esimestel päevadel organiseeris Eestimaa

Kommunistlik Partei massilise propaganda ja agitatsiooni vahen dite – raadiokeskuse ja ajalehetoimetuste ülevõtmise. 21. juunil -

1940 hõivati poolametliku fašistliku ajalehe « Uus Eesti » toime tuse ruumid . Järgmisel päeval ilmus selle asemel Eestimaa Kommunistliku Partei häälekandja « Rahva Hääl >> esimene

legaalne number, kus avaldati eelmisel päeval toimunud Tallinna tööliste grandioosse meeleavalduse nõudmised . Ajalehe « Rahva Hääl » esimene vastutav toimetaja oli A. Männik , seejärel toime tas ajalehte A. Veimer, hiljem J. Saat. Ajalehtede « Sirp ja Vasar >>

ning «Noorte Hääl» esimene toimetaja ning ajalehtedele «Kom munist» ja « Rahva Hääl» aktiivne kaastöö tegija oli kommunist 86

A. Vaarandi. Alates 5. juulist 1940 hakkas taas ilmuma Eestimaa

Kommunistliku Partei Keskkomitee keskhäälekandja ajaleht « Kommunist » . Varsti hakkasid kõik perioodilised väljaanded ilmuma parteikomiteede ja seejärel ka täitevkomiteede hääle kandjatena. Esimesed aktiivsed nõukogude ajalehtede kaastööli

sed olid peale ülalmainitute A. Jakobson, D. Vaarandi, E. Kippel, J. Ottender, A. Hint, A. Antson, E. Tammlaan jt.212 Vabariiklike ja

kohalike ajalehtede toimetuste töötajate ja korrespondentide ette valmistamiseks korraldati 1941. aasta märtsist maini kolmekuu lised kursused.

Tallinna raadiokeskuse võtsid 21. juunil 1940 üle A. Veimer ja P. Uusman, kes kõrvaldasid seda valvanud kodanliku armee sõdurite rühma. Eesti raadio esimeseks saateks pärast kommu nistide kätte üleminekut oli teadaanne revolutsioonilise valitsuse

koosseisu kohta. Varsti esines raadios uue valitsuse peaminister J. Vares. Nii sai raadio revolutsiooni esimesest päevast peale töörahva hulkade ruuporiks.213 Ajakirjandus ja raadio kandsid Kommunistliku Partei ideed

ja loosungid kiiresti vabariigi kõige kaugematesse nurkadesse. Agitatsiooni- ja propagandatöö arendamise seisukohalt oli

suur tähtsus juhtivate parteitöötajate, partei maakonna- ja linna komiteede sekretäride nõupidamisel, mis toimus Eestimaa KP

Keskkomitees 6. septembril 1940. Nõupidamisel ettekandega esi nenud Keskkomitee propaganda- ja agitatsioonisekretär N. Ruus tegi kokkuvõtte partei ideoloogilise töö esimestest kogemustest. Esimene õppeaasta parteihariduse võrgus otsustati pühendada NSV Liidu ja Eesti NSV konstitutsiooni ning UK(b)P ajaloo õppimi sele. Ulatuslikum programm oli ette nähtud marksismi- leninismi õhtuülikoolidele ning nõukogude ja parteikoolidele. 214 1941. aasta veebruaris oli vabariigis juba 104 partei ajaloo ringi (2722 kuu lajat) ja 493 jooksva poliitika ringi ( 10 000 kuulajat). Marksismi- leninismi õhtuülikoolid loodi Tallinnas ja Tartus, nõukogude ja parteikoolid aga peale nende linnade ka Narvas,

Rakveres, Kuressaares (Kingissepas ), Pärnus, Viljandis ja Petse ris . 1940. aasta oktoobrist 1941. aasta maini õppis ligi 700 partei-,

nõukogude, ametiühingu- ja komsomoliaktivisti neis üldajalugu , ÜK (b ) P ajalugu ja põhikirja ning NSV Liidu majandusgeograa fiat.215

Hoolimata raskustest,

mis

olid

seotud

õppejõudude

nappuse ja vajalike eestikeelsete õpikute puudumisega, aitasid par teikoolid paljudel kommunistidel ja parteitutel aktivistidel oman dada esimesi süstemaatilisi teadmisi marksismist- leninismist. 212 Saabus päev, Tallinn 1960, lk. 139 jj .; Eesliinil, Tallinn 1962, lk. 292–294.

213 Saabus päev, lk. 256–260. 214 EKPA, f. 1 , nim . 1 , S.-ü. 191 , 1. 4. 215 « Kommunist » nr. 92, 3. oktoobril 1940. 87

Kuulajate hulgas võitsid autoriteedi parteikoolide õppejõud kom munistid V. Müürsepp, O. Štein, I. Kruus, A. Raud jt. Peale kommunistide soovisid poliitilist haridust omandada ka kommunistlikud noored ja parteitud aktivistid. 15. oktoobril 1940 Tartus avatud marksismi-leninismi õhtuülikooli 75 kuulaja

hulgas oli 45 kommunisti, 15 kommunistlikku noort ja 15 partei tut. Tartu nõukogude ja parteikooli 63 kuulaja hulgas oli 43 kommunisti, 6 kommunistlikku noort ja 14 parteitut.216 Vabariigi Hariduse Rahvakomissariaat asutas Tallinnas kesk lektooriumi ning lektooriumid Tallinnas ja Tartus.

Populaar

seteks lektoriteks olid siin N. Ruus, A. Raud, V. Müürsepp, A. Uibo, S. Kalmet jt.

Rahvahulkade teadvuses kommunistliku ideoloogia juuruta misel töötasid kaasa mitmesuguste kutsealade esindajad. Pärnu maal tegutses 1940.- 1941 . aasta talvel partei maakonnakomitee

agitatsiooni- ja propagandaosakonna juhtimisel ( osakonna juha taja oli E. Goldschmidt) 26 jooksva poliitika ringi; ringi juhataja teks oli 4 kommunistlikku noort ja 22 parteitut aktivisti. Nende

hulgas oli 10 kooliõpetajat, 5 töölist, 3 põllutöölist, raamatu pidaja , täitevkomitee esimees, koduperenaine, keskkooli õpilane,

raudteelane, kaupluse müüja ja teaduslik töötaja. Pärnumaal oli ka mitu vene keele õppimise ringi.

Eesti NSV töörahvas tähistas 1941. aastal pidulikult 1. maid. Enne pidupäeva viisid parteiorganisatsioonid kõigis asutustes, käitistes, rahvamajades läbi miitingud ja pidulikud koosolekud, kus tehti kokkuvõte vaba töö tulemustest. Mitte kunagi varem

polnud esimese mai demonstratsioonist osa võtnud nii palju rah

vast - kolonnides sammus 200 000 inimest. Paljud maaelanikud saabusid kahekümne ja rohkema kilomeetri kauguselt maakonna linna, et pidupäeva demonstratsiooniga ühineda.

Töörahva vaenlased tegid katset esimese mai tähistamist rik kuda. Parteikomiteed teatasid Eestimaa Kommunistliku (bolše vike) Partei Keskkomiteele, et mitmel pool ilmusid enne 1. maid Nõukogude-vastased lendlehed (Tartus), tekkisid kahtlustäratavad tulekahjud ( Tartu vallas, Vaimastveres ja Leisis) ; Torma valla Sä uvere külas tungiti kallale kõnemehele, kui see pärast pidu likku koosolekut koju läks.217

Eestimaa Kommunistlik Partei kasutas laialdaselt juubeleid, riigi- ja revolutsioonilisi pühi, samuti muid poliitilisi sündmusi (saadikute

valimised valimised

NSV Liidu Ülemnõukogusse,

Eestimaa

K (b)P IV kongress jt.) partei poliitika selgitamiseks töörahvale, tema mobiliseerimiseks sotsialismi ehitamisele. Selgitustöö edu

kus ilmneb eriti selgesti, kui võrrelda 14. ja 15. juulil 1940 toi munud Riigivolikogu valimiste ja 12. jaanuaril 1941 216 EKPA, f. 1 , nim. 1 , S.-ü. 28, 1. 76. 217 EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 69, 1. 6—11. 88

toimunud

bl

VILENIN

IN

VILEN

MUUSNEIKS KOMS TU E L Ä M

9. JAANUAR

1905 LENIN

NOORSOOLIITUDE ÜLESANDED NT

23 : 30S N898

PORTA

3 ***

XOX & EXS 30833383438 ১২২২২২৪৯২৭২২২১ ২২ ২২৪৯২১২৬৩৫১ : S SONOR * 8 * 8 2. *** 08333228

BK

TADOSLAR &

B

*****

. 1941. aastal Eesti NSV - s kirjastatud V. I. Lenini teoseid.

NSV Liidu Ülemnõukogu saadikute valimiste tulemusi. Valijate arv kasvas 703 059-1t 875 276-le ehk peaaegu 25 protsenti; see oli tingitud sellest, et Eesti NSV konstitutsioon andis hääleõiguse

18-21 -aastastele noortele, ja kogu vabariigi elu demokratiseeri misest. Elanike aktiivsuse kasvust ja Kommunistliku Partei polii tika tulisest toetamisest vabariigi töörahva poolt kõnelevad hää letamise tulemused . Kui 1940. aasta juulis käis hääletamas 84,1

protsenti kõigist registreeritud valijatest, siis 1941. aasta jaanua ris hääletas Ülemnõukogu kummagi koja valimistel 97,40 ja 97,32 protsenti valijaist. Kommunistliku Partei autoriteedi kasvu konk reetseks väljenduseks oli rahva esindajate poolt antud häälte arvu

suurenemine: 1940. aasta juulis 92,8 protsenti ja 1941. aasta jaa nuarist 97,01–95,73 protsenti.218 1941. aasta veebruarikuu alguseks viidi lõpule kirjastustege vuse reorganiseerimine. Vabariigis ilmus sel ajal 20 ajalehte ja

36 ajakirja, mille ümber oli koondunud umbes 1500 töölis- ja maakirjasaatjat. 218

16 eesti-, kolme vene- ja ühe rootsikeelse aja

« Kommunist » nr. 15 , 18. juulil 1940; nr. 16 , 16. jaanuaril 1941 . 89

lehe üldtiraaž ulatus 222 000 eksemplarini. 36 ajakirja tiraaž oli 1941. aastal 233 000 eksemplari.219 Raamatute kirjastamist juhatas vabariigi Kirjastuskeskus, millele allus viis kirjastust. Töörahva tung poliitiliste ja teadusalaste teadmiste poole oli niivõrd suur, et raamatute ja brošüüride tiraažid kasvasid lühikese ajaga mit

mekordselt. Kirjastati 142 raamatut kogutiraažiga 1,5 miljonit eksemplari. UK (b ) P ajaloo lühikursus anti välja Eestis ettenäge matu tiraažiga -- 25 000 eksemplari. Raamatute hindu alandati ja need said kõigile kättesaadavaks.

Kultuurharidustöös saavutasid mõningat edu ametiühinguorga nisatsioonid. Neil oli 1941. aasta alguseks 14 klubi, 1551 puna

nurka ning 84 kehakultuuri- ja spordiorganisatsiooni. Suured olid kultuurirevolutsiooni läbiviimisel eesti eesrindliku

haritlaskonna silmapaistvate esindajate J. Varese, J. Semperi, A. Jakobsoni, K. Liimandi, A. Alle, P. Pinna, A. Lauteri jt. tee ned.

Partei ideoloogiline töö aitas loomingulist haritlaskonda kaasa

tõmmata uue elu ehitamisele. Progressiivsed kirjanikud, heliloo jad, kunstnikud ja näitlejad hakkasid oma loomingus siira kaasa elamisega kujutama rahva vaba tööd, tema taotlusi. Loomingulisi organisatsioone hakkasid juhtima inimesed, kes sidusid oma saa

tuse jäädavalt Kommunistliku Parteiga. 1940. aasta oktoobris

moodustatud Eesti Nõukogude kirjanike Liidu organiseerimis komisjoni kuulusid A. Jakobson (esimees),

A. Alle, E. Hiir,

M. Jürna, P. Keerdo, F. Tuglas, 0. Urgart. Eesti Nõukogude Kunstnike Liidu organiseerimiskomisjoni kuulusid J. Nõmmik (esimees), E. Adamson, A. Bach , A. Johani, K. Liimand, R. Sag rits ja E. Viiralt.220

Kirjanduses ja kunstis leidsid väljenduse rahva huvid ja taot lused . Sotsialismi eest võitlevate hulkade revolutsiooniline paa tos nakatas progressiivseid kirjanikke, kunstnikke, heliloojaid ,

näitlejaid . Vaimustusega tervitasid revolutsiooni võitu M. Raud, J. Vares - Barbarus, J. Kärner, J. Sütiste. Viimase sulest pärineb revolutsioonisündmuste vahetu mõju all loodud värssmontaaž « Maakera pöördub itta» ; ta kirjutas ka ooperi « Pühajärv» lib reto, milles käsitletakse eesti talupoegade võitlust saksa mõisnike vastu. Satiirilisi teoseid lõid A. Alle ja A. Antson, revolutsioonilisi värsse kirjutas L. Parker. Lugejad said võimaluse tutvuda kõik

need aastad NSV Liidus elanud luuletajate F. Kotta ja H. Anger vaksa (E. Pälli) loominguga. sillal » , ( « Kohtumine A. Hindi « 23. juuli

Ilmusid A. Jakobsoni jutustused Tiitus

« Oskar

1932»,

J.

astub

Barbaruse

üle

läve» ),

« Ametivennad » ,

P. Keerdo « Isamaa päästjad », M. Raua « Vennad », P. Vallaku « Tagumised rattad », mis olid pühendatud eesti töörahva võitlu 219 «Rahva Hääl» nr. 103, 5. mail 1941 .

320 Töid EKP ajaloo alalt, II, Tallinn 1966, lk. 111 . 90

EESTI NSV KULTUURITEGELASI

August Jakobson.

Andrus Johani .

Jaan Kärner .

Johannes Semper.

Andres Särev .

Juhan Sütiste .

!

1

Evald Tammlaan .

sele sotsiaalse vabanemise eest. Tuleb märkida ka E. Kippeli jutustust « Meelis » eestlaste ja venelaste ühisest võitlusest saks laste ekspansiooni vastu kauges minevikus. Proosat viljelesid aas tail 1940–1941 ka teised kirjanikud (M. Metsanurk, R. Roht, E. Krusten , A. Kaal jt.)." Eesti rahva revolutsioonilise ajaloo

sündmusi käsitlesid oma teostes P. Keerdo, A. Hint ja eriti J. Madarik (J. Lauristin) , kes viimistles kodanlikus vanglas kirju tatud romaani «Vabariik» .

Kirjanduslike ajakirjade « Looming », « Viisnurk» , « Eesti Keel ja kirjandus» , ajalehe “ Sirp ja Vasar » jt. veergudel esinesid artiklitega J. Semper, J. Sütiste, J. Kärner, Fr. Tuglas; kirjani kud E. Hiir, E. Tammlaan , R. Sirge, A. Antson jt. pühendasid oma

teosed sellele uuele, mis elus avalduma hakkas.221 Esimene nõukogude võimu aasta oli eesti kujutava kunsti sügava uuenemise aasta. Maalijad, graafikud ja kujurid töötasid suure innuga.

Kõige märkimisväärsemaks saavutuseks maali

kunsti alal oli A. Johani « Tööliste demonstratsioon 21. juunil 1940

Tartus», mis jäi aga lõpetamata. Esimeste revolutsiooniteemaliste teoste hulgas olid ka L. Mikko teosed « Puhkepäev » ja « Asunikud » , R. Uutmaa « Kalamehed võrku kudumas», J. Võera hansu ja E. Adamsoni suur pannoo üleliidulise põllumajandusnäi

tuse jaoks (viimane tehti koostöös teiste nõukogude vabariikide kunstnikega). Skulptuuris kujutasid tööinimest V. Mellik (« Par

vetaja », « Kütja » ), A. Kaasik (« Kaevur» ), M. Saks («Tööline») jt. F. Sannamees tegi üleliidulise põllumajandusnäituse Baltimaade paviljoni jaoks temaatilised reljeefid « Põlevkivitööstus » ja «Kar jakasvatus » .222 Suurt osa rahva poliitilises kasvatamises etendas teater. Rea uusi lavastusi tõi aastail 1940-1941 vaatajate ette teater « Esto

nia» , « Vanemuine » avas 1940.-1941 . aasta hooaja A. Korneit šuki näidendiga « Eskaadri hukk » J. Kärneri tõlkes 223 Endiste poliitiliste vangide elu ja võitlus innustas M. Rauda viievaatuselise revolutsioonilis -patriootilise draama

kirjutama

«Mõõk väravas » , mille esietendus, toimus 27. veebruaril Töölisteatris. 224

Kinooperaatoritel

valmis

30

1941

filmiringvaadet

« Nõukogude Eesti» , mis kajastasid sotsialistlikku ülesehitustööd vabariigis . Loomingulise intelligentsi kommunistlik kasvatamine oli kee ruline ülesanne. Kommunistliku Partei üleskutsele vastasid algul

ainult proletaarselt ja demokraatlikult meelestatud kirjanikud ja kunstnikud. Eesti intelligentsi reaktsiooniline tiib ei muutnud oma suhtumist nõukogude võimusse, läks oma rahva vastu ja langes hiljem nii madalale, et muutus hitlerismi käsilaseks. 221 K. Kääri, H. Peep. Pilk Nõukogude Eesti kirjandusse, Tallinn 1965. 222 Изобразительное искусство Эстонской ССР, Москва, 1957, ik. 1. 1223 K. Ir d . Tartu töölisteater, Tallinn 1966, lk. 70. 224

92

« Rahva Hääl » nr. 48, 26. veebruaril 1941 .

1941. aasta sügisel kavatseti Moskvas korraldada Balti vaba

riikide — Läti, Leedu ja Eesti kunsti dekaad.225. See pidi tutvus tama vennasrahvastele noorte nõukogude vabariikide omapärast kultuuri, demonstreerima nende armastust Nõukogude kodumaa vastu. Dekaadiks tehtavate ettevalmistuste juhtimiseks moodus

tati 1940. aasta sügisel komisjon eesotsas Eesti NSV Rahvakomis saride Nõukogu esimehe asetäitja N. Andreseniga. Aktiivselt võtsid dekaadiks valmistumisest osa N. Ruus ja J. Semper. Eesti kunsti ülevaatuseks Moskvas valmistumise käigus asu tati Rahvaloomingu Maja, mis arendas ulatuslikku tööd. Juba 1. jaanuariks 1941 tegutses vabariigis 1095 laulukoori ja kunstilise isetegevuse kollektiivi, kuhu kuulus 20 326 inimest. Sama aasta 1. aprilliks kasvas kunstilise isetegevuse kollektiivide arv 1661 -ni ning osavõtjate arv 29 755-ni. Rahvaloomingu kollektiivide reper

tuaari rikastamiseks kuulutati välja konkursid uute näidendite, laulude ja teiste muusikateoste saamiseks.225 Algas kunstikollek tiivide võistlus, paremad neist said õiguse Moskvasse dekaadile sõita .

Esimesed kokkuvõtted vabariigi parteiorganisatsiooni ideo loogilisest tööst tegi Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei IV kongress. Kongress märkis oma resolutsioonis kahel damatuid edusamme rahva hulgas tehtavas poliitilises töös, kogu vabariigi vaimuelu ümberkorraldamises ja rõhutas, kui tähtis on , et kogu kogu parteipartei- ja rõukogude kaader,

kogu töötav haritlaskond õpiks tundma UK(b)P ajalugu. Kong ress juhtis tähelepanu sellele, et trükisõna peab etendama täht

sat osa marksismi-leninismi teooria propageerimises, ja kohustas Riiklikku Kirjastuskeskust tagama marksismi-leninismi klassikute teoste kiire väljaandmine eesti keeles. Kongress nõudis partei organisatsioonidelt, et kinnistataks rahva hulgas tehtava agitat

sioonitöö kogemusi, mis omandati NSV Liidu Ülemnõukogu vali miste ettevalmistamise ja läbiviimise perioodil. Kongressi reso lutsioonis öeldakse: «Kogu meie agitatsioonitööl rahva hulgas peab olema pealetungiv bolševistlik iseloom ja see peab olema allutatud võitlusele järjekordsete poliitiliste ja majanduslike ülesannete eduka lahendamise eest. » Kongress nõudis rahva väsi matut kasvatamist proletaarse internatsionalismi ja nõukogude patriotismi vaimus.227

Eestimaa K(b)P IV kongressi otsust täites saavutas vabariigi parteiorganisatsioon uut edu ideoloogilises töös.

Fašistliku Saksamaa ootamatu kallaletung Nõukogude Liidule ja seoses sellega alanud Suur Isamaasõda katkestas Eesti NSV töörahva loova töö sotsialismi ehitamisel. Ent töö, mille Eestimaa 925

« Kommunist » nr . 66 , 7. septembril 1940.

226 1940. aasta sotsialistlik revolutsioon Eestis, lk. 436—440. 227 EKPA , f. 1 , nim. 3, s.-ü. 397 , 1. 24-26. 93

Kommunistlik Partei ära tegi rahvamajanduse ja kultuuri aren damiseks, inimeste kasvatamiseks kommunismi vaimus, töörahva ainelise heaolu tõstmiseks, ei olnud asjatu : kümned tuhanded

eesti nõukogude patrioodid asusid Nõukogude kodumaa kaitsele.

1940. aasta sotsialistlik revolutsioon Eestis oli seaduspärase seesmise revolutsioonilise arengu tulemus. Juhtides rahvahulkade võitlust fašistliku kliki diktatuuri kukutamise eest, kujundas

Kommunistlik Partei oskuslikult oma taktikat, võttes arvesse

sise- ja välispoliitilist olukorda Teise maailmasõja eel ja alg perioodil, 21. juunil 1940 võimule tulnud J. Varese revolutsiooni

line valitsus täitis Eestimaa Kommunistliku Partei tahet ja viis ellu tema plaane.

Revolutsiooni arengu käigus tagas Eestimaa Kommunistlik Partei Eesti kuulutamise nõukogude vabariigiks ja tema astumise Nõukogude Liitu. Kommunistlik Partei juhtis kogu sotsialistlikku ülesehitustööd vabariigis, ta oli kõigi ühiskonna majandus-, poliitilises ja kultuu

rielus asetleidnud põhjalike ümberkorralduste peamine juhtiv jõud. Kommunistlik Partei kasvatas ja edutas töörahva hulgast

tootmiskomandöre, riikliku, majandusliku ja kultuurilise ülesehi tustöö juhte, juhtis rahva loovat tööd uue elu ehitamisel. Kui fašistlik Saksamaa Nõukogude Liidule kallale tungis, oli

Eestimaa Kommunistlik Partei juhtinud sotsialismi ehitamist vabariigis ühe aasta. Selle võrdlemisi lühikese aja jooksul oli Eestimaa Kommunistlik Partei ise muutunud suureks jõuks: tema ridadesse kuulus 3751 töölisklassi ja töörahva teiste kihtide pare

mat esindajat. Kommunistide hulgast kasvas välja sadu entu siaste , ideoloogilise ja majandusrinde võimekaid töötajaid. Eesti maa Kommunistliku Partei eduka tegevuse tagas kõigepealt see, et ta kasutas laialdaselt ÜK(b)P ja tema Keskkomitee rikkalikke kogemusi.

Aastail 1940–1941 Eestis sotsialismi ehitamisel omandatud

kogemused ei läinud asjata kaduma. Neile tuginesid Eestimaa Kommunistlik Partei ja kogu eesti töörahvas, jätkates pärast Suure Isamaasõja võidukat lõppu taas sotsialismi ehitamist.

XV PEATÜKK

EESTIMAA KOMMUNISTLIK (BOLŠEVIKE) PARTEI NÕUKOGUDE LIIDU SUURE ISAMAASÕJA PERIOODIL (juuni 1941 - 1945)

1. Eestimaa Kommunistlik (bolševike) Partei vabariigi territooriumil 1941. aastal peetud lahingute perioodil 1941. aasta 22. juuni koidikul tungis fašistlik Saksamaa sõda kuulutamata

meie

kodumaa

kallale.

Koos

fašistliku

Saksa

maaga alustasid sõda Nõukogude Liidu vastu Itaalia, Soome, Rumeenia ja Ungari, kus olid võimul reaktsioonilised valit

sused. Nõukogude rahvas astus inimkonna kõige kurjema vaen lase — saksa fašismi vastu heitlusse elu ja surma peale. Algas

Nõukogude Liidu Suur Isamaasõda hitlerlike anastajate vastu. Fašistliku Saksamaa ninamehed lootsid välkkiire hoobiga purustada Punaarmee, halvata nõukogude rahva vastupanutahe, anastada meie maa, hävitada nõukogude kord, likvideerida kõik NSV Liidu rahvaste sotsialistlikud saavutused , hävitada miljonid

nõukogude inimesed ja ellujäänuist teha oma orjad . Saksa fašistlikud väed, kellel oli inimjõu ja relvastuse poolest ülekaal, arendasid pealetungi Nõukogude Liidu eluliselt tähtsa tele keskustele Moskvale, Leningradile ja Kiievile. 1941. aasta juuli alguseks oli vaenlasel õnnestunud vallutada Leedu, suur osa Moldaaviast ja Lätist, Lääne- Valgevenemaa ja osa Lääne-Ukrai

nast. Nõukogudemaad ähvardas surmaoht. Meie esialgne ebaedu oli tingitud keerukatest ja mitmesugus test objektiivsetest ja subjektiivsetest põhjustest, siseriikliku

ja rahvusvahelise iseloomuga majanduslikest, poliitilistest ja sõja listest teguritest.

Nõukogude Liidul oli agressiooni tagasilöömiseks olemas are nenud majanduslik baas. Sõjaeelsetel viisaastakutel oli meie maa industrialiseerimise ja põllumajanduse kollektiviseerimise lenin liku poliitika teostamise tulemusena loodud kaasaja nõuetele vas

tav riigikaitsetööstus ja oli kasvanud relvastatud jõudude võit lusvõime. Eriti pöörati tähelepanu vägede varustamisele täiusli kumate laskurrelvade ja suurtükkidega ning kõige uuemat tüüpi tankide ja lennukitega. 1941. aasta esimesel poolel toodeti üle 95

2650 sellise lennuki. ' Juba 1939. ja 1940. aastal olid loodud maa ilma parimad tankid: raske tank KV ja keskmine tank T-34, kuid enne sõja algust olid tehased jõudnud valmistada vähem kui kaks tuhat säärast tanki. Sõja puhkedes olid meie soomustankiväed alles ümberrelvastamise algstaadiumis.

Sõjaeelsetel aastatel laiendati intensiivselt suurtükkide ja laskurrelvade tootmise baasi. 1939. aasta algusest kuni 1941. aasta keskpaigani oli nõukogude tööstus valmistanud rohkem kui 105 000 kerge-, raske- ja suurekaliibrilist kuulipildujat ja ligi 100 000

automaati ning 82 000 mitmesuguse kaliibriga suurtükki ja miini pildujat”; hoogustati tööd reaktiivsete suurtükkide loomisel. 1941. aastaks oli sõjalaevastik saanud mitusada uut sõjalaeva.

Partei ja valitsus, töölised, insenerid ja teadlased tegid kolos saalseid jõupingutusi sõjatehnika ja relvastuse tootmise suurenda miseks. Partei Keskkomitee juhtisoma parteiorganisaatorite kaudu otseselt suuri riigikaitse-ettevõtteid. Kuid mitmed objektiivsed asjaolud ei võimaldanud tööstusel tol ajal armee ja laevastiku jär sult kasvanud vajadusi täiel määral rahuldada.

Partei pidas esmajärgulise tähtsusega ülesandeks kodumaa kaitsjate ideelist kasvatamist ja täiustas pidevalt parteipoliitilist tööd vägedes, kasvatas Nõukogude sõjameestes väärtuslikkemoraal seid ja poliitilisi omadusi .

Kiiresti suurenev imperialistliku agressiooni oht (eriti pärast Teise maailmasõja algust) sundis partei Keskkomiteed ja Nõuko gude valitsust rakendama uusi abinõusid Punaarmee arvulise koosseisu suurendamiseks, sest väikesearvuline sõjavägi ei oleks

suutnud tolle aja keerulises rahvusvahelises olukorras meie kodumaa julgeolekut tagada. 1939. aasta sügisel hakati formee rima

uusi laskur-, mehhaniseeritud, tanki- ja lennuväediviise,

suurendati õhudessandivägesid ja õhukaitsevägesid. Nõukogude relvastatud jõududes oli 1941. aasta 1. jaanuaril 4 207 000 inimest.3 Massilise kaadriarmee loomisel andis tunda terav komandöride puudus. Kuigi kahel sõjaeelsel aastal olid asutatud kümned uued

sõjakoolid kõigi väeliikide jaoks, ei läinud sõja alguseks korda vastformeeritud väekoondisi komandöridega täielikult komplek teerida. Seega oli meie armeel enne sõda ja sõja alguses tõsiseid raskusi .

Fašistliku Saksamaa armee oli juba pikemat aega Euroopas

sõda pidanud ja sõjategevuse käigus tohutud jõud mobiliseerinud. Hitlerliku armee isikkoosseis oli lahinguist läbi käinud, kindralid ja ohvitserid omandanud soliidseid kogemusi kaasaegses sõjas

lahingutegevuse juhtimise alal. Tulnud võimule, viisid hitlerlased Saksamaa hästiarenenud tööstuse lühikese ajaga sõjalistele roobas

tele. Ameerika Ühendriikidelt ja teistelt imperialistlikelt riikidelt 1 50 лет Вооруженных Сил СССР. М., 1968, 1k. 224. 2 Sealsamas . 3 Sealsamas .

96

sõjaeelsetel aastatel heldet abi saades jõudsid fašistid moodustada võimsa armee ja luua gigantse sõja -arsenali. Pealegi oli hitlerlik Saksamaa okupeerinud suure osa Euroopast ja kasutas selle rik kaid tootmisvõimalusi sõja huvides. Kõik see kindlustas hitlerlikule

armeele ajutised eelised: ta oli sõjaks NSV Liidu vastu täielikult ette valmistatud.

Seesugustes ebavõrdsetes, uskumatult rasketes tingimustes

suutis Punaarmee vaenlase esimesed võimsad hoobid siiski välja kannatada ja talle koguni üsna suurt kahju tekitada. Armee ja rahva võitluses fašistliku agressori vastu sai innus tavaks ja organiseerivaks jõuks Kommunistlik Partei. Partei Kesk komitee töötas välja sotsialistliku isamaa kaitsmiseks kõigi meie maa jõudude ja ressursside mobiliseerimise programmi, mis fiksee

riti NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu ja UK(b)P Keskko mitee 29. juuni 1941. aasta direktiivis rindelähedaste vabariikide ja oblastite partei- ja nõukogude organisatsioonidele.4 Direktiivis esitati nõudmine: kogu töö tuleb viivitamatult ümber korraldada sõjaajale vastavalt ja allutada kõik rinde huvidele. 30. juunil 1941 moodustati Riiklik Kaitsekomitee, kelle kätte koondati kogu võim riigis. Partei Keskkomitee ja Nõukogude valitsuse poolt

väljatöötatud programmi vaenlasele vastulöögi andmiseks esitas Riikliku Kaitsekomitee esimees J. V. Stalin oma raadiokõnes 3. juulil 1941. Kommunistlik Partei selgitas nõukogude rahvale Suure Isamaasõja õiglast iseloomu, meenutas iga nõukogude ini mese püha kohustust vapralt, elu säästmata kaitsta oma kodumaad,

kutsus üles rindel mehiselt ja kangelaslikult võitlema ning tagalas ennastsalgavalt töötama. Partei pöördus nõukogude rahva poole loosungiga: « Kõik rinde heaks ! Kõik võidu heaks!»

Partei üleskutse tekitas kogu maa tööliste, talupoegade ja harit laste hulgas patriotismi enneolematu tõusu. Nõukogude Liidu ja sealhulgas ka Eesti NSV töötajad väljendasid rohkearvulistel mii tingutel ja koosolekutel oma armastust ja ustavust Kommunistli kule Parteile ja Nõukogude valitsusele, täielikku valmisolekut asuda sotsialistliku kodumaa kaitsele.

Vabariigi territooriumil juhtis jõudude mobiliseerimist Eesti maa Kommunistlik (bolševike) Partei. 1941. aasta juuni lõpuks oli vabariigi parteiorganisatsiooni ridades 3751 kommunisti; nad olid ühinenud 204 partei-algorganisatsiooni ning 77 partei- ja komso moli- ning kandidaadigruppi. Kuigi Eestimaa Kommunistlik Par tei oli tol ajal väikesearvuline, oli tal töörahvahulkades tohutu autoriteet ja mõju. Eestimaa Kommunistliku Partei juhtimisel töö tasid vabariigi ametiühingud, millel oli kokku ligi 200 000 liiget, ja Eestimaa Kommunistlik Noorsooühing peaaegu 10 000 liik 4 КПСС о Вооруженных Силах Советского Союза . Сборник докумен

тов 1917—1958 (edaspidi:

КПСС о Вооруженных Силах Советского Сою

3a ) , M. , 1958, lk . 354–356.

5 EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 83 , 1. 1—9 ; nim . 3, s.-ü. 181 , 1. 120 . 7

Ülevaade EKP ajaloost

97

mega. Ametiühingu- ja komsomoliorganisatsioonide kaudu oli Kommunistlik Partei tihedalt seotud laiade rahvahulkadega. Nen del rasketel päevadel ammutasid Eesti kommunistid, nagu kõik teisedki Nõukogude Liidu kommunistid, energiat ja võidutahet V. I. Lenini prohvetlikest sõnadest: « Sõjas võidab see, kellel on

rohkem reserve, rohkem jõuallikaid, rohkem vastupidavust süga val rahvahulkades. » 7 Eestimaa Kommunistlik (bolševike) Partei hakkas sõja esimesest päevast peale oma tööd sõjaaja nõuete koha

selt ümber korraldama, suunates samal ajal kogu vabariigi nõu kogude, majandus- ja ühiskondlike organisatsioonide tegevuse ümberkorraldamist. Parteiorganitest said võitlusstaabid , kes mobi liseerisid inim- ja materiaalseid ressursse rinde abistamiseks. ) Päris sõja alguses — 24. juunil 1941 — moodustas EK(b)P Keskkomitee vabariikliku operatiivstaabi partei-, nõukogude ja

sõjaväeorganite töö koordineerimiseks sõjaaja tingimustes. Sel

lesse staapi kuulusid vabariigi parteiorganisatsiooni ja valitsuse juhtivad töötajad, riikliku julgeoleku rahvakomissar, siseasjade rahvakomissar ning armee ja piirivalvevägede esindajad. Sõja esimestel päevadel loodi ka kohaliku kaitse ja vaenlase õhudessan tide vastu võitlemise staap; staapi juhatas siseasjade rahvakomis

sari asetäitja Elmar Paju . Analoogilised staabid loodi ka partei maakonnakomiteede poolt ."

EK(b)P Keskkomitee võttis tarvitusele abinõud partei kaadri otstarbekamaks paigutamiseks. Nii võeti kommunistide üleminek ühest organisatsioonist teise EK (b)P Keskkomitee kontrolli alla.

EK(b)P Keskkomitee büroo otsusel 30. juunist 1941 läksid kõik

Paldiski kommunistid, kes töötasid ehitusorganisatsioonides, Puna lipulise Balti Laevastiku Poliitvalitsuse käsutusse. 10 Oli vaja teha elanike hulgas intensiivsemat selgitustööd . Selleks otstarbeks moodustati EK (b)P Keskkomitee juurde 60 - liikmeline agitatsiooni

kollektiiv. Spetsiaalsed agitatsioonikollektiivid loodi ka EK (b) P maakonnakomiteede juures. Lektoritena ja agitaatoritena esinesid tuntud teadlased, kõrgemate õppeasutuste õppejõud, partei- ja nõukogude töötajad. Parteiorganisatsioonidel tuli elanike hulgas poliitilist tööd teha keerulises olukorras, sest klassivõitlus oli teravnenud, eriti maal. Tuleb silmas pidada, et 1940. aasta sotsialistliku revolutsiooni ja

sotsiaalsete ümberkujunduste ajal ei likvideeritud Eestis eksplua taatorlikke elemente; neid ainult nõrgendati majanduslikult ja veel rohkem poliitiliselt, kuid võitlusest nad ei loobunud. Mitte

üksnes ekspluataatorlike elementide hulgas, vaid isegi teatava 6 7 8 9 10

EKPA, f. 1 , nim. 3 , s.-ü. 181 , 1. 121 , 184 . V. I. Lenin. Teosed, 30. kd. , lk. 55. EKPA , f. 1 , nim. 222 , s.-ü. 3, 1. 5. EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 19, 1. 346. « Cobercka, 3cTohva » nr. 160, 8. juulil 1941 ; EKPA , f. 1 , nim. 1 , S.-ü.

241 , l . 63 .

98

osa töötajate seas esines kodanlik-natsionalistlikku , Nõukogude vastast meeleolu; paljude inimeste teadvust risustas alles kodanlik ideoloogia. Sellega on seletatav tõsiasi, et elanikkonna moraalne ja poliitiline ühtsus, mis vanemates nõukogude vabariikides oli saavutatud, puudus alles Eesti NSV-s. Pärast 1940. aasta sotsia listliku revolutsiooni võitu oli klassivaenlane läinud põranda alla ; julgemata nõukogude võimu vastu relvaga välja astuda, hakkas ta kasutama niinimetatud rahulikke, relvastamata võitlusvorme

majanduslikke diversioone, sabotaaži, laimujuttude levitamist jne. , kasutades sel eesmärgil sotsialistlikus ülesehitustöös tekkinud

objektiivseid raskusi. Nii näiteks esines 1941. aasta kevadkuudel siin -seal häireid elanike varustamises mõningate toiduainetega,

üksikutes maakondades oli loomakasvatuses tunda teravat puudust

koresöödast, ei jätkunud suvivilja seemet.11 Kodanlik-natsionalistlikud elemendid puhusid need raskused

kuritahtlikult fantastiliselt suureks, levitasid provokatsioonilisi kuuldusi, et kõik toiduained veetavat vabariigist välja ja Eestit ähvardavat nälg. Vabariigi valitsuse määrust põllumajandussaa duste kohustuslike varumisnormide sisseseadmise kohta tõlgenda sid vaenlased « ilmse tunnusena sunniviisilise kollektiviseerimise lähenemisest ». Mõnedesse põllumajandusorganitesse pugenud

kulaklikud elemendid andsid kehvtalupoegadele hea suvivilja

seemne pähe söödavilja, mis külvamiseks üldse ei kõlvanud (nii oli Lüganuse vallas ja mitmes teises kohas). 12 Ühenduses mõne suguse kontingendi vaenulike elementide väljasaatmisega vaba riigi piiridest hakkasid kodanlikud natsionalistid ja nendele kaasalauljad levitama metsikuid kuuldusi, et olevat alanud «kogu

eesti rahva küüditamine Siberisse ».13 Nad kasutasid iga võima Punaarmee ja Sõjalaevastiku võitlejaid ja ohvitsere. Sõja eel aktiviseerisid kodanlikud natsionalistid oma

lust, et mustata

õõnestustegevust. Nad levitasid kuulujuttu, et nõukogude võimu kokkuvarisemine on ligidal, et varsti tulevad hitlerlikud väed, kes

annavad kulakutele tagasi maa, hobused, lehmad ja muu vara, mis 14 neilt maareformi seaduse põhjal ära võeti.!4 Hallparunid ähvarda sid partei- ja nõukogude aktiivile kätte maksta; nii räuskasid Tartumaa Luunja valla kulakud, et nad ostavad valmis köie ja

otsivad paraja oksa, kuhu valla parteiorganisaator ja täitevkomi tee esimees üles puuakse. Põltsamaal levitati Nõukogude-vastaseid lendlehti .

Viimastel sõjaeelsetel päevadel läks klassivaenlane veel jultu Pärnus hüüdsid mingid lurjused päise päeva ajal Nõukogude-vastaseid loosungeid . Ööl vastu 20. juunit 1941 tegid

numaks.

11 EKPA , f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 51 , 1. 269 , 279 ; s.-ü. 60 , 1. 40- a ; s.-ü. 63, l. 15, 2

17 , 19 , 20 , 22 .

12 EKPA, f. 1 , nim. I , s.-ü. 63 , 1 , 21 , 23 , 26 , 28 . 13 EKPA, f. 1 , nim . 1, s.-ü. 60, 1. 56 ; S.-ü. 51 , 1. 279 . 14 EKPA , f. 1, nim. 1, s.-ü. 62 , 1. 80, 86 . 7*

99

kulakud katset Võru ja Antsla vahel maanteesilda õhku lasta. 22. juuni hommikul, mõni tund pärast fašistliku Saksamaa kallale tungi Nõukogude Liidule panid vaenulikud elemendid siin -seal Räpina, Lasva, Orava, Kanepi ning mõnedes teistes Võrumaa valdades välja kodanliku Eesti lipud.15 Kulakud, linnades säilinud kapitalistlikud elemendid ning nõu kogude võimule vaenulik osa endise kodanliku sõjaväe ohvitserkon

nast, vana riigi ametnikest ja vaimulikest ning teised rahvavasta sed, reaktsioonilised ollused lootsid, et fašistliku Saksamaa kallale tung Nõukogude Liidule võimaldab neil teostada oma unistuse:

restaureerida Eestis kapitalistlik kord ning taastada oma majan duslikud ja poliitilised positsioonid. Eesti kodanlikud natsionalistid nägid fašistlikes agressorites oma ainsaid päästjaid, sest teistelt imperialistlikelt lääneriikidelt polnud kujunenud rahvusvahelises olukorras abi ette näha.

Juba päris sõja alguses muutsid klassivaenlased järsult takti kat: salamahti tegutsemiselt läksid nad üle diversioonidele ja rel

vastatud võitlusele. Avalikult välja astuda nad ei julgenud, nad varjasid end metsas ning tapsid bandiitlikult, nurga tagant koha likke partei-, nõukogude ja komsomolitöötajaid ning Punaarmee sõjamehi. Juba neljandal sõjapäeval, 25. juunil tungis Võrumaal Valgjärve vallas bandiidijõuk kallale miilitsatöötajale ja tappis

miilitsavoliniku kommunist Ernst Soo. 29. juunil ründasid bandii did kommunistlike noorte gruppi Urvaste vallas Võrumaal, kuid said vastulöögi ja olid sunnitud taganema.16 Eesti kodanlikud natsionalistid panid nende eneste tunnistuse järgi 1941. aasta suvel toime 426 relvastatud kallaletungi, tapsid 946 ja haavasid 146 inimest . 17

Esimestel sõjapäevadel hakkasid Nõukogude-vastased elemen did sooritama diversiooniakte, lõikasid siin-seal läbi telefonijuht meid ja tõkestasid teid (Pühajärve vallas Tartumaal, Tõstamaa, Häädemeeste ja Tahkuranna vallas Pärnumaal ja mõnes muus

paigas) . 25. juunil leiti raudteetammil Sindi ja Tammiste jaama vahel kivihunnik, samasugune katse rongi kraavi lasta tehti Vilu vere ja Tootsi jaama vahel. Vigala ja Velise vallas Läänemaal püüdsid kulakud relvadega takistada hobuste mobiliseerimist. 18 Kuid kodanlik -natsionalistlikel elementidel ei õnnestunud kui givõrd tõsist korratust või segadust esile kutsuda. Enamikus val

dades ei lastud neil üldse pead tõsta. Nüüd püüavad välismaal olevad eesti kodanlik-natsionalistlikud ja fašiseerunud pagulased kujutada bandiitide väljaastumisi mingi massilise

liikumisena

15 EKPA, f. 1 , nim. 1, s.-ü. 58, 1. 71 -a; s.-ü. 62, 1. 86; s.-ü. 55, 1. 65; S.-ü. 64, 1. 186 .

16 EKPA , f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 64 , 1. 188 , 190 . 17 ENSV ORKA, f. R - 358, nim. 1 , s.-ü. 1 , 1. 1 , 2 , 115 , 116 .

18 EKPA , f. 1 , nim . 1 , S.-ü. 59, l. 69; S.-ü. 55, 1. 63; S.-ü. 634, 1. 155; S.-ü. 55 , 1. 63 ; s.-ü. 50, 1. 140 . 100

GRUPP HÄVITUSPATALJONIDE KOMISSARE

Martin Kitsing.

Vladimir Kin .

Albert

August Müürsepp.

Arnold Raud.

Igor Tšernov.

Must.

19

nõukogude võimu vastu. Tegelikult ei leidnud kodanlik -natsiona listlike bandiidigruppide väljaastumised vabariigi töörahvahulka

des toetust ja enamasti suruti hävituspataljonide võitlejate poolt kiiresti maha .

Pärast seda kui hitlerlikud väed olid vabariigi lõunapoolsed maakonnad vallutanud, läksid kodanlikud natsionalistid julge maks; gestaapo, SD ja SS-i ning teiste hitlerlike organite ülesandel

ja kaasabil hakkasid nad kokku klopsima oma « rahvuslikke » orga nisatsioone. Okupantide loal asutasid Nõukogude-vastased elemen

did kohtadel niinimetatud omavalitsusorganid; pärast kogu Eesti territooriumi okupeerimist moodustasid nad kulaklikest, kriminaal setest ja deklasseerunud elementidest politseipataljonid, niinimeta 101

RAHVAVÄE JUHTE EESTI NSV - S

Karl Kanger.

Feodor Okk .

Mihhail Pasternak .

tud suusapataljonid ning teised karistussalgad. Hitlerlike timukate tiiva all loodi fašistlik sõjaväeline organisatsioon « Omakaitse » politsei abiorgan, kes pidi okupante abistama võitluses nõukogude patriootide, eeskätt põrandaaluste töötajate ja partisanide vastu. Kodanlikud natsionalistid olid erakordselt julmad, õiendasid met

sikult arveid süütute inimestega. Peale partei- ja nõukogude akti vistide, kommunistide ja kommunistlike noorte mõrvasid nad ka

uusmaasaajaid ja nende perekonnaliikmeid. Metsikus vihas tapsid kulakud oma endisi sulaseid ja popse, kellele nõukogude võim oli

1 1

maad andnud.

1941. aasta lõpuks oli hitlerlaste käsikute käe läbi

hukkunud tuhandeid inimesi. Vihates oma rahvast, said klassivaenlased, kodanlikud natsio

nalistid hakkama alatu reetmisega – neist said hitlerlike okupan tide liitlased. Toetudes Saksa fašistlikele vägedele, alustasid nad -

relvastatud võitlust Eesti töörahva vastu, nõukogude võimu vastu. Selle tagajärjel olid vabariigi töötajad sunnitud pidama relvasta

tud võitlust üheaegselt hitlerlike agressorite ja nende käsilaste, eesti kodanlike natsionalistide vastu. Seega oli Eesti territooriumil

peetud võitlusel teatavaid kodusõja elemente. Selle asjaoluga on mitmeti seletatav sündmuste edasine käik ja iseloom hitlerlaste poolt okupeeritud Eesti NSV territooriumil. Varsti pärast fašistlike hordide kallaletungimist meie kodu

maale hakkasid Eestimaa parteiorganisatsioonid formeerima ja relvastama hävituspataljone, peaasjalikult Punaarmee tagala julgeoleku kindlustamiseks. Üldse loodi vabariigis 27 rahvaväeosa: 17 hävituspataljoni, 2 miilitsasalka, 2 raudteelaste salka, 2 soomus rongi-meeskonda, vabatahtlike salk Tartu jõe- ja järvelaevanduse

töötajaist ja kolm töölispolku. Nendes väeosades oli ühtekokku 102

EESTI NSV VABARIIKLIKU KAITSEKOMITEE LIIKMED

!

Vladimir Botškarjov.

Nikolai

Johannes

!

Karotamm .

Boris Kumm.

Lauristin .

umbes 10 000 inimest, peamiselt partei-, nõukogude ja komsomoli aktiiv.

Juuli alguseks olid hävituspataljonid loodud kõigis vabariigi maakondades; nad kaitsesid edukalt Punaarmee tagalat salakuula jate, diversantide ja bandiidigruppide õõnestustegevuse vastu ning pidasid koos meie armee ja merejalaväe võitlejatega visasid kaitse lahinguid hitlerlike regulaarvägede vastu Märjamaa, Põltsamaa ja Tartu all, Tallinna ja Narva lähistel ning teistes rindelõikudes. Tartus formeeritud Siseasjade Rahvakomissariaadi ja miilitsatöö

tajate ühendatud väesalk EK (b ) P Keskkomitee liikme Alfred Press mani juhtimisel võitles fašistlike vägedega Tartu, Torma, Rakvere ja Jõhvi all ning võttis osa bandiitide ja diversioonigruppide likvi 1

deerimisest. Umbes samasugune oli Viljandi ja teiste hävituspatal jonide lahingutee. 103

GRUPP EESTI NSV VABARIIKLIKU KAITSEKOMITEE VOLINIKKE

Hendrik Allik

Dmitri Kuzmin.

(toiduainetega varusta mise alal ) .

Eduard Päll ( kaitsetööde alal).

Algus Raadik (evakueerimiskomis joni esimees ).

Gol Artur Vaha.

Arnold Veimer

( tööstuse alal ).

Peeter Vendelin .

Hävituspataljonide komandörideks olid peamiselt Punaarmee ja piirivalvevägede kaadriohvitserid, nende hulgas majorid Sergei Gorbatenko ja I. Smirnov, kaptenid Mihhail Pasternak, Pavel Tokarev ja Nikolai Gontšarov. EK (b) P Keskkomitee saatis rahva

väeosadesse komissarideks vastutavaid partei- ja nõukogude töö tajaid: Vladimir Kini, Martin Kitsingu, Albert Musta, August Müürsepa, Arnold Raua,

Eduard Säremati,

Igor Tšernovi jt.

formeerimiseks tegid rohkesti tööd EK(b)P Kesk komitee ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu sõjalise osa konna juhatajad, Kodusõja veteranid Karl Kanger ja Vassili Rahvaväe

Forberg

Rahvavägede lahinguoperatsioone juhatas hävituspataljonide

operatiivgrupi staap, mis loodi Balti ringkonna piirivalvevägede koosseisus. Operatiivgrupi ülemaks oli 19. juulini 1941 alampol kovnik Grigori Okajev, seejärel kapten M. Pasternak, komissariks aga EK (b) P Keskkomitee sekretär Feodor Okk. Pärast seda kui 8. armee väeosad olid taandunud Eesti territooriumile, allutati rahvaväeosad armee juhatusele.

Lahingutega Tallinna ja Narva taandunud hävituspataljonide baasil loodi Tallinna kommunistlik polk ja Narva töölispolk .

Mõnedes valdades, eriti Eesti kesk- ja põhjaosas, moodustati rel vastatud võitlussalgad, kuhu kuulus 10 kuni 30 inimest kommu nistide, kommunistlike noorte ja parteitu aktiivi hulgast. Nende ülesandeks oli bandiitlike elementide vastu võitlemine valla terri tooriumil. Nii likvideeris Virumaa Tudulinna valla võitlussalk

valla täitevkomitee esimehe Enn Aasa juhtimisel mitu bandiitide pesa .

Eesti NSV ja Leningradi oblasti territooriumil lahingute pida mise ajal andsid rahvaväesalgad meie vägedele olulist abi, puhasta

des nende tagalat vaenlase langevarjuritest ja diversantidest ning bandiidijõukudest. Rahvaväelased hävitasid näiteks suure diver sioonigrupi «Erna » Paunküla ja Järva-Madise piirkonnas. 11. juulil 1941 moodustati Eesti NSV Vabariiklik Kaitsekomi

tee ' ', kelle kaudu EK(b)P Keskkomitee juhtis kogu eesti rahva võitlust hitlerlike anastajate ja nende käsilaste vastu.

Vaenlasele vastulöögi organiseerimisel etendasid väljapaistvat osa EK(b)P Keskkomitee büroo liikmed Herman Arbon , Oskar Cher, Nikolai Karotamm, Boris Kumm, Johannes Lauristin, Adolf Pauk, Vladimir Tributs, Johannes Vares, UK (b)P Keskkomitee ja

NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu volinik Vladimir Botškar jov, partei Tallinna Linnakomitee esimene sekretär Ivan Laube jt.

Kaitsekomiteed moodustati kõigis maakondades, nende esimeesteks olid partei maakonnakomiteede esimesed sekretärid : Tartumaal

Ilmar Kruus, Harjumaal Karl Toming, Virumaal Alfred Stamm,

Saaremaal Aleksander Mui, Viljandimaal Oskar Abori, Pärnumaal 19 « CoBetcha

3cTohva » nr. 164, 13. juulil 1941 105

Konstantin Männikson jne. Operatiivseks juhtimiseks ning partei ja valitsuse direktiivide täitmise kontrollimiseks määras vabariik lik kaitsekomitee kohtadele oma volinikud — Dmitri Kuzmini,

Richard Lutuse, Osvald Tuule, Artur Vaha, Peeter Vendelini jt . Kui raadios oli välja kuulutatud NSV Liidu Ülemnõukogu Pre siidiumi seadlus mobilisatsiooni kohta, läksid paljud kommunistid, kommunistlikud noored ja teised patrioodid sõjakomissariaatidesse ja avaldasid soovi vabatahtlikult Punaarmeesse astuda. 26. juuniks

oli vabariigi sõjakomissariaatidesse esitatud 836 avaldust20, peale >

selle said suurel hulgal avaldusi partei ning komsomoli maa

konna- ja linnakomiteed. Kuid vabariigi sõjakomissariaatidel ei olnud mobilisatsiooni läbiviimise käsku . Alles 20. juulil kuulutati EK(b)P Keskkomitee taotlusel Eesti NSV-s välja aastail 1907–1918

sündinud sõjaväekohuslaste mobilisatsioon; aastail 1896—1906 sün dinud sõjaväekohuslaste mobilisatsioon kuulutati välja alles 9. augustil, kui vabariigi lõunapoolsed maakonnad olid juba vaen lase poolt okupeeritud, mille tõttu tuhanded neisse aastakäikudesse

kuuluvad mehed jäid okupeeritud territooriumile. Siiski mobilisee riti ja saadeti meie maa tagalarajoonidesse 35–40 tuhat sõjaväe kohustuslast;21 hiljem formeeriti nende baasil Punaarmee eesti rah vuslikud väeosad .

Vabariigi partei- ja nõukogude organid organiseerisid linna- ja maaelanikke kaitsetöödele. Vabariigi pealinna lähistel tehtud kait sekindlustuste ehitusel töötas 1941. aasta augustis iga päev kuni

25 000 Tallinna ja Harjumaa elanikku.22 Parteiorganisatsioonide juhtimisel ja sõjaväeosade esindajate kaasabil tegid elanikud sadu kilomeetreid kaitsekindlustusi, mis olid Punaarmeele oluliseks abiks .

Partei korraldas keerukates oludes sõjaaja nõuete kohaselt

ümber kogu vabariigi rahvamajanduse. Tööstusettevõtted hakkasid valmistama relvi ja laskemoona, mundreid ja muud varustust. Rindele läinud meeste asemele asusid tööpinkide juurde naised, alaealised ja elatanud inimesed. Nad õppisid töö ruttu ära ja töö

tasid koos kaadritöölistega ennastsalgavalt. Töökangelaslikkus sai massiliseks nähtuseks. Tallinna tehastes ja töökodades hakati tootma lihtsa konstruktsiooniga miinipildujaid , ehitati raudtee

-suurtükipatarei ja kitsarööpmelisi soomusronge. Kui lõhkeainetest puudus kätte tuli, organiseerisid Tallinna töölised selle muretse

mise vanadest mürskudest. 1941. aasta juulis ja augustis tegid tal linlased tuhandeid miine päevas. põleva seguga pudeleid jne.

Valmistati

tankitõrjemiine,

Üldrahvaliku võitlusega loosungi all: «Kõik rinde heaks!» ühines ka Eesti töötav talurahvas. 20 EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 634 , 1. 158 . 21 EKPA, f. 1 , nim. 1 , S.-ü. 270, 1. 1 . 22 ENSV ORKA , f. R- 1204 , nim . 1 , s.-ü. 6, 1. 12 .

106

Kikvidze-nim . diviisi komissar

V. P. Mžavanadze.

7. juulil 1941 tungisid hitlerlikud väed Eesti NSV territooriu

mile. Kuid nende edasiliikumise peatasid 8. armee väeosad (armee juhataja kindralmajor I. M. Ljubovtsev). Lihula, Märjamaa ja Põltsamaa piirkonnas, kus armeeüksustega koos tegutsesid mere jalaväe salgad, piirivalvurid ja Eesti NSV rahvaväeosad, peatati vaenlane ja löödi paiguti tagasi. 8. armee koosseisus võitles ka kaks

läti laskurpolku (komandörid A. Žunis ja K. Ulpe, komissarid E. Lieberts ja K. Cielavs). Mehiselt võitlesid vaenlase vastu Kik

vidze -nimelise 16. laskurdiviisi sõjamehed23. Diviisi komissariks oli Vassili Pavlovitš Mžavanadze24, kes sõna ja isikliku eeskujuga kuulsa diviisi sõjamehi innustas ja ise korduvalt vaenlase vihaste rünnakute tagasilöömisest osa võttis. >

Kõigi NSV Liidu rahvaste pojad kaitsesid oma elu säästmata vennalikku Nõukogude Eestit. 1941. aasta juuli alguses andis NSV

Liidu Ülemnõukogu Presiidium Nõukogude Liidu kangelase nime tuse Balti merel võidelnud lendureile kapten A. K. Antonenkole ja leitnant P. A. Brinkole .

Parteiorganite juhtimisel tegid kommunistlike noorte ja üldse

noorsoo mobiliseerimisel rahvaväkke suure töö ära ELKNÜ Kesk komitee ning komsomoli linna- ja maakonnakomiteed. ELKNU Keskkomitee sekretärid Oskar Cher, Moorits Ork ja Vladimir Pet rovõhh, komsomoli linna- ja maakonnakomiteede sekretärid Boris Berzin, Aksel Illison, Viktor Piirsoo, Paul Soesoo, Viktor Uibo ja

sajad komsomoliaktivistid võitlesid hävituspataljonides. Võrtsjärve ääres Emajõe silda kaitstes sooritasid kangelasteo Tartu hävitus

pataljoni võitlejad kommunistlikud noored Karl Kangru ja Ernst 23 NSVL KMA, f. 344, nim. 5592, S.-ü. 16 , 1. 2-11 . 24 V. P. Mžavanadze on nüüd NLKP Keskkomitee Poliitbüroo liikmekan

didaat ja Gruusia KP Keskkomitee esimene sekretär. 107

NOUKOGUDE EESTIT KAITSNUD LÄTI LASKURPOLKUDE KOMANDORE JA KOMISSARE

A. Žunis.

K. Cielavs .

K. Ulpe.

E. Lieberts .

Schults, kes haavatasaamise peale vaatamata võitlesid vaenlase

rünnakute tagasilöömisel edasi ning hukkusid raskes heitluses.25 Rahvavägedes oli palju naisi. Nende õlgadel lasus võitlejate meditsiiniline teenindamine. Lühikese ajaga valmistati vabariigis ette üle 40 naisvelskri, 60 meditsiiniõde ja 2000 naissanitari26.

Väejuhatuse poolt antud ülesannete eeskujuliku täitmise eest võitluses vaenlase vastu autasustas Eesti NSV Ülemnõukogu Pre siidium 16. augustil 1941 aukirjaga ja väärtuslike kingitustega suurt gruppi hävituspataljonide võitlejaid, komandöre ja poliit töötajaid27. 25 Vt. Suure võitluse algus. Mälestusi Suure Isamaasõja esimestest kuu dest, Tallinn 1965 , lk. 155 ; Tartu komsomol. Tallinn 1970 , lk . 140. 26 EKPA , f. 32 , nim. 1 , s.-ü. 2 , 1. 66. 27 ENSV ORKA, f. R-795 , nim. 1 , s.-ü. 46 , 1. 8 .

108

Rahva armastus oma armee vastu väljendus ka massilises

summade kogumises riigikaitsefondi ning kingituste saatmises armee ja laevastiku võitlejaile. Mõne päevaga panid Tallinna elani

kud kokku üle 12 000 kingituspaki ja andsid riigikaitsefondi 1,8 miljonit rubla28

Täites ÜK(b)P Keskkomitee direktiivi, võttis EK(b)P Keskko mitee büroo 28. juunil 1941 vastu otsuse materiaalsete väärtuste

ja elanike evakueerimise kohta29. Loodi vabariiklik evakueerimis komisjon Eesti NSV kommunaalmajanduse rahvakomissari Algus Raadiku juhtimisel. Meie maa siseoblastitesse evakueeriti eeskätt tehaste « Punane Krull » (nüüd Punalipu ordenit omav Tallinna

Masinatehas) ja « Raadio-Pioneer » sisseseaded ja osa oskustöölis test. Teised evakueerimisele kuulunud tehased ja vabrikud tööta

sid riigikaitse heaks edasi 1941. aasta augusti keskpaigani, mille järel nende ettevõtete tähtsamad sisseseaded ning suurem osa val

mistoodangust, poolfabrikaatidest, materjalidest ja toorainetest samuti Nõukogude tagalasse evakueeriti30. Üldse veeti vabrikute

ja tehaste sisseseadeid ning teisi materiaalseid varasid välja sadade miljonite rublade väärtuses (tolleaegsete hindade järgi) . Tsiviil elanike evakueerimine Eesti NSV -st algas juba esimestel sõjapäe vadel .

22. juulini 1941 kaitsesid Punaarmee võitlejad visalt Pärnu -Tartu-Peipsi järve joont, mistõttu hitlerlik väejuhatus oli sun nitud sellesse rindelõiku saatma veel kolm jalaväediviisi. Alles siis

suutis vaenlane 8. armee rinde läbi murda ja Kunda juures Soome laheni välja jõuda.

Eestis võitlevad Nõukogude väed olid nüüd lõigatud kahte ossa.

Sedamööda kuidas Punaarmee väeosad taandusid põhja poole Tal linna suunas ja ida poole Narva suunas, omandas erilise tähtsuse vabariigi pealinna kaitsmine, sest Tallinn jäi ainsaks sadamaks,

mille kaudu vägesid varustati, tööstuse sisseseadeid ja elanikke ning seejärel ka vägesid evakueeriti.

Kõrgem Ülemjuhatus pani Tallinna kaitsmise Punalipulisele Balti Laevastikule (juhataja viitseadmiral V. F. Tributs, laevastiku

sõjanõukogu liige diviisikomissar N. K. Smirnov, laevastiku staabi ülem kontradmiral J. A. Pantelejev), käskides linna kaitsta viimse võimaluseni.

EK(b)P Keskkomitee ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu

pöördusid Tallinna töötajate poole üleskutsega mobiliseerida kogu joud vaenlase tagasilöömiseks. Parteiorganite tegevuse üle vabariigi territooriumil peetud äge

date lahingute ajal võib otsustada partei Tallinna linnakomitee töö põhjal. Komiteest sai linna kaitsmise võitlusstaap. Linnakomitee

büroo istungeil arutati hävituspataljonide varustamist relvadega, 28 EKPA , f. 1 , nim . 6, s.-ü. 5 , l . 19 . 29 EKPA , f. 1 , nim. 1 , S.-ü. 180 , 1. 118 . 30 EKPA, f. 1 , nim. 1 , S.-ü. 401 , 1 , 3, 4 .

109

parteipoliitilise töö tegemist pataljonides, Tallinna ümbruse kaitse tööde korraldamist, Tallinna töölispolgu ja kaitsesalkade organi

seerimist, mobilisatsiooni käiku linnas jne . Ägedais lahinguis Tallinna lähistel tugevnes ja karastus armee ja laevastiku sõjameeste ning eesti rahvaväelaste lahingusõprus. « Sovetskaja Estonia » kirjutas nendel päevadel: « Palju ja palju aastaid on Leningradi ja Tallinna saatus olnud tihedalt seotud.

Leningrad ja Tallinn kasvatasid koos vene Balti laevastikku. Leningradi töölised aitasid omakasupüüdmatult ja ennastsalgavalt Tallinna esimeste sammude astumisel sotsialistlikus ülesehitustöös.

Nüüd kaitsevad Leningradi punased mereväelased oma elu sääst mata Nõukogude Eesti vabadust. Nüüd võitlevad eesti sõjamehed

Vene tasandikel mehiselt jultunud vaenlase vastu, kaitstes suurt Lenini linna. » 32

Pärast seda kui Saksa väed olid Soome lahe äärde välja jõud nud, koondas hitlerlik väejuhatus oma peamised jõupingutused

Narva vallutamisele ja edasiliikumisele Leningradi poole, mille tõttu Tallinna kaitsjad said natuke hinge tõmmata , mida nad linna kaitse tugevdamiseks energiliselt ära kasutasid .

Ägedate võitluste keskpunkt kandus Narva ümbrusse. EK(b)P Keskkomitee sekretäride Herman Arboni ja Adolf Paugu juhtimi

sel formeeriti Narva töölispolk, kes 8. armee 11. laskurdiviisi koos seisus mehiselt võitles Narva eest, siis Kingissepa all ja hiljem Oranienbaumi (nüüd Lomonossov) ja Leningradi all.

20. augusti hommikul alustasid hitlerlased kogu rindel peale tungi Tallinnale. Punalipulise Balti Laevastiku juhatus ja vaba

riiklik kaitsekomitee paiskasid lahingusse kõik oma reservid. Õig õla kõrval võitlesid Punaarmee väeosad, mereväelaste salgad, eesti rahvaväe allüksused ja läti vabatahtlikud. Neid toetasid oma

tulega ristleja « Kiroy» ja teised sõjalaevad. Eesti rahvaväe üksustest paistis silma 1. Eesti Kütipolk , kuhu

kuulusid mitme hävituspataljoni võitlejad. Polgu komandöriks oli kapten M. Pasternak ja komissariks EK(b)P Keskkomitee sekretär F. Okk. Eriti mehiselt võitles see polk Perila - Kiviloo lahingus. Peningi sovhoosi juures 23. augustil toimunud ägedas heitluses

langesid paljud polgu sõjamehed , nende hulgas ka polgu komandör Mihhail Pasternak ja komissar Feodor Okk . Nendel päevadel astus lahingusse Tallinna töölispolk, mis formeeriti partei linnakomitee initsiatiivil. Polgu komandöriks määrati EK (b) P Keskkomitee sõja

lise osakonna juhataja alampolkovnik Karl Kanger, komissariks vanem poliitjuht Richard Lutus. Polk võitles vapralt vaenlase vastu linna piiril, Tartu maantee ja Kadrioru vahel. Paljud võitlejad

näitasid üles tõelist kangelaslikkust. Kommunistlik noor E. Loo pere sai raskesti haavata, kuid ei lahkunud lahinguväljalt ja 31 EKPA , f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 25, 1. 214, 217, 221 , 223, 227-230, 231 . 32 « Cobetcka 3cTohva » nr. 203, 24. augustil 1941 . 110

PUNALIPULISE BALTI LAEVASTIKU

Juhataja viitseadmiral V. Tributs.

JUHTKOND

diviisikomissar

Staabiülem kontradmiral

N. Smirnov.

J. Pantelejev .

Sõjanõukogu liige

tulistas vaenlast viimse hingetõmbeni. Linna kaitsjate hulgas paistsid silma ka rahvaväelased A. Vaha ja E. Kadak, naistest meditsiinitöötajad

Eela

Sõstramets,

Endla

Urke

ja

paljud

teised.

Tallinna kaitsmisest võttis osa ka läti polk. Paljud vennaliku

Läti pojad andsid oma elu Nõukogude Eesti pealinna eest, nende hulgas komsomoliroodu võitleja B. Lurje. Oma viimases kirjas

kirjutas ta: « Kahju on surra 24 -aastasena, aga selles võitluses, kus inimkonna ajaloo vaekausile pannakse miljonid inimelud, annan ka mina oma elu, teades, et tulevased põlved ja teie, ellujäänud, aus tate meie mälestust, meenutate, et me vabastasime maailma kohu tavast katkust ...» 33

Tallinna kaitsmisel paistsid vapruse ja kangelaslikkuse poolest

silma Balti laevastiklased; paljud neist võitlesid merejalaväes. Hit lerlased nimetasid neid «mustaks surmaks » . Kuulsaks said polkov nik Ivan Kostikovi salga mereväelased. Kui vaenlane madrused sisse piiras, hakkasid nad läbi murdma. Raskesti haavatud koman

dör läks ees, revolver käes. Madrused võitlesid tääkide, püssilaa dide ja pussidega. Nad kõik jäid lahinguväljale. Polkovnik Kosti kov tulistas niikaua, kui padruneid oli; et mitte vangi langeda, tulistas ta viimase kuuli endale südamesse.34

Tallinna lähistel pani toime surematu kangelasteo Balti laevas tiku madrus kommunistlik noor Jevgeni Nikonov. Raskesti haaya tuna langes ta fašistide kätte vangi. Nad hakkasid teda metsikult 33 Говорят погибшие герои. Предсмертные письма советских борцов против немецко-фашистских захватчиков. М., 1963, 1k , 328.

34 н. к. Смирнов, Матросы защищают Родину. м., 1962, 1k. 45. 111

Üleskutse kõigile Tallinna 100lajatele.

***

293

29:

***

EK (b)P Keskkomitee ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu üleskutse Tallinna töötajaile .

piinama, lootes saada madruselt neile vajalikke andmeid. Kuid Jevgeni Nikonov jäi oma sõjamehe -vandetõotusele ustavaks. Fašis tid ei saanud talt midagi teada, kuigi nad torkasid tal silmad välja, sidusid ta puu külge ja põletasid elusalt. Nikonovile anti postuum selt Nõukogude Liidu kangelase nimetus.35 35 н. к. Смирнов. Матросы защищают Родину. М. , 1968, 1k. 41—42. 112

Viis päeva lõid Tallinna kaitsjad vaenlase ülekaalukate jõudude

rünnakuid tagasi. 26. augustil 1941 said laevastik ja Tallinna gar nison peakorterilt käsu evakueeruda Kroonlinna ja Leningradi. 27. augustil õnnestus fašistlikel vägedel tungida Tallinna. Algasid lahingud linna tänavail. Sõjalaevade tule kaitsel lahkusid trans pordilaevad 28. augustil linna kaitsjatega Tallinna reidilt. EK (b)P Keskkomitee ja ENSV Rahvakomissaride Nõukogu olid

viimase päevani Tallinnas, andes abi armee ja laevastiku väejuha tusele; nad evakueerusid Leningradi koos linna viimaste kaitsja tega.

Laevastiku lahingretk Tallinnast Kroonlinna oli seotud väga suurte raskustega. Peaaegu kogu Soome laht oli mineeritud. Suu rema osa teest sõitsid laevad ilma lennukite kaitseta. Seda kasu

tades pommitasid hitlerlaste lennukid neid peaaegu lakkamatult. Paljud laevad lasti põhja, kuid laevastiku peajõud murdsid läbi Kroonlinna.

Sõja ajalukku on läinud Saaremaa, Hiiumaa, Muhu ja teiste Lääne-Eesti saarte kangelaslik kaitsmine. Nädalate kaupa lõid saarte kaitsjad edukalt tagasi vaenlase katsed merelt ja õhust des santi teha. Saarte kaitsmist juhtis Balti piirkonna rannakaitse ülem kindralleitnant A. B. Jelissejev. Vaenlase konvoidele hoo

pide andmisel paistsid eriti välja torpeedokaatrid, mida juhtisid kommunistid kaptenleitnant S. A. Ossipov ja vanemleitnant

V. P. Gumanenko, kellele anti hiljem Nõukogude Liidu kangelase nimetus. 7. augustil 1941 hakkasid polkovnik J. N. Preobraženski juhtimisel oleva lennuväegrupi lendurid Saaremaalt välja lenna tes esimestena Berliini pommitama.

Saaremaa kaitsekomitee, mida juhatas partei maakonnakomi tee esimene sekretär, karastatud revolutsionäär Aleksander Mui,

mobiliseeris kõik reservid ja vahendid saare kaitsmiseks ning armee ja laevastiku väeosade varustamiseks. Septembri keskpaigast kuni

Sõrve poolsaare mahajätmiseni, 5. oktoobrini 1941 , võitlesid koos armee ja laevastiku sõjameestega mehiselt Saaremaa hävituspatal joni võitlejad . Partei Läänemaa komitee eesotsas esimese sekretäri Aleksander

Jakobsoniga ja maakonnaorganisatsiooni aktiiv sõitsid 31. augustil Haapsalust Hiiumaale ja mobiliseerisid saare elanikud kaitsetöö dele. Talupojad varustasid oma saare kaitsjaid kõigega, mida vaja oli. Vaenlase pommirünnakuist hoolimata koristati põldudelt saak;

Hango poolsaare vapratele kaitsjatele saadeti kahe laevaga liha ja teisi toiduaineid .

20. oktoobril 1941 lahkusid armee ja laevastiku allüksused Hiiu maalt. Osa saare kaitsjaid evakueerus Hango poolsaarele ja Osmus saarele, kus kangelaslik võitlus jätkus 1941. aasta detsembri algu seni; Hangos võitles venelastega õlg õla kõrval ligi 600 eest last36 36 EKPA , f. 32 , nim. 1 , s.-ü. 1 , 1. 5. 8 Ülevaade EKP ajaloost

113

22. TERRITORIAALKORPUSE AJALEHE «NÕUKOGUDE KAITSEL» TOIMETUSE KOLLEEGIUMI LIIKMED

Enn Kippel .

Nikolai Puusepp.

August Pork.

Hiiumaa viimased kaitsjad, kes katsid Hangosse evakueerimist, Balti mereväelaste tõo jätsid merre heidetud pudelisse kirja tuse kodumaale: « Meie, Balti laevastiku meremehed, tõotame sel raskel tunnil oma valitsusele ja parteile, et me pigem hukkume viimseni, kui loovutame oma saare. Me tõestame kogu maailmale, -

et Nõukogude meremehed oskavad surra, täitnud auga oma kohuse kodumaa ees ... Kõigi nimel kirjutasid alla Kurotškin , Orlov , Konkin . » 37

EK(b)P Keskkomitee läkituses eesti rahvale öeldi: « Selles hiig lasuures ning õiglases võitluses fašistide vastu inimkonna vaba duse ja õnne eest peab eesti rahvas omandama väärika koha ...

Me tervitame kangelaslikke ja mehiseid partisane vaenlase tagalas ning Saaremaa ja Hiiumaa vahvaid kaitsjaid. » 38 1941. aasta juulis ja augustis võitles Looderindel Porhovi — Dno – Staraja Russa piirkonnas Punaarmee 22. Eesti territo riaalne laskurkorpus, mis oli formeeritud 1940. aastal Eesti -

Rahvaväe baasil. Võitluses Leningradi poole tungiva vaenlase vastu ilmutasid eesti sõjamehed vaprust ja mehisust. Hilovo kuurordi piirkonnas pidas 22. territoriaalkorpuse 180. laskurdiviisi

21. laskurpolgu eestlastest pataljon ägedaid lahinguid vaenlase ülekaalukate jõududega ja sattus piiramisrõngasse. Ebavõrdses võitluses sai kangelassurma enam kui 250 sõjameest. Osa haa vatud võitlejaist langes hitlerlaste kätte vangi. Enamik neist suri haavade ja nälja tagajärjel, ülejäänud, eriti poliit töölised, kommunistid ja kommunistlikud noored tapeti fašistide poolt. 37 Говорят погибшие герои, 1k, 51 . 38 « Rahva Hääl » nr . 156 , november 1941 . 114

PUNAARMEE 22. TERRITORIAALKORPUSE POLIITTOÖTAJAID

Jaan Arno

Kuno Milbach

August Pusta

( 232. polgu propa gandainstruktor ) .

( 182. diviisi poliit

( 42. polgu komissar) .

osakonna ülem ) .

Dno jaama juures paistis lahinguis silma korpuse 415. üksiku sidepataljoni raadioroodu poliitjuhi asetäitja kommunistlik noor Arnold Meri. Läbimurdnud vaenlase automaaturite vastu koman dopunkti kaitstes lõi ta 15—20-mehelise grupiga vapralt kõik vaenlase rünnakud tagasi. Kaks korda haavata saanud kommu

nistlik noor jätkas lahingu juhtimist, kuni sai kolmandat korda haavata, nüüd juba raskelt. NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega 15. augustist 1941 anti Arnold Merile esimese eesti sõjamehena Nõukogude Liidu kangelase nimetus. Ühenduses korpuste kui väekoondiste likvideerimisega saadeti

1941. aasta juulis laiali ka 22. Eesti territoriaalne laskurkorpus ja tema diviisid allutati otseselt armee juhatusele. Hiljem arvati ena mik korpuse sõjamehi Punaarmee eesti diviiside koosseisu . Eesti kommunistide mehisusest ja kartmatusest ning nende piiritust ustavusest kodumaale kõneleb veenvalt see tõsiasi, et võitlustes vabariigi territooriumil langes 1941. aasta suvel ja sügisel ligi 30 protsenti EK (b)P Keskkomitee aparaadi töötajaist,

üle 35 protsendi maakonna- ja linnakomiteede töötajaist ning pea aegu 62 protsenti valdade ja tehaste parteiorganisaatoreist39. Fašistlike anastajate vastu võideldes langes EK (b ) P Keskkomitee liige Voldemar Sassi; Tallinnast evakueerumisel hukkusid Eesti maa K(b)P Keskkomitee büroo liikmed Eesti NSV Rahvakomis

saride Nõukogu esimees Johannes Lauristin ja EK (b ) P Keskkomi tee sekretär Adolf Pauk, oma elu andsid ka UK (b ) P Keskkomitee 39 EKPA, f. 1 , nim. 1 , S.-ü. 332, 1. 2 . * 8

115

ja NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu volinik Vladimir Botš

karjov, partei Tallinna Linnakomitee esimene sekretär Ivan Laube, partei Viljandimaa komitee sekretär August Müürsepp ja paljud teised .

Eesti NSV territooriumil kestsid ägedad lahingud peaaegu viis kuud. Kui hitlerlikud väed kulutasid meie maa läänepiirilt Eesti NSV-ni tungimiseks 15—16 päeva, siis võttis meie vabariigi terri tooriumil edasiliikumine neil neli korda rohkem aega — 60 päeva.. Eesti mandril kestsid lahingud 5. septembrini 1941, veel 47 päeva

sõdisid meie väed kangelaslikult Saaremaal ja Hiiumaal, ja alles 149-ndal võitluspäeval (ööl vastu 2. detsembrit ) jäeti maha viimne

jalatäis Eestimaad — Osmussaar . Märjamaa ja Põltsamaa lahingus, võitlustes Emajõe joonel, Narva ümbruses ning eriti Tallinna all ja Lääne -Eesti saartel said surma tuhanded hitlerlikud sõdurid ja

ohvitserid. Eestis peetud lahingud hoidsid kinni peaaegu sada tuhat vaenlase sõjameest ega lasknud neil Leningradi peale tun gida . 40

Leningradi all peatati vaenlane lõplikult 1941. aasta septembri teisel poolel. Leningradi rindel võitlesid külg külje kõrval kõigist

teistest rahvustest sõjameestega ka eesti rahva pojad ja tütred. Nõukogude rahva mehine vastupanu anastajatele ei piirdunud lahingutega rindel. Rahvahulkade aktiivse relvastatud võitluse

tähtsaks vormiks kujunes partisaniliikumine, mis puhkes vaen lase tagalas Kommunistliku Partei üleskutsel. Nagu ajutiselt oku peeritud Ukraina, Vene Föderatsiooni, Valgevenemaa ja Moldaa via territooriumil, nii ka Nõukogude Baltimaades tõusis rahvas võitlusele oma vabaduse ja rahvusliku sõltumatuse eest. See võit lus, mis alguses oli tihtipeale organiseerimata ja koguni stiihiline, hakkas võtma järjest organisatsioonikindlamat iseloomu seda mööda, kuidas kohalikud parteiorganid viisid ellu NSV Liidu

Rahvakomissaride Nõukogu ja ÜK(b)P Keskkomitee direktiivi 29. juunist 194141 ja ÜK (b)P Keskkomitee Poliitbüroo otsust 18. juulist 1941 « Võitluse organiseerimisest Saksa vägede taga 42 «

las » .4

Olenevalt konkreetsetest tingimustest olid partisaniliikumisel eri paikades oma spetsiifilised iseärasused. Kui ukraina, valgevene ja leedu partisanid ning põrandaalused töötajad pidasid pikka aega

võitlust vaenlase sügavas tagalas, siis Leningradi ja Smolenski oblasti ning mõnede teiste oblastite partisanid ja põrandaalused töötajad tegutsesid rindejoone lähedal, kontaktis Punaarmee väe osadega. 40 п. А. Ларин, Эстонский народ в Великой Отечественной войне 1941-1945 . TajjiH, 1964, lk. 94 .

41 КПСС о Вооруженных Силах Советского Союза, lk. 354—356. 42 NLKP Keskkomitee Marksismi-leninismi Instituut. Suure Isamaa sõja ajaloo osakonna dokumendid ja materjalid (edaspidi : MLI . Dokumen did ja materjalid ...), inv. nr. 16 579 , 1. 2–3. 116

PORANDAALUSE PARTEIKESKUSE LIIKMED

Neeme Ruus.

Oskar Cher.

Herman Arbon .

Eestis arenes partisaniliikumine erakordselt keerulises olukor

ras. Nagu juba märgitud, oli hitlerlastel oma tugi kodanlike natsionalistide

näol,

kes

olid

mitmesugused

loonud

sõja

väestatud organisatsioonid võitluseks nõukogude patriootide vastu. See asjaolu ja ka mõned teised põhjused tihe valve- ja politsei väeosade võrk fašistide tagalas, ebasoodsad looduslikud tingimused -

(suurte metsamassiivide puudumine jne. ) – avaldasid Eestis par -

tisaniliikumisele negatiivset mõju. Sõja algperioodil ei arvestanud EK (b)P Keskkomitee oma tege

vuses partisaniliikumise organiseerimise ja juhtimise alal täiel määral neid spetsiifilisi iseärasusi. Tõsi küll, pärast NSV Liidu

Rahvakomissaride Nõukogu ja ÜK(b)P Keskkomitee 29. juuni 1941. aasta direktiivi saamist võttis EK(b)P Keskkomitee büroo vastu otsuse, milles sisaldusid mõned juhendid partisaniliikumise organiseerimiseks. 43 Keskkomitee büroo tegi EK (b)P Keskkomitee sekretärile Feodor Okile ülesandeks organiseerida 10. juuliks

1941. a. 700 inimesest koosnev partisanipolk.44 Peale selle pidi igas maakonnas ja Tallinnas loodama partisanisalk ; otsuses aga polnud

märgitud, missugused organisatsioonid pidid seda vastutusrikast

ülesannet täitma. Ja juhtus nii, et see partisanivõitluse organisee rimise seisukohalt tähtis otsus jäi täitmata. Parem ei olnud lugu partisaniliikumise organiseerimisega mit mes maakonnas, kuigi teatavaid samme selles suunas astuti. Juba

1. juulil 1941 korraldas F. Okk Tartus nõupidamise partei Petseri-, 43 ЕКРА , f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 265 , 1 , 7—10; П. Ларин . Эстонский народ

в Великой Отечественной войне, 1k. 43—44. 44 EKPA , f. 1 , nim . 1 , s.-ü. 265, 1. 10. 117

Võru- ja Valgamaa komitee esimeste sekretäride osavõtul , 45 kus ta andis juhtnööri luua viivitamatult partisanisalgad, kui tekib oht, et need maakonnad vaenlase poolt vallutatakse. Kuid maakonna

komiteede töötajate ebaoperatiivsuse ja ka vaenlase vägede kiire edasiliikumise tõttu ei õnnestunud Eesti NSV lõunapoolsetes maa kondades õigeaegselt partisanisalku luua.

Mõnevõrra aktiivsemalt tegutses partei Tartumaa komitee. Selle komitee sekretäri Ilmar Kruusi ülesandel loodi partisaniliikumise

organiseerimiseks partei-, nõukogude ja komsomolitöötajaist spet siaalne grupp; mõned selle liikmeist

August Musta, Juhan Neu saadeti vaenlase

man , Osvald Rätsep, Lembit Tummi ja teised

tagalasse organiseerima vastupanu okupantidele.46 Kuigi mõned teisedki partei maakonnakomiteed, näiteks Viljandimaa komitee (esimene sekretär Oskar Abori) , astusid teatavaid samme partisanisalkade organiseerimiseks, ei andnud see sõja esi mestel nädalatel olulisi tulemusi, mis oli eeskätt seletatav eba

soodsa sõjalis-poliitilise olukorraga ja ka sellega, et partei maa konnakomiteedel polnud vastavaid kogemusi ja EK (b ) P Keskkomi tee ei juhendanud neid küllaldasel määral.

Partisanivõitluse ettevalmistamine hoogustus pärast seda, kui EK (b)P Keskkomitee oli saanud ÜK (b ) P Keskkomitee otsuse

18. juulist 1941 , milles rõhutati, et vaenlase tagalas võitluse orga niseerimise peavad enda kätte võtma kohalike partei- ja nõuko

gude organite juhtijad ise, et vaenlase poolt vallutatud piirkon dades 47 tuleb viivitamatult luua põrandaalused grupid ja partisa nisalgad ning varustada neid relvade ja laskemoonaga, õigel ajal

hoolitseda nendega sideme loomise eest; erilist tähelepanu peavad parteiorganisatsioonid pöörama partisaniliikumise juhtijate kaadri valikule . 48

Neid ÜK(b)P Keskkomitee juhendeid ellu viies tegi vabariigi parteiorganisatsioon ära teatava töö partei põrandaaluse ja parti sanisalkade loomiseks. EK (b)P Keskkomitee büroo otsustas 23. juu lil 1941 luua põrandaaluse parteikeskuse, mille koosseisu arvati EK (b)P Keskkomitee sekretär Herman Arbon, ELKNÜ Keskkomitee esimene sekretär Oskar Cher, Eesti NSV Rahvako

missaride Nõukogu esimehe asetäitja Neeme Ruus jt. Ühtlasi otsustati

moodustada

Eesti

NSV

vabariiklik partisanisalkade

staap, 49 kuhu kuulusid EK (b)P Keskkomitee sekretär Feodor Okk, Keskkomitee töötajad Osvald Tuul, Artur Vaha jt. Staap suunas partisanide kaadri ettevalmistamist, tema juhtimisel loodi rel 45 EKPA , f. 4, nim. 1 , s.-ü. 209, 1. 43. 46 Sealsamas, 1. 36, 37 .

47 ÜK (b)P Keskkomitee otsuse kättesaamise ajaks oli kogu Lõuna-Eesti juba täielikult okupeeritud .

48 MLI. Dokumendid ja materjalid ... inv. nr. 16 579, 1. 2—3. 49 NLKP Keskkomitee Marksismi -leninismi Instituudi Partei Keskarhiiv ( edaspidi : NLKP KK MLI PKA ), f. 17 , nim. 22 , S.-ü. 3775 , 1. 190. 118

Eesti NSV partisanisalkade vabariikliku staabi ülem Heinrich Roog ja staabi liige Osvald Tuul .

vade, laskemoona ja toiduainete baasid jne. Pärast seda kui F. Okk nimetati hävituspataljonide staabi komissariks, sai parti sanisalkade vabariikliku staabi ülemaks Heinrich Roog, kes oli osa võtnud hispaania rahva vabadussõjast fašistlike mässajate vastu .

Energiliselt hakkasid partisanisalku ja partei põrandaalust orga niseerima partei Viru-, Harju-, Saare- ja Läänemaa komitee. Juulikuu teisest poolest peale tegutses Eesti territooriumi okupee ritud osas juba mitu partisanisalka, mis koosnesid enamasti endis

test hävituspataljonide võitlejaist. Esimesed partisanisalgad imbusid vaenlase tagalasse läbi rinde joone. Kui ülesanne oli täidetud, tulid nad tagasi Nõukogude vägede käsutusse. Nii tegutsesid partisanigrupid Pärnumaal, Vil jandimaal, Harjumaal ja mujal.50 Pärast seda kui Nõukogude väed olid Eesti NSV mandrilt lah

kunud, jätkasid partisanid võitlust. Nende hulgas oli palju Puna armee võitlejaid ja ohvitsere, kes olid mitmesugustel põhjustel

vaenlase tagalasse jäänud. 1941. aasta septembris ja oktoobris tea tas Nõukogude Informatsioonibüroo korduvalt, et eesti partisanid võitlevad hitlerlike okupantide vastu.51 Nõukogude patriootide kasvavast vastupanust olid sunnitud kirjutama ka kohalikud hit lerlaste ajalehed. Eesti NSV territooriumil peetud võitluste ajal arendas vabariigi parteiorganisatsioon aktiivset ideelis-poliitilist tööd elanike hul

gas, sisendades neisse kindlat veendumust, et esialgsetele edusam mudele vaatamata ootab vaenlast Nõukogudemaal paratamatu 50 EKPA, f. 4 , nim. 1 , s.-ü. 34 , 1. 1 ; f. 16, nim. 1 , s.-ü. 89, 1. 3—4.

Vt. Сообщения Советского Информбюро, июнь - декабрь 1941 г., T. I , M. , 1944, 1k. 214, 277. 119

lüüasaamine. EK(b)P Keskkomitee poolt väljaantud lendlehti toi metati vabariigi okupeeritud piirkondadesse. 1941. aasta juulis ja augustis ilmus 21 lendlehte, mille kogutiraaž oli üle 3,7 miljoni

eksemplari. Suuremat osa neist levitati vaenlase tagalas. Pärast kogu Eesti okupeerimist jätkati lendlehtede väljaandmist Lenin gradis, kus kuni 1. detsembrini 1941 kirjastati kuus lendlehte kogu tiraažiga 400 000 eksemplari.52 Rinde poliitvalitsus andis Lenin gradis välja ajalehte « Rahva Hääl » ( 1942. aasta juunist « Nõukogude Eesti eest! » ), mille tiraaž oli üsna suur — 25 000—30 000 eksemp lari. Levitati teda peaasjalikult okupeeritud Eesti NSV territoo

riumil. Ajalehe toimetajaks oli Jaak Ottender, tema asetäitjaks revolutsioonilise liikumise veteran Anton Vaarandi (temast sai hiljem ajalehe toimetaja) . Toimetuse kolleegiumi kuulusid kirjanik

Enn Kippel, kirjandusteadlane Karl Taev jt. Toimetusel tuli töö tada uskumatult rasketes blokaaditingimustes. Sõja kõige raske mal perioodil informeeris leht ajutiselt okupeeritud Nõukogude Eesti töötajaid olukorrast rinnetel, nõukogude inimeste kangelas tegudest lahingus ja tagalas, kutsus Eesti töötavat rahvast võitlu sele hitlerlike röövlite vastu .

Partisanide, põrandaaluste töötajate ja teiste nõukogude pat riootide esiridades olid kommunistid ja kommunistlikud noored.

Nõukogude patriootidel tuli tegutseda äärmiselt keerukates tingi mustes, julma okupatsioonirežiimi all; juba esimestel sõjanädala tel ja -kuudel lasksid hitlerlased ja nende käsilased —- kodanlikud natsionalistid

Eestis maha tuhandeid kodanikke. Raskusi süven

das veel asjaolu, et partisanidel ja põrandaalustel töötajatel pol nud vahel konkreetseid juhendeid parteiorganitelt ega partisani salkade vabariiklikult staabilt. Juba okupatsiooni alguses nõrge

nes põrandaalune parteikeskus märksa: tema seitsmest liikmest ja liikmekandidaadist jäi põranda alla ainult kolm —· Herman Arbon,

Oskar Cher ja Neeme Ruus, teised langesid põrandaaluse keskuse koosseisust välja. Enamikus maakondades ei jõutud vaenlase kiire edasiliikumise tõttu põrandaaluseid parteiorganeid tegelikult moo dustadagi.

Tallinnas loodi põrandaalune partei linnakomitee, mis koosnes neljast inimesest Erich Kadaka juhtimisel.53 Kuid komitee sai tegutseda ainult lühikest aega, kuna ta liikmed sattusid vaenlase küüsi. Üsna hoolikalt valmistusid põrandaaluseks tegevuseks partei Virumaa, Saaremaa ja Läänemaa komitee. Nende maakon dade juhtivad partei- ja nõukogude töötajad partei Virumaa komitee esimene sekretär Alfred Stamm, partei Saaremaa komi tee esimene sekretär Aleksander Mui, maakonna täitevkomitee esi mees Johan Ellam, Läänemaa täitevkomitee esimees Johannes

Manni ja paljud teised juhtivad töötajad läksid põranda alla, et 52 EKPA, f. 1 , nim. 6, S.-ü. 5 , 1. 23, 38.

53 EKPA, f. 1 , nim. 6 , s.-ü. 5, 1. 27. 120

PORANDAALUSELE TÖÖLE JÄETUD JUHTIVAID NOUKOGUDE TÖÖTAJAID

Johannes Manni .

Johan Ellam.

Erich Kadakas.

organiseerida võitlust okupantide vastu. Saaremaale jäi ka partei Harjumaa komitee esimene sekretär Karl Toming. Üldse jättis EK(b) P Keskkomitee põranda alla 17 juhtivat töötajat.54 Peale selle jätsid partei maakonna- ja linnakomiteed põranda alla kom

munistide gruppe kindla ülesandega.55 Üldse jäi okupeeritud Eesti NSV territooriumile üle 10 protsendi kõigist partei liikmetest ja liikmekandidaatidest, kes olid 1. juulil 1941 maakonna- ja linna komiteedes arvel.56 Teised kommunistid evakueerusid Nõukogude tagalasse või langesid võitluses vaenlase vastu enne seda, kui meie väed Eesti NSV territooriumilt lahkusid:

Niisiis tegid EK(b)P Keskkomitee ning partei maakonna- ja linnakomiteed 1941. aastal mõndagi ära selleks, et partei põranda

alust ette valmistada ja partisanivõitlust arendada. Partei keskus määras küll kindlaks konspiratiivse kohtumissüsteemi Põhja-Eesti põrandaaluste maakonnakomiteedega, kuid sidet tal nendega ei olnud.57 Ka Eesti põrandaaluse ja Nõukogude tagala side oli üksikasjaliselt läbi mõtlemata ja seepärast polnud päras evakueerumist Leningradis ja Moskvas olevatel vabariigi juhtiva tel töötajatel pikka aega andmeid põrandaaluse olukorra kohta .

Sellele tuleb lisada, et paljudel põrandaalustel polnud

ille

gaalse, konspiratiivse töö kogemusi ja et põrandaaluse partei keskuse juhist Karl Särest sai kodumaa reetur ja ta andis vaenla sele üles kõik, mida ta partei põrandaalusest ja partisaniliikumi 54 EKPA , f. 1 , nim. 1, s.-ü. 276, 1. 3 . 55 EKPA, f. 4, nim. 1 , s.-ü. 209, 1. 6, 7, 16, 25, 38, 45 . 56 Autorite arvestuse järgi (vt . EKPA, f. 1 , nim. 3 , s.-ü. 162 , 1. 91 ; S.-ü. 163 , 1. 50, 51 , 53, 57 , 59 , 61 , 63 , 65, 67 , 69 ) . >

57 EKPA , f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 276 , 1. 2 . 121

sest teadis.58 Kõige selle eest tuli maksta kallist hinda. Enamik varem organiseeritud gruppe hajus, paljud põrandaalused tööta jad ja partisanid langesid 1941. aasta sügis- ja talvekuudel. Vaen lasel õnnestus enne okupatsiooni algust loodud põrandaalused parteiorganid purustada. Raskeks kaotuseks oli põranda aluse parteikeskuse ja partisanisalkade staabi juhtide Herman

Arboni, Oskar Cheri, Heinrich Roogi, Neeme Ruusi, Osvald Tuule jt. hukkumine.

Vaatamata kaotustele ja nurjumistele ei katkenud Eestis siiski põrandaaluste töötajate võitlus ja partisaniliikumine. Langenute asemele tulid uued võitlejad. Vaenlase tagalas tegutsevaid patrioote innustas kogu nõukogude rahva visadus ja mehisus ning tema kan gelaslik vastupanu fašistlikele röövvallutajatele.

2. Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei tegevus töötajate mobiliseerimisel vaenlasele vastulöögi andmiseks (1942. aasta )

1941. aasta lõpul peatati Moskva all fašistlike vägede pealetung. Sellele järgnenud Nõukogude relvastatud jõudude võimsa vastu rünnaku tulemusena kihutati vaenlane pealinnast sadade kilomeet

rite kaugusele. Hitlerlaste purustamine Moskva all oli murrangu alguseks sõja käigus. Samal ajal andis Punaarmee vaenlasele tugevaid hoope Tihvini ja Rostovi juures. Hitlerlaste purustami sel Moskva all oli tohutu sõjalis -poliitiline ja rahvusvaheline tähtsus: see oli hitlerlaste esimene suur lüüasaamine Teises maa

ilmasõjas, ta hajutas fašistlike vägede võitmatuse müüdi ja mattis lõplikult maha hitlerlaste « välksõja » plaani. Nõukogude tagalas asuvad eestlased põlesid soovist anda oma

osa võitlusse vaenlase vastu. Neid tundeid ja püüdeid väljendades pöördusid Eestimaa K(b)P Keskkomitee ja Eesti NSV Rahvakomis saride Nõukogu 24. oktoobril 1941 NSV Liidu Riikliku Kaitsekomi tee poole palvega luua eesti rahvuslik diviis59 Palve rahuldati: 18. detsembril 1941 võttis Riiklik Kaitsekomitee vastu otsuse luua eesti rahvusväeosad. Nende formeerimise paigaks määrati Uraali sõjaväeringkonna territoorium. Alguses formeeriti 7. eesti laskur

diviis ja 1. üksik eesti tagavarapolk ning siis 249. eesti laskurdi viis.

Eesti NSV-st evakueerunud kodanikud võtsid Punaarmee eesti

rahvusväeosade loomise vastu patriootilise vaimustusega. Ajaleht 58 Vt . Ülevaade Eestimaa Kommunistliku Partei ajaloost, II ( 1920–1940 ),

Tallinn 1963, lk. 345—346; Valdar Leede, Eesti töörahva võitlusest fašist like röövvallutajate vastu. Raamatus : Rahvatasujad . Esimene raamat, Tal

linn 1962, 1k, 21 ; А. Панксеев. На основе ленинских организационных принципов. Таллин, 1967, 1k, 193—195. 59 EKPA , f. 1 , nim. 3, S.-ü. 270, 1. 1 . 122

«Krasnaja Zvezda » kirjutas: « Kui algas eesti väeosade formeeri mine, voolasid siia kokku inimesed, kes polnud kunagi sõjaväes tee ninud . Hakkas saabuma eestlasi kõigist kaugeimaistki Liidu pai gust, isegi Buhaarast. Keegi ei taha kodumaa tagasivõitmise au teisele loovutada. »> 60

Et abistada Uraali sõjaväeringkonna staapi eesti väeosade ja -koondiste komplekteerimisel, määrasid EK (b)P Keskkomitee ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu oma volinikud kõigisse

sõjaväeringkondadesse, oblastitesse ja vabariikidesse, kus elas Eesti NSV-st evakueerunud kodanikke. Volinikeks olid vastutavad par

tei- ja nõukogude töötajad Georg Abels , Hendrik Allik, August Koni, Arnold Kress, Lembit Lüüs, Aleksander Resev, Arnold Vei 61 mer jt.6

EK(b)P Keskkomitee ja vabariigi valitsus pidasid eesti väeosade moodustamisest osavõtmist väga tähtsaks ülesandeks. Nende soo vitusel määrati juhtivatele rivi- ja poliitilistele kohtadele EK (b ) P Keskkomitee liikmeid, Keskkomitee aparaadi vastutavaid tööta jaid, rahvakomissare, partei ja komsomoli maakonnakomiteede sekretäre, NSV Liidu ja Eesti NSV Ülemnõukogu saadikuid, kõr

gemate õppeasutuste õppejõude jt. EK(b)P Keskkomitee liikmed Georg Abels, Aleksander Resev ja Arnold Veimer viibisid formeeritavates diviisides, abistasid väe juhatust ja poliitosakondi kaadri paigutamisel, partei- ja komso moliorganisatsioonide loomisel väeosades ja parteipoliitilise töö tegemisel. Nagu juba öeldud,, moodustasid eesti väeosade ja diviiside tuu

miku 1941. aastal mobiliseeritud ja Nõukogude tagalasse evakuee runud Eesti NSV kodanikud. Ligi pool väeosade koosseisust polnud varem Punaarmees teeninud. Umbes 10 protsenti sõdureist ja

ohvitseridest tulid rindelt või hospidalidest, enamasti 22. territori aalkorpuse sõjamehed , kellel oli juba lahingukogemusi. Diviiside rahvuslik koosseis oli järgmine: eestlasi 90 protsenti, venelasi 9 protsenti, teistest rahvustest sõjamehi 1 protsent62. Sõjalist väl

jaõpet ja parteipoliitilist tööd diviisides tehti eesti keeles. EK(b) P Keskkomitee soovitusel määrati diviiside poliitosakonna ülemaiks: 7. eesti laskurdiviisis endine EK ( b ) P Keskkomitee kooli

osakonna juhataja, partei liige 1920. aastast Arnold Raud, 249. eesti laskurdiviisis endine Eesti NSV kommunaalmajanduse rahvakomis sar Algus Raadik.

Diviiside poliitosakonnad ja väeosade parteiorganisatsioonid lähtusid oma tegevuses sellest vääramatust tõest, et armee võitlus võime oleneb väga suurel määral sõjameeste poliitilise teadlikkuse tasemest ja moraalsest kindlameelsusest, ja juhindusid V. I. Lenini

sõnadest, mis ta ütles raskeil Kodusõja aastail: « Seal, kus distsip 60 « Kpachaa 3be37a » nr. 74, 29. märtsil 1942 . 61 EKPA, f. 1 , nim. 3, S.-ü. 270, 1. 66 . 62 EKPA , f. 78 , nim. I, s.-ü. 43 , 1. 18 . 123

liin on kõige kõvem, kus kõige hoolsamini tehakse sõjaväes poliit tööd ..., seal ei ole armees korralagedust, seal on armee kord ja võitlusvaim parem, seal on rohkem võite. »63 Isikkoosseisu lahingulise ja poliitilise ettevalmistustöö kõrge taseme saavutamiseks oli vaja kõigepealt luua allüksustes täisvere

lised partei- ja komsomoliorganisatsioonid. Ent kommuniste ja kommunistlikke noori oli allüksustes väga vähe, ainult 5 protsenti sõjameestest. Seepärast loodi partei- ja komsomoli- algorganisat sioonid alguses polkudes. EK(b)P Keskkomitee soovitusel kinni tati polkude parteiorganisaatoriteks vilunud parteitöötajad, nende

hulgas EK (b ) P Keskkomitee põllumajandusosakonna juhataja Aleksander Aben, partei Viljandimaa komitee esimene sekretär Oskar Abori, EK(b) P Keskkomitee liikmekandidaat, partei Jär vamaa komitee esimene sekretär Eduard Säremat jt. Seejärel toi

musid diviiside parteikoosolekud, mis määrasid kindlaks kommu nistide ülesanded .

Nii võttis 7. eesti laskurdiviisi partei-üldkoosolek 15. veebrua ril 1942 vastu otsuse:

1. Kõigis allüksustes luua töövõimelised parteiorganisatsioonid ja viia partei mõju kõigi diviisi sõjameesteni; täiendada partei ridu paremate punaarmeelaste ja komandöride vastuvõtmisega.

2. Kommunistid peavad saavutama eeskujulikke näitajaid lahingulises ja poliitilises ettevalmistuses, olema eeskujuks sõja väelise distsipliini alal, tõstma revolutsioonilist valvsust. 3. Väeosade ja allüksuste parteiorganisatsioonid peavad eriti

hoolitsema komsomoliorganisatsioonide eest, noorte kasvatamise, kommunistliku noorsooühingu ridade kasvu eest ja paremate kom munistlike noorte ettevalmistamise eest parteisse astumiseks61 . 249. diviisis toimus esimene partei-üldkoosolek 1942. aasta mai alguses.

Diviiside partei-üldkoosolekud valisid parteikomisjonid , mille sekretärideks said läbiproovitud kommunistid, revolutsioonilise lii kumise veteranid: EK(b) P Keskkomitee liige, partei liige 1917. aas

tast Hendrik Allik 7. eesti laskurdiyiisis65 ja EK (b) P Keskkomitee vastutav töötaja Dmitri Kuzmin 249. eesti laskurdiviisis66. Pärast parteikomisjonide valimist algas parteisse vastuvõtmine.

Hoolitsedes Punaarmee rahvusväeosade tugevnemise eest, kehtes tas ÜK(b)P Keskkomitee eesti sõjaväeosade suhtes need parteisse vastuvõtmise soodustatud tingimused, mis olid maksvad 1941. aas

tal Eestimaa parteiorganisatsiooni suhtes. Sellega olid loodud eel

dused väeosades täisvereliste parteiorganisatsioonide loomiseks. Ajaloolise Stalingradi lahingu perioodil, kui otsustati kodumaa saatust, astusid tuhanded eesrindlikud eesti väeosade sõjamehed 63 V. I. Lenin. Teosed , 29. kd. , lk. 413 . 64 EKPA , f. 78, nim. 1 , S.-ü. 43, 1. 25 . 65 EKPA , f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 139 , 1. 2 .

66 EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 137, 1. 89. 124

parteisse ja kommunistlikku noorsooühingusse. 1942. aasta sügisel oli juba võimalik luua partei- ja komsomoliorganisatsioonid kõi

gis allüksustes. Kui formeerimise lõpul oli diviiside isikulise koos seisu hulgas, nagu juba öeldud, 5 protsenti kommuniste ja kommu nistlikke noori, siis 12. novembril 1942, rindele saabumise päeval,

oli neid juba 18 protsenti67. 19. mail 1942 tegid EK(b)P Keskkomitee ja ENSV Rahvakomis

saride Nõukogu Riiklikule Kaitsekomiteele ettepaneku luua eesti laskurkorpus68. Ettepanek võeti vastu. NSV Liidu kaitse rahvako missari asetäitja 25. septembri 1942. aasta direktiivi alusel formee riti 7. ja 249. eesti laskurdiviisi baasil Punaarmee 8. Eesti Laskur korpus.

EK(b)P Keskkomitee soovitusel määrati korpuse komandöriks kindralmajor Lembit Pärn, korpuse komissariks polgukomissar

August Pusta ja korpuse poliitosakonna ülemaks EK (b ) P Kesk komitee liige, vanem pataljonikomissar Hendrik Allik. Kui korpuse väeosad olid lahingutegevuseks ette valmistatud ja

relvastuse kätte saanud, anti neile üle NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi punalipud. 1942. aasta oktoobris ja novembrikuu algu ses suunati korpus Kalinini rindele. Üheaegselt Punaarmee eesti rahvusväeosade loomisega orga

niseeris Eestimaa Kommunistlik (bolševike) Partei ÜK (b ) P Keskkomitee juhtimisel ja abil Eesti töötajate võitlust vaenlase tagalas.

Fašistliku okupatsiooni ajal tuli Eesti töötajail, nagu teistelgi ajutiselt okupeeritud NSV Liidu piirkondade töötajail, läbi elada

raskeid katsumusi. Hitlerlike anastajate plaanid nägid ette eesti rahvusriikluse likvideerimise, eesti rahvuskultuuri hävitamise , eesti rahva ühe osa füüsilise hävitamise, ülejäänute orjastamise või saksastamise. Hitlerlased seadsid kokku Nõukogude Liidu laial

daste piirkondade koloniseerimise kavu, sealhulgas generaalplaani « Ost». Oma märkustes selle plaani juurde tegi üks fašistliku Sak

Himmler — ettepaneku asustada osa Balti maade rahvastest ümber nendesse Nõukogude Liidu idapiirkonda

samaa peameestest

-

desse, mis polnud ette nähtud koloniseerimisele sakslaste poolt69. Eesti rahva saatust «korraldas» Himmler Tallinnas viibimisel

19. ja 20. septembril 1941. Nagu ametlikust üleskirjutusest nähtub, pidi kogu eesti rahva väljasaatmine ja saksastamine viidama lõpule mitte hiljem kui 20 aasta jooksul pärast sõja lõppu. "

Eesti NSV okupeeritud territoorium ning mõned sellega piir nevad Leningradi ja Pihkva oblasti rajoonid kuulutati « Estlandi 67 NSVL KMA, f. 509, nim. 127 133, s.-ü. 2 , 1. 16 . 68 EKPA, f. 1 , nim. 3 , s.-ü. 270, l . 37. 69 « Военно- исторический журнал » 1960 ,

1 , lk.

10 Немецко - фашистская оккупация в Эстонии в 1941—1944 . Сборник документов и материалов (edaspidi : Немецко - фашистская оккупация в Эстонии ), Таллин , 1963 , 1k. 25—26 . 125

kindralkomissariaadiks» , mis jagati ringkondadeks, maakondadeks ja valdadeks. « Kindralkomissariaadi » etteotsa seadsid sakslased SA

obergruppenführer K. Litzmanni ja ringkondade juhtideks gebiets

komissarid, kellel oli kohalike elanike üle piiramatu võim . « Viigi lehe » osa pidi etendama niinimetatud Eesti omavalitsus, mille oku patsioonivõimud moodustasid kohalikest kvislingitest – eesti päritoluga hitlerlastest (Hjalmar Mäe jt. ). Eesti kvislingid panid

koos okupantidega toime ränki kuritegusid eesti rahva vastu, rii susid ja tapsid rahulikke elanikke.

Eesti kattus vanglate ja koonduslaagrite tiheda võrguga ” . Nagu Erakorraline Riiklik Komisjon hiljem kindlaks tegi, piinasid fašist likud okupatsioonivõimud ja nende käsilased – eesti kodanlikud

natsionalistid kolme aastaga Tartu tankitõrjekraavis, Kloogal, Jägala, Pärnu, Kiviõli, Narva ja teistes koonduslaagrites surnuks 61 300 Eesti NSV kodanikku — mehi, naisi ja lapsi.. Peale selle tap

sid fašistlikud barbarid siin üle 64 000 mitmesugusest rahvusest nõukogude sõjavangi ja suurel hulgal teiste Euroopa maade koda nikke.

Okupandid ja suured saksa monopolistlikud ühendused haara sid enda kätte tööstusettevõtted, transpordi, elektrijaamad, suured majad jne.; 1942. aastal mängis Eestis peremeest ligi 50 sellist ühendust72. Nad ekspluateerisid halastamatult rahvast ja vaba

riigi loodusvarasid. Okupandid tühjendasid ja viisid fašistlikule Saksamaale kõik tööstuskaupade laod, sinnasamasse saadeti oku

patsiooni ajal 95 protsenti Eesti tööstustoodangust. Eesti NSV ter ritooriumil hävitati ja purustati 57 583 hoonet. Fašistlikud röövval

lutajad laostasid Eesti põllumajanduse. Maa, mille nõukogude võim oli andnud maata ja vähese maaga talupoegadele, võtsid fašis tid koos saagiga ära. Karistamise ähvardusel sundisid okupandid

talupoegi ära andma vilja, liha, võid jne. Saksamaale saadeti 45 000 tonni vilja, 72 000 tonni kartuleid ja juurvilja, tuhandeid

tonne liha, võid ja teisi loomakasvatussaadusi. Veel suurema hulga toiduaineid sõi fašistlik armee kohapeal ära. Hitlerlikud okupandid hävitasid ja riisusid ühiskondlikku, samuti kodanike isiklikku vara 179 miljardi 448 miljoni rubla väärtuses73 ( sõjaeel setes hindades) . Suured olid ka inimkaotused : rohkem kui 130 000 Eesti NSV

kodanikku mobiliseeriti vägivaldselt hitlerlikku armeesse ja huk kus rindel, aeti fašistlikku orjusse või põgenes mitmesugustel

põhjustel välismaale.74 Fašistlikel okupatsioonivõimudel ei õnnestunud murda eesti 71 1. veebruaril 1944 oli Eestis üle 20 koonduslaagri , arvestamata küm

neid vanglaid ja gestaapo piinаkаmbreid. (Vt. Немецко-фашистская окку гация в Эстонии 1941—1944, 1k. 57 ) . 72 ENSV ORKA , f. 66 , nim. 1 , s.-ü. 163 , 1. 18-20 73 EKPA , f. 1 , nim . 3, s.-ü. 185 , 1. 14 .

74 Sealsamas , 1. 13 . 126

nõukogude patriootide vastupanutahet. Nende viha okupantide vastu kasvas päevast päeva ja ühtlasi laienes fašismivastane võit lus. Selles etendas tähtsat osa Eestimaa Kommunistliku Partei

poliitiline selgitustöö. 1941. aasta lõpul ja 1942. aastal tekkisid uued põrandaalused grupid Narvas, Kiviõlis, Petserimaal ja mujal.

Kagu-Eestis tegutses põrandaalune antifašistlik organisatsioon « Boris ja Pavel » , kuhu kuulus ligi 50 nõukogude patriooti. See

organisatsioon tegi energiliselt fašismivastast propagandat. Enamik organisatsiooni liikmeist sattus 1942. aasta sügisel gestaapo kätte

ja hukkus.75 Põrandaalused töötajad tegutsesid aktiivselt ka Senno vallas (Petserimaal), Kiidjärve ja Kuuste vallas (Tartumaal) .76 Virumaal jätkas 1942. aastal relvastatud vastupanu ligi 30 nõuko

gude patriootide gruppi. Tartumaal tegutses samal aastal 22 rel vastatud antifašistide gruppi, Võrumaal 30. Üle kümne sellise grupi püüdis alustada tegevust Tallinna ümbruses. Ligikaudsetel

andmetel tegutses okupeeritud Eestis 1942. aastal üle 80 relvasta tud salga ja grupi.77 Relvastatud vastupanu kõrval oli levinud võitlusvormiks fašist like vägede sideliinide rikkumine vaenlase tagalas. Seda tehti kor

duvalt Virumaal, Tartumaal, Võrumaal, Viljandimaal ja teistes maakondades. 78

Fašistide tagalas tegutsesid osavalt ja julgelt armee ja laevas

tiku luurajad. Punalipulise Balti Laevastiku vaprale luurajale, kommunistlikule noorele Leen Kullmanile anti hiljem , fašistliku Saksamaa üle saavutatud võidu 20. aastapäeva tähistamise ajal

Nõukogude Liidu kangelase aunimetus. Üha suuremat abi osutas partisanidele töötav elanikkond. Hum muli vallas Valgamaal abistasid partisanigruppi ennastsalgavalt kehv talurentnik August Raat ja tema naine Minna Mumm : nad informeerisid gruppi fašistlike vägede liikumisest, varustasid teda

toiduainetega ja varjasid partisane.79 Partisanide abistamise eest karistasid fašistid surmanuhtlusega. Nii lasti rahvatasujatega ühenduse pidamise pärast maha Võrumaa Ruusmäe valla elanikud

Maks Jugomäe, Aliine Lüütsepp ja Nikolai Purge.80 Fašismivastase võitluse avalduseks oli ka kohalike elanike abi

nõukogude sõjavangidele.

Hitlerlikes ajalehtedes,

eriti

« Eesti

Sõnas » ilmus korduvalt teateid kodanike vastutuselevõtmisest

sõjavangidele toiduainete ja raha andmise eest.81 Kohalike elanike 75 Rahvatasujad. Teine raamat, Tallinn 1965, lk . 188. Vt. ka : R. Lumi . Tasujad, Tallinn 1967, lk . 77 . 76 Vt. R. Lumi . Tasujad, lk . 78—80. 77 Vt. R. Lumi. Tasujad, lk . 82 .

78 ENSV ORKA, f. 4215/3, nim. 1 , S.-ü. 85, 1. 82 , 160 ; S.-ü. 89, 1. 269 ; S.-ü. 93 , 1. 248 ; f. 4215/12 , nim. 1 , s.-ü. 9, 1. 1 , 11 , 27 , 28 , 35. 79 Vt. R. Lumi. Tasujad, lk. 85. 80 ENSV ORKA , f. R-64, nim. 1 , S.-ü. 96 , 1. 32 . 81

« Eesti Sõna » nr. 43, 22. veebruaril 1942. 127

VAENLASE TAGALAS AKTIIVSELT TEGUTSENUD KOMMUNISTLIKKE NOORI, KES MORVATI FAŠISTIDE POOLT

Miralda Hansar.

Irmgard Nurmhein.

Astra Randkivi .

abil põgenes sõjavange koonduslaagreist. Nii põgenes 26. juunil 1942 suur grupp sõjavange Tapa laagrist. Grupiviisi põgenemist esines ka Järvakandis, Valgas ja mujal.82 Nagu hitlerliku politsei ja sõjalis -fašistliku organisatsiooni « Omakaitse » arvukad ettekan ded tunnistavad, varjasid põgenenud sõjavange kohalikud elani kud.83

Nõukogude patrioodid kandsid rahvahulkadesse tõde olukor rast rindel, paljastasid « uue korra » loojate kuritegelikke eesmärke. Eesti hitlerlaste ninamees H. Mäe kurtis 25. juulil 1942 Tartus

kõnet pidades, et vastane (s. o. nõukogude patrioodid) «püüab iga suguste propagandavahenditega ... rahva erinevate kihtide vahele

tekitada lõhet » .84 Olukord Eestis ajas fašistid niivõrd ärevile, et

repressioonide kõvendamise eesmärgil sõitis siia Himmler.85 Kolm nädalat pärast seda aga tuli Riiast Eestisse « reichskomissar » Lohse. Hitlerlik terror võttis veel suurema ulatuse. 1942. aasta

augustis pani gestaapo toime massilisi vahistamisi Tallinnas, Tar

tus, Viljandis, Tartumaal, Viljandimaal, Võrumaal, Valgamaal ja Pärnumaal. Palju nõukogude patrioote areteeriti relvade ja laske

moona kogumise ja hoidmise eest.86 Okupandid lootsid julmade repressioonidega maha suruda rahva vastupanu, murda rahva võit

lustahet, kuid see neil ei õnnestunud. Okupantidele avaldatava vastupanu kasvu näitasid ka sagenevad sabotaažiaktid Tallinna, 82 ENSV ORKA , f. R- 63, nim. 1 , s.-ü. 31 , 1. 1 ; f. R -439, nim. 1 , S.-ü. 32 , 1. 10.

83 ENSV ORKA, f. 4215/12 , nim. 1 , s.-ü. 9, 1. 17–26. 84 « Eesti Sõna » nr. 170, 26. juulil 1942 . 85 « Eesti Sõna » nr . 173 , 30. juulil 1942 . 86 « Eesti Sõna » nr. 199 , 30. augustil 1942 . 128

1

Narva ja teiste linnade tehastes ning töötavate talupoegade massi line keeldumine põllumajandussaaduste andmisest fašistliku armee

jaoks. Eesti « kindralkomissari » tunnistuse järgi jäi kolm neljan dikku talupoegadest « kõvasti maha » sundnormide täitmisel.87 Fašistidel ei õnnestunud enda poole tõmmata ka töötavat harit laskonda. Valdav osa õpetajaist, kõrgemate koolide õppejõududest

ja loomingulisest intelligentsist pidas kõigile rasketele katsu mustele auga vastu. Okupatsiooni ajal ei ilmunud Eestis peaaegu üldse teaduslikku kirjandust ega loodud tõsiselt arvestatavaid

kunstiteoseid. Terrori peale vaatamata avaldasid Tartu ülikooli ja teiste Eesti kõrgemate õppeasutuste antifašistlikult meelestatud professorid ja üliõpilased okupantidele ja nende käsilastele vastu panu. Teadlased ja õppejõud peitsid kõrgemate õppeasutuste ja muuseumide väärtuslikku vara ning päästsid seda niiviisi hävita misest või fašistlikule Saksamaale vedamisest. Nii õnnestus Võrus tänu haritlaste ennastsalgavale tegevusele päästa Fr. R. Kreutz waldi memoriaalmuuseumi eksponaadid. Hoone enda, kus laulu

isa elas, teotasid hitlerlikud okupandid eesti kodanlike natsiona listide õnnistusel ära: sinna paigutati gestaapo osakond. Okupan tide majanduslikke aktsioone aitasid nurja ajada paljud jaoskonna

arstid. Süsteemikindlalt ja massiliselt vabastasid nad elanikke metsatöödest « tervisliku seisukorra pärast».88 Seega leidis aset okupatsioonivõimude sõjalis-poliitiliste ja

majanduslike ürituste saboteerimine töötava elanikkonna kõigis kihtides.

EK(b)P Keskkomitee võttis tarvitusele abinõusid partisaniliiku mise hoogustamiseks vabariigi territooriumil. Kuna EK(b)P Kesk komitee büroo liikmed ja teised Eesti NSV juhtivad töötajad koon dusid 1942. aasta alguses Moskvasse, asus sinna ka partisaniliiku

mise juhtimise keskus. 1942. aasta esimesel poolel alustas EK(b)P Keskkomitee partisaniliikumise organiseerijate ja partisanide vär bamist ja ettevalmistamist. ÜK (b ) P Keskkomitee kaasabil valmis

tati 1942. aasta jooksul ette mitusada partisaniliikumise organi

seerijat, mitmesuguseid spetsialiste (radiste jne.) ja partisane.89 Transpordilennukite vähesuse tõttu oli nende saatmine vaenlase

tagalasse seotud väga suurte raskustega. Samal ajal oli aga tekki nud tungiv vajadus luua side Eestis tegutsevate partisanidega ning

organiseerida vaenlase tagalas uusi salku ja gruppe. Seepärast saadeti 1942. aasta augustis EK(b)P Keskkomitee korraldusel jalgsi

läbi rindejoone üks ettevalmistatud partisanisalk Tarmo Talviº juhtimisel, kes oli sõja algul töötanud EK(b)P Tartumaa Komitee instruktorina. Osa T. Talvi salga võitlejaist ühines okupeeritud

Kalinini oblasti territooriumil tegutsevate partisanidega, teine osa 87 EKPA, f. 4 , nim. 1 , S.-ü. 47 , 1. 9 . 88 « Eesti Sõna » nr. 66, 21. märtsil 1943.

89 EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 303, 1. 1, 2, 55; S.-ü. 304, 1. 18; S.-ü. 276, 1. 4–5. 90 EKPA, f. 4, nim. 1 , s.-ü. 7, 1. 14. 9 Ulevaade EKP ajaloost

129

OKUPEERITUD EESTI NSV - S TEGUTSENUD ELKNU KESKKOMITEE ORGANISAATORID

Reginald Kallas.

Leonid Mäting.

Feliks Posti.

eesotsas Talvi endaga läks Eestisse ja pidas Kagu-Eestis võitlust

fašistlike karistussalkade vastu. Ühtlasi tegutses Tarmo Talvi EK(b) P Keskkomitee volinikuna.

1942. aasta keskel ei olnud EK (b)P Keskkomiteel konkreetseid andmeid olukorrast põranda all. Siis ei olnud veel teada, et vaen

lasel oli õnnestunud hävitada parteiorganid ja enamik nende juh

tijaist. Seepärast otsustas Keskkomitee büroo 1. juulil 1942. aastal saata vaenlase tagalasse oma volinikud olukorraga tutvuma, seal

tegutsevate organiseerimata põrandaalustega sidet looma ja ille gaalset parteitööd korraldamaºl . Üheks EK(b)P Keskkomitee vo linikuks määrati T. Talvi, kuid ta langes hitlerlaste vastu peetud lahingus 1942. aasta oktoobris. Alles mitu kuud pärast T. Talvi hukkumist

1943. aasta märtsis

-

sai võimalikuks vaenlase

tagalasse saata veel kaks Keskkomitee volinikku: partei Virumaa

komitee endine teine sekretär Oskar Sall ja partei Pärnumaa komi tee endine instruktor Jaan Kalu .

Võeti tarvitusele ka muid abinõusid. ÜK (b ) P Keskkomitee abiga ja vastavalt EK(b)P Keskkomitee büroo otsusele 1. juulist 1942 organiseeriti spetsiaalsed kuuekuulised kursused vaenlase tagalasse saadetavate parteiorganisaatorite ettevalmistamiseks.92

Samasugused kursused korraldati ka komsomolitöötajatele.93 Kogu see töö andis hiljem teatavaid tulemusi, kuid põrandaaluseid par teiorganeid ei õnnestunud siiski taastada kuni okupatsiooniaja lõpuni. 91 EKPA , f. 1 , nim . 222 , s.-ü. 3, 1. 11 ; f. 1 , nim . 1 , s.-ü. 276, 1. 4. 92 EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 304, 1. 29.

93 EKPA, f. 1, nim. 1 , S.-ü. 276, 1. 4; S.-ü. 303, 1. 6. 130

Esmajärguline tähtsus partisaniliikumise ja kogu töörahva võitluse aktiviseerimisel okupeeritud Eestis oli Riikliku Kaitse komitee otsusel 3. novembrist 1942 « Partisaniliikumisest Eesti NSV - s » 94. Riiklik Kaitsekomitee moodustas Eesti partisaniliiku

mise staabi, mis allus partisaniliikumise keskstaabile. Eesti parti saniliikumise staabi ülemaks kinnitati EK(b)P Keskkomitee sek retär Nikolai Karotamm , tema asetäitjaks kapten Paul Stamm .

Eesti partisaniliikumise staap oli EK(b)P sõjaline organ ja aitas palju kaasa partisaniliikumise juhtimise parandamisele;" hakati rohkem ette valmistama partisanivõitluse organiseerijaid ja mit

mesuguseid spetsialiste = radiste, õhkijaid jne. Isamaasõja rinnetel oli olukord selleks ajaks tunduvalt muu

tunud. 1942. aasta novembri keskpaigaks oli fašistlike vägede pea letung kogu Nõukogude Liidu — Saksa rindel peatatud. Nõuko gude rahva ja tema relvastatud jõudude kangelastegudega rindel ja tagalas Kommunistliku Partei juhtimisel olid loodud tingimu sed põhjaliku murrangu saabumiseks sõja käigus.

Vaenlase purustamine Stalingradi all, mis tähendas määratut panust põhjaliku murrangu saavutamisel suure Isamaasõja ja

kogu Teise maailmasõja käigus, sai võimalikuks tänu sellele, et Punaarmeed varustati pidevalt esmaklassilise relvastuse, laske moona, toiduainete ja riietusega. Nõukogude tagala töötajad täit sid auga oma kohuse sotsialistliku kodumaa ees. Rinde heaks teh tud töös andsid

oma panuse ka Eesti NSV-st evakueerunud

kodanikud.

Sõja esimestel kuudel tegid partei- ja teised organisatsioonid

suuri jõupingutusi tsiviilelanike massiliseks evakueerimiseks rindelähedastest piirkondadest. Eesti NSV-st evakueerus

ligi

25 000 inimest, nende hulgas üle 1400 kommunisti.95 Enamik evakueerunuist (üle 60 protsendi) asus Tšeljabinski, Ulja

novski, Kuibõševi, Sverdlovski ja Moskva oblastisse ning Tšuvaši ANSV -sse.96 VNFSV, aga ka Usbeki, Kasahhi, Kirgiisi ja Tadžiki NSV partei- ja nõukogude organid ning töötajad aitasid evakuee runuil peavarju saada ja rinde heaks töötama hakata.97 Nõukogude tagalas tegutses Eesti NSV - st evakueerunud ko danike komitee, mille esimeheks määrati 1942. aasta aprillis Eesti

NSV sotsiaalkindlustuse rahvakomissar Lembit Lüüs. Kõigis oblastites, autonoomsetes ja liiduvabariikides, kus Nõukogude 94 MLI. Dokumendid ja materjalid ..., inv. nr. 17 068, 1. 1. 95 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 181 , 1. 120; nim. 2, S.-ü. 121 , 1. 1—79 ; S.-ü. 122, 1. 1–43; s.-ü. 123, 1. 1-102 ; S.-ü. 124, 1. 1–92 . 96 EKPA, f. 1 , nim. 117, s.-ü. 43, 1. 30.

97 Sverdlovski oblasti riiklik arhiiv, f. P -88, nim. 18 , s.-ü. 102, 1.328–329; Tšeljabinski oblasti riiklik arhiiv, f. 274, nim. 9, S.-ü. 449, 1. 28–29 ; Omski oblasti riiklik arhiiv, f. 437, nim. 14, S.-ü. 249, 1. 47, 48; Tatari Autonoomse Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Riiklik Keskarhiiv, f. 128, nim. 30, S.-ü.

102, l. 128–129; Tšuvaši Autonoomse Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Riiklik Keskarhiiv, f. 1270, nim. 1 , s.-ü. 9, 1. 80. 9*

131

Eesti

partisaniliiku

mise staabi ülema

asetäitja Paul Stamm .

Eestist evakueerunud elasid ja töötasid , loodi Eesti NSV Rahva komissaride Nõukogu volinike võrk. 1943. aasta keskel töötasid

volinikud 14 oblastis, viies autonoomses vabariigis, Kasahhi, Usbeki, Tadžiki ja Kirgiisi NSV-s ja Leningradis98. Kohalike või mude kaasabil tegid nad palju ära evakueerunute aineliste ja kultuuriliste vajaduste rahuldamiseks. Energiliselt töötasid oblas tivolinikud Hilda Arsenjeva, Kristjan Jalak , Bernhard Vei mer jt. Peale selle olid veel rajoonivolinikud – 1943. aasta algu -

ses oli neid 11999.

Aastail 1942–1943 arutas EK(b)P Keskkomitee büroo kordu valt Punaarmee eesti sõjameeste perekonnaliikmete ja teiste

Eesti NSV-st evakueerunud kodanike töölepaigutamist ja ainelise olukorra parandamist. Oblastite ja rajoonide nõukogude ja parteiorganite aktiivsel kaasabil korraldati Eestist evakueeritud ettevõtete tööd ja varus tati inimesi esmajärguliste tarbekaupadega. Evakueerunud vas

tasid sellele hoolitsusele ennastsalgava tööga. Suur grupp Tallinna tehase « Punane Krull » töölisi töötas eeskujulikult ühes Kuzbassi tehases, Tartu telefonivabriku töölised Uraalis.100 Tagala töötajate esiridades olid eesti raudteelased ja meremehed.101 Paljud eestlased töötasid kolhoosides, masina -traktorijaamades

ja sovhoosides. Partei liige 1917. aastast Jaan Kamberg oli näiteks sepaks Omski oblasti Kalatšinski rajooni K. Marxi nimelises kol 98 EKPA , f. 1 , nim. 3 , s.-ü. 181 , l. 12 , 148—149 ; nim. 2, s.-ü. 184, l. 11 ; ENSV ORKA, f. R- 1 , nim. 2, s.-ü. 208, 1. 9 . 99 ENSV ORKA, f. R- 1 , nim . 2, s.-ü. 208, 1, 10, 13, 17, 30 . 100 « Rahva Hääl » nr. 35, 2. septembril 1943. 101 « Rahva Hääl » nr. 6, 14. veebruaril 1944. 132

hoosis; 1942. aastal töötas ta välja üle tuhande normipäeva. Nii sama silmapaistvaid tulemusi saavutas teine vana kommunist, Eesti revolutsioonilise liikumise veteran Peeter Petree (Pedrae),

kes töötas Tšeljabinski oblasti Dalmatovo rajoonis102. Eesti NSV-st evakueerunud õpetlased tegid Nõukogude tagalas innukalt teaduslikku uurimistööd. Professor Jüri Nuut näiteks

juhatas noorte teadlaste gruppi Tšeljabinski Põllumajanduse Meh

haniseerimise Instituudis.103 EK (b ) P Keskkomitee tundis pidevalt huvi eesti teadlaste töö vastu ning osutas neile mitmekülgset abi niihästi otseselt kui ka kohalike parteiorganite kaudu. Töö vennasvabariikide tööstus- ja transpordiettevõtetes, põllu majanduses ja teaduseasutustes sai evakueerunud eestlastele suu

reks elukooliks. Ühises töös tugevnes ja karastus nende sõprus kohalike töötajatega .

Partei ja valitsus hindasid kõrgelt evakueerunute tööd: me daliga « Vapra töö eest Nõukogude Liidu Suures Isamaasõjas 1941–1945 » autasustati 20 620 Eesti NSV töötajat.104 Juba esimestel Isamaasõja päevadel algas meie maal raha, lae nuobligatsioonide ja väärtasjade kogumine riigikaitsefondi ja soo jade esemete kogumine Punaarmee sõjameeste jaoks. ÜK (b ) P Keskkomitee kiitis selle patriootliku algatuse heaks ja tegi par

teiorganitele ülesandeks juhtida seda liikumist. Tambovi ja Saraa tovi oblasti kolhoosnikute algatust toetades hakkasid Eestist eva kueerunud koguma raha tankikolonnide « Nõukogude Eesti eest » ja « Lembitu » , lennukieskadrilli «Tasuja» ja iseliikuva haubitsa patarei jaoks. Raha kogumisest võeti vaimustusega osa ja kokku

tuli ligi 14 miljonit rubla.105 Niiviisi loodud tankikolonnid, haubit sapatarei ja lennukieskadrill andsid hitlerlastele lööke Suure Isa maasõja rinnetel .

Rahva kõigi jõudude mobiliseerimisel vaenlase purustamiseks etendas suurt osa partei ideoloogiline töö. Partei taotles, et iga nõukogude inimene oleks sügavalt teadlik oma isiklikust vastu tusest võidu saavutamise eest sõjas, annaks maksimaalse panuse

rahva võitlusse fašistlike röövvallutajate vastu . ÜK (b)P Keskkomi tee koondas kõigi parteiorganite, sealhulgas ka EK(b)P Keskkomi

tee tähelepanu ideoloogilise töö aktiviseerimise vajadusele. EK(b)P Keskkomitee tegevuses oli tähtsal kohal ajutiselt oku peeritud Eesti NSV elanike poliitiline kasvatamine. Üle rindejoone toimetati Eesti territooriumile ajalehti, brošüüre, lendlehti ja Nõukogude Informbüroo teateid. 1942. aasta veebruarist kuni 102 « Rahva Hääl » nr. 1 , 8. jaanuaril 1943 . 103 « Nõukogude Eesti eest » nr. 1 , juuni 1942 ja nr. 3, detsember 1942 .

104 Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi jooksva arhiivi materjalide põhjal.

105 EKPA, f. 1, nim. 3, s.-ü. 182, 1. 166; vt. ka: Eesti NSV ajalugu (Kõige vanemast ajast tänapäevani). Teine trükk. Toimetanud G. Naan (edaspidi : Eesti NSV ajalugu ), Tallinn 1957, 1. 549. 133

1943. aasta novembrini valmistas EK(b)P Keskkomitee propa ganda- ja agitatsiooniosakond Eestis levitamiseks ette üle 190 lend

lehe kogutiraažiga ligi 14 miljonit eksemplari.106 1941. aasta sep tembri alguses hakati Leningradist ja Moskvast süstemaatiliselt andma eestikeelseid raadiosaateid, mis olid määratud eeskätt oku peeritud Eesti NSV elanikele. Raadiosaated soodustasid murrangu saabumist elanikkonna kõikuva osa teadvuses ja uute inimeste kaasatõmbamist võitlusse okupantide ja nende käsilaste vastu . Moskvas, Üleliidulises Raadiokomitees ja Leningradi raadiokomi

tees olevate eesti toimetuste tööd juhtis EK(b)P Keskkomitee. 107 1942. aasta lõpul hakkas Moskvas ilmuma ajaleht « Rahva EK(b)P Keskkomitee häälekandja, mille toimetajaks oli Anton Vaarandi.108 Kord kvartalis ilmus kirjanduslik ja poliitiline Hääl »

almanahh « Sõjasary ». Tšeljabinskis ilmusid eesti keeles Nõuko gude Informbüroo teated (toimetaja Alice Haberman) . Moskvas,

Leningradis ja teistes linnades trükiti eestikeelseid raamatuid. Vaatamata teravale paberipuudusele ja trükikodade ülekoorma tusele anti 1941. aasta septembrist kuni 1944. aasta septembrini välja 263 eestikeelset raamatut ja brošüüri kogutiraažiga üle

700 000 eksemplari,109 sealhulgas 1942. ja 1943. aastal 75 raamatut ja brošüüri kogutiraažiga 250 000 eksemplari. 110 Tehti ettevalmistusi V. I. Lenini teoste tõlgete avaldamiseks.

Ühenduses trükitoodangu tunduva suurenemisega taastati EK (b ) P Keskkomitee büroo otsusel Eesti NSV Riiklik Kirjastus.111ÜK (b)P Keskkomitee andis suurt abi kirjastuse trükibaasi loomiseks.

1

EK (b)P Keskkomitee tugevdas süsteemikindlalt ideoloogilise töö juhtimist. Keskkomitee sekretäriks propaganda ja agitatsiooni 1

alal sai partei liige 1920. aastast Eduard Päll, kes enne seda oli

Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja. Kesk komitee propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhatajaks nimetati Johannes Käbin, partei liige 1927. aastast. Selle osakonna tege vusse tõmmati kaasa ka teisi seltsimehi, kellel oli partei propa

gandatöö kogemusi. EK (b)P Keskkomitee väliskoosseisulisteks lek toriteks kinnitati grupp juhtivaid töötajaid (Paul Keerdo, Oskar

Sepre, Anton Vaarandi, Arnold Veimer, Paul Vihalem jt. ). 112 Väliskoosseisulised lektorid ja teised vastutavad töötajad esine sid regulaarselt loengutega Punaarmee eesti rahvusväeosades, Eesti NSV asutustes ja organisatsioonides, mis olid loodud Nõu

kogude tagalas, samuti evakueerunute koosolekuil. Eestist evaku eerunute ideelisel kasvatamisel etendasid suurt osa sellised polii 106 107 108 109 110

EKPA, f. 1 , nim. 3 , S.-ü. 182 , 1. 34. EKPA, f. 1 , nim. 3 , s.-ü. 181 , 1. 1 , 2 , 11 , 27, 28, 29, 79 jt . EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 181 , 1. 72 ; S.-ü. 182 , 1. 34 . Eesti NSV Riikliku Raamatupalati andmeil . EKPA, f. 1 , nim . 3, s.-ü. 182, 1. 34.

111 EKPA , f. 1 , nim. 3, S.-ü. 182 , 1. 35.

112 EKPA , f. 1, nim . 3, s.-ü. 181 , 1. 111 , 188 . 134

tilised üritused nagu Eesti NSV 2. ja 3. aastapäeva tähistamine ning Jüriöö ülestõusu 600. aastapäeva pühitsemine. Nendes rajoonides, kuhu oli koondunud rohkem Eesti NSV-st

evakueerunud kodanikke, loodi tingimused eesti lastele emakeelse õpetuse andmiseks. EK (b)P Keskkomitee initsiatiivil, kohalike parteiorganite ja VNFSV Hariduse Rahvakomissariaadi aktiivse abiga hakati mitmes oblastis ja autonoomses vabariigis juba

1941/42. õppeaastal looma eesti õppekeelega klasse ja koole. Eriti palju tegid selles suunas ära Tšeljabinski oblasti parteiorganisat sioonid ja haridusorganid (oblasti haridusosakonna juhatajaks oli Ivan Dudkin) . Ometi konstateeris EK (b) P Keskkomitee büroo

1942. aasta kevadel, et eesti õppekeelega klassikomplektide võrk pole veel küllaldane. 113 Kohalike partei- ja nõukogude organite kaudu võeti vastavad abinõud tarvitusele ja 1942/43. õppeaastal oli

eesti õppekeelega koole ja klasse juba mitmes oblastis ja neljas

autonoomses vabariigis.114 Õpetajad Miralda Prääts, Robert Rägas tik, Erika Siilivask, Juhan Taimsoo jt. andsid kogu oma jõu Eesti NSV-st evakueeritud laste õpetamiseks ja kasvatamiseks.

lastele olid avatud kohalike koolide uksed, kus nad kiiresti vene keele ära õppisid ning sõpru leidsid. Suure Isamaasõja ajal arenesid edasi nõukogude rahvaste kir jandus ja kunst. Vaatamata meie maa raskele olukorrale aitasid

UK(b)P Keskkomitee ja Nõukogude valitsus ka eesti rahval oma rahvuskultuuri säilitada ja arendada. 1941. aasta detsembris andis

NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu Kunstikomitee esimees vastavalt NSV Liidu valitsuse määrusele käskkirja Eesti NSV

Riiklike Kunstiansamblite loomise kohta. 115 Ansamblid etendasid suurt osa Eestist evakueerunud kunstitöötajate koondamisel, idee lisel kasvatamisel ja rinde heaks tööle rakendamisel; seal valmis

tati ette kunstikaadrit vabastatud Nõukogude Eesti jaoks. Ansamb lite direktoriks ja kunstiliseks juhiks määras Eesti NSV valitsus

tuntud kirjaniku, Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu Kunstide Valitsuse ülema Johannes Semperi.

Jaroslavlis, kus 1942. aasta märtsis ansambleid looma hakati (kokku oli neis ligi 230 inimest ), andsid oblasti ja linna partei- ja nõukogude organid neile väga suurt abi, tagasid kunstitegelastele

elamispinna ja harjutusruumid, varustasid neid toiduga ja muu sikariistadega jne.116 113 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 181 , 1. 43.

114 ENSV ORKA , f. R- 1 , nim. 2 , s.-ü. 161 , l. 8–9; vt. ka: Eesti koolid Suure Isamaasõja aastail Nõukogude Liidu tagalas. Kogumik. Eesti NSV Haridusministeerium , Tallinn 1964, lk . 7 . 115 NSVL Kirjanduse ja Kunsti Riiklik Keskarhiiv, f. 962 , nim. 3, s.-ü. 846, 1. 22.

116 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 181 , l . 38 ; vt. ka : Pau

Rum mo.

RKA

XX aastat, raamatus: Kunstiansamblid Isamaasõja päevil. Mälestuste ko gumik Eesti Riiklike Kunstiansamblite tegevusest. Eesti NSV Teatriühing, Tallinn 1963, lk . 9.

135

A. JAKOBSON

Johannes Baubaru.

Juled ja veres HY

Rindeteedel

Mart Raud

Johannal femper EI

SOJASOMA

A

D VAIKI SAA

AADU HINT

Jaan Kärnen

*

MENSHANE

X

KODUMAA

KASK Suure Isamaasõja ajal väljaantud eestikeelseid raamatuid.

Ansamblite kollektiivid andsid kontserte Punaarmee sõjamees tele, eeskätt eesti rahvuskorpuses. Rindebrigaadidesse kuulusid

paremad eesti näitlejad ja muusikud: Vladimir Alumäe, Aleksan der Arder, Kaarel Ird, Ants Lauter, Olga Lund, Paul Pinna, Marta Rungi jt. 136

EK(b)P Keskkomitee jälgis pidevalt ansamblite elu, pöörates erilist tähelepanu kollektiivi ideelis - poliitilisele kasvatamisele, kunstimeisterlikkuse tõstmisele ja ansamblite parteiorganisatsiooni töö parandamisele (selle sekretäriks oli K. Ird).117

Suure Isamaasõja aastad on läinud eesti kirjanduse, muusika ja kujutava kunsti ajalukku viljaka ja ideelis -kunstilises suhtes rikka perioodina.

Heliloojad Eugen Kapp, Gustav Ernesaks jt. lõid väljapaist vaid teoseid, mis peegeldasid rahva võitlust võõramaiste anasta

jate vastu ning innustasid Nõukogude sõjamehi ja tagala töötajaid võitlusele vaenlase vastu .

Vajalikud tingimused tööks said ka eesti kirjanikud . EK(b)P Keskkomitee büroo otsusel 25. aprillist 1942 loodi Eesti Nõuko

gude kirjanike Liidu organiseerimisbüroo. 118 See valmistas ette liidu asutamiskonverentsi, mis toimus Moskvas 1943. aasta oktoob

ris. Otsene osavõtt vennasvabariikide elust ja tööst, tutvumine Vene NFSV kirjanike loominguliste kogemustega, aktiivne osavõtt kogu nõukogude rahva suurest võitlusest – kõik see aitas kaasa

eesti kirjanike ideelisele ja loomingulisele kasvule, nende kujune misele nõukogude kirjanikeks. Tõsi küll, see protsess toimus aeg laselt ja mitte päris valutult, mis oli seletatav ka sellega, et vahel ei tehtud ideelist kasvatustööd kirjanike hulgas küllalt plaani kindlalt ja läbimõeldult.

Eesti kirjanike kõrgest loomingulisest aktiivsusest Suure Isa maasõja ajal annavad tunnistust August Alle, Erni Hiire, August

Jakobsoni, Jaan Kärneri, Mart Raua, Johannes Semperi, Johannes Vares-Barbaruse jt. värsi- ja novellikogud. Kõige viljakamalt töö tasid luuletajad.

Ühises võitluses leidsid oma koha ka eesti kunstnikud . Paljud

neist võitlesid vaenlase vastu mitte üksnes kunstiteostega, vaid ka relvaga. Punaarmees olid praegused tuntud kunstnikud Priidu Aavik, Ilmar Kimm, Valerian Loik, Aleksander Mildeberg, Evald Okas jt. Nõukogude tagalas töötasid Aino Bach - Liimand, Eduard Einmann , Richard Sagrits, Ferdi Sannamees jt. Eesti kunstnike rindebrigaadid jäädvustasid joonistustes ja maalides Punaarmee

eesti rahvuskorpuse inimesi ja võitlusteed. Eesti kunstnike idee lise kasvu ja meisterlikkuse tõstmise mõttes oli suure tähtsusega

nende suhtlemine teiste nõukogude rahvaste kunstitegelastega, aktiivne osavõtt üleliidulistest näitustest. Nendel aastatel leidsid

eesti kunstis esmakordselt kajastamist kõige eredamad lehekül jed eesti rahva võitluse ajaloost võõramaiste anastajate vastu.

Eesti kujurid, maalijad ja graafikud said edukalt jagu vana kodanliku kooli negatiivsest mõjust ja asusid sotsialistliku rea 119 lismi teele. "

117 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 181 , 1. 38–41, 143—145; S.-ü. 182, 1. 64–65. 118 EKPA, f. 1 , nim. 3, S.-ü. 181 , l. 14.

119 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 181, 1. 146. 137

NOUKOGUDE TAGALAS TÖÖTANUD EESTI KUNSTIMEISTREID.

Vladimir Alumäe.

Aleksander Arder.

Kaarel Ird.

1

Ants Lauter.

Olga Lund.

Marta Rungi.

Paul Pinna.

EK(b)P Keskkomitee büroo istungeil arutati aastail 1942—1944 korduvalt Eesti Nõukogude Kunstnike Liidu tegevust.120 Isamaasõja perioodil rajasid kunstiharitlased Eestimaa Kom munistliku Partei juhtimisel kindla aluse eesti nõukogude kul

tuuri edasiarendamiseks ja kiireks kasvuks. Praegugi on eesti kul- . tuuri kullafondis väärikal kohal eesti kirjanike, kunstnike ja heliloojate paremad sõja -aastatel loodud teosed.

3. Eestimaa K(b)P organisatsiooniline ja poliitiline töö 1942. aasta

lõpul ja 1943. aastal Stalingradi all 19. novembril 1942 alanud otsustava vastupeale tungi ajalpiirasid Nõukogude väed sisse ja purustasid rohkem kui 300 000-mehelise fašistliku armee. Vaenlane kaotas strateegilise

initsiatiivi. 1943. aasta kevadeks tõrjus Punaarmee vaenlase Volga ja Tereki äärest 600—700 kilomeetri kaugusele. Hitlerlike vägede

purustamine Volga ääres õõnestas fašistliku Saksamaa sõjalist võimsust, tema armee jõudu ja võitlusvaimu, pani vankuma Saksa imperialismi tagala. Võiduga 1943. aasta suvel Kurski all viis Punaarmee lõpule

põhjaliku murrangu Suure Isamaasõja käigus ja pani aluse uuele võidukale pealetungile. Strateegiline initsiatiiv Nõukogude Lii du — Saksa rindel läks lõplikult Punaarmee kätte. Jätkus fašist .

like anastajate massiline väljakihutamine meie kodumaa piiridest. Hitlerlik Saksamaa seisis katastroofi lävel.

Punaarmee edukatest pealetungioperatsioonidest 1942.—1943. aasta talvel võttis osa ka 8. Eesti Laskurkorpus. Kalinini rinde 3. löögiarmee koosseisus purustas korpus fašistlikke vägesid Veli kije Luki all,

raudteesõlmes,

millel oli hitlerlike

vägede

üldises kaitsesüsteemis suur operatiivne tähtsus. Fašistlik väe

juhatus oli andnud sissepiiratud garnisonile käsu kaitsta linna viimse sõdurini .

13. detsembril 1942 hakkasid 8. Eesti Laskurkorpuse väeosad

koos teiste Punaarmee üksustega linnale tormi jooksma, kaitstes samal ajal üht välisrinde lõiku , et mitte lasta fašistlikel vägedel läbi murda sissepiiratud garnisoni päästma. Lahingud olid ägedad ja verised, vaenlane avaldas vihast vastupanu. Juba esimestes lahingutes ilmutasid eesti sõjamehed vaprust ja mehisust. Kommunistid ja kommunistlikud noored olid eesku juks, tõmmates kaasa teisi. Sinna, kus oli kõige raskem ja ohtli

kum, läksid kommunistid ja kommunistlikud noored. Isikliku ees kuju ja tulise sõnaga tiivustasid nad sõjamehi kangelastegudele. Innustatud 28 panfiilovlase kangelasteost, võitles sangarlikult vaen 120 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 181 , 1. 14, 15, 146, 147; s.-ü. 183, 1. 43, 44, 45. 139

lase tankide vastu 249. eesti laskurdiviisi üksiku õppepataljoni 1. rood leitnant Johannes Lepa juhtimisel. Lüües tagasi vaenlase

tankide ja jalaväe vihaseid rünnakuid, hukkusid roodu vapper komandör ja peaaegu kõik võitlejad, kuid vaenlasel ei läinud korda roodu positsioone vallutada.

Harukordset mehisust ilmutas kuulipildujarühm nooremleit nant kommunist Albert Kariste juhtimisel. Rühm ei taganenud, kui vaenlase tankid ja automaaturid talle peale tulid. Kariste

püüdis mitu saksa käsigranaati kinni ja viskas tagasi, kuid üks granaat lõhkes kangelase käes. Hoolimata raskest haavast ei lah kunud ta lahinguväljalt ja juhtis oma kuulipildureid. Albert Karistet autasustati Lenini ordeniga.

Sangariteo pani toime seersant Oskar Ahi, Rood ründas taga järjetult vaenlase dzotti, kandes kaotusi. Siis võttis seersant O. Ahi vabatahtlikult endale raske ülesande. Ta roomas tiivalt

dzoti juurde, hüppas selle katusele ja viskas korstnast sisse mitu käsigranaati. Dzotist tulid välja kuus vaenlase sõdurit ja andsid end vangi. Ka Oskar Ahju autasustati Lenini ordeniga. O. Ahi astus peagi leninliku komsomoli ridadesse.

Tellisetehase piiramise ajal roomas võitlejate juurde 7. eesti

laskurdiviisi insener kommunist A. Tiganik. Ta näitas, kuidas tuleb lõhkeainet müüri alla panna, ja jooksis pärast plahvatust esimesena edasi. Tiganik langes lahingus, täites oma kohust kui

komandör ja kommunist. Noorem poliitjuht Erich Matsi sai tänavalahingu ajal käsu koos sõdurite grupiga vallutada üks maja. Käsku täites sai ta kaks korda raskelt haavata, kuid ei läinud

lahinguväljalt ära, vaid võitles niikaua, kui tuli täiendus. 121 Operatiivselt ja oskuslikult tegutsesid lahingutingimustes poliitorganid, partei- ja komsomoliorganisatsioonid. Poliitiline töö

ei katkenud väeosades ühekski päevaks. Seda kindlustas ka asja olu, et roodudes ja patareides olid täisverelised partei- ja komso

moliorganisatsioonid, mis võimaldasid rivist väljalangenud par tei- ja komsomoliorganisaatoreid kiiresti asendada. Diviiside ja korpuse poliitorganid, partei- ja komsomoliorga nisatsioonid ning kõik poliittöötajad hoolitsesid alati selle eest, et kommunistid ja kommunistlikud noored oleksid lahingus avan

gardis ja et väljapaistnud sõjameeste lahingukogemusi populari seeritaks. Pärast esimesi lahinguid toimusid polkudes parteibüroo istungid ja kommunistide nõupidamised, kus arutati kommunis tide ülesandeid eelseisvais lahinguis.

Lahingute palangus sagenes sõjameeste astumine parteisse. 1942. aasta detsembris tuli 249. eesti laskurdiviisi sõdureilt ja

ohvitseridelt 142 avaldust sooviga parteisse astuda.122 Medaliga «Vapruse eest» autasustatud miinipildur Karl Teearu sai lahingus 121 NSVL KMA, f. 509, nim. 343 934, s.-ü. 1 , 1. 92 .

122 EKPA, f. 63, nim. 1 , S.-ü. 23, 1. 46. 140

LENINI ORDENIGA AUTASUSTATUD VÕITLEJAD

Oskar Ahi .

Albert Kariste .

haavata; kui ta väeossa tagasi tuli, esitas ta avalduse võtta ta vastu Kommunistliku Partei ridadesse. Oma avalduses kirjutas

K. Teearu: « Punaarmee õpetas mind elu õigesti mõistma, näitas kätte elu mõtte. Ma olen näinud tagalas ja lahingus, et kõige ees rindlikumad ja julgemad inimesed on kommunistid . Ka mina

tahan olla eesrindlik ja julge inimene. Sellepärast on mu sooviks olla Lenini partei liige.»

16. jaanuaril 1943 murti vaenlase vastupanu Velikije Lukis ja garnisoni riismed võeti vangi. Grupp eesti sõjamehi eesotsas kom munisti major Eduard Lemminguga võttis vangi Velikije Luki garnisoni ülema koos tema staabiga.

Velikije Luki lahinguis ilmutasid eesti sõjamehed, nagu teis tegi Punaarmee väeosade võitlejad, massilist kangelaslikkust. Üle tuhande eesti korpuse sõduri, seersandi ja ohvitseri sai valitsuselt aumärke.123 Kalinini rinde vägedele, kes võtsid osa Velikije Luki linna vabastamisest, avaldas kõrgem ülemjuhataja 1943. aasta 25. jaanuari käskkirjas tänu.

Nendes lahingutes kandis korpus suuri kaotusi. Paljud sõja mehed langesid kangelastena, nende hulgas hulk kommuniste: majorid Jaan Arno ja Arnold Allik, kaptenid Ruts Kivinurk ja

Igor Tšernov, vanemleitnandid August Naaber ja Oskar Peil jt. See fakt, et kõige suuremaid kaotusi oli allüksuste partorgide ja komsorgide, kommunistide ja kommunistlike noorte hulgas, näi

tab, et nad olid alati kõige raskemates ja ohtlikumates sekto es.

123 EKPA, f. 63, nim. 1 , S.-ü. 23, 1. 46. 141

Komandörid, poliittöötajad, partei- ja komsomoliorganisatsioo nid omandasid lahinguis suuri võitluskogemusi.

Võit tugeva ja

hästi relvastatud vaenlase üle kinnitas eesti sõjameeste veendu

must oma jõus, tõstis nende võitlusvaimu. Rasketes lahingutes, kus

mitmest rahvusest sõjamehed õlg õla kõrval võitlesid , tugevne sid nõukogude rahvaste poegade vendluse ja lahingulise koostöö sidemed .

Velikije Luki all näitasid korpuse väeosade ja -koondiste komandörid oskust vägesid juhtida, tugineda poliitaparaadile,

partei- ja komsomoliorganisatsioonidele. Paljud neist edutati kõr gematele ametikohtadele, nagu näiteks polkovnikud Karl Allikas,

Johan Lombak, August Feldman ja Johan Mäe, alampolkovnik Karl Aru jt.

Pärast Velikije Luki operatsiooni viidi eesti korpus Kalinini rinde reservi. Väeosade lahingulises ja poliitilises ettevalmistuses arvestati nüüd lahinguis saadud kogemusi. Korraldati komandö ride ja poliittöötajate konverentse, uuriti igakülgselt Punaarmee

pealetungioperatsioonide kogemusi ja lahingutingimustes partei poliitilise töö organiseerimise kogemusi. Toimusid komandöride näidisõppused vaenlase tugipunktide vallutamise metoodika alall24. Kõigis väeosades ja allüksustes korraldati parteikoosole kuid, kus arutati lahingutegevuse tulemusi ja parteiorganisatsioo nide ülesandeid lahingukogemuste tundmaõppimisel. Korpuse väejuhatusele, poliitorganitele ja parteiorganisatsioo nidele andsid suurt abi Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esi

mees Johannes Vares, EK (b)P Keskkomitee sekretärid Nikolai Karotamm ja Eduard Päll, Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe kohustetäitja Oskar Sepre, EK(b)P Keskkomitee liikmed

Georg Abels, Arnold Veimer, Olga Lauristin, Juliana Telman ja teised vabariigi vastutavad töötajad. EK (b)P Keskkomitee üles andel esinesid nad sõjameestele ettekannete ja loengutega, tutvu sid lahingulise ja poliitilise ettevalmistuse käiguga, aitasid kor raldada partei- ja komsomoliorganisatsioonide tööd. EK (b)P

Keskkomitee varustas korpuse väeosi pidevalt eestikeelse kirjan dusega. 125 Parteilise kasvatustöö tähtsaks vahendiks oli sõjameeste laia ulatuslik tutvustamine kangelaslinnade kaitsjate ning Nõukogude Liidu kangelase nimetuse saanud sõdurite ja komandöride kan

gelastegudega. Aleksandr Matrossovi kangelastegu, kes lahingu kriitilisel momendil kattis vaenlase dzoti laskeava oma kehaga, sai vapruse ja sangarlikkuse eeskujuks, sõjameheau sümboliks.

Reamees Matrossovi kangelastegu propageeriti laialdaselt eesti sõjameeste hulgas.

Punaarmee poliitorganitele, partei- ja komsomoliorganisat 124 EKPA, f. 63, nim. 1, s.-ü. 13, 1. 30; S.-ü. 16, 1. 172. 125 NSVL KMA, f. 500, nim. 127 133, S.-ü. 2, 1. 74. 142

sioonidele olid suure tähtsusega dokumentideks ÜK(b)P Kesk komitee 24. mai 1943. aasta otsus partei- ja komsomoliorganisat sioonide struktuuri reorganiseerimise kohta ja Riikliku Kaitse komitee otsus 24. maist 1943. aastast roodude (ja nendega võrdsete

allüksuste) poliitala komandöriasetäitjate instituudi kaotamise kohta. 126 ÜK(b)P Keskkomitee otsus nägi ette, et pataljonides ja divisjonides tuleb luua partei- ja komsomoli-algorganisatsioonid, mis olid varem ainult polkudes. Muudatused partei- ja komso moliorganisatsioonide struktuuris soodustasid ainujuhtimise eda sist tugevnemist Punaarmees; parteipoliitiline töö lähenes veelgi

enam lahinguülesannetele. Pärast seda kui pataljonides ja divisjonides olid loodud par tei- ja komsomoli-algorganisatsioonid, astus märksa suuremal arvul lahinguis väljapaistnud sõdureid, seersante ja ohvitsere parteisse ja komsomoli. Kui korpuse loomisel 1942. aasta sep tembris moodustasid parteilased ja kommunistlikud noored 18 protsenti isikulisest koosseisust, siis 1943. aasta oktoobrikuuks oli see protsent tõusnud 29,5-ni. 127

Korpuse ja diviiside juhatus ja poliitosakonnad kandsid pide valt hoolt rahvusliku ohvitseride kaadri ettevalmistamise eest.

Diviisides organiseeriti lühendatud tähtajaga ohvitserikursused , kus õpetati välja sadu sõdureid ja seersante . EK (b)P Keskkomitee ja Eesti NSV valitsuse palvel loodi Podolski jalaväekoolis eesti rood, millesse kuulus 200 kursanti. Paremad, kõige võimekamad

noored ohvitserid saadeti M. V. Frunze nimelisse Sõjaväeakadee miasse . 128

Korpuse sõjameeste hulgas tehti massilist poliitilist tööd mit mekesistes vormides. Suur kasvatuslik tähtsus oli sõprusmiitin guil, kuhu kutsuti naaberväeosadest mitmete rahvuste esindajaid.

7. eesti laskurdiviisi 300. polgu miitingust võtsid osa Nõukogude Liidu kangelase I. V. Panfilovi tütar kaardiväe nooremleitnant Valentina Panfilova ning sõdureid ja ohvitsere

venelasi,

ukrainlasi, grusiinlasi ja lätlasi.129

1943. aasta suvel, kui eesti korpuse väeosad olid rinde reservis

ja valmistusid uuteks lahinguteks, käisid Nõukogude Liidu Saksa rindel ägedad lahingud. Punaarmee suvisest pealetungist võttis teiste väeosade koosseisus osa ka eestlasi. Paljud neist olid

silmapaistvalt mehised võitlejad. Nii kindlustas suurtükikoman dör seersant Arnold Pappel Dnepri forsseerimisel oma suurtüki tulega platsdarmi vallutamise jõe paremal kaldal, mille eest talle anti Nõukogude Liidu kangelase nimetus. Nooremseersant Joosep

Laar kattis Kubanimaal võideldes oma kehaga vaenlase dzoti 126 КПСС о Вооруженных Силах Советского Союза, 1k. 377. 127 NSVL KMA, f. 509 , nim. 127 133, s.-ü. 2 , 1. 152 . 128 Sealsamas , 1. 115.

129 NSVL KMA, f. 509, nim. 127 133, s.-ü. 3, 1. 17. 143

laskeava, mis tõkestas pealetungiva roodu teed, korrates seega vene sõduri Aleksandr Matrossovi kangelastegu. Joosep Laarile anti

postuumselt Nõukogude Liidu kangelase nimetus. Jao koosseisus, kus oli venelasi, ukrainlasi ja kasahhe, forsseeris Heinrich Hind reus esimeste hulgas Dnepri ja kindlustus paremal kaldal. Ka tema sai Nõukogude Liidu kangelaseks. Juba varem oli see aunimetus

antud lendurile, kommunistile Endel Puusepale. 1943. aasta sügisel algas 2. Balti rinde vägede pealetung. Neveli ja Novosokolniki linna vabastamise lahinguist võtsid osa 8. Eesti Laskurkorpuse suurtükiväeosad. Eesti suurtükiväelased näitasid üles suurt lahingumeisterlikkust, eeskujulikku distsipliini, mehi sust ja vaprust. Kõrgema ülemjuhataja käskkirjas 29. jaanuarist 1944 avaldati eesti korpuse suurtükiväelastele tänu. NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium autasustas 7. eesti laskurdiviisi 23. suur

tükiväepolku Suvorovi II järgu ordeniga. 130 1944. aasta jaanuaris sai eesti laskurkorpus korralduse minna Leningradi rinde käsutusse.

Fašistlike anastajate massilise väljakihutamise ajal omandas erilise tähtsuse võitlus vaenlase tagalas. Iga päevaga kasvas ja laienes partisaniliikumine, haarates üha uusi piirkondi. 1943. aasta lõpuks oli relvastatud partisane juba rohkem kui miljon.131 Tohutu ulatuse võttis partisaniliikumine Vene NFSV okupeeritud terri tooriumil, Ukrainas ja Valgevenemaal; see kasvas ka Lätis, Leedus, Eestis ja Moldaavias.

Partisanivõitluse edukus sõltus määravalt parteilisest juhti

misest. Täites Riikliku Kaitsekomitee otsust 3. novembrist 1942 ja ÜK(b) P Keskkomitee juhendeid, aktiviseeris EK(b)P Keskkomitee tööd selles lõigus. Partisaniliikumise organiseerijaid hakati pare mini ette valmistama. 1943. aasta märtsis saadeti viis organisee

Viru-, Tartu-, Viljandi- ja rimisgruppi vaenlase tagalasse Pärnumaale. Mõned nende gruppide juhid nimetas EK(b)P Kesk

komitee oma volinikeks ning maakondade ja linnade parteiorgani saatoriteks.132 Vabariigi kirderajoonides oli EK(b)P Keskkomitee volinikuks Oskar Sall.133 Tema organiseerimisgrupp maandus 14. märtsil 1943 Sonda ligidal. EK(b)P Keskkomitee büroo andis

talle järgmised ülesanded: organiseerida töötavat elanikkonda

aktiivsele võitlusele okupantide vastu, asutada uusi partisanisalku ja juhtida neid; luua side põrandaaluste kommunistide ja kommu nistlike noortega, võtta endale nende tegevuse koordineerimine;

teha elanike hulgas poliitilist selgitustööd; organiseerida andmete kogumist olukorra kohta okupeeritud territooriumil ning vaenlase 130 EKPA, f. 63, nim. 1, s.-ü. 14, 1. 44. 131 Vt . Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei ajalugu, Tallinn 1971 , lk . 488 .

132 EKPA, f. 1 , nim . 222, s.-ü. 3, 1. 11 ; f. 4, nim. 1 , S.-ü. 245, 1. 13; S.-ü. 248, 1. 3–7.

133 EKPA, f. 1 , nim. 222, S.-ü. 3, l. 11 .

144

EK (b ) P KESKKOMITEE VOLINIKUD VAENLASE TAGALAS

Ilmar Jürisson.

Jaan Kalu.

Oskar Sall.

Tarmo Talvi.

paiknemise ja liikumise kohta, andes need andmed edasi EK(b)P

Keskkomiteele ja Eesti partisaniliikumise staabile. 134 Umbes sama sugused ülesanded said ka teised organiseerimisgrupid. O. Salli juhitud grupp lõi sideme nõukogude patriootidega Kunda

ja Kiviõli piirkonnas. Peagi olid tal olemas üksikasjalikud andmed kohapealsest olukorrast. Grupi aktiivne tegevus kestis 1943. aasta juuni alguseni, kui enamik selle liikmeist langes ebavõrdses võit luses vaenlase vastu .

Eesti edelarajoonides oli EK(b)P Keskkomitee volinikuks Jaan

Kalu. Tema organiseerimisgrupp maandus 17. märtsil 1943 Pärnu maa idaosa soises piirkonnas.135 J. Kalu ja teised grupi liikmed tegid elanike hulgas ulatuslikku poliitilist tööd, lõid tugipunktid 134 EKPA, f. 4, nim. 1 , s.-ü. 142 , 1. 2. 135 EKPA, f. 4, nim. 1 , s.-ü. 160, 1. 12. 10 Ulevaade EKP ajaloost

145

Pärnus, Sindis, Toris, Vändras ja mujal.136 Jaan Kalu andis välja kolm lendlehte, milles paljastati hitlerlaste propagandavõtteid. Lendlehti aitasid levitada kohalikud kehvtalupojad, nagu näiteks Jaan Riisoja Riisa külast. Jaan Kalu langes võitluses vaenlaste vastu.

Üks organiseerimisgrupp eesotsas Albert Koppeliga maandus ööl vastu 1943. aasta 15. märtsi Tartumaal Endla järve ligidal.

Enne sõda oli A. Koppel Virumaal Kohtla valla parteiorganisaator; gruppi kuulusid veel kommunist Augusta Grebenštšikova, kommu nistlikud noored Feliks Posti (ELKNÜ Keskkomitee volinik) ja

Endel Ariko ning parteitu tööline Leonhard Heiberg. 137 Kui grupp avastati, saatsid okupandid tema vastu « Omakaitse» väeosad ja politseipataljoni ning fašistliku armee regulaarväeosade sõdureid ja ohvitsere kokku üle 600 inimese. Partisane aeti taga kümme päeva; kõik nad langesid tulevahetuses vaenlasega. Oma ettekandes olid okupandid ja nende käsilased sunnitud tunnistama, et käputäis kommuniste ja kommunistlikke noori oli neile hirmu peale ajanud ja et sellepärast oli karistussalkade tegevus « alguses liiga ettevaatlik» . 138

EK(b)P Keskkomitee organisaator Otto Saks ja tema võitlus kaaslane Bernhard Aria alustasid tegevust Viljandimaal 1943. aasta märtsi keskel. Neil õnnestus luua tihe side kohalike antifašistidega.

1943. aasta suvel organiseeris O. Saks Võisiku valla Lätkalu küla kehytalupoegadest võitlusgrupi. Sellesse kuulusid August Suik, August Leemet, Aleksander Pukk ja metsavaht Ants Kangur.139 Hitlerlased tegid korduvalt haaranguid , et gruppi kinni püüda. Ühel tulevahetusel sai B. Aria surma. Kohalike elanike aktiivsel

toetusel jätkas O. Saks võitlust veel 18 kuud, kuni Viljandimaa

vabastamiseni fašistlikust okupatsioonist.140 1943. aasta maikuust kuni aasta lõpuni saadeti vaenlase taga lasse veel kaks partisanisalka ning kaksteist organiseerimisgruppi ja luure-diversioonigruppi.141 Nende salkade ja gruppide koosseisus oli 43 kommunisti ja 42 kommunistlikku noort ( üle 38 protsendi

vaenlase tagalasse saadetud inimeste üldarvust).142 Seoses kommunistide arvu suurenemisega tekkis mõnedes par

tisanisalkades võimalus luua teovõimelised partei-algorganisat sioonid. Eduard Aartee partisanisalgas oli 8. novembril 1943 üks teist partei liiget ja kakskümmend liikmekandidaati 43, Ilmar Jüris >

136 ENSV ORKA, f. 4215/9, nim. 1 , S.-ü. 758, 1. 1 ; S.-ü. 762, 1. 3 ; s.-ü. 1818, 1. 10–78 .

137 EKPA, f. 4, nim. 1 , S.-ü. 169, 1. 11 ; s.-ü. 105, 1. 2 ; f. 4, nim. 2 , s.-ü. 68, 235, 270, 543, 1112 .

138 ENSV ORKA, f. 4215/12 , nim. 1 , S.-ü. 9, 1. 58–61 . 139 EKPA, f. 4 , nim. 1 , s.-ü. 141 , 1. 9–10.

140 141 142 143 146

Vt. R. Lumi. Tasujad, lk. 119–120. EKPA, f. 4, nim. 1 , S.-ü. 160, 1. 5. EKPA, f. 4, nim. 1 , s.-ü. 160, 1.5—26 ; s.-ü. 245, 1. 1—26 ; s.-ü. 248 , 1.9–31 . EKPA, f. 4, nim. 1 , s.-ü. 184, 1. 392 .

soni salgas 1943. aasta oktoobri keskel viis partei liiget ja kaheksa liikmekandidaati.144 Partei-algorganisatsioonide tööd juhtisid par teiorganisaatorid. Nii näitekskinnitas EK(b)P Keskkomitee büroo

18. juulil 1943 partisanisalkade ja -gruppide parteiorganisaatori teks noored, julged ja poliitiliselt ettevalmistatud kommunistid Aleksander Kallaste, Enn Kaljuvee, Vello Leedi ja Viktor Tui.145 Partei ustavaks abiliseks partisanivõitluses oli leninlik komso

mol. ELKNÜ Keskkomitee (esimene sekretär Juliana Telman) kin nitas 1943. aasta jaanuaris oma organisaatorid põrandaaluseks tööks viies Eesti maakonnas.146 Üks neist Felix Posti langes kan gelasena vaenlase tagalas 1943. aasta märtsis. Leonid Mäting, Regi nald Kallas, Aleksei Krupenenkov jt. kinnitati ELKNÜ Keskkomi

tee komsorgideks partisanisalkadesse, Martin Jõgi ja mõned teised määrati partisanisalkadesse komissari abideks komsomoli alal.147 1943. aasta augusti lõpul olid neli kommunistlikku noort partisani gruppide komandörid ja kolm komissarid. Peaaegu kõik vaenlase

tagalasse saadetud kommunistlikud noored tegutsesid seal õhkija tena, radistidena või luurajatena. Kommunistide kõrval olid kom munistlikud noored partisanisalkade ja -gruppide kõige aktiivse maks osaks .

Eriline osa partisaniliikumise tugevdamisel, rahvatasujate ja kohalike elanike hulgas poliitilise kasvatustöö organiseerimisel kuulus partisaniüksuste komissaridele. Lähtudes ÜK(b)P Kesk komitee juhendeist, valis EK(b)P Keskkomitee hoolikalt komissare

partisanisalkade jaoks. Enamikus olid need endised partei- ja nõu kogude töötajad. Vilunud organisaatoritena näitasid end komis sarid Roland Valkman, Erich Lausik , Georg Kingissepp, Bernhard

Kentem, Sergei Domnin jt. Partisanisalkade komissaride kaadri tugevdamine aitas palju kaasa võitluse arendamisele vaenlase tagalas. Lahingutegevuse kõrval arendasid partisanid hitlerlaste tagalas elanike hulgas poliitilist tööd. Sellele avaldas soodsat mõju kom

munistide ja kommunistlike noorte arvu suurenemine partisanide hulgas. Eeskätt nende kaudu jõudis okupeeritud territooriumil partei sõna töötajateni. Partisaniliikumise organiseerijad ning tei sed kommunistid ja kommunistlikud noored paljastasid kirglikult

vihatud okupatsioonirežiimi. Partisanid ja põrandaalused töötajad kasutasid laiaulatuslikult trükisõna. Siin aitas kaasa ka see asjaolu, et EK (b ) P Keskkomitee hakkas 1943. aasta keskel rohkem lend

lehti ja muid propagandatrükiseid välja andma. Juba 25. mail 1943 arutas Keskkomitee büroo trükisõnalise propaganda olukorda oku peeritud territooriumil. Selleks ajaks oli välja antud ja levitatud

140 lendlehte kokku 9,3 miljonis eksemplaris; peale selle oli välja 144 EKPA , f. 4, nim. 1 , S.-ü. 248 , 1. 29–30.

145 EKPA , f. 1 , nim. 2, s.-ü. 105, 1. 10. 146 EKPA , f. 31 , nim. 8, S.-ü. 1 , 1. 2 . 147 EKPA, f. 31 , nim . 8, s.-ü. 1 , 1. 18, 22, 32 . 10 *

147

lastud 160 000 eksemplari brošüüre ja 380 000 eksemplari ajalehti.

Keskkomitee büroo märkis, et mõned lendlehed olid vähekonkreet sed, ei olnud adresseeritud teatavatele kindlatele elanikekihti dele. 148

Hiljem saadi neist puudustest üle. EK(b) P Keskkomitee poolt väljaantud lendlehtedes paljastati hitlerlaste plaane ja tegevust, mis oli suunatud eesti rahva hävitamisele ja tema kultuuri likvi deerimisele , kutsuti elanikke üles nurja ajama inimeste värbamist fašistlikku armeesse, laiendama majanduslikku sabotaaži, kaitsma

rahva vara hitlerlike riisujate eest. Lendlehtedes paljastati «Eesti omavalitsuse » ja Eestis loodud hitlerlike noorsoo-organisatsioonide

alatut olemust; avaldati teateid partisaniliikumise laienemisest vaenlase tagalas. Okupeeritud Eesti elanike jaoks anti välja Kom munistliku Partei ja Nõukogude valitsuse tähtsamaid dokumente, EK(b)P Keskkomitee, Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi, Rahva komissaride Nõukogu ja ELKNÜ Keskkomitee üleskutseid ja läki tusi ning tabelkalendreid eesti luuletajate antifašistlike värssi

dega.149 Lendlehti koostasid ka partisanid ise, kasutades selleks laiaulatuslikult kohalikke fakte, 1943. aasta oktoobris ja novembris

koostasid partisanisalga komandör Ilmar Jürisson, kes oli määra tud EK (b ) P Keskkomitee volinikuks vabariigi edelarajoonidesse pärast J. Kalu langemist, ja tema seltsimehed partisanisalgas 18 lendlehte (osa neist oli trükitud portatiivsel trükimasinal). Nende

sisu üle võib otsustada pealkirjade järgi: «Mitte kilogrammi vilja ja liha okupantidele ! », « Hoidke kõrvale Saksa tööteenistusest!», « Pole kaugel see aeg, millal Punaarmee vabastab Eesti Saksa oku pantidest ! » jt.150 Lendlehti anti välja ka E. Aartee partisanisalgas ja Ernst Sipria partisanigrupis. '51 Neid levitati Eesti linnades ning teistes asulates. 152 Tänu lendlehtedele ja muudele väljaannetele oli okupeeritud territooriumi elanikkond üldiselt päris hästi infor

meeritud olukorrast rindel ning nõukogude inimeste kangelas tegudest lahinguis ja tagalas. Oma ettekannetes kurtsid hitlerla

sed eriti 1943. aastal selle üle, et eesti-, vene-, saksa- ja soome keelsete nõukogude lendlehtede levitamine suureneb kõigis Eesti

maakondades kuust kuusse. Eriti sageli leiti nõukogude lendlehti Tallinnas, Narvas, Viru-, Harju- ja Võrumaal.153 ÜK (b)P Keskkomitee kandis hoolt selle eest, et partisane varustataks kõige vajalikuga, eeskätt relvastuse, laskemoona, lõhkeainete ja sidevahenditega. Ka eesti partisanid hakkasid saama järjest rohkem relvi ja mitmesuguseid sõjamaterjale. Nad 148 EKPA , f. 1 , nim. 3, s.-ü. 181 , 1. 132, 133. 149 EKPA, f. 1 , nim. 1 , s.-ü. 656, 1. 10–13 .

150 EKPA, f. 4, nim. 1 , s.-ü. 158, 1. 63; ENSV ORKA, f. 4215/8 , nim . 1 , s.-ü. 241 , 1. 202; vt. ka : Rahvatasujad, esimene raamat , Tallinn 1962 , lk. 64. 151 EKPA, f. 4, nim. 1 , s.-ü. 119 - a , l. 11 , 20 ; S.-ü. 144, l. 12. 152 ENSV ORKA, f. 4215/4, nim . 1 , s.-ü. 4 , 1. 37. 153 ENSV ORKA, f. R-358 , nim. 1 , s.-ü. 9, 1. 53–88. 148

olid hästi relvastatud; seda olid sunnitud tunnistama isegi hitler lased . 154 Ühenduses Punaarmee suurte pealetungioperatsioonidega 1943. aastal kerkisid partisaniliikumise ette uued ülesanded.

Partisanid koondasid oma peamised jõupingutused vaenlase raud teekommunikatsioonide purustamisele. See võitlusvorm andis oku

pantidele kõige rohkem tunda. Hoopide andmisest vaenlase raud teeliinide pihta võtsid aktiivselt osaka eesti partisanid. Eriti pais tis silma grupp eesti partisane eesotsas Aleksander Kruusega, kes kuulus 6. partisanibrigaadi (komandör Viktor Objedkov),

mis

tegutses ajutiselt okupeeritud Leningradi oblasti territooriumil.

24. augustil 1943 laskis see grupp 76 kohas õhku raudtee Zamo gilje jaama piirkonnas ( Pihkva - Oudova liinil ) 155. Eduard Aartee .

salga esimeseks tõsiseks operatsiooniks oli hoop Pihkva - Luuga raudteeliinil Novoselje jaama lähedal. 1943. aasta septembris võtsid E. Aartee ja tema seltsimehed osa 6. partisanibrigaadi jul gest operatsioonist, mille tulemusena lõhuti raudtee mitme kilo meetri pikkuselt. Eesti partisanid lasksid tee õhku 96 kohas. 156

Laialdaselt levis eesti partisanisalga kuulsus pärast tema jul get rünnakut vaenlase garnisonile Pljussa raudteejaamas. Vih masel sügisööl vastu 18. oktoobrit 1943 läksid 6. brigaadi 250 kõige vilunumat partisani, kelle hulgas olid E. Aartee ja teised tema salga võitlejad, ülesannet täitma. Eesti partisanid ründasid

maju, kus hitlerlased asusid. Lahingus paistsid eriti silma salga parteiorganisatsiooni sekretär Martin Rikand, erisalga komandör Aleksander Kruuse (mõlemad langesid lahingus ), võitlusgrupi komissar Roland Valkman ja partisan Paul Kurvits.157 Ülesanne täideti edukalt: rahvatasujad hävitasid kuni 90 fašisti, lasksid õhku 6 autot. 158

Partisanid kaotasid 5 meest surmasaanutena ja

3 haavatutena.159 E. Aarteed ja P. Valkmanit autasustati Lenini ordeniga, teisi muude ordenite ja medalitega. Vene partisanidega ühiselt tegutsedes omandasid eesti rahva tasujad rikkalikult lahingukogemusi. Seal ilmnes uue jõuga nõu

kogude rahvaste sõprus. Eesti salga partisanid leidsid alati sooja vastuvõttu vene partisanide ja kohalike elanike juures. Sama sugune tihe side ja vennalik vastastikune abistamine valitses ka

teises partisanide tegevuse tsoonis, mis hõlmas osa Kalinini oblas tist, Läti NSV kirde- ja Eesti NSV kaguosa. Selles tsoonis tegut ses koos vene ja läti partisanidega Paul Raagi ja Aleksander

154 155 156 157

ENSV ORKA , f. R-358, nim. EKPA, f. 4, nim. 1 , s.-ü. 184, EKPA, f. 4, nim. 1 , S.-ü. 184, EKPA, f. 4, nim. 1 , S.-ü. 32 ,

1 , s.-ü. 9 , 1. 60 , 61 . 1. 140. 1. 267. 1. 19 ; S.-ü. 160, 1. 18; Rahvatasujad, esi

mene raamat, lk. 189—192 .

158 EKPA , f. 4, nim. 1 , s.-ü. 78, 1. 32. 159 EKPA, f. 4, nim . 1 , s.-ü. 34, 1. 10.

149

Turro eesti salk.160 Salga võitlejaist olid eriti vaprad kommunistid Johannes Kiivit ja Elmar Pani;161 mõlemad langesid lahingus. « Relsisõjast» võttis aktiivselt osa veel Jakov Vjaltsevi salk,

kes tegutses 1943. aastal 2. partisanibrigaadi koosseisus Lenin gradi oblasti okupeeritud territooriumil; hoope vaenlase kommu 162 nikatsioonide pihta andis ka Aleksander Suitsu grupp .

«Relsisõja» esimene etapp kestis kogu augustikuu ja septembri esimese poole. Selle teine etapp langes ühte Punaarmee sügisese pealetungiga ( 1943. a. ) ja kandis tinglikku nimetust « Kontsert » . 163 EK(b) P Keskkomitee juhendil võtsid sellest osa ka eesti partisa

nid. 1943. aasta septembri keskel saadeti Edela - Eestisse salk Ilmar Jürissoni juhtimisel, kes enne sõda oli töötanud Pärnumaa

täitevkomitee sekretärina ja tundis hästi kohalikke olusid ning inimesi.164

I. Jürissoni salk andis 1943. aasta oktoobris ja novembris mitu

lööki kitsarööpmelisel raudteel Riisselja - Surju ja Mõisaküla Abja lõigus. Neli rongi lasti kraavi. 26. oktoobril lõhkus rühm partisane

Jaan Leinus, Arkaadi Koodi jt. — raudteesill rau a Surju

jaama lähedal.165 Diversioonide tagajärjel purunes neli vedurit ja 26 vagunit, hävitati palju sõdureid ja ohvitsere. Aga ka salk ise kandis tõsiseid kaotusi. Kangelasena langes komandöri ase täitja luure alal kommunist Erich Meimre. 2. jaanuaril 1944 sai

ta lahingus raskelt haavata; vaenlastest ümberpiiratuna võitles ta mehiselt viimse hingetõmbeni.

I. Jürissoni salk oli ajutiselt okupeeritud Eesti NSV territoo riumil tegutsenud partisaniüksustest aktiivsemaid. Nõukogude valitsus autasustas Ilmar Jürissoni Lenini ordeniga. Rööbiti

lahingutegevusega tegid salga kommunistid ja kommunistlikud noored elanike hulgas suurt poliitilist tööd. Salga komandör, üht lasi EK(b)P Keskkomitee volinik , saatis kommuniste ja kommu nistlikke noori sageli salga asukohast kümnete kilomeetrite taha,

et nad räägiksid talupoegadele olukorrast rinnetel ja Nõukogude tagalas.

Partisane abistasid aktiivselt paljud kohalikud elanikud. Nii näiteks viis Riina Höövel kuus kuud neile metsa toiduaineid oma

majapidamisest. Partisanidelt saadud ülesandel käis ta korduvalt Pärnus luurel. Hitlerlased areteerisid R. Höövli, kuid ta ei and 160 EKPA, f. 4, nim. 1 , s.-ü. 68, 1. 2–4; s.-ü. 185, 1. 184; S.-ü. 186, 1. 245; Rahvatasujad, esimene raamat, lk. 96—126 .

161 EKPA, f. 4, nim. 1 , s.-ü. 184, 1. 395; S.-ü. 268, 1. 88, 105. 162 EKPA, f. 4, nim. 1 , S.-ü. 159, 1. 14 ; S.-ü. 160, 1. 18—21 ; f. 32, nim. 1 , s.-ü. 16, 1. 101 , 102 ; ENSV ORKA, f. 4215 3 , nim. 1 , s.-ü. 92, l. 212, 213; f. 4215/9, nim. 1 , s.-ü. 1858, 1. 12 . 163 Vt. История Великой Отечественной войны Советского Союза 1941—1945 в шести томах (edaspidi : История Великой Отечест но войны), М., 1961—1965, том третий, 1k. 468. 164 EKPA , f. 1 , nim. 1 , S.-ü. 304, 1. 29 . 165 EKPA, f. 4, nim. 1 , s.-ü. 32, 1. 18. 150

nud partisane välja. 166 Ainult tänu kohalike elanike igakülgsele abile ja toetusele suutsid Ilmar Jürisson , Agu Kuller ja teised

ületada kõik raskused ja edukalt täita Eesti partisaniliikumise staabi ja EK(b)P Keskkomitee ülesandeid .

1943. aasta teisel poolel hakkasid

aktiivsemalt

tegutsema

põrandaalused grupid ja organisatsioonid. Petserimaa illegaal sesse organisatsiooni, mida juhatas Serafim Sokolov, kuulus üle

saja inimese. Grupid tegutsesid Petseris, Võrus, Valgas, Narvas, Tartus ja Tallinnas, nende liikmed poetasid end mõnedesse oku

patsiooniasutustesse ja hitlerliku armee allüksustesse.167 Põranda alused võitlejad kogusid luureandmeid, koostasid , paljundasid ja levitasid lendlehti, varjasid noori fašistliku mobilisatsiooni eest, hankisid partisanidele relvi ja laskemoona. Eriti elavnes Petseri maa organisatsiooni tegevus 1944. aasta alguses. Siia kuulus ka rühm kommunistlikke noori, kes olid ühinenud iseseisvasse kom

somoliorganisatsiooni, mille sekretäriks oli Vladimir Dubov. Selle põrandaaluse organisatsiooni kõige aktiivsemateks liikme teks olid Pjotr Grinin , Ivan Selski, Vassili Sapagov, kommunist

Ivan Latkin, tema vennad Leonid ja Anatoli.165 Paljud põranda alused töötajad sattusid gestaapo kätte ja hukkusid; Serafim Sokolov hukkus fašistlikus vanglas.

Kiviõlis ja sealses sõjavangide laagris tekkisid põrandaalu sed antifašistlikud grupid 1943. aasta alguses. Laagris olid eest 169 vedajaiks Ivan Batjajev, Andrei Belov ja Semjon Paramonov,

linnas aga kaevur Józef Czerjonko.170 Antifašistid panid toime diversioone raudteel, Kiviõli ja teistes põlevkivibasseini tehastes, korraldasid mitme sõjavangide grupi põgenemise, tegid laagris selgitustööd. 171

1943. aasta novembri algul pani grupp töölisi

antifašiste

Tallinna kesklinnas toime relvastatud kallaletungi fašistide pat

rullile. 172 Ühel sama aasta sügisõhtul lasksid põrandaalused võit lejad Nõmmel maha « omavalitsuse » transpordiameti ülema, võt sid tema auto ja põgenesid.173 Pärnus lasti õhku raudtee ülesõidu koht.

Okupeeritud Eesti töörahvas vihkas hitlerlikku korda ja tegi Punaarmee abistamiseks kõik võimaliku. Okupandid kurtsid, et « kohtadel on väga palju kommunistlikku elementi» .174 Tagala 166 EKPA, f. 4, nim. 1 , s.-ü. 71 , 1. 48. 167 EKPA, f. 4, nim. 1 , s.-ü. 207, 1. 1 , 3. 168 Vt. Rahvatasujad , esimene raamat , lk. 295–308 .

169 Vt. А. Н. Белов. Три года в лагерях смерти. Тульское книжное Издательство , 1961 , 1k. 77—163.

170 Vt. Rahvatasujad, esimene raamat, lk. 93—94 .

171 ENSV ORKA, f. 4215/12, nim. 1, s.-ü. 2, l. 151 ; f. 4215/3, nim. 1 , s.-ü. 92, 1. 178; S.-ü. 98, 1. 451 ; Rahvatasujad, esimene raamat, lk. 91–95 . 172 « Eesti Sõna» nr. 254, 4. novembril 1943.

173 ENSV ORKA, f. R-358, nim. 1 , s.-ü. 2, 1. 153. 174 ENSV ORKA, f. R-64, nim. 1 , s.-ü. 13, 1. 91 ; S.-ü. 14, l . 117–120. 151

ebakindlusest ja nõutusest, mis okupante ja nende käsilasi val das, räägib selget keelt paljude fašistide lakeide põgenemine

Eestist – « hirmust tuleviku ees», nagu nad ise hiljem kirju tasid . 175 Samal ajal kasvas elanike hulgas veendumus, et varsti on oodata vabanemist fašistlikust ikkest. Punaarmee edukas peale

tung rindel, partisanide ja põrandaaluste töötajate lahingutegevus ja diversioonid ning Eestimaa Kommunistliku Partei poliiti kõik see toetas elanike moraali, innustas neid võit lusele okupantide vastu. See võitlus näitas veenvalt Eesti töö line töö

-

liste, töötavate talupoegade ja progressiivsete haritlaste ustavust nõukogude korrale. Nõukogude tagalas tegi EK(b)P Keskkomitee tõsiseid

ette

valmistusi rahvamajanduse ja kultuuri taastamiseks Eesti NSV-s pärast fašistlikust okupatsioonist vabastamist. Selles tegevuses lähtus EK(b)P Keskkomitee ÜK(b)P Keskkomitee ja Nõukogude

valitsuse juhtnööridest ja vaenlasest juba vabastatud rajoonides nõukoguliku elu taastamise kogemustest. Suur tähtsus fašistliku kallaletungi läbi kannatanud NSV Liidu vabariikide, kraide ja oblastite taassünnile oli NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu

ja UK(b)P Keskkomitee määrusel 21. augustist 1943 « Edasilükka matuist abinõudest Saksa okupatsioonist vabastatud piirkondade majanduse taastamiseks» .176 Oluliseks eelduseks edukale tööle vaenlasest vabastatud terri

tooriumil nõukogude korra ja rahvamajanduse taastamisel oli juhtiva kaadri õigeaegne ettevalmistamine. Siin tuli kokku põr gata suurte raskustega. Eriti kehtis see noore Nõukogude Eesti suhtes. Kuigi nõukogude võimu ajal sõja eel oli tehtud ära suur töö kaadri kasvatamisel ja õpetamisel, oli sõda talle suurt kahju

tekitanud. Rohkesti partei-, nõukogude, ametiühingu-, komsomoli ja majandustöötajaid oli surma saanud juba sõja alguses. Suur hulk aktiviste oli jäänud vaenlase tagalasse põrandaalusele tööle ja partisaniliikumist organiseerima. Peaaegu kõik nad olid lahin gus langenud või gestaapos surnuks piinatud. Osa juhtivaid töö tajaid võitles Punaarmee ridades ja ei saanud sõja lõpuni rahu

liku töö juurde tagasi pöörduda. Seepärast omandas kaadri ette valmistamise probleem EK (b)P Keskkomitee tegevuses erilise tähtsuse.

Juba 1942. aasta algul hakkas EK (b)P Keskkomitee kaadriosa

kond ja organiseerimis -instrueerimisosakond jälle süsteemikind lalt töötama.177 Osakondi juhatas Eesti revolutsioonilise liikumise veteran Aleksander Resev.

EK (b)P Keskkomitee kaadriosakond võttis arvele partei-, nõu

kogude, komsomoli- ja ametiühinguaktivistid ja kogu Eesti 175 ENSV ORKA, f. R- 358 , nim. 1 , s.-ü. 9, 1. 71–72.

176 Vt. NLKP resolutsioonid ja otsused, III osa, lk. 433—471. 177 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 181 , l. 1 , 2. 152

Nõukogude töötajate ettevalmistamise kursustel Jegorjevskis .

NSV-st

evakueerunud elanikkonna. See andis võimaluse asuda

Eesti NSV jaoks kaadrit ette valmistama. EK(b)P Keskkomitee juhtimisel ning ÜK(b)P Keskkomitee ja Nõukogude valitsuse abiga asutati 1942. aasta novembris eesti partei-, nõukogude ja komsomoliaktiivi kursused. 178 1943. aastani töötasid need mitmes

Vene Föderatsiooni linnas (Mõškinos , Jaroslavli oblastis ja mu

jal). 1943. aasta alguses loodi NSV Liidu valitsuse otsusel kaadri

ettevalmistamise ühtne keskus — Jegorjevski õppekombinaat.179 1943. aasta jaanuarist kuni 8. oktoobrini 1944 korraldati kombi

naadis 28 lühiajalist kursust mitmesugustel aladel. Peaaegu päris algusest saadik töötas kombinaadi direktorina vilunud pedagoog Alice Haberman, parteiorganisatsiooni sekretäriks oli J. Otten der. Kombinaadi loomisel ja tema õppetöö organiseerimisel and sid suurt abi kohalikud partei- ja nõukogude organid .

Aastail 1943—1944 ei olnud Jegorjevski õppekombinaat ainus koht, kus Eesti NSV jaoks kaadrit ette valmistati. Tegutsesid ka partei-, nõukogude ja komsomolitöötajate ettevalmistuskursused 178 EKPA, f. 1 , nim. 3, S.-ü. 181 , 1. 66 . 179 ENSV ORKA , f. R- 1 , nim. 2 , S.-ü. 22 , 1. 45 . 153

Puškini linnas (Leningradi lähedal), juristide kursused Orenbur gis, rahandustöötajate kursused Kostromas, pangatöötajate kur

sused Uglitšis ( Jaroslavli oblastis), ökonomistide kursused Mosk vas jne. Aastail 1942–1945 toimus ligi 50 mitmesugust kursust,

kus sai spetsiaalse ettevalmistuse peaaegu 2500 inimest. 180 Kur sandid omandasid üldhariduslikke ja erialaseid teadmisi tõstsid oma ideelis - poliitilist taset. Suur tähtsus eesti rahvusliku kaadri ettevalmistamisel

ning oli

tootmispraktikal Nõukogude vennasvabariikide kohalikes organi tes, eeskätt Vene NFSV asutustes ja ettevõtetes. Selles ilmnes

veel kord partei hoolitsus eesti rahvusliku kaadri igakülgse karastumise eest.

Tänu asjaolule, et vabariiklik parteiorganisatsioon suutis ÜK (b)P Keskkomitee ja Nõukogude valitsuse abiga korraldada karmidel sõja-aastatel Nõukogude tagalas rahvusliku kaadri ette valmistamise, oli võimalik põhiliselt komplekteerida operatiiv

grupid, mis loodi kohalike nõukogude võimuorganite taastamiseks kohe pärast ühe või teise vabariigi osa vabastamist okupantidest. Olid olemas rahvakomissariaatide ja teiste keskasutuste spetsi aalsed operatiivgrupid. Operatiivgrupid loodi UK(b)P Keskkomi tee juhendil varem vabastatud rajoonide kogemuste alusel. Nende gruppide komplekteerimine ja tegevus oli EK(b)P Keskkomitee tähelepanu keskpunktis.

Ühtlasi tehti ettevalmistusi tööstuse ja transpordi taastami seks Eestis. NSV Liidu valitsus eraldas ja andis Eesti NSV Rah vakomissaride Nõukogu käsutusse suurel hulgal toorainet, masi naid ja seadmeid, mis olid vajalikud taastamistööde tegemiseks.

Näiteks varustati Eesti raudtee täielikult veduri- ja vagunipar giga (eraldati ligi 100 vedurit ja vajalikul hulgal vaguneid ).181 Väga suurt rõhku pandi operatiivgruppide töötajate ideelis poliitilisele kasvatamisele, sest paljudel nende hulgas polnud kül

laldast teoreetilist ettevalmistust ega ideelist karastust. Moskvas, Leningradis, Jegorjevskis, Jaroslavlis ja mujal asunud operatiiv gruppide ja asutuste partei- ja ühiskondlikud organisatsioonid aitasid töötajail täiendada oma teoreetilisi ja poliitilisi teadmisi. 1. maiks 1943 oli NSV Liidu tagalarajoonides arvele võetud 977 kommunisti, kes olid Eesti NSV-st 1941. aastal evakueeru

nud.182 Paljud neist kuulusid parteiorganisatsioonidesse töökoha järgi

-

VNFSV

ja

teiste vabariikide ettevõtetes, asutustes

ja kolhoosides. Vastavalt ÜK(b) P Keskkomitee juhendile otsusta

sid kohalikud parteiorganid üldreeglina eesti kaadri rakendamise küsimusi EK (b ) P Keskkomitee nõusolekul. Samal ajal olid Mosk 180 Vt. A. Panksejev. Nõukogude võimuorganite taastamine Eestis pärast fašistlikku okupatsiooni (edaspidi: A. Panksejev. võimuorganite taastamine), Tallinn 1958, lk. 8. 181 EKPA , f. 1 , nim. 3, s.-ü. 181 , 1. 120.

182 Sealsamas. 154

Nõukogude

vas ja 1944. aasta algusest peale ka Leningradis parteiorganisat sioonid, mille tööd EK (b ) P Keskkomitee otseselt juhtis. Nende koosseisu kuulusid põhiliselt Eesti NSV-st pärit kommunistid.

1944. aasta keskpaigaks oli sääraste parteiorganisatsioonide arv tõusnud 36-ni. Asutustes ja organisatsioonides, kus partei-alg organisatsioone ei olnud, loodi 26 parteigruppi.183 EK(b)P Kesk komitee büroo kuulas partei -algorganisatsioonide sekretäride aru andeid ideelis -poliitilise töö kohta kommunistide ja parteitu aktiivi hulgas.

Eesti

NSV-st

1941. aastal evakueerunud kommunistlikest

noortest oli ELKNÜ Keskkomitee 1. maiks 1943 arvele võtnud 2475 inimest, neist 1701 olid Punaarmee eesti rahvuslikes väeosa

des ja 774 tagalas.184 Kuid selleks ajaks polnud kaugeltki kõik evakueerunud kommunistlikud

noored ELKNÜ Keskkomitees

registreeritud. Tagala asutustes ja ettevõtetes töötavad eesti kom munistlikud noored olid arvel kohalikes komsomoliorganisatsioo nides. Eesti NSV asutustes olevate komsomoliorganisatsioonide tegevust juhtis otseselt ELKNÜ Keskkomitee. 1943. aasta lõpus kuulas EK (b)P Keskkomitee büroo ära ELKNÜ Keskkomitee aruande185 ja juhtis tähelepanu sellele, et

Nõukogude tagalas olevate eesti noorte hulgas tuleb laiaulatusli kult teha poliitilist kasvatustööd ja kultuuritööd. Kommunistlike noorte ja üldse kõigi noorte kasvatamine sotsialistliku internat sionalismi vaimus, Nõukogude kodumaa armastamise ja tema vaenlaste vihkamise vaimus

märkis Keskkomitee büroo

on

kõigi komsomoliorganisatsioonide esmane ülesanne; erilist tähele panu tuli pöörata sellele tööle hitlerlikust okupatsioonist vabas tatud noorte hulgas. EK(b)P Keskkomitee võttis tarvitusele ka abinõud Eesti NSV

ametiühinguorganisatsioonide taastamiseks. Suure Isamaasõja alguseks oli Eestis 21 tööala ametiühingut.186 Nende tegevus näi tas , et ametiühingute kujunenud struktuur põhiliselt ennast õigustas. Kuid sõja ja okupatsiooni tõttu Eesti rahvamajanduses

toimunud muudatused nõudsid mõningate korrektiivide tegemist sellesse struktuuri, vabariiklike ametiühingukomiteede vähenda mist väikeste organisatsioonide ühendamise teel. EK(b)P Kesk komitee büroo kinnitas 1943. aasta lõpus Eesti NSV ametiühin gute uue organisatsioonilise struktuuri.187 Pärast Eesti vabasta mist hakkas siin funktsioneerima 16 ametiühingut.

Niisiis tegi Eesti parteiorganisatsioon ÜK(b)P Keskkomitee ja Nõukogude valitsuse abiga kõigi sõjaaja raskuste peale vaatamata ära suure töö, et valmistada ette ja kasvatada kaadrit majandus 183 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 183,

45 .

184 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 181 , 1. 122 . 185 EKPA, f. 1 , nim. 3 , s.-ü. 182 , 1. 77, 78 . 186 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 181 , 1. 184.

187 EKPA, f. 1 , nim . 3, S.-ü. 182 , 1. 73–74. 155

ja kultuurielu taastamiseks Nõukogude Eestis pärast hitlerlikest okupantidest vabastamist. Rõhuv enamik kommunistidest, kommunistlikest noortest ja parteitutest aktivistidest, kes olid läbi teinud teoreetilise etteval mistuse ja praktilise kooli Nõukogude tagalas, osutus võimeliseks

Nõukogude Eestis sotsialistliku ülesehitustöö keerukaid üles andeid edukalt täitma.

4. Vabariigi parteiorganisatsioon Eesti NSV fašistlikust okupatsioonist vabastamise perioodil (1944. aasta) 1944. aasta on läinud Suure Isamaasõja ajalukku Nõukogude aastana. Selle aasta

relvastatud jõudude otsustavate võitude

suurte lahingute hulgas olitähtsal kohal Nõukogude vägede peale tung Balti rindelõigus. Tänu Punaarmee edukatele operatsiooni dele Leningradi ja Novgorodi all 1944. aasta jaanuaris–veebruaris tõrjuti fašistlikud väed Baltimaadele. Koostöös Punalipulise Balti

Laevastikuga jõudsid Leningradi rinde väed lahingute käigus Narva jõeni, forsseerisid selle Narvast edela pool ja hõivasid platsdarmi jõe vasakul kaldal. Mõneks ajaks stabiliseerus seal rinne .

Eesti töötav rahvas ootas kannatamatult oma vabastaja Puna armee saabumist.

Kui Nõukogude väed 1944. aasta veebruaris

lähenesid Eesti NSV piirile, aktiviseerus töörahva, eriti partisa nide võitlus veelgi. Iseäranis suure ulatuse omandas partisanilii kumine vabariigi vabastamislahingute ajal. 1944. aastal võttis Kommunistlik Partei tarvitusele energili

sed abinõud fašistliku okupatsiooni vastase üldrahvaliku heitluse, eriti partisanide relvastatud võitluse tõhustamiseks. Seda aastat iseloomustab vaenlase tagalas peetud võitluse parteilise juhti mise edasine tugevnemine. Selleks ajaks olid liiduvabariikide

kommunistlike parteide keskkomiteed, partei oblastikomiteed, vabariiklikud ja oblastite partisaniliikumise staabid omandanud rikkalikke kogemusi partisaniliikumise ja põrandaaluse töö juhti mises . 188 Juhtimise operatiivsuse suurendamiseks pidas ÜK(b)P Keskkomitee otstarbekaks likvideerida partisaniliikumise kesk staap. Selle tulemusena tõusis liiduvabariikide kommunistlike

parteide keskkomiteede ja partei oblastikomiteede osatähtsus rahvatasujate võitluse juhtimisel, tugevnes massiline poliitiline

töö partisanide ja elanike hulgas, paranes partisanide ja põranda aluste töötajate koostöö Punaarmeega. Sellest kõigest annab tun nistust ka EK(b)P Keskkomitee tegevus.

Seoses Punaarmee eduka pealetungiga ja ajutiselt okupeeritud 188 Vt, История Великой Отечественной войны, том четвертый, ik. 469. 156

Eesti NSV territooriumi piirideni välja jõudmisega viis EK(b)P Keskkomitee 1944. aasta veebruaris Eesti partisaniliikumise staabi Moskvast üle Leningradi, partisanide võitlustandrile lähe male. Sinna saabus suurem osa vabariigi partei- ja nõukogude aktiivist eesotsas EK(b)P Keskkomitee büroo liikmetega. Möödunud sõja-aastatel oli EK(b)P Keskkomitee omandanud palju väärtuslikke kogemusi partisaniliikumise ja laiade töö rahvahulkade antifašistliku võitluse juhtimisel, samuti okupeeri

tud Eesti territooriumi elanikkonna hulgas poliitilise töö organi seerimisel. Eriti tähtsaks ja vajalikuks osutusid need kogemused Eesti NSV vabastamislahingute ajajärgul, mil partisaniliikumine omandas laia ulatuse. Leningradi saabudes võttis EK(b)P Kesk komitee tarvitusele abinõud rindestaapidega tihedama kontakti loomiseks ja partisanidega operatiivsema sideme sisseseadmiseks. Partisanisalkadele anti konkreetsed ülesanded : rikkuda vaenlase

kommunikatsioone ja sideliine, eelkõige Tapa - Narva, Valga Tapa ja Tartu-Petseri piirkonnas; nurja ajada vaenlase elavjõu ja laskemoona vedu rindejoonele; tugevdada luuret vaenlase üle okupeeritud Eestis; laostada vaenlase vägede tagalat; organisee rida poliitilist selgitustööd elanikkonna hulgas.189 20. aprillil 1944 võttis EK (b)P Keskkomitee büroo vastu spetsiaalse otsuse « Parti

saniliikumise olukorrast ja järjekordsetest ülesannetest Eesti NSV - s», 190 milles analüüsiti Eesti partisaniliikumise staabi senise tegevuse tulemusi ja puudusi tema töös ning kavandati uued üles anded. Operatiivsem ja läbimõeldum parteiline juhtimine aitas

kaasa partisaniliikumise laienemisele, tema edasisele kasvule. 1944. aastal suurenes tunduvalt Eesti NSV-s tegutsevate partisa nide arv . Kui 1943. aasta sügisel oli Eesti partisanisalkades ja -gruppides, kellel oli Eesti partisaniliikumise staabiga raadioside, umbes kakssada partisani, siis 1944. aasta jaanuaris-märtsis tegutses okupeeritud Eesti territooriumil juba üle tuhande rahva

tasuja. 191 Peale nende partisanide, kes tegutsesid otseselt Eesti partisaniliikumise staabi juhtimisel, oli kümneid rahvatasujate

gruppe, kellel staabiga side puudus; võitlust pidasid ka põranda alused

antifašistlikud

organisatsioonid

ja

tuhanded

üksik

võitlejad.

EK(b) P Keskkomitee võttis tarvitusele abinõud parteiorgani satsioonide tugevdamiseks partisanibrigaadides ja -salkades. See kandis vilja: mitmes parteiorganisatsioonis elavnes töö ja kasvas liikmete arv. Nii võeti 1943. aasta detsembris E. Aartee partisani

salga parteiorganisatsioonis partei liikmekandidaadiks vastu kuus võitlejat, sealhulgas neli kommunistlikku noort. Nende vastuvõt 189 EKPA , f. 1 , nim. 1. S.-ü. 19, 1. 4–6. 190 EKPA, f. 1 , nim. 222, S.-ü. 3, 1. 18. 191 EKPA, f. 4, nim. 1 , S.-ü. 160, 1. 5–38; s.-ü. 248, 1. 3—63; Leningradi parteiarhiiv ( edaspidi: LPA), f. 04116, nim. 1 , S.-ü. 1306, 1. 1-19 ; S.-ü. 1307, 1. 2-17; s.-ü. 1309, 1. 1-6; s.-U. 1319 , 1. 1-2 .

157

misel märgiti, et nad on näidanud end lahingutes tõeliste kommų nistidena ja on väärilised kuuluma partei ridadesse.192

Hästi oli korraldatud poliitiline kasvatustöö Jakov Vjaltsevi partisanisalgas. Salga komissar Erich Lausik ja parteiorganisaa tor Aleksander Kallaste hoolitsesid pidevalt partei ridade kasvu eest. 19. jaanuaril 1944 võeti seal parteisse vastu kaksteist parti

sani, 193 kümne päeva pärast veel kümme.194 Parteiorganisatsioo nid suurenesid ka teistes partisanisalkades.195 Iga suure lahingu operatsiooni eel arutati parteikoosolekul läbi salga ülesanded ja kommunistide osa neis. Praktiseeriti lahtiste parteikoosolekute ja partisanide üldkoosolekute korraldamist.

Aastatel 1943—1944 olid parteiorganisatsioonid olemas 16 partisanisalgas.

Parteiorganisatsioonide kindlustamiseks ja partei mõju tugev damiseks partisanisalkades ja -gruppides määras EK (b ) P Kesk

komitee 1944. aasta veebruaris salkadesse neli parteiorganisaato rit196 lisaks neile, kes olid kinnitatud varem, 1943. aasta teisel poolel. 1944. aasta jaanuarist alates saadeti partisanisalkadesse

suured kommunistide grupid. Jaanuarist märtsini suunati vaen lase tagalasse 160 kommunisti. 1943. aastaga võrreldes suurenes kommunistide arv partisanide hulgas ligikaudu kahekordseks, kommunistlike noorte arv kasvas 225 võrra.197

Kommunistlikud

noored täitsid nii nagu kommunistidki kõige vastutusrikkamaid ülesandeid . Kommunistlikud noored Heinrich Tammemets, Heino Heinla, Aleksander Alissovski, Aleksander Trelin ja teised panid toime kangelastegusid. Nii näiteks toimus 5. märtsil 1944 lahing

lumises Murakasoos (Virumaal) Mäurasaare talu juures, kus H. Tammemets raskesti haavatuna jätkas automaaditulega hitler laste rünnaku tagasitõrjumist, kattes sellega salga taandumist. Kui vaenlased Heinrichi sisse piirasid, laskis ta granaadiga enda

ühes kahe fašistiga õhku.198 Seda kaheksateistkümneaastase kommunistliku noore kange lastegu kujutas Mart Raud oma luuletuses « Partisan Tamme mets » :

«Nad jooksid haavatut haarama vangi, kellel padrunid otsas , läbi lastud jalg. Aga veel üks granaat, mis võiks lõhkuda tanki, oli varjul ta verise hõlma all ... Ja kui vaenlane nüüd küüned tal õlga surus,

kärgatas plahvatus, kiskus nad puruks . Hukkus partisan Tammemets . » 199

siis

:

192 EKPA, f. 4, nim . 1 , S.-ü. 186, 1. 63 , 65. 193 Sealsamas , 1. 100 .

194 Vt. R. Lumi. Tasujad, lk. 163.

195 EKPA, f. 4, nim. 1 , s.-ü. 186 , 1. 143, 158, 233. 196 EKPA , f. 1 , nim. 2 , S.-ü. 106 , 1. 10. 197 Vt . R. Lumi. Tasujad, lk . 163 .

198 EKPA, f. 4, nim. 1 , S.-ü. 160, 1. 34; S.-ü. 61 , 1. 28; s.-ü. 93, 1. 2. 199 Eesti luule, Tallinn 1967, lk. 508. 158

Parteisse ja komsomoli astumise tulemusena ning kommu

nistide ja kommunistlike noorte vaenlase tagalasse saatmise tõttu saavutas nende erikaal partisanisalkades ja -gruppides kõrge tase me. Näiteks moodustasid 1944. aasta jaanuari lõpul kommunistid ja kommunistlikud noored 60 protsenti J. Vjaltsevi salga partisa

nidest.200 Kokku oli partisanibrigaadide, -salkade ja -gruppide võitlejate hulgas, kes tegutsesid Eesti partisaniliikumise staabi otsesel juhtimisel, 1944. aasta jaanuaris - märtsis keskmiselt 16 protsenti kommuniste ja 22 protsenti kommunistlikke noori.201 Partisanid -kommunistid olid alati kõige raskemates lõikudes; oma ennastsalgavuse ja vaprusega kinnitasid nad veel kord

V. I. Lenini sõnu, mis ta ütles Kodusõja perioodil: «Iga kord, kui sõjas jõudis kätte raske moment, mobiliseeris partei kommuniste,

ja esimeses järjekorras hukkusid nemad esimestes ridades ... (nad) tõid ennast ohvriks, mõistes, et nad hukkuvad, kuid pääs tavad terved põlvkonnad, päästavad tuhanded ja tuhanded tööli 202 sed ning talupojad.»

Kommunistid olid partisanibrigaadide, -salkade ja -gruppide võitlusavangardiks.

1944. aastal saavutas partisanivõitlus vaenlase tagalas suure ulatuse; seda iseloomustas eelkõige veelgi tihedam kooskõlastatus

Punaarmee operatsioonidega. Partisaniliikumineokupeeritud Nõu

kogude Eestis ei olnud selles suhtes erandiks. Ägedate lahingute päevil Narva lähistel formeeris Eesti partisaniliikumise staap koos Leningradi partisaniliikumise staabiga kolm partisanibrigaadi, ühendades eesti partisanisalgad vabatahtlikega neist brigaadi dest, kes varem olid tegutsenud Leningradi oblasti territooriumil. Veebruari lõpul ja märtsi esimesel poolel läksid partisanibrigaa did üle Peipsi jää Eesti NSV territooriumile. Virumaa kaguosas tegutsesid edukalt esimene eesti partisanibrigaad kapten Andrei Filippovi juhtimisel ja teine eesti partisanibrigaad, mille koman döriks oli vanemleitnant Fjodor Jangirov.203 Nende brigaadide partisanid jõudsid järve põhjakaldale 1944. aasta 26. veebruari varahommikul. Partisanid purustasid vaenlase garnisoni Kattase külas. Edaspidi tegutsesid brigaadid iseseisvalt. Kolme nädala jooksul võitlesid nad äärmiselt rasketes tingimus tes hitlerlike karistussalkade ja regulaarväeosade vastu. Partisa nid hävitasid sadu vaenlase sõdureid ja ohvitsere, lasksid õhku viis silda, süütasid kümneid autosid laskemoona ja riidevarustu

sega, said palju trofeesid: kuulipildujaid, automaate jne. Lahin gutes paistsid silma Enn Aasa, Aleksander Kallaste, Erich Lau sik, Ernst Ottender, Aleksander Pajuste, Valter Palujõe, Bruno 200 EKPA, f . 4, nim. 1 , S.-ü. 248, 1. 18, 19, 32 , 33. 201 Vt. R. Lumi . Tasujad , lk. 164.

202 V. I. Lenin. Teosed , 30. kd., lk. 459. 203 LPA, f. 0—116, nim. 1, s.-ü. 1304, 1. 4-10; S.-ü. 1310, l. 15—19. 159

Reelo , Heinrich Tammemets, Aleksander Trelin ja teised parti sanid.204 Paljusid rahvatasujaid autasustati ordenite ja meda litega. Ületanud

Peipsi järve, jõudis kolmas partisanibrigaad 12. märtsil 1944 Mustveest lõuna pool järve läänekaldale . Juba esimesel päeval purustas brigaad suure fašistide salga. Energili

selt tegutses lahingus brigaadi komandöri asetäitja Nikolai Sumi lov. Edaspidi ootasid brigaadi suured ebaõnnestumised : Ulvi küla juures satuti oskamatu juhtimise tõttu lõksu. Lahing oli väga

raske – paljud partisanid hukkusid või said haavata.205 Pärast seda lahingut jätkasid partisanid mõnda aega tegutsemist üksi kute salkadena. Nende vastu saadeti rohkem kui kaks tuhat hit

lerlast suurtükkide, tankide ja lennukitega; operatsioone juhtisid fašistlikud kindralid.

Nimetatud kolme brigaadi operatsioonid olid

partisanisõja

kõige tähtsamad sündmused okupeeritud Eesti NSV territooriu mil. Need operatsioonid osutasid Narva rindelõigus võitlevaile Punaarmee väeosadele olulist abi.

Leningradi partisanide vennalik abi eesti partisanidele ei piir dunud ühise võitlusega kolme brigaadi koosseisus. EK (b)P Kesk komitee palvel tegi partei Leningradi oblastikomitee Leningradi partisaniliikumise staabile ülesandeks saata okupeeritud Eestisse mõned luure- ja diversioonigrupid. Kuni 1944. aasta veebruari

keskpaigani saadeti Virumaale, Tartumaale ja teistesse maakonda desse seitse partisanigruppi – üle üheksakümne inimese, enami kus kommunistid ja kommunistlikud noored. Nende gruppide julge tegevus tekitas vaenlase leeris segadust.206 Kommunist Aleksander Ivanovi juhtimisel tegutses eeskujulikult luure- ja diversioonigrupp Virumaal; Võrtsjärve ümbruses pidas raskeid lahinguid Mihhail Tihhomirovi grupp .

ÜK(b)P Keskkomitee ning partei Leningradi oblasti- ja linna komitee sekretäri Andrei Aleksandrovitš Ždanovi korraldusel lähe tas Leningradi partisaniliikumise staap Eesti partisaniliikumise

staabi käsutusse grupi radiste ja teisi sidespetsialiste ning andis eesti partisanidele ka ulatuslikku materiaalset abi.207 8. veebrua

rist kuni 9. märtsini 1944 heideti Eesti territooriumi kohal Lenin gradi partisaniliikumise staabi lennukitelt alla 4,2 miljonit eksemp lari eestikeelseid lendlehti ja ajalehti.208 Leningradlased aitasid

kaasa rahvatasujate edukale võitlusele okupeeritud Eesti terri tooriumil. Selles abis avaldus konkreetselt eesti ja vene rahva vääramatu sõprus. 204 EKPA, f. 4, nim. 1 , s.-ü. 160, 1. 33–35; s.-ü. 46, 1. 8; S.-ü. 186, 1. 304, 334 ; S.-ü. 93, 1. 11 ; S.-ü. 32 , 1. 42 .

205 EKPA , f. 4, nim. 1 , S.-ü. 96, 1. 1–7 ; s.-ü. 160, 1. 37–38. 206 EKPA , f. 4, nim. 1, s.-ü. 44, 1. 8; S.-ü. 152, 1. 14, 21 , 29; S.-ü. 160, 1. 27, 28. 207 LPA , f. 04116 , nim . 1 , S.-ü. 1289 , 1. 9–12 , 14, 25 . 208 EKPA , f. 4, nim . 1 , s.-ü. 44 , 1. 8 . 160

Partisanide ja põrandaaluste võitlejate koostöö Punaarmee väe osadega leidis peale kõige muu väljenduse luureandmete kogumi ses Leningradi ja 3. Balti rinde väejuhatuse jaoks, seda nii lahin gute ettevalmistusperioodil kui ka pealetungioperatsioonide ajal. EK (b)P Keskkomitee korraldusel saatis

Eesti partisaniliikumise

staap 11. aprillist kuni 13. septembrini 1944 vaenlase tagalasse 24 luuregruppi,209 kes seejärel saatsid staabile raadio kaudu hul galiselt andmeid. Eriti väärtuslikku informatsiooni sai staap Arno

Avarsoo ja Richard Meltsi, Ernst Brauverki ja Alfred Laksbergi, Hugo Priske ja Edmund Jürgensoni grupilt ja mitmetelt teistelt.210 Partisanidel- luurajail oli kohaliku elanikkonna hulgas häid infor maatoreid .

Hitlerlaste taganemise ajal loodi mõnes kohas juba enne Puna

armee väeosade päralejõudmist partisanide initsiatiivil nõukogude võimu ajutised organid. Näiteks A. Avarsoo ja R. Meltsi algatusel moodustati need Abja ja Nuia alevis. Hiljem kinnitati ajutised

organid alevite täitevkomiteedeks ja nad täitsid oma ülesandeid edukalt, eriti Abjas.211 Oma võitlusülesande eeskujuliku täitmise eest autasustati A. Avarsood ja R. Meltsi 1945. aasta juunis Lenini ordeniga. 212

Sajad armee luurajad täitsid okupantide tagalas vastutusrikast ülesannet. Soome lahe rannikul tegutses näiteks edukalt Punalipu lise Balti Laevastiku luuraja Vladimir Fjodorov. Ta viibis kahel

korral pikemat aega fašistide tagalas. Kohalike elanike, eelkõige Maria Sõnajala ennastsalgav abi võimaldas tal väejuhatuselt saa dud ülesannet eeskujulikult täita. Vladimir Fjodorovile anti Nõu kogude Liidu kangelase nimetus. 213

1944. aastal tekitasid partisanisalgad Leonid Mätingu , Jakov Vjaltsevi ja Viktor Vennikovi juhtimisel vaenlasele suurt kahju elavjõus ja tehnikas. 21. jaanuaril 1944 sooritas eesti ja vene par tisanidest koosnev J. Vjaltsevi salk äkkrünnaku Sala jaamale

Kingissepa-Narva raudteel ja laskis õhku vaenlase ešeloni.214 Järg misel päeval rikuti raudtee Toila jaama lähedal, mille tulemusel seal saksa ešelonide liikumine rindele katkes.215 Mitu ešeloni sõitis

rööpmetest välja Leonid Mätingu partisanisalga tegutsemise taga järjel.216

Nõukogude patrioodid tegid desorganiseerivat tööd vaenlase sõjaväes. Sellest võtsid osa saksa antifašistid , kes lõid sideme par 209 EKPA, f. 4 , nim. 1 , S.-ü. 160, 1. 5, 6 . 210 EKPA, f. 4, nim. 1 , s.-ü. 160, 1. 42, 44, 47; S.-ü. 87, 1. 28. Igast grupist · on nimetatud komandör ja radist. 211 EKPA , f. 4 , nim. 1 , s.-ü. 80 , 1. 14 , 31 . 212 EKPA, f. 4, nim. 1 , S.-ü. 183 , 1. 50 .

213 В. Федоров. Суровые тропы , М., 1961 , 1k. 104—108 ja 115—121 . 214 EKPA, f . 4, nim. 1 , s.-ü. 160, 1. 20. 215 « Cobercka, 3cTOHNA » nr. 64, 15. märtsil 1964 . 216 Vt. R. Lumi. Tasujad, lk. 216–219 . 11

Ulevaade EKP ajaloost

161

tisanide ja põrandaaluste võitlejatega Tallinna ja Narva ümbruses,

samuti Tallinnas. Antifašistlikku propagandat tegid hitlerlike sõdurite hulgas Saksamaa Kommunistliku Partei liikmed Fritz

Behn, Georg Spetmann, Ernst Eggert ja teised. Koos oma eestlas test sõpradega koostasid nad lendlehti, milles kutsuti üles võitlema okupantide vastu. Hitlerlaste vastuluureorganitel õnnes tus saksa antifašistide tegevus avastada. Sõjaväljakohtu otsusel lasti F. Behn ja G. Spetmann Tallinnas maha.217 Eesti hitlerlikest okupantidest vabastamise eel omandas erilise

tähtsuse vaenlase tagala elanikkonna hulgas tehtav massiline polii tiline töö. Nii nagu eelmistelgi aastatel, oli kõige võimsamaks vahendiks üldrahvaliku võitluse organiseerimisel fašistlike anas tajate vastu nõukogude trükisõna. 1944. aastal toimetati okupeeritud piirkondadesse tunduvalt rohkem ajalehti ja lendlehti kui varem. EK(b)P Keskkomitee büroo otsuse kohaselt anti välja eesti partisanidele mõeldud aja

lehte « Tasuja» . 19. veebruaril 1944 alustati Leningradis uuesti EK (b)P Keskkomitee ja Eesti NSV Ülemnõukogu häälekandja « Cobetcka IcTohva » väljaandmist ( toimetaja Daniil Rudnev ).2218 Ajalehe « Rahva Hääl » toimetus (toimetaja oli vana kommunist

Joosep Saat) andis välja erilehte okupeeritud Eesti NSV territoo riumil levitamiseks. Selles väljaandes avaldati materjale, mis pal

jastasid hitlerlaste röövimisi ja metsikusi Eestis, artikleid ja informatsioone eesti partisanide ja Punaarmee eesti rahvusväe osade võitluse kohta.

Okupeeritud territooriumil levitati suurel hulgal lendlehti. EK (b ) P Keskkomitee paljastas oma lendlehtedes okupantide ja kodanlike natsionalistide nurjatuid plaane, nende kavatsust sun

dida relva ähvardusel eestlasi fašistlikku armeesse astuma. « Ajage nurja hitlerlaste mobilisatsioon Eestis ! » öeldi 1944. aasta 25. veeb ruari üleskutses. «Ärge ilmuge määratud kogunemiskohta, hoiduge kõrvale ja ühinege partisanidega, et ühiselt võidelda okupantide vastu !» 219 Samas lendlehes kutsus EK (b)P Keskkomitee partisane

ja põrandaaluseid võitlejaid üles päästma nõukogude inimesi fašist likule sunnitööle ajamisest, rahvuslikke materiaalseid ja kul tuurivarasid röövimisest ja hävitamisest. Kirgliku üleskutsega pöördus Nõukogude Eesti patriootide poole 1944. aasta 11. augusti lendleht: « Arendagem halastamatut võitlust saksa fašistlike oku pantide ja nende palgasulaste täielikuks hävitamiseks, oma naiste ja laste kaitseks, rahva töövilja ja kultuurivarade kaitseks, selle nimel, et päästa vabrikuid ja tehaseid, Eesti linnu ja külasid fašist like koletiste poolt purustamisest ja süütamisest. Armutu võitlus 217 Воспрянет род людской. Краткие биографии ипоследние письма борцов антифашистского противления, М. , 1961 , 1k, 50, 476; « Советская ICTOHnA » nr. 307, 31. detsembril 1959 ja nr. 82, 6. aprillil 1960.

218 EKPA, f. 1, nim . 3, s.-ü. 182, 1. 144. 219 « Tasuja » nr. 17, 1. märtsil 1944. 162

Surn sadsa expanstidele ,

Ajheuterissoelolte edkwupheenriituled de•st6/1insoastsimg/ Seltsimehedella Sacsa reorallye me Punaarv egeuavod arje nádl lall o t a s d u a v e o s T de e i rekrop stod ro sbano mere Detc ido sinte suuptsei Mihaks.

Kbie ,kes

arbaty

med

armeesse et

$W *

ba runstavate puri

Hövivad , e

SATA UKU**NEW * 26 %

MGIE VASTUS SAKIH $ { -Thyjste jihuaw **RESS JELKELNILE , K € ****L , POLITSEIX *****/ R :" 619657AM

, DIN

UNACH

(

tonuama Polltrikotel Aeroub,aus THEEEIN . vontuir Voices .Houke

e

Peite eno

Me kon 2017 ČARANIETI JEJEJV45# JH UNDA Du k * 817 METŲ yü Tan &24 Out) HALBT

VIHA IWW JAKILMIIB vastu ,SARILAITE VAŠE

EI Thon ** 311 SETI RA *** #Lupicuit Winka varjana KES NIE JEN1, KwW .UM KİBUMUO METE PUHA ERIT ® IN . LETI ME marcan Ainult selle ucure SAKIA ZANKEVO, Tuxed-Buxan Montok-WM7149, Muee Tu

4

nen- STARKED , Tonkwo - conduw ,

vanuses Sensno nae man vowiem Do saaburi selles RA HYR ARÉNIK .

1 1

sesti raha: SERHAKRAN NOESMULJANKELLE ORE polje

,xw1

inbjaøKI& * •

VEEL KORD-Vomuus, WALMI TAMAju väinu

slag

JAKSA TAPA vasru , sae On Melá vesh TIMURNIELE ) EEASED ! BAKIM HULGUDTAHTII NIVUA Jöpa Mitane Nene nuweMoune en soon !

Cenajøp ! Koi ies vanwuE SAKLASTE VALT

ELAGU EEST ANY UNING vorius SARA RookmejA VAITU !

Fan Nbukodupe

Maig ,

PARTIJAND

Eesti partisanide poolt vaenlase tagalas kirjutatud ja levitatud lendlehed.

vaenlase vastu ja igakülgne abi pealetungivale Punaarmeele on praegusel ajal meie rahva, iga eestlase püha kohus. See on kodu maa käsk !»>> 220

Parteiorganisatsioonide ja üksikute kommunistide juhtimisel valmistati paljudes partisanisalkades ja -gruppides lendlehti. Näi teks koostati Leonid Mätingu salgas ligi 30 lendlehte, milles kut 320 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 183 , l. 141 . 11 *

163

suti üles noorsugu, töölisi ja töötavaid talupoegi, kogu töötavat

rahvast aktiivsemalt võitlema okupantide vastu. Kommunistide Ernst Brauverki ja Alfred Laksbergi juhtimisel 1944. aasta maist septembrini Läänemaal tegutsenud partisanigrupp andis välja kümneid lendlehti kogutiraažiga ligi tuhat eksemplari.221 Üldse

koostasid ja levitasid eesti partisanid okupeeritud Eesti territoo riumil 755 lendlehte 31 070 eksemplaris.

Peale selle levitasid

partisanid üle 15 000 lendlehe, mis olid trükitud Nõukogude tagalas.222 Lendlehtede levitamisel andsid suurt abi kohalikud elanikud .

Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei üleskutsed leidsid nõukogude patriootide hulgas elavat vastukaja ja hitlerlaste taga nemise ajal pidasid nad ennastsalgavat võitlust rahva vara pääst

mise eest. Töölised, insenerid ja teenistujad lõid relvastatud salku ettevõtete kaitsmiseks; eluga riskides tegid nad kahjutuks miine, mis hitlerlased olid pannud paljude vabrikute ja tehaste hoonete alla, peitsid väärtuslikke aparaate ja detaile. Nii kõrval dasid Kehra tselluloosivabriku töölised mineeritud tehasehoone

alt 300 kilogrammi lõhkeainet. Seal toimus ka tulevahetus relvas

tatud tööliste salga ja õhkulaskjate grupi vahel.223 Relvaga kaitse sid oma ettevõtet Järvakandi kombinaadi ja Kohila paberivab riku töölised. Mõni päev enne Tallinna vabastamist Punaarmee poolt hakkasid fašistlikud okupandid siin tööstusettevõtteid hävi tama. Kuid nad jõudsid oma mustad plaanid täide viia ainult

osaliselt – Tallinna tehaste töölised avaldasid lõhkajate koman dodele tugevat vastupanu. Ainult tänu Leningradi rinde vägede kiirele pealetungile ja tööliste mehisusele õnnestus säilitada suuri -

masinatehaseid « Punane Krull » , « Volta », « Ilmarine» ja « Pio neer» , vabrikuid « Kommunaar », « Juuni Võit» , « Marat » , Köie

vabrikut, samuti elektrijaama, veevärki, mitmeid valitsushooneid ja teisi tähtsaid objekte, mis fašistid olid õhkulaskmiseks ette valmistanud.224

Õilsa teo saatis korda grupp « Volta » tehase vanu töölisi. Kui 1941. aasta augustis fašistid Tallinna tungisid, peitsid meister

Johannes Luuken, töölised Artur Mühlbach ja Richard Piilberg ära punalipu, mis oli «Volta» kollektiivile antud tootmistööl saa

vutatud edu eest. Kolm aastat hoidsid voltalased hoolikalt puna lippu. 1944. aasta 22. septembril, kui Punaarmee Tallinna vabas tas, tõid töölised lipu peidupaigast välja ja viisid ta käitiskomitee

ruumidesse. 225 Suurt mehisust näitasid oma tehaste ja vabrikute 221 222 223 224 nr. 74, 225 164

EKPA, f. 4 , nim. 1 , s.-ü. 61 , 1, 35, 40. EKPA , f. 4 , nim. 1 , S.-ü. 34 , 1. 6 . « Cobetcka 3CTOHnA » nr. 105, 15. novembril 1944 . « Rahva Hääl » nr. 69, 13. oktoobril 1944; nr. 71 , 15. oktoobril 1944; 19. oktoobril 1944 ; « Cobercka, OCTOHvA» nr. 93, 31. oktoobril 1944. « CoBetokaa 3CTOHVA » nr. 83, 19. oktoobril 1944 .

LENINI ORDENIGA AUTASUSTATUD PARTISANE

Eduard Aartee.

Arno Avarsoo .

Richard

Melts .

Roland Valkman .

kaitsmisel hitlerlike röövlite eest Tartu töölised ja teenistujad .

Põllumajandustöötajad päästsid tõukarja ja muud vara. 1944. aasta detsembris autasustas Eesti NSV Rahvakomissa ride Nõukogu töölisi, kes hitlerlike anastajate Eestist väljaaja mise päevil ennastsalgavalt rahva vara kaitsesid.226 Neil raskeil päevil näitas Eesti töölisklass end veel kord rahva

juhtiva jõuna. Fašistliku okupatsiooni aastatel oli töölisklass kõigi töötajate eesotsas võitluses hitlerlike okupantide ja nende käsilaste vastu. Eestimaa Kommunistliku Partei juhtimisel ajas ta nurja paljud fašistide katsed riisuda ja hävitada vabariigi materiaalseid varasid ja kultuuriväärtusi. 226 « CoBet kan ƏcTohva » nr. 139, 25. detsembril 1944 . 165

wowo

L. Govorov.

A. Ždanov.

I. Fedjuninski.

Niisiis oli Eestimaa Kommunistliku Partei organisatsioonilisel ja massilisel poliitilisel tööl otsustav tähtsus partisanide, põranda aluste ja kõigi Nõukogude Eesti patriootide võitluse aktivisee

rimiseks fašistlike okupantide tagalas. ÜK(b)P Keskkomitee abiga suutis vabariigi parteiorganisatsioon jagu saada paljudest ras kustest ja puudustest oma töös.

organisatsioonilised

EK (b ) P Keskkomitee tähtsad

abinõud kindlustasid

parteilise

juhtimise

tugevnemise partisaniliikumises, aitasid kaasa partisanide ridade kasvamisele ja nende aktiivse tegevuspiirkonna laienemisele, tagasid Eesti NSV vabastamise perioodil eesti partisanibrigaa dide ja -salkade tiheda koostöö Punaarmee väeosadega. Okupee

ritud Eestis tegutses aastatel 1941–1944 (erinevatel aegadel) kolm partisanibrigaadi, kümme salka ja üle 60 organiseerimis ning luure- ja diversioonigrupi, kokku ligi 7000 partisani ja

põrandaalust töötajat. Ennastsalgavat abi andsid neile kohalikud elanikud, paljud oma elu hinnaga. Sajad tuhanded antifašistlikud töölised, töötavad talupojad ja paremad inimesed haritlaste hul gast saboteerisid aktiivselt okupatsioonivõimude poliitilisi ja sõja majanduslikke üritusi. Sellest räägib ilmekalt see fakt, et oku

patsiooniaastatel sai põllumajandussaaduste sundnormi täitmata jätmise eest ja okupatsioonivõimude teiste ettekirjutuste ja korral duste täitmisest keeldumise eest repressioonide osaliseks ligi sada tuhat töötavat talupoega.227

Vaatamata ebasoodsatele võitlustingimustele tekitasid parti sanid vaenlasele Eestis tunduvaid kaotusi: surmasid ja haavasid

ligikaudu 4000 vaenlase sõdurit ja ohvitseri, viisid rivist välja palju okupantide

sõjatehnikat. Täielikult hävitati 10 vaenlase

garnisoni, lasti õhku 11 ešeloni ( 11 vedurit ja 128 vagunit), purus 227 Autorite arvestuse järgi .

166

tati 34 raudtee- ja maanteesilda ning 12 sõjalist objekti, põletati maha 7 laskemoona- ja toiduaineteladu ning 8 bensiinitsisterni, 129 kohas lõhuti raudteetammi ja -rööpmeid (5400 meetri ulatu ses) , 258 kohas rikuti sideliine. Peale selle hävitati 5 lennukit, 9

tanki ja soomusautot, rohkem kui 140 veo- ja sõiduautot jne. Partisanid said rohkesti trofeesid.228

Nõukogude valitsus hindas kõrgelt eesti partisanide mehisust

ja vaprust, autasustades rohkem kui 500 neist ordenite ja meda E. Aarteed , litega. Kõige enam silma paistnud partisane A. Avarsood, I. Jürissoni, R. Meltsi ja R. Valkmanit autasustati Lenini ordeniga.

Vaatamata suurtele lüüasaamistele Nõukogude Liidu -

Saksa

rindel hoidis hitlerlik armee 1944. aasta alguses enda käes veel

peaaegu pooli tema poolt vallutatud Nõukogude aladest. Fašist likul Saksamaal, kes endist viisi peremehetses peaaegu terves

Euroopas, oli sõjapidamiseks ikka veel suuri materiaalseid ja elavjõu ressursse . Saksamaa jäi ohtlikuks vastaseks, kes oli või eline vihast vastupanu osutama.

NSV Liidu relvastatud jõudude ees seisis nüüd ülesanne

.

hitlerlikud hordid meie kodumaa piiridest lõplikult välja kihu tada, vabastada Euroopa rahvad fašistlikust ikkest, kindlustada

lõplik ja täielik võit hitlerliku Saksamaa üle. Järjekindlalt selgi tas Kommunistlik Partei nõukogude rahvale, et ees seisab veel visa võitlus tugeva ja verejanulise vaenlase vastu. 1944 .

aasta jaanuaris toimunud ÜK(b)P Keskkomitee plee

numil ja NSV Liidu Ülemnõukogu X istungjärgul määrati kind laks edasised teed Nõukogude Liidu sõjalise ja majandusliku

võimsuse suurendamiseks, rahva materiaalsete ja vaimsete jõu dude mobiliseerimiseks fašismi täieliku purustamise ja sõja või duka lõpuleviimise eesmärgil.

1944. aasta veebruari alguses hakkasid Leningradi rinde kan gelaslikud sõjamehed ( rindejuhataja armeekindral L. A. Govorov,

sõjanõukogu liige UK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo liige kindral leitnant A. A. Ždanov) puhastama Nõukogude Eesti territooriumi fašistidest. Neeva kallastelt marssisid Nõukogude väed Narva jõe kallasteni, astudes kindlal sammul Eesti NSV territooriumile. Baltikumis oli vaenlasel neli peamist kaitsesõlme – Narva,

Pihkva, Ostrov ja Riia.229 Ägedad lahingud käisid Narva plats darmil.

Veebruaris arvati 8. Eesti Laskurkorpus Leningradi rinde vägede koosseisu. Eestimaa piirile jõudmist tähistati miitingutega, kus sõdurid, seersandid ja ohvitserid andsid tõotuse halastamatult lüüa vaenlast.

Erilist tähelepanu pööras Eestimaa parteiorganisatsioon kor 228 EKPA, f. 4, nim. 1 , s.-ü. 34, 1. 5. 229 Vt .

S.

Štemenko.

Kindralstaap

sõja - aastail,

Tallinn

1970,

lk. 249, 257. 167

puse väeosade võitlusvalmidusele ja poliitilis-moraalsele olukor rale. 1944. aasta märtsis kontrollis EK (b ) P Keskkomitee vastuta vate töötajate brigaad parteipoliitilist tööd ja poliitilis-moraalset olukorda 300. ja 921. laskurpolgus. Keskkomitee brigaadi poolt avastatud puudused ja nende kõrvaldamiseks soovitatud abinõud

tehti poliittöötajate nõupidamistel teatavaks kogu korpuse partei poliitilisele aparaadile. Brigaadi järeldustest ilmnes, et partei organisatsioonid on seal märkimisväärselt tugevnenud. Mõnedes

allüksustes moodustasid kommunistid 30—40 protsenti isikulisest koosseisust. Põhiline osa parteisse astunuist oli läbiproovitud võitlejate aktiiv, neist 36 % oli läbi teinud komsomoli kooli.230

EK(b)P Keskkomitee brigaad märkis ka seda, et kui 1943. aastal kasvasid partei read peamiselt ohvitseride ja seersantide arvel, siis 1944. aastal moodustasid parteisse astunute enamiku

juba reasõdurid , mis annab tunnistust poliitilise küpsuse ja tead likkuse kasvust reakoosseisu hulgas. See oli komandöride, poliit töötajate, partei- ja komsomoliorganisatsioonide suure kasvatus töö tulemus .

1944. aasta märtsis - aprillis võtsid eesti korpuse suurtükiväe

lased osa lahingutest Narva all. Eriti paistis seal silma 7. eesti laskurdiviisi 23. suurtükiväepolgu 6. patarei. Narva all ilmutatud mehisuse eest autasustati ordenite ja medalitega 96 korpuse suur tükiväelast.231 Narva lähistel hukkus korpuse suurtükiväe juha taja, kommunist polkovnik Johan Mäe. 1944. aasta kevadsuvel valmistus

2.

löögiarmee koosseisu

kuuluv eesti laskurkorpus intensiivselt pealetungilahinguteks. Armee juhataja kindralleitnant I. I. Fedjuninski kontrollis kor puse väeosi korduvalt. Taktikaõppused viidi läbi metsarikkal ja soisel maastikul , mis sarnanes sellega, kus pidid hargnema pealetungilahingud Eesti vabastamiseks. 26. juulil 1944 vabastasid 2. löögiarmee ja 8. armee väed Narva.

Narva eest peetavais lahinguis demonstreerisid eesti korpuse suur tükiväeosad ja miinipildurite allüksused jälle oma suurt tulista misoskust. Kõrgema ülemjuhataja käskkirjas avaldati neile tänu, 85. korpuse-suurtükiväepolgule anti Narva nimetus.232

Suurtükiväelaste ja miinipildurite lahingutegevuse ja partei poliitilise töö kogemusi arutati partei- ja komsomolikoosolekuil, need tehti teatavaks kõigile eesti korpuse sõjameestele.

Partei- ja komsomoliorganisatsioonide autoriteet tõusis veelgi, nende read täienesid lahingus väljapaistnud sõdurite ja koman döridega. Parteilased ja kommunistlikud noored moodustasid

nüüd 40,2 protsenti korpuse isikulisest koosseisust.233 1. septemb ril 1944 oli 8. Eesti Laskurkorpuses 6544 kommunisti, neist 2950 230 NSVL KMA, f. 509, nim. 127 130, S.-ü. 3, 1. 191 , 201 . 231 EKPA, f. 63, nim. 1 , s.-ü. 14, 1. 29 . 232 NSVL KMA, f. 509, nim. 127 130, S.-ü. 8, 1. 78.

233 EKPA, f. 63, nim. 1 , s.-ü. 14 , 1. 44 . 168

partei liiget ja 3594 liikmekandidaati.234 Kommunistlikke noori oli korpuses üle viie tuhande. Selleks ajaks oli 3383 korpuse sõja

meest autasustatud ordenite ja medalitega.235 Oma sotsiaalse seisundi poolest oli kommunistide hulgas töö lisi 52 protsenti, talupoegi 9 protsenti ja teenistujaid 39 protsenti; teenistusliku seisundi järgi: kindraleid ja ohvitsere 26 protsenti, seersante 41 protsenti ja reamehi 33 protsenti. Need andmed näi tavad, et töölised olid kommunistide hulgas ülekaalus; enamik kommuniste olid seersandid ja reamehed. Kommunistlike noorte hulgas oli ohvitsere 4 protsenti, seersante 30 protsenti, reamehi 66

protsenti. Seega oli 74 protsenti kommunistidest ja 96 protsenti kommunistlikest noortest reamehed ja seersandid , s. o. sõjamehed , roodudes ja kes viibisid vahetult lahingulistes allüksustes patareides.

ja kindlustasid kõigi võitlejate kõrge poliitilis

moraalse seisundi, läksid rünnakule ja otsustasid lahingu edu.236

Eestimaa Kommunistlik (bolševike) Partei ja tema Keskkomi tee abistasid

pidevalt Eestis tegutsevate Punaarmee väeosade

poliitorganeid poliittöö tegemisel, eriti sellega, et varustasid neid Eesti kohta käivate materjalidega. Nende väeosade juhtkonnaga sidepidamiseks määras

EK(b)P Keskkomitee büroo 24. juulil

1944 oma volinikeks 3. Balti rinde vägede juurde EK(b) P Kesk komitee liikme Hendrik Alliku ja Leningradi rinde vägede juurde EK (b)P Keskkomitee liikme Arnold Veimeri, 237

1944. aasta septembri esimesel poolel paigutati 2. löögi armeesse kuuluv 8. Eesti Laskurkorpus Tartust kagu poole. Ööl vastu 17. septembrit, enne pealetungi algust, toimusid korpuse väeosades ja allüksustes miitingud. Sõjameeste ees esinesid

EK (b)P Keskkomitee ja vabariigi Valitsuse liikmed, komandörid ja poliittöötajad, kutsudes sõjamehi eelseisvates lahingutes näitama mehisust ja sõjalist meisterlikkust.238

üles

17. septernbril 1944 murdsid 2. löögiarmee väed läbi hitler laste kaitse Tartust põhja pool ja alustasid üldpealetungi Tallinna suunas. 19. septembril läksid Narva piirkonnast pealetungile 8. armee väed (juhataja kindralleitnant F. N. Starikov ). 2. löögi armee, sealhulgas eesti laskurkorpuse hoogne pealetung pani

fašistlikud väed ümberpiiramise ja täieliku hävingu ohtu. Age dat vastupanu osutades hakkasid hitlerlased taganema.

Iga päevaga kasvas Punaarmee pealetungitempo. Vabastatud piirkondade elanikud aitasid kõikjal Nõukogude väeosi : talu pojad vedasid oma hobustega laskemoona, hoolitsesid haavatute eest jne . 234 NSVL KMA , f. 509, nim. 512 126, s.-ü. 1 , 1. 2. 935 EKPA , f. 63 , nim. 1 , s.-ü. 14, 1. 62 .

236 A. Pusta ja P. Izmestjev. Lahingutes Nõukogude kodumaa eest , Tallinn 1964, lk. 88–89. 237 EKPA, f. 1 , nim . 3, s.-ü. 193, 1. 67. 338 NSVL KMA, f. 509 , nim. 127 130, S.-ü. 8, 1. 79 . 169

21. septembri hommikul hakkasid meie väed vaenlast hoog salt jälitama Tallinna suunas. 22. septembril jõudis neli eelsalka — kolm 8. armeest ja üks eesti laskurkorpusest (korpuse eelsalka juhtis kommunist polkovnik Vassili Võrk ) – Tallinna alla. Hit lerlaste vastupanu murti. Koos grupi eesti korpuse võitlejatega

heiskas kommunist leitnant Johannes Lumiste punalipu Pika Hermanni torni,239 V. Vjurkov ja N. Golovan 8. armee eelsalka dest aga Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi hoonele. Tallinna töötajad võtsid Punaarmee rõõmuga vastu.

Koos teiste NSV Liidu rahvaste poegadega vabastasid vaprad eesti sõjamehed Nõukogude Eesti pealinna fašistlikest orjastaja test. Tallinna vabastamislahingutes ülesnäidatud julge tegutse mise ja isikliku vapruse eest anti 8. armee 27. üksiku tankipolgu

vanemleitnandile J. M. Lobovile Nõukogude Liidu kangelase nimetus. 240 Tallinna vabastamisest võttis osa ka Punalipuline Balti Laevastik .

Pärast Tallinna vabastamist jätkasid 8. armee väed vaenlase

purustatud väekoondiste riismete jälitamist Paldiski ja Haapsalu suunas. Teine löögiarmee liikus edukalt Viljandi, Pärnu ja Ainaži poole. 26. septembril jõudsid Leningradi rinde väekoondised Tal

linnast kuni Ainažini Soome ja Riia lahe äärde välja. Kogu Eesti NSV territoorium oli vabastatud, välja arvatud Lääne-Eesti saa red.241 Eesti NSV mandriosa vabastamisoperatsiooni eduka läbivii mise eest avaldas kõrgem ülemjuhataja Leningradi rinde ja Puna lipulise Balti Laevastiku võitlejaile tänu. Mõnedele väeosadele ja

-koondistele anti aunimetused, sealhulgas 8. eesti korpusele, 7 . eesti diviisile ja korpuse 45. tankipolgule Tallinna nimetus ning eesti korpuse 221. tankipolgule Pärnu nimetus. NSV Liidu Ülem

nõukogu Presiidium autasustas 249. eesti laskurdiviisi ja korpuse 85. Narva suurtükiväepolku Punalipu ordeniga.242

Koos Punalipulise Balti Laevastiku 1. torpeedokaatrite brigaadi ja 260. merejalaväe brigaadiga vabastas 8. armee , mille koos seisu eesti laskurkorpus sel ajal kuulus, seejärel saksa fašistlikest

okupantidest täielikult Saaremaa, Hiiumaa, Muhu ja teised Lääne-Eesti saared.

Julge dessandi üle Suure väina teostas polkovnik Hans Viriti

juhtimisel 249. eesti laskurdiviisi 925. laskurpolk . Eesotsas ener gilise ja kartmatu ohvitseri-kommunisti leitnant Georg Sooga demonstreerisid suurt lahingulist meisterlikkust ja mehisust luu

rajad. Esimestena tungisid nad Kuivastu sadamasse Muhu saare 239 NSVL KMA, f. 509, nim. 127 095 , s.-ü. 8, 1. 19 . 240 Полковник Ф. Данилов .

Освобождение

Советской

Эстонии ,

Советской

Эстонии ,

« Военно-исторический журнал » , 1964 , nr . 8, 1k. 9.

241 Полковник Ф. Данилов. Освобождение « Военно-исторический журнал, 1964, nr . 8, Ik. 10. 242 NSVL KMA, f. 509, nim . 127 095, S.-ü. 9, 1. 29. 170

1

LÄÄNE -EESTI SAARTE VABASTAMISEST OSAVÕTNUD MEREMEHED , NÕUKOGUDE LIIDU KANGELASED

3. Aleksander Obuhhov.

Ivan Larin.

Pavel Tšalov.

idarannal. Nooremleitnant kommunistlik noor Nikolai Matjašin

hävitas kergekuulipildujaga vaenlase suurtükimeeskonna ja tagas arei vallutamise. Esimeste dessantlaste suurtükipatarei fašistide suurtükipat hulgas oli leitnant Albert Repsoni rühm. Vapper ohvitser

viis oma võitlejad rünnakule ja täitis vaatamata kahekordsele haavatasaamisele lahinguülesande . Mehisuse ja vapruse eest anti N. Matjašinile ja A. Repsonile Nõukogude Liidu kangelase nimetus.

Julgelt ja otsustavalt tegutsesid Suure väina forsseerimisel mereväelased. Vastase tugeva tule all toimetasid nad oma kiiretel

kaatritel kohale merejalaväe allüksused ja laskurväeosad . Kol mele mereväelasele – kaardiväe mitšman Ivan Larinile, kapten -

leitnant Aleksander Obuhhovile ja leitnant Pavel Tšalovile anti Nõukogude Liidu kangelase nimetus.243 Niisama raske oli Väikese väina forsseerimine. 2,5 kilomeetri

laiune veeväli tuli seal ületada mitte laevastiku kaatritega, vaid peamiselt muude käepärast olevate vahenditega. Selle ülesandega tulid hästi toime 7. eesti laskurdiviisi 300. laskurpolgu võitlejad

(polgukomandör alampolkovnik Ilmar Paul) ja 249. eesti laskur diviisi 917. ja 921. laskurpolgu võitlejad (polgukomandörid alam polkovnik Peeter Liivak ja polkovnik Olav Mullas) .

Vapralt võitlesid Lääne-Eesti saarte vabastamisel lendurid kommunistid lennueskadrillist «Tasuja » . Nende hulgas paistsid eriti silma kapten Vjatšeslav Fedotov ja vanemleitnant Nikolai Molodkov .

243 н. к. Смирнов. Матросы защищают Родину, М., 1968, ik, 229, 230.

171

PUNAARMEE 8. EESTI LASKURKORPUSE KOMANDORE 1

Karl Allikas .

August Feldman.

Johan Lombak.

Karl Aru .

Karl Kanger.

Johan Mäe .

Alfred Ermel .

Peeter Lepp.

Ilmar Paul .

00

Feodor Paulman.

Lembit Pärn.

Ivan Tipner.

Hans Virit .

Oskar

Rütli .

Vassili Võrk.

Verises lahingus, mis toimus ööl vastu 9. oktoobrit 1944 Tehu mardi küla juures Saaremaal , ilmutasid eesti sõjamehed massili

selt kangelaslikkust. Kommunistidest majorite Vladimir Milleri ja Grigori Karaulnõi juhtimisel purustas korpuse mobiilne salk taganeva fašistlike vägede kolonni täielikult.244

Nõukogude Eesti vabastamisel andsid oma elu paljud nõu kogude vennasrahvaste pojad, nende hulgas Vladimir Dejev, kellele postuumselt anti Nõukogude Liidu kangelase nimetus. Kangelasena langesid ka paljud eesti korpuse sõjamehed, nende hulgas kommunistid: korpuse soomustankivägede ülem insener alampolkovnik Geimi Rosse, 921. laskurpolgu komandöri asetäitja poliitalal alampolkovnik Eduard Avald, sama polgu propagandist 244 NSVL KMA, f. 509, nim. 343 939, S.-ü. 3, 1. 9. 173

kapten Julius Siht, 249. eesti laskurdiviisi 307. üksiku tankitõrje divisjoni komandör major Vladimir Miller jt. Eesti NSV fašistlikest röövvallutajatest vabastamiseks peetud

lahinguis ülesnäidatud kangelaslikkuse, mehisuse ja vapruse eest autasustati 7739 korpuse sõjameest, neist neli said kõige kõrgema au osaliseks

.

neile anti Nõukogude Liidu kangelase nimetus.

Ordenitega autasustati mõlemaid diviise ja mitmeid korpuse polkusid.

Nõukogude armee ja Punalipulise Balti Laevastiku sõjamehed täitsid auga eesti rahva fašistlikust ikkest vabastamise ajaloolise missiooni. Kodumaa hindas kõrgelt seda kangelastegu. Aastatel

1941–1944 Nõukogude Eesti eest peetud lahinguis sooritatud san garitegude eest anti üldse 106-le armee ja laevastiku sõjamehele Nõukogude Liidu kangelase nimetus. Nõukogude Eesti vabastamisel oli suur poliitiline tähtsus. Kolm aastat hitlerlaste terroristliku režiimi all vaevelnud eesti

rahvas sai võimaluse nõukogude vennasrahvaste sõbralikus peres jätkata sotsialistliku ühiskonna ülesehitamist. 8. Eesti Tallinna Laskurkorpus võttis osa ka 1945. aasta keva del peetud viimastest lahingutest fašistlike vägede vastu. Selleks ajaks olid korpuse isikulises koosseisus toimunud suured muu

tused. Vabariigi territooriumil peetud lahinguis väljalangenute asemele

olid astunud peamiselt need kodanikud, keda kutsuti

armeesse kohe pärast Eesti vabastamist okupatsioonist. Uus täien dus vajas sõjalist väljaõpet ja ka tõsist poliitilist kasvatustööd. 4. veebruaril 1945 sai 8. Eesti Laskurkorpus käsu kiiresti rin

dele minna, et võtta osa vaenlase Kuramaa grupeeringu purusta misest. Sõjamehed võtsid käsu vastu suure vaimustusega. 10. märtsil arvati korpus 42. armee koosseisu ja 17. märtsil

algaski pealetung Balt - ezersi järvest lääne ja ida pool. Metsase ja soise maastiku rasketele tingimustele ning vaenlase vihasele vas tupanule vaatamata kiilus meie laskurkorpus sügavale vaenlase

kaitsesse, lõikas läbi tähtsa Jelgava - Salduse raudtee ja hõivas Blidiene jaama piirkonnas asuva risttee 245 Tugevate partei- ja komsomoliorganisatsioonide olemasolu kõigis allüksustes ning nende pidev ja hoolikas kasvatustöö isi

kulise koosseisu hulgas tagas korpuse väeosade suure võitlusval miduse. Seoses paljude kommunistide ja kommunistlike noorte langemisega Eesti NSV-s toimunud lahingute aegu kahanes par tei ja komsomoli liikmete hulk korpuse väeosades 33 protsendini. Kuid tänu kommunistide ja kommunistlike noorte ridade kiirele kasvule Kuramaa lahingute ajal moodustasid nad 1. aprilliks 1945

juba 40 protsenti. 246 Nõukogude armee eesti rahvusväeosade for meerimisest alates kuni Kuramaa lahingute lõpuni võeti Kommu 245 NSVL KMA, f. 509 , nim. 127 093 , s.-ü. 4, 1. 10.

246 NSVL KMA, f. 509, nim. 128 054, S.-ü. 1, l. 51. 174

PUNAARMEE 8. EESTI LASKURKORPUSE PARTEI- JA POLIITTOOTAJAID

Hendrik

Allik.

Endel Jaanimägi.

Vladimir Kin .

Eduard Avald .

Arnold Green.

Lembit Kaik.

Arkadi Kello.

Ruts Kivinurk.

Vladimir Koch .

Aleksei Kurme.

Dmitri Kuzmin .

Leonid Lentsman.

Artur Nugis.

Albert Palm.

August Pusta .

AN

Nikolai Puusepp.

Algus Raadik.

Vello Ranne

A Arnold Raud.

Fridental Sepp.

Isaak Serman .

4. Endel Sõgel.

Adolf Tamm.

Erich Tarkpea.

Arnold Tõnissoo.

Johannes Undusk.

Nikolai Vanaselja.

PUNAARMEE 8. EESTI LASKURKORPUSE JUHTIVAID KOMSOMOLITOOTAJAID

1

Aksel Illisson.

Erich Kiisa .

1

Erik Liim.

Hans Mannermaa.

Igor Mordvinov.

Viktor Metsatalu .

Aleksander Panksejev.

1

Leida Sipria.

August Sunila .

Viktor

Uibo.

nistlikku Parteisse vastu ligi 10 000 eesti korpuse sõjameest, nii sama palju astus neid kommunistlikku noorsooühingusse.

Lühikest aega kestnud, kuid väga visades pealetungilahingutes Kuramaal näitas eesti laskurkorpuse isikuline koosseis üles suurt lahingumeisterlikkust ja ennastsalgavust. Kustumatu kuulsuse omandas kommunist leitnant Jakob Kunder, 7. eesti laskurdiviisi 300. laskurpolgu rühmakomandör. Aleksandr Matrossovi ees

kujul ohverdas ta oma elu, et tagada allüksuse edu. Talle anti postuumselt Nõukogude Liidu kangelase nimetus. Eesti Tallinna 8. Laskurkorpus alustas 29. mail 1945 tagasiteed Eestisse. Kogu teekonnal kuni Tallinnani tervitasid teda Läti ja

Eesti töötajad. 28. juunil 1945 said eesti rahvusväekoondised ja -väeosad NSV Liidu kaitse rahvakomissari käskkirja põhjal kaar diväe nimetuse.

Sedamööda kuidas Punaarmee edasi liikus, arenes loovtöö nõukogude korra ja rahvamajanduse taastamiseks vaenlasest vabastatud Eesti NSV piirkondades. 1944. aasta 26. juulil, s. o.

Narva vabastamise päeval asusid seal tööle partei linnakomitee (esimene sekretär Arnold Treiberg ), linna täitevkomitee (esimees

Karl Kuusk) ning teised asutused ja organisatsioonid . Eesti vabastatud maakondades ja valdades alustasid partei- ja nõukogude organid tööd terava klassivõitluse olukorras.

Kui töörahva klassivaenlased fašistliku okupatsiooni ajal said tegutseda täiesti avalikult, okupantide abil ja toetusel, tappes

nõukogude võimule ustavaid töölisi, uusmaasaajaid ja progres siivse haritlaskonna esindajaid, siis vabastatud Nõukogude Eestis ei olnud neil võimalust avalikus võitluses oma musta tööd teha.

Seepärast läksid nad põranda alla nagu 1940/41 . aastalgi. Kuid 12 *

179

erinevalt sõjaeelsest ajast, kui võitlus käis relvadeta, leidsid nüüd

aset relvastatud bandiitlikud kallaletungid nagu esimestel sõja nädalatelgi. Eriti hakkasid need kallaletungid sagenema 1945. aasta kevadel.

Rõhuv enamik vabariigi töötajaist oli kindlalt nõukogude võimu poolel, võttis aktiivselt osa kõigist Kommunistliku Partei ja valitsuse üritustest. Sellest andis veenvalt tunnistust viljavaru mise, metsaraiumise ja väljaveo ning 1945. aasta kevadkülvi

plaani täitmine ja ületamine. Töötajad rakendasid kogu oma jõu tööstuse, transpordi ja kultuuriasutuste taastamiseks. Rahva edu sammud nõukogude elu taastamisel suurendasid klassivaenlase viha. Kulakud ja muud kodanlik -natsionalistlikud elemendid

püüdsid nõukogude organite tööd kõigi vahenditega takistada, tähtsaid poliitilisi ja majanduslikke üritusi nurja ajada. Põranda alla läinud kodanlikud natsionalistid püüdsid endi selt elanike teadvust mürgitada natsionalismimürgiga, õhutada rahvuslikku vaenu. Juba 1943. aastal loodi okupeeritud Eestis poollegaalselt, ges

taapo teadmisel, eesti kodanlike natsionalistide juhtiv keskus, nii nimetatud eesti rahvuskomitee eesotsas endise kodanliku

Eesti

peaministri J. Uluotsaga. See « komitee » kavatses pärast fašistliku okupatsiooni krahhi kuulutada Eestis välja võimu ülemineku kodanlike natsionalistide kätte. 1944. aasta septembris, mõni päev enne Tallinna vabastamist Nõukogude vägede poolt tegigi grupp kodanlikke politikaane eesotsas 0. Tiefiga koguni katse « valit sust » luua, kuid meie vägede kiire edasiliikumine ja Eesti vabas tamine okupatsioonist ajas selle plaani ja teisedki klassivaenlase kavatsused nurja.

Kurikuulus « komitee » läks põranda alla, kus tal õnnestus mõni aeg oma rahvavastast õõnestustegevust jätkata. Koos agentuuriga,

mis oli Eestisse jäetud hitlerlaste luureorganite poolt, tegid « komitee » ja teised rahvavastased elemendid äsja okupatsioonist vabastatud maakondades vihast Nõukogude-vastast propagandat, hakkasid diversioone ja terroristlikke akte toime panema. Meie

riikliku julgeoleku organid likvideerisid « komitee » varsti, 247 kuid kodanlik -natsionalistlik põrandaalune säilis ja jätkas tegevust. Klassivaenlane kasutas endiselt nõukogude võimu vastu kõiki võitlusvahendeid relvastatud kallaletunge, diversioone, riisu mist, laimu, vaenulike kuulujuttude levitamist, et poliitikas võhi kutele hirmu ja kahtlusi sisendada. Nii levitasid natsionalistid

1945. aasta veebruaris Pärnumaal Vändra vallas kuulujuttu, et fašistlik Saksamaa olevat Ameerika Ühendriikide ja Inglise valit

susega salakokkuleppe sõlminud: Inglise ja Ameerika vägedele avatavat läänerinne, varsti tulevat Eestisse Inglise väed ja siin « kordub 1941. aasta » , s. 0. Eesti okupeeritakse, aga nüüd juba 247 EKPA, f. 1 , nim. 222, S.-ü. 3, 1. 246—249. 180

inglaste poolt. Valgamaal Hummuli vallas levitati « andmeid», et inglased olevat juba Saaremaal dessandi teinud ja ilmuvat varsti

mandrile 248 Teistel « andmetel » pidid Eestisse varsti tulema Rootsi ja Soome väed.

Haapsalus,

Varstu ja

Mõniste

vallas

Võrumaal,

Pärnus,

Pärnumaal Tihemetsa vallas ja siin-seal mujalgi levitasid vaenu likud elemendid Nõukogude-vastaseid lendlehti.249 Võrus ja Põlva vallas saadeti partei- ja nõukogude töötajaile anonüümkirju, kus

ähvardati nendega arveid õiendada.250 Kulakud ähvardasid tappa uusmaasaajaid, panid toime diversioone. Urvaste vallas näiteks

rikuti 1945. aasta jaanuaris kolm

rehepeksumasinat, Sõmerpalu

vallas lõigati läbi elektrijuhtmed.251 Klassivaenlased ei piirdunud Nõukogude-vastaste lendlehtede

ja kuulujuttude levitamisega, ähvarduste ja diversioonidega. Hit lerlike okupantide poolt Eestisse jäetud kodanlike natsionalistide relvastatud jõugud tungisid kallale valdade täitevkomiteedele ja

külanõukogudele, partei-, nõukogude ja komsomolitöötajaile ning külaaktivistidele, tapsid rauku ja lapsi, vägistasid ja mõrvasid

naisi , põletasid maju, riisusid kooperatiivkauplusi, süütasid ladu sid ja metsi.

Kodanlik-natsionalistlike bandiitide ohvriks langesid sajad ini

mesed. 5. juunil 1945 tapsid bandiidid Virumaal Erra vallas met sikult valla partorgi Elviine Kriisi ja miilitsavoliniku

Edgar

Petersoni. E. Kriisi kehas oli peale kuulihaavade ka palju noa haavu. Vaenlased tapsid ka Võrumaa Kõlleste valla partorgi Leo pold Järve, Harjumaa Kehtna valla partorgi Otto Vare, Viljandi maa Vastsemõisa valla partorgi Heino Oti, Läänemaa Martna valla partorgi Rosalie Öreni jt.252 Kodanlik-natsionalistlike ban diitide käe läbi langesid paljud kohalikud nõukogude töötajad ,

nende hulgas endine partisanisalga komandör, Mõisaküla linna täitevkomitee esimees Arno Avarsoo, Järvamaa Vajangu valla täitevkomitee esimees Aleksander Pikner, Tartumaa Saare valla

täitevkomitee esimees Karl Kiisel, tema naine Aliide ja poeg Arnold, Haljala valla täitevkomitee esimehe asetäitja Jossif Too mel, Võrumaa Rõuge valla täitevkomitee esimehe asetäitja Jaan Tootsik , Võrumaa Sõmerpalu valla Sulbi külanõukogu esimees Voldemar Surve, Harjumaa Rapla valla Sikeldi külanõukogu esi mees Ants Koldes ja tema ema.253 Bandiidid mõrvasid ELKNÜ

Järvamaa komitee esimese sekretäri Aleksander Pajuste, Harju maa Kõue valla endise komsomoliorganisaatori Karte - Vilma Remi ja teisi komsomolitöötajaid . 248 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 103, 1. 33, 52 . 249 EKPA, f. 1 , nim. 3 , s.-ü. 103, 1. 13, 93 ; s.-ü. 105 , 1. 3. 250 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 87, 1. 201 ; s.-ü. 104, 1. 51 . 251 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 103 , 1. 8.

252 Sealsamas, 1. 64, 97 ; s.-ü. 104, 1. 105, 107, 139.

253 EKPA, f. 1, nim. 3, s.-ü. 89, 1. 54; s.-ü. 104, 1. 38, 58, 231 , 235, 236. 181

EESTLASTEST SOJAMEHED

NÕUKOGUDE LIIDU KANGELASED

H

5

Heinrich Hindreus.

Leen Kullman.

Jakob Kunder.

Ludvig Kurist.

Joosep Laar.

Nikolai Matjašin.

Kulakud õiendasid metsikult arveid paljude uusmaasaajatega. Virumaal Küti vallas tapeti 67 -aastane Adele Veiand ja tema 71 aastane õde Pauline Veiand, Valgamaal Kuigatsi vallas 62-aas tane Pelageja Komarova ja tema tütar Maria.254 Tartumaal Tor ma vallas tapsid bandiidid kolm talunaist, kes olid nõukogude võimult maad saanud: Anna Karese, Maria Ojasilla ja tema 15 aastase tütre Helmi. 28. juulil 1945 tungisid Võrumaal Urvaste

vallas uusmaasaaja Toome majja bandiidid, tapsid kogu tema neljaliikmelise perekonna, sealhulgas väikese lapse, riisusid maja paljaks ja põletasid maha. Harjumaal Ravila vallas tapeti Puna armee sõjamehe abikaasa ja kolme väikese lapse ema Emma 254 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 103, 1. 64, 93. 182

Arnold Pappel.

Arnold Meri .

Endel Puusepp.

Albert Repson.

Lideis.255 Metsiku julmusega mõrvasid bandiidid riikliku julge oleku, Siseasjade Rahvakomissariaadi ja miilitsa töötajaid. Nii haavasid nad Siseasjade Rahvakomissariaadi Valga raudteeosa konna ülemat I. Radikut käest ja kõhust ning lõikasid tal siis kõri

läbi.256 Hirmsa kuriteo panid kodanlik -natsionalistlikud bandiidid toime 13. märtsil 1946 Võrumaal Sõmerpalu vallas, kus nad tapsid

korraga 13 valla töötajat ja nende perekonnaliikmeid, ka lapsi. Kolme aasta jooksul novembrini

.

1944. aasta novembrist 1947 .

aasta

sai relvastatud natsionalistide jõukude kallale

tungide läbi surma või haavata sadu inimesi.257 255 EKPA, f. 1 , nim . 3, s.-ü. 104, 1. 39, 49, 51, 63. 256 EKPA, f. 1, nim. 3, s.-ü. 103, 1. 97, 98 . 257 EKPA, f. 1 , nim. 222, S.-ü. 3, 1. 98, 250. 183

1948. aasta alguseks oli kuritegelik natsionalistlik põranda alune põhiliselt likvideeritud. Metsades aga tegutsesid veel üksi kud banded. Nad hävitati täielikult massilise kollektiviseerimise ja kulakluse kui klassi likvideerimise ajal, kui kulakud vabariigi piiridest välja saadeti; selle tulemusena likvideeriti ka bandi tismi sotsiaalne baas. Kodanlik -natsionalistlik põrandaalune ja

relvastatud jõugud said eksisteerida ja oma rahvavastaseid vere töid sooritada ainult kulakute abil ja toetusel, kes muretsesid bandiitidele peavarju , toiduaineid, raha, neile vajalikku infor matsiooni jne. Seega tingis klassivõitluse käik ise vajaduse likvi deerida banditismi kulaklik baas. Aastail 1946–1947 suurenes Eestis järsult kriminaalkuri tegude arv. Selles avaldus teatav muudatus Nõukogude - vastaste elementide võitlusmeetodites. Kuna nende katsed relvastatud võitlusega nõukogude võimu aluseid Eestis vähegi kõigutada nur

jusid täielikult, hakkasid nad järjest rohkem tegelema kahjurlu sega, tekitasid kahju sotsialistlikule omandile, tegutsesid sala mahti. Kolme aastaga ( 1945–1947) tekitati Eesti NSV-s riigile

riisumise ja raiskamisega rohkem kui 0,8 miljoni rubla eest kahju, millest suurem osa langes 1947. aastale.258 Bandiidid panid toime sadu riisumisi. 3. septembril 1945 riisusid nad paljaks koopera tiivkaupluse Viljandimaal Rimmu vallas. 1945. aasta septembris teatas partei Tartumaa komitee, et bandiidid on hakanud valda

des intensiivselt riisuma tarbijate kooperatiivide kauplusi, viies kaasa tööstuskaupu, toiduaineid, viina jne. 27. juulist 10. septemb

rini 1945 riisuti paljaks 11 kooperatiivkauplust Avinurme, Jõgeva, Rõngu ja Ahja vallas, kusjuures materiaalne kahju oli üldkokku võttes ligi 9000 rubla.259

Seega paljastasid kodanlikud natsionalistid, kes pärast nõu kogude võimu taastamist ja isegi hitlerliku okupatsiooni ajal

nimetasid end demagoogiliselt ideelisteks võitlejateks « iseseisva Eesti» eest, täielikult oma kiskjanäo: neist said naiste ja laste mõrvarid, riisujad, ühesõnaga tavalised kriminaalkurjategijad . Võitlus kodanlik -natsionalistliku põrandaaluse ja tema relvas

tatud jõukude vastu algas juba esimestel päevadel pärast seda, kui Nõukogude Eesti oli saksa fašistlikest okupantidest vabasta tud. Seda võitlust juhtis EK(b) P Keskkomitee. Poliitiliste ja ope

ratiiv-sõjaväeliste ürituste paremaks juhtimiseks

kodanlik -nat

sionalistlike jõukude likvideerimisel loodi 1945. aasta detsembris

vabariiklik staap järgmises koosseisus: EK(b)P Keskkomitee sek retär N. Karotamm , Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esi

mees A. Veimer, ELKNÜ Keskkomitee sekretär A. Meri, rahva komissarid A. Resev ja B. Kumm . Vastavad staabid loodi ka maa kondades ja valdades. 258 EKPA, f. 1 , nim . 222, s.-ü. 3, 1. 251 . 259 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 104, 1. 107, 113. 184

Kui võitlus kodanlik-natsionalistlike jõukude vastu pikale venis, siis oli üheks põhjuseks see, et esines puudusi EK(b)P Keskkomitee töös, kes alguses klassivaenlast mõningal määral

alahindas. Sellest alahindamisest tingitult ei pööratud küllaldast tähelepanu

võitlusele

kodanlik-natsionalistliku

põrandaaluse

vastu ja banditismi likvideerimisele; see töö jäeti peamiselt ainult riikliku julgeoleku organite hooleks. 1945. aasta südasuveks olid

juba kümned kommunistid, kommunistlikud noored ja parteitud aktivistid

langenud

kodanlikest

natsionalistidest

bandiitide

ohvriks. Aga see näis vabariigi parteiorganisatsiooni juhtijaid ja eeskätt Keskkomitee esimest sekretäri N. Karotamme vähe Pärnu häirivat. Alles siis, kui partei maakonnakomiteed

maa, Järvamaa, Valgamaa260 jt. komiteed

-

olid korduvalt

EK (b)P Keskkomitee poole pöördunud palvega anda neile tõhu sat abi bandiitlike elementide likvideerimisel,

arutas

EK ( b ) P

Keskkomitee büroo oma istungil 1945. aasta augustis kodanlike natsionalistide relvastatud jõukude vastu võitlemise juhtimise parandamist. 261

Kuid ka pärast seda said bandiidid mõni aeg peaaegu karista matult oma musta tööd teha, vähemalt mõnedes maakondades : rahvakaitsepataljonid, mis olid olemas vabariigi vabastamise algusest peale, tegutsesid ebarahuldava juhtimise tõttu tihtipeale

vähese energiaga, pealegi olid nad mõnel pool halvasti relvasta tud ja valdade salkadel polnud vahel üldse relvi. Valdade abista võtsid EK (b) P Keskkomitee ja Eesti NSV Rahvakomis

miseks

saride Nõukogu 26. detsembril 1945 vastu üsna üksikasjaliku otsuse «Abinõudest võitluse tugevdamiseks kodanlik -natsionalist liku põrandaaluse ja tema relvastatud jõukude vastu » .262 Kuid

selles, nagu eelmisteski otsustes, oli palju üldisi, deklaratiivseid lauseid — «otsustavalt parandada » , «võtta tarvitusele kõik abi

nõud» jne. Selliseid pakilisi küsimusi nagu kohaliku aktiivi ja eeskätt valdade rahvakaitsesalkade varustamine relvadega, abi nõude tarvituselevõtmine bandiitide käsilaste vastu jne. — otsus tati kaua aega võrdlemisi pikkamööda . EK( b ) P Keskkomitee büroo otsuste tõhusust nõrgendas suuresti see, et nende täitmise kontroll oli nõrk. Ainult sellega võib seletada asjaolu, et partei Võrumaa

komitee tööd sel alal tuli Keskkomitee büroo istungil

arutada kaks korda ühe kuu jooksul, kusjuures mõlemas otsuses konstateeris Keskkomitee büroo peaaegu ühtesid ja neidsamu puu dusi. Aga just selles maakonnas ja ka Tartumaal, Virumaal ja Jär vamaal oli banditism kõige tugevam. Isegi 1946. aasta septembris, s. o. kaks aastat pärast vabariigi vabastamist fašistlikust

oku

patsioonist, oli Keskkomitee büroo sunnitud konstateerima, et kuigi partei maakonnakomiteed ja maakonna täitevkomiteed on 260 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 103, 1. 38, 95 , 96; S.-ü. 104 , 1. 18, 19 . 261 EKPA , f. 1 , nim. 222 , s.-ü. 3, l. 57–59 . 262 EKPA, f. 1 , nim. 3 , s.-ü. 200, 1. 20, 110-123 . 185

saavutanud mõningaid tulemusi kodanlik -natsionalistliku põran daaluse vastu võitlemisel, on nad lakanud seda pidamast esma järguliseks poliitiliseks ülesandeks263. Selline hinnang peegeldas mitte ainult partei maakonnakomiteede ja maakonna täitevkomi teede vähest tööd võitluses banditismi vastu, vaid ka selle võit

luse ebarahuldavat juhtimist EK(b)P Keskkomitee büroo poolt. Bandiidijõukude likvideerimine edenes aeglaselt

peamiselt

sellepärast, et maaelanike, eriti kehvikute hulgas tehti nõrgalt poliitilist tööd. Kuid ainult süstemaatilise poliitilise tööga oleks saanud bandiitlike elementide vastu peetavasse võitlusse kaasa tõmmata laiu talurahvahulki ja teisi töötajaid. Selgitustööl aga

oli sageli deklaratiivne, üldsõnaline iseloom , see polnud küllalt konkreetne ega veenev. EK(b) P Keskkomitee büroo märkis seda 1946. aasta sep nii 1945. aasta septembris kui ka aasta hiljem tembris.

Võitluses bandiitide ja nende kulakuist käsilaste vastu ei

kasutatud Nõukogude seadusi järjekindlalt. Näiteks niisugust tähtsat relva banditismi vastu , nagu seda oli bandiitide vara ära võtmine maareformi seaduse alusel, ei rakendatud mõnedes maa

kondades peaaegu üldse, eriti 1945. aastal; varanduse äravõtmine bandiitidelt ja nende kulakuist käsilastelt toimus aeglaselt.264 EK(b)P Keskkomitee büroo täitis nõrgalt EK(b)P Keskkomitee V pleenumi ( 1944. a. detsember) ja VI pleenumi ( 1945. a. märts ) nõuet, et tuleb otsustavalt paljastada kodanlik-natsionalistliku

ideoloogia rahvavastast olemust ja et kodanlike natsionalistide Nõukogude -vastane kuritegevus tuleb täielikult likvideerida. Keskkomitee büroo töös oli endiselt üheks nõrgaks küljeks see,

et puudus pidev, sihikindel, printsipiaalne võitlus vaenuliku kodanlik -natsionalistliku ideoloogia avalduste ja selle kandjate vastu , kodanlik -natsionalistliku põrandaaluse ja tema relvastatud jõukude vastu . Ometi oli vabariigis olukord selle võitluse arenda miseks soodne, sest rahva rõhuv enamik toetas nõukogude võimu üritusi.

Nende aastate keerukas poliitilises olukorras oli vaja partei ja nõukogude organeid varustada kvalifitseeritud töötajatega. Nõukogude tagalas ettevalmistatud kaader ei korvanud kõiki kao tusi, mis olid toonud kaasa sõda ja okupatsioon. Seepärast pöör dus EK(b)P Keskkomitee 1944. aasta juunis ÜK(b)P Keskkomitee Kaadrivalitsuse ja partei Leningradi linnakomitee kaadriosakonna poole palvega saata Eesti NSV-sse kogenud partei- ja nõukogude töötajaid, insenere ja tehnikuid.265 ÜK (b ) P Keskkomitee ja NSV Liidu rahvakomissariaatide lähetuskirjadega tuli EK(b)P Kesk

komitee ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu käsutusse

suur grupp seltsimehi. Paljud neist olid aastail 1944–1945 ja 263 EKPA, f. 1 , nim. 222, s.-ü. 3, 1. 90—102, 147—153, 173. 264 EKPA , f. 1 , nim. 222 , S.-ü. 3, l. 60, 173. 265 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 183, 1. 33 . 186

hiljemgi vabariigi partei- ja riigiaparaadis juhtival tööl : Sergei Sazonov oli EK(b)P Keskkomitee teine sekretär, Konstantin Boit

sov Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja, Jey geni Radulov, Vladimir Robotov ja ja Konstantin Selivanov EK (b)P Keskkomitee sekretäri asetäitjad, Arseni Leonov Eesti NSV Riikliku Plaanikomisjoni esimehe asetäitja, Vadim Tikunov

ELKNÜ Keskkomitee teine sekretär, jne. 1945. aasta jooksul saabus vabariiki 376 juhtivat töötajat. 266

1944. aasta augustis – pärast seda kui 3. Balti rinde väed (rinde juhataja armeekindral I. I. Maslennikov, sõjanõukogu liige kindralleitnant M. V. Rudakov) olid Kagu-Eesti vabastanud

saabusid EK(b)P Keskkomitee ja paljud vabariigi valitsusasutu sed Võrrú. 10. septembril 1944 toimus seal EK(b)P Keskkomitee III pleenum ja 16. septembril Eesti NSV Ülemnõukogu III istung järk . 267 Eelmine EK(b)P Keskkomitee pleenum oli toimunud 1941 .

aasta märtsis, s. o. kolm ja pool aastat tagasi. EK(b)P Keskkomi tee oli sõja ajal kandnud tõsiseid kaotusi. 33 liikmest, 7 liikme

kandidaadist ja 9. revisjonikomisjoni liikmest, kes valiti EK (b) Partei IV kongressil, olid fašistlike anastajate vastu võideldes

hukkunud peaaegu pooled. Keskkomitee büroo 9 liikmest

ja

2 liikmekandidaadist olid elus Nikolai Karotamm , Johannes

Vares, Boris Kumm ja Vladimir Tributs. III pleenum valis EK(b)P Keskkomitee sekretärideks ja büroo liikmeteks Nikolai Puusepa ja Eduard Pälli.268 Pleenum kuulas ära EK(b)P Keskkomitee sekretäri N. Karo tamme ettekande « Eestimaa K(b)P parteiorganisatsiooni järje kordsetest ülesannetest seoses Eesti NSV territooriumi alanud

vabastamisega saksa okupantidest » . Pleenum arutas ka vabariigi põllumajanduse rahvakomissari Georg Abelsi ettekannet fašist like okupantide poolt Eesti NSV töötavatelt talupoegadelt äravõe tud maa tagasiandmise kohta. Pleenum märkis, et kõik vabariigi

parteiorganisatsiooni jõud olid sõja ajal mobiliseeritud nõukogude rahva ees seisva peaülesande täitmisele võidu saavutamisele fašistlike anastajate üle . Pleenum kiitis heaks EK(b)P Kesk

komitee praktilise tegevuse Suure Isamaasõja ajal ja tunnis tas tema poliitilise joone õigeks.269 EK(b) P Keskkomitee III pleenum toimus Eestimaa K (b)P tege

vuse murrangulisel momendil; tema tähtsus seisab eelkõige selles, et ta töötas õigeaegselt välja programmi vabariigi parteiorgani satsiooni ja kõigi töötajate tegutsemiseks vabariigi vabastatud territooriumil.

Eesti NSV Ülemnõukogu istungjärk arutas samuti vabariigi 266 267 268 269

EKPA, EKPA , EKPA , EKPA,

f. f. f. f.

1, 1, 1, 1,

nim. nim. nim. nim.

104, S.-ü. 2, 1. 6. 3, s.-ü. 193, 1. 157. 1 , S.-ü. 398, 1. 13, 18. 3, S.-ü. 398, 1. 14, 18. 9

187

AX

Eesti NSV Ülemnõukogu III istungjärgul Võrus. 1944. aasta september.

töötajate lähemaid ülesandeid fašistlikust okupatsioonist vabasta

tud Nõukogude Eestis.270 Istungjärk võttis vastu uusmaasaajatelt fašistlike okupantide ja nende käsilaste poolt äravõetud

tagasiandmise seaduse. Sellel seadusel oli vabariigile väga suur poliitiline ja praktiline tähtsus. Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe kohustetäitja Oskar Sepre ettekande põhjal ja vastavalt NSV Liidu Ülemnõukogu X istungjärgu otsustele võeti vastu ka seadus Eesti NSV liiduvabariiklike kaitse ja välisasjade rahvakomissariaadi moodustamise kohta. 271

Operatiivgruppide koosseisus oli maakondade ja linnade par tei- ja nõukogude organite põhiline tuumik. Vabastatud linna või maakonda saabumisel asusid parteikomiteed ja kohalike nõu

kogude täitevkomiteed viivitamatult tööle. Kõige pakilisem töö parteikomiteede ja nõukogude võimuorganite loomisel linnades, maakondades ja valdades tehti ära esimestel nädalatel, vahel koguni mõne päeva jooksul pärast vabastamist. 27. juulist kuni

8. oktoobrini 1944 alustasid uuesti tegevust üksteist partei maa konnakomiteed ja maakonna täitevkomiteed, partei Tallinna ja Narva linnakomitee ja nende linnade täitevkomiteed. Kogu seda 270 J. Vares. Nõukogude Eesti taassünd. Valimik artikleid ja sõna võtte ( 1942–1945) , Tallinn 1945, lk. 123–147.

271 « ENSV Teataja » 1944 , nr . 2 , art. 8 , 9 , 10 . 188

1

tööd tehti EK (b)P Keskkomitee juhtimisel. Keskkomitee büroo

kinnitas operatiivselt parteikomiteede büroode koosseisud. Ühe päevaga, 7. oktoobril 1944, kinnitati kuue maakonnakomitee ja partei Tallinna linnakomitee büroo koosseisud.272

Rööbiti partei maakonna- ja linnakomiteede töö korraldami

sega oli esmajärgulise tähtsusega ka partei-algorganisatsioonide loomine ja tugevdamine. Seda tööd komplitseeris asjaolu , et kom

munistide arv oli sõjaeelse ajaga võrreldes tunduvalt vähenenud. 1941. aasta juuni lõpus oli EK (b ) P maakonna- ja linnakomi teedes arvel 3751 kommunisti.273 Paljud neist olid fašismi vastu võideldes langenud. Sõja ajal võeti parteisse tuhandeid Puna armee eesti rahvusväeosade sõjamehi ja partisane ning Nõu

kogude tagalas töötavaid inimesi. Kuid enamikul juhtudel ei saanud neid vabastatavas Eesti NSV-s rakendada, sest nad täit sid veel oma kohust lahinguväljadel või tagalas. 1944. aasta sügi sel oli EK(b)P maakonna- ja linnakomiteedes arvel kaks korda

vähem kommuniste kui 1941. aastal. Kuigi 1945. aasta alguseks oli vabariigi parteiorganisatsioonides 2409 kommunisti,277 olid

kümme maakondade ja linnade parteiorganisatsiooni kolmeteist kümnest märksa väiksemad kui enne sõda. Eriti palju oli kom

arv vähenenud Läänemaa, Saaremaa, Virumaa ja Pärnumaa ning Narva linna organisatsioonis.275 Eestimaa K (b ) P arvuline koosseis oli 1945. aasta alguses umbes kaks kolmandikku

munistide

sõjaeelsest.

Eestimaa Kommunistliku Partei väikesearvulise koosseisuga et maal puudusid partei- algorganisatsioonid

oli seletatav see,

täiesti. Pärast okupatsioonist vabastamist polnud valdades ja maakondliku alluvusega linnades peaaegu üldse kommuniste. Par tei maakonnakomiteedel oli suuri raskusi valdadesse parteiorga nisaatorite määramisel. Alguses nimetasid maakonnakomiteed val

dade parteiorganisaatoriteks sageli partei liikmekandidaate või olid sunnitud kinnitama ühe parteiorganisaatori 2—4 valla peale. Nii näiteks oli Võrumaal 1944. aasta augusti lõpus 16 vabastatud vallas kuus partorgi.276 Nendes tingimustes pidas vabariigi partei organisatsioon vajalikuks saata kommuniste linnadest maale parteitöö tegemiseks ja kohalike nõukogude organite tugevdami seks. Juba 1946. aasta alguseks oli sel alal toimunud pööre pare muse poole.

Kuna enamik valdade töötajaist oli ideelis-poliitiliselt nõrga

ettevalmistusega ja ilma praktiliste kogemusteta, otsustas EK(b) P Keskkomitee büroo organiseerida sellele töötajategrupile lühi ajalised seminarid ja kolmekuulised kvalifikatsiooni tõstmise 272 EKPA, f. 1 , nim. 3 , S.-ü. 193 , 1. 190—192. 273 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 181 , 1. 120 . 274 EKPA, f. 1 , nim. 20 , s.-ü. 13, 1. 172 .

275 A. Panksejev. Nõukogude võimuorganite taastamine, lk. 34. 276 EKPA , f. 16, nim. 3, s.-ü. 5, 1. 7 . 189

kursused.277 Valdade parteiorganisaatorite ja täitevkomitee esi meeste vabariiklikud seminarid

korraldati

esmakordselt 1945.

aasta jaanuaris Tallinnas. Siis alustasid tööd ka valdade nõu kogude ja parteitöötajate kursused (kaks vooru, kumbki 250 ini mest). Kursuslastest olid peaaegu pooled kommunistlikud noo

red.278 Kursuste direktoriks oli Lydia Lambakahar.279 Valdade parteiorganisaatorid tegid elanike hulgas poliitilist

tööd ja juhtisid majanduslikku tegevust. EK(b)P Keskkomitee büroo ja partei maakonnakomiteed jälgisid pidevalt nende tööd ning andsid suurt praktilist abi. 1945. aasta aprillis kuulas Kesk

komitee büroo ära Tartumaa Kudina valla parteiorganisaatori Leonhard Kuusksalu tööaruande. Märgiti, et tänu poliitilise töö ja majanduslike ülesannete lahendamise õigele ühendamisele ja sellele, et partorg abistas valla täitevkomiteed ja tõmbas kaasa

laialdase aktiivi töötavate talupoegade hulgast, oli Kudina vald mitme tähtsa majanduslik -poliitilise ürituse osas mahajäänute hulgast eesrindlike hulka jõudnud.280 Positiivse hinnangu pälvis ka paljude teiste valdade (Virumaa Erra valla, Tartumaa Täht vere valla jt. ) parteiorganisaatorite töö. Linnades töötas rõhuv enamik kommuniste partei- ja riigiapa raadis ning mitmesugustes asutustes. Esimestel nädalatel pärast vabastamist ei olnud tööstusettevõtetes partei -algorganisatsioone. Massilise poliitilise töö tegemiseks kinnistas partei Tallinna linna

komitee tööstusettevõtete

juurde kommunistid, kes töötasid

rahvakomissariaatides ja teistes riigiasutustes. Linna 49 ettevõtte juurde kinnistati 113 kommunisti.281

EK(b)P Keskkomitee büroo võttis 11. oktoobril 1944 vastu otsuse luua Eesti NSV-s partei - algorganisatsioonid , sealhulgas ka tööstusettevõtetes. Partei maakonna- ja linnakomiteed pidid 15. oktoobrist kuni 1. novembrini 1944 vastavalt partei põhi

kirjale korraldama partei-algorganisatsioonide büroode ja sek retäride valimise.282 Tallinnas loodi esimene tööstusettevõtte partei-algorganisatsioon 22. novembril 1944 M. I. Kalinini nimeli ses vaguniremonditehases. Detsembris moodustati parteiorganisat sioon Esimeses Masinaehitustehases (endine « Punane Krull» ),

trikotaaživabrikus «Marat» , V. Kingissepa nimelises teravilja kombinaadis ja mitmes teises ettevõttes.283 Ometi oli veel 1945. aasta alguses 74,7 protsenti kõigist partei-algorganisatsioonidest asutuste omad.

277 278 279 280 281

EKPA, EKPA, EKPA, EKPA, EKPA,

f. f. f. f. f.

1, 1, 1, 1, 5,

nim. 3 , s.-ü. 184, 1. 107, 108 , 208, 209. nim. 48, s.-ü. 8, l. 35 . nim. 3, s.-ü. 184, 1. 108. nim. 3 , s.-ü. 190 , 1. 48 . nim. 5, S.-ü. 37, 1. 5–11 .

282 EKPA, f. 1, nim. 3, S.-ü. 183, 1. 194. 283 EKPA , f. 5, nim. 3 , s.-ü. 1 , 1. 56 , 63, 91 . 190

Uus ****

****

***sa **

eis

Postimees EXDP Tartanaa Komitee ja Tartu linna ning maakonna Töörahna Saadikate onkogude häälekandja Neljapanekut 19

181

Surm saksa okupantidele !

Töörahva Elu vörumaa tvörahva häälekandja

Mr.7

lasupäeval, 18. ** ptembril 1984 *

**

as

Esimesed maakonnaajalehed vabastatud Nõukogude Eesti pinnal.

Vabariigi parteiorganisatsiooni väikesearvulisusega ja vilunud

parteitöötajate terava puudusega on seletatav ka see asjaolu, et juhtivad parteiorganid polnud täielikult komplekteeritud. Isegi EK (b)P Keskkomitee aparaadist oli 1. jaanuaril 1945 komplek teeritud vähem kui 80 protsenti ja vabariigi parteiorganeist ter vikuna ainult 72,1 protsenti.284 25. oktoobriks 1944 oli valdade

parteiorganisaatoritest komplekteeritud ainult 33,5 protsenti.285 EK(b)P

Keskkomitee

ja

partei

maakonnakomiteede

poolt

tarvituselevõetud abinõud andsid mõningaid tulemusi, kuid ka 1. jaanuariks 1945 olid parteiorganisaatorid olemas ainult pool tes valdades.

Vabariigi parteiorganisatsioonile pideva praktilise abi andmi seks moodustas ÜK (b ) P Keskkomitee 11. novembril 1944 ÜK(b)P Keskkomitee Eesti büroo . 286 Büroo esimeheks oli alguses

N. N. Šatalin, hiljem G. V. Perov. Büroo liikmeteks olid N. Karo tamm , A. Veimer jt. Aastail 1944–1947 võeti ÜK(b)P Keskkomi tee Eesti büroo juhtimisel vabariigis tarvitusele tähtsaid abi 284 EKPA, f. 1 , nim. 48, S.-ü. 4, 1. 1 , 25 . 285 EKPA , f. 1 , nim. 2, S.-ü. 166, 1. 46.

286 NLKP KK MLI PKA, f. 16, nim. 2, s.-ü. 886, 1. 195 ; Wctopus Benukoń Отечественной войны, том четвертый, 1k. 620. UK (b)P Keskkomitee bürood moodustati ka Leedu , Läti ja Moldaavia NSV- s. 191

G ÜK (b)P Keskkomitee Eesti büroo esimees

Georgi Perov.

nõusid tööstuse ja põllumajanduse taastamiseks, organisatsiooni lise ja ideoloogilise töö alal. UK(b)P Keskkomitee Eesti büroo etendas suurt osa eesti rahva sidemete tugevdamisel teiste Nõu kogude Liidu rahvastega.

Juba EK(b) P Keskkomitee IV pleenumil 28. septembril 1944 oli EK (b) P Keskkomitee esimeseks sekretäriks valitud N. Karo

tamm, kes enne seda töötas teise sekretärina, ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimeheks kinnitatud A. Veimer.287 1944. aasta detsembri alguses valiti EK (b) P Keskkomitee V plee numil Keskkomitee teiseks sekretäriks Sergei Sazonov. Suunates vabastatud piirkondadesse töötajaid teistest vaba

riikidest, kraidest ja oblastitest ning julgelt edutades kohalikku kaadrit, tagas partei põhiliste sektorite juhtimise partei, nõu kogude ja majanduslikus ülesehitustöös. Seda soodustas ka vaba

riigi enese parteiorganisatsiooni ridade suhteliselt kiire kasva mine. Juba 1945. aasta keskel ületas Eestimaa K (b)P arvuline koosseis sõjaeelse: 1. juuliks 1945 oli vabariigi parteiorganisatsioo nis 4194 inimest (partei liikmeid 2880, partei liikmekandidaate

1314) ; 288 kogu 1945. aasta jooksul kasvas kommunistide arv vaba riigis kolmekordseks.289 1945. aastal tuli vabariigi parteiorgani satsiooni ligi kolm tuhat armeest

demobiliseeritud kommunisti.

Paljudel neist oli rikkalikke kogemusi organisatsioonilises ja poliitilises töös . Nad saadeti partei-, nõukogude, komsomoli- ja ametiühinguaparaati, ajalehtede ja ajakirjade toimetustesse, õppeasutustesse ja majandustööle. 287 EKPA , f . 1 , nim. 3, s.-ü. 398, 1. 19 . 288 EKPA , f . 1 , nim. 3 , s.-ü. 193 , l . 126 . 289 EKPA, f. 1 , nim. 20, S.-ü. 15, 1. 3. 192

Üheaegselt parteiorganite taastamisega tehti vabariigis suurt tööd kohalike nõukogude võimu organite taasloomisel. Võrdle misi kiiresti ja ilma eriliste raskusteta komplekteeriti maakon

dade ja linnade täitevkomiteed, sest juba enne Eesti NSV vabasta mist oli operatiivgruppide näol nende tuumik olemas. Operatiiv gruppide aktiivi arvel õnnestus komplekteerida ka mõningane osa valla täitevkomiteedest, eelkõige täita valla täitevkomitee esi meeste ametikohad . Peamise hulga valla täitevkomiteede tööta jaist moodustasid aga kohalikud inimesed tööliste, sulaste, maata meeste ja vähese maaga talupoegade, keskmikkude ja eesrindliku

haritlaskonna hulgast. Sedamööda kuidas maakondade territoo rium vabanes — 1944. a. augustist oktoobrini - loodi täitevkomi teed 241 vallas ja 28 maakondliku alluvusega linnas. Kohalike nõu kogude võimu organite loomisel tuginesid parteiorganisatsioonid töötajate initsiatiivile ja aktiivsusele. Mitmel pool - Alutaguse, Võnnu, Piiri ja Kõnnu vallas, mitmes Petserimaa ja teiste maa kondade vallas valiti täitevkomiteed otseselt rahvakoosolekuil.290

Enamikul juhtudel aga määrati nad ametisse maakonna täitev komitee ja partei maakonnakomitee otsusel. Suurt osa kohalike nõukogude organite taastamisel etendasid Punaarmee ja Punalipulise Balti Laevastiku poliitorganid, partei organisatsioonid ja sõjamehed. 249. eesti laskurdiviisi poliitosa kond korraldas pealetungilahingute käigus Eesti NSV territoo riumil elanike koosolekuid ja moodustas ajutise täitevkomitee 12

vallas (Juuru, Rapla, Märjamaa, Muhu jt.). 291 Leningradi rinde, 3. Balti rinde ja Punalipulise Balti Laevastiku poliitvalitsused eral dasid kohalikele parteiorganisatsioonidele abiks pikemaks ajaks agitaatoreid ja propagandiste. Aktiivselt võtsid vabariigi elanike hulgas tehtavast agitatsiooni- ja propagandatööst osa eesti laskur korpuse poliittöötajad Arnold Green, Arseni Kallaste, Paul Kuus

berg, Leonid Lentsman, Arnold Meri, Adolf Tamm , Arkadi Uibo ja paljud teised. Massiline poliitiline töö elanike hulgas, abi koha like nõukogude organite ja laostatud majanduse taastamisel kõik see aitas kaasa armee ja laevastiku ning Nõukogude Eesti töötajate sideme edasisele tugevnemisele. Kõigile raskustele vaatamata suutis vabariigi parteiorganisat sioon suhteliselt lühikese ajaga taastada nõukogude võimu orga

nid linnades, maakondades ja valdades. Kuid oma olemasolu esimesel etapil olid paljud uuesti loodud võimuorganid alles üsna nõrgad. Parteiorganid pidid nad muutma nõukogude riigiaparaadi täisverelisteks lülideks. Selleks oli vaja otsustavalt parandada kõigi töötajate massiorganisatsioonide, sealhulgas ka nõukogude

parteilist juhtimist ülevalt kuni alla , luua nõukogude organites partei-algorganisatsioonid ja tugevdada neid. Kui kõigis vaba 290 EKPA, f. 1 , nim . 2 , S.-ü. 146 , 1. 3. 291 EKPA , f. 79, nim. 1 , s.-ü. 18, 1. 103. 13

Uievaade EKP ajaloost

193

riiklikes asutustes olid parteiorganisatsioonid olemas juba Eesti vabastamise algusest peale, siis esimestel nädalatel loodi nad ka maakondade ja vabariikliku alluvusega linnade täitevkomiteedes.

Valdades ja maakondliku alluvusega linnades aga ei õnnestunud kaua aega luua ühtki partei -algorganisatsiooni, sest paljude val dade täitevkomiteedes ei olnud üldse kommuniste või oli ainult üks. Harjumaal näiteks olid kõik valla täitevkomitee esimehed parteitud; alles 1946. aasta alguses muutus olukord seal mõne võrra : 32-st valla täitevkomitee esimehest olid kuus kommunistid

ja üks ÜLKNÜ liige 292. Samasugust pilti võis alguses näha Viru maal: 1945. aasta oktoobri lõpus oli seal 32-st valla täitevkomitee 293 esimehest ainult viis kommunistid.2 Kuna nõukogude organites oli kommuniste nii vähe, tuli partei komiteedel sageli osa nende tööst enda peale võtta, tegelda admi

nistratiivse ja puhtmajandusliku tööga. Nii näiteks arutas partei Tallinna linnakomitee büroo 14. oktoobrist 15. novembrini 1944. aastal 33 küsimust, millest üle poole kuulus nõukogude organite

tegevussfääri.294 Sedamööda kuidas nõukogude organid tugevne sid, langes sellise praktika vajadus järk - järgult ära.

Kohalikud täitevkomiteed tuginesid oma töös arvukale aktii vile. Selleks et aktiivi ühiskondlik -poliitilisse tegevusse plaani kindlamalt kaasa tõmmataks ja paremini rakendataks, võtsid EK (b)P Keskkomitee ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu 5. jaanuaril 1945 vastu määruse «Valla ja linna täitevkomiteede

alaliste komisjonide ja valla töörahva saadikute nõukogude täitevkomiteede külavolinike kohta».295 Maakondade ja linnade

parteiorganisatsioonid tegid suurt tööd alaliste komisjonide loo miseks ja külavolinike tegevuse organiseerimisel. 1. aprilliks 1945 oli valdade, maakondade ja linnade täitevkomiteede juures moo dustatud 1849 komisjoni kokku 11 463 liikmega ja määratud 6834 külavolinikku.296 Mitmes vallas Keila, Rae, Kavastu jt. loodi töötajate eneste initsiatiivil juba enne mainitud otsuse aval

damist komisjonid (peamiselt põllumajanduse alal).297 1945. aasta lõpus kuulus linnades ja külades nõukogude organite alalisse aktiivi mitukümmend tuhat inimest. See oli suur jõud, selle abil vabariigi parteiorganisatsioon tõmbas sotsialistlikku ülesehitus töösse kaasa laialdasi töörahvahulki.

31. jaanuaril 1945 avaldati Eesti NSV Ülemnõukogu Presii diumi seadlus linnade, maakondade ja valdade täitevkomiteede

koosseisu kohta.298 Mõne kuu jooksul kinnitas EK(b)P Keskkomi 292 EKPA , f. 11 , nim. 8, s.-ü. 4, 1. 24. 293 EKPA, f. 11 , nim. 8, s.-ü. 1 , 1. 73.

294 EKPA, f. 1 , niin. 2, s.-ü. 89, 1. 27, 28. >

295 « Eesti NSV Teataja » 1945, nr. 2, art. 24.

206 ENSV Ministrite Nõukogu arhiiv; informatsioonigrupp, t. 136, 1 , 1945. a., l. 259, 260.

297 «Rahva Hääl » nr. 6, 9. jaanuaril 1945. 298 « ENSV Teataja » 1945, nr. 4, art. 46 , 47. 194

Eesti NSV Ülemnõu. kogu Presiidiumi esimees Johannes Vares .

tee büroo nende isikulise koosseisu (peale valla täitevkomiteede

koosseisu ). Kui linnade, maakondade ja valdade täitevkomiteed olid tugevnenud, loodi Eesti NSV-s esmakordselt küla töörahva

saadikute nõukogud. Vastav Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus avaldati 14. mail 1945.299 1945. aasta lõpuks loodi vabarii

gis 637 külanõukogu. Maakondade parteiorganisatsioonid hoolitse sid nende juhtiva koosseisu komplekteerimise eest. Enamik küla, nõukogu esimehi edutati töötavate talupoegade hulgast. Seega tegi Eesti parteiorganisatsioon töötajate initsiatiivile ja aktiivsusele ning teiste Nõukogude vabariikide rikkalikele koge

mustele tuginedes aastail 1944–1945 ära suure töö nõukogude organite taastamisel ja nende tegevuse korraldamisel. 11. oktoobril 1944 võttis EK(b)P Keskkomitee büroo

otsuse «Ametiühinguorganisatsioonide taastamisest saksa okupan tidest vabastatud Eesti NSV territooriumil » .300 Partei maakonna

ja linnakomiteedele ning partei- algorganisatsioonidele tehti üles andeks tagada ametiühinguliikmete ümberregistreerimise, käitis komiteede, kohalike komiteede ja ametiühingu grupiorganisaato rite valimise juhtimine. Valimised kujunesid tähtsaks poliitiliseks

kampaaniaks. 1944. aasta lõpuks olid kohalikud ametiühinguorga nisatsioonid loodud. 1945. aasta jaanuarist märtsini toimusid maa konna ja linna ametiühingukonverentsid ja ametiühingute vaba

riiklikud kongressid. 23. - 25. aprillini 1945 toimus Tallinnas Eesti NSV ametiühingute VIII kongress. Eesti NSV Ametiühingute

Kesknõukogu presiidiumiesimeheks valiti Leonhard Illisson ,kes enne seda oli töötanud EK(b)P Keskkomitee organiseerimis - inst 299 « ENSV Teataja» 1945, nr. 18, art. 256. 300 EKPA , f. 1 , nim. 3, S.-ü. 183 , 1. 205–207. 1

13 *

195

EESTI NSV JUHTIVAID KOMSOMOLITÖÖTAJAID

Niina Hrabrova .

Leonid Mäting.

Edgar Mattisen.

Aleksander

Pajuste.

Arnold Meri .

Elja Riil

( Priimägi ).

rueerimisosakonna juhatajana. Seega oli fašistlike okupantide poolt juba 1941. aastal purustatud nõukogude ametiühingute tegevus taastatud.

Üheaegselt ametiühingute taasloomisega kasvasid nende read

kiiresti. 1. märtsiks 1945 oli Eesti NSV 16 ametiühingus kokku üle 113 000 liikme, mis moodustas 84 protsenti tööliste ja teenistu

jate üldarvust.301

Vabariigi ametiühingud aitasid energiliselt

kaasa tööstusettevõtete, linnade ja külade kiirele taassünnile. Vabariigi parteiorganisatsiooni juhtimisel taastus Eesti komso

mol. Pärast Eesti NSV vabastamist oli komsomoliorganisatsioon 301 Eesti NSV Ametiühingute Nõukogu arhiiv (edaspidi: EAUN-i arhiiv), t. VB, 1945. a . , l . 99. 196

Boris Tolbast.

Aleksander Valkonen

Feliks Rommot.

Eela Sõstramets (Kuusküll).

Raoul Viies

Vadim Tikunov.

üsna väike, sest põhiline hulk kommunistlikest noortest oli Puna

armee eesti rahvusväeosade ridades. Vabariigis alustatiuute liik mete vastuvõtmist. Rööbiti sellega registreerisid ELKNÜ maa konna- ja linnakomiteed ümber neid kommunistlikke noori, kes

olid olnud okupeeritud territooriumil; paljud neist olid olnud fašistlikes vanglates ja koonduslaagrites, paljusid oli muul viisil taga kiusatud. Mõne kuuga kasvas Eesti komsomol 1944. aastal kiiresti. Juba 1. jaanuariks 1945 oli 119 komsomoli-algorganisat sioonis arvel 1191 ÜLKNÜ liiget; aasta lõpuks suurenes see arv peaaegu kaheksakordseks.302 302 EKPA, f. 31 , nim. 11 , s.-ü. 17, 1. 38–39 . 197

Vabariigi kommunistlikud noored algatasid mitmeid majan

duslikke ja poliitilisi kampaaniaid, mis soodustasid noorte kaasa tõmbamist sotsialistlikku ülesehitustöösse. Kommunistlikud noo

red algatasid noortebrigaadide loomise tööstuses ja metsavaru

mistöödel, organiseerisid kingituste

kogumist rindemeestele.

Vabariigi kommunistlikud noored taastasid 50 valla täitevkomi tee töö. Maareformi teostamisest võttis aktiivselt osa ligi 3000

kommunistlikku ja organiseerimata noort.303 ELKNÜ Keskkomitee ning komsomoli maakonna- ja linna

komiteed hakkasid juba esimestel vabariigi vabanemise päevadel

noorte hulgas poliitilist kasvatustööd tegema; uuesti

hakkas

ilmuma ELKNÜ Keskkomitee häälekandja « Noorte Hääl».304 EK (b)P Keskkomitee võttis tarvitusele abinõusid komsomoli organisatsiooni juhtimise tugevdamiseks. 1945. aastal sai ELKNU Keskkomitee esimeseks sekretäriks Arnold Meri, endine eesti rahvuskorpuse poliitosakonna ülema abi komsomoli alal, Nõu kogude Liidu kangelane. ELKNÜ Keskkomitee teiseks sekretäriks nimetati. vilunud komsomolitöötaja Vadim Tikunov. Suurt tööd tegid noorte hulgas ka ELKNÜ Keskkomitee sekretärid ja

osakonnajuhatajad Boris Tolbast, Endel Jaanimägi, Niina Hrab rova ( Tolbast ), Leonid Mäting, Edgar Mattisen, komsomoli maa konna- ja linnakomitee sekretärid Aleksander Pajuste, Aleksan

der Panksejev, Elja Riil (Priimägi), Feliks Rommot, Eela Sõstra mets (Kuusküll), Ada Taavel (Sirotina ), Aleksander Valkonen , Raoul Viies jt.

1944. aasta lõpus ja 1945. aasta esimesel poolel arutas EK (b)P

Keskkomitee büroo korduvalt vabariigi komsomoliorganisatsiooni töö küsimusi. Suure tähtsusega oli EK(b) P Keskkomitee büroo otsus 21. veebruarist 1945 « Partei Virumaa komitee tööst maa

konna komsomoliorganisatsiooni juhtimisel» .305 See ergutas kõiki partei maakonna- ja linnakomiteesid komsomolile suuremat tähelepanu pöörama.

ELKNÜ Keskkomiteele ja kogu vabariigi komsomoliorgani satsioonile andis suurt abi ÜLKNÜ Keskkomitee. 1944. a. det

sembris ja 1945. aastal töötasid vabariigis pikemat aega ÜLKNU Keskkomitee brigaadid.

Palju tähelepanu pöörasid vabariigi parteiorganisatsioonid teiste töötajate massiorganisatsioonide taastamisele, nagu näiteks Eesti NSV tarbijate kooperatsiooni taasloomisele. 1945. aasta veebruarist aprillini toimusid tarbijateühingute ja maakondlike

tarbijateühingute liitude juhatuste ja revisjonikomisjonide vali mised. Valimiste käigus kihutati kooperatsiooni juhtimis- ja kont 303 S. Loorberg. Kommunistlikud noored Eesti NSV fašistlikust oku patsioonist vabastamise päevil. Kaasaja ajaloost. Lühiartiklite kogumik , Tallinn 1961 , lk. 7. 304 « Noorte Hääle » esimene number ilmus 6. oktoobril 1944.

305 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 187, 1. 91–97. 198

rollimisorganeist minema okupantide käsilased ja muud kodanlik natsionalistlikud ollused. Kooperatsiooni asusid juhtima töörahva

esindajad. Kooperatsioon sai maal parteiorganisatsioonide ja nõu kogude võimu kindlaks toeks töötava talurahva kasvatamisel sotsialistlikus vaimus.

Seega suutis

Eestimaa Kommunistlik Partei varsti pärast

Eesti vabastamist hitlerlikust okupatsioonist taastada vabariigis töötajate massiorganisatsioonide laialdase võrgu. See aitas viia iga linna- ja maatöötajani Kommunistliku Partei ja Nõukogude valit

suse otsuseid, mobiliseerida töötajaid rinnet abistama, kiiresti taastama Nõukogude Eesti majandus- ja kultuurielu.

5. Eestimaa Kommunistliku Partei tegevus vabariigi rahvamajanduse ja kultuurielu taastamisel

(1944. aasta lõpp - 1945. aasta) Sõda ja okupatsioon tekitasid Nõukogude Eesti rahvamajan

dusele tohutut kahju. Üksnes Nõukogude armee hoogne peale -

tung ei lasknud vaenlasel täide viia oma musta kavatsust muuta kogu Eesti surnud tsooniks. Siiski tekitasid fašistid vaba riigile kahju rohkem kui 16 miljardi rubla suuruses. Eesti NSV majanduse ja kultuurielu taassünd algas kohe pärast hitlerlike anastajate minemakihutamist. EK (b ) P Kesk

komitee, partei linna- ja maakonnakomiteede pleenumitel ja büroodel arutati tööstuse, põllumajanduse, transpordi ja ehituse taastamise ja edasiarendamise probleeme. EK(b)P Keskkomitee III pleenum 1944. aasta septembris kutsus partei-, nõukogude ja

majandusorganisatsioone üles kiires tempos taastama tööstusette võtted, millest olenes rinde varustamine ja vabariigi rahva majanduse vajaduste rahuldamine.

Nõukogude Eesti rahvamajanduse taastamisel kuulus eriline

osa töölisklassile. Pärast linnade ja maakondade vabastamist hak kasid töölised kohe terveksjäänud tsehhe ja ettevõtteid käiku laskma. Tallinnas alustasid mõni päev pärast okupantide minema kihutamist uuesti tööd masinatehased « Ilmarine » ja « Punane Krull », tekstiilivabrikud « Punane Koit » , « Juuni Võit» ja « Marat » , nahakombinaat «Union » , linna elektrijaam ja teised ettevõtted. Kolm nädalat pärast vaenlase minemakihutamist Eesti

NSV mandriosast töötas vabariigis juba ligi sada tööstusette võtet.306 Tänu töölisklassi ennastsalgavale tööle õnnestus 1945. aasta jaanuariks käiku lasta 90 protsenti Eestis 1941. aasta algu

ses töötanud ettevõtetest.307 Rööbiti enam-vähem terveks jäänud 306 EKPA, f. 1 , nim. 2 , S.-ü. 166, 1. 77–80 . 307 B. Tamm. Eesti rahva võitlusteest Suures

Isamaasõjas, Tallinn

1959, lk. 147.

199

ettevõtete käikulaskmisega juhtisid parteiorganisatsioonid pinge

list tööd täielikult või osaliselt purustatud vabrikute ja tehaste, Kreenholmi Manufaktuuri, põlevkivitööstuse ettevõtete, energee tika ja transpordi taastamise ja rekonstrueerimise alal.

Taastatud tehased ja vabrikud töötasid rasketes ja keerulistes tingimustes. Absoluutne enamik ettevõtteid tundis teravat puu dus toorainest, kütusest ja eriti elektrivoolust. ÜK(b)P Keskkomi tee, Nõukogude valitsuse ja vennasvabariikide abiga said Eesti

töötajad neist raskustest jagu. Eesti NSV rahvamajanduse ja kul tuuri taastamiseks eraldati Liidu eelarvest täiendavalt 300 miljo

nit rubla.308 Vennasvabariigid andsid Eesti NSV-le suurt mate riaalset abi. Nagu vennale, kes on läbi elanud raskeid katsumusi, olid eesti rahvale toeks Moskva ja Uraal, Leningrad ja Siber,

Usbekistan ja Gruusia, Leningrad saatis Eestisse sisseseade tsemenditehase « Punane Kunda » jaoks, lihvimistööpinke, lõike

ja mõõteinstrumente.309 ÜK (b)P Keskkomitee ja NSV Liidu valit suse juhendil anti Eestile abi energeetikabaasi taastamisel. Eesti NSV - sse tulid tuhanded töölised, insenerid ja tehnikud. 1945 . aasta veebruaris moodustasid Nõukogude vennasvabariikidest saadetud seltsimehed rohkem kui poole töölistest, kes võtsid osa purustatud ja maani mahapõletatud Narva taastamisest.310

Eesti töötajad andsid omakorda jõukohast abi teistele Nõu kogude vabariikidele, kes olid samuti sõja ja okupatsiooni läbi kannatada saanud. Näiteks saatis Eesti NSV Donbassi kaevandus

tele toestuspuitu. 22. mail 1945 teatas EK (b) P Keskkomitee ÜK (b)P Keskkomiteele, et kaevanduste jaoks on metsamater jalid õigel ajal täielikult ära saadetud, 311 Leningradi saadeti ehi tusmaterjale – metsa, tsementi, klaasi, mõnedele teistele linna dele põllumajandussaadusi. Kuid teiste vabariikide materiaalne

abi Nõukogude Eestile oli 1945. aastal väärtuse poolest kolm korda suurem kui need materjalid, mis Eesti neile saatis.

10. juunil 1945 võttis Riiklik Kaitsekomitee vastu otsuse « Eesti NSV ja Leningradi oblasti põlevkivitööstuse taastamisest ja aren damisest ning Leningradi varustamisest gaasiga» . Riiklik Kaitse komitee kavandas selles dokumendis põlevkivi tootmise suuren

damise laiaulatusliku programmi. EK(b)P Keskkomitee ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu rõhutasid oma otsuses, et Eesti

NSV põlevkivitööstuse taastamine ja ülesehitamine on kõigi Eesti partei-, ametiühingu-, nõukogude, komsomoli- ja majandusorga nisatsioonide eriti tähtis ja austav ülesanne.312 Põlevkivibasseini

taastamisel andis vabariigile suurt abi Leningradi parteiorgani satsioon. Kümned Leningradi ettevõtted, projekteerimisinstituu 308 История Великой Отечественной войны , том 5, 1k. 402. 309 310 311 312 200

EKPA, EKPA, EKPA, EKPA ,

f. f. f. f.

1 , nim. 1 , nim. 1, nim. 1 , nim .

66, S.-ü. 4 , 1. 21 , 22 . 3, s.-ü. 34, 1. 21 . 3, S.-ü. 423, 1. 90. 2 , S.-ü. 193 , 1. 49 , 64 .

did ja teised asutused võtsid väga aktiivselt osa kaasaegse põlev kivi- ja gaasitööstuse loomisest ning teede ja linnade ehitamisest Eesti põlevkivibasseinis. 1945. aasta jooksul arutasid partei Lenin gradi oblasti- ja linnakomitee korduvalt küsimusi, mis olid seo

tud Riikliku Kaitsekomitee otsuse täitmisega.313 Eesti põlevkivi ja gaasitööstuse taastamisest ja edasiarendamisest võtsid osa 23 üleliidulist rahvakomissariaati ja 6 peavalitsust ning kümned vennasvabariikide ettevõtted.

Põlevkivitööstuse kiire taastamine ja arendamine oli tingitud

vajadusest varustada Eesti NSV ja Leningradi tööstusettevõtteid kütusega ja elanikke majapidamisgaasiga. Asi seisis selles, et vaatamata Donetsi söebasseini ja teiste vaenlase sissetungi läbi kannatada saanud NSV Liidu söetööstusrajoonide kiirele taasta

misele oli 1945. aasta keskel kõikjal tunda söepuudust. Tänu põlevkivitööliste ja ehitajate ennastsalgavale tööle jõuti juba 1945. aasta lõpuks Kohtla ja Kiviõli kaevandused põhiliselt taas tada.

Vabariigi tööstuse ja transpordi hoogsa taastamise võimsa teguriks oli sotsialistlik võistlus, millest juba 1945. aastal enamik

töötajaid osa võttis. Sotsialistliku võistluse algatajaks oli tehase « Punane Krull» kollektiiv . Vastuseks Magnitogorski ja Kuznetski basseini metallurgide üleskutsele ühineda üleliidulise sotsialist

liku võistlusega Oktoobrirevolutsiooni 27. aastapäeva auks kutsu sid tehase « Punane Krull » masinaehitajad 1944. aasta oktoobris kõiki Nõukogude Eesti töötajaid tähistama seda tähtpäeva uute töövõitudega.314 EK(b)P Keskkomitee, partei ja nõukogude organid Tallinna ja Narva linnas ning Tartumaal (parteikomitee sekretärid Mihhail

Beljakov, Arnold Treiberg ja Max Laosson, täitevkomitee esi mehed Aleksander Hendrikson, Karl Kuusk ja Edgar Tõnurist), samuti mitmed teised parteikomiteed tegelesid süstemaatiliselt

tööstuses areneva sotsialistliku võistluse juhtimisega. Eriti täht saks peeti 1945. aastal toimunud üleliidulist sotsialistlikku võist

lust võidu auks. Vabariigi partei-, ametiühingu- ja komsomoli organisatsioonid toetasid aktiivselt meie maa eesrindlike ettevõtete patriootlikku algatust ja taotlesid, et kõik ettevõtted, maakonnad

ja vallad, masina -traktorijaamad ja sovhoosid sellest osa võtak 315 sid.3

Kuni sõja lõpuni oli sotsialistlikes kohustustes kõige tähtsam koht rinde abistamisel. Ettevõtete kollektiivid võtsid endale kohus tuseks täita armee ja laevastiku tellimused ennetähtaegselt. Hea algatuse tegid kommunistlikud noored. Esimese Masinaehitustehase 313 LPA, f. 24, nim. 2, S.-ü. 5604, 1. 1–3; S.-ü. 5641 , 1. 14–17; s.-ü. 5724, 5312, l. 1–4; S.-ü. 5322, l. 1–10; S.-ü. 5329, 1. 1 ; S.-ü. 5420, 1. 1-2 ; s.-ü. 5434, 1. 3—9. 314 « Rahva Hääl » nr. 66, 10. oktoobril 1944. 315 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 194, 1. 43. 1. 1–3 ; f. 25, nim. 2, s.-

201

(endine « Punane Krull») komsomoliorganisatsiooni initsiatiivil al gas 1944. aasta detsembris meie vabariigis võistlus Punaarmee 27. aastapäeva vääriliseks vastuvõtmiseks. Paljud noored töölised

täitsid võistluse käigus kuunorme 130—200-protsendiliselt ja roh

kemgi.316 Alguses oli vabariigis sotsialistliku võistluse organiseerimisel tõsiseid puudusi. 1944. aasta detsembris võttis individuaal- ja bri

gaadivõistlusest osa ainult 10 protsenti töölistest.317 Aga juba 1945. aasta juunis hõlmas üleliiduline sotsialistlik võistlus rohkem kui

70 protsenti töötajaist. 1945. aasta esimesel poolel anti üheteist

kümnele Eesti NSV ettevõttele üleliiduline preemia.318 Kiiresti arenes tööliste, inseneride ja tehnikute loov initsiatiiv. EK(b)P Keskkomitee organiseeriva tegevuse ja töölisklassi tööentusiasmi tulemusena saavutas Eesti tööstustoodang sõja lõpuks juba ühe kolmandiku sõjaeelsest mahust.319 1945. aasta juuli alguses toimus EK(b)P Keskkomitee VII plee num , kus kuulati ära Keskkomitee sekretäri S. Sazonovi ettekanne

« Eesti NSV tööstuse ja ehituse töötulemustest 1945. aasta jaanua rist maikuuni ja järjekordsetest ülesannetest » . Pleenum märkis,

et vabariigi töötajad olid ära teinud suure töö ettevõtete, elektri jaamade ja põlevkivikaevanduste taastamisel ja käikulaskmisel; palju oli tehtud linnade taastamiseks. Sellega olid loodud eeldused

tööstusliku tootmise oluliseks tõusuks ning vabariigi töötajate elu tingimuste parandamiseks. Kuid tööstuse ja iseäranis ehitusorga nisatsioonide töös oli suuri puudusi, mis ei võimaldanud tootmis võimsusi täielikult ära kasutada, eriti metallitöötlemis-, tekstiili- ja

keemiatööstuses ning ehitusmaterjalide tööstuses. Maha jäi tähtis Eesti tööstusharu - põlevkivi-keemiatööstus.320 Mitme tööstusharu ja ehitusorganisatsiooni ebarahuldav töö oli eeskätt seletatav bürokraatliku juhtimisega rahvakomissariaatide ja peavalitsuste poolt. Nad juhtisid ettevõtteid pahatihti formaal

selt, paberite abil, vaevumata ettevõtetega alalist elavat sidet luua. Mõned rahvakomissariaadid pidasid liiga palju istungeid ja piirdu sid otsuste vastuvõtmisega, kontrollimata kohapeal nende täitmist. Ka üksikud partei linna- ja maakonnakomiteed tegelesid halvasti

tööstusega ja ei rakendanud küllaldasi abinõusid mahajäävate ette võtete ja ehituste töö parandamiseks.321 EK(b) P Keskkomitee VII pleenumi otsused aitasid kaasa töös

tuse, transpordi ja ehitustegevuse juhtimise põhjalikule paranda misele. Juba 1945. aasta teisel poolel hakkasid partei-, ameti 316 317 318 319 320 321 202

EKPA , f. 1 , nim. 3, s.-ü. 116 , 1. 59. EAÜN- i arhiiv. Töötasu osakond, t. 4, 1946. a., 1. 55. EAÜN-i arhiiv, t. V/ 1 - B, 1944.—45 . a . , 1. 148. B. Tamm. Eesti rahva võitlusteest Suures Isamaasõjas, lk. 150. EKPA, f. 1 , nim. 3 , S.-ü. 398, 1. 86, 87. EKPA, f. 1 , nim. 3 , s.-ü. 398, l. 90, 91 .

ühingu-, komsomoli- ja majandusorganisatsioonid efektiivsemalt tegelema tööstusprobleemidega.

Vabariigi rahvamajanduse taastamine ja rinde vajaduste rahul damine sõltus suuresti transpordi olukorrast. Sõda ja okupatsioon olid sellele suurt kahju tekitanud. EK(b)P Keskkomitee, partei linna- ja maakonnakomiteed võtsid tarvitusele tõhusaid abinõusid raudteede ja maanteede, mere- ja jõetranspordi taastamiseks. Pea mised Eesti raudteed taastati lühikese ajaga, Spetsiaalsete üksuste kõrval etendas siin suurt osa kohalike elanike abi. Sageli korral dati pühapäevakuid tuhandete kodanike osavõtul. 1944. aastal Tal

linna, Tapa, Tartu, Valga ja Türi raudteesõlmes ja Eesti Raudtee valitsuse juures loodud parteikomiteed tegid raudteelaste hulgas massilist poliitilist tööd, aidates kaasa nende initsiatiivi ja loova

aktiivsuse kasvule. Eesti raudteel olid küllalt suured parteiorgani satsioonid. Pidevalt suurenes lööktööliste ja stahhaanovlaste arv raudteel — 1946. aasta jaanuaris oli neid juba üle seitsme tuhan de. 2.322

Eesti raudteelaste ennastsalgav töö kandis head vilja. Ülelii

dulise sotsialistliku võistluse tulemuste põhjal anti Eesti raudteele 1945. aasta juunikuu eest rändpunalipp.

13. oktoobril 1944 võtsid EK (b ) P Keskkomitee büroo ja Eesti

NSV Rahvakomissaride Nõukogu vastu määruse esmajärguliste ülesannete kohta hitlerlaste poolt täielikult purustatud Tallinna sadama taastamiseks.323 EK (b ) P Keskkomitee büroo ja partei Tal

linna linnakomitee arutasid 1945. aastal korduvalt meretranspordi olukorda, kuid sel alal esinevatest tõsistest puudustest lõplikult jagu ei saadud . Pärast EK(b)P Keskkomitee büroo 1944. aasta 10. novembri

otsust hakati vabariigis tegema suurt tööd maanteede taastamiseks.

Elanikkond reageeris sellele väga ulatuslikult; näiteks 1945. aasta juunis ja novembris võttis massilistest teetöödest osa ligi 100 000 kodanikku. Eesti NSV teetöölised algatasid oma kutsealal üleliidu lise sotsialistliku võistluse fašistliku Saksamaa üle saavutatud võidu auks. 1945. aastal oli kolm kvartalit nende käes üleliidulise

rahvakomissariaadi rändpunalipp. Selliseid tulemusi saavutasid teetöölised tänu massilisele sotsialistlikule võistlusele ja pidevale abile kohalike partei- ja nõukogude organite poolt. Suurt edu saavutasid ka Eesti sidetöötajad. Üleliidulise sotsia listliku võistluse tulemuste põhjal anti neile 1945. aasta augustis ja septembris NSV Liidu Riikliku Kaitsekomitee rändpunalipp ja esimene rahaline preemia.324

Üheaegselt vabastatud Eesti NSV tööstuse ja transpordi taas tamisega toimus põllumajanduse uuestisünd. EK (b)P ja nõukogude organite üheks pakiliseks ülesandeks oli taastada töötavate talu 322. EKPA, f. 1 , nim. 39, S.-ü. 4 , 1. 12. 323 EKPA, f. 1 , nim. 2, s.-ü. 109, 1. 137–141 . 324 EKPA, f. 1 , nim. 39, S.-ü. 4, l. 12, 33, 36. 203

poegade õigus maale, anda neile maa tagasi, viia läbi nõukogude maareform ning kindlustada sel alusel töölisklassi ja töötava talu rahva liitu. EK (b ) P Keskkomitee III pleenumi otsuses ja Eesti

NSV Ülemnõukogu III istungjärgul vastuvõetud seaduses nähti ette kulakutaludelt selle maa, loomade ja inventari äravõtmine,

mis nad okupatsiooni ajal olid uusmaasaajailt röövinud, ja nende tagasiandmine seaduslikule omanikule - töötavale talurahvale.

Fašistlike okupantide aktiivsete abimeeste maad vähendati 5—7 hektarini. 325

See, et taastati töötava talurahva õigus maale, oli väga tähtis

majanduslik ja poliitiline akt. Maareformi teostamist juhtivad parteiorganisatsioonid tuginesid maatöötajate aktiivsusele. Suurt abi andis töötavale talurahvale Eesti töölisklass. EK(b)P üleskutsel läksid linnadest ja tööstuskeskustest maakondadesse ja valdadesse sajad töölised-aktivistid, kes abistasid valdade maakomisjone ning

tegid talurahva hulgas organiseerimis- ja selgitustööd. 326 Kehvtalu poegadele maa tagasiandmise tööst võtsid osa ka paljud Nõuko

gude armee eesti rahvusväeosade sõjamehed.327 Tööliste osavõtt maareformi teostamisest aitas kaasa töölisklassi ja talurahva liidu tugevnemisele.

Maa tagasiandmine uusmaasaajatele toimus terava klassivõit luse õhkkonnas. Kulakud ja teised nõukogude võimule vaenulikud elemendid püüdsid maareformi nurja ajada või vähemalt pidur dada tema teostamist. Nad levitasid igasuguseid provokatsioonilisi kuulujutte, lasksid käiku ähvardusi, tulistasid nurga tagant par tei- ja nõukogude töötajaid ning uusmaasaajaid ; mõnes kohas

pugesid Nõukogude -vastased elemendid pettuse teel valdade maa komisjonidesse ja pidurdasid igati nende tööd. Virumaal näiteks

tuli reorganiseerida üheksa valla maakomisjonid, sest nendesse olid pääsenud kulakud.328 Polnud juhus, et selles maakonnas, nagu märgiti EK (b) P Keskkomitee büroo otsuses 29. novembrist 1944329, toimus töötavaile talupoegadele maa tagasiandmise seaduse ellu 7

viimine äärmiselt ebarahuldavalt. Kulaklike elementide mõjul moonutasid vallaorganid ja maakomisjonid vahel kuritahtlikult

maareformi seadust: paremad põllumaad jäid kulaku kasutada, uusmaasaajaile anti halvemad või laialipillatud põllulapid, jne. EK(b) P Keskkomitee ja partei maakonnakomiteed ei taganud maareformi kiiret elluviimist . 1944. aasta oktoobris konstateeris

EK (b) P Keskkomitee büroo, et Keskkomitee III pleenumi otsust

talupoegadele maa tagasiandmise kohta viiakse ellu väga aegla selt.330 Kuid olukord ei muutunud ka pärast selle otsuse vastuvõt 326 326 327 328 329 330

204

EKPA, EKPA, EKPA, EKPA, EKPA, EKPA,

f. f. f. f. f. f.

1 , nim. 3, S.-ü. 398, 1. 15. 1 , nim . 2 , s.-ü. 72 , 1. 99 . 78, nim . 1 , s.-ü. 156, 1. 97. 1 , nim . 37-a, S.-ü. 10, 1. 2. 1 , nim. 3, S.-ü. 184, 1. 82. 1 , nim. 3, S.-ü. 183, 1. 195.

mist. ÜK(b)P Keskkomitee märkis 30. oktoobril 1944 oma otsuses « Eesti NSV parteiorganisatsiooni poliitilise töö puudustest ja üles annetest », et Eesti NSV-s on lubamatult pikale veninud fašistlike okupantide poolt töötavalt talurahvalt äravõetud maa tagasiand mine. 331

Arutades ÜK(b)P Keskkomitee otsust, tunnistas EK(b)P Kesk komitee V pleenum ( 1. ja 2. detsembril 1944. a. ) , et töötavale talu rahvale maa tagasiandmise seaduse täitmine toimub äärmiselt

ebarahuldavalt. 52 992 majandist, mis 1940. aastal nõukogude või 332 mult maad said, oli maa tagasi antud ainult 14 840 majandile: kuigi avaldusi maa saamiseks oli tulnud 33 228 kehvikult.333 Plee num kohustas vabariigi parteiorganisatsioone otsustavamalt võit lema kulakluse vastu, tõmmates võitlusse kaasa kehvikute ja kesk mikkude laialdasi hulki.

Pärast EK(b)P Keskkomitee v pleenumit kiirenes enamikus maakondades maa tagasiandmine töötavale talurahvale. Endiselt aga venis seaduslikele valdajatele loomade, inventari ja hoonete tagasiandmine, mis oli ette nähtud Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu ja EK (b)P Keskkomitee 1944. aasta 14. detsembri määru ses.334 Eriti ebarahuldavalt täideti seda määrust Viljandimaal.335

Muidugi oli mõningaid objektiivseid põhjusi, mis komplitsee risid maareformi läbiviimist aastail 1944–1945 , võrreldes aasta tega 1940-1941 . Nüüd oli raskusi rohkem. Ometi saadi kogu vaba

riigi partei- ja komsomoliorganisatsiooni, töölisklassi ja töötavate talupoegade eneste aktiivsel osavõtul raskustest üle ja 1946. aasta alguseks oli maareform Eesti NSV-s põhiliselt teostatud.336 Põllumajanduse arengule ja kogu Eesti NSV majandusele oli maareform väga suure tähtsusega. 1. jaanuariks 1946 said 27 243

maata ja 17 355 vähese maaga talupoega 415 000 hektarit maad. Maareform muutis põhjalikult Eesti talurahva sotsiaalset koostist: nüüd sai maal valdavaks keskmiselt 10–30 hektari suuruste talude

grupp. Üldse oli selliseid majandeid 105 000 ehk 71,5 protsenti kõi gist Eesti taludest. Sellel rühmal oli 2 150 000 hektarit maad ehk 90,5 protsenti kogu vabariigi maast.337 Kuni 10 hektari suurused väiketalud moodustasid 28,5 protsenti majandite üldarvust. Peale maa andis nõukogude võim töötavale talurahvale ligi 19 000 elamut ja kõrvalhoonet, ligi 400 000 tihumeetrit ehituspuitu, 27 660 hobust, lehma, lammast ja siga, kümneid tuhandeid põllu töömasinaid ja palju muud vara. Peale selle said uusmaasaajad 1945. aastal 25,1 miljoni rubla suuruses summas pikaajalist krediiti 331 MLI. Dokumendid ja materjalid ..., inv. nr. 16 559, 1. 1 ; EKPA, f. 1 , nim. 3, 332 333 334 335 336 337

S.-ü. 184, 1. 60. EKPA, f. 1 , nim. 3 , s.-ü. 398, 1. 24 . EKPA , f. 1 , nim. 2 , s.-ü. 157 , 1. 25 . EKPA, f. 1 , nim. 2 , s.-ü. 109 , 1. 306–311 . EKPA, f. 1 , nim. 3, S.-ü. 187 , 1 , 5 , 6. EKPA , f. 1 , nim. 3, S.-ü. 202 , 1. 182 . EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 202 , 1. 179 , 199 . 205

majade ehitamiseks ja taastamiseks, metsamaterjalide ostmiseks ja piimakarja muretsemiseks. Põlluharimisel anti uusmaasaajatele tõhusat abi masina-traktorijaamade, hobulaenutuspunktide ja põllumajandusliku kooperatsiooni poolt ning talupoegade vastas tikuse abistamise korras. Riik võimaldas uusmaasaajatele suurel

hulgal seemnelaenu kevad- ja sügiskülvi läbiviimiseks. Enamik uusmaasaajaid vabastati 1945. aastal põllumajandussaaduste riik

likest müügikohustustest ja rahalistest maksudest.338 Kõik need Kommunistliku Partei ja Nõukogude valitsuse abi nõud aitasid rõhuval enamikul uusmaasaajail samm - sammult järjele jõuda.

Maareformi teostamise ajal tugines Eestimaa Kommunistlik (bolševike) Partei külakehvikule ja endistele sulastele, ajas kesk talurahvaga kindla liidu teostamise poliitikat ja pidas võitlust kulakluse vastu. Endised sulased, kehvikud ja ka keskmikud võtsid nõukogude võimu akti maa tagasiandmise kohta entusias miga vastu; nad võtsid aktiivselt osa maareformi teostamisest ja

võitlusest kulakluse vastu, koondusid tihedalt kohalike partei organisatsioonide ja nõukogude võimu organite ümber. Maa reformi edukas teostamine oli kaalukaks panuseks töölisklassi ja töötava talurahva liidu kindlustamisse, õõnestas oluliselt kulak luse jõudu, lõi eeldused põllumajanduse sotsialistlikuks ümber kujundamiseks.

Maareformi elluviimine sai vabariigi partei-, nõukogude ja

komsomoliaktiivile suureks poliitiliseks kooliks. Keerukas olu korras töötasid partei maakonnakomitee esimeste sekretäridena Oskar Abori, Richard Kurvits, Max Laosson, August Minne, Hugo Tamm jt. , maakonna täitevkomitee esimeestena Ilmar Jürisson ,

Herbert-Armin Lebbin, Edgar Tõnurist, Albert Ühtigi jt. Üheaegselt maareformi teostamisega rakendasid partei ja valitsus abinõusid põllumajandusliku tootmise taastamiseks Nõu kogude Eestis. Vabariigi territooriumil käisid alles ägedad lahin gud, kui NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu võttis vastu otsuse « Viivitamatutest abinõudest Eesti NSV põllumajanduse

taastamise abistamiseks », mis etendas suurt osa põllumajanduse riikliku sektori — masina-traktorijaamade, masina-hobulaenutus punktide ja sovhooside taastamisel. Talurahva ja eeskätt uus maasaajate abistamiseks loodi vabariigis 25 masina- traktorijaama ja 337 masina-hobulaenutuspunkti.339 1945. aasta kevadkülvi ajal

töötasid nad 9500 talu põldudel. Kevadiste traktoritööde plaan täideti 118-protsendiliselt.340

Nõukogude Eesti töötavad talupojad täitsid auga oma patrioot liku kohuse Punaarmee ees, andsid õigel ajal riigi salvedesse põllu majandussaadusi; metsatööde hooajaplaan ( 1944–1945) täideti 338 EKPA , f. 1 , nim. 3, s.-ü. 202 , l. 179 , 180. 339 EKPA, f. 1 , nim. 37a , s.-ü. 7, 1. 73 , 74 . 340 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 398, 1. 68.

- 206

raide alal 185-protsendiliselt ja väljaveo alal 158 - protsendiliselt. Pärnumaa Audru valla kesktalupoeg Aleksander Puusild andis riigile ettenähtust viis korda rohkem vilja ja kuus korda rohkem kartuleid.341 A. Puusilla algatus kutsus töötava talurahva hulgas esile laiaulatusliku liikumise Punaarmee fondi loomiseks. Eesti

NSV talupojad andsid sellesse fondi tuhandeid tonne vilja, kartu leid, liha ja muid saadusi342 ja külvasid fondi heaks üle nelja tuhande hektari suvivilja.343 Kevadkülvi plaan täideti 1945. aasta 15. juuniks 106,1 -protsendiliselt. Üldse seemendati 482 000 ha ehk 23 protsenti rohkem kui 1944. aastal.344

Töötava talurahva aktiivsuse suurendamisel ja tema kaasa

tõmbamisel uue elu ehitamisele oli suur tähtsus maatöötajate kongressidel ja konverentsidel. Juba 1944. aasta oktoobris toimus töötava talurahva konverents , millest võttis osa 236 esindajat kõi

gist vabariigi maakondadest.345 1945. aasta jaanuaris kutsusid EK (b)P Keskkomitee ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu kokku põllumajandustöötajate vabariikliku nõupidamise, kus vii bis üle 600 inimese.346 1945. aasta märtsis toimus Eesti NSV töö

tava talurahva esimene kongress. Kongressi üleskutse arutati läbi talurahva koosolekuil.

Üheks parteiorganisatsiooni ja laiade töörahvahulkade side mete tugevdamise vormiks olid aastail 1944–1945 talupoegade, tööliste, haritlaste, naiste ja noorte kongressid, konverentsid ja

nõupidamised. Eesti kommunistid pidasid järjekindlalt silmas V. I. Lenini ideed, mille ta esitas teoses « « Pahempoolsuse » laste haigus kommunismis » ; « Praktika on meil revolutsiooni käigus

loonud sellise institutsiooni, nagu parteitud tööliste ja talupoegade konverentsid, ja me püüame seda kõi giti toetada, arendada, laiendada, et jälgida masside meeleolu, läheneda neile, vastu tulla nende nõuetele, edutada neist parimaid töömehi riigiametisse jne. »347 Eestimaa K(b) PP ergutas ja suunas igati põllumajandusliku kooperatsiooni arenemist, millel oli oluline tähtsus põllumajan duse edasiviimisel ja töötava talurahva laiade hulkade elutingi muste parandamisel. Hiljem etendas ta õige tähtsat osa Eesti küla massilise kollektiviseerimise ettevalmistamisel. Fašistlikust ikkest vabanenud Eesti töötav talurahvas taastas

vaimustusega põllumajanduslikku tootmist. EK (b)P Keskkomitee

X pleenum võis 1946. aasta veebruaris konstateerida, et töötavad talupojad ja sovhooside ning masina -traktorijaamade töölised 341 342 343 344 345 346 347

« Rahva Hääl » nr. 122 , 16. detsembril 1944. « CoBetcka 3cTOHNA » nr. 82 , 8. aprillil 1945. EKPA, f. 1 , nim. 3, S.-ü. 398, 1. 68. EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 185, 1. 17. EKPA , f. 1 , nim. 37, S.-ü. 2 , 1. 1 . EKPA, f. 1 , nim. 80, S.-ü. 22 , 1. 1 . V. I. Lenin . Teosed , 31. kd . , lk. 30. 207

on sel alal saavutanud esimesi edusamme. Vaatamata sellele, et põllud olid okupatsiooni ajal väga välja kurnatud, õnnestus vaba riigis kasvatada keskmine, üksikutes maakondades ja valdades

koguni kõrge teraviljasaak, mis võimaldas talurahval ennetäht aegselt täita riiklikud normid ja anda riigile suurel hulgal saa dusi üle plaani. 1945. aastal teenindasid masina -traktorijaamad ja hobulaenutuspunktid 24 000 majandit, nende hulgas 17 000 uus

maasaajate majandit.348 Ka vabariigi põllumajanduse peamises harus minema.

loomakasvatuses

-

hakkasid asjad paremuse poole

Niisiis rajati 1945. aastal vabariigi parteiorganisatsiooni suure

organiseerimistegevuse ja poliitilise töö tulemusena ning tänu talupoegade,

masina - traktorijaamade

ja

sovhooside

tööliste

ennastsalgavusele alus Eesti põllumajanduse edasiarendamiseks. Vaatamata sõjaaja rasketele tingimustele, tegid Kommunistlik

Partei ja Nõukogude valitsus kõik võimaliku rahva elujärje parandamiseks. Suuri riiklikke ressursse suunati elamute, koolide, haiglate ja lasteasutuste taastamiseks ja ehitamiseks. Juba 1945 .

aastal eraldati 80 miljonit rubla (sõjaeelses arvestuses) ehitus- ja taastamistöödeks Tallinnas, Tartus ja Narvas.349 Parteikomiteed

juhtisid komsomoliorganisatsioonide aktiivsel osavõtul massilisi pühapäevakuid purustatud linnade, ettevõtete ja kultuurharidus asutuste taastamiseks.

Suunates vabariigi töötajate jõupingutusi rinde abistamisele, saavutas Eestimaa K(b)P seega ühtlasi teatavat edu kõigis täht samates rahvamajandusharudes, luues sellega vajalikud eeldused üleminekuks rahuaegsele majanduslikule ülesehitustööle. Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei ees seisis tol perioodil ülesanne likvideerida fašistliku okupatsiooni tagajärjed

mitte üksnes majanduse alal, vaid ka ideoloogilises sfääris. EK (b)P Keskkomitee võttis tarvitusele mitmeid abinõusid vaba riigi parteiorganisatsiooni mobiliseerimiseks võitlusele kodanlik natsionalistliku ideoloogia vastu ning spionaaži- ja diversiooni

agentuuri vastu . Okupatsiooni tagajärgede täielik likvideerimine sõltus kohalike parteiorganite võitlusvõimest, partei ridade eda sisest kasvust ja tugevnemisest. Kuid mõned partei maakonna

ja linnakomiteed ei kindlustanud vajalikult partei ridade kasvu tööliste, töötava talurahva ja haritlaskonna parema, eesrindliku osa arvel. Nii ei võtnud partei Viru-, Järva- ja Valgamaa komi tee ja mõned teised maakonnakomiteed 1944. aasta oktoobrist

detsembrini parteisse vastu ühtki inimest.350 EK (b)P Keskkomi tee V pleenum märkis, et partei maakonna- ja linnakomiteed ala hindavad partei -algorganisatsioonide loomise ja tugevdamise täht

sust. 1. novembriks 1944 oli vabariigis ainult 116 partei-alg 348 EKPA , f. 1, nim. 3, s.-ü. 473, 1. 129, 130. 349 EKPA, f. 1 , nim. 66, s.-ü. 2 , 1. 76. 350 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 186 , 1. 88. 208

organisatsiooni, 8 kandidaadigruppi ning 2 partei- ja komsomoli

gruppi.351 Parteiorganisatsioonilise töö tõsised puudused vähendasid selle võitluse

efektiivsust,

mida peeti

fašistliku propaganda taga

järgede, kodanlik - natsionalistlike elementide poolt teatavaile elanikekihtidele avaldatava mõju täielikuks likvideerimiseks. See

pärast rõhutas EK(b)P Keskkomitee v pleenum ÜK(b)P Kesk komitee 1944. aasta 30. oktoobri otsusest juhindudes, et vabariigi parteiorganisatsiooni üheks kõige tähtsamaks ülesandeks on partei -algorganisatsioonide, kandidaadigruppide ning partei- ja

komsomoligruppide loomine kõigis valdades ja suurtes ettevõte tes. 352

ÜK(b)P Keskkomitee otsuse ja EK(b)P Keskkomitee V plee numi otsuse täitmise käigus parandas vabariigi parteiorganisat sioon oma organisatsioonilist ja poliitilist tööd. Et lähendada par teilist juhtimist kõigile rahvamajandusharudele, tehti parteiapa raadi struktuuris mõningaid muudatusi.

EK(b)P Keskkomitees

asutati uued osakonnad: põlevkivi- ja keemiatööstuse, ehitus- ja linnamajanduse, kütuse- ja energeetikatööstuse osakond jt. Tar tus ja Pärnus asusid tööle partei linnakomiteed, Tallinnas EK (b)P

Keskrajooni, Kopli (praeguse Kalinini) rajooni ja Mererajooni Komitee.353 EK(b)P Keskkomitee aitas tugevdada partei maa konna- ja linnakomiteede aparaati, tõsta selle töö taset. Kohali kud parteiorganid hakkasid energilisemalt looma aktiivi töötajate

eesrindlikust osast, paremini juhtima ametiühingu- ja komsomoli organisatsioone. Kiiresti kasvasid Eesti komsomoli read. 1945 . aasta jooksul võeti komsomoli vastu 6844 noort. 1. jaanuariks 1946 komsomoli-algorganisatsioonis kokku arvel 9416 786 ÜLKNÜ liiget.354

oli

V. I. Lenin õpetas, et « ... kogu töö raskuspunktiks on inimeste valik ja täitmise kontroll».355 Tolleaegsetes Eesti NSV tingimus tes oli see V. I. Lenini juhend eriti tähtis. EK (b)P Keskkomitee V pleenum märkis tõsiseid puudusi juhtiva partei-, nõukogude, komsomoli- ja majanduskaadri valimises ja kasvatamises. Palju del töötajatel ei olnud küllaldast teoreetilist ettevalmistust ega

praktilisi kogemusi, ometi ei pööranud EK(b) P Keskkomitee ning partei linna- ja maakonnakomiteed nende kasvatamisele küllal dast tähelepanu.

Pärast EK(b)P Keskkomitee v pleenumit ei hakanud par

teikomiteed neid puudusi küllaldase energiaga kõrvaldama. EK(b)P Keskkomitee VI pleenum, mis toimus 1945. aasta märt

sis ja arutas juhtiva kaadri valiku, paigutamise ja kasvatamise 351 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 131 , 1. 19. 352 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 398, 1. 25. 353 EKPA, f. 1 , nim. 3 , S.-ü. 134 , 1. 21 , 22 .

354 EKPA, f. 31 , nim. 11 , s.-ü. 17, 1. 38–39. 355 V. I. Lenin. Teosed, 33. kd. , lk. 275. 14 Ulevaade EKP ajaloost

209

EK ( b )P MAAKONNA- JA LINNAKOMITEE ESIMESI SEKRETÄRE NING LINNADE JA MAAKONDADE TÄITEVKOMITEE ESIMEHI 1

1

Mihhail Beljakov.

Eduard Brandt.

Aleksander Hendrikson. 1

August Kründel .

Richard Kurvits .

Karl Kuusk.

1

30

G

Armin Lebbin.

August Minne .

Arnold

Treiberg.

G Hugo Tamm.

Edgar Tõnurist.

Albert Ühtigi .

küsimust, oli sunnitud jälle märkima, et sel alal esineb tõsiseid puudusi.

VI pleenum juhtis uuesti parteiorganisatsioonide tähelepanu sellele, et kodanlik -natsionalistliku ideoloogia vastu võideldakse nõrgalt. Pleenumi otsuses öeldi, et mõned ettevõtete ja asutuste

juhtivad töötajad suhtuvad leplikult kodanlik-natsionalistliku ideoloogia avaldustesse ega pea võitlust selle ideoloogia kandjate vastu , parteiorganisatsioonid aga lähevad neist faktidest mööda, ei paljasta ega mõista hukka neid töötajaid.356 Sellised faktid leidsid aset Toiduainetetööstuse Rahvakomissariaadis, Eesti Riik

likus Merelaevanduses ning Põlevkivi- ja Keemiatööstuse Rahva komissariaadis.

VI pleenumi päevakorras oli ka teisi tähtsaid küsimusi : «Mas

silise poliitilise töö olukorrast ja ülesannetest Eesti NSV-s » ja « 1945. aasta kevadkülvi ettevalmistamise käigust Eesti NSV-s». Pleenum kinnitas EK(b)P Keskkomitee sekretäri asetäitjateks

Konstantin Selivanovi, Herman Pappeli, Vladimir Robotovi ja Ilja Rjabovi. Pärast EK(b)P Keskkomitee VI pleenumit hakkasid ka kohali

kud parteiorganid pöörama rohkem tähelepanu kaadrialasele tööle. Partei-, nõukogude, majandus-, ametiühingu- ja komsomoli organite aparaadi komplekteerimine viidi põhiliselt lõpule.357 Juh tivale tööle edutati palju uusi energilisi inimesi.

Mõned partei maakonnakomiteed alahindasid oma praktilises 356 EKPA, f. 1, nim. 3, s.-ü. 398, 1. 54, 55. 357 EKPA, f. 1, nim . 3, S.-ü. 398, 1. 36, 54, 63. 14 *

211

töös V. I. Lenini juhendit täitmise kontrolli tähtsuse kohta. See tõttu domineeris nende tegevuses deklaratiivne ja istungite kor raldamist harrastav juhtimismeetod. Selle asemel et avastatud

puudusi operatiivselt kõrvaldada, lükati asi sageli edasi partei maakonnakomitee büroo istungini. Näiteks pidas EK(b)P Tartu maa komitee 1945. aasta viie kuu jooksul 37 istungit ja võttis vastu 272 otsust . 358

Loomulikult ei suutnud maakonnakomitee

organiseerida süstemaatilist kontrolli nii suure hulga otsuste täit mise üle, mistõttu paljud neist jäid täitmata .

EK(b)P Keskkomitee VII pleenum (1945. aasta juulis) võttis vastu otsuse « Eesti NSV parteiorganisatsiooni organisatsioonilise töö olukorrast ja ülesannetest » . Pleenum nõudis ülearuste istun

gite pidamisest loobumist, operatiivse juhtimismeetodi kasutamist, keelas nõukogude ja majandusorganite asendamise ja nõudis nende paremat juhtimist.359 VII pleenumil oli suur tähtsus: para nes parteiorganisatsiooniline ja siseparteiline töö, parteikomiteed hakkasid paremini juhtima nõukogude, ametiühingu- ja komso

moliorganisatsioone. Pleenumi otsused reguleerisid ka parteiorga nisatsioonide tegevust vabariigi majanduselu juhtimise alal. 1945. aasta novembris ja detsembri algul toimusid partei-alg

organisatsioonide aruande- ja valimiskoosolekud, maakondade parteikoosolekud, linnade, maakondade ja rajoonide parteikonve rentsid. Need näitasid, et parteiorganisatsioonid olid saanud võit lusvõimelisemaks ja olid suutelised lahendama sotsialistliku üles

ehitustöö põhilisi ülesandeid.

Aruande- ja valimiskampaania peegeldas kommunistide polii tilise aktiivsuse tõusu ja aitas kaasa kogu parteiorganisatsiooni lise ja -poliitilise töö paranemisele. 1945. aastal laienes tunduvalt partei-algorganisatsioonide võrk. Kui 1. jaanuaril 1945 oli vaba

riigis ainult 140 partei-algorganisatsiooni, siis 1. jaanuaril 1946 oli neid juba 372 , peale selle 40 kandidaadigruppi ning 36 partei ja komsomoligruppi. 1945. aastal võeti partei liikmekandidaadiks 1000 inimest, neist töölisi kõigest 169 ( 16,9 protsenti), talupoegi ainult 15 ( 1,5 protsenti) ja teenistujaid 816 (81,6 protsenti) . Eest

lasi oli partei liikmekandidaadiks vastuvõetute hulgas 602 (60,2 protsenti), venelasi ja teistest rahvustest inimesi 398 (39,8 prot senti) . Kuid tuleb märkida, et teenistujate hulgas oli palju endisi töölisi ja kehvikuid, kes olid edutatud partei-, nõukogude ja

majandustööle. Partei maakonna- ja linnakomiteedes võeti arvele 3730 kommunisti, kes olid tulnud Nõukogude armeest ja vennas

vabariikidest. Narva linna, Valgamaa, Tartumaa ja Harjumaa parteiorganisatsioonis moodustasid Nõukogude armeest saabunud

45—52 protsenti parteiorganisatsiooni koosseisust. Üksikud partei organisatsioonid, nagu näiteks Tallinna linna ja Virumaa organi

satsioon, olid kolm kuni kolm ja pool korda suuremad kui 1. juu 358 EKPA, f. 1 , nim. 3, S.-ü. 134, 1. 23.

359 EKPA , f. 1 , nim. 3, s.-ü. 398, 1. 112 . 212

nil 1941. Kui 1. jaanuaril 1945 oli EK (b)P ridades 2409 inimest, siis 1. jaanuaril 1946 juba 7139; sotsiaalse seisundi poolest oli nen

dest töölisi 43 protsenti, talupoegi 6 protsenti, teenistujaid 51 protsenti; naised moodustasid 21 protsenti.360 Partei ridade kiire kasv tõstis esiplaanile kommunistide, eriti

noorte, sõja ajal parteisse astunute ( 1945. aasta lõpus moodustasid nad 74 protsenti kogu EK(b) P koosseisust) intensiivsema mark sistlik-leninliku kasvatamise ülesande.361 Paljud neist olid valitud või määratud juhtivale partei- ja nõukogude tööle. Aruande- ja valimiskoosolekuil valitud partei -algorganisatsiooni sekretäri dest asus esmakordselt seda ülesannet täitma 45,5 protsenti.362

Enamikul partei maakonna-, linna- ja rajoonikomitee sekretäri dest ja maakonna täitevkomitee esimeestest ei olnud küllaldasi

kogemusi. Et parteilist ja majanduslikku ülesehitustööd õigesti juhtida, pidi noor kaader pidevalt laiendama oma poliitilist silma ringi ja omandama praktilise töö kogemusi. Suunates parteiorganisatsioonide organisatsioonilist ja kasva tuslikku tegevust rindel ja tagalas, tõi ÜK(b)P Keskkomitee esile puudusi meie maa ideelises elus ja rakendas abinõusid nende kõr

valdamiseks. Sellest annavad tunnistust paljud tähtsad ÜK(b)P Keskkomitee otsused nende aastate organisatsioonilise ja ideoloo gilise töö kohta .

1944. ja 1945. aastal võttis ÜK (b)P Keskkomitee vastu kolm otsust, mis olid suunatud Eestimaa K(b)P parteipoliitilise ja ideo loogilise

töö

parandamisele.

ÜK (b ) P

Keskkomitee

otsus

30. oktoobrist 1944 « Eesti NSV parteiorganisatsiooni poliitilise töö puudustest ja ülesannetest »363 sai aluseks EK (b)P Keskkomitee V

ja VI pleenumi otsustele. Nende täitmise nimel töötas kogu Eesti NSV parteiorganisatsioon . Eestimaa K(b)P keskseks ülesandeks ideoloogilisel alal oli juhtiva kaadri ja haritlaskonna ideelis-teoreetilise kasvatuse

tagamine, kogu propagandistliku ja massilise poliitilise töö idee lise sisu parandamine ja taseme tõstmine. Juba esimestel kuudel pärast vabariigi vabastamist loodi linnades ja maakondades juh tiva partei- ja nõukogude aktiivi ning haritlaskonna marksistlik leninliku õppuse süsteem. 1945. aasta alguses avati EK(b)P Kesk komitee büroo otsusel Tallinnas marksismi-leninismi õhtuülikool

ajaloo- ja majandusteaduskonnaga.364 Selle kuulajate hulgas oli partei- ja nõukogude töötajaid, arste, õpetajaid, insenere jt., kokku 267 inimest.

Parteihariduse massiliseks vormiks said õhtused parteikoolid

partei linna- ja maakonnakomiteede juures ning poliitringid ette 360 EKPA, f. 1 , nim . 20, s.-ü. 15, 1. 66 , 72–84 . 361 EKPA, f. 1 , nim. 20, s.-ü. 15, 1. 81 . 362 EKPA, f. 1 , nim . 3, s.-ü. 113, 1. 125.

363 MLI. Dokumendid ja materjalid ..., inv. nr. 16 559, 1. 1—4. 364 EKPA , f. 1 , nim. 3, s.-ü. 186, 1. 9 , 10 . 213

võtetes ja asutustes. 1945. aasta novembri alguses oli vabariigis 15 parteikooli.

1. oktoobriks 1945 oli vabariigis organiseeritud 350 poliitringi, kus õppis kokku 5574 inimest. Ringid töötasid süstemaatiliselt Tallinnas, Narvas, Harjumaal ja mujal. Haritlaskonna abistami

seks marksismi- leninismi teooria õppimisel korraldasid partei maakonna- ja linnakomiteed loenguid ja seminare, millest võtsid osa peamiselt õpetajad. EK(b)P Keskkomitee büroo otsusel

13. juunist 1945 organiseeriti juhtiva partei- ja nõukogude aktiivi teoreetiline õppus. Oppusest võttis osa kogu aktiiv partei maa konna- ja linnakomiteede töötajaist kuni valdade partei- ja kom

somoliorganisaatoriteni, valla täitevkomitee ja külanõukogu esi meesteni.365 Suur osa partei- ja nõukogude aktiivist ning harit laskonnast õppis marksismi-leninismi teooriat iseseisvalt. Kõigis parteihariduse vormides õpiti marksismi-leninismi teooriat, Kom

munistliku Partei ajalugu, Suure Isamaasõja ajaloo peamisi etappe, Nõukogude riigi sise- ja välispoliitika tähtsamaid prob leeme .

Parteiorganisatsioonidel tuli

ületada

rohkesti

raskusi,

et

varustada kõik parteihariduse lülid propagandistidega. Partei-, nõukogude, komsomoli- ja propagandistide kaadri ettevalmista miseks korraldas EK (b ) P Keskkomitee kursusi ja organiseeris 1945. aastal üheaastase õppeajaga vabariikliku parteikooli 200

kuulajale. 366 EK(b)P Keskkomitee ning partei maakonna- ja linnakomiteede

poolt astutud sammud kommunistide ja parteitu aktiivi teoreeti lise õppuse parandamiseks aitasid kaasa kaadri ideelisele kasvule ja parandasid parteilise, nõukogude ja majandusliku ülesehitustöö tähtsamate sektorite juhtimist. Parteikomiteed pöörasid suurt tähelepanu elanikkonna hulgas

tehtavale massilisele poliitilisele tööle; alles hiljuti okupatsioonist vabastatud Nõukogude Eestis oli sellel erakordne tähtsus. Kolme okupatsiooniaasta jooksul püüdsid hitlerlased ja nende käsilased

mürgitada töötajate teadvust fašistliku ja kodanlik -natsionalist liku ideoloogiaga, õhutada rahvuslikku vaenu, külvata eestlaste hulgas umbusaldust venelaste, ukrainlaste ja teiste rahvuste vastu.

Eesti töötajate suurem osa oli säilitanud ustavuse nõukogude korrale ja Kommunistliku Partei ideedele. Ometi olid terroristlik okupatsioonirežiim , ohjeldamatu laim nõukogude võimu ja Puna armee aadressil ning ennekuulmatu demagoogia jätnud oma laos tava jälje. Elanikkonna mõninga osa teadvus oli risustatud nõu kogude maailmavaatele võõraste ideedega. Väikekodanlikud kihid

olid mõningal määral vastuvõtlikud hitlerlike anastajate ja eesti

kodanlike natsionalistide provokatsioonilisele propagandale. Just 365 EKPA, f. 1 , nim. 80 , S.-ü. 31 , l. 2 , 5. 366 EKPA, f. 1, nim. 3, s.-ü. 194, 1. 79. 214

sellepärast nõudis elanike hulgas tehtav massiline poliitiline töö parteiorganisatsioonidelt väga suurt tähelepanu. Oma otsuses « Eesti NSV parteiorganisatsiooni poliitilise töö

puudustest ja ülesannetest » soovitas UK(b)P Keskkomitee laiaula tuslikult

arendada

poliitilist tööd elanike hulgas, kasvatades

vabariigi töötajaid rahvaste leninliku sõpruse vaimus, Nõukogude

seadustest ja riiklikust distsipliinist range kinnipidamise vaimus, mobiliseerida elanikke vabariigi rahvamajanduse ja kultuuriasu

tuste kiirele taastamisele. UK (b ) P Keskkomitee märkis veel, et on vaja intensiivsemalt võidelda eesti kodanlike natsionalistide vastu ja võtta vastutusele kõik need, kes võtsid osa fašistlike oku

pantide metsikustest.367 ÜK(b) P Keskkomitee juhendid said alu seks kogu Eestimaa K(b) P ideoloogilisele tööle, kogu tema massi

lisele selgitustööle elanike hulgas. Eriline osa kuulus sel alal kõnelejate gruppidele, mis loodi peamiselt partei-, nõukogude ja komsomoliaktivistidest. Suure poliitilise tähtsusega tööd tegid kõi gis linnades, maakondades ja valdades agitaatorid . 1. maiks 1945

oli vabariigis loodud 384 agitkollektiivi; agitatsioonitöösse tõm mati kaasa üle kolme tuhande inimese

kommuniste , kommu

nistlikke noori ja parteituid aktiviste.368 Ettekanded, loengud ja vestlused andsid töölistele, talupoegadele ja haritlastele võimaluse saada õigeaegselt informatsiooni olukorrast rindel ja tagalatööta jate uutest saavutustest. Mitmes maakonnas praktiseeriti tööta jate küsimustele vastamise õhtute korraldamist. Süstemaatiliselt

ilmus bloknoot «Abiks Agitaatorile». Korraldati agitaatorite maa kondlikke, ülelinnalisi ja vabariiklikke nõupidamisi. Märkimisväärset kasvatuslikku osa etendasid Suure

Sotsia

listliku Oktoobrirevolutsiooni 27. aastapäeva ja V. I. Lenini 75. sünniaastapäeva puhul korraldatud koosolekud, ettekanded ja vestlused. Laiaulatuslikku poliitilist tööd tegid parteiorganisat

sioonid elanike hulgas fašistliku Saksamaa lõpliku purustamise puhul ja ühenduses kolme suurriigi Berliini konverentsiga, Nõu kogude Liidu võiduga imperialistliku Jaapani üle ja Eestis nõu

kogude võimu taaskehtestamise 5. aastapäeva tähistamisega. Parteiorganisatsioonide massilises agitatsioonitöös esines ka tõsiseid puudusi. Suur osa elanikest, eriti maal, ei saanud iga kord õigeaegselt informatsiooni NSV Liidu sõjalis-poliitilisest ja rah vusvahelisest olukorrast. Tuleb arvestada ka seda asjaolu, et

1945. aasta alguses oli raadiovastuvõtjate ja kuuldepunktide arv veel väga väike, mis oluliselt piiras raadiopropaganda levikut ja mõju.369

Haritlaskonna hulgas tehtava poliitilise töö eesmärgiks oli aidata tal üle saada kodanliku ideoloogia mõjust. Selleks oli vaja

rohkesti aega ja jõupingutusi. Seepärast toetusid Eesti parteiorga 367 EKPA, f. 1 , nim . 3, s.-ü. 184, 1. 60 , 61 . 368 EKPA , f. 1 , nim . 3 , s.-ü. 134, 1. 60.

369 EKPA , f. 1 , nim. 79 , S.-ü. 5, 1. 8–9. 215

EESTI BOLŠEVIK EESTI *** BRUXKOMME

3

536 cine

VEEBRUAR **83****

LOOMING

K1ehak 43

ultuu

r

JR

PIKK

ER

en

>> 6005

Van 1 3A AKVAR

YEEBRUAR

Eesti NSV-s 1945. aastal ilmunud ajakirju.

nisatsioonid ühiskondlik-poliitilise tegevuse arendamisel eeskätt sellele haritlaskonna osale, kes oli alati rahvale lähedal seisnud ja

nõukogude võimusse lojaalselt suhtunud. Vaimutöö tegijate hul gas tehtava töö elavnemist soodustas intelligentsi vabariiklik kongress, mis toimus 1945. aasta jaanuari lõpus. Kongressile eel nesid maakondade ja linnade intelligentsi koosolekud. Töötajate kommunistliku kasvatamise edukus olenes mitmeti 216

teadusalase propaganda tasemest. Loodusteaduste tutvustamine

oli väga tähtis materialistliku maailmavaate kujundamiseks, võit luseks igandite, ebausu ja eelarvamuste vastu , mille üheks alli

kaks oli religioon. Kuid paljud parteiorganisatsioonid ja haridus organid mitmes vabariigis ja oblastis, sealhulgas ka Eesti NSV-s, alahindasid teadusalaste teadmiste levitamise tähtsust. Oma otsuses ? « Teadusalaste teadmiste propaganda organiseerimisest » , mis võeti vastu 1944. aasta augustis, juhtis UK (b)P Keskkomitee parteiorga

nisatsioonide tähelepanu vajadusele teha seda tööd intensiivse malt.370 Sellega ühenduses märkis EK(b)P Keskkomitee büroo

1945. aasta veebruaris, et teadusalaste teadmiste propagandal on eriti tähtis koht Eesti NSV - s, kus minevikuigandid on alles tuge vad 371 EK (b)P Keskkomitee soovitas luua Eesti NSV Hariduse Rahvakomissariaadi ja maakondade haridusosakondade juurde lek torite bürood, värvata teadusalaseid teadmisi propageerima õpeta

jaid, arste, agronoome, organiseerida populaarteadusliku kirjan duse väljaandmist ja vastavate filmide demonstreerimist. Elanike poliitilise ja üldharidusliku taseme tõstmisel oli suur tähtsus rahvamajadel, klubidel, raamatukogudel, punanurkadel ja muuseumidel. Fašistliku okupatsiooni ajal enamik neist hävitati või suleti. Kultuurhariduslike asutuste võrgu taastamine sai Eesti

parteiorganisatsiooni pakiliseks ülesandeks. EK(b)P Keskkomitee büroo võttis 4. novembril 1944 vastu otsuse « Maa - rahvamajade tööst ». 372

ELKNÜ Keskkomitee

arutas noorte

kaasatõmbamist

rahvamajade, klubide ja noortemajade organiseerimisele.373 Ometi edenes klubide ja punanurkade loomine aeglaselt, eriti tööstus ettevõtetes.

Vabariigi elanike poliitilisse ellu kaasatõmbamise üheks ilme kaks näitajaks oli ajalehtede, ajakirjade ja muude perioodiliste väljaannete tiraaži pidev kasv. 1945. aasta lõpus anti Eesti NSV-s välja 13 ajakirja ja 23 ajalehte.374

Seega elavnes massiline poliitiline töö vabariigis 1945. aastal märgatavalt. Parteiorganisatsioonid kasutasid kõiki bolševistliku agitatsiooni ja propaganda vorme, et kasvatada Nõukogude Eesti töötajaid NSV Liidu rahvaste sõpruse vaimus, tugevdada nende

vennalikku koostööd. Võeti tarvitusele ka mõningaid abinõusid kaadri marksistlik - leninliku

hariduse taseme

tõstmiseks.

Eesti

parteiorganisatsiooni massilise poliitilise töö paranemine soodus tas töölisklassi, töötavate talupoegade ja haritlaste mobiliseeri

mist Eesti NSV rahvamajanduse ja kultuuri taastamisele. Sõja lõppetapil pööras partei palju tähelepanu ideoloogilistele küsimustele, teadlaste, kirjanike, kunstnike, kino- ja teatritööta 370 371 372 373 374

« Пропагандист » 1944 , nr. 18, 1k. 6 . EKPA , f. 1 , nim. 3, S.-ü. 187, 1. 99. EKPA, f. 1 , nim. 3, S.-ü. 184, 1. 12–14. EKPA, f. 1 , nim. 9, S.-ü. 2, 1. 46–48. Vt. « Eesti NSV Raamatukroonika » , 1944/1945 , lk . 167–175 . 217

jate loomingulisele tegevusele.

Suurt osa loomingulise intelli

gentsi ideelise kasvatuse intensiivistamisel etendas UK(b)P Kesk komitee otsus ühenduses « Filosoofia ajaloo» III köite ilmumisega. Partei Keskkomitee nõudis mahajäämuse likvideerimist teooria

läbitöötamisel,

järjekindlat võitlust teaduses marksismi-leni

nismi põhimõtetest taganemise vastu. ÜK (b)P Keskkomitee otsu

ses 9. augustist 1944 «Massilise poliitilise ja ideoloogilise töö olu korrast ja selle parandamise abinõudest Tatari parteiorganisat sioonis » 375 rõhutati, et ideoloogilise töö, intelligentsi ja kõigi teiste töötajate ideelise kasvatamise põhjalik parandamine peab saama tähtsaks vahendiks nõukogude inimeste mobiliseerimisel majan duslike ja poliitiliste ülesannete täitmisele.

Partei Keskkomitee juhendid aitasid kohalikel parteiorgani satsioonidel õigesti määratleda oma ülesandeid ideoloogilisel rin

del. 1944. aasta lõpul ja 1945. aastal võttis EK(b)P Keskkomitee vastu mitu tähtsat otsust, mis puudutasid kunsti, teadust ja hari dust. Nii määratleti otsuses

« Kunsti arendamisest Eesti NSV - s »

põhiülesanded teatri, muusika ja kujutava kunsti alal.376 Vaata mata sõjaaja raskustele tegid parteiorganisatsioonid esimesi edu samme selle otsuse täitmisel. Suurt abi andsid vabariigile vasta

vad üleliidulised organisatsioonid. 13. märtsil 1945 anti välja NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu Kunstikomitee käskkiri «Eesti NSV kunsti olukorrast ja selle arendamise abinõudest », mis sisal

das praktiliste abinõude programmi kunstiasutuste taastamiseks Eesti NSV-s. 1945. aasta juulis töötas Eestis NSVL Nõukogude Kunstnike Liidu orgkomitee komisjon, kes tegi rea väärtuslikke

ettepanekuid kujutava kunsti arendamiseks Nõukogude Eestis ja osutas eesti kunstnikele praktilist abi.377. Suur grupp kunstnikke — Adamson-Eric, Ferdi Sannamees, Günther Reindorff, Anton Star kopf, Richard Sagrits, Elmar Kits jt. lõid teoseid riiklikul telli musel .

Varsti pärast hitlerlike okupantide minemakihutamist taastati ja asusid tööle neli riiklikku ja kuus kohalikku teatrit ning Eesti NSV Riiklik Filharmoonia. 1945. aasta mais korraldati EK (b)P Keskkomitee initsiatiivil kunstitöötajate aktiivi nõupidamine, et

arutada põhilisi tol ajal vabariigi kunstiintelligentsi ees seisvaid ülesandeid.

Produktiivselt ja innustunult töötasid Eesti NSV kirjanikud. 1945. aasta esimesel poolel ilmusid Johannes Vares - Barbaruse,

Mart Raua, Juhan Sütiste luuletuskogud, Aadu Hindi novellikogu ja Friedebert Tuglase mälestused. 378 Esimesed värsikogud avalda sid Debora Vaarandi, Juhan Smuul, Minni Nurme, Aira Kaal ja 375 Пропаганда и агитация в решениях и документах ВКП (б), М., 1947, lk. 463–468 . 376 EKPA , f. 1 , nim . 3, S.-ü. 188, 1. 2 , 35–40.

377 EKPA, f. 1, nim . 80, S.-ü. 36, 1. 31 , 78. 378 EKPA , f. 1, nim . 80, s.-ü. 37, 1. 8, 9. 218

Ralf Parve. Oma teostes reageerisid kirjanikud elavalt kõigele sellele, mis tol ajal sõjamehi ja tagalatöötajaid erutas. Nende teoste juhtmotiiviks olid endiselt Nõukogude patriotismi, NSV Liidu rahvaste sõpruse ja proletaarse internatsionalismi ideed. Vaenlase üle täieliku võidu saavutamise lähedane perspektiiv kut sus esile teoste ilmumise, mis käsitlesid rahuaja temaatikat, lin nade ja rahvamajanduse taastamist. Nii kirjutas Johannes Sem per luuletuses « Viis aastat » : « Veel lokkab põdrakanep ahervartes, tuul tuuseldab veel tuhaasemeid ,

kuid juba hooneid tuksleb käsivartes, uus hoog ei paigal olla lase meid. »379

Võitluses fašismi ja tema reaktsioonilise ideoloogia vastu pidas Kommunistlik Partei väga tähtsaks mineviku kirjanduse ja kunsti

humanistlike ja patriootlike traditsioonide propageerimist. Vaata mata pingelisele sõjaolukorrale pidas partei vajalikuks pidulikult tähistada vene kultuuri suurte esindajate A. S. Gribojedovi, N. V. Gogoli, I. A. Krõlovi jt. juubeleid. Eriti tähtis oli tutvustada

nende loomingut Eesti NSV töötajate laiadele hulkadele, sest kodanliku Eesti valitsevad ringkonnad ning saksa fašistid ja nende käsilased okupatsiooni ajal tegid kõik võimaliku, et vähendada vene rahva ja vene kultuuri osatähtsust kogu maailma kultuuri arengus. EK(b)P Keskkomitee arvestas sedaasjaolu ideelise kas vatustöö organiseerimisel. Keskkomitee büroo võttis vastu otsu

seid mitme juubelitähtpäeva laiaulatusliku tähistamise kohta vabariigis. Näiteks populariseeriti A. S. Gribojedovi 150. sünni aastapäeva puhul kõikjal eesti lugejate hulgas tema loomingut.380 Ei jäänud unustusse ka eesti rahva väljapaistvad kultuuritege lased : 1945. aasta märtsis tähistati kogu vabariigis laialdaselt

Eduard Vilde 80. sünniaastapäeva.381 Vabariigi partei- ja nõukogude organid pöörasid suurt tähele panu koolide, kõrgemate õppeasutuste ja keskeriõppeasutuste taastamisele ja tööle. 1944. aasta novembris määras EK (b)P Kesk

komitee büroo ära esmajärgulised abinõud Tartu Riikliku Ülikooli taastamiseks. Ühenduses ülikooli rektori professor Hans Kruusi üleminekuga teisele tööle sai uueks rektoriks tuntud teadlane

professor Alfred Koort.382 Õppetöö algas ülikoolis 1944. aasta novembris.

Tänu

Eesti

NSV

Rahvakomissaride Nõukogu ja

EK (b)P Keskkomitee 1945. aasta 9. veebruari määruse «Kõrgema kooli töö parandamisest Eesti NSV - s » edukale elluviimisele olid

kõrgemad õppeasutused aasta lõpuks põhiliselt taastatud; seal käis aktiivne teaduslik -pedagoogiline ja ideelis-kasvatuslik töö. 379 380 381 382

Johannes Semper. Luuletused, Tallinn 1962, lk. 275 . EKPA, f. 1 , nim. 3 , s.-ü. 183, 1. 187. EKPA, f. 1 , nim. 80, S.-ü. 37, l. 1-2 . EKPA, f. 1 , nim . 3, S.-ü. 184 , 1. 41-43, 53. 219

Kuid kõrgemate õppeasutuste töös oli veel palju raskusi ja puu dusi .

Seega kerkis sõja lõppetapil Eestimaa Kommunistliku (bolše

vike) Partei ette ülesanne likvideerida fašistliku okupatsiooni moraalsed ja poliitilised tagajärjed. Selle ülesande täitmine nõu dis vabariigi parteiorganisatsiooni enda ridade tugevdamist, par teipoliitilise ja ideoloogilise töö põhjalikku parandamist. Kogu Kommunistliku Partei tegevus, Nõukogude sõjameeste kangelaslik

võitlus lahinguväljadel ning meie töölisklassi ja talurahva ennast salgav töö innustasid nõukogude kirjanikke, kunstnikke ja heliloo jaid, sealhulgas ka eesti kunstiharitlaskonda looma uusi mõjukaid teoseid , mis omakorda soodustasid kõigi Nõukogude vabariikide töötajate ideoloogilist kasvatamist. *

Nõukogude armee poolt 1944. aastal saavutatud võidud otsus tasid fašistliku Saksamaa täieliku lüüasaamise ja ka kogu Teise maailmasõja lõpptulemuse. Nende võitude tagajärjel lagunes röövellik fašistlik blokk. Ka pärast liitlaste dessanti Prantsus maal jäi maailmasõja peamiseks ja otsustavaks rindeks endiselt Nõukogude Liidu — Saksamaa rinne. Sotsialistliku korra eelised , Kommunistliku Partei väsimatu

tegevus ja nõukogude rahva töökangelaslikkus tagasid meie maa sõjamajanduse edasise kasvu. Nõukogude riik ja tema relvasta tud jõud muutusid veel võimsamaks. See muutis jõudude vahe korra järsult Punaarmee kasuks; nüüd ületas ta vaenlast arvuli selt elavjõus 2,1 -kordselt, suurtükkide ja miinipildujate poolest

3,7-kordselt, tankide poolest 3-kordselt, lahingulennukite poolest 7,3-kordselt.383 Nõukogude relvastatud jõudude üleolek fašistliku Saksamaa armeest andis ilmekalt tunnistust Nõukogude riigi võimsuse kasvust sõja käigus.

1945. aasta alguses seisis Nõukogude relvastatud jõudude ees ülesanne purustada hoogsate ja võimsate hoopidega fašistlik Saksamaa ja mitte lasta hukkumisele määratud hitlerlikul klikil Ameerika Ühendriikide ja Inglismaa reaktsiooniliste ringkonda dega sobingusse astuda. Punaarmee edukate pealetungioperatsioo nide tulemusena purustati hitlerlikud väed Baltimaadel põhiliselt

juba 1944. aastal ja järelejäänud grupeering suruti Kuramaa soppi. Hitlerlikud väed kandsid küll väga suuri kaotusi, kuid säilitasid veel võitlusvõime ja avaldasid vihast vastupanu. 1945. aasta aprillis alustasid Nõukogude väed viimaseid ope ratsioone, et hävitada fašistlik kiskja tema enda koopas. Suurest

Berliini lahingust võttis osa ka eesti rahva poeg, tankibrigaadi 383 История Великой Отечественной войны, юм пятый , 1k . 28. 220

komandör, kommunist polkovnik Ludvig Kurist. Väekoondise oskusliku juhtimise eest lahingus ning ülesnäidatud mehisuse ja vapruse eest anti talle Nõukogude Liidu kangelase nimetus.

2. mail langes Berliin, 8. mail kirjutasid hitlerliku ülem juhatuse esindajad alla tingimusteta kapituleerumise aktile ja 9. mai läks meie rahva ajalukku fašistliku Saksamaa üle saavuta

tud suure võidu päevana. Saksa fašistlik riik varises kokku. Inglismaa ja Ameerika Ühendriikide ees oma liitlaskohustusi täites kuulutas Nõukogude Liit 8. augustil 1945 sõja Jaapanile. Purustanud Jaapani Kvantungi armee, vabastasid Nõukogude väed Mandžuuria, Lõuna-Sahhalini, Kuriili saared ja Põhja Korea. 2. septembril 1945 kirjutas Jaapan alla tingimusteta kapi tuleerumise aktile.

Agressorite purustamisse andsid oma panuse kõik vabadust armastavad rahvad, kuid otsustavat osa etendasid selles nõu

kogude rahvas ja tema relvastatud jõud. Nõukogude Liit kaitses oma sõltumatust ja päästis maailma fašistlikust kallaletungist. « Nõukogude rahva võit selles sõjas kinnitas, et maailmas ei ole jõude, kes suudaksid peatada sotsialistliku ühiskonna progressiiv set arenemist.» 384

Nõukogude rahva võitluse organiseerijaks ja juhtijaks Suures Isamaasõjas oli Kommunistlik Partei. Partei töötas välja plaani kõigi meie maa jõudude ja vahendite mobiliseerimiseks vaenlase

purustamise eesmärgil, kutsus nõukogude rahvast ja tema relvas tatud jõude üles ennastsalgavale võitlusele selle plaani täitmi seks.

Hitlerlikud anastajad ja Jaapani militaristid purustati kõigi nõukogude rahvaste ühiste kangelaslike jõupingutustega. Nende eesotsas oli suur vene rahvas, kes etendas otsustavat osa võidu saa vutamisel vaenlase üle. Võidu saavutamise ühisesse üritusse andis

oma jõukohase panuse ka eesti rahvas. UK(b)P Keskkomitee ja NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu läkituses Eestis nõu kogude võimu taastamise viienda aastapäeva puhul öeldi: « Eesti rahvas võitles mehiselt vihatud vaenlase vastu. Punaarmee väe

osades ja partisanisalkades näitasid eesti rahva pojad ja tütred end vaprate võitlejatena meie Nõukogude kodumaa vabaduse ja

sõltumatuse eest. » 385 Õlg õla kõrval vennasrahvaste poegadega võitlesid Eestimaa pojad ennastsalgavalt paljudel Suure Isamaa sõja rinnetel oma sotsialistliku kodumaa eest. Jõudu ja elu sääst

mata tegid eesti kommunistid rasket põrandaalust tööd. Fašistlike anastajate tagalas võitlesid vapralt eesti partisanid.

Eesti töötajate jõupingutusi võitluses fašistlike anastajate vastu hindasid Kommunistlik Partei ja Nõukogude valitsus kõr gelt. Ligi 21 000 sõdurit, seersanti, ohvitseri ja partisani auta 384 Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei programm , Tallinn 1961 , lk. 16 .

385 « IIpabda » nr . 133 , 21. juulil 1945. 221

1

sustati ordenite ja medalitega, 13-le eesti rahva pojale ja tütrele anti Nõukogude Liidu kangelase nimetus.

Kangelasliku võitlusega kinnitasid Eesti töötajad vankumatut ustavust sotsialistlikule korrale, sügavat truudust rahvaste lenin likule sõprusele. Nad kummutasid fašistlike anastajate ja nende

käsilaste – eesti kodanlike natsionalistide lootused sellele, et eesti rahva ja teiste vennasrahvaste sõprust läheb korda hävi tada.

V. I. Lenin õpetas: « Iialgi ei võideta seda rahvast, kelle töölised ja talupojad on oma enamuses mõistnud, ära tundnud ja näinud, et nad kaitsevad omaenda võimu, nõukogude võimu – töö rahva võimu -, et nad kaitsevad seda üritust, mille võit kindlus

1

tab neile ja nende lastele võimaluse kasutada kõiki kultuuri hüve

sid, kogu inimtöö loomingut.» 386

Nõukogude Liidu suur võit Isamaasõjas ja imperialistliku Jaa pani purustamine avasid nõukogude rahvale võimaluse üle minna

rahuaegsele tööle. Ühtsest püüdest ajendatud nõukogude inime sed alustasid juba esimestel rahupäevadel suure Lenini partei juhtimisel gigantset tööd, et kogu sotsialistliku riigi elu rahuaeg setele rööbastele juhtida.

Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei tegevuses lõppes keeruline pingelise töö ja võitluse ajajärk, mis oli alanud EK(b)P

Keskkomitee tagasitulekuga vabastatud Eesti NSV terriooriumile pärast kolmeaastast viibimist Nõukogude tagalas. Kui EK (b ) P töö, nagu kogu partei töögi, toimus esimese aasta jooksul pärast Eesti NSV vabastamist sõja võiduka lõpetamise loosungi all, siis

1945. aasta sügisest peale oli partei-, nõukogude, majandus-, ametiühingu- ja komsomoliorganisatsioonide tegevus täielikult suunatud rahuaegse ülesehitustöö ülesannete lahendamisele. Sel

lega ühenduses muutusid töömeetodid ja -vormid. Vabariigi parteiorganisatsioon saavutas ÜK (b)P Keskkomitee juhtimisel suurt edu Nõukogude Eesti rahvamajanduse ja kul tuuri taastamisel eeskätt sellepärast, et vabariigi töörahva laiad

hulgad veendusid oma kogemuste varal, et Kommunistliku Partei poolt teostatav poliitiline juhtimine on õige. 386 V. I. Lenin. Teosed, 29. kd., lk. 292 .

i

XVI PEATÜKK

EESTIMAA KOMMUNISTLIK (BOLŠEVIKE) PARTEI VABARIIGIS SOTSIALISMI ÜLESEHITAMISE PERIOODIL (aastad 1946–1951 )

1. Üleminek rahuaegsele ülesehitustööle. Vabariigi sotsialistliku industrialiseerimise parteiline juhtimine

Hitlerliku Saksamaa ja imperialistliku Jaapani purustamise tulemusel toimusid rahvusvahelises olukorras põhjalikud muutu

sed, millest peamine oli sotsialismi maailmasüsteemi

kujune

mine.

Arenes välja kapitalismi üldkriisi teine etapp, teravnesid imperialistlikud vastuolud, tugevnes kapitalistlike riikide majan dusliku ja poliitilise arengu ebaühtlus ja algas rahvusliku vabas tusliikumise uus tõus. Monopolistlik kodanlus kaldus järjest roh kem reaktsiooni teele. Imperialistliku reaktsiooni etteotsa astusid

Ameerika Ühendriigid, üha rohkem esinedes ülemaailmse san

darmi osas; kõikvõimalikke agressiivseid blokke luues hakkasid Ameerika Ühendriigid üha laialdasemalt valmistuma uueks maa ilmasõjaks.

Nõukogude Liit ja teised sotsialistlikud riigid pidasid järje kindlat võitlust uue maailmasõja vältimiseks, rahu ning demo kraatia eest, sõpruse eest rahvaste vahel, sotsialismi maailmasüs teemi arendamise ja tugevdamise eest. Sõj ärgseid aastaid iseloomustab samuti rahvusvahelise kom munistliku liikumise edasine kasv ja tugevnemine proletaarse internatsionalismi printsiipide alusel, kommunistlike parteide arvukuse ja poliitilise mõju ning autoriteedi kasv töötajate laia des hulkades.

Pärast Suure Isamaasõja lõppemist pöördusid nõukogude ini mesed jälle tagasi rahuaegse loova töö juurde.

Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei töötas välja programmi rahvamajanduse taastamiseks ja edasiarendamiseks, maa tootlike jõudude uueks tõusuks, sotsialismi ehitamise lõpuleviimiseks. See programm esitati kõigepealt neljanda viisaastaku plaanis, mis võeti vastu NSV Liidu Ülemnõukogu istungjärgul 1946. aasta 223

1

märtsis. Plaan nägi ette nii kogu maa kui ka iga üksiku liidu vabariigi majanduse ja kultuuri tõusu; peaaegu pool kapitaal

mahutustest suunati sõjas otseselt kannatada saanud rajoonide rahvamajanduse taastamiseks. Kõiki sotsialistliku ülesehitustöö valdkondi vabariigis juhtis Eestimaa Kommunistlik (bolševike) Partei, mis 1946. aasta algul ühendas oma ridades 7139 kommu nisti? — umbkaudu kaks korda rohkem kui enne sõja algust.

Eestimaa Kommunistlikul (bolševike) Parteil olid olemas koge mused sotsialistliku ülesehitustöö esimesest aastast vabariigis, ta

oli läbi teinud Suure Isamaasõja karmi kooli. Eesti NSV viie aasta plaani väljatöötamine algas juba 1945.

aastal. Pärast üleliidulise viisaastaku kinnitamist ja vastavalt sellele hakati vabariigis kindlaks määrama ülesandeid rahvamajan duse taastamiseks ja arendamiseks iga linna, maakonna ja ette võtte lõikes. Sellest tööst võtsid osa vabariiklikud ametkonnad, kohalikud partei- ja nõukogude organid. Linnade ja maakondade viie aasta plaanid arutati läbi vastava parteikomitee büroo ja täitevkomitee ühisel istungil.

Vabariigi rahvamajanduse taastamise ja arendamise viie aasta plaan vaadati läbi ja kinnitati Eesti NSV Ülemnõukogu istung järgul 1946. aasta juulis,3 kus ettekandega esines Ministrite Nõu kogu esimehe asetäitja O. Sepre. Järgnevalt koostasid juhtivad vabariiklikud, maakondlikud ja linnaorganid aasta- ja kvartali plaanid . Eesti NSV viie aasta plaan nägi ette esmajoones põlevkivi ning põlevkivikeemiatööstuse,, masinatööstuse ja ehitusmater jalide tööstuse, samuti transpordi taastamise ja arendamise.

Elektrienergia tootmine pidi suurenema kahekordselt. Selle kõr val kavandati laiatarbekaupade tootmise laiendamine. Suuresti arenes tekstiilitööstus. Ees seisis ehitustööde laialdase programmi

teostamine. Vabariikliku ja kohaliku majanduse taastamise ja arendamise kapitaalmahutuste summa pidi moodustama 738,5 miljonit rubla (vanas vääringus). 4 Nõukogude Eesti jaoks oli neljandal viie aasta plaanil eriline tähtsus, sest peale sõjas purustatud rahvamajanduse taastamise nägi see ette ka põhjalikke ümberkorraldusi majanduse ja kul tuuri alal, sotsialistliku industrialiseerimise ja sotsialismi ülesehi

tamise alal vabariigis. See oli esimene viie aasta plaan Nõukogude Eesti ajaloos. Esimese sõjajärgse viie aasta plaani väljatöötami

sel lähtusid ÜK (b)P Keskkomitee ja Nõukogude valitsus printsii bist paigutada tootlikud jõud ratsionaalselt üle maa,

arvestasid

iga liiduvabariigi ajaloolisi iseärasusi ja looduslikke tingimusi, 1 Seadus NSVL rahvamajanduse taastamise ja arendamise viie aasta plaanist 1946–1950, Tallinn 1946.

2 EKPA, f. 1 , nim. 20, S.-ü. 13, 1. 45. 3 « ENSV Teataja » 1946, nr. 39, art. 332 . 4 Sealsamas .

224

kvalifitseeritud kaadri hulka

vabariigis, samuti teisi objektiiv

seid ja subjektiivseid faktoreid. Eesti NSV viie aasta plaani koos

tamisel pöörati tähelepanu kõigile neile momentidele. Samuti nagu sõjaeelsete viisaastakute plaanides, nähti ka nel jandas viie aasta plaanis ette tootmisvahendite tootmise eelisaren damine. V. I. Lenin kirjutas omal ajal: « Sotsialismi ainsaks mate riaalseks aluseks võib olla mehhaniseeritud suurtööstus, mis suu

dab reorganiseerida ka põllumajanduse.» 5 Selline sotsialismi materiaalne alus tervikuna loodi juba sõjaeelsel perioodil. Eesti maa sotsialistlik industrialiseerimine oli hädavajalik eeltingimus

sotsialistlike tootmissuhete võiduks, sotsialismi võiduks vaba riigis. Samaaegselt pidi Eesti ja teiste Balti vabariikide sotsialist lik industrialiseerimine kaasa aitama sotsialismi materiaal- tehni

lise baasi kindlustamisele üleliidulises mastaabis, seejärel kommunismi ülesehitamisele NSV Liidus.

aga

Maa majanduse arenemisprotsess toimus sõjajärgsel perioodil äärmiselt rasketes ja keerulistes tingimustes. Sõja -aastatel oli hukkunud rohkem kui 20 miljonit nõukogude inimest, okupandid

olid teinud NSV Liidu majandusele tohutut kahju. Mis puutub Eesti Nõukogude Sotsialistlikku Vabariiki, siis oli sõja ja hitler liku okupatsiooni läbi talle tekitatud kahju suhteliselt suurem

(iga elaniku kohta) kui reas teistes hitlerliku okupatsiooni all olnud vabariikides. Tootmisvõimsused Eesti NSV-s olid kahane

nud 45 protsendi võrra; 7 kõige rohkem said kannatada energee tika-, kütte-, puidutöötlemise-, tekstiili- ja tselluloositööstus,

vähemal määral tiku- ja ehitusmaterjalitööstus.8 Vabariigi tööstuse, transpordi ja ehituse taastamine ja arenda mine ja vabariigi industrialiseerimine seisid pidevalt ÜK(b)P Keskkomitee ja EK(b)P Keskkomitee tähelepanu keskpunktis. Seda tõendavad ÜK(b)P otsused, nende küsimuste süstemaatiline aru

tamine Eestimaa Kommunistliku Partei kongressidel, Keskkomi tee pleenumitel, parteikomiteede büroo istungeil ja partei- algorga nisatsioonides. EK(b)P Keskkomitee kontrollis olukorda üksikutes

tööstusharudes, üldistas partei linna-, maakonna- ja rajooniorgani satsioonide kogemusi, samuti suuremate ettevõtete kommunistide ja töötajate kollektiivide kogemusi. Parteikomiteede juhtimi

sel ja vahetul osavõtul lahendati kõige mitmekesisemaid orga nisatsioonilisi ja tehnilisi küsimusi tööstuse ja transpordi arenda misel ja rekonstrueerimisel.

Vabariigi parteiorganisatsiooni tähelepanu oli esmajoones koondatud põlevkivikeemiatööstusele. Sellesse tööstusharusse suu 5 V. I. Lenin. Teosed, 32. kd., lk . 434. 6 Kogumik « Saabus päev » , Tallinn 1960 , lk . 194 . ? A. Veimer. Eesti NSV sotsialistlik industrialiseerimine, Tallinn 1958, lk. 88 .

8 Saksa fašistlik okupatsioon Eestis aastail 1941–1944 , Tallinn 1947, lk. 197. 15 Ülevaade EKP ajaloost

225

nati umbes 40 protsenti kõigist kapitaalmahutustest, selle toodang pidi viie aasta jooksul suurenema 17-kordselt.' Eesti põlevkivi

tööstuse niivõrd kiiret kasvu dikteeris mitte üksnes vabariigi, vaid ka Leningradi ja kogu NSV Liidu loodeosa kütusevajadus.

Aastatel 1945–1948 võtsid ÜK (b)P Keskkomitee ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu vastu rea määrusi Eesti NSV põlevkivikee miatööstuse arendamise kohta ja Leningradi varustamise kohta tarbegaasiga. Väga tähtsad abinõud ja ülesanded on kavandatud

NSV Liidu Ministrite Nõukogu määruses 31. juulist 1946. Need arutati läbi põlevkivikeemiatööstuse partei- ja majandusaktiivi nõupidamisel EK (b)P Keskkomitees.10 Sama aasta septembris töö tas EK(b) P Keskkomitee välja abinõude plaani partei ja valitsuse poolt antud ülesannete täitmise kindlustamiseks põlevkivikeemia arendamisel vabariigis.

Rida küsimusi lahendati ühiselt Leningradi parteiorganisat siooniga ja üleliiduliste ametkondadega. Leningradi parteiorgani

satsioon abistas tunduvalt Eesti NSV töötajaid põlevkivikeemia tööstuse arendamise programmi täitmisel. Kohtla - Järve põlevkivi gaasitehase ja gaasijuhtme ehitajad said Leningradist masinaid

ja ehitusmaterjale ; Leningrad saatis ehitusele kvalifitseeritud kaadrit . 11

Vabariiklikud organid ja EK(b)P Kohtla-Järve Linnakomitee juhtisid põlevkivikaevanduste taastamist, aitasid ehitajatel üle tada raskusi, lahendada niisuguseid keerulisi probleeme nagu kaevanduste varustamine kaasaegse tehnikaga, põlevkivibasseinile tööjõu kindlustamine, kaevurite kultuurilis-elukondlik teeninda mine. EK (b)P Keskkomitee büroo arutas korduvalt Kohtla-Järve põlevkivitöötlemise tehase, trustide « Gazslanetsstroi >> ja « Estonslanetsstroi » tööd.12 1946. aasta juunis võttis Keskkomitee büroo vastu otsuse abinõude kohta « Estonslanetsstroi» abistami

seks põlevkivikaevanduste ehitamisel Eesti NSV -s.13 1947. aasta juulis arutas Keskkomitee büroo uuesti Eesti NSV Ministrite Nõukogu ja EK (b) P Keskkomitee määruse täitmist abinõude

kohta ehituse kiirendamiseks vabariigi põlevkivitööstuses. 14 Järg

nevatel aastatel jäi Eesti NSV põlevkivikeemiatööstuse arenda mine endiselt üleliiduliste

ja vabariiklike juhtivate organite

vaatevälja. Nii võttis NSV Liidu Ministrite Nõukogu 16. märt sil 1951 vastu otsuse põlevkivigaasitehase kolmanda järgu ehita miseks Kohtla-Järvel. Seejuures nähti ette Tallinna gasifitseeri mine. 9 « ENSV Teataja » 1946, nr. 39 , art . 332 .

10 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 327 , 1. 1–150 .

11 LPA, f. 24, nim . 2 , k. 534, s.-ü. 6433, 1. 8—10; k. 544, s.-ü. 6575, 1. 6—11 ; f. 25, nim. 24, k . 458, S.-ü. 6609, 1. 5—10; k. 5470, s.-ü. 6750, 1. 7--11. 12 EKPA, f. 1 , nim. 3, S.-ü. 207, 1. 179; s.-ü. 217, 1. 159; S.-ü. 127, 1. 136. 13 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 205, 1. 172-175. 14 EKPA , f. 1 , nim. 3, s.-ü. 217, 1. 161–171 .

226

Vabariigi põlevkivitööstuse arendamise programmi täitmine oli seotud suurte raskustega: polnud piisavalt mehhanisme ega

töölisi, eriti just kvalifitseeritud töölisi, tööjõu voolavus oli suur. Mõnigi kord ei suudetud kinni pidada põlevkivikaevanduste ja teiste objektide ekspluatatsiooniandmise tähtaegadest. Vabariigi parteiorganisatsioon tegeles pidevalt ka teiste töös

tusharudega, eriti kohaliku tööstusega, kus tööviljakus viisaas

taku jooksul oli kõige madalam. Uurinud paberi- ja tselluloosi tööstuse, põlevkivikeemiatööstuse, puidutööstuse ja ehitusmater jalide tööstuse olukorda, võttis EK(b)P Keskkomitee viisaastaku

teisel aastal tarvitusele abinõud V. Kingissepa nimelise Tallinna Tselluloosi- ja Paberikombinaadi, « Kreenholmi Manufaktuuri » ,

«Volta » tehase, M. I. Kalinini nimelise Veduri- ja Vaguniremondi tehase ja rea teiste ettevõtete mahajäämuse likvideerimiseks, samuti Maardu Keemiakombinaadi ja Ahtme soojuselektrijaama ehituse kiirendamiseks.

Sotsialistlikuks

ülesehitustööks Eestis oli eriti tähtis trans

pordi, esmajoones raudteetranspordi arendamine. Juba ÜK(b)P Keskkomitee pleenumi resolutsioonis 1931. aasta aprillist on öel dud: «Meie maa industrialiseerimise edukas läbiviimine, kõigi tööstusharude kiire arendamine, uute hiiglatehaste ja võimsate kombinaatide ehitamine, põllumajanduse edasine tõus tema kol lektiviseerimise baasil, sovhooside rajamine, uute, rikkalike maa

põuevaradega rajoonide tormiline arenemine ja ääremaade laial dane kaasatõmbamine meie maa majandusellu määravad ette ära tohutu suure tõusu raudteetranspordi töös, mis on sotsialistliku

industrialiseerimise lahutamatuks orgaaniliseks osaks. » 15 Neist teesidest lähtus Eestimaa Kommunistlik Partei, kui ta tööstuse kõrval pööras esmajoones tähelepanu transpordi arendamisele, mehhaniseerimise ja automatiseerimise küsimustele, eesrindlike töömeetodite juurutamisele, transpordile vajaliku tööjõu kindlus tamisele jne. Selle tulemusel kulges kõigi transpordiharude taas

tamine ja rekonstrueerimine vabariigis edukalt. Äärmiselt ebarahuldavalt töötasid ehitusorganisatsioonid. See kutsus esile vajaduse arutada antud küsimust EK (b ) P Keskkomi

tee XVI pleenumil, mis toimus 1947. aasta keskpaiku. Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee pleenum kavandas

abinõud ehitamise parandamiseks ja kapitaalmahutuste plaani täitmiseks. 16 Eestimaa Kommunistlik Partei arvestas seejuures

näpunäiteid, mis on antud ÜK (b) Partei Keskkomitee poolt 1947.

aasta algul « Zaporožstroi» parteiorganisatsiooni töö kohta vastu võetud otsuses. 17 Vabariigi sotsialistlik industrialiseerimine sai kõigi parteiorga nisatsioonide ja -komiteede ühiseks ürituseks. Eriti suurt 15 NLKP resolutsioonid ja otsused, III osa, Tallinn 1957, lk. 103.

osa

16 EKPA, f. 1 , nim. 3, S.-ü. 383, 1. 296—360.

17 « IIpabqa » nr. 94, 19. aprillil 1947. 15 *

227

etendasid selles tööstuskeskuste Tallinna, Kohtla-Järve ja Narva,

Jõhvi maakonna jt. parteiorganisatsioonid. Kasutades vennas vabariikide kogemusi, samuti vabariigi sotsialistliku ülesehituse esimese aasta kogemusi, tõhustasid nad majanduse juhtimist. Vabariigis tehti hoolikat tööd ministeeriumide ja teiste amet

kondade koosseisude komplekteerimiseks, uute ametkondade loo miseks. Töötati välja ministeeriumide põhimäärused , kinnitati nende kolleegiumide koosseisud. Kõikjal õpetati välja kaadrit.

Tööstuses, ehitusel ja transpordi alal töötasid juhtivatel koh tadel edukalt paljud kommunistid -majandusmehed. Nende hul gas oli nii neid , kes kohe nõukogude võimu taaskehtestamisel Ees tis, pärast palju aastaid kestnud põrandaalust tööd olid hakanud majandust juhtima, kui ka neid, kes olid omandanud majandus alased kogemused esimeste viisaastakute jooksul, NSV Liidu sot sialistliku ülesehitustöö käigus. Vabariigi tööstuse ja transpordi juhtide hulgas olid Ministrite Nõukogu esimees A. Veimer, Eesti maa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee teine sekre tär S. Sazonov, ministrid ja ametkondade juhid L. Georg, V. Klauson , N. Krõlov, H. Laura, A. Leonov, L. Lüüs, V. Matve

jev, A. Müürisepp, J. Pärn, K. Raud, E. Ristmägi, A. Roslak, R. Stokberg, I. Tomberg, I. Volin jt. Parteiorganid tugevdasid ettevõtete ja ametkondade juhtivat kaadrit. Vennasvabariikidest tulnud töötajad andsid kohalikele selt simeestele edasi oma kogemusi majanduse juhtimisel. Samas peab siiski märkima, et kaadri valikul tehti sageli olu

lisi vigu: tööstuse alal sattus juhtivatele kohtadele võimetuid ning juhuslikke inimesi, mõnede ametkondade koosseisu aga tun gis klassivaenulikku elementi.

Vabariigi industrialiseerimine nõudis töötajate loova initsia tiivi maksimaalset rakendamist, selleks aga oli vaja laialdaselt arendada sotsialistlikku võistlust. Juba 1946. aasta aprillis võttis võistlusest osa 755 ettevõtte kollektiivi kõigist rahvamajandus harudest .

Pärast viie aasta plaani vastuvõtmist esitasid Donbassi metal lurgid ettepaneku alustada selle

täitmiseks ja ületamiseks sot

sialistlikku võistlust. Seoses sellega kirjutas « Pravda» oma juht kirjas: «Tänasele päevale on määratud mälestusväärseks jääda. Vanast proletaarsest linnast Makejevkast – kõrgahjutööliste ja

terasesulatajate, ehitajate ja kaevurite linnast, meie tööstusalase kuulsuse linnast

kõlas üleskutse, mis lendab üle kogu maa,

puudutab iga nõukogude inimest, äratab temas parimaid patrioot likke tundeid .» 18 Donbassi algatus, mille kiitis heaks ÜK (b ) P Keskkomitee, leidis üldrahvalikku toetust. Donbassi töötajate üleskutsel liitusid üleliidulisse sotsialist likku võistlusse neljanda viisaastaku plaani ennetähtaegse täit 18 « Ilpabpa » nr. 114, 15. mail 1946 . 228

EESTI NSV TÖÖSTUSE JA TRANSPORDI TAASTAMIST JA ARENDAMIST JUHTINUD TÖÖTAJAID

. Valter Klauson .

Lembit Lüüs .

Nikolai Krõlov.

Arseni Leonov.

Vladimir Robotov .

Anatoli Roslak .



Sergei Sazonov.

Rudolf Stokberg .

Arnold Veimer.

mise eest ka Eesti NSV töölised, algul tekstiilitöölised, seejärel kaevurid, masinaehitajad ja teiste tööstusharude töötajad.19 Vaba riigis algas samuti võistlus isiklike aasta- ja viisaastakuplaanide ennetähtaegse täitmise eest. Vabariigi parteiorganisatsioonid toe tasid eesrindlike kollektiivide initsiatiivi ja aitasid igati kaasa võistluse levimisele .

Viisaastaku teisel aastal arenes meie maal võistlus aastaplaani ennetähtaegse täitmise eest Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolut

siooni 30. aastapäevaks. Selle algatajateks olid Leningradi ette võtete kollektiivid ja Altai põllumajandustöötajad. Ka see algatus leidis Eesti töötajate hulgas sooja vastukaja. Eestimaa K (b)P XVII pleenum 1947. aasta juulis (kus ettekande tegi A. Veimer) ja seejärel EK(b) P Keskkomitee büroo töötasid

välja abinõud selleks, et kõik töötajad täidaksid Oktoobrirevo lutsiooni 30. aastapäeva auks võetud kohustused täiel määral,20 eriti just põlevkivikeemia-, metsa-, paberi- ja tselluloosi tööstuse kollektiivid, kellest tunduvalt sõltus kogu vabariigi töös tuslik areng. Oktoobrirevolutsiooni 30. aastapäeva eel korraldasid vabariigi parteiorganid massilise kontrolli sotsialistlike kohus

tuste täitmise kohta tähtsamates rahvamajandusharudes, samuti suuremates ettevõtetes. Kontrolli tulemusi arutati parteiorgani satsioonides. Kõik see aitas tagada võistluse edukust.

Viisaastaku teise aasta lõpul seadsid Leningradi töölised üles

loosungi: « Viisaastak nelja aastaga!» 21 Oma läkituses kirjutasid nad: «Mobiliseerige kõik jõud meie maa rahvamajanduse ja kul tuuri edasise võimsa tõusu eest võitlemiseks! Arendagem veelgi laialdasemalt üldrahvalikku sotsialistlikku võistlust kõigis töös

tus- ja transpordiharudes! Täitkem sõjajärgse viisaastaku plaan nelja aastaga !» 22

Viisaastaku kahe esimese aasta plaaniülesannete ületamise tulemusel olid ka Eesti NSV-s tekkinud reaalsed võimalused täita

viie aasta plaan nelja aastaga. Ettevõtete kõiki võimalusi arvesse

võttes innustasid parteikomiteed ja algorganisatsioonid kollektiive uutele töökangelastegudele. Suure vaimustusega võeti kõikjal vastu kohustus täita viisaastak nelja aastaga. Näiteks ütles kan

gur Alma Järvepere tekstiilivabriku « Juuni Võit » tööliste koos olekul: « Kodanliku valitsuse ajal ei tundnud keegi mu töö vastu

huvi, nüüd aga on minust saanud tunnustatud inimene. Kohustun täitma ennetähtaegselt oma isiklikku viie aasta plaani. » Põlev kivibasseinis esitasid kaevurid üleskutse uute kaevanduste kiireks

käikuandmiseks ja Leningradi varustamiseks Eesti tarbegaasiga. Neljanda viisaastaku keskpaiku astub sotsialistlik võistlus vabariigis uude staadiumi. Võitluse kõrval toodangu väljalaske 19 « Rahva Hääl » nr . 172, 24. juulil 1946 . 20 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 384, 1. 178—248, 303–318.

21 LPA, f. 24, nim . 2, k. 533, s.-ü. 6423, 1. 7–8. 22 « IIpabja » nr. 308, 19. novembril 1947. 230

Простории еех стран , солдиняйтесь ! Всесоюзная Коммунистическая Партия бойыш.).

ПРАВДА Орган Центрального комитета иМКВКП (б), 398

28 02.

Среда , 10 юабря 1942 г.

0003 )

Пятилетку - в 4 года! RS232 каза Камика & Wте Хокканских дозволяет оказа BURADAS

333833

MSX SAE

303

328333333

AA888 % . 390 sex да & # $ вклужат кеks k834 , 38х38eks hota раза BB288 83333 единобикове , врожаю роув Халуусу уку анек те е водя3833 %83 %skyBos Какчастаяця ? такие каких8 4914 8inese

Viisaastak nelja aastaga!! Тавилево Макей Вое кои Захарове хабак Токеф 80 % за комжокуде такую рейкова Кахе

13 %80

8ke somosss.

захиако оваа сексрекатасиВлезте вотсекакветков. Вода. Хари

вуликка Фотоде 8000, от

кокоса xaxwe

en918 tsagay

таков жказармаердаа ез . 1 ока !кое јадове1%83kka paxta tark сокола қоя розкваха1800 жизвоказвайте ktodlassid вжба за Ако кожата

на

фоказаха реше, сахижаки Казахѕузо

дахгаза

pati титбор Аруук абоЗех е в авя мене демекшкар еѕ kiseustase КВА 23 Токард врахоехади : зуаtе така? wikade сервөн вивр ятуватиѕ, was икка да 3gps и кизилуу режte

куче кое мы Екате, ки ku хэд 8 до 38398 8 фев се goes удаа уреа

косата дохоорое два боки& Казкі Кехоехамса. See od kogyude НА 8 точкою до пазавчө Тавки 3& taloxava Зве дохоо харидори е из раковеLilda K5833k тов к у розюк је рата а можеиѕkka Kirge dekat. Bax850 хилих 8}езаваllоаме кайском код кои раскида коохвва . косакала казахское калях увсессуа ајважав у 44, Sedakse SARL ed als on vajalikud и ауазов 383& 3 sa КУР wаѕа рада Вехизахвата ! Stmiseks сможете вкои се каде категое учаях з малее 88коий SERIES кое Зеркеутаѕ3 % 830, коркоказавши ввіза маса в комане kоgѕ. See 3X3 3* $$323 330363RSK Какоюза якоюха 388 000 лева, а сакладіяха выхаа усабве кездеххокка қаразува & dаkoe Kasksa8e8. Кошада високока овеказе се иззах &&& as Kak % E8 % 32ead tec981 он

33353 , seeles partex року в148 Кухамх ад ка898h 1988

ская куч юзагерйхажів Kas excus se & дека коригде ковках чега јазказіде ухоказв . 8838 зв ол вя за фаховете төв , kеllе када е көкка кигенамдара жолде таякезія. Кіgітиззасеѕ Ескеокдок ато е ангууд дикхизма,kа RSжава, так кві всеххахаххк Skoguerahv88 880 383 е акохак за 38 Bask 83 вежба ukа аа аавхд %Bikupol4444390 38 жакка хазаажажала жаздевя »кмузяведia httеrikа Закмакта 388 ** isce klases Вже зажіви, тиек , ковѣ деле вам за корегізізких дворяла шв,bеі» Во свое вв. Вветитаа5аке 330 Deskszt8e : 3883 38 това резе аз ике кові можев два разходка. Nasdкариово ок

пак исега,вековек олажове,ка"заеме кезагруже vіезахта ріввлі sotsialist дляковка, которая всех Козиво екзовакведате t& тках котики за фахідея забе какоха взеk widtks , asseks касеаз 4х кодходы будзе дзедекезгеkа казахххахkее жестозга кажемо когато използва като kg a pocee3a3 % 83% a gate : & рааг dease triggsks Sellske vadise saia 38330 de ex 34 хозядоза 03e8 Везуллах 834ased! 3830. да Noысококо ка304x38x388 роках 38давлах дархая . ko3 което site

33

р88 3 ва ХРу0ка8981 gee ve gѕ аѕ еx34 30 ке стихи деходів , 30% 3838

gala 98 обок

удио Вив,

з

por

оехъзде

Хоакское

вдив розов

е 8 4883998

кою такогаче хематоза записаю» вжди вдалося когда 84 кв. Хижа 339 окои руселасток Кококазва какое имяпазараз,klasLexiaexedtоб » Алекю узки детя " 10: выкан 19 хотела 3838 живх хаасобавка ва або буквою Какая указкажаахаже во все вади ха ха судакіхөөгда е . кохудо кадев вое заевекалюк вжtisa Ключ галеев xxx

93833

na

Vas 1588

is see kuiset kulit. Nad sa

кескен , Таогику и за теморетки Воділизнадіююта кідів тверда схеми вида икки хам узка выужда, какиежуазия ель вхой

Leningradlaste läkitus « Viisaastak nelja aastaga !»

maksimaalse suurendamise eest asetatakse esikohale ülesanne täielikult ära kasutada sisemisi reserve ja võimalusi, järsult

parandada väljalastava toodangu kvaliteeti, kindlustada ettevõtte rentaablus. Kasvab samuti võistluse massilisus . 1951. aastal võttis 231

sotsialistlikust võistlusest osa rohkem kui 90 protsenti töölistest

ja teenistujatest. Kui varem võisteldi peamiselt riiklike pühade ja juubelite auks, siis viisaastaku teisel poolel muutus võistlus süstemaatilisemaks ja stabiilsemaks. Kõik see nõudis partei-, majandus- ja ametiühinguorganisat sioonidelt võistluse juhtimise kõrgemat taset. 1948. aasta esimesel

poolel teostati vabariigi ettevõtetes laialdane kontroll, kuidas kul 23 geb sotsialistlik võistlus viisaastaku täitmiseks nelja aastaga . Partei-, ametiühingu- ja komsomoliorganisatsioonid selgitasid välja tõsiseid puudusi, millest peamine oli formalism võistluse juhtimises. 1949. aasta algul kontrollis EK(b)P Keskkomitee, kui das Tallinna Kalinini rajooni parteiorganisatsioon võitleb viis aastaku täitmise eest nelja aastaga . Märtsis kuulati EK(b)P Kesk komitee pleenumil Kalinini rajooni parteikomitee esimese sekre

täri G. Karpovi ettekannet selles küsimuses.24 Paljud partei-alg organisatsioonid ja partei rajoonikomitee ise polnud küllaldaselt süvenenud tootmisse, juhtisid võistlust pealiskaudselt. Pleenum juhtis rajooni parteiorganisatsiooni tähelepanu sellele, et tema peamiseks ülesandeks on tõsta sotsialistliku võistluse parteilise juhtimise taset .

Vabariigi tööstuses pandi peamine rõhk sisemiste reservide väljaselgitamisele ja käikurakendamisele, ettevõtete rentaabli töö ja üleplaanilise akumulatsiooni tagamisele, tooraine ja mater

jalide kokkuhoiule, tootmispinna maksimaalsele ärakasutamisele, üksnes eeskujuliku kvaliteediga toodangu väljalaskmisele.

Viis

aastaku kolmandal aastal andsid Eesti NSV ettevõtted 120 miljo nit rubla üleplaanilist kasumit.25 Krasnoholmi kammvillakombinaadi meistri Aleksander Tšuts

kihhi algatatud liikumine — lasta välja üksnes eeskujuliku kvali teediga toodangut - levis laialdaselt ka Eesti NSV-s. Esimeste hul

gas haaras sellest algatusest kinni kommunist Leonid Kujavski brigaad kombinaadis « Kreenholmi Manufaktuur » . Kombinaadi kollektiiv kutsus üles kõiki tekstiili-, trikotaaži-, jalatsi- ja õmb

lustööstuse ning tootmisartellide töötajaid vabariigis andma ees kujuliku

kvaliteediga toodangut..26

Tsemenditehase

« Punane

Kunda» kollektiiv kuulutas esimesena vabariigis oma tehase ees kujuliku kvaliteediga toodangut andvaks ettevõtteks. Seda ees

kuju järgisid töölised ning teenistujad Järvakandi kombinaadist, Tamsalu tehasest ja teised.27 1949. aasta lõpul oli Eesti NSV-s üle

3000 brigaadi, mis lasksid välja üksnes eeskujuliku kvaliteediga toodangut. Kvaliteedilt eeskujuliku toodangu ettevõtete hulgas olid vabrik « Marat » , Tallinna paberivabrik, Tootsi turbatööstus, 23 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 391 , 1. 1–69 , 143—163 . 24 EKPA, f. 1 , nim . 18, S.-ü. 54, 1. 49–63 , 249-336 . 25 « Coberckag 3CTOHVA » nr . 27 , 3. veebruaril 1949 . 26 « Rahva Hääl » nr . 37, 15. veebruaril 1949 . 27

« CoBetcha, 3STOHVA » nr. 109 , 11 , mail 1949.

232

tsemenditehas « Punane Kunda» ja teised. Kõikjal olid eeskujuliku töö initsiaatoriteks kommunistid .

1949. aasta algul sündis Moskva linna ja oblasti 103 tehase ning vabriku kollektiivi initsiatiivil liikumine käibevahendite ringluse kiirendamiseks, 28 mida toetas ka 28 Eesti NSV tööliskol lektiivi. 1949. aasta novembris võttis EK(b)P Keskkomitee büroo vastu otsuse « Moskva ettevõtete algatuse juurutamisest Eesti NSV ettevõtetes põhiliste tootmisvahendite paremaks kasutami seks » .29 Rohkesti initsiatiivi ja visadust selle algatuse

juuruta

misel ilmutasid « Balti Manufaktuuri» , tehaste «Punane Kunda» , « Punane Ret» , «Kvarts » ja rea teiste ettevõtete parteiorganisat sioonid ja töölised .

Parteiorganisatsioonid pöörasid suurt tähelepanu

eesrindlike

kollektiivide kogemuste levitamisele. Kui töötajad 38 tööstusette võttest Tallinnas ( « Ilmarine » , Tallinna Masinatehas, tekstiilivab

rikud « Marat » , « Punane Koit» , «Keila » jt. ), kes olid ennetähtaeg selt täitnud viie aasta plaani, esitasid üleskutse arendada võistlust

Eesti NSV kümnenda aastapäeva auks, leidis see üleskutse EK(b)P Tallinna Linnakomitee ja EK (b) P Keskkomitee täieliku toetuse. Eesrindlike kollektiivide algatust järgiti terves vabariigis.

Vennasvabariikide tööliskollektiivide eeskujul kasutati Eesti NSV-s meetodit, et eesrindlikud ettevõtted kutsusid teisi ettevõt teid üles töötama samuti nagu nemad. See osutus väga efektiiv

seks, aidates paljudel mahajäänud ettevõtetel tõusta eesrindlaste tasemele.

Sotsialistliku võistluse organiseerimisel esines ka puudusi: tihtilugu tuli ette formalismi ja bürokraatiat, kvantiteedinäitajate tagaajamist toodangu kvaliteedi kahjuks. Mõned partei- ja

ametiühinguorganisatsioonid tundsid huvi peaasjalikult sotsialist like kohustuste võtmise vastu ja ajasid taga üksikuid rekordeid, unustades võistlejate põhihulga. Majandusmeeste hulgas tuli ette sotsialistliku võistluse osa ning tähtsuse alahindamist tootmis plaanide täitmisel. Ettevõtetes esines tormamist.

Parteiorganisatsioonid püüdsid sotsialistliku võistluse juhtimi sel esinevast formalismist ja paraaditsemisest võitu saada, tõsta

võistluse efektiivsust. Sel eesmärgil korraldati vabariiklikke, lin nade ja samuti tööstusharude stahhaanovlaste ja lööktööliste

kokkutulekuid ja nõupidamisi , mis toimusid asjalikus õhkkonnas. Kogu ettevalmistustöö kokkutulekuteks toimus parteikomiteede juhtimisel. Nende tootmiseesrindlaste foorumite läkitused arutati ettevõtetes läbi ja aitasid omakorda kaasa võistluse õigesse roopasse suunamiseks.

Võitlus kogu ettevõtte kohustuste täitmise eest käis koos indi 28 Очерки истории Московской организации КПСС. 1883—1965, м., 1966, lk . 618.

29 EKPA , f. 1 , nim. 37, S.-ü. 74, 1. 307–308. 30 « Rahva Hääl » nr . 307, 30. detsembril 1949 .

233

1

Shibumi

LÄKITUS kölile Eesti NSV tööstuse, transpordi ja ehitusala töökstele , insener

tehuilistele töötajatele ja teenistujatele ostekods.

W

& HOMOSA rs > sedots 2008 *** Ros SR * ** spust se ben cos

** 8% bocor o os .

Rockx ont best bedenkent ******* Shored Sreemer Rox tortekin ossfer x otros OR SMScopy

Sex Dassant ***** 2. Xosh you

O ceptelon Me te kom Mont Yout Y sexx assession cook berkek SHRER kestao *:0 X 80 $ 385 38 x 320 d est mort este o 35 x 38 % . Rose Rotexedorsko Remek aktyor socomic Sexxx Pok cestor o biseduar **** goule et on ఈ య Kere we voleo Xacoste SSR 7. * *** * & . ******* ** xosxeo bekext * weke xoong konoce Xxxsexo Seksowner workon xbowo Konese 30 8 * xoxoxox (9 分ら か が microble beto x ** ***** xoxoxo X WRX

X

soitets xxc ***** xox dy 33x this 0 % * SexSesonance # on cos cx xox*XXX cake non fosse o se decocto * Untos Xesmas 2004 Sexe Score Y ** X62 boss x she Roxoxo de mon ko « ex Sx X xes sadove name otoka Getariat Sworo la inoxygen Wow Sixes *** Saixoto 54554 omson's WORK *** gagnen ex soos ons taxon x Wooter Sassos & $$ wowot * * * * * os . 82 * Sambas90 sex biter x2 ex MxcRoxx As limits to Sta ex conco e Xoxo > **xxco *** sledy xcover more ki *** Sacos co0% *** $$$ 95 teweesoox xx socco Mohanel... . Mom 10x User xbx mutatoos to . One & **$$ **88780 ON de Kerxem ). WR KAN Sox xoxox XX ay S & reuert werden so s 280xxex slased cox ox te korsex SX **** xons 3X3 . * * * * *2# * * * kox bases $ 9 > Xxx to Roostood **** xoties hooss sondes

483 % toote tutte

Hema Sextet raron * x O

* Sena tard Abert

*** Russette

***** koos ostale ******* x63* * AX toote to 8882ox x 2899 , de Posts

co konstant How to trix Serox los ******** ** きんとん to tha sex xoxos 6. Xxoxock kole Dolpo we5 & < *** Accuelto 8 . sco * Hommit te Rider keine Konces sex

Wheter consex se som System

A

om

re

Sed

her

Amosan ko e

who wowote

Axt

tort

sa Xedos de Roshe R ** was hy aspon cana

& Ulesandol 14 We sektor *5858 + 6K + < ** ceolat

CON

Kiestone

* W***...

ho

de

partetohi

SAS

** URL Sektor****

Statele State

****

* **** Svet T * 97 . peretek ***KAN no MIM ke ***** *** SER **** , * # ******** e xacow nie pokok sam ***

but J. ** XRMAR

XXX

xxx xxx **** Rosioce oras *

*

booknet

SR NOS As 4.

* w

Fox

******** WYR

#cekler *****

*xx ***** Art

RRR & WH

In weefme

Art

>

Home BAKAR X

X *

Serie ***

wantit AIXAR KINH

TẾ

We

ob

die wortel buth

est

taket

wertex.xt

VAN

MAYA MX * Worce X AANVAMA

SOALAK KRON **** ***** ta Acektion * KNESPIN .

** De

*

ka kote verseker Stekene

& ***** txerta

) wett

SR ****** XCM *

*** ??).

**** dos Serpen 3 st # 357 ** wkt ANEWAN *MAK X X Homer

です

あの **

が 、



さん 本体

S XHAMSA

stands on IXAL conta

XXARX

teheck c od the Godt

# MINAS

3. SAMANT, 3. NAAM

AwMC .

HAMA

IMA raste Mark

****

keer

***

**********

38 Tallinna ettevõtte tööliste läkitus.

viduaalse sotsialistliku võistlusega. Hoogu läks ka võistlus üksi kute näitajate alal, näiteks elektrienergia kokkuhoidmises. Kõik jal algas võistlus kutsealade järgi. 1950. aasta algul esitas Moskva jalatsivabriku «Parižskaja Kommuna » stahhaanovlane Lidia Korabelnikova kokkuhoiu eest peetava võitluse jaoks uue efek tiivse vormi — anda iga kuu üks päevanorm kokkuhoitud mater -

jali arvel. Ka selle algatusega läksid vabariigi ettevõtted kaasa. Trikotaaživabriku « Marat» parim juurdelõikaja Martin Tomson hakkas koguni kaks päeva igas kuus kokkuhoitud materjali arvel töötama.31

Moskva jalatsivabriku « Burevestnik » tootmiseesrind

lased Maria Levtšenko ja Grigori Muhhanov panid 1951. aastal aluse liikumisele toodangu omahinna alandamiseks igas tootmis operatsioonis. Ka vabariigi ettevõtetes toetati seda liikumist. Eesti

raudteelased arendasid võistlust kollektiivse stahhaanovliku töö magistraali nimetuse eest ja saavutasid väga häid tulemusi tulid kümneid kordi võitjaks raudteelaste üleliidulises sotsialistli kus võistluses. 32 31 « Rahva Hääl » nr. 92 , 16. aprillil 1950.

32 « Rahva Hääl» nr. 182, 4. augustil ja nr. 183, 5. augustil 1951. 234

Sõjajärgse sotsialistliku ülesehitustöö aastaid iseloomustab tootmiseesrindlaste arvu kiire kasv. Kui 1945. aasta algul oli Eesti NSV-S 6363 stahhaanovlast ja lööktöölist, siis 1950. aasta lõpuks oli nende arv kasvanud rohkem kui kaheksakordselt, ületades 50 000. Tootmiseesrindlaste osa vabariigi töölisklassis suurenes sama aja jooksul 10 protsendilt ligemale 60 protsendile.33 Võistluse võitjate ergutamiseks seati sisse rändpunalipud ja rahalised preemiad. Aastatel 1945-1950 tunnistasid NSV Liidu

Ministrite Nõukogu ja ÜAÜKN rohkem kui 400 Eesti NSV ette

võtte kollektiivi üleliidulise sotsialistliku võistluse võitjaks. 34 Vabariigis said laialdaselt tuntuks paljud tootmiseesrindlased -märgistaja Alfred Valdov, sepp Jaan Vaarak, freesija Robert Piil

berg, vaguniehitaja Gustav Kallas, treialid ja lukksepad August Jaan Kärdi, Herman Press, Kati Proos, , parimad tekstiilitöölised Nohem Katzev, Lidia Kim ja Maria Tahtarova,

Kuusk,

ehitajad Kristjan Kärber ja Samson Korotkov, raudteelased Aleksander Parika ja Elfriede Jakobson ja kümned teised. Rõhuv enamik neist olid kommunistid . Niiviisi Nõukogude leidis

Eestis

veel

kord

kinnitust

V. I. Lenini mõte võistluse tähtsusest sotsialismi tingimustes.

V. I. Lenin kirjutab: « Sotsialism ei summuta võistlust, vaid vastu pidi, loob esmakordselt võimaluse rakendada seda tõesti laial da selt, tõesti massilises ulatuses, tõmmata töötajate ena mus tõepoolest niisuguse töö areenile, kus nad võivad ennast avaldada, oma võimeid arendada, avastada talente, keda rahva

seas on äraarvamatult palju ja keda kapitalism tallas, rõhus ja lämmatas tuhandete ja miljonite kaupa.» 35 Vabariigi parteiorganisatsiooni tähelepanu keskpunktis seisid

alati tehnilise progressi küsimused, sest Eesti tööstuslik areng polnud tehnilise progressita mõeldav. Industrialiseerimise käigus toimus tööstuse, transpordi ja ehituse põhjalik tehniline ümber varustamine. Ettevõtteid varustati uute tööpinkide ja seadme

tega, mis olid valmistatud Leningradi, Moskva, Uraali, Ukraina ja teiste vennasvabariikide ettevõtetes, samuti ka Eesti NSV- s. Põhjalikult muutus põlevkivikeemia-, masina-, tekstiili-, turba-, ehitusmaterjalide tööstuse ja muude tööstusharude pale. Sama aegselt arenes tootmise kontsentreerumise protsess.

Vabariigi parteiorganisatsioon lähtus sellest, et tehnilise prog ressi edukus sõltub suurel määral tööliskassi aktiivsest osavõtust, eriti ratsionaliseerijate ja leidurite massiliikumise arendamisest. Enamikus ettevõtetes olid kommunistid ja kommunistlikud noored

aktiivseteks tehnilise progressi eest võitlejateks, arutasid sel 33 EAÜN-i arhiiv, nim. 7, s.-ü. 13, 1. 1 ; s.-ü. 38, 1. 265; nim. 3, S.-ü. 21 , 1. 8; E. Ja a n värk . Nõukogude Eesti töölisklass ja vabariigi tööstuse areng aas tail 1945–1950, Tallinn 1963 , lk. 110.

34 Kümme aastat nõukogude võimu Eestis, Tallinn 1950, lk. 31 . 35 V. I. Lenin. Teosed , 26. kd . , lk . 373. 235

1

TOOSTUSE EESRINDLASI

Gustav Kallas.

Nohem Katzev .

Samson Korotkov.

August Kuusk .

Kristjan Kärber.

Aleksander Parika.

Robert Piilberg. ,

Maria Tahtarova .

Kati Proos.

Jaan Vaarak.

Alfred Valdov .

lega seotud probleeme regulaarselt oma koosolekutel. Eesti raud tee, Tallinna Masinatehase, Tallinna Elektrijaama, raadiotehase « Punane Ret » ja teiste käitiste parteiorganisatsioonid aitasid pide valt arendada tööliste tehnika-alast initsiatiivi. algul

avastati Tallinna Masinatehase

Kui 1948. aasta

ratsionaliseerimisliikumist

juhtiva komisjoni töös suuri puudusi, siis aitas parteiorganisat sioon olukorda parandada. Komisjoni täiendati parimate ratsio naliseerijate-kommunistidega, toimus meistrite, mehaanikute ja teiste spetsialistide nõupidamine, töötati välja organisatsioonilis

tehniliste abinõude plaan.36 Suur tähtsus oli siin kommunistide avangardsel osal. Näiteks esitas eesrindlik treial, kommunist Jaan Rähni kümneid ratsionaliseerimisettepanekuid. Üks paremaid ratsionalisaatoreid oli ka Jaan Kärdi, kellele hiljem anti sotsia listliku töö kangelase nimetus.

Aasta-aastalt suurenes ratsionalisaatorite ja leidurite panus rahvamajandusse. Kui 1946. aastal esitati 1048 ratsionaliseerimis

ettepanekut, millest juurutati tootmisse 486 umbes 740 tuhande rubla suuruse aastase säästuga, siis 1951. aastal oli ettepanekute arv juba 10 788 ja neist juurutati tootmisse 7245, aastane kokku hoid aga moodustas 3,8 miljonit rubla.37 Eriti kiiresti arenes ratsionaliseerimisliikumine 1948. aastast

alates, millal märgatavalt paranes selle juhtimine parteiorgani satsioonide poolt. Parteiorganisatsioonid pidasid järjekindlat võit lust tardumuse ja bürokratismi nähtuste vastu mõningate majan dusjuhtide töös, puhastasid väärtuslikele leiutistele ja ratsionali 36 EKPA , f. 246 , nim. 10, S.-ü. 34 , 1. 1-27 ; S.-ü. 35, 1. 1—95.

37 A. Veimer. Eesti NSV sotsialistlik industrialiseerimine, lk. 306. 237

seerimisettepanekutele teed tootmisse. Parteikomiteed taotlesid novaatorite materiaalse stimuleerimise süsteemi täiustamist. Novaatorite kasulike kogemuste üldistamiseks korraldati vabariiklikke, ülelinnalisi, kokkutulekuid ja konverentse maakondlikke, samuti üksikuid tööstusharusid hõlmavaid . Ratsio

naliseerimisliikumisele aitasid samuti kaasa ratsionaliseerimis- ja

leiutustegevuse hoogtöökuud. Samal ajal süvenes teadlaste ja tööliste - ratsionaliseerijate koostöö. Selleks tegid palju ära Tallinna Polütehnilise Instituudi

parteiorganisatsioon ja teadlased. Heaks näiteks oli nende koos töö Kohtla - Järve põlevkivitöötajatega. 1949. aasta mais korral das partei Tallinna linnakomitee nõupidamise teadlaste, kõrge mate koolide õppejõudude, direktorite, inseneride, tehnikute, toot miseesrindlaste,suurte ettevõtete partei- ja ametiühingujuhtide osavõtul. Nõupidamine kavandas teaduse ja tootmise sidemete tugevdamise teed.38 Rida teaduslikke kollektiive kohustus ette

võtteid pidevalt abistama. Teadlaste ja tööliste loomingulise koos töö tähtsaks vormiks olid teaduslik -tehnilised konverentsid, kus

arutati aktuaalseid tootmis-tehnilisi probleeme ja töötati välja praktilisi soovitusi. Need konverentsid muutusid tehnilise prog ressi propaganda üleliiduliseks tribüüniks, sest neist võtsid osa ka Leningradi, Moskva, Donbassi, Valgevene, Karjala, Leedu, Läti, Taga-Kaukaasia esindajad. Eesti esindajad omakorda võtsid osa sellistest konverentsidest vennasvabariikides. 39 Teiste vabariikide rikkalikke kogemusi kasutades andis Eesti

töölisklass järjest tunduvama panuse üleliidulisse tehnilisse prog ressi. Eriti tuleb ära märkida vabariigi teaduslik -tehnilisi saavu tusi põlevkivikeemia, masinaehituse ja ehitusmaterjalide tööstuse alal. Freesturba tootmise ja briketeerimise meetodite põhjaliku täiustamise eest autasustati gruppi vabariigi töötajaid, kuhu kuu

lusid H. Drumm, A. Freiberg, A. Haluga, F. Paalberg, S. Pokk, B. Pärn, E. Riimand, A. Riisma ja R. Veber,

kolmanda järgu

riikliku preemiaga 1949. aasta eest.40 eest.4 Paljudele teadlastele, majandusjuhtidele ja tootmiseesrindlastele anti Nõukogude Eesti preemia. Tähtsaks stiimuliks said preemiad, mis kehtestati ehi tuste ja ehitusorganisatsioonide juhtivatele ning insener -tehnilis tele töötajatele tähtsate rahvamajanduslike objektide õigeaegse käikulaskmise eest. 41 Eesti NSV majandusliku arengu üks iseärasusi oli rahva majanduse industrialiseerimise ja tehnilise rekonstrueerimise küsimuste üheaegne lahendamine.. Industrialiseerimisega käis kaasas tööstuse, transpordi ja ehitusorganisatsioonide tehniline

ümbervarustamine. Eriti tuleb rõhutada, et Eesti NSV ettevõtete 38 39 40 41 238

« Rahva Hääl » nr. 116, 19. mail 1949. « CoBetcha, cTohva » nr. 302, 23. detsembril 1965. « IIpabpa » nr . 63, 4. märtsil 1950 . « ENSV Teataja » 1949, nr. 19 , art. 123.

tehniline rekonstrueerimine tegelikult ei sõltunud vabariigi indust rialiseerimise käigust, vaid toimus peaaegu täielikult kogu Nõu kogude Liidu industriaalvõimsuse baasil.

Eesti parteiorganisatsiooni erilise hoole all oli sõjajärgse üles

ehitustöö aastatel rahvamajanduse varustamine tööjõuga, juhtiva ja tööliskaadri ettevalmistamine massiliste elukutsete alal. Vaba

riigi industrialiseerimise programmi täitmine nõudis töölisklassi ridade tunduvat täiendamist. Parteiorganisatsioonid lähtusid sel

lest, et isevoolu peale siin lootma jääda ei saa. Kuna tööpuudus oli Nõukogude Eestis juba enne sõda likvideeritud, võis ette võtete kindlustamine tööjõuga toimuda peamiselt tööjõu värba mise teel. Seda teed kasutatigi. Eesti töölisklassi read täienesid maaelanikkonna, kooli lõpeta

nud noorte, demobiliseeritud sõjameeste, samuti teistest liidu vabariikidest, peamiselt just VNFSV-st tulnud tööliste arvel. Koondati administratiivaparaati, et vabanevaid inimesi tootmisse kaasa tõmmata. Nii likvideeriti või ühendati 1949. aasta aprillis

vabariigi juhtivate organite otsusel 274 vabariikliku ja liidulis vabariikliku alluvusega organisatsiooni ja ettevõtet, mille admi nistratiiv -valitsemisaparaadis oli 1486 üksust. Samaaegselt koon dati tegutsevates organisatsioonides ja ettevõtetes 693 üksust administratiiv -majanduspersonalist.42 Need talumajapidamised, kus perekonnapea või mõni teine töövõimeline perekonnaliige töötas põlevkivitööstuses maa-alustel töödel, vabastati põllu

majandusmaksust.43 See soodustas tööjõu juurdevoolu kaevandus tesse. Aastatel 1945–1950 suurenes Eesti NSV töölisklassi arvu kus rohkem kui kahekordselt.

Vabariigi sotsialistliku industrialiseerimise aastatel omandasid kümned tuhanded töölised kvalifikatsiooni või tõstsid seda. Kva

lifikatsiooni tõstmise põhilisteks vormideks olid tol ajal tootmis tehnilised kursused, stahhaanovlaste koolid , tootmisalased instru eerimiskoosolekud, ekskursioonid vennasvabariikide ettevõte tesse. 1950. aastal täiendas Eesti NSV tööstuses oma kutsealaseid

teadmisi peaaegu iga viies tööline. °4 Sellele aitasid kaasa ka stah haanovlaste, ratsionaliseerijate ja leiutajate nõupidamised .

Parteikomiteed ja partei- algorganisatsioonid juhtisid majandusjuh tide ja ametiühingute tähelepanu sellele, et kollektiividel tuleb

tundma õppida eesrindlikke töömeetodeid ja teaduse viimaseid saavutusi. Laialdaselt levis töölisklassis liikumine veel teise kutse

ala omandamiseks.

Parteiorganisatsioonid kandsid koos ametiühingute ja majan dusjuhtidega pidevalt hoolt töölistele soodsate materiaalsete ning elukondlike tingimuste ja kvalifikatsiooni tõstmise võimaluste 42 EKPA , f. 1 , nim. 37, s.-ü. 70, 1. 86. 43 « ENSV Teataja » 1946, nr. 47, art. 408.

44 E. Jaan värk. Nõukogude Eesti töölisklass ja vabariigi tööstuse areng aastail 1945–1950 , lk. 47 . 239

loomise eest. Kuid kohtadel esines küllaltki sageli hingetut ja bürokraatlikku

suhtumist tööliste vajadustesse, mis oli üheks

tööjõu voolavuse põhjuseks, eriti ehitusorganisatsioonides. Terves reas rahvamajandusharudes vallandati peaaegu niisama palju töö lisi kui tööle võeti. Tööjõu suur voolavus jäi ka järgnevatel aas tatel tõsiseks nuhtluseks tööstuses ja ehitustel.

Parteiorganisatsioonid suunasid ka kaadri ettevalmistamist tööjõureservide koolide kaudu ja aitasid ühtlasi nende materiaal set ning tehnilist baasi tugevdada. Nad hoolitsesid samuti tööjõu reservide koolide õpetajate ning meistrite kaadri tugevdamise

eest, nende ideelis-poliitilise kasvatuse eest. Neljanda viisaastaku vältel valmistati tööjõureservide süsteemi kaudu ette ligi 19 000 noort töölist, tunduvalt rohkem kui ühelgi järgneval viisaasta kul . 45

Vabariigi industrialiseerimise perioodil oli tähtsaks ülesandeks valmistada ette rahvuslikku tehnilist intelligentsi tööstuse, ehituse ja teiste rahvamajandusharude tarbeks. Tuleb silmas pidada, et kodanlikus Eestis oli suhteliselt vähe tehnilist intelligentsi ja nüüd andis selle puudumine end teravalt tunda, eriti masina ehituse ja metallitöötlemise alal, keemiatööstuses, kütusetööstu ses ja ehitusel. 1946. aastal oli Eesti NSV tööstuses kõigest 549

kõrgema haridusega inseneri ning tehnoloogi ja umbes 1500 teh nilise keskeriharidusega töötajat. Plaaniorganite andmetel läks sealjuures ainuüksi aastatel 1947-1950 vabariigis tarvis 1853 kõr gema tehnilise haridusega spetsialisti ja 4050 keskharidusega spetsialisti. 46 Inseneride ja tehnikute ettevalmistamine muutus üheks kõige tähtsamaks ülesandeks, sellepärast seisis see pidevalt EK(b)P Keskkomitee ja Tallinna linnakomitee tähelepanu keskpunktis. Sõjajärgsetel aastatel taastati, suures osas aga loodi tegelikult esmakordselt tehnikaõppeasutuste võrk. Mitmesuguste rahva majandusharude tarvis inseneride ettevalmistamise baasiks sai

Tallinna Polütehniline Instituut, kus juba 1945.-1946. õppeaastal oli 1186 üliõpilast. Aasta-aastalt suurenes vastuvõtt sellesse vaba

riigi ainsasse kõrgemasse tehnikaõppeasutusse. Aastatel 1945 1950 andsid Eesti NSV kõrgemad koolid ja tehnikumid rahva

majandusele 2627 kõrgema haridusega spetsialisti ja 9199 kesk haridusega spetsialisti.17 1946. aastal moodustasid insener-tehnilised töötajad vabariigi tööliste ja teenistujate üldarvust 6,3 protsenti , 1950. aastal aga

7,2 protsenti. Kõige kõrgem oli insener-tehniliste töötajate prot sent kütuse-, puidutöötlemise, masinaehituse, tekstiili- ja toidu 45 « CoBetcka

3CTOHNA » nr . 302 , 23. detsembril 1965 .

46 E. Schmidt. Kesk- ja kõrgema haridusega kaadri ettevalmistamisest Nõukogude Eestis , Tallinn 1959, lk . 105.

47 25 aastat Nõukogude lk . 111 , 113 . 240

Eestit .

Statistiline

kogumik,

Tallinn

1965 ,

ainetetööstuses. 48

Inseneride ja tehnikute kvalifikatsiooni tõstmi

seks toimusid mitmesugused kursused, korraldati loenguid ja seminare. Parteiorganisatsioonid pöörasid suurt tähelepanu ka tehnilise intelligentsi ideelis-poliitilisele karastamisele, tema polii tilise silmaringi laiendamisele, aktiivsesse ühiskondlikku tegevusse

kaasatõmbamisele. Selle kõige tulemusel kasvas vabariigis rah vuslik tehnilise intelligentsi kaader, kes oli võimeline lahendama rahvamajanduse keerulisi ülesandeid.

Sõjajärgse ülesehitustöö aastaid, vabariigi industrialiseerimist iseloomustab töölisklassi ja kõigi töötajate materiaalse heaolu

järjekindel kasv, töötasu tõus, korteriolude ja elukondlike tingi muste paranemine. Töötajad said riigi kulul abirahasid ja välja

makse sotsiaalkindlustuse arvelt, pensione, tasuta või hinnaalan dusega tuusikuid sanatooriumidesse ning puhkekodudesse; palju lapselistele ja vallasemadele maksti abiraha. Nagu kogu maal, kehtestati ka Eesti NSV - s tasuta arstiabi ja tasuta haridus, kvali fikatsiooni tõstmine riigi kulul; õppijatele maksti stipendiume.

Kõik Eesti NSV töölised ja teenistujad said igal aastal vähemalt kaks nädalat palgalist puhkust, paljudel kutsealadel aga pikemat. Partei ja valitsus kandsid hoolt palgasüsteemi täiustamise eest tööstuses, transpordis ja ehitusel, kuid vaadeldaval perioodil ei õnnestunud selles valdkonnas siiski kaugeltki veel kõike ära teha.

Teatavat edu saavutati ka nõukogude kaubanduse arendamisel. Aastatel 1947-1951 alandati neljal korral laiatarbekaupade hindu, mille tulemusena tööliste ja teenistujate reaalpalk tundu valt tõusis .

Vabariigi töölisklassi arvulise kasvuga kaasnes tema moraalse ning poliitilise palge ja teadlikkuse põhjalik muutumine. Töölis klassi poliitilise teadlikkuse kiire kasv väljendus tootmisalase ja ühiskondliku aktiivsuse suurenemises. Tootmiseesrindlased olid

saadikuteks NSV Liidu Ülemnõukogus, Eesti NSV Ülemnõukogus ja kohalikes nõukogudes, partei- ja komsomolikomiteede liikme teks, ametiühinguaktivistideks, ajalehekirjasaatjateks, võtsid osa

mitmesuguste komisjonide tööst ettevõtetes jne.

Ühiskondlikust

elust osavõtt etendas olulist osa töölisklassi poliitilises kasvatami ses, eriti just noore Nõukogude vabariigi tingimustes.

Kuid kaugeltki kõik ei läinud siin ladusasti, esines küllaltki raskusi. Kuigi Eesti töölisklass pärast nõukogude võimu taaskeh

testamist liitus kogu Nõukogudemaa töölisklassiga, ei saanud tööliste mõningase osa psühholoogia ja teadlikkus otsekohe ümber kujuneda. Peale selle täienes ta pidevalt maaelanikkonna arvel,

maal aga oli tol ajal väiketalunike individuaalmajapidamine üle kaalus. Töölisklassi read ei kasvanud mitte üksnes väiketalunike

arvel, vaid ettevõtetesse sattus ka kulakuid ja muud vaenulikku 48 А. Веймер. мышленности

Комплексное

эстонского

развитие и специализация про административного района,

экономического

Таллин, 1961 , 1k, 313. 16 Ulevaade EKP ajaloost

241

elementi, kelle kahjurlike

tegude vältimiseks läks vaja bolše

vistlikku valvsust. Mõningal osal töölistest esinenud väikekodan likest vaadetest ja eraomanduslikest tendentsidest jagusaamiseks

tuli teha tõsist ja hoolikat tööd. See ülesanne jäi aktuaalseks ka veel järgnevatel aastatel . Sotsialistliku industrialiseerimise ülesannete eduka lahenda

mise ja tööstuse ning transpordi taassünni seisukohalt oli esma

järguline tähtsus võitlusvõimeliste parteiorganisatsioonide loomi sel ettevõtetes.

Ettevõtete parteiorganisatsioonid kasvasid nii parteisse vastu võetud eesrindlike tööliste kui ka tööstusse, transpordi- ning ehi

tusettevõtetesse suunatud kommunistide arvel. Mis puudutab töö liste vastuvõtmist parteisse, siis oli see tol ajal suhteliselt vähene.

Aastatel 1945—1952 võeti parteisse vastu 2681 töölist. 1946. aasta algul oli tööstusettevõtetes 44 partei-algorganisatsiooni, kuid need olid üpris väikesearvulised: kokku kuulus neisse 583 kom munisti.49 Partei -algorganisatsioonide arv kasvas 1951. aasta lõpuks 212-ni, kus kommuniste oli kokku 4652.50

Hoolimata tööliste suhteliselt vähesest vastuvõtmisest par

teisse, kasvas kommunistide -tööliste arv siiski märgatavalt. Viis aastaku algul oli neid 526, 1952. aasta algul aga juba 3824. Mõnin gatel kutsealadel oli see suurenemine eriti tuntav. Kui 1946. aasta >

algul oli Eesti NSV ettevõtetes lukkseppade hulgas kõigest 53 kommunisti, siis 1952. aasta alguseks oli neid juba 372, tekstiili tööliste hulgas olid vastavad arvud 10 ja 216, keemikute hulgas

2 ja 113, metallistide hulgas 112 ja 962, jne.51 Tuleb öelda, et vaadeldavatel aastatel tööstuse parteiorganisat sioonide osatähtsus EK(b) P sktruktuuris peaaegu ei muutunud,

moodustades umbes 12–14 protsenti. Küll aga kasvas tunduvalt tööstuse parteiorganisatsioonide kommunistide osa vabariigi par teiorganisatsiooni arvulises koosseisus. Neljanda viisaastaku algul moodustasid nad EK(b) Parteis 8,2 protsenti, viisaastaku lõpul ( 1951. aastal) aga juba 22,2 protsenti. 1947. aastal suurenes kom

munistide arv põlevkivi- ja tekstiilitööstuses, veetranspordi, riik liku kaubanduse ja ühiskondliku toitlustamise alal poolteise- kuni

kahekordseks . 52 Üldse kasvas kommunistide arv tööstusettevõte tes vaadeldavate aastate vältel kahekordselt.

Raudteetranspordi alal, kus oli kõige püsivam spetsialistide kaader, olid ka tugevamad ja võitlusvõimelisemad parteiorgani satsioonid. Samal ajal oli teistes transpordiliikides parteiliikmete arv väike. Vaadeldava perioodi algul oli transpordi alal üldse 39

partei-algorganisatsiooni, kommunistide üldarv aga 656. Kahes kolmandikus partei-algorganisatsioonidest oli igaühes vähemalt 49 EKPA , f. 1 , nim. 20, s.-ü. 13, 1. 45. 50 EKPA , f. 1 , nim. 88, s.-ü. 15, 1. 53 .

51 EKPA , f. 1 , nim. 20, s.-ü. 13, 1. 45; nim. 88, s.-ü. 15, 1. 53. 52 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 274, 1. 105. 242

« Volta » tehase parteibüroo istung. 1949. aasta.

kümme kommunisti.53 1952. aasta algul oli transpordiettevõtetes

juba 96 partei-algorganisatsiooni, kommuniste aga 1281.54 Niisiis suurenes kommunistide arv transpordi alal kuue aastaga kahe kordselt. See suurenemine toimus

peamiselt raudteetranspordi

parteiorganisatsioonide kasvu arvel. Neljanda viisaastaku vältel kasvas partei-algorganisatsioonide

arv ehitusettevõtetes 12-lt 32-le ( 1950. aastaks), kommunistide arv neis aga 182 -lt 764-le. Kuid vaadeldava perioodi viimastel aastatel kommunistide arv . ehitusorganisatsioonides peaaegu ei suurenenud .

Väga iseloomulik on arvuline kasv tööstuse partei-algorganisat sioonides. Viisaastaku algul oli rohkem kui pooltes tööstusette

võtete parteiorganisatsioonidest vähem kui 10 kommunisti igaühes ja üksnes kaheksas organisatsioonis oli

16–50

kommunisti.55

1952. aasta algul oli vabariigi tööstusettevõtetes juba kaheksa partei-algorganisatsiooni, kus kommunistide arv oli 50-100 iga

ühes, viies organisatsioonis oli 100—250 kommunisti ja ühes parteiorganisatsioonis üle 250 kommunisti. See muidugi ei tähen 53 EKPA , f. 1 , nim.

S.-ü. 13 , 1. 45.

54 EKPA , f. 1 , nim. 88, S.-ü. 15, 1. 53. 55 EKPA , f. 1 , nim. 20, s.-ü. 13, 1. 45. 16 *

243

danud, et ettevõtetes tugevate, võitlusvõimeliste parteiorganisat sioonide loomise ülesanne oli juba täielikult lahendatud. Piisab, kui öelda, et tööstusettevõtete 212 partei-algorganisatsiooni hul gas oli rohkem kui sada niisugust, milles kommunistide arv ei

ulatunud üle kümne. 31 organisatsioonis aga oli kõigest viis kom munisti igaühes. 56

Parteikomiteed ja algorganisatsioonid pöörasid suurt tähele

panu kommunistide õigele paigutusele otsustava tähtsusega tootmislõikudes .

vahetult

Siiski

ei

töötanud

tunduv

osa

kommuniste

tootmises, vaid administratiivaparaadis, kantseleis ja

muul tööl .

Tänu partei-algorganisatsioonide hulga ja kommunistide arvu suurenemisele ettevõtetes ja ehitustel sai võimalikuks paremini korraldada parteilist kontrolli majandustegevuse üle, tõsta par teiorganisatsioonilise ja parteipoliitilise töö taset, tugevdada par

tei mõju rahvahulkades. Ettevõtete parteiorganisatsioonid hakka sid julgemini süvenema tootmisküsimustesse, mis kollektiivide töötulemustes positiivselt peegeldus.

Parteiorganisatsioonide osatähtsuse edasiseks suurendamiseks ettevõtetes nõudis EK (b)P VI kongress ( 1951. aasta aprillis ) parteikomiteedelt riiklike plaanide täitmisele ja ületamisele suu natud organiseerimistegevuse ja massilise poliitilise töö igakülg

set tugevdamist. Kongress soovitas parteiorganisatsioonidel « täie

likult ära kasutada ÜK (b ) P põhikirjaga antud kontrollimisõigust administratsiooni majandusliku tegevuse üle » .57 Parteilise juhtimise parandamisele tööstuse, transpordi ja ehi tuse alal aitas kaasa ka asjaolu, et kõige suuremates parteiorgani

satsioonides (kombinaat « Kreenholmi Manufaktuur», Tallinna Masinatehas, elektrimootoritehas « Volta » , põlevkivikeemiakombi naat « Kiviõli » , samuti Kukruse ja Käva-2 kaevandus ja teised)

olid moodustatud parteikomiteed ÜK(b) P Keskkomitee või EK (b)P Keskkomitee parteiorganisaatoritega, kes olid tootmistööst vabastatud. Tsehhiorganisatsioonidele anti niisugustel juhtudel partei-algorganisatsiooni õigused.

Koosseisuliste parteiorganisaatoritena ja kutsetööst vabasta tud sekretäridena töötasid suurtes parteiorganisatsioonides koge nud kommunistid: Jakob Kochberg (partei liige 1905. aastast )

Tallinna Elektrijaamas, Jakov Rääk (partei liige 1919. aastast) Tallinna Masinatehases, Valter Vedru ja Vassili Konjaškin « Volta » tehases , Georg Kingissepp « Kreenholmi Manufaktuuris » , Grigori Ševtšenko kaevanduses « Käva-2 » jt. Suurtele parteiorganisatsioonidele parteiorganisaatorite ja

sekretäride leidmine polnud tol ajal kerge. Kogenud, pikaajalise parteistaažiga kommuniste oli Eestis vähe, pealegi töötasid need 56 EKPA , f. 1 , nim. 88, s.-ü. 15, 1. 53. 57 EKPA , f. 1 , nim . 121 , S.-ü. 10, 1. 37–38. 244

juhtivates vabariiklikes, maakonna- ja linnaorganites. Sellepärast edutasid parteikomiteed kogenud kommunistide kõrval partei

organisaatoriteks ja sekretärideks ka noori energilisi seltsimehi. Alati valik ei õnnestunud. Vahel tuli parteikomiteedel mõne aja

pärast parteiorganisaatoreid vahetada, mis mõjus negatiivselt parteitööle.

Väga suur tähtsus oli tööl,

mida tehti ettevõtete partei

algorganisatsioonide sekretäridega ja parteiorganisaatoritega. Nendele, samuti ka bürooliikmetele ja partei grupiorganisaato ritele korraldati nõupidamisi ja seminare, kus teoreetiliste ja üldpoliitiliste küsimuste kõrval arutati tootmisprobleeme ja parteiorganisatsioonide osa nende lahendamisel. Seminarid olid

väga rahvarohked; nii näiteks võttis EK(b)P Keskkomitee poolt 1946. aasta augustis tööstusettevõtete partei-algorganisatsioonide

sekretäridele korraldatud kahepäevasest seminarist osa 150 ini mest.58 Korraldati ka ettevõtete parteiorganisatsioonide sekre

täride seminare majandustegevuse parteilisel kontrollimisel saadud kogemuste vahetamiseks. Sekretäridega tehtav töö ja partei aktiivi kasvatamine aitas tõsta tööstus- ja ehitusettevõtete partei algorganisatsioonide võitlusvõimet. Niisiis lahendas Eestimaa Kommunistlik

Partei vaadeldavate

aastate jooksul põhiliselt ülesande luua võitlusvõimelised partei algorganisatsioonid tööstuses, transpordi alal ja ehitustel, mis oli vabariigi sotsialistliku industrialiseerimise edusammude otsusta vaid eeltingimusi.

Pärast viie aasta plaani seaduse vastuvõtmist suunas ÜK(b)P Keskkomitee oma otsusega 27. märtsist 1946 kogu partei massi lise poliitilise ja propagandatöö selle suurejoonelise loova töö programmi täitmisele .

Eestimaa Kommunistlik

Partei

võttis

selle otsuse oma töö aluseks. Viie aasta plaani propageerimise

küsimust arutati EK(b)P Keskkomitee bürool.60 Linnades ja maa kondades toimusid partei-, ametiühingu, komsomoli- ja majan dusaktiivi koosolekud ettekannetega viisaastaku ülesannetest . Viisaastaku populariseerimine toimus tihedas seoses nõu

kogude patriotismi ja rahvaste sõpruse ideede,

kommunismi

printsiipide ja vabariigi ning kogu Nõukogudemaa edusammude propageerimisega. Tööstuse parteilise juhtimise küsimuste arutamisel süvenes

EK (b)P Keskkomitee põhjalikult ka parteipoliitilise töö olukorda ettevõtetes ja ehitustel. Nii kontrollis EK(b)P Keskkomitee juba

1946. aastal tehase «Ilmarine » ja põlevkivikeemiakombinaadi « Kiviõli» parteiorganisatsiooni tööd, 61 eriti huvitudes kollektiivi ideelis-poliitilise mõjutamise vahenditest. 1948. aasta märtsis 58 « Eesti Bolševik » 1946 , nr. 16 , lk , 1210 . агандист » 46 , nr . 7-8, lk . 35–36 . 60 EKPA, f. 1 , nim. 3 , S.-ü. 203 , 1. 140.

-59- « II

61 EKPA , f. 1 , nim. 3 , s.-ü. 256, 1. 111-112 . 245

EESTI NSV SUURTE TOOSTUSETTEVÕTETE

Malle Järvesalu .

PARTEIORGANISAATOREID

Georg Kingissepp.

Vassili Konjaškin.

Otto Milder.

Grigori Ševtšenko.

Aleksander Valter.

Jakob Kochberg.

Vassili Petrov.

Valter Vedru .

arutas EK(b)P Keskkomitee pleenum parteipoliitilise töö olukorda vabariigi põlevkivibasseinis. Ettekandega esines Kohtla - Järve linna parteikomitee esimene sekretär P. Rahomägi. Pleenum

üldistas

põlevkivibasseini

parteiorganisatsioonide

positiivseid

kogemusi, leidis nende tegevuses suuri puudusi ja näitas, mida

tuleb teha olukorra parandamiseks.62 1948. aasta detsembris toi munud EK(b)P V kongress nõudis parteiorganisatsioonidelt, et need « otsustavalt parandaksid kogu parteipoliitilist tööd vabri kutes ning tehastes ja ehitustel» .63 1950. aastal tutvus Keskkomi tee põhjalikult sellega, kuidas korraldati tööliste poliitilist kasva tamist tsemenditehases « Punane Kunda » .

Ettevõtete partei-algorganisatsioonid allutasid kogu massilise poliitilise töö tootmisplaanide täitmise ülesannetele, kõigi töö näitajate parandamise eesmärgile. Tsehhides ja teistes tootmis

osakondades, ehitus- ja transpordiettevõtetes tegutsesid tuhanded agitaatorid - kommunistid , kommunistlikud noored ja parteitud,

kes selgitasid Kommunistliku Partei ja Nõukogude riigi välis- ja sisepoliitika küsimusi tihedas seoses oma ettevõtte konkreetsete ülesannetega. Aasta -aastalt suurenes vahetult tootmises töötavate agitaatorite arv , mis andis agitatsioonile konkreetsema, sihikind lama iseloomu. Parteiorganisatsioonide juhtimisel korraldati ette võtete töö ühiskondlikke ülevaatusi, millest võtsid aktiivselt

osa agitaatorite kollektiivid. Parteiorganisatsioonide massiline poliitiline töö oli tähtsaks teguriks tootmisplaanide edukal täit misel .

Ettevõtete parteiorganisatsioonid toetusid oma töös parteitule

aktiivile, mille põhijõu moodustasid ametiühingu- ja komsomoli organisatsioonid. Neis tingimustes, kus paljudes ettevõtetes veel ei olnud parteiorganisatsioone,

olemasolevad aga olid

väikese

arvulised, etendasid ametiühingud ja komsomol erilist osa võitlu

ses tootmisplaanide täitmise, tööviljakuse tõstmise, töölisklassi tootmisalase ning poliitilise aktiivsuse suurendamise, tööliste ja teenistujate elukondlike tingimuste parandamise eest ja paljude muude küsimuste lahendamisel.

On teada, et partei on alati omistanud suurt tähtsust ameti ühingutele kui töötajate kõige massilisematele organisatsiooni

dele . V. I. Lenin ütleb, et ametiühingud « ... on kasvatuslik orga nisatsioon, kaasatõmbamise, õpetamise organisatsioon, see on kool, juhtimise kool, majandamise kool, kommunismi kool. » 64 Laialdaselt areneva sotsialistliku ülesehitustöö tingimustes oli

väga tähtis, et ametiühingud seda osa ka tegelikult täidaksid. Nel janda viisaastaku algul tegutsesid ametiühingud juba kõigis pea

mistes ettevõtetes ja ehitusorganisatsioonides, rõhuv enamik töö 62 EKPA , f. 1 , nim . 3 , s.-ü. 388 , 1. 12—25 , 87–103 ; s.-ü. 390, 1. 4—274 .

63 EKPA, f. 1, nim. 18, S.-ü. 2, l. 321–344. 64 V. I. Lenin . Teosed, 32. kd., lk. 2. 247

lisi ja teenistujaid olid ametiühingu liikmed. Sellepärast ei pan

dud peamist rõhku ametiühinguorganisatsioonide arvulisele suu rendamisele (kuigi sel määral , kuidas töölisklass kasvas, võeti uusi liikmeid vastu), vaid ametiühingute osatähtsuse tõstmisele majan duslikus ülesehitustöös. 1951. aastal arutas EK( b)P Keskkomitee

pleenum ametiühingute tööd sotsialistliku

võistluse juhtimise

alal. Ametiühingutöö üks tähtsamaid lõike oli esmakordselt spet siaalselt arutusel EK (b)P Keskkomitee pleenumil. Pleenumi otsus

sai parteiorganisatsioonidele konkreetseks direktiiviks ühingu osatähtsuse tõstmisel sotsialistlikus võistluses.

ameti

Parteiorganisatsioonide juhtimisel täiustasid ametiühingud oma majandusalast tegevust, kuid siiski kannatas nende töö selles valdkonnas suurte puudujääkide all.

EK(b) P VI kongress märkis, et parteikomiteed ja partei- alg organisatsioonid ei süvene ametiühingutöö olemusse , osutavad ametiühingutele vähe abi. Kongress konstateeris, et paljud partei komiteed tegelevad veel halvasti ametiühingukaadri valikuga, mille tõttu « leidub ametiühingutööl vähese ettevalmistusega, kitsa kultuurilise ja poliitilise silmaringiga inimesi ... » 65 Tunduva panuse tööstuse ning transpordi taastamisse ja vaba riigi industrialiseerimisse andis kommunistlike noorte organisat

Komsomoli-algorganisatsioonide arv tööstusettevõtetes kasvas kiiresti. Kui 1945. aasta märtsis oli neid 26, siis 1952. aas tal juba 250. Mis puutub kommunistlike noorte arvu neis ette 66

sioon .

võtetes, siis 1946. aastal oli see 763, 1952. aastal aga 10 322.

Aastatel 1947–1952 kasvas ÜLKNÜ liikmeks olevate tööliste arv 3017-1t 14 614 -le.

Tööstus- ja transpordiettevõtete ja ehitusorganisatsioonide kommunistlikud noored võtsid aktiivselt osa sotsialistliku võist

luse organiseerimisest, ratsionaliseerimisliikumisest,

eesrindlike

kogemuste propageerimisest. Aasta-aastalt kasvas vahetult toot mises töötavate kommunistlike noorte arv. Enamasti olid

nad

tootmistöö eesrindlased, ületasid norme, andsid üksnes eeskuju liku kvaliteediga toodangut. Suurt osa etendasid komsomoli organisatsioonid ka kultuurhariduslikus ja sporditöös. Kommu nistlike noorte algatusel toimusid pühapäevakud purustatud

linnade ja ettevõtete taastamiseks. Võrumaa komsomoliorgani satsioon algatas Narva taastamise fondi jaoks vahendite kogu mise .

Tänu vabariigi töölisklassi ja kõigi töötajate kangelaslikule tööle Eestimaa Kommunistliku Partei juhtimisel ja kõigi vennas

vabariikide pidevale abile kulges Nõukogude Eesti tööstuse taas tamine ja sotsialistlik industrialiseerimine kiires tempos. Too dangu väljalaske aastaplaane ületati süstemaatiliselt. Juba viis 65 EKPA, f. 1 , nim. 121 , s.-ü. 10, 1. 21 . 66 EKPA , f. 31 , nim . 35, S.-ü. 50, 1. 1 . 248

aastaku esimesel aastal saavutati tööstustoodangu sõjaeelne tase,

1949. aasta keskpaiku aga jõudis vabariigi tööstus viisaastaku lõpuks ettenähtud tasemele. Hoolimata sellest, et ettenähtud kapi

taalmahutusi ei kasutatud täielikult ära, ületas vabariigi tööstus toodangu maht 1950. aastal sõjaeelse peaaegu kolme ja poole kordselt. Tööviljakus tööstuses kasvas 2,3-kordselt. Riiklik töös

tus laskis tol perioodil välja 87,4 protsenti ja kooperatiivne töös tus 12,6 protsenti vabariigi tööstustoodangust.67 Eratööstus oli täielikult likvideeritud .

Kogu Eesti NSV tööstuse tootmisalased põhifondid suurenesid

neljandal viisaastakul 2,7-kordselt. Sealjuures oli juba 1950. aas tal rasketööstusse koondunud 68,3 protsenti kõigist tööstuse põhi fondidest. Vabariigi tööstuslikku arengut iseloomustas kindel kurss industrialiseerimisele. Nagu viie aasta plaanis ette nähtud, arenesid kõige kiiremini suurtööstuse harud - põlevkivikeemia,, masinaehitus, ehitusmaterjalide tööstus ja teised. -

Töölisklassi ennastsalgava töö läbi ärkasid uuesti ellu põlev kivibasseini kaevandused, masinatehased « Volta » ja « Ilmarine » , tõusid varemetest ja hakkasid töötama suured tekstiiliettevõtted « Kreenholmi Manufaktuur» ja « Balti Manufaktuur » . Eesti NSV töötajate üheks kõige suuremaks saavutuseks oli uue rahva

majandusharu - põlevkivigaasitööstuse rajamine teiste vaba riikide vennaliku abiga. 1948. aastal said Leningradi töötajad Kohtla-Järvelt tarbegaasi. Eesti NSV, samuti kui teiste Balti Nõukogude vabariikide sot sialistliku industrialiseerimise edu oli ÜK(b)P uueks võiduks võit luses liiduvabariikide tööstusliku arengu eest. Nõukogude Eesti sotsialistliku industrialiseerimise üks iseärasusi seisnes selles,

et

vanade ettevõtete taastamine ja tehniline ümbervarustamine toi mus samaaegselt uute ehitamisega. Vaadeldavatel aastatel sai Eesti NSV vennasvabariikidest tuhandeid tööpinke masina- ja

tekstiilitööstuse ettevõtete, kaevanduste, ehitusmaterjalide töös tuse ja turbatööstuse tarbeks, mis etendas tähtsat osa töövil

jakuse kasvus ja vabariigi tööstuse tõusus tervikuna. Töölisklassi tööalase aktiivsuse tõusu innustades ja oma töös esinevaid raskusi ning puudusi ületades juhtis Eestimaa Kom munistlik

Partei vabariigi

sotsialistlikku

industrialiseerimist,

rajas aluse tööstuse uueks tõusuks järgnevatel aastatel . Sotsialist lik industrialiseerimine oli väga tähtsaks lüliks sotsialismi võidus Eesti NSV-s . 67 25 aastat Nõukogude Eestit , lk. 33 .

249

2. Eestimaa Kommunistliku Partei kurss vabariigi põllumajanduse kollektiviseerimisele. Kolhoosikorra võit Eestis

Põllumajanduse sotsialistlik ümberkorraldamine on üks sotsia lismile ülemineku seaduspärasusi. Selle teesi õigsus leidis kinni tust ka Balti Nõukogude vabariikide, sealhulgas Eesti NSV koge muste varal .

Põllumajanduse sotsialistlikul ümberkorraldamisel juhindus Eestimaa Kommunistlik Partei Lenini kooperatsiooniplaanist, toe tudes teistes liiduvabariikides kolhoosikorra ülesehitamise koge mustele ja arvestades põllumajanduse arengu ajaloolisi iseärasusi Eestis .

V. I. Lenin pidas töötava talurahva paljumiljoniliste hulkade kaasatõmbamist sotsialistlikku suurpõllupidamisse sotsialismi võidu vältimatuks tingimuseks. Ta juhtis tähelepanu sellele, et Nõukogude Venemaa saatus sõltub lõppkokkuvõttes sellest, kas talurahvahulk läheb töölisklassiga kaasa, jäädes temale ustavaks. V. I. Lenin ütles, et kapitalism « püsib väikemajapidamisel ja tema purustamiseks on ainult üks abinõu — viia kogu maa majan dus, sealhulgas ka põllumajandus, uuele tehnilisele baasile, kaas aegse suurtootmise tehnilisele baasile» . 68 V. I. Lenin seostas töötava talurahva tuleviku ühiskondliku

tootmisega. Ainsaks teeks, mille kaudu väikekaubatootlik talu majapidamine pääseb viletsusest, pidas ta üleminekut kollektiiv sele suurmajapidamisele. «Kui talumajandus suudab edasi are neda, » kirjutas V. I. Lenin, « siis on tarvis kindlalt tagada ka edasine üleminek, edasine üleminek seisab aga möödapääsmatult

selles, et minimaalselt kasulik ja kõige mahajäänum, eraldatud väiketalumajapidamine, järk-järgult ühiskondliku suurmaapidamise .» 69

ühinedes ,

organiseeriks

Põllumajanduse sotsialistlik ümberkorraldamine on keeruline ülesanne, sest see on seotud väikeomanike tohutu hulga üleviimi sega sotsialistlikule arenemisteele. Sellepärast nõuab see igakülg set materiaal-tehnilist, ideoloogilist ja poliitilist ettevalmistust

ega talu kiirustamist. Eestimaa Kommunistlik Partei arvestas neid asjaolusid oma tegevuses nii pärast sotsialistliku revolutsiooni võitu 1940. aastal, kui ka sotsialistlikule ülesehitustööle tagasi

pöördumisel pärast Eestimaa vabastamist hitlerlikest okupanti dest.

Pärast sõja lõppu oli Nõukogude Liidu põllumajandus raskes

olukorras. Hitlerlikud okupandid purustasid meie maal 98 000 kolhoosi, umbes 5000 sovhoosi ja traktorijaama,

ajasid

ära ja

hävitasid miljoneid kariloomi.70 Tohutut kahju tekitati ka Eesti NSV põllumajandusele. Külvipind kahanes 24,2 protsendi 68 V. I. Lenin. Teosed, 31. kd . , lk . 477 . 69 V. I. Lenin. Teosed, 32. kd. , lk . 265. 70 NLKP ajalugu , Tallinn 1971 , lk. 521 . 250

Pärnu maakonna täitevkomitee esimees E. Eiche 1946. aas tal uusmaasaajale maa põlise pidamise akti kätte andmas.

võrra

918 400 hektarilt 1940. aastal 696 500 hektarile 1945. aas

tal. Suure kaotuse osaliseks sai ka Eesti traditsiooniline põllu majandusharu karjakasvatus: veiste arv kahanes 24 protsendi -

võrra, lehmade arv sealhulgas 43,6 protsendi võrra, sigade arv

vähenes 38,5 protsendi võrra, lammaste arv 18,9 protsendi võrra, hobuste arv 19 protsendi võrra. Üldse vähenes põllumajandus lik tootmine Eestis sõja-aastate ja hitlerliku okupatsiooni vältel poole võrra. 71

Vanemates Nõukogude vabariikides, kus kolhoosikord oli ammu enne sõda võidule pääsenud, taastati kolhoosid vabastatud territooriumil kohe. Põllumajanduse taassünd toimus siin algu sest peale ühiskondliku tootmise alusel. Eesti NSV-s enne sõda

kolhoose teatavasti peaaegu ei olnudki, talurahvas koosnes üksik talunikest. Eesti NSV põllumajanduse kollektiviseerimine ei saa

nud toimuda ka esimestel sõjajärgsetel aastatel. Vabariigi par teiorganisatsiooni peamiseks ülesandeks külas oli siis nõukogude maareformi läbiviimine, hitlerlike okupantide ja nende käsilaste poolt äravõetud maa tagasiandmine töötavale talurahvale ja tema abistamine majanduse taastamisel. Juba aastatel 1944–1945 tehti ära põhiline töö töötavale talu rahvale maa tagasiandmisel. Aastatel 1946–1947 jätkus nõu 71 E. Tõnurist. ENSV põllumajanduse sotsialistlik rekonstrueerimine, Tallinn 1967, lk. 16.

25.1

kogude maareform, samaaegselt rakendati abinõusid talurahva varustamiseks kariloomade, inventari ja hoonetega. 5. juunil 1946 tegid EK (b)P Keskkomitee ja vabariigi Ministrite Nõukogu ühi

ses määruses kokkuvõtte maareformi läbiviimisest ja määrasid kindlaks ülesanded selle lõpuleviimiseks. Kuna maareform hak

kas lõpule jõudma, likvideeriti maakondade ja valdade maakomis jonid. Igas maakonnas moodustati kaks-kolm komisjoni reformi

teostamisel tekkinud vigade parandamiseks.

Need komisjonid

alustasid tööd 1946. aasta teisel poolel ja lõpetasid tegevuse järg mise aasta suvel. Nad kontrollisid reformi kohta käivat dokumen

tatsiooni kõigi valdade järgi ja tegid korrektiive, mis puuduta sid üldsummas ligi 14 000 majapidamist.

Komisjon likvideeris

1450 fiktiivset maajaotamist, 2600- le majapidamisele anti pare mad maatükid.72 Kogu see töö toimus Eestimaa Kommunistliku Partei initsiatiivil ja juhtimisel. Seega oli maareform , mille tulemusel 42 311 maata ja vähese maaga talupoega said rohkem kui 496 860 hektarit maad, vabarii gis lõpule viidud. Riiklik maafond suurenes 184 900 hektari

võrra.73 Töötav talurahvas sai soodustatud tingimustel riiklikku krediiti kariloomade ning inventari soetamiseks ja hoonete ehi tamiseks. Üksnes aastatel 1945–1947 ostsid kehvikud ja keskmi kud pikaajalise krediidi arvel rohkem kui 10 000 hobust ja ligi 8000 lehma,74 sadu tuhandeid tihumeetreid ehitusmaterjale. Massilise kolhoseerimise ettevalmistamise tähtsaks koostisosaks

oli traktorijaamade ning hobulaenutuspunktide võrgu

taas

tamine ja arendamine. Traktorijaamad olid omapäraseks koos töö , sotsialistliku riigi ja väikekaubatootliku talumajapidamise

kooperatsiooni vormiks, mida tuli arendada «kui üht kogu individuaalmajandite massi tähtsamate tootmisprotsesside ühista mise meetodit» .75 Tõsi küll, majandite arv, mida traktorijaamad

teenindasid, polnud vabariigis eriti suur (145 tuhandest majan dist 1946. aastal 31,7 tuhat, 1947. aastal 42,7 tuhat ja 1948. aastal

47,6 tuhat majandit),76 kusjuures traktorijaamad enamasti tegid

neis majandites põllumajanduslikest töödest ära väikese osa. Kuid siiski osutasid traktorijaamad töötavale talurahvale hinda matut abi. Samuti oli traktorijaamade tegevusel tohutu poliitiline tähtsus: nad aitasid kasvatada maatöötajaid kollektiivsuse vaimus ja tugevdada töölisklassi ning talurahva liitu. Põllumajanduse massilise kollektiviseerimise ettevalmistami sel kasutas Eestimaa Kommunistlik Partei ka niisugust sotsialist 72 ENSV Põllumajanduse Ministeeriumi jooksev arhiiv, kaust « Maareform >

ENSV- s » , lk . 13–14.

73 E. Tõnurist. Eesti NSV põllumajanduse sotsialistlik rekonstrueeri mine , lk . 16 .

74 « Eesti Bolševik » 1949, nr. 24 , lk . 54 . 75 NLKP resolutsioonid ja otsused, II osa, Tallinn 1956, lk. 566 . 76 V. Matin. Kolhoosikorra võit Nõukogude Eestis, Tallinn 1955, lk. 26 . 252

329***

2

Kostivere sovhoosi noortebrigaad rändpunalipuga 1947. aasta novembris .

liku riigi tugipunkti külas, nagu äsja, pärast vabariigi okupatsioo

nist vabastamist loodud sovhoosid. Viimased propageerisid sotsia listliku suurtootmise eeliseid näitlikult – põldude saagikus ja loomakasvatuse produktiivsus oli siin tunduvalt kõrgem kui -

üksiktaludes.

Massilisel kollektiviseerimisel etendas suurt osa ka põllu majanduslik kooperatsioon, mis sõjajärgsetel aastatel hoogsalt arenes. 1948. aasta algul ühendas see rohkem kui 112 000 talu majapidamist, mis moodustas umbes 70 protsenti nende üldarvust, kodanlikus Eestis aga, kus kooperatsioon teenis küla jõuka kild konna huve, hõlmas see ainult 35—40 protsenti talumajapidamis test.?? Kui esimestel sõjajärgsetel aastatel domineeris vabariigis turustuskooperatsioon, siis alates 1947. aastast laienevad koope

ratsiooni tootmisalased vormid. See aitas talupoegadel omandada kollektiivse töö vilumust ja kasvatas neid kollektiivsuse vaimus.

Talurahva väikeste individuaalmajapidamiste areng Eesti NSV-s sõjajärgsetel aastatel kinnitas veel kord V. I. Lenini järel

dust, et väikemajapidamistega pole võimalik viletsusest välja pää seda. Vaatamata Nõukogude riigi määratule abile ei suutnud talurahva põhihulk oma olukorda tunduvalt parandada, kindlusta tud elujärjele jõuda. Vabariigi põllumajanduse tehniline varustatus

kasvas aasta -aastalt, kuid väikestes üksikmajapidamistes polnud 77 Э. И. Брандт. Создание экономического базиса социализма

B

Эстонской ССР. Таллин , 1957 , 1k. 98. 253

võimalik tehnikat laialdaselt rakendada. Tööviljakus oli neis majapidamistes madal ja kaubatoodangut andsid nad minimaal selt. Vabariigi rahvamajanduse arengus andis end järjest tuge

vamini tunda vastuolu eesrindliku sotsialistliku tööstuse ja üksik talunike väikemajapidamise vahel. Väljapääs seisnes üksik väikekaubatoodangulise talunike sotsialismi teele .

majapidamise

Vabariigi põllumajanduse kollektiviseerimise mine toimus terava klassivõitluse olukorras.

üleviimises

ettevalmista

Kulakud ja muud

kodanlik-natsionalistlikud, Nõukogude -vastased elemendid püüd

sid igati takistada eesti talurahva üleminekut sotsialistliku arengu teele ega põrganud sealjuures tagasi isegi külaaktivistide mõrva misest. Hoogustus ka kodanlik-natsionalistlike jõukude kuritege vus, eriti Virumaal, Saaremaal, Pärnumaal ja Läänemaal. Võru maal tapsid bandiidid 1948. aasta 9. juuni ööl Kõlleste valla par

teiorganisatsiooni sekretäri Nikolai Lumi, tema naise Elviine ja nende poolteiseaastase tütre.78 Samas maakonnas langesid kulakute terrori ohvriks Lasva valla parteikomitee sekretär Mih

hail Sibul, Rõuge valla parteiorganisatsiooni sekretär Teplenkov, sama valla kommunistlike noorte organisaator Õilme Teder ja teised. Valgamaal tapeti Sangaste valla parteikomitee sekretär Talvik ja haavati raskelt valla täitevkomitee esimeest Tserelit. Metsikuid tapmisi panid bandiidid toime Virumaal. Haljala vallas tapeti talupoeg, aktivist August Kõue, kelle keha raiuti tükkideks. Tapjaks osutus hitlerlikus armees teeninud kulak, kes pärast hit lerlaste väljakihutamist Eesti NSV-st varjas end metsas.79 Maidla vallas surmasid bandiidid valla täitevkomitee esimehe Valti, tema

isa ja ema, samuti külanõukogu esimehe Halli perekonna.80 Saare maal Pöide vallas tappis kodanlikest natsionalistidest bandiitide jõuk külavoliniku, 69 - aastase parteitu talupoja Johan Valviste, tema 65-aastase naise Juuli ja tütre.81 Bandiidid õiendasid arveid

ka kolhooside loomist pooldavate reatöötajatega . Nii tapeti Järva maal Väinjärve vallas talupoeg Robert Merimaa. Bandiidid võisid nii kaua aega teha oma veretööd üksnes selle pärast, et nad leidsid toetust kulaklikelt ja teistelt kodanlik -nat sionalistlikelt elementidelt.. Jõukude kauane

eksisteerimine

oli

võimalik ka veel sellepärast, et kuni 1949. aastani võideldi nõrgalt kulakluse vastu üldse ja kulaklik-terroristlike jõukude vastu eriti.

Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei V kongressil, mis toi mus 1948. aasta detsembris, juhiti tähelepanu sellele, et EK(b) P

Keskkomitee pole alati reageerinud maakonnakomiteede palve

78 EKPA , f. 1 , nim. 27 , S.-ü. 219, 1. 157. 79 EKPA, f. 1 , nim. 28 , S.-ü. 168, 1. 25–26 . 80 EKPA, f. 1 , nim . 27, S.-ü. 217, 1. 86.

81 EKPA, f. 1. nim. 27, S.-ü. 219, 1. 157. 254

ВССПЕРХАВ АРИИ ЕТ ПРОЛ

Eesti NSV töötavate talupoegade kongress 1948. aasta aprillis.

TO MP

E H

20

Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees Arnold Veimer annab Udeva sov hoosi direktorile August Lambakaharale rändpunalipu.

tele võtta tarvitusele otsustavamaid abinõusid banditismi

likvi

deerimiseks.82

Määratu suur tähtsus vabariigi põllumajanduse sotsialistlikus ümberkujundamises oli UK(b)P Keskkomitee otsusel

21. maist

1947 « Kolhooside ehitamisest Leedu, Läti ja Eesti NSV-s» . ÜK(b) P Keskkomitee soovitas Balti vabariikide parteiorganisat sioonidel pidada meeles, et kolhooside rajamisel ei tule kiirus tada, lähemal ajal pole tarvis eesmärgiks seada laialdasi plaane ja et kolhoose tuleb luua täieliku vabatahtlikkuse alusel. Kesk

komitee juhtis tähelepanu sellele, et kolhoosidesse tuleb esma järjekorras tõmmata kehviktalupoegi, põllumajanduslikud artel lid aga rajada kaasaegse masinatehnika baasil, luues ühtlasi hästi

varustatud masina -traktorijaamad. « Organiseeritavad kolhoosid , »

rõhutas ÜK(b)P Keskkomitee, « peavad olema eeskujulikud, ees rindlikud majandid, mis suudavad tegelikkuses näidata kollektiiv majapidamise eeliseid ning paremusi ja sellega propageerida kol lektiviseerimise ideed talurahvahulkades. »83

Selleks ajaks, mil see otsus vastu võeti, olid Eesti külas toimu nud juba tõsised nihked: oli kasvanud töötava talurahva tead

likkus ja poliitiline aktiivsus, tugevnenud partei- ja komsomoli organisatsioonid külas, paranenud nende tegevus, olid loodud külanõukogud, tunduvalt oli laienenud külaaktiiv. 1947. aastal hakati Eesti NSV-s looma partei vallakomiteesid. Mõnevõrra oli

tugevnenud põllumajanduse materiaal-tehniline baas vabariigis. Talurahva hulgas tärkas huvi kolhooside vastu. Kõik see valmis tas ette pinna esimeste kolhooside tekkimiseks. 1947. aastal moodustasid Sakla külas Valjala vallas Saaremaal

10 kehvik- ja keskmiktalupoega initsiatiivgrupi, mille eesotsas

seisis Herman Kuning. Nende hulgas, kes avaldasid soovi kolhoosi rajada, olid endine sulane, uusmaasaaja Vladimir Maripuu ja väikemaapidaja Aleksander Naak. Nendega ühinesid Meinhard Moik, Robert Riipuu ja teised. Kohe pärast asutamis koosolekut astusid kolhoosi ka Sakla küla kõik ülejäänud talu 84 pojad.S

Ära kuulanud partei Saaremaa maakonnakomitee sekretäri A. Šiškini informatsiooni, võttis EK (b) P Keskkomitee 23. augustil

1947 vastu maakonnakomitee ettepaneku rajada Sakla külas Vik

tor Kingissepa nimeline kolhoos.85 Ühtlasi rõhutas EK(b) P Kesk komitee, kuivõrd tähtis on esimese kolhoosi loomine, mis « peab

laialdastele kehvik- ja keskmiktalurahva hulkadele olema kõrgelt 82 EKPA , f. 1. nim. 27 , S.-ü. 220 , 1. 199. 83 EKPA , f. 1 , nim. 3 , s.-ü. 422 , 1. 69 .

84 Lenini kooperatsiooniplaani elluviimise tulemustest Eesti NSV-s ja kolhoosi uue näidispõhikirja projektist, EKP KK esimese sekretäri sm . J. Kä bini ettekanne Eesti NSV kolhoosnikute teisel kongressil , Eesti NSV kol hoosnike teine kongress, Tallinn , 1970 , lk . 16–17. 85 EKPA, f. 1 , nim. 3, S.-ü. 422 , 1. 69. 256

a3,1,

OF $ $ @

picke* » fascia

Waveter

ixin gillan

Bell jakeluule Sonne Irena Jeann

**

BE

Sorint regulat

X

Tima facinto chata ninchose mellom

stan

Prái no jarduotiaan a to the

per lo tanke

Es warmarad

San

I loom 1

Talupoegade sooviavaldused kolhoosi astumiseks ja Viktor Kingissepa nimelise kolhoosi esimese koosoleku protokoll.

organiseeritud ja kultuurse kollektiivmajapidamise näitlikuks ees kujuks, peab näitama kollektiivse põllupidamise kasulikkust ja

eeliseid üksiktalumajandusega võrreldes » .86 Viktor Kingissepa nimelisele kolhoosile anti materiaal-tehnilist ja muud abi.

Üldse rajati vabariigis 1947. aasta lõpuni 5 kolhoosi. Esialgu kehtis põllumajandusartellide loomisel järgmine kord: kui taluni kud esitasid avalduse ühineda kolhoosi, tutvusid valla ning maa konna parteiorganid kohapealse olukorraga, selgitasid , kas on või

malik luua initsiatiivgruppi, ja alles pärast seda otsustas partei maakonnakomitee kolhoosi organiseerimise küsimuse. Lõpliku

otsuse iga kolhoosi kohta eraldi tegi EK(b)P Keskkomitee. 10. sep tembril 1947 arutas EK (b) P Keskkomitee büroo partei Võrumaa

komitee ettepanekut rajada Põlva vallas Mammaste külas põllu majandusartell, mille initsiatiivgrupis oli 9 kehvik- ning keskmik 86 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 269, 1. 15. 17 Ülevaade EKP ajaloost

257

i

talupoega, ja kiitis selle ettepaneku heaks. Initsiatiivgrupi esime heks kinnitati kommunist Artur Kohala . Grupiga liitusid teised talunikud. Nii tekkis Mammastes kolhoos « Võit » .

Sama aasta septembris moodustus 15 kehvik- ja keskmiktalu pojast koosnev initsiatiivgrupp Kavastu vallas Tartumaal. 27. sep tembril kiitis EK(b) P Keskkomitee büroo heaks partei maakonna komitee ettepaneku rajada siin kolhoos. Maakonnakomitee sekre tärile P. Tiidole tehti ülesandeks leida artelli esimehe kohale

kogenud kommunist ja soovitada teda organiseerimiskoosolekul kolhoosnikutele.87 Kavastu valla talurahvas pani oma kolhoosile nimeks « Säde » .

1947. aasta sügisel tekkis Valgamaal Kuigatsi vallas Olatu külas kolhoos « Oktoobri Võit» . 12 kehvik- ja keskmiktalupojast koos neva initsiatiivgrupi esimeheks sai siin Jaan Raudsepp. Mõne pärast kirjutas ta raamatu «Teel kommunismile », kus ta jutustas kolhoosi loomisest ja elukäigust. Ta räägib siin, et kollektiivmajandi mõte ei sündinud «« tühjal kohal », vaid küpses ajapikku. Algul kõnelesid kollektiviseerimisest küla aktivistid omavahel. Seejärel rääkisid sellest üha sagedamini talu aasta

rahvaga ka partei maakonnakomitee töötajad. Kolhoosi loomise initsiaatorite hulgas oli rohkesti kehvikuid ning endisi sulaseid, kellele kollektiivmajand tähendas nende igatsuse täitumist vaba töö ja rahvale kuuluva maa järele. Raamatus esitatakse Voldemar Osbergi avaldus: «Olen eluaeg kulakuid orjanud ja kulakuid orjas minu ema Miili. Nõnda oleme kahekesi elust läbi saanud ning nüüd

tahame alustada paremat elu. Palume meid vastu võtta Õlatu külla asutatava kolhoosi liikmeks. Tahame ausalt kolhoosis töö 88

tada ning kolhoosniku austava nime ära teenida.» EK(b)P Keskkomitee kiitis uue kolhoosi loomise heaks ja kohus tas Keskkomitee büroo liiget Algus Raadikut osutama noorele majandile konkreetset abi.89

Juhtivate partei- ja nõukogude töötajate, sealhulgas EK (b)P Keskkomitee büroo liikmete kinnistamist noorte kolhooside juurde praktiseeriti kollektiviseerimise algusperioodi vältel kogu aeg ja see õigustas end täielikult.

Varsti pärast esimeste kollektiivmajandite loomist vabariigis juhtis EK(b)P Keskkomitee kohalike parteiorganisatsioonide tähe

lepanu pakilistele abinõudele artellide organisatsioonilis -majan duslikuks kindlustamiseks. Nii soovitas EK(b)P Keskkomitee 1948. aasta jaanuaris oma otsuses kolhoosi loomise kohta Ahula külas

Albu vallas Järvamaal kohalikele partei- ja nõukogude organitele, et nad osutaksid kolhoosidele «pidevat praktilist abi töö organisee

87 EKPA , f. 1. nim. 3, s.-ü. 269, 1. 195. 88 Jaan Raudsepp. Teel kommunismile, Tallinn 1949 , lk . 25. 89 EKPA , f. 1 , nim . 3, s.-ü. 271, 1. 74–75. 258

rimisel, töödistsipliini tugevdamisel ja kolhoositootmise kordasead misel ».90

Nagu juba öeldud, kehtis kuni massilise kolhoseerimise algu seni kord, et lõpliku otsuse kolhoosi rajamise kohta tegi igal üksik juhul EK (b)P Keskkomitee. Tuleb märkida, et Keskkomitee ei võt

nud vastu kõiki maakonnakomiteede ettepanekuid. Kui ilmnes, et kolhoosi rajamiseks pole vajalikke tingimusi või pole tehtud kül laldast eeltööd, lükati ettepanekud tagasi. Kuid seda juhtus harva, sest valdade ja maakondade parteikomiteed suhtusid oma soovitus tesse väga tõsiselt.

1947. aasta lõpul kontrollis EK(b)P Keskkomitee, kuidas maa kondade parteiorganisatsioonid täidavad ÜK (b) P Keskkomitee otsust kolhooside ülesehitamise kohta Balti vabariikides. Sel ajal oli Saare-, Tartu-, Võru- ja Valgamaal igaühes üks kolhoos; partei maakonnakomiteed tegelesid siin uute põllumajandusartellide loo

misega. Teistes maakondades polnud parteiorganisatsioonid kolhoo side rajamist õigupoolest veel alustanudki. Peab tunnistama, et Eestimaa Kommunistlik Partei tervikuna

asus kolhooside ülesehitamisele aeglaselt ja arglikult. Kohati võis märgata selle töö alahindamist, ükskõiksust eesrindlike talupoe gade initsiatiivi suhtes. Näiteks tekkis Põltsamaa vallas Viljandi maal 1947. aasta sügisel kolhoosi rajamise initsiatiivgrupp, kuid ta ei leidnud maakonna parteikomiteelt ning täitevkomiteelt toetust

ja lagunes.91 Samasuguseid fakte esines Järvamaal, Valgamaal, Tartumaal ja Pärnumaal. Oli ilmne, et vabariigi parteiorganisat siooni tegevus jääb küla kasvavast poliitilisest aktiivsusest maha.

Osaliselt võib sellist olukorda seletada ka maa parteiorganisat sioonide, eelkõige just vallaorganisatsioonide nõrkusega. 1947. aasta septembris oli parteikomitee moodustatud kõigest 70 vallas, kus juures valdade üldarv oli 236.92 Valdade parteiorganisatsioonid olid tol ajal alles väikesearvulised, näiteks 27 organisatsioonis oli vähem kui 20 kommunisti igaühes. EK(b)P Keskkomitee büroo arutas 26. jaanuaril 1948 kolhoosi liikumise parteilise juhtimise olukorda ja võttis vastu otsuse « Parteiorganisatsioonide tööst kolhooside ülesehitamisel Eesti NSV-s». Selles oli näidatud, et ÜK(b) P Keskkomitee otsust 21 . maist 1947 ei täideta Eesti NSV-s küllalt energiliselt. Eriti halvasti

juhtisid kolhooside rajamist Võrumaa, Hiiumaa ja Viljandimaa parteiorganisatsioonid.

Samal ajal aga on, nagu märkis EK(b) P Keskkomitee, poliitiline olukord külas ja töötava talurahva meeleolu viimastel kuudel tun duvalt paranenud kolhooside kasuks, põllumajanduse sotsialistliku ümberkorraldamise kasuks. Keskkomitee rõhutas, et « Eesti NSV 90 EKPA, f. 1 , nim. 3, S.-ü. 273 , 1. 117. 91 EKPA, f. 1 , nim. 3 , S.-ü. 271 , 1. 140. 92 EKPA , f. 1 , nim. 3, s.-ü. 269, 1. 143-144. 17 *

259

küla sotsialistlik ümberkorraldamine on kogu vabariigi parteiorga nisatsiooni ja iga kommunisti tähtsamaid ülesandeid » .93

Keskkomitee toonitas, et kolhooside kasuks tehtav agitatsioon peab olema aktiivse ja ründava iseloomuga, südikamalt tuleb pal jastada kulakute ja nende käsilaste kolhoosivastast ning Nõuko gude-vastast propagandat, resoluutselt võidelda kulakluse ja kodan

like natsionalistide vaenuliku « teooria » vastu, mille järgi kolhoosi kord olevat Eesti NSV - s valitseva krunditalude süsteemi tõttu siin « vastuvõtmatu» . Kolhooside moodustamiseks oli eriti tähtis kasu

tada talvist perioodi. Samas hoiatas EK (b)P Keskkomitee partei organisatsioone liigse kiirustamise eest, soovitas luua uusi majan deid täieliku vabatahtlikkuse alusel, tõmmata neisse kaasa eelkõige kehvikuid, mitte mingil tingimusel lasta põllumajandusartelli kula

kuid ja nende käsilasi. Keskkomitee otsuses oli juttu puudustest linna šefluse valdkonnas küla üle, sellest abist, mida tööstuskollek

tiivid ja linnade parteiorganisatsioonid peavad küla sotsialistlikul ümberkorraldamisel andma.

EK(b)P Keskkomitee otsus 26. jaanuarist 1948 oli õigupoolest esimene vabariigi parteiorganisatsiooni direktiivdokument põllu majanduse sotsialistliku ümberkorraldamise alal. Seda arutati partei- ja komsomolikoosolekutel valdades, ettevõtetes ning asu tustes ja see andis tugeva tõuke kogu tööle kolhooside ülesehita mise alal. Maakondadesse ja valdadesse saadeti pärast hoolikat

instrueerimist kümneid töötajaid kohalikele organitele praktilist abi osutama. Trükiti täiendavalt juurde mitukümmend tuhat eksemplari põllumajandusliku artelli tüüppõhikirja. Kolhoosides

hakati looma spetsiaalse programmiga

poliitringe. Kehtestati

kord, et majandi ühe või teise juhi vabastamine või ümberpaigu tamine võib toimuda ainult EK(b) P Keskkomitee nõusolekul. Pärast Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee otsust hak

kas kolhoosikorra propageerimisega agaramalt tegelema ka aja kirjandus.

1948. aasta esimesel poolel toimus kollektiviseerimine veel aeg laselt: kui jaanuaris oli vabariigis 12 kolhoosi, siis juulis oli neid 59.94 Tähtsat osa vabariigi põllumajanduse massilise kolhoseerimise ettevalmistamisel etendas Eesti NSV töötava talurahva III kong

ress, mis toimus 1948. aasta aprillis. Kongressil viibisid ka noorte

kolhooside delegaadid ; oma sõnavõttudes jutustasid nad esimes test edusammudest ühiskondliku tootmise alal ja tulevikuplaani dest. Kongress võttis vastu läkituse kõigile Eesti NSV töötavatele talupoegadele. Partei kurssi vabariigi põllumajanduse sotsialist

likule ümberkorraldusele täielikult heaks kiites kutsus kongress kõiki Eesti maatöötajaid üles, et nad annaksid kogu jõu viisaastaku

93 EKPA , f. 1 , nim. 3 , s.-ü. 273, 1. 195—204 . 94 EKPA, f. 1 , nim. 74, s.-ü. 30, 1. 9. 260

kolmanda aasta ülesannete edukaks täitmiseks põllumajanduse valdkonnas. 95

Pärast kongressi arenes kolhooside loomine kiiremini. Kuid

kohtadel ei suudetud vältida tõsiseid vigu ja isegi klassijoone moonutamist kolhoosialases ülesehitustöös. Viljandimaal näiteks

pugesid kahe esimese kolhoosi juhatusse juhuslikud või koguni vaenulikult meelestatud inimesed.96 Tuli ette katseid luua kolhoose

ilma küllaldase eeltööta. Võrumaa Ruusmäe valla parteiorganisat siooni koosolekul, kus oli arutamisel EK(b)P Keskkomitee otsus kolhooside ülesehitamise kohta, kohustati kommuniste valla nõukogu saadikuid - organiseerima 15. märtsiks 1948 kolhoosid

oma valimisringkondades.97 Selline ekslik otsus võis parteilist joont külas üksnes diskrediteerida. Vabariigi parteiorganisatsioon võit les niisuguste vigade ja moonutuste vastu.

Kolhooside arvu suurenedes tõusis järjest teravamini üles nende organisatsioonilise ja majandusliku kindlustamise probleem. Par teiorganisatsioonid, nõukogude ja põllumajandusorganid pöörasid suurt tähelepanu töö organiseerimisele kolhoosides, töö tasusta

mise parandamisele, tööviljakuse tõstmisele. NSV Liidu Ministrite Nõukogu võttis nende küsimuste kohta vastu sellekohase mää ruse .

Partei hoolitsus noorte kolhooside eest ja riigi suur abi võimal dasid neil peatselt näidata sotsialistliku suurtootmise eeliseid. Kolhoosid teostasid organiseeritult kevadkülvi, laiendasid tundu valt külvipinda, tõstsid karja tootlikkust. Edukalt arendas oma majapidamist Eesti esimene põllumajandusartell, Viktor Kingis sepa nimeline kolhoos. Siin alustati maaparandustöid, ehitati lautu; 1948. aasta talveks kolhoos elektrifitseeriti, ehitati lasteaed, avati kolhoosi raamatukogu.98 Nagu EK (b) P Keskkomitee 1948. aasta mais märkis, tõendas kolhoosnikute rõhuva enamiku kohusetruu töössesuhtumine, et

« nad mõistavad vabariigi esimeste kolhooside eeskujuliku töö kogu tähtsust kolhooside majanduslikul ning organisatsioonilisel kind lustamisel ja nende propageerimisel töötava talurahva laiades hul kades » .99

1948. aasta sügiseks suurenes kolhooside arv vabariigis tundu valt. Kui 1. juunil oli Eestis 59 kolhoosi ja septembris 177, siis oktoobri keskpaiku oli neid juba 224.100 See polnud veel massiline kolhoseerimine, sest vabariigi kolhoosid ühendasid üsna tähtsuse tut osa talundeid 3529 ehk 2,3 protsenti nende üldarvust.101 95

« Talurahvaleht » nr. 48, 20. aprillil ja nr. 49 , 22. aprillil 1948. 96 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 275, 1. 73–74 . 97 EKPA, f. 1 , nim. 3 , S.-ü. 274, 1. 95. « CoBetcka DcToHvA » nr. 168 , 17. juulil 1948 . 99 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 276, 1. 195. 100 EKPA, f. 1, nim. 74, s.-ü. 30, 1. 9. 101 EKPA , f. 1 , nim. 3 , s.-ü. 394, 1. 126 . 261

Kolhoosiliikumise edasine areng vabariigis sõltus otseselt küla

elu parteilise juhtimise tasemest. Mõningates kohtades viivitati endiselt kolhooside vormistamisega, initsiatiivgrupid lagunesid . Seetõttu, nagu on märgitud EK (b ) P Keskkomitee otsuses 23. juu nist 1948, « ei leia paljude kehvikute ja keskmike püüdlus kolhoo sidesse ühineda tervelt realt kohalikelt partei- ja nõukogude organitelt toetust ... » 102

Eestimaa Kommunistliku Partei tegevus oli suunatud külakom munistide osatähtsuse igakülgsele tõstmisele kolhooside organisee rimises. 1948. aasta keskpaiku peeti kõigis valdades parteikoosole kud, kus arutati kollektiviseerimise käiku. Maakonnakomiteed hakkasid konkreetsemalt abistama vallakomiteesid ja valdade par

teiorganisatsioone ning sagedamini kuulama nende sekretäride aruandeid. Vallakomiteede ja valdade parteiorganisaatorite aruan

ded kollektiviseerimise käigu kohta olid vaatluse all kõigi partei maakonnakomiteede büroo istungitel. See tõstis valdade partei ja nõukogude organite vastutust kolhooside ülesehitamise eest,

esmajoones just initsiatiivgruppide loomise eest igas vallas. Sama aegselt mõisteti hukka praktika luua initsiatiivgruppe ilma partei maakonnakomitee teadmata ja kolhooside rajamine ilma EK(b)P Keskkomitee nõusolekuta.103

Oli tarvis suurendada töölisklassi osatähtsust ja tööstusettevõ

tete osa küla sotsialistlikus ümberkujundamises. Tehaste ning vab rikute, transpordi- ja ehitusorganisatsioonide kollektiivid võtsid sõjajärgsetel aastatel vallad oma šefluse alla. 1948. aasta keskpaiku

konstateeris EK(b)P Keskkomitee, et paljude ettevõtete kollektii vid ei osuta šeflusalustele valdadele põllumajanduse sotsialistlikul ümberkujundamisel vajalikku abi.104 Järgnevatel kuudel suutsid parteiorganisatsioonid linna šeflus tegevuse efektiivsemaks muuta.

Palju printsipiaalseid vabariigi põllumajanduse sotsialistliku ümberkujundamise küsimusi arutati läbi ja otsustati EK(b)P Keskkomitee XXIV pleenumil ja EK (b)P V kongressil. EK(b)P Keskkomitee XXIV pleenum, mis toimus 15.- 16. oktoobril 1948, kuulas ära partei Keskkomitee esimese sekretäri

N. Karotamme ettekande « Olukorrast ja järjekordsetest ülesanne test kolhooside ülesehitamise alal Eesti NSV-s » . 105 Seejärel võtsid sõna partei maakonna- ja vallakomitee sekretärid, kolhoosiesi

mehed, nõukogude ja põllumajandusorganite töötajad. Aruandja ja partei maakonnakomitee sekretärid H. Ajo, R. Meijel, P. Tiido, A. Tõnissoo, A. Šiškin, täitevkomitee esimees R. Kurvits ja teised rääkisid vajadusest tugevdada tööd kollektiviseerimise alal, tõsta

parteiorganisatsioonide juhtivat osa, rangelt pidada kinni klassi 102 EKPA, f. 1 , nim . 37, S.-ü. 52 , 1. 133. 103 Sealsamas, 1. 134. 104 EKPA , f. 1 , nim. 3, s.-ü. 277, l. 118.

105 EKPA , f. 1 , nim. 74, S.-ü. 30, 1. 1—125 . 262

poliitikast külas. Pleenum kutsus parteiorganisatsioone uuesti üles tugevdama sidemeid maatöötajatega ja tõhustama kollektiiv majandite eeliste propageerimist nende hulgas. Pleenumi otsu ses rõhutatakse kolhooside rajamise ja nende poliitilise ning organisatsioonilis -majandusliku tugevdamise alal tehtava töö põhjaliku parandamise tähtsust.106 1948. aasta detsembri lõpul toimunud Eestimaa Kommunist

liku Partei V kongress rõhutas, et põllumajanduse kollektiviseeri mine vabariigis astub otsustavasse faasi ja parteiorganisatsioonid kohtadel peavad seda arvestama. Üheaegselt töötava talurahva pöördumisega kolhooside poole aktiviseeruvad külas vaenulikud

jõud, teravneb klassivõitlus – sellest rääkisid kongressil paljud partei maakonnakomitee sekretärid. Delegaadid märkisid esi meste kolhooside eeskuju tähtsust. Nii rõhutas partei Hiiumaa

komitee sekretär J. Undusk, et kolhooside organisatsioonilis majanduslikul ja poliitilisel kindlustamisel on kolhoosiliikumise edasiseks arendamiseks vabariigis otsustav tähtsus, sest « iga talu poeg ja kalur jälgib tähelepanelikult, kuidas läheb elu kolhoo sides » 107

EK (b)P V kongress otsustas, et kõigi vabariigi partei-, nõu kogude, ametiühingu-, komsomoli-, põllumajanduslike ja koopera tiivsete organisatsioonide peamiseks ülesandeks tuleb pidada « edasist tööd Eesti NSV põllumajanduse sotsialistliku ümber kujundamise alal ranges vastavuses UK (b ) P Keskkomitee direk tiiviga 21. maist 1947 » .108 Partei-, nõukogude ja põllumajandus

organitelt nõudis kongress klassijoone hoolikamat läbiviimist külas, kolhooside poliitilise ja organisatsioonilis -majandusliku

kindlustamise pidevat juhtimist. 109 EK(b)P V kongressi tähtsus seisneb eelkõige selles, et ta tegi esimesi kokkuvõtteid Eesti küla sotsialistlikust ümberkujundami

sest, üldistas parteilise juhtimise kogemusi kolhoosiliikumise alal, lahkas enesekriitiliselt puudusi kolhooside ülesehitamises ja määras kindlaks uued ülesanded Eesti põllumajanduse ümber kujundamises sotsialismi alusel. Kolhoosiliikumise arenemisele aitas kaasa 1948. aasta novemb

ris toimunud Eesti NSV kolhoosnikute I kongress. Siin oli laial daselt esindatud see osa talurahvast, kes oli astunud sotsialistliku tootmise teele. Külaliste hulgas olid Leedu ja Läti noorte kolhoo

side delegatsioonid, samuti mõningate teiste vennasvabariikide esindajad. Kongressil esinesid kolhoosnikud esmakordselt kui uus ühiskondlik jõud Eesti külas. Kindlalt uskudes kolhoosikorra tulevikku arutasid nad ühismajandite tugevdamise teid. Kong 106 107 108 109

EKPA, EKPA, EKPA, EKPA ,

f. f. f. f.

1, 1, 1, 1,

nim. nim. nim. nim.

3, s.-ü. 394, 1. 134-135 . 74, S.-ü. 25, 1. 96. 18, s.-ü. 2 , l. 96. 74, S.-ü. 25, 1. 331 . 263

ress võttis vastu läkituse kõigile Eesti NSV kolhoosnikutele. 110 Kongressi dokumendid olid küla partei- ja nõukogude organitele. abiks põllumajanduse sotsialistliku rekonstrueerimise olemuse selgitamisel.'11 1948. aasta lõpul hakkas töötav talurahvas juba massilisemalt astuma kolhoosidesse. Seoses sellega muutis EK (b)P Keskkomitee

partei maakonnakomiteede poolt uute majandite rajamiseks teh tavate ettepanekute läbivaatamise korda. Nüüd ei kinnitatud enam iga ettepanekut üksikult, vaid 20-30 kolhoosi kohta ühes

maakonnas korraga. 3. novembril

1948 sanktsioneeris

EK(b)P 112

Keskkomitee büroo ühe istungi käigus 115 kolhoosi rajamise. Uus kord kiirendas küll tunduvalt uute kolhooside vormistamist ja tõstis partei maakonna- ning vallaorganisatsioonide osatäht sust, kuid tema puuduseks oli see, et ta ei võimaldanud süveneda iga vastrajatud artelli probleemidesse.

Samasse aega kuulub ka kalurikolhooside loomine vabariigis. Needki tekkisid esialgu tuumikute, initsiatiivgruppide näol, mis ühendasid 10—15 majandit, vahel isegi rohkem . 1949. aasta kevadel toimus kolhoosiliikumises põhjalik mur

rang, mille oli ette valmistanud Eestimaa Kommunistliku (bolše vike) Partei tegevus eelnevatel aastatel. Selleks ajaks olid vaba

riigis välja kujunenud nii objektiivsed kui ka subjektiivsed eel dused massiliseks kollektiviseerimiseks .

Kõige tähtsamaks eelduseks oli töötava talurahva põhihulkade poliitilise teadlikkuse tõus. Nad veendusid tegelikkuse varal, et nõukogude

võim ja Kommunistlik Partei tahavad sihikindlalt

viia Eesti küla helgele teele, tagada talurahvale õnnelik elu. Maa töötajad nägid oma kogemustest, et Nõukogude Eestis on nende olukord kodanliku ajaga võrreldes tundmatuseni muutunud : nad on vabanenud kulakuorjusest, saanud nõukogude võimult maad,

tehnikat, seemnevilja ja palju muud. Kuid töötavale maarahvale oli saanud selgeks ka see, et väikestel üksiktalunditel ei ole arene misperspektiive, sest seal ei saa ulatuslikult kasutada masinaid ega eesrindlikku agrotehnikat. Oma üksiktalusid Eesti esimeste

kolhooside suurmajapidamisega võrreldes ja Ukraina, Kaukaasia, Kesk-Aasia ning Leningradi oblasti kolhooside kogemustega tut vudes jõudis vabariigi talurahvas lõplikult järeldusele, et kol hoositee on ainus tee, mis viib kindlustatud ja kultuurse elu juurde.

110 Eesti NSV kolhoosnikute esimene kongress, Tallinn 1949 , lk. 158— 161 ja 175.

ili Lenini kooperatsiooniplaani elluviimise tulemustest Eesti NSV-S ja kolhoosi uue näidispõhikirja projektist. EKP Keskkomitee esimese sekre täri sm . J. Käbini ettekanne Eesti NSV kolhoosnikute teisel kongressil, Eesti NSV Kolhoosnike teine kongress, Tallinn, 1970, lk. 10–11 . 112 EKPA, f . 1 , nim. 3 , s.-ü. 281 , 1. 2–13. 264

Väga tähtsaks eelduseks, mis sillutas teed töötava talurahva

massilisele kolhoosiastumisele, oli partei- ja komsomoliorganisat sioonide kasv ning tugevnemine külas. Kui 1946. aasta algul oli

Eesti NSV-s 28 territoriaalset partei-algorganisatsiooni, mis ühendasid kõigest 193 kommunisti, ja koos sovhooside ning äsja loodud traktorijaamade partei-algorganisatsioonidega oli maal 32 parteiorganisatsiooni 215 kommunistiga,113 siis kolme aasta jook sul kasvas küla territoriaalsete partei -algorganisatsioonide arv 11 -kordselt ja moodustas 1949. aasta alguseks 310; peale selle oli 45 partei-algorganisatsiooni sovhoosides, 23 traktorijaamades ja 15 kolhoosides. Kommunistide üldarv külas kasvas selle 114aja jooksul

rohkem kui 12-kordselt ja võrdus ühtekokku 2603-ga. Tunduvalt suurenes komsomoli-algorganisatsioonide arv külas. 1949. aasta 1. jaanuariks oli moodustatud 417 kolhoosi, kusjuu

res komsomoliorganisatsioon tegutses juba 74 ühismajandis.115 See oli paljutõotav algus.

Parteiorganisatsioonide ümber koondus külavolinikest, koha like nõukogude saadikutest ja komisjonide liikmetest, eesrindli kest naistest ja noortest arvukas aktiiv, kes võttis agaralt osa kõi

gist majanduslikest ja poliitilistest kampaaniatest. Aktiiv oli parteiorganisatsioonide kindlaks toeks, ühendavaks lüliks nende ja töötava talurahva laialdaste hulkade vahel. Massilise kolhoseerimise materiaalseks kindlustamiseks Eesti

NSV-s suurendasid liiduvabariigid siia saadetavate traktorite, põllutöömasinate ja väetise hulka. Ainuüksi 1947. aastast kuni

1949. aastani suurenes traktorite hulk vabariigi traktorijaamades 2,5-kordselt.

Niisiis olid olemas kõik tingimused Eesti põllumajanduse mas siliseks kollektiviseerimiseks. Üheks selle iseloomustavaks ise ärasuseks oli suhteliselt lühike ettevalmistusperiood

umbes

viis aastat; oli see ju NSV Liidu vanemates vabariikides kest nud üle kümne aasta .

1949. aasta kevadest alates toimus kollektiviseerimine Eestis kiire tempoga. Ainuüksi märtsikuu viimase kümne päeva jooksul rajati 359 kolhoosi.116 Aprilli esimesel poolel aga loodi iga päev umbes 100 kolhoosi. 5. aprillil oli vabariigis 1534 kolhoosi, 10. aprillil 2079 ja 15. aprillil juba 2594 kolhoosi.117 1949. aasta lõpuks oli kolhoosidesse ühinenud rohkem kui neli viiendikku Eesti talumajapidamistest. Kui aasta algul ühendasid vabariigi 113 EKPA, f. 1 , nim. 20, s.-ü. 4, 1. 1 . 114 EKPA , f. 1 , nim. 23 , S.-ü. 15, 1. 2. 115 EKPA, f. 31 , nim. 23, S.-ü. 2 , 1 , 3, 7. aprillil 1949. 116 « Советская Эстония » nr. 78,

17 Э. И. Брандт. Создание экономического базиса социализма в BcToHcKOÉ CCP, lk. 105 ; V. Matin , M. Bronštein, Eesti NSV põllu majanduse kollektiviseerimine ning selle sotsiaalsed ja majanduslikud tulemused, Tallinn 1959, lk. 90. 265

VOGUDE KIRJANDUS

븍 Eestimaa K (b)P Hiiumaa Komitee sekretär Johannes Undusk 1949.

aasta veebruaris Jausa külanõukogu talurahvale kõnelemas,

kolhoosid 5,8 protsenti talumajapidamistest, siis aprilli keskel juba 58 protsenti, 25. mail aga 71,1 protsenti. Esimeste kolhooside liikmeks astujate hulgas olid ülekaalus

sulased ja kehvikud, 1949. aastast alates aga läks ülekaal keskmik kudele. Eriti kehtib see massilise kollektiviseerimise aja kohta,

mil kolhoosi astus töötava talurahva põhihulk, kelle hulgas oli ülekaalus keskmik (62 protsenti kõigist majapidamistest) . Paljudes valdades astusid kõik kehvikud ja keskmikud kolhoo sidesse. 1949. aasta aprillis teatas ajakiri « Eesti Bolševik » oma juhtkirjas, et kolhoosidesse on koondunud 90—100 protsenti kõi

gist talumajapidamistest Põlva, Veriora, Võru ja Sõmerpalu val las Võrumaal, Kirbla, Lihula, Velise, Martna ja Märjamaa vallas Läänemaal, Elva ja Tähtvere vallas Tartumaal, Albu ja Valgjärve vallas Järvamaal, Kihelkonna ja Sorgu vallas Saaremaal, Rimmu, Viljandi ja Imavere

vallas Viljandimaal, Hummuli, Kuigatsi,

Kaagjärve ja Taheva vallas Valgamaal ja paljudes teistes kohta des.118 Eriti kiiresti arenes massiline kollektiviseerimine seal, kus noored kolhoosid olid näidanud end heast küljest. Massilise kolhoosiliikumise eesotsas seisis Eestimaa Kommu

nistlik Partei. Vahetult kohtadel tegid tööd partei vallakomiteed 118 « Eesti Bolševik » 1949 , nr. 8, lk. 1 . 266

ja valla parteiorganisatsioonid. Kuigi partei vallakomiteed tegut sesid tol ajal alles vähemas osas valdadest ja nende töö ei seisnud

veel kõikjal vajalikul tasemel, osutusid nad tõelisteks rahvahul kade organiseerijateks. Valla parteiorganisatsioonide juhtidest paistsid oma energia ning algatusvõime poolest eriti silma Karl

Sõkutaja, partei liige 1905. aastast (Rõngu vallas), Harald Ilves (Anija vallas), Ida Meel, partei liige 1917. aastast (Rae vallas) , Richard Sööde, partei liige 1919. aastast (Põlva vallas), Albert

Kulbok (Võru vallas), Arnold Rohtla (Holstre vallas), Karl Truusa ( Viljandi vallas ), Juhan Ulfsak (Väinjärve vallas), Harald

Rodi (Võhmuta vallas), Voldemar Valusk ( Sõmerpalu vallas), Jaan Vaheoja (Albu vallas) ja teised. Valla parteiorganisaatorid ja partei vallakomitee sekretärid olid enamikus suhteliselt noored kommunistid, parteisse astunud tavaliselt sõjajärgsetel aastatel. Loomulikult polnud neil partei töös veel küllaldasi kogemusi. Seda suurema tähtsusega oli abi,

mida neile osutasid partei maakonnakomiteed ja EK (b ) P Kesk komitee.

Vallakomiteede töö toimus otse talurahva hulgas. Nende tege vuse iseloomustamiseks võib näiteks tuua Harjumaa Anija valla

parteikomitee, mille sekretäriks oli Harald Ilves. Kogu massilise poliitilise töö allutasid valla kommunistid oskuslikult küla sotsia listliku ümberkujundamise ülesandele. Valla agitkollektiivi kuu lus 125 aktivisti, peale selle olid olemas agitgrupid kolhoosides.

Vestlustes ja loengutel selgitasid agitaatorid talurahvale partei poliitikat põllumajanduse valdkonnas, ühiskondliku suurtootmise eeliseid . Üksiktalunikele korraldati ekskursioone kolhoosifarmi

desse. Samuti organiseeris vallakomitee talurahva koosolekuid ja suunas rahvamajade tegevust. Kõik massilise poliitilise töö

vahendid olid rakendatud kolhoosiliikumise arendamise teenis e tuss . 119

Massilise kollektiviseerimise perioodil loodi kolhoose nagu varemgi initsiatiivgruppide baasil, mis tekkisid parteiorganisat sioonide juhtimisel. Initsiatiivgrupi liikmed tegid üksiktalunike

hulgas selgitustööd, korraldasid neile õppusi kolhoosi tüüppõhi kirjaga tutvumiseks, värbasid gruppidesse uusi liikmeid jne. Partei- ja nõukogude organid valmistasid hoolikalt ette asutamis

koosolekuid, suunasid talupidajate sisseastumisavalduste ja artelli põhikirja arutamist, kolhoosi juhatuse ja revisjonikomisjoni vali mist. Erilist tähelepanu nõudis juhatusliikmete valik (juhatusse valiti tavaliselt 5—9 inimest ), sest oli tarvis valvsalt jälgida, et

artelli juhtivatesse organitesse ei satuks vaenulikke elemente, kes oleksid võinud kolhoosi laostada. Partei vallakomiteed ja

valla

täitevkomiteed andsid kolhoosidele tõhusat abi organiseerimis perioodil, mil väikesed maatükid liideti ühtseks massiiviks, kol 119 « CoBetcka, OCTOHNA » nr. 82, 8. aprillil 1949. 267

Eesti NSV kolhoosi- ja talunoorte I vabariiklik kongress 1949. aasta juunis.

hoosnikutele eraldati õue-aiamaad, loodi brigaadid ja lülid, seati korda töö ja varade arvestus.

Massilise kolhoseerimise haripunkt langes ühte 1949. aasta kevadkülvi ettevalmistamisega, mis olukorra tunduvalt keeruli

semaks muutis. Neid asjaolusid arvestades taotlesid partei- ja nõukogude organid, et uued kolhoosid vormistataks ja alustaksid tegevust juba enne kevadkülvi. Külakommunistid kontrollisid põllutöömasinate ja inventari seisukorda, seemnete, mineraalväe

tiste ning veojõu olemasolu, hiljem aga põllutööde käiku. Palju jõudu ja energiat andsid kolhooside ülesehitamiseks

kommunistlikud noored ja noored. Komsomoliorganisatsioonid olid paljude kolhooside loomise algatajateks, aitasid panna alust ühiskondlikule

tootmisele ,

arendada

artellides

sotsialistlikku

võistlust ja juurutada eesrindlikku agrotehnikat. Kommunistli kud noored lõid noortebrigaade ja lülisid,

andsid töös isiklikku

eeskuju.

Massilise kolhoosiliikumise perioodil säilis kord, et EK(b)P kolhooside kinnitas rajamise maakonnakomi

Keskkomitee

teede ettepanekul. Samuti kestis edasi EK(b)P Keskkomitee esin dajate (volinike) rakendamine, millega oli algust tehtud juba 1948 . aastal. Partei maakonnakomiteede ettepanekud kolhooside rajami seks vaadati Keskkomitees läbi alles pärast seda, kui esindajad (volinikud) olid eelnevalt kontrollinud initsiatiivgrupi koosseisu 268

ja tulevase majandi materiaalset baasi. See andis partei Kesk komiteele täielikuma pildi olukorrast kohtadel. EK (b) P Kesk

komitee esindajateks (volinikeks) määrati juhtivad töötajad N. Abels, N. Buzulukov, I. Helm, V. Hižnjakov, A.

Jakobson,

J. Joganson, A. Kello, A. Konno, J. Käbin, G. Mette, A. Puu sepp, A. Talvoja ja teised, ühtekokku 41 inimest.120 Paljud neist olid omal ajal osa võtnud kolhoosiliikumisest vennasvabariiki des ja neil oli kolhooside ülesehitamise alal rohkesti kogemusi. 1950. aasta lõpuks oli kollektiviseerimine põhiliselt lõpule vii

dud. 1952. aasta keskpaiku aga oli kolhoosidesse koondunud pea aegu kogu vabariigi töötav talurahvas. See tähendas seda, et vabariigis on võidule pääsenud kolhoosikord. Massilise kollektiviseerimiseni arendas Eestimaa Kommunist

lik Partei teatavasti kulaku piiramise ja väljatõrjumise poliitikat. Massilise kolhoosiliikumise käigus likvideeriti Eesti NSV-s kulak lus kui klass.

Parteipoliitikat Eesti külas ja kulaklusse suhtumist analüüsi

des tuleb arvesse võtta, et kulaklike majapidamiste arv oli siin väiksem kui NSV Liidus üldiselt enne kollektiviseerimist. Tsaari

Venemaal moodustasid 1913. aastal kulaklikud majapidamised 15 protsenti talumajandite arvust. Nad andsid 1,9 miljardit puuda

ehk 38 protsenti tervel maal toodetavast viljast, turule aga viisid 650 miljonit puuda, mis moodustas poole teravilja kaubatoodan gust Venemaal.121 1927. aastal andsid kulaklikud majapidamised 20 protsenti kaubastatavast viljast.122 Aastatel 1928–1929 moo dustasid kulaklikud majapidamised NSV Liidus umbes 4–5 prot senti talundite üldarvust.

EK(b) P

Keskkomitee

andmetel oli

1948. aasta oktoobris Eestis 2700 kulakutalu ja 2800 saksa käsi lase majandit, mille maid maareformiga vähendati 5–7 hekta rile. Üheskoos moodustasid nad 3,8 protsenti talumajapidamistest vabariigis. 123 Majapidamise kulaklikuks tunnistamisel arvestati Eesti NSV

konkreetseid tingimusi. Eesti NSV Ministrite Nõukogu määruses 30. augustist 1947 loetleti kulakliku majapidamise põhilised tun nused : palgalise tööjõu süstemaatiline kasutamine, pideva tulu saamine keeruliste põllumajandusmasinate kasutamisest ja ette võtetest (veskist jne. ) või nende rendileandmisest orjastavatel

tingimustel.124 Muidugi ei saanud üksnes nende tunnuste järgi üht või teist majapidamist vastuvaidlematult kulaklikuks tunnistada, kuid neil oli siiski otsustav tähtsus. 120 EKPA , f. 1, nim. 37, s.-ü. 50, 1. 10–11 , 50–51 . 121 И. Трифонов. Очерки истории классовой борьбы в СССР в годы HƏa ( 1921-1937) , M. , 1969, lk. 9–10.

122 С. П. Трапезников. Исторический опыт КПСС в осуществле нии ленинского кооперативного плана, м., 1960, 1k. 62. 123 EKPA, f. 1 , nim. 74, S.-ü. 30, 1. 14—15. 124 « ENSV Teataja » 1947, nr. 25, art. 218.

269

Kulakluse piiramise ja väljatõrjumise poliitika väga tähtsa teks lülideks olid palgalise tööjõu kasutamise piiramine (seda täielikult ära keelata polnud tol ajal Eesti tingimustes võimalik)

ja kulaklike majapidamiste maksustamine. Vabariigi Ministrite Nõukogu määras 26. septembril 1946 kindlaks ajutised tingimu sed palgalise tööjõu kasutamiseks. 125 Palgalist tööjõudu võis talu majapidamistes kasutada ainult siis, kui sulasega sõlmiti kirjalik leping, kus olid ära näidatud töötingimused ja tasu . Keelatud oli rakendada tööle rasedaid naisi ja alaealisi. 126 1947. aasta augustis võttis vabariigi Ministrite Nõukogu vastu

määruse talumajapidamiste maksustamise kohta Eesti NSV-s, mis oli samuti tähtis kulakluse piiramise ja väljatõrjumise seisu kohalt 127 1949. aasta mais keelas vabariigi Ministrite Nõukogu

üldse palgalise tööjõu kasutamise Eesti NSV talumajapidamis tes. 128

Kulakluse piiramise ja väljatõrjumise poliitikale avaldasid kulakud ja teised vaenulikud elemendid ägedat vastupanu. Nad püüdsid riiklike varumisplaanide täitmist nurja ajada ja põllutöid takistada, pugesid sisse põllumajanduslikku kooperatsiooni ja selle juhtivatesse organitesse, et kooperatsiooni seesmiselt laos tada. Klassivaenlane püüdis õhutada talurahvast hävitama kari loomi, sest «kolhoosis võetakse need niikuinii käest ära» .

Peab

ütlema, et mitte kõikjal ja mitte alati ei andnud parteiorganisat sioonid õigeaegselt vastulööki klassivaenlase õõnestustegevusele, eriti tema katsetele kihutada talurahvast kariloomi hävitama. Seal

aga, kus parteiorganisatsioonid ilmutasid vajalikku valvsust, ei saavutanud kulaklik agitatsioon oma eesmärki.

Sel perioodil, kui kulakute suhtes rakendati piiramise ja väljatõrjumise poliitikat, rõhutasid vabariigi partei- ja nõu kogude organid korduvalt, et kulaklusevastast võitlust on tarvis

tugevdada. Nii nõudis EK(b)P Keskkomitee XXIV pleenum ( 1948. aasta oktoobris) « kulakute suhtes nende piiramise ja väljatõrju mise poliitika ranget läbiviimist ja kulaklik-natsionalistlike ele mentide vaenuliku tegevuse otsustavat tõkestamist, igati tõstes maatöötajate klassivalvsust».129 Eestimaa Kommunistlik Partei selgitas, et kulaklik-natsionalistlik banditism pole hitlerliku oku patsiooni perioodi igand, vaid üks terava klassivõitluse nähtusi. EK (b) P V kongress konstateeris, et mõned maa- parteiorgani satsioonid pole õigeaegselt paljastanud kulaklik -natsionalistlike elementide vaenulikku tegevust. Kongress nõudis partei-, nõu

kogude ja põllumajandusorganitelt partei poliitika vankumatut ellurakendamist külas, 125 126 127 128

« ENSV « ENSV « ENSV « ENSV

«

Teataja » Teataja » Teataja » Teataja »

1946, 1946, 1947, 1949,

kulakluse piiramise ja väljatõrjumise nr. nr. nr. nr.

62, 62, 25, 14 ,

art. 497. art. 497. art. 218. art. 101 .

129 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 394 , 1. 135.

270

1

poliitika ranget läbiviimist. Tuli jälgida, et iga kulakumajand seaduses ettenähtud ajaks tingimata tasuks põllumajandusmaksu,

täidaks põllumajandussaaduste müügi, metsa ülestöötamise ja tei sed riiklikud kohustused. Kongressi resolutsioonis on öeldud, et « kulaklik -natsionalistlike elementide vaenulik tegevus tuleb otsustavalt likvideerida » , 130 Eestimaa Kommunistlik Partei tõmbas töötavat

talurahvast

laialdaselt kaasa võitlusse kulakluse vastu. Rahvarohketel koos

olekutel paljastasid endised sulased ja kehvikud, külaaktivistid, kommunistid ja kommunistlikud noored kulakluse rahvavaenu

likke, Nõukogude -vastaseid kuritegusid. Aktiivi abiga koostasid valla täitevkomiteed kulakumajandite nimekirjad ja esitasid need maakonna täitevkomiteedele kinnitamiseks. Kõike seda tehti ena

masti õigeaegselt ja õigesti. Kuid esines ka juhtumeid, et kulaku majandite väljaselgitamise ja kindlaksmääramisega viivitati. Mõnikord sattusid kulakute ja hitlerlike anastajate käsilaste nime

kirja isikud , kes tegelikult nende hulka ei kuulunud, tõelistel lakut aga õnnestus maskeeruda ja paljastamisest pääseda. Kulakud kasutasid kõikvõimalikke riukaid - peitsid kariloomi ja

varandust, püüdsid ära osta vallaorganite , vahel isegi maakonna organite töötajaid, ähvardasid külaaktivistidele kätte maksta, võt sid tarvitusele otsese terrori.

Võitlust kulakluse vastu peeti töötava talurahva huvides. Täh

tis oli sotsialistlikust seaduslikkusest rangelt kinni pidada, kaitsta töötavat talurahvast mitte ainult kulakute vägivalla, vaid ka üksikute töötajate omavoli eest. Tuli ette juhtumeid, kus maad ja varandust võõrandati talunikelt, kes olid saanud maa põlise kasutamise akti. EK (b)P Keskkomitee ja Eesti NSV valitsus

nõudsid, et Nõukogude seaduste rikkumisele tehtaks lõpp.131 Maa võõrandamist ja äravõtmist talumajanditelt, kus olid olemas

maa põlise kasutamise aktid, lubati üksnes erandjuhtudel ja ainult vabariigi Ministrite Nõukogu määruse alusel; hoonete, põllutööma sinate, inventari ja loomade äravõtmist üksnes kohtuorganite otsusel.

Kulakluse piiramise ja väljatõrjumise tingimustes toetus Eestimaa Kommunistlik Partei oma tegevuses tugevasti kehviku tele, kindlustas ja arendas liitu keskmikega ja võitles resoluutselt kulakute vastu. Sellise poliitika vajalikkust mõisteti kõikjal. Näi

teks märkis Harjumaa Iru valla parteiorganisatsiooni koosolek , arutades 17. aprillil 1948 kommunistide ülesandeid kollektivisee

rimisel, oma otsuses: «Partei vallakomitee peab oma edasises töös kolhooside organiseerimisel toetuma sulastele ja kehvikutele, väsimatult tugevdama liitu keskmikega ja lakkamatult võitlema

kulakluse vastu » .132 Pärnumaa Abja valla parteiorganisatsiooni 130 EKPA , f. 1 , nim. 18 , s.-ü. 2 , 1. 324 , 331 . 131 « ENSV Teataja » 1947, nr. 20, art. 183. 132 EKPA, f. 824, nim. 1, S.-ü. 6 , 1. 14. 271

aruande- ja valimiskoosoleku otsuses 29. septembrist 1948 on öeldud: « Töölisklassi ja talurahva liitu tugevdades, kehvikutele ja sulastele toetudes, liidus keskmikega, suunas partei vallakomitee

võitlust kulakluse vastu ja saavutas poliitilise olukorra tunduva paranemise külas. » 133 Samasugust liini järgisid ka teised valla ja maakonna parteiorganisatsioonid . Eriliseks lõiguks parteitöös oli põllutööliste organiseerimine ja kasvatamine. Põllutöölised lülitusid ühiskondlikku ellu, võtsid osa võitlusest kulakute vastu. Kuid mitte kõikjal polnud põllu

töölised parteiorganisatsioonide tähelepanusfääris . Sellele juhtis eriti tähelepanu EK(b) P Keskkomitee, kuulanud 22. oktoobril 1947 ära partei Viljandi maakonnakomitee aruande tööst põllu tööliste hulgas. Rõhutanud, et põllutööliste ja kehvtalurahva hul

gas tehtava poliitilise töö lohakile jätmine « aitab kaasa kulaku positsiooni tugevnemisele külas » , soovitas Keskkomitee partei maakonnakomiteel teha säärasele olukorrale resoluutselt lõpp, «taotledes põllutööliste klassiteadlikkuse tõusu ja nende aktiiv

set osavõttu majanduslikust ning poliitilisest elust ».134 Kulakud tegid , mis iganes võimalik, et Nõukogude seadustest mööda hiilida ja põllutöölisi endiselt halastamatult ekspluatee rida. Kaugeltki mitte kõikjal ei läinud kohalikel võimuorganitel

korda saavutada, et põllutööliste ja kulakute vahel sõlmitaks lepingud. Mõnes maakonnas olid lepingud ainult 10—15 protsen dil põllutöölistest.135 Kuid sageli kasutati kulakute sabotaaži vastu resoluutseid abinõusid, kaasa arvatud Nõukogude seaduste rikkujate kohtu alla andmine. Eesti NSV-S rakendati kulakluse kui klassi likvideerimisel samasugust meetodit kui vanemates vabariikides, nimelt kulak

luse eksproprieerimist ja tema väljasaatmist teistesse piirkonda desse.

Tuleb silmas pidada, et kulakluse kui klassi likvideerimise ajal Balti vabariikides, sealhulgas ka Eesti NSV-s, olid eksplua taatorlikud klassid üleliidulises mastaabis juba likvideeritud, NSV Liidus oli võitnud sotsialism. Kulakluse vabariikide suhteliselt väikesel territooriumil

olemasolu

Balti

saanud

Nõu

ei

kogudemaa üldist arenemist loomulikult kuigivõrra tõsiselt pidur dada, kuid oli siiski tõsiseks takistuseks sotsialistliku ühiskonna edasisele täiustamisele NSV Liidus. Ei tohtinud unustada ka asja

olu, et kulaklus kujutas endast imperialistliku agentuuri baasi. Eesti NSV-s sotsialismi ülesehitamise seisukohalt vaadates oli

kulakluse kui klassi likvideerimine eriti tähtis. Sellest sõltus kogu

töö põllumajanduse sotsialistlikul ümberkujundamisel vabariigis. Kulaklust kui klassi sai likvideerida üksnes üldise kollektivisee rimise alusel, kuid teisest küljest polnud ka massiline kollektivi 133 EKPA, f. 686, nim. 1 , s.-ü. 14, 1. 9. 134 EKPA, f. 1 , nim. 3, S.-ü. 270, 1. 186—187. 135 « Eesti Bolševik » 1947 , nr. 21 , lk. 65. 272

seerimine võimalik kulakluse kui klassi likvideerimiseta: püüdsid ju kulakud ja nende käsilased kollektiviseerimist ja kolhooside

organisatsioonilis -majanduslikku kindlustamist igati takistada. Üksnes kulakluse resoluutne isoleerimine võis luua soodsad tin

gimused kolhoosiliikumisele külas. Pealegi likvideerus kulakute väljasaatmisega banditismi tugi vabariigis.

Pärast Eesti NSV vabastamist okupatsioonist ei leppinud kula kud oma olukorraga, püüdsid luua poliitilist põrandaalust, kuid kuigivõrd tugevat pinda neil selle jaoks loomulikult ei olnud ega saanudki olla, sest eesti rahvas toetas üksmeelselt nõukogude võimu .

Kulaklus ja tema käsilased hakkasid kasutama terrorit küla

aktiivi, töötava talurahva parimate esindajate vastu. Kulakliku terrori ohvriks langesid vabariigis sajad külaaktivistid, partei-, nõukogude ja komsomolitöötajad, maakomisjonide liikmed , koha

like nõukogude saadikud, külavolinikud. Külaaktiivil tuli töötada äärmiselt rasketes tingimustes. Terroristid tegutsesid nurga tagant nagu alatud mõrvarid kunagi.

1949. aastal, kollektiviseerimise haripunktil, oli kulaklik ter

ror esmajoones suunatud kolhoosiliikumise organiseerijate vastu. Nii tapeti 1949. aasta aprillis Võrumaal Kooraste valla täitev komitee esimehe asetäitja Ilmar Eespäev, kes oli parajasti koju minemas « Karte » kolhoosi liikmete koosolekult. Samas vallas hukkusid mõrvarite käe läbi komsomoli vallakomitee sekretär

Valter Jeedas ja Antsla jaoskonna miilitsavolinik, kommunistlik noor Aleksei Podgornev.136 Banditismi ohvriks langes Võrumaal

ka partei Veriora vallakomitee sekretär Feodor Oksar.137 Eriti julmalt õiendasid kulaklikud bandiidid arveid kolhoosijuhtidega. Paljudel juhtudel tapeti ka nende

omaksed, elamud aga süü

dati põlema. Nii tapsid bandiidid 6. augustil 1949 Tartumaal Kiid järve vallas «Auroora » kolhoosi liikme Johannes Uibo ja kogu

tema perekonna, maja aga süütasid põlema. Uibo oli kohaliku nõukogu saadik ja kolhoosi agitkollektiivi juhataja, ta paljastas julgesti kolhoosikorra vaenlasi.138 Veidi varem tapeti Võru vallas

kolhoosis « Punalipp» päise päeva ajal kolme lasuga pähe kolhoosi arveametnik Artur Müürsepp. 139 Ööl vastu 7. novembrit 1949 tap sid bandiidid Saaremaal Pihtla vallas kirvega « Linda140» kolhoosi esimehe Mihkel Nagi, tema naise Marta ja tütre Hilda. Mitmeid kolhoosiliikumisest aktiivseid osavõtjaid hukkus 1950. ja 1951. aastal. 1950. aasta mais langes bandiitide käe läbi Võru maal Põlva vallas «Päri » kolhoosi esimees, kommunist Samuel 136 137 138 139 140

EKPA , f. EKPA, f. EKPA , f. EKPA, f. EKPA, f.

1 , nim. 28, S.-ü. 168, 1. 72 ; S.-ü. 34, 1. 45 . 1 , nim. 28, S.-ü. 34 , 1. 85, 168. 1 , nim. 28, s.-ü. 86, 1. 93. 1 , nim. 28, S.-ü. 34 , 1. 111 . 1 , nim. 28, s.-ü. 168, 1. 147.

18 Ulevaade EKP ajaloost

273

Rööpson. Ta oli üks paremaid kolhoosijuhte maakonnas.141 1951 . aasta jaanuaris tapsid terroristid Põlva rajooni « 1. Mai » kolhoosi

esimehe Leo Tootsi,142 juulis aga Jõgeva rajooni Lenini-nimelise kolhoosi esimehe Lepa.143 Kulakute teod Eesti NSV-s kinnitasid

täielikult hinnangut, mis V. I. Lenin kulaklusele oli andnud: « Kulakud on nõukogude võimu verivaenlased ... Kulakud on

kõige elajalikumad, kõige tooremad, kõige metsikumad eksplua taatorid ...» 144

Vaatamata kõigile kuritegudele

tapmistele, röövimistele,

süütamistele, diversioonile, sabotaažile, Nõukogude- ja kolhoosi vastastele laimujuttudele - ei õnnestunud klassivaenlastel eesti talurahva massilist kolhoosiliikumist pidurdada. Nõukogude võim pidas otsustavat võitlust kulakliku bandi tismi vastu, kolhoosikorra vaenlaste vastu. Sellest võitlusest võt sid vahetult osa kolhoosnikud ise. Nende aktiivsus vaenulike ele

mentide paljastamisel ja likvideerimisel kasvas eriti pärast EK (b)P Keskkomitee VIII pleenumit, mis toimus 1950. aasta märtsis. Nii teatas partei Tartumaa komitee 1950. aasta aprillis ja mais EK(b)P Keskkomiteele, et pärast VIII pleenumit kol

hoosnikud « aitavad igati partei- ja nõukogude organitel kolhoosi korrale vaenulikke elemente paljastada. Aktiivselt on hakatud

kolhoose vaenulikest elementidest puhastama Rannu, Kiidjärve, Ropka ja teistes valdades. Rannu vallas « Sulevi» kolhoosis aeti kolhoosnikute endi algatusel kolhoosi juhatusest minema kaks aktiivset hitlerlaste käsilast. » 145 Samasugust informatsiooni tuli EK(b)P Keskkomiteesse teistestki maakondadest. 1949. aasta lõpul, kui kolhoosiliikumise edusammud olid juba ilmsed, hakkasid kulaklikud ja teised kodanlik-natsionalistlikud bandiidid nõukogude inimeste tapmise kõrval kasutama noorte

kolhooside, samuti ka sovhooside majanduse õõnestamise taktikat röövimiste, süütamiste ja diversiooniaktide kaudu. Näiteks hävi tasid bandiidid 23. novembril 1949 Tartumaal Kambja vallas «Kuld ranna » kolhoosis rohkesti ühiskondlikku vara.146 12. märtsil 1950,

NSV Liidu Ülemnõukogu valimiste päeval, põletati Järvamaal Koigi vallas maha kolhoosi viljakuivati koos viljaga. 147 21. märt sil 1950 süütasid vaenlased Võrumaal Antsla vallas « Vabaduse » kolhoosi karjalauda,, sigala ja heinaküüni; tules hukkus 16

lehma.148 11. mail 1950 põletati Harjumaal Varbola vallas maha «Arengu » kolhoosi karjalaut, kusjuures põles ära hulk söödavilja 141 EKPA, f. 1 , nim. 53 , S.-ü. 202 , 1. 76 . 142 EKPA, f. 1 , nim. 87, s.-ü. 231 , 1. 7. 143 Sealsamas, l. 203.

144 V. I. Lenin. Teosed , 28. kd . , lk. 39 . 145 EKPA , f. 1 , nim. 53 , S.-ü. 202 , 1. 67, 80 . 146 EKPA, f. 1 , nim. 28, s.-ü. 168, 1. 149 . 147 EKPA, f. 1 , nim. 53, s.-ü. 197 , 1. 33 .

148 EKPA, f. 1 , nim. 53 , S.-ü. 202 , 1. 50. 274

ja heina.149 Suuri ühisvara riisumisi pandi toime Räpina rajooni

«Järve » kolhoosis150 ja teistes ühismajandites. Vändra rajoonis tungis jõuk bandiite kolhoosnikutele kallale ja riisus neilt ligi kaudu 10 000 rubla 151 mõrvari Muutunud tavalisteks kriminaalkurjategijateks teks, süütajateks ja röövliteks -, lõpetasid eesti kodanlikud nat

sionalistid oma tee kohtualuste pingil. Vabariigi kolhoositalurah vas aga jätkas uue elu ehitamist.

Kulakluse purustamine ja kulaklike elementide väljaviimine Eesti NSV piiridest ei toimunud kahjuks ilma vigadeta. Esines juhtumeid, kus saadeti välja inimesi, kes polnud pälvinud nii suguse repressiivse abinõu rakendamist. Niisiis teostati vaadeldavatel aastatel Eesti NSV-s terava

tingimustes vabariigi parteiorganisatsiooni juhti misel põllumajanduse massiline kollektiviseerimine ja likvidee riti selle alusel kulaklus kui klass. Kolhoosikord võitis lõplikult

klassivõitluse

ja jäädavalt. Kolhoosikorra võit Eestis tähendas ühtlasi töölisklassi ja talu

rahva liidu tugevnemist. Töölisklass võttis osa nõukogude maa reformi teostamisest, põllumajandusliku kooperatsiooni arendami sest, põllumajanduse kollektiviseerimise

ettevalmistamisest

ja

läbiviimisest. Tallinna, Tartu, Narva, Kohtla - Järve ja Pärnu par teiorganisatsioonid suunasid sadu kommuniste ja kommunistlikke

noori alalisele tööle maale. Tööliskollektiivid täitsid põllumajan duse tellimused ennetähtaegselt, aitasid remontida traktoreid ja

muid põllutöömasinaid. Maale suunati nii alalisele tööle kui ka jooksvate ülesannete täitmiseks lukkseppi, treialeid, keevitajaid, seppi, tislereid ja muid spetsialiste. Tuleb öelda, et Eesti NSV põllumajanduse kollektiviseerimisel oli terve rida spetsiifilisi iseärasusi. See toimus ajal, kui sotsia

lism oli meie maal tervikuna juba võitnud ning oli võimalik arves tada vennasvabariikide sotsialistliku põllumajanduse rikkalikke

kogemusi. Tänu sellele, et vanemates vennasvabariikides oli olemas võimas industriaalne baas, toimus kollektiviseerimine Eestis põllu majanduse parema tehnilise varustatuse tingimustes. Sellega on seletatav, miks kollektiviseerimise ettevalmistamise periood oli Eestis lühem kui vanemates vabariikides. Nende kogemuste kasu

tamisega seletub ka asjaolu , et Eesti NSV-s sai põllumajanduslik artell kollektiviseerimise ajal ainsaks ühismajandi vormiks.

Kolhoosikorra võit suurendas Eesti parteiorganisatsiooni vas tutust põllumajanduse olukorra ja arendamise eest. Noori kol hoose oli tingimata tarvis nii organisatsioonilis -majanduslikult kui ka poliitiliselt kindlustada. See omakorda sõltus tunduval määral ühiskondliku tootmise se

materiaal -tehnilise baasi kasvust.

149 EKPA, f. 1 , nim. 53, s.-ü. 202 , l. 78 . 150 EKPA, f. 1 , nim . 87, S.-ü. 222 , 1. 5. 151 EKPA, f. 1 , nim . 87, S.-ü. 231 , 1. 219. 18 *

275

Vabariigi kolhoosid said riigilt rohket ja mitmekesist abi. Trak torijaamade võrk oli laienenud, kolhooside varustamine tehnikaga suurenenud. Kui 1945. aastal oli vabariigis 24 traktorijaama, siis

1950. aastal oli neid juba 56. 1950. aastal töötas Eesti põllu majanduses 2,6 korda rohkem traktoreid (ümberarvestatult 15 hobujõulisteks) kui kodanlikus Eestis.152 Kolhoositalurahvas sai riigilt

soodustusi.

Neil,

kes

astusid

kolhoosidesse

aastatel

1948—1949, kustutati möödunud aastate võlgnevus põllumajan dussaaduste riiklike müügikohustuste alal.153

Parteiorganisatsioonid valvasid põllumajandusartelli põhikirja täitmise üle ja astusid energiliselt välja selle rikkumise vastu kolhoosides. Tüüpilisemaid põhikirja rikkumisi olid tol ajal kolhoosipere fiktiivne jagamine õue-aiamaade suurendamise ees märgil, kolhoosivara raiskamine, ühiskondliku omandi riisumine,

jagamatute fondide vahendite ebaõige kulutamine, kolhoosidemo kraatia rikkumine. Sageli viivitati kolhooside loomisel kariloo

made tegeliku ühistamisega. Põllumajandusartelli põhikirjast kõrvalekaldumisi esines ka

õue-aiamaade ja sisseastumismaksu

suuruse kindlaksmääramisel (s. t. ei arvestatud talumajandi ise

loomu ja majanduslikku taset kolhoosi astumisel). Ka jagama tuid fonde ei moodustatud alati õigesti.154

1949. aasta sügisel kontrollisid parteikomiteed , kuidas vaba riigi kolhoosides põllumajandusartelli põhikirjast kinni peetakse, ja aitasid puudusi kõrvaldada. Samal sügisel kontrollis EK(b) P Keskkomitee partei Virumaa komitee tööd maakonna kolhooside

organisatsioonilis-majandusliku kindlustamise alal ja andis töö parandamiseks konkreetseid juhtnööre.155 Ka edaspidi pöördusid parteikomiteed ikka ja jälle nende küsimuste juurde tagasi. Tähtis oli samuti õigesti organiseerida tööd kolhoosides. Kol

lektiivse tootmise organiseerimise põhilüliks loeti brigaadi. Mõnes kolhoosis aga harrastati brigaadisiseste lülide loomist ja kinnis tati neile maatükid , tööloomad ning põllutöömasinad. Seega vas tandati lüli brigaadile kui kollektiivse tootmise organiseerimise

põhivormile. Parteiorganisatsioonid püüdsid ka selles valdkonnas korda jalule seada.

Vabariigi noorte kolhooside majanduslikku ja poliitilist kind lustamist soodustas 1950. aasta esimesel poolel meie maal alus tatud väikeste kolhooside ühendamine. 30. mail 1950. aastal võttis

ÜK(b)P Keskkomitee vastu otsuse « Väikeste kolhooside ühenda misest ja parteiorganisatsioonide ülesannetest sel alal » . Sama aasta juuli algul arutas EK (b)P Keskkomitee seda küsimust ja

võttis vastu otsuse « Kolhooside ühendamisest ja kolhoosikeskuste 152 25 aastat Nõukogude Eestit, lk. 58. 153 « Talurahvaleht » nr. 59 , 17. mail 1949 .

154 EKPA, f. 1 , nim. 37, S.-ü. 74, - 1. 299–301 ; « Rahva Hääl » nr. 141 , 17. juunil 1949. 155 EKPA , f. 1 , nim. 37, S.-ü. 74, 1. 192 .. 276

Sotsialistliku töö kangelane Karl Isak 1951. aasta

detsembris Sõmerpalu sovhoosis agrotehnilistel kursustel kõnelemas .

ehitamisest» .156 Sel ajal oli Eesti NSV - s töötava talurahva enamik

juba kolhoosidesse astunud ja vabariigis oli loodud hulk väikesi artelle (nende üldarv ulatus vahepeal ligi kolme tuhandeni) .

Keskmine perede arv ühe kolhoosi kohta oli 1948. aasta 1. jaa nuaril 16 , 1948. aasta

5. juulil 10,

1949. aasta 1. jaanuaril

17, 1949. aasta 15. aprillil 28 ja 1949. aasta 1. septembril 32. 1949. aastal tuli ühe kolhoosi kohta keskmiselt kõigest 206

hektarit põllumaad.157 Tõsi küll, selleks ajaks, mil ÜK (b ) P Kesk komitee võttis vastu otsuse kolhooside ühendamisest, oli Eestis

sel alal juba mõningat tööd tehtud. 1950. aasta jaanuarist kuni 156 EKPA , f. 1 , nim . 121 , s.-ü. 4, 1. 235—237 . 157 Э. Брандт. Создание экономического базиса социализма в Эстон

ckOů CCP, lk. 105; V. Matin, M. Bronštein, tsit. teos, lk. 90. 277

SOTSIALISTLIKU TÖÖ KANGELASED, PÕLLUMAJANDUSE

Elise

Blumenfeldt.

Ivan Paukku .

Hilda Kruusalu.

Lembi Paukku.

EESRINDLASED

Maria Ollikainen.

Otto

Väinsalu.

juunini oli 889 väikesest artellist moodustatud 399 suuremat. Kuid

väikesi kolhoose oli siiski veel palju.158 EK(b)P Keskkomitee ja partei maakonnakomiteed hoidsid pidevalt kurssi kolhooside suurendamise suunas. 1950. aasta augustis kontrollis Keskkomitee, kuidas lahendatakse seda küsi

Partei maakonnakomitee töös kolhooside ühendamise alal esines mõningaid puudusi, mis olid iseloomuli

must Pärnumaal.159

kud ka teistele maakonnakomiteedele: majandite ühendamine

ilma küllaldase ettevalmistuseta, nõrk selgitustöö kolhoosnikute 158 EKPA, f. 1 , nim. 121 , s.-ü. 4, 1. 236.

159 EKPA, f. 1 , nim. 121 , s.-ü. 5, 1. 98—100. 278

seas ja muud. Kasutusele võetud abinõude tulemusel paranes asi ka siin.

1950. aastast alates toimus majanduslikult

nõrkade kolhoo

side ühendamine sovhoosidega. See abinõu õigustas end täielikult. Töö kolhooside ühendamise alal tehti põhiliselt ära aastatel 1950—1952 . Kui 1950. aasta lõpul oli vabariigis 2213* kolhoosi, siis 1952. aasta lõpul oli neid 937 , keskmine perede arv ühe kolhoosi kohta tõusis 55-lt 130-le, keskmine põllumaa suurus 323 hektarilt 852 hektarile.160 Kõik see lõi soodsamad tingimused põllumajan duse mehhaniseerimiseks, eesrindliku agrotehnika ja teaduse saavutuste juurutamiseks.

Kolhooside organisatsioonilis -majanduslikus ja poliitilises kind lustamises etendasid positiivset osa traktorijaamade poliitosakon

nad, mis moodustati 1950. aasta sügisel vastavalt ÜK(b)P Kesk komitee otsusele.161 Poliitosakonnad aitasid tugevdada traktorijaa

made mõju Eesti küla sotsialistlikus ümberkujundamises, andsid tunduva panuse kolhoosikaadri ettevalmistamisse

ja

kasvata

misse, aitasid kaasa poliitilise töö paranemisele külas. Parteiorganisatsioonide erilise hoole all oli kolhooside juhtiva.

kaadri, eelkõige kolhoosiesimeeste valik ja kasvatamine. Sel ees märgil loodi vabariigis lühi- ja pikaajaliste kursuste ja semina ride võrk. Ainuüksi sügis- talvise perioodi vältel aastatel 1949–1950 tegid läbi erialased kursused ligi 2300 kolhoosiesimeest, rohkem kui 3000 põllutööbrigaadi brigadiri, ligi 6000 farmijuhatajat, roh

kem kui 4500 arveala töötajat jne.162 Kolhoosikaadrit hakkasid ette valmistama ka vabariigi kõrgemad ja keskeriõppeasutused.

Juba esimestel aastatel pärast kollektiviseerimise algust Ees tis kerkisid esile silmapaistvad kolhoositootmise organiseerijad kolhoosiesimehed Juhan Joonas, Rudolf Mannov, Heino Marrandi, Harald Olbrei, Maria Vaheoja ja teised.

Kolhooside ja paljude ühiskondliku tootmise tähtsate lõikude eesotsas seisid kommunistid. Näiteks töötas 1951. aasta lõpul

kolhoosiesimeestena 503 kommunisti, farmijuhatajatena 44 kom munisti, brigadiridena 130 kommunisti.163 Kommunistlikke noori oli kolhoosiesimeeste hulgas 1949. aasta novembris 35 .

Noorte kolhooside poliitilise ja organisatsioonilis-majandusliku kindlustamise oluliseks eelduseks oli parteiorganisatsioonide loo mine kolhoosides. 1948. aasta esimesel poolel oli parteiorganisat sioone ainult vähestes kolhoosides, üksikuid kommuniste aga * Ilma kalurikolhoosideta , mille arv oli 100.

160 E. Tõnurist. ENSV põllumajanduse sotsialistlik rekonstrueerimine, lk. 24 .

161 EKPA, f. 1 , nim. 121 , S.-ü. 7, 1. 102. 162 Lenini kooperatsiooniplaani elluviimise tulemustest Eesti NSV-s ja kolhoosi uue näidispõhikirja projektist. EKP Keskkomitee esimese sekre täri sm. J. Käbini ettekanne ENSV kolhoosnikute teisel kongressil , Eesti NSV

kolhoosnike teine kongress, Tallinn 1970, lk. 18. 163 EKPA, f. 1 , nim. 88, s.-ü. 15, 1. 53. 279

Viljandi rajooni « 1. Mai » kolhoosi esi

mees, kangelasema, NSV Liidu Ülemnõu kogu saadik Maria Vaheoja .

peaaegu kõigis. 1952. aasta 1. jaanuaril aga tegutses kolhoosides

150 parteiorganisatsiooni, 60 partei liikmekandidaatide ning 26 partei- ja komsomoligruppi, kuhu ühtekokku kuulus 1093 kom munisti. Peale selle töötas kolhoosides 78 üksikut kommunisti, kes

seisid parteiarvel territoriaalsetes parteiorganisatsioonides.164 1952. aasta alguseks oli sovhoosides moodustatud 48 partei organisatsiooni 352 kommunistiga, traktorijaamades 67 partei

organisatsiooni 551 kommunistiga, 162 territoriaalset maa-partei 1.65

organisatsiooni aga ühendasid 1093 kommunisti. Parteiorganisatsioonide loomine maal oli seotud tõsiste ras kustega. Rõhuvas enamikus kolhoosidest polnud tol ajal kom munistide vähese arvu tõttu parteiorganisatsioone. See käib ka komsomoliorganisatsioonide kohta. 1949. aasta novembris oli

komsomoliorganisatsioone üksnes 772 kolhoosis. 166 Kolhooside parteiorganisatsioonide tugevdamiseks kommunistide maalesaat mise teel ei rakendatud küllaldasi abinõusid. Kui pidada silmas, et

Eestimaa

Kommunistliku

Partei

ridades

oli

1952.

aasta

algul 21 173 kommunisti, 167 siis saab selgeks, et sel teel küla par teiorganisatsioonide tugevdamiseks oli olemas reaalseid või malusi.

Uute parteiorganisatsioonide loomise kõrval tegelesid partei komiteed seniste organisatsioonide kogemuste üldistamisega. Üks tugevamaid parteiorganisatsioone 164 EKPA, f. 1 , nim. 88, s.-ü. 15, 1. 53. 165 Sealsamas . 166 « Eesti Bolševik » 1949, nr. 21 , lk. 39.

167 EKPA , f. 1 , nim. 88, s.-ü. 15, 1. 53. 280

oli

tol

ajal

Tapa rajooni

«Kaardiväelase» kolhoosis. Kommunistid töötasid siin otsustavates tootmislõikudes, näitasid eeskuju töös, olid sotsialistliku võistluse

organiseerijateks. Heal järjel oli kolhoosis agitatsioonitöö, aktiiv õppis poliitharidusringides. Kommunistid toetusid oma töös kom

munistlikele noortele , keda kolhoosis oli 18.168 Selle parteiorgani satsiooni kogemused olid ka teiste jaoks väärtuslikud.

Tehes kokkuvõtteid vabariigi sotsialistliku põllumajanduse arenemise esimesest perioodist, tuleb öelda, et ta näitas juba algu sest peale oma vaieldamatuid eeliseid üksiktalumajapidamise ees. Tõusis töötava talurahva põhihulkade heaolu ja küla kultuuri

tase. Kolhoosnikud ostsid oma sissetulekute eest aasta-aastalt jär jest rohkem mootorrattaid, raadioaparaate, raamatuid jne. Laie nes klubide, kultuurimajade, raamatukogude ja muude kultuur hariduslike asutuste võrk. Kolhoosides hakati ehitama lasteaedu ja lastesõimi.

Ent Eesti noorte kolhooside ees oli ka palju raskusi.

Massi

line kollektiviseerimine ja kolhooside organisatsioonilis-majan duslik kindlustamine langesid ajajärku, mil põllumajandus meie maal tervikuna oli laokile jäetud, tema juhtimises esines vigu. Kõik see jättis jälje ka põllumajanduse arenemisele Eestis. Täiel

määral tulid sotsialistliku põllumajanduse eelised Eestis ilmsiks hiljem, pärast seda kui likvideeriti puudused kogu maa põllu majanduse juhtimises.

3. Ideoloogilise töö ja kultuurielu parteiline juhtimine

Sotsialistliku ühiskonna ülesehitamise üheks põhiliseks sea duspärasuseks on sotsialistliku revolutsiooni läbiviimine ideoloo

gia ja kultuuri vallas, töölisklassile, töötavale rahvale, kogu sot sialistlikule ülesehitustööle ustava intelligentsi kujundamine. 169 NLKP Keskkomitee teesides Suure Oktoobri 50. aastapäevaks kriipsutatakse alla, et sotsialismi edukaks ülesehitamiseks meie maal oli kultuurirevolutsioon hädavajalik. Kommunistlik Partei lähtus seejuures leninlikust põhimõttest, et sotsialistlikku kultuuri võib luua ainult mineviku vaimse pärandi, maailmakultuuri kõigi rikkuste omandamise ja kriitilise läbitöötamise alusel. Kultuuri

revolutsioon eeldab ekspluataatorlike klasside reaktsioonilise ideo loogia ja mineviku igandite ning eelarvamuste resoluutset üle tamist « teadusliku kommunismi ideede sügavale töötajate tead 170 vusse viimise alusel» .

168 EKPA, f. 1 , nim. 121 , S.-ü. 8, 1. 71 .

169 Sotsialistlike maade kommunistlike ja töölisparteide esindajate nõu pidamise deklaratsioon. Rahumanifest, Tallinn 1957 , lk. 11 .

170 50 aastat Suurt Sotsialistlikku Oktoobrirevolutsiooni. NLKP Kesk komitee teesid, Tallinn 1967, lk. 15 .

281

Sotsialistlik revolutsioon ideoloogia ja kultuuri valdkonnas algas Eestis pärast nõukogude võimu taaskehtestamist 1940. aastal.

Sõjajärgsetel aastatel oli ideoloogilise töö ja kultuurielu juhti mine endiselt Eestimaa Kommunistliku Partei üheks põhiliseks ülesandeks.

Parteiorganisatsioon arvestas selle töö iseärasusi ja raskusi vabariigis. Nõukogude võimu taaskehtestamisest oli möödunud vaid mõni aasta ja kodanliku ideoloogia riismed andsid ennast

veel tunda. Pealegi oli hitlerliku okupatsiooni aastatel mürgita

tud töötavate hulkade teadvust fašistliku ideoloogiaga, kasvatatud vihkamist nõukogude võimu ja kommunismi vastu, püütud igati võltsida ja moonutada Kommunistliku Partei ja Nõukogude riigi poliitikat. Okupatsiooniaastatel nägid hitlerlased ja eesti kodanli

kud natsionalistid palju vaeva selleks, et elustada ja tugevdada kodanliku ideoloogia mõju. Kõik see oli töörahva teadvusse jätnud märgatava jälje. Arvestada tuli ka asjaolu, et Lääne -Euroopas pesitsesid eesti kodanlikud emigrandid , kelle reaktsiooniline mõju ulatus mitmesuguste kanalite kaudu Eesti NSV-sse. EK(b)P ideoloogilise töö iseärasustele juhtis ÜK(b)P Keskkomi tee tähelepanu juba 1944. aastal eespool nimetatud otsuses Eesti NSV parteiorganisatsiooni poliitilise töö puuduste ja ülesannete

kohta.171 Oma edasises tegevuses ideoloogia ja kultuuri alal juhin duski Eestimaa Kommunistlik Partei sellest ja teistest UK (b ) P Keskkomitee otsustest. 1946. aastal võttis ÜK (b ) P Keskkomitee

vastu otsused « Ajakirjadest « Zvezda» ja « Leningrad»» , «Draama «

teatrite repertuaarist ja abinõudest selle parandamiseks », « Filmist « Suur elu » » , 1948. aastal «V. Muradeli ooperist « Suur sõprus » » .

Peale selle toimusid Keskkomitee juhtnööride kohaselt diskussioo nid filosoofia ( 1947. a. ) , poliitökonoomia (1951. a.) ja rea teiste

teaduste alal.172 Keskkomitee otsused ja diskussioonid marksist lik - leninliku teooria probleemide kohta aitasid tugevdada võitlust ideoloogiliste moonutuste vastu, laiendada ja süvendada partei ideelis -poliitilist kasvatustööd rahvahulkades. Kuid isikukultusega seotud vead jätsid vaadeldava perioodi ideoloogilisele tööle siiski oma jäljed.

Eestimaa Kommunistliku Partei ideoloogilise tööga seotud küsi mused, selle edusammud ja vajakajäämised, samuti järjekordsed ülesanded olid vaatluse all EK (b ) P kongressidel, maakondade ja linnade parteikonverentsidel , parteikomiteede pleenumitel ja bürooistungitel. Nimetatud küsimusi, nagu kogu kultuurilise üles ehituse probleeme tervikuna, arutati küll eraldi, küll seoses teiste aktuaalsete ülesannetega .

1946. aasta veebruaris tegi EK (b)P Keskkomitee pleenum kokkuvõtteid NSV Liidu Ülemnõukogu valimiste eelsest kampaa 171 MLI. Dokumendid ja materjalid ... inv. nr. 16 559, 1. 1—4. 172 NLKP ajalugu, Tallinn 1971 , lk. 534–535. 282

niast, määratledes ühtlasi poliitilise töö sisu ja vormid vabariigis ligemaks perioodiks.173 Samal ajal võttis Keskkomitee büroo vastu otsuse « Ideoloogilise töö hoogustamisest » .174 Sama aasta augustis

arutas EK(b)P Keskkomitee pleenum, kuidas täidetakse UK(b)P Keskkomitee otsust 30. oktoobrist 1944 « Eesti NSV parteiorgani satsiooni poliitilise töö puudustest ja ülesannetest » .175 Pleenumit analüüsiti ideoloogilise töö ja kultuurielu kõiki alasid ja tehti

järeldus, et ÜK (b ) P Keskkomitee otsuse täitmine edeneb ebara huldavalt. 1947. aasta keskel tutvus EK(b)P Keskkomitee olukor raga vabariigi paljudes ideoloogiaasutustes. 1949. aasta oktoobris arutas Keskkomitee pleenum massilise poliitilise töö olukorda ja

selle parandamise abinõusid vabariigis. 176 Ideoloogilise töö küsimu sed olid ka EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumi tähelepanu kesk punktis 1950. aasta märtsis. 177 Kohtadel juhtisid ideoloogilist tööd ja kultuurilist ülesehitust linnade, maakondade, rajoonide parteiorganisatsioonid ja nende

komiteed . Nad jälgisid ideoloogiliste asutuste töö ideelist sisu, aitasid valida ja paigutada kaadrit, hoolitsedes eriti tema poliiti lise kasvatamise eest.

Sõjajärgsetel

aastatel tegid vabariigi parteiorganisatsioon,

kommunistid ja kommunistlikud noored väga palju nõukogude üldharidusliku kooli tugevdamiseks. Lastevanemate ja üldsuse aktiivsel kaasabil korraldati pühapäevakuid koolihoonete, samuti inventari ehitamiseks ja remondiks. Seffidena lõid selles töös kaasa ka tööstusettevõtted.

Töötades välja sotsialismi ülesehitamise plaani meie maal, rõhutas V. I. Lenin, et « rahvakooliõpetaja tuleb meil tõsta nii sugusele kõrgusele, millisel ta kunagi pole seisnud, ei seisa ega

saagi seista kodanlikus ühiskonnas. See on tõde, mis ei vaja tões tamist. » 178 Juhindudes sellest leninlikust juhtnöörist, ümbritses vabariigi parteiorganisatsioon õpetajaid tähelepanu ja hoolitsu sega .

Keerukas probleem oli õpetajate kaadri ettevalmistamine. Kuna kõrgemad koolid ei suutnud lühikese ajaga vajalikul arvuł

õpetajaid ette valmistada, organiseeriti Tallinnas ja Tartus õpe tajate instituudid. Eesti NSV - sse saabus ka teistest liiduvabariiki dest sadu õpetajaid, kellel oli nõukogude koolis töötamise koge musi. Pedagoogidele tehti soodustusi korteri, aiamaa, tööstuskau pade saamisel. 179

Parteiorganisatsioonid taotlesid esmajoones 173 174 175 176 177 178 179

õpetamise kvali

EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 377, 1. 4–13 , 42—148. EKPA, f. 1 , nim. 3, S.-ü. 257, 1. 107–110. EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 379 , 1. 1–196 , 255—262. EKPA, f. 1 , nim. 18, s.-ü. 65, 1. 199–200. EKPA, f. 1 , nim. 62 , S.-ü. 30, 1. 1-615 ; S.-ü. 31 , l. 1–569 . V. I. Lenin. Teosed, 33. kd. , lk. 424 . « ENSV Teataja » 1948, nr. 11 , art. 60. 283.

teedi, selle ideelis-teoreetilise taseme tõstmist.

Teaduse aluste,

eeskätt ajaloo, kirjanduse ja rea teiste humanitaarainete õpeta

misel esines hulgaliselt vigu ja puudujääke.180 Ajalooliste sünd muste ja kaasaja probleemide käsitlemisel tuli ette apoliitilisust, kummardamist kodanliku kultuuri ees, natsionalismi ilminguid. Tunduval määral sõltus see kõik õpetajate nõrgast marksistlik leninlikust ja professionaalsest ettevalmistusest. Koolidesse asus

tööle palju noori õpetajaid, kellest osal oli vaid keskharidus. Õpe tajate erialaste ja teoreetiliste teadmiste rikastamise eesmärgil korraldati pikema- ja lühemaajalisi kursusi, samuti seminare.

Parteiorganisatsioonide kontrolli all koostati uued õppe programmid, anti välja õpikuid ja õppevahendeid. Partei maa konna-, linna- ja rajoonikomiteed analüüsisid õppe- ja kasvatus töö olukorda koolides, abistasid kooli parteiorganisatsioone ees kätt

õpetajate

ideelis-poliitilisel

kasvatamisel.

Korraldati

maakondlikke, linnade, rajoonide, vabariiklikke õpetajate nõu pidamisi: 1950. aasta augustis tutvus EK (b) P Keskkomitee ideelis -polii tilise kasvatustöö olukorraga Võrumaa koolides ja avastas selles

tõsiseid puudusi.181 Keskkomitee brigaad osutas partei maakonna komiteele abi nende puuduste kõrvaldamisel.

Parteiorganisatsioonid hoidsid oma vaateväljas üldhariduse küsimusi, taotledes üldise koolikohustuse täielikku täitmist. Viis

aastaku plaan nägi ette töölis- ja maanoorte koolide laialdase võrgu loomise, et anda võimalus tootmistööd katkestamata oman

dada keskharidus ka nendel, kes sõja -aastatel õppida ei saanud. 182 Parteikomiteed tegid tööd ka selles suunas, et luua ja tugev dada parteiorganisatsioone koolides. 1946. aasta alguses oli õppe

asutustes (kõrgemad koolid, tehnikumid , koolid) kokku 13 partei algorganisatsiooni 224 kommunistiga, koos üksikult arvel olevate kommunistidega aga töötas õppeasutuste süsteemis üldse 250 kommunisti.183 Kahe järgmise aasta jooksul, 1948. aasta alguseks, kasvas partei -algorganisatsioonide arv 58-ni, kommunistide arv nendes 965-ni.184 1951. aasta lõpuks oli loodud juba 97 algorgani satsiooni 1528 kommunistiga, koos üksikult arvel olevate kommu

nistidega 1545.185 1946. aasta alguses oli algkoolide ja keskõppe asutuste õpetajate hulgas 82 kommunisti ja 1948. aasta alguses 193. 1951. aasta lõpus oli tehnikumide, kesk-, mittetäielike kesk >

ja algkoolide õpetajate hulgas aga juba 363 kommunisti. 186 Seega 180 « Eesti Bolševik » 1948, nr. 4 , lk. 7–22 . 181 EKPA , f. 1 , nim. 121 , S.-ü. 5 , 1. 154—156 .

182 Vt. Seadus NSVL rahvamajanduse taastamise ja arendamise viie aasta plaanist 183 EKPA, 184 EKPA , 185 EKPA,

1946–1950, lk. 34. f. 1 , nim. 20, s.-ü. 13, 1. 45 . f. 1 , nim. 22 , S.-ü. 27 , 1 , 30 . f. 1 , nim. 88, S.-ü. 15 , 1. 53 .

186 EKPA, f. 1, nim. 20, s.-ü. 13, 1. 45; nim. 22, S.-ü. 27, l. 30; nim. 88, S.-ü. 15, 1. 53.

284

kasvas parteiorganisatsioonide ja kommunistide arv õppeasutustes pidevalt. Ometi ei olnud vaadeldava perioodi lõpul rõhuvas ena mikus koolides ja keskeriõppeasutustes veel partei-algorganisatsi ooni. Kui näiteks 1950.—1951 . õppeaastal oli vabariigis 1243 üld

hariduslikku kooli, 47 tehnikumi ja 7 kõrgemat õppeasutust,187 siis parteiorganisatsioon oli nendest vaid 97 õppeasutuses. Vaatamata väikesearvulisusele ja kogenematusele, omandasid

parteiorganisatsioonid juhtiva koha koolikollektiivi elus, süve nesid õppeprotsessi käiku,

juhtisid

õpetajate ideelis -poliitilist

kasvatamist.

Tänu parteilisele juhtimisele muutuski üldhariduslik kool Eesti NSV - s tõeliseks nõukogude kooliks, etendades tähtsat osa kultuurirevolutsiooni käigus. Neljanda viisaastaku vältel suure nes tunduvalt õpilaste arv üldhariduslikes koolides. Kui 1945. 1946. õppeaastal oli Eesti koolides 126 tuhat õpilast, siis 1950.—1951 . õppeaastal oli neid 156,5 tuhat, üliõpilaste arv kas

vas aga samal perioodil 3771-1t 8813-ni.188 Eesti NSV kõrgemad õppeasutused saatsid igal aastal ellu ligemale neli korda rohkem spetsialiste kui kodanlikus Eestis, keskkoolilõpetajaid aga oli igal aastal ligemale viis korda rohkem kui kodanlikus Eestis. 189 Kõrgema kooli arendamisel tuli vabariigi parteiorganisatsioo nil ületada palju raskusi. Ülesanne seisnes selles, et teha kõrgem haridus kättesaadavaks laialdastele töörahvahulkadele. Nõu kogude intelligentsi kvalifitseeritud kaadri ettevalmistamiseks tööliste ja töötavate talupoegade seast avati EK (b) P Keskkomitee

ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määruse kohaselt 1946. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ja Tallinna Polütehnilise Ins tituudi juures ettevalmistusosakonnad, 250 inimest kummaski.190 Kõrgemates koolides ja tehnikumides õppijatele hakati maksma stipendiumi.

Eriti komplitseeritud ülesandeks oli kõrgemate õppeasutuste õppe- ja kasvatusprotsessi organiseerimine uutel alustel. Teata

vasti on nõukogude kõrgema kooli iseärasuseks üliõpilaste erialase õpetamise

orgaaniline ühendamine nende marksistlik-leninliku

kasvatamisega. Eesti NSV oludes oli üliõpilaste marksistlik -lenin lik kasvatamine eriti tähtis.

Parteikomiteed , eeskätt EK(b) P

Keskkomitee,, tegid suuri jõupingutusi, et viia marksismi leninismi aluste õpetamine kõrgemates koolides nõutavale tase

mele.191 Koosseisuliste õppejõudude kõrval pidasid loenguid ka mittekoosseisulised kõrge kvalifikatsiooniga lektorid. Nendel aas tatel tegid suurt tööd vabariigi kõrgema kooli tugevdamisel ning 187 25 aastat Nõukogude Eestit, lk. 109, 110, 112. 188 25 aastat Nõukogude Eestit, lk. 109, 110.

189 E. Schmidt. Kesk- ja kõrgema haridusega kaadri ettevalmista misest Nõukogude Eestis, lk. 118. 190 EKPA, f. 1 , nim. 3, S.-ü. 251 , 1. 20 . 191 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 252, 1. 16 . 285

õppe- ja kasvatustöö organiseerimisel Tartu Riikliku Ülikooli rek

tor Alfred Koort, prorektorid Harald Haberman ja Richard Tallinna Polütehnilise Instituudi direktor Ludvig Schmidt, Tallinna Õpetajate Instituudi direktor Kristjan Kure, konservatooriumi direktor Vladimir Alumäe, Eesti NSV Riikliku

Antons,

Kunstiinstituudi direktor Eduard Einmann .

Nii üliõpilaste kui ka õppejõudude hulgas olid veel levinud vanad, oma aja äraelanud traditsioonid ja kombed. Nendest jagu saamine oli marksismi-leninismi õpetamise ja kogu kõrgemates koolides tehtava ideelis - poliitilise kasvatustöö üheks ülesandeks.

See ei läinud kaugeltki mitte ladusalt ega raskusteta . 192 Kõrgemate koolide elus hakkasid üha olulisemat osa etendama partei- algorganisatsioonid . Eeskätt käib see Tartu Riikliku Üli kooli kohta (sekretär Arkadi Uibo). Loodud 1944. aastal, kasvas see algorganisatsioon 1948. aasta lõpuks kolmeliikmelisest 75 - liik meliseks, 193 1951. aasta veebruaris aga oli arvel juba 117 kom

munisti.194 TRÜ parteiorganisatsioon osutas õppe-kasvatus-

ja

teadusliku töö käigus rektorile igakülgset abi. Kuid ometi ei vas

tanud parteiorganisatsiooni töö tervikuna, nagu märkis 1949. aasta sügisel EK(b) P Keskkomitee, veel täielikult kasvavatele nõudmis tele.195 EK(b)P Keskkomitee ja partei Tartu linnakomitee osutasid ülikoolile ja tema parteiorganisatsioonile pidevalt abi raskustest ja puudustest ülesaamisel. Nõukogude Eesti kõrgem kool lõi esimesed sõprussidemed ka

vennasvabariikide kõrgemate õppeasutustega. Õppejõudude ja üliõpilaste külaskäigud Leningradi, Riia, Moskva, Vilniuse, Kiievi

jt. kõrgematesse koolidesse aitasid parandada õppe-kasvatus- ja teadusliku töö taset Eesti NSV kõrgemates koolides. Paljud eesti üliõpilased õppisid Moskva, Leningradi ja teiste meie maa linnade

ülikoolides ja instituutides. Meie vabariigi kõrgematesse kooli desse astus omakorda noori teistest vennasvabariikidest. Ja kuigi meie kõrgemate koolide sidemed vennasvabariikidega ei olnud esimestel sõjajärgsetel aastatel veel eriti ulatuslikud, avaldas ainuüksi nende sidemete loomise fakt positiivset mõju kõrgema

hariduse arengule meie vabariigis, aitas kaasa nii üliõpilaste kui ka õppejõudude kasvatamisele internatsionalismi vaimus.

Parteiorganid pidasid väga tähtsaks kõrgemate koolide posi tiivsete kogemuste üldistamist. Sellel eesmärgil õppisid nad tundma õppe-kasvatus- ja teadusliku töö olukorda kõrgemates õppeasutustes, korraldasid kõrgemate koolide töötajate nõupida misi. Näiteks toimus 1949. aasta veebruaris suur vabariiklik nõu pidamine, kus arutati üliõpilaste ja õppejõudude ideelis-poliitilise kasvatamise ülesandeid. 196 k» 1948, nr. 3, lk. 68. EKPA, f. 1 , nim. 74, s.-ü. 25, l. 111 . EKPA, f. 148, nim. 26 , S.-ü. 6 , 1. 37. EKPA, f. 1 , nim . 37, S.-ü. 72, 1. 190—195. « Nõukogude õpetaja » nr. 8 , 25. veebruaril 1949.

192 « Eesti Bolše

193 194 195 196 286

>

Nõukogude võimu taaskehtestamine lõi Eestis kõige soodsa

mad tingimusedpõhiliste rahvamajandusprobleemide teaduslikuks lahendamiseks. Sõjajärgsetel aastatel eraldas Nõukogude valitsus suuri summasid teadusliku uurimistöö korraldamiseks. Neljanda viisaastaku algul võttis NSV Liidu valitsus vastu eri otsuse tead

laste ja teiste teaduse alal töötajate materiaalse olukorra paran damiseks .

1946.

aasta esimesel poolel loodi Eesti NSV Teaduste Aka

deemia kui vabariiklik teaduslik keskus. Vabariigi Ministrite Nõu kogu kinnitas 5. aprillil 1946. aastal akadeemia põhikirja, struktuuri ja isikulise koosseisu, kuhu kuulus 14 tegev- ja 10 kirjavahetajaliiget. Eesti NSV TA esimeseks presidendiks sai aja loodoktor professor Hans Kruus.197 Vaadeldavatel aastatel suu renes teaduslike töötajate arv vabariigis mitmekordselt. 1950. aasta oktoobris oli Eesti NSV -- s 1221 teaduslikku töötajat. Teaduslikes asutustes töötas nendest 399, kõrgemates koolides

785 inimest. 198 1950. aasta septembris valiti Eesti NSV Teaduste Akadeemia presidendiks Johan Eichfeld. Eesti teadlased töötasid rahvamajanduslikult väga tähtsate

probleemide kallal – põlevkivi, ehitusmaterjalide jne. alal. Sel ajal alustas oma tegevust ka Eesti NSV Teaduste Akadeemia Aja -

loo Instituut. Selle kollektiiv tegeles eesti rahva revolutsioonilise võitluse ajaloo läbiuurimisega, valmistas ette « Eesti NSV ajaloo»

väljaandmist. 1947. aastal loodi EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut — NLKP Keskkomitee Marksismi-leninismi Instituudi -

filiaal. Oma tegevuse algperioodil tegeles instituut põhiliselt marksismi- leninismi klassikute tööde eestindamisega. Alustati ka ettevalmistusi teose «Ülevaade Eestimaa Kommunistliku Partei

ajaloost» väljaandmiseks.

Üheks otsustavaks lüliks kultuurirevolutsioonis ja partei ideo loogilises töös on kirjandus ja kunst. Eestimaa Kommunistlik

Partei võttis selle lõiguga tegeldes oma töö aluseks ÜK (b)P Kesk komitee vastavad otsused .

Ideoloogilise töö küsimusi arutati Eestimaa Kommunistliku

Partei V kongressil. Kongress tõi esile tõsiseid puudusi selles lõi gus. Parteiorganisatsioonid ei arvestanud alati terava klassivõit luse olukorda, alahindasid kodanliku natsionalismi ilminguid ;

nõrk oli töö rahvahulkades nõukogude patriotismi ja rahvaste sõpruse kasvatamise alal. Kongressil märgiti, et meie kirjandusest, muusikast ja kujutavast kunstist ei ole veel kadunud apoliitili suse, ideetuse, kodanliku formalismi ja objektivismi sugemed, madalal tasemel on kirjandus- ja kunstikriitika, tõsiseid lünki esineb loomingulise intelligentsi marksistlik -leninlikus kasvata mises. 199 197 « Rahva Hääl » nr. 82 , 6. aprillil 1946 ja nr. 83, 7. aprillil 1946 . 198 25 aastat Nõukogude Eestit, lk. 117 . 199 EKPA, f. 1 , nim . 74 , s.-ü. 25, 1. 325—326. 287

Eesti NSV

Teaduste

Akadeemia president Johan Eichfeld.

Eestimaa Kommunistliku Partei V kongress nõudis partei organisatsioonidelt ideoloogilise töö kõigi jõudude ja vahendite mobiliseerimist, et saada jagu kodanliku ideoloogia mõjust ja resoluutselt võidelda orjameelse lömitamise vastu kodanliku kul

tuuri ees. Kongress rõhutas vajadust tugevdada intelligentsi marksistlik -leninlikku kasvatamist, kutsus kirjanikke, heliloojaid, kunstnikke, teatri- ja filmitöötajaid üles looma uusi sügavalt

ideelisi ja kõrgeväärtuslikke kunstiteoseid. Kongress kinnitas, et Nõukogude Eesti 200 kirjandus ja kunst peavad arenema sotsialist liku realismi teed.2

1950. a. märtsis toimunud EK (b)P Keskkomitee VIII pleenum nõudis parteiorganisatsioonidelt taas kodanliku kodanliku natsionalismi ilmingute paljastamist kirjanduses, teaduses, kunstis, nõudis töö parandamist vabariigi elanikkonna kasvatamisel rahvaste sõpruse

ja nõukogude patriotismi vaimus. Pleenum kohustas EK (b )P Keskkomitee bürood põhjalikult parandama kogu ideoloogilise töö juhtimist, osutades erilist tähelepanu teaduslikele asutustele, loo mingulistele liitudele, teatritele, kirjastustele, et muuta need tõe liselt sotsialistlikeks kultuurikolleteks. 201 Eesti parteiorganisatsioon parandas pidevalt kirjanduse ja

kunsti arengu juhtimist. Loomingulise intelligentsi hulgas käis ulatuslik organisatsiooniline ja poliitiline töö, mis andis ka posi tiivseid tulemusi. Aastatel 1946–1951 toimusid loominguliste lii tude kongressid ja konverentsid, juhatuste pleenumid, millest võtsid osa kirjanikud, kunstnikud, heliloojad ja teised loomingu

lised töötajad; viidi läbi nõupidamisi, seminare, arutelusid ja diskussioone, kus ettekannetega esinesid vabariigi juhtivad töö tajad . 200 EKPA, f. 1 , nim . 74, S.-ü. 25, 1. 335. 201 EKPA, f. 1 , nim. 62, S.-ü. 31 , 1. 341-348 . 288

Loominguliste liitude parteiline juhtimine pidi tagama nende

tegevuse ideelise suunitluse ja tiheda sideme kogu sotsialistliku ülesehitustööga vabariigis. Nii näiteks kutsus Eesti Nõukogude

Kunstnike Liidu juhatuse pleenum 1946. aasta juulis, arutades liidu ülesandeid lähemateks aastateks, kujutava kunsti meistreid

üles looma nõukogude ajastu väärilisi kunstiteoseid.202 Sama aasta oktoobris

arutasid kunstnikud

nende

ees seisvaid ülesandeid

ÜK(b)P Keskkomitee poolt ajakirjade « Zvezda» ja « Leningrad» kohta vastuvõetud otsuse valguses,203 Kõige selle tulemusena kas vas kunstitegelaste nõudlikkus oma loomingu vastu. Pärast ÜK(b)P Keskkomitee 10. veebruari 1948. aasta otsust

muusikaküsimustes töötas Eesti parteiorganisatsioon välja abi nõud selle realiseerimiseks. Kuid õigete hinnangute ja seisukoh tade kõrval sisaldas EK(b)P Keskkomitee vastav otsus ka eks

likke seisukohti.204 Põhjendamatuks tuleb selles otsuses lugeda mõnede heliloojate ja teiste muusikategelaste süüdistamist for malismis.

EK(b)P Keskkomitee korraldusel toimusid loomingulise intel

ligentsi linna- ja vabariiklikud nõupidamised. Üks niisugune eesti nõukogude kunstnike nõupidamine, millest võtsid osa ka toimus teiste loominguliste organisatsioonide esindajad 1949. aasta mais.205 Sellel nõupidamisel arutati läbi ettekanded eesti kujutava kunsti, Tartu kunstnike töö ja kunstikriitika kohta. Nõupidamine kutsus kõiki kunstnikke ja kriitikuid suurendama oma panust sotsialismi ülesehitamisse.

Aktiivselt tegutses Eesti NSV Kirjanike Liit, mille II kongress toimus 1946. aasta novembris. 206 Regulaarselt korraldati kirjanike konverentse, kus olid arutusel kirjandusloomingu ideelise sisu

probleemid. Vabariigi kirjanike konverents 1947. aasta keskel tegi kokkuvõtteid meie literaatide tööst pärast ÜK(b) P Kesk komitee otsust ajakirjade « Zvezda » ja «Leningrad» kohta.207 Enesekriitiliselt kõnelesid kirjanikud oma saavutustest 1950. aasta alguses toimunud konverentsil, rõhutades vajadust

elunähtusi

sügavamalt tundma õppida, luua rahvale ideelisi ja kõrge kunsti väärtusega teoseid. 208

Kirjanduse ja kunsti parteiline juhtimine väljendus ka partei organite aktiivses sekkumises loominguliste liitude ja kirjastuste töösse nendel juhtudel, kui esines ideelisi vääratusi või võeti vastu vildakaid otsuseid. Kui tehti kokkuvõtteid kirjastuse « Ilukirjan

dus ja Kunst» poolt 1948. aastal korraldatud romaanivõistlusest, 202 ENSV ORKA, f. R- 1665, nim. 1 , s.-ü. 45, 1. 50–51 . 203 ENSV ORKA, f. R- 1665, nim. 1 , s.-ü. 47, l. 5—13 ja 65—68; S.-ü. 48, 1. 5–9 .

204 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 274, 1. 156—158. 205 « Sirp ja Vasar » nr. 20, 14. mail 1949.

206 « Looming » 1946, detsember, lk . 1422—1423. 207 « Rahva Hääl » nr. 164, 16. juulil 1947. 208 ENSV ORKA, f. R- 1765, nim. 1 , s.-ü. 54, 1. 6. 19 Ülevaade EKP ajaloost

289

Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumile Eesti NSV Ministrite Nõukogule

Eestimaa Kommmistliku (bolševike) Partei Keskkomiteele NSV Liidu Ministrite Nõukogu ja UKP Kesk-

ekspluateerimine

komitee tervitavad palavalt Nõukogude Eesti tóc .

suureneb

kutakute parolt. Kolhousikossa põllumajanduse metbaniseert .

iial, kolbásnikuid , intelligentsi te koiki töötajaid

mine , kasvab põllunduse kultuur, tõuseb vtijakas,

Ersu Neukiwandte Sotsialistliku Vabariigi mewxtastamise kümnendat aastapäeval,

areneb prontaktiivne ühtsłuxmakasvatus Nõukogude võimu aastall on exsti (ab vás tetoud

1940. aastal likvideerisesti rahvas rahvava

tase kontantiko niini, vabanes välismaiste impe rialistide * }usrst. Rahva tablet astus Eesti Nou . koxud Sotsialistlike Vabariikide untu . Nôukogude kord , tentwik stalinlik rahvuspallilika ning suure vene rahva ja teiste Nõukogude Liidu rahvaste vennalik on kludlustanud vabariigi malanduse

ära suure kultuuriino . Vabariigts arenevad pc kalt teadus . Kirjandus # kunst , on

mind testi

NSV Teaduste Akadeemia . Tunduvalt on suurene . nud koolides oppijate arv , föttavan komne trhaikumi, kaheksa kargemat éppeasulist, on kasvanud raamatukogude ja klubide vork . Eestt töstajad eitlesid Suure Isamaastija pri

du Nonkexude arme Eesti Kaardivdekupusa *** dades la partisan salkades kutsialistliku kudumia Oma kümnendaks aastapäevaks on Nõukogude Eesti saavutanud tundavat edu tööstuse arenda mises , mis kodanliku korra ajat ott tanguse ofte korras. Vabariigi brutatudang Oletas 1949. aastal rahkem kui kaks ja pool korda 1940 . Klirex leupe kasvavad marinaehitus, energeetika põlevkivi kaevandamine ja ümbertöötainine , loodud gaasitööstus. Vatxikuta varustatakse eemiaditko tebalkaya,

vabaduse ja siltumatuse eest. Pärast ja loppu voitiets esti rahvas buletke pariei juhtimisel

väsimatult vabariigi rahvamajandnse dhe kultuuri NSV Liidu Ministrier Moukogu ja ( leilldale Kommunistlika

anailevad Eesti Noukogude Sutsialisttik # Vahun riigi töötajald tema mcuxdustamise kümnenda at tapäeva puhul ja avaldavad kindlat veendumust

Ombe kujunenad on vabariigi põllumajandam. Ngenta ka edaspidi tugevdavad rahvaste wate Ole kalme neljandiku taludest of Ohinenud kot tikku sõprust ja annavad kogu enna pin va. hornidense , astunuo kultuurse , fouka kolhoosiste sele Noukogude Eesti itele . Jäidavalt na likvideeritud pesti talupoja suure kodumaa anks ja kuukaseks. NSV LIIDU MINISTRITE OLELIIDULISE KOMMUNISTLIKU (BOLSEVIKE) PARTE XESKXOMTEE NOUKOGU

NSV Liidu Ministrite Nõukogu ja ÜK (b)P Keskkomitee tervitus Eesti NSV töötajatele vabariigi 10. aastapäeva puhul.

ignoreeris žürii Hans Leberechti käsikirja «Valgus Koordis» , mis oli pühendatud Eesti külaelule. Keskkomitee initsiatiivil moo dustas vabariigi Ministrite Nõukogu uue žürii, kes hindas objek

tiivselt käsikirja väärtusi ja andis sellele esimese preemia.209 1947. aasta aprillis võttis EK(b) P Keskkomitee büroo vastu otsuse kunstilise filmi « Elu tsitadellis » loomise kohta.210 See film val

mis koostöös «Lenfilmi » stuudioga ja sai hiljem üldsuse kõrge hinnangu osaliseks. Parteikomiteed taotlesid loomingulise intelligentsi ja töö kirjanike, tugevdamist, sidemete vaheliste rahvahulkade

kunstnike ja heliloojate ridade tugevdamist noorte jõududega. Laialdaselt hakati praktiseerima silmapaistvate loominguliste töötajate kohtumisi noorte autoritega. Seminaridel, loomingulis tel vaidlusõhtutel ja kohtumistel esinesid tuntud kirjanikud J. Semper, A. Hint, A. Jakobson, H. Leberecht, kunstnikud A. Bach , J. Jensen, E. Okas, G. Reindorff, E. Einmann jt. Noorte 209 « Looming » 1949 , nr. 3, lk. 379—380 . 210 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 264, l. 123–124. 290

kirjanike, kunstnike ja heliloojate loomingulisele kasvule aitas kaasa

ka spetsiaalsete sektsioonide moodustamine loominguliste

liitude juurde, samuti arvukad võistlused ja näitused. Üheks kir janike ja töötava rahva vahelise suhtlemise vormiks kujunesid lugejate konverentsid, mis eriti noorte hulgas võitsid suure poolehoiu.

Tähtsaks sündmuseks vabariigi kultuurielus kujunes laulu pidu, mis pühendati Eestis nõukogude võimu taaskehtestamise kümnendale aastapäevale. Kogu ettevalmistust selleks juhtis EK (b)P Keskkomitee. Nagu Keskkomitee märkis, möödus laulu

pidu kõrgel ideelis-poliitilisel ja kunstilisel tasemel, sai eesti

rahva uue, sotsialistliku kultuuri eredaks väljenduseks.211 Kuigi väikesearvulised, tegid loominguliste liitude partei organisatsioonid tõhusat tööd kunstiintelligentsi ideelis -poliitilisel kasvatamisel. Oli väga tähtis tõmmata parteisse kaasa loomingu lise intelligentsi parimaid esindajaid ja nende kaudu tõsta partei

organisatsioonide osatähtsust kirjanduse ja kunsti arendamisel.212 Aastatel 1946–1951 võitis eesti kirjandus ja kunst üleliidulise tunnustuse. Paljud eesti kirjanike teosed tõlgiti vene ja teistesse nõukogude rahvaste keelde. A. Jakobsoni näidend « Elu tsitadel lis » toodi lavale kuuekümnes teatris. Sõjajärgsetel aastatel hakati

Moskvas taas korraldama liiduvabariikide dekaade. 1950. aasta mais toimus Moskvas eesti kirjanduse dekaad. Samal aastal esines

pealinnas ka ooperi- ja balletiteater « Estonia » . Dekaadi ja külalisetenduste ajal toimusid loomingulised dis kussioonid ja arutelud, millest võtsid osa väljapaistvad lavajõud, tuntud kirjanikud. Raamatuid ja näidendeid arvustati ajakirjan

duses. Eesti kultuuritegelaste teoste arutelu NSV Liidu loomin gulistes liitudes sai traditsiooniks.

EK (b) P Keskkomitee arutas dekaadi ja külalisetenduste tule

musi, märkis nende osatähtsust eesti nõukogude kultuuri arengus ja pöördus loominguliste töötajate poole üleskutsega mitte peatuma jääda saavutatul, vaid püüda uute edusammude poole .213 Ka Eestisse sõitsid tuntud kunstikollektiivid. Nii

korraldati

vabariigis Moskva, Leningradi, Kiievi, Riia, Vilniuse ja teiste linnade teatrite külalisetendusi. Nõukogude Eestit külastasid pal jud väljapaistvad kirjanikud, heliloojad, kunstnikud, näitlejad ja teiste kultuurialade esindajad. Nad jagasid vabariigi üldsusele

oma kogemusi, vahetasid mõtteid nõukogude paljurahvuselise sot sialistliku kultuuri arendamise probleemide üle. Vennasvaba riikide teatrite külalisetendused äratasid Eesti publiku hulgas suurt huvi . Paljusid teatreid ja kunstimeistreid autasustati Eesti

NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjaga. Vabariigi loomingulistele töötajatele osakssaanud üleliidulisest 211 EKPA, f. 1 , nim. 121 , s.-ü. 5, 1. 215—219. 212 ENSV ORKA, f. R- 1665, nim. 1 , s.-ü. 81 , 1. 2-3. 213 « Rahva Hääl » nr. 235 , 3. oktoobril 1950 . 9

19 .

291

tunnustusest kõneleb seegi fakt, et sõjajärgsetel aastatel said pal jud Nõukogude Eesti kirjanikud, heliloojad, kunstnikud ja teatri tegelased NSV Liidu riikliku preemia. Nende seas on A. Jakobson näidendite « Elu tsitadellis » ja « Võitlus rindejooneta » eest,

H. Leberecht jutustuse eest « Valgus Koordis», näitlejad L. Laats, H. Laur, L. Rajala, heliloojad A. Kapp, E. Kapp, G. Ernesaks jt. 1949.

aastal said riikliku preemia näitlejad M. Kodanipork ,

T. Kuusik, G. Ots, M. Taras osatäitmise eest ooperis «Jevgeni Onegin» , mille lavastas Riiklik Akadeemiline Teater « Estonia» .

Loominguliste saavutuste eest anti 1950. aastal sama preemia G. Ernesaksale kui ooperi « Tormide rand» loojale ja 0. Lundile, G. Talešile, M. Tarasele kui osatäitjatele sama ooperi lavastuses. Oma laulutsükli eest sai riikliku preemia helilooja Boris Kõrver. Värvifilmi « Nõukogude Eesti» loomise eest tunnistati preemia vääriliseks režissöör Vladimir Tomberg , helilooja Villem Reiman,

operaatorid Vladimir Parvel ja Semjon Skolnikov. Aastatel 1946–1951 kasvas vanema põlve kultuuritegelaste

meisterlikkus. Vääriliselt näitas ennast ka loominguline noorsugu. Viljakalt töötasid kirjanikud A. Hint, A. Jakobson, E. Männik, M. Raud, P. Rummo, J. Semper, avarale loomingulisele teele asu sid A. Kaal, F. Kotta, H. Leberecht, R. Parve, J. Smuul, D. Vaa

randi. Heliloojatest töötasid aktiivselt G. Ernesaks , A. Kapp, E. Kapp, B. Kõrver, V. Reiman, kunstnikest A. Bach, E. Einmann, A. Hoidre, J. Jensen, P. Luhtein, E. Okas, G. Reindorff, E. Roos, R. Sagrits jt.

ÜK (b ) P Keskkomitee ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu ütlesid oma tervituskirjas vabariigi töötajatele Eesti NSV 10. aasta päeva puhul: « Nõukogude võimu aastatel on eesti rahvas teinud suurt kultuurilist ülesehitustööd. Vabariigis arenevad edukalt teadus, kirjandus ja kunst.» 214 Kõige selle kõrval on vaja märkida, et meil esines ka ebatervet suhtumist vanasse intelligentsi, mõnede silmapaistvate kultuuri

tegelaste alusetut süüdistamist formalismis ja natsionalismis. Alati ei suudetud küllaldase objektiivsusega hinnata mineviku kultuuripärandit. Ideoloogilise töö üheks otsustavaks lõiguks on parteiharidus. ÜK (b)P Keskkomitee otsuses « Parteihariduse olukorrast ja selle parandamise abinõudest Jaroslavli oblasti parteiorganisat sioonis » ,215 mis võeti vastu 1949. aasta alguses, rõhutatimarksismi >

leninismi teooria õppimise erakordset tähtsust kaadrile. Eesti NSV tingimustes oli parteiharidusel täita eriline osa. Juhtivale tööle asus suur hulk väheste kogemustega ja teoreeti liselt veel mitte küpseid töötajaid. Paljud intelligentsi ja teiste rahvakihtide esindajad ei olnud veel vabad kodanliku ideoloogia 214 Eesti NSV Ülemnõukogu seitsmenda

(juubeli-) istungjärgu

gramm. Tallinn 1950, lk . 3.

215 « Kyjútypa 292

%33Hb » nr. 3, 30. jaanuaril 1949.

steno

Eesti NSV 10. aastapäevale pühendatud laulupidu.

jäänustest. Nii saigi kõige aktuaalsemaks ülesandeks vabariigi juhtiva kaadri, kogu vabariigi parteiorganisatsiooni, eeskätt aga tema aktiivi teoreetiliste teadmiste taseme tõstmine. Parteihari

dust juhtides arvestas Eestimaa Kommunistlik Partei noore liidu

vabariigi tingimusi ja konkreetseid iseärasusi. Parteikongressid, Keskkomitee pleenumid ja büroo suunasid partei maakonna-, linna- ja rajooniorganisatsioonide tähelepanu parteihariduses

esinevate puuduste kõrvaldamisele, tema mõjujõu suurenda misele.

Eestimaa Kommunistliku Partei V kongress kriipsutas alla ,

et parteihariduses on tähtsaim tema kõrge ideelis -teoreetiline sisu.216 Kongress nõudis parteiharidusvõrgu kõikide lülide töö parandamist, selle ideoloogilise töö tähtsa lõigu parteilise juhti mise taseme tõstmist. 1949. a. märtsis arutati EK(b) P Keskkomitee III pleenumil spetsiaalselt kaadri poliitilise õppuse küsimust.

Ettekandega esines Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee sekretär propaganda ja agitatsiooni alal J. Käbin.217 Partei VI kongress

( 1951.

aasta aprillis)

juhtis parteiorganisatsioonide

tähelepanu vajadusele tõsta parteiharidustöö sisulist taset, õpe tada kommunist e siduma teooriat sotsialistliku

ülesehitustöö

praktikaga. 218

Vabariigi parteiharidusvõrk laienes aasta -aastalt,inimesi. teooria õppi Kui võtma

misest

hakkas

1945. — 1946 .

osa

üha

rohkem Marksismi-Leninismi

õppeaastal õppis Tallinna

216 EKPA, f. 1 , nim. 74, S.-ü. 25, 1. 338. 217 EKPA, f. 1 , nim . 18, s.-ü. 54 , 1. 37—48, 166—239 . 218 EKPA, f. 1 , nim. 121 , s.-ü. 10, 1. 29. 293

EESTI NSV KULTUURITEGELASI

Artur Kapp.

Meta Kodanipork .

Tiit

Eugen Kapp.

C

August Jakobson.

Hans Leberecht.

Kuusik.

Hugo Laur.

Elsa Maasik,

Georg Ots.

Ralf Parve .

Enn Roos.

Juhan Smuul.

Richard Sagrits .

Debora Vaarandi .

Õhtuülikoolis 93 inimest, siis järgmise õppeaasta keskel oli neid juba 1465.219 Marksismi-Leninismi Õhtuülikool avas oma uksed ka Tartus.

Neljanda viisaastaku alguses asusid partei maakonnakomiteed

looma parteiharidusvõrku ka valdades. 1946. aastal organisee riti siin partei õhtukoolid. Lisaks sellele moodustati valdades ja

maakonnalinnades kommunistide, kommunistlike noorte ja par teitu aktiivi jaoks poliitkoolid. 229 Neid juhatasid partei maakonna ja linnakomiteede koosseisulised propagandistid, kelledest igaühe hoole alla kuulus kaks või kolm kooli. Partei ajaloo kõrval tut vuti nendes koolides ka rahvamajanduse arendamise viie aasta 219 « Eesti Bolševik » 1947, nr. 3—4, lk. 12 . 220 « Eesti Bolševik » 1946 , nr. 20, lk. 1501 . 295

HANS LESERECHT

AADU HINT

EDU *** ******

Calgus Koordis Tuuline cand

VIIS TEIST

SAMMU 39 % 85708

3

6 * xcom

&

Xocol, X X

soon

0000

X

768

89.

Sexo

TEADARNNE Noukazate wide Arcerises akendelikse a Onessstud Kssssiagnii välisasiestit Moskv 3ugemise kohta

Xs & kostcode colles. So

8

*

.

პაატა ჯიბიჯსადილია ბჟკვებჯიასა 89922

maa

tlik

Coge ksta

-

222

>

x

AW

K es

e Punan TAHT

Fami Rink 333kr

XXXXXXXXXXXXX XX.XOXOXOX :

S

kuü HapbcБО чий РА > 3.
>> . ASA



పండు పరుగులు

We

3333333839

www

XXX XX320 SVONAS :

XXX 00

2006

tiaja

17

nimekirju

www.com XXX

X2

like

Etust 16

VEEBRUAR

ON X2 XNXX

o Sv OBRO

**MAX83863 **85 YASMAA SON

om X2 XXXXXX

iteer

Teie olete målet

me vella-rakya dan

XxX Stan

23:58 XXXX » XXXXXX XX XXX 2 XXX 00

0.0 2009

sosok

ra

ääle kor

Eesti NSV maakonna-, linna- ja rajooniajalehti.

irjac

state

odus

Otsus

Toon

Ajakirjanduse parteiline juhtimine väljendus toimetuste juh tivate töötajate valikus, ajakirjanduskaadri väljaõppe organisee rimises, toimetuste tööplaanide

regulaarses läbivaatamises

ja

kinnitamises parteikomiteedes. Ajalehetoimetajad kuulusid vas tavate parteikomiteede koosseisu. Paljud parteikomiteed kuula sid perioodiliselt ära toimetajate aruandeid nii toimetuse tööst tervikuna kui ka üksikute küsimuste osas. 301

Näiteks andis partei Narva linnakomitee hinnangu oma aja

lehe tööle, märkides selle sisu mõningat paranemist, temaatika mitmekesisust. Ajaleht avaldas regulaarselt materjale abiks agi taatoritele, vastuseid lugejate küsimustele. Ühtlasi juhtis linna komitee tähelepanu ajalehe puudustele, lünkadele toimetuse töös.238 Samas vaimus analüüsisid ajalehtede tööd ka teiste lin nade ja maakondade parteikomiteed.

Ajakirjanduse parteilises juhtimises oli tähtsal kohal pare mate toimetuste töökogemuste üldistamine ja propageerimine.

Selleks kasutati niisuguseid vorme, nagu ajakirjanike ja kirja saatjate maakondlikud, linna- ja vabariiklikud nõupidamised. Paljud toimetused, nagu «Narva Tööline», « Järvalane », « Viru Sõna » , « Töörahva Hääl » , « Läänlane » ja teised omandasid häid

kogemusi tööks maakirjasaatjatega.239 EK (b)P Keskkomitee propaganda- ja agitatsiooniosakond kutsus regulaarselt kokku nii ajalehtede ja ajakirjade toimetajaid kui ka teisi ajakirjanduse alal töötajaid. Nõupidamistel osakonnas analüüsiti ajakirjanduse töö üldküsimusi ja üksikute toimetuste tööd. Parteikomiteed taotlesid sidemete tugevdamist laialdaste

töörahvahulkadega. Paljud toimetused korraldasid kohtumisi tööstuse ja põllumajanduse eesrindlastega, haritlastega, naisaktii viga, juhtivate partei- ja komsomolitöötajatega.

Ajakirjanduse sidemete tugevdamisele töörahvahulkadega aitasid kaasa lugejate konverentsid, kus toimetuse esindajad and sid aru tehtud tööst, vastasid küsimustele, tutvusid lugejate pre tensioonide ja soovidega. Nende konverentside abil laiendasid ja tugevdasid ajalehed oma aktiivi.

Töötajate kommunistliku kasvatamise ülesandeid lahendas ka

raadio. Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Raadiokomitee tegutses EK (b)P Keskkomitee juhtimisel. 1949. aasta juulis augustis tutvus EK(b)P Keskkomitee Raadiokomitee tööga ning võttis vastu otsuse, milles määrati kindlaks raadiopropaganda edasised ülesanded. 240

Esimestel sõjajärgsetel aastatel tegutsesid maakondades ja vabariikliku alluvusega linnades kohalike raadiosaadete

toime

tused. 1948. aasta lõpul need kaotati, kohalike raadiosaadete ettevalmistamine tehti ülesandeks maakonna- ja linnalehtede toimetustele, millega seoses suurendati nende koosseisu. Kohalike raadiosaadete toimetused jäid vaid Tallinna ja Tartusse.241 Sel

line reorganiseerimine vältis parallelismi kohalike ajalehtede ja raadiosaadete toimetuste töös, paranes saadete kvaliteet. 238 EKPA, f. 16, nim. 6, s.-ü. 5, 1. 144-145. 239 « Järvalane» nr. 117, 4. oktoobril 1947, « Viru Sõna » nr. 79, 10. juulil 1948, « Töörahva Hääl » nr. 92 , 31. juulil 1948, « Läänl nr. 110, 13. sep tembril 1949 .

240 EKPA , f. 1 , nim. 37, s.-ü. 72 , 1. 73–76. 241 EKPA, f. 1 , nim. 3 , S.-ü. 280, 1. 32. 302

Ajakirjanduse ja raadio töös oli sel ajal ka teatavaid puudusi,

nagu mõningane abstraktsus sündmuste valgustamisel, vajaliku asjalikkuse puudumine, kohati ka elukaugus. Sellepärast püsti taski NLKP XX kongress ideoloogilise töö üheks põhiülesandeks « ületada lõhe propaganda ja kommunistliku ülesehitustöö prak tika vahel» .242 Parteiorganisatsioonid võtsid raadio ja ajakirjan

duse juhtimises selle tähtsa näpunäite oma töö aluseks. Väga suur tähtsus loominguliste töötajate ideelis - teoreetilisel kasvatamisel ja kogu ideoloogilise töö taseme tõstmisel oli mark

sismi- leninismi klassikute tööde väljaandmisel eesti keeles. Sellel perioodil

algas

V. I. Lenini

Teoste (neljas väljaanne) välja

andmine eesti keeles – 1948. aastal ilmus trükist esimene köide. Seega saavutas Eestimaa Kommunistlik Partei aastatel

1946—1950 kultuurilise ülesehituse ja ideoloogilise töö juhtimi sel vabariigis suuri edusamme. Vaadeldaval perioodil pandi kin del alus kultuurirevolutsiooni edasisele arenemisele, eesti rahva sotsialistliku kultuuri tõusule .

4. EK(b)P parteiorganisatsiooniline töö

Koos kogu parteiga tegi ka vabariigi parteiorganisatsioon sõjajärgsetel aastatel, vastavalt rahuaegse ülesehitustöö nõuetele,

oma tegevuses suuri ümberkorraldusi. Esmajoones korrigeeriti parteisisese töö vorme ja meetodeid, milleta partei poleks uutes

tingimustes suutnud täita Nõukogude riigi juhi, rahva innustaja

ja organiseerija osa sotsialistlikus ülesehitustöös. Need ümber korraldused nõudsid parteilt, kõikidelt tema võitlussalkadelt pin gelist tööd. Vaja oli uut moodi paigutada kaadrit, loobuda palju dest meetoditest, mis õigustasid end sõjaajal, mitte aga rahu päevade töös. Partei elus oli vaja täiel määral taastada põhikirja nõuded, millest sõja-aastatel oli tulnud mõnikord ajuti taanduda.

Vaja oli tõsta niisuguste siseparteilise töö lõikude tähtsust, nagu kommunistide teoreetiline õppus, parteikaadri ettevalmista mine jne.

Eriti suuri jõupingutusi

nõudsid need ümberkorraldused

noorte Nõukogude vabariikide parteiorganisatsioonidelt, sealhul gas ka EK(b) Parteilt. Kuna need organisatsioonid olid suhteliselt

lühikest aega saanud tegutseda rahutingimustes — kõigest üks aasta (juuni 1940 — juuni 1941 ) , ei olnud neil rahuaegsele tööle -

üle minnes võimalik küllaldaselt toetuda sõjaeelsetele kogemus tele. Suurel osal Eestis parteitööle tulnud seltsimeestest ei olnud üldse rahuaegseid töökogemusi, sest neist said kommunistid rin

del. Sisuliselt võttes hakkas EK(b) P alles pärast sõda sotsialist 242 XX съезд Коммунистической партии Советского Союза. Стеногра

фический отчет, II, М., 1956, 1k. 426. 303

liku ülesehitustöö juhtimise alal rikkalikumaid kogemusi oman dama.

Esimestel sõjajärgsetel aastatel tegi Eestimaa K (b)P oma organisatsioonilises struktuuris rea tähtsaid muudatusi. Seda dik

teeris vajadus viia parteiline juhtimine lähemale kohtadele, majandus- ja administratiivkeskustele , muuta parteiline juhti mine konkreetsemaks ja mõjuvamaks. Kahjuks ei õigustanud küll kõik organisatsioonilise struktuuri muudatused ennast täielikult,

kuid tervikuna tulid nad asjale kasuks, tugevdasid EK(b)P juhti

vat osa sotsialistlikus ülesehitustöös, värskendasid siseparteilist elu .

1946. aastal likvideeriti elanikkonna ja parteiorganisatsiooni väikesearvulisuse tõttu partei Paldiski linnakomitee. Paldiski

linna parteiorganisatsiooni hakkas vahetult juhtima partei Harju maa komitee.243 Sama aasta keskpaiku eraldati Läänemaast Hiiumaa.244 Seda tingis asjaolu, et Hiiu saarel oli oma spetsiifika, oma eritingimused. Lisaks sellele oli mandril asuvast Haapsalust

raske operatiivselt juhtida saare elu ja arengut. Nii tekkis EK (b)P struktuuris Hiiumaa parteiorganisatsioon . Hiiu maakonna moodustamine oli täiesti õige samm, mida kinnitab kas või see, et Hiiu saar on tänagi omaette administratiiv-territoriaalne üksus (Hiiumaa rajoon) . EK(b)P organisatsiooniline struktuur täiustus ka järgmistel aastatel. 1948. aastal, seoses Jõgeva ja Jõhvi maakonna moodus

tamisega moodustati ka kaks uut maakonna-parteiorganisat siooni.245 Esimene nimetatud maakondadest eraldus Tartumaast, vabariigi ühest suuremast maakonnast, mida vanades piirides oli raske juhtida. Jõhvi maakond eraldus Virumaast. Viimase majan

dus oli keerulise iseloomuga: arenenud põllumajanduse kõrval oli sinna koondunud põlevkivi-keemiatööstus. Mõlemate kvalifitsee ritud juhtimine käis kohalikele organitele üle jõu. Jõhvi maa

konna moodustamisega sai võimalikuks paremini juhtida põlev kivi-keemiatööstust, mis põhiliselt paikneski selle maakonna pii res. Teisest küljest aga avanes Virumaa juhtkonnal võimalus koondada kogu oma tähelepanu põllumajandusele. Faktiliselt moodustati need uued maakonnad 1949. aasta alguses.246 Siis loodi siin ka maakonna partei- ning teised juhtivad organid. Peagi tekkis vajadus eraldada maakonna parteiorganisat siooni koosseisust Kohtla-Järve linna parteiorganisatsioon , sest

vastav EK(b)P maakonnakomitee ei suutnud ühtaegu efektiivselt juhtida linna ja küla.247 Partei linnakomitee Kohtla -Järvel tegutseb praeguseni. 243 244 245 246 247 304

EKPA, f. 1 , nim. EKPA, f. 1 , nim. EKPA, f. 1 , nim. « ENSV Teataja » EKPA, f. 1 , nim.

3, s.-ü. 253, 1. 147. 3, s.-ü. 256, 1. 20—21 . 3, S.-ü. 275, 1. 58–59. 1949, nr. 9, art. 51 , 52 . 121 , s.-ü. 4, 1. 44.

Seega siis moodustati ajavahemikul 1946. aastast kuni 1950. aasta oktoobrini EK(b)P koosseisus uued parteiorganisatsioonid

kaks linna-, kolm maakonna- ja üks rajooniorganisatsioon (Tal linnas ). Eestimaa K (b ) P koosseisu kuulus nüüd 13 maakonna-, 4

linna- ja 4 ( Tallinna) rajooniorganisatsiooni.248 EK(b)P organi satsioonilises struktuuris tehtud muudatuste tulemusena muutus

majanduse ja kultuuri parteiline juhtimine paindlikumaks, ope ratiivsemaks, kvalifitseeritumaks, siseparteiline elu aga aktiivse maks ja sisukamaks.

Sellega EK (b)P organisatsioonilise struktuuri täiustamine ei piirdunud. Varsti pärast rahuliku ülesehitustöö rööbastele asu mist oli selge, et partei maakonnakomiteed ei ole suutelised vahe

tult juhtima parteiorganisatsioone maal, jõudma igasse külasse ja tallu. Vaja oli vahepealset lüli, valla oma. 1947. aasta juulist hakati vabariigis UK (b ) P Keskkomitee otsuse kohaselt looma parteikomiteesid nendes valdades, kus parteiorganisatsiooni kuu lus vähemalt kümme partei liiget.249 Vallakomiteede loomisel arvestati kõiki siseparteilise demokraatia norme: valla kommu nistide koosolekul kuulati parteiorganisatsiooni sekretäri aru annet, arutati loodava vallakomitee ülesandeid ja seejärel valiti selle koosseisu 3–7 inimest. Kogu ettevalmistustöö vallakomi

teede moodustamiseks lasus partei maakonnakomiteede õlgadel. Tihti oli väga raske leida sobivat kandidaati vallakomitee sek

retäri kohale, sest parteikaadrist tunti kõikjal teravat puudust. Vallakomitee koosseisu kinnitas kõigepealt maakonnakomitee büroo, seejärel aga EK (b)P Keskkomitee büroo, millega rõhutati vastsetele parteiorganitele omistatud suurt tähtsust. Aasta jooksul moodustati EK (b) Parteis 90 vallakomiteed, kelle juhtimisel tegutses 249 parteiorganisatsiooni kolme tuhande

kommunistiga.250 Vallakomiteed tegutsesid küll suhteliselt lühi kest aega (2–3 aastat), kuid tegid väga palju parteilise mõju tugevdamiseks külas, etendasid tähtsat osa põllumajanduse kol lektiviseerimisel. Töö vallakomitees kasvatas üles palju hilise maid rajoonilüli juhtivaid töötajaid.

Maakondade ja valdade parteiorganisatsioonid eksisteerisid EK (b)P struktuuris kuni 1950. aasta lõpuni. Nad täitsid oma üles ande, kindlustades kohtadel nii sotsialistliku industrialiseerimise

ja kollektiviseerimise alal kui ka kultuurirevolutsiooni elluviimi

sel parteilise juhtimise. Maakonna-, linna- ja rajoonikomitee esi mesed sekretärid olid neil aastail H. Ajo, I. Fedina ( Jürna), I. Gal kin, G. Karpov, A. Kründel, R. Kurvits, M. Laosson, O. Merimaa,

A. Minne, A. Pankratov, E. Säremat, A. Šiškin, M. Šturm, P. Tiido, A. Treiberg, A. Tõnissoo, J. Undusk, A. Vader, E. Visk jt. 248 EKPA, f. 1 , nim. 52 , S.-ü. 63, 1. 134. 249 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 217, 1. 141-142 . 250 « Eesti Bolševik» 1948, nr. 13, lk. 48. 20 Ulevaade EKP ajaloost

305

EESTIMAA K (b)P MAAKONNA-, LINNA- JA RAJOONIKOMITEEDE ESIMESI SEKRETÄRE

1

Ivan Beljajev.

Karl Hanson .

Aleksander Pankratov.

Ida Fedina (Jürna).

Ilja Galkin .

Gerassim Karpov.

Ivan Oja.

Aleksei Šiškin.

Mihhail Šturm.

Peeter Tiido .

Nikolai Turkestanov .

Artur Vader.

Arnold Tõnissoo .

Erna Visk.

1950. aasta teisel poolel moodustati Eesti NSV-s rajoonid. Sel lega seoses loodi maakondade ja valdade parteiorganisatsioonide

asemele rajooniorganisatsioonid . Rajoonilisele jaotusele üle mineku ettevalmistamiseks moodustati kohtadel orgbürood, mis juhtisid rajooni parteiorganisatsioone ja nende juhtivate organite loomist, valisid nendele kaadrit.

1951. a. alguses oli EK(b) P koosseisus 50 rajooni-, linna- või nendega võrdsustatud organisatsiooni, oma enamuses väikese arvulised . Mõnede rajoonide parteiorganisatsioonis oli alla saja kommunisti, küllalt oli ka neid, kus oli arvel vähem kui kakssada

partei liiget. Hilisematel aastatel liideti rajoone,

mis parteisse

vastuvõtu kõrval aitas kaasa rajooni parteiorganisatsioonide arvu lisele kasvule . 20 *

307

VALDADE PARTEIORGANISATSIOONIDE JUHTE 1

Albert Kulbok.

Nikolai Lumi .

Aleksander Pajunurm.

1

1

Arnold Rohtla .

Mihhail Sibul .

Jüri Silling .

Tehes kokkuvõtteid EK(b) P organisatsioonilise struktuuri täiustamisest sõjajärgsetel aastatel, tuleb märkida, et eesmärgid, mis sellele olid seatud, põhiliselt saavutati.

Koos kogu parteiga täiustas ka EK(b)P oma parteiaparaati. Esimestel sõjajärgsetel aastatel nõudis olukord koosseisuliste parteitöötajate arvu suurendamist. See oli tingitud kommunis tide vähesest arvust (näiteks väikestes linnades) , kohalike partei organisatsioonide nõrkusest, vajadusest tugevdada parteilist mõju, kasvatada aktiivi, kellest saaks partei kasvubaas. 1946. aasta

keskpaiku loodi vabastatud parteiorganisaatori ametikoht 19 maakondliku alluvusega linnas, sealhulgas niisugustes tööstus keskustes, nagu Kiviõli, Jõhvi, Kunda, Tapa, Sindi, Mõisaküla.251 251 EKPA, f. 1 , nim. 3, S.-ü. 256, 1. 41–42 . 308

Karl Sõkutaj

Richard Sööde.

Juhan Ulfsak.

Jaan Vaheoja.

Järgnevatel aastatel koondati parteiaparaati. Muuhulgas kaotati osa koosseisuliste parteiorganisaatorite ja parteiorganisatsiooni sekretäride ametikohti.

Parteiaparaadi odavamaks muutmise eesmärgil võeti 1948. aas tal vastu otsus vähendada

seda aparaati niisuguse arvestusega,

et hoida kokku palgafondi. Seoses sellega koondas EK (b)P Kesk

komitee teatava arvu koosseisuliste parteitöötajate ametikohti.252 Parteiaparaadi koosseisuliste töötajate arvu vähendamise kompen seeris kommunistide aktiivsuse kasv, samuti parteiaparaadi töö tajate kogemuste rikastumine.

Peamist tähelepanu pöörati parteiaparaadi tööstiili paranda misele. Sellele juhtis pidevalt tähelepanu ka UK(b)P Keskkomi 252 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 277, l . 145. 309

tee. Järelduste alusel,

mis

tehti rea vabariikide

ja

oblastite

parteiorganisatsioonide tööga põhjaliku tutvumise käigus, õpe tas ÜK (b ) P Keskkomitee, kuidas tuleb teostada majanduse par teilist juhtimist sõjajärgsetes tingimustes, kuidas korraldada sise

parteilist elu. Palju õpetlikke järeldusi andis Astrahani partei organisatsiooni inspekteerimine ÜK (b ) P Keskkomitee poolt 1946. aasta keskpaiku.

Inspekteerimise tulemused avaldati ajalehes

« Pravda » .253 EK (b )P parteikomiteed said nendest järeldustest enda jaoks palju kasulikku, püüdsid kõrvaldada analoogilisi puu dusi oma tegevuses .

See aitas kaasa parteikomiteede tööstiili

parandamisele. Eriti väärtuslikud olid meie partei Keskkomitee näpunäited selle kohta, kuidas juhtida sotsialistlikku ülesehitus

tööd noores Nõukogude vabariigis, terava klassivõitluse olu korras. Need näpunäited olid erakordselt tähtsad nii Eestimaa Kommunistliku Partei kui ka teiste Balti liiduvabariikide partei organisatsioonide jaoks. EK (b)P Keskkomitee pani samuti palju rõhku kohalike parteiorganite tööstiili parandamisele. Eesmärk oli, et kohalikud parteiorganid õpiksid õigesti ühendama parteipoliitilist tööd

majanduslike ülesannete lahendamisega, ütleksid lahti mittevaja likust pisihooldamise praktikast majandusorganite suhtes ja hak kaksid mõjutama nende tegevust, kogu majanduse olukorda parteiorganite käsutuses olevate meetoditega – kaadri valiku, paigutamise ja kasvatamisega, administratsiooni tegevuse kont rollimisega, poliitilise tööga töötajate seas, sotsialistliku võistluse

ja rahvahulkade teiste loomingulise aktiivsuse vormide arenda misega. Parteiorganite tööstiili parandamine eeldas ka vastu võetud otsuste täitmise kontrolli tõhustamist. Me teame, kui suurt tähtsust omistas sellele V. I. Lenin. « Kontrollida inimesi ja kontrollida töö tegelikku tä it

mist , » ütles ta , « selles ja veel kord selles , ainult selles on nüüd kogu töö, kogu poliitika raskuspunkt . >> 254 ÜK (b ) P Keskkomitee eeskujul tutvus ka EK(b)P Keskkomitee parteikomiteede (Pärnu linnakomitee, Saaremaa maakonnakomi tee jt.) tööga ja õpetas saadud andmete najal teistele parteikomi teedele majanduse parteilise juhtimise ja otsuste täitmise kont rolli organiseerimise meetodeid. Mõnel puhul alustas EK( b) P

Keskkomitee partei-algorganisatsioonide olukorraga tutvumisest, et teha kindlaks, kuivõrd efektiivselt juhib neid parteiorgan . Nii näiteks kontrollis Keskkomitee 1949. aasta alguses Tallinna

Keskrajooni 32 partei-algorganisatsiooni tööd, üldistas kogutud materjale ja näitas rajoonikomiteele, kuidas parandada mist . 255

253 « IIpabda » nr. 157, 4. juulil 1946. 254 V. I. Lenin . Teosed, 33. kd . , lk. 199. 255 « CoBetcka, 3Ctohus » nr . 195, 19. augustil 1949. 310

juhti

Kõik see andis tulemusi, paljude parteiorganite tööstiil para nes märgatavalt. See käib ka EK (b ) P Tallinna Linnakomitee kohta. Siin vähendati järsult nõupidamiste arvu, mille tule musena linnakomitee töötajad said võimaluse rohkem algorgani satsioonides viibida ja neile abi osutada. Linnakomitee aga koon

das kogu oma jõu tööle aktiiviga, kaadri kasvatamisele, algorga nisatsiooni sekretäride instrueerimisele. Kuid vanade meetodite

igandid andsid ennast ikkagi veel tunda. Tallinna Keskrajooni parteikomitee võttis näiteks 1950. aasta 10 kuuga vastu 69 otsust,

kontrollis aga kõigest seitsme otsuse täitmist.256 Tihtipeale võtsid parteiorganid enda peale neile mitte kuuluvaid majandusalaste ametkondade funktsioone.

Koos kogu parteiga täiustas ka EK(b)P juhtiva kaadri ette

valmistamise ja tema kvalifikatsiooni tõstmise süsteemi. Lõpp kokkuvõttes olenes juhtivatest töötajatest,

nende teoreetilisest

küpsusest ja kogemustest kogu parteiaparaadi tegevuse kvaliteet, stiil, efektiivsus. Juba 1945. aasta oktoobris alustas vabariigis

tööd üheaastase õppeajaga parteikool 200 kuulajaga, kes jagune sid parteitöötajate, propagandistide ja nõukogude töötajate osa konna vahel. Kuulajate arv kasvas ja ulatus 1946. aasta keskel 400 - ni. Kooli astumiseks oli nõutav vähemalt 6-klassiline hari dus. 257

Kuid peagi sai ilmseks , et aastase õppeajaga parteikool ei

vasta enam aja nõuetele. Vastavalt ÜK (b ) P Keskkomitee otsus tele 2. ja 22. augustist 1946 organiseeris EK (b)P Keskkomitee parteikooli baasil 2-aastase õppeajaga Vabariikliku

aastase

Parteikooli 100 kuulajale partei- ja nõukogude töötajate osakon

naga.258 Kooli juures töötasid juhtivate partei-, nõukogude ja komsomolitöötajate kuuekuulised kursused. EK (b)P Keskkomitee

juures asuvasse Vabariiklikku Parteikooli võeti vastu kuni 40

aastasi keskharidusega kommuniste. Kuulajate kandidaadid valiti kohalike parteiorganite poolt. Esmajoones täiendasid koolis oma teadmisi partei maakonna-, linna- ja rajoonikomitee sekretärid,

osakonnajuhatajad, tee esimehed,

instruktorid ja propagandistid, täitevkomi

aseesimehed ja osakonnajuhatajad, komsomoli

komitee sekretärid, maakonnalehe toimetajad , samuti suurte partei-algorganisatsioonide

sekretärid.259 EK(b)P

Keskkomitee

abiga komplekteeriti kooli õppejõudude kaader, loodi kuulajatele vajalikud elu- ja töötingimused. Koolis õpitavate distsipliinide hulgas olid NSV Liidu ajalugu, partei ajalugu, poliitökonoomia ,

filosoofia, rahvamajanduse ökonoomika alused, vene keel ja kir jandus, partei- ja nõukogude ehitus. Parteikool andis suhteliselt hea teoreetilise ettevalmistuse .

256 « Cobetckan 3CTOHnA » nr. 10 , 12. jaanuaril 1951 . 257 « Eesti Bolševik » 1946 , nr . 11 , lk . 810 . 258 EKPA , f. 1 , nim. 3 , S.-ü. 257 , 1. 159-161 .

259 EKPA, f. 1 , nim. 3 , s.-ü. 256, 1. 83. 311

Samaaegselt valmistati vabariigile juhtivat kaadrit ette ka UK(b)P Keskkomitee juures asuvas Kõrgemas Parteikoolis. Kui

vabariigis suurenes kaugõppijate arv, avati Tallinnas selle kooli Eesti konsultatsioonipunkt. Mitu inimest saadeti õppima ÜK (b)P Keskkomitee juures asuvasse Ühiskonnateaduste Akadeemiasse, mis avati Moskvas 1946. aastal.

Juhtiva kaadri kogemused ja teadmised said täiendust ka

mitmesugustel kursustel. Süsteemiks kujunes nädalaste, kümne päevaste, kahenädalaste, kuuajaliste kursuste korraldamine mitmesuguste kategooriate töötajatele. Loengutega esinesid Kesk komitee

sekretärid,

osakonnajuhatajad,

teadlased,

kõrgemate

koolide õppejõud. Vastavalt ÜK (b ) P Keskkomitee otsusele rajoonikomitee sekretäride seminaride läbiviimise kohta partei oblasti- ja kraikomiteede juures korraldas EK(b)P Keskkomitee 1947. aasta keskel partei maakonna-, linna- ja rajoonikomitee esimeste ja teiste sekretäride seminari.260 Niisugused seminarid toimusid ka edaspidi. Kõikide nende abinõude tulemusena tõusis märgatavalt partei

kaadri teadmiste tase, mis omakorda mõjutas positiivselt partei tööd kohtadel. Kuid ikkagi valitses veel küllaltki terav vajadus teoreetiliselt haritud ja kogenud parteitöötajate järele. Sõja-aastail oli partei sunnitud minema siseparteilise demo

kraatia mõningase piiramise teed. Rahupäevade ülesehitustöö juurde tagasi pöördudes hakati üha rohkem tähelepanu pöörama siseparteilise demokraatia printsiipidest ja põhikirjanormidest kinnipidamisele. Tuleb öelda, et mõningatele puudustele vaata

mata arenes siseparteiline elu kohtadel vilkalt, kasvas kommunis tide aktiivsus. Kõiki tähtsamaid küsimusi otsustati kollektiivselt

parteikoosolekutel, parteikomitee pleenumitel, parteiorganisat sioonide konverentsidel ja kongressidel. Aastatel 1946–1951, s. t. kuue aasta jooksul, toimus EK(b)P kaks kongressi (V ja VI) , aastas viidi läbi keskmiselt 5-6

EK(b)P Keskkomitee pleenumit, kus olid vaatluse all sotsialist liku ülesehitustöö ja siseparteilise elu kõige tähtsamad küsimu sed. Ettenähtud tähtajal toimusid maakonna-, linna- ja rajooni

komitee pleenumid. Sellega seoses tuleb märkida, et ÜK( b) P põhikirja kohaselt, mis võeti vastu XVIII kongressil 1939. aastal, pidid linna- ja rajoonikomitee pleenumid toimuma mitte harvem kui kord poolteise kuu jooksul.261 Kuid põhikirjas ei räägitud

midagi maakonna parteiorganisatsioonidest, kuna UK(b)P struk tuuris neid 1939. aastal enam ei olnud. Maakonna parteiorgani satsioonid tekkisid ÜK(b) P struktuuris uuesti 1940. aastal, pärast seda kui partei koosseisu astusid Lätimaa, Leedumaa ja Eesti

maa kommunistlik partei. Probleem lahendati selliselt, et põhi 260 « Eesti Bolševik » 1947, nr. 13, lk. 79. 261 NLKP resolutsioonid ja otsused, III osa, lk. 389. 312

kirja nõuete seisukohalt võrdsustati maakonnaorganisatsioonid linna- ja rajooniorganisatsioonidega. Seega siis pidid ka maa konna parteiorganisatsioonid oma pleenumid läbi viima mitte harvemini kui kord poolteise kuu jooksul. Neist tähtaegadest

peeti põhiliselt ka kinni, kuigi mõnel pool teatavate kõikumis tega. Tuleb siiski öelda, et pleenumite ettenähtud sagedus oli tol ajal liiga suur. Parteikomiteed jõudsid hädavaevu lõpetada ühe pleenumi materjalide vormistamise, kui tuli hakata valmistuma juba järgmiseks. Vastuvõetud otsuste täitmise organiseerimiseks ja kontrollimiseks jäi aega vähe.

Kuid asi ei seisnud mitte ainult kohalike parteikomiteede pleenumite

kokkukutsumiseks

kehtestatud

normidest

kinni

pidamises. Hädavajalik oli tõsta nende osatähtsust, selleks aga oli eelkõige tarvis õppida õigesti valima pleenumil kollektiivsele arutusele tulevaid probleeme. EK(b)P Keskkomitee märkis 1947, aastal, et mõned parteikomiteed (Valgamaa, Järvamaa, Tartumaa) analüüsivad oma pleenumitel peamiselt neid küsimusi, mida neile

soovitavad kõrgemalseisvad parteiorganid,262 samal ajal aga on tarvis näidata initsiatiivi ja tuua pleenumile ka tähtsamaid koha likke probleeme. Pikkamööda asi paranes. Paljudel juhtudel vähenes pleenumite osatähtsus seetõttu, et sinna kutsuti suur hulk inimesi, kes ei olnud parteikomitee liik med, ja pleenum muutus tegelikult aktiivi koosolekuks. Nii võttis Viru- ja Harjumaal maakonnakomitee pleenumist osa harilikult 100—200 kutsutut. 263

Selle tulemusena parteikomitee liikmed

nagu kadusid nii suures auditooriumis ja ei võtnud vajalikul määral osa küsimuste arutamisest. EK (b)P Keskkomitee ei leppi nud nende ja teiste puudustega, nõudis, et parteikomiteed ei ala hindaks pleenumi osatähtsust parteiorganisatsiooni elus ja tege kollektiivse juhtimise vuses, mõistaksid , et pleenum on kõrgemaks organiks konverentside vaheajal. 264 ?

Keskkomitee nõudis ka, et pleenumitel loodaks kõik tingimu sed viljakaks tööks, kõikide parteikomitee liikmete aktiivseks osa võtuks küsimuste lahendamisest .

Kui Keskkomiteele sai teata

vaks, et partei Virumaa komitee pleenumil, samuti ka aktiivi koosolekutel vene keeles peetud ettekandeid ei tõlgita eesti keelde, mõistis ta niisuguse praktika hukka, märkides, et see on siseparteilise demokraatia rikkumine ja rahvusmomendi alahinda

mine parteielus. Keskkomitee soovitas parteikomiteedel viia läbi pleenumid, samuti aktiivi koosolekud kahes keeles - eesti ja vene keeles — ja sellega « kindlustada kõikide kohalolevate kom -

munistide aktiivne osavõtt maakonna265ees seisvate poliitiliste ja majanduslike küsimuste arutamisest » . ? 262 EKPA , f. 1 , nim. 3, S.-ü. 270, 1. 184—186. 263 « CoBetcka 3cTohva » nr. 266 , 13. septembril 1947 .

264 EKPA, f. 1 , nim. 2, s.-ü. 270, 1. 183—186. 265 EKPA, f. 1 , nim. 3, s.-ü. 258, 1. 165.

313 :

Kõikides parteikomiteedes töötas kollektiivse juhtimise orga nina büroo, mis koosnes 5—9 liikmest. Büroosse kuulusid partei

maakonnakomitee (linnakomitee) sekretärid ja osakonnajuhata jad, täitevkomitee esindajad , maakonna (linna) komsomolikomitee

sekretärid, aga ka suuremate ettevõtete juhtijad ja parteiorgani saatorid ning teised töötajad. Kui enne sõda , nagu juba öeldud, paljudes parteikomiteedes bürood ei olnud, siis nüüd olid need

kõikjal olemas, pidasid regulaarselt istungeid ja arutasid kollek tiivselt kõiki parteielu ning majanduse parteilise juhtimise küsi musi .

Rangelt peeti kinni ka niisugusest siseparteilise demokraatia printsiibist nagu parteiorganite regulaarne aruandlus ja partei organite valimised. 1946. aasta lõpus toimus Eestimaa Kommu nistliku Partei aruande- ja valimiskampaania, arvult teine pärast vabariigi vabastamist hitlerlikust okupatsioonist. Alguses toimu sid aruande- ja valimiskoosolekud parteiorganisatsioonides, see järel maakonna-, linna- ja rajoonikonverentsid, Hiiu maakonnas

ja Tallinna Nõmme rajoonis aga toimusid nende parteiorganisat sioonide väikesearvulisuse tõttu kommunistide üldkoosolekud. 266 Maakonna-, linna- ja rajoonikomiteede koosseisu valiti palju noori, energilisi inimesi, kes olid võimelised parteitööd oskuslikult juhtima. Valitud parteikomiteede liikmete hulgas oli 102 kommu

nisti kõrgema, 250 kesk- ja väiksem osa ( 137 inimest) alghari dusega. Eesti rahvusest kommuniste oli parteikomiteede koossei sus 61,1 protsenti, mis näitas rahvusliku kaadri rohket osavõttu

juhtivast parteitööst.267

Vabariigi parteiorganisatsiooni elus oli tähtis koht kongressi

Š

del. Neid viidi läbi küllaltki tihti; iga kongress oli suureks sünd museks EK(b)P elus, tõi kaasa elavnemise kogu siseparteilises elus ja kutsus vabariigi töötajate hulgas esile tööalase aktiivsuse uue tõusu . 23. -25 .

detsembril

1948

toimus

Eestimaa Kommunistliku

(bolševike) Partei V kongress.268 Sel ajal oli Eestimaa Kommunist likus Parteis 16 784 kommunisti, sealhulgas 13 900 partei liiget

ja 2884 liikmekandidaati. Kongressile oli valitud 416 otsustava ja 72 nõuandva hääleõigusega delegaati. Kongress kuulas ära ja

arutas läbi EK (b)P Keskkomitee aruande (esitas N. Karotamm ) ja revisjonikomisjoni aruande ( esitas L. Lambakahar) . Keskkomi

tee aruandes, delegaatide sõnavõttudes ja kongressi resolutsioonis tehti kokkuvõtteid sotsialismi ehitamise esimestest edusammu dest vabariigis, kritiseeriti teravalt esinevaid puudusi ja vigu. Arvamuste vahetamisest võttis osa 46 inimest.

Majandusprobleemide kõrval arutati aktiivselt ka sisepartei lise elu, parteiehituse küsimusi. Kongress märkis uuesti, et pea }

266 EKPA , f. 1 , nim. 3, s.-ü. 262 , 1. 187. 267 Sealsamas, 1. 187–188. 268 EKPA, f. 1 , nim. 18 , s.-ü. 7, l. 1—344 . >

314

Valgamaa «Oktoobri Võidu» kolhoosi parteiorganisatsiooni sekretär Leida Raudsepp tutvustab kommuniste EK (b)P V kongressi materjalidega.

2

Eestimaa K ( b)P VI kongressi avamine. 1951. aasta aprill .

mine ei ole mitte partei ridade kasvu forsseerimine, vaid vastu võetute kvaliteet ja kommunistide marksistlik-leninlik kasvata

mine. Kongressi resolutsioonis on öeldud, et kõikide parteiorga nisatsioonide töös tuleb peatähelepanu pöörata « partei liikmete ja liikmekandidaatide ideelis -poliitilisele kasvatamisele ja nende rakendamisele aktiivsele parteilisele ja ühiskondlikule tegevu 269

sele » .

Kongress valis Keskkomitee uude koosseisu 57 liiget ja 17 kandidaati ning 11 - liikmelise EK (b) P Revisjonikomisjoni. 26. det sembril toimunud Keskkomitee esimesel pleenumil valiti büroo, mille koosseisu kuulusid N. Karotamm, G. Kedrov,

B. Kumm,

J. Käbin, A. Müürisepp, E. Päll, F. Zozulja, A. Veimer ja teised. EK( b)P Keskkomitee esimeseks sekretäriks valiti N. Karotamm.270

Vabariigi parteiorganisatsiooni elus oli suur tähtsus 1950. pleenumil.

aasta märtsis toimunud EK (b) P Keskkomitee VIII

Pleenum kuulas ära ja arutas läbi ÜK (b)P Keskkomitee sekretäri P. Ponomarenko ettekande UK(b)P Keskkomitee otsuse kohta « Puudustest ja vigadest EK(b)P Keskkomitee töös» .271 EK(b)P -

Keskkomitee tegevuses esines tõsiseid vigu — nii majanduse juh timises, kaadri valikus, kasvatamises ja paigutamises kui ka ideo

loogilises töös. Rida puudusi olid seletatavad objektiivsete põhjustega, raskustega, mida vabariik elas läbi terava klassivõit luse tingimustes, juhtiva kaadri kogemuste puudumisega. Kuid

tunduv osa puudustest, vigadest ja möödalaskmistest kandis sub jektiivset iseloomu. Keskkomitee esimene sekretär N. Karotamm

ei pidanud alati silmas tähtsate küsimuste kollektiivse arutamise ja lahendamise printsiipi, ei võtnud sageli kuulda kohalike parteitöötajate arvamusi, ei saanud täiel määral aru, et kodanliku

natsionalismi avalduste vastu tuleb võidelda järjekindlalt ja reso luutselt, andis mõnikord ebaõigeid juhtnööre ideoloogilises töös. N. Karotamm ei teinud lõppu pugejate meelitustele ja kiitmis tele, hakkas kaotama tagasihoidlikkust. See kõik segas teda näge mast vigu enda kui juhtija töös ja soodustas puuduste tekkimist ning süvenemist Keskkomitee töös.

Pleenumist osavõtjad toetasid ÜK(b)P Keskkomitee ettepane kuid ja järeldusi, võtsid terava kriitika alla EK(b) P Keskkomitee

ebaõiged juhtimismeetodid ja tõsised puudused. Kuid VIII plee numi otsuste elluviimisel tehti ka vigu. Isikukultuse ja närvili

õhkkonnas, mille olid tekitanud liialdajad ja demagoogid, tagandati oma ametikohtadelt ja heideti parteist välja rida ausaid

suse

töötajaid.

Tuleb öelda, et täiesti õigesti ja õigeaegselt juhtis pleenum tähelepanu vajadusele tugevdada võitlust kodanliku natsionalismi 269 Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei V kongressi resolutsioon Eestimaa K ( b)P Keskkomitee aruande kohta , Tallinn 1948, lk. 32 .

270 EKPA, f. 1 , nim. 18, s.-ü. 158 , 1. 5. 271 EKPA, f. 1 , nim. 62 , S.-ü. 30, 1. 1–615 ; s.-ü. 31 , 1. 1—569. 316

Eestimaa K (b)P Kesk komitee esimene

sekretär Johannes Käbin.

ilmingute vastu, muuta meie ideoloogiline töö löövamaks ja rün davamaks.

Tõsiste puuduste pärast töös vabastas EK (b)P Keskkomitee VIII pleenum Keskkomitee esimese sekretäri kohalt N. Karo tamme. EK(b)P Keskkomitee esimeseks sekretäriks valiti )

J. Käbin, NLKP liige 1927. aastast, kes oli töötanud Keskkomitee

aparaadis juba alates 1941. aastast, viimased kaks aastat Kesk komitee sekretärina agitatsiooni ja propaganda alal. EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumi otsused soodustasid sise

parteilise elu aktiviseerumist, tõid parteitööle värskeid jõude, süvendasid ideoloogilist tööd, aitasid paljastada kirjanduses, ühis konnateadustes, kunstis veel esinevaid kodanlikke teooriaid ja kontseptsioone.

Kunagi varem polnud EK (b)P Keskkomitee ja parteikomiteed pööranud nii suurt tähelepanu ideoloogiaprobleemidele ja ideo loogiliste asutuste tööle kui nüüd. Selle kõrval juhtisid Kesk komitee ja kohalikud parteiorganid sügavamalt ning kvalifitseeri

tumalt majandust, eriti tööstust, tuues jooksvate küsimuste lahen damise kõrval esile vabariigi majanduse arendamise perspektiiv probleeme.

EK (b) P Keskkomitee taotles siseparteilise elu aktiviseerimist,

nõudis ranget kinnipidamist siseparteilise demokraatia normidest ja astus vahele nende rikkumise juhtudel. Mõningates partei maakonna- ja linnaorganisatsioonides oli välja kujunenud eba

õige praktika vabastada partei-algorganisatsioonide sekretäre töölt või paigutada neid ümber ilma nende aruandeta kommu nistide ees. Esines parteikomiteede koosseisu koopteerimist. EK(b)P Keskkomitee korrigeeris kohalike parteikomiteede tege 317

vust, taotles ranget kinnipidamist demokraatliku tsentralismi põhimõtetest. 11.- 14. aprillini 1951. aastal toimus Eestimaa Kommunistliku

(bolševike) Partei VI kongress. Kongressi eel oli vabariigi partei

organisatsiooni ridades 19 596 kommunisti, neist 16 441 partei liiget ja 3155 liikmekandidaati.272 Kongressile valiti 410 otsustava ja 57 nõuandva häälega delegaati. Kongress kuulas ära EK(b)P Kesk komitee aruande, mille esitas esimene sekretär J. Käbin, ja revis jonikomisjoni aruande (esitas G. Nikolajeva) . Sotsialistlikust üles ehitustööst vabariigis kokkuvõtteid tehes ja majanduse ning kul

tuuri alal saavutatud edusammudele hinnangut andes konstateeris kongress, et Eesti NSV-s on sotsialism põhiliselt üles ehitatud. Kogu vabariigi parteiorganisatsiooni nimel avaldas kongress tänu ÜK (b ) P Keskkomiteele tema pideva hoolitsuse eest EK(b) P tugev damise ja tema võitlusvõime tõstmise, Nõukogude Eesti rahva majanduse ja kultuuri arendamise suhtes.

Kongress määras kindlaks EK(b) P järjekordsed ülesanded sot sialismi võidu tingimustes.

Kongressi poolt valitud Keskkomitee koosseisu kuulus 88 ini mest, revisjonikomisjoni koosseisu 11 inimest. Keskkomiteesse valitute hulgas oli nii eesti kommunistide vana kaardiväe kui ka 272 EKPA , f. 1 , nim. 74, S.-ü. 25, 1. 312—317 .

Eesti NSV Ülemnõukogu kolmanda koosseisu esimese istungjärgu avapäeval 1951. aasta märtsis.

Harjumaa Töörahva Saadikute Nõukogu I istungjärgul 1948. aasta jaanuaris.

noorema põlvkonna esindajaid, kes tegutsesid mitmesugustel rahvamajanduse ja kultuuritöö aladel, partei-, nõukogude ja ametiühingutööl. Uue Keskkomitee esimene pleenum valis Kesk komitee büroo koosseisus: S. Derjabin, N. Harlamov, A. Jakobson,

V. Kossov, A. Kründel, D. Kuzmin , J. Käbin, L. Lentsman, A. Müürisepp ja teised. 273 EK(b)P Keskkomitee esimeseks sekre täriks valiti J. Käbin.

Üheks põhiliseks probleemiks EK (b)P siseparteilises elus sõja

järgsetel sotsialismi ülesehitamise aastatel oli partei ridade kasvu küsimus, vabariigi parteiorganisatsiooni kvantitatiivse ja kvalita tiivse koosseisu reguleerimine. EK(b)P juhindus kindlalt leninli kust printsiibist võtta parteisse parimaid inimesi, eelkõige töölis klassi hulgast. « Parem on, et kümme töötajat ei nimeta ennast partei liikmeks (tõsised töötajad aukraadide järele ei jookse ! ), »

kirjutas Lenin, « kui et ühel lobisejal on õigus ja võimalus olla partei liikmeks. See on põhimõte, mis näib mulle ümberlükka matuna ...» 274

Esmajärgulise tähtsusega juhtnööre sisaldas ÜK(b) P Keskkomi tee otsus 26. juulist 1946 « Partei ridade kasvust ja abinõudest

parteiorganisatsioonilise ja parteipoliitilise töö tugevdamisel uute .? ÜK (b ) P Keskkomitee märkis, et paljud UK (b)P liikmetega» 275 273 EKPA, f. 1 , nim . 121 , S.-ü. 10, 1. 45 , 48 , 56. 274 V. I. Lenin. Teosed, 6. kd. , lk. 456.

275 « IIpabaa » nr. 187, 8. augustil 1946. 319

1951. AASTA MÄRTSIS MOODUSTATUD EESTI NSV VALITSUSE LIIKMEID

Heinrich Ajo .

Johan Lombak .

Aleksander Ansberg.

Heinrich Laura .

Richard Mahl .

Aleksander Sokolov .

parteiorganisatsioonid on forsseerinud parteisse vastuvõtmist, pööramata vajalikku tähelepanu täienduse kvaliteedile. Otsuses võeti arvesse Balti liiduvabariikide parteiorganisatsioonide tege vuse iseärasusi: ÜK(b)P soovitas neil parteisse võtta inimesi, keda on kontrollitud praktikas, kes on ustavad kommunismiüritusele, sealhulgas ka talupoegi, kellel on oma individuaalmajapidamine.

See dokument suunas kaua aega parteiorganisatsioonide, sealhul gas ka Eesti parteiorganisatsiooni tööd partei kasvu ja noorte kom munistide kasvatamise osas. EK(b) P lähtus sellest, et terava klassi

võitluse tingimustes, kulakluse ja teiste vaenulike elementide ole masolu puhul, on vaja teravat valvsust parteisse vastuvõtmisel,

et parteisse ei satuks vaenlasi ega nende käsilasi. 320 1

1

Anatoli Tihane.

Rudolf Vester.

Ivan Volin .

Aleksei Müürisepp, Eesti NSV Ministrite

Nõukogu esimees.

Sõjajärgsetel aastatel toimus parteisse vastuvõtmine EK(b) P-s juba üldparteilistel alustel, sest 12. juulil 1946. aastal kaotas

ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo soodustused parteisse vastuvõt misel Eesti NSV-s, kuna nende järele ei olnud enam vajadust. EK(b) P oli muutunud massiparteiks ja raskused, mis olid seotud soovituste saamisega parteisse astumiseks, olid enamasti juba kõik minevikku vajunud. 17. juulil 1946. aastal teatas EK(b)P Kesk komitee büroo partei maakonna-, linna- ja rajoonikomiteedele, et

kandidaadiks ja partei liikmeks vastuvõtmine peab toimuma koos kõlas ÜK(b) P põhikirjaga.276 276 EKPA, f. 1 , nim. 3, S.-ü. 206 , l. 123.

21

Ulevaade EKP ajaloost

321

Anija valla komsomolikomitee esimene istung 1946. aastal.

EK(b)P Keskkomitee, kohalikud parteiorganid ja partei-algor ganisatsioonid pidasid kogu aeg meeles vajadust täiendada partei ridu värskete jõududega parimate inimeste valiku teel. Aastatel

1946—1951 võeti partei liikmekandidaadiks 7927 inimest, sealhul gas töölisi 2306 ehk 29,1 protsenti, talupoegi 984 ehk 12,4 protsenti, teenistujaid 4637 ehk 58,5 protsenti vastuvõetutest.277 Need arvud näitavad, et töölisi, kelle arvel partei eelkõige pidi kasvama , võeti EK (b ) Parteisse veel vähe .

EK (b)P liikmete arv suurenes pidevalt. Kui 1. jaanuaril 1946. aastal oli parteis 7139 inimest, siis 1. jaanuaril 1952 oli neid

21 173. Vabariigi parteiorganisatsiooni koosseis seega peaaegu kolmekordistus kuue aasta jooksul. See oli ilmekaks tunnistuseks partei kõrgest autoriteedist töörahva hulgas. EK (b)P kiire kasv

nõudis pidevat ja tõsist tööd noorte kommunistidega, sealhulgas partei liikmekandidaatidega . Seda tööd tehtigi. Liikmekandidaati

dele tutvustati UK(b)P põhikirja, peeti loenguid rahvusvahelisest ja sisepoliitilisest olukorrast, nendega viidi läbi individuaalseid vestlusi, neid tõmmati kaasa partei- ja ühiskondlikku ellu. Kuid sellest oli ilmselt vähe, mida tõendab ka fakt, et EK(b) Parteis oli

sõjajärgsetel aastatel pikendatud kandidaadistaažiga liikmekandi daatide protsent väga kõrge. Reas maakonna-, linna- ja rajooni

organisatsioonides ulatus see kuni 60—80 protsendini üldarvust. Koos kogu parteiga täiustas ka EK(b)P sõjajärgsetel aastatel nõukogude, ametiühingute, komsomoli ja teiste massiorganisat sioonide juhtimise vorme ja meetodeid, püüdes tõsta nende osa tähtsust sotsialistlikus ülesehitustöös ja töörahva laialdaste hulkade

organiseerimises ning kasvatamises. 277 « Töid EKP ajaloo alalt» II, Tallinn 1966, lk. 203. 322

Nõukogude organite tegevuse parteilise juhtimise eesmärgiks oli esialgu nende organisatsiooniline tugevdamine, eelkõige küla nõukogude ja valla täitevkomiteede tugevdamine. Need tuli muuta

küla majandus- ja kultuurielu tõelisteks juhtijateks, hulkade orga niseerijateks. EK (b)P Keskkomitee initsiatiivil võttis vabariigi Rahvakomissaride Nõukogu 1946. aastal vastu määruse abinõude

kohta kohalike nõukogude organite töö parandamiseks.278 Neile osutati materiaalset abi. Nõukogude tegevus viidi kooskõlla kons

titutsiooniliste alustega. Nagu juba öeldud, ei õnnestunud enne sõda läbi viia kohalike nõukogude valimisi. Töörahva saadikute nõukogude funktsioone maakondades ja linnades täitsid täitev komiteed. Nüüd saabus aeg töörahva saadikute nõukogude vali misteks maakondades ja linnades. Valimised toimusid 18. jaanuaril 1948. aastal. Kommunistide ja parteitute bloki kandidaatide poolt hääletas 97—98 protsenti valimistest osavõtnutest. Kohalike nõu

kogude koosseisu valiti 14 573 saadikut.279 Parteiorganid ja partei algorganisatsioonid osutasid saadikutele abi riigiasjadega tutvu misel, nõukogude istungjärkude läbiviimisel, sidemete tugevdami sel valijatega. Kohalike töörahva saadikute nõukogude valimine oli tähtsaks etapiks sotsialistliku demokraatia arendamises vabariigis. 278 « ENSV Teataja » 1946, nr. 46 , art. 401 . 279 « Eesti Bolševik » 1948, nr. 4, lk . 43.

Läänemaa Kirbla valla « Sädeme » kolhoosi komsomolikoosolek arutab

viljavarumise käiku. 1949. aasta august. 21 *

323

Pärast Eesti NSV Ülemnõukogu valimisi 1951. aasta märtsis toimusid vabariigi valitsuse koosseisus muudatused. Eesti NSV

Ministrite Nõukogu esimeheks valiti nüüd Aleksei Müürisepp, ÜK (b)P liige 1926. aastast, kes seni oli töötanud Ministrite Nõu kogu esimehe asetäitjana. Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe

asetäitjateks kinnitati H. Ajo, A. Ansberg, R. Mahl ja A. Sokolov. Valitsuse koosseisu kuulusid ministrid N. Krõlov, H. Laura, J. Lombak, A. Tihane, J. Undusk, R. Vester, I. Volin ja teised.280 Kõige massilisemat töötajate organisatsiooni – ametiühin -

guid — juhtides taotles EK(b)P nende osatähtsuse suurendamist majanduslikus ülesehitustöös , töörahvahulkade kasvatamisel nõu kogude patriotismi vaimus ja võitluses kõrge töödistsipliini eest.

Ametiühingute kaudu tõmbas EK(b)P kümneid tuhandeid töölisi kaasa sotsialistlikku võistlusse,

arendas nende loomingulist

aktiivsust, lülitas neid ettevõtete juhtimisse. 1949. aasta detsembris analüüsis EK(b)P Keskkomitee pleenum Ametiühingute Vabariik liku Nõukogu tööd, formuleeris tema ülesanded sotsialismi laia haardelise ülesehitustöö tingimustes, töötajate kommunistlikul kasvatamisel. Pleenum rõhutas kohalike parteiorganite ja ameti

ühingutes töötavate kommunistide vastutust ametiühingukomi teede tegevuse eest.

Tänu parteilisele juhtimisele kasvas ja tugevnes sõjajärgsetel aastatel Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing. 1946. kuni 1950. aastani kasvas ELKNÜ liikmete arv kolm ja pool korda.281

1949. aasta septembrini juhtis vabariigi komsomoliorganisatsiooni Nõukogude Liidu kangelane A. Meri. Aastail 1946–1950 toimus neli ELKNU kongressi. Kommunistlikud noored olid industriali seerijate esirinnas, aitasid luua kolhoose ja maaelektrijaamu, näi dates kõikjal initsiatiivi ja energiat. Komsomolitöö küsimused olid pidevalt EK (b ) P Keskkomitee ja kohalike parteikomiteede tähelepanu keskpunktis. 1946. aasta

detsembris arutati ELKNÜ Keskkomitee tööd EK(b)P Keskkomi tee pleenumil (aruandja ELKNÜ Keskkomitee esimene sekretär A. Meri). Analüüsinud kõiki vabariigi komsomoliorganisatsiooni töö peamisi aspekte, määras pleenum kindlaks tema ülesanded põhjalike sotsialistlike ümberkorralduste alal Eestis, kasvava põlvkonna kommunistlikul kasvatamisel. Komsomolitöö küsimusi arutati ka partei maakonna- ja linnakomitee pleenumitel. Par

teikomiteed nõudsid, et partei-algorganisatsioonid osutaksid kom somoliorganisatsioonidele konkreetset abi.

Komsomoli parteiline juhtimine väljendus ka selles, et partei komiteed suunasid juhtivale tööle ELKNÜ-s võimekaid seltsimehi, kasvatasid neid, aitasid neil omandada kogemusi ja juhtimisoskust.

Nendel aastatel töötasid maakonna-, rajooni- ja linnakomiteede 280 « ENSV Teataja » 1951 , nr. 4, art. 38. 281 EKPA, f. 31 , nim. 26, S.-ü. 2 , 1. 3; nim. 23, s.-ü. 2, 1. 21 . 324

1 1

ELKNU MAAKONNA- , LINNA- JA RAJOONIKOMITEEDE ESIMESI SEKRETÄRE

Juhan Mandre.

Otto Merimaa.

Feliks Pärtelpoeg .

Oskar Ruustalu .

esimeste sekretäridena Eela Kuusküll, Juhan Mandre, Otto Meri maa. Feliks Pärtelpoeg , Feliks Rommot, Oskar Ruustalu, Uno Uri , Raoul Viies ja teised. Kõik nad olid kommunistid, enamik neist oli osa võtnud Suurest Isamaasõjast. Eriline tähtsus vabariigi parteiorganisatsiooni tegevuses oli tööl naistega, nende kaasatõmbamisel aktiivsesse poliitilisse ellu

ja tootmistegevusse. Kuna Eesti NSV kui noore Nõukogude vaba riigi tingimustes oli see töö väga aktuaalne, loodi EK (b ) P komi teedes selle ala instruktorite ametikohad ja naistööosakonnad.

Ettevõtetes ja asutustes, kolhoosides ja sovhoosides moodustati naiskomisjonid. 1947. aasta algul oli vabariigis üle 800 naiskomis joni ja rohkem kui 73 tuhat naisaktiivi liiget. EK(b) P tähelepanust tööle naiste hulgas annab tunnistust fakt, et 1949. aasta detsemb 325

ris arutati Keskkomitee pleenumil naiste hulgas tehtava töö juh timist Tallinna ja Järvamaa parteiorganisatsiooni poolt. Pleenumi

otsus aitas kaasa selle töölõigu parteilise juhtimise tugevdamisele nii kohtadel kui ka vabariigis tervikuna.

Seega on aastad 1946–1951 põhjalike sotsialistlike ümberkor ralduste aeg vabariigis -- sotsialistliku industrialiseerimise, põllu majanduse kollektiviseerimise ja kultuurirevolutsiooni periood , aeg, mil põhiliselt ehitati üles sotsialistlik ühiskond. Sotsialismi võit

Eesti NSV-s ja teistes Balti liiduvabariikides oli Lenini õpetuse

ja meie partei leninliku rahvuspoliitika järjekordne triumf. Sotsialismi ülesehitamine Eestis toimus töötajate tootmisalase ja poliitilise aktiivsuse tõusu tingimustes, nende endi kõige aktiiv semal loomingulisel osavõtul, kõikide NSV Liidu vennasrahvaste

tohutult suure ja omakasupüüdmatu abi tingimustes, ÜK(b) P Keskkomitee juhtimisel. Need olid sotsialismi eduka ülesehitamise otsustavad tegurid Eestis.

Sotsialismi ülesehitamise otseseks organiseerijaks Eesti NSV-S oli Eestimaa Kommunistlik (bolševike) Partei, kes oma organisat

sioonilises ja ideoloogilises töös kasutas kommunistide rikkalikke

kogemusi vennasvabariikidest, kus sotsialism oli juba võitnud. Vaadeldavad aastad olid Eestimaa Kommunistliku Partei idee

lise ja organisatsioonilise kasvu ja karastumise aastad. Täienesid ja kaasajastusid organisatsioonilise ja ideoloogilise töö vormid ning meetodid. Eestimaa Kommunistlik Partei, üks NLKP võitlussal

kadest, tegutses elava loova organisatsioonina. Tema viljaka, mit mekülgse töö tulemusena tegi vabariik suuri edusamme rahvama janduse ja kultuuri arendamises.

XVII PEATÜKK

EESTIMAA KOMMUNISTLIK PARTEI EESTIS SOTSIALISMI EHITAMISE LÕPULEVIIMISE AASTAIL

( 1952 — 1958)

1. Eestimaa Kommunistliku Partei tegevus tööstuse arendamisel

Sõjajärgsel ajal kujunesid välja rahvademokraatia riigid, mis astusid sotsialistliku arenemise teele. Seoses sellega muutus sot

sialism maailmasüsteemiks. Nõukogude Liidu ja kogu sotsialist

liku leeri rahvusvaheline autoriteet ning mõju kasvas mõõtmatult. Kapitalismi positsioonid seevastu nõrgenesid; tugevnes rahvuslik vabastusliikumine, kiirendades imperialismi koloniaalsüsteemi lagunemist:

Kommunistliku Partei juhtimisel jätkas Nõukogude riik võit lust rahvusvahelise pinevuse vähendamise ja sõjaohu likvideeri

mise eest. Väsimatult paljastas ta imperialistlike riikide ja ees kätt Ameerika Ühendriikide agressiivset, võidurelvastumisele ja aatomisõja ettevalmistamisele suunatud poliitikat. Nõukogude Liit tegi kõik temast sõltuva kollektiivse julgeoleku süsteemi loo

miseks. Kuid imperialistlike riikide valitsuste vastutegevuse tõttu ei läinud korda seda teoks teha.

Imperialistlike ringkondade ässitustöö tagajärjel ja nende

otsese abiga puhkes Ungaris 1956. aasta sügisel kontrrevolutsioo niline mäss. Ustavana

oma internatsionaalsele kohusele ning

Ungari revolutsioonilise tööliste ja talupoegade valitsuse palvele vastu tulles aitas Nõukogude Liit ungari rahval mässu maha suruda ja seega sotsialismi saavutusi päästa.

Nõukogude riik hoidis kindlalt kurssi sotsialistliku leeri rah vaste koostöö kindlustamisele ja arendamisele. Laienesid NSV

Liidu sidemed Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika maadega. Neil aastail arenes NSV Liidus laialdane liikumine rahu kait

seks. Sellest võtsid aktiivselt osa ka Eesti NSV töötajad. Eesti

NSV rahupooldajate konverentsil 1951. aastal valiti vabariiklik rahukaitsekomitee. Komitee algatusel toimusid kõikjal töötajate koosolekud ja miitingud, kus imperialistide tegevus uue sõja ette 327

valmistamisel resoluutselt hukka mõisteti ja Nõukogude riigi rahumeelset välispoliitikat täielikult toetati. Peaaegu kõik vaba riigi täisealised elanikud andsid oma allkirja Ülemaailmse Rahu1

nõukogu üleskutsele rahupakti sõlmimiseks viie suurriigi vahel, samuti üleskutsele alustada intensiivsemat võitlust

aatomisõja

ohu vastu .

Oma sisepoliitikas astus Nõukogude Liidu Kommunistlik Par tei neil aastail poliitika ja majanduse alal mitmeid tähtsaid samme, et tagada tööstuse ja eeskätt rasketööstuse kiire tõus ,

põllumajanduse edasiarenemine ja töötajate heaolu paranemine.

Partei jõupingutused olid suunatud sellele, et veelgi suurendada Nõukogude Liidu majanduslikku võimsust, kindlustada sotsialist likku ühiskondlikku ja riiklikku korda, luua arenenud sotsialist lik ühiskond, kujundada välja eeldused kommunismi laiahaarde lisele ehitamisele üleminekuks.

Sel ajavahemikul toimusid partei XIX ja XX kongress.

XIX kongressi otsuse kohaselt sai partei uueks nimeks Nõu kogude Liidu Kommunistlik Partei. Kongress võttis vastu direk

tiivid meie maa majanduse arendamise uue viie aasta plaani kohta. Tähtsaks ajalooliseks sündmuseks nõukogude rahva elus ning kogu rahvusvahelises kommunistlikus ja töölisliikumises oli

NLKP XX kongress, mis toimus 1956. aasta veebruaris. Kongress tegi kokkuvõtte sotsialismi ehitamisest ning pani aluse partei orga nisatsioonilise ja ideoloogilise töö ümberkorraldamisele. Arvestades maailmas toimunud muutusi, esitas NLKP XX kongress kaasaegse rahvusvahelise arengu põhiprobleemide alal mitu uut teesi: konkretiseeris erineva ühiskondliku korraga maade rahumeelse kooseksisteerimise leninlikku põhimõtet ning tegi järelduse, et tänapäevastes rahvusvahelistes tingimustes on

maailmasõja vältimine reaalselt võimalik. Kongressil arendati edasi leninlikku teesi, et sotsialismile ülemineku ja sotsialistliku revolutsiooni teostamise vormid võivad eri maades olla eri sugused. NLKP XX kongressi töös oli tähtsal kohal Stalini isiku kul

tusest ja selle tagajärgedest ülesaamise küsimus. Kongressi otsus tes ja seejärel NLKP Keskkomitee 1956. a.

30. juuni otsuses 2

« Isikukultusest ja selle tagajärgedest ülesaamise kohta » ? andis partei selge vastuse isikukultuse tekkimise põhjuste, avaldumis vormide ja olemuse küsimustele. Kongress kohustas NLKP Kesk komiteed järjekindlalt võitlema isikukultuse negatiivsete taga

järgede täieliku likvideerimise eest kõigil partei-, riikliku ja ideoloogilise töö aladel, partei elu leninlikest normidest ja juhti mise kollektiivsuse põhimõttest range kinnipidamise eest. Pärast NLKP XX kongressi tugevnes kommunistlike ja töölis 1 « Rahva Hääl » nr. 251 , 30. novembril 1951 .

2 Parteitöötaja käsiraamat, I, Tallinn 1958, lk. 292—308. 328

parteide koostöö veelgi.

14. - 16. novembril

1957

toimus

12

sotsialistliku maa kommunistlike ja töölisparteide esindajate nõupidamine, kus võeti üksmeelselt vastu deklaratsioon. Sama

aasta 16.-19. novembril toimus 64 riigi kommunistlike ja töölis parteide esindajate nõupidamine, mis pöördus rahumanifestiga kõigi riikide üldsuse poole.3

Aasta -aastalt suurendas Nõukogude Liit sotsialismi baasil oma poliitilist ja majanduslikku võimsust. Tänu kolhoosikorra võidule olid sotsialistlikud tootmissuhted Eesti NSV -- s 1952. aasta algu seks saanud valitsevaks kõigis majandusharudes. Vabariigis, nagu

juba märkisime, oli sotsialism põhiliselt üles ehitatud. Seega oli Nõukogude Eesti ka sotsiaal-majanduslikult asunud ühte rivisse vanemate liiduvabariikidega ja lahendas nüüd nendega ühist sot sialistliku ühiskonna ehitamise lõpuleviimise ülesannet. Kuid noores liiduvabariigis oli selle ülesande lahendamine märksa kee rukam, mis oli seletatav mitme põhjusega, nagu kaadri väikse

mad kogemused, elanikkonna ühe osa võrdlemisi madal poliitiline teadlikkus, sotsialistlike tootmissuhete noorus, asjaolu, et sotsia lism oli vabariigis võitnud ainult põhiliselt ja et tuli veel palju ära teha põllumajanduse sotsialistliku ümberkujundamise lõpule viimiseks , eriti aga äsja loodud kolhooside organisatsiooniliseks ja

majanduslikuks kindlustamiseks. Selle kõrval oli vaja tagada vabariigi sotsialistliku industrialiseerimise edu ning jätkata kul tuuri arendamist.

Vabariigi rahvamajanduse arendamise põhiülesanded mää rati kindlaks uues viie aasta plaanis ( 1951–1955) . Vastavalt

NLKP XIX kongressi direktiividele pidi Eesti NSV tööstuse kogutoodang viisaastaku jooksul suurenema 90 protsendi võrra, sealhulgas elektrienergia tootmine 2-2,5-kordseks. Otsustati ehi tada Narva hüdroelektrijaam võimsusega kuni 120 000 kilovatti.

Põlevkivi kaevandamine pidi suurenema 2,3 -kordseks ja põlev kivigaasi tootmine 2,2-kordseks. Nähti ette Kohtla - Järve Tal linna gaasijuhtme valmisehitamine ja ekspluatatsiooni andmine. Põlevkivikeemiatööstuse arendamise tulemusena pidi vedelkütuse tootmine suurenema ligikaudu 80 protsendi võrra. Plaanis oli ette

nähtud masinaehituse kiire areng, eriti elektrimasinatööstuse, laevaehituse ja kergetööstuse alal. Kavandati superfosfaadi töös tusliku tootmise organiseerimine. 4

Kohe pärast viie aasta plaani koostamist ja kinnitamist algas üldrahvalik võitlus selle täitmise eest. Sealjuures oli EKP tähele

panu tulipunktis tähtsamate tööstusharude (põlevkivi kaevan damise ja utmise, samuti põlevkivi baasil rajatud energiatöös tuse) arendamise juhtimine. Nendel tööstusharudel oli üleliidu 3 Moskvas 14.-16. novembril 1957. aastal toimunud sotsialistlike maade

kommunistlike parteide ja töölisparteide esindajate nõupidamise deklarat sioon . Rahumanifest, Tallinn 1957 .

4 NLKP resolutsioonid ja otsused , III osa , lk. 550—553. 329

OKEP OHEKSATEISTKDMNENDAKS KONGRESSIKS

ÜK (b) P Keskkomitee projekt

PARTEI XIX KONGRESSI DIREKTIIVID NSV LIIDU ARENDAMISE VIIENDA VIIE AASTA PLAANI KOHTA aastaiks 1951-1955

ДИРЕ

КТ

ИВ XIX CHE3,JA ILЫAPTINI MATUJNo IATONIX ETHEN ILIAN IS Y РАЗВ ИТИЯ СССР na 1951. - 1955 roju

( Kongressi päevakorra 3. punkt)

333 # 33 #

EESTI RIKIIK KIRJASTUS

37.

1%%%

1952

NLKP XIX kongressi direktiivid NSV Liidu rahvamajan duse arendamise viienda viie aasta plaani kohta.

line tähtsus, sest Eesti NSV ülesandeks oli varustada gaasiga ka Leningradi. Põlevkivitööstus oli eelmistel aastatel küllaltki kiiresti edene nud, kuid tema tase jäi rahvamajanduse kasvanud nõudmistest

siiski maha. Kohtla-Järve põlevkivigaasitehas ning Ahtme ja Kohtla-Järve soojuselektrijaam ei saavutanud ettenähtud ajaks

projekteeritud võimsust. Seoses sellega andis NSV Liidu Minist rite Nõukogu mitmeid juhtnööre põlevkivitööstuse tehniliste ja

majanduslike näitajate parandamiseks ning Kohtla-Järve ja Ahtme elektrijaama valmisehitamiseks. Nende juhendite põhjal

astusid EKP Keskkomitee ja vabariigi Ministrite Nõukogu samme mainitud objektide ehitustööde kiirendamiseks. Ehitusobjektide ja põlevkivitööstuse parteiorganisatsioonidel soovitati parandada poliitilist tööd ehitajate hulgas.5 5 EKPA , f. 1, nim. 74, S.-ü. 98, 1. 231—233; S.-ü. 100, 1. 143—146. 330

Partei Kohtla-Järve linnakomitee võttis Kohtla-Järve põlev kivigaasitehase kolmanda järgu ja 6 Ahtme soojuselektrijaama

ehitamise oma vahetu kontrolli alla, 6 tagas ehituste operatiivse

varustamise tööjõuga, aitas partei-algorganisatsioonidel tõhustada massilist poliitilist tööd ehitajate hulgas ning kontrollida admi nistratsiooni majanduslikku tegevust. Parteikomitee poolt raken datud abinõude ja ehitajate visa töö tulemusena anti Kohtla Järve põlevkivigaasitehas 1952. aasta algul täielikult eks pluatatsiooni . ? Täie koormusega hakkas tööle ka Ahtme soojuselektrijaam. Samal ajal otsis Eestimaa Kommunistlik Partei pidevalt või

malusi sisemiste ressursside paremaks kasutamiseks, eriti põlev kivi kaevandamise alal, kus tööviljakus tootmisvõimsuste aeglase töölerakendamise ning mehhanismide ja seadmete halva kasuta mise tõttu polnud ikka veel jõudnud ettenähtud tasemele.8 Kaevanduste kommunistid koondasidki oma jõu nende puuduste Kaevanduse nr. 10 partei-algorganisatsiooni (sekretär N. Makarov) initsiatiivil algas liikumine tsükligraafiku

kõrvaldamisele.

9

juurutamise eest.' Esmakordselt rakendati sellist graafikut kae vanduses 1951. aasta aprillis. Tsükligraafikule ülemineku kiitis

heaks Kohtla-Järve linnakomitee ja seejärel EKP Keskkomitee. 10 Esialgu ei leidnud uus meetod kuigi laialdast rakendamist. Alles

järk-järgult läks parteiorganisatsioonidel ja administratsioonil korda raskustest jagu saada, ja 1952. aasta algul rakendati uut

meetodit juba 20 laavas, 1955. aastal aga 80 protsendis kõigist laavadest. 11 Töö organiseerimine uut viisi ja kaevanduste täius likum varustamine tehnikaga tagasid tööviljakuse tõusu. Viie aasta plaani täitmise eest toimuvas võitluses olid vaba

riigi parteiorganisatsiooni erilise kontrolli all ka teised otsustava tähtsusega lõigud. Näiteks arutas EKP Keskkomitee Maardu Keemiakombinaadi ehitamise käiku'2 ja Tallinna gasifitseerimise küsimusi . 13

Partei linna- ja rajoonikomiteed ning partei-algorganisat sioonid hakkasid põhjalikumalt kontrollima olukorda tähtsa mates tööstusettevõtetes ja ehitusobjektidel . Parteiorganisatsioonid aitasid kasutusele võtta sisemisi reserve ja rakendada eesrind likke töömeetodeid. Masinaehituses näiteks hakati nende algatu

6 EKPA, f. 1133, nim. 14, s.-ü. 4, l. 165—167, 207–208, 234, 238; S.-ü. 5, 1. 49–50 , 178–179.

7 EKPA , f. 1 , nim. 58, s.-ü. 1 , I. 185 . 8 Tööstuse ja ehituse ökonoomika küsimusi ( artiklite kogumik) I, Tal linn 1959, lk . 4 .

9 EKPA , f. 1812 , nim . 2 , s.-ü. 1 , 1. 29 , 30 .

10 EKPA, f. 1113, nim. 14, S.-ü. 4, 1. 260; f. 1 , nim. 58, S.-ü. 1 , 1. 184. 11 Trusti « Eesti Põlevkivi » jooksev arhiiv, 1955. aasta aruanne. 12 EKPA , f. 1 , nim. 123 , S.-ü. 6 , 1. 169–173 . 13 EKPA , f. 1 , nim. 120, S.-ü. 32 , 1. 7-96 . 331

sel rakendama metalli kiirtöötlemist, mille tulemusena tööviljakus märksa tõusis.

Tootmiseesrindlaste kogemuste levitamiseks hakkasid partei komiteed neid paljudes ettevõtetes põhjalikult uurima. 1952. aasta esimesel poolel tutvus

EK (b)P Keskkomitee

eesrindlike

töömeetodite rakendamisega naha- ja jalatsikombinaadis «Kom munaar» , 14 1953. aastal uuris partei Tallinna linnakomitee üksik

asjalikult olukorda uute kogemuste ärakasutamise alal linna kergetööstuse ettevõtetes. Insener F. Kovaljovi eeskujul rakendas «Marati» kollektiiv kümneid eesrindlikke

töövõtteid,

õpetades

neid paljudele töölistele. «Keila» , « Marati », köievabriku ja mitme teise ettevõtte parteiorganisatsioonid astusid efektiivseid samme selleks, et kommunistid ja kommunistlikud noored oleksid uute töömeetodite rakendamisel teistele eeskujuks.15 Tootmiseesrindlaste kogemuste levitamiseks aitasid kaasa tööstuse, transpordi ja ehituse stahhaanovlaste kokkutulekud

rajoonides, linnades ja ülevabariigilises ulatuses. Stahhaanovlaste nõupidamised toimusid ka rahvamajandusharude kaupa.

Tööstuse parteilise juhtimise küsimusi arutati 1952. aasta septembris toimunud EK(b)P VII kongressil. Kongress kiitis heaks NLKP XIX kongressi direktiivide projekti viienda viie aasta plaani kohta aastaiks 1951–1955. Märkinud, et vabariigis

arenevad kiiresti põlevkivitööstus, energeetika ja masinaehitus ning on hakatud valmistama uut liiki tooteid, nende hulgas ka kaevandustele vajalikke võimsaid elektrimootoreid ja valtsimis masinaid, juhtis EK(b)P VII kongress tähelepanu tööstuse partei

lise juhtimise olulistele puudustele, mis avaldasid ettevõtete tööle negatiivset mõju. Näiteks ei täitnud mitmed ettevõtted 1951 . aastal plaani, tegid suuri mittetootlikke kulutusi, venitasid uute

tootmisvõimsuste käikulaskmisega. Uute energiavõimsuste eks pluatatsiooniandmine ei suutnud tööstuse arenemisega sammu pidada, mille tagajärjeks oli elektrienergia nappus. Palju olulisi lünki esines ka kalatööstuse ettevõtete ja ehitusorganisatsioonide

töös. 16 Kongress arutas igakülgselt rahvamajanduse arendamise plaani, määras kindlaks parteiorganisatsioonide ülesanded ning väljendas veendumust, et vabariigi kommunistid teevad kõik viis aastaku ülesannete edukaks täitmiseks .

NLKP XIX kongressi direktiivide ja EKP VII kongressi otsuste täitmise käigus õppisid parteikomiteed ja partei- alg organisatsioonid

oskuslikumalt suunama töötajate

tootmise arendamisele

initsiatiivi

ning hakkasid efektiivsemalt kontrollima

ettevõtete administratsiooni tegevust. Kommunistid juhtisid sot sialistlikku võistlust viisaastaku täitmiseks nelja aastaga.

Veel suurema hoo omandas

võistlus

toodangu

eeskujuliku

14 EKPA, f. 1 , nim. 74, s.-ü. 102 , 1. 264–267 ; S.-ü. 128, 1. 224–227. 15 EKPA, f. 5, nim. 25, S.-ü. 5 , 1. 140—141 . 16 EKPA, f. 1 , nim. 157, s.-ü. 2, l . 86–88. >

332

kvaliteedi, rentaabluse, kompleksse kokkuhoiu ja kõrge töö viljakuse saavutamiseks ning iga tootmisoperatsiooni omahinna alandamiseks. Trikotaaživabrikus «Marat » näiteks võttis sellest

võistlusest 1952. aasta algul osa 50 protsenti töölistest. Samal aastal moodustas vabrikus igakuuline kokkuhoid 20 000 rubla.17 1954. aastal võttis suure ulatuse võistlus ettevõtete vahel, üle

tades sageli ka vabariigi piirid. Juba 1951. aastal algas kahe Tallinna trikotaaživabriku «Marat » ja Riia vab riku «Mara» sotsialistlik võistlus. Partei- ja ametiühingukomitee

sõsarettevõtte

algatusel kutsus Tallinna tekstiilivabrik « Punane Koit » sotsia listlikku võistlusse Läti NSV sõsarettevõtte « Rigas Audums ». Algas võistlus ka «Volta » ja Riia Elektrimasinatehase vahel.18 Vabariigi parteiorganisatsioonid toetasid palavalt Moskva ja Leningradi ettevõtete algatust, millised alustasid sotsialistlikku

võistlust üleplaanilise toodangu saamiseks igalt tootmispinna ruutmeetrilt.

Ettevõtetes kasvas eesrindlaste ja ratsionaliseerijate arv. Vabariigis said kuulsaks kaevur M. Terentjevi ja läbija B. Ran

niste brigaad kaevandusest nr. 10. Eeskuju andis Kreenholmi Manufaktuuri töötaja kommunist E. Mäe, kes koostas kudumis masinate teenindamise ratsionaalse marsruudi, mille tulemusena

niidi katkemise juhtude arv viidi miinimumini. Samas kombi naadis saavutasid kõrge töötootlikkuse ketrajad O. Tihhonova,

kommunistlikud noored O. Netšajeva, V. Ivanova, K. Fatejeva, 19 vabariigi masinatehastes paistsid oma edusammudega silma P. Pajula ja E. Kont, vabrikus «Marat » - E. Raudberg .

ja

0. Kaljo, Balti Manufaktuuris — H. Palts, vabrikus « Keila» O. M. Laos ja H. Sillat, jne.

Viienda viisaastaku jooksul jätkus vabariigis rahvamajanduse uue tootmis- ja tehnikabaasi rajamine. Tehnilised uuendused viidi

eeskätt läbi masinaehituses ja põlevkivi kaevandamises. Uut teh nikat rakendati ka kergetööstuses. Näiteks lasti viie aasta jooksul kahes vabariigi suurettevõttes — Kreenholmi ja Balti manufak tuuris käiku ligikaudu 2000 automaatkudumismasinat.20 Tootmis ja tehnikabaasi uuendati toiduainetetööstuses.

Soodsat mõju tööstuse arenemisele avaldasid NLKP Kesk

komitee abinõud tööstuse juhtimisel väljakujunenud liigse tsent Laiendati liiduvabariikide õigusi rahvamajanduse juhtimisel. Sellega suurenes märksa vabariigi parteiorganisatsiooni osa tööstuse ja ehitustegevuse juhtimisel

ralisatsiooni likvideerimiseks.

ning kasvas tema vastutus majanduse edasiarendamise eest. Pal jud riikliku planeerimise ja finantseerimise küsimused läksid üle 17 E. Kull. Võitlus kokkuhoiurežiimi tugevdamise ja toodangu omahinna alandamise eest Eesti NSV tööstusettevõtetes, Tallinn 1954, lk. 32. 18 « Töid EKP ajaloo alalt » I, Tallinn 1965, lk. 165–187.

19 EKPA, f. 1 , nim . 157, s.-ü. 34, 1. 56. 20 EKPA, f. 1 , nim. 157, S.-ü. 83, 1. 6. 333

Eesti NSV Ministrite Nõukogu kompetentsi.21 Samal ajal laien dati ministrite, valitsuste ülemate, ettevõtete direktorite, tsehhi ülemate ja meistrite õigusi. Tööstuse töö parandamise ja selle parteilise juhtimise tugevdamise küsimustele oli pühendatud NLKP Keskkomitee

1955. aasta juulipleenum, Pleenumile eelnesid parteitöötajate , majandusmeeste, inseneride, tehnikute ja tootmisnovaatorite üleliidulised nõupidamised 22 kus arutati võimalusi töö paremaks

organiseerimiseks ja tööviljakuse kiireks. tõstmiseks tööstuses , ehituses ja transpordis. NLKP Keskkomitee ja NSV Liidu Minist

rite Nõukogu pöördusid kõigi tööstustöötajate ning partei-, kom somoli- ja ametiühinguorganisatsioonide poole kirjaga, milles kutsuti nende probleemide valguses analüüsima oma ettevõtte ja oma tööstusharu tööd ning tegema ettepanekuid. Kirja arutati partei -algorganisatsioonide lahtistel koosolekutel, partei- ja majandusaktiivi koosolekutel, partei rajooni- ja linnakomitee

pleenumitel. 1955. aasta juunis toimus aktiivi vabariiklik nõu pidamine, kus ettekandega esines Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja V. Klauson. Nõupidamisel võeti vastu konk reetsed kohustused, et tagada viienda viisaastaku viimase aasta ülesannete edukas täitmine . 23

NLKP Keskkomitee juulipleenum kavandas tööstuse arenda

mise põhisuunaks kõrge tehnilise taseme saavutamise ja töö viljakuse edasise tõstmise. Pleenum rõhutas, et parteiorganid peavad tugevdama tööstuse juhtimist, koondama peamise tähele panu organiseerimistööle, tööviljakuse tõstmisele, teaduse ja tehnika uusimate saavutuste tootmisse juurutamisele, novaatorite

ja tööeesrindlaste kogemuste laialdasele levitamisele 24 Vabariigi tööstuse olukorda arutati 28. juulil 1955 vabariigi

parteiaktiivi koosolekul; sellele järgnesid rajooni- ja linnakomitee pleenumid ning partei-algorganisatsioonide koosolekud. Laialdase aktiivi abiga leiti ettevõtetes uusi võimalusi töö edasiseks paranda miseks, tehnilise taseme tõstmiseks ja tootmise paremaks organi seerimiseks. Vabariigis esitati rohkem kui 24 000 sellekohast ette panekut, väga paljud nendest võeti ettevõtete organisatsioonilis

tehnilistesse plaanidesse, tähtsamad aga leidsid hiljem kajastust kuuenda viisaastaku plaanis.

Teostades tööstuse parteilist juhtimist, analüüsis EKP Kesk komitee põhjalikult kõigi mahajäävate harude ja ettevõtete tööd 21 Директивы КПСС и Советского правительства по хозяйственным Bonpocam , T. 4. 1953—1957 rr . , M., 1958, lk. 401-417, 451–457, 500—509 . 22 1954. aasta novembris ja detsembris toimus üleliiduline ehitajate nõupidamine, 1955. aasta aprillis ja mais aga kaks üleliidulist nõupidamist tööstuse alal .

23 EKPA, f. 1 , nim. 157 , S.-ü. 123 , 1. 1-118. 24 NLKP Keskkomitee 1955. a. juulipleenumi otsused, lk . 6-25 .

334

Tallinn 1955 ,

ning ehitustööde käiku. Parteiorganisatsioonid hakkasid intensiiv semalt võitlema tehnilise progressi eest. Valitsus eraldas täienda vaid summasid tööstusettevõtete rekonstrueerimiseks ja uue teh nika rakendamiseks, mille tulemusena oli võimalik kiiremini asen dada vanad seadmed uutega .

Koostöös praktikutega täiustasid teadlased põlevkivi töötlemise

ja põlevkivituhast ehitusmaterjalide valmistamise tehnoloogilisi protsesse, töötasid välja katlaautomaatika uue süsteemi jne.

Kohalikud parteiorganid hakkasid tehaste, ehitusobjektide ja kaevanduste partei -algorganisatsioone konkreetsemalt juhtima. Loodi uusi algorganisatsioone, suurenes nende arvuline koosseis. Parteiorganisatsioonid hakkasid laialdasemalt propageerima majandusalaseid teadmisi. Tallinna, Tartu, Kohtla -Järve, Narva ja teiste linnade suurtes tööstusettevõtetes esinesid loengutega

juhtivad partei- ja nõukogude töötajad, spetsialistid ja teadlased. Partei-algorganisatsioonid laiendasid ökonoomika-alaste semina

ride võrku ning suurendasid eesrindlike kogemuste koolide ja kur suste arvu. Tekkisid uued kogemuste vahetamise vormid. Näiteks Kohtla-Järve põlevkivitöötlemise kombinaadis loodi partei-algor

ganisatsiooni ettepanekul tehnikakabinet ning korraldati tehnika näitusi. 25

Parteiorganisatsioonid olid paljude väärtuslike uuenduste alga tajaks. Kohtla - Järve põlevkivitöötlemise kombinaadis arutati teh nilise progressi küsimusi nüüd sageli parteikoosolekuil, kommunis tid tegid mitmesuguseid ettepanekuid töö paremaks organiseeri

miseks ja ettevõtte rekonstrueerimiseks.26 Kommunistide ettepane kul organiseeriti üks tsentraliseeritud brigaad ahjublokkide eest hoolitsemiseks; enne seda oli poole bloki jaoks kaks brigaadi. See

andis võimaluse tööjõudu paremini kasutada ja kamberahjude puhastamiseks vajalikku aega kokku hoida. Parteiorganisatsiooni algatusel viidi tsehhid üle isemajandamisele.27 Eesti

NSV

ettevõtted

hakkasid

ulatuslikumalt

kasutama

vennasvabariikide kogemusi. Nii näiteks käis grupp vabriku « Punane Koit» töötajaid 1955. aastal Harkovi sukavabrikus, kus

tutvuti eesrindlaste töömeetoditega. Seejärel toimus vabrikus teh niline konverents. Partei-algorganisatsiooni initsiatiivil loodi ees rindlike kogemuste kool, kus töölised õppisid uusi töövõtteid. Aasta lõpuks ei jäänud paljud neist enam meisterlikkuse poolest harkov lastest maha. Trikotaaživabrik « Marat » võttis üle palju uut Lenin gradi, Moskva ja Riia vastavaist ettevõtteist.28 Vabariigi ettevõtteis arenes

võistlus NLKP XX kongressi väärika vastuvõtmise

nimel. 25 EKPA, f. 1333, nim. 8, S.-ü. 2 , 1. 16 . 26 EKPA, f. 1333, nim. 8, s.-ü. 1 , l. 116.

27 Kohtla-Järve V. I. Lenini nimelise Põlevkivitöötlemiskombinaadi jook sev arhiiv, 1955. aasta aruanne.

28 EKPA, f. 1 , nim. 157, S.-ü. 83, 1. 71–72 . 335

Eesti NSV töötajad täitsid auga viienda viisaastaku plaani. Viisaastaku täitmisest tegi kokkuvõtte Eestimaa Kommunistliku

Partei IX kongress, mis toimus 17.- 19. jaanuaril 1956. Kongressil konstateeriti, et direktiivides ettenähtud tootmistase saavutati

kogutoodangu alal 3 aasta ja 11 kuuga.29 Viisaastaku jooksul kas vas tööstustoodang peaaegu kahekordseks.

Edukalt täideti elektrienergia, põlevkivigaasi ja vedelkütuse tootmise ülesanded. Tunduvalt suurenes ka elektrimasinate toot

mine ja põlevkivi kaevandamine. Rööbiti rasketööstusega arenesid tekstiili- ja kalatööstus ning muud kerge- ja toiduainetetööstuse harud. Uus tehnika ja töö parem organiseerimine võimaldasid tõsta tööviljakust. Viie aastaga suurenes see 47 protsenti, ületades

direktiivides ettenähtud taseme 7 protsendi võrra.30 Anti eksplua tatsiooni kaevandus nr. 4 ja Viivikonna karjäär, täie võimsusega lasti käiku Ahtme ja Kohtla-Järve elektrijaam. Tallinnas sai val mis raudbetoontoodete tehas, toodangut hakkas andma Kreen holmi Manufaktuuri uus kudumisvabrik.31 Eriti kiires tempos

viisaastaku jooksul suurenes selle toodang 2,8 - kordseks. Mõned ettevõtted ühendati, mõningaid laiendati.

arenes masinaehitus

Mitmele tehasele anti uus profiil.

Ühtlasi juhtis EKP IX kongress tähelepanu puudustele tööstuse alal. Kuigi tehnilise progressi alal oli teatavaid edusamme, ei vastanud saavutatud tase uutele ülesannetele. Tööstuses juurutati

ikka veel aeglaselt uut tehnikat, sisseseadeid ei moderniseeritud küllaldaselt, kõik see aga pidurdas tööviljakuse tõusu. Mitmed ettevõtted ei täitnud plaaniülesandeid, eriti toodete nomenklatuuri

poolest.32 Kongress kohustas parteiorganisatsioone parandama tööstusettevõtete parteilist juhtimist.

Kongress arutas läbi ja kiitis heaks NLKP Keskkomitee poolt partei XX kongressile esitatavate direktiivide projekti kuuenda viie aasta plaani kohta.

Selles küsimuses esines

ettekandega

Eesti NSV Ministrite nõukogu esimees A. Müürisepp.33 NLKP XX kongressil vastuvõetud direktiivid kuuenda viie aasta plaani kohta nägid ette Eesti NSV tööstustoodangu tõusu umbes 1,6-kordseks. Kõige kiirem arengutempo nähti ette elektri energia tootmise alal; kavandati Balti elektrijaama ehitamine. Põlevkivi tootmise ja töötlemise tööstus pidi kasvama 1,7-kordseks,

mineraalväetiste tootmine 4 -kordseks, tsemenditootmine 2 -kord seks, milleks tuli rekonstrueerida tehas « Punane Kunda » . Suuri

ülesandeid pidi lahendama kerge- ja toiduainetetööstus.34 Kongress 29 EKPA, f. 1 , nim. 157, s.-ü. 126 , 1. 6. 30 25 aastat Nõukogude Eestit, lk. 36 . 31 EKPA, f. 1 , nim. 157, S.-ü. 125, 1. 23. 32 EKPA , f. 1 , nim. 157, s.-ü. 125 , 1. 132–133 .

33 EKPA, f. 1 , nim 157, S.-ü. 126 , 1. 223—242.

34 Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei XX kongressi resolutsioonid, Tallinn 1956, lk. 98–99.

336

.

EKP IX kongressi istungitesaalis. 1956. a. jaanuar.

rõhutas vajadust jätkata tootmise juhtimise demokratiseerimist ja kohaliku initsiatiivi arendamist.

Pärast NLKP XX kongressi algas kuuenda viisaastaku ülesan nete ennetähtaegset täitmist taotlev liikumine.

Elu aga näitas, et kuuenda viisaastaku projekti oli jäänud mit

meid olulisi puudusi: polnud ette nähtud küllaldasi abinõusid rah vamajanduses esinevate disproportsioonide kiireks likvideerimi seks, ei olnud kindlustatud kapitaalehituse küllaldane kontsent

reeritus, tööjõuressursside probleem oli lõpuni läbi töötamata. Seetõttu otsustasid NLKP Keskkomitee ja NSV Liidu Ministrite

Nõukogu 19. septembril 1957 lõpetada kuuenda viisaastaku plaani koostamise töö ja koostada NSV Liidu rahvamajanduse arenda mise perspektiivplaan aastaiks 1959-1965.35

Ühtlasi hakkas partei otsima uusi teid tootmise paremaks juh timiseks. Sel eesmärgil arutas NLKP Keskkomitee järjekordne pleenum 1957. aasta veebruaris tööstuse ja ehituse juhtimise orga

niseerimise edasise täiustamise küsimust. Pleenum pidas vajali kuks üle minna juhtimise tootmis - territoriaalsele põhimõttele, 36

organiseerides majanduspiirkondade rahvamajandusnõukogud .

35 Директивы КПСС и Советского правительства по хозяйственным Вопросам, 1957—1967 годы , т. 4, м., 1958, Ik. 313. 36 Parteitöötaja käsiraamat , I , Tallinn 1958, lk. 101-107. 22 Ülevaade EKP ajaloost

337

Soome Kommunistliku Partei delegatsioon tutvub

Kohtla-Järve V. I. Lenini nimelise

Põlevkivi

töötlemise Kombinaadiga. 1957. a. oktoober.

1957. aasta mais võttis NSV Liidu Ülemnõukogu vastu töös tuse ja ehituse juhtimise täiustamise seaduse. Sama aasta juunis võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu seaduse, mille kohaselt

vabariigis loodi üks administratiivne majanduspiirkond Rahvama janduse Nõukogu juhtimisel. Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogu esimeheks nimetati suurte juhtimiskogemustega töötaja Arnold

Veimer, partei liige 1922. aastast. Eesti NSV Ülemnõukogu likvi deeris 7 liidulis -vabariiklikku ja 2 vabariiklikku ministeeriumi.

Nende ministeeriumide süsteemikuulunud ettevõtted ja organisat sioonid allutati Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogule. 37 37 Eesti NSV Ülemnõukogu neljanda koosseisu viies istungjärk 6.—7. juu nil 1957. Stenogramm, Tallinn 1957, lk. 96. 338

Rahvamajanduse Nõukogu seadis oma eesmärgiks tootlike jõu dude ratsionaalse arendamise, vabariigi looduslike ressursside, kapitaalmahutuste ja materiaalsete väärtuste efektiivse kasuta

mise, tootmise otstarbekohase spetsialiseerimise ja koopereerimise, uue tehnika juurutamise, kompleksse mehhaniseerimise ning ette võtete materiaalse ja tehnilise varustamise parandamise. Ettevõtete organisatsioonilise struktuuri täiustamiseks ühendas Rahvamajanduse Nõukogu ühesuguse tootmisprofiiliga ettevõtted, mis võimaldas tootmispinda ja sisseseadeid täielikumalt ja ratsio

naalsemalt kasutada.38 1958. aasta lõpus reorganiseeriti ka kohalik kooperatiivne tööstus. Tööstuse ja ehituse juhtimise tootmis - territoriaalsel põhimõttel

reorganiseerimisel oli positiivseid külgi. Rahvamajandusnõuko gude loomine aitas lõhkuda ametkondlikke barjääre, täielikumalt kasutada kohalįkke ressursse . Kuid samal ajal ei olnud ette näh tud küllaldast garantiid kitsaste kolkahuvide silmaspidamise ja majanduspiirkondade enesessesulgumise tendentside vastu. See tõttu hakkas aja jooksul tööstuse juhtimises ilmnema suuri puu dusi. Tootmistehnilises suhtes ühtset tervikut moodustavate töös tusharude juhtimine osutus desorganiseerituks. Tööstusharud

otsekui « lahustusid » piirkondade majanduses. See aga ei selgunud sugugi otsekohe.

Noil aastail tegeles Eesti parteiorganisatsioon rohkesti vabariigi uusehitustega, eriti tsemenditehase « Punane Kunda » ja Balti

soojuselektrijaama ehitamisega.39 1958. aasta mais arutati vaba riiklikul parteiaktiivi koosolekul keemiatööstuse olukorda ja selle arendamise perspektiive, juunikuus oli sama küsimus arutusel EKP Keskkomitee pleenumil; ettekandega esines EKP Keskkomi

tee esimene sekretär J. Käbin. Teadlaste ettepanekuile toetudes otsustas pleenum alustada põlevkivitöötlemise saadustel baseeruva keemiatööstuse intensiivset arendamist.40 Kohtla-Järve ja Kiviõli

põlevkivikombinaadis rajati uued tsehhid. Maardu keemiakombi naadis laiendati toodangu nomenklatuuri ja rajati uued tsehhid, et suurendada mineraalväetiste tootmist fosforiidi baasil.

V. Kingissepa nimelises Tselluloosi- ja Paberikombinaadis alus tati tehase ehitamist söödapärmi tootmiseks kombinaadi jäät

metest. Vabariigis laienes teaduslik uurimistöö keemia alal ja keemikute kaadri ettevalmistamine. 1958. aastal oli keemiatööstuse 41

kogutoodang eelmise aastaga võrreldes 10 protsenti suurem , keemiatööstus ennetas tunduvalt vabariigi tööstuse kui terviku kasvu .

38 Р. Левин. Из опыта работы совнархозов Прибалтики, Таллин, 1960, lk. 36 .

39 EKPA, f. 1 , nim. 193, S.-ü. 17, 1. 78—79 ; S.-ü. 19 , 1. 145–150 ; S.-ü. 21 , >

1. 163–164 .

40 EKPA , f. 1 , nim. 193 , S.-ü. 5, l. 4–7 ; nim. 198, s.-ü. 5, 1. 34—41 . 41 « Rahva Hääl » nr. 21 , 15. jaanuaril 1959 . 22 *

339

Elamuehituse hoogustamine nõudis ehitusmaterjale tootvate

ettevõtete laiendamist ja uute ehitamist.42 Tööde mehhaniseeri mine ja üleminek suurplokkide tootmisele võimaldas ehitamist industrialiseerida ja kiirendada. Tol ajal ei täitnud paljud ehitus materjalide tootmise ettevõtted plaani, Männiku tehase ehitamine

läks aeglaselt. EKP Tallinna Linnakomitee võttis tarvitusele abi nõud, et asja parandada. Nii talitasid ka teised partei linna- ja

rajoonikomiteed. Selle tulemusena võis aastail 1957-1958 märgata ehitusmaterjalide tootmise mõningat suurenemist. 1958. aasta tei sel poolel hakkas Männiku tehas andma silikaltsiidist ehitusde

taile. Tootmise mahtu suurendas ehitusmaterjalide katsetehas; seda tegid ka monteeritavaid raudbetoonblokke valmistavad tehased .

Partei linna- ja rajoonikomiteed hakkasid rohkem tegelema vastuvõetud otsuste täitmise kontrollimisega, tootmisesse rohkem süvenema. EKP Kohtla-Järve Linnakomitee näiteks hakkas süs

temaatiliselt kontrollima ettevõtete laiendamist ja uute objektide ehitamist, analüüsis sagedamini toodangu omahinna alandamise ja tööviljakuse tõstmise käiku.43 EKP Narva Linnakomitee kont rollis pidevalt Balti soojuselektrijaama ehitamist ja pööras palju

tähelepanu Kreenholmi Manufaktuuri parteiorganisatsiooni tege vusele. 44

Partei-algorganisatsioonid omakorda analüüsisid plaaniülesan deid ja kontrollisid nende täitmist, taotlesid seda, et töölised, inse nerid ja tehnikud otsiksid energilisemalt teid tootmise täiustami

seks, võtaksid aktiivsemalt osa alaliselt tegutsevate tootmisnõupi damiste tööst ja avaldaksid seega tootmisele suuremat mõju.

Täiustati tehnilise progressi eest peetava võitluse parteilist juhtimist. Parteiorganisatsioonide algatusel loodi paljudes ettevõ tetes tehnikanõukogud või bürood, mille kohustuseks oli kitsas kohtade avastamine ja abinõude väljatöötamine nende likvideeri

miseks. Kohtla - Järve põlevkivitöötlemise kombinaadis hakkas sel line büroo välja töötama uut tüüpi põlevkivituha transportööre;

rohkem hakati seal mõtlema jäätmete ärakasutamisele.45 Käva kaevanduses loodud tehnikanõukogu valis välja kümme kõige tähtsamat probleemi ja lõi nende lahendamiseks insener -tehniliste töötajate grupid. 46 Peale nende uue tehnika ja tehnoloogia juurutamise plaanide, mis töötati välja partei -algorganisatsioonide osavõtul vabrikutes ja tehastes, koostati 1957. aastal ülevabariigiline plaan. Selles nähti ette 341 ülesannet tööde mehhaniseerimise ja automatiseerimise 42 EKPA, f. 1 , nim. 175, S.-ü. 160, 1. 11–15. 43 EKPA , f. 1133, nim. 27, S.-ü. 8, 1. 23—25 ; nim. 5, S.-ü. 7, 1. 3, 23—26. 44 EKPA, f. 16 , nim. 34, S.-ü. 6, 1. 87-91 ; nim. 36, S.-ü. 5, 1. 122–123, 270—274.

45 « Kaevur » nr. 46, 19. aprillil 1958 ; nr. 48, 24. aprillil 1958. 46 « Kaevur » nr. 53, 8. mail 1958.

340

Balti soojuselektrijaama ehitus.

ning uute seadmete, aparaatide ja masinate tootmise alal. Vaba

riikliku plaani realiseerimise järele valvasid Eesti NSV Rahvama janduse Nõukogu ja parteiorganisatsioonid. Eriti aktiviseerus võit lus uue tehnika ja tehnoloogia juurutamise eest 1958. aasta nel jandas kvartalis, kui ettevõtteis toimus parteiorganisatsioonide algatusel tootmise mehhaniseerimise ja automatiseerimise ülevaa tus. 1958. aastal loodi vabariigi Ministrite Nõukogu juurde Riiklik

Teaduslik-Tehniline Komitee, kes pidi koostama tehnika juuruta mise ülevabariigilisi plaane ja kontrollima nende täitmist. Tehni lise progressi laiaulatuslikuks propageerimiseks asutati 1957. aastal ajakiri «Tehnika ja Tootmine» . Teaduse- ja tehnikaalane infor matsioon muutus rikkalikumaks. 1956. aastal loodi Teaduslik - Teh

nilise Propaganda Maja. 341

1957. aastal juhtisid parteiorganisatsioonid koos ametiühingu

tega töötajate liikumist Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 40. aastapäeva vääriliseks tähistamiseks. Kõigis ettevõtetes kont rolliti ja täiendati endale võetud kohustusi. Nende alusel koostati Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogu ettevõtete üldkohustused. Nii algas sotsialistlik võistlus kogu majanduspiirkonna mastaa bis. Varasematel aastatel toimunud võistlus naabervabariikide üksi kute samalaadsete ettevõtete vahel kasvas linnade võistluseks.

1956. aasta märtsis sõlmisid Tallinna töötajad sotsialistliku võist luse lepingu Riia töötajatega, et täita ennetähtaegselt kuuenda viisaastaku esimese aasta riiklik plaan. Tallinna ja Riia töölis kollektiivid kohustusid täiustama tootmist ja töö organiseerimist,

juurutama uut tehnikat, eesrindlikku tehnoloogiat ning eesrind laste ja novaatorite kogemusi. Tallinlaste eeskuju järgides sõlmis Pärnu sõprussidemed Jelgavaga. Kõige selle alusel tekkis

1957. aastal sotsialistlik võistlus Eesti NSV ja Läti NSV vahel. Tartu töötajad astusid võistlusse Kaunasega. Võistluse käigus tugevne sid sidemed eri vabariikide ettevõtete vahel ja hakati kogemusi vahetama .

Parteiorganisatsioonide initsiatiivil juurutati vabariigis 1957 . aastal Donetsi kaevuri N. Mamai algatust: tema brigaad kae vandas iga päev iga kaevuri kohta tonni sütt üle vahetusnormi .

Esimesena ühines selle algatusega V. Željabini noortebrigaad Käva kaevanduses; brigaad saatis võistluse väljakutse Mamai bri

gaadile, kohustudes kaevandama kaks tonni põlevkivi

üle

vahetusülesande. 47 Sellele järgnesid Kukruse ja Kohtla kaevan duse noored kaevurid. EKP Keskkomitee kiitis Kohtla-Järve

kommunistlike noorte algatuse heaks ning kohustas partei rajoonikomiteesid ning Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogu Põlevkivi- ja Keemiatööstuse Valitsust noortele abi osutama. 48 Kohtla-Järve kommunistlike noorte eeskuju järgisid Kiviõli noo

red ja Viivikonna karjääri ekskavaatorijuhid. 1958. aastal võttis võistlusest osa 33 noorte- ja komsomoli brigaadi; nendega ühinesid Maardu keemiakombinaadi ja Kohtla Järve põlevkivitöötlemise kombinaadi kollektiivid. 49 Samal ajal tekkisid ka teised sotsialistliku võistluse vormid. 1958. aastal arenes võistlus selle eest, et täita 8 tunni tööüles anne 6–7 tunniga. « Volta » tehase noored algatasid võistluse metalli kokkuhoiu eest.50 Kohtla-Järve põlevikivitöötlemise kom binaadis seati 1958. aastal ülesandeks iga töölise kohta kokku hoida 100 rubla.51 See algatus leidis kollektiivis varsti laiaulatus

põlevkivibasseinis

47 « Kaevur » nr. 24. 27. veebruaril 1958.

48 EKPA , f. 1 , nim. 193, S.-ü. 13, 1. 77. 49 « Cobetcka 3cTohva » nr. 36, 12. veebruaril 1958; nr. 197, 22. augustil 1958.

50 EKPA , f . 5, nim. 40 , S.-ü. 2 , 1. 31 . 51 « Kaevur » nr. 69 , 14. juulil 1958. 342

o

Kaevanduse « Käva-2 » eesrindlik komsomolibrigaad. 1958. a. juuli.

liku vastukaja, ja kui aasta lõpul kokkuvõte tehti, selgus, et 10 kuuga oli iga töölise kohta kokku hoitud 320 rubla.52

Üheks töötajate loova aktiivsuse ja tööviljakuse tõstmise eest hoolitsemise näitajaks on ratsionaliseerimise ja leiutamise kasv.

Kui 1953. aastal rakendati tootmisse ligi 11 000 ratsionaliseerimis

ettepanekut aastase tingkokkuhoiuga umbes 3,3 miljonit rubla, siis 1957. aastal olid vastavad arvud 14 300 ja 5,2 miljonit.53 Parteiorganisatsioonid suunasid ratsionaliseerimisliikumist. Korraldati konkursse, tehnilisi konverentse, ratsionaliseerimise ja leiutamise hoogtöökuid, 1958. aastal viidi vabariigis läbi 109

mitmesugust konkurssi.54 Samal ajal algas ka võistlus ratsionali seerimisettepanekute juurutamisest suurema kokkuhoiu saavu tamise eest .

1958. aastal loodi Üleliidulise Leiutajate ja Ratsionaliseerijate Ühingu Eesti Vabariiklik Nõukogu. Ühingu algorganisatsioonid , mis tekkisid peaaegu kõigis vabariigi suuremates ettevõtetes,

koondasid enda kätte ratsionaliseerijate abistamise, loengute, 52 « Kaevur » nr. 144, 11. detsembril 1958.

53 Nõukogude Eesti saavutusi 20 aasta jooksul. Statistiline kogumik, Tallinn 1960, lk . 24 .

54 Üleliidulise Leiutajate ja Ratsionaliseerijate Ühingu Eesti Vabariik liku Nõukogu arhiiv (edaspidi: ÜLRÜ EVN arhiiv), f. 1 , nim . 1 , S.-ü. 36, 1. 6. 343

novaatorite kohtumiste ja konsultatsioonide korraldamise. Ühtlasi

hakkas ühing organiseerima reide ja kontrollkäike ettevõtetesse, et selgitada, kuidas vastuvõetud ettepanekuid realiseeritakse. See

oli väga tähtis üritus, sest just ettepanekute juurutamise alal esi nes palju vigu ja puudusi. Kõik need abinõud soodustasid edasiminekut ratsionaliseeri

jate tegevuses; see muutus konkreetsemaks ja sihikindlamaks. Niiviisi aitasid ratsionaliseerijad oluliselt kaasa tehnilisele prog ressile. 1958. aasta lõpuks oli vabariigis juba 12 600 ratsionali

seerijat ja nende poolt tehtud ettepanekute arv tõusis 28 400-ni. Juurutatud ettepanekud andsid aastas 6,1 miljonit rubla kokku hoidu.55

Aastail 1952—1958 kasvasid tööstus-, transpordi- ja ehitus ettevõtete partei-algorganisatsioonide read, nad tugevnesid orga nisatsiooniliselt ja kasvas nende osatähtsus. Tööstusettevõtete

partei-algorganisatsioonide arv suurenes 111 võrra, 1959. aasta alguseks oli neid 333. Sama aja jooksul suurenes kommunistide

arv tööstusettevõtetes 4682-lt 8246 - le, s. 0. peaaegu kahekordseks. Transpordiettevõtetes oli 1952. aasta alguses 96 ja 1959. aasta alguses 102 partei-algorganisatsiooni, kusjuures kommunistide

arv tõusis nende aastatega 1281-1t 2024 -le. Ehitusorganisatsioo nides oli vaadeldava perioodi alguses 31 partei-algorganisat siooni 724 kommunistiga ja 1959. aasta alguses 52 partei - algorga nisatsiooni 1228 kommunistiga.56 Toodud arvud näitavad, et aastail 1952—1958 kasvas partei algorganisatsioonide arv kõige kiiremini ehitusorganisatsioonides, natuke aeglasemalt tööstuses ja veel aeglasemalt transpordis. Kui transpordis suurenes partei-algorganisatsioonide arv umbes

5 protsenti, siis tööstuses oli kasv üle 30 ja ehituses üle 40 protsendi.

Muudatused toimusid ka partei- algorganisatsioonide eneste kvantitatiivses koosseisus. Tööstuses oli 1958. aasta lõpul kaks parteiorganisatsiooni, kus oli kummaski üle 300 kommunisti, ja

kaksteist

100—300-liikmelist parteiorganisatsiooni, ehituses oli

aga ainult kolm sellist organisatsiooni ja transpordis üks. 487-st tööstus-, transpordi- ja ehitusettevõtte parteiorganisat sioonist oli kuni viis kommunisti 79 organisatsioonis, kuni 14 kommunisti 219 organisatsioonis, kuni 25 kommunisti 5 organi satsioonis, kuni 50 kommunisti 48 organisatsioonis; 28 partei organisatsiooni koosseisus oli 51 kuni 100 kommunisti.57 Järeli kult olid kaks kolmandikku parteiorganisatsioonidest võrdlemisi väikesearvulised, igaühes neist oli kuni 14 kommunisti. Seega jäi tööstus-, transpordi- ja ehitusettevõtetes uute parteiorgani 55 Nõukogude Eesti saavutusi 20 aasta jooksul, lk. 24. 56 EKPA, f. 1 , nim. 88, S.-ü. 15 , 1. 53 ; nim. 207 , S.-ü. 10 , 1. 11 . 57 EKPA, f. 1 , nim. 207, S.-ü. 10, 1. 11 .

344

satsioonide loomine ja nende organisatsiooniline tugevdamine Eestimaa Kommunistliku Partei aktuaalseks ülesandeks.

Nagu öeldust nähtub, teostas Eestimaa Kommunistlik Partei aastail 1952—1958 edukalt vabariigi tööstuse, transpordi ja ehitustegevuse arendamise parteilist juhtimist. Nendel aastatel ehitati uusi ettevõtteid ja rekonstrueeriti vanu. Tööstuse tehnilise

rekonstrueerimisega ja sisseseadete massilise uuendamisega käis kaasas tööviljakuse tõus, mis võimaldas samalt tootmispinnalt saada rohkem toodangut. Tööliste arvu suurenemine aeglustus; kui eelmisel viisaastakul tööliste arv oli kahekordistunud, siis

sellel viisaastakul suurenes see ainult 46 protsendi võrra. Samal ajal toimus töölisklassis mitmeid kvalitatiivseid muutusi. Kõige pealt tõusis tema haridustase: 1959. aastal oli 50 protsendil töös tuse töötajaist kõrgem, kesk- või lõpetamata keskharidus, ehi tuses 45 ja transpordis 52 protsendil. Tõusis ka tööliste tehnika

alaste ja spetsiaalsete teadmiste tase. Ajavahemikul 1951–1958 oli oma kvalifikatsiooni tõstvate tööliste arv neli korda suurem

kui esimesel sõjajärgsel viisaastakul.58 1958. aastal oli Eesti NSV tööstuse kogutoodangu maht 9,26

korda suurem sõjaeelsest ja 2,7 korda suurem

1950.

aasta

mahust.59 Kui tööstuse kogutoodang oli 1955. aastal 9,1 korda suurem kui 1945. aastal, siis 1958. aastal oli ta sellest juba 12,6

korda suurem.60 Paljud tööstusharud – masinaehitus ja metalli -

töötlemine, kütusetööstus ja põlevkivi töötlemine, ehitusmater jalide tööstus, kergetööstus ja mõned teised - kasvasid märksa.

kiiremini kui vabariigi tööstus tervikuna. Juba viienda viis aastaku lõpul erines Eesti NSV tööstus arengutasemelt ja kvali tatiivsete näitajate

poolest vähe vanemate vennasvabariikide

tööstusest.

Eesti NSV tööstuse kogutoodangu kasvutempo oli vaadeldavail aastail suurem keskmisest üleliidulisest näitajast. Kui NSV Liidu tööstustoodang oli 1955. aastaks 1940. aastaga võrreldes 320 prot

sendi võrra ja 1958. aastaks 428 protsendi võrra kasvanud, siis Eesti NSV-s oli see kasv vastavalt 670 ja 926 protsenti.61 Aastail 1956—1958 suurenes vabariigi tööstuse kogutoodang 39 protsendi võrra.62

Mitte üksnes Eesti NSV-s, vaid kõigis kolmes Balti vabariigis kasvas tööstuse kogutoodang 1940. aasta tasemega võrreldes kii 58 Итоги Всесоюзной переписи населения 1959 года. Эстонская ССР, M. , 1962, lk. 50–51 .

59 25 aastat Nõukogude Eestit, lk. 33 . 60 А. Веймер. Комплексное развитие и специализация промыш ленности эстонского экономического административного района (edaspidi: А. Веймер. Комплексное развитие. ..), Таллин, 1961 , 1k. 105. 61 А. Веймер. Комплексное развитие... , ik. 104. 62 E. Kull . Sotsialistlike tootmissuhete ja tootlike jõudude areng Eesti NSV tööstuses. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised, ühiskonnatea duste seeria, nr. 2 , 1960, lk. 150. 345

remini kui keskmiselt kogu Nõukogude Liidus. Suurenes Eesti NSV tööstustoodangu osatähtsus üleliidulises tööstuslikus toot mises.

Nõukogude Eesti tööstuslik areng sõjajärgseil aastail andis tunnistust industrialiseerimise poliitika uutest võitudest. Kui 1950. aastal rasketööstuse harude põhifondide erikaal moodustas

68,3 protsenti, siis 1959. aastal oli see 71,5 protsenti. 1959. aasta lõpul moodustasid kütusetööstuse põhifondid 22 protsenti põhi fondide üldsummast, teisel kohal olid energeetika põhifondid . Suuresti kasvas ehitusmaterjalide ja keemiatööstuse põhifondide erikaal.63

Kiiremas tempos kui keskmiselt NSV Liidus tõusis Eesti NSV-s ka tööviljakus tööstuses. Aastail 1951–1958 tõusis töö viljakus NSV Liidu tööstuses tervikuna 74 protsendi võrra, Eesti NSV-s aga 93 protsendi võrra. Eriti kiiresti suurenes tööviljakus

põlevkivi kaevandamisel (233 % ), keemiatööstuses (289 % ) ja kala tööstuses (223 % ) . 64 Tööviljakuse kasvutempo kiirenes tunduvalt aastail 1955—1958. Kuid mitmes vabariigi tööstusharus ei tõusnud tööviljakus mainitud aastail peaaegu üldse. Üksikuist puudustest hoolimata astus Eesti NSV tööstus tänu vabariigi töölisklassi ennastsalgavale tööle, Eestimaa Kommu nistliku Partei pidevale juhtimisele ja vennasrahvaste tohutule omakasupüüdmatule abile mainitud aastail oma arengus uue suure sammu edasi .

2. Eestimaa Kommunistlik Partei võitluses põllumajanduse tõusu eest

Aastail 1952—1958 tuli vabariigi parteiorganisatsioonil põllu majanduse alal lahendada mitmekülgseid ja keerukaid üles

andeid. Põllumajanduse kollektiviseerimine oli põhiliselt lõpule viidud. Nüüd tuli veel allesjäänud üksiktalupojad kolhoosidesse ühendada, kolhoose organisatsiooniliselt ja majanduslikult tugev dada.

Oli tarvis kiiresti ehitada uusi, aja nõuetele vastavaid

tootmishooneid ja rekonstrueerida vanu, hankida masinaid, tõsta põllukultuuride saagikust, laiendada külvipinda, suurendada kolhooside loomakasvatuse produktiivsust, valmistada ette kvali fitseeritud kaadrit.

EKP Keskkomitee, partei rajoonikomiteed ja algorganisat sioonid tegelesid pidevalt põllumajanduse küsimustega. Elavnes

parteitöö maal. Kolhooside organisatsiooniliseks ja majandus likuks tugevdamiseks tehti palju ära. EKP Keskkomitee VI plee 63 А. Веймер. Комплексное развитие...

lk. 103-104.

64 Народное хозяйство СССР в 1959 г. Статистический ежегодник, м., 1960, lk. 152 ; Kakskümmend viis aastat Nõukogude Eestit, lk. 36 jj . 346

numil 1952. aasta juulis arutati põllumajandusliku artelli põhi kirja täitmist vabariigi kolhoosides. Pleenum nägi ette mitmeid abinõusid kolhooside organisatsiooniliseks tugevdamiseks.65 Kuid põllumajanduse üldine tase oli sel perioodil endiselt madal. Kui tööstuse kogutoodang oli 1953. aastal sõjaeelsest 5,27 korda suu rem, 66 siis vabariigi põllumajandus polnud jõudnud isegi sõja eelsete näitajateni .

Sellise olukorra põhjused peitusid ühelt poolt selles, et sõja järgseil aastail oli esmajärguliseks ülesandeks vabariigi rahva majanduse taastamine sotsialistliku industrialiseerimise alusel.

Peatähelepanu tuli pöörata rasketööstuse arendamisele, ja see pärast olid riiklikud investeeringud põllumajandusse noil aastail võrdlemisi väikesed. Nii moodustasid riiklikud ja kooperatiivsed kapitaalmahutused Eesti NSV põllumajandusse neljandal viis aastakul ainult seitse protsenti kõigist vabariigi kapitaalmahu tustest.67 Kuigi traktorite ja teiste põllutöömasinate hulk aastast aastasse suurenes, jäi majandite tehniline varustatus ebarahul davaks. Tõsi küll, 1953. aastal oli künnitöödest mehhaniseeritud 80 protsenti ja teravilja külvamisest 63 protsenti, kuid heina niitmisest ainult 12 protsenti.68 Veel madalam oli mehhaniseeri mise tase loomakasvatuses.

Sellele lisandus kodanlikust Eestist päritud põllumajanduse

spetsiifika — laialipillatud talude süsteem , kus põllumaa erikaal polnud kuigi suur, samuti ei jätkunud häid heina- ja karjamaid. Väikesed ja kivised põllud ei võimaldanud mehhanisme efektiiv selt kasutada, pealegi olid sõja ja fašistliku okupatsiooni tagajärjel paljud põllud söötis ja külvikorrast üldse välja langenud. Nii seemendati 1953. aastal teraviljaga ainult 79 protsenti

1940. aasta külvipinnast. Põlde väetati halvasti, mis on seletatav sõnniku ja mineraalväetiste, eriti lämmastikväetiste vähesusega. Looduslikud ja kultuurheinamaad olid hooletusse jäetud. Kuigi arvestati, et kolhooside looduslike heinamaade üldpind on 665 000 hektarit, oli neist kõlblikke ainult 354 000 hektarit . Nende vilja kus oli äärmiselt madal — 1952. aastal ainult 3,7 tsentnerit hekta

rilt.69 Söödabaasi korrastamatuse tõttu jäi maha vabariigi põllu majanduse peamine haru — loomakasvatus.

Põllumajanduse arengut takistasid muidugi ka tollele ajajärgule iseloomulikud vead ja puudused selle majandusharu juhtimi ses, nagu ebaõige planeerimine, materiaalse huvi põhimõtte rikku

mine, põllumajanduse spetsialistide ja juhtiva kaadri nappus. Eesti NSV-s, kus kolhoosikord oli võitnud ainult paar-kolm aastat tagasi 65 EKPA , f. 1 , nim. 121 , S.-ü. 31 , 1. 11-17. 66 Nõukogude Eesti saavutusi 20 aasta jooksul , lk . 22 .

67 E. Tõnurist. Eesti NSV põllumajanduse sotsialistlik rekonstruee . rimine , lk. 42 .

68 Nõukogude Eesti saavutusi 20 aasta jooksul, lk. 40. 69 EKPA , f. 1 , nim. 157, s.-ü. 117, 1. 17 ; S.-ü. 19, 1. 65 . 347

ja põllumajanduse juhtival kaadril polnud suurte majandite juhti

miseks küllaldasi kogemusi, andsid need vead ja puudused end eriti tunda. Raskusi oli ka rahaliste ressurssidega. Faktid näitavad, et juhtivad partei-, nõukogude ja põllumajandusorganid ei pööra nud enne NLKP Keskkomitee septembripleenumit küllaldast tähe lepanu noorte kolhooside majanduslikule tugevdamisele. Kõik see

avaldas paratamatult negatiivset mõju töö organiseerimisele põllu majanduses ja tootmise tasemele.70

Põllumajanduse juhtimisse tõi mõningaid muudatusi 1953. aasta septembris toimunud NLKP Keskkomitee pleenum. Pleenum kohustas parteiorganisatsioone parandama masina-traktorijaamade

tööd, tõstma nende erikaalu põllumajanduslikus tootmises, tugev dama põllumajanduse tehnilist baasi, varustama kolhoose, sovhoose ja masina -traktorijaamu juhtivate töötajate ja spetsialistide kaad

riga. Kavandati ka abinõud materiaalse huvi põhimõtte rakenda miseks, kolhooside ja sovhooside tootmise paremaks planeerimiseks, kolhoosidemokraatia tugevdamiseks. NLKP Keskkomitee septemb ripleenum kutsus partei- ja nõukogude organeid üles oma tööd

põllumajanduse juhtimisel põhjalikult ümber korraldama. 1954. ja 1955. aastal tegeles NLKP Keskkomitee korduvalt

põllumajanduse probleemide arutamisega; korraldati nõupidamisi meie maa tsoonide kaupa vabariikide, kraide, oblastite ja rajoonide juhtivate töötajate, põllumajanduse spetsialistide ja tootmise ees rindlaste osavõtul.

NLKP Keskkomitee septembripleenumi otsuste valguses aru tati Eesti NSV põllumajanduse olukorda EKP Keskkomitee VII

pleenumil 1953. aasta oktoobris. Ettekandega NLKP Keskkomitee pleenumi tulemustest ja vabariigi parteiorganisatsiooni ülesanne test Eesti NSV põllumajanduse arendamisel esines EKP Kesk komitee esimene sekretär J. Käbin.

EKP Keskkomitee pleenumi otsustes nähti ette konkreetsed abinõud põllumajanduse paremaks juhtimiseks, kariloomade arvu ja loomakasvatuse produktiivsuse suurendamiseks, söödabaasi

laiendamiseks ja teraviljakultuuride tootmise suurendamiseks. Pleenum rõhutas, et on vaja laiaulatuslikult arendada rahva hulkade initsiatiivi, ja nõudis, et maa -rajoonikomiteed ng kol

hooside, sovhooside ja masina - traktorijaamade parteiorganisat sioonid aktiviseeriksid massilist poliitilist tööd. EKP Keskkomi tee VII pleenumi otsus nägi ette, et tuleb tagada kommunistide

õige paigutamine põllumajandusliku tootmise kõige otsustavama tesse lülidesse, rakendada partei liikmeid ja liikmekandidaate aktiivsesse organisatsioonilisse ja poliitilisse töösse töörahvahul kades ning koondada kolhooside parteiorganisatsioonide ümber parteitute kolhoosnikute aktiiv.71 70 E. Tõnurist. Eesti NSV põllumajanduse sotsialistlik rekonstrueeri mine, lk. 26–27.

71 EKPA, f. 1 , nim. 157, s.-ü. 19, 1. 12—15, 47–48. 348

Valga rajooni « Bolševiku » põllumajandusartelli kolhoosnikud tutvuvad NLKP Keskkomitee 1953. aasta septembripleenumi otsustega .

Vabariigi põllumajanduse mahajäämise põhjused ja nende lik videerimise abinõud olid ka 11. - 13. veebruaril 1954 toimunud

EKP VIII kongressi tähelepanu keskpunktis. Juhindudes NLKP

Keskkomitee septembripleenumi otsustest, suunas kongress vaba riigi parteiorganisatsioonide ja kõigi töötajate tähelepanu põllu majanduses esinevate puuduste kõrvaldamisele. Kongress nõudis parteiorganisatsioonidelt nende organiseeriva ja mobiliseeriva funktsiooni suurendamist ning kaadri paremat valikut ja paiguta mist põllumajanduse alal. Ühtlasi kohustas kongress kõiki partei

organisatsioone kinni pidama partei elu ja juhtimise leninlikest normidest ning pidevalt tõstma kommunistide ja kõigi teiste töö tajate aktiivsust.72

Lähtudes NLKP Keskkomitee septembripleenumi ja EKP VIII kongressi poolt seatud ülesannetest, hakkas vabariigi parteiorgani satsioon põllumajandust paremini juhtima.

Eeskätt täiustati maarajoonide parteikomiteede organisatsioo nilise töö meetodeid. Endised meetodid ei vastanud uutele nõuetele: parteikomiteed ei süvenenud küllaldaselt kolhooside, sovhooside ja masina-traktorijaamade ellu, põllumajanduse olukorra analüü simisel rahuldusid nad sageli rajooni keskmiste näitajatega, uuri mata ühe või teise kolhoosi mahajäämise konkreetseid põhjusi. 72 EKPA, f. 1 , nim. 157, S.-ü. 34, 1. 32–37. 349

Selle asemel et kolhoosnikute ja mehhanisaatorite hulgas elavat organisatsioonilist tööd teha, piirduti tihtilugu ainult istungite pidamisega, arvukate õiendite koostamisega ja üldiste otsuste vas tuvõtmisega .

Pärast NLKP Keskkomitee septembripleenumit püüti lähen dada parteilist juhtimist põllumajanduslikule tootmisele, tõsta parteikaadri vastutust kolhooside, sovhooside ja masina-traktori

jaamade juhtimise eest. Sel eesmärgil komplekteeriti partei rajoonikomiteedes iga masina - traktorijaama teenindamisel oleva tsooni jaoks töötajate grupp eesotsas partei rajoonikomitee sekretäriga.

Eesti NSV-s loodi 69 sellist gruppi 227 instruktoriga.73 Inst

ruktorite arv grupis sõltus kolhooside majanduslikust olukor rast, nende kaugusest rajoonikeskusest ja ka instruktorite eneste ettevalmistuse tasemest. Instruktorite grupid asusid tööle 1953. aasta oktoobris ja tegutsesid 1957. aasta novembrini. Nelja aastaga suutsid nad muuta elavamaks massilise poliitilise töö kolhoosikülas. Nii näiteks tõid Rapla masina- traktorijaama piirkonna instruktorid , tegutsedes tihedas kontaktis kolhooside

partei-algorganisatsioonidega, värske hoovuse külade poliitilisse ellu, aitasid arendada kolhoosidemokraatiat,, abistasid kolhoose tootmisplaanide koostamisel jne. Selle tulemusena paranes kol hoosides töö organiseerimine ja kõvenes distsipliin, mis omakorda

avaldas positiivset mõju tootmisele.74 Hästi töötasid instruktorite grupid Keila, Tartu, Põlva ja mõnes teises rajoonis.75 Rajooni komiteede sekretärid suunasid ja õpetasid instruktoreid, inst

ruktorigruppide tööd arutati rajoonikomitee pleenumitel

ja

büroodel.

Mis puutub EKP Keskkomitee tegevusse maaprobleemide alal, siis oli selles kesksel kohal rajoonikomiteede töö juhtimine. Tsoo nide sekretäridele ja instruktoritele korraldati süstemaatiliselt

seminare ja nõupidamisi. Partei rajoonilüli tugevdamiseks saadeti aastail 1954 ja 1955 linna - asutustest maale 55 kommunisti, kes valiti maa - rajoonikomiteede sekretärideks. 96 inimesest, kes 1954 . aastal vabariikliku parteikooli lõpetasid, saadeti 73 tööle maa

rajoonikomiteedesse ja nõukogude organitesse.76 EKP Kesk arutas oma pleenumil 1956. aasta aprillis masina

komitee

traktorijaama

tsoonide

instruktorigruppide

tööd .

Pleenum

kohustas neid andma rohkem abi kolhooside partei-algorganisat sioonidele ja juhatustele majandi arendamisel, kõlvikute ratsio naalsel kasutamisel, kolhoosnikute töö korraldamisel ja tasusta misel.77 73 74 75 76 77 350

EKPA , EKPA, EKPA, EKPA, EKPA ,

f. f. f. f. f.

1, 1, 1, 1, 1,

nim. nim. nim. nim. nim.

150, S.-ü. 266, 1. 86. 159, S.-ü. 248, 1. 10–11 , 77–79 . 167, s.-ü. 46, 1. 115—116 ; s.-ü. 31 , 1. 54. 157, s.-ü. 125, 1. 70; S.-ü. 117, 1. 41 . 157, S.-ü. 130, 1. 143.

ava:

git:

TA

hen

USA

ori

rtei

Eva

Etee

ust

or

ste

53. lja

ma

de DJ

SE

Põllumajanduse spetsialistide nõupidamine Tallinnas. 1953. a . aprill.

1

da te

-

Instruktorigruppide tegevus kandis teatavat vilja. Kolhooside,

to

ia

sovhooside ja masina-traktorijaamade partei-algorganisatsioonide töö paranes mõnevõrra, nad hakkasid rohkem süvenema majan

1.

dite majanduslikesse probleemidesse, rohkem tegelema kolhoosni kute poliitilise kasvatamisega. Partei mõju suurenemisest kolhoos

S

nikute hulgas andis selget tunnistust partei ridade kasv noil aastail. Kui 1952. aastal astus parteisse 275 kolhoosnikut, siis 1956. aastal juba 48678 ja 1958. aastal 570. Partei ridade kasv eesrindlike kolhoosnikute, mehhanisaato

]

rite ja põllumajanduse spetsialistide arvel ning kommunistide siirdumine linnast maale võimaldasid kolhoosides ja sovhoosides

luua uusi partei- algorganisatsioone. 1953. aastal olid parteiorga nisatsioonid olemas ainult natuke rohkem kui viiendikus vaba

riigi kolhoosidest,, ja needki olid enamikus väikesearvulised , 3—4- liikmelised.79 Üldse oli kolhoosides ainult 1230 kommunisti, mis moodustas vähem kui 6 protsenti EKP koosseisust. Nendest kommunistidest moodustasid moodustasid 40 40 protsenti kolhoosiesimehed, otseselt tootmises – põllutööbrigaadides ja loomakasvatusfarmi -

des — töötas ainult natuke üle poole kommunistidest, kes olid arvel kolhooside partei - algorganisatsioonides. Aastail 1954–1955 78 EKPA, f. 1 , nim . 116, S.-ü. 15, 1. 60; nim. 207, s.-ü. 4, l . 11-12. 79 EKPA, f. 1 , nim. 157, s.-ü. 34, 1. 190. 351

1

1 1

! Rändpunalipu kätteandmine Rannu masina - traktorijaamale. 1953. a. mai.

suurenes kolhooside partei-algorganisatsioonide arv 1,7-kordseks ja neis oli arvel juba 1875 kommunisti, s. o. 1,7 korda rohkem kui

1953. aastal.80 1. jaanuariks 1959 oli vabariigis 610 kolhoosi- ja 104 sovhoosi-partei- algorganisatsiooni. Peale selle oli 44 territo riaalset maa-parteiorganisatsiooni ja 69 kandidaadigruppi. Kokku

oli neis organisatsioonides ja gruppides üle 6000 kommunisti.81 Tuleb märkida, et instruktorigruppide tegevuses võis tähel dada rohkesti puudusi. Mitte alati ei pööranud nad küllaldast tähelepanu mahajäävatele kolhoosidele , nõrgalt uurisid ja juu rutasid nad eesrindlike majandite kogemusi. Osa puudusi oli sele

tatav rajoonikomitee tsoonisekretäride ja instruktorite ebapiisava üldharidusliku ja spetsiaalse ettevalmistusega. 1956. aastal oli partei rajoonikomiteede masina-traktorijaama tsoonide 66 sekre

tärist 19 algharidusega ja 241 instruktorist oli 190-1 mittetäielik keskharidus või algharidus. Instruktorite hulgas oli põllu majanduse spetsialiste ainult kümme. Paljudel instruktoritel pol

nud küllaldasi parteitöö kogemusi.82 Loomulikult ei saanud nii madalatasemelise ettevalmistuse juures paljud instruktorid anda

kolhooside juhtidele ja parteiorganisatsioonidele küllaldast abi. 80 EKPA, f. 1 , nim. 130, S.-ü. 10, 1. 65; nim. 207, s.-ü. 1 , 1. 10.

81 EKPA, f. 1 , nim. 107, s.-ü. 10 , 1. 11 . 82 EKPA, f. 1 , nim. 211 , s.-ü. 5, 1. 81 . 352

1

Partei rajoonikomiteed otsisid pidevalt uusi töövorme ja -meetodeid, võitlesid šablooni, bürokratismi ja kantseleilikkuse

vastu. Hakati pöörama rohkem tähelepanu rahvahulkades tehta vale organisatsioonilisele ja poliitilisele tööle ning otsuste täitmise kontrollile.

Parteikomiteed tegelesid kolhooside parteiorganisatsioonide sekretäride

õpetamise

ja

kasvatamisega.

Nendele

korraldati

seminare ja nõupidamisi, seejuures diferentseeritult, arvestades tootmise iseärasusi; seminaridel arutatavaid küsimusi seostati kol

hooside tootmistegevuse põhiprobleemidega. Pärast NLKP XX kongressi kerkisid põllumajanduse ette uued ülesanded ja seoses sellega tekkis vajadus veelgi tugevdada par teilist juhtimist maal. Avaldati arvamust, et oleks otstarbe

kohane likvideerida rajoonikomiteede osakonnad ja kinnistada teatav hulk partei-algorganisatsioone vahetult igale

instrukto

rile .

Tuginedes kohalike parteiorganisatsioonide ettepanekuile, võeti 1957. aasta septembris vastu otsus likvideerida instruktori grupid ja osakonnad. Selle reorganiseerimise eesmärk seisis selles, et rajoonikomitee töötajail oleks võimalik põhjalikumalt tundma õppida partei-algorganisatsioonide tööd ja rohkem kohapeal vii bida. Analoogilise otsuse võttis 4. novembril 1957 vastu EKP Keskkomitee.83 Kuid nende otsuste realiseerimisel ilmnesid uue süsteemi puudused. Parteitöötajad ei saanud nii universaalseid

funktsioone täita, kõigi küsimustega tegelda. Seepärast otsustati hiljem, kuuekümnendail aastail, parteikomiteedes osakonnad taastada.

NLKP Keskkomitee septembripleenum ja EKP VIII kong ress nõudsid juhtivailt partei-, nõukogude ja põllumajandusorga

neilt, et nad põhjalikult parandaksid põllumajanduskaadri vali kut, paigutust ja kasvatamist. Partei pidas vajalikuks, et kolhoo side, masina-traktorijaamade ja sovhooside eesotsas oleksid agronoomid, mehhaniseerimisinsenerid, zootehnikud, majandus

teadlased ja teised spetsialistid, kellel on head organiseerimis 84 võimed.8

EKP Keskkomitee, rajoonikomiteed ja algorganisatsioonid olid ka varem selle probleemiga pidevalt tegelnud. Kaadri valikut ja ettevalmistamist arutati EKP Keskkomitee pleenumil (7. aprillil

1953), büroo istungeil,85 , neid arutati ka rajoonikomiteedes, kuid olukord paranes aeglaselt. Tuleb märkida, et 1953. aastal ei olnud 52 protsendil masina -traktorijaama direktoritest, 65 protsendil peainseneridest ja 70 protsendil remonditöökoja juhatajaist eri haridust. 937 kolhoosiesimehest oli ainult ühel kõrgem põllu majanduslik haridus ja 121-1 keskeriharidus. Teised 815 olid 83 EKPA, f. 1 , nim. 157, s.-ü. 42 , 1. 6, 18.

84 NLKP resolutsioonid ja otsused, III osa , lk. 603. 85 EKPA , f. 1 , nim. 7, S.-ü. 128, 1. 98, 120; S.-ü. 129, 1. 34, 61 , 153. 23

Ulevaade EKP ajaloost

353

1

« Kaardiväelase » kolhoosi parteiorganisatsiooni sekretär Voldemar Räni jutustab loomakasvatusfarmi töötajaile NLKP XX kongressist . 1956. a. veebruar

praktikud, neistki olid ainult pooled lõpetanud kolhoosiesimeeste kuuekuulised või aastased kursused .

Loomulikult

ei suutnud

selline kaader tagada majanduse edukat arendamist, seda enam ,

et uued ülesanded nõudsid juhtivailt töötajailt peale praktiliste oskuste spetsiaalseid teadmisi ja suuri organiseerimisvõimeid. Põllumajanduse kaadri tugevdamine toimus kahel teel : kolhoosidesse ja masina- traktorijaamadesse saadeti spetsialiste tööstusettevõtteist ja asutustest ning tõsteti praktikute kvalifikat siooni, varustades neid erialaste teadmistega.

EKP Keskkomitee VII pleenum 1953. aasta oktoobris otsustas tööstusest ja teistest rahvamajandusharudest masina traktorijaamadesse 250 inseneri ja tehnikut-mehaanikut, edutada saata

kolhoosiesimeesteks paremaid spetsialiste, kellel on vastav hari

dus, või vilunud praktikuid. Ühtlasi soovitati paremini õpetada ja kasvatada põllutööbrigaadi brigadire ja loomakasvatusfarmi juhatajaid.87

Neid nõudeid täites pööras vabariigi parteiorganisatsioon tõsist

tähelepanu eeskätt masina-traktorijaamade kaadri tugevdamisele, sest tol ajal olenes põllumajanduse olukorra parandamine kõige 86 EKPA, f. 1 , nim. 157, s.-ü. 42 , 1. 18; S.-ü. 19 , 1. 95. 87 EKPA, f. 1 , nim. 157 , s.-ü. 19, 1. 39, 41–42. 354

1

pealt masina-traktorijaamadest. Kohalikud parteiorganisatsioo nid selgitasid inseneridele, tehnikutele ja töölistele , kui suur rahvamajanduslik tähtsus on põllumajanduse taseme tõstmisel.

See andis teatavaid tulemusi. 1954. aasta aprillikuuks oli masina traktorijaamadesse peainsenerideks, töökoja juhatajaiks ja tehni

kuiks läinud 288 kõrgema ja keskeriharidusega töötajat.88 Need olid enamikus kommunistid. Muidugi ei saanud masina- traktori jaamade juhtiva kaadri probleemi lahendada ühe aastaga. Partei komiteed tegelesid selle probleemiga ka järgnevail aastail. 1958. aastaks oli olukord juhtiva kaadri osas märksa parane

nud. 63-st masina -traktorijaama direktorist oli eriharidus juba 48-1, peainseneridest 57-1, remonditöökoja juhatajaist 47-1. Kõigil peaagronoomidel, peazootehnikuil ja peaveterinaararstidel oli eriharidus, enamasti kõrgem haridus.89 Masina -traktorijaamade töö paranemine olenes sellest, kuidas

neid varustati mehhanisaatorite kaadriga. Kuni 1953. aastani oli vabariigis ette valmistatud üle 10 000 traktoristi, kuid masina traktorijaamades töötas neist tol ajal ainult 4700.90 Mehhanisaa toritena tuli kasutada mittespetsialiste. Suurel

osal

traktori

brigaadi brigadiridest polnud traktoristi kvalifikatsioonigi, nad ei tundnud tehnikat ega suutnud brigaadi tööd õigesti organi seerida .

Asja parandamisel oli esimeseks sammuks see, et kõik kolhoosi liikmeks olevad traktoristid ja masinistid arvati masina -traktori

jaama koosseisu , mis tagas neile kindla sissetuleku võrdselt teiste tööliste ja teenistujatega ning võimaldas oma kvalifikat siooni tõsta. Partei üleskutsele järgnedes läksid paljud traktoris

tid, remonditöölised ja kombainerid mitmesugustest tööstusette võtetest ja asutustest tööle masina-traktorijaamadesse . Komso moliorganisatsioonid saatsid masina-traktorijaamadesse suurel hulgal noormehi ja neide haakijateks, arvestajateks ja kütuse vedajateks . 1954. aasta juunikuuks oli masina - traktorijaamades 91 juba 12 434 alalist töötajat.

Rööbiti sellega paranes mehhanisaatorite väljaõpetamine. 1953. aastani tegelesid nende ettevalmistamisega mehhanisaato rite koolid , mis allusid Põllumajanduse Ministeeriumile ja Sov hooside Ministeeriumile. 1954. aastal allutati need koolid Eesti NSV Ministrite Nõukogu Tööjõureservide Peavalitsusele; nende võrk koosnes nüüd kuuekuulistest ja aastastest põllumajanduse

mehhaniseerimise koolidest ning kaheaastastest põllumajanduse

88 Eesti NSV Põllumajanduse Ministeeriumi arhiiv. Kaadrivalitsuse aru anne masina -traktorijaamade kaadriga töötamisest 1. I 1958.

89 Eesti NSV Põllumajanduse Ministeeriumi arhiiv. Kaadrivalitsuse aru anne masina -traktorijaamade kaadriga töötamisest 1. I 1958. 90 EKPA, f. 1 , nim. 157, s.-ü. 19, 1. 89. 91 EKPA , f. 1 , nim. 157, s.-ü. 43, 1. 27. 23 *

355

mehhaniseerimise tööstuskoolidest.92 Mainitud koolide komplek

teerimine oli esialgu üsna raske, EKP Keskkomitee büroo tuli 1954. aastal mitu korda selle küsimuse juurde tagasi. Järk - järgult olukord paranes ja aastail 1955—1956 valmistasid need koolid ette

üle 4000 põllumajanduse mehhanisaatori.93 Ühelt poolt masina traktorijaamade juhtiva kaadri tugevdamine ja teiselt poolt ala lise mehhanisaatorite kaadri loomine rajasid aluse masina-trak

torijaamade töö üldiseks paranemiseks. Tööstusettevõtetest spet sialistide saabumine avaldas positiivset mõju töödistsipliinile ja töö organiseerimisele ning soodustas tööviljakuse tõusu, see oma korda aga tugevdas masina-traktorijaamade ja kolhooside majan dust. Paljud seni mahajäänud masina -traktorijaamad — Põlva, Vasalemma, Keila jt.

tõusid juba 1955. aastal paremate hulka .

1953. aasta aprillis oli kolhoosides ainult 200 spetsialisti agronoomi ja zootehnikut, kuna aga mitmesugustes asutustes ja nõukogude aparaadis oli neid 1077.94 Reorganiseerimise tule musena töötas 1955. aasta alguses kolhoosides juba 1280 agro noomi ja zootehnikut. Nad olid masina -traktorijaamade koos seisus ja allusid otseselt masina-traktorijaama peaagronoomile

või peazootehnikule, kuid nende töökohaks oli kolhoos. Ometi ei saavutatud veel otsustavat murrangut. Spetsialistid said palka riigilt ja nad polnud kolhoosipõldude saagikuse ja loomakasvatuse produktiivsuse tõstmisest materiaalselt huvita tud. Paljud agronoomid ja zootehnikud viibisid rohkem kontoris kui põllul või loomakasvatusfarmis, ei lahendanud töö organi seerimise põhiküsimusi. 1955. aasta suvel hakati agronoome ja zootehnikuid vastavalt

NSV Liidu Ministrite Nõukogu määrusele üle viima masina traktorijaamadest kolhoosidesse koosseisulisele tööle. Ühtlasi tehti neile ettepanek astuda kolhoosi liikmeks.95 1958. aastaks töötas

vahetult vabariigi kolhoosides juba üle 1600 agronoomi ja zoo

tehniku.96 Neist ligi 98 protsendil oli eriharidus ja 20 protsendil kõrgem haridus. 97

Vabariigi parteiorganisatsioon hoolitses ka kolhoosiesimeeste

kaadri tugevdamise eest. Varem ei pidanud partei rajoonikomi teed otstarbekohaseks vilunud partei- ja nõukogude töötajaid rajooni

kolhoosiesimeesteks soovitada, sest nad ei tahtnud organeid nõrgendada. Ka põllumajanduse spetsialistid ei olnud sellest tööst huvitatud, sest kolhoosiesimeeste töö tasustamine oli

92 Põllumajandusalaseid direktiive, seadusandlikke ja ametkondlikke

akte, I (edaspidi: põllumajandusalaseid direktiive ...), Tallinn 1960, lk. 362. 93 Eesti NSV rahvamajandus. Statistiline kogumik, Tallinn 1957, lk. 177 . 94 EKPA, f. 1 , nim. 157, s.-ü. 16, 1. 35, 128.

95 Põllumajandusalaseid direktiive ... , I, lk. 368. 96 Eesti NSV Põllumajanduse Ministeeriumi arhiiv. Kaadrivalitsuse sta tistiline aruanne põllumajanduse spetsialistide paigutamise kohta 1957. a. detsembris.

97 EKPA, f. 1 , nim. 206, S.-ü. 17, 1. 4–5. 356

tol ajal korraldatud mitterahuldavalt. Aastail 1953—1955 valiti kolhoosiesimeesteks 13 rajoonikomitee sekretäri ja üle 100 muu vastutava partei- ja nõukogude töötaja, kes saadeti rajooni- või

vabariiklikest organitest maale.98 1955. aasta kevadel ilmus NLKP Keskkomitee ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu üleskutse, et saadetaks 30 000 vilunud tööta jat kolhoosidesse nende paremaks juhtimiseks; maalesuunatuile töötasu maksmise võttis riik osaliselt enda peale. Vastuseks sellele

üleskutsele said Eesti NSV parteiorganisatsioonid töölistelt, inse neridelt ja teenistujatelt üle 500 sooviavalduse minna tööle kol hoosi.99 Avaldusi arutati üksikasjalikult lahtistel parteikoosoleku tel ning seejärel rajoonikomiteedes ja EKP Keskkomitees, mis võimaldas kolhoosidesse saatmiseks väärilisi inimesi välja valida. 1956. aasta detsembris töötas vabariigi põllumajanduses üle 300 kolmekümnetuhandelase. 100 Uutele kolhoosiesimeestele anti suurt

abi. Neile korraldati kursusi ja neid saadeti vabariigi eesrindli kesse majanditesse praktikale. Enamik kolmekümnetuhandelastest tuli oma kohustustega edu

kalt toime. Mõne aastaga likvideerisid kolhoosi mahajäämuse Elmar Korts, Artur Sarap, Aleksander Preemet, Kalju Erm, Gus tav Võrro ja paljud teised.

Vaatamata sellele, et kolmekümnetuhandelaste valimisse ei suhtutud iga kord küllalt tõsiselt, aitas see abinõu kolhoosiesi meeste koosseisu tunduvalt parandada. Just sellel perioodil hak

kas vabariigis välja kujunema kolhoosiesimeeste alaline kaader. Öeldut kinnitab see, et 1957. aasta aprilliks oli 877 kolhoosiesimehe

hulgas 407 kolmekümnetuhandelast. Neist oli 27-1 kõrgem ja 184-1 lõpetamata kõrgem ja keskharidus, üle saja olid põllumajanduse spetsialistid. Kommuniste oli 311.'01 Põllutööbrigaadi brigadiride ja loomakasvatusfarmi juhatajate hulgas oli 1959. aasta alguses 420 vastava haridusega spetsialisti , kuna 1953. aastal oli neid kõi gest 38.

Põllumajanduse kaadri tugevdamise eesmärgil rakendas vaba riigi parteiorganisatsioon abinõusid spetsialistide ettevalmistamise parandamiseks vastavates tehnikumides ja Eesti Põllumajanduse Akadeemias.102 Suurenes üliõpilaste vastuvõtt akadeemia statsio

naarsesse ja kaugõppeosakonda; viimases hakkasid õppima paljud masina - traktorijaamade, kolhooside ja sovhooside juhtivad töö tajad. Opilaste arv suurenes ka põllumajandustehnikumides . 98 Совещание работников сельского хозяйства Прибалтийских рес публик 14—16 июня 1955 г. Стенографический отчет, Москва, 1955, 1k. 72. 99 A. Panksejev. Eestimaa Kommunistliku Partei võitlus töölisklassi ja talurahva liidu kindlustamise eest aastail 1944–1960, Tallinn 1961 , lk. 99 . 100 EKPA, f. 1 , nim . 181 , s.-ü. 14, 1. 1—60. 101 Eesti NSV Põllumajanduse Ministeeriumi arhiiv . ENSV Põllumajan duse Ministeeriumi aruanne kaadri kohta, vorm nr. 20, 1. aprillil 1957 . 102 EKPA, f. 148, nim. 34, S.-ü. 11 , 1. 121 , 215—217; nim. 37, S.-ü. 7, 1. 25—28, 175—176 ; s.-ü. 8, 1. 47–49. 357

Põllumajanduse arenemine sõltus ka kolhoosnikute materiaalse huvi tõstmisest oma töö tulemuste vastu, ühiskondlike ja isiklike huvide õigest kooskõlastamisest. V. I. Lenin kirjutas juba 1921. aas tal: « Me ei tohi loota otseselt kommunistlikule üleminekule. On vaja rajada töö talupoja isiklikule huvile, ... iga suur rahvama

jandusharu tuleb rajada isiklikule huvile. » 103 Seoses sellega mär kis Lenin, et sotsialistlikku ülesehitustööd ei tohi rajada ainult rahvahulkade entusiasmile, vaid tuleb alati meeles pidada mate riaalse huvi põhimõtet.

Enne 1953. aastat rikuti seda põhimõtet tihti. Kohustuslike müüginormide kindlaksmääramisel ei peetud kinni hektarite järgi arvestamise põhimõttest ja varumise praktikas juhtus sageli nii , et need majandid, kus oli kasvatatud suurem saak, pidid andma niisama suurelt külvipinnalt rohkem saadusi kui mahajäänud

majandid. Madalad varumishinnad ei katnud minimaalselgimää ral tootmiskulusid. Eriti negatiivset mõju avaldas see Eesti NSV-s, kus kaubatoodangu erikaal, eeskätt loomakasvatuses, oli kõrgem kui mitmes teises vabariigis.

Peale selle ei rakendatud vabariigis materiaalse huvi põhimõtet mõnedel juhtudel ka kolhoosisiseses ulatuses. See ilmnes akumu

latsioonifondi ja isikliku tarbimisfondi ebaõiges vahekorras. Viie kümnendate aastate algul tehti meie noortes, majanduslikult alles nõrkades kolhoosides liiga suuri kulutusi tootmisele isikliku tarbi

misfondi kahjuks. Kuigi vabariigi põllumajanduses saavutati ühis kondliku tootmise mõningane kasv, ei käinud sellega kaasas tar bimisfondi suurenemine. Selle tagajärjel ei stimuleeritud enamikus kolhoosides inimeste huvi ühismajandi arendamise vastu, lõdvenes

distsipliin ja alanes tööviljakus, mille tõttu kolhooside majandus nõrgenes . 1953. aastaks oli vabariigi kolhoosides põllukultuuride viljakus ja piimakarja produktiivsus märksa vähenenud. 104 Pärast NLKP Keskkomitee 1953. aasta septembripleenumit

astuti esimesi samme tõsiste puuduste kõrvaldamiseks põlluma janduses . 1954. aastal tõsteti varumis- ja kokkuostuhindu. Kohus

tuslike müüginormide kindlaksmääramisel hakati järjekindlalt aluseks võtma kõlvikute suurust.

1955. aastal andsid NLKP Keskkomitee ja NSV Liidu Minist rite Nõukogu Eesti NSV-le suurt abi vabariigi põllumajanduse arendamisel ; rööbiti kaadri tugevdamisega ja põllutöömasinatega parema varustamisega nähti ette, et täielikult või osaliselt vabasta

takse kohustuslikest müüginormidest 456 000 hektarit kolhoosi maad, mis võeti kunagi arvele põllumajanduslike kõlvikutena, kuid tegelikult seda ei olnud. Nõukogude Liidu valitsus kustutas natu raalse ja rahalise võlgnevuse riigile, mis majanduslikult nõrkadel 103 V. I. Lenin . Teosed, 33. kd., lk. 46–47.

104 V. Matin, M. Bronstein, Eesti NSV põllumajanduse kollektivi seerimine ning selle sotsiaalsed ja majanduslikud tulemused, Tallinn 1959, lk. 118, 120.

358

kolhoosidel oli kogunenud.105 Rahalises väljenduses moodustasid need soodustused ligi 70 miljonit rubla. Muudeti ka kolhoosnikute isiklike majandite maksustamise korda. 1953. aastal vastuvõetud

põllumajandusmaksu seaduse järgi alandati kolhoosnikute majan dite maksu. Samuti alandati loomakasvatussaaduste, kartuli ja

köögivilja kohustuslikke müüginorme.106 1. jaanuarist 1958 kaotati kolhoosnikute, tööndus- ja kalapüügiartellide liikmete ja maal ela

vate tööliste ning teenistujate kohustuslikud müüginormid. 107 See aitas kaasa kolhoosnikute ainelise elujärje tõusule.

Teiseks abinõude kompleksiks, mis võeti tarvitusele kolhoosni kute materiaalse huvi suurendamise eesmärgil, oli tarbimis fondide ja akumulatsioonifondide vahekorra ning ühtlasi ka töö tasu teatav korrastamine. Hakati otsima ja rakendama paremaid

tasustamise vorme ja meetodeid. Üheks niisuguseks oli regulaarne avansi andmine ja lisatasu tootmisplaani ületamise eest. Avansi

maksmist hakati praktiseerima 1954. aastal. Alguses rakendati seda ainult kohati, kuid pärast NLKP Keskkomitee ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu 1956. aasta määruste « Kolhoosnikute igakuu lisest avansseerimisest ja kolhoosides tehtava töö eest lisatasu maksmisest » ning « Põllumajandusliku artelli põhikirjast ja kol

hoosnikute initsiatiivi suurendamisest kolhoositootmise organisee rimisel ja artellide asjaajamisel » 108 vastuvõtmist juurdus see praktikas lõplikult. Kolhoosipõhikirjadesse võeti punktid kol hoosnikuile regulaarselt avansi maksmise kohta ning selleks vaja like materiaalsete ja rahaliste fondide loomise kohta. Kohalike parteiorganisatsioonide töö tulemusena hakati 1958. aastal avanssi maksma juba rõhuvas enamikus vabariigi

kolhoosidest. Ainult 15 majandis ei tehtud seda veel. Kolhoosni kuile maksti avanssi vähemalt üks kord kahe kuu tagant. Avan sina makstav summa moodustas 24 protsenti üldisest rahalisest sissetulekust .

Seega määrati normipäevade alusel jagatava rahalise fondi alal kindlaks teatav garantii. Avansi maksmine lühendas aega töö teostamise ja selle eest tasumise vahel; nüüd võisid kolhoosni ma töö eest tasu kiiremini kätte saada. Tunduvaks stiimuliks oli aastail 1954–1956 ka lisatasu maks

kud

mine plaanide täitmise ja ületamise eest. Seda tehti varemgi, kuid siis nägi kord ette ühesuguse osa kõigile kolhoosidele, arvesta mata tootmise taset ja majandite omapära. Saagikuse näitajad,

mille puhul tuli lisatasu maksta, olid väga kõrged ja paljud kol hoosid ei suutnud nendeni jõuda. Pärast NLKP Keskkomitee septembripleenumit hakkasid koha 105 EKPA, f. 1 , nim. 157 , S.-ü. 125 , 1. 49 .

106 Põllumajandusalaseid direktiive ... , II , Ik. 410—411 . •

107 « Rahva Hääl » nr. 157 , 5. juulil 1957.

108 Директивы КПСС и Советского правительства по хозяйственным вопросам , т. 4, ik. 603—611 . 359

likud parteiorganisatsioonid koos kolhoosijuhatuste ja aktiiviga

otsima teid ja võimalusi, et lisatasu arvestamist täiustada. 1956. aastal näiteks vähenes peaaegu 50 protsendi võrra kol hoosnikute arv, kes normipäevade miinimumi välja ei töötanud. Samal aastal läks kolhoosidesse tagasi 1679 endist liiget.109 Hil jem täiustus lisatöötasu süsteem, see muutus premiaalsüsteemiks .

Seega astuti pärast NLKP Keskkomitee septembripleenumit materiaalse huvi põhimõtte rakendamisel samm edasi, mis oma korda soodustas kogu kolhoosimajanduse tugevnemist ja põllu majandusliku tootmise suurenemist.

Põllumajanduse arendamise programmi poleks saadud täieli kult ellu rakendada, kui poleks arendatud kolhoosisisest demo kraatiat, edendatud kolhoositalurahva initsiatiivi ja loovat aktiiv sust. Selles suunas oli teatavaks sammuks edasi ülalmainitud töö tasusüsteemi kehtestamine. Kui varem oli tavaliseks nähtuseks, et töönorme ja tükitööhindeid, normipäevade kohustuslikku miini

mumi, lisatasu väljamaksmise tingimusi ja selle tasu suurust määrasid rajooniorganid , siis pärast NLKP Keskkomitee sep

tembripleenumit, eriti aga 1956. aastast, hakkasid neid küsimusi otsustama kolhoosid ise, lähtudes kehtivatest seadustest ja oma majandi konkreetsetest tingimustest.

Üks abinõu, mis soodustas demokraatia tugevnemist kolhoosi des, oli põllumajanduse planeerimise süsteemi muutmine. NLKP Keskkomitee 1954. aasta veebruari -märtsipleenumil märgiti, et

planeerimise ülemäärane tsentraliseerimine aheldab kolhooside, traktorijaamade ja sovhooside initsiatiivi põllumajandusliku toot mise arendamisel. Pleenum andis juhendi välja töötada ettepane

kud põllumajanduse planeerimise praktika muutmiseks.110 NLKP Keskkomitee ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu võtsid 9. märtsil 1955 vastu määruse « Põllumajanduse planeerimise praktika muutmise kohta». Uut planeerimise korda hakati vaba riigis samal aastal rakendama. Vastavalt NLKP Keskkomitee 1955. aasta jaanuaripleenumi

otsustele analüüsiti igas kolhoosis parteiorganisatsiooni algatusel ja juhtimisel kolhoosi majanduslikku olukorda ja koostati vasta vad perspektiivplaanid, mis kinnitati kolhoosi üldkoosolekul. Sel list plaanide koostamise meetodit – kolhoosnikute ja masina traktorijaamade töötajate osavõtul - kasutati esmakordselt.

Osavõtt majandi perspektiivide väljatöötamisest soodustas kol hoosnikute aktiivsuse tõusu, tugevdas neis peremehetunnet ja

mobiliseeris neid plaanide täitmisele. Parteiorganisatsioonid, kes tegid palju ära kolhoositalurahva mobiliseerimiseks plaanide koostamisele, ei taganud kahjuks paha tihti edasist organisatsioonilist tööd nende täitmiseks. Pealegi oli 109 EKPA , f. 1 , nim. 157 , S.-ü. 126 , 1. 16 . 110 NLKP resolutsioonid ja otsused, III osa , lk. 654. 360

12

1 10

!

Haapsalu rajooni V. I. Lenini nimelise kolhoosi parteiorganisatsiooni büroo istung. 1955. a . oktoober.

määruses klausel, et plaanid kuuluvad nõukogude organite poolt kinnitamisele, ja kui nad pole vastuvõetavad – muutmisele. Hil -

jem see klausel tühistati, kuna see kitsendas kolhoosnikute ja kolhoosijuhatuste initsiatiivi.

Kolhoosidemokraatiat laiendades koondas vabariigi partei

organisatsioon tähelepanu sellele, kuidas kolhoosides põhikirjast kinni peetakse. Juba viiekümnendate aastate alguses, kui tõusis

päevakorda noorte kolhooside tugevateks sotsialistlikeks majandi teks muutmise ülesanne, taotlesid EKP Keskkomitee ja rajoonide

parteiorganisatsioonid põhikirjast ranget kinnipidamist. Noil aas tail oli raskuspunkt ühiskondliku omandi kaitsmisel ja töödistsip liini kõvendamisel. Järgnevail aastail pöörati peamist tähelepanu töö organiseerimise ja kolhoosisisese demokraatia tugevdamise küsimustele. EKP Keskkomitee astus otsustavalt välja kolhoosi demokraatia rikkumise faktide vastu. Nii näiteks rikkusid Märja maa rajooni juhtivad töötajad « Kalevipoja » kolhoosi esimehe vali

misel 5. jaanuaril 1955 jämedalt kolhoosi põhikirja, lugedes

kolhoosi esimehe valituks, kuigi koosolekust võttis osa vähem kui kaks kolmandikku liikmeist ja tema kandidatuuri poolt hääletas vähem kui pool koosolijaist. EKP Keskkomitee büroo kohustas rajooni juhtivaid organeid annulleerima see otsus ja läbi viima

kolhoosis uus aruande- ja valimiskoosolek ning hoiatas neid üht

lasi, et selline demokraatia rikkumine ei tohi korduda. Analoogi lisel viisil talitas EKP Keskkomitee büroo ka demokraatia rikku 361

mise korral Põltsamaa rajooni « Edu» ning « Sirbi ja Vasara >> kolhoosis. 111

NLKP Keskkomitee ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu määrus 6. märtsist 1956 « Põllumajandusliku artelli põhikirjast ja kol hoosnikute initsiatiivi suurendamisest kolhoositootmise organi seerimisel ja artellide asjaajamisel» 112 andis kolhoosidele õiguse

täiendada ja muuta üksikuid põhikirja sätteid, lähtudes majandi konkreetsetest tingimustest. Seda määrust arutati elavalt kolhoosi

juhatuste istungeil; loodi komisjonid põhikirjas tehtavate muuda tuste ettevalmistamiseks; projekti arutati alguses brigaadides, siis artelli üldkoosolekul. 113

Need muudatused avardasid tunduvalt kolhoosnikute õigusi. Kolhoosi üldkoosoleku otsused kolhoosist väljaheitmise kohta , õue-aiamaa vähendamise kohta ja muudes küsimustes loeti pärast

teistkordset arutamist kolhoosi üldkoosolekul lõplikuks. Kol hoosnikud said nüüd töö organiseerimise, normeerimise ja tasus tamise küsimusi paremini lahendada. Suurtes kolhoosides, kus oli raske üldkoosolekuid regulaarselt kokku kutsuda, lubati neid küsimusi lahendada üldkoosolekul valitud volinike, usaldusmeeste poolt või brigaadikoosolekuil. Kõik see tõstis märksa kolhoositalu rahva aktiivsust.

Põllumajanduse arendamisel oli suur tähtsus teaduse saavu tuste ja eesrindlaste kogemuste propageerimisel ja tootmisse juurutamisel. Seda arvestades algatasid parteiorganisatsioonid selliste eesrindlike töömeetodite populariseerimise vormide kasu tamise nagu põllumajanduse aluste õppimise ringid, koolid, semi

narid, loomakasvatuse ja mehhanisaatorite päevad, kokkutulekud, temaatilised õhtud, eesrindlastega kohtumised, vastastikused külaskäigud kolhoosidesse, ekskursioonid oma ja teiste vabariikide eesrindlikesse majandeisse. Eriline koht oli selles töös eesrindlaste kokkutulekuil. 1954. ja 1955. aastal korraldas NLKP Keskkomitee

mitu üleliidulist nõupidamist, millest võtsid osa ka Eesti NSV esindajad. Sisemiste ressursside väljaselgitamiseks ja eesrindlaste koge muste vahetamiseks kutsuti NLKP Keskkomitee initsiatiivil

1955. aasta juunis Riias kokku Balti liiduvabariikide põllumajan dustöötajate nõupidamine. Sellest võttis osa üle 1100 inimese.

Oma delegatsioonid saatsid sinna ka Vene Föderatsioon, Ukraina, Valgevenemaa ja Karjala ANSV. Peale juhtivate töötajate võttis

nõupidamisest osa suur hulk põllumajanduse eesrindlasi, sealhul gas Eesti NSV-st Harju rajooni « Rahva Võidu » kolhoosi lüpsja A. Mikomägi, Viisu sovhoosi direktor I. Mets, Harju rajooni « Tule 111 EKPA , f. 1 , nim. 157, s.-ü. 65 , 1. 209–210 ; S.-ü. 98, 1. 165–166.

112 Директивы КПСС и Советского правительства по хозяйственным Bonpocam , T. 4, lk. 603—611 .

113 EKPA, f. 1 , nim. 211 , s.-ü. 5, 1. 68–69 . 362

DE

da

Balti vabariikide põllumajandustöötajate nõupidamisel Riias. 1955. a. juuni.

To

UC

viku » kolhoosi esimees A. Anupõld ja Elva rajooni « Valguta» kol hoosi esimees K. Erm .114 Nõupidamine võttis vastu läkituse kõigile Balti vabariikide põllumajandustöötajaile, milles peatähelepanu pöörati põllumajanduse intensiivistamisele. Sotsialistliku küla saavutuste propageerimiseks avati 1954. aastal uuesti üleliiduline põllumajandusnäitus. Samast ajast alates hakati korraldama vabariiklikke ja rajoonide põllumajan dusnäitusi. Tunduvalt rohkem hakati välja andma raamatuid ja

brošüüre eesrindlaste kogemuste kohta, sagedamini demonstreeriti

am

filme põllumajanduse saavutustest. Vabariigi parteiorganisatsioonid juhtisid teaduse saavutuste juurutamist põllumajandusse ja loomakasvatusse. Noil aastail

uni

V. I. Lenini nimelise Põllumajandusteaduse Akadeemia korres

Itt

pondentliikme prof. O. Halliku meetodil. Aastail 1950—1958 lubjati Eesti NSV-s umbes 96 000 hektarit põldu.'15 Sel ajal rajati laiaula

algas happeliste muldade lupjamine eesti teadlase, Üleliidulise

tuslikult kultuurkarjamaid. Rohumaaviljelust uuriti Jõgeval, Kuu sikul ja Vändras juba ammu; 1956. aastal asutati Maaviljeluse 114 Совещание работников сельского хозяйства Прибалтийских рес публик 14—16 июня 1955 г. Стенографический отчет, Москва, 1955. 115 E. Tõnurist, Eesti NSV põllumajanduse sotsialistlik rekonstruee rimine, lk. 35. 363

Instituudis kultuurrohumaade osakond, mille uurimustel oli suur

praktiline tähtsus. Tunnustuse said sellised progressiivsed meeto did nagu silokultuuride kasvatamine, haljaskonveier jt. Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituut koos NSV Liidu Teaduste Akadeemia V. V. Dokutšajevi nimelise

Mullainstituudiga töötas välja muldade nomenklatuuri ja alustas vastavate kaartide koostamist. See võimaldas 1958. aastal asuda

maa hindamise probleemi lahendamisele. Teaduseasutused tege

lesid kevad- ja sügiskülvi eelse maaharimise süsteemi väljatööta misega, sordiaretusega, taimekaitse küsimustega , tõuaretusega jne.

Selle perioodi kõige tähtsamaks saavutuseks oli see, et algas põllu majandusteaduse lähenemine tootmisele.

Parteiorganisatsioonid hakkasid paremini juhtima sotsialist likku võistlust, eriti pärast NLKP XX kongressi, püüdsid teha seda konkreetsemaks ja efektiivsemaks. Kohtadel seati sisse rajoonikomiteede ja rajoonide täitevkomiteede rändpunalipud parematele majanditele, vimplid parematele loomakasvatajatele,

anti välja loomakasvatusalaseid bülletääne. 1954. aastast sai traditsiooniks Eesti ja Läti NSV põllumajan dustöötajate võistlus. Võistlesid ka naabervabariikide rajoonid ja kolhoosid.

Vabariikidevahelise sotsialistliku võistluse tulemusi

käsitleti perioodiliselt ajakirjanduses, neid arutati nõupidamistel

ja aktiivi koosolekuil. Analoogilised sõprussidemed kujunesid Eesti NSV põllumajandustöötajail Moskva oblasti, Ukraina ja Valgevene kolhooside ja sovhoosidega. 1957. aasta oktoobris arutati EKP Keskkomitee järjekordsel pleenumil sotsialistliku võistluse parteilise juhtimise küsimust .

Pleenum rõhutas, et vabariigis on olemas kõik võimalused põllu majandustöötajate poolt endale võetud kohustuste täitmiseks ja loomakasvatussaaduste tootmise kiireks suurendamiseks. Ühtlasi

märgiti, et paljud parteiorganisatsioonid pole veel õppinud sotsia listlikku võistlust konkreetselt juhtima, mitte igal pool pole kom

munistid maatöötajate esiridades, paljud kolhoosijuhtijad püüavad võtta kohustusi, mis on majandi võimalustest madalamad.'16 Parteiorganisatsioonid hakkasid sotsialistlikku võistlust juh tima konkreetsemalt. Regulaarselt jälgiti võistluse käiku ja tehti sellest kokkuvõtteid, mida avaldati ajalehtedes ning arutati aktiivi koosolekutel ja nõupidamistel. Korraldati kohtumisi eesrindlastega ja tootmise novaatoritega. Seati sisse nimetused « vabariigi parim loomakasvataja» , «suurte saakide meister » ja « parim mehhanisaa tor » . 117

1957. aastal saavutasid häid tulemusi tolleaegse Kose rajooni parteiorganisatsioon ja põllumajandustöötajad. Rajoon kohustus tootma iga 100 hektari kõlvikute kohta 200 tsentnerit piima ja 116 EKPA, f. 1 , nim. 157, S.-ü. 164, 1. 6–69. 117 EKPA, f. 1 , nim. 157 , s.-ü. 170 , 1. 292—300. 364

Läti ja Eesti NSV põllumajandustöötajate vahelise sotsialistliku võist

luse lepingu allakirjutamine. Vasakult paremale: A. Müürisepp, J. Kaln berzinš, J. Käbin, V. Lacis. 1958. a. mai .

100 hektari põllumaa kohta 57 tsentnerit sealiha. Kohustus täideti. Rajoon sai õiguse võtta osa üleliidulisest põllumajandusnäitusest. Sealiha tootmise poolest osutus vabariigi parimaks kolhoosiks selle rajooni « Edu» kolhoos. 118

«Anija Edasi» kolhoosis oli piimatoodang 100 hektari põllu majandusliku maa kohta 1958. aastal 1954. aastaga võrreldes suurenenud neljakordseks, liha tootmine rohkem kui viiekordseks ja kolhoosnikute normipäevatasu peaaegu neljakordseks. Need

edusammud tagas olulisel määral parteiorganisatsiooni tegevus. Kui kolhoosi saabus uus esimees A. Sarap, aitas parteiorganisat

sioon tal mobiliseerida kolhoosnikuid ennastsalgavale tööle. Partei-algorganisatsiooni koosolekuil, mis üldreeglina olid lahti sed, arutati kõige tähtsamaid tootmisküsimusi, nagu kevadkülvi läbiviimist, ühiskondliku loomakasvatuse produktiivsuse tõstmise teid, sotsialistliku võistluse kohustusi ja nende täitmist, saagi

koristamise ülesandeid, ettevalmistusi karja ületalvepidamiseks jne.119 Asi ei piirdunud ainult küsimuse arutamisega, vaid sellele järgnes igapäevane organiseerimistöö.

Partei -algorganisatsioon

118 N. Osin. Kose rajoon. Loomakasvatussaaduste tootmise kogemusi, Tallinn 1958, lk. 3 , 16.

119 EKPA, f. 3999, nim . 6, s.-ü. 1 , 1. 1 , 3, 11 , 46, 49; nim. 7 , s.-ü. 1 , 1. 7, 13, >

>

23, 43.

365

hoolitses kaadri, eriti loomakasvatajate kaadri tugevdamise eest, saatis kommuniste otsustavatesse tootmissektoritesse. Näiteks läks kommunist Endel Maasikmäe karjuseks ja Elisabet Soots seatali tajaks.

Oma organiseerimistööga tagasid tootmises edusamme ja aita sid kolhoosil jõuda eesrindlike majandite hulka ka Tapa rajooni « Võidu », Paide rajooni « Estonia » , Harju rajooni « Tuleviku » , Rapla rajooni V. I. Lenini nimelise ja teiste kolhooside partei-alg organisatsioonid. Võistluse käigus kasvasid eesrindlaste ja novaatorite read.

Põllumajanduses hakati järjest laiemalt kasutama uut tehnikat ja uusi töövõtteid. Näiteks Tapa rajooni « Kaardiväelase » kolhoosis mehhaniseeriti 1957. aastal lehmalüps, mis lüpsjate tööd märksa

kergendas ja võimaldas farmis töötajate arvu kolm korda vähen dada. 120 « Kaardiväelase » kolhoosi eeskuju järgisid teised majan did. Karjakud ja lüpsjad saavutasid töös häid näitajaid. Mainitud

kolhoosi lüpsja E. Räni lüpsis 1957. aastal üle 6000 kg piima iga lehma kohta .

Suurte edusammude eest põllumajanduse arendamisel, tera vilja, kartulite, liha, piima ja teiste põllumajandussaaduste toot misel ning teaduse saavutuste ja eesrindlaste kogemuste juuruta

misel anti 1. märtsil 1958 sotsialistliku töö kangelase nimetus 16 Nõukogude Eesti põllumajandustöötajale. 1690 kolhoosnikut, masina-traktorijaamade ja sovhooside töötajat, põllumajanduse spetsialisti ning partei-, nõukogude ja komsomolitöötajat autasus tas NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium ordenite ja medalitega.

Lenini ordeni sai 86 inimest, Tööpunalipu ordeni 257, ordeni «Austuse märk» 497, medali «Töövapruse eest» 523 ja medali

«Eeskujuliku töö eest » 327 inimest.121 Sotsialistliku töö kangelase nimetus anti Tapa rajooni « Kaardi

väelase » kolhoosi lüpsjale Leida Vinkelile, Kose rajooni « Edu » kolhoosi esimehele Gustav Võrrole, EKP Harju Rajoonikomitee esimesele sekretärile Harald Ilvesele, Elva rajooni Hellenurme

kolhoosi esimehele Juhan Joonasele, sama rajooni Kureküla sov hoosi direktorile Anton Konijärvele, Paide rajooni Udeva sovhoosi

loomakasvatusbrigadirile Arella Kondile, Rapla rajooni «Tee Kommunismile » kolhoosi seatalitajale Emilie Laanemetsale, Paide rajooni Udeva sovhoosi lüpsjale Maie Maalmanile, Harju rajooni « Rahva Võidu » kolhoosi esimehele Rudolf Mannovile, Türi rajooni « Estonia » kolhoosi esimehele Heino Marrandile, sama kolhoosi

lüpsjale Erna Mihkelsonile, Viljandi masina-traktorijaama kom bainerile Elmine Otsmanile, Harju rajooni « Majaka » kolhoosi seatalitajale Hilda Punsile, Tapa rajooni « Kaardiväelase» kol hoosi lüpsjale Edith Ränile, Kose rajooni « Anija Edasi » kolhoosi 120 EKPA , f. 1 , nim. 158, S.-ü. 164 , 1. 84. 121 « Rahva Hääl » nr. 42 , 2. märtsil 1958 ja nr. 54, 5. märtsil 1958 . 366

esimehele Artur Sarapile ja Viljandi rajooni «Koidu » kolhoosi lüpsjale Pelageja Järveküljele. Tuleb tunnistada, et kõigis kolhoosides ei andnud pärast NLKP Keskkomitee septembripleenumit ( 1953, a. ) tarvituselevõetud abi nõud võrdselt efektiivseid tulemusi. Paljudes majandites ei jät kunud ikka tööjõudu, viiekümnendate aastate keskel ei stimulee

rinud töötasu veel küllaldasel määral tööd. Seepärast tunnistati vajalikuks reorganiseerida üksikud, kõige raskemasse olukorda sattunud kolhoosid sovhoosideks, mis andis võimaluse kindla töö

tasu kehtestamiseks ja tootmisbaasi

kiiremaks

arendamiseks.

Samal ajal suurendati sovhoose. 1958. aastal oli vabariigis 123 sov hoosi; nendele kuulus 20 % põllumajanduslikest kõlvikuist.122

Üheaegselt kolhooside organisatsioonilise tugevdamisega pöö ras vabariigi parteiorganisatsioon rohkesti tähelepanu sovhooside ja teiste riigimajandite tugevdamisele ning nende tootmistegevuse parandamisele. Selle tulemusena suurenes sovhooside osatähtsus põllumajandussaaduste tootmisel. Põllumajanduse arenemine oli mõeldamatu tema materiaalset ja tehnilist baasi tugevdamata. Aastail 1952—1958 suurenesid riiklikud kapitaalmahutused põllumajandusse tunduvalt. Aastail 1946–1950 olid need 21,5 miljonit rubla, aastail 1951–1955

99 miljonit rubla, aastail 1956–1958 aga 111,8 miljonit rubla.123 Eesti NSV kolhoosides, sovhoosides ja masina-traktorijaamades suurenes aastail 1951–1958 traktorite arv 2900-1t 7040-le, tera viljakombainide arv 131 -lt 1558-le. Kasvas ka autode ja teiste masinate park . 124 Koos kapitaalmahutuste suurenemisega elavnes kolhoosides ja

sovhoosides ehitustegevus. Sellele aitas kaasa asjaolu, et vabarii gis asutati 50-ndate aastate teisel poolel kolhooside ressurssidega kolhoosidevahelised ehituskontorid .

Partei ja valitsuse poolt tarvituselevõetud abinõud, linna iga

külgne abi põllumajandusele ning kolhoosnikute ja masina traktorijaamade töötajate ennastsalgav töö andsid märgatavaid tulemusi. Kümned varem mahajäänud kolhoosid jõudsid eesrind

like hulka. Kuigi planeeritud tootmistaset veel polnud saavutatud, toodeti 1956. aastal vabariigis märksa rohkem loomakasvatus

saadusi kui 1953. aastal. Kõik riiklikud müügikohustused täideti edukalt . Kolhooside sissetulekud suurenesid .

Ometi ei vastanud põllumajanduse olukord veel kommunist liku ülesehitustöö ülesannetele ega elu nõuetele. Seda arvestades

võttis partei tarvitusele täiendavaid abinõusid põllumajandusliku tootmise arendamiseks. NLKP Keskkomitee 1958. aasta veebruari 122 25 aastat Nõukogude Eestit, lk. 62 ; E. Tõnurist. Eesti NSV põllu majanduse sotsialistlik rekonstrueerimine, lk. 122 .

123 E. Tõnurist. Eesti NSV põllumajanduse sotsialistlik rekonstruee rimine, lk. 42 .

124 Nõukogude Eesti saavutusi 20 aasta jooksul, lk. 37. >

367

EESTI NSV POLLUMAJANDUSTÖÖTAJAD, SOTSIALISTLIKU TÖÖ KANGELASED

Juhan Joonas.

Arella Kont.

Rudolf Mannov.

Pelageja Järvekülg.

Anton Konijärv.

Emilie Laanemets .

Maria Maalman .

Heino Marrandi .

Erna Mihkelson .

ASE

Anni Mikomägi.

Elmine Otsman.

Hilda Puns.

Edith Räni.

Leida Vinkel. 24 Ülevaade EKP ajaloost

Aleksander

Preemet .

Artur Sarap .

pleenum võttis vastu otsuse kolhoosikorra edasiarendamise ja

masina-traktorijaamade reorganiseerimise kohta. Muutus kolhoo side tootmistehniline teenindamine. Kui seda varem tehti masina traktorijaamade kaudu, siis nüüd, kui kolhoosidest olid saanud majanduslikult võimsad majandid, pidurdas selline tootmistehni

lise teenindamise vorm nende arengut, aheldas initsiatiivi. Oli tulnud aeg maa ja masinad ning traktorid ühendada ühte sotsia

listlikku majandisse — kolhoosi. Seda reorganiseerimist teostades tugines partei sotsialistliku põllumajanduse töötajate loovale init siatiivile. Praktikas oli mitmes meie maa piirkonnas juba enne veebruaripleenumit hakatud rakendama tehnika kasutamise uusi vorme .

Töö organiseerimise alal olid toimunud mõningad muudatused ka Eesti NSV-s. 1956. aastal asutati Harju rajooni « Tuleviku» kol

hoosis esimesed kompleksbrigaadid, kus põlluharijad ja looma

kasvatajad allutati ühisele juhtimisele. Seega ühendati mõlema sektori töötajate jõupingutused, et saavutada ühist eesmärki

tõsta loomakasvatuse produktiivsust. Seda algatust, mida EKP Keskkomitee kõrgelt hindas, soovitas EKP IX kongress rajooni komiteedel ja rajooni täitevkomiteedel laiaulatuslikumalt aren

dada. 125 1957. aasta lõpuks oli vabariigis juba loodud 252 sellist brigaadi.126

Nüüd tekkis vajadus anda traktoribrigaadid täielikult üle kol hooside käsutusse. EKP Keskkomitee pleenum 1956. aasta aprillis soovitas kinnistada kolhoosidele kindlad traktoribrigaadid . Juba see üksi tagas töö parema kvaliteedi. Harju rajooni « Tuleviku » kolhoosis allutati kolhoosi teenindav traktoribrigaad kolhoosi juhatusele. Kolhoosi agronoom jaotas traktoreid kompleksbrigaa dide vahel ja koordineeris nende tööd.

1956. ja 1957. aastal levis veelgi traktorite üleandmine kolhoo sidele. EKP Keskkomitee büroo arutas 11. aprillil 1957 partei rajoonikomiteede vastavat ettepanekut ja lubas seda praktikat laiaulatuslikumalt kasutada.127 Samal aastal anti Pärnu rajooni Audru masina -traktorijaama tsoonis kolhooside käsutusse 13 trak

toribrigaadi.128 Rööbiti sellega hakati kolhoosidele müüma rohkem põllumajandustehnikat, sealhulgas ka traktoreid.

31. märtsil 1958 võttis NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium vastu kolhoosikorra edasiarendamise ja masina-traktorijaamade reorganiseerimise seadluse. Vabariigi parteiorganisatsioonide ülesandeid selle seadluse elluviimise alal arutati EKP Keskkomi

tee pleenumil 11. aprillil 1958. Pleenum kohustas partei- ja nõu

kogude organeid jälgima, et masina-traktorijaamade reorganisee 125 EKPA, f. 1 , nim. 157, s.-ü. 125, l . 37.

126 Eesti Põllumajanduse Ministeeriumi jooksev arhiiv. Kolhooside aasta aruanded 1953 , 1957–1959 . 127 EKPA , f. 1 , nim. 157, s.-ü. 170 , 1. 217—219 .

128 « Cobetckan ICTOHvA » nr. 292, 14. detsembril 1957. 370

rimisel arvestataks kolhooside majanduslikku olukorda ja rajoo nide iseärasusi. Tuli kindlaks määrata iga kolhoosi võimalused ja tehnika omandamise tähtajad. Nähti ette, et kolhoosid ostavad masinaid rangelt vabatahtlikul alusel. Vabariigis ja rajoonides loodi vastavad komisjonid, kes kolhoo

sidele tehnika müümist praktiliselt teostasid. 5. aprilliks 1958 oli 529 kolhoosi rajoonikomisjonidele teatanud, et nad soovivad teh nikat osta. Samaks ajaks oli üle kontrollitud 1198 traktorit, mis olid määratud kolhoosidele müümiseks, ja 1115 neist müüdi see

järel kolhoosidele. Aasta lõpuks oli enamik vabariigi kolhoose ostnud traktoreid ja muud tehnikat. Masina-traktorijaamad kujundati remondi- ja tehnikajaamadeks. Päevakorrale kerkis ka ülesanne suunata kolhoosidesse meh

hanisaatoreid. Sel otstarbel nõudis EKP Keskkomitee pleenum

( 1958. aasta aprillis) mehhanisaatorite hulgas poliitilise ja organi satsioonilise töö aktiviseerimist. 1 29 Oli vaja lahendada ka palga küsimus. Paljudes kolhoosides oli normipäevatasu madalam sel

lest palgast, mida mehhanisaatorid olid saanud masina-traktori jaamas. Juba seaduseelnõu üldrahvaliku arutluse käigus kiideti

üldiselt heaks ettepanek kehtestada garanteeritud miinimumtasu ,

mis võrduks mehhanisaatorite poolt masina-traktorijaamas saadud palgale.

Seesugune

garanteeritud

miinimum

kehtestatigi .

1958. aastal läks enamik põllumajanduse mehhanisaatoreid üle kolhoosidesse . Masina - traktorijaamade likvideerimisega vabanes suur hulk põllumajanduse spetsialiste, insenere ja tehnikuid ;

suurem osa neist hakkas samuti töötama kolhoosides ja sovhoo sides .

Tunduvalt tugevnesid kolhooside parteiorganisatsioonid, sest sinna läks üle palju kommuniste masina -traktorijaamadest. See oli peamisi seiku, mis võimaldas 1958. aasta jooksul luua 63 kol hoosis partei-algorganisatsioonid.130 Uues olukorras tõusis kolhoo

side parteiorganisatsioonide osatähtsus. Seepärast pidasid partei rajoonikomiteed vajalikuks saata vilunud parteitöötajaid kolhoosi parteiorganisatsiooni sekretärideks, kusjuures mitmes suures kol hoosis loodi sekretäri koosseisuline ametikoht.

Üheaegselt masina-traktorijaamade reorganiseerimisega tuli muuta ka varumissüsteemi. 1958. aasta juunis võttis NLKP Kesk komitee pleenum vastu otsuse «Müügikohustuste ja masina

traktorijaamade töö eest naturaaltasu maksmise kaotamisest ning põllumajandussaaduste varumise uuest korrast, varumise hinda dest ja tingimustest» ,131 mis määras kindlaks märksa kõrgemad kokkuostuhinnad .

Suurenesid

kolhooside

reaaltulud

ja

kol

hoosnikute töötasu.

Koos tootmise intensiivsuse tõusuga ja töötasu üldise suurene 129 EKPA, f. 1 , nim. 193, s.-ü. 2 , 1. 20—26, 110. 130 EKPA, f. 1 , nim. 107, s.-ü. 10, 1. 11 ; S.-ü. 7, 1. 22 .

131 Parteitöötaja käsiraamat, II, Tallinn 1960, lk. 147—154. 24 *

371

1

li

Tartu rajooni «Jüriöö » kolhoosi kommunistid arutavad

oma majandi perspektiive.

1958.

a.

november.

misega tekkis 1958. aastal vajadus töötasu efektiivsema vormi järele. Tasustamise aluseks võetud normipäev ei väljendanud kolhoosnikute vahel jaotamisele kuuluva kogutulu osa absoluutset suurust. Normipäevatasu suurus olenes töötasu fondist ja normi päevade arvust. Kolhoosnik sai alles aasta lõpul teada, kui palju ta oli teeninud. Tavaliselt eraldati kolhoosi tulude üldsummast

alguses akumulatsioonifond ja teised fondid ning alles pärast seda töötasufond. Seega moodustas töötasufond tegelikult ülejäägi. Mitmesuguseid fonde, mille allikaks pidi olema kolhoosi puhas tulu , loodi kolhoosnikute töötasu vähendamise arvel . 372

Vabariigi parteiorganisatsioon ja põllumajandusorganid otsisid hoolega töö tasustamise progressiivsemaid vorme. Selle tulemu seks oli üleminek

rahatasule.

1958. aastal

seati

kolhoosnikute

rahaline töötasu sisse alguses kolmes vabariigi kolhoosis. Esimesed kogemused näitasid, et ühest küljest on uus vorm lihtsam ja kol

hoosnikuile arusaadavam, teisest küljest toob olulisi muudatusi kolhooside tulude jaotamise praktikasse: töötasufond saab kind laks suuruseks. Töötasu rahalisele vormile üleminek tõi endaga kaasa tööaktiivsuse tõusu, ratsionaalsete majandamismeetodite

energilisemad otsingud, tootmise rentaabluse suurenemise. Üle minek rahalisele töötasule ei läinud libedalt; esines katseid tõestada,

et see pole kolhoosidele vastuvõetav, et omandi kolhooslik -koopera tiivse vormi puhul on võimatu määrata töö eest kindlat tasu, et siin saab töö eest tasu maksta alles tulude jaotamise teel pärast

majandusaasta kokkuvõtete tegemist.132 Praktika aga näitas, et töötasu rahaline vorm õigustab end täielikult. Kolhoosid hakkasid kasutama ka selliseid materiaalse ergutamise vahendeid nagu vanadele ja töövõimetutele kolhoosnikutele pensionide ja abi

rahade maksmine. 1958. aastal oli vabariigis 164 kolhoosi, kus maksti pensioni. 133 Kolhoosnikuile tasulise puhkuse andmise küsimus kerkis päevakorda 1956. aastal seoses uue põhikirja vastuvõtmisega. Juba siis võtsid paljud kolhoosid , näiteks Paide rajooni «9. Mai»

ja «Õiguse Võidu» kolhoos jt., põhikirja punkti, mille järgi hästi töötavatele kolhoosnikutele antakse tasulist puhkust.134 Järgnevail aastail hakati seda juba laiemalt praktiseerima.

Kõik need partei poolt tarvituselevõetud abinõud tagasid kolhoositootmise

edasiarenemise ,

kolhoosikorra

tugevnemise,

põllumajandusliku toodangu suurenemise ja kolhoosnikute aine lise elujärje tõusu.

Vabariigi parteiorganisatsiooni juhtimisel edukalt täites NLKP XX kongressi ja Keskkomitee pleenumite ning EKP kongresside poolt seatud ülesandeid, tegid Eesti põllumajandustöötajad ära

suure töö põllumajanduse arendamisel. 1958. aastal varuti vaba riigis piima 87 protsenti, liha 81 protsenti ja kanamune 87 prot senti rohkem kui 1953. aastal. 135

Riigile müüdavate saaduste hulga suurenemine sai võimalikuks põllumajanduse üldise tõusu tulemusena. Nii suurenes piima kogutoodang vabariigis aastail 1953–1958 552,7 tuhandelt 734 tuhandele tonnile ja lihatoodang 54,4 tuhandelt 77,5 tuhandele tonnile, sealhulgas sealiha 30,2 tuhandelt 53,4 tuhandele tonnile. 132 E. Tõnurist. Eesti NSV põllumajanduse sotsialistlik rekonstruee rimine, lk. 95–98. 133 Eesti NSV Põllumajanduse Ministeeriumi jooksev arhiiv. Kolhooside aasta-aruanded 1958. aasta kohta.

134 EKPA, f. 1 , nim. 157 , S.-ü. 130, 1. 128. 135 EKPA, f. 1 , nim. 198, S.-ü. 11 , 1. 33. >

373

1958. aastal toodeti Eesti NSV-s iga elaniku kohta 65,1 kg liha ja

617 kg piima, 136 mis ületas tunduvalt Nõukogude Liidu keskmised näitajad. Tõusis ka põldude saagikus ning teravilja- ja köögivilja toodang. Kui 1953. aastal toodeti ühe töövõimelise kolhoosniku

kohta 1742 kg piima ja 244 kg liha, siis 1958. aastal juba 3085 kg piima ja 344 kg liha.137 Tööviljakus hakkas vabariigi kolhoosides järk-järgult tõusma. Kui lugeda 1950. aasta tööviljakuse tasemeks 100 protsenti, siis moodustas see 1955. aastal 100 protsenti ,

1956. aastal 107 protsenti, 1957. aastal 124 protsenti ja 1958. aas tal 141 protsenti . '

Põllumajandusliku tootmise kasv ning partei ja valitsuse poolt tarvituselevõetud abinõud aitasid tunduvalt suurendada kolhoo

side tulusid : viie aastaga kasvasid need 2,2-kordseks. Normipäe vade rahaline tasu tõusis 3 rublalt 70 kopikalt 9 rublale ( vanas

rahas).139 Samal ajal tugevnes ka kolhooside tootmisbaas. Püstitati palju tootmishooneid, kultuuriasutusi ja elukondlikke ehitusi. Saavutatud edu oli selle sihikindla võitluse seaduspärane tule

mus, mida peeti partei poolt kavandatud põllumajanduse arenda mise laiaulatusliku programmi teostamise nimel. Selle edu tähtsus seisis ka veel selles, et ta kinnitas põllumajanduse töötajate usku oma jõusse.

Samal ajal selgus, et pole ära kasutatud kaugeltki kõiki võima lusi tootmise suurendamiseks. Mitmed vabariigi kolhoosid said endiselt vähe loomakasvatussaadusi. Nii andsid 20 kolhoosi 1958 . aastal põllumajandusliku maa 100 hektari kohta vähem kui 100 tsentnerit piima ja 30 kolhoosi – 9 tsentnerit liha tapakaalus.. See peegeldus muidugi vabariigi üldistel tootmisnäitajatel ja vähendas efekti, mis saadi loomakasvatuse produktiivsuse järsust tõstmisest eesrindlikes majandeis.

Väike oli ka kariloomade juurdekasv kolhoosides. Küllaldast tähelepanu ei pööratud töömahukate protsesside mehhaniseerimi sele. Kuigi viie aastaga oli elektrifitseeritud 450 kolhoosi ja 104

sovhoosi ning elektrienergia tarbimine põllumajanduses kasvanud kolmekordseks, rakendati seda tootmises vähe ja kasutati kolhoo sides peamiselt valgustamise otstarbel.140

Nende puuduste vastu võideldi eriti tõsiselt järgnevatel aas tatel .

Tööstuse ja põllumajanduse edusammude alusel sai võimali kuks vabariigi töötajate ainelise elujärje tunduv tõstmine. 136 Nõukogude Eesti saavutusi 20 aasta jooksul, lk. 43—44. 137 EKPA , f . 1 , nim . 198, s.-ü. 19 , 1. 33.

138 E. Tõnurist. Eesti NSV põllumajanduse sotsialistlik rekonstruee rimine , lk .

139 EKPA , f. 1 , nim . 198, s.-ü. 19 , 1. 21 , 33 . 140 Пленум Центрального комитета Коммунистической партии Co ветского Союза 15—19 декабря 1958 г. Стенографический отчет, Москва 1958, lk. 280.

374

Rakvere rajooni Ed. Vilde nim. kol hoosi esimees August Lepasaar. 1957. a. oktoober.

Eeskätt suurenesid elanike rahalised sissetulekud. Tööstuses ületas tööliste töötasu 1958. aastal 1950. aasta taseme 28 protsendi võrra, kolhoosiliikmete sissetulekud suurenesid rohkem kui kahe kordseks. 141

Samal ajal suurenesid elanikele antavad soodustused ja välja maksed ühiskondliku tarbimisfondi arvel. 1956. aastal vastuvõetud

pensioniseaduse alusel suurenesid tunduvalt riiklikud pensionid:

mõnedel pensionärigruppidel tõusid need 2–3-kordseks. 1958. aas tal ulatus vabariigis riiklikku pensioni saavate isikute arv 108 tuhandeni.142

Vaadeldaval perioodil võeti tarvitusele mitmeid abinõusid laiatarbekaupade jaehindade alandamiseks ja nende väljalaske

suurendamiseks. Ühtlasi suurenes ka kaubakäive. Riiklikus ja koo peratiivkaubanduses (kaasa arvatud ühiskondliku toitlustamise käive) oli see 1959. aastal 1950. aasta omast 2,7 korda suurem, 141 M. Bronstein, N. Erman ja G. Rekker. Vestlusi elatustase mest, Tallinn 1962 , lk. 14 .

142 M. Bronstein jt., Vestlusi elatustasemest, lk. 113. 375

Sotsialistliku töö kangelane Kristjan Kärber õpetab noori ehitajaid .

moodustades 571 miljonit rubla. 143 Tunduvad muudatused toimusid ka kaubakäibe struktuuris. Aasta-aastalt müüdi elanikele järjest rohkem toiduaineid, kultuurikaupu ja elutarbelisi kaupu.

Vabariigi parteiorganisatsioon pööras palju tähelepanu elamu ehituse arendamisele . Nendel aastatel likvideeriti ehituses arhi

tektuurilised liialdused. Algas kõigi mugavustega väikekorterite

ehitamine. 1958. aastal anti ekspluatatsiooni 2 korda rohkem elamispinda kui 1950. aastal. Vabariigi linnade elamufond suure nes aastail 1952—1958 26 protsendi võrra.144 Kuid elamufondi suurenemine ei rahuldanud veel kaugeltki elanikkonna vajadusi. 143 M. Bronstein jt., Vestlusi elatustasemest, lk. 50. 144 25 aastat Nõukogude Eestit, lk. 105. 376

Vabariigi parteiorganid tegelesid järjekindlalt elanikkonna meditsiinilise teenindamise parandamisega. Suurenes haiglakoh tade arv: kui 1950. aastal oli vabariigi haiglates 7301 kohta, siis 1958. aastal oli neid 11 005, samal ajal suurenes arstide arv 1491-1t 2728-le.145 Võeti tarvitusele abinõusid ambulatoorse ravi paran

damiseks. Laiendati sanatooriumide, puhkekodude ja lasteasutuste võrku.

Kõigis neis abinõudes ilmnes jälle Kommunistliku Partei ja.

Nõukogude valitsuse pidev hoolitsus rahva elujärje tõstmise eest.

3. EKP tegevus siseparteilise ja

organisatsioonilise töö täiustamisel Aastail 1952-1958 täiustus Eestimaa Kommunistliku Partei

tegevus ka siseparteilise ja organisatsioonilise töö alal.

Vabariigi töötajate suurenenud aktiivsus ning rahvamajandu ses ja kultuuritöös tõusnud uued ülesanded nõudsid parteilise

juhtimise taseme tõstmist ning partei ja rahva sidemete tugevda mist. Kõigepealt oli vaja täiustada parteiorganisatsioonilise töö vorme, ühiskondlike organisatsioonide komsomoli, ametiühin

gute jt. — ning riigiasutuste tegevust, kindlustades nõukogude demokraatia edasiarendamist.

1950. aastal, kui maakondade asemele loodi rajoonid, suunati

rajooniorganeisse palju uusi inimesi, kellel polnud küllaldaselt

parteitöö kogemusi. Seetõttu organiseeris EKP Keskkomitee vaba riiklikke seminare ja kursusi rajoonikomitee sekretäridele, osa konnajuhatajaile ja masina-traktorijaama poliitosakonna tööta jaile; rajoonidesse saadeti süstemaatiliselt vilunud parteitöötajate brigaade rajooniorganite abistamiseks ja kaadri väljaõpetamiseks.

Samal ajal jätkus rajoonikomiteede ja poliitosakondade kaadri tugevdamine. Aastail 1950-1952 saadeti linnadest maa partei- ja nõukogude organeisse mitusada töötajat.

See kõik kandis vilja. Nagu EKP Keskkomitee aruandes EKP

VII kongressil ( 1952. a. ) märgiti, suurenesid partei rajooni- ja linnakomiteede poolt töörahva hulkades tehtava töö kogemused

ning kasvas parteikomiteede juhtiv ja suunav funktsioon majan duslike ja poliitiliste ülesannete lahendamisel. 146

Partei rajoonikomiteede töös oli kesksel kohal partei-algorga nisatsioonide tugevdamine. Pärast kollektiviseerimist hakati looma algorganisatsioone kolhoosides. Eriti soodsad tingimused kuju

nesid selleks kolhooside ühendamise puhul, kui ühte majandisse koondus rohkem kommuniste. Sai võimalikuks tugevdada ka küla 145 25 aastat Nõukogude Eestit , lk. 129 , 131 . 146 EKPA, f. 1 , nim. 157, S.-ü. 2 , 1. 27 , 111 . 377

nõukogude

territoriaalseid

partei-algorganisatsioone. Siiski ei

suudetud tol perioodil kaugeltki kõigis kolhoosides luua partei algorganisatsioone. Et lähendada juhtimisaparaati tootmisele

ning

tugevdada

parteiorganite ja rahva sidemeid, loodi Eesti NSV -s 1952. aasta suvel teiste vabariikide eeskujul oblastid , kuid praktika näitas , et

see samm oli täiesti ülearune ega soodustanud juhtimise parane mist. Vastupidi, vabariigi- ja rajooniorganite vahel veel ühe lüli tekkimine muutis asjaajamise ainult keerulisemaks. 1953. aastal oblastid likvideeriti .

Vabariigi parteiorganisatsioon hoolitses süstemaatiliselt oma

ridade kasvu eest. Parteiorganisatsiooni koosseisu muutumist arutati regulaarselt büroo istungeil ja vahel ka EKP Keskkomitee pleenumeil; Keskkomitee kuulas rajoonikomiteede aruandeid noorte kommunistidega ja parteitu aktiiviga tehtava töö kohta. Parteisse vastuvõetavate inimeste hulgas kasvas järk-järgult

tööliste ja kolhoosnikute erikaal. Kui töölised ja kolhoosnikud 1951. aastal moodustasid partei liikmekandidaadiks vastuvõetute hulgas 43,9 protsenti , siis 1952. aastal moodustasid nad 47,1 prot senti ja 1958. aastal 56,1 protsenti.147 Kommunistide arvu suurenemine ja uute partei-algorganisat sioonide loomine võimaldas suurendada partei mõju, tugevdada kontrolli tööstusettevõtete, kolhooside, sovhooside ja masina

traktorijaamade majandusliku tegevuse üle ning parandada nende juhtimist.

Parteiorganisatsioonilisse töösse tõi uut elevust ettevalmistus NLKP XIX kongressiks. Kongressi materjalide, nende hulgas partei uue põhikirja projekti eelnevaks arutamiseks korraldati

parteikoosolekuid ja rajoonikonverentse, kus kommunistid esita sid oma märkusi ja ettepanekuid projekti kohta, analüüsides ühtlasi parteitöö olukorda kohtadel. Üldise heakskiidu osaliseks sai see, et põhikirja projekti olid täiendavalt võetud punktid kommunisti niisuguste kohustuste kohta, nagu tõsiselt suhtuda

poliitilisse enesetäiendamisse, olla leppimatu puuduste vastu, arendada kriitikat ja enesekriitikat, jne. Vabariigi kommunistide aktiivsusest annab tunnistust seegi tõik, et põhikirja projekti

arutati partei-algorganisatsioonides 1524 koosolekul, millest võttis kokku osa 15 782 kommunisti; sõna võttis ja tegi ettepanekuid 10 746 kommunisti , s. o. 68 protsenti koosolijaist.148 Enne NLKP XIX kongressi kutsuti kokku Eestimaa Kommu nistliku Partei VII kongress, kus tehti kokkuvõte vabariigi partei

organisatsiooni tegevusest eelmisest kongressist möödunud perioo dil. Kongress toimus 16.-19. septembrini 1952 , sellest võttis osa

147 EKPA, f. 1, nim. 74, S.-ü. 129, 1. 102 ; nim. 116, S.-ü. 15, 1. 60; nim. 207, S.-ü. 10 , 1. 10.

148 EKPA , f. 1 , nim. 157 , s.-ü. 2 , 1. 381 . 378

415 otsustava ja 62 nõuandva häälega delegaati. Vabariigi partei

organisatsioonis oli tol ajal 22 320 kommunisti. Kongress kuulas ära EKP Keskkomitee ja revisjonikomisjoni aruanded, arutas läbi viienda viie aasta plaani ( 1951–1955) kohta käivate NLKP

XIX kongressi direktiivide projekti ja ettepanekud muudatuste kohta NLKP põhikirjas .

Keskkomitee aruandega esines EKP Keskkomitee esimene sekretär J. Käbin. Aruandes ja delegaatide sõnavõttudes öeldi, et Eestimaa Kommunistlik Partei aktiviseeris VI ja VII kongressi vahelisel perioodil poliitilist ja organisatsioonilist tööd, mille

tulemusena tõusis parteiorganisatsioonide võitlusvõime ja tugev nes partei side rahvaga.

Kongressil märgiti vabariigi parteiorganisatsiooni edusamme tööstuse ja põllumajanduse juhtimisel, kuid ühtlasi räägiti ka tõsistest puudustest EKP Keskkomitee ning partei-, nõukogude, majandus-, ametiühingu- ja komsomoliorganisatsioonide töös sel alal .

Kongress konstateeris, et partei linna- ja rajoonikomiteed tugevnesid aruandeperoodil ning omandasid organisatsioonilises ja poliitilises töös rikkalikke kogemusi, kusjuures suurenes nende juhtiv ja suunav funktsioon majanduslike ja poliitiliste ülesannete lahendamisel. Samal ajal aga tunnistas kongress, et EKP Kesk komitee ei juhtinud veel küllalt operatiivselt partei linna- ja

rajoonikomiteesid, arendas nõrgalt siseparteilist demokraatiat, enesekriitikat ja altpoolt tulevat kriitikat. Paljud partei rajooni ja linnakomiteed ning partei-algorganisatsioonid asendasid vahete vahel nõukogude ja majandusorganeid, selle asemel et neid juh

tida. Parteiorganisatsioonilise ja poliitilise töö tase jäi maha elu kasvavatest nõuetest. Kongress kohustas täiustama parteiorgani

satsioonilise ja poliitilise töö vorme ning taotlema suuremaid edu samme vabariigi majandus- ja kultuurielu juhtimisel .

Kongress kiitis heaks viie aasta plaani kohta käivate NLKP XIX kongressi direktiivide projekti ja partei uue põhikirja pro 1 49 jekti, valis uue Keskkomitee (73 liiget ja 21 liikmekandidaati), revisjonikomisjoni ja delegaadid NLKP XIX kongressile . -

Partei XIX kongress toimus 5.- 14 . oktoobrini 1952. Kongressil viibis 1359 delegaati. Eestimaa Kommunistliku Partei poolt võtsid

kongressist otsustava hääleõigusega osa J. Käbin, A. Müürisepp, V. Kossov, N. Harlamov, E. Ristmägi ja H. Ajo ning nõuandva

hääleõigusega 0. Merimaa. Kongress kuulas ära ja arutas läbi ÜK(b) P Keskkomitee aruande, ettekande muudatustest ÜK (b ) P põhikirjas ja kinnitas viie aasta plaani (1951–1955 ) kohta käivad direktiivid.

XIX kongress analüüsis Nõukogude Liidu rahvusvahelist ja 149 EKPA, f. 1 , nim. 157, S.-ü. 2, 1. 44–46, 422, 430. >

379

sisepoliitilist olukorda, Kommunistliku Partei tegevust pärast XVIII kongressi, määras kindlaks Nõukogude Liidu välispoliitika võitluses rahu säilitamise ja kindlustamise eest, kavandas rahva majanduse ja kultuuri arendamise programmi lähemaks ajaks, võttis vastu uue põhikirja ja otsustas muuta partei nimetust:

nüüdsest peale sai tema nimeks Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei.

XIX kongressi otsustele rajas oma töö ka Eesti parteiorgani satsioon.

Varsti pärast NLKP XIX kongressi, 5. märtsil 1953,

suri

J. V. Stalin . Sotsialismi vaenlased lootsid, et rahva hulgas, partei ridades ja tema juhtkonnas tekib nõutus ning sise- ja välispolii tika teostamises tuleb kõikumisi. Aga nende lootused nurjusid.

Nõukogude rahvad, nende hulgas ka eesti rahvas, koondusid veel tihedamini partei ja tema Keskkomitee ümber. Partei tõstis veel kõrgemale kõikevõitva marksismi-leninismi lipu.

Uued ülesanded nõudisid partei ja riigi juhtimise põhjalikku ümberkorraldamist, partei ja riigi elu leninlike normide täielikku taastamist.

Selles etendas tähtsat osa poliitilise avantüristi, partei ja rahva verivaenlase

L.

Beria

parteivastase

tegevuse

paljastamine

1953. aasta suvel. Olles kõrgetel ametikohtadel - Ministrite Nõu kogu esimehe esimene asetäitja ja NSV Liidu siseminister –, püüdis ta kasutada Siseministeeriumi organeid partei ja tema juhtkonna vastu , Nõukogude valitsuse vastu. Beria püüdis Sise ministeeriumi parteist ja valitsusest kõrgemale seada, haarata parteis ja riigis võim enda kätte. Ka Eestimaa Kommunistlikul

Parteil tuli pidada võitlust Beria ja tema kaasosaliste vastu, kes vabariigi juhtkonda valelikult süüdistasid ebaõiges kaadri vali mise ja paigutamise praktikas ning püüdsid külvata vaenu Eesti NSV-s töötava mitmest rahvusest kaadri sekka.

NLKP Keskkomitee Presiidium paljastas Beria vaenulikud kavatsused. 1953. aasta juulis kiitis NLKP Keskkomitee pleenum üksmeelselt heaks otsustavad abinõud, mis olid suunatud rahva vaenlase kuritegevuse likvideerimisele . Teinud Beria asjast poliitilised järeldused, nõudis NLKP Keskkomitee, et kõik riigi administratiivorganid oleksid partei ja

Nõukogude valitsuse kontrolli all, et nad tegutseksid vastavalt Nõukogude seadustele. Keskkomitee kutsus kõiki parteiorganisat sioone üles rangelt kinni pidama juhtimise kollektiivsuse põhi mõttest, tugevdama kaadrit kõigis partei- ja riigiaparaadi lülides. Keskkomitee võttis kursi V. I. Lenini poolt väljatöötatud ja kogemuste varal kontrollitud parteielu normide taastamisele. Juulipleenumi otsustes öeldakse, et ainult partei kollektiivsed

poliitilised kogemused ja Keskkomitee kollektiivne tarkus, kes tugineb oma tegevuses marksismi- leninismi teooriale, juhtiva kaadri ja parteihulkade initsiatiivile ja aktiivsusele, tagavad par 380

tei ja riigi õige juhtimise, partei ridade vankumatu ühtsuse ja monoliitsuse, kommunismi eduka ülesehitamise. 150 11. juulil 1953 toimunud EKP Keskkomitee V pleenum ning

sellele järgnenud partei rajoonikomiteede pleenumid , rajoonide parteiorganisatsioonide ja partei -algorganisatsioonide koosolekud ning töötajate koosolekud kiitsid üksmeelselt heaks NLKP Kesk

komitee abinõud Beria partei- ja riigivastase tegevuse paljasta miseks ja tema vastutuselevõtmiseks. Kommunistid ja parteitud töölised, teenistujad ja kolhoositalupojad kinnitasid , et kellelgi

ei lähe korda kõigutada meie partei leninlikku ühtsust, väärata rahvaste sõprust ja pidurdada meie edasiliikumist. Ühtlasi ana lüüsisid vabariigi kommunistid oma koosolekuil kohalike partei organisatsioonide tööd ja kavandasid teid selle ümberkorralda miseks vastavalt NLKP Keskkomitee juulipleenumi otsustele. 151 Pärast juulipleenumit võttis NLKP Keskkomitee tarvitusele mitmeid abinõusid, mis olid suunatud kollektiivse juhtimise kind lustamisele, demokraatliku tsentralismi edasiarendamisele ja kommunistide aktiivsuse tõstmisele. Tugevnes võitlus kantseleilis bürokraatliku stiili vastu partei töös. 25. jaanuaril 1954 võttis NLKP Keskkomitee vastu otsuse «Tõsistest puudustest partei- ja

riigiaparaadi töös» .152 Selles märgitud puudused esinesid ka Eesti NSV-s. Partei-, nõukogude ja majandustöötajail kulus palju aega ja jõudu ettekannete, resolutsioonide, õiendite ja aruannete koos

tamiseks. Asjaajamises esines tihtilugu venitamist. Oluliselt täht sate küsimuste otsustamisel püüti mõnigi kord vastutusest kõrvale hiilida. See kõik oli vastuolus partei- ja nõukogude aparaadi töö leninlike põhimõtetega. NLKP Keskkomitee otsust arutati Eesti

NSV keskorganeis ning vabariigi linnades ja rajoonides. Selle tulemusena tehti töös vastavad korrektiivid. Kõigepealt vähenes

rajoonidesse saadetavate otsuste ja juhendite hulk ning mõne võrra vähem hakati korraldama koosolekuid , istungeid ja nõu pidamisi. NLKP XIX kongressil vastuvõetud põhikirja kohaselt pidi

liiduvabariikide kommunistlike parteide keskkomiteede pleenu meid kokku kutsutama vähemalt üks kord iga kahe kuu tagant

ning linna- ja rajoonikomiteede pleenumeid vähemalt üks kord kuus. Praktika näitas, et nii sagedane pleenumite kokkukutsumine

takistab elavat organisatsioonilist tööd. Parteiaparaadi põhitege vuseks sai küsimuste ettevalmistamine pleenumile, otsuste ja aruannete koostamine, seepärast viibisid parteitöötajad aga vähe parteiorganisatsioonides, ettevõtetes ja kolhoosides. Seetõttu andis

NLKP Keskkomitee loa rajooni- ja linnakomitee pleenumeid harvemini korraldada. See seisukoht fikseeriti hiljem NLKP

XX kongressil vastuvõetud põhikirjas. Pleenumite ja istungite 150 NLKP ajalugu, Tallinn 1971 , lk. 551 . 151 EKPA, f. 1 , nim . 157, s.-ü. 17, 1. 5—11 ; nim . 127, S.-ü. 382, 1. 1–164.

152 « Партийная жизнь» 1954, nr . 5, ik. 4. 381

arvu vähenemine võimaldas parteiaparaadil küsimusi arutamiseks

tõsisemalt ette valmistada, põhjalikumalt uurida olukorda kohta del, võtta bürooistungeil ja pleenumitel vastu läbimõeldumaid ja konkreetsemaid otsuseid .

Rajooni-

ja linnakomiteedest

partei-algorganisatsioonidele

saadetavate otsuste ja juhendite arvu vähenemine andis viimas

tele võimaluse võtta päevakorda rohkem oma elu ja töö konkreet seid küsimusi .

Analoogiliselt reorganiseeriti töö nõukogude aparaadis ja teis tes juhtivates organites.

Vähendati parteiaparaadi koosseisu, likvideeriti Keskkomitee parteiorganisaatorite kohad ettevõtetes ning poliitosakonnad raud teel, merelaevanduses ja masina- traktorijaamades. Nende kohus

tused pandi valitavatele parteikomiteedele ja -büroodele. See kõik soodustas kommunistide aktiivsuse tõusu ja siseparteilise demo kraatia arenemist .

Parteiorganisatsioonilise töö ümberkorraldamise ning vaba , riigi rahvamajanduse ja kultuurielu juhtimise küsimusi arutati Keskkomitee korralisel VIII kongressil, mis toimus 11.-13 . veebruarini 1954. Kongressist võttis osa 460 delegaati

EKP

otsustava ja 41 nõuandva hääleõigusega.153 1954. aasta alguseks oli Eestimaa Kommunistliku Partei ridades 21 229 kommunisti. 154 Kongress kuulas ära EKP Keskkomitee ja revisjonikomisjoni

aruanded. Nagu märgiti EKP Keskkomitee aruandes, mille esitas EKP Keskkomitee esimene sekretär J. Käbin, oli vabariigi partei

organisatsioon VII ja VIII kongressi vahelisel perioodil ideeliselt ja organisatsiooniliselt tugevnenud. NLKP liikmekandidaadiks võeti aruandeperioodil 6969 inimest. Kongressil rõhutati, et vabariigi parteiorganisatsioonid on hakanud rangemalt kinni pidama NLKP põhikirjast , on tõusnud

kollegiaalsus parteiorganite töös, suurenenud partei liikmete initsiatiiv, laiemalt arenenud enesekriitika ja altpoolt tulev krii tika; siiski esines ka kriitika mahasurumise juhtumeid, mis nõud sid EKP Keskkomitee vahelesegamist .

Kongressil toodi veenvaid näiteid vabariigi tööstuse kasvust, räägiti sellest, kuidas vabariigi parteiorganisatsioon on vastavalt NLKP Keskkomitee septembripleenumi otsustele korraldanud ümber põllumajanduse juhtimise.

Kongress nõudis kaadriga tehtava töö parandamist ning vastu võetud otsuste täitmise kontrolli tõhustamist, partei- ja nõukogude

aparaadi töömeetodite kriitilist revideerimist ja juhtimise prakti kast kantseleilis -bürokraatliku stiili täielikku väljajuurimist. Kongress valis 73 liikmest ja 21 liikmekandidaadist koosneva

uue Keskkomitee ja revisjonikomisjoni. 155 153 EKPA, f. 1 , nim. 157, S.-ü. 34, 1. 158. 154 EKPA, f. 1 , nim. 130, S.-ü. 10, 1. 65. 155 EKPA, f. 1 , nim. 157, S.-ü. 34, 1. 97, 158, 317–319 , 320. 382

EKP VIII kongressi otsuseid täites jätkasid parteiorganisat sioonid oma töö vormide ja meetodite täiustamist. Parteikoosole

kuil, rajoonikomitee pleenumitel ja konverentsidel hakati puudusi julgemalt esile tooma ja kritiseerima ning ettepanekuid tegema.

Aktiivsemalt toimusid

partei-algorganisatsioonide aruande- ja

valimiskoosolekud ning rajoonide ja linnade parteikonverentsid. 1955. aastal näiteks võttis aruande- ja valimiskoosolekuist osa 90 protsenti kommunistidest ( 1952. aastal 81 protsenti). Oma mõt

teid aruande kohta väljendas üle poole koosolijaist.156 Partei tugevdas kontrolli prokuratuuri- ja kohtuorganite,

Siseministeeriumi ja Riikliku Julgeoleku Komitee üle. Riikliku julgeoleku, kohtu- ja prokuratuuriorganeid tugevdati läbiproovi tud kaadriga.

Suur poliitiline tähtsus oli minevikus asetleidnud sotsialistliku

seaduslikkuse jämeda rikkumise tagajärgede likvideerimisel; riiklikus ja parteilises suhtes rehabiliteeriti EKP väljapaistev tegelane Hendrik Allik ning kommunistid Aleksander Aben, Hein rich Ross jt.

Hiljem rehabiliteeriti (postuumselt) EKP väljapaistvad juhti vad tegelased Jaan Anvelt, Hans Pöögelmann, Otto Rästas, Rudolf

Vakman , Johannes Käspert ja mitmed teised revolutsionäärid, kes olid kolmekümnendate aastate lõpul seadusevastaselt repres seeritud.

Partei võitles järjekindlalt Nõukogude kodanike konstitut siooniliste õiguste rikkumise vastu.

Tõsiseid muudatusi tõi parteiorganisatsioonilisse töösse NLKP XX kongress. Enne seda toimusid rajoonide ja linnade partei konverentsid ning aruande- ja valimiskoosolekud, kus arutati parteiorganisatsioonide tegevust NLKP XX kongressiks avaldatud materjalide valguses. 17.–19. jaanuarini 1956 toimus EKP IX kongress, mille tööst võttis osa 505 delegaati. Vabariigi partei

organisatsioon oli selleks ajaks kasvanud 22 524 kommunistini;157 VIII ja IX kongressi vahelisel perioodil olid tema read suurene nud 1295 inimese võrra.158

Kongressi päevakorras olid EKP Keskkomitee ja revisjoni komisjoni aruanded, NLKP Keskkomitee projekt Nõukogude Liidu rahvamajanduse

arendamise

kuuenda

viie

aasta

plaani

( 1956-1960) kohta antavatest direktiividest; EKP Keskkomitee

ja revisjonikomisjoni valimine ning delegaatide valimine NLKP XX kongressile.

Aruandes, millega esines Keskkomitee esimene sekretär J. Käbin, analüüsiti igakülgselt rahvamajanduse ja kultuuri aren gut ning parteiorganisatsioonilise ja ideoloogilise töö olukorda. 156 EKPA, f. 1, nim. 159, S.-ü. 249, 1. 135, 137; nim. 119, S.-ü. 285, l. 16, 17, 23 .

157 EKPA, f. 1 , nim. 207, S.-ü. 1 , 1. 9 . 158 EKPA, f. 1 , nim. 157, s.-ü. 126, 1. 1 , 89. 383

1

1

Tallinna töötajad 1. mai demonstratsioonil 1956. a .

Kongress konstateeris, et Eesti NSV töötajad täitsid NLKP Keskkomitee ja vabariigi parteiorganisatsiooni juhtimisel edukalt viienda viisaastaku ülesanded. Majanduse ja kultuuri edusammu dest rääkides rõhutasid kongressi delegaadid ühtlasi, et partei

organisatsioonid ei kasutanud ära kõiki võimalusi nii tööstuse kui ka põllumajanduse arendamiseks. Paljud ettevõtted ei tulnud

riiklike plaanide täitmisega toime. Põllumajanduse juhtimises esines veel palju lünki. Kongressil kritiseeriti parteipoliitilist tööd ja näidati kätte teid sellealaste puuduste kõrvaldamiseks. 159 EKP IX kongress nõudis parteitöö ja massiorganisatsioonide juhtimise parandamist ning partei ja rahva sideme tugevdamist.

Kongress kiitis heaks kuuenda viie aasta plaani kohta käivate NLKP XX kongressi direktiivide projekti ning valis 85 liikmest ja 29 liikmekandidaadist koosneva EKP Keskkomitee,160 revisjoni komisjoni ja delegaadid NLKP XX kongressile.

NLKP XX kongressistvõtsid Eestimaa Kommunistliku Partei delegaatidena osa J. Käbin, L. Lentsman, M. Nemov, E. Visk, A. Kuusk ja K. Volmer.

A. Müürisepp ,

NLKP XX kongress tegi kokkuvõtte partei organisatsioonili sest tööst ja määratles selle uued ülesanded. « Parteiorganisat 1

159 EKPA , f. 1 , nim . 157, S.-ü. 129 , 1. 318—319, 324–326 . 160 EKPA, f. 1 , nim. 157, S.-ü. 125, 1. 159-161 , 164–165 . 384

sioonid peavad tegema järsu pöörde majandusliku ülesehitustöö

konkreetse juhtimise küsimuste poole, tõhustama tööstusette võtete, kolhooside, masina-traktorijaamade ja sovhooside tehnika ja ökonoomika tundmaõppimist, et juhtida nende tööd täie asja

tundlikkusega, » 161 öeldi kongressi otsuses. Kongress kutsus üles energilisemalt parandama parteitöö vorme ja meetodeid, võitlema rutiini ja šablooni vastu. NLKP XX kongressi töös oli tähtsal kohal Stalini isiku kultuse tagajärgede likvideerimise küsimus. 162

Koos kogu nõukogude rahvaga kiitsid kõik Nõukogude Eesti kommunistid ja parteitud töötajad NLKP XX kongressi otsused üksmeelselt heaks. Kongressi otsustega tutvumiseks korraldati

partei-algorganisatsioonide koosolekuid, rajooni- ja linnakomitee pleenumeid ning töötajate koosolekuid ja miitinguid. Niihästi

kommunistid kui ka parteitud avaldasid täielikku valmisolekut täita partei kongressi poolt seatud ülesandeid. Pärast XX kongressi tõusis parteikomitee pleenumite, partei aktiivi ja parteiorganisatsioonide koosolekute osatähtsus rajooni, linna või ettevõtte ees seisvate ülesannete lahendamisel. Kommu

nistid võtsid aktiivselt osa kongressil tõstatatud probleemide aru tamisest, analüüsisid kriitiliselt kohtadel valitsevat olukorda ja tegid väärtuslikke ettepanekuid. NLKP Keskkomitee tugevdas sidemeid kommunistide laial daste hulkadega. NLKP Keskkomitee liikmed käisid nüüd sageda mini vabariikides, oblastites ja kraides ning esinesid ettekanne tega sise- ja välispoliitika küsimustes. Aastail 1956—1958 võtsid

NLKP Keskkomitee liikmed osa ka meie vabariigis Keskkomitee pleenumitest, aktiivi koosolekutest ja kongressidest; NLKP Kesk komitee Presiidiumi liige ja Keskkomitee sekretär Otto Kuusinen esines parteiaktiivi vabariiklikul koosolekul 3. detsembril 1957

ettekandega kommunistlike ja töölisparteide nõupidamise tule 163 mustest.

EKP Keskkomitee ning linna- ja rajoonikomiteed taotlesid sihi kindlalt oma tööstiili parandamist. Uute töövormide otsimine ning võitlus šablooni ja rutiini vastu said partei elu iseloomulikeks nähtusteks.

Vastavalt NLKP XX kongressi nõudmistele tundma õppida konkreetse ökonoomika küsimusi, hakkas parteikaader rohkem süvenema tööstusettevõtete, kolhooside ja sovhooside töö põhi

probleemidesse. See aitas tugevdada parteiorganisatsioonide mõju ettevõtete ja kolhooside majanduslikule tegevusele ning avastada ja tegevusse rakendada uusi tootmisressursse .

Parteiorganisatsioonide töökogemuste üldistamise eesmärgil 161 Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei XX kongressi resolutsioo nid, lk. 21 . 162 КПСС в резолюциях , ч . IV, ik. 221 — 239. 163 EKPA, f. 1 , nim. 157, s.-ü. 192 , 1. 5. 25

Ülevaade EKP ajaloost

385

NLKP Keskkomitee Presiidiumi liige ja Keskkomitee sekretär O. Kuusinen kõne lemas parteiaktiivi vabariiklikul koosole kul. 1957. a. detsember.

kuulati EKP Keskkomitee IV pleenumil 1957. aasta märtsis ära

EKP Tallinna, Tartu ja Pärnu linnakomitee sekretäride V. Ani, J. Raidi ja P. Romaskini aruanded NLKP XX kongressi otsuste täitmisest. Vabariigi kolme suurema linna parteiorganisatsioonid olid hakanud põhjalikumalt süvenema tööstusettevõtete ja ehi

tuste ökonoomikasse, rohkem tegelema organiseerimistööga rah vahulkades. 164 Pleenumi otsus juhtis parteiorganisatsioonide tähe lepanu vajadusele parandada majanduse parteilist juhtimist ning oskuslikumalt seostada parteipoliitilist tööd majandusalaste üles annete lahendamisega.

NLKP XX kongressi otsuseid täites pööras vabariigi partei organisatsioon suurt tähelepanu kaadri, eriti rajoonilüli kaadri

tugevdamisele. Jätkati vabariiklikest organeist vilunud töötajate suunamist maarajoonidesse, samal ajal edutati juhtivale tööle kohalikke seltsimehi. Noil aastail näitasid end võimekate organi saatoritena partei Harju rajoonikomitee esimene sekretär Harald Ilves, Tartu rajooni täitevkomitee esimees Harri Raag, Tõrva ra

jooni täitevkomitee esimees Jüri Suurhans, Võru rajooni täitev komitee esimees Feliks Pärtelpoeg , partei Paide rajoonikomitee esi mene sekretär Ago Madik, Kingissepa rajoonikomitee esimene sek retär Eduard Kruusmägi, Rakvere rajoonikomitee esimene sek 164 EKPA, f. 1 , nim. 157 , s.-ü. 160, 1. 19 . 386

retär Richard Keer, Põlva rajoonikomitee esimene sekretär Kalev Nõmm jt. Paranes kaadri kvalitatiivne koosseis. Kui 1956. aas

tal oli 65 protsenti maa - rajoonikomitee sekretäridest ja rajooni täi tevkomitee esimeestest kõrgema või lõpetamata kõrgema haridu sega, siis 1958. aastaks tõusis see protsent 72-le.165 Ühtlasi hoolitses EKP Keskkomitee tõsiselt partei rajooni- ja linnakomitee töötajate ideelise karastamise ja nende kvalifikat siooni tõstmise eest. Kahe aasta jooksul korraldas Keskkomitee

18 mitmesugust seminari rajooni- ja linnakomitee sekretäridele, instruktoritele ja teistele töötajatele. Seminaridel esinesid Kesk komitee sekretärid ja teised vabariigi juhtivad töötajad, samuti mitmesuguste alade eriteadlased. 1958. aastal hakkasid tegutsema

parteitöötajate alalised kahekuulised kursused, mis olid määratud peaasjalikult rajooni- ja linnakomitee instruktorite kvalifikatsi

ooni tõstmiseks . 166 Sõjajärgseil aastail oli nõukogude ja partei

kaadri ettevalmistamisel etendanud väga tähtsat osa Vabariiklik Parteikool EKP Keskkomitee juures. Varem oli see kaheaastase,

1955/56. õppeaastast peale aga kolmeaastase õppeajaga. Vaadelda val perioodil tõstis seal oma kvalifikatsiooni üldkokkuvõttes 455 inimest; kolmeaastase kursuse tegid neist läbi 122 inimest.167 Kuna viiekümnendate aastate lõpuks oli teravast kaadripuudusest üle saadud, likvideeriti kool 1958. aastal. Samal ajal hakkas funktsio

neerima EKP Keskkomitee juures asuv Partei ja Nõukogude Kool, mis annab peale parteilise hariduse ka põllumajandusliku ette valmistuse .

Partei -algorganisatsioonide töö tase oleneb suurel määral nende

sekretäridest. Aruande- ja valimiskoosolekute käigus muutus märgatavalt selle parteiliste juhtide lüli koosseis. Kui 1956. aastal

oli vahetult tootmises tegev üks kolmandik algorganisatsiooni sekretäridest, siis 1958. aastal juba 40 protsenti.168Üldreeglina suunasid vahetult tootmisest osavõtvad sekretärid paremini kom munistide võitlust ühe või teise sektori, tsehhi ja kogu ettevõtte eeskujuliku töö eest.

Partei-algorganisatsioonide töö paranemisele aitas kaasa ka nende juhtimise stiili muutmine rajooni- ja linnakomiteede poolt.

Parteiorganisatsiooni sekretäride abistamiseks hakkasid partei komiteed korraldama seminare vahetult eesrindlikes ettevõtetes

ja kolhoosides. Praktiseeriti kahe võistleva rajooni sekretäride ühiseid seminare. Vahetati kogemusi ka partei-algorganisatsiooni sekretäridega Läti NSV - st. 1958. aasta augustis organiseeris EKP Keskkomitee kolhoosi

parteiorganisatsiooni sekretäride vabariikliku seminari, millest 165 EKPA, f. 1 , nim. 198, S.-ü. 2 , 1. 64. 166 EKPA, f. 1 , nim. 198 , s.-ü. 2 , 1. 65. 167 EKPA, f. 938, nim. 39, S.-ü. 1 , l . 58; nim. 41 , S.-ü. 3, 1. 1 ; nim. 47, S.-ü. 9 , 1. 1 ; nim. 50, s.-ü. 29 , 1. 1 ; nim. 53, s.-ü. 2 , 1. 2 ; nim. 50, s.-ü. 14, l. 1 ; nim. 53, s-ü. 3, 1. 1 . 168 EKPA, f. 1 , nim. 171 , S.-ü. 231 , 1. 207; nim. 192 , s.-ü. 230, 1. 9 . 25 *

387

võtsid osa Keskkomitee juhtivad töötajad ja rajoonikomiteede sek retärid. Partei- algorganisatsioonide töö kogemusi üldistati vaba riiklikus ajakirjanduses. Tänu kogu parteitöö elavnemisele ja sidemete tihendamisele rahvahulkadega suurenes vabariigi parteiorganisatsiooni arvuline

koosseis. 1. jaanuaril 1956 oli selles 22 524 kommunisti, 1. jaanua ril 1959 aga 30 516.169 Parteisse vastuvõtmisel lähtus Eestimaa Kommunistlik Partei NLKP XX kongressi juhendist, et peaasi ei

ole partei ridade arvuline kasv, vaid nende kvalitatiivne koosseis; parteiorganisatsioonid hoolitsesid rohkem kui varem selle eest, et

parteisse valitaks kõige eesrindlikumad inimesed, eeskätt tööliste ja kolhoosnikute hulgast.170 Kahe aasta jooksul pärast NLKP XX kongressi võeti vabarii gis töölisi ja kolhoosnikuid parteisse vastu 2,5 korda rohkem kui kahel eelnenud aastal. Parteisse vastuvõetud teenistujaist olid roh kem kui pooled insener-tehnilised töötajad ja põllumajanduse spetsialistid. " Küllaltki suure osa parteisse astujatest moodusta sid naised .

Partei ridade kasv vahetult tootmises tegutsevate inimeste

arvel tugevdas olemasolevaid partei-algorganisatsioone ja võimal das luua uusi. Vaadeldaval perioodil loodi tööstus-, transpordi- ja

ehitusettevõtetes 78 uut algorganisatsiooni. Kolhooside ja sovhoo side algorganisatsioonide arv kasvas sama aja jooksul 337 võrra .

1. jaanuaril 1959 oli vabariigi tööstuses, transpordis ja ehitusette võtetes 487 algorganisatsiooni, sovhoosides oli neid 104, kolhoosi des 610, kuna territoriaalsete organisatsioonide arv maal vähenes 44-le ( 1955. aastal oli neid 138) .

Teatavat edu saavutati kommunistide paigutamisel. Nende eri kaal otsustavates töösektorites suurenes. Tööstuses, otseselt toot

mises, töötas 1958. aastal ligi kolmandik kogu vabariigi parteiorga nisatsioonist. Ka põllumajanduses töötas enamik

kommuniste

otsustavates sektorites.172 See kõik tõstis parteiorganisatsioonide võitlusvõimet, suurendas nende osatähtsust majanduselu juhtimi sel.

Parteiorganisatsiooni tähtsaks tegevusalaks oli nõukogude,

ametiühingu- ja komsomoliorganisatsioonide juhtimine. NLKP XX kongress juhtis parteiorganite tähelepanu sellele, et on vaja otsustavalt tõsta nõukogude ja ametiühinguorganisat sioonide osatähtsust « ... majanduslikus ja kultuurialases ülesehi

tustöös, elanikkonna igapäevaste vajaduste ja nõuete rahuldami sel , töötajate kommunistlikul kasvatamisel» .173 169 EKPA , f. 1 , nim . 207, s.-ü. 1 , 1. 9—10 ; S.-ü. 10, 1. 11 .

170 Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei XX kongressi resolutsioo nid , lk. 21 .

171 EKPA , f. 1 , nim. 198 , S.-ü. 1 , 1. 66 . 172 EKPA, f. 1 , nim . 207, S.-ü. 1 , 1. 10 ; S.-ü. 10 , 1. 10–11 . 173 Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei XX kongressi resolutsioo nid, lk . 23 .

388

EKP LINNA- JA RAJOONIKOMITEEDE ESIMESI SEKRETÄRE

Harald Ilves.

Eduard Kruusmägi.

Ago Madik.

Kalev Nõmm .

t

Richard Keer .

€ tar

013

Aleksander Lill.

One

tir

015

lit a

C

Harri Raag.

Jaroslav Raid.

Aleksander Valkonen.

Pärast rajoonide moodustamist 1950. aastal pani vabariigi parteiorganisatsioon suurt rõhku rajooniorganite ladusa töö kind lustamisele. Kuid esimestel aastatel oli seal veel palju puudusi. Sageli asendasid parteiorganid rajooninõukogu täitevkomiteesid,

tegid nende tööd. Täitevkomiteed ei tuginenud oma töös küllalda sel määral rahvasaadikuile. Isegi rajooni- ja külanõukogu istung järke, mis peavad rajooni või küla tähtsamaid majandus- ja kul tuurielu küsimusi arutama, ei kutsutud regulaarselt kokku.

Soovida jättis ka nõukogude alaliste komisjonide töö. 174 Kohalike nõukogude täitevkomiteede valimisel esines demokraatlike põhi mõtete rikkumise ja moonutamise juhtumeid. 1952. aastal näiteks

ei olnud 47 külanõukogu esimeest ja 257 sekretäri antud võimu organi saadikud. 175

Pärast NLKP XX kongressi elavnes nõukogude töö. Hakati ran gemalt kinni pidama konstitutsioonilistest nõuetest, regulaarse malt kokku kutsuma istungjärke ja nende ettevalmistamisele

rahvasaadikuid laiemalt kaasa tõmbama. Nõukogude töö prakti kas hakkasid juurduma täitevkomitee aruanded teda valinud

nõukogu ees. Rahvasaadikud andsid valijatele sagedamini aru. 176 1958. aastal esines valijate ees ligi 94 protsenti kohaliku nõukogu saadikuist ( 1954. aastal ainult 28 protsenti). Tihedam läbikäimine

valijatega võimaldas saadikuil tõsta nõukogu ees üles tähtsaid ja aktuaalseid probleeme.

Kohalike nõukogude osatähtsust kogu majanduslikus ja kul tuurialases ülesehitustöös aitas tõsta NLKP Keskkomitee 22. jaa nuari 1957. aasta otsus «Töörahva saadikute nõukogude tegevuse

parandamisest ja nende sidemete tugevdamisest rahvahulkadega ». 1958. aasta alguses vastuvõetud uus Eesti NSV küla töörahva

saadikute nõukogu põhimäärus laiendas tunduvalt madalamate võimuorganite õigusi ja tõstis nende osatähtsust.

1957. aastal hakati kõigis küla töörahva saadikute nõukogudes looma täitevkomiteesid. Paranes nende võimuorganite saadikute

koosseis. Kui 1951. aastal oli kõrgem ja keskharidus ainult 20,7 protsendil külanõukogu saadikuist, siis 1958. aastal oli see protsent juba 32,2. Naisi oli külanõukogu saadikute hulgas 1958. aastal 42

protsenti, kolhoosnikuid ja põllumajanduse spetsialiste üle 50 prot sendi . 177

26. jaanuaril 1957 kinnitas Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium vabariigi kohalike nõukogude alaliste komisjonide põhimääruse.178 174 EKPA, f. 1 , nim. 157 , S.-ü. 34 , 1. 123–124 . 175 H. Schneider, V. Rjanžin, A. Aule . Eesti NSV külade töö rahva saadikute nõukogud, Tallinn 1958, lk. 79. 176 EKPA , f. 1 , nim. 174, S.-ü. 283, 1. 81 .

177 H. Schneider, V. Rjanžin, A. A ule. Eesti NSV külade töö rahva saadikute nõukogud, lk. 23—25. 178 « ENSV Teataja » 1957 , nr. 4, art . 29.

390

191

ELKNÜ VII kongress. 1954. a . jaanuar.

Eesti komsomoli delegaadid ÜLKNÜ XII kongressil. Esi plaanil : L. Liiv, L. Vinkel , U. Uri. 1954. a. märts.

Samal aastal moodustati 1839 alalist komisjoni, mille tööst võttis

osa 7000 saadikut ja 3500 aktivisti.179 Alalised komisjonid võtsid osa nõukogude istungjärkude ettevalmistamisest, esinesid kaasaru annetega, kontrollisid nõukogude otsuste täitmist, aitasid saadi

kuil korraldada tööd valijate hulgas. Vaadeldaval perioodil laienesid liiduvabariikide õigused. Nii läks üle Eesti NSV kui liiduvabariigi kompetentsi administra tiiv-territoriaalse korralduse küsimuste otsustamine. 180 1956. aas tast alates määravad liiduorganid liiduvabariigi eelarve tulude ja

kulude osas ainult üldsumma, jaotamata seda vabariikliku ja koha like eelarvete vahel. Kõik tulud, mis ületavad eelarves ettenähtud

summad , jäeti vabariigi käsutusse. 1956. aastal reorganiseeriti Eesti NSV Kohtuministeerium lii dulis-vabariiklikuks ministeeriumiks. 1957. aastal läks liiduvaba

riikide kompetentsi kohtukorraldus ning tsiviil-, kriminaal- ja protsessuaalkoodeksi kinnitamine.181

1957. aastal NSVL Ülemnõukogu poolt vastuvõetud seaduse järgi kuuluvad liiduvabariikide ministrite nõukogude esimehed NSV Liidu Ministrite Nõukogu koosseisu ja liiduvabariikide ülem kohtute esimehed NSV Liidu Ülemkohtu koosseisu . See suurendas

liiduvabariikide esindajate osatähtsust üldriiklike küsimuste otsus tamisel .

Järk-järgult laienesid kohalike nõukogude organite õigused. 1957. aastal loodi rajooninõukogu täitevkomiteede kohaliku majan duse osakonnad, mis hakkasid juhtima rajooni tööstus-, kommu naal- ja elukondlikke ettevõtteid . Rajooni täitevkomiteedele allu

tati miilitsaosakonnad, mille tulemusena suurenes kohalike nõuko gude vastutus avaliku korra kindlustamise eest. Ühtlasi võeti tarvitusele abinõud administratiivaparaadi liht sustamiseks. Rajoonides likvideeriti kaubandus- ja tervishoiuosa

konnad kui ülearused vahepealsed lülid. 182 Muudatusi toimus ka Eesti NSV Ülemnõukogu tegevuses. Kui

Ülemnõukogu varem arutas peaasjalikult ainult riigieelarvet ja rahvamajanduse arendamise plaani, siis nüüd laienes tema poolt arutatavate küsimuste ring märksa. Selleks et rahvasaadikuid Ülemnõukogu töösse laiemalt kaasa tõmmata, loodi täienduseks

endistele komisjonidele veel kolm alalist komisjoni: põllumajan duse, hariduse ja kultuuri ning tervishoiu ja sotsiaalkindlustuse komisjon.183

Kõik need abinõud aitasid täita NLKP XX kongressi juhendeid sotsialistliku demokraatia igakülgse laiendamise ja rahvahulkade 179 EKPA , f. 1 , nim . 174, S.-ü. 283 , 1. 81 . 180 Parteitöötaja käsiraamat, I , lk . 424 . 181 « Eesti Kommunist » 1965, nr. 8 , lk . 16 .

182 EKPA, f. 1 , nim. 157, s.-ü. 146, 1. 149–150.

183 ENSV Ülemnõukogu neljanda koosseisu kolmas istungjärk 25.-26. septembril 1956. Stenograafiline aruanne, Tallinn 1956 , lk. 143—146. 392

NSV Liidu Ülemnõukogu saadikukandidaat Nõukogude Liidu marssal S. Birjuzov valijate keskel Tallinna mere klubis. 1958. a. märts.

loova initsiatiivi arendamise kohta. Partei lähtus leninlikust teesist,

et demokraatia kui rahva täieliku võimu poliitiline vorm tagab

miljonite osavõtu riigi igapäevasest valitsemisest. Juba 1918. aastal kirjutas V. I. Lenin, et nõukogud on töörahva enda vahetu organi

satsioon, mis kergendab tal võimalust ise korraldada riiki ja valitseda seda igati, kuidas aga võimalik. 184 Pärast NLKP XX kongressi aktiviseerisid parteiorganisatsioo

nid ametiühingute töö juhtimist, mille tulemusena nende osatäht sus riiklikus, majanduslikus ja kultuurilises ülesehitustöös suure nes. Ametiühinguorganisatsioonid hakkasid rohkem tegelema töö liste ja teenistujate elukondliku ja kultuurialase teenindamise küsimustega, töö ja töötasu, tööseadusandlusest kinnipidamise ja kollektiivlepingute täitmise küsimustega. Kuid ametiühingute töös oli ka rohkesti tõsiseid puudusi. Pal

jud ametiühinguorganid olid rahvahulkadega nõrgalt seotud, ei tõmmanud neid küllalt kaasa tootmise juhtimisse. See takistas ametiühingudemokraatia arendamist, ametiühinguaktiivi suuren

damist ja ametiühingute kui töötajate isetegeva organisatsiooni tugevdamist.

Vastavalt UAUKN-i VI pleenumi otsustele 12. juunist 1957 viidi ametiühingute operatiivse juhtimise raskuspunkt oblastitesse, kraidesse ja vabariikidesse. Mõned ametiühingud ühendati. Ameti 184 V. I. Lenin. Teosed, 28. kd. , lk. 226.

393

ühingute nõukogude õigused ja ülesanded avardusid. Eesti NSV-S 185

loodi 21 vabariikliku ametiühingukomitee asemel 16." Ametiühingute parteilise juhtimise edasisele tugevnemisele , nende tegevuse aktiviseerimisele tootmise alal ja töötajate kasva tamisel aitas kaasa ametiühingute töö küsimuse arutamine NLKP Keskkomitee pleenumil 1957. aasta detsembris. Pleenum näitas ära

ametiühingute töös esinevad puudused ja juhtis tähelepanu vaja dusele organiseerida tööd nii, et ametiühinguliikmete initsiatiiv pidevalt kasvaks, areneks kriitika ja enesekriitika ning ametiühin gudemokraatia . 186

Suurt tähelepanu pööras pleenum töötajate kaasatõmbamisele

tootmise juhtimisse, eeskätt tootmisnõupidamiste kaudu. Pleenumil märgiti, et vaatamata tootmisnõupidamiste suurele tähtsusele , mis võimaldavad seostada ainujuhtimise põhimõtet alt tuleva kontrol liga, ei ole mitmetes ettevõtetes nende osa küllaldane; mõned

majandusmehed ei pidanud vajalikuks tootmisnõupidamistest osa

võtta ega täitnud nende otsuseid, see aga tõi omakorda kaasa töö liste huvi languse nende suhtes. NLKP Keskkomitee pleenum pidas

vajalikuks muuta tootmisnõupidamised ettevõtetes ja ehitusorga nisatsioonides alaliselt tegutsevateks organiteks . 187 NLKP Keskkomitee detsembripleenumi otsuseid arutati vaba riigis parteiaktiividel , linna ja rajooni partei- ja ametiühinguak tiividel ning lahtistel parteikoosolekutel ja need kiideti üksmeel

selt heaks.188 Ametiühingute töö korraldati ümber. 1958. aasta augustikuuks oli vabariigis loodud 554 alaliselt

tegutsevat tootmisnõupidamist, neist 218 tsehhides.

Nendesse

kuulus 19 000 inimest, sealhulgas töölisi 12 700 , teenistujaid ja

insener-tehnilisi töötajaid 6300. Aasta pärast töötas vabariigis juba 752 alalist tootmisnõupidamist, neist 474 tehaste ja 278 tsehhide oma. Nõupidamiste koosseisu kuulus üle 28 700 töölise, mis moo

dustas 85 protsenti nõupidamiste liikmete üldarvust.189 Tunduvalt laienesid ka tehaste ametiühingukomiteede funktsioonid.

Ametiühingute õiguste laiendamine nõudis omakorda nende

parteilise juhtimise tugevdamist. Parteiorganisatsioonid hakkasid põhjalikumalt süvenema ametiühingutöö sisusse, sagedamini kuu

lama nende organite aruandeid. Ametiühingute tegevuse küsimusi arutati parteikoosolekuil ja rajoonikomiteede bürooistungeil. 1958. aastal korraldati ametiühinguaktiivile süstemaatiliselt seminare ja nõupidamisi, kus esinesid Eesti NSV Ametiühingute

Nõukogu, ametiühingute vabariiklike komiteede ning partei rajooni- ja linnakomiteede töötajad . 1958. aasta jaanuaris ja veeb 185 Eesti NSV Ametiühingute Nõukogu arhiiv (EAÜN-i arhiiv). 186 Parteitöötaja käsiraamat , II , lk . 121–133 . 187 Sealsamas , lk. 123–125 .

188 EKPA, f. 1 , nim. 198 , s.-ü. 2 , 1. 208. 189 EAUN- i arhiiv , toimik 18 a . 394

Eesti NSV ametiühingute X kongress. Esiplaanil (paremalt) vana kommu nist R. Schiffer, Eesti ametiühingute I kongressi delegaadid A. Laur, I. Palm, A. Eisen, 1958. a. aprill.

ruaris toimus vabariigi rajoonides 28 seminari, millest võttis osa

ligi 1700 käitiskomitee esimeest ja liiget. 190 Detsembripleenumi otsuse täitmisel ei läinud kõik libedalt. Mõistmata ametiühingute osatähtsuse tõstmise olemust, hakkas Eesti NSV Ametiühingute Nõukogu esimees L. Illisson nõudma, et Rahvamajanduse Nõukogu ja parteiorganid kooskõlastaksid ette võtete direktorite määramise ja vallandamise ametiühingukomitee dega ja et viimased võtaksid selles küsimuses vastu oma otsuse. See tähendas tegelikult direktorite ametisse kinnitamist ameti ühinguorganisatsiooni poolt, tähendas ametiühingute vastandamist

parteiorganisatsioonidele. Parteiorganisatsioonides ja Eesti NSV Ametiühingute Nõukogus mõistetiselline seisukoht hukka; EKP Keskkomitee büroo võttis tarvitusele vastavad organisatsioonilised abinõud. Büroo otsuse kinnitas EKP Keskkomitee pleenum 1959.

aasta jaanuaris. 191 Eesti NSV Ametiühingute Nõukogu esimeheks valiti Paul Neerot, kes oli seni töötanud partei rajoonikomitee esi mese sekretärina. 190 EKPA, f. 1 , nim. 198, s.-ü. 2, 1. 210. 191 EKPA , f. 1 , nim. 199, S.-ü. 22 , 1. 9. 395

ELKNÜ Keskkomitee esimene sek retär Vaino Väljas esineb aruandega Eesti komsomoli IX kongressil . 1958. a. märts.

NLKP XX kongressi direktiive täites tugevdasid parteiorgani satsioonid komsomoli juhtimist. ELKNÜ ridades oli 1. jaanuaril 1959. aastal 63 341 noormeest ja neidu. 192 Vabariigi kommunist likud noored võtsid oma šefluse alla tähtsamate objektide nagu

Kunda tsemenditehase, Balti soojuselektrijaama, Maardu super fosfaaditehase jt. ehitamise. Kümme tuhat maanoort võttis osa võistlusest suurte saakide

saamiseks ja karjakasvatuse arendamiseks. 1956. ja 1957. aastal läks maale tööle üle 2000 noormehe ja neiu. Eesti noored võtsid osa uudismaade ülesharimisest. Poolteist tuhat noort meie vabarii gist töötas komsomolituusikutega Siberi elektrijaamade ehitusel ja Donbassis. 193

Komsomoliorganisatsioonide töös oli nüüd vähem paraadlikkust ja rohkem asjalikkust, suurenes noorte loov initsiatiiv, paranes nende hulgas tehtav ideelis-poliitiline töö ja massiline kultuuri töö .

Sel ajal kui partei kavandatud otsuseid ellu viies 192 EKPA , f. 31 , nim. 74, S.-ü. 48 , 1. 1 .

193 EKPA, f. 1 , nim. 198, S.-ü. 2 , 1. 145. 396

sihi

kindlalt taotles edusamme rahvamajanduse arendamisel ja rahva elatustaseme tõstmisel, astus tema joone vastu välja Molotovi, Kaganovitši, Malenkovi jt. parteivastane grupp. Sellest osavõtjad avaldasid vastupanu NLKP XX kongressi poolt heakskiidetud kur sile parandada isikukultusest tingitud vead ja puudused. 1957. aasta juunis võeti NLKP Keskkomitee pleenumil vastu otsus parteivas tase grupi kohta. Seda otsust arutati kõigis parteiorganisatsiooni des, see kiideti partei ja rahva poolt heaks. Koos kogu parteiga mõistsid parteivastase grupi tegevuse hukka ka kõik Eesti tööta jad.

Kommunistid ja kogu nõukogude rahvas koondusid veel tihe damini leninliku Keskkomitee ümber, hakkasid veel energilisemalt ellu viima NLKP XX kongressi kurssi.

EKP X kongress, mis toimus 28.–30. jaanuarini 1958, tegi kok kuvõtte EKP tegevusest siseparteilise ja poliitilise töö ümber korraldamise alal ja rahvamajanduse juhtimisel vastavalt NLKP XX kongressi otsustele . Kongressile oli valitud 499 delegaati otsus

tava ja 64 delegaati nõuandva hääleõigusega.194 Eestimaa Kommu nistlikus Parteis oli tol ajal ( 1. jaanuariks 1958) 27 691 kommu 5 nisti.19

194 EKPA, f. 1 , nim , 198, s.-ü. 2, 1. 5, 94. 195 EKPA , f. 1 , nim. 207, S.-ü. 7, 1. 10.

WITH

ELKNÜ IX kongress. 1958. a. märts.

EKP X KONGRESSIL VALITUD KESKKOMITEE BÜROO LIIKMED JA LIIKMEKANDIDAADID

Georgi

Abašvili.

Johannes Käbin.

Valter Ani .

Valter Klauson.

Leonid Lentsman .

Otto Merimaa.

Kongressil kuulati ära EKP Keskkomitee ja revisjonikomis joni aruanded ning valiti Keskkomitee ja revisjonikomisjoni uus koosseis.

Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee aruandes, mille esitas Keskkomitee esimene sekretär J. Käbin, ja delegaatide sõna

võttudes märgiti, et NLKP XX kongressist ja EKP IX kongressist möödunud kahe aasta jooksul oli vabariigi parteiorganisatsioon tugevdanud oma ridu ja aktiviseerinud organisatsioonilist tegevust.

Konstateeriti, et juhtimine parteiorganite poolt läks konkreetse maks, tugevnesid sidemed rahvaga, kasvas rahvahulkade loov aktiivsus ja initsiatiiv. Suur töö tehti ära isikukultuse tagajärgede likvideerimisel. 398

Aleksei Müürisepp .

August

Saaremägi.

Stepan

Tšernikov.

C Fjodor Ušanjov.

Arnold Veimer.

Vaino Väljas.

Kongressil näidati asjalikult ära vabariiklike ja rajooniorga nite töös esinevad puudused. Paljudes tööstusettevõtetes ei hin natud vääriliselt tehnilise progressi tähtsust, mistõttu kongress juhtis parteiorganisatsioonide tähelepanu sellele töölõigule ja ka rentaabluse eest võitlemisele. Ehitusorganisatsioonide juhtidelt nõudis kongress töö organiseerimise tunduvat parandamist, et

kindlustada kapitaalmahutuste efektiivsemat kasutamist, objektide kiiremat ekspluatatsiooni andmist ja omahinna alandamist. Endi selt jäi aktuaalseks ehitustegevuse industrialiseerimise ülesanne. Põllumajandusele seatud ülesannete hulgas oli erilise tähtsu sega loomakasvatussaaduste tootmise suurendamine.

Organisatsioonilise töö alal juhtis kongress tähelepanu vajadu sele täiustada parteitöö stiili ja meetodeid, tõsta selle töö efektiiv 399

EKP X kongress. 1958. a. jaanuar.

sust, kõvendada kontrolli vastuvõetud otsuste täitmise üle. Eriti

tuli partei rajooni- ja linnakomiteedel rõhku panna partei-algor ganisatsioonide, eeskätt kolhooside ja sovhooside organisatsioonide tugevdamisele, nende osatähtsuse tõstmisele majanduslike ja polii tiliste ülesannete lahendamisel. 196

Rööbiti

sellega

nõudis

kongress

parteiorganisatsioonidelt

massiorganisatsioonide juhtimise tugevdamist.

Kongress avaldas veendumust, et vabariigi parteiorganisatsioon tõstab marksismi-leninismi õpetusest juhindudes ja väsimatult Kommunistliku Partei otsuseid täites oma ridade võitlusvõimet, tugevdab sidemeid töörahvaga ja saavutab uut edu kõigil majan dus- ja kultuurielu aladel ning annab seega uue tõsise panuse kommunismi ülesehitamisse meie maal.

4. Eestimaa Kommunistliku Partei ideoloogiline töö

Partei on alati pööranud suurt tähelepanu ideoloogilisele tööle, rahva kasvatamisele kommunismi vaimus. Ka vaadeldaval perioo dil oli ideoloogiline töö ühel kesksel kohal vabariigi parteiorgani satsiooni tegevuses . 196 EKPA, f. 1 , nim. 198, S.-ü. 2, 1. 383–385, 390—391 . 400

Ajavahemikku 1952—1958 iseloomustab vabariigi elus kultuu

rirevolutsiooni jätkumine; sel ajal tehti tõsiseid edusamme EKP ideoloogilises töös. Murranguliseks sündmuseks oli NLKP XX kongress. Konstatee

rinud möödunud aastate saavutusi, märkis kongress, et ideoloogili ses töös esineb suur puudus: tema irdumine kommunistliku üles

ehitustöö ülesannetest. Parteipropaganda muutus sageli tuntud tõdede kordamiseks, tsitaatide dogmaatiliseks pähetuupimiseks, mille tagajärjel teooria loov omandamine ja tema seos praktikaga nõrgenes.

Kongress seadis partei ette ülesande reorganiseerida kogu ideo loogiline töö selliselt, et teoreetiline tegevus, propaganda ja agitat sioon oleksid tihedalt seotud kommunismi eest võitlemise aktuaal

sete probleemidega .

Eesti NSV-s teostatud sotsialistlikud ümberkujundused, vaenu like klasside likvideerimine ja edusammud sotsialistlikus ülesehi tustöös lõid eeldused sotsialistliku ideoloogia täielikuks võiduks. Samal ajal kutsusid need suured revolutsioonilised sammud, eriti põllumajanduse kollektiviseerimine ja kulakluse kui klassi likvi deerimine, kukutatud klasside riismete hulgas esile viha ja Nõu kogude -vastase aktiivsuse. See omakorda avaldas mõju osale ela

nikkonnast, kelle hulgas esines mitmesuguseid kõikumisi, mis sageli võtsid kodanlik -natsionalistliku värvingu. Ideoloogilise töö taseme otsustavat tõstmist dikteeris kõigepealt asjaolu, et partei poolt kavandatud majandusliku ja kultuurialase ülesehitustöö suurte plaanide realiseerimine eeldas kaadri ideelis poliitilise ettevalmistuse parandamist ja ulatuslikku poliitilist tööd rahva hulgas. Pealegi ei osanud üksikud kommunistid õigesti orienteeruda tolleaegses olukorras, olid rutiini ja konservatiivsuse kütkes. Tuleb arvestada, et vabariigis leidus veel mahajäänud ja natsionalistlikult meelestatud inimesi, kes uskusid vaenulikku propagandat, mille teravik oli suunatud rahvaste sõpruse vastu.

NLKP Keskkomitee juhendeid täites arendasid parteiorgani satsioonid ja parteiline trükisõna vastavalt uutele ülesannetele laial rindel ideoloogilist tööd. Parteiorganisatsioonides arutati laialdaselt NLKP XX kongressi otsuseid , mis määrasid kindlaks ideoloogilise töö sisu. XX kongressi otsustele tuginedes kutsus

NLKP Keskkomitee parteiorganisatsioone üles kogu oma töös järjekindlalt juhinduma marksismi-leninismi õpetusest rahva ja üksikisiku osast ajaloos. 197 Eestimaa Kommunistlik Partei korraldas oma ideoloogilise töö ümber vastavalt NLKP XX kongressi otsustele. 23.-25. oktoobrini 1956 arutas EKP Keskkomitee oma III plee

numil küsimust « Ideoloogilise töö kohta käivate NLKP XX kong 197 Вопросы идеологической работы. Сборник важнейших решений KICC ( 1954–1961 ), M., 1961 , lk. 70–87.

26 Ulevaade EKP ajaloost

401

ressi otsuste täitmise käigust » ; ettekandega esines EKP Keskkomi tee teine sekretär L. Lentsman. Pleenumile oli kutsutud 290 partei-,

nõukogude, ametiühingu-, komsomoli- ja majandustöötajat, tea duse- ja kultuuritegelast, ajakirjanduse, raadio, televisiooni, kirjastuste ning teiste vabariigi ideoloogiliste asutuste töötajat. Arutelu kujunes väga aktiivseks — läbirääkimistel võttis sõna 27 inimest.

Ettekandes ja pleenumist osavõtjate sõnavõttudes tehti kokku

võtteid vabariigi parteiorganisatsiooni ideoloogilisest tööst ning anti vigade ja puuduste põhjalik kriitiline analüüs. Pleenum võttis vastu üksikasjaliku otsuse, milles määrati kindlaks ülesanded kõigil vabariigi ideoloogilise elu aladel.198 Vajadusele kasvatada

kommuniste leppimatult võitlema igasuguste kodanliku ideoloogia avalduste vastu juhtis veel kord tähelepanu EKP Keskkomitee IV pleenum 1957. aasta märtsis, 199 samuti EKP X kongress. EKP Keskkomitee III pleenumi otsuste arutamine kõigis par teiorganisatsioonides aitas tugevdada kommunistide marksistlik

leninlikku karastust, süvendada leninliku rahvuspoliitika aluste

mõistmist , tõsta valvsust võitluses kodanliku ideoloogia avalduste vastu . Pleenum selgitas parteiorganisatsioonidele, et leninliku rah

vuspoliitiką teostamisel ei tohi ignoreerida rahvuslikke iseärasusi ega neid kunstlikult suureks puhuda.

Jätkates võitlust kodanliku natsionalismi igandite vastu, akti viseeris EKP noil aastail parteipropagandat ja massilist poliitilist tööd.

Igal aastal loodi vabariigis laialdane partei propagandavõrk , ees kätt kommunistide jaoks, et neid ideeliselt karastada. Parteiorgani satsioonides loodi poliitkoole ja -ringe partei ajaloo, filosoofia ja

poliitilise ökonoomia õppimiseks, partei rajooni- ja linnakomiteede juures funktsioneerisid parteikoolid, Tallinnas ja Tartus mark sismi-leninismi õhtuülikoolid. Suur osa kommuniste rikastas oma

poliitilisi teadmisi iseõppimise teel. Parteihariduse võrk oli välja kujunenud juba esimesel sõja

järgsel aastakümnel. Pärast NLKP XX kongressi suurenes tundu valt poliitkoolide ja -ringide hulk ja ka neis õppijate arv. Kui aastail 1950–1951 mitmesugustes poliithariduse vormides õppis 17 606 kommunisti, siis aastail 1958–1959 oli neid 24 954.200 EKP

Keskkomitee ning rajooni- ja linnakomiteed arutasid bürool ja pleenumitel valmisolekut õppeaastaks, tegid õppeaasta kokkuvõt teid. EKP Keskkomitee uuris süstemaatiliselt rajooni- ja linnako miteede tööd parteihariduse juhtimise alal, rajooni- ja linnakomi

teed omakorda kontrollisid algorganisatsioonide tööd. Esikohal oli propagandistide kaadri valik ja väljaõpetamine. Aja jooksul kujunes selles parteitöö lõigus välja alaline vilunud 198 EKPA, f. 1 , nim. 157 , S.-ü. 131 , 1. 7-15. 199 EKPA, f. 1 , nim. 157, s.-ü. 160 , 1. 25 . 200 « Töid EKP ajaloo alalt » I , Tallinn 1965, lk. 194. 402

A. Tšernov peab loengut Tallinna marksismi-leninismi õhtuülikoolis. 1952. a. november.

Õppus EKP Orissaare Rajoonikomitee partei õhtukoolis. 1953. a. aprill. 26 *

kaader. Juba 1954/55. õppeaastal oli 66 protsendil propagandisti dest kõrgem või lõpetamata kõrgem haridus ja kolmel neljandikul

rohkem kui kaheaastane propagandatöö staaž.201 Poliitiline õppus aitas kaasa kaadri kasvatamisele marksismi leninismi vaimus. Kuid parteiharidustöö juhtimises, veel rohkem

aga selle sisus oli tõsiseid puudusi. Viiekümnendate aastate algul oli poliitilise õppuse aluseks peaasjalikult « UK(b)P ajaloo lühikur sus». Lühikursus seati kogu teadusliku uurimise ja õppetöö mõõdu

puuks, mille tõttu Lenini teoreetilist pärandit omandati sageli pea liskaudselt.

Esimene katse poliithariduse sisusse ja praktikasse olulisi muu datusi tuua tehti 1953. aastal. EKP Keskkomitee arutas septemb rikuus poliithariduse võrgu ülesandeid uuel õppeaastal ja rõhutas oma otsuses, et teooria õppimisel ja õpetamisel tuleb välja juurida

marksismile - leninismile võõras tähenärimine ja dogmatism . Üht lasi mõisteti hukka ajaloos rahva ja üksikisiku osatähtsuse lihtsus

tatud ja vulgaarne käsitlemine. Keskkomitee nõudis suurema tähelepanu pööramist NLKP kongresside ja konverentside otsuste

tundmaõppimisele.202 Kuigi see otsus tõi kaasa teatavaid nihkeid poliithariduse sisus, said põhjalikud muudatused toimuda alles pärast NLKP XX kongressi, kui partei oli avalikult välja astunud isikukultuse vastu .

Olulisi puudusi oli poliithariduse organiseerimises konstateeri

tud ka varem , näiteks EKP VIII kongressil,203 kuid enne NLKP XX kongressi neist täielikult üle ei saadud.

Parteipropaganda ümberkorraldamiseks NLKP XX kongressi otsuste valguses võttis vabariigi parteiorganisatsioon tarvitusele mitmed tähtsad abinõud. Eelkõige reorganiseeriti otsustavalt poliit õppus, nii et see kõige täielikumalt rahuldaks kommunistide idee lisi nõudeid ja soodustaks kommunistliku ülesehitustöö ülesannete edukat täitmist. See reorganiseerimine teostati NLKP Keskkomi

tee 1956. aasta 21. augusti otsuse « Õppeaasta tulemustest partei hariduse süsteemis ja parteiorganisatsioonide ülesannetest uuel

õppeaastal » alusel.204 Selles pöörati peamist tähelepanu marksismi leninismi teooria iseseisvale õppimisele kaadri poolt; rööbiti sel

lega soovitati luua poliitkoole ja jooksva poliitika ringe, ringe ja seminare NLKP ajaloo ja marksistlik-leninliku filosoofia õppimi seks .

Kui enne NLKP XX kongressi õpiti poliithariduse võrgus pea asjalikult partei ajalugu lühikursuse järgi ( 1954/55. aastal õppis

NLKP ajalugu 67,6 protsenti kuulajate üldarvust),205 siis nüüd pöörati esmajärgulist tähelepanu majandusalaste teadmiste oman 201 202 203 204 205 404

« Rahva Hääl » nr. 200, 24. augustil 1955 . EKPA , f. 1 , nim. 123 , S.-ü. 21 , 1. 19-20 . EKPA , f. 1 , nim. 157, s.-ü. 34 , 1. 87. « Ilaptuénan K3Hb » 1956 , nr. 16 , lk . 10–16 . EKPA, f. 1 , nim. 169 , S.-ü. 9, 1. 21–22 .

2000

Kiviõli kombinaadi töölised arutavad NLKP XX kongressi materjale. 1956. a . märts.

damisele. Vabariigis loodi suurel hulgal konkreetse ökonoomika ringe ja seminare. Partei õhtukoolide asemel hakkasid tegutsema

kaheaastase õppeajaga majanduskoolid. 1957/58. õppeaastal õppis vabariigis konkreetset ökonoomikat ja poliitilise ökonoomia prob leeme üle ühe kolmandiku kuulajate üldarvust.206

Suurenes jooksva poliitika ringide ja koolide arv, kus kuulajad tutvusid Kommunistliku Partei ja Nõukogude riigi välis- ja sise

poliitika aktuaalsete probleemidega. Peale selle loodi arvukalt seminare ja ringe dialektilise ja ajaloolise materialismi, mark sistlik-leninliku esteetika, kommunistliku kasvatuse ja teiste prob leemide tundmaõppimiseks .

Sellise ümberkorralduse tulemusena muutus poliithariduse süsteem nõtkemaks ja mitmekülgsemaks, hakkas täielikumalt vas tama kommunistide ja parteitute nõuetele, nende teadmiste tase

mele ja soovidele ning nende tootmisalase ja ühiskondliku tegevuse spetsiifikale. Kaader sai võimaluse paremini omandada marksismi

leninismi õpetust ja panna samal ajal pearõhku majandusteooria õppimisele.

Parteihariduse ümberkorraldamine ei saanud piirduda ainult

võrgu reorganiseerimisega, oli vaja ka tugevdada propagandistide kaadrit .

206 J. Ja kobson. Mõningaid propagandatöö küsimusi Nõukogude Ees tis, Tallinn 1958, lk. 27. 405

EKP Tallinna Linnakomitee sekretär Artur Vader kõneleb marksismi leninismi õhtuülikooli kuulajaile . 1957. a. september.

Sõjajärgseil aastail — kuni 1956. aastani — oli Eesti NSV-s -

-

ette valmistatud ligi 2000 kommunisti-propagandisti.207 Kuid nende hulgas oli vähe juhtivaid partei- ja nõukogude töötajaid, ettevõtete juhtijaid, põllumajanduse spetsialiste ja insener - tehnilisi tööta

jaid. Pärast NLKP XX kongressi hakati seda puudust kõrval dama.

1957/58. õppeaastal oli poliitõppuse võrgu juhtijate hulgas nõu kogude, partei- ja majandustöötajaid viis korda rohkem kui 1955/56. õppeaastal, nende erikaal propagandistide hulgas tõusis 4 protsendilt 20-le. Propagandistitööd tegid paljud partei rajooni komitee esimesed sekretärid. Propagandistide hulgas oli tööstuse ja põllumajanduse spetsialiste 44 protsenti, kõrgema haridusega

inimesi 34 protsenti (varem 20 % ) ja keskharidusega inimesi 30,8 protsenti (varem 27 % ). Samal ajal vähenes mittetäieliku keskha ridusega ja algharidusega propagandistide erikaal 29-lt protsen dilt 12 -le.208

See asjaolu, et propagandatööle hakati rohkem rakendama kvalifitseeritud töötajaid, tõstis poliitõppuse võrgu juhtijate auto riteeti .

207 EKPA , f. 1 , nim. 169 , s.-ü. 9 , 1. 5.

208 J. Jakobson. Mõningaid propagandatöö küsimusi Nõukogude Ees tis , lk . 14, 37 . 406

Kuid propagandistide koosseisu parandamine üksi ei otsustanud veel asja. Neid oli vaja süstemaatiliselt abistada ja õpetada. Kuu lajaid ei rahuldanud propagandistid, kes vastavat materjali ainult ümber jutustasid või ette lugesid. Uued ülesanded nõudsid selli

seid poliitõppuse võrgu juhtijaid, kes suudavad marksismi-leni nismi teooria õpetamisele läheneda loovalt , tagavad õppetöös materjali elava arutlemise ja arvamuste vahetamise.

EKP Keskkomitee taotles seda, et kommunistide marksistlik

leninlik õppus oleks eluga tihedalt seotud,, et propagandistid suudaksid kuulajaid õpetada seostama teooriat ja praktikat. Põhi lise töö propagandistide ettevalmistamisel võttis endale EKP

Keskkomitee . Kogu õppeaasta vältel korraldati seminare ja kur susi, kus rakendati kõige kvalifitseeritumaid lektoreid ja kõrge

mate koolide õppejõude. Propagandistide seminarides ja koolides arutati marksismi-leninismi teooria põhiprobleeme ja ökonoomika küsimusi. Suurt tähelepanu pöörati probleemidele, millel on eri line tähtsus meie vabariigi tingimustes, nagu seda on marksistlik leninlik rahvuspoliitika, eesti kodanlike natsionalistide ideoloogia paljastamine, töötajate kasvatamine proletaarse internatsiona lismi ja rahvaste sõpruse vaimus. 209 Parandades tööd parteipropaganda alal, hakkasid linna- ja

rajoonikomiteed rohkem süvenema parteikomiteede ja algorgani satsioonide tegevusse sel alal, uurima ja üldistama nende koge musi .

Kõik need abinõud suurendasid poliitõppuse efektiivsust. Ringides, koolides ja seminarides õpetasid propagandistid kuu lajatele oskust kasutada omandatud teadmisi praktikas, leida

tehnilise progressi reserve, võidelda tööviljakuse tõstmise, oma hinna alandamise ja toodangu kvaliteedi parandamise eest, õpeta sid kuulajaid probleemidele loovalt lähenema, mitte pähe õppima üksikuid teese, arve ja fakte, vaid tungima küsimuse olemusse,

uurima oma ettevõtte, sovhoosi, kolhoosi või masina- traktorijaama tööd ja seda analüüsima. Paljudel juhtudel kandis see töö head vilja .

Näitena võib tuua tehase « Eesti Kaabel » parteiorganisatsiooni. olukorraga tehases ja majandusteooria aktu aalsete probleemidega, hakkasid kommunistid tõsiselt mõtlema Tutvunud

küsimuste üle, millele nad varem polnud küllaldast tähelepanu

pööranud. Oppustel õppisid nad paremini nägema tehase mahajää mise põhjusi, seal toimus ka väärtuslik arvamuste vahetus selle üle, kuidas tootmistegevust põhjalikult parandada. Kommunistid otsustasid , et ettevõtte mahajäämuse likvideerimist tuleb alustada

töö organiseerimise parandamisest. Oppustel selgusid puudused planeerimise alal, ratsionaliseerimistöös ja seadmete kasutamisel. Kommunistid esitasid puuduste kõrvaldamiseks ettepanekuid.

Parteiorganisatsioon hoolitses koos direktsiooniga nende ettepane 203 EKPA , f. 1 , nim. 157, s.-ü. 131 , 1. 11–12 . 407

kute realiseerimise eest, mille tulemusena paranes tootmise struk

tuur ja planeerimine, täiustus tehnoloogia. Tehase töötajad käisid väärtuslikke kogemusi omandamas samalaadsetes ettevõtetes « Sevkabelis» ja «Moskabelis», Seati sisse plaanikindel tehnikaalane

õppus. Parteikoosolekuil arutati süstemaatiliselt küsimusi, mis 210 olid seotud ettevõtte ökonoomikaga.

Paljudes NLKP ajaloo, dialektilise ja ajaloolise materialismi ning poliitilise ökonoomia õpperingides ja seminarides saadi jagu

dogmatismist teoreetiliste probleemide käsitlemisel. Selleks et põhjalikumalt tundma õppida partei tegevust leninliku rahvuspo liitika elluviimisel, korraldati teoreetilisi konverentse . Üks selline laialdase programmiga konverents toimus 1957. aastal Narvas.211 Ideoloogilises töös suurenes marksismi-leninismi põhiprobleeme käsitlevate teoreetiliste seminaride osatähtsus. Laialdaselt korral

dati ka ökonoomika-alaseid konverentse. Nende ettevalmistamine

võimaldas kümneid, vahel koguni sadu inimesi kaasa tõmmata tootmise ökonoomika probleemide põhjalikule uurimisele. Nii toi

mus 1956. aastal Rapla rajoonis ökonoomika-alane konverents, mille ettevalmistamisel partei rajoonikomitee ja rajooni täitevko mitee töötajad, agronoomid, zootehnikud, kolhoosiesimehed, raama tupidajad ja arveametnikud uurisid Eesti NSV Teaduste Akadee mia Majanduse Instituudi teaduslike töötajate abiga ligemale

kahe kuu vältel töö organiseerimist enamikus rajooni kolhoosides. Selle tulemusena kogunes väärtuslik materjal, mis võimaldas teha

praktilisi järeldusi. Analoogilisi konverentse korraldati ka teistes rajoonides ning ettevõtetes, ehitusorganisatsioonides ja Eesti raud tee kollektiivides.

Kuid kaugeltki kõik vabariigi parteiorganisatsioonid ei osanud uusi poliitõppuse vorme õigesti kasutada. Mitmel puhul muutusid

ökonoomika õpiringid, seminarid ja koolid omalaadseteks tootmis nõupidamisteks. 212 Nii näiteks soovitati Vastseliina rajoonis 1956/57. õppeaastal käsitleda konkreetse ökonoomika ringides

selliseid teemasid: umbrohud ja umbrohutõrje , söötade varumine, nende ettevalmistamine ja ratsionaalne kasutamine, orgaanilised ja mineraalväetised , zoohügieeni ja veterinaaria alused jms.213 EKP Keskkomitee , rajooni- ja linnakomiteed aitasid parteiorgani

satsioonidel üle saada kitsast praktitsismist parteihariduses. Ideoloogilise töö aktiviseerumisele aitas kaasa ka loengulise propaganda parem organiseerimine. Suurenes lektorite arv. Jär

jest sagedamini esinesid loengutega rahvamajanduse spetsialistid , loomingulise

haritlaskonna

esindajad ja teadlased.

Loengute

210 EKPA , f. 3726, nim. 6, s.-ü. 6, 1. 17–18, 44, 55—56, 69–72, 108—109. 211 «Hapecku paboyné » nr. 132, 5. novembril 1957 . 212 EKPA , f. 1 , nim. 198, s.-ü. 2, 1. 57 .

213 J. Jakobson. Mõningaid propagandatöö küsimusi Nõukogude Ees tis, lk. 11 .

408

temaatika mitmekesistus. Rohkem hakati pidama loenguid leninli kust rahvuspoliitikast, rahvaste sõprusest, proletaarsest internat

sionalismist ning sotsialismi ja kommunismi majandusprobleemi dest.

Reorganiseeriti loengulise propaganda juhtimine vabariigis. Parallelismi likvideerimise eesmärgil kaotati 1957. aasta märtsis Eesti NSV Kultuuriministeeriumi lektorite keskbüroo; selle asu

tuse ja rajooni kultuuriosakondade lektorigruppide funktsioonid anti üle Poliitiliste ja Teadusalaste Teadmiste Levitamise Ühin gule. Rajoonikeskustes ja suuremates asulates loodi ühingu liikmeist lektorite grupid, kes pidasid loenguid laiale kuulajas konnale, kuna partei rajooni- ja linnakomiteede lektorite grupid

keskendusid parteiharidusvõrgu teenindamisele. Parteipropagandas omandasid tähtsa koha Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 40. aastapäevaga seotud teemad. NSV Liidu

Ülemnõukogu juubeli- istungjärk demonstreeris kogu maailmale kommunismi võitmatut jõudu. Nõukogude rahva kangelaslikkus sotsialismi ehitamisel innustas töötajaid uutele saavutustele kommunismi ehitamisel. Istungjärgu otsused said väärtuslikuks materjaliks ideoloogilise töö jaoks. Suureks panuseks töötajate kommunistlikku kasvatamisse ja

kogu ideoloogilisse töösse oli marksismi-leninismi klassikute teoste ja Kommunistliku Partei otsuste väljaandmine eesti keeles. Aas tail 1952—1958 kirjastati marksismi- leninismi klassikute teoseid

kogutiraažiga 623 000 eksemplari ja aastail 1946—1958 kokku tiraažiga 954 200 eksemplari.214 Eesti NSV 15. aastapäevaks viidi lõpule V. I. Lenini Teoste 36 köite (4. väljaanne) väljaandmine. Partei ideoloogilises töös oli väga tähtsal kohal kirjanduse ja. kunsti juhtimine, haritlaskonna marksistlik - leninlik kasvatamine.

Seda teostati ühelt poolt loominguliste töötajate ja haritlaskonna kaasatõmbamisega poliitharidusvõrku ja teiselt poolt parteiorgani satsioonilise ja poliitilise tööga nende hulgas. Kommunistliku. Partei mõju suurenemisest intelligentsi ringkondades annab näi

teks tunnistust tema ridade kasv õpetajate arvel. Kui 1. jaanuaril 1952 oli nende hulgas kommuniste 482, siis 1. jaanuaril 1959 juba 1320.215 Partei-algorganisatsioonide arv koolides suurenes samal ajavahemikul 97-1t 151 -le.

EKP Keskkomitee arutas pleenumeil ja bürooistungeil korduvalt kirjanduse ja kunsti arendamise ning loomingulise haritlaskonna hulgas tehtava töö küsimusi. Nii arutati 1952. aastal Keskkomitees Kunstide Valitsuse ja Eesti NSV Riikliku Vene Draamateatri tööd . 1953. aasta teisel poolel arutati EKP Keskkomitee pleenumil Eesti

NSV Kirjanike Liidu juhatuse aruannet.216 Loomingulise intelli 214 EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituudi marksismi-leninismi klassikute teoste tõlkesektori andmeil .

215 EKPA, f. 1 , nim. 207, S.-ü. 10, 1. 11 .

216 EKPA, f. 1 , nim. 157, s.-ü. 20, 1. 18—46. 409

V. I. LENIN

V. I. LENIN

6 KOIDE

KOIDE

W

V. I. LENIN

14

25 KOIDE

1909.august Janker om x

20 x

XX33588 ****28 eXXXX

200

X

*8X8X1ERKA88888888

V. I. LENIN K MARX

K. XARX

35

DEYOELS

KOU

KAPITAL

UT133) TEEN ** 8.8.858 Por

$ 3

86X36X

estador 1923 Xxxse

SK

Rococo

ex EXO

225SXSGGA KE KROKARAOKE823 *** ASRA$ 65S2XX 288 8888888888 88888888888888833328.808

VI LENIN

868

FRIEDRICH

WA

ENGELS KAPITAL

RI

235833358 5xx XXX &

ANTI- DŪHRING

REVOLUTSIOON

693886 XX

97 98 was

roce

27

8803398388389383963983 32.co

VILENIN WHVUS- JA

KOLONIAALKÜSIMUS

Eestis

aastail

1952—1958 väljaantud marksismi-leninismi klassikute teoseid.

gentsi hulgas tehtava töö probleemidega tegelesid regulaarselt ka linnade ja rajoonide parteiorganisatsioonid ning vastavad partei komiteed .

Vaadeldavail aastail rikastus Nõukogude Eesti kirjandus ja kunst uute väljapaistvate teostega. Ilmusid August Jakobsoni näi dend « Suremine» , Juhan Smuuli poeem « Mina – kommunistlik -

noor» , Aadu Hindi « Tuuline rand » , Erni Krusteni « Noorte süda

med » jt. Kujutava kunsti paremate teoste hulka kuulusid Viktor «

Karruse « Vilja riigile» , Olav Männi « Polotski vürst Vjatško ja Lembitu poeg Meelis Tartu kaitsmisel 1224. aastal » jt. Muusika -410

teostest paistsid silma Lydia Austeri ballett «Tiina» ja Boris Kör veri operett « Ainult unistus » . Juba tunnustatud autorite kõrvale

astusid noored kunstnikud ja kirjanikud, kes olid kasvanud nõu kogude võimu tingimustes. Kuid samal ajal võis suhtumises vanasse intelligentsisse ja kodanliku perioodi demokraatlikku kultuuripärandisse märgata

teatavat nihilismi, mõningal määral levis vulgaar-sotsioloogiline meetod. Võitluses kodanlik -natsionalistlike ja kosmopoliitiliste kontseptsioonide avaldumise vastu esines vahel ebasoovitavaid äär musi.

Aastail 1953—1954 võeti kirjanduses ja kunstis kriitika alla konfliktituse teooria. Juba NLKP XIX kongressil märgiti, et meie

nõukogude kirjandus ja kunst peavad julgelt näitama elu vastu olusid ja konflikte, peavad oskama kasutada kriitikarelva kui üht kasvatusvahendit. Kuid võitluses konfliktituse teooria vastu langeti

teise äärmusse. Mõned kirjanikud hakkasid pöörduma väljamõel dud konfliktide poole ja moonutatult kujutama nõukogude tege likkust . 1954. aastal toimunud Eesti Nõukogude kirjanike Liidu

III kongress ja sama aasta lõpul toimunud II üleliiduline kirjanike kongress aitasid kaasa uuele tõusule kirjanike töös. EKP Keskkomitee korraldas kohtumisi loominguliste liitude juhtivate töötajatega ja kirjanikega, kus arutati kirjandusteoreeti

lisi küsimusi ja kirjanduse olukorda vabariigis.217 Laiemalt hakati korraldama diskussioone ja arvamuste vahetamist arhitektuuri ja kujutava kunsti küsimustes .

Kõige olulisemad nihked kirjanduse ja kunsti parteilises juhti mises toimusid pärast NLKP XX kongressi, kes nõudis partei kogu. ideoloogilise töö ümberkorraldamist, selle põhjalikku paranda mist . 218

NLKP XX kongress märkis, et kirjandus ja kunst on tähtis

relv võitluses kommunismi eest, ning rõhutas kirjanike ja kunst nike ülesannet tõetruult valgustada meie nõukogude tegelikkust.

Partei hoiatas elu ilustamise ja lakeerimise eest, kuid samal ajal ka nõukogude rahva saavutuste halvustamise ning üksikute vigade ja puuduste suurekspuhumise eest.219 Isikukultuse ja selle kaasnähtuste hukkamõistmine kutsus ka

meie vabariigis esile teatavaid kõikumisi üksikute teoreetilises suhtes ebakindlate loova intelligentsi esindajate juures. Mõned kirjanikud ja kirjanduskriitikud said ebaõigesti aru isikukultuse

nähtuste vastu võitlemise ülesandest , hakkasid tehtud vigu suu reks paisutama, ainult elu varjukülgi esile tooma ning kirjanduse ja kunsti parteilisuse põhimõtet eitama. 220 Teataval määral peegel 217 EKPA , f . 1 , nim . 168, S.-ü. 7 , 1. 1—158 .

218 Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei XX kongressi resolutsioonid , lk . 23.

219 XX съезд КПСС. Стенографический отчет, I, М., 1956, 1k. 116—117. 220 EKPA, f. 2473, nim. 14, s.-ü. 2 , l. 66, 68. 411

dus see ka vabariiklikus ajakirjanduses.221 Rohkete rahva elu tõe truult ja mitmetahuliselt peegeldavate teoste kõrval ilmus aja kirjas « Looming » ka ideeliselt nõrku teoseid. Esines katseid kaht luse alla seada, kas oli vaja vabariigis likvideerida kulaklust kui

klassi ja välja saata kulaklikke elemente, püüti kujutada kulakuid, fašistide abimehi ja aktiivseid kodanlikke natsionaliste süütute kannatajatena, isikukultuse ohvritena. Kõigile nendele vigadele

juhtis EKP Keskkomitee korduvalt tähelepanu.222 XX kongressi otsused aitasid suurel määral üle saada dogma

tismist kirjanduse ja kunsti küsimuste tõlgendamisel. Ilmus kir jandus- ja kunstitegelaste kirjutisi, mis käsitlesid kirjanduse ja kunsti aktuaalseid probleeme. Rõhutati kriitika ja enesekriitika kui meie edasiliikumise võimsa relva tähtsust.

Positiivne tähtsus oli vabariigi kirjanike nõupidamisel, mis toi mus 25. mail 1956 EKP Keskkomitees. Seltsimeheliku diskus

siooni õhkkonnas arutati vabariigi kirjanduse ja kirjandusteaduse olukorda ning teoreetilisi küsimusi.223

Kultuurielu suursündmuseks oli eesti kunsti ja kirjanduse dekaad Moskvas 1956. aasta lõpul, mis valmistati ette ja viidi läbi

EKP Keskkomitee juhtimisel. Dekaad demonstreeris Eesti NSV kultuurisaavutusi ning etendas suurt osa sõprussidemete tugevda

misel eesti rahva ja vennasrahvaste vahel, vabariigi töötajate kasvatamisel internatsionalismi vaimus. Dekaadi tulemuste sõbra

lik arutlemine Moskva loomingulistes organisatsioonides ja seltsi mehelik kriitika pealinna kultuuritöötajate poolt aitas looval haritlaskonnal mobiliseerida oma jõude NLKP XX kongressi otsuste täitmisele. « Estonia » ja « Vanemuise » teatrit autasustati

Tööpunalipu ordeniga.224 Nõukogude Eesti kirjanduse ja kunsti parematele esindajatele anti kõrgeid autasusid . NSV Liidu rahva kunstniku aunimetus anti helilooja Eugen Kapile, näitleja Kaarel

Karmile ja Eesti NSV Riikliku Akadeemilise Meeskoori dirigendile ja kunstilisele juhile, helilooja Gustav Ernesaksale. Väljapaistvaid

kultuuritegelasi – näitlejaid Olga Lundi, Tiit Kuusikut, Hugo Lauri, Ants Lauterit ja Aino Talvit ning kunstnikke Günther Rein dorffi ja Eduard Einmanni autasustati Lenini ordeniga, 46 kunstitegelast Tööpunalipu ordeniga, 82 töötajat ordeniga « Aus tuse märk » ja 175 kirjandus- ja kunstitegelast medaliga « Eeskuju liku töö eest » .

1957. aastal toimus Eesti NSV intelligentsi II kongress, kus arutati haritlaskonna ülesandeid ühenduses NLKP XX kongressi

otsustega. 1958. aasta mais korraldati vabariigi kultuuritöötajate

221 EKPA , f. 1 , nim . 198, S.-ü. 2, 1. 51 . 222 Sealsamas.

223 EKPA , f. 1 , nim. 168, s.-ü. 10, 1. 54–105. 224 « Rahva Hääl » nr. 2 , 3. jaanuaril 1957.

412

I kongress.225 Samal ajal hakkasid ilmuma kultuurhariduslik aja kiri « Kultuur ja Elu » 226 ning almanahh «Kunst » . Loomingulise intelligentsi parteilise juhtimise paranemise tule museks oli kunsti ja kirjanduse edasine veel kiirem arenemine.

Just aastail 1957–1958 ilmusid vabariigis mitmed silmapaistvad teosed, mis rahva elu mitmekülgselt peegeldasid, nagu näiteks R. Sirge romaan « Maa ja rahvas» , E. Ranneti näidend « Kadunud poeg» jt. 1957 aastal ilmus kuus noorte poeetide esikkogu. Vabariigi kunstnike edusamme ja nende meisterlikkuse tõusu näitasid Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 40. aastapäevale pühendatud näitused Moskvas ja Tallinnas. Vaadeldaval perioo dil hakkasid viljakalt töötama paljud nimekad kunstnikud, kelle

loominguline aktiivsus oli viiekümnendate aastate algul vähene nud.

Esile kerkisid noored kunstnikud A. Keerend, V. Tolli,

L. Muuga jt. Täienesid ka heliloojate read. Koos vanema põlv konna heliloojatega lõid sisukaid teoseid A. Garšnek, E. Tam berg jt. Eriti tuleb märkida E. Tambergi oratooriumi « Rahva vabaduse eest » ja tema « Concerto grossot » .

EKP X kongressil ( 1958. aasta jaanuaris) rõhutati, et eesti nõu kogude kirjandus ja kunst arenevad kunstiloomingu kõige progres siivsema meetodi sotsialistliku realismi alusel.227 -

Märkimisväärseks saavutuseks vabariigi kultuurielus oli ka see, et Tallinna filmistuudio hakkas dokumentaalfilmide kõrval

tegema ka kunstilisi filme. Hea hinnangu sai film «Juunipäevad» , mis peegeldas Eesti 1940. aasta revolutsiooni sündmusi, ja ka mit med dokumentaalfilmid. Kuid tol ajal polnud stuudio veel loomis raskustest üle saanud.

Olulisi edusamme tehti vaadeldavail aastail teaduse alal. Tänu

Eestimaa Kommunistliku Partei hoolitsusele tugevnes ja laiendas tunduvalt oma tegevust Eesti NSV Teaduste Akadeemia, vabariigi

peamine teadusliku uurimistöö keskus. Just viiekümnendail aastail kujunes välja teadusliku uurimise instituutide profiil. Juba 1947 . aastal loodud Füüsika, Matemaatika ja Mehaanika Instituudis algasid tähtsad uurimistööd astronoomia, geofüüsika, teoreetilise ja

eksperimentaalse füüsika ning atmosfääri füüsika alal. 1952. aas tal nimetati ta ümber Füüsika ja Astronoomia Instituudiks. Aastail 1952-1953 loodi luminestsentsinähtuste uurimise laboratoorium.

1956. aastal asutati Eesti NSV Teaduste Akadeemia Geoloogia

Instituut. 1951. aastal reorganiseeriti Keemia Instituut, mille pea miseks uurimisobjektiks sai põlevkivi.228 Viiekümnendate aastate teisel poolel hakkasid ühiskonna 225 « Rahva Hääl » nr. 110, 11. mail 1958. 226 EKPA, f. 1 , nim. 193, s.-ü. 15 , 1. 21 .

227 « Eesti Kommunist » 1958, nr . 4, lk . 29 .

228 Э. Шмидт. Деятельность кп Эстонии по подготовке научных и научно -исследовательских кадров Эстонской ССР ( 1946—1955 года), Тал лин, 1969, 1k, 11—14.

413

1

EESTI NSV LOOMINGULISI TOOTAJAID

Lydia Auster.

Eduard Einmann .

Heino Eller.

Gustav Ernesaks.

Ants Eskola.

Aadu Hint.

Jaan Jensen.

Paul Kuusberg .

Boris Kõrver.

1

Evald Okas .

Günther Reindorff .

Voldemar Panso.

Aino Talvi .

Rudolf Sirge.

Eino Tamberg .

Egon Rannet.

Vive Tolli .

teadused vabanema dogmatismist ja tähenärimisest. NLKP XX kongressi otsuste valguses revideeriti mitmeid hinnanguid, mis olid seotud eesti rahva ajalooga ja tema revolutsiooniliste tradit

sioonidega. 1957. aastal ilmus lühike « Eesti NSV ajaloo » uus välja anne, mis käsitleb eesti rahva minevikku märksa sügavamalt kui eelmine väljaanne. Aktiviseerus eesti rahva revolutsioonilise võit luse ajaloo uurimine.

Ka teistel teadusaladel tehti mitmeid väljapaistvaid, rahvama jandusele tähtsaid uurimusi, millest paljude tulemused tootmisse rakendati. Väärtuslikke tulemusi saadi floora ja fauna uurimisel ja Eesti NSV taimestiku geobotaanilisel uurimisel. Arstiteaduse

alal tehti tulemusrikast tööd kutsehaiguste uurimisel, eriti põlev 229 kivitolmu patoloogilise toime alal, jne.? Teaduse, tehnika ja kultuuri arendamise eesmärgil kehtestasid EKP Keskkomitee ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu 1958. aastal kümme Nõukogude Eesti preemiat kõige väljapaistvamate teadus like tööde, arhitektuuri ja ehituse saavutuste, leiutiste rahvama jandusse juurutamise, masinate konstrueerimise, uute materjalide ,

tootmismeetodite täiustamise, kõrgeväärtuslike kirjandusteoste ja väljapaistvate kinematograafia saavutuste eest, mis on saanud laialdase ühiskondliku tunnustuse osaliseks.230

Nõukogude Eesti preemiate määramine toimus 1959. aastal. Uue põlvkonna kommunismi vaimus kasvatamise suurt üles

annet täidab nõukogude kool. Nõukogude võimu aastail on rahva haridus Eesti NSV-s suuri tulemusi saavutanud. 1958. aastal õppis

vabariigi kõrgemates õppeasutustes 12 000 üliõpilast, s. 0. 3 korda rohkem kui kodanlikus Eestis, ja kesk - eriõppeasutustes 13 000, mis on 6 korda rohkem kui 1940. aastal. Üldhariduslikes keskkoolides

oli õpilasi 1940. aastaga võrreldes 2 korda rohkem.231 Pedagoogide kaadri tugevdamise eesmärgil loodi 1952. aastal Tallinna Õpeta jate Instituudi baasil Pedagoogiline Instituut, mis hakkas ette val mistama kõrgema haridusega õpetajaid.

Vaatamata kõigile haridussüsteemis tehtud edusammudele lei dus veel mitmeid tõsiseid puudusi, millest peamine oli kooli teatav irdumine elust. Keskkool andis küll kindlaid üldhariduslikke tead

misi, kuid noored polnud vajalikul määral ette valmistatud ühis

kondlikult kasulikuks tööks. Elu nõudis, et nõukogude kooli kasvandikud saaksid õppimise aastail parema ettevalmistuse tule

vaseks tööks. Polütehnilist haridust väga tähtsaks pidades kirjutas V. I. Lenin, et ei saa kujutleda tulevase ühiskonna ideaali, ühenda

mata noorsoo õppimist tootva tööga: ei õppimist ja haridust ilma tootva tööta ega tootvat tööd ilma paralleelse õppimise ja haridu seta ei saaks asetada sellisele kõrgusele, mida nõuab tänapäeva 229 Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateaduste sari , nr. 2 , 1960, lk. 197—198. 230 « Rahva Hääl » nr. 170 , 20. juulil 1958 .

231 EKPA, f. 1 , nim. 198, s.-ü. 2 , 1. 43, 44. 416

NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi S

S E A D L U

Riikliku Akadeemilise Ooperi- ja Balletiteatri « Estonia » autasustamisest Tööpunalipu ordeniga Märkides suuri teeneid teatrikunsti arendamisel ja

seoses eesti kutselise teatri vilekümnenda aastapäe. vaga, autasustada Riiklikku Akadeemilist Ooperi ja Balletiteatrit « Estonia . Tööpunalipu ordeniga.

NSV Liidu Olemndakogu Presildiumiesimees K. VOROSILOV

NSV Liida Olemnõukogu Presildlamisekretär A. GORKIN

Moskva , Kremi 20. doisembril 1956

NSV Liida Ulemnõukogu Presiidiumi SEA DLUS Riikliku Teatr « Vanemuine » autasustamisest

Tööpunalipu ordeniga Märkides suuri teeneid teatrikunsti arendamise! ning seoses eest kutselise teatri viiekümnenda aas

tapäevaga, autasustada Riiklikku Teatrit de

Vanemai.

Tööpunalipa ordeniga .

NSV Liidu Ülemnõukogu Presildiumt esimees K. VOROSILOV

NSV Liidu Olemnõukogu Presildiumtsekretär A. GORKIN Moskva , Kremi 30. detsembril 1956

NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi seadlused « Estonia » ja « Vanemuise » teatri autasustamise kohta Tööpunalipu ordeniga. 1956. a. detsember.

tehnika tase ja teaduse seisukord. 232 Neid seisukohti realiseerides pidas NLKP XX kongress kooli kiire polütehniseerimise eesmärgil tarvilikuks seada sise uusi õppeaineid, mis annavad teadmisi töös

tusliku ja põllumajandusliku tootmise aluste kohta. Ühtlasi tunnis tati vajalikuks

rakendada õpilasi praktilisel tööl ettevõtetes,

232 V. I. Lenin. Teosed, 2. kd. , lk. 421 . 27

Ulevaade EKP ajaloost

417

kinnitas NSV Liidu rahvamajanduse arendamise kontrollarvud aastaiks 1959–1965. Eelarutluse käigus oli need heaks kiitnud ka EKP XI kongress 1959. aasta jaanuaris.

Kongress deklareeris, et seitseaastaku peaülesanneteks on « kõigi majandusharude taseme edasine võimas tõus rasketööstuse

eelisarendamise baasil, meie maa majandusliku potentsiaali märga tav tugevdamine selleks, et tagada rahva elutaseme lakkamatu tõus » .

Oma osa meie maa majanduse võimsas arenemises oli ka Eesti

NSV töötajatel. Seitseaastaku jooksul pidi vabariigi tööstuse kogu toodang suurenema 83 protsenti, sealhulgas rasketööstuses 97 prot senti ja kergetööstuses 65 protsenti. Seitsme aasta plaan nägi ette energeetika ja keemiatööstuse kiire arendamise NSV Liidus. Seo ses sellega pidi Eesti NSV suurendama elektrienergia tootmise rohkem kui viiekordseks ja põlevkivi kaevandamise 1,8 -kord seks .

Nähti ette masina- ja aparaadiehituse, tekstiili- ja kalatööstuse ning teiste tööstusharude edasiarendamine. Seitseaastaku suurehi

tusteks said Balti soojuselektrijaam , Maardu keemiakombinaat, tsemenditehas « Punane Kunda » .

Eestimaa Kommunistlik Partei taotles tööstuse arendamist ees kätt tööviljakuse tõstmise arvel. Selleks oli vaja kiirendada teh nika progressi, kiiresti võtta tootmises kasutusele uusimad teaduse

ja tehnika saavutused, parandada töö organiseerimist. Kuigi vabariigi tööstuses olid paljud tehnika progressi küsimu sed lahendatud juba sotsialistliku industrialiseerimise käigus, jäi see ülesanne endiselt päevakorrale.

Tehnika progressi takistavate puuduste ja kitsaskohtade kõr valdamise abinõusid arutati üksikasjalikult EKP kongressidel, Keskkomitee pleenumitel, aktiivi koosolekutel, samuti kohalikes parteiorganisatsioonides. Pärast NLKP Keskkomitee 1959. aasta

juunipleenumit, kus arutati partei XXI kongressi otsuste täitmise käiku tööstuses ja ehitustegevuses tehnika progressi kiirendamise alal, analüüsiti vabariigis selles osas valitsevat olukorda EKP Keskkomitee VII pleenumil 1959. aasta juulis, III pleenumil 1960. aasta juunis, IV pleenumil sama aasta augustis jne. Parteiorgani satsioonide aktiivsel osavõtul vaadati ettevõtetes uue tehnika juu rutamise plaanid veel kord läbi ja tehti nendesse vajalikud korrek

tiivid. Tööstuses, transpordis ja ehitusorganisatsioonides loodi teh nikakomisjonid, kelle ülesandeks oli välja selgitada kõik iganenu ja teha ettepanekuid tehnoloogiliste protsesside moderniseerimise kohta .

Tööviljakuse tõus on mõeldav ainult siis, kui uusimaid tehnika

saavutusi juurutatakse pidevalt tootmisse. Ainult siis on mõeldav 1. NSV Liidu rahvamajanduse arendamise kontrollarvud aastaiks 1959 1965, Tallinn 1959, lk. 19 .

420

EESTIMAA KOMMUNISTLIKU PARTEI TEGEVUSEST AASTAIL 1959-1970

Vaadelnud eespool Eestimaa Kommunistliku Partei osa sotsia lismi ehitamisel Eesti NSV-s, anname lõpuks lühikese ülevaate ka

vabariigi parteiorganisatsiooni tegevusest Eesti NSV rahvamajan

duse juhtimisel ning ideoloogilise ja organisatsioonilise töö alal uutes ajaloolistes tingimustes, aastail 1959–1970. NLKP ja kõigi tema väesalkade, sealhulgas ka EKP ajaloolised

kogemused viimase kümne aasta jooksul tõestavad, et kommunist liku ühiskonna laiahaardelise ehitamise ajal suureneb veelgi Kom munistliku Partei osa rahvamajanduse arendamisel. Marksismi leninismi teooriaga relvastatud ja ühiskonna kui terviku kõrge

maid huve väljendav partei töötab välja teaduslikult põhjendatud majanduspoliitika, mis kajastab sotsialismilt kommunismile üle

mineku ajastu objektiivseid seaduspärasusi. NLKP kui valitsev partei suunab kogu ühiskonna elu, sealhulgas ka majanduslikku ülesehitustööd. Kommunismi ehitamise perspektiive arvestades konkretiseerib partei oma majanduspoliitika direktiivides rahva majanduse arendamise pikemaajaliste plaanide kohta. NLKP erakorraline, XXI kongress (27. jaanuarist — 5. veebrua

rini 1959) tegi teadusliku järelduse, et sotsialism on NSV Liidus täielikult ja lõplikult võitnud. Kongress konstateeris, et Nõuko

gudemaa on astunud uude arenemisperioodi — kommunistliku ühiskonna laiahaardelise ehitamise ajajärku. See sai võimalikuks seetõttu, et kõigil meie maa ühiskondliku elu aladel olid toimunud

põhjalikud ümberkujundused, et rahvas oli ennastsalgavalt tööta nud. Nõukogudemaa uue arenemisperioodi põhiülesannetena fik seeris kongress kommunismi materiaal -tehnilise baasi loomise, sot sialistlike ühiskondlike suhete edasiarendamise ja täiustamise, nõukogude inimeste kasvatamise kommunismi vaimus. Kongress 27 *

419

kinnitas NSV Liidu rahvamajanduse arendamise kontrollarvud aastaiks 1959—1965. Eelarutluse käigus oli need heaks kiitnud ka EKP XI kongress 1959. aasta jaanuaris.

Kongress deklareeris, et seitseaastaku peaülesanneteks on « kõigi majandusharude taseme edasine võimas tõus rasketööstuse

eelisarendamise baasil, meie maa majandusliku potentsiaali märga tav tugevdamine selleks, et tagada rahva elutaseme lakkamatu tõus» .

Oma osa meie maa majanduse võimsas arenemises oli ka Eesti NSV töötajatel. Seitseaastaku jooksul pidi vabariigi tööstuse kogu

toodang suurenema 83 protsenti, sealhulgas rasketööstuses 97 prot senti ja kergetööstuses 65 protsenti. Seitsme aasta plaan nägi ette energeetika ja keemiatööstuse kiire arendamise NSV Liidus. Seo ses sellega pidi Eesti NSV suurendama elektrienergia tootmise

rohkem kui viiekordseks ja põlevkivi kaevandamise 1,8 -kord seks.

Nähti ette masina- ja aparaadiehituse, tekstiili- ja kalatööstuse ning teiste tööstusharude edasiarendamine. Seitseaastaku suurehi

tusteks said Balti soojuselektrijaam, Maardu keemiakombinaat, tsemenditehas « Punane Kunda » .

Eestimaa Kommunistlik Partei taotles tööstuse arendamist ees kätt tööviljakuse tõstmise arvel. Selleks oli vaja kiirendada teh nika progressi, kiiresti võtta tootmises kasutusele uusimad teaduse

ja tehnika saavutused, parandada töö organiseerimist. Kuigi vabariigi tööstuses olid paljud tehnika progressi küsimu sed lahendatud juba sotsialistliku industrialiseerimise käigus, jäi see ülesanne endiselt päevakorrale.

Tehnika progressi takistavate puuduste ja kitsaskohtade kõr valdamise abinõusid arutati üksikasjalikult EKP kongressidel, Keskkomitee pleenumitel, aktiivi koosolekutel, samuti kohalikes parteiorganisatsioonides. Pärast NLKP Keskkomitee 1959. aasta

juunipleenumit, kus arutati partei XXI kongressi otsuste täitmise käiku tööstuses ja ehitustegevuses tehnika progressi kiirendamise alal, analüüsiti vabariigis selles osas valitsevat olukorda EKP Keskkomitee VII pleenumil 1959. aasta juulis, III pleenumil 1960.

aasta juunis, IV pleenumil sama aasta augustis jne. Parteiorgani satsioonide aktiivsel osavõtul vaadati ettevõtetes uue tehnika juu rutamise plaanid veel kord läbi ja tehti nendesse vajalikud korrek

tiivid. Tööstuses, transpordis ja ehitusorganisatsioonides loodi teh nikakomisjonid, kelle ülesandeks oli välja selgitada kõik iganenu

ja teha ettepanekuid tehnoloogiliste protsesside moderniseerimise kohta .

Tööviljakuse tõus on mõeldav ainult siis, kui uusimaid tehnika saavutusi juurutatakse pidevalt tootmisse. Ainult siis on mõeldav 1 NSV Liidu rahvamajanduse arendamise kontrollarvud aastaiks 1959 1965, Tallinn 1959, lk, 19. 420

ka tehnika progress. Vabariigi parteiorganisatsiooni algatusel lahendasid Eesti NSV Teaduste Akadeemia teadusliku uurimise

asutused, kõrgemad koolid , Riiklik Teaduslik-Tehniline Komitee

ning Rahvamajanduse Nõukogu koos temale alluvate instituuti dega paljusid teaduse ja tehnika probleeme. Teadlaste ettepane

kute ellurakendamine andis vabariigi rahvamajandusele suurt majanduslikku efekti. Teaduse saavutuste

laialdasemaks levitamiseks ja tehnika

progressi kiirendamiseks aktiviseerisid paljud parteikomiteed tehnikanõukogude tegevust. Loodi ka uusi tehnikanõukogusid. Need omakorda kutsusid kokku teaduslik-tehnilisi konverentse

uue tehnika ja progressiivse tehnoloogia juurutamise küsimustes, levitasid eesrindlaste töömeetodeid jne. Nad toetasid ja levitasid mitmeid algatusi, nende hulgas 50-ndate aastate lõpul tekkinud ühiskondlike konstrueerimisbüroode kogemusi. Tehnikanõukogud andsid parteikomiteedele suurt abi tehniliste ja majanduslike küsimuste lahendamisel. Koos parteikomiteedega esitasid nad

need küsimused ka kõrgemalseisvatele organitele seisukoha võt miseks.

Võitluses tehnika progressi eest kasutasid parteiorganisat sioonid laialdaselt ära ka teaduslik - tehniliste ühingute nõukogusid. EKP juhtis ka leiutamis- ja ratsionaliseerimisliikumist, nähes

selles tööviljakuse tõstmise ja tehnika progressi kiirendamise täht sat vahendit. Selle liikumise hoo suurendamiseks rakendasid par

teiorganisatsioonid pärast NLKP XXI kongressi mitmeid abinõu sid, nagu teaduslik-tehniliste konverentside, leiutajate nõupida miste, ühiskondlike ülevaatuste ja konkursside korraldamine; kõigist nendest võtsid osa teadlased , insenerid ja tööeesrindlased.

Vabariigi parteiorganisatsioon jälgis

tähelepanelikult, kuidas

novaatorite ettepanekuid tootmisse juurutatakse, ja kavandas abi nõud selle töö parandamiseks. Partei linna- ja rajoonikomiteed hakkasid hoolikamalt kontrollima ratsionaliseerimisettepanekute

rakendamist nõukogude ja majandusorganite poolt, tõmmates sel lele tööle kaasa parteiorganisatsioonides loodud uue tehnika juu rutamise kontrollkomisjone. Parteiorganisatsioonide algatusel võeti kasutusele mitmesuguseid vorme tootmisnovaatorite moraalseks ja materiaalseks stimuleerimiseks.

Tööviljakuse tõus oleneb suurel määral spetsialistide ja töö liste kvalifikatsioonist ning tööstusettevõtete juhtimise tasemest.

Seoses sellega hakkas EKP Keskkomitee suuremat tähelepanu pöörama tööstuskaadri valikule ja tema väljaõpetamisele. Partei organite algatusel edutati ettevõtte direktori, peaspetsialisti ja suurte tsehhide ülema ametikohale lühikese aja jooksul sadu kõrgema eriharidusega töötajaid. Samal ajal loodi tingimused tööliste kvalifikatsiooni tõstmiseks. Igal aastal täiendasid kümned tuhanded töölised oma kutsealaseid teadmisi ja oskusi, omandasid

teise kutseala ettevõtetes organiseeritud kursustel või vahetult 421

tootmises, individuaalse või brigaadiviisilise väljaõppe korras. Tööstusele, ehitustele, transpordile ja teistele rahvamajandus harudele andsid kvalifitseeritud tööliskaadrit ka kutsekoolid.

Suurt tähelepanu pööras vabariigi parteiorganisatsioon töös

tuse juhtimise struktuuri täiustamisele. Parteiorganite algatusel vähendati märksa väikeettevõtete arvu ning loodi pea- ja allette võtete süsteem. Selle tulemusena vähenesid tunduvalt administ

ratiivaparaadi ülalpidamise kulud, paljud insenerid ja tehnikud , kes seni olid töötanud haldusaparaadis, läksid üle tootmissfääri. Valitsemiskulude kokkuhoiu tulemusena oli võimalik asutada

tugevad tehnikaosakonnad ning komplekteerida need kogenud spetsialistidega – konstruktorite ja tehnoloogidega. Juhtimise parandamiseks ja kohtadele lähemale viimiseks muudeti nendel

aastatel ka vabariigi territooriumi administratiivset jaotust. Seitsme aasta plaani täitmiseks oli vaja sihikindlamalt organi seerida sotsialistlikku võistlust, anda sellele massilisem iseloom,

EKP lähtus sellest , et sotsialistlik võistlus mitte ainult et suuren dab töötajate panust kommunismi materiaal-tehnilise baasi loo

misse, vaid avaldab ka suurt mõju kogu ühiskonna vaimsele pal gele, aitab suurendada rahvahulkade loovat initsiatiivi, nende tootmisalast ja poliitilist aktiivsust ning kollektiivsustunnet. Pärast NLKP XXI kongressi omandas sotsialistlik võistlus vaba

riigis veel suurema hoo. Eeskujulikult töötasid ja võitsid kogu vabariigi lugupidamise Tallinna Masinatehase märkija Alfred Val dov, Kreenholmi Manufaktuuri meistriabi Leonhard Kronk, Tal linna veduridepoo vanemvedurijuht Boris Ovsjannikov ja paljud teised.

1958. aasta sügisel algas uus liikumine deviisiga « Õppida töö tama ja elama kommunistlikult ! » . Selle algatajateks olid Eestis Kukruse noored kaevurid E. Konist, H. Aigla, H. Lulla, H. Ruubel

jt. Nad võtsid endale kohustuse saavutada kõrge tööviljakus, tõsta

pidevalt oma kvalifikatsiooni ja üldhariduslikku taset, laiendada poliitilist silmaringi, pidada igapäevases elus kinni kommunistliku moraali normidest. Esmakordselt sotsialistliku võistluse ajaloos ei piirdunud uuest liikumisest osavõtjad tootmissfääris võetavate kohustustega, vaid laiendasid need ka oma isiklikule elule, kollek tiivi suhetele. Kommunistliku töö liikumine võttis vabariigis peagi suure ulatuse. Paljude tehaste ja vabrikute kollektiivid teatasid oma otsusest võita kätte kommunistliku töö ettevõtte nimetus. Aas

tail 1959-1961 hõlmas uus liikumine vabariigis tuhandeid inimesi. Kommunistliku

töö liikumise

arendamiseks tegi

vabariigi

parteiorganisatsioon palju ära. Selle liikumise parteilise juhtimise aktuaalseid küsimusi arutati EKP XI ja XII kongressil ning mit mel Keskkomitee pleenumil, samuti partei-, ametiühingu- ja komsomoliorganisatsioonides. Uue liikumise massiliseks muutudes ilmnesid temas ka mõningad puudused. 422

Seitseaastaku algul laienes veelgi sotsialistlik võistlus Balti

Nõukogude vabariikide vahel. Vabariikide omavaheline võistlus sai traditsiooniks.

Seitseaastaku ülesannete täitmisel süvenes veelgi Nõukogude maa kõigi rahvaste koostöö ja nende vastastikune vennalik abista

mine. Kuuekümnendate aastate algul kujunesid Eesti NSV-1 välja kindlad majandussidemed paljude NSV Liidu tööstuskes kustega ja kõigi vennasvabariikidega. EKP hindas kõrgelt nende

sidemete tähtsust vabariigi rahvamajandusele ning aitas neid kõigiti arendada.

Juba seitseaastaku esimestel aastatel saavutati vabariigi töös tustoodangu kiire kasvutempo. Selle tulemusena toimusid ühis kondliku koguprodukti struktuuris põhjalikud nihked tööstuse kasuks. Otsustavat osa etendas siin EKP Keskkomitee, partei

linna- ja rajoonikomiteede, tööstusettevõtete partei-algorganisat

sioonide ning kõikide kommunistide poliitiline ja organisatsiooni line töö, nende eesrindlik osa tootmises.

1961. aasta oktoobris toimus NLKP XXII kongress. Resolutsi oonis , mis NLKP Keskkomitee aruande põhjal vastu võeti, ja

kongressil heakskiidetud NLKP programmis määrati kindlaks NSV Liidus kommunismi ehitamise perspektiiv . Nähti ette, millises suunas peab arenema tööstus, eeskätt rasketööstus, mis etendab

kommunismi materiaal- tehnilise baasi loomisel esmajärgulist osa. Tööstuse alal koondas kongress kogu partei ja rahva tähele panu vajadusele tagada seitsme aasta plaani ülesannete täitmine

ja ületamine, kiirendatud tempos arendada rasketööstust, tehnika

progressi alusel taotleda tööviljakuse tunduvat kasvu . Kongress rõhutas, et tööstuse juhtimisel on vaja järjekindlalt parandada organiseerimistööd, saavutada minimaalsete kulutustega toodangu

maksimaalne juurdekasv. Selleks tuleb valida kõige progres siivsemad, majanduslikult kasulikud suunad tööstusharude aren damiseks, täiustada spetsialiseerimist ja koopereerimist, komp leksselt mehhaniseerida ja automatiseerida tootmist, kiirendada uusimate teaduse ja tehnika saavutuste juurutamist tootmisse. Selles vaimus olid koostatud ka tööstuse arendamise direktiivid,

mis võeti vastu EKP XIII kongressil 1961. aasta septembris, NLKP

XXII kongressiks ettevalmistamise käigus. EKP XIII kongress tegi kokkuvõtte Eesti NSV majanduse arendamise tulemustest

seitseaastaku esimestel aastatel, määras kindlaks vabariigi partei organisatsiooni konkreetsed ülesanded kõigil aladel, sealhulgas ka tööstuse alal.

Pärast partei XXII kongressi pidas EKP tööstuse juhtimisel silmas NLKP programmis ning üleliidulise ja vabariikliku partei kongressi resolutsioonis näidatud suundi. Uue energiaga otsisid ja rakendasid kommunistid kõige progressiivsemaid ja majandusli kult kasulikumaid tootmise arendamise suundi, võitlesid eba majanduslikkuse, pillamise, rutiini ja konservatismi vastu, seitse 423

aastaku suurendatud ülesannete täitmise eest, tehnika progressi eest.

Neil aastail suurenes vabariigis märgatavalt tööstuse kontsent

ratsioon . Sadade väikeettevõtete ühendamine võimaldas ratsio naalsemalt organiseerida koopereerimist ja spetsialiseerimist ning märksa koondada administratiivaparaati. Vabanenud rahasummad kasutati tehnika edasiarendamiseks.

Parteiorganid süvenesid nüüd märksa rohkem tööstusettevõ

tete probleemidesse ning arutasid neid sagedamini oma istungitel, pleenumitel ja konverentsidel, eriti Tallinnas, Tartus, Narvas, Kohtla - Järvel ja Pärnus.

Parteikomiteed juhtisid eri profiiliga tööstus- ja ehitusettevõ tete tegevust. Seetõttu pidid nad tundma paljusid tootmisalasid .

Siin aitasid tõhusalt kaasa mitmesugused ühiskondlikud komisjo nid ja nõukogud, mis sel ajal parteikomiteede juurde loodi. Need mittekoosseisulised organid hõlmasid sadu aktiviste, kes aitasid

parteikomiteedel uurida ettevõtte, linna või rajooni majanduslikku tegevust ja parteitöö kogemusi tööstuse alal. Hästi töötasid palju des ettevõtetes ühiskondlikud majandusliku analüüsi ja normeeri

mise bürood. Need uurisid tootmise kitsaskohtade tekkimise põh jusi ning varustamise, normeerimise, uue tehnika juurutamise ,

tootmise majandusliku efektiivsuse jt. probleeme (Tartu autore monditehas nr. 3 ja aparaaditehas) . Neil aastail muutus märksa aktiivsemaks parteikomiteede juures asuvate tehnikanõukogude tegevus .

Paljud 1963.—1964 . aastal loodud ühiskondlikud komisjonid ja nõukogud tegutsevad aktiivselt ka tänapäeval, kusjuures nende töö vormid ja meetodid on muutunud mitmekesisemaks. Ühiskondlikke aluseid on teistest paremini ära kasutanud partei Tallinna, Kohtla

Järve, Narva ja Tartu linnakomitee ning

Tallinna Kalinini

rajoonikomitee. Parteiorganisatsioonide algatusel elavnes alaliste tootmisnõu pidamiste töö. Nende koosseisu valiti igal aastal tuhandeid töölisi,

insenere ja tehnikuid. Uut tehnikat aitasid kasutusele võtta Ülelii dulise Leiutajate ja Ratsionaliseerijate Ühingu algorganisatsioonid , samuti ettevõtetes loodud novaatorite nõukogud .

Selle kõige tulemusena suurenes tööviljakus tööstuses seitse aastaku jooksul 1,5 -kordseks; selles kasvus peegeldusid ka tööstuse tehnilise rekonstrueerimise ja uue tehnoloogia rakendamise tule mused .

Kuid seitseaastakul saavutatud tööviljakuse tõus ei olnud siiski veel küllaldane. Mitmes lõigus jäi tööviljakuse tase madalaks, eriti remondi-, laadimis- ja abitöödel.

Väga tähtsal kohal vabariigi parteiorganisatsiooni tegevuses tööstuse juhtimisel olid endiselt tööjõu probleemid , võimeka kaadri ettevalmistamise küsimused. Tootmise laiendamise tulemusena kas vasid ka töölisklassi read. Seitseaastakul suurenes tööliste arv 25 424

protsendi võrra. Märksa tõusis ka tööstuse juhtiva koosseisu, inse neride ja tehnikute kvalifikatsioon. Kujunes välja tugev direkto rite,

peainseneride,

tsehhiülemate,

meistrite,

konstruktorite,

tehnoloogide, ökonomistide ja tööliste kaader, kes on suuteline lahendama kaasaja tehnika kasutuselevõtmise ja tootmise orga niseerimise keerukaid ülesandeid.

EKP osatähtsuse kasv tööstuses peegeldus vabrikute ja tehaste

partei -algorganisatsioonide arvu suurenemises ja nende tugevne mises. Uksnes ajavahemikul 1962. aasta jaanuarist 1965. aasta detsembrini suurenes tööliste -kommunistide arv vabariigi partei

organisatsioonis peaaegu ühe kolmandiku võrra. Ettevõtetes laienes pidevalt parteiorganisatsioonide mõju ja kasvas nende autoriteet. Suure töö seitseaastaku ülesannete täitmiseks tegid ära niisugused

tugevad kommunistide kollektiivid nagu V. I. Lenini nimelise Põlevkivitöötlemise Kombinaadi, trusti « Eesti Põlevkivi » kaevan duste, kombinaadi « Kreenholmi Manufaktuur», Tallinna Masina tehase, M. I. Kalinini nimelise Elavhõbealaldite Tehase jt. partei organisatsioon.

Kommunistide energilise töö tulemusena võttis sotsialistlik võistlus ja kommunistliku töö liikumine seitseaastaku viimastel aastatel eriti massilise ulatuse. Kui 1959. aastal hõlmas kommu

nistliku töö liikumine 4566 inimest, siis 1965. aastal võttis sellest osa juba 111 000 inimest. Sotsialistlikust võistlusest oli hõlmatud vabariigi töötajate enamik. Suured teened sel alal olid Kommu nistlikul Noorsooühingul, kes organiseeris võistlust suurtel ehitus

objektidel. Parteikomiteed ja partei-algorganisatsioonid taotlesid seda, et sotsialistlikul võistlusel oleks kõikjal loominguline, elu jõuline iseloom , et sellest kõrvaldataks formalismi ja sõnakõlksu tamise elemendid. EKP taotles, et võistlus aitaks kindlaks teha ja kasutusele võtta üha uusi tootmisreserve. Selle tulemusena suu

renes töötajate endi initsiatiiv ja paranesid ettevõtete majandus likud näitajad.

Vabariigi parteiorganisatsioon pööras suurt tähelepanu trans pordile ja ehitustegevusele. Nende rahvamajandusharude olukorda

arutati korduvalt EKP Keskkomitee bürool ja parteikomiteede

pleenumitel. Võeti tarvitusele abinõud transpordi- ja ehitusette võtete partei-algorganisatsioonide tugevdamiseks. EKP aitas kõrvaldada palju kitsaskohti kapitaalehituses. Ehitustegevuse maht vabariigis moodustas seitsme aasta plaani järgi 1,95 miljardit rubla, ületades eelmise seitsme aasta assig neeringud rohkem kui kahekordselt. Nii suurte kapitaalmahutuste

realiseerimine seadis parteilise juhtimise ette keerukaid ülesandeid.

Olukorda komplitseeris tõsiasi, et ehitusorganisatsioonidel polnud küllaldaselt

mehhanisme ja ehitustööliste

kaadri voolavus oli

suur .

EKP algatusel rakendati organisatsioonilisi abinõusid ehitus tegevuse juhtimise parandamiseks. Kaadri voolavus vähenes 425

mõnevõrra. Suurenes montaažitööde maht . Ehitustöödel hakati

järjest rohkem kasutama monteeritavaid konstruktsioone ja val

misdetaile. Märksa paranes ehitustööde kvaliteet maal. Lisaks

tööstusobjektidele kerkisid vabariigi linnades elamukvartalid . Elamufond suurenes seitseaastakul rohkem kui 40 protsendi võrra.

Maaehitusorganisatsioonid andsid ekspluatatsiooni palju loomakas vatushooneid. Nendel aastatel kasvasid ja tugevnesid ka ehitus ettevõtete parteiorganisatsioonid. Transport tuli veoste ja reisijate edasitoimetamisega põhili liselt toime.

Üldises veosekäibes suurenes autotranspordi osa

aastail 1958–1965 28 protsendilt 64,14 protsendini. Kuid tuli veel palju ära teha, et transport suudaks täielikult rahuldada kõik

rahvamajanduse, eriti aga põllumajanduse vajadused. EKP tegevus tööstuse alal kandis head vilja. Seitseaastaku lõpuks ettenähtud tootmistase saavutati juba 1964. aastal. Vaba riigi tööstuse kogutoodang kasvas 1958. aastaga võrreldes kahe kordseks, 1941. aastaga võrreldes aga 18,4 -kordseks. Suuri edu samme tegid meie peamised rasketööstuse harud: masinaehitus,

põlevkivitööstus ja energeetika. Käiku läksid Balti Soojuselektri jaam, tehase « Punane Kunda» uus tsehh võimsusega ligi miljon tonni tsementi aastas, suured põlevkivitöötlemise ettevõtted jne. Seitsme aasta jooksul ehitati ja rekonstrueeriti vabariigis kokku 200 ettevõtet ja tsehhi. Elektrienergia tootmine suurenes 2,1 mil jardi kilovatt-tunnini aastas. EKP juhtimisel tuli vabariigi tööstus edukalt toime kõigi

seitseaastaku ülesannetega, paljud nendest isegi ületati. Tööstuse põhifondid kasvasid 2,3 -kordseks. Märksa kiirenes tehnika prog ress , paranes tootlike jõudude paigutus, oluliselt suurenes tööstuse kontsentratsioon .

EKP XV kongress tegi kokkuvõtte seitseaastaku täitmisest ning märkis samal ajal ka tõsiseid puudusi vabariigi tööstusettevõtete töös. Paljud käitised ei täitnud tootmisplaani ning tööviljakuse tõstmise ja omahinna alandamise ülesannet. Mahajäämust esines ehitusmaterjalide tootmise alal. Seitseaastaku viimastel aastatel hakkas NSV Liidu tööstuse

kogutoodangu kasvutempo langema. Seda oli märgata ka Eesti

NSV-s. Selle põhjuseks oli tööstusharude tsentraliseeritud juhti mise nõrgenemine ja tõsised takistused ühtse tehnikapoliitika teostamisel; ei kasutatud täielikult ära tööstuse võimalusi, sotsia

listliku majandussüsteemi eeliseid ja majanduslikke stimuleerimis meetodeid. Rahvamajanduse juhtimises hakkas ilmnema subjek tivismi elemente. Korraldati laialdasi ja kulukaid eksperimente, mis sageli ei andnud oodatud tulemusi. Nendele nähtustele tegid lõpu NLKP Keskkomitee 1964. aasta

oktoobri- ja novembripleenum. Pleenumite otsustes võeti kindel kurss sotsialistliku majandamise leninlike põhimõtete taastamisele, majanduse juhtimise teaduslikult põhjendatud meetodite väljatöö 426

tamisele. Sellest vaatevinklist lahendas tööstuse juhtimise prob leeme ka NLKP Keskkomitee 1965. aasta septembripleenum , kus

arutati tööstuse juhtimise parandamise, planeerimise täiustamise ja tööstusliku tootmise edasise majandusliku stimuleerimise küsi must. Praktika näitas, et 1957. aastal rakendatud tööstuse juhti

mise süsteem ei suutnud enam etendada progressiivset osa. Ühel või teisel määral ilmnes see ka Eesti NSV-s. Oma kõnes 1965. aasta

oktoobris toimunud NSV Liidu Ülemnõukogu VI istungjärgul

ütles Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees V.Klauson, et Rahva majanduse Nõukogu etendas oma tegevuse esimestel aastatel positiivset osa: paranes tootmise spetsialiseerumine ja koopereeri mine, tsentraliseeriti paljude materjalide ja poolfabrikaatide tootmine, samuti seadmete remontimine ja moderniseerimine.

Kuid viimastel aastatel selgus, et tööstuse juhtimine Rahvamajan duse Nõukogu kaudu ei vasta enam aja nõuetele ning pidurdab tootmise arengut.

Oma ettekandes NLKP Keskkomitee septembripleenumil mär kis NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees A. N. Kossõgin, et Nõukogudemaa tööstus areneb sotsialistlike tootmissuhete kindlal ja tervel alusel. Kuid viimastel aastatel ilmnesid tööstuses paljud ebasoodsad nähtused. Tööstusharu kui ühtse tootmistehnilise ter

viku juhtimine oli killustatud rohkearvuliste majanduspiirkondade vahel ning osutus puudulikuks. 2 Pleenum pidas vajalikuks organiseerida tööstuse juhtimine

tootmisharude järgi, likvideerida rahvamajanduse nõukogud ning luua tööstusministeeriumid tootmisharude viisi. Need ministee riumid pidid tagama tööstuse eduka arengu ja tema kõrge tehnilise

taseme ning teostama igas tootmisharus ühtset tehnikapoliitikat. Tööstuse arengut pidurdas ka ettevõtete majandusliku tegevuse liigne reglementeerimine ülaltpoolt. Pleenum näitas kätte abinõud ettevõtete majandusliku iseseisvuse suurendamiseks. Vähendati

ülaltpoolt kinnitatavate näitajate arvu. Pleenum kehtestas ette võtete majandusliku stimuleerimise uue süsteemi. Kõigis ettevõte

tes loodi ergutusfondid tootmise arendamiseks ja tehnika täiusta miseks, tööliste ja teenistujate materiaalseks ergutamiseks, nende töö- ja elutingimuste parandamiseks. NLKP Keskkomitee pleenum laiendas märksa liiduvabariikide õigusi kohaliku tööstuse töö planeerimisel ja finantseerimisel ning muudes küsimustes. NLKP Keskkomitee pleenum rõhutas, et tööstuse juhtimise ümberkorraldamine suurendab majanduse par

teilise juhtimise osatähtsust. Parteiorganid kannavad vastutust tööstuse teadusliku juhtimise eest, nad peavad võitlema ametkond 2 Tööstuse juhtimise parandamisest, planeerimise täiustamisest ja töös tusliku tootmise majandusliku stimuleerimise intensiivistamisest. NLKP Keskkomitee Presiidiumi liikme, NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe seltsimees A. N. Kossõgini ettekanne, Tallinn 1965, lk. 31 . 427

likkuse meeleolude ja kohalike huvide esiplaanile seadmise vastu, reservide ja võimaluste kõige täielikuma kasutamise eest, nad peavad ka paremini töötama inimestega, arendades nende algatus võimet ja loovat energiat.

1965. aasta oktoobris arutas EKP Keskkomitee IX pleenum NLKP Keskkomitee septembripleenumi otsuseid ja kavandas abi nõud nende elluviimiseks. Tunnistati vajalikuks likvideerida vaba riigi Rahvamajanduse Nõukogu ning luua tööstuse juhtimiseks mitu ministeeriumi ja keskasutust.

Ajavahemikul 29. märtsist 8. aprillini 1966 toimus NLKP XXIII kongress. Kongressil tehti kokkuvõte partei tegevusest kommu nismi materiaal-tehnilise baasi loomisel, sotsialistlike ühiskondlike

suhete täiustamisel ja töötajate kommunistlikul kasvatamisel.

Kongress märkis, et aruandeperioodil on saavutatud suurt edu majanduse ja kultuuri arendamisel ning rahva ainelise heaolu tõstmisel.

Tööstustoodang oli märksa suurenenud, tähtsamad

rahvamajandusharud olid saanud uue tehnika. Kongress kiitis

täielikult heaks NLKP Keskkomitee septembripleenumi otsused, mis näitasid kätte majanduse arendamises esinevate puuduste

põhjused ning määrasid kindlaks uue suhtumise rahvamajanduse juhtimise küsimustesse . Kongress kohustas partei-, nõukogude ja majandusorganisatsioone järjekindlalt rakendama partei poolt

väljatöötatud majanduspoliitika printsiipe ning tegi tööstusminis teeriumidele ülesandeks tagada teaduse ja tehnika saavutuste kii rem kasutuselevõtmine tootmises, kõvendada sidet teaduse ja toot mise vahel, igakülgselt arendada tootmise spetsialiseerimist ja koopereerimist. NLKP XXIII kongress töötas välja direktiivid NSV Liidu rahvamajanduse arendamise viie aasta plaani kohta aastaiks 3

1966–1970. Kongress formuleeris uue viisaastaku majandusliku põhiülesande, mis seisis selles, et « teaduse ja tehnika saavutuste igakülgse kasutamise, kogu ühiskondliku tootmise industriaalse arendamise , tema efektiivsuse suurendamise ja tööviljakuse tõstmise

alusel

garanteerida

tööstuse

edasine

tunduv kasv

ja põllumajanduse kõrge stabiilne arengutempo ning tänu sel lele saavutada rahva elujärje oluline tõus, kõigi nõukogude ini meste materiaalsete ja kultuuriliste vajaduste täielikum rahulda mine » .4

Kongress määras kindlaks tähtsamate tööstustoodete valmista

mise ülesanded ning konkretiseeris liiduvabariikide rahvamajan duse arendamise põhiülesandeid aastaiks 1966—1970. Eesti NSV-s tuli edasi arendada energeetikat, põlevkivitööstust, põlevkivi keemiatööstust, masinaehitust , kerge-, kala-, liha- ja piimatöös

tust . Tööstustoodang pidi suurenema ligikaudu 1,5 -kordseks, 3 NLKP XXIII kongressi materjale, Tallinn 1967, lk. 166. 4 Sealsamas, lk. 201 . 428

elektrienergia tootmine 1,8 -kordseks ja põlevkivitoodang 1,3 -kord

seks. Ette nähti ka mitmete suurte tööstusobjektide käikulaskmine, rekonstrueerimine ja uute ehitamine.5

Kavandati käiku lasta esimesed agregaadid Uues Balti Soojus elektrijaamas, viia lõpule lämmastikväetise tehase ehitamine

Kohtla - Järvel ning lasta käiku uued võimsused Maardu Keemia kombinaadis ja Kiviõli Põlevkivikeemiakombinaadis. Nähti ette

ehitada Balti Ehitusmaterjalide Kombinaat põlevkivituha kasuta mise baasil, samuti hüdrolüüspärmitehas. Ees seisis mitme suure tehase rekonstrueerimine jne.

Juba NLKP XXIII kongressi ettevalmistamise ajal arutasid vabariigi kommunistid üksikasjalikult Eesti NSV rahvamajanduse arendamise plaani projekti aastaiks 1966-1970. V. Klausoni ette kande põhjal kiideti plaani projekt heaks ka EKP XV kongressil. Uus viie aasta plaan vastas täiel määral NLKP XXIII kongressi

direktiividele ja NLKP majanduspoliitikale ning aitas kõigiti kaasa viisaastaku majandusliku põhiülesande täitmisele. Viie aasta plaani täitmine, tootmise kiire kasvutempo säilita mine ja uute võimsuste käikulaskmine oli seotud küllaltki suurte raskustega. Eesti NSV tööjõuressursid olid praktiliselt ammenda tud: 94 protsenti töövõimelistest elanikest oli juba ühiskondlikus tootmises rakendamist leidnud. Mitmes rahvamajandusharus andis tööjõu vähesus juba aastaid tunda. Täiendavat tööjõudu tööstusele ei andnud enam ka põllumajandus.

Analüüsinud üksikasjalikult tööstuse arendamise perspektiive, tulid EKP Keskkomitee ja vabariigi Valitsus järeldusele, et toot

mine võib Eesti NSV-s edasi areneda ainult tööviljakuse tõusu

arvel, kusjuures töötajate arv ei suurene, vaid isegi mõnevõrra väheneb . Probleemi lahendamiseks on vaja tagada tööviljakuse

kasvu maksimaalne tempo kogu vabariigi rahvamajanduses. Sel leks on vaja kiirendada tootmise mehhaniseerimist ja automatisee

rimist, rekonstrueerida tehniline baas ja parandada kaadri ette valmistamist.

Viimastel aastatel on EKP Keskkomitee ja kohalikud partei

organisatsioonid järjekindlalt rakendanud abinõusid, et tagada tööstustoodangu kasv tööliste arvu suurendamata. Juba 1967. aas tal saavutati vabariigi 108 tööstusettevõttes kogutoodangu juurde kasv ainuüksi tööviljakuse tõusu arvel. 1968. aasta esimesel poolel

oli Tallinnas 95 protsenti kogutoodangu juurdekasvust tööviljakuse tõusu tulemus. Tööviljakuse probleeme on korduvalt arutanud EKP Keskkomitee. EKP Keskkomitee IX pleenumil 1968. aasta septembris kavandati konkreetsed abinõud tööviljakuse kasvu kii rendamiseks. Pleenum märkis, et selle probleemi lahendamisel ei saa piirduda organisatsiooniliste ja majanduslike abinõudega, vaid on vaja teha ka laialdast poliitilist tööd inimeste hulgas. Võitluses 5 NLKP XXIII kongressi materjale, Tallinn 1967, lk. 244–245. 429

tööviljakuse tõstmise eest on EKP kasutanud mitmekesiseid vorme ja meetodeid ning saavutanud sel alal tunduvat edu. Kohe pärast NLKP Keskkomitee septembripleenumit hakkas

vabariigi parteiorganisatsioon tegema ettevalmistusi uue majan damissüsteemi elluviimiseks. Selle juurutamisega tehti Eesti NSV-s algust 1966. aasta aprillis. Kõigepealt läksid uuele korrale üle neli ettevõtet: Tallinna Masinatehas, tsemenditehas « Punane Kunda» ,

trusti « Eesti Põlevkivi» kaevandus nr. 2 ja Tartu Lihakombinaat. Mõne kuu pärast järgnesid neile veel neli ettevõtet. Juba algusest peale ilmnes uue majandamissüsteemi efektiivsus. Kõik ülalmaini tud ettevõtted tulid plaaniülesannete ja sotsialistlike kohustuste

täitmisega 1966. aastal edukalt toime. Realiseeritud toodangu maht oli neil peaaegu 15 protsenti ja kasum uutes tingimustes töötamise ajal 38 protsenti suurem kui eelmisel aastal. 1968. aasta lõpuks töötas vabariigis uue süsteemi alusel 202 tööstusettevõtet. 1970. aastaks olid tähtsamad tööstusharud uuele süsteemile täie likult üle viidud.

EKP Keskkomitee ja vabariigi valitsus analüüsisid hoolikalt majandusreformi esimesi tulemusi. 1967. aasta juunis arutas EKP Keskkomitee pleenum EKP Keskkomitee sekretäri K. Vaino

sellekohast ettekannet. Märgiti, et uus süsteem on avaldanud vabariigi majanduse arengule soodsat mõju ning et uutes tingi mustes suureneb märksa kollektiivi aktiivsus ja huvi tootmis

probleemide vastu, paraneb sisemiste reservide ärakasutamine ja kasvab tootmise efektiivsus. Majandusreformi elluviimisel hakkasid parteikomiteed põhjalikumalt tegelema tootmisküsimus

tega ning sagedamini suunama partei -algorganisatsioonide ja majandusmeeste tähelepanu sisemistele reservidele ning põhi- ja käibevahendite ratsionaalsemale kasutamisele. Tööstuse parteilises

juhtimises oli tähtsal kohal laialdane tööstusökonoomika problee mide ring (isemajandamine jne.), mille lahendamisele mobilisee risid kommunistid töörahva laiu hulki. See aga aitas omakorda kaasa kaheksanda viisaastaku ülesannete edukale täitmisele töös

tuse alal, aitas suurendada partei mõju vabariigi töölisklassi hulgas. NLKP XXI kongressi direktiivid NSV Liidu rahvamajanduse

arendamise kohta aastaiks 1959–1965 nägid ette põllumajanduse kiire arengu. Seati ülesandeks saavutada selline põllumajandusliku tootmise tase, mis võimaldaks täielikult rahuldada elanikkonna

vajadused toiduainete ja tööstuse vajadused tooraine järele ning annaks Nõukogude riigile küllaldasel hulgal põllumajandus saadusi.

Peab aga märkima, et nii kiire arengutempo ei olnud vaadel dava perioodi esimestel aastatel tagatud küllaldaste materiaalsete vahendite ja abinõudega põllumajandustöötajate stimuleerimiseks.

Põllumajanduslikku tootmist pidurdas suuresti asjaolu, et paljude põllumajandussaaduste 430

varumishinnad

ei vastanud

tegelikele

kulutustele ja et töötajates materiaalse huvi äratamise ning ühis kondlike ja isiklike huvide kooskõlastamise printsiipi rikuti. Järk

järgult suurenev subjektivism põllumajanduse juhtimise prakti kas avaldus ka diletantlikes ja šabloonilistes soovitustes spetsiaal sete maaviljelus- ja loomakasvatusprobleemide lahendamisel, < imekultuuride >

direktiivses

levitamises kohalikke

tingimusi

arvestamata, samuti pealiskaudses ja meelevaldses suhtumises

paljude teiste tähtsate küsimuste otsustamisel. Negatiivset mõju avaldas ka põllumajandust juhtivate organite sagedane ja täiesti 6

põhjendamatu reorganiseerimine. NLKP XXI kongressil vastuvõetud rahvamajanduse arenda mise 1959.—1965. aasta kontrollarvudes nähti ette, et Eesti NSV põllumajandus peab ka edaspidi spetsialiseeruma piimakarja ning liha- ja peekonsigade kasvatamisele. Aastail 1959-1965 pidi liha toodang suurenema 1,6-kordseks, piimatoodang 1,8—1,9 -kordseks,

teraviljatoodang umbes 1,6-1,8 -kordseks ja kartulitoodang 1,9 kordseks.? Eesti NSV põllumajanduse jätkuv sotsialistlik rekonst rueerimine seadis suuri ülesandeid mehhaniseerimise ja elektri

fitseerimise alal, mis etendasid kõrgema tööviljakuse saavutamisel otsustavat osa.

Möödunud kümne aasta jooksul on EKP ära teinud suure töö vabariigi põllumajanduse tootlike jõudude edasise kasvu etteval mistamiseks. Sellega seotud küsimusi arutati EKP kongressidel,

pleenumitel ja Keskkomitee Presiidiumi (büroo) koosolekuil, samuti kohalikes parteiorganites. Neid küsimusi arutasid ka kol hooside ja sovhooside parteiorganisatsioonid, võttes sealjuures arvesse oma majandi tingimusi. Kommunistide avangardse osa suurendamiseks põllumajandu ses oli vaja veelgi tugevdada maa -parteiorganisatsioone ning täien dada nende ridu tootmiseesrindlaste arvel. Selle töö tulemusena suurenesid näiteks kolhooside parteiorganisatsioonid aastail

1958–1966 5157 kommunisti võrra. Juba 1961. aasta kevadeks täit

sid partei rajoonikomiteed EKP X kongressi direktiivi: partei algorganisatsioonid olid nüüd olemas kõigis vabariigi kolhoosides ja sovhoosides. Peale selle saatsid partei rajoonikomiteed neil aastail mahajäänud majanditesse palju kommuniste rajooni parteiaktiivi hulgast. Majandite partei-algorganisatsioonid omakorda saatsid kommuniste tähtsamatesse tootmislõikudesse. Rajoonide arvu vähendamine seitseaastaku esimestel aastatel võimaldas suunata

nii kolhoosidesse ja sovhoosidesse kui ka rajoonilülisse suure hulga kommuniste — põllumajanduse spetsialiste. 5 L. I. Brežnev . NSV Liidu põllumajanduse edasiarendamise pakilis test abinõudest. Ettekanne NLKP Keskkomitee pleenumil 24. märtsil 1965, Tallinn 1965 , lk. 5–7.

? NSV Liidu rahvamajanduse arendamise kontrollarvud aastaiks 1959 1965 , Tallinn 1959, lk. 73 .

431

Majandite varustamine juhtijate ja mehhanisaatorite kaadriga oli endiselt EKP tähelepanu keskpunktis. 1960. aastal koostasid EKP Keskkomitee ja vabariigi valitsus põllumajanduse mehhani saatorite ettevalmistamise plaani. Ukraina Kommunistliku Partei

eeskujul saatis EKP teistest rahvamajandusharudest kolhoosidesse palju insenere ja tehnikuid , kes olid avaldanud soovi minna alali sele tööle maale.

EKP otsis uusi teid põllumajandusliku tootmise stimuleerimi seks ja püüdis kolhoosnikutes äratada suuremat materiaalset huvi oma töö tulemuste vastu.

Analüüsinud regulaarsele rahalisele tasule esimesena üleläinud kolhooside kogemusi, soovitasid EKP Keskkomitee ja vabariigi

valitsus ka teistel kolhoosidel uut süsteemi rakendada. Regulaarse rahalise tasu maksmise süsteemi võtsid kolhoosid kiiresti omaks. Kui 1958. aastal rakendati seda kõigest kahes kol

hoosis (0,2 protsenti kolhooside üldarvust), siis 1961. aastal kasutas uut süsteemi juba 83,6 protsenti kolhoosidest. Uus süsteem vähen das oluliselt ajalist vahet töö tegemise ja tasu maksmise vahel,

lihtsustas märksa arvestust, aitas kõvendada töödistsipliini ning kindlaks määrata akumulatsioonifondi ja tarbimisfondi

õige

suhte.

EKP pidas kolhooside üleminekut rahalisele tasule tootmise arendamise tähtsaks stiimuliks. Kokkuostuhindade tõstmisega saa

dud täiendavaid tulusid kasutati Eesti NSV-s eeskätt palgafondi

suurendamiseks. See oli toodangu edaspidise kasvu tähtis eeldus. EKP Keskkomitee ja Eesti NSV valitsuse algatusel töötasid vabariiklikud ja rajooniorganisatsioonid 1959. aasta kevadel välja abinõud majanduslikult nõrkade kolhooside mahajäämuse likvi deerimiseks. Sellekohastes perspektiivplaanides nähti ette konk reetsed teed tootmise paremaks organiseerimiseks ja kolhoosnikute

materiaalse huvi suurendamiseks. Mahajäänud majanditele anti ka suurt rahalist abi. Mitmel juhul liideti nõrku kolhoose tugeva matega või loodi nõrkade kolhooside baasil uusi sovhoose. Selle tulemusena vähenes kolhooside arv vabariigis 1960. aastal 805-10 648-le.

Kuigi tolleaegne hindade kujundamise süsteem ei lasknud par tei ja valitsuse abinõude majanduslikku efektiivsust täiel määral

avalduda, etendasid nad siiski põllumajanduse arendamisel täht sat osa. Kolhoosnikutes süvenes peremehetunne, kasvas nende töö

tahe. See avaldas positiivset mõju tootmistegevusele ja kolhooside majandusele.

Soodsalt mõjutasid sotsialistliku põllumajanduse arengut nii sugused partei ja valitsuse abinõud, nagu majandite parem varus tamine masinate, tagavaraosade ja mineraalväetistega, maaparan dus- ja kuivendustööde laiendamine 1961. aastal loodud koondise « Eesti Põllumajandustehnika » baasil, samuti riikliku kokkuostu süsteemi täiustamine.

432

Vabariigi parteiorganisatsioon korraldas eesrindlike kolhoo

side ja sovhooside laialdast šeflust mahajäänud majandite üle. Nõrkadele majanditele anti suurt majanduslikku ja tootmisalast abi. Märksa paranes ka linna tööstusettevõtete šeflus mahajäänud kolhooside ja sovhooside üle.

Parteiorganisatsioonide algatusel arenes kolhoosides ja sovhoo sides sotsialistlik võistlus ja kommunistliku töö liikumine. Laial daselt hakati kasutama parimate farmide, eesrindlike brigaadide ja üksiktöötajate kogemusi. Mahajäänud kolhooside esimeeste ja

peaspetsialistide kvalifikatsiooni tõstmiseks hakati neid saatma

tootmispraktikale eesrindlikesse majanditesse. 60-ndate aastate algul loodi partei rajoonikomiteede ja põllumajandusorganite alga tusel paljudes rajoonides eesrindlaste kogemuste koolid, kus kol hooside ja sovhooside juhtivad töötajad ning spetsialistid, samuti mehhanisaatorid, brigadirid ja loomakasvatajad oma teadmisi täiendasid .

EKP Keskkomitee ja partei rajoonikomiteed tegelesid pidevalt tootmistöö organiseerimise, varumisplaanide täitmise ja sotsialist liku võistluse korraldamise küsimustega. Juba seitseaastaku esi meste aastate keerukates tingimustes ilmnes selgesti vabariigi par

teiorganisatsiooni loov, teaduslik lähenemine põllumajanduse juhtimise küsimustele. EKP tõrjus alati tagasi katsed suurendada

põllumajandussaaduste tootmist iga hinna eest, ta püüdis saavu tada, et üheaegselt tootmise kasvuga väheneksid töö- ja materjali

kulutused iga toodanguühiku kohta ning alaneks toodangu omahind. Tänu sellele läks korda ära hoida paljusid vigu põllu majanduse juhtimise alal ning

ennatlikke ja meelevaldseid

ümberkorraldusi.

Partei XXII kongressil vastuvõetud uues NLKP programmis rõhutatakse, et partei organiseerib põllumajanduse tootlike jõu dude võimsa tõusu, mis võimaldab lahendada kaht põhilist, teine teisega tihedalt seotud ülesannet:

a) saavutada elanikkonnale kõrge kvaliteediga toiduainete ja

tööstusele tooraine küllus; b) tagada nõukogude küla järkjärgu line üleminek kommunistlikele ühiskondlikele suhetele ja likvidee rida põhilised erinevused linna ja maa vahel.8 Nähti ette, et põllumajanduse tootlikud jõud peavad kasvama

igakülgse mehhaniseerimise ja järjekindla intensiivistamise alu sel .

Kuid just sel ajal lisandusid ülalmainitud subjektiivse iseloo muga raskustele mõned objektiivsed raskused, mis NSV Liidu ja

sealhulgas ka Eesti NSV põllumajanduse arenemist negatiivselt mõjutasid. 1962. ja 1963. aasta äärmiselt ebasoodsate ilmastikutin

8 Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei XXII kongress 17.-31 . oktoob ril 1961. Stenogramm , III, Tallinn 1963, lk. 264. 28

Ulevaade EKP ajaloost

433

gimuste tõttu ei suudetud vabariigi loomakasvatusele luua vaja likku söödabaasi, mille tagajärjel karja juurdekasv aeglustus ning mõningad plaaniülesanded jäid osaliselt täitmata. Teatud edu suu deti küll saavutada järgmisel, 1964. aastal, mis vabariigi parteior

ganisatsiooni algatusel sai eeskujuliku maaharimise aastaks. Tera vilja- ja kartulisaak oli vabariigis märksa suurem kui eelmisel aastal, rohkem saadi ka juurvilja ja maisi. Suurenes sealiha, munade ja piima tootmine. NLKP Keskkomitee 1964. aasta ok toobri- ja novembripleenumi otsuste elluviimisega hakkas vaba riigi parteiorganisatsioon jagu saama põllumajanduse juhtimises, tootmise planeerimises ja varumise organiseerimises esinenud ras kustest .

Eriti tähtsat osa Nõukogude Liidu, sealhulgas ka Eesti NSV põllumajanduse arengus etendas NLKP Keskkomitee 1965. aasta märtsipleenum. Pleenum tõi esile põllumajanduse aeglase arene

mise põhjused ja võttis vastu otsused, millega likvideeriti põllu majanduse juhtimises esinenud vead ja puudused ning kaotati kõik see, mis ei lasknud tal kiiresti edasi areneda. Varumisplaane hakati nüüd koostama pikemaks ajaks ette, neile anti kindel ning muut

matu iseloom. Pärast kindlaksmääratud plaani täitmist jäi kogu järelejäänud toodang kolhoosi käsutusse. Üleplaaniliselt võis saa dusi kokku osta ainult range vabatahtlikkuse alusel. Tõsteti märksa tähtsamate põllumajandussaaduste kokkuostuhindu, kusjuures rii gile toodangu üleplaanilise müümise eest nähti ette hinnalisand. See suurendas kolhooside huvi põllumajandussaaduste tootmise arendamise ja laiendatud taastootmise vastu. Kolhooside ja sovhooside materiaal -tehnilise baasi kindlusta

miseks suurendati kapitaalmahutusi põllumajandusse. Eesti NSV-s pidid need aastail 1966—1970 moodustama peaaegu niisama palju, kui neid anti põllumajandusele 19 sõjajärgse aasta jooksul. Täht sat osa meie vabariigi kolhooside elus etendas otsus, millega 1965.

aastast alates jäid kõik maaparanduskulud ning pool happeliste muldade lupjamisega seotud kuludest riigi kanda. Riik võttis enda peale ka alusturba tootmise kulud .

NLKP Keskkomitee märtsipleenumil väljatöötatud abinõud arvestasid sotsialismi majandusseaduste nõudmisi ja andsid põllu majandusele

kindla majandusliku

baasi.

NLKP

Keskkomitee

märtsipleenumi otsused said tegevusjuhendiks kogu parteile, seal

hulgas ka meie vabariigi parteiorganisatsioonile. Neid arutati põl lumajandustöötajate vabariiklikul nõupidamisel, rajooni parteiak tiivi koosolekutel, kõigis kolhoosides ja sovhoosides. Märtsipleenum lõi soodsad eeldused EKP Keskkomitee ja Eesti NSV valitsuse

poolt pärast NLKP XXII kongressi kavandatud abinõude komp leksi täielikuks elluviimiseks. Need abinõud hõlmasid kaadriprob leemi, tootmise spetsialiseerimist, materiaal- tehnilise baasi kind lustamist, põllumajanduse elektrifitseerimist, teaduse koostööd põllumajandusliku tootmisega ja teisi probleeme. 434

Vastavalt NLKP Keskkomitee märtsipleenumi otsustele pöörati erilist tähelepanu kolhooside ja sovhooside partei- algorganisat sioonide osatähtsuse tõstmisele .

Seitseaastakul tugevnesid kolhooside ja sovhooside parteiorga nisatsioonid märksa. Kui 1962. aasta jaanuaris oli nendes arvel 7186 kommunisti, siis 1965. aasta detsembris oli seal juba 9942 kommunisti. Suurem osa kommunistidest töötas otsustava tähtsu

sega tootmislõikudes. Aasta-aastalt kasvas parteiorganisatsiooni osa majandite elus. Kommunistid pöörasid suurt tähelepanu saa

gikuse tõstmisele, tööviljakuse suurendamisele, kõige efektiivsemate agro- ja zootehniliste abinõude rakendamisele. Parteikoosolekutel

arutati majandite perspektiivplaane, külvipindade struktuuri, toot mise spetsialiseerimise, sotsialistliku võistluse ja kommunistliku kasvatustöö probleeme .

Juba sotsialismi ülesehitamise perioodil tekkis vabariigis raskusi tööjõuga. Eriti teravalt andis töökäte puudus tunda põllumajandu ses, kust arenev tööstus uut kaadrit sai. Sellepärast oli põlluma jandusliku tootmise edasiarendamiseks eeskätt vaja töömahukad

protsessid maksimaalselt mehhaniseerida ja automatiseerida, kasu tada kõige efektiivsemaid majanduslikke hoobasid, rakendada tootmises uusimaid teaduse ja tehnika saavutusi ning tõsta töövil jakust. See kõik eeldas uue kaadri paremat ettevalmistamist ja rakendamist. 1961. aasta detsembris töötas vabariigi rahvamajan duses 6122 põllumajanduse spetsialisti, kellest 2221 oli kõrgema haridusega. Kuid vajadus spetsialistide järele oli hoopis suurem.

Seda silmas pidades asusid EKP Keskkomitee ja Eesti NSV Minist rite Nõukogu reorganiseerima kogu põllumajanduskaadri kvalifi katsiooni tõstmise ja uute spetsialistide ettevalmistamise süs teemi.

1963. aastal avati Eesti Põllumajanduse Akadeemia juures ühe aastased kaugõppekursused kõrgema haridusega spetsialistidele ja

majandusjuhtidele ning lühiajalised kursused keskeriharidusega spetsialistidele. Peale selle organiseeriti kolhoosiesimeeste täien duskursused .

Karja- ja põllundusbrigadirid, mehhanisaatorid, loomakasva tajad jt. täiendasid oma teadmisi näidismajandite juures tegutse vates eesrindlike kogemuste koolides. Samal ajal omandasid tuhan ded noored spetsiaalsetel kursustel traktoristi elukutse. 1964. aasta sügisel alustasid vabariigis tööd sovhoostehnikumid. Kolhooside ja sovhooside reatöötajate kvalifikatsiooni tõstmi

seks toimusid parteiorganisatsioonide algatusel õppused vahetult majandites. Niiviisi täiendasid oma teadmisi kümned tuhanded inimesed. Alates 1965. aasta sügisest hakati vabariigis looma põllu

majanduse rahvaülikoole, mis peagi said üheks populaarseks põllumajandustöötajate kvalifikatsiooni tõstmise vormiks. 1969. aasta kevadel õppis Eesti NSV 17 põllumajanduse rahvaülikoolis tuhandeid inimesi. 28 *

435

Aasta-aastalt täiustus põllumajanduskaadri ettevalmistamise ja tema kvalifikatsiooni tõstmise süsteem. Nii Eesti Põllumajanduse

Akadeemias kui ka teistes põllumajanduslikes õppeasutustes võeti tarvitusele abinõud õppetöö parandamiseks. EKP Keskkomitee, vabariigi Valitsuse ja kohalike organite

mitmekülgne tegevus põllumajanduskaadri kasvatamisel kandis vilja. Kõigist põllumajanduslikus tootmises 1965. aastal rakendatud töövõimelistest inimestest oli rohkem kui pooltel erialane kvali fikatsioon . Just see oligi üks tähtsamaid tegureid, mis võimaldas

põllumajanduslikku tootmist vabariigis järsult suurendada. Eriti suurenes põllumajandussaaduste tootmine kaheksandal viisaas takul .

Palju tegid põllumajandusliku tootmise paremaks organisee

rimiseks vabariigis ära põllumajandusliku tootmise valitsused, mis loodi NLKP Keskkomitee ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu otsuse põhjal 1962. aasta märtsis. Koos partei rajoonikomiteede

ja

kolhooside

ning

sovhooside

partei-algorganisatsioonidega

lahendasid nad edukalt paljusid aktuaalseid tootmisküsimusi, tegelesid energiliselt majandite kaadri valiku ja paigutamisega, levitasid eesrindlaste kogemusi ja teaduse saavutusi.

Mahajäänud majandite küsimuse tõstis uuesti üles EKP Kesk komitee pleenum 1963. aasta novembris. Pärast pleenumit analüü sisid tootmisvalitsuste parteikomiteed (partei rajoonikomiteed ) olu korda kohtadel. Koostati laialdane abinõude programm , mille ees

märgiks oli rea kolhooside mahajäämuse likvideerimine. Selle ellu viimise käigus suunati nõrkadesse majanditesse kogemustega juh

tivaid töötajaid ja spetsialiste. Koos partei- algorganisatsioonidega tegid nad kõik, et kõvendada töödistsipliini, parandada töö organi

seerimist ning rakendada teaduse saavutusi. Peagi hakkas olu kord paranema, paljud mahajäänud majandid muutusid eesrind likeks. Sellisteks majanditeks olid Pärnu rajooni Audru sovhoos,

Harju rajooni « Tuleviku » kolhoos, Tartu rajooni Võrtsjärve kol hoos jne .

Koos vabariiklike organitega tegid partei rajoonikomiteed ja

tootmisvalitsused ära suure töö majandite spetsialiseerimiseks, mis on üks tähtsamaid rentaabluse tagamise tingimusi. Määrati kind laks majanduslikud abinõud, spetsialiseerimise suund ja selle

perspektiivid. Spetsialiseerimine ei nõudnud suuri täiendavaid kapitaalmahutusi, ta kujunes tähtsaks akumulatsiooniallikaks ning võimaldas kokkuvõttes märksa suurendada põllumajandussaa

duste tootmist. Spetsialiseerimise käigus suurenes Eesti NSV põllumajanduses pidevalt loomakasvatuse osatähtsus. Vastab ju loomakasvatus kõige rohkem kohalikele majanduslikele ja loodus likele tingimustele. Viljakas on olnud vabariigi parteiorganisatsiooni tegevus ka

põllumajanduse materiaal-tehnilise baasi kindlustamisel.

1967.

aastal oli vabariigis keskmiselt üks traktor põllumajanduslike 436

kõlvikute iga 70 hektari kohta ja üks kombain teravilja külvi pinna iga 120 hektari kohta. Selline masinapark võimaldas pea aegu täielikult mehhaniseerida mullaharimise, külvitööd ja tera vilja koristamise. Suurel määral mehhaniseeriti ka mitmed teised töömahukad protsessid.

Partei direktiivide kohaselt viidi seitseaastakul lõpule Eesti NSV kolhooside ja sovhooside elektrifitseerimine. 1965. aastal tarbisid nad elektrienergiat kolm korda rohkem kui 1950. aastal. Edusammud elektrifitseerimise alal võimaldasid mehhaniseerida

ka mitmeid töömahukaid protsesse loomakasvatuses. Näiteks oli 1965. aastaks mehhaanilisele lüpsile üle viidud 96 protsenti sov

hooside ja 80 protsenti kolhooside piimakarjast. Põllumajanduse arendamisel pidas vabariigi parteiorganisat sioon väga tähtsaks teaduse osa. EKP hoolitses teadusliku uuri mise asutuste tegevuse laiendamise eest. Põllumajanduse teadus liku uurimisega on tegelnud põhiliselt Eesti NSV Maaviljeluse ja

Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituut ning Loomakasva tuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituut. Olulise panuse põllumajanduse arendamisse andsid ka Eesti Põllumajanduse Akadeemia teadlased ja Eesti NSV Teaduste Akadeemia Eksperi

mentaalbioloogia Instituudi kollektiiv. Suured olid teadlaste tee ned uute taimesortide aretamisel ja loomade tõuomaduste paran damisel. Külviks hakati kasutama kvaliteetset sordiseemet. Eriti

laialdase tunnustuse

võitis

söödakaalikas

« Kuusiku » .

Kõigis

majandites seemendatakse nüüd põllud põhiliselt sordiseemnega. Eesti NSV-s loodi eeskujulik agrokeemiateenistus, majandite jaoks koostati agrokeemilised mullastikukaardid. Töötati välja eesrindlik agrotehnika kõigi kultuuride jaoks. Maaviljeluskultuuri tous sai suurte ja püsivate saakide tagatiseks. Meie teadlased tee

vad suurt tööd veiste ja sigade tõuomaduste parandamiseks. Et tõuloomakasvatus ületab kohalikke vajadusi, siis osutus nendel aastatel võimalikuks müüa teatud hulk touloomi ja -linde vennasvabariikidesse ja välismaale. Kommunistliku Partei abinõud etendasid tähtsat osa meie vaba

riigi põllumajanduse arendamisel ja seitseaastaku ülesannete täit misel. 1965. aasta töötulemused olid suurepärased: keskmine teraviljasaak oli ligi kaks korda suurem ja kartulisaak peaaegu ühe kolmandiku võrra suurem kui seitseaastaku algperioodil . Märksa oli kasvanud põllumajanduse kogutoodang. Järsult suurenes ka kõikide tähtsamate loomakasvatussaaduste tootmine. 1965. aastal töötasid kõik vabariigi sovhoosid rentaablilt ja said suurt kasu mit. Alates 1970. aastast hakkasid kasumiga töötama ka kõik Eesti NSV kolhoosid .

Põllumajanduse mehhaniseerimise kõrge tase võimaldas seitse 9 Johannes Käbin. Oktoobrirevolutsioon ja eesti rahvas , Tallinn 1967 , lk. 98, 99 .

437

aastakul tõsta tööviljakuse kolhoosides ja sovhoosides peaaegu 1,8 -kordseks. Seitseaastaku lõpuks suurenes Eesti NSV kolhoosi des , sovhoosides ja teistes riiklikes majandites kõrgema ja kesk

eriharidusega põllumajandusspetsialistide arv ning paranes juh tiva kaadri kvalifikatsioon. NLKP Keskkomitee märtsipleenumi otsuste elluviimise tulemusena tugevnesid Eesti NSV majandid tunduvalt. Seoses põllumajandussaaduste riiklike kokkuostuhin

dade tõstmisega kasvas kolhoosides märksa palgafond. Juba 1964 . aastal läksid kõik vabariigi kolhoosid üle otsesele rahalisele töö tasule, millele pärast märtsipleenumit tulid lisaks preemiad ja

täiendavad väljamaksed toodangu omahinna alandamise, kokku hoiu ja heade töönäitajate saavutamise eest. Seitseaastaku tulemustest tegi kokkuvõtte EKP XV kongress. Kongressil konstateeriti parteiorganisatsioonide massilise poliiti

lise ja organisatsioonilise töö suurt osa põllumajanduse edasi arendamisel. Parimaid tulemusi vabariigi põllumajandustöötajate sotsialistlikus võistluses olid saavutanud Harju, Paide ja Kingis

sepa rajoon. EKP Keskkomitee aruandes EKP XV kongressile nimetati mitmeid majandeid, mis olid saavutanud kõrge tootmis taseme ja rentaabluse: Tartu rajooni V. I. Lenini nimeline sov hoos, Viljandi rajooni J. Gagarini nimeline sovhoos, Rakvere

rajooni Vinni ja Hulja sovhoos ning Pärnu rajooni Audru sov hoos. Kolhoosidest olid parimateks Paide rajooni « 9. Mai» ja « Estonia » kolhoos, Harju rajooni Mitšurini-nimeline ja Kuusalu kolhoos, samuti Rakvere rajooni Ed. Vilde nimeline kolhoos.

Nendel aastatel kerkisid vabariigi põllumajanduses esile tuhan ded tootmiseesrindlased. Sadu paremaid nende hulgast autasustati ordenite ja medalitega, kahekümnele eesrindlasele anti sotsialist

liku töö kangelase nimetus. Kogu vabariigis tuntakse niisuguseid töötajaid, nagu Tartu sovhoosi lüpsja Linda Saar, Triigi sovhoosi lüpsja Laine Vaiksalu, Habaja sovhoosi kombainer Johannes Viira, Tartu sovhoosi kombainer Karl Käkk, Tori sovhoosi seatalitaja Naima Saar, Roela sovhoosi linnukasvataja Elfriede Sõna, Märja

maa sovhoosi traktorist Vallot Kristal ning paljud teised. Vaba riigi üldsuse kõrge tunnustuse võitsid tootmisjuhid -kommunistid , sotsialistliku töö kangelased Anton Konijärv, Rudolf Mannov, Heino Marrandi ja Aleksander Preemet, tootmise oskuslikud orga

nisaatorid, kommunistid Harald Faelman, Endel Lieberg, Kaljo Erm, Kalev Raave jt.

NLKP XXIII kongressi ja Keskkomitee märtsipleenumi otsuste elluviimine on loonud soodsad tingimused põllumajanduse edasiarenemiseks ka hilisematel aastatel. Kaheksanda viisaastaku esimesel neljal aastal saavutas vabariigi põllumajandus veel suu remat edu. Tema materiaalne baas on märksa tugevnenud. Viis

aastaku lõpuks kasvas traktoripark peaaegu kahekordseks, nii sama palju suurenesid ka kapitaalmahutused 1961.–1965. aasta assigneeringutega võrreldes. Põllumajandus sai palju mineraal 438

väetisi ja jõusööta. Kuivendati ligi veerand miljonit hektarit

liigniisket maad, sealjuures drenaaži abil 210 000 hektarit. Suu renenud on majandite rentaablus ja kasvanud nende põhi- ning käibefondid .

Stabiliseeruvad tootmise põhisuunad. Pearõhk pannakse vaba riigis endiselt kõrge produktiivsusega piimakarja ja peekonisigade kasvatamisele. Keskmine teraviljasaak on juba mitu aastat 23—25

tsentnerit hektarilt. 1969. aasta rasketes ilmastikutingimustes saadi ligi 25 tsentnerit teravilja hektarilt. Hästi laabus samal aas tal ka loomakasvatajate töö. Piima saadi ühe lehma kohta märksa

rohkem. Rohkem kui kunagi varem toodetakse nüüd liha, mune ja teisi loomakasvatussaadusi.

Kõigis neis suurtes saavutustes kajastub Kommunistliku Par tei ja Nõukogude valitsuse teaduslik ning realistlik suhtumine põllumajanduse probleemidesse. Neis saavutustes kajastub rajooni

parteiorganisatsioonide, parteikomiteede ja partei-algorganisatsioo nide, kommunistide — kolhooside ja sovhooside juhtide ning kõigi põllumajandustöötajate väsimatu ja visa töö.

EKP viljakas poliitiline ja organisatsiooniline töö rahvamajan duse juhtimisel on olnud tihedalt seotud hoolitsusega rahva aine lise heaolu lakkamatu tõusu eest. Nagu kogu NLKP, nii ka vaba riigi kommunistid lähtuvad V. I. Lenini teesist, et sotsialism

tähendab « ühiskondliku tootmisprotsessi plaanikindlat organisee rimist kõigi ühiskonna liikmete heaolu ja igakülgse arenemise

kindlustamiseks » .10 NLKP programmis öeldakse, et partei kõr geimaks eesmärgiks on üles ehitada kommunistlik ühiskond, kus täiel määral viiakse ellu partei loosung: « Kõik inimese heaks, kõik inimese õnne nimel!» 11

NLKP programmis on kindlaks määratud rahvahulkade heaolu tõstmise teed. Selleks kasutatakse kahte, omavahel tihedasti seo tud moodust: a) individuaalse töötasu tõstmine vastavalt tehtud

töö hulgale ja kvaliteedile koos jaehindade alandamisega ja

elanikkonnalt võetavate maksude kaotamisega; b ) ühiskondlike tarbimisfondide laiendamine, mida ühiskonna liikmed kasutavad tasuta, seega töökulust sõltumata.

Vaadeldaval perioodil lubas rahvatulu tunduv kasv laialdaselt kasutada mõlemat moodust, kusjuures otsustavat osa ainelise hea olu parandamisel etendas palga kui sissetuleku põhiallika suuren damine .

Tänu tööliste ja teenistujate palga reguleerimisele (tõstmisele) aastail 1961–1965 suurenesid Eesti NSV töötajate sissetulekud tunduvalt. Samal ajal on pidevalt kasvanud väljamaksed ühis kondlikest tarbimisfondidest ning suurenenud soodustused. 1966. aastal sai Eesti NSV elanikkondühiskondlikest tarbimisfondidest 10 V. I. Lenin. Teosed, 24. kd . , lk. 432 . 11 Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei XXII kongress 17.-31 . oktoobril 1961. Stenogramm , III , lk. 216 .

439

soodustuste ja rahaliste väljamaksete näol 330 miljonit rubla ehk 9,2 protsenti rohkem kui 1965. aastal; ühe elaniku kohta tuli 256 rubla aastas. Ühiskondlikest fondidest tehtavate väljamaksete

kasv ilmnes kujukalt riikliku sotsiaalkindlustuse alal. Kui 1960. aastal maksti vabariigis pensionideks ja abirahadeks 60,1 miljonit rubla, siis 1963. aastal läks selleks 80,5 ja 1966. aastal 107,2 miljo

nit rubla. Pensioni saab viies osa kogu vabariigi elanikkonnast.12 Eesti NSV oli üks esimesi liiduvabariike, kes hakkas kolhoosniku tele pensioni maksma. Üldiselt seati see sisse 1965. aastal. 1966. aasta algul sai Eesti NSV-s pensioni juba 49 169 kolhoosnikut. Vabariigi elanikkonna rahalised sissetulekud tervikuna suu renesid seitseaastakul 59 protsendi võrra, aastail 1966-1969 aga 43 protsendi võrra. Rahvatulu kasvas ajavahemikul 1959–1965 1,8 -kordseks, kaheksanda viisaastaku esimese nelja aastaga suure nes see veel 35 protsenti.

Töötajate reaalpalga märgatav suurenemine tähendas kõige pealt rahvahulkade elatustaseme olulist tõusu. Sellega käis kaa sas tarbimise kasv, riikliku ja kooperatiivkaubanduse laienemine ning tunduv progress ühiskondliku toitlustamise ja elukondliku teenindamise alal. Märksa suurenes

toiduainete ja rahvatarbekaupade müük

elanikkonnale. Riikliku ja kooperatiivse kaubanduse jaekäive suu renes aastail 1958–1965 55 protsendi ja aastail 1966–1969 48 protsendi võrra. Elukondliku teenindamise maht kasvas ainuüksi viimati mainitud nelja aastaga 1,6-kordseks.

Vabariigi parteiorganisatsioon hoolitseb pidevalt toiduainete ja rahvatarbekaupade tootmise edasise laiendamise ja nende kva

liteedi parandamise eest. Näiteks arutas EKP Keskkomitee büroo 1966. aasta oktoobris võimalusi kalanduse edasiarendamiseks, kus

juures erilist tähelepanu pöörati kalatööstuse toodangu kvaliteedi tõstmisele ja sortimendi laiendamisele. 1967. a. veebruaris kavan

das EKP Keskkomitee abinõud pakendkaupade müügi suurenda miseks. 1966. aastal võtsid EKP Keskkomitee ja vabariigi valitsus vastu ühise määruse, milles nähti ette abinõud Eesti NSV kerge-, toiduainete-, liha- ja piimatööstuse ehitusobjektide kiiremaks käikulaskmiseks. Ka kohalikud parteiorganisatsioonid on otsinud ja rakendanud uusi ressursse toiduainete ja tarbekaupade too

dangu suurendamiseks, nende kvaliteedi parandamiseks ja nomen klatuuri laiendamiseks. See kõik andis häid tulemusi. Vabariigi kergetööstuse toodang kasvas üksnes aastail 1959–1965 poolteise kordseks, viimastel aastatel aga areneb B-grupi tööstus veel kii remini.

Kuid varustamise alal esineb veel olulisi puudusi. Mitte alati ei õpita tõsiselt tundma ega arvestata õigesti tarbijate nõudmisi; 12 Valter Klauso n . Rahva hüvanguks, Tallinn 1967, lk. 39—40, 43. 440

1

paljud tarbekaubad kutsuvad esile ostjate põhjendatud preten sioone.

Aktuaalseks probleemiks on ikka veel tööstuse toodangu eda sine suurendamine. Elanikkonna sissetulekud kasvavad kiiresti, tööstusliku ja põllumajandusliku tootmise kasvutempo jääb aga mõnevõrra maha. Elanike vajaduste rahuldamiseks püüavad Kommunistlik Partei ja vabariigi Valitsus tööstuslikku tootmist

maksimaalselt intensiivistada, nii et B-grupi toodang kasvaks lii dulis-vabariiklikus ja vabariiklikus majanduses kiiremini kui A-grupi vastavad näitajad. Suurt tähelepanu on vabariigi parteiorganisatsioon viimastel

aastatel pööranud elukondliku teenindamisega seotud küsimus tele ja teenindamise materiaalse baasi kindlustamisele.

Vaadeldaval perioodil tegi EKP suurt tööd elamuehituse laien damiseks ja selle industrialiseerituse taseme tõstmiseks. Ainuüksi seitseaastakul anti ekspluatatsiooni 3 917 000 ruutmeetrit elamis

pinda. Kuid ehitustööde kvaliteet on sageli madal. Maaehitajate suureks saavutuseks on ajakohaste maakaupluste püstitamine, mis

suudavad rahuldada elanikkonna nõudeid. Kuid paljudes linnades: tuntakse ikka veel teravat puudust uute kaupluste, ladude, söök late it . kaubandusettevõtete järele.

Palju tähelepanu on vabariigi parteiorganisatsioon pühenda nud kultuurharidustöö parandamisele. Eriti aktuaalseks sai see aas tail 1966—1967 , millal vabariigis mindi üle 5-päevasele töönäda lale ning töötajatel jäi rohkem vaba aega. Ehitati palju uusi kul tuuriasutusi, samuti haiglaid, koolimaju ja lasteasutusi. Viimasel aastakümnel on Eesti linnade ja külade üldilme oluliselt muu tunud .

Ühiskondlike tarbimisfondide suurenemine võimaldab elanik konna materiaalseid ja kultuurilisi vajadusi märksa paremini rahuldada, mis omakorda virgutab teda aktiivsemalt osa võtma materiaalsete ja vaimsete hüvede loomisest.

Nõukogudemaa astumine uude ühiskondlik-majandusliku are nemise perioodi seadis NLKP ette uusi ülesandeid ka ideoloogi-.. lise töö valdkonnas. Partei õpetab, et kommunismi materiaal-tehnilise baasi loo

mine, meie maa majandusliku võimsuse edasine tugevnemine ning materiaalsete hüvede külluse saavutamine oleneb otseselt tööta- . jate teadlikkuse taseme tõusust. Sedamööda kuidas sotsialistlik

demokraatia areneb ja sotsialistlik riiklus ühiskonna kommunistli-

kuks omavalitsuseks järk-järgult üle kasvab, kujuneb rahvahul kade veenmine ja kasvatamine nõukogude ühiskonna elutegevuse reguleerimise põhimeetodiks. Inimeste kasvatamine kommunismi vaimus, kapitalismi igandite väljajuurimine töötajate teadvu sest on üks uue ajastu peamisi ülesandeid. Erineva ühiskonnakorraga riikide rahumeelne kooseksisteerimine eeldab intensiivse mat võitlust kodanliku ideoloogia vastu, võitlust kaasaja kõige 441

progressiivsema ja tõeliselt teadusliku ideoloogia

kommunist

liku ideoloogia eest. Pärast NLKP XXI kongressi võttis partei ideoloogiline töö märksa laiema ulatuse. NLKP Keskkomitee võttis selleks vastu mitu otsust. Tähtsat osa etendas NLKP Keskkomitee 1960. a.

9. jaanuari otsus « Parteipropaganda ülesandeist tänapäeva tingi mustes », millest lähtus ka EKP oma ideoloogilises töös pikema aja vältel. Selle otsuse täitmise käiku analüüsis EKP Keskkomi tee III pleenum 1960. aastal.

Rahvahulkades tehtava töö korraldamisel juhindus

EKP

NLKP Keskkomitee 1959. aasta otsusest Stalino oblasti töötajate hulgas tehtava massilise poliitilise töö parandamise kohta. Harit laskonna ideoloogilise taseme tõstmisel oli EKP-le suureks abiks NLKP Keskkomitee 1961. aasta otsus vabariigi parteiorganisat

siooni tööstintelligentsi kasvatamisel. NLKP XXII kongressil vastuvõetud uues partei programmis rõhutatakse, et peamiseks ülesandeks partei ideoloogilises töös

käesoleval etapil on kasvatada kõigis töötajates kõrget ideelisust ustavust kommunismile ning kommunistlikku suhtumist töösse ja ühiskondlikku omandisse, täielikult jagu saada kodanlike vaadete ja kommete jäänustest, igakülgselt ja harmooniliselt arendada isiksust, luua tõeline vaimse kultuuri rikkus.13

ja

NLKP XXII kongress rõhutas vajadust suurendada ideoloogi lise töö ulatust ja tõsta tema taset, tihedamalt siduda teda eluga.

Pärast NLKP XXII kongressi selgitas vabariigi parteiorgani satsioon elanikkonnale uut partei programmi. 1961. a. novembris toimus vabariigi parteiaktiivi koosolek, kus keskseks teemaks oli kõigi töötajate mobiliseerimine programmis seatud ülesannete täitmisele. Sama küsimus oli arutusel rohkearvulistel kohalikel

parteikoosolekutel. 1962. aasta veebruaris määras EKP Keskkomi tee pleenum kindlaks vabariigi parteiorganisatsiooni ülesanded ideoloogilise töö intensiivistamisel.14 Pärast NLKP Keskkomitee 1963. aasta juunipleenumit arutas

EKP Keskkomitee VII pleenum taas ideoloogilise töö probleeme. EKP Keskkomitee esimese sekretäri J. Käbini ettekandes ja plee numist osavõtjate sõnavõttudes koondus tähelepanu marksismi

leninismi teooria tundmaõppimise küsimustele ja elanikkonna kasvatamisele kommunismi vaimus, samuti haritlaskonna osa suu rendamisele ideoloogilises töös. NLKP XXIII kongress rõhutas ideoloogilise töö suurt tähtsust.

NLKP Keskkomitee aruandes ütles L. I. Brežnev: «Töötajate mobiliseerimine kommunismi materiaal-tehnilise baasi loomise

ülesannete edukale lahendamisele, kõigis ühiskonna liikmetes tea 13 Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei XXII kongress 17.-31 . oktoobril 1961. Stenogramm , III, lk. 293.

14 EKPA, f. 1 , nim. 211 , s.-ü. 1 , l. 256 jt.; s.-ü. 10, l. 294; nim. 205, S.-ü. 8, 1. 4. 442

dusliku maailmavaate ja kommunistliku moraali kujundamine

ning igakülgselt arenenud isiksuse kasvatamine – need on partei ideoloogilise töö eesmärgid. » 15 Mitmed NLKP Keskkomitee viimaste aastate otsused käsitle

vad ühiskonnateaduste arendamist, ühiskondlik-poliitilise kirjan duse kvaliteeti, informatsiooni operatiivsuse suurendamist trüki

sõna, raadio ja televisiooni vahendusel, jne. Need NLKP Keskkomitee direktiivid olid suureks abiks ka Eesti NSV partei organisatsioonile. EKP Keskkomitee VIII pleenumil 1968. a. märt sis

arutati

olukorda

ühiskonnateaduste

alal. Parteikomiteede

pleenumitel ja aktiivi koosolekutel on käsitletud ka Nõukogude Liidu välispoliitika probleeme ja NLKP võitlust rahvusvahelise kommunistliku ja töölisliikumise ühtsuse eest. Paljud ideoloogilise töö küsimused on olnud päevakorras EKP kongressidel, neid on arutatud EKP Keskkomitee büroo, partei rajooni- ja linnakomiteede ning partei-algorganisatsioonide koos olekutel. Süstemaatiliselt arutati neid ka teistes ühiskondlikes

organisatsioonides ning riiklikes asutustes. Vaadeldavatel aastatel kujunes vabariigis välja kindlapiiriline

poliitilise hariduse süsteem . Kui 1958/59. õppeaastal õppis selles 47 736 kuulajat, sellest 24 954 kommunisti, siis 1964/65. õppe aastal olid vastavad arvud 163 001 ja 44 906. Järgmisel õppeaas tal reorganiseeriti õppetöö kogu poliitharidussüsteemis. Selle tule musena vähenes kuulajate üldarv, kommunistide osatähtsus nende

hulgas aga suurenes. 1967/68. õppeaastal õppis parteiharidusvõr gus 79 928 inimest, kellest 55 protsenti olid kommunistid.16 Suu resti muutus õppuste sisu.

Enne NLKP XXIII kongressi tehti kokkuvõtteid parteihari

dusvõrgu tegevusest. Ilmnes, et viimastel aastatel oli vähenenud tähelepanu NLKP ajaloo ja filosoofia küsimuste vastu. Ebapiisa valt käsitleti ka mitmeid teisi teoreetilisi probleeme. Olulisi puu dusi esines õppeplaanides, milles õppeprotsessi kestel pahatihti

tehti põhjendamata korrektiive. Parteiharidusvõrgu tööd hinnati sageli kvantitatiivsete näitajate järgi, mis tõi enesega kaasa for malismi ja administreerimise nähtusi.

Nende puuduste kõrvaldamiseks korraldati 1965/66. õppe aastal parteiharidusvõrk täielikult ümber. Oppesüsteemi esime seks lüliks sai kaheaastase õppeajaga algastme poliitkool. Kesk astet kujutab endast marksismi- leninismi aluste nelja-aastane kool, kus kuulaja omandab poliitilise keskhariduse. Kõrgema

poliitilise hariduse annavad marksismi-leninismi õhtuülikoolid või partei linna- ja rajoonikomiteede juures loodud koolid , mis

töötavad kõrgema parteikooli programmi alusel. Parteiharidus 15 NLKP XXIII kongressi materjale, lk. 77. 16 H. Hartmann . Eestimaa Kommunistlik Partei NLKP XXII ja XXIII kongressi vahelisel perioodil, Tallinn 1968, lk. 87, 91 .

443

võrgu ümberkorraldamine andis positiivseid tulemusi. Kujunes välja järjekindel ja sihipärane parteiharidussüsteem , mida sta

biilsete õpikute väljaandmine veelgi kindlustas. Iga aastaga on tõusnud õppuse ideelis-teoreetiline tase. Kuid mõned varem levi nud puudused parteiharidussüsteemis annavad end veel tänapäe valgi tunda.

Ent kõige olulisem on saavutatud. Kommunistidele ja partei tutele on loodud kõik võimalused oma teadmiste täiendamiseks, marksistlik-leninliku filosoofia, poliitilise ökonoomia , teadusliku kommunismi aluste ja NLKP ajaloo põhjalikuks tundmaõppi miseks.

Elanikkonna hulgas on võitnud suure populaarsuse kultuuri ja rahvaülikoolid. Igal aastal täiendavad neis oma teadmisi tuhanded töötajad. Parteiorganisatsioonid näevad oma ülesannet

eelkõige selles, et neid õppevorme maksimaalselt ära kasutada töötajate ideelis-teoreetilise taseme edasiseks tõstmiseks. Vaadeldaval perioodil kujundas EKP välja tugeva ja kvalifit seeritud propagandistide kaadri. Juba 1966. aastal oli 60 protsen

dil kõigist vabariigi parteiharidusvõrgu propagandistidest kõrgem või lõpetamata kõrgem haridus. Paljude propagandistide pedagoo giline meisterlikkus, sügavad teadmised ning pikaajalised koge mused on leidnud kuulajate hulgas tunnustuse.

Suure panuse marksismi-leninismi ideede levitamisse on and nud Eesti NSV ühingu « Teadus » lektorid, samuti EKP Keskkomi

tee ja kohalike parteikomiteede lektorite grupid. Paljudes loen gutes käsitleti NLKP XXI, XXII ja XXIII kongressi materjale, partei ja valitsuse tähtsamaid otsuseid ning teisi aktuaalseid küsi musi. Lisaks nendele peeti veel suur hulk loenguid marksismi leninismi teooriast, rahvusvahelistest suhetest, teaduslikust ateis

mist, konkreetsest ökonoomikast jne. Ühingu « Teadus » vabariik liku juhatuse juures ning rajooni- ja linnaosakondades asutati teaduslik -metoodilised nõukogud. Nende ülesandeks on kanda hoolt loengute kvaliteedi tõstmise eest, koostada nende temaatika ja anda lektoritele teaduslik -metoodilist abi.

Loengulise propaganda parteilise juhtimise parandamine andis kogu loengulisele tööle uut hoogu. Ainuüksi 1965. aastal peeti

vabariigis 79 300 loengut, mida kuulas rohkem kui 4 miljonit ini mest. EKP Keskkomitee analüüsis korduvalt loengulist tööd vaba

riigis, sealhulgas ka ühingu « Teadus » tegevust. Häid tulemusi saavutasid loengulise propaganda organiseerimisel Harju, Jõgeva, Rakvere ja Võru rajooni ning Tallinna, Narva, Tartu ja Kohtla Järve linna parteiorganisatsioon. EKP XV kongressil märgiti ära Harju rajooni parteiorganisatsiooni kogemusi, kelle algatusel

ühingu « Teadus» rajooniosakond oli eesrindlaste kogemuste pro pageerimiseks asutanud spetsiaalse lektorite grupi. Kuid samal ajal pidas kongress tõsiseks puuduseks asjaolu, et vabariigis oli hakatud vähem korraldama loenguid NLKP ajaloo ja V. I. Lenini -444

teoreetilise pärandi kohta ning et majanduslike teadmiste propa ganda ei olnud küllaldane.

Vabariigi parteiorganisatsioon organiseeris ka laialdase tea duslik - ateistliku propaganda. Ateistlikus kasvatustöös on leidnud kasutamist mitmesugused töövormid ja meetodid, milles ideeline mõju on oskuslikult ühendatud emotsionaalse mõjuga. 1959. aas

tal kujunesid kõigis rajoonides ja linnades populaarseks noorte suvepäevad. Need tõmbasid kaasa nii palju noorukeid, et prakti liselt lakkas olemast luteri kiriku üks massilisemaid kombetali

tusi — leer. Järk-järgult sai tavaks ettevõtete juubeli tähistamine , tööveteranide austamine jne. Kõige selle tulemusena loobusid

tuhanded inimesed kiriklikest kombetalitustest ning katkestasid sidemed usu ja kirikuga. Ateistliku kasvatustöö edusammud said võimalikuks eeskätt

seetõttu, et Eestimaa Kommunistlik Partei, tema Keskkomitee ja kohalikud parteiorganisatsioonid pöörasid sellele tööle pidevalt tähelepanu. Eriti palju tehti sel alal ära Tartu ja Kohtla - Järve linnas ning Võru, Kingissepa ja Jõgeva rajoonis. Märksa süvenes ateistliku töö probleemide teaduslik analüüs. Tähtsal kohal EKP ideoloogilises töös on olnud inimeste kas vatamine nõukogude patriotismi ja sotsialistliku internatsiona

lismi vaimus. Sellele pöörati palju tähelepanu koolides ja teistes õppeasutustes niihästi aineõpetuse ja loengute käigus kui ka õppe

töövälises korras. EKP Keskkomitee ja kohalikud parteiorgani satsioonid korraldasid mitmeid üritusi, mis aitasid tugevdada vabariigi elanikkonna sidemeid Nõukogudemaa vennasrahvastega.

Paljudes linnades ja rajoonikeskustes toimusid teoreetilised kon verentsid internatsionaalse kasvatuse küsimustes. NSV Liidu sotsialistlike rahvuste omavaheliste tugevate sõp

russidemete objektiivseks aluseks on nende sotsiaal-majanduslik ja poliitiline ühtsus. Tähtsat osa meie vabariigi ja vennasvaba

riikide sõpruse kindlustamisel on etendanud pidevalt arenev sotsialistlik võistlus linnade, rajoonide ja tootmiskollektiivide vahel .

« Kommunismi ehitamise uuel etapil on meie partei seadnud endale ülesande tagada nõukogude rahvuste ja rahvusrühmade

järjest tihedam vennalik koostöö ning vastastikune abistamine, nende edasine ühteliitumine kõigil elualadel. Selles on iga rah

vuse, iga Nõukogude vabariigi ning ühtlasi terve Nõukogude Liidu õitsengu pant, kommunismi täieliku võidu garantii meie maal, » kirjutab EKP Keskkomitee esimene sekretär Johannes Käbin.17

Kuid vabariigi parteiorganisatsiooni viimaste aastate kogemu sed näitavad, et rahvaste sõpruse ja sotsialistliku internatsiona lismi kasvatamisel pole veel kasutatud kaugeltki kõiki võimalusi. 17 Johannes Käbin . Oktoobrirevolutsioon ja eesti rahvas, lk. 123 . 445

Vaadeldaval perioodil parandas vabariigi parteiorganisatsioon ka poliitilist tööd rahvahulkades. Neid küsimusi käsitleti EKP kongressidel ja mitmel Keskkomitee pleenumil. 1968. aasta mai kuus analüüsis EKP Keskkomitee büroo massilise poliitilise töö olukorda Tartu ja Viljandi rajoonis.

Partei Tallinna linnakomitee algatusel hakati 1960-ndate aas tate algul tehastesse, sovhoosidesse ja kolhoosidesse saatma agi

taatorite brigaade. Need komplekteeriti spetsialistidest, revolut sioonilise liikumise veteranidest, kirjandus- ja kunstitegelastest.

Agitatsiooni- ja propagandatöö kõrval aitasid need brigaadid koha peal lahendada ka mitmesuguseid praktilisi küsimusi. Paljudes partei-algorganisatsioonides paranes agitaatorite valik ja nende rakendamine (M. I. Kalinini nimeline Elavhõbealaldite Tehas, Tartu rajooni Võrtsjärve ja Viljandi rajooni « Koidu » kolhoos jne. ). Ainuüksi Kohtla-Järvel tegutses 54 alalises agitatsioonipunktis

üle 2000 agitaatori. Süsteemikindlamaks ja sisukamaks muutus agitaatorite õppus ning partei linna- ja rajoonikomiteede näitliku agitatsiooni nõukogude ja komisjonide tegevus.

NLKP XXIII kongress kohustas parteiorganisatsioone tõsiselt parandama massilist poliitilist tööd ja märkis ära selle pea Suunad :

1 ) Sügavalt ja üldarusaadavalt selgitada partei poliitikat, väl timata teravaid probleeme, erksalt suhtuda rahvahulkade nõue

tesse ja vaimsetesse vajadustesse, arvestada nõukogude inimeste kasvanud kultuuri- ja haridustaset. 2) Kogu poliitiline agitatsioon peab rajanema elanikkonna laialdasel ja süstemaatilisel informeerimisel meie maa poliitili sest, majandus- ja kultuurielust ning rahvusvahelisest olukorrast.

3) Garanteerida, et partei-, riigi-, majandus- ja ühiskonna tegelased esineksid töötajatele regulaarselt sõnavõttudega riigi sise- ja välispoliitika ning parteiorganite, valitsusorganite ja ühiskondlike organisatsioonide töö küsimustest. 18

Vabariigi parteiorganisatsioon korraldas kogu massilise poliiti lise töö süsteemi nendest nõuetest lähtudes. Kõigepealt diferentsee riti rohkem kogu agitatsioonitöö. Nüüd valmistasid parteiorganisat

sioonid agitaatoreid ette tööks elanikkonna kindlate kontingentide ja sotsiaalsete gruppidega. Viimastel aastatel kasutavad partei

organisatsioonid agitatsioonitöös järjest enam poliitinformaato reid. Neile metoodilise ja muu abi andmiseks on partei linna- ja

rajoonikomiteede juures loodud alaliselt tegutsevad seminarid ja koolid. Kvalifitseeritud poliitinformaatorite arv kasvab vabariigis pidevalt ja moodustas 1969. aasta lõpuks rohkem kui kümme tuhat. Poliitinformaatoreiks on peamiselt tootmisjuhid, insenerid

ja tehnikud, haritlaskonna esindajad, tootmise eesrindlased ja novaatorid. Neil on tavaliselt kõrgem või keskeriharidus ning 18 NLKP XXIII kongressi materjale, lk. 174. 446

vajalikke kogemusi poliitilise töö tegemiseks rahva hulgas. Oma vestlustes püüavad poliitinformaatorid anda kuulajaile uusi tead misi, laiendada nende silmaringi ja süvendada neis kommunist likke veendumusi. Poliitinformaatorid ei tõrju agitaatorite insti

tutsiooni välja, vaid täiendavad seda. Tänapäeval ei kanna partei elavat sõna rahvahulkadesse mitte universaalne agitaator, vaid agitaator, kes on oma ala spetsialist.

Sageli on mitmesuguseid välis- ja sisepoliitika küsimusi ning majandusprobleeme käsitlevate ettekannete, loengute ja vestlus tega vabariigi töötajatele esinenud paljud juhtivad partei-, nõu kogude ja majandusala töötajad. EKP Keskkomitee lektorite

gruppi, mille eesotsas on Keskkomitee esimene sekretär J. Käbin, kuulus üle 80 vabariigi vastutava töötaja, nende hulgas V. Klau

son , A. Vader, L. Lentsman, E. Tõnurist, V. Väljas, I. Aamisepp, I. Kallion, D. Kuzmin, V. Ranne, L. Sipria, A. Veimer, M. Šturm jt. Sellised lektorite grupid on ka partei kohalike komiteede juures, neisse kuulus ühtekokku ligi 700 kommunisti. Neil aastail suurenes märksa raadio ja televisiooni erikaal töö

tajate kommunistlikus kasvatamises – seda tänu asjaolule, et EKP on väsimatult hoolt kandnud raadio ja televisiooni arenda mise eest, nende saadete sisukamaks muutmise eest. EKP õpetas raadio- ja televisioonitöötajaid aktiivsemalt otsima uusi materja

lide esitamise vorme, suurendama nende kui massilise informat siooni vahendite osatähtsust töötajate mobiliseerimisel rahva majanduse, kultuuri ja teaduse arendamise plaanide edukale täitmisele, eesrindlaste kogemuste propageerimisel, rahva kommu nistlikul kasvatamisel, uue ajastu inimese kujundamisel. Partei

juhtnööre täites parandasid raadio ja televisiooni töötajad aastast aastasse programmide ideelist sisu, tõstsid nende kunstilist taset. Tugevnes raadio ja televisiooni tehniline baas, paranes kaadri ideelis-teoreetiline ja kutsealane ettevalmistus. 1965. aasta lõpuks oli vabariigis 362 300 raadiovastuvõtjat ja 160 800 televiisorit.

Kõige tähtsamaks massilise informatsiooni vahendiks peab EKP trükisõna. Suurel määral soodustas ajakirjanduse arenemist Eesti NSV Ajakirjanike Liidu asutamine 1959. aastal. 1970. aas

tal anti vabariigis välja 43 ajalehte (ühekordne tiraaž 1 005 000 eksemplari) ja 137 ajakirja ja bülletääni (tiraaž 20 179 000 eksemplari aastas) . EKP Keskkomitee ja kohalikud parteikomi teed kandsid süstemaatiliselt hoolt ajakirjanduse osatähtsuse suurendamise eest ideoloogilises töös, suunasid süstemaatiliselt ajakirjanduse sisu, võitlesid ajalehtede ja ajakirjade kõrge idee lis-teoreetilise taseme eest.

Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäeva ja V. I. Lenini 100. sünniaastapäeva tähistamiseks anti välja rida väärtuslikke marksismi- leninismi teooriat ja partei poliitikat käsitlevaid raamatuid . Lenini juubeliks ilmusid eesti keeles V. I. Lenini Teoste neljanda väljaande lisaköited. Samal ajal 447

rikastus raamaturiiul ka arvukate algupäranditega Eesti NSV kirjanikelt – Aadu Hindilt, Paul Kuusbergilt, Villem Grossilt, Juhan Smuulilt, Harald Suislepalt jt. Suur töö on ära tehtud nõukogude vennasrahvaste kirjanike ja välisautorite paremate teoste tõlkimise ja kirjastamise alal. 1939. aastal kirjutas kodan likus Eestis ilmunud ajakiri «ERK» , et « iga kodaniku kohta ei tule isegi mitte üht eksemplari aastas , isegi kui lisada kõik kalendrid » . Nõukogude Eestis aga ostab iga elanik keskmiselt

8-9 raamatut aastas. Pidevalt kasvab teistesse keeltesse tõlgita vate eesti kirjandusteoste hulk ja tiraaž. EKP juhtimisel on pidevalt suurenenud vabariigi kultuuri asutuste osatähtsus rahvahulkade kommunistlikus kasvatamises.

Kultuurimajade, raamatukogude, klubide ja rahvamajade võrk on laienenud ja nende töö on muutunud sisukamaks. Vabariigis on 9 kutselist teatrit. Peale selle töötab 12 rahvateatrit ja 38 tee nelist isetegevuskollektiivi. Nõukogude võimu aastaid tähistab laulupidude traditsiooni

jõuline areng. Alles nüüd on laulupeod saanud tõepoolest üld rahvalikeks ja väljendavad rahvahulkade mõtteid ja tundeid.

Meeldejäävaks ja erutavaks sündmuseks kujunes Eesti NSV 25. aastapäeva tähistamine; selle raamides toimusid rahvakunsti

õhtu ja grandioosne laulupidu, millest võtsid osa kümned tuhan ded lauljad kõikjalt vabariigist. Nendest pidustustest võtsid osa NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees A. I. Mikojan ja Nõukogude Liidu kangelane kosmonaut G. Titov. Sotsialismi ehitamisel saavutatud edu eest autasustati Eesti

NSV-d 25. aastapäeval Lenini ordeniga.

NLKP Keskkomitee, NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu tervitasid vabariigi töörahvast

juubeli puhul. Tervituses öeldi: « Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi saavutused annavad tunnistust Kommunistliku Partei leninliku rahvuspoliitika õigsusest, sotsialistliku korra suurest

jõust ja meie maa rahvaste vennalikust sõprusest. Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee, NSV

Liidu Ülemnõukogu Presiidium ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu on veendunud, et töökas ja andekas eesti rahvas annab oma vää

rilise panuse võitlusse partei peajoone elluviimise eest, meie maal kommunismi ülesehitamise eest . »

Kõrgel ideelisel ja kunstilisel tasemel kulges 1969. aasta laulu

pidu, millega tähistati selle omapärase traditsiooni sajandat aasta päeva. Laulupidu oli pühendatud V. I. Lenini 100. sünni-aasta

päevale. Laulupidude eeskujulikus läbiviimises ja sisurikkuses kajastusid vabariigi parteiorganisatsiooni laiaulatusliku massilise poliitilise töö tulemused: palju kuid kestnud ettevalmistused

pidupäevaks toimusid EKP Keskkomitee ja kohalike parteikomi teede otsesel juhtimisel. Eestimaa Kommunistlik Partei võitleb väsimatult kirjanduse 448

ja kunsti kasvatusliku osa suurendamise eest. NLKP programmis on öeldud : « Kirjanduse ja kunsti arenemise peajooneks on kind

lustada sidemeid rahva eluga, tõetruult ja kunstimeisterlikult kujutada sotsialistliku tegelikkuse rikkust ja mitmekesisust, innustavalt ja ilmekalt esile tuua uusi, tõeliselt kommunistlikke nähtusi ning paljastada kõike seda, mis takistab ühiskonna edasi liikumist.». 19 Vabariigi kirjanikud, heliloojad, teatri- ja filmitöö tajad on ustavad parteilisuse ja rahvalikkuse leninlikele põhi mõtetele ning loonud suure hulga märkimisväärseid teoseid ,mil les kujutatakse rahva elu ja tööd , meie tegelikkuse iseloomulikke jooni sügavalt ja igakülgselt. Tõsi küll, kirjanduse ja kunsti terve arenemisprotsessi taustal esines ka mõningaid ajastu vaimule mittevastavaid, negatiivseid nähtusi, mida partei õigusega kriti seeris. Üksikud formalismi ilmingud ei suutnud siiski sotsialistliku rahvuskultuuri arengule olulist mõju avaldada. Loominguliste liitude edukale tegevusele ja nende arengule aitas eriti kaasa subjektivismi nähtuste väljajuurimine meie partei ja riigi elust NLKP Keskkomitee 1964. aasta oktoobri- ja novembripleenumi otsuste tulemusena.

Loomingulise intelligentsi suurtest saavutustest annab tunnis tust Lenini preemia määramine Juhan Smuulile ja Gustav Erne saksale ja riikliku preemia määramine Georg Otsale ning Kaarel Irdile. Sellest kõneleb ka Nõukogude Eesti preemia määramine

Debora Vaarandile,

Paul Kuusbergile, Heino Ellerile, Evald

Okkale, Voldemar Pansole, Ants Eskolale ja teistele loomingulis tele töötajatele.

Suure populaarsuse on oma loominguga rahva hulgas võitnud kommunistid Juhan Smuul, Aadu Hint, Eduard Einmann , Jaan Rääts, Paul Kuusberg, Debora Vaarandi jt. Laialdase tunnustuse osaliseks on saanud ka luuletaja Mats Traadi, heliloojate Veljo

Tormise ja Eino Tambergi ning kunstnike Nikolai Kormašovi ja Vive Tolli teosed . Ka kaugel väljaspool vabariigi piire hinnatakse NSV Liidu rahvakunstnike Tiit Kuusiku, Georg Otsa, Ants Lau

teri, Aino Talvi, Ants Eskola kunstimeisterlikkust, näitejuht Kaa rel Irdi loomingut .

Neil aastail kerkis vabariigi vanema põlvkonna kunstimeistrite kõrvale palju noori talente. Kasvas üles kirjanike ja luuletajate, heliloojate ja kunstnike uus põlvkond. Vabariigi parteiorganisat sioon, eeskätt loominguliste liitude kommunistid, on ära teinud suure töö noorte kirjandus- ja kunstitegelaste ideelis-teoreetiliseks

kasvatamiseks ja poliitiliseks karastamiseks. Suureks abiks loominguliste liitude kommunistidele oli kirjan dus- ja kunstiküsimuste arutamine 1963. aasta aprillis EKP Kesk komitee algatusel korraldatud vabariiklikul nõupidamisel, NLKP

19 Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei programm, lk. 121 . 29 Ülevaade EKP ajaloost

449

Keskkomitee 1963. aasta juunipleenumi otsuste arutamine ja Eesti NSV Kirjanike Liidu parteiorganisatsiooni töö analüüsimine 1965. aasta juunis EKP Keskkomitee Presiidiumi istungil. Otsus, mille EKP Keskkomitee Presiidium vastu võttis, määras kindlaks loo minguliste liitude kommunistide töö suuna pikemaks perioodiks ning aitas neil paljusid puudusi kõrvaldada.

Neil aastatel laienesid kultuurisaavutuste vahetamise vormid kirjanduspäevad, rahvaste sõpruse nädalad, kunstilisest isetege

vusest osavõtjate kohtumised. Suurt osa nõukogude rahvaste kul tuurisidemete ja sõpruse süvendamisel on etendanud vennasrah vaste kunstinädalad ja -dekaadid, mida kõnesolevail aastail meie

vabariigis korduvalt läbi viidi . EKP rajooni- ja linnakomiteed aitasid nende ürituste heale kordaminekule aktiivselt kaasa.

Eestimaa Kommunistlik Partei pööras neil aastail väga suurt

tähelepanu kasvatustööle vabariigi koolides ja kõrgemates õppe asutustes. Partei lähtus sellest, et kommunismi ehitamise ajastul on rahva haridustaseme pidev tõstmine üks nõukogude kultuuri arendamise põhisuundi. Just rahvahariduse süsteemis toimub

noore põlvkonna teadusliku maailmavaate ja kommunistliku mo raali vormimine, tema ideoloogiline kujundamine. Aastail 1959--1965 seati vabariigis sisse üldine 8-klassiline haridus ja laiendati keskhariduse süsteemi.

Alates 1939. aastast hakati vabariigis läbi viima koolireformi, mille eesmärgiks oli tugevdada kooli sidemeid eluga. Rahvari duse süsteemi reorganiseerimisega aga kaasnesid kahjuks tihtilugu

mõningad negatiivsed nähtused. Need ilmnesid eeskätt mitmesu gustes põhjendamatutes ümberkorraldustes, peaasjalikult tootmis õpetuse sisseviimisel. Kooli ja elu seostamise leninlik printsiip samastati õpetamise ja tootva töö seostamisega. Võitlus nende puu duste vastu oli keerukas ja vaevanõudev ülesanne ja nõudis koolide parteiorganisatsioonidelt palju jõudu . Alates 1962/63. õppeaastast viidi vabariigi keskkoolides sisse

uus õppeaine --- ühiskonnaõpetus. Sellel sammul oli noorsoo mark sistlik - leninliku kasvatamise seisukohast suur tähtsus .

Vaadeldavail aastail laienes koolivõrk , tugevnes koolide mate

riaalne baas, tõusis õpetajate kaadri kvalifikatsioon . Tunduvalt suurenes õpilaste arv tehnikumides ja keskkoolide vanemates klas sides . Paranes õppeedukus.

Rööbiti kõige sellega aga esines koolide töös rida puudusi, mil lele juhiti tähelepanu EKP XIV ja XV kongressil ning paljudel

Keskkomitee ja kohalike parteikomiteede pleenumitel.

Põhiosa neist puudustest kuulus kasvatustöö valdkonda. Õppe töö toimus sageli lahus kasvatustööst, oli sellest irdunud , kommu nistlik kasvatus ja teadusliku maailmavaate kujundamine oli pin

napealne ja süsteemitu. Sellepärast nõuti rajoonide ja linnade par teiorganisatsioonidelt, et nad parandaksid poliitilist tööd koolides, võitleksid sihikindlalt noorte õpetamise ja kommunistliku kasva 450

tamise orgaanilise ühendamise eest. EKP Keskkomitee initsiatiivil sai traditsiooniks õpetajate vabariiklike kongresside korraldamine. 1966. aastal kavandas

EKP Keskkomitee büroo üldhariduslike

koolide ja koolieelsete lasteasutuste pedagoogilise kaadri etteval mistamise programmi. Sama aasta märtsikuus analüüsis Keskko mitee büroo õppetöö parandamise probleeme ning üldharidus

liku kooli lõpetanud noorte rahvamajanduses töölerakendamise küsimust. Keskkomitees arutati üldhariduslike koolide töö paran damise küsimusi korduvalt.

Võib öelda, et koolide õppe- ja kasvatustöö vaagimine partei linna- ja rajoonikomiteedes on muutunud süsteemiks. Parteikomi

teedes töötavad reeglina kvalifitseeritud spetsialistid, kes suuda vad aidata koolide parteiorganisatsioonidel lahendada mitmesugu seid õppe- ja kasvatustöö probleeme. Parteiorganisatsioonide asja tundlik abi koolidele on märksa tugevdanud partei sidemeid

õpetajatega. Selle üheks tulemuseks oli kommunistide arvu suurenemine õpetajate hulgas ja koolide partei-algorganisatsioo nide võrgu väljakujunemine.

Kirjeldataval perioodil, eriti viimastel aastatel, on partei mõju märksa tugevnenud ka vabariigi kõrgemates koolides. Nüüd on suurem osa kõrgemate koolide õppejõududest kommunistid . Kõi

gis kõrgemates koolides on suured ja tugevad parteikollek tiivid , kes avaldavad õppe- ja kasvatustööle märgatavat mõju. Kõrgemate koolide kommunistid ei ole aga alati taganud üliõpilas organisatsioonide vajalikku parteilist juhtimist, mõnikord on puudu jäänud printsipiaalsusest teravate ideoloogiliste küsimuste aruta misel .

Juhindudes NLKP Keskkomitee 1961. aasta vastavast otsusest

korraldas Eestimaa Kommunistlik Partei ulatuslikku ja mitme külgset tööd vabariigi haritlaskonna, sealhulgas meditsiini- ja teaduslike asutuste töötajate ideelis-teoreetilisel

kasvatamisel.

Analüüsiti tervishoiuasutuste tööd ja selle parandamise võimalusi.

Parteikomiteed tegelesid meditsiinitöötajate kaadri väljakujunda misega , pidades silmas nii tänase kui ka homse päeva vajadusi. Astuti samme tervishoiutöötajate kvalifikatsiooni ja ideelis-teoree tilise taseme tõstmiseks .

Vaadeldaval ajajärgul pühendas vabariigi parteiorganisatsioon palju tähelepanu ka teaduslike asutuste töö juhtimisele. EKP Kesk komitee arutas paljude teaduslike asutuste Eesti NSV Teaduste

Akadeemia, EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituudi jt. tööd ja perspektiive , määras kindlaks teadusliku uurimistöö suunad ja kõrgemate koolide osa teaduse arendamises. Viimastel aastatel on paljud vabariigi teaduslikud asutused muutunud üleliidulise täht susega teaduslikeks keskusteks. Eesti teadlaste edusammud mõne des teadusharudes, näiteks põlevkivikeemia, üksikute füüsikaha rude ja soome-ugri keelte alal on leidnud tunnustust mitte ainult

meie maal, vaid ka raja taga. Eestis on toimunud üleliidulise ja 29 *

451

rahvusvahelise tähtsusega teaduslikke nõupidamisi. 1965. aastal määrati füüsikute kollektiivile, rühmale teadlastele ja praktikutele automaatprogrammeerimise süsteemi väljatöötamise ja juuruta mise ning meditsiini praktikasse polüomüeliidivastase vaktsineeri

mise juurutamise eest Nõukogude Eesti preemia. Vabariigi teaduslike asutuste parteiorganisatsioonid aitavad senisest aktiivsemalt kaasa teaduse probleemide viljakale läbitöö

tamisele ja uurimistulemuste kiirele rakendamisele rahvamajan duses.

Niisiis leidis aastail 1959–1969 meie maal aset rohkesti ajaloo

lise tähtsusega sündmusi. Kommunistlik Partei asus sihikindlalt ellu viima kommunistliku ühiskonna ehitamise plaane. NLKP kõr

valdas parteilise ja riikliku juhtimise alal esinenud subjekti vismi- ja voluntarisminähtused ning rõhutas veel kord, et juhti mine peab rajanema teaduslikul alusel. NLKP XXIII kongress ja sellele järgnenud NLKP Keskkomitee pleenumid määrasid kind laks ideoloogilise töö ülesanded.

1967. aastal täitus pool sajandit Suurest Sotsialistlikust Oktoob rirevolutsioonist. Pärast selle märkimisväärse tähtpäeva tähista mist hakkas nõukogude rahvas suure vaimustusega tegema ette

valmistusi Vladimir Iljitš Lenini 100. sünniaastapäeva vääriliseks tähistamiseks. Need juubelid olid ka meie vabariigi parteiorgani satsiooni ideoloogilise töö keskpunktis, aitasid kaasa selle taseme edasisele tõusule.

Eestimaa Kommunistliku Partei ajaloolised kogemused näita vad veenvalt, et meie vabariigi ühiskondlik -majanduslik edukäik, kõik tema väljapaistvad saavutused kultuuri arendamises said või

malikuks eelkõige tänu partei sihikindlale ja igakülgsele organi seerimistegevusele. Ainult Kommunistlik Partei, kes juhindub marksismi-leninismi teooriast ja kes seda teooriat oma praktilises tegevuses loovalt edasi arendab, suudab kindlustada ühiskonna teadusliku juhtimise kommunismi ehitamise protsessis. Siinjuures kasvab pidevalt partei kui rahvahulkade ideelise ja poliitilise juhi ning organiseerija osatähtsus.

Kommunistliku ülesehitustöö protsessis peab partei lakkama tult täiustama oma tegevuse vorme ja meetodeid, et rahvahulkade juhtimise, kommunismi materiaal-tehnilise baasi loomise ja ühis konna vaimse arengu parteilise juhtimise tase vastaks uue ajastu

kasvavatele nõudmistele. Nendest põhimõtetest on oma tegevuses lähtunud ka Eestimaa Kommunistlik Partei kui Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei üks võitlussalk .

Möödunud aastakümnel toimus kolm Nõukogude Liidu Kom munistliku Partei kongressi ja kõik nad kujunesid tähtsaks sünd

museks partei ja rahva ajaloos. 1959. aasta jaanuaris-veebruaris asetleidnud NLKP XXI kongress tegi kokkuvõtte nõukogude rahva suurtest saavutustest ja konstateeris, et sotsialism on NSV Liidus

täielikult ja lõplikult võitnud , et meie riik on astunud kommunismi 452

laiahaardelise ehitamise ajajärku. Kongress formuleeris partei tegevuse peamised suunad ühiskonna arenemise uuel etapil ja määras seitsme aasta plaani kontrollarvudes kindlaks järjekordsed ülesanded rahvamajanduse ja kultuuri arendamise alal. 1961. aasta oktoobris toimunud NLKP XXII kongress võttis

vastu partei uue programmi ja kinnitas NLKP põhikirja. Program mis formuleeriti kommunismi ehitamise põhisuunad ühiskonna elu kõigis valdkondades.

NLKP XXIII kongress, mis tuli kokku 1966. aasta aprillis, andis

direktiivid NSV Liidu rahvamajanduse arendamise viie aasta ( 1966–1970) plaani kohta ja määras kindlaks partei poliitilise, ideoloogilise ja organisatsioonilise töö sisu. XXIII kongress kiitis täielikult heaks NLKP 1964. aasta oktoobri- ja novembripleenumi,

samuti 1965. aasta märtsi- ja septembripleenumi otsused ning rõhutas kogu majanduse ja kultuuri arengu teadusliku juhtimise tähtsust.

Nende kongresside otsused olid ka eesti kommunistidele vaadel davail aastail tegevusjuhendiks. Kõigi nende kongresside tööst võt sid osa Eestimaa Kommunistliku Partei delegaadid.

NLKP kongresside direktiive konkretiseeriti vabariigi tingi musi arvestades Eestimaa Kommunistliku Partei kongressidel. Käsitletaval aastakümnel toimus viis EKP kongressi: XI ( 1959),

XII ( 1960), XIII ( 1961), XIV ( 1964) ja XV ( 1966). Keskkomitee aru annetes, delegaatide sõnavõttudes ja vastuvõetud otsustes kajastus

eesti kommunistide püüe edukalt täita kongresside juhtnööre ja NLKP Keskkomitee otsuseid , sealhulgas partei ehituse küsi mustes.

Siseparteilise demokraatia arendamine, Eestimaa Kommunist liku Partei organiseerimistöö täiustamine, kommunistide vastutuse suurendamine olukorra eest oma organisatsioonis ja kogu par teis need küsimused olid alatasa EKP Keskkomitee ja kohalike

parteiorganisatsioonide tähelepanu keskpunktis, eriti pärast XXIII kongressi. Aastail 1959–1970 juhtis Eestimaa Kommunistlik Partei kõiki

vabariigi elualasid, tugevdas oma sidemeid laiade rahvahulkadega. Selle seaduspäraseks kaasnähtuseks oli partei ridade kiire kasv. Kui 1959. aastal kuulus Eestimaa Kommunistliku Partei ridadesse

30 516 kommunisti, siis 1970. aasta algul kuulus parteisse juba üle 70 000 kommunisti. Tuleb märkida, et NLKP XXIII kongressist möödunud nelja aastaga võeti vabariigis parteisse vastu 12 480 lii

get ja 12 588 liikmekandidaati.20 See näitab veenvalt NLKP auto riteedi kasvu vabariigi elanikkonna hulgas. Kuigi Kommunistlik Partei muutus sotsialismi lõpliku ja täie liku võidu tulemusena kogu rahva parteiks, jäi ta ometi samal 20 Artur Vader. EKP töörahva võitluse avangardis, Tallinn 1969 , lk. 23; А. К. Панксеев. На основе ленинских организационных принципов , lk. 381 ; EKP Keskkomitee statistiline aastaaruanne 1969. aasta kohta.

453

ajal ennekõike töölisklassi parteiks. Seda kinnitab tõsiasi, et 1969 .

aastal töötas 44,3 protsenti kõigist vabariigi kommunistidest töös tuses, ehitusel, transpordiettevõtetes ja sideasutustes, 18,7 prot senti kommunistidest põllumajanduses. Ainuüksi aastail 1959 1969 astus Eestimaa Kommunistliku Partei ridadesse 12 670 töölist.

Asjaolul, et vabariigi kommunistide enamus on otseselt seotud materiaalsete hüvede tootmisega, on majanduse parteilise juhti mise seisukohalt suur tähtsus. Kolhoositalurahva erikaalu iseloomustamiseks Eestimaa Kom

munistliku Partei sotsiaalses struktuuris olgu lisatud, et käesole

val ajal töötab põllumajanduses kõigest 17 protsenti Nõukogude Eesti töötajatest.

Viimastel aastatel on märgatavalt tõusnud vastuvõetud liikme kandidaatide haridustase. EKP uues täienduses on suurenenud naiste erikaal. Statistika kinnitab, et vaadeldaval ajajärgul on eesti rahvusest kommunistide protsent Eestimaa Kommunistlikus Par teis kasvanud tunduvalt kiiremini kui kogu EKP arvuline koosseis .

Märksa suurenes partei-algorganisatsioonide arv. 1970. aasta algu seks oli neid üle 2700. Ligi pooled nendest ühendavad materiaalse

tootmise sfääris töötavaid kommuniste. Vabariigi parteiorganisat sioonile on iseloomulik see, et partei-algorganisatsioonid on suhte liselt väikesearvulised. Viimastel aastatel on plaanipäraselt tegel

dud nõrgemate parteiorganisatsioonide edasise tugevdamise ja partei ridade kasvu reguleerimisega.

EKP kiire kvantitatiivse kasvuga kaasnesid mõningad negatiiv sed nähtused. Aastail 1959—1964 püüdsid paljud parteiorganisat sioonid, EKP linna- ja rajoonikomiteed saavutada eelkõige partei arvulist kasvu ja ei kaalunud alati hoolikalt vastuvõetavate polii

tilisi, tööalaseid ja moraalseid omadusi. Pahatihti jäi tagaplaanile partei ridade täiendamine juhtivate tootmisharude eesrindlike töö

listega. Neid puudusi aitas kõrvaldada NLKP Keskkomitee 1965. aasta otsuse « Tõsistest puudustest Harkovi oblasti parteiorganisat siooni töös parteisse vastuvõtmisel ja noorte kommunistide kasva tamisel» 21 arutamine vabariigi parteiorganisatsioonis. Pärast seda suurenes märgatavalt nõudlikkus NLKP ridadesse vastuvõetavate suhtes .

Viimastel aastatel, eriti pärast NLKP XXIII kongressi, on Eestimaa Kommunistliku Partei tegevuses majanduse valdkonnas ikka rohkem juurdunud leninlikule juhtimisstiilile omased meeto did. Parteiorganid on resoluutselt loobunud majandusorganite asendamise, nende funktsioonide ülevõtmise praktikast. Kahjuks

oli 1960-ndate aastate alguses paljude parteiorganisatsioonide tege vuses märgata vastupidist tendentsi, nad tegelesid tihtilugu jooksva majandustöö organiseerimisega ja jätsid tagaplaanile töö inimes tega. Tootmisplaanide täitmise parteiline kindlustamine ei olnud 21 « Ilaptuéza , K3Hb » 1965, nr. 15, lk. 23—25. 454

kaugeltki kõikjal õigesti korraldatud. EKP Keskkomitee VIII plee num juhtis sellistele nähtustele tähelepanu ja nõudis, et parteiko

miteed tegeleksid rohkem majanduse juhtimise õigete meetodite õpetamisega partei -algorganisatsioonidele ja nende sekretäridele ,

et parteiorganisatsioonid loobuksid otsesest vahelesegamisest toot mis-tehnoloogilisse protsessi administratsioonist mööda minnes. Tugevdati parteiorganisatsioonide kontrolli administratsiooni tege vuse üle, mitmetes tähtsamates tootmislõikudes moodustati partei grupid. Majanduse parteiline juhtimine toimus nüüd ikka rohkem partei-algorganisatsiooni osatähtsuse suurendamise teel tootmis kollektiivis .

Partei rajoonikomiteed hakkasid rajooniorganisatsioonide tege vust paremini koordineerima ja suunama. Viimastel aastatel on hakatud koostama ülerajoonilisi kalendaarseid ürituste koond

plaane, mis märgatavalt hõlbustab kohapealse töö planeerimist. Järjekindlalt paraneb vastuvõetud otsuste täitmise kontroll, nagu seda nõudsid NLKP XXIII ja Eestimaa Kommunistliku Partei XV

kongress. Märgatavalt on suurenenud kollektiivsete organite — parteikomitee pleenumite ja büroode tähtsus parteitöös. Pärast 1965. aastat laienes märksa parteikomitee pleenumitel arutatavate küsimuste ring, järjest rohkem analüüsitakse parteiorganisatsioo nide organisatsioonilist tööd, massilist agitatsioonitööd, kommu nistliku noorsooühingu parteilist juhtimist, tööd juhtiva kaadriga ja paljusid teisi tähtsaid töölõike. On hakatud hoolikamalt ette valmistama küsimusi parteikomitee pleenumitel ja büroo istungi tel arutamiseks. On juurdunud praktika, et parteikomiteed annavad parteiorganisatsioonides aru ja informeerivad neid oma tööst . 1968. aastal esinesid EKP Tallinna Kalinini Rajoonikomitee liikmed

informatsiooniga rajoonikomitee tööst 90 partei- algorganisat sioonis.

Parteikomitee büroode tegevuses on märgata ikka rohkem kol lektiivsust, konkreetsust, operatiivsust. Arutatavate küsimuste hulga tunduva vähenemisega on viimastel aastatel kaasnenud nende sügavam analüüs ja otsuste hoolikas läbitöötamine. Parteitöös rakendatakse töö teadusliku organiseerimise kaas

aegseid vorme ja meetodeid. Jutt ei ole mingist uuest süsteemist, mis kvalitatiivselt erineks senisest, vaid selle täiustamisest, efek

tiivsuse suurendamisest. Uutest vormidest mainitagu kõigepealt perspektiivset planeerimist, mis võimaldab parteiorganisatsioonil oma eesmärke ja ülesandeid pikemaks ajaks kindlaks määrata. EKP Keskkomitees ja paljudes parteiorganisatsioonides rakendatakse konkreetseid sotsioloogilisi uurimusi parteilise juhtimise ühtede

või teiste vahendite, ideoloogilise tegevuse üksikute lõikude efek tiivsuse kindlakstegemiseks.

Vaadeldaval ajajärgul esines mõnikord põhjendamatuid ümber korraldusi ja reorganiseerimisi nii majanduse sfääris kui ka par

teis . NLKP Keskkomitee 1962. aasta novembripleenumi otsuste 455

alusel korraldati parteiorganid ümber nõndanimetatud tootmis

printsiibi kohaselt. EKP Keskkomitees, nagu teistegi vabariikide parteiorganisatsioonide keskkomiteedes, moodustati kaks bürood – üks tööstuse, teine põllumajanduse juhtimiseks. Maarajoonide parteikomiteed likvideeriti, neid asendasid põllumajandusliku toot mise valitsuste parteikomiteed. Põllumajandusliku tootmise valit

suste territooriumil asuvate tööstusettevõtete parteiorganisatsioo nide juhtimiseks loodi neli tööstusliku tootmise parteikomiteed. Parteiorganite eeskujul korraldati ümber ka komsomoli- ja ameti ühinguorganid. Parteiorganite jagunemine tööstuslikeks ja põllumajandusli

keks põhjustas palju raskusi töös. Praktika näitas, et nende tege vusvaldkondade vahele on võimatu piiri tõmmata. Sellepärast tunnistas NLKP Keskkomitee 1964. aasta oktoobripleenum selle

ümberkorralduse põhjendamatuks. Eriti raskeks oli kujunenud olukord põllumajanduses. Oli tarvis astuda viivitamatult samme

põllumajandusliku tootmise kasvutempo kiirendamiseks. NLKP Keskkomitee võttis negatiivsete nähtuste likvideerimiseks tarvitu sele vajalikud abinõud. NLKP Keskkomitee oktoobripleenum rahuldas N. S. Hruštšovi palve ja vabastas ta NLKP Keskkomitee esimese sekretäri, Keskkomitee Presiidiumi liikme ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe kohustest. Pleenum valis NLKP Kesk komitee esimeseks sekretäriks Leonid Iljitš Brežnevi. Samal ajal

nimetas NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium Aleksei Nikolaje vitš Kossõgini NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimeheks. 1964. aasta novembris

arutas

NLKP Keskkomitee

pleenum oblastite ja

kraide tööstuslike ja põllumajanduslike parteiorganisatsioonide ja nõukogude organite ühendamise küsimust. Pleenum tunnistas

vajalikuks tagasi pöörduda parteiorganisatsioonide ja nende juhti vate organite ülesehitamises läbiproovitud leninlikule territoriaal tootmisalasele printsiibile, nagu see partei põhikirjas on ette näh

tud. Samuti nagu NLKP teistes organisatsioonides, nii taastati ka Eesti parteiorganisatsioonis kuni 1962. aastani eksisteerinud partei organite ülesehitamise kord. EKP Keskkomitees loodi kahe büroo ja presiidiumi asemel üks Eestimaa KP Keskkomitee büroo. Põllu majandusliku tootmise valitsuste parteikomiteed reorganiseeriti partei rajoonikomiteedeks, tööstusliku tootmise parteikomiteed aga likvideeriti.

Aeg näitas, et oktoobri- ja novembripleenumi otsustel oli väga

suur tähtsus kogu parteile, sealhulgas ka Eestimaa Kommu nistlikule Parteile. EKP Keskkomitee ja partei rajoonikomiteed said võimaluse poliitilisi ja majanduslikke küsimusi sihikindlamalt

ja efektiivsemalt lahendada. Kujunesid soodsad tingimused ka sise parteilise töö parandamiseks. Tugevnesid partei rajoonikomiteed. Alates 1961. aastast taastati järk-järgult osakonnad, sest praktika näitas, et nendeta ei suutnud parteikomiteed oma ülesannetega toime tulla. 456

EKP Keskkomitee algatusel astuti rida organisatsioonilisi

samme partei-algorganisatsioonide juhtimise tõhustamiseks. Palju des rajoonides viidi sekretäri koosseisulised ametikohad üle tuge

vamatest majanditest nõrgematesse. Reas partei -algorganisatsioo nides moodustati parteikomiteed. 1967. aasta oktoobris eraldas

EKP Keskkomitee büroo kõikidele partei linna- ja rajoonikomi teedele parteikomisjoni esimehe ametikoha. Partei rajooni- ja linnakomiteedele on olnud suureks abiks nende tegevuse aruta mine EKP Keskkomitees.

Parteilise juhtimise probleeme käsitleti ka partei- algorganisat

siooni sekretäride, parteiaparaadi töötajate ning mittekoosseisu lise aktiivi seminaridel, mida korraldati süstemaatiliselt, samuti

vabariiklike, linna- ja rajoonilehtede veergudel. Parteitöö on alati olnud põhiliselt ühiskondlik tegevus. Pea aegu tervenisti ühiskondlikel alustel toimub see partei põhilülis partei -algorganisatsioonis. Arvukas aktiiv koondub partei vali tavaisse organeisse — 1969. aasta lõpul kuulus viimaste koosseisu

alates parteigrupi organisaatoreist ning partei tsehhi- ja algorgani satsiooni büroo liikmetest ning lõpetades EKP Keskkomitee liik metega üle 15 000 kommunisti.

Peale nende tõmbavad parteiorganisatsioonid tööle kaasa tuhan deid kommuniste, kes kuuluvad mitmesugustesse ühiskondlikesse komisjonidesse, nõukogudesse, osakondadesse, sektoritesse ja muu

desse institutsioonidesse parteiorganite või -organisatsioonide juures. Pärast NLKP XXI kongressi hakkas Eestimaa Kommunist lik Partei pöörama rohkem tähelepanu sellele, et kõik parteiorga nitesse valitud kommunistid võtaksid osa igapäevasest parteitööst.

Seoses sellega äratasid üldist tähelepanu Valgevene NSV Vitebski linna ühe rajoonikomitee kogemused, kus 1958. aastal moodustati rajoonikomitee liikmetest alalised komisjonid. Eesti NSV-s võtsid need kogemused esimestena üle partei Väike-Maarja rajoonikomi tee ja Tartu linnakomitee. Oma otsuses Tartu linnakomitee töö

kohta märkis EKP Keskkomitee, et komisjonide abi võimaldas linnakomiteel paremini ja sihikindlamalt ellu viia partei ja valit suse otsuseid .

1962. aastal tutvus EKP Keskkomitee parteitöös ühiskondlike aluste rakendamise

kogemustega reas linnades ja rajoonides.

Ilmnes, et pahatihti tõlgitsesid kohalikud parteiorganisatsioonid selle uue vormi sisu ja mõtet vääralt. Kohati mindi komisjonide ja nõukogude moodustamisega liiale. Paljude komisjonide loomisel ei arvestatud seda, kas nende järele oli sisulist vajadust või mitte. 1964. aasta juulis arutas EKP Keskkomitee ühiskondlike aluste arendamise praktikat vabariigi partei-, nõukogude, ametiühingu

ja komsomoliorganisatsioonide töös. Ühtekokku töötas sel ajal ühiskondlikel alustel 2576 alalist komisjoni, nõukogu, mittekoos seisulist osakonda jne., kelle liikmeskond ületas 34 000 piiri, seal

hulgas 12 000 kommunisti. Parteikomitee mittekoosseisuliste inst 457

ruktoritena

see institutsioon kutsuti ellu 1959. aastal

tegut

ses 237 kommunisti. Kokku oli parteikomiteede juures 5000 mitte koosseisulist töötajat. Eestimaa KP Keskkomitee juhtis korduvalt

parteikomiteede ja -algorganisatsioonide tähelepanu sellele , et tuleb ellu kutsuda vaid neid mittekoosseisulisi organeid, mille loo mise dikteerivad elu nõuded, rõhutades, et on tarvis vältida paral lelismi ja dubleerimist töös. EKP Keskkomitee sammud puuduste kõrvaldamiseks andsid

tulemusi. Komisjonide, nõukogude, büroode, sektsioonide jms. arv vähenes. Säilisid vaid need, mille olemasolu praktika oli õigusta

nud. Mittekoosseisuliste komisjonide ja nõukogude liikmeskonda vähendati rohkem kui veerandi võrra peamiselt nende inimeste

arvel, kellele oli pandud mitu ühiskondlikku kohustust. 1969. aasta lõpus tegutses parteikomiteede juures umbes 200 mittekoossei sulist komisjoni, nõukogu ja osakonda, kuhu kuulus 3300 kommu nisti.

Elu on näidanud, et täielikult on ennast õigustanud mittekoos

seisulised parteikomisjonid, kes tegelevad parteisse vastuvõtmise ja kommunistide personaalküsimuste eelneva läbivaatamisega, ideoloogilise töö komisjonid, samuti ühiskondlikud instruktorid . Reas parteikomiteedes töötavad edukalt ühiskondlikud kooliosa konnad, ateistliku kasvatustöö komisjonid ja poliitilise informat siooni osakonnad .

Kommunistide töö ühiskondlikel alustel moodustatud komis

jonides on rikastanud parteitööd uute vormidega, aidanud kaasa parteisisese demokraatia arenemisele, suurendanud partei liikmete aktiivsust. Mittekoosseisulised organid on kujunenud partei-, nõu kogude ja majandusaktiivile heaks kooliks.

Partei organisatsioonilise töö üheks tähtsamaks ja ühtlasi ka üheks raskemaks lõiguks on töö kaadriga. NLKP XXIII kongress nõudis, et juhtivatele ametikohtadele edutataks kommunismiidee

dele ustavaid töötajaid, kes hästi tunnevad oma ala, on pidevalt

seotud rahvahulkadega, oskavad organiseerida neid eesseisvate ülesannete täitmisele.22 Ühtlasi mõistis kongress veel kord hukka varematel aastatel asetleidnud rohkearvulised põhjendamatud

ümberpaigutamised partei- ja valitsusaparaadis, igasugused reor ganiseerimised , mis tekitasid kaadris ebakindlust ega võimaldanud

tal täielikult rakendada oma teadmisi, oskusi ja kogemusi, tekita sid vastutustundetust.

NLKP XXIII kongressi kurss kaadripoliitika alal oli suunatud sellise praktika täielikule väljajuurimisele; kongress püstitas üles ande tõsta see töö üldparteilisele, üldriiklikule tasemele. Eesti

parteiorganisatsiooni suhtes konkretiseeriti kongressi juhendeid NLKP Keskkomitee otsuses, mis võeti vastu 1967. aasta jaanuaris seoses EKP Keskkomitee aruandega tööst juhtiva kaadriga. 22 NLKP XXIII kongressi materjale, lk . 172 .

458

NLKP Keskkomitee märkis, et EKP Keskkomitee on viimastel aastatel astunud mitmeid samme partei- ja nõukogude kaadri ning

rahvamajanduse üksikute lõikude tugevdamiseks kvalifitseeritud töötajatega . Juhtiva kaadri kvalitatiivne koosseis on paranenud . Ühtlasi märkis NLKP Keskkomitee, et EKP Keskkomitee töö juh

tiva kaadriga ei vastanud veel täielikult majandusliku ja kultuuri alase ülesehitustöö kasvanud nõudmistele. Mõnigi kord edutati

vastutavale tööle vähese ettevalmistusega inimesi, kellel puudusid vastavad organiseerimisvõimed ja poliitilis -moraalsed omadused. Vajaka jäi pidevast, läbimõeldud tööst kaadri reservi loomiseks. Eriti tõsiseid vigu oli tehtud komsomolikaadri valikul.

Need puudujäägid olid suurel määral tingitud sellest, et EKP Keskkomitee ei nõudnud partei- ja majandusorganeilt küllalt ran get kinnipidamist kaadriga tehtava töö leninlikest printsiipidest. Tööd kaadriga ei olnud EKP Keskkomitee pleenumil arutatud

1959. aastast saadik . Analoogiline olukord oli kujunenud ka partei rajooni- ja linnaorganisatsioonides. NLKP Keskkomitee kohustas EKP Keskkomiteed kõrvaldama otsuses märgitud puudused, töö tama välja ja viima ellu praktilised abinõud juhtiva kaadriga teh tava töö põhjalikuks parandamiseks. NLKP Keskkomitee otsuses oli täpselt ja üksikasjalikult näidatud, kuidas tööd juhtiva kaadriga vabariigis edaspidi korraldada. 1967. aasta märtsi algul analüüsis EKP Keskkomitee V pleenum

põhjalikult tööd juhtiva kaadriga NLKP Keskkomitee otsuse val guses. EKP Keskkomitee esimese sekretäri Johannes Käbini ette kandes ja pleenumist osavõtjate sõnavõttudes märgiti, et NLKP

Keskkomitee otsusel on parteiorganisatsioonile ja kogu vabariigile suur tähtsus, et selles väljendub taas NLKP Keskkomitee tähele panu ja konkreetne abi Eesti NSV kommunistidele. Pleenumil

märgiti, et puudused töös kaadriga tõid kaasa mitmeid väärnähtusi

rahvamajanduse ja kultuuri parteilises juhtimises. NLKP Keskko mitee ja EKP Keskkomitee pleenumi otsuseid tööst juhtiva kaad riga arutati seejärel kõigi partei rajooni- ja linnakomiteede plee numitel, samuti partei-algorganisatsioonides, kusjuures töötati kollektiivselt välja konkreetsed abinõud puuduste kõrvaldamiseks ja kaadriga tehtava töö põhjalikuks parandamiseks. Järgnevatel aastatel on EKP Keskkomitee nende otsuste täit miseks palju ära teinud. Keskkomitee on arutanud juhtiva kaadri

valiku, edutamise ja kasvatamise olukorda vabariigi mitme minis teeriumi ja teiste keskasutuste süsteemis, analüüsinud kaadri kasvatamise praktikat ja parteilise mõju tugevdamise teid õppe asutustes, teadusliku uurimise ja meditsiiniasutustes ning loomin

gulistes organisatsioonides. Keskkomitee büroo kuulas ära mit mete parteikomiteede aruanded kaadrialasest tööst. Juba 1966. aas tal oli EKP Keskkomitee büroo arutanud Eestimaa LKNÜ Keskkomitee tööd komsomolikaadriga.

Enamasti on juhtivatel ametikohtadel organiseerimisvõimelised 459

ja poliitiliselt karastatud inimesed, kes on saanud vajaliku üldha ridusliku ja kutsealase ettevalmistuse. 70-st partei rajooni- ja lin nakomitee sekretärist on 60 kõrgema haridusega, 38-l on kõrgem

või lõpetamata kõrgem partei- poliitiline haridus. EKP rajooni- ja linnakomitee sekretäridena töötasid neil aastail suurte kogemus

tega kommunistid Vaino Väljas, Harald Ilves, Richard Keer, Zoja Šiškina, Ago Madik, Harri Raag, Kalev Nõmm, Albert Tükk, Alek sander Valkonen jt. Järjest rohkem edutati parteitööle naisi ja noori töötajaid . Vaadeldavail aastail töötas EKP Keskkomitee esimese sekretä

rina Johannes Käbin, Keskkomitee teise sekretärina (alates EKP XV kongressist) Artur Vader, sekretäridena töötasid Leonid Lents

man , Fjodor Ušanjov, Karl Vaino ja Otto Merimaa, kes hiljem asus juhtima vabariigi rahvakontrolli organeid. Eesti NSV Ülem nõukogu Presiidiumi esimehena töötas neil aastail Aleksei Müüri

sepp, vabariigi Ministrite Nõukogu esimehena Valter Klauson. Märksa paranes nõukogude aparaadi ja rahvamajanduse kaader. 944-st kohalike nõukogude täitevkomiteede töötajast 534 on kom munistid, 396 on kõrgema ja keskharidusega, 24-st vabariikliku

alluvusega linna ja rajooni täitevkomitee esimehest on 16 kõrgema ja 8 lõpetamata kõrgema või keskharidusega. Positiivsed nihked on toimunud ka komsomolikaadri koosseisus. Eestimaa LKNÜ Keskkomitee esimeseks sekretäriks valiti füüsika-matemaatika teaduste kandidaat Aare Purga.

Suure töö on vabariigi parteiorganisatsioon ära teinud rahva kontrolli organite kujundamisel, kindlustamisel ja arendamisel. Moodustatud 1962. aastal NLKP Keskkomitee novembripleenumi

otsuse kohaselt, tegutsesid nad esialgu partei- ja riigikontrolli organitena. NLKP Keskkomitee 1965. aasta detsembripleenumil muudeti nad rahvakontrolli organiteks. Juba selle institutsiooni ellukutsumine partei poolt andis tunnistust leninlike normide jät kuvast elluviimisest. Eesti NSV rahvakontrolli organite töösse tõmmati kaasa lai aktiiv. Kõikjal organiseeriti rahvakontrolli gru pid ja postid, kes on süstemaatiliselt kontrollinud partei ja valit suse direktiivide täitmist, aidanud täiustada valitsusaparaadi töö stiili, kindlustada riiklikku distsipliini ja sotsialistlikku seadus likkust .

Vaadeldavail aastail pöörasid EKP Keskkomitee ja kohalikud

parteikomiteed rahvakontrolli organitele palju tähelepanu, andsid neile konkreetseid ülesandeid, arutasid nende poolt korraldatud

kontrollimiste materjale, juhatasid kätte uusi, massilisemaid ja tõhusamaid töövorme .

Eestimaa Kommunistlik Partei suunas pidevalt vabariigi töö

rahva saadikute nõukogude ja teiste ühiskondlike massiorganisat sioonide tööd. Teatavasti vähendasid põhjendamatud reorganiseeri mised kohalike nõukogude osatähtsust poliitilises, majanduslikus ja kultuurilises ülesehitustöös, sattusid vastuollu NLKP XXII 460

kongressil vastuvõetud partei programmi põhimõtetega. See oli iseloomulik ka meie vabariigile. NLKP Keskkomitee 1964. aasta oktoobri- ja novembripleenumi otsused lõid kõik eeldused kohalike

nõukogude osatähtsuse suurendamiseks, neile antud õiguste täie likuks kasutamiseks, nagu NLKP programm seda nõuab. 1967. aas tal vastuvõetud NLKP Keskkomitee otsused rajasid kindla aluse

nõukogude kaadri kvalifikatsiooni tõstmisele, nõukogude aparaadi töö paremale organiseerimisele ka Eesti NSV-s. EKP Keskkomitee ja kohalikud parteikomiteed on palju ära teinud nõukogude akti viseerimiseks; sellele aitas kaasa Harju ja Rakvere rajooni töö rahva saadikute nõukogu töö analüüsimine EKP Keskkomitee büroo istungil 1966. aastal. Selle tulemusena laienes märksa rajooninõu kogudes arutatavate küsimuste ring, paranes nõukogude alaliste komisjonide tegevus. Parteikomiteed on loobunud nõukogude orga nite väiklasest hooldamisest, põhjendamatust vahelesegamisest nende funktsioonidesse. Nõukogude parteiline juhtimine toimub

eeskätt riigivõimu- ja valitsusorganeis töötavate kommunistide aktiviseerimise kaudu.

1. jaanuaril 1969 kuulus vabariigi ametiühingutesse 585 733

töötajat ehk 97,9 protsenti rahvamajanduses töötavaist inimes test.23 Mitmekesiseid töömeetodeid ja -vorme kasutades võitlesid ametiühingud tööviljakuse tõstmise ja tehnika parema kasutamise eest, teaduse uusimate saavutuste rakendamise eest tootmises .

Ametiühingud tugevdasid töötajate hulkades vastutustunnet majanduse olukorra eest, arendasid omaalgatust ja tõstsid tootmis kultuuri. Üheks tähtsaks ametiühingutöö lõiguks on olnud sotsia listliku võistluse ja kommunistliku töö liikumise organiseerimine.

Ametiühinguid juhtides püüab EKP suurendada nende osa kommunistlikus ülesehitustöös, töörahva kommunistlikul kasvata misel. EKP Keskkomitee on juhtinud ametiühingute tähelepanu vajadusele võidelda formalismi elementide vastu sotsialistlikus võistluses, aktiviseerida alaliselt tegutsevate tootmisnõupidamiste tööd .

Pidevalt on kasvanud

Eestimaa Leninliku Kommunistliku

Noorsooühingu read. Kui 1959. aastal kuulus Eestimaa LKNÜ ridadesse 69 965 liiget, siis 1968. aastal oli neid juba 103 520. 35,5 protsenti vabariigi komsomoliorganisatsiooni koosseisust moodus

tavad töölised, 41,5 protsenti õpilased. 1. jaanuaril 1968 kuulus Eestimaa LKNU ridadesse 1836 partei liiget ja liikmekandidaati. Ülalpool oli juba juttu mõningatest vabariigi komsomoli partei lise juhtimise probleemidest. Tuleb lisada, et viimasel ajal on noorsoo kasvatamise ja Eestimaa LKNÜ töö küsimusi arutatud

kõigi linnade ja rajoonide parteikomiteede pleenumitel . 1969. aasta 23 ENSV Ametiühingute Nõukogu organiseerimisosakonna ja Balti Raud tee Eesti Raudteekonna Töötajate Ametiühingu Rajoonikomitee 1969. a. sta tistiline aruanne .

461

aprillis arutas EKP Keskkomitee pleenum taas Eesti komsomoli töö küsimusi. Partei uue vahetuse eest hoolt kandes rõhutas plee num eriti, et käesoleval etapil on kõige aktuaalsem ja vastutus

rikkam ülesanne töötajaile revolutsioonilise ja klassikarastuse andmine, ja nõudis kõigilt parteiorganisatsioonidelt ja kõigilt kommunistidelt, et nad väsimatult arendaksid kasvatustööd noorte hulgas.

>

KOKKUVÕTE

Juhtides eesti rahva ajaloolist võitlust sotsialismi võidu eest on Eestimaa Kommunistlik Partei omandanud rohkesti väärtuslikke

kogemusi, mis moodustavad osa uurimine võimaldab tunnetada luse arenemise seaduspärasusi, kommunismi ehitamise põhilisi

kogu NLKP kogemustest. Nende ühiskonna arenemise, klassivõit tundma õppida sotsialismi ning seaduspärasusi. Kuivõrd teooria

areneb käsikäes praktikaga, võimaldab Nõukogude Liidu Kommu nistliku Partei üksikute väesalkade, sealhulgas ka Eestimaa

Kommunistliku Partei kogemuste tundmaõppimine rikastada marksismi- leninismi teooriat .

EKP kogemustes kajastuvad eelkõige marksismi-leni nismi põhiseisukohad ideoloogia, taktika ja organisat sioonilise töö küsimustes. Ustavana V. I. Lenini õpetusele uut tüüpi parteist kujunes Eestimaa Kommunistlik Partei eesti töörahva

eesmiseks väesalgaks, tema võitluse avangardiks, kõigi tema saa vutuste innustajaks. Kommunismi laiahaardelise ehitamise perioo dil on EKP osatähtsus eesti rahva elus veelgi suurenenud.

Poliitika vallas on EKP aktiivne tegevus avaldunud ja avaldub sotsialistliku riikluse rajamises ja kindlustamises, ühiskonna sotsia listliku struktuuri väljakujundamises, töölisklassi erikaalu suuren damises ühiskondlik -poliitilises sfääris ja tema sidemete tugevda mises elanikkonna teiste töötavate kihtidega. EKP tegevusjuhendiks on alati olnud marksismi-leninismi

kõikevõitev õpetus. Koos kogu Nõukogude Liidu Kommunistliku

Parteiga on ta väsimatult hoolitsenud selle õpetuse puhtuse eest ning leppimatult võidelnud oportunistide ja natsionalistide vastu, kespüüdsid seda õpetust moonutada. Eestimaa Kommunistlik Partei on lahutamatu osa Nõukogude

Liidu Kommunistlikust Parteist — ideeliselt ja organisatsioonili

selt monoliitsest parteist, kes tugineb laiadele rahvahulkadele ja 463

demokraatliku tsentralismi printsiipidele, on ühendatud raudse distsipliiniga ning kujutab endast ühiskondlik -poliitilise organisat siooni kõrgeimat vormi, nõukogude ühiskonna juhtivat ja suuna vat jõudu. Nagu kogu NLKP, nii lähtub Eestimaa Kommunistlik

Partei oma poliitilises, ideoloogilises ja organisatsioonilises tege vuses sotsialistliku internatsionalismi marksistlik - leninlikest print siipidest. Eestimaa Kommunistliku Partei ajalugu on vaadeldud aastail rikas väljapaistvate sündmuste poolest, selle ajastu sügavad

sotsiaalsed protsessid puudutasid kõiki ühiskonnakihte ja avalda sid suurt mõju rahvahulkade seisukohtadele ning teadvusele. Kõigis neis põhjalikes muudatustes, mis on aset leidnud ühiskondlik

poliitilise, majandusliku ja kultuurielu ning ideoloogia valdkonnas, loov avaldub

kujukalt

Kommunistliku

Partei

tegevus

Tunnetades ühiskonna arenemise objektiivseid seaduspärasusi, arvestades kohalike tingimuste ajaloolis-konkreetset spetsiifikat ning viies ellu NLKP otsuseid, suunas Eestimaa Kommunistlik Partei sihikindlalt eesti töötava rahva võitlust sotsialismi ja

kommunismi eest. Partei andis töölisklassile ja tema liitlastele teaduslikult põhjendatud tegevussuuna. Ajaloo arengu erinevatel

etappidel töötas EKP välja taktikalise joone nende ees märkide saavutamiseks. EKP paindlik taktika, loosungite õige aegne vahetamine tagas talle ikka laiemate töörahva kihtide toe tuse, ja seega edu võitluses. Ilmekalt kinnitavad seda EKP tegevuse

põhisuunad

tema

ajaloo

üksikutel

etappidel . 1940. aastal võitis Eestis sotsialistlik revolut sioon. Tekkis kvalitatiivselt uus olukord. Tulnud välja sügavalt

põranda alt, asus Eestimaa Kommunistlik Partei riigis juhtivale

positsioonile. Nõukogude võimu taaskehtestamine Eestis tähendas, et EKP oli edukalt lahendanud strateegilise ülesande, mis oli kaks kümmend aastat tema ees seisnud. Nüüd püstitas Kommunistlik Partei uued eesmärgid – sotsialistliku ühiskonna ülesehitamine ja järkjärguline üleminek kommunismile

üheskoos kõigi Nõukogude Liidu rahvastega. Seda ülesannet asus Eesti töörahvas täitma NSV Liidu valitsuse ja nõukogude vennas rahvaste otsesel toetusel ning Nõukogude Liidu Kommunistliku

Partei juhtimisel, kelle koosseisu EKP võeti taas 8. oktoobril 1940. Lühikese ajaga töötas EKP välja kõikehõlmava ümberkujun duste programmi ja asus juhtima selle elluviimist. Riiklik

poliitilisel alal nägi see programm ette vana riigiaparaadi järkjärgulise purustamise ning selle asendamise uuega. Revolut siooni esimeseks aktiks sai revolutsioonilise rahvavalitsuse moo

dustamine, kes teostas kõikjal Eestimaa Kommunistliku Partei tahet. Demokraatlikel alustel valitud Riigivolikogu kuulutas oma

esimesel istungjärgul pidulikult välja Eesti Nõukogude Sotsialist 464

liku Vabariigi. Mõnevõrra hiljem tekkisid EKP organisatsioonide

vahetul osavõtul kohalikud nõukogude organid. EKP algatusel korraldatakse ümber kohtu ja prokuratuuri tegevus, kujundatakse miilitsaorganid , likvideeritakse vana, kodanlik armee ja luuakse

selle baasil rahvaarmee, mida juhib poliitiliselt juba Kommunist lik Partei. Eriline koht kuulus sel perioodil sotsialistliku seadus

likkuse ja õiguskorra kindlustamise abinõudele, võitlusele nõu kogude võimule vaenulike elementide vastu, kes üha sagedamini

panid toime sabotaaži ja isegi otsese terrori akte. Oli selge, et need ühiskondlikud jõud, kellelt nõukogude võim võttis ära nende polii tilised ja majanduslikud positsioonid, polnud veel lõplikult võide tud ning et võitlus nendega seisis alles ees.

Väga tähtsal kohal seisid 1940. a. sotsialistlikus revolutsioonis üritused majanduse valdkonnas. Siia kuulusid suurtööstuse ja pankade natsionaliseerimine, sotsialistliku sektori loomine töös

tuses ja osalt ka põllumajanduses, plaanimajanduse juurutamine, perspektiivsemate tööstuse arendamise suundade väljaselgitamine ning paljutahuline töö kaadri valikul, paigutamisel ja kasvatami sel. Neil abinõudel oli kaugeleulatuv tähtsus. Tööstuse kasv ning

plaanimajanduse juurdumine tegid lõpu tööpuudusele. Sotsialist liku sektori kindlustamine ja ühtse riigieelarve süsteemi sisse viimine võimaldasid märksa tõsta töötajate ainelise heaolu taset,

parandada hariduse, meditsiinilise ja kultuurialase teenindamise olukorda ning sisse seada sotsiaalkindlustus. Ühtlasi pööras EKP suurt tähelepanu tootmise organiseerimisele, kontrollis rahva majandusplaanide täitmise käiku, innustas töötajate loomingulisi otsinguid ning arendas sotsialistlikku võistlust.

Erilist tähtsust omistas partei agra ark üsimusele kui sotsialistliku ülesehitustöö tähtsale poliitilis-majanduslikule prob

leemile. EKP agraarprogrammi lähtealusteks said V. I. Lenini teo reetiline pärand, eesti kommunistide ja vennasvabariikide ajalooli sed kogemused, samuti kohapealsed ajaloolis -konkreetsed tingimu sed. Programmi põhituuma moodustas leninlik maja natsionalisee rimise nõudmine. Kaugeleulatuvaid eesmärke teenis Riigivolikogu deklaratsioon, mis kuulutas maa kogu rahva omanduseks. See laiendas revolutsiooni sotsiaalset baasi maal, tugevdas töötava talurahva poliitilist liitu töölisklassiga ja soodustas kulakute ning hallparunite majanduslikku ja poliitilist väljatõrjumist. Maare form muutis oluliselt küla sotsiaalset palet ja struktuuri, kusjuu

res keskseks kujuks muutus nüüd keskmik. Märgatavalt paranes töötava talurahva aineline heaolu.

Kõigi nende abinõude kõrval oli EKP agraartaktikas tähtsal kohal sotsialistliku sektori väljakujundamine külas. EKP suunas

järjekindlalt nii sovhooside kui ka kooperatsiooni madalamate vor mide kujundamist ja arengut. Kuigi juba sel perioodil tekkisid vabariigis üksikud kolhoosid, ei võtnud Kommunistlik Partei veel kurssi viibimatule kollektiviseerimisele. 30 Ulevaade EKP ajaloost

465

Alanud kultuurirevolutsioonis seadis EKP esikohale

sotsialistliku rahvusliku intelligentsi väljakujundamise ning tema teoreetilise ja poliitilise karastamise.

Kultuurirevolutsiooni tähtsaks

komponendiks

pidas

EKP

haridussüsteemi ümberkorraldamist teadusliku materialismi alusel

ning teaduse igakülgset arendamist. Vabariigi parteiorganisatsioon arendas laiaulatuslikku ideelis-poliitilist kasvatustööd elanikkonna

mitmesuguste kihtide hulgas. Marksismi-leninismi teooria levita miseks ja sotsialismi ehitamise teede selgitamiseks loodi parteiha ridussüsteem . Maksimaalselt kasutati ühiskondliku kommunikat

siooni vahendeid, eriti trükisõna. Oma panuse rahvahulkade poliitilisse ja ideoloogilisse kasvatamisse andsid kultuurharidusli

kud asutused. Vabariigi parteiorganisatsioon suunas edukalt kõigi ühiskondlike organisatsioonide ideelis-poliitilist tegevust. Selle tulemusena tugevnesid EKP sidemed töötavate hulkadega. Kuid vaatamata edusammudele jäi ideelis -poliitiline töö sel

perioodil veel maha ajastu vajadustest nii ulatuse kui ka sisu poolest. Tema mõju ühiskonna arengule ei olnud küllaldane. Viljakalt ja pingsalt kulges partei siseorganisatsiooni

line töö. Partei read kasvasid kiiresti eesrindlike tööliste , talupoe gade ja intelligentsi esindajate arvel; EKP ridu täiendasid ka ven nasvabariikidest saabunud kommunistid - rikkalike kogemustega majandusliku, poliitilise ja ideoloogilise töö spetsialistid . Kommu nistliku Partei organisatsiooniline struktuur formeerus 1940. a .

lõpuks. Eestimaa Kommunistlik Partei tugevnes poliitiliselt ja organisatsiooniliselt, eriti pärast tema vastuvõtmist ÜK(b)P koos seisu .

Ajaloosündmuste edasine käik näitas, et esimene revolutsiooni aasta ei toonud Eestimaa Kommunistlikule Parteile mitte üksi

võite ja kordaminekuid. Oli palju kitsaskohti, puudujääke ning vigu. Need tulenesid esiteks partei väikesearvulisusest, mis toi kaasa alatise kaadripuuduse nii parteis eneses kui ka riikliku ja ühiskondliku elu kõigis sfäärides. Teiseks andis end tugevasti tunda

kogemuste vähesus. Paiguti jäi puudu ka poliitilisest karastusest, mis mõnikord ilmnes liberaalses suhtumises klassivaenlasesse.

Alanud Nõukogude Liidu Suure Isamaasõja tingimustes allutas vabariigi parteiorganisatsioon samuti nagu kogu parteigi oma tege vuse ühele eesmärgile: agressorile vastulöögi organiseerimisele

ning tema purustamisele. Eestimaa Kommunistliku Partei tegevu ses tõusis nüüd esiplaanile sõjalis-organisatsiooniline ja poliitiline töö rahvahulkades. Sõja algperioodil, mil lahingutegevus kandus järk-järgult Eesti NSV territooriumile, oli parteiorganisatsiooni töö aluseks ÜK (b)P Keskkomitee ja NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu 1941. aasta 29. juuni direktiiv. Sõjaaja nõuete kohaselt reorgani

seeriti vabariigis parteilise ja riikliku juhtimise struktuur, tugev dati parteiorganisatsiooni osa majanduse ja poliitilise elu juhtimi 466

ses . EKP suunas Punaarmeesse mobiliseerimist, partisaniliikumise organiseerimist, kaitsetöid, materiaalsete väärtuste ja elanike eva kueerimist. EKP oli paljude patriootlike algatuste innustaja , Mõistes sügavalt Eesti NSV territooriumi kaitsmise tähtsust

sõja edasise käigu, eeskätt Oktoobrirevolutsiooni hälli -- Lenin gradi kaitsmise seisukohalt, lülitus Eestimaa Kommunistlik Partei vahetult sõjaliste operatsioonide organiseerimisse. Agedad kaitse lahingud Eesti NSV territooriumil vältasid viis kuud. Sidudes

suuri fašistliku armee väekoondisi etendasid need lahingud tähtsat osa Nõukogude väejuhatuse strateegilise plaani elluviimisel. Sõjamajanduslike üritliste programmi kohaselt korraldas vaba

riigi parteiorganisatsioon laialdast poliitilist tööd rahvahulkades. Nõukogude organite, ametiühingute ja kommunistliku noorsoo ühingu abiga koondas EKP kõik rahva patriootlikud jõud sotsialist liku isamaa kaitsmise lipu alla. Kuid vabariigi elanikkonna polii tilise konsolideerimise protsess kulges väga keerukates tingimustes,

ägeda klassivõitluse õhkkonnas. Hitleri vägede pealetungist julgust saanud kodanlik-natsionalistlikud elemendid elustusid ja muutusid

aktiivsemaks, püüdsid süvendada Nõukogude-vastaseid meeleolusid ja organiseerida relvastatud banditismi.

Klassivaenlaste sepitsused tekitasid täiendavaid raskusi parti saniliikumise arendamisel Eestis, eriti sõja algperioodil. EKP poolt organiseeritud rahvatasujate võitlusel oli mitte üksi sõjalis

strateegiline tähtsus, vaid ta aitas kaasa ka okupeeritud territoo riumile jäänud rahvahulkade poliitilisele kasvatamisele. EKP ulatuslik poliitiline töö ja organiseerimistegevus oli otsustav tegur, mis aitas aktiviseerida partisane ja kõiki patrioote vaenlase tagalas.

Eesti NSV vabastamise perioodil arendasid partisanid tihedat

koostööd Nõukogude armee väeosadega. Nende poliitiline selgi tustöö virgutas võitlusse kümneid tuhandeid antifašiste. Muidugi

polnud partisaniliikumine ainsaks vaenlase tagalasse jäänud ela nikkonna poliitilise mõjutamise kanaliks. Küllaltki ulatuslikult kasutati sel otstarbel nii raadiot kui ka trükisõna.

Sõja-aastail moodustas Eestimaa Kommunistliku Partei tegevu ses olulise lõigu töö Nõukogude tagalasse evakueeritud Eesti NSV

kodanike hulgas. EKP Keskkomitee ja kohalikud parteiorganisat sioonid tegid kõik võimaliku evakueeritute töö- ja elutingimuste parandamiseks. Viimased omakorda pühendasid kogu oma jõu tootmistööle ; edukalt arenesid Nõukogude tagalas eesti nõukogude kultuur, kirjandus ja kunst.

Raskete katsumuste päevil tunnetasid eestlased Nõukogude tagalas veelgi tugevamini NSV Liidu rahvaste vennalikku sõprust ja sotsialistlikku internatsionalismi.

Juba enne vabariigi territooriumi vabastamist vaenlasest tegi Eestimaa Kommunistlik Partei ettevalmistusi selleks, et alustada taas sotsialismi ehitamist Eesti NSV-s. ÜK (b) P Keskkomitee ja 30 *

467

NSV Liidu valitsuse abiga korraldati kavakindlalt kaadri valikut

ja väljaõpetamist rahvamajanduse ja kultuuritöö mitmesuguste harude tarvis. Samaaegselt töötas Eestimaa Kommunistlik Partei välja konkreetsed abinõud Eesti NSV tööstuse ja transpordi taas tamiseks. Majanduslike ja tehniliste reservide loomine rasketes

sõjatingimustes sai eelkõige teoks tänu teiste liiduvabariikide ven nalikule ja omakasupüüdmatule abile, milles jällegi ilmnes eredalt nõukogude rahva sotsialistlik ühtekuuluvustunne.

Tähtsaimaks lõiguks EKP tegevuses Suure Isamaasõja aastail oli Punaarmee eesti rahvuslike väeosade loomine ja tugevdamine.

EK (b)P Keskkomitee ja vabariigi valitsuse initsiatiivil moodustati esmalt eesti rahvuslikud laskurdiviisid ja seejärel Punaarmee Eesti Laskurkorpus. EK(b)P Keskkomitee hoolitses väsimatult selle eest, et korpus saaks võimeka komandeeriva ja poliitilise kaadri. Ta aitas luua väeosades parteiorganisatsioone, täiendada nende ridu parimate võitlejate ja ohvitseride arvel . Mõistes armee võitlusvõime otsest sõltuvust iga üksiku võitleja poliitilisest teadlikkusest ja moraalist, korraldas EK(b)P Punaar

mee eesti rahvusväeosades ulatuslikku ideoloogilist tööd, mille käigus karastusid ja tugevnesid eelkõige EK(b)P enese uued väe

salgad — korpuse parteiorganisatsioonid. Poliitiline töö korpuses -

oli tihedalt seotud lahinguülesannetega juba siis, kui rahvuslikke väekoondisi tagalas välja õpetati. Nii sellal kui ka hiljem, lahin

gute perioodil, kasutasid kommunistid kõiki võimalusi, et kasva tada võitlejates ühtekuuluvustunnet NSV Liidu teiste rahvastega,

nõukogude patriotismija proletaarset internatsionalismi, vihkamist vaenlase vastu. Poliitilise töö käigus paljastati aktiivselt inimvae nulikku fašistlikku rassiteooriat .

Kui algas Eesti NSV vabastamine hitlerlikest okupantidest,

tegid nii kommunistid kui ka parteitud võitlejad selgitustööd ela nike hulgas, aidates üle saada fašistliku propaganda mõjust. Kom munistide võitlus rahva poliitilise konsolideerimise eest oli täht saks teguriks vabariigi majanduse ja kultuuri, sotsialistliku riikluse taastamisel ja arendamisel. Rahva ühtekoondumise prot sessi tõkestas kulaklike ja kodanlik -natsionalistlike elementide

varjatud ja avalik vastupanu, mis avaldus nõukogude võimu kor ralduste saboteerimises, teinekord aga ka avalikus terroris.

Endiselt andis tunda kaadripuudus: Eestimaa Kommunistlik Partei ei saanud majanduse alal ja organiseerimistöös kasutada paljusid kogenud töötajaid, kes olid veel sõjaväes. Järk-järgult, eriti pärast Suure Isamaasõja võidukat lõppu, paranes olukord selles suhtes .

Lenini partei teiste väesalkade kõrval andis oma panuse agres sori purustamiseks ka Eestimaa Kommunistlik Partei. Sõjatules karastus vabariigi parteiorganisatsioon . Suurenes tema autoriteet ja tugevnesid tema sidemed töötava rahva kõigi kihtidega. Eriti tugevat mõju avaldas sellele protsessile võidu saavutamine vihatud 468

vaenlase üle, kusjuures sõjaline võit tähendas ühteaegu poliitilis moraalset ja ideoloogilist võitu. Raskete sõjahaavade parandamine seostus meie vabariigis sot sialistliku ülesehitustöö taasalustamisega nii majanduse ja poliitika

kui ka kultuuri ja ideoloogia valdkonnas. Kommunistlik Partei kutsus töörahvast fašistliku okupatsiooni tagajärgi kiiresti likvi deerima. See tähendas allesjäänud tootmisvõimsuste viivitamatut

käikulaskmist, taastamistööde arendamist, kaevanduste ja raud teetranspordi kordaseadmist. Põllumajanduses oli tarvis võima

likult kiiresti uuesti läbi viia maareform ja anda töötavale talurah vale tagasi hitlerliku okupatsiooni ajal äravõetud maad, taastada sovhooside ja masina - traktorijaamade võrk ning laiendada seda.

Juba siis kavandas partei ulatuslikud abinõud töötajate heaolu tõstmise, kultuuri, hariduse, teaduse, tervishoiu ja sotsiaalkindlus tuse arendamise alal .

Majandusliku ja poliitilise ülesehitustöö käigus toimusid jällegi olulised muudatused ühiskonna sotsiaalses struktuuris. Maareform

muutis poliitiliste jõudude vahekorda Eesti külas otsustavalt. Töö tava rahva klassivaenlased - kulakud jäid ilma omamajandus

likest ning poliitilistest positsioonidest. Kulakud ei leppinud sellega ja jätkasid võitlust, külvasid rahvuslikku vaenu ja õhutasid vih kamist NSV Liidu teiste rahvaste, eriti vene rahva vastu, propa

geerisid individualismi, mis justkui pidavat olema eesti rahvusele iseloomulik joon. Sageli läksid nad üle otsesele terrorile, mõrvates partei-, nõukogude ja komsomolitöötajaid, külavolinikke, uusmaa

saajaid ja teisi külaaktiviste, kes toetasid sotsialistlikke ümber kujundusi.

Eelnenud perioodil — Suure Isamaasõja ajal – võitles eesti

töötav rahvas nii hitlerlike agressorite kui ka eesti kodanlik -nat sionalistlike elementide vastu , kelle juures hitlerlaste abistamine seostus verise arveteõiendamisega eesti rahva kallal. Rely käes võitles eesti töötav rahvas kodanlik- natsionalistlike elementide

vastu , mis lõppresultaadina pidi lahendama ja lahendas ka klas

sivõitluse põhiküsimuse. Sõjajärgsetel aastatel oli Nõukogude vastase tegevuse sotsiaalseks baasiks kulaklus. Eesti kulaklus toe tas mitmesuguste kriminaalsete ja sotsialismivastaste elementide

võitlust nõukogude võimu vastu, tegutses koos fašistlike diversioo nigruppidega, mis hitlerlased olid Eesti NSV territooriumile jät nud. Sel perioodil langes Eesti NSV territooriumil klassivaenlaste käe läbi ligi tuhat nõukogude patriooti, nende seas rohkesti naisi, noorukeid ja lapsi.

Klassivaenulike elementide ideoloogilise mõju paralüseerimi seks tegi vabariigi parteiorganisatsioon laialdast kasvatustööd. Selles töös oli tähtsal kohal poliitiline informatsioon ja agitatsioon.

Vabariigi parteiorganisatsioon püüdis korraldada ideelis -poliitilist kasvatustööd diferentseeritult. Elanikkonna eri kategooriatele kor raldati mitmesuguseid koosolekuid, konverentse, õppusi jms. Kom 469

munistlik Partei kutsus oma teoreetilisi teadmisi täiendama eel

kõige kõiki kommuniste, ja nad tegid seda vaatamata ajanappusele, vaatamata rohketele pakilistele majanduslik -organisatsioonilistele ülesannetele.

Jätkates 1940. aasta revolutsioonis võetud strateegilist kurssi sotsialismi ülesehitamisele, juhindus Eestimaa Kom munistlik Partei järjekindlalt V. I. Lenini õpetusest, kogu NLKP ajaloolistest kogemustest, vennasvabariikide kogemustest sotsia

lismi ehitamisel. EKP pidas sotsialismi ehitamise peasuundadeks vabariigi industrialiseerimist, Eesti küla sotsialistlikku ümberku jundamist ning sotsialistlikku kultuurirevolutsiooni läbiviimist. Sotsialistliku ülesehitustöö ülesannete elluviimine sai vaadeldud

aastatel eesti rahva töö põhisisuks.

Sotsialismi materiaal-tehnilise baasi rajamist alustas Eestimaa Kommunistlik Partei vabariigi sotsialistlikust industria liseerimisest. Partei juhtimisel töötati välja selle protsessi põhisuunad. Esiplaanile seati rasketööstuse, peamiselt põlevkivi

kaevandamise ja ümbertöötamise, energeetika ja masinaehituse, samuti tekstiilitööstuse arendamine. Suurt tähelepanu pöörati ehitusmaterjalide tootmisele. Industrialiseerimisprotsessi edukuse tagas olulisel määral selle

parteiline juhtimine. Kommunistlik Partei õhutas kõikjal massi list tööentusiasmi, aitas kaasa rohkearvuliste patriootlike algatuste tekkimisele ning kasvatas sotsialistlikku töössesuhtumist. Partei organisatsioonid võitlesid väsimatult tootmise majanduslike näi

tajate parandamise ja rentaabluse eest. Nad levitasid eesrindlikke töökogemusi, otsisid üha uusi sisemisi reserve tootmise ja üleplaa nilise akumulatsiooni suurendamiseks, propageerisid hulgas ökonoomikaalaseid teadmisi.

töötajate

Rikkalikku vilja kandis vabariigi parteiorganisatsioonide tege vus tööstuslik-tehnilise progressi elluviimisel, tööstuse tehnili

sel rekonstrueerimisel. Kommunistid võitlesid väsimatult kõrge tööviljakuse eest, tooraine, teiste materiaalsete väärtuste ja kapi taalmahutuste maksimaalse ärakasutamise eest, kõigi tootmisvõim suste ratsionaalse rakendamise eest. Kommunistid muutsid sotsia listliku võistluse massiliseks nähtuseks .

Industrialiseerimisperioodil kasvasid eesti töölisklassi read tunduvalt. See kasv toimus peamiselt talurahva arvel. Kuna külast

tulnukail ei olnud tööstuslikku eriala ega suures tootmiskollektii vis töötamise kogemusi, rõhutas Eestimaa Kommunistlik Partei töölisklassi uue täienduse kutsealase väljaõpetamise tähtsust. See juures vaatles Eestimaa Kommunistlik Partei neid ülesandeid mitte

ainult majanduslike, vaid ka poliitiliste ülesannetena. Nende lahen damine aitas suurendada sotsialistliku töölisklassi erikaalu ühis

konnastruktuuris, tema poliitilist osa rahva elus. Töölisklassi kvantitatiivne ja kvalitatiivne kasv tõi kaasa par teiorganisatsioonide kasvu tööstuses, transpordis ja ehitusettevõte 470

tes. Märgatavalt suurenes kommunistide osa tootmisprotsessi organiseerimises ja ettevõtete ühiskondlik -poliitilises ningideoloo gilises elus. Kommunistide loov energia ja initsiatiiv sai sotsialist liku tööstuse ja kogu industrialiseerimisprotsessi edusammude tähtsaks tagatiseks.

Eestimaa Kommunistlik Partei viis industrialiseerimispoliitikat ellu vanemate liiduvabariikidega võrreldes erinevates tingimustes. Peamine erinevus seisis selles, et Eesti NSV võis tugineda kogu NSV Liidu tööstuse võimsusele. Seepärast toimus meie vabariigi

industrialiseerimine veelgi kiiremas tempos ning üheaegselt tehni lise rekonstrueerimise protsessiga. Tänu industrialiseerimisprot sessi võidukäigule võis Eestimaa Kommunistlik Partei peaaegu samaaegselt alustada põllumajanduse sotsialistlikku ümberkujun

damist ja saavutada lõppkokkuvõttes rahvahulkade ainelise heaolu märgatava paranemise. Sotsialistlikud ümberkorraldused Eesti pol lumajanduses kasvasid välja eelkõige küla majandusliku

arengu objektiivsetest nõuetest. Sõjajärgseil aastail andis üha tuge vamini tunda vabariigi põllumajanduse mahajäämus, mis avaldus

nii taime- kui loomakasvatuses. Oli selge, et isegi Nõukogude riigi helde abiga ei suuda kehvikud ja vaesemad keskmikud oma olu korda kiiresti parandada. Üksikmajapidamise tingimustes polnud võimalik ulatuslikumalt rakendada agrotehnilisi uuendusi ega masinaid. Ainuvõimalikuks lahenduseks oli suurte ühismajandite loomine .

Eestimaa Kommunistliku Partei ja vabariigi valitsuse poolt eelnevail aastail rakendatud abinõud lõid eeldused Eesti küla üleminekuks kolhoosikorrale. Nendeks poliitilisteks ja

majanduslikeks eeldusteks olid sotsialistliku sektori võit tööstuses ning kaubanduses, maareformi läbiviimine ja küla sotsi

aalse palge muutumine selle tulemusena, kulakluse kui viimase ekspluataatorliku klassi piiramine ja väljatõrjumine. Kõik need abinõud, samuti suur materiaal-tehniline ja majanduslik abi külale kindlustasid töölisklassi ja töötava talurahva liitu. Kommunistlik

Partei tegi maal ulatuslikku selgitustööd kolhooside kohta, veenis talupoegi vennasvabariikide kogemusi näiteks tuues ühismajapida mise eelistes, ületas järk-järgult väikeomaniku psühholoogilise barjääri. Kollektiviseerimiseks eelduste loomisel etendas otsustavat osa partei organiseerimistöö. Käsitledes sotsialistlikke ümberkorral

dusi põllumajanduses uue ühiskonna ülesehitamise üldise seadus pärasusena, võttis Eestimaa Kommunistliku Partei V kongress 1948. a. detsembris kindla kursi põllumajanduse massilisele kol lektiviseerimisele .

Massilise kollektiviseerimise käigus rakendas Eestimaa Kom

munistlik Partei kulakluse kui klassi likvideerimise poliitikat. 471

Kulaklikud elemendid saadeti välja meie maa teistesse rajooni desse.

Nagu vabariigi sotsialistlik industrialiseerimine, nii ka kollek tiviseerimine ei kulgenud raskusteta. Neid tekitasid kõigepealt kulakud ja teised vaenulikud elemendid, kes ei piirdunud kolhoo

sidevastase kihutustööga, vaid haarasid kätte relvad, panid toime süütamisi. Massilise kollektiviseerimise ajajärgul teravnes külas klassivõitlus.

Kuid hoolimata raskustest , puudustest ja vigadest saavutas

kolhoosikord Eestis võidu. See oli eesti töötava talurahva, kogu

eesti töörahva ajalooline võit, sügav sotsiaalne pööre, mille täht sus on võrreldav üksnes sotsialistliku revolutsiooni tähtsusega. Neil aastail lahendati Eesti külas Kommunistliku Partei juhtimisel sot

sialistliku ülesehitustöö kolm põhilist ülesannet: likvideeriti kõige arvukam ekspluataatorite klass - kulaklus; eesti töörahva kõige arvukam klass – talurahvas - valis sotsialismi tee; nõukogude

võim omandas põllumajanduses kindla baasi sotsialismi ülesehi tamiseks.

Kolhoosikorra eelised, mis ei saanud täiel määral avalduda kollektiviseerimisele järgnenud aastail , ilmnesid eredalt pärast NLKP Keskkomitee 1953. aasta septembripleenumit. Eestimaa Kommunistlik Partei rakendas rea abinõusid kolhooside ja sovhoo side majanduslikuks ja organisatsiooniliseks kindlustamiseks, nende tootmistaseme tõstmiseks. EKP Keskkomitee, partei rajooni komiteed ning partei-algorganisatsioonid analüüsisid üksikasjali

kult sotsialistliku põllumajanduse arenguprobleeme, tootmistöö korraldamist ning kavandasid edasise arengu teed.

Kõigi nende abinõude tulemusena paranes majandite juhtimine ja tootmise planeerimine ning süvenes kolhoosidemokraatia. Kom munistide algatusel hoogustus külas sotsialistlik võistlus ja kerki

sid esile tuhanded tööeesrindlased ning novaatorid. Suure panuse andsid sotsialistliku põllumajanduse arendamisse ning kolhoosi

talurahva ideelis-poliitilisse kasvatamisse masina-traktorijaamad ja nende poliitosakonnad, hiljem aga partei rajoonikomiteede piir

kondlikud instruktorigrupid. Neil aastail kujunesid eesti kolhoos nikutel sidemed vennasvabariikide kolhoositalurahvaga. Vaadeldud perioodil rajati kindel alus sotsialistlikule põllu

majandusele Eestis. Ühtlasi loodi eeldused põllumajandusliku toot mise ja rahvahulkade materiaalse heaolu edasiseks tõusuks. V. I. Lenin õpetab, et kapitalismilt sotsialismile ülemineku

perioodil, revolutsiooniliste ümberkorralduste perioodil võidab sotsialism mitte ainult majanduses ja ühiskonna poliitilises struk tuuris, vaid ka vaimse elu sfääris. Kommunistlike parteide ajaloo lised kogemused kinnitavad marksismi-leninismi seisukohta sellest, et sotsialistlik kultuur kujuneb välja majanduslike ja ühiskondlik poliitiliste suhete valdkonnas toimunud ümberkorralduste alusel .

Need sügavad sotsiaalsed protsessid aitavad aktiivselt ümber 472

kujundada rahvahulkade vaimset palet, elu-olu ja kultuuri. Sellest

juhindudes on Eestimaa Kommunistlik Partei pidanud sotsialismi ehitamise üheks seaduspärasuseks kultuurirevolutsiooni. Selle sügava vaimse pöörde aluseks pidas partei hariduse levi

kut, rahvahulkade kultuuritaseme tõstmist, uue, nõukogude kor rale ustava haritlaskonna üleskasvatamist, sotsialistliku kultuuri igakülgset arendamist ja sotsialistliku ideoloogia võitu. Kultuuri revolutsioon tähendas võitlust sisult sotsialistliku ja vormilt rah vusliku kultuuri loomise eest, mis areneb nõukogude patriotismi, rahvaste sõpruse ja sotsialistliku internatsionalismi ideelisel alusel .

Kavandades kultuurirevolutsiooni ülesandeid ja nende täitmise teid, juhindus Eestimaa Kommunistlik Partei V. I. Lenini teoree

tilisest pärandist ja NLKP teiste väesalkade rikkalikest kogemus test. Ta võttis tähelepanelikult arvesse mitmesuguseid kohalikke iseärasusi, ajalooliselt väljakujunenud kultuuritraditsioone, elanik

konna majanduslikku ja kultuurilist arengutaset, klassijõudude suhteid, olustikutraditsioone jms. Partei võitles leppimatult purus

tatud fašismi ja kodanliku natsionalismi ideoloogia, eesti emi gratsiooni reaktsiooniliste ringkondade jne. mõju vastu .

Nõukogude Eesti sotsialistliku kultuuri õitselepuhkemise taga tiseks on olnud NLKP Keskkomitee järjekindel hoolitsus ja tähele panu.

Edusammud hariduse, teaduse, kirjanduse ja kunsti vallas tähistavad uue kultuuri tekkimist .

Oluliselt elavnes siis ka partei ideoloogiline töö. Partei organisatsioonid seostasid selle töö veelgi tihedamalt tootmisüles

annete lahendamisega. Hakati rohkem tähelepanu pöörama sellele, et kõik kommunistid omandaksid marksismi-leninismi teooria, kasu tades mitmekesiseid poliitilise enesearendamise vorme. Avardus õppuste temaatika, tõusis nende ideeline tase. Paranes märksa propagandistide kaadri valik ja ettevalmistamine. Suuri edusamme tegi sel perioodil ka loenguline propaganda, sootuks konkreetse

maks ja mitmekesisemaks muutus agitatsioonitöö, Marksismi- leni nismi teooria levitamiseks kasutas EKP edukalt trükisõna, raadiot

ja televisiooni, Eestimaa Kommunistliku Partei üheks silmapaist vamaks saavutuseks kultuurirevolutsioonis võib pidada jagusaa mist väikeomaniku mentaliteedi jäänustest eesti talurahva teadvu ses, kus juurdus ikka rohkem kollektiivsustunne. Samuti pälvib

kõrget hinnangut EKP väsimatu töö sotsialistliku intelligentsi kasvatamiseks, väljakujundamiseks ja teoreetiliseks relvastami seks .

Sotsialistliku ülesehitustöö edusammud mõjutasid ka vabariigi parteiorganisatsiooni enese arengut, tema ridade kasvu ning kogu partei organisatsioonilist tööd .

Neid aastaid iseloomustavad EKP edusammud siseparteilises tegevuses . Partei elus juurdus range kinnipidamine partei elu 473

leninlikest normidest, samuti marksistlik-leninlik suhtumine krii tikasse ja enesekriitikasse, eriti pärast NLKP Keskkomitee 1953

aasta juulipleenumit. Järgnevatel aastatel rikastusid partei sise organisatsioonilise töö vormid veelgi. Esiplaanile kerkib noorte kommunistide kasvatamine, otsuste täitmise kontrollimine. Neil aastail tugevdas Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee

oluliselt partei rajooni- ja linnakomiteede kaadrit, need kandsid omakorda hoolt kohalike algorganisatsioonide kindlustamise eest . Vaadeldaval ajajärgul suunas Eestimaa Kommunistlik Partei

nõukogude, ametiühingute, kommunistliku noorsooühingu ja teiste ühiskondlike organisatsioonide tegevuse sotsialistliku ülesehitus töö ülesannete lahendamisele. Koos nõukogude, ametiühingute ja kommunistliku noorsooühingu aktiivsuse suurenemisega tugev

nesid Kommunistliku Partei sidemed rahvahulkadega. Niisiis on Eestimaa Kommunistliku Partei viljaka tegevuse tulemusena kindlustunud sotsialistlikud tootmissuhted meie vaba

riigis. Põhjalikult on muutunud ühiskonna sotsiaalne struktuur. Sotsialistliku korra võit tõi kaasa vabariigi elanikkonna kõikide

sotsiaalsete gruppide majandusliku, poliitilise ja ideoloogilise koostöö ja tiheda koondumise Kommunistliku Partei ümber. 1970. aastal tähistas meie vabariigi töörahvas koos kogu nõu

kogude rahvaga pidulikult suure Lenini 100. sünniaastapäeva . Samal aastal täitus 50 aastat päevast, mil eesti kommunistid tulid

kokku oma esimesele kongressile ja viisid sellega lõpule Eestimaa Kommunistliku Partei konstitueerumise. Pool sajandit on Eesti maa Kommunistlik Partei kindlal käel suunanud eesti rahva võitlust sotsialismi ja kommunismi eest. Eestimaa Kommunistliku

Partei ajalugu on võitluse ajalugu Lenini ideede elluviimise eest.

töötava rahva õnne ja õitsengu nimel.

SÜNDMUSTE KROONIKA

1940. aasta

21. juuni

21. juuni

Tallinnas ja üle kogu Eesti toimusid töötajate revolutsi oonilised väljaastumised. Eestis kukutati fašistlik valitsus ja moodustati revolutsi ooniline valitsus eesotsas Johannes Varesega. Loodi töötajate relvastatud organisatsioon « Rahva Oma

22. juuni

Tallinnas ilmus ajalehe « Rahva Hääl » esimene number.

21. juuni

kaitse » .

2. juuli

EKP Keskkomitee kuulutas välja uute liikmete vastuvõt mise parteisse .

2. juuli 4. juuli 5. juuli

5. juuli

Eestis algas kommunistide registreerimine. Eestimaa Kommunistliku Partei ametlik legaliseerimine. Avaldati dekreet « Rahva Omakaitse » loomise kohta .

Tallinnas ilmus EKP keskhäälekandja « Kommunist » esi mene number .

5. juuli

Sõjaväes seati sisse peapoliitjuhi, väeliikide poliitjuhtide,

väeüksuste, samuti kaitseministeeriumi poliitjuhi ameti kohad. 6. juuli

Avaldati « Eesti Töötava Rahva Liidu » üleskutse valijatele ja valimisplatvorm .

11. juuli

Toimus EKP Viljandi organisatsiooni esimene üldkoosolek .

13. juuli

Avaldati määrus sõjaväelaste komiteede moodustamise kohta väeosades ja allüksustes. Toimusid uue Riigivolikogu valimised . Toimus EKP Tallinna organisatsiooni esimene legaalne

14.- 15. juuli 18. juuli 18. juuli 21. juuli

koosolek, kus valiti linnakomitee uus koosseis . Valiti EKP Narva komitee uus koosseis.

Riigivolikogu kuulutas Eestis välja nõukogude võimu. Riigivolikogu võttis vastu deklaratsiooni Eesti NSV astu mise kohta Nõukogude Liidu koosseisu. 23. juuli – Riigivolikogu võttis vastu deklaratsiooni maa kuulutami 22. juuli

sest üldrahvalikuks, riiklikuks omandiks. 23. juuli

Riigivolikogu võttis vastu deklaratsiooni pankade ja suur

25. juuli

Moodustati pankade ja suurtööstuse ettevõtete natsionali

26. juuli

Tallinnas toimus sõjaväelaste komiteede esimeeste vaba

26. juuli

Eestimaa Kommunistliku Noorsooühingu Tallinna organi

27. juuli

Moodustati EKP Keskkomitee Sekretariaat.

29. juuli

Võeti vastu määrus kohtute koosseisu muutmise ja täien

tööstuse natsionaliseerimise kohta . seerimise Peakomitee.

riiklik nõupidamine.

satsiooni üldkoosolek valis ELKNÜ Tallinna Komitee. damise kohta .

475

Eesti NSV valitsus ja EKP Keskkomitee moodustasid

30. juuli

maata ja vähese maaga talupoegadele maa andmise Pea komitee .

31. juuli

-

Majandusministeeriumi juures moodustati tööstuse juhti mise komitee.

Moodustati ELKNÜ Keskkomitee.

juuli lõpp -

augusti algus 3. august

Moodustati EKP Saaremaa ja Võrumaa Komitee.

Avaldati Balti Manufaktuuri tööliste üleskutse sotsialist liku võistluse kohta.

5. august

Eesti NSV valitsus, EKP Keskkomitee ja Eesti Ametiühin gute Kesknõukogu otsusel tõsteti teenistujate ja insener tehniliste töötajate palka.

NSV Liidu Ülemnõukogu võttis Eesti Nõukogude Sotsia

6. august

listliku Vabariigi vastu Nõukogude Liidu koosseisu võrd õigusliku suveräänse vabariigina. 6. 9. 11. 11.

august august august august

Avaldati dekreet eraõppeasutuste likvideerimise kohta. Seati sisse kontroll kaubandusettevõtete üle. Toimus EKP Saaremaa Komitee esimene koosolek. EKP Tartumaa organisatsiooni es ne koosolek kuulas

ära parteikomitee aruande ja valis komitee uue koosseisu . Võeti vastu määrus usuõpetuse kaotamisest kõigis vaba

13. august

riigi õppeasutustes. 15. august 16. august

EKP Keskkomitee muutis parteisse vastuvõtmise tingi

25. august

musi seati sisse kandidaadistaaž. Riigivolikogu võttis vastu Eesti NSV Konstitutsiooni ja

Võeti vastu määrus keskkooli kohta .

kuulutas Riigivolikogu Eesti NSV Ajutiseks Ülemnõu koguks.

Moodustati Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu .

25. august 27. august 29. august

-

Toimus Eesti NSV õpetajate kongress .

Eesti Rahvaarmee reorganiseeriti Punaarmee territoriaal seks laskurkorpuseks. Vabariigi ettevõtetes ja asutustes algasid ametiühingu

2. september

komiteede valimised.

6. september

-

EKP Keskkomitee korraldas partei maakonna- ja linna komitee sekretäride nõupidamise ideoloogilise töö , partei organisatsioonide struktuuri ja organisatsioonilise töö ülesannete kohta .

7. september

11. september 18. september 22. september

Leedu NSV, Läti NSV ja Eesti NSV kodanikele anti Nõu kogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu kodakondsus. Lööktööliste ja stahhaanovlaste esimene vabariiklik nõu pidamine. Vabariigis loodi tööliste-talupoegade miilits. Kallastel moodustati esimene Eesti NSV kaluriartell . Narva valla Dolgaja Niiva külas loodi esimene kolhoos

25. september

Õppemaksu kaotamine kesk- ja eriõppeasutustes. Stipen

7. september

Eesti NSV -s .

26. september 2. oktoober

diumi kehtestamine üliõpilastele. · Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus ebavõrdsuse kaotamise kohta naiste ja meeste töö eest tasumisel. Avaldati Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu ja EKP Keskkomitee määrus maata ja vähese maaga talupoega . dele maa andmise kohta.

2. oktoober

Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu juurde moodustati

2. oktoober

Majandusnõukogu . Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määrus võitlusest spekulatsiooni vastu .

476

7. oktoober

Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu otsus Eesti Nõu kogude Kirjanike Liidu ja Eesti Nõukogude Kunstnike Liidu asutamise kohta .

7. oktoober

-

Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus tervishoiu

8. oktoober

-

Eestimaa Kommunistlik Partei võeti vastu Üleliidulise

11. oktoober

-

alal töötavate eraettevõtete natsionaliseerimise kohta.

Kommunistliku (bolševike) Partei koosseisu . Avaldati Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määrus

poliitharidustöö korraldamise kohta vabariigis. 11. oktoober

Avaldati

EK (b)P

Keskkomitee

üleskutse

sotsialistliku

võistluse organiseerimiseks Suure Sotsialistliku Oktoobri revolutsiooni 23. aastapäeva auks. 12. oktoober

Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus teatrite

15. oktoober

EK ( b )P Keskkomitee korraldas maakonnaajalehtede vas

15. – 18.

tutavate toimetajate nõupidamise. Algasid õppused Viljandi, Rakvere, Kuressaare, Tartu ja

natsionaliseerimise kohta .

oktoober

Tallinna parteikoolis.

17. - 18. oktoober

Algasid õppused Tallinna ja Tartu marksismi- leninismi

18. oktoober 18. oktoober

ELKNÜ vastuvõtmine ÜLKNÜ koosseisu . Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu ja EK (b)P Kesk komitee võtsid vastu otsuse maata ja vähese maaga talu

õhtuülikoolis.

poegadele laenu andmisest majapidamise rajamiseks. 19. oktoober

EK (b)P Keskkomitee büroo otsus « EK (b)P Tallinna linna organisatsiooni sotsiaalsest ja kvalitatiivsest koosseisust» . Eesti Ametiühingute Kesknõukogu rändpunalipu asuta mine parimale ettevõttele sotsialistliku võistluse võit jale.

21. oktoober

24. november

.

24. november

Nõukogude rahandussüsteemi kehtestamine Eesti NSV-s. Eesti NSV-s kehtestati riiklik sotsiaalkindlustus.

24. november

Vabariigis kehtestati tasuta arstiabi töölistele, teenistu

3. detsember

jatele ja töötavale talurahvale. Avaldati Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu ja EK (b )P Keskkomitee otsus masina-traktorijaamade rajamisest vabariigis.

23. detsember

EK (b)P Keskkomitee büroo võttis vastu otsuse « EK (b )P liikmeks ja liikmekandidaadiks vastuvõtmise korrast » .

31. detsember

EK ( b)P

Aasta lõpp

-

Keskkomitee

otsus

Eestimaa

Kommunistliku

( bolševike) Partei IV kongressi kokkukutsumise kohta. Toimus ELKNÜ maakonna- ja linnakomiteede valimine. 1941. aasta

3. jaanuar

Vabariigis kehtestati riiklik toetus paljulapselistele ema

3. jaanuar

Asutati Eesti Nõukogude Heliloojate Liit.

12. jaanuar

Eesti NSV-s toimusid saadikute valimised NSV Liidu

17. jaanuar

Eesti NSV Ülemnõukogu

dele .

Ülemnõukogu koosseisu. Presiidiumi seadlus linnade,

maakondade ja valdade täitevkomiteede kui ajutiste koha like võimuorganite moodustamisest.

3.-20. jaanuar

Toimusid aruande- ja valimiskoosolekud partei-algorga nisatsioonides , kandidaadigruppides komsomoligruppides .

ning

partei-

ja

477

EK (b ) P Keskkomitee pleenum arutas küsimust delegaa tide valimisest ÜK (b)P üleliidulisele XVIII konverentsile. · ÜK (b )P Keskkomitee sekretäri A. A. Andrejevi osavõtul

29. jaanuar Aasta algul

arutati EK ( b) P Keskkomitees parteiehituse küsimusi vaba riigis . 25. jaanuar 3. veebruar 5.-8. veebruar

-

15.-20. veebruar 19. veebruar

Toimusid linnade ja maakondade parteikonverentsid ja üldkoosolekud, kus valiti uued parteikomiteed. Toimus Eestimaa Kommunistliku ( bolševike) Partei IV (esimene legaalne) kongress . Toimus ÜK (b)P Üleliiduline XVIII konverents. Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu juures moodustati Vabariiklik Tööjõureservide Valitsus.

10. märts

-

ÜK (b ) P Keskkomitee kehtestas soodustatud tingimused parteisse vastuvõtmisel Eesti NSV-s. EK (b)P Tallinna organisatsiooni aktiivi koosolekul aru tati UK (b)P XVIII konverentsi tulemusi ja linna partei organisatsiooni ülesandeid. Toimusid mitme ametiühingu vabariiklikud kongressid .

11. märts

20. -25 . märts 24. märts

EK (b)P Keskkomitee II pleenum arutas läbi vabariigi rahvamajanduse arendamise 1941. aasta plaani ja riigi eelarve projekti.

25. märts – ÜK (b)P Keskkomitee ja NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu võtsid vastu otsuse täieliku riikliku ülalpida

misega tööjõureservide koolide organiseerimisest. 11. aprill

Eesti NSV-s kehtestati Nõukogude passisüsteem . Toimus Eesti NSV tarbijate kooperatsiooni I kongress. Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määrus vabriku

16. aprill

EK ( b)P Tallinna Komitee pleenum arutas linna tööstuse

16. aprill

Eesti NSV Ülemnõukogu istungjärk kinnitas vabariigi

-

26. märts

3. aprill

tehasekoolide organiseerimisest vabariigis. töötulemusi 1941. aasta I kvartalis. eelarve 1941. aastaks. 9. mai

Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu võttis vastu mää ruse masina-hobulaenutuspunktide rajamisest vabariigis .

24. mai

Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium seadis sisse ränd punalipu põllumajandustööde parima läbiviimise eest .

22. juuni

Fašistliku Saksamaa reeturlik kallaletung Nõukogude Liidule. Suure Isamaasõja algus. EK (b)P Keskkomitee büroo otsus materiaalsete väärtuste ja Eesti NSV elanikkonna evakueerimise kohta .

28. juuni 23. juuli 15. august

Moodustati EK (b)P Põrandaalune Parteikeskus .

- Dno jaama juures lahingutes ülesnäidatud vapruse eest anti NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega Arnold Merile esimesena eestlastest Nõukogude Liidu

kangelase nimetus. Toimus evakueerumine Tallinnast.

28. august

Leningradis algasid regulaarsed raadiosaated Eesti NSV

septembri algus

ajutiselt okupeeritud territooriumi elanikele . 24. oktoober

EK ( b ) P

Keskkomitee ja Eesti NSV

Rahvakomissaride

Nõukogu pöördusid NSV Liidu Riikliku

Kaitsekomitee

poole ettepanekuga luua Punaarmee eesti laskurdiviis. Leningradis hakati Eesti NSV ajutiselt okupeeritud ter

november

ritooriumi

elanikkonna

jaoks

välja andma

ajalehte

« Rahva Hääl » .

18. detsember detsember

Võeti vastu NSV Liidu Riikliku Kaitsekomitee otsus Puna . armee eesti rahvuslike väeosade moodustamise kohta . -

NSV Liidu valitsus võttis vastu otsuse Eesti NSV Riiklike Kunstiansamblite loomisest .

478

1942. aasta

Moodustati Eesti NSV Kirjanike Liidu Orgbüroo.

25. aprill 19. mai

EK (b)P Keskkomitee ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esitasid NSV Liidu Riiklikule Kaitsekomiteele

taotluse Punaarmee Eesti Laskurkorpuse formeerimise kohta .

Leningradis hakkas ilmuma ajaleht « Nõukogude Eesti

juuni

Eest » .

17. juuli

Stalingradi lahingu algus.

25. september

NSV Liidu kaitse rahvakomissari asetäitja direktiiv Puna

armee Eesti Laskurkorpuse formeerimise kohta. NSV Liidu Riiklik Kaitsekomitee võttis vastu otsuse « Par

3. november

tisaniliikumisest Eesti NSV-s » ja moodustas Eesti parti saniliikumise staabi. 19. november

Nõukogude väed läksid Stalingradi all otsustavale vastu

november 13. detsember

-

pealetungile . Alustasid tegevust Eesti partei-, nõukogude ja komso molitöötajate kursused. Koos Punaarmee teiste väe eg alustasid 8. Eesti

Laskurkorpuse väeosad rünnakut Velikije Luki vabasta miseks.

1943. aasta

4. jaanuar

16. jaanuar 2. veebruar

Loodi Eesti NSV Kunstnike Liit.

Hitlerliku garnisoni purustamine Velikije Lukis. Sissepiiratud hitlerlike vägede lõplik purustamine Stalin gradi all.

juuli-august

Orjoli-Kurski lahing.

1944. aasta

18.

jaanuar veebruar – Algas Eesti NSV territooriumi vabastamine hitlerlikest okupantidest. veebruar Leningradis hakkas uuesti ilmuma ajaleht « Sovetskaja Estonia » . 26. juuli

Leningradi rinde väed vabastasid Punaarmee Eesti Laskurkorpuse kahurväe ja miinipildujaüksuste osavõtul Narva linna .

13. august 25. august 17. september

22. september

Nõukogude väed vabastasid Petseri. Nõukogude väed vabastasid Võru. 3. Balti rinde väed vabastasid Tartu.

Eesti NSV Ülemnõukogu III istungjärk võttis vastu sea duse fašistlike okupantide ja nende käsilaste poolt ära võetud maa tagasiandmisest talupoegadele. Eesti Laskurkorpuse osavõtul vabastasid Nõukogude väed Eesti NSV pealinna Tallinna.

23. september 24. september

Leningradi rinde väed vabastasid Pärnu.

24. september

Punalipulise

Nõukogude armee vabastas Haapsalu .

Balti Laevastiku väeüksused

vabastasid

Paldiski .

29. september 24.

november

3. oktoober

Lahingud Lääne-Eesti saarestiku vabastamiseks. Leningradi rinde väeosad vabastasid Hiiumaa. 479

Leningradi rinde väed koos Punalipulise Balti Laevasti kuga teostasid dessandi Saaremaale. EK (b)P Keskkomitee võttis vastu otsuse ametiühingu

5. oktoober 11. oktoober

organisatsioonide

taastamisest

vabastatud

Eesti

NSV

territooriumil . 22.-23 .

Eesti NSV töötava talurahva konverents .

oktoober

- ÜK (b)P Keskkomitee otsus «Eesti NSV parteiorganisat siooni poliitilise töö puudustest ja ülesannetest».

30. oktoober

ÜK (b)P Keskkomitee

11. november

moodustas ÜK (b)P

Keskkomitee

Eesti Büroo. 22. november

M. I. Kalinini nimelises Tallinna Vaguniremonditehases loodi esimene tööstusettevõtte partei-algorganisatsioon vabariigis .

24. november

Leningradi rinde väed koos Punalipulise Balti Laevasti kuga vabastasid Saaremaa hitlerlikest okupantidest.

1.-2. detsember - EK (b)P Keskkomitee V pleenum arutas küsimust « Eesti

NSV parteiorganisatsiooni poliitilise töö puudustest ja ülesannetest » . 1945. aasta

3. jaanuar

Tallinnas avati marksismi -leninismi õhtuülikool.

28. - 29. jaanuar 30. jaanuar

Eesti NSV intelligentsi vabariiklik kongress. Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu ja EK (b)P Kesk komitee määrus « Kõrgemate koolide töö parandamise abi

29. - 30.

Toimus Eesti NSV talurahva I kongress. Tallinnas toimus Eesti NSV ametiühingute VIII kongress.

nõudest » , märts

23.-25. aprill

-

8.

mai

Fašistlik Saksamaa kirjutas alla tingimusteta kapitulee

9.

mai

Võit fašistliku Saksamaa üle.

rumise aktile .

10. juuni

NSV Liidu Riiklik Kaitsekomitee

võttis vastu

otsuse

« Eesti NSV ja Leningradi oblasti põlevkivitööstuse taas tamisest ja arendamisest ning Leningradi linna varusta misest gaasiga ». EK (b )P Keskkomitee VII pleenum.

5.—7. juuli 8. august

oma liitlaskohustust, imperialistlikule Jaapanile.

Täites

E

november

detsember

sõja

Militaristlik Jaapan kirjutas alla tingimusteta kapitulee

2. september 20. september

kuulutas NSV Liit

rumise aktile . Teise maailmasõja lõpp . EK (b)P Keskkomitee VIII pleenum.

Toimusid aruande- ja valimiskoosolekud partei-algorgani

satsioonides, EK (b)P maakonna- ja linnaorganisatsioonide konverentsid ning üldkoosolekud . EK ( b)P Keskkomitee IX pleenum.

18. detsember

1946. aasta

23. jaanuar

Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määrus Eesti NSV Teaduste Akadeemia organiseerimise kohta .

16.-17. veebruar 20. veebruar 5.-7. mai

480

-

-

EK ( b ) P Keskkomitee X pleenum. EK (b)P Keskkomitee büroo otsus « Propagandatöö paran damise abinõudest Eesti NSV parteiorganisatsioonis » . ELKNÜ II kongress.

16. mai

EK (b)P Keskkomitee XI pleenum.

13. juuli

Eesti NSV Ülemnõukogu kinnitas seaduse vabariigi rahva majanduse

arendamise viie aasta

plaani

( 1946–1950)

kohta .

20. juuli

ÜK (b)P Keskkomitee otsus « Partei ridade kasvust ning parteiorganisatsioonilise ja parteipoliitilise töö tugevda misest hiljuti parteisse astunutega» .

2. -3. august

EK (b)P Keskkomitee pleenum arutas UK (b)P Keskkomitee otsuse «Eesti NSV parteiorganisatsiooni poliitilise töö puudustest ja ülesannetest » täitmise käiku.

14. august

ÜK (b)P Keskkomitee otsus «Ajakirjadest « Zvezda» ja « Leningrad » » . ÜK (b)P Keskkomitee otsus « Draamateatrite repertuaarist ja selle parandamise abinõudest » . ÜK ( b)P Keskkomitee otsus « Kinofilmist « Suur elu » » .

26. august 4. september 23. september

EK ( b)P Keskkomitee büroo otsus « Parteilise demokraa

tia rikkumise faktidest EK (b)P Virumaa Komitee poolt » . EK (b)P Keskkomitee XIII pleenum.

3. oktoober 24. -25. november 24. detsember

Toimus Eesti NSV Kirjanike Liidu II ko

ress .

EK (b)P Keskkomitee XIV pleenum arutas ELKNÜ Kesk komitee tööd.

1947. aasta

EK ( b ) P Keskkomitee XV pleenum.

3.-4 . veebruar

4.-5 . aprill 12. aprill 21.

EK ( b ) P Keskkomitee XVI pleenum.

Loodi EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut NLKP Keskkomitee Marksismi-leninismi Instituudi filiaal. ÜK (b)P Keskkomitee otsus « Kolhooside rajamisest Leedu,

mai

Läti ja Eesti NSV-s » . 30. mai

Moodustati Eesti NSV Poliitiliste ja Teadusalaste Tead miste Levitamise Ühing. EK ( b)P Keskkomitee XVII pleenum. Saaremaal moodustati Viktor Kingissepa nimeline kol hoos esimene sõjajärgne ühismajand Eesti NSV-s. · EK ( b)P Keskkomitee XVIII pleenum. EK ( b)P Keskkomitee XIX pleenum .

29.-30 . juuli 23. august

2. september 30.

detsember

1948. aasta

18. jaanuar

Eesti NSV maakonna-, linna-, rajooni- , valla-, alevi- ja

26. jaanuar

EK (b ) P Keskkomitee büroo otsus « Parteiorganisatsioonide

külanõukogude valimised .

tööst kolhooside rajamisel Eesti NSV-s » .

10. veebruar – ÜK (b)P Keskkomitee otsus «V. Muradeli ooperist « Suur 5. - 6 .

märts

19. aprill 23. -24 . aprill

-

sõprus » » . EK (b)P Keskkomitee XX pleenum arutas parteipoliitilise töö olukorda vabariigi põlevkivibasseinis. Eesti NSV töötava talurahva III kongress . EK ( b )P Keskkomitee XI pleenum

va

iigi par

teiorganisatsiooni ülesandeid tööstuse viisaastakuplaani 11. mai

17.– 19 . juuni 31

täitmisel nelja aastaga . EK ( b )P Keskkomitee XXII pleenum.

ELKNÜ III kongress.

Ülevaade EKP ajaloost

481

9.-10. juuli

EK (b)P Keskkomitee XXIII pleenum arutas läbi kevad külvi tulemused ja vabariigi parteiorganisatsiooni ülesan

ded viljakoristustööde ja põllumajandussaaduste varu mise ettevalmistamisel ja läbiviimisel. 15.– 16.

oktoober

-

EK (b)P Keskkomitee XXIV pleenum võttis vastu otsuse «Kolhooside rajamise olukorrast ja ülesannetest Eesti NSV - S » .

14.-15.

Eesti NSV kolhoosnikute I kongress.

november

29. november 21. detsember 23. -25. 26.

-

EK (b)P Keskkomitee XXV pleenum. EK (b)P Keskkomitee XXVI pleenum .

detsember

Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei V kongress.

detsember

EK ( b)P Keskkomitee I pleenum . 1949. aasta

17.—18. jaanuar –ELKNU IV kongress. 3.-5. märts

EK ( b)P EK ( b)P EK (b)P EK ( b)P EK (b)P

.

1. - 2 . juuni 1. august 30. august 27. - 28 . oktoober

Keskkomitee Keskkomitee Keskkomitee Keskkomitee Keskkomitee

II pleenum. III pleenum . IV pleenum . V pleenum . VI pleenum arutas massilise poliiti

lise töö seisukorda vabariigis ja abinõusid selle paranda miseks ning vabariigi parteiorganisatsiooni tegevust par teisse vastuvõtmisel ja kommunistide kasvatamisel.

EK (b)P Keskkomitee võttis vastu otsuse « Põllumajandus artelli põhikirja jämeda rikkumise faktidest mõnedes

19. november

vabariigi kolhoosides ». 28.-29. detsember

EK (b)P Keskkomitee VII pleenum arutas Eesti NSV Ame tiühingute Nõukogu tööd. 1950. aasta

20. veebruar

-

UK (b ) P Keskkomitee võttis vastu otsuse « Puudustest ja vigadest EK (b)P Keskkomitee töös» .

- EK (b)P Keskkomitee VIII pleenum arutas UK (b)P Kesk

21.-26. märts

komitee otsust « Puudustest ja vigadest EK (b)P Keskko mitee töös » . 14.

Poliitiliste ja Teadusalaste Teadmiste Levitamise Vabariik liku Ühingu I kongress.

mai

23. mai

1. juuni 30. mai

-

Eesti nõukogude kirjanduse dekaad Moskvas. ÜK (b)P Keskkomitee võttis vastu otsuse « Väikeste kolhoo

side ühendamisest ja parteiorganisatsioonide ülesannetest sellel alal » .

30. juuni 1. juuli

EK (b)P Keskkomitee IX pleenum arutas vabariigi partei

6. juuli

organisatsiooni siseparteilise töö olukorda ja ülesandeid. - EK (b)P Keskkomitee võttis vastu otsuse « Kolhooside ühen

damisest ja kolhoosikeskuste väljaehitamisest » . 1951. aasta

27. jaanuar 25. veebruar 482

EK (b)P Keskkomitee XI pleenum . Eesti NSV Ülemnõukogu valimised.

NSV Liidu Ministrite Nõukogu võttis vastu määruse Kohtla - Järve põlevkivigaasitehase kolmanda järgu ehita

märts

mise kohta.

EK (b)P Keskkomitee XII pleenum.

9. aprill 11.– 14. aprill 14. aprill 25.-27.

Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei VI kongress. EK (b)P Keskkomitee I pleenum.

ELKNÜ V kongress. EK (b)P Keskkomitee II pleenum .

mai

14.- 15 . juuni 26. –27 .

september

EK (b)P Keskkomitee III pleenum .

12. - 13.

detsember

EK (b)P Keskkomitee IV pleenum. 1952. aasta

26. -28. märts

-

EK (b)P Keskkomitee V pleenum arutas poliitilise töö olu korda ja selle parandamise abinõusid vabariigis, samuti abinõusid põllukultuuride saakide tõstmiseks vabariigi kolhoosides ja sovhoosides.

aprill

11.–12 .

30. juuni 1. juuli

Vabariiklik stahhaanovlaste nõupidamine. EK (b)P Keskkomitee VI pleenum kavandas abinõud põllu

majandusliku artelli põhikirja rikkumiste kõrvaldamiseks ja kolhooside edasiseks organisatsiooniliseks ja majandus

likuks tugevdamiseks ning arutas läbi kevadkülvi tulemu 29. juuli 12. august

11. september

sed vabariigis . EK (b)P Keskkomitee VII pleenum arutas partei Tallinna linna- ja Kingissepa rajoonikomitee tööd parteisse vastu võtmisel ja noorte kommunistide kasvatamisel. EK (b)P Keskkomitee VIII pleenum .

EK (b)P Keskkomitee IX pleenum.

16. - 19 .

september

Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei VII kongress

arutas läbi EK (b)P Keskkomitee ja revisjonikomisjoni aru

19.

september

5.- 14, oktoober 23. detsember

ande ning kiitis heaks UK (b ) P XIX kongressi direktii vide projekti NSV Liidu rahvamajanduse arendamise viienda viie aasta plaani kohta aastaiks 1951–1955. EK (b)P Keskkomitee I pleenum. Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei XIX kongress. EKP Keskkomitee II pleenum arutas läbi küsimuse « Par teipropaganda olukorrast ja selle parandamise abinõudest vabariigi parteiorganisatsioonis » . 1953. aasta

29. -30 .

jaanuar

EKP Keskkomitee III pleenum .

5. märts

Suri NLKP Keskkomitee peasekretär, NSV Liidu Ministrite

7. aprill

EKP Keskkomitee IV pleenum arutas

Nõukogu esimees J. V. Stalin .

2. -7. juuli

11.

31 *

juuli

põllumajandus

kaadri valiku ja ettevalmistamise küsimust. NLKP Keskkomitee pleenum arutas L. Beria parteivastast provokatsioonilist tegevust ja tema paljastamisest tulene vaid järeldusi . EKP Keskkomitee v pleenum arutas läbi NLKP Keskko mitee pleenumi tulemused . 483

19.-20. august

-

EKP Keskkomitee VI pleenum arutas õppe- ja kasvatus

töö olukorda vabariigi koolides ja parteidokumentide vahetamise ettevalmistamist. 3.-7.

september

NLKP Keskkomitee pleenum arutas küsimust « NSV Liidu põllumajanduse edasiarendamise abinõudest » . EKP Keskkomitee VII pleenum arutas läbi NLKP Kesk komitee pleenumi otsuse NSV Liidu põllumajanduse

8.-9 . oktoober

edasiarendamise abinõudest. 24.

november

EKP Keskkomitee VIII pleenum arutas Eesti NSV Kirja nike Liidu tööd .

1954. aasta

1. jaanuar 25. jaanuar 3.

.

Algas parteidokumentide vahetamine. - NLKP Keskkomitee võttis vastu otsuse « Tõsistest puudus test partei- ja riigiaparaadi töös » .

veebruar 11.- 13.

EKP Keskkomitee IX pleenum.

veebruar

Eestimaa Kommunistliku Partei VIII kongress arutas läbi Keskkomitee ja revisjonikomisjoni aruande ning valis

vabariigi parteiorganisatsiooni juhtivad organid. 2. märts

EKP Keskkomitee I pleenum. NLKP Keskkomitee pleenum võttis vastu otsuse « Tera vilja tootmise edasisest suurendamisest ning uudis- ja

1.-2 . aprill

EKP Keskkomitee II pleenum arutas NLKP Keskkomitee

15. veebruar

S

jäätmaade ülesharimisest » .

pleenumi otsust « Teravilja tootmise edasisest suurendami

sest ning uudis- ja jäätmaade ülesharimisest ». Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu III kongress . NLKP Keskkomitee pleenum arutas küsimust « Kevad külvi tulemustest, kultuuride hooldamisest, saagi korista miseks ettevalmistamisest ja põllumajandussaaduste varu

7.-9. mai

24. juuni

misplaani täitmise kindlustamisest 1954. aastal » .

7.-8. juuli

EKP Keskkomitee III pleenum arutas läbi NLKP Keskko mitee juunipleenumi tulemused . EKP Keskkomitee IV pleenum .

16. august 10. - 12 .

november

Toimus EKP Keskkomitee ja Eesti NSV Ministrite Nõu kogu poolt kokkukutsutud põllumajanduse eesrindlaste vabariiklik nõupidamine.

18. – 19.

november

EKP Keskkomitee v pleenum arutas loomade ületalve pic nise olukorda ja maal tehtava massilise poliitilise töö parandamise abinõusid . 1955. aasta

25. -31 .

jaanuar

-

NLKP Keskkomitee pleenum arutas küsimust loomakasva tussaaduste tootmise suurendamisest.

16. veebruar

Vabariiklikul parteiaktiivi koosolekul arutati NLKP Kesk

komitee jaanuaripleenumi tulemusi ja vabariigi parteior ganisatsiooni ülesandeid loomakasvatussaaduste tootmise suurendamisel. 27. veebruar

Eesti NSV Ülemnõukogu ja kohalike töörahva saadikute nõukogude valimised .

484

9. märts

-

NLKP Keskkomitee ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu määrus « Planeerimise korra muutmisest põllumajandu ses » .

25. märts

NLKP Keskkomitee ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu

14.– 16. juuni

määrus « Edasistest abinõudest kolhooside tugevdamisel juhtiva kaadriga » . Toimus Balti vabariikide põllumajanduse eesrindlaste

nõupidamine, mille kutsusid kokku NLKP Keskkomitee ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu . EKP Keskkomitee VI pleenum arutas Eesti NSV Poliiti liste ja Teadusalaste Teadmiste Levitamise Ühingu töö parandamise abinõusid. NLKP Keskkomitee pleenum arutas tööstuse edasise tõusu saavutamise, tehnilise progressi ja tootmise organiseeri

29.-30. juuni 4.- 12 . juuli

mise parandamise

ülesandeid, samuti

põllumajanduse

probleeme, ja võttis vastu otsuse NLKP XX kongressi kokkukutsumise kohta.

Algasid Tallinna televisioonistuudio saated. Vabariiklik parteiaktiivi koosolek arutas NLKP Keskko mitee juulipleenumi otsuseid tööstuse ja põllumajanduse

14. juuli 28. juuli

küsimustes. 28. juuli

-

EKP Keskkomitee VII pleenum võttis vastu otsuse EKP IX kongressi kokkukutsumise kohta .

29.-30. november

EKP Keskkomitee VIII pleenum arutas NLKP Keskkomi tee pleenumi otsuse « Tööstuses edasise tõusu saavutamise , tehnilise progressi ja tootmise organiseerimise paranda

1. detsember

NLKP Keskkomitee ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu

mise ülesandeist » täitmise käiku.

määrus « Eesti NSV põllumajanduse edasise tõusu kind lustamise abinõudest » . 1956. aasta

10. jaanuar

-

EKP Keskkomitee IX pleenum arutas läbi Keskkomitee aruande vabariigi parteiorganisatsiooni IX kongressile.

17. - 19 .

jaanuar 20. jaanuar 14. -25 . veebruar 10. märts

Eestimaa Kommunistliku Partei IX kongress. EKP Keskkomitee I pleenum .

Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei XX kongress. Vabariiklik parteiaktiivi koosolek arutas läbi NLKP XX kongressi tulemused.

24.-25 . aprill EKP Keskkomitee II pleenum arutas vabariigi põlluma janduse edasiarendamise abinõusid käsitleva NLKP Kesk komitee ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu määruse täit

mise käiku ning EKP Paide ja Viljandi rajoonikomitee instruktorite gruppide tööd. 30. juuni

NLKP Keskkomitee võttis vastu otsuse « Isikukultuse ja

23.-25 .

EKP Keskkomitee III pleenum arutas NLKP XX kongres

oktoober

sil ideoloogilistes küsimustes vastuvõetud otsuste täitmise käiku .

selle tagajärgede likvideerimisest » .

14. - 23. detsember 20. -24 .

detsember

Eesti kunsti ja kirjanduse dekaad Moskvas. NLKP Keskkomitee pleenum arutas rahvamajanduse aren damise kuuenda viisaastaku kontrollarvude täpsustamise ja rahvamajanduse juhtimise parandamise küsimusi . 485

1957. aasta

22. jaanuar

NLKP Keskkomitee võttis vastu otsuse « Töörahva saadi

kute nõukogude tegevuse parandamisest ja nende sidemete

tugevdamisest rahvahulkadega ». 26. jaanuar - Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium kinnitas vabariigi

kohalike nõukogude alaliste komisjonide põhimääruse. 13. - 14 . veebruar

NLKP Keskkomitee pleenum arutas tööstuse ja ehituste

gevuse juhtimise edasise täiustamise küsimusi . 27. -28. märts

EKP Keskkomitee IV pleenum arutas elamuehituse olu korda vabariigis ning organisatsioonilise ja massilise po liitilise töö küsimusi Tallinna, Tartu ja Pärnu ettevõtetes. EKP Keskkomitee V pleenum arutas küsimust tööstuse ja ehitustegevuse juhtimise täiustamisest vabariigis. NLKP Keskkomitee pleenum arutas parteivastase grupi

-

27. aprill 22.-29 . juuni

küsimust.

3. juuli

Vabariiklik parteiaktiivi koosolek arutas NLKP Keskko mitee juunipleenumi tulemusi . NSV Liidus saadeti välja esimene Maa tehiskaaslane. - NLKP Keskkomitee pleenum võttis vastu otsuse « Partei poliitilise töö parandamisest Nõukogude armees ja sõja

4. oktoober 29. oktoober

laevastikus » .

EKP Keskkomitee VI pleenum arutas vabariigi põlluma

30. oktoober

jandustöötajate sotsialistlike kohustuste täitmise käiku ning võttis vastu otsuse EKP X kongressi kokkukutsumise kohta.

Vabariiklik parteiaktiivi koosolek arutas läbi NLKP Kesk komitee oktoobripleenumi tulemused. Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 40. aastapäev.

31. oktoober 7. november 14. - 16.

Moskvas toimus sotsialistlike maade kommunistlike ja töölisparteide esindajate nõupidamine.

november 16.- 19 . november

Moskvas toimus 64 riigi kommunistlike ja töölisparteide

3. detsember

esindajate nõupidamine. NLKP Keskkomitee Presiidiumi liige ja Keskkomitee sek retär Otto Kuusinen esines parteiaktiivi vabariiklikul

koosolekul ettekandega kommunistlike ja töölisparteide esindajate Moskva nõupidamise tulemustest . 16.- 17.

detsember

NLKP Keskkomitee pleenum arutas läbi kommunistlike ja töölisparteide esindajate nõupidamise tulemused ning küsimuse NSV Liidu ametiühingute tööst .

1958. aasta 28.- 30 .

Eestimaa Kommunistliku Partei X kongress. EKP Keskkomitee I pleenum.

jaanuar 30. jaanuar 25.-26 .

veebruar

-

NLKP Keskkomitee pleenum võttis vastu otsuse « Kol

hoosikorra edasiarendamisest ja masina-traktorijaamade reorganiseerimisest » . 31. märts

NSV Liidu Ülemnõukogu võttis vastu seaduse «Kolhoosi korra edasiarendamisest ja masina -traktorijaamade reor ganiseerimisest » .

486

EKP Keskkomitee II pleenum arutas vabariigi parteiorga nisatsiooni ülesandeid NSV Liidu Ülemnõukogu seaduse

11. aprill

« Kolhoosikorra edasiarendamisest ja masina-traktorijaa made reorganiseerimisest » elluviimisel. NLKP Keskkomitee pleenum määras kindlaks keemiatöös tuse arendamise perspektiivid .

6.-7. mai

Toimus Eesti NSV kultuuritöötajate I kongress.

7.-9. mai 21. mai

17.-18. juuni

Vabariikliku parteiaktiivi koosolekul arutati NLKP Kesk -

komitee maipleenumi tulemusi. NLKP Keskkomitee pleenum võttis vastu otsuse kohustus

liku põllumajandusmaksu ja masina - traktorijaamade töö eest võetava naturaaltasu kaotamisest ja põllumajandus saaduste varumise uuest korrast.

30. juuni 1. juuli

EKP Keskkomitee III pleenum arutas NLKP Keskkomitee

27. august

Ratsionalisaatorite ja leiutajate I vabariiklik konverents. EKP Keskkomitee IV pleenum arutas EKP IX, erakorra

juunipleenumi tulemusi .

15. september

lise kongressi kokkukutsumise küsimust. 25.-26. november

EKP Keskkomitee V pleenum arutas NLKP XXI, erakor

ralise kongressi ettevalmistamise materjale, samuti kooli hariduse küsimusi.

15.–19. detsember

NLKP Keskkomitee pleenumil arutati põllumajanduse arendamise tulemusi viimase viie aasta jooksul ja põllu majandussaaduste tootmise edasise suurendamise ülesan deid.

ISIKUNIMEDE REGISTER

Aamisepp, Ilmar

447

146, 148, 149 , 157, Aartee, Eduard 165, 167 105 , 159 Aasa, Enn

Aasmäe , Endel

74

137 Aavik , Priidu Abašvili , Georgi - 398 Abels , Georg 12 , 22 , 33, 40 , 66 , 68, 70, 79 , 123, 142 , 187

269

Abels, Niina

11 , 66 , 67, 70, Aben , Aleksander 124 , 383 8 , 9 , 68, 105 , 118, 124, Abori , Oskar -

Arbon, Herman 33 , 34, 20, 22 , 40, 105 , 110, 117, 118, 120, 122 Arder, Aleksander 136, 138 Aria, Bernhard 146 146 Ariko, Endel 115 , 141 Arno, Jaan 19 , 132 Arsenjeva , Hilda 142 , 172 Aru , Karl 390 Aule, Aleksander 411 , 414 Auster , Lydia 19, 173, 175 Avald, Eduard 161 , 165, 167, 181 Avarsoo , Arno -

206

Adamson, Erich (Adamson-Eric ) 90, 92, 218 Ahi , Oskar 140 , 141 422 Aigla, Hillar Ajo, Heinrich 19 , 262, 305, 320, 324, 379 158

Allik, Arnold · 141 Allik, Hendrik 33, 40, 52 , 53 , 54, 81 , 104, 123, 124, 125 , 169, 175 , 383 Allikas, Karl 142 , 172 Alumäe, Vladimir 25, 136 , 138, 286 20 ,

Andrejev, Andrei Andrejevitš 477

Andresen, Nigol

93

19 Andrussov , Hendrik Angervaks, Hugo vt. Päll , Eduard

386 , 398

Ansberg, Aleksander Ansip, Heinrich

320 , 324 30 , 34

107 Antonenko, A. K. 64 , 286 Antons, Richard 87, 90, 92 Antson , Aleksander 363 Anupõld , Ants Anvelt, Jaan - 383

488

90, 137, 290,

292

Bagnjuk, Andrei Barbarus ,

33, 34

Johannes

vt.

Vares,

Johannes

Barkova, Tamara

Alissovski , Aleksander Alle, August 90 , 137

Ani , Valter

Bach-Liimand , Aino

Batjajev, Ivan Behn , Fritz Beljajev, Ivan

25 151

162 306

Beljakov, Mihhail

201 , 210 Belov, Andrei 151 Beria , Lavrenti 380 , 381 , 482 Berzin , Boris 28 , 107

Birjuzov, Sergei Semjonovitš 393 Birkenfeld; A. — 62 Blumenfeldt, Elise · 278 Bogoslovski, Viktor 66 Boitsov, Konstantin 187 Botškarjov, Vladimir 103, 105, 116 Brandt , Eduard Brauverk , Ernst

210 , 253 , 265 , 277 161 , 164 Brežnev, Leonid Iljitš 431 , 442 , 456 Brinko, P. A. 107

Bronštein, Mihhail

265 , 358, 375,

376

Buzulukov , Nikolai – 269

8, 26 , 34 , 58, 68, 105,

Cher , Oskar

107, 117, 118, 120, 122 107, 111 Cielavs, K. 151 Czerjonko, Józef

Gribojedov,

Aleksandr

vitš - 219 Grinin, Pjotr Gross, Villem

151 · 448

Gumanenko, V. P. Danilov, F.

173 319 Domnin, Sergei 147 Drumm , Heinrich 238 Dubov, Vladimir 151 135 Dudkin , Ivan

Derjabin , Stepan

Eespäev, Ilmar

Eichfeld , Johan

287, 288

Ein , Ernst – 84

Einmann , Eduard

137, 286 , 290,

292 , 412 , 414, 449 Eisen , Ferdinand Eisen , Hans 395

23 , 66, 67, 70

Elbrecht, Eduard

42

-

41 , 120, 121 414, 449

Erm , Kalju — 357, 363 , 438 Erman , Nikolai 375 Ermel , Alfred 172 Ernesaks , Gustav

137, 292, 412 ,

414. 449

414 , 449

Faelman, Harald

438

333 Fatejeva , K. Fedina ( Jürna ) , Ida

166 ,

-

168

Fedotov, Vjatšeslav

171

175, 198 Jaanimägi , Endel 8 , 13 Jaanus , Voldemar Jaanvärk , Ebba 235 , 239

Galkin , Ilja

305 , 306 Garšnek, Anatoli 413

Jakobson , Aleksander

53

9 , 58 , 113 ,

269

228

Gogol , Nikolai Vassiljevitš Goldschmidt, Elmar Golovan, N. 170

· 169

Ivanov, Aleksander – 160 26 Ivanov, Feodor Ivanova, V. - 333

161

Forberg, Vassili – 105 Freiberg , Aleksander - 238 62 Frolova , J.

Georg, Leonid

277

Izmestjev , Pjotr

159

Generalov, Sergei

26 , 107 , 178 Illisson , Aksel 195 , 395 Illisson , Leonhard 267 , 366 , 386 , 389 , 460 Ilves , Harald 37 Ingalt , Aleksander 44 Inti , Eduard 92, 136 , 137, 138, 449 Ird , Kaarel Isak , Karl

142 , 172

Filippov , Andrei Fjodorov , Vladimir

269 Hižnjakov, Vassili Hidre, Alo . 292 196 , 198 Hrabrova (Tolbast ) , Niina 456 Hruštšov, Nikita Sergejevitš 150 Höövel, Riina

-

305 , 306

Fedjuninski , Ivan Ivanovitš Feldman , August

Haberman, Alice 27, 134 , 153 Haberman, Harald 37, 47 , 286 Halli , August 254 Hallik , Osvald 363 Haluga , Anton 238 Hammer, Larissa 27 , 41 Hansar, Miralda - 128 Hanson, Karl 42 , 306 Harlamov, Nikolai 319 , 379 Hartmann , Hans 443 Heiberg, Leonhard - 146 Heinla, Heino - 158 Helm, Ivan – 269 Hendrikson , Aleksander 201 , 210 Hiir, Erni - 90, 92 , 137 Himmler, Heinrich 125 , 128 Hindreus, Heinrich 144 , 182 Hint , Aadu 11 , 87 , 90 , 92 , 218, 290 , 292 , 410, 414 , 448, 449 58 Hint , Johannes 41 Hirsch, Osvald -

273 162 251

Eggert , Ernst Eiche , Eduard

Eskola , Ants

113

170

Dejev, Vladimir

Ellam, Johan Eller, Heino Enso , J. - 71

Sergeje

219

88

Gontšarov, Nikolai 105 Gorbatenko, Sergei 105 Gorodovikov, Oka Ivanovitš Govorov, Leonid 166 , 167 Grebenštšikova , Augusta Green , Arnold 175 , 193

-

39

146

Jakobson , August

40, 87, 90, 91 , 137 , 290 , 291 , 292 , 294 , 319 , 410 Jakobson , Elfriede 235 Jakobson, Johannes 405, 406, 408 41 , 132 Jalak, Kristjan

Jangirov, Fjodor Jankovski , Igor Jašin , Ilja

159 - 25

19

Jeedas, Valter

- 273

489

-Jelissejev, A. B.

Karpov, Gerassim

113

290, 292 , 414 Jensen, Jaan 269 Joganson , Jelena 90, 91 , 92 Johani, Andrus 279, 366, 368 Joonas, Juhan 25 Joosti, Heino 127 Jugomäe, Maks

Juhvelt, Hugo

Katzev, Nohhem Kedrov, Georgi Keer, Richard

Keerdo, Paul 90, 92, 134

11 , 66

Jõgisoo , Gustav 53 Järve , Leopold · 181

-

Järvekülg , Pelageja

367, 368

230 246 46

Jürgens, Leonid

413

175 , 269 Kello , Arkadi 147 Kentem , Bernhard 25 , 44 Kihno , Viktor Kiidelmaa , Aleksander - 37, 38 178 Kiisa , Erich 181 Kiisel, Aliide Kiisel , Arnold · 181 181 Kiisel, Karl 19 Kiiser, Friedrich 150 Kiivit, Johannes 235 Kim, Lidia

147 Jõgi, Martin Jõgise, Karl 66, 70 Jõgisoo , Elmar 11

Järvepere , Alma Järvesalu , Malle

235 , 236 316

387, 389, 460 13, 33, 38, 40, 44, 53 ,

-

-

Keerend , Avo

41

11 Jurtom , Rudolf Jõeäär, Aleksander

232, 305, 306

-

410

Karrus, Viktor

-

Jürgenson , Edmund 161 Jürisson , Ilmar 41 , 145, 146-147 ,

Kimm, Ilmar

148, 150, 151 , 167, 206 vt. Fedina, Ida Jürna, Ida

147, 244, 246 Kingissepp , Georg 31 Kingissepp , Viktor 87, 92, 114, 120 Kippel, Enn

-

-

Jürna, Mihkel

90

· 137

44, 101 , 105 , 175

Kin, Vladimir

>

.

Kits, Elmar

218

Kitsing, Martin Kaal, Aira — 92 , 218, 292

Kivi, Vladimir

Kaar, Evald

Kivimägi , Rein

- 66

Kaasik, Aleksander 92 Kadak , Erich 111 , 120 Kadakas, Erich 23, 40, 121 Kaganovitš, Lazar 397

101 , 105 26 74

-

Kaik, Lembit 175 Kaisla, Arvo 48 Kalinin , Mihhail Ivanovitš

Kaljo, Olga Kaljuvee, Enn

Kivinurk , Ruts

427, 429 , 440, 447, 460 Koch , Vladimir

-

40, 61

.

Kallas, Gustav 235, 236 Kallas, Reginald 25, 130, 147 Kallaste, Aleksander 147, 158, 159 Kallaste, Arseni 193 -

Kallion, Ivar

447 88

Kalnbērzinš, Jānis 365 Kalu , Jaan 130, 145, 146, 148 Kalvik, Endel 70 Kamberg, Jaan 132 Kanger, Karl Kangru, Karl

19, 102, 105 , 110, 172

Kangur, Ants

146

Kapp, Artur

107

173

182 Kares , Anna Kariste , Albert · 140, 141 412 Karm , Kaarel Karotamm , Nikolai 8, 19, 20, 34,

103, 105, 131 , 142 , 184 , 185, 187, 191 , 192 , 262 , 314, 316 , 317

490

Kohala , Artur Koldes, Ants

258 181

Komarova, Maria Komarova, Pelageja Koni , August 123 Konijärv, Anton

182 182

366, 368 , 438

Konist, Elmar 422 Konjaškin, Vassili 244, 246 Konkin

114

269 Konno, Alviine Kont, Arella 366, 368 Kont, Edgar 333 150 Koodi, Arkaadi Koort, Alfred 219 , 286 146 Koppel , Albert

Koppelas, Rudolf 41 Korabelnikova, Lidia -

292 , 294 137, 292 , 294, 412

Kapp, Eugen Karaulnõi, Grigori

175

Kochberg, Jakob 244, 246 Kodanipork, Meeta 292 , 294

333 147

Kalmet, Stefanida

41 , 70, 141 , 175 228, 229, 334, 398,

Klauson , Valter

23 Korb , Valter Kormašov, Nikolai

234

449

Korneitšuk, Aleksander 92 Korotkov, Samson 235 , 236 Korts, Elmar Kossov, Vassili

357

319, 379

Kossõgin, Aleksei Nikolajevitš 456

427,

Kostikov, Ivan

90, 91 , 92, 137

Kärner, Jaan

111

Kostjuško, L.

Käspert, Johannes

62

Kotta , Felix

Kääri, Kalju

90, 292 332 Kovaljov , Feodor Krass , Aleksander - 74 Kress, Arnold 123 Kreuks, Jaan 31 Kriis, Elviine 181 438 Kristal, Vallot Kronk, Leonhard · 422

383

-

92

Köster, Pauline

27

.

-

Laanemets Emilie

Laar, Joosep Laats, Lia

-

Krupenenkov, Aleksei Krusten , Erni

147

92, 410 84 , 219 , 287

Kruus, Hans Kruus , Ilmar

8, 9, 84, 88 , 105, 118

Kruusalu, Hilda

278

Kruuse, Aleksander

149

Kruusmägi, Eduard

386 , 389 Krõlov, Ivan Andrejevitš - 219 Krõlov, Nikolai 228 , 229 , 324 Kründel, August 210, 305 , 319

Kubja , Andres 6 Kuhlberg, August 8 , 9, 68 232 Kujavski, Leonid Kulbok, Albert 267 , 308 Kul ] , Eduard 333, 345 Kuller , Agu 151 Kullman , Leen 127, 182 Kuma , Helene 24 Kumm , Boris 8, 33, 34, 40 , 103, 105, 184 , 187, 316 179 , 182 Kunder, Jakob -

Kuning, Herman

256

19 , 84, 286 Kure . Kristjan 182 , 221 Kurist, Ludvig 74 Kurm , Eduard 19, 176 Kurme, Aleksei 114 Kurotškin 149 Kurvits, Paul 206, 210, 262 , 305 Kurvits, Richard 104, 106 , 124, 176, Kuzmin , Dimitri 319 , 447

Kuul , Aleksander

66

Kuusberg, Paul 193, 414, 448 , 449 Kuusik , Tiit 292 , 294, 412 , 449 Kuusinen, Otto 385 , 386 , 485 Kuusk, August

-

235, 236, 384

Kuusk, Karl 179 , 201 , 210 Kuusksalu, Leonhard 190 vt . Sõstramets , Kuusküll , Eela Eela

Kõrver, Boris 292 , 411 , 414 Kõue , August 254 Käbin, Johannes ( Ivan ) — 19 , 134 , 256 , 264, 269, 279 , 293 , 298, 299 , 316 , 317 , 318, 319 , 339 , 348 , 365 , 379 , 382 , 383 , -

384, 398, 437, 442 , 445 , 447 , 459 , 460 438 Käkk , Karl Kärber , Kristjan 235 , 236 , 376 Kärdi , Jaan 235 , 237

366 , 368

143, 144 , 182

-

292

Lācis, Vilis 365 Laidoner, Johan Laksberg, Alfred

37

161 , 164 Lambakahar , August 255 Lambakahar, Lydia 190, 314 333 Laos, Marie Laosson, Max 201 , 206 , 305 Larin, Ivan 171 Larin , Peeter - 6, 116 , 117 -

Latkin, Anatoli

151

Latkin, Ivan 151 Latkin, Leonid 151 Laube, Ivan · 9, 30, 105 , 116 Laur, August 395 Laur, Hugo 292, 294, 412 Laura, Heinrich 228, 320, 324

Lauristin , Johannes ( Madarik , Ju han)

38, 40 ,

8 , 13, 33, 34, 37,

53–54, 75 , 76, 92 , 103 , 105 , 115 27, 142 Lauristin , Olga Lausik , Erich

147 , 158, 159

Lauter , Ants 90, 136 , 138 , 412 , 449 Lebbin , Herbert -Armin 206 , 210 Leberecht , Hans

290, 292 , 294

Leede , Valdar — 6 , 122 Leemet , August · 146 Leesment , Johannes 147 Leet, Vello Leiner , Boris 41

66

-

Leinus , Jaan

150

Lemming , Eduard

141

35, 42, 50 , Lenin , Vladimir Iljitš 64, 89 , 98 , 123 , 124, 134, 141 , 159 , 207, 209 , 211 , 216 , 222, 225 , 235 , 247, 250 , 253 , 256, 274 , 279, 283, 303 , 310, 319 , 358, 380, 393, 409, 416, 417 , 439 , 444 , 447, 448, 452 , 462 , 464, 467, 468 , 470, 471 , 472, 473

Lennup, K. Lentsman,

44

176,

Leonid

193 , 298 ,

319 , 384, 398 , 402 , 447, 460 Leonov, Arseni 187, 228, 229 Leotoots, August - 274

Lepasaar, August

375

Lepik, Aleksander 30 , 61 140 Lepp , Johannes 274 Lepp , Linnert Lepp , Peeter 172 Levin , Rafael 339 Levtšenko , Maria - 234 .

-

-

491

Liberts, Eduard Lideis, Emma

Lieberg, Endel Liim, Erik

107, 111 182–183 - 438

-

90

92

460

Litzmann , Karl 126 Ljubovtsev , I. M. 107 170 Lobov, Jakov Lohse, Heinrich 128 137 Loik, Valerian Lombak , Johan 142 , 172, 320, 324 Loopere , E. · 110 Loorberg , Selma 198

Merimaa, Robert Mets, Johannes

254 42

Mets, Johannes Metsanurk , Mait

362

92

178 Metsatalu , Viktor 269 Mette , Herman Mihkelson , Erna 366 , 368

Mikko , Lepo

-

92

Mikojan , Anastas Ivanovitš

448

Mikomägi , Anni 362 , 369 Milbach, Kuno 115 Mildeberg , Aleksander 137

Luhakõiv , Meeta

40, 62 292 422 - 254

Lulla , Heino

150

Mellik, Voldemar

391 Liiv, L. Liivak , Peeter 171 Lill , Aleksander 389 Lind, Eduard - 58

Luhtein , Paul

53 , 262

Meimre, Erich

161 , 165, 167 Melts, Richard 24, 25, 26, 44, 115, Meri , Arnold 183, 184, 193, 196, 198, 324 305, 325, 379, 398, Merimaa, Otto

25, 178

Liimand, Karl

Meijel , Rudolf

Lumi , Elviine Lumi , Nikolai 254, 308 Lumi , Rudolf 127, 158, 159 , 161 Lumiste , Johannes · 170 Lund, Olga 136, 138, 292, 412

Milder , Otto 246 Miller , Vladimir 73, 174 42 Millert , Elmar 206, 210, 305 Minne , August Moik , Meinhard - 256

Lurje , Bina

171 Molodkov , Nikolai 397 Molotov , Vjatšeslav nov Mordvi 178 , Igor 107 Mžavanadze , Vassili Pavlovitš Muhhanov , Grigori – 234 8, 9, 13, 33, 40, 68, Mui , Aleksander

111

Lutus , Richard

- 106, 110

Luuken , Johannes Lüüs , Lembit

164

123, 131 , 228, 229

Lüütsepp , Aliine

127

Maalman , Maria

366, 368

Maasik, Elsa 294 Maasikmäe, Endel

105, 113, 120 Mullas, Olav Mumm, Minna

366

vt . Lauristin, Jo

Madarik , Juhan hannes

Mahl, Richard 19, 320, 324 Maim , Nikolai 84 331 Makarov, Nikolai

41 , 120, 121

279, 366 , 368, 438 Mannov , Rudolf 256 Maripuu , Vladimir 41 Marmei , Ernst 279, 366, 368, 438 Marrandi , Heino -

53

Maslennikov , I. I.

187

252 , 265, 358

Matin , Valentin

171 , Matjašin , Nikolai Matrossov , Aleksander

182

179

Matsi, Erich

140

Mattisen , Edgar Matvejev , Vassili Meel, Ida 492

- 267

- 30, 37 101 , 105 118

Muuga, Leili - 413 Mäe , Ermiine 333 Mäe, Hjalmar 126, 128 Mäe , Johan 142, 168, 172 Männi , Olav 410 Männik, Anatoli 86 Männik, Eduard 292 -

397 342 325 Mannermaa, Hans 178

Martin , Georgi

282 , 480 30 -

Musta, August

Malenkov , Georgi Mamai, Nikolai Mandre , Juhan Manni , Johannes

127

Muradeli, Vano Muravjov, A. Murro, Andrei Must, Albert

Madik , Ago — 386, 389, 460

171

142 ,

144,

-

Männikson , Konstantin 9, 19, 106 Mäting, Leonid 130 , 147, 161 , 163 , 196 , 198 Mölder, Voldemar

66

Mühlbach, Artur 164 Müürisepp, Aleksei 228, 316 , 319, 321 , 324, 336, 365, 379, 384 , 399 , 460 273 Müürsepp, Artur 101 , 105, 116 Müürsepp, August 88 Müürsepp, Valentin

196, 198 - 228

42 , 141 Naaber , August 256 Naak , Aleksander

Naan , Gustav

Palm , Albert 176 395 Palm, Johannes Palts, Helene 333 Palujõe, Valter 159 Panfilov, I. V. 143

133

Nagi , Hilda

273 · 273 273 395

Nagi , Marta Nagi , Mihkel Neerot , Paul Nemov, Mihhail

-

Panfilova , Valentina

384 333

Netšajeva, O. Neuman , Juhan Niilus , J. 71

Pani, Elmar

Pankratov , Aleksander Panksejev, Aleksander

118

Nikolajeva , Glafiira 318 Nikonov, Jevgeni 111 , 112 -

Normak, R. 235 Novikov, Vassili 19

Nurme , Minni — 218

Nurmhein , Irmgard Nuut , Jüri

128

133

Nõmm, Kalev 387, 389, 460 Nõmmik, Juhan - 90 -

Objedkov, Viktor 149 Obuhhov, Aleksander Ognev, A. – 77 Oinas , J. 53 Oinas , Johannes Oja , Ivan - 306

105 Okajev, Grigori 137, 290, 292 , 415, 449 Okas , Evald Okk , Feodor - 8, 9, 19 , 20, 30 , 34, 102 , 105 , 110, 117, 118, 119 273 Oksar, Feodor Olbrei , Harald - 279

Ollikainen , Maria Orgmäe , Endel Orlov

- 278 46

- 26 , 107

Ork, Moorits

Ots, Georg

-

258

113

292, 294, 449

366 , 369

Otsman , Elmine 181 Ott, Heino Ottender , Ernst

159

-

Ottender , Jaak

19 , 30, 87, 120, 153

Ovsjannikov , Aleksei 8 Ovsjannikov , Boris — 422 Paalberg, Friedrich Paas , Karl 8, 46

-

· 238

Paja , V. – 26 Paju , Elmar 98 Pajula , Paul 333 Pajunurm, Aleksander 308 159 , 181 , 196, Pajuste, Aleksander 198

292 Parvel, Vladimir 102, 105 Pasternak, Mihhail 8, 10, 12, 20, 34 , 40, 68, Pauk, Adolf

105, 110, 115 278 Paukku , Ivan 278 Paukku , Lembi 171, 172 Paul, Ilmar 173 Paulman, Feodor Pavlov , Andrei 19 Pedrae , Peeter vt. Petree , Peeter Peep, Harald - 92 Peets , Armin 70 Peil , Oskar 141 Perov , Georgi 191 , 192

Peterson, Edgar

· 181

Petree (Pedrae ), Peeter Petrov , Vassili 246

133

Petrovõhh , Vladimir 26, 28, 107 Piilberg , Richard 164

114

258 Osberg , Miili Osberg , Voldemar 365 Osin , Nikolai

Ossipov , S. A.

66

Parker, Martin -

171

182 182

-

211

Paramonov, Semjon — 151 235 , 236 Parika , Aleksander 53 Paris , H. 90 Parker, L. 53 Parts, A. 219, 292 , 295 Parve, Ralf

8, 9

Ojasild , Helmi Ojasild, Maria Ojavee, H. — 27

305, 306 6 , 29 , 122,

154, 178, 189, 198, 357, 453 415, 449 Panso, Voldemar 108, 109 Pantelejev, J. A. 143 , 183 Pappel , Arnold

Pappel, Herman

- 176

Nugis, Artur

143

150

Piilberg , Robert Piip, Ants 84

235 , 236

Piip, Elfriede 27, 41 Piirsoo , Viktor 26, 28 , 107 Pikner , Aleksander 181 Pinna , Paul - 90, 136, 138 Pissarev, Georg 48 Podgornev , Aleksei Pokk, Jaan

273

238

Panteleimon

Ponomarenko , 316 ratjevitš Pork, August

Kond-

114

Posti, Feliks

130, 146 , 147 357 , 369 , 438 Preemet, Aleksander

Preobraženski , J. N. Press, Herman Pressman, Alfred

113

235

19 , 103

Priimägi , Elja - vt . Riil , Elja 161 Priske, Hugo -

493

181 Remi , Karte-Vilma 171 , 183 Repson , Albert 33, 58, 123, 152, Resev, Aleksander

Proos, Kati 235, 236 Prääts, Miralda 135 146 Pukk, Aleksander -

Puns, Hilda

366 , 369

.

Purga , Aare

184

460 127

Purge , Nikolai Pusta , August

6, 115, 125, 169, 176

269 Puusepp, August Puusepp , Endel 144, 183 Puusepp , Nikolai 114, 176, 187 Puusild , Aleksander 207

Põldre, Hugo Põlts, August

Pärn, Bernhard 238 Pärn, Jaan 228 Pärn , Lembit 125, 173 Pärtelpoeg , Feliks 325, 386 -

Päss, Adolf – 8, 10 37, 38

Pöögelmann, Hans -

383

19, 53 , 104, 123, 176,

258

Raag, Harri · 66 , 386, 389, 460 149 Raag, Paul Raat, August 127 438 Raave, Kalev 183 Radik , Ivan -

Radulov , Jevgeni Raesaar , A.

24

Rahomägi , Peeter

247

386, 389

Raid , Lembit Rajala , Lembit Rakutin , N.

-

228 , 379

Rjabov, Rjanžin, Valentin

390

Robotov, Vladimir 187, 211 , 229 Rodi , Aleksander 11 Rodi , Harald 267 Roht, Richard - 92 Rohtla, Arnold - 267, 308 Romaškin , Pjotr 386 Rommot, Feliks 197, 198, 325 Roog , Heinrich 119, 122 Roos, Enn – 292 , 295 Roslak , Anatoli 228, 229 Ross, Heinrich 383 173 Rosse, Geimi 187 Rudakov , M. V. -

Rudnev , Daniil

162 292

Rummo, Paul Rungi , Marta

136, 138 422

8, 11 , 13, 87 , 88 , 93, >

117, 118, 120, 122 Ruusi, Leida 79

Ruustalu, Oskar

6 292

33

Randmets, Lembit

6

Ranne , Vello — 25, 176 , 447 Rannet , Egon 413 , 415 Ranniste, B. 333 74 Rattas, August Raud, Arnold 19 , 88, 101 , 105, 123 , 177

Raud, Karl Raud, Mart

238 146 149

Ruubel, Heldur Ruus, Neeme

187

Raid , Jaroslav

-

- 79 Ilja · 211

Päll , Eduard (Angervaks, Hugo) 19, 90, 104, 134, 142 , 187, 316

Raadik, Algus

Riisma, Ago

Riisoja , Jaan Rikand, Martin Ristmägi, Ernst Risu, Ella

79 38

Päts, Konstantin

Riil ( Priimägi), Elja 196 , 198 Riimand, Ervin 238 Riipuu, Robert — 256

325

135 Rägastik , Robert Rähni, Jaan 237 Räni, Edith 366, 369 Räni, Voldemar 354 383 Rästas, Otto Rätsep, Kaarel 53 -

Rätsep, Osvald Rääk, Jakov Rääts, Jaan

118 244 449

Rööpson, Samuel

228

90, 92, 137 , 158 , 218,

Rütli, Oskar

273 , 274

- 173

292

Raudberg, Elsa Randkivi , Astra

Raudsepp, Jaan

438 Saar, Linda 66 Saar, M. Saar, Naima 438

333 128 258 315

Raudsepp, Leida 8 , 41 Rea, Vladimir 42 Rebane, Evald

Redel , M.

Reiman, Villem

Rekker , Georg — 375

399

295

159 292

Reindorff, Günther 412 , 415

-

.

62

Reelo, Bruno

-494

Saaremägi, August

26 Saarna , Elmar 86 , 162 Saat, Joosep Sagrits , Richard 90, 137, 218, 292,

218, 290, 292 ,

Saks, A. 53 Saks, Martin 92 Saks, Otto 146 Sall, Oskar 11 , 130, 144, 145

Salumägi, J. – 71 Sannamees, Ferdi Sapagov , Vassili

151

357, 365, 367, 369 Sarap, Artur 8, 10, 23, 33, 40, Sassi , Voldemar -

115

Sazonov, Sergei

186—187, 192, 202 ,

228 , 229

Savola , Vassili Schiffer , Robert

286 Schneider , Heinrich · 390 s 107–108 Schult , Ernst

30, 41

Selivanov , Konstantin

187, 211

151

90, 91 , 92 , 93, Semper , Johannes 135, 137, 219, 290, 292 Sepp, Fridental 177 Sepp, Paul — 11 79 Seppo, I. Sepre, Oskar 37, 40, 51 , 52 , 53, 54, 134 , 142 , 188, 224 Serman , Isaak 177 Sibul , Mihhail 254, 308 Siht, Julius 174 Siilivask , Erika 135 -

-

Sillam, E.

- 333 308

-

Silling, Jüri

Sinberg, F. – 66 Sipria , Ernst - 148 Sipria , Leida 179 , 447 Sipsakas, August 20 Sirge, Rudolf 92 , 413 , 415 Sirotina , Ada vt . Taavel , Ada

Smirnov, I.

Smirnov, N. K. 108, 109 , 112 , 171 Smuul , Juhan 218, 292 , 295 , 410, 448 , 449 26 , 28, 107 Soesoo , Paul

Sokolov, Aleksander Sokolov, Serafim Sommer , Johannes Soo, Ernst - 100 170 Soo , Georg

320 , 324

151 40

Soots, Elisabet

366

Spetmann , Georg Spiridonov , M.

- 162 26

97 , Stalin , Jossif Vissarionovitš 328, 380, 482 Stamm , Alfred 8 , 10, 68, 105, 120 ,

131

Starkopf , Anton

267, 309 438

Sõna , Elfriede

Sõnajalg , Maria 161 Sõstramets (Kuusküll ), Eela

111 ,

197 , 198, 325 Säre, Karl - 8, 20, 34, 121 Säremat, Eduard 8, 10, 105 , 124,. -

305

Särev, Andres

91

Sööde, Richard Sütiste, Juhan

- 267, 309 90, 91 , 92 , 218

191 Šatalin , N. N. Ševtšenko, Grigori 244 , 246 Šiškin, Aleksei 256 , 262 , 305, 306 Šiškina , Zoja 460 -

Školnikov , Semjon Štein , Otto 19 , 88

292 167

Šturm, Mihhail

305, 306, 447

Šumilov, Nikolai

- 160

Zirk, O.

53

Zlobina, Ille- Merike Zozulja , Feodor

6

316

Ždanov, Andrei Aleksandrovitš 160 , 166 , 167

105

Stamm , Paul Starikov , F. N.

Sõkutaja , Karl

Štemenko, S. M.

62

Sillat , Helene

150 44 179 181 Surve , Voldemar Sutt , Aleksander 58 Suurhans, Jüri - 386 Sõber , Hans 26, 28 26 , 177 Sõgel , Endel -

-

84, 240, 285, 416

Seaver, Kristjan

Suits , Aleksander Sumera , Toivo Sunila , August

-

66 395

Schmidt , Eduard Schmidt , Ludvig

Selski , Ivan

Suik, August 146 448 Suislepp, Harald -

92 , 137, 218

132 169 - 218

Stepanov , Igor - 26 , 28 Stokberg , Rudolf 228 , 229

Željabin, Vassili Žunis , A.

342

107, 111

Taavel ( Sirotina ) , Aada Taev , Karl — 23 , 120

Tahtarova , Maria Taigro, Ülo – 44 Taimsoo, Juhan

Taleš , Georg

198

235 , 236 135

292

Talvi , Aino 412 , 415 , 449 Talvi , Tarmo 129 , 130 , 145 Talvik , Jaan 254 Talvoja , Arno - 269 Tamberg, Eino 413 , 415 , 449 Tamm, Adolf 177, 193 Tamm , Boris 199 , 202 Tamm , Hugo — 206 , 211 Tamm , Johan 8

Tammemets , Heinrich

-

158, 159

Tammlaan , Evald 87, 91 , 92 Taras, Martin 292 495

Tarkpea , Erich Teder, Õilme

Tuudak, Tiiu

6

254

Tuul , Osvald

106 , 118, 119, 122

Teearu, Karl

140 , 141

Tõnissoo, Arnold

8, 24, 26 , 28, 40, 177

.

Telemann, Aleksander 19 Telling, Voldemar 40 Telman, Juliana 13 , 24, 27, 28 , 33,

Uibo, Johannes 40

160

66, 77, 78 258, 262 , 305, 307

Tiido, Peeter 23

187, 197, 198

-

Tipner, Ivan 173 Titov , German 448 Titova, E. - 27

197, 198

vt. Hrabrova , Niina

92

228

Tomberg , Johannes

292 Tomberg , Vladimir 8, 10, 68, 105, 121 Toming , Karl 27 Tomingas, Alice 31 Tomp , Jaan 234 Tomson , Martin 182 Toome 181 Toomel, Jossif -

· 181 449 449

Trapeznikov , Sergei

269

179, 201 , 210, 305 158 , 159 33, 34, 105 , 108.

Treiberg , Arnold

Trelin , Aleksander

Tributs , Vladimir 109, 187 269 Trifonov , Ivan 8 Tross, Jaan 267 Truusa, Karl 254 Tserel 171 Tšalov, Pavel

Tšernikov , Stepan Tšernov , Apolloni

-

460 Vaha , Artur

19, 104 , 106, 111 , 118

Vaheoja, Jaan Vaheoja , Maria

267, 309

279 , 280

Vaigo, August 70 Vaiksalu , Laine 438 Vaino, Karl 430, 460 Vakman, Rudolf 383 235, 237 , 422 Valdov, Alfred Valdsak, Alfred 41 Valkman, Roland 147, 149, 165, 167 Valkonen , Aleksander 197 , 198 , 389 , 460

90 Vallak , Peet Valmet , Aliisa 59 254 Valt , Johannes r Valter , Aleksande 246 Valter , Leonid 26 Valts , Leonardo 8 Valusk , Voldemar 267 254 Valviste , Johan Valviste , Juuli 254 -

399 403

Vanaselja , Nikolai Vare , Otto

177

181

Vares ( Barbarus) , Johannes 8, 11 , 13 , 34, 38 , 39 , 40 , 87 , 90 , 94, 105 , 137,

147 118 11

Tunnel, Elmar Turkestanov , Nikolai

-

-

Tšernov , Igor – 101 , 105 , 141 232 Tšutkihh , Aleksander Tuglas , Friedebert 90 , 92 , 218 Tummi, Lembit

Vaarak, Jaan 235, 237 Vaarandi, Anton 87, 120, 134 Vaarandi, Debora 11 , 87, 218, 292 , 295 , 449 305, 307, 406, 447 , 453 , Vader, Artur -

Tolli , Vive — 413, 415 , 449

307

Turro , Aleksander - 149–150 496

87

Uutmaa , Richard

Tolbast, Boris

Tui , Viktor

111 Urke, Endla 399, 460 Ušanjov , Feodor

Uusman , Paul

Tolbast , Niina

Tootsik , Jaan

-

105

'Tokarev, Pavel

Tormis, Veljo Traat , Mats

273

26 , 107, 179 267, 309 Ulfsak , Juhan 107, 111 Ulpe, K. 84 , 180 Uluots, Jüri 177, 263, 266 , Undusk, Johannes 305 , 324 Urgart , Oskar 90 325, 391 Uri, Uno

Uibo, Viktor

62

Tiido, Heinrich

- 58, 88, 193 , 286

Uibo , Arkadi

Tihhomirov, Mihhail Tihhonova , O. 333

Tikunov , Vadim

201 , 206 , 211 , 251 ,

252 , 279, 347, 348, 363, 367, 373, 374 ,

333

180 140

Tiitmaa, H.

177, 262, 305 , 307

-

Tänava , Priidu 41 Tükk, Albert - 460

8

Tiganik , A. Tihane, Anatoli 321 , 324 Tihhanova-Veimer, Nadežda 'Tihve, E.

-

447

40, 61 , 142 , 147

Telman , Salomonia Teplenkov 254 Terentjev, Mihhail Tief, Otto

Tõnts, T. 26 Tõnurist , Edgar

142 , 187 , 188, 195, 218, 474 238 Veber, Richard 244 , 246 Vedru, Valter

182 Veiand, Adele 182 Veiand, Pauline 44 Veiderpass, Aleksander 33, 40, 52 , 53 , 54, Veimer, Arnold 58, 86 , 87, 104, 123, 134, 142 , 169, 184, 191 , 192, 225, 228, 229, 237, 241 , 255,

316, 338, 345 , 346, 399 , 447 Veimer, Bernhard 132 Veimre, R. 24, 26 Velman, Aleksander 8 Vendelin , Peeter 46, 104, 106

Vennikov, Viktor Verhovitš, Eduard Vester, Rudolf

37 , 58, 134 197 , 198 , 325

Viies , Raoul Viira , Johannes Viiralt , Eduard Vilberg , Luisa

Vilde , Eduard Vilt , Arved

- 26 , 28

321 , 324 66

Vestman, Georg Vihalem , Paul

- 161

-

· 438 90 6

Vinkel , Leida 366, 369, 391 Virit , Hans 170, 173 Visk, Erna 305, 307, 384 Vist, Karl 42 Vits, Vassili 8 -

150, 158, 159 , 161 Vjaltsev, Jakov Vjurkov, V. 170 Volin, Ivan

228, 321 , 324

Volmer, Karl Voolmäe, Faina

384 62

Võerahansu , Johannes

92

Võrk, Vassili 170 , 173 Võrro, Gustav - 357 , 366 Väinsalu , Otto 278 Väli , Marta 298 Väljas, Vaino 396, 399 , 447, 460

Änilane, J. – 38 Ören , Rosalie

181

Ühtigi , Albert

41 , 206, 211

219 26

SISUKORD

5

Eessõna

XIV peatükk Eestimaa Kommunistlik Partei sotsialistlike

ümberkujunduste perioodil ( 1940. a. juulist 1941. a. juunini) 1. Eestimaa Kommunistliku Partei taasühinemine ÜK (b) Parteiga. Eestimaa K (b)P IV kongress mine uue riigiaparaadi loomine 2. Kodanliku riigimasina pur

7

34

3. Eestimaa Kommunistliku Partei juhtiv tegevus tööstuse sotsialist 50

likul ümberkorraldamisel 4. EKP agraarpoliitika aastail 1940–1941

64

5. Kommunistliku Partei ja nõukogude võimu hoolitsus töörahva hea 80

olu eest. Eestimaa Kommunistliku Partei ideoloogiline töö

XV peatükk Eestimaa Kommunistlik (bolševike) Partei Nõukogude Liidu Suure Isamaasõja perioodil ( juuni 1941–1945) 1. Eestimaa Kommunistlik (bolševike ) Partei vabariigi territooriumil 1941. aastal peetud lahingute perioodil

95

2. Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei tegevus töötajate mobi liseerimisel vaenlasele vastulöögi andmiseks ( 1942. aasta )

.

122

3. Eestimaa K (b)P organisatsiooniline ja poliitiline töö 1942. aasta lõpul 139

ja 1943. aastal

4. Vabariigi parteiorganisatsioon Eesti NSV fašistlikust okupatsioonist vabastamise perioodil ( 1944. aasta )

156

5. Eestimaa Kommunistliku Partei tegevus vabariigi rahvamajanduse

ja kultuurielu taastamisel ( 1944. aasta lõpp

498

1945. aasta )

199

XVI peatükk

Eestimaa Kommunistlik (bolševike) Partei vabariigis sotsialismi ülesehitamise perioodil (aastad 1946 1951 )

1. Üleminek rahuaegsele ülesehitustööle. Vabariigi sotsialistliku indust rialiseerimise parteiline juhtimine 2. Eestimaa Kommunistliku Partei kurss vabariigi põllumajanduse kol lektiviseerimisele. Kolhoosikorra võit Eestis

3. Ideoloogilise töö ja kultuurielu parteiline juhtimine 4. EK (b)P parteiorganisatsiooniline töö

223

250 281 303

XVII peatükk Eestimaa Kommunistlik Partei Eestis sotsialismi ehitamise lõpuleviimise aastail ( 1952 – 1958)

1. Eestimaa Kommunistliku Partei tegevus tööstuse arendamisel . . 327 Kommunistlik Partei võitluses põllumajanduse tõusu

2. Eestimaa eest

3. EKP tegevus siseparteilise ja organisatsioonilise töö täiustamisel

4. Eestimaa Kommunistliku Partei ideoloogiline töö . Eestimaa Kommunistliku Partei tegevusest aastail 1959—1970

346 .

377 400 419

Kokkuvõte

463

Sündmuste kroonika

475

Isikunimede register

488

ОЧЕРКи истории коммунистичEcкoй ПАРТии Эстонии . ЧАСТЬ

III . На эстонском языке . обложка г. паньт . Изда Toime O. Utt. Kunstiline toimetaja S. Stern. Tehniline toimetaja R. Lillema . Korrektorid E. Toots ja A. Kiho . Laduda antud 2. VI 1971. Trükkida antud 29. XII 1971 . Paber 60 X 90/16. Trüki Arvestuspoognaid 35, 26 . Trükiarv 4000 . poognaid 31,25 + kleebis.

тельство « Ээсти Раамат » , Таллин, Пярнуское шоссе, 10.

taja

MB- 11540 . Tellimise nr. 1930. Trükikoda « Punane Täht» , Tallinn, Pikk tän . 54 / 58. Hind rbl . 1.39 .

STAAHORDS LIBRARIES To avoid fine, this book should be returned on

or before the date last stamped below

!

JN 6615 Hoover Institution Library

Aasks 1961

3 6105 070 037 572

V.3

R