Trellide taga. Mälestusi ja dokumente Eesti kommunistide võitlusest kodanlikus vanglas

Citation preview

TRELLIDE

TAGA

| 1

|1

|

TRELLIDE TAGA

---

a

TUI

=

EKP

KESKKOMITEE

PARTEI

AJALOO

INSTITUUT

NLKP KESKKOMITEE MARKSISMI - LENINISMI INSTITUUDI

FILIAAL

3 KP ( )

TRIR

T7

TRELLIDE TAGA MÄLESTUSI JA DOKUMENTE

EESTI KOMMUNISTIDE VÕITLUSEST KODANLIKUS VANGLAS

7629

Raja

1962 EESTI

RIIKLIK

KIRJASTUS .

TALLINN

3 KP ( E ) 171

5409-2061

Toimetuse kolleegium : O. LAURISTIN, R. MAJAK , A. RESEV, J. SAAT ( toimetaja) , A. VAARANDI Koostaja : K. MARTINSON

Ka a ne kujundanud : V. VARE

IHIN

KAUA MEID AHELAIS PEETI, KURJA ME NÄGIME UND . KAUA MEID TAPALE VEETI,

JÕUDNUD ON PRIIUSETUND ...

{

LUGEJAILE!

.

Viis aastat enne fašistliku diktatuuri langemist Eestis hõiskas tuntud kodanlik poliitikategelane K. Eenpalu järjekordselt: « Kommunistlik bolševism on nüüd peaaegu kõikjal löödud tagasi. Eestil tuli selle rünnaku tagasilöömisel etendada suurt osa. Meie osutusime nagu mingiks barjääriks bolševismi laine, kommunismi

leviku vastu kogu Euroopa ees. Ja kui sealtpoolt küsiti, kuidas tulete sellega toime, siis peab ütlema, et tulime toime sellega päris rahulikult, ilma, et oleks tunnud tõsist hirmugi.» Me ei hakka siin arutlema, kas kiitlemisel , nagu oleks kommu

nistlik liikumine Eestis kodanluse poolt kõikjal « löödud tagasi » , oli või ei olnud tõepõhi all, sest sellele andis kõige parema vastuse eesti töörahva revolutsioon 1940. aastal, kui see paljukiidetud ja ülistatud « barjäär » mürinal maha murti.

Kuid siiski fakt jääb faktiks - eesti kodanlus suutis kaks aasta kümmet võimul püsida. Ja kui pärisisandad Läänest oma suas telt, keda nad olid võimule upitanud, aru pärisid, lõid pätsid, laidonerid , uluotsad , reid ja eenpalud kannad kokku ja raportee risid : « Tuleme toime! » Kuidas oli see võimalik? küsib meie päevil ehk mõnigi nooruk,

kes möödunud aegadest teab vaid vanemate inimeste jutustuste põhjal. Jah , kuidas sai eesti kodanlus kakskümmend aastat Toompeal peremehetseda ning karistamatult eesti rahva kallal vägivallat seda ?

Halastamatu valge terror ja sõjakohtud , poomisnöör ja püssi kuul, sõjaseadus ja vangirauad olid nendeks vahenditeks kodanluse käes, mis võimaldasid tal võimul püsida, aitasid « toime tulla » vabaduse ja õnne eest, nõukogude võimu eest võitleva rahvaga. Juba kodanliku vabariigi sünd, mis sai teoks imperialistlike suurriikide otsesel toetusel, oli ohtralt niisutatud töörahva pari mate poegade ja tütarde verega . Sadade tööliste mõrvamine Tal

linnas jaanuari lõpupäevil 1919, töölisliikumise juhtide J. Kup pari, J. Schützi , L. Linderi , L. Tõldsepa , E. Veidenbaumi, J. Kuiva, 1

« 12. märtsi radadel », Tln. 1935, lk. 9 . 7

M. Peterkopi, K. Tiitseni jpt. mahalaskmine, Saaremaa ülestõus nute hukkamine Upal, Kuressaare turuplatsil, Kullimäel ja mujal, 25 Eesti ametiühingute I kongressi delegaadi alatu tapmine Irboska lähedal, Tartu kruusaauku aetud sajad ohvrid, Tartu tagavara pataljoni sõdurite ülestõusu verine mahasurumine, sadade prole

taarlaste tapmine Narvas, Võrus, Tapal, tulvil vanglad Tallinnas, Rakveres, Viljandis, Tartus jm. , tuhandete inimeste piinamine Pääsküla ja Naissaare vangilaagri barakkides jne. , jne. Säärased olid faktid , mis kuulutasid Eesti kodanliku « vabariigi», kodanliku

« demokraatia » sündi. Ja see paljukiidetud kodanlik « demokraa tia » sai nuiaks, mille abil kodanlus kõigest väest püüdis töörah vaga « toime tulla » . Piiritu terror ja vägivald ei iseloomustanud mitte üksnes kodanliku korra sündi. See oli tavaliseks nähtuseks

kogu kodanluse võimuperioodi jooksul, sest ilma terrori ja vägi vallata ei suutnud kodanlik diktatuur püsida. Eesti tõusikkodanluse üks mõjukamaid häälekandjaid « Päeva leht » kirjutas 1931. aastal sotsidele viidates avameelselt: « Enam kui oma kihutustööd tuleb sotsialistidel tänada kaitsepolitseid , et

veel mõnedki... on jäänud nende juurde ... Kui pahempoolseil ( s. 0. kommunistidel .. – Toim . ) oleks vabadus avalikult kihutus tööd teha nagu sotsialistidel, siis oleksid viimastest varsti ainult erakonna kindralid järel, ilma sõduriteta. » 2

Aga see, mis oli kehtiv sotside kohta, kehtis veelgi enam kõigi kodanlike parteide ja kogu kodanliku korra kohta üldse. Jah, töö taval rahval ja tema parteil ei olnud vabadust avalikuks selgitus tööks, nende kohta kehtis ainult sõjaseadus. Rääkimata massilisest arveteõiendamisest töörahva kallal pärast 1924. a . 1. detsembri

ülestõusu, mil mõne kuuga tapeti umbes 500 töölist ja tuhandeid areteeriti, mõrvas kodanlus aastate jooksul palju silmapaistvaid revolutsionääre, kes olid rahva hulgas võitnud suure populaarsuse ning autoriteedi. Meie rahvas ei unusta iialgi eesti kodanluse

mõrtsukakäe läbi langenud võitlejaid V. Kingisseppa, J. Kreuksi, H. Heidemanni, J. Tompi; A. Leinerit , A. Riismanni, J. Jürnat, samuti vanglamüüride vahel surnud V. Klementit, M. Nurka jt.

Neid töörahva esindajaid, keda ei läinud korda Sõjamäe rabas, Rahumäel, Raadi kruusaaugus hukata, heideti pikkadeks aastateks vanglasse.

Aastail 1918—1940 lavastas eesti kodanlus, peamiselt sõjakohtu tes, sadu protsesse, kus poliitiliste «kurjategijatena » oli võetud

vastutusele tuhandeid inimesi , nii üksikult kui rühmiti. Eesti rahva ajalukku on läinud « 35 » , « 50 » , « 115 » , « 149 » , « 78 » , « 34 » ja teised

kommunistide suurprotsessid, millest käesolevas kogumikus annab üksikasjalise ülevaate A. Resev. Vähe on neid maid maailmas, kus reaktsioon nii metsikult ja rahva arvuga võrreldes nii hulgaliselt on töörahva esindajaid tap « Päevaleht » nr. 175, 1. juulil 1931 . 8

nud ja vanglatesse heitnud, kui see toimus kodanlikus Eestis,

See oli teada ka kogu maailma töölisklassile, kes sageli avaldas solidaarsust eesti töörahvale võitluses valge terrori vastu. 1929. aastal kirjutas näiteks isegi Šveitsi sotsiaaldemokraatlik ajaleht « Arbeiterzeitung » , et Eestis « ... vabrikute asemele aga kerkivad maapinnast töölistele ikka uued ja uued vanglad – möödunud aastal isegi kolm: Tallinnas, Viljandis ja Harkus. Niisiis mitte töös tuse ja edu, vaid surma ja vanglate maa. 1,15 milj . elanikule tuleb

15 suuremat vanglat kolmetuhande vangiga, kelle hulgas umbes 300 poliitilist süüalust, kellede arv aga järjest tõuseb . Praegu istub vanglais tervelt 50 eluksajaks mõistetud poliitilist süüalust, kuna ülejäänud tähtajaliste poliitiliste sunnitöö kestvus ümmargu selt 3500 aastale võrdub » .3

Kodanlus heitis töörahva esindajad vanglatesse mitte ainult sel leks, et neid töörahvast isoleerida. Tema eesmärgiks oli hävitada

oma vastased füüsiliselt, ruineerida nende tervis, murda nad

poliitiliselt, sundida nõrgemad revolutsioonilisest võitlusest loo buma, armu paluma või, nagu poliitilised vangid nimetasid , « konte loopima », et sellega ühtlasi kogu töörahvast hirmutada. Võitlus selliste katsete vastu moodustas ühe tähtsama osa poliit

vangide pere tegevusest rasketes vanglatingimustes. Sellest võitlu sest võttis oma protestide ja väljaastumistega osa kogu eesti töö

rahvas. Kui näiteks augusti algul 1921 puhkes Tallinna Keskvang las poliitvangide näljastreik protestiks piinamiste, mõnitamise ja näljutamise vastu, toetasid seda Tallinna, Tartu jt. linnade töölised solidaarsusstreikide ja miitingutega. Selliseid fakte esines kodan liku diktatuuri aastail sageli, mida kinnitavad ka käesoleva kogu miku materjalid .

Kui Nõukogude Eesti ajaloolises kirjanduses on juba ilmunud mõningaid teoseid , kus käsitletakse eesti töörahva olukorda kodan

likus Eestis ja tema revolutsioonilist võitlust nõukogude võimu eest, Eestimaa Kommunistliku Partei juhtivat osa revolutsiooni lises liikumises, siis võitlust kodanliku Eesti vanglates on seni käsitletud vähe. Ometi piinles kodanliku Eesti vangimajades suur osa EKP liikmeid . ( EKP I kongressi ajal 1920. a. novembris, mil parteis oli ligi 700 liiget, istus neist vähemalt 20 % kodanlikus vanglas. 1921. a. novembris oli Eesti vanglates ligemale 200 kom munisti . ) Käesolev kogumik, sisaldades endiste kommunistlike poliitvan gide mälestusi, nende omavahelist kirjavahetust vanglas ning kirju

omastele ja võitluskaaslastele väljas, nende pöördumisi töörahva ja töölisorganisatsioonide poole, ongi esimeseks katseks anda üle vaade sellest, kuidas arenes eesti kommunistide võitlus kodan liku vangla trellide taga.

Käsitletud on vangide elu suuremates vanglates, nagu Tallinna 3 Vt . « Uus Edasi » nr . 9, 23. märtsil 1929 . 9

.

M. Peterkopi, K. Tiitseni jpt. mahalaskmine, Saaremaa ülestõus nute hukkamine Upal, Kuressaare turuplatsil, Kullimäel ja mujal, 25 Eesti ametiühingute I kongressi delegaadi alatu tapmine Irboska lähedal , Tartu kruusaauku aetud sajad ohvrid, Tartu tagavara

pataljoni sõdurite ülestõusu verine mahasurumine, sadade prole

taarlaste tapmine Narvas, Võrus, Tapal, tulvil vanglad Tallinnas, Rakveres, Viljandis, Tartus jm. , tuhandete inimeste piinamine Pääsküla ja Naissaare vangilaagri barakkides jne. , jne. Säärased olid faktid , mis kuulutasid Eesti kodanliku « vabariigi » , kodanliku «demokraatia » sündi. Ja see paljukiidetud kodanlik « demokraa

tia » sai nuiaks, mille abil kodanlus kõigest väest püüdis töörah vaga « toime tulla » . Piiritu terror ja vägivald ei iseloomustanud mitte üksnes kodanliku korra sündi. See oli tavaliseks nähtuseks

kogu kodanluse võimuperioodi jooksul, sest ilma terrori ja vägi vallata ei suutnud kodanlik diktatuur püsida. Eesti tõusikkodanluse üks mõjukamaid häälekandjaid « Päeva leht » kirjutas 1931. aastal sotsidele viidates avameelselt: « Enam kui oma kihutustööd tuleb sotsialistidel tänada kaitsepolitseid , et

veel mõnedki... on jäänud nende juurde ... Kui pahempoolseil (s. 0. kommunistidel.

Toim .) oleks vabadus avalikult kihutus

tööd teha nagu sotsialistidel, siis oleksid viimastest varsti ainult erakonna kindralid järel, ilma sõduriteta.» 2 Aga see, mis oli kehtiv sotside kohta, kehtis veelgi enam kõigi

kodanlike parteide ja kogu kodanliku korra kohta üldse. Jah, töö

taval rahval ja tema parteil ei olnud vabadust avalikuks selgitus tööks, nende kohta kehtis ainult sõjaseadus. Rääkimata massilisest arveteõiendamisest töörahva kallal pärast 1924. a. 1. detsembri ülestõusu , mil mõne kuuga tapeti umbes 500 töölist ja tuhandeid areteeriti, mõrvas kodanlus aastate jooksul palju silmapaistvaid revolutsionääre, kes olid rahva hulgas võitnud suure populaarsuse ning autoriteedi. Meie rahvas ei unusta iialgi eesti kodanluse

mõrtsukakäe läbi langenud võitlejaid V. Kingisseppa, J. Kreuksi, H. Heidemanni, J. Tompi; A. Leinerit, A. Riismanni, J. Jürnat, samuti vanglamüüride vahel surnud V. Klementit, M. Nurka jt. Neid töörahva esindajaid, keda ei läinud korda Sõjamäe rabas, Rahumäel, Raadi kruusaaugus hukata, heideti pikkadeks aastateks vanglasse. Aastail 1918-1940 lavastas eesti kodanlus, peamiselt sõjakohtu

tes, sadu protsesse, kus poliitiliste « kurjategijatena » oli võetud vastutusele tuhandeid inimesi, nii üksikult kui rühmiti . Eesti rahva

ajalukku on läinud « 35 » , « 50 » , « 115 » , « 149 », « 78 » , « 34 » ja teised

kommunistide suurprotsessid , millest käesolevas kogumikus annab üksikasjalise ülevaate A. Resev. Vähe on neid maid maailmas, kus reaktsioon nii metsikult ja rahva arvuga võrreldes nii hulgaliselt on töörahva esindajaid tap 2

8

« Päevaleht » nr . 175, 1. juulil 1931 .

nud ja vanglatesse heitnud, kui see toimus kodanlikus Eestis. See oli teada ka kogu maailma töölisklassile, kes sageli avaldas solidaarsust eesti töörahvale võitluses valge terrori vastu . 1929. aastal kirjutas näiteks isegi Sveitsi sotsiaaldemokraatlik ajaleht « Arbeiterzeitung » , et Eestis « ... vabrikute asemele aga kerkivad maapinnast töölistele ikka uued ja uued vanglad – möödunud aastal isegi kolm: Tallinnas, Viljandis ja Harkus. Niisiis mitte töös tuse ja edu , vaid surma ja vanglate maa. 1,15 milj . elanikule tuleb 15 suuremat vanglat kolmetuhande vangiga, kelle hulgas umbes

300 poliitilist süüalust, kellede arv aga järjest tõuseb. Praegu istub vanglais tervelt 50 eluksajaks mõistetud poliitilist süüalust, kuna ülejäänud tähtajaliste poliitiliste sunnitöö kestvus ümmargu selt 3500 aastale võrdub » .3

Kodanlus heitis töörahva esindajad vanglatesse mitte ainult sel leks, et neid töörahvast isoleerida . Tema eesmärgiks oli hävitada oma vastased füüsiliselt, ruineerida nende tervis, murda nad

poliitiliselt, sundida nõrgemad revolutsioonilisest võitlusest loo buma, armu paluma või, nagu poliitilised vangid nimetasid , « konte loopima » , et sellega ühtlasi kogu töörahvast hirmutada. Võitlus selliste katsete vastu moodustas ühe tähtsama osa poliit vangide pere tegevusest rasketes vanglatingimustes. Sellest võitlu sest võttis oma protestide ja väljaastumistega osa kogu eesti töö

rahvas. Kui näiteks augusti algul 1921 puhkes Tallinna Keskvang las poliitvangide näljastreik protestiks piinamiste, mõnitamise ja näljutamise vastu, toetasid seda Tallinna, Tartu jt. linnade töölised solidaarsusstreikide ja miitingutega. Selliseid fakte esines kodan liku diktatuuri aastail sageli, mida kinnitavad ka käesoleva kogu miku materjalid .

Kui Nõukogude Eesti ajaloolises kirjanduses on juba ilmunud mõningaid teoseid, kus käsitletakse eesti töörahva olukorda kodan likus Eestis ja tema revolutsioonilist võitlust nõukogude võimu eest, Eestimaa Kommunistliku Partei juhtivat osa revolutsiooni

lises liikumises, siis võitlust kodanliku Eesti vanglates on seni

käsitletud vähe. Ometi piinles kodanliku Eesti vangimajades suur osa EKP liikmeid. (EKP I kongressi ajal 1920. a. novembris, mil parteis oli ligi 700 liiget, istus neist vähemalt 20 % kodanlikus vanglas. 1921. a. novembris oli Eesti vanglates ligemale 200 kom munisti .)

Käesolev kogumik , sisaldades endiste kommunistlike poliitvan

gide mälestusi, nende omavahelist kirjavahetust vanglas ning kirju omastele ja võitluskaaslastele väljas, nende pöördumisi töörahva ja töölisorganisatsioonide poole, ongi esimeseks katseks anda üle

vaade sellest, kuidas arenes eesti kommunistide võitlus kodan liku vangla trellide taga.

Käsitletud on vangide elu suuremates vanglates, nagu Tallinna 3 Vt. « Uus Edasi » nr. 9 , 23. märtsil 1929 . 9

Keskvanglas (tuntud « Patarei » nime all), Eeluurimisvanglas Vene tänaval, Lasnamäel asuvas Karistusvanglas (nimetati ka « Tšern jagini» või « Sirina » vanglaks), Tartu , Pärnu ja Viljandi vanglas, Valga naisvanglas.

Ühtlasi näitavad need materjalid , et poliitvangide võitlus ei piirdunud ainult väljaastumistega oma olemasolu eest, vaid et nad rangest isoleerimisest hoolimata võtsid aktiivselt osa kogu eesti

töörahva võitlusest kodanluse vägivallavõimu kukutamise ja sot sialismi eest.

Kogumiku

materjalides

käsitletakse

samuti

kommunistlike

poliitvangide vanglaorganisatsiooni kui Eestimaa Kommunistliku

Partei ühe algorganisatsiooni ja üksikutes vanglates loodud par tei juhtivate organite — «vabe» « » (vangimajabüroo ), « jabe » (jaos konnabüroo) ja « kabe » (kongi- või kambribüroo ) tegevust ajakir janduse ( « Vangimaja Kiire », « Vangla Hääle » ja « Punase Viis nurga »)) väljaandmisel, side — nii kambrite- ja vanglatevahelise kui ka vanglavälise side – organiseerimisel, poliitvangide ühiste -

väljaastumiste ja aktsioonide korraldamisel, omavahelise distsip liini loomisel jne.

Samal ajal peab tunnistama, et poliitvangide kommunistide vanglaorganisatsiooni tegevus kogu kodanliku diktatuuri aastate

jooksul ei ole käesoleva kogumiku raamides siiski leidnud täiesti ulatuslikku ja üksikasjalist valgustamist. See on seletatav sellega, et pikkade aastate jooksul on endiste poliitvangide mälestustes üsnagi palju ununenud, kirjalikke materjale aga vangla partei organisatsiooni tegevuse kohta leidub arusaadavalt vähe.

Vangla parteiorganisatsiooni ülesandeks oli koondada kõik vang lasse heidetud kommunistid ühtseks, üksmeelseks võitluskollektii

viks ning anda vastulöök kodanluse alatule taktikale revolutsiooni võitlejaid rivist välja lüüa. Seega pidi vangla parteiorganisatsioon

kõigepealt ühendama poliitvangide kollektiivi, et hoida neid idee liselt ja moraalselt võitlusvõimelistena edaspidiseks võitluseks vabaduses. Ta pidi aitama, kaasa poliitvangide ideoloogilise ja poliitilise teadlikkuse tõstmisel. See oli eriti tähtis ülesanne. Haa ras ju revolutsiooniline liikumine Eestis kaasa laiu rahvahulki

töölisi, talupoegi, haritlasi, kes oma poliitiliselt tasemelt ei olnud kaugeltki ühesugused. Seepärast kuulus ka vanglasse heidetud

revolutsioonivõitlejate hulka nii illegaalse EKP liikmeid kui ka neid poliitvange, kes Kommunistlikust Parteist ja tema eesmärki dest teadsid veel üsna vähe. Muidugi sattus ka töölisliikumisse nagu igasse suuremasse poliitilisse liikumisse juhuslikke kaasa

jooksikuid, kes esimeste raskuste puhul kodanlusele alla vandusid , oma ideedest loobusid . Ja oli ka neid , kes langesid kodanluse provokatsioonide ohvriks või kes olid ise vääral arusaamisel kom munistide võitluseetikast.

Kõige selle tõttu tuli kommunistidel poliitvangide hulgas teha pidevat parteipoliitilist selgitustööd, et tõsta nende poliitilist tead 10

likkust ja revolutsioonilist meelekindlust. Siinjuures pidas partei organisatsioon väga oluliseks, et poliitvangid kasutaksid vanglas kõiki võimalusi ka enda

üldhariduse

tõstmiseks

iseõppimise

või kollektiivsete õppuste teel, milleks kõrgema haridusliku tasemega seltsimehed jagasid oma abi. Poliitvangide õpingu test vanglas jutustavad kogumikus paljud mälestused ja doku mendid .

Vangla parteiorganisatsiooni üheks olulisemaks ülesandeks oli poliitvangide võitluse organiseerimine vangla administratsiooni vastu, mida käesolevas kogumikus avaldatud mälestused kajasta

vad kõige enam , kuigi alati pole sõnaselgelt osutatud, et üks või teine üritus toimus nimelt vangla parteiorganisatsiooni, « vabe » või « kabe » otsesel juhtimisel. Vangla parteiorganisatsiooni üles andeks oli organiseerida ka materiaalset abi poliitvangidele, mil lest jutustavad mitmedki mälestused ja kirjad käesolevas kogu mikus. Materiaalse abi organiseerimine väljastpoolt toimus pea

miselt revolutsionääride abistamise rahvusvahelise organisatsiooni (lühend nimetusest « Международная организация

MOPR

NOMOWH peBojIOLHOHepam » ) kaudu. Sellel rahvusvahelisel organi satsioonil olid Eestis oma rakukesed, mis töötasid Eestimaa Kom munistliku Partei juhtimisel. MOPR hankis poliitvangidele lisa toitu, raamatuid jne., toetas vangide perekondi, kes olid sattunud eriti raskesse olukorda, samuti vabanenud poliitvange. Raha kõi geks selleks saadi korjandustega Eesti töölistelt, samuti andsid toe tust teiste maade MOPR-i organisatsioonid. MOPR-i tööst osavõtt oli kodanlikus Eestis karmilt karistatav. Ometi arendas MOPR jul mast jälitamisest hoolimata Eestis elavat tegevust, andes vangla

tesse heidetud revolutsionääridele moraalset ja materiaalset tuge. Üsna üksikasjalise ülevaate saavad lugejad käesolevast kogu mikust selle kohta, kuidas vangla parteiorganisatsioon organisee ris ühenduse pidamist vabaduses, teistes vanglates ja teistes kambrites viibivate kommunistidega.

Eesmärgiga isoleerida poliitvange üksteisest ning raskendada sellega ühiste aktsioonide läbiviimist hajutasid kodanlikud võimud poliitvange paljudesse vanglatesse üle kogu riigi. Sageli paigutati poliitvange kriminaalvangide hulka. Seepärast oli vangla partei organisatsiooni alaliseks ülesandeks võitlus poliitvangide ühistesse

kambritesse koondamise eest. Selleks korraldati vanglates partei organisatsiooni juhtimisel mitmeid aktsioone, saadeti ühiseid pro testikirju võimudele jne. See järjekindel ja visa võitlus, mis sai aktiivset toetust väljastpoolt, andiski tagajärgi. 30-ndate aastate

algul hakati poliitvange koondama ühistesse kambritesse. Seda olid kodanlikud võimud sunnitud tegema ka seetõttu, et poliitvan

gid , kes viibisid teistes kambrites, avaldasid suurt mõju paljudele kriminaalvangidele. Kuid poliitvangide koondamine ei olnud kaugeltki täielik , see oli ajutine ja ühistesse kambritesse koondatud

poliitvange paigutati alaliselt ümber teistesse vanglatesse, kambri 11

tesse ning - karistuseks — kriminaalvangide hulka. See kõik loo -

-

mulikult raskendas vangla parteiorganisatsiooni tegevust. Enamus poliitvangidest viibis kodanliku diktatuuri aastail Tal linna Keskvanglas ja Karistusvanglas. Neis kujunes aastail 1927— 1928 välja oma kindel kommunistide organisatsiooni struktuur. Igas kambris, kus oli rohkem poliitvange, valiti kambri büroo

« kabe ». « Kabe » organiseeris kambri vangide poliitilist ja haridus likku enesetäiendamist ( loenguid, vaidlusi, oppimist jne.) , juhtis sidepidamist teiste kambritega. Samuti korraldas «kabe» toitlusta mist. Tavaliselt söödi « kommuunis» , s. t. kõik saadud toiduained

jaotati omavahel sõltumata sellest, kes vangidest sai toidupaki. « Kabe » pidas sidet jaoskonnabürooga — « jabega». Viimane valiti sel juhul, kui jaoskonnas oli rohkem kui üks poliitvangide kamber. Kambrid leppisid omavahel kokku, missugune kamber moodustab «jabe » , « Jabe » täpne isikuline koosseis jäi teistele kambritele tead mata. « Jabe » lahendas jaoskonna poliitvangide ühiseid küsimusi ja pidas sidet vanglabürooga — « vabega » , « Vabe » valiti analoogiliselt

«jabega », kusjuures Tallinna Keskvangla Büroo oli kogu Eesti poliitvangkonna juhtivaks ja suunavaks organiks. Ta esitas poliit vangide perele läbiarutamiseks ja otsustamiseks kõiki poliitvange

puudutavaid probleeme, nagu näiteks suhtumine armuandmise ( « kondiloopimine» ) ja vanglast ennetähtaegselt vabastamise ( « skidka » ) palvetesse, kodanluse poolt vangide jaoks organiseeritud koolidesse, poliitvangide töölesaatmisse ja muudesse üritustesse,

organiseeris ühiste protestikirjade esitamist võimuorganitele, nälja streike jne.

Vanglabüroo juhtis kogu vangla parteiorganisatsiooni, pidas sidet teistes vanglates ja vabaduses olevate revolutsionääridega,

« jabe » või « kabe » ettepanekul võttis vastu ja heitis välja poliit vangide organisatsiooni liikmeid jne. < Vabe», « jabe» ja « kabe » otsused kinnitas vastav poliitvangide

kollektiiv häälteenamusega. Tähtsamad poliitilised ja taktikalised küsimused esitati veel EKP Keskkomiteele seisukohavõtmiseks.

Peamiselt « vabe» ülesandeks oli ka poliitvangide häälekandjate väljaandmise organiseerimine. Seega täitis « vabe » tegelikult antud vangla poliitvangide juhtiva keskuse ülesandeid .

« Vabel » olid parteis samad õigused kui rajooni- või linnakomi teel .

Ta pidas vahetult sidet EKP Keskkomiteega või selle illegaalse

bürooga. Vanglabürood, samuti « jabed » ja « kabed » tuli sageli ümber valida, kuna poliitvangide koosseis ühes kambris tihti muutus .

Poliitvangide organisatsioon oli esindatud ka EKP konverent sidel. Kuna nad arusaadavatel põhjustel oma delegaate saata ei saanud , volitati selleks vabaduses viibivaid kommuniste.

Kahekümnendatel aastatel loeti poliitvangide organisatsiooni kuuluvaks kõiki poliitvange nende vanglasse sattumise ajast arva 12

tes. 1930. aasta sügisest peale võttis aga poliitvangkond vastu otsuse, mille järgi kõik vanglasse sattunud töölisliikumise aktivis

tid arvati algul kandidaatideks. Alles teatava katseaja möödudes loeti nad täieõiguslikeks poliitvangide pere liikmeteks, s. t. vastu

võetuks Kommunistlikku Parteisse. Selline katseaeg oli vajalik , et vältida juhuslike inimeste sattumist parteisse.

Kõigist raskustest ja karmidest vanglatingimustest hoolimata kujunes seega kodanliku Eesti vanglates tugev kommunistide orga nisatsioon , mis tegutses distsiplineeritult ja üksmeelselt. Vangla parteiorganisatsiooni töö tulemusena jäi enamik poliitvange van kumatult kindlaks oma ideedele, nad ei vandunud alla kodanluse

vägivalla ees, vaid vastupidi – karastusid ja kasvasid poliitiliselt. Vangla kujunes seega omamoodi partei kaadri kooliks. Paljud kommunistid, kes istusid aastaid kodanliku vangla trellide taga, asusid vabanedes jälle julgesti võitlusse, neist said juhtivad jõud meie parteis ja revolutsioonilises töölisliikumises. Seega võib käesolevat kogumikku lugedes veel kord veenduda, et eesti kodanlusel ei läinud isegi vanglamüüride vahel korda maha suruda töörahva kommunistlikku liikumist, nagu kelkis kodanliku

Eesti poliitikategelane K. Eenpalu. Kommunistlikku liikumist ei suutnud takistada mingisugused « barjäärid ».

Eesti töötav rahvas võitles Kommunistliku Partei juhtimisel järjekindlalt kommunistlike poliitvangide vabastamise eest, toeta

des partei poolt püstitatud üldise amnestia loosungit, nõudis kom munistlike poliitvangide olukorra parandamist. Kommunistlik Partei hindas kõrgelt kodanliku Eesti poliitvan

gide võitlust, nende meelekindlust ja truudust oma põhimõtetele hoolimata klassivaenlase survest ning tagakiusamisest. Sügavat vastukaja töörahva hulkades leidsid järgmised illegaalse ajalehe « Kommunist » sõnad 1936. a. jaanuaris:

« Proletaarsed poliitvangid, need on tõelised eesti rahva kange

lased . Need on kangelased, kes rahva huvide kaitsmise, vabadus võitluse nimel on valmis ohverdama kõik oma tervise, oma elu ... Need on kangelased , kes on jäänud lõpuni truuks töölis

klassi vabadusvõitluse suurele kõrgele ideele. Need on kangelased, kellest kogu rahvas räägib kõige suurema austusega, kellest rahva

paremad pojad võtavad eeskuju. Need on eesti rahva kangelased, kellest ajalugu saab rääkima samasuguseid legende, nagu ta rää gib Lembitust, Viljandi sepast Villust, Tasujast, kuulsatest Jüriöö ülestõusnutest 14. sajandil ja paljudest teistest rahva vabadusvõit lejatest, töölisklassist tulnud revolutsioonilistest võitlejatest 1905. ja 1917. aastal. »

Käesoleva kogumiku ettevalmistamisest osavõtnud on teadlikud,

et siia paigutatud mälestused ja dokumendid ei haara kaugeltki kõiki momente, mis on seotud poliitvangide -kommunistide võitlu 13

sega vanglas kodanliku diktatuuri aastail . Loodame, et edaspidi leiavad põhjalikumat käsitlemist nii vangla parteiorganisatsiooni tegevus (see teema nõuaks isegi omaette uurimust), poliitvangide abistamise organiseerimine väljastpoolt (MOPR -i organisatsioonide tegevus Eestis) jne. Käesolevas kogumikus ei esine oma mälestus

tega kaugeltki mitte kõik endised poliitvangid, kes praegu elavad A

ja töötavad Nõukogude Eestis (G. Abels, H. Allik , J. Kamberg,

P. Köster, K. Padrik, A. Puusepp, S. Raekson - Turova, A. Reinson, J. Sillenberg, P. Stamm , V. Telling, E. Tooming, A. Vaarman , A. Veimer, I. Volin jpt. ) . Paljusid pole enam elavate kirjas ja pole järele jäänud ka nende kirjalikke mälestusi. Kõige rohkem esineb

käesolevas kogumikus « 149 protsessist » osavõtnute mälestusi, mis on ka loomulik, sest see oli suurim protsess kodanlikus Eestis. Puuduvad aga mälestused teistest protsessidest, nagu näiteks « 78 protsess » (H. Heidemann, V. Telling, E. Tooming jt. ), Saaremaa ülestõusust osavõtnute protsessid, rida väiksemaid protsesse kahe kümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel. Ei ole mälestusi ka

Paide, Rakvere, Narva, Kuressaare ja teiste tolleaegsete provintsi linnade vanglatest, kus samuti oli poliitilisi vange (eriti palju näi teks Kuressaare vanglas 1918. a. lõpul ja 1919. aastal ning Harku

vanglas kodanliku võimu lõpuperioodil). Usna vähe on materjali vangilaagrite kohta.

Kogumikus tuletavad mälestuste autorid meelde ka langenud võitluskaaslasi, kuid väga paljud neist on jäänud nimetamata, pal jude edaspidise saatuse kohta puuduvad veel andmed. Kordamiste vältimiseks ja ka ruumipuudusel jäi käesolevast

kogumikust välja arvukalt arhiividokumente, samuti EKP ajakir janduses ja legaalsetes töölislehtedes avaldatud huvitavaid mater jale eesti poliitvangide -kommunistide võitluse kohta.

Kõik need mälestused, dokumendid ja materjalid, mida käesolev

kogumik ei hõlma, tuleb edaspidi veel koguda, läbi töötada ning avaldada, et meie kaasaegne noor põlvkond õpiks veelgi põhjaliku malt tundma isade karmi võitlust, et noored, õppides tundma mine

vikku, saaksid paremini aru olevikust ja vaataksid veelgi selgema pilguga tulevikku, tajuksid selgemini oma kuuluvust suurde võit

lejate armeesse, kes võitleb õilsaima eesmärgi eest kogu inimkonna ajaloos — kommunistliku ühiskonna eest . Käesoleva kogumiku toimetuse kolleegium avaldab tänu Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Arhiivide Valitsuse ja Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Muuseumi töötajatele ja teistele seltsimeestele, kes aitasid kaasa kogumiku ettevalmistamisele. -

ALEKSANDER RESEV *

POLIITILISTEST PROTSESSIDEST KODANLIKUS EESTIS

Iga päevaga kaugenevad meist kodanluse võimu sünged aastad

Eestis – 1918—1940. Ikka hõredamaks jäävad nende seltsimeeste read, kes oma isiklike läbielamiste põhjal võivad jutustada selle

hingusele läinud « vabariigi» tekkimisest ja arengust, sellest, kui das kodanlikule diktatuurile omaste vahenditega - pettuse, jõhkra omavoli ja reaktsioonilise seadusandluse, politsei, kaitseliidu, sõja väe, kohtute, mahalaskmiste ja vanglatega töörahvast ikestati,

rahvahulkade õigusi piirati ning tema vabaduspüüdlusi maha suruti. Kodanlik Eesti oli oma tekkimisest peale vägivallale ja ter rorile rajatud töörahvavaenulik riik . Tõelise olemuse varjamiseks

nimetas võimul olev kodanlus teda « demokraatlikuks vabariigiks», kus 1920. aastal väljakuulutatud põhiseaduse § 1 järgi riigivõim pidi olema «rahva käes» ning mis pidi olema « rajatud õiglusele, seadusele ja vabadusele » . Piirituid kannatusi ja vereohvreid on kurnajate võim nõudnud eesti töörahvalt. Iseloomustades Eesti kodanliku diktatuuri algaas

taid kodusõja ajajärgul 1918—1920, ütles V. Kingissepp: « Ei ole seda toorust, nurjatust, kõige jälgimat kuritegu, mis valged rööv mõrtsukad töörahva kallal korda saatnud poleks! >>

Oma « demokraatia » süvendamist, s. t. — töörahva veristamist ja vanglaisse toppimist, jätkas eesti kodanlus ka hilisematel aastatel, « rahuaja» tingimustes. Mõrtsukatöö ohvriks langes ka V. Kingis sepp ise - eesti töörahva revolutsioonilise võitluse ja EKP välja -

paistev juht, kelle kodanlus 3. mail 1922 väljakohtus surma mõis tis ja mõni tund hiljem maha laskis. Nurga tagant, tänaval, tapeti

28. märtsil 1923 lasuga selga EKP Keskkomitee liige ja EKNU Keskkomitee sekretär Jaan Kreuks. Vargsi, tänavanurga tagant või sõjaväelistes kaagikohtutes mõrvati teisigi mehiseid töörahva vabaduse eest võitlejaid. Langesid sellised juhtivad parteitöötajad, nagu Jaan Tomp, Hans Heidemann, Aleksander Leiner, August

Riismann , Johannes Jürna jpt. Sadu revolutsionääre, mehi ja naisi, noori ning eakaid tapeti aastail 1924—1925 seoses i . detsembri * Eluloolised andmed käesolevas kogumikus avaldatud kirjutiste ja doku Toim . mentide autorite kohta vt. kogumiku lõpus.

| V. Kingissepp , « Iseseisvuse ikke all », Tln . 1953, lk. 54 . 15

ülestõusuga; paljud langesid otseses võitluses, nagu Arnold Som

merling, Georg Kreuks, Rudolf Pälson jt. Samal ajal heideti tuhandeid töörahva poegi ja tütreid Nais saare, Pääsküla, Alliku 2 jt. koonduslaagritesse ( 1918. — 1920. a. )

ja vanglatesse, kus ebainimliku kohtlemise ja elamistingimuste tagajärjel hukkus sadu Eestimaa Kommunistliku Partei ja Kom

munistliku Noorsooühingu liikmeid ning parteituid võitlejaid . Nimetagem siin hilisematest aastatest tuntud töölisliikumise tege lasi V. Trommelit, V. Klementit, M. Nurka, A. Zilmerit ...

Aga kes teabki praegu enam kõigi langenute täpset arvu, nende nimesid, nende kalmude ja ühishaudade asukohti, rääkimata iga üksiku panusest võitluses kodanluse vägivalla vastu, töörahva õnne ja vabaduse eest . Jäägu see ulatuslik ülesanne edaspidiseks, kui olemasolevad arhiivimaterjalid on läbi uuritud ja täiendatud kaas aegsete mälestustega. Käesolevas kirjutises tahaksin heita vaid põgusa pilgu kodan luse võimutsemise aastatel asetleidnud vägivalla-aktidele töörahva

kallal arvukate kohtuprotsesside näol kodanliku Eesti sõja- ja tsiviilkohtutes.

Ülevaate kirjutamisele asus autor kindla teadmisega , et astutav

esimene rajakene järgnevate sammudega õgvendatakse ja käida vaks teeks muudetakse.3 *

Keiserlikul Saksamaal 9. novembril 1918 puhkenud revolut siooniga olid Saksa okupatsiooni päevad Eestis loetud.4 Lääne imperialistlike riikide - Inglismaa, Prantsusmaa ja USA soosimi sel ning Saksa okupantide kaasabil võimule pääsenud eesti kodan

lus leidis olevat tulnud sobiva aja, et 1917. a. veebruaris ja oktoob ris kukutatud tsaari ja Kerenski ning nüüd « nach Vaterland » siir duva von Seckendorfi rahvavaenulikud režiimid asendada oma natsionalistliku kurnamissüsteemiga.

Oma riigikorra rajamiseks ja kindlustamiseks ning töötava rahva püüete — taaskehtestada nõukogude kord Eestis – mahasurumi seks oli uutel kubjastel vaja võimurusikat kinnastada ka « seadus

tega» . Neid « seadusi» polnud vaja omaaegsetel tsaari-kerenski seckendorfi toapoistest juristidel - pätsidel, poskadel, tõnissoni del, strandmannidel ja reidel – kaugelt otsida.

Juba 19. novembril 1918 kuulutas Eesti kodanlik Ajutine Valit 2

Toim . Asus end . Harku vallas Harjumaal. Käesoleva kogumiku toimetamisel ilmus P. Vihalema uurimus « Valge terror Eestis aastail 1918–1919 » . Tartu 1961 . Toim . 4 Imperialistliku Saksamaa sõjaväed, rikkudes Bresti vaherahu kokku 3

lepet, alustasid 18. veebruaril 1918 pealetungi Nõukogude Venemaa vastu kogu rindel Mustast merest Balti mereni . Eesti okupeeriti Saksa vägede poolt 19. veebruarist 5. märtsini 1918. – Toim . 16

sus: « Kuni uute seaduste väljaandmiseni ehk endiste muutmiseni maksavad need (tsaari- ja kodanliku Ajutise Valitsuse aegsed A. R. ) seaduslikud määrused, mis 24. oktoobrini (6. novembrini

ukj . – A. R. ) 1917. a. praeguse Eesti riigi piirides jõus olid ... A. R. ) välja Pärast 1917. a. oktoobrit ( minu sõrendus antud seadustest ja määrustest jäävad ajutiseks maksma need mää

rused , mis Saksa võimude (von Seckendorfist okupantide — A. R.) poolt Liivi- ja Eestimaa jaoks antud ...» Mis puutub sõjakohtute seadustesse ( ka neid oli ju tarvis !), siis kehtestati nad Ajutise Valit suse poolt (9. jaanuaril ja 18. märtsil 1919. a. ) kujul, nagu need kehtisid kuni

1. märtsini 1917 .

Saamalootustest ja võimuihast joovastunud « demokraatidel » maaliidust 5 kuni sotsideni

ei mahtunud kuidagi hinge mõningad

parandused sõjakohtute seadustes, mis kodanlik Vene Ajutine Valitsus 1917. a. kestel (märtsist oktoobrini) rahvahulkade sur

vel oli teinud. Viktor Kingissepp märkis sel puhul irooniliselt, et « kodanlikule diktatuurile Eestis said selles tema jaluletõusmise ajajärgus isegi Kerenski-aegse demokraatia jätised mitteseedita vaks jõleduseks » . ? Sellega olid kehtestatud küllaltki äraproovitud, töörahvale vae nulikud tsaariaegsed reaktsioonilised kriminaalseadustikud a Nuhtlusseadus ( NS, kehtestatud 1885. a. ), Uus nuhtlusseadus

( UNS, 1903. a. ) , Sõjaväenuhtlusseadus ( SNS, 1869. a . ) ja rida teiste seaduste, nagu Üldise kubermanguseaduse ja Heakorra ja julge oleku seaduse vastavad sätted , mis käsitlesid sõja- ja tsiviilvõi mude tegevust maa-aladel, kus on sõjaseisukord, jne.

Samaaegselt tühistati kõik Nõukogude valitsuse ja kohalike nõu kogude organite seadused ja korraldused , mis Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni tulemusena olid kehtestatud Eesti territoo riumil ja mis andsid laialdastele töötavatele hulkadele vabaduse ja õiguse oma poliitilise, majandusliku ja kultuurilise elu korralda miseks nõukogude korra tingimustes. Kuid kõigest sellest, s. t . reaktsiooniliste seaduste taastamisest,

oli kodanlikele võimumeestele vähe. Kodanlik diktatuur Eestis oli kujuteldamatu ilma sõjaseisukorrata ja välikohtute olemasoluta.

Seepärast kehtestas Ajutine Valitsus juba 29. novembril 1918 kogu Eestis sõjaseaduse ja 5. detsembril asusid tegevusse välikohtud . See kodanliku Eesti « demokraatia» tugisammas - sõjaseadus (hiljem

ka « sõjaseisukorra », « kaitseseisukorra » nimetuste all tuntud ) koos selle põhjal töötavate sõjaringkonna- ja sõjaväljakohtutega jäi 5

Maaliit (Eesti Maarahva Liit)

aastail 1917–1921 Eestis tegutsenud

kulaklik partei. Toim . 6 Sotsid Eesti Sotsiaaldemokraatliku (hiljem Sotsialistliku ) Tööliste

Partei liikmed ja poolehoidjad . Sotside partei oli kodanluse agentuuriks töölisliikumises , püüdes viimast töörahva huvide kaitsmise sildi all juh tida kodanluse sõiduvette . – Toim .

? V. Kingissepp, « Iseseisvuse ikke all» , lk. 54 . 2

Trellide taga

Raja herming

17

nüüdsest peale pidevalt, kuni fašistliku diktatuuri kukutamiseni

1940. aastal eesti kodanluse võimu vankumatuks aluseks. Rohkem kui 20 aastat kestnud kodanliku diktatuuri ajajärgust oli sõjaseisu

kord kogu Eestis maksev üle 10 aasta (ametlikult 29. novemb rist 1918 kuni 18. märtsini 1921 , 1. detsembrist 1924 kuni 18. juu nini 1926, 11. augustist 1933 kuni 19. oktoobrini 1933, 12. märtsist

1934 kuni juulini 1940). Tallinn, Narva, Petseri ja Nõmme, Narva Jõesuu , Mustvee, Kallaste ja Võõpsu alev, rida valdu Harjumaal (8 valda), Virumaal ( 11 valda ), Tartumaal (21 valda), Võrumaal (6 valda) ja Petserimaal ( 10 valda) ning raudteede piirkonnad ei

pääsenud kunagi sõjaseisukorrast. Neis kohtades säilitati sõjaseisu kord ka siis, kui muudes paikades see puhuti «kaotati » . Kodanliku Eesti põhiseadus oli väliselt kullakarvaline. Mida seal kõike ei kuulutatud ja « kindlustatud » ! Märkigem vaid mõnda:

« Kõik Eesti kodanikud on seaduse ees ühetaolised » (§ 6); « Isiku puutumatus on Eestis kindlustatud » (8 8) ; « Eestis on vabadus omi mõtteid avaldada sõnas, trükis, kirjas, pildis või kujutuses. Seda vabadust võib kitsendada ainult kõlbluse ja riigi kaitseks. Tsen suuri Eestis ei ole » (§ 13) ; « Eestis on kindlustatud sõnumite ja

kirjade saladus, mis edasi antakse posti, telegraafi ja telefoni teel või mõnel muul üldtarvitataval teel » (§ 14) ; «Kõigil Eesti kodanik kudel on õigus avalikku rahu rikkumata koosolekuid pidada sõja riistadeta. Ühinguisse ja liitudesse koondumine on Eestis vaba.

Streigivabadus on Eestis kindlustatud. Neid õigusi võib seadus pii rata ainult avaliku julgeoleku huvides» ($ 19); « Põhiseadus on vankumatuks juhteks Riigikogu ning kohtu ja valitsuse asutuste tegevuses » (8 86).

Hulk aastaid ehtis nn . 1920. aasta põhiseadus kodanliku vaba riigi fassaadi, võõrastetoas - Riigikogus ning valitsuses aga laiu tasid käputäie suurkodanluse ja hallparunite esindajad « rahva nimel » . Nii oma maa kui ülemere rahvad võisid imetleda paraad trepil sädelevat « vabaduste » paragrahvide ilutulestikku: milline

demokraatia ! Selle « demokraatia » võtmeks oli sama põhiseaduse § 26 üsnagi tagasihoidlikult sõnastatud saba, mis kõlas järgmiselt: « Kodanikkude vabaduse ja põhiõiguste erakorralised kitsendu sed astuvad jõusse seaduslikus korras kindla tähtajani väljakuulu tatud kaitseseisukorra puhul vastavate seaduste põhjal ja piirides. » Sellega oli õnnistus ja tunnustus antud kodusõjast peale kehtes

tatud « erakorralistele kitsendustele » ja juuretis pandud pidevalt kestvatele « ajutistele » õiguste ja vabaduste kärpimistele. 26 juriidilised nõudmised täideti üsna korralikult. « Kaitseseisu korra» maksvuse tähtaegu pikendati « seaduslikus korras» järje kindlalt aastast aastasse .

Milles seisid need « kodanikkude vabaduste ja põhiõiguste » « era

korralised kitsendused », seda selgitab näiteks kas või Riigikogu 18

1

ALEKSANDER RESEV

poolt 10. juulil 1930 vastuvõetud Kaitseseisukorra seadus, mis sisu

liselt millegi poolest ei erinenud seni kehtinud tsaariaegse Üldise kubermanguseaduse ja Heakorra- ja julgeolekuseaduse vastava test paragrahvidest. Hiljem, 1938. aastal, kehtestati see seadus presidendi poolt viimistletud kujul. Kogu elu « sõjaseisukorra » alla painutatud maa - aladel korralda sid nimetatud seadused , mille järgi võim oli koondatud vastavalt

sõjavägede (ülem )juhataja, sõja- või siseministri, sisekaitseülema või teiste sellekohaste võimumeeste kätte.

Eespool juba märkisime, et maa-aladel, kus kehtis sõjaseisukord, olid määravateks kohtuasutusteks sõjakohtud. 1930. aasta Kaitse seisukorra seaduse § 6 järgi allusid maa-aladel, kus kaitseseisukord

oli välja kuulutatud, kõik kodanikud sõjakohtutele, kuuludes karistamisele sõjaväe seaduste järgi. 2

19

§ 9 oli 17 alapunkti, kus loetleti ülemjuhataja või sisekaitse

ülema õigusi. Nii lubas 6. punkt neid « anda sõjakohtutele aruta miseks ning süüdlaste karistamiseks sõjaväe seaduste järgi üldistes kriminaalseadustes ettenähtud üksikuid süüteoasju, mis kaitse

seisukorra ajal korda saadetud kaitseväe tegelikku teenistusse mittekuuluvate isikute poolt»; 7. punkt — « keelata streike ja iga suguseid, nii avalikke kui ka kinniseid , koosolekuid » ; 8. punkt

«seada sisse trükitoodete eeltsensuuri ja panna seisma kaitseseisu korra kestvuseni perioodiliste trükitoodete ilmumist kui ka kon fiskeerida trükitooteid » ; 9. punkt — « keelata: a) viibimine üksi kuile isikuile kaitseseisukorda kuulutatud kohtades, kui kaitse

seisukord on pandud maksma ainult vabariigi mõnes osas, b) vii bimine ja asumine teatavais kohtades, kui kaitseseisukord on pan

dud maksma kogu vabariigis »; 13. punkt —- « lasta kontrollida kahtlustäratavat kirjavahetust ja muud läbikäimist posti, tele graafi, telefoni või muu sidevahendi teel » ; 14. punkt riiklikkude kuritegude arutamist kinniste uste taga » jne.

« nõuda

§ 10 andis Sõjavägede ülemjuhatajale (ja sisekaitseülemale) õiguse « tagandada ametist riigi ja omavalitsuse valitud ja nimeta tud teenijaid ...» Ei ole siin vaeslapse ossa jäetud ka nuuskureid

ja politseinikke. § 15 järgi « Kaitseseisukorda kuulutatud maa-alal on prefektil, poliitilise- ja kriminaalpolitsei komissaridel või nende asetäitjatel ja sõjategevuse piirkonnas teadetekogumise ( sõjaväe lise salapolitsei – A. R.) punktide ülematel õigus: 1 ) esialgselt

pidada kinni kuni kahe nädalani kõik isikud, kes äratavad põhjen datud kahtlust (ainult kahtlust!

A. R.) riiklikus või kaitseväe

huvide vastu sihitud kuriteos; 2) toimetada igal ajal kõigis ruumes läbiotsimisi ja panna aresti alla kuni vastava ülemuse järgneva korralduseni igasugust vara, mis kuidagiviisi väl jendab kahtlustatud isiku tegevust või selle kavatsust » ( minu sõrendus — A. R.) .

Kui arvestada, et eriseadustena kehtestatud trüki-, koosolekute ning ühingute ja nende liitude seaduste kallal pea iga aasta teostati ulatuslikke poomisvõtteid , siis võib ette kujutada, mis nendest põhiseaduses deklareeritud « kodanikkude vabadustest ja põhi oigustest » alatise « kaitseseisukorra » tingimustes veel järele jäi.

Üheks vahedamaks tapariistaks Eesti valge armee ohvitseride laidoneride, põdderite, tõnissonide, irvede, marderite ja teiste suu remate ning väiksemate pagunikandjatest võimumeeste käes oli eespool mainitud Ajutise Valitsuse poolt 5. detsembril 1918 välja

antud määrus « Väljakohtute asutamise kohta ». Kui seni linnas ja külas, rindel ja peamiselt tagalas langesid ohjeldamatu terrori ohvriks kümned ja sajad revolutsioonilised töölised ja külakehvi kud, keda lasti maha ja poodi ilma igasuguse kohtuta, siis asus 20

1

maaliitlasest peaministri K. Pätsi ja sotsiaaldemokraadist pea ministri asetäitja A. Rei valitsus, nagu kirjutas V. Kingissepp, «selle .« loodusjõulise » nähtuse korraldamisele. Tapmised tulid

« reeglikindlalt » « seaduslikeks» teha. Rahvahulkadele oli tarvis liiva silmi puistata. Ja — « omavoli» asemele astus « seadus» » .8 Mida sisaldas see « seadus »

määrus välikohtute asutamise

kohta ? Koosnedes seitsmest lakoonilisest paragrahvist, oli sellel

määrusel juba kogult suuri eeliseid võrreldes tsaariaegsete seadus tega, sealhulgas ka mahuka Uue nuhtlusseadusega, rääkimata mää ruse otse klassikalisest ebamäärasusest ja jõhkrusest. Määruse § 5 järgi langesid välikohtu

alla « kõik, kes kuidagiviisi Eesti

Vabariigi vastu või riigi vaenlaste kasuks töötavad, ehk kes nen dega läbikäimises ja ühenduses seistes mõnesugusel kombel abiks on» (punkt « a » ) ja «kõik Eesti Vabariigile kahjulikkude kuulujuttude laialilaotajad » (punkt «d » ) ning « vastuhakkajad ... »

(punkt « f» ). 6. paragrahvi kohaselt « väljakohtud määravad süüd lastele kuritegude eest süü raskuse järgi vangiroodu, sunnitöö ehk

surmanuhtluse ». « Süü » ja tema « raskus » oli täielikult jäetud väli kohtu otsustada, mis oma tegevuses polnud piiratud mingisuguste < seadustega ».

Kui arvestada, et määruse § 4 järgi « võim isikuid välikohtu kätte anda on kohaliku polgu ülemal » ning et välikohtu otsuste peale kohtualustel edasikaebamise õigust ei olnud ning kohtuotsus täideti viibimata pärast selle kinnitamist vastava väeülema poolt,

siis näeme, missuguse jubeda omavoliga siin « seaduse » sildi all tegemist on.

Sadu inimesi, nii eraisikuid kui valgesse armeesse mobiliseeri

tuid, tapeti ja mõisteti vangi selle kaagikohtu « seaduse » põhjal, et aga maha suruda rahulolematust. Kuivõrd otsitud need «süüteod » ka polnud, olid need kodanlusele kättemaksu ja hirmutamisvahen diteks.

Iseloomustades tagantjärele eespool kirjeldatud välikohtute ole must ja tegevust, kirjutas jurist F. Karlson - Tartu Õigustead laste Seltsi kauaaegne esimees, sõjaringkonnakohtu esimees aas

tail 1918–1920, hiljem vaps (seega küllaldaselt kompetentne isik), juriidilises ajakirjas « Õigus» 9: « Kuidas see kohus ise pidi moodus tatama, missuguseid protsessivorme nad pidid kohtumõistmisel

tarvitama, sellest vaikib seadus; isegi seda, mille eest need koh tud võisid süüdlastele raskeid ja kõige raskemaid karistusi mää rata vangiroodust kuni surmanuhtluseni, ei tähenda lähemalt sea

dus, sest määruse § 5 pp « a » , « d » ja « f » alla ... võis soovi järele kõik mahutada, mida aga sooviti; kõik sõltus ainult nende isikute isiklikust äranägemisest ... Nagu ... näha, ei ole meil siin tegu kohtuga, vaid häda -abinõuga, ... et oma sisemiste ja väliste vaen § V. Kingissepp, « Iseseisvuse ikke all » , lk . 47. 9 « Õigus » nr. 3, 1921 . 21

laste vastu võidelda ... Ei ole mingit mõjuvat protsessi tagatist, mis ka kohtualuse õigusi ja huvisid kaitseks; teda ei kaitse ükski

seaduse vorm kohtu alla andmisel ja kohtumõistmisel... Sõja ringkonnakohtu tegevus näitab, et amnestiaseaduse 10 põhjal sel les kohtus uuesti arutusele tulnud väljakohtuasjad teistsugustel protsessioludel, mis enam - vähem ka kohtualusele soodsad olid , hoo

pis teisi tulemusi andsid kui väljakohtutes, et isikud, kes omal ajal väljakohtute poolt surma olid mõistetud ja nende otsuste põhjal maha lastud, hiljemini Sõjaringkonnakohtus õigeks mõisteti. >>

18. detsembril 1918 loodi Ajutise Valitsuse määrusega veel üks liik sõjakohtuid : polgukohtud polkude ja neile vastavate üksuste

juures ning sõjaringkonnakohus Tallinnas. Nimetatud kohtud pidid töötama juba tsaariaegsete (kuni 1917. a. 1. märtsini kehtinud) sõjaväeseaduste järgi. Kui väeüksuste kohtud pidid komandöri heaksarvamisel tegelema väeüksusse kuuluvate sõjaväelaste süü

teoasjade arutamisega, siis sõjaringkonnakohus arutas ja mõistis kohut nii sõjaväelaste kui eraisikute, peamiselt siiski viimaste üle. Eespool mainitud F. Karlson teadis ütelda polgukohtu kohta

järgmist: « Selles kohtus on ju küll olemas mingisugused protsessi normid , mis osalt ka kohtualuse kaitseõigusi tagavad, aga ... koh tualuse soldati õigused sõltuvad sellest ja maksavad ainult niipalju,

kuipalju see tema ülema isikliku vaatega tema kuriteo kohta kokku käib. Nii puudub kohtualusel väga oluline edasikaebamise õigus ... Kohtu alla andmine oleneb ülemast ... Polgukohtu liik meid nimetab polguülem . Polgukohtu asjaajamine sünnib suletud ustel. »

Mis puutub sõjaringkonnakohtusse, siis selle koosseis määrati samuti tagurlikematest ohvitseridest sõjaministri äranägemist mööda. Kasutamisel oli tsaariaegne Sõjaväenuhtlusseadus, samuti

teised revolutsioonieelsed kriminaalseadustikud, nagu Nuhtlussea dus ja eriti 1903. aastal kehtestatud Uus nuhtlusseadus.

Kohtu alla andmine ja edasikaebamise võimalus (mitte aga õigus) Riigikohtusse olenes sõjaministri tahtest. Sõjakohtu pida mise kord võimaldas ja õigustas juurdlusel kõikvõimalikku oma voli (nuhkide seletuste, väljamõeldud « agentuurandmete» jne.

näol), süüdistusmaterjali tunnistajate ja nende avalduste kasuta mist süüdistatava kahjuks. Pealegi ei protokollitud kohtusse ilmunud tunnistajate seletusi jne. F. Karlson teab ka sõjaringkonnakohtu kohta midagi ütelda: « Kui kohtul osavust küllalt on kuriteo koosseisu tunnuste koha .selt oma küsimusi vastavas lehes ja kohtuotsuses väljendada, siis

puudub igasugune võimalus kohtuotsuse põhiste (motiivide 10 Kodanliku Eesti Asutava Kogu poolt 3. mail 1919 antud amnestia

seaduse II lõigu põhjal anti välikohtute poolt tapetute omastele võimalus

taotleda mõrvatute süüteoasjade uut läbivaatamist sõjaringkonnakohtus, mida aga vähesed kasutasid . – A. R. .

22

A. R.) õigust, näiteks eksituse korral tunnistajate väljaütluse kohta, hiljemini Riigikohtus kui tühistusastmes kontrollida, sest

et neid ütlusi ei leidu kohtu protokollis ... "1 Kui välikohtute märatsemine 1918. a. 5. detsembri määruse

põhjal isegi mõnele kodanlasele « ebademokraatliku liialdusena » tundus, rääkimata sinelita ja sinelitesse topitud linna- ja maapro letaarlaste kasvavast nördimusest, ja kui arvestada lähenevaid Asutava Kogu valimisi 2, oli nii kodanlikel kui ka sotside parteil vaja häälte hankimisel näidata oma veriseid käsi puhtamatena. Seepärast andis Ajutine Valitsus 25. märtsil 1919 välja « Määruse

väljakohtute üle». Kõik pidi olema ju « seaduslik » !

Võrreldes eelmisega oli uus määrus sõnade ja paragrahvide poo lest rikkam . Paragrahve oli juba 19. Olulisem oli viimane, $ 19. Selle üheksa alapunkti järgi langesid välikohtu alla kõik (selle:

sõnaga algab iga punkt), kes kodanluse võimu vastu mässu tõsta vad ja mässule õhutavad, kuulujutte levitavad , kes on salakuula-

jad ja agendid, kes sõjaväelisele tegevusele takistusi teevad, samuti väejooksikud, tapjad ja riisujad ... § 18 järgi pidid need kõik saama karistuseks vangiroodu, sunnitöö või surmanuhtluse. Välikohus pidi funktsioneerima nii sõjategevuse piirkonnas kui ka kohtades, kus kehtis sõjaseadus, s. t. tegelikult kõikjal. Viiest ohvitserist koosneva välikohtu määras « tööle » nende kõr

gem ülemus, kes kohtu otsuse ka kinnitas ja kohe täide laskis . viia. Polnud ülemus otsusega rahul, saatis ta asja raskema karis

tuse taotlemiseks juba sõjaringkonnakohtusse. Edasikaebamise õigust süüdistataval ei olnud.

Olgu siinkohal märgitud, et nimetatud « Määrus väljakohtute üle» oli maksev kuni 15. maini 1938, mil see asendati riigihoidja K. Pätsi poolt 13. aprillil 1938 dekreedina kehtestatud « Sõjavälja kohtute seadusega » .

Küsime, miks eelistati sõjakohtuid (väli- ja sõjaringkonnakoh tuid) samal ajal tegutsevatele nn . tsiviilkohtutele (Tallinna- Haap salu, Tartu -Võru, Rakvere - Paide,

Viljandi- Pärnu rahukogud),

kus muuseas samuti lavastati poliitilisi protsesse ? Vastus peaks eeltoodust olema selge: sõjakohtud olid komando korras komplek teeritud kõige reaktsioonilisematest, kodanlusele kõige ustavama test elementidest (nimetagem näiteks sõjaringkonnakohtu esimehi,

nagu 1919. a. valgekaartliku Koltšaki valitsuse Lääne-Siberi Sõja ringkonnakohtu liiget kindralmajor G. Kunnost, kes kodusõja lõppedes ilmus Eestisse kui « asjatundja » , või Pätside perekonnalii get justiitskindralmajoriks upitatud N. Tšistjakov-Helki, või kodanliku Eesti sõjaväeprokuröri kohalt 1939. a. oktoobris füüreri 11 Vt. F. Karlsoni kõne III õigusteadlaste päeval Tartus 23. apr. 1924 A. R. ). ( « Õigus » nr. 3, 1924. 12 Kodanliku Eesti Asutava Kogu valimised toimusid 5.—7. aprillil 1919 .

A. R.

23

kutsel Saksamaale siirdunud kolonel parun G. Knorringit ) . Valit sevale klassile meelepärases kohtuotsuses polnud seega mingi sugust kahtlust . Ülemuselt saadud käsk ja näpunäited said eelkõige juba isikliku veendumuse kohaselt täidetud. Sõja-, eriti välikohtud

olid kinnised : siin võis avalikkust häbenemata kõik õigusnormid jalge alla tallata. Välikohtud olid operatiivsed, kiired, ilma liig sete kohtuprotseduurideta; arutati ju « päevselgeid » asju ! Vor reldes nn. tsiviilkohtutega langetati siin reeglipäraselt karmimaid karistusi, eeskätt surmaotsuseid ja pikaajalisi sunnitöid , mida rahul

kogud igakord ei saanud teha, olles kohtuotsuse langetamisel sen tud Uue nuhtlusseadusega, milles Vene kodanlik Ajutine Valitsus oma seadlusega 12. märtsist ja 4. augustist 1917 oli surmanuhtluse

asendanud tähtajata või tähtajalise sunnitööga.13 Samuti ei tohi unustada, et sõjakohtute tegevus ei piirdunud ainult sõjapäevadega ( 1918-1920 ) , vaid jätkus ka « sügaval rahu ajal » ( 1920–1940) . Seda « õigustas » kodanlikus Eestis kas kogu

maal või « osas » Eestis kehtinud sõja- ( kaitse- ) seisukord . Nende aastate kestel perioodiliste politseihaarangute tulemu sena areteeritud linna- ja maaproletaarlastest ning haritlastest töö lisliikumise tegelased , kuigi nad sageli elu- ja töökoha järgi olid väljaspool sõjaseisukorda kuulutatud maa -aladel , tembeldati « rii givastase salaorganisatsiooni » , s . 0. Eestimaa Kommunistliku Par

tei, Eestimaa Kommunistliku Noorsooühingu või nende «mõju aluste abiorganisatsioonide » (Eestimaa Ametiühingute Kesknou

kogu, Töörahva Ühise Väerinna jne. ) liikmeteks, millede keskus

pidi tingimata asuma Tallinnas, s. t. sõjaseaduse piirkonnas. Järe likult kuulus nende «süüasi » sõjaringkonnakohtu või välikohtu kompetentsi. *

Kodusõja perioodil ( 1918–1920) lavastatud mitmesaja poliitilise kohtuprotsessi juures pole selles kirjutises võimalik pikemalt pea tuda. Neid protsesse läbib punase joonena tööliste, mõisa- ja talu sulaste, kehvikute ja ka paljude haritlaste, nii Eestimaa Kommu nistliku Partei liikmete kui ka parteitute süüdistamine kõikvõima likes « kuritegudes » kodanluse diktatuuri vastu. Kaebealuse «süüd >> kohtuotsuses ei formuleeritud vastavalt sooritatud « kuriteole » ,

vaid see kanti, näiteks välikohtutes, 1918. a. 5. detsembri ja 1919. a. 25. märtsi välikohtute määruste § 5 või § 19 alla, mille järgi «süüalune » oli « kuidagiviisi vabariigi vastu » , « riigivaenlaste kasuks töötanud » , avaldugu see « mässus» või sõjaväest pagemises . 13 Pätsist riigihoidja poolt 13. aprillil 1938 dekreedina kehtestatud « Sõja väljakohtute seaduse » § 62 kohaselt ei olnud välikohtutele kohuslikud 1. veeb ruaril 1935 Eestis maksmapandud Kriminaalseadustiku §-de 57 ja 58 nõuded , mille kohaselt alaealistele ( 17-20 a . ) , naistele ja üle 70 aastastele raukadele

ettenähtud surmanuhtlus pidi asendatama sunnitööga . – A. R. 24

Paljudes süüdistustoimikutes on asjatu otsida konkreetset süü

distusmaterjali; konkreetne on vaid kohtuotsus: «mõista kõigi õiguste äravõtmisega surma mahalaskmise läbi » või eluajaks sun nitööle, või teatud aastateks sunnitööle või vangiroodu.

Tuleb rõhutada, et kaugeltki iga kord polnud tegemist vastutu selevõetute kõrge poliitilise teadlikkusega, nende organiseerituse ja järjekindla, ennastsalgava võitlusega rajatava «rahvusliku » kurnamiskorra vastu . Sageli puutume siin kokku vaid ekspluatee ritava klassivaistuga, sisemise õiglustundega, tärkava- kujuneva arusaamisega, mis sundis inimest suhtuma umbusuga kodanluse

üritustesse ja isegi keelduma astumast ühte rivisse kodanlike või mumeestega, kaitseliidu, parunite Balti rügemendi, vene valge

armee, valge-soome jt. palgasõdurite kõrvale Nõukogude Venemaa, Eesti Töörahva Kommuuni, punaste eesti väeosade vastu. 1919. a. esimestel päevadel mõrvati välikohtute otsusel Tallinnas varem areteeritud vastutavad parteitöötajad L. Linder, E. Veiden baum , J. Allik, hukati EKP Tallinna Komitee liikmed J. Kuppar ja J. Schütz; neile järgnes parteilaste L. Tõldsepa, J. Kuiva ja pal jude teiste tapmine. Kui eesti kodanluse 1918. a . novembri üritus luua 25 000 mehest koosnev « vabatahtlik rahvavägi » täielikult nurjus, asuti detsemb ris sundmobilisatsiooni teel valgeväge moodustama. Mobilisatsioo nist kõrvalehoidjaid ähvardas 3. detsembri määrusega 15 -aastane sunnitöö. 5. detsembri määruse kohaselt anti need juba kui väe

jooksikud välikohtu alla, kus neid ootas surmaotsus. Vabrikute ja töökodade peremeestelt, talupidajailt, mõisa- ja majaomanikelt nõuti kutsealustega kohest lõpparve tegemist, elukohast välja

registreerimist ja neis küsimustes politsei korralduste täitmist. Vastasel juhul ähvardas 3000 marga suurune rahatrahv või üks aasta vangistust .

Vaatamata neile repressioonidele muutus väeteenistusest kõrva lehoidumine ja sõjaväest pagemine kodanlusele ähvardavaks, sisult poliitiliseks kuriteoks, mis andis välikohtutele rohkesti tööd. Selle

ulatust võib aimata kas või 3. diviisi koosseisu kuuluva Pärnu

tagavarapataljoni välikohtu tegevuse järgi ajavahemikul maist 1919 kuni aprillini 1920, kus 117 -st kohtuprotsessist umbes sada langes mobilisatsioonist kõrvalehoidunutele ja väejooksikutele ning ainult 10 juhtu käsitlesid otseselt poliitilisi süütegusid . 3. diviis, mis paiknes oma allüksustega peamiselt Läti territooriu

mil, võttis aktiivselt osa sealse töörahva veristamisest. Nii leiame

Pärnu tagavarapataljoni välikohtu materjalides mitmeid prot sesse, kus kaebealustena figureerivad peamiselt lätlased . 8. sep tembril 1919 mõistis välikohus ühel hoobil kuus inimest surma ja kahele vanglakaristuse sidemetepidamise eest Läti punaste parti

sanidega. Kõik surmaotsused viidi täide peale ühe, mis asendati 12 aasta sunnitööga. 26. oktoobril 1919 hukati eelmisel päeval väli kohtu otsusega surma mõistetud lätlane Jahnis Bersin. Teda süü 25

distati kodanlikule Eestile vaenulikus tegevuses. 17. jaanuaril 1920 mõistis välikohus 12 kaebealust surma ja ühe 10 aastaks sunni tööle. Ainult ühe surmaotsuse asendas 3. diviisi ülem kindral Põd

der 20 aasta sunnitööga. Otsus viidi täide mõni tund pärast selle langetamist. 13 kaebealuse hulgas oli 9 läti naist. Nende « süü » sei sis «vaenlase abistamises ».

Kuivõrd otsitud olid tihtipeale kaebealustele esitatud süüdistu sed, seda iseloomustavad Tallinna välikohtu materjalid. Nii aru tas näiteks valitud koosseisuga kohus 24. aprillil 1920 kaitseliidu poolt 16. märtsil Võrumaal areteeritud lätlanna Anette Martini t.

Virsise süüasja. Teda süüdistati salakuulamises Nõukogude Vene maa kasuks, mis oli karistatav Ajutise Valitsuse 1919. a. 25. märtsi

määruse § 19.p. 1 järgi. Kohus otsustas: « Anette Virsis tõenduste puudusel karistusest vabaks mõista, kuid ühtlasi kui kahtlane isik viibimata Eesti vabariigist alaliselt välja saata. » Välikohtu otsu

sega aga polnud tolleaegne tagavaravägede ülem polkovnik Lill nõus. Umbes paar nädalat hiljem ( 5. mail 1920) muutis sõjaring konnakohus välikohtu otsuse ja mõistis Anette Virsise sama mää ruse ja samade paragrahvide põhjal kõigi õiguste kaotamisega elu aegsele sunnitööle. Surmanuhtlusest päästis teda seekord UNS § 57 , mis temale kui juriidiliselt alaealisele tõi « ainult » elu aegse sunnitöö. Kodanlus õiendas julmalt arveid ka nende sõduritega, kes suh tusid eitavalt Nõukogude-vastase sõja jätkamisse, avaldasid lihtsalt

sõjatüdimust või väljendasid avalikult rahulolematust ohvitseride omavolitsemise vastu sõjaväes, nõudsid oma elutingimuste paran damist jne .

1919. a. märtsikuu keskpaiku keeldus näiteks 4. polgu 2. rood ründamast Narva-tagust Karlova küla. Sõdurid seletasid, et « nen del ei ole sugugi tarvis ennast Venemaale tappa lasta viia ja et sellest on küllalt, kui nad oma piire kaitsevad» . Välikohtu otsusel lasti kolm sõdurit ( P. Käusaar, J. Männiksaar ja H. Tannbaum) kui mässuõhutajad maha.

24. märtsil 1919 mõistis 7. jalaväe polgu välikohus sama polgu 4. roodu sõdurid E. Pleksneri ja O. Peendra ning 5. roodu so durid E. Sokki ja J. Pandeloni surma, kuna nimetatud roodud

nende õhutusel keeldusid Orava mõisa all Võrumaal lahingusse minemast .

Peatume veel vaid paari suurema kohtuprotsessi juures Ruhjas ja Tartus .

1. mail keeldusid Ruhjas ( Põhja- Lätis) paikneva 6. polgu 9. ja 10. rood lahingusse minemast, 3. mail ei läinud lahingusse 11. rood . Ülemjuhataja Laidoner, kellele juhtumist komando korras raport

esitati , reageeris käsuga: « Kui roodud süüdlasi mitte välja ei anna, siis ... iga kümnes mees reast maha lasta . » Käsu täideviimi seks saadeti kohale kaks soomusrongi meeskonda. Lõpp oli dra

maatiliselt järsk. 4. mail kell 9.30 tuli Ruhjas kokku 3. diviisi 26

välikohus. Kümme 9. ja 10. roodu sõdurit kui « peasüüdlast » « vas tuhakkamises, lahingukäsu mittetäitmises ja agiteerimises », mõis teti surma. 75 minutit pärast kohtu algust raporteeris alamkapten P. Laaman 3. diviisi ülemale Põdderile: « Raport. Teatan , et Teie ettekirjutuse põhjal s. k. p. Nr. 17 all saatsin tänase väljakohtu otsuse üheksa mehe kohta 9. ja 10. roodust 6. jalaväe polgust 1. ja. 2. kitsaroopaliste soomusrongide dessantkomandode abil täide. Mahalastud meeste nimekiri on siin juures teise lehekülje peal.

Nende üheksa mehe surma konstateerib 10. roodu 6. jalaväepolgu velsker. Kannan ette, et üks surmamõistetuist 9. roodust, Martin Saul, enesetapmise katse tegi, enda kõri läbi lõigates. Suure vere kaotuse läbi on temal elulootust vähe. Temal on haav kinni sen

tud. Lipnik Arnold Jaansoni kohta jäi kohtuotsus sellesama Teie ettekirjutuse põhjal ajutiselt kuni edaspidise Teie käsuni täit mata. »

Üks suuremaid ja verisemaid arveteõiendamisi sõdurite kallal leidis aset 1919. a. suvel Tartus, seoses 2. diviisi 2. tagavarapatal joni ülestõusuga. Kuna meie ajalooline kirjandus on korduvalt käsitlenud selle ülestõusuga seotud asjaolusid , märgime kokkuvõt

likult vaid järgmist. Selles umbes 3500 -mehelises väeosas kääris pikemat aega rahulolematus. Siin oli sõjatüdimust, sõjategevuse

lõpetamise ja kojumineku igatsus. Kasvas meelepaha ohvitseride ülbe käitumise ja nende omavolitsemise üle; eriti oli oma tooru sega kuulus pataljoni (ühtlasi ka Tartu garnisoni) ülem alamkap

ten Marder. Ülestõus puhkes 10. juulil kokkupõrkest ühe ülbema ja vihatuma ohvitseri ja rühma sõdurite vahel. Pataljoni sõdurite poolehoid kuulus viimastele . Kohale rutanud Marderi kärkimistele

ja ähvardustele reageeris osa sõdureid kuulipildujalao lahtimurd misega ja enda kaitseks tulirelvade ülesseadmisega kasarmu õuele.

Kohale käsutatud kooliõpilaste pataljon, saanud teateid tegelikust olukorrast, keeldus ülestõusnute pihta tuld avamast. Alles 13. juu lil suruti ülestõus kohaletoodud suuremate relvastatud jõudude poolt maha. Kuperjanovi pataljoni ohvitseridest kohapeal moo dustatud välikohus mõistis 22 sõdurit surma , neist kaks poomise

teel. Otsus viidi täide kogu pataljoni silme all. Kümme sõdurit anti täiendavaks juurdluseks ja karistamiseks sõjaringkonnakohtu alla , kes määras 5. veebruaril 1920 kuus sõdurit sunnitööle 10 aastast kuni eluajani.

Kuid terror ja repressioonid sõdurite kallal ei suutnud murda rahva rahutahet. Rahvahulkade üha kasvaval survel oli kodanlik

valitsus lõpuks ikkagi sunnitud tõsiselt suhtuma Nõukogude Vene maa rahuettepanekusse. Küllap kodanliku Eesti tolleaegne peaminister J. Tõnisson , kes 21.-22. detsembril 1919 külastas Narva rindel olevaid väeosi, isiklikult veendus sõdurite meele

olus, mis sundis teda kohe Narvast telegrafeerima Eesti rahudele gatsioonile Tartu, et «vaherahu vähemalt jõuluks alla kirju tataks . 27

31. detsembril 1919 kirjutatigi alla vaherahule, mis hakkas keh tima 3. jaanuarist 1920. Kuu aega hiljem , 2. veebruaril 1920 kir jutati Tartus alla Eesti ja Nõukogude Venemaa vahelisele rahu lepingule.

Eesti töörahvas eesotsas Kommunistliku Parteiga oli 1919. aastal

kujunenud rahvusvahelise olukorra ja temale ebasoodsate klassi jõudude vahekorra tingimustes kahel põhjusel rahulepingu sõlmi mise poolt. Oli vaja a) kiskuda kodanlik Eesti välja Nõukogude Venemaa vastu sõdivate riikide ahelast ja b) teha lõpp sõjale, mille

raskusi tuli kanda eeskätt ja peamiselt just Eesti töötaval rahval . Rahulepingu sõlmimine kodanliku Eesti ja töörahva Venemaa vahel korraldas vahekordi kahe naaberriigi, kahe erineva ühis kondliku korraga riigi vahel. Sõlmitud rahu ei tähendanud ega saanudki tähendada klassi

rahu, rahu kahe põhilise klassi — kodanluse kui ekspluateerijate ja tööliste kui ekspluateeritavate - vahel.. Jäid ju püsima vastand -

likud klassihuvid , klassivastuolud ja seega ka klassivõitlus. Klassi võitlus jätkus nüüd juba uutes ajaloolistes tingimustes, « omariik luse » tingimustes.

Sõja lõppemisest hoolimata jäi kehtima sõjaseisukord. Jäid keh tima sõjaseisukorra seadused , mis tagasid piiramatud õigused

sõja- ja siseministrile või sisekaitseülemale, kelle käsud ja keelud andsid tegeliku sisu põhiseaduses kuulutatud « vabadustele » . Jäid alles sõjaaegsed institutsioonid , nagu välikohus, erakorralised kodanliku valitsuse korraldused nende tegevuse kohta jne. Eesti töörahva revolutsioonilise võitluse juhi Eestimaa Kommunistliku

Partei avalik tegevus jäi edasi karmilt keelatuks; « riigivastase salaorganisatsioonina » oli ta aetud sügavale põranda alla, temasse kuulumine oli raskelt karistatav.

Ka uutes tingimustes avaldusid kodanluse töörahvavastane terror ja repressioonid arvukates poliitilistes kohtuprotsessides, mille arv esialgsetel andmetel ulatus 1920. aastal üle 50, umbes

150 kohtualusega. Enamik poliitilisi protsesse viidi endiselt läbi sõjakohtutes, kus peale vanglakaristuste harrastati ka surmaot

suste määramist, kuid rida protsesse toimus ka tsiviilkohtutes Tallinn-Haapsalu, Tartu-Võru jt. rahukogudes. 17. jaanuaril 1920 lasti Lõuna - Eestis välikohtu otsusel maha

vennad Albert ja Karl Laur, keda süüdistati « sõjaväejooksus, mäs sule õhutamises ja vaenlase abistamises» . Nagu eespool juba mär kisime, mõistis välikohus samal päeval, 17. jaanuaril 1920 veel 12 kaebealust surma ja ühe 10 aastaks sunnitööle. 11. märtsil mõis

tis välikohus surma eaka, 21 aastat ühtejärge Tallinna «Dviga telis » töötanud töölise Jaan Mikenase ja 23 - aastase neiu Elviira

Vinteri. Süüdistus — « mässule õhutamine ja vaenlase abistamine » . Otsus viidi täide järgmisel päeval. 28

... 7. detsembril 1920 mõistis sõjaringkonnakohus Valgast pärit 50 - aastase läti rahvusest kodaniku Peeter Bubutshi surma ja tema

samavanuse protsessikaaslase eestlanna Marie Kuke eluajaks sunnitööle. Süüdistus — « riigireetmine» . Surmaotsus P. Bubutshi kohta viidi kohe täide.

Nii jätkas kodanlus ka « rahuaja» tingimustes töörahva huvide kaitsjate füüsilist hävitamist. Keda ei tabanud surmaotsus, see sat tus pikemaks ajaks vangimajja.

Tüüpiliseks näiteks kodanliku riigivõimu omavolist töölisliiku mise mahasurumisel ja töörahva esindajate hävitamisel oli 1920. aasta juuni lõpul alanud sõjaringkonnakohtu protsess sama aasta aprillis -mais areteeritud 35 revolutsionääri üle. Kohtualused olid aktiivsed ametiühingute tegelased paljudest Tallinna käitistest eesotsas kommunistide Georg Kreuksi, Vladi mir Bogdanovi, Rudolf Eindorfi, Rudolf Leesi, Aleksander Sarniti

ja Karl Valdekiga. Kogu süüdistus rajanes kaitsepolitsei « agen tuuri materjalile», mille järgi kaebealuseid üldsõnaliselt süüdistati « kommunistlikust salaorganisatsioonist osavõtmises maksva riigi korra kukutamise eesmärgiga ». Kaebealused lükkasid kohtus neile

esitatud süüdistuse ümber ja paljastasid kaitsepolitsei provokaa torlikku tegevust eeluurimise käigus. Isegi « kogenud » sõjakohus ei suutnud kaebealustele esitatud süüdistust põhjendada. Kuid

ometi mõisteti G. Kreuks ja V. Bogdanov surma, A. Sarnit ja R. Eindorf eluaegsele sunnitööle, 4 kaebealust 10 aastaks sunni tööle jne . Eesti, eriti Tallinna töölised , kes suure tähelepanuga jälgisid oma töö- ja võitluskaaslaste kallal teostatavat vägivalda, reageeri sid kohtuotsusele tormiliselt. Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee ja Tallinna Linnakomitee üleskutsel korraldasid

paljude Tallinna ettevõtete töölised protestistreigi ja demonstrat siooni kohtuhoone ees, nõudes kohtuotsuse tühistamist ja poliit vangide amnesteerimist. Kodanlike võimude ilmne omavoli leidis hukkamõistmist ka teiste kapitalistlike maade tööliste poolt. Kodanlikud võimud olid 35 kommunisti protsessil sõjaring konnakohtus kogu süüdistuse ja otsuse rajanud Ajutise Valitsuse määruse nr. 47 25. märtsist 1919 SS 18. ja 19. p. 2-le, kuid see mää

rus käis välikohtute kohta ja rääkis kaebealustest, kes «väljakohtu alla langevad » .. Põhjus oli selge — see määrus kergendas paljuski « kohtumõistmist » süüdistuse ja süüdistusmaterjalide ebamäära -

susest hoolimata (või selle tõttu !) ning võimaldas § 18 kohaselt «määrata süüdlastele ... vangiroodu, sunnitöö ehk surmanuht

luse » . Olgu veel märgitud, et need 35 töölist anti sõjaringkonna kohtu alla sõjaministri päevakäsuga 12. juunist 1920, s. t. ajal, mil valitsuses olid sõjaministri kolleegideks ministrid -sotsiaaldemo kraadid A. Hellat, A. Palvadre ja N. Köstner. Eesti töörahva välja astumine kohtupingis istuvate klassikaaslaste kaitseks oli seega 29

ühtlasi süüdistuseks sotside liidrite vastu valitsuses. Viimased olid sunnitud sealt lahkuma.

Riigikohus, kelle poole süüdimõistetud kassatsioonikaebusega pöördusid, oli sunnitud 26. augustil sõjaringkonnakohtu otsust mitmeti siluma.

« Karistus on määratud, »

seletas Riigikohus,

« Ajutise Valitsuse määruse põhjal 25. märtsist 1919. a. Et aga see määrus ainult väljakohtute kohta käib (minu sõren dus — A. R.) ja kui erandlik seadus laiendavalt ei või sele tatud saada, siis ei või karistuse määramist käesoleval juhtumisel

mitte õigeks tunnistada.» V. Bogdanovile ja G. Kreuksile langeta tud surmaotsused tühistati. Neile, samuti eluajaks türmi mõistetud

A. Sarnitile, R. Eindorfile ja A. Kampile mõisteti nüüd tsaariaegse Uue nuhtlusseaduse § 102 p. 1 ja Sõjaväe nuhtlusseaduse § 2731

põhjal kümme aastat sunnitööd . Ülejäänutele jäeti karistusmää rad endiseks.

Eesti kodanlus püüdis maailma ees säilitada « õigusliku riigi » ilmet. Kuid vahepeal uueks sõjaministriks määratud kodusõja aegne töörahva veristaja kindral A. Tõnisson leidis võimaluse pääseda avaliku arvamise ja riigikohtutaoliste asutuste vahele segamisest. Lähtudes sõjaministrile kodanliku valitsuse 1920. a.

21. märtsi otsusega antud tsaariaegse kindralkuberneri ja sõja ringkonnaülema kõikvõimalikest õigustest (mis mõni aeg hiljem « kristlikult » jagati sõja- ja siseministri vahel) « korra loomisel»,

kirjutas ta oma päevakäsus nr. 864 1. septembrist 1920 sõjaring konnakohtule ette, et see süüteoasjades, nagu « avaliku mässu tõst

mises ja sellele õhutamises Eesti Vabariigi ja tema valitsuse vastu ja osavõtmises salaseltsidest, mis omale ülesandeks ja eesmärgiks võtnud maksva riigi- ja ühiskondliku korra kukutamise » jne., ei annaks käiku kohtule esitatud kassatsioonikaebustele ja -protes tidele, vaid esitaks need Riigikohtu asemel sõjaministrile, kes kohtuotsused « tarbekorral kinnitab, ilma et kassatsioonikaebus tele ja protestidele käiku annaks » . Nii jäid kaebealused nüüdsest

peale ka sõjaringkonnakohtus täielikult mundrimeeste meelevalla alla .

Et sõjaväelistele ülemustele - kodanluse diktatuuri teostajatele usaldatud õigused olid tohutud, seda võib järeldada sõjaministri

määrusest nr. 5 6. augustist 1920, kus öeldakse (punkt 1 ) : « Sõja vägede sõjavälja valitsemise korra § 29 põhjal kõvendan (isegi mitte « vabariigi » valitsus ega Riigikogu, vaid härra kindral ise !

A. R.) karistuse kuni surmanuhtluseni ( juurde arvatud) kurite gude eest, mis ette nähtud NS SS 1359 , 13594, 1359', 13596, 13597. 13598. Niisugused kuriteod tulevad anda sõjaväeringkonna- või sõjaväljakohtutele otsustamiseks. Selgituseks olgu märgitud, et Nuhtlusseaduse ( NS) paragrahvid 13593.8 käsitlesid tööliste majan duslikke streike, mida tsaarivõimud ja tolleaegsed valitsevad klas

sid samuti kuriteona hindasid . Tsaariaegne nuhtlusseadus nägi aga sel puhul ette aresti (3 nädalast kuni 3 kuuni), vangistust (2 kuust 30

(

kodanlikust a. ugustikuu 1920. ja areteeritud ajal .streigi Petrogradis töölisi väljasaadetud Eestist

kuni 1 aasta 4 kuuni) , kindlusevangistust ( 1 aasta 4 kuust kuni 4 aastani) !

1919. aasta lõpul , iseloomustades kodanliku Eesti olusid kodu sõja päevil 1918–1919, kirjutas V. Kingissepp: « Kodanluse sõja väeline diktatuur oli kõik ! Nõndanimetatud demokraatlikud oma valitsusasutused ei olnud enam mitte midagi ! Rahvahulgad, töö

rahvas — juba ammugi enam mitte midagi muud kui linnuprii võllaroog ja suurtükiliha ! » 14

Ka pärast sõja lõppu, 1920. aastal ja hiljemgi jättis eesti kodan lus «demokraatia » rakendamisel kogu võimutäiuse mundrimeeste

kätte. Kuid, nagu märkis V. Kingissepp: « Kodanluse sõjaväeline diktatuur ei või muud olla kui suurkodanluse diktatuur ja see pöördub mitte ainult töörahva, vaid ka väikekodanluse vastu . » 15

Nii see ka kujunes, kui 30 -ndatel aastatel fašism Eestis avalikult ja ametlikult võimule tuli.

Kõiges selles polnud sugugi väikesed eesti sotsiaaldemokraatide

teened . Kodusõja algkuudel, jaanuaris 1919, õpetas sotside suure maid tuuse, tolleaegne sotside ajalehe « Sotsiaaldemokraat » pea toimetaja Joh. Jans, kuidas tuleb Eesti töörahva vastupanu murda ja tõusikute vabariiki teenima sundida : « Töölised on kari ja juhid täidavad karjaste kohuseid . Lööge karjaseid, siis on ka kari laiali

pillatud . » 16 Ja püütigi lüüa, nii tollal kui hiljem koos kindralite, kaitseliidu ja politseiga , nii et veri voolas ja vanglad kubisesid . Loodi peamiselt «karjaseid », äraseletatult – töölisorganisatsioo

nide, ametiühingute tegelasi, töörahva esindajaid Riigikogust kuni vallavolikogudeni, aga ka sirgeseljalist « karja » ennast.

Järgneva kolme aasta ( 1921-1923) kestel jätkus « omariikluse >> kindlustamine. Kooriti riigikassat, nööriti töörahvast, kes kuidagi

ei tahtnud seitsmendat nahka seljast anda. Töörahvas kuulas ikka endiselt oma partei häält ja koondus töölisühingutesse . Põhiseadus lukas küll ühinguid asutada, kuid siseministril oli õigus neid mõnel ettekäändel sulgeda. Vähegi aktiivsemaid või millegi poolest politseinuuskuritele silmahakanud töölisliikumise tegelasi saadeti

ülemaalistele või kohalikele kohtuprotsessidele. Olevatel andmetel lavastati nimetatud kolme aasta ( 1921-1923 ) jooksul 87 poliitilist kohtuprotsessi, kus kaebealuste üldarv ulatus 295-ni . Enamik protsesse (67) viidi läbi sõjakohtus.

Selle ajajärgu kõige suuremateks poliitilisteks protsessideks oli 50 kommunisti protsess 20. - 24. septembril 1921 Tartus ja « 115 protsess » 19. –27 . mail 1922 Tallinnas. Mõlemad toimusid sõjaring konnakohtus. 14 V. Kingissepp, « Iseseisvuse ikke all » , lk. 55 . 15 Samas , lk. 54 .

16 « Sotsiaaldemokraat » , nr. 2, 4. jaanuaril 1919. 32

ARNOLD SOMMERLING

Tartu protsessi kohtualused olid juba eelmise aasta augusti oktoobri jooksul Tartust, Pärnust, Rakverest ja Peipsi-äärsetest Tartumaa valdadest areteeritud ametiühingute ja töölisliikumise tegelased. Nagu iga protsessi puhul, oli ka nüüd esialgselt aretee

ritute hulk märksa suurem ( umbes 75); nende hulgast sõeluti välja -

ja jäeti vanglasse ümmargune arv — 50. Esitatud süüdistus, koostatud Tartu kaitsepolitsei poolt, rääkis kaebealuste osavõtust « riigivastasest kommunistlikust salaorga nisatsioonist» , põrandaaluste lendlehtede ja muu kirjanduse levi

tamisest, riigivastasest « salakuulamisest». Nimetatud süüdistust «põhjendasid » kohtus suuresuuliselt poolteist tosinat politseinuus kurit. Sõjaringkonnakohus polkovnik Vahtramäe eesistumisel oli siiski sunnitud 12 kaebealust süütõendite puudumisel õigeks mõistma. Kuid eks nendegi suhtes oli eesmärk saavutatud: neid oli

aasta otsa vanglas hoitud, neid endid, nende omakseid ja sõpru terroriseeritud. Teadagi ei puudunud siin ka tagamõte rõhutada välis- ja sisemaa väikekodanlike ringkondade ees kohtu « erapoo letust ». 38-le kaebealusele mõisteti aga mitmesugused vanglakaris 3

Trellide taga

33

tused kuni 20 aasta sunnitööni. Samal ajal oli kaitsepolitsei juba uue «vabariikliku» suurprotsessi jaoks saaki luuramas. Valgest terrorist hoolimata õnnestus Eestimaa Kommunistlikul

Parteil korraldada nii oma illegaalseid organisatsioone kui ka kodanluse nõelasilmast läbipääsenud legaalseid töölisorganisat

sioone. Jalad sai alla Tallinna Ametiühingute Kesknõukogu. Det sembris 1920 hakkas tegutsema Üle - eestimaaline Noorproletaar laste Ühing. Novembris 1920 toimunud I Riigikogu valimistel pääses kodanlikku parlamenti Tallinna Ametiühingute Kesknõu kogu nimekirja järgi 5 kommunisti. Arvukalt valis rahvas oma esindajaid ka kohalikesse omavalitsustesse. Aktiviseerus tööliste palgavõitlus rohkete streikide näol.

Kodanluse diktatuuri kihvad paljastusid jälle aprillis 1921 . Järjekordselt otsustati kommunismile « lõpp teha ». Oli ka teine ees märk , mille siseminister Einbund avameelselt välja ütles: « Võtan enne esimest maid kolmsada töölist kinni ja siis annan neile vaba duse rongkäiku teha. »

Kolmesada küll trellide taha ei pandud, kuid areteeritute arv üle maa ulatus 200-ni, kellest 115 üle mõisteti kohut 19.-27 . mail

1922 Tallinna sõjaringkonnakohtus. Keelati ära Tallinna Ameti ühingute Kesknõukogu kui « riigivastane kommunistlik organisat sioon» ja Üle-eestimaaline Noorproletaarlaste Ühing. Areteeriti paljud Riigikogu valimistel Tallinna Ametiühingute Kesknõu

kogu nimekirjas olnud töölised, samuti Tallinna, Narva, Pärnu, Viljandi ja mitme maakonna volikogude liikmed, kes olid vali

tud tööliste nimekirjade järgi. Areteeriti paljud Noorproletaar laste Ühingu aktiivsemad liikmed (A. Sommerling, R. Mirring jt.) ning rida teisi väljapaistvamaid töölisliikumise tegelasi (J. Tomp,

E. Kägu, S. Andrejev jt.) . Riigikogu kommunistliku rühma sekre tär P. Raudsepp piinati kaitsepolitseis surnuks; nagu hiljem sel

gus, põletati tema laip vargsi tuleriidal metsas. Paljud areteeritud olid pärit kohtadest, kus ametlikult sõjaseisukord ei kehtinud, kuid nende süüteoasja arutas ikkagi sõjakohus. Suurt pingutust nõudis sõjaringkonnakohtult seda kokkuklopsi tud protsessi « juriidilisel kõrgusel» hoida. Veenvalt ja põhjenda tult lükkasid süüdistatavad kaitsepolitsei ja tema agentuuri välja mõeldud « andmed » inkrimineeritava süüteo kohta tagasi ning paljastasid kodanluse terrori ja omavoli. Töörahva organisatsioonid

olid töötanud legaalselt, kehtivate seaduste kohaselt. Samuti olid

avalikus korras valitud ka kodanluse poolt likvideeritud töörahva rühmad omavalitsuste esinduskogudes. Töörahvahulkade terava protesti tõttu ja ka « demokraatia» nimel (eriti seoses V. Kingis

sepa mõrvamisega kõne all oleva protsessi eel, mis isegi mõningais välismaa kodanlikes ringkondades hukkamõistu leidis) tuli kodan

lusel sõjakohtus oma esialgseid kavatsusi kärpida ja 53 kaebe alust kohtulikult õigeks mõista, ülejäänuid aga karistada vang laga . 34

3. mail 1922 tabas eesti töörahvast ränk löök. Alatu reetmise tõttu õnnestus kodanlusel areteerida Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee liige Viktor Kingissepp. Kodanlusel oli tuli taga oma vihatuima vaenlase füüsilise hävitamisega. Juba mõne

tunni pärast oli V. Kingissepp välikohtu ees, kus teda Ajutise Valitsuse kurikuulsa 1919. a. 25. märtsi määruse põhjal süüdistati

selles, et «tema 1918. a. alates kuni seniajani on Eesti Vabariigi piirides rahvast mässule õhutanud Eesti Vabariigis maksva riik liku ja ühiskondliku korra kukutamiseks, selleks otstarbeks

põrandaaluseid organisatsioone luues ja vastava kirjanduse laiali laotamist organiseerides ». Samuti süüdistati V. Kingisseppa are teerimise puhul relvastatud vastupanu osutamises kaitsepolitsei nik Palmile, keda ta aga « ei saanud temast olenemata asjaoludel tulistada, sest tal võeti revolver käest ja ta ise võeti vahi alla »

ning kodusõja aastail vaenlase Nõukogude Venemaa abis tamises « salakuulamise » teel. Kõigest sellest, eriti viimastest ohtra vale ja laimuga segatud süüdistustest pidi jätkuma, et põh jendada surmaotsuse kuulutamist, mis mõni tund hiljem täide viidi. Hüüdega « Elagu Eesti Nõukogude Vabariik ! »> langes mehine revolutsionäär.

Teatele V. Kingissepa mõrvamisest vastasid eesti töölised pro testistreikidega. Selline erakordne kiirustamine V. Kingissepa mõrvamisega oli tingitud nii erilisest vihast ja hirmust silmapaistva ja töörahva poolt armastatud revolutsionääri ees kui ka kartusest, et eesti

töörahvas astub välja oma juhi kaitseks. Tuli arvestada ka asja olu, et Nõukogude valitsus astub samme V. Kingissepa päästmi seks, nagu see ka sündis . Vastavalt 1920. aastal kodanliku Eesti ja Nõukogudemaa vahel sõlmitud rahulepingule tuli lugeda tühis tatuks nende isikute võimalik süü, kes sõja päevil kas sümpatisee

risid või kuidagi oma käitumisega abistasid vastaspoolt. Eesti kodanlus aga, esitades ametlikult kaebealusele selle süüdistuse, et

viia teda välikohtu surmaparagrahvi alla, rikkus rahulepingut. Egas muidu kodanlus siseminister Einbundi suu läbi ütelnud: « Kingissepale tuleb võimalikult ruttu ots teha, sest Nõukogude

Vene püüab teda välja lunastada. » See « ots » tehtigi mõne tunni eesti töörahvas jooksul ja seega seati asjast huvitatud pooled ja Nõukogude Venemaa valitsus - sündinud fakti ette : V. Kingis sepp oli mõrvatud . .

Olgu siinkohal märgitud, et Nõukogude valitsus, lähtudes prole tariaadile omasest klassisolidaarsusest, osutas alati suurt abi eesti töörahvale vanglais viibivate eesti revolutsionääride vabastamise ja nende Nõukogudemaale väljavahetamise küsimuses. Tartu

rahulepingu artikkel X alusel ja erikokkulepete põhjal õnnestus Nõukogude valitsusel Venemaal olevate aktiivsete kontrrevolut sionääride ja teiste areteeritud kriminaalsete elementide vastu

(spekulandid jne . ), kellest kodanliku Eesti võimud olid huvitatud, 3•

35

kahekümnendatel aastatel mitu rühma, kogusummas umbes 150 inimest, füüsilisest surmast kodanlikus vanglas päästa. Nii vahe

tati välja kommunistid R. Anslaud -Majak, E. Karu-Teng, R. Lees, V. Bogdanov, G. Kreuks, R. Mirring, A. Mäe, A. Niilsen, E. Paas, J. Rästas, P. Schütz -Stamm , A. Sommerling, J. Teng, L. Tiitsen jt. Samuti nõustus Nõukogude valitsus vastu võtma seoses 1920. a. augustis Tallinnas ja mujal puhkenud raudteelaste streigiga kodanlike võimude poolt 61 areteeritud aktiivsemat raudteelast ja

ametiühinglast, keda seni hoiti kohtuotsuseta Pääsküla vangilaag ris, päästes nad seega rasketest vintsutustest. 1921.— 1922. aasta terrorist ja repressioonidest hoolimata ei saa teha lõpp töörahva vutanud kodanlus oma ihaldatavat eesmärki -

revolutsioonilisele võitlusele Eestis.

Tulise innu ja kiirusega, otse käigu pealt parandas Kommunist lik Partei ennastsalgavas võitluses saadud raskeid haavu. Taas tati legaalseid organisatsioone, tugevdati võitluspositsioone töö rahva hulkadest tulevate uute jõududega. Võitleja - organisaatori juhi oskusi ja kogemusi tuli omandada kiirendatult, lahinguväljal, rünnakute ja kodanluse vasturünnakute olukorras. Eestimaa Kommunistliku Partei algatusel arenes ja tugevnes 1922. aasta kestel kõigiti töörahvahulkade koondumine Töörahva

Ühisesse Väerinda, kõiki mobiliseeriva ja suunava « 12 nõudmise >>

elluviimise eest. Aasta lõpuks jõuti kohendada vanu ja luua uusi töölisorganisatsioone ning anda välja töölislehti, mida järjest konfiskeeriti ja suleti.

1922. a. septembri lõpul toimus EKP III kongress. Sama aasta

novembris Eestimaa Ametiühingute II kongressil jõuti uuesti luua Eestimaa Ametiühingute Kesknõukogu. Kuid ka kodanlus tegutses. 28. märtsil 1923 mõrvas kaitsepolit

sei agent provokaatori kaasabil Tallinna tänaval lasuga selga EKP Keskkomitee liikme ja Eestimaa Kommunistliku Noorsooühingu Keskkomitee sekretäri Jaan Kreuksi. Kodanlus oli asunud isikliku

terrori teele, et ilma « liigsete » kohtuprotseduurideta, nurga tagant hävitada eriti väljapaistvaid ja temale ohtlikke revolutsionääre. Seda tapataktikat kasutas kodanlus ka järgnevatel aastatel Eesti maa Kommunistliku Partei juhtivate töötajate vastu (A. Leiner

1927. a. , J. Jürna – 1930. a. jne. ). Seoses J. Kreuksi mõrvamisega areteeriti ja võeti kohtulikule vastutusele 12 legaalselt tegutsenud töölistegelast, nagu J. Tomp, J. Lauristin, A. Vaarman jt., kelle « süüasja » arutas sõjaringkonnakohus veebruaris 1924. 1923. a. kestel peetud 20 kohtuprotsessist, kus kaebealustena

figureeris ligi 60 inimest, märgiksime 22. märtsil sõjaringkonna kohtus eelmise aasta mais areteeritud areteeritud kolme kolme kommunistliku noore – V. Klementi, H. Niinebergi ja H. Pruuli protsessi. Neist H. Niineberg ja H. Pruul mõisteti « salaorganisatsioonist

osavõtmise ja riigivastase tegevuse » eest 10 aastaks sunnitööle . V. Klementi kui alaealine mõisteti sunnitööle 6 aastaks 8 kuuks. 36

Samas kohtus toimus ka V. Kingissepa varjajate beste Salo monia ja Juliana Telmani, nende ema ja vastutava majaomaniku (kus konspiratiivkorter asus) A. Mõisamaa sunnitööle mõistmine, kusjuures kommuniste Salomoniat ja Julianat karistati eluaegse sunnitööga. Erilise hoo ja ulatuse saavutas töölisliikumine 1923. aastal. Mais

toimunud II Riigikogu valimistel saatis töörahvas kodanlikku par lamenti 10 esindajat. Ja seda tingimustes, kus suuline ja kirjalik selgitustöö oli äärmiselt piiratud (töölisajalehed olid selleks ajaks suletud ), puudusid ruumid, ja, mis peamine, Tallinnas ja Viru töölisklassi olulistes paiknemisrajooni maal (koos Narvaga ) võeti võimalus esitada kandidaate.

des

Veel suurem oli töörahva võit 1923. a. sügis -talvel peetud koha like omavalitsuste esinduskogude valimistel. Paljudes kohtades võitsid Töörahva Ühise Väerinna saadikute rühmad mõjuka posit siooni (Tallinna Linnavolikogus 101 kohast 36 jne. ). Süveneva majanduskriisiga kaasnes poliitiline kriis ja mitme suguste kodanlike rühmituste omavahelise võitluse teravnemine.

See kõik aga ei takistanud kodanlust töörahvast, tema organisat sioone ja tegelasi terroriseerimast. Kodanlik ajakirjandus kirjutas ikka sagedamini « ähvardavast kommunismi hädaohust », vajadu sest « tõsiselt järele mõtelda », « midagi ette võtta » jne. Ilmselt

valmistati pinda uueks rünnakuks töölisklassi vastu . Jaanuaris 1924 see algaski.

21. jaanuaril 1924 korraldas kaitsepolitsei üle kogu maa ühe aegse töölisorganisatsioonide rüüstamise ja töölisaktiivi areteeri

mise. Suleti ligi 300 mitmesugust organisatsiooni ja vangistati esi algu paarsada inimest, kellest vahi alla jäeti 149. Areteeriti kõik töörahva esindajad Riigikogus, keda suudeti tabada, linna-, maa konna-, vallavolikogude aktiivsemad liikmed, töölisorganisatsioo nide kohalike ja keskorganite esindajad jne., kelle seas oli roh

kesti partei ja Kommunistliku Noorsooühingu liikmeid, veel enam aga parteituid aktiviste. Kümme kuud hiljem , 10.-27. novembril lavastus sõjaringkonnakohtus « 149 suurprotsess » . Kuigi kodanlus sõnas ja kirjas kuulutas, et «nüüd on tõesti kommunism Eestis välja juuritud » , oli see öeldud vaid enda rahus tuseks. Sama aasta 1. detsembrini toimus veel palju väiksemaid

kommunistide protsesse, mõned protsessid kandusid edasi ka 1925. aastasse.

Nagu eelmistes protsessides, nii ka « 149 protsessis » olid paljud kohtualused kohtadest, kus sõjaseadus oli ametlikult kaotatud. Kuid sellegipärast anti nad koos teistega sõjaringkonnakohtu alla.

Et võimalikke karistusmäärasid veelgi tõsta (Uue nuhtlusseaduse $ 102 lõige 1 kohaselt võis « riigivastasest ühingust osavõtmise »

eest ülemmäärana mõista « kõigest» 8 aastat, sõjakohtus 10 aastat sunnitööd), kvalifitseeriti kohtuistungi viiendal päeval prokuröri 37

nõudmisel süüdistus UNS § 102 lõige 2 kohaselt. Märgiti, et « riigi

vastane ühing, nimelt Töörahva Ühine Väerind, on sõjariistus organisatsioon, millest osavõtmine on kuritegu». Sel juhul oli määratava karistuse ülemmäär juba 15 aastat sunnitööd, siin, sõjakohtus aga eluaegne sunnitöö .

Selgituseks olgu öeldud, et vist tolsamal päeval tuli kohtusaks tel pähe ühe kaebealuse, lihtsameelse Petserimaa taluäti tare ahju tagant leitud vene ja jaapani vintpüssi, mis olid jahipüssideks

mugandatud (torud pooleks saetud ja püssilaed ära nuditud ), relva laoks tembeldada. See oli piisav lisa -sunnitöö aastateks. Küllap oli õigus tollel noorel ohvitserist kohtuadjutandil, kes vaheajal nimetatud « püsse » lähemalt silmitsedes lausus: « Lasta ju võib , aga nööriga, suurest kaugusest! >>

Sõjakohtu härrastel oli tegu, et maha suruda kaebealuste jul get käitumist kohtusaalis ja iroonilist suhtumist võimuesinda jaisse. Kümmekond kaebealust karistati protsessi kestel vangla

kartseriga ja neil keelati saalis viibimine. Kui see ei avaldanud scovitavat mõju, eraldati Eestimaa Ametiühingute Kesknõukogu esimehe, Riigikogu kommunistliku rühma liikme Jaan Tombi « süüasi » teistest . Ta anti « mässule üleskutsuva » lause « Elagu -

tööliste ja talurahva valitsus! »

hüüdmise eest välikohtu alla,

kes mehise revolutsionääri samal päeval surma mõistis. Kuid seegi ennekuulmatult julm vägivallaakt ei alistanud kaebealuseid .

Kaitsepolitseinike, nende agentide ja provokaatorite kaasabil « tehti » iga üksiku kaebealuse süü «selgeks » . 46 inimesele mõisteti eluaegne sunnitöö, 67-le - 6—15 6-15 aastat sunnitööd, 16 inimesele 3—4 aastat parandusmaja ... Küllaldaste süütõendite puudumisel mõisteti 7 inimest kohtulikult õigeks. Sõjaministri erikäsu koha selt oli süüdimõistetutele edasikaebamine Riigikohtusse keelatud. Töörahva ülestõusu ebaõnnestumine 1. detsembril 1924 Tallinnas

vallandas ohjeldamatu valge terrori kogu maal . Ülestõusnute kao tused võitluses ( 10—15 meest) moodustasid tühise osa terrori ohv

riks langenute koguarvust, mida hinnatakse umbes 500-le. Juba

1. detsembril laiendati sõjaseisukord kogu Eestile. Kehtestati rida erakorralisi kitsendusi ja keeldusid . Võimutäius kontsentreeriti

sõjaväe, politsei ja kaitseliidu kätesse . Üle maa korraldati haaran guid, läbiotsimisi ja massilisi areteerimisi . Veel enne, kui alustasid tegevust 16 välikohut, tapeti nii linnades kui maal hulgaliselt ini mesi ilma igasuguse kohtuta. Vanglad , komandantuurid ja kaitse politsei kongid olid täidetud haarangutel vahistatud tööliste ja kehvtalupoegadega. Valge terror pühitses võitu. Toompeal loodi « seinast seina » valitsus, kuhu astusid ka kaks sotsi — K. Ast ja K. Virma. 12. veebruaril 1925 võttis Riigikogu vastu « Riigikorra kaitse seaduse » , mis kitsendas töörahva niigi pii ratud õigusi . Keelati igasugune ühinemine, milles « võib avalduda » vaenulikkus kehtiva riigikorra suhtes, ükskõik, kas need ühingud taolisi eesmärke avalikult üles seadsid ja tunnustasid või mitte. 38

1922. aastal kodanlikust Eestist Nõukogude Venemaale kontrrevolutsionää tide vastu välja vahetatud revolutsionääre . Istuvad ( vasakult ): K. Tiks, L. Jeirus, H. Meer. Seisavad: J. Redlich, J. Abner, P. Pettai.

Sama keeld käis ka omavalitsuste esinduskogudes olevate saadi

kute rühmituste kohta, mis kuulusid sel juhul laialiajamisele. Ka valimistel Riigikokku ei tohtinud taolist rühmitust tekkida, kui see aga hiljem avalikuks tuli, aeti saadikute rühm laiali. Sama seadu

sega muudeti ja täiendati tsaariaegse Uue nuhtlusseaduse ja Nuht lusseaduse paragrahve poliitiliste süütegude osas, suurendades seniseid karistusmäärasid tsiviilkohtutes surmanuhtluseni, eluaegse sunnitööni jne. Siseministri sundmäärusega 10. märtsist 1925 tehti

Riigikogu poolt 1. juunil 1922 vastuvõetud « Koosolekute seadu sest » ümmargune null. Keelati igasugused rahvakogunemised ja kokkutulekud nii lahtise taeva all kui kinnistes ruumides: need

võisid ju ähvardada avalikku korda ja julgeolekut! Kohtu- ja siseministri ühise määrusega 9. jaanuarist 1925 keelati sunnitöökaristuse kandmise lõpetanutele 3 aasta kestel elada ja

viibida Tallinnas, selle ümbruses ja reas muudes paikades. Tege likult käis see vanglast vabanenud poliitvangide kohta, halvenda des nende elutingimusi ja raskendades nende ühiskondlikku tege vust.

39

Arvesse võtmata protsesse välikohtutes, leidis 1925. aastal aset 69 poliitilist kohtuprotsessi 230 kohtualusega. Neist peeti 3 prot

sessi 5 kohtualusega Rahukogus, ülejäänud 66 sõjaringkonnakoh tus.

Aasta suurimaks protsessiks oli 10.—27. juulini 1925 Tartu Sõja ringkonnakohtus peetud « 78 protsess » , kus kaebealuste eesotsas oli Hans Heidemann .

Kodanliku vabariigi algaastatel revolutsioonilises töölisliiku mises hästi tuntud aktiivsel töörahva esindajal , riigikoguliikmel H. Heidemannil õnnestus pääseda 1924. a. 21. jaanuari areteeri misest. Ta läks põranda alla, kust jätkas jõudude koondamist ja nende ettevalmistamist eelolevaks revolutsiooniliseks ülestõusuks

Tartus ja maakonnas. Kodanlus hindas H. Heidemanni kui oma

kardetavamat vaenlast ka tema teravate kodanluse tegevust pal jastavate esinemiste pärast parlamendi kõnetoolil. 18. septembril

1924 tabati H. Heidemann nuhkide poolt ja anti koos kaaslastega sõjaringkonnakohtu alla, kuigi Tartus sõjaseadus sel ajal oli kao tatud. Sellesse protsessi lülitati 24. septembril areteeritud Villem Trommel, vana kommunist, « Tööliste Keldris » väljaantavate töö lislehtede talituse juht, keda politseivõimud hiljaaegu Tallinnast Tartu olid pagendanud. Kõikide kaebealuste üldsüüdistuseks oli kehtiva riigikorra kuku tamise kavatsus. H. Heidemannile inkrimineeriti lisasüüdistusena

«salakuulamine vaenlase kasuks » sõja olukorras; selle süüdistuse

ilmseks tagamõtteks oli määrata talle surmaotsus. Kuigi H. Heide mann esitatud süüdistuse veenvalt ümber lükkas, kodanluse plaan teostus. H. Heidemann mõrvati 29. augustil 1925. Teistele kaebe alustele sai osaks vanglakaristus, V. Tellingule ja Emmeline Too ming-Arbonile eluaegne sunnitöö jne. V. Trommel ei jõudnud näha

seda järjekordset protsessijanti Tartu tolleaegse teatri « Bürger musse» laval. Olles juba varem raskesti haige, halvendasid mõned

kuud vanglasviibimist järsult tema tervislikku seisukorda. Umbes kuu aega enne kohut ( 16. juunil 1925 ) suri V. Trommel Tallinna Keskvanglas; ta figureeris asja arutamisel kui kohtusse mitteil

munud 78. kaebealune. Taolisi juhtumeid oli palju. Ka « 149 prot sessi » üks osaline — R. Abelov « pääses » eelootavast vangla tusest surma tõttu. Või meenutagem nooruk Ilmar Enoki juhtumit,

keda süüdistati valitsusevastaste 1. mai loosungite kleepimises Tallinna tänavatele 1934. aastal. Tabatuna 1935. a. lõpul , tuli tal

oma « kuriteo » eest 27. aprillil 1936 Tallinna Sõjaringkonnakoh tus vastust anda. Kohtuistung pidi aga ära jääma, kuna kaebe alune lebas raskesti haigena Keskvanglas. Teistkordsel kohtu istungil 27. mail oldi sunnitud « süüdistus » I. Enoki vastu üldse

« lõpetama » , kuna I. Enok 17. mail suri. 1925. aastal oli veel teisigi protsesse. Näiteks « 13 protsess » sõja ringkonnakohtus 17. märtsil , kus kaebealuseid süüdistati kaasabi osutamises poliitvangide vabastamise katsel Tallinna Eeluurimise 40

IDA OTSON (Meel )

Vanglast eelmise aasta 5. novembril. Otsesed « süüdlased vangla müüri lõhkumisel » J. Vinter ja E. Funk anti välikohtu alla, kes nad surma mõistis. Oli veel kaks viljandlaste protsessi sõjaringkonna kohtus 18. septembril 10 ja 25. septembril 7 kaebealusega. Siis Har jumaa Kohila paberivabriku 7 töölise protsess sõjaringkonnakoh

tus 22. septembril, keda süüdistati 1. detsembri ülestõusule kaasa tundmises ja kaudses osavõtus, kuna otsesed ülestõusust osavõtjad

Rudolf Veimer, August Sassian jt. juba varem välikohtu otsusel olid maha lastud . *

Järgnevatel aastatel (1926–1928) vähenes tunduvalt protsesside ja kohtualuste arv. Olemasolevatel andmetel peeti 1926. aastal 21 protsessi 56, 1927. aastal 3 protsessi 15 ja 1928. aastal 5 protsessi 12 kaebealusega. Suurem rüüstamis- ja veristamistöö oli tehtud.

Oli ju nüüd iga töölise ja kehviku võimaliku protestihääle ja orga niseerimispüüde kõrval kolmekordne keeld ja seitse paragrahvi. 41

Tugevasti olid hõrenenud Kommunistliku Partei read, kodan

luse surma- ja repressioonide vikat oli üsna madalalt niitnud töö rahva aktiivi ridu.

Partei eraldas uusi jõude eesti töörahva võitluse organiseerimi seks ja elustamiseks. Jaanuari algul 1926 asus illegaalse töö juhti misele EKP Keskkomitee liige ja vastutav organisaator August Riismann .

Kodanlus koos sotsidega asus intensiivselt kasutama poliitilist provokatsiooni, et seestpoolt lõhkuda revolutsioonilist töölisliiku mist, töölisorganisatsioone, külvata neis umbusku ja kahtlusi. Polii

tiline politsei harrastas oma agentide-provokaatorite suunamist ka juhtivatele kohtadele, et saada ametiühinguid ja teisi organisat sioone oma kontrolli alla. Siit varitses suur oht partei illegaalseid töötajaid, kellel oli nii või teisiti sidemeid avalikult tegutsevate seltsimeestega.

20. aprillil 1926 tabasid kaitsepolitseinikud A. Riismanni. Antuna välikohtu alla, lasti ta selle otsuse kohaselt 23. aprillil maha. Tema

lähemad kaaslased ning abistajad Tallinnast ja mujalt, kokku 5 inimest eesotsas Liisa Olduri, Ida Otsoni (Meel) ja teistega mõisteti sõjaringkonnakohtus 9. septembril 1926 pikemaks ajaks sunnitööle. Siinkohal oleks oluline märkida , et kodanluse terror ja repres

sioonid, kuivõrd need avaldusid kohtuprotsesside ja kohtualuste arvus ning kohtuprotsessi ajas, ei langenud iga kord kaugeltki ühte töölisliikumise intensiivsusega. Kui välikohtuis aeti kaebealused läbi kohtumasina paari-kolme päevaga (V. Kingissepa mõrvamise puhul möödus areteerimisest kuni mõrvamiseni paarkümmend

tundi ! ), siis tsiviil- ja sõjaringkonnakohtus venis aeg areteerimisest kuni kohtuotsuse langetamiseni kuid, isegi üle aasta, mille kestel teostati nn. eeluurimist.

A. Riismanni mõrvamisega katkenud ülesannete täitmisele suu nas partei 1926. aastal Aleksander Leineri. Vaatamata kodanluse survele oli töölisliikumises tollal tunda

mõningat tõusu. Elavnes ametiühingute töö, kasvas tema liikmete arv. Mais 1926 toimunud Riigikogu valimistel esines uue legaalse

pahempoolse parteina Eesti Tööliste Partei, kes sai Riigikogus 6 kohta. Eesti Tööliste Parteisse kuulusid mitmed sotsliku ilmega tegelased, kuid sinna astus ka rohkesti ausaid töölisi ja haritlasi,

kes püüdsid läheneda EKP seisukohtadele. Nii kujunes selles par teis algusest peale kaks erinevat voolu, kaks tiiba — parempoolne, sotslik, ja pahempoolne tiib. EKP pööras sellele parteile suurt tähe lepanu , toetades ja juhtides tema pahempoolset tiiba, et saavu

tada enamus selle partei juhtivates organites ning suunata tema arengut revolutsioonilise töölisliikumise huvides oma legaalse organisatsioonina.

Esmakordselt pärast töörahva veresauna 1924. a. detsembris kor raldati Tallinnas 1. mail 1927 töötajate demonstratsioon. Kõik sel lised saavutused toimusid ägedas võitluses sotside ja kaitsepolit 42

PAULINE KÖSTER poliitvangina.

seiga, kes käsikäes ründasid töölisklassi iga eneseavaldust. Provo kaatorite kaasabil läks kodanlikul politseil korda välja uurida A. Leineri konspiratiivne kohtumispaik ja ta seal 3. augustil 1927

salakavalalt tappa. Järgnesid paljud areteerimised. 1928. aastal peeti umbes pooltosinat protsessi. Olgu nende hulgast märgitud

2.-3. veebruaril 1928 sõjaringkonnakohtus peetud protsess, kus 7 naistöötajale mõisteti 4-6 aastat sunnitööd.

Järgnevatel aastatel kasvanud poliitiliste kohtuprotsesside hulk ja ühtlasi kohtualuste arvu suurenemine iseloomustavad töölis klassi elutingimuste halvenemist ja võitluse teravnemist kodanluse vastu. Kui aastail 1929—1931 toimus ümmarguselt 25 protsessi üle 50 kohtualusega, siis järgneva kolme aasta ( 1932–1934) kontos oli juba üle 70 protsessi ligi 200 kohtualusega.

Süveneva majanduskriisiga kaasnes töölisliikumise elavnemine. Samal ajal pürgis kodanlus— peamiselt konspiratiivselt — fašist -

-

liku diktatuuri kehtestamise poole, mis tal õnnestuski 1934. aastal.

1930. aasta märtsis läks kaitsepolitseil korda välja nuuskida EKP

Keskkomitee liikme ja organisaatori Johannes Jürna varjupaik ja ta seal 13. märtsi öösel surmata . Sellega kaasnenud areteerimis tele järgnes 27.-28. augustil 1930 protsess sõjaringkonnakohtus 14 inimese üle, kus 8 kaebealusele (E. Kull , P. Köster, L. Hari jt.) 43

mõisteti 10—12 aastat, ülejäänud kuuele (M. Kitsing jt. ) kuni 8 aas tat sunnitööd .

Sama aasta 10.-11 . septembril toimus samas kohtus protsess

veel 11 kaebealuse üle, kus ainult üks õigeks mõisteti. Ülejäänutele (P. Baumann, A. Tammik jt. ) määrati sunnitöö- ja ka muid raske maid karistusi.

Kui 1931. aastal toimus pooltosinat väiksemaid protsesse, siis

1932. aastal tõusis nende arv üle kümne, kokku umbes 60 kohtu alusega.

1932. a. protsesside hulgas on kahtlemata esikohal sõjaringkon nakohtus 26.-28. veebruaril toimunud 34 kommunisti protsess.

Juba eelmise aasta algul läks nuhkidel provokaatorite kaasabil korda mitme põranda all töötava EKP ja EKNÜ Keskkomitee juh tiva töötaja jälile saada ning ajavahemikuks märtsist juunini are teerida umbes 40 inimest, samuti avastada kaks salatrükikoda.

Kõigest sellest sepitseti valmis 34 salajasse riigivastasesse organi satsiooni kuuluva põrandaaluse organisaatori, salatrükikodade asu tajate, kihutuskirjanduse valmistajate ja levitajate, sidepidajate ning põrandaaluste tegelaste varjajate suurprotsess. Siia protsessi haaras poliitiline politsei ka Johannes Lauristini, kel alles 24. veeb ruaril 1931 sai täis 7 aastat sunnitöökaristust. « Ohtlikule kommu

nistile » võimaldati vaid üheksateist päeva « vabadust » maitsta, siis suleti ta jälle kuueks aastaks trellide taha. Tähtsamatele kohtu

alustele (O. Tuul, O. Kivisson , A. Puusepp, I. Jakobson) määrati 12 aastat, kaheksale 10, neljale 6 aastat sunnitööd, ülejäänud said väiksemaid vanglakaristusi.

Ka oma « ääremaad » — Saaremaad ei jätnud kodanlus kahe silma vahele. 1932. a . novembris mõistis Tallinna-Haapsalu Rahu kogu kuus saarlast kuueks ja neljaks aastaks sunnitööle (Johan Ellam, Aleksander Kuul, Vassili Riis jt.), kolm said pisut väiksema karistuse

1933. aastat iseloomustasid väiksemaulatuslikud protsessid umbes 30 protsessi kokku 50 kohtualusega. 16. augustil 1933 mõis tis sõjaringkonnakohus Feodor Oki, kes alates 1932. a. aprillist juh tis illegaalse EKP Tallinna Komitee tööd, 12 aastaks sunnitööle. 16. detsembril 1933 seisis Viljandi-Pärnu Rahukogu ees Pärnu

kandis töötanud partei illegaalne organisaator Eduard Kevato, kellele määrati 6 aastat sunnitööd . Samal aastal mõisteti vanglasse

veel mitmeid legaalselt töötanud töölisliikumise aktiviste (O. Cher, V. Soo jt. ).

1933. a . lõpukuudel vapustati järjekordselt võitlevaid saarlasi. 24. oktoobril tapeti politsei poolt Saaremaa töörahva energi line juht, kommunist Aleksander Ellam, kes politsei poolt jälita tavana juhtis aastaid saarte rahva revolutsioonilist liikumist. Tema mõrvamisele järgnesid ulatuslikud areteerimised ja prot

sess, mis toimus 6. - 8. juunil 1934 Tallinna-Haapsalu Rahu kogu väljasõiduistungil Kuressaares. 44

20 kaebealusest mõisteti

.

.

JOHAN ELLAM

9988

poliitvangina .

kaheksale 4–8 aastat sunnitööd , teistele muud

vanglakaris

tused.

Olemasolevatel andmetel toimus 1934. aastal üle 30 grupi- ja

üksikisiku protsessi rohkem kui 80 kohtualusega.

Tõsi küll,

osa süüdimõistetutest areteeriti juba eelmisel, 1933. aastal, kuid

paljud nende protsessid toimusid juba fašistliku režiimi tingi mustes. Pätsi - Laidoneri klikk pani 1934. a. märtsis maksma suurkodan

luse fašistliku diktatuuri. 12. märtsil laiendati järjekordselt sõja seisukord kogu Eestile, mis siitpeale jäigi pidevalt kehtima kuni kodanliku korra likvideerimiseni 1940. aastal. Kümmekonna

Päts - Laidoner -Eenpalu « seaduse» , «dekreedi» , « otsuse » , « sund määruse » ja « käskkirjaga » piirati järsult niigi kärbitud kodanlik

demokraatlikke vabadusi. Keelati koosolekud ja rongkäigud, polii tiliste organisatsioonide tegevus, tihedam suukorv pandi ette sõna ja trükivabadusele. Politsei kontrolli alla läksid ka muud rahva

eluavaldused. Nimepoolest pidid need abinõud vapslikku liikumist ohjeldama, tegelikult aga olid nad suunatud igasuguse valitsuse

vastase opositsiooni ja eeskätt töölisliikumise ning ametiühingulise tegevuse lämmatamisele. Kujutasid ju laiad töötava rahva hulgad ja revolutsiooniline töölisliikumine endast ainsat reaalset ohtu

fašismile. Sügisel (2. oktoobril) saadeti laiali ka Riigikogu; maa 45

suruti nn. vaikivasse olekusse, et saavutada segamatu rahu fašist liku diktatuuri omavolile .

Fašistliku klikivõimu igakülgne kindlustamine jätkus ka 1935 . aastal. Tolle aasta 1. veebruarist kehtestati riigivanema dekree

diga terve rida (kriminaal-, kriminaalkohtupidamise, distsiplinaar-, vangistus-, sõjaväe kriminaal- jt.) seadustikke, mis olid igapidi kohandatud ekspluataatorliku korra ja fašistliku režiimi kindlus tamiseks. Nii kogusummas kui üksikult oli nende seadustike tera

vik suunatud revolutsioonilise töölisliikumise vastu. Maksmapan dud vangistusseadustikuga halvendati tunduvalt vanglates kinni peetavate kommunistlike poliitvangide niigi rasket ja õigusetut olu korda.

Vaatamata fašistlike võimude püüdeile igasugust revolutsiooni lise tegevuse avaldust juba eos lämmatada, jätkus võitlus, mis avaldus ka tolle ajajärgu arvukates poliitilistes protsessides. Kolme aasta ( 1935—1937 ) kestel lavastati umbes 30 säärast protsessi üle 80 kohtualusega .

Suuremaks protsessiks oli 27.—29. märtsil 1935 Tartu Sõjaring konnakohtus peetud « 10 protsess » , kus jagati sunnitöökaristusi: -

A. Vähile — kümme, M. Kangro-Lepikule, A. Lõhmusele – kuus , J. Trossile

neli aastat jne. Sama aasta oktoobris mõisteti Tartu

Sõjaringkonnakohtus 12 aastaks sunnitööle üliõpilane Erhard Lepik, kes võeti vastutusele revolutsioonilise tegevuse eest üliõpilaste seas ja osavõtu eest töötatööliste liikumisest. Ka 1936. a. jätkas sõjakohus protsesside pidamist, mida talle ser veeris kaitsepolitsei nuuskurite jõuk. 9. jaanuaril mõisteti 15 aas

taks sunnitööle Voldemar Tuberik , kelle partei oli suunanud Ees tisse illegaalsele tööle. Ka kolm tema kaaslast mõisteti sunnitööle .

Sama aasta juunis oli sõjakohtu süüpingis kaebealusena pooltosi nat noorukit, kes kui «noorsotsialistidest kommunistid »

eesot

sas A. Männiku ja K. Raesaarega said sunnitöö- ja vanglakaris tusi .

1938. ja 1939. aastal jätkus kohtulikule vastutusele võtmine ja

muud repressioonid töölisliikumisest osavõtjate vastu nende türmi pistmise, elukohast väljasaatmise jne. näol. 10.– 13 . märtsil 1938 mõistis sõjaringkonnakohus 18 inimest pikema-aegsele sunnitööle

lendlehtede valmistamise ja levitamise eest Virumaa kaevandus rajoonides ning piiriäärsetes külades. Peamisi kaebealuseid , arst Pšenitšnikovi, J. Gagarinit, F. Kuznetsovi, karistati 10 aasta sun nitööga, teistele määrati väiksemaid sunnitöö- ja vanglakaristusi.

4. juulil 1939 mõistis sõjakohus

Riigivolikogu Töötava Rahva

Ühtlusrühma liikme A. Abeni viieks ja töölisaktivisti Johanna Veebermanni neljaks aastaks sunnitööle lendlehtede levitamise organiseerimise eest.

Valmistuti mitmete poliitiliste kohtuprotsesside läbiviimiseks 46

veel 1940. aastal, millele aga võidukas töörahva revolutsioon kriipsu peale tõmbas.

Fašism sirutas tiibu kujutletavaks kõrglennuks, tuues uusi ras keid kannatusi maale ja rahvale. Kuidagi ei piisanud töörahvahul kade rõhumiseks ja vaoshoidmiseks senistest, eriti 1934.-1935. aas tal kehtestatud kõikvõimalikest keeldudest ja kitsendustest. Vii

mistleti vanu ja vorbiti uusi keelumäärusi ja -seadusi. Suurkodan luse ninamees K. Päts upitati kõikvõimsale presidendikohale, mil leks tuli tee «demokraatia tolmust» puhastada.

Veel « riigihoidjaks » olles kehtestas Päts 6. aprillil 1938 « sõja väekohtute seadustiku » ja mõni päev hiljem « sõjaväekohtute sea duse » . 19. aprillil ilmusid « trüki-, koosolekute- » ning « ühingute ja nende liitude seadused » ja « töövõtjate kutseühingute ja nende liitude seadus » . Tööline tohtis nüüd oma ametiühingus hiirvaikne olla. Häält tõsta oli lubatud üksnes politsei abil pukki pandud fašismimeelsel sotsil. Ühingu liikmetel oli rangelt keelatud vangla karistust kandnud töökaaslast juhatusse valida. Paraaditsevad

rongkäigud kuulusid kaitseliidule, koosolekute pidamise monopol oli fašistliku « Isamaaliidu » käes ja trükivabadust maitsesid vaid kodanluse fašismimeelsed hääletorud.

Sääraste lehkavate fašismiõitega ilustatud ja 1. jaanuaril 1938

jõustunud uue põhiseaduse põhjal « valiti » sama aasta 24. aprillil presidendiks teadagi K. Päts. Ei sobinud ju enam, et säärase « hiil gava edu » puhul president- fašist vaps - fašiste vanglas hoiab ja seda veel kunagise omavahelise nääklemise pärast! Seda enam, et

ka kauge füüreri teada moodustasid mõlemad pooled ühtse terviku. Niisiis otsustati vapsid amnesteerida. Aga kuidas talitada kom munistidega, kes samade paragrahvide põhjal vanglas istuvad ? Vabastada ? Oo, milline furoor oleks oma rahva ees kui ka välis

maa silmis riigiisade « armulikkust» ja riigikorra « kindlustatust » demonstreerida! arutleti omavahel. Oli ka muid poliitilisi ja isegi puhtärilisi kavatsusi. Viimasest võiks nimetada lõiku amnestia

seaduse eelnõust, mille valitsus esitas Riigikogule vastuvõtmiseks. Terava kriitika ja vastuseisu tõttu juba Riigivolikogu amnestia eri komisjonis ei näinud see eelnõu esitatud kujul päevavalgust, kuid ta iseloomustab küllaltki presidendi enda ja tema ümber koondu nud kodanlike haikalade olemust. Pätsud -eenpalud taotlesid polii tilise amnestia sildi all nimelt ka suurärimeeste poolt riigile teki

tatud kahjude ja võlgade kustutamist — « amnesteerimist ». Oli ju näiteks Puhkide suurettevõtte ühel osalisel A. Puhkil umbes paar

aastakümmet riigile tasumata kohtu poolt väljamõistetud kahju tasu, mis tekkis « veriste sinelite » operatsiooniga 17 ja ulatus 1933 . 17 Klassisõja päevil ostis suurärimees Puhk Inglismaalt odavalt vanu, tarvitatud sineleid, millised ta siis kodanliku Eesti sõjaväele kalli hinna eest maha müüs. Hiljem tuli see mahhinatsioon avalikuks. Toim. 47

aastal kohtu hinnangu järgi umbes 500 000 kroonini. Nüüd taheti tema ja teiste taoliste võlad üldise « amnestiaseaduse » katte all ühe

hoobiga « korstnasse » kirjutada. Amnestia erikomisjoni koosoleku protokollist nähtub, et mitme komisjoniliikme korduvad nõudmi

sed, et valitsuse esindajad esitaksid isikute nimekirja ja summade suuruse, mis amnestiaseadusega tahetakse kustutada, jäeti tähele

panemata. Tsiteerime protokolli kohaselt ühe komisjoniliikme sõnavõttu 18:

« Meie ei tohi, » teatab ta, « amnestiaseadust, mis on poliitiline akt, siduda varandusliku küljega. Endise Riigikogu päevil nägime, et kui Eesti panga kinnikülmanud laene kustutati, missugust tormi see tekitas.

On päris kindel, et kui riiklikud nõudmised kustutatakse amnes tia aktiga, siis võib tekkida arvamine, et amnestiaseadusega polii tiliste süüdlaste amnesteerimine on ainult ettekäändeks, et teha varanduslikke vastutulekuid. Majandusministeerium võib seda kas praegu kehtivate seaduste alusel korraldada, või andku (Pät

sust presidendi —- A. R.) eriseadus, aga käesolev akt jäetagu puh taks.

...Kui käesoleva paragrahvi vastu võtame ja kustutamisele tulevad võlad , mis on rahva seas tekitanud paksu verd, siin tuleb veriste sinelite lugu —, siis tuleb küsida, on seda tarvis ? Kas ei oleks niisuguste võlgade kustutamine võimalik sel teel, et rahva laiemad hulgad ei saaks sellest teada ? ( Minu sõren

dus – A. R. ) »

Valitseval klikil tuli lõpuks neid oma meeste « kaineid nõuan deid » arvestada, oma kavatsustes tagasi tõmbuda ja oma apetiitide rahuldamist teisiti korraldada. Ja nii tehtigi . Näiteks novembris 1939 loobus Majandusministeerium oma voliniku Jaan Teemandi vahetalitusel nõudmisest A. Puhki vastu ja selle riigivarga kinnis vara vabastati aresti alt .

Projekteeritud « laiast » amnestiaseadusest sai seega mingisugune seadus, mille põhjal vapside kõrval ka sadakond kommunisti 7. mail 1938 vanglast vabanes, saades võimaluse jätkata oma elutööd –

võitlust ekspluataatorliku korra , korruptsioonilise fašistliku režiimi kukutamise eest. Teatavasti vabastati töörahva revolutsioonilise

jõuga 21. -22 . juunil 1940. a. vanglatest ka need poliitvangid, kes 1938. a. amnestia alla ei kuulunud või fašistlike võimumeeste poolt hiljem vanglasse heideti. Töörahva tahtel 29. juunil 1940. a . antud amnestiaseadusega

taastati kõik kodanikuõigused revolutsioonilisest võitlusest osavõt nutele, kelle õigusi seni aastate jooksul vastavate kohtuotsustega oli kärbitud ja mille tagasiandmisest 1938. a . amnestia teadagi vai kides mööda läks.

18 Eesti NSV Oktoobrirevolutsiooni ja Sotsialistliku Ulesehitustöö Riiklik Keskarhiiv ( ENSV ORRKA ), fond 84, nim . 13, S.-ü. 880, 1. 30–32. – Toim. -

48

a

4

Trellide taga

üldise a.m 1938. ais amnestia vabanenud vanglast põhjal poliitvangid

Alles nüüd said sajad revolutsionäärid Eestis ja kodumaalt põge nema sunnitud võitlejad võimaluse täie jõuga vihatud kodanluse võimu likvideerimisest ja sotsialistliku Eesti ülesehitustööst osa võtta. · *

Käesolevas põgusas ülevaates on püütud näidata Eesti kodanliku

« demokraatliku vabariigi» olemust, kus tegelikult võimutses kodanluse diktatuur. Eesti kodanluse diktatuuri olemus ja töörahva revolutsiooniline võitlus teataval määral avalduski neis arvukates

kohtuprotsessides, kus kodanlus õiendas arveid töörahvaga polit sei, sõjaväe, kohtute ja vanglate abil. Eesti töörahvas aga jätkas Kommunistliku Partei juhtimisel võit lust oma rõhujate vastu, nõukogude korra taastamise eest.

Töörahva võitlus Eestis kulges äärmiselt rasketes tingimustes. Tööstusproletariaadi — revolutsioonilise võitluse selgroo — arvu line osatähtsus võrreldes kodanlike ja väikekodanlike elementide hulgaga langes tugevasti seoses Eesti okupeerimisega saksa imperia

listide poolt 1918. a. algul. Sellest ajast vähenes tunduvalt ka töö rahva revolutsiooniline aktiiv ning kommunistide hulk, kuna nad saksa okupantide survel siirdusid Nõukogude Venemaa territoo

riumile. Kodusõja päevil ( 1918–1920) Eestis möllanud valge ter ror omakorda vähendas revolutsiooniliselt meelestatud ja kogenud võitlejate arvu. Sõja lõppedes tekkinud pisiettevõtted ei suutnud asendada tööstuskalmistuks muudetud suurettevõtteid, kunagisi

proletariaadi võitluskantse, revolutsiooniliste võitlejate taime lavasid . Ja vaatamata asjaolule, et kodanluse jätkuv terror « rahu aegse vabariigi » esimestest kuudest peale pidevalt laastas revolut siooniliste võitlejate ridu, tuleb siiski konstateerida, et Eesti tööta

val rahval ja tema juhil — Eestimaa Kommunistlikul Parteil jät kus jõudu pidada kangelaslikku võitlust oma rõhujate vastu kuni võiduka lõpuni 1940. a. suvel. -

MAHA

VALGE

TERROR !

Väljavõtteid demokraatlikust ja proletaarsest ajakirjandusest terrori kohta kodanlikus Eestis. *

SELTSIMEHED TÖÖLISED, MAATAMEHED JA VÄIKEMAAPIDAJAD EESTIS!

Eesti ja Soome valgete valitsus hõiskab oma verepulma puhul. Meeleheitlikult tormab lihunike metsik hävitamise ja tapmise laine üle terve Eestimaa, ühest linnast teise, ühest maanurgast teise, majast majja , talust tallu ... Tartus lasti mitusada meie seltsimeest maha. Kodanluse kätte

maksmine tabas seal igaühte, iga vähegi mõtlejat töölist. Teiste hirmutamiseks näidati rahvale ülespoodud kommuniste ... Seal

läks piirita tapmine nii koledaks, et see juba mõnedele õrnatunde listele kodanlastelegi jälgiks läks ja nad Tallinnast ajutiselt « valit suselt » valge terrori seismapanemist palusid .

Narvas käisid valged lihunikud töölisi otsides majast majja ja seadsid terved hulgad « kahtlasi » proletaarlasi kuulipildujate ette ning tapsid neid kõige elajalikumalt. Lasti maha täiesti süüta inimesi, kes töölise välimusega ja ilma isikutunnistuseta juhtus . olema. Uulitsale jäeti tapetute surnukehad. Pärast anti majapere meestele käsk majade seintelt veretöö jälgi ära pesta ja uulitsa telt surnukehad ära koristada.

Sedasama tehti Rakveres. Sedasama tehti külades, mõisates

(Albu mõisas üksi näiteks lasti kohe peale nõukogude vägede lah kumist 7 punaseväelast ja 14 kohalikku elanikku maha). Kodanluse diktatuur on hirmus. Valgete terror on verine ja

metsik , nagu seda kogu inimsoo ajaloos senini veel pole nähtud. Kõige elajalikumal kombel maksab kodanlus meile seda kätte, mis revolutsiooniline töörahvas on julgenud tema riigi vastu ja tema eraomandusega teha.

Oma « pealinnas», Tallinnas, surmab kodanlus töölisi hulgakaupa ka peale oma kohtu otsuste, ka ilma ühegi põhjuseta. Kohtu teel mõistab « valitsus » seltsimehi surma ka selle eest, et töölised neid oma koosolekutel kirjatoimetajateks valisid ( « Dvigateli » tööline * Käesolevas kogumikus avaldatud dokumente, samuti ka varem ilmu nud mälestusi on mõningal määral keeleliselt redigeeritud. 4*

Toim. 51

i

1919. a . detsembris kodanlikust Eestist Nõukogude Venemaale kontrrevolutsionääride vastu välja vahetatud revolutsionääre .

Schütz), ehk et nende juures tööliste vabriku üleüldise koosoleku protokoll leiti (tööline Kuppar « Dvigatelist » ). Hulk meie seltsi mehi on juba maha lastud sellepärast, et nad kommunistliku par

tei tegelased olid : maha lastud on Leopold Linder – Tallinnas, J. Tiiman — Tartus, L. Tõldsepp — Tallinnas ja palju teisi. Sajad ja võib olla isegi tuhanded nälgivad « demokraatliku vaba -

-

riigi» türmides. Paljusid töölisi peksetakse ja piinatakse veel praegugi vangikongides ainult sellepärast, et nende kohta mitte

mingisugust süüd pole leitud, või et neid valekaebuste peale on kinni võetud ... Terve rea seltsimeeste kohta, keda Tallinnas

arvatakse olevat, on meie valgete lihunikkude valitsus seljataga surmaotsused teinud ning tema nuuskurid peavad ööd ja päevad jahti, et neid leida, nagu sm. V. Kingissepp, R. Vennikas , M. Like mets , R. Vakmann, J. Rästas 1 jt.

Sel korral tahab Eesti kodanlus enne oma Asutava Kogu kokku kutsumist töölisteliikumist Eesti töörahva enese verre uputada.

Osalt on ta seda juba tõesti teinudki. Võimalik, et Eesti ministritel korda läheb oma «suguvendade » , Soome lihunikkude abil Eesti 1 Nad kõik olid Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee liik med .

52

Toim .

proletariaati mõnda aega niisuguse hirmsa diktatuuri all tööliste

vere hinnaga hoida. Kuid töörahva revolutsiooni see kinni ei pea. Just kindel arusaamine, et kodanluse valget terrorit üksnes kom munistlik revolutsioon ja proletariaadi diktatuur lõpetab, kihutab langenute asemel uusi seltsimehi töörahva päästmiseks välja astuma.

Seltsimehed ! Terve maailm on keemas. Igal pool kapitali riikide

ja riigikeste soppides valmib töörahva vastuhakkamine. Ka Eesti vabaneb inimsoo lihunike verepulmast. Olgugi, et meie maa peab praegu kõige koledamat hävitamist, laastamist, tapmist, kodusõda nägema ... Kuid kaua see valge terror enam ei püsi, kaua ka meie

ministrid enam hõisata ei saa. Ka pisike Eesti kasvatab oma kau gemateski sopikestes uut revolutsiooni. Klassivõitlust meie ja kodanluse vahel ei lõpeta ükski Asutav Kogu ega ükski demo

kraatlikkus, olgu need nii silmakirjalikult head kui tahes. Praegu seisavad meie ülesanded selles, et töörahva revolutsiooni ridu uuesti kohendada.

Kodanluse diktatuur ja valge terror õhutab klassivõitlust veel teravamaks. Kogu töörahval tuleb võidelda kodanluse ja äraand jate vastu , kes meie revolutsiooni kapitali altarile risti poosid, — sotsiaaldemokraatide vastu . Elagu uus proletaarne revolutsioon Eestis!

Selleks kogume jõudu. Selleks korraldame oma proletariaadi väge. Käesolev lihunikkude verepulm jäägu viimaseks ka Eestis!

Püsivust ja vankumatut kindlust kodanluse võimu kukutamiseks ! Surma kuulutame meie kodanlusele ka tema pidutsemise ajal!

Kadugu valgete veresaun ! Elagu Eesti töörahva kommuuna! Kommunistliku Partei Eesti Keskkomitee .

(Katkend lendlehest 7. veebruaril 1919.)

(EKP Keskkomitee Partei Arhiiv (EKPA), fond 27, nimistu 1 , s.-ü. 818, 1. 18–22 .)

VALGE TERROR EESTIS 2

Kui saksa okupatsiooni sõjavägi 1918. aasta sügisel Eestist eva

kueerus, asus eesti kodanlus otsekohe ajutist valitsust looma. Mina olin sel ajal ühes eesti vanglas ega saanud näha, kuidas eestlased oma värsket « vabadust » vastu võtsid . Vangide haletsemisväärses seisukorras ei toimunud mingit muudatust . Tõlge Inglise parempoolsest ajalehest « The Workers ' Dreadnought» 3. juulil 1920. Avaldatakse EKP Keskkomite Partei Ajaloo Instituudi poolt väljaantud dokumentide ja materjalide kogumiku « Eestimaa Kommunist liku Partei I kongress », Tallinn, 1961, lk. 25—32 järgi. — Toim. 53

Kindral Põdderi käsud

29. novembril 3 kuulutati välja sõjaseadus. Mitte keegi, välja arvatud võimumehed, ei tohi tänavale ilmuda alates õhtul kella

7 -st kuni hommikul kella 6 -ni. Isegi matuserongid on päeval kee latud. Toon siinkohal päevakäsu nr. 74 sõnasõnalise teksti:

« Keelan ära Tallinna uulitsatel igasugused kiriklikud rongkäi gud, matustest osavõtjate kogumise salkadena avalikkudel paika del ja surnuaedadel. Matusest osavõtjatel peab tingimata koman dandi poolt selleks kirjalik luba kaasas olema. Igasugused luba mata rahvakogumised matuste või muude kirikliste talituste näol

käsen kõige valjumate abinõudega laiali ajada ja osavõtjaid sõja väljakohtu kätte anda, kes otsused selsamal päeval peab tegema. Hoiatan veel kord linna elanikke, et igaüks õnnetuste ärahoid miseks seda käsku täidaks. Tallinnas, 20. de

mbril 1918. a .

Sõjaväe ülemjuhataja kindral Põdder. »

Samal kuupäeval on antud välja päevakäsk nr. 10. Selles teata takse:

« 1. Eraisikutel on keelatud üle kolmeliikmelistes salkades linna uulitsatel ja platsidel liikuda või seista.

2. Kõik salgad peavad patrullide esimese nõudmise peale laiali minema.

3. Keelatud on patrullidega juttu ajada või mingisuguseid läbi rääkimisi pidada, selja tagant või jalgteelt keset uulitsaid liiku

vatele patrullidele läheneda, keset uulitsat patrullidega kokku puutudes, viibimata jalgteele astuda. 4. Lahtistel platsidel on keelatud patrullidele läheneda rohkem kui 50 sammuni.

5. Isikud, kes kogu patrulli või tema üksikuid liikmeid oma ametikohuste täitmise juures sõnadega laimavad või haavavad, antakse välikohtu alla.

6. Vägivalla tarvitajaid patrullide vastu karistatakse välikohtu poolt sunnitööga või surmanuhtlusega .» Valged mõrtsukad tegutsemas Sellele dokumendile on niisiis verejanuline Põdder ... alla kir jutanud . Need dokumendid näitavad küllalt hästi, milline on Eesti valitsuse « demokraatia » tõeline olemus. Juba pärast saksa palga

sõdurite lahkumist täitis energiline Põdder oma sõpradega vang lad töölisklassi võitlevate liikmetega. Päeval toodi autodes sisse 3 Dokumendis ekslikult 17. detsembril.

4 Dokumendis ekslikult « nr. 1 » . – Toim . 54

Toim .

uusi vange ja öösiti viidi välja varem vahistatuid , kes enam kunagi tagasi ei tulnud. Välikohtud töötasid ööd kui päevad, mõistes: vahistatute üle kohut. Värskelt organiseeritud patrullid hulkusid tänavail ja otsisid läbi maju. Suurem osa neist patrullidest koos nes rikaste perekondade nooremast põlvkonnast, kes olid oma maa « sisekaitsest » vaimustatud. Valmiskaevatud haudadesse maeti hul

gana Eesti kõige paremaid, tublimaid poegi, kelle valgekaardi jõhkrad kaabakad maha lasksid .

Keegi, kel oli julgust seda hullumeelsust ja ebaõiglast tapatalgut hukka mõista, tassiti kiiresti kohtu ette, lasti maha ja topiti ühis hauda. Tsarismi kõige metsikumad ekstsessid pole kunagi võrrel

davad valgekaardi terroriga, mille sooritas eesti kodanlus eesti töölisklassi kallal .

Surma saar

Eesti Sahhalin asutati Tallinna lähedal olevale saarele, mille nimi on Naissaar. Esimesteks vangideks siin olid vene mere mehed 5, hiljem täitsid nende kohti kangelaslikud töölised . Nais >

saart tunti Eestis « surma saarena » . Toit koosnes '/4 naelast mus

tast leivast, 1 liitrist « supist», mis oli keedetud kartulikoortest, ja. ühest väikesest tassist väga halvast kohvist hommikuti.

Inimhirvede jahil

3. veebruaril 1919 algas saarel mahalaskmise hooaeg. Kõik vene meremehed, keda kahtlustati, et nad on kommunistid , lasti maha. Nad surid « Internatsionaali » lauldes.

Mahalaskmised toimusid

mitme päeva jooksul ja 36 venelast tapeti. Vangid aeti lühikeseks ajaks vanglast välja, siis kihutas mahalaskjate rühm neid läbi saare nagu jälitatavaid hirvi ... Kui kõik olid tapetud, siis saadeti

mõned teised vangid laipu korjama, mis lebasid saare mitmesugus tes paikades liiva peal maas või poolvarjatult põõsastes. Läinud suvel levisid selles laagris epideemiad, nagu plekiline

tüüfus ja difteeria. Puudus arstiabi, mistõttu enam kui pooled van gid surid. Haiged ei olnud tervetest eraldatud. Nad kõik magasid üheskoos mustades koikudes, kannatasid toidupuuduse all, ja neil, kes jäid tüüfusse või difteeriasse, hakkasid jäsemed veetõbiselt paistetama... Esimese mai meeleavaldus keelatud

Ametiühingud moodustasid Kesknõukogu ... Siis lasksid Eesti Sotsiaaldemokraatliku Partei 66 mõned reaktsionäärid välja jutu , drused, kes Nõukogude miir aevade « Spartak » ja « Avtroil » Soome lahes inglise eskaadri kätte vangi langesid. Nende hulgas oli nii 5

vene kui ka eesti ja teistest rahvustest meremehi . 6 Vt. märkus Ik . 17. – Toim.

Toim .

55

et Kesknõukogu on saanud Nõukogude ( Venemaalt) 4 miljonit rubla ?. Tagajärjena keelati kõik maidemonstratsioonid,

Keelust hoolimata kutsus Kesknõukogu töölisi üles maidemonst ratsioonile . Sotsiaaldemokraadid vastasid sellele valeproklamat

siooniga. «Mustasajalised on töörahvast üles kutsunud mürgel dama. Kõik ausad inimesed jäävad koju ! » Politikaanide reetlik töö kukkus täiesti läbi. Raudteetöölised kogunesid hiigla suure punase lipuga Peetri platsile. Kiiresti järgnesid teised organisatsioonid ja

varsti oli platsil üksainus punaste lippude mets, mis lehvis « Inter natsionaali» ja « Leinamarssi » laulva massi peakohal. Valgekaart ründab demonstrante Kui demonstratsioon hakkas korralikes ridades kesklinna poole

liikuma, ründas seda valgekaardi jõud ja ajas ta veriselt laiali. « Tööliste Maja » 9 oli sõjaväe poolt sisse piiratud . Ja inimesed hei

deti türmi punase värvi kandmise pärast või sellepärast, et nad olid öelnud sõna oma klassi kasuks. Maailma töölised ei tohi unustada, et sotsiaaldemokraatidel on liitlasteks eesti kodanluse valgekaart. Sotsiaaldemokraadid - reeturid

Tapmiste maskeerimiseks võeti ette juurdlus, kuid selle tulemu sena leiti, et kõik, mis oli tehtud, oli seaduspärane. Nii lõppes 1919. aasta mälestusväärne Maipäev.

Valitsus sulges samuti ametiühingute kesknõukogu organi « Too Hääl ». Augustis lasti välja Tallinnas üleskutse ülemaalise kong ressi kokkukutsumiseks « Tööliste Majas» . Kokku tuli 412 10 dele gaati ja nii olid esindatud kõik töölisklassi organisatsioonid . Kong

ressi vältel oli «Tööliste Maja » sõjaväe, politsei ja kaitseliidu poolt sisse piiratud. Isegi naabermajade tagahoovid olid täis sõjaväe reservüksusi.

Tööline A. Annus valiti juhatajaks. Mandaatide läbivaatamisel selgus, et võttis osa ka umbes 35 sotsiaaldemokraatlikku delegaati . Kongress, meenutades sotsiaaldemokraatide reeturlikke akte, ei andnud luba neil osa võtta ja nõudis, et nad kongressilt lahkuk

7 Eesti kodanluse provokatsioon , millega püüti näidata, nagu oleksid Eesti ametiühingud saanud Nõukogude Venemaalt raha revolutsiooni toime panemiseks. Provokatsiooni eesmärgiks oli hävitada Eesti revolutsioonilised ametiühingud, kes toetasid EKP poliitikat. Provokatsioon paljastati ameti ühingute juhatuste üldkoosolekul Tallinnas 15. mail 1919. Vt. V. Kingis sepa teos « Iseseisvuse ikke all» (III pt. Demokraatlik Eeden, 10. Palga tariifist III Internatsionaalini ) ja tema artikkel «Kommunistis » nr. 3 (21 ), 21. mai 1919, samuti A. Vaarman, « Surmast tugevam » , Tallinn 1960, lk . 72 ja 107-109.

-

Toim .

Toim . 8 Praegune Võidu väljak Tallinnas. 9 « Tööliste Maja » asus tol ajal Suur- Karja tän . nr . 18 . Toim . 10 Dokumendis ekslikult « 800 » .

56

Toim .

sid ... Üksmeelselt võeti vastu resolutsioon, milles nõuti viivita mata rahusõlmimist Nõukogude (Venemaaga) ja väljerıdati poole hoidu Kolmandale Internatsionaalile 11 , kuid otsekohe pärast seda

tormasid sõdurid koosolekusaali. Delegaate, kes laulsid « Internat sionaali » , sunniti kaitsepolitsei valveahelikust läbi ükshaaval ukse juurde minema, kus kaitsepolitseiniku Palmi käsul neist 102 are teeriti . 12

Delegaadid vangistati ja lasti maha

Hiljem õhtul paigutati vangid minister Hellati 13 käsul rongile. Hellat oli öelnud, et saadab need « kommunistlikku paradiisi», Venemaale. Irboskas aga võeti rongilt 26 14 välja ja lasti maha. See kõik sündis ilma kohtu ja uurimiseta . Kaks 15 neist olid naised.

Töölised vastasid üldstreigiga

Selle metsikuse julma akti vastuseks puhkes üldstreik, kuid see suruti varsti maha. « Tööliste Maja » puistati läbi ja suleti kuuks

ajaks. 26 delegaadi tapmise asjus alustati juurdlust, kuid jälle õigustasid reeturid -sotsiaaldemokraadid valitsust ja asi lõpetati.. Pealekäimistel loodi uurimiste jätkamiseks küll uus komisjon ,

kuid jällegi tulemusteta. Siin on tapetud märtrite nimed: Martin Õun Pauline Gutman Johannes Mahoni Johannes Kutnik

(Aleksander) Annus Edmund Hammer Mihkel Koolmeister

Aleksander Pruul Johannes Peskmann

Johannes Riisman 17 Doktor (Jüri) Rebane Juhan Tippo

16

Ado Pärtel

August Vollmann Karl Volbrück

Martin Schmidt Villem Maasik

Johannes Allik 11 Kolmas Internatsionaal

Kommunistlik Internatsionaal , mis asutati

Esimese maailmasõja päevil lagunenud oportunistliku II Internatsionaali asemele. Kommunistliku Internatsionaali esimene, asutav kongress toimus 1919. aastal Petrogradis . – Toim .

12 Väljasaadetavate nimekirjas oli 104 inimest. Neist kavatseti kong ressil areteerida 75 ja väljaspool 29. Pärast « operatsiooni » läbiviimist sel gus, et väljasaatmisele määratuist tabati kongressil umbes 60 , ülejäänute areteerimiseks korraldati klaperjahti üle linna . Kokku areteeriti ja saadeti välja 102 inimest (A. Hellati artikkel koguteoses « Mälestused iseseisvuse

võitluspäevilt » II k. , Tallinn, 1930). – Toim. 13 Kodanliku Eesti tolleaegne siseminister, Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei üks liidritest .

Toim .

14 Tegelikult lasti Irboskas maha 25 delegaati ; ühel õnnestus põge neda .

Toim .

15 Dokumendis ekslikult « kolm » .

Toim .

16 Kongressi saadik , kellel õnnestus pääseda . 17 Dokumendis ekslikult « Johannes Rütmann » .

Toim . Toim .

57

Alfred Umberg Marta Umberg Juhan Rätsep

Johannes Kummer 18 Aleksander Jääger Harald Vennikas

Kahe nimed teadmata 19

Uued juhid võtsid lipu enda kätte

Valge terror jätkus kõigi oma metsikustega ka pärast juhtide tapmist, kuid uued juhid asusid täie mehisusega asemele, et kange lazliku surma läbi tekkinud kaotust tasa teha. Moodustati majan

duslik komitee « Tööliste Maja » administreerimiseks.

Ühingud

saatsid jälle oma esindajad läbirääkimistest osa võtma. 22. april lil 1920. aastal moodustati Tallinna Ametiühisuste Kesknõukogu ,

kes võttis üle need funktsioonid ja kohutustused, mis olid Üle

eestimaalisel Kesknõukogul, kelle liikmed eelmisel aastal tapeti või välja saadeti.

Tallinna Ametiühisuste Kesknõukogu algatusel kokkutulnud koosolek võttis omaks Üle-eestimaalise Kesknõukogu resolutsioo nid ja taktika ning tunnistas tarvilikuks tööstustööliste rahvus vahelise organisatsiooni loomise, et kuulutada avalik ja leppimatu

sõda kapitalismile ja valgekaardile. Tallinna Ametiühisuste Kesk nõukogu saatis tervituse kogu maailmale ja kutsus üles kiiresti organiseerima vasturünnakuid Rahvaste Liidu reaktsioonilistele

püüdlustele, kuna Rahvaste Liit 20 oli muutunud ainult rahvus vaheliseks politseijõuks, mida kasutati töölisklassi õigustatud nõudmiste mahasurumiseks. Nad otsustasid alustada kampaaniat, et lõpp teha teadmatusele, mis tänapäev on maksva korra pea miseks kantsiks, nimelt hajutada see teadmatus, mis takistab pro letariaadi liikumise laiemat haaret .

Üks «valesüüdistus»

Oli kavatsetud esimese mai demonstratsiooni pidada nagu tava liselt. Sotsiaaldemokraadid pöördusid sooviga saata oma kõnele jaid miitingule, kuid Tallinna Ametiühisuste Kesknõukogu keel dus koostööst inimestega, kelle käed punetavad töölisklassi verest. Mõni päev hiljem areteeriti Kesknõukogu esimees A. Vegner ja seltsimehed K. Valdek ja M. Keskpaik , süüdistades neid raudtee õhkulaskmise salanõus . 18 Dokumendis ekslikult «Johannes Krumnuer» .

Toim .

19 Ohvrite nimekirjas puuduvad August Tuuder ja Johannes mann .

Veis

Toim .

20 Rahvasteliit

rahvusvaheline riikide ühendus Esimese ja Teise

maailmasõja vahel, mis loodi imperialistlike riikide poolt 1919. - 1920. a. Pariisi rahukonverentsil ja mida imperialistid lootsid ära kasutada võit

luseks revolutsioonilise liikumisega, eelkõige aga Nõukogudemaa vastu. Toim . .58

Need seltsimehed võtsid parajasti üht Venemaalt tagasi jõud nud liiget vastu, kui tuli kaitsepolitseinike haarang. Seltsimees Vegneri juurest leidsid nad mingi paberi, millele olid tõmmatud

mõned jooned, mida detektiivid pidasid plaaniks. Seltsimees Kesk paiga juurest leidsid nad 2 täis ja 8 tühja padrunit. Siis kirjutati süüdistus valmis ja Eesti kombe kohaselt kästi meestel alla kir jutada. Nad keeldusid, kuid siis keerati revolvriotsad nende poole ja ähvardati surmaga, kui nad veel keelduvad. Nad kirjutasid alla.

...Minister andis nad edaspidiseks uurimiseks üle sõjakohtule. Nad ootavad ikka veel oma kohtuprotsessi, mis oleneb kohtust. Kõik töölised nõudsid asja arutusele võtmist ja nende vabastamist valgekaardi käest. Tallinna Ametiühisuste Kesknõukogu nõudis kolme seltsimehe vabastamist ja pöördus sellesisulise avaldusega

valitsuse poole. Kesknõukogule öeldi, et olgu omaenda tegevusega ettevaatlikud, ehk muidu võetakse tarvitusele abinõud, mis sun nivad seda tegema.

Kõik ühingud pidasid koosolekuid , et Tallinna Ametiühisuste Kesknõukogu toetada.

Peaminister Tõnisson saatis siseminister

Hellatile korralduse ühes instruktsiooniga alustada vapra Tal linna Ametiühisuste Kesknõukogu vastu rünnakut. Iga Kesknõu kogu liikme kodu otsiti läbi.

Hellati käsul võttis politsei ja kaitseliit 14. mail «Tööliste Majja » ette uue haarangu. Kõik raamatud ja paberid võeti kaasa,

kuid järgmisel päeval tagastati. Tallinna Ametiühisuste Kesknõukogu jätkas oma tööd ja püstitas raudteelaste, telegraafi- ja postitööliste uued nõudmised . Tallinna Ametiühisuste Kesknõukogu tegevus näitab, miks reaktsionäärid värisevad nüüd kui ka tule vikus. Ja töölised, hoolimata verejanulise Hellati ähvardustest panna Tallinna tänavail vereojad jälle voolama, jätkavad oma . organisatsioonilist tööd, teades, et lõpuks kaunistab nende lippu .

võit. Teiste maade töölistel tuleb hoolega silmas pidada Hellatit, sotsiaaldemokraatlikku türanni, kelle partei toetab iga tema aktsiooni.

Eestis, seltsimehed , on vanglad ikka veel täis tuubitud ja timukad teevad oma hirmuäratavat tööd. Kuid kasvab jõud ... Ühel päeval keeratakse teine lehekülg, ja siis tuleb täielik kättemaks 26 kangelase eest. Meie, võitlevast Tallinna Ametiühisuste Kesk nõukogust, kutsume üles oma seltsimehi kogu maailmas meile

appi tulema, ja kõikjal trükis avaldama loo meie vihasest võitlu sest Eesti türannide, imperialistliku Entente'i viletsate ja alatute tööriistade vastu . Võib-olla, et veelgi rohkem valatakse verd, et Kesknõukogust saadetakse uusi inimesi homme, seltsimehed, meie võidutseme.

pimeduse teele, kuid

Maha sotsiaaldemokraatlik Eesti vabariik! Elagu maailma vaba töölisvabariik !

Selle dokumendi autor tapeti hiljem. Dokumendi tõi Inglis maale üks tagakiusatuist. 59

KOHUS KOMMUNISTIDE ÜLE

Kommunistlik Partei Eestis on kogu töörahva, proletariaadi partei. See on päevselgeks saanud kõigile, eeskätt proletariaadile enesele. Sellepärast ongi kodanlus kogu « iseseisvuse » kestel nii võrd veriselt, ägedalt, halastamatult Kommunistliku Partei vastu võidelnud .

Nüüd mõtles Eesti kodanlus oma kohtuga 21 kommunistide üle

proletariaati ära hirmutada. Kuid kohtupäeval kuulutas Tallinna proletariaat välja üldise protestistreigi. Härrasriigi timukad loot sid töölisi kahe surmaotsusega sõnakuulelikuks teha, aga nad eksi

sid. Töölisi ei kohuta verine tagakiusamine, ei Pagari uulits 22, ei ka surmaotsused. 24 - tunniline protestistreik muutus hoopis kestvaks streigiks ja tõi kaasa valitsusekriisi, kodanlust segadusse viies.

Härrasriigi ajalehed ei avaldanud muidugi kohtualuste tunnis tusi. Timukate tsensor ei lasknud ajalehtedesse proletariaadi esin dajate kõnesid timukate kohtu ees. Kuid siiski näeb ja tunneb iga proletaarlane juba nendestki sõnumite katkenditest, mis valitsuse

ajalehtedest ilmusid, et sm . G. Kreuks ja teised ennast kohtu ees nii üleval pidasid, nagu iga tööline peab ennast oma rõhuja ees üleval pidama.

Kohtu ees seisid proletariaadi klassi võitlejad. Sellepärast mõisteti nad surma. Nad olid Eesti töörahva en a muse esinda

jad, kogu Tallinna tööliste esindajad, seda tunnistas Tallinna töö vägi oma streigiga.

Rõhujate kohus ei hirmutanud töölisi. Hoopis vastupidi. See kohus ühendas proletariaati ühiseks väeks oma klassi partei kait

seks välja astuma. See kohus kandis arusaamise meie parteist kui õigest töörahva parteist veel enam rahva hulkadesse laiali. Ainult möödaminnes olgu tähendatud, et kohus paljastas taht matult jälle Pagari uulitsa saladusi. Kohtunike lehed räägivad, et eeluurimisel ülekuulatud hoopis muud rääkisid kui kohtu ees. Miks ? Sellepärast, et neid piinati, peksti, et vabariigi « demokraat likud » nuuskurid nende kallal toorest vägivalda tarvitasid ja neid sellega sundisid « tunnistama » , nagu keskaja piinakambriteski

piinamistega sunniti inimesi endid süüdlaseks tunnistama. Mõne del piinamistel olid nuuskurid oma ohvritelt mõndagi välja pigis tanud, mida ohvrid muidu poleks mitte « tunnistanud » . Pagari uulitsa piinakamber, « iseseisvuslaste » timukakohus,

21 Mõeldakse 35 kommunisti protsessi , mis toimus juunis-juulis 1920. Toim.

22 Siin asus kodanliku diktatuuri algpäevil sõjaministeeriumi teadete kogumise osakond , mis täitis kaitsepolitsei funktsioone. 1920. aastal loodi eraldi kaitsepolitsei , mis asus esialgu Toompeal, hiljem aga Pagari täna val .

60

Toim .

GEORG KREUKS

kodanluse tapamasin on Eesti härrasriigi lahutamatud osad. Neid muidu hävitada ei saa kui ühes härrasriigi enesega.

Üldiselt näitas kommunistide protsess avalikult, et Kommunist

lik Partei on ainukene partei, kes kodanluse vastu tõsiselt võit leb. Protsess kandis selle arusaamise hulkadesse, kes streigiga ava likult kohtualused oma esindajateks tunnistas.

Härrasriik püüab küll meie parteid lõhkuda, purustada, töölis liikumist hävitada, meie klassivõitlust murda. Kuid ta peab tun nistama, et seda teha ei saa. Kommunistlikku Parteid ära kaotada

on võimatu just sellepärast, et Kommunistlik Partei on töörahva klassi partei. Ühes töörahva klassiga võidab ka selle klassi partei võitluses kodanluse riigi vastu. Seda kardavad kodanlased ning sellepärast tegid nende kohtunikud surmaotsused oma klassivaen laste kohta. Nad ei aimanudki aga, et nende kohtualuste kaitseks kõik töölised välja astuvad ja , kui tarvis, lähevad ka otsesesse võit

lusse, otsesesse klassisõtta kodanlusega. (EKP Narva Komitee lendlehest. EKPA , fond 27 , nim . 1 , S.-ü. 818, 1. 173.)

61

TALLINNA TOOLISTE PROTEST VALGE TERRORI VASTU

Tallinna tööliste ' miiting võttis 12. augustil « Valvajas» vastu protestiresolutsiooni, kus on kirjeldatud valge terrori uuemaid avaldusi. Resolutsioonis öeldakse:

« Üleüldine töörahva

koosolek

protesteerib kõige valjumalt

nende tooruste ja vägistamiste vastu, mida demokraatlik vaba riik vangistatud tööliste kallal tarvitab. Koosolek teatab vabariigi valitsusele, et nad on türmis vaevlevate tööliste -kommunistidega kõigiti solidaarsed. Koosolek tervitab neid kui Eesti töörahva esin

dajaid, kes nende poolt valitud, kuid keda kodanlik hirmuvalitsus enese naha päästmise mõttes türmi pistnud. Meie nõuame vabariigi valitsuselt, et . 1 ) tööliste piinamine kaitsepolitseis ja türmides jalamaid lõpetataks, 2) vangistatud töölistega viisakamini ümber käidaks, 3) lubataks neile väljast poolt toitu sisse viia ja 4) kõik poliitikas süüdistatud töölised tür midest vabastataks.

Koosolek kutsub üles kogu Eesti töörahvast türmis olevate ven dade -kommunistide kaitseks valmis olema!>>

Kui see resolutsioon hääletamisele pandi, hüüdis üks tööline: « Pange võmm hääli lugema, muidu Einbund ei usu , et see ühel

häälel vastu on võetud ! » Ja võetigi ühel häälel vastu! Jälle tõen dus, et Messias-Einbund on kehkenpüks, kes kiitles, et töölis klass rõõmustavat selle üle, et tema kurjategijad -kommu nistid vangimajasse on toimetanud.

Paar nädalat enne seda protesteeris ka Tallinna Ameti ühingute Kesknõukogu kommunistide piinamise vastu . ( « Kommunist » nr. 11 (34 ), 18. augustil 1921.)

POLIITILISED STREIGID 8. augustil oli Noblessneri 23 tehases protesti- ja solidaarsuse streik, mis tekkis selletõttu, et töölised said kuulda, et poliitilised vangid « Patareis » on alustanud näljastreiki. Tööle jäi ainult 30–40 meest.

Samasugune streik oli 9. augustil ka Krulli vabrikus 24. Ei strei kinud rauatreialid .

Mõlemad streigid puhkesid stiihiliselt. Meie partei komitee sai seltsimeeste näljastreigist teada alles siis, kui see juba rauge mas oli, ja sellepärast ei saanud meie solidaarsusestreigi korraldust teha .

(«Kommunist » nr. 12 (35), 21. augustil 1921.) 23 Seda tehast praegu enam ei ole .

24 Praegu Tallinna Masinaehitustehas. 62

Toim .

Toim .

KA TÜRMIS ON NAD EESKUJUKS TOOLISKLASSILE!

Irboska veretöö teisel aastapäeval — 6. septembril ( 1921) viisid Tallinna Keskvangla poliitilised vangid läbi 24 -tunnilise nälja

streigi protestiks valge terrori vastu . Osa võttis üle 100 tööliste

esindaja. Ühel häälel otsustasid nad Pätsi valitsusele saata järg mise resolutsiooni:

« Täna, 6. septembril, mil möödub kaks aastat sellest metsikust veretööst, mille ohvriks langesid Irboskas 26 seltsimeest, otsusta

sime austada nende langenud ohvrite mälestust ühepäevase nälja streigiga protestiks kodanluse vägivalla vastu .

Meie austame langenud seltsimehi. Meie ise oleme sellesama kodanluse vägivalla ohvrid, keda juba viiendat kuud ilmsüütult

kinni peetakse ja kelle süüdistusasja lahendamise asemel ainult lubadusi antakse. Täna on kuu möödas prokuröri ütlusest, kes tõendas, et kuu aja jooksul meie süüdistusasja lahendamiseks midagi nähtavat ette võetakse. Kuid meid, Eesti tööliste esinda

jaid, lastakse nagu ennegi vangikongis hallitada, lastakse oodata, kuni meid ilmsüütult sellesama Irboska osaliseks tehakse kui neid, keda täna mälestame.

Meie, allakirjutanud tööliste esindajad, avaldame selle kodan luse vägivalla vastu , mis ta kahe aasta eest Irboskas kui ka täna

päev meie kallal korda on saatnud, kõige ägedamat protesti. Meie nõuame vabariigi valitsuselt 1 ) niisuguste vägivallaaktide lõpetamist, 2) 2 Irboska mõrtsukate vastutuselevõtmist, 3) meie silmapilkset vangist vabastamist ja 4) üleüldist amnestiat kõigile klassisõja vangidele.

Allkirjad .» 6. septembril 1921 .

Töölised ! Teie esindajad türmis nälgisid Irboska -päeval, võttes oma ränkadele kannatustele vabatahtlikult kannatusi lisaks, et valitsusele otse näkku anda piitsahoop ... ( «Kommunist» nr. 17 (40), 17. septembril 1921.) KLASSIKOHUS

ÕLEKORREKS UPPUJATELE

Nagu vana kõduneva Rooma keisririigi toed ketsereid rauda desse needitult tsirkusse tirisid , et neid nuumatud klasside ajavii teks ja orjade hirmuks kiskjatest puruks rebida lasta, niisama väl

guvad kogu kapitalistlikus maailmas demokraatliku klassikohtu täägid, et töölisklassi kammitsais hoida ning kodanlusele lõbu val

mistada, kuna kupulaskmine on suurepärane ja huvitav. « Meie» vabariik, see uueltküpsetatud Rahvasteliidu liige, pole teiste hul «

gas mitte vähem . Praegu istub Tartus 50 töölist tiigrikutsikate 63

ees; kõige suurem saal kogu linnas on selle kägistamiseprotsessi

kohaks valitud, « pealinna » lehtede erikirjasaatjad hoolitsevad selle eest, et ausad kodanlased ja mässumeelne töörahvas kõige kiiremas korras teada saaksid , kui « armuline» on polkovnik Vahtramäe kohus; ülikooli õigusteaduskonna üliõpilased on viidud

sinna praktikale, et õppida, kuidas tulevikus oma isade – hall parunite ja teiste paksupungameeste vastastega peab ümber käima .

Milles süüdistatakse neid 50 proletaarlast ? Selles, et nad oma klassi õiguste, oma vendade ja õdede, kogu töörahva parema tuleviku eest võitlesid, et nad on julgenud oma isiklikku käekäiku kaalule pannes kätt tõsta nülgimise -vabariigi vastu .

Millega on nende «süü » selgeks tehtud ? Nuuskurite ja provo kaatorite tunnistuste najal on süüdistusmaterjal kokku aetud, piinakambrites kohtualustelt soovitavad seletused välja pressitud, võltsimisega paremate töölisklassi liikmete klassivõitlusest vilet

sate salakuulajate protsess valmis taotud. Õigluse asemel irvitab seal igal sammul vastu Purri 25 timukate alasti vägivald, tõeotsi mise aset täidab kõige nurjatum faktide pahempidipööramine ja vassimine.

Kuid missugune proletaarlane ootab õiglust Einbundi politseilt ja sõjaminister Sootsi soomusevõtjatelt ? Kes ei teaks, et seda paraadi, kus meie seltsimehi kaaki tõmmatakse, tarvis on « vabariigi » tugede kindlustamiseks. Milles seisaks siis « vabariigi» demokraatlik stabiilne kord, mida Rahvasteliitu vastuvõtmise eel

tingimuseks seati, kui mitte kommuniste ei kägistataks? Mistarvis on terved rügemendid nuhke, kohtunikke,, prokuröre , kui mitte

kordagi kodanikud nende töö vilja ei näe! Tartus on esimene suu rem politsei-peavalitsuse näitus, millele lähemal ajal peab järg nema veel suurem Tallinnas, kus poolteistsada tööliste esindajat korda ootab .

Pea püsti, seltsimehed kohtualused ! Las möirgab verest joovas tunud söödikute kiht ! Las möllab nende käsikute « erapooletu » kohus ! Tuleb aeg, kus samas saalis istub jälle töörahva revolut siooniline tribunal ja hindab tänaste võidumeeste veretegusid. Tuleb aeg, kus töölisklassi karm käsi hambad suust murrab neil krokodillidel, kes nüüd igal uksel ja aknal inimsusest ja kultuurist töinavad, kuid ühtaegu valmis on oma klassivastastel viimast soont ihust välja rebima.

Kogu meie töölisklassi kaastundmus ja lugupidamine Tartu vägi valla - ohvritele !

Kogu Eestimaa klassiteadlikkude tööliste needus ja vanne timu katele ! ( « Kommunist » nr. 19 ( 42) , 24. septembril 1921. )

25 Kodanliku Eesti poliitilise politsei (kaitsepolitsei ) üks ninamehi. Toim .

64

Kõigi maade töölised, ühinege ! TALLINNA PROLETAARLASED !

Klassivennad !

Paljastage oma pea: on langenud parem võitleja töörahva rida dest, on tapetud Viktor KINGISSEPP. Oma verega on Kin

gissepp krooninud seda tööd, mis ta ennastohverdavalt on teinud kogu oma eluga tööd kurnatute vabastamiseks kurnajate ikke alt .

See on Eesti töörahva suurim leinapäev. Ent Eesti tõusikkodan lus pidutseb oma värske veretöö puhul. See tõusikkodanlus on alati olnud julm ja metsik . See tõusikkodanlus on alati töölisi

kaagitanud , neid mättasse lüües Irboskas, Rahumäel, Seamäe rabas ja mujal. Seltsimees Kingissepa tapmisega on kodanlus pan nud oma verehimule krooni pähe. Ohver oli ta küüsis. Aga ta kartis siiski ning värises raudu needitud inimese ees ja ruttas

veretööga. Kinnivõtmisest ei olnud möödas 24 tundigi ja

« kohus

oli

oma otsuse juba teinud ja täidegi saatnud . Otsus tehti ja saadeti täide, vaatamata sellele, et lähemail päevil on algamas « 115 prot

sess » , mis olevat Viktor Kingissepa tegevusega süüdistajate endi tõenduse järgi kõige lähemas ühenduses. Nüüd on aga selle, här rade kodanlaste endi arvates, « peategelase » suu suletud igaveseks. On suletud just protsessi eel . On suletud nõnda, nagu seda ei

julgeta teha isegi kõige mustema tagurluse mail. Proletaarlased ! Otsustage ise selle «demokraatliku

korra üle,

kus nõnda võidakse talitada ja « õigust » mõista. Isegi Ungari

Horthy vägiteod kahvatuvad selle valge terrori veretöö ees Eestis. Tallinna proletaarlased ! Teie ei tohi vaikides mööda minna sel lest võikast veretööst. Teie ei tohi seda, kui teie tahate olla Tal linna töölised . Langenud seltsimees on alati hinnanud teid kui Eesti proletariaadi esivõitlejaid, kes on seisnud kindlalt kui

kalju' revolutsioonilise klassivõitluse esikantsidel ka kõige rän gema surve ja veriste kaagitamiste päevil . Iga tööline Tallinnas! Näita, et sa tõesti väärid esivõitleja uhket nimetust. Näita seda teoga.

Tallinna proletaarlased! Üles protestistreigiks selle kohtumõist mise korra ja tapatöö vastu !

Tallinna Töölisühingute Kesknõukogu on otsustanud laupäeval ,

6. mail 1922 Tallinnas läbi viia ühe - päevase protestistreigi. Streik algab laupäeva hommikul kell 8. Igas vabrikus, tehases ja

töökojas,

igas töökohas ,

kus Tallinnas

iga -

nes on töötamas proletaarlaste käed , pannakse

laupäeval 6. mail kell 8 hommikul töö seis m a. Tallinna töölised! Teie peate selle protestistreigi läbi viima. Ja Trellide taga

65

5

teie viite ta hiilgavalt läbi . Ükski aus proletaarlane ei jää sel päe val tööle. Iga aus tööline lahkub töölt protestiks valge terrori vere töö vastu.

Proletaarlased ! Valge terror on maha niitnud töörahva julgema

võitleja. Ent ükski terror maailmas ei suuda hävitada langenud võitleja tegusid . Tema teod jäävad ! TALLINNA TÖÖLISED !

TAPATÖÖ VASTU ÜLES PROTESTISTREIGILE KUI ÜKS MEES LAUPÄEVAL, 6. MAIL. Igavene mälestus langenule ! Riigikogu Kommunistlik Tööliste Rühm . Eesti Iseseisva Sotsialistliku Tööliste Partei Riigikogu Rühm . (EKPA, fond 27, nim. 1 , s.-ü. 818, 1. 204. )

Kommunistliku Internatsionaali Täitevkomitee läkitus Viktor Kingissepa mõrvamise puhul Kõigi maade proletaarlased! Eestis on maha lastud väljapaistev töölisklassi vabastamise eest võitleja seltsimees Viktor Kingissepp. « Demokraatlik» valitsus toimis samuti kui tema eelkäijad sotsiaaldemokraatide valitsuses, kes 1919. aastal lasksid maha 26 kommunisti.

Seltsimees Kingissepp võttis juba noorukina osa 1905. aasta revolutsioonipäevade sündmustest oma kodukandis Saaremaal, tegutses õpilasringides ning hiljem Petrogradi ja Tallinna töölis

organisatsioonides, võideldes juba sel ajal, mil kogu Venemaa kohal rippusid reaktsiooni tinarasked pilved ning võllaste kääksu mine ja püssitule ragin tähistasid tsarismi võitu revolutsiooni üle. Väsimatu võitlejana ei lasknud Viktor Kingissepp oma elu viimse hetkeni käest punast lippu. Ta töötas illegaalselt nii oma kodu maal Eestis ja Venemaal kui ka kauges Kaukaasias. Ta organisee ris töölisi, talupoegi ja soldateid ning asutas 1912. aastal ajalehe « Kiir » , millele ta andis bolševistliku suuna. Kui revolutsioon Vene

maal võitis ... ruttas ta Eestisse, kus töörahvas ägas kurikuulsa « demokraatliku » Asutava Kogu juhtimise all. Olles rikas seniste

kogemuste poolest, juhtis Viktor Kingissepp Eestis illegaalselt töölisliikumist kõige raskemates tingimustes üle kolme aasta, keel dus kategooriliselt jätmast seda ohtlikku ametikohta kas või het

kekski, andis välja lendlehti ja ajalehti, reageerides ... kõigile töölisliikumise vajadustele.

Tillukeses Eestis, mis seisis nagu teisedki kapitalistlikud riigid hukkumise äärel, algasid areteerimised 1. mai eel. Seltsimees Kin 66

VIKTOR KINGISSEPP

gissepp ei pidanud ka siis Eestist lahkumist võimalikuks. Ta juh tis põranda alt endist viisi ettevalmistusi demonstratsiooniks, mis tol aastal omas erilist tähtsust, ja ta areteeriti. Haaranud oma võimusesse niisuguse ustava võitleja ning põle des vägivallaihast, õiendas Eesti valitsus temaga arved kiiresti ja reeturlikult. Nõukogude Venemaa saatkond päris Viktor Kingis sepa vangistamisest kuuldes kohe selle põhjuste järele. Saatkon nale kinnitati rahustavalt, et areteeritut ei ähvarda mingi häda oht. Mõni tund hiljem aga lasti Viktor Kingissepp sõjakohtu poolt maha .

Seltsimehed , kõigi maade proletaarlased ! Seltsimees Viktor Kingissepa piinarikas surm on näide sellest,

kuidas kodanlus võitleb töölisklassiga. Seltsimees Kingisseppa süü distati ainult ühes «kuriteos » ; võitluses töölisklassi vabastamise eest. Sellest oli tema surmamõistmiseks küllalt. Kas ei tekita see

mõrv ärevust vanderveldides, martovites ja adlerites, kes löövad hädakella Venemaa töölisklassi juhtide tapjate kohtu kätte and mise puhul?

Seltsimehed ! Kapitalistlik maailm püüab pääseda vältimatust

hukkumisest proletariaadi juhtide mahalaskmise teel, unustades , et ehkki inimesed hukkuvad, kasvavad ja tugevnevad rahvahulka 5*

67

des nende ideed edasi. Võitlejate surm võitlust ei peata, vaid annab sellele uut jõudu. Ka seltsimees Kingissepa surm jätab endast

jälje. Eesti töölised ja kogu maailma töölised jätavad meelde selle võitleja nime ning naelutavad eesti timukad ja kõik need, kelle käsutäitjaks nad olid, häbiposti.

Me peame vastama sellele reeturlikult alatule mõrvale prole tariaadi koondumisega ühiseks väerindeks ja viima ennastsalgava võitluse võiduka lõpuni.

Hukkunud võitlejale igavene kuulsus ja au ! Kommunistliku Internatsionaali Täitevkomitee

(«Pravda » nr. 106, 14. mail 1922. )

Kommunistliku Internatsionaali üleskutse seltsimees Jaan Kreuksi tapmise puhul

Seltsimehed, kõigi maade töölised ! Valge «demokraatlik » Eesti valitsus valmistub uuesti valimis teks, astudes välja kõige verejanulisema terroriga, hukates pare maid tööliste klassi juhte. V. Kingissepa järel tapeti Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee liige J. Kreuks, vana partei töömees, Kommunistliku Internatsionaali IV kongressi liige. Eesti

kodanlus toimetab paremate kommunistide tapmist lausa plaani päraselt. V. Kingissepa tappis ta sõjakohtu kometimängu järel. J. Kreuks tapeti ilma mingisuguse kohtuta kinnivõtmise juures ... Selle Eestimaa tööliste klassi truu juhi mahalaskmine on ühtlasi ka pauk kogu Eesti tööliste klassi pihta, kes ühise kindla väerin

dena välja astus ja rohkearvulistel tööliste koosolekutel J. Kreuksi

ja teisi EKP Keskkomitee põrandaaluseid liikmeid ühel häälel Riigikogu valimisteks Töörahva Ühise Väerinna nimekirja seadis. Ühtlasi algas tööliste klassiorganisatsioonide lõhkumine, tööliste

legaalse trükisõna mahasurumine, hulgalised kinnivõtmised. Seltsimehed Eestimaa töölised ja kõigi maade töölised ! Meie vaenlased tapavad teie üksikuid paremaid juhte, aga nad

ei suuda tappa tööliste klassi ega tema võimsat revolutsiooniliiku mist .

( « Klassivõitlus » nr. 43, 1923, lk. 18. )

Valge Eesti timukate vastu! Kommunistliku Internatsionaali ja Kommunistliku Noorsoo Internatsionaali üleskutse « 149 protsessi » puhul Tallinnas

Kõigi maade töölistele!

Piinakambris, mida nimetatakse kohtuks, tarvitab valgekaart liku Eesti sahkerdajate ja riigivaraste valitsus 149 kindla ja mehise 68

JAAN KREUKS

Eesti revolutsiooniliste tööliste esindaja kallal vägivalda. Kodan

lus süüdistab neid « riigi äraandmises », revolutsioonilise riigipöörde ettevalmistamises ja püüetes sisse seada Eestis tööliste ja talurahva valitsust. Ta andis nad sõjakohtu kätte, et vägivalda kiirendada. Kohtunikud ja prokurörid Eestis on pisike trobikond ülemaailmse fašismi laagrist. Mitte esimest korda ei tõsta Eesti kodanlus kätt Eesti tööliste

klassi organisatsioonide vastu : ametiühingute kongressi vangista

mine 1919. aastal ja 25 töölise tapmine Irboskas ilma mingisuguse kohtuta; vana Eesti kommunisti V. Kingissepa tapmine välikohtu abil 1922. a. kevadel; kommunist J. Kreuksi tapmine märtsis 1923

nuuskuri poolt uulitsal; järeleandmatu ja kavakindel tööliste klassi organisatsioonide purustamine, mida viimase aasta jooksul tehti kaks korda — jaanuaris ja augustis; lõpuks see protsess 149 töölise - revolutsionääri vastu , keda ähvardab mahalaskmine ja -

sunnitöö.

Kodanlik võim Eestis on pankrotis. Igasugused kodanlikud rüh -

mad — hallparunid, sahkerdajad, sotsiaaldemokraadid – vaheta sid üksteist riigivalitsuses ja ikka ühe ja sellesama tagajärjega.

Üksikud röövikute, sahkerdajate ja riigivaraste kildkonnad läksid 69

rikkaks, aga kogu maal, tööliste ja talurahva hulkades, linnades käsitööliste ja intelligentsi seas kasvas viletsus. Vabrikud jäid seisma. Töötaolek kasvas. Riigi rahaasjandus lähenes ikka suure male pankrotile. Lubadused ühiskondlike uuenduste kohta ja maa andmisest talurahva kätte, millega Eesti kodanlus oma võimuvalit sust algas, on täitmata. Kodanluse täieliku võimetuse tõttu üleüldse

mingisugust majanduslikku asja korraldada ei saagi neid lubadusi täita. Kodanluse valitsuse all peab väike Eestimaa muutuma täht

susetuks lisandiks mõnele ülemaailmsele imperialistide rühmale. Väikese Eestimaa tööliste ja talupoegade ainus väljapääsutee on sisse seada tööliste ja talurahva valitsus, mis toetuks klassiorgani satsioonidele, kindlas liidus kogu maailma tööliste klassiga. Pankrotti jäänud kodanlik võim on juba asunud Eestimaad Ing lise kapitalile ära müüma ja sahkerdama. Aga ses oma äraandlikus püüdes Eesti rahvahulkade tulusid ära müüa leiab ... kodanlus

südi vastupanu ühise ja teadliku Eesti proletariaadi poolt. Ja kõigi kodanlike ja väikekodanlike rühmade ühine blokk otsustab Eesti sotsiaaldemokraatide palaval kaasabil Eesti tööliste klassi organi satsioone purustades avada endale vaba tee äraandmisele.

Selle aasta jaanuaris võetakse ühel ajal üle kogu maa ette hul galisi vangistamisi. Tööliste lubatud koosolekutele tungivad nuhid ja haaravad kinni juba enne kindlaksmääratud ohvrid. Need on kõik Eesti ametiühingutes tegutsevad töölised. Need on revolut sioonilise noorsoo eelväe liikmed. Need on Eesti naistööliste juhti vad esindajad. Need on töörahva hariduslike organisatsioonide töö lised. Need on, lõpuks, puutumatuse õigusega Eesti Riigikogu liik med — neid on kümme inimest kahes revolutsioonilises tööliste -

rühmas: kommunistlik rühm ja Eestimaa Töörahva Partei rühm. Need saadikud on Eesti kodanluse suuremad vihaalused , sest et nad, revolutsiooniliste tööliste rühmade eeskuju järgi vanas tsaari

riigivolikogus, halastamatult paljastasid riigivargusi, vägivalda ja Eesti « demokraatia » ettevalmistatavat

äraandmist.

Ja saadiku

puutumatus visati kui vana tarbetu koli kõrvale. Kõik tööliste organisatsioonid üle maa aeti laiali. Proletariaati tahetakse vaikima sundida.

Kindlalt ja mehiselt jätkavad oma võitlust Eesti kodanluse poolt. vangistatud ohvrid piinakambrite seinte vahel . Ametliku kohtu kometi on nad muutnud poliitiliseks kohtupidamiseks kodanluse üle. Nad ei tunnista seda klassikohut. Eesti parlamendi liige ja

Eesti revolutsiooniliste tööliste juht Jaan Tomp viskas timukatele näkku oma mehise teadaande, et pea paneb proletariaat kohtuni kud ise süüpingile. Selle « kohtu teotamise eest » anti ta välikohtu kätte ja mõisteti surma. Otsus on kinnitatud . 26 Au ja kiitus Eesti töölistele - revolutsionääridele ! Oma kindlusega, 26 « 149 protsessi» ja J. Tombi mõrvamise kohta vt. käesolevas kogu mikus lk. 282 jj . – Toim . 70

oma kangelasmeelega on nad juba hindamatult palju kogu töö liste klassi heaks teinud. Leidku nende revolutsiooniliste vaadete

ja oma klassiorganisatsioonide kindel kaitsmine kogu tööliste klassi, ja eeskätt Eesti tööliste täielikku toetust ! Kõigi maade töölised !

Teie vahelesegamine on nii mõnigi kord kinni pidanud timuka käe, mis on tõstetud tööliste juhtide vastu . Ärgem andkem Eesti

timukatele võimalust Eesti tööliste klassi paremat osa hävitada. Kõlagu igal pool protestihääl klassikohtu ja timukaliku vägivalla vastu ! ... Maha Eesti timukad !

Elagu revolutsiooniline Eesti proletariaat! Kommunistliku Internatsionaali Täidesaatev Komitee Kommunistliku Noorsoo Internatsionaali Täidesaatev Komitee

Moskvas, 15. nov. 1924 ( « Klassivõitlus » nr. 48, 1924/25, lk. 3–5.) Kommunistliku Internatsionaali üleskutse 1924. a.

1. detsembri sündmuste puhul Eestis Eestis

voolab töörahva veri !

Juba mitu kuud köidavad Eesti sündmused terve maailma mõt

levate tööliste tähelepaneku. Mis oli nende sündmuste algatajaks ? Väikene maa pisut üle miljoni elaniku . Selle maa turjale ,

kes, ehk küll lühikest aega, sai proletaarse revolutsiooni võimu tunda ja tõsise vabaduse õhku sisse hingata , asus kildkond valge

kaartlasi. Et täägiga oma võimu üleval hoida , peab sel kildkon nal olema suur alaline sõjavägi, mis rahvaarvuga kaugeltki tasa

kaalus pole. Tööstus sureb aegamööda, töötaolek kasvab . Talurah vas on raske maksukoorma all, et ülal pidada sõjaväge ja kogu riigiaparaati kõigi tema ministeeriumide , saatkondadega jne ., sest maksude suurus ei ole väiksele maale jõukohane . Valitsev kildkond kiduneb ikka enam ja enam. Sõjaminister

lamab joobnult uulitsal. Suuremaid valge valitsuse « riigimehi » süüdistatakse altkäemaksude võtmises. Sahkerdajat ei saa eraldada ministrist ega ministrit lihtsast välismaa isanda toapoisist. Kogu maa lämbub olukorras, mille on tekitanud Eesti valgekaartlik

kodanlus, keda omal ajal Saksa okupatsioon võidule aitas ... Maa sureb aegamööda. Niisugune on selle pildi tagapõhi. Tööliste klass ei või selle suremisega leppida ja ta teeb ... jõu pingutusi, et vabastada ennast ja vabastada maad väikese rööv salga vägivalla alt ... 71

Aga see väike röövsalk , seistes põlvini vere sees, jätkab kodan luse ülemate kihtide ja nende pojukeste hambuni relvastamist välismaa kodanluselt saadud rahaga.

Ta rüüstas ära kõik avalikud töölisliikumise asutused

-

ameti

ühingulised, kooperatiivsed, poliitilised —, kägistas töölisajakir janduse, sulgedes nõnda tööliste klassil kõik teed oma huvide ava likuks kaitsmiseks.

Hiljutine 149 seltsimehe « protsess » oli häbematum väljakutse kogu Eestimaa töörahvale. Julge sõna eest kohtus lasti maha Jaan

Tomp. Eluaegne sunnitöö – see on Eesti « demokraatial » veel liiga -

pehme otsus.

Kõik Eesti töölised on Kommunistliku Partei poolt. Seda näita sid mitu korda igasugused « parlamentlikud » valimised isegi valge terrori valitsemise ajal . Seda näitas ka üksikute voolude sisemine võitlus ametiühingutes ja teistes töölisorganisatsioonides, kuni valge Eesti röövsalk veel niisuguste organisatsioonide varjugi kan natas. Eesti sotsiaaldemokraadid on juba ammugi nulliks ja liht saks toapoiste salgaks muutunud.

Üksteise järel Eesti töölistele visatud provokatsioonilised välja kutsed viisid ... kommunistide sõjariistus väljaastumiseni Tal linnas. Töölised võitlesid kui lõvid . Peaaegu paljaste kätega haa rasid nad oma kätte terve rea tähtsamaid riigiasutusi. Ainult enda

hooleks jäetud, ilma igasuguse abita mujalt, tormasid nad tööliste verest joobunud kodanluse reaktsioonile vastu, sest edasi kannata miseks ei olnud enam jõudu. Eesti kodanlus langes väljaastujate peale kogu oma sõjaväega .

Ülestõus purustati. Alatu kättemaksmine jätab oma koleduse poo lest kaugele maha isegi Soome tööliste kallal toime pandud kätte maksu timukas Mannerheimi poolt. Igal öösel lastakse maha küm ned paremad Eesti töölised. Kogu maa ägab valge terrori ikke all .

Kõik töölised lastakse ükshaaval kaitsepolitsei erilise järelevaa tuse alt läbi käia. Kinnivõetutel tuleb vangimajades kannatada ebainimlikke piinamisi . Tööliste veri voolab jõena. Upsakaks läi nud « võitlejate » trobikond maksab töölistele kätte lihunikule sar nase verejänuga.

... Võim kogu maa üle on antud uue sõjaväelise diktaatori Lai

doneri kätte. Tal on vanad timukateened: ühes kindral Judenitšiga korraldas ta sõjakäigu Vene revolutsiooni vastu. Tal on aumärk Inglise valitsuselt nende « teenete » eest . Terve maailma ... töölised peavad mõtlema selle üle, mis sünnib

väikese maalapikese peal, mida nimetatakse Eestiks. Klassivõitlus

on siingi saanud kodusõjaks. Tööliste klass on viidud niisugusesse seisukorda, et parem osa töölisi on valmis ennem surema kui endist viisi edasi elama .

Eesti sotsiaaldemokraadid mitte ainult ei läinud töölistega ühes, vaid toetasid täielikult tööliste timukaid. Eesti sotsiaaldemokraa

did hääletasid täieliku usalduse poolt Eesti kindralile Laidonerile, 72

1

sellele õelale lihunikule ... Eesti sotsiaaldemokraadid esinevad töö

liste äraandjatena, valitseva röövsalga käsikutena ... Kogu Euroopa kodanlus tervitab valget terrorit Eestis. Inglise vanameelsete ja Prantsuse vabameelsete valitsus aga tervitab Eesti presidenti enamluse hädaohust pääsemise puhul.

Mõelgu selle nähtuse üle järele kõigi maade sotsiaaldemokraat likud töölised .

Kogu maailma eesrindlikud töölised hindavad vääriliselt Eesti kommunistide vaprust. Eesti ülestõusnud võitlejad näitasid, nii

samuti kui võitlejad Hamburgis mineval aastal,27 et tööliste klassi paremad pojad oskavad lahingut lüüa proletariaadi ürituse eest ka kõige raskemas olukorras. Eesti tööliste -kommunistide võitlus salgad on ära teeninud kogu maailma tööliste austuse.

Aga kõrilõikajate trobikond, kes ennast nimetab Eesti valitsu seks, vastutab iga valatud tööliste veretilga eest. Ärgu mõtelgu nõndanimetatud Eesti valitsus, et tema praegused kuritööd tasu mata jäävad . Tööliste surnukehade ... eest makstakse kätte. IGAVENE MÄLESTUS LANGENUD VÕITLEJATELE ! ELAGU KOMMUNISTLIK PARTEI EESTIS ! Kommunistliku Internatsionaali Täidesaatev Komitee

Moskvas, 10. dets. 1924 ( «Klassivõitlus » nr. 48, 1924/25, lk. 5—6.)

Poliitiliste vangide nõudmised

1. jaanuaril 1928. a. saatsid poliitvangid kõigile Eesti Riigikogu rühmadele ja kohtuministrile järgmised nõudmised oma seisukorra parandamiseks:

1 ) Toidunormi tõsta, eriti suurendada rasvaineid ; 2) toit olgu kvaliteedilt korralik, kuna seni antakse haisevaid silke, nätsket

leiba, mädanenud kartuleid, veesuppi jne.; 3) toidu valmistamisel ja jagamisel maksma panna vangide kontroll. Praegu on kontroll

vanglavalitsuse poolt määratud,kontroll kiidab heaks kõlbmatu toidu ... See ei ole mingi kontroll ! 4) kambritesse seatagu sisse

õhupuhastajad. Seniajani puudub ventilatsioon. Vale on Tee mandi 28 ütelus, et ventilaatorid korralikult ei tööta — ventilaato 27 1923. a. 23.-25. okt. toimus Hamburgis E. Thälmanni juhtimisel pro letariaadi relvastatud ülestõus, mis pidi olema signaaliks ülesaksamaalisele ülestõusule. Kuna aga Saksamaa Kommunistlik Partei ei olnud veel kuju nenud ühtseks, monoliitseks revolutsiooniliseks parteiks ja tunduv osa töö lisklassist oli veel sotsiaaldemokraatia mõju lõppes ülestõus lüüasaa misega.

Toim.

28 Jaan Teemant, põllumeeste kogude erakonna üks liidreid , oli 1927. a . 9. detsembrini kodanliku Eesti riigivanem .

Toim .

73

Tallinna Keskvangla ( « Patarei» ).

reid pole üldse olemas; 5) suurem valgus õhtul kambritesse. Akende eest traatvõrk maha võtta. See takistab päevavalgust, ise

äranis talvel lumega; akende ees on kahekordsed trellid, misjaoks siis võrku veel tarvis; 6) kambri pesemise jaoks anda erinõud, mitte paraskid ;

7) jalutamise aega pikendada (nüüd on see ainult

1/4 tundi, kuna saunapäevadel üldse jalutada ei lubata) ; 8) saunas

pesemise aega pikendada (praegu 20 minutit) ; saunapesu olgu puhas ja kuiv (tihti on pesu täitanud, must ja märg) ; 9) voodipesu, käterätte antagu tihedamini ja need olgu puhtad. Praegu tilguta takse üks lina kuus, jalakaltse siis , kui mõni komisjon vaatama tuleb; 10) pesemiseks antagu seepi; 11 ) võimaldatagu vangile oma

pesu pesemist; 12) kambreid köetagu tihedamini ja nii, et soe oleks; 13) haiged viidagu haigemajja, mitte sealautade sarnastesse kongi desse. Arsti tunnistamisel ja nõudmisel tuleb haige kohe haige

majja viia, vangimaja ülemal pole õigust pärast seda vangi kamb risse jätta või kartserisse saata. Haigele antagu korralikult süüa ja haige vangiga tuleb korralikult ümber käia; 14) kartserid olgu puhtad ja soojad, seni on kartserid lutikate ja täide pesad; 15) van

gidega tuleb korralikult ümber käia; 16) vangidele antagu õigus kirju kirjutada ja tihedamini omastega kokku saada; 17) värske mad ajalehed türmi ja kõik ajalehed olgu lubatud ; 18) kambris võimaldatagu vangidele täielik õppimisvabadus, et raamatuid võiks

kambris hoida piiramatul arvul, kirjutusabinõude pidamine olgu 74

lubatud , raamatute sissetoomine vanglasse ja väljasaatmine vang last olgu vaba; 19) raamatute, lehtede saatmine kambrist kamb risse olgu lubatud; 20) vangla raamatukogusse toodagu tagasi ära korjatud raamatud , näiteks võeti ära ... « Marksistlik lugemik » ,

Metsanurga « Kindrali poeg » , « Aktsioon II » , « Darvinism ja mark sism » jne. jne.

Need nõudmised, nagu juba öeldud, esitati kõigile Riigikogu rühmadele ja «vabariigi » « demokraatlikule » ning « erapooletule » kohtuministeeriumile.

« Erapooletu » kohtuminister oli oma vastuses väga « erapooletu» ja «demokraatlik» . Paari nädala pärast saavad vangid vastuse. Mis

te arvate, kas täideti ükski neist nõudmistest ? « Lubamatu tooni ja ebaõigete andmete eest » määrati üle 20 vangi 1-5 päevaks kart serisse. Riigikogu rühmadele saadetud kirjad peeti kinni, need ole vat olnud « erakirjad » . Nii oli vastus. Ei aidanud seletamised , et

Riigikogu kui riigi kõrgem võim arutab eelarvet, vangide üleval pidamine, linade pesemine jne. teeb aga kulu ja sellepärast on õigus Riigikogu poole pöörata. Midagi ei aidanud. «Demokraat likult erapooletu» kohtuministeerium vastas, et « ei saa» . Käi kartsa !

Avaldades need poliitiliste vangide nõudmised, mis näitavad,

missugune mõrtsukalik kord «demokraatlikkudes » vangimajades valitseb, paneme ette kõikidele Riigikogu rühmadele, kes ütlevad end võitlevat töörahva huvide eest, viibimata neid nõudmisi oma

lehtede veergudel avaldada ja alustada võitlust nende elluviimise eest. Poliitiliste vangide nõudmised peavad viibimata täidetama. ( « Kommunist » nr . 1 (70 ) , 24. veebruaril 1928.)

Kõigi maade proletaarlased, ühinege ! ÜLESKUTSE PARIISI KOMMUUNI VIIEKÜMNE SEITSMENDAKS JA MOPR - i VIIENDAKS AASTAPÄEVAKS

Töölised ja talupojad ! On möödunud aastad , kuid siiski pole tööliste ja talupoegade kehal paranenud maailmasõja haavad, mil neid petlikult keisri,

isamaa ja jumala eest surma aeti. Sel ajal seisis päevakorras maa kera pinna ümberjaotamine. Selle peale vaatamata, et neli aastat ohverdati miljoneid inimesi suurtükilihaks, hävitati miljardilisi

varandusi, seisab see küsimus praegu veel teravamalt päevakorral kui kunagi enne.

Tsiviliseeritud liitriigid, kelle esindajad mitu korda aastas Gen fis koos käivad ja sõjariistade vähendamisest sõnu kõlksutavad, suurendavad tegelikult palavikulise õhinaga oma sõjajõudusid ja

veavad salakaubana sõjariistu sinna, kus neil neid töörahva veris 75

tamiseks vaja. Esimest pilti « rahujuttudest» puhub Inglismaa, kes tegelikult etendab rahvusvahelise sandarmi osa ja organiseerib ning varustab kõiki neid, kes võiksid töörahvale aadrit lasta . Pole need aadri-haavad ka Eestimaa töötavate masside kehalt para nenud .

Täna tuleb meil erilist tähelepanu koondada metsikustele, mida korraldab ülikultuurne Inglismaa Hiinas, Indoneesias, Mesopotaa

mias jne. Metsikused, mida nende maade töörahva kallal toime

pannakse, ei jää sugugi maha Pariisi kommunaaride veristamisest 1871. aastal. Hiinas toimub see verine metslus iseäranis «kultuur selt » ...

Mitte sellepärast ei korraldata neid metsikusi, et asumaade orjad ei taha ... Euroopa kultuuri vastu võtta, vaid sellepärast, et asu maade orjad tahavad kord ka kõhu täis süüa. Nad ei taha orjata rahvusvahelist imperialismi ja tema kannupoisse sotsiaal demokraatlikke äraandjaid. See aga ähvardab imperialistide sisse tulekuallikaid, millega organiseeritakse fašistlikke riigipöördeid ja terroristlikku vägivalda terve maakera töörahva kallal . Oleme neid näinud naabermaades Poolas, Leedus, Lätis ja tunneme seda

tegelikult iga päev oma turjal. Oleme pealtvaatajaks, kuidas need «kõige vabamad vabariigid » töölisi pussitavad. Üks «eeskujuliku matest » on siin muidugi Eesti kodanlus, kes iga kommunisti oksa tõmbamisest Chamberlainile alandlikult ette kannab, et sealt praa limiseks naelasid saada .

Tuletage meelde süüta tööliste Sacco ja Vanzetti küpsetamist elektritoolil, Ungari ülestõusu veristamist, Poola parlamendivali miste - eelset terrorit, marulisi streike Lääne -Euroopas, mis kuju nevad uulitsavõitlusteks. Kõigest sellest näeme, et see võitlus, mida

Pariisi töölised viiskümmend seitse aastat tagasi alustasid , elab ja laieneb üle maailma. Pariisi töörahvas kaotas, sest tal polnud kind lat ühtsust, juhtivat parteid, polnud sidet töötavate talupoegadega.

Selles asjas oleme nüüd suure sammu edasi jõudnud ; laialdased kehvade talupoegade hulgad võitlevad töölisklassiga käsikäes ühise vastase kukutamiseks. See võitlus on viinud talupoegi « süüpin

gile » ... Tuletage meelde talupoegade protsesse ja tagakiusamisi Hiinas, Rumeenias, Bulgaarias, Poolas ... Pole ka « demokraatli

kus » Eestis organisatsiooni, kuhu võiks kuuluda kehvtalupoeg ja pops, keda siin tööliste klassiga ühtviisi veristatakse.

Sõda, mis algas 1914. aastal, pole lõppenud ; see on muutunud võitluseks töö ja kapitali vahel; selle võitluse ohvrite arv ei jää palju maha maailmasõja ohvrite arvust. Tänapäeval peab kogu maailma töölisklass ja talurahvas endale selgeks tegema, et tema kohus on koondada jõudu ainsa töörahva riigi ja kogu töörahva isamaa NSV Liidu ja iseenda kaitseks ja võitluseks kannatajate toetamise eest . Viis aastat tagasi loodi MOPR, kes seda ülesannet

jõudumööda korralikult on teostanud. Päev päevalt läheb võitlus ägedamaks, suureneb ka kannatajate hulk. Meie kohus on ka endi 76

hulka suurendada MOPR -i ridades. Eesti töölised ja talupojad !

Kogu maakera kõige « vabamas vabariigis » on seegi töörahva orga nisatsioon keelatud. Kuid see ei takista meid meie ridadest ajuti selt väljakistud seltsimehi, meie kaasvõitlejaid vanglas igapidi toe tamast.

NSV Liidu töörahvas on eeskujulikult sirutanud oma vennaliku käe kannatavatele seltsimeestele, ta ootab seda toetust ka teiste maade töörahvalt, kui imperialistid tulevad tema isamaad , NSV Liitu kägistama.

Maha sõja sepitsemine NSV Liidu vastu !

Maha imperialistide metsikused asumaadel ! Elagu töölisklassi rahvusvaheline ühistunne! Elagu ülemaailmne proletaarne revolutsioon ! Elagu Nõukogude Eesti! Tallinnas, 18. märtsil 1928. a. Eestimaa MOPR-i Keskkomitee.

(Loe läbi ja anna teisele edasi.) ( EKPA , fond 27, nim. 1 , s.-ü. 818, 1. 236. ) MAHA VALGE TERROR !

Väljavõte Leningradi eesti tööliste koosoleku otsusest 8. aprillil: « Eriti protesteerib koosolek kõige ägedamalt sm. Johannes Lau

ristini uuesti kinnivõtmise ja provokatsioonilise süüdistuse vastu. Kodanlus ja sotsid tunnevad J. Lauristini kui järjekindlat töölis liikumise tegelast, kes türmis kodanlusele alla ei vandunud ja keda, selle peale vaatamata, et tal mingit süüd ei olnud, uuesti türmi löödi. Fašistlik kodanlus väriseb kommunistliku liikumise

ees ja püüab selle poole, et töölisliikumise tegelasi füüsiliselt hävi tada, neile uulitsal selja tagant tina saates (J. Kreuks, A. Leiner, O. Kivisson jt. ), neid vanglamüüride vahele mattes ning sealt vaba

nevate vastu uusi provokatsioonilisi süüasju sepitsedes, nagu T. Pärna, P. Baumanni ja nüüd J. Lauristini vastu. Sm. Lauristin peab saama vabaks! Maha verine valge terror!

Käed töölisklassi võitlejate ja Nõukogude Liidu küljest! Elagu tihe side eesti töörahva vahel siin- ja sealpool piiri ! » Toome väljavõtte otsusest, mis võeti vastu Leningradi eesti töö liste miitingul 10. aprillil, millest võttis osa 600 eesti töölist:

« Sm. Lauristini, eesti töölisliikumise energilist tegelast, kavat seb fašistlik kodanlus hävitada sel teel, et tahab matta teda uuesti türmi müüride vahele mädanema ja surema ! 77

Meie, Leningradi eesti proletaarlased, avaldame kõige vihasemat protesti fašistlikkude ja sotslikkude huntide vägivallateo vastu J. Lauristini kallal .

Meie ei lase hävitada oma võitlejaid !

Meie kuulutame välja otsustava võitluse fašistlike mõrtsukate vastu .

Sm . Lauristini üritus on meie kõikide üritus!

Maha fašistlik sõjakäik eesti töölisklassi vastu ! Elagu võitlus proletaarsete poliitiliste vangide vabastamise eest Eestis ! »

Siin on väljavõte Leningradi Kommunistliku Ülikooli õpilaste ja teenijate koosoleku (300 in .) resolutsioonist: « Pätsu -Oinase valitsus teab, et sm. Lauristin on üks aktiivse matest eesti proletariaadi võitlejatest , ja sellepärast tahabki kodan lus teda matta piinakongi, et ta ei segaks oma terava sule ja välja

astumistega Pätsu-Oinase valitsust töörahvavaenulike plaanide täitmisel ning sõja ettevalmistamisel Nõukogude Liidu vastu . Kuid see vilets provokatsioon on liiga läbipaistev ja valgete nii

tidega õmmeldud. Kodanlus ei suuda oma veriseid kavatsusi selle provokatsiooni taha peita. Meie nõuame sm. Lauristini vabastamist! Meie nõuame metsi

kuste lõpetamist eesti proletaarsete poliitiliste vangide kallal !

Meie palavam tervitus Eestimaa Kommunistlikule Parteile ja võitlevale proletariaadile !

Elagu Nõukogude Eesti! >> ( « Kommunist » nr . 3 ( 84 ), 1. mail 1931. )

NOUAME POLIITVANGIDE VABASTAMIST!

(III töötute kongressil vastuvõetud resolutsioon 29) Vangikongid on täis tuubitud klassiteadlikke töölisi. 15 aastat on

neid sinna juurde topitud ja vähesed on sealt välja pääsenud, kui mitte arvata neid, keda sealt elutult välja on kantud, kelle elu on röövinud vangla ebainimlik, tappev režiim ! Mille eest siis neid maetakse elusalt ? Selle eest, et nad kuulu tasid ülemaailmset töörahva vendlust! Nad kutsusid ühinema kõiki loova töö tegijaid, vaatamata rah 29 III ülemaaline eesti töötute kongress toimus 22.-23. jaanuaril 1933 Tartus. Kongressile oli valitud 73 delegaati, kuid kuulajatega kokku võttis kongressist osa ligi 100 inimest. Toim. 78

vusele, kommetele või elukohale, suureks vennalikuks pereks, suu reks jõuks, mis oleks võimeline likvideerima kapitalismi kui täna päeva inimkonna needust, kaotama maailmast tuhandete priiska mine ja miljonite nälgimine, looma uut , paremat ja õiglasemat, sotsialistlikku ühiskonda, kus kõigil inimestel oleks vabadus tööd

teha ja ka ise oma töövilja kasutada . Neil oli julgust kogu maa

ilma suurkapitalistidele otse näkku hüüda: « Kolige ära ajaloo näi telavalt, teie osa on mängitud, teil ei ole siin enam midagi teha

peale kurja. Oma majandussüsteemi arengus olete te juba teinud maailmast hullumaja, kus hullunud suuromanikud alalõpmata räägivad üleproduktsioonist ja kriisist, kus laod on lõhkemas iga

sugu kaupade küllusest, ei olevat aga neid varasid kuhugi panna !

Seda sel ajal, kus veel 3/4 kogu inimkonnast liigub pooleldi palja jalu ja räbalais, kus sajad miljonid inimesed meeleheitlikult võit levad näljasurmaga, täites end igasugu jäänuste, pühkmete ja isegi raibetega! Teie kui klassi surmatund on ligi! Lõpp teie võimule !» See on tõeliselt kogu «süü », mille eest vaevlevad ja surevad klassiteadlikud, terve mõistusega töölised kõigi kapitalistlike rii

kide vangikongides! Tõe, õigluse ja vendluse eest võitlejaid on kogu ajaloo kestel taga kiusatud ja elusalt vangikongidesse maetud , kuid ei iialgi varem sellisel määral ja nii suurel arvul, kui see sünnib nii kõrgelt kii detud « demokraatlikul » ajajärgul.

Sellepärast pöördume meie mitte üksi kõikide tööliste ja töötute organisatsioonide, vaid ka kõikide tõe ja humaansuse nimel tööta vate intelligentsi organisatsioonide ning kõikide kainelt mõtlevate inimeste poole - ühinege meie õiglase nõudmisega: « Meie nõuame poliitvangide vabastamist! » ( « Teine Tööliste Võitlus» nr. 7 ( 9), 18. veebruaril 1933. )

Poliitvangid vabaks ! Kui kodanlus juba kord töörahva verele ja kontidele « demo

kraatliku » Eesti rajas, siis seda kramplikumalt haarab nüüd Pätsi diktatuur vägivallaabinõude järele, et töölisliikumise revolutsioo nilisi jõude veel metsikumalt kägistada. Kodanlusele on selge, et

aiseseisvus » saab püsida ainult sel teel, kui ta peab metsikut sõda revolutsioonilise proletariaadi vastu. Sellepärast on « demokraatia » timukad võrdlematu julmusega tapnud proletariaadi juhid – V. Kingissepa, J. Kreuksi, A. Riismanni, J. Jürna, A. Leineri; sajad proletariaadi eestvõitlejad on maha kõmmutatud komandantuuri õues, Seamäe rabas ja kruusaaukudes. Sellepärast peetakse tänapäevani piina kongides aastakümneteks ja eluajaks mädanema mõistetud pare maid töölisliikumise tegelasi . 79

Ligi 300 poliitvangi suhtes teostatava metsikuse poolest seisab Eesti ühel esimesel kohal. Karistused on kohutavalt pikad – ena masti üle kümne aasta kuni eluaegse sunnitööni. Ja seda ainult töölisorganisatsioonidest osayõtmise eest .

revolutsioonilistest

Amnestiat pole ühelegi poliitvangile antud, vabastatud on ainult mõni juhuslik armupaluja. Kümned seltsimehed istuvad kange lasliku visaduse ja vastupanuga juba üle 10 aasta . Näiteks õed

Telmanid istuvad juba 13 aastat. Kümned mehised klassivõit lejad « 149 protsessilt » on sunnitööl juba kaheteistkümnendat aas tat, nagu Riigikogu liikmed Töörahva Ühise Väerinna rühmast H. Allik, P. Keerdo, A. Hansen , siis E. Vei, J. Lei

man, P. Petrae, 0. Künnapuu, G. Abels, A. Vei

mer, A. Sommerling, O. Se pre, K. Pauk, A. Rese v ja kümned teised. Üheteistkümnendat aastat istuvad Heidemanni protsessi osalised V. Telling, K. Tooming jt . ning 1. det sembri ülestõusu pärast A. Mui , A. Sein jt.

Need on tõsised proletaarsed kangelased, kes hoiavad uhkelt võitluslippu kõrgel kõige raskemates vangistustingimustes. Niisketes, poolpimedates kongides, näljatoidu peal, mida hiljuti

veelgi vähendati, on paljud poliitvangid täiesti oma tervise kaota nud, kuna mitmed on pidanud jätma oma elu, nagu V. Klementi, V. Trommel, A. Vanja, M. Nurk, Ivanov jt. Paljusid selt

simehi peetakse kuni pooleldi hullumeelsuseni aastaid üksikkamb rites, topitakse kõige tühisemate asjade eest vee ja leiva peale kütmata, pimedasse kartsa, hoides seal sageli üle 30 päeva järjes

tikku. Kuude kaupa karistatakse kokkusaamise, lugemise, kirja vahetuse, suitsetamise jm. õiguste äravõtmisega jne. Tihti peks

takse ja piinatakse poliitvange türmi võimumeeste poolt. See on kodanluse halastamatu klassikohus proletariaadi vabas tamise eest võitlejate üle. See on kodanluse verine kättemaks selle eest, et need võitlejad oma klassi üritusele truuks on jäänud ja kodanlusele alla ei vannu !

Kuid kodanlusele on sellest näljutamisest ja piinami sest veel vähe. Ta mõtleb välja uusi piinaabinõusid poliit vangide hävitamiseks. Selleks pandi läinud aasta lõpul maksma koonduslaagrite dekreet, et poliitilisi vastaseid ilma koh tuta, ilma konkreetse süüdistuseta, ainult revolutsioonilise maa ilmavaate pärast müüride taha toppida .

Selleks pandi 1. veebruaril maksma kriminaalseadustik, mis

laiendab surmanuhtluse tarvitamist poliitiliste süüdistuste eest, seati sisse poomine jne. Selleks pandi maksma ka uus vangis

tusseadustik, mis muudab poliitvangide elu tõeliseks põrguks. Uues karistusseaduses läbiviidud kõlavanimeline « progressiivne süsteem » surub läbi kaks metsikut võtet. Esiteks vangide « paran damine» ja teiseks « eriti raske » sunnitöö sissesead inine .

Mida tähendab poliitvangide « parandamine » ? Seda, et poliit 80

Grupp poliitvange Tallinna Keskvanglas 1925. a. juulis. Esimene rida ( vasakult ): A. Kirkman , A. Valdsak, J. Leiman , E. Vei, J. Leesment , J. Saat, A. Hansen, A. Polischevski. Teine rida: H. Oja , H. Kaik ,

J. Nigul, J. Suits, J. Saks, K. Reinfeldt, A. Leevald. Kolmas rida : V. Saamer , J. Ellman , H. Pent , A. Timmat, H. Vile .

vangid peaksid oma timukatele alla vanduma, peaksid oma tõeks pidamistest ja võitlustaktikast lahti ütlema ja kodanlusele « sõna

kuulelikkudeks patukahetsejateks » muutuma. Ainult sel teel võib poliitvang kõige metsikumast karistuse liigist — « katsealuste » lii -

gist — « paranejate » või « eeskujulikkude» liiki pääseda, kelle tin

gimused on natuke kergemad. Et aga niisugune keskaegne metsik inimese maailmavaate vägistamine ja väänamine proletaarsetele

revolutsionääridele on vastuvõtmatu , siis jäetakse poliitvangid ala tiseks « katsealuste » liiki. See tähendab, et poliitvangidel keelatakse täiesti — või piiratakse äärmiselt - raamatute ja ajalehtede luge mine, kirjade kirjutamine ja saamine, kokkusaamine omastega,

suitsetamine jne. Seega asetatakse poliitvangid pea aegu kartsa seisukord a . « Eriti raske » sunnitöö abil tahetakse välja arendada tsaariaeg set Siberi sunnitööd ... Aastate jooksul väljakurnatud poliitvange tahetakse sel teel lõplikult hävitada. See on metsik vägivald, mida fašistlik diktatuur oma vastaste hävitamiseks tarvitusele on võtnud. See on pealetung kogu

tööliste klassile. Juba vangistataksegi kommunistide kõr 6

Trellide taga

81

val ka sotsialistlikke töölisi. Terror ja vangistamine

ähvardab ikka laiemaid töörahva kihte. Selle metsikuse ja vägivalla, selle inimkonna paremate esinda jate piinamise ja hävitamise vastu peab kogu töörahvas, kõik töö lised, maailmavaatele vaatamata asuma energilisele võitlusele. Loome revolutsiooniliste ja sotsialistlike tööliste laialdase ühise väerinde võitluseks poliitvangide vabastamise eest. Protestee

rige uue vangistusseaduse vastu ja metsiku sunnitöö sisseseadmise vastu .

Kõik töölisorganisatsioonid, aidake poliitvange ja nende pere kondi .

Poliitvangid vabaks!

Poliitvang . ( « Kommunist » nr. 3 ( 112 ) , veebruar 1935. )

Poliitvangide näljastreik Eesti vanglates 1. veebruarist s. a. pandi Eesti türmides maksma uus karistus

süsteem. Uus « progressiivne» karistussüsteem muudab poliitiliste vangide seisukorra veel metsikumaks, kui ta oli seni. Vangid jaga takse mitmeteks kategooriateks: kes « paranema » hakkavad, nende seisukorda « kergendatakse järk-järgult natukene. Kes aga fašist liku diktatuuri « parandamissüsteemile » ei allu, need jäävad alati

seks « parandamatute » kategooriasse, keda kõige jõhkramalt taga kiusatakse. Poliitvangid, kes ei saa alluda kodanliku korra « paran damise » süsteemile (mis on tegelikult inimese meelsuse väänamine

ja vägistamine ning inimese alandamine loomaks ), on pandud seega kõige halvemasse seisukorda.

Protestiks uue karistussüsteemi vastu otsustasid poliitvan -

gid alustada näljastreiki, mis kestis 12. - 19 . märtsini , s. t. 7 päeva. Streikisid kõik poliit vangid üksmeelselt.

1

Streikijad nõudsid «« progressiivse » karistussüsteemi kaotamist, toidunormi tõstmist nii hulgaliselt kui ka kvaliteedilt , poliitvan

gide paigutamist üksikkongidest üldkongidesse, kirjanduse ja aja kirjanduse saamise õigust, ajalehtede kätteandmist nende ilmumise päeval, omastega kokkusaamist ja kirjavahetust nendega tarviduse

järele, toiduainete väljast toomise ja vangla poest ostmise luba tarviduse järele jne.

Vaatamata igasugustele terroriseerimise abinõudele, ei suutnud valitsusvõimud streikijate väerinnet purustada ja streik kes tis täiesti üksmeelselt ja organiseeritult, jul gelt ja kindlameelselt poliitvangide eneste poolt otsustatud tähtaja - 7

päeva ...

Nende murdumatu vis a dus ja kõik u matu truu 82

dus töölisklassi üritusele on eeskujuks kogu Eesti töölisklassile .

Kodanlik ja sotsiaaldemokraatlik ajakirjan dus vaikis streigi täielikult maha. Ta ei kirjuta nud sellest ühtegi sõna . Sellega loodeti näljastreiki töörahva hul kade eest varjata .

Ometi ei läinud see korda. Tallinna proletaarlased said nälja streigist teada. EKP Tallinna Komitee avaldas lendlehe, milles ta

töörahva hulkadele teatas poliitvangide näljastreigist ja nende nõudmistest. Lendlehte levitati paljudes suuremates vabrikutes ja uulitsatel.

Näljastreik räägib ühtlasi selget keelt sellest, missuguses raskes seisukorras asuvad poliitvangid. Kodanlus tahab neid füüsiliselt

ja moraalselt hävitada. Pärast streiki on pealegi kõikidel poliitvan gidel omastega kokkusaamise ja kirjavahetuse pidamise luba ära võetud jne. ... Näljastreikijate nõudmisi ei täideta, neile tahetakse streigi eest kätte maksta .

Töölised , ärge laske irvitada oma eestvõitlejate üle! Suurendage

abiandmist poliitvangidele! Pange vabrikutes ja tehastes toime korjandusi poliitvangide heaks! Suurendage hoolitsust poliitvan gide perekondade eest! Meie nõuame poliitvangide nõudmiste täitmist! Amnestiat poliitvangidele!

Tehke igal pool laialdastele rahvahulkadele poliitvangide nälja streik teatavaks! ( « Kommunist » nr . 6 ( 115 ) , mai 1935.)

6*

JAAN KORNAK

HÄÄL TEISEST

MAAILMAST

On suure saladuskattega kaetud kurikuulsad Eesti «demokra tismi » õied — sõjaväljakohtud ja mahalaskmised. Need meie seltsi meestest, kes seda oma silmaga näinud on, ei ole enam elavate kir jas. Sellepärast peaks protokoll, mis meie allpool avaldame, huvi tama seltsimehi « Kommunisti » lugejaid. See on « surnust üles

tõusnu » kuiv, asjalik tunnistus, lihtne ja selge, nagu proletaarlase hing kunagi !

Ja sündmustik ise on ka õudsuseni lihtne. Kodanline nadikael tahtis inimesi hukata ja - lugege, kui lihtne see teha on ! Võetakse kinni, ei mingit uurimist ja kohtumõistmist; lihtne justkui « viim sel päeval » , kus « heade ja kurjade tegude » raamatu järgi sikku sid talledest lahutatakse .

Enne

lahkumist

Eesti

« demokraatlisest

paradiisist»

andis

sm. Kornak meile luba seda protokolli avaldada, mis nüüd ka teeme. Protokoll

Tehtud Tallinnas, 8. veebruaril 1919. aastal Kommunistliku Par

tei Eesti Keskkomitee liikme ... poolt Eestis valgete käest ära jooksnud seltsimehe Jaan Kornaki näituste ja tunnistuste kohta. Sm. Kornak räägib järgmist:

Mina, Jaan Hansu p. Kornak, olen Velise vallast Haapsalu krei sist pärit, sündisin 5. detsembril 1885. a. , elasin Tallinnas, Liivamäe uul . nr. 18—1 . Kuni Saksa okupatsioonini olin Tallinnas portus 2 tööl . Sakslaste valitsuse algul olin elevaatoris kaks ja pool nädalat kinni, kuni palvekirja peale lahti sain . Peale seda elasin sakslaste

ajal maal . Kommunistliku partei liikmeks astusin 1917. a. mai kuus.

Ilmasõja algul läksin ma tülli poekaupmees Johannes Paulne riga, kes siis poodi pidas Maakri ja Arehna uulitsa nurgal 3. Tüli | Nii on tekstis. Partei Keskkomitee liikme nime ei avaldatud.

2 Nii nimetati rahva hulgas sadamat ja sadamatehaseid . 3 Arehna tänavat praegu enam ei ole . Toim . 84

Toim . Toim .

JAAN KORNAK

tuli selle tagajärjel, et Paulner mulle suhkrut ei müünud, mis tal siis poes oli.

12. või 13. detsembril 1918. aastal, kui maalt linna tulin, puutusin sellesama Paulneriga (siis oli ta majaperemees ja elas Rohu uul. nr. 15) turul kokku, kui sahariini müüjad naised teda sellepärast häbistasid , et ta eelmisel päeval oli ühe naisterahva turul lasknud

kinni viia. Paulneriga poliitiliste asjade üle vaieldes kaitsesin ma punaseid , neid mitte röövliteks, vaid meie vendadeks nimetades.

8. jaanuaril 1919. aastal olin ma jälle paari seltsimehega turul kaalumaja kohal juttu ajamas, kui märkasin, et minust seesama Paulner mööda läks. Mõne silmapilgu järele tuli ta kohe miilit saga 4 minu juurde, haaras minu õlast kinni ja teatas, et ma are 4 Kodanlikus Eestis nimetati 1918.—1919. a. politseid miilitsaks, milline nimetus oli Venemaal politsei asemel tarvitusele võetud 1917. a . Veebruari revolutsiooni järel .

Toim .

85

teeritud olen. Kui ma selle põhjusi pärisin, vastas Paulner: « Kas sa ei mäleta, mis sa kahe nädala eest siin rääkisid ? » Sealjuures

näitas Paulner mulle tunnistust, et ta kaitseliidu poolt on komis joni valitud , kelle ülesandeks on « punaseid » kinni püüda. Mind viidi miilitsa turujaoskonda, kus aga minu üle protokolli ei tahetud teha. Sealt viidi siis Vene uul . nr . 5, kaitseliidu peavalit susse. Paari ühest osakonnast teise käimise peale tehti viimaks Paulneri nõudmisel minu üle protokoll. Protokolliti seal ülesse Paulneri kaebus, et ma punane olla, tööd ei teha, Venemaa punas telt raha saada ja veel mõned minu ütelused, mis mina Paulneri vastu kaks nädalat enne seda turul ütlesin. Protokollile ma alla ei kirjutanud.

Peale seda viidi mind Vene uulitsa eeluurimise vangimajasse, kus mind naisterahvaste poolele kolmandale korrale mahutati.

Tsaarivalitsuse ajal oli see kamber, kuhu mind paigutati, 8 ini mese jaoks määratud, nüüd aga oli seal sees 36 inimest. Ümber käimine vangidega oli toores. Süüa anti päevas: '/2 naela leiba, lõu nal — kartuli vedelikku (nn. suppi) ja õhtul kaks keskmist keede tud kartulit. Kordagi mind kinniistumise ajal üle ei kuulatud. 23. jaanuaril viidi « Sõjaväljakohtusse , mis tol korral endises ringkonnakohtu ruumides 55 asus. « Kohtumõistjateks » olid noored ohvitserid . Minu ülekuulamine sündis seal järgmiselt: » – Kas seda protokolli tead, mis sinu peale on tehtud « Kohus»:

ja mille põhjal sa kinni oled ? Jah tean, see kaebus on isikliku viha pärast. Mina: « Kohus » ; Kui palju sa raha punastelt oled saanud ? Kus tööl käid ? Kes on praegu kommunistliku partei Tallinna organisatsiooni

esimees ja kus ta on? Vastasin , et tööta tööline olen, maal elasin , vahetevahel linnas

käisin , raha punastelt ei ole saanud ja küsitavat inimest ei tunne

ega tea. Rohkem minu käest midagi enam ei küsitud , vaid loeti mulle sellepeale « kohtu otsus » ette, et « kohus » on mind leidnud

vaenlase kasuks töötamises ja Eesti Ajutise Valitsuse vastases töös süüdlase olema ja mõistab mind eelpool nimetatud valitsuse sea 1

duse § 5 põhjal surma mahalaskmise läbi. Kui ma selle peale ägedasti protestima hakkasin ja ütlesin, et kaebus minu peale täiesti isikliku viha pärast on tõstetud , karjus mulle üks ohvitser kõvasti:

« See otsus ei ole veel kinnitatud, vaid ainult mõistetud . » Juuresolevatele kaitseliitlastele käsutati padrunid püssi panna ,

mille peale kohtusaalis olevad kaitseliitlased ( viis meest, kes mind vangimajasse viisid) suure müraga kohe püssid täis laadisid. Tür mis pandi mind alumisele korrale « topelttrellide» taha. Kell 4.00, 25. jaanuaril öösel kästi mind riidesse panna ja kongist välja tulla.

Hoovis seisid sõjameeste vormis noored mehed (minu arvates 5

Praegu Pärnu mnt . nr . 7.

86

Toim .

soomlased ja kalevlased ehk ka kooliõpilased “) kahes reas tihedalt üksteise kõrval kuni autoni, mis uulitsal vangimaja värava ees seisis, nii et ohvrid nende vahelt pidid läbi minema. Mõrtsukaid oli 20–25 meest. Minu nõudmise peale lasti mind veel mõned read

vennale kirjutada. Kirjutamise ajal seisid neli meest minu kõrval. Ühes minuga toodi autosse (see oli veoauto) tapmiseks veel viis meest surmamõistetuid, kellest ma aga ühtegi ei tundnud ega tead

nud. Schützi ega Kupparit ? ( ma olin nendega seltsis kohtus ja tundsin neid sest ajast) nende seas ei olnud . Meie istusime autosse, tapjad asusid meie ümber auto äärele. Sealt sõidutati meid Vene uul. nr. 5 maja juurde, kus meile veel üks sõiduauto ohvitseridega juurde seltsis. Meid kästi autosse pikali ehk kummuli heita, et meie ise ei näeks, kuhu meid viiakse. Sõitsime ühes sõiduautoga ja selle trobikonnaga edasi. Vargsi nägin, et meie läbi Tatari ja Vee

renni uulitsate sõitsime. Kui ma kord teel tahtsin pead kõrgemale tõsta, ähvardas mind üks mõrtsukatest püssiga lüüa ja küsis mees telt: « Kas enne surma peksame neid ka või ? », mille peale teine talle tasa vastas: «Ah, ära ole nii verejanuline ». Meie sõitsime üle

suure raudtee. Kui auto seisma jäi, asusid tapjad auto juurde ridas tikku ja meid kästi autost maha tulla. Nägin, et meie ühe järsu kõrge liiva kalda ääres seisime, nähtavasti vist liivakaevamise

augus. Mina olin auto pealt neljas maha tulema. Niipea, kui ma sain auto juurde esimese kolme surmamõistetu kõrvale ritta asuda, lasti mõned paugud ja keegi hüüdis laskjate seast: « Kas said maha? Kas läks jooksu ? » Arvasin, et viies surmamõistetu, kes minu järel auto pealt maha tuli, kohe jooksma hakkas. Ma tarvitasin seda

segadust ja kargasin järsku teiste surmamõistetute kõrvalt eemale. Üks minu kõrval seisev mõrtsukas püüdis minu käest kinni haa rata, kuid ma lõin ta käe lahti ja jooksin ära. Mulle lasti mõni üksik pauk järele, kuid mõne silmapilgu pärast lasti nii tihedalt, et ma üksikuid paukusid sugugi aru saada ei võinud. Kuulsin sega duses ainult kuulide vingumist ja sisisemist oma ümber. Mina jook sin vähemalt umbes 60—70 sammu, kuni pimeduses ühte auku

kukkusin . Üles tõustes jooksin edasi. Laskmised jäid harvemaks. Kuulsin, kui keegi seljataga hüüdis: « Ai, ai ! Ärge laske enam ! >> Laskmine jäi koguni seisma. Ennast hästi läbi katsudes leidsin, et ükski kuul mind ei olnud tabanud. Kuulsin ka, et keegi järele ei olnud tulnud. Hakkasin siis edasi minema kuni väsinult Tsellu

loosivabriku kohale välja jõudsin. Mõrtsukate käest olin ära pää senud .

Türmis Vene uulitsal istus teiste seas minuga seltsis kinni Jaan Oinas, Oudovast pärit mobiliseeritud punaväelane, kes punaste taganemise ajal valgete poole üle tuli . Teda sai pekstud Raasiku € Jutt on Eesti kodanlusele appitulnud soome palgasõduritest, valge kaartliku «Kalevi» pataljoni sõdureist ja kodanlikku sõjaväkke värva tud kooliõpilastest. – Toim. 7 Vt . käesolev kogumik , lk . 111-113.

Toim.

87

jaama juures valgete Eesti soldatite poolt. Kinnivõtmise juures olid valgete soomusrongi mehed tema saapad viltide vastu ära vaheta nud, sineli ja 300 rubla raha ära röövinud. Minuga seltsis kinni

istujate seas oli neid, kes kergesti peksa olid saanud . Oli vanu mehi kinni sellepärast, et nende pojad olla punased jne. 23. jaanuaril oli « sõjaväljakohtus » üldiselt 11 inimest (minuga kokku) ees, nende seas ka Dvigateli töölised Schütz ja Kuppar. Teistest kohtualustest mäletan veel nimesid Akmann ja Tiitmann (nii umbes olid need ) . Surmaotsuseid tehti sel korral ainult Kup pari, Schützi ja minu kohta . ( «Kommunist » nr. 3 ( 17 ), 21. mail 1919. a . )

MIHKEL PETER KOP

SUREN PROLETARIAADI

EEST ...

(Surmamõistetu viimne kiri )

Kallid seltsimehed !

Kui see kiri peaks Teie kätte ükskord jõudma, siis olen ma juba külm, sest täna olin kohtus, kus surmaotsus mõisteti mahalaskmise

läbi. Mind võeti kinni Lopuhhina juures, Koporjest 24 versta Kras naja Gorka pool . Ma läksin üksinda, sest teine, kes minuga kaasa tuli, jäi tee peale maha ja lubas pärast üksinda minna. Kinni kuk kusin ma juhtumisi, sest ma arvasin nad enamlased olevat. Riided, raha ja väärtasjad võeti soldatite poolt ära ja asemele anti räba lad. Kõige esite viidi ingerlastel staapi, kus tangidega liha kiskudes piinati, kõrv pigistati puruks. Sealt saadeti Koporje lahte ersats - admiral Pitka kätte, kes omakorda mu käed selja taha nii kõvasti kinni köita laskis, et ära minestasin. 27. oktoobri ( 1919) hommikul toodi mind Pagari uulitsale ?, kus mu käest meelitati

kõiksugu lubaduste ja tõotustega väljaütlemist, kus asub enam laste trükikoda, Keskkomitee liikmed jne. , mille peale ma midagi

«ei teadnud » vastata. Kõige rohkem päris mu käest kuulus Varfo lomejev 3. Kiitis, et tema olevat saanud kümme tuhat ( 10.000) marka ja Rootsi passi selle eest, et ta trükikoja ära andnud ning praegu elada kui jõukas mees kunagi Rootsis. Kõike seda lubati mullegi, kui ma niipaljugi ütleksin , kus Kingissepp peaks korteris

olema. Oli kangesti vihane 7. oktoobril väljaantud lendlehe pärast, kus teda Juku

äraandmises süüdistati ja avalikult teada anti, et ta

juudas on. Ise ma ütlesin, et mind sellepärast üle piiri saadeti , et

trükikoda sisse kukkus ja seda minu süüks arvati. Endast ei ole mul midagi ütelda. Olen rahulikum kui kunagi enne. Olen isegi rõõmus, et suren proletariaadi eest. Kahju on ainult, et nii noorelt

pean võitlejate ridadest ja kallitest seltsilistest lahkuma. Ma olen

kõige oma parema tahtmise ja jõuga partei kasuks töötanud ja 1

Soome- ingeri valgekaartlike « vabatahtlike » üksus.

? Siin asus kodanlik kaitsepolitsei . 3

Varfolomejev

politsei nuhk . 4 Juku Lääts

Toim .

Toim .

ametiühingutegelane, kellest sai reetur ja kaitse

Toim .

« Kommunisti » põrandaaluse trükikoja töötaja, kelle

kaitsepolitseinikud ära tapsid. – Toim . 89

MIHKEL PETERKOP

suren rõõmuga. Palun ainult parteid , kui edaspidi aineliselt võima lik on, mu vanemate trööstiks neid natuke toetada, et nad teaksid, et nende poeg neid ei ole unustanud. Nuuskurid on kaunis lollid, otsivad aina Keskkomitee liikmeid lapsikult taga. Vist täna ööse lastakse mind maha, siis näen Isborskis mahalastud seltsilisi. Teie käsi surudes,

Mihkel Peterkop. 29. okt. 1919. a.

Tall . eeluurimise vangimajas

Tähtis päev

-

16. oktoobri mälestus! 5

( EKPA, fond 27, nim. 1 , s.-ü. 676, 1. 2. ) 5

29. oktoobril ( 16. oktoobril vana kalendri järgi) 1905. aastal tapeti

tsaari võimude poolt Tallinnas Uuel turul 90 ning haavati rohkem kui 200 töölist, kes siin meelt avaldasid. – Toim .

RICHARD MAJAK

(ANSL A U D)

MINU ELURAAMATU ÜHEST PEATÜKIST

Sellest kõigest on nüüd möödas rohkem kui neli aastakümmet. Tolleaegsed erutavad üleelamised kolme aasta kestel kodanliku Eesti vanglatrellide taga, inimesed — sõbrad ja vaenlased –, kel lega tuli kokku puutuda, kõik hakkavad pikkamööda ununema, kaduma kaugete aegade hämarusse. Ja nii nagu paljudel teistelgi revolutsioonilisest võitlusest osavõtnuil, ei ole ka minul nende

mälestuskatkendite kirjapanekuks kahjuks ühtki abimeest peale iseenda mälu. Seepärast olgu juba ette vabandatud käesolevate memuaaride katkendlikkus ja võib-olla üksikute ebaoluliste sünd muste esiletõstmine, mis nüüd, enam kui nelikümmend aastat hil jem , silmade ette kerkivad ja olulistena tunduvad tolle ajastu ise

loomustamisel, mil meie, praegused hallpead, veel üsna noored olime ning jõudumööda osa võtsime võitlusest kodanliku dikta

tuuri vastu, töörahva parema tuleviku eest .

1.

9. novembril 1918 kukutati Saksamaal keisrivõim . Kujunesid reaalsed võimalused töörahva võimu taastamiseks okupeeritud Ees tis, kus juba 9 kuud olid võimutsenud saksa imperialistid. Viibisin sel ajal Petrogradis. Olin just äsja siia komandeerin gusse jõudnud Põhjarindelt, kus võitles Tartu kommunistlik polk, mille koosseisu ma kuulusin .

Niipea kui saabusid teated revolutsioonist Saksamaal, alustasid Nõukogude Venemaal, eelkõige Petrogradis asuvad eesti kommu nistid kiiresti ettevalmistustööd Eestimaa vabastamiseks okupan tidest ning nõukogude võimu taastamiseks. 15. novembril 1918 moodustati Eestimaa Ajutine Revolutsioonikomitee, kes astus samme punaste eesti kütipolkude kiireks koondamiseks Narva alla.

Samuti suunas ta aktiivseid kommuniste Eestisse parteitööle. Neil päevil saabusid Eestisse põranda alla V. Kingissepp, M. Koolmeis ter, A. Koni, L. Linder, A. Vegner, L. Tõldsepp ja rida teisi kom muniste, nende hulgas ka käesolevate ridade kirjutaja. 91

Kui ma 18. novembril Jamburgi ( nüüd Kingissepp ) saabusin, kohtasin siin J. Lilienbachi, H. Pöögelmanni, J. Käspertit ja teisi

tuntud eesti kommuniste . Eestimaa Ajutine Revolutsioonikomitee oli juba Jamburgi üle kolinud ja asus kohaliku parteikomitee ruu mides. Siin valmistati Eestisse minejaile vajalikke dokumente, anti

välja teeraha ja muud vajalikku. Eestis oli okupatsiooni ajal isiku tunnistusena kehtiv saksa komandantuuri poolt väljaantud « Aus

weis » või, nagu siin nimetati — näpupass. Ka mina sain J. Käsper tilt puhta « Ausweisi » plangi, mille ma ise ära täitsin ja näpujäljed peale vajutasin .

« Homme hakkate minema, » sõnas J. Käspert, andes mulle tee kuludeks 500 oberostmarka. « Miks mitte juba täna ? >>

«On vaja üht-teist kaasa võtta. Sellega läheb veel aega, » vastas J. Käspert. Tänaval kohtasin vana Narva bolševikku Aleksander Randme

rit. Kui temaga vestlesin , möödus meist kaks meest. Ühes neist tundsin ära Maks Trakmanni. Ka teine tundus kuidagi väga tut tavana, kuid ära ma teda siiski ei tundnud. Küsisin siis Randmerilt,

kes see mees oli, kes praegu koos Trakmanniga Revolutsiooniko miteesse läks.

« See on hea, et sa teda ära ei tundnud, » vastas Randmer, « siis ei tunta teda ära ka sea l . »

Taipasin , et see tuttav tundmatu oli V. Kingissepp, keda ma kolm päeva tagasi Petrogradis olin näinud. V. Kingissepp oli oma kikk habeme ja vurrud maha ajanud. Seepärast ei tundnudki ma teda nüüd ära.

19. novembri hommikul sain Revolutsioonikomiteelt 15 revolv

rit Tallinna toimetamiseks. Pakkisin need oma kohvrisse. Ühtlasi pidin Tallinna viima kümmekond eksemplari Eestimaa Ajutise

Revolutsioonikomitee juhendit Eestis tegutsevaile parteiorganisat sioonidele. Siis hakkasime koos Harald Vennikasega A. Randmeri saatel Narva poole astuma. A. Randmer viis meid Dubrovkani, mis asub peaaegu poolel teel Jamburgist Narva. Ta juhatas meile kätte

tee, mis pidi meid saksa valvepostini viima, seletas, mida peame valvesoldatile ütlema, kui palju talle maksma ja kus asub teine valvepost ning kuidas sellest mööduda. Seejärel jättis Randmer

meiega hüvasti. Tema läks Jamburgi tagasi, meie H. Vennikasega aga astusime juhatatud teed mööda Narva poole. Sammusime mööda kitsast rada, mis läbis loogeldes võsastiku. Umbes poole tunni pärast jõudsime saksa valvepostini. Tervitasime valvesolda tit nagu Randmer meid oli õpetanud. Soldat tõstis käe viisakalt

kõrva äärde. Surusime talle kumbki 10 oberosti pihku. Soldat tõs

tis uuesti käe tervituseks kõrva äärde. « Leben Sie wohl! » sõnasime meie ja astusime jälle mööda kitsast külmetanud teerada edasi.

Üsna Narva linna piiril kordus järgmise saksa valvesoldatiga sama protseduur. 92

RICHARD MAJAK ( Anslaud )

Videviku eel jõudsime Narva . Seal jätsime hüvasti, aimamata, et

me teineteist viimast korda näeme ... Harald Vennikas tapeti Irboskas septembris 1919 koos teiste Eesti ametiühingute I kong ressi delegaatidega. Narvas läksin Jamburgist saadud aadressil Klaara Tiimani poole,

kes oli konspiratiivkorteri perenaine ja üle piiri tulijate vastu võtja ning edasisaatja. Leidsin konspiratiivkorteri kohe üles. Astu sin sisse ja ütlesin märgusõna, millele K. Tiiman vastas. Ta soovi

tas mul puhkama heita, kuna rong Tallinna läks alles hilja õhtul. K. Tiiman osutas voodile sirmi taga, kus eile oli oma reisiväsimust puhanud V. Kingissepp. Perenaine ise aga läks mulle rongipiletit muretsema, et mul ei oleks vaja end piletikassa juures näidata. Umbes pool tundi enne rongi väljumist võtsin oma kohvrikese

käe otsa ja läksin raudteejaama, lootes võimalikult märkamatult 93

rongile istuda. Ise olin täiesti veendunud, et see mul ka korda

läks. Kuid , nagu hiljem selgus, oli tolleaegne Narva jaamaülema abi Müllerhoff mind siiski märganud ja kohe minu õele, kes tele grafistina Korfi jaamas töötas, helistanud, et ma istunud Narvas rongile ja sõitnud koju. Seejärel said Müllerhofi kaudu ka Jõhvi

valged teada, et endine Jõhvi miilitsakomissar ning punakaardi organisaator Anslaud on koju saabumas. Muidugi ei olnud mul kõigest sellest siis aimugi.

Pugesin vaguni kõige pimedamasse nurka. Reisijaid oli vähe . Omavahel kõneldi päevasündmustest. Oli mitmesuguseid arvamusi. Kõik olid üksmeelselt sakslaste vastu ja mõistsid okupatsiooni režiimi hukka. Mis aga nüüd tulema peab, selles küsimuses läksid arvamused lahku. Oli iseloomulik , et välimuselt jõukamad reisijad teadsid rääkida, et Tallinnas olevat Eesti « oma valitsus » võimule

tulnud ja kindla korra maksma pannud. Teised aga, ilmselt vaese mast kihist pärit reisijad, avaldasid arvamust, et küllap punased, kes varakevadel Eestist lahkusid , nüüd jälle tagasi tulevad ja õige korra jalule seavad. Puhkes vaidlus, mida mul väga raske oli vaik selt pealt kuulata.

Rong peatus peaaegu igas jaamas ja kaua. Janu hakkas piinama, vagunis aga vett ei olnud. Rakvereni pidasin vastu, siis läksin jaa mast juua otsima. Öeldi, et siin peatub rong üsna pikka aega. Jaa maruumis silmasin seinal mitmeid saksakeelseid kuulutusi. Neist

torkas eriti silma üks, mis oli riputatud otse piletikassa kohale:

«Achtung ! Dieben ! » Nähtavasti olid vargused okupatsiooni olukor ras igapäevased asjad .

Jaamahoonest sain vett. Rahulikult läksin perroonile tagasi ... ja nägin oma rongi viimast vagunit kaugusse kaduvat! See oli juba kurat teab mis ! Niisugust äpardust ma küll ei oodanud. Kohver! See jäi ju vagunisse. Mida teha? Aga mis sel juhul ikka tehakse, eriti kui 19 - aastasel noorel inimesel on veel väga vähe aimu tõe

lisest konspiratsioonist. Läksin jaamaülema abi juurde ja palusin kohvri Tapa jaamas vagunist maha võtta. Kui ma järgmise rongiga Tapale jõuan, küllap sealt siis kätte saan. Jaamaülema abi telefo neeris kohe Tapale. Seal lubati kõik ilusti korda ajada, et reisija oma kohvri kätte saaks.

Järgmise kaubarongiga sõitsin Tapale, kus jaamaülem mulle kohvri koos revolvritega üle andis, märkides, et « küll noorhärral

on ikka raske kohver» . Ma ei pidanud vajalikuks talle midagi sele tama hakata, tänades võtsin kohvri ja sõitsin Tallinna poole. Hommikul saabusin Tallinna ning tõttasin kiiresti Jamburgist

saadud pagasit mulle antud aadressil üle andma. Siin kohtasin Johannes Kupparit, Viktor Kingisseppa, Richard Vennikast, Rudolf

Vakmanni ja võtsin osa ühest illegaalsest nõupidamisest. Mind suunati nüüd Rakverre, kus pidin hakkama sidemeid looma

Aseri, Kunda ja Jõhvi kommunistidega ning parteitute töölistega. Rakveres otsisin üles Johannes Riismani. Tema korteris kohtusin 94

Aleksander Vegneriga, kellega koos pidin siin kandis hakkama põrandaalust tööd tegema. Aserisse läks A. Vegner, Kundasse pidi minema J. Riisman . Jõhvi polnud aga kedagi saata. Otsustasin

ise sinna sõita. Kui ma tol ajal oleksin omanud pisut rohkem kons piratiivse parteitöö kogemusi või oleks mulle Jamburgis ja Tallin

nas kindlamaid juhtnööre antud, poleks ma muidugi Jõhvi sõitnud. Nüüd aga tegin lubamatu vea ...

Sõiduplaani kohaselt pidi rong varahommikul, pimedas, Jõhvi saabuma. Rong aga hilines, ja ma jõudsin Jõhvi juba täiesti valges.

Siin ootasid mind valgekaartlased, nagu hiljem selgus, juba mitu päeva. Jooksin neile ise otse küünte vahele ... Nii areteeriti mind 25. novembril 1918. Läbiotsimisel leiti mu taskust Eesti Ajutise

Revolutsioonikomitee juhend kohalikele partei organisatsioonidele. Ma ei suuda tänapäevani mõista, kuidas üks eksemplar sellest doku mendist minu taskusse oli jäänud ! Omateada andsin ma nad kõik

koos revolvritega Tallinnas parteikomiteele üle. 2.

Istudes Jõhvi arestimaja pimedas ja külmas kongis, kirusin oma huoletust ja arutasin endamisi, kuidas ülekuulamisel käituda.

Oli vist juba kesköö, kui ma kõval naril, jopp üle pea tõmma tud, hetkeks tukkuma jäin. Korraga kriiksatas võti roostetanud lukus ja ähmase laternatule valgusel nägin vangimaja koridoris

mitut vintpüssidega relvastatud meest, kellel olid valged lindid käise ümber .

« Riidesse panna ! » kõlas käsklus. « Kuhu nüüd, öösel ? » küsisin kaitseliitlastelt. « See on meie asi! » sain vastuseks.

Astusime vangimaja õue. Sealt läks tee kolme kaitseliitlase vahel mööda külmunud maanteed Narva poole.

« Arvatavasti viivad maanteeäärsesse võsastikku ja lasevad maha, » puuris mõte peas. Kuid varsti selgus, et mind viiakse hoopis Johvi (praegu Toila ) raudteejaama. Seal ronisime tühja vagunisse ja sõitsime kolmekesi Rakverre .

Siin viidi mind kohe varahommikul tolleaegse Viru maakonna miilitsaülema (algul nimetati kodanlikus Eestis politseid veel mii

litsaks) Areni juurde. Seda meest ma tundsin. Ta oli endine Rak vere õigeusu kiriku salmilaulja, kes ühtlasi kohalikes koolides laul mist ja muusikat õpetas. Ka mina olin enne revolutsiooni,

1915—1916, Rakveres pedagoogilistel kursustel tema käe all laul mist ja muusikat õppinud ning tema taktikepi all Rakvere Hari duse Seltsi laulukooris bassi laulnud. Aren avaldas kahetsust, et

tal tuleb mind, keda ta varem olevat väga korraliku noormehena tundnud, nüüd kui kardetavat riiklikku kurjategijat vastu võtta

ja vangimajja saata. Ka mina omalt poolt avaldasin kahetsust, et 95

endisest tublist laulu- ja muusikamehest on eesti tõusikkodanluse

truu teener ja kurnajate valitsuse tugi saanud, ja et küllap eesti töörahvas lähemal ajal kodanliku valitsuse koos selle abilistega

ajaloo prügikasti heidab ... Aren saatis mind Rakvere vangimajja. See asus südalinnas, oja

kaldal. Vangimaja teisel korrusel oli neli kongi. Nende uksed olid kindlalt suletud raudlatiga, nagu neid suurtalunikud tavaliselt oma hobusetalli ukse ees pidasid.

Kong, kuhu mind paigutati, oli üsna valge ja põrandki puhtaks küüritud . Vangid istusid ja magasid põrandal, sest kongis ei olnud

ühtegi pinki, nari ega lauda. Nurgas seisis vaid nn . parask, s. t. WC, aga ilma W-ta.

Kongis istus 10–15 vahialust, enamik kriminaalvangid, kuid ka mõned poliitilised vangid. Leidsin eest ka tuttavaid , koguni kaks koolivenda Jõhvi ministeeriumikoolist. Üks neist oli minust paar kolm aastat vanem Julius Kippar, ameti poolest koolmeis ter, kes juba 1912.–1914. a, oli olnud aktiivne « Kiire » kaastöö

line ja levitaja ning 1917.- 1918. a. töötanud « Kiire » ja « Töö

lise » toimetuse liikmena. Teine oli Karl Eljas Toilast. Temast mäletan, et ta oli olnud 1917.- 1918. a. Voka vallas nõukogude aktivist .

Õhtul enne minu saabumist vangimajja oli siia toodud ka J. Riisman , kes, nagu ta mulle rääkis, oli Kundast tagasisaabumisel Rakvere raudteejaamas areteeritud. A. Vegneri saatusest ei teadnud ta midagi . J. Riisman oli endine Piiteri tehase tööline ja bolševike parteis juba 1915. aastast . Pärast Veebruarirevolutsiooni oli ta üks

agaramaid bolševike partei organisatsiooni aktiviste Rakveres. Saksa okupatsiooni ajal viibis J. Riisman vangilaagris, kust ta vabanes pärast revolutsiooni Saksamaal. Tema vabadus kestis vae valt kaks nädalat .

Mäletan, et meie kongis istus veel üks « poliitvang »

Boris

Tikkar. See mees oli sõjalaeva madrusena juba 1905.-1907. a. revolutsioonist osa võtnud ja selle eest ligemale kolm aastat Mosk vas Butõrka vanglas istunud. Sealt vabanedes olevat ta sõna and nud mitte kunagi enam poliitikaga tegelda . Ja seda tõotust oli ta

ka igati püüdnud täita. Okupatsiooni ajal elatas B. Tikkar end raha peale kaardimängimisega. Äsja lõppenud Rakvere laadal mängi nud ta väga tulemusrikkalt kolm ööd -päeva järjest kaarte. Istu

nud siis Tallinna rongile ja roninud puruväsinult « koisse » (nii ta ütles, nagu endine meremees kunagi ), et end pealinnani välja

puhata. Vagunis käinud aga reisijate vahel parajasti äge vaidlus põnevate päevasündmuste üle. Arutatud ja vaieldud, kas punased ikka tulevad tagasi, kas inglased jõuavad eesti kodanlikule valit susele appi tulla jne. Eriti kärarikkalt vaieldud Inglise laevastiku Tallinna saabumise võimaluste üle. Tikkar aga tahtnud väga

magada. Kui kära muutunud üha valjumaks, saanud Tikkar viha seks ja hüüdnud ülevalt : 96

RICHARD MAJAK

609

(Anslaud )

poliitvangina

«Jätke vaidlus! Asi on klaar. Ma nägin ise oma silmaga, kuidas Inglise laevastik Tallinnas Härjapea jões ankrus seisis. » See viinud vagunis viibivad pursuid marru. Seal istunud ka kait

seliitlasi, need areteerinudki Tikkari, tõstnud ta Tapal vagunist maha ja toonud järgmise rongiga Rakvere vangimajja.

Kriminaalvangidest on meelde jäänud umbes 50 -aastane kiilas päine pikk kuivetanud hobusevaras. Tema enda jutu järgi oli ta aastat kolmkümmend oma « erialal » tegelnud. Vanglas istuvat ta « alles » kuuendat korda. Selle mehe elutarkus oli üpris lihtne. « Niikaua, » seletas ta, « kui maailmas maksab säärane kord, et ühed võivad sõita tõllas, teised aga on sunnitud jala sörkima, -

niikaua elan ma vargusest. Aga kui luuakse selline ilmakord , kus >

kõik võivad tõllas sõita või kus kõik hakkavad jala käima loobun kå vargusest ja lähen tööle. »

-

siis

« Pingisõitja » (nii hüüti vangimajas hobusevargaid ) võttis meid, poliitilisi, oma šefluse alla. Seetõttu ei tulnud meil, noortel, tut vuda vangimajas kõigile noortele vangidele sunduslike jõhkrate katsumustega, nagu « õnnepulga otsimine» , «surnu matmine » jne.

Meie « šeff» oli hea jutumees. Ta jutustas väga palju oma elust ja vangimajadest, kus tal oli tulnud istuda.

Rakvere vangimaja kord ei olnud tol ajal eriti range. Lauldi, 7

Trellide taga

97

mängiti kaarte ja käratseti mitte ainult päeval, vaid mõnikord ka hilja öösel. Meie « šefi» und vangimaja lärm ei seganud . Niipea aga, kui koridoris kostis ukselati kõlksatus, hüppas ta ka kõige raskema une pealt ehmunult püsti. Kord, kui ta jälle selle kõlksatuse peale nagu nõelapistest üles kargas ja kohkunult ringi vaatas, pärisin, mis temaga juhtus. « Vaata, » jutustas ta, « ma olen selle raudlati kõlksatuse pärast ükskord mitu aastat vangiroodu saanud . Sa ehk oled tähele pan nud, et matsid , kes häid hobuseid peavad, on kaitseks hobuse varaste eest ehitanud kindlate ustega hobusetalle. Nende uste ees käivad raudlatid . Luku muugid küll lahti, aga latiga võid sisse

kukkuda. Kord on mind lati kõlksatuse peale tabatud, vaeseomaks pekstud ja vangiroodu saadetud ... Neetud lati kõlin ! Hirm sellest on mul verre läinud . »

Kuulan teda ja arutlen endamisi, et näe, mille üle on inimesel vaja muret ja hirmu tunda. Minu ja mu mõttekaaslaste peas aga keerlevad ööd kui päevad mõtted sellest, kuidas Punaarmeel are neb Eestimaa vabastamine.

Saime rõõmsaid uudiseid : 29. novembril vabastati Narva ja Punaarmee liikus Tallinna poole, puhastades Eesti territooriumi

valgetest. Olime nüüd kindlad, et peagi vabaneme ... Kui valged meid ainult enne maha ei tapa. Mõni päev hiljem kostis öösel vangimaja koridoris suurt saginat ja kära. Ukseava kaudu võis koridoris näha kaitseliitlasi. Keegi meist küsis läbi ukseava:

« Keda te seal toite ? »

« Mis see teie asi on ? » kõlas vastus. Siis tuli aga üks kaitseliit lastest meie ukse juurde ja teatas kahjurõõmsalt:

« Rakvere punaste pealiku Linderi saime kätte. »

Leopold Linder areteeritud ! Kus ? Millal? Ma lausa põlesin kärsitusest temaga kokku saada.

Meil läks

korda teada saada, et Linder on paigutatud meie koridoril asuvasse uksikkongi .

Leopold Linder oli Aseri tsemendivabriku tööline, elektrimon

töör. Ta oli lõpetanud Rakvere Hariduse Seltsi kooli, siis mõnda aega meremehena ringi sõitnud ja sõja ajal jälle Aseri tsemendi vabrikusse tööle asunud . Juba enne revolutsiooni oli L. Linder vabriku administratsiooni ja tööliste vaheliste konfliktide puhul viimaste esindajana oma mehise esinemisega tööliste lugupidamise

ja armastuse võitnud. Veebruarirevolutsiooni ajal juhtis Linder Aseris ja selle ümbruses vana korra likvideerimist. Ta oli üks bol

ševike partei Aseri organisatsiooni rajajaid ja juhte. L. Linder jät kas väsimatult bolševistlikku selgitustööd ka Ajutise Valitsuse ajal. Mina tutvusin temaga 1917. aasta suvel ühel suurel rahvakoosole

kul Rakveres, kus kontrrevolutsiooniliselt meelestatud eesti polgu soldatid ähvardasid meid kui enamlasi «seina äärde panna» . L. Lin deri juhtimisel 98

ajasid Aseri ja Kunda punakaartlased pärast

LEOPOLD LINDER

Oktoobrirevolutsiooni reaktsioonilise Viru maakonnavalitsuse laiali. Linder valiti Virumaa Töörahva Nõukogu Täitevkomitee

aseesimeheks ning ta oli ühtlasi ka administratiivosakonna juhata jaks ja maakonna punakaardi ülemaks. Ta võttis osa lahingutest saksa okupantide vastu 1918. a. veebruaris -märtsis ja astus pärast

Eestist taganemist Piiteris punaste sõjaväeinseneride kursustele. Pärast revolutsiooni Saksamaal tuli Linder Tallinna, täitis siin vas

tutavaid parteiülesandeid ... ja nüüd on ka tema sisse kukkunud ! Ootasin, kuni kaitseliitlaste salk koridorist lahkus, ja hakkasin tegutsema.

«Peremees (nii hüüti meil vangivalvurit)! Kibe häda on, lase välja !» hüüdsin. « Paraski on kambris. Öösel välja ei saa! » sain tunnimehelt vas tuseks.

Tähendab, tuleb oodata hommikuni. Kui pikad tundusid need tunnid !

Hommik. Paraski väljaviimise ja pesemise ajal koridori pääse des tormasin otsekohe kongi poole, kus istus Linder. Siin seisis aga

valves kõhukas Rakvere poodnik, kes ähvardas mind maha lasta , kui peaksin ukse juurde astuma. Kõik minu seletamised jätsid poodniku külmaks. 7

99

« Ei mina tea midagi. Kui ukse juurde astud, siis kuuli saad! » vastas paksmagu. Kongi tagasi tulles kurtsin sellest ebaõnnestumisest kaaslastele. « Ära muretse ! » sõnas B. Tikkar. « Küll ma selle pursui ukse mant ära meelitan. Sina ole ainult käbedalt Linderi ukse juures. »

B. Tikkaril oli paks kuldsõrmus , mille ta, nagu ta ise ütles, oma partnerilt kaardimängus oli võitnud . Nüüd osutas Tikkar sõrmu sele ja sõnas:

« Küllap « papi» selle õnge hakkab. » Väljusime mõlemad kongist. Tikkar astus julgelt Linderi kongi ukse juurde, võttis sõrmuse sõrmest ja pöördus kaitseliitlase poole:

« Kallis härra, ole hea ja osta mu sõrmus ära. Raha on hädasti vaja. »

« See ehk varastatud asi ? » kõhkles tunnimees. «Olge mureta, härra! Kas teie siis minu välimuse järgi ei näe, kellega teil tegemist on? » lausus Tikkar pisut solvunult.

Ta oli tõesti väga nooblilt riides, isegi moodne kõvakübar peas. « Kes sind teab ... Ehk polegi kuld ? » kahtles tunnimees. « See on tühi asi kindlaks teha! Vaadake proovi. Näete, 56, »

luges B. Tikkar poolpimedas koridoris sõrmuselt, ja palus lahkelt: « Siin on ju pime, palun võtke sõrmus enda kätte ja astuge akna alla. »

Tunnimees kõhkles viivu . Temas võitlesid ilmselt kaks tunnet:

kohusetunne ja tema klassitunne — võimalus väikest äri teha, oda valt kallist eset osta. Viimane tunne siiski võitis. Tunnimees võt

tis sõrmuse ja sammus koridori lõppu akna alla, kus hakkas tera selt sõrmuse proovi uurima.

Ühe hüppega olin mina Linderi kongi ukse taga, avasin klapi ja kiiresti -kiiresti toimus meie vahel kõnelus. Linder teatas lakooni

liselt, et ta areteeriti raudteevagunis Tapa-Rakvere vahel. Läbi otsimisel tema juures midagi pole leitud peale kahe rongipileti ...

Rohkem ei suutnud ta midagi rääkida, sest meie kõneluse katkes tas tunnimehe meeleheitlik kisa. Ta oli pilgu oma vahipostile heit nud ja mind Linderi kongi ukse ees märganud . « Kes, kurat, lubas sinna ukse juurde minna ! » karjus kaitseliit lasest tunnimees ja tormas, püss õieli käes, minu poole ... Tuli ukse juurest eemalduda. Tikkar aga käis tunnimehe kannul ja kisas:

« Sõrmus siia! Anna minu sõrmus kätte ! » Siis, tunnimehele järele jõudes, seletas vihaselt: « Vangi käest ei tohi tunnimees midagi osta, lollpea,

lähed

kohtu alla !>>

Nüüd alles taipas tunnimees, et teda on lihtsalt ninapidi veetud. Ta viskas sõrmuse Tikkarile ja pobises vihaselt: « Kuradi punased! Kõiki teid tuleks maha lasta . » >

Rinne lähenes. Meie meeleolu üha tõusis ... 29. 100

novembril

vabastasid Punaarmee eesti väeosad Narva. Samal päeval kuulu tati seal välja Eesti Töörahva Kommuun . Algas nõukogude võimu taastamine Eestis. Need teated jõudsid kiiresti Rakveresse ja ka

meieni vanglasse. Arutasime omavahel, mida teha. Kas oodata, kuni Punaarmee jõuab Rakveresse ja meid vabastab, või teha

katse omal jõul vanglast välja murda. Rakveres asuvate seltsi meestega, kellelt oleks võinud abi saada vanglast põgenemiseks, meil sidet ei olnud. Võisime loota vaid vangide oma jõule. Juba enne Narva vabastamist ei olnud vangivalvurid vahi

aluste, eriti meie, punaste vastu eriti ranged. Nüüd aga suhtusid nad meisse täiesti heatahtlikult. Arvasime, et ega nad meile suu remat vastupanu ei osutaks, kui hakkaksime neilt võtmeid ära „võtma. Kuid vangla koridoris istus nüüd kaks relvastatud kaitse

liitlast ja vangla ümber sammusid päeval ning öösel kaitseliit lased, püssid õlal. Võis karta , et Rakvere valged, enne kui nad ise punaste eest põgenema hakkavad, võivad meid maha nottida.

Olime siis kaljukindlad, et meie väed mõne päeva pärast juba Rakverre jõuavad.

Kuid meie lootused ei läinud täide. Sakslased ja eesti valged lasksid Narvast taganedes raudteesilla Narooval õhku. Seetõttu ei saanud sõjaväge , soomusronge jne. raudteel vedada. Edasitung

Narvast läände takerdus. Piiteris kindlaksmääratud plaani nur jumine sai Eesti töörahvale saatuslikuks. Välismaa imperialistid

jõudsid siia suunata nii suured jõud, et Eestimaa jäi seekord vabastamata.

Kuid see kõik selgus juba veidi hiljem Enne kui meie vanglast põgenemise plaanid selgema kuju võt

sid, haigestusin. Pea kuumas ja oli uimane, keel kuivas. Viibisin mingisuguses poolunes.

Oli öö. Kongikaaslased magasid . Korraga hakkas vangla kori doris kostma paljude inimeste astumist, jutukõminat ... Kongi uks keerati lahti ja sisse astus vanemtunnimees Siirak. Ta hüüdis minu nime ja käsutas:

« Kiiresti riidesse ja asjad kokku ! » Täitsin käsu. Koridori astudes silmasin otsekohe L. Linderit

trobikonna kaitseliitlaste vahel seismas ... Toodi roostetanud käe rauad ja meid Linderiga lukustati paari. Seejärel viidi meid van

gimaja hoovi, kus ootas veel suurem hulk relvastatud kaitseliit lasi.

Väljas oli kõva pakane, imeselge detsembrikuu öö. Taevas kumas täiskuu .

«Kuhu nüüd, kas Tammikusse või Vallimäele ? » küsin tasakesi Linderilt. (Vanglas kõneldi, et valged seal kommuniste hukkavat. ) « Üks kurat kõik ... Ära aga meelekindlust kaota, sõber, » vas tas Linder mulle tasa .

Seisime vanglaõues üsna tükk aega ja tammusime jalalt jalale. Linderil näis külm olevat. Mina külma ei tundnud, kuna palavik 101

järjest tõusis. Siis kostsid vangimajast jälle hääled ja sammud. Meie kõrvale toodi veel kümmekond vangi, nende hulgas ka J. Kip

par, endine Tartu klaverivabriku tööline A. Vares, J. Riisman ja veel mõned tuttavad Virumaa mehed. Kõik aeti ühtekokku ja kait seliitlaste salk piiras meid ümber. Väljusime vangimaja õuest ja

liikusime mööda kõrvalisi tänavaid raudteejaama poole. Vahe peal oli kuu pilve taha vajunud ja me sammusime juba piki pime daid tänavaid. Vaksali lähedal tuli meile vastu salk joobnud Rak vere kodanlasi. Nähes, et viiakse vange, peatusid nad ja üks neist,

hästi tüse isand, küsis meie saatjaskonna juhilt: « Kas Linder ka nende seas on ? »

« Ei, ei ole ! » vastas valvurite peamees.

« Minge siis pealegi! ... Linderit ei oleks me küll siit ära viia lasknud. Temale tuleks siinsamas lõpp teha. » Möödusime jaamahoonest ja suundusime otse rongi juurde. Mind

Linderiga ja meiega koos neli relvastatud kaitseliitlast paigutati vedurile. Teised vangid ja nende saatjad -kaitseliitlased ronisid postivagunisse. 3.

Hommikul Tallinna jõudes viidi teised vangid jaamast otse van gimajja, meid Linderiga aga Pärnu maanteele endise Ringkonna kohtu majja . Seisime seal eesruumis kaitseliitlaste valve all umbes

pool tundi. Äkki tormas sisse ümmargune vanahärra, kellele kait seliitlased meie saabumisest ette kandsid.

« Ah need ongi ! » hüüatas vanahärra meie poole pöördudes ja teatas bravuurselt:

« Mina olen vabariigi prokurör!» Seejärel mõtles ta pisut, rääkis meie valvurite vanemaga eemal millegi üle ning käskis siis kaitseliitlastel meid vanglasse viia.

.. Vene tänaval asuva Eeluurimisvangla vastuvõturuumis võeti meilt käerauad ära ja saadeti tapikongi, kus me oma Rakvere tee kaaslased eest leidsime .

Tapikamber koosnes kahest süngest ruumist. Esimeses kongis akent ei olnud. Üsna veidi hämarat valgust tungis sinna lae all asuva pisikese trellitatud avause kaudu poolpimedast eelkorido rist. Kaks trepiastet kõrgemal asus tapikambri teine kong, mille

laealune kitsas aknapilu avanes vangimaja hoovi. Mõlemas kongis seisid seinast seina puust narid, millel igaüks meist endale koha leidis. Räpased narid ja määrdunud seinad kubisesid lutikatest. Sama koridori peal oli veel teine kong, mida nimetati surma kambriks. Siin asusid ka kartserid .

Tapikongi toodi alatasa uusi vange, peamiselt poliitilisi, kuid oli ka kriminaalvange. Mõne päevaga kogunes siia juba üle 40 vangi. Kõiki uustulnukaid kutsuti kahekaupa vangla kantseleisse « puu 102

JULIUS KIPPAR

särgi mõõtu andma » . Nii nimetasid vangid ankeedi täitmist, mõõt

mist, eriliste tundemärkide üleskirjutamist ja näpujälgede andmist. Mind kutsuti vangimaja kantseleisse « puusärgi mõõtu andma »

koos Julius Kippariga. Laua taga istus täidlane brünett kantselei preili, kes juba mõni kuu varem oli samas vangimajas Kipparit

registreerinud. Ta heitis minu kaaslasele vaenuliku pilgu ja lausus pilkavalt: «Ah juba jälle hakkate peale.»

Preili mõtles selle all Kippari « punast tegevust » . Kippar vastas väga rahulikult:

« Ei hakka peale, preili, vaid jätkan .» « Mis asja ? » küsis preili.

« Noh, et seda vangisistumist,» kostis Kippar. Preili hakkas huult hammustades küsimusi esitama ja vastu

seid ankeeti kirjutama: perekonnanimi, ees- ja isanimi, sünniaasta ja koht. Kõik see läks enam - vähem libedasti. Siis küsis preili: « Teie elukoht ? »

« Tallinna eeluurimise vangimaja , » vastas Kippar. «Aga enne seda? » « Rakvere vangimaja .» Nüüd hakkas preili närvitsema ja küsis: 103

« Kust teie siis sinna Rakvere vangimajja tulite ? » « Jõhvi arestimajast . »

« Ega teie siis kogu aeg ometi vangimajades ole elanud! Kus teie enne seda olite ? »

«Ah enne seda ? Enne seda olin vangilaagris . » « Missuguses laagris ? »

« Pääskülas,» selgitas Kippar meeleldi. Kogu selle kahekõne vältel oli Kippar ise surmtõsine ja äärmi selt rahulik . Kantseleipreili aga ärritus üha enam ja hüüdis siis: « Ega te siis ometi kogu oma eluaja Pääsküla vangilaagris viibi

nud ? Kust te sinna Pääsküla vangilaagrisse sattusite ? » « Vääna-Peetri vangilaagrist.» Nüüd läks preilil kops tõepoolest üle maksa. Ta hüppas laua tagant üles ning hüüdis näost punetades: « See inimene on peast hull ! » 1

Samas astus tagatoast meie juurde vangimaja ülem Kõrge,

äärmiselt rahulik mees, vana vangimaja spetsialist. Ta oli kogu

seda ankeeditäitmist kõrvalruumis pealt kuulnud ja tõttas nüüd

kimpujäänud kantseleipreilit päästma. Nüüd selgus kiiresti Kip pari vanglaeelne elukoht.

... Julius Kippar aga oli kantseleipreili poolt esitatud küsimus

tele üsna täpselt vastanud . 1917.— 1918. aastal töötas J. Kippar, nagu juba mainitud, Tallinnas « Kiire» , « Töölise » ning «Maata mehe » toimetuse liikmena. Kui 1918. a. veebruaris algas Saksa okupatsioon , evakueerus Kippar sõjalaeval Peterburi ja siirdus sealt edasi Uraali, kus samuti töötas ajalehe toimetuses. 1918. a.

augustis pöördus ta tagasi Eestisse oma kodukülla Toilasse. Siinsed hallparunid ja okupantide käsilased aga vahistasid Kippari, sidu sid ta käed sedelgarihmaga selja taha kinni ning toimetasid Jõhvi. Sealt saadeti ta Rakvere komandantuuri, siis Tallinna Eeluurimis

vanglasse jne. – ühest vangilaagrist teise. Alles 1918. a. oktoobris õnnestus Kipparil ja veel mõnel vangil laagrist põgeneda. J. Kip par varjas end mõni aeg Tallinna lähedal . Pärast revolutsiooni Saksamaal tuli ta uuesti Toilasse. Valged areteerisid ta teistkord selt. Sidusid jälle käed selja taha ning toimetasid Jõhvi, siis Rak veresse ning sealt koos meiega Tallinna Eeluurimisvanglasse. Vana vangimaja spets Kõrge oskas vangidega ümber käia . Ta jälgis hoolega arenevaid sündmusi ning juhindus sellest, milli seks poliitiline konjunktuur arenes väljaspool vangimaja. Punaarmee ju lähenes Tallinnale ja paljud eesti valgekaartlased

pakkisid juba kabuhirmus kohvreid . Kõrge aga ei kavatsenud

Tallinnast kuhugi põgeneda. Ta lootis ka nõukogude võimu ajal oma « erialal» edasi « töötada » . Seepärast kohtles ta vange, eriti 1

Käesolevas kogumikus nimetatakse Eeluurimisvangla (Tallinnas, Vene tänaval ) ülemateks ka teisi isikuid. Kuni selle vangla likvideerimiseni 1928. aastal olid siin ülemateks A. Kõrge, J. Villmann , G. Vuhka, K. Adel bert , A. Künnapuu, 0. Tallmeister, A. Uustalu . Toim . 104

poliitilisi vange, niisuguses poliitilises olukorras suhteliselt hästi. Ta külastas tihti konge, vestles vangidega ja kurtis, et tema nende

olukorra parandamiseks midagi ei saavat teha. « Mina olen vangimajas sündinud ja kasvanud, » jutustas ta kord meile. (Kõrge isa, kes oli varem Paide arestimaja ülem, oli nüüd meie koridoris valvuriks. Seni, kui tema poeg oli vangimaja ülem,

kohtles ta vange väga liberaalselt. ) « ... Mina olen selle vangimaja ülemaks olnud tsaari- ja Kerenski valitsuse ajal. Mina olin siin ülemaks enamlaste valitsuse ajal. Ka Saksa okupatsiooni ajal .

Nüüd teenin Eesti valitsust. Mine tea, missuguse valitsuse ajal mul veel vangimajas tuleb teenida,» lõpetas Kõrge vaikse häälega oma pihtimuse ja lahkus kongist. 4.

Olukord vanglas ei olnud kiita. Kongid olid viimse võimaluseni vange täis kiilutud. Toiduks saime päevas 300 g leiba, mida küpse

tati vangimajas, kusjuures puudast (s. 0. 40 naelast) jahust osati välja küpsetada 65—70 naela leiba. Lõunaks anti kulbitäis halli

vedelikku, milles ujus mõni roheline kapsaleheke või kartulilõi guke. Öeldi, et see olevat supp. Ohtuks sai iga mees 3—4 väikest, sageli poolmädanenud kartulit. Ja see oli kõik. Seepärast olid vangid alatasa sõna otseses mõttes näljas. Narid ja kongi seinad kubisesid lugematuist lutikaist. Kõik van

gid läksid täisid täis. Et rahu saada, olime sunnitud vähemalt paar korda päevas pesus ja riietes nendele jahti pidama.

Enamik vange olid Tallinna töölised, keda süüdistati valitsuse vastases tegevuses. Oli ka sõjaväeteenistusest kõrvalehoidjaid, sõjaväejooksikuid . Saksa okupantide armust võimule tulnud Eesti kodanlus oli pööraselt mures oma lähema tuleviku pärast. Seepärast areteeriti

ja topiti vangimajadesse kõiki, kes aga neile vähegi kahtlastena näisid . 1918. a. detsembri algusest peale tegutsesid välikoh tud . Kui palju töölisi oli enne meie Tallinna saabumist juba maha lastud , seda ma ei tea. Nüüd aga nägin ja kuulsin, kuidas iga päev viidi tapikongist ja ka teistest kongidest vahialuseid välikoh tusse . Siin mõisteti paljudele surmanuhtlus. Paari-kolme päeva

pärast viidi surmamõistetud mahalaskmisele ja peaaegu igal öösel peatus Vene tänava vangimaja värava ees veoauto, millest välju sid timukad — linna komandandikomando mehed, kes surmamõis

tetuid vangimajast välja viisid . Mõnd ohvrit hakkasid timukad juba vangimajas ja vangla hoovis peksma. Tänaval seisev auto aga mürises pidevalt. Kas ei saadud selle mootorit seisma jätta selle

pärast, et teda hiljem oli raske käima panna, või siis taheti moo torimüraga summutada ohvrite kisa ja timukate sajatusi? Minu ajal viidi vanglast esimestena mahalaskmisele raudteetöö 105

line E. Veidenbaum, vana Tallinna tööline -- kommunist L. Töld

sepp, Kunda tsemenditehase tööline J. Klaamann ja rida teisi , kelle nimed kanti hiljem Kommunistliku Partei Eesti Keskkomitee poolt Asutava Kogu valimiste puhul avaldatud « Ristilöödud töö rahva nimekirja». Üks agaramaid kommunistide tapmise organiseerijaid oli kodan liku vabariigi prokurör J. Teemant. Ta jooksis öösiti vangimajas

ringi ja näis suurt mõnu tundvat sellest, et kongid tulvil olid . Teemant pelgas päeval pilku vangikongi heita; ta kartis vangide proteste . Temale meeldis enam öösiti läbi trellide ja ukseavade oma ohvreid piiluda ning parastada: « Eh, kong nii täis kiilutud, nagu silgud tünnis ! »

Õigustades kommunistide tapmist oma ürgaja elutarkusega, kor das Teemant alatasa: «Veri nõuab vere hinda !» Tegelikult aga tapeti sadu inimesi välikohtu otsusel, ilma et neile oleks katsu

tudki mingisugust « veretööd » inkrimineerida. Meile Linderiga esitatud süüdistuse järgi olevat meie 1. märt sil 1918 Jõhvi raudteejaamas Saksa okupatsioonivägede eest taga nemisel 12 inimest maha lasknud. Tegelikult oli aga asi järgmine. 26. veebruaril 1918, kui saksa okupandid Rakverele lähenesid ,

tungis salk eesti valgekaartlasi Virumaa Töörahva Nõukogu Täi tevkomitee ruumidesse, et Täitevkomitee liikmeid ära tappa. Puna kaartlased said aga jaole ning valged areteeriti. Neilt võeti läbi

otsimisel ära käsigranaadid ja revolvrid. Rakverest taganemisel punakaartlased areteeritud valged pantvangidena endiga kaasa võtta, et sel teel oma mahajäävaid perekondi kaitsta .

otsustasid

Ka Kunda ja Aseri tehaste punakaartlased olid areteerinud aktiivsemaid valgekaartlasi. Kõik need vahialused, kokku 12 ini mest, olid Jõhvi jaamas vagunis kui pantvangid, nagu oli ka Viru maa Töörahva Nõukogu Täitevkomitee otsus.

Lahingus sakslastega Sompa pooljaama lähistel 27. veebruaril

langes 12 Kreenholmi vabriku ja Putilovi tehase punakaartlast sakslaste kätte vangi. Kohalike kodanlaste mahitusel ja heaks

kiitmisel poodi punakaartlased Rakvere jaamas üles. Järgmisel päeval said meie punakaartlased ja Balti laevastiku madrused, kes Jõhvi all sakslastega lahingut pidasid, sellest teada. Punakaart laste ja madruste viha oli suur. Nad nõudsid pantvangide maha laskmist. Meie, Linder, mina ja teised kommunistid, olime selle vastu ja esinesime, nagu ma mäletan, stiihiliselt puhkenud mii

tingul. Kuid punakaartlaste raevu ei suutnud enam keegi vaigis tada. Nad tõi pantvangid Jõhvi jaamas vagunist välja ja lasksid maha. Ei L. Linder ega ka mina ei võtnud sellest mahalaskmisest ei kaudselt ega otseselt osa. Vastupidi, meie vaidlesime sellele

vastu ja tegime omalt poolt kõik selleks, et areteerituid pantvan gidena kaasa viia .

106

5.

Ühel õhtul, paar päeva pärast meie Tallinna saabumist, kui me

juba naridel lamasime, kutsuti mind ootamatult vangimaja kant seleisse .

Siin istus laua taga juba tuttav siilisoenguga roosapõseline, väikeste teravate silmadega vanahärra. See oli prokurör J. Tee mant.

Kuigi sellest kohtumisest on nüüd üle neljakümne aasta möödas, on mul üht- teist siiski veel meeles. Püüan meie jutuajamist taas tada mälu järgi, niipalju kui suudan. See oli umbes nii.

« Istuge! Mina olen vabariigi prokurör, » ütles Teemant mulle laua ees asuvale toolile osutades.

« Tänan . Seda ma juba tean ,» vastasin toolile istudes. « Mida te teate ? »

« Et te end vabariigi prokuröriks nimetate. » « Kust te seda teate ? »

« Üleeile hommikul te ju ise ütlesite . »

Teemant vaikis viivu . Ta oli ilmselt ärritunud. Siis asus ta proto kolli kirjutama. Perekonna-, ees- ja isanimi, sünniaasta ja -koht, amet või elukutse

kõik see läks libedalt.

« Kust te saite selle dokumendi, mis areteerimisel teie taskust leiti? »

Tuletasin meelde enda poolt väljamõeldud versiooni. See võttis mõni hetk aega. Teemant lisas enne, kui ma vastata jõudsin :

« Hoiatan! Rääkige ainult tõtt. Kui te ei soovi vastata, siis vai kige parem ... Teate, ka mina olen tsaariajal vangis istunud ja revolutsioonilise tegevuse eest surma mõistetud ... Khm! Nii, kas tahate vastata ? » « Jah, võin vastata ! » « Kust te selle dokumendi saite ? »

« Selle paberi andis mulle Jamburgis keegi tuttav. Palus Narvas kellelegi üle anda. Mina aga ei leidnud Narvas seda inimest üles. Nii jäigi kiri minu taskusse , » vastasin ladusalt, arvestades seda, et Narva oli tol ajal nõukogude võimu all ja seepärast ei olnud neil võimalik minu seletust kontrollida. « Kas te selle dokumendi sisu teate ? » « Ei tea. »

« Millal te enamlaste partei liikmeks astusite ? » « Miks te arvate, et ma tingimata enamlaste partei liige olen? » «Te eitate, et olete enamlane ? »

« See on iseküsimus. Ma olen pooldanud ja pooldan alati enam laste partei seisukohti. See aga ei tarvitse veel tähendada, et ma enamlaste parteisse kuulun. »

« Te pooldate enamlaste partei poliitikat! Tähendab ka seda, et nad meile ühesilmaliste hiinlastega kallale tungivad ? » « Härra Teemant, kas teie ikka tõesti usute muinasjuttu , nagu 107

oleks hiinlastel vaid üks silm? ... Mis puutub aga kallaletungisse,

siis — kes ikka kellele kallale tungis ? Rahva arusaamise järgi tahavad eesti töölised ainult oma võimu tagasi saada, mis sakslased veebruaris vägisi ära võtsid . >> « Teie ei tea mitte midagi. Ka seda mitte, et Narva tagant tulid Eestimaale hiinlaste salgad ... Venemaal on enamlased maksma pannud terrori. Nad on tuhandeid süütuid inimesi ära tapnud ... Sedasama tahavad enamlased teha ka Eestis ... Teie olete rahva kooli õpetaja, mitte aga mõni linna fulle (nii ta ütles, selle ase mel et « vurle » öelda). Kuidas te võite neid veretöid veel õigus tada ? »

« Jah, ma tean, et Nõukogude Venemaal tuli töörahval ka terror

abiks võtta. Kuid seda oli ta sunnitud tegema üksnes enesekait seks. Kogu maailm teab, kui pehmelt suhtus Venemaa proletariaat, Nõukogude valitsus algul oma vaenlastesse. Ka teie teate ju, et isegi sellised mustasajalised nagu Puriškevitš või kindral Korni lov vabastati üksnes ausõna peale. Kas te näiteks mind võiksite vabastada täna ausõna peale ? Venemaa töörahva vastased alustasid verist võitlust rahva enda poolt valitud korra vastu . Nad tapsid

nurga tagant Volodarski, Uritski, tahtsid tappa Leninit. Ja mida Venemaa töörahvas pidi siis tegema? Kas lambana pea pakule panema ? »

Teemant kuulas mind üha enam ja enam erutudes, kuid siiski end vaos hoides. Kui ma lõpetasin , lootis ta minuga veel vaielda. Ta seletas:

« Enamlaste valitsus on tapnud ju selliseid kristallpuhta hingega inimesi nagu Kropotkin, Korolenko ... ja teisi. Nad on tapnud ilma seaduseta, ilma kohtuotsuseta . »

See oli juba lausa vale. Teadsin seda kindlasti. Seepärast hüüdsin:

« Pole tõsi, et Kropotkin ja Korolenko on tapetud ! See on valge

kaartlaste väljamõeldis! Mis puutub aga kohtusse, siis — Nõu kogudemaal on revolutsiooniline rahvakohus. Ta toimib ja teeb otsuseid proletaarse südametunnistuse järgi. Siin , Eestis, on aga maksma pandud vanad tsaariaegsed seadused . Ka teie üle mõisteti kohut samade seaduste alusel, mille põhjal te nüüd oma vastaste

üle kohut mõistate. Kuid vähe sellest! Teie ei pea isegi nendest, tsaariaegsetest seadustest kinni, mis te olete oma kohtumõistmise

aluseks kuulutanud. Mind areteeriti enne sõjaseaduse väljakuulu tamist. Seega puudub teil alus mind välikohtu alla anda. Teie aga seda ei arvesta . Teie

tahate mind välikohtu alla anda

selle

pärast, et ma toetan enamlasi. Pealegi ei olnud ma areteerimise momendil tsaariaegsete seaduste järgi üldse veel juriidiliselt täis ealine. Teie aga seda ei arvesta ! ... »

« Kui teie käed verest puhtad on, siis te välikohtu alla ei lähe, » vastas Teemant, olles minu hämmastuseks mind pikka aega vaikides kuulanud . Ta vaid niheles toolil . Ma seletasin talle veel, 108

kuidas valgekaartlikud pantvangid Jõhvis punakaartlaste poolt kättemaksuks tegelikult hukati. See aga ajas Teemanti marru . « Te olete ju rahvakooli õpetaja. Kuidas te julgete õigustada punaste veretöid ? »

« Härra Teemant! Te olete jurist ja tunnete ajalugu mitte hal vemini kui mina. Te teate väga hästi, et nimelt valge terror on ajaloos alati kõige koledam ja julmem olnud. Meenutagem kas või Pariisi Kommuuni. Teie teate ju, kui palju kommunaare tapeti

kodanlaste poolt pärast Kommuuni langemist. Pariisi « aristokraat sed » naised torkisid päevavarjudega haavatud kommunaaridel silmad peast välja! Kui palju tapeti punaseid Soomes! Teie teate ju väga hästi, kuidas valged köitsid Soomes mitu punakaartlast

kokku ja siis saagisid pikkade saagidega elavaid inimesi ... Või meenutagem viiendat aastat ... von Sieversit ...»

Rohkem ei saanud ma rääkida. Teemant hüppas toolilt püsti, lõi sulepea läbi protokollilehe laua sisse püsti ja käratas: « Vait, noormees! Teie ei tea midagi! Minge oma kongi ja mõelge kõige selle üle järele, missugused on maailma parandamise teoriid (nii ta ütleski -— « teoriid » ). Mõelge järele, kas on võimalik maa ilma verega heaks teha ?»

« Mina tean ja tunnistan ainult üht maailma parandamise vahen dit. See on töörahva võim , nõukogude võim ! » vastasin Teeman tile ...

Samal ööl kutsus Teemant ka Linderi ülekuulamisele. Ka nende

vahel toimus pikk diskussioon. Teemant korrutanud aina seda, et

Linder oli areteeritud pärast sõjaseaduse väljakuulutamist ja see tõttu minevat tema asja arutamine välikohtu alla. Piletid aga, mis areteerimisel Linderi taskust leitud, tõendavat, et ta sõitnud salakuulamise eesmärgil! See süüdistus oli naeruväärne ! ... Mäletan, kuidas seltsimees Linder kongist kohtu ette viidi.

Veel selgemini on silme ees tema tagasitulek välikohtust. Ta oli ära olnud vaevalt paar tundi. Linder astus kongi, viskas palitu narile ja naeratas vaid kurvalt. Kõik vaikisid . Keegi meist ei söandanud Linderilt küsida, milline otsus tema kohta tehti. Meie embasime teineteist vaikides.

« Pole midagi teha... Võitlus nõuab ohvreid ... See on ... para tamatu, » lausus Linder katkendlikult, aga kuidagi liiga rahulikult. Siis lisas nagu elavnedes, endal silmad põlemas: « Egas nad meid kõiki tappa jõua. Küllap neile endile tuleb peagi lõpp! » Tõsi, Punaarmee oli juba Tallinna lähedale jõudnud. Isegi pak sude müüride vahele kostis rindelt kahurite mürinat. Kuid Lin

derit see päästa ei suutnud. Kommunist Linder valitses end suurepäraselt . Ainult silmad muutusid tal kuidagi sügavamaks, tumedamaks. Olin temaga koos päevad ja ööd. Me magasime naril kõrvuti . Minu jopp oli meil 109

mõlemal külje all ja Linderi karakullkraega talvemantel katteks peal.

See oli öösel vastu 2. jaanuari 1919. Tukastasin veidi ega kuul nudki, kui kongi uks avati. Tundsin , et keegi rebib mind jalast ja poolpimedas kambris hüüab kellegi rabe hääl: « Linder, tõuse üles ! »

Tõusin istukile ja nägin nari juures seisvat vanemtunnimees

Endet. Ta märkas, et on eksinud, ja hakkas Linderit jalast rapu tama, hüüdes endiselt:

«Tõuse, Linder! ... Aeg on minna. » Linder tõusis ja hakkas vaikides riietuma. Ta oli väliselt rahu lik, kuid väga kahvatu, nagu ma seda viletsa valguse juures märkasin .

« Anna mulle külje alt jopp, ma jätan oma palitu sinule. See on ikka veidi väärtuslikum , » sõnas Linder. « Pole mõtet, » vastasin mina. « Kas pole siis ükskõik, kumb meist need riided siit Rahumäe rabasse viib. » «Olgu siis pealegi, » oli Linder nõus.

Hakkasin kiirustades peaalusest kotist sigarit otsima, mille olin mõne aja eest sinna pannud. Ulatasin sigari Linderile. « Kust sa selle said ? » küsis ta naeratades.

« Mäletad, meile toodi ju jõuluks padajanniga sigareid. Ühe neist panin igaks juhuks kõrvale, » seletasin mina. Linder oli liigutatud, tal oli väga hea meel. Süüdanud sigari vaikides põlema, embasime teineteist viimast korda ... Linder viidi kongist välja. « Ole tugev, Linder! Sinu eest tasume kätte ! » laususid mehed kongis.

« Võidelge vapralt! Elagu töörahva Eesti ! » Nende sõnadega lahkus meie kongist üks parim tööline tööliste seas, kommunist Leopold Linder.

Väljas tugevnes auto müra ja ... kaugenes siis pikkamisi... Mõni päev hiljem jutustas meile keegi noor tunnimees, kes meile

kaasa tundis ja vahel meie salakirju vanglast välja toimetas, et Linderi tapjad riisunud temalt ta palitu enne mahalaskmist ja hi jem selle jagamisel läinud ühes Tallinna kõrtsis omavahel tülli, 6.

Detsembri lõpul 1918 toodi tapikongi Tallinna Autoremondi Töökoja tööliste komitee liikmed, keda süüdistati sabotaažis. Neist meestest jäi mulle eriti meelde Voldemar Tuberik. Ta oli pikka kasvu, suurte tumedate juustega, pisut unistavate silmadega noor

mees. Kaenla all oli tal tol ajal väga populaarse vene luuletaja S. Nadsoni luuletuskogu. Nagu selgus, oli V. Tuberik suur Nad soni austaja . 1917. aastal oli Tuberik näitekunsti harrastanud , 110

VOLDEMAR TUBERIK

Elise Kevendi ilulugemise kursustest Tallinnas osa võtnud ja seal

ühtlasi veidi sotside mõju alla sattunud . V. Tuberik viibis too kord tapikongis paar nädalat ja vabastati « süütõendite puudumi sel ». Tol ajal temal neid «süütõendeid» tegelikult ei olnudki. Oieti

alles lühiajaline vanglas viibimine, vestlused siin viibivate kom munistidega, valge terrori märatsemine ja kodanluse jõhkrus tegid V. Tuberikust kommunisti. Temast sai koos A. Sommerlingi ja R. Mirringuga Ule -eestimaalise Noorproletaarlaste Ühingu, eesti komsomoli üks rajajaid ning aktiivsemaid tegelasi. Hiljem oli

V. Tuberik korduvalt pikemat aega Eestis põranda all parteitööl . Detsembri lõpul toodi tapikongi « Dvigateli » vabriku töölised

Julius Schütz ja Johannes Kuppar. Nad olid mõlemad juba elata nud mehed, kvalifitseeritud töölised, kes ligemale 30 aastat olid ausalt Tallinna tööstuses töötanud. J. Schütz oli vaikne, tagasi hoidlik ja tolle aja kohta haritud tööline. Tal oli kolm last, kellest

üks poeg ja tütar õppisid keskkoolis. J. Kuppar oli elav, ekspan siivne, ta ägestus kergesti. Nad mõlemad olid juba enne revolutsiooni bolševike partei liik metena töölisliikumisest aktiivselt osa võtnud ja oma seltsimeeste lugupidamise võitnud . Okupatsiooni ajal võtsid Schütz ja Kuppar osa parteiorganisatsiooni taastamisest ja selle võitlusest okupan 111

JULIUS SCHÜTZ

tide vastu. Eesti valgekaartlastel oli muidugi teada, kuidas need kaks ausat töömeest meelestatud olid, ja nad areteeriti. Läbiotsi

misel ei leitud nende juurest midagi, mis oleks võinud põhjustada nende kohtu alla andmist. Kuid sellele vaatamata saadeti nad väli kohtu ette.

Paari-kolme päeva pärast toimuski kohus. Kui nad õhtul koh tust tagasi tapikongi toodi, hüüdis Kuppar juba üle läve kongi astudes: « Snikkel! »

See tähendas vangimaja keeles nikkel, s. t. kuuli ehk surma otsust.

Kirjutasime Schützi ja Kuppari nimel valitsusele kirjad , milles nõudsime asja uurimist ja põhjendamatu surmaotsuse muutmist.

Ühel päeval viidi Kuppar ja Schütz tapikongist topelttrelli (nii nimetati kongi Eeluurimisvanglas, mille akendel olid ees kahe kordsed trellid) . Lootsime, et surmaotsus nüüd tõepoolest muude takse .

Kuid siis saabus üks jaanuarikuu öö, õues paukus pakane ... Viibisin tol ajal juba niinimetatud surmakongis. Vangimaja värava ees peatus jälle auto. Tõusin asemelt ja astusin kitsa jäätu nud akna juurde. Kostis rautatud saabaste klõbinat ja relvade 112

raginat. Kraapisin küünega jääd aknaklaasilt ja nägin , kuidas

salk « öökulle » (nii nimetasime komandandikomando mehi), kes vangla uue maja 2 uksest sisse astusid . Möödus 10–15 minutit, kui samast uksest ilmus vangimaja õue pooltosinat relvastatud

« öökulli » ja nende vahel J. Kuppar ning J. Schütz. Surmamine jad seisatasid hetke. J. Kuppar lõi pea püsti, J. Schütz vaatas jalge

ette maha. Kõlas käsklus. Püssid tõusid õlgadele. Surmasalk liikus Johannes kordselt tapale kaks Tallinna vana ausat töömeest värava poole. Nii viidi kuuvalgel helkivate püsside vahel järje -

Kuppar ja Julius Schütz.

Hambaid kokku surudes ja küüsi peopessa vajutades tõotasin veel kord: mitte kunagi unustada eesti kodanluse kuritöid! 7.

Tapikongist käis kolme-nelja nädala kestel läbi väga palju mitmesuguseid inimesi.

Mäletan, jõululaupäeva öösel 1918 toodi kongi väikest kasvu mehike. Palitut seljast ja mütsi peast võtmata hakkas ta kohe naride vahel edasi-tagasi sibama. Ise aga pomises endamisi: « Miks pidin ma küll seda kella vaatama minema ? Misjaoks ma ometi seda tegin ? »

Küsisime siis temalt, mis kellavaatamisest ta räägib ja kuidas ta üldse siia sattus .

« Ah, et kuidas ? Raatuse kella vaatamise pärast.» Asi huvitas. « Jutusta ! »

« Mis seal jutustada või ... » lausus mehike hädiselt. «Olen king sepp. Teate vast

seal Raatuse lähedal Apteegi tänaval on mu

korter ja töötuba. Lõpetasin õhtu hilja töö ja tahtsin just jõulu pühi vastu võtma hakata. Vaatan kella — kell seisma jäänud . Vis kan palitu selga ja lähen Raatuse platsile kella vaatama. Raatuse ees sagis ilmatuma hulk inimesi. Puha isandate moodi riides. Ja

arutavad muudkui omavahel, et tulevad punased, hakkavad röö vima ja nendele kätte maksma, kes punaseid on taga kiusanud . Et punased olla puha röövlid . Kuulan mina siis seda juttu pealt ja

mitte ei saa suud pidada. Ütlesin neile otse: « Mis juttu te nüüd räägite, head inimesed. Minu õepoeg läks kah veebruaris ühes

punastega. Ta oli ju väga aus , viisakas ja töökas noormees. Nüüd olevat ta ka Punaarmees ja puha. Kas ta siis tõesti nende kuude kestel on röövliks muutunud ! Ei, seda ma küll ei taha uskuda, jumala eest ! » Ja kus siis läks lahti ! 2 Eeluurimisvangla uueks majaks nimetati hiljem juurdeehitatud õue poolset korpust. – Toim. 8

Trellide taga

113

« Kurat, see on punaste agitaator! » « See on ju kommunist ! »

« See on vaja vangi panna! » Nii nad seal kisendasid, need pursuid. Tahtsin küll ära seletada, et mis punane nüüd mina olen või kommunist ... Ma rääkisin ainult oma õepojast. Aga midagi ei aidanud ! Varsti olid platsis püssidega kaitseliitlased. Need viisid

mind kusagile staapi. Seal tehti protokoll ja ... nüüd olengi vangi majas ... Noh, ütelge ometi misjaoks ma küll seda Raatuse kella pidin vaatama minema! » ahastas mehike ja hakkas jälle naride vahel edasi-tagasi sibama. Paari päeva pärast viidi ta välikohtusse ja mõisteti 10 aas taks sunnitööle ... valitsusevastase agitatsiooni eest, või, nagu

kingseppmeister ise ütles, Raatuse kella vaatamise pärast. Kord toodi meie kongi kaks väejooksikut Järvamaalt. Üks neist oli kolm aastat tsaariarmees teeninud, maailmasõja ajal rindel või

delnud ja haavatagi saanud . Teine oli olnud nn. valgepassimees, kuid 1917. aastal ikkagi sõjaväkke võetud . Kohe aga sattunud ta laatsaretti, kust mõne nädala pärast vabastatud kui teenistuseks kõlbmatu . Nii ei saanud ta sinelitki selga ega püssi kätte. Surma nuhtluse ähvardusel mobiliseeriti mõlemad mehed Eesti valge

väkke ja saadeti rindele. Sealt põgenesid nad ära, kuid tabati ja toodi Vene tänavale. Järgmisel päeval viidi nad välikohtusse ja toodi sealt tagasi meie kongi. Millise otsuse siis tegi maailma «demokraatlikema» riigi « kõige õiglasem» kohus ? See mees , kes oli

varem sõjaväes teeninud ja sõjaväeseadusi tundis, ütles kohtus, et tema ei tea midagi, tema pole varem päevagi sõjaväes teeninud

Talle määras kohus 10 aastat sunnitööd . Teine aga, kes oli vaid

mõne nädala sõjaväe laatsaretis veetnud, ütles küsimusele vasta tes lihtsameelselt, et olevat varem küll sõjaväes teeninud . Ja temale mõisteti väeliinilt ärajooksmise eest surmanuhtlus, mis pea ka täide viidi .

Tapikongi toodi peale poliitiliste vangide ka kriminaalvange. Mäletan, ühel päeval toodi kongi kaks tugevat saarlast, niisugust, nagu ma juba lapsepõlves olin näinud mõisa soos « raavi lammuta

mas » või Viivikonna metsades « liipreid löömas » . Saarlasi süüdis tati suurtalunikų sea varguse katses. Nad olid mõlemad lihtsad. äärmiselt naiivsed ja omamoodi ausad inimesed. Nälg oli sundi nud neid kusagil Tallinna läheduses kellegi hallparuni põrsast pussitama. Selle «töö » pealt aga olid nad tabatud ja toodi siis vangimajja. Teisel või kolmandal päeval kutsuti mõlemad kantse leisse « puusärgi mõõtu võtma » . Meestele oli see kõik nii imelik

ja võõras. Eriti veider näis neile kasvu mõõtmine. Kongi tagasi tulnud, jutustasid mehed kohe, mis nendega kantseleis tehti, ja küsisid vanematelt vangidelt, miks neid mõõdeti. Keegi kongi

kaaslastest seletas, et kas te ei tea — kirstu mõõtu võeti! Mehed ei tahtnud algul seda uskuda. Naljahammas aga seletas, et siin on 114

inimesi surma mõistetud ja maha lastud üsnagi tühise teo eest: kellel leitud lendleht, kes jooksnud sõjaväest koju.

« Teie süütegu, mehed, on aga hulga suurem . Teie tahtsite ju, mõelge ometi ! – siga tappa ja ära varastada! » Mehed usuvad ja ei usu kah.

Mõne päeva pärast kutsuti saarlased ülekuulamisele. Kongi tagasi tulnud, jutustasid mehed jälle, mida uurija neilt küsinud ja mida nemad selle peale vastanud . Kõik oli neile selge. Kuid

mispärast ütles uurija, et teid võetakse vastutusele ka elakohtu seaduse järgi. Vaat' sellest ei saanud mehed kuidagi jagu. « See on ju täiesti selge, mispärast, » seletas seesama vembu mees tõsiselt.

« Teisi, vähemaid süütegijaid , lastakse lihtsalt maha, aga sea varaste üle mõistetakse kaelakohut, see tähendab need puuakse

üles. Niisuguste kurjategijate jaoks nagu teie on valitsusel ju kahju kuuli raisata.» Saarlased on jälle segaduses ega tea, kas uskuda või mitte. Mõni päev hiljem kutsutakse nad jälle uurija juurde vangimaja kantse

leisse. Kohtu -uurija teatanud neile, et juurdlus on lõppenud. Ja jällegi olevat ta ütelnud – kaelakohtu seaduse põhjal ! Saarlased olid nüüd juba hirmu täis, et mis küll edasi saab.

«No jah! Kas ma ei ütelnud! Teie asi lõpeb kaelakohtuga, see on kindel, » räägib naaber tõsise näoga. Mõni meist püüdis küll saarlastele selgeks teha, et nendega on paha nalja tehtud, kuid asi oli juba nii kaugele läinud, et saarla sed ei tahtnud enam tõtt uskudagi.

Hiljem kuulsin, et kui saarlased kohtust tagasi tulnud, olnud nad mõlemad üliõnnelikud : kohus oli kummalegi ainult 6 kuud

vanglakaristust mõistnud ... 8.

Tapikongiga ühe koridori peal asus veel surmakong ja kartserid . Surmakong oli oma nimetuse saanud juba tsaariajast. Siis hoiti selles kongis tavaliselt surmamõistetuid enne hukkamisele viimist. Eesti kodanluse võimutsemise ajal oli see asi « demokratiseeru nud » . Kõik kongid olid « üheõiguslikuks saanud, nüüd viidi tapale

ükskõik millisest kongist. Vene tänava vangimajas polnud 1919. aastal vist ainsatki kongi, kust poleks kedagi tapale viidud. Surmakongiga läks meil peagi korda side luua. Seal istus Jaan Linder , kes areteeriti 1918. aasta novembri lõpul legaalselt ilmu nud « Kommunisti » toimetuses. J. Linder töötas juba 18 - aastase noormehena 1917. aastal « Kiire » ja « Töölise

toimetuse liikmena.

Tema sulest ilmus aastail 1917–1918 « Kiire » , «Töölise » , « Maata

mehe » ja « Tapperi» veergudel palju poliitilisi artikleid. J. Linde ril ei puudunud ka kirjanikuanne. Ta kirjutas ka proosapalasid 8*

115

ja luuletusi, mis ilmusid bolševistlikus ajakirjanduses. Saksa oku patsiooni ajal J. Linder areteeriti ja saadeti vangilaagrisse. Pärast revolutsiooni Saksamaal ta vabanes ja asus tööle Tallinnas legaal selt ilmuma hakanud « Kommunisti » toimetusse. Jaan Linder oli

sel ajal « Kommunisti» tegelik toimetaja ja oma tööpostil — toi metuses

ta ka areteeriti, kui kodanlus 1918. a. novembri lõpul

otsustas selle ajalehe sulgeda.

Pärast seda kui meil detsembri lõpul läks korda luua side meie

partei Keskkomitee liikmete R. Vennikase ja R. Vakmaniga, kel lelt saime informatsiooni sellest, mis toimus väljas, eeskätt sünd mustest Tallinnas ja rindel, hakkas meil välja kujunema suur eru tav plaan.

Nimelt arvestades seda, et rinne ei lähenenud nii kiiresti kui algul lootsime ja et valged terve rea aktiivseid kommuniste olid juba välikohtu otsusel ära tapnud, valmis meil koos Keskkomitee

liikmetega plaan vangimajast välja murda. Relvastatud mehed pidid väljast vangimaja vahiruumi tungima, kus asus tavaliselt kümmekond sõdurit. Vangimaja tunnimehed

pidime kahjutuks tegema meie, vangid. Seda plaani me viimistlesime vangimajas omavahel ning pida sime kirjavahetust üksikute vana ja uue maja kongide vahel, võt

sime arvele kõik kommunistid ja nende poolehoidjad. Sidet välis ilmaga pidasime ühe noore vangivalvuri kaudu, kes meile kaasa tundis. Ootasime ärevusega signaali, mille seltsimehed väljast pidid andma .

Aga korraga algas vangimajas alarm. Igapäevased veerandtun nilised vangide jalutuskäigud hoovil katkestati. Igale vangivahile anti appi üks relvastatud sõdur. Kõigis kongides viidi läbi põhja lik läbiotsimine ehk « rööv » , nagu vangid seda nimetasid . Tunni mees, kes meiega käsikäes töötas ja meie kirjavahetust korraldas,

areteeriti. Suur hulk kommuniste paigutati ümber teistesse kongi desse. Jaan Linder kuulati üle ja viidi pärast seda topelttrelli.

Mind paigutati surmakongi. Meie põgenemisplaan nurjus. Võimud olid ilmselt « haisu ninna saanud » . Aga kuidas ? Kes oli reetur?

See selgus peagi. Koos J. Linderiga istus surmakongis keegi endine tsaariaegne ohvitser Savtšenko. See mees oli Nõukogude

maal Punaarmeesse astunud ja luure ülesandel Eestisse tulnud. Siin olid valgekaartlased, Põhja-Lääne korpuse mehed, Savtšenko ära tundnud ja areteerinud. Jaan Linder oli tubli kommunist, suurepärane ja andekas ini mene. Tal oli palju positiivseid omadusi. Kuid tal oli ka üks inim lik nõrkus liiga kergesti usaldada võõraid inimesi. Nii ka see

kord. Ta oli Savtšenkole usaldavalt jutustanud meie põgenemis plaanidest. Viimane aga teatas kõigest, mis ta kuulis, vangimaja ülemale ...

Kõik see toimus jaanuari algul 1919, kui Punaarmee juba Tal linna alt taganema oli hakanud. 116

JAAN LINDER

Punaarmee taganemine Tallinna lähistelt tõi enesega kaasa peale kõige muu ka järsu muutuse vangimaja režiimis. Võrdlemisi liberaalne vangimaja ülem Kõrge viidi üle Karistusvangla (Lasna mäel) ülemaks. Vene tänava vangla ülemaks määrati tsaariaegne salapolitseinik Villmann. Vangid hüüdsid teda Viuhhabemeks. See musta habemega nuhk ei julgenud oma pisikeste vargasilmadega kunagi kellelegi näkku vaadata, kui ta kõneles. Ta hiilis päeval ja

öösel mööda vangimaja koridore ning piilus vargsi läbi « hundi silma» kongidesse.

Koos tema määramisega vangimaja ülemaks muutus režiim jär

sult karmimaks. Tema ajal polnud vangimaja kartser millalgi tühi. Niisama karm ja ülbe kui vangimaja ülem, oli ka tema abi, keegi Vilde-nimeline, kes oli 1918. aasta algul Petrogradis velsk

rina Tallinna kommunistlikku pataljoni astunud. Kui aga pataljon Uraali valgekaartlaste vastu sõdima saadeti, deserteerus ta ja jook sis Eestisse ning määrati vangimaja ülema abi kohale. See endine

väejooksik oli eriti toores poliitiliste vangide vastu, keda ta igati püüdis provotseerida ja karistada. Meie põgenemiskatse asja uurimise võttis enda otsese juhenda mise alla « vabariigi » prokurör J. Teemant. 117

Mind kutsuti ühel päeval vangimaja kantseleisse ülekuulami sele. Kaks tähtsamate asjade kohtu -uurijat – Eek ja Soosaar – istusid laua ääres, nende selja taga seisis J. Teemant. Teemant käskis mul istuda. Tegin seda .

« Mida teie teate vangimajast põgenemise plaanist ? Jutustage !, nõudis Teemant .

« Mina ei tea mingisugusest põgenemise plaanist,» vastasin kindlalt.

« Mäletate, kord ütlesite mulle, et räägite ainult tõtt, ja kui vas tata ei soovi, siis vaikite. »

« Mäletan ja pean sellest ka praegu kinni. » «Teie saatsite vahialusele Linderile bloknoodist väljarebitud lehekese, millele oli kirjutatud tosin nime. Iga nime ette oli mär

gitud järjekorranumber. Kirjutasite, et need olevat ustavad ja jul ged mehed , kes olevat valmis riskeerima. »

Nii. Tähendab, Savtšenko oli seda minu saadetud paberit näinud. Kirjeldus oli, peab ütlema, üsna täpne. Mina aga vastasin naiivset teeseldes:

« Meie viibisime Linderiga enne tema mahalaskmist ühes kon gis. Mis mõte oli mul temale mingit paberit saata? » Teemant läks ägedaks: « Ma ei räägi Leopold Linderist, vaid Jaan Linderist, kes teie kõrvalkongis istus. »

« Teist Linderit ma ei tunne ega ole temale ka mingisugust pabe rit saatnud, » jäin endiselt kindlaks. « Ah nii ! Teie siis eitate seda ? »

« Kindlasti. » Teemant andis kohtu -uurijale märku.

« Kas te seda kirja tunnete ? » küsis Teemant, kui uurija laual lebava aktikaane kõrvale nihutas. Selle alt tuli nähtavale paberi leht .

Silmade ees läks korraga kõik kirjuks. Peas välgatas mõte:

« Tont võtaks! Kõik. Nüüd on lõpp. Millist trumpi Teemant veel peaks vajama, et mind seina äärde panna ! » Võtsin end kokku ja heitsin pilgu laual lebavale kirjakesele. Ja kuum hoog käis minust läbi... Laual lebas hoopis R. Vakmani

käega kirjutatud kiri. Kasutasin juhust ning hakkasin ahnelt lugema. R. Vakman hoiatas kirjas, et me midagi ette ei võtaks.

Vangimaja vastas asuva Vene õigeusu kiriku trepil olevat kuulipil

dujad üles seatud . Rohkem ei läinud mul korda lugeda. Teemant tõmbas minu eest kirja ära. « Kas seda käekirja tunnete ? » küsis ta rahulolematult. « Ei . Ei tunne ! » vastasin lausa hõisates. « Kas te enamlast Vakmani tunnete ? »

« Tunnen küll. »

« Kus te temaga viimast korda kokku puutusite ? » « Me pole temaga üldse kunagi kokku saanud. Seitsmeteistküm 118

nendal aastal kuulsin Vakmani kõnet. Tean , et ta on aktiivne töö

lisliikumise tegelane. »

« Kas hiljem teda kusagil ei ole näinud, temaga kokku saanud ?» « Ei ole. »

Teemant kõndis närviliselt edasi -tagasi. Mõnda aega oli ruumis

kuulda vaid tema saabaste kriuksumist. Siis andis ta käsu mind ära viia.

Surmakongis istus ka üks Tallinna ehitustööline, kommunist ja endine punakaartlane — Tallinna kommunistliku pataljoni ratsa luuraja Juhan Kuiv . Ka tema oli Tallinna parteitööle saadetud. Läbiotsimisel olid kaitseliitlased tema korteris seinakella seest kommunistlikke

lendlehti

leidnud.

Välikohus

oli

J.

Kuiva

surma mõistnud.

Kuna vanade, tsaariaegsete seaduste põhjal haigeid surmamõis tetuid maha ei lastud, oli J. Kuiv kongikaaslaste õpetuse järgi tubli portsu tubakat ja peotäie soola sisse võtnud, mille tõttu tal tõusis palavik. Päeval oli velsker kongis käinud teda kraadimas ja

leidnud, et Kuival on temperatuur 40 ° ümber. Näis juba, et J. Kuiva mahalaskmisele ei viida. Kuid ootamatult korraldati kon

gides põhjalik läbiotsimine. Viimnegi soolatera ja tubakaraas viidi ära. J. Kuival langes temperatuur, ehkki kongikaaslased seda iga suguste abinõudega tõsta püüdsid. Vangimaja arst Reiman ja vels ker Rebane konstateerisid järgmisel ülevaatusel, et J. Kuiv on mahalaskmiseks tervenenud.

Öösel mürises veoauto järjekordselt vangimaja värava ees ... J. Kuiv viidi kongist autole ja me ei näinud teda enam kunagi. Mehed olid äärmiselt nördinud ja täis viha reeturi vastu, kes J. Kuiva « haigestumise » põhjustest vangla administratsioonile teada andis. See oli Savtšenko.

Pidasime omavahel nõu, mida reeturiga teha. Vangidest, kes kindlalt Savtšenko kõige karmima karistamise eest seisis, oli üks omapärasemaid kriminaalvange, keda ma siin, surmakongis, koh tasin , nimega A. Nesselman . Kapitalistlik kord oli sellest väga osavate kätega, heasüdam

likust, suurepärase iseloomuga inimesest varga teinud. Olles esimese varguse eest määratud karistuse ära kandnud, püüdnud ta hakata ausa tööga leiba teenima. Kõik need head kavatsused ja püüded aga äpardunud. Jälle vargus, jälle sissekuk kumine ning järgnevad karistused. Viimasel sissekukkumisel oli talle mõni aasta vangiroodu määratud. Nesselman oli siis — see

oli 1916. aastal — Tallinna Toompea vanglas istunud. Seal pandud ta, jalad raudus, vangimaja katust parandama. Tal läinud aga

korda sealt põgeneda. Lähemas plekksepatöökojas vabastanud tut tav plekksepp ta raudadest (Nesselman oli ise ka ameti poolest

plekksepp). Nüüd pakkinud Nesselman jalarauad pakki ja saatnud ekspressiga vangimaja ülemale koos kaaskirjaga: «A. Nesselman Vene kroonu vara ei varasta. » 119

Niisugune mees oli Nesselman , kes nõudis, et reetur Savtšenko tuleb tappa. Teised kõik toetasid teda. Nesselman lubas selleks mürki hankida. Kuid päev enne seda, kui me mürgi kätte saime,

viidi Savtšenko meie kongist välja. Nii pääses see lurjus seekord terve nahaga. 9.

Pärast J. Kuiva tapmist kestis kongis soola ja tubaka keeld edasi. Niigi vilets vangimajatoit, eriti poolmädanenud kartulid, olid soolata veelgi vastikumad. Nõudsime soola. Ei antud. Ma

ähvardasin näljastreigiga ... Nüüd kästi mul asjad kokku panna ja mind viidi « pujäänide » kongi, mis asus tol korral Vene tänava vangla vana maja teisel korrusel 4. kongis .

Mida kujutas endast « pujäänide » kong ?

Tsaariajal oli kõigis suuremates vangimajades kaks erikongi üks nn. vangimaja « märade » kong, kuhu vangimaja administrat sioon paigutas need vangid , keda teistes kongides ei saanud pidada, sest et vangid neid peksid ja isegi tapsid , kuna nad olid vangimajas nuhkideks. Teine kong oli nn. « pujäänide » kong, kuhu koondati sellised vangid, keda loeti täiesti parandamatuiks.

Eeluurimise vangimajas viis Viuhhabe sisse sellise korra, et õhtusel loendusel võis iga vang, kes soovis palvekirja, avaldust jms. kirjutada, vangimaja ülema abilt saada paberi. Järgmisel päeval võis paberi saaja ise, või juhul, kui ta oli kirjaoskamatu, koos oma kongikaaslasega, kellele ta palvekirja kirjutamise usal

das, koridori minna. Siin sai ta valvurilt tindi ja sulepea ning siin toimus ka kirja kirjutamine . Mõni päev pärast minu üleviimist « pujäänide » kongi palus üks kriminaalvang aidata tal avaldust kirjutada. Nii ma siis kirjuta

singi koridori aknal , mis oli otse 1. kongi ehk « lõvipuuri» vastas, seda palvekirja. Märkasin, et 1. kongis astus trellide juurde keegi

habemesse kasvanud mees. Ta vahtis mind ja lausus tasa, nii et tunnimees ei kuuleks:

« Ah niimoodi näevadki välja need noormehed, kes käivad ringi, kahtlased paberid taskus ! >>

« Mis see siis tähendab ! » mõtlesin endamisi. Kas provokatsioon ? Vaatan teraselt kõnetaja habetunud nägu, kuid ära ei tunne, ehkki silmad paistavad tuttavatena. « Kes te olete ? » küsin võimalikult tasa.

« Mina olen mõisavalitseja Hirš Venemaalt, » naerab habemik . Tont võtaks! See on ju A. Vegner, kellega me koos Rakveres tööle hakkasime ja kes juba siis elas võõra nime all, mängides endist mõisavalitsejat Hirši. Ajasime vaikselt paar sõna juttu.

Selgus, et Vegner - Hirš oli kohe pärast J. Riismani areteerimist Rakverest Tallinna sõitnud . Siin oli ta areteeritud . 120

ALEKSANDER VEGNER

Kuid Vegner vabanes juba mõne nädala pärast, sest nuhid ei

suutnud kuidagi kindlaks teha, kes ta tegelikult oli . Pärast van gist vabanemist läks Vegner-Mikk oma perekonna juurde, võttis tagasi oma õige nime ja asus tööle Vene-Balti laevatehasesse, kus võttis aktiivselt osa parteitööst. Kuigi «pujäänide » kongi elanikkond minusse eriti halvasti ei

suhtunud, oli mulle selles kongis viibimine piinaks. Pidasin nõu, kuidas siit pääseda mõnda teise kongi. Õnneks ei tulnud mul seda kaua oodata. Haigestusin . Kõrge palaviku tõttu viidi mind vangla uue maja teisele korrusele, nn. haigekongi. See oli tavaline vangi

kong, ainult selle vahega, et siin ei olnud narisid ja haiged lamasid põrandal määrdunud kottidel, milles oli peotäis õletolmu. Haigekongis viibis palju haigeid . Siin kohtasin kaht Narva-Jõesuu meest: Jaan Vaud ja Anton Peslat. Nad olid Eesti Töörahva Kommuuni ajal Narva - Jõesuus aktiivselt nõukogude tööst osa võtnud ning Punaarmee taganemisel valgete kätte sattunud. J. Vaust on mul säilinud väga ähmased

mälestused. Kuid seevastu A. Pesla jättis minusse unustamatu mulje. Ta oli sündinud ja üles kasvanud Narva - Jõesuus. Nagu jutust selgus, oli ta tubli ujuja, kes oskas samavõrra hästi vee peal 121

ujuda kui ka vee all kõndida. Peale selle oli tal suurepärane hääl. Juba lapsena oli ta käinud kirikukooris laulmas. Noorukina siirdu nud Pesla Piiterisse, kus töötanud kusagil suures tehases metalli töölisena. Siin lõi ta juba tsaariajal revolutsioonilisele töölisliiku misele aktiivselt kaasa. Selle eest saadetud ta Siberisse asumisele.

Siit oli Peslal aga korda läinud põgeneda. Ühel palaval suvepäeval, taskus võltsitud pass, oli ta jälle vanas Piiteris . Seoses selle päe vaga elanud Pesla läbi huvitava sündmuse, millest ta mulle kamb ris jutustas.

Päeval, mil ta Piiterisse jõudis, jalutanud ta Neeva kaldal, oodates seltsimehe töölt kojutulekut, kelle juures ta pidi varju paika leidma.

Korraga kostnud kusagil Suveaia läheduses Neeva kaldalt appi hüüdeid :

« Appi, appi! Päästke! Inimene upub ! » Pesla jooksnud kiiresti sinnapoole, kust appihüüded kostsid . Siis märganud ta inimkogu abitult vees rabelemas. Pikemalt mõtlemata kiskunud Pesla saapad jalast, kuue seljast ning hüpa nud jõkke. Mõne tõmbega olnud ta uppuja juures, haaranud

temast kinni ning toonud kaldale. Inimene oli päästetud! Kuid päästja ei aimanudki veel, millisesse ohtu ta enda oli asetanud.

Veel enne, kui Pesla sai saapaid jalga tõmmata, piiranud teda kal dale kogunenud inimesed ja hüüdnud kooris läbisegi: « See oli kangelastegu !» « Tõeline sangarlus! >>

Hakati õnnitlema ja räägitud, et teda tuleb esitada autasu saa miseks. Nüüd alles taibanud Pesla, mis oli toimunud . Nüüd tahe takse ju tema nime teada, on vaja passi näidata, ja mis kõige hul

lem - politseiga tegemist teha. Pesla otsustanud võimalikult kii resti jalga lasta, et mitte vahele jääda. Siis aga kerkinud tema ette vana auväärne kindrali kogu. See lausunud: « Noormees, teie sooritasite õilsa kangelasteo. Mina ise nägin seda kõike oma silmaga pealt. Ma vormistan ise selle teie autasus tamise . Palun võtke istet minu kõrval . »

Kindral istunud kalessi, mis teda ootas, ja enne kui Pesla sõna suust saanud, istunud ta mitme abistava käe toetusel juba kindrali kõrval.

« Kuhu me nüüd sõidame, teie kõrgeausus? » küsinud Pesla.

« Kõigepealt sõidame minu poole koju. Seal riietume ümber – teie olete ju läbimärg, võtame veidi kehakinnitust. Siis aga sõi dame politseisse ja vormistame teie autasustamise. Ma olen väga rõõmus, et võin oma perekonnale näidata meie emakese Venemaa tõelist kangelast.» Pesla tänanud kindralit temale osutatud hoolitsuse ja austuse

eest, näidates end sellest väga liigutatud olevat. Tegelikult tööta nud ta aju ainult ühe küsimuse kalal

kuidas kiiremini ning

paremini tekkinud olukorrast välja rabelda ? Taskus pole üksnes 122

mitte valepass, vaid veel mõned aadressid ja kirjad. Tähendab, ta

riskeerib praegu mitte ainult enda, vaid ka teiste seltsimeeste saa tusega. Põgeneda, põgeneda! oli ainuke võimalus. Ja Pesla otsus

tas. Niipea, kui tõld ühest hooviväravast mööda sõitis, hüpanud

Pesla tõllast välja, jooksnud läbi õue teisele tänavale ja kadunud. Kahjuks ei olevat Pesla näinud, millise näo tegi vana kindral, kui kangelane nii ootamatult käest ära lippas...

Oma elurõõmu ja suurepärase lauluhäälega võlus Pesla kaas vange ja isegi valvureid. Ehk küll laulmine vangimajas rangelt keelatud oli, kuulasid tunnimehed meeleldi Pesla tasast laulu. Mõne aja pärast viidi A. Pesla ja J. Vau haigekongist ära teise kongi. Hiljem kuulsin, et ka nemad 28. märtsil 1919 maha lastud.

olid välikohtu otsusel

Haigekongis istus koos meiega ka keegi Saksa sõjaväe leitnandi mundris noormees. Selgus, et see oli üks eesti mõisaparuni võsu kene. Kus tema isa mõis asus, seda ma enam ei mäleta. Noormees

oli õppinud Saksamaal, seal sõjaväkke võetud, sõjakooli saadetud ning pärast selle lõpetamist võtnud ohvitserina osa sõjategevusest

Balti mere rannikul. Tema jutu järgi oli ta Saksa vägede avan gardis liikunud 1918. a. veebruaris -märtsis mööda Eestimaad Tal linnast Narvani. Ta hooples kogu aeg okupantide « vägitegudega». See ärritas ja pahandas meid. Selle eest suruti parunivõsuke ühel päeval paraskikõrvale nurka. Noorsand pistis kisama. Vangivalvur Hans Tertsius (Mahtra sõja kangelase Tertsiuse lähim sugulane) avas ukseklapi ja küsis: « Mis teil siin lahti on? »

Meie seletasime, et parunivõsuke sõimab meid « eesti sigadeks ». Selle peale ütles Tertsius rahulikult: « Tehke talle selgeks, et te sead ei ole. »

Määrasime parunivõsukese paraski juurde valvama ja tegime talle kohustuseks, et kui keegi vangidest seda riistapuud kasutab , peab noorparun paraski kaane üles tõstma ja pärast jälle ilusti kinni katma. Parunivõsukene

Saksa keiserliku armee ohvit

ser — täitis neid kohustusi kaks -kolm päeva täiesti laitmatult, kuni viimaks vanglaülemused tema härdaid palveid kuulda võtsid ja viisid ta üle kuhugi teise kongi.

10.

Veebruari lõpul — märtsi algul 1919 elasime vanglas üle järje kordse tragöödia .

Saaremaal oli puhkenud rahva stiihiline ülestõus, mis kodan luse poolt veriselt maha suruti . Ühel ööl märtsikuu algul toodi ka

meie kõrvalkongi kaks uut vangi. Vana Tertsius kõneles meile, et uustulnukad olevat Saaremaa « mässumehed » , ja lubas mul isegi uute naabritega läbi ukseava veidi vestelda. Mäletan vähe sellest, 123

mida need kaks Saaremaa meest mulle jutustasid. Olen unustanud ka nende nimed. Mäletan vaid, et sama päeva õhtupoolikul viidi mehed

vangimajast välikohtusse, kus neile surmaotsus ette

loeti. Mäletan ka seda, kuidas öösel verekoer Teemant surma

mõistetute üle irvitamas käis ja neile oma jesuiitlikust moraalist .

«Veri nõuab vere hinda! » jutlustas. Järgmisel päeval sain veel kord võimaluse Saaremaa meestega kõnelda. Tänaseni ei suuda ma unustada nende kahe lihtsa töömehe haruldast mehisust, meele

kindlust ja sügavat usku sellesse, et üritus, mille eest nad võitlesid ja mille eest nad oma elu ohverdavad, oli õiglane üritus. Uks

meestest oli suitsumees. Ta mahvis « pinutagust », mida mul õnnes tus talle hankida. Ta lõpetas oma jutu sõnadega: «Tapku nad mind pealegi ... Aga see paruniraibe sai ka minu haavlipüssist nii, et ta linnunahkne kasukas tolmas !>>

Öösel ilmusid vangimaja koridori komandandikomando timu kad. Toodi jälle platsi vanad roostetanud käerauad ... Saaremaa vaprad võitlejad viidi tapale. « Tasuge meie eest kätte! » hüüdis üks surmaminejatest, kui timu

kad neid püssipäradega pekstes koridorist hoovi ajasid. Nagu hil jem selgus, oli enne seda üks surmamõistetu J. Kornak 3 hukkamis

kohalt põgenenud. Seepärast pandi saarlased nüüd käeraudu ja viidi tugevdatud valve all mahalaskmisele.

11.

23. aprillil 1919 tuli kokku äsjavalitud kodanliku Eesti parla Asutav Kogu. Ei tea, kas ühenduses sellega või mingil

iment

muul põhjusel koondati Vene tänava vangla poliitilised vangid 5. kongi. See kong asus vana maja teisel korrusel.

Poliitilisi vange oli seekord Eeluurimisvanglasse jäänud kõigest paarkümmend inimest. Sajad olid kas maha lastud või vangilaag ritesse saadetud. Mõned üksikud olid ka vabanenud. Enamik poliitvange, kes veel vanglas viibisid , oli pärit maalt .

Need olid peamiselt mõisatöölised, endised nõukogude tegelased, kes ei taganenud koos Punaarmeega Nõukogude Venemaale. Siin, ühiskongis, kohtusin paljude tublide inimestega. Meenuvad kaks vanameest Raplast, mõlemad nimekaimud

Miilenid. Nad olid areteeritud sellepärast, et nad Asutava Kogu valimistel tahtnud valimiskasti lasta « Ristilöödud Töörahva Nime

kirja » . Samal põhjusel olid vangistatud veel mõned teisedki, kes nüüd meie kongis viibisid .

Silmapaistvamaid Tallinna kommuniste, kes 1918. a. lõpul olid areteeritud ja nüüd meie kongis eeluurimise all istusid, olid Mih kel Koolmeister ja Villem Trommel. 3 Vt. käesolev kogumik , lk . 84–88. 124

Toim .

MIHKEL KOOLMEISTER

M. Koolmeister oli pärit Saaremaalt. Elukutselt oli ta ehitus

tööline. 1917. a. võttis ta aktiivselt osa ametiühingutööst, olles ehi tustööliste ametiühingu esimees. 1918. aastal evakueerus Koolmeis ter koos nõukogude aktiiviga Petrogradi ja töötas seal Põhja

Kommuuni Rahvusasjade Rahvakomissariaadi Eesti osakonna juhatajana. 1918. a. novembris siirdus M. Koolmeister Eestimaa Revolutsioonikomitee ülesandel Tallinna. Siin töötas ta aktiivselt

Tallinna Tööliste Saadikute Nõukogus ja ametiühingutes. M. Kool meister areteeriti 1918. a. novembri lõpul. Ka teda oli J. Teemant

korduvalt üle kuulanud ja hurjutanud. Kuid mingisugust konk reetset süüdistusmaterjali ei suudetud tema kohta kokku klopsida. Seepärast oldi sunnitud ta 1919. a. augustis kautsjoni vastu vabas

tama. Meie, poliitvangid , saatsime Koolmeistri vabadusse kõige palavamate õnnitlustega.

Vangist vabanenud , sukeldus M. Koolmeister temale omase energiaga jälle töösse.

Ta tegi palju Eestimaa ametiühingute

I kongressi organiseerimisel. Et ametiühingute kongress nii julgelt nõudis Nõukogude Venemaaga rahu sõlmimist, tuleb suurel mää ral kirjutada M. Koolmeistri arvele.

Üksikud teated ametiühingute kongressi käigust, tema laialiaja

misest ja 102 saadiku väljasaatmisest jõudsid ka Vene tänavasse. 125

Septembris 1919 saime masendava teate: 26 saadikut Irboskas tape tud ! Nende hulgas oli ka M. Koolmeister ...

Väga elavalt on mulle alatiseks meelde jäänud ka Villem Trom meli mehine kuju. Villem Trommel, ameti poolest plekksepp, oli olnud pikemat aega Tallinna tuletornide töökojas vasesepaks. Ta hakkas osa võtma meie parteiorganisatsiooni põrandaalusest tege vusest Mart Likemetsa juhtimisel juba enne 1917. aastat. Esimese

maailmasõja ajal täitis V. Trommel mitmesuguseid partei ülesan deid Tallinnas.

Pärast Veebruarirevolutsiooni sai temast üks

aktiivsemaid partei organisaatoreid ja kirjanduse levitajaid. 1917. a. sügisel, kui Tallinnas asutati Punakaart, oli Trommel üks selle organisaatoreid. Ta oli juba varem lühiajalise sõjalise õppuse läbi teinud ja nüüd andis ta neid teadmisi edasi punakaartlastele,

mispärast viimased teda « natšalnikuks » hüüdsid. V. Trommel võt tis osa ka lahingust sakslaste vastu Keila all ega jõudnud Tallin nast evakueeruda. Saksa okupatsiooni algul varjas ta end maal. Kuid 1918. a. suvel, kui Tallinnas taastati bolševike partei orga nisatsiooni, lülitus ka V. Trommel parteitöösse. Eriti aktiivne oli

tema tegevus 1918. a. oktoobris-novembris. Ta oli vahetult side meis Kommunistliku Partei Eesti Keskkomitee liikmete M. Like metsa ja hiljem V. Kingissepaga.

Trommel areteeriti 1918. a. detsembris. Tema juurest leiti hulk eesti- ja saksakeelset kommunistlikku kirjandust. Ka vanglas ei lasknud ta pead norgu, oli väga reibas ja eluroo mus seltsimees. Varsti olid tal loodud sidemed ja kirjavahetus põrandaaluse parteiorganisatsiooniga ...

V. Trommel oli aasta või kaks külakoolis käinud. Hiljem ei ava nenud tal võimalusi õppimiseks. Ta otsustas nüüd vanglapäevi kasutada lünga täitmiseks. Hakkasin talle geograafiat, õigekirju tust, aritmeetikat ja geomeetriat õpetama. Sõna geomeetria oli

ta küll varem kuulnud, aga mida see aine endast sisuliselt tähen dab, sellest oli tal vaid udune aimus. Mäletan, kuidas ma talle üld

joontes planimeetria tähtsamaid teoreeme seletasin . See kõik näis talle iseenesest olevat üsna mõistetav ja arusaadav. Jõudsime kii resti edasi. Kui asusime stereomeetria teoreemide läbivõtmisele, selgus, et tal see teadus juba ammu on tuttav, ilma et ta sellest

teadlik oleks olnud. Kui vase- ja plekksepal tuli tal ju mitme suguse vormi ja mahuga nõusid valmistada. Tavaliselt andis tel lija üldandmed eseme mahu ja kuju kohta. Meistril enesel tuli selle

nõu põhja ja külje pindalad jne. välja arvutada. Nii oli Trommel juba aastaid oma praktilises töös stereomeetria teoreeme rakenda nud ja lahendanud .

Nagu juba nimetatud , leiti Villem Trommeli juurest tema are teerimisel terve ladu okupatsiooniaegset kommunistlikku kirjan dust eesti ja saksa keeles, millest viimased olid omal ajal määra

tud saksa soldatite jaoks. Tema juurest leiti ka meie partei Tal linna Komitee protokoll . Sellele vaatamata, et tema süüdistuseks 126

VILLEM TROMMEL

leidus nii palju kompromiteerivat materjali, oskas Trommel end nii osavalt kaitsta, et tema süüdistusasja ei antud mitte sõjaväe

võimudele, vaid tähtsamate asjade kohtu -uurija kätte. Ülekuula mistel seletas Trommel, et tema ise ei oskavat hästi lugedagi ega tundvat üldse huvi leitud kirjanduse vastu . Kõik see kuuluvat

tema kaasüürilisele Mart Likemetsale. Viimane oli aga nagunii kodanluse poolt tagaotsitavaks kuulutatud. Tema, Trommel, ole vat neid paberilehekesi, mida härrad siin lendlehtedeks nimeta vad, tarvitanud tellija kauba sissepakkimiseks. Ja Trommel vaba

neski vanglast 1919. a. novembris , lülitudes otsekohe jälle aktiiv selt töölisliikumisse. Järgmisel neljal aastal oli V. Trommel Eesti maa Kommunistliku Partei üks energilisemaid legaalseid aktiviste

algul Tallinnas ja seejärel Tartus, kuhu ta võimude poolt välja saa deti. 1924. a. areteeriti V. Trommel uuesti; ta suri vanglas 1925. aastal...

Meie kongikaaslane oli ka Madis Keskpaik , endine rauatööline, hiljem Tallinna ekspress. M. Keskpaik oli 1917. aastast partei liige

ja punakaartlane. Saksa okupatsiooni ajal oli ta mõni aeg redus. Novembrikuust alates asus ta jälle aktiivselt parteitööle. M. Keskpaika süüdistati selles, et ta 1918. a. detsembris olevat

Nõmmel raudtee õhku lasknud. Juurdlus aga ei suutnud seda 127

tõestada , ja pärast ligemale aastast vanglasviibimist lasti ta vabaks.

1919. a. suvel viidi poliitilised vangid üle uue maja neljandale korrusele.

Augustis toodi meie kambrisse veel üks « poliitiline » . See oli

endine Saaremaa rüütelkonna esimees parun von Stackelberg. Teda süüdistati ühenduse pidamises landesveeriga. Parun oli 1918.

aasta jaanuaris nõukogude võimu ajal areteeritud ja Siberisse saa detud, Bresti rahulepingu alusel oli ta aga Eestimaale tagasi pöör dunud . Omal ajal oli ta lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna

ja hiljem Saaremaal majandanud kaht mõisat. Tema kaelal ja näol võis näha üliõpilaspõlves kahevõitlustel saadud haavade jälgi. Parun käitus kongis « täitsa oma mehena ». Vanglas on omad traditsioonid : mida staažikam vang, seda suu

remad on tema privileegid. Mina kui kõige pikema staažiga vang magasin naril, mis asus kongi akna all. Naridest meil aga ei pii sanud kõigile, ja parunil tuli magada minu nari all põrandal. Kuid ta oli sellega täiesti nõus ega pretendeerinudki enamale. Kongi korrapidaja kohustusi täitis ta samuti väga korralikult ning pidas ukse klapi juures «stroomi », kui meie « kaltsu » , s. t. ajalehte luge sime. Parun viibis kongis umbes kuu aega ja meil ei olnud temaga

teravaid kokkupõrkeid. Mäletan, et ühes küsimuses toimusid meie vahel siiski pikad vaidlused . Nimelt, kas tsiviliseeritud inimestele on lubatud duell või mitte ? Meie, kommunistid , mõistsime selle kui

keskaja igandi teravalt hukka. Parun aga püüdis oma seisukohta

kaitsta, kinnitades, et auküsimuste lahendamisel on duell parata matu. Ta jutustas oma teekonnast Siberisse, kuhu 1918. aasta jaa

nuaris parunid saadeti, ja sealt tagasi reisist Eestisse. Mina jutustasin temale aga sellest, kuidas eesti kommunistid

Jamburgis paruneid kaitsesid punaväelaste, endiste mõisamoona kate viha eest, kes tahtsid parunite tagasiminekut Eestisse takis tada ja neid isegi hävitada. Jamburgi eesti kommunistide kindla ja osava tegutsemise tõttu toimetati parunid vastavalt Bresti kok kuleppele elusalt ja tervelt piirile ning anti saksa okupatsiooni

võimudele üle. Stackelbergile näis see jutt jätvat väga sügava mulje.

Parunit kaua vangis ei peetud. Kui sõda landesveeriga lõppes, vabanes ka parun .

Tema lühiajaline vangistus oli vaid eesti kodanluse ja Balti aadli vahelise perekonnatüli tulemus.

12 .

1919. a. oktoobris elasime vanglas üle ärevaid päevi. Judenitši ja Laidoneri ühendatud väed lähenesid Oktoobrirevolutsiooni häl

lile - punasele Petrogradile. Vene ja eesti kontrrevolutsioonilised 128

ajalehed olid vasikavaimustuses ja ennustasid nõukogude võimu peatset kokkuvarisemist. Keegi meie kongikaaslastest katsetas

pessimistlikult tõmmata ajaloolist paralleeli: Pariisi Kommuun kestis 71 päeva, nõukogude võim kestab juba 10 korda kauem .. Kuid mis saab edasi? Nõukogude Venemaa rahvad andsid ise sel lele küsimusele vastuse. Võite kujutleda meie rõõmu, kui kuulsime, et valged löödi Petrogradi all puruks ja seega kogu Põhja-Lääne

armee muutus põhjaläinud armeeks. Ühes eesti kodanlikus aja lehes kirjeldati, kuidas lahtistel veovankritel veeti paberivabri kusse töötlemiseks põhjaläinud valitsuse paberraha, mille kurss kuu aega tagasi, kui valged Petrogradile lähenesid, peadpööritava kiirusega oli tõusnud . Minu süüdistusasja uurimine venis pikale. Kohtu-uurijaile (Eek

ja Soosaar ), kes minu asja uurisid, oli ilmselt ülesandeks tehtud tõestada, et ma 1917.-1918. aastal Jõhvis miilitsakomissarina ja Punakaardi ülemana kodanikke terroriseerisin ning 1918. aastal Jõhvi jaamas valgete mahalaskmisest otseselt või kaudselt osa võt sin . Nad kuulasid üle suure hulga inimesi ja seega veniski asi pikale.

Vanglas olid ajalehed täiesti keelatud. Ka raamatuid oli väga raske saada. Raamatud pidid läbi käima mitmest kontrollist, enne kui nad jõudsid lugejani. Seepärast oli meil neid vähe.

1919. a. lõpul aga asutati ühes meie naaberkongis köitekoda, kuhu linnaelanikud ja asutused võisid tuua oma raamatuid, aja kirju jne. köitmiseks. Köitekojas töötas kolm kriminaalvangi, kes ise ka selles kongis elasid . Nende kaudu saime mõnikord raama tuid salaja lugemiseks. Köitekojast hankisime ka hädavajalikku paberit, mis vangimajas samuti oli keelatud. Enne vanglast vabanemist soovitas V. Trommel mul end köite kotta tööle sokutada, kuna selle kaudu avanes hea võimalus side

pidamiseks poliitvangide ja parteikeskuse vahel . Nii ma tegingi. Ütlesin vanemvalvur Kärtile, et ma tunnen köitmistööd ja tahaksin tööle minna. Nii viidigi mind üle kõrvalkongi, köitekotta. Siin oli nüüd võimalus lugeda ja kirjutada.

Vangimaja köitekoda vajas väga palju igasugust paberit. Et seda aga tol ajal üldse raske oli saada , lubati meil kasutada vangi

maja pööningul asuva arhiivi pabereid. Nii sattusid köitekotta ter ved virnad toimikuid ja akte, mis sisaldasid igasuguseid vangla dokumente alates möödunud sajandi viimastest aastakümnetest ja lõpetades 1917. a. Veebruarirevolutsiooniga. Siin võis leida van

gide isiklikke toimikuid, vangimaja ja mitmesuguste asutuste vahe list kirjavahetust jne. Kahjuks ei mõistnud ma tookord veel hin nata seda väärtuslikku ajaloolist dokumentaalset materjali, mida meie, köitjad , hävitasime. Kuid siiski, mõned endiste poliitiliste

vangide, nagu J. Käsperti, J. Lilienbachi, J. Sihveri ja mõnede teiste mulle tuntud inimeste isiklikud toimikud ma võtsin välja ja hoidsin teistest eraldi. Hiljem varjasin neid veel kaua aega oma 9

Trellide taga

129

magamiskotis. Mäletan, et leidsin ja hoidsin enda käes kaua aega ka parun Budbergi tapjate Sommeri ja teiste toimikuid ,4 mis sisal dasid peale tavalise vangiankeedi ka teateid uurija juurde viimi

sest, igasuguseid palvekirju, kaebusi jne., koopiaid dokumentidest, mis andsid üsna tervikliku pildi kogu selle asja käigust. Mäletan, et toimikus oli ka kirjavahetus Sommeri abiellumise kohta vangimajas. Tsaariajal abiellusid paljud vangid , kellel oli

oodata sunnitöökaristust, lootuses, et kohus määrab abieluinime sed karistuseks Siberisse asumisele, kuna tsaarivalitsus tol ajal tah tis Siberit asustada. Nagu dokumendist nähtus, oli Sommeril selles asjas kirjavahetus oma pruudiga ja nad laulatati vangimajas. Kohus aga mõistis Sommeri ja tema kaaslased surma. Mahukas toi

mik lõppes lühikese traagilise aktiga, mis kõlas umbes järgmiselt: « Selle ja selle kuupäeva hommikul kell 3, kui vanemtunnimees Ende surmakongi astus, kus surmamõistetud Sommerit ja ta kaas

last hoiti, lamasid nad mõlemad teineteist emmates surnult põran dal. Nende kõrval lebas tühi pudelikene, milles, nagu ekspertiis kindlaks tegi, oli mürk ...»

Pärast V. Trommeli vabanemist jäi eeluurimisvanglasse hoopis vähe poliitvange. Juurde toodi Rakverest Jüri Abner . Alates 1919. aastast istus siin ka Kristjan Tasane, endine Riia rauatreial, kes oli 10 aastaks « vabariigi» -vastase agitatsiooni eest sunnitööle mõis tetud. Meiega koos istus veel Johannes Tiik, keda süüdistati selles,

et ta oli 1918. aastal Jekaterinburgi tšekas töötanud ning seal pastor Nigoli ning endise Vene keisri Nikolai Romanovi hukkamisest osa võtnud .

Eeluurimisvanglas viibisid ka veel mõned endised Eesti Töö rahva Kommuuni ajal nõukogude organites töötanud seltsimehed.

Ühes meie kõrvalkongis istus sel ajal ka esseer (hiljem isesots) M. Bleiman, kellega vangimaja hoovis jalutades ja vahel ka sau

nas kokku puutusime. Mõnikord saime temaga kõnelda ka korido ris, kui valvel juhtus olema mõni liberaalsem tunnimees. Need samad tunnimehed muretsesid meile ka väikese tasu eest ajalehti, mida salaja lugesime ja ühest kongist teise edasi andsime. 1920. a. maikuu algul toodi Vene tänava vanglasse uusi poliit

vange. Need olid Georg Kreuks, Vladimir Bogdanov, Aleksander Vegner, Rudolf Lees, Rudolf Eindorf ja teised . Nad olid areteeri

tud aprilli lõpul Israeli (praegu Turu -Põik ) tänaval toimunud partei Tallinna Komitee koosolekul. Veidi aega hiljem areteeriti ka Madis Keskpaik ning toodi Vene tänavale. Uustulnukatest olid mulle varem tuttavad A. Vegner ja

M. Keskpaik, kellest juba eespool juttu oli. Teistkordsel areteeri misel oli A. Vegner Tallinna Ametiühingute Kesknõukogu esimees. 4 Vigala mõisa parun Budberg tapeti võitlussalga poolt veebruaris 1907. Selle eest mõisteti võitlussalga liikmed E. Sommer, A. Holunder, V. Johan

son ja J. Saareoks juunis 1907 surma. 130

Toim .

Teine vana tuttav oli M. Keskpaik , kes 1919. a. sügisel oli süütõen dite puudumisel vabanenud. Nüüd areteeriti ta põhjusel, et G. Kreuksi taskust oli areteerimisel leitud bloknoot, milles oli

märgitud: « Keskpaik , Nõmme, Raudtee õhk ...»

G. Kreuks ja teised koos temaga areteeritud seltsimehed pai gutati kõik samal koridoril asuvaisse kongidesse, kus mina ja tei sed poliitvangid varem istusime (uue maja neljas korrus) . Kuna mul uustulnukate hulgas oli vanu tuttavaid, lõime juba

algusest peale head sidemed. Peaaegu kaks korda päevas saime üksteisega kõnelda, nii et harva tuli vajadust « tonkse » , s. t. sala kirju vahetada.

Köitekoja kaudu, kus ma istusin ja töötasin ning kuhu ma kõigi seltsimeeste üksmeelsel arvamisel pidin edasi jääma, saime vangi majja sellist kirjandust, mida ükski prokurör ega vangimaja ülem poleks läbi lasknud. Vastavalt meie palvele organiseeriti väljast poolt nii, et köitekotta toodi köitmiseks mitmesugust keelatud kir

jandust, mida me saatsime edasi teistesse kongidesse. Nii toodi meile köita ajakiri « Коммунистический Интернационал » . Ainult kaanepilt, mis kujutas töölist, kes, vasar käes, maakeralt ahelaid

purustab, oli ära rebitud . Lugesime tol ajal väga populaarset poliit õpikut «Kommunismi aabits » ja muud Nõukogude Venemaal väljaantud kirjandust.

Köitekoja kaudu saatsime välja kirju, mis me köitsime raamatu kaante sisse. Köitekoja kaudu varustati ka kõiki poliitvange pabe riga kirjade kirjutamiseks jne. Mäletan niisugust juhtumit. J. Tiigi sissekukkumise lugu ei olnud päris selge. Väljast nõuti üksikasja

lisi andmeid . J. Tiik kirjutaski siis mitu korda pikki detailseid sele tusi, mis me raamatukaantesse köidetult välja saatsime. 13.

1920. a. maikuu lõpul kutsuti mind vangimaja kantseleisse,

pandi käed raudu ja viidi Pagari tänaval asuva sõjaringkonna kohtu kantseleisse. Mäletan, oli ilus päikesepaisteline kevad päev. Raske on kirjeldada, mida ma, 21 -aastane noormees, kes enam kui poolteist aastat polnud päikest ega ka inimesi ( peale

kongisviibivate vangide ja vangivalvurite) näinud, üle elasin ... Peale süüdistuskokkuvõtte kättesaamist tuli üks tuttav neiu

vangimajja minuga kokkusaamisele. Ta teatas mulle, et temale on seltsimeeste poolt antud suurem summa raha üleandmiseks sot sist advokaat Hans Martnale, keda tahetavat palgata minule koh tus kaitsjaks. Palusin neiut, et ta selle raha otsekohe tagasi viiks. Põhjused ?

Esiteks – kaitsjat ma üldse ei vaja. Teiseks, ei tohi asjatult raha -

sotsinärule anda . Seda raha on mujal vaja.

Mõni päev hiljem viidi mind jälle raudus kätega mööda Tal 9

131

linna tänavaid. Nüüd juba sõjaringkonnakohtusse. Kuulajate seas nägin teiste hulgas ka V. Trommelit ja oma vana ema. Kogu asi läks üsna kiiresti. Tunnistajana oli välja kutsutud

endine Jõhvi notar, Kerenski-aegne miilitsaülem ja hiljem Viru maa kodanliku Maanõukogu esimees K. Väli. Ta seletas, et tund

vat mind juba lapsepõlvest peale kui korralikku noort. Kuid ala tes 1917. aastast olevat minust saanud aktiivne enamlane. Pärast

Oktoobrirevolutsiooni olnud ma Jõhvis nõukogude korra kehtesta

misel üks juhtivamaid tegelasi. Mis puutub aga Jõhvis 1918. a. märtsis toimunud valgete pantvangide mahalaskmisest osavõtmisse, siis selle kohta ei teadnud tunnistaja midagi öelda. Prokurör P. Kann nõudis mulle 10 aastat sunnitööd, arvestades sealjuures

seda, et süüalune « kuritöö » toimepanemise ajal polnud veel jurii diliselt täisealine. Kohus otsustaski selle ettepaneku kasuks. Nüüd sammusin ma, käed raudus, vangimaja poole tagasi ... Minu isiklikku olukorda ei toonud üleminek kohtualuse seisun

dist sunnitööliseks mingisuguseid muudatusi, välja arvatud vast see, et varem maksti mulle kui eeluurimise all olevale vangile raamatuköitmise eest 60 % ettenähtud tasust , nüüd ainult 10 % . Istuma jäin samasse kongi ja tegin raamatuköitja tööd edasi , nii palju kui hädapärast sealviibimiseks vaja oli. Peamiselt kulus aeg õppimiseks ja lugemiseks.

30.

juunil 1920 mõistis sõjaringkonnakohus « 35 protsessi »

osalised G. Kreuksi ja V. Bogdanovi surma, teised 12 inimest aga pikaajalisele sunnitööle.

Selle protsessi puhul korraldasid Tallinna töölised partei üles

kutsel protestistreigi, millest võttis osa ligi seitse tuhat inimest. Protestidemonstratsioon toimus kohtuhoone ees. Kodanlus oli too

nud kohale ratsapolitsei ja tuletõrjujad, kes nuutide ja veega

püüdsid demonstrante laiali ajada. « 35 protsess » leidis laialdast vastukaja ka välismaal.

Eeluurimisvanglas peeti G. Kreuksi, V. Bogdanovi, A. Vegneri ja teistega ühes kongis ka üht rootsi kommunisti, kes hiljem Ees tist välja saadeti. Tema korraldaski nii, et ühes tolleaegses Rootsi

töölislehes avaldati G. Kreuksi ja V. Bogdanovi fotod ning nende kiri, mille nad pärast surmaotsust kirjutasid . Tallinna ja välismaa tööliste energilise protesti tõttu oli kodan lik valitsus sunnitud surmaotsused G. Kreuksi ja V. Bogdanovi kohta muutma 10 aastaks sunnitööks. Nii G. Kreuks kui ka V. Bogdanov käitusid vanglas ajal , kui surmaotsus oli veel jõus, väga mehiselt. Kuigi me kõik, kaasa arvatud ka Kreuks ja Bogdanov ise, lootsime, et kodanlus ei julge surmaotsust täide viia, oli siiski niikaua, kui otsust ametlikult polnud muudetud , nii surmamõistetuil kui ka meil ärev meeleolu ja närvid pingul .

Alates 1920. a. sügisest muutus poliitvangide elu Eeluurimis

vanglas kuidagi stabiilseks. Varem areteeritud poliitilised vangid 132

VLADIMIR BOGDANOV

olid oma « otsad » juba kätte saanud, s. t. karistused kohtu poolt mõistetud.

1921. a . kevadel toimusid küll uued massilised areteerimised ,

kuid kõik areteeritud paigutati vastavatud uude vangimajja « Patareisse » . Sealt toodi Vene tänavale ainult Arnold Sommer

ling, kes paigutati meiega ühele koridorile. Püüdsime aega võimalikult produktiivsemalt ära kasutada, s. t. nii palju kui võimalik lugeda ja õppida. Köitekoja kaudu sattus mõneks kuuks meie kätte isegi K. Marxi « Kapital » . Väga kaua ei saanud me raamatut «köitmisel » hoida, see oleks võinud kahtlust äratada ja siis oleks see raamatute hankimise tee võinud sisse kuk

kuda. Mäletan, et G. Kreuks laskis endale vangimajja saata hulga esperanto õpikuid ja sõnaraamatuid. Ka mina hakkasin koos Geor giga esperantot õppima. Side meie põrandaaluse parteiorganisatsiooniga ja informatsioon

sündmustest väljaspool vangimaja oli meil võrdlemisi hea. Olime kursis peaaegu kõigi tähtsamate poliitiliste sündmustega, mis Ees tis, Nõukogude Venemaal ja mujal toimusid. Suure vaimustusega elasime kaasa Wrangeli purustamisele ja kodusõja lõpule Nou kogude Venemaal. Saime üksikasjalisi teateid EKP I kongressi

läbiviimisest, Noorproletaarlaste Ühingu loomisest ja tema tege 133

vusest. Elasime kaasa ärevaid päevi Kroonlinna kontrrevolutsioo

nilise mässu ajal. Vaidlesime ja arutasime omavahel uuele majan duspoliitikale ülemineku probleeme Nõukogude Venemaal.

Ei mäleta, et meil oleks vangimaja administratsiooniga tol ajal olnud eriti teravaid konflikte. Ainult paar korda istusin 7 päeva kartseris .

Üks kord provotseeris mulle kartseri vangimaja ülema abi, näru kael Vilde, kellele ma midagi teravalt ütlesin . Teine kord istusin kartseris tuvide pärast.

Vangimaja akendele lendasid sageli tuvid . Meie vaatasime neid heameelega ja toitsime neid oma vangileiva palukestega. 1921. a. 1. mail leppisime kokku, et püüame kinni mõne tuvi, seome neile punased lindid jalgade külge ning laseme siis lendu. Las tuvidki võtavad osa meie demonstratsioonist. Hiljem aga vabastame nad

lintidest, kuna nad pesitsevad siinsamas lähedal ja käivad tihti meie akendel. Nii tegimegi. Minul läks korda kaks tuvi kinni püüda. Ka kõrvalkongides, kus istusid Kreuks, Vegner, Bogdanov, püüti kinni kolm-neli tuvi.

Linnud tiirlesid vangimaja kohal ja lehvitasid punaseid lindi kesi. Seda aga märkas tunnimees õuel ja teatas sellest kohe vangi maja ülemale. Kogu vangimaja administratsioon eesotsas Vuh

kaga sattus paanikasse ja hakkas süüdlasi otsima uue maja nel jandalt korruselt, kus istusid kommunistid . Kui võti meie ukse

lukus raksatas ja vanemvalvur Mihkelson sisse tormas, seisime me kõik akna juures ja vaatlesime tuvisid. Minul oli üks punane riide

ribake veel pihku jäänud. Nii sattusingi juba 1. mai õhtuks kart serisse.

14 .

1921. a. sügisel saime kuulda, et olevat käimas läbirääkimised

Nõukogude Venemaa ja Eesti kodanliku valitsuse vahel poliitvan

gide vahetamise küsimuses. Midagi kindlamat meile siis ei teatatud ja hall , üksluine vangielu kestis edasi. Ühel päeval, see oli novembri lõpul 1921 , kutsuti G. Kreuks van

gimaja kantseleisse. Umbes veerand tunni pärast tuli ta sealt tagasi ja hüüdis mulle läbi ukseava: « Hurraa, Riks! Varsti läheb sõit vabadusse ! » « Kuidas ?! Kust sa seda tead ? »

« Küllap sa ise seda kohe kuulda saad ! » Vanemtunnimees lükkas klapi kinni ning viis G. Kreuksi kongi. Mõne minuti pärast avanes uks uuesti ja mind kutsuti kantse leisse.

Vangimaja kantselei laua taga istusid kaks vormirõivastuses isikut. 134

1

€

1921. a. detsembris kodanlikust Eestist Nõukogude Venemaale kontrrevolutsionääride vastu välja vahetatud revolutsionäärid Petrogradis

Smolnõis. Viimases reas paremalt esimene R. Majak, samas reas paremalt kuuendana Georg Kreuks.

« Vastavalt Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahelisele lepingule kuulute te vabastamisele ja Nõukogude Venemaale väl jasaatmisele. Kui te sellega nõus olete, siis kirjutage siia alla ! »

« Käesolevaga tõendan, et olen nõus Nõukogude Venemaa koda kondsusesse astuma ja Eestist lahkuma. Ühtlasi tõendan, et mulle on teatatud : kui ma Eesti Vabariigi valitsuse loata Eesti Vabariigi territooriumile tagasi tulen, pean ma minule määratud karistuse otsast peale kandma. »

Nii umbes kõlas dokument, millele ma alla kirjutasin. Järgmisel päeval viidi meid kahekaupa üle hoovi surmakongi. Siia toodi kokku kõik Vene tänava vanglas istuvad esimesse vahetuspartiisse kuuluvad vangid . Meid oli kokku umbes kümme inimest .

Ma olin üle kolme aasta vanglas veetnud ja enam kui tuhat pikka

ööd siin mööda saatnud. Kõige pikem neist öödest oli aga see vii mane öö.

8. detsembri hilisõhtul pandi meie käed raudu ja viidi vangi majast välja Vene tänavale. Seal piiras meid sisse suur saatjas kond, keda oli vähemalt kaks korda rohkem kui meid. Kõlas käsk

lus. Hakkasime liikuma. Kusagil Nunna tänaval jäid kaks jalakäi jat peatuma ja üks neist küsis midagi. Meie saatjaskonnast eraldus 135

PAUL SCHÜTZ ( Stamm )

kaks püssimeest. Need hakkasid jalakäijaid püssipäradega peksma. See oli meie viimaseid vahetuid muljeid « kalli kodumaa » . « demo kraatlikust » vabadusest ja kodanikuõigustest.

Balti jaamas paigutati meid nn. Stolõpini, s. t. tapivagunisse. Siit leidsime eest veel üle kolmekümne seltsimehe, kes olid toodud

« Patarei» vanglast. Paljud seltsimehed olid varem üksteisega tut

tavad, enne areteerimist koos töötanud ja võidelnud. Rõõmsad tervitused, õnnitlused, tugevad käepigistused, suudlused , sülelused. Mina leidsin ka ühe kauge tuttava: Paul Schützi, Julius Schützi poja. Juliuse jutu järgi teadsin, et tal on kaks poega ja üks tütar.

Vanem poeg Paul õppis isa areteerimise ajal Tallinna reaalkoolis ja selle lõpetanud , oli astunud Tartu Ülikooli. Poiss oli käinud oma isa jälgedes ja juba 1919. aastal hakanud täitma meie partei üles andeid . Ta areteeriti 1921. a. suvel Tartus ja nüüd siirdus ta koos

meiega Nõukogude Venemaale. (Praegu töötab ta Tallinnas Eesti NSV Ministrite Nõukogu Koondises « Eesti Põllumajandus tehnika » . ) Muide, ka vana Schützi noorem poeg Arkaadi oli 136

aktiivne kommunistlik noor, töötas põranda all ja oli areteerimise ohus juba varem Nõukogude Venemaale põgenenud. Tütar Lilli Schütz oli samuti Noorproletaarlaste Ühinguliige. Tagakiusatuna kodanliku kooli reaktsiooniliste õppejõudude poolt, lõppes tema noor elu traagilise surmaga. Ka Schützi abikaasa Anna areteeriti ja mõisteti mitmeks aastaks sunnitööle.

Niisugune oli tõelise revolutsioonilise töölisperekonna saatus kodanlikus Eestis.

Kui rong Balti jaamast liikuma hakkas, alustasime kõik « Internatsionaali» laulmist. Vagunisse hüppas keegi allohvitser komandandikomandost ja pistis röökima: « Vait ! Vait! »

Meie aga laulsime edasi. Nüüd hüppas allohvitser Peeter Lempo juurde, kes talle kõige lähemal seisis, ja lõi teda. Lempo tõstis küll

juba käe, kuid sel hetkel kuuldusid väljast vägevad hurraahüüded . Need oli « Dvigateli » tehase töölised, kes meid raudtee ääres tervi tasid . Me vastasime neile sama tugeva hurraahüüdega ega märga nudki, kuidas närune allohvitser suure kiiruga kadus. Varahommikul jõudsime Narva. Siit viis vedur meie vaguni

piirini, kuhu oli jõudnud ka Jamburgist üks vagun veduriga. Nõu kogude Venemaa ja kodanliku Eesti esindajad seisid kahe vaguni vahel. Algas vahetus. Meie läksime kolmekesi ja vastu tuli viis kontrrevolutsionääri. Selline oli kokkulepe, millest ka rangelt kinni peeti. Kolme kommunisti vastu viis kontrrevolutsionääri! Peagi oli vahetuse protseduur läbi. Meie istusime Nõukogude Venemaa vagunisse . Vedur viis meid Jamburgi. Seal võtsid meid kohalikud partei- ja nõukogude töötajad ning Kominterni Eesti sektsiooni esindajad soojalt vastu . Punaarmee väeosa oli rivistatud auvalveks.

Mängis sõjaväeorkester, peeti tervituskõnesid, oli õnnitlusi, rõõ mupisaraid. Paljud meist, nende hulgas ka mina, leidsid siin vanu tuttavaid, sõpru, võitluskaaslasi. 42 kommunisti eluraamatus algas uus peatükk.

JENNY SIRK

SURMAMOISTETU

VIIMSED

KIRJAD

Armsad vanemad !

Ehk küll süüdi ei olnud milleski, mis riigivastane oleks olnud ,

aga siiski ei näe me üksteist enam iialgi. Elage hästi! Ottole kõige palavamad suudlused. Viimne hingetõmbus on Temale. Unustagu mind!

Olen koos 14 inimesega hukka mõistetud 3. diviisi sõjavälja kohtu poolt. Suudlen kõiki palavalt. Armas meheke!

Saatusest on määratud mitte enam üksteist näha. Vaatan rahu likult surmale silma. Suudlen viimast korda palavalt ja viimne hingetõmbamine on Sulle. Unusta, südameke, mind .

Sinu Jenny. (EKPA, fond 27, nim. 7, S.-ü. 163, 1. 1.)

IRINA ADAMSON

OLED «

ARETEERITUD ... »

!

Magasin hoovi pool toas. Äkitselt kuulsin nii kõva kloppimist, nagu oleks tuli lahti. Kui kloppimise peale ukse avasin, tuli terve

kari mehi sisse. Esimene sissetulija oli, nagu pärast selgus, Kits berg 2 Tartust, kes tuppa astus, sõjariist peos, nii et see ennem nähtavale tuli kui mees ise. Esimene küsimus tulijatel oli:

« Kas siia on tulnud kaks naisterahvast ? » Enne kui ma « ei » vastamise lõpetasin , tormas kaakide kari

minust mööda tagumisse tuppa, kust nad minu seltsilised leidsid. Kui nad ka meesterahva pesu leidsid, oli nende rõõm suur. Olgugi, et ma seletasin , et see minu mehe pesu on. Nagu ühest suust kar jus kaagikari:

« Kingissepp on siin ! » Karja peamees andis käsu kõik hoolega läbi otsida. Mind ei las

tud paigalt liikudagi. Isegi kui pesu vahetasin, seisis nuuskur mul juures. Mind areteeriti. Areteeriti ka seltsilised Marie Asu ja Helene Tippo, kes siis minu juures korteris olid . Kui minu mees pärast tuli järele kuulama minu kinnivõtmise põhjusi, vastati talle: « Oled areteeritud oma naise narride tegude pärast. »

Niisiis ei olnud ma küllalt tugev oma tegude eest vastutama:

ka mees pidi aitama. Meest peeti kaks ja pool kuud kinni. Kui lahti sai, oli lehm kodus tapetud, tuba tühjaks tehtud. Kõigepealt viidi mind ja teised seltsilised Pärnu politseisse. Seal meiega suurt ei räägitud. Kordamööda käisid nuuskurid meid sil mitsemas, nagu väljamaa loomi. Siis viidi Saksa kiriku alla staapi. Seal käisid meid kõiksugu isandad pealaest jalatallani mõõtmas. Vaatasime igale kaagile julgelt silma. Ei teadnud ju, missuguse kuritöö korda saatnud olime, mille eest oleks vaja silmi maha lüüa. Teadsin ju, et need meie vaatajad on kõik niisugused, kes ei teagi, mis ilmas õigus on. Siis viidi meid Pärnu maakonna vangi majasse ... | Käesolev kirjutis ilmus 1922. aastal EKP Keskkomitee poolt välja

antud brošüüris « Tartu kaitsepolitsei piinakambrist ». Toim. 2 Politseiagent.

Toim .

-

139

Pärnust kihutasime kiirrongiga Tartu. Teel ütles üks politseinik meile meelitussõnu :

« Teiega ei saa mitte halvasti ümber käidud. » Politseinik lubas Asu kuhugi poodi müüma panna, Tippot lubas

toimetada raamatupidajaks. Ka minule andis mõista, et minu jaoks koht on. Minu küsimise peale, missugune see on, ütles ta , et mina selle ameti peale jään, mis temal on, et mul olevat selleks andi.

14. septembri õhtul jõudsime Tartu kaitsepolitseisse. Kästi pin gile istuda. Siis kogunesid kaagid kõik meie ümber. Üks kaitse

politseinikest karjus täiest kõrist: « Kuradi Pärnu kommuuna, nüüd olete meie käes ! » Seltsiline Tippo pandi eraldi kongi, kuid mina ja Asu jäime

ühte. 15. septembri hommikul 1920 kuulati mind esimesena üle ... Küll kärkisid siis minu peale Aednik ja Kitsberg, kui minult neid tunnistusi ei saanud, mis nad nõudsid . Süüdistasid mind suureks poliitikategijaks ja kommunistide organisaatoriks. Mõne päeva pärast pandi mind silm silma vastu ühe valekaebaja

või äraandjaga, kes minu peale mitmesuguseid asju tunnistas. Här rad olid väga lahked ja pehmed selle pealekaebajaga, kellele sula keelel öeldi :

« Rääkige kõik. Tema ajab ise tagasi. Teie olite raha pärast: ini mene vaatab ikka, kust teenida saab. Teid me laseme vabaks. Aga selle, kuradi kommunisti, viime kruusaauku'. »

Sellest ajast peale algasid minul viletsad päevad . Revolver tant sis alati nina all, nuudiga lubati nahk soojaks kütta ja nahk pea peale kokku kiskuda. Ma seisin siis alati vakka kui kott. Ladusid

mulle lõpmatult rumalaid sõnu , nii palju kui oskasid, mida mul häbi on veel korrata, ja ka niisugust sõimu,

mida ennem veel

kunagi polnud kuulnud. Aedniku käest sain ühe lopsu tugevasti vastu nägu, Kitsberg lõi mind ka kord õige tublisti. Alatasa olid

viis meest minu kallal ametis. Üks meelitas, teine sõimas, kolmas oli nuudiga, neljas laskeriistaga. Viimaks ütles isand Säärits: « Jätame ta praegu rahule. Ei maksa meil end enam vihastada.

Niisugust närakat pole ennem näinud. Küll ta öösel oma paraja leiab. Siis nüpelda veel hästi nahk läbi, ja viime kruusaauku ...

Tunnista enne üles, kui hilja on. Mitmed tahavad seda küll augu äärel teha, aga siis enam ei võeta kuulda. »

Kui ma selle peale vastasin: « Ma mitte midagi sellest ei tea, mis teie minult nõuate. Viige mind tapale ilma süüta, kui tahate. Töö lisel pole maa peal nii hiilgavat elu olnud , et see nii armas oleks. » Siis vastati : « Vaata kuradit, ta unustab oma lapse ka ära, kelle jaoks tal tarvis oleks elada . »

Mind viidi siis üksikusse tuppa , kus Kaval -Ants minu kallale tööle tuli:

« Teie nii mõnus ja lahke naisterahvas, mul on teist kahju. Kas 3 Raadi kruusaaugus Tartus lasti maha revolutsionääre . 140

Toim.

IRINA ADAMSON

poliitvangina

552

ise teate ka oma kurba saatust ? See on küll kole teile rääkida

teid viiakse täna öösel kruusaauku. Kas teil lapsi ka on ? Kuidas te ometi sihukese rämpsu sisse sattusite ? Vist teadmata ? Või ehk meelitas teid keegi? Ega mina teid sellepärast ei süüdista. Igaühel omad huvid . Aga mul on teist tõesti kahju. Rääkige, mis te teate, siis saate lahti. » Kui ma aga ikkagi mitte midagi ei teadnud neile seletada, siis

läks see hingepüüdja ära. Natukese aja pärast tuli ta tagasi ja

küsis, kas ma ehk viina ei taha, ja rääkis jälle nii südamlikult ja osavõtlikult:

« Vangi elu teeb ju meeleolu nii halvaks. Meil on ka naisterahva jaoks jooke olemas .»

Ma tänasin ja teatasin , et ma viina ei joo ja seda nüüd sugugi ei taha. Võrgutaja läks uuesti ära, kuid tuli natukese aja pärast jälle tagasi ja tõi mulle peenleiba, vorsti ning teed. Leiva võtsin

küll vastu, kuid ei julgenud seda süüa. Viisin selle oma vangikongi 141

ja jätsin söömata. Pärast küsis see Kaval-Ants minult, kas ma ikka leiva tõesti ka ära sõin. Tuli siis ka meie juurde üks pikk ohvitseri riides mees , tegi Ant

suga juttu, andis talle viina ja pakkus ka mulle. Kui ma võtta ei tahtnud, siis sundis seda tegema päris tungivalt. Ma ikkagi aga viina vastu ei võtnud. Niisugune Antsu uurimine kestis kella kol mest, mil minu protokolli tegemine lõppes, kuni kella seitsmeni

õhtul. Hakkasin viimaks hirmu tundma, et nad mind öösel peksma hakkavad. Mahalaskmist ma nii ei kartnud . Viimaks lasti mind

tagasi kongi minna.

Vangikongis olid teised seltsilised juba päris ärevuses minu pä rast. Ootasid mind rahutult. Kui sisse tulin, asusid kõik reas minu ümber ja vahtisid imestunult ning ütlesid mulle kohe, enne kui neile veel midagi rääkisin, minu nägu tunnistavat, et mind olla pekstud. Ma olin nii väsinud, et trepist vaevalt jaksasin üles tulla. Järgmise päeva hommikul kella 10 ajal viidi mind uuesti üle kuulamisele. Siis pandi mulle pikk nimekiri ette. Need olevat

nimed, kes kõik minu juures koos käinud ja kelle pärast mind ole vat kinni võetud. Nimesid ma enam ei mäleta, need olid kõik mulle 4 võõrad . Nende seas oli ka Jüri Rästase 4 nimi. Üleüldse oli nime

sid 62. Mulle seletati, et Jüri Rästas olevat paar tundi pärast minu kinnivõtmist minu korterisse tulnud ja siis olevat ta ka kinni võe tud. Nuuskurid seletasid :

« Kas sa meid tahad lolliks teha ? Niisugused kõik kogunevad

sinu juurde kokku. Sa aga ei tea kellestki! Vaja seni tappa, kuni teadma hakkad . »

Pärast seda hakkas igapäevane hall elu peale. Vangikong oli külm, seinad nõretasid veest, akna alla kogune sid hommikuks suured veeojad . Kahel aknal puudus viis ruutu täiesti, peale selle oli veel katkisi ruute. Küll rääkisime seal igale

härrale , kes aga silmi puutus. Käidi meil ka klaaside mõõtu võt mas, kuid klaasid ise jäid meil ikkagi nägemata. Kogu talv oli mul hääl ära, niiskus ja külm mõjus. Küll nõudis aga vahel kannatust. Tunnimehed ja -naised käisid meiega ümber kui loomadega, nagu üks endine sandarm Pelšov, kes vange inimeseks ei pidanudki, ja

üks härra Õunapuu, kes äärmiselt tooreid sõnu meie kohta välja ladus ja lõugas meie kallal kui lõukoer. Ükskord nägin, kui üks härra Valtsuu peksis ühte vene naisterahvast. See karjus ta käes. Ja kui rumalaid sõnu see timukas ise peksmise juures veel tarvi tas, nii et häbi oli neid kuulda !

Algul saime hästi nälga tunda. Oli peedilehe supp, ka ussid ei puudunud selles. Õhtul saime kolm mädanenud kartulit. Kord tulid härrad meid vaatama, need olid Strandmann ja Sperlingk 5. Selt 4 J. Rästas oli EKP Keskkomitee liige .

Toim .

5 Käesolevas kogumikus nimetatakse Tartu vangla ülemateks ka teisi isikuid. Nendeks olid kodanliku diktatuuri aastail : G. Vuhka , E. Sperlingk, E. Kobake .

142

Toim .

siline Liiv hakkas neile söögi üle rääkima. Sai härrade käest nii tooreid sõnu vastu , et vast aitas! Härrad vastasid :

« Ega meil sigu pole. Ja kartulid on juhtunud niisugused .» Vähe aja pärast tuli meie kongi käsk , et Liiv peab kartsa minema

sellepärast, et ta on julgenud härradega rääkida ja käsi vehkida. Aga meie ei andnud Liivi välja ja teatasime, et viigu meid kõiki kartsa, sest meie kõik volitasime just teda meie eest rääkima. Küll oli aga siis rahutust. Härrade kari kogunes kõik meie kongi uksele. Meie aga ka järele ei andnud. Viimaks viisid Liivi seitsmeks päe vaks teise kambrisse.

Üks põrutav päev oli 12. veebruaril, kui Salme Mõisa ja Slate Kušnereva surma mõisteti. Mõisa oli rahuliku näoga, kui kamb

risse tuli, Kušnereva aga närviline. Oösel hakkas viimane oma juukseid kitkuma. Hommikul oli hulk juukseid põrandal maas.

Öösel oli kole tema peale vaadata, ta aina keeras oma juukseid kärts ja kärts. 8. juunil viidi Salme Mõisa kohta otsus täide. Küll oli mul kahju.

sõrme ümber ja tõmbas

-

Pärast kuulsime tema surma kohta ... Ratassepp kutsunud Salme välja ja Liping läinud teda kruusaauku saatma ning imestanud , kui

kangelaslikult ohver ennast üleval pidanud: ta olla suuri röövleid saatmas käinud, kes on enne surmaotsuse täidesaatmist mõistuse kaotanud ja kivistunud . Kuid see vaadanud julgelt surmale suhu. Autost välja minnes tahtnud timukad tal käe alt kinni võtta, öel des:

« Amisseerime ka ennem !>>

Kuid Salme pööranud nende käest lahti, vaadanud neile põlg likult otsa. Haud olnud veel kaevamata. Ta istunud augu äärele,

silmitsenud timukate tegevust põlgavalt ja rahulikult pealt, ooda tes, kuni need oma töö ära tegid, ja öelnud neile:

«Teie, timukad, tapate küll mind ära, aga ega sellega veel kõik pole. Ka minu eest jäävad veel kättemaksjad !» Veel palunud Salme:

« Pange mind venna juurde! » Selle peale timukad vastanud: « Teil aega maa all küll teineteise juurde minna. »

Papile, kes jumalaarmu pakkuma tulnud, öelnud Salme: « Teil ei ole minule mitte midagi anda , niisama ka minul teile. »

16. juunil jäi Marie Hansen rumalaks. Hommikul magasime alles, võis kella 5—6 paiku olla, kui ta hakkas haledasti nutma. Läksime ta juurde küsima, mis viga on. Ta ei vastanud, vaid hak

kas oma lapsi nimepidi hüüdma: « Salme ! Hilda! » ning hakkas kippuma: « Laske mind minna, kaua te mind piinate ! Ma ei ole ju teile midagi teinud !» Vahel tõstis sõrme üles: « kuss! » ja « kuss! » ... « Viis minutit veel. Vahel hüüdis kiljatavalt lapsi: « Oodake, ma tulen varsti! Kes võib mind keelata! » >>

Kui meie teda minna lasksime, jooksis ta peaga vastu ust. Hoid sime siis nelja -viiekesi teda kinni . Tunnimees ja tunninaine vaa 143

tasid toore pilguga uksel seistes pealt ja irvitasid : « Teeb vigureid . Tahab lahti saada !» Kolmas suurem sündmus oli 29. juunil, kui Anna Heilberg kinni võeti. Ta toodi meie juurde 15. juulil. Mul seisab praegu see pilt silme ees, kui ta longates uksest sisse tuli, näost sinine, paisteta

nud, riided ühest küljest täiesti purud, jalasääred kärnas, tegi ennast riidest lahti, selg oli peksust sinine. Päris hale oli teda vaa data .

Tähtsamateks päevadeks olid kohtupäevad

viis päeva järge

mööda. Meid viidi kohtusse püssimeeste tiheda keti vahel. Kõr vale vaadata meie ei tohtinud . Ei tohtinud ka mingisugust liigu tust teha. Seda öeldi meile igal hommikul ennem ette. Kui veel see timuka väljanägemisega mees (selja tagant vaadates paistis ta

iseäranis jõle) meie peale lõugas nagu lõukoer, siis ajas hirmu peale. See mees oli Hasenjäger. Iga päev andis ta meile käske, et keegi ei tohi mitte sõnagi rääkida. Sõduritele lubas meie kuuldes neist « tite sitta » teha, kui nad « korda ei pea » ja meid rääkida lase vad. Mina rääkisin oma mehega kaks sõna. Hasenjäger pani mind selle eest nurka; seisin kui koolilaps nurgas seina ääres. Pandi veel peale mind teisigi nurka, nii et me viimaks viiekesi nurgas seisime . Liiv julges sellele härrale ütelda: « Tahan, härrad, jalad

olidki päris haiged , nüüd saab vähe ometi püsti seista! » Selle eest sai ta hirmsasti sõimata . See sündis kohtu ootesaalis.

Kartsas ma ei käinud. Kord pidime küll minema selle eest, et meie kuuekesi ei tahtnud härradele tööle minna. Meie pidime

nimelt teises valges toas näputööd tegema prouakestele, kes vangi majasse seda meile teha tõid, sest nad said siis ju meie maksuta

tööjõudu tarvitada ... Kuid meie tööle ei läinud. Tuli küll vana Strandmann ja härrad olid kõik ärevil, et meie tööl ei olnud .

Kuid siiski jäime seekord töölt ära ja kartsa ka ei pandud . Ühe naisterahva viisid kartsa, ilma et oleks ütelnud, mille eest. Kutsuti lihtsalt inimene välja, et « lähed pesusse » . Kartsas tulnud

aga paks härra tema juurde ja tahtnud teda vägistada. Ta rabele nud kõigest jõust vastu ... jõud lõppenud tal juba otsa . Õnneks aga juhtunud mingi plekk kongi nurgas olema. Rabelemise juures see kolisenud, härra kohkunud ja jooksnud välja. See härra on

Liping. ? Tihti vägistab ta naisterahvaid . Keda ta enese ihade täitmiseks valib, neid pannakse kartsa, kus Liping siis nendega teeb, mis ta

iganes tahab. Kes kartsas nõusse ei heida , neid peksab ta nuudiga, mida ta alati oma põuetaskus kannab. Kui ohver kisendama hak

kab, siis seda tublimalt ta peksab . Ja ütleb ning kaebab pärast, et « tahtis põgeneda » . Kes aga Lipingu nõusse heidab, see saab toidu väljakirjutamise korral vorsti, võid ja saia kroonu kulul . 6 20.-24 . septembril 1921 « 50 kommunisti protsess » Tartus . 7

Toim.

Liping oli Tartu vangimaja ülema üks asetäitjaist . Suuremate vang late ülemail oli mitu asetäitjat . – Toim .

ELLA TENG

TASUJA

21. veebruaril 1918. aastal ilmus Viljandi maakonna Tööliste, Soldatite ja Talupoegade Saadikute Nõukogu Täidesaatva Komitee

üleskutse valdade nõukogudele saksa okupantide sissetungi puhul, kus muuseas oli kirjutatud:

... " Viljandimaa töörahvas! Preisi junkrute salgad ja meie põli

sed vihavaenlased — Balti parunid, kes Saksamaale abi otsima on läinud, tahavad meie maad uuesti oma alla heita ...

Nõukogu otsustas kõiki neid, kellel vaba töörahva Eesti kallis on, kes tema eest enne valmis surema on kui uuesti Preisi junk rute ja Balti parunite orjadeks saada, Eesti töörahva punaste lippude alla kutsuda.

Üles, Eesti töörahvas! Ainult julged ja vahvad võivad vabad olla. Meie esiisad

vanad Sakalamaa eestlased

võitlesid vaba

duse eest 150 aastat ja ainult siis heideti nad alla, kui küünrapik kune poisikene järele jäi .

Meie esiisade vaim lehvib meites. Lembitu ja Kalevi vaim räägib meile manalast:

«Mine, vahva Eesti töörahvas, ja kaitse maad, mille sa 700 -aas tase orjuse järel vabaks olid teinud ! » »

Eesti proletaarlased, nende hulgas ka Viljandimaa töötajad läksid kartmatult võitlusse . Kodusõja rindel loodi 2. Viljandi eesti kommunistlik kütipolk . Lahingutes Eesti vabastamise eest andsid oma elu paljud viljandlased. Meie, Holstre vallanõukogu liikmed , ei jõudnud mitte kõik punakaartlastega kaasa minna.

Eesti kodanlus andis meie maa ja rahva saksa röövvallutajate tallata. Enne kui sakslased kohale jõudsid, areteerisid kohalikud hallparunid Holstre vallanõukogu liikmed. Vallamaja piirati valge

kaartlaste poolt sisse. Minu korteri akende alla oli kuulipilduja üles seatud. Areteeritud vallanõukogu liikmetest olid peale minu kõik mehed. Nemad paigutati trellitatud keldriruumi, mis varemgi vangikambriks oli. Minu jaoks ei olnud veel ruum ette valmista tud. Nii olin kaks päeva koduses arestis; püssimees seisis ukse taga.

Nii tuli mul esmakordselt poliitvangiseisusega tutvust teha. Uues, hallparunitest koosnevas vallavalitsuses ei olnud meie 10

Trellide taga

145

saatuse suhtes üksmeelt; hallparunid Rekand, Koni ja teised nõud sid kategooriliselt meie saatmist Viljandisse mahalaskmisele. Kuid vallavalitsuse enamus ei olnud sellega nõus. Otsustati mehed Saksamaale saata, kuna mind kui naisterahvast, pealegi väikse lapsega, otsustati saksa okupantide valve alla jätta. Nii otsustati

Holstre valla Tööliste, Soldatite ja Talupoegade Saadikute Nõu kogu liikmete saatus.

Varsti leiti ka minu jaoks kusagil katuse all kambrike, mille aknast võisin näha, kuidas Holstre valla hallparunid pikisilmi saksa okupantide sissesõitmist ootasid. Nende vastuvõtmiseks oli

kõik ette valmistatud, s. t. enamlaste nõukogu türmis, trellide taga , vallamaja ruumid pestud, ukseesine pühitud. Ühesõnaga kõik oli valmis, las kallid kutsutud ja oodatud külalised muud kui tulevad !

Kolmandal päeval pärast sakslaste Viljandisse saabumist jõud sid siis need oodatud külalised ka Holstre vallamajani. Vallavalit sus oli ukse ees vastuvõtmiseks üles rivistatud.

Sõitsidki lõpuks üks allohvitser ja soldat, kes esimesel pilgul kohe pekki ja mune nõudsid. Kuid seda ei olnud nii järsku kusa gilt võtta. Sakslane määras normi, mis vallavalitsus ise Viljandisse pidi toimetama.

Oh seda sõimu, vandumist ja sülitamist oodatud külaliste aad ressil. Kuid ei olnud midagi teha, normid oli tarvis täita. Olin oma katusekambris kõigist informeeritud, sest mul õnnes tus saada teateid sündmustest väljas. Meid peeti kinni kaks -kolm kuud. Igal õhtul ilmus käskjalg , kes teatas, et ole valmis, homme viiakse Viljandisse mahalaskmisele. Nii lihtsalt hirmutati, et meid piinata. Tegelikult oli mul ju meie kohta tehtud otsused teada. Teatasin sellest ka meestele. Nii ei

avaldanud surmakuulutamine meile mingisugust mõju. Kihutasin surmakuulutaja igal õhtul kambrist välja. Sedasama tegid ka mehed .

Olin üksinda kambris. Ei olnud millegagi oma meelt lahutada. Nurgas seisis hunnik vanu pabereid. Tuhnisin seal, lootes midagi

lugemiseks leida. Õnneks leidsingi vana raamatukimbu, ilma alguse ja lõputa. Raamat oli vene keeles, kuid see ei kohutanud. Olin nii palju vene keelt ikka õppinud, et lugeda oskasin. See oli raamat vene talurahva revolutsioonilisest võitlusest. Lugesin selle mitmel korral läbi. Kasvas julgus, meelekindlus ja võitlustahe.

Ühel ilusal kevadisel päeval mais 1918 tõugati kambriuks lahti. « Minge ! »

Mind lasti välja nagu lind puurist: lenda, kuhupoole tahad Kuid mitte kaugemale Holstre valla piiridest. Korteris, kus enne areteerimist elasin, olid juba teised inimesed sees. Läksin oma 3-aastast poega, tuttavaid ja sugulasi otsima. Poja leidsin sugulaste juurest.

Ma ei hakka siin pikalt rääkima sellest, kuidas me kodanliku 146

ELLA TENG

diktatuuri esimestel aastatel Holstre vallas maatöörahvast organi

seerisime, 1919. aastal Viljandimaa 11 vallas maatööliste ühisused lõime, märtsi lõpul 1920. aastal Viljandi maakonna maatööliste

ühingute ja maatameeste esindajate koosoleku ära pidasime, kus ka Viljandi maakonna maatööliste ühingute liit loodi. Varsti asutasime ka Viljandi maakonna paljudes valdades EKP põrandaalused rakukesed .

8. aprillil 1921 oli Viljandimaa Maatööliste Ühingute Liidu Nõu kogu koosolek. Sellel koosolekul saatsime protesti « vabariigi» valitsusele ja Riigikogule Ametiühingute Kesknõukogu väljatõst mise kohta . See oli viimne koosolek , millest ma osa võtsin , sest

aprillikuu lõpul mind areteeriti. Viljandimaal areteeriti kõik Maatööliste Ühingute Liidu juha

tuse liikmed ja Riigikogu liikme kandidaadid:

Peeter Puis,

10

147

Johan Teng, mina. Jaan Tomp areteeriti koos minuga aprillikuu lõpul.

See oli laupäeval. Mäletan veel naabritalu koerte haukumist, mis lõi mulle südamesse

nüüd tullakse areteerima. Alles eelmi

sel päeval käisin Viljandis, kus sain kokku Eestimaa Kommunist

liku Partei Keskkomitee liikmega. Ta manitses mind ettevaatu sele, sest kõikjal toimuvat läbiotsimised ja areteerimised. Tõin kaasa poliitilist kirjandust, lendlehti, Kommunistliku Internatsio naali kongressi otsused jne.

Vaatasin aknast välja. Jah, nad tulidki: valla politseinik ja Viljandi kaitsepolitsei agent, kelles tundsin ära sama mehe, kes Viljandis minu kannul hiilis.

Dokumendid ja lendlehed oli mul juba varem lähedalolevasse tühja heinaküüni ära peidetud. Kahjuks ei olnud ma neid veel

jõudnud valdade kaupa ära jagada ja laiali saata. Läbiotsimisel nad midagi ei leidnud. Mind kästi riidesse panna.

Öeldi, et olen areteeritud ja pean nendega kaasa tulema. Viidi Tuhalaane vallamajja pokri. Siin olin järgmise päevani. Niisiis olin kodanliku kaitsepolitsei küünte vahel. Terve öö mõlgutasin mõtteid, kuidas edaspidi toimida, mida teha, kuidas

end ülal pidada. Tarvis oli end kõigeks ette valmistada. Mul ei olnud valida. Juba ammu olin otsustanud igal tingimusel oma ideedele truuks jääda, vägivallale järele andmata. Olin veendu nud, et küllap tuleb aeg, mil päike ka meie tänaval paistma hak kab.

Uks avanes ja mind käsutati vallamaja õue. Siin seisis sõnniku veovankri ette rakendatud hobune. Istusin vankrile. Minu ees

konutas kutsarina « võmm », selja taga valvas nuhk revolvriga. Nii algas minu teekond koduvallast ...

Meie vanker peatus Meltsa talu väravas. Kaitsepolitsei agent ronis vankrilt maha ja läks majja sisse. Ootasin, keda küll sealt välja tuuakse, sest minu teada ei olnud siin meie inimestest kedagi.

Mõne minuti pärast tuli majast välja Jaan Tomp, tema järel kaitsepolitsei agent , revolver pihus. Tegelikult elas Jaan Tomp Jaama talus oma vanemate juures. Nüüd aga viibis ta Meltsal sellepärast, et tal olid pulmad ... Jaan areteeriti pulmalaua tagant. Jaani tulevane eluseltsiline elas teeäärses väikeses majakeses, mis kuulus Meltsa talule. Pruudi isa oli siin talusulaseks.

Meie vanker veeres peagi Viljandi vangimaja väravasse. Siin veetsime öö. Ei olnud enam jõudu mõtteid mõlgutada. Väsimus võttis võimust, tukkusin ja jäin magama. Kandsin ju kolmandat

kuud last ! Kui ärkasin , ei saanud arugi , kus olen. Kui eelmisi päevi meelde tuletasin , haaras rõhuv tunne südant. Mitte et ma

oleksin kartnud, vaid sellepärast, et töö jäi pooleli, ei jõudnud kõike seda teha, mis oli tarvis ja mis oli olnud lähemate päevade kavas. Küüni jäi suur pakk lendlehti , mida ma isegi korralikult 148

lugeda ei jõudnud. Levitamata jäid Kommunistliku Internat sionaali kongressi otsused. Kõik see tegi tuska. Nüüd läks teekond pealinna, Tallinna. Olin varem siin kahel korral käinud. Esimene kord üle - eestimaalisel maatööliste kong

ressil, teisel korral aga enne Riigikogu valimisi Ametiühingute Kesknõukogus.

olin Viljandi kaitsepolitsei poolt Vene tänava vanglasse « lõvipuuri » nr. 1 konvoeeritud poliitiline vang ehk « riigikukutaja ». Kriginal avanesid vangimaja raudväravad riigikukutaja ees ja Nüüd oli siis kolmas kord

mürtsudes kukkusid nad jällegi kinni. Kitsas ja vaevaline oli tee uude korterisse .

Aga enne kui mind mööda vaevalist «taevateed » , mis kujutas endast kitsast, keerulist ja pimedat kivitreppi, üles lasti ronida, pidin end selle kindluse kuulsale ülemale näitama ja tutvustama.

Olin « lõvipuuri » jõudnud. Siin oli juba üle 30 riigikukutaja ees. Põrandapinda oli umbes 20 m². 1. maiks kasvas meie arv 36 ini

meseni. Tähendab, iga elaniku kohta oli põrandapinda vähem kui 0,6 m². Päeval oli veel kuidagi võimalik end mahutada, kuid öösel ...

Hommik . Harilikult aeti meid üsna vara üles. Kell kuus kuul

sime, kui vangivaht proua Tammik või proua Hansen võtme kimpu kõlistades tuli ja kongide väravad lukust lahti keeras. Vange lasti nüüd sinna kohta minna, kus käimise korrad ja ajad rangelt olid normeeritud . Sellele protseduurile järgnes hommiku söök: 400 g leiba (vangide keeles « turvast » ) terve päeva peale, kol laseks läinud soolasilke, natukene soola ja kulbitäis sooja vett.

Lõuna. Nüüd toodi söögiks peale 2-3 kartuli veel suure puust toobriga mingisugust halli vedelikku, mille sees mõni koorega

kartulitükike ujus. Räägiti, et seal kusagil sees pidavat olema ka mingisugust lihapoolist, kuid meil ei olnud suurekstegevat klaasi, mille abil oleks võimalik olnud liha näha.

Õhtuks anti kuuma vett.

Nii see toitmiskord käis. Kui vangidele ei oleks tööliste poolt abi organiseeritud , siis oleksid paljudki meist surnud näljasurma. Üksluise elu vahelduseks oli uurija juures käimine,

kuhu meid viidi kahe täägimehe vahel. Uurija istus laua taga, revolver käe all. Pidi ju sõjariist käepärast olema, sest kes teab,

mida need « riigikukutajad » veel mõtlevad teha ? Selle riistapuu abil loodeti ka sundida rääkima seda, mida inimene mõnikord rää kida ei taha. Kuid sellest ei tulnud neil midagi välja, sest : « Karedad käed , mis raksuvad rauda ,

need ei karda ei surma, ei hauda,

nad lähevad läbi tulest ja veest

tuleviku kõrgete aadete eest ...» (Jaan Tombi luuletusest « Võitlus tormis » , kirjutatud vanglas 1922. aastal . )

149

Uurija juurest tagasi tulles oli jällegi jutuainet. Kõik kogunesid ümber ja algas pärimine –– kus ja mis ? Kuid seda « kus » ja « mis » ei võinud ka igakord rääkida, sest ega kõik polnud ju parteikaas lased .

Pühapäeviti käis meie trellide taga « jumala käskjalg » . Ta tuli

meid, patuseid, noomima, et oleme jumalale vastu hakanud ja peaksime temalt andeks paluma. Seda kõike rääkis ta aga tühjale ruumile, sest selle elanikud olid jumalasulase silma alt kadunud. Ainult mõni üksik hääl hüüdis talle kusagilt kaugelt, õlekottide virna tagant :

« Käi põrgu oma jumalaga! Meile ei ole teda ega tema saadikut tarvis ! »

Jumalasulasel tuli meie kongi juurest tusaselt lahkuda.

Jalutuskäik toimus vangimaja hallide kivimüüride vahel nelja nurgelises poolpimedas tagumises hoovis. Siit ei olnud näha muud kui vangimaja müüre ja tükike sinist taevast. Üles vaadata ei

tohtinud, sest vangivalvur, püss õlal, seisis keset õue. Ta kartis, et kui vaatame üles, juhtume ehk nägema oma seltsimehi, kelle kongi aken oli õue poole. Teadsime juba, et selles kongis istusid

Arnold Sommerling, minu mees Johan Teng, J. Truumann, P. Lempo, J. Tiik. Ei aidanud siin valvur oma püssitäägiga midagi. Me oskasime vaadata ka ilma pealiigutuseta, ainult silmadega. Saunas käisime kord kahe nädala tagant. Seepi anti pesemiseks pisike killuke. Meie kongi elanikud käisid saunas kõik korraga. Sel ajal kui me saunas olime, käisid valvurid meie kongi « puhasta mas» . Tagasi tulles oli kõik läbi puistatud, isegi õlekotid, nii et kong oli paksult tolmu täis. Nii saime veel mustemaks kui enne sauna .

Meie, « lõvipuuri » nr. 1 elanikud, enamikus noored, elasime väga sõbralikult. Harjusime üksteisega nii ära, et olime kui üks pere kond. Sõime-joime ühes kommuunis. Meie « emaks » oli Juuli Rungi. Meie kõik armastasime teda ja kuulasime tema sõna. 1. mai vanglas. 1921. aasta maipüha võtsin vastu Eeluuri

misvanglas. Olime siis kõik veel uustulnukad, vangla elu - oluga harjumata ega tundnudki veel üksteist kuigi hästi. Kuid siiski võt

sime esimest maid vastu revolutsiooniliste lauludega. 1. mail 1922 olin « Patarei » vanglas. Siin olime juba kahekesi 21. oktoobril 1921

sündinud pojaga. Nii oli meie perekond terves koosseisus trellide taga: mu abikaasa Johan, mina ja nüüd veel poeg ka. Seega pühit ses mu poiss oma esimest maipüha Balti mere kaldal vanglas, kus

raudtrellidega aken avanes kaunile merele. Töörahva püha ! Kõik meie kambris ehtisid end punaste rätiku

tega, rinda kinnitasime punased paelad. Pisikesele pooleaastasele vangile andsime kätte punase lipu. Vaimustusega ja lõbusalt naer des marssisime mööda vangikambrit. Ruumi oli, sest see oli haigete

palat. Mina olin küll terve, kuid väikese lapse pärast toodi siia.

Laulsime revolutsioonilisi laule: « Julgesti, vennad, nüüd tööle! », 150

JOHAN TENG

(Volin )

« Varšavjankat » ja teisi. Olime juba varem ka kriminaalvangidele neid laule õpetanud ja neile esimesest maist, tööliste klassivõitlu sest jutustanud. Uskusime, et kui nad vabaks saavad, hakkavad paljud neist, lihtsad tööinimesed, keda vaid kodanlik kurnamis kord kuritegudele viis, kindlasti töölisklassi vabastamise eest võitlema. Kamber rõkkas meie laulust, naerust, marssimisest. Küll vangivalvurid lõhkusid uksele, keelates meid laulda; tuli ka keegi ülemustest, ähvardas kartseriga. Kuid meie sellest kõi gest ei hoolinud .

Laulsime häid laule ja vaatasime igatsusega sinise mere kau gusse. Seal kaugel avaruste taga seisab sotsialistliku revolut

siooni häll – Petrograd, vaba kodanlikust ikkest. Seal ehitab uhke ja vaba nõukogude rahvas Kommunistliku Partei, suure Lenini juhtimisel sotsialismi. See maa oli ka meie rõõm ja meie

lootus. Olime veendunud, et tuleb aeg, kus õigus võidab, lähevad «lahti vangikoja uksed, võidulipud lehvivad » !

Ees seisis « 115 protsess». Süüdistusakt oli valmis. Meid süüdis tati kodanliku korra vägivaldse kukutamise organiseerimises, sel les, et olime kommunistid ja astusime võitlusse oma rahva vaba duse ja õnne eest . Protsess algas 19. mail 1922 ja kestis üle nädala. Eelmisel ööl viidi kõik kohtualused garnisoni peavahti, kus meid 151

järgmisel hommikul üles rivistati, igas reas kuus inimest: neli kohtualust ja kaks soldatit.

Mäletan selgesti seda ilusat päikesepaistelist maikuu hommikut. Tänav, mida mööda meid viidi, oli inimestest tühi (selle eest

hoolitses politsei), kuid kaugel tänava lõpul seisid reas politseini kud ja nende taga inimmüür.

Püssitäägid helendasid päikesepaistel.

Paljudel naisvangidel

kirendasid peas punased rätikud . Emade kätel kuulusid rivisse ka kaks pooleaastast last: poiss Tasuja ja tüdruk Endla. Mõlemad punastes palitutes.

Majade akendest visati meile lilli. Kusagilt hüüti tervitusi, kuid meie olime sunnitud vaikima. Isegi ringivaatamine oli keela tud, kohe ähvardas soldat püssipäraga.

Jõudsime Sõdurite Koduni, kus algas see üle aasta oodatud kohtukomöödia. Koos 115 kommunistiga seisid sõjakohtu ees ka kaks kuuekuist kommunisti, kes alustasid oma elu « Patarei » vanglas.

Minu väike Tasuja protesteeris iga süüdistuse vastu ja veel

kõvemini karjus ta siis, kui eesistuja Helk ähvardavalt kisen das: « Koristage laps ära! See segab kohut ! » Ütlesin , et kui olete meid siia toonud, siis kuulake ja mõistke ka temale aastaid selle eest, et karjub. Kui kohtuotsus ette loeti, ütlesin , et unustasite ühele kohtualu

sele 6 aastat andmata. Andke ka kuuekuisele « riigikukutajale » 6 aastat. Siis on pere peale 20 aastat: isal 8, emal 6 ja lapsel 6 aas tat sunnitööd.

Kohtukomöödia lõppes. Kohtualused pidasid end ülal, nagu see on kohane kommunistidele, kes julgelt ja võitlusvalmilt vaatavad vastu tulevikule. Peaaegu kõik teatasid, et nad end kodanliku kaagikohtu ees süüdi ei tunnista, et kohtumõistjaks meie üle võib olla ainult töölisklass.

Augustis 1922 saadeti osa vangidest vahetusvangidena Nõuko gude Liitu. Nende hulgas olin ka mina pojaga.

On selgesti meeles see üks ilusamatest ja õnnelikumatest sünd mustest, mis kunagi ei unune: esimene samm vaba Nõukogude riigi pinnal. Aga enne, kui meid nõukogude vagunisse lasti minna, kontrollis ohvitser meie dokumente. Kui ta jõudis meie juurde, küsis lapse nime. « Tasuja . » « Aga millega te tõendate, et ta on Tasuja ? » küsis ohvitser jõhkralt.

Vastasin, et tuleb aeg, kus ta teile ise tõestab, et ta on nimelt Tasuja. Ohvitser punastas, vihastas ja läks minema. Pidulikult võeti meid vastu Kingissepas, Gatšinas ja Petrogradis. Peatusime algul Smolnõi ühiselamus, kus tol ajal elas ka Klara Zetkin. Ta saatis mulle tervitusi ning kimbukese punaseid nelke. Nüüd algas uus, vaba ja õnnelik elu, õppimine ja töö.

. 1922

, Petrogradis revolutsionäärid väljavahetatud vastu

kontrrevolutsionääride Eestist Venemaale Nõukogude a.ugustis kodanlikust

ALEKSANDER MÄ E

KAKS AASTAT, MIS EI UNUNE

Juunis 1920 korraldas Venemaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee Siberi büroo Omskis Siberis elavate eesti kommunistide nõupidamise. See oli pühendatud parteitöö tugev damisele Siberi eestlaste hulgas. Töötades tol ajal Anzerka söe kaevanduses, võtsin ka mina nimetatud nõupidamisest osa. Siin kohtusime Eestimaa Kommunistliku Partei Venemaa büroo esin

daja J. Hansingiga. Tema tutvustaski meid olukorraga kodanlikus Eestis ja meie sünnimaa töötava rahva ning Eestimaa Kommunist liku Partei võitlusega kodanluse vastu, kes imperialistide tääkide

abil oli riigivõimu enda kätte haaranud. J. Hansing jutustas, kui das eesti kodanlus koos sotsidega korraldas julma veretöö eesti tööliste esindajate üle -eestimaalise I ametiühingute kongressi delegaatide kallal Irboska rabas, ja teistest mõrvadest. J. Hansingi sõnad erutasid meid väga. Tekkis mõte kas ei ole minu koht praegu sünnimaal, et kommunistina lüüa otseselt kaasa oma rahva võitlusele kodanluse verise klikivõimu vastu , töötava rahva võimu jaluleseadmiseks Eestis.

Arutades seda küsimust J. Hansingiga ning temalt toetust lei des otsustasime koos endise Tallinna lukksepa, vana bolševiku Mihkel Juhansoniga, kes nüüd samuti kaevanduses töötas, ille gaalselt sünnimaale, põrandaaluse Eestimaa Kommunistliku Par tei käsutusse sõita, et võtta osa võitlusest oma sünnimaa töörahva kodanluse ikkest vabastamiseks.

Septembrikuu keskel 1920 läksimegi koos Mihkel Juhansoniga Mehikoorma lähedal illegaalselt üle Peipsi järve Eestimaale. Meil polnud siis veel aimugi, et umbes samal ajal algas Tartu

põrandaaluse parteiorganisatsiooni tegelaste massiline areteeri mine. Alles hiljem selgus, et kaitsepolitsei, olles sattunud kellegi

Graubergi äraandmise tagajärjel põrandaaluse organisatsiooni jäl gedele, oli võtnud kõik konspiratiivkorterid valve alla. Jõudnud õhtu eel ülikoolilinna, läksime koos Mihkliga paha

aimamata ja nagu õiged mehed kunagi antud aadressil konspira tiivkorterisse. Siin pidime kohtuma põrandaaluste seltsimeestega ning saama juhendeid edasiseks tööks.

Konspiratiivkorteri aknale oli kokkuleppe kohaselt asetatud 154

ALEKSANDER MÄE

punane lill. See tähendas, et õhk on puhas. Ka maja ümbrus ei ära tanud meis kahtlust. Meid võeti lahkelt vastu. Korteriperenaine teatas, et kohtumine kohalike parteiseltsimeestega toimub järgmi sel hommikul.

Heitsime rahulikult magama, olles õnnelikud, et teekond äpar

dusteta möödus. Öösel aga kuulen järsku mingit kahtlast liikumist maja ümber. Astusin kiiresti akna juurde ning piilusin eesriide vahelt välja. Süda võpatas, sest nägin akende taga kahtlasi kogu

sid. Äratasin reisikaaslase. Meile sai peagi selgeks, et konspiratiiv korter oli politseinikest tihedalt sisse piiratud. Mõni minut hiljem

kostsidki vihased löögid uksele. Perenaine avas ukse. Revolvrid käes, tormas tuppa kaheksa politseinikku ja kaitsepolitsei agenti. Meid otsiti piinliku hoolega läbi, kogu korter paisati segamini, et leida mingeid asitõendeid . Muidugi ei leidnud nad mitte midagi . 155

Meid kuulutati areteerituiks, kusjuures üks kaitsepolitsei agent

kelkis, et nad on meid oodanud juba mitu päeva. Olime mõlemad Mihkliga elus nii mõndagi näinud ja üle elanud ; areteerimine meid ei hirmutanud. Võideldes Siberis Koltšaki taga

las partisaniüksustes tuli näha mitu korda hullemaidki päevi. Nüüd aga oli meel ütlemata mõru sellepärast, et me ei saanud töö rahva, oma sünnimaa heaks veel midagi ära teha ja juba langesime vaenlase kätte. Ehk oleksime pidanud siiski alustama tulevahetust kapomeestega !? Oleks mõnegi neist «jumala karja» saatnud, mõt lesime meelepahaga. Kuid nüüd ei aidanud enam midagi. Käed

raudus, läks sõit Tartu kaitsepolitseisse, kus meid visati kapo vangikongi: Mihkel omaette, mina omaette .

Ülekuulamine kestis kümme päeva ja ööd. Seades oma eesmär giks panna meid iga hinna eest seina äärde, püüdsid kapomehed

meile koos põrandaaluse kommunistliku tegevusega kaela määrida eriti salakuulamist Nõukogude Venemaa kasuks. Et mind ja Mihkel Juhansoni sundida põrandaalust kommunist likku tegevust ja salakuulamist omaks võtma, tarvitasid kaitse politseinikud ohtralt – neli - viis korda ööpäevas – rusikaid ja -

revolvripärasid. Ka püüdsid nad meid ülekuulamiste ajal provo katsiooniga lõksu meelitada. Kuna me Mihkliga pärast areteeri mist enam teineteist ei näinud, rääkisid kaitsepolitseinikud minule,

et ei tasu enam midagi varjata, sest Juhanson olevat kõik üles tun nistanud ja süüdistused omaks võtnud. Loomulikult oli mul kohe selge, et see kõik on vale, lihtsalt provokatsioon. Hiljem selgus, et ..sama võtet kasutati ka Mihkel Juhansoni ülekuulamisel. Ka tema

oli rääkinud kangekaelselt seda, milles olime varem kokku leppi nud: tulime tõepoolest salaja üle piiri, kuid ainult selleks, et oma perekondi ja sugulasi näha ja siis jälle Venemaale tagasi minna. Tartu vanglas, kuhu meid viidi, paigutati polirtvangid kambri

tesse läbisegi kriminaalvangidega, et neid oma ideekaaslastest iso leerida, nõrgendada omavahelist sidet ja ühist tegevust vangimaja administratsiooni vastu . Pöördusin vanglaülema abi poole nõud

misega, et poliitvangid eri kambritesse kokku koondataks. See vastas irooniliselt:

« Te vist tahate, et vangla juhtkond aitaks teil riigivastastes sepitsustes kokku leppida ? » Ja lisas: « Niisuguste nõudmiste eest lähete tulevikus kartsa ! »

Tartu vanglas ei antud poliitvangidele tol ajal ajalehti. Vangla raamatukogust võis saada - kui karistust polnud - üksnes tsaari aegset venekeelset tagurlikku kirjandust. Et raamatud olid vene

keelsed, siis ei saanud enamik vange neid üldse lugeda. Ma ei hakkagi pikemalt kirjeldama poliitvangide elutingimusi kambris, mille põrandapind oli vaid 8 m2 ja kus viibis korraga 12–13 inimest. Väike aken põrandast kahe meetri kõrgusel oli | Rahva hulgas hüüti kaitsepolitseid kapoks. 156

Toim .

väljastpoolt kaetud plekk -kastiga, nii et võis näha ainult tükikest

kitsast taevariba. Selle tõttu oli kambris isegi päikeselisel päeval poolpime. Ruumipuudusel ei olnud vangidel võimalik lii kuda. Nad olid sunnitud terved päevad kükakil seinte ääres istuma, sest kambris oli ainult üks väike pink, kuhu mahtus istuma kolm inimest. Magasime põrandal putukatest kubisevail õlekottidel, mis õhtul kambrisse toodi ja hommikul jälle välja viidi. Ühte ritta me kõik magama ei mahtunud. Kaheks reaks oli aga kamber liiga kit

sas, seepärast magati jalad vaheliti, nii tihedalt, et raske oli ühelt küljelt teisele pöörata ilma naabrit äratamata. Tartu vangimaja ülemused tegid muidugi kõik, et poliitvangide omavahelist kokkusaamist ja mõtetevahetust igati takistada. See

pärast ei lastud erinevatesse kambritesse paigutatud poliitvange üheaegselt pesema, sauna ega jalutuskäigule. Asjaolu , et iga kambri 10—15 - st vangist oli poliitvange ainult

üksikuid, tõi kaasa kitsenduste rakendamise ka kriminaalvangide suhtes. Vangimaja ülemused püüdsid seda ära kasutada poliitiliste ja kriminaalvangide vahekordade halvendamiseks ja hõõrumiste

tekitamiseks. Kriminaalvangidele sisendati kogu aeg, et kitsen duste kehtestamises on süüdi kommunistid . Ülemused lootsid , et kriminaalvangid hakkavad nüüd poliitvangide salajasest tegevu

sest administratsioonile ette kandma. Kuid see kõik vanglaülemusi ei aidanud, kuna me oskasime oma tegevust ja sidemeid hoolega varjata.

Vangla võimude mitmesugustest abinõudest hoolimata oli side - s. t. sala poliitvangide vahel regulaarne ja mitmekesine. « Post » —

kirjad ehk « tonksud » , nagu me neid nimetasime — käis peidukoh -

tade kaudu , mida me leidsime pesemisruumis , käimlas , saunas ,

vanglahoovis jm. « Posti» aitasid laiali kanda koridori koristajad , juuksur, leiva- ja toidutoojad , ehkki see «teenindav personal » koosnes ainult kriminaalvangidest. Sääraseid liikuvaid « ameti

kohti » poliitvangidele ei usaldatud. Muretsesime ka teisi võimalusi sidemete loomiseks, kirjavahe tuseks. Näiteks pidas meie 9. kamber naabritega 8. kambrist, kus

asus ka minu sõber Mihkel Juhanson, sidet järgmiselt. Need kaks kambrit olid kunagi varem moodustanud ühise kambri. Kambrite arvu suurendamise eesmärgil oli see nüüd jaga tud kaheks. Vahele oli ehitatud tugev sein, mille läbi mitte midagi ei kostnud . Uurisime aga välja, et sein oli ehitatud põranda peale.

Meil läks korda õõnestada seina ja põranda vahele pilu, kust võis paberilehe vabalt läbi lükata. Kui pikali heitsid ja suu vastu pilu surusid , võis naabriga isegi juttu puhuda. Nii et teated, mida saime kas meie või 8. kambri mehed, olid kohe teada ka teisel kambril.

Mina olin meie kambris ainus, kes oli elanud noorel Nõukogude Venemaal. Seepärast tuli mul alatasa selgitada, mida tähendab töö tavale rahvale nõukogude kord, mida kujutab endast sotsialism . Mõnigi kriminaalvang , kes mind ammuli sui kuulas, imestas, et 157

sotsialism ei tähendagi ühise teki all magamist, ühest kausist söö mist ja teise ülikonna äravõtmist, kui inimesel on kaks ülikonda,

nagu kodanluse laimupropaganda seda püüdis kujutada. Nad hakkasid mõistma, et sotsialism ja nõukogude kord taotleb kõige pealt tööinimeste kurnamise kaotamist, maa andmist sulastele ja neile talupoegadele, kes seda ise harivad, ja et kõige selle kohta

on Nõukogudemaal juba ammu seadused vastu võetud ning ellu viidud .

Tartu vangla oli kuulus poliitvangidega eriti jõhkra ja toore

ümberkäimise poolest. Siin oli sisse seatud poliitvangide otsene jälitamine ja provotseerimine. Peale kitsenduste omastele kirjade kirjutamisel, kirjanduse saamisel jne. oli poliitvangidel rangelt

keelatud isegi seletuste saamiseks vanglaülemuse poole pöörduda. Kui seda julgesid teha, tembeldati sind vangide ülesässitajaks ning see tõi enamikul juhtudel kaasa kartserikaristuse. Nii istusin ka mina aasta kestel sellise « kuriteo » eest kolm korda, kokku 21 päeva kartsas.

Kartserid Tartu vanglas olid õudsed. Märjad, seinad limased . Kubisesid rottidest. Siin viibides sai poliitvang toiduks 200 g leiba ning kruusi vett ööpäevas.

Vanglavõimud provotseerisid aga sageli ise poliitvange välja astumistele, et neid siis heita kartserisse. Mäletan juhust Kroon linna kontrrevolutsioonilise mässu algul 1921. aasta kevadel. Meie kambrisse astus vanglaülema abi ning pöördus irooniliselt meie poole umbes järgmiste sõnadega: « Noh , nüüd on teie kommunistlikul paradiisil lõpp! Bolševike võim Venemaal on minema pühitud. Kroonlinna madrused ja

sõdurid kukutasid nõukogude võimu nii Kroonlinnas kui ka Petro gradis. »

Meil ei olnud valgekaartlaste mässu kohta Kroonlinnas veel mingeid teateid . Kuid sellest hoolimata vastasin talle umbropsu, aimates südames, et mul on õigus:

« Valgekaartlaste mässe on Nõukogudemaal ennegi olnud. Kuid need on kõik nurja läinud . »

Sellele järgnes vanglaülema abi raevukas sõim. Ta pidas seda episoodi hästi meeles.

Mõni päev hiljem teatati meile naaberkambrist, et valgekaart laste mäss Kroonlinnas on tõesti toimunud. Kuid nõukogude võim ,

toetudes töölisklassile ning revolutsioonilistele madrustele ja sõdu ritele, likvideeris mässu kiiresti. Ja kui umbes nädala või kahe

pärast vanglaülema abi jälle meie kambrit üle vaatas ja läbi otsis,

vaatasin talle irooniliselt otse silma ... Me mõistsime mõlemad sõnadeta, mis see tähendas: « Mina võitsin ,, kuid teie kaotasite , härra ülemus ! »

See pilk läks mul maksma kolm päeva kartserit - « vangla administratsioonile vastuhakkamise eest » .

158

Tollal polnud meile, Tartu poliitvangidele, veel teada Tallinna tööliste miitingust, mis toimus 12. augustil 1921 « Valvaja » saalis.

Sellel miitingul vastuvõetud resolutsioon oli meie, poliitvangide saatusele väga oluline. Nimelt võeti seal Tallinna tööliste poolt

vastu protestiresolutsioon

valge

terrori viimaste kuritegude

kohta . Sellest saime me alles hiljem teada. Teatud määral kiiren das tööliste poolt kodanlusele surve avaldamine ka meie asjade käiku .

...20. - 24. septembril 1921 toimus Tartu Sõjaringkonnakoh

tus nn. « 50 põrandaaluse kommunistliku organisatsiooni tegelase protsess ».

Kohtualustena esinesid selles protsessis osalt juba 1920. a. sügisel Pärnus, Rakveres, Tartus ja Peipsi-äärsetes asulates areteeritud

töörahva esindajad. Tartu kaitsepolitsei ülema Bachmanni poolt värvatud agentide abil fabritseeriti süütõendeid meie andmiseks kohtu alla. Meid süüdistati kodanliku valitsuse kukutamiseks

organiseeritud kommunistlikust salaorganisatsioonist osavõtmises ja valitsusvastaste lendlehtede ning muu kommunistliku kirjan duse levitamises.

Meile M. Juhansoniga taheti ikka veel kaela määrida salakuula mist Nõukogude Venemaa kasuks. Esimesel süüdistusel – S.O.

maksva korra kukutamise organiseerimine - oli teatud alus, sest meie, kommunistide võitluse lõppeesmärk oli tõesti kodanliku -

võimu kukutamine ja töörahva diktatuuri kehtestamine. Sellist süüdistust võisid kodanlikud kohtuvõimud meie suhtes aga vaid

teoreetiliselt esitada, sest faktilist materjali selle tõendamiseks oli neil vähe. Paljude süüaluste kohta see materjal üldse puudus. Minu ja Juhansoni « süütegu » püüti argumenteerida sellega, et kui me juba salaja Nõukogude Venemaalt Eestisse tulime ja kom

munistide salakorterisse suundusime, siis oli meile kindlasti juba Venemaal ülesandeks tehtud senise riigikorra õõnestamine ja sala kuulamine Nõukogude Venemaa kasuks.

Kuid juurdluse ja protsessi käigus ei saanud kodanlikud kohtu organid millegagi tõendada, et põrandaaluse kommunistliku orga nisatsiooni liikmed tegutsesid salakuulamisega, ja nad olid sunni tud sellest süüdistusest loobuma .

Võimud püüdsid ka protsessi ajal meid igati hirmutada. Kohtu aluste vanglast kohtuhoonesse ja tagasi toomiseks ning meie val

veks kohtuhoones määrati kõige reaktsioonilisem sõjaväeosa ratsa rügemendist. Politsei ja sõjaväe valve tegi kõik selleks, et ära hoida

vangide kokkupuutumist rahvaga. Inimestest puhastati mitte ainult need tänavad, kustkaudu vange kohtumajja viidi, vaid ka kõik lähemad tänavad. Kuid vange rahvast täiesti isoleerida ei läinud võimudel siiski korda. Kõigest hoolimata kogunes rahvast tänava

nurkadele, hooviväravatele, akendele. Käitumine vangidega oli sealjuures äärmiselt jõhker. Iga sõna eest, mis keegi vangidest lau 2 Vt. käesolev kogumik , lk . 62 .

Toim .

159

sus, järgnes « punasepüksimeeste » 3 poolt sõim koos püssipärahoo biga. Aktiivsemaid tänavatele kogunenud töölisi areteeriti.

Ruumis, kuhu meid kohtuprotsessi alguseni paigutati, oli polit seinikke ja valvesõdureid rohkem kui vange. Neil kõigil olid käes nuudid, millega laksutati mööda saapasääri; loomahäälega karjuti

kõikide peale, kes « punasepüksimeeste » arvates mitte küllalt « kor ralikult » ja vaikselt ei istunud . Kategooriliselt keelati vangidel üksteisega rääkimine, isegi naabri poole vaatamine. Alatasa kõla sid valvurite ja kaitsepolitseinike hüüded: « Mis sa seal sosistad ! »

« Mis märku sa, närukael, seal silmadega annad ! » jne. Kõike seda tehti selleks, et vangidele hirmu peale ajada ja igati

takistada meil enne kohtuprotsessi omavahel midagi läbi rääki mast.

Kuid kõik need sõimamised ja ähvardused meile mõju ei aval

danud. Paljud seltsimehed polnud kogu eeluurimise aja jooksul üksteist kohanud ja mõnegi küsimuse kohta oli nüüd vaja selgust saada. Ka mina nägin pärast meie areteerimist esmakordselt Mihk lit, olgugi et me kõrvuti kambrites istusime ja tihti salapilu kaudu kõnelesime. Kuid ütelda teineteisele oli meil siiski mõndagi. Nähes aga, et keelud ja ähvardused midagi ei aita, otsustas kon voiülem uued « isoleerivad » abinõud tarvitusele võtta. Kõiki, kes kõnelesid, hakati istujate ridadest välja tirima ja saadeti teisele poole ruumi otsa. Neil keelati isegi istujate poole vaadata. Esime

seks trahvialuseks olid seltsimehed Toomas Ukareda, Mihkel Hoop, A. Krookus, Ida Sauter jt . Kuid ka see konvoiülema plaan kukkus läbi, sest jutuajamine ei vaibunud ikkagi. See hoogustus veelgi, sest nüüd tõusis lisaks omavahelisele rääkimisele veel ka protestihääli . Kuna ikka uusi ja uusi korrarikkujaid ruumi teise otsa saadeti, siis

kogunes sinna juba vangide enamik, ja korrarikkumine jätkus. Järgmistel kohtupäevadel konvoiülem sellist isoleerimismeetodit enam ei rakendanud .

Protsess kestis viis päeva ; tunnistajaiks olid peamiselt ainult 16 kaitsepolitseinikku. Sellest hoolimata ei läinud kohtulikul arutu

sel korda kaebealuste «süüd » kindlaks teha . Osa vangistatuid oli -

itsepolitsei sunnitud vabastama juba ülekuulamise käigus -

enne kohtukomöödia lavastamist. Püüdes tõestada, et « peasüüdla sed » olevat tegelnud salakuulamisega, nõudis sõjaprokurör Trak

mann nendele kõige rangemat karistust

surmanuhtlust. Kuid tal

ei olnud kohtule esitada ühtegi fakti ega dokumenti. Seetõttu ei

söandanud kohus prokuröri nõudmist täita ning oli sunnitud piir duma sunnitöö ja vanglakaristusega.

« Peasüüdlastest »

mõisteti

« Dvigateli tööline M. Hoop 20 ja A. Krookus 10 aastaks sunni tööle. 25 kaebealust mõisteti sunnitööle 4–8 aastaks (näiteks said J. Blaufeldt , Helene Tippo, T. Ukareda, Olga Vachmann 8 aas 3

160

Kodanliku Eesti ratsaväes kanti punaseid pükse.

Toim .

550 OLGA VACHMANN poliitvangina.

tat, P. Annuk 6 aastat), 11 -le määrati 1–4 aastat vanglakaristust. Mind ja Mihklit mõisteti 3 aastaks türmi.

Varsti pärast protsessi viidi enamik Tartu « 50 protsessis » kinni mõistetud poliitvange, sealhulgas ka mind, Tallinna Keskvang lasse (« Patareisse » ). Koos teistega paigutati mind 4. korpusesse 6. kambrisse, kus istus suur rühm Tallinnas areteeritud seltsimehi.

« Patarei» vanglas olid poliitvangide siseelu tingimused siiski veidi avaramad kui Tartu vanglas. Seda muidugi tänu Tallinna töölisklassi suurele poliitilisele aktiivsusele, mis ei jätnud oma mõju

avaldamata ka poliitvangide olukorrale. Juba üksnes see asjaolu, et « Patareis» olid poliitilised vangid

ühte korpusse koondatud ja et suuremates kambrites, näiteks 6. kambris, kus mina istusin , viibis kuni 35 poliitvangi, andis võima luse laiaulatuslikumaks poliitiliseks tegevuseks. Poliitiliste küsi muste arutamine kestis siin mõnikord isegi mitu päeva. Mäletan,

üheks suuremaks küsimuseks, mis elava diskussiooni esile kutsus,

oli tööliste ja talupoegade liidu ja uue majanduspoliitika (nepi) küsimus, millest osal seltsimeestel polnud veel õiget arusaamist. Neid ajasid segadusse vangidele lugeda antud kodanlike ajaleh tede põhjani moonutatud materjalid, millesse nii mõnigi poliit vang ei osanud kriitiliselt suhtuda. 11

Trellide taga

161

Tol ajal oli Nõukogude Venemaal Lenini « uus majanduspolii tika» juba ellu rakendatud, ja see leidis laialdast toetust mitte ainult Nõukogudemaa töötava rahva, vaid ka kapitalistlike maade

töötajate poolt. Muidugi, ka imperialistid mõistsid , et « uue majan duspoliitika» elluviimine Nõukogude Venemaal omab otsustavat

tähtsust proletaarse revolutsiooni kindlustamisel ja lõpuleviimi sel. Seepärast nad siis valetasid, laimasid ja moonutasid, nii nagu oskasid . Seda valet ning laimu tuli meil paljastada ka vanglas.

On arusaadav, et poliitiliste küsimuste arutamisi ja vaidlusi tuli vangivalvurite ja vangla juhtkonna eest varjata, sest see oli

vangla sisekorrareeglitega keelatud. Oli keelatud ja karmilt karis tatav ka revolutsiooniliste laulude laulmine. Mäletan, kuidas kogu

4. korpus Oktoobrirevolutsiooni aastapäeval 1921 organiseeritud demonstratiivse laulmise eest kaotas pikaks ajaks kõik vangide õigused . See karistus - õiguste äravõtmine – tähendas, et vang

ei oma määratud aja jooksul õigust kirjutada kirju ega kirju

saada, talle ei lubatud raamatuid, ajalehti, samuti kaustikut õppe tööks, keelati kokkusaamised omastega jne.

Poliitvangide demonstratsioonid toimusid kõikidel revolutsioo

nilistel tähtpäevadel. Nii oli see ka 1. mail 1922. Enne maipühi käis laiaulatuslik ettevalmistus: koguti punase riide tükke, õpiti revolutsioonilisi laule, peeti kambrite vahel läbirääkimisi, et välja

astumine oleks üldine ja haaraks kõiki vange. Poliitvangid tahtsid selle aasta maipüha eriti organiseeritult ja võimsalt tähistada veel selle tõttu, et väljast saadud andmete kohaselt pidi Tallinna töö lisklassi kolonne tänavatele tulema rohkem kui kunagi varem

kodanliku diktatuuri aastail. Rahva meeleolu oli revolutsiooniline.

Põhiline osa meie, poliitvangide demonstratsioonist pidi toimu ma jalutuskäigul, sest tavaliselt lasti « Patarei» vanglas jalutuskäi gule kaks ja mõnikord isegi kolm kambrit korraga. Oli kokku lepi

tud, et kõik vangid panevad sel päeval rinda punased lindid ja õuele jõudes hakkavad laulma revolutsioonilisi laule. Kuid vangla võimud, nähtavasti arvestades juba varasemaid kogemusi, valmis lusid hoolega selleks, et meie demonstratsiooni ära hoida. Lisaks

sellele hakkas kodanlus ilmselt ise kartma enda poolt seinale maalitud tonti. Nimelt oli välja lastud kuulujutt, nagu plaanit seksid kommunistid sel päeval korraldada relvastatud ülestõusu. Sellega taheti õigustada julmi massilisi repressioone töörahva kallal .

Nimetatud põhjusel koondati vanglasse rohkem politseinikke kui kunagi varem. Nende ülesandeks oli mitte lasta Tallinna töölisi vangla lähedusse ja teiseks — hoida vangid vaos. Juba 1. mai hommikul sai selgeks, et vangla juhtkond on võtnud tarvitusele erakorralised abinõud. Tavalise kahe valvuri asemel oli

koridoris 5-6 valvurit. Kui saabus aeg jalutuskäiguks, lasti kor raga välja mitte kaks kambrit nagu harilikult, vaid üks. Kui esimene kamber, mis oli üks väiksemaid 162

mitte rohkem

kui 15 poliitvangi -, jalutama lasti, ootasime suure põnevusega, kuidas asjad edenevad. Ei möödunud 10 minutitki, kui jalutama viidud seltsimehed hulga vangivalvurite ja politseinike saatel tagasi toodi ja kambrisse suleti. Kogu korpuses tõusis suur kära.

Kõik vangid avaldasid valju protesti, miks seltsimeestel ei lastud ettenähtud aeg jalutada. Nõudsime endi jalutama viimist. Kuid vanglaülem Valujev 4 andis korralduse mitte kedagi enam jalu

tama lasta, ning valvuritel kästi kambritest ära võtta kõik, mis töö liste revolutsioonilist võitluspüha meelde tuletab. Valvurid tungi

sid kambritesse, korraldasid põhjaliku puistamise, pöörasid ase med pahupidi, otsisid läbi kõik vangid ja nende riietusesemed, võt sid kambritest ära kõik ajalehed, raamatud, väljast saadetud toi dunõud jne.

Kõige raevukamalt otsiti muidugi punase riide tükke ja kirju. Kuid kõike kätte saada neil siiski ei õnnestunud, sest igas kambris olid omad salajased peidukohad seintesse õõnestatud, laua ja naride jalgadesse puuritud . Siit ei teadnud puistajad otsida. Kui läbiotsimine oli lõppenud ja vangivalvurid kambrist lahkunud, kinnitati punased lindid jälle rinda ja revolutsiooniliste laulude laulmine kestis.

Vanglavõimud muidugi ei viivitanud poliitvangide karistami sega. Jälle olime kõik kuuks ajaks õigustest ilma; aktiivsemaid selt simehi karistati veel kartseriga. Kuid kõik need abinõud ei murd

nud meie, poliitvangide üksmeelt ja revolutsioonilist meeleolu. Selle meeleolu tõstmiseks aitasid kaasa Tallinna töölised , kellele juba mõne tunni pärast said teatavaks sündmused vanglas. Et keegi ei saanud vanglale läheneda, ilmus 1. mai õhtu eel hulk

töölisi paatidega Tallinna lahele. Oli ju teada, et vangla 4. poliit vangide korpuse kambrite aknad on mere poole. Paatidest lehvitati vangla poole punaseid rätte ja lipukesi. See näitas meile, et töölis

klass ei unusta oma seltsimehi, kes kannatavad vanglas. Nii arenes klassivõitlus kodanluse ja töölisklassi esindajate vahel vanglamüüride taga proletaarse püha -- 1. mai puhul . See võitlus läks veelgi teravamaks ja meie ärevus tõusis äärmu seni, kui vanglasse saabus teade, et verejanulisel kodanlusel oli läi nud korda areteerida Eesti töörahva juht Viktor Kingissepp ja et kodanlikud võimud tapsid ta välikohtu otsuse põhjal. Meie saime

väga hästi aru, et Viktor Kingissepa mõrvamine oli suunatud mitte ainult Kingissepa kui isiku vastu, vaid et kodanlus püüdis selle

aktiga tekitada hirmu ja segadust kogu töölisklassi ja Kommu nistliku Partei ridades . Rõhuv meeleolu , mis esimestel silmapil

kudel tekkis, kadus peagi, kui poliitvangid olid omavahel läbi kaa lunud kõik V. Kingissepa tapmisega seotud asjaolud. Oli selge, et · Käesolevas kogumikus nimetatakse Tallinna Keskvangla ( « Patarei » )

ülemateks ka teisi isikuid . Keskvangla ülemateks olid kodanliku dikta tuuri aastail : A. Valujev, E. Sperlingk , R. Samarüütel (vanglaülema aju tine k. t.) , J. Kõks.

Toim .

11

163

V. Kingissepa tapmine eesti kodanluse poolt ei näita kodanluse tugevust ja kindlust riigi valitsemisel, vaid, vastupidi, nõrkust, kuna riiki tuli valitseda ainult tääkide abil. Me mõistsime ka, miks eesti kodanlus ei julgenud Viktor Kingissepa suhtes raken dada tavalist kohtupraktikat: ta kartis tööliste massilisi välja

astumisi V. Kingissepa kaitseks. Avalik kohtuprotsess oleks võinud kujuneda hoopis kodanliku võimu enda süüdistamise protsessiks.

Kui need seisukohad olid poliitvangidele selgeks saanud, algasid vangide aktiivsed väljaastumised kodanluse veretöö paljastami

seks, sagenesid protestid vanglavõimude repressioonide vastu. Van gid kandsid demonstratiivselt musti linte leina märgiks jne. See muidugi kutsus esile veelgi rangemad surveabinõud. Meis hakkas

küpsema mõte, et ilma näljastreigita me vanglavõimude survet murda ei saa.

Sellist suurt vangide väljaastumist, nagu seda on näljastreik , ei ole kerge organiseerida. Väljaastumise edu sõltus eelkõige sellest, kas see toimus üheaegselt kõikides kambrites ja kõikide vangide osavõtul. Algasid salajased läbirääkimised üksikute kambrite vahel ja selgitustöö nende vangidega, kes ei mõistnud veel näljastreigi vajadust. Läbirääkimisi kambrite vahel tuli pidada peamiselt sala

kirjade kaudu. Vangivalvureil aga läks vist korda kätte saada mõni kiri, kus oli juttu näljastreigi organiseerimisest. Vangla administ ratsioon alustas vangide ridade segipaiskamist ja aktiivsemate selt simeeste isoleerimist. Palju seltsimehi saadeti « Patareist » hoopis teise vanglasse. Kaheteistkümnendal või kolmeteistkümnendal mail, täpselt ei mäleta, kutsuti ka mind vangla kantseleisse. Vang laülema abi teatas mulle kärkides ja mind « mässajaks » nimetades, et vanglaülema korraldusel paigutatakse mind neljandast korpu sest üle kolmandasse - trahvikorpusse. Mind ei lastud enam minna isegi oma isiklike asjade järele vanasse kambrisse. Need tõi vangivalvur kantseleisse ja mind viidi

kolmandasse korpusse, ühte kambrisse kriminaalvangidega. Kolmandas korpuses olid poliitvangide elutingimused veelgi roh kem kitsendatud kui Tartu vanglas. Siin oli poliitvang oma aate kaaslastest täiesti isoleeritud , siin heideti ta ka kõige tasasema

laulu eest kartserisse. Siia ei saabunud ka mingeid teateid väljast, sest meile ei lastud üle anda ei kirjandust ega ajalehti. Istumine trahvikorpuses oli raskeim periood minu vangipõlvest

kodanlikus Eestis, sest poliitvangide jälitamise ja tagakiusamise režiim oli siin viidud äärmuseni.

Kuid mul ei tulnud kuigi kaua kriminaalvangidega üksi olla. Umbes nädal hiljem toodi meie kambrisse 4. korpusest uus «mäs saja » , seltsimees Artur Niilsen – 1921. aasta aprillis suletud Üle

eestimaalise Noorproletaarlaste Ühingu juhatuse liige. Niilsen tea dis rääkida, et poliitvangide korpusest on juba kümmekond või

rohkemgi seltsimeest kolmandasse korpusse üle toodud, nende 164

G

ARTUR NIILSEN

seas ka minu kaaslane endisest kambrist T. Ukareda, A. Niilseni

sõber H. Augervalt ja teised .

Meie A. Niilseniga nõudsime vanglaülema ringkäigul, et meid viidaks tagasi poliitvangide korpusse. «Teie ei ole veel oma mässumõtteist vabaks saanud, » vastati irvitades.

Alles augustikuul viidi meid 4. korpusse tagasi, sest ... meil sei sis ees sõit Nõukogudemaale. Vangide hulka, kes olid määratud Nõukogudemaale väljavahe tamisele 1922. aasta augustis, kuulusin ka mina. Saabunud oma endisse kambrisse, leidsin siit eest rõõmsa äre

vuse: enamik meie kambri seltsimeestest oli juba käinud vangla

kantseleis, kus Nõukogude Venemaa esindaja küsis vangi nõus olekut Nõukogudemaale sõitmiseks. Nõukogude valitsuse esindus näitas suurt hoolitsust poliitvan

gide suhtes, kes olid määratud vahetamisele. Palju vange, kelle riietus oli vangimajas närudeks muutunud, varustati uue ülikonna,

pesu , jalatsitega. Kõigile vangidele anti vajalik hulk toiduaineid ja tarbeesemeid .

Meie vahetuspartiisse kuulus 46 seltsimeest, enamikus Tartu « 50 protsessist». Kuid oli ka osa Tallinna « 115 protsessi» seltsimehi, 165

nagu Artur Niilsen, Heinrich Augervalt, Kristjan Looper, Bern hard Piispea , Ella Karu, Elviine Paas ja teised.

Vangide vahetus pidi toimuma 22. augustil Narvas. Meid pidi Tallinnast ära saadetama 21. augusti õhtul. Kuid kodanlikud või mud kartsid Tallinna tööliste hulgalist kogunemist tänavatele ja raudteejaama vange saatma, nagu see oli toimunud eelmise vahe

tusvangide saatmise puhul. Seetõttu otsustasid võimud meid ära

saata varem . Juba 20. augusti õhtul teatati meile ootamatult, et ärasõit Tallinnast toimub mõne tunni pärast, ööl vastu 21. augus tit. Kuid Tallinna töölised said siiski sellest manöövrist teada ja tänavatele ilmus massiliselt saatjaid.

Meie viimine raudteejaama toimus suure hulga politseinike ja sõjaväelaste saatel. Tänavad, kust meid läbi viidi, olid ratsapolit seinike poolt blokeeritud ja rahvast tühjaks tehtud . Kuid sellele

vaatamata kogunesid töölised rühmadena õueväravatele ja aeda dele; siit - sealt kõlas tervitushüüdeid, mis politseinikke marru ajas. Nad ei osanud muud , kui rõvedalt sõimata ja mõnelegi püssipäraga hoope jagada. Tallinna jaamas paigutati meid trellidega vangivagunitesse, mis olid tihedalt sõjaväelastega piiratud. Ka teel Narva istus vagunis rohkesti valvureid ; peale selle oli järgmises vagunis sõjaväeosa. | Narva jõudis meie vagun 21. augusti lõuna paiku ja jäeti esi algu seisma jaama lähedale . Narva töölistel oli juba poliitvangide vaguni saabumine teada, ja kuna vagun kogu aeg meie revolut sioonilistest lauludest rõkkas, siis hakkas vaguni ümber kogunema arvukalt töölisi . Meie valvuritel oli üsnagi tegemist, et töölisi vagunist eemale tõrjuda. Peagi otsustas valveülem koos Narva sõjaväekomandandiga, et poliitvangide vaguni pidamine Kreenholmi tee lähedal on riigi

julgeolekule ohtlik . Ning kuna vahetusvange Venemaalt veel oodata andis, siis tegid nad vastava korralduse : meie vagun haagiti veduri külge ja viidi kuskile paemurru poole tagavarateele. Kuid

see ei aidanud kuigi palju . Meie jätkasime üha valjemini laulmist ja töölisi kogunes meie vaguni lähedusse ikka suuremal ja suure mal arvul . Valveülem käis korduvalt nõudmas, et me laulmise lõpetaksime, kuna see meelitavat asjata inimesi vaguni ümber. Too kena mees vist üldse ei mõistnudki, et meil just seda rahva kogu nemist oligi vaja. See ei olnud lihtne uudishimulike kogunemine,

vaid Narva tööliste solidaarsuse demonstratsioon poliitvangidele. Kui sõimamised ja ähvardused ei mõjunud , keelasid valveülen

ja sõjaväekomandant meile joogivee andmise. « Küll teie kurgud kuivaks jäävad ja kähisema hakkavad ! » lau sus komandant vihaselt läbi hammaste. Hoolimata sellest, et ilm

oli väga palay ning vagunis õhk lämmatav – aknaid ei lastud -

avada —, ei suudetud ka säärase abinõuga poliitvangide suid sul geda. Revolutsiooniliste laulude laulmine jätkus. Meie vahetamine Nõukogude Venemaalt toodud eesti valgekaart 166

1922. aastal kodanlikust Eestist Nõukogude Venemaale kontrrevolutsio nääride vastu välja vahetatud revolutsionäärid Petrogradis.

laste vastu toimus Narva jaamas ööl vastu 23. augustit. Huvitav

oli võrrelda vahetatavate vangide kohaletoomist. Kui meid sõidu tati Narva trellidega vangivagunis umbes 50 politseiniku ja sõduri saatel, siis Nõukogude Venemaalt vahetamiseks toodud van

gid saabusid kohale lahtistes vagunites mõne punaväelase saatel. Vahetati 70 valgekaartlast 45 kommunisti vastu. « Küll kommunistid on ikka kallis kaup! » naersid seltsimehed . Olgugi et vahetamine toimus Narvas, ei andnud kodanlikud Eesti võimud meid veel Nõukogude Venemaa esindajaile täielikult üle. Meid paigutati küll juba Nõukogude Venemaalt saabunud

vagunitesse, kuid eesti kodanluse poolt pandud valve vaguni ümber püsis ikka veel. See valve saatis meid piirini. Vististi kar tis kodanlus meie põgenemist ja Eestisse põranda alla jäämist. Varsti olime jätnud seljataha kodanluse võimu ja terrori all ägava sünnimaa. Jõudsime töörahva riigi pinnale.

Vaatamata sellele, et meie vagun jõudis Kingisseppa (end. Jam burg ) üsna vara hommikul, olid meid vastu võtma kogunenud sajad linna elanikud, ühiskondlike organisatsioonide ja Punaarmee esindajad. Jaama juures väljakul toimus suur miiting, kus Nõu

kogude valitsuse, Kingissepa linna ja maakonna partei- ja nõuko gude organite esindajad meid palavalt tervitasid kodanlikest van 167

gikongidest vabanemise puhul ja soovisid meile palju edu töös sotsialismimaal.

Mind, kes ma oskasin paremini vene keelt, palusid seltsimehed

tänuavaldusega esineda. « Täname, seltsimehed ja sõbrad, meie vabastamise eest õudsete vanglamüüride tagant! Täname Nõukogudemaa töörahvast, bolše vike parteid ja töörahva valitsust selle eest, et meile antakse või malus osa võtta maailmaajaloolisest ülesehitavast tööst — kommu nistliku ühiskonna alusmüüride rajamisest. »

Nii rääkisin ma oma seltsimeeste nimel, lisades, et pole kindlasti enam kaugel aeg, mil eesti proletariaat ja töötav talurahvas ajab selja sirgu ning pühib kurnajad jäädavalt oma turjalt.

ANNA HEILBERG

TARTU KAITSEPOLITSEIS :

29. juunil 1921 tulin Tartus Riia ja Tähe uulitsa nurgal asuvast

poest välja ja tahtsin minna linna. Kuid natuke maad poest eemal, Tähe tänaval, pidas mind keegi meesterahvas kinni ja küsis, kas ma selle linna elanik olen, mille peale ma eitavalt vastasin . Mees terahvas haaras minu käest kinni ja , olles küsinud: « Mis sul, kura dil, siin on? », tõmbas minu käest saia maha, mille ma olin poest ostnud. Ta võttis minu käekotist kinni ja tahtis ka seda ära tõm

mata. Et ma käekotti kohe ei andnud, käskis see mees mind endaga kaasa tulla, ilma et oleks mulle ütelnud, kuhu nimelt. Edasi läbi kahe või kolme uulitsa minnes asus ta ühes teise, mulle tundmatu

meesterahvaga, kes meile kinnivõtmise kohast järele tuli, minu kõr vale ja küsis: « Kus sa elad? »

Teisel mehel, kes meile järele tuli, oli algul revolver käes, kuid

pärast pani ta selle tasku. Era tänaval, kus nad mind uuesti peata sid, ütles üks neist:

« Pane kuradile vastu nägu. Tal on mingisugused dokumendid SUUS . »

Selle peale lõi teine mees mulle kätega vastu nägu. Lööja oli Tartu nuuskur Karv ( elas siis õnne tän. nr. 3) . Peale löömist hak kas ta minu nägu küünistama. Kui ta aga minu suud ikkagi lahti ei saanud, pistis ta mulle revolvriotsa suhu, et suud avada. Kut

sus veel teise mehe appi, kellel ütles tugevamad käed olevat. Minu peksmine uulitsal kestis juba paarkümmend minutit. Meie ümber kogunes suur hulk inimesi. Kui inimesed pärima hakkasid , mis siin toimub, vastasid nuuskurid :

« Meie püüdsime hoora kinni. Ta ei tule edasi, on juua täis. » Kui nad mind juba küllalt peksnud olid, kutsus üks neist voori

mehe ja käskis meid kaitsepolitseisse sõidutada. Voorimehe vank

ris katuse all hakkas Karv mind uuesti peksma. Tagus mulle rusi katega pähe. Jäin rippuma, nii et üks jalg mööda uulitsakive lohi ses. Kary võttis mul kõrist kinni ja rebis minu pluusi lõhki. Peks 1

Käesolev kirjutis ilmus 1922. aastal EKP Keskkomitee poolt välja antud brošüüris « Tartu kaitsepolitsei piinakambrist», – Toim. 169

mise tagajärjel jooksis mul suust ja ninast verd. Sõidu ajal sai minu jalg niipalju vigastada, et ma enam ei jaksanud käia. Kaitse politseisse jõudes lohistasid nuuskurid mind majja. Püsti seista ma veel jaksasin .

Kaitsepolitseis võttis mind ülema abi Saarepera vastu . Minu kinnivõtjad ütlesid talle, et mul midagi suus olevat. Seepeale hakkas ka Saarepera mind peksma mõlemale poole vastu nägu, kusjuures ta mul kaks hammast suust välja lõi ja pahemat kõrva niivõrd vigastas, et ma pärast seda selle kõrvaga mitte midagi ei

kuulnud . Saarepera pani mulle uuesti revolvriotsa suhu ja hakkas kangutama. Mind peksti niikaua, kuni maha kukkusin . Saarepera lõi mulle jalaga mitu hoopi, mille peale ma viimaks meelemärkuse hoopis kaotasin. Kuulsin veel, kui keegi ütles: « Tarvis see raibe siit ära koristada, käskjalad tulevad. » Kui ma uuesti meelemärkusele tulin, leidsin ennast ühest väi kesest toast. Tuba oli mehi täis. Lamasin põrandal ...

Peksu tagajärjel oli mu pea üleni paistetanud.

Kaitsepolitsei

ülem Bachmann ütles minu paistetanud pea kohta: « Pea tal otsas nagu solgiämber . »

Minu suust saadi kätte ... kirja tükid , mida ma isiklikel põhjus tel ei tahtnud nuuskurite kätte anda. Need kirjatükid saadi kätte veretükkidena, vereklompidena, millest mitte midagi enam aru ei

saanud ; nii raskesti oli mind pähe pekstud. Toodi naisarst, kes mind nähes niivõrd ära kohkus, et ligigi ei julgenud tulla ja nuuskuritelt ainult küsis:

« Mis on selle naisterahvaga juhtunud ? » Nuuskurid seletasid , et nad on joobnud libu uulitsalt leidnud , kes olevat oma näo lõhkikukkunud ...

Pärast naisarsti lahkumist, kes mulle mitte mingisugust abi ei

andnud, toodi üks meesarst, kes minu südamelööke kuulas ja nuus kurite nõudmise peale tahtis minu suud lahti teha, et vaadata, — « kas seal veel midagi ei leidu » . Suu oli aga nii paistetanud, et ta seda kuidagi ei saanud lahti teha. Arst mitte midagi minult ei küsi nud. Kui ta lahkus, käskis Bachmann vene keeles, et ta mitte midagi kõigest sellest ei räägiks, mis ta oli näinud.

Nais- kui ka meesarst olid mõlemad mulle tundmatud . Nad olid nähtavasti kaitsepolitsei kõrval asuvast Meieri kliinikust kut sutud, sest nad mõlemad ilmusid oma valgetes kitlites ilma üle riieteta .

Pärast meesarsti lahkumist viidi mind teise tuppa ja jäeti sinna lamama puldaniga kaetud sohvale. Politseinikud hakkasid mind piiritusega määrima. Sundisid mind piiritust ka jooma. ... Kõik minu riided olid puruks ja lõhki rebitud . Kinnivõtmise juures tiriti minu siidist pearätt puruks, pluus rebiti ka katki, kuub

ja sukk rebenesid, kui mind voorimehega mööda uulitsat lohis tati. Kinnivõtmise juures peksid nuuskurid mind nii, et mu katkine pluus üleni veriseks sai . Kaitsepolitseis sunniti mind pluusi seljast 170

ANNA HEILBERG

ära võtma, võeti see siis minu käest ära ja anti hiljem puhtakspes tult tagasi: nuuskurid häbenesid oma jälki veretööd ja püüdsid selle jälgi maha pesta. Minu kinnivõtmine toimus kesknädalal. Nimetatud toas lama

sin täiesti haigena kuni esmaspäeva õhtupoolikuni. Olin niivõrd pekstud , piinatud ja vägistatud, et kuni esmaspäevani ei saanud ennast liigutada, ei suutnud ka rääkida. Nende päevade sees ei saanud ma ka süüa, sest lõualuud ei andnud liikuma. Süüa küll

toodi ja pakuti, kuid mu suu ja pea olid nii paistetanud ja kanged , et süüa ei saanud nälja peale vaatamata.

Esmaspäeval alustati minu ülekuulamist. Ülekuulajaks oli algu ses Saarepera.

Kinnivõtmisel võeti minu käest ära 35 000 marka. Sellest rahast

võttis Saarepera 25 000 endale ja ülejäänud 10 000 kirjutati proto kolli. Ülekuulamine algas sellega, et Saarepera « uuris » , kust ma selle raha olen saanud. Seletasin, et selle raha sain oma sõbranna i71

käest, kes Venemaale sõitis ning selle raha minu kätte andis edasi andmiseks sugulastele Tartus. Mind « uuriti» iga päev. Iga kord küsiti minult teateid selle raha üle ja usutati, kas ma ehk raha siiski ei ole saanud Venemaalt või vähemalt mehelt, kes vene keelt rääkis .

Ühel ööl (ei mäleta enam kindlasti, mis päeval) kell 12 tuli terve kari nuuskureid püssidega sisse ja hakkasid neid laadima. Polit seinik , kes mind valvas, istus toolile. Saarepera hakkas temaga riidlema:

« Mis sa tukud siin , lased selle vana mära ära põgeneda ! »

Sealsamas pöördus Saarepera minu poole, sihtis revolvriga nagu laskmiseks minu peale ja rääkis:

« Või kus ta põgeneb ? Annan paugu, ongi otsas ! » Kõik need nuuskurid ja ka Saarepera olid joobnud, nagu hari likult ikka. Selsamal ööl tulid nuuskurid püssidega kella 3 ajal tagasi, laadisid need tühjaks ja panid nurka. Nähtavasti ei saanud nad sel ööl « saaki» .

Toas, kus ma olin, oli hiiglasuur laud. Selle laua ühes sahtlis oli lühikese rauaga püss, mis igal õhtul ööseks täis laaditi; päeval oli

püss tühi. Ühel ööl ilmus Saarepera jällegi minu juurde joobnult, nagu alati, võttis lauasahtlist püstoli ja kärkis minu peale:

« Mis sind, kuradit, toita ? Varem või hiljem ikkagi kruusaauku lähed. »

Ähvardas jälle mind maha lasta. Umbes nädal pärast minu kinnivõtmist tuli keegi nuuskur minu

juurde jutustama, nad olevat ühe kommunisti jälle tähtsate doku mentidega kinni võtnud. Kõrvaltuba tehti kohe valgeks, sealt kos

tis raudade kõlin , üks võmm vahtis sealt uksest minu tuppa. Pärast seda tehti saal valgeks ja hakati tantsima, gitarril mängima. Tants oli väga metsik ja tuletas meelde raamatutest loetud inimsööjate tantsu tule ümber, kus inimesi praeti. Tantsijate -karja kisas kuul sin ka kahe naisterahva kilkamist ja hõiskamist; need olid seal

ametisolevad masinakirjutajad. Nuuskurid pidutsesid jällegi ühe kinnivõetu puhul. Kinnivõetu oli nimelt Tartu ametiühingute tege lane August Subi ...

Järgmisel hommikul tuli Saarepera jällegi minu juurde, minu väike ümmargune vineerist kartong käes ja päris, kas see on minu oma. Ma vastasin :

« Ma politseiülemale juba ütlesin, et see minu on. Mis pärija siis teie veel olete? » Selle peale virutas Saarepera mulle selle kartongiga kaks korda vastu nägu. Juuresolev ametnik Pals lisas veel juurde: « Anna kuradile, või veel ei räägi ! »

Sealjuures sõimas Saarepera mind oma alaliste « peenemate » sõnadega. Saarepera läks kõrvaltuppa, kus kohe hirmus sõimukisa

algas. Nimelt karjus ta seal juba Subi peale, keda ta ka lõi. Mind viidi siis kuhugi kaugemasse tuppa. 172

15. juulil viidi mind maakonna vangimajja. Kogu aeg ootasin arsti. See ilmus vangimajja alles 17. augustil, s. 0. enam kui pool teist kuud pärast minu kinnivõtmist, kui minu haavad juba natu kene paranenud olid. Vangimajas keelati mul kogu kuue kuu jook

sul, mis ma seal istusin, kirjavahetust pidada ning ei lastud mind ka oma mehega kokku. 19. või 20. juulil kuulas mind kohtu-uurija üle ja tegi protokolli. See kohtu - uurija ülekuulamine oli esimene ja jäi ka viimaseks.

Novembri algul kutsuti mind ja teisi poliitilisi vange välja ning 28. novembril võeti mind vastu Nõukogude Venemaa kodakond susse. 4. detsembril toodi mind ühes teistega Tallinna, kust 1922. a. jaanuaris eesti valgekaartlaste vastu Nõukogude Venemaale vahe tati.

LEONHARD

TIITSEN

«POJA» LÄHEB PUHKUSELE

17. oktoober 1921. Ohtuvidevik. Ootasin Kadriorus Jaan Kreuksi.

Ta pidi mulle midagi väga tähtsat teatama. Seekordne kohtumine J. Kreuksiga oli senisest erinev. Kui ma hommikul talle kirjavahetuse üle andsin, määras Jaan minuga kohtamise üksikult. Tavaliselt saime igal õhtul teatud kohtades kokku koos kõigi linnaorganisaatoritega: V. Hammer (Lord), A. Raud (Org), mina ja J. Kreuks. Seekord aga oli kõik teisiti. Juba eemalt näen Jaani lähenevat. Järgneb kombekssaanud

tervitus, käepigistus. Jalutame mööda poolpimedaid pargiteid edasi. Kuigi illegaalses töös ei tohi isegi oma mõtetes liiga uudis himulik olla , põlen kärsitusest. Küsida aga ei julge. Jaan ei lask nud mul kaua oodata . Ta teatas lühidalt, kusjuures üle tema muidu nii tõsise näo levis sõbralik naeratus: « Sina, « Poja » , pead Tallinnast kaduma. Oled siin juba liiga kaua tegutsenud . Näib, et kapomehed hakkavad juba sinu vastu huvi tundma . Lähed Piiteri. Sidet meie ei kaota. » Umbes nii on mulle jäänud meelde tema sõnad. Siis lisas ta juba resoluutselt:

« Homme õhtul enne Narva rongi väljumist saad Balti jaamas kokku seltsimeestega, kellega koos Tallinnast lahkute. » Viimane käepigistus.

Lahkusime Mäekalda tänavas. Jaan pöördus Lasnamäe suunas, mina läksin oma tuttavale Magasini (praegu A. Tisleri ) tänavale. Loomulikult olin erutatud . Sõit Piiterisse meeldis mulle väga.

Olin seda hetke juba ammu oodanud. Samas olin veendunud, et kauaks ma Nõukogude Venemaale jääda ka ei saa. Vaatan veidi ringi, õpin ja -- tagasi. Teadsin ju väga hästi, kui vajalik oli siin iga inimene.

Juba 17 - aastase noorukina täitsin EKP põrandaaluselt organi satsioonilt saadud ülesandeid. Need olid peaaegu iga päev seotud alalise liikumisega diameetris, mis läbis Tallinna linna Sikupillist

Pelgulinnani ja Lillekülast Kadrioru kastaniteni.

Olin partei

side pidajaks.

Järgmisel päeval Balti jaamas. Siin kohtasin Grülling -Kotkast, kes pidi meid matkal saatma. Varsti liitus meiega Hammer, kel 174

1

LEONHARD TIITSEN

lega ma kaks aastat iga päev põrandaaluses töös kohtusin . Taipasin

kohe, et oleme reisikaaslased . Kolmas meie matkast osavõtja, keda ma ei olnud näinud rohkem kui aasta, oli J. Emmar. Tema oligi see, kes põrandaaluses trükikojas töötas ja 1920. aasta suvel, kui Saku trükikoda sisse kukkus, julgelt politsei piiramisrõngast välja murdis ning verekoerte küünte vahelt kadus.

Rong loksuski varsti Narva suunas. Tukkusin poolpimedas vagu nis seni, kui rong jõudis Rakverre. Siin andis Grülling -Kotkas

meid üle turskele mehemürakale, kelle ülesandeks oli meid juh tida üle piiri Nõukogude Venemaale. See meie teejuht oli pahura ilmega ebasümpaatne tüüp. Tema käsul väljusime varasel hom mikutunnil Vaivara jaamas rongilt. Eemaldusime raudteest lõuna poole. Kui jõudsime metsavahelisele teele, mainis meie teejuht

napisõnaliselt, et ees seisab 40 - verstane matk. Sellest võis järel 175

1

dada, et üle piiri minek toimub Vasknarva ümbruses. Ilus sügisene päev üha innustas edasi astuma.

Korraga kostis metsa vaikuses meie kõrvu imelik hõige. See ei kuulunud ei loomale ega linnule. Niisugust võigast häält võis pare mal juhul teha vaid metsapadrikus igavust tundev karjapoiss. Meie ei pööranud sellele siiski erilist tähelepanu. Ometi tikkus hinge ebamäärane ärevus.

Teraselt ringi vahtides ja kuulatades astusime edasi. Peagi oli Sirgala -Kõrve kruntnike asula seljataga. Jälle mets ... Siis see algaski.

Kõigepealt – komistasin puujuurele ja nikastasin vasaku jala . Kui uuesti liikuma sain, olid matkakaaslased paarikümne meetri

võrra minust ette jõudnud. Järsku kostis kuskil eespool kisa. Kost sid püssipaugud. Nägin, kuidas minu reisikaaslased välkkiirelt paremale, põõsaste varju kadusid. Sinna tormasid ka ootamatult metsast ilmunud politseinikud, et põgenejate teed läbi lõigata. Metsas algas äge tulevahetus. Kasutasin segadust ja hüppasin üle kraavi põõsaste vahele. Ma ei jõudnud veel otsustada, mis suunas putkata, kui sain tugeva vopsu kuklasse. Kaotasin tasakaalu . Kaks vintpüssi otsa torgati nina alla ja nõuti relva äraandmist. Samal

ajal lakkas äge tulistamine paremal pool metsas. Lajatasid veel üksikud lasud ja kõik jäi vaikseks. Klaperjaht oli lõppenud ... Mul lubati kuivema künka peale istuda, seljaga kapomeeste ja politseinike poole. Hoiatati, et ma mingil juhul ümber ei pöörduks,

vastasel korral lubati kohe tulistada. Ma ei tahtnud nagunii nende vastikuid nägusid näha. Kuid veel rohkem rõõmustasin selle üle, et nüüd võisin rahulikult vesti voodri vahelt väikese paberitüki

välja urgitseda. See oli Jaan Kreuksi salakiri seltsimeestele. Mudi sin selle võimalikult väikeseks ja küsisin politseinikult pead pöö ramata:

« Kas suitsetada võib? » « Võib, » oli vastus.

Kui suits suulage soojendas, said ka liigutused vabamaks. Tor

kasin salakirja samasse mättasse, millel istusin, ja veel nii süga vale, kui sõrm ulatus.

Nii ma siis istusin kahe valvuri valvsa silma all. Kirjaga sai nüüd kõik klaariks. Kuid mu süda hakkas uuesti valutama: mis

sai minu kaaslastest ? Umberringi polnud juba tükk aega midagi kuulda. Muutusime kõik kolmekesi

minu valvurid ja mina

ärevaks. Nemad omal, mina omal põhjusel. Siis kostis järsku üsna

meie lähedal kaks püstolipauku . Üks minu valvuritest vastas samuti kahe lasuga ja jooksis põõsastesse. Kohe kuulsin sealt käsk lusi ja vastastikuseid seletusi. Kui nuhk tagasi tuli, käsutas ta mind endale järgnema. Kahe püssimehe vahel astusingi teele samas suunas, kuhu ennist kadusid mu seltsimehed. Eemal metsas

ootas meid politseinik ; tema jalgade ees lamas keegi maas. Kui lähemale jõudsin, tundsin lamajas ära J. Emmari. Ta oli raskesti 176

JOHANNES EMMAR

haavatud, näost lumivalge. Aga kui rahulik ta siiski oli! Vaikselt nõudis ta, et teda sellest soomülkast ära viidaks. Üks politseinik , ilmselt teiste ülemus, tegi minekut. Kuid enne lahkumist sõnas ta Emmari peale näidates : «See ei lähe enam kuhugi. »

Minu kohta tähendas ta: « Selle järele vaadake, et lippama ei

pista ... Uks, kurat, vist pääses minema. » Minu valvurid osutasid oma vintpüssidele: « Kaugele ta ei jookse.>>

Istusin Emmari lähedale mättale, nii et kogu aeg nägin tema nägu. Kui seltsimees Emmar uuesti silmad avas, palus ta juua.

Minu segadust märgates (vett polnud ju siin kuskilt saada) osu tas ta kraavile. Püüdsin seletada, et kraavi soine pinnavesi ei ole joomiseks kõlblik . Emmar aga vaatas mulle niisuguse piinava tosi

dusega otsa, et ma oma sõnu otsekohe kahetsesin. Ta küsis ette heitvalt:

« Kas oled nendega ühel nõul või? » « Miks sa nii räägid ? Isegi tead ...» vastasin pisut solvunult. « Noh, hüva ... Too vett! Võta minu müts ...» Nii ma ka tegin .

Ootasime võsas veel üsna hulk aega. Siis ilmus puude vahelt 12

Trellide taga

177

hobusekronu räpase vankriloguga, millele tõsteti J. Emmar. Tava line, lahtiste põhja- ja küljelaudadega sõnnikuveovanker rappus koledasti. See valmistas raskesti haavatud seltsimehele piinavat valu. Emmar aga kannatas mehiselt: ühtegi oiet ega kaebeheli ei tulnud tema suust.

Jõudsime Sirgala-Kõrve kruntrike asulasse. Mind viidi lähe masse tallu, kuna Emmar edasi sõidutati. See oli viimne kord,

kus oma võitluskaaslast nägin. Kümme päeva hiljem sulges

J. Emmar Narvas jäädavalt oma silmad ... Talumaja, kuhu mind esialgu viidi, oli ilmselt kellegi jõukama kruntniku valdus. Küllap politseinikud juba teadsid, kuhu sisse pöörata. Kuid pererahvas ei näidanud noore areteeritud kommu

nisti vastu sugugi vihavaenu, nagu kapomehed kindlasti lootsid. « Issakene! Meie arvasime siin, et ... Oli nii ilmatuma suur lahingukära ... eks siis küll püüti metsas terve hulk röövleid ja mõrtsukaid kinni. Aga teie toote ainult poisikese ... Ei ta ole seda nägugi, et oleks kurjategijate kambast . » Nii umbes rääkis vanaperenaine, pisike kuivetanud eideke. Noorperenaine aga asetas keset lauda korvi õuntega, sõnades nii minu kui ka politseinike poole: « Eks nosige rongi tulekuni ajaviiteks õunu. »

Võtsin ühe õuna. Kaitsepolitseinikud tirisid aga õunakorvi kohe oma nina alla, laua teise äärde, kuhu minu käsi ei ulatunud . Perenaine märkas seda ning ilmus hetke pärast uuesti, põlle sees hulk suuri õunu, ja asetas need minu ette lauale. Üks valvureist

heitis noorele perenaisele vihase, kahtlustava pilgu, ning kahma nud minu eest õuna, hakkas seda nobedasti närima. Muigasin. Ka noorperenaise silmis helkis halvustav pilge valvurite juhmuse üle .

Õhtul lahkusime kruntniku talust ja sõitsime Tallinnast saabuva

rongiga Narva. Mind paigutati Kreenholmi vangla väikesse kongi, kus viibis veel kuus inimest. Kong oli nii pisike, et istuda

sai ainult põrandal. Kui aga magamise aeg kätte jõudis ja ini mesed end täies pikkuses välja sirutasid, oli kivipõrand nii tihedalt kaetud, et vaba pinda ei olnud vist ühtegi ruutsenti meetrit .

Järgmisel päeval koostas Narva kaitsepolitsei ametnik minu esimese ülekuulamise protokolli. Mu seletused olid napisonalised. Küsimuse peale, kes olid minu kaaslased, vastasin , et tundsin neist ainult ühte, oma vanema venna sõpra Hammerit, kellega kohtusin juhuslikult. Temaga leppisimegi kokku, et läheme Nõu kogude Venemaale. Kes olid teised ? Ei ole aimugi. Kuidas nemad meie kampa sattusid ? Ei tea.

« Olete kommunist. Tahtsite punasele Venemaale lipata ? » Vastasin , et olen lihtne tööline ja minu arvates on kõik ausad töölised nii või teisiti oma südames kommunistid . Nõukogude Venemaale tahtsin minna aga sellepärast, et sünnimaal ei leidu 178

nud tööd . Isa on mul juba seal, Venemaal, ja ka mina oleksin sealt tööd ja leiba leidnud. Küsimus: « Miks te nimelt salaja üle piiri tahtsite minna ? Oleks võinud ju Nõukogude Venemaa saatkonna kaudu sinna pää seda . »

Vastasin , et minu vanem vend lasti 1919. aastal Tartus selle pärast maha, et ta olevat Nõukogude Venemaa esindajale mingi kirja andnud. Sellepärast ei julgenud ma Nõukogude saatkonnale lähenedagi. Leidsin , et salaja üle piiri minek on ohutum.

Nende andmetega pidigi kaitsepolitsei ametnik lahkuma. Roh kem ma midagi ei lisanud, kuidas ta ka ei pinninud. Sama päeva hilisõhtul viidi mind uuesti « uurija » juurde, kuid seekord juba väljapoole vangimaja, nagu mulle öeldi. Mis seejärel kõik juhtus, sellest saab lugeja selge pildi, kui toon siin ära kat

kendi ühest oma tolleaegsest kirjast, mis ilmus EKP Keskkomitee häälekandjas « Kommunist » nr. 4, 20. veebruaril 1922 : « Pärast seda, kui vangimaja administratsioon oma tallekesed oli üle lugenud ja ka vangidele rahu antud, tuli kaks tundi hiljem

minu kongi ukse taha vahimees ja käskis mind riidesse panna. Koridoris ootasid mind kaks öökullitaolist meest . Siis läksime

välja uulitsale, kus veel kaks mundrikandjat minu saatjatega ühi nesid . Seisime auvahid ajasid autot. Viimaks mas tõepoolest

ja ootasime uulitsal veel umbes pool tundi. Minu omavahel juttu, millest selgus, nagu ootaksid nad nägime ära, et seda autot ikkagi ei tule, mida tule ei olnudki.

Hakkasime jala minema. Läksime Narva linnast hulk maad

välja, minu arvates Jamburgi poole. Tee peal hakkasid politsei

jooksupoisid minuga väga ilusasti juttu ajama. Kääksusid just nii nagu Purri neid oli üles keeranud:

« Sina nii noor poiss, kes elust veel midagi ei tea. Tead sa ka,

kuhu sa praegu lähed ? » Vastasin , et ei tea. Siis seletasid need härrad mulle armulikult,

et see tee läheb läbi lepiku, kuid « sina enam sellest lepikust välja ei tule » . Edasi seletasid nad :

« Meil on väga kahju, et asi nii on, aga teisiti ei saa teha. Sinul,

noormees, on valida: räägid meile kõik õigust, mis tead oled vaba kui lind õhus; hakkad aga valetama, siis — saad seda kaua kahetsema. »

See « kaua kahetsema » pani mind imestama. Kui kaua siis surnu kahetseb ? Hakkasin mõtlema, et see kõik on pimesikumäng. Vas tasin siis nende jutu peale: « Kõige kohta, mis olen teile rääkinud , ütlete, et see on vale.

Sel juhul ei saa ma teile mitte ühtegi asja rääkida, mida teie õigeks tunnistaksite . »

Seepeale keerati pahemale, põõsaste vahelt läbi raudteele, kust hakkasime tagasi tulema. Natukese aja pärast jõudsime Narva jaama . Ronisime vagunisse ja sõitsime koos Tallinna ...» 12

179

Seni kui rong Tallinna suunas liikus, oli mul küllalt aega oma sissekukkumise üksikasju meelde tuletada. Siis meenusid järsku politseiniku sõnad Sirgala -Kõrve metsas: « Üks, kurat, vist pääses minema. » Aga kes ? Kas Hammer või meie teejuht?

Tegin kindla otsuse: kui Tallinnas jällegi küsitakse, kes minu kaaslased olid , vastan , et ei tundnud kedagi peale oma venna sõbra Voldemar Hammeri. Ja rohkem ei tea ma midagi, tõmmaku

mind lõhki või poogu jalgupidi üles!

Vaguni loksumine suigutas unne. Ruumi oli laialt — kogu kupee oli minu ja mu kolme saatja päralt. Üks valvureist magas ülemi sel riiulil, kaks istusid minu vastas ja valvasid hoolega. Sirutasin ennast vagunipingile. Pea alla ei olnud midagi panna peale oma rusika. Vajusin raskesse unne ...

Rong jõudis Tallinna. Jaamas oli vastas kinnine auto. Sõidu järgi otsustades sain aru, et auto peatus Toompeal kaitsepolitsei hoone ees.' ... Nüüd jätkan oma kirja ajalehest « Kommunist » . «... Tallinnas tervitas mind esimesena nuuskurihärra Palm ? « Noh, noorhärra Tiitsen , kuidas seal põranda all läks ka? »

Vastasin , et ei tea põrandaalusest värgist mitte midagi, elasin ju Magasini tänaval nr. 3 teisel korrusel. Selle peale muigas Palm ja ütles:

« Noh, oleme rääkinud. Eks me pärast arutame seda asja pike malt. »

Paari tunni pärast viidi mind Purri enese jutule. Purri oli väga viisakas, oskas hästi lobiseda, püüdis kangesti auku pähe rääkida. Mõne sõna järele aga võis juba selgesti näha, et Purri leierkast halvasti mängib. Mulle selgus kohe, et Purri oma kõnega ei oska inimesele auku pähe rääkida, vaid räägib iseennast sinna auku, mida ta kinnivõetule tahab kaevata. Toon näiteks ühe « knihvi » Purri ülekuulamise võtetest.

« Hammer on küll tubli poiss, et ta meie teenistusse astus, » arutles Purri tõsiselt. «Aga sellepärast ta ei meeldi mulle, et ta kõik, mis on olnud või mis on tehtud, ajab sinu süüks (mis on siis tehtud ja mis on siis olnud, seda Purri ei maini) . Hammer oskab oma nahka palju paremini kaitsta kui sina ... ja sina jääd ikka

selle juurde, et neid paskaakisid (Purri uus nimetus kommunis tide kohta !) kaitsed . Ma tean, sina oled selleks liiga noor, et aru

saada, mis mehed need kommuunamehed on. Sind on petetud nende hulka. Andsid siis pühaliku vande, et sissekukkumise kor ral mitte midagi ei räägi. »

... Siis tegi oma suu lahti suurte timukate abilise abiline kapten Liiv (kaitsepolitsei Tallinna jaoskonna ülem) ja ütles: « Ma näen,

sa tahad rääkida, aga kardad. Sulle on räägitud kõiksuguseid | Kodanliku korra alguspäevil , mil kaitsepolitsei loodi, asus see Toom peal .

-

Toim .

2 Palm

180

kaitsepolitsei ametnik.

Toim .

hirmulugusid . Aga mina annan oma ohvitseri ausõna selle peale, et sinule siin midagi ei tehta. Võib -olla kardad seda, et kui lahti saad, siis sinu seltsimehed löövad sind maha. See on tühi kartus.

Esiteks — meie võime sind siit ära saata siis, kui ise tahad. Tei seks — ei julge nemad sinule mitte midagi teha, sest nad ei ole enne mitte kedagi maha löönud ega löö ka edaspidi.» Keegi pistis vahele: .

« Eks nad Tammeriku 3 lõid maha !>>

« See üks, » muigas Purri, « oma lolluse pärast. » Kui ma ikkagi seletasin , et mul tõepoolest midagi nendele här radele rääkida ei ole, võttis Liiv lauasahtlist suure kantsiku ja ähvardas:

« Tõmbaks sulle vastu nägu, et tatt lendab. » « Kas niimoodi tallategi te oma ohvitseri au mudasse ? » küsisin .

Peale selle rääkis veel Purri mulle suurtest asjadest, nimelt autodest ja autoga kihutamisest, « Estonia» kasiinost, joomisest ja söömisest ning lõppude lõpuks suurest rahahunnikust. Viimast, s. 0. rahahunnikut, ja pealegi veel hästi suurt, näidati mulle päris

loomulikus suuruses ja pakuti nii palju, kui ma aga ise tahan võtta . »

Selline kauplemine ja mangumine oli igapäevaseks asjaks, hom mikust õhtuni. Kord näppis ja mudis mind nuuskur Palm , kus juures tema kirvesilmataoline, suure soolatüükaga ilustatud nina higist läikis. Kord lipitses minu ümber kapten Liiv ja manitses avameelsusele. Siis tuli ülemtimukas Purri oma rumalate ette

panekutega. Ja nii ringiratast, päev päeva kõrval. Ikka üks ja sama küsimus:

« Kas oled juba järele mõtelnud ?

Kas hakkad midagi rää

kima ? »

Ja ka vastus oli üks ja sama:

« Ei ole midagi rääkida. Kõik on räägitud. » Ühel varasel hommikutunnil, kui minu küljeluud paljal põran

dal lamamisest valutasid (magasin kaitsepolitsei ühes kabinetis), avanes uks ja sisse astus seltsimees V. Hammer kahe politseiniku saatel. V. Hammer oli näost valge ning väsimusest väga kurna tud. Kes siis Sirgala -Kõrve klaperjahil minema pääses ? Kas meie teejuht ? Kõik selgus pisut hiljem ... Seniks tuli mul jälle muudkui uurijate vahet käia. Minu « süü >> kohta olevat avastatud « uusi asjaolusid ». Nimelt oli samal ööl, mil seltsimees V. Hammer Tallinnakaitsepolitseisse toodi, meie korte

ris olnud läbiotsimine. Pööningult leitud kohvrist võeti ära kaks • Tammerik oli provokaator, kelle abiga 1920. a . aprillis areteeriti osa partei Tallinna Komitee liikmeist koosoleku ajal Israeli tänaval. Sellest sepit

ses kodanlik kohus 35 kommunisti protsessi , kus kaitsepolitsei poolt pidi peatunnistajana esinema provokaator Tammerik . Viimane aga kohtusse ei

ilmunud. Mõni kuu pärast 35 kommunisti protsessi leiti Tammeriku laip Sõjamäe rabast.

Toim.

181

punast lippu. Eks oli pooleks rebitud « Kiire , lipp “, teine – loo sungiga « Elagu 3. Internatsionaal !> . Kaitsepolitsei nuuskur Liiv

sattus vasikavaimustusse. Ta pani need lipud oma kabineti seinale ja käsutas mind enda juurde aru andma: kuidas sattusid need lipud meie kohvrisse ? Vastasin , et need lipud said sinna pandud juba minu tapetud venna eluajal. Selle seletusega pidid nuhid nõustuma. Ilmselt mõistsid nad isegi, et igasugused urgitsevad küsimused selle kohta oleksid andnud samasuguse tulemuse, nagu on pihuga herneste vastu seina viskamisel. Pärast kümnepäevalist « pinnimist » kaitsepolitseis saadeti mind koos Hammeriga tagasi Narva. Seekord juba trellitatud vagunis

ja käeraudadega paari pandult. Seltsimees Hammerilt kuulsin nüüd ka meie sissekukkumise põhjuse. Meid andis ära provokaator, kelleks osutus meie teejuht. Viimane oli isiklikult areteerinud V. Hammeri pärast seda, kui see politseinike piiramisrõngast välja pääses.

Üksikasjaliku ülevaate sellest annab EKP häälekandja «Kom munist » nr. 4, 1922 artiklis « Seltsimees J. Emmari, V. Hammeri ja L. Tiitseni sissekukkumine» . Siin kirjutatakse: « Need kolm seltsi meest langesid provokatsiooni ohvriks üle piiri Nõukogude Vene maale minekul. Sedasama liini mööda olid Venemaale veidi varem läinud esiteks meie partei Keskkomitee liikmed sm - d Rudolf Vak

mann ja Jüri Rästas ning veidi hiljem Riigikogu liige sm. J. Al likso ühes teise seltsimehega. Kui aga nimetatud kolm seltsimeest 19. oktoobril 1921 Vaivarast edasi minema hakkasid , piirati nad metsa vahel nuhkide poolt sisse, kes kohe ilma hoiatamata tule avasid .

Purril olnud kindel teade ( nagu alati! ) , et selles partiis sm . Mart Likemets üle piiri läheb. Asetatud siis ... asjatundja puu otsa vaa

tama, kas üleminejate hulgas on Likemets või mitte ? See spetsia list meie Likemetsa tundmises andnud signaali (võigas hääl met sas! - L. T.), et üks kolmest on Likemets. Nuhid kiitnud, et vas tasel korral oleksid nad selle partii läbi lasknud. Sm . Tiitsen võeti kinni ennem ... kui ta jõudis revolvrit haarata. Sm. Hammer

pääses põgenema, oli 8 tundi kuusekännu all veelombis peidus, aga südamehaigena ei kannatanud ta enam välja, läks Vaivara jaama

ja võeti seal provokaatori näpunäitel kinni. Sm. Emmarile laskis üks nuhk mõne sammu kauguselt kuuli kõhtu, kui sm. Emmar

komistas ja maha kukkus — tühjaks lastud revolver käes. » Nii . Olime nüüd kaitsepolitseinike võimuses ja istusime trelli tatud vagunis.

Üleviimine Tallinnast Narva tekitas meis tõsist ärevust. Narva see on ju piiritsoon ! Siin kehtib sõjaseadus! Tähendab, meid tahe takse Narvas välikohtu alla anda. 4 Praegu Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Muuseumi eksponaat. Toim .

5 See teine seltsimees oli Robert ( Jaan ) Santa. 182

Toim .

VOLDEMAR HAMMER

Partei seltsimehed , kes tegutsesid põranda all, said otsekohe meie sissekukkumisest teada. Tehti kõik selleks, et areteeritud seltsimeeste elu päästa. Minu ema ja V. Hammeri abikaasa Madde Kruuse olid Jaan Kreuksilt ülesande saanud meid mitte

silmist lasta. Ja vaevalt olimegi Narva Kreenholmi vanglasse jõudnud, kui juba teisel päeval minu ema ja V. Hammeri abikaasa

Narva prokuröri juurde läksid. Meie areteerimine sai üldsusele teatavaks. Seetõttu läks meie advokaatidel korda meie süüdistus toimikud tähtsamate asjade kohtu-uurija kätte suunata. Seega võeti välikohtult võimalus meile surmaotsuse langetamiseks.

Mõne päeva pärast saadeti meid jälle Narvast Tallinna. Vangla siseellu tõi elevust uute areteeritute juurdetulek teis

test linnadest. Niisuguse sündmuse tunnistajaks olin teisel päeval, mil Tartust saabus vangidevagun. Juba hommikul oli märgata ärevust kriminaalvangide hulgas, kes arutlesid agaralt, kuidas uustulnukate arvel süüa saada ja võllanalja teha. Tartu rong jõudis Tallinna ajal, kui meile oli käsk antud magamiseks. Põrandal lamades oli meil Hammeriga teineteisele palju jutustada. Tema oli enam haritud ja rohkem elus kogenud seltsimees; temalt kuulsin palju õpetlikku. Und ei

tulnud . Jälgisime kambrikaaslaste tegevust, kes kärsitult uute 183

vangide saabumist ootasid. Kõigil vargapoistel oli üks ja sama soov: oma käsi esimesena uustulnuka taskusse ajada või tema

leivakott «ära virutada » . Mõne tunni pärast ragisesid koridori ukse lukud ja selgesti oli kuulda, kuidas suur hulk inimesi val kuuenda kambri uksest. gus koridori ning ... möödus meie .

Vargapoiste silmad, mis algul särama lõid, tuhmusid peagi. Uus tulnukad viidi 11. kambrisse, s. t. edasi saatmiseks. Vange saabus Tartust suurel hulgal. Nende läbiotsimine kori doris kestis mitu tundi. Kui meie kambri elanikud juba norska

sid, avati uks ja sisenes pikk vangide rivi. Kõigil olid kaasas suu red kotid ja kompsud, mis kambri vargapoisse kõige rohkem huvi tas. Ühe hetkega olid «täitegijad » jalul ja sagisid uustulnukate

vahel. Üks neist jõudis juba saada tubli kõrvakiilu selle eest, et ta oma näpud «habemega vangi » taskusse toppis. Keegi äsjasaabunuist lähendas minule oma habemes näo. Hüp

pasin püsti, sest tundsin mehes ära ammuaegse tuttava, vana bol ševiku Mihkel Hoobi. Selgus, et saabunud vangid olid 50 kommu nisti protsessi kohtualused Tartust. Ületoomise põhjuseks olevat

see, et neid vahetatavat välja Nõukogude Venemaale . Õnneseened! Varsti teadsid kõik, et need, enam kui nelikümmend inimest on

kõik «komud». « Täitegemine » ei tulnud enam kõne allagi. Niisu gune oli kord. Vargapoisid keerutasid vagade nägudega nagu rebased poliitvangide ümber. Nad teadsid ju, et töörahva vaba duse eest võitleja, kes ajutiselt on vabaduse kaotanud, loovutab alati soovijale vabatahtlikult leivakannika või vorstijupi, kui tal seda vaid on, või annab oma tubakakotist suitsu keerata .

Öö läbi sumises Keskvangla kuues kamber erutatult, vaata

mata sellele, et valvur ukse taga meeleheitlikult koputas, hoiatas ja ähvardas. Vangla kord oli kõigutatud. Öö aga möödus kiiresti Ka kriminaalvangid said nagu julgust juurde. Enne politvan gide saabumist olid nad vaiksed ja vagased. Kui aga kamber oli

tulvil täis «komusid », tegid vargapoisid, end poliitvangide selja taha peites, administratsiooni arvel igasuguseid teravaid märkusi. .. Järgmisel päeval, kui kambriuks avanes, kõlas käsklus: « Tiitsen ja Hammer! Riietuge! Uurija juurde!»

Meid viidi vangla valvetuppa, kus konvoi meid oma hoole alla võttis . Minu parema käerandme ümber klõpsatas terasrõngas, mille küljes rippus teine samasugune. See kinnitati seltsimees

Hammeri vasaku käe randmele. Nii sammusime konvoi saate « Patareist » Jaani tänavale (praegu Pärnu mnt. 7), kus asus täht .samate asjade kohtu-uurija kabinet. Et meid üksikult uurija kabi netti viia, pidi. konvoi meid käeraudadest vabastama. Seltsimees Hammer vabastas end käevõrust ilma konvoi abita , tõmmates

terasvõru lihtsalt üle kõhna käe sõrmede. Meie saatja

hall

paruni pojukese suu vajus imestusest nii rumalalt töllakile, et võimatu oli tõsiseks jääda.

Mind kutsuti uurija juurde esimesena. 184

MIHKEL HOOP

Kabinetis istus väga soliidse välimusega härra, kellega algas lühike jutuajamine. Ta küsis, kas ma olen nõus Nõukogude Vene maale minema, kui mind sinna saadetakse, ja palus seda tõendada oma allkirjaga.

Kirjutasin kohtu-uurija poolt valmistatud dokumendile alla ja

väljusin kabinetist. Samasisuline jutuajamine toimus uurijal ka Hammeriga .

Jällegi klõpsatasid terasvõrud meie käerandmetele ning me jalutasime uuesti läbi linna « Patareisse » .

Kui vanglasse tagasi jõudsime, oli kuues kamber märksa hõre damaks jäänud. Suurem osa Tartust saabunud kommuniste oli

üle viidud kolmandasse koridori, kus 27., 28. ja 29. kamber oli määratud poliitvangidele. 26. kamber oli sisustatud kirikuks, kus

inimestele , kelle vabadus oli piiratud vanglamüüridega, süstiti religioosset udu . Mind lahutati Hammerist ja viidi 28. kambrisse.

Seal oli ligikaudu 50 inimest, nende hulgas ka palju Tallinna orga nisatsioonis tegutsenud kommuniste, nagu A. Sammal, J. Roo berg, J. Tiimann, A. Raekson ja teised . Teiste seltsimeeste hulgast paistis väga elava iseloomuga silma sm. Toomas Ukareda. Et me

mõlemad olime Rakvere inimesed, oli meil ka palju ühiseid tutta vaid. T. Ukareda oli meie kambri parim kirjamees ja omas suuri teadmisi marksismi teoreetilistes küsimustes. 185

Side kogu vangla ulatuses oli poliitvangidel hästi organiseeri

tud . Seda pidas sm . Karl Kuusk , kes töötas vangla juuksurina. 1921. aasta detsembris läksid kodanliku Eesti vanglatest vaba dusse, s. t. vahetusvangidena Nõukogude Venemaale, 42 kommu nisti. Neist 29 inimesele oli kaagikohus mõistnud kokku 227 aas tat sunnitööd. Peale nende oli Anna Luuberg surma mõistetud; see otsus asendati hiljem 15 aasta sunnitööga. Nende 42 hulgas oli kõige kauem - üle kolme aasta – vanglas viibinud R. Majak

Anslaud. Selle vahetusvangide rühmaga läks Nõukogudemaale ka minu lähim võitluskaaslane Voldemar Hammer.

Pärast esimese rühma vahetusvangide lahkumist hakkas admi nistratsioon vangla siserežiimi kõvendama. Välisvalvur Roode

tulistas kambriaknasse, mis kutsus näljastreigi näol. Sellega ühinesid koridoris lükkasid kriminaalvangid pidid põrandalt koristama vangla

välja poliitvangide protesti ka kriminaalvangid . Teises supitoobri küljeli. Supilörtsi « märad »6. Kolmanda päeva

hommikul ilmus prokurör ja teatas, et valvur Roode on teenistu sest tagandatud. Sellega lõppes näljastreik . 2. jaanuaril 1922 kutsuti mind ja A. Sammalt vangla valve ruumi, kus meid ootas ees Vene tänava vanglast sinna toodud

rühm naispoliitvange. Meid sai 19 inimest, kes moodustasid järje kordse vahetusvangide rühma. Meie hulgas oli 6 vangi istunud eeluurimisel kokku 13 aastat ja 4 kuud, L. Ivanova aga oli elu ajaks sunnitööle, S. Kušnereva koguni surma mõistetud.

Meesvangid pandi käeraudadega paari. Minu paarimeheks sai A. Sammal. Naisvangidele käeraudu ei jätkunud. Balti jaama jalutasime lõbusa jutusuminaga, vaatamata sellele,

et meie relvastatud saatjad vihaselt turtsusid ja keelasid vestelda. Jaamas ronisime raudahjuga varustatud kaubavagunisse, kuhu toodi ka meie isiklikud asjad. Nõukogude Venemaa kaubandus esindus Tallinnas oli samasse vagunisse paigutanud vahetusvan

gide jaoks 9 kasti toiduainetega, millest oleks jätkunud reisiks kas või Põhjanabale. Kodanliku Eesti võimuesindajad sulgesid vaguni ja rong hakkas liikuma. Punetava ahju ümber küünlatule valgel

kõlasid kogu tee revolutsioonilised laulud. Aeg kadus nii kiiresti, et ei märganudki, kui jõudsime piirile, kus toimus vangide vahe tus. See oli 3. jaanuaril 1922.

Vaguniuks avati ja sisse ronisid kaks eesti sõjaväemundris upsakat nolki, kes esitasid küsimuse: « Kui palju teid siin on ? » Meie rühma kõige vanem vang Jaan Peterson vastas: « Kas ti, nuurmihed , sõs lukke ei mõista ? » Kui Kobõljakki jõudsime, lahkusid valgekaartlased, kadudes sõnalausumata pimedusse. Vaguniuksele ilmusid sõbralikud puna 6

Nii nimetasid vangid põlastusega neid , keda administratsioon oli van

gide hulgast värvanud selleks, et vangide tegevusest ja kõnelustest vangla ülemale ette kanda. – Toim. 186

6

Grupp 1922. a. jaanuaris kodanlikust Eestist Nõukogude Venemaale kontrrevolutsionääride vastu väljavahetatud revolutsionääre Petrogradis. Viimases reas paremalt esimesena Leonhard Tiitsen.

väelased .

Olime vabad inimesed vaba Nõukogudemaa pinnal !

Anna Heilberg võttis oma mantlivoodri vahelt välja punase lipu, millele oli kirjutatud: « Südamlik tervitus Nõukogude

Venemaa rahvastele valge - Eesti poliitvangide poolt! >>

Selle lipu kinnitasime oma vaguni välisseinale. 4. jaanuari varahommikul 1922 olime Punases Piiteris . Meid kõiki varustati peast jalgadeni uute riietega. Kahekümne päevase puhkeaja kestel, mil olime täielikult töörahva riigi ülal pidamisel, tutvusime Oktoobrirevolutsiooni hälliga. Seejärel leiti

meile kõigile meelepärane töö ja korter Petrogradis. Mina lasksin end võluda ammuaegsest unistusest: minust sai meremees. Sain lähetuskirja « Baltmortrani » ?, kus mind aurulaeva « Transbalti>> madruseks vormistati. « Transbalt » oli tolleaegne kaubalaevastiku hiiglane, mahutavusega 15 000 tonni. Selle laevaga tuli mul varsti

ka Tallinna sõita, et sealt ära tuua teravili, mis transiitkaubana oli Eesti territooriumil.

Kui « Transbalt » otsad sadamasilla pollaritele kinnitas ja trepi 7 Baltimere Kaubalaevastik .

-

Toim .

187

alla laskis, lahkusin ka mina koos teiste madrustega laevalt. Läk

sin oma vanasse pesapaika Magasini tänaval nr. 3. Ema jutustas, kuidas « Patarei » valvur Moosberg minule enne Nõukogudemaale

minekut edasiandmiseks saadetud saapad ja kalossid omastas. Ema oli sellest sulitembust teada saanud ja Vangimajade Peavalit suse kaudu sundinud valvurit varastatud saapad välja maksma

Et varas Moosbergil momendil raha ei olnud, siis tasunud ta saa baste hinna pesuriidega. Kui ema oma seiklustest jutustas, kogu

nesid majaelanikud meie tuppa, et kuulda uudiseid Nõukogude maalt. Huvi Nõukogude Venemaa vastu oli väga suur. Küsimused

ja pärimised ei tahtnud lõppeda. Hilja õhtul lahkusin kodust. Järgmise päeva lõuna paiku tuli ema minu juurde laevale ja pea

aegu käskis, et õhtul, enne kui koju tulen, pean minema Kadri orgu. Ma pidin ajavahemikul kella 19.00-20.00 -ni Russalka juu

rest Hundikuristikuni jalutama. Seal pidavat ma kellegagi koh tuma.

Kui ma vahiteenistusest kell 18.00 vabanesin , läksin maale. Hulkusin sihitult tänaval. Mõni minut enne kella 19.00 kõndisin

Russalka juurest mööda Lasnamäele. Inimtühjalt Narva maanteelt pöördusin tagasi linna poole. Hundikuristiku lähedal ilmus kor

raga minu kõrvale Jaan Kreuks. Nii olime jälle koos. Jaan oli rahulik . Temale omane külmaverelisus ei pannud mind sugugi imestama, ehkki risk mind kohtamisele kutsuda oli üsna suur. Jutuajamine Jaan Kreuksiga ei kestnud kaua. Jaan tegi mulle

ülesandeks valmistada ette « punkrisõit » seltsimees « Piibule ( Johannes Mänd ), keda EKP Keskkomitee komandeeris EKP Venemaa Büroo käsutusse. See oli mul viimne kord Jaan Kreuksi näha ...

Selle päeva õhtu ja öö veetsin kodus. Varahommikul olin jälle laeval oma töökohustuste täitmisel. Päeval rääkisin « Transbalti

komissari seltsimees Kirmiga, kes lubas « mitteteadlik » olla, kui

« Transbalt » Tallinnast välja klaarib ja punkris « jänese » kaasa võtab .

Õhtul kohtusin « Piibuga » ja me leppisime kokku, et ta tuleb laevale päev enne «Transbalti » laadimise lõpetamist.

«Piibus

väikese pagasi võtsin endaga kohe kaasa.

Kolm päeva, mil ma lausa avalikult Tallinnas kolasin , äratas

kaitsepolitsei. Sel ajal kui me « Piibuga » « punkrisõidu » plaani tegime, olid kaks kaitsepolitsei ametnikku « Transbalti« vahimehe juurde tulnud ja end minu «sõpradena » tutvustanud. Soovinud minuga kokku saada. Vahimees A. Rätsepal ei olnud muidug aimugi, kellega tal tegemist oli, ja ta seletas lihtsameelselt, e Tiitsenit momendil laevas ei ole, kuid ta peab kell 22.00 ilmuma vahiteenistusse. Kannatlikult ootasid Purri-poisid kolmekümne meetri kaugusel « Transbalti » trepist seni, kuni ma neile otse käte vahele jooksin. Õnnelikud nuhid võtsid mind endi vahele, viisi kiiresti autosse ja sõidutasid Toompeale, kaitsepolitseisse koos 188

« Piibule kuuluva tagasihoidliku varandusega . Et aeg oli üsna hiline ja kaitsepolitsei suuremaid ninasid kohal ei olnud, pidin paar tundi ootama, enne kui nuuskur Palm alkoholist nokastanud olekus sisse tormas ja karjus:

«Nüüd sa, kurat, oled jälle siin kogu oma nassvärgiga ! » « Nassvärgiks» nimetas Palm seda kompsu, mis mul kaasas oli. Kui nuhid pambus olevaid esemeid oleksid terasemalt silmitsenud, siis oleksid nad võinud järeldada, et kogu see « nassvärk » ei kuulu hoopiski minule. Kell 2.00 koostati minu läbiotsimise protokoll, mille juurde lisati pikk « isiklike asjade » nimestik . Kõik Piibule »

kuuluvad maniskid, mansetid, särgid , pluusid ja kamassid kanti ilusasti minu omanduseks. Läbiotsimise protokolli kanti ka minu dokumendid. Hommikuni käisid end minu kallal ärritamas korda

mööda oobernuhid Purri, Liiv ja Palm. Sõimasid mind, et ma ei oskavat karjääri teha. Palm küsis vihaselt, missuguse sisuga on

minu järgmine kiri põrandaaluses

«Kommunistis». Kehitasin

ainult õlgu ja muigasin . Omaette aga mõtlesin : kui pääsen, eks siis näe!

Hommikul käsutati mind « oma » kompsuga tänavale, kus ootas kinnine auto . Korraks vilksatas peas lapsik mõte: ehk viiakse tagasi laeva !? ... Autost väljudes nägin, et olin «kivilaevas », mida nimetati « Patareiks» .

Jällegi kuuendas kambris ! Selle aknast paistab Tallinna Kauba sadam nagu pihu peal. Nägin oma « Transbalti», mis laadungi raskusest ikka sügavamale vette istus.

Minu korduvad nõudmised prokuröri jutule saada rahuldati alles viiendal päeval. Prokurör oli tige ja pahur, aga kuulas mind

siiski ära, lubas vabastada ja laevale tagasisaata, kui mulle mingi suguseid muid süüdistusi ei esitata kui ainult maaletuleku loa puudumine. Tundus, et need sõnad olid öeldud vaid moepärast.

Oli kindel, et pean jääma pikemaks ajaks « kivilaeva » madruseks. 18. märtsil tähistati Nõukogude laevadel Pariisi Kommuuni

aastapäeva. « Transbalt » oli lipuehtes. Ja nagu saatuse pilkeks võisin mõne päeva pärast vangla aknast vaadata, kui minu «lae vuke » Tallinnast lahkus. Ilma minuta. Ebamugav tunne kõditas kurgus, kui « Transbalt » ahtrilipuga saluteeris ja silmapiiri taha kadus.

Mõni päev hiljem viidi mind « Patareist » Lasnamäele Karistus vanglasse. See oli erirežiimiga vangla, kus hoiti vahi all kohtu poolt karistatuid . Minule oli kõige suuremaks karistuseks see, et

võeti võimalus olla koos poliitvangidega. Pidin ühte ja sama õhku hingama riigivaraste ja muude roimaritega. Kui 5. kambri uks mu selja taga suleti, ümbritsesid mind 13 ini mest. Kõik ühetaoliselt kahvatute nägudega, mis tõendas, et nad olid juba pikemat aega luku ja riivide taga viibinud. Kambris oli

12 magamiskohta. Järelikult pidin ma magama põrandal. Kriminaalvang A. Alla Tartust, keda kohus oli 1919. aastal 189

karistanud surmanuhtlusega,

mis aga hiljem oli muudetud

12 -aastaseks sunnitööks, jutustas mulle mu venna viimsetest päe

vadest vanglas. Minu vend Karl oli toodud 1919. aasta detsembris Tartu Jaani tänava vanglasse surmamõistetute kambrisse, kus A. Allagi istus. Karli puruksrebitud kõrvadest nirisenud verd, ta olnud nii piinatud, et jalgadel seista ei jaksanud . Põrandal lama des kirjutanud ta oma viimse kirja kodustele, mille vanad koge nud vangid oskasid välja saata ja mis saabuski Tallinna. Oma surmaeelsetest piinadest ei maininud vend kirjas sõnagi ...

Karistusvanglas oli ajalehtede lugemine keelatud. Kuid päris ilma ajaleheta me siiski ei olnud . Käest-kätte, kambrist-kamb risse anti ajalehti edasi, mis lõpuks muutusid räbalaks. Sadadest kätest läbikäinud « Vaba Maa» numbrist lugesin ühel päeval ilm selt kaitsepolitsei etteütluse järgi minu «süütegude » kohta kirjuta tud artiklist, et ma olevat 1921. aastal oktoobris tähtsate sõjaliste

teadetega ( ! ) üle piiri minekul areteeritud . Kaitsepolitsei laskis tugevalt alla kriipsutada, et ma olevat kinnivõtmise ajal relvaga vastupanu osutanud. Mitmeti moonutatult esitati ka minu välja

vahetamine Nõukogudemaale. Nüüd aga kaitsepolitsei laseb hõi sata: « Kommunist Tiitsen uuesti Eestisse tulnud ! » « Kommunist Tiitsen Tallinna tänaval kinni võetud ! >>

Kulgesid igavad päevad. Vangide « vaimutoidu » eest karistusvanglas hoolitses palvevend

isand Saar. Ta oli hästi rasvane ja ümmargune nagu nuumatud orikas. Kui see Kristuse jünger vangidele jumalaarmu pakkus, ei teinud ta sellest väljagi, et enamik meist oli ateistlikult häälesta

tud . Seejuures oli « papa » Saar häbematult rahulik, teades, et selle töö eest laekus mõnigi tuhat marka tema kaukasse. Ta oli heas

vahekorras vanglaülem härra Kõrgega.8 Viimane oli väga oma pärane tüüp. Kord oli ta raevukas ja pahur, samas kohe uhke ja

upsakas. Kord teeskles halemeelsust, kord oli jälle vastutulelik ja viisakas. Vahel poisikese moodi kehkenpüks, siis eht kraade ja rop pude sõnadega. Ta vaatas veidi koordi, millele ta mõnikord ka ise tähelepanu juhtis. Kord kärgatas ta vihaselt minule: « Tean teid ,

vange! Kui olete minu näo ees, siis ütlete ikka « härra Kõrge », aga kui selja pööran, olen « kuradi kõõrdsilm » . » « Kuradi koordsilmal » oli ka abiline, härra Nelke, tavaline tši

novnik, selgrootu inimene, kes kusagil ei avaldanud oma arvamust

ega poetanud ühtegi sõna, enne kui selleks oli viimane vajadus. Nelke eesmärgiks oli elada vaikselt, kusjuures tema vahekord üle musega, alamatega ja ka vangidega pidi olema laitmatu. Kolmas nimetamisväärt ametnik vanglas oli valvurite vanem Stankevitš. See kaval rebane elas põhimõttel « veri on paksem kui 8

Käesolevas kogumikus nimetatakse Tallinna Karistusvangla (Lasna mäel) ülemateks ka teisi isikuid . Selle vangla ülemateks kodanliku dik tatuuri aastail olid : Nikolai Kõrge , J. Villman, Albert Kõrge, A. Birkhan . R. Samarüütel, J. Kõks, E. Velt, 0. Tallmeister, Toim . 190

1

KARL TIITSEN

vesi» . Stankevitš oli nimelt ühe meie kauaaegse konspiratiivkor teri perenaise Helene Simonlatser -Kuuse sugulane. Stankevitšil ei olnud aimugi, et tema sugulane on sidemeis EKP põrandaaluse organisatsiooniga. Helene Simonlatser -Kuusk rääkis Stankevitšile, etmina olen temale abikaasa poolt sugulane ja sellepärast tahab

mind vahetevahel vaatamas käia. Stankevitš võimaldaski siis tal minuga eraldi kokku saada. Stankevitš korraldas asja nii, et Helene Simonlatser -Kuusk ja mina saime kokku mitte tavalistel

vangide külastamise päevadel, mil külastajad vestlesid vangidega läbi kahekordse traatvõre. Meie vestlesime ilma igasuguse kont rollita . Kõige rohkem olin huvitatud « ristiisa Jaani» ( Jaan Kreuksi) tervitustest. « Ristiisa » manitses korduvalt, et ma vanglas viibimise aega kasutult mööda ei laseks minna. Ta juhtis minu tähelepanu sellele, et kõik proletaarlased -revolutsionäärid on poliitilised tead

mised vanglamüüride vahel omandanud. Teatasin Jaanile, et mul ei ole mingisugust kirjavara, millest oleksin võinud teadmisi ammutada. Mõni nädal hiljem tuli ema minuga kohtuma. Ta rää kis, et toonud mulle kaks brošüüri lugemiseks, kuid need jäe tud vangla kontorisse läbivaatamiseks. Lubatud pärast mulle

kätte anda. Need olid saksa keelest tõlgitud K. Liebknechti ja K. Kautsky brošüürid .

Nagu alati siis, kui Kõrgel oli oma hoolealustele midagi ütelda, käis ta loenduse ajal mööda kambrit vangide kallal näägutamas. 191

Kui sel päeval ülelugemise kord meie kambrini jõudis, tuli Kõrge

esimesena sisse. Ühe silmaga sihtis ahju taha nurka, teisega riivas mind . Vehkis kahe brošüüriga minu nina all ja sisises vihaselt:

«Teie ema, Tiitsen , .tõi siia need raamatud . Mina võin need ahju visata. Aga mina ei tee seda. Mina annan need temale tagasi ja ütlen, et niisuguseid raamatuid vanglas, kus mina ülemaks olen, ei loeta . »

Pisut hiljem oli mul vangikambris lugemiseks ja uurimiseks huvitav teos — « Ülemineku ajajärgu ökonoomika».. Tuleb tunnis tada, et see raamat saadeti vangla administratsiooni poolt mulle väga lahkesti edasi. See raamat toodi mulle nimelt üksikute lehe

külgede kaupa, mis olid õmmeldud vanade ajalehtede jutulisade hulka ja kandsid hästi kõlavaid pealkirju: « Kadunud ja jälleleitud miljonid », « Kurjategijate jälil » jms. Oli ju kollasel kirjandusel vanglasse roheline tee.

... See oli mõni päev pärast maipühi 1922, kui kuulsime sünd mustest, mis rabavalt mõjusid meeleolule vanglas. Masendav teade

V. Kingissepa mõrvamisest jättis valusa jälje südamesse. See oli raskeks kaotuseks EKP organisatsioonile ja oma vabaduse eest võitlevale eesti töörahvale.

6. mai hommikul teatas vangla administratsioon, et mind viiakse

sõjaringkonnakohtusse. See teade ei erutanud mind põrmugi, pigem mõtlesin , kuidas kohtusse minekuks valmistuda. Teadsin , et

1920. aastal « 35 kommunisti » protsessil olid G. Kreuks, V. Bogda nov, J. Ahven ja teised esinenud punastes pluusides, millega nad

demonstreerisid proletariaadi võitlust oma vabaduse eest punaste lippude all . Otsustasin samuti talitada. Punane pluus oli mul olemas .

Kui mind kambrist vangla kontori toodi, ilmus härra Kõrge. Nähes mind punases pluusis, väristas ta närviliselt pead, krimp sutas nina ja kõõritas silmi. Tähendab , minu välimus temale ei meeldinud . Punane värv ärritas teda. Härra Kõrge vastas minule sellega, et laskis vangla kolikambrist välja otsida vanad tsaari

aegsed käerauad -sepised , mis koosnesid klambritest, jämedast ketist ja hiiglasuurest tabalukust, mis minu kätele riputati. Nende

« ehetega » väljusin konvoi saatel vangla väravast, sammusin keset sõiduteed mööda Tartu maanteed alla, üle tolmuse laadaplatsi

Juhkentali ( praegu Kingissepa) tänavale. Inimesed kõnniteedel peatusid. Kui pilgud suudavad soojust edasi anda, siis oleks mul

tõesti väga palav olnud. Minu saatjate aadressil lendasid aga pil ked ja teravused . Kui me Harjumäele jõudsime, juhtus mind nägema ema. Tema ei suutnud ammugi rahulikuks jääda, vaid hakkas minu saatjaid siunama.

Sõjaringkonnakohtus esitati mulle kodanluse

« demokraatia >>

nimel mitte millegagi põhjendatud süüdistus selles, et ma olevat « 19. oktoobril 1921. aastal ühes teistega üle piiri Nõukogude Vene 192

maale põgenemise katsel kinnipidamise ajal kaitsepolitsei ametni kule Lutsule sõjariistus vastu hakanud ». Minu ebaseaduslik aretee

rimine 11. märtsil 1922 jäeti aga kohtu poolt täiesti tähele pane mata. Klikivalitsus mõistis kohut töörahva üle vanade tsaariaeg sete seaduste järgi. Mind mõisteti Nuhtluseseaduse § 270 põhjal

neljaks aastaks sunnitööle ühes kõigi õiguste kaotamisega ja taga järgedega, mis on ette nähtud NS 88 22 ja 25. Karistusvanglasse tagasiminekul ei pandud raskeid raudu enam minu kätele. Saadi vist aru, et need rauakolakad paeluvad veel rohkem möödaminejate tähelepanu. Kohtuotsus ei toonud minu ellu mingit muudatust. Järgmisel kohtumisel emaga sain kuulda vangla administrat

siooni « kindlajoonelisest » otsusest: minu punane pluus, mis oli ema käes pesta, visatud talle tagasi sõnadega: «Kui teie poeg läheb enamlaste paradiisi, kandku seal kas või punaseid pükse, aga siin ei ole tal õigust niisugust trotsivat riietust kanda. » Mul jäi vaid niisuguse vastuse üle naerda. Punane pluus oli oma

ülesande täitnud. Kui mind mööda Tallinna tänavaid talutati, ei kahelnud kindlasti keegi, kes mind nägi, et kaagikohtu ette viiakse proletaarlast -revolutsionääri, aga mitte vägistajat või vargapoissi. 1922. aasta suvel sõitis mu ema Eestist Nõukogudemaale. Minu eest hoolitsemise vanglas võttis enda peale tädi Marie Võrno, kes oli sidemeis põrandaaluse organisatsiooniga. Peagi saabusid mulle

kirjad Piiterist, mis « ema » nii oskuslikult koostas, et vangla tsen soril ei olnud midagi maha kriipsutada, mina aga sain nii mõnegi vajaliku ja oodatud uudise ... Ühel pühapäeval, kui vangidel oli kokkusaamine omastega, koh tasin koridoris Jaan Mäge. See oli alles üllatus! Minu teada oli ta

ammu surnud. 1919. a. kevadel siirdus seltsimees Mägi meie kor terist lendlehtedega Tartu. Peagi saime kurva sõnumi, et Jaan Mägi on areteeritud ja välikohtu otsusel tapetud. Aga nüüd seisab mees minu ees! Jaan Mägi sõnas naeratades, et kõiki teateid

pole vaja ka paugupealt uskuda. Pikemaks seletuseks ja pärimiseks ei antud meile aega. Pidime pugema oma urgudesse: J. Mägi 9. , mina 5. kambrisse. Sellest päevast, kui teadsin , et seltsimees Mägi minuga sama katuse all on, muutus 5. kamber mulle kitsaks. Lühi

kesed kirjad, mida vahetasime, ei rahuldanud kumbagi. Liiga palju oli küsimusi. Kokkuleppel Jaan Mäega kirjutasin vangla ülemale

avalduse, paludes mind üle viia 9. kambrisse. Möödus aga tublisti kolm kuud, enne kui mind välja kutsuti ... kuuendasse kamb risse paigutamiseks! Mägi oli selleks ajaks juba Tartu vanglasse sõidutatud. Kui vanglaülem Kõrge kord kambrisse tuli, pärisin aru,

miks mind minu avalduse kohaselt 9. kambrisse ei paigutatud. Vas tuseks sain, et kui ma veel kord niisuguse küsimuse esitan , siis laseb ta mind hoopis paigutada 4. kambrisse, mis oli kuulsaks saa

nud igasuguste inetustega, mida kinnipeetavad retsidivistid seal sooritavat. 13

Trellide taga

193

1923. aasta mais puhkes meil vanglas enneolematu sagin ja äre vus. Aknatrellid ja seinad trummeldati vasaratega üle. Seda kolki mist ja täristamist jälgis vanglaülem Kõrge surmtõsise näoga. Nii

sugust « asjalikku » toimetust Karistusvanglas minu sealolemise ajal kunagi ei korraldatud. Asi seisis selles, et Eeluurimisvanglast

Vene tänaval olid põgenenud läbi seina kuus naispoliitvangi! Hiljem kuulsime selle sündmuse üksikasju. Kodanlikud ajalehed kisasid: « Hulljulgus!», « Romantika! » Meie kaine mõistus aga ütles - see oli kangelastegu. Sama aasta suve lõpul, pärast üsna pikka vaheaega, tuli mind jälle külastama Helene Simonlantser-Kuusk. Möödunud sündmus -

test jutustas ta lühidalt , aga minu jaoks oli seda nii tohutult palju. Ta teatas ka « ristiisa » Jaani traagilisest surmast. Kõik need pai navalt rasked ja kurvad teated pidin vastu võtma külma rahuga, et mitte äratada vangla teenistujate tähelepanu, kes olid valve ruumis. Lahkudes ütles Helene Simonlantser-Kuusk, et talle on

kindlatest allikatest teatatud: mind vahetatavat peatselt uuesti Nõukogude Venemaale.

Augustikuu teisel poolel kutsuti mind kambrist välja koridori. Vanglaülem Kõrge juuresolekul käsutati minu kambrikaaslasi

minu isiklikke asju koridori põrandale välja kandma. See tähen dusrikas protseduur ennustas muudatust minu elus. Köitsin oma « varanduse » kimpu ja lahkusin valvurite saatel Karistusvanglast.

Jälle sammusin läbi Tallinna – Lasnamäelt mereni, kus asus -

Keskvangla. « Patarei» müüride vahel möödus kaks nädalat, siis ilmus vanglasse Tallinna kaitsepolitsei fotograaf, kes mind pildis tas risti ja põiki. Trotsivalt küsisin , millal ma oma fotot näha saan .

Kas teadlikult või juhuslikult vastas see ametnik, et viie päeva pärast. Viienda päeva lõuna ajal, kui vangla supilörtsi limpsisin , kutsutigi mind vanglaülema kabinetti. Seal istusid sõjaprokurör Trakmann ja minule tundmatu erariietes isik . Viimane tõttas mulle vastu, teretas kättpidi ja küsis midagi hoogsas ja kiires vene kee les. Kuna ma vene keelt valdasin halvasti, ei saanud ma midagi

aru. Härra Trakmann tõlgi osas abistas mind väga viisakalt, sele tades, et minuga kõneleb Nõukogude Venemaa saatkonna töötaja härra Frenkel, kes soovib teada, kas ma olen nõus Nõukogude Venemaale minema ? Nüüd oli mul vene keelt küllalt: « Da, da, da. »

Seltsimees Frenkel küsis nüüd juba aeglaselt, nii et ma aru

sain, kas ma ei vaja mingisugust riietust? Raputasin energiliselt pead : « Nitševo ne nado . »

« Audientsi» lõpuks andis sm. Frenkel mulle pika jämeda pabe 9 Jaan Kreuks mõrvati 28. märtsil 1923 kaitsepolitseiniku poolt tänaval lasuga selga. 194

Toim .

rossi, millega kergel sammul kambrisse ruttasin. Kambrikaaslaste suust suhu käis vene tubakast kõrgemat sorti pabeross. Samal päeval kutsuti mind vangla valveruumi, kus ootasid veel viis vangi, kellega koos mind teist korda Eestist välja vahetati. Lahkudes Tallinnast saime kõik Nõukogude Venemaa esinduselt kogukad pakid, milles oli võileibu, õunu, apelsine, šokolaadi ja paberosse.

4. septembril 1923 jõudsime Narva, kus teatati, et vahetus toi mub järgmisel hommikul, s. o. 5. septembril. Meie endi otsustada jäeti, kas ööbida vangide vagunis või üle kolida « võõrastemajja ». Istuda 14 tundi jahedas vagunis oli kahtlemata ebamugav. Selle pärast marssisime koos oma saatjatega Kreenholmi vanglasse. Seal

põrandal lamada oli siiski parem kui vagunis kükitada. Järgmisel hommikul paigutati meid 1. klassi vagunisse. Sõit peh

mes vagunis kuni piirini kestis mõnikümmend minutit. Seda muga vust kasutasime Eestisse saabuvate valgekaartlaste arvel. Nende äratoomiseks saadeti piirile luksusvagun. Varsti kihutas Nõukogude Venemaalt meile vastu saadetud reisi

vagun Kingissepa poole. Kingissepa perroonil oli vastas minu isa, kelle silmanurgast veeres rõõmupisar mööda kortsulist palet alla. Vana sai elusalt ja tervelt tagasi oma viimase võsu .

13*

MARIA JAKOBSON

PUNANE LIPP OLI MINUGA

Kui öösel teist külge keerasime, siis pidime seda tegema kõik

korraga – nii tihedalt oli kambri põrand meid täis. Nagu silgud

pütti, nii oli laotud 36 naisvangi 18 m² suurusesse ruumi. Päeval istusime pinkidel. Kambris oli hämar, sest valgus langes sinna ainult kitsast aknapilust ja sedagi koridori kaudu. Kambri tagasei nas oleva pika laua juures oli üsna vähe valgust, kuid ometi tehti

seal mõndagi, näiteks õpiti eesti, vene ja esperanto keelt. Igal pühapäeval ja sageli ka kesknädalal tüütasid meid « hinge viilijad ». See on tabav nimetus jumalasulastele, kes nädalast nädalasse « viilisid » meie hingede kallal, et meid « ümber pöörata ».

Milliseid mooduseid « hingeviilijad » ka kasutasid ja mida nad ka rääkisid , kuid saak meie, poliitvangide hulgas jäi neil saamata. Teadsime, kes me oleme, mille eest vangis istume, ja sellesse maa ilma, mille eest meie võitlesime, ei saanud jumalat kuidagi sobi tada .

.

Mina tegin oma isiklikud arved jumalaga selgeks juba üsna noo rena, peaaegu lapsena. Kuueaastasena hakkasin orjama kulakut. Noore neiuna teenisin Saaremaal Sõmeral kirikuõpetaja juures. Sageli tuli seal ööd otsa ülal olla, keldrist härraste lauale « jeesuse

verd » kanda ning näha meeletut prassimist, mida järgmisel päeval väga lihtne oli kirikus andeks paluda . Sellest ajast peale kadus minu südamest jumal, elu õpetajamajas läks aga nii vastikuks, et sõitsin ära Tallinna. Siin hakkasin tselluloosi- ja paberivabrikus

tööle puukoorijana. Mul ei olnud ei kooliharidust ega poliitilisi teadmisi. Oli aga julgust, agarust ja lahtist pilkugi tööliste võit luse mõistmiseks. Mind hakati usaldama. 1921. aasta veebruaris

pidid tulema Tallinna linnavolikogu valimised. Kommunistide rühma kandidaatide hulgas oli ka minu nimi . Tänu vabriku provo kaatorite poolt koostatud mustale nimekirjale vangistati aga 1921. a. 14. jaanuari öösel vabrikust 12 seltsimeest, kelle hulgas olin ka mina .

Ja siis tulid siia Vene tänaval asuvasse Eeluurimisvanglasse usu vennad ja -õed, kes manitsesid pattu kahetsema ja issanda karja tagasi pöörduma. Millist pattu ? Millisesse karja? Me tundsime

juba liiga hästi neid varisere, kodanluse sabarakke, ja nende tühje, 196

MARIA JAKOBSON

Š

läägeid sõnu, millega taheti

meie võitlusvaimu uinutada . Ei !

«Hingeviilijatelt» polnud meil midagi vaja , kuulatagi oli neid vastumeelne. Tavaliselt peeti palvetunde koridori lõpus, kus asus kriminaalvangide kamber. Seal siis misjonär Saar ning tema väik semad usuõed ja -vennad oma häält tõstsid . Meie, poliitvangid, käitusime sel ajal oma harilikul kombel, vaidlesime omavahel, aja

sime kõva häälega juttu. Nii püüdsime summutada vastikut « juma lasõna » ja näitasime ka, et me sellest põrmugi ei hooli. Lõpuks toodi kõnepult isegi meie ukse taha, nii et me iga sõna pidime kuulma. Mõnikord asusime jumalasulastega ägedasse vaid lusse. Eriti särtsakas oli Juuli Rungi ja kui 1922. a. meie kamb risse toodi Vilhelmine Klementi, siis ka tema. Peale « hingeviili

jate » tundis meie pärast « muret» ka vanem vangivaht proua Sta kenberg, kes iga minut käis trellide juures, kutsus meid kambris 197

korrale, et vaikselt kuulaksime ega segaks palvetundi, ning ähvar das karistusega. « Hingeviilijate » palvetunnis küürutamise eest aga lubati mitmeid soodustusi, suuremat liikumisvabadust jne.

Meile, poliitvangidele, aga « hingeviilijad » ei jõudnud sisse « vii lida » ühtegi mõra.

Tööliste poolt olid määratud meile, poliitvangidele, hooldajad , kes meile edasi toimetasid väikesi ainelisi toetusi. Nimetasime neid

« padajanni toojateks». 1922. a. alguses loobusin toidust ja palusin , et minu « padajanni» tooja tooks mulle selle asemel pluusiriide.

Muidugi punase. Nii saingi umbes 4 meetrit punast sitsi. Sellest tegin endale pluusi ja räti. Kuskilt hankisime ka punast niiti ning tikkisime pluusi rinnaesisele suure lilleõie. Minu pluusi kambris

hoiti ja armastati. Kui mind kutsuti ülekuulamisele, panin loomu likult selga oma punase pluusi ja pähe punase rätiku. Kutsuti aga keegi teine meist, siis kasutas tema minu pluusi. Isegi õuel jaluta

mas käisime kordamööda minu pluusi ja rätiga. Kuidas me rõõ mustasime, kui saime demonstreerida oma meelsust ja nautida äre vust, mida kutsus vanglavõimude hulgas esile see tööliste võitlus värv, mida kodanlus nii väga kartis ! Muidugi olid mul pluus ja rätt ka kohtus, « 115 protsessil», kus mulle mõisteti 6 aastat sunnitööd. Siis oli aga pluus juba paran

datud ... Vanglaülema asetäitja Vilde nimelt kiskus selle mul sel jas lõhki. See oli 1. mail 1922. Sel hommikul valmistusime ka meie oma kambris töölispüha tähistama. Otsisime välja kõik punased

riideesemed ja jagasime need nii, et igaühel oleks midagi, kas või lindike rinnas. Siis hakkasime laulma « Internatsionaali» . Tuldi

parajasti hommikust loendust tegema. Vilde karjus: « Vait ! Vait ! »

Vastuseks kõlas veel tugevam laul. Vilde kargas minu juurde, tõmbas pluusi lõhki ja paiskas mu maha. Kuid laulsime siiski « Internatsionaali » lõpuni. 19 päeva hiljem protsessil aga oli mul

jälle mu pluus seljas, endiselt punane ja väljakutsuv. Palju ärevust ja rõõmu tõi meile punane kangatükk, mis jäi järele pluusi õmblemisest. Võib-olla oleks õigem ütelda, et puna sest riidest, mis «padajanni toojalt » sain, mõõtsime kõigepealt välja lipu – ülejäänust sai pluus ja rätt. Igatahes lipule mõtlesime kohe.

Punane lipp meie vangikambris! Seda ei saa üldse seletada, kui kallis ja kui tähtis see meile oli ning millise armastusega me seda valmistasime. Selsamal pikal laual, mis seisis meie kambri taga seinas, kogu töö käiski. Osa meist istus uksele lähemal, ajas juttu

ja valvas hoolega. Kui keegi väljastpoolt lähenes, peitsime lipu kiiresti või seisime trobikonnas laua ees, nii et uksest polnud lauda näha.

Vilhelmine Klementi joonistas valgele riidele tähed . Need lõi kasime välja ja saimegi loosungi: « Kõigi maade töölised , ühinege !» ning selle alla sõnad: «Vene uulitsa poliitvangid ». Kuidas aga tähed lipule kinnitada? Liimi polnud meil muidugi kuskilt saada. Söö 198

Li eb e

a pita h Ma ka

Naispoliitvangide poolt väljaõmmeldud punane rätik loosungiga : «Maha kapitalism ! »

giks toodi aga keedetud kartuleid. Tampisime keedetud kartuleid niikaua lusikaga, kui neist sai kliister. Sellega kleepisimegi tähed lipule.

Kuigi oleksime oma lippu hea meelega iga päev imetlenud , ei tohtinud me sellele mõeldagi. Lipp tuli peita. Kuhu? Kuna riide olin muretsenud mina, sain õiguse seda ka peita. Sellele, et lipu peitmine tõi kaasa ka hädaohu , me ei mõtelnudki. Omblesime lipu minu palitu voodri vahele. Olin õnnelik. Palit käis minuga kõikjal kaasas. Kui mind pärast näljastreiki Valga vanglasse saadeti, kui mind kartseris või üksikkongis peeti — ikka oli palit minuga. Ja seda, mida ei tundnud läbiotsijate vilunud sõrmed mu palitut koba -

des, seda tundsid minu käed ja veel rohkem mu süda

-

punane

lipp oli minuga!

Lõpuks saabus aeg, millele olime lippu valmistades mõelnud. 22. augustil 1922 paigutati Tallinnas 46 poliitvangi loomavagu nisse ja algas sõit Narva poole. Meid vahetati välja Nõukogude Liidus olevate valgekaartlaste vastu ! Vagunis oli üks mees kepiga. Otsekohe sai tema invaliidikepist lipuvarras, kärinal kiskusin palitu voodri vahelt välja lipu ja ühiselt kinnitasime selle kepi

külge. Torkasime oma lipu vaguni väikese õhuakna trellide vahelt välja. Narvas pidime viis päeva seisma, oodates vahetust. Meie lipp 199

aga lehvis uljalt ja rahvas kogunes vaguni ümber. Politsei ei suut nud kuidagi ei rahvast eemal hoida ega meie lippu kätte saada.

Lipuni ei ulatunud maast ega saanud teda haarata katuselt. Meie valvasime oma lippu ja rahvas leidis meid selle järele üles, üks kõik kuhu meid ka edasi -tagasi ei veetud, ükskõik kui kaugele ei sõidutatud. Meile ei antud joogivett, kuid me olime rõõmsad –

läksime vastu vabale ja õnnelikule elule punase võitluslipuga. Just nii, nagu me unistasime Vene tänava vangla hämara kongi pika laua ääres salakesi ärevusest põksuvate südametega lipu kallal töötades.

HELMI NIINEBERG '

PÕGENEMINE Mälestusi 1923. a. põgenemisest Eelurkast 2.

Vangile ... jääb alatiseks tung vabaduse järele ... See on loomu lik tung, mida ei suuda kaotada mingid karmused ja karistused , ei kindlustused ega valved . Ühe äpardus ja kava nurjumine ei takista teisi ikka uusi ja uusi välja mõtlemast. Nii on see kõigi van gide juures ja meiegagi ei olnud see teisiti.

Olime kõik noored ... vabanemise lootust kohtust polnud mingi

sugust, muul viisil aga (tol ajal olid ka vangide vahetused kodan liku Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel veel olemas) õige vähe ja seepärast polnud haruldased mõtiskelud põgenemisest. Õhtuti peale ülelugemist, kui vang elab rohkem endale kui päeval, istuti Eelurka

tihti

« lõvipuuri»

tagaseinas,

kaugemal

luuravast

valvurist. Kavatsedes, arutades ning nõu pidades otsiti teed vabadusse. Suurem osa neist kavadest varises kokku , kuna nad olid

rajatud liiga kergele alusele, väljaspool võimaluse piire või jälle tarvitasid liiga suuri abijõude ja riistu, millede muretsemine oli võimatu. Eelmise (1922) aasta lõpupoole, üle kolides väiksemasse, teistest eraldatud kinnisesse kongi, kus iga liigutus valvurile näh tav ja iga sosin kuulda polnud, leiutasime lõpuks kava, mille ellu

viimine oli küll raskevõitu , mitte aga võimatu. Kuigi alles kodune ja läbi töötamata, võis siiski tõsiselt selle plaani täitumise peale loota.

1922. a. lõpul, kui osale meist kohtus palju aastaid kaela määrati ja teisi, kes kohtus käimata, veel suuremad aastate hulgad ootasid, asusime päris agaralt asja kallale. Leidsime ka vastava abilise, energilise mehe, kes töötas ihu ja hingega asja kordamineku heaks. Tema peale jäi raskem ja tähtsam osa tööst.5 Väljast kuulati pea tuspaiku – muuga saime isegi valmis. Kaasteadjaid oli vähe,

| Käesolev mälestus ilmus «Vangla Hääles» nr. 6/7 (13/14) 1. juulil 1930 varjunime all « Üks kuuest» . Endised naispoliitvangid peavad mälestuse autoriks Helmi Niinebergi .

Toim .

Toim . 2 Eeluurimisvangla Vene tänaval. Toim. 3 Põgenikud olid veel eeluurimise all. 4

Voldemar Morris, kes oli varem Eeluurimisvanglast põgenenud . Toim .

5 S. o. väljastpoolt vangla müüri sisse augu raiumine.

Toim .

201

ainult hädavajalikud otsesed asjaosalised. Ka kõige ustavamatele seltsimeestele , kes asjast kõrval seisid, ei räägitud plaanist midagi. Samuti polnud omakseil sellest aimu.

Jõudis kätte 1. mai, mil kõik ettevalmistused olid niikaugel, et katse ise jäi vaid päevade küsimuseks. Et ära hoida võimalikku ümberpaigutust oma kongist kas kartsa karistuse puhul või muul viisil, otsustasime 1. mail mitte laulda...

1. mai saabudes aga, kuuldes meeste osakonnast « Internatsio

naali » helisid, ei suutnud meiegi vastu panna ja, mõeldes «tulgu mis tuleb » , laulsime kaasa, kuigi südameid läbistas kartusejuga

tagajärgede pärast. Teade — « üheks kuuks õigused võetud » — oli meile rõõmusõnum . Olime kindlad , et me seda karistust ära ei

kanna. Moe pärast protesteerisime siiski liiga kõrge karistusmäära vastu . Nii oli kõik korras. Vaja oli teada vaid täpne aeg ja paar

tarvilikku pisiasja. Seal katkes aga ootamatult side välisilmaga. Polnud võimalik kõige tühisematki teadet saada ega saata. See

vahejuhtum pühkis meie kindlad lootused peatsele vabanemisele pea täielikult. Olime nagu peata ega osanud kusagile oma mõtteid

tüürida. Istusime ja norutasime, haarasime kinni igast pisiasjast nagu uppuja õlekõrrest, kuid väljapääsu ummikust ei leidnud. Terve meie ehitis näis kokku varisenud olevat.

Paar päeva enne põgenemist istusime ühel õhtul jälle, ninad koos, ja kurtsime taga hävinenud lootusi-ootusi, mis alles just olid tundunud meile kaljukindla tõsiasjana. Meeleolu oli langenud nul

lini. Seal kuuldus äkki tume kloppimine välismüüri tagant. Jäime hinge kinni pidades kuulatama. Kloppimine kordus. Oli selge, et

see tähendas meie kava teostumist. Sellest arusaamisest hargnevat meeleolumuutust äärmusest äärmusse on raske kirjeldada. Olime nagu joobnud, kel puudub otsustusvõime oma tegude ja sõnade üle.

Kuuldus vaid katkendlikke lauseid, sõnu ilma tähenduseta. Ei puu dunud isegi meeleliigutusepisarad mõne silmis. Mõistus töötas vaid nii palju , et kõik need rõõmuavaldused sündisid kärata, peaaegu sosinal. Ei unustatud isegi ukseklapi juures passimist. Nägudel aga

peegeldus kirjeldamatu rõõm — meie lootused tõotasid siiski täide minna !

Ilma pikemalt mõtlemata, kaua tarvisminev töö võiks kesta,

alustasime juba selsamal õhtul palavikulise kiirusega vajalikke ettevalmistusi. Oli tarvis asemikud (nukud) valmis meisterdada

(olime kuuekesi 6). Otsisime kokku igasugust materjali nukkude kehadeks, peadeks, valmistasime paar parukat nende tarvis, kelle narid olid uksemulgule ligemal. Kõik kaasavõetavad riided sead sime valmis, taskusse hambahari ja muud igapäevased esemed, ja

hakkasime ootama. Üks mure7 oli aga meil siiski veel. Tundsime südamevalu seltsimees Julla ? mahajäämise pärast, juhul kui me 6 Juliana Telman, Salomonia Telman , Vilhelmine Klementi, Amanda Toim . Morgenson, Helmi Niineberg , Helene Pruul . 7 Juliana Telman. --- Toim.

202

HELMI NIINEBERG

sel õhtul vanglast välja ei pääse. Nimelt kukkus paar päeva varem üks omavaheline kaunis kaaluka sisuga « tonks » « miini» 8 ja sattus

kaposse. Selle tagajärjel oli oodata seltsimehe kartserisse minekut. Tuli otsida võimalusi, kuidas seda kas või paariks päevakski edasi lükata. Neid võimalusi kaaludes ja põnevusega müüritagust klop pimist kuulates läks aeg rahuvileni, mil selgus, et sel ööl minekust ikka midagi välja ei tule. Ka kloppimine müüri taga vaikis. Sead sime endid jälle harilikku korda ja heitsime naridele, kust veel kaua kostis jutusosinat.

Järgmisel päeval aga algas müüri taga kloppimine, kraapimine ja ragin täie hooga, mis selgesti kongi kostis. Et seda mürinat-koli nat summutada, häälitsesime tol päeval erilise innuga, lauldes, naerdes, lugedes kõva häälega ja hullates. Tammusime tillukese

kongi ühest seinast teise kontsadega tugevasti põrandale põrutades. 8 Vangide keeles tähendas see, et salakiri sattus valvurite kätte. Toim.

203

Jalutama läks ainult osa, et hoopis ära jäädes mitte kahtlust ära tada. Nii möödus aeg ilma iseäraliste vahejuhtumiteta. Lõunaks oli nari taga juba ühendusmulk rääkimise tarvis, kuna päris läbipää sutee altpoolt murti. Õhtul seadsime endid uuesti valmis ja heit sime varakult naridele. Juba pärast rahuvilet (tol ajal oli rahuvile kell 8 õhtul) teatati väljastpoolt, et alt on müür liiga paks, kivid

suured jne. , ning et kohe alustatakse läbimurdmist ülevalt poolt , kust see läheb paari tunniga. Olgu me valmis. Kuuldus ragin ja töö algaski täie hooga. Lebasime naridel ja hinge kinni pidades kuulatasime ikka tugevamaks minevat raginat, mis vangla öises vaikuses kostis kohutavalt kõvasti. Keegi luges valju häälega min gisugust raamatut, taipamata ise sõnade tähendust, samuti ei mõistnud seda teised . Närvid olid viimse võimaluseni pinevil, kuna

iga minut võis uksetagune valvur raginat kuulda. Kui töö edasi kestab, näis sissekukkumine olevat kindel . Niisugust pingulolekut ei suutnud me välja kannatada ning teatasime teisele poole seina,

milline on olukord ja et võimatu on jätkata sellist tööd öösel. Ragin vaikis ja me hingasime kergemalt. Tuli oodata veel päev. Koori sime end jällegi riidest lahti, et veel kolmaski õhtu kõiki etteval mistusi korrata .

Kolmandal päeval tehti ühendusmulk suuremaks, et võimalus avaneks ka toitu müüri taha anda. Riidelapp oli tol mulgul küll peal , aga seda võis siiski selgesti märgata. Päeval käis prokurör, kellelt nõudsime 1. mai karistuse kergendamist, mille peale see lubas asja läbi vaadata. Iseeneses aga mõtlesime:

«Viimast korda näed sina meid ja ka karistus on meil viimane. » Õhtuse väljaskäimise ajaks oli müür läbi murtud, takistuseks oli

vaid krohv. Väljaskäimise ajal nägime veel viimast korda teistes kongides olevaid seltsimehi, kellele sel õhtul südamlikumalt kui harilikult « head ööd » soovisime. See toimus naljatades ja vallatle des. Polnud neil ju aimugi, et meid järgmisel päeval selles majas

enam pole leida. Sellest neile märku anda oleks aga mõttetu, see oleks kaasa toonud muretsemist ja unerahu rikkumist.

Kohe kui ülelugejad olid kongist väljunud ja maja teise otsa läinud , langes krohv, mis täitis kongi paksu tolmuga. Kukkumise mürina summutamiseks oli laotatud põrandale tekid . Et juhus likku uksest vaatajat tolmu kohta pettearvamisele viia, panime kõik suitsud ette ja tossutasime kuis vähegi võimalik. Ise lärmit sedes ja naerdes korjasime suure kiiruga krohvi kokku ja aja

sime ahju. Auk seinas aga mustas kui peletis. Tuli teda hilpudega katta.

Kuna väike osa mulgust ulatus üle nari ülemise puu ja hariliku) riiete riputamisel see oleks välja paistnud, tuli etteriputatavad rii

ded nööriga naripuu (see oli seina küljest täiesti lahti) külge siduda – tihedalt, tihedalt . Peale selle seadsime ka mulgu ette valge eesriide. Kui seinaga oli kõik korras, seadsime ka muud ette

valmistused joonde ja heitsime riietes narile parajat aega ootama. 204

Üks põgenikest HELENE PRUUL poliitvangina.

842

Lugesime veel veidi, ajasime juttu, millele nüüd ka väljastpoolt kaasa aidati. Oli ju nüüd ühine pere suurem . Kuna aga oodata tuli kaunis kaua, otsustasime kordamööda veidi magada. Esiteks ei tahtnud uni tulla, kuid eelmiste päevade pin gutused nõudsid oma osa, ja nii imelik , kui see ka kõrvalseisjale võib näida, varsti magasid kõik , peale ühe valvaja. Kuid valvaja oli oma erksust valesti arvestanud. Närvid vajasid puhkust ja ka tema vajus rahulikku unne. Nii magasime kõik , nii sees- kui väl

jaspool müüri, nagu poleks juhtunud midagi erilist. Kui viimaks üks ärkas ja ... leidis, et aeg on minekuks käes, kulus tal enne

tükk aega, kuni suutis teisi unest virgutada. Mõnd tuli päris tuge vasti raputada. Algas minek. Uus erutus, viimane närvide pingutus. Kaks asu

sid valvepostile – üks ukse, teine akna juurde, kust võis näha, -

kui tunninaine koridoris meie kongi poole tuli. Aken oli üleni

higine, ainult kitsas pilu higivaba, ja silmi pidi tublisti teritama, kui tahtsid midagi näha. Kasuks oli aga higi sellepärast, et väline

tunnimees ei saanud öist liikumist kongis märgata. Oli ju vabadus mulk kõrgel ja sinna pidi ronima.

Kui esimene müüri taha kadus, jäime kõik ärevi meeli järgmist kutset ootama. Vaheaeg tundus meile pööraselt pikk. Juba tekkis 205

kahtlus – vast tuli keegi peale ja kõik oli läinud luhta. Viimaks

ometi tuli järg teise, siis kolmanda jne. kätte. Ühe seltsimehe alla minemise puhul oli kuulda millegi raske asja kukkumist. Et müts

öises vaikuses õige vali kostis, mida pingul närvid veelgi suuren dasid , arvasime, et mineja alla kukkus, ja pidasime aru , mis nüüd peaks tegema. Pärast selgus, et see oli kivi. Kui suur oli kõigil erutus, sellest on jäänud mällu järgmine moment. Mingisuguse kahtlase krõbina puhul koridoris (niisugusel

juhul pugesime nari alla) koos kellegi teisega nari all küürutades panin tähele, et teine midagi rääkis . Mida aga, see jäi täiesti aru saamatuks, kuna kuuldus vaid kuiva suu naksumist, mis takistas sõnu mõistmast. Ka ise tundsin , et suu on kuiv, kuid ei taibanud seda niisutada. Kõike seda erutust, mis me sel viimasel hetkel kui

ka eelmistel päevadel läbi elasime, võib täielikult mõista see, kes ise on olnud umbeski niisuguses seisukorras. Iga mineja jättis narile lebama kuju. Kui meist jäid kongi veel vaid kaks passijat, olid naridel ainult kujud. Millest olid need val mistatud ? Kuna vangi kraamiladu on kaunis väike kuue inimkuju

tarvis, seisid need koos kõige mitmekesisemaist asjust: pesukausid, prügikast, vanad katelokid , puuhalud, põrandapesukaltsud, pea alusekotid ja igasugust muud kila - kola võis leida inimkehade ase mel rahulikult tekkide all puhkamas. Kõigest sellestki kippus nap

pus kätte. Nii leidsin enne minekut, seades oma kuju kohale, et sel alumine kehaosa täiesti puudus. Üks mineja oli eksikombel selle enesele võtnud. Võtsin tagasi. Teisel kujul tuli aga vähe tekki ker

gitada ja inimkeha asemele jäi teki varju veidi tühja ruumi. Pea deks olid aga kaltsunuustakud, millel oli harilikult kas rätik ümber köidetud või juuksed parukana külge kleebitud. Et ka jalad oleksid olemas, ajasime sukad kaltse täis ja seadsime need siis kohasesse asendisse.

Viimase kahe mineja vahel vahet ei peetud, kuna võimatu oleks üksi kongis valvata. Pugesime siis ... august läbi ja väljas olles

tundsime head meelt, et kõik läks hästi, kuna olime kindlad, et meid nüüd ei taba enam keegi.

Algas keeruline allaminek. Tuli minna mööda mustava sügaviku kohale seatud kitsaid laudu, üle mitmesuguste prahihunnikute, palgiotste jne. , kuni jõudsime suurema avauseni. Juhil oli kaasas

latern ja selle vilkuval valgusel nägime seina küljes, üksteise all, suuri raudklambreid, parajasti nii laiad, et seina ja klambri vahelt inimene läbi mahtus. Uksteisest olid aga klambrid nii kaugel, et käega ühest kinni võttes ulatusid jalavarbad teiseni. Väiksemakas vulistel aga jalad järgmise klambrini ei ulatunud ja neil tuli käed lahti lasta ja end järgmise klambri peale kukutada. Nii turnisime kaks majakorda läbi. Siis oli veel üks kitsas, kividega täidetud kallak müüriveer, siis redel ja - olimegi all. Oleks see kaelamur

dev ronimine pidanud valgel päevaajal toimuma, oleksime vahest tagasi kohkunud . Kuid pimedas, lootusega peatsele vabanemisele, 206

Üks põgenikest AMANDA MORGENSON

ei tulnud meil üldse meeldegi mõtelda selle kardetavusele. Läk sime tundega, nagu poleks see üldse teisiti mõeldavgi. Kui me all kõik veel kord koos olime, soovisime üksteisele kõige

paremat ja lahkusime paarikaupa vana lagunenud maja hämarast hoovist tänavale.

Olime vabad ja sammusime vabalt valveta läbi tühjade, kevad öiste tänavate ...

JULIANA TEL MAN

UHISES RIVIS

Kodanlikus Eestis pidi valitsema demokraatia . Valge terrori

vereojade ja süütute inimeste vanglapiinade ees kahvatas ja kadus aga demokraatliku korra varigi. Jäi järele vaid varjamatu ja jõh ker suurkodanluse klassidiktatuur, milles töörahva elu oli üks

ainus suur vaev ja viletsus, tagakiusamine ja vangipõli. See, kes julges töörahva vabaduse ja õnne eest välja astuda – need olid aga eeskätt kommunistid seati seina äärde või tassiti vangla trellide taha.

Meie, ema, õde Salomonia ja mina, varjasime oma korteris Vik tor Kingisseppa. See oli 1922. aasta mais, kui reetur Linkhorsti

juhatuse järgi Viktor Kingissepp meie korteris areteeriti. Siitpeale algasid ka minu vangla- aastad ... Kuusteist aastat, täpsemalt – 5848 päeva täis karmi ja visa võitlust olemasolu eest, vanglapersonali jämeda ja jõhkra omavoli vastu .

Kodanlus püüdis vangla kaudu teha kõik selleks, et poliitvange kommuniste vaimselt ja füüsiliselt pikkamisi hävitada, kui tal polnud seda korda läinud teha kogupauguga kuskil Valdeku rabas. Selleks suure tähtsusega « isamaaliseks tööks valis kodanlus välja ka kõige parajamad mehed . Üks neist oli näiteks Vangi

majade Valitsuse ülem Press ' , keda vaevalt ükski endistest poliit vangidest saab rahulikult meenutada. Karistused, kartserid , kee lamised ... need olid selle mehe käes vahendeiks võitluses kodan laste verivaenlaste kommunistide vastu . Ma ei mäleta näiteks

ühtki juhtumit, kus see jõhker tüüp oleks poliitvangide kambris käinud, ilma et sellele ei oleks järgnenud karistus. Halastamatult karistas ta igaüht, kes julges vangla korra kohta tõtt rääkida. Toon selle kohta mõned näited .

Mäletan, kuidas ühel 1929. aasta oktoobrikuu päeval tuli Press | Käesolevas kogumikus nimetatakse Vanglate Valitsuse ( kuni « Minis

teeriumide korraldamise seaduse » ilmumiseni 1929. a. Vanglate Pea valitsus) ülemaiks ka teisi isikuid. Vanglate Valitsuse ülemaiks olid: koh tuministeeriumi asjadevalitseja, ühtlasi ka Vanglate Peavalitsuse ülema k. t. A. Mahoni (1918-1919); A. Strandmann ( 1919–1925); kohtuministri

abi, ühtlasi Vanglate Peavalitsuse ülem A. Mahoni (1925—1929 ); J. Press ( 1929-1940) .

208

-

Toim .

JULIANA TELMAN

oma järjekordsele ringkäigule karistusvanglasse Lasnamäel. Astus meie kongi ja küsis: « Kas kaebusi on ? »

Neid oli meil muidugi alati.Sel ajal, kui Aliide Sommerling parajasti rääkis Pressile vanglas valitsevast väljakannatamatust

olukorrast, pöördus Press, jättes Sommerlingi jutu tähele pane mata, minu poole:

« Kas teil ka on midagi rääkida ? » Vastasin : « Üks ju räägib praegu ! » Sellest oli küllalt. « Viisakuseta tooni tarvitamise eest Vangi majade Valitsuse ülemaga kõneldes » said seekord karistada meie kambrist kõik need, kes üldse midagi rääkisid : Leontiine Vels ( Resev ), Aliide Silberg, Helmi Niineberg, Aliide Sommerling. Kõi 14

Trellide taga

209

gilt neilt võeti kaheks nädalaks õigused ära. Minult võeti aga ülal nimetatud sõnade eest õigused ära kolmeks nädalaks. Nii oligi, et ükskõik , mida vang ka ütles, karistada võidi teda alati. Ukskord tuli meie kongi prokurör ja käratas: « Kas kaebusi on ?

Meie teadsime, et temaga rääkimisest mingit kasu pole, ja vai kisime. Prokurör jäi ilmselt imestusest seisma. Et ta kiiremini ära läheks, ütlesin mina:

« Mis siin ikka kaevata , meil on ju väga hea elu. » See viis prokuröri nii rööpast välja, et ta hakkas karjuma: « Kui te veel kord ütlete, et teil siin hea elu on , siis panen teid kartsa . »

Arutasime pärast naerdes, et ei tea, missuguse paragrahvi alusel ta mind küll seekord kartsa oleks pannud. Küllap siia oleks hästi sobinud : « Ebaõige väljenduse pärast vangla korra kohta - 7 päevaks kartserisse. » Ja siis oleks karistus saadud tõesti asja eest. Poliitvangide olukord vanglas oli raske. Me võitlesime välja

kannatamatu olukorra vastu kõigi vahenditega, mis meie kasutada olid, alates kollektiivsetest kirjalikest ja suulistest kaebustest ning

lõpetades näljastreigiga, ehkki me teadsime väga hästi, et sellele järgneb karistus. Vaikida oli võimatu.

Meenub, kuidas me, naispoliitvangid, 1930. a. talvel ühiselt nõudsime sukkadele pöidasid. Asjalugu oli nimelt nii, et aastaid kestnud võitluse tulemusena anti meile sukasääred, kuid pöidasid neil polnud. Pöidade asemel lubati anda kaltsud. Kuid ka neid ei antud. Rosalie Veltson näitas Pressile oma külmast siniseid jalgu

ja nõudis sukki ühes pöidadega. Oli südatalv ja ilmad väga külmad. Pöidadeta sukkade tõttu ei saanud vang kasutada isegi ametlikult lubatud 20-30 -minutilist jalutusaega. R. Veltsoni nõudmist toe tasid ka teised kongisviibijad. Varsti pärast Pressi lahkumist kästi

aga Rosalie Veltsonil, Ludmilla Ausmannil ja minul asjad kokku panna ning kambrist väljuda. Meid viidi igaüht eraldi pisikesse üksikkongi. Ühtlasi loeti ette vanglaülema määrus, mille alusel olime karistatud kuuajalise õiguste äravõtmisega. Ehkki olin vanglas juba küllaltki karastust saanud ja igasugu

seid raskusi üle elanud, näis jälle, et kuidagi ei suuda üksikkongi rõhuvat vaikust taluda. Siin ei olnud ju meil isegi raamatuid kaas lasteks. Puudus ka kirjutamisvõimalus. Sellest, kuidas me ühis

kongis kogu aeg usinasti ja plaanipäraselt olime õppinud, võisin üksikkambris ainult unistada .

Õnpimine oli meie, poliitvangide elu seadus. Nagu kodanlikus ühiskonnas jääb töörahvas ilma hariduseta, nii oli ka naispoliit vangide hulgas üsna vähe neid, kes omasid kesk- või isegi alg haridust. Olime ju oma rõhuvas enamikus vabrikutöölised, kes juba kooliealistena pidid ise igapäevast leiba teenima, et anda pisu kest lisa vanemate kehvale teenistusele. See oligi põhjuseks, miks

paljud meist omasid vanglasse sattudes ainult 3–4 klassi haridust. 210

Ema

JELISAVETA TELMAN . Fotografeeritud 1946. a.

Üksnes Olga Künnapuu (Lauristin ) oli ülikoolis käinud, keskhari dust omasid Vilhelmine Klementi (ta heideti revolutsioonilise tege vuse pärast koolist välja just enne küpsuseksameid ), Helmi Niine berg ja Ludmilla Ausmann. Nemad olidki siis meie õpetajad. Kunagi ei suuda ma unustada oma esimest väsimatut vene keele

õpetajat Vilhelmine Klementit, tulihingelist revolutsionääri, kes jättis vanglamüüride vahel oma elu. Üldse püüdsime vanglas kasu tada iga pisematki võimalust oma teadmiste täiendamiseks. See tõttu rõhus üksikkongis olles kõige enam raamatute täielik puudu mine.

Peale edasi- tagasi käimise siin muud tegevust polnud. Kong oli väike, tuli ühtelugu ümber pöörata, nii et pea hakkas lõpuks ringi käima. Mäletan , kuidas Milla ( Ausmann ) leiutas kord « üksikus >> olles uue käimise viisi: sammudega kaheksate joonestamise, sest

siis ei hakka pea ringi käima. Seda moodust kasutasin nüüd minagi. Sel ajal kui meie üksikkongides istusime, otsustas kogu poliit vangkond, nii mehed kui naised , Vangimajade Valitsuse ülema

Pressi boikoti alla panna. See tähendas talle mitte sõnagi ütelda, tervitus vastamata jätta. Ka mulle, samuti teistele üksikkambri tes viibijatele, teatati sellest otsusest. Mul hakkas karistus juba 14 *

211

lõppema, kui Press tuli vaatama, kuidas ma end üksikkambris tun nen . Uks keerati lahti, sisse astus Press ja teretas. Mina aga tervi tusele ei vastanud. Pressil hakkas üks näopool närviliselt tõmblema ja ta sisistas läbi hammaste:

« See on metsikus, see on äärmine metsikus! Vahialune ei vasta minu tervitusele !>>

Ka teised üksikkambris viibijad olid Pressi vaikimisega vastu

võtnud. Seepärast teatati meile 7. märtsil, karistuse lõpupäeval, et oleme Pressi vastu viisakuseta ülalpidamise eest veel kord karis

tatud õiguste võtmisega üheks kuuks. Luhtusid jälle lootused raa matute, õppimise kallale asuda .

Kuid viimaks pidi ka selle karistuse aeg lõpule jõudma. Mu rõõm oli suur, kui kambrisse anti raamatud. Nüüd vähemalt ei tunne seda

piinavat igavust. Rõõm aga kestis üsna lühikest aega. Juba teisel päeval ilmus Press. Boikott aga jätkus. Vaikimise eest saime kõik uuesti karistada ja jälle võeti meilt raamatud. Poliitvangide üksikkong desse paigutamise üheks eesmärgiks oli

eraldada meid kaasvangidest. See neil siiski ei õnnestunud. Nii nagu alati, oli meil ka seekord teiste naispoliitvangidega pidev side. Üksikkambris olles võis igaüks meist kogu aeg tunda oma seltsimeeste südamlikku hoolitsust ja püüdu vangimaja administratsioonil

-

leevendada meie üksildustunnet. See oli suur ja sügav kollektiiv sustunne, mis tegi alati südame soojaks.

Igal hommikul ja õhtul, kui vange pesuruumi lasti, ootasin suure põnevusega, kas õnnestub kellelgi valvuri nägemata üksikkambri ukseni joosta ja ukses olevast imetillukesest « aknast » sisse vaadata.

Sellest augukesest ei paistnud meile küll peale ühe silma midagi, kuid kui suurt vaheldust ja südamerõõmu tõi siiski see sõbralik silm üksikus istuvale vangile, kelle ainsaks tegevuseks oli edasi

tagasi sammumine. Mõnikord õnnestus ka sosistades ukseprao vahelt edasi anda mõni omastelt külastamise päeval kuuldud uudis . Vanglas harjub mõistma isegi sammude keelt. Meenub, kuidas ma alati püüdsin sammude järgi ära arvata, kes uksele läheneb .

Elfriede Morgenson näiteks tuli alati kiirete, raskete sammudega, lükkas « akna » eest klapi ja küsis: « Noh, kuidas elad ? » Saanud vas tuse, läks ta kiiresti edasi Milla ja Roosi (Veltson ) ukse juurde

Me teadsime väga hästi, et kui valvur meie ukse juures kedagi ootamatult tabab, on sellel kartseripäevad kindlustatud . Kuid siiski ootasin iga päev, kas ehk õnnestub mõnel jälle oma sõbralikult naeratavat silma näidata. Kõige sagedamini käis minu ukse juures

õde Selma ( Salomonia ) . Tema tuli nii tasa, et ma ei kuulnud enne, kui ta « akna » klapi üles tõstis. Selma mureks oli ka meile määra tud toidupoolist edasi anda, peites paki varem kokkulepitud kohta, kust ma siis kambrist väljas, näiteks pesemas käies pidin selle vargsi oma kambrisse toimetama. Jaotasin saadud toidu kolmeks võrdseks osaks ning paigutasin Roosile ja Millale määratud osa varem kokkulepitud kohtadesse pesuruumi või koridori. 212

LUDMILLA AUSMANN

poliitvangina.

Toidu edasiandmine teistest eraldatud vangidele polnud muidugi

sugugi kerge ülesanne. See ei õnnestunud mitte igakord. Meenub üks episood, kus Selma pani kotiga toiduained koridoris asuva telefonikapi peale. Valvur Kreismann võttis selle aga enne ära, kui mind pesema lasti. Juhtus, et kui Selma ja tema kambrikaaslased läksid jalutama, nägid nad kotti Kreismanni laual. Jalutuselt tulles läksid vangid Kreismanni juurde, ja kui teised temaga juttu aja sid, võttis Selma valvuri märkamata koti ning viis kambrisse

kaasa. Valvur Kreismann ütles mulle hiljem, et tema laualt olevat ära viidud kott toiduainetega, mida arvatavasti olevat tahetud mulle edasi anda, sest seal olevat olnud sees just samasugune

eriliselt valge või nagu meie ema Selmalegi toonud. Seekord jäeti Selma karistamata, kuna ettekande tegemise ajaks oli asitõend kadunud .

Eriti raskeid päevi elas seekord üle Milla. Ta viidi üksikkamb rist seitsmeks päevaks pimedasse kartserisse . Milla põdes juba pikemat aega vanglas saadud tuberkuloosi. Külmas kartseris tõu

sis tal palavik. Kõrge temperatuuri tõttu tekkis tal umbses õhus lämbumistunne. Mitmekordse tungiva nõudmise peale saadeti lõpuks velsker Koppel kohale. See tegi kindlaks, et Milla tempera 213

tuur läheneb 39-le. Milla toodi kartserist sel päeval väga haigena välja. Kahe päeva pärast aga, kui Milla temperatuur hommikuks 37,2 ° -ni langes, käsutas vanemvalvur Vau ta kiiresti kartserisse tagasi. Nähtavasti kartis ta, et hiljem võib palavik jälle tõusta ja nii jääbki poliitvangil kartseris istumine pooleli. Milline kahju!

Seekord katkestati palaviku tõttu Milla kartserikaristust veel kahel korral.

Mäletan, et kord õnnestus Selmal mulle toimetada üks sidrun .

Seda ma kolmeks ei jaotanud, vaid saatsin haigele Millale, kes pidi selle viivitamatult koos koorega ära sööma, et mitte uue karis tuse alla langeda, kui valvur juhuslikult oleks sidrunikoori leidnud.

Uus karistus ei jäänud aga seekordki tulemata, veel enne, kui Pressi poolt meile määratud karistusaeg lõppes. Vangla administratsiooni arvates olime teistest poliitvangidest juba kolm kuud rangelt eraldatud. Meie aga näitasime, kui võime tud on paksud kiviseinad ja kindlad lukustatud uksed meid ühi sest perest lahutama. Aprilli lõpus esitasime ühiskongides viibivate seltsimeestega ühel ja samal ajal kaebused vangimaja administrat

sioonile vanglas valitseva väljakannatamatu olukorra kohta. Selle eest said karistada kuuajalise õiguste võtmisega Ludmilla Aus mann , Rosalie Veltson, Salomonia Telman, Pauliine Köster, Aliide

Sommerling, Helmi Niineberg, Vilhelmine Kruuk , Elfriede Mor genson , Salme Kont, Ida Otson (Meel), Juuli Reva, Leena Laid (Parker), Liisa Oldur, Ella Sukk, Leontiine Vels (Resev ), Jenny Tenno, Ottilie Võrk, Julie Kukk , Aliide Lepp, Aliide Silberg, Olga Reinson , Emmeline Tooming ja ka mina. Vangimaja ülema poolt antud karistusmäärusesse oli märgitud, et me olevat seekord karis tuse ära teeninud « võimude vastu lugupidamatuse avaldamise pärast ».

Uue karistuse jõusseastumisega kadus ka Pressil vajadus meid jälle « üksikuis » külastada ja uuteks repressioonideks põhjust otsida, sest olime nüüd ju niikuinii juba karistatud ... Mis aga kõige halvem — raamatute saamine nihkus ikka kaugemale ja kaugemale. Mäletan, et Milla leidis üksikkongis viibides omapä rase tegevuse. Tal oli siin villane kootud vest . Painajaliku igavuse peletamiseks harutas ta vesti lahti, harutas ja kudus üht ja sama vesti mitu korda .

... Lähenes esimene mai 1930. Poliitvangide traditsiooni koha selt tähistasime rahvusvahelist töölispüha alati revolutsiooniliste

lauludega, hoolimata karistusest, mis sel puhul järgnes. Ehkki meist kolmest polnud keegi kunagi « soololaulja» olnud, tuli meil sel aastal seda siiski teha. Ühiskongides viibivate naispoliit vangidega ühinesid sel korral siis ka kolm «soololauljat » üksik kongides. « Internatsionaali » lauldes oli tunne, nagu oleksime ühinenud kogu maailma proletariaadiga, kes samal ajal paljudes maades

võitleb vihatud kapitalismi vastu . Terve päeva oli kuidagi pidu 214

lik tunne, seda ei vähendanud ka teadmine, et uus karistus on enam kui kindel. Seda meile teatama aga keegi ei rutanud, sest vana karistus, mis meile oli määratud 29. aprillil, oli alles astunud jõusse.

Kuus kuud peeti meid seekord « üksikus » ja kogu aeg ilma raa matuteta. Alati leiti põhjust karistuse pikendamiseks. Küll oli tore tunne, kui meid lõpuks jälle paigutati ühte teiste poliitvangidega. Jutustada oli nii palju ja jällenägemisrõõmust olid südamed tulvil. Kui lõpmata hea oli tunda vahetus läheduses oma võitluskaaslasi!

Tugev kollektiivsustunne, mis meid lahutamatult kokku liitis, kasvas koos aastatega ja aitas kergemini üle saada kõigist füüsilis test ja hingelistest raskustest. Mäletan suure südamesoojusega

Alviine Puuseppa, kes kohe, kui ta vanglasse toodi, hakkas meile edasi andma oma Nõukogude Liidus omandatud poliitilisi teadmisi. Meil oli keelatud igasugune marksistlik kirjandus. Alviine Puu

sepp kirjutas pulbripabereile marksismi- leninismi põhiliste teo reetiliste küsimuste kohta lühikonspekte ja saatis kongist kongi. Nii püüdsime me omandada teadmisi, mis olid vanglamüüride

vahel kõvasti keelatud, kuid meile nii hädavajalikud kogu eluks, võitluseks. Alviine õpetas meile ka vene keelt. Olin üks tema õpi lasi.

Kord hommikul istusin laua juures ja valmistusin õppetunniks.

Me polnud juba paar päeva leiba söönud, sest leib, mida meile anti, sisaldas nii palju liiva, et see otse vastikult hammaste all ragises. Kambri päevnik koputas visalt uksele, et valvurile tagasi

anda meile järjekordselt söögiks toodud kõlbmatut leiba. Viimane aga juba aimas, miks nii tungivalt koputatakse, ega avanud selle pärast ust. Ma vihastasin niisuguse häbematuse üle, kargasin üles ja läksin ukse poole. Korraga tunnen , et keegi hoiab mind jõuga kinni. See oli Alviine.

«Julla, ära praegu klopi. Rahune, muidu sind pannakse kohe jälle kartsa , » ütles ta. Alviine arvestas õigesti minu meeleolu .

Kui ma ägedushoos oleksin uksele põrutanud, poleks ma pääsenud kartseripäevadest. Veel üks näide, kuidas poliitvangid üksteist hoidsid. Tulin kart serist, kus ma 7 päeva olin olnud pimedas vee ja leiva peal. Sama päeva õhtul kirjutasin valmis «tonksu » teistes kambrites viibiva

tele naispoliitvangidele edasiandmiseks. Järgmisel hommikul panin kirja « postkasti». Vaevalt olime jõudnud pesuruumi, kui tuli vanemvalvur Vau minu kirjutatud « tonksuga » ja küsis: « Kelle kirjutatud see on? » Kõik teadsid , et mina seda olin teinud. Minu suureks imestuseks

ütles Vilhelmine Kruuk, heitmata kirjale pilkugi, kiiresti: « See on minu kirjutatud. » Vau nähtavasti ei uskunud teda ja küsis:

« Kust te seda teate, te pole ju veel kirja näinudki? » 215

Vilhelmine Kruuk jäi aga oma ütluse juurde kindlaks. Kamb ris küsisin , miks ta minu kirja omaks tunnistas. Ta vastas: « Sul silmad alles kirjud kartsas istumisest. Mina pole aga seal

nüüd tükk aega olnud. Las ma lähen. » Kambrikaaslased otsustasid, et nüüd ei kõlba mul minna valvuri juurde asja selgitama, sest ega Vilhelminet niikuinii karistamata jäeta. Vilhelmine Kruuk istuski seekord minu «pattude » eest 7 päeva kartseris.

Vanglas oli ka sündmusi, päevi, mis jäävad eredalt meelde kogu

eluks. Üks selline päev oli minul õega, kui täitus 15 aastat meie vanglas viibimisest , s. o. 3. mai 1937. Meie kambrikaaslaste Leena Laidi, Ludmilla Ausmanni, Olga

Künnapuu (Lauristin ), Elfriede Morgensoni, Rosalie Veltsoni ja Katariina Padriku algatusel otsustasime seda päeva tähistada era kordse pidulikkusega. Juubeli ettekannete kava koostasime « ülla

tustega ». See oli küllaltki keerukas, arvestades neid väikseid jõude ja võimalusi, mis meil oli. Kõigil tuli vaheldumisi olla tegelasteks

ja publikuks. Raskusi tekitas proovide korraldamine. Kambrist meid välja ei lastud proove tegema, sest olime kõik arvatud 1935. aastal 'kinnitatud uue vangimaja kodukorra järgi lootusetult parandamatute kategooriasse. Tuli leida niisugune lahendus, et

need, kes pole antud numbris kaastegevad, proove pealt ei kuu leks. Ja lahendus leitigi. Kellel oli vaja proovi teha, loobus jalu tuskäigust. Nii toimusidki harjutused juba tükk aega enne täht aega ja lõplik kava selgus kõigile alles peopäeval, esinemiste ajal. Peokava kujunes järgmiseks: 1. « Pühendus juubilaridele »> — Leena Laid. 2. « Lõpp ja algus »

Esitab autor. Gustav Suitsu luuletus .

Loeb Juliana Telman. 3. Stseen A. Kitzbergi « Libahundist » ( II vaatus) Tegelased : Tiina - Ludmilla Ausmann

Margus — Olga Künnapuu Mari

Salomonia Telman

4. Kõnekoor. Esitavad Ludmilla Ausmann, Elfriede Morgenson ja Leena Laid. 5. Iluvõimlemine. Esitavad Ludmilla Ausmann, Olga Künnapuu ja Juliana Telman.

6. Humoreske. Esitavad Katariina Padrik ja Rosalie Veltson .

Meile õega kui juubilaridele algasid üllatused juba vara hom mikul. Pärast äratusvilet hakkasime, nagu tavaliselt, kleite kiiresti

selga ajama. Meie suureks imestuseks olid meie vangikleitidele öö 216

KATARIINA PADRIK

poliitvangina.

jooksul tekkinud ilusad valged väljaõmmeldud kraed. Need oli meile kingituseks valmistanud Elfriede Morgenson . Palju nalja valmistas aga see, et käiste otsad olid « uuendusena » kinni õmmel dud .

Hommikusöögi ajal ootas uus üllatus. Meie ette lauale asetati « tort », mille kambrikaaslased olid õhtul salaja valmistanud meie

igapäevasest leivast. Taimevõi kreemist tehtud ilustused andsid talle ehtsa tordi välimuse. Ma olen elu jooksul veel palju torte kingituseks saanud, nagu see meil millegipärast nii moes on, kuid

vist ükski tõeline tort ei ole mulle nii palju rõõmu valmistanud kui see - vanglaleivast. -

Rõõmsat elevust oli sel päeval kambris rohkesti. Õhtul pärast loendust algas aga see päris pidu.

Leena Laid luges ette oma luuletuse « Pühendus juubilaridele». Kahjuks ei ole see säilinud ja mälu järgi ma ei suuda seda enam taastada. 2

? Autori üllatuseks märgime, et käesoleva kogumiku ettevalmistamisel see luuletus siiski leiti arhiividokumentide hulgast. Avaldame selle J. Tel mani mälestuse järel. – Toim. 217

Kõnekoor kandis ette Milla ja Selma poolt inglise keelest tõlgi tud revolutsioonilise sisuga pala. Autorit enam ei mäleta. Kõige rohkem üllatas meid, s. 0. « publikut », katkend « Libahun dist» . Näitlejate riietus ega ka grimm ei jätnud meie oludes midagi soovida. Ka näitlejate mänguga jäime ülimalt rahule. Eriti hästi

mängis Ludmilla Ausmann Tiinat. Proovide ajal oli Ludmilla oma osa nii hästi mänginud, et Maril (S. Telman) hakanud Tiinast väga kahju , kui see vaatuse lõpul nuttes ja ahastades oma kadunud emalt surma palub, ja öelnud: « Võta siis pealegi see Margus

endale, kui sa teda nii kangesti tahad. » Peopäeval aga kulges kõik nii, nagu A. Kitzberg oli ette näinud.

Meenub, millise, võiks isegi öelda

võimsa

revolutsioonilise

paatosega hüüdis Ludmilla - Tiina: «... Minu ema aga ütles: meie oleme vabade inimeste

tõu g! Isa uppus põgenemisel jõkke, kui teda kinni võtta ja hinge kirja panna taheti; isaisa suri karu käppade vahel ja isaisaisa murdsid nugisejahil näljased hundid maha. Meil arvati põlvi kuni kuningateni ja vanemateni tagasi...» Valvur juhtus just sel momendil ukseavast sisse vaatama, kui

Margus (Olga Künnapuu) mehe riietes keset « lava» erutatud Tiina ees seisis, ja ehmatas algul üsna tõsiselt. Ta oli arvanud, et jälle on kavas põgenemiskatse. Ta põrutas uksele ja kogeles hirmunult: « Mis ... mis te teete! Mis see tä ... tä ... tähendab! »

Kui me aga talle ilusti ära seletasime, milles asi seisab, vaatas ta kogu õhtu ukseavast meie kava pealt ja oli ilmselt üsna rahul.

Teda erutas vaid küsimus: kes tõi grimmi ja kust saadi riided ? See polnud meil mingiks saladuseks. Põskede jumestamiseks kasu tasime telliskivist hõõrutud pulbrit. Hambapulber täitis suure

päraselt puudri osa . Kulmude värvimine polnud meil ka probleem :

põlenud tikk sobis selleks väga hästi. Maril pidid ju olema ehted. Ka sellest saadi üle. Meie hämaras kambris näisid sukakummide

pikendajad, mis olid reastikku kinnitatud, kauni peaehtena Mari

juustel. Marguse püksteks ohverdas Katariina Padrik oma isikliku magamisteki. Pastlaid saadi üsna lihtsalt: nende valmistamiseks

kasutati halli kotiriidest põrandakaltsu. Tiina ja Mari seeliku tele õmmeldi peale värvilisest sitsiriidest ribad ja « rahvariided > olidki valmis. Kui me lisame juurde veel oma elava ettekuju tuse, siis ei jäänud tõelise teatri haaravast etendusest midagi puudu. « Lava» eesriiet meil muidugi ei olnud. Kuid see-eest olime kõik väga distsiplineeritud. Kui teatati: « Eesriie langeb! » - pöö rasime « lava » poole selja ja asi oligi lahendatud . Hüüde peale : « Eesriie tõuseb ! » pöörasime end jälle ümber ja etendus võis a jätkud . See, kõige kurvem juubel meie elus, nagu Leena Laid seda päeva -

oma luuletuses nimetas, näitas veel kord poliitvangide südamlikku, kindlat ühtekuuluvust, oskust ja leidlikkust muuta ka raskeimad 218

päevad sellisteks, mis tõstavad võitlusindu, äratavad inimese hin ges sügavaid ja häid tundeid .

Nii jäigi see päev meile teiste sadade ja tuhandete hallide vanglapäevade hulgast meelde kõige eredamalt, igavesti. Mõtlesin tookord pärast «pidu» öösel naril lamades, ja ka praegu endisi aegu meenutades: kui hea on elada ja võidelda koos nii

suguste toredate ja tublide seltsimeestega. Nendega õlg õla kõrval võitlusrivis seistes oled miljon korda tugevam kui muidu, ja pole maailmas raskusi ning olukordi, mille ees sa lööksid kartma.

LEENA LAID (PARKER) LUULETUSI

PUHENDUS JUUBILARIDELE

Seltsimehed , teile, kes aastat viisteistkümmend vaevlend hallitand müüride vahel, üksainus suur ahel, kelle elu siin olnud mille külge teid neet, pühendab read me ühine pere.

Andis seltsimees Viktor oma elu ning vere meie ühise õilsa eesmärgi eest.

Tema rajatud teest

pole kõrvale kaldund te ajud ning süda, jatkates lakkamatult vihast klassisõda. Käib klassisõda vihasemalt täna kui ei kunagi tagurluse -hundi ja töölisklassi vahel ...

Kui mai päeval ühel langesid vangla uksed teie järel lukku ja tapeti seltsimees Kingissepp, siis töörahva süda tõmbus valusalt kokku ...

Näis nõrgule kustunud lootused kõik , kui kodanlus pingutas poomise köit. Ent võitlus ei kustund , vaid jatkus visalt,

tõusid langenute asemel tihedamad read, et võidelda lõpuks end vabaks. Oo, et löögid kord vaenlast jäädavalt tabaks! Seltsimehed, täna teil elus kurvim juubel. Hing täis kõrvetavat vabadusiha

te vanglas joond needust ja söönd viha. Viisteistkümmend pikka aastat

olnud aheldet teil kõik — pääle südame tukse. 220

Juubilarid JULIANA ja SALOMONIA TELMAN poliitvangidena. Samme kajastand tummad vaid seinad ...

Kannud süda siin mitmedki leinad

enda jõuetuse raevustavad ahastused ... Ent silmis teil töörahva kevademaa, kus vabaduse roosid õitsevad .

Meie lootuste maa, me lootuste võlu, mille hinnaks liig kallis pole ühegi elu, mille nimeks saab Nõukogude Eesti. Viieteistkümne aasta eest esimesel mail

1

punalippude all me marssisime teil, kust ei kosta täna töörahva laulude heli, vaid sõdurite sammud ja relvade kõlin. Kõlab Nõukogude Liidus täna võimas « Internatsionaal» .

Ent hispaania seltsimehed kuulide all,

barrikaadel, pühitsevad esimest maid,

loevad ellu jäänuid , haavatuid , surma kes said ikka töörahva riigi ja vabaduse nimel. 221

Meil suus siin leib, nendel eneste veri ... Et vaenlasele anda üha kuulide teri, pole aega neil mõelda, kas kõhus veel leiba, käed haaravad püssi ja vahel ka teiba, –

hoiab ülal võitlusind ja meeleheitlik tahe

-

saaks võita fašismi lohe.

Samm sammult kaitstes vabadust ja maad hispaania seltsimehed võitlevad . Oo, võiksid me mõtete kahurid teid abistada,

vaenlase südame kuulega läbistada ! Läbi suitsu ja vere me ühine pere

tervitab võitlevaid seltsimehi neid, kes raiuvad endale vabadusteid ! Me tervitame töörahva vabadusmaad

Nõukogude Liitu, kus kõlab vabalt « Internatsionaal » . Teid tervitame, kaht kaasvõitlejat! Lööme lahinguid koos,

kuni vangla väravad murduvad. 1. mail 1937. aastal Tallinna Lasnamäe vanglas.

IGATSUS

Igatsus, igatsus merele, rahutus suur mul ta järele. Tunda nii jalge all kõikumist,

kärsitut tukslemist, õõtsumist!

Seal on mul rahu, seal armas mu paik. Mässamas meri

mu süda siis vait.

Igatsus, igatsus merele, lapseea kaaslase järele! Siis ta ju jutustas võitlusest,

tundmata kaugusse sõitudest. Tundmatud olid siis võitluseteed.

Aegade möödudes selgusid need. Igatsus, igatsus merele, võitluse enese järele !

Mässamas rahvaste vaesem kiht, sinna ma kuulun, meil ühine siht ! Loosungeil punaseil uhke me hõik, elagu vabadus

töörahva riik !

Tallinna Lasnamäe vanglas 1929. 222

LEENA LAID

(Parker ) poliitvangina.

SUGIS VANGLAS Tuul nagu hullund aknale viskab vihma kui kämblaga kruusa ; sülega lehti lendu puilt paiskab, väänab puud, murda ei suuda.

Kütmata kongid niisked on külmast, rõskus kui puurib sust läbi. Seltsimees küürus piinavast reumast, paljuil see luuvalu - tõbi.

Kõhetud kogud, silmis veel lootus; luukere teisikud mingid . Selline viimne näidendist vaatus, millele nimeks ant: vangid. 223

Köhahoog kopse narmasteks lõikab, põskedel palavikpuna. Ajus vaid mõte « Elada! » hõikab, aastatelt pole veel vana.

Tiisikus neeland, järjest veel neelab mitmegi võitleja elu. Vangi ei arstki suremast keela, ütleb: « Eks armu te palu. »

Palu nüüd andeks, olid et vaene, kuulusid tööliste klassi,

toitu et nõudis keha su maine,

kui tegid tõusikul' lossi. Töörahva tapjailt palu ka andeks, et sa veel liigud ja elad. C

Tõstad vaid needes rusika vandeks:

meeles kõik piinamisvõlad ! Tallinna Lasnamäe vanglas 1929.

MEIE EI PAINDU TE ALLA !

Ma vang ajast ammusest rõskes müüride majas. Iga vahti tunnen sammudest taga ukse koridori kajas. Tuul ulub ja oigab kui haavatud tiiger mu akna all. Oo, puruneks tormis mind ümbritsev võigas see kivide vall!

Proletaarlasi meid siia karjana kokku aeti, meist rabadesse, soodesse, liivaauku tuhandeid maeti. Ning surm pidas veriseid prassinguid viletsal lapikesel maal, kus kapitali valitsuse alustoed tuginevad tääkide naal ... Nii istudes mõttes näen: tantsivad trellide ähmased varjud.

Mus vihalõõm ärkab, hing mässab, raev tasumist karjub! Oi ülekohtu mürki siin piinade majas meid millega joodetaks! Näljutes pikaldast, hääbuvat surma meile oodetaks. Nii mõnegi võitleja vahva siit pärind on muld. Kuid keegi ei suuda meis sureta' aadete tuld !

Oo, härrad , te viletsad, närused narrid! Meist tahate kasvata vagusad voonad,

sest meeldivad teile ju taltsad vaid loomad . Kuid , eksite, meie ei paindu te alla! 224

Küll murrame meiegi uksed eest valla ,

kui võitluse võimas tund saabub! Küll meiegi maale laev vabaduse maabub! Siis verevi lippe all hõiskavad rakkuskäed pilvini paisuvat vabaduse hümni, nii pühitsedes vaevlend maa uuestisündi!

Tallinna Lasnamäe vanglas 1930.

KIRI SÕBRATARILE Ei häälesta mind enam sügistuuled, ei vaimusta mind mässav sügistorm ,

ei meri laulu sügisel siin kuule mus hõõgumas vaid klassiviha karm. See viha südames kui näriv valu ,

uut juurde süstib vangla iga päev. Ei timukatelt närust armu palu. Las tuleb töölistribunali päev! Sa samuti vaid vihkamisest elad, sest vangla jagab viha ohtramalt kui leiba. Said muret kanda lapselt ju su õlad ,

siin kaotand tervise, ent tean, sa meelt ei heida. Kui sügistorme undab akna taga, vihm vastu klaase, trelle rabiseb ,

siis tahaks võidelda ja olla vaba, siis sooviks, ilm et tormis vabiseb ! Näed , sõbrake, maailm kui sügisraju,

kõik mässab : kurnatud ei taha nälga surra. Sest vabadusest mulgi mõtleb aju : küll võitlev töölisklass kord vanglauksed murrab. Tallinna Lasnamäe vanglas 1936 .

15 Trellide taga

SALOMONIA

TELMAN

KUI MEENUTAD ...

1930. aastal, mil ma juba kaheksa aastat vanglatrellide taga olin olnud, ilmus Juhan Sütiste luuletus « Ristlained » . Selles on eriti meeldejääv üks katkend.

« Mu sõbrad , vanglamüüre taga te kannatate ainult selle eest, et tunnistate: ilmakord on vale , et elul kaunim olema peab pale ,

ta tundmiseks vaid vaja inimmeelt . Maast madalast te nägite, et issand siin sandarmiga ühes lauas joob, sa ahasta või palu, kisa -

võid kuulda irvitust vaid nende poolt .

Ja kaasa lõite osa ajaloost siin palju teisiti, kui klassi puldilt Euroopa õiglusest pää tühi oode taotles.

töö võrdne vägivalla kaotab ja iga õigus muu on püss + suli. Las üks meist igaveses unes puhkab ja teie aastad hävinevad paes on inimesel puua ainus kael, Te teadsite :

-

kuid ükski aade ilmas ei saa hukka . »

Jah, meie, kommunistid, olime valmis oma aadete, oma ideede eest seisma kuni elu lõpuni. Meie veendumusi ei suutnud miski murda, ei silmus, püssikuul ega raskete paemüüride vahel hävine

vad aastad. Kodanlusele ja tema mitmesugustele sulastele nende hulgas ka vanglapersonalile – ei olnud antud seda tõde taibata . Kodanlus lootis ikka veel naiivselt kommuniste sundida

Õudsete vanglatingimuste, alaliste kartserite, nälja ja külmaga oma ideedest, veendumustest loobuma. Kuid see oli asjata lootus.

Seepärast siis, kui hakkad meenutama neid pikki vangla-aas taid, siis ikkagi kipuvad visalt silme ette kerkima need õudsed tingimused , milles meil tuli elada, vanglapersonali totruseni küün div käitumine, karistused , millel ei näinud lõppu tulevat ... Jah, karistused. Karistada said sa selle eest, et roiskunud silku ega ussi 226

SALOMONIA TELMAN

tanud heeringat ei söönud , et kaebasid mädanenud kartulite üle, või vaikisid, kui tagajärjetutest kaebustest olid tüdinenud. Jutus tan mõne episoodi, mis kodanlike vanglaülemuste jõhkrust ilme kalt paljastavad . Talve tulekuga oli külm vangide alaline piinaja, sest konge ei

köetud kunagi nii palju , et need soojaks oleksid läinud. Sooja said ainult siis, kui mööda kongi kõndisid. Istudes oli alati tunne, et jalad on külmas vees. Kord hakati meile kambrikütteks andma vaid turbamulda ja

seegi oli liivaga pooleks. Loomulikult ei suutnud see ahju soojen dada. Otsustasime esitada kaebuse Vangimajade Peavalitsuse üle male Strandmannile, kui see oma järjekordsele ringkäigule tuli.

Strandmann kuulas meie jutu ära, katsus siis eemalt kepiga ahju ning ütles: 15

227

« See ju soe küll. Vangimaja ahi ei tohigi soojem olla kui soe piim. » Selline mõnitav käitumine tekitas vangide hulgas suurt paha meelt. Igaüks meist ütles talle midagi teravat. Strandmann sai

vist isegi aru, et oli liiale läinud. Ta ruttas kongist väljumisega. Uksel ümber pöördudes ütles ta vaid ähvardavalt: « Kui siin külm on , saadan teid Valka sooja . >>

Ja seda Strandmann ka tegi. Tol ajal hirmutati vahialuseid sageli Valgaga, kuna sealset vanglat hüüti seal valitseva eriti jõhkra korra pärast Eesti Siberiks.

Kui Eeluurimisvanglas vahetati vangide pesu iga kahe nädala tagant, siis Valga vanglas tehti seda vaid kuu-poolteise tagant. Nii oli see siin 1923. aastal , mil mul tuli Valga vangla « mõnusid » maitsta, kui ka hiljem, ehkki me alati sellise olukorra vastu äge dalt protesteerisime. Minu enda protestiavaldust pole seni kahjuks arhiivist leitud . Kuid minu ees on Vilhelmine Klementi poolt

18. jaanuaril 1925 Vangimajade Peavalitsusele kirjutatud kaebus. See kõlab nii :

Vangide pesuga varustamine on siin, Valga vangimajas, äärmi selt puudulik. Et omal pesu ei ole, olen sunnitud 4-5 nädalat järgimööda pesu seljas pidama, sest lühema aja tagant teda meile

ei anta. Et ta selle ajaga äärmiselt mustaks läheb, on igale arusaa dav. Olen ses asjus vangimaja ülema poole pööranud , kuid tema

poolt selle väärnähtuse kaotamiseks midagi tehtud ei ole ... Et seda välja kannatada juba võimatu, olen sunnitud Teie poole kaebusega pöörama, et sarnane olukord siin kiiremas korras kaoks. V. Klementi »

Millised olid aga kaebuse tagajärjed ? See jäeti vanglaülema poolt

lihtsalt edasi saatmata . Ja nii tehti meie kaebustega alatasa . Mis puutub aga kleitidesse, siis neid tuli kolm kuud pesemata kanda. Protestiks sellise olukorra vastu kuulutasime kord välja nälja streigi. See kestis kolm päeva. Siis tuli prokurör kohale. Sellest

näljastreigist võtsid osa peale poliitiliste vangide ka meie kongis asuvad kriminaalvangid . Pärast streiki olukord natuke paranes, kuid üksnes pesu pärast tuli meil siiski veel palju võidelda.

Meid loodeti ka nälja abil põlvili suruda. Toit oli väga halb. Sageli oli supp keedetud haisvast lihast, mõnikord ujusid selles isegi ussid . Roiskunud silkude pärast käis võitlus lõpmatult. Kord oli niisugune lugu. Saime järjekordselt haisvad silgud.

Nõudsime, et arst need üle vaataks ja kõlbmatuks tunnistaks. Arst Gents ilmuski kohale. Kuulas meie jutu ära ning vangla juhtkonna au päästmiseks võttis silgusabast kinni, pistis koos soolte ja peaga suhu. Sõi ära ja ütles, silk olevat väga hea ... Hiljem, kui meil ars

tiga sellest silguşöömisest juttu oli, ütles ta: « No, oli see silk aga hirmus küll ! » 228

Mäletan, oli juhuseid, kus heeringate kõhud olid usse täis. Ühel niisugusel korral ütles valvur, kui me talle ussitanud heeringaid näitasime:

«Viga on ainult selles, et kong on liiga valge. Oleks kong pime dam, oleksite ilma jututa kõik ära söönud. » see otse näris inimeste tervise kallal. Kodanlased Ja niiskus >>

aga naersid habemesse. Näiteks, kui mehed Eeluurimisvanglast ära viidi, paigutati topelttrellide taha naispoliitvangid. Siin peeti hari likult kõige suuremaid roimareid ja surmamõistetuid . Topelttrel liks nimetati seda osa vanglast seepärast, et seal olid kongide aknad

trellitatud nii seest- kui ka väljastpoolt. Sattusin kaheksandasse kongi, mis oli vanglas kõige niiskem . Kongi seinad olid kattunud veega. Kuivatasime seinu vahetevahel lappidega kuni magamaheit miseni. Hommikul narisid üles pannes nägime, et veenired jooksid üle põranda ... Selles kongis aga tuli meil istuda kolm aastat. Kui Lasnamäel valmis uue vangla naisteosakond, viidi meid sinna üle. Siia, « valgesse lossi» sisse kolimisel oli maja veel täiesti niiske. Lisaks sellele anti meile ka uued õled aluskottidesse, mis olid läbi

märjad , ja meil tuli neid paar nädalat oma ihusoojusega kuivatada. Hommikul oli lina ja padjapüür märg, näod liigsest niiskusest tur sunud ja silmalaud punased. Eks Lasnamäe vangla niiskus aitas tugevasti kaasa ka Vilhelmine Klementi elu lühendamisele, sest ta oli tol ajal juba väga raskesti haige. Kui see juba tervetele nii

mõjus, kuidas pidi siis tuberkuloosist puretud organism vastu pidama? V. Klementi haigus tegi oma laastavat tööd takistamatult, sest teda ei arstitud üldse .

Peab ütlema, et arstiabi puudus vanglas peaaegu täiesti. Ei tahe

tud uskudagi, et ka vang võib jääda haigeks. Alati öeldi, et vang simuleerib. Oli juhuseid, kus vangid ennast surnuks « simuleerisid » . Nii juhtus vahialuse Maria Kastoriga , kes pikemat aega kurtis sise

miste valude üle. Arst aga ei pööranud sellele mingit tähelepanu, vaid ütles: « Mis te simuleerite !» Haigus läks nii raskeks, et haige ei lasknud oma oigamisega enam teisi magada. Viimaks oli arst siiski sunnitud teda haiglasse saatma, kus ta järgmisel päeval suri.

Vang Helene Napsepp oli olnud juba kolm nädalat haige, kui ta arsti palus, et see saadaks teda haiglasse. Selle asemel et haiget läbi vaadata, ütles arst: « Päeval lamamise olen ma sulle juba lubanud. Mida sa veel tahad ? Ega ma sind ometi restorani hakka viima ! » Mõni aeg hiljem, kui Rosalie Morask oma kaheaastast haiget last palus läbi vaadata, vastas arst külmalt: « Tean küll, kui haige laps on. Aga siin, vanglas, on lapsi ennegi surnud ja võib temagi surra. » Protestid arsti käitumise kohta jäid alati tulemuseta. Sügisel vihmaste ilmadega oli Lasnamäe vangla ou nii porine,

et jalutuselt kongi tulles olid jalad alati märjad. Kuna meil küt mata kongide tõttu ei olnud jalatsite kuivatamise võimalust, siis 229

olime sunnitud õhtuni märgade jalgadega istuma või jalutusest

üldse loobuma. Tervisele mõjus halvasti nii üks kui teine. Meie ei leppinud niisuguse olukorraga, seepärast otsustasime saata kaebu sed Vangimajade Peavalitsusele. Need peeti aga vanglaülema poolt kinni ja mitmele vangile, sealhulgas ka mulle, määrati « valekae buse eest » seitse päeva pimedat kartserit. Kartser. See oli kitsas, pime ja niiske ruum laudadest nariga,

mille otsa kohal asus parask . Viimane levitas nii hirmsat haisu, et kui kartseri uks mu järel kinni löödi, oli tunne, et lämbumis

surm on kindel ... Järgmisel päeval toodi mulle kartserisse 400 g leiba ja kausiga vett. See oli kogu päevane toidunorm. Sellest ei olnud mulle aga peaaegu mingit kasu, sest õhupuuduse tõttu oli söögiisu täiesti kadunud. Proovisin leiba veega alla loksutada, kuid ka sellest ei tulnud midagi välja ... Uldiselt oli teada, et kui poliitvang korra kartseri sattus, oli « mustadel» ' hirmus kahju teda sealt välja lasta. Seepärast siis

provotseeriti

igasuguste

võtetega

poliitvangile kartseripäevi

juurde. Toon näite selle kohta, mis juhtus minu endaga. Vangla

ülem Kõks oli vangla õue pärast tehtud kaebuste üle nii vihane, et pidas seitsmepäevast karistust mulle liiga väheseks. Rohkem ta aga selle eest määrata ei saanud, sest kaebus ei sisaldanud « sol vavaid väljendusi » ja selles toodud faktid olid põhjendatud. Siis hakkas Kõks iga päev isiklikult minu kartserit läbi otsima. Kaman

das mind koridori. Kui astusin paremale, käsutas ta: « Vasakule ! »

Järgmisel päeval astusin vasakule, siis sain aga käsu : « Paremale astuda ! »

Vaatasin alati vanglaülemale irooniliselt otsa ja astusin sinna, kuhu ta osutas ... Nii kestis see seitse päeva. Tundsin , et Kõksil on kindel nõu mulle veel seitse päeva juurde lisada. Arvab , et ma seda mängu välja ei kannata ja vastu hakkan. Otsustasin teda aga

sellest lobust ilma jätta, kuigi mu närvid olid tõepoolest katkemi seni pingul . Kui mind peale seitsmepäevast kartseris istumist jalutama lasti, ei olnud mu imestusel piiri: selle aja jooksul oli vangla õue tek kinud kividega sillutatud kõnnitee. Meie aga istusime ju « vale kaebuse » eest 7 päeva kartseris!

Vanglapersonali provokatsioonidest ja tagakiusamistest oli veel

vähe . Ka kaitsepolitsei ajas oma kombitsad vanglamüüride vahele. See oli 1931. aastal . Ühel õhtul pärast loendust kutsuti mind kambrist välja ambulantsi , kus harilikult toimusid vahialuste üle

kuulamised . Et ma sel korral ei teadnud mingisugust « pattu» oma hingel olevat, siis olin väljakutsumise üle veidi hämmastunud . Mis on juhtunud ? ' « Mustadeks » ( ka « ronkadeks » ) hüüti vangivalvureid , sest nad kandsid musti vormirõivaid . 230

Toim .

ALVIINE PUUSEPP poliitvangina.

Ambulantsis võttis mind vastu vanglaülema abi P. Pohl. Ta hakkas kohe kiirustades end tutvustama:

«Ma olen kaitsepolitsei agent. Kuid töötan seal ... teie huvides. Ausõna. Mind aga on see kahepaikne elu nii ära tüüdanud, et

kavatsen Nõukogude Liitu põgeneda ... Ma ei tahaks üksi minna. Mul on soov mõnda kommunisti-poliitvangi endaga kaasa võtta. Kas teie ei tuleks? »

Mind hakkas see asi huvitama. Muidugi olin kaugel sellest, et Pohla juttu uskuda . Tarvis oli vaid teada, mis tagamõte kogu

sellel lool on ja mida ta sellega tahab saavutada. Teesklesin naiivset uskujat. Pohl küsis: « Kas teil tsiviilriideid on?»

Vastasin , et peale vangiriiete ei ole mul kahjuks mitte kui midagi. Pohl näis murelik olevat:

« Seda kõike võib ju saada ... kui aga raha oleks. Mul enesel oleks ka raha väga vaja. Olen mõnele isikule võlgu ja ei tahaks siit lahkuda neile tasumata. See oleks ju ebaaus, eks ? ... Aga

kuulge! Teil on ju kindlasti põrandaalustega side? (Ahaa ! Vaat, kuhu koer on maetud ! ) ... Nemad võiksid meile ehk raha hankida.

Teie kirjutate neile. Mina toimetan ise kirja sinna, kuhu käsite. » Selge pilt ! Tal oli vaja välja petta raha ja – saada põranda -

231

alustele jälile. Utlesin « sügavas kahetsuses » , et olen juba ligi kümme aastat kinni istunud , kuidas võib mul veel olla põranda alustega sidemeid. Pärisin siis, kuidas tema plaani järgi põgene mine peaks toimuma. Näiteks, kuidas ma vangla väravast välja pääsen ? Pohl vastas: « See on kõige lihtsam ! Teid kutsutakse « ülekuulamisele » . Te astute minu saatel väravast välja ja – kaote. Noh, lihtne,, eks ole ... Kui aga ainult raha saaks! Muretseksin teile riided ja kõik muu, mis põgenemiseks vaja. »

Mind hämmastas selle lurjuse totrus. Kuidas ta ometi võis loota, et kommunistide hulgas leidub lolle, kes niisugust naiivset juttu usuks!

Kongi tagasi jõudes arutasime, mis selle kapo agendi vastu ette võtta. Muide, selgus, et umbes samasuguste juttudega oli Pohl püüdnud provotseerida Alviine Puuseppa ja mõnda teistki nais poliitvangi. Otsustasime nouda Pohla vallandamist. Järgmisel hommikul läksin vanglaülem Samarüütli jutule ja küsisin , kas ta on teadlik sellest põgenemisplaanist, mida tema abi Pohl lavas tada kavatseb, et meid siis põgenemisel maha lasta. Samarüütel hüppas kui ussist nõelatud püsti, kutsus kantseleist ametniku ja käskis sellel minu jutu protokollida. Kui olin kõik ära rääkinud,

nõudsin ka prokuröri kohalekutsumist. Viimane tuli järgmisel päeval, ja mõne aja pärast oli kapo agent Pohl karistusvanglast kõrvaldatud.

Niisugused episoodid kerkivad silmade ette, meenutades neid raskeid päevi. Kodanlus püüdis meid põlvili suruda, murda, kuid see ei läinud tal korda. Meie, kommunistid, pidasime kõigile kat sumustele vastu , seistes kindlalt oma partei ja kommunisti nime väärikuse eest.

OLGA

LAURISTIN

15 AASTAT «DEMOKRAATLIKU EEDEN I»

TRELLIDE TAGA

NII SEE ALGAS

Unustamatult on mulle meelde jäänud külm ja tuisune talve päev aastal 1924. Tänavad olid kiilasjääs, tugevad tuulehood pek sid jäiseid nõelu vastu silmi ja tahtsid jalust maha rabada. See oli

minu viimane vabaduses veedetud päev enne vanglat. Mind are teeriti « Tööliste Keldris » koos paljude teistega 21. jaanuari õhtul 1924 .

Rahvast oli seekord « Tööliste Keldris » palju. Keldri tagumises, ruumikamas osas toimus Tallinna tehaste ja vabrikute töölisvane mate ning ametiühingute juhatuste ühine koosolek , mida juhata

sid Töörahva Ühise Väerinna esindajad Riigikogus — seltsimehed J. Tomp, H. Allik ja P. Keerdo. Keldri teistes soppides, kappide ja punaste kangastega eraldatud laudade taga istusid samaaegselt

koos nais- ja noortekomisjonide, spordiseltsi « Spartakus» juhatuse ja muude töölisorganisatsioonide liikmed. Oli tavaline rahva ning tegevusrohke õhtu selles valitsusvõimude poolt Tallinna töö listele eraldatud « palees» — linna raamatukogu keldris. Istusin « Spartakuse » laua taga, pidasime juhatuse koosolekut.

Äkki jäime kõik kuulatama. Kostsid võõrad, raskelt marssivad

sammud, mida saatis kannuste kõlin. Eesriide tagant piiludes nägin keldrisse marssivat ratsapolitseinike rodu. Kohe saime ka teada: «Tööliste Kelder » on sisse piiratud, kedagi välja ei lasta. Kohale oli ilmunud Tallinna kaitsepolitsei ülem Eiskop ise koos karja nuhkidega. Kõiki kästi jääda kohtadele. Algas dokumentide kont

rollimine ning nuhkidel kaasasolevate nimekirjade alusel sikkude eraldamine lammastest. Kõigepealt viidi minema riigikoguliikmed. Neile põhiseaduses garanteeritud isikupuutumatus ei tähendanud nuhkide silmis midagi. Riigikoguliikmetele järgnesid umbes 20 -ini

meseliste gruppidena kõik aktiivsemad ametiühingute ja Töörahva Ühise Väerinna tegelased. Ka naisi kogunes kenake hulk. Siin olid Alma Järvepera

Balti Puuvillavabriku töölisvanem ja Tallinna

linnavolikogu liige, Leena Laid – Lutheri vabriku tööline, Puu tööliste ühingu juhatuse, samuti Tallinna linnavolikogu Töörahva

Ühise Väerinna rühma liige, Rosalie Veltson

Nõelatööliste 233

ühingu juhatuse ja Eestimaa Töölisühingute Uldliidu Kesknõu

kogu ' naiskomisjoni liige, Leena Kokla – Balti Puuvillavabriku tööline, Tekstiilitööliste ühingu kassapidaja, Elfriede Morgenson Tekstiilitööliste ühingu juhatuse liige, Tiiu Suuster – Majateeni jate ühingu naiskomisjoni liige ja veel hulk teisi aktiivseid naisi. Meid kõiki paigutati autobussi ja sõidutati mitte vangimajja, mitte ka Pagari tänavale kaitsepolitseisse, vaid ratsapolitseinike kasar musse Polgu (praegu Lennuki) tänaval. Saades kuulda , kuhu meid

viiakse, meenus tahtmatult Rosa Luxemburgi ja Karl Liebknechti saatuslik sõit. Olime äsja tähistanud nende mõrvamise 5. aasta päeva ...

Ratsareservis, nagu seda kasarmut Polgu tänaval nimetati, alus tati juba samal ööl meie ülekuulamist. Protesteerisime öise üle .

kuulamise vastu ning heitsime demonstratiivselt magama. Ega naiste kangust, eriti kui neid palju koos, pole kerge murda. Nii

jäetigi meid lõpuks rahule ja ülekuulamine jätkus alles järgmisel hommikul .

23. jaanuari õhtul viidi meid Vene tänaval asuvasse Eeluurimis vanglasse. Selle vangla oli Eesti kodanlik valitsus saanud päran duseks tsaarikorralt. 1917. a. revolutsiooni esimestel tormilistei päevadel oli rahvas vangid siit küll vabastanud , kuid vanglahoone

jäi alles. Kodanlikule valitsusele kulus see vangla marjaks ära — oli, kuhu revolutsioonilisi töölisi toppida. Olin selles sünges majas käinud kord varem

kokku saamas Johannes Lauristiniga. Siis vaatas tema läbi tiheda traatvõrgu -

mulle julgustava naeratusega vastu, mina aga olin vabade inimeste

poolel. Nüüd, mõni kuu hiljem, seisin samas ruumis - areteeri tuna .

Tagaseinas avanes uks heledasti valgustatud ruumi. Seal oli vangla kantselei. Vaatamata hilisele ajale olid ametnikud kohal. Meid oli oodatud .

Sellest kõnelesid

ametnike uudishimulikud ,

uurivad pilgud ja kinniselt tõrjuvad ilmed . Kuni meid siin suurde raamatusse « hingekirja pandi, nime,

vanust ja kodust aadressi päriti, vaatasin uudishimulikult ringi selles avaras trellitatud aknaga ruumis. Siin algas juba vangla, kuigi inimesed , kes siin laudade taga istusid, polnud vangid.

Kui registreerimise formaalsused olid lõpetatud, võttis meid oma hoole alla tigeda ja kibestunud ilmega vanem naisvalvur naisosakonna hirm Kreismann . Ta juhtis meid kitsast kõverat kivi | Eesti ametiühingute II kongressil, mis toimus Tallinnas 27.-29. no vembril 1922, otsustati ametite järgi loodud ühingud ümber korraldada

tööstusharude ja tegevusalade järgi. Ametiühinguid hakati nüüd nime tama töölisühinguteks . Kongressil moodustati töölisühingute ülemaaline keskus

Eestimaa Töölisühingute Üldliit (selle põhikiri oli registreeri

tud juba enne kongressi, 16. oktoobril), valiti 50-liikmeline Uldliidu Kesknõukogu ja 9-liikmeline juhatus. Eestimaa Töölisühingute Uldliidu Kesknõukogu esimeheks valiti J. Tomp Toim .

234

ja

sekretäriks

P.

Keerdo.

OLGA LAURISTIN

(Künnapuu )

treppi mööda kolmandale korrusele. Märkasin , et trepiastmed olid

sügavalt lohku kulunud. Kas olid need kõik tõesti vangide jalad olnud, mis siia need sügavad lohud olid kulutanud ? Kreismann koputas nõudlikult uksele. Valvur avas seestpoolt ukse ja me jõudsime kitsasse koridori. Siis avati veel teine uks ja nüüd tar

dusime paigale: kuhu olime sattunud ? Meie ees avanes pikk kori dor, mille paremas seinas olid kitsad aknad, vasakul aga ainult raudvõred. Nende vahelt vaatasid meile vastu kahvatud inimnäod. Alles kui üks neist hõikas: « Ly, oil, tere tulemast ! » ja trellide

vahelt käe tervituseks välja sirutas, tundsime ära Alma Vaarmani. Astusime kõheldes edasi. Ragisedes avas valvur esimese « lõvi puuri » ukse.

« Astuge sisse. Vaarman, tasem! » käis käratus elavate tervitus hüüatuste ja jällenägemisrõõmu avalduste suminasse. Selles kongis 235

oli kolm inimest: Alma Vaarman, Jenny Tenno ja üks kriminaal vang. Almalt kuulsime, et päeval oli kongist teised vahialused ära

viidud, uued õlgkotid sisse toodud ja kogu naisjaoskond ootas põnevalt, kes need oodatud uustulnukad on.

Kong oli neljakandiline ruum, kolm akendeta seina olid värvi : tud tumedaks, neljanda seina moodustasid trellid. Seintele oli kin nitatud kümme nari. Trellide ääres seisis pikk värvimata laud ja

selle juures kaks pinki. Ruumi valgustas kõrgel lae all olev elektri pirn. Siin me siis nüüd olime, sõna otsemas mõttes trellide taga . Alma pärimiste peale jutustasime üksikasjaliselt, mis väljas oli juhtunud. Rääkisime 21. jaanuari õhtul toimunud järjekordsest ülemaalisest töölisorganisatsioonide rüüstamisest. Otsese tõuke seekordseteks

areteerimisteks

andis Töörahva

Ühise Väerinna suur võit 1923. a. lõpul toimunud omavalitsuste valimistel. Kuidas sa kutsud niisugused linna- ja vallavolikogud kokku, kus kohati ligemale pooled saadikud on kommunistid ! Algul oli kuulda, et Tallinnas kavatsetakse valimiste tulemused koguni tühistada. Meie naersime, — laske aga käia ! Uutel valimis tel saame siis juba absoluutse enamuse! « Seda taipasid härrad nähtavasti isegi,» ütles Leena Laid muia tes, kui me neid sündmusi nüüd kambris arutasime. Ja ta lisas: « Ja nii näed sa, Alma, siin enda ees nüüd uue Tallinna linnavoli kogu ühise väerinna naissaadikuid peaaegu täies koosseisus. » « Nüüd võivad nad selle linnavolikogu siis lõpuks kokku kutsuda.

Aga enneaegu hõiskavad. Ei sellepärast kommunistid kao, » resü meeris Rosalie Veltson. Tema koos Järvepera ja Koklaga olid meie hulgas kõige vanemad. Järveperal oli mees klassisõjas langenud,

ise oli ta töölisliikumisest aktiivselt osa võtnud juba palju aastaid . Nüüd jäid tal koju kaks alaealist last - poeg ja tütar. Rosalie Veltson oli 1919. aastal kinni istunud ja Rakvere piinakambrist läbi käinud . Leena Kokla sammus töörahva õiguste eest võitlejate ridades 1905. aastast alates.

Almalt kuulsime, et areteeritud riigikoguliikmed olid juba päe val Vene tänavale toodud. Tal oli õnnestunud neid hoovil jalu

tamas näha. Meie jutuajamise katkestas terav vile. Seejärel põru tati võtmega vastu raudtrelle. « Magama, magama ! Mitte rääkida ! » kamandas tüse naisvalvur.

« No-noh, proua Kaanisepp, ärge ikka uustulnukaid kohe nii ära

hirmutage. Küll me ikka lähme magama ka , » rahustas Alma nais valvurit ja seletas meile, et see « must » polevatki nii kuri, kui ta paista laseb . Aga magama peame siiski kiiresti heitma, sest varsti võib ilmuda nõid Kreismann ise, ja too ei mõista juba nalja. Kord on siin majas niisugune, et kell 9 peavad kõik olema teki all, sil mad ja suud kinni . Vastasel korral ootab kartser või õiguste ära võtmine. Lasksime siis pärast loendust kähku narid alla ja Alma

ning Jenny asjatundlike näpunäidete saatel olid peagi õlgkotid . lamedaks litsutud ja 10 narile 15 inimest ära paigutatud. Kui 236

De ALMA VAARMAN

kümne minuti pärast naisjaoskonna hirm tõesti trellide taha ilmus, valitses esimeses kambris rahu ja vaikus.

Aga und ei tulnud. Rahutult vähkres üks kui teine sahiseval

õlgkotil ... Ümberringi trellid, müürid, lukud. Kuid mõtteid nad ei piira. Silme ette kerkib kodu, ema ja väike õde. Mis nad praegu teevad ? Ema süda muidugi valutab. Küllap õde on ikka veel hir munud, kohkunud . Alles mõni päev tagasi istusime viiekesi hom mikulauas — ema, väike õde, mina, Hendrik Allik, Vladimir Kan gur, kes sel talvel meie juures elasid . Sai naerdud , Kangru Voltsi -

ja Alliku -poisi kallal noritud, et kus nad küll öösel nii kaua olid, küllap käisid vist pruutide pool. Allikul oli selleks puhuks alati kindel alibi olemas: käis vanaema haual . Nüüd oli kolm meist

siin, vanglamüüride vahel. Areteerimise päeval ma koju lõunale ei saanud minna. Polnud aega. « Tööliste Keldris » ulatas Allik mulle tähtsa näo ja tõsise ilmega väikese pakikese, milles olid ema poolt saadetud kotletid ja leivatükike ! Ise jutustas, et kodus juhtunud

õnnetus. Kompotikauss kukkunud aknalaualt, kuhu see jahtuma 237

pandud, maha ja läinud katki ning magustoidust jäänud kõik ilma . Ema öelnud, et see tähendavat pere lagunemist ... Samal õhtul see pere laguneski. « Ei tea, kas kodus läbi otsimas ka käidi ? » mõtlesin murelikult. Kui käidi, siis leiti kindlasti ka minu väike revolver. Mis ma neile ütlen, kui küsivad, kust selle sain, milleks seda vajasin ? Võtavad rõõmuga asitõendiks, et on areteerinud « naisterroristi » ! Olin sel lega ainult metsas märki lasknud.

Olin just unne suikunud, kui terav ja pikk vile meid kõiki ärkvele raputas. Tõustakse segaste tunnetega. Kellel valutab pea, kes on muidu roidunud . Puudub õhtune elevus. Kuid ükski ei

taha näidata, et teda olukord rõhub või ängistab. Kostavad napi sõnalised ergutavad naljatused, uudishimulikud pärimised vana delt vangidelt, et mis nüüd tuleb? Milleks aetakse meid nii vara üles ?

« Aega istuma, » seletas Alma tähtsalt.

« Aga meil polegi ju veel seda – aega ! » «Küll saate, küll saate! Selle eest hoolitseb juba Päts, Einbund ja Ko. »

Siis tärises uuesti vile ja tähtsal, tõttaval sammul ilmus trellide

taha rühm vormikandjaid. Üks kargas võtme ragisedes lahti, kajas käsklus: « Püsti, valvel ! » ja juba seisab meie ees vangimaja ülem koos mitme saatjaga . Teiste hulgas märkasime virila näoga nais osakonna vanemvalvurit Kreismanni. Seisime vaikides, rivisse ei astunud . Ilme ja poosiga rõhutasime, et me ei kavatse end lasta kamandada ja drillida. Peale ülelugemist lasti vahialused kambrite viisi hommikust

tualetti tegema. Mingit pesemisruumi ei olnud . Koridori lõpus oli seina külge kinnitatud plekist pesemisnõu kolme üles-alla liikuva tilaga. Seal see pesemine toimuski. Samas koridori nurgas oli ka trellitatud aken, kust aknalauale ronides pääses piiluma meeste

osakonna jalutushoovi. Alma oli meile siin igas asjas « instrukto riks » . Kuidas aknale ronida, kuidas valvurit passida, et mitte vahele jääda. See kõik oli varsti selge. Kuni üks üles ronis, pida

sid teised valvurit silmas. Sageli oli hoov tühi või jalutasid seal vargapoisid. Kuid vahel ka « vedas » jalutamas oli poliitiliste kamber. Siis püüdis igaüks meist hetkekski aknale pääseda, nägu vastu trelle suruda ja all hoovi põhjas jalutajaile rõõmsalt noogu tada ja kätt lehvitada. See hetkeline kontakt peab neile ütlema, et meie pool on kõik korras. Pilgud küsivad : « Kuidas teil läheb ? »

Ja pilgud vastavad : « Kõik on hästi... « ei sellepärast kustu päike, vaid paistab nii kui ennegi ! » » Vangla sisekorra kohaselt viidi vangid iga päev pooleks tunniks hoovi jalutama. Naisteosakonna hoov oli imekitsas ja väike. Jalu tasime nagu kaevu põhjas, sest igast küljest piirasid seda hoovi kõrged majaseinad. Taevast nägi ainult pead selga ajades. Ka värs 238

-Grupp naispoliitvange Tallinna Eeluurimisvangla õuel . Pildil ( vasakult ):

J. Andresen, T. Suuster, A. Silberg, L. Vels (Resev ), L. Ausmann , R.Veltson, A. Sommerling, O. Künnapuu ( Lauristin ), L. Laid (Parker), V. Klementi.

ket õhku polnud selles hoovis, sest siia avanesid ühtlasi vangla aluse kartulikeldri ja turbakuuri uksed.

Esimestel päevadel oli valvuritel palju tegemist, et meid selles kaevupõhjas tummalt keerlema sundida. Avaldasime valju pro testi ja nõudsime, et meid viidaks jalutama vangimaja siseõuele, mis oli mitu korda suurem ja õhurikkam . Sinna lasti jalutama see võtab ainult meesvange. Keeldusime hanereas tiirlemast e kaera ngu gam gmä a me kar või ma ju pea ringi käi ! Tee siis jub rin

jaani.

Hullasime

ja keksisime valvuri hädakisast hoolimata .

Olime noored , täis ülekeevat energiat , mida äkki polnud kuhugi rakendada. Oma uljusega tahtsime ühtlasi öelda, et ei kohuta meid kodanluse viha jaterror, ei masenda vanglamüürid ega val vurite vihane kärkimine , sest töörahva võidupäev saabub kind lasti.

Vene tänaval oli neli naisvalvurit, kellest kolme tuli prouaks hüüda: « proua Eller» , « proua Kaanisepp » ja « proua Tammik ». Ükski neist ei suhtunud meisse, poliitvangidesse, eriti õelalt. Vastu pidi, valvur Kaanisepp näiteks, rahulik ja tasakaalukas vanem naisterahvas, suhtus meisse koguni üsna heatahtlikult. Ta püü dis ise ära hoida pahandusi ega teinud kellegi peale meist ühtegi 239

ettekannet. Kui mõni ülemus talt nõudis, miks ta poliitiliste peale

ettekandeid, kaebusi ei kirjuta, vastas ta: « Mul ei ole põhjust. Minu valvekorral nad korda ei riku . » Valvur Tammik tegi küll palju kisa ja lärmi, kuid ka tema ei

jooksnud iga tühja asja pärast kaebama. Pealegi oli ta lühinägelik ja teda sai kergesti petta . Valvur Eller oli suur, tüse hallipäine naisterahvas. Tema pani neist kolmest kõige enam rõhku sellele, et teda tingimata prouaks hüütaks ja vastavalt sellele ka respek

teeritaks. Tema eakus ja enesest lugupidamine ei lasknud tal muu tuda tavaliseks nuuskuriks ja kongiuste taga luurajaks. Kuid kes tema valvekorra ajal vahele jäi, sellel ei olnud pääsmist loota. Neljas naisvalvur oli Veideman. Vaatamata sellele, et ta juba tsaariajal oli teeninud vangivalvurina, ei olnud temas midagi vangivalvurlikku. Tundus, et see oli talle kibe leib. Nüüd oli koos meiega areteeritud ja vangimajja toodud ka tema õetütar Ellen Kadakas. See lõi Veidemani ja meie kambri vahel kohe erilised

ksugulussuhted ». Esimesest kuust peale ja paljude järgnevate aas tate jooksul aitas Veideman meil korduvalt välismaailmaga sidet luua. Tema kätte võis usaldada väljaviimiseks salakirju , mida kellelegi muule ei julgenud usaldada. Ta kartis ja värises küll, aga ülesande täitis ausalt. Naisteosakonna vanemvalvuriks oli Kreis

mann. Narva naised tundsid temas ära vapra naisrevolutsionääri

Amalie Kreisbergi õe. Seda oli nagu raske uskudagi. Mingit süm paatia hõngugi poliitvangide vastu polnud selle naise juures tunda. Kui talle kord meenutasime tema õde ja viimase surnukspiinamist

1906. aastal Jamburgi vanglas, vastas ta ülbelt: « Koerale koera palk. » Oma nimegi oli ta ära moonutanud Kreisbergi asemel Kreis mann - vist selle rõhutamiseks, et tal pole oma õega midagi ühist.

21. jaanuari ööl üle kogu maa areteeritud Töörahva Ühise Väe rinna aktiivsed liikmed toodi lähema paari nädala jooksul kõik Tallinna kokku. Esimene tapipäev tõi ka meie kongi täiendust. Narvast saabusid Kreenholmi ja Kalevivabriku töölisvanemad,

ametiühingu juhatuse, nais- ja noortekomisjoni liikmed Aliide Sil berg, Pauliine Leinfeld, Leontine Vels, Marie Libbe, Elisabeth Tii

man; Pärnust – linnavolikogu Töörahva Ühise Väerinna rühma

liige Johanna Andresen; Tartust Naistööliste ametiühingu esimees ja Töörahva Ühise Väerinna riigikogurühma kandidaat

Eliise

Priks. Kõik olid tublid ja eesrindlikud naised, teadlikud võitlejad töörahva huvide eest . See kergendas üksmeelse naispoliitvangide pere loomist ja kambri siseelu korraldamist. Kõigepealt tuli lahendada « padajannide » küsimus. Neile, kellel oli Tallinnas omakseid , toodi kord nädalas väljast toiduaineid, vangla keeles « padajanni »; võid , suhkrut, saia, vorsti, teinekord

ka kotlette, pannkooke ja muud paremat. Need aga, kes olid teis test linnadest , said väljast toitu väga harva. Et ei tekiks olukorda,

kus ühed söövad ja teised vaatavad vesise suuga pealt, otsusta 240

ELIISE PRIKS poliitvangina.

sime moodustada kommuuni. Kommuunile valisime perenaise, kelle kätte andsime kõik «padajannid » . Perenaise ülesandeks oli ühise laua korraldamine ja selle eest hoolitsemine, et kõik toidu

ained jagataks võrdselt . Kui padajannipäeval oli kellelegi näiteks toodud 12 kotletti, meid oli aga kommuunis 24 inimest, siis lõikas perenaine kotletid pooleks, määris kõigile hommikusöögiks ühe suurused võileivad , lõikas vorsti lahti, teatas, mitu viilu igaüks

võib võtta jne. Väljast toodud toiduaineid jätkus vangiportsule lisaks ainult mõneks päevaks. Teistel päevadel valmistas perenaine kommuunile

soolasilkudest

või

väljast

toodud

jahupeotäiest

« vangla vahenditega » kausitäie kastet, kombineeris leivaportsudest leivasuppi, parematel päevadel tegi isegi leivakalja. Hinnatud perenaisteks olid Alma Järvepera ja Johanna Andresen. Mõlemad püüdsid rakendada kogu oma oskust, et kehva ja üksluist vangi

toitu kuidagi söödavamaks muuta ja väljast toodud toiduainetega võimalikult kauem sellele natukene maitsvamat lisa anda. Süüa anti vanglas kolm korda päevas: hommikul liiter kuuma vett ja 600 g leiba (päevane leivaports); lõunaks — liiter supi -

lörtsi ja õhtuks — 4–5 koorega keedetud kartulit ja sama palju soolaseid silke. Hommiku- ja õhtusöök oli alati sama, supid vahel

dusid kindlas järjekorras. Põhilised supid olid pipra ja loorberi 16 Trellide taga

241

lehtedega vürtsitatud tangu-kartulisupp, lahja kapsasupp ja vedel ning tume hernesupp. Supp toodi suure puust toobriga koridori, toojaks olid kriminaalvangid « köögimehed » . Kambrite viisi

lasti siis vangid järjekorras plekk -kaussidega supi järele. Kuigi valvur seisis supi jagamise juures, tõi nii mõnigi köögimees meeste poolelt kirjakese ja poetas supi andmise juures selle märkamatult sulle pihku.

Pärast söömist ja jalutamist jäi palju vaba aega, mida tuli kui dagi täita. Meid oli poolpimedas ruumis tihedasti koos üle 20 naise. Lugeda nägid ainult need, kes istusid laua ääres trellseina vahetus läheduses. Teised istusid kambri sügavuses põrandal, mängisid

kaarte, laulsid või magasid kordamööda teiste selja taga, valvuri silma eest varjul. Puudus tegevus, mis oleks päevale sisu ja ini mestele moraalset tuge andnud. Oli vaja teha midagi kasulikku,

mis oleks aidanud kergemini taluda seda, et olime otsesest võitlu sest ära kistud, kitsasse puuri luku ja riivi taha pandud. Mõtted

olid väljas, seal, kus igaüks meist senini oli väga vajalik olnud ja kus alati oli ajast puudus tulnud. Nüüd oli aga aega ülearu . Seda tuli kasutada, mitte raisata.

Ametiühingute naiskomisjonide juures olid meil töötanud poliit ringid . Miks mitte siingi õppering organiseerida ? Olin areteerimise ajal Töölisühingute Üldliidu naisorganisaator, töölisajalehe naiste

nurga toimetaja ja naiste hulgas tehtava poliitilise kasvatustöö eest vastutaja. Tundsin, et minu otsene kohus on hoolitseda selle eest, et kodanluse poolt meile antud jõudeaeg saaks võimalikult paremini ära kasutatud . Mulle toodi väljast majandusteaduse

õpik, H. Pöögelmanni « Majandusteaduse põhialused ». Tegin ette paneku hakata seda ühiselt läbi võtma. Sellega olid kohe nõus Aliide Sommerling, Aliide Silberg, Rosalie Veltson , Ludmilla Aus

mann , Leena Laid, Elfriede Morgenson ja veel mõned teised. Kuna meil oli ainult üks raamat, siis istusime kobarasse kokku kas laua äärde või põrandale maha ja üks luges valjusti ette. Peatükkide

või paragrahvide kaupa arutasime loetu ühiselt läbi. Enamikul ringi liikmeist oli ainult 4-5-klassiline algkooliharidus. Kuid ini

mestele, kes oma kibedate elukogemuste najal tundsid, mis tähen dab kapitalistlik kurnamine, polnud raske selgeks teha majandus teaduslikke mõisteid lisatööst ja lisaväärtuse tekkimisest, palgatöö ja kapitali suhetest. Sügiseks võtsime selle majandusteaduse lühi kursuse läbi. Ühel õhtul , kui ma viletsale valgustusele ja sellest punetama

löönud silmadele vaatamata suure mõnuga Tolstoi «Sõda ja rahu » lugesin , istus minu kõrvale Leena Laid. Ta oli üks neist, kes oli saanud ainult 5 talve koolis käia. Pärit oli ta Hiiumaalt kehvast

kaluriperekonnast. Juba lapsena oli tulnud tal kulakutaludes tee nijatööd teha — raskete pangedega loomadele vee kandmisest olid tal käesooned ja õlalihased välja venitatud ja valutasid sageli. 18 - aastasena oli ta linna majateenijaks tulnud. Töölislehe luge -

242

mine oli teda « prouaga » konflikti viinud ja ühtlasi teed vabrikusse juhatanud. Areteerimise momendil oli ta 22 aastat vana, Eestimaa Töörahva Partei ja Puutööliste ühingu juhatuse liige. Nüüd minu kõrval istudes heitis ta pilgu minu käes olevale venekeelsele raamatule. Siis võttis hoogu ja ütles veidi kõheldes:

« Oll, ma tahaksin vene keelt õppima hakata . Mis sa sellest arvad ? »

Mulle tuli see ootamatult ja vist sellepärast ongi nii selgesti

meelde sööbinud. Mõtlesin kiiresti, kuidas ma tema soovi saaksin täita. Polnud ju vene keele õpikut ja vaevalt oleks tal sobinudki « папа , мама , лампа , hakata õppima esimese klassi õpilasena лапа » nagu mina kunagi olin õppinud. Kuid see tahtmine oli tervitatav ja tuli leida võimalus, kuidas teda õpetama hakata.

Ütlesin , et teeme proovi. Kui tal visadust jätkub, küll siis esialgu ka õpikuta hakkama saame. Siit peale pusisime Leenaga igal õhtul tunnikese vene keelt. Pärast kohut, kui oli selge, et õppimiseks on

nüüd aega külluses — meile mõlemale määrati ju eluaegne sunni töö – , muretsesime vastavad õpikud , lugemiku ja grammatika raamatu , ning mõne aasta pärast luges Leena Laid juba iseseis valt Puškinit ja Gogolit. Ta oli väga andekas ja kirjanduslike huvi

dega. Vanglas hakkas ta kirjutama luuletusi, mis väljendasid tema rinnas pakitsevat võitlusiha, elu- ja ilujanu, sügavat armastust sõprade - võitluskaaslaste ning hõõguvat viha klassivaenlaste vastu .

« Esimeses kambris » — nii oleme alati nimetanud seda pimedat « lõvipuuri » —, kus veetsime 10 kuud eeluurimise aega, nõudis õppimine üsna tugevat tahtejõudu. Peale puuduliku valguse takis tas või raskendas siin õppimist alaline sumin , lärm, naaberkongi dest kostev kisa, vahel koguni äge riid ja karjumine. Naabriteks

olid meil kriminaalvangid , kelle hulgas tuli ette üsna ägedaid omavahelisi arveteõiendamisi, mis alati ei piirdunud sõimusõnade valinguga, vaid pandi ka käed ja pingid mängu. Mäletan, kuidas ühel õhtul, kui vangide loendus oli juba läbi ja kambrites pidi valitsema rahu, hakkas kolmandast kongist äkki kostma valju kisa ja appikarjumist. See lõikas võikalt läbi vaikuse. Kostis kiljumist ja nuttu. Karjuti: « Veri! >>

Kellelgi oli pea lõhki löödud. Uksed olid lukus, võtmed alla kantseleisse viidud. Polnud mingit abiosutamise märki. Pöördu sime meie trellidest mööduva valvuri poole, et ta kutsuks kohale arsti või velskri. Valvur vastas, et nii hilisel tunnil enam arsti

ega velskrit kutsuda ei saa, küll homme tuleb. Või nii ! Inimene võib-olla sureb, nemad aga kutsuvad arsti homme. Mida teha? Tuleb sundida neid inimesest hoolima. Asusime kõik trellide äärde

ja vastava märguande peale skandeerisime kogu jõust: « Vels-ker sii - a ! Vels -ker sii-a! » Ohtuvaikuses kostis see kaugele, võib-olla

tänavalegi. Kordasime seda niikaua, kuni alt jooksid üles vanem korrapidaja ja vanglaülem. Varsti oli kohal ka velsker. Meid karis

tati küll kuuks ajaks õiguste äravõtmisega, kuid meil oli nüüd 16*

243

juba vähemalt üks kindel vahend leitud, kuidas vajaduse korral

end arvestama sundida. Seda abinõu tuli veel nii mõnigi kord kasutada ja selle võtsid meilt üle ka meesvangid.

POSTITEED JA « TONKSURAJA D »

Mida hoolsamalt meid hoiti ja kaasvangidest isoleerida püüti,

seda leidlikumad me olime uute teede ja vahendite otsimisel, kui das seltsimeestega sidet pidada. Nagu juba ütlesin , õnnestus vahel

kirjake pihku pista « köögimeestele », kui nad suppi tõid. See oli siiski väga riskantne, sest see toimus valvuri silma all. Traditsioo niliseks posti vahetamise kohaks oli saun . See oli mees- ja naisosa

konnal ühine. Saunas käisime iga kahe nädala tagant. Lava all oli väike plekk-karp, sealt võtsime ära meeste poolt meile pandud kirjad ja panime omad asemele. Tükk aega õnnestus see hästi,

kuigi käisime saunas koos kriminaalvangidega, kelle eest tuli seda operatsiooni varjata. See polnudki nii lihtne, eriti siis, kui juhtus hulgas olema mõni äraandja, kes sihilikult meie järele luu ras ja peale passis. Suvel sattusimegi ühe sellisega koos sauna. Oli

alles hiljuti vanglasse toodud. Ta suhtus oma kambrikaaslastesse väga üleolevalt ja oli üldse « peen daam » . Kinni oli ta kukkunud

seoses mingi pettuse või vargusega . Nimi oli tal võõrapärane Villa de Velk, ise oli aga pärit Viljandist. Ristisime ta kohe « Viljandi Välguks » ja muigasime tema peenutsemiste ja eputamiste üle. Saunas aga märkas ta, kuidas üks meist lava alla kummardus. Kui saunast ära tulime, jäi tema kõige viimaseks ja tal oli valvuriga

rääkimist. Möödus mõni tund ja kõik, kes seekord meespoliitvan gidele olid kirjutanud, kutsuti vangla kantseleisse. Näidati ette « tonksud » ja küsiti, kas tunnistame omaks. Omaks keegi ei tun

nistanud, kuid see ei takistanud karistuse määramist. Oli selge, et

meie postkasti oli « Viljandi Välk » ära andnud. Korraldasime talle

väikese « õppetunni » . Ühel päeval, kui meid omastega kokkusaa misele viimiseks kambrist koridori lasti ja ülesmukitud « Viljandi Välk » ka alla minemas oli, loopisime ta leotatud leivarabaga üle.

Ta ei taibanud esialgu, mis see on, ja pani jooksma kisades, et kommunistid olla teda s ... ga ära määrinud. Nii sai « Viljandi Välk » oma karistuse, meil tuli aga uus postitee otsida. Meie kambri tagumises parempoolses nurgas oli suur suitsu lõõriga ahi. Lõõri sees oli auk, millelt kütmise ajaks tuli peldid ära võtta. Otse meie all kambris istusid meespoliitvangid , meie prot sessikaaslased. Ei mäleta enam, kellel tekkis hea mõte kasutada ahjulõõri sidepidamiseks . Tegime kindlaks, et meeste kambris asub ahi täpselt samas kohas kus meilgi . Otsustasime proovida, kas pole võimalik nööri abil lõõri mööda postisaadetis alla toi

metada . Teatasime sellest ideest alla meestele, leppisime kokku signaali suhtes ( koputus pingiotsaga vastu põrandat) ja lasksime 244

. Toolis õhiseste Kongressile TU& Tervitus nis rütomat Meie prililsed naisyangid saadameterwi tasi Rust wangiuong Kariqesuda mlikumaid glsu amineko hääd kordumgu Punaste hilsu ssit. ti , Ser . hi suste musem niny,mitte lah toma'se juures ka olla e;Krigspanema u sa

! Glaghori aInternatimagletöölisteühistunne onaal 1

Panaisrangið Titel vanginajo Tallinna Eeluurimisvanglas viibivate naispoliitvangide tervitusläkitus Ule -eestimaalise Töölisühisuste II kongressile 1922. a. novembris.

prooviks lusika nööri otsas alla. Algul vajus lusikas oma raskuse abil, siis aga tõmbas keegi tugevasti nöörist. Lusikas oli alla jõud

nud ja kätte saadud! Nüüd oli sidepidamine lihtne ja post hakkas regulaarselt käima iga päev. Postiljoni ülesande võttis enda peale

Johanna Andresen. Temal kui kommuuni perenaisel oli ahju juures kõige rohkem õiendamist, vahel küpsetas ta sütel silku, teinekord valmistas silgusousti ja muud söödavat. Tal oli kergem valvuri tähelepanu äratamata ka lõõriaugu juures toimetada. Post tõi teinekord üllatavaid saadetisi. Kord, kui meil kogu kam ber oli karistatud lisatoidu saamise õiguse äravõtmisega ( vist selle velskri kohalekutsumise aktsiooni eest), tõmbas perenaine ahju

lõõrist üles pudeli piima, võid ja muid toiduaineid . Seltsimehed jagasid meiega oma « padajanni»! Mõnikord tegid nad meile ka vingerpussi. Kord postikarpi avades ronis sealt välja suuri musti « prokuröre » - tarakane. Olime küll kanged naised , aga tarakane,

hiiri ja muid sarnaseid pudulojuseid kartsid paljud meist mitte vähem kui mõned pips-preilid . Kiljudes põgeneti « prokuröride » eest, kuni perenaine nad kõik jälle kinni püüdis ja meestele tagasi saatis.

NA ABRID

Naabriteks olid meil kriminaalvangid, kellega saime üldiselt hästi läbi. Kirjutasime neile palvekirju kohtuorganite jaoks ja ka nemad püüdsid meile üht või teist teenet osutada. Siin oli küll 245

ühiskonna põhjakiht – prostituudid, « pätid » , vargad – aga nende hulgas oli oma väljakujunenud vanglamoraal, mis mõistis rangelt hukka kaasvangi äraandmise. Poliitvangidesse suhtusid nad suure lugupidamisega. Enamikus istusid nad väikeste varguste ja purjus peaga mürgeldamise eest 3–6 kuud. Said välja ja toodi paari kuu

pärast uuesti tagasi, tavaliselt väga haledas seisukorras. Meie trellseinast püüdsid nad siis nägu varjates kiiresti mööduda. Tun tumad ja omapärasemad nende hulgas olid Moiko Marta, Induse Leeni, Vaasi Kusti (õige nimega Agathe Vaas), pikaajalise « staa žiga » elukutselised vargad Helene Ilves, Marie Kellmann jt.

Meie trellseinast käisid nad kõik mitu korda päevas mööda. Tava liselt peatusid hetkeks, vaatasid uudishimulikult sisse, norisid suitsu ja viskasid nalja. Moiko Marta laulis « seltskonna lõbusta miseks mõne rõveda lorilaulu, millest tal oli suur repertuaar, ja

kadus kiiresti valvuri lähenedes . Ilvese Leeni tuli mõne sensatsioo nilise looga, mille väljamõtlemise peale ta oli väga osav . Oli seal ka 3 või 4 mõrtsukat. Meelde on jäänud õed Graud. Röövimise

otstarbel olid nad tapnud töökoja perenaise, kus üks neist töö tas. Nad hoidusid eraldi, püüdsid administratsiooni ja «mustade usaldust võita. Kaasvangide hulgas oli neil halb kuulsus. « NÜÜD ÜLES ... »

Lähenes esimene mai, töörahva suur võitluspüha. Kirja teel leppisime meestega nii hoovipealses majas kui ka meie all kon gis kokku, et kui väljas hakkab liikuma töörahva rongkäik, peab kõlama ka vangimajas võimas « Internatsionaal ».

Esimese mai hommikul tundus kogu vanglas erilist ärevat pin get. Hommikusel loendusel oli « mustade » kari palju arvukam kui tavaliselt, võtmed ragisesid lukuaugus järsumalt ja tigedamalt , näod olid ranged ja kõik nagu hüppevalmis. Ka valvemeeskonda oli suurendatud. Arvati, et hakkame laulma või teeme muud moodi « mässu » . Koridoris oli valvuriks sel päeval « proua » Eller. Algul

oli ta umbusklik ja ärevil, kuid paari tunni möödudes, kui meie midagi ette ei võtnud, rahunes ta silmanähtavalt ja muutus rõõm

saks. Nähtavasti arvas ta, et nüüd on see « karikas » temast mööda läinud ja kommunistide poolt pole täna enam korrarikkumist karta. Meil aga tõusis rõõmus elevus, mida enam lähenes kokku

lepitud aeg. Kokkuleppekohaselt pidime laulu alustamiseks mees tele märku andma, lüües pingijalaga kaks korda vastu põrandat . Hommikul pesemas käies tegime koridoris kõik õhuaknad lahti, et laul ka välja kostaks. Kokkulepitud ajal kogunesime trellseina

äärde. Müts -müts käis kaks pauku vastu põrandat ja järgmisel hetkel kajas võimsalt ja vihaselt kõigist poliitvangide kambritest: « Nüüd üles, keda needus rõhub , nälg, orjus ikkes hoiavad . » 246

« Mustad » jooksid ärevate ja vihaste nägudega alt üles, panid aknad kinni, karjusid : «Lõpetada laulmine ! » Ust lahti keerata ja käsitsi meile kallale tulla aga ei juletud, selleks oli meid liiga palju. Nende jõuetu raevutsemine andis

meile ainult hoogu. Kui olime « Internatsionaali» lõpetanud, järg nesid « Julgesti, vennad, nüüd tööle», « Punane lipp » ja « Varšav janka » . Hetkeks kadusid trellid ja müürid, sammusime vaimus kaasa tuhandete demonstrantidega punaste lippude ja loosungite

all, tundsime, et töörahva suurest võitlusrindest ei saa meid miski lahutada.

Paar tundi hiljem ilmus vanglaülem «mustade » karja saatel meie kambrisse ja tegi teatavaks, et oleme kõik « korrarikkumise eest » karistatud 7 -päevase kartseriga. Kuna kartsereid ei jätku

nud nii paljude korrarikkujate jaoks, siis muudeti kamber kart seriks: võeti ära kõik magamiskotid ja tekid, samuti raamatud ja muud ajaviitevahendid, süüa anti ainult kartserinorm — vett ja leiba. Jalutama ei viidud .

« Internatsionaali » laulmine esimese mai ja 7. novembri hom mikul kujunes kindlaks traditsiooniks kõigis vanglates. Seda ei

suudetud takistada mingi vahendiga. SOIT

« SIRINASSE»

Olime olnud Eeluurimisvanglas juba üle 9 kuu. Erilist vaeva

meie ülekuulamisega ja süütõendite muretsemisega ei nähtud. Eestimaa Töörahva Partei, mille liikmed me peaaegu kõik olime, kuulutati põrandaaluse EKP legaalseks filiaaliks ja muid tõen

deid « põrandaalusesse salaorganisatsiooni» kuulumise kohta enam ei vajatudki. Kõik, mis me olime teinud legaalsete töölisorgani satsioonide liikmetena ' ja töörahva esindajatena mitmesugustes valitud organites, oli nüüd süüdistusmaterjalina kirja pandud ja akti köidetud. Sellele tuli ainult nimi alla kirjutada ja oligi kogu uurimine ! Vaatamata niisugusele lihtsustatud asjaajamisele venitati eeluurimisega ikkagi ligi 10 kuud . Küllap vist selleks, et jätta mulje põhjalikust uurimisest! 8. novembri õhtul , kui lamasime juba õlgkottidel, ilmus meie trellide taha äkki vanemvalvur Kreismann ja käskis kõigil « 149 protsessi» osalistel kiiresti riietuda. Miks, mis on juhtunud ? Tema ei tea, aga tehku me ruttu. Riietudes mõistatasime, mis see võiks

olla, mis vajas ööpimedust ? Kohtusse sõit? Aga miks siis nii hili sel tunnil ?

Varsti kutsuti meid kõiki alla tapituppa. Siin olid ees meie protsessikaaslased meesteosakonnast ja relvastatud konvoiirid . Vangla värava ees ootasid autobussid ja ratsapolitseinikud. Ratsa eskort ees, auvalve kõrval, nii olin näinud Toompeale sõitmas 247

tähtsaid välissaatkondade esindajaid ! Buss suundus üle Vene turu

Tartu maanteele. Liiklemine Tartu maanteel oli seisma pandud, risttänavate nurkadel seisid politseinikud, kardeti, nagu näha, rahva poolt solidaarsuseavaldusi või vahelesegamist.

Sel ööl koondati kõik meie protsessi osalised , ka need, kes « Pata reis » olid, Lasnamäel asuvasse Karistusvanglasse ehk « Sirinasse »,

nagu rahvas seda vanglat hüüdis. See oli meeste vangla, kus hoiti peamiselt kriminaalvange. Siin puudusid naisvalvurid ja naiste kongid . Oli öö, tuli kohe magama heita ja vait olla. Kord oli siin niisama

range kui Vene tänaval. Alles hommikul märkasime, et kambris oli peale meie veel teisigi « elanikke », kes olid meie juurde nari delegi kobinud. Ka seintel ja põrandal oli neid liikumas. Nii palju

lutikaid polnud meist keegi varem näinud! Kirusime selle kongi eelmisi elanikke: isegi lutikaid polnud nad viitsinud tappa ! Ja kohe ründasime nõudmiste ja pretensioonidega loendusele ilmunud vangimaja administratsiooni esindajaid. Antagu meile kohe

«Flitti» , seepi, kuuma vett.

Sellises mustuses meie pole nõus

elama .

Uus asukoht üllatas meid veel muugagi. See oli normaalne ruum , mitte « lõvipuur», ja sellel oli suur aken. Nägime üksteist üle hulga aja päevavalguses ja märkasime imestusega, kuidas olime muutu nud.

«Oi, kui hallid te kõik näost olete ! » hüüatas väike elav Lonni Vels.

« Ja määndene sa esi oled! Tsopatanu kui üits pastal!» « Ära lorise ! Kas kellelgi on peeglit ? » Lonni ei uskunud, et tema ilusad punased põsed nii ruttu on ära

pleekinud. Aga Vene tänava vangla polnud kellelegi erandit tei nud.

Esimene päev kulus kohanemiseks, ruumi puhastamiseks, läbi akna hoovile piilumiseks, kus kong kongi järel jalutasid mehed. Otsisime tuttavaid nägusid, protsessikaaslasi. Mõnda oli raske ära tunda. Herman Arbon ja veel mõni olid kasvatanud endale habeme,

kõik olid näost kahvatud. Meie piilusime aknast mehi, ukseklapist piilus valvur meid. Tuli olla osav ja ettevaatlik, muidu võis veel enne kohut kartserisse sattuda.

«MINU SU U ULE OTSUSTAB TÖÖRAHVAS! 10. novembri hommikul viidi meid mitmekordse valve all « Sõdurite Kodusse » . Seal toimusid sõjaringkonnakohtu istungid . Istusime pinkidele saali vasakul küljel. Meid nn.

ümbritsesid vangivalvurid paljastatud mõõkadega ja relvas tatud sõdurid . Kui saali astus adjutant ja kamandas: « Püsti 248

LEONTINE VELS

( Resev ) poliitvangina.

tõusta, kohus tuleb! » , tõusime, ja nagu ühest suust prahvatas laul: « Nüüd üles, keda needus rõhub ... »

Kohtunikud polnud jõudnud veel laval, kohtulaua ääres, istet võtta. Nad tardusid hetkeks paigale. Siis pöördus Helk kannapealt ümber ja kadus lavalt, tema järel põgenesid ka teised kannuse kandjad. Meie jätkasime innukat laulmist. Laulu kostis ka publiku hulgast. Kui olime « Internatsionaali » lõpuni laulnud, istusime

uhke tundega tagasi pinkidele: olime « kohtu » saalist välja laulnud ! Tagasi nad ei ilmunud . Mõne tunni möödudes viidi meid õue,

mehed pandi raudu. Seal seisime sügiseses vihmasajus, kuni lõpuks hakati ukshaaval kohtusaali tagasi kutsuma.

Järgmisel hommikul algas süüdistusakti ettelugemine. See vältas

kaks päeva. Siis tuli küsitlemine, kas tunnistad end süüdi. Keegi end süüdi ei tunnistanud. Kui Jaan Tombile, Riigikogu kommu nistliku rühma esimehele, see küsimus esitati, vastas ta:

« Kodanliku klassikohtu ees ei ole mul end milleski süüdi tun nistada. Minu « süü » üle otsustab töörahvas. » Vihaselt käskis kohtu

eesistuja valvuritel ta saalist välja viia. Ukselt hüüdis Tomp: « Elagu eesti tööliste ja talurahva valitsus! » 249

Kaksteist inimest, kelle vastused kohtunikke eriti ärritasid , viidi

veel, peale J. Tombi, saalist välja ja paigutati kartserisse. Need olid: Elfriede Morgenson , Leontine Vels , Leena Laid, Vladimir Kangur, Aleksander Resev, Jaan Kamberg , Andrei Murro, Kaarel Pauk, Arnold Veimer, Hermann Arbon, Peeter Mihkelson ja mina. Järgmisel hommikul viidi meid otse kartserist kohtumajja, kuid mitte teiste hulka kohtusaali, vaid mingisse duširuumi. Varsti hoi

gati meie hulgast välja J. Tomp. See oli viimne kord, kus me teda nägime. Õhtul kartserisse tagasi jõudnud, ei leidnud me Tompi

sealt eest. Hommikul saime vapustava teate: riigikoguliige Tomp oli sõjaväljakohtu alla antud ja maha lastud . Niisugune oli kodan lik « demokraatia » töörahva suhtes.

Kohus kestis 18 päeva. 27. novembri öösel kuulutati meile kohtu otsus: 46-le inimesele eluaegne sunnitöö, nendest 7 inimesele vähendati karistust alaealisuse tõttu 15 aastani; 21 -le seltsimehele

15 aastat sunnitööd, ülejäänuile 12 kuni 6 aastat sunnitööd. Õigeks mõisteti ainult 7 inimest.

VALKA

« A EGA ISTUMA »

Pärast 1. detsembri ülestõusu oli Vene tänava vangla naisosa kond nii täis tuubitud , et meil pärast kohut sinna tagasi tulles oli raske põrandalgi magamiskohta leida. Esimene kamber oli puu

püsti täis, samuti oli poliitilisi nüüd ka teistes kambrites . Need olid rasked päevad. Kutsuti kongidest inimesi välja ja pal jud ei tulnud enam iialgi tagasi. Iga päev kuulsime uutest surma nuhtlustest, lähedaste sõprade ja omaste tapmisest. Johanna Andre

senil, meie tublil perenaisel, tapeti kaks poega, Aliide Sommer lingi venna Arnoldi kangelasliku võitluse ja surma teade vapustas meid kõiki, nagu oleks langenud oma vend . J. Kuuskmanni, A. Kõrgemaa, A. Hallmanni, R. Pälsoni ja paljude, paljude teistega,

kes olid langenud, olime alles hiljuti koos « Tööliste Keldris » ja mujal koosolekuid läbi viinud ja täitnud partei poolt antud mitme suguseid ülesandeid . Räägiti metsikutest piinamistest kaitsepolit seis. Järjest toimus uusi areteerimisi.

Lähemal tapipäeval ilmus vanemvalvur Kreismann meie kongi ja luges ette tappiminejate nimed. Kõik « 149 protsessi » naised , kellele oli määratud pikaajaline sunnitöö, saadeti Tallinnast ära Valka. Raske südamega jätsime mahajäävad seltsimehed hüvasti ja asusime oma esimesele tapiteekonnale.

Valga sunnitöövangla oli kõrge planguga piiratud madal kivi maja, mis asus linna serval. Vene tänavaga võrreldes oli siin roh kem õhku ja valgust, aga puudus side seltsimeestega, puudus elu.

Karistuseks oli meile määratud sunnitöö, kuid tööd ei jätkunud kodanlikus Eestis töölistelegi. Iga kord, kui vange püüti kuhugi tööle suunata või Vangimajade Peavalitsus kuulutas teenustööde 250

vastuvõtmisest vangimajades, avaldasid töölised valju protesti. Neilt taheti vangide abil ära kiskuda sedagi vähest töönatukest. Sunnitöörežiim seisis Valga vanglas peamiselt jõhkras kohtlemises ja vangi inimväärikuse jalge alla tallamises. Siin nõuti vaikust ja

sõnatut alistumist igale korraldusele. Koridoris ei tohtinud rää kida, kambrites tuli rääkida nii vaikselt, et koridori ühtki häält ei kostaks, õhtul pärast rahuvilet ei tohtinud enam suudki liigutada. Algul paigutati meid siin paari-kolme kaupa mitmesse kongi kri

minaalkurjategijate hulka laiali, et meie jõude killustada . Need kongid lehkasid mustusest. Eriti vastikult mõjusid seinad, mis -

kirendasid roostepruunidest « komadest » — lutikatapmise jälgedest. Kohe, kui märkasime, et meid lahutatakse, leppisime kokku, et hak

kame nõudma poliitvangide ühtepaigutamist ja kriminaalkurja tegijatest eraldamist. Sellega algasimegi kohe järgmisel hommikul.

Kogu võim selles majas oli vanemvalvur Kribi käes. Ta oli nais jaoskonna ülemaks. Selle mehe lemmiksõnaks oli: «Vait! » Ühte paigutamisest ei lasknud ta algul rääkidagi. Tema teadvat ise, kuhu

ta kedagi paigutab. Kui katsusin meie nõudmist põhjendada, karjus ta: « Vait ! » Saatis kongi tagasi ja ähvardas kartseriga. Nii käis ka teiste « parlamentääride » käsi. Niisugune kohtlemine solvas hinge

põhjani. Kribi hindas oma võimu siiski üle. Meie tema otsusega ei rahuldunud ja nõudsime kohale vangimaja ülemat. Teatasime, et keeldume toitu vastu võtmast, kui ta ei tule. See mõjus. Ülem kuu

las meie pretensioonid ära ja tegi korralduse meid ühte panna. Sel leks määras ta kaks kõige väiksemat kongi, kus meile kõigile maga misruumigi ei jätkunud. Kong, kuhu mind paigutati, oli väike ja kitsas. Põrandale mahtus tihedalt ritta ainult 9 magamiskotti, meid oli aga 11 inimest pluss üks poolteise-aastane laps – Rosalie Moraski tütar Maimu. Et kõik ära mahuksid, tuli kotid lühemaks litsuda ja piki seina veel kolmele ruumi teha. Kes tahtis end ase

mel välja sirutada, pidi jalad üles seinale tõstma. Kui nõudsime suuremat kongi, ähvardati uuesti kriminaalvangide hulka panna. Alles mõni kuu hiljem, kui Tallinnast veelgi poliitilisi naisvange juurde tuli, paigutati meid ümber suurematesse kongidesse.

Teistes kongides asuvatest seltsimeestest olime rangelt eralda tud. Mingit omavahelist ühendust ei tohtinud olla. Tuli, nagu ikka, otsida keelust ja valvest hoolimata teid sidemete pidamiseks. Nii pea kui meid paigutati kõrvuti asetsevatesse kongidesse, muutus asi lihtsamaks. Uuristasime seina sisse augu. Sein oli kivist, puuriks

aga oli meil lusikavars ja sukavardad. Kuid püsivus viis siingi sihile. Mõni päev puurimist ja ühendus kahe kambri vahel oligi jalule seatud . Augu toppisime leivaga kinni ja pealt « krohvisime » kriidiga ära, nii ei märganud valvurid läbiotsimise puhul midagi.

Päevarežiim oli Valgas sama mis Tallinnaski: kell 6 hommikul üles, magamiskotid välja, siis istuda ja oodata, millal antakse tee

vett. Seejärel pool tundi jalutust vangla hoovil, siis istuda ja oodata, millal tuleb supp. Supi järel jälle istuda ja oodata, millal 251

saabub õhtusöögiaeg. Siis istuda ja oodata, millal antakse käsk magama heita. Nii päevast päeva 12 aastat, 15 aastat või eluaeg, vastavalt karistusmäärale. Karistuseks polnud niisiis mitte sunni

töö, vaid sunniviisiline tööta ja tegevuseta istumine. See mõjub pikapeale väga masendavalt, tekitab neurasteeniat, kõrgendatud ärritatavust, kutsub esile põhjuseta pahandusi ja kokkupõrkeid inimeste vahel. Juba Vene tänaval olles kuulsin niisugustest näh tustest Valgas. Küsisin Helmi Niinebergilt, kui ta korraks Valgast

Tallinna toodi, et kas kuuldused mõnede poliitvangidé omavahelis test tülidest Valga vangimajas vastavad tõele ja kuidas säärane asi on võimalik ? Ta vastas lakooniliselt: «Tule, istu ka seal, küll siis mõistad . » See oli öeldud tooniga, et niisugune asi on paratamatu.

Rõhuvalt mõjus selles majas elu täielik puudumine ja kogu maa ilmast äralõigatuse tunne. Tuli leida tegevus, mis ei laseks neu rasteenial võimust võtta, mis teeks päeva sisukaks ja istumise talutavaks. Antud tingimustes võis selleks olla ainult õppimine.

Õppimiseks olid Valgas märksa paremad tingimused kui Tal linnas. Kambrid olid valged, kõrvalkambritest ega ka koridorist

ei kostnud mingit segavat lärmi. Oppima nõustusid kõik. Kuna nii vanus kui hariduslik tase olid väga erinevad, siis tekkis üsna

mitu õpperühma. Vanemad inimesed , nagu Kreenholmi tööline Loviisa Säkk, pärnakas Johanna Andresen ja veel mõned, asusid parandama oma lonkavat õigekirjutust. Neile tuli teha etteütlust ja seletada grammatikareegleid. Andresen oli andekas ja arenenud naine, oskas hästi kõnelda ja koosolekutel esineda, aga kirjutades ei teinud vahet d ja t vahel. Partei Pärnu organisaator Andrei Murro öelnud talle kord tema ajalehele kirjutatud sõnumit lugedes:

« Töbikeelne sa ei ole, räägid hästi, aga kiri on sul täis pehmeid d-sid ! » Nüüd tahtis J. Andresen selle puuduse likvideerida ja kor

ralikult kirjutama õppida. Nooremad asusid peale eesti keele veel vene keelt ja matemaatikat õppima. Kuna asi edenes hästi ja aega oli küllalt, siis tekkis mõte nen

dega, kellel polnud kuueklassilist algkooliharidust, võtta läbi alg koolikursus kõigis ainetes. Kellel aga algkooliharidus oli olemas, tuli asuda keskkoolikursuse kallale. Nii tekkisid tunnikavad, kus figureerisid peale eesti ja vene keele veel ajaloo, geograafia,

algebra, saksa ja inglise keele tunnid . Õpetajaid jätkus igasse kambrisse piisavalt. Keskkoolihariduse olid saanud peale minu veel Villu Klementi ja Ludmilla Ausmann, kaubanduskooli oli lõpeta nud Helmi Niineberg. Meie neljakesi moodustasimegi « õpetajate kaadri » . Enne lõunat olid tunnid, pärast lõunat oli kaks tundi täielikku vaikust kooliülesannete ettevalmistamiseks.

Meid oli

14 inimest kambris ja ilma kindla sisekorrata poleks edukas õppe töö olnud võimalik. Kuna kõik võtsid õppimist väga tõsiselt ja 252

JOHANNA ANDRESEN

töötasid püüdlikult, siis alistuti meelsasti vabatahtlikult loodud

rangele korrale. Süstemaatilisele õppimisele sai niimoodi Valgas kindel alus pan dud ja see jätkus järgnevatel aastatel teistes vanglates kord sood samates, kord raskemates tingimustes kuni karistusaja lõpuni. Vangla administratsioon kui meie üle valvav klassivaenlase silm

nägi peagi, et olime organiseeritud õppimisega loonud moraalse kaitsevalli tema pealetungide vastu. Seepärast püüti mitmel vii sil õppimisele takistusi teha. Korduvalt keelati ära lugemine ja kirjutamine, võeti ära kõik raamatud ja kaustikud, samuti pliiatsid

ja sulepead. Muretsesime siis endile tahvlid ja krihvlid ning õppi mine jätkus ikkagi. Valgas saime niimoodi töötada vähem kui aasta. Novembri lõpul

või detsembri algul 1925. a. saadeti osa poliitilisi vange Tallinna tagasi. Ärasaatmisele kuulusid kõik pikemaajalise karistusega vangid, s. t. eluajaks ja viieteistkümneks aastaks sunnitööle mõis tetud , seega ühtlasi ka kõik õpetajad. Valka jäid « 149 protsessist» 253

kõik 6-12 aastaks mõistetud, peale selle hulk poliitvange teistest

protsessidest, kelle karistusaeg oli alla 12 aasta. Seega lagunes Valga « õppekombinaat » ja ühes sellega hakkas mõranema ka

sealse pere monoliitsus. Muremõtted ja südamevalu koju orbudeks jäänud laste pärast hakkasid ikka rohkem võitu saama Johanna

Andresenist ja Alma Järveperast. Kui siis kodanluse agendid , mitmesugused « hingeviilijad » omalt poolt aktiivset pealetungi suurendasid, õhutades « oma lastele mõtlema » ja armupalvet esi

tama, lõigi nende vastupanu kõikuma. Eriline kampaania pandi käima « vabariigi» kümnenda aastapäeva eel. Vangivalvurid ja

kõik muud « hingeviilijad» said vastavad ülesanded : neil tuli saa vutada, et poliitvangid esitaksid armupalveid. Valgas läks neil korda viia armupalve esitamiseni Andresen, Järvepera ja veel mõni teine. JÄLLE VENE TÄNAVAL

Tallinna Eeluurimisvanglas oli vahepeal likvideeritud meeste osakond ja ka tagumine hoone võetud naiste alla. Poliitilised van gid olid paigutatud kahekordsete raudtrellidega kongidesse, nn . « topelttrelli ». Need kongid olid omal ajal ehitatud kõige suure mate kurjategijate, mitmekordsete mõrtsukate jaoks. Kongid olid määratud neljale inimesele . Meid arvati vähem ruumi ja õhku vajavat — olime ju naised, pealegi kommunistid . Iga selline kong pidi mahutama 6—7 naispoliitvangi. Leidsime eest palju uusi seltsimehi, keda 1. detsember ja sellele järgnenud rüüstamised olid vanglasse toonud. Oli tuttavaid ja ka täiesti tundmatuid inimesi. Oli naisi, kelle mehed olid tapetud, ja vanemaid inimesi, keda kahtlustati ülestõusust osavõtnute abista

mises või varjamises. Enamik neist polnud partei liikmed. Nais poliitvange oli siin nüüd mitu korda rohkem kui jaanuaris 1924 ja nende poliitiline tase oli väga erinev. Ka minu ema oli siin . Teda

süüdistati poliitiliste vangide abistamises, MOPR-i tööst osavõt mises ja sidemepidamises põrandaaluse Eestimaa Kommunistliku Parteiga. Karistus — 6 aastat sunnitööd . Jällenägemisrõõm oli mõru maitsega, kahju oli emast , et ka tema, kes elus juba kül lalt kannatanud, pidi veel vangielu raskusigi tunda saama. Kongid olid pimedamad ja rõskemad kui Valgas, õhku oli vähe ja päikest ei näinud üldse, kuid siiski olime rõõmsad , et olime jälle Tallinnas. Elu ja võitlust oli siin mitu korda rohkem. Siin oli -

side seltsimeestega « Patareis » ja põrandaaluse parteiga väljas. Siin tundsime end lahutamatu osana ühisest suurest töörahva võitlus rindest. Saime informatsiooni parteijõudude uuest koondamisest, võitluse jätkamisest kõigile raskustele vaatamata. Koos seltsimees tega « Patareis » ja Karistusvanglas saatsime « vabariigi » valitsusele

märgukirju, proteste ja nõudmisi. Ühtlasi jätkasime Valgas alus tatud süstemaatilist õppimist. 254

Nähes poliitvangide õppehimu, püüdis Vangimajade Valitsus seda meie ridade lõhkumiseks ja oma eesmärkide saavutamiseks ära kasutada. Nn. « Vangide Hooldamise Selts » , mille esinaiseks oli

«proua » Mahoni (Vangimajade Valitsuse ülema Mahoni naine), organiseeris vangimajas keeltekursuse ja pakkus oma abi ka muude õppeainete õpetamiseks vastavalt vangide soovidele. Nagu peagi selgus, oli see omamoodi Trooja hobune. Varsti hakati neilt, kes võtsid osa selle seltsi poolt korraldatud keeltekursusest,

nõudma « eeskujulikku käitumist », loobumist poliitvangide ühis test aktsioonidest ja protestidest. Kes ühel või teisel põhjusel said administratiivkaristuse osaliseks (õiguste võtmine või kartserisse paigutamine), sellel keelati tundidest osavõtmine. Niisugused «mängureeglid » polnud meile vastuvõetavad. Arutasime asja oma

vahel kambrites läbi ja võtsime vastu üksmeelse otsuse: kõigil . loobuda « Hooldamise Seltsi » poolt korraldatud tundidest ja boi koteerida igasugust nende «heategevust », õppimist aga jätkata oma jõududega; püüda saavutada ühel või teisel ettekäändel kambrite

vahel mõningat ümberpaigutamist, nii et igas kambris oleks keegi suuteline teisi õpetama. Ühtlasi arutasime ka töölkäimise küsimust. Nüüd, kus mehed olid Vene tänavalt ära viidud ja naistele rohkem ruumi saadud , oli siin asutatud ruumikas töötuba. Siin oli mitu

õmblusmasinat, kudumisteljed , tekiraamid ja muud « tehnikat » . Poliitilistest naisvangidest olid mitmed vanemad inimesed – elu kutselised õmblejad, nagu A. Iidam, H. Pender, E. Klaamas jt. hakanud tööl käima. Mitte niivõrd ainult 10 % töötasust - kui võimaluse

teenistuse

-

vàng sai

pärast kitsast kongist välja pääseda ja midagi teha, mitte istuda tegevuseta. Mitmesugustele « hingeviilijatele » olid need seltsimehed töötoas

hästi kättesaadavad. Nendega käisid vestlemas « Hooldamise Seltsi» daamid, usuvennad, « mustad » . Püüti nõrgestada nende vastupanuvõimet juttudega võitluse lootusetusest, oma tervise ja elu asjatust raiskamisest vanglamüüride vahel, maaliti pilte ema

armuta ja hooleta jäänud laste kannatustest ja « vabariigi» valit suse heldusest, kes vaid ootab armupalve esitamist, et poliitilisi vange vanglast vabastada. Säärase agitatsiooniga taheti kommu

niste põlvili panna, et siis töölishulkadele näidata – seal on need võitlejad! Kui märgati, et mõni lõi kõikuma, siis eraldati ta teis test, et teda veelgi enam rünnata ja kollektiivi mõju alt eemal -

dada.

Kommuuni loomisega oli meil algusest peale tekkinud kindel poliitvangide pere. Arutasime oma peres töölkäimisega seotud halbu nähtusi ja otsustasime hakata

organiseeritud kollektiiv

agiteerima ja selgitustööd tegema, et poliitvangid tööle ei läheks, nted aga, kes juba käivad, töölt ära tuleksid.

Töölkäijaid ahvatleti veel ka ennetähtaegse vabastamisega vanglast vastava komisjoni poolt, kui pool karistusaega kantud ja vangi ülalpidamine leiti olevat « eeskujulik ». Need, kellel olid 255

Naispoliitvangid Tallinna Eeluurimis vangla õuel päikest « püüdmas ».

lühemad karistusajad, näiteks 4–6 aastat, olid sellest huvitatud. Võitlus nende ümber oli tugev ega lõppenud mitte alati meie või duga. Vähemteadlikele oli teinekord kaunis raske selgeks teha, et « skidka » teenimine, nagu seda ennetähtaegset vabastamist nimetati, pole parem armupalumisest.

Enne « vabariigi » kümnendat aastapäeva muutusid « hingeviili jad » eriti aktiivseks. Vangla administratsioon püüdis selleks ära kasutada ka mõnede poliitvangide omakseid . Neile soovitati armu palve valmis kirjutada ja vangla kantseleisse tuua. Vangla ülemus lubas ise selle eest hoolitseda, et vangilt allkiri saada. Leidus meia

hulgas üksikuid, kes lasksid ennast niisuguste võtetega pehmeks teha . 256

Armupalve esitamine mõisteti poliitvangkonna organiseeritud pere üksmeelse otsusega hukka ja tunnistati lubamatuks. Olime

kirjavahetuses seltsimeestega Keskvanglas ja Karistusvanglas. Neil olid samad probleemid . Nii tekkis ühine otsus välja heita

poliitvangide perest igaüks, kes esitab armuandmispalve. See tähendas ühtlasi kommuunist väljaheitmist ja boikoti alla pane mist. Armupalumine vangide keeles « kondiloopimine » – võr dus töörahva võitluse huvide reetmisega. Vastavalt sellele kohtle

sime iga « kondiloopijat » .

Administratsioonile ei jäänud meie töölkäimise- ja kondiloopi misevastane võitlus teadmata. Püüti « ninamehi » ja « ässitajaid » teistest isoleerida. Seda enam tuli meil oma ridu koondada, organi

seerida ühiseid aktsioone ja proteste poliitvangide tagakiusamise, kõlbmata toidu, rõskete ruumide jne. vastu.

Kollektiivseid nõudmisi ei lastud juba ammugi enam läbi, samuti oli meile teatatud, et « vahialustel ei ole midagi nõuda, nad võivad ainult paluda » . Sellest hoolimata esinesime ikka kollektiivselt ja paluma ei nõustunud me midagi. Klassivaenlaselt ei ole meil

midagi paluda ! Selline oli meie deviis. Kollektiivselt esinemise keelust saime üle nii, et ühise protestikirja asemel saatis nüüd igaüks kirja enda nimel, kollektiivsuse rõhutamiseks oli aga tekst

kõigil sihilikult sõna-sõnalt ühesugune. Paber palvekirjadeks või kaebusteks anti vangla poolt. Iga kord, kui kõik poliitvangid hom

mikul korrapidajalt nõudsid « palvekirja paberit!», sattus admi nistratsioon ärevusse: jälle on poliitvangide poolt mõnd « pommi »

oodata. Eriti vihased olid nad « pommide » puhul, mis olid adres seeritud kohtuministrile või « vabariigi » valitsusele korraga kõigist

vangimajadest ühise tekstiga. See näitas mitte üksnes poliitvan gide solidaarsust, vaid ka seda, kui tihe oli meie omavaheline side. Mäletan, kuidas kord Viljandi vangimaja ülem Laube ühe meie ühise protesti puhul väga ärritatult minu üksikkongi tuli ja, suutmata end valitseda, pahandas:

« No miks peab teil täpselt ühine tekst olema? Kõik komad ja punktidki on ühised !» Poliitvangid pidid Vangimajade Peavalitsuse tookordse ülema Pressi korraldusel olema üksteisest rangelt isoleeritud. Viljandis olime pealegi kõik üksikkongides. Ja nüüd korraga niisugune omavaheliste heade sidemete demonstratsioon !

Võimuorganid reageerisid meie nõudmistele, protestidele ja kaebustele tavaliselt karistuste laviiniga. 1926. a. sügisel , kui « topelttrellis » kongid eriti rõsked , külmad ja pimedad olid, hakkasime nõudma, et meid paigutataks ümber neljandale korrusele. Seal ei varjanud kõrge müür enam valgust ja akende ees olid ainult ühekordsed raudtrellid . Nendes kongi des peeti kriminaalvange, kelle karistusajad olid palju lühemad .

Saatsime kirjaliku nõudmise Vangimajade Peavalitsusele. Sõna «nõuame» asendasime ümberpaigutamise vajaduse rõhutamisega, 17

Trellide taga

257

et vanglaülem meie avaldusi kinni ei saaks pidada. Vastuse asemel ilmus mõne päeva pärast Vangimajade Peavalitsuse ülem Mahoni ise vanglasse. Sellest kuulda saades otsustasime kiirelt, et igast

kambrist küsib üks esindaja end tema jutule ja seletab suusõnal olukorda ning põhjendab meie nõudmist. Omavaheline sidepida mine oli meil siin lihtne. Tuli vaid mingil ettekäändel kambrist koridori pääseda ja parajat momenti tabades teiste uste taha lip sata ja teade edasi anda . Meie kambri esindajana läksin Mahoni

juurde mina, kõrvalkambritest Villu Klementi, Aliide Sommer ling ja Alma Vaarman . Ette kutsuti meid ükshaaval. Kambri

nimel protesteerisin selle vastu, et meid peetakse 7-kesi kongis, kus on tegelikult ruumi ainult neljale inimesele. Rääkisin , et kong

on niiske, seintelt niriseb vesi ojadena põrandale. Paljudel on juba reuma sellest rõskusest. Kahekordsete trellide tõttu on ruumid pimedad , silmad on haiged minul ja mitmel teisel. Pandagu meid neljandale korrusele, kus on kuivem ja valgem ning antagu

ruumi juurde. Mahoni kuulas minu jutu ära . Ütles vaid : « Nii, nii . Või rohkem ruumi on vaja. Seda võib saada. »

Järgmisel tapipäeval « lahendatigi » ruumi küsimus: meid kõiki, kes me olime käinud Mahoni jutul , saadeti Tallinnast teistesse vanglatesse. Igaüks ise linna! Villu Tartusse, mind Pärnusse, A. Sommerling Võrru, A. Vaarman Paidesse. Villuga hüvasti jät tes ei mõelnud ma, et näen teda viimast korda. Ta oli siis veel

võrdlemisi terve ja tubli. Just Tartu vangimajas antigi tema ter visele kõige raskem hoop. Kui ta sealt jälle Tallinna tagasi toodi,

oli ta juba üsna raskesti haige. Mina pääsesin Pärnust Tallinna tagasi alles pärast Villu surma.

PÅ E VAD NAGU KIVIKOORMAD Pärnu vangimaja ülemaks oli tol ajal Kobake. Teda meenutades

ei saa kasutamata jätta epiteeti « timukas » . Tema hingel on Johanna Andreseni vanema poja Volli elu. Tema organiseeris ka

provokatsiooni Erich Tarkpea vanglast vabanemise puhul, et vii masele lahtisaamise asemel uus ja hullem karistus kaela sokutada.

Minu peale karjus Kobake kohe esimesel päeval: « Olete laisk ! Ei taha vangimajas tööd teha! Ässitate teisi üles! Ma tean teist kõik ! ... Mina seda ei salli, pidage meeles! ... Ma hoiatan teid , vahialune Künnapuu ! » Pärnu vangimajas oli naiste jaoks ainult üks kamber. Selles

peeti kinni kriminaalkurjategijaid. Sinna mind paigutatigi . Naisi oli seal 8–10 inimest, peamiselt vargad, petjad , varguse varjajad, üks lapsetapja ja üks valetunnistaja . Magati põrandal, külje all kotid , milles oled juba pulbriks olid läinud . Õhtul ja hommikul,

kui neid kotte liigutati, täitis kambrit hingemattev tolmupilv. Toa kaaslastega sain varsti tuttavaks. Noori oli nende hulgas ainult 258

üks 20 -aastane maatüdruk Ida K. Istus kinni petmise pärast. Ühel päeval palus ta mind kirjutada palvekiri, et tema karistused -

neid oli tal mitu – ühte koondataks. Niisuguseid palveid kohtu organeile olin varemgi kirjutanud. Seekord aga üllatas mind, et nii noor inimene ei osanud oma nime palvekirjale alla kirjutada. Tegi hädasunnil kolm risti.

« Kas sa ei tahaks lugema ja kirjutama õppida ? » küsisin . « Olen nõus sind õpetama . »

Erilist vaimustust ta sellest ettepanekust ei näinud tundvat, aga nõustus siiski. Hakkasime tähthaaval harjutama kõigepealt nime kirjutamist. Lugemist proovisime silphaaval. Tähti ta kuidagi

tundis. Õppimine edenes väga visalt. Varsti jutustas ta mulle oma eluloo. Oli 7 - aastaselt emata jäänud. Isa olnud joodik. 8 -aastaselt läinud teenima, et süüa saada. Algul karjase ja lapsehoidja amet,

siis, veidi sirgudes, muud talutööd . Kooli pole teda keegi pannud. Palka maksti vähe, töö oli raske. Kui siis perenaine õieti süüa ka pole raatsinud anda, läinud ta minema. Otsustanud jalgsi linna minna. Teel käinud taludes sees, mõtelnud välja mitmesuguseid lugusid, kes ta on ja kuhu läheb. See tulnud tal hästi välja. Ini mesed uskunud. Linnas pole tööd leidnud . Katsunud siis kerge

usklikelt ühte ja teist välja petta. See õnnestunud. Jätkanudki siis petmist vaheldumisi linnas ja maal, kuni lõpuks sisse kukkunud .

Ta oli vaikne, pealtnäha lihtsameelne. Kas olid inimesed väga kergeusklikud või oli tal tõesti petmise peale eriline and ? Tema süüdistusaktist lugesin, et ta oli väljamõeldud lugudega mitmelt isikult nii raha kui ka mitmesuguseid asju , ühelt naiselt isegi hobuse koos vankriga välja petnud.

Lugemisega ei jõudnud Ida veel kuigi kaugele

oma nime

juba kuidagi kirjutas —, kui meie õppimisele tuli järsk lõpp . Põh juseks oli vihmauss kapsasupi sees . See oli sattunud lõunaks antud supiga minu kaussi. Seda nähes ei läinud kellelgi enam toit

alla . Põrutasin uksele , kutsusin valvuri kohale ja näitasin talle seda menüüs mitte ettenähtud supilisandit. Teatasime üksmeel selt, et meie seda suppi ei söö, antagu meile selle asemel lisaports

silku ja kartulit . Ühtlasi nõudsin ma kohe korrapidaja või vangla ülema abi kohalekutsumist . Ei tulnud aga ei ülema abi ega korra pidajat . Möödus paar tundi , siis hakati naisi ükshaaval kambrist välja kutsuma . Tagasi ei tulnud väljahüütuist keegi . Mind kutsuti

kambrist välja viimasena . Kõik teised seisid koridoris seina ääres reas. Valvur juhtis mind väiksesse ruumi , kus sattusin Kobake sega silm silma vastu . Vihast värisedes karjus ta, et mina tahtvat vangimaja mässama ajada . Vihmaussi olevat ma ise sihilikult supi sisse pannud ! Teatas, et karistab mind kuuks ajaks õiguste võtmi sega ja eraldab teistest vahialustest . Veel samal päeval paigutati mind üksikkongi. Kobakese käsu kohaselt ei tohtinud ma sellest päevast alates enam ühegi vangiga kokku puutuda . Jalutamas vangimaja õuel käisin üksinda ja ka sauna viidi mind üksinda . Ka 17 *

259

valvuritel oli keelatud minuga kõnelda. Kuulsin oma üksikkamb

ris kõik, mis koridoris toimus ja mis seal räägiti. Kui lõuna ajal tulid köögimehed supitoobriga , kamandas valvur: « Pange sellele seal. >>

See tähendas, et mind ei lastud isegi supitoobri juurde, vaid

minu supikauss pandi ukse taha põrandale. Protesteerisin ja keel dusin maast suppi võtmast: ega ma koer ole! Ülema abi tegi siis korralduse, et suppi antaks mulle toobrist nagu teistelegi. Üksikvangistus on raskeim karistuse liik. Kobake ühendasselle veel õiguste võtmisega, nii ei olnud mul võimalik lugeda ega kir

jutadagi. Kui lugemise õiguse tagasi sain, jäid mu silmad varsti väga haigeks. Vangimaja arsti asjatundmatu ravi tagajärjel läks asi päev - päevalt hullemaks. Silmad punetasid , valutasid ägedalt

ja hommikuti olid laud nii paistetanud ja rähmaga kokku kleepu nud, et ei saanud silmi lahti. Arst pani neile mingi kompressi peale ja sidus mõlemad silmad kinni. Sellest hakkas ka pea valu tama. Kui nõudsin, et ta saadaks mind linna silmaarsti juurde,

röögatas ta: «Vait! » ja ähvardas « vasturääkimise » eest kartserisse «

panna. Niisuguste silmadega musta, pimedasse kartserisse ! Läksin

kongi tagasi, rusikad rullis ja vihapisarad silmis. Istusin üksinda, silmad seotud . Koridorist kostis seinakella tik sumist. Lugesin teinekord ajaviiteks neid tiksumisi, kuni väsisin . Olin juba kolm aastat vangis viibinud. Vangimajas naljatati küll, et mida kauem istud, seda kergemaks istumine läheb . Senini oli siiski iga aastaga olukord raskemaks muutunud . Kuna ma ei saa

nud nüüd lugeda ega õppida ega kellegagi vestelda, siis venisid päevad aeglaselt ja raskelt nagu kivikoormad . Kogesin , et mitte

midagitegemine võib veel hullemini ära väsitada kui raske töö. Juba kell kuus õhtul vajusid silmad väsimusest kinni. Põletik sil mades läks aga ägedamaks. Abi tuli üsna ootamatult. Pärnu meestevanglas istus sel ajal

Jaan Pärn ( areteeriti seoses 1. detsembri ülestõusuga ning mõis teti 6 aastaks sunnitööle. Praegu töötab Eesti NSV Rahvamajan duse Nõukogus) ja veel mõned seltsimehed, kelle nimesid ma

enam ei mäleta. Kuulda saades minu olukorrast, olid nad salaja

sellest teate välja saatnud. Tööliste ajalehes « Meie Kiir» nr. 2, 28. mail 1927 ilmuski järgmine kirjutis: « KUS ON KOHTUMINISTER? Mis sünnib Pärnu vangimajas?

Meile on saadetud kiri ja palutakse abi selle ülekohtu vastu , mida tarvitatakse ühe naisvahialuse kallal. Et riigikogu suvepuhkusel, siis on võimatu seda küsimust ava

likult parlamendis käsitada, olgugi, et vangimajade elu põhjali kult tuleks tuulutamisele ja puhastamisele võtta. Loodame siiski, 260

OLGA KÜNNAPUU ( Lauristin )

poliitvangina.

et vabariigi valitsus, eeskätt just kohtuminister asja tõsiselt võtab ning piinliku uurimise laseb ette võtta ja süüdlasi vääriliselt karistada.

Võimatu on niisugustest ühiskonna pahedest vaikida, olgugi, et

mõned ringkonnad sellest huvitatud on ja kõiki, mis halb, surnuks vaikida tahavad.

Meile kirjutatakse:

« Kallid seltsimehed ! Pärnu vangimajas istub juba kauemat kui pool aastat üksik kongis eluksajaks sunnitööle mõistetud poliitiline vang Olga Kün napuu. Tegutsedes ühisel nõul ja jõul keskkohaga Tallinnas, on

kohalik administratsioon püüdnud tema elu kõigiti kibedaks teha, teda igat moodi tagakiusates. Seniajani on ta kangelaslikult vastu pidanud. Nüüd tabas teda õnnetus, mis võib saatuslikuks saada, nimelt jäid tema juba ennem nõrgad silmad haigeks. Kohalik (vangla - O. L.) arst, töötades koos teiste piinajatega, muretses selle eest, et silmad paranemise asemel veel haigemaks jäid, nii et neid enam lugemiseks ega kirjutamiseks tarvitada ei või ega saa. Haigemajja kohalik arst teda ei saada, samuti ei luba väljast oma kulul arstiabi muretseda, ja niimoodi ootab teda täielik pimedaks jäämine, kui kuskilt abi ei tule. Kohalikud protestid ja kaebused -

261

ei mõju, sest neid ei lasta teatud piirkonnast kaugemale. Kas ei suudaks teie, kallid seltsimehed, tema heaks midagi teha, asja ava

likkuse ette tuues ja nõuda, et temale saaks võimaldatud spetsiaal arstiabi ? Olge head ja tehke kõik, mis teie võimuses seisab .

Tervitades, Pärnu vangimajas. Keegi nägija. » » See mõjus!

Tallinnast ruttas kohale Vangimajade Valitsuse inspektor. Oli väga kuri, et niisugune teade oli ajalehele saadetud, kuid tegi ühtlasi korralduse minu silmade ravimiseks eriarsti juures. Kahe vangivalvuri vahel saadeti mind linna silmaarsti juurde

Pärnus töötas sel ajal hea silmaarst dr. Lepik. Minu vangirüüle ja relvastatud saatjatele ei pööranud ta mingit tähelepanu. Vaatas mu silmad läbi ja minu küsimusele, kas neist saab veel asja, vas tas kindlalt ja rahulikult: « Küll saab. »

paari nädala pärast Käisin tema juures ülepäeviti. Ja tõesti oli põletik kadunud ja võisin jälle lugeda. Kobake aga ei jätnud mind ikka rahule. Talle näis, et minu üksindus pole küllalt täielik , kui ma oma kambri aknast võin üle

vangla müüri paistva puu latva ja tükikest taevast näha. Ühel päeval kamandati mind koridori. Kambrisse läks valvur koos värvipotti kandva vahialusega. Kui mind jälle kambrisse lasti, olid aknaklaasid üleni õlivärviga kaetud. Mind aga karistas Kobake samal päeval ka õiguste äravõtmisega — « aknast välja

vaatamise eest ». Võttis ära kõik raamatud, kaustiku, pliiatsi ja viimase kui paberitüki. Ka tabelkalendri. Nõudsin kalendrit tagasi, et muidu lähevad mul päevad segamini. Ei antud. Kraapisin siis kuupäevad nõelaga seinale. Selle eest sain varsti 5 päeva pimedat kartserit.

Minu « kannatuste rada » Pärnus lõppes, kui sinna tuli « 149 prot sessil » 15 aastaks sunnitööle mõistetud Ludmilla Ausmann. Seltsi mehed olid talle kui pärnakale soovitanud katsuda Pärnusse pää

seda, et minu üksikvangistusele lõppu teha. Ta saatis Vangimajade Peavalitsuse ülemale avalduse, et teda Pärnu saadetaks, kuna

seal elas tema vana ema, kellega ta tahaks aeg-ajalt kokku saada, nii nagu seda lubab ja ette näeb vangimaja kodukord. Seltsimehed olid õigesti arvestanud , et kui Ausmanni avaldus rahuldatakse, siis

paigutab Kobake meid ühte kambrisse. Nii Kobake tegigi. Olgu juba ässitajad koos, mitte aga teiste vangide hulgas ! Kahekesi oli meil juba hoopis teine elu. Peagi õnnestus hankida häid raama tuid ja asuda tõsiselt õppima. Töötasime seal koos läbi Fr. Engelsi « Ludvig Feuerbachi » ja « Anti-Dühringi » , K. Marxi « Filosoofia viletsuse » ja K. Marxi « Kapitali » kõik neli köidet. Need olid

toredad päevad ! Meil õnnestus saada ka raamatuid, mis sisalda sid andmeid Nõukogude Liidus toimuvast sotsialistlikust industria liseerimisest. Suure rõõmu ja vaimustusega lugesime esimeste 262

Ema,

HELENE KÜNNAPUU

Fotografeeritud 1943. aastal.

Nõukogude metallurgiahiiglaste ehitamisele asumisest , nurgakivi panemisest traktoritehasele Volga ääres, ehitustöödest Dneproges sil. Ühel päeval saime väikese tagasihoidliku välimusega raamatu ,

mis sisaldas palju tabeleid ja arve. Need olid esimese viie aasta plaani kontrollarvud ! Uurisime neid arve ja lugesime seda raama

tut suurema huvi ja põnevusega kui mõnd romaani. Nõukogude Liidus teostas töörahvas suurte jõupingutustega seda, millest meie unistasime, mille eest võitlesime. Iga nende saavutus, iga võit roo mustas meid ja täitis südame õnnetundega.

Kaks aastat möödusid niiviisi õppides ja töötades üsna kiirelt. Oma füüsilise mina vormis hoidmiseks hakkasime « müllerdama »2:

võimlesime igal hommikul ja hõõrusime end külma veega. Ühel päeval saabus Pärnusse ka minu ema. Nüüd istusime endi ses üksikkambris juba kolmekesi .

Elu oli muutunud vaiksemaks. Pärnu vanglas istus poliitilisi vähe ja nendegi hulgast oli mõni mees juba armupalve esitanud . Meestevanglast olin Jaan Pärnaga kirjavahetuses. Temalt kuulsin,

kuidas tema ja Johannes Aperson tegid mis suutsid , et meestes 2 Võimlemine sakslase Mülleri poolt väljatöötatud endakarastamise süs teemi järgi.

Toim . 263

3

vastupidavust ja võitlustahet säilitada. Kui aga kokkurääkimise päeval naised tulid mehi vaatama ja trellvõre taga nutsid ning

hädaldasid, olid nii mõnelgi mehel põlved nõrgaks läinud ja vastupidavus kõikuma löönud. Ühele niisugusele kõikumalöönule saatsin kirja, kus muuhulgas seadsin eeskujuks Villut, õdesid Tel maneid, Helmi Niinebergi, kes olid istunud juba kaks korda nii

kaua kui tema, aga polnud armu palunud. Ta vastas mulle, et nai sed olevat harjunud elus rohkem kannatama, meestel aga olevat see palju raskem .

Tallinnast saime seltsimeestelt vahetevahel « tonkse » ja teateid. Karistusvanglat oli laiendatud ja sinna naistejaoskond juurde

ehitatud. Vene tänava pimedatest, niisketest ja õhuvaestest koo bastest olid kõik naised Karistusvanglasse üle viidud. Neil oli side parteiga. Väljas oli olnud jälle uusi areteerimisi ... Igatsesin väga tagasi teiste hulka. Ka L. Ausmannil ja minu

emal polnud midagi Pärnust lahkumise vastu. Ühel päeval saatsi megi vastavad avaldused Vangimajade Peavalitsusele. Vastus tuli jaatav ainult minu emale. Selleski oli sihilikku õelust, sest ilma minuta polnud tal mingit tahtmist Tallinna minna. Aga muuta ei saanud enam midagi . Pärast ema ärasõitu haudusime Millaga plaani, kuidas siiski Pärnust ära saada. Tundsime Kobakest kül

lalt hästi, et leida tema nõrk koht. Nagu paljud julmad ja õelad inimesed, oli temagi väga arg ja sattus kergesti paanikasse. Hirmu, mis ta oli üle elanud, kui Villu ja Alma Vaarman Pärnu vanglast

põgeneda katsusid, polnud ta ikka veel unustanud . Otsustasimegi seda ära kasutada. Villu kaotas tol korral kogemata kirja, mis ree tis nende kavatsuse. Meie otsustasime nüüd samasuguse kirja meelega ära kaotada. Mõeldud, tehtud . Ja kõik läks nagu ettekir

jutatult. Poetasime väikeseks torukeseks kokkukeeratud kirja kese jalutamiselt tulles märkamatult välisukse ette maha. Paari tunni pärast tuli Kobake ise mitme valvuriga meie kambris läbi otsimist korraldama. Midagi ei leitud. Kaotatud kirjast meiega ei räägitud . Kaks päeva hiljem anti käsk asjad kokku panna —- tapi -

sõit Tallinna !

Oli ilus aprillikuu päev aastal 1929, kui rasked raamatupakid (neid meile Tallinna jõudes kambrisse ei antud ) käe otsas, Lud

milla Ausmanniga kahe vangivalvuri saatel Pärnu jaama poole sammusime.

SURVE SUURENEB, VÕITLUS TUGEVNE B. « V A BE » , « KABED » JA

« V ANGLA HÄ Ä L »

Lasnamäe vangimaja uus naisteosakond oli Vene tänava omaga

võrreldes üsna avar. Kongid asusid pika koridori kahel pool küljel. Suurte koplite asemel olid kambrid 4–6—8 inimese jaoks. Min 3

Nii nimetati vanglas omastega kokkusaamist. 264

Toim.

geid trellseinu ja « lõvipuure » siin ei olnud . Kambritel olid suured

aknad ja plekiga ülelöödud uksed, mille sees väikesed piilumis avad. Lisaks ühiskambreile oli 9 üksikkongi.

Kord aga oli palju kõvem kui Vene tänaval. Kreismanni asemel oli naisteosakonna vanemaks keegi Erna Vau. See naine oleks oma

kalduvuste ja võimete poolest sobinud mõne fašistliku koondus laagri komandandiks. Nõid Kreismann oli temaga võrreldes lausa « ingel » . Vangimaja sisekorra reeglid tundusid Vaule liiga pehme tena ja ta püüdis neid, kus aga sai, omal algatusel kõvendada. Poliitilisi vange kiusas ta taga erilise püsivuse ja leidlikkusega.

Buldogi näoga, suure punase suuga ja tigedalt pöörlevate silma dega, liikus ta raskete sammudega mööda naisteosakonna koridore, alati nagu kallale kargamas ja murdmas. Iga päev nõudis ta valvu ritelt uusi kaebusi ja ettekandeid poliitiliste peale, et oleks põhjust meid karistada.

Läbiotsimisi teostati mitu korda päevas. Isegi öösel ei võinud nende eest kindel olla. Raginal keerati uks lahti ja valvurid torma sid sisse, kui juba naridel lamati. Kambris ei tohtinud päeval pin

gilegi pikali heita, isegi mitte suletud silmadega istuda. Kohe oli ettekanne: vahialune magas päeval. Suure mõnuga saatis Vau nii suguse « magaja », kes tegelikult polnud mõelnudki magada, kart

serisse « välja puhkama». Kambris ei tohtinud aknale läheneda, ei tohtinud seljaga ukse poole seista ega nurgas peatuda. Kõik see oli karistatav. Jalutuse ajal ei tohtinud rääkida, kaasvange tere tada, taevasse või kõrvale vaadata. Pilk tuli sihtida eessammuva vahialuse kuklasse. Valvurid karjusid ja kärkisid iga liigutuse või naeratuse pärast. Vau aga passis koridori aknast, kas mõni

liigutus või naeratus ei jää valvureist märkamata. Siis oli ka valvuril karistust oodata. Vanade valvurite asemel oli palgatud noori, keskkooliharidusega, keda Vau dresseeris poliitvangide peale karjuma ning iga sõna või liigutuse pärast ettekandeid kir jutama.

Lasnamäe vangimajas kujunes poliitvangide organisatsioon lõp likult välja parteiorganisatsiooniks. 1929. aastal tuli Keskvanglast seltsimeestelt ettepanek võtta partei liikmeks kõik poliitvangid, kes areteerimisel polnud parteisse kuulunud, kuid kes oma senise dist

siplineeritud käitumisega ja kõigist ühistest aktsioonidest osavõt misega olid näidanud oma kindlust ja ustavust töörahva klassi võitluse huvidele, ja valida vangimaja parteiorganisatsiooni juhtiv organ – vangla büroo, lühendatult « vabe ». Kõikidesse kambritesse -

valida kambri bürood ehk vastavalt — « kabed » , ja jaoskondadesse jabed » .

Naisteosakonnas valisime viieliikmelise « vabe » , meesteosakonnas jaoskonna büroo — « jabe » . Esimesse « vabesse » kuulusid meie kambrist Aliide Sommerling, Ludmilla Ausmann ja mina, kõrval kambritest Juliana Telman ja Leena Laid. Valimine toimus sala jaselt, sedelitega. Sel aastal viidi väljas illegaalselt läbi parteikon 265

verents. Võtsime oma häältega osa ka konverentsi delegaatide vali misest, saates välja vastava volituse. « Patareis » istuvate seltsimeeste eeskujul otsustasime ka Karis

tusvanglas hakata välja andma oma ajalehte. Siinses meesteosa konnas olid võimalused selleks halvemad, nemad istusid koos kri

minaalvangidega. Nii langes ajalehe väljaandmise raskus ja vas tutus peamiselt naiste õlgadele. Esimesed numbrid «Vangla Häält » ilmusid maisipaberil kaustiku formaadis . « Trükkisime» käsitsi kee

milise pliiatsiga. Et sissekukkumise korral jälile ei saadaks, kes on kirjutaja, ja et ka parem oleks lugeda, tuli kogu leht valmis kir jutada pisikeste trükitähtedega.

Ajalehe väljaandjaks oli « vabe », trükkijateks selge käekirjaga seltsimehed — A. Sommerling, H. Niineberg, L. Vels, mina ja veel mõni. Kaastööd tegid kõik kambrid. Alaliseks kaastööliseks oli Leena Laid . Igas numbris ilmus temalt mõni luuletus vahel

satiiriline, vahel lüüriline, kuid alati täis raugematut võitlustahet. Sõnumeid saabus ka meesteosakonnast. Seal istusid sel ajal J. Tross, J. Tõnisson , A. Lipstal , H. Vile, J. Tomson, A. Must, J. Ell man jt .

« Vangla Hääl» oli võitlev leht. Toimetus ja autorid ei kartnud mingit tsensuuri ega paragrahvi. Meie elu ja võitlus kajastus tema väikeseformaadilistel lehekülgedel napisõnalistes, teravalt paljas

tavates ja iroonilistes sõnumites järjekordsetest « röövidest», kart serdamisest, Vau jõhkrusest ja Pressi tempudest. Igas numbris püüdsime anda ka informatsiooni teistest vangimajadest, elust väl jaspool trelle ja sotsialismi ehitamisest Nõukogude Liidus. Kui ajaleht kõik naisteosakonna kambrid oli läbi käinud, saat sime ta edasi meesteosakonda. Sidet meesteosakonnaga pidasime

sauna kaudu. Tükk aega läks kõik hästi, kuigi «mustad » alalõpmata passisid, piilusid ja läbiotsimisi korraldasid . Omavaheliseks post kastiks kasutasime kaua aega edukalt pesemisruumi malmist seina plaadi tagust kitsast pilu. Ohukeselt kokkupandud kirjadele tulid

niidist aasad külge siduda, et heegelnõelaga saaks neid plaadi tagant välja õngitseda.

Ühel päeval oli « postimees » (ei mäleta enam, kes) heegelnõela pesunõu äärele unustanud . Sellest valvurile piisas. Sama riistaga urgitses ta kõik võimalikud praod läbi, kuni leidiski meie postipilu. Neil, kelle kirjad sealt kätte saadi, tuli kartserisse minna. « Vabel >

aga oli peamurdmist uue postikoha leidmisega. Mõtlesime ja uuri sime läbi kõik võimalikud kohad, kuhu kõik kambrid ligi pääsek sid . Neid kohti polnud kuigi palju : pesuruum, WC, koridor ja jalu tusõu. Pesuruum oli « miini läinud » , koridoris liikusime ainult val vuri saatel, WC-s passiti ukseklapist hoolega peale ja ka seal oli juba « miiniminekuid » olnud . Jalutushoovil ei tohtinud maha kum mardada .

Peab aga ütlema, et mida agaramad olid « mustad » nuhkima, Vau kärkima ja karistama, seda leidlikumaks ja osavamaks muutusime 266

ALBERT MUST

meie. Uks, mille kaudu meid jalutusõue lasti, oli kahe poolega. Üks pool oli alati kinni, mistõttu ukse juures tekkis ikka väike ummik ja trügimine, kuni kõik välja pääsesid. Kinnioleva uksepoole kül

jes oli tugev raudkramp, mille taha käis ukse sulgemisel raudne riiv. Sellest krambist saigi meie postkast. « Tonks», mille ühele kül jele oli seotud tilluke leukoplasti riba, suruti ukse juures mee lega tekitatud trügimisel märkamatult krambi alla. Morsesignaali

abil teatasime enne jalutama minekut, missugusele kambrile post on määratud.

« Tonksu » ei tohtinud ei tasku panna ega käes kanda, sest kamb rist väljumisel ja kambrisse tagasisaabumisel otsis valvur poliit vangid alati läbi. Hakkasime « tonkse » kandma kõrva taga juuste all. Eriti hästi istus tonks seal Ly Sommerlingil . Tema lokkide alt ei taibanud ükski valvur seda otsida ! « Vangla Hääl » aga ei mah tunud ei kõrva taha ega ka ukse krambi alla. Selle edasitoimeta miseks otsisime ja leidsime teisi teid. Kogu vanglasüsteem ja Pressi-Kõksi-Vau isiklik initsiatiiv -

olid sihitud sellele, et poliitilisi vange füüsiliselt ja vaimselt nõr gendada ja hävitada. Kuude viisi olime karistatud lugemise, kir

jutamise ja lisatoidu saamise õiguse äravõtmisega. Kui Karistusvangla ülemaks määrati Kõks, võttis poliitvangide 267

kartserikaristus eriti massilise ilme. Tekkis isegi kartseri «saba » , sest naisteosakonnas oli ainult 2 kartserit, karistatuid aga palju.

Kartserisse paigutati igasugustel tühistel ja isegi väljamõeldud põhjustel. Noorte valvurite käes läks ettekannete kirjutamine kii resti. Kes sai 7 päeva kartsa, et oli aknast välja vaadanud, kes oli

ukseklapi ees seisnud, kes teist vahialust teretanud või mõne val vuri teretamata jätnud . Ligi 60 - aastane Liisa Oldur (põrandaaluse EKP Keskkomitee liikme A. Riismani varjaja) istus kartseris selle pärast, et oli mittekantavate isiklike kingade ninasse toppinud aja lehepaberit. Kõiki põhjusi, mille pärast tuli kartseris käia, ei jõua enam meenutada.

Paljud olid haiged. Põeti reumat, südamehaigust, tuberkuloosi, alatoitlusest tingitud verevaesust ja avitaminoosi. Olime väga kõh

nad. Mina näiteks kaalusin oma 165 sm pikkuse juures ainult 48 kg. Parem polnud olukord meeste vanglais.

Otsustasime saata «vabariigi » valitsusele märgukirja poliitvan gide tagakiusamise, sihiliku näljutamise ja väljasuretamise püüde vastu. «Vabede » -vahelise sideme kaudu määrasime kindlaks mär

gukirja esitamise kuupäeva ja teksti. Selles protestikirjas ütlesime kartmata välja oma arvamuse kodanliku valitsuse töörahvavaenu liku poliitika ja töörahva esindajate sihiliku vanglates piinamise ja näljutamise kohta. Vastuseks järgnesid uued repressioonid.

Üheks võtteks oli poliitvangide laialipaigutamine kriminaalvan gide hulka. Sellega taheti meid veel enam üksteisest isoleerida ja meie jõude killustada. Meie taktika sel puhul oli kriminaalvangide

hulgas selgitustöö tegemine ja nende kaasatõmbamine mõne meie nõudmise või protestiga. Üheks niisuguseks nõudmiseks oli parema varustuse saamine. Naisvangidel ei olnud üldse mingit talveriie tust. Kogu varustus koosnes takusest kleidist, lühikesest voodrita jakist – vangide keeles « võmmist », ja kottadest. Isiklikke riideid ei olnud ja nende kandmine oli ka keelatud . Hakkasime talveks

sooje kleite, sineleid ja sukki nõudma. Ohutasime seda nõudmist toetama ka kriminaalvange. Saatsime saadikud vangimaja ülema juurde, rääkisime sellest vangimaja külastavale prokurörile ning tegime kirjalikud avaldused Vangimajade Valitsusele ja kohtumi nistrile.

Vangimajade Valitsuse ülemaks oli siis juba poolhull Press. Ilmunud vangimajja, käis ta kambrid läbi ja kuulas ülbe ilmega meie kaebused ning pretensioonid ära. Tund aega hiljem kleebiti kõigile ustele määrused: kamber karistatud Vangimajade Valit suse ülema Pressi vastu ebaviisaka käitumise pärast. Press hakkas käima vanglas iga kuu ja iga kuu võeti meil temaga rääkimise pärast õigused ära. Varustuse nõudmise tulemuseks ei olnud siiski mitte ainult meie

karistamine. Moodustati mingi komisjon, kes asus küsimust uurima.

Aastase uurimise viljana saime sinelid, talveks soojad puuvillased kleidid ja sukasääred . Pöidadeks kas ei jätkunud lõnga või arvas 268

kõrge komisjon , et labajalad on ju kottade sees milleks siis veel pöiad! Pöidadeta sukkade väljamõtlejad olid kaua meie pilke objektiks ja neist kirjutas Leena Laid « Vangla Hääles » toreda föl jetoni.

1929. a. detsembris läks saunas « miini» meie järjekordne posti saadetis, mis oli määratud seltsimeestele meesteosakonda. Keegi kriminaalvangidest oli « postkasti» ära andnud. Sisse kukkus « Vangla Hääl» ja hulk « tonkse ». Minul oli seal paar lühemat kirja

seltsimeestele ja üks pikem diskuteeriv kiri Jaan Trossile. Vaidle sime temaga naiste revolutsioonilisest liikumisest osavõtu küsimuse

üle. Tema väitis, et paljud tüdrukud lähevad « Tööliste Majja» sel lepärast, et seal mõne poisiga tuttavaks saada. Vaidlesin säärastele väikekodanlikele ja naisrevolutsionääride suhtes solvavatele seisu

kohtadele ägedasti vastu. Bebelit appi võttes selgitasin talle naiste osatähtsust revolutsioonilises

liikumises.

Just see kiri läkski

« miini » .

Nagu nimetasin , said « mustad » kätte ka « Vangla Hääle » . Meie

lehe ilmumise fakt ise oli marruajav, kuid veel enam pahandas « musti» see, mida nad oma tegude kohta sealt lugesid. Ootasime

seepärast karmi karistust. Press ilmus isiklikult vangimajja ja kor raldas ülekuulamise. Minuga oli jutt võrdlemisi lühike. Mind kut suti vangimaja ülema kabinetti. Press põrnitses mulle otsa ja tea tas jalustrabava uudise: mina pidavat sidet meesvangidega. Mina

polevat üldse inimene! Ma mõjuvat ka teistele halvasti ja selle pärast olevat ta sunnitud mind Tallinnast ära Viljandisse saatma. Soovitas mul jälle « inimeseks saada: poliitikast loobuda ja ainult kodanlikku kirjandust lugeda. KOLM AASTAT ELUSALT MAETUD

Viljandis oli just äsja valminud uus vangimaja. Kahekorruse

line hoone paljude üldkambrite ja 12 üksikkongiga. Naisteosakond, mis koosnes 4 üldkambrist ja 3 üksikkongist, oli suure raudvära

vaga muust maja osast eraldatud. Mind paigutas vangimaja ülem Laube kohe üksikkongi. Enda õigustamiseks ütles ta , et mul olevat kaasas väga halvad paberid. Ta pidavat minuga ennem tutvuma. Uksikkambrid Viljandi vangimajas olid palju süngemad kui Tallinnas. Kaks ja pool sammu pikad, poolteist laiad, tumedaks

värvitud seintega, kivipõrandaga ja väikese aknaga kõrgel lae all olid nad pigem hauakambrid kui eluruumid . Siin ma siis nüüd olin, võõras linnas, sünges kivikongis, eemal datud muust maailmast ja seltsimeestest. Südames polnud siiski masenduse ega mahajäetuse tunnet. Teadsin, see on uus etapp minu

võitlusteel ja minu vastupidavus on osakene kogu meie kollektiivi vastupidavusest. Vangikamber on tõeline haud siis, kui sa ise seal sees elav laip 269

oled. Kui aga võitled, seovad sind nähtamatud niidid võitluskaas

lastega ja kogu võitleva proletariaadiga. Kiiremini kui võisin oodata, sain tunda sellise sideme olemasolu. Jõudsin Viljandisse 23. detsembril ja juba 25. detsembril ulatas valvur mulle väljast toodud toidukorvi! Leidsin sealt suhkrut, võid ja ehtsaid mulgi

korpe! Mu üllatus ja rõõm oli nii suur, et pisarad tulid silma. Tähendab, juba teati, et olen siin. Imemaitsvad koduküpsetatud korbid rääkisid armastusest ja hoolitsusest.

Kes oli « padajanni>>

tooja, seda valvur ei öelnud. See polnudki esialgu tähtis, peaasi, et

seltsimehed teadsid minu siinolekust ja lõid kiiresti sideme. Järg misel «kokkurääkimise päeval naeratas trellvõre tagant mulle vastu Viljandi tublim naine, vapper ja väsimatu Eeva Mitt. Tundsin teda 1923. a . suvest, mil käisin Viljandis ülelinnalisel

tööliste koosolekul kõnelemas. Eeva Mitt oli Viljandi ametiühin gute nõukogu liige ja naiskomisjoni esinaine. Ta oli Töörahva Uhise Väerinna üks energilisemaid kohalikke aktiviste. Tol suvel pidasime Eeva Miti algatusel ära ka naiste üldkoosoleku, kus rää kisin naiste osavõtu tähtsusest revolutsioonilisest võitlusest ja aru tasime naiskomisjonide ülesandeid. Eeva tundis hästi naistööliste

olukorda, oli ise aastaid töötanud Viljandi linavabrikus, ja teda tunti ning austati kui julget ja paindumatut tööliste huvide eest võitlejat. Pärast 1. detsembri ülestõusu ta areteeriti ja mõisteti

4 aastaks parandusmajja. Süda läks soojaks ja meel rõõmsaks, kui teda nüüd jälle vabana nägin. Siis me muidugi ei võinud veel aimatagi, et Eeva Mitt juba järgmisel, 1930. aastal uuesti kaitse politsei poolt kinni võetakse ja seejärel 6 aastaks sunnitööle mõis tetakse. (E. Mitt suri Suure Isamaasõja aastail Nõukogude taga las .)

Eeva Mitt oli tark naine ja osav konspiraator. Seda kogesin nüüd, mil ta mind vanglas külastas. Paarist mõistu öeldud sõnast taipas ta kõik mis vaja. Tema abil lõin regulaarse sideme väljas tegutsevate seltsimeestega. Iga kord, kui ma Eevalt toidukorvi sain,

oli sinna peidetud « tonks » . Samal viisil läks välja ka minu kiri. Vangimaja ülemaga oli mul aga esimene tüli ja vastastikune « tundmaõppimine» juba järgmisel nädalal pärast minu saabumist. Sisekorra kohaselt tuli vangid iga päev pooleks tunniks õuele

jalutama lasta. Mina viibisin siin juba nädal aega, aga jalutama polnud veel kordagi saanud . Pärisin ülemalt aru, mis niisugune korralagedus tähendab. Tema vastas rahulikult, et vangla ou on porine, sellepärast ei saa vahialuseid välja viia. Miks hoovi ära ei

sillutata, küsisin. Aga iga päev olevat külma oodata, mis pori kõvaks võtab, siis saavat ka jalutama. Saatsin kaebuse prokurörile. See jäi muidugi tagajärjeta . Vangimaja ülem Laube aga pikendas minu üksikkambris pidamist. Külma ootasime veel mitu nädalat, enne kui välja saime. Sel talvel olid «mustad » jõulud ja jaanuargi oli veel lumeta ning vihmane. Siis tuli külm, mis vangla õue küll ära «sillutas » , aga minu üksikkongis ka temperatuuri peaaegu nul 270

EEVA MITT

lini viis. Põrand, seinad, lagi lausa õhkusid külma. Nõudsin ühis kambrisse üleviimist. Seal olid laudpõrandad, suuremad radiaato rid ja temperatuur enam-vähem talutav. Laube keeldus mind teis tega ühte paigutamast. Oli pahane kaebuse pärast jalutusõue asjus.

Siis ühel hommikul ei tõusnud ma külma pärast enam narilt. Val vurid jooksid ülema juurde; päeval naril lamamine oli vangimaja korra jäme rikkumine. Laube ümarik kere veeres kiiresti kohale: « Ah mässate ? Tahate kartserisse ? »

« Ei mässa ega taha kartserisse. Tahan ühiskambrisse, kus on soojem . »

Osutasin kongi nurgale, mis oli härmatisest valge. Vaatas, kee ras ringi ja läks sõnalausumata minema. Varsti tuli valvur ja käs

kis mul kuuendasse kambrisse kriminaalvangide hulka üle kolida ... Seal olin kevadeni . Olime viiekesi kambris. Kõik olid rahulikud

inimesed. Meelde on jäänud taluperenaine Võhmast, kes istus kinni vekslivõltsimise pärast. See kuritööliik oli noil aastatel väga levi nud. Siiski oli imelik kohata lihtsat taluperenaist vekslivõltsijana. Oli mõnusa jutuga naine. Keskmik. Mehega koos olid tööd rüga nud ja püüdnud talu üles töötada. Kui Võhmas asutati eksporttapa maja ja propageeriti kõvasti peekoni kasvatamist, olid nemadki 271

oma lootused rajanud peekonsigadele. Võtnud pangast laenu, ehi tanud uue sigala, muretsenud juurde põllutööriistu jne. Siis aga algas majanduskriis. Peekonihinnad langesid alla omahinna, oks jonihaamer ähvardas. Hädasunnil oli temast saanud vekslivõltsija.

Ühel päeval sain « tonksu » Tallinnast. Seltsimehed kirjutasid, et Press jätkab elu ja tervise väljapressimist poliitvangidelt. Igale tema ringkäigule vanglates järgneb massiline karistamine õiguste äravõtmisega või kartseriga. Vastuseks sellele olid poliitvangid otsustanud Pressi boikoti alla panna, tema tervitusele ja küsimus tele mitte vastata . Otsus oli tehtud üksmeelselt ja sellest teatati ka minule. Esialgu polnud Pressi siinkandis näha ja ma võtsin selle otsuse ainult teatavaks. Kuid ühel ilusal päeval, kui ma koos teiste

naisvahialustega parajasti jalutamas olin, ilmus vangimaja hoovile Press vanglaülema ja paari valvuri saatel. Liikumine peatati, Press esitas kõige lähemal seisvatele naistele mõned küsimused . Siis sil mas ta kaugemal teiste hulgas mind . Tuli juurde ja küsis, kuidas elan, kas on millegi üle kaevata . Vaatasin temast mööda ja vaiki sin. Siis käratas ta:

« Ma räägin teiega, vähialune Künnapuu. »

Nüüd vaatasin talle otsa ja vastasin : « Mina ei soovi teiega rää kida . »

Press läks näost tulipunaseks. Niisugune häbematus kogu naiste jaoskonna vahialuste ees! Sisistas:

«Ah nii. Te saate veel näha, mis tähendab, kui mina teiega rääkida ei soovi . »

Selle peale pühkis ta tuhinal õuelt minema, saatjad kannul. Mind ei lastud enam tagasi kambrisse, vaid viidi kohe kartserisse. Kui kartserist välja sain, teatas Laube, et Pressi korraldusel paigutab

ta mind tagasi üksikusse. Järgnes ühtlasi täielik isoleerimine teis test vangidest: üksinda jalutasin õuel, üksinda käisin saunas. Kuude viisi ei saanud kellegagi sõnagi rääkida. Ainult üks kord kuus tuli vore taha Eeva Mitt, jutustas elust väljas, seltsimeeste tööst ja

tegevusest. Vahel oli temaga kaasas ka pruunisilmaline tütarlaps Elfriede Kingo.

Mu ainsaks tegevuseks oli nüüd lugemine. Täiendasin oma keel teoskust, lugedes inglise ja prantsuse klassikuid võimalikult origi naalis . Raamatuid sain õelt postiga Leningradist. Vanglas nime tamisväärset raamatukogu polnud.

1930. a. sügisel saabusid Tartust Viljandisse kaks üliõpilast, noorkommunistid Alfred Taalman ja Arnold Kriiseman . Mõlemad olid mõistetud « kommunistliku kihutustöö eest » neljaks aastaks vangi. Kong, kuhu paigutati Taalman, asus otse minu kongi peal.

Kuulsin ühel tapipäeval üleval raske ukse avamist ja sulgemist. Siis kellegi rahutuid samme. Varsti tiksus morse. Algul ma ei pöö ranud sellele tähelepanu, mõtlesin, et küllap mõni vargapoiss taob. Kui aga väljakutse ikka kordus, jäin kuulatama, mida ta tahab,

keda otsib ? Dešifreerisin signaalid: tundmatu otsis mind! Koputa 272

ALFRED TAALMAN

sin vastu . Varsti oli tutvus tehtud. Taalman jutustas, et Tartu van gimajas oli teada, et mina olen Viljandis. Pealegi veel ainukese poliitvangina! Sellepärast asuski ta kohe mind otsima. Kiitsime Laubet nii õnneliku paigutamise eest. Kuna meie kongi aknad olid kohastikku, siis lõime varsti otseühenduse akna kaudu. Tuli vaid valvata, millal väljas sammuv valvur selja pöörab ja kaugenema

hakkab . Siis laskis Taalman nööri otsas kirjakese alla, mille mina kiiresti ära võtsin ning oma saadetise selle asemele sidusin. Taalman oli pärit Viljandi lähedalt Suure - Kõpust. Isa käis teda

sageli vaatamas ja tõi « padajanni» . Siis tuli mulle ülevalt nööriga peale kirja ka pudeliga piima, saia, kord isegi maasikaid.

Nüüd ei olnud enam igav. Aknapost käis iga päev. Taalmani kaudu toimus minu kirjavahetus ka Kriisemaniga, kes asus maja teises otsas samuti üksikkongis. Poisid kirjutasid elust Tartus üli õpilaste hulgas ja Töölismajas. Taalman jutustas, kuidas temast, Kõpu kaupmehe pojast ja neljanda kursuse üliõpilasest, sai revo lutsionäär, kommunist. Tõuke oli andnud tema kätte sattunud

kommunistlik lendleht. See oli teda mõtlema ja juurdlema pan nud . Järgnes marksistliku kirjanduse lugemine, mille mõjul tal

hakkas kujunema maailmavaade ja siis tekkisid ka juba sidemed 18

Trellide taga

273

Töölismajaga. Vahetasime omavahel ka raamatuid ja arutasime läbiloetut. Morse teel mängisime vahel Taalmaniga isegi malet. Siis juhtus õnnetus. Kinnitasin kirja halvasti nööri otsa ja see

kukkus õue maha. Katsusin seda küll nööri ja konksu abil maast kätte saada, aga mis võimatu see võimatu. Hommikul leidis valvur

« tonksu » maast ja viis Laube kätte. Karistus oli tühi asi ära kanda, halvem oli aga see, et mind paigutati teise üksikkambrisse, mille aken asus hoopis teises seinas. Side katkes. Kuid mitte kauaks. Kasutasime ära ühist jalutushoovi. Jalutasime kõik kolm — Taal man, Kriiseman ja mina üksinda ja valvuril oli valvata üks -

ainus vang, kuid ometi õnnestus meil tema märkamata poetada maha ja maast üles võtta kas suitsukonisse, leivakuulisse või hil jem telliskivi tükikesse peidetud « tonks» . Ninapidi vedasime mitte ainult valvureid, vaid ka Laubet ennast. Ilma enese teadmata

mängis ta tükk aega minu postiljoni osa. Nõutasin temalt loa saada linna raamatukogust raamatuid põhjendusega, et vangimaja kasi nas raamatukogus leiduv kirjavara on mul juba läbi loetud. Neid

raamatuid kasutasime kokkuleppe kohaselt seltsimeestega postkas tina, sest köidetud raamatu seljarootsu vahele on kerge kitsast kir jariba peita. Raske oli teinekord lõbusat muiet varjata, kui Laube

need raamatud koos neisse peidetud kirjadega mulle isiklikult kongi tõi ja uhke liigutusega üle andis. Lähenes 1. mai 1931. Poliitilisi vange oli Viljandi vangimajas

nüüd juba neli. Tallinnast oli siia saadetud ka Karl Läänessaar, H. Heidemanni protsessi osaline. Jätkus jõudu, et 1. mai hommikul

ka selles vangimajas « Internatsionaal » kõlama panna. Mina ja Taalman asusime ühel pool maja otsas, üks alumisel, teine ülemisel korrusel. Kriiseman istus teisel pool maja otsas samuti üksikkamb ris ja Läänessaar maja keskosas ühiskambris. Jõud oli seega hästi

paigutatud. Kokkulepitud ajal hakkasime laulma. Läänessaar oli suutnud agiteerida osa oma kambrikaaslasi — kriminaalvange kaasa laulma. Ka mõnes teises kambris leidus kaasalööjaid . Laul

kõlas üsna jõuliselt. Vangla ülem ja « mustad » , kellele see tuli ootamata, olid ähmis ja raevutsesid , nagu oleks puhkemas revolut

sioon. Järgmisel päeval ilmus isegi kohalikus ajalehes sõnum kom munistide demonstratsioonist vangimajas. Laulmise eest määrati meile kõigile 7 päeva kartserit. Kriisemanil oli valvurite ja Laubega kõige rohkem pahandusi

ja kokkupõrkeid . Ta oli Laubel nagu pinnuks silmas. Ka valvurid

tegid tema peale iga tühja asja pärast ettekandeid. Sel aastal istus ta ühtekokku 48 päeva kartseris ja oli 6 kuud ilma õigusteta. Mina olin sel aastal ainult kaks korda kartseris, kokku 14 päeva, ja 3,5

kuud ilma lugemise, kirjutamise ja lisatoidu õiguseta. Taalmanil oli kartseripäevi 31 ja 3 kuud õiguste võtmist. Alaline kartser ja alatoitlus hävitasid Kriisemani tervise. Ta istus oma suhteliselt

lühikese karistusaja küll ära, aga viis vanglast kaasa raskekujulise

kopsutuberkuloosi. Väljas ei elanud ta enam kuigi kaua. Üheaeg 274

selt Kriisemaniga vabanes vangimajast ka Taalman. Raskelt haige Läänessaar saadeti « Patarei » haiglasse. Olin jälle üksi, ja ikka

üksikkongis. Juba kolmandat aastat. Olin Pressi isiklikul korraldu sel sinna pandud ja ainult tema korraldusel võidi mind sealt mujale paigutada. Selleks oleksin pidanud ma aga ise palvega Pressi poole pöörduma. Seda mõtetki ei saanud tulla .

Kui seltsimehed olid läinud, muutus üksindus veelgi rusuvamaks. Ainukeseks tegevuseks oli jälle lugemine, aga sedagi võimalust polnud vahel mitu kuud . Oleks vähemalt valgustki piisavalt olnud,

vahel päikegi sisse vaadanud! Aga väikesest kõrgelasetsevast aknast langesid valguskiired ainult vastasseinale. Tumedad seinad , asfaltpõrand, alaline videvik. Haud mis haud. Tuli end tugevasti kätte võtta, et mitte norutama hakata. Kui Pärnus esimest korda üksikvangistuses istusin , olin kogemusteta ja sellepärast pääses

neurasteenia mulle kallale. Nüüd olin targem ja kogenum. Võit lusest Pressi ja nendega, kes tema selja taga seisid, tahtsin võit jana välja tulla. Üksindusest hoolimata polnud ma üksinda, seda ma teadsin , ja see teadmine andis ikka ja jälle uut jõudu.

Viljandist pääsesin tagasi seltsimeeste ja sõprade hulka hoo pis ootamatul viisil. Läksin Laubega tülli vesise hapukapsasupi

pärast, mida ta andis meile ettenähtud kahe korra asemel kolm korda nädalas. Kapsad ei maksnud vangimajale peaaegu midagi, sest olid kasvatatud vangimaja põllul vangide tööjõuga . Nii saavu tas Laube kokkuhoidu vangide toiduraha arvel. Saatsin kohtumi

nistrile kaebuse vangide sihiliku näljutamise ja toitlustamise ees kirjade rikkumise pärast. Minu suureks üllatusekes tuli tolleaegselt kohtuministrilt Anderkopilt üsna kiiresti korraldus: « Kapsasuppi

anda ainult kaks korda nädalas ja sellest vahialusele Künnapuule teatada » . See oli rohkem , kui Laube suutis taluda. Ta saatis Pres sile minu peale vihase ettekande, kus rõhutas , et tema mind Vil

jandis ei saa enam pidada. Järgmise tapiga saadetigi mind Tallinna. JÄLLE OMADE

HULGAS

Olin jälle omade hulgas, sõprade keskel ! Rõõmustasin selle üle nii, nagu oleksin pääsenud vabadusse. Alles nüüd märkasin, milli seks « metsinimeseks» olin üksi olles muutunud . Ma ei osanud enam

rääkida: hääl oli roostetanud , sõnad tulid kobamisi suust . Olin nagu külmast kangestunud. Pikkamööda hakkasin teiste sõbraliku hoolitsuse mõjul üles sulama. Poliitvangide tagakiusamine oli Tallinnas vahepeal veelgi suure nenud . Oli käimas äge tööle sundimine. Kui ei lähe tööle - kartse

risse! Ühena esimestest paigutati sel põhjusel pimedasse kartserisse Zoja Hrustaljova, 19 -aastane tütarlaps. Ta oli vangistatud «spio naaži eest » Nõukogude Liidu kasuks. Kui ta viis päeva oli kartseris ära istunud, küsis talt vanemvalvur Vau: 18*

275

« Kas nüüd lähete tööle ? »

« Ei lähe, » vastas Zoja. Järgnes uus määrus — veel 7 päeva. Ka need seitse päeva istus Zoja ära ja Vau uuele küsimusele: kas nüüd lähete tööle ? vastas -

jälle ei.

See ei olnud lihtne kangekaelsus. Mitmesugustel eespool nime tatud põhjustel olime vastu võtnud otsuse tööle mitte minna. Zoja oli tubli ja distsiplineeritud poliitvang, kes näitas, et ühiselt tehtud otsust tuleb austada ja täita. Talle määrati veel kord 7 päeva. See ajas Karistusvanglas kogu poliitvangkonna ärevile . Kuulutasime näljastreigi ja nõudsime kohale prokuröri. See tuli. Mind ja Aliide

Sommerlingi volitati tema juurde minema Hrustaljova viibimatut kartserist väljatoomist nõudma ja kartseriga töölesundimise vastu protesteerima. Hrustaljova toodi kartserist välja, aga meile tea tati, et vangimaja administratsioonil on õigus igaühte, kes keeldub tööle hakkamast, kartserisse paigutada. Arutasime tekkinud olu

korda « Vabes » ja seejärel kõigis kambrites. Oli ilmne, et meie tööst keeldumist kavatsetakse sihilikult kasutada meie füüsiliseks hävi

tamiseks. Alatoitlusest kurnatud organisme pidada täiesti söömata külmas ja pimedas kartseris tähendas tuberkuloosile ja muudele haigustele eriti soodsa pinna loomist. Seda ei tohtinud lasta sün

dida. Meie otsust ja meie distsipliini taheti pöörata meie endi vastu. Otsustasime: keda kartserikaristuse abil tööle sunnitakse , läheb tööle.

Mõne aja pärast tuli meil kõigil tööle hakata. Mind ja Leena Laidi saadeti algul takku ketrama. Sellele järgnes sulgede noppi mine. Kõik, kelle karistusmäär ei ületanud 15 aastat sunnitööd , saadeti suvel Harku turbarappa tööle. Võitlus aga jätkus. Minul ja mitmel teisel tuli korduvalt ka Tallinnas üksikkongis istuda, kartseris käia, õigusteta olla . Kuid siin olid sõbrad nii lähedal, üksikkambrisse ja kartserissegi kostis

nende hääl ja ulatus nende abistav käsi. Peale Viljandit ei tundu nud Tallinna üksikkongid mulle üldse üksikkongidena. Võitlus karastas. Poliitvangide pere oli muutunud veelgi monoliitsemaks ja üksmeelsemaks. Suure vaevaga suutis vaenlane siit veel mõne killu lahti kangutada.

ULEO Ö

HARILIK KODANIK

1938. a. kevadel hakkasid äkki vanglas liikuma kuuldused poliit

vangide vabanemisest. Üks ja teine valvur pilgutas paljuütlevalt silma ja sosistas salapäraselt: « Varsti saate välja. »

Meie ? Välja ? Naersime. Haned nii madalalt ei lenda! Küll aga tekkis uudishimu, et millest niisugused vihjed ? Mis seal väljas

siis lahti on ? Ajalehti meile ei antud, kirju saime harva, kuid 276

mõningad informatsioonikanalid olid siiski olemas. Neid mööda

saimegi varsti teada, et Riigivolikogus arutatakse ennekuulmatut asja : poliitilise amnestia seadust. Tahetavat amnesteerida « vapse » ,

kes seoses nende võimuhaaramise katsega 1934. a. kevadel olid areteeritud. Kuna « vapside » poolt kavatsetud fašistlik pööre oli

Pätsu enda poolt edukalt teostatud, siis polnud presidendil tõesti mingit põhjust oma « ideekaaslasi» kauem vangis pidada. Meid,

kommuniste, see amnestiaseadus küll ei puuduta, arvasime algul ja naersime kergeusklike ennustajate üle. Istusin tol korral Karistusvangla kongis, kui mälu mind ei peta, koos Elfriede Morgensoni, Rosalie Veltsoni, Leena Laidi, Aliide Sil bergi ja Ludmilla Ausmanniga. Olime kõik istunud juba üle 14

aasta. Ausmanni ja Silbergi karistusaeg — 15 aastat sunnitööd — hakkas lõpule jõudma, Morgenson, Laid ja mina olime aga elu ajaks sunnitööle mõistetud. Istusime n.-ö. võidu härrade « vaba riigiga» : kumma eluiga on pikem? Olime veendunud, et meie oma. Kuid millal saabub võidupäev, seda oli raske öelda. Arutades omavahel ikka visamaks muutuvaid kuuldusi amnes

tiast, kaalusime, keda see heal juhul võiks puudutada. Uue nuht

lusseaduse paragrahv oli ju tõesti ühine nii meil kui ka « vapsidel», kuid karistusmäärad olid sootuks erinevad. « Vapsidel» oli keskmi seks karistusmääraks 4–6 aastat, kommunistidel 10–12 aastat.

Võidakse näiteks amnesteerida kõik poliitvangid, kelle karistus määr ei ületa 6 või isegi 8 aastat. Kommunistidest satuksid selle seaduse alla ainult mõned üksikud .

Teisest küljest oli aga ka selge, et kui suure kõmu ja kõlaga

tehtud poliitvangide amnesteerimise seadus vabastab kõik vapsid, kes on istunud vaevalt 4 aastat, ning jätab vanglamüüride vahele töölisliikumise tegelased, kellest paljud on istunud juba 14-15 aastat, siis kaob selle seaduse poliitiline efekt rahvahulkade silmis ja Pätsu fašistliku kliki valitsus annab töörahvale veel ühe lisa tõendi oma õigest olemusest. Ootasime kokkusaamise päeva või mõnd kirja väljast, sõpra delt, mis oleks mõistukõneski märku andnud, mida võib oodata. Ei tulnud ühtki kirja ega pääsenud ka keegi kokkusaamisele. Ka see oli omamoodi sümptoom , mida nii ja teisiti kommenteerisime. Leidus naljahambaid, kes sellest välja lugesid kindlat vabanemis märki: kuni olime tugevasti trellide taga, julges nii mõnigi kirju

tada või vaatama tulla, nüüd aga, kus on karta, et välja pääseme, hoiduvad kõik «hirmuga» eemale. Oli teisigi märke. Vangla morse tõi teateid poliitvangide ümberpaigutamistest, mis kandis just

nagu ühtekoondamise iseloomu. Ühel päeval korjati kongidest ära kõik meie isiklikud raamatud, kuigi me polnud karistatud luge misõiguse äravõtmisega. Mida see siis tähendab ? Samal õhtul enne rahuvilet hakkasimegi naridel lamades aru

tama väljasaamise võimalust. Mis meid ootab väljaspool trelle ? Kuhu minna? Kodu, lähedasi omakseid ei olnud väljas enam pea 277

aegu kellelgi. 15 aastat riigis, kus valitses alaline sõjaseadus, kus töölisorganisatsioonide rüüstamised ja aktivistide areteerimised, juhtide alatud nurga tagant mahalaskmised (J. Kreuks, A. Riis mann, A. Leiner, J. Jürna) , massilised tapmised, nagu see toimus pärast 1. detsembri ülestõusu, olid töölistele « demokraatliku » korra

tunnusteks; selles riigis hävitati nende aastate jooksul sajad töölis perekonnad nii põhjalikult, et vanglatrellide taga « varjul olnud »

perekonnaliikmed olid lõpuks ainsad ellujääjad. Püüdes kommu nismi « kogu juurtega » hävitada, areteeriti sageli kõik kaelakand vad perekonnaliikmed. Nii näiteks istusid Lauristinide perekon

nast kinni peale Johannese veel isa Hans, ema Leena ja areteeri mise käsk oli antud ka noorema tütre Benita kohta. Sommerlin

gidest oli kinni istunud ja hiljem hukkunud Arnold, eluaegse sunnitöö sai õde Aliide, nooremat õde Erikat otsiti, aga temal õnnestus põgeneda. Vaarmanidest olid oma karistuse ära istunud Alma ja Leida, Morgensonidest olid pikaajalisel sunnitööl kolm õde, Telmanitest kaks tütart ja ema, Andresenitest ema ja kaks

poega (pojad tapeti), Veimeritest Arnold ja tema vanem vend, kes tapeti. Seda nimekirja võiks pikalt jätkata. Kes vahepeal olid vabanenud, olid enamikus siirdunud Nõukogude Liitu.

Nii polnud ei minul, ei Morgensonil, ei Telmanitel ega paljudel teistel väljas ootamas kodu. Ka riideid, millega vanglast väljuda, meil polnud. Vanglas kandsime sunnitöölise triibulisi « vormirõi vaid » , omad hilbud olid aga vanglaladudes ammu koidest puretud või eeluurimise ajal närudeks kantud . Sel õhtul naersime palju, kujutledes, milliste koomiliste kujudena me Lasnamäelt alla linna poole läheme .

6. mai hommikul avas valvur kongiukse ja andis sisse kuus nimelist pakki. Neid avades leidsime sealt igaüks kleidi ja paari

pesu . Keegi oli mõelnud meie tualettidele! Kuna riided anti ka meile, eluaegsetele, siis hakkasime tõepoolest uskuma, et vist tulebki meil vangla maha jätta.

7. mai hommikul hõigati kõik poliitilised vangid kongidest välja ja rivistati koridoris pikka ritta. Ilmus vanglaülem koos Vangi majade Valitsuse ülema ja kohtupalati prokuröriga. Üks neist

luges ette amnestiaseaduse ning selle alusel vabanejate nimekirja . Põnevusega ootasin oma nime ja kui seda kuulsin, ei tahtnud nagu uskudagi. Siis aga kuulasin hoolega, kas ikka kõik on võetud

lahtisaajate nimekirja. Karistusvangimajas kinnipeetavad nais poliitvangid olid kõik lahtisaajate nimekirjas! Edasi arenes kõik kiiresti. Varsti olime vangla kantseleis, kus peale viimaste formaalsuste täitmist anti meile kätte ka meie « isiklik varandus >> sunnitööga teenitud paar krooni raha ja kinnipeetud kirjad ning raamatud. Siin selgus, miks keegi meist

viimase paari kuu jooksul enam ühtegi kirja sõpradelt ega sugu lastelt polnud saanud ! Rõõmsa üllatusega sirvisin mulle ulatatud kirjade pakikest. Siin oli kirju sõpradelt ja ka vanadelt tuttava 278

!!

!

m.üldise a ais 1938. amnestia põhjal vanglast vabanenud poliitvangid

telt, kes varem kunagi polnud kirjutanud. Isegi paarilt kooliõelt, kellest ma enam 15 aastat midagi polnud kuulnud. Nüüd kirjuta sid nad soojalt ja südamlikult, kutsusid enda poole, kui mul ei peaks kohta olema, kuhu minna.

Vanglaväravas ootas meid uus üllatus: ametiühingud olid hoo litsenud selle eest, et igaühel oleks keegi vastas. Ulatati lilli, suruti kätt, kallistati. Vastutulnute hulgas otsis ja leidis silm tuttavaid

nägusid. Seal olid Jaan Pärn , Ida Moose ja mitmed teised vanad tuttavad. Minul oli vastas sadamas töötav transporditööline Tõns

man koos naisega. See perekond oli MOPR-i ülesandel mitu aas tat minu eest vanglas hoolitsenud, kuna mul lähedastest omastest Eestis kedagi enam polnud.

Nüüd suundusime koos Lasnamäelt alla linna poole. Nad elasid

Hollandi (praegu Tuukri) tänaval. Ettepaneku istuda trammile lükkasin võõrastades tagasi. Kui sa pole nii kaua kõndinud mööda kodulinna tänavaid, siis on iga samm , mis astud, iga maja, iga

vastutulev inimene ja üle plangu paistev puu või sirelipõõsas nii erutav, seda ei saa vahetada trammisõidu vastu . Pealegi olin sää

rasest tsivilisatsiooni hüvest täiesti võõrdunud. Kui paar päeva hiljem tahtsin Narva maanteel trammile istuda, lähenesin vagu nile vale küljelt ja ei pääsenudki peale! Konduktor hüüatas hal vustavalt: kas te esimest korda trammiga sõidate! Ei ole lihtne

üleöö äkki jälle harilik kodanik olla, kes ise peab teadma, millal tõusta, millal magama heita, kust süüa saada või kust poolt trammi astuda. Poes tuli küsida, mis leivakilo maksab, ja maksmi sel müntide suurust uurida, et krooni asemel mitte 25 -sendilist

ulatada. Need rahad clid käibele lastud ju sel ajal, kui meie enam raha näha ei saanud ,

Oli lõbus, kuid ka veidi piinlik. Ma ei osanud end tunda turis tina võõral maal, kes on uhke oma erinevusele pärismaalastest ja

julgelt kõike uudishimutseb ja pärib. Minu uhkuseks oli teistest inimestest mitte millegagi erineda, keegi ei pidanud märkama

15 aasta pikkust lünka minu elus. Kui uute tutvuste puhul tuli paratamatult mainida vangis istumist, siis ütlesin tavaliselt, et istusin mõne aasta .

Unustamatult ja säravalt päikesepaistelisena on meelde jäänud esimene päev väljaspool vanglamüüre. Kõik oli nii uudne ja üht

lasi tagasitoov möödunud aega. Istuda üle hulga aastate jälle tava lisel toolil, süüa noa ja kahvliga, tõsta toitu taldrikule, mitte plekk kaussi. Iga selline pisiasi oli erutav, sest see oli osake vabadusest, see polnud enam vangla. Selle kaudu tajusid, et tõesti polnud enam lukku ja riivi. Õhtul läksin linna vaatama. Jalutasin mööda Narva maanteed . See oli minu kunagine koolitee ja hiljem igapäevane tee « Tööliste Keldrisse » . Kõik oli nii tuttav ja muutuseta. Silma ei hakanud

ühtki uut ehitust. Viruvärava nurgal pladises tuttav purskkaev sama pronkspoisikese ja konnadega. « Estonia » taga paistis vana 280

madal kaubahoone ja turuputkade read. Seisin, vaatasin ja tund sin, kuidas möödunud viisteist aastat nagu ära sulasid või õhku hajusid. Võimatu oli uskuda, et nii palju aastaid oli möödunud sel lest tuisusest jaanuarikuu päevast, mil siit viimast korda « Töö liste Keldri » poole tõttasin. Aega hakkasin tajuma, kui puutusin kokku inimestega . Esimene suurem kohtumine toimus 8. mai õhtul Töölisvõimlas,

kus töölisorganisatsioonid olid korraldanud teelaua vabanenud poliitvangidele. Tutvusime seal töölisliikumise uute aktivistidega ja nägime üle hulga aja ka vanu seltsimehi, kes olid istunud teis tes vanglates. Paljusid oma protsessi kaaslasigi oli ju viimati näh tud 1924. aastal! Nüüd olid Paul Keerdol, Jaan Kambergil, Her

mann Arbonil ja mitmel teisel juuksed hallid , Aleksander Resevi, Arnold Veimeri, Andrei Murro ja paljude teiste nooruslikel nägu del sügavad kurrud. Möödunud aastad olid silmaga nähtavad. Aga lõbusad poisid olid nad kõik endiselt. Kõhnad ja kahvatud , aga täis särtsu, täis elurõõmu ja võitlustahet.

Juba samal õhtul lahendati mõned organisatsioonilised küsimu sed; suust suhu ja kõrvast kõrva sai kinnitatud kolmeliikmeline

parteibüroo ja võitlusjõud « arvele võetud ». Büroosse kuulusid Johannes Lauristin, Peeter Petrae ja Hendrik Allik. Kõik koge nud revolutsionäärid , kes oskasid, nagu järgnevad sündmused näi tasid, ka Pätsu diktatuuri « vaikiva oleku » tingimustes jõude koon dada ja partei hääle hulkadele kuuldavaks teha. Roomuga asus igaüks meist jälle võitlejate ridadesse . Hea meel oli tunda end partei sõdurina senisest palju avaramal, ohtlikumal ja vastutusrikkamal võitlusrindel.

VLADIMIR

REA

« 1 4 9»

Tallinlaste tähelepanu ei köida millegagi madal kollasevärviline majake. Südalinnast Lasnamäe poole kulgevat tänavat mööda minnes jääb see majake paremat kätt. Kõnnitee-äärne puude rida ja majakest ümbritsev aed aitavad veelgi varjata teda mööda minejate silmade eest.

Kuid sellel majakesel on võrdlemisi sündmusrikas minevik,

oma ajalugu, mida kaugeltki pole paljudel teistel majamürakatel tema vastaspoolel. Kodanliku klikivalitsuse päevil oli see maja sõjaväe kasutada ja kandis küllaltki soliidset nimetust

« Sõdurite Kodu » . Kuivõrd

see « kodu » selleks kaasa aitas, ja kas üldse aitas, et töölis- ja

maanoortel oleks kodusem Laidoneri armees sundaega teenida, sellest võiksid loomulikult jutustada need, kes sel ajal täitsid pea

linna kasarmuid. Kuid eesti proletariaadil on sellest majakesest säilinud hoopiski mitte kodused mälestused .

Kodanliku võimu ajal oli see majake kohaks, kus kodanlus oma vägivallaaktidele töölisliikumise ja selle aktivistide vastu püüdis

anda seaduslikkuse ilmet, riputades neile paragrahvide kujul külge vajalikud etiketid . Selles majas toimusid nii sõja- kui ka välikohtu

istungid,

kus

ohvitserimundrit

kandvad

tõusik

kodanluse, hallparunite ja pärisparunite võsud kuulekalt ja masin likult täitsid Toompealt tulevaid korraldusi ja juhiseid . See « töö » oli ju üldiselt väga kerge ja lihtne, välja arvatud siis, kui väike süütegu tuli venitada suure paragrahvi liistule. Selle majaga on seotud saja neljakümne üheksa kommunisti

ja mitmeid teisi kohtuprotsesse. Temaga on seotud Viktor Kingis sepa, Jaan Tombi ja veel nii mõnegi kommunisti elutee viimsed tunnid , sest see oli koht, kus kodanlus lõplikult vormistas nende alatu mõrvamise otsuse.

Ka meie 149 kohtuprotsess — üks suuremaid sellealaseid kodan toimus nimetatud majakeses. Selleks koondati kõik kohtualused kõigist vanglaist mõni päev

luse lavastusi

282

1

VLADIMIR REA

enne protsessi Lasnamäel asuvasse « Sirina » ( Tšernjagini)' vang lasse. See kutsus meis esile teatud elevuse. Avanes ju seega

olgugi piiratud – võimalus kohata vanu tuttavaid ja sõpru, näha neid kohtualuseid, keda seni tundsime vaid teiste kaudu või üks nes süüdistusakti järgi. Teiseks tundsime isegi mõnevõrra huvi kohtuprotsessi enda

vastu . Muidugi ei lootnud me, et see tooks meie senisesse olu korda mingit kergendust. Võis oodata hoopis vastupidist. Kuid inimese loomus on juba kord niisugune, et kõige rohkem piinab teda teadmatus; kas nii või teisiti, kuid ta tahab teada, mis teda ees ootab.

| Tallinna Karistusvangla kohal Lasnamäel oli kunagi asunud Tšern jagini mõis . Seetõttu nimetati seda vanglat nüüdki veel Tšernjagini või rahvapäraselt

« Sirina » vanglaks.

Toim.

283

« SIRINAST » « SODURITE KODUSSE »

Ja siis saabuski protsessi esimene päev: 10. november 1924. Hommikul koguti meid kõiki « Sirina » vangla õuele, kus sõelus ja askeldas võrdlemisi rohkesti «musti » . Meid haagiti kahekaupa raudu, seati siis mitu paari igasse ritta, ja ešelon oligi valmis kohtu poole liikumiseks. Sealjuures hoiatati, et igasugune rääki mine on rangelt keelatud . Tartu maanteele jõudes võisime veen duda, kui palju vaeva oli kodanlus näinud meile saatjaskonna

muretsemisega: saatjaid ei olnud palju vähem kui Rootsi kuninga Gustavi vastuvõtu puhul mõni aasta hiljem. Esimese rõngana pii ras meid vangivalvurite rivi paljastatud mõõkadega, teisena all ohvitseride kooli kursandid, kolmandana komandandikompanii sõdurid, siis töllerdasid hobuste seljas ratsapolitseinikud. Tartu maantee « Sirinast » kuni « Sõdurite Koduni» ja sealt veel hea tükk maad edasi ning põiktänavad terve kvartali ulatuses olid inimes test tühjaks tehtud. Ja kvartali kaugusel põiktänavate nurkadel oli, nagu peagi selgus, viimane « kaitse » -rõngas meie ümber. See koosnes erariietuses kaitsepolitsei agentidest, kes takistasid ini mesi Tartu maantee suunas liikumast. Selline eskort saatis meid

iga kord nii kohtusse kui ka sealt tagasi.

See kirev rivi, mis igal kohtupäeval Lasnamäelt alla « Sõdurite Kodu» poole liikus, tekitas mitmekesiseid mõtteid ja muljeid . Eks olnud see ju kujukaks näiteks sellest, mida kujutas endast kodan luse poolt pateetiliselt väljakuulutatud rahvusterviklus, rahvus

ühtsus, rahvusriiklus jne. jne. Tarvitses vaadelda meid ümbrit sevaid «kaitserõngaid », kuulata meile jagatavaid käsklusi, oma vahel vahetatavaid repliike, ja kohe võis veenduda, et me ei viibinud mitte kusagil mujal kui ainult ja nimelt oma Eesti

riigis: « mustad » olid eestlased, sõdurid samuti, ratsapolitseini kud ka eestlased ja lõppude lõpuks vangidki puha eestlased . Kõik kallid eesti vennad ja õed koos! Kuid, nagu see tööinimesel üldse

« halvaks» kombeks on olnud iga kodanlaste väite puhul kahelda, nii juhtus sel korral ka minuga, nagu sadade ja tuhandete teiste gagi . See kahtlusepisik sundis esitama küsimuse: « Aga kes on siis need, kes sammuvad tääkide vahel ? Kas on nende hulgas J. Tõnis son, K. Päts, J. Laidoner, Puhk ja ta pojad või mõni muu erakond lane või nende sugulane? » Vastus oli muidugi eitav. Siin olid kõik

rakkuskäed ja tahmanäod, töölisklassi esindajad. Ja nüüd polnud raske teha järeldusi. Meie rongkäik kujutas endast nii selgelt, otse käegakatsutavalt Eesti kodanlikku riiki miniatuuris. Nii nagu vahialused sammusid rauduskäsi, nii tuli ka eesti töölisklassil elada ja võidelda poliitiliselt tagakiusatuna, ahe lais. Ja kõikide meid piiravate relvastatud jõudude peamiseks

ülesandeks oli palgaorjade vaoshoidmine. Kui siia veel lisada fakt, et just töörahvas pidi mitmesuguste otseste ja kaudsete maksude näol kandma tema vastu suunatud relvastatud jõukude, kohtu 284

aparaadi ja valitsejate ülalpidamise kulud, siis on selge, mida kujutas endast kodanluse « rahvusriiklus » ja « rahvusterviklus» tegelikkuses. TÖÖRAHVA HUMN Ei õigust ilma valitseda või olla kurnajate sool, vaid meil, töörahval , sest et teda peab üleval me töö ja hool.

Kui olime jõudnud « Sõdurite Kodu » õuele, vabastati meid rau dadest ja juhiti kohtusaali. Saal asus majakese Lasnamäe-poolses osas,

poodiumiga

vastu

tänavat

ja

väikese

rõduga

saali

vastasseinas. Vahialused paigutati seina äärde, mis oli barjääriga eraldatud. Saali keskosas vastu näitelava olid reserveeritud kohad tunnistajaile, advokaatidele ja « aukülalistele » . Kohtu alguseks oli lastud saali ka mõned üksikud kaebealuste omaksed.

Nii et saalis oli kõik valmis selleks, et etendus võiks alata. Kuid

lava oli veel tühi, kui jätta arvestamata piklikku lauda ja seda ümbritsevaid toole. Lavale oodati ohvitserivormi kandvaid kodan

lasi. See trupp lehkas tugevasti kosmopolitismi järele. Pearežis sööri ehk kohtuesimehena esines leitnant Helk (enne nime eestis

tamist Tšistjakov, õigeusu papi poeg). Tema lähimaks abiliseks oli prokurör major Trakmann (tema rahvus jäi käesolevate ridade autorile teadmata ). Siis kuulus sellesse buketti veel keegi kapten

Ibrus, vanemleitnant Brakmann , major Ainson, kapten Elb ja paar leitnanti sekretäridena, kes täitsid neid kohustusi vaheldumisi.

Kodanluse huvide seisukohalt ei võinud paremat trupi koosseisu ette kujutadagi. Trupi peamehed Helk ja Trakmann olid mõlemad tsaariaegsed juristid nii tsiviil- kui sõjakohtupraktikaga, Esimese maailmasõja ajal läbi teinud tsaariarmee drilli ja ka teisi drillinud.

Igati sobivad mehed ! Mis puutus aga kohtuliikmesse Ainsonisse ja sekretäride paarisse, siis nemad kuulusid ilmselt rohkem deko ratsiooni täienduseks kui peategelaste hulka . Nii et

lava ootas.

Varsti, s. 0. kell 12.15 kõlaski valveohvitseri käsklus: « Püsti! Kohus tuleb. »

Ja tuligi. Leitnant Helk ninamehena ees, mingisugune raamat kaenla all, teised hanereas järel — samuti tähtsal ja pikal sammul. Kuid siis juhtus see, mida lavale ilmunud sõjaväelaste jõuk vist küll sugugi ei teadnud oodata: saalis kostsid « Internatsio naali» esimesed sõnad ja helid. « Nüüd üles, keda needus rõhub ,

nälg, orjus ikkes hoiavad, keeb mässul rind ja võitlus lõhub

kõik orjakütked, ahelad ... » 285

See rabas lavale saabunuid nagu ootamatu pomm vaenlase lee rist. Kärsitult, karjudes andis Helk käskluse: «Istuda! » veel teist ja kolmandat korda. Ja kui see mingeid tulemusi ei andnud, kah

masid nad kihku-kähku oma kimpsud-kompsud kaenlasse ja mars sisid jällegi hanereas, Helgiga eesotsas, saalist minema. Olime oma vastased taganema löönud ! Laul jätkus, täites kogu saali uljate helidega. Kõrvalruumides algas kiire jalgademadin,

käskivate häälte summ , uste paukumine. Siis ilmus akende taha tihe sõdurite rivi, klõpsusid püssilukud ja toruotsad suunati meie poole. Meie aga laulsime julgelt edasi. « Ei vabadust saa taeva väega,

ei anna tsaar, ei hiiglane, vaid oma võimsa , julge käega me vägivalla võidame...)

Mind huvitas kohe, eriti laulmise alguses, « aukülalistew , eesti sotside ühe liidri K. Asti ja isesotside partei ? juhi J. Piiskari suh tumine meie laulmisse. Oli ju « Internatsionaal» ka nende partei hümniks. Järelikult oli neil valida: kas seista püsti, nagu see par tei hümni laulmise ajal kombeks on, et seega näidata oma ustavust hümni tulisele üleskutsele võidelda ennastsalgavalt uue , parema

ja õiglasema maailma loomise eest, tööliste võimu kehtestamise eest, või siis istuda, mis tegelikult tähendas kodanlikele positsioo nidele jäämist, kodanliku korra toetamist. Sots Astil kui revolut sioonilise töölisliikumise veriseimal vaenlasel oli see küsimus mõt lematagi selge. Tema istus kõhklematult ja kindlalt, kui selleks käsk lavalt oli antud . Näost oli ta tulivihane, hambad tugevasti kokku surutud , põsenukid lõid virvendama . Ja teda vaadeldes tekkis mõte, et « oleks Asti olemine, teiseks tema tegemine », siis poleks mingit kahtlust, et ta organiseeriks uue, teise « Irboska »,

nagu seda klassisõja ajal tegi tema parteikaaslane A. Hellat. Eks Astil, nagu sotside parteil üldse, polnud enam vaja millegi eest võidelda; nende « uus, parem maailm » oli saavutatud ning selleks oli

-

Eesti kodanlik « vabariik » . Kui neil aga üldse võidelda tuli,

siis juba eesti kodanlusega ühises leeris kommunistide vastu . Nende partei nimetuses sõna « sotsialistlik », samuti nagu «Inter

natsionaali » partei hümnina kasutamine olid ammugi muutunud vaid ajalooliseks anakronismiks ja need olid vajalikud ainult selleks, et nende abil töölisi ja väikekodanlikke elemente parteisse värvata ja seal hoida. Iseseisva Sotsialistliku Tööliste Partei liider Piiskar, vaatamata

sellele, et tema partei nimetuses « iseseisvust » eriti rõhutati, ei saanud laulmise alguses sellele iseseisvusele kuidagi jalgu alla. 2 Isesotsid

iseseisvad

sotsialistid,

oportunistliku,

väikekodanliku

Iseseisva Sotsialistliku Tööliste Partei liikmed ja poolehoidjad. 1925. a . Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei (sotsid ) ja isesotsid ühinesid Eesti Sotsialistlikuks Tööliste Parteiks. 286

Toim .

18/13 VLADIMIR REA poliitvangina.

Ta vaatas mitu korda viuhti ja vilksti enda kõrval istuvale Astile, otsides sellelt eeskuju ja abi. Varsti aga jõudis Piiskar nähtavasti

järeldusele, et tema kui Iseseisva Sotsialistliku Tööliste Partei juht võib ja nagu peakski vastavalt otsustama ja toimima. Ja ta jäi püsti seisma, toetudes kätega eesolevale toolile. Kuid igast liigutusest oli näha, et vastuvõetud otsuse täitmine ei ole talle

sugugi kerge, ja nii ta seal kössakil seisis, nagu oleksid kogu maa ilma põhilised keerdküsimused ja probleemid tema õlgadel. Meie

laulmise suhtes aga näis ta mõtlevat: « Oh issand, anna neile andeks, sest nad ei tea, mis teevad! » Kui « Internatsionaal » oli lõppenud, ei julgenud kohtunikud

kaua aega nägugi näidata. Siis tühjendati saal nii kaebealustest kui ka kaasalaulnud omastest. Saalis viibinud Riigikogu kommu nistliku rühma liikmed Aleksander Rimmel , Eliise Priks ja Eduard Luts areteeriti samas. Õues haagiti meid jälle kahekaupa raudu ja seati rivisse. Nii tuli meil seista üsna kaua. Isegi lõunasupp

toodi meile siia järele ja me lõunatasime « Sõdurite Kodu » eesruu mis, kusjuures teisel aheldatuist tuli seda teha vasaku käega. Töölishümni laulmisega olime töörahva seisukohad teatavaks teinud, kogu maailmale veel kord deklareerinud , et ... 287

« ei õigust ilma valitseda või olla kurnajate sool, vaid meil, töörahval, sest et teda peab üleval me töö ja hool. . .

Samuti aga ka seda, et meie areteerimine ja trellide taha paigu tamine pole meie poliitilisi vaateid ja meelekindlust suutnud

murda ja et me endiselt jätkame võitlust töörahva võimu kehtes tamise eest.

Vaheaeg protsessi avastseeni ja järgneva vahel venis õige pikaks. Seda kasutas ohvitseride jõuk nähtavasti juhtnööride saamiseks Toompealt ja vastavalt uue strateegilise plaani koostamiseks ning omavaheliseks nõupidamiseks. Plaan selgus, kui protsess uuesti

algas. Selle eesmärgiks oli meid üksteisest isoleerida, et ära hoida uusi võimalikke ühiseid demonstratsioone .

Nii hakatigi siis meid, vastavalt uuele plaanile, ükshaaval saali viima. Pärast küsimustele vastamist saadeti meid saali istuma.

Nii kuulsid need, kes juba Pontsius Pilatuse palge ees olid seisnud ja nüüd saalis istusid , küll teiste vastuseid , kuid ei saanud neid kuidagi enam endale eeskujuks võtta, kuna aga need , kes veel

hoovis oma järjekorda ootasid, ei teadnud midagi sellest, mis saalis toimub.

Meie eitav suhtumine kodanlikusse võimusse, järelikult ka kohtusse kui selle võimu ühte instantsi, määras ka meie esine mise ja käitumise protsessil.

On arusaadav, et sõjaväelasist kohtunikele oleks olnud väga meelepärane, kui protsess oleks kulgenud « normaalselt », distsip lineerituse ja kuulekuse rööbastes, umbes nagu roodu või rühma õppustel: « Just nii, härra leitnant! », « Just nii, härra major !». Kuid nüüd toimus kõik hoopis teisiti.

Üheks iseloomulikumaks ja eredamaks kujunes kohtuprotsessi järg, kui meid ükshaaval hakati hoovist saali viima ja kui meile

kohtupidamise protseduuris esitati küsimusi ameti või tööala, hari duse jm. kohta . Astudes niinimetatud kohtulaua ette, ütles iga kaebealune loomulikult muidugi ka need, kes vastasid nii -öelda otseselt ja

asjalikult — kogu oma käitumisega, oma muheleva ja iroonilise muigega : « Püssitääkide vahel ma olen muidugi sunnitud selle jandi siin läbi tegema. Kuid õigus on meie poolel. Vägivalla

aktidega teie oma kodanlikku vabariigi-äbarikku hukkumisest ei päästa. Tulevik on niikuinii meie päralt. Laske siis kuulda, mida te minult õieti teada tahate . »

Millised olid siis need kaebealuste vastused, ütlused ja loosun gid, mis tõstsid temperatuuri ikka ja jälle keemispunkti? 9

Kõige paremad võimalused selleks avanesid vastustes elukutse või ametiala kohta. Neis vastustes oli palju teravmeelsust, huumo rit, teravat kriitikat kehtiva korra aadressil.. 288

Mõned meie hulgast olid oma sõnade järgi ameti poolest riigi

kukutajad ja kodanluse hauakaevajad. Teised nimetasid ameteid, mis kaugeltki paika ei pidanud. Nii ei puudunud meie hulgas isegi korstnapühkijad. See on ju, nagu teisedki tööalad, auväärt elu kutse ega võinud olla ironiseerimise objektiks. Aga kui seda ütles

noor tütarlaps, olles sealjuures surmtõsise näoga, siis loomulikult kutsus see meis esile naerupuhangu. Kommunistlik noor Leena Laid vastas küsimusele oma vanuse ja tööala kohta: « 60 aastat. Pottsepp! »

Helk nõudis, et me vaiksed oleksime, ähvardades meid muidu

vangimajja tagasi viia. Meie eest vastas O. Sepre: « Olge head , meil ei ole selle vastu midagi !>> Küsimused ja vastused jätkusid. Kuna vahialused üldiselt tundsid end kohtusaalis moraalselt

seisukorra peremeestena, siis on arusaadav, et kasutati ära iga väikseimgi võimalus lavameeskonna asetamiseks piinlikku olu korda. Nii näiteks arvas kaebealune 0. Sepre, et laval ei ole eesti

keele valdamisega kõik asjad korras. Kui Helk pöördus 0. Sepre poole, pannes rõhu tema perekonnanime viimasele silbile, siis

ütles Sepre: « Teie nähtavasti ei oska eesti keelt. Minu nimi ei ole mitte Sepree, vaid Sepre! » Küsimustele nime, vanuse, tööala jne.

kohta sähvas Voldemar Sassi: « Paberid puha teie ees. Eks saksad vaadaku sealt. Olete vist ju ikka kirjaoskajad inimesed . »

Nende ridade kirjutajal näis küsimuste - vastuste protseduur kulgevat kaunis sujuvalt, kuni kõne alla tuli haridustaseme küsi

mus. Vastasin neile enda arvates küllaltki asjalikult ja objektiiv selt: «Oi, kuidas mina seda võin teada ! Seda küsige haridusminis teeriumist. » Tahtsin selgituseks küll veel juurde lisada, et haridus

ministeeriumil on kombeks minu haridustaset ümber hinnata muidugi vähendamise suunas, sokutades minu eksamite hinne tesse ühe nõrga, et vabaneda seega mulle õpetaja kutsetunnistuse

väljaandmisest. Kuid niipea, kui ma haridusministeeriumi nimeta sin, oli mu sõnaõigusel lõpp ja kajas ainult Helgi kärsitu ja karjuy mitmekordne käsklus istuda!

Rida kommuniste aga, nagu 0. Sepre, V. Sassi, V. Kruuk, A. Resev, A. Veimer, saadeti väljakutsuva käitumise pärast saalist välja.

Nagu hiljem selgus, paigutati kõik need , kes teravate väljenduste pärast otsekohe saalist välja viidi ja meist eraldati, algul « Sõdu

rite Kodu » vannituppa ja saadeti hiljem vanglasse. Õhtul vangla poole marssides ja esimese päeva muljetest kokku võtteid tehes võisime rahul olla hümnilaulmise hea kordamineku

pärast, tundsime heameelt kaaslaste tubli käitumise ja kindla

meele üle. Meie rinne oli olnud ühtne ja moraalselt paindumatu, tugev .

19

Trellide taga

289

RELVALADU

2 PUSSILOKSU

Protsessi omaette vaatus oli süüdistusakti ettelugemine, mil lega algas kohtu teine päev. Meie hulgas ei olnud sel päeval viit seltsimeest, kes eelmisel päeval kohtust vanglasse olid saadetud . Süüdistusakti üldosa oli meile kõigile juba tuttav ja teada. Kuid teadsime veel rohkem seda, millest süüdistusaktis polnud sõna

kestki. Teatud huvi pakkus siiski teistest linnadest ja maakonda dest pärit kaebealuste «süütegude » kuulamine, sest paarikordse süüdistusakti läbilugemisega ei jäänud see kõik meelde. Seda kuulates ja vastastikku üksteist silmitsedes oleks kaaslased nagu öelnud: « Vaata aga vaata, vennas, millega sa kõik hakkama ei saanud ! » Või : « Üht-teist oled teinud, kuid oleksid võinud rohkemgi teha . »

Selle igavavõitu, üksluise vaatuse mitmekesistamiseks aitasid jõukohaselt kaasa kohtuliikmed ja leitnantidest kohtusekretärid , kes kordamööda süüdistusakti ette lugesid . Paljud poliitilised mõisted ja oskussõnad olid neile niisama võõrad nagu inglise keel

sellele, kes seda ei oska. Nii kuulsime neilt , et « sotsiaaläraandjad » on hoopis « sotsiaal-rändajad » , « sotsiaal- isamaalased » aga « sotsiaal saamalised » jne . Vahialuste kollektiiv reageeris igale niisugusele uudisele üldise naerukihinaga. Protsessi käik näitas meile peagi, et eesti kodanlusel oli meie jaoks veel midagi varuks. See selgus, kui ma ei eksi, pärast süü distusakti ettelugemist . Meile teatati, et meie süütegu olevat siiski märksa raskem ja rängem, kui see süüdistusaktis esitatud oli,

sest tegemist olevat relvastatud riigipöörde ette valmistamisega, mida tõendavat läbiotsimisel avastatud relvala du. Vastavalt sellele olevat kaebealustele ette nähtud kõrgemaks karistusmääraks mitte kümme aastat, vaid eluaegne sunnitöö.

Meie vastuseks sellele teadaandele oli üldine naerulagin. See

võib näida isegi imelikuna, arusaamatuna ja uskumatuna, kuid see oli siiski nii. Me naersime ja mitte teeseldes, vaid päris loo mulikku, ehtsat naeru . Meil jäi sel momendil nagu silmapaari vahele fakt, et meie karistamise võimalused suurenesid kaks ja

pool korda. Meie mõtteid kõitis kodanluse uus vägivalla ja võltsi mise akt .

Meie, kohtualused, olime ju kõik kodanliku võimu tingimustes elanud ja oskasime selle väärtust enam-vähem õigesti hinnata.

Teadsime, et nende tuusad ja esindajad harrastavad vargust, võlt simist , vägivallatsemist ja vassimist, üks rohkem, teine vähem , üks lausa avalikult , teine mitmesuguste mahhinatsioonidega. Kuid kodanluse seekordne üritus pani meid siiski südamest naerma. See oli liialt avalikult jäme, toores ja alatu. Pealegi ei riivanud see

ühte või kahte inimest, vaid tervet suurt kollektiivi. Ja kui me vastasime niisuguse otsuse teatavakstegemisele naeruga, siis selle 290

pärast, et me teadsime, et meie klassivaenlane oli teinud ränga poliitilise vea. Ta oli saatnud lendu selle nii kuulsaks saanud

bumerangi, mille tagasilöök tema enda pihta osutub mitmevõrra tugevamaks kui meile. Vist peaaegu igaüks meist mõtles, et ei saa olla pikka püsi riigil, kus valitsemise põhimõtteks on verine ter ror, pettus, vale ja poliitiline totrus. « Relvalao » olemasolu ja selle asitõendite hulka võtmise küsimus

on üks huvitavamaid ja omapärasemaid momente meie « protsessi» käigus.

Üks kaebealustest, nimega Jakob Saar, pärit Petserist või sealt lähedalt, väikest kasvu, kõhetu , pikliku pühakunäoga, nagu neid võib näha kiriku seintel või usuõpikuis, igati muhe ja heasüdamlik

mees, oli endale 1917. aastal, kui tsaariarmee sõdurid oma relva dest enam suurt lugu ei pidanud, kaks vintpüssi ja ühe käsigra naadi välja valinud. Kas nüüd põhjusel, et neid oleks parem hoida ja varjata, või siis kaalutlusel, et need tema jaoks nagu liiga pikad on, lõiganud ta torude otsast poole maha ja müürinud relvad siis truubi sisse, et naabrite kuri silm nendeni ei küüniks. Mehel tek

kinud aga oma teisepoolega lahkhelisid, ning viimane andnud kät temaksuks « relvalao » üles. Niisiis oli kaebealuste hulka tekkinud tähtis tegelane — meile kõigile seni teadmata ja tundmata « relva lao hoidja ». See oli meile suureks uudiseks. -

Võib loomulikult kerkida küsimus, et kas siis sõjaväelastest koh tunikel ei olnud selge, mida kujutab endast relvaladu ja mida paar

kõlbmatut relvaloksu. Aastaid kestnud drillist oleks pidanud pii sama, et seda sõjaväes nii vajalikku mõistet selgeks teha. Nende kaitseks aga märkigem , et nad näitasid üles haruldast truudust ja visadust kurnajateklassi sõjaväes väljakujunenud traditsioonidele:

« Sõduri asi pole mõtelda, vaid täita käsk, ükskõik kui kahjulik ja mõttetu see käsk ka ei oleks! »

Nii ka neile kodanluse «sõduritele » seal laval teatati, et ühe juu res meist on avastatud « relvaladu » , ja seepärast on vaja karistus määra tõsta, ning vastus kõlas sõjaväelikult: « Just nii ! On avas tatud relvaladu. » Ja see « relvaladu » ei olnud kusagil seitsme luku taga, vaid siinsamas saalis laua peal, otse näitelaval istujate nina all.

Kohtuistungi vaheajal vaatlesid ja uurisid kaks valveohvitseri lauale asetatud relvi. Osutus, et püssilaed olid pikaajalisest kuumu tamisest ahjumüüris logisema hakanud ja mõranenud, torud kõve rad . Vaatluse lõpetanud , sõnas üks neist iroonilise muigega: « Hm,

jah, mina küll ei julgeks niisugusest püssist pauku välja lasta. » Ja niisuguste relvadega pidanuks siis eesti proletaarlased kodan liku riigivõimu kukutama ! Olukorra selline hinnang, kodanluse hirm niisuguste relvade ees, pealegi veel avalikul ja ametlikul kohtuistungil , oli seega kodan liku « vabariigi » kaitsevõime täielik eitamine. Kõik, kogu see jant oli niivõrd absurdne, et seda mitte keegi ei uskunud . Kuid mis

kodanlusel ja tema palgasulastel sellest ! 19 *

291

Käte jčudis stseen , kus me pidime koos lava : stujatega lahen data küsimuse , kas me tunnista.re end süüdi meile esitatud

ekuriteos » või ei. See oli koimandal ja neljandal kohtupäeval. Lavastaja : e südamesooviks oli, e: kae bealused, keda jälle üks haaval saali toodi, vastaksid ainult kas « ei » või sjahr. Kuid ena mik meist lisas ikka sinna midagi juurde. Need lisandid sisaldasid kinnitusi selle kohta, et lavalistujail pole üldse õigust meie üle

kohut mõista , et see on kodanlik kaagi- ja klassikohus. Muidugi oli ka palju kibedaid, teravaid ja kohuts väljanaervaid vastuseid . Hoolimata sellest et Helk kogu oma energia mängu pani, et vastu

sed aegsasti läbi lõigata, olid need lubatud standardist ikka pike nad .

Kaebealune Jaan Kamberg näiteks arvas, et lavalistujaile on kõige kohasem vastata nii: « Kui ma peaksin end milleski süüdi tunnistama, siis ainult selles, et ma eiole jõudnud lõpuni võidelda Töörahva Ühise Väerinna nõudmiste elluviimise eest. Senikaua

kui need artistid siin püünel istuvad , mina end süüdi ei tunnista. Mind võib süüdi mõista ainult töörahva kohus. »

Nende sõnade eest viidi J. Kamberg kohtust vanglasse. Leena Laid ütles: «Teie ei ole minu süü üle otsustajad. Selle üle otsustab töörahvas. »

Ka Leena Laid rändas seepeale püssimeeste vahel vanglasse. Elfriede Morgenson: « Ega kaagikohus ole minu süü üle otsus taja! Selle üle otsustab töörahva tribunal. Ka tema viidi vanglasse.

Leontine Vels (Resev ): « Ainult selles tunnistan end süüdi, et ei ole jõudnud nii palju ära teha, et teie üle töörahva tribunal kohut mõistaks . » Ta viiakse kohtusaalist vanglasse ! Andrei Murro: « Kurnajate klassi kohtu ees ma end süüdi ei tun nista ! »

A. Murro viiakse püssimeeste vahel vanglasse. Kaarel Pauk (Paas): « Tunnistan end õigeks töörahva ees! »

Vanglasse!

Olga Künnapuu (Lauristin ): « Iga kannusekandja ei ole minu süü üle otsustaja. Kas olen hästi või halvasti töötanud, selle üle otsustab töörahvas. » Vanglasse! Arnold Veimer , kes toodi küsimusele vastamiseks kohtusaali otse

vanglast, lausus: « Nende papist kindralite ees ma küll end süüdi ei tunnista. Ja üldse - ma ei pea tarvilikuks seda janti kaasa teha! » Vanglasse tagasi ! 19 - aastane Alfred Valdsak: « Tunnistan end süüdi ainult töölis

klassi ees, et ma oma nooruse tõttu nii vähe jõudsin rahva kasuks ära teha. »

Oskar Sepre, kes toodi kohtusaali otse vanglast: « Klassikohtu

ees ei tunnista ma end ilmaski süüdi ! See protsess on ... 292

JAAN TOMP

Vanglasse tagasi!

Aleksander Resev samuti vanglast: « Kommunist ei tunnista end kodanlike verekoerte ees kunagi süüdi! »

Tagasi vanglasse! Jaan Tomp, kes tuuakse vanglast: « Kodanlike kelmide klassi kohtu ees ma end süüdi ei tunnista !» Vanglasse tagasi!

Uksel pöördus ta ümber ning hüüdis: « Elagu Eesti tööliste ja talurahva valitsus! >>

Siis me ei aimanud veel, et näeme Jaan Tompi viimast korda ... MILLEKS OLI SEDA VAJA?

Kui me kuuendal päeval jälle revolutsioonilise töölisliikumise lahkamisoperatsiooni saalis « Sõdurite Kodus » olime, luges kohtu sekretäri kohusetäitja leitnant Nieler meile ette teate Jaan Tombi

«süüteo» küsimuse üleandmise kohta välikohtu kätte. J. Tompi süüdistati kehtiva riikliku korra kukutamisele üleskutsumises. See 293

järel luges ta meile ette ka välikohtu otsuse Jaan Tombile kör surmanuhtluse määramise kohta ning lõpuks ka teate, et kohtuotsus on juba täide viidud . Kodanlus oli hakkama saanud järjekordse timukatööga. Ja oma

geima karistuse

ohvriks oli ta valinud ühe parima seltsimehe meie hulgast. Kõik kaebealused tõusid püsti. Kurjakuulutav vaikus levis neil minutitel saalis .

Vaikust segas vaid ohvitseri räuskav hüüd: « Istuda ! Istuda ! »

Nii oli siis eesti tõusikkodanlus tööliste verest nõretava tapa

kirve jälle nurgast välja toonud, kus seda muide kunagi kaua vedelda ei lastud, ja vehkis sellega ringi, nõudes ja otsides uusi ohvreid .

Kas oli J. Tombi mõrvamiseks mingit õiguslikku alust, kui läh tuda selle küsimuse otsustamisel isegi kodanliku seaduslikkuse sei sukohalt ?

Muidugi mitte .

Kõigepealt oli J. Tomp niikuinii juba kaebealune, kusjuures pea mise süüdistusena figureeris maksva riigikorra kukutamisele ja töö rahva võimu kehtestamisele suunatud tegevus. Kas tema poolt hüü tud loosung « Elagu Eesti tööliste ja talurahva valitsus !» lisandas midagi uut, raskemat ja rängemat tema «süüteole» ? Muidugi mitte. See oli ju samade revolutsioonilise töölisklassi võitlusees märkide kordamine, mille eest me kõik «süüpingis » istusime. Järe

likult ei saatnud J. Tomp korda mingit uut, endisest erinevat ja raskemat « kuritegu » . Kõigile oli selge, et mõrvamise põhjus ja selle motiveering oli otsitud ja võlts. Mida taotles kodanlus tege likult selle julma, elajaliku teoga? Kodanluse lootused olid väga ulatuslikud. Taheti ühe pauguga

tabada mitut märki. Kõigepealt taheti tuua pööret kohtupidamisse endasse, kaebealuste meeleolusse ja käitumisse. Et olukorda kui

dagi parandada, arvati, et sooritatav mõrv aitab selleks tingimata kaasa . Sel eesmärgil loetigi meile ette välikohtu otsus J. Tombi kohta ja teatati selle otsuse täidesaatmisest.

Kodanluse plaanid meie, kohtualuste suhtes olid küllaltki selged. Meid taheti hirmutada, terroriseerida, nii-öelda « rahu majja tuua»,

hellitades seejuures lootust, et võib-olla õnnestub sel teel mõnda meie hulgast eraldada ja « õigele teele juhtida. Kas või väikese osagi kaebealuste « õigele teele » juhtimise küsimus oli eesti kodan lusele väga tähtsaks probleemiks. Seljataga oli juba terve rida suuri protsesse. « 149 protsess » oli käimas, Hans Heidemanni prot

sess rohkem kui 70 kohtualusega jt. väiksemad protsessid olid tulemas ... Kuid hoolimata kõigist neist ulatuslikest operatsiooni

dest revolutsioonilise töölisliikumise vastu näitas proletariaadi klassivõitlus mitte languse-, vaid tõusutendentsi. Kommunistid jäid oma ideedele kaljukindlaks ja meie partei autoriteet üha kas vas. See ajas kodanlusele hirmu peale. 294

Teiseks tahtis kodanlus J. Tombi mõrvamisega anda eesti töö

lisklassi revolutsioonilisele liikumisele tugeva löögi, hirmutada kogu töötavat rahvast, nagu ta oli seda juba korduvalt püüdnud

teha. Muud relva ju eesti kodanlus võitluses töörahva vastu ei tundnud . Et see mõrv oli juba varem ette valmistatud , seda kin

nitab järgmine episood. Pärast seda kui meile oli teatavaks saanud J. Tombi surmamine, meenus mulle ühe vanema vangivalvuri ütlus momendil, kui me

pakkisime oma kimpse -kompse Vene tänaval asuvast vanglast Sirinasse » minekuks. Ta ütles nimelt, et « olevat kavatsus kahele või isegi kolmele kaebealusele anda surmanuhtlus ». Et seda tegi

valvur, kes poliitvangidesse suhtus võrdlemisi heatahtlikult ja pealegi ütles seda tõsise, kurvavõitu ja tasase häälega, et teised « mustad » teda ei kuuleks, ei olnud kahtlust, et ta tõesti midagi sellist oli kuulnud .

KAPSTA, LINKHORST JA

SANGASTE

JUSS

Kohtu tunnistajate jõuk, keda kuulati üle kohtulavastuse viien dast kuni üheksanda päevani, koosnes eranditult kaitsepolitsei pal gasulastest ja viiekopikastest agentidest, eesotsas nuhkide pea meeste Kapsta ja Eiskopiga. Peale nuhkide esinesid kohtu tunnis

tajatena V. Kingissepa äraandja Linkhorst ja kohtuprotsessi lavas tuse käigus nii suure « populaarsuse » võitnud Sangaste Juss. Mis puutub kohtu tunnistajate peatala , nuhkide ninamehe Kapsta esinemisse, siis hakkas see süüdistusaktist pähetuubitud tähtsamaid lõike otse deklameerides kösterlikult ja pateetiliselt ette kandma, mis Helki eriliselt ei huvitanudki, ja ta katkestas

selle peagi. Kapsta jättis kodanliku viiekopikase nuhi mulje, ainult näis, et ta oli veidi rohkem lihvi saanud , nagu see pidigi olema nuhkide Tallinna väljaande juures. Teine nuhkide juht Eiskop näis olevat veidi teistsugune. Tüsedavõitu, lihuniku näoga, kõne keh vem, kuid selle eest « teoinimene » . Teda võis näha protsessil veel

mitmel korral pärast tunnistajana esinemist. Ta vaatles ja uuris kaebealuseid , eriti nende nägusid . Nähtavasti selleks, et neid edas

pidiseks endale mällu jäädvustada, sest mine tea, millal see võib kodanluse truule ketikoerale jälle vajalikuks osutuda. Nii nagu Kapsta, Eiskopi , nii ka teiste kapo agentide ( Viks Narvast, Kull — Pärnust jne. ) tunnistused ei lisanud mitte midagi uut meie « süüdistusmaterjalile » . Kapsta ja Eiskop püüdsid puht sõnaliselt, konkreetseid fakte esitamata tõestada, et rüüstatud töö

lisorganisatsioonid ja Töörahva Ühise Väerinna juhtivad tegelased olevat ikkagi olnud illegaalse EKP liikmed ja pidanud sidet EKP Keskkomiteega, töötanud kommunistide platvormi alusel ja juhti misel .

See süüdistus oli muidugi sulatõsi , sest kaebealuste hulgas oli 295

seltsimehi, kes selle sideme pidamisest tegelikult olid osa võtnud , samuti neid, kes juba pikemat aega kuulusid EKP ridadesse, kuu lusid EKP Keskkomiteesse (J. Tomp, H. Allik , P. Keerdo ). Kuid nuhkidel ei olnud meie illegaalse tegevuse « paljastamiseks » ja tões tamiseks mingit konkreetset materjali ega ülevaadet. Mis neil oli, see oli vaid ähmane, ligikaudne aimus. Vaatamata sellele, et neil olid korda läinud viimaseil aastail

mõned verised aktid (Viktor Kingissepa ja Jaan Kreuksi mõrva

mine jne. ) , töötas nuhkide staap küllaltki saamatult ja armetult, eriti aga selle pesa maakondade palgasulased. Nii selgus tunnista jate ülekuulamisel, et enamik nuhkide ettekandeist ja informat sioonist olid õhust võetud, võltsid ja valed. Nad püüdsid näidata , et nad kohapeal ikka midagi teevad ka, ja selleks koostasid mitme suguseid ettekandeid nende endi poolt väljamõeldud salakoosole kute, nõupidamiste jne. kohta . Protsessi käigus kaebealused lükkasid ümber nii mõnegi sellise

ettekande, näidates kas kirjalike tõendite või tunnistajate abil, et sel ajal, kui ta kapo agentide seletuse järgi pidi olema osa võtnud

salakoosolekust, viibis ta tegelikult hoopis kusagil mujal. Kuid kapo agentide valelikkuse ootamatu paljastamine kohtusaalis ei rikkunud põrmugi nende hingerahu. Harjunud valetamiste ja võlt simisega, oli see neile, moraalselt allakäinud inimestele, nagu hane selga vesi . Kui mõnele neist siiski hetkeks puna näole kerkis, siis vaid hirmust hõbeseeklite kaotamise eest. Ja kui ta ärevalt ning küsivalt lavalistujate poole piilus, näis see laudkond olevat kurt

ja pime; kohtunikud eelistasid vahtida enda ette paberitesse, nagu tahtes nuhki julgustada:

« Ära karda ega muretse, poja ! Sinu väikesed valed ja võltsingud on võrreldes sellega, mis meil siin praegu teoksil, lapsemäng. Hõbeseeklid on sulle ka edaspidi kindlustatud. Valeta aga edasi . » Kui nuhkidest koosnev tunnistajate defilee lava ees oli lõppe

nud , toodi saali V. Kingissepa reetja Linkhorst. Enamik meist nägi seda alatut äraandjat esmakordselt, kuid kõigi kaebealuste silmis

lõõmas sügav ja vihane põlgus. Linkhorst rääkis üht-teist EKP Keskkomitee tööpraktikast legaalsete töölisorganisatsioonidega sideme pidamisel ja nende tegevuse suunamisel. Teiste küsimuste hulgas tuli tal vastata ka sellele, keda ta kaebealustest oma illegaalse tegevuse ajast tun neb.

Libistanud silmad kiiresti üle kaebealuste ridade, uuris ta tera vamalt Riigikogu liikmeid ja teisi juhtivaid tegelasi. Ta nimetas Jaan Kambergi, siis peatus reeturi pilk August Hansenil ja tema näole ilmus viril naeratus, väljendades nähtavasti heameelt selle

üle, et ta A. Hanseni siiski ära tundis, kuigi viimane vanglas viibi des oli lasknud endale kasvada võrdlemisi

kenakese habeme.

Virila muigega lausus Linkhorst: « Näe, habemesse kasvanud teine. » Seepeale tõusis Hansen, kes oli kaunis ägeda temperamen 296

1

.

AUGUST HANSEN poliitvangina.

diga inimene, järsku püsti ning, heites Linkhorstile vihast lõken dava pilgu, ütles, valju häälega: « Sa närukael! >> Hanseni ütlus kõlas nii jõuliselt, selles oli nii palju hukka mõistu äraandja vastu , et tundus, nagu oleks seda öelnud kogu kaebealuste pere. Vastates teisele võrdlemisi tähtsale küsimusele , milline oli EKP

Keskkomitee seisukoht relvade hankimise ja nende ladude orga niseerimise küsimuses riigipöörde ettevalmistamisel, ei täitnud

Linkhorst oma peremeeste lootusi. Ta vastas, et kommunistidel pole relvi vaja, sest nad võtavad relvakandjad üle koos relvadega.

See oli kohtunikele tugevaks kabjahoobiks, kuid seda tunnistust muidugi arvesse ei võetud, sest see ei vastanud kodanluse huvidele.

Iselaadne ja humoorikas oli meie « protsessil » stseen seoses kapo tunnistaja Sangaste Jussi ülekuulamisega.

Põhjused, mis Jussi kohtulavale tõid, olid kaunis segased. Kas nuhkidel oli kavatsus sel teel EKP, Töörahva Ühise Väerinna ja

töölisorganisatsioonide tegelasi ja tegevust naeruvääristada, või siis hankida tunnistajaid kõige selle kohta, mis nuhid meie kohta

olid kokku soperdanud, on raske öelda.. — Sangaste Juss meenutas -

väliselt 15 - aastast karjapoissi. Tegelikult oli see 19 - aastane inim

olend, keda loodus oli karmilt karistanud. Näol nagu ebanormaal 297

setel inimestel tihti isesugune kahtlane puna, silmavaade tuhm ja ähmane, vahetevahel ilmus näole lapselik, naiivne ja kelmikas naeratus. Juss ilmus « auvalve » , s. t. kapo agendi saatel ja vastan

dina senisele praktikale toimus tema niinimetatud ülekuulamine istudes. Sealjuures istus kapo agent Jussi kõrval ja kui vaja, sosis tas talle üht-teist kõrva. Kapo polnud riigi rahadega kitsi olnud Juss kandis uhiuut ülikonda, jalas uusi saapaid võib-olla esi mest korda elus. Jussi ülekuulamine näitas, et teda oli tugevasti

drillitud , kuid asjata. Küsimusele oma nime kohta vastas ta val justi ja selgesti, veidi venitades: « Juss ! »

Teisi koordinaate oma isiku määritlemiseks ja teistest teda ümb ritsevatest inimestest eraldamiseks Jussil ei olnud, või õigemini need olid talle teadmata ja tundmata. Hoolimata sellest, et kapo agent talle õpetusi kõrva sosistas, ei tulnud Jussil nende kordami sest siiski midagi välja ... Nii jäigi Juss ainult Jussiks.

Küsimus: « Kas kohtu poolt karistatud ? » Vastus: «Jah! » Siis Juss mõtles tükk aega ning kordas kõvasti ja kindlalt: « Karistatud jah ! »

Küsimus: « Mille eest karistati ? » Vastus: « Kõrd lehmä juuksivä mõtsa . Mia esi rappa. Siis saie pessä ! » Küsimus: « Aga vangimajas ei ole olnud ? » Vastus: « Ei. Üteldi – restimaja ... restimaja.. Aknil ravvast pulgad iin. Sääl sai suppi. » Sangaste Jussi ülekuulamise kohtus naeris välja isegi kodanlik

ajakirjandus. Nagu kirjutas ajaleht « Esmaspäev » ( 17. novembril 1924 ) , küsinud keegi ajakirjanikest Jussilt: « Kuule, Juss, kas sa kommuniste oled näinud ? »

Juss vastanud: « Ei ole! Mul on karjan 15 lehmä, 30 lammast ja tsigu . Kommuniste es ole. » Kuid sellest hoolimata ootas Helk Jussilt kohtule meelepäraseid vastuseid .

Jussi mõtted keerlesid aga Tallinnas läbielatud muljetel ja seik lustel. Ta elavnes ja ta näole ilmus heameel, kui talle meenus, kui das nuhid teda saia ja piimaga kostitasid . Reisist pealinna jutustas Juss : « Istsi suurde majja. Palju aknaid iin . Nu küll tuu rappus ! Ikka liigup ... Sääl es anta süvvä. Joosi

majast vällä. Üts must miis kihute mu tagasi !» Ööbimisest « restimajas » pajatas ta: « Vaatsi, vaatsi, suured rav es liigu. Sās kuksi rüükmä: « Vällä ! vad akende iin. Kangutan tõisen kambrin lavva pääl. Hom Magasi vällä. Vällä ! » Lasksiva mugu andsiva suppi . Mõla es ole. Võtsi käega põhjast. Põletas. Kuum . Es saagi süvvä ! » Ülaltoodust võib järeldada, mis tunnistaja võis olla Juss. Jussi

jutt kohtus koosnes üksikuist ebaloogilistest mõttekildudest ja segastest häälitsustest. 298

Kui Jussilt küsiti, mida ta rääkida teab, Juss vaikis. Lõpuks hüü dis: « Kau! » Selle segase häälitsusega vastas ta igale küsimusele. Et olukorda päästa, loeti ette Jussi « tunnistus » uurija juures.

Selgus, milleks Juss Sangastest Tallinna toimetati. Juss olevat « ikkagi Jaan Anvelti ka näinud » ja vist « temaga isegi rääkinud ». Nuhid olid talle suutnud selgeks teha, et maailmas on olemas sel lised asjakesed nagu lendlehed. Küsimusele vastas Juss, et talle olevat lendlehti antud. Ta peitnud need ära kas puude vahele või põõsasse ja « lehmad purenud need ää » .

Kui see näotu instseneering kellelegi kahjulik oli, siis ainult kodanlusele, nende kohtule ja nuhkidele. Õnnetu inimolend muu deti avalikkuse pilke ja mõnitamise objektiks. Jussi kuju ja nimi vallutas kõmuahne kodanliku ajakirjanduse veerud.

Seoses Jussi looga tekkis üks küsimus: milleks oli kapol vaja teda Sangastest Tallinna sõidutada, kui üsna lähedal, külje all asus ju Seevald, kust valik oleks olnud palju mitmekesisem ja odavam.

VIIMANE VAATUS

Pärast prokurör Trakmanni süüdistuskonet hakkas meie « prot sessi » käik võtma juba selget ja konkreetset kuju. Trakmanni

arvates olid kõik « süüdistused » meie vastu küllalt põhjendatud ja asitõenditega kinnitatud. Ta nõudis pealinna ja maakondade juh tivatele tegelastele eluaegset ja teistele, vastavalt nende « süüteo >> suurusele, lühemaajalist sunnitööd .

Nagu kohtus kunagi, taheti teada ja kuulda ka kaebealuste endi hinnangut ja arvamusi kohtu sepitsuste kohta. Helk ja Trakmann hellitasid muidugi lootust, et mõne kaebealuse selgroog ei pea vastu kõrge karistuse ohu ees ja nad paluvad « aulikult kohtult » vähendada oma karistust. Kuid kodanluse lootused läksid vett

vedama. Paljud loobusid viimasest sõnast. Lavalolijatele tundus see võõrastavana ja imelikuna, et inimesed, keda ähvardab elu aegne sunnitöö, suhtuvad sellesse nii ükskõikselt ja külmalt, nagu ei puutukski see kõik nendesse, nagu poleks kohut üldse olemaski. Paljud otsustasid siiski viimast sõna kasutada. Aleksander Rein

son lausus ironiseerivalt: « Määrake aga nii palju aastaid, et pärast kahju ei hakka » Peeter Petrae ütles: « Mina nõuan kõigi kaebe aluste õigeksmõistmist ! » Jaan Kamberg nõudis : « Olen kommunist

ja nõuan kaebealuste vabastamist! » Keegi rõhutas oma sõnavõtus, et kohtunikud võivad temale ja ta kaaslastele küll raskeid karis

tusi määrata, kuid rahvas, proletariaat, teab, et nad võitlesid rahva vabaduse ja õnne eest. « Kui meid kunagi keegi tõesti karis tama peaks, siis ainult proletariaadi klassikohus, mitte aga kodan

luse kaagikohus.» Teine rõhutas: « Olen kommunist. Võitlen töö liste ja talurahva võimu maksmapaneku eest! » 299

Terava

ning kodanlikku korda paljastava kõnega esines

A. Resev. Leena Laid ja Leontine Vels ennustasid eesti kodanlu sele peatset lüüasaamist. Umbes samas vaimus, teravad ja kodan lust paljastavad olid ka teiste viimased sõnavõtud.

« Protsessi » viimane stseen tuli meile kaunis ootamatult ja toi mus veidi erilises olukorras.

Öösel kella kahe ja kolme vahel kihutati meid maast üles. Anti käsk riietuda ja vangla õuele minna. Siin seati meid jälle rivisse

ning relvastatud sõdurite, ratsapolitseinike, kapomeeste poolt ümberpiiratuna algas marss

« Sõdurite Kodusse » .

Isegi linna

komandant oli autoga platsis. Miks see marss just öösel korraldati, kas lavategelased oma paberite sorimise tõesti alles sel ajal lõpe tasid või tingisid seda mõned muud asjaolud, on raske öelda. Iga

tahes harmoneeris see öine rännak hästi kogu « protsessiga »: see oli nagu sümboliks, et see, üks eesti kodanluse räpasemaid akt sioone, ei kannatanud päevavalgust. Seekord meile « Sõdurite Kodus >> istumiseks luba ei antud . Sei

sime õlg õla kõrval keset saali. Algas karistuste jagamine: 39-le meie hulgast kindlustati vangla leib eluajaks. Selle « au» osali seks said:

Hendrik Allik, Aleksander Janson , Vladimir (Mart)

Kangur, Paul Keerdo, August Hansen , Madis Kask, Johannes Kup par, Peeter Petrae, Jaan Kamberg, Aleksander Reinson, Johannes Suuster, Joosep Saat, Hermann Arbon, Karl Tuisk, Elfriede Mor genson , Rosalie Veltson , Leena Laid, Aliide Sommerling, Vilhel

mine Kruuk, Olga Künnapuu (Lauristin), Oskar Sepre, Voldemar Sassi, Peeter Mihkelson , August Kuhlberg, Jakob Saar, Arnold Veimer, Georg Abels, Jüri Visk , Peeter Jentson, Johannes Oinas,

Johannes Roots, Paul Krams, Karl Kuusk, Kaarel Pauk, Andrei Murro, Voldemar Jurjev, Johannes Jaama, Adolf Pauk ja mina. Peale nende oli veel eluaegseid — Aleksander Resev, Elmar Kauer, Richard Busch, Alfred Valdsak, Johannes Leesment, Leon tine Vels (Resev) ja Heinrich Kallas –, kuid alaealisuse tõttu vähendati neil karistusmäära 15 aasta sunnitööni. 28 inimest mõis

teti sunnitööle 15 aastaks (Johannes Leiman, Eduard Vei, August Mäemat, Eliise Priks, Jakob Tsogankov, Boris Kumm , Ludmilla

Ausmann , Ernst Heidemann, Adolf Zilmer, Bernhard Tinnuri jt. ), 6 inimest 12 aastaks, 19 inimest 10 aastaks jne. Teate karistuse suuruse kohta võtsid kaebealused vastu naeru laginaga, kohati oli kuulda iroonilisi märkusi. Üldine arvamus oli, et nii võib toimida ainult vastane, kes kohutavalt kardab oma kadu, mis järelikult siis vist mägede taga ei ole .

Meie klassivaenlane oli jõudnud selle protsessi lavastamisega

oma provokatsioonilise poliitika kõrgpunkti, n.-ö. Munamäe har jale. Ta meenutas merelahes uppujat, kes selle asemel, et kaldale pääseda, meeleheitlikult rabeldes võtab suuna mässavale avame rele.

300

Grupp poliitvange Tallinna Karistusvanglas Lasnamäel. Pildil, istuvad (vasakult): E. Vei, J. Leiman; seisavad: A. Valdsak , A. Polischevski , E. Tiimann, M. Morask, E. Sei .

Duelt saadeti meid teele vangla poole iseäranis « isaliku » hoia tusega, et valjusti rääkimine on keelatud ja selle keelu mittetäit mise puhul avatakse otsekohe tuli. Loomulikult see meie jutuaja mist tagasiteel ei lõpetanud.

Meie meeleolu ei olnud halb ega « tulevik tume » (nagu kodanlik ajakirjandus püüdis asja kujutada) ei tol ööl ega ka edaspidi. Tõsi küll, kodanlus oli meilt kõigest sellest, mis muudab inimese elu veetlevaks, inimvääriliseks, tunduva osa riisunud. Kuid ta ei

suutnud ei terrori ega paragrahvide abil röövida seda, mis oli meie elumõtte kandjaks: kindlat teadmist, et eesti töölisklass oma kangelaslikku võitlust nõukogude võimu eest EKP juhtimisel jät

kab ja et varem või hiljem kroonib seda võitlust edu.

ELFRIEDE

MORGENSON

NII TULI VÕIDELDA MEIL

Võitlus kodanliku korra vastu , nõukogude võimu eest nõudis paljudelt eesti töörahva poegadelt ja tütardelt kõige kallima, mis neil oli -– elu. Sajad töölisliikumise aktiivsed tegelased olid

sunnitud pikki aastaid vaevlema vanglatrellide taga . See saatus tabas ka mind koos õdedega. 1922. a. 23. veebruari varahommikul läksime noorema õe Aman

daga kahekesi tööle. Töötasime Balti Manufaktuuris, mina kang runa, Amanda ketrajana.

Meil mõlemal oli kaenlas pakk lendlehti, mis tuli enne töö

algust vargsi masinatele laiali jaotada . Seda pidi tegema kiiresti ja märkamatult. Et hoida ära igasugust kahtlust, ei võinud unus

tada ka enda masinat. Kui kõik oli korras, jooksin ruttu teisest uksest välja, hiilisin keldrikorruse kaudu vabriku õue ning tulin juba koos teiste töölistega peauksest sisse, nagu poleks midagi juhtunud . Imestasin teistega koos, kui leidsin oma masinalt lend lehe .

Enne tööpäeva lõppu toodi mulle aga teade – Amanda olevat areteeritud ! Rohkem ma esialgu teada ei saanud. Kui koju jõudsin, oli siin juba toimunud läbiotsimine. Ema ja vanem õde, kes oli kodus haige, ei teadnud, mis oli juhtunud. Läbi otsijad kaitsepolitseist polnud neile midagi rääkinud. Hiljem sel gus kõik. Amanda , olles lendlehed oma tööruumis ära jaganud, saatis muist ühe töökaaslasega teise ruumi, mis asus korrus kõr

gemal. Trepil otsustas viimane lendlehe enne kiiresti läbi lugeda, arvates, et teda seal keegi ei näe. Süvenenud lugemisse, unustas

ta valvsuse. Talle sattus peale jaoskonna meister, kes temalt lend lehed ära võttis ja pärima hakkas, kust need on saadud. Hirmuga andis see töökaaslane Amanda ära ning ütles ka, kellele ta lend

lehed edasi pidi andma. Meister kutsus kaitsepolitseinikud välja ja Amanda areteeriti. Muide , sellest tüdrukust, kellest sai ree tur, soetas kaitsepolitsei hirmutamisega ja tasu lubamisega nuhi, kes hiljem, kui lendlehti leidis, sellest kohe ruttas teatama.

Amanda anti kohtu alla. Süüdistuse « tunnistaja » kaitsepolitsei tegelane Palm rõhutas kohtus: « Tuleb arvesse võtta, et kaebe alune on tuntud perekonnast, kust tema kaks vanemat õde juba 302

ELFRIEDE MORGENSON

varem on kommunistliku tegevuse pärast süüpingis olnud . » Kohus mõistis Amanda kolmeks aastaks vanglasse. Aasta hiljem, mais

1923 põgenes Amanda vanglast koos viie noore naiskommunis tiga. Vabaduses sai ta olla aga vaid umbes kuu aega, kui aretee riti uuesti. Pärast seda saadeti ta naissunnitööliste vanglasse Valk a.

Kuidas vanglas naispoliitvange koheldi, sellest annab tunnistust näiteks järgmine fakt. Valgas haigestus Amanda bronhiiti. Kui ta

arstile oma haigusest rääkis ja nõudis ravimist, küsis arst, selle asemel et haiget läbi vaadata : «Palju sul veel istuda on? » « Kolm aastat. »

Arst imestas väga: « Ainult kolm aastat veel vanglas olla ja ikka tullakse arstiabi tahtma ! » 303

Ilma pikema jututa ajas ta haige välja. Valga vangimaja oli keskusest kaugel. Ükski hääl ei kostnud müüride vahelt kaugemale. Esialgu olid siin vaid mõned üksikud poliitvangid. Hiljem, kui Valga vanglasse saadeti ka osa « 149

protsessil» sunnitööle mõistetud naispoliitvange, kelle hulgas olin ka mina (mind mõisteti sunnitööle eluksajaks), viibis siin juba 26 poliitvangi. See oli juba jõud, kollektiiv, kelle hääl ei jäänud enam üksnes müüride vahele.

Kevadel 1925, ühel pühapäeval kuulsime üle koridori asuvast kongist laulu. Valvurite keelule vastati, et nemad laulavad vangla ülema loal. Keegi kongisolijaist oli saanud vangla ülemalt üheks tunniks ühislaulude laulmiseks loa välja pressida. Naisjaoskonna vanemvalvur Kribil oli vaba päev. Valvekorda asendama tulnud valvurile üle andes ei teatanud ta nimetatud loast. Ka vangla ülem oli välja läinud. Hüüdsime oma kongist: « Laulge aga edasi, kui teil on selleks luba ! »

Valvur kutsus poliitvangi Helmi Niinebergi kongist välja, et teda kui kongi vanemat kartserisse viia. H. Niineberg hakkas

vastu . Kui valvurid teda jõuga kartserisse tahtsid vedada, hakka sime meie kõik korraga karjuma. Meid oli kongis 14 inimest, laul jate kongis 12, seega kokku 26 vangi karjus kõigest jõust. Vangla õuel vahti pidav valvur ehmus nii koledasti, et ei osa nud muud teha, kui jooksis ringi ümber vangimaja (maja asus

õues) , püss seljas ja sineli hõlmad peos. Kui olime juba umbes kümme minutit karjunud, kõlas koridorist revolvrilask. Vaikisime momentaanselt.

« Helmi, kas elad veel ? » hüüdis meist keegi . !

« Olen elus ! » tuli koridorist vastus,

Tahtsime kohe uuesti karjuma hakata, aga H. Niineberg sele tas:

« Jätke! Ega me ülema tulekuni ikkagi röökida ei jõua. Lähen siiski seniks kartserisse, kui vangimaja ülem saabub. » Paari tunni pärast tuligi vanglaülem ning vabastas H. Niine bergi kartserist. See meie protest oli Valga vanglas ennekuul matu. Eesotsas naisvalvur Pettaiga võtsid kõik valvurid pal

derjanitilku. Järgmisel päeval aga ehtis kambrite uksi vangla ülema määrus poliitvangidelt kaheks nädalaks õiguste äravõtmise kohta.

Varsti toodi Valka poliitvange juurde, nii et meid oli juba kolm kongi . Kongid asetsesid kõrvuti .

Tuli kähku naaberkongidega side luua. Meie kong oli keskmine. Ühel pool asuva kongiga oli lihtne sidet luua, sest vahesein oli puust . Ahju ja seina vahele oli kerge auku teha. Seinaga, mis

lahutas meid teisest kambrist, oli lugu täbaram, sest see oli kivist. Murdsime pead, millega siia auku uuristada. Loviisa Säki ettepa nekul võtsime kongis olevalt kaheliitriselt kiluämbrilt sanga ära, painutasime sirgeks, ja töö algaski. Sein oli meetrise läbimõõ 304

duga, mida me algul ei teadnud. Meie õnneks oli ta siiski ehitatud tellistest, see andis end puurida. Kui auk juba nii sügavaks sai,

et ämbrisang lühikeseks jäi, võtsime Loviisa Säki pika puust rätikukudumise varda, sidusime sellele otsa jämeda sukanõela ja sellega puurisime edasi. Kui ka see « puur » lühikeseks jäi, sidu sime kaks varrast kokku ... Poolteise kuu pärast kroonis meie

tööd edu: ühendus kõrvalkongiga oli loodud! Mõni aeg hiljem aga see avastati. See juhtus nii: Valga vangimajas toimusid kongides läbiotsimised tavaliselt

saunapäevil, kui vangid olid saunas. Saun asus Riia tänaval meestevanglas. Kord sügisel saunast tulles ootas meid ees kurb pilt: meie nii hea ja uhke ühendustee naabritega oli avastatud ja jäädavalt suletud. Selgus, et naabrid olid omapoolse avause lohakalt sulgenud ja valvurid olid selle avastanud . Nii kaotasime Loviisa Säki initsiatiivil loodud sidepidamise tee. L. Säkk siunas küll, nagu me kõik, naabreid, kuid hakkas koos

teistega uusi sidepidamise võimalusi kaaluma. Selles oli ta visa ja järeleandmatu nagu aktiivne proletaarlane kunagi. Loviisa Säkk oli Kreenholmi vabriku tööline. Kodanluse « demo

kraatiat» oli ta maitsnud juba 1919. aastal, mil teda kommunist

Karl Kuiva (Kuiv lasti maha) varjamise pärast areteeriti ja Nais saare vangilaagrisse paigutati. Kuus kuud hiljem ta vabastati. Pärast poolteise -kuulist vabaduses viibimist vangistati Loviisa Säkk uuesti kommunistliku agitatsiooni pärast ning paigutati

Pääsküla vangilaagrisse. Siit vabanes ta 1920. aasta oktoobris. 1921. aastal oli ta Narvas partei põrandaaluse organisatsiooni üks asutajaid . Ta areteeriti uuesti 28. jaanuaril 1922 koos poeg Vil lemi, August Ratassepa ja teistega.

Kaitsepolitseis ülekuulamisel peksti Villem Säkki nii, et tal kõrva kuulmekile lõhenes. Ratassepal aga kisti särk seljast, ta paisati põrandale, visati märg lina peale ja peksti siis nuudiga. Lõpuks lõi üks nuhkidest revolvriga Ratassepa pea puruks. Kui ohver ülekuulamiselt seotud peaga tagasi vanglasse saabus, oli igaühele selge, milliste meetoditega ülekuulamist toimetati. Oma teo varjamiseks ostis kaitsepolitsei vangimajas ära vange, kes

nende ettekirjutuste järgi Ratassepa peale valekaebusi kirjutasid. Kaitsepolitsei Narva jaoskonna ülema abi Tupits kirjutas kohe rapordi Ratassepa põgenemiskatse kohta, et sellega peksmisel tehtud vigastusi põgenemiskatse arvele kleepida. Ohvrid esitasid

selle vastu protestiavaldused.

Kui peksujäljed juba enam-vähem kadunud olid, korraldatigi Villem Säki kohtulik -arstlik ülevaatus. Narva linna arst dr. Sulg

seletas, et Villem Säki pahema kõrva kuulmekilel leidub tõesti armiga sarnanev koht, mis tekib pärast mehaaniliselt saadud vigastuse kinnikasvamist. Tähtsamate asjade kohtu-uurija lõpetas sellega asja uurimise « kuriteo tundemärkide puudumisel » . Oli ju

Villem Säki kõrv juba paranenud. August Ratassepa peksmise 20

Trellide taga

305

kaitsepolitsei ametnike poolt tunnistas kohtu- uurija otstarbekoha seks.

Sõjaringkonnakohus mõistis August Ratassepa

10 aastaks,

Loviisa Säki 8 aastaks sunnitööle. Villem Säkk, kes oli alaealine,

saadeti 2 aastaks 8 kuuks parandusmajja. Kolm aastat hiljem asusime juba värskelt valminud Karistus

vangla naiste jaoskonnas Lasnamäel. Kongid olid siin võimatult niisked , köeti vähe. Kui saabus kevad, nõudsime akende avamist, et kiiremini niiskusest vabaneda . Seda lubati, kuid üsna pea pandi aknad jälle kinni, isegi õhuakent ei tohtinud avada rohkem kui ainult mõne sentimeetri võrra. Suvel kõige kuumemate ilma dega köeti aga radiaatorid nii kuumaks, et elu kongis muutus lausa võimatuks. Õhuaknaid aga rohkem avada ei lubatud. Meie

protesti peale teatati, et keskkütteahjudes põletatakse prahti. Suutmata sellist kuumust taluda, avas Emmeline Tooming õhu akna lubatust rohkem. Valvur nõudis akna sulgemist. Seda ei tehtud . Järgmisel päeval tuli selle eest karistus. Talve saabudes köeti vähe. Jalutamas käia tuli samade riie

tega, millega kongis külmetasime. Saatsime siis kirjalikud nõud mised sinelite saamiseks. Meie kaebused peeti aga kinni ja ustele ilmusid jälle määrused karistuste kohta. Nõudsime prokuröri vanglasse. Kui see viimaks saabus ja meie nõudmised ära kuulas, vastas ta külmalt, et sineleid ei olevat ja vangidel polevat ülepea

tarvis külma ilmaga õue minna. Meie ei jäänud ikka rahule

Lõpuks toodi vanglasse mõnikümmend sinelit. Need riputati kori dori seinale, kust siis kordamööda kõik naisvangid neid sealt

jalutama minnes võtsid . Vanglas oli ka igasuguste nakkushaigus tega vange. Selline ühtede riiete kandmine osutus lausa nakkus haiguste levitamiseks. Niisuguse hügieenivastase tegevuse vastu alustasime uuesti võitlust ega lõpetanud enne, kui meile igaühele anti sinel kongi. Muidugi ei lõppenud meie võitlus kaugeltki alati võiduga. Ena mikus jäid meie nõudmised tähele panemata, need tõid kaasa vaid range karistuse. Eriti on mulle meelde jäänud kaks kartserikaristust. Sõnavahetuse pärast valvur Toomepuuga tuli mul kartserisse

minna detsembrikuu teisel poolel 1930. Ilm oli väljas käredalt külm , termomeeter näitas 30° alla nulli . Mind viis kartserisse valvur

Käsper, kes mul kõik soojemad hilbud ära võttis. Kehakatteks jäi

vaid õhuke pesu ja linane kleit . Kartseris oli radiaator välja lüli tatud. Kaks ventilaatorit, mis asetsesid vastamisi, olid rikkis, neid ei saanud sulgeda. Tuul vuhises läbi kongi ühest ventilaatorist teise. Kartser oli nii külm, et ma koga viie ööpäeva jooksul, mis mul seal olla tuli, ei saanud isegi tukkuda. Käisin lakkamatult edasi-tagasi , kuni väsimusest külmavärinad kadusid . Püüdsin siis

puhata, kuid kauemaks kui paariks minutiks istuma jääda ei saa nud , kohe hakkas jälle külm . Kui saabus viies ja viimane kartseri 306

EMMELINE TOOMING

poliitvangina .

päev, tundsin juba hommikul, et kingad hakkavad millegipärast pigistama. Mõtlesin , et see tuleb väsimusest. Olin ju kogu aeg jalgadel. Kui kartserist oma kongi jõudsin ja kingad jalast ära võtsin, pääses paistetus nagu paisu tagant välja. Mu jalad paiste tasid nii üles, et ma enam mitme nädala jooksul ei saanud kingi

jalga. Minnes käimlasse ja pesuruumi, kus põrand oli alati märg, panin ühe jala alla mustaveeämbri, teise alla öönou kaane, pis tes varbad kaane sanga alt läbi.

Teine kartsakord oli mul erakordselt pikk ja isevärki. See oli juba uue « Vangistusseaduse » ajal, mil pimedat kartserit enam ei

praktiseeritud. Kartseris põles nüüd tuli päeval ja öösel. See oli nn . koondkaristus, kus mul tuli ühe hoobiga välja lunastada viis

süütegu: kolm « tonksu », üks aknast väljavaatamine ja ajalehe väljalõigete omamine, sest ajalehed olid meil ju keelatud. Kartserikaristus algas veebruari lõpul ja lõppes aprilli algul . Kokku 31 päeva üksnes vett ja leiba . Iga kolme vee- ja leiva päeva järel anti suppi. Selleks saadeti mind kartserist kongi ning järgmisel päeval marssisin jälle kartserisse tagasi. Nii kestis sel line marssimine kongi ja kartseri vahel kokku 41 päeva, sest supi päevad ei kuulunud kartseripäevade hulka. Juba aastaid kannata

sin seedehäirete all ja sageli ei saanud sedagi kasinat vanglatoitu

süüa. Kui veel juhtus, et minu supipäeval oli hapukapsasupp, 20 *

307

siis ei olnud mul midagi süüa. Kuus esimest päeva tuli kartseris

leppida ainult veega, sest leib oli nii hallitanud jahust, et seda oli võimatu süüa, sõrmeotsa -suurused hallitanud tükid olid sees. Kongis seltsimehed protestisid ja neile anti korralikku leiba. Mulle kartserisse toodud leib aga oli ikka hallitanud. Ma ei võt nud seda vastu. Siis tõi valvur selle vägisi kartserisse. Viskasin hallitanud leiva üle valvuri pea koridori tagasi.

Kaaspoliitvang E. Tooming käis vanglaülema juures protesti avaldamas minu karistuste koondamise pärast. Vanglaülema eest võttis teda jutule ülema abi Viikmann, kes arvas, et ma võivat

arsti ja vanglaülema juurde paluma minna. Kui mul jälle järje kordne supipäev oli, teataski Viikmann sellest mulle. Keeldusin

palumisest. Kui mul oli juba pool karistust kantud ja ma ikka veel polnud käinud ei arsti ega ülema juures, rääkis vanemvalvur Vau: « Mis te oma elust niimoodi mõtlete, et arsti ja ülema juurde ei

lähe? Teie ei lähe ju nii enam oma jalaga kartserist väljagi.» Vastasin : « See mind ei häiri. Nii kuidas te mind siia saite, nii saate ka välja. Kui aga siiski välja ei saa, eks jätke siis siia .

Veidi hiljem astus kartserisse vanglaülem ise ja küsis: « Noh, kuidas läheb ? >>

« Siinsamas kõrval on teine kartser tühi, minge proovige, kui das läheb. Minul läheb nii, teil läheb võib - olla teisiti. »

Seepeale pööras vanglaülem selja, astus paar sammu ukse poole

ja jäi seisma. Seisime nii vaikides paar minutit. Siis vaatas ülem paar korda üle õla minu poole, oodates, et ma midagi ütlen.

Mina aga vaikisin . Lõpuks katkestas ülem vaikuse, lausudes: « Noh, kui te välja minna ei taha, istuge siis edasi. » « Mis seal ikka. Eks istungi! » vastasin . Nii tuli poliitvangidel trellide taga piinelda. Mille eest meile

küll karistusi ei määratud ! Tuli isegi nii välja, et kui poliitvangil allkirja andmisel sulg takerdus, oli sellest küllalt, et karistada. Emmeline Toomingal näiteks peeti venna poolt saadetud raamat kinni. Kui ta kinnipidamise teatele allkirja andis, takerdus sulg

ja paberile langes tindiplekk. Vanemvalvur Vau tegi ülemale ette kande, et Tooming oli tema paberid kõik tindiga ära määrinud. Toomingal tuli see tindiplekk viiepäevase kartseriga välja lunas tada.

See oli Lasnamäel, Karistusvangia 22. kongis, kus poliitvangi dest viibisid Aliide Sommerling, Helmi Niineberg, Vilhelmine

Kruuk, Ida Otson-Meel ja mina. Järgmiselpäeval pidime sauna ees seisab küllaltki pikk tee. Ehk õnnestub mõni salakiri värskete uudistega kokkulepitud kohta poetada. Seepärast hakkasin juba enne õhtust loendust laua taga « tonksu > kirjutama. Pool kirja oli juba valmis, kui valvur Käsper ootama minema. Tähendab

tult sisse tuli ja Niinebergi kongist välja kutsus. Ma ei osanud järsku midagi kirjaga teha. Paber oli paks, kirja ära süüa ka ei saa. Siis lõin mõttes käega – ah, las võtab pealegi, poolik kiril 308

ELFRIEDE MORGENSON

poliitvangina.

Olin nii rahulik, kui sain, ning vaatasin Käsperile julgelt otsa, nagu poleks midagi juhtunud. Tema heitis kahtlustava pilgu minule, siis vaatas eemalt laual olevat kaustikut. Ja oligi kõik . Olime tõsiselt imestunud , kui valvur Käsper, kes kõige ehtsama

hagijana « tonksudele » alati meeletut jahti pidas, ukse sulges ja mind « tonksu » kirjutama jättis.

Kirjutasingi siis rahulikult edasi, arvestades, et kui ta juhus likult ukseklapist vaatab, jääb talle mulje, nagu kirjutaksin

kaustikusse. Varsti tõi ta Niinebergi kongi tagasi. Ka nüüd heitis valvur mulle uuriva pilgu. Mina aga vaatasin talle veel suurema

rahuga otse silma, sest näis, et ta mind üldsegi ei kahtlusta. Mui gasin sisimas, kui meelde tuli, kuidas Käsper kunagi uhkustas, et tema nägevat juba eemalt vangi näost ära, kui see millegi kee

latuga tegeleb. Oleksin talle praegu tahtnud öelda: « Luiskad! Ei näe sa midagi ! » Siit saigi alguse mõte, et mis õige oleks, kui prooviks sauna

päeval, kui valvepostil on seesama Käsper, kõik «tonksud » ühte pakki siduda ja kuhugi peitmata, lausa pihku võttes, lasta Käs peril end läbi otsida. Oli ju alati kambrist väljudes suur mure, kuhu « tonksud » peita, et läbiotsimisel ära ei võetaks.

Järgmisel saunakorral tegimegi esimese tuleproovi. Kongis oli 309

kasutada üks silmapesukauss, mille keegi vangidest alati sauna kaasa võttis. Leppisime kokku, et seekord võtan kausi mina .

Kauss pidi aitama mul läbiotsimisel « tonkse » varjata. Kaussi panin puhta pesu ja pesemisvahendid. « Tonksud» võtsin pihku ja nii astusingi kambrist otse Käsperi enda juurde. Püüdsin ise hoiduda rohkem seina poole, kus oli valgust vähem . Vaba käega kaussi hoides ja pihuga, milles olid « tonksud », põhja alt toetades torkasin selle Käsperi nina alla pesu läbiotsimiseks. Kui see tehtud, asetasin kausi põrandale ning libistasin « tonksud selle alla. Nüüd otsis Käsper ka minu seljas olevad riided läbi

Kui ka see protseduur oli tehtud, võtsin kausi ja « tonksud » põran dalt ning seadsin sammud sauna poole ... Veendusime, et Käsperi paljukiidetud taiplikkust võib vabalt petta, kui sul on kas või mõni tilk külma verd .

Oli järjekordne saunapäev. Eelmisel õhtul olid kaastööd vangla ajalehele « Vangla Hääl» valmis kirjutatud. « Vangla Häält», mis ilmus kord kuus, « trükiti » kahes « trükikojas» , s. 0. naiste ja meeste jaoskonnas. Kui lehte « trükiti» naiste jaoskonnas, saatsid

mehed oma kaastööd ja sõnumid naiste poolele, ja ümberpöördult. Jaoskonna büroo ( « jabe») asus tol ajal meie kongis. « Jabesse:

kuulusid A. Sommerling, H. Niineberg ja V. Kruuk. Sellepärast oligi meie kongis nii palju kirjutamist. Side meeste jaoskonna ja « jabe » vahel toimus mitmel teel, kuid peamiselt siiski sauna

kaudu . Nii ka sel päeval. Saunast saadud posti peitsime õhtuni ära, sest salakirju päeval lugeda oli ohtlik.

H. Niinebergi uudishimu oli aga nii suur, et ta ei suutnud kui dagi õhtut oodata. Lõunane supp oli söödud , kuid õhtuste toime tuste jaoks oli aeg veel varajane. Eemalt, koridori teisest otsast

kostis meieni « mustade » omavahelist kõnet. Hääle järgi oli selge, et ka Käsper on seal . H. Niineberg seisis laua otsa juures, näoga vastu ust, ja hakkas lugema. Kuid ta sai lugeda vaid mõne rea, kui valvur Käsper jälle ootamatult raginal ukse avas, et kedagi kongist välja kut suda. H. Niineberg ehmus ja peitis käed kiiresti laua alla. Käs

perile oli sellest küllalt. Ta sulges ukse, nagu poleks midagi mär ganud. Väljakutsutud vangi kambrisse tagasi lastes tuli Käsper juba koos teiste « mustadega » . Algas kongi põhjalik läbiotsimine.

Käsper ise aga kargas H. Niinebergile nagu panter kallale . Helmi hakkas vastu rabelema . Salme Kont , kes nende lähedal seisis,

kahmas H. Niinebergi käest « tonksu » ja jooksis lahti jäetud uksest

välja koridori. Käsper jättis H. Niinebergi sinnapaika ja tormas S. Kondile järele, kes hakkas kirja suhu toppima. Üks «musta dest » sulges kiiresti ukse ja S. Kont jäi nüüd koridori vastamisi mitme valvuriga.. Ta paisati koridori põrandale maha. Käsper

laskus talle oma täies elusuuruses peale ning hakkas suurt kambri võtit S. Kondile suhu toppima, et hambaid laiali kangutada ja

« tonksu » kätte saada . S. Kondi suu oli juba verine, kuid hambaid 310

SALME KONT

ta ei avanud. Kuna võtmega « tonksu » kätte ei saanud, toppis Käsper S. Kondile suhu oma käe, millesse viimane ka oma tera vad hambad vajutas.

S. Kondi kallal oli seekord korraga neli «musta »

-

Käsper,

Vau, Toomepuu ja Eller. Neist eriti esimesed kolm olid vanglas tuntud piinamise meistritena.

Sel ajal kui Käsper ja teised « mustad » meie seltsimehe kallal vägivallatsesid, tagusime meie kongi uksele ja karjusime, nagu jaksasime, nõudes omavoli lõpetamist. S. Kondi veristamine toimus 24. kongi ukse juures, kus tol ajal istusid poliitvangid Salomonia ja Juliana Telman, Olga Rein

son ja Juuli Reeva. Ka nemad hakkasid oma kongi uksele taguma, lubades ukse maha lüüa, kui S. Kondi piinamist ei lõpetata . «Mustadele » oli see aga nagu hane selga vesi . Saanud S. Kondi suust kätte vaid salakirja tükikesed , heideti ohver purustatud ja

verdjooksva suuga kartserisse. Nüüd ruttas kohale « vanglate ülemtimukas » — Vanglate Pea valitsuse ülem Press. Kaamena, vihast värisedes tormas ta meie

kongi, ja läkski lahti karjumine ning sõim. Lõpuks lubas Press meid seina külge ahelasse neetida. Meie, vahialused, kuulasime

iroonilise muigega kogu seda sõimurahet ja ähvardusi. Press oli nimelt oma jõhkra käitumise, vangidele põhjuseta karistuste mää 311

ramise eest poliitvangide boikoti all. Vaikisime. Kui mees oli

ennast tühjaks märatsenud, lahkus ta ähvardustega, et võtab ära meie kirjutusvahendid ja et kui meie käest leitakse veel kas või ükski « tonks » , ootab meid kolmkümmend päeva pimedat kartserit. Seniks aga anti meile käsk oma vanglavarustus kaasa võtta ja

üksikkongi kolida: neljale meist määrati karistuseks õiguste kao tamine kuuks ajaks ja selle karistuse lõppedes seitse päeva val get kartserit, s. t. kartserit, mis oli valgustatud. S. Kondile mää ras Press neliteist ja H. Niinebergile kümme päeva pimedat kart serit .

Veel samal päeval kehtestati kõikidele poliitilistele naisvangi dele kirjutusvahendite keeld, s. t. keelati kongis

hoida ning

kasutada tinti ja pliiatsit. Kaustikud jäeti küll kongi, kuid ain satki sõna sinna kirjutada ei tohtinud. Meie aga leidsime pääse tee, sest kuidagi ei saanud ilma kirjutamata. Nõudsime endale tahvlid ja krihvlid ning kirjutasime nagu esiisade ajal külakoo lis. Harjusime tahvlite ja krihvlitega niivõrd, et kui me kahe aasta pärast kaasaegsed kirjutusvahendid jälle tagasi saime, ei loobunud me tahvlitest.

Nii et kaks aastat tuli meil « mustade » eest varjata poole senti meetri suurusi grafiiditükikesi , mis meil õnnestus muretseda ja millest kahe küünega kinni hoides kirjutati ära kõik « tonksud » täpselt samuti nagu siis, kui pliiatsite keeldu polnud.

Pärast viiekuulist üksikkongis istumist pääsesime jälle ühis kongi. A. Sommerling aga jäi üksikkongi edasi. Kui ta vangla ülemale protesti avaldas, selgus, et ta peab sellepärast teistest kauem üksikkongi jääma, et ta oli irooniliselt õlgu kehitanud ja

Pressi hirmus hävitava pilguga vaadanud. Sunnitöölistel-poliitvangidel oli luba kord kuus omastele üks kiri kirjutada. Seda õigust sai kasutada muidugi ainult siis, kui parajasti ei olnud karistust. Kirjutamise päeval anti kongi tint

ja sulepead . Kui vang soovis kirjutada pliiatsiga, anti pliiats. Mäletan üht järjekordset kirjutamise päeva (pliiatsite keelu ajal). See oli 21. kongis, kus tol ajal olin koos poliitvangide Leena

Laid - Parkeri, Liisa Olduri ja Salme Kondiga . Kongi anti pliiats, mille tera oli täiesti ära kulunud. L. Oldur vestis selle teravaks

ja kirjutas paha aimamata oma kirja valmis. Kui valvurid olid

kirjad meilt ära korjanud, tormas vanemvalvur Vau suure kisaga kongi. Selgus, et pliiatsit olevat rohkem kulutatud kui neljalehe küljelise kirja täitmiseks vajalik. Tema, Vau, mõõtnud pliiatsi

enne kongi andmist täpselt ära ... Ma ei mäleta enam, millega see pahandus lõppes.

Muidugi läks vangimajas kõik n.-ö. paragrahvi otsa. Mäletan, oli järjekordne kaustikute kontroll. Kui kaustikud jälle kätte saime, olid paljud leheküljed , mis vanglavõimudele ei meeldi

nud, mustaks võõbatud. Varsti pärast seda kutsuti Leena Laid kongist välja vanemvalvur Vau juurde, kus ta sai peapesu kaus 312

LIISA OLDUR

poliitvangina.

2327

tikusse sõjakate meeleolude kirjutamise pärast. Kui Leena kongi tagasi tuli, kutsuti mind Vau juurde. Ka mina sain oma peapesu ,

aga hoopis sellepärast, et minu kaustikus ei esinevat üldse meele olusid . Küsisin siis irooniliselt, et missuguse paragrahvi otsa sel line « kuritegu » nagu «ebameeleolulisus » kuulub? Sain vastuseks, et vangla administratsioon ei saavat minu kaustikut lugedes

sugugi teada, mida ma mõtlen . Teiste meeleolud olevat juba teada, minu omad aga mitte. Minul tõesti ei olnud kombeks oma

meeleolusid kaustikusse kanda. Kuid vangla juhtkond sai sellest omamoodi aru. Samas hoiatas Vau mind tuleviku eest ja soovitas soojalt anda valitsusele armuandmise palvekiri ja vanglast välja minna. Vau ütles sealjuures « usalduslikult » ;

«Meie siht ja eesmärk on teid vaimselt ja füüsiliselt välja sure tada. Sellepärast, kui tahate veel elu ja tervisega pääseda — laske jalga, enne kui hilja on. » Muidugi ma vaid naersin tema jutu peale. Ja mida sellelt polit

seikooli kasvandikult, poliitilise politsei agendilt siis muud loota oligi. Eks tema mõõtnud inimest oma mõõdupuuga. Kui vanad Vene tsaaririigi seadused , mis Eesti « demokraatli kus » vabariigis kehtisid , ei jõudnud küllalt kiiresti murda poliiti

liste vangide tervist ja vastupanu, kehtestati 1935. aastal uus Van gistusseadustik, mis nägi ette rea surveabinõude hulgas poliitvan 313 :

gidele ka ajalehtede lugemise keelu . Kui nüüd « demokraatlike »

seaduste alusel meilt ajalehed ära võeti, varustasid kriminaalvan gid meid järjekindlalt ajaleheväljalõigetega.

Seega oli saunast

tuua juba mahukam post. Mäletan, kord olid terve kuu ajaleh tede väljalõiked sauna peidupaigast toomata. Meeste jaoskond käis

eelmisel korral saunas pärast meid ja sel korral esimesena. Nii ootaski meid kahe saunapäeva post korraga. Ka seekord tuli post tuua minul . Pakkide võtmine saunast ja meie kambri ukseni too

mine läks viperusteta. Trepist üles koridori jõudes tardusin het keks paigale: meie kongi uks oli lahti ja «mustad » olid end sinna

meie läbiotsimiseks üles rivistanud. Kongist paistev valgus võis kõik reeta . Mõte kihutas välgukiirusel. Kuid teha polnud enam midagi. Tuli edasi minna ja talitada külmalt, saagu mis saab. Tor

masingi otse Vau enda ette. Kongi ukse kõrval seinal seisis väike kapike telefoni jaoks. Silmagi pilgutamata panin Vau nähes oma posti rahulikult telefonikapi peale ja sirutasin kausi pesuga läbi otsimiseks. Süda rinnus tagus meeletult. Jäin põnevusega ootama, mis edasi saab. Valvur ei olnud midagi märganud . Kui ta kausi oli hoolega läbi sorinud, asetasin selle telefonikapi juurde maha ja lasksin ka enese läbi otsida. Kui ta lõpetas, viivitasin veel veidi,

nagu kohmitsedes oma kingade kallal. Tabasin paraja hetke, mil Vau juba järgmist vangi läbi otsis, kahmasin kapilt oma paki ja kadusin kongi...

Nii tuli meil võidelda aastakümneid tagasi, mil me veel noored olime ...

ARNOLD

VEIMER

KOLLEKTIIVSE KARISTAMISE VASTU

PROTEST RIIGIKOHTU OSAKONNALE

ADMINISTRATIIV -

Keskvangla ülema määrusega 15. nov. m / a. karistati mind dist

siplinaarkorras «salakirja varjamise ja keelatud ühenduse pida mise katse eest vahialustega, kellest eraldatud, vangimajade

kodukorra § 175 p. 2–6 ettenähtud õiguste võtmisega kuuks ajaks ».

Selle karistuse eel käival juurdlusel ei selgunud, et mina isik likult oleksin ülalnimetatud süüteo korda saatnud . Vangimaja administratsiooni seletuse järgi olevat seda tehtud 39. kambris

(kus istun ka mina), ja kuna süüteo kordasaatja isik olevat jäänud kindlaks tegemata, olevat karistatud kõiki 39. kambri vange, seal hulgas ka mind . Kuna selline kollektiivne karistus on ilmses vastuolus maksva

vangimajade kodukorraga, pöördusin kirjaliku kaebusega 18. nov. m. a. Kohtupalati prokuröri poole, kes vastas 28. nov. , et vangi maja ülema tegevus olevat kõigiti seaduspärane, ilma oma väidet

lähemalt põhjendamata. Samuti talitas vangimajade inspektor, kelle poole pöördusin 5. dets. m. a. suusõnalise kaebusega. Sise- ja

kohtuminister, kellele esitasin 8. dets. m. a. kirjaliku kaebuse, vas tas lihtsalt, et kaebus on jäetud tagajärjeta.

Kollektiivne karistus on Keskvanglas viimasel ajal kujunenud süsteemiks, sest analoogiliselt eelmisega karistati mind 23. dets. m. a. jällegi kuuajalise õiguste võtmisega keelatud asjade varja mise eest . Keelatud asjad olevat leitud 39. kambri kohalt korst nast ja mind karistati, ilma et oleks kindlaks tehtud, kas mina olen

nad sinna pannud või nende olemasolust üldse teadnud. Vanal ajal olevat küll juhtumeid olnud , et kui kusagil sooritati

mingi kuritegu ja süüdlast ei leitud, karistatud kõiki selle piir konna elanikke. Praeguse aja seadlusandlusest on aga sarnane kollektiivne karistus ammugi kadunud ja iga isikut karistatakse

ainult oma, mitte mingil juhul aga teiste süütegude eest. Sellel seisukohal asuvad nii maksev nuhtlus- kui vangistusseadus ja ka vangimajade kodukord. 315

ARNOLD VEIMER

poliitvangina.

Sellepärast on Keskvangla ülema tegevus mulle eespool nime tatud distsiplinaarkaristuste määramises ilmselt seadusevastane. Ulaltoodut arvesse võttes pöördun käesolevaga Riigikohtu admi nistratiivosakonna poole, et see tühistaks Keskvangla ülema mää rused, millega mind karistati 15. nov. ja 23. dets. m. a. Keskvanglas 7. I 31. a . (Allkiri) (ENSV ORRKA , fond 1868, nim . 1 , S.-ü. 3992, 1. 103. )

ALIIDE

SOMMERLING

OLE AEGADE

Üle kolmekümne kaheksa aasta on möödunud ajast, mil eesti timukalik kodanlus korraldas järjekordse töölisklassi terrorisee rimise. See toimus 21. jaanuaril 1924 ning oli eriti laiaulatuslik .

Haarang tabas aktiivsemaid töölisliikumisest osavõtjaid üle kogu Eestimaa. Ühe öö jooksul areteeriti kokku enam kui 300 inimest.

Tallinnas olid areteeritute esimeseks peatuspaigaks ratsareservi ruumid Imanta tänava nurgal. Siia veeti nii mehi kui naisi, keda

peale registreerimist rangelt eraldati. Naiste jaoks oli eraldatud teisel korrusel üks suur tuba, kuhu koguti Tallinnast areteeritud naised. Südaööseks oli «Tööliste Keldrist » ja kodudest kokku vee tud 12 naist. Enamus olid noored, 20—24-aastased. Siin oli Elfriede

Morgenson, Ida Morgenson , Olga Künnapuu, Leena Laid, Vilhel mine Kruuk ja tema õde Meeta Kruuk, Tiiu Suuster, nende ridade kirjutaja, minu õde Erika Sommerling, kes oli alaealine. Ainult

kolm naist, Rosalie Veltson , Alma Järvepera ja Leena Kokla olid ealt üle kolmekümne.

Samal ööl tehti algust areteeritute ülekuulamisega. Esimeseks ülekuulatavaks oli nende ridade autor. Peale formaalse osa täit mist protestisin vihaselt oma alaealise õe vahi alla võtmise pärast.

Et õde oli kooliõpilane ja tema kohta polnud ülemnuhil areteeri miskäsku ette näidata, nõudsin õe vabastamist. Vastuse asemel esitati mulle küsimusi: « Kas tunnistate Töörahva Ühise Väerinna

12 nõudmist ? » jne. Nendele küsimustele jaatavalt vastates soovi tasin järgmised küsimused homseks jätta, kuna öösel korralikud

inimesed tahavad magada. Vastuseks oli jällegi küsimus: « Kas põrandaalustega sidemes olite? » Minu kindla « ei» peale öeldi: « No küll me vaatame! Me paneme teid kõike rääkima. » Nüüd kutsuti sisse valvur, kes mind ära viis. Jõudes selle toa ukse lähedale, kus viibisid areteeritud naised, ütlesin mind saat

vale valvurile valjusti: « Need öised ülekuulamised tuleks lõpe tada . »

Valvur vaikis, viis mind eraldi tuppa ning lukustas ukse. Veidi

aja pärast kuulsin, kuidas ühistoa uks lahti keerati ja õde Erika ülekuulamisele kutsuti. Varsti toodi ka õde minu juurde. Temalt sain kuulda, et kõik naised, kuulnud minu sõnu valvurile öiste üle 317

kuulamiste kohta, hakanud protestima ja heitnud demonstratiiv selt magama . Enam kedagi välja ei kutsutud. Tähendab – meie

esimene ühine protest oli rahuldatud! See väike võit tegi meile kõigile suurt heameelt, andis uut jõudu; ja mis veel tähtsam , usku meie ühiste, üksmeelsete otsuste jõusse.

Tänapäeva noorel, kes on lõpetanud keskkooli, tehnikumi, üli kooli, või kes õpib poliitringis, loeb poliitilist kirjandust, on juba

enne ellu astumist selge, et tööinimeste ühises väljaastumises pei tub kõikevõitev jõud , nagu õpetab marksism -leninism . Meil tol ajal oli kommunistliku kirjandusega suuri raskusi. Seda oli vähe, selle kirjanduse lugemine ja levitamine oli võimude poolt keelatud ja tabamise korral ootas vangla. Muretsesime niisuguseid kom

munistlikke raamatuid, kust võis illegaalsel teel võitluse teadust õppida. Kuid märksa rohkem kui raamatud õpetas meid elu ja võitlus oma karmuse ja ohtudega. Nii ka seekord .

Järgmisel päeval lasti mu õde Erika vabaks, kuid ta pidi jääma politsei valve alla. Meid aga suunati Vene tänavale nr. 25

Eel

uurimisvanglasse. See pime, must ja sünge maja oma kitsaste käi kudega oli mõnelegi meist juba aastaid varem tuntud. Nii puutus Elfriede Morgenson selle majaga kokku 1921. aastal, kui ta kodan liku « vabariigi » aastapäeva paraadi ajal sellepärast vahistati, et ta

« maksva riigikorra kukutamise sihiga » laskis paraadi ajal Peetri platsil (nüüd Võidu väljak) lendu punaseid õhupalle, lehvitas puna seid lippe ja laulis « Internatsionaali » . 1922. aasta veebruarist ala tes aga käis ta siin oma areteeritud nooremat õde Amandat külas

tamas. Analoogiline tutvus selle sünge hoonega oli ka minul. See algas seoses mu venna Arnoldi areteerimisega 1921. aastal. Ka 1922. aastal olin siin, samade « pattude » pärast nagu Elfriede Mor genson eelmisel aastal.

Vene tänavale jõudes paigutati meid kõiki kolmandale korru sele 1. kongi, mida vangid nimetasid « lõvipuuriks»,

Valgus, « elu allikas » , oli meilt siin peaaegu täielikult võetud. Ainult kevadine jõuline valguskiir suutis pärast takistuste ja kau

guste ületamist korraks kergelt trelle silitada, et siis jälle kaduda. Kongi keskel ja tagaseinas valitses ka kevadel hämarus ... Samuti kui valgus, oli ka õhk meile raskesti kättesaadav. Pisikese aknaava kaudu, mis asus meist mõne meetri kaugusel üle koridori, pidi ka

meie kongi värske õhk pääsema. Tõsi, talvel, või kui tuul oli akna

poolt, võis tõepoolest tunda kongis õhu liikumist. Kuid aknast tulev tuul ja külm sasis enne kongi jõudmist koridoris olevat « musta » , kes seepärast varsti akna kinni kõmatas ...

Vangikong nr. 1 oli ette nähtud kümnele vangile: kuus nari ühe ja neli teise seina ääres . Kui me narid alla lasksime, ulatusid

nende otsad kokku, nii et õhtul ja öösel sai liikuda ainult üle naride. Siin oli, nagu näha, iga sentimeetrit arvestatud, et kallist pinda mitte pillata. 318

ALIIDE SOMMERLING

Meie tulekut siia majja oli oodatud ja kong meie jaoks teistest

vangidest vabastatud. Meie võisime uue magamisviisiga kuidagi veel harjuda, kuna narisid jätkus esialgu igaühele. Mõne päeva

möödudes saabusid aga siia areteeritud aktivistid teistest linna dest. Revolutsioonilisest Narvast toodi kuus noorusest sädelevat

naist: seltsimehed Elisabet Tiimann , Alma Koppelas, alaealine Leontine Vels ( Resev) , Pauline Leinfeldt, Marie Libbe ja Aliide Silberg. Pärnust toodi Ludmilla Ausmann ja Johanna Andresen ning Tartust Eliise Priks. Algas kohe elav uudiste- ja mõtte

vahetus, mida alles vangimaja võikalt kõlav « rahuvile » sundis kat kestama. Uue pere juurdetulek ületas meie kongi naride arvu juba kahekordselt. Nüüd tuli osal meist põrandal magada. Üldiselt oli meie meeleolu hea. Igapäevasest keevast ja sünd musrikkast elust järsk eemalekiskumine pani nagu inertsi mõjul veel vaimus kõigile teadaolevatele sündmustele kaasa elama. Mee nutasime askeldusrikkaid võitluspäevi väljas. Tuletasime meelde, kuidas olime tööl, koosolekul, koolis, « Tööliste Keldris » jne. Tunda end elust äralõigatuna on raske. See on eriti raske kom

munistile, kes on harjunud elama ühte elu oma rahvaga, võitlema 319

ERIKA SOMMERLING

temaga ühist võitlust, kelle elumõte seisab selles, et anda kogu jõud oma rahva heaks ja ammutada uut jõudu taas rahvalt. Olla

alati lahutamatuis sidemeis töörahvaga, selles on meie partei ja iga tema üksiku liikme eluseadus. Seepärast hakkasime kohe esi mestest päevadest alates nii sise- kui välisilmaga sidemeid otsima. Siinjuures olgu öeldud, et uute sidemete otsimine, uute nõksude

nuputamine sidemete loomiseks – see oli meie päevakorra üks esimesi punkte hommikul ja viimaseid öösel. Ja nii aastaid , kuni väljusime vanglamüüride vahelt. Side kaasvangidega koondas meid ja me muutusime ühiseks, tugevaks jõuks. Side välisilmaga

aga laskis meil end tunda ühtse proletaarse võitlusrivi võitlejaina. See oli suur tunne. See oli elu.

Võrdlemisi pea saime otseühenduse meie kongi all olevate mees poliitvangidega. Nendega sidepidamise viisi nimetasime conge viskamiseks » . Nii ta umbes oligi. Nuhkisime välja, et korrus all pool asuvat meespoliitvangide ja meie kambrit ühendab üks ja seesama suitsulõõr seinas. Mitmesuguseid keerulisi teid mööda

saime meespoliitvangidega kokku leppida, et laseme oma kambris asuvast tahmaaugust « onge » mööda lõõri alla. «Õnge » otsas on aga kirjad. Need võetakse ära ja asetatakse uued kirjad meie jaoks. Meeste kambri kaudu said meie ja meie naabrite kirju ka teised 320

meespoliitvangide kambrid . « Peapostkontoriks» sai meil aga saun, mille kaudu käis veelgi elavam kirjade ja pakkide vahetus.

Olgu siinjuures tähendatud, et kõik see, mis meile tähtis oli, oli tähtis ka vangla administratsioonile. Võitlus meie sidemete loo mise vastu oli üks vangla administratsiooni tähtsamaid tegevusi. Ta tegi seda valvurite kaudu, kes omakorda kasutasid müüdavaid

vange, lubades neile ennetähtaegset vanglast vabastamist ja muid soodustusi. Niisugused müüdavad hinged olid vangide üldise põlu all. Meenub näiteks juhus, kus naiskriminaalvang, nimega Villa de Velk, napsas saunast ära meile määratud posti. Sellest saime peagi teada ja siis pidasime sõjanõu. Mida säärase vaenlasega teha, et nii temal kui ka mõnel teisel kaoks igavesti isu end müüa. Läbi peksta ? Seda ei pidanud me sobivaks. Keegi naistest tuli originaal sele mõttele, mida me kõik toetasime. Otsus oli järgmine: need seltsimehed, kes lähevad Villa de Velgiga koos « kokku rääkima » , loobivad reeturi – ülesmukitud blondi daami - leotatud leiva -

kördiga üle. Perenaisel (olime algusest peale kõik kommuunina

ühises peres, ja perenaiseks oli meil Johanna Andresen) tuli ainult vajalik kört valmis panna. Nii perenaine kui ka loopijad tulid oma ülesannetega hiilgavalt toime. Postivaras sai niisuguse hoiatuse, et hiljem tal enam säärast « eksitust » ei juhtunud.

Mis puutub sidemetesse, kirjavahetusse välisilmaga ja teiste vanglatega, siis oli see muidugi märksa raskem ja keerulisem kui ühe vangla elanike omavaheline side. Kuid raskused ju selleks ongi, et neid võita ja ületada. Algul sõlmisime välissideme omaste kaudu nendega kokkusaamisel. See oli aga pööraselt riskantne ja närvesööv üritus. Oli tarvis otsida uusi võimalusi. Kui praegu küsida, kui palju meil õige sidepidamise mooduseid kasutusel oli,

siis arvatavasti ei suuda keegi sellele täpset vastust anda , kuna neid pikkade vangla-aastate jooksul oli niivõrd palju. Ka valvurite hulgas ei puudunud seesuguseid inimesi, kes aita sid müüride vahele topitud seltsimeestel välisilmaga sidet pidada, toid meile keelatud kirjandust jne. Need olid meie võitluskaasla sed, kuna nad võitlesid meie ühise võidu kasuks. Sellisteks kaas

võitlejateks olid naisvalvur Veideman ja meesvalvurid Ritsberg, Kuntsel jt.

Tänu headele sidemetele muutus poliitvangide pere tugevaks organisatsiooniks, kes jätkas revolutsioonilist võitlust vanglamüü ride vahel.

Mäletan, et üheks meie esimeseks suuremaks ühisaktsiooniks

kujunes Riigikogu kommunistliku fraktsiooni areteeritud liikmete vahi alt vabastamise nõudmine. Nimelt 11. veebruaril 1924 nõud sid areteeritud riigikoguliikmed Jaan Tomp, Hendrik Allik, Paul

Keerdo, Aleksander Janson ja Vladimir Kangur endi vabastamist, kuna nende kohta pidi kehtima isikupuutumatus. Seaduse koha selt ei olnud lubatud Riigikogu liiget areteerida enne, kui temale esitatud süüdistus oli Riigikogus ära kuulatud ja ta otsustatud 21

Trellide taga

321

Riigikogu liikmeskonnast välja anda. Ulalmärgitud seltsimehed areteeriti aga ilma Riigikogu loata ja nüüd ei tahetud nende vabastamisest enam kuuldagi. Nende õigustatud nõudmise toetami

seks ja protestiks kodanluse järjekordse ülekohtu vastu kuuluta

sid mees- ja naispoliitvangid välja ühepäevase näljastreigi. Loo mulikult polnud see ainus kord, mil poliitvangide pere ühiselt välja astus. Mitmel korral esitasime ühiseid proteste vangla juht konnale ja valitsusorganitele oma õiguste kaitseks. Meenuvad ühi sed aktsioonid, midame viisime läbi vanglatoidu parandamise sihiga, kas siis hapude või mädanenud silkude, haisva tindisupi või mõne muu toiduks kõlbmatu toiduaine andmise lõpetamiseks. Võidakse küsida, missuguseid tulemusi niisugused kollektiivsed protestid andsid ? Eelkõige kaotas iga protestija üheks kuuks vangi

õigused, s. t. ühe kuu vältel ei saanud karistatu ametlikult kirju saada ega saata, ei antud ajalehti ega raamatuid, oli keelatud vane mate või teiste omastega kokkusaamine jne. See oli muidugi asja

üks külg. Kuid teisest küljest – pisitasa muutusid silgud pare maks ja tindisuppi hakati kahe korra asemel andma

kord

nädalas. Saavutanud mõningaid tulemusi, hakkas hiljem ka osa kriminaalvange toitlusküsimustes meiega kaasa lööma. Ja sellel oli suur tähtsus. Mida arvukam ja võimsam oli vangide protest, seda

tugevamad ja julgemad olime meie ja seda ebamugavamalt tund sid end meie vaenlased. Ühised väljaastumised, mida me organi seerisime mitte üksnes toitlusküsimuste parandamiseks, vaid ka varustuse, kütte, arstiabiandmise ja paljudes teistes küsimustes, liitis poliitvangide pere veelgi enam ühte, näitas kogu maailmale, et hoolimata kõigest ei pane kommunistid käsi rüppe, vaid võitle vad, võitlevad seni, kuni tuksub veel nende süda. Üheaegselt laialdaste sidemete loomisega alustasime ka kohe,

kui vanglaväravad meie selja taga kinni langesid, õppimisega. Kuna olime kõik õpihimulised, siis algas « koolitöö » suure hooga. Koostasime mitu õppegruppi ja rühma, hankisime suurte raskus tega õpikuid ning alustasime õppimist küll õpetajaga, küll ilma, nii kuidas olukord tingis. Loomulikult oli meil õpetajatega suuri raskusi, sest meist , naisvangidest, olid ainult O. Lauristini jalad üle ülikooli läve astunud . Ja öeldakse, kellele on palju antud, sellelt ka palju nõutakse. Vastavalt sellele oli Olga Lauristinil meie õpe tajana üsna rohkesti tegemist. Ka kõik keskkooli lõpetanud või

kellel see pooleli oli jäänud, määrati lektori-pedagoogi kohtadele. Nii oli siis tööd õpetajatel ja veel enam õpilastel. See muidugi pol nud õppimine tavalises mõttes. Õpiti kõike ja kõigest. Loomulikult oli sellest vähe, mida meie õpetajad suutsid või oskasid mälu järgi

rääkida. Ilma raamatuteta pole ka õppimine tõeline õppimine .Aga raamatuid, neid ei saanud me mitte raamatukauplustest ega varus tanud meid nendega ka vangla personal ... Raamatuid ja vastava

alaseid ajakirju tuli endal muretseda võimalikke ja võimatuid teid kasutades. Vahel saatsid meile raamatuid töölised väljast. Kuid 322

IDA MORGENSON

suur osa neist peeti võimude poolt kinni. Mäletan, kui suuri lahin guid sai peetud prokuratuuriga raamatute kättesaamiseks. Küll esitati kaebusi ja proteste, küll üksikult, küll kollektiivselt, kuid

peaaegu alati jäid need kõik tulemusteta. Mis kinni peetud oli, see ka kinnipeetuks jäi. Koos eitava vastusega ei unustatud kunagi juurde lisamast määrust kas kuuks ajaks õiguste äravõtmise või nädalapäevadeks pimedasse kartserisse heitmise kohta. Meenub

juhtum , kus raamatupidamise õpiku kinnipidamise puhul tehtud järelepärimise eest võeti vahialusel kuuks ajaks õigused ära. Kui ta aga vanglaülemale läks seletama, et tegemist on ikka õpperaa matu, mitte mõne « riigivastase » kirjandusega, mida nii väga kar detakse, sai vahialune eelmisele karistusele lisaks veel 7 päeva pimedat kartserit. Raamatupidamise õpik aga jäi aresti alla kui

« riigivastane», mis olevat ohtlik maksvale kodanlikule korrale ka trellide taga. See juhus näitas selgesti härrade kabuhirmu kommu nistide- poliitvangide õppimise ees .

Polnud ühtegi poliitvangi, kes ei oleks sügavat ja alatist huvi tundnud ühiskonnateaduste vastu. Sellealasteõpperaamatutega oli lugu veelgi keerulisem . Mäletan, milline õnnetunne haaras südant, kui sain oma käte vahele väikeseformaadilise ja armsas köites

K. Marxi ja Fr. Engelsi « Kommunistliku partei manifesti» . Aga seesuguseid õnnelikke hetki oli harva. Kuid kogenumate seltsi meeste kaasabil, kes meile, noortele, aitasid marksismi- leninismi 21

323

põhitõdesid selgeks teha, saime ka nendest raskustest üle. Siinjuu res aitas meile vangla administratsioon tahtmatult kaasa, nimelt kodanlike ajalehtedega. Neid anti meile küll ammu vananenuid ja nagu koi auke täis (s. t. meie jaoks olulisemad kohad olid välja

lõigatud) , kuid siiski võisime neist lugeda mitmesuguseid majan duslikke ülevaateid, statistikat, mille meie marksismi positsiooni delt kriitiliselt läbi töötasime ja nii oma majandusteadusalaseid jm. teadmisi süvendasime. Pikkade vangla -aastate jooksul õppi sime ka kõige väiksemast kodanliku ajalehe udusest sõnumist välja

lugema seda, mida kodanlus ise aimatagi ei osanud. Nii sai olla muidugi sel juhul, kui me parajasti karistatud ei olnud ja meile ajalehti ikka anti. Suur osa ajast olime aga karistatud õiguste ära

võtmise või kartseriga ja ajalehtedest ning raamatutest tuli suu puhtaks pühkida ... Nõnda me siis õppisime ja kogusime teadmisi kild killu haaval. See polnud kerge, see nõudis eelkõige palju tahtejõudu ja visadust.

Pideval, hoolsal õppimisel vanglas oli meie võitluse seisukohalt mitte väiksem tähtsus kui muudel ühistel aktsioonidel, mis olid suunatud kodanliku korra vastu .

Üheks tähtsamaks iga -aastaseks poliitvangide väljaastumiseks oli kahtlemata 1. mai tähistamine. Kuigi siin , vanglas, ei olnud

paljutuhandelisi kärarikkaid ja rõõmsaid tööliskolonne, oli siin meie võitlejate kindel, mehine seisak, pilk julgelt läbi trellide vabadusse suunatud . Vanglas tundsime eriti selgesti selle töötava rahva võitlusjõudude ülevaatuse tähtsust. Suur ning ülev tunne

olla töörahva võitlusjõudude ülevaatuse paraadil! Ja me laulsime « Internatsionaali » ning teisi revolutsioonilisi laule sama hoo ja vai

mustusega kui varem 1. mai demonstratsioonil, teel « Russalka» mälestussamba juurde või Stroomi metsa, kõrgel pea kohal kevad päikeses säravad veripunased võitluslipud ja loosungid . Praegu neid ridu kirjutades seisab veel elavalt silmade ees kohtuprotsess fašistlike roimarite Mere, Gerretsi ja Viksi üle. Sel protsessil paljastatud üksikasjad hitlerlaste ja nende käsilaste met sikustest töötava rahva kallal viivad mälestuseniidid jälle tagasi kodanliku diktatuuri karmide aastate juurde. Kui üksteisega sar

nased on kodanluse teod, kui tegemist on töörahvaga, inimestega, kes ihkavad vabadust, kes võitlevad oma kodumaa tõelise õnne ja parema tuleviku eest!

... Meenuvad päevad pärast esimese detsembri ülestõusu verist mahasurumist aastal 1924. Meid,, « 149 protsessi» osalisi, toodi Karistusvanglast, kus meid kohtu ajal kinni peeti, tagasi Vene tänavale. Vangla siseelu oli mõne viimase päevaga järsult muutu nud . Kõik kongid olid inimesi täis tuubitud. Esimese kongi kümme kohta oli kolmekordselt ületatud. Magasime kõik külmal põrandal ühe külje peal. Kui kellelgi oli vaja tõusta, siis vajus tema «maga

misvagu » silmapilkselt kokku ja tõusjal tuli pärast kannatlikult uus kohake leida, et pikali heita. 324

ANETTE HALLMANN

Iga järgnev päev tõi ikka rohkem ja rohkem meie inimesi trel lide taha. Oli tunda kodanluse meeletut hirmu oma olemasolu

pärast. Kodanlus mobiliseeris kõik võimalikud jõud töörahva mahasurumiseks. Igale võimumehele anti laiendatud õigused ja

vabad käed tegutsemiseks, arvete õiendamiseks. Nüüd töötas kait sepolitsei juba ilma igasuguse maskita. Siin ( Toompeal arhiivis) on üks dokument, millest näeme, kuidas kaitsepolitsei Tallinna osa konna ülema J. Eiskopi otsesel kaasabil viidi inimesi otse tema kabinetist ülekuulamiselt haua äärde.

11. dets. 1924 käsib J. Eiskop Eeluurimisvangla ülemat saata poliitvang Anette Hallmann ülekuulamisele. Samal päeval jõuab vanglasse J. Eiskopi allkirjaga uus kiri. Selles öeldakse: « Palun Eeluurimisvanglas vahialuste nimekirjas seisvat Anette

Hallmanni, kes Kaitsepolitsei Tallinna jaoskonda ülekuulamisele toodud, vahialuste nimekirjast maha kustutada. J. Eiskop ( allkiri) »

Kes oli Anette Hallmann ? Ta oli kommunistliku partei organi saator Balti Puuvillavabrikus, tulihingeline tööliste huvide eest 325

HELENE SIMONLANTSER

võitleja ja aktiivne 1. detsembri ülestõusust osavõtja . Mäletan sel gesti, kuidas Anette Hallmann tormas enne minekut hetkeks meie

trellide taha. Tema endised kaastöölised E. Morgenson ja A. Järve pera, samuti ka kõik teised, surusid trellide vahelt kalli sõbra kätt. «Tasuge meie eest kätte! » hüüdis noor Anette Hallmann, kui teda seltsimeeste käte vahelt surmale kisti ...

Või teine dokument (asub samas arhiivis), mis jutustab sellest, millise erakordse agarusega töötas Sõjaministeeriumi Kindral staap.

« Eeluurimisvangla ülemale. Saadan siinjuures vahi alla paigutamiseks: Evgenie Soansi, Julie Soansi, Johannes Soansi, Friedrich Soansi ja Feliks Soansi. Neid palun sõjaväeprokuröri järgi kinnipeetavaks lugeda kuni korral duseni. »

Nii heideti 1. detsembril trellide taha töötav ema Julie Soans kogu oma perega — kolme poja ja tütrega. " -

5. detsembril nõuab sõjaväeprokurör K. Trakmann, et Julie 1

Pereisal Johannes Soansil, aktiivsel EKP tegelasel, õnnestus 1922.

aastal

Toim. 326

areteerimisest

pääseda

ja

Nõukogude

Venemaale

minna .

JUULI KOPTI

Soans, Johannes Soans ja Friedrich Soans saadetakse Tallinna linna komandandi korraldusse. — Need kirjad on kõik nii tagasi -

hoidlikud ja külmalt rahulikud. Kustutada vahialune vangide nimekirjast ... Saata vahialused need ja need Tallinna linna

komandandi korraldusse ... Tegelikult tähendas see väljakutsuta vatele surmaotsuse täidesaatmist, sama mis fašistidele kaks tähte — «ex» . Ja neid , keda lihtsalt ja asjalikult «Tallinna koman -

dandi korraldusse » kästi saata, oli palju: Juuli Kopti, Johanna Oja, Johanna Jannov, Helene Simonlantser, Aleksander Mikk, Johan nes Lesokin , Jaan Jürkmann , Heinrich Vända, Johannes Külver, Anna Promis ja arvukalt teisi.

Eriti eredalt on meeles Helene Simonlantseri ja Anna Promise «komandandi korraldusse » viimine. Neid kui ka teisi viidi vang last välja ikka öötundidel. Vangimajas kehtiva korra kohaselt otsiti vahialune enne väljasaatmist alati põhjalikult läbi. See kehtis ka surmasaadetavate kohta. Helene Simonlantseri läbiotsimise ajal sai Anna Promis hetkeks meie trellide taha joosta hüvasti jätma.

See oli raske hetk , mis ei unune iialgi. Kuigi ohvritele polnud surmaotsust veel teatatud, tundsid nad, et näevad seltsimehi nüüd viimast korda. Enne minekut sai ka Helene Simonlantser korraks kramplikult meie trellidest kinni haarata ja hüüda surutult : « Hüvasti, seltsimehed ! » 327

«Hüvasti, kallid, hüvasti! » oli meie kongi ühine järelehüüe. Koridorist kostis valvuri järsk käratus, mis tuletas meelde, et

vanglas ei tohi olla kohta inimlikele tunnetele. Nad tõugati trepi

kotta. Nad kadusid meie silmist. Julged, pea uhkelt kuklas ... Üks avaneb ja seejärel laksatab kinni lukk ja riiv ... Sammud lasku vad mööda vangla kitsast kivitreppi alla ...

Nii läksid nad surma, kaks lihtsat töölisnaist, kes ei leppinud elus ainult sellega, mida see elu neile pakkus, vaid nad andsid

kogu oma jõu, kogu elu, viimse hingetõmbe ja südametukse oma rahvale võitluses kõigi inimeste õnne eest, tulevaste põlvede helge elu eest, töörahva võimu eest. Tavalistel aegadel oleksid nad ehk

jäänud hoopis märkamatuteks. Kuid ometi ... ilma nendeta ei

oleks

suuri

saanud

tegusid,

vesti ...

mis

suuri kestavad üle

olla

ei

inimesi

aegade,

ega

iga

ALEKSANDER RESEV

KAEBUS KOHTUMINISTRILE

27. oktoobril k. a. võeti minult Tallinna Keskvangla administ

ratsiooni korraldusel ära kõik minu raamatud. Hiljem teatati, et ilukirjanduslikud teosed ei ole üldse lubatavad ja et seega minu raamatud « Podvodniki» (A. Novikov -- Priboi) ja « Boltovnja »

(A. Ovalov) jäädavalt ära võetakse (midagi konfiskeerimisetao list ).

Pean kohe tähendama, et nimetatud teosed on mulle saadetud Kohtupalati prokuröri kaudu ja on viimase nõusolekul minule 14. augustil 1931. a . kätte antud.

Ülejäänud teostest võimaldati mul uue korralduse põhjal välja valida kolm teaduslikku ramatut ja kaks abiraamatut (sõnastik ja

atlas). Üle selle normi olevad raamatud pidid minema vangimaja lattu minu asjade juurde, kust ma need hiljem võivat tarvitusel olevate teoste vastu (samas proportsioonis 3: 2) ümber vahetada. Kui vangimaja ametnikelt küsiti, kas ilukirjandust üldse omal algatusel ja arvel muretseda ja lugeda ei saa, vastasid need, et

vanglal on raamatukogu ja sealt saate. Et need uued korraldused tunduvalt takistavad minu kui vangi

eneseharimist ja mõistlikku ajaviidet, pean avaldama järgmist.

Et kirjasõna mängib inimese elus tähtsat osa, on enesestmõiste tav ja vastuvaidlematu . Arusaadav on ka see, et vähestel on või malus, lähtudes eeskätt majanduslikust seisukorrast, oma kaldu

vusi ja huvisid kirjanduse alal rahuldada, luues endale isikliku raamatukogu. Siin tuleb appi avalik raamatukogu, pakkudes oma lugejaskonnale seda, mis üksikisikule käib üle jõu.

Kodanikul väljaspool vanglat on võimalus kasutada mitut raa matukogu, seega on tal raamatute valik suurem.

Vähe on raamatukogusid, kel on vaba, piiramatu krediit, suu red ainelised võimalused raamatute, ajakirjade jne. juurdesoeta miseks. Mitte iga raamatukogu ei saa ikka ja alati paljudes keeltes

ilmuvaid (kas või ainult tähelepanuväärsemaid) raamatuid oman dada ja lugejaskonnale tarvitada anda. Kui seda võib ütelda ava like rahvaraamatukogude kohta, siis on see mitmekordselt maksev kinnise asutuse – vangimaja raamatukogu suhtes. Teatavasti « raamatuid vangimaja raamatukokku muretsetakse eelarve krediidi arvel, samuti ka hooldamise seltsi kulul ja kor 329

raldusel»; neid võetavat vastu ka annetajailt, mis ei ole riigikorra ja kõlblusvastase sisuga (Vangim. Koduk.

155).

Võib ütelda, et Tallinna Keskvangla raamatukogu arvuliselt kas vab. Paisub õpperaamatute osakond, eriti algkooli õppekava ula tuses. On rohkenenud raamatute arv ilukirjanduse osakonnas, kus

peale Tammsaare, Vilde, Tuglase jt. teoste on järjekindlalt soeta tud « Lub'i » l odavaid väljaandeid ja krooniseid romaane. Vangi

maja raamatukogu kohta aga peab ütlema, et mõned, eriti võõr keeltes ilmunud teaduslikud raamatud jäävad kuude ja aastate

viisi vangidele välja andmata. see, et ülalmainitud raamatud ametnike tarvitada. Mina kui lugeda, kui need raamatud on

Ei tea, kuivõrd põhjendatav on on mitte vangide, vaid kõrgemate raamatu lugeja sooviksin ka neid raamatukogu kaudu vangidele ette

nähtud .

Kuigi vangimaja raamatukokku üht -teist muretsetakse, kuigi muretsetust üht- teist ka vangidele antakse, on paratamatud sää rased juhtumid, kus vangi teadmiste hulk ja vangi poolt nõutava

raamatu kvaliteet on kõrgem raamatukogu poolt pakutavate matemaatika, botaanika, zooloogia, ajaloo -algõpetuste jne. jne. õpperaamatute tasapinnast. Iga vang ei saa rahulduda ainult Ed. Vilde ja G. Suitsuga ,

Ibseni ja Tolstoiga, jättes täiesti kõrvale « Looduse » 25-sendised väljaanded. Inimesel võib huvi olla ka uuemate kirjanike uusi mate tööde vastu . Loetakse ka B. Shaw'd, Hauptmanni, Barbusse'i

või Poola või Nõukogude Liidu kirjanike teoseid. Ja mis peaasi, püütakse lugeda algkeeles, mitte tõlget. Tõlge võib ju hea olla, teos algkeeles on igatahes parem . Ja sellelt seisukohalt välja min nes ei saa igati piiratud vangla raamatukogu lugejat rahuldada. Et vangla raamatukogu peaks sarnanema Tartu Ülikooli raa matukoguga, sellest rääkida on mõttetus. Aga et vangide nõud

mine, s. t. tarvidus suurema ja ka kvaliteedilt parema raamatu kogu järele on õigustatud, seda näitab seegi, et raamatuid muret

setakse omal käel, ja mitte ainult teaduslikke, vaid ka ilukirjan duslikke raamatuid. Uued korraldused hävitavad selle võimaluse.

Võiks illustreerida seda tendentsi faktiga: kui vangil ei tohi olla

erailukirjanduslikku teost, siis ei tohi või vähemalt ei saa niisu gust ka raamatukogule annetada. Minu teada on mitmed vangid läbiloetud ilukirjanduslikke (ja ka teaduslikke) raamatuid taht

nud vangla raamatukogule annetada. Murdosa neist on vastu võe tud, suur osa aga lebab kusagil — kasutusele neid ei võeta. Peatun veel raamatute arvu piiramisel. Igaüks, kes loeb mõnda teaduslikku raamatut, teab, et lugemi sel kerkib sageli rida küsimusi, selgusetuid kohti, mida on või

malik lahendada teiste, sama probleemi käsitlevate raamatute kaasabil. 1

« Lub »

« Looduse

universaal

biblioteek » ,

missuguse

kirjastusühing « Loodus » Tartus avaldas tõlkekirjandust. 330

märgi

Toim .

all

ALEKSANDER RESEV poliitvangina.

1939

Praegu Keskvanglas valitseva korra juures ei tohi raamatuid

olla rohkem kui 3. Raamatukogult saab raamatuid (kui nad vabad on) 2 korda kuus.

Need halbtused olulisel

määral takistavad

õppimist. Lõpuks peab tähendama, et need uued korraldused ei ole kui

dagi seaduslikult põhjendatud. Kodukorras ei ole keelatud ilukir jandus, küll aga bulvarikirjandus. Minu arvates ... A. Novikov Priboi « Podvodniki» siia liiki ei kuulu.

Ei peaks takistusi tehtama ilukirjanduslike teoste, rääkimata juba teaduslikest, vangimajja vastuvõtmisel. Raamatute arvu piiramine pole õigustatud ka kodukorra para

grahvidega. Siin on võimupiiridest üle mindud ja vastavaid seadusi ning määrustikke ebaõigesti tõlgitsetud.

Teie poole pöördudes loodan , et mainitud korraldused muude takse ja selgitatakse, kas käesoleval korral on talitatud Teie algatusel ja korraldusel või alamate ametnike initsiatiivil. ( allkiri) Tallinnas, Keskvanglas 2. XI 31. a. (ENSV ORRKA , fond 1868, nim . 1, s.-ü. 3992. )

karistuse ärakandmise järel kriminaalvangide hulka või üksik kongi.

Viimasel ajal on kujunenud päris harilikuks nähteks, et igale Vangimajade Valitsuse ülema ilmumisele poliitvangide kongi

järgneb rida distsiplinaarkaristusi ja ümberpaigutamisi kriminaal vangide hulka. Valitsuse ülem küsib harilikult, kas vangidel on midagi avaldada, ja kui siis ühele või teisele väärnähtusele tähele panu juhitakse, järgneb sellele rääkija karistamine ning ümber paigutamine. Muidugi ei öelda otsekohe, et vangi kaebuse eest

karistatakse, vaid tuuakse ettekäändeks « viisakuseta ülalpida mine » jne.

Nii karistati hiljuti K. Tuisku kartseriga ja paigutati pärast kriminaalvangide hulka sellepärast, et ta Valitsuse ülemale rää kis vangidele antavast kõlbmatust toidust. Samuti A. Hansen ,

A. Kuhlberg ja A. Mui, kes juhtisid tähelepanu isegi vangimaja arsti poolt halbadeks tunnistatud kilude andmisele . Tihti paigutatakse poliitvange kriminaalvangide hulka ka ilma

ühegi põhjuseta. Nii tehti seda A. Reseviga. Laialt kasutusel on ka kogu kongi vangide karistamine, kui «süüdlast » ei leita ...

Nii on Tallinna Keskvanglas. Provintsi ja väiksemates vangi majades tehakse kõik veel lihtsamalt. Väiksemates vangimajades

pole poliitvangid kas üldse teistest eraldatud või kui see ongi läbi viidud, nagu Tallinna Karistusvangla poliitiliste naisvangide

juures, siis paigutatakse nad jälle kõige väiksema põhjuse pärast laiali. Nii paigutati Karistusvangla poliitilised naisvangid krimi naalvangide hulka ja üksikkongidesse selle eest, et nad 1. mail laulsid oma, s. t. proletariaadi rahvusvahelist hümni. Peale selle määrati neile veel distsiplinaarkaristus. Kõik see näitab, et poliitiliste vangide tagakiusamine ei sünni kohalikkude vangimajade ülemate algatusel üksi, vaid siin on tegemist süsteemikindla survega ülevalt poolt.

RUDOLF

PRULJAN

SIDEST VANGLAS

Väga lihtsalt võis kodanliku klikivalitsuse ajal Eestis poliitilise vangi seisundisse sattuda. Milles olin ma süüdi ? Kõnelgu sellest

« 149 kommunisti » protsessi süüdistusakt. « Rudolf Pruljan, olles

Eestimaa Töörahva Partei liikmeks, Tallinna puutööliste ameti ühisuse juhatuse liikmeks ja Lutheri vabriku tööliste vanemaks, tegi Eestimaa Kommunistliku Partei sihtide teostamise eesmär giga tööliste seas kihutustööd valitsusvastase meeleolu loomiseks, ühtlasi kutsudes üles töölisi toetama « Ühise Väerinna » nõudmisi.

1923. a. omavalitsuste saadikute valimistel kandideeris « Ühise

Väerinna » kandidaatide nimekirjas Tallinna Linna Volikogus III Kommunistliku Internatsionaali eesmärkidel. »

Kodanlusele muidugi piisas, kui mind 12 aasta sunnitööga « pre

meeriti » . Nii algaski minu poliitvangielu. Arvasin varem, et vangla on «surnud maja » , et siin puudub iga sugune tegevusvõimalus. Kuid selgus, et see arvamus oli täiesti

ekslik. Väljas võitlesime organiseeritult töötajate inimõiguste eest. Vanglas olid säilinud inimõigustest ainult riismed. Mõistagi nõu dis nende riismete kaitsmine meilt ranget organiseeritust ja dist sipliini. Need olid omadused, mis võisid kollektiivi jõu tõsta kümne-, saja- või isegi tuhandekordseks.

Vaatamata sellele et meid paigutati laiali Keskvangla arvuka+ tesse kongidesse, et meid kergem oleks vaimselt ning füüsiliselt hävitada, lõime siiski oma võitlust juhtivad keskused — « kabed > (kambri bürood) ja « vabed » (vangimaja bürood), kus arutati läbi kõik poliitvangide ellu puutuvad tähtsamad küsimused ja tehti otsused, mis olid kohustuslikud kõigile organiseeritud poliitilistele vangidele.

Mäletan tähtsamaid kollektiivseid väljaastumisi, nagu illegaalse

vangla ajalehe « Vangimaja Kiir» ja ajakirja « Punane Viisnurk » väljaandmist; iga -aastasi 1. mai tähistamisi « Internatsionaali » laulmisega üheaegselt üle kogu vangimaja; protestiks vangide õiguste kärpimise vastu näljastreikide korraldamist. Mitmel kor

ral võtsime üheaegselt paberilehed ja saatsime « vabariigi» valitsu sele protestikirjad vangla administratsiooni jõhkra käitumise puhul jne. 22 "

339

PAUL

KEERDO

PROTEST VANGIDE NÄ LJUTAMISE VASTU

Eesti «vabariigi » vanglates kinnipeetavad ja alatoitluse all kan natavad vangid on korduvalt nõudnud toidunormi suurendamist. Kuid kõik need nõudmised on jäänud tagajärjeta. Nii vastas kohtuminister läinud aasta novembrikuus vangide toidunormi

suurendamise ettepanekutele, et praegune toidunorm olevat kül laldane, tuues põhjendusena vangimajade peaarsti seletuse, mille

järgi vangide kirjutistes nimetatud haigused (tiisikus, verevaesus, kõhukatarr jne.) pidavat esinema peamiselt pikemaks ajaks vangi mõistetute juures, kes tööl ei käi ja seetõttu vähe värsket õhku saavad, mitte aga alatoitlusest.

Vangimajade peaarsti ülesandeks näib olevat mitte hoolitseda vangide tervise eest, vaid õigustada oma arstiautoriteediga van

gide alatoitmist. Vastasel korral ei lubaks juba arsti-eetika tun nistada küllaldaseks inimese elu alalhoiuks järgmist päevast toidu normi: 1,5 naela leiba, 2 naela kartuleid, 14 naela silku (või hee

ringaid ), 2 solotnikku suhkrut ja 1 liiter vedelat suppi. Nagu teada, vajab keskmise inimese organism päevas 118

grammi valku, 56 grammi rasva ja 500 grammi süsivesinikke, mis on väärne 3054,6 kaloriga. Vangile päevas antavad toiduained aga

soetavad soojust ( võtame näit. kapsasupi-päeva) ... kokku 2505,2 kalorit.

Inimese seedeaparaat pole aga mingi retort ja seepärast erine vad keemilisel analüüsil saadud andmed ning kalorite arvud suu

rel määral seedimisel lõplikult omandatud toiduhulgast, eriti taimeriigisaaduste juures ...

Keskmise täiskasvanud inimese minimaalne valgutarvidus päe vas on 75-100 g, vang aga saab kõigest 52,3 g.

Oeldust peaks igalemõtlejale olema selge, et siin on tegemist kohutava tervist rööviva alatoitlusega, jättes kõrvale vangide viletsa seedimise ja tõsiasja, et vangidele antavad toiduained oma kvaliteedis jätavad paljugi soovida. Kui siiski paljud vangid oma ruineeritud tervisega veel vastu I Siin on toodud katkendid P. Keerdo vanglakaustikusse kirjutatud poliitvangide protestikirjadest kodanlikule valitsusele.

332

Toim.

PAUL KEERDO

poliitvangina.

peavad, siis seetõttu , et ühe või teise vangi omaksed neile toitu ja raha järele toovad . Kuid isegi sellele tehakse takistusi. Teades, et paljud vangid ( eeskätt poliitilised ) oma vähest toitu tarvitavad

ühiselt, on Vanglate Valitsuse poolt esimese järgu toiduainete, nagu suhkru jt. väljakirjutamist vangide oma raha eest piira tud.

Meie ei tea, missuguse pildi annab vangide tervislikust seisu korrast vangla arsti statistika. Teame vaid seda, et iga vangi kohta peetavasse terviselehte märgitakse haigus alles siis, kui see on võtnud eriliselt tõsise iseloomu.

70 poliitvangi hulgas korraldatud ankeet andis vangide tervis likust seisukorrast järgmised tulemused : kõhukatarr ja muud 57 seederikked 42 vangil (enne areteerimist 7), verevaesus -

(enne areteerimist 5), hingamisorganite haigusi

-

42 ( enne are

teerimist 2), silmahaigusi – 63 (enne areteerimist 9), nahahai gusi — 4, südamehaigusi — 10, neurasteenia ja paranoia – 20. Nagu ankeedi andmetest näha, on suurem osa vangidest olnud -

-

-

vabas elus terved ; seega on haigused saadud vangimajas. 333

Haiguste levimist pikemat aega istuvate vangide hulgas ei eita ka vangimajade peaarst. Ta seletab seda ainult õhupuudusega.

Arusaadavalt etendavad alatoitluse kõrval õhupuudus, niisked ruumid, halb valgustus jne. haiguste arenemisel suurt osa. Siin ei aita aga vangimajade peaarsti retsept: töötamine kinnistes ja tol mustes vangla töökodades (välistöödele ju pikemat aega istuvaid

vange ei lasta ). Igatahes praegustes vanglatingimustes töötamine ei paranda kellegi tervist, ennem soodustab haiguste protsesse. Meile, töörahva ridadest tulnud poliitilistele vangidele, paistab seda imelikumana vangide tööle – ja seega ühtlasi tööliste pal kade allasurumisele – õhutamine ajal , kui « vabariigi » valitsuse enese liikmete seletuste järgi töötatööliste arv kohutavalt kasvab ja tööliste elamistingimused päev-päevalt halvenevad. Uue kriminaalkoodeksi arutamisel Riigikogus vaieldi selle üle, missugune surmamisviis on kõige humaansem – poomine, maha laskmine või mürgitamine ? Minu arvates unustati aga või vaikiti maha üks Eestis ammu praktiseeritav surmamisviis - pikaajaline näljutamine. Ei saa ju

nimetada muuks praegust vangide toidunormi, pealegi kui vangi del oma raha eestki ei lubata muretseda tarvilisel määral lisa.

Alatoitluse- ja tervishoiuvastaste tingimuste kõrval katsutakse vangides suretada ka vaimseid huve.

Kõnelemata poliitilistest teostest (nagu K. Marxi ja F. Engelsi « Kommunistliku partei manifest» ) on keelatud isegi niisugused tööd nagu M. Metsanurga « Kindrali poeg » ja kirjanduslik kogu teos « Aktsioon » .

26. III 1927. a. muudeti ajutiseks eelmisel aastal maksmapandud ajakirjanduse kohta käiv paragrahv vanglate kodukorras, nii et vangidel on nüüd võimalus lugeda ainult 2 nädala kuni 2 kuu

vanuseid ajalehti. Seda korraldust põhjendati oletusega, nagu võiksid eeluurimisalused vangid saada värsketest ajalehtedest and meid oma süüdistusmaterjali kohta. Tegelikult on see aga ainult ettekääne. Sest näiteks Keskvangla IV, V ja VI jaoskonnas pole

ühtegi eeluurimisalust vangi. Mõned Eestis ilmuvad ajalehed on täiesti keelatud, näiteks « Edasi» 2 ja isegi « Rünnak » Välismaa ajakirjandusest on keelatud ka puhtteaduslikud ja ilukirjandus likud väljaanded .

Kuigi 1926. a. tolleaegse (ja ühtlasi praeguse ) kohtuministri poolt maksmapandud vanglate kodukorras on lubatud vangidel kirjutada kirju kord nädalas, muudeti see ajutiseks nii, et nüüd võib kirjutada ainult kord kuus.

Omastega kokkusaamine kujunes sageli vangi omaste karista miseks. Kuna tundide viisi väljas ootamine on harilik nähtus, pole haruldane, kui maalt või teisest linnast vangiga kokkusaamisele Eesti Tööliste Partei poolt väljaantud 2 « Edasi » Eesti Noorsotsialistliku Liidu 3 « Rünnak » Toim . kandja . 334

ajaleht .

Toim ,

(noorsotside )

hääle

Kaust nr.

Vangipilet .

Kor

Boek vangimaja

tähtajalise v

Keerdo,

Paul

kodakondsus

Sündinisaeg Perekonnaseis Kutse

Elukoht Kelle otsusel või määrusel

Karistusmäär ja -liik

Karistusaja algus

a ta Påhtaj Stoo 27 novy 1924

Karistusaja lõpp

Beer Vangimaja direktorf

Paul Keerdo «vangipilet » .

sõitnud lähem sugulane (kes arusaadavalt on vaene inimene ) vangimajast tagasi saadetakse, sest paragrahv ei lubavat kokku saamist.

Eespool nimetatud küsimustele tähelepanu juhtides protestee rin säärase vangide näljutamise ja rõhumise vastu ning panen ette:

1. tõsta vangide toidunormi, eriti rasva ja valkude osas; 2. võimaldada kõigi (ka välismaa) ajakirjade ja -lehtede saa mine nende ilmumise päeval ;

3. võimaldada vangidele kirjavahetuse pidamist tarviduse järele ja

4. anda võimalus sugulaste ja tuttavatega kokku saada igal ajal , kui need vangi külastavad.

335

Eestis on poliitilisi vange rohkem kui nii mõneski suurriigis . Eesti ei ületa aga teisi riike ainult poliitiliste vangide hulga, vaid ka kõrgete karistusmäärade ja samuti võimatute tingimuste poo lest; millesse poliitilised vangid on asetatud. Praeguse valitsuse koalitsioon koalitsioonii mõõduandev ( sotsialistide) rühm nõudis opositsioonis olles korduvalt amnestiat poliitvangi

dele. Nüüd pole aga sellest enam midagi kuulda, mis näitab , et poliitiliste vangide arvel tehti ainult demagoogiat. Suurem osa meist, poliitilistest vangidest, istub « vabariigi» türmides juba üle viie aasta, mõned isegi seitse aastat. Mille eest ?

Selle eest, et me ei saanud olla rahul valitsevate klasside polii

tikaga, et me näitasime laiadele töörahva hulkadele, kuidas senine riigijuhtimine viib rahvamajanduse kuristikku ja töölis klassi veel suuremasse viletsusse, et me propageerisime töörahva valitsust, kes, toetudes töötavatele hulkadele, oleks parandanud töölisklassi ja kehvade talupoegade viletsat vabastanud nad kapitalistlikust kurnamisest.

seisukorda

ning

Sündmuste areng on näidanud, et meil oli õigus. Riigikassa tagavarad on kahtlaste ettevõtete toetamise ja ebaproduktiivsete väljaminekute tõttu kokku sulanud. Riigivõlg on kasvanud. Töös tus seisab , suured tehased hävinevad. Põllumajanduses valitseb kriis. Töötatööliste arv kasvab alatasa. Töölisklassi ja kehvade talupoegade viletsus on muutunud väljakannatamatuks. Need on kisendavad tõsiasjad, mis kinnitavad meie omaaegseid

väiteid. Kõigele ülalnimetatule tähelepanu juhtides nõuame üldist ja täielikku amnestiat kõigile poliitilistele vangidele ning kõigi poliitiliste süüdistuste lõpetamist.

Kuna igal pool teistes riikides poliitilised vangid on eraldatud kriminaalvangidest, siis võeti ka Eesti vangimajade kodukorda, mis 13. IV 1926 kinnitati kohtuministri poolt, vastav paragrahv. Ja nimelt öeldakse selle kodukorra § 93 teises lõikes: « Võimalust mööda tuleb liigitamist ja eraldamist laiendada ka süüteo liikide järgi (poliitilised , ametialased ... jne . ) . »

See paragrahv on aga jäänud teostamata kirjatäheks nagu nii mõnigi teine, mis natukenegi soodustaks vangide olukorda. Nagu enne selle kodukorra väljaandmist, nii näeme ka praegu igas Eesti

vangimajas poliitiliste ja kriminaalvangide koospidamist. Vanglate kodukord kõneleb küll « võimalust mööda » liigitami sest , ent Eestis on niivõrd palju poliitilisi vange, et neid võib teis

test eraldada mitte ainult ühiskongidesse, vaid isegi erivanglasse. Osaliselt teostatigi Tallinna Keskvanglas 1928. a. augustikuus poliitvangide korduvate nõudmiste peale suurema osa poliitvan gide ühtepaigutamine. Osa jäeti endiselt kiriminaalvangide hulka 336

KARL TUISK

ja üksikkongidesse. 1924. a. 1. detsembri

ülestõusust osavõtja

G. Ülgeküti kohta põhjendati seda sellega, et tema on süüdi mõis

tetud UNS $8 13 ja 1454 järgi, mis ei käsitle poliitilisi süütegu sid. Ometi on selge, et siin on tegemist vaid sõjaringkonnakohtu

võttega, millega taheti poliitilisele aktsioonile anda kriminaalne ilme ja sellega vähendada poliitiliste vangide arvu . Osa poliit vange jälle peetakse aastate viisi üksikkongis (näit. A. Kaasik ), mille tagajärjel paljud on oma tervise kaotanud ja mitmed jäänud vaimuhaigeks.

1928. a. sügisel ettevõetud osaline poliitvangide ühtepaiguta mine Tallinna Keskvanglas osutus aga ainult ajutiseks. Kohe

pärast A. Rei valitsuse moodustamist ja veel eriti pärast endise prokuröri abi Pressi nimetamist Vanglate Valitsuse ülemaks algas

uuesti poliitvangide paigutamine kriminaalvangide hulka ja üksikkongidesse.

Praegune poliitvangide laialipaigutamine ei sünni korraga, vaid järk - järgult, kindla süsteemi järgi, mis on ühendatud enneolema tult raske survega vangimaja administratsiooni poolt poliitvan

gide vastu. Igasuguste ettekäänetega määratakse poliitvangidele distsiplinaarkaristusi (kartser, lugemis-, kirjutamis-, toiduainete vastuvõtmise jne. õiguse äravõtmine jne.) ning paigutatakse nad 22

Trellide taga

337

karistuse ärakandmise järel kriminaalvangide hulka või üksik kongi.

Viimasel ajal on kujunenud päris harilikuks nähteks, et igale Vangimajade Valitsuse ülema ilmumisele poliitvangide kongi järgneb rida distsiplinaarkaristusi ja ümberpaigutamisi kriminaal

vangide hulka. Valitsuse ülem küsib harilikult, kas vangidel on midagi avaldada, ja kui siis ühele või teisele väärnähtusele tähele

panu juhitakse, järgneb sellele rääkija karistamine ning ümber paigutamine. Muidugi ei öelda otsekohe, et vangi kaebuse eest

karistatakse, vaid tuuakse ettekäändeks « viisakuseta ülalpida mine » jne. Nii karistati hiljuti K. Tuisku kartseriga ja paigutati pärast kriminaalvangide hulka sellepärast, et ta Valitsuse ülemale rää kis vangidele antavast kõlbmatust toidust. Samuti A. Hansen,

A. Kuhlberg ja A. Mui, kes juhtisid tähelepanu isegi vangimaja arsti poolt halbadeks tunnistatud kilude andmisele,

Tihti paigutatakse poliitvange kriminaalvangide hulka ka ilma ühegi põhjuseta. Nii tehti seda A. Reseviga.

Laialt kasutusel on ka kogu kongi vangide karistamine, kui «süüdlast » ei leita ...

Nii on Tallinna Keskvanglas. Provintsi ja väiksemates vangi

majades tehakse kõik veel lihtsamalt. Väiksemates vangimajades pole poliitvangid kas üldse teistest eraldatud või kui see ongi läbi viidud, nagu Tallinna Karistusvangla poliitiliste naisvangide juures, siis paigutatakse nad jälle kõige väiksema põhjuse pärast

laiali. Nii paigutati Karistusvangla poliitilised naisvangid krimi naalvangide hulka ja üksikkongidesse selle eest, et nad 1. mail

laulsid oma, s. t. proletariaadi rahvusvahelist hümni. Peale selle määrati neile veel distsiplinaarkaristus. Kõik see näitab, et poliitiliste vangide tagakiusamine ei sünni kohalikkude vangimajade ülemate algatusel üksi, vaid siin on tegemist süsteemikindla survega ülevalt poolt.

RUDOLF

PRULJAN

SIDEST VANGLAS

Väga lihtsalt võis kodanliku klikivalitsuse ajal Eestis poliitilise vangi seisundisse sattuda. Milles olin ma süüdi ? Kõnelgu sellest « 149 kommunisti » protsessi süüdistusakt. « Rudolf Pruljan, olles

Eestimaa Töörahva Partei liikmeks, Tallinna puutööliste ameti ühisuse juhatuse liikmeks ja Lutheri vabriku tööliste vanemaks, tegi Eestimaa Kommunistliku Partei sihtide teostamise eesmär giga tööliste seas kihutustööd valitsusvastase meeleolu loomiseks,

ühtlasi kutsudes üles töölisi toetama « Ühise Väerinna » nõudmisi. 1923. a. omavalitsuste saadikute valimistel kandideeris « Ühise

Väerinna » kandidaatide nimekirjas

Tallinna Linna Volikogus

III Kommunistliku Internatsionaali eesmärkidel. » Kodanlusele muidugi piisas, kui mind 12 aasta sunnitööga « pre

meeriti » . Nii algaski minu poliitvangielu.

Arvasin varem, et vangla on «surnud maja» , et siin puudub iga sugune tegevusvõimalus. Kuid selgus, et see arvamus oli täiesti ekslik. Väljas võitlesime organiseeritult töötajate inimõiguste eest.

Vanglas olid säilinud inimõigustest ainult riismed. Mõistagi nõu dis nende riismete kaitsmine meilt ranget organiseeritust ja dist

sipliini. Need olid omadused, mis võisid kollektiivi jõu tõsta kümne-, saja- või isegi tuhandekordseks.

Vaatamata sellele et meid paigutati laiali Keskvangla arvuka+ tesse kongidesse, et meid kergem oleks vaimselt ning füüsiliselt hävitada, lõime siiski oma võitlust juhtivad keskused — « kabed > ( kambri bürood) ja « vabed » ( vangimaja bürood), kus arutati läbi

kõik poliitvangide ellu puutuvad tähtsamad küsimused ja tehti otsused, mis olid kohustuslikud kõigile organiseeritud poliitilistele vangidele.

Mäletan tähtsamaid kollektiivseid väljaastumisi, nagu illegaalse vangla ajalehe «Vangimaja Kiir » ja ajakirja « Punane Viisnurk >> väljaandmist;

iga -aastasi 1. mai tähistamisi « Internatsionaali »

laulmisega üheaegselt üle kogu vangimaja ; protestiks vangide õiguste kärpimise vastu näljastreikide korraldamist. Mitmel kor

ral võtsimeüheaegselt paberilehed ja saatsime «vabariigi » valitsu sele protestikirjad vangla administratsiooni jõhkra käitumise puhul jne. 22 *

339

Kõik nimetatud üritused nõudsid muidugi tihedat sidepidamist

laialipillatud poliitvangide vahel, millest püüangi lühidalt jutus tada.

« MORSE LOOMINE »

Kõige käepärasemaks ja kiiremaks sidepidamise viisiks vanglas oli nõndanimetatud « morse löömine» . See tähendab , et tuli sei

nale kloppida nii, et kõrvalkongis oleks kuulda. Selleks kasutati järgnevat tabelit, milles lihtsustatud eestikeelne tähestik oli ase tatud nii, et tähti oli võimalik asendada numbritega. 2 3 4 5 6 2 3 4 5 6

a b d e g

22 23 24 25 26

h i klóm t u v 6 –

32 33 34 35 36 42 43 44 45 46 52 53 54 55 56

ö ü

62 63

n o p r s

Tabeli parempoolsel küljel numbrid 22, 23 jne. tähendavad tähti A, B jne. Tähe A edasiandmiseks tuli seega lüüa kaks hoopi

seinale – väike paus ja jälle kaks hoopi jne. s. 0. kolm lööki tihe Naabri väljakutseks anti löögid . dalt järgemööda; pikem paus ja kolm lööki kordusid seni, kuni vastati ühe löögiga, mis tähendas — kuulen! .

Sõna lõpp märgiti samuti ühe löögiga. Kogu teate edasiandmise lõppu märgiti kahe järgneva löögiga. Kui oli vajadus kordamiseks, siis anti rida lööke

Oli vaja aga ootamatult valvuri tuleku puhul lõpetada, siis veeti seinale kaks-kolm tõmmet, mis tähendas — lõpetada!

Selle sidepidamise viisi eelised seisnesid võimaluses teda kõige sagedamini kasutada. Ka oli siin tähtis edasiandmise kiirus. Puu

duseks oli aga see, et seda said kasutada ainult kahe naaberkongi vangid.

Mõnikord anti «telegramm» naabrite kaudu edasi veel järg misse kongi, sealt jälle edasi, kui edasiantav teade oli väga kiire. Pikemaid jutte oli « morse löömisega » muidugi väga tülikas edasi anda. Kui aga oli kuulda, et kõrvalkongi toodi uus vang, siis tin gimata küsiti morse teel : « 34 25 46. 52 53 35 33 .. »

«UNNA

VISKAMINE »

Järgmise sidepidamisviisina rakendati peamiselt Keskvangla kolmandas koridoris nõndanimetatud « unna viskamist» . Siin kasu

tati kongide akende võrdlemisi väikest vahekaugust. Edasitoimeta tavaid esemeid visati ühe kongi aknast teise. Nii saatsime edasi 340

RUDOLF PRULJAN

ajalehti ja teisi esemeid, mis selleks sobisid. Siin oli muidugi juba vaja vastavat ettevalmistust. Kõigepealt vaadati järele, mis sugune «must » — valvur — all valves on. Vangidel olid valvurid -

-

oma käitumise poolest tuntud. Kui selgus, et all on « täitsa mees », kes pole väga terane püüdma, siis anti kõrvalkongi morse teel signaal: « 54 55 52 22. 53 42 42. >>

Seejärel hakati mõlemast kongist jälgima alloleva « musta » käi tumist. Ka ukse juurde seati valve, et koridoris asuv valvur otsus

taval momendil ei vahiks ukses olevast vaateklapist. Sel juhul teesklesid vangid ukse juures maadlemist või midagi muud, mis «mustal» segaks aknal toimuva jälgimist. Kui leiti, et « must » all «ei sega » , tema tähelepanu on momendil kuhugi mujale suunatud, anti uus signaal: võta ! Viimast märgiti tavaliselt ühe tugevama

hoobiga seinale. Nüüd järgnes välkkiire tegutsemine. Mõlemas 341

kongis hüppasid aknale « unnamehed » . Vastuvõtja sirutas käe akna trellide vahelt välja, et visatavat nööri kinni püüda. Viskaja sirutas samuti käe välja ja viskas kokkukeritud nööri võima likult seina lähedalt, et see püüdja käest mööda ei lendaks. Nööri visates hoiti nööri otsa seotud saadetisest kinni seni, kui tunti, et

nöör on kinni püütud. Nüüd lasti saadetis lahti ning see keriti kiiresti püüdja kongi. Kogu operatsioon pidi toimuma kahe kolme sekundi vältel. See nõudis osavust ning rahulikku meelt .

Selle sidepidamise heaks küljeks oli edasitoimetamise kiirus. Oli muidugi ka sissekukkumisi. Mäletan juhtumit, kus « unnamehed » lasksid end «musta » poolt « alt vedada » . « Must » märkas üleval aknal askeldamist, kuid teeskles tähelepanematust. Otsustaval momendil pööras ta end ringi ja tulistas aknasse. Tulemuseks olid mõned haavatud vastu trelle lennanud kuuli kildudest.

Nimetatud sidepidamise viisi kasutati Keskvangla kolmandas koridoris 1925.-1926. aastal, mil akendel olid veel ühekordsed

trellid. Hiljem pandi akende ette lisaks tihedad traatvõrgud, mis

segasid « unna viskamist ». Viiendas ja kuuendas koridoris olid . akendel ees koguni kolmekordsed trellid. « TONKSUD » JA « PUNKR I D »

Kõige tõhusamaks sidepidamise viisiks oli siiski « tonksude » vahetamine . « Mustad » nimetasid neid salakirjadeks. Selline salakiri « tonks >> kirjutati võimalikult tihedalt paberikillukesele, murti või rulliti hoolega kokku ning peideti

sellisesse kohta , kuhu pääsesid ka teiste kongide vangid. Peidu koha

« punkri» suhtes tuli kirja saajaga täpselt kokku lep

pida. See polnud sugugi lihtne ülesanne. Kuid aegamööda soeta sime ka « tonksupunkrid ». Aega oli meil külluses. Alguses juhata sime

oma

adressaadile

morse

löömise

teel

mõne

lihtsama

« punkri » väljakäiguruumis, mis oli kogu koridori jaoks ühine ning mida kasutasime kolm korda päevas. Kui niiviisi oli loodud juba esialgne side, siis oli kõige suuremast raskusest üle saadud. Nüüd oli võimalus leida ning saajaga kokku leppida parema

« punkri » suhtes. Tavaliselt soetasime « punkreid » tagavaraks õige mitu, sest kui mõni neist valvurite poolt avastatigi, s. t. juhtus « miini » minema, siis oli järgmine « punker » kohe käepärast. Teiste koridoridega sidepidamiseks tuli kasutada niisuguseid kohti, mida nendega ühiselt tarvitasime. Selliseks kohaks oli näi teks vangla õu, kuhu meid kuus korda nädalas 15—20 minutiks

jalutama viidi. Samuti poolpime trepikoda, mille kaudu õue läk sime. « Punkri » koha täpsemaks määramiseks võis kasutada juhus likku kokkusaamist näiteks vangimaja haiglas, mis oli ühine kõi gile vangimajadele. Haigla kaudu oli võimalus sidet luua isegi teiste vangimajadega. Ka kohtumisel omastega oli mõnikord või

malus kaasvangiga mõni sõna vahetada. 342

Vanglas valmistatud õõnes sulepea, kuhu peideti salakirju.

Millised need « punkrid » siis olid ?

Kolmandas koridoris leidsin näiteks vana veetoru jupi, mis ula tus tsementpõrandast umbes 10 sm välja ja asus just väljakäigu ukse kõrval. Tekkis mõte kasutada seda « punkrina ». Toru osutus

tühjaks. Toppisin sinna nii palju paberit, et umbes 10 sm jäi tühja ruumi, ja hea punker oligi valmis. Pidas vastu rohkem kui ühe

aasta ega läinudki « miini », kuigi « must » mitu korda päevas temast mööda käis. Oli uskumatu , et « punker » võib olla niivõrd avalikus kohas. « Punkri » kasutamine oli üsna lihtne. Kirja sinna asetades oli vaja veidi kummarduda, ja oligi kõik . Ka kirja ära võtta oli kerge. Selleks murti keskmise suurusega vedrunõela teravik veidi

kõveraks. Enne tarvitamist painutati nõel õigeks ja enamasti ühe võttega oli « tonks » käes. Suure pahameelega leidsin ühel päeval, et mu tore « punker» oli painutatud kõveraks. Arvatavasti komis tas «must » selle otsa ninali. Mind aga oli see torujupike ausasti teeninud .

Üks paremaid « punkreid » asus viienda koridori väljakäiguruu mis . Selleks osutus põrandast laeni ulatuv jäme veetoru, mille seinapoolsele küljele « tonks » leivakliistriga kinni kleebiti. « Pun

ker » pidas seni vastu , kuni pikaajalisest kasutamisest jäid värvi tud torule jäljed, mis äratasid « musta » tähelepanu. Koridoride - vahelisest sidest mäletan ühte « punkrit », mis asus trepi käsipuu all. « Tonks » kleebiti sinna leivakliistriga kinni. Kord peideti « tonksud » paberossi konisse, mis määriti nii ära, et ta õuel vähem silma puutuks. Selline « laetud » koni tuli jalutus hoovil kokkulepitud kohta maha pillata. « Tonksu » kättesaamine

oli aga küllaltki tülikas toiming. Kummardumine polnud mõeldav, kuna «mustad » meid piinlikult valvasid. Lahendus leiti. Kinga kontsa alune määriti leivaga. Meie leib oli ju rämps, kuid suure

pärane kleepaine. Sellega määritud kontsa ei tohtinud enne maha panna, kui oli jõutud täpselt koni kohale. Nüüd üks vajutus kont saga ja koni pidi tingimata kinni jääma. Veel üks võte – ja -

343

« tonks» oligi sul peos. Võis ka juhtuda, et « tonks » ei jäänud kontsa külge või kukkus enne kättesaamist maha. Siis oli mure suur, sest kes teab, kas õnnestub seda enne jalutusaja lõppu veel kätte saada. Seda võtet oli võimalik kasutada ainult suvel ja seda pidi sooritama mõni noorem mees . Selliseks meheks oli meil Adolf

Pauk, kes juba loomulikult veidi lonkas ega äratanud tähelepanu. Samal ajal omas ta aga akrobaadi painduvust ja väledust. Mäletan veel juhust, mil « tonks » peideti silgupea sisse. Viimane

visati jalutushoovi samuti nagu eespool kirjeldatud konigi, kuid ära võtta tuli juba teisiti.

Mõnel vanemal mehel hakkasid hoovil sageli jalutusringe tehes kingapaelad lipendama, siis juba — jalarätid. Lõpuks pole midagi -

parata, mees astub rivist välja, et jalanõusid korrastada. See ära tab muidugi otsekohe « musta » tähelepanu. Kuid nähes, et seo takse hoolikalt jalarätte, « must » rahuneb. Siis sooritab vang kaht

last liigutuse. « Mustal » lähevad silmad pungi. Kuid siis ajab vang end sirgu, olles ise täiesti rahulik . Rahuneb « mustki» . Vang ootab, kuni jalutajad temani jõuavad, ning astub rivisse ... « Tonks » on päästetud. Need on ainult üksikud näited.

Kui kord juba üks võte läks «miini» , siis osutus selle teistkordne kasutamine samas võimatuks. Nii tuli alatasa leiutada uusi võtteid kirjavahetuseks. Ja siis tuli olla eriti konspiratiivne, sest «miini mineku » korral oleks juhatatud punker ise osutunud äraantuks. Sellepärast kasutati kõigi tähtsamate kirjutuste puhul šifrit. Kui oli vaja « tonksu » kirjutajat lihtsalt varjata, et käekirja ära ei tun taks, kasutati morsetähestikku .

Sidepidamine oli elav, loominguline tegevus. VANGLAULEM SIDEMEHENA

See juhtus 1925. a. suvel Karistusvanglas. Siin vanglas osutus sidepidamine võrdlemisi lihtsaks, kuna «mustad » olid enamasti kõik vanad , rahuarmastavad mehed, kes elasid põhimõttel: ära tülita mind — jätan sindki võimalust mööda rahule.

Et « musti», kes suure mangumise peale kõrvalkongi ka ajalehti edasi viisid, vähem tülitada, oli vangide poolt kongi vaheseina teh tud väike pilu. Selle kaudu anti naaberkongi ajalehti, « tonkse » ja

mõnikord aeti naabripoistega veidi piibujuttugi. Pilu suleti leiva koorikuga ja tehti kriidiga valgeks. Ühesõnaga — maskeeriti hästi.

Ühel päeval saabusid meie kongi vanglaülem Kõrge saatel kõr ged külalised Vanglate Peavalitsusest. Sellised külalised vaatasid

tavaliselt, kas trellid on ikka veel akendel ees, viskasid pilgu lakke. Ah ... ah ... lagi on kongil peal ka. Enam-vähem korras jah. Näi tasid mõnikord ka armulikkust ja esitasid mõnele vangile küsi muse: 344

« Kas olete ikka kõik kätte saanud , mis teile on antud ? » Nimetatud protseduur polnud veel lõpule jõudnud, kui korraga kostis kõrvalkongist seinale tuttav: kop! kop! kop! Noh, küll leid

sid aga aja, käis mõte läbi pea. Siis langes kongi nurgas tükike krohvi maha ja läbi prao hakkas ronima kitsaks ribaks kokku mur

tud ajaleht. Külastajatest märkas seda kõige enne vanglaülem Kõrge. Moment oli põnev. Ootasin, mida ta nüüd teeb. Kuid « onu >>

oli päris rahulik. Pööras lihtsalt selja seina poole, sirutas käe selja taga välja, võttis ajalehe vastu ning laskis selle nurka maha kuk kuda. Ise ajas külalistega juttu edasi, nagu poleks midagi juhtu nud. Külalised ei taibanud juhtumist midagi. Tubli «onu», mõel dakse vist. Kuid « onu » oli lihtsalt tujukas; ta ei tahtnud muidugi

külalistele näidata, et tema vanglas selline « korratus » valitseb . «KUNINGAS »

Istusin 1932. aastal kuuendas koridoris 44. kongis koos Johannes . Sillenbergiga, kes oli suur sidemeister- entusiast. Ta tegi « tonksu sid » igal vajalikul ja mittevajalikul juhul, lihtsalt lõbu pärast.

Püüdsin teda vahest pidurdada: « Sa raiskad asjata paremad punk ripaigad ära. » Sillenberg naeris vaid. « Mustadele » näis ta nägu kuidagi kahtlane. Sageli otsiti teda läbi, kuid ometi ei tabatud. Kord paigutati meie kongi vana kriminaalvang Masing, kes uhkustades tituleeris ennast retsidivistide « kuningaks». Sel

«kuningal » oli vangide seas halb kuulsus. Sillenberg ei lasknud ennast milleski segada, vaid töötas omal alal hoolega edasi. Ühel õhtupoolikul väljakäiku minnes leidsime, et ruum on prahti täis. Telliskive ja savi vedeles prügikastis ja põrandal maas. Ahju vooder oli seest välja lõhutud. Selgus, et sealt otsiti Sillenbergi. « tonksu » .

Kui avanes võimalus ahju järele vaadata

leidsime, et just

nagu kiuste oli tervena säilinud kivinukike, mille küljes seisis Sillenbergi « tonks » . Paar päeva hiljem kutsuti vang Masing kon

gist välja. Kuna viimane oli ennegi kahtlane, siis asusid mõned kriminaalvangid ukse juurde kuulama, milleks Masing välja kut suti .

Kuuldi, kuidas vangimaja ülema abi Viikmann Masingut hoia tas:

* Kui veel kord valekaebuse esitate, saate karistada. » Seda kuuldes vahetasid kriminaalvangid pilke – selge, selge . -

Vaevalt sai Masing kongi astuda, kui kriminaalvangid ta sisse pii rasid ja vihaselt nõudsid: « Mis valekaebuse sa esitasid ?! » Masing ehmus koledasti ära:

« Ma ... ma ... ma... po ... po ... Ma kaebasin, et kartseris oli lutikaid. » 345

See vastus kutsus välja naeruhoo. « Kuningas » oli solvunud, et teda ei usuta, ning pahvatas: « Kartsas oli ju lutikaid ?! »

Nüüd sattus vaene « kuningas » pilkenoolte märklauaks. See ajas mehe niivõrd vihale, et lubas vanglaülema abile Viikmannile õhtuse loenduse ajal näkku virutada. See keelati « kangelasel, siiski ära.

« TINASOLDAT I» TILDUPAAT

See oli 1933. aastal viiendas koridoris. Seisime « punkrite » kriisi ees . Oli kibekiiresti vaja üht kindlamat « tonksu » peidukohta.

Nuputasime, — Bernhard Tinnuri, Julius Tõnisson ja mina. Lõpuks võtsime vastu B. Tinnuri ettepaneku: kasutada « punkriks » musta vee äravoolutoru. «Tonks » tuli sinna asetada B. Tinnuri idee järgi

« loogaga » . Selleks kasutasime suuremamõõdulist vedrunõela. Vii mane tehti toru läbimõõdu järgi parajaks, seoti keskkohta tükk

tugevat nööri « tonksu » kinnitamiseks. Nüüd painutati nõel kes kelt kokku ja lasti toru otsas olevast resti avast torru. Nõel mui

dugi sirgus ja jäi traatloogana resti alla torru rippuma. « Tonksu , kättesaamiseks tarvitati kõvera otsaga traadijuppi. Sellega leiti nöör, tõsteti see välja, seoti « tonks » otsa ja lükati tagasi. « Tonk .sud » tuli pakkida muidugi veekindlalt. Punker töötas mõni aeg

hästi. Siis juhtus viperus. Minu partnerile tehti väljakäigust tul les läbiotsimine « rööv» ja tema käest saadi kätte kõvera otsaga traadijupp . Nüüd oli asi kahtlane, sest võis arvata , et «mustad » ei jäta uurimata, kuhu see « võti » sobib. Siiski kasutasime seda « punkrit » veel mõne aja.

Ühel päeval hakati meie kongist mehi välja kutsuma. Kes välja läks, see enam tagasi ei tulnud. Oli selge, et toimus ülekuulamine.

Samuti võis arvata, et « tonksude » asjus. Välja oli kutsutud mitu meest. Tähendab, need ei tunnistanud end süüdlaseks. Mehed muu tusid närviliseks, sest kui keegi end süüdi ei tunnista, on oodata kogu kongi karistamist. Kõige rohkem kartis seda Johannes Lei man, kes suure vaevaga oli saanud loa linnas eriarsti juures käimi seks. Karistuse puhul oleks see luba tühistatud. Üle poole meestest

oli juba üle kuulatud, kui tuli minu kord. Ütlesin ülekuulajaile, kes osutus vanglaülema abiks Viikmanniks ning keda vangid « Prillmaoks » nimetasid :

« Ärge nähke vaeva . Kõik « tonksud » , mis te peale viiendat maid leidsite, on minu omad . »

« Prillmaol » läksid silmad pungi. Ta küsis: « Kui palju te siis tahate endale kartsapäevi võtta ? Kas viis korda seitse või ? »

Ahah !

Tähendab

« miini » on läinud viis « tonksu », sest iga

« tonksu » eest pakuti seitse päeva kartserit. 316

1

JULIUS TONISSON poliitvangina.

Läks mõni päev ja mind kutsutigi välja. Saadeti kuuendas kori doris asuvasse kartserisse. See asus väljakäigu kõrval kitsas ruu

mis ja oli kuulus märja ning külma poolest. Mööda põrandat val gus väljakäigust vett sisse, seintelt voolasid alla veenired. Olu

korra maskeerimiseks puistati põrandale saepuru. Hiljuti olime saanud vangi suveriietuse. Pesu peal takune pluus ja püksid . Sel lise varustusega pidin lunastama oma patu kolmekümne viie päe vaga. Ruum võimaldas astuda kolm lühikest sammu. Pööre ja jälle kolm sammu. Nõnda väsimuseni. Proovisin paarilaualisel naril, mis oli lamamiseks ette nähtud, istuda, kuid lauad olid mär

jad. Samal põhjusel polnud võimalik ka seinale toetuda. Tuli lii kuda, kui ei soovinud hoopis jahtuda. Viimaks ronisin jalgadega märjale narile. Sain niiviisi veidi aega veeta. Tukkuda polnud soo

vitav, sest oli võimalus ninali põrandale lennata. Ka ei andnud külm selleks võimalust. Nii jalutasin hommikuni välja. Oli õnn, et

jõudu jätkus. Hommikul hakkasid kuuenda koridori vangid välja käigus käies vaateavast kartsaruumi piiluma. See «mustadele » ei meeldinud . Kardeti sidepidamist.

Toodi päevane leivatükk ja kulbitäis sooja vett. Vesi mõjus kui

klaasitäis konjakit. Veri hakkas tunduvalt kiiremini liikuma. Kõn dides tuli olla ettevaatlik , sest « konjak » võttis tuikuma. Sain veel 347

mõni aeg « mõnuleda » , kui äkki ragises võti, uks avanes ja lävel seisis tuttav valvur « Tinasoldat » ning kamandas oma pudikeelega ( ta ei suutnud kuidagi mõningaid tähti välja öelda) : « Tildupaat!»

See oli pagana tore muusika, mis tähendas: võta oma silgupaak ja tule kartserist välja. Välja tulla oli lausa rõõm, sest oli teada, et kuuenda koridori kartseritest enam jõledamaid polnud. Mul see kord tõesti vedas, sest sattusin kartserisse nr. 2. See oli kõige soo jem kartser kogu Keskvanglas. Kuid selle eest -- tohutult lutikaid.

Põrand oli kuiv. Laotasin jalarätid alla ning ise peale. Magasin ööpäeva « ühe sõõmuga » . Saabus « pidupäev » , mis külastas kartse risolijat igal kolmandal päeval. Sel päeval pandi hundisilma-tao line lamp laes põlema. Pidutsesin. Turjal pidutsesid lutikad . Kuid

ma ei lasknud ennast segada. Puhkasin eelmise « paradiisi » mõnu dest. Peagi möödus jälle seitse päeva. Uksele toodi uus määrus: « Viieks päevaks kartserisse salakirja kirjutamise ja edasitoimeta mise eest.» Tähendab, olin saanud kaks päeva amnestiat. Istuda tuli kolmekümne viie asemel kolmkümmend kolm päeva. -«PRILLMAOS T » JA «TÄRNIGA TÄIS T »

Võitlus vanglamüüride vahel muutus aina teravamaks. Määratu töötute armee võimaldas valitsusel palgata isegi ülikooli haridu sega «musti» , valvurite vanemaid ning teisi vangide « kasvata

jaid ». Leivapalukese säilitamiseks pidid viimased täitma oma üle muse kõige ebainimlikumaidki soove nõndanimetatud kasvatus töös. Leidus ka selliseid sadiste, jesuiite, kes vangide piinamisest lihtsalt lõbu tundsid .

Üheks selliseks osutus vanglaülema abi Viikmann. Ule keskmise kasvu, noorelt rasvunud , laial valgel näol alaline idiootlik muhe lus, läikivad prillid . Nii kõndis see hingedepüüdja mööda vanglat

ning tegi « mustadele » noomitusi väheste ettekannete pärast. Üksikkongides püüdis ta alustada juttu usu õilistavast mõjust indi viidile. Ise püüdis « musti » ergutada oma eeskujuga. Kõigest sellest oli talle veel vähe. Ühel päeval astus ta A. Vei meri ette küsimusega : « Kas teie ka « tonksusid » kirjutate? » A. Veimer vastas:

« Kirjutan küll. Kuid minu teada on need kõik kätte läinud. » Polnud vaja kaua oodata. A. Veimer kutsutigi välja – kartse risse! Kui küsiti: « Mille eest ? », siis seletati: «Noh, te ise ütlesite, et kirjutan küll ...>> Sellise agaruse eest nimetasid vahialused Viikmanni « Prill maoks » .

Oma agaruses vangide « kasvatamisel » püüdis Prillmaoga võis telda vanem « must » Michelson. Võrdlemisi noor mees. Püüdis oma väljendustes olla väga « intelligentne». Rääkis: «Kohhe hhommi 318

kul » jne. Kartis vangide ees naeruväärsesse olukorda jääda, kuid ei kartnud « tonksusid » otsida kõige räpasematest mustusenõudest

ega sauna kerisekivide vahelt. Hoolikuse eest oli talle vangide poolt antud «Tärniga Täi » aunimi. Säärast nimetust teenida pol

nud sugugi kerge, sest seda jagati võrdlemisi harva. Nii pidi selle saaja vähemalt kaasvangi leivatüki varastama. Seda peeti «kange lasteoks » ning see tõi kaasa « täi » nime ühes kõlava kuulsusega. Mäletan juhust, kus « Tärniga Täi » sisse kukkus. See toimus viiendas koridoris ühel sügisõhtul enne loendust.

« Trükiti » parajasti « Vangimaja Kiirt » . Lauale oli asetatud tava

line ajaleht, sellele « Vangimaja Kiir » . Ka täiskirjutatud « Kiire » lehekülje katteks tarvitati ajalehte. Nii pidi «mustal» jääma mulje, et laua ääres toimub vaid ajalehe lugemine. Valves oli parajasti eespool tutvustatud « Tinasoldat » ja « Täi » ise. Neile näis vist « Kiire » maskeering - ajalehed laual - kahtlasena. Tasakesi avati

uks. Sisse astus « Täi» . Kuid « trükimasinal » töötas terane poiss Karl Hansson . Märkamatu käeliigutus ja ajaleht libises «Kiire» katteks. Kongi koosseis võttis « Täi » vastu täiesti külmavereliselt,

suunates temale imestunud pilgud. « Täi » vaatas – tõepoolest ei leidu laual peale ajalehtede midagi. Laualt ta aga otsida ei riskee rinud, kartes end naeruvääristada. Nii tuligi tal kongist väljuda, nina maas, sõnagi lausumata. « Vangimaja Kiir» oli jällegi pää senud.

OSKAR SEPRE

PIKAD JA RASKED AASTAD EI KULUNUD ASJATULT

Kui kedagi karistatakse vanglaga, siis ütleb rahvas, et ta pandi «istuma». Ja tõepoolest, see väljendus iseloomustab tabavalt olu korda trellide taga. Eriti oli see ütlus maksev kodanliku Eesti vanglate kohta. Täistuubitud kongides pidid vangid tõepoolest sõna otseses mõttes istuma, sest isegi jalutamine, vabamalt liikumine üldse oli piiratud ja sagedasti isegi võimatu. Ka kommunistid pandi « istuma » . Ja kuigi ka kommunistide füü

siline liikumine oli äärmiselt piiratud, jätkus seespool trelle uut moodi, raske ja kurnav võitlus kodanluse vastu . Üheks võitlusvahendiks kommunistidel oli oma teadmiste visa

täiendamine, pealesunnitud vangla -aja otstarbekas kasutamine. Me teadsime väga hästi, et kui tahad kogu oma energiaga võidelda kodanliku korra vastu , nõukogude võimu eest, tuleb sügavalt

tundma õppida ühiskonna arengu objektiivseid seaduspärasusi, ühesõnaga omandada marksismi-leninismi teooriat ja arendada end üldhariduslikult.

Kodanliku Eesti valitsus lubas oma « demokraatia» ja « õilsate

eesmärkide » kaasabil vangid, sealhulgas ka kommunistid « ausa teks » kodanikeks ümber kasvatada. Seepärast « lubati » igal vangil kongis pidada viis 1' raamatut, üks kaustik , pliiats ja tindipott sule

ja sulepeaga. Kuid raamatud ei tohtinud olla « propagandistliku » sisuga, kaustiku iga leht nummerdati täpselt vangla kantseleis ja viimane leht kandis templit ühes vanglaülema või tema abi all kirjaga , kus tõestati , et kaustikus on täpselt nii- ja niipalju lehti.

Kaustik nägi välja kui raamatupidamise « Grossbuch » oma temp lite ja tõendavate allkirjadega . Kui see kaustik täis sai, siis võis selle suurte raskustega uue vastu vahetada, kusjuures eelmine täiskirjutatud kaustik paigutati lattu vangi asjade juurde. Samuti tembeldati ka raamatud ning sinna kleebiti sedel templite ja kõr gete võimukandjate allkirjadega , mis tõestas, et see ja see raamat on vangile kasutamiseks lubatud. Ka siin võimaldati vahest osa raamatuid uutega vahetada. Tallinna Keskvanglas oli veel olemas 1 Sisselubatavate sest ,

350

Toim .

raamatute

ary

olenes

vanglaülema

äranägemi

OSKAR SEPRE

vangla raamatukogu, kust kord kuus oli võimalik igale suuremale kongile 8—10 raamatut välja kirjutada. Üksikkongides aga sai iga

vang kaks raamatut. Vangla raamatukogus oli peamiselt vaid kodanlikus Eestis ilmuv ilukirjandus ja seegi mitte täielikult. Uue mat ilukirjandust osteti raamatukogule ainult üks, harva kaks eksemplari. Needki olid aasta või paar tagasi ilmunud . Millal jõudsid siis poliitvangid tutvuda värske kirjandusega, kui aastas

jõudis raamat ainult 12 kongi läbi käia? Kuid kannatlikult oodates suutsime kodanliku Eesti ilukirjandusega siiski enam - vähem tut vuda. Teistes vanglates olid raamatukogud hoopis kõhnakesed . Needki raamatud, mida vangil oli õigus kasutada, allusid üldi

sele põhjalikule ja terasele tsensuurile, kommunistidele väljast saadetud raamatud aga veel eriti. Kommunistide raamatud seisid kuude kaupa järelevaatusel kas prokuratuuris või vangla kantse 351

leis. Seaduseks oli iga Nõukogude Liidus trükitud raamat erandi

tult kinni pidada. Nii ei antud meile edasi isegi algkooli matemaa tika, samuti füüsika, keemia ja muid õpperaamatuid, osa tehnilist kirjandust, rääkimata ühiskonnateadusi käsitlevatest raamatutest.

Kartes läbi lasta midagi, mis oleks meid vaimselt tugevdanud, peeti mõnikord ilma valikuta kinni peaaegu kõik raamatud, eel dades, et ega ju kommunistid muud ei kavatse kui jälle administ ratsiooni « alt vedada » .

Harilikult kord kuus, mõnikord ka sagedamini , tehti kongides

« röövi» , s. t. tuhniti piinliku hoolega läbi kogu kong; narid lasti maha, aluskotid , pesu, kõik kongis olevad asjad, samuti ka van gid isiklikult otsiti läbi, uuriti kõiki pragusid seinas, põrandas jne.

Mõnikord viidi isegi aluskotid, kus oli peamiselt vaid tolmuks pihustunud põhk, välja hoovile. Seal puistati kotid tühjaks ja otsiti põhk peotäiekaupa läbi. Pingid ja lauad pöörati tagurpidi, otsiti, kas mitte põõnade vahel ei ole midagi lubamatut. Oli isegi juhus, et põrandalauad kisti üles. Iga kord, kui « röövi » tehti, kont rolliti ka raamatuid. « Röövijad » valvurid olid poliitiliselt siiski nii tumedad, et harilikult ei taibanud nad raamatu sisu järgi üldse, mis sorti kirjandusega on tegemist. Küll aga vaadati hoolikalt, kas

luba ja tempel on raamatu esiküljel ja kas raamatute vahele ei ole midagi peidetud. Mõnikord aga olid « röövitegijad » ka « kvalifitseeritumad ». Mäle

tan juhust (see oli kahtlemata haruldane juhus maailmaajaloos, ja see võis sündida muidugi ainult kodanlikus Eestis), et riigipea,

kodanliku Eesti riigivanem ise tegi vanglas « röövi» . See oli üks Jaan tagurlikemaist ja verisemaist eesti kodanluse esindajaist Ta pidas varem advokaadiametit. Kodusõja ja Teemant . kodanliku Eesti esimestel päevadel oli ta « vabariigi » prokuröriks . Juba siis väljendusid ilmekalt tema sadistlikud kalduvused. Ja korraga sai Jaan Teemant riigivanemaks. Siingi ei saanud ta unus -

tada oma armastatud harrastusi.

Kord, see oli pärast õhtust ülelugemist ja vilet, istusime 33. kon gis kõik vaikselt laua taga. Kes luges ajalehte, kes raamatut, kes kirjutas kirja, kes « tonksu », et seda järgmisel hommikul kuidagi edasi toimetada. Kõik olid vaikselt tegevuses. Meie kong oli saanud

salaja V. I. Lenini valitud teoste kogumiku. Lugesime seda hoo likalt, ja õppisime. Tehti konspekte. Parajasti oli lugemise järje kord minu kätte jõudnud . Konspekteerisin hoolikalt Lenini kõne sid ja artikleid, mis olid seotud Kominterni asutamisega. Järsku kuuleme, kuidas koridori uks lahti prantsatab. Sammude müdina järgi saab otsustada, et sisse tuleb hulk mehi ja sammub mööda koridori edasi. Imestame. Samas kistakse meie kongi uks lahti ja valvur röögatab: « Püsti ! Ritta ! Valvel!! >> Asume ritta (valveseisangut me siiski kunagi ei võtnud). Sisse

astub Teemant ise. Tema järel prokurör Avald, vanglaülem, ülema asetäitjad. Nähes laual raamatuid, vihikuid ja ajalehti, tormasid 352

Tundmatu autori poolt 1935. a. märtsis vanglas tehtud tindijoonis vangikongist. Sellel on kujutatud (vasakult): J. Leimanit, V. Read , V. Tellingut; J. Lauristini, O. Sepret.

kõik nende kallale. Teemant võttis esimesena raamatu, vaatas seda, uuris, pani tagasi lauale, võttis, vaatas teist jne. Need ei olnud aga « hädaohtlikud » raamatud, need ei olnud keelatud. Jälgisin hir muga, kuidas Teemant jõudis Lenini teosele ikka lähemale ja lähe

male. Ja ehkki Lenini teos oli tiitelleheta, pidi ta sisu järgi ometi otsekohe taipama. Riigivanem võttis Lenini teose (see oli oma

500—600 lehekülge paks ), vaatas esikülge, otsis olematut tiitel lehte, vaatas tagant — ka ei midagi, lehitses, vaatas seest, mõtles, ja jällegi lehitses. Minul aga süda värises. Kuid õnneks ei sattunud talle silma ükski « teravam» või « ägedam» lõik või pealkiri, mis -

raamatu sisu oleks reetnud. Raamatu kõrval oli kaustik ja kaustiku lehele oli maalitud suurelt « Kommunistlik Internatsionaal». Tee

mant krahmas kaustiku ja hakkas lugema. See oli tal üsna raske, sest paberi kokkuhoiu mõttes kirjutasime äärmiselt tihedalt, vähe

malt neli rida lineeritud paberi joonte vahele. Pealegi ei ole minu käekiri esimesel momendil just väga loetav. Teemant uuris ja vaa tas, lehitses, midagi «kurja» aga siiski ei leidnud. Viimaks pani ta kaustiku lauale. Nagu kivikoorem langes mul südamelt. Sain jälle hingata. Rõõmustada aga veel ei julgenud, sest « rööv» kestis. 23

Trellide taga

353

Ka teised raamatud vaadati läbi. Kõik see toimus vaikides. Ei Teemant ega keegi teine ei lausunud kogu « röövi » ajal, mis näis

kestvat igaviku, mitte ühtkisõna, ehkki Teemant tundis väga hästi Riigikogu liikmeid A. Jansonit, H. Allikut, P: Keerdot, V. Kangu rit ja teisi; kes viibisid selles kongis. Ka keegi teine ülemustest ei

julgenud juttu alustada. Meil, kommunistidel, aga ei olnud loo mulikult põhjust ega vajadust seda teha. Seepärast kujunes see « rööv» vaikivaks « rööviks » .

Lõpuks, jällegi sõnagi lausumata, « röövijad » lahkusid. Hinga sime kergendatult.

Prokurör Avald aga sattus poliitvang J. Leimani raamatute kal

lale, mille vahel oli « tonks », mida Leiman parajasti oli kirjutanud. Avald taipas kohe, millega on tegemist, ning võttis selle sõnalau sumata ära. Ehkki hiljem vanglaülema juures ülekuulamisel Lei man seletas, et ta oli teinud vaid eesti keele kirjalikke harjutusi, tuli tal ikkagi 7 päeva kartsas istuda. Olgugi et teised poliitvangid otsekohe kartsa ei sattunud, olid « röövil » omad tagajärjed. Vanglate Peavalitsusele, prokuratuurile ja vangla juhtkonnale anti riigivanema poolt käsk kõvendada režiimi, eriti raamatute ja ajalehtede suhtes. Ja tõepoolest, varsti ei lubatud meile enam värskemaid ajalehti kui kahe nädala vanu

seid, pisut hiljem aga koguni kahekuuseid ja lõpuks keelati ajaleh tede saamine ja tellimine üldse ära. Raamatute suhtes kõvenes kontroll niivõrd, et see oli võrdne nende keelamisega.

Meie omalt poolt tegime kõik, et salaja sissetoodud keelatud raa matud vangla administratsiooni silma ei satuks. Kõige « hädaoht likumad

raamatud maskeeriti, köideti isegi ümber. Üheks mas

keerimisvõtteks oli see, et raamatusse kleebiti tiitelleht, millel oli luba. Seda oli võimalik muidugi teha siis, kui tiitelleht ja raamat

olid ühes ja samas keeles, kui šrift enam-vähem vastas, kui tiitel lehe ja raamatu formaat olid enam - vähem ühesuurused . Suuri raa matuid me peita ei saanud, küll aga väiksemaid brošüüre ja aja

lehti, näiteks « Pravdat». Teine, lihtsam võte oli kleepida keelatud raamatusse lubatud raamatult võetud sedel-luba. Ehkki loale oli

märgitud ka raamatu pealkiri ja autor, oli see tavaliselt niivõrd lohakalt kirjutatud, et seda vaevu lugeda võis. Vangid aitasid mui

dugi omalt poolt kaasa, et loa tekst oleks veelgi enam tuhmunud ja vähem loetav. Loasedeli ümberpaigutamine ühelt raamatult tei sele ei olnud enam mingi kunst. Oli aga ka juhuseid , kus loa andja – prokuratuuri ametnik või vanglaülema asetäitja kas lohakusest või keele mittetundmisest (kui tegemist oli võõrkeelse

teosega) ei kirjutanudki loasedelile raamatu pealkirja, vaid lõi templi ja viisa « Luban » . Niisugune « luba » kulus marjaks ära. Kähku rändas ta lubatud raamatult « kahtlasele » . Ja sellega oli vii mase ohutus mõneks ajaks garanteeritud.

Kolmas viis raamatute hankimisel oli nende näppamine. Asi sei sis selles, et harilikult pandi kinnipeetud raamatud vangi asjade 354

1

OSKAR SEPRE

poliitvangina.

juurde lattu. Sinna rändasid hiljem ka lubatud raamatud, mis vangile olid toodud väljast. Poliitvangid leidsid mitmesuguseid põhjusi, et oma asju laos vaatamas ja korrastamas käia. Seisid ju laos aastate viisi vangide riided ja teised asjad. Laohoidjad ja üldse vangla administratsioon olid kohustatud neid asju säilitama terve

tena kuni vangi vanglast lahkumiseni. Kuid ladu oli soodus koht koide siginemiseks. Vangi asjadesse, eriti villastesse riietesse, tuli mitu korda aastas naftaliini raputada. Valvurid ise seda teha ei

viitsinud. Nii kujuneski vangidel viisiks käia laos vaatamas, kas nende asjad on korras, ja naftaliini raputamas. Vangi asjad olid harilikult üheks pambuks kokku seotud. Seega võis kohe näha, millised edasiandmata raamatud tal laos on. Et raamatut näpata, selleks läks lattu mitte üks, vaid mitu vangi. Mida rohkem , seda parem. Kui pambud meile kätte toodi,

püüti seda vangi, kes pidi oma pambust raamatuid näppama, teiste poolt niiviisi katta, et valvur ei näeks, kui raamat põue pis tetakse. Meesvangi suvine riietus koosnes kotiriidest pükstest ja pluusist. Pluus aga hoidis end kohevil, kui ta oli pükste peale

pandud. Seepärast ei olnud isegi paksu raamatut püksivärvli vahel märgata. Niiviisi toimetasime kongidesse mitmeid väärtuslikke raamatuid . 23 *

355

Kui venekeelsete raamatute saamine Nõukogude Liidust oli tugeva kontrolli all ja mõni aeg isegi igasugune Nõukogudemaal trükitud raamat kinni peeti, siis Lääne- Euroopas trükitud inglise ja saksakeelsete raamatutega oli olukord mõnevõrra lahedam . Läbivaataja, tsensori « arusaamisest» ja hoolikusest olenes, milli seid raamatuid meile lubati. Seepärast peeti kord kinni päris «süütu » raamat, teinekord aga lasti läbi isegi mõni Lenini teos. Nii näiteks saime kord inglise keelde tõlgitud V. I. Lenini töö

imperialismist. Kuid juhtus, eriti vangistuse algaastail, et mõni väärtuslik vene keelne teoski vanglasse sattus. Nii saime V. I. Lenini venekeelsed

Valitud Teosed (kahes köites ),

raamatu Nõukogude

Liidu

1928/29. a. rahvamajanduse kontrollarvudest, mõned statistilised ülevaated Nõukogude Liidu rahvamajandusest. Kuid need olid haruldased juhud.

Kui läks korda hankida mõni väärtuslik raamat, rändas see tava liselt Keskvangla haigla kaudu ka teistesse vanglatesse, seal aga

kongist kongi.Uldse olid kõik raamatud, mis sattusid ükskõik millisesse vanglasse, kõigi kommunistide-vangide päralt. Muidugi võttis isegi aastaid, kuni kõik või enamik poliitvange teatud raa matu sai läbi lugeda. Kuid kas meil aastatest puudus oli? Neid jät

kus. Ja eriti poliitvang oli riisuguste asjade puhul kannatlik . Mäle tan, kuidas ma ise aastate viisi pikisilmi ootasin M. B. Mitini toi metusel ilmunud raamatut « Dialektiline ja ajalooline materia lism». Kui see raamat lõpuks meie kongi saabus, siis tahtsid mui dugi kõik seda esmajärjekorras lugeda. Oli küllalt tegemist, et seada sisse järjekord , kes ja millal seda raamatut loeb. Nii luges

üks hommikusest vilest (ülelugemisest) kuni jalutuskäiguni, teine jalutuskäigust kuni supini, kolmas supist kuni õhtuse sooja veeni,

neljas soojast veest kuni õhtuse vileni (ülelugemiseni) ja viies õhtusest vilest kuni magamise vileni. Siis rändas raamat selle kätte, kes öösel luges. Niiviisi täienes ja laienes meie õppevahendite baas. Kui mõnele poliitvangile lubati uus raamat, tema oma raamatud aga olid väär

tuslikud või ei olnud veel kõigi poolt läbi töötatud, vahetati välja raamat, mis oli vähem tähtis. Eraomandust raamatutele tunnista sime ainult niivõrd, kuivõrd vangla administratsioon seda nõudis .

Kuna aga raamatud rändasid kongist kongi (muidugi illegaalselt) , siis oli poliitvangidel kasutada mitte üksnes oma kongi raamatu

kogu, vaid kogu koridori, aga isegi vangla ja vanglate poliitvan gide raamatud. Nii on see kõik praegu, pikki aastakümneid hiljem , kui mine .

vikku meenutada, ja kui, nagu ikka, kõik paha ja sünge kipub ununema ning alles jääb see, mis ei olnud ka siis veel kõige pahem.

Tegelikult tuli raamatute saamisel ületada kirjeldamatult suuri raskusi, ja küllalt suur osa kartsapäevigi tuleb kirjutada just raa matute arvele. 356

Igaüks meist seadis endale suuri ja ahvatlevaid eesmärke. Taht

sime sügavamalt tungida ühiskonna arengu objektiivsete seaduste uurimisse, igatsesime õppida keeli, leidsime, et peame õppima kee

miat, füüsikat, tehnoloogiat, matemaatikat, geomeetriat, tahtsime kodus olla ka ilukirjanduses. Lõppude lõpuks ei jätkunud kau

geltki enam vangi päevast. Tuli öödest lisa võtta, vaatamata vilet sale valgustusele. Laes nelja meetri kõrgusel rippus 15 -vatine ·lamp. Kui palju see silmi rikkus! Sellele vaatamata loeti öösel, ehkki vangla korra järgi oli see rangelt keelatud. Mõnigi seltsi mees pidi oma « lugemispatu » lunastama kartsas.

Ja siit ajapuudus. Tundub imelikuna – vangla ja ajapuudus! Isegi ei usuks, kui ei oleks seda läbi elanud . Ja ajapuudus polnud üksnes minul. Mäletan Georg Abelsit. Ta õppis paljude teaduste,

eriti aga põllumajandusteaduse saladusi. Pealegi püüdis seltsimees Abels süveneda luulekunsti, riimide rittaseadmine ja luuleteooria omandamine nõudis aga temaltki suurt ajakulu, mille üle ta ala tasa kaebas.

Mis oli siis selleks stiimuliks, mis pani meid õppima? Juba ammu

enne, kui meid vanglasse topiti, olime veendunud, et kommunist peab olema teadlik inimene, kes peale Marxi ja Lenini ideede sügava tundmise omab ka laialdasi üldhariduslikke teadmisi. Kom munist peab teadma kõiki teadusalasid. Ja mida enam me nüüd vanglas õppisime, seda enam saime aru , et on vaja veelgi enam õppida. Mitte ajaviiteks, mitte et aega surnuks lüüa, vaid selleks, et teada palju, teada kõike ja osata õpitut rakendada võitluses oma rahva vabaduse ja õnne eest, sotsialismi eest. Istudes aastaid revolutsioonilise töölisliikumise mõõnade ja

reaktsiooni võimutsemise perioodil kodanlikus vanglas, olime me siiski kindlad, et läheb aega kui palju tahes,, — kommunism või dab. Kas meist igaüks lahkub elusana vanglamüüride vahelt, kas kõigi tervis peab vastu vanglapiinadele, seda me ei teadnud. Õige mini — sellele me vaevalt mõtlesimegi. Kuid, et reaktsiooni märat

sustele vaatamata lõplik võit kuulub proletariaadile, meile – sel les olime kaljukindlad . Selle veendumuse jõu andis meile mark sism - leninism . Loetu tekitas alati palju mõtteid ja mõttevahetusi. Nagu iseene sest tekkisid referaatõhtud, kus arutati läbiloetut. Harilikult sün dis arutlus raamatu vastavate peatükkide lõikes, kus üks või paar

peatükki kujunesid referaatõhtu arutlusobjektiks. Referaat ei piir dunud raamatu peatükkide ümberjutustamisega, vaid püüti süve neda ning tuua näiteid eriti meie partei ja rahva võitluse kogemus test Eestis. Kuid oli ka küllalt referaatõhtuid, kus ei piirdutud

mitte enam ühe - kahe peatüki analüüsiga, vaid kus võeti läbi kogu raamat või isegi mitu raamatut. Pärast referaati algasid sõnavõtud ja vaidlused, mis kestsid mõnikord isegi mitu päeva. Vangla olukorras ei olnud loomulikult alati võimalusi saada kül

laldasi täpsustusi, fakte teoreetiliste seisukohtade tõestamiseks. 357

Mõnegi praegu lihtsana näiva probleemi lahendamiseks koguti siis andmeid ja materjale aastate viisi. Muide, vahel tekkis vanglas ka üpris naljakaid küsimusi, mille üle kuude viisi pead murti ja nalja heideti. Nii tekkis kord vaidlus

selle üle, kas lambal on hambad mõlemal lõualuul, s. 0. üleval ja all, või ainult ühel pool, nagu näiteks lehmal. Vaidluse käigus toodi rida teoreetilisi ja praktilisi põhjendusi, mis pidid tõendama

vaidleja ümberlükkamatuid väiteid ja seisukohti . Vaidlus kestis mitu nädalat, kord ägenedes, kord vaibudes. Leidus nii ühe kui teise seisukoha pooldajaid . Kõik vaidlejad olid karjas käinud ja ise oma silmaga näinud, kuidas lamba hammastega olukord oli.

Et mingit raamatut, zooloogiaõpikut ei olnud võimalik saada, kust oleks võinud vastuse leida, otsustati kirjutada sugulastele ja tut tavatele. Kirjades pandi sugulasele südamele, et, kuna vaidlus on väga põnev ja et mälu järgi otsustades võib inimene ka eksida, see, enne kui vastab , läheks isiklikult lambalauta ja vaataks järele , kuidas asjad tegelikult on. Põnevusega oodati vastuseid . Need tulidki . Kuid oh häda! Üks kiri kinnitas, et lambal on hambad

ainult ühel lõualuu poolel, teine kiri, et mõlemal poolel. Sealjuures nii üks kui teine vastuseandja oli lambaid isiklikult käinud laudas

vaatamas. Veel kaua heideti poliitvangide peres nalja selle sünd muse üle.

Kõige soodsam aeg referaatide pidamiseks oli õhtusest vilest (ülelugemisest) kuni magamamineku vileni, s. o. kella kuuest kuni

kella kümneni õhtul. Enne seda võis tulla igasuguseid tülitamisi: toodi sooja vett, kartuleid, võis toimuda järsk « rööv», mõni ülemus

võis sisse karata jne. Kuid peale õhtust vilet (ülelugemist) ei olnud koridorivalvuril enam võtit, ta ei saanud ootamatult ust lahti teha ning sisse karata. Koridor oli vaikne. Kui väljast koridori tuldigi, oli kõik kuulda ja harilikult peale kella kuut enam « rööve » ei teh tud. Kella kuuest kuni kella kümneni võisid vangid juba narid maha lasta . Kuid oli ka küllalt juhuseid , kus referaatõhtud alga sid peale õhtuse sooja vee sisseandmist ja isegi pärast lõunasuppi. Sooja vee andmine tähendas meile õhtusööki. Siis kraamiti lauale päevase toidu jäägid : leib, kartulid , silgud ja soe vesi. See oli n.-ö. algmaterjal, millest võis koostada « rikkaliku » menüü. Võisid val

mistada « mõrtsukat», s. t. leivapudi soojas vees, või kartuliputru: koorega keedetud kartulid kooriti, valati sooja vett peale, et lõigud soojaks läheksid, ning kui vesi ära kallati, tambiti kartulid pud ruks. Niiviisi saadi leige puder, mis oli küllalt tähtis vangi ühe

külgse toidu mitmekesistamisel. Mõni aga eelistas niisama leiba, kartuleid ja silku süüa, rüübates sooja vett peale. See oli siis õhtu söök kella kolme-nelja ajal. Pärast seda pesti sooja veega toidu

nõud, pühiti põrand ja referaat võis alata. Kuid referaatidest oli veel vähe. Kasutasime poliitvangide aja

kirja « Punane Viisnurk » veerge marksismi klassikute teoste tund maõppimiseks. Mäletan veel hästi seltsimees A. Veimeri huvita 358

Poliitvangi viimine .

vat artiklit kapitalistliku ühiskonna tootmisprotsessi analüüsist. Meie ajakirjas avaldasid oma artikleid paljud poliitvangid, seal hulgas ka käesolevate ridade autor. Need artiklid arutati nii enne

kui ka pärast ilmumist hoolega kongis läbi. Sagedasti tõstsid need arutlused üles uusi küsimusi, uusi probleeme, mille kohta hakati koguma uusi materjale, olemasolevat materjali aga asuti süste matiseerima, kontrollima, ja kui vaja, ümber töötama...

Vangistuse esimestel aastatel lubati meile kolme päeva vanuseid ajalehti, muidugi ainult kodanlikke ajalehti. Ühtegi töölislehte ei Eestist ega välismaalt meile ei lubatud. Muidugi olid rangelt kee

iatud ka kõik Nõukogude Liidus ilmuvad ajalehed. Keelatud aja lehti saime illegaalsel teel, ehkki vähe ja juhuslikult. Loomulikult

loeti ajalehed põhjalikult, rida - realt läbi. Sel alusel kujunesid meil traditsiooniks iganädalased ülevaated jooksvatest poliitilis test sündmustest. Siin analüüsiti ja tehti kokkuvõte nädala sünd

mustest, mis seoti alati teiste, eelnenud sündmustega ühiseks ahe laks. Eriti suure huviga jälgiti klassivõitluse probleeme üldse ja kodanlikus Eestis eriti. Hoolikalt jälgiti kodanliku Eesti majan duse arengut, kodanlike parteide omavahelist võitlust ja välis finantskapitali võimutsemist. Nädalaülevaadetes selgines tõde, mida kodanlikud ajalehed püüdsid igati moonutada. 359

Kuid mitte vähem tähtsad olid nn . « lendmiitingud » ja omavahe lised arutelud ilma mingi ametliku koosolekuta . Kui hommikul

(harilikult enne lõunasuppi) ajalehed kambrisse toodi, reageeriti otsekohe neis ilmunud sõnumitele ja sündmustele. Tähtsamad sõnumid loeti valjusti ette, sest keegi ei mallanud oodata, kuni lehe järjekord temani jõuab. Ja otsekohe algas mitmesuguste küsi muste igakülgne arutelu, oli siis sõnum halb või hea.

Jalutades

väikesel põrandaplatsil või istudes ahju või laua ääres, arutati uudised nii põhjalikult läbi, kui see üldse võimalik oli. Õhtul vide vikus, kui kong oli poolpime ja lugemine võimatu , kogunesime

harilikult ahjujuurde, kus arutati läbi kõik maailma probleemid. Mäletan eriti pikki talveõhtuid, mil me leige ahju juures tundide viisi vaidlesime, arutlesime. See nagu avardas vanglamüüre ja mõte, mida ei saanud aheldada kodanluse võim ega sandarm , len das vabalt .

Selliselt käis meie kibe võitlus seespool trelle marksismi- leni nismi aluste omandamise eest, mis samal ajal oli terav ja äge võit lus kodanluse ideoloogia vastu . Kuid poliitvangid ei tegelnud mitte üksnes marksismi-leninismi teooria omandamisega. Et süvendada ja täiendada oma teadmisi,

uurisid paljud seltsimehed (A. Veimer, H. Allik, J. Saat jt.) veel Smithi, Ricardo jt. teoseid, tutvusid Rodbertuse, Comte'i ja isegi Hegeli töödega. Kodanlike autorite teoseid kritiseeriti teravalt ja

toodi päevavalgele nende väärad seisukohad . Põhjaliku arvustuse

alla võeti ka revisionistide Bernsteini ja Kautsky tööd . Me ei uurinud mitte ainult ühiskonnateadust ja poliitökonoo miat. Täiendasime ka oma üldhariduslikke teadmisi. Kõigepealt võeti läbi algkooli- ja siis keskkoolikursus. Peamine meetod oli iseseisev õppimine. Igaüks hakkas edasi õppima sealt, kus ta hari

dus pooleli oli jäänud. Peagi tekkisid kongides õppijate rühmad, kuna ühiselt, üksteist aidates oli kergem edasi minna. Varsti kas vasid välja ka omad pedagoogid, kes iseõppijaid aitasid . Mäletan, et üle vangla oli pedagoogina kuulus seltsimees Joosep Saat. Tema

pedagoogilised anded, tema vastutulek ja nõrgemate kaaslaste selt simehelik järeleaitamine oli üldiselt tuntud. Kerkis ka teisi ande kaid pedagooge, nagu Aleksander Resev Narvast, kes võttis ise seisvalt läbi mitte üksnes keskkoolikursuse, vaid uuris füüsikat ja matemaatikat ka ülikooli kursuse ulatuses.

Peaaegu kõik noormehed poliitvangide hulgast võtsid hoolimata kõigist raskustest läbi keskkoolikursuse. Eriti agar oli näiteks selt

simees A. Kuhlberg, lihtne töölisnoor, valaja, kes juba varakult oli olnud sunnitud rasket tööd tegema. Ta osutus suurepäraseks,

energiliseks ja väga heade annetega õpilaseks. Noorte kõrval õppisid usinasti ka vanad. Eriti on mul meeles seltsimehed P. Petrae ja J. Tsogankov. Mõlemad olid juba eakad metallitöölised, aastakümneid vabrikutes töötanud. Neil ei olnud

kerge õppimisele ümber lülituda. Haridusest ilma jäänud ja sel 360

1979 JAKOB TSOGANKOV poliitvangina.

legi, mis kunagi algkooli esimesed klassid olid andnud , unustanud , tuli neil õpinguid alustada otsast peale. Kuid praktilise töö koge mused, eriti aga visa ja järjekindel tahe, mis kujunes välja kibe

das ning raskes klassivõitluses, ületas kõik takistused . Päevade viisi istus Peeter Petrae geomeetria õpikute taga, sirkel, joonlaud ja mall käes. Higistades joonistas ta kolmnurki, geomeetrilisi kujundeid. Tema kõrval maadles J. Tsõgankov algebraliste vale mitega .

Nii töötasidki meil paljudes kongides varsti tõelised alg- ja kesk kooli « klassid » .

Ja tulemus ? Tulemuseks oli see, et hiljem , nõukogude korra esi mestel aastatel lõpetasid paljud poliitvangid eksternina keskkooli. Nii lõpetasid keskkooli seltsimehed Aleksander Resev, Juliana Tel man , Salomonia Telman , Elfriede Morgenson jt.

Ja ega needki, kes olid ülikoolipingist vanglasse toodud, ei jää nud oma seltsimeestest maha. Poolelijäänud ülikoolikursust loo

mulikult läbi võtta ei saanud, sest selleks puudus vajalik mater jal. Süvendasime põhjalikult teadmisi, mis olid seotud varem õpi

tud teadusalaga. Nii näiteks võttis Robert Cher kätte ja õppis sel geks kreeka keele. Hommikust õhtuni, vangimüts sügavale üle 361

otsaesise tõmmatud, vangipalitu seljas ja soojad pakiga saadetud sokid jalas, paks sall ümber kaela, kuid nina siiski külmast punane, istus ta päevade viisi, tahvel ja krihvel käes, ning kirjutas nobe dasti kreekakeelseid lauseid. Oli tahvel täis, kustutas ta kõik ning alustas uute lausete kirjutamist. Nii kuude ja aastate viisi. Või

sm. Arnold Veimer. Jalad konksus laua all, pea käte vahel, uuris ta Ricardot. Samuti õppisid seltsimehed J. Saat, A. Murro, H. Al

lik, E. Lepik, A. Resev, D. Kuzmin, K. Pauk (Paas) ja ka kõik tei sed ilma erandita.

Harilikult tehti igast tähtsamast raamatust kladesse konspekt.

Siia märgiti ka kõik huvitavad andmed, mis leidusid ajalehtedes. Vang võis kongis pidada ainult ühte kladet. Selle täissaamisel tuli see lattu anda. Kuid oli ju väga kahju anda ära andmeid, mida sageli läks küsimuste arutamisel vaja. Seepärast hakkasime kir

jutama ikka peenemalt ja peenemalt. Asi läks isegi niikaugele, et tekkisid päris virtuoosid peenelt kirjutamise alal. Teine viis oli mitu kladet üheks suureks kaustikuks kokku pookida. Mõnikord saime uue kaustiku , ilma et vana oleks ära viidud. Nüüd oli meist

ritel lihtne need kokku pookida. Niiviisi tekkisid lausa gigantsed kaustikud, kuhu kogunes aastate jooksul hulgaliselt materjali, statistilisi andmeid jm. igasugu küsimuste kohta. Kui vaidlemiseks

läks, siis ainukeseks väidete tõestusmaterjaliks oli paks kaustik . Visa tööd tegid poliitvangid keelte õppimisel. Erilist tähelepanu pühendati vene keelele. See keel oli muutunud keeleks, milles ilmusid inimkonna kõige progressiivsemad, eesrindlikumad teosed. Vene keele oskus avas kõik maailma teaduse ja kultuuri varasal ved. Ka Kommunistliku Partei kirjandust ilmus ju kõige enam just vene keeles. Seepärast ei olnud vanglas peaaegu ühtegi kommu nisti, kes vene keelt ei oleks õppinud ja selle ka omandanud. Ei unustatud ka oma emakeelt. ilmunud grammatikad.

Võeti läbi kõik kodanlikus Eestis

Peale vene ja eesti keele õppisid paljud veel mitmeid võõrkeeli. Mäletan, kuidas me koos seltsimees Hendrik Allikuga prantsuse keelt õppisime. Minul oli sellega suur tegemine. Kirjutasin sõnad kitsale paberiribale: ühele poole prantsuskeelne sõna, teisele poole selle venekeelne tähendus (kuna prantsuse-eesti sõnaraamat puu

dus) , ja hommikust õhtuni , kongis jalutades või õhtul naril lesi des, sai neid rullikesi õpitud , korratud ja veel kord korratud. Kuid sm. H. Allik kirjutas välja üksnes raskemad sõnad, luges need paar korda üle ja mäletas paremini kui mina. Jonni pärast püüd sin iga hinņa eest Allikule järele jõuda, kuid asjata. Temal jäi keel nagu iseenesest pähe.

Keele õppimisel oli paha see, et meil ei olnud ei õpetajat ega juhendajat. Olid ainult omal ajal koolis saadud nõrgad algteadmi sed ja needki väga ebatäpsed. Seepärast oli inglise keele häälda misega suuri raskusi. Katsusime seda õppida rahvusvahelise

foneetika tähestiku alusel . Mõningaid tulemusi see andis, kuid 362

HENDRIK ALLIK

poliitvangina.

vähe. Seepärast saab vangis õpitud keelega küll kirjandust lugeda,

kuid kiirkõnest arusaamise ja rääkimisega on suuri raskusi. Üsna palju rõhku panid poliitvangid -kommunistid ajaloo, eriti aga töölisliikumise ajaloo õppimisele. Kui mõned ajalugu käsitle vad raamatud , nagu Mehringi, Pokrovski jt. ajalooraamatud saadi, võeti need hoolega läbi. Peale selle lugesime raamatuid peaaegu kõigilt elualadelt. Tõsist

huvi tunti tehnoloogia, eriti keemilise tehnoloogia vastu. Loodi ring, kus võeti läbi tähtsamad küsimused sel alal. Tehnoloogia alg teadmiste omamine aitas tunduvalt kaasa tootmisprotsesside tund

maõppimisel, aitas poliitvangide silmaringi igakülgselt laiendada. Mitte vähem ei aidanud silmaringi laiendamisele ja üldiste tead miste tõstmisele kaasa ka ilukirjanduse lugemine. Eestikeelse ilu

kirjandusega saime enam-vähem tutvuda ,ehkki kõiki raamatuid meile ei lubatud. Raamatud, mis leidusid vangla raamatukogus, loeti läbi. Hiljem korraldati mõnede teoste kohta vaidlusi ja arut lusi. Elavaid mõttevahetusi tekitas Hugo Raudsepa « Mikumärdi »

ja mõned teised. Väga suurt huvi tundsime me kõik Nõukogude Liidu kirjanduse vastu, mida meil juhuslikult õnnestus saada. Mäletan , millist sügavat mõju avaldas meile näiteks F. Gladkovi romaan « Tsement » . Seda loeti mitmel ja mitmel korral. Meie kätte 363

sattusid ka mõned I. Ehrenburgi, O. Forši, M. Šaginjani, V. Gross manni, K. Fedini, I. Ilfi ja J. Petrovi, A. Serafimovitši ( Popovi) ja teiste teosed. Need raamatud käisid käest kätte ja kongist kongi. Jutustades õppimisest vanglas, tuleb muidugi rõhutada, et mitte

alati ei olnud õppimisvõimalused siin ühesugused. Kolmekümnendate aastate algul hakkas kasvama fašistlik liiku mine kogu maailmas, sealjuures ka kodanlikus Eestis. Pealegi

valmis üksikkongide korpus. Kui nüüd paigutati igasse kongi kaks inimest, siis muutus õppimine koguni raskeks. Paljudel seltsimees tel ei olnud võimalik isiklikult raamatuid (isegi õpperaamatuid )

väljast tellida, kuna sidet pidada oli lubatud vaid sugulastega. Neid aga polnud alati käepärast. Siinjuures tuleb meil, kommu

nistidel, avaldada tõsist tänu Nõukogudemaa sõpradele,kes meiega kirjavahetust pidasid ja palju raamatuid saatsid. Ehkki suur osa neist peeti kinni, saime mõned siiski kätte. Mina isiklikult olen

südamest tänulik Alma Müllerile, kes saatis mulle hulga tehnika alaseid raamatuid , matemaatika õpikuid ning raamatuid füüsika ja keemia valdkonnast .

Veel raskemaks muutus meie olukord, kui pandi maksma uus vangla kodukord. Meilt võeti ajalehtede saamise õigus üldse ära . Seda määrust rakendati ainult kommunistide suhtes, kuna valdav

enamus kriminaalvange loeti paranejateks ja seega jäeti neile aja lehtede tellimise ja teiste « soodustuste » õigus. Raamatute saami ne muutus eriti raskeks. Ka sunniti meid tööle. Et me ei saaks teisi

varige üles ässitada, loodi Keskvanglasse korvipunumise töökoda , kus töötasid peamiselt kommunistid. Teine osa kommunistidest saadeti kingsepatöökotta, kus isolatsioon oli kõige tugevam . Teis tesse töökodadesse aga kommuniste ei lubatud. Töökodades mui dugi õppida ei saanud. Selleks võisime kasutada ainult lühikest vaheaega pärast tööd ja enne magamist.

Lõppkokkuvõttes tuleb märkida, et kommunistidel ei läinud need pikad ja rasked aastad kaotsi, ei kulunud asjatult. Äärmi selt rasketes tingimustes, pimedas, täistuubitud kongides, ilma õpetajate ja juhendajateta, mõnikord isegi ilma minimaalsemate

õppevahenditeta, käis hoolas ja sihipärane õppimine, mis oli hil jem meile kasuks võitluses sotsialismi ja kommunismi eest.

ALFRED VALDSAK

VOITLUSE RADADEL

1923. aasta valimised « lorikogusse » ja ka kohalike omavalit

suste valimised kinnitasid , et eesti_töölisklass muutub järjest aktiivsemaks ja võitlusjõulisemaks. Töörahva Ühine Väerind sai paljudes kohtades, sealhulgas ka Kundas, suure võidu. See ajas eesti kodanluse marru. Ta valmistus vastupealetungiks. Alustati

sellega, et tööstustes ja ettevõtetes hakati aktiivsemaid töölisi val landama. Nii oli see ka Kunda tsemenditehases. 22. novembril 1923

aeti rida aktiivsemaid töölisi värava taha. Nende hulgas oli ka noori töölisi, nagu R. Busch, R. Mikker, K. Veeborn . Kamind val landati.

Pärast vallandamist käisime küll mitmel pool tööd otsimas, kuid

saanud teada, et oleme Kundast, öeldi lühidalt: «Pole vaja. » Töö lisvanemad käisid tehase direktorilt pärimas: « Mis põhjusel on töölisi vallandatud ? » Sellele vastas paks direktor otsekoheselt: « Vallandatud on ässitajad - kommunistid . Tehases nendele töö -

kohta ei ole. »

Kuigi töölisvanemad F. Tõnisson ja J. Talts nõudsid meie tööle

tagasivõtmist, oli see asjata. Direktor ainult muigas irooniliselt nende nõudmiste peale.

Olin töötatööline ... See tähendas, et rihma tuli koomale tõm mata. Nüüd käisime « tööliste kunkus » sagedamini, sest aega oli

küll. « Tööliste kunkuks » nimetati meil direktsiooni poolt töölis vanematele nõupidamiseks antud pisikest ruumi. Sinna mahtus küll ainult üksainus laud ja paar pinki, kuid siin töötasid järje korras ametiühingukomitee, Eestimaa Töörahva Partei osakond,

spordiühing « Spartak » ja noored aktivistid. Käisime maal kehvikutele ja sulastele kirjandust viimas ja lend

lehti « pillamas». Minu paarimeheks oli alati Richard Mikker. 21. jaanuari õhtul 1924 istusin üksinda ühiselamu toas laua taga ja lugesin raamatut « Kommunismi aabits». Järsku avaneb uks ja

sisse astub mitu mundris ja tsiviilriietes meest. Nende hulgas oli tuntud Rakvere nuhk Orlov, kes küsis minult: « Kuidas nimi on? »

Utlesin oma nime. Orlov võttis laualt raamatu ja lausus: « Näha kohe, et kommuunamees. » 365

Siis küsis :

« Kus Tinnuri on? » « Ei tea, » vastasin .

« Kuidas ei tea, kui te ühes elate? » « Mina ei ole tema vaht. »

« Kus teie asjad ja voodi on ? » Ma näitasin . Siis hakati mind läbi otsima. Osa nuhke lahkus

toast. Läbiotsijad loopisid kõik asjad toas laiali, puhas pesu pil luti põrandale. Tähendasin:

« Ärge pesu põrandale loopige. » Sellele vastas nuhk irvitades:

« Küll te saate nende asemel teise pesu. » Samal momendil astus uksest sisse ka seltsimees Bernhard Tin nuri, keda samuti hakati kohe läbi otsima. Kõik raamatud ja paberid, kuhu vähegi midagi oli kirjutatud, pandi pakki. Kui protokoll oli koostatud, käsutati meid kaasa minema. Et meile polnud öeldud, et oleme areteeritud, hakkas Bernhard Tinnuri protesteerima. Nuhid teatasid siis, et meid viiakse lihtsalt ülekuulamisele. Meid viidi Kunda « Musta Kassi>

võõrastemajja, kus oli kaks väikest tuba. Ühte neist, kus oli üks voodi ja kaks tooli, meid paigutatigi. Meie vastas istus politseinik.

Natukese aja pärast toodi siia veel minu paarimees Richard Busch, Julius Talts ja Ferdinand Tõnisson. Teisel pool seina oli kuulda areteeritud naiste hääli.

Vana Tõnisson istus toolile, meie aga neljakesi voodile. Olime erutatud, tahtsime omavahel mõtteid vahetada, aga mundrimees

jälgis meid hoolega . Õhk muutus järjest raskemaks, ruum täitus suitsuga, sest peale Tinnuri tõmbasime kõik suitsu. Lõpuks tuli uni peale . Ei ole kuigi mõnus istudes magada... Liigutasime end kor damööda. Möödus öö, siis teine... Ühel hommikul käsutati meid välja. Kõrvaltoast toodi Pauline Ossipova, Aliide Mikker ja Her iniine Lootus. Mitu politseinikku ja nuhki piirasid meid ümber. Üks hoiatas:

« Astuda sammu ! Kes püüab põgeneda, saab kuuli! » Meid viidi raudteejaama ja paigutati dresiinasse. Algas «prii reis» Rakverre. Seal jäime rongi ootama, millega pidime edasi sõitma.

Raudteejaamas muutusid nuhid järsku viisakaks ja küsisid, kas me ei soovi ajalehti osta. Muidugi ei olnud meil selle vastu midagi, ehkki olime imestunud , sest millal on areteeritule ajalehti luba tud. Läksime nuhkide saatel ajalehekioski juurde. Saime lehed ... Ja nüüd oli meil asi selge. Nägime ajalehtedes suurte, karjuvate

tähtedega pealkirja V. I. Lenini surma kohta. Meile oli see ootamatu teade kohutav, kuid eesti kodanlus, nagu kogu maailma kapitalistid ning nende kannupoisid, juubeldas. Nad lootsid

Nõukogude

rõõmsalt: 366

Liidu

peatsele hävingule.

Nuhk hõiskas

3

ALFRED VALDSAK

« Niisiis teie peamees on surnud, sellega on ka kommuunal lõpp.» Vana tööline Julius Talts ei kannatanud välja, läks näost üleni punaseks ja vastas erutusest kogeldes: «Ah tunnete rõõmu, härrased ! Vara hõiskate ! Jah , näib, et Lenin

on surnud. Aga töölisklass elab ... Ja võitleb edasi kuni võiduni!» See oli kurb teade. Leninit ei ole enam. Muutusime kõik nagu tummadeks, ei tahtnud üksteisega kõnelda. Olin sel ajal 19-aas tane. Olin Leninist lugenud ainult mõnd brošüüri. Rohkem olin temast kuulnud vanu töölisi jutustavat, et Lenin on töölisklassi

kõige armastatum juht maailmas ... Jõudsime Tapale, kus meid paigutati jaamahoone teisele korru sele. Siin oli ees juba hulk areteeritud kommuniste. Neid toodi

veel juurde. Oli vanu ja noori , mehi ja naisi. Kaks politseinikku istusid ukse ees ja jälgisid meid teraselt. Meile ei antud toole ega 367

pinke istumiseks. Magamiseks kasutasime põrandat. Nuhkidele tegi see ilmselt rõõmu. Siin, Tapal, hakati meid üle kuulama. Seda teostas kaitse

politsei nuhk Ervin Viks, seesama fašistlik timukas, kelle Eesti NSV Ülemkohus surma mõistis, koos oma ametivendadega. Meid kutsuti ülekuulamisele ükshaaval, öösel. Mäletan, kui mind kabi netti viidi, lebas seal laual revolver. Nuhke sel ajal toas ei viibi

nud. Olin tol korral veel täiesti « roheline » . Seepärast ma ei tead nud, milleks see relv oli lauale jäetud. Alles vanglas sain vanadelt semudelt teada, et see olevat nuhkidel vana « püüdmise » number. Mõni areteerituist võib vihahoos ja ägedas meeleolus laualt relva haarata, et sellega nuhk maha lasta ja siis põgeneda. Tegelikult oli relv padrunitest tühi. Nuhkidel aga oleks nüüd põhjust ini mene kohe välikohtu alla saata ning surma mõista. Ulekuulamisel küsis nuhk:

« Kas tunnistate, et olete kommunist ? » Ma ei hakanud salgama:

« Jah, olen kommunist. » Pärast ülekuulamist viidi meid ükshaaval Tapa arestimajja.

Öösel saadeti Kunda mehed Tallinna, Keskvanglasse («Patareis se»), kus meid kõiki paigutati eraldi kambritesse. Mina sattusin teise koridori 9. kambrisse, kus oli juba üle 30 mehe. Siin olid selt simehed August Kuhlberg ja Peeter Mihkelson Tartust ning vanad mehed Nõmm ja Laar maalt. Elu läks nagu lõbusamaks. Minul tuli esmakordselt vangimajas viibida, kuid varsti harju sin ka selle eluga.

1. detsember 1924. Eesti kodanlus pidutses töötava rahva veres. Vanglad olid poliitvange täis kiilutud. Pärast « 149 protsessi » viidi enamus kommuniste tagasi «Patareisse». Ainult väike osa neist jäeti Lasnamäe vanglasse. Olin seal ühes kambris August Han

seni, Eduard Vei, Johannes Leimani, Joosep Saadi, Johannes Ell mani ja teistega, kelle nimesid ei mäleta. Et kambris olid nüüd ainult kommunistid , siis muutus elu siin viljakamaks ja huvita

vamaks. Igaüks tegeles õppimisega. Suurt abi osutasid A. Hansen ja J. Saat ja hiljem ka A. Vahtman (Vaarandi). Igaüks neist püü dis meid heatahtlikult aidata ja anda juhiseid teadmiste omanda miseks.

Kriminaalvangid ootasid kodanliku Eesti « vabariigi» kümnenda aastapäeva puhul amnestia väljakuulutamist, sest paljud retsidi vistid võtsid osa klassisõjast töörahva võimu vastu. Kuid kodan lus « unustas » nende « teened » . Kriminaalvangid olid selle üle väga 368

1925. a. aprillis kodanlikust Eestist Nõukogude Liitu välja saadetud revolutsionääre.

pahased . Ja kui poliitvangid otsustasid sel päeval korraldada oma demonstratsiooni, lõid ka kriminaalvangid kaasa. Vanglavõimud organiseerisid aktuse vangla koridoris. Kõnemees ja puhkpilli orkestergi olid kohale toodud. Kui mõnedest kambritest tuldi vange välja kutsuma, siis vangid keeldusid ja teatasid : « Meie ei taha tsirkusest osa võtta! »

Seepeale karjus vanglaülem vihaselt: « Mis te mässate! Mina käsin teid välja tulla! » Ähvardamine oli asjatu . Siis teatas ülem, et tuleb läbiotsimine. Selleks pidid vangid koridori astuma. Vastuhakkamine oleks

tähendanud kartserit. Ülem käsutas vangid pinkidele istuma. Need küll istusid , kuid seljaga kõnelejate poole.

Sel päeval kogu vanglas vangid toitu vastu ei võtnud. Ulemuste pühadetuju oli rikutud ... Paari-kolme päeva pärast viidi poliitvangid Lasnamäelt üle Keskvanglasse. Mina sattusin viiendasse koridori 39. kambrisse. Siin sain vanglasviibimise aja jooksul esmakordselt kokku kunda lase B. Tinnuriga. Kongis olid kõik poliitvangid. Selles kambris anti sel korral välja ajalehte « Vangimaja Kiir ». Mäletan, kuidas A. Resev seda oma ilusa ja selge käekirjaga maisipaberile «trük 24

Trellide taga

369

kis » . Kogu töö pidi toimuma muidugi salaja, « trükkimise » ajal pidid kõik vangid olema valvel, et «must » ei taipaks, mis kambris sünnib.

Kui ajaleht valmis sai, luges üks seltsimeestest selle teistele ette. Siis toimetasime selle salaja teistele seltsimeestele lugemi

seks ja nii käis « Vangimaja Kiir» kambrist kambrisse, kus istusid poliitvangid.

See oli ühel saunapäeval, kui tulin pesemisruumist riietusruumi ja hakkasin end riidesse panema. Et mu käed ja sõrmed olid reumast kanged ega kuulanud sõna, ei läinud riietumine nii kii resti, kui vanemvalvur Täht oleks tahtnud. Ta seisis minu juures ja nääkles nagu poisike. Meie vahel toimus dialoog, mis viis mind « vastuhakkamise ja ebaviisakate väljenduste » eest 7 päevaks kartserisse.

VI jaoskonna kartserid olid väga niisked, sest nad asusid välja käigu ja pesemisruumi vahel. Peale selle oli seal palju lutikaid ja

erakordselt suuri kirpe. Vangid naljatasid, et kirbud olevat ele vandi omad ja erirongiga välismaalt sisse toodud. Mina võtsin salaja vedrunõela kaasa, millega panin krae kõvasti kaela ümber kinni, et kirbud nii vabalt krae vahele ei jalutaks ...

Kevad on möödas ja suvi juba käes, kuid päike ei näita ikka ennast vangidele läbi akna. Süllapaksustes müürides on aken , mil lel kahekordsed trellid ja tihe võrk ees. Silmad puurivad võrgust läbi, sest tahaks näha kaugele ... Mu silmade ees on tantsisklev meri , mis sätendab päikesekiirtes. Teisel pool lahte on Pirita,

puud ja põõsad, lilled ja rohi kirjus rüüs. Noored jalutavad ja lõbutsevad. Kuid minu noorus on vägistatud pikkadeks aasta

teks... Röövitud. Ja minutaolisi on tuhandeid , miljoneid kapita listlikes maades. Vabaduse ja õnne eest võitlev noorus võib tunda rõõmu ja vabadust ainult töörahva riigis - Nõukogudemaal ... Seal kaugel , mere ja metsade taga.

« Miks viriseda ! » ütlen endale pahaselt ja pööran silmad jälle

kambrisse. Aknavõrk hüpleb veel mõnda aega silmade ees, kuid viimati kaob. Ühes sellega kaovad ka mõtted ... Minu kirjutatud « tonks » läks « miini » , selles olin kirjutanud siinse kongi elust . Vanemvalvur hüüdis ukse vahelt: « Valdsak ! Supikauss kaasa ja — - « silmakliinikusse » . »

Ukse taga teatas ta vanglaülema käskkirja: « Karistada 7 ööpäe vase istumisega kartseris salajase kirja kirjutamise eest. »

Olen jälle VI jaoskonna kartseris. Neljandal päeval, nagu tava liselt , on « valge päev ». Üks valvur andis mulle leivaportsu, kus 370

1998 ALFRED VALDSAK

poliitvangina.

juures pilgutas ise silma. Sain kohe aru, et leivas on midagi pei dus. Kui uks kinni pandi, võtsin « tonksu » leivast välja ning peit sin riiete alla. «Tonks » oli J. Sillenbergilt.

Varsti lasti mind väljakäiku. Kui ma aga kartserisse tagasi tulin , hakkas «must» mind, nagu alati, läbi otsima. Kuidagi sai kobades aru, et minu juures on midagi kahtlast. Läks rüselemi seks. Sain tema käest viimaks lahti ja jooksin väljakäiku, et « tonksu » klosetti visata. Jõudsin seda teha küll, kuid vett peale tõmmata ei saanud, sest ei olnud tõmbamise ketti. Valvur tormas järele, lõi mulle selga ja tõukas lõpuks jalust maha. Karjumise

peale tuli talle appi teine « must ». Nad viisid mind koridori. Võeti riidest lahti, otsiti põhjalikult läbi. Sel ajal aga jõudis teine neist klosetikausist « tonksu » välja võtta. Näitas seda ka minule: « Näed, siin ta on . » Sain vihaseks ja laususin :

« Eh, sa tobu ! Tahad vangide mustusest endale paelu tee nida ! >>

Mind viidi tagasi kartserisse; varsti pidi aeg täis saama.

Teel kambrisse teatas vanemvalvur Schmidt: « Pange asjad kokku ! >>

« Kuhu siis jälle minek ? » küsisin . 24 "

371

«No ikka « sanatooriumi» poole, » ütles vanemvalvur pilkavalt. Panin asjad kokku ja jätsin meestega hüvasti. Mul tuli kaugele

minna. Vahepeal puhkasin, sest asemeriided — aluskott ja õlest padi ning raamatud – tegid kandami raskeks. Viimaks jõudsin -

kohale: VII koridori ... Üksiku kambri uks tehti lahti ja mind

lükati sisse. Panin kandami maha ja istusin sellele. Viimaks hak kas külm . Katsun ahju - see on külm . Vaatan üles aknale

aknaraami vahel on suured praod. Aga väljas on detsember. Klo pin uksele ja nõuan ahju kütmist ning kaltsu akna toppimiseks. « Täna on juba hilja. Homme! » sain vastuseks.

Ma ei saanud sellega leppida, hakkasin siis tungivalt vanem valvurit kohale nõudma. See ei tulnud. Õhtuse loenduse ajal pöör dusin ülema abi poole. See aga vastas sadistliku rõõmuga:

« Siin pole üldse külma. Õues .on ju palju külmem. » Käisin kongis edasi-tagasi. Viimaks olin tülpinud ja väsinud. Heitsin narile, tõmmates teki ja sineli peale. Jäin esialgu magama, kuid öösel äratas külm mind üles. Siis keerasin end kerra, kuid

uni ei tulnud. Hommikune tugev vile pani mind võpatama. Tõusin ja panin nari üles. Pärast loendust köeti ahi kuidagi soojaks... Oli juba mõnusam tunne ahju juures seista. Sel päeval jalutama

ei lastud. Viidi sauna. Saunalaval oli päris mõnus, ajasin viimase külma kehast välja. Tulin kongi, kus kohe supp kätte anti. Kuid vaevalt sain supi söödud, kui tuli vanemvalvur ja käsutas: « Võtke kauss. Kartsa minek . » . See sõit ei tulnud mulle ootamatult. Võtsin siis rahulikult end

kokku, et « mustadele» mitte head meelt teha. Lõbusa näoga, supikauss kaenlas, astusin « üksikust välja. Kuid sisemiselt põle sin vihast. Seekord viidi mind keldrikorral asuvasse kartserisse .

Sel ajal kui valvur mind läbi otsis, lõikas vanemvalvur Schmidt

mu leiva pooleks. Ühe poole pani minu kaussi, aga teise viskas prügikasti. Seda nähes hakkasin protesteerima. Kuid ta vastas mulle jõhkralt: «Õhtuks leiba küllalt . »

Viskasin ka ülejäänu talle ette, lausudes: «Võta ka see endale, siis saad kõhu täis süüa. » Astusin 6. kartserisse. Siin koridoris oli seitse kartserit. Köeti

aga ainult number ühe ja number kahe vahel olevat ahju. Teised ruumid olid kütmata.

Tunnimees oli koridoris kõvasti riides ja vildid jalas. Mulle ei lubatud isegi viletsat sinelit selga ... Tunnen, kuidas sauna soojus läheb kehast välja. Hakkan edasi-tagasi kõndima, vehklen kätega,

hüppan. Hingeldan. Olen väsinud. Viskun narile, kuid varsti tungib külm kontideni. Katsun siiski pikutada. Sirutan jalgu, väntan « jalgratast » , kuid varsti olen väsinud. Puhkan . Külm poeb jällegi põue. Tõusen püsti ja väsitan end, et sooja saada. Nii piin len hommikuni. Järsku kuulen läbi une ukse kriginat. Tunnimees karjub: 372

« Tõuse üles! >>

Tõusen püsti, võtan vastu leivaportsu ja liitri sooja vett. Vesi on tõesti mõnus, kui oled külmetanud. Tunned, kuidas sisemusse valgub soojus. Kuid see soojus kaob varsti. Nii mööduvad ööd

ja päevad ...

Olen juba üksikkongis tagasi. Loen «Jenuhcka , Xpectomatha » 't. Selle raamatu, mis oli salaja väljast toodud ja ümber köidetud, sain teistelt seltsimeestelt. Esimesed leheküljed olid hoopis teisest teosest. Teen märkmeid. Õhtul loen ilukirjandust. Päevad möö duvad lugemisega.

Kuid kahjuks ei saanud ma seda naudingut kaua tunda. Sama koridori teises otsas üksikkongis istus seltsimees L. Klaaser. Olin temaga kirjavahetuses. Meid mõlemaid aga jälgiti. Ühel päeval saadi minu « tonks » kätte. Kuuks ajaks võeti õigused ära . See tähendab , et kõik raamatud , vihikud ja kirjutamisvahendid viidi

ära, keelati omastega kirjavahetus ja kokkusaamine. Käin väike ses kongis edasi-tagasi nagu kellapendel — tik -tak , tik - tak . Tege vust pole, lugemist ei ole. Mõtted keerlevad peas. On tarvis ju . millegagi tegelda. Hakkan lugema samme: 1 ... 2 ... 3 ... 10 ... •

100 ... 1000 jne. See on väsitav ja üksluine. Istun pingile. Käed trummeldavad laual. Võtan vahelduseks supikausi, keeran kum muli, teen kära ja müra, seni kuni « must » tuleb keelama. Lõpetan.

Käin uuesti edasi- tagasi. Surun kõrva vastu ust, et kuulata, mis koridoris sünnib . Ei ole midagi kuulda. Vaikus.

Hommikul tõustes teen kehalisi harjutusi. Söön ja võtan sooja vett peale. Seejärel viiakse jalutama. Ja jälle tik - tak, tik-tak ... 1 ... 2 ... 3 ... 10 ... 100 ... 1000 ... Nii lähevad päevad mööda. Viimaks hakkan tundma väsimust, tekib viha kõigi vastu ja ärri

tun kergesti. Vangimaja administratsioon teab oma piinamiste tagajärgi. Sel ajal katsuvad nad vange provotseerida, nõrku põl vili murda.

Minu karistus kasvas kuu kuu järele ... Juba oli möödunud kolm ja pool kuud.

Ühel päeval tuleb vanglaülema asetäitja Birkhan , vaatab kaas tundliku näoga otsa ja ütleb: « Mis te ennast piinate? »

« Kuidas nii ? Ma tunnen, et mind kiusatakse taga .» « Ei kiusa teid keegi taga. Miks te ei taha vanglast välja minna ? » « Miks ma ei taha! Tehke uksed lahti, lähen kohe! » « No nii ikka ei saa ... Tehke valitsusele avaldus. » « Ah nii! See tähendab, et mina peaksin loopima « konte » vaen

laste ees? Kuidas te julgete minule säärast ettepanekut üldse teha ? See on häbematus!» « Mina soovitan teile seda hea mehe poolest. » 373

« Mina teie kaastunnet ei vaja. »

Ülemus lahkub. Olen erutatud nagu metsloom puuris ... Kõn nin jällegi kiiresti kongis edasi- tagasi. *

Suvi. Päike paistab kõrgelt aknast sisse. Kuid minuni päikese kiired ei ulatu ... Aken on lahti. Kostab tuttavaid hääli. Mu süda läheb päris rõõmsaks. Tahaksin näha väljas jalutavaid seltsimehi.

Võtan padja ja teki, keeran need mitmeks kokku ja asetan lauale. Ronin kuhjale, kõigun , kuid viimaks ulatun aknani. Nüüd on

näha kogu hoov. Mind märgatakse. Sõbrad annavad mulle peaga märku, tervitavad. Süda täitub soojusega. Tunnen, et ma ei olegi enam nii üksi .

Kuid samas kuulen, et « must » karjub ukse taga: « Aknalt maha ! »

Ma ei tee väljagi, ei hooli tagajärgedest. Väljas jalutavad seltsimehed, sõbrad, võitluskaaslased ! Tunnen, et mind kistakse jalgadest. Kukun põrandale ...

Järgmisel päeval loeb vanemvalvur mulle ette karistuse: vangi maja kodukorra rikkumise eest kuuks ajaks õigused ära. Jälle! Kõik viiakse minu kongist ära , jälle istun raamatuteta. Rahunen. Kõrvus kumiseb veel tuttavaid hääli ja vaimus näen inimesi

vanglaõues, kes on mulle kõige lähedasemad maailmas. Seekord tundub karistus palju lühemana ... *

Septembrikuu on niiske ja külm, mis tekitab vastiku tunde. Ahjusid veel ei köeta. Jäin grippi. Nõuan haiglasse. Kuid arst

Reiman on selle vastu. Annab aspiriini ja ütleb: « Küll läheb mööda. »

Laman naril. Lõpuks palavik kaob, kuid füüsiliselt jään norge maks. *

November. Lumeräitsakad lendavad , vinge tuul tungib vangi rõivastest läbi, mistõttu vangid tõmbuvad jalutamise ajal kössi.

Ühel niisugusel päeval jalutamast tulles käsib vanemvalvur asjad kokku panna. Süda hüppab ehk viiakse seltsimeeste hulka.

Aga ei ! Mind viidi teise koridori, kümnendasse kambrisse kri

minaalvangide hulka, kus ei ole ühtki poliitvangi. Jällegi täiesti

üksi. Pikapeale rahunen, sest tuleb harjuda kõigega. Siin istuvad peamiselt riigivargad ja kõiksugu tegelinskid . Üks on parunite suguvõsast politseinik, parun Nolken. See rääkis oma 374

vägitegudest politseiteenistuses olles, kuidas ta Petseri laadal venelasi püssivardaga peksnud ja inimesed tema jalge ees valus vingerdanud ja karjunud jne. Sealjuures oli ta oma jutust väga vaimustatud. Sama parun tuli kord minu juurde ja näitas läbi akna üle lahe :

« Näete , see mõis kuulus kunagi ühele parunile. Nüüd aga anti Laidonerile. Mis õigus on sellel matsil parun olla ? » Vaatan Nolkenile otsa ja küsin:

« Miks teile siis ei meeldi, et see mõis Laidoneri käes on? » «Lihtsalt ei meeldi ja kõik. Mats paruniks! Pähh ! »

« Muidugi, õieti oleksid mõisad pidanud olema rahva käes. » « Rahvas? See on minu mõttes tühi koht ... Mõisad peavad kuu luma parunitele ! »

« Tuleb kord aeg, mil ka Laidonerilt mõis ära võetakse ja rahva

kätte antakse, » seletasin . Parun hüppas minust eemale, nagu oleks teda nõelatud, ja pomises läbi hammaste: « Kommunist ! >>

Siin kambris istus veel keegi sakslane-fašist Johanson. See oli

samuti jõhker tüüp. Eestlasi ei sallinud ta silma otsaski, pidas meid « madalamaks» rassiks.

1935. a. augustis toodi kambrisse pikakasvuline mees, kes järele jätmatult vandus: « Kuradi raisad, panid mu kinni ! »

Vangid astusid uudishimulikult tema ümber ja pärisid. Tulija osutus «vapsiks » !, nimega Kapral – suure saeveski omanik. Ühesõnaga eesti tõusik.

Ühel päeval astub kambrisse prokurör ja küsib: « Kas kellelgi on midagi kaevata ? » Seesama fašist Kapral kur tis kaebliku häälega, pisarad silmis, prokurörile, et teda olevat ülekohtuselt kahe kuuga karistatud. Selline jutt pani kõiki mui gama . *

1937. a. kevadel koondati kommunistid ühiskongi, et meid tööle

sundida. Meie aga ei saanud sellega leppida, sest teadsime, et väljas valitseb tööpuudus. Kirjutasime valitsusele protestikirja ja esitasime omapoolseid nõudmisi: likvideeritagu kõigepealt töötaolek, kindlustatagu kõik töölised tööga ja tõstetagu töötasu inimväärikuse tasemele. Kui need nõudmised on täidetud, alles siis võiks juttu olla meie töölesuunamisest. 1

Vapside (« vabadussõjalaste » ) partei, mis oli tekkinud Nõukogude vastasest interventsioonist osavõtnud valgekaartlaste organisatsioonidest (« Eesti vabadussõjalaste liidud » ) eesotsas « Eesti Vabadussõjalaste Kesk liiduga » . Välispoliitiliselt orienteerus vapside partei hitlerlikule Saksa maale, finantseeriti saksa kapitali poolt. Toim . 375

Vastuse asemel karistati meid kuuajalise õigustekaotusega. Protestiks kuulutasime välja näljastreigi, mis kestis seitse päeva. Kuid see ei aidanud .

Aprillis viidi meid Harku vangimajja. Esialgu pandi killus tikku taguma. Kui aga turbarabas tööd algasid, saadeti meid sinna.

Meid paigutati barakki elama. Elu muutus siin lausa põrguks, sest me ei saanud kunagi välja puhata: siin oli kohutavalt palju luti kaid . Magada ei saa, viskled terve öö, kuni hommiku eel jääd suu res väsimuses tukkuma. Kuid juba ajab hommikuvile sind üles. Söö ja mine tööle ... Nii me vaevlesime kuni tööde lõpuni turba rabas. Sügisel viidi meid Harku vanglasse. Seal käisime okastraa

diga piiratud aias killustikku tagumas.

Nii mööduvad mu vaimusilma ees pildid möödunud aegadest, osatades hinge tekkinud haavu .

Tõsi, see aeg oli raske ja vaevarikas, kuid see võitlus oli vaja lik . Elu oleks mõttetu olnud ilma võitluseta, ja ainult siis saab elust rõõmu tunda, kui teed midagi head ja võid olla kasulik töölisklassile . Ka vanglatrellide taga ...

BERNHARD TINNURI

MEENUTUSI VANGLAPÄEVILT

21. jaanuari ohtupoolikul 1924. a . teatati mulle , et töökaaslased

ootavat mind kodus. Kuna tööaeg oli lõppemas, seadsin sammud. Kunda vabriku ühiselamu poole, kus jagasin tuba kahe vabriku töölisega. Trepil nägin võõrast meest mind ootamas. Taipasin , kel

lega on tegemist. Kuid nüüd oli juba hilja ... Läksime tuppa, kus kaitsepolitseinik Ervin Viks teatas, et minu kui Kunda alevi omavalitsusse valitud Töörahva Ühise Väerinna saadiku juures tahetakse teha läbiotsimist. Läbiotsimisel midagi ei leitud, kuid

pidin Viksi ja tema kaaslasega areteerimiskäsu kohaselt kaasa minema. Peale minu areteeriti Kundas veel Alfred Valdsak , Richard Busch, Julius Talts, naistest P. Ossipova, A. Mikker ja H. Lootus — kokku kümmekond inimest. Osa lasti varsti lahti, enamik aga viidi Rakveresse, et siit Tapale edasi saata. .

23. jaanuari hommikul ootasime Rakvere jaamas meile eralda tud nurgas Tapa rongi. Seal õnnestus meil osta ajalehti, saime teada, et Lenin on surnud. See sõnum oli suureks löögiks kogu : maailma töörahvale. Kinnitasime, et hoolimata valgest terrorist, vanglapiinadest, ei pane me enne relvi käest, kui Lenini ideed on täielikult võidule pääsenud.

Tapal olid meie, kundalaste ja kogu Virumaalt areteeritute jaoks valmis seatud ruumid jaamahoone teisel korrusel, kus vii bisime tugeva valve all. Siin lasti meid kõiki veel kord läbi

« sõela». Seekord jäid sõelale R. Busch, A. Valdsak, J. Talts ja mina. Meid saadeti Tallinna Keskvanglasse ja paigutati krimi naalvangidega ühte — kolmandasse jaoskonda. Ühes kongis oli, olenevalt kongi suurusest, 14—30 vangi. Sat tusin kambrisse, kus oli 12 kriminaal- ja 3 poliitvangi. Üheks meie esimeseks mureks oli side loomine kõikide poliitvangidega. Mäletan meie esimest näljastreiki. Selle põhjustas kapo ja .

kohtuorganite tegevus. Meie nõudmiseks oli, et meile esitataks konkreetne süüdistus. Protestiks kuulutasime välja näljastreigi. Selle üheaegseks alustamiseks ja lõpuleviimiseks oli oluline täht sus sidel. Meil oli see olemas. Kõik eeluurimisel olevad Kesk

vangla poliitvangid alustasidki üheaegselt näljastreiki. Olime toidu tagasi lükanud juba kolm päeva. Neljandal otsustasime energia 377

säästmiseks heita naridele. Lamasime. Kriminaalvangid olid para jasti jalutamas, kui koridori koristaja — vang – teatas, et teised -

poliitilised vangid on näljastreigi juba lõpetanud. Varsti läks meil korda seda teada saada ka teistelt poliitvangidelt, kes kinnita

sid, et streik on lõppenud. Nii näljastreigi kui ka vabaduses vii bivate seltsimeeste nõudmiste tulemusena « hakkas asi liikuma .

Näljastreigi lõpetamisest ei saanud me õigeaegselt teateid see pärast, et sides oli tekkinud viperus. Nüüdsest peale hakkasime

hoolega õppima vangla seina kaudu « rääkimist » ja kasutama side pidamiseks kõiki võimalusi.

Pärast kohut, « 149 protsessi » , kus mind 15 aastaks sunnitööle mõisteti, oli üheks meie esimeseks nõudmiseks: poliitvangid ühis

tesse kongidesse koondada. Oli ju nii omavahelise kui ka välis sideme pidamine

segakongides

raskendatud,

enesearendamise

võimalused minimaalsed, eeluurimisalustega koos olles aga van gide suure liikuvuse tõttu üldse võimatu. Olin pärast kohut

ühes sellises kongis. Peale minu toodi samasse kongi veel 4 poliitilist, keda süüdistati 1. detsembri ülestõusust osavõtmises.

Meenub meie 1. mai pühitsemine. Olime viiekesi 14 kriminaal vangi hulgas. Rääkisime ka neile 1. mai tähtsusest ja meie kavast laulda sel päeval revolutsioonilisi laule. Kui saabus kauaooda tud päev – töörahva püha, siis lauliski osa kriminaalvange koos meiega. Ja kui administratsioon lauljate nimed üles kirjutas, siis ütlesid mõned kriminaalvangidki oma nimed ja kandsid karis

tust koos meiega. Kuid sellest hoolimata nõudsime poliitvangide ühte paigutamist. Võitlus selle nõudmise eest kandis algul indi viduaalset ilmet. Kui see ei andnud tulemusi, organiseerisime üheaegse sama tekstiga avalduste saatmise Vangimajade Peavalit

susele. Lõpuks 1928. aastal koondatigi V jaoskonda kahte kongi ainult poliitvangid. Teised olid aga enam-vähem krimvangidega pooleks. Mina sattusin poliitiliste kambrisse, kus viibisid H. Allik, P. Keerdo, A. Veimer, A. Reinson jt.

Üksikute episoodidena meenub ka « Vangimaja Kiire » väljaand

mise lugu. Mäletan võistlust «Vangimaja Kiire » parima päistiitli joonistamiseks. Võistlusest võtsid osa ka kriminaalvangid. Võit jaks tuli A. Reinson. « Vangimaja Kiire » väljaandmisega seoses korraldas « Vabe » kriitikaõhtu, kus arvustati meie häälekandjat. Niisugused arutelud pidid meist ühtlasi kasvatama tulevasi aja

kirjanikke. Sel õhtul olid ülesanded jaotatud järgmiselt: H. Allik kõneles lehe poliitilisest suunast, A. Veimer lehe sisukusest, mina koos P. Keerdoga vaatlesime lehte eetilisest küljest. Leidsin, et meie häälekandja tarvitas mõnikord liiga vaba tooni ja palju

vangla žargooni. Kõikide sõnavõttudest tehti vajalikud järeldu sed, mis tõstsid veelgi « Vangimaja Kiire» taset ja olid kasuks ka kritiseerijaile endile oma töös ajalehe väljaandmisel, artiklite ja sõnumite kirjutamisel.

1929. a. haigestusin kopsupõletikku ja mind saadeti vangla 378

BERNHARD TINNURI

haiglasse. Palatis peale minu teisi poliitilisi ei olnud. Olin ennegi olnud kriminaalvangidega koos ja teadsin, et nende hulgas on ka

toredaid, häda ja juhuslikkuse tõttu vanglasse sattunud inimesi, kuid muidugi ka vanu paadunud retsidiviste, kes hukutasid noori oma « õpetustega ». Toon paljudest ühe väikese näite, kuidas kapi talistlik kord ja tema vangla hävitasid inimväärikuse ja kasva

tasid metslasi. Minuga ühes palatis lamas lootusetult haigena rikas spekulant, kes oli vangimajja sattunud piiritusega äritsemise pärast. Nähtavasti oli ta vangla meditsiinilisele personalile tub listi maksnud, sest tema eest hoolitseti hästi. Kuid kõigest hooli mata oli oodata tema peatset surma. Vahel anti rikastele surija

tele peale muu toidu ka 2 muna päevas. Ka nimetatud spekulan dile. « On jäänud veel mõned päevad , » liikus jutt sel puhul.

Spekulandi eest hoolitses ka meie palati tugevaim varas-retsidi 379

vist. Tal olid omad huvid

-

saab endale osa haige toidust ja

lõpuks — surma puhul spekulandi kuldhambad. See oli kriminaal vangide hulgas vangla kirjutamata seadusega tugevama õigus. Kuid oh häda, palatisse saabus temast veelgi tugevam kriminaal vang. See oskas kohe olukorda hinnata ja hakkas spekulanti silmas

pidama. Esimene hooldaja, nähes, et talle oli tekkinud võistleja, ei andnud nüüd haigele peaaegu üldse enam süüa, vaid sõi kõik ise ära, lootes sellega endale kiiremini saaki kindlustada. Teine andis nõu:

« Sa ikka toida teda ka. Anna talle pool portsu , saad ise kauem mune ja piima. »

Esimene mõtles viivu ja toitiski haiget veidi. Haige sai nagu jõudu juurde, avas isegi silmad, vaatas ringi. Tuli palati välja käigu-kord. Mina kui kõrges palavikus raskesti haige ei suutnud minna. Hooldaja - retsidivist jäi ka palatisse. Kui teised olid läi nud, kargas ta spekulandi voodi juurde, surus haigele supilusika

suhu ja hakkas kuldhambaid lahti kangutama... Haige kori ses ...

Ma esialgu ei saanud arugi, mis nüüd toimus ... Kui taipasin ,

oli juba hilja midagi ette võtta. Spekulant heitis hinge ... Kui teised tulid palatisse tagasi, võttis tugevam röövel, nähes

.

surnu tühja suud, « hooldaja » käest verised kuldhambad ... Loo

detud saagi asemel jäi mõrtsukas veel minust haiglasse paran dama oma kolme kakluses purunenud roiet.

Mõni päev hiljem teatati mulle, et haiglas on Vilhelmine Kle menti väga raskes olukorras. Ta viibis minu kõrvalpalatis. Sain

teateid morse kaudu. Nagu hiljem selgus, oli teataja Alma Vaar man, kes hoolitses Villu eest. Tuberkuloos oli juba neerudesse löönud, elulootust enam polnud. Ühel hommikul, kui võisin juba käia, nägin meie palati ukse vastas koridori akna all linakaltsuga kaetud surnukeha. Koos poliitvang Karl Tuisuga, kes samuti parajasti haiglas viibis, kergitasime katet. Vaatasime alles hil juti reipa ja täis energiat tütarlapse vintsutustest, karistustest

ning haigusepiinadest puretud kõhna, otse mustavat nägu. Jätsime hüvasti Villuga, kes oli andnud kõik, mis tal oli, oma noore elu !

Meie kõrval kurjustas ja ähvardas vangla valvur. Alatiseks

jääb meelde Villu piinatud nägu ja tema kõrval kraaksuv must ronk! See oli vanglapersonali, nendesamade ronkade kätetöö, et vapper revolutsionäär Vilhelmine Klementi noorelt manalasse varises.

Haiglast saadeti mind teise kambrisse. Seal olid ees J. Lau ristin, G. Abels, J. Leiman, E. Vei ja teised poliitilised ning ainult

mõni kriminaalvang. « Vabe », kelle eesotsas seisis J. Lauristin ja kuhu kuulusin ka mina, oli sel korral meie kambris. Ka « Vangi maja Kiire » ja vanglaajakirja « Punane Viisnurk » väljaand mine oli seekord meie käes. Nende poliitvangide häälekandjate 380

1

Grupp poliitvange . Istuvad ( vasakult): F. Tõnisson,

J. Talts; seisavad: A. Valdsak, A. Jürgenson.

väljaandmist soodustas see, et meie kambris oli J. Lauristin, kel oli ajakirjandusliku töö kogemusi. Üks raskemaid probleeme oli sidepidamine

kaasvangidega.

Meie jaoskonda, kus istusid peamiselt poliitilised vangid, saa

deti alati kõige «teravama ninaga» nuhke -valvureid. Sidepida mise küsimust arutasime « Vabes » . Tegime kõigile ülesandeks leida uusi, senitundmatuid sidepidamise viise ja kohti. Meenub Eduard

Vei. Ta oli kasvult kui ka jõult hiiglane. Tema leidis omapärase 381

« punkri » , kuhu kirju peita: tõstis ühiskasutatavas ruumis üma

riku plekk-kattega ahju serva üles ja pistis pakikese serva alla, Varsti tuli pakisaajate « kabede » poolt protestihääli – keegi ei suutnud « postkasti » üksikult kergitada. Seda tuli teha mitmekesi.

Tegime nalja, et keda küll teistesse kambritesse E. Vei « postkasti> avama saata. Vei ise , aga imestas: « Mis seal siis tõsta on? Kah asi ! >>

1931. a. veebruaris saatsime J. Lauristini vanglast välja: tema

karistusaeg lõppes. Juba mitu päeva enne tema lahkumist « pom mitati » meie kongi kirjade ja pakikestega. Need olid kas isiklikult J. Lauristinile saadetud seltsimeeste tervitused või temaga välja saadetavad

teated

ja

kirjad.

Aitasime tal

neid

peita ja

pakkida. Isegi «Vangimaja Kiire » viis ta välja. Peitmisel osutasid eriti väärtuslikku abi meie raamatuköitjad, kes köitsid kirju J. Lauristini isiklike raamatute kaante vahele. Arusaadav, et need ärevad päevad ja eelseisev uus võitlus mõjusid unele. Viimased ööd enne lahkumist ei maganud J. Lauristin peaaegu üldse .

Olles aastaid välisilmast vanglamüüridega isoleeritud, tuli pide valt hoolitseda selle eest, et mitte maha jääda välissündmustest.

Ajalehed, mis me saime, olid mitu päeva vanad, karistuse ajal ei antud neid üldse. Pealegi oli oodata uut seadust, millega vangi dele tehti uusi kitsendusi. Nii tekkis meil mõte muretseda vang

lasse raadioaparaat, et võtta vastu värskeid teateid ja jagada neid seltsimeestega .

Olles oma aja

10 aastat sunnitööd

-

ära istunud , vabanes

novembris 1934 vanglast poliitvang G. Koska. Enne lahkumist arutasime igakülgselt küsimust , kuidas saaks detektorvastuvõtja jaoks vanglasse saata vajalikke materjale . Saate vastuvõtu võima lused primitiivse detektoriga olid meil muidugi juba varem teo

reetiliselt välja arvestatud : vahemaa Lasnamäe raadiojaamast Keskvanglani võimaldas seda. G. Koska viimased sõnad hüvasti jätmisel olid : « Saadan tingimata ! >>

Kui saabus kiri teatega, et lähemal ajal on oodata « pakki Tar

tust » , olid meil saadetise vastuvõtuks ettevalmistused tehtud. Pidime saama kõige väiksema kõrvaklapi, kimbu traati ja detek

torkivi. Kokkuleppe kohaselt pidi see olema peidetud tolle aja ühe suurima « ümbriku » tualettseebi sisse. Postisaadetised saime tavaliselt kätte ainult vanemvalvurilt.

Iga vanemvalvuri võtted pakkide kätteandmisel olid meil juba ammu selged . Näiteks vanemvalvur Mihkelson jälgis teraselt vangi näoilmet ja haaras eseme, mille vang juhtus võtma esime sena, kohe vangi käest ära , soris või hakkis noaga selle erilise hoo lega läbi. Teine aga oli arvamusel , et vang ei võta kunagi esime sena eset, kus midagi peidus on, ja jättis vangi poolt võetu hoo

likalt läbi otsimata. Kolmas vanemvalvur otsis alati pinnapeal 382

11982 BERNHARD TINNURI

poliitvangina.

selt. Kui aga ülemused olid teda jõudnud vihastada, siis ei otsi nud ta üldse jne.

Minule andis paki kätte vanemvalvur Mihkelson . Kui pakk oli avatud, nägin mitut tualettseepi erinevat värvi paberites. Mär kasin kohe kokkulepitud värvi. Tähendab, saame raadio! Süda hõiskas, kuid sundisin end rahule. Suunasin pilgu hoopis teisele seebitükile ja tegin liigutuse selle võtmiseks. Arvestus, osutus õigeks. Minu käest kisti seep ära ja lõigati mitmeks tükiks. Tei

sed esemed aga anti peale paberist väljavõtmist ja ükskõikset silmitsemist mulle kätte. Surusin kõik seebitükid, ka kõige kal lima, sügavale püksitaskusse, teised asjad haarasin sülle ja sam musin võitjana kambrisse.

Juba aegsasti olin olemasoleva kirjanduse detektorvastuvõtja ehitamise kohta põhjalikult läbi uurinud. Tundus, et kui vastav materjal on olemas, siis on kerge asi aparaat kokku panna. Kuid nädal aega pingelist tööd ei andnud mingeid tulemusi. Seltsime

hed teistes kambrites muutusid juba ootamisest kannatamatuks ja « loksusid » meie kallal. Raskuseks oli kondensaator, mille ma tegin teepaki ümber olnud tinapaberist. Kõik kongid pidid ostma teed tinapaberist pakendis ja paberi meile saatma, sest kahtluse ärahoidmiseks ei tohtinud üks kamber korraga palju teed osta. 383

1

Edasistel katsetustel selgus, et kasutatud pergamentpaber iso laatorina ei kõlvanud. Nüüd tuli endal ja ka teistel osta teepakke, mis olid pakitud vahapaberisse. Nii aitasid kõik poliitvangid kaasa. Meie kongis köitis A. Rein son hambaharja toosi sisse detektori poole, G. Abels kohendas hoolega oma peidukohta, kuhu lubas ootamatu läbiotsimise korral isegi terve aparaadi peita. Väsimatu häälepüüdja E. Kull otsis

ikka ja jälle nõelterava traadiotsaga detektorkivil paremat pinda. Vahapaberist isolatsiooniga valmistatud kondensaator andis esi

mese hääle, kuid nii nõrga, et üksnes äärmiselt terav kõrv võis seda tabada. E. Kull aitas mul viga avastada. Tuli kondensaatori mahutavust suurendada .

Ma ei saanud enam und silma. Otsustasin öösel kondensaatori ümber teha, kolm korda mahukama, kui näitasid senised arves tused. Järgmisel päeval pärast loendust asusime jälle katsetama. Kõik kaaslased ootasid hinge kinni pidades tulemusi. Ma lootsin, et seekord saan hääled sisse , kuid ei julgenud seda kellelegi ütelda.

Nähtavasti lugesid teised mu näost, mida ootasin , sest kõik olid eriti pingul. Ja tõesti, varsti kuulsingi raksumist, möirgamist ja siis selget häält: « Päevauudised. » Hüppasin suures erutuses üles: « Käes ! » Üksteise võidu haarati kõrvaklapi järele. Muidugi kuula sid kõik veidi aega kordamööda « vangla imet» .

Välisteateid anti edasi õhtul hilja, mida meie pidime järg mistel päevadel teistele seltsimeestele edasi andma. Esimene val vekord hiliste teadete vastuvõtmine jäi mulle. See oli au kui ka vastutusvalve: kui aparaat oleks streikima hakanud, oleks mul olnud kergem seda parandada. Ühtlasi oli see mul esimene

kord elus kuulata raadio muusikasaadet. Mäletan selgesti, kuidas muusikahelid mind haarasid: unustasin, et olin vanglas, nägin end väljas, vabaduses.

Mõni päev hiljem paigutati meie kongi H. Allik. Selgus, et ka neil oli raadio katsetusjärgus. Ta andis edasi nende katsetuste kogemusi, mida ka meie kohe rakendasime, näiteks kasutada antennina naride kinnitamise raudlatti. Meie kong kui sobivam jäi teenindama vanglasolevaid seltsimehi uudistega. Minule isik likult andis H. Allik edasi « Vabe » otsuse: anda mulle minu töö ja vaeva eest stahhaanovlase aunimetus.

Kui mind Harku rabasse saadeti, andsin raadio üle G. Abelsile,

kes kõigi kaaslaste juuresolekul tõotas temale usaldatud aparaati hoida ja jätkata uudiste edasiandmist.

KAAREL PAAS

ELUSALT MAETUD

See päev

21. jaanuar 1924 ei erinenud millegagi eelmistest

Pärnu 3. diviisi sõduri päevadest. Tavaline sõjaväeline drill, velt veeblite kärkimised ja toimkondade määramised. Nüüd oli aga juba hilisõhtu. Noorsõdurid, nende hulgas ka mina, tegid etteval

mistusi puhkama heitmiseks. Siis tuli käsk minna üle koridori kompanii kantseleisse. Korraldasin oma vöörihma ja läksin, saa detud kaassõdurite küsivatest pilkudest.

Kantseleis leidsin eest erariides isikud, kes kõik korraga asusid

minu ümber. Mind kuulutati areteerituks ja otsiti põhjalikult läbi. Need olid poliitilise politsei ametnikud, kellel oli kaasas minu are teerimise käsk. Selle käsu kohaselt lukustati mu käed raudu ja talutati Kalamehe tänavale Pärnu vanglasse.

Sellega oli ühtlasi lõppenud ka minu vaevalt paar nädalat kest

nud sõdurielu ja algas ligi viieteistkümneaastane vangipõli. Vanglas leidsin eest teisigi kuuenda rügemendi noorsõdureid. Siin olid Andrei Murro ja Johannes Jaama, kellega koos tulime

Narvast aega teenima. Nimetatud seltsimehed olid samuti äsja areteeritud. Vanglas paigutati meid ühte kongi , mida nimetati tapikambriks. Selles kambris viibivad vahialused olid määratud

tapikorras edasitoimetamiseks teistesse vanglatesse. Ehkki meile areteerimise põhjustest veel midagi ei räägitud, aimasime, milline saatus meid võib oodata. Sellest hoolimata oli meeleolu reibas. Sündmused sidusid meid üksteisega. , Mina ja

J. Jaama olime kasvanud ja töötanud kogu aeg Narvas. Mina töö tasin viimati tolliametis raamatupidaja abina, kust aga vallandati, ja enne sõjaväkke kutsumist olin tööta. Seltsimees Jaama aga oli

Kreenholmi tekstiilivabriku ketraja . Seltsimees Murro oli pärit Pärnu kandist, Tõstamaalt. EKP Keskkomitee poolt suunati ta 1923. aastal Ametiühingute Kesknõukogu organisaatorina Narva, kusjuures temale oli usaldatud ka sidepidamine partei illegaalse organisatsiooniga. Kõik meie kolmekesi kuulusime Kommunistliku

Partei legaalsesse organisatsiooni – Eestimaa Töörahva Parteisse ja peale selle – Narva tekstiilitööliste ühingusse. Samuti olime

spordiseltsi «Töövägi» aktiivsed liikmed ja võtsime osa ka mõnin gatest teistest kultuurhariduslikest ühingutest. 25

Trellide taga

385

Olime Narva poliitilises politseis arvel kui kardetavad punased, mistõttu härradel ohvitseridel oli üsna palju peamurdmist meie paigutamisega oma väeossa. Juba vastuvõtukomisjonis eraldati meid kolmekesi teistest kutsealustest nagu sikud lammastest. Meid

suunati Tallinna komandantuuri käsutusse, sealt aga edasi Viljan disse. Mulgimaa pealinnas paigutati meid kuhugi tühja ruumi, kus polnud ühtegi eset ei istumiseks ega lamamiseks. Oli ilmselt näha, et sõjaväeline ülemus tahtis mõnitamiste ning pilkamistega pro votseerida meid vastuhakkamisele. Kui olime umbes tunni viibi

nud nimetatud tühjas ruumis, saadeti meid puhastama käimlat, mis oli võimatuseni reostatud. Öö saatsime mööda samas tühjas ja kütmata ruumis, lamades paljal põrandal . Järgmisel päeval saime

korralduse sõita VI jalaväerügemendi õpperoodu, mis oli üks tagurlikemaid väeosi Eestis. Siin võeti meid toidule ja anti välja varustus. Siin meid enam teistest ei eraldatud, kuid režiim jäi meie suhtes mõningal määral siiski teistest erinevaks. Kui teised

võisid õhtuti väljas käia, siis meile ei antud kordagi linnaluba; iga meie liigutust jälgiti hoolega.

Olime veel noored ja meie panus Eesti töölisliikumisse oli nii võrd tagasihoidlik ja « seaduslik« ( pidi ju kodanliku Eesti põhi

seadus garanteerima kodanikele südametunnistuse-, mõtte-, sõna-, trüki-, ühinemise vabaduse ja igasugused teised vabadused), et areteerimine tundus meile esialgu isegi arusaamatusena. Meie ei

pidanud seda kuriteoks, et kogu oma nooruseenergia ja tulisusega kodanlikku korda hingepõhjani vihkasime ja unistasime sotsia listlikust korrast Eestis, vabadustest, mis sotsialism pidi tooma

eesti rahvale. Neid tundeid me kellegi eest ei varjanud. Julgelt ja kartmatult ütlesime seda kõigile näkku.

Pärnu vanglas viibisime ühe öö. Magamisest ei tulnud suurt välja. Põhjuseks ei olnud meie areteerimine, nagu võiks arvata. Sellesse suhtusime iroonilise üleolekuga. Olime veendunud, et kodanlik kord Eestis peab kaduma ja aset andma töörahva või

mule. See andis meile sisemist jõudu ja moraalset tuge. Kurtmist raskuste üle pidasime häbiväärseks soigumiseks. Meie und ei

seganud ka asjaolu, et magada tuli paljal laudnaril. Olime juba harjunud kõva asemega. Narva ametiühingus hiliste öötundideni töötades oli meil juba harjumuseks saanud mitte koju minna, vaid veeta ülejäänud öötunnid kosutavas unes samas tööruumis, ajaleht külje ja raamatupakk pea all. Une röövisid lutikate parved, mis laviinina meid ründasid . Vangla elus olime siis alles rohelised ega

olnud harjunud selliste « pisiasjadega » nagu lutikad. Alguses püüd sime oma positsioone igati kaitsta ja vaenlase rünnakuid tagasi

tõrjuda, rapsides käte ja jalgadega. Hiljem aga veendusime, et lutikaid on väga palju ja meid on kõigest kolm. Tuli taanduda ja uued positsioonid seina ääres pingil sisse võtta. Siin istusime ja tukkusime, kuni valgeks läks. Hommikueineks pakuti meile plekk-kausis sooja vett, tükk leiba 386

KAAREL PAAS

ja mõned soolasilgud. Seejärel tuli korraldus minekuks valmis seada. Vangla koridoris pandi meil jällegi käed raudu ja hambuni relvastatud konvoi saatel sammusime Pärnu raudteejaama, kust trellitatud tapivagunis algas teekond Narva. Narva sõitsin põksuva südamega. Meenusid sündmused , mis kõnelesid töölisliikumise kasvust

kodulinnas.

Töörahva

Ühise

Väerinna taktika järjekindel ellurakendamine oli andnud häid

tulemusi. Kreenholmis väljakuulutatud streik oli lõppenud tööliste võiduga. Linnas polnud ühtegi ametiühingut ega töölisorganisat siooni, kus juhtivat osa poleks etendanud kommunistid ja nende

poolehoidjad – revolutsiooniliselt meelestatud töölised . Parem poolsete sotside ninameestel oli võimatu esineda linna töölisaudi

tooriumi ees: nad vilistati välja. Kohalike omavalitsuste valimistel saavutasid ühise väerinde kandidaadid suure võidu. Need ja tei 25*

387

sed faktid tekitasid kodanlike võimukandjate ridades ärevust. Eks seepärast meidki areteeriti ...

Kui rong saabus Narva jaama, oli esimeseks üllatuseks see, et meie areteerimine ja isegi etapeerimine ei olnud narvalastele enam mingi saladus. Meid oli jaamas vastu võtmas rühm seltsi mehi ja omakseid, kelle hulgas ma nägin ka oma vana isa. Olime sügavasti liigutatud seltsimeeste tähelepanust, kuid kellegi kätt suruda ja sõna vahetada ei läinud meil korda. Igasuguste kõrvalteede ja -käikude kaudu toimetati meid politseiauto juurde ja viidi Vestervalli vanglasse.

Järgmisel päeval kuulas mind üle Narva poliitilise politsei ülem Tamm. See oli toosama kikkis vurrudega nuhk, kes paljudele nar

valastele oli tuntud oma « tööstiili» poolest. Näiteks oli sel isan dal kombeks kodanikke tänaval jälgida, käies neil vahel tundide viisi kannul. Minu ülekuulamine toimus poliitilise politsei ruumi

des. Mulle esitati kaks põhiküsimust: Kas ma seisan Kommunist liku Internatsionaali platvormil? Kas ma olen püüdnud kukutada Eesti kodanlikku riiki ?

Vastasin jaatavalt. Ütlesin, et olen seisnud ja seisan ka edaspidi töölisklassi rahvusvahelise solidaarsuse ja internatsionalismi põhi

mõtete eest ning et meie eesmärgiks on tõepoolest kodanlik riik asendada töörahva riigiga. See vastus näis ülekuulajaid rahulda vat, sest kui süüalune juba ise temale esitatud süüdistust kinnitab ja selle omaks võtab, siis on « süü » igapidi tuvastatud ja uurija võib oma tööga olla rahul. Minu seletused kanti ülekuulamise protokolli, millele ma alla kirjutasin. Protokolli allakirjutamisel taotlesin luba omastega kokkusaamiseks, kuid see taotlus jäeti rahuldamata ilma põhjusi esitamata.

Veel sama päeva õhtul toimetati meid Vestervallist Kreenholmi vanglasse. Siin kohtasime paljusid Narva seltsimehi-võitluskaas

lasi, kes olid areteeritud meiega samal päeval ja samas asjas. Are teeritute hulgas olid Kreenholmi töölised Aliide Silberg, Leontine Vels, Adolf Pauk, Karl Kuusk, Voldemar Jurjev ja teised . Jälle nägemisrõõm avaldus käepigistustes ja kaisutustes. Päriti läbisegi tervise üle, vahetati uudiseid. Valitses üldine elevus, mis oleks

vangla poolhämarad ruumid nagu valgusega üle puistanud. Koh tumine leidis aset vangla koridoris , igaühel pamp käe otsas või seljas. Nagu selgus, toodi meid Vestervallist Kreenholmi vaid

selleks, et kohe koos teiste areteeritutega tapikorras Tallinna toi metada .

Meid lukustati käeraudade abil kahekaupa kokku. Niiviisi ahel datud paarid seati üksteise järele kolonni, mis piirati sisse kolme

kordse kaitserongaga: kõigepealt vangivalvurid-konvoiirid, siis politseinike ahel . Kolmanda ringi moodustasid komandandi roodu

sõdurid. Kõigil olid käes kas paljastatud mõõgad või laskevalmis tulirelvad. Meile loeti ette korraldus, et iga põgenemiskatse puhul 388

KAAREL PAAS (PAUK ) poliitvangina.

avatakse hoiatamata tuli. Seejärel avati vangimaja rasked raud väravad ja kolonn hakkas liikuma mööda Kreenholmi prospekti raudteejaama poole.

Väljas oli pime. Tänavalaternate nõrgal valgusel võis näha rahvahulka, kes tiheda müürina piiras sõiduteed , mida mööda lii kus meie kolonn . Tähendab, kodanluse areteerimised ja terror ei suutnud hirmutada Narva töötajaid. Nad olid tulnud, et jätta hüvasti ahelais kaasvõitlejatega .

Rahvas liikus meiega kaasa, nii et me moodustasime ühise rong

käigu. Keegi meist, areteerituist, alustas valju häälega « Internat sionaali». Silmapilkselt toetasid teda teised kolonnis sammujad ja ka rahva hulgast hakkasid kostma üksikud häälterühmad , kes püüdsid laulus meiega liituda. Samas kostsid vangivalvurite sõimukärgatused ja püssilukkude klõpsatused. Meile jagati hoope revolvri- ja püssipäradega küll selga, pähe, kuhu aga juhtus. Niisugused töötajate massilised areteerimised toimusid sel kor ral üle maa. Areteeritud koondati kõigepealt lähematesse linna desse. Sealt aga liikusid tapivagunid Tallinna suunas. Ešelonid

saabusid Tartust, Valgast, Narvast, Viljandist, Pärnust, Kuressaa rest ja mujalt. Vanglad olid areteerituid täis. Suur osa areteeri

tuist paigutati algul Vene tänava vanglasse. Kong, kuhu sattu 389

sime meie, oli akendeta pime ruum, mille koridoripoolne sein koosnes jämedatest raudvarbadest. Läbi nende trellide tungis

vangla hämarast koridorist ähmane valgus kongi, mille sisustus koosnes seintel rippuvatest magamisnaridest ja põhukottidest. Narid lasti ööseks ühte otsa pidi konksu küljest alla pingile, kus juures nari teine ots oli hingedega kinnitatud seina külge. Kui nii viisi mõlemalt poolt seintelt narid alla olid lastud, katsid nad kogu

ruumi peale väikese tühemiku nari otste kohal. Sellesse tühe mikku mahtus parajasti ära pikk ja kitsas söögilaud. Öösel liiku des tuli ronida üle magavate inimeste. Kongi ühes nurgas seisis öönou, « parask » , mis kujutas endast plekkanumat. Kongi teises nurgas oli joogiveenõu.

Et põhud aluskottides olid vanad ja kauasest kasutamisest pulb riks hõõrdunud, siis õhtul naride allalaskmise ja hommikul üles tõstmise ajal oli ruum paksult läpatanud tolmu täis, mis aeglaselt

maha laskudes kattis kongi põranda, seinad ja inimesed paksu halli kihiga.

Selles « lovipuuri» nime all tuntud kongis ei tulnud mul viibida kaua. Varsti pärast 1. mai demonstratsiooni, millest kõik « lõvi

puuri » elanikud üksmeelse « Internatsionaali » laulmisega osa võt

sid, puistati kongi kooseis mööda teisi vanglaid laiali. Mind saadeti Tartu vanglasse, kus viibisin kogu 1924. aasta suve.

Elamistingimused Tartu vanglas ja kodanliku Eesti teistes vang lates üldse ei erinenud palju « lõvipuuri » tingimustest. Tartu

vangla kong nr. 1 , kuhu mind paigutati, asus hoone teisel korru m² põrandapinnaga pugerikus ei olnud peale haisva

sel. Selles

«paraski mingisugust sisustust: ei pinki istumiseks, lauda söö miseks ega koikut magamiseks. Väike aken üleval lae all oli väl jastpoolt kastiga varjatud. Kasti ülemise serva ja seina vahele oli

jäetud paarikümne sentimeetri laiune avaus, mille kaudu paistis kongi hämarat valgust ja ribake sinist taevast. Kuid ka see sinine

riba oli jämedate raudtrellidega jagatud väikesteks ruutudeks. Puudus ventilatsioon, ka akent polnud võimalik avada. Kongis vii

bis alaliselt 4-5 vangi. Iga vangi kohta tuli vähem kui 1 m² pinda. Istuti ja söödi põrandal. Magamiseks kanti õhtul sisse õlg kotid , mis olid täis läppunud tolmu. Vanglate ülekoormatus oli tingitud neist massilistest töötajate areteerimistest , mis kodanlikus Eestis sel ajal aset leidsid . Ühte

aegu « 149 protsessi » ettevalmistamisega toimusid pidevad aretee rimised. Valmistati ette veel Hans Heidemanni protsessi Tartus

78 kohtualusega ja mitmeid teisi protsesse Tallinnas, Pärnus ja mujal . Seetõttu käis vanglatest läbi palju eesrindlikke inimesi, töölisliikumise tegelasi, kes seal said tuttavaks, õppisid üksteist tundma, jagasid vastastikku revolutsioonilisi kogemusi ja tead misi .

Tartu vanglas kohtusin esmakordselt vapra noore kommunisti Vilhelmine Klementiga. Villu viibimisest Tartu vanglas 1924 . 390

aasta suvel teatati mulle kaasvangide poolt veel samal päeval, kui sinna jõudsin . Otsustasin temaga sidet luua. Olin kaua nõutu ega teadnud mis teha, sest valve oli tugev. 1. kongis olin mina ainuke poliitvang. Teised kongikaaslased olid mulle tundmatud isikud, kes kandsid karistust mitmesuguste kriminaalkuritegude eest.

Sellepärast polnud ka kelleltki nõu küsida. Kuid juhus ise tuli mulle appi. Kord juhtus nii, et meie kongi uks, mis viis koridori ja oli sealt trepikotta viiva trelluksega vastamisi, avati jalutusele minekuks

just sel silmapilgul, kui naisvahialused, kes asusid kolmandal kor rusel, jalutuselt trepist üles tulid. Nii sattusimegi vastamisi. Meid lahutas vaid trelluks. Trepist üles tulevate naisvangide hulgas oli ka Villu, kellele kaasvangid minu tähelepanu juhtisid. Kohtumine

oli ootamatu ja mul ei tulnud muud mõistlikumat pähe, kui tervi tuseks oma käsi läbi trellide Villu poole ulatada. Käepakkumine võeti teispool trelle vastu. Kätt surudes tutvustasin end. Ütlesin

Villule, et olen üks hiljuti Narvas areteeritud töölisühingute tege lastest. Kaugemale meie jutt ei arenenud, sest kohe kostsid « ron kade » (nii hüüti mustades mundrites vangivalvureid ) käratused

ja sõimuvaling, millega meie kohtumisele tehti lõpp. Järgmisel päeval tegin valmis « tonksu » , et seda parajal juhtu mil Villule üle anda. Kirja kirjutasin õhukesele suitsupaberile ja pakkisin selle pisikesse pakendisse, mida oleks kergem peita ja

häda korral isegi alla neelata, nagu see vangide juures kombeks oli. Kandsin seda kirja umbes nädalapäevad kaasas. Kuid « ron gad » ei andnud enam kohtumiseks võimalust ja kiri jäigi seekord üle andmata .

Mõni aeg hiljem, kui ühel pärastlõunal kongi uks avati ja van

gidest köögitöölised vahialustele mundris kartuleid jagasid, panin tähele, et vang, kes minu kaussi portsjonit luges, vaatas mulle tungivalt otsa, heitis siis pilgu kartulile, mida ta parajasti sõrmede vahel hoidis. Vaevalt oli valvur ukse sulgenud, kui ma teiste ees nälga kurtes hakkasin hoolega kartuleid sööma. Esimesena võtsin mundri maha just sellelt kartulilt, mida söögitooja sõrmede vahel

oli hoidnud, kui ta mulle otsa vaatas. Kuid kartul oli , nagu olema peab. Kõigi otsimiste peale vaatamata ei leidnud ma sealt mingit

« võõrkeha». Hakkasin juba arvama, et ma köögitöölisest olin valesti aru saanud. Igaks juhuks hakkasin kartuliportsjonit tähe

lepanelikumalt silmitsema. Ja tõepoolest – ühel kartulil oli koor üht serva pidi veidi eemaldunud ja koorealune pind sellel kohal rikutud. Kui kartuli lõhki muljusin , tuli nähtavale umbes tule

tikukujuline pärgamentpaberisse mähitud rullike - salakiri.. Olles rulli teistele märkamatult lahti harutanud, leidsin selle

seest tükikese maisipaberit, millele terava keemilise pliiatsiga oli trükitähtedega kirjutatud. Allkiri oli « Villu». Kirjas küsiti uudi

seid töölisühingute viimaste rüüstamiste ja areteerimiste kohta, päriti minu tervisliku seisukorra ja meeleolu järele ning anti 391

näpunäiteid edasise sidepidamise võimaluste ja viiside kohta. Villu soovitas ajutise postkastina kasutada trepi käsipuud esimese ja teise korruse vahel, kus nii teise kui ka kolmanda korruse vahi alused jalutama minnes ja sealt tulles regulaarselt liikusid. 1924. aasta suvekuudel Tartu vanglas möödasaadetud aeg oli minule kui noorele vangile esimeseks kooliks vangide omavahelise

sidepidamise alal. Ja uhkustundega võin öelda, et õpetajaks oli Vilhelmine Klementi, kelle leidlikkus ja energia olid võrreldama tud. Temalt saadud väärtuslikke kogemusi side alal kasutasin edukalt veel paljude vangla -aastate jooksul.

Saabus 1927. aasta sügis. Enam kui 9 kuud kulus politsei- ja kohtuvõimudel selleks, et süüdistust « 149 protsessi» osaliste kohta kokku klopsida. Kohus oli määratud 10. novembrile 1924. Selleks ajaks saadeti ka mind Tallinna.

10. novembri varahommikul seati meid vangla õuele ritta. Ilm oli päikesepaisteline. Sügispäikese viltused kiired peegeldusid majade akendel, kõnniteedel, vangisaatjate paljastatud mõõkadel. Meil oli kuidagi pidulik meeleolu. Tundsime rõõmu noorusest, värskest õhust, sinisest taevast meie pea kohal. Kõige suurem heameel oli aga selle üle, et olime jälle koos, võisime sammuda

õlg õla kõrval, kõnelda ja naerda. Mäletan, et mind pandi käerau dadega paari protsessikaaslase Olga Künnapuuga (Lauristin ), kelle käed olid nii ahtakesed, et rauad libisesid üle käe maha. Valvu

rite märkamatult oleks Olga Künnapuu võinud liikuda vabade kätega, mida ma talle ka soovitasin. Kuid solidaarsusest loobus ta niisuguse eelise kasutamisest ja hoidis oma käe demonstra tiivselt raudades.

« Sõdurite Kodu» avar saal oli tulvil kohtualustest ja nende valvemeeskonnast. Heitsin pilgu kohtualuste pinkidele. Paljud siinviibijaist olid mulle tuntud seltsimehed , keda olin juba varem kohanud kas vabaduses või eelvangistuses. Kuid suuremat « süükaaslastest » nägin kohtupäeval esimest korda. Enamik neist olid noored inimesed.

Üksi alla

kahekümne-aastasi noorukeid

(alates kuueteistkümnest eluaastast) oli siin üle paarikümne ini mese. 129 -st kohtualusest, kelle vanuse kohta on säilinud teateid, oli 16—25-aastasi 42 inimest, 25—35 -aastasi 43 inimest, 35-45 aastasi 33 inimest ja üle 45 -aastasi — 11 inimest. Kohtualused vanad ja noored, mehed ja naised - käitusid kohtus mehiselt. Nende julge käitumine protsessil paljastas kodan liku kohtu klassiiseloomu ja me leidsime suurt poolehoidu laia

des töörahva hulkades. Rahvas sai aru, et siin toimub järjekordne kodanluse kõige jämedam ja varjatum arveteõiendamine oma poliitiliste vastastega. See oli kohtuga varjatud valge terror. Kogu « 149 protsess » oli ilmekaks kinnituseks, et kodanliku kliki või mutsemise ajal Eestis lokkas õigusemõistmise omavoli. Seadust väänati valitseva kildkonna huvides. Isikuid mõisteti süüdi ja

karistati tegudes, mida nad ei olnud hoopiski teinud või mis pol 392

nud üldse tõestatud või mis seadusega polnud kuriteoks tunnista tud. Karistusi kohaldati põhimõtte järgi: mida segasem süüdistus, seda rangem karistus. Ja tõesti, nii absurdsed kui « 149 protsessi » osalistele esitatud süüdistused ka ei olnud , olid neile mõistetud karistused rängad . 149-st kohtualusest mõisteti 142 isikut « süüdi» ja ainult 7 isikut mõisteti suitsukattena õigeks, et tekitada ava likkuse ees muljet , nagu oleks kohus olnud objektiivne. See kohtuotsus ja karistused kajastasid klassivastuolude tera vust kodanlikus Eestis.

Inimvihkamise moraal, püüd oma poliitilisi vastaseid füüsiliselt hävitada, elusalt maha matta, nende inimväärikust jalge alla tal

lata, mõnitada, — need olid jooned, mis iseloomustasid kodanlikku karistuspoliitikat. Eluaegne või pikaajaline vangistus kodanliku Eesti vanglarežiimi tingimustes oli võrdne surmaotsusega või elu salt mahamatmisega. Ainult noorus, raudne tervis ja kommunis tidele omane moraalne tugevus päästis süüdimõistetute elu. Nii vabanesid pärast ligi 15 aastat kestnud vangistust 20—21-aasta sena

eluajaks eluaja

sunnitööle

mõistetud revolutsioonilised noored

August Kuhlberg, Olga Künnapuu, Andrei Murro, Arnold Veimer, Adolf Pauk ja teised. Sama aja ärakandmise järel vabanesid vang last 18 - aastaselt 15 aastaks sunnitööle mõistetud Richard Busch, 19-aastaselt sunnitööle mõistetud Leontine Vels, Aleksander Resev, Johannes Leesment ja teised. Kõik need olid andekad, kõrge moraali ja suure tahtejõuga võitlejad, tulihingelised revolutsio näärid, kelle üle eesti rahvas võib ainult uhkust tunda. Kodanlus eksis rängalt, kui ta lootis « 149 protsessi » osalisi taga

kiusamiste ja barbaarse kohtuotsusega hirmutada ning tekitada kohtualuste hulgas segadust. Meie võtsime kohtuotsuse vastu rahulikult. Tehti iroonilisi märkusi. Arvati, et polegi olulist vahet

Eesti töölisklassi olukorra vahel vanglas ja niinimetatud vabadu ses. Nii siin kui seal võimutsevad ühed ja samad fašistlikud timu kad.

Peab ütlema, et kohtuotsus polnud sugugi täpne selles osas, kus oli jutt «kõigi õiguste kaotamisest » . Meile oli siiski jäetud kõigi

tööliste põhiõigus – orjata mõisnikku, kapitalisti või hallparunit vähese tasu eest või koguni tasuta. See õigus oli meile garantee ritud nii vanglas kui ka väljaspool vanglat. Juba « sunnitööle » mõistmine viitab sellele, et orjamise õigus oli meile jäetud .

JOOSEP

SAAT

SEESPOOL TRELLE

1. ARETEERIMINE JA

PROTSESS

1924. a. 21. jaanuari õhtul areteeriti mind Tallinnas «Tööliste Keldris > ülelinnalisel ametiühingu aktiivi koosolekul koos küm nete teiste osavõtjatega.

Minu sattumine sellele koosolekule oli juhuslik. Töötasin juba eelmise aasta detsembrist saadik Haapsalus, kus me sel korral andsime välja töölisajalehte, sest Tallinnas siseministeeriumi sala

jase korralduse põhjal olid kõik trükikojad meie ees suletud. Mina tulin Tallinna selleks, et saada ajalehele kaastööd, ja seda lootsin esmajoones saada « Tööliste Keldris » ülelinnalisel tööliste esinda jate koosolekul.

Kohale oli tulnud töörahva saadikuid Riigikogust. Üks neist andis aru rühma tegevusest, teine kirjeldas praegust majandus likku seisukorda, märkides, et « ... kodanluse majanduspoliitika on jooksnud karile. Vabrikantidele riigikassast laenatud suured summad on läinud korstnasse ja vabrikud seisavad turgude puu dumisel. Tööpuudus on äärmiselt terav. Tööbörsi uksetagused on täis töötuid. Ainult transiit 1 võimaldab veel tööd. Nüüd ründavad

töötud ametiühinguid, lootes tööd saada meie kaudu.? Kodanlus on praegu eriti verine ametiühingute peale, sest ...» Saadiku kõne katkes ... Kuuldus terav saapakontsade klõbin . Kõikide pilgud pöördusid ukse poole, kust marssisid sisse polit

seinikud prefektiga eesotsas. Neid tuli nii palju, et lõppu polnudki näha. Esimesed okupeerisid kõnetooli ümbruse, teised asusid töö liste keskele pinkide vahele valveseisangusse.

« Lõpetan koosoleku !» hüüdis prefekt. «Asuge dokumentide kontrollimisele ! >>

Politseiametnikud lõid kontsad kokku ja tungisid tööliste kes kele. Töölised suruti hunnikusse ja rajati läbikäigutee. Politseini

kud ruttasid prefektile raporteerima. Nüüd tulid lagedale ka need | Mõeldakse Nõukogude Liidu kaubavahetust teiste maadega, mis osa liselt toimus ka läbi Eesti . – Toim .

2 Nõukogude kaubanduslik esindus võttis oma transiitkaubanduse alal tööle ainult ametiühingute liikmeid ühingute vastutusel . 394

Toim.

JOOSEP SAAT

kössis mehed, kes seni olid istunud pimedais nurkades, pea kõr

gele tõstetud palitukrae vahel. Need olid kaitsepolitsei nuhid. Mõned neist viskasid palitud lauale ja paljastusid nende vormi kuued.

Mõned töölised tegid katset tagumise ukse kaudu väljuda, mis algul ka paljudel õnnestus. Politseil oli see uks nähtavasti tead mata. Kuid varsti pöördusid väljaminejad tagasi — maja olevat

ümber piiratud. Esiukse lähedale tassiti laud, mille ümber istusid erariides poliitilise politsei ametnikud eesotsas karakullmütsi ja paksu karvase kraega härraga. See härra võttis portfellist nime kirjad ja hakkas nende järgi inimesi koosolijate hulgast välja kut suma .

Ringi vaadates võis näha, kuidas üks või teine koosolijaist püü dis salaja mõnda paberit hävitada. 395

Nimepidi väljahüütud otsiti laua ääres läbi, koondati kümne kaupa rühmadesse ja viidi välja.

Küsisin riigikoguliikmelt Paul Keerdolt, kes istus sügavas rahus laua äärel ja kõigutas jalgu:

« Miks sa välja ei lähe, sa ju puutumatu isik? »

« Ei lastud, » ütles Keerdo. «Öeldi, et olen tabatud « kuriteo pai gal » ja seega riigikoguliikme puutumatus ei lugevat. »

Teatavasti võidi riigikoguliiget areteerida Riigikogu loal või siis, kui teda tabati kuriteo kohal .

Nüüd oli asi selge. See polnud lihtne nimede kontrollimine, et tabada mõnda illegaalset kommunisti. Siin oli tegemist suuremate areteerimistega. Avalik ametiühingute koosolek oli tembeldatud

«kuritöö paigaks » , kus ei lugenud kodanluse enda poolt välja antud määrused parlamendiliikmete puutumatuse kohta. Keldri tagasopis tööliste omavahelistes rühmades kestis ikka

veel vaidlus selle üle, mis õieti lahti on . Ühed arvasid, et koha pealne EKP Keskkomitee liige on sisse kukkunud ja tema taskust on leitud nimekirjad. Teised arvasid, et massiline vangistamine oli juba ammu ette kavatsetud, kuid nüüd loodeti koosolekult kõiki korraga tabada.

Noored olid lahti löönud võimsa revolutsioonilise laulu. See

summutas kõik politseiametnike kisa ja hüüded. Keelust nüüd enam ei hoolitud. Laua ääres raputas karakullmütsiga härra, keda P. Keerdo oli nimetanud siseministri abiks Soomaniks, vihaselt

rusikaid. Väljaviimine jätkus rühmade kaupa. Väljas möllas tuisk . Ukse ees ähkis omnibus, millega nähtavasti pidi areteeritud vangi majja sõidutatama. Viidavaile kõlasid järele üha uued laulud, revolutsioonilised töölislaulud.

Välja kedagi ei lastud, ka mitte neid , keda ei olnudki nimekir

jas. Need suruti keldri nurka. Mina, nagu selgus, olin nimekirjas. Kui ma ukse vahelt tagasi vaatasin, vibutasid mulle kätega juma

lagajätuks metallitööline Saarens abikaasaga, kellede juures ma korteris olin ja kes olid ka sel õhtul koosolekule tulnud.

Koduseks ja armsaks saanud « Tööliste Kelder » jäi seljataha. Kellele lühemaks, kellele pikemaks ajaks, kellele igavesek

Meid veeti politsei ratsareservi, kuhu jõudsime kella 9 paiku õhtul . Öösel magasime põrandal , peotäis põhku külje all. Järgmi sel päeval paigutati areteeritud vanglatesse laiali. Ratsareservis olles saime teate V. I. Lenini surmast. Varsti õnnestus saada värske ajaleht, kust võisime lugeda ka meie endi areteerimisest. Nagu nägime, olid massilised areteerimised toime pandud mitte ainult Tallinnas, vaid üle kogu maa. See oli järje kordne töölisorganisatsioonide rüüstamine. Ratsareservist sattusin esiotsa Vene tänaval asuva Eeluurimis

vangla « lõvipuuri » , kust peagi viidi üle Lasnamäele Karistusvang

lasse. Marssisime läbi linna kahekaupa raudus , moodustades üsna 396

ALEKSANDER KAASIK (Taavet Pärn ).

pika aheliku. Mõlemal küljel konvoiirid paljastatud mõõkadega. Vaatepilt äratas nähtavasti tähelepanu , sest pealtvaatajaid kogu nes kõnniteedele üsna palju.

Kongis, kuhu meid nüüd paigutati, olid peale minu August Han sen, Jakob Tüürman, Aleksander Reinson , Hermann Vile, Her mann Arbon, Julius Tõnisson, Gustav Leiman, Madis Kask, Johan nes Ellman, August Mäemat, Eduard Vei, Jüri Nigul, Hans Kaik ja veel mõned, keda ei mäleta. Neist olid J. Tüürman , J. Nigul, ja H. Vile juba vanemad mehed , põlised tööstustöölised. H. Vile

oli tulnud Tallinna Soomest pärast kodusõja lõppu, kus ta oli kuu lunud pahempoolsete sotsiaaldemokraatide hulka.

Suve jooksul paigutati meie kongi veel vange, kel oli juba karis tus käes: M. Morask (oli vanglas kogu perekonnaga - naine ja laps olid teises vanglas), K. Reinfeldt (Uku talu peremees, kus

asus illegaalne trükikoda), endine punaarmeelane A. Sommer, põrandaaluse korteri pidaja A. Polischevski. Hiljem toodi veel juurde J. Lauristin ja E. Rõngelepp.

Poliitilisi vange oli veel teisteski kongides. Kõige kogenum meie hulgast oli Aleksander Kaasik, kes oli töötanud koos V. Kingis sepaga. Kui endine trükitööline oli ta töötanud põrandaaluse kir

janduse trükkimise alal. Areteeriti nagu V. Kingisseppki Link horsti äraandmise tagajärjel. A. Kaasiku õige nimi oli Taavet 397

Pärn. Ta tegi kodusõja ajal vastutavat parteitööd, mille tõttu teda oleks ähvardanud surmaotsus, kuid nuhid ei tundnud teda ära,

ja nii sai ta Kaasiku nime all kõigest kaheksa aastat sunnitööd . Meie kongi vangid olid Kaasikuga salajases kirjavahetuses, said

temalt paljudeski küsimustes juhtnööre, kuidas poliitvangidel tuleb käituda jne.

Eeluurimisalustena tegime suvel läbi ka esimese 5 -päevase näl jastreigi, seades üles mõningaid vangide olukorra parandamise nõudmisi.

Sügisepoole muutus rahva meeleolu järjest ärevamaks. Polii tilistel vangidel oli üsna korralik side välisseltsimeestega, mida pidas August Hansen tselluloosivabrikus tööl käiva kriminaal

vangi kaasabil. Selle tõttu oli poliitiline olukord Eestis ja välis maal meil üldiselt teada. Pätsi valitsuse majanduspoliitika oli lõp penud katastroofilise pankrotiga. Kodanlus ignoreeris Nõukogude Liidu turu tähtsust Eesti rahvamajandusele, mille tagajärjel

tsaaririigilt päritud suurtööstus jäi seisma. Tööstuse arendamiseks väljaantud kümned ja sajad miljonid margad läksid suurkapita

listide taskusse. Riigikassa kulla- ja valuutareservid olid läbi. Pätsi valitsus asendus Strandmanni valitsusega, kes alustas uut

majanduspoliitikat, nimelt tõsteti tolle, vähendati koosseise ja müüdi mitme aasta metsanorm korraga välismaale maha. Kriisi

see ei pehmendanud, pigem süvendas veelgi. Teadsime, et on valminud revolutsioonieelne õhkkond. Oli oodata plahvatust . Saime ka teada, et novembris algab sõjaringkonnakohtus meie protsess, millest võtab osa 149 kaebealust.

Vangla oli nüüd tulvil täis. Kümne magamiskohaga kongis oli 30—40 vangi, kes magasid põrandal tihedasti üksteise kõrval. Las

namäe vanglasse olid koondatud kohtu ajaks kõik « 149 protsessis vahialused ka teistest vanglatest, sest protsess pidi toimuma « Sõdurite Kodus » , mitte kaugel Lasnamäe vangimajast. Kodan lusel oli siit hõlpsam vange kohtusse ja tagasi vanglasse toime tada , ilma et oleks tarvitsenud neid vedada läbi linna, kus rahva meeleolu oli väga ärev.

Süüdistusmaterjal, mis meile eeluurimisel esitati, oli väga nigel. Minule ei suudetud esitada ühtegi süüdistust põrandaalusest tööst osavõtmise kohta. Kuid selge oli see, et sõjakohtus polnud süüdis tusmaterjalil olulist tähtsust. Kõik olenes sellest, missugust karis tust taheti anda. Kaitsepolitsei võis alati ükskõik mis süüdistuse

valmis meisterdada. Kas see oli õige või vale, seda sõjakohtus ei kontrollitud .

Protsess kestis novembri lõpuni.

Kõige masendavamaks sündmuseks meie protsessil oli Eesti ametiühingulise liikumise juhi Jaan Tombi mahalaskmine selle

pärast, et ta kohtusaalis hüüdis: « Elagu Eesti tööliste ja talupoe gade valitsus ! >> 398

« Elagu Eesti tööliste ja talupoegade valit oli 1924. a. lõpul saanud Eesti tööliste ja talurahva laiade

Jaan Tombi hüüe

sus ! »

hulkade loosungiks. Sellepärast kodanlus seda hüüet nii väga kar- . tiski. Oli selge, et Tomp tapeti kodanluse poolt selleks, et hirmu tada teisi poliitilisi vange ja kogu rahvast , kelle silmis kodanluse vägivallavalitsusel ja tema klassikohtul polnud enam autoriteeti. Noore töölise Martin Nurga tabas politseikordnik tänaval kom

munistliku kirjanduse pakiga. Ta mõisteti eluajaks sunnitööle. Surmanuhtlusest pääses ta alaealisuse tõttu. Tartus toimusid suured areteerimised. Kuid ka sellised terro ristlikud aktid ei suutnud maha suruda töörahva revolutsioonilist

meeleolu. Vangistatute asemele tõusis hulgaliselt uusi võitlejaid üle maa.

Ühel ööl kell pool üks novembrikuu viimaseil kuupäevil aeti poliitilised vahialused kongidest välja, kisti riided seljast ja otsiti läbi

.

alasti vangid ja riided eraldi. Siis pandi käed raudu ja

algas jälle teekond « Sõdurite Kodusse » .

Nagu selgus, viidi meid kohtuotsust kuulama. Sõjakohtu esi

mees Helk käsutas vangid püsti ja hakkas nimesid ette lugema. Mina sain esiotsa nii aru, et nüüd loetakse kõigepealt ette kõik

vahialuste nimed ja seejärel hakatakse teatama, mitme aastaga kedagi on « austatud » . Siis aga ütles esimees, et need vangid, kokku 39, on mõistetud eluajaks sunnitööle. Vahialused hakkasid selle peale valju häälega naerma. Naer puhkes loomusunniliselt, sest selline karistusmäär osavõtu eest

legaalsetest töölisorganisatsioonidest demokraatliku korra juures (nagu kodanlus ise oma režiimi iseloomustas) väljendas ainult kodanluse enda määratu suurt hirmu tekkinud revolutsioonilise situatsiooni ees.

Helgil oli viha pärast suu viltu, ta punastas ja kahvatas vahel dumisi, prokurör Trakmanni näolihased tõmblesid. Kogeldes ja

väriseval häälel luges Helk ette kümmekond uut nime. Ka need olid mõistetud eluajaks sunnitööle, kuid alaealisuse tõttu oli nende karistus muudetud 15. aastaks sunnitööks.

Kostis uus vangide

naerulagin, mis põhjustas uusi näomoonutusi näitelaval. Siis loeti ette uued nimed, kes olid mõistetud 15 aastaks sunni tööle . Seejärel tulid 12-aastased « otsad » . Siis kümnesed. Siis kaheksased , kuuesed, neljased, kolmesed ...

Sellega oli protsess läbi, jäi veel kohtuotsuse väljakuulutamine lõppvormis. 2. ESIMESE DETSEMBRI RELVASTATUD ÜLESTÕUSU VASTUKAJA VANGLAS

Poliitilistel vangidel oli valjust isolatsioonist hoolimata üsna rahuldav kontakt välisseltsimeestega. Seetõttu oli võimalik kor

raldada ettekandeid ja diskussioone olukorrast Eestis ja partei 399

lähematest ülesannetest. 30. novembril, pärast protsessi lõppu , oli meil referaat poliitilise olukorra üle. Protsessi ajal ei antud meile

ajalehti, kuid neis, mis me salaja saime, peegeldus kodanluse kabuhirm tööliste ja kehvtalurahva aktiivsuse tõusu ees. Haige

kassade kongress Tartus saatis poliitilistele vangidele tervituse. Politseil oli tegemist kongressist osavõtnute ülekuulamisega. Mas

silised vangistused ei suutnud purustada organiseeritud tööliste ridu. Oli tunda ähvardavat kõue.

Poliitiline vang Hermann Arbon, kes meie kongis esines refe

raadiga, avaldas lootust, et Kommunistlik Partei hoiab ära võima likud stiihilised väljaastumised ja organiseerib kogu Eesti töötava rahva ühiseks suureks ülestõusuks.

1. detsembri varahommikul, kohe pärast äratusvilet kostis kon gidesse vali püssiragin. See kestis pikemat aega. Meie kong asus

vangla õuepoolsel küljel. Püüdsime salaja aknast välja piiluda. Komandantuuri sõdurid jooksid mööda vangla õue. Salk konvoiire

ja tunnimehi seisis rivis. Ohvitser jagas neile õpetusi ja vibutas revolvrit. Siis märkas ta äkki aknale kogunenud vange. Ta kisen

das midagi. Kiiresti tõusid püssitorud. Kaks pauku lasti aknast sisse. Krohvitükid rabisesid põrandale. Raskemat õnnetust siiski

polnud juhtunud. Tunnimehed hakkasid käima akende all, püssi otsad ülespoole, ja valvasid , et vangid ei vaataks välja. Tuli orga niseerida keerukas aparaat peeglikestest, et õue näha.

Vangid olid ootusärevuses. Kõik teadsid , et väljas sünnib midagi tähtsat. Paljud seltsimehed sidusid saapapaelad korralikult kinni. Eduard Parts, vedurijuhi abi Mõisakülast, tõmbas endale sineli selga, pani mütsi pähe ja oli päris minekuvalmis. Pingeline ootus muutus kärsituseks, kui ligidal laskmine vaikis. Oli näha, kuidas valvurid , kes väljusid vangla õuest tänavale, ei

julgenud ilmuda mundris. Nad läksid esmalt vahituppa ja panid selga erariided . Kuna kõigil polnud erariideid kaasas, läksid nad linna kordamööda. Ühe riided käisid mitme seljas. Kui saabus hommikune väljakäigu ja « paraski » väljaviimise aeg, siis keeras valvur üsna tasa võtit lukuaugus ja ütles vaikse hää lega, et ainult kolm meest korraga võivad välja minna. Meile, vangidele, oli selge, et võim kõigub ... Lõuna paiku muutus aga sõdurite ja vangivalvurite kõnnak jul

gemaks. Tunnimehed koridoris, kes hommikupoole olid kuidagi kössis ja avasid uksi tasa, võtsid nüüd julgema hoiaku, kõlistasid võtmeid ja keerasid neid lukuaugus suure raginaga. Ohvitser õues ei jooksnud enam ehmunult ringi, vaid kärkis ja ajas nagu kalkun rinna ette. Kas ähvardav hädaoht oli möödunud ? Kas kodanlus oli võitnud ? Kindel vastus jäi meil seekord veel saamata. 2. detsembri hommikul oli vanglas suur läbiotsimine kaitse- ja kriminaalpolitsei ühendatud jõudude poolt. Vangivalvureid appi ei võetud .

« Näete, meid ei usaldata enam ! » sosistas meile üks valvureist. 400

JAAN KAMBERG

Leidlikkuse poolest olid politseinikud aga palju abitumad koge nud valvureist. Oma töö tegid nad küll suure põhjalikkusega. Nad kiskusid vangid alasti, harutasid lahti riiete õmblused ning lõhku sid seinu ja pinke. Kottidest puistati põhk mööda kongi laiali . Kõik kohad olid täis läpastavat tolmu . Aknad olid pärani lahti. Seisime kerges riides koridori seina ääres üksteise kõrval reas, silmad vastu seina. Liigutada ja kõrvale vaadata ei tohtinud ...

Siiski midagi ei leitud. Iga vang oli teadlik , et väiksemagi pabe rilipaka eest, mida oleks saadud tembeldada salajaseks kirja vahetuseks, oleks ähvardanud välikohtu otsusel — surm. Provot seeriti sõnavahetust. Ka seda oleks loetud vastuhakkamiseks ja oleks järgnenud veresaun. Hoidusime kõigiti provokatsioonidele reageerimast.

Õhtul kell 5, kui ilm oli juba läinud pimedaks, aeti meid uuesti kongidest välja. Jälle kisti riided seljast ja tuhniti põhjalikult läbi. Relvastatud komandantuuri sõjaväelased seisid ustel ja piki kori dori. Käsutati jälle kahte ritta, ent seekord pandi üksikult käed selja taha raudu. Viidi siis hanereas üle vangla õue. Kuhu, seda ei teatatud. Õuel oli näha kaks kuulipildujat sõjaväelastega ja vangivalvurite vägi. 26

Trellide taga

401

Meid viidi vangla kantseleisse, kus seati jällegi ritta, ikka käed raudus. Näoga seisime laua poole, mille taga istusid ohvitserid

sõjakohtu esimehe Helgiga eesotsas. Nende selja taga seisid sõdu rid lahinguvalmis, kiivrid peas ja automaatpüssid käes. Laua taga istuvad ohvitserid olid niisuguste nägudega, nagu vaevaks neid kange kõhuvalu. Nähtavasti tahtsid nad demonstreerida ranget ilmet. Helgi nina punetas rohkem kui tavaliselt. Selgus, et nüüd toimub kohtuotsuse ettelugemine lõppvormis. Meid viidi ära (kõik kaebealused korraga kantseleisse ei mahtunud) ja sisse toodi uus rühm vange .

Enne 1. detsembri ülestõusu oli Karistusvangla ülem A. Kõrge võrdlemisi tagasihoidlik poliitiliste vangide suhtes. Vahel oli ilm

selt näha, et ta püüdis oma viha taltsutada. Ta nina haistis lähe neva revolutsiooni lõhna, mis sundis teda oma nahka hoidma. Kuid nüüd, pärast ülestõusu mahasurumist, kus kodanlikud « jaagud arvasid tundvat, et neil on jalad põhjas, hakkas ta näitama paljaid

kihvu. Ühe läbiotsimise ajal hakkas Kõrge tüli norima äsja elu ajaks sunnitööle mõistetud Jaan Kambergiga ja laskis ta viia vang las viibivate komandantuuri sõdurite kätte – vang olevat vastu

hakanud ja tulevat maha lasta. Sõdurid aga keeldusid seda tege mast. Muidugi, oleks Kõrge ise vangi maha lasknud , siis oleks ta ülemuselt ainult kiita saanud, kuid ise ta seda siiski ei julgenud

teha. Öösel vastu 4. detsembrit kella 1 ja 2 vahel, kui me naridel magasime, tehti meie kongi uks jälle suure raginaga lahti. Ukse vahele ilmus A. Kõrge kahe komandantuuri sõduri saatel, vangide nimekiri peos, ja hakkas vihase kärkiva häälega vange välja

hüüdma, käskides neil riietuda. Välja valiti viis vangi. Mõtlesime, et nüüd on toimumas mingisugune uus provokatsioon eesmärgiga teatud vangid ära tappa. Kuid selgus, et väljakutsutud vangid pandi õues käimlat puhastama. See samm oli jällegi välja mõeldud vangide hirmutamiseks ja terroriseerimiseks. Käimlat oleks või

dud puhastada ka muul ajal ja ilma relvastatud sõdurite juures olekuta. A. Kõrge ja tema inspireerijad kaitsepolitseist aga lootsid , et ehk mõni vang hakkab vastu ja siis saab teda maha lasta.

Üle kogu maa algas välikohtute hoogtöö. Kodanlus, kes oli man netu ja saamatu rahva majanduslike probleemide lahendamisel, näitas nüüd erakorralist julmust ja verejanu oma ajutise võidu

puhul töörahva üle. Ööd läbi klõbises koridori raudvärav, pauku sid rasked riivid , kõlisesid võtmed ja käerauad, kostsid käsklused

ja lõpmatu saabaste müdin ... Õues mürisesid autod. Öösiti veeti vange ülekuulamisele, välikohtusse ja mahalaskmisele ning toodi juurde uusi areteerituid . Päeval oli suhteliselt vaiksem. Siis veeti sunnitööle määratud

vange teistesse vanglatesse. Ent ruum ei muutunud lahedamaks. Provintsilinnade vanglad ei suutnud mahutada areteeritud maa kehvikute väge. Neid hakati tooma Tallinna. Ikka ja jälle paukus ukseriiv ning sisse astus päevitunud nägudega ja jämedate, krobe 402

liste kätega külamehi hallides ja pruunides maariietes, takused leivakotid seljas. Nad vaatasid esmalt kohmetult ja umbusklikult ringi. Siis aga silmasid nad sõpru, kellega oli olnud väljas kokku puutumisi, kes olid käinud maal organiseerimas ja kõnelemas.

Algasid tervitused, uudiste vahetamine. Ruumipuudusel paigutati sunnitöölised ja eeluurimisalused segi. Ainult surmamõistetud kadusid ...

1924. aasta detsember ja järgmise aasta esimesed kuud tõid

meile väga õudseid uudiseid. Üha uusi tuntud seltsimehi oli tape tud .

Tallinna Karistusvangla akende lihvitud paekivist alusplaatidel oli nõelaotstega graveeritud nimesid neis kongides enne meid vii

binud vangide poolt. 1905. aastal paigutas tsaarivalitsus siia töölisi ja talupoegi, kes olid astunud üles mõisnike vastu. Üks neist, selt simees Joller, oli oma nime lõiganud kivisse. 1917. a. veebruaris

tulid Tallinna töölised vangla värava taha ja vabastasid Jolleri ühes kaaslastega. Kuid ta ei saanud kaua vabadust maitsta. Pikad vangistusaastad olid murdnud ta tervise. Mõni nädal pärast vaba

nemist suri ta tiisikusse ja maeti pidulikult Tallinna tööliste poolt. Nagu lugesime plaatidelt, oli selles kongis viibinud Peterburi üliõpilasi, kes olid teinud tsaarivastast agitatsiooni. Ka oli siin enne mahalaskmist kinni hoitud Saaremaa ülestõusust osavõtjaid. Siin, Lasnamäel asuvas vanglas oli mõni päev kinni peetud ka viiulikunstnik Eduard Sõrmust, kui ta kodanliku « vabariigi » algul Eestit külastas. Kuna E. Sõrmus hoidis töörahva poole, siis ei luba nud kodanlik valitsus tal kontserte anda, vaid areteeris ta ja saa

tis maalt välja. Vangimaja ülem Kõrge uhkustas hiljem , et ta lubanud Sõrmusel viiuli kambrisse kaasa võtta, kus ta esinenud muusikapaladega vangide ees. Karistusvanglas oli tsaariajal lühikest aega kinni olnud ka üks

eesti kodanluse peamehi Jaan Teemant. Viimane oli endale kau belnud mitmesuguseid eri soodustusi, seepärast olnud tal kaas

vangidega vastuolusid. Kuna väljakäigukoht olnud ropp ja eba hügieeniline, siis lubatud J. Teemandil kodunt tellida oma iste laud, mis olnud tal nari taga põhukoti all. Väljakäiku minnes võt nud ta oma istelaua kaasa. Ükskord oli J. Teemandil olnud tähtis

sünnipäev. Talle oli toodud väljast uhke kringel, mitukümmend küünalt peal. Vaevalt oli ta jõudnud kringli kambrisse tuua ja lauale asetada, kui teda uuesti välja hüüti omastega kokkusaami sele. Tagasi tulles oodanud teda üllatus. Kringel olnud paigutatud istelaua peale , mis oli nari tagant välja võetud, ja kõik küünlad põlenud. Vangid tantsinud ümberringi. Teemant olnud hirmus vihane ja läinud ülemale kaebama. Pärast seda viidud ta üle teise kambrisse.

1925. aasta sügisel viidi pikka aega istuvad vangid , nende hul gas ka mina, Karistusvanglast üle Keskvanglasse ( « Patareisse » ) .

26 '

403

3. OPPIMISEST JA

TÖÖLKÄIMISEST

Suurema osa oma eluaegsest sunnitööst saatsin mööda eespool

nimetatud Keskvanglas. Olime tuubitud kitsastesse kongidesse, kus alati oli 5—10 ülemäärast vangi, kes öösel magasid põrandal, sest kõigile ei jätkunud narisid. Enamus poliitilistest vangidest oli mõistetud vanglasse kümneks ja enamaiks aastaiks, paljud eluajaks. Enne areteerimist olid nad

jõudnud saada mõningaid võitluskogemusi, kuid klassivõitluse teo reetiliste küsimuste uurimiseks oli vähestel jätkunud aega. Nüüd oli see « aeg » neile antud ja seda tuli kasutada viimase võimalu

seni. See ei olnud sugugi kerge. Puudus vastav kirjandus. Aegamööda

kogunes vangla raamatukokku üsna rohkesti ka

väärtuslikku kirjandust mõnede teaduste ja ilukirjanduse alalt, mida raamatukogule annetasid poliitilised vangid ja nende omak

sed, et neid raamatuid saaks lugeda laiem poliitvangide ringkond, kes oli laiali pillatud mööda vangimaja.

Ustavalt oma kodanlikke peremehi teeniv vangla juhtkond hoo litses igati selle eest, et tema asutusse ei pääseks marksistlik -lenin lik kirjandus. Kõik raamatud, mis kirjeldasid töörahva revolut sioonilist klassivõitlust, tõid õigeid andmeid Nõukogude Liidu rah vamajanduse ja poliitilise elu kohta, paljastasid kapitalismi pai

seid, tembeldati kommunistlikeks, ja neil ei olnud pääsu vangide juurde.

Võeti tarvitusele kõik abinõud, et vange täielikult isoleerida

« vabadusse » jäänud võitluskaaslastest, parteiseltsimeestest, töö lisorganisatsioonidest. Meelelahutuseks ja vaimukosutuseks pakuti

pappide palvejoru, mida käisid vangidele kuulutamas misjonärid ja palvevennad - õed.

Mitmesugusel maskeeritud kujul, keerukate ja salajaste teede kaudu pääses siiski marksistlik poliitiline kirjandus ka vangla müüride vahele. Kirjandust toimetati vanglasse ka mõne progres

siivselt meelestatud valvuri või väljas tööl käiva kriminaalvangi kaudu .

Kuid ka kirjanduse saamine ei lahendanud veel kõiki raskusi. Hangitud kirjandus oli enamasti vene- või saksakeelne. Enamik

poliitilistest vangidest oli toodud otse tööpingi juurest ja talurahva hulgast. Neil puudus võõrkeelte oskus. Nad pidid peale teoreeti liste teadmiste õppima ka keeli.

Vangikongis õppimine ei olnud sugugi kerge asi. Olukord sel leks oli väga ebasoodus. Siin ei seganud küll linnulaul ega muud

välised võlud, kuid seevastu oli rohkesti närvepingutavaid läbiela musi, mis takistasid õpingutesse süvenemist. Asudes keelte õppimisele , valisid paljud vangid selleks espe

ranto kui kõige kergemini kätteõpitava keele. Varsti selgus, et selle keele õppimisest oli kasu. Vangid olid saanud mõne V. I. Lenini esperanto keelde tõlgitud teose, millele oli maskeeri 404

JOOSEP SAAT

poliitvangina.

miseks uus tiitelleht ette kleebitud. Nii oli esperanto keeles näiteks Lenini teos « Riik ja revolutsioon». Varsti olid mitmedki vangid võimelised seda raamatut lugema. Neis kambrites, kus mina olin, õppisid esperantot Järvamaalt pärit noormehed August Mäemat ja Johannes Leesment ning Kunda tööline Richard Busch, kes siis ka mainitud raamatut ja teisi teoseid lugesid ja nende sisu teistele

selgitasid. Esperanto teatud määral kergendas teiste võõrkeelte õppimist.

Raskem oli õppida neis kongides, kus vangide koosseisus ei juh tunud olema ühtki vastava eelharidusega seltsimeest, kes oleks võinud õppetöös abistada.

Paljud poliitilised vangid valisid teatud eriaine, mille kallale nad asusid põhjalikumalt. Mõnel oli see juba varem välja valitud. Näiteks Oskar Sepre oli juba ülikoolis õppinud majandustea dust. Ta korjas hoolega mitmesuguseid arve ja fakte, mida raske

tes varglaoludes vähegi võimalik oli saada, põimis neid kokku ja võrdles. Tema vihik oli arve ja vormeleid täis.

J. Lauristin oli juba väljas töörahva ajalehtede ja ajakirjade veergudel avaldanud vesteid ja lühijutte. Ta jätkas ilukirjanduse

harrastamist ka vanglas, asudes kirjutama romaani. Paljudel on raske saada kujutlust, mis tähendab kirjutada romaan vangikamb 405

ris, kus ei tohi olla ühtegi paberitükki peale nummerdatud lehte dega vihiku. Tal puudus võimalus oma tööd ümber kirjutada. Sageli tuli märkida oma mõtteid salaja hangitud paberilipakatele, et neid hiljem vihikusse kirjutada. Siis aga viis « rööv » ootama tult välja mitme päeva väärtusliku töö. Ka P. Keerdo ja V. Tellingu armsaimaks aineks oli ilukirjandus.

Mõned P. Keerdo jutustused on hiljem ilmunud ajakirjades. Georg Abelsi eriharrastuseks olid

põllumajanduslikud küsi

mused. Ta kogus suure hoole ja armastusega arve ja andmeid põl lumajanduse kohta nii Eestist kui ka välismaadest. Peale selle olid tal « korrespondendid » oma koduvallas, kes kirjutasid põllutööde ja viljasaagi seisukorrast. Ta andis neile vanglast isegi nõu, kuidas põllutööd paremini korraldada, kogus põllumajanduslikke aja

kirju, mida oli võimalik saada, ja tegi ajalehtedest väljalõikeid. « Rööv » viis need enamasti välja. « Rööve » oli sageli mitu päeva järgemööda, vahel oli aga nädalat kaks ja isegi kuu aega vahet. Nende vaheaegade kestel oli Abels jõudnud uusi materjale koguda. G. Abels oli ka luuletaja, « väikest viisi» , nagu ta ise ütles. Luule

tusi ilmus temalt poliitiliste vangide ajakirjas « Punane Viisnurk» . Neis oli tuld ja hoogu, kuid iseäranis vihased olid nad pärast « röövi» , kui materjalid olid jälle välja viidud.

Oppimise juuresselgus tihtipeale, et mõni seltsimees osutus tea tud õppeainetes väga andekaks. Näiteks noor Pärnu tööline Johan nes Aperson, kes oli õppinud ainult algkoolis, võttis kiiresti läbi

algebra, trigonomeetria ja kõrgema matemaatika eelkursuse, lahendas keerukaid ülesandeid. Siinkohal tuleb tänu avaldada eriti Harkovi üliõpilastele, kes saatsid meile õpikuid ja aitasid kirja teel lahendada mõnda ülesannet.

Kongides, kus poliitilisi vange oli rohkem, korraldati ettekan deid mitmesugustel teemadel, eriti siis, kui läks korda hankida vastavat kirjandust ja marksismi-leninismi klassikute töid. Teha semehed korraldasid referaate ka spetsiaalsete töösse puutuvate küsimuste üle.

Mõnes kambris oli ettekannete pidamine kohustuslik kõigile

poliitilistele vangidele. Materjali hankimine vastavaks teemaks oli muidugi raske. Sagedasti kujunesid läbirääkimised pärast ette kannet väga elavaks.

Eriti keerukaks muutus olukord siis, kui teatud eriala spetsialis tid sattusid omavahel vaidlusse, mis kestis vahel aasta otsa ja kauemgi. Otsiti kirja teel välisseltsimeestelt abi.

Suurem osa vangidest olid oma teadmised omandanud praktilise töö juures. Seepärast polnud sugugi ime, et vangla olukorras, kus

praktika puudus, kutsus kirjatarkuse omandamine esile palju vaieldavaid küsimusi. Mäletan eriti kahte meest

Eduard Kitti

Saaremaalt (elukutselt kivilõhkaja) ja Peeter Jentsonit Valgast, kes kunagi ei tahtnud rahule jääda teoreetilise seletusega, vaid nõudsid praktiliste asitõendite esitamist , mis oli muidugi võimatu. 406

GEORG ABELS

poliitvangina.

TRIAN

Muidugi oli Jentsonil ja Kitil täielik õigus: kuidas saab õppida

botaanikat, füüsikat, keemiat, kui ei saa vaadelda loodust ega teha katseid .

Zooloogia õppimine selles osas, mis käsitleb putukaid, oli ker gem , sest putukate maailm oli vanglas rikkalik ja sel alal sai vang omandada võrdlemisi hea praktika. E. Kitt võttis tühja piima pudeli ja kogus sinna sisse lutika, sajajalgse, musta tarakani (keda vangid kutsusid prokuröriks) , täi, kirbu , kärbse, ämbliku ja veel mõne eluka, keda mina nimepidi ei tunne. Siis jälgis ta pudelis nende käitumist. Suurt muret tekitas selle pere toitlustamise

küsimus, sest vangi ühekülgses toidunormis polnud loomaaia pida miseks toitu ette nähtud. Üks loom oli küll teisest suurem, kuid üksteist nad ära ei söönud. Kärbse oleks ämblik arvatavasti nahka

pannud, kuid kärbes oli kogu aeg üleval korgi all, ämblik aga ei saanud mööda pudeli kaela üles ronida. Kõige enne suri ära saja

jalgne. Juba järgmisel päeval oli ta pudeli põhjas selja peal, jalad ülespidi. Botaanikat oli aga vangil väga raske õppida, sest peale hallituse vangikongi seintel muid taimi ei kasvanud.

Väljas pidasid nuhid klaperjahti klassiteadlikele töölistele ja illegaalsetele parteilastele. Kolmekümnendail aastail areteeriti 407

seltsimehed Feodor Okk , Eduard Kull, Alvine Puusepp, Idel Jakobson, Osvald Tuul , Osvald Kivisson ja palju teisi. Siis kuul

sime uudiseid Nõukogude Liidu elust, partei ja teiste töölisorgani satsioonide tööst, uusimast kirjandusest jne. Idel Jakobson teadis uusi laule ja oli ka ise vahva laulumees. Valjusti laulda ei tohti nud. Kui oli kuulda, et tunnimees meie kongist eemaldus ja teiste kambrite uste taga kolistas, laskis Idel kuuldavale uusi nõukogude laule. Siis valitses ta ümber täielik vaikus. Oli veel teine vahva laulumees Konstantin Toomingas, keda oli vangi pandud salakuu

lamise pärast Nõukogude Liidu kasuks. Laulmine oli muidugi kee latud, seda tuli teha ettevaatlikult. Feodor Okil oli palju jutustada oma juhtumistest Mongoolias ja mitmesugustel rinnetel kodu sõjas. F. Okk oli ka väsimatu maletaja, kes võis hommikust õhtuni

istuda laua taga ja tõsta nuppe. Viimasel ajal olid küll mängud keelatud. Male viidi välja. Kuid leivataignast tehti kohe uued nupud. Leonhard Klaaser harrastas maalikunsti. Voldemar Tube rik oli töötanud välisasjade rahvakomissariaadis ja oskas huvita

' valt rääkida reisidest diplomaadina. Ka uuemat Nõukogude ja välismaa kirjandust näis ta tundvat hästi.

Vanglavalitsusel oli kombeks karistada tervet kongi kartseri

režiimiga. Sel korral viidi välja raamatud, põhukotid ja magamis riided . Et niisugused karistused olid üsna sagedased, siis keelte õppijad olid aegsasti kongis leiduvate pragude vahele peitnud

paberilipakaid, kuhu oli üles märgitud mõnisada võõrkeelset sõna. Need paberitükid otsiti nüüd üles, hoiti peopesas, et nad välja ei paistaks, ja õpiti sõnu pähe. Nii ei läinud aeg kaduma. Paljud ei olnud esiotsa harjunud õppima ja lugema kärarikkas ümbruskonnas, mida endast kujutas kamber 30—40 vangiga. Kuid

sellega pidi harjuma. Kus kamber koosnes ainult poliitilistest van gidest, seal seati sisse vaikuse tunnid, ent igal pool polnud see läbi viidav. Poliitilisi vange hoiti aastate viisi üksikkongides. Seal pidi igaüks omandama oma töömeetodi.

Olime kuulnud marksistlikust filosoofiast, dialektilisest ja aja loolisest materialismist, kuid puudus sellekohane kirjandus. Kõik selle ala raamatud, mis väljast püüti vanglasse saata, peeti kinni. Ükskord läks meie kongist vanglahaiglasse Adolf Zilmer, Võru

maalt pärit poliitvang, kes oli haigestunud tuberkuloosi. Haiglas viibis ta pikemat aega. Sealt tagasi ilmus ta üpris võidurõõmsana.

Arvasime, et ta tervis on paranenud . Aga oh ei ! Tervis oli tal endi selt väga ja väga halb. Kuid selgus, et tal oli õnnestunud meile tuua kaks raamatut dialektilisest materialismist, mis välisseltsi mehed olid haiglasse toimetanud. Raamatute nimesid ma enam ei

mäleta, kuid neid õieti öelda ei olnudki, sest tiitellehed olid hävi tatud .

Nüüd läks kõvaks õppimiseks. Raamatud olid venekeelsed. Sel leks et kõik saaksid ainet omandada, tõlkis Voldemar Sassi ühe neist eesti keelde oma kladesse. Ka Boris Kumm tõlkis ühe filo 408

soofilise teose eesti keelde. Raamatuist saime ülevaate marksist

liku filosoofia põhialustest, kuigi üks neist, nagu me hiljem aru saime, oli idealistliku kallakuga. Selle raamatu käsitluse järgi ei olnud liikumine mitte ainult mateeria eksisteerimise vorm, vaid ka tema ise pidavat omakorda liikuma («liikumise liikumine » ). Selline käsitlus paistis meile küll veidrana, kuid esialgu ei osanud me veel teadlikult kindlat vahet tõmmata materialismi ja idealismi vahel.

Hiljem saime ka mõningaid Lenini teoseid, nagu tema ettekan ded uuest majanduspoliitikast (nepist ), Kommunistlikust Internat

sionaalist jne. Peaaegu kõigis kambrites, kus poliitilised vangid olid mitmekesi, korraldati ettekandeid V. I. Lenini teoste ja mark sismi- leninismi üksikute põhimõtete kohta.

Vangla administratsioon hoolitses selle eest, et poliitvangide närvid oleksid alati pingul. Üheks närvide üleskruvimise vahen

diks oligi kongide koosseisude sagedane segilöömine. Valvur hüü dis äkki ukse vahel : « Kraam kokku ! »

kas üksikutele seltsimees

tele või tervele kongitäiele. Siis oli õppetöö selleks korraks katkes

tatud. Õpperühmad olid jälle lõhutud. Kompsud seljas, põhukott süles, tuli rännata mööda koridore, valvur võtmekimbuga selja taga, teadmata, missugusesse kongi lüüakse või seisab ees teekond teise vanglasse. Seal tuli õppimist jätkata hoopis teises olukorras,

kas täiesti üksinda või koos uute seltsimeestega. Paljudel vangidel katkes aine õppimine, sest uues kohas puudusid raamatud, puudu sid seltsimehed, kes oleksid andnud juhatust.

Nii et süsteemikindlat õppimist mõne kooli programmi järgi kodanliku Eesti vanglaolud ei võimaldanud . Neid olusid ei maksa

siin enam pikemalt kirjeldada, sest neist on käesolevas raamatus mujalgi juttu.

Võis tähele panna, kuidas paljud poliitvangid olid alatoitluse, närvide ülepingutuse ja krooniliste haiguste tõttu füüsiliselt nii võrd kurnaud, et nad ei suutnud paar tundi järjest lugeda ilukir janduslikke teoseidki, rääkimata teaduslike teoste järjekindlast

õppimisest. Kuid arvesse võttes asjaolu, et suur osa poliitvangidest olid vanglasse tulles aastatelt noored, 20—30 -aastased, ei maksa imestada, kui mõnigi poliitvang suutis tunduvalt oma haridust täiendada .

Palju kiitlesid kodanlikud ajalehed ka vanglatöökodadega, kus vangidel olevat võimalik õppida « kasulikke ameteid » , mis võimal davat pärast vabanemist « ausalt töötada». See kõik oli otsast lõpuni vale.

Rääkimata sellest, et vangimaja töökojad olid alla igasuguseid tervishoiunõudeid, tolmused ja suitsused , olid nad peale selle veel niivõrd väikesed , et võisid mahutada ainult tühise osa vangidest.

Rätsepa, lukksepa, tisleri jne. töökodadesse, mis olid suuremate vanglate juures, mahtus tööle ainult teatud hulk « ustavaid » vange. Poliitilised vangid (jutt on siin kommunistlikest poliitvangidest, 409 ,

sest oli veel teisigi poliitiliste paragrahvide järgi areteerituid, nagu Reinkubjase-mehed ja hiljem vapsid) põhimõtteliselt tööle ei läi nud, välja arvatud mõned üksikud . Tööst keeldumiseks oli mitugi

põhjust. Poliitvangid ei tahtnud võtta ära tööd «vabaduses» viibi vailt töölistelt, kes niikuinii raskesti kannatasid tööpuuduse all ja avaldasid tihti protesti vangide tööjõu kasutamise vastu palkade allasurumiseks. Pealegi seoti poliitvangide töölelaskmine töökoda

desse, kus oleks saanud õppida mingisugust tööala või « ametit » , alandavate tingimustega, mis nõudsid enesealandamist ja oma poliitilistest seisukohtadest loobumist. Ka olid poliitvangid ena masti karistatud sunnitöö paragrahviga, sunnitöölistele aga maksti

armetult väike protsent väljateenitud töötasust. Vanglavõimud ei saanud poliitvange, kes küll 'kandsid sunni tööliste nime, hulgaliselt tööle panna. Esiteks, nagu eespool öel dud , olid sisetöökojad väikesed. Välistöödele aga, nagu paemurrud

jne. , ei juletud poliitvange saata, kartes nende põgenemist ja ühendusepidamist välisseltsimeestega. Hiljem hakati poliitvange, kes olid suurema osa ajast ära istu nud, saatma Harku paemurdu . Keskvanglas seati sisse korvitöö

koda , kuhu paigutati kümmekond poliitilist vangi, nende hulgas ka mind .

Poliitvangide hulgas Keskvanglas toimus « Vangimaja Kiire» veergudel pikem diskussioon tööküsimuse üle. Ühed olid seisu kohal, et poliitvang peab keelduma tööle minemast, teised aga arvasid, et tööle võib minna, ainult tuleb käituda väärikalt, pidada

kinni poliitvangkonna distsipliinist ja põhimõtetest. Võidule pääses see seisukoht, et tööst tuleb keelduda, ja kui vägisi sunnitakse, siis tööle minna alles pärast kolmekordset kartserikaristust. Varsti muudeti seda seisukohta, nii et sunduse korral võis tööle minna pärast ühekordset karistust. Loobumine kolmekordsest

kartserikaristusest toimus Kominterni juhtivate organite nõudmi sel, kes olid seisukohal, et kommunistlikud poliitvangid peavad

võitluses vanglaadministratsiooniga leidma taktika, et mitte lasta end füüsiliselt hävitada, mis teatavasti oli kodanluse eesmärgiks. Kui vang lõpuks sundimise peale oli tööle läinud, siis ei olnud sugugi kindel , et teda seal kaua peetakse. Ühel ringkäigul mööda

vangimaja märkis ülema abi Birkhan paberile minu, Osvald Tuule ja Johannes Oinase nime. Järgmisel päeval kutsuti meid ükshaa

val välja ja teatati, et meid pannakse kingsepatöökotta. Keeldu sime minemast ja saime karistuseks 7 päeva kartserit. Pärast seda sunniti uuesti ja siis läksime. Saime tööl olla vaevalt kolm näda

lat, kui meid kutsuti kantseleisse ülekuulamisele. Vangla õuelt oli leitud nahariba, milles olnud salakiri. Selle olevat üks meie hul

gast õue poetanud: Meie kirja omaks ei tunnistanud. Kiri ei läi

nud kokku meie käekirjadega. Kuid sellegipärast jäime meie süüd lasteks ja meid viidi töökojast ära tagasi kongi. Peab märkima, et kingsepad ei pannud kunagi salakirja .410

JOHANNES OINAS

poliitvangina .

(«tonksu » ) nahatüki sisse, sest nahk oleks sissekukkumise korral

tõmmanud tähelepanu nende töökojale. Ülalnimetatud « tonksu » olid nähtavasti kirjutanud rätsepad või teised ametimehed. Nii lõppes minu karjäär kingsepatöö alal. Muide, J. Oinas, Valga tööline, I Riigikogu kommunistliku rühma sekretäri Paul Raud sepa poolvend, oli elukutselt kingsepp. Mina ja O. Tuul töötasime tema käe all. 4. «VANGIMAJA «PIITS»

KIIR » ,

« PUNANE

VIISNURK

JA

Poliitiliste vangide teadlikkuse tõstmisel ja organiseerimisel

etendasid tähtsat osa salaja välja antud ajaleht « Vangimaja Kiir >> ja ajakiri « Punane Viisnurk » .

1. mai hommikul 1927. aastal said meie (36-nda) kongi poliitili sed vangid suure üllatuse osaliseks. Olime sooritanud oma hom

mikused toimingud, käinud pesemisruumis ja jalutamas. Meie kor respondent ( järjekordne sidepidaja teiste kongidega) läks laua taha nurka ja harutas lahti paberipuntra, mis ta äsja oli saanud. Ootasime teistest kongidest uudiseid. Seekord valitses meil jälle

pikemat aega ajakirjanduse lugemise keeld. Ajalehti sisse ei las 411

tud. Kui keegi vangidest juhtus saama tüki ajalehte või uudiseid , siis toimetati see kohe edasi teistele seltsimeestele. Kongis jäi vaik

seks. Oodati uudiste ettelugemist. Oli keelatud koguneda lugeja ümber hunnikusse, sest siis märkaks valvur läbi ukseklapi, et kon gis on midagi käimas» .

Seekord ei olnud aga « tonksuks » mitte harilik kiri ega tükk aja

lehte, vaid õhukese maisipaberi poogen lillavärvilist käsitsi kirju tatud teksti. Üles esimesele küljele oli joonistatud « Vangimaja Kiir» , selle all seisis: « Klassiteadlikkude poliitvangide häälekandja, toimetus ja talitus « Patareis » ». Viimase külje lõpus seisis: « Vastutav toimetaja ja väljaandja: Toimetuse Kolleegium . Tiraaž -

1 eks. »

Meie häälekandja esimest numbrit tahtis igamees isiklikult

käega katsuda ja oma silmaga vaadata . Suure uudishimuga unus tati konspiratsiooni põhinõuded ja lehe ümber tekkis trügimine. See oli aga ohtlik, sest iga liigutust valvati. Sellepärast pakkis kor respondent lehe uuesti kokku ja lubas selle avada alles õhtul, kui vanglaametnikud on oma päevased kontrollkäigud sooritanud . Olid sünged aastad. Töörahva ülestõus 1. detsembril 1924. a . oli kodanluse poolt veriselt maha surutud, kuid võitlus kestis edasi. Sügaval põranda all korraldas Eestimaa Kommunistlik Partei

ajutiselt taganenud töörahva ridu uueks võitluseks. Neil aastail oli kapitalism ajutiselt veidi toibunud . Oli kapitalismi nõndanimeta tud osalise ja relatiivse stabiliseerumise ajajärk . Töölised Eestis

võitlesid suurte raskustega, et luua endale avalikku häälekandjat ja avalikke organisatsioone.

Kodanluse nuhid ja provokaatorid terroriseerisid poliitiliste vangide omakseid ja levitasid mahajäänumate töörahva kihtide

hulgas valet töölisliikumise kohta. Poliitiliste vangide perekondi, kelle toitjad olid tapetud või mõistetud kümneteks aastateks ja eluajaks sunnitööle, kiusati taga, ei võetud tööle, nende lapsed heideti koolist välja. See mõjus rõhuvalt paljude vangide meele olule.

Sellises poliitilises olukorras oli vangidel tekkinud hädavajadus oma häälekandja järele.

Nii tõi « Vangimaja Kiir» sel raskel reaktsiooni pealetungi aja järgul julgust ja meelekindlust poliitvangkonna hulka, andis olu

korra kohta õigeid hinnanguid, valgustas tulevikusihte ja perspek tiive, tegi kokkuvõtteid tööliste ja talurahva võitudest Nõukogude Liidus . « Vangimaja Kiire » esimene number ilmus Johannes Lau

ristini algatusel. Selles oli juhtkiri 1. mai pühitsemise kohta vang

las. Joone all följeton – « Tindid päästku ! » . ( Sel ajal pidasid poliitilised vangid võitlust kõlbmatu tindisupi vastu , mida jagati vangidele lõunaks kaks korda nädalas. )

Kommunistid võitlesid « Vangimaja Kiire » veergudel järjekind

lalt « kondiloopimise » (armuandmispalvęte esitamise) meeleolude vastu , mida esines vähemteadlike seltsimeeste hulgas, võitlesid 412

parema leiva, parema supi, korralikuma riidevarustuse, kütuse

eest, organiseerisid poliitilisi vange ühisteks aktsioonideks, paljas tasid vanglaametnike jõhkrust ja ülbet käitumist. Ilma oma hää lekandjata oleks kommunistidel -poliitvangidel väga raske olnud

poliitvangkonda organiseerida, pidada organiseeritud võitlust tähtsate ülesannete täitmise eest .

Juba esimesest numbrist peale kogunes « Vangimaja Kiire » ümber laialdane kirjasaatjate võrk üle kogu vangla ja hiljem ka teistest vanglatest. Esimesel kahel küljel oli peale juhtkirja ja artiklite ka sõnumeid töötava rahva elust väljas, siis sõnumeid sotsialismi ehitamisest Nõukogudemaal, ent kaks järgmist lehe külge olid täis sõnumeid vangla sündmustest. « Seespool trelle » ja « Elu kongides olid « Vangimaja Kiire >>

huvitavamad ja tähtsamad osakonnad. Järjest veeres tapivagun raudteel ja paiskas vange ühest vanglast teise. Poliitilisi vange üksteisest eraldada ja piinamise, näljutamise ning omaste tagakiusamisega sundida oma aatest loobuma ning armu

taheti

paluma. Aga ka laialipaisatuna säilitasid poliitilised vangid oma vahelise sideme, ja vangimajade administratsioon oma alatiste

puistamiste ja vangide siia-sinna paigutamistega ainult suuren das « Vangimaja Kiire » mõjupiirkonda. « Vangimaja Kiirele » saa busid «tonksud » Harku vanglast, Tartust, Haapsalust, Rakverest, Valgast ja Narvast, ehkki mõnikord oli « tonks » rännanud nii ras keid teid mööda, et polnud enam loetav. Toome näitena mõne sõnumi osakonnast « Elu kongides » 1929.

aasta 1. jaanuari numbris. Keskvangla 33. kongist kirjutati: «Uueaasta

popurrii. Korraldasime ettekande

päeva

kohase sisuga. Mäng oli loomutruu ja näitlejad ning muusikud said publiku tormiliste kiiduavalduste osaliseks. Aga oh häda! Vile! Õhtune ülelugemine tulemas! Teenelise näitleja grimeeritud nägu ei taha kuidagi endist jumet tagasi saada. Grimm – tint,

nõgi, hambapasta, rasv jne. tahavad jonnakalt püsida. Pestes muu tis see segu näo ja kaela kohutavalt mustaks. Naeruhoog sirutas nii mõnegi mehe pikali. »

See teeneline näitleja, kes oli hädas oma grimmi mahapese misega, oli muidugi Georg Abels, kes oli kandnud ette oma «Maa ilma loomist » .

44. kongist saadeti järgmine sõnum:

«Uued mehed. Pere suurenes paari semu võrra, missugune sündmus erilist huvi tõstis raamaturiiuli vastu. Tõsteti kõik vai

muvara ükshaaval läbi ja seati programmid kokku.

Üks uutest

semudest on suur ahjusõber ja, nagu loomulik, hea jutupuhuja. Möödus mõnigi hea õhtupoolik jutustamise tähe all. Peakone aineks oli Nõukogude Liidu elu -olu. Pilviste ilmade tõttu on elu

kongides loid ja pingid pikutajaid täis, sellepärast on korralikul «töömees » -vangil raske leida paika süvenemiseks. »

Osakond « Seespool trelle ». ( « Vangimaja Kiir» nr. 1 (23) 413

1. jaan . 1929. ) Selles osakonnas tuuakse sõnumeid

töökodadest,

vangla haiglast ja teistest vanglatest. « Patarei » töökojast kirjuta takse :

Puudujääkide katteks vangide tööraha. Puudu jäägid on vangimaja töökodades harilikuks nähteks. Sepad - lukk sepad kirjutavad, et viimase järjekordse puudujäägi katteks on vangide tööraha puutumatust poolest 3 « toetussummasid » võetud 1000—3000 sendi suuruses. Rakvere vangimajast:

Vangimaja ülem terroriseerib ja ehitab van gide kulul maju. Söök on võimatult halb, isegi « Patarei» omast poole viletsam . Osa vange saatis kaebused ja nõudis proku röri kohale. Kui see ilmus, rääkisid vangid muuseas ka ülem

Männiku kahe maja ehitamisest vangla materjali ja ka tööjõuga. Lõpptulemuseks oli: 45 vahialust saadeti teistesse vanglatesse koos

mitmesuguste kartsakaristuste määrustega. Üks neist viibib praegu 5. jsk. üksikus, kuhu ta paigutati määramata ajaks. Peale selle sai 14 päeva kartsa. Keskvangla haiglast: Sperlingk normeerib haiguste « muutmatut tasapind a» . Kuna statistilised andmed ei tohi näidata haiguste kasvu, siis on hakatud administratsiooni poolt haigete arvu nor meerima. Vangimaja ülem tuleb haigla koridori, silmitseb haigete

tahvlit ja pöördub velsker Raigi poole: « Mispärast on nii palju haigeid ? »

Raik vastu , et pole parata, on palju tiisikuse-, kõhu-, jooksva-, ergu- jne. haigeid. Ülem Sperlingk teeb kohe korralduse : « Kõik, kes jaksavad käia, haigemajast välja! » Lisa portsud maha! Paljudel rasketel haigetel, kellele oli võeti see maha. Vels velskri poolt kirjutatud toidulisa, võeti ker seletas vangide järelepärimise peale, et ülemalt tulnud kõva

käsk vähendada lisaportsude arvu, sest see ületavat eelmise aasta oma .

Esimese numbri väljatuleku puhul arvas mõni kahtleja, et « Van

gimaja Kiire» korrapärane ja pikemaajaline ilmumine on või matu. Ta olevat liiga suur selleks, et teda ühest kongist ja ühest vanglast teise toimetada. Ühe numbri sissekukkumisel vangla administratsioon korjavat välja vastavad kirjutusabinõud ; tegevat « rööve » nii sageli, et võimatu on kirjutada ja kaastööd koguda;

polevat võimalik saada õhukest suitsupaberit jne. Praktika näitas, et raskustest hoolimata oli võimalik lehte välja anda.

« Vangimaja Kiir » ilmus 1. maist kuni 7. novembrini regulaar selt kuni 2 korda kuus ning tegi ringkäigu kogu Keskvanglas ja ka teistes vanglates. 7. novembril 1927 juhtus õnnetus. Vanemval 3 Teatud protsent vangile määratud töötasust jagunes kahte ossa . Ühe osa eest võis vang endale toiduaineid tellida, teise osa aga, nn . puutu matu poole sai vang kätte vabanemise puhul. 414

Autor.

vur Kilim, hüüdnimega Närvöö, tabas kontrollkäigul « Vangimaja

Kiire » ettelugeja käest. Viimase liigutused peitmise juures tekita sid Närvöös kahtlust ja ta korraldas kohe läbiotsimise. Nimetatud number oli kaks korda tavalisest suurem

Oktoobrirevolutsiooni

juubelinumber.

Selle sissekukkumise tagajärjeks oli, et kambritest viidi välja

suitsupaberid, keemilised pliiatsid, lilla tint, puistati läbi põhu kotid. Kahe nädala pärast olid aga hangitud uued vahendid ... Jälgede segamiseks oli tarvilik, et lehte ei tehtaks ühes ja samas

kongis, vaid järgemööda kõigis kongides, kus leidus vajalikul

arvul poliitilisi vange. 1927. — 1929. aastani ilmus leht üks kord kuus, kui aga 1929. aastal kapitalistlikku maailma tabas äge majanduskriis, mis tõi kaasa palju tähtsaid probleeme ja põne vust poliitiliste vangide hulgas, « trükiti » teda jälle kaks korda kuus. Üksikkongidesse paigutamine 1933. aastal katkestas « Vangi maja Kiire » ilmumise.

Kogu kümmekonna aasta kestel läks « miini » mitugi numbrit, läbiotsimistel kisti üles põrandad, lõhuti seinu, kooriti vangid

ihualasti, avastati mõnikümmend poognat maisipaberit, mitte väiksem arv keemilisi pliiatseid, mis olid hangitud keerulisi teid

kaudu, kuid ei juhtunud ühtegi niisugust õnnetust, et «Vangimaja Kiir » oleks tabatud otse valmistamise pealt, pooleli olekus. See tõttu jäigi administratsioonile teadmatuks, kuidas lehetegemine õieti toimub ...

Kui poliitilised vangid Tallinna Keskvanglas olid korda sead nud oma ajalehe « Vangimaja Kiir » väljaandmise, selgus varsti, et neil peab olema ka oma ajakiri. « Vangimaja Kiire » ruum oli sel leks liiga väike , et tuua ära pikemaid töid . Paljud seltsimehed

tegelesid agarasti poliitiliste ja teaduslike küsimustega ja kirju tasid oma « ametlikesse » kladedesse nende küsimuste kohta artik

leid. Need kanti ette ainult oma kambris ja said teatavaks ainult

selles kambris asuvale kitsale ringile. Paljudes kambrites aga ei olnud teoreetiliselt ettevalmistatud seltsimehi, ka puudus tihti iga sugune kirjandus. Selle olukorra parandamiseks hakati üksikuid artikleid « punk rite » kaudu edasi saatma kambrist kambrisse, kus nad ette loeti .

Kuid niisugused artiklid ei pakkunud üksikult sellist ülevaadet, mida saab anda ajakiri. Sellepärast oli üldine nõudmine: poliitilis tel vangidel peab olema oma ajakiri.

Loomulikult oleks niisuguse suure asja nagu ajakirja peitmine kambris olnud raske, veel raskem aga selle salaja kirjutamine ja lugemine. Tema kirjutamine käsitsi nõudis kaua aega, samuti luge mine. Sellepärast otsustati ajakiri niimoodi maskeerida, et ta sar naneks kladedega, mis olid vangidele ametlikult ja nimeliselt kambris lubatud. See pidi olema varustatud kõigi templite ja all

kirjadega. Ei tohtinud olla ka tiitellehte, sest see oleks läbiotsijaile kohe silma torganud. Neil alustel valmiski esimene kommunist 415

like poliitvangide ajakiri, mida nimetati « Punaseks Viisnurgaks ». Joonistatud tiitelleht oli lahtine ja rändas ajakirjast eraldi mööda kambreid .

Ajakirja väljaandmine tõstis eriti teravalt esile «punkrite», s. t. salajaste peiduurgaste leidmise vajaduse niisugustes kohtades, kust paljude kambrite vangid läbi käivad ja kus oleks võimalik

peita ajakirjale saadetavaid käsikirju ja ajakirja ennast. Siin ei piisanud väikestest aukudest seinas ja veekünades, mida seni kasu tati väiksemate « tonksude » edasisaatmiseks. Esimestel aastatel

kasutati «punkriteks » üsna lihtsaid kohti väljakäigukohtades: künataguseid, ahjulõõre, veetorusid jne. Kahe kambri väljalask mise vaheajal ei jõudnud valvurid kõiki kohti läbi otsida. Adres saadil tuli ainult hoolitseda, et ta saadetist « punkrisse » seisma ei jätaks. Pärastpoole aga niisugused lihtsad abinõud enam ei kõl vanud.

Kauemat aega pidasid vastu need « punkrid » , mis olid sisse lõi gatud. Ükskord « röövide» vaheajal õnnestus poliitvang Aleksander

Muil väljakäigukohast kambrisse tuua puust kaas, mis kuulus pütile, kuhu koguti sigade jaoks vangide toidujäätmeid. Selle lauad võttis Mui lahti ja õõnestas seest tühjaks. Kaane sisse mah

tus klade ja hulk käsikirju. Neid oli ka ämbri tühjendamise ajal kerge sinna panna. ja sealt võtta.

Kord oli aga vang, kes vedas seapidajatele solki laiali, tünni kaane tänaval ära kaotanud ühes seesoleva ajakirja ja käsikirja

dega. Nii jäime ühest numbrist ilma. Aga ka teiste numbrite saa tus polnud nähtavasti kergem, sest tänaseni ei ole neist ükski säi linud .

« Punase Viisnurga » esimeses numbris oli sisukaid artikleid, puudulik oli aga ilukirjanduse osa. Ajakirja teises ja kolmandas

numbris hakkas ilmuma ilukirjanduslikke töid, lõi kaasa uusi kir jamehi, näiteks Alfred Stamm, Osvald Pehter (Hiljandi), Adolf Pauk.

Kladede sisu kontroll oli esiotsa pealiskaudne, vaadati ainult, et revolutsioonilised laulud - « Internatsionaal » , « Punane Lipp» ja « Julgesti, vennad, nüüd tööle! » ei oleks klades. Kui seal leidus üks neist lauludest, siis klade konfiskeeriti. Kui paar ajakirja

numbrit oli sisse kukkunud, võeti kõik poliitvangide kongides lei duvad kladed kontrollimiseks välja ja anti alles mitme kuu pärast osaliselt tagasi, paljudel aga konfiskeeriti.

Varsti pärast seda, kui «Funase Viisnurga » ilmumine oli orga niseeritud , tekkis « Patarei » poliitvangidel kavatsus välja anda ka oma pilke- ja satiiriajakirja , mis pidi kandma nime « Piits ». Asja algatajad (Adolf Pauk jt. ) kogusid hulga materjali, kari katuure jne. llmus ka esimene number, kuid see jäi laiali saat mata — esimene jäi ka viimaseks. Takistus tekkis lausa ootama

tust põhjusest. Üks poliitvangidest oli liiga tundlik satiiri suhtes ja leidis millegipärast, et « Piitsa» löögid olevat suunatud just tema 416

pihta. Kuid niisugune kartus, nagu hiljem toimetaja seletas, oli ilmselt liialdatud. « Piitsa » teravik oli ikkagi suunatud vaenlase

vastu, kuna oma meeste puudusi nöögati niisama möödaminnes. Kartes omavahelisi pahandusi, lõpetati ajakirja väljaandmine. Minul jäigi « Piits » nägemata, sest olin teises kongis, kuid kaas tööd me saatsime ja ootasime kärsitult numbri ilmumist.

Kommunistlike poliitvangide ajalehed ja ajakirjad täitsid oma ülesande poliitilise kasvatuse alal vangide hulgas. Ka õpetasid nad vange sõnumeid ja artikleid kirjutama ning kriitiliselt suhtuma oma töödesse. Mõnigi autor, kes oli arvanud , et tema artikkel on heas korras, sai selle toimetuselt tagasi näpunäidetega ümbertöö tamiseks. Niimoodi arenes kriitiline meel ja kasvas tahtmine töö tada ikka paremini. 5. POLIITILISED

SEISUKOHAD

JA

NOUDMISED

Aastail 1926 ja 1927 tõusis poliitvangkonnas teravalt üles orga niseerumise küsimus. Kodanluse võimu algperioodil areteeritud pikemaajaliste karistustega vangid olid Eesti kodanliku valitsuse ja Nõukogude valitsuse vahelise kokkuleppe põhjal vahetatud väl ja Nõukogudemaale kontrrevolutsionääride vastu. Nüüd aga pärast 1922. aastat , mil toimus suurem väljavahetus , selline küsi mus enam üles ei tõusnud . Kuuldavasti lükanud Eesti kodanlik valitsus Nõukogude valitsuse poolt tehtud sellekohased ettepane kud kategooriliselt tagasi . Nähtavasti arvati, et Eesti on juba kül

lastatud kontrrevolutsioonilisťest elementidest , nii et neid enam

ei vajatud või polnud eesti kodanluse sabarakke Nõukogudemaal enam olemas . Samuti polnud pärast töörahva relvastatud üles

tõusu mahasurumist 1924. aastal ning kapitalismi ajutise stabili seerumise algust enam loota , et juba lähemail aastail algaks sel line revolutsioonilise liikumise tõus, mis vabastaks poliitvangid . Seepärast tuli poliitvangidel orienteeruda pikaajalise « istumise »

võimalusele ja sellele vastavalt töötada välja poliitiline taktika. 1928. a. veebruaris kavatses eesti kodanlus

koos sotsidega

tähistada oma riigi 10-ndat aastapäeva ja tahtis sel puhul ka armulisust üles näidata. Kaitsepolitsei nuhkide ja vangivalvurite kaudu hakati levitama kuuldusi, et poliitilised vangid võivad saada vabaks, kui nad esitavad armuandmispalved. Eriti püüti sel liseid kuuldusi levitada vangide vähemteadlike omaste hulgas, et nende kaudu vange mõjutada.

Kodanluse ja sotside plaan oli täiesti selge. Lastes oma pidu päeva puhul mõne poliitvangi armuandmise teel välja, lootsid nad endid kõrvale hoida üldise amnestia andmisest, mida nõudis Eesti töörahvas. Kommunistid olid kategooriliselt vastu armupalumi

sele või, nagu vangid nimetasid , « kondiloopimisele » (selline väl

jend oli tekkinud tsaariaegsetel vangidel: viskas kondid , s. t. lan ges põlvili). Kuna aga töölisi ja kehvtalupoegi oli areteeritud mas 27

Trellide taga

417

siliselt, siis oli nende hulgas ka väheteadlikke, kes oleksid või nud komistada kodanluse ja sotside provokatsiooni otsa. Kommunistid tegid poliitvangkonnas laialdast selgitustööd eriti « Vangimaja Kiire » kaudu, näidates, et partei ja töölisklassi nõud miseks on üldine amnestia, kuid klassivaenlaselt armu paluda,

oma põhimõtetest loobuda ja tõotusi anda — selle mõistab poliit -

vangkond täielikult hukka. « Vangimaja Kiir » kirjutas oma juht kirjas, et « kondiloopimine » võrdub oma seltsimeeste reetmisega

ja et kondiloopijat tuleb kohelda kui reeturit. Sellise kategoorilise seisukoha esitamine oli täiesti õigustatud, eriti veel kodanluse võimu 10-aastase juubeli puhul. « Kondiloopijaid siiski leidus, kuid neid oli võrreldes poliitvan gide suure arvuga üsna vähe. 1927. aastal võeti üldhääletusel, mis toimus kambrite kaupa, vastu kommunistlike poliitvangide organisatsiooni põhikiri ja organisatsioonilised põhimõtted.4

Kommunistlikud poliitvangid, kes võtsid osa organisatsiooni moodustamisest, said kohe organisatsiooni (pere) liikmeiks, hiljem aga hakati uusi vange perre vastu võtma pärast teatud proovi

aega, kui vang oli oma käitumisega näidanud, et ta peab kinni põhikirja sätetest.

Kommunistlike poliitvangide vastupanuvõimet aitas tugevdada ka see, et nad rangelt võtsid arvele kõik toiduained, mis saadi vangla poolt või mis kellelegi toodi väljast, ja kasutasid seda ühiselt.

Suurte vangimajade, nagu seda olid Keskvangla ja Karistus vangla, poliitvangide pere moodustas Eestimaa Kommunistliku

Partei kollektiivi, s. t. algorganisatsiooni ja oli oma juhtiva organi « Vabe » (Vangimaja büroo) kaudu ühenduses EKP Keskkomitee Illegaalse Bürooga.

Tallinna Keskvanglas moodustati « Vabe » nii , et see terves koosseisus asuks ühes kambris, et iga silmapilk oleks võimalik

kokku tulla, ühiselt küsimusi arutada ja otsuseid teha, mis aga sel korral, kui koosseis asuks mööda konge laiali, oleks rasken

datud ja sagedasti isegi võimatu . Poliitvangid-kommunistid tegid ühele kambrile ülesandeks moodustada « Vabe » . Kes selle koos

seisu kuulusid, seda teadis ainult oma kong, konspiratiivsuse mõt tes seda väljapoole ei teatatud.

Seal , kus sideolud olid paremad, moodustati « Vabe » ka teisiti. Näiteks Tallinna Karistusvanglas Lasnamäel moodustasid nais

poliitvangid « Vabe » , mille liikmed asusid mitmes kongis. Tallinna Keskvangla « Vabe » täitis ka poliitvangide-kommunis

tide ülemaalise juhtiva keskuse funktsioone. Armupalujad ja distsipliinirikkujad heideti perest välja. Kuid ega igale armupalve esitajale veel armu antud . Harva oli juhtu 4 Vt . käesolev kogumik, lk. 10-13. 418

Toim .

meid , kus ta kohe välja lasti. Mõni armupaluja sai hiljem oma eksitusest aru ja hakkas käituma väärikalt. Kui ta oli uuesti võit

nud poliitvangkonna usalduse, anti talle ta eksisamm andeks ja ta võeti tagasi pere liikmeks.

Poliitvangkond võttis seisukoha ka trotskistlik-zinovjevliku opositsiooni suhtes UK(b)P ridades. 1927. a. oktoobris kuulutas

UK (b ) P Keskkomitee välja üleparteilise diskussiooni Keskkomitee teeside arutamiseks. Diskussiooni käigus paljastati trotskistide ja zinovjevlaste kapitulantlik olemus ja nende parteivastane tege Partei leninlik poliitika saavutas otsustava võidu. Ka vus. « Vangimaja Kiire» veergudel toimus diskussioon ja pärast seda

korraldati kongides poliitvangide hulgas hääletus. Opositsioon mõisteti üksmeelselt hukka. Poliitvangkonna seesmise taktika küsimustes oli « Vangimaja Kiires » mitugi diskussiooni. Üks neist käsitles töölkäimise küsi

must, millest eespool oli juba juttu. 30-ndail aastail sai «Vabe » EKP Keskkomitee Illegaalselt Büroolt kirja, milles laideti maha

kommunistlike poliitvangide liiga ühekülgne, šablooniline tak tika, näiteks laulmine teatud kindlatel töölispühadel jne. , mis oli kodanlusel juba ette teada ja mis seetõttu teda enam ei üllatanud. Nõuti selliseid ühiseid väljaastumisi ja aktsioone, mis tabaksid kodanlust ootamatult. Seda nõudmist poliitvangid ka täitsid, loobudes mõnikord « Internatsionaali » laulmisest 1. mail ja 7. novembril, kuid esine

sid ühiste protestidega mitmel korral (näiteks näljastreigiga uue kriminaalkoodeksi ja vangistusseadustiku vastu , mis tunduvalt halvendas poliitvangide juba küllalt väljakannatamatut

olu

korda ).

1938. aasta mais vabanes suurem osa kommunistlikest poliit

vangidest amnestia tulemusel . Seda amnestiat nimetatakse ka üldiseks amnestiaks, kuid tegelikult ta seda ei olnud , sest palju

sid poliitvange see amnestia ei puudutanud. Jäid edasi vanglasse poliitvangid , keda süüdistati 1924. a. 1. detsembri relvastatud ülestõusust osavõtmises või ülestõusnutele kaasaaitamises (Alek sander Mui, Alfred Sein, Kristjan Seaver jt. ), salakuulamises NSV Liidu kasuks jne.

Kõik kommunistlikud poliitvangid vabastas kodanlikest vang laist alles 1940. aasta juunipööre.

Ainult tänu sellele, et poliitvangid-kommunistid kodanliku Eesti vanglais olid hästi organiseeritud, distsipliinikindlad, endid pidevalt teoreetiliselt täiendasid ning marksismi- leninismi õpe

tust uurisid , suutsid nad võita kõik raskused ja hiljem vabadusse pääsedes jätkata Kommunistliku Partei ridades võitlust Eesti töö

rahva vabastamise ja nõukogude võimu taastamise eest Eestis. 5

Vt. käesolev kogumik , lk . 538 jj . – Toim . 27 "

OLGA REINSON

VAN GLAMUURIDE

TEISTE

VAHEL

KOOS

SADADE

TOOINIMESTEGA

1924. aasta 4. novembri õhtu ...

Väikeses kaupluses Tallinnas Vaksali (nüüdne Gagarini) täna val oli ainult üks ostja, kes elavalt vestles müüjaga . Kauplus oli üks neid tol ajal tavalisi äärelinna vürtspoode, kust sai osta leiba, leivakõrvast ja ka « silmavalgust » petrooleumilambile. Kuid ainult

vähesed teadsid, et sellest Ametiühingute Tarvitajate Ühisuse kauplusest, kus hinnad olid mõningal määral odavamad kui era kaupmeeste juures, tehti ostjate hulgas ka agitatsiooni- ja propa gandatööd, ning et mõnele « ostjale » pakiti koos kaubaga paberisse ka põranda all ilmuva « Kommunisti » värske number, lendleht või muud kodanliku võimu poolt keelatud poliitilist kirjandust. Ka sel saatuslikul novembriõhtul lebas pakk trükist tulnud

« Kommunisti » numbreid leti all pakkimispaberi vahel. « Ostjaks» oli Tallinna suurima tekstiilikäitise « Balti Manufaktuur » töölis

vanem Leena Kokla, müüjaks-kassapidajaks aga käesolevate mälestuste autor. Ja ei aimanud meist kumbki, et tol hetkel polii tilise politsei agendid luusisid ümber kaupluse. Nagu hiljem sel

gus, käisid poliitilise politsei nuuskurid mul juba mitmed kuud kannul, jälgisid iga minu sammu ja lootsid tabada « teolt » .

Meenus, et õhtuti kauplusest koju Uus-Maailma tänavale min nes põikasid mu eest kõrvale jälitajate varjud. Juhtus sedagi, et hoovivärava avamisel kargas õuest välja ähmi täis nuuskur. Nad aimasid , et kaupluse müüja sildi all olin tegelikult üheks lüliks

Eestimaa Kommunistliku Partei põrandaalustes sidemetes töölis tega , ent seni polnud neil millestki kinni hakata. Puudusid faktid.

Ainukeseks « süüks » said nad panna, et mu abikaasa oli aretee ritud kui aktiivne kommunistlik tegelane. Veidi aega enne kaupluse sulgemist tungisid sisse poliitilise politsei agendid. Neid oli mitu meest. Ühes tundsin ära komissar Eiskopi. « Kas Teie olete Reinson? » « Mina ...» 420

OLGA REINSON

« Aga kus on teine müüja, August Kalberg ? » « Haige.» ???

Eiskop võttis taskust mingi paberilehe:

« Siin on läbiotsimiskäsk ...» ja trügis pikema jututa leti taha. Pöörati pahupidi kõik riiulid, soriti manna- ja riisisalvedes. Tuh nides leti all pakkimispaberi vahel , läks komissari nägu irvele:

«Mis need on? Kelle omad ? » käratas ta ja lehvitas võidurõõm salt « Kommunisti» numbreid.

Loomulikult teadsime, mis ja kuidas, ent vaikisime. See ärritas nuhke veelgi ja nad jätkasid vihaselt tuustimist. Kassast raha

vahelt leidsid nad õhukesele maisipaberile tindipliiatsiga kirjuta tud sedelikese. Selle kirja saatis mulle abikaasa vanglast ustavate inimeste kaudu . 421

« Kes tõi? » hakkasid nuhid mind küsimustega pinnima. Vastust nad muidugi ei saanud ja see vanglaga ühenduse pidamise kanal jäi neile teadmata.

Pärast mitmetunnilist puistamist kaupluses ja laoruumides lan

gesid nuhkidele saagiks paar püstolit ja « Kommunisti» numbrid. Sellest oli neile muidugi rohkem kui küllalt, et areteerida L. Kokla ja läbiotsimise ajal kohale ilmunud kaupluse juhataja A. Prass, raamatupidaja E. Vinter ning revisjonikomisjoni liige A. Järv.

Mind aga jäeti politsei valve alla. Väikese lapse pärast, nagu nad ütlesid. Muidugi mõistsin , et poliitilise politsei sellise « suuremeel suse » taga peitus tegelikult uus püünis. Jäeti lihtsalt söödaks, 100 tes sel kombel minu kaudu jälile saada Eesti töölisliikumise juh tidele.

Kuu aja pärast nähtavasti taibati poliitilises politseis, et nende lootused on rajatud liivale. Suuremeelsuse maski alt ilmus taas nähtavale kiskjalõust. Ühel õhtul leidsin töölt tulles kodunt eest politseiniku . « Niisiis, ikkagi... ? >>

«Jah! Olete vahi alla võetud. Tulge kaasa! » Olukord oli väljapääsmatu. Kelle hoolde jätta haige ema? Ja väike Viktor? Varsti pidi ta saama kahe -aastaseks... Kuid oleks mõttetu olnud vaielda selle mundrikuues armetu käsutäitjaga. Laskmata ennast häirida ta kiirustamisest, panin lapse rahu likult riidesse ja jätsin emaga hüvasti. Mina maimukesega käel, selja taga politseinik nii me läksime läbi öise linna Tatari tänava nurgal asuvasse räpasesse majja, kus tol korral asus neljas politseijaoskond. Edasi vastikud formaalsused, mõnitavad märku sed meie, vabaduse eest võitlejate aadressil. Ja siis läks neil oma

vaheliseks nägelemiseks. Mind jaoskonda toonud politseinik sai ülemuse käest korraliku peapesu selle pärast, et oli mul lasknud lapse kaasa võtta. Milliseid sõnu tarvitati ! Nagu poleks tegu mitte inimlapse, vaid tülika esemega. Lõpuks ei suutnud ma enam pidada ja ütlesin:

« Koju ma last ei saanud jätta. Seda enam, et tean, et ma siit enam koju ei lähegi. »

« Kust te seda teate ? » ' ajas ülemus ennast turri.

« Tean! Peate ju vanglas kinni isegi väeteid lapsi ...!» « Lähete arestimajja . Seal lapsi pole,» püüdis ülemus kimbatu sest välja rabelda ja käratas: « Viige laps kohe koju. » Astusime tuldud teed . tagasi , ainult et valvet oli nüüd kahekor

distatud. Kuidas küll pidid oma soojade kohakeste pärast väri sema need « vabariigi » valitsuse toed, et isegi ema koos maimu kesega nõudis kahe püssimehe valvet !

Taas jaoskonnas küsitlused , pärimised, ilkumine. Edasi aresti maja kõle kamber ja järgmisel hommikul uurija juurde. Siin 422

LEENA KOKLA

läks ainult nii palju aega, kui palju seda protokollijal vaja oli varem valmissepitsetud süüdistuspunktide kirjapanemiseks. Siinjuures mõned väljavõtted sellest süüdistusaktist, mis lõpli kult valmis hiljem, meie protsessi ajaks: « O. Reinson , Nõelatöö

liste Ametiühingu liige, tegi naistööliste hulgas kihutustööd, kut sudes üles toetama üldist töölisliikumist ja võitlust nõukogude võimu maksmapanemiseks Eestis. Tema mees A. Reinson aretee riti jaanuaris s. a. (1924), süüdistatuna UNS § 102 järgi ja on 149 kommunisti protsessil sõjaringkonnakohtu poolt eluajaks sunni tööle mõistetud ühes kõigi õiguste kaotamisega. Peale Nõelatöö liste Ametiühingu sulgemist ... astus O. Reinson ühendusse

põrandaaluste kommunistlike tegelastega, pidas nende ja avalik kude tegelaste vahel sidet ning andis kaupluses kommunistlikke põrandaaluseid lendlehti laialilaotamiseks välja ...» Ja edasi väljavõte arhiivis säilinud materjalist, millest on näha,

kui visalt püüdis poliitiline politsei välja selgitada minu osa põrandaaluses võitluses ja nõudis karmi karistust mulle, kes « ... seistes ühenduses EKP põrandaaluse keskkomiteega ning olles Tallinna Ametiühingute Tarvitajate Ühisuse kaupluse korra pidajaks, pidas Tallinna linnas Vaksali pst. nr . 8 ühisuse kauplu

ses sõjariistu ja riigivastast kirjandust ning laotas viimast laiali ...» 423

Need aktid ja protokollid olid aluseks komöödia teise vaatuse lavastamisel kohtus 1925. a. mais. Isegi « tunnistaja » oli aetud kohale – poliitilise politsei paadunud nuhk nimega Kapsta. Tollelt kohtupidamiselt jäi meelde episood, mis iseloomustas kodanliku Eesti poliitilise politsei meetodeid ja jultumust. Häbe nemata, et olin pealtkuulajaks, ütles « tunnistaja » kohtunikule, et ta olevat kohanud tänaval ka tagaotsitavat August Kalbergi. Kohtunik: « Miks siis ei areteerinud ? >> Nuhk: « Polnud võimalust. »

Selge, milles oli asi. Nuhk kartis avalikus kohas jääda üksinda silm silma vastu oma ohvriga, kelle selja taga oli töötav rahvas. 8 aastat trellide taga ühes kõigi Minule tõi kohtuotsus «Õiguste» kaotamisega.

«

Aastail 1924—1933 tuli olla Tallinna vanglais ja pidada vastu poliitiliste vangide kohta järjest rangemaks muutuvale režiimile. Eeluurimisvanglas ja « villa Tšernjaginas » (nii kutsuti Lasna mäe vanglat) püüti karmuses teineteist üle trumbata. Meie, kom

munistide vastu peeti võimalikuks kõiksugu repressioone: nälju tamist kartsereis, üksikkonge, inimväärikuse alandamist ja füüsi list vägivalda. Isegi naisvalvureiks valiti ainult kõige ülbemaid, lõige julmemaid. Iseloomulik neile kodanluse võimutsemise aastaile oli ka see, et samal ajal, kui töörahvas pidi elama viletsates urgastes, piken

das kodanlus usinasti trellitatud akendega vanglamüüre. 1928. aasta detsembris anti ka Lasnamäe vangla juures « ekspluatat siooni » naisteosakond, kuhu viidi üle kõik Eeluurimisvanglas kinnipeetavad naised. Siin tuligi meil, poliitilistel, teha tutvust Vau-nimelise

nais-vanemvalvuriga,

ääretult

piiratud

silma

ringiga sadistiga. Üks esimesi kokkupõrkeid oli mul temaga vangla koridoris. Ilma mingi põhjuseta kargas Vau mulle teele ette ja hoides püstolina käes suurt kongiukse võtit, käratas: « Käed üles! >>

Lootis vist selle totralt ülbe «naljaga » kohutada. Asjata vaev . Utlesin talle seda ka otse näkku. Vau läks lausa marru :

« Äh, kommunisti veri ... See pole arg, kuid oota sa ...» Teadsin ähvardusetagi, et neilt võis kõike oodata .

Ühel teisel vangivahil Käsperil olid jälle oma meetodid poliiti listele vangidele jahipidamiseks. Luusis aina ringi mööda kon gide uksetaguseid ja piilus läbi klapi kambrisse, lootes tabada

mõnda kirjakest, või nagu neid selles müüridevahelises hallis maailmas kutsuti

« tonksu ». Oma üliagaruses andis ta kätelegi

vaba voli. Piisas paarist tema arvates kahtlasest liigutusest, kui ta oli juba vangi kallal, paiskas selle pikali ja ajas võtme suhu,

et aga sinna peidetud kirja kätte saada. Selline juhtum oli poliit vang Salme Kondiga otse meie kambri ukse all. Kuulsime ta appihüüdeid ja hakkasime pingiga ukse pihta põrutama. See soo vimatute pealtkuulajate jõuline protest sundis elajalikku valvurit 424

ALEKSANDER REINSON poliitvangina.

oma ohvri lahti laskma. « Mälestuseks» jäid talle kauaks ajaks pöidlale Salme Kondi hambajäljed. Vastuseks valvurite toorusele korraldasime ägedaid proteste ja

boikotte ning vangla juhtkond oli sunnitud meid arvestama. Poliitiliste vangide ühtsust, meie tervist ja moraali püüti igati murda. Sel eesmärgil paigutati meid alalõpmata ühest kambrist teise, pandi kokku kriminaalkurjategijatega ja värvati viimaste hulgast reetureid.

Mindi välja isegi salalike provokatsioonideni, et sundida poliit vange alla andma. Jutustan ühest episoodist, mis puudutas eriti mind.

Olin juba mitu aastat veetnud vanglamüüride taga, kui minuni

jõudsid üha rahutumaks tegevad sõnumid kodunt. ' Vana ema kopsuhaigus muutus päev -päevalt kriitilisemaks. Väljas polnud mul aga ühtki omast, kes oleks võinud väikese Viktori oma hoolde võtta ja ema eest hoolitseda. Isegi praegu , aastakümneid hiljem, on mul raske meelde tuletada, mida tundis mu emasüda. Käisin ringi nagu uimane. Kes suudaks mind aidata ? Unistasin alatasa sellest, kuidas mu poiss sirgub ja hakkab

õppima nagu miljonid teisedki töörahva lapsed, ühiskonnas, kus võimul on rahvas. Niisuguse ühiskonnakorra eest me võitlesimegi, 425

kui veel « vabaduses » viibisime. Aga nüüd? « Väljaspool trelle töö rahvas võitleb, aga meie oleme siin, vanglas, sellest võitlusest eemal, » keerlesid peas mõtted. Mulle näis, et tõeline võitlus käib ainult vabrikuis, tehastes, tänavail. Tarvis oli sinna pääseda. Ja sel ajal saabus poliitvangidele väljast teade, et kellel on

kaaluvaid perekondlikke põhjusi, võivad esitada võimudele aval duse vanglast väljapääsemiseks. Selline olevat meie partei seisu koht. Siis me veel ei teadnud, et see on lihtsalt vaenlase pro vokatsioon .

Kirjutasin avalduse. Põhjusena, miks tahan vanglast välja saada, märkisin, et mind vajavad kodus haige ema ja väike poeg. Tänini imestan ma enda tookordse naiivse lootuse üle, et kodan

lus võiks mind säärastel põhjustel vanglast vabastada. Kodanlas tel olid aga omad plaanid, mida nad lootsid nüüd kergelt saavu tada .

Vanglasse ilmus poliitilise politsei komissar Eiskop. Mind viidi tema palge ette. See oli vanglaülema kabinetis. Meie jutt oli lühike.

« Kas tunnistate ennast süüdi? » « Ei ! >>

« Kas loobute edaspidi kommunistlikust tegevusest ? » « Ei ! >>

« Kas lahutate ennast oma mehest? » « Ei ! »

Soovisin põrnitsevale komissarile demonstratiivselt «head aega » ja läksin tagasi kambrisse. Nii tuli meil tolles karmis võitluses peita üsna sügavale hinge soppi ka kõige hellemad ja palavamad ematunded . Kui seda vajas võitlus meie ühise ürituse eest, töörahva võidu eest, tuli loobuda kõigest, mis inimesele on kallis ja lähedane. 1933. a. mais olin mulle mõistetud aja vanglas ära istunud.

Vabanesin. Ema oli juba ammu surnud. Poja leidsin üles laste kodust.

Ohtlik ja karm võitlus aga jätkus ...

Sellised on üksikud mälestuskillud ajast, mis käputäiele kodan lastele oli « iseseisvus » , sadadele tuhandetele tööinimestele aga ike .

ALIIDE LEPP

MINUST ENESEST JA «PRITULIINES T »

7. detsembril 1924 , nädal pärast ajaloolist eesti proletariaadi relvastatud ülestõusu, korraldas kodanliku Eesti kaitsepolitsei

Tallinnas ülelinnalise rünnaku kommunistliku maailmavaatega kodanike korteritele. Selle päeva hommikul saabusid ka minu korterisse kolm võimuesindajat. Korter otsiti põhjalikult läbi. Leiti tükk rullikeeratud pappi. Uks läbiotsijatest haaras selle enda kätte ja karjatas rõõmsalt: « Kuulipilduja! » Selle peale hakkasid kõik toasviibijad naerma. Märgates oma eksitust, püüdis ka nuhk ise naerda ... Ta küsis ainult : « Noh , millega siis teie sekka lõite? » «Kui meie kõik sekka oleksime löönud, siis ei teeks teie siin

enam läbiotsimist, » vastas mu õde Hilda. « Jah , võib-olla küll ... » nõustus nuhk. Läbiotsimise lõppedes areteeriti mind ning saadeti Tallinna I

politseijaoskonda ja sealt, videvikus, autoga kaitsepolitseisse. Samas autos istus juba Anette Hallmann

tolleaegne Balti

Manufaktuuri EKP kollektiivi organisaator 1 . Kaitsepolitseis paigutati meid ühte suurde tuppa, kus oli palju

areteerituid. Istuti akendel ja põrandal. Sellesse ruumi ei jäetud meid kauaks. Õhtul viidi mind koos A. Hallmanniga kolme relvas tatud mehe saatel Tallinna Eeluurimisvanglasse Vene tänavale . Üks saatjatest koputas väravale. See avanes raginaga. Võlvitud vanglaõu ja kitsas trepp, mida mööda naistejaoskonda tõusime, meenutasid keskaegset vanglat kinofilmist. Vanglakoridoris valve korral olev naisvalvur Kreismann otsis meid hoolega läbi ja saa

tis siis « kirikupoolsesse otsa » , s. t. vangla sellesse tiiba, mis oli vastu vene kirikut. Peale pimedat vanglaõue ja hämarat treppi näis vangikamber heledasti valgustatuna. Elektrilambi valgusel tegelesid kriminaalvangid tikandustööga.

Õhtul toodi samasse kambrisse veel Ida Potter, Anna Iidam, Helene Simonlantser, Anna Promis ning öösel Leena Rakfeldt. Vii mane oli väga erutatud, sest samal ööl oli toimunud tema kor 1

Praeguse mõiste järgi partei algorganisatsiooni sekretär .

Toim.

427

seal langesid teris veresaun Bogdanov ja Rudolf Pälson. -

võitluses Georg Kreuks, Vladimir

Helene Simolantser ja Anna Promis viidi vanglast välja juba järgmisel ööl, Anette Hallmann aga 10. detsembri hommikul

Tagasi ei tulnud nendest keegi ... Järgmisel nädalal saadeti äsja lõppenud « 149 protsessil » sunni tööle mõistetud naised Valga sunnitöövanglasse. Meid paigutati

nüüd nende asemele 1. kongi, nõndanimetatud

« lõvipuuri».

Umbes nädalapäevad olime selles kolmeteistkümnele inimesele

määratud kongis kuueteistkümniekesi: kolm õestepaari — Alma ja Leida Vaarman, Salme ja Lidia Raekson , õed Elisabeth Klaa mas ja Elli Semei; veel olid siin Anette Kuusk, Alice Betlem ,

Jenny Tenno, Amanda Sipelkin, Anna Tiirvelt ja Minna Leevald. Neile lisandusime nüüd meie.

Areteerimised toimusid üle kogu maa. Sellepärast saime nii väi kese perega olla vaid mõned päevad. Nädal hiljem oli meid kongis juba üle kolmekümne. Viljandist toodi Ella Sukk, Aliide Linnas, Eeva Mitt, Maria Tilla, Helene Hiion ja Anna Lakk. Kohilast Maria Ehkmann, Tallinnast – Anna Schütz, Marie Sepp, Helene Pender, Anna Rästas, Julie Käsper, Alise Hiiob, Juuli Kopti,

Juuli Vakmann ja Juuli Vaumann. Päeval ei andnud ruumipuudus end nii teravalt tunda kui öösel. Kui juhtus vajadus « rivist > väljuda, siis vajusid magajad nii kokku , et neid üles äratamata oma kohale enam tagasi ei saanud. Ühel hilisõhtul viidi mind vanglast kaitsepolitseisse. Algas ülekuulamine. Seda viis läbi keegi Talheim. Ta esitas mulle süü distuse: osavõtt rünnakust Tondi sõjakoolile. Mind olevat seal nähtud . Esitatud süüdistus oli täiesti alusetu. Ülestõusu momendil

olin ma hoopis Krulli vabriku väravas postil, kuhu olin partei poolt määratud. Ütlesin vihaselt, et see süüdistus on vale. Sain sellest julgust juurde ja käskisin naabritelt küsida, et olin hoopis

kodus. Nõudsin valetunnistajate paljastamist ja nende vastu tuselevõtmist. Nähes, et ma nii kategooriliselt süüdistuse tagasi ' lükkan, hakkas Talheim otsima süüdistust minu osavõtmises ava

likust töölisliikumisest. Ta käskis tuua minu toimiku , kust luges

ette, et ma olen võtnud osa II ametiühingute kongressist 1922. aastal ja naistööliste ning noortööliste konverentsidest 1923. aastal. « Olete Eestimaa Töörahva Partei liige! » Mul polnud mõtet eitada osavõttu nendest avalikkudest organi satsioonidest .

« Kõik need üritused ja organisatsioonid olid seadusega luba tud , » konstateerisin nuhile.

Nüüd esitati mulle uus küsimus:

« Kuidas kavatsete oma maailmavaatele vastavat ühiskondlikku

korda maksma panna, kui lasksite mööda juhuse ülestõusust osa võtta ? »

« Ülestõusust ei saanud ma osa võtta sellepärast, et ma sellest 428

S O

O

ALIIDE LEPP

midagi ei teadnud. Teie ei taha tunnistada, et mind eksikombel areteerisite, ja otsite mulle nüüd kõikvõimalikke süüdistusi. » Tuppa tuli veel üks mees siseminister Rõuk. Minister ütles, et tema mind ei saavat vabastada, kuna kõik need organi satsioonid on tunnistatud illegaalseteks ning tema käskkirjaga suletud. Ma seletasin ministrile nüüd omakorda, et pärast sul gemist pole mina neis enam tegutsenud, avaldades lootust, et ta -

minu nüüd otsekohe laseb vabastada. Siinsamas koostati proto koll minu kui riigivastase tegelase kohta ja mind saadeti vang lasse tagasi.

22. septembril 1925 olin sõjaringkonnakohtu ees. Minuga ühes protsessis olid — samuti asja ees,, teist taga — Jüri Ehrlich, Johan nes Sepp, Richard Seilmann ja nahatööline Johannes Vill. -

Prokurör

nõudis

meile

kõigile

kuus

aastat

sunnitööd .

Kohus mõistiski Ehrlichi , Sepa, Seilmanni ja Villi kuueks aastaks 429

1 sunnitööle , minu aga - kaheksaks. Samal päeval oli sõjaring

konnakohtus mitu samasugust « väikest » poliitilist protsessi kodanlus oli teinud pärast « 149 protsessi » vastavad järeldused ...

Eeluurimisvangla « lõvipuur» ja müüride vahele suletud kaevu taoline jalutusõu mõjusid tervisele nii rusuvalt, et varsti pärast kohut sattusin vangla haiglasse. Naiste jaoks oli « Patarei » vangi maja haiglas kaks palatit. Suuremas asusid emad lastega ja sise haiged. Väiksemas nakkushaiged. Poliitvangidest olid enne mind siin Helmi Niineberg ja Lidia Raekson . Mõlemate voodi peatsit kaunistas silt pealkirjaga: « Tbc -pulm » ?. Selline «ehe » ase tati ka minu peatsisse. Vaatamata, et ma seda haigust enne pol nud põdenud, ei tehtud röntgeniläbivaatust ega muud analüüsi. Palati peamisteks elanikeks olid avalikud naised - komblusvalve määruste vastu eksijad. Siin oli alaline nakkusoht mitte ainult tbc - sse ...

Sügis ja talv möödusid haiglas. Vaatlesime mässavat merd ,

kuulasime tormi undamist, kuni jää kattis lahesopi, ning kevadel jää murdumist ja kadumist. Meri lainetas jälle kutsuvalt ja ranna viir Kadriorust Viimsini muutus roheliseks! Sageli sõitsid kenad

valged jahid lõbusõitjatega merele. Kostis kerge lõbus muusika: silmade ette kerkisid pildid , kuidas laevalael tantsivad noored ...

Vangla elu oleks olnud palju halvem, kui poleks olnud poliit vangide pidevat võitlust administratsiooni tooruse ja vägivalla vastu. Et võitlusel oleks tulemusi, pidi välismaailm teadma üle kohtust vangimajas. Vangidel pidi olema side välismaailmaga.

Tallinna Eeluurimisvanglas oli meil sidemeheks õuevalvur August Kuntsel. Jalutuse ajal sai temaga kõige vajaliku üle kokku lep pida. Kuntsel tuli vanglasse keelatud kirjandusega niisama rahulikult kui toidupakiga. Kunagi ei ütelnud ta ära meie pal vest, pannes kaalule oma vabaduse ja elu, nagu olime seda tei nud meiegi. Kuntseli kaudu olime alati välissündmustega kursis.

Iseäranis olid meile hinnatavad EKP salajased väljaanded « Kommunist » , lendlehed jne. , mis ta meile üle andis, tuues neid meie poolt nimetatud isikute käest. Lasnamäe vang 1928. aasta detsembris viidi meid üle uude lasse . Seal ümbritsesid meid ainult naisvalvurid ; A. Kuntsel oli

nüüd meeste poolel . Meil oli hädasti vaja ühendust meestega ! Naiste kambrid asusid teisel , meesvangide töötoad aga sama maja

alumisel korrusel. Tekkis plaan , kuidas luua side naispoliitvangide 2

430

Kopsutuberkuloos .

Toim .

LIDIA RAEKSON

kambri ja meeste töötoa vahel. Viimases töötasid ka kaks poliit vangi – Albert Must ja Jüri Ehrlich. Plaan ise oli järgmine: otsustati viia toru meie kongi põranda alt üle koridori ja sealt alumisel korrusel asuva meeste töötoa lae alla. See toru pandigi elektrijuhtmete parandamise ettekäändel meeste töötoa lae alla

paigale ning suunati sealt üle koridori naiste kongi põranda alla. Põrandasse augu puurimine jäi juba meie, naiste ülesandeks. Meie 19. kambris olid poliitvangid Leontine Vels (Resev), Aliide Silberg, Helene Künnapuu ja mina. Elektrikud Rässa ja Kurvits

tõid meile salaja puuri. Puurimine toimus õhtuse väljaskäimise ajal, s. t. siis, kui tunninaisel oli vangide sisse-väljalaskmisega, uste lahti- ja kinnikeeramisega küllalt tegemist. Põrandalauad olid uued ja tugevad, töö meile harjumata, sellepärast tehti seda vahetustega. Järgmisel hommikul kartuleid koorima minnes viis

Aliide Silberg kui kõige tüsedam puuri oma seeliku voltide vahel kambrist välja ja viskas selle vastavalt kokkuleppele töötoa ukse taha rauakolu hulka. Puur tegi visates kõva kolaka. Valvurile ei

jäänud see muidugi kuulmata, kuid ta ei näinud, kes viskas või mida visati. Küll silmitses valvur hoolega koluhunnikut, et- aga puur ja vangid vaikisid, oli temagi suuke lukus ... Ta ei osanud

mõeldagi, et suur puur oli öö otsameie kambris! 431

Nii sündis 1929. aasta suvel « Prituliine», nagu me oma uue

« postijaoskonna» ristisime. Viimase « ülemaks» valisime Lonni, ja meie, kaks Liidet, jäime tema asetäitjateks. Ka Helene Künna puu abistas « tonkse » laiali kanda.

« Prituliine » täitis neli aastat temale pandud kohustusi. « Pritu liine» oli tagasihoidlik naisterahvas ja õpetas meidki käima oma jälgedes ... Tema abiga saime kõik, mida vajasime «Vangla Hääle > väljaandmiseks. Selle « postijaoskonna » kaudu saatsime ringkäi gule kõik meie ajalehe värsked numbrid , kui naised lehte toime tasid, ning võtsime vastu needsamad siis, kui toimetus oli jälle

meeste poolel. Tema abil toimus ka isiklik kirjavahetus poliitvan gide vahel. Kirjade üleandmiseks olid olemas veel « alajaoskon nad » igasugused augukesed ja nurgakesed , kuhu vastavalt kokkuleppele võis kirja peita. Vahetevahel läks « alajaoskondade» kaudu mõni kiri ka « miini ». Siis oli kartsasõit paratamatu. Aga

ega kirjavahetus seepärast katkenud. Iga korralik vang, olgu poliitiline või mitte, pidas oma pühaks kohuseks « tonks » adres saadile kätte toimetada , maksku mis maksab. Seda nõudis juba vanglamoraal. Mõeldes tagasi neile aegadele, peab siiski tunnis

tama ja ühtlasi imestama, kui vähe oli kõigist raskustest hooli mata

sissekukkumisi.

Läbiotsimised toimusid pidevalt. Kambrisse karati alati oota matult. Aja jooksul hakati meie kambrit kahtlustama. Kuidagi oli

jõudnud administratsioonini jutt mingisugusest torust. Algasid sagedased läbiotsimised. Ühel päeval tuli vanglaülem oma abi dega ise meie kambrisse. Meid kamandati vannituppa ja pandi luku taha. Ei möödunud kuigi palju aega, kui meid kambrisse

tagasi saadeti. Riided olid hunnikusse visatud, parask kohalt ära nihutatud , kuid ... « Prituliine» oli kohal. 1931. aasta kevadel otsiti

ja tuhniti 19. kambris mitu tundi vahetpidamata. Eelmisel õhtul

olime aga saanud suure posti — « Vangla Hääle» jaoks tuli siid paberit ja keemilisi pliiatseid. Peale selle muidugi ka kirju, nagu alati. Selle suure varanduse peitsime Aliide Silbergi nariraami torusse, kuna see oli ainus avatav toru meie kambri narides ... -

Olime jällegi vannitoas luku taga ja ootasime erutatult läbiotsi

mise tulemusi. Mure peletamiseks tegime nalja, kuid aeg venis. Viimaks ometi lasti meid kambrisse tagasi. Ust meie järel lukus tades ütles üks valvureist:

« Kui teil siin tõesti midagi peaks olema, siis ei saa te ka ise seda enam kätte. »

Esimesel võimalusel kontrollisime kõik oli alles ! 1931. aastal õnnestus meil rahvusvaheliseks naistepäevaks artik

kel eesti naisvangide elust ühte Rootsi ajakirja saata. See artikkel ilmus Rootsis ja ka Nõukogude Liidus. Vanglaülemaks oli siis Tallmeister, kohtu- ja siseministriks Hünerson. Ühel hommikul tuli Hünerson koos Tallmeistriga meie kambrisse ja küsis otse minu poole pöördudes: 432

JENNY TENNO

« Kes teil need kirjad siit välja viib? Kas ülem ise või? » Vastasin, et ei mina seda tea. Seepeale ütles Hünerson :

« Tuikesed, tuikesed , vaadake, et te ise siit läbi trellide ära ei lenda ! >>

«Lendaks küll, kui saaks, » vastas Aliide Silberg. Ikka enam ja enam kahtlustati meie kambrit. Samal kevadel haigestus Lonni ja viidi haiglasse. Helene Künnapuu vabanes, olles ära istunud oma kuus aastat. Asemele toodi poliitvangid Ludmilla

Ausmann, Elfriede Morgenson ja Aliide Sommerling. Mind viidi kriminaalvangide hulka. Vanadest « Prituliine» ülematest jäi kohale vaid Aliide Silberg. Mina jäin oma armsa « Prituliinega » ühendusse ühe « alajaoskonna » kaudu ... « Prituliine » jätkas oma kohuste täitmist. See tõi lõpuks kaasa kõigi poliitvangide ümberpaiguta mise 19. kambrist. Sinna viidi 1931. aasta lõpul kriminaalvangid,

kes tegelesid sulenoppimisega. « Prituliine » läks « puhkusele». 1932. aasta suvel aga paigutati 19. kambrisse jälle naispoliitvangid ja «Prituliine » kutsuti « puhkuselt » tagasi, kuni ... 1933. aasta sügi sel ostis üks kriminaalvang meeste töötoast « Prituliine » äraand misega endale vabaduse ...

Au langenule, häbi reeturile! 28

Trellide taga

433

LINDA JUNMAN

Paar sõna elust kriminaalvangide hulgas. Vangla administrat sioon püüdis endale kriminaalvangide hulgast « aktiviste » leida,

kes teda abistaksid poliitvangide järel nuhkimisel. Ja sageli ta lei diski alatuid.

Üksinda ei olnud ma kriminaalvangide hulgas kaua. Samasse kambrisse toodi hiljem veel Salme Siim, Linda Junman , Tiiu Suus

ter, Helene Ingo ja Anette Tammik . Kriminaalvange vahetati meie kambris sageli. See näitas, et nad ei tahtnud administratsiooni « abistada » , 1933. aasta suvel toodi meie kambrisse tuntud kaitse

politsei vanglaagent – Villa de Velk , tolleaegse nimega Armas. -

Vangid nimetasid teda aga « Viljandi Välguks» . 1924. aastal oli ta poliitvangidelt tublisti õpetust saanud: enne «kokkurääkimisele », s. t. omastega kokkusaamisele minekut visati ta üleni täis kalja raba. 1933. aasta septembris pidin ma vabanema. Nüüd toodi kohe

ka « Viljandi Välk » meie kambrisse uurima meie sidepidamist, seda, kas ma kirju välja viin . Enne minu vabanemist märkas ta, et Salme Siim kirjutas kirja . Ka Salme märkas, et « Viljandi Välk » vaiba alt teda hiilib ... Salme peitis oma kirja aluskotti. Hommi kul tulid läbiotsijad. Midagi ei leitud . Vähe aja pärast aeti meid

uuesti kambrist välja – jälle otsiti . Ja jälle asjata. Arvasime, et seks päevaks aitab . Nähtavasti oli aga pealekaebamine nii tugev, et kaks puistamist ei jäänud kolmandata. Ja siis leitigi Salme kiri. 434

Talle määrati viis kartsapäeva. « Viljandi Välk » oli aga meie kamb rist kadunud ...

1932. aastal tõi mu õde mulle vangimajja piibli, mida olin palu nud. Enne vabanemist saatsin selle vastavalt kokkuleppele teise kambrisse. Pärast seda kui mind vabanemise päeval läbi otsiti, ütlesin , et mulle toodi kunagi vangimajja piibel, mille nüüd meel sasti kaasa võtaksin , sest ta on mu isa mälestus. Vanemvalvur Vau hüüdis kõva häälega üle koridori: « Kelle käes on Lepa piibel ? » Ja kohe toodigi mulle see « raamatute raamat » . Et selle kaante

vahele aga oli kaks « Vangla Häält» ja hulk väiksemaid kirju poo gitud, seda ei teadnud mitte piibel isegi.

Minu pikad vangla -aastad olid lõppenud. Tõsist rõõmu ma vaba nemisest siiski ei tundnud . Oli lõpmata kahju neist võitluskaaslas test, kes jäid vanglasse. Mind ennast ootas kodulinnast väljasaat mine, töötaolek, politseivalve ning kaitsepolitsei tagakiusamine. Kas see oligi vabadus ?

28

VILHELMINE KLEMENTI

KIRI VANGLAST

Kallis onu Kusti! Ega siin pole pahandamist midagi, et nii kaua ei vastanud su « tonksule ». Kui ei saa, ega siis ikka kuidagimoodi ei saa. Näe, praegu olid jälle suured hingeerutused meie pool . Käis too vangimaja kuraator ja hea kaebamise isu oli, lasksime siis kõik

head ja vead tulla, mis siin iga päev on . Kongid niisked, aga kütust saab kord nädalas apteegi kaaluga (« Turbakuningal» olla suured puudujäägid ja me, vaesed vangid, peame seda oma külmetavate ihudega katma ! ). Heeringaid saab sihukesi, mis prügimäele on

määratud ja petrooleumiga üle kallatud. Vangla köögis korralage dus - on isegi juhuseid olnud, kus lõuna ajal terve kamber (just meie kamber) ilma supita jäi. Vanglavaht ja varustuse ülem katab oma « puudujääke » sellega, et vangidele määratud normilihast varastas iga päev solotnikkude kaupa, andes vähem välja, sest et liha «kahaneda soolates » . Kaks korda nädalas tuuakse värske liha

ja selle aja sees jõuab ta « kahaneda » . Ja kahanegu miljon korda, pole meie asi , pole ette nähtud, et meie seda kahanemist katame oma niikuinii häbemata väiksest normist.

Saun ja pesuköök

mustad , ropud otsekohe. Igal pool korralagedus, igal pool üle kohus.

Noh , ja kui hakkasid meie naised täna kõike seda rääkima, siis

kütsid ikka korrapidaja Maltsa nii tuliseks, et särtsus. (Ta kõige kurja juur siin majas, ühtlasi ka varustuse ülem. ) Sihukesed kae bamised võrduvad aga tagajärgede poolest nulliga. Kuraator « lohutas » tänagi kogu selle jutu peale: «Katsugend läbi ajada,

kuu-poolteise pärast saate uude lossi ja seal on kõik korras. » Ja jah, eks seal ole muidugi meie « paradiis » . Küll me teid teame ja teie losse, mu kallid härrad ! Noh vaat, sihukesed hingeerutused on meil ikka vahel, mis elu lõbusamaks teevad .

Tahtsid ligemalt meie koosseisu teada. Olgu's! ... Kamber nr. 4 on kriminaalvangide oma. 5. kambris istuvad meie naised: A. Som merling , E. Morgenson , A. Silberg, R. Veltson ja A. Schütz ... 6. kambris istuvad : I. Otson, 0. Reinson, O. Võrk, L. Oldur ja 436

VILHELMINE

KLEMENTI poliitvangina.

J. Reeva ... 7. kambris istuvad : L. Vels, L. Laid , V. Kruuk, S. Raekson ja V. Klementi. 8. kambris istuvad: S. Telman , J. Tel

man , A. Lepp ja E. Sukk ... Üleval korrusel 14. kambris istuvad ka meie inimesed : S. Ohak, R. Verner, J. Kukk, S. Kont ja H. Min ter ... Veebruaris tuleb Alma Vaarman, istunud ära ausalt oma 5 aas

tat. Maikuu sees tuleb Salme Raekson, kah ausalt oma neli aastat ära istunud ... Kas näete, väheneb aina meie vägi. Hea on. Vang

las on justkui kergem olla, kui meid siin ikka vähem on. Küsisid või kahtlesid, et kas see postitee kindel on. Ma ei tea, kuidas sealt poolt, s. t. teie poolt otsast, aga meie ots on küll kin del. Mis edaspidi saab pärast selle korra, seda ma küll ei tea, sest « Sirin » on meile veel tundmatu maa, aga küllap saab sealgi. Ja et 437

minemine ikka varsti kohe käsil on

see on kindel. Tahtsin vaid

öelda veel ühte, et sellele mammale, kelle kaudu meiepoolne ots posti saab, nii palju kõiki asju ei räägitaks. Sest mamma on kaunis lobiseja, või õigem öelda, räägib täpipealt iga asja oma tütrekesele, kes on siin vanglas, ja see lapsuke on päris lobiseja, kes midagi eneses ei pea. Nii tuleb, et meile vahest kõrvu ulatub teie elust seal

all nii mõnigi asi, mida meile sugugi ei ole vaja teada. Eks teie ise katsuge üles leida, kus see nõrk koht teie pool lülis peitub - meie siin teises otsas seda ju ei tea.

Suurim tänu kõige hea vaimuvara eest, mida saatsite. Kuid teine kord ärge koormake meie postimeest sellega, et mõnda asja mitmes eksemplaris saadate. Pole vaja, see on asjata! Ja siis nii

võrd vana kirjandus juba, nagu: « Iseseisvuse ikke all» ja «Kom munismi aabits » — jällegi asjata, sest ( las ma uhkustan veidi) meil ju siin ikka klassiteadlikud naised, kes need asjad ammu läbi uuri nud . Naiste soovid ja ihad käivad kõige uuema ja värskema järele (Nõukogude Liidu praegused ajakirjad jne.), ning Lenini kirja tööd – need kastetakse meil otse keelega ära. Ja siis belletristli kud värgid, olgu nad ka Nõukogudemaal välja antud, saame kätte ka läbi prokuratuuri. Ka teaduslikud raamatud lastakse sealt läbi. -

Välja arvatud muidugi Lenini ja mõne teise kõlava nimega autori omad ...

Ole terve, et nii head informatsiooni saatsid opositsiooni kohta. See nüüd nii selge ja klaar. Üldse, oh küll ikka on mõnus tund mus, kui väljast jälle midagi värsket saab. Siin muidu ähvardab see peaaju nii kokku kuivada, et pole temaga enam midagi peale hakata .

Ma panen siia juurde ühe väikese tükikese Kuressaare vanglast. Uks seltsiline oli läbisõidul siin ja ajas kangesti peale, et katsugu

ma seda lehte sokutada. Ma ei tea, kas ta kõlbab sinna, aga eks te ise vaata siis seda asja. Ma olen teise inimese soovi ikka täitnud.

Tädi Olgale ja naiste ajakirjale panen ka väikese saadetise siia juurde. Vaadake jälle läbi, ja kui leiate, et ei kõlba, siis ärge edasi

mitte saatke. Meil siin pole ju kirjamehi ... Ning see vaim ei tule ju ka siin raskes õhus nii kergesti peale. Siin ei mõista vahel rää kidagi, nagu me Selmake natukese aja eest ütles, mis siis veel kir

jutamisest rääkida – ime pliiatsivart, aga välja sealt midagi ei tule. Ei, tõepoolest ikka. Näe, ma kirjutasin seda väikest « tonksu » , või õigemini kirjutan ikka veel, päev otsa. Hommikul algasin ja praegu on päris õhtu.

Sinu poolt olla meile üks « tonks » teel. Teada on, aga kätte ei saa. Aga nüüd on tee seekord jälle sile, küllap nüüd tuleb. « Tonks » nõukogude seltsimeestelt jällegi rõõmustas kangesti.

Hea meel oli, et meil on noori seal, kes ikka õigel teel ... Ole aga kuldne ja vaeva end ka edaspidi meie pärast. Ega minust täna enam rohkem kirjutajat ei saa. Kui millegi peale on vastamata, siis olen küll unustanud, mida sa küsisid. Eks 438

siis jälle edaspidi. Kui mereäärel poistest kuuled midagi, teata ka meile. Pole sealt ka ammu midagi kuulnud. « Sirina » poistele lähme ise varsti külla ... 6. november 1928. a .

Komtervitus, Villu. (EKPA, fond 6495, nim. 1 , S.-ü. 205, 1. 63–64. )

I Mõeldud on Tallinna Keskvanglat ( « Patareid » ).

Toim.

JOHANNES

LAURISTIN

«VANGIS, SIIN OLED NAGU TERAS... ) (Kirjakatkendeid ja protestikirju vanglast)

1.

KALLIS ÕDE ! TÄDI JA TÄDIMEES ! JA KÕIK LUGU PEETUD SELTSIMEHED , KES SEAL OLETE TIMU KATE EEST PAOS !

... Kaagikohus oli, nagu teate, 21. veebruarist — 23. veebrua rini 1924.2 Mis seal õige arutada oli? Narrid vabariigi johannesed olid kokku kaapinud kohtuaktid vabariigi algusest peale , otsisid

EKP ja EKNÜ olemasolu , aga jooksid ikka ninali mingisuguse salaseltsi otsa ja – tõstavad suurt lärmi. Teadagi, polnud meile -

midagi süüks panna, aga et « noorkommunistide suurprotsess» oli, peeti seda kolm päeva. Sõnaga, asi oli üles puhutud, mis meile suurepärase tuju tegi ning hea juhuse andis nolke tögada, ja pea legi saime aasta kohta kolm päeva järjest jalutada « Sõdurite Kodusse » . See tükk maad ju vangile kondi järele. Minu « süü»

asjas mängis peamist rolli see oobermära, äraandja Linkhorst. Siis oli veel mingisugune kirjajupp « härra Lauristinile», mis muidugi nuhkide tehtud oli, sest kus seltsimees Kreuks oleks teadnud

kausta numbrit sellesama punase pliiatsiga, millega aadresski kir jutatud oli, sinna ümbrikule kirjutada jne. Lõppotsus on nii moti veeritud , et mitte ühtki punkti seal õigust ei ole, kõik on vale.

Muidugi anti see närune seitse aastat selle eest, et mu kaastöö ja jõud ei leidnud endale niivõrd rakendust ühes kogu töörahvaga,

et selle kelmide söödamaa oleks kukerpalli löönud, et töölisklass oleks võinud valitsema hakata. See kohtujant lõppes sellega, et

enam kui pooled, nagu teate, lahti lasti, sest ega surm ei võta ka sealt, kust võtta pole ... Alguses muidugi otsustati võtta kohe, jalamaid, vahi alla Benita | Kiri on adresseeritud eesti kommunistidele Nõukogude Liidus. — Toim. 2 Peale J. Lauristini olid kohtu all J. Tomp, A. Vaarman, E. Rõnge lepp, J. Tenno, A. Alton, M. Kask, A. Kõvamees, A. Vanja, J. Reesen, B. Lauristin , L. Vaarman . Kolme viimast ei õnnestunud võimudel tabada ning nad puudusid protsessilt. Toim . 440

JOHANNES LAURISTIN

poliitvangina.

Lauristin ja Linda Vaarman , et kui nüüd Beni oma nägu siin näi tab , lendab « vabariigi » türmi.3

Lõppsõnas andsime söödikutele paar pirni ja saime suure « nõu pidamise järele oma pätsid. Naersime, ning see, et härrade põl ved lõdisesid, kui otsust lugesid, tegi veel rohkem nalja. Sm . Tom bile anti muidugi aasta rohkem, sest ta nagu « ülemtalurahva» sei

susest – Riigikogu liige jne., nagu me siin omavahel lorime. Tege likult on muidugi üks kama kõik, kas 7 või 8 või 20 või eluaeg või mis tahes, sest küsime ühe spekulandi moodi: « Kas teie vabariik seisab ka nii kaua? » Olgu veel tähendatud, et neil ohvitserinolkidel

oli Einbundi 4 ja suuremate võllanägude poolt tehtud otsus port fellis, sealt loeti ainult ette. Minu kohta lõid meeleolu veel lehedki. Ma olla tulevane Tallinna Nõukogude Täidesaatva Komitee esi mees ja kes teab mis või kes. Oleks tahtnud ikka rohkemgi anda, 3 Benita Lauristin viibis sel ajal Nõukogude Liidus. – Toim. 4 K. Einbund , hiljem Eenpalu ter.

-

-

kodanliku Eesti tolleaegne siseminis

Toim. 441

aga mis sa ikka teed ... Sm. Eduard Rõngelepa ja sm. Alma Vaar mani mõistsid nad parandusmajja ja motiveerisid selle otsuse

skandaalselt: need seltsimehed olla kergemeelse iseloomuga, teiste poolt üles ässitatud ja arenematud ! Kuradi lontrused ! Ikka need tsaariparagrahvide keerubimmid ! Noojah ! Eks me teame küll, et kodanluse vägivalda ei murra ilma vägivallata, püssideta, kuulipildujateta ega suurtükkideta. Ja

siin on siis asjata seletama hakata, millal see jõhker vägivald ja klaperjaht lõpeb , mis möllab praegu jälle täies hoos «vabariigi » kartulivagude ja seisvate tehaste müüride vahel. Eks see lõpeb

siis, kui töörahvas on selle mao pea mättasse löönud ja haavapuu vaia peale surunud ... Vangimajad on muidugi meie seltsimehi täis. Meeleolu on kõigil suurepärane, sõjakas. Vangimaja müüride vahel on õkva kommu nistlik õhk . Väiksed vangla timukad on samuti end taltsutanud kui

suuredki. Riigikogu liikmed on minu kõrval kongis. Neil samuti hea tuju, kasvatavad kaela ja poevad siin vasktorudes kõik oma parlamendimeeste sarved maha. Ja õigus, revolutsionäär peab käima läbi elektrivannid ja vasktorud, siis on ta karastatud, siis ei

paindu ta ega kohku, kui on vaja minna hulkade ees, maksimka käes. Oma seeski tunned kohe, et midagi on nii kõvaks ja kartma tuks läinud, mis ei häbene kombeid, moraali ega karda tõkkeid,

vaid mis juhib ja läheb kõige kiuste revolutsiooni poole. Õigus?! Vangla teeb inimese, liiatigi revolutsioonilise proletaarlase, niisu guseks. Siinne piin , rõhumine, see kutsub igavese viha lõkkele, see viha on verine, kuid hulga punasem, kui ta kuskil mujal on. Kui oled vabrikus pingi taga, on südames loomistungi, on ka viha . Oled

puldi taga, oled küll teadlik, aga oled nagu « mööda muda roo maja » , arg. Oled töölislehe toimetuses, annad vihaga ja rõõmuga

kodanlikele nadikaeltele vastu nägu, kõneled töörahva miitingul, hiilid, et paragrahvi otsa ei « räägi » , oled küll ekstaasis. Aga van gis, siin oled nagu raud , nagu teras, punane, kõva, ei karda ühtegi, timuka võllast ega kuuli ; kui aga meie suur idee võidule saab

see on mõte. Nii et vangis istuda on revolutsionääri seisukohalt tarvilik. Mis aga istumisse kui ajaraiskamisse puutub, on see mui dugi patt meie klassiasja vastu , sest selle aja jooksul võiks ju mõnegi mõra kodanliku korra vundamendi sisse urgitseda. Hulk Tartu seltsimehi viidi « Patareisse » . Need elada seal sama sugust vangielu. Tallinna mehi aga on « Sirinas » ehk Karistus

vangimajas. Seal on A. Hansen ja teised. Nad maadelda ja vedada sõrme, kaela. Sm. A. Kaasik on nende turgutaja nagu « vanem vang » kunagi. Poliitilised vangid on sealgi koopas hoopis teise meeleolu loonud. Tallinna koondatakse kõik viimsed Einbundi ja ta nuhkide ohvrid kokku, sellepärast on ka, nagu tähendasin, Tal linna vangimajad kõik täis. Naiste jaoskondades on nii kitsas, et

magavad naride all. Samuti mehed . Meie vangimajast on poliitilisi vange ära kihutatud , siin peetakse ainult « kardetavaid ». Kuid -4.12

r e n te

prokurátrile Man nd Hot a palati Teammua . Hampula keluarga panus

本Ha

nego kekamar Teadlane de la toll Salima sul Jurek iptare het many and are mont

Monzone myotoKimaradt proste part

ning

was a

whole .

Udal Almar eerde hele

in me

náliastuiki , thround rahuldamiseni vitta. et ter will NAdrone

anillepalette noensin müdmata lume Tell ulan

mapenas nije prekiama

24. pubd 1985 Fillonna

ang

A Raasia Joh Lannitin

Kommunistide A. Kaasiku ja J. Lauristini teadaanne Kohtupalati prokurörile, et nad alustavad protestiks poliitvangide kallal vägivalla tarvitamise vastu 24. juulil 1923 näljastreiki.

naisi pole kuskile viia. Olga Künnapuu on Vene uulitsal, siin veer tükki 15 teisigi. Aga Vaarmani Alma ja Villu, need saadeti Pärnu, kus nad on meesvangide kongis kahekesi. Mitte meestega sega mini, ärge seda arvake. Naisi meie ei näe kunagi, harva kui mõni

kord mõni seltsimees saab neid õhuaknast vaadata, ehk jälle siis, kui me jalutame, juhtumisi näeme ka neid jalutamas teises hoovis,

mis on kaks sammu pikk ja lai. Aga kui me käsi lehvitame, võtab tunnimees, keda kutsutakse «mustaks», revolvri ja ähvardab lasta meid kui ka naisi. Aknad on valge värviga võõbatud, et naise nägu ei näeks. Kui lae all olevast aknast hoovigi vaadata, algab kisa, ähvardatakse plekk-kastid akna ette lüüa ja poisid kartsa viia. Karts on muidugi pime, külm ja pudulojuseid täis. Esialgu, kui lorikogu liikmed kongi visati, käidi nendega üsna libedasti ümber, lubati ja täideti väiksemadki tahtmised, pandi

neid viiekesi ühte kongi, nohistati ja turgutati, käidi vaatamas isandate poolt jne. Sellel olid muidugi oma põhjused, sest ei tea tud, arvati, et kommunistid lähevad vangimajast välja ja teevad kisa lahti, aga nüüd — olud muutuvad. « Mustad » näitavad ham baid, isandad ei näita sedagi.

19. veebruaril organiseerisime väikese näljastreigi protestiks, 443

et töölisesindajad on trellide taga ja isandad astuvad Toompeal kokku. Kodanlikud solgitorud rääkisid selle kohta omamoodi, nagu nad alati valetavad. Praegu midagi iseäralikku pole. Oleks ka muidugi huvitav kuulda, kuidas vangid uusaasta « õnne

soovi » vastu võtsid. Siis olime vangimaja peale kõigest nelja -viie kesi poliitilised. Aga, noh, eks punast au ja lippu peab alati kõrgel hoidma. Hommikul kell 6 tuli vanemvaht üle lugema. Oli kolki saanud , lamanud 4 nädalat sängis, nägu lõhki ja paistes. Astus sisse:

« Soovin teile ka head uut aastat ...!>>

Vaikus. Vaatame üksteisele silma. Ütleb: «Ah, see's ei meeldi teile? » Naersime kihvtiselt:

« Teie uus aasta, mhhh! ... »

Ta, see jõhker vanemvaht, ega ka teised, ei lausu meile kunagi hommikuti ega õhtuti « tere » ega « jumalaga » ja sigudik tuli siis

oma julgusega välja, me ei võta vastu nende « tervist» , liiatigi siis. Järgmisel hommikul tuli vangla 5 ülem Künnapuu, kes mineval suvel meie peksu organiseeriski, ka « tervitama » . Võtsime liisku, kes talle vastab. Liisk langes ühe punakaartlase Pau (kui teda näete, tervitage) peale ja ta põrutas kõva häälega: «Teile samasugust uut aastat nagu meil on ...» Ülemus pleekis valgeks nagu toht ja tegi: « Noo -jahh ! » Läks uksest välja.

Niisuguses miljöös ja õhkkonnas liigume me alati siin. «Märad » (äraandjad) lööme kongidest välja ja nõuame kipdlasti kätte, mis saada on. Niisugune meeleolu on meie man praegu. Lugemist on ka ikka väikselt jätkunud, aga kuradi kaabakad ei lase midagi sisse, mis vähegi punasem on.

Nüüd on juba aasta täis. Ruttu on läinud! Väljas on aeg palju pikem, sest seal on sündmusi,, elu jne. , aga siin – nagu heeringas soolvees. Selle aasta jooksul olen vast paarkümmend tuhat lehe külge lugenud , veidi kirjutanud ja muud midagi. Müranud olen vähe. Vaielda suurt pole olnud, olen enamasti olnud üksmeelsete

keskel, aga siiski olen väikselt selgitanud. Oleme praegu — mina, E. Rõngelepp, A. Kruusamägi ja A. Mõisamaa — juba tükk aega ühes ja samas kongis, vahel visatakse mõni juurde ja viiakse ära jälle.

Ma ei tea midagi ette kujutada, mis teie seal teete. Arvan , et eks tööinimene saab igal pool läbi , eriti töörahva riigis ... Vangimajast olen katsunud paar korda üsna « süütult » kirju tada, aga kaabakad ei lase läbi. Katsun nii teile saata . Kui saada tegi mulle vastuse, saatke koju , küll siis kuulda saame.

Kui võimalik on, eks läkitage mulle kommunistlikku kirjandust. 5 Tallinna Eeluurimisvangla Vene tänaval .

6 S. o. illegaalsel teel. – Toim. 444

Toim .

1

Noh, kui teile tulen, loodan , et siis asjad ilusama poole pööravad. Aga kes teab, millal tulen. Aga mis tulemas on, tuleb ikka. Niisiis, meie asjad on korras. Kindel on ka, et kurnajate kaela

väänab töörahvas varsti ja raputab maha oma ahelad ja vangi majade müürid . 1. IV 24.

Kommunistlikku tervit, Hannes 7 ( EKPA, fond 27 , nim . 1 , s.-ü. 857, 1. 23–26.)

2.

KULLA

TÄDID

MÕLEMAD !

Meie iseseisvas ja isoleeritud riigis on mitmed küsimused nii sama vanad kui uued, millest arvatavasti olete informeeritud, kuid millest veelgi informeerimine paha ei tee.

Näiteks armupalved – need on asjad, mis tähendavad naha müümist, endise revolutsioonilise tegevuse salgamist ja ka tule vasest võitlusest loobumist. Armastatakse seletada, seda tehtavat ainult klassivõitluse huvides. Kuid see ei kannata kriitikat. Armu

paluvad enamasti need, kes on vähem klassiteadlikud ega puutu

kokku klassiteadlikumate proletaarlastega. Armupalujad põhjen davad veel perekondade raske seisukorraga, kuid ka see on halva asja päästmine õlekõrrega.

Armupalvete-vastased aga põhjendavad oma seisukohti esmalt ideelisest vaatepunktist, siis praktilistele tagajärgedele näidates, nagu: üldiselt amnestiaseaduselt jalgade altlöömisele, kodanluse

toetamisele ses mõttes, et armupalujad võimaldavad talle välis

maa kurnajatele laenumangumisel näidata, nagu oleks demokraat liku Eedeni proletariaadi seisukord stabiilne, ja siis veel tähendab meie armupalumine isiku halba kuulsusse viimist, kompartei ja tema tegelaste vastu usalduse mahakiskumist jm. Ka tervis

likku seisukorda armupalumise põhjendusena ette tuua ei või lubada, on veniv asi. Kes meist ei jää siinseis oludes põduraks? Kas meie peame sellepärast armu paluma, kui meie kurnajate küünte vahel sureme? Kas meie palume armu, kui välikohus on meid surma mõistnud. Nõrgausulisi leidub, ilma et me neile õigust annaksime ükskõik missugusel ettekäändel « kondid visata» timu

kate ette, ja kui nad ikkagi põlvili heidavad, siis mingu täiesti ... Meie peame loosungi üles seadma: mitte ühtki armupalvet! Aga mida panna asemele ? Selleks peaks kujunema agitatsioon üldise amnestiaseaduse eest. Siin on arvamusi, et agitatsiooni ees 7

Johannes Lauristini hüüdnimi .

Toim .

445

märgiga tuleks lasta lendu ettepanek: moodustada väljas töölisor ganisatsioonide-vaheline nn. amnestiakomitee. See oleks ühise väe

rinde taktika alusel mõeldav ja tal võib olla ainult agitatsiooniline tähtsus ilma illusioonidetagi. Seda kõike näitab muidugi olukord väljas, mis või kuidas asi on läbiviidav ...

Füüsilise töö şuhtes vanglates on meil mitmel pool niisugune seisukoht, et tööle mitte minna, enne kui meid rinnaga, s. t. vägi vallaga sunnitakse, ja teiseks, kui meie ise saadame kedagi tööle eriotstarbega. Kuid meie pole tööleminekust distsipliini küsimust

teinud, nagu siin tänini pole distsipliini küsimus üldse üles kerki nud. Töölesaamine on sagedasti alandustega ühenduses ja 8 -tunni lisest tööpäevast pole juttugi. Meie oleme fakti ette pandud, sest hulk poliitvange käib tööl ja neid tuleb seal sundida oma õigusi kaitsma.

Tingimusteta skidka 8& vastu pole midagi, aga pahatihti tehakse seda tingimustega, mida, juhtub, et võtavad vastu just töömehed. Näljastreik. Tõsi, see on viimne abinõu. Aga viimsed võivad olla ka barrikaadid, kui vangid meeleheitele viiakse. Meie endid pro

votseerida ei lase. Aga peame silmas, et vangimaja on ka vasktoru,

kus karastub meie partei kaader. Vangide organism on niisugune asi, mis kõduneb ka ilma näljastreigita. Temast jääb aastate jook sul vähe järele. Tekib seisukord , kus Vanglate Peavalitsus ja iga

sorti sõnnik tallab vangi seljas , ta peab selja sirgu ajama. Niisu gused poliitvangide streigid un rohkem poliitilisteks meeleaval dusteks, mida massidele näidata , ja seda tagasi lükata ainult orga

nismi pärast igakord ei tuleks. Praktika näitab ka, et näljastreigid teevad söögiisu, ja muud õige vähe ... Kodanlikke solgitorusid 9 saame kätte kahe nädala vanuselt. See on otse irvitus. Ja see määrus on niipalju küll näost sinine, et lori kogus sellest farss teha.

Aega viidame lugedes ja õppides. Poliitvangid vangimaja « kur

susi » enam ei austa oma juuresolekuga. Õppealad on muidugi pii ratud. Keelte õppimine on mõnes paigas intensiivne. Poliithariduse omandamisele on takistuseks kirjanduse puudus. Kas poleks või malik saata meie nimele raamatuid, mille kohta võiks arvata, et need prokuratuurist läbi tulevad , kas või Lenini « XpectomaTHA , või ka mõnda « süütut » poliitajakirja. Ka Lev Ljubimovi « Poliiti

lise ökonoomia kursus» I, 2. väljaanne on soovitav. Jõudumööda brošüüre, nagu mõni resolutsioonide kogu tähtsatest kongressi10

dest ja rahvusvahelised ülevaated jne. Meid huvitab ka jaakude lo sisepoliitiline olukord nii, nagu meie oma tädid seda meile jutus tavad .

8 Skidka last .

« hea käitumise

korral ennetähtaegne vabanemine vang

Toim .

9 Kodanlikud ajalehed. – Toim. 10 Kodanliku Eesti võimukandjad .

446

Toim .

Elame rahulolevalt. Pea ei lange longu ja meeleolu on hea. Meie teame, et oleme alati meeles revolutsioonilistel töölistel ja talu

rahval, nagu nemad meil on meeles. Kindlad oleme ka, et töörah vas pealetungile asub ja võit varsti meie on.

Kommunistlikku jõudu ja tervist kõigile, kõigile! 2/IV 1927. « Patareis» .

J. Lauristin ( EKPA, fond 22, nim . 1 , s.-ü. 2 , 1. 10–12. )

3. KALLIS

MIHKEL !

Nagu vist kuulsid, oli meil 1. mail kontsert. Kui juhtud Värdit ägema, räägi temale ka sellest. Kontserdist võttis osa ligemale

sada inimest, s. o. poliitvangid 5. ja 6. jaoskonnas. Kontsert õnnes tus hästi. Ettevalmistus toimus täiesti valitsuse teadmata. Kont

serdi algus oli kell 12 päeval. Kui laulud olid lõppenud, kargas administratsioon sisse ja kirjutas nimed üles. Arvatavasti järgneb karistus, mis aga kedagi ei kohuta. 33. kongis võetud kohe surve abinõud tarvitusele . Viidud 8-9 meest kartsa, kuid toodud järg misel hommikul välja. Kui oled ise rohkem kuulnud, eks kõnele siis kõigest Värdile.

Muidu elame vanaviisi. Iseäralikku uudist pole. Kuidas sinu käbarad käivad ? ...

Ülalt tulnud targa peaga poiss sõitis enne 1. maid Pärnu. Nii oleme jälle kaheksakesi... 3 /V

Komterv . Juhan ( ENSV ORRKA, fond 1868, nim. 1 , S.-ü. 825, 1. 121. )

4.

EESTI

VABARIIGI

VALITSUSELE

Joh . Hansu p . Lauristin Kaebus .

Viimasel ajal on Karistusvanglas kinnipeetavate vahialuste elu halvenenud, eriti poliitilistel vahialustel . Näib, et administratsioon järjest mõtleb välja uusi abinõusid, et muuta meie elu väljakanna tamatuks. Toit on üldiselt vilets ja on viimasel ajal veelgi halve 417

nenud. Samal ajal, kui Vangimajade Valitsus vähendab vahialuste ülalpidamise eelarvet, vähendatakse ka vahialuste toidunormi: halveneb toit ja varustus, näiteks naisvahialustel puudub talve

varustus. Et vangid kannatavad alatoitluse all, on vastuvaidle matu tõsiasi, mida tõendavad arvud vahialuste surevusest ja hai gusjuhtudest. Möödunud aastal surnute üldarvust - 32 vahialusest

suri 19 tiisikusse. Kuid seda seisukorda püütakse veelgi halven dada. Juba käesoleva aasta algul lõpetati näiteks taimeõli and mine, mille võrra vahialuste toidunorm vähenes tunduvalt . Samal ajal kui põllumehed ei tea, kuhu saadusi mahutada, toidetakse

vahialuseid 3.-4. järgu toiduainetega, mis on tihti täiesti halvaks

muutunud. Supilihaks on seapea liha, mis tihti haiseb ja rikub kogu supi. Sageli on halvad ka teised toiduained: tangud kopita nud, silgud kuivad ja kollased, leib halbadest jahudest, tihti tai

nane ja täis siniseid viirge, kartulid kasvanud, sinised ja tohleta nud, nii et tublistigi näljane olles peab toidu solki heitma. Piima

supp, mis õigupoolest peaks keedetama täispiimaga, keedetakse pulbriga, mis annab halva maitse.

Vangla sisekorras tuleb ikka uusi ja uusi korraldusi, mis vahi aluste elu kitsendavad ja mida administratsioon teostab ülekohtu

selt ja vahialuste tervishoiu vastaselt, kusjuures ta ei kohku tagasi isegi rikkumast vangimaja kodukorda. Nii keelas administratsioon vahialustel pesuruumis pestes hõõruda märja rätikuga kogu keha.

Kui aga seda teha, järgneb karistus. Kuid vangimaja kodukorra § 110 just näitab, et vahialused peavad oma keha üleni märja rätikuga hõõruma. Naisvahialustel on aknad päeval 6–7 tundi suletud. Kujutlegem piinakongi suvise kuumusega, kus puudub ventilatsioon ja kus ei lubata isegi õhuakent avada. Kui aga

arvesse võtta veel õhuruum, mis ei vasta vahialuste hulgale kon gis ja mis eriti naiste jaoskonnas, kus väikesed kongid, normaal susele ei vasta, on ruumi- ja õhupuudus eriti suur. Nii halvendab administratsioon sihilikult vahialuste tervislikku seisukorda.

Arstimine on aga haiguse puhul eriti vilets. Haigemajja saade takse vahialuseid vaid surema. Samuti püüab administratsioon tarvitusele võtta vangide tervisele eriti kahjulikke ja ebainimlikke karistusviise, mida ei tarvitatud isegi tsaariajal ja mis pole koos

kõlas seadustega. Nii sunniti Karistusvanglas 1932. a. jaanuarist kuni maikuuni vahialuseid pimedas kartsas 12 tundi järgemööda

püstijalu olema või istumiseks õige kitsast seina külge kinnitatud pingikest tarvitama, sest nari oli lukustatud seina külge. Sageli ei tooda karistatuid peale ühe karistuse kandmist kartserist välja,

vaid lastakse mitu karistust järgemööda ära kanda. Nii on juhtu meid , kus vahialused on rohkem kui kuu ühtejärge kartseris olnud. Administratiivkaristused omavad sihilikku ilmet ja on põh jendamatud ning otsitud . Vahialuste kaebused ei anna tulemusi, sest maksmas on Vang late Valitsuse määrus nr. 5 1929. aastast, mille põhjal administrat 448

LEOPOLD EISEN poliitvangina.

2951

sioon võib kaebused kinni pidada, tembeldades need vanglas maks vat korda arvustavateks. Riigikogus näiteks kõneldi, et karista mine ei tohi olla piinamine, kuid see peab sündima parandamise ja

erakorralise isoleerimise sihiga. Meil aga tunnistab administrat sioon avameelselt: « Karistan teid nii, kuidas teil on valusam. »

Juulikuus näiteks, kui ühel päeval supp oli halva lihaga liiga riku tud , karistati vahialuseid kartseriga sellepärast, et nad halva supi pärast julgesid vanglaülemat kongi kutsuda ( L. Eisen). Tihti karis

tatakse asjakeste eest, mis mõni vahialune kunagi aegade jooksul kuhugi jätnud, näiteks tükike paberit jne. Kui keegi ei tunnista teatud asjakest kohe omaks, karistatakse kõiki selle kongi vahi aluseid, kus asi leiti. Samuti karistatakse akna kohal põrandal seismise pärast ...

Poliitiliste vangide suhtes on maksmas mitmed erimäärused ja -korraldused. Ei anta kätte rahalisi saadetisi, mis omaksed välis

mailt, näiteks Nõukogude Liidust, meile saadavad . Samuti ei anta teaduslikke ja õpperaamatuid . Korjati ära raamatud, mis varemalt

kongides olid lubatud, nagu vene keele grammatika. Bogdanovi « Majandusteadus», mis on välja antud 1907. a. , « Hayka texha ка » , « Вестник знания », «Экономическая география » ja palju tеisi

on keelatud. Isegi sotslik « Rünnak » ei ole lubatud. Poliitvangidele 29

Trellide taga

449

pole juba kaks aastat lubatud kirjutusvahendeid õppimiseks. See kõik näitab järjekindlat poliitiliste vangide tagakiusamist. Kõiki mainitut arvestades avaldame valju protesti selle vastu, et poliitilisi vange sihilikult näljutatakse, terroriseeritakse ja taga

kiusatakse, ning nõuame Vangiate Valitsuselt abinõude tarvitu selevõtmist, et sellised pahed vanglais tulevikus kaoksid. Meie nõuame: 1 ) toidunormi suurendamist, alaväärtuslike toi duainete andmise lõpetamist ja talvevarustuse andmist naisvahi

alustele; 2) poliitiliste vangide tagakiusamise lõpetamist; 3) raa matute, asjade ja raha kätteandmist, mis meile nii välis- kui sise maalt saadetakse. 4. sept. 1932. a. Tallinnas

Joh . Lauristin ( ENSV ORRKA, fond 1868, nim . 1 , s.-ü. 826, 1. 50. ) 5. E. V. KOHTUMINISTRILE

Joh. Hansu p. Lauristin ,

Tallinna Keskvanglas , kamb. 50, VI jaoskond Kaebus.

Viimasel ajal, eriti uue vangistusseadustiku maksmapanekust saadik, on vangide tervislik seisukord tunduvalt halvenenud. Kaa

lumised näitavad peaaegu kõigi vahialuste kehakaalu järjekindlat kahanemist. Ühes sellega on tekkinud ja süvenenud terve rida mitmesuguseid haigusi, nagu üldine nõrkus, verevaesus, kopsu-, närvi-, nahahaigused, seedimisrikked, hammaste lagunemised ja

muud alatoitlusega ühenduses olevad haigused . Isiklikult kanna tan mitme loetletud haiguse all, mis viimasel ajal eriti annavad end tunda. Peamiselt on see kõik vastuvaidlematult tingitud vahi aluste toidunormi vähesusest ja toiduainete alaväärtuslikkusest

(vitamiinide, valkainete ja ka toiduvahelduse puudus).

Hiljuti

juurdelisatud poolmust kohv pole kaugeltki suutnud täita seda kalorite puudujääki, mis algusest peale on valitsenud vahialuste

toidunormis. Kui aga juhitakse tähelepanu paranejate järkude jne. toidunormile, siis on ka siin samad puudused mis katsealuste omas. Sellepärast esitan käesolevaga nõudmised , et vahialuste

toidunormi suurendataks ja parandataks, lisades juurde munaval get , rasva ja vitamiine sisaldavaid aineid. 9. septembril 1935. a . Tallinnas

J. Lauristin

(ENSV ORRKA, fond 1868, nim. 1 , s.-ü. 826, 1. 75.) 450

6.

KOHTUMINISTRILE

Johannes Hansu p. Lauristin, Harku vangimajas, kamber nr . 10 Protest.

Viimasel ajal on paigutatud rida poliitilisi vahialuseid sund korras tööle, millest keeldumisel neid distsiplinaarkorras rängalt karistatakse. Vangistusseadustik näeb vangimaja töös vangi kas

vatusabinõu, mille edukuse väliseks märkimiseks tarvitatakse markide süsteemi. Rääkimata sellest, et selline kasvatussüsteem

kogu ta markidega on poliitilistele vangidele vastuvõtmatu, mille kohta ma avaldasin Teile oma eitava seisukoha juba 12. märtsil 1935. a., tuleb lisaks alla kriipsutada, et tegelikkuses vangimaja töö on kujunenud erakorraliselt kõrgeks vangi tööjõu ekspluatee rimiseks ( tööaeg üle normaalse, töötasu peaaegu polegi, muud ela mistingimused on viletsad , äärmine ruumipuudus, mustus jne. ). Kuna vangimaja töötooteid müüakse väljaspool vangimaja, siis on

vangide tööjõud kujunenud tööturul tunduvaks teguriks palkade allasurumise mõttes. Töölisklassi liikmena pole ma nõus seda

kaasa tegema. Seepärast protesteerin vangide sundkorras tööle paigutamise ja sellega välja kutsutud ränkade distsiplinaarkaris tuste vastu. Protesti rõhutamiseks keeldun täna, 18. mail 1936.

aastal, vastu võtmast vangimaja toitu . 18. mail 1936. a. Harkus

J. Lauristin ( ENSV ORRKA, fond 1868, nim . 1 , s.-ü. 826, 1. 76. )

200

ANTON VAARANDI

HALASTUST EI PALU !

Päeva viis pärast 1. detsembri ülestõusu aastal 1924, kui valge terrori üheksas laine oli Tartu jõudnud, saabus Sotsiaal- filosoofili sele Üliõpilaste Seltsile kutse viivitamata esindaja prorektori

juurde saata . Võis juba arvata, et ega see head ei tähenda. Heit sime liisku, kes juhatuse liikmeist saatusliku käigu ette võtab. Liisk langes minule. Teoloogist prorektor Kõpp tõmbas ähvardavalt kulmu kortsu, kui tema palge ette ilmusin . Tal olevat Sotsiaal-filosoofilise Üli õpilaste Seltsiga rohkesti pahandusi olnud. Kuid nüüd olgu lõpp.

Pärast seda, mis 1. detsembril Tallinnas on juhtunud , ei saavat üli

koolivalitsus enam seltsi tegevuse eest vastutust endale võtta ja olevat 5. detsembrist organisatsiooni sulgenud. Võtku me see tea tavaks ja vaadaku ette, et seltsi nimel enam midagi ei üritataks. Mis teha? Katsusin protestida. Miks ülikooli valitsus peab riigi valitsuse reaktsioonilist poliitikat kaasa tegema? Selts pole sise ministeeriumis registreeritud . Pealegi ei saa Tallinna sündmused seltsi suhtes kuritöökoosseisuks olla .

Kõpu kannatus katkes. Asi ei seisvat üksnes Tallinna sündmus tes. Meie sidemed põrandaalustega olevat kohtulikult tõestatud Mitu seltsi liiget istuvat juba vangis. Kirjanduse tellimine Nõuko gude Venemaalt ütlevat isegi, mis mehed meie olevat.

Tõsi, äsja lõppenud « 149 protsessil » mõisteti teiste seas ka kolm meie seltsi liiget A. Veimer, O. Künnapuu (Lauristin) ja O. Sepre eluajaks sunnitööle, H. Heidemanni kohtuasjas istusid aga

Tartu vanglas eeluurimisel meie seltsimehed V. Telling, P. Jürgen ja L. Raudjalg , kuna A. Selli ja A. Valter olid juba varem vang laga tutvust teinud. Püüdsin siiski Kopule vastu vaielda, et selts on vaid põhiseaduses ettenähtud vabadusi kasutanud ja et aretee

ritud seltsiliikmed on lihtsalt klassikohtu vägivalla ohvrid . Ka seekord katkestas minu jutu prorektori kärsitu: «Ah, jätke! », millest võis välja lugeda, et seltsi saatuse otsustamine ei olenenud ainult ülikoolist .

Nüüd oli selge, et areteerimised pole kaugel. Niipea kui koju

jõudsin, algas korteri puhastamine. Mihkel Tulp ja Albert Lipstal, kellega Roosi tänaval (nr. 45a, korter 12) ühist peavarju jagasime, 452

ANTON VAARANDI

aitasid pabereid ja kirjavahetust põletada. Oli ju kogu seltsi asja ajamine viimasel ajal meie korterisse koondunud. Tule hävitustöö ei olnud aga täielik. Kahju hakkas protokolliraamatust ja mitmest muustki paberist. Otsustasime neile « amnestia » anda ja järgmisel,

S. 0. pühapäeva, 7. detsembri hommikul kindlamasse kohta toi metada. Sel õhtul aga seadsime laupäeva tava kohaselt sammud vihusauna. See oli muidugi ettevaatamatus.

Öösel umbes kella 3 paiku, kui saunalised rahulikult leiliväsi must puhkasid, kostis äkki esikus rämedaid hääli ja kahtlast kobi nat. Järgmisel silmapilgul vankus surnukahvatu perenaine, rohe lise kupliga lamp värisevas käes, uksest sisse, kannul pool tosinat relvastatud politseinikku .

« Andke välja relvad ja keelatud kirjandus ! »

Uni oli küll paugupealt pühitud, kuid komando jäi muidugi täit 453

mata. Nüüd algas põhjalik puistamine. Kõige enam kahtlustati voo dikotte. Tuhniti piinlikult läbi ka diivanivahed , kapipealsed , klo piti seinu ja piiluti ahju. Kahurit muidugi ei leitud, kuid lauasaht list sattus näppu seltsi protokolliraamat. Läbiotsijate ninamehe

nägu läks särama. Põgus pilk raamatusse ütles talle, millega tegu. « Nüüd , poisid , vatid selga ja marss kaasa !>> Oli kuidas oli, kuid see jutt meile ei meeldinud. Proovisime sõrgu vastu ajada: « Näidake ette areteerimisorder . »

Seda ei keelatud. Order andis nõrga aluse protestiks. Seal seisis: « ... relvad ja keelatud kirjandus ära võtta ja areteerida. » Aga relvi ega keelatud kirjandust ei leitud. Järelikult pole põhjust ka

areteerida, püüdsime õiendada. Mõistagi polnud sel naiivsel pro testil tagajärgi, ja meil tuli oma lihtsa, kuid armsakssaanud pesaga hüvasti jätta.

Lool ei puudunud ka koomiline kõrvalepisood. Areteerimisorde ril leidusid kolme areteerimisele kuuluva isiku nimed. Kuid läbi

otsijad avastasid , et korteris elab neli poissi. Kes on neljas ja mis

temaga teha? Selleks osutus noor filoloog Aleksis Krahe Väike Maarjast, kes korteripuudusel mõnd aega meie juures peatus. Politseinikud pidasid omavahel aru, pärisid Krahe elulugu ja koor dinaate ning märkisid kõik hoolega üles. Lõpuks jätsid poisi siiski puutumata. See oli meile suureks õnneks. Kuulutasime raamatu riiuli , kuhu olime õhtul ümbriku tulest säästetud kirjadega peit nud, Krahe omaks. Ja ennäe imet ! Läbiotsijad ei pistnudki kätt selle rijuli külge. Meie « süükoorem » jäi seetõttu eeluurimisel mit meti kergemaks .

Kaitsepolitsei kubises areteerituist. Proletariaadi ülestõus oli kodanlusele kabuhirmu naha vahele ajanud. Nüüd tassiti ka Tar tus üle linna hulgaliselt inimesi trellide taha. Unelt tabatuina jät

kati siin seina najal tukkumist või tammuti tuimalt ühelt jalalt teisele. Paar meest mängis põrandal malet. Kuskilt kaugemalt nur gast kostis valju norskamist. See oli meie seltsi liige Harald Nael , kellele nuhkide kirjutuslaud voodit asendas.

Jaht inimestele jätkus. Üha uusi ja uusi areteerituid toodi juurde. Politseinikud käitusid kinnivõetutega ülbelt ja hooplesid omavahel « saagiga » .

Kui esimesed koidukiired tolle sünge maja aknaist sisse vaata

sid , algas vahialuste vanglasse saatmine. Suurtes partiides, pal jaste mõõkade vahel, konvoeeriti meid « ankruplatsile » . Ilm oli külm ja värske lumi kattis pühapäevahommikuselt tühje tänavaid .

« Pärast vastikut nuhkidepesa võib karges õhus jälle hingata, » poetas minu paarimees Lipstal poolsosinal .

Kahjuks vältas see omapärane jalutuskäik napilt pool tundi. Siis avanesid vangla väravad , et meid pikkadeks aastateks oma kodakondsusse vastu võtta. 454

Korpulentne, tigeda pilguga vanglaülema abi Liping keerutas oma lopsakaid valgeid vuntse ja torises pahuralt: « Kõik puha riigikukutajad! Kuhu ma teid panen ! » Ja tõsi ta oli, neil päevil oli « korterikitsikus» vanglas otse usku

matu. Teisel korrusel, kuhu meid paigutati, näitas raporditahvel 12 kongi kohta üle paarisaja vangi, s. t. keskmiselt 10—15 meest igas tillukeses ruumis.

Meid, Roosi tänava poisse, visati 9. kongi. Esimesed muljed olid masendavad. Kitsas poolpimedas ruumis sulas kõik ühesuguseks

halliks, nii inimkogud kui armetu mööbel: värvimata leivakapp ja paar pingiloksu. Vähe sellest, et tilluke trellitatud aken asus kõr gel lae all, - seda kattis väljastpoolt veel puust aknakast. Läp

punud , rõsket õhku mürgitas omakorda nurgas kükitav « parask» . Vanad vangid piirasid uustulnukad kohe sisse. Paar karvakas vanud nägu silmitses meid rohkem kui umbusklikult. Oli veidi

ebamugav. Siis aga asus äkki imelik soe tunne rindu: silm eraldas teiste seas mitu tuntud töölismaja tegelast Lossi tänavalt. « Noh, poisid, nüüd on ka teil rõngas ninas!!» - sirutas Tartu

* punane pagar » J. Erdmann käe tervituseks. See oli humoorikas teretulemast omapärasesse tagakiusatute vennalſkku kollektiivi. Palju oli vastastikku küsida ja pärida. Müüride taga teati üles tõusust vähe. Kellelgi oli küll « Vaba Maa» tellitud, kuid administ ratsioon andis selle kätte alles 3 päeva hiljem, pealegi kääridega hakitult. Teiselt poolt jutustati meile 1. detsembri vastukajadest vanglas. Vasula silla õhkulaskmise süüdistusel olevat trellide taha toodud mitu Tartu töölist, kooliõpetaja August Turo ootavat väli kohut, surmakambrist

nr. 25

olevat mitu revolutsionääri,

sealhulgas ka sõdureid, mahalaskmisele viidud ... Meeli hoidis ärevil mõistagi Heidemanni meeste endi saatus. Neid oli siin palju, peaaegu iga kolmas-neljas vahialune. Kaitse politsei süüdistas neid relvastatud ülestõusu ettevalmistamises,

püüdes leida sidemeid Tallinna ülestõusuga. Mehi küpsetati hir

mutamisega, et Heidemanni areteerimisel olevat löögirühmade nimekirjad kätte saadud ja areteeritute süü seega päevselge. Vähemteadlike seltsimeeste suust kostis Heidemanni aadressil

etteheiteid , et miks peeti põrandaalust « kantseleid » . Heidemann ise eitas kategooriliselt nimekirjade olemasolu. Juhtusin oma kor

vaga kuulma, kui vahialustest toobripoisid supijagamisel Heide mannilt salasõna tõid, et mehed, olge kindlad, mingisuguseid nimekirju pole ! See tõstis üldist meeleolu.

Oli nimekirjadega kuidas oli , kuid provokatsioon etendas Hei demanni protsessis peamist osa. Üsna varsti oli see meil selge.

Ühel õhtul teatas kongikaaslane Elmar Kauer salapärase näoga, et ta tahab teistele poliitvangidele midagi pihtida. Kogeldes ja komistades kurtis mees, et kaitsepolitseis olevat teda alt veetud . Areteeritud teda sellepärast, et seisnud Heidemannile töölisliiku mises üsna ligidal. Kaitsepolitseis koheldud teda algul toorelt. 455

Siis tulnud Tartu kapo ülem Bachmann ise, kutsunud Kaueri oma kabinetti, pannud sohvale istuma, pakkunud sigaretti ja öelnud : « Härra Kauer, oleme aumehed ! Teie olete haige noor inimene,

minul on teist väga kahju. Tahan hea seista, et teie kohe vanglast välja saaksite. Vastake ainult paarile küsimusele ...»

Naiivsel haiglasel poisikesel vilksatanud peast läbi mõte, et kui ta nüüd vabaneb , võib veel väljas kasulik olla, teisi hoiatada ja mõndagi päästa. Ja nii oli alanudki Kaueri ümber saatanlik võrgu kudumine, mis lõppes sellega, et poisist sai kaitsepolitsei tööriist.

Tõsi küll, Kauer kahetses seda ja küsiski meilt nüüd nõu, kui das oma tunnistusi tagasi võtta. Kuid kõik oli juba hilja. Kaitse politsei ei lasknud ohvrit enam oma küüsist lahti. Hiljem selgus Heidemanni protsessi käigus, kui tähtsat osa etendasid Kaueri tunnistused .

Heidemanni surmaotsuse sepitsemisel värbas kapo endale veel abimeheks sõjaväekirjutaja August Hechti. Hirmutamiste ja mee litamistega viidi noormees niikaugele, et ta andis soovitud « tun nistuse » Heidemanni « salakuulamisest » . Protsessil laiendati sala

kuulamise süüdistust tagasiulatuvalt sõja ajale ja see tõigi mehi sele proletariaadi vabaduse eest võitlejale kuuli. Hecht aga naelu tati vanglas häbiposti ja isegi kriminaalvangid hüüdsid teda nähes: « Needus juudasele ! »

Mõned kuud hiljem tekitas Tartu vanglas suurt kõmu veel üks

Bachmanni provokatsiooni number. Ühel ilusal päeval paigutati 6. kongi müstiline « poliitvang » , kes algul ei tahtnud oma nimegi nimetada. Küll aga kurtis mees, et Bachmann olevat lubanud tema ära hävitada, öeldes:

« Kunagi ei pea sa enam päikesevalgust nägema. »

Varsti aga selgus, et uus « poliitvang» polnud keegi muu kui kurikuulus provokaator Kriisa , kes « 149 protsessil » oli kommu nistide peale valet tunnistamas käinud. Ühesõnaga hunt lamba nahas. See tekitas kõigis vangides tõsist viha. Järgmisel saunakor

ral tehti « poliitvangile » keevavee « ristseid » . Nüüd tuli Bachman nil tahes-tahtmata Kriisa « teisele tööle üle viia » . Ja ei möödu nudki palju aega, kui « Vabast Maast » lugesime, et Kriisa olevat Nõukogude Liidus tabatud ja « süütult » salakuulamise eest kohtu alla antud .

Provokatsioonilises õhkkonnas olid jubedad ka öised ülekuula

mised. Mustad asjad armastavad ikka pimeduse katet. Sügavas öövaikuses terroriseerida, hirmutada on ju « efektsem».

Heidad pärast rahuvilet õlgkotile, kuid uni ei tule. Pingeliselt jälgib kõrv, kuidas kord ühe, siis teise kongi ukse eest riiv raginal ära tõmmatakse ja kedagi uurija juurde hõigatakse. Ja pinnimine vältas enamasti mitu tundi . Mäletan, kuidas mulle vägisi põranda aluseid kirju ja MOPR-i kviitungeid kaela määriti, millest mul

aimugi polnud. Küsimusele , miks just mina nende kirjade autor pean olema, vastati, et ühel kviitungil on sõna « Dreimann » tähed 456

« Dre » kirjutatud samuti nagu minu käega kirjutatud seltsi koos oleku protokollis. Vaidlesime hulk aega. Ja kui enam ähvardused ei aidanud, võeti uus süüdistus: relvastatud mässule üleskutsu

mine. Muidugi, sääsk oli olemas ja sellest tehti elevant. Nimelt esinesin 1. mail 1923 Jõgeva Käsitööliste Seltsi saalis valimiseelse

kõnega, kus tutvustasin koosolijaid Töörahva Ühise Väerinna 12 nõudmisega. Üks nõudmistest rääkis kodanliku sõjaväe laiali saatmisest ja relvade andmisest rahvale. Seega mingi alus oli ole mas, mille ümber nüüd juba uhkelt sai keerutada. Pealekaebajaks

värvati korduvalt varguste ja kelmuste eest karistatud avantürist Jakob Rammann , kes pealtkuulajana pidi süüdistusele vajaliku

« konkreetsuse » andma.

Samal eesmärgil käis kongis luurel ka

Jõgeva kapo agent.

Ja nii valmiski süüdistusakt, mis « vastas » sõjaringkonnakohtu nõuetele. Kaebealune oli abitu taoliste provokatsioonide ees. Eriti pärast 1. detsembri ülestõusu teisiti kohtuprotsesse ette ei valmis tatudki.

Mürgitatud oli ka Tartu vangla siseatmosfäär. Ülem G. Vuhka armastas salajasi ettekandeid ja püüdis oma « silma » kongidesse

sisse poetada. Tegu oli terve nuhkimissüsteemiga. Kongi « silma deks» või vangi keeles « märadeks » värvati kõige selgrootumad isikud kriminaalvangide seast, kes olid kõigeks valmis. Kui sää rane agent ülema audientsil käis, ei teadnud kunagi, mis ta seal

kellegi kohta kokku keerutas. Usklikku, pigemini kergeusklikku Vuhkat ei olnud raske uskuma panna, et need ja need vangid hau vad põgenemisplaane, teised ässitavad näljastreigile, kolmandad

sepitsevad poliitilist vandenõu jne. jne. Lopsakas luulelend tasus end kõlisevate kannustega.

Meie, 9. kongi noored vangid, saime seda. varsti omal nahal tunda. Püüdsime ka müüride vahel oma eriala õpinguid jätkata:

Lipstal uuris keemiat, Tulp – arstiteadust , Nael – mingit liikide

määramise monograafiat, mina – psühholoogiat. Seoses õpingu tega tekkis mõte korraldada kongis eksperimentaal-psühholoogi lisi katseid. Kaasvangid nõustusid meeleldi katsejänesteks olema. Ja ühel kapsasupi pärastlõunal alustasime assotsiatsiooni katse tega. Kõik läks hästi ja tulemused antud keskkonna kohta olid võrdlemisi huvitavad . Ainult üks kriminaalvang ( Roman Kaasik) ei võtnud asja tõsiselt, tehes enda vastuses sündsusetut nalja. Kaasvangid avaldasid säärase teguviisi pärast üksmeelselt paha

meelt. Sellest jätkus. Kui me vangla hoovi jalutama läksime, lip sas Kaasik tunnimehe juurde ja sealt alla vangla kantseleisse.

Vanad vangid, kes meid juba varem tema eest olid hoiatanud, ennustasid repressioone. Nii ka oli. Vaevalt olime jalutuselt tagasi jõudnud, kui turris Liping pea kongi uksest sisse pistis ja põrutas: « Mis kihutustööd siin tehakse ! Pesa laiali ! »

Lihav käsi võttis taskust nimekirja ja tige, kärisev hääl kuulu tas, kes poliitvangidest kuhu ümber paigutatakse. Niisiis said üli 457

kooli dotsendi Konstantin Rammuli vaimus korraldatud assotsiat

siooni katsed kõrge poliitilise kvalifikatsiooni, ja meid, üliõpilasi, lahutati kogu vanglas istumise ajaks üksteisest.

Sattusin 13. kongi, millel oli « pujäänide » kongi kuulsus. Admi nistratsioon paigutas siia pikaajalisi sunnitöölisi ja retsidiviste. Juhtuski nii, et sel ajal istus seal rohkesti nn . märja töö mehi:

kaks röövmõrtsukat, üks isatapja, teine vennatapja Petserist, pruuditapja Laiuselt, naise- ja lapsetapja kuskilt Tartu külje alt, siis riisujaid, murdvargaid , taskuvargaid, vägistajaid, mustlasest hobusevaras, väejooksik jne. Heidemanni meestest istusid siin V. Telling, A. Puha, A. Tõnisson, E. Kuka, L. Paal, J. Säinast ja vist veel paar meest.

Kong oli küll veidi ruumikam eelmisest, kuid 18—20 mehele

enam kui kitsas. Öösiti magasime nagu silgud pütis: põrand kattus kahelt realt tihedalt õlgkottidega, nii et jalaastumise ruumigi ei jäänud. Vastasseina ääres magaja jalad ulatusid sulle tihti kaenla auku. Külge keerata sai vaid rivikorras. Hommikuks muutus õhk

nii paksuks, et pane kas või kirves rippuma. Kongi päevane elu meenutas halvas mõttes sipelgapesa: üks vang teise kukil. Kas jalutasid, vestlesid või istusid põrandal (pinke ega laudu selles kongis ei olnud ), ikka tülitasid kedagi või keegi sind. Poliitvangid püüdsid iga hinna eest lugeda ja õppida. Kriminaalvangid eelistasid aga kärarikkamat elustiili. Ühes nur

gas kakeldi, teises kiitis elukutseline murdvaras nooremale järel kasvule oma sissemurdmismeetodit, kolmandas häbistasid retsidi vistid vägistajat, paraskikasti kõrval löödi aga salaja « Musta Peet rit » või prooviti vangileivast meisterdatud malenditega üksteise vaimujõudu. Pärast õhtust loendust harrastati toorevõitu vangla

mänge, nagu « surnumatmist», « Õnnepulga võtmist» jne. Tõsi, paar kriminaalvangi katsetas ka luuletada ja üks maalida, kuid peale ajaviite momendi nende omaloomingus palju midagi ei olnud. Värsse kirjutas muuseas ka poliitvang V. Telling.

Administratsioon pidas seda kongi eriti silmas, sest pikaajalised mehed võisid põgenemist üritada. See kartus ei olnud päris alu setu. Vangile on priius alati kõige kallim anne. Plaane peeti iga suguseid. Mäletan, kuidas kodanliku korraga vastuollu sattunud « Palupera koopaelanik » Kikut mullegi peale käis, et leiutagu

temale säärane redel, mille võiks kokkupandult tasku pista ja jalutushoovi müüri najal vedruga sirgu ajada. Kui selle plaani teostamatust tõestasin, ärritus vana sügavalt ja sähvas: « Mis sa seal ülikoolis siis tegid ? Noua kooliraha tagasi ! » Tegelikult oli Tartu vangla võrdlemisi tugevasti kindlustatud mistõttu sealt põgenemine polnud naljaasi. Heidemanni päästmi seks oli ka põgenemisvõimalusi kaalutud , kuid need osutusid kõik ebareaalseiks.

Mõned päevad enne Heidemanni surmaotsuse täideviimist toodi ta kolmandalt korruselt teisele, otse meie vastas olevasse 1. kongi , 458

VOLDEMAR TELLING poliitvangina.

kus istusid ainult kriminaalvangid. Paaril korral, kui kahe kongi uksed vastastikku lahti juhtusid olema, nägime surmamõistetut

silmast silma. Tuttav reibas naeratus ja peanoogutus tervituseks. Siis ühel septembri hommikupoolsel ööl tuldi talle järele. Ragi nal avati koridori raudvärav, mitmed rasked sammud peatusid vastaskongi ukse taga. See avati, kuuldus käsklus. Minuti kümne

pärast tõmmati riiv uuesti ukse ette ja sammude müdin kadus raudvärava kaudu trepist alla. Vangla ees müdisev auto turtsatas korraks ja kaugenes siis meie

kuulmispiirkonnast ... Olime kogu aeg ärkvel. Hinge kinni pidades teritasime oma kuulmist, mis taolistel silmapilkudel on vangile tähtsaimaks mee leks. Niisiis, klassikohus oli nõudnud oma. Kongist kongi kuulu tasid morselöögid toimuvast mõrtsukatööst. Päeval jalutama minnes silmasime koridorilaual vargsi « Päeva lehte» sildiga: « Tartu vangla, Hans Heidemann». Teistele adres saatidele olid lehed ammugi kongidesse kätte antud, selle lehe lugejat aga enam ei olnud .

Mõni aeg pärast seda paigutati 1. kongist meile Tengo-nimeline kriminaalvang. See oli vanem mõistlik mees, suhtus poliitvangi

desse sümpaatiaga. Tengo jutustas üksikajalikult Heidemanni vii 459

mastest päevadest. Surmamõistetu olevat käitunud väga külma vereliselt, poliitilise võitlejana suhtunud teravalt administrat

siooni korraldustesse, vaielnud hasardiga paari kaasvangiga, kes skeptiliselt suhtunud Nõukogude Liidu tulevikku. Seejuures olnud ta südamlik ja seltsimehelik, teinud nalja ja jutustanud hulka mõne anekdoodigi.

Saatuslikul ööl , kui timukad talle järele tulid , valitsenud Hei demann end täielikult, küsinud vaid aega plotski keeramiseks

Läinud lambi alla, puistanud taskust tubakat ajaleheribale ja kee rutanud sellest endale korraliku vilka. Ainult väikene sõrm ole

vat plotskikeeramisel veidi värisenud. Oma vähesed vangi asjad

pärandanud kongikaaslastele. Lahkudes hüüdnud ukselt: « Hüvasti, poisid ! Tervitage minu poolt semusid ! » ...Kuu aega hiljem istusid Sotsiaal- filosoofilise Üliõpilaste Seltsi 5 liiget sõjaringkonnakohtu süüpingil. Protsess ei olnud võrreldav 1. detsembri ülestõusu eelsete suurprotsessidega. Aeg oli muutunud ja poliitilise demonstratsiooni taktika kohtus asen dus eeskätt kaitsepolitsei ja kohtuvõimude provokatsioonide fak tilise paljastamisega .

Prokuratuuri poolt ülesantud tunnistajate hulgas oli « juhtivaks jõuks » Tartu kaitsepolitsei ülem Bachmann, kes nagu grammo

foniplaadilt vuristas: Sotsiaal-filosoofiline Üliõpilaste Selts tegut senud III, Kommunistliku Internatsionaali platvormil, kaebealu sed organiseerinud koos Hans Heidemanniga Tartus ja Tartumaal ühist väerinda, pidanud kommunistlikke kihutuskoosolekuid, pal

jundanud lendlehti jne. Järgnesid kõikvõimsad, salapärased « agentuuriandmed », mis olid ühtaegu rabavad ja koomiliselt naiivsed .

Provokaator Jakob Rammann, kes Jõgeva « mässulise » kõne asjus pidi minu vastu tunnistama, oli järjekordselt uue kriminaal kuriteoga hakkama saanud ning ise plehku pannud. Igatahes politseil ei õnnestunud teda kui kindla elukohata isikut leida ega kohtusse toimetada. Sisuliselt oli see Bachmanni « töölõigu » läbi

kukkumine. Seda enam, et Rammann oli juba Heidemanni prot sessil valekaebajana-kriminaalkurjategijana paljastatud. See kõik aga ei lugenud. Kohus otsustas Rammanni varem antud kirjaliku tunnistuse kehtivaks lugeda.

Kaitsjate poolt ülesantud tunnistajad, kelle hulgas oli ka prof. Gustav Suits, iseloomustasid kaebealuseid peamiselt õppe töös.

Kuigi rida provokatsioonilisi agentuurandmeid protsessi käigus kummutati, ei lasknud « kõva käega » kohtuesimees leitnant Helk end sellest eksitada ja viis protsessi nagu tankil robistades « vaja

liku » lõpuni . 22. oktoobri südaööl 1925. a. kuulutati välja kohtu otsus: R. Cher ja A. Vahtmann ' – 8 aastaks, H. Nael, M. Tulp ja 1

460

A. Vahtmann oli A. Vaarandi endine nimi .

Toim .

HANS HEIDEMANN

A. Lipstal 6 aastaks sunnitööle. Paljude teiste tolleaegsete kohtu otsustega võrreldes oli see veel üsnagi kerge otsus. Asi ei jäänud aga sellega. Protsessi käigus oli Helk hoolimatult mitmeid elementaarseid kohtueeskirju rikkunud. Demokraatliku

hoiakuga kaitsja advokaat Jauram, kes juba protsessil oli südilt Bachmanni ja Helgiga duelleerinud , andis kassatsioonikaebuse

riigikohtusse. See rahuldati ja asi tuli teistkordselt kolonel Kro meli eesistumisel 10. veebruaril 1926 sõjaringkonnakohtus arutu sele.

Vastaspool ei võinud alla jääda ja läks uutele provokatsiooni dele. Kohtusse kutsuti Aksel Nimrod, meile kõigile tundmatu keigar, kes pidi teadma tunnistada, et kaebealused olevat sõja

väekasarmutes lendlehti levitanud ja kihutustööd teinud, s. t. pidi rääkima asjust, milleni me kahjuks polnud jõudnud. Siin

juhtus aga kohtuvõimudele ootamatu äpardus. Tunnistaja hakkas streikima. Nähtavasti oli ta veel liiga noor agent, kes vande and misel valetunnistuse hoiatust liiga tõsiselt võttis. Kohtuesimehe

küsimusele: « Rääkige, mis teil kaebealuste kohta teada on ,» kuul dus tunnistaja suust kogelev pomin: « Ma ei tea midagi rääkida.» « Kas teie tunnete kaebealuseid ? »

« Ei tunne kedagi. » 461

Kohtuesimees vaatas küsivalt prokuröri otsa, kehitas õlgu ja laskis tunnistaja välja viia. Tagasi võttis oma tunnistuse ka J. Rammann , kelle politsei vahepeal oli kinni nabinud ja keda nüüd vangivalvurite vahel kohtusse toodi.

Ka seekord läksid poolte vaidlused ägedusteni. Kaitsjat L. Oles kit ei lastud lõpuni kõnelda ...

Teistkordsel kohtuistungil mõisteti nüüd juba kõigile kaebe alustele ühtlaselt 6 aastat sunnitööd.

Ühel 1926. aasta sompus aprillihommikul tõi Tartu rongi tapi vagun salga vange Tallinna türmidesse. Sattusime Lipstaliga Karistusvanglasse , mis asus Tartu maanteel Lasnamäe kallakul. Tsaariajal tunti seda vanglat «Tšernjagini » nime all, nüüd nime

tasid vangid seda omavahel « Sirinaks » . Maja ise oma paksude müüride ja pimedate kongidega oli üsnagi sünge, kuid see, et üle tänava asus tselluloosi- ja paberivabrik, mõjus hästi. Tehase vile, korstnasuits ja väävlihais lõid meie ellu trellide taga nagu

ühise elurütmi töötava proletariaadiga. Nende vilega algasime mõttes ühist päeva ja lõpetasime selle ühiselt. Isegi kahju hakkas õhtul, kui teadsime, et nüüd lähevad nad kodudesse, kaovad meie lähedusest.

Karistusvanglas istuti aega ja seetõttu oli režiim mõnevõrra nõrgem. Põrandaalune post töötas laitmatult. Isegi « Pravda » ,

« Edasi» , « Klassivõitlus» , « Uus Ilm» 3 jõudsid vahetevahel meieni. « Onud » ja « tädid » , nagu siis põranda all töötavaid seltsimehi nimetati, saatsid tihti maisipaberil kirjutatud pikki ülevaateid

parteitööst ja elust Nõukogude Liidus. Post toodi ja viidi välis töödel käivate vangide püksivärvlis. Samal ajal toimetasid posti edasi ka poliitvangidele sümpatiseerivad tunnimehed, nagu Top mann, paaril seoses nende

Kuntsel , Tint jt. MOPR-i abi, mida Tartu vanglas ainult korral saime, oli Tallinnas hoopis regulaarsem. Mäletan sellega Leningradi tehase « Skorohod » tööliste panust ja pikka südamlikku kirja soojade tervitustega eesti poliit

vangidele. Taolisi läkitusi saime ka mitmelt teiselt Leningradi kollektiivilt .

Häid üllatusi oli muidki. Ühel suvisel pühapäeval , kui vange

omastega kokkusaamisele viidi, kutsuti ka mind kaasa. Olin ülla

tunud , kuna mind külastati koguni harva. Üllatus oli aga seda suurem , kui nägin teisel pool voret mulle täiesti tundmatut val

ges kübaras, mustade prillidega ja tugevasti puuderdatud noore poolset daami . Kes ta on ? Olin algul enam kui umbusklik. Daam märkas seda ja võttis agaralt jutuotsa enda kätte. Vadistades

mingisuguste sugulaste tervisest, poetas ta äkki märkuse, et külas Toim . 2 Leningradis ilmunud eestikeelne ajaleht. 3 Ameerika Ühendriikide ja Kanada eesti tööliste ja farmerite hääle Toim . kandja .

462

taja ise on « Olga -tädi». Korraga oli selge, kellega tegemist. Võre taga on põrandaalune! Hea, et tunnimehed oma pead liiga ligi ei ajanud ja me paarist tõsisemast asjast mõistu rääkida saime. Kogu aeg oli tugev närvipinge, kartsime mõnd ootamatut äpar dust. Kuid õnneks läks kõik hästi. Missugusel ettekäändel teda

kokkusaamisele lasti, jäigi mul teadmata. Palju aastaid hiljem tutvustati mulle Moskvas eesti töölisklubis Irina Otsa, kes oligi selleks « Olga -tädiks olnud.

Karistusvanglas istus tol ajal hulgaliselt kümnetel protsessidel kinnimõistetud poliitvange. Ülekaal oli « 149 protsessi» meestel. Istusime segamini kriminaalvangidega, ilma et esialgu läbisaa mise üle suuremat nurinat oleks olnud. Viiendas kongis, kuhu

mind esialgu paigutati, oli isegi ühine toidukommuun. Kõik see, mis üks või teine väljast toidulisa sai, tuli vennalikult kommuuni laual jagamisele. Solidaarsus läks isegi ühiste poliitiliste aktsioo

nide korraldamiseni. Mäletan üksmeelset näljastreiki kodanliku vabariigi 10. aastapäeval. Võimumehed lubasid sel päeval magu sat kakaod, valget saia ja lihaga hernesuppi. Vangidel ei olnud

aga põhjust kodanluse riigipüha pühitseda, ja kui aurav kakao toober kongi ukse ette toodi, ei tõusnud ühegi vahialuse käsi kateloki järele. Tihti protestisime ühiselt kriminaalvangidega rois

kunud silkude ja mädanenud kartulite pärast. Mitu kuud vältas lõssi- ja tindisupi boikott. Koos pidasime nn. kartulikoorimise streike ja võitlesime vangla nuhkide, « märade » vastu. Igatahes

tegelikult oli selles vanglas kujunenud välja olukord , kus ükski nuhk ei saanud jalgu alla: löödi igast kambrist koridori. Välis töödel käivad kriminaalvangid toimetasid aga laitmatult põranda alust posti edasi. Ühesõnaga, poliitiliste ja kriminaalvangide vahel oli faktiliselt omapärane ühisrinne. Kahjuks lõi üks ootamatu sündmus meie vahekordadesse raske mõra. Töömeeste kaudu tuli vanglasse järjekordne töölislehe number, milles leidus kiri vanglast. Vangla olukorra kriitika oli suures osas omal kohal, kuid häda algas lõigust, kus nõuti poliit vangide lahutamist kriminaalvangidest. Lahutamist põhjendati sellega, et kriminaalvangide hulgas « valitseb loomastumine ja

põhjakihi moraal» . Nii öelda oli muidugi taktitu. Toorust, vargusi ja muudki taolist esines, kuid kriminaalvangide hulgas oli ka rohkesti tublisid mehi. Uldistamine ei olnud õige. Ajalehenumbrit aga loeti igas kongis hoolega ja see häälestas kriminaalvangid meie vastu. Kostsid ärevad hääled : « See on laim meie aadressil ! Ärge unustage, et ka meil on väl jas omaksed, kelle silmis te meid loomadeks tembeldate. Tahate meist lahku minna, siis sündigu teie tahtmine. Meie viskame teid lihtsalt kongidest välja, koridori ! » See oli ootamatu pööre. Kriminaalvangid võtsid uskumatult ker gesti tuld ja tahtsid mõnes kongis juba tegelikkuseni minna. Kur

jalt kahtlustati , et kirja autor istub samas vanglas ja on ehk 463

isegi mõnd nende meest kasutanud käsikirja edasitoimetamiseks.

Oli valas tulle veel kuskilt lendulastud kuulujutt, nagu oleks poliitvang Elbrecht lubanud nõukogude võimu ajal kõik krimi naalvangid oksa tõmmata. Meile vibutati rusikaid ja lasti lendu ränki ähvardussõnu .

Kirja tõeline autor oli nähtavasti tol ajal « Patareist » vabanenud Paul Baumann, kes ei aimanudki, millise karuteene ta meile osu

tas. Seni visati kongidest välja nuhke ja « märasid » , nüüd oleks see saatus tabanud poliitvange, ja võib - olla mitte ainult Karistus vanglas. Ähvardati tapimeestega teistesse vanglatesse sõna saata. Tuli kiiresti midagi ette võtta, et kodanlikud võimumehed tekki nud konfliktist poliitilist profiiti ei saaks lüüa. See ei olnud kerge.

Olime ju vangid ega saanud mingeid kongidevahelisi nõupidamisi kokku kutsuda. Kõik pidi toimuma range konspiratsiooni raames. Kriminaalvangide atamaniks oli noor ja võrdlemisi lahtise mõis tusega « Päri Kutt » . Selle tugeva iseloomu ja julge käitumisega atleedi sõna kaalus palju. Keerulisi ja raskeid teid mööda saime temaga lõpuks kontakti, kuid mees ei pidanud esialgu kokkulepet võimalikuks. Lubas siiski oma meestega nõu pidada. Paari päeva

pärast teatati, et kui poliitvangid samas ajalehes ümberlükkava õienduse avaldavad, alles siis võib vahekordade normaliseerimine kõne alla tulla. Ei jäänudki muud üle, kui ettepanek vastu võtta. Eelistasime mõnerealise õienduse asemel asemel pikemat artiklit kodanlikust « parandusmajast » , kus kriminaalvangidele pühen datud lõigus polemiseerisime muuseas « loomastumise » ja « põhja

kihi » väite üldistava iseloomu vastu. « Päri Kutt » tutvus käsikir

jaga, nõustus ja saatis selle oma meestega posti, et meil poleks võimalust tekstis enam midagi muuta. See oli õnneks. Uus karuteene tuli sealt, kust poleks seda oodanudki. Töölisleht

tõi kirjutise küll ära, kuid oli just need kõige tähtsamad read välja jätnud. Niipea kui uus ajalehe number vanglasse jõudis, algas taas käärimine. Kriminaalvangid leidsid, et neid on järje kordselt petetud. « Vekmanni vana », kes ka atamani kohale preten deeris, oli eriti sõjakas. Mäletan tema väiteid : « Kommuuna mees peab olema nagu Jeesus, kes aitab kõiki vae

vatuid ja koormatuid. Teie aga põlgate ja petate meid. Tahate risti puua . »

Oli õnn , et « Päri Kutil » jätkus ausust ja mehisust meie kait seks välja astuda. Tema ei süüdistanud enam poliitvange, vaid toimetust. Pidasime jällegi pikki läbirääkimisi ja jõudsime lõpuks ühisele otsusele, et kriminaalvangid

saadavad

oma

usaldus

mehe toimetusse asja selgitama. « Vekmanni vana» oma poolehoid jatega oli küll selle vastu, kuid jäi vähemusse. Nii saime esialgu üle kriisi süvenemisest. Pikkamööda rahunesid

meeled ja vahekorrad hakkasid jälle normaliseeruma. Igatahes oli see üks näide raskustest, mis tekkisid kriminaalvangidega koos istumisest. 464

ADO BERGMANN

Enamik poliitvange õppis vanglas usinasti. Põrandaaluse pos tiga saadud kirjandus kergendas tublisti marksistliku teooria omandamist. Ringides võeti kollektiivselt läbi « Kommunistliku partei manifest», «Kommunismi aabits » , teoseid poliitökonoomia, dialektilise ja ajaloolise materialismi alalt. Eriti aktiivsed ja õpi himulised olid B. Poobus, A. Valdsak, J. Tomson, A. Bergmann ,

J. Tross, E. Vinter jt. Mitmed seltsimehed, nagu A. Multer, R. Mik

ker, J. Käsebier õppisid edukalt vene keelt. Vennad Eduard ja Elmar Luts, H. Pallonberg, J. Ellmann, J. Erdmann jt. tegid edu samme esperantos. Osa mehi käis tööl, kuid pärast poliitvangide

V. Mannuse ja F. Žuravljovi põgenemist välistöödele enam ei lastud .

Karistusvangla elu muutus järsku hoogsamaks, kui 1928. aastal valmis uus tiibhoone ja naisvangid Vene tänavalt siia üle toodi.

Tugevnes vangimaja parteiorganisatsioon, loodi ühine « Vabe » ja pandi käima oma ajakiri « Vangla Hääl » . 1. mail kõlas mõlemas vanglatiivas võimas « Internatsionaal». Halva toidu, ebainimliku käitumise ja tervisevastaste tingimuste pärast saatsime ühiselt

kaebekirju kõrgematele instantsidele. Salakirjade vahetus kum magi osakonna vahel oli tihe. Peeti isegi poliitilisi vaidlusi, 30

Trellide taga

465

koostati ajakirja jne. Ei puudunud ka romantikasse kalduv isiklik kirjavahetus.

Kuna avalikud kaebekirjad enamasti vangla kantseleist kauge male ei jõudnud, saadeti salaja kiri riigivanem August Reile. Tulgu isiklikult vanglasse olukorraga tutvuma. Sotsialistist riigi vanem ei teinud aga väljagi. Veidi hiljem saatsime analoogilise

kirja kohtuminister A. Anderkopile. See mees tuli, kuigi taolisel külastusel oli vähe mõtet. Ninaka ja sarkastilise surtsumisega ärritas ta vaid vange enda vastu üles:

«Teie ei taha lõssi ega tindisuppi süüa! See on ju maiusroog ! » Või:

« Mis teie nurisete sauna pärast. Vaadake, kui ma isa juures ela sin , käisime niisama tihti saunas kui teiegi, ja olime kõik terved ja prisked. » Lõpuks märkis « vaimutsev » minister, et vangide kaebused ole vat aluseta ja kaebajad vääriksid karistust, kuid tema andvat siiski armu .

Seda armu ometi ei tulnud. Mäletan, olin üks neist, keda otse

pärast ministri külaskäiku vanglaülema juurde kutsuti, läbi noo miti ja 7 päevaks kartsa topiti. Vangla korda ei tohtivat rikkuda.

Rikkumine seisis õieti selles, et siis, kui minister paaris kongis oli käinud ja üle hoovi juba ära minema hakkas, ronisin aknale ja hüüdsin alla :

« Minister, käige kõik kongid läbi ! » See võeti vormiliselt karistuse aluseks. Kuid sellega asi veel ei

lõppenud. Niipea kui 7 päeva oli pimedas vee ja leiva peal luti kaid söödetud, anti kiire käsk kraam kokku panna ja « Patarei» poole teele asuda.

« Patarei » ülemused ei uurinud palju, paigutasid uustulnuka

4. koridori üksikkongi. Nüüd algas hoopis uut liiki vangipõlv. Üksikkongide ebainimliku režiimiga taheti poliitvangide selg roogu murda. Ma teadsin seda, kuid varem, olles ühiskambri lõp mata kärast ja jutuvadast mõnikord surmani tüdinud, mõtlesin ,

et üksikkongis ehk ei olegi nii raske, et vaikus on närvidele puhku seks. Nüüd oli see « puhkus » käes. Jätkus esimesest pilgust, et lootustes kainestuda.

Pugeriku -taolise kongi ruumisurutis tekitas elusalt maetu tunde. Lõvigi traavib loomaaia puuris visalt edasi-tagasi; seda

nõuab eluseadus. Ühiskongi auklikuks kulutatud põrandad jutus tavad kümnetest kilomeetritest, mida iga päev maha marsiti. Mis

jalutamisest saab aga juttu olla kongis, mille pikkus on napilt 2/2 sammu. Keerutad mõned tuurid ja pea hakkab ringi käima. Paari nädala pärast tundsin otse nälga füüsilise liikumise järele.

Kuid veelgi teravamaks kujunes vaimne nälg. Esimesed kolm kuud olin karistatud lugemise ja kirjavahetuse keeluga. Ander kopile hüütud küllakutse oli kalliks maksma läinud. Kui pole aga kirjasõna ega ainustki inimhinge, kellega võiks mõtteid vahetada, 466

vaielda või isegi tülitseda, siis pole viit meelt millegagi toita. Ümb rus on väheütlev ja monotoonne, kuid teadvus ootab välisilmast värskeid teateid, muljeid, elamusi. See on sama, kui majas pole päevade kaupa leiba. Närviliselt longib mõte eeskätt mineviku radadel. Kuid mälestused on tuhat korda tüütuseni läbi soritud

ega anna enam kuigi palju kaloreid vaimse nälja kustutamiseks. Häda seisis veel selles, et neljandas koridoris istusid tööl käi vad kriminaalvangid , kes ei vastanud isegi morselöökidele.

Sideme jaluleseadmine teiste koridoridega, kus istusid poliitvan gid , võttis seetõttu hulk aega.

Vahepeal märkasin, et kopsust hakkas verd tulema. Tekkis mõte, et tegu on õitsva tiisikusega. Tartu vanglas oli see poliit vang Vanja mõne kuuga hauda viinud. Lootusetuse meeleolud tükkisid vägisi elutunnet varjutama.

Siin pidi maailmavaatelis-moraalse

selgroo

tugevasti sirgu

ajama. Tubli eeskuju pakkus Aleksander Kaasik ( Taavet Pärn ), kes aastaid üksikkongides istudes oli jäänud vankumatuks, võitlus tahteliseks. Tema käega oli kongi seinale kirjutatud sentents:

« Piinake mind, võtke mult elu , halastust ei palu ! Kuid teadke, et ka meil pole halastust! » Iga päev, kui pilk neile jõulistele, julgetele ridadele langes, tundsin , et ma pole üksi. See tunne tekkis veel ühel teisel põh

jusel. Just enne mind oli siin istunud Eduard Kull, EKNÜ põran daalune organisaator ja omaaegne Väike-Maarja ühisgümnaa siumi koolipoiss. Siis oli ta minu õpilane. Juba teadmine, et äsja on selle laua taga istunud, sel naril maganud sulle lähedal seisnud

inimene, tõi soojemaid noote meeleollu. Üldse peab ütlema, et poliitvangide teadmine enda kuuluvusest suurde revolutsioonilisse tõe ja õiguse eest võitlejate armeesse andis palju moraalset jõudu ja julgust. Kui kolm karistuskuud olid möödas, muutus elu teiseks. Luge misluba üksikkambris on suur asi. Häda seisis vaid selles, et vangla raamatukogu valik oli üpris kesine ja laenutada sai ainult

2 korda kuus à 3 raamatut. Antud tingimustes oleks neist piisanud vaid paariks päevaks. Kuid siin õppis inimene raamatuid põhjali kult, isegi mitu korda läbi lugema. Raamatu kohta kuuldud «vaimutoit » , « truu sõber » — omandasid siin tõelise sisu. sõnad Igatahes avastasin kirjanduses uue kvaliteedi. Tõsi, B. Keller

manni « Tunnel » või A, Kuprini « Mülgas » mõjusid liialt erutavalt. Kuid A. H. Tammsaare « Tõde ja õigus » , A. Jakobsoni « Vaeste

patuste alev» või L. Tolstoi teosed andsid väga palju ainet mõt lemiseks, kujunesid tunnetuslikuks elamuseks. Üheks alaliseks laenutatud raamatuks oli algebra ülesannete kogu. Matemaatika

pähklite puremine asendas vahelduseks malemängu. Päevarežiim kujunes muuski osas aja jooksul otstarbekohase maks. Kaks korda päevas sai võimeldud . Otse imestusväärselt

palju võis leida jalgade, käte, isegi sõrmede liigutusvariante. Ja 30 *

467

see kõik asendas jalutamist kongis, lühendas pikka üksikvangis tuse päeva .

Eri meelelahutuseks kujunes ka tuvide söötmine. See oli küll

kõvasti keelatud, kuid tiivulised olid head konspiraatorid , mis tõttu sissekukkumist ei esinenud. Kindlatel aegadel tulid linnud trellidele; jalamaid pudenes vangi piskust leivast raasukesi aknale. Ja niipea kui puhas töö oli tehtud, järgnes viibe äralen nuks. Hiljem läksid paar tuvi küll nii julgeks, et lendasid lõuna ajal kongi, istusid õlale ja nokkisid suust leivaraasukesi. See oli mõlemale poolele põnev, kuigi seotud riskiga.

Nagu inimeste hulgas, nii võis ka tuvide peres näha erinevaid iseloome. Ühed olid julged ja osavad, teised arad ja saamatud, ühed riiakad ja tülinorijad, teised vaiksed ja rahuarmastajad. Mäletan üht väheldast halli tuvi, kelle jalg oli kobav ja nokk saamatu, meenutades muinasjuttudest nooremat poega, kes on ikka lollakas. Kuid kevade tulekuga oli temagi endale paarimehe leidnud .

See, et « Patareix vangla asus mere kaldal, põhjustas ruumide

rõskuse. Kuid lai veeväli pakkus akna all seisjale suurepärast looduspilti. Vahel võis tundide kaupa seda jälgida. Peegelsile pind hakkab virvendama, siis loksuma ja tuuletõusuga kihutasid juba valgeharjalised , kohisevad lained kaldale. Fr. Tuglase «Merex

revolutsioonilised motiivid kostsid eriti sügisesest lainetemöllust. Kuid neid motiive kuulis vahel veel reaalsemalt. Mäletan üht

ilusat suvehommikut, kui paat kahe mehega vana « Patarei » kohale jõudis ja sealt « Internatsionaali» helid kostma hakkasid . Aja jooksul laabus ka side teiste koridoride poliitvangidega . Kirjavahetuse tempo oli küll väga aeglane - sauna kaudu, kuid siiski oli see aken ühisesse kollektiivi. Martin Nurk tahtis hea

mehe poolest tempo kiirendamiseks jalutushoovi sidepunktiks kasutada. «Tonksu » pidi prügikasti kohal suitsukoni sees maha poetama, et adressaat jalutama tulles selle sealt kingapaela sidu des märkamatult üles võtaks. Kuid juba esimesel korral tuli sisse kukkumine. Vanglaülema abi Viikmann ehk nn . Prillmadu oli oma

aknast koni ülesvõtmist näinud ja jooksis jaole. Olin Viikman niga paar aastat Tartu ülikoolis ühiseid loenguid kuulanud ja

nüüd pidas ta oma kohuseks « koolivenda » teravalt jälgida. Õnneks olid « tonksud » šifreeritud ja morsemärkidega kirja pandud, mis

tõttu sissekukkumine polnud eriti ohtlik.

Mõned päevad enne aastast istumist viidi mind üksikkongist välja. Jätkus sellestki, et mõista nende meeste närviproovi ja visadust, keda korduvalt pikemateks aegadeks üksikkongidesse topiti.

Viimased kuud enne vabanemist pidin teises koridoris nn . här raskambris istuma. Administratsioon arvestas nähtavasti seda, et siit oli raskem teiste kongidega sidet pidada. Väljamineva vangiga

võib aga paljudes « kahtlastes » asjades kokku leppida. Administ 468

ratsiooni arvestus polnudki päris alusetu. Kongis, kus istus kodan

luse koorekiht: kohtupristav, pangadirektor, sõjaväeametnik, kaks

apteekrit, ajakirjanik, õpetaja, vallavanem jne. — oli palju int riige ja administratsiooni ees kaebusi. « Tonksuvahetus » läks siiski lahti, kuigi palju suuremate ohtudega. Päevad aga olid täis tera

vaid vaidlusi ja provokatsioonilisi keerutusi. Hiljem tegi vapside Tartu füürerina tuntud Meibaum siin oma esimesi mustasajalisi harjutusi. Kui jõudis kätte 1931. aasta oktoobrikuu 22. päev, oli meie

karistus kantud ja viis sunnitöölist jätsid Kalaranna süngeima maja seljataha. Ei osanud õieti vabaduse üle rõõmustadagi. See oli relatiivne. Sajad võitluskaaslased jäid veel lukkude ja riivide taha. Ent ees ootasid uued võitlusperspektiivid.

OSVALD

1

KIVISSON

SEDA EI SAA UNUSTADA

,

VIIMANE KOHTUMINE

See oli märtsis 1931. Selle päeva õhtupoolikul tuli mul minna kokkusaamisele Jenny Kiltmaniga, kes pidi olema EKNÜ Ille gaalse Büroo liige. Vastumeelselt võtsin ette selle teekonna. Kahel

konspiratiivkoosolekul saadud muljed ei olnud tollele noorele · kasuks. Juba tema riietus viitas sellele, et tüdrukust on arenemas moedaamike, mitte tagasihoidlik naisrevolutsionäär. Tõsiselt häiris mind, et ta kahtlaselt kiirelt ja kergelt täitis saadud ülesanded.

Näiteks ühe artikli asemel noorte põrandaalusesse ajalehte tõi ta kolmest sulest korraga. Uute noorterakukeste loomine oli talle

ülikerge asi. Ent samal ajal ei olnud meil teateid, et rajoonis, kus

ta oleks pidanud levitama kommunistlikku kirjandust ja lendlehti, seda oleks tehtud .

Oma kahtlustest kõnelesin EKP Keskkomitee Illegaalse Büroo

sekretärile Osvald Tuulele. Leppisime kokku, et jätame ta kas või ajutiseks välja põrandaalusest tööst. Enne siiski pidin temalt võtma konkreetsed andmed äsjaloodud EKNU rakukeste kohta, et neid hiljem kontrollida. Need andmed pidingi sel kohtumisel saama.

Paar minutit enne leppeaega jõudsin Puuvilja (praegu Paberi) tänavale. Kiltmani ei olnud veel . Kõnnitee ääres seisis üksik sõidu

auto ja selle juures kaks ratsaväeohvitseri. Suundusin Heeringa (praegu Turu ) tänava

poole

kavatsusega

kohtumisele

mitte

jääda - auto ohvitseridega oli selle otsuse põhjuseks. Siin aga tuli -

vastu Kiltman meesterahvaga, kes minu lähenemisel kergitas kübarat ja lahkus. « Kes teiega kaasas oli ? » >>

« Minu peigmees . »

« Kas pidasite seda lubatavaks ? » nõudsin seletust, kuna tüdruk oli ilmselt rahutu .

« Ta on täiesti usaldusväärne, meie inimene, ma tõin tema kir jutatud sõnumeid ajalehe jaoks. » Ja mulle ulatati ümbrik . Möödus Puuvilja tänavast väljunud sõiduauto. Kui sõiduk kadus tänava nurga taha, pöördusime esi 470

OSVALD KIVISSON

algsele liikumisele vastassuunas. Hakkasin tüdrukuga tegema nii öelda sihituid jalutushaake. Seejuures lasksin teatada tema poolt loodud uute EKNU rakukeste liikmete nimesid , nende töökohti,

kordasin neid, et meelde jääksid. Mulle loeti ette kümmekond nime. Töökohtade järgi « Rauaniit» ja « Estoking » . Pärast väikest kõrvaljuttu nimetasin kordamööda kolme isiku

nimed ja palusin neid täpsemalt kirjeldada. Juhtuski vääratus üks enne blondina kirjeldatu oli tumedajuukseliseks muutunud. Selge, et tüdruk valetas. Hakkasin mõttes kavandama uut usutlus vestlust, et lõplikult vales veenduda.

Olime jõudnud Liivalaia (praegu V. Kingissepa) tänavale. Val

gustus oli õige nõrk. Ent meie lähedalt möödus tuledeta sõiduauto ja aeglustas käiku, justkui kavatsedes peatuda. Seisev auto Puuvilja tänaval ... Siis nagu sama 471

möödunud meist Heeringa tänaval ... Kas see siin pole nüüd sama auto seisma jäämas! käisid peas mõttesähvatused ja järeldus: ree detud, autos on vist politseinikud. Enam ma ei kahelnud, et mu kõrval sammub provokaator.

Kuid auto ei peatunud. Süütas tuled, lisas kiirust ja sõitis kesk linna poole. Siin siis tegingi teise vea, mis sai saatuslikuks. Esimene oli see, et kahtluste olemasolu korral määrasin kohtumise. Ja teine, et ma ei pöördunud äärelinna poole, vaid liikusin kesklinna suunas, kus

oli raskem pääseda poliitilise politsei haarangurõngast. Tatari tänava nurgal saatsin provokaatori minema, öeldes, kuhu poole tal tuleb minna.

POLITSEI

KUUSIS

Mõni minut hiljem, kui olin veendunud, et viibin väljaspool

ohtu, haarati mul selja tagant vasakust õlast, järsk tõmme... püstol paugatas... karjuti: « P-o-l-i-t-s-e-i! Käed üles!» . Tuikusin, parem käsi oli jõuetult taskus ja selle külge klam merdus erariides politseinik . Selle nuhi välimus tuletas mulle

kohe meelde Kiltmani juurest lahkunud « peigmeest », kes osutus, nagu hiljem kuulsin , poliitilise politsei vanemassistent Malsvelliks. Kuklasse surutud püstoliotsaga sunniti mind astuma tuldud teed tagasi – mööda Tatari tänavat südalinna poole. Käimise juures

hakkasin tundma imelikku rammestust, ihupesu kleepus keha külge ning parem jalg saapas lirtsus. Olin haavatud. Protesteeri sin. Nagu vihase koera lörin oli vastus:

« Ole vait, raibe, saad praegu kuuli kuklasse ! »

Lähemas politseijaoskonnas tõmmati mu randmete ümber mood sad Inglismaalt pärinevad kangkäerauad. Hambulisil kettail rebiti

kangid nii alla, et sõrmed kiskusid kramplikult kõveraks ja sõrme otsad hakkasid valusalt pakitsema. Siis sööstis Malsvell telefoni juurde, kutsus välja abikomissar Kapsta ja hakkas hüsteeriliselt telefonitorusse karjuma:

« Tabasin ta ... haavatud ... saatke abi...»

Ei kulunudki palju aega, kui uks paiskus lahti ja sisse tormasid kaks ratsaväeohvitseri. Väljas ootas auto, seesama... Tänavale

jaoskonna ette oli kogunenud uudishimulikke — politseinikud tör jusid neid eemale. Varsti istusin nuhkide vahel autos.

« Kihutage! » käratas vanemassistent Pipar autojuhile. Vahetpidamata pasundav auto kihutas mööda kesklinna kitsaid tänavaid .

Nuhk Malsvell oli istunud autojuhi kõrvale. Teel pöördus ta äkki istmel ringi ning uuesti tõusis ta rusikas, et mulle äiata, kuid Pipar tõrjus löögi tagasi.

Pagari tänaval viidi mind maja teisele korrusele avarasse mitme 472

uksega ruumi. Kui olin asetatud kušetile, hakkasid ustest sisse ja välja voorima erariides isikud. Enamik neist oli talvises tänavariie

tuses. Üksikutest lausetest võisin järeldada, et need olid haaran gult tagasipöördunud nuhid. Kordamööda astuti kušeti juurde ja silmitseti mind teravalt.

Siin suitsetati, käratseti. Päevakangelaseks oli mind tulistanud

vanemassistent Malsvell , kes lärmakalt ja praalivalt kirjeldas minu vangistamist.

Äkki tekkis vaikus. Nuhid kahmasid mütsid peast, tõmbusid tikksirgeks. Aupaklikult anti teed kahele kerekaleisandale. Kušeti juurde tulnud, haugatas üks nendest: « Nimi! »

Mõtlesin hetke, kas tasub nendega üldse kõnelusse laskuda. Siis mõtlesin ümber, osutasin rinnatasku poole: « Pass on taskus. »

Ülemused sosistasid omavahel... Siis jagati juuresolevaile nuh kidele korraldusi. Need läksid liikvele. Vanemassistent Pärn astus

kušeti juurde ja vabastas mind käeraudadest. Seejärel hakkasid ta sõrmed nobedalt ja vilunult mu taskuid puistama. Kõigepealt toodi lagedale Tallinna plaan , mis oli verest täiesti läbi imbunud. Muide, poliitiline politsei pidi uue ostmiseks ohver dama tervelt ühe krooni, et see asitõendina kohtule esitada. Siis

võeti minu palitu põuetaskust Elmar Muugi vastilmunud « Eesti keele õpperaamat » , millesse kuul oli augu jätnud. Ka see oli verest rikutud. Viimasest leiust kirjutas muide « Päevaleht » sensatsiooni

liselt, et minu taskust oli leitud ««...poliitilise kirja oskuse õpperaamat , mis oli välja antud ülemaalise kom munistliku partei agitatsiooni -propagandaosakonna poolt. » « Päe valehe » annotatsioon E. Muugi « Eesti keele õpperaamatu » kohta

oli järgmine: « See raamat käsitleb kommunistliku partei konst ruktsiooni ja partei diktaatorlikku valitsemisviisi. » Seda raamatut ma enam ei näinud .

Taskust võeti välja ka mahukas ning kaalukas ümbrik, mille olin Jenny Kiltmanilt saanud. Need « ajalehele määratud sõnumid »

olid siis ringi ära teinud ja tagasi autorite käes. Kuid nad polnud veel oma ülesannet lõpuni täitnud. Käsikirjad läksid ametliku kaaskirjaga sõjaringkonnakohtule kui väga kaalukad asitõendid .

Peagi olid kõik taskud pahupidi pööratud, isikutunnistus Arnold Varuli nimele ära võetud , paar krooni raha samuti poliitilise polit

sei « rikkaliku » saagi nimekirja kantud. Alles siis saabus arst, kes hakkas mulle esmaabi andma.

Parajasti kui arst oma abilisega minu juures toimetas, paisati kahepoolsed klaasuksed lahti ning kätega vehkivast ja kisavast

politseinikust hoolimata püüdsid mingid isikud sisse trügida. Nuhid tormasid neile vastu . Ülemused, kes arsti tegevust olid jäl

ginud, hakkasid närvitsema. Uksel tekkis rüselemine, sõim ja käratsemine, mis siiski üsna ruttu vaibus. Nuhid kandsid hingel 473

dades ülemusele ette, et sissetungijateks olnud uudisejahti pidavad reporterid, kes kohe arsti kannul püüdnud « sanitaridena » majja tungida.

Arsti ettekandest politseinikele kuulsin, et kuul ei olnud kehast väljunud. Märkis suurt verekaotust. JUHKENTALIS

Tunni või paari möödudes kanti mind tänaval ootavasse halli sõjaväe sanitaarautosse, kuhu asusid ka paar politseinikku ning üks minu juures seisnud kerekaist isandaist. Algul arvasin, et sõidusihiks on Keskvangla, kus teadsin olevat

vahialuste haigla. Kuid teelolek venis ootamatult pikemaks. « Kas tõesti satun Karistusvanglasse, kodukoha lähedusse? » tär kasid mõtted. Ent kui auto peatus ja mind raamiga välja tõmmati,

nägin, et seisime Juhkentali sõjaväehospidali peakorpuse ees. Nii siis, vanglasse ma veel ei sattunud, kuid lapsepõlve kodukoht – Odra tänav – oli peaaegu siinsamas. Ja Juhkentali sõjaväehos

pidaliga sidus mind hulk kaugeid mälestusi. 1924/25. aasta talvel olin selle hospidali peakorpuse ehitustöödel lukksepaõpilasena. Siit nägin 1924. aasta 1. detsembri hommikul, kui üle tee asuva haiglahoone ette sõitis sanitaarauto ja sellest tõsteti välja raskesti haavatud inimene. Haiglasse teda aga ei kan tud , vaid asetati kanderaamiga maha. Tema ümber kogunes ohvit

.sere ja mõned erariides politseinuhid. Mäletan, kuidas teade käis suust suhu, et see haavatu olevat riigikoguliige kommunist Eduard

Kägu. Ohtra sõimu ja irvituste saatel tõsteti haavatu uuesti autosse ja nuhid sõitsid temaga minema. Hiljem sai teatavaks, et Kägu tapeti veel samal päeval. ... Vaevalt olin operatsioonilauale tõstetud , kui ilmus sõjaväe

valvearst . Seni kui mind riietest vabastati ja esmaabi korras teh tud haavasidet harutati, pidas ohvitserist arst oma pühaks kohu seks mind politseile vastuhakkamise pärast hurjutada. Oma täni tustiraadi lõpetas ta visalt mu kõrval püsiva kereka politseiüle muse meeleheaks sõnadega:

« Nojah, tahtsite politseinikku tappa , aga näete, lamate nüüd ise siin , hing välja minemas. »

Põlastav grimass näol, alustas arst vaatlust. Süstiti. Vaadeldi eest ja selja tagant. « Kui kaugelt teid tulistati ?»> päris arst.

Olin solvunud arsti käitumisest, toonist ja otsustasin mitte vas tata. Vaikisin.

« Noh , miks te ei vasta arsti küsimusele ! » käratas politseinik. Pöörasin näo kõrvale ja vaikisin edasi.

« Tja, kangekaelne veel pealekauba,» urises arst sapiselt ja lisas autoriteetselt: « Nagu näha , on teda kaugelt tulistatud. Kuul on sisse jäänud . » 474

OSVALD KIVISSON poliitvangina.

Kihvatasin . Nägu pööramata sõnasin vihaselt: «Jah, püstolitoru oli «kaugel » — vastu rinda. » « Hm, kui suur see püstol siis oli ? » Kehitasin õlgu.

«Tavaline politseirelv — 7,65 ,, » ruttas paks politseinik seletama. Kui mu rind oli vati ja sidemekihi alla mähitud, eemaldusid arst -

ja politseinik , sosistades ukse juures mõni minut. All vestibüülis toimus minu üleandmine neljale noorele sõdurile, kes haarasid südilt kanderaamist kinni. Enne kui ööpime dusse väljuti, tõmmati mulle tekk üle pea. Kandmine venis pikale. Kandjad puhkasid üsna mitmel korral. Mind kanti sõjaväe distsiplinaarkompanii puubarakki, kus oli ka

paar palatit vahialustele, ja paigutati üksikpalatisse. Varsti lama sin raudvoodis õlgkotil, pea all kopitanud õlgedest lehkav padi. Kui ruumi oli toodud väike laud ja taburett, saadeti sõjaväelased minema.

Jäime kahekesi politseiametnikuga.

Palatisse sigines

kurjakuulutav vaikus. Politseiametnik lükkas hooletult laua ja tabureti voodile lähemale, süütas paberossi ja hakkas mind kurja pilguga mõõtma. Ka mina hindasin teda. Aastaid võis tal olla 40

ringis. Keskmist kasvu , rasvunud. Lihavast näost vaatasid hallid 475

torkivad silmad , paksude, kuid veretute huulte vahel tolknes pabe ross.

« Olen Tallinna poliitilise politsei vanem abikomissar Eiskop, » katkestas politseiametnik vaikuse. « Minu kohus on teid üle kuu lata ... Kõigepealt selgituseks: kui olete mõistlik , see tähendab, et ei hakka midagi salgama ja tunnistate kõik puhtsüdamlikult

üles, siis teil ei tule kahetseda ... Kui aga hakkate salgama — noh, siis on meil vahendeid , et teid rääkima sundida.

Kommunistide

käsi käib meie juures halvasti. See peaks teil teada olema ... » lõpe tas ta pilkavalt ja paljutähendavalt. Eiskop istus laua äärde, soris vähe aega portfellis, siis oli kuulda

sule krabinat paberil. Ta hakkas kirjutama ülekuulamise proto kolli .

MASENDAVAD

TEATED

Elu seespool trelle algas mul Keskvangla haiglas. Varsti viidi mind sealt kolmandasse eeluuritavate ja kohtualuste jaoskonda ning paigutati alaealiste kurjategijate kongi. Siin õnnestus mul õige kiiresti astuda poliitvangide -seltsimeestega kontakti. Nendelt sain masendava teate J. Lauristini uuest vangistamisest. Karistusvanglast, kus peeti kinni naisvahialuseid , saabus infor matsioon, et sama Jenny Kiltman oli paar päeva enne minu reet

mist « müünud » Alviine Puusepa. « Vaevatasuks saanud ta 1000 krooni. Ei makstud halvasti! Saaremaal A. Ellami tapnud kons taabel Turu sai ametliku tasuna 300 krooni.

Juunikuu lõpupäevil tuli mul salakirja peitmise, edasisaatmise katse ja keelatud ühenduse eest esimest korda 7 päevaks kartse risse minna. Olin tuttav kartseritega kongikaaslaste jutustuste järgi . Aga esimesel sisseastumisel oli siiski tunne, nagu oleks mind lükatud hauda, kus varsti saabub lämbumissurm. Ruum oli kott pime, külm, haises vastikult ja seinad olid niiskusest ligased. Neljandal päeval oli nn. valge ja toidupäev. Laes süüdati nõrk

elektrilamp ja keskpäeval viidi jalutama. Sattusin hoovile ühel ajal seltsimeestega üksikkongidest. Minu ees jalutussõõris kon dis - Richard Ehrlich , ja parajal momendil, kui valvurit ei olnud läheduses, sain talt teada uutest laiaulatuslikest vangistamistest

Tallinnas ja mujal. Poliitiline politsei oli saanud saagiks ka kaks trükikoda.

Kui mõned päevad hiljem kartserist vabanesin, oligi kolman dasse jaoskonda toodud uusi seltsimehi. Reipalt jalutas hoovil 16 aastane Georg Eichorn. Lõbusa naeratusega kergitas ta mulle oma koolipoisimütsi. Tema isa Kristjan oli teisal , alaealine õde Linda ja ema Liisa olid viidud Karistusvanglasse. Nende juures Järvel Tuule tänav nr. 14-1 olid end varjanud pikemat aega paljud eesti revolutsionäärid, põrandaalused kommunistid . 1930. aastal ehitati 476

ALEKSANDER ELLAM

nende elukohas eriline keldriruum EKP Keskkomitee salajase trü kikoja asutamiseks.

Juurdluse käigus selgus, et politseil oli andmeid, millest oli

teadlik ainult põrandaalune Teppich. Järelikult oli tema need reet nud. See oli minu esimene tõsine kahtlustus tema vastu , ja nagu

hiljem selgus, põhjendatud. Kohtu -uurija teatas, et meie kohta käivad süüdistusmaterjalid

liidetakse hilisemate areteeritute materjalidega ühiseks 34 kom munisti protsessiks. PROTSESS

Meie vangistamise aastapäevast olid jäänud veel mõned päevad vajaka, kui 1932. aasta 26. veebruari hommikul hüüti kongiukselt: « Kivisson kohtusse! » Koridoris pandi mind käeraudade abil paari Idel Jakobsoniga.

Väike Eichorn tormas isa juurde ja tema rõõmuks ei aetud teda seekord minema, vaid pandi isa külge raudu. Vangla suures hoo vis, kui mitmel korral nimepidi hõigati ja sõrmega osutades loeti, 477

kas pole puudu või ülearuseid, näitas noor Eichorn salamahti, et tema käsi libiseb kergelt käerauast välja ja sisse. Eks Inglismaa vabrikandid polnud ette näinud, et nende tooted peavad kodanli kus Eestis ka lastekäte ümber klammerduma ...

Pärast seda, kui meile olid peale loetud sõnad: « Põgenemiskat sel tulistatakse hoiatuseta! » viidi meid teispool hoovi asuva harva kasutatava tagavärava kaudu tänavale. Pärast kuulsime, et pea värava juures oli meid oodanud rohkearvuline inimhulk . Veidi hiljem sõidutati ka Karistusvanglast kohale A. Puusepp, J. Lauristin, L. Eisen, V. Rootsi, J. Küttmann jt. Nimekirja järgi hõigati meid kohtusaali. Kõik ei mahtunud

võrega piiratud kohtualustepinkidele. Osa istus väljaspoole võret, kuid nende hulgas oli ka neid, keda ükski meie hulgast ei tund nud. Hiljem taipasime, et need ei olnud tühised statistid, vaid

meie protsessile « värvi andjad », kes halisedes pidid näitlema õnne tuid, « keda olid ahvatlenud kommunistide ohtralt pillutud rahad ». Muide, see poliitilise politsei nõks ei õnnestunud. Osvald Tuul

paljastas selle oma sõnavõtus. Eesistuja kohale asus kommunistide protsessidega leitnandina alustanud ja kiirkarjääri teinud major Nikolai Helk - Tšistjakov. Iga hästilavastatud kohtuprotsess tõstis ta pulgakese ametiredelil kõrgemale. 1940. aastal oli ta juba staažiga kindralmajor. Eesistuja pliiats tantsiskles närviliselt laual, kui tema küsimu

sele: « Teie elukutse ? » järgnesid rnitme kohtualuse teravad vas tused: kodanluse kukutaja (Alviine Puusepp) , kapitalistliku korra hävitaja ( Idel Jakobson ).

Pikale venis kokkuvusserdatud süüdistusakti ettelugemine. Sel lele järgnes kohtualuste küsitlus: « Kas tunnistate ennast süüdi ? »

« Päevaleht » aitab siin mu mälulünki täiendada: « Süüdi osaliselt või täiesti tunnistavad endid ainult mõned vähe mad tegelased, sidemepidajad ja varjajad.

Suurem osa kaebealuseid eesotsas Alviine Puusepa, Johannes Lauristini , Osvald Kivissoni, Osvald Tuule, Idel Jakobsoniga vas

tab sellele eitavalt. Tuul vastab, et ta ei varja, et on kompartei liige, kuid süüdi ei tunnista . »

Seejärel hakkasid defileerima poliitilised politseinikud.

See

algas poliitilise politsei abikomissari Kapsta sissejuhatusega ja üldmääritlusega üksikute isikute kohta. Detailse « joonistamise » jättis ta oma alamate ülesandeks. Pärast prokuröri süüdistuskonet tulid kaitsekõned .

Enesekaitsmise asemel asus Alviine Puusepp poliitilise politsei provokatsioone paljastama ja maksvat kodanlikku korda hukka mõistma, mispeale Helk võttis talt sõnaõiguse. Sellele vastuseks järgnes rida kohtualuste demonstratiivseid kaitsekõnest loobumisi.

Ka Osvald Tuul sai öelda ainult mõned laused, kui teda « paluti » istuda . 478


!

Uueks Keskvangla direktoriks määrati Sperlingki kasvu, kuid öönsam ja lahjem Köksi-nimeline härra. Ma ootasin kannatlikult,

kuni rätsepad uue direktori musta « riigikesta » valmis õmblesid, ja küsisin siis tema jutule. Paari kuuga oli inimene marjamaal tub

listi priskenenud. Vangla direktor, režiimi- ja majandusjuhid tee nisid rohkem, kui maksti professorile palgalehe alusel. Siin pole midagi imestada, sest poolmuidu kasutatava vangide tööjõu arvel laekunud puhastulud kuulusid isandate vahel jagamisele. Tuhan dete vangide kasutamine kõikidel töödel oli neile kõige kasuliku maks äriks.

Direktor Kõks istus musta massiivse kirjutuslaua taga tähtsa mal ilmel kui jumal pilveserval pärast maailma loomist . « Mis teil oli ? »

« Mu tervis ei suuda üksikvangistust kauem taluda . Hääl käri

seb , piinab ... Närvid on alati pingul, magada ei saa ...» « Üksikvangistuse režiim on karm ette nähtud, siin midagi muut 7

misele ei tule, niikaua kui maailm püsib! »

« Ma ei tulnud siia režiimide üle vaidlema, vaid minu üldkongi paigutamise pärast ...! » « Viisakamalt ! ... Kaua siis üksikus on oldud ?

... »

« Kolm aastat, kaks kuud ja kümme päeva ! » Direktor silmitses mind terasemalt. Kindlasti nägi härra Kõks esimest korda sellist vangi. Ootasin, mis ta ütleb.

« Meie peame teid üksikus edasi kuni teie kapituleerumiseni! » >>

deklareeris uus ülemus.

« Sülita kommunismile

siis avame kongi ukse » , oli sellega

öeldud .

Minus kasvas viha vaenlase vastu ja see andis mulle sisemist jõudu . Mida tigedam olin, seda kindlamini seisin poliitvangide peres ja vahekorrad vaenlastega olid alati klaarid ...

Rätsepatöökoja uks avati. Vangid kandsid materjali sisse. Oli kuulda õmblusmasinate täkkimist ja kellegi laulu: 517

... vangis suri minu isa ohvriks vägivallale. Kraavis, aia ääres ema sünnitas mind ilmale ...

Vanglaülema korraldusel küüditati kõik kommunistid ühis kambreist üksikkongidesse. Seitsmendast jaoskonnast viidi kõik kommunistid ära uude üksikute jaoskonda - mind jäeti jällegi

üksi. Oli kurb jõuluõhtu. Kirjapaber anti sisse. Ma olin Leningra dist sm. Mihkel Tulbilt mõned raamatud saanud. Otsustasin talle

kirjutada. See kiri on alles. « Tere, Miku!

Sinu saadetud raamatuist peeti kinni « Braunbuch über Reichs tagsbrand » ,

Üksikus istudes unusta viimaks rääkimine, suupruukimine hoo

pis ära ... Hääl jääb karedaks ja võõraks. Kartsapäevi on senini tehtud veidi üle 200. Tänavu kõigest kuu aega « puuris » oldud. Vangla on noorele inimesele ikka krõbe elukool küll — aga noh, ei tea , milleks see jälle hea on ? ...

Nagu kuulda, on väljas peekon ja aaria tõug hinnas. Neist rää gitakse, kirjutatakse palju.

Täna on jõuluöö. Jah , läbi trellide paistab Betlemma täht kõige kenamini ja üksikkongi hämaruses vaeveldes võid nautida ristiini

mesena kristliku kultuuri hüvesid ... Kellel jõululapseks girl pol vedel , kellel roostetanud silk nina ees ... Ela hästi!

Mul oli küll õigus kirjutada ja kiri saatmiseks edasi anda , kuid

adressaadini see ei jõudnud, sest kiri peeti vangla kantseleis kinni ...

Päeval märkasin , et palavikule vaatamata oli tiisikushaige Zil mer jalutama tulnud . Ta andis mulle märkidega mõista , et tähtis

teade on tulemas. Mind ootas trepikäsipuu mõrasse peidetud sala kiri. Aegsasti vaatasin järele, kes valvureist täna vange konvoee risid. Mu ülesandeks oli trepist allaminemisel valida selline kii rus, et järele tulev valvur ei jõuaks kahtlustamise korral kallale

hüpata. Viimases hädas tuli mul jõuda kuulitaoline suus näritud leivapuruga kokkukleebitud « tonks » alla neelata. Kokkuleppel Zilmeriga me vahetasime « allaneelatavaid » pisipakette.

Mind saatis jalutama paks valvur. Ta oli « mürk » mees, kuid loid ja loll nagu suur koer. Käega käsipuul libistades jäi mulle pihku Zilmeri post. Iga silmapilk võidi vangile kallale tulla. Nina

nuuskamise ajal ma pressisin tonksu « igemesse » , mõeldes ise : « Mis vangi suus, see vangi sees! » Tagasiteel astuski jõhker Kötsi vahitoast mulle vastu. « Tonks > keeras paaril korral kurgust tagasi, kuid siis kadus ... 518

« Näidake, mis teil kaasas on ? » Mind otsiti läbi.

« Avage suu ! ... >>

Ma täitsin käsu , kuid — keele väljaajamisega ... « Kurat, alla neelas! » pistis Kötsi vanduma.

Paberitorpeedo keerles tõesti vastikult mu südame all. « Mis kõhus, see kõrval, mis vatsas, see varjul! » naersin nöö kavalt.

Kongis ootasin ära atmosfääri rahunemise. Pärast üldist läbi otsimist sõin mõned poolnärimata leivatükid ja üritasin oksenda

mist. Vangi postkast asus tühjas maos ja sealt kirja saamine oli ebameeldivustega seotud. Lõpuks see õnnestus. Zilmer kirjutas šifreeritult:

« Uus seadus halvendab poliitiliste vangide olukorda vanglais. Kodanlus on läinud kommunistide füüsilise hävitamise teele. Tei

siti ei saa seletada fakti, et kuus võib poliitiline vang osta või vastu võtta ainult ühe kilo toiduaineid . Kas sellest varblasele jätkuks, ei tea, aga kommunistile peab jätkuma. Edasi – üks kiri kahe kuu kohta ! Üks kokkusaamine kaheksa nädala kestel, rääkimata teis test piiramistest. Protestiks esitavad vabariigi vanglais kinnipeetavad kommu

nistid valitsusele kirja meie nõudmistega, ja kui see jäetakse tähele panemata, kuulutame näljastreigi! ... » Näljastreik!

Minu teada polnud sellest raskemat sõna armsas emakeeles. Kartsas ma nälgisin kord viis päeva ja kannatasin rohkem, kui kirjeldada oskan .

Vaesele vangile sadas lööke kui küllusesarvest! Ränkraske võitlus seisis ees. Võtsin pliiatsi ja kirjutasin : Eesti valitsusele

Richard Aadu pg. Ehrlich vla Keskvangla k. 61

Riigivanema k. t. h-ra Päts! Veetsite kunagi aasta poliitika pärast tsaari vanglas ja kirjutasite hiljem sellest ajast sõna-sõnalt järg

mist: « See oli pimedama barbaarsuse metsikum vägivald ... » Tsaari vanglais oli poliitvangi päevane toidurahanorm palju kõrgem kriminaalvangide omast. Poliitvangidel oli muidki soo dustusi. Nii oli siis ... Nüüd on aga Eesti valitsejad seadnud kommunistid kõige mada

lamale vangide kategoorias, 5-ndale astmele. Katsealused ! Vangi söögi peale on kulutatud , kohtuministri sõnade järgi, 14/2 senti ja politseikoera peale 80 senti päevas. Kuidas võib inimene 14 /2-sendilise normiga elada, kui koeragi

peale kulutatakse päevas ümmarguselt kuus korda rohkem ... 519

Toiduks antavates produktides peegeldub see 14 '/2 senti väga hästi. Silgud on järjest mädanenud (lagunevad leiges vees nagu pärm) . Kõrvalt toidumuretsemise õigus on katsealusel miinimu

mini piiratud, õigemini täiesti keelatud. Ajakirjanduse lugemine on täiesti keelatud . Kahe kuu kohta võib omastega läbi topelt võrede kõigest 15 minutit « kokku saada ».

Uue seaduse kehtivuse ajal on kõigest üks kord raamatuid

vahetatud. Maksimum neli raamatut antakse kongi. Kataloogid läbivad enne paranejate kambri ja lõppeks, kui enam midagi saada pole, antakse vormitäiteks ka katsealusele. Ilukirjanduse

osakonnas ei ole ma ühtki vaba numbrit leidnud, kõik on enne ära võetud .

Sellega on öeldud, et vangile ei ole ka raamatulugemise võima lust jäetud.

Ligemale kolm aastat, mis ma olen istunud VII jaoskonnas, pole veepuuduse pärast ühelgi hommikul silmnägu saanud pesta. Et valvurist direktorini, aga seni ei ole puudust kõrvaldatud. Kongi lagi seisab alati märg ja ajavahe mikul , mil ahju ei köeta, hallitavad niiskusest seinad ja esemed .

vett ei ole, seda teavad kõik

Neljandat aastat peetakse mind ühtsoodu üksikkongis.

Poen

praegu mitut haigust — minust on vanglas sant tehtud. Tsaar saatis poliitilised vastased Siberisse, kus võidi elada. Ees .

tis kehtestatud uue vangistusseadusega on poliitvangid seatud olu korda, kus on jäänud kaks võimalust vata ...

hulluks minna või kär

Kaitsetuid inimesi võimatuseni vintsutada – mäherdune rüütel

likkus! Eks peegeldu selles kõige reljeefsemalt kodanluse kul tuuri tase ja imearenenud inimlikkus ...

Et talumatuks muudetud rasket vangipõlve veidigi pehmendada , selleks esitan järgmised nõudmised:

1. Nõuan nn. progressiivse kasvatuse lõpetamist poliitvangide ( kommunistide) suhtes.

2. Nõuan poliitvangide (kommunistide) ühtepaigutamist üksi kuist ühiskongi.

3. Nõuan toidunormide parandamist.

4. Nõuan väljast vajalike toiduainete saamist. 5. Nõuan kirjutamise ja kokkusaamise vabadust.

6. Nõuan nii Eesti kui ka välismaa raamatute ja ajakirjan duse sissesaamist .

7. Nõuan kõige resoluutsemalt töösunduse kaotamist poliitiliste vangide ( kommunistide) suhtes. 8. Nõuan tubaka tarvitamise õigust. Esitatud nõudmiste pärast alustan teisipäeval 12. märtsil 1935. a kell kuus hommikul näljastreiki. 520

Endised poliitvangid Eestist Hispaanias rahvusvahelises brigaadis ( vasakult): R. Ehrlich, Pihlakas (ei olnud poliitvang ), R. Pikka , G. Koska, J. Sillenberg, A. Must .

Saabus teisipäev. Nõudmiste täitmisest polnud juttugi. Streik

algas. Leib, supp, silk ja kartulipabulad – kõik, mis söögiks toodi, läksid puutumatult tagasi. Õhtul lasksin küll nari alla, aga magada ei saanud. Nälg urgitses kõhus, peas pesitsesid mornid mõtted. -

Kongis oli külm ja hämar. Öösel suurenesid jääroosid aknail. Pur suide kambrist levis parimate sigarettide aroomikat suitsu. Eesti

tubakatöösturid, miljonitevargad Reier ja Kaljo tossutasid seal. Öövahetuse valvur istus koridoris oma kapikese kõrvale. Ma teadsin täpselt, mida nad sõid. Täna valvas Titov. Mul polnudki teda vaja näha. Ma haistsin krakovi vorsti teravat küüslaugu hõngu .

Öösel ajas hullumeelne kriminaalvang Jaan Meltsas terve vangla jalule. Ta põgenes kartsaviijate käest vangla õuele ja karjus kui

ratta peal. Valvurid jooksid hullusärgiga röökivale vangile järele. Vahitoast sai hull kassi kätte ja hakkas looma käppadega valvu reile üle näo «nõiariste» tegema. Kassi kisa, hullumeelse irvita

mine ja valvurite vandumine kadus pikkamööda kartsakoridori hämarusse.

Kolmandal näljastreigi päeval jäin narile lamama. See oli kart saga karistatav omavoli. Nariloa võis erandjuhtudel ainult velsker

anda. Ettekandeks põhjust otsiv vanemvalvur Torn tuli pooljoos tes sisse. 521

« Kas nariluba on? » « Portfellis ! ... »

Kidur Torn paistis musta putukana nari ja uksevalvuri vahel. Teadsin, et pilge teda alati ärritas. Kääbuse kogus pesitses ala väärsustunde all kannatav hing. Torn solvus ka põhjuseta. Ta

püüdis igast vangi sõnast, vihjest mõistatada mingit torget, hoopi, pilget enda aadressil. Vastukarva vihje korral ta punastas, pruunid silmad lõid tigedust täis. « Tähendab lamatakse loata ! » « Omal loal ! »

« Mis te endast kujutate? » « Iseseisvat inimest ! »

« Režiimile vastuhakkajad murtakse maha! » « Sitikad mind ei murra ...»

Torn väljus kongist alumist huult purres. Jällegi ettekanded :

« Keskvangla direktorile

13. III juurde lisatud ettekande kohaselt juurdlust toimetades läksin kambrisse nr. 61 valvuri hüüde peale «korrale » v/a Ehrlich püsti ei tõusnud vaid jäi lamama allalastud narile. Minu käsku,

ülesse tõusta ja nari päevakorra kohaselt ülesse seada v/a Ehrlich ei täitnud seletades, et tema nälgimise tagajärjel nõrk on. Samuti seletas tema, et ta hommikul loenduse ajal juba nõnda nõrk olnud, et ta korraldusi pole suutnud täita. Minu üteluse peale, et mõnda

päeva söömata olekut ei saa nimetada nälgimiseks, ja et see ei tee kaugeltki nii nõrgaks kui v/a Ehrlich seda katsub lasta välja

paista seletas v/a Ehrlich, et tema ka juba ennem on nälginud, kui ta käes olevat toidust loobumist on alustanud. Viimane v / a väide aga pole mitte kooskõlas jaoskonna vanemate seletustega, kes sele tasid , et v/a Ehrlich siia maani korralikult on söönud. Ka ei ole

v/a Ehrlich arsti ega velskeri luba päeval naril lamamiseks. 14. skp. olin toidu jagamise ajal VII jsk , kus v/a Ehrlich toidust loobus, käega lüües ja öeldes « Ei hooli » . Ka sellel kuupäeval pole ta oma nari ülesse pannud ja lamab sellel öeldes, et nõrkus üha suurenevat .

Kuna siin on tegu mitmekordse eksimisega vangla korra ja dist sipliini vastu, pealegi karistusest pääsemiseks abiks on võetud simulatsioon .

Palun v/a Ehrlichi karistada kartserarestiga. 14. III 35 .

R. Roos

abidirektori k. t. » 522

Roos oli uus nimi. Mees seisis karjääriredeli esimesel pulgal.

Kõik püüdsid vangide viletsuse arvel edasi. Neid mundrimehi, kes mu peale ettekandeid tegid, oli palju. Kui pikk oli päev – igavik ! Mulle näis, nagu oleks päike märtsi kuu selgesse taevasse seisma jäänud. Olin aastaid elanud kella

tiksumist kuulmata. Tallinna Keskvanglas oli üle tuhande vangi ja kõigest kaks kella – kantseleis üks, vahitoas teine! Selgetel öödel püüdsin ma jälgida tähtede liikumist, kuid silmad väsisid ära. Mu nälgimisest näisid mõnu tundvat ka laisalt aelevad taeva kehad .

Iga päev kanti kord supitoober ukse taha. Näljastreigi ajal lõh nab isegi vangisupp isuäratavalt. Uks avati ja valvur hüüdis:

« Supile ! »

« Ei võta ! » vastasin kõhust kostva marjaasimuusika saatel. Lõhkemiseni punsunud, punetav köögikontroll, härrasvang äri mees Hüppler, toetus toobripuule nagu verd täis imenud sääsk õrrele.

Mu skeletikõhn keha vajus allapoole nariäärt, rind jäi kühmun

kõrgemale. Loputasin veega suud, sest mõru maitse püsis. Keel läks üha valgemaks. Räägiti kriitilistest päevadest näljastreigis. Minule oli nälgimine algusest peale kriitiline.

Pikkamisi kaldus väljas sinetavale õhtule. Järjekordne õudne, piinav öö seisis ees. Õhukeseks kuivanud rinnakorvis tuksus süda aeglaselt. Hingates tundsin rinnas pisteid. Ebamäärased valud häi risid mind rohkem kui kindel surm. Mind ei heidutanud võima lus, et näljastreik võib lõppeda surmaga. Tuberkuloosihaigete pikk, piinav agoonia aga kohutas.

Üksikkongi ja pursuide kambri uks oli kohastikku. Härrasvan gid laristasid õhtuti kaua. Magusad toidulõhnad ründasid mu vastupanu nagu vaenlased sõdurit.

Võib -olla teatakse juba väljas, et kommunistid kuulutasid vang lais näljastreigi ? Kuidas see emale mõjub? Ta teab ainult seda, et poega peetakse vanglas kinni. Aga pojale pole vangla vaikseks vegeteerimise kohaks, vaid võitlusväljaks !

Tähtajaline näljastreik lõppes. Ta näitas veel kord vanglais vii bivate kommunistide ühtsust ja kindlust. III ARSTI

JUURES

Näljastreik tõi mulle 12 päeva kartserit ja kuu aega uksemää rust. Keskvangla

vahialuste distsiplinaarkaristuste raamatust

loeme: mahutas Vabariigi valitsusele adresseeritud kirja viisaku seta lauseid , näidates üles lugupidamatust võimu vastu vangimaja

kodukorra

185 p. « d » põhjal. — Ajapikka said need kõik ära kan

tud. Kõik jõudis lõpule. 523

Haige purihammas, mis juba enne kartsapäevi oli häda teinud ,

lõhkus hullupööra. Kui kartsast välja sain, läksin velskri juurde. Velsker suitsetas aknal ja lobises valvuritega Voronovi nooren dusoperatsioonidest. Tangid taskus, tuli mulle vastu velskripoiss. See oli külakaupmehe poeg ja istus kinni peol pussitamise pärast. Ma mõtlesin, et mind saadetakse ambulantsi. « Istuge pingile ! » ütles velskripoiss. Ma istusin.

Pingi nelja jalga hoidis koos ümmargune vahelatt. « Pistke jalad lati taha, et nad mind ei segaks! » Me olime koridoris, käimla ukse taga.

« Käed pange selja taha ! » « Milleks need ettevalmistused ? » imestasin.

« Esimene operatsioon elus! » tunnistati puhtsüdamlikult. « Käed kinni hoida ! »

Koridori koristaja vagatseja Prisk tuli kuulekalt mu

käsi

hoidma. Ta oli tugev kui karu pluss tapja toorus. Tundsin , et olin tõeliste pihtide vahel. Käsi-jalgu liigutada enam ei saanud. Uudis himulikke valvureid kogunes « operatsiooni » vaatama.

« Kui lõualuu murdub, » teati rääkida, « siis on surm kindel! ... Ja minul oligi alumine tagumine purihammas.

Velskripoiss tõmbas taskust välkuvad tangid . Käimlast tungis meieni paksu uriinilehka. Mu ümber sumisesid kärbsed . « Suu hoidke pärani lahti! »

Tangid pigistati haige hamba ümber ja hakati otse ülespoole kiskuma nagu naela põrandast välja tõmmatakse. Tugeva küla kakleja käsi kiskus viltu mu alumise lõualuu. Mees sikutas, kat

kestas, hambanärvid aga ei rebenenud, vaid venisid pöörast valu tekitades. Mu näole kerkis vaevahigi, teadvus hakkas tumenema, ja seal

hambakroon purunes tükkideks. Suu oli

täis verd ja

nõelteravaid hambakilde. Igemesse jäänud purustatud tüügas loi kas keelt . < Valmis ! >>

Velskripoiss läks minema.

Mis nimelt valmis sai, jäi mulle arusaamatuks, sest hammas valutas hullemini kui enne.

Ka põdev inimene tahab süüa, eriti veel siis, kui kõht on terve ja toitu vähe. Lahtised hambanärvid kartsid kuuma-külma, samuti leivapuru, soolasilku ... Alles kuude jooksul tõmbus ige koomale ja kattis viimaks osa liselt hambatüüka. Üks terav nurk jäigi alasti valendama. Sellest sain lahti alles pärast seda, kui mu vanglapõlv ükskord lõpule jõudis.

ALFONS LOH MUS

SEE VANGIMAJAS OLDUD AASTA EI KUULU KARISTUSAJA HULKA

See oli kolmekümnendatel aastatel . Juuliõhtu. Tartu raekoja

kell lõi parajasti üksteist lööki, kui seisin Tartu vangimaja rau tatud ukse ees, käed nikeldatud käevõrudes selja taga, kaks

« kaitseinglit » poliitilise politsei agentide näol kahel pool. Koputus vangimaja välisuksele. Ukse keskel asuv « juudasilm » avaneb . Selle kaudu piilub välja vangivalvur. Käeviibe kaitse politsei agendi poolt ja ukse taga on kuulda avatavate riivide ragi nat, võtme pööramist lukuaugus. Avaneb vangimaja uks. Sel hetkel vabaned aastateks ukse avamisest ja sulgemisest oma

käega – saad vangiks.

Nii algas senitundmatu uus elu uutes tingimustes, uues ümb ruses, mida tuli tundma õppida, millega tuli kohaneda ja harjuda.

Selle uue elu tundmaõppimiseks oli igal vangil küllalt võimalusi. selleks kulus aastane eeluurimisaeg ja aastaid kestev sunnitöö.

Peab kohe alguses mainima, et vangimaja elu ei kujutanud endast mingit vahelduvat, üksteisest erinevate sündmuste ahelat. Igal vangimajal oli oma pale, igas vangimajas kujunesid omad traditsioonid .

Tartu vangimaja iseärasuseks olid trellitatud akende ees ole

vad kastid, mis varjasid vangide väljavaadet ümbrusele. Need kas tid püsisid vangimaja välisfassaadil kuni 1932. aastani. Siis aga äkki ühel päeval hakkasid need kastid hirmsasti riivama kodan

like riigi- ja linnaisade silmi. Kuidas see siis juhtus? Seda põh justas kõigepealt asjaolu , et taheti kummardada nõndanimetatud

Lääne kultuuri ees. Tartu vangimaja eraldab Tartu ülikoolist ainult kaks maja. Kuid « vabariigi» valitsus eesotsas riigivanem J. Tõnissoniga , Tartu linnapea ja linnanõunikud ning Tartu üli kooli juhtkond valmistusid kodanliku « vabariigi » ajaloos enneole matuks suursündmuseks, Rootsi kroonprintsi Gustav Adolfi vastu

võtuks. Kroonprintsi vastuvõtu peamine suurtseremoonia toimus Tartu ülikooli ees ja sees. Tartu ülikooli otseses naabruses aga oli kodanluse võimutäiuse väljenduse mädapaise, vangimaja ühes

oma akende ees olevate kastidega. Seda tuli varjata Rootsi kuning liku kroonprintsi lääneeuroopaliku maitse eest. Selle ajendil tehti 525

suur ja enneolematu « kultuuriline ümberkorraldus» : Tartu vangi maja fassaadilt kõrvaldati akende kastilobudikud. Akende ees ole

vate trellide varjamiseks aga paigutati nende ette tollipaksune mattklaas. « Vabariigi » kultuurielu keskuse, Tartu linna välisilme Tartu ülikooli otseses ümbruses oli päästetud!

See läks aga liiga kalliks maksma vangimaja tänavapoolsetes kambrites viibivatele vangidele. See oli lihtsalt roim Tartu vangi

majas viibivate vangide suhtes. Selle vangimaja fassaadi ilusta

misega muutusid kambrid peaaegu hermeetiliselt suletud kasti deks. Tollipaksused mattklaasid, millele ei jäetud ühtegi õhu ava, ei lasknud läbi korralikku päevavalgust. Nüüd muutusid rauaga ülelöödud uksed kambrites ainsateks õhu juurdepääsu alli

kateks. Õhupuudus muutus niivõrd karjuvaks, et vangimaja admi nistratsioon oli sunnitud mõni aeg hiljem siiski akende ülemisse ossa tegema kümne - viieteistkümne sentimeetri laiused õhuavad , mis aga olukorda suurt ei parandanud.

Mida kujutas endast Tartu vangimaja seestpoolt ?

Esimene peatus vangimajas on valveruum. Valveruumis puutud esimest korda kokku oma eelolevate aastate kasvatajate-käsuta jate, ühtlasi aga ka teenijate, s. t. valvuritega. Esimeseks käsuks valveruumis on: « Riidest lahti võtta ! »

Mõtlesin: see on tarvilik selleks, et vahetad kohe oma ihukatte vangiriietuse vastu . Kuid oh ei ! Igal pool oma kombed ja tavad.

Algas möödapääsmatu läbiotsimise toiming. Kolm -neli valvurit võtsid riided ja saapad. Näppude vahel kombiti läbi kõik õmblu sed ja voldikesed, saabastel kangutati tallad lahti, vaadati läbi

tallaalused ja rebiti välja sisemised voodrid. Samal ajal ei jäetud rahule ka sinu patust ihu. Algas käskluste rahe: « Avada suu ! »

Valvur vahib oma pungis silmadega sulle kurku. Teine käsklus: « Tõsta keel ülespoole! Liigutada keelt paremale ... vasakule! » Siis uuritakse, mis on peidus keele all, põskede ja hammaste vahel. Seejärel asutakse juba kätega kallale. Soritakse läbi juuksed , võe takse kõrvast kinni, vahitakse kõrva sisse ja kõrva taha.

Nüüd

tuleb aga nagu püssipauk käsklus: « Käed üles ! » Alguses lööd nagu võpatama, et milleks siis kümnel valvuril niisugune hirm palja vangi ees? Kuid see on tarvilik selleks, et selgusele jõuda, kas

kaenlaalustes ei ole peidus vangimajas lubamatuid esemeid. Siis algab sama läbiotsimistoiming alumise kehaosa juures. « Jalad harki, kummarda ettepoole !>> Valvur kükitab maha ja vahib sinna, kuhu harilikult keegi ei vahi. Teine valvur aga kükitab samal ajal

ettepoole ja silmitseb eestpoolt. Siis tuleb tõsta üht ja teist jalga, näidata tallaaluseid ja iga varbavahet. Samuti tuntakse huvi peo pesade ja kõikide sõrmede vahede vastu.

Niisugune orjakauplejate kommete ja tavade elustamine või hobuseparisniku võtete kasutamine inimese juures paneb alguses lihtsalt hämmastama, siis vihastama. Siin alles, kümnest vangi 526

ALFONS LÕHMUS

valvurist ümbritsetuna, hakkad tundma, kuidas oled neist siiski peajagu kõrgem. Saad esimese õppetunni, kus viha sinus transfor meerub teadlikuks vastuhakuks. Sel hetkel, kui vihastamise kraad on kõige kõrgemal, ütleb teadlikkus, et sa oma paljaste sõrmede, varbaküünte ja hammastega oled võimetu kümne relvastatud vangivalvuri vastu, kelle musta südametunnistust ümbritseb must vangivalvurivorm ja kes ise sarnanevad vormikuue hõbedastel

nööpidel kujutatud keelt väljasirutavate näljaste riigivapi-kutsi katega . Tuli asuda enesekaitsele, alustada pikka kaevikusõda oma ole

masolu eest. Pimedate käsutäitjate poolt esimesel õppetunnil saa dud hambajäljed lasksid edaspidi oodata hammustuste kordumist. Läbiotsimisel ettenähtud eeskirjad olid täpselt täidetud. Riided ja saapad virutati jalge ette, võis riietuda. Valveruumi kell näitas üle kesköö. Valves olev valvur-veltvee

bel võttis kaasa kaks küünrapikkust ja rõngatäie vaksapikkusi võt meid ning algas teekond teisele korrusele . Lisaks veltveeblile tuli veel üks saatevalvur.

Teise korruse koridori trellvärava ees oli esimene peatus. Algas

väravate riivlukkude lahtikeeramine, suurte riivide eest äralükka 527

mine. Sellele järgnes kahe väravapoole ümber mässitud suurt raudahelat kinnihoidvate tabalukkude lahtikeeramine, tabaluk kudest vabanenud nelja meetri pikkuse, kolmetolliste lülidega ahela lahtiharutamine, mille ragisemine vastu raudväravat kõlas

nagu metsa murdumine suure tormi käes. Lõpuks pisteti viimane küünrapikkune võti värava ees olevasse lukku ja väravad avasid tee vangimaja koridori. Koridoris kambriukse ees algas samasu gune protseduur. Sissepääs kongi oli lahti.

Silmasin, et kongi põrand aknast ukseni on lamavaid mehi täis, kõigil pead ukse poole pööratud. Enda arvamise järgi oli võimatu kambrisse astuda, sest otse ukse all magas vang. Kuid minu veen

dumust, et lamaja peale ei astuta, korrigeeriti tagant tõukega. Olin kambris. Põlvili lähema vangi turjal. Samal ajal keerati juba ust väljastpoolt lukku. Kolmekordsed riivid ragisesid kinni. Olin nüüd siis oma elulaevukesega kindlasse sadamasse jõud nud .

Lamav vangide rivi võttis end koomale, mis andis mulle võima luse end siruli visata. Muidugi ei maganud ma sel ööl silmatäitki. Esimese öö ja sellele järgnenud päevade, üle aasta veedetud aja

jooksul õppisin põhjalikult tundma Tartu vangimaja sisekorda ja sellele korrale allutatud vangide elu.

Vangimaja administratsioon oli riigi varaga väga kokkuhoidlik. Siin oli, nagu ma alguses kirjeldasin, kõik algeline ja primitiivne.

Milline oli kambri sisustus? See kujutas endast kahele poole seina inimese õla kõrgusele löödud laudu , mille otstarve oli see, et vangid said sinna asetada oma igapäevase leiva, lusika ja supi

kausi. Need seina külge löödud riiul-lauad olid liikumatu varan dus. Liikuvaks varaks oli üks pukkidel seisev kolmemeetrine laud ja kaks sama pikka pinki ning ukse juures vangimajas kõige tar vilikum ja kõikide vangide poolt nii päeval , kuid eriti öösel kasu tatav haisev « parask » . See oligi kõik. Päeval monteeriti laud pukile

ja selle juurde kuuluvatele pinkidele mahtusid istuma pooled kambris olevad vangid . Ülejäänud aga võisid , kui nad ei tahtnud seista, istuda seina ääres põrandal. Ruumi kokkuhoiu tõttu tuli põrandal istumiseks kasutada kaht kõige ökonoomsemat istumisviisi: muhameedlaste ehk rätsepmeistri istumisviis, kus istud enda

alla risti pandud jalgadel, ja teine – istumine nn . looteasendis: istud põrandal, põlved loua alla surutud ja käed ümber põlvede. Teine istumisviis oli vangide hulgas eelistatum. Eelis seisis selles, et need , kes söömise ajal ei mahtunud laua juurde, võisid võtta

supikausi põlvede vahele ja leiva asetada põlveotsale, vabalt ühe käega tegutseda lusikaga, teise käega aga leiba suhu pista. Põran dale leiva ja supikausi asetamist ei praktiseeritud. Õhtu saabudes tõsteti lauaplaat serviti seina äärde , samuti pingid ja lauajalapukid ning kamber oli magamiseks jälle valmis.

Harilikult on vangimajadest niisugune ettekujutus, et vangid magavad lavatsitel ehk naridel. Ei, seda luksust Tartu vangimajas 528

ei olnud. Ei olnud ei ühekordseid ega kahekordseid narisid. Naride

otstarvet täitis vägagi hästi põrand. Magamiskotid asusid pöönin gul. Igal hommikul veeretati magamiskotid rulli, tõmmati nööriga

kinni ja viidi pööningule. Õhtul, kui liikuv inventar oli seina äärde asetatud, marsiti rivi korras pööningule, toodi magamiskotid kamb risse, veeretati lahti. Oh seda tolmupilve, mis kerkis kottides ole vatest vanadest õlgedest ! See tolm tõusis nagu Emajõe udu. Ega

asjatult liikunud vangide hulgas kuuldus, et üks Tartu ettevõtlik ärimees tahtnud müüa Tartu vangimajale tolmuimejaid, saanud aga vangimaja direktorilt Kobakeselt vastuseks:

« Meil ei ole teie tolmuimejatega midagi teha. Meil on juba isegi paarsada tolmuimejat!» Tõsi, tolm, mis igal hommikul ja õhtul magamiskottide kokku panemise ja lahtivõtmise ajal tekkis, tuli vangidel imeda oma kop

sudesse. Kui tolmupilv lõpuks oli langenud, võis näha, millist pilti pakub öine magamislaager põrandal. Kambri pikkuseks oli kolme lamava vangi pikkus, kes magasid seina ääres. Vastasseinas maga

sid , pead vastu seina, kakskümmend kuni kakskümmend viis vangi. Kui suur oli iga vangi magamisaseme laius? Seda võib kõige lihtsama algkooli aritmeetika tehtega välja arvutada. Kui inimese

pikkuseks võtta 1,75 m, siis 21 vangi olemasolu korral tuli vastas seina ääres iga piki seina magava vangi kohta 7 vangi. 1,75 m jagatud seitsmega võrdub täpselt 25 sentimeetriga. 25 sm on kül

jeli magamiseks piisav, selili magamiseks aga juba vähe. Tahtsid külge keerata – tõusid üles ja heitsid teisele küljele.

Esimesest ööst vangimajas juba rääkisin, et sain magamis koha otse ukse alla. Seda uksealust kohta pidi iga saabunud vang omal nahal tundma õppima. Seda kohta peeti kõige halvemaks. Millised asjaolud tegid selle koha nii halvaks? See, et sinu jalge juures asus « parask » , mida terve öö jooksul kasutati , kusjuures

trambiti su jalgadel, vahel ka niisutati jalad märjaks. Hais aga ei ole senini veel kedagi ära tapnud, sellega harjud varsti. Kuid iga halb olukord muutub paremaks. Ukse juures magamine ei kesta igavesti. Vangide koosseis on alatises liikumises. Iga vangi lahkumise puhul liikus magamiskoht nagu ettur malelaual ühe,

vahel ka kahe korra võrra ukse juurest akna poole. Aasta jooksul nii edasi liikudes võis jõuda peaaegu aknani; see oli vangimaja oludes juba suur saavutus. Eespool mainisin seoses välisfassaadiga tänavapoolsete kambrite

Jhupuudust. Olin õnnelikus olukorras, et sattusin õuepoolsesse kambrisse.

Neil kambritel ei olnud

«kultuurseid

mattklaase

akende ees. Olid ainult kastid. See aga tähendas, et aknad olid suvel nii päeval kui ka öösel pärani lahti. Talvel akna lahtihoid mise küsimus muutus mõnikord keeruliseks. Ühed vangid olid akna lahtihoidmise poolt, need kuulusid « õhuparteisse » , teised , külmakartlikud, olid akna avamise vastu, need kuulusid « soojuse

parteisse ». Akna avamise puhul tekkis nende kahe partei vahel 34

Trellide taga

529

mõnikord tõsiseid lahkarvamusi. Siiski olid «öhuneelajad » alati enainuses.

Magamiskottide viimine ja toomine võimaldas kaks korda päe vas käia vangimaja pööningul. Peale selle sai kambrist veel kolm korda päevas käia koridoris hommikuse, lõunase ja õhtuse tualeti tegemiseks. Need toimingud olid jällegi seotud suurte « üllatus tega » . Ehkki vangimaja asus kesklinnas, puudus veevärk ja musta vee kanalisatsioon. Siiski, milleks nii raske süüdistus ? Veevärk oli,

see töötas vangide kondiauruga, leivamootori jõul. Vangimaja õues seina ääres oli pumbakaev. Selle pump liikus peaaegu hom mikust õhtuni. Vesi söögiks ja pesemiseks kanti toobriga kööki ning teisele ja kolmandale korrusele pesemiskünade juures asu

vatesse paakidesse. Olid õnnelik, kui kambrist väljalaskmise järje korras olid esimeste hulgas. Siis oli võimalus nägu puhtaks pesta. Juhtus aga, et järjekord oli lõpus, siis olid näo ja käte pesemisest

seekord jällegi ilma. Vahel tuli pesemata olla mitu päeva. Pese mata jäämiseks oli ka teine põhjus. Vahel oli pesemisvett küllu ses, kuid pesemisküna all olevad solgitoobrid olid ääreni täis. Ähvardav hoiatus oli aga, et koridori põrandale vett maha ei vala

taks. Solgitoobrid jäid välja viimata, pesemise aeg oli lõppenud. Tagajärjeks oli pesematajäämine. Kogu see vee, solgi, puude, joogivee ja toidu transpordi pidev vool kutsus esile omapärase liikumise koridoris, mis omakorda

põhjustas niisugust põrgulärmi, mida vist ei ole üheski vangi majas.

Veetoobri jõudmisel koridori raudvärava taha karjus vange saatev valvur:

« Võtta vastu külmad poisid ! » Koridori valvur, kes päeval avas väravad, keeras raginal raud väravaid ja kolistas värava ees oleva nelja meetri pikkuse ahelaga.

Selle ahela lahtitegemine käis kolme-nelja tõmbega, ahela lülid tekitasid iga tõmbega vastu raudtrelli varbu põrguraginat: krhöhröö-kröhröö! Ja niisugune ragin käis hommikust õhtuni, sest

peale « külmade poiste » tuli väravast läbi lasta « soojad poisid , « supipoisid » jne .

Vangil, nagu näha, on vaja oma elu seeshoidmiseks palju liht said looduses vabalt esinevaid aineid, nagu õhku ja vett, mida aga >

vangimaja olukorras suudeti muuta defitsiitseteks aineteks. Selle tõttu nende ainete kasutamine oli lünklik ja vähene. Looduses

vabas olekus leiduva õhu kõrval on vangil tarvis elu alalhoiuks ka igapäevast toitu. Toit aga ei ole vangimaja « looduses » vabalt esi nev aine, seega toidu väärtus on mitmekordselt hinnalisem . Seda toidu mitmekordset väärtust mõistis omamoodi

hinnata Tartu

vangimaja administratsioon. Toiduaineid tuli ette valmistada toi duks nii, et sellest oleks vangimaja administratsioonil kasu . Seda selgitab Tartu vangimajast tol ajal minu poolt väljasaadetud kiri emale . 530

«Läbi vaadatud

Kohtupalati Prokuratuuris Ametnik (initsiaalid )

Kallis ema!

On uue aasta hommik, möödunud on jõulud. Täna on meil, kohtualustel, kirjakirjutamise päev. Nü lendab aasta. See on sulle

esimene kiri, ei taha sugugi lasta mööda neid kordi, sest nii palju sidet on minul selle väljaspool vanglamüüre oleva ilmaga kui iga kahe nädala järele lubatud kirjad. Nii muuseas kirjutan endast ka natukene. Mis puutub minu

riietusse, siis on asi järgmine. Vanglasse tulles palusin ka täielikku vanglariietust, kuid sain vaid pesu. Nüüd aga, oktoobrikuul, sain kingad, püksid, kuue, palitu ja mütsi. Ühesõnaga, täielik arestandi ametlik esindusvorm. « Iga vald hoolitseb oma hoolealuste eest. »

Nii ka see vald, kus praegu asun ... Söögiasjandus on siin heas kor

ras, peale vangide on ka olemas sead . Ja üldine tõde on, et nii ini mesed kui ka sead tarvitavad toitu. Vangi toit on umbes selline:

hommikuks kuuma vett, lõunaks suppi, õhtuks peotäis kartu

leid ja silke. Peale selle 600 grammi leiba ja 13 grammi suhkrut päeva kohta. Sellest toidust peab söönuks saama ja saabki. Mitte üksi see, et kõht on täis, vaid ülegi jääb nii palju , et vangimaja sead saavad oma vatsa täis laadida. Lõpptagajärg on niisugune, et

on söönud inimesed ja on söönud sead. Kes neist suurema rasva kihi omandab, ei tea täpselt mitte. Kuid minul on seesugune usk, et vangid küll ei oma ega ole enne seda omanud ... Üldkokkuvõt tes on asi niisugune: « Soe tuba, riided ümber, kõhus on ja ei ole, magada saab ülearu. » Oleksin puhastverd ristiinimene, paneksin >

käed kokku ja ütleksin : « Issand, sa oled oma sulast juhtinud juba maa peal sinna, kuhu oled lubaduse andnud meid juhtida pärast

meie hädaorust lahkumist, oled kutsunud ära sest ilmast, juhtides vanglamüüride vahele, kus kosutatakse hinge ja keha, teritatakse mõistust selleks, et kui aeg täis saab, lahkuda siit tagasi sellesse kurja maailma kas uue elujõuga või vägistatud hingega ...» »

Kuidas kohtupalati prokuratuuri ametnik ja ka Tartu vangimaja administratsioon niisuguse kirja kinni pidamata jätsid, jääb aru

saamatuks. Ainsaks seletuseks näib olevat asjaolu, et kiri on kir jutatud uue aasta esimesel päeval. Sel päeval kogu Tartu vangi maja personal seedis veel jõulu eel tapetud sigade sinke ja veri vorste, mille juurde endastmõistetavalt kasutati tublisti « riigi vanemaid » ( 0,75- liitrine viinapudel kodanliku võimu ajal ). « Riigivanematega » lähemat suhtlemist tõestas sel uusaastapäeval oma tavalist ringkäiku sooritav vangimaja asedirektor. 34 "

531

. Grupp poliitvange Tallinna Karistusvanglas 1926. aastal. Esimene rida (vasakult ): ?, J. Lauristin , E. Rõngelepp. Teine rida: A. Jürgenson, E. Luts, A. Kirkman , F. Tõnisson, ?, A. Mõisamaa, J. Aperson, J. Zoobel. Kolmas rida : A. Marmor, J. Põlenik, A. Luuri , T. Riis , J. Rae , ? , J. Sepp, M. Morask , A. Sommer . Neljas rida: V. Jurjev , J. Kuld, Hansen, R. Niksman , J. Tõnisson .

Uusaastapäeval umbes kella 18 ajal avati nagu tavaliselt kambri uks. Kõlas käsklus:

« Püsti, valvel ! Rivisse ! >> Asusime kahte ritta, kuid uksest ei tulnud kedagi. Mõne minuti pärast vaarus sisse vaevalt jalgel püsiv vangimaja asedirektor

Liping, frentšinööbid eest lahti, vormimüts tagurpidi peas. Kom berdas valvuri saatel vangide rivi ette, jõllitas vangidele otsa ja põrutas:

« Tervist! » Sellele kõlas vangidelt määrustikus ettenähtud vastus: « Tervist , härra asedirektor ! >>

Vastutervitus oli määrustikukohane ja vist meeldis härra ase

direktorile. Kindlustades oma kõikuvat positsiooni, laskis Liping kuuldavale vangimaja määrustikus mitte ettenähtud tervituse:

« Head uut aastat! » , millele vangide poolt eelmise tavalise tervituse asemel kõlas ebaühtlane:

« Teile samasugust head uut aastat nagu meil! »

Vaatamata sellele, et asedirektor Lipingu vatsas asuvad « riigi vanemad » olid temalt võtnud kehalise tasakaalu , sai ta siiski aru 532

vangide vastutervituse nöökest . Sel hetkel toimus vist Lipingu

vaimses tasakaalus suur uperpall . Ta ajas oma joobnud silmad punni, nägu ja isegi nööpimata frentši ja lahtise särgi alt nähtav kael ja karvane rind lõid tulipunaseks.

« Ah teie kurradid, või minul peab olema niisama hea uus aasta nagu teil, kurraditel ! Seda teie küll , kurradid, ei näe ! Kõik, kurradid, kartserisse! >>

Koridoris viibiv valvur kutsus valvetoast Lipingu käsu elluvii

miseks endale abiväge ja uksepoolses rivis olevad vangid rändasid alumisel korrusel olevatesse kartseritesse. Kodanlus ei saa valitsemisel läbi ilma vangimajadeta. Vangi

majad omakorda ei saa kuidagi läbi ilma kartserita. Igas vangi majas on oma sisemised karistusasutused , kartserid. Tartu vangi majas olid kartserisse minevaile vangidele loodud kõikvõimalikud ebainimlikud tingimused. Esimeseks põhimõtteks oli ruumi äärmine kokkuhoid . Kartser oli umbes kolm meetrit pikk ja poolteist

meetrit lai. Teiseks põhimõtteks oli -- lasta kartserisolijatel nau tida temperatuuri suurt kõikumist. Kolmandaks oli hoolitsetud selle eest, et vang ei tunneks kartseris üksindust. Selleks oli las

tud areneda eeskujulikel lutikate tõulavadel. Lisaks sellele veel pilkane pimedus, ventilatsiooni täielik puudumine, möödapääs matult vajalik haisev « parask » . Niisiis terve rida häid kasvatus- ja mõjustusvahendeid.

Vanglas oli kartser, mille üheks seinaks oli leivaküpsetamisahi, teiseks köögipliidi truup. Need seinad olid pidevalt hõõguvalt tulised, sest leivaahju ja köögipliiti köeti hommikust õhtuni. See oli talumatu isegi teistel seintel ja põrandapragude vahel pesitsevatele lutikatele. Järgmised kaks kartserit olid terve suure soojuse - skaala võrra talutavamad , sest leivaahju enam seinaks ei olnud , ainult üheks seinaks oli jäänud köögitruup. Nende kolme kartseri kasutamine langes peaasjalikult suveperioodile, sest suvi

sele välissoojusele tuli juurde lisada leivaahju ja truubi soojus. Ega kolmekordne soojus siis kellelgi ole konte murdnud ! Soojade kartserite vastas, üle koridori olid kartserid , milles puudus täie

likult kütmisvõimalus ja mida sellele vastavalt rakendati tege vusse talvisel ajal .

Kartseri minekuks oli oma tseremoonia. Kambrist väljatoomisel saatis vangi kindlasti veltveebel Tool . Valvurite toas võeti hari likult tavalised vangiriided ära ja anti selga « leeriülikond » , mis

kujutas endast valgest linasest riidest pluusi ja samasuguseid pükse. Kui olid juba selles « leeriülikonnas » , võtsid kogu oma ja kõndisid kartseri poole. Võtsid kausi vett

varustuse — kausi

täis ja nüüd võis juhtuda, et sul lihtsalt oli õnne. Õnn seisis selles, et sattusid sellesse kartserisse, kus oli ainult köögitruup, või kart serisse, mida üldse ei köetud. Kui õnne ei juhtunud olema, siis avati selle kartseri uks, millest kogu aeg hõõgus palavust. Kart

seri ukse sulgumisel panid veekausi nurka, seisid mõne minuti 533

1

püsti, ja selle järel hakkasid kartserisolija tegevust mõjutama höö guvad seinad. Niisiis leidsid end kartseri vaikuses ja lämmatavas hõõguses.

Lisaks sellele veel pilkane pimedus. Esimese kümne minuti jook sul loomulikult hakkasid mõõtma kartseri põrandapinna diago naali, s. t. sammusid ühest kartseri nurgast teise. See vahemaa ei

olnud suur — ainult neli parajat sammu ning iga neljanda sammu pealt täispööre tagasi. Liikumist hakkas aga pidurdama palavus. Istusid ukse juurde nurka, tõmbasid seljast pealmise kuue. Sellele

järgnesid mõnekümneminutiliste vaheaegade järel pealmised pük sid, siis särk, aluspüksid , kotad. Istumine muutus varsti samuti talumatuks. Jäi ainus võimalus — visata pikali. Olid siis siruli

põrandal , surusid end kartseri uksekünnise juurde, millest vähe haaval immitses jahedamat värskendavat õhku, ja higistasid nagu saunas. Kausiga kaasatoodud vesi muutus leigeks, kuid sedagi tuli

kasutada äärmise kokkuhoiuga, ainult üksikute suutäite kaupa. Vaheldust selles olukorras sai ainult hommikuse ja õhtuse loenduse ja sellele eelneva pesemisruumis käimise ajal, kui muret sesid endale värsket vett ja tühjendasid oma öönou. Vahepeal olid

aga terve päeva ja terve öö häirimata olukorras. Õhtuse ja hom mikuse loenduse ajal, kui avati uks, jäid aga rahulikult ukse alla pikali, vaatamata käsklusele: « Püsti ! Valvel ! »

Loendusel viibiv asedirektor või veltveebel hakkas nüüd mui

dugi kärkima. Lamasid vaikselt edasi. Asedirektori või veltveebli ähvardaval sõnademulinal oli selles olukorras siiski oma mõte – kartseri uks oli sel ajal mõne minuti võrra rohkem lahti, mis aitas jahedamal õhul sisse pääseda. Viibides niisuguses kartseris oma ettenähtud karistusaja — seitse või neliteist ööpäeva, vang siiski veel ei surnud. Muutus ainult niivõrd nõrgaks, et vaevalt suutis minna kartserist tagasi oma

kambrisse, kus vajus nõrkusest ja väsimusest kokku nagu tühi kott. Kartserisviibimise teiseks nuhtluseks olid lutikad . Neist ei olnud

vaba ükski kartser. Jõudes kartserisse, said otsekohe tunda nende rünnakuid. Neid sadas laest, nad ronisid välja põrandapragudest .

Nende vastu võitlemiseks kulus alati kogu kartseris viibimise aeg. Lutikad sundisid juba hommikul ära sööma vangile antava leiva. Kogemusteta kartserisolija aga riskeeris sellest leivatükist ilma

jääda. Sellega ei taha ma sugugi ütelda, et lutikad pistsid nahka

vangi leiva. Seda imet vist ei ole ilmas juhtunud, ka siis, kui luti kate arv ulatuks miljonitesse. Põhjus oli siin koguni teine. Kui olid saanud hommikul kätte oma päevase leivanormi ja tahtsid sellest jätta osa ka õhtuks, siis oli Tartu vangimaja olukorras

ainus võimalus panna see leivatükike põrandale. Õhtul, kui taht sid asuda oma leiva kallale, oli see aga lutikatega üle puistatud. Kartserid olid kottpimedad , lutikaid leivast välja noppida polnud seega võimalik, süüa aga lutika- leiba, nagu süüakse võileiba, oli 534

võimatu. Samuti sattusid need loomakesed ka joogivette. Juues keegi vett ei näri, tähendab lutikad võisid voolata vigastamatult

kõrist alla nagu rohutabletid , jätmata suhu lutikamaitset. Siiski, siin tuleb korrigeerida lutikate viibimise võimalust joogi ja teistes veenõudes. Mõni aasta hiljem, viibides Vasalemma kivi

murru vangimajas, tehti lutikatega mitmesuguseid katseid, mis täielikult lükkavad ümber väite, nagu võiks lutikaid koos veega

sisse juua. Üks katse oli niisugune. Kinnipüütud lutikad puista sime kambrisse toodud põrandapesemisvee toobrisse. Vaatamata

sellele, et lutikate lai kehaehitus võimaldab neil jääda veepinnale nagu päästerõngas ja vee pinda mööda ujuda veetoobri ääreni,

nad siiski seda ei tee. Lutikad pöörduvad vees serviti, laskuvad nagu laevaankrud toobri põhja ja ronivad põhja ja külge mööda

rahulikult veest välja. Sellest võis teha järelduse, et kartseris viibimise ajal koos joogiveega lutikaid siiski ei joodud. See pikk jutt kartseritest olgu näiteks, milliseid « kasvatusvahen deid » kasutas kodanlik vangimaja. Teine « kasvatusvahend » oli jumalasõna. Jumalasõna kasuta

mine vangide « kasvatusvahendina » toimus juba seltskondliku ise tegevuse kaudu Tartu Vangide Hooldamise Seltsi poolt, mille esi meheks oli Tartu Peetri koguduse pastor, tuntud joodik ja naiste kütt Treumann . Oma ülesannete täitmiseks said kodanliku Eesti « vangide hooldamise seltsid » otsest riiklikku toetust kohtuminis

teeriumilt vastavalt eelarves ettenähtud summadele. Need riigi eelarvest kohtuministeeriumi kaudu saadud summad mõistis pas tor Treumann teha oma lisatuluallikaks pastoripalga kõrval,

muuta oma taskurahaks. Vangide Hooldamise Seltsi üheks põhi lisemaks tööks oli vangide « kõlbelise arenemise » ja « kultuuriliste vajaduste » eest hoolitsemine.

Milles siis seisis see vangide kõlbeline arendamine ja kultuuri liste vajaduste rahuldamine ? See seisis selles, et pastor Treumann paar korda aasta jooksul, suuremate kiriklike pühade eel vuristas

vangimaja koridoris maha jõulu- või lihavõttejutluse. Tuleb mär kida, et Treumann suutis oma ülesande läbiviimisel luua, eriti jõulujutluse ajal, jõulumüsteeriumi olukorra , mida vist ei ole suudetud saavutada üheski ristiusu koguduse kirikus. Tartu vangimajas toimuv jõulumüsteerium oli võrreldamatu. Pastor

Treumanni jõulujutluse vastu valmistus Tartu vangimaja admi

nistratsioon mitu päeva. Pühiti , nühiti ja pesti hoolega selleks toiminguks ettenähtud teise korruse koridori ja selle kesk paigas asuvat klosetti, koridori toodi roheline kuusk, seati üles

altar. Edaspidised ettevalmistused aga jäid jumalikuks saladu seks .

Jõululaupäeval umbes kella kahe või kolme ajal vajus terve

vangimaja valvurite koosseis nagu laviin teise korruse koridori. Kõigi kambrite uksed avati pärani, iga kambri ukse ette astus kaks valvurit, revolvrid külgedel. Vangid käsutati ukse juurde 535

rivisse, näod koridori poole, jagati välja Peetri kiriku laululehti. Siis kõlas koridoris üldine mürisev käsklus: < Valvel ! »

Oli kuulda koridori väravate tavalist lahtivõtmise raginat, mil lele järgnes ettekanne:

« Härra direktor, vahialused on jõulujutluseks üles rivistatud ! » Kambrite avatud ustest möödus aeglasel sammul pastor Treu mann , käed risti paksul kõhul, ühel pool vangimaja direktor Kobake, teisel pool tema asetäitja Liping. Neile järgnes viie sammu kaugusel paarkümmend kolmanda korruse vangi relvas tatud vangivalvurite saatel . Algas jõulujutlus. Koos jumalasõnaga tungisid kambrite lah

tiste uste kaudu sisse lõhnad, mis olid kangemad Betlema lauda lõhnadest, kuigi need olid lahjendatud ja segatud kloorlubja lõh naga. Vangid seisid oma sulgudes ehk sõimedes, karjased iga sulu ees, vitsade ja karjapiitsade asemel külgedel revolvrid. Kas see ei ole siis jõulumüsteerium?! Pastor Treumanni märtrikannatus –

viibida tunni aja jooksul selles laudalõhnas — oli tõesti jumala sulase vääriline. Selle teo eest tasus jumal sellega, et pastor

Treumann võis pista taskusse kogu « vangide hooldamise seltsile ettenähtud raha.

Kuidas vangidele niisugune « kõlbeline arendamine » ja « kultuu

riliste vajaduste rahuldamine » mõjus, sellest ei olnud pärast kambriuste sulgemist enam keegi huvitatud.

See seltskondlik kasvatus- ja mõjutusvahend ei andnud samuti mingeid tulemusi nagu administratiivsedki kasvatus- ja mõjutus vahendid.

Neis enda olemasolu eest võitlemise tingimustes oli vaja pare mini tundma õppida oma vastaseid , tunda nende poolt tarvitata vaid võtteid ja vahendeid. Seda võis teha juba vangistamise esi

mesest päevast, õppides tundma kodanliku riigi poolt väljaantud seaduste koodekseid ja kogumikke. Mis sellest küljest jäi teadma tuks vabaduses olles, seda sai suure hoolega tundma õppida nüüd. Põhjalikule tundmaõppimisele kuulus vangimaja seadustik, kri minaalseadus, kriminaalkohtupidamise seadus ja terve rida teisi seaduste ja määruste kogusid. Nendega tutvumisega olid seoses

ka oma sisemised vastuolud, eriti meil, poliitvangidel. Kui olid põhjalikult tutvunud vangimaja seadustega ja püüdsid parajal juhul mõnele valvurile või direktorile sellest seadusest sel

gitada mõnda paragrahvi või sätet, siis leidsid ennast otsekohe kartserist. See asjaolu tegi omakorda selgeks, et vägikaika vedami

sel kõikide seaduste tõlgendamisel jääb peale nende seaduste tege like ellurakendajate toore jõu « õigus » . Seda sain tunda kriminaal seaduse ja kriminaalkohtupidamise seaduse ellurakendamise puhul

« vabariigi » sõjakohtu esimehe Helgi ja sõjaprokurör Knorringi poolt, saades karistuseks kuus aastat sunnitööd . Nende üleolek sei sis ainult toores jõus, mida nad oma pimedas vihas välja valasid 536

mõne kommunistliku põrandaaluse lendlehe või brošüüri lugejale

või levitajale, mõistes neid aastateks sunnitööle. Nad olid võimutäiuse juures, kuid nende surmahirm oma peatse languse ees pani neid märatsema. Sellega reetsid nad ainult kodanliku riigi alussammaste mädasust. Aastane vangimajas viibimine ja sõjakohtuotsuse kättesaamine

ei kallutanud mind valitud teelt kõrvale. Vastupidi, see kinnitas veelgi rohkem minu veendumust, et tuleb võitlust jätkata, tuleb paremini tundma õppida oma vaenlast, kodanlikku riigikorda kogu tema toore jõu varjus olevate nõrkustega.

... Jällegi on suvi , augustikuu algus. Tartu vanglas on oldud aasta ja üks kuu. Sõjakohtu poolt antud sunnitöökaristus nõuab

Tartu vangimajas koha vabastamist järjekordsetele kodanliku korraga mitterahulolevatele töölisnoortele . Saan korralduse oma

isiklike asjade kokkupanekuks. Tapi korras viiakse mind üle Tal linna Keskvanglasse. Vahitoas toimub tappi kuuluvate vangide

viimane läbiotsimine. Nihutan end lähemale protsessikaaslasele Jaan Trossile, kellel on juba eelmise karistusena seljataga kaheksa aastat sunnitöökaristust. Kui tulin Tartu vangimajja üksi, käed raudus, siis lahkun juba koos kogenud seltsimehega, kandes käeraudu temaga ühiselt. Isegi vangimaja olukorras ühistes käe raudades nägin, et meie võitluskaaslaste read üha suurenevad. Kui väljume vangimaja uksest, lööb raekoja kell jällegi üksteist lööki. Rivistume vangimaja ees tänaval, rivi ette asub veltveebel Andrei, vangide rivi ümber aga valvurid laskevalmis püssidega. Veltveebel pöördub vangide poole: « Põgenemiskatsel laseme igaühe maha nagu marukoera ! Käies, marss ! »

Vangide tapp alustas liikumist Tartu raudteejaama, Valga Tallinna rongile. See Tartu vangimajas oldud aasta ei kuulunud aga sõja kohtu poolt mõistetud kuueaastase sunnitöökaristuse aja hulka. Sunnitöökaristuse hulka ei kuulunud eeluurimisel ja kohtu all olemise aeg.

VASSILI RIIS

NÄLJASTREIK

Mööda vanglakonge kandusid teated uuest vangimajade seadu sest. Kirjutasid sellest kodanlikud ajalehed, mis anti vangidele pärast kahe nädala möödumist nende ilmumise päevast; jutustasid omaksed vihjamisi, kui käisid «kokku rääkimas » või lipsas midagi läbi isiklikes kirjades. Too « uus vangimajade seadus » oli meile niisiis juba varem tut

tav. Selle järgi jaotati vangid « katsealusteks » ja « paranejateks». Viimased jagunesid pealegi mitmesse eriliiki. Et sikud oleksid lammastest eksimatult lahutatud , pidi vangi mundrivarrukatele

õmmeldama kollased paelad : « katsealustele » üks, « paranejatele » vastavalt astmele kaks või kolm.

Kommunistides polnud loomulikult midagi parandada. Kongis, kus mina tol ajal viibisin, oli valdav osa seltsimehi «paranema

tult » istunud üle üheteistkümne aasta. Õieti sõna « istunud » siia ei sobi, peaks ütlema – võidelnud. Neil olid seljataga lugematud kartsakorrad, nad olid nälginud, demonstratsioone korraldanud, korduvalt deklareerinud oma maailmavaate õigsust, põlglikult tagasi lükanud kõik ahvatlused sellest lahtiütlemiseks. Kodanlus nimetas neid irvitades « ilmaparandajateks». Kui aga nii , kui tahad

parandada « ilma » , siis pole aega surnuks lüüa, ei jää mahti tege lemiseks « endaparandamisega » niisuguses mõttes, nagu sellest sai aru kodanlus !

Niisiis oli asi klaar: meid , kommuniste, ootas katsealuste aste ja me ei kujutlenudki asja teisiti. See aga tähendas: meilt võetakse ära ka kahe nädala vanuste ajalehtede saamise õigus; me saame « kokku rääkida » üks kord kahe kuu kohta; võime kirjutada kahe

kuu kohta ühe kirja ; võime saada väljast kahe kuu kohta kaks kilo toiduaineid .

Peale selle muudeti meid kõiki paugupealt mittesuitsetajateks, aeti maha juuksed , habemekandjail ka habe.

Pügamine osutus põhjalikuks. Kodanlus ise nimetas asjatund likult niisuguse vangistusseaduse progressiivseks.

Too « uus vangimajade seadus » astus jõusse 1935. aasta 1. veeb ruarist .

Seaduse jõustumine tõi kaasa mõningaid ootamatusi. Selgus, et : 538

VASSILI RIIS

lühema karistusajaga kommunistidele oli antud « marke». Teatud arvu « markidega » viidi « paranejate » hulka. Margisaajad protes teerisid :

« Teatame, et meis pole midagi « parandada ». Loeme solvavaks igasuguse markide andmise ja lükkame need tagasi. » Umbes nii. Mõni ütles selle ära pikemalt, mõni ei pidanud pikka juttu vajalikuks. Samal ajal valmis poliitvangide hulgas aga hoo

pis uus otsus, kuidas reageerida tollele « progressiivsele » seadusele. 1

Viibisin tol ajal taas Tallinnas Keskvangla viienda koridori 39. üldkongis. Kes tegeles parajasti meie kongi sidemehena, enam ei

mäleta. Oli see rühikas, vahetevahel väga õpetlikku juttu kalduv Aleksander Reinson või luukav, terava sõnaga ja teravmeelitsev

Adolf Pauk, võta see tagantjärele kinni. Ühel päeval luges aga meie sidemees ette « Vabe » ettepaneku vastata uuele seadusele

kirjaliku protestiga ning seitsmepäevase näljastreigiga. « Tonks», mis tõi niisuguse teate, saabus kas hommikuselt jalu tuskäigult või siis WC -st.

Jutuajamist tekkis kohe palju. Hakkasid ilmnema eriarvamused . Robert Reinstein tuli välja omaga. See pikk, kahvatu, õhetavate põskedega poiss mõistis kinni pidada kord võetud seisukohtadest. 539

« Otsus on õige. Protesti tuleb avaldada. Kuid mis puutub seits

mepäevasesse näljastreiki , siis see paneb mõtlema. Mis loeb siin see seitse päeva ? Sellega ei saavuta me midagi. Nälgida tuleb nii kaua, kuni oleme eesmärgile jõudnud . Mingisugust tähtaega selle lõpetamiseks ei saa määrata . » Ta jätkas samas toonis. Roberti seisukohta toetati noorema gene

ratsiooni poolt. Selle hulka kuulusime meie Martin Parkeriga. Kuid meil oli toeks ka üks « 149 protsessi » mehi, Eduard Parts. Roberti tulise kõne sekka heitis Alfred Sein minu kõrvalt : « Aga kas on üldse mõtet nälgida ? Nälgida võiks siis , kui oleme oma võidus kindlad . Kui meil seda kindlust pole, milleks siis proo vida ? Näitame ainult oma võimetust. » Meie Seinaga olime uue seaduse toimel kaotanud peale muu ka

oma pikad täishabemed . ' Mitu vaksa jäi seda vangimaja koridori tolmusele põrandale ootama harja. Tõesti, polnud mingit lootust, et niisugust kaotust oleks keegi suutnud heaks teha pugatšovliku heldusega: « Annan teile tagasi teie habemed ! >> Seina seisukoht tundus ehtsa kapitulatsioonina. Muide, olgu paar sõna Alfred Seina mõistmiseks. Ta oli 1. detsembri ülestõu

sust osavõtja, eluaegne sunnitööline. Iseloomult tagasihoidlik, kuid isekas. Võis jonnida, kui kätte võttis. Lubas endale mõnikord asuda ühe või teise küsimuse suhtes risti vastupidisele seisukohale. Muheles nüüdki kuidagi omaette, et näe, asja võib võtta ka hoopis niisuguse vaatenurga alt !

Sõnavõtjaid oli korraga palju. Meie leerist pressis end läbi Eduard Parts. Ta ei pannud Seina juttu tähelegi, asus Reinsteini poolele.

Eedi läks tuliseks. Ta nagu ei armastanud kiretut juttu. Vahel püüdiski alustada tasakaalukalt, aga unustas selle kohe. Rääkis

nüüdki ägedalt : Nalja pole mõtet teha. Meil tuleb iga hinna eest saavutada uue seaduse muutmine. Rida seltsimehi oli neid arutlusi kuulanud seni enam-vähem

vaikides. Siis aga kukkus pihta andma Adolf Pauk. 1

Juuste ja habeme mahaajamiseks kutsuti vang koridori, kus velskri

poiss või koridoripoiss - mõni administratsiooni poolt usaldatud vang

selle töö ära tegi . Kord pandi Tallinna Keskvangla V koridori habemeaja jaks vang, kes oli tuntud kui vangimaja « mära » . V koridori vangid tema läinud , vaid nõudsid teist habemeajajat. Vangla administ ratsioon keeldus seda nõudmist täitmast ja nii algas V koridoris oma pärane streik - « habemete streik » , mis kestis aasta päevad , kuni viimati juurde ei

mainitud vang vabanes. Vanas vangimaja kodukorras ei olnud ette näh tud, et vangi saaks karistada pika habeme kandmise eest, ja nii käisid kogu koridori vangid pikkade juuste ja habemetega, kuni tuli uus habe meajaja. Mõni vang armus nii oma toredasse pikka habemesse, et kas vatas seda edasi . Nüüd aga , koos uue vangistusseadusega, kehtestati ka uus kodukord , mis nägi ette, et katsealused vangid, missugusesse liiki

kuulusid kõik kommunistlikud poliitvangid, ei tohtinud kanda pikki juuk seid alla . 540

ja

habemeid , Toim .

langedes

selle

eest

raske

distsiplinaarkaristuse

1

ROBERT REINSTEIN

poliitvangina.

« Kuidas siis! Saame aru teist ja teie plaanidest. Näe, paneme

vangla administratsiooni koos vabariigi valitsusega põlvedele oma koriseva kõhumuusikaga. Eks ole? Need aga kukuvad tuhka pea laele raputama: heldeke, vaata, eksisime pisut teie suhtes! Vaban dame! Teeme teie jaoks kohe uue seaduse. Mitu kirja soovite päe vas kirjutada, mitu paberossi tõmmata, kui pikaks habemed kas vatada ? »

Niimoodi raius ta edasi. Ei jätnud pilbast pilpa peale. Teda toe tas oma õpetlikul viisil kohe ka Aleksander Reinson, siis veel Eduard Vei, Kristjan Seaver ja teised. Näljastreik, ütlesid nad , pole mõeldud selleks, et sellega kodan

lust järeleandmistele sundida. Oleks naiivsus mõtelda midagi nii sugust. Järeleandmist me ei saavuta. Näljastreik kuulub meie kirjaliku protesti juurde. Sellega juhime tähelepanu talumatule olukorrale vanglas. Aktiviseerime töölishulki, viime töölisringide

kaudu laiema avalikkuse ette kodanluse plaanid ruineerida polii tilised vangid tervislikult võimalikult lühema aja jooksul. Teated niisugustest väljaastumistest ulatuvad välismaale, ei jäta seal oma mõju avaldamata.

Argumendid olid lihtsad, veenvad, selged . Kuid ka meil oli veel midagi varuks. 541

« Miks on näljastreigi tähtaeg ette nähtud seitse päeva? Pole kahtlust , et kaks nädalat , kuu aega nälgides muutub surve väl

jastki tugevamaks. Me ei mõtlegi, et suudaksime kodanlust lüüa

ainult oma, see on vangide jõuga. Kuid koos toetusega väljast suu dame mõndagi. Välisjõudude organiseerimiseks on vaja anda aega, pikendada näljastreigi kestvust. » Aga vastasrind kasvas. Juba rääkis Peeter Jentson, võtsid sõna

Johannes Roots, Bernhard Tinnuri, Arnold Rüütel (Adamson ). Kokkuvõttes umbes nii:

« Me peame arutama asja kainelt, lähtudes reaalsetest olukorda dest. Esiteks – kui tõhusat abi on meil oodata väljast? Töölisliiku

mise jõud momendil on teada. Terror osutub tugevaks, töölisorga nisatsioonid on purustatud, keelatud. Igale väiksemalegi välja astumisele järgnevad rasked repressioonid. Teiseks – on tarvis õigesti hinnata ka enese jõudu . Nädalapäevad nälgimist peame kuidagi vastu , kuigi karta on, et paljudele jätab seegi tõsiseid

jälgi. Üle selle aga paljude tervis ei talu. Tuleb silmas pidada, et me nälgime ju pärast näljastreiki vangi portsu otsas edasi. Miks peaksime oma kaalumata tormakusega vangla administratsioonile ja valitsuses istuvale kodanlikule klikile ise vastu tulema, aitama

neil kergemini meiega toime tulla ? » Martin Parker hakkas ilmutama tagasihoidlikkuse tunnuseid. Ta

kuulas vastaspoolt suure tähelepanelikkusega ja tundus, et mitte nõrkade kohtade ülesnoppimiseks teise poole argumentides. Liht salt öeldes, meid vasardati maha. Sest Parkeri eeskujule järgne sime pisihaaval kõik. Eduard Parts tegi sellest kaotatud lahin gust piduliku kokkuvõtte:

« Noh, kui tahate seitse, olgu siis seitse ! Kuid põhimõtteliselt ma oma seisukohast ei tagane. »

Ta tavatses tihtigi vaidlusaluseid küsimusi lahendada nii, et poleks päris näljaseid hunte ega kahanenud karja. Färast « vasakpoolse kallaku » mahasurumist asus keegi Alfred

Seina repliigi juurde. Kuid Sein võttis ikka veel mõnusalt muhel des ründajal sõna suust: « Ma niisama. Asi sai juba otsustatud . »

Muidugi, « Vabe » seisukoht oli kaalutud ja täiesti õige. Kongides toetati pärast arutlusi seda üksmeelselt.

Niisiis — seitsmepäevasele näljastreigile! 2

Eduard Vei kraamis riiulit.

Ülemisel riiulilaual oli kuivanud leivatükke. Tavaliselt « noored vangid » nälgisid . Poolteisenaelase leivaportsuga võis korraga val mis saada, niipea kui selle sai. Oli päris tegu, et midagi jätta lou

naks või õhtuks. « Vana vang » aga ei tulnud oma leivaga enam 542

MARTIN PARKER

2950

poliitvangina.

toime. Kopsuhaigetel, seedimisrikete all kannatajatel, närvi- ja

paljude muude haiguste käes vaevlejail polnud isu. Kolmandast neljandast vangla -aastast alates oli vähe neid, kes üldse ei põde nud. Leiba hakkas üle jääma, liiter vesist suppi perutas vastu hakata. Ainult kartuli ja silguga katsuti siiski veel hakkama saada. Isutuse süvenemisele aitasid kaasa raske sumbunud õhk, unetud ööd .

Nälja vastu osutusid eriti tundlikeks kriminaalvangid. Kui vii bisin kriminaalvangide hulgas, nägin, kuidas üks neist sõi näljaga ära leivast meisterdatud malendid. Need olid sadadest räpastest

kätest läbi käinud, läikisid mustusest, olid selleks liiga vastikud, et puudutadagi.

Algul kadusid ära paar ratsut ja vanker. Neid otsiti, kiruti, kuid ei leitud. Järgmisel õhtul avastati aga, et üks noortest taskuvaras test krõbistas midagi voodis teki all. Ta tabati teolt. Kolgiti armu tult läbi. Kommunistid, kes olid viibinud «krimudega » koos, kin nitasid, et see olevat olnud tavaline nähe – leivast malendid ei pidanud kuigi kaua vastu.

Nälg nõudis oma osa ... Veile tuli abiks Rudolf Pruljan, kes tõusis varvastele, lapp peos ,

ja pühkis hoolega riiulilauad puhtaks. Vangid korjasid pihku 543

viimsegi leivaraasu ja heitsid need koos tolmuga paraskisse. Kong

pidi kõigest söödavast puhas olema viimse kübemeni. Meid oli 39. kongis seitseteistkümmend meest. See tähendas, et kõigile narisid ei jätkunud. Magasin põrandal, ahju taga, kuhu laotasin voodikoti.

Mõtlesin, et suudan uinuda, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Kuskil sosistati. Püüdsin sellest kinni üksikuid sõnu , lausekat keid. « ... kunstlik toitmine... vägivaldselt ... pidi ka pritsi dega ... »

Näe, kuidas mõtted jooksevad ühte rada! Minulgi keerles peas küsimus, kas administratsioon ei lähe vägivaldsele, kunstlikule toitmisele. Kõike võis ju juhtuda.

« Riis ! » sosistas Alfred Sein ukse ees naril . Kui pöörasin palge sinnapoole , kõhistas ta ainult naeru. Nägi, et aelesin niisama, kuu latasin, kõrv kikkis, teiste vestlust. Tõmbasin teki üle kõrvade. Und muidugi jälle enne hiliseid hom mikutundė ei tule. Kuid teistel pole vaja seda teada. 3

Hommikul võtsime vastu nõutud palvekirjapaberid. Seadsime

end pika laua äärde. « Vabe » poolt oli antud tekst nõudmistega. See koosnes üheksast punktist. Need tuli paberile panna. Kuid sinna juurde võis iga mees lisada muudki, mis tal südamel. Mõni tegi pikalt. Puistas end nii-öelda tühjaks. « Laisemad » piirdusid

ainult teksti kõige olulisema osaga. Et milleks peksta tühja tuult? Vaenlast ümber ei agiteeri, sõimata pole mõtet , see ei vii kuhugi Minu kõrval istus Peeter Jentson. Ta lõpetas parajasti oma pro

testipaberit. Vaatas üle, näis tööga rahule jäävat. Äigas selle mär giks peoga üle rinna, sinna, kus varem oli pruun, küünrapikkune

täishabe. Kui aga pihku ei jäänud midagi, naeratas pisut kohme tult ja lükkas oma protestikirja minu ette. « Tiki maha ! »

Lugesin ta lakoonilised read üle. Tekst oli järgmine: « V a bariigi valitsusele Peeter Jentson, Leena poeg Keskvanglas Nõudmine.

Alustades 12. märtsist s. a. näljastreiki, teatan, et mina enne toitu vastu ei võta, kui on rahuldatud minu järgmised nõudmised 1. Nõuan nn. progressiivse karistussüsteemi kaotamist; 2. Toiduratsiooni suurendamist ja kvaliteedi tõstmist ; 3. Töösunduse kaotamist poliitiliste vangide suhtes; 544 1

4. Poliitiliste vangide ühtepaigutamist üldkambritesse; 5. Omastega kokkusaamine ja kirjavahetus olgu vaba; 6. Ajalehtede ja ajakirjade tellimise õigust ja nende kättesaa mist ilmumise päeval;

7. Väljast takistusteta toiduainete ja kirjanduse saamist; 8. Toiduainete väljakirjutamine olgu vaba; 9. Suitsetamise õigust. 12. III 35. a.

P. Jentson . »

« Tervitasin » vabariigi valitsust sama lühidalt.

Kui kõik olid lõpetanud, andsime paberid «mustale » üle. See võt tis need vastu nagu palava kivi. Keerutas peos, kõõritas umbusk likult, aimates, et seal leidub ülemustele ebameeldivat. Head pol

nud niisugusest massilisest paberiraiskamisest loomulikult midagi loota. Juba hommikul keeldusid kommunistid leivaportsu ja katlas kuumaksaetud vett vastu võtmast. Ta taipas kohe pahaendelist seost selle keeldumise ja nende paberite vahel.

Olgu märgitud, et protesti esitamisel ja näljastreigi puhul oli meil varuks ka « salakäik» . Protestis me ei kirjutanud, et streik kestab seitse päeva. Administratsiooni informeerimatus sellest pidi meile pisutki kasuks tulema.

Jalutamas käisime esimesel ja teisel streigipäeval. Teisel päeval liikusid jalad veel vangi tavalise « reipusega ». Meiega tallasid ühte rada 41. kongi omad. Silmasin seal oma kandi, Saaremaa mehi

Aleksander Kuuli ja Eduard Kitti. Nad olid rühilt väga kontrast

sed. Kuul astus sirgelt, püstipäi, kogu ta olek rääkis väljakutsu vast, elurõõmsast ja julgest trotsist. Kitt käis kühmutõmbununa,

ta vaade meenutas piidlemist päikesepaistelisel päeval mütsi lühi kese sirmi alt. Kuid see ei tähendanud , nagu oleks Eduard olnud melanhoolne norutaja. Inimesed, nende ilmed ja hoiak on juba kord erinevad, mis sinna parata. Viipasime üksteisele tervituse. Salamahti. « Mustad » ei lubanud

jalutuse ajal mingeid žeste. Viktor Andrejev, samast 41. kongist, kes oma kujult meenutas mõningal määral Kitti, tegi viipe, mis

rääkis heast isust. Andsime märku, et ka meil pole põhjust kurta isu puudumise üle.

Tõesti, söögiisu näis kasvavat imekspandava tormakusega. Eriti kippus see perutama siis, kui lõuna ajal jagati suppi . Kuidas ometi vangla supi aroom muutus üha ahvatlevamaks, fermentidele kõdi tavamaks, suurepäraseid kujutelmi esile manavaks?

« Mida kuradit nad nüüd küll peaksid sinna supi sisse toppima? » kirus Mihkel Lunt. Nähtavasti olid meie meelelised aistingud kau nis sarnased . 35

Trellide taga

545

Tõmbetuul paiskas neid ahvatlevaid aroome kongi täis, niipea kui uks lõuna ajal avati. Koridoris seisis toobri kõrval « must » , samas uudistasid kaks toobrikandjat vangi ja supitõstja.

« Supile ! » hõikas « must » . « Ei taha ! >>

Ust ei suletud niipea. Kuid see oli « musta » asi . Me tõesti ei taha, siiralt ei taha midagi näha ega kuulda sellest supist, kui aromaatne ta ka ei tunduks meie nälgivatele meeltele. Sellega

tahetakse murda meie vastupanu. Kuid meie tahe on tugevam kõikidest ahvatlevatest aroomidest, soolikaid korisema panevast

näljast, rääkimata vangla administratsiooni kõikvõimalikest rep ressioonivõtteist. Oleks peetud tarvilikuks nälgida elu lõpuni, poleks olnud kahtlust, et see oleks toimunud üksmeelselt. Järgmisel päeval võttis jalutuskäik tugevasti hingeldama. Minul ei olnud kopsudega korras. Jalutuselt tulles istusin mõnda aega kössitõmbunult ja märkasin, et seda tegid ka teised. Väsinud näi sid olevat Adolf Pauk, Mihkel Lunt, Johannes Roots. Aga varsti tegelesime taas raamatutega. Tõsi, vestlesime veidi vähem.

Kolmandaks nälgimise päevaks oli midagi varuks. Oli otsusta tud jätta narid alla. Kes soovisid , võisid lesida. Muidugi sai nii sugune otsus tehtud administratsioonita. Naride mahajätmine ja lesimine oli omavolitsemine. Kuid seda dikteeris olukord. Üleval

olek hakkas muutuma väga kurnavaks. Nüüd andis teravalt tunda pikalt kestnud alatoitlus. Olime selle all kannatanud juba aastaid.

Mõtted keerlesid erilise intensiivsusega toidu ümber. Mulle hak

kas kallale tikkuma pilt kodust: ema on just võtnud ahjust soojad saiad. Need alles auravad kuumusest, on kohevil, pehmed. Saiale võib peale rüübata jahedat rõõska piima... Keerad end pahemale küljele soe sai ja rõõsk piim, pare male — ikka sama, selja peale sama. Isegi saia lõhna võib tunda. Tuleb peale põgus uinakki, kuid ikka koos saiadega. Rääkisin sellest kiusatusest vanale Rootsile. Ta naeris:

« Mis sul saiaga viga , näe, ma pean päris ilma läbi ajama ! » Johannes Roots kaotas samuti oma pika hõbehalli habeme. Kokku rööviti selles kongis habemed neljalt mehelt: peale minu veel Jentsonilt, Rootsilt ja Seinalt. Ühine kaotus, paistis, sidus

meid rohkem. Habemeid kasvatades polnud seda nii märgata. kuigi ma Johannes Rootsi võtsin ka sellel perioodil nagu oma isa

Lihtsalt sellepärast , et temas oli palju seda, mida nimetatakse isa likuks. Temaga lahutamatult kaasaskäiv leplik rahulikkus seltsi

meeste suhtes, heasüdamlikkus kui ka rohkemad aastad rõhuta sid seda. Roots kannatas tugeva veresoonte lubjastumise all, kur tis kuminaid peas, mälu nõrgenemist.

Millegipärast meenutas Rootsi nägemine mulle alati ka Hermann Vilet. Võib -olla sellepärast, et aastaid näis neil olevat võrdselt Või ka sellepärast, et mõlemad olid juba päris hallid, kulupead 546

1

ALEKSANDER KUUL

Iseloomud erinesid neil väga . Hermanni juttudes luurasid tihti peened riukad, kibeles oheldatud huumor. Juhtusid teda hüüdma

lihtsalt perekonnanime järgi, kargas ta sulle juba vuntsi: « Mis Vile? Sa pea meeles, et ma olen hõbevile !>>

Ise silus lühikeseks pügatud valgeid juukseid, hõõrus vangimaja korra järgi pügatud samasugust värvi karvast lõuga. Mõtlesin nüüdki, et oleks Hermann siin , küllap ta räägiks jälle

pikki ja köitvaid lugusid Kamtšatka lõhedest, millega seal söö detud päris tavalisi koeri ... 4

Lesime. Hommikul karjus « must » , karjus ka siis, kui vangla ase direktor tuli loendust läbi viima .

« Püsti! Valvel ! » hõikas ta. Me ei liigahtanudki. Härra asedirektor pidi jääma künnisele seisma, mahalastud narid sulgesid talle tee. Vaatasime seda tseremooniat rahulikult, kuni uks suleti. Polnud tahtmist isegi sõrme liigutada. Kõht oli tõesti, nagu keegi tähendas, jõudnud juba selgroo külge kinni kas vada . 35 °

547

Elasime « vanadest rasvadest » . Kuid palju oli kodanliku riigi vangil rasva ? Kõigest muust võis rääkida, ainult mitte rasvadest. Ometi vesteldi nüüd rasvast ja rasvainetest rohkem kui kunagi varem. Nende ümber keerles jutt praegugi. Tõstsin pea

nagu

võis arvatagi, vestlust juhtis Adolf Pauk. Ta oli tõusnud istukile, rääkis nälginud inimese hetkelise hoogsusega. Püüdsin Atsi jutust paraja koha: « ... aga verivorst... » Tinnuri liigutas kõrvalnaril lesides teki all varbaid. Kotiks õmmeldud tekk, millega me end külma vastu varusime, liikus ise suguses taktis Paugi sõnadega. Ta ise muheles. Nähtavasti mõnu

les ta jutuga kaasa, sest ta katkestas Atsi just sõnade juures « aga verivorst » ... « Rasvane, rasvane verivorst ! » täiendas ta Pauki. Läheduses lamav Eduard Parts ei pidanud enam vastu.

« Ärge, kuradid, kõrvetage nende vorstijuttudega nagu nõges tega ! »

Viskas end teisele küljele ja kahmas teki üle pea. Naerdi. Vorstijutud said sellest hoogu, vorstidele seltsisid peagi

parimad delikatessid. Vangi fantaasia on imekspandavalt elav, len nuvõimeline, nöökiv ja – – piinav. Kõigile valmistas korraga lõbu piitsutada Partsi ja iseenese aplaks muutunud apetiiti. Pani imes tama see tohutu kulinaariatarkus, mis senini nii märkamatult oli uinunud siinsamas seinte vahel .

Parts pidas vastu. Ta ei liigutanud oimugi. Kui tema ja ka ise enda piinajad olid viimaks lõpule jõudnud , heitis ta teki kõrvale.

« Aga ühe asja te unustasite. Kartulid kalamaksaõliga ! » Eedi tasus õelalt kätte, polnud midagi ütelda. Pärast uue sea duse kehtestamist ei saadud väljast enam lisatoiduaineid . Küll lubati aga oma raha eest «välja kirjutada» kalamaksaõli. Et natu

kenegi leevendada rasvainete puudust, hakati kalamaksaõli kasu tama hoopis suuremas ulatuses kui seni. Leiutati koguni uusi võt teid : keedetud kartulid kooriti, tükeldati, neile lisati peenendatud silku. Ohtul, kui anti sooja vett, valati kartulid ja kala sellega üle. Pärast soojendamist kurnati vesi ära ja saadud segule lisati mõni

supilusikatäis kalamaksaõli. Niimoodi muutusid Harku soos kasva tatud kartulid suurepäraseks roaks. Aga seda maiustamist polnud

kauaks. Administratsioon taipas kohe, et nii võivad kommunistid end kuidagi hoida « vee peal » . Sellise asjakäigu juures ei oleks

uus vangistusseadus mõjunud hoopiski nii tõhusalt, kui see oli ette nähtud. Meeste tervis võis veel kuidagi vastu pidada. Ja kala maksaõlile meie toiduratsioonis tõmmati kindlalt kriips peale. Kartulid kalamaksaõliga ! Vestlejail tuli kulinaariataevast alla ronida. Kartulid kalamaksaõliga avasid taas uksed siia, reaalsesse vanglamaailma. Küljed hakkasid

valutama. Üha uudishimulikumalt tükkisid

esile ribid, kiiresti peenenesid käsivarred ja sääred . Kontide otsas pole just mugav lesida. Veelgi ebamugavam oli tõusta . Pea hak 548

kas ringi käima, silmade ees lõi tantsima, läks mustaks. Vägisi kippusime kukkuma. Tuli otsida tuge. Kui esimene tugev pööritus möödus, polnud enam nii hull.

Nagu ikka, tegi «must » endale ka nüüd loenduste ajal teed akna juurde. Ta kloppis endise hoolikusega trelle suure puuhaam riga. Kas pole äkki läbi saetud, kas ei pane terve kongitäis korraga ajama? Kuid praeguses olukorras ei komberdaks me kaugele.

« Musta» toiming näis nüüd eriti naeruväärsena. Meie igapäevases elus oli palju muutunud. Põranda ja tolmu pühkimisega, vähemalt allalastud naride otste juurestki, ei taht nud enam keegi tegelda. Ainult Robert Reinstein ajas end veel

jonnakalt üles, kraamis ja koristas siin-seal. Ta oli tõesti harulda selt tugev .

Olime Robertiga peaaegu üheealised. Ta tuli, istus minu voodi kotile. Püüdsime aja kiiremaks peletamiseks meenutada semusid,

kellega olime koos kongi jaganud. Kuid jutt osutus katkendlikuks ja vaibus peagi. Rääkimine väsitas meid mõlemaid . Naridel alustasid Kristjan Seaver, Eduard Vei ja Alfred Vald sak vestlust « Vangimaja Kiirest» . Tabasin üksikuid lauseid. Rää giti vist vajadusest asuda taas selle toimetamisele. Püüdsin vest lust jälgida, kuid ei suutnud end selleks kuigi hästi koondada.

« Vangimaja Kiirt» polnud ma oma silmaga näinud. Enne seda, kui mind toodi Tallinna garnisoni peavahist üle Keskvanglasse, oli katkenud selle ilmumine. Katkenud selle tõttu, et kommunistid

paigutati üldkongidest äsjavalminud üksikutesse. Üksikutes puu dusid võimalused ajalehe toimetamiseks. Kuulnud olin sellest kollektiivselt toimetatud ajalehest aga mõndagi. Meenus sündmus, millest jutustas Johannes Leiman . See oli lugu vahelejäämisest. Just enne seda, kui katkes « Vangimaja Kiire » ilmumine.

Juhtum leidis aset 1932. aasta augustis. Tol ajal viibis Kesk

vangla haiglas Arnold Kriiseman. Ta oli legaalsest töölisliikumi sest osavõtmise eest mõistetud 4 aastaks parandusmajja. Haiglas viibis Kriiseman raskekujulise tuberkuloosiga. Palatist tassiti Kriiseman kartserisse. Ja selle üleviimise juures keris sanitar Johan Uustalu tema lõngakerast välja « Vangimaja Kiire» numbri. Ülekuulamisel seletas Kriiseman:

« « Vangimaja Kiirt » ma näinud ei ole. Minu teada seda minu lõngakeras ei olnud. See on kõik, » Ta sai seitse päeva kartserit. Kuid sellega lugu ei lõppenud. Hakati otsima ajalehe toimeta

jat. Võrreldi käekirju . Otsus langetati Johannes Leimanile. Ase dir ktor Viikmann , kuulama.

vangide keeles « Prillmadu » , asus Leimanit üle

«Kas see on teie valmistatud ? » vehkis ta « Vangimaja Kiirega » Leimani nina all. 549

;

JOHANNES LEIMAX poliitvangina.

Leiman seisis rahulikult. Ta koguni muigas.

« Noh, kui kiri seda näitab, eks siis pea olema. »

Niisugune rahu viis « Prillmao » tasakaalust välja. « Kas te teate, mis teid selle eest ootab? See siin ,» vehkis ta taas

« Vangimaja Kiirega », « sisaldab jõhkraid , mõnitavaid , äärmiselt toores väljenduses ütlusi praegu maksva riigikorra, vabariigi valitsuse liikmete, koguni peaministri enda kohta, Vangimajade Valitsuse direktori, Keskvangla administratsiooni, poliitilise polit sei kohta. See on äärest ääreni täis ässitavaid kirjutisi, mässulist vaimu. » Leiman seisis ükskõikselt. « Kas ma võin nüüd minna? » vaatas ta « Prillmaole » süütult otsa. See valas uut õli tulle .

« Ah või minna ? Kusagile te ei lähe! Te seletage ära, mis kombel

läks see leht haigemajja? Ometi otsisime kõige põhjalikumalt läbi kõik, kes 1. jaoskonnast haigemajja paigutati ... kaalusime läbi kõik võimalused, mis teed mööda see oleks võinud sinna sattuda. See aga pole andnud soovitud tulemusi . Kuidas see asi teil käib, mis ? »

Niisugune ülestunnistus ja sellega kaasnev väljapressimine 550

tulid Leimanile pisut ootamatult. Tal polnud vähimatki tuju vest luse jätkamiseks. Sellest ei teinud ta saladust.

« « Vangimaja Kiire » asjas,» teatas Johannes täie resoluutsu sega, « ei anna ma teile mingisugust seletust. See on kõik. Rohkem pole meil enam millegi üle rääkida. »

« Jah, jah ! See on poliitilise tüüpiline vastus, » kaagutas « Prill madu » Leimanile järele.

Esimese meelepahaga määrati Johannes Leimanile kuu aega kartserit. Kuid paar päeva hiljem muutis vangla direktor selle

otsuse. Mitte härdast südamest, vaid sellepärast, et otsus polnud vangimaja sisemäärustikuga kooskõlas. Viimane lubas vangimaja administratsioonile anda ühekorraga ainult seitse päeva. Need siis Johannes Leiman saigi .

« Vangimaja Kiirega » puutusin pisut lähemalt kokku hoopiski isesugustel asjaoludel. Kuid jällegi nii , et ma ajalehte teps ei näinud ja selles suhtes põrmugi targemaks ei saanud . Juhtus see nii. Ühel heal päeval avati meie kongi uks täiesti ootamatult. Ukse ees tungles trobikond « musti » . « Seiske välja ! » käis komando. Rööv ! » läbis pead mõte.

« Rööviks » nimetati põhjalikke puistamisi. Tavaliselt ei tulnudki need nii väga ootamatult, välja arvatud kongile, mis võeti käsile

esimesena. Sest kui kibedalt ka niisugused asjad ei alanud, ikka leidus võimalus seinale kloppida: « Rööv! » Nii käis hoiatav ja kuri sõnum alati enne puistamist kongist kongi. Tekitasime nüüdki suure segaduse. Venisime tõustes, uksest

välja minnes, kohmitsesime niisama, kes kuidas. « Mustad » tungi sid meie vahelt kongi, kuid ei jõudnud selles askelduses märgata,

kuidas ühe nari vahelt löödi seinale häiresignaal : « Rööv ! » Sel ajal kui meid koridoris rivistati, näod vastu seina, käis sõnum kongist kongi. Kujutlesime, missuguse askelduse see esile kutsub. Igale vähegi kahtlasele esemele või asjakesele otsitakse panipaika. Neid keelatud esemekesi leidub aga vangil ikka.

Kuid häire osutus asjatuks. « Rööv » toimus ainult meie kongis ja siingi imekiirelt . « Minge tagasi ! » käis juba käsklus. Astusime kongi ja olime hämmastunud.. Narid olid omal kohal,

korralikult nagu hommikul jätsime, voodikotid ja riided läbi puistamata, põrandalauad üles kangutamata. Polnud puudutatud ühtegi eset. Meid ei kobatud läbi ka koridoris. Mis « rööv » see niisugune siis oli ? Kohe hakkas asjasse selgust tulema. Meid asuti ükshaaval üle kuulama .

« Kas teie peitsite « Vangimaja Kiire » paberid ja keemilised pliiatsid ventilatsioonitorusse? »

Ma ei teadnud niisugusest peitmisest midagi , samuti paljud teisedki. See oli aset leidnud aastate eest. Võimalik, et selle teo 551

sooritajaid meie kongis momendil ei viibinudki. Viimastel aastatel

oli meid tihti üksikutesse paigutatud ja sealt taas üldkongidesse. Selle tõttu muutusid kongide koosseisud sageli. Seda teadis sama

hästi ka vangla administratsioon , kes ei pidanud aga tähtsaks, et karistataks tingimata teo sooritajaid . Viha tuli lahutada parajasti

kättejuhtuvate kallal. Juhust ei tohtinud lasta niisama maha joosta!

Hoopis hiljem saime teada, et maisipaberi ja keemiliste pliiat site asukoha « torkas ära » üks kriminaalvang. Too oli viibinud

koos kommunistidega samas kongis ja näinud, kui need varud sinna peideti. Nüüd , armuandmispalvet esitades, tahtis ta osutada administratsioonile teene. « Kõigest sellest ei tea ma midagi! » vastasin siiralt..

Karistada saime kõik . Tehti kuu aega « määrust » . Niimoodi tuli siis minulgi väljas olla ühise asja eest. See oli ja jäi minu kõige ligemaks kokkupuuteks « Vangimaja Kürega ». Möte katkes ... Rambe väsimus andis end ikka rohkem tunda.

Keegi hakkas tasakesi laulma: « Ma kandle kätte võtsin

ja seadsin healele. »

Ei, see polnud Bernhard Tinnuri oma lemmiklauluga. Taas Adolf Pauk. Too imiteeris meisterlikult Tinnurit.

Jentson ajas end küünarnukkidele. « Seebivabrikus ... » algas ta täna teistkordselt oma lugu. Ma olin seda juba kuulnud. Kõige

aromaatsemad seebid pidid olema valmistatud kõige viimastest jäätmetest. Sest meeldiv aroom katvat ebameeldivad lõhnad. Liht sat seepi aga ei saavat valmistada jäätmetest, torkab kohe ninna. Peetrile meeldis millegipärast seda juttu korrata. Võib -olla ahvat levate supiaroomide poolt esilekutsutud mõtete, võib -olla selles

loos peituva kurioosumi pärast. Kuid võib -olla mitte kummagi tõttu. Miks räägib Lundi Mikk täna üha mingitest lennumasina test ja nende rekordilistest kiirustest ? Küllap igaühe mõtted sei

rasid erilisi radu teatud kaugustest, et mitte liiga lähedast ja kest vat sõprust teha koriseva kõhuga. See sünnib alateadlikult, pin gutusteta .

Alles pidas Adolf Pauk traktaadi aatomist. « Aatomi lõhkumine, » rääkis ta tuliselt, « on inimsoo ees seisev

lähem ülesanne. Kujutlege, missuguse revolutsiooni see esile kutsub ... » Keegi kahtles selles, püüdis üritada vaidlust. Jälle Eduard Parts. Temast võis kergesti saada visa oponendi.

Eedile meeldis vaielda. Ta võis « puhta vaidluse » huvides asuda endale hoopiski võõrastele seisukohtadele . Vaidluse kestel muu

tus ta tuliseks, sattus hoogu , hakkas jonnima ja punnima, et las 552

olla. Varsti veendus ta koguni, vähemalt selleks korraks, et tal on puruõigus. Aatomi ja kosmose küsimused andsid vanglas palju kõneainet.

Tsiolkovski osutus armastatumaks autoriks. Aatomi ja kosmose vallutamise probleemide üle tekkisid põhjalikud arutelud, kirg likud vaidlused .

Sedakorda ei lasknud Ats end provotseerida. Ta heitis Eedile

ainult kõõrpilgu, milles selgesti väljendus vastus, et väljakutse on vastu võetud, kuid asjaolude sunnil jääb vaidlus esialgu ära. Üldse hakkasid vestlused muutuma katkendlikeks, episoodilis

teks, vaidlused ja arutelud kaotasid kire ning hoo. Kõiki vaevas

väsimus, ühte rohkem, teist vähem . See oli omapärane, nagu ras kest haigusest esilekutsutud väsimustunne. Mida vähemaks jäi kätel liha, seda enam näisid need kaalus juurde võtvat. Lugeda ei jaksanud kaua, ei suutnud hoida raamatut, mõte jättis loetu fikseerimata.

«Oleks enne näljastreigi alustamist igamehel paar-kolm kilo rasva kontide vahel olnud ... » alustas Kristjan Seaver, kuid

Adolf Pauk lõikas ta mõttelõnga läbi: « Eedil oli õigus. Kartulid kalamaksaõliga ! »

5

Kui kaua peab vastu Eduard Vei ?

Meenus, mida temast jutustasid Tallinna seltsimehed , protsessi kaaslased. Töölisorganisatsioonide poolt korraldatud pidude ajal

pandud Vei piletikontrolliks uksele. Ja võis olla mureta: kapo poolt kohaletoimetatud provokaatorid - skandaalitsejad ei saanud piiksatadagi. Eduard võttis neil lihtsalt turjast ning püksitagu mikust kinni ning loopis tänavale, niipea kui keegi katsus midagi ette võtta.

Juba Vei sepakätele vaadates, mis muide harmoneerisid suure päraselt tema koguga, pidi igal kapo poolt lähetatud nadikampsu nil tekkima tõsine aukartus. Eduard Vei pakkus kahtlemata skulp toritele suurepärast proletaarlase prototüüpi jõust, mehisusest, otsustavusest. Ja ometi vaatasime teda kõik ühesuguse küsimu sega — kaua peab Eduard Vei niimoodi vastu ?

Probleem seisis selles, et Vei oli endale välja töötanud isesuguse füüsilise karastuse süsteemi. Sellest pidas ta kinni isegi poliit vangi jaoks ülisuure pedantsusega. Linane käterätt kasteti külma vette, väänati välja ja siis algas massaaž:

« Puhh-puhh, puhh-puhh ! » Tegime kõik pisut hommikvõimlemist ja hõõrusime end külmas vees leotatud käterätiga. Kuid seda « normaalsetel aegadel » ja mitte nii põhjalikult. Veil kestis too töö kaua. Algas kaela, selja,

käsivarte ja rinnaga ning lõppes jalataldadega. 553

« Jäta nüüd järele, » anti talle näljastreiki alustades nõu. « Kao tad liialt palju kehasooja, väsitad end ülemäära. » Eduard naeris:

« Vaatame, kes peab kauem vastu, kas sooja hoidjad või «kao tajad » . »

Ta uskus kaljukindlalt oma süsteemi tõhusasse toimesse.

Kuid koos näljapäevade kasvuga hakkas ka Eduardi üha roh kem piinama väsimus. Ta hingeldas, pidi massaaži tihti katkes tama. Paistis, et oma süsteemist ei loobunud ta ainult uskumatult tugeva tahtejõu tõttu.

Eduard pidas vastu ka viienda, kuuenda päeva. Ja siis me enam. ei kahelnud, et peab seitsmendagi. Pidaski.

« Ma võin hakata kas või põrandat pesema!» rääkis ta nälja streigi viimasel päeval, kuid heitis kohe pärast «füüsilist karas tust » narile ja hingeldas raskelt, tugevate ahnete sõõmudega. Võib-olla juba siis pesitsesid temas kurja tõve – tuberkuloosi alged , mis ta lõpuks pärisidki.?

Olime kõik kindlad, et Vei ei hoobelnud, kuigi põrandapesu oli üks mehisemaid tööpäevi vanglas. Sellest võttis osa terve kong Käised ja püksisääred üles kääritud , uhati põrandale vett. Vees

võis päris sulistada, kui mitte katkised põrandalauad poleks sellest lõviosa ära neelanud. Kraabiti harjadega, korjati vett lappidega. Erilise toimingu moodustas põranda kuivatamine. Katkised , toh lunud lauad imesid end vett täis. Vett koguti erilise seadeldisega: harja meenutava instrumendi külge oli kinnitatud lapp vana auto kummi. Üks mees astus sellele riistapuule kaalu andmiseks peale. kaks aga tõmbasid eest. Kummitüki ees veereski veelaine ... Pärast põrandapesu olid kõik parajalt väsinud.

Ei, meist teistest sedakorda põrandapesijaid ei olnud. Sellest rääkisid kõigi ilmed: põsenukid olid tugevasti esile tunginud, sor med paistsid vahakollastena, läbi. Kaarel Paasi alaline rõõsk puna põskedel oli asendunud kahvatusega, kahvatud omakorda tõmbu sid kollaseks.

Kartseris, kui pattu üles tunnistada, sai suure nälja puhui imetud soola. Leib, mis kandis õigusega turba nimetust ( selle pea.

olid end rasva spekuleerinud mitte ainult vangla varustajad ). istus siis kõige paremini « mõrtsukana » 3. Kartseri «mõrtsukas

erines tavalisest menüüst selle poolest, et see oli eranditult vai mistatud soolaga. Leib, sool, vesi lubasid valmistada suurepärase pudi . Kuidas nüüdki maitseks see oivaline toit ! Viimane, seitsmes päev.

Hommikul äratas Adolf Paugi hääl : « Head isu , seltsimehed !>> 2 E. Vei suri tuberkuloosi Suure Isamaasõja ajal 1942. a . Mõtists. ( Moskva oblast) linna haiglas ja on maetud sama linna kalmistule. Toim .

3 Selle kohta vt . käesolev kogumik, lk . 358. 554

Toim .

EDUARD VEI

( 546

poliitvangina.

Ta vehkis kotaga. Eelmisel õhtul jutustati, et keegi kriminaal vang oli näljaga oma kotad kinni pistnud ... Kristjan Seaver pühkis kombekalt suud. « Nüüd istuks kas või peen « tonkski» , » muigas ta. Nojaa, alles jäi Kristjan « tonksuga » vahele . Jalutasime hoovil.

Naaberkongist anti märku , et meile on maha puistatud «tonks ». Tol ajal õmmeldi see väiksesse, imeväiksesse kotikesse, kotike

peideti taignaks puserdatud leivasse. «Tonks » võeti maast jala kannaga. Nimelt vajutati kand leivataignale peale, astuti mõni samm edasi ja käigu pealt, jalga veidi kõrgemale tõstes, võeti

kehahoiakut muutmata tagakätt tõmbega kanna alt pakendike. « Mustad », kes valvasid jalutuse ajal ülevalt, jalutusringi seest ja

ka väljastpoolt, tavaliselt seda toimingut ei märganud. Kristjan oli tol korral sidepidajaks. Ta tegi tonksu täpse asukoha

kindlaks ja võttis selle ühel järjekordsel ringil tavakohaselt üles. Kuid üks « mustadest» märkas seda. See ja koos temaga teisedki sööstsid Seaverile peale. Viimase abistamiseks tekitasime rüsina.

Tagumised trügisid nagu inertsi jõul peale. Seaveri ümber kogu nes grupp sagivaid inimesi. Ehk õnnestub tal « tonksu » kellelegi edasi poetada!

Kuid « mustad » olid kogenud. Nad haarasid Kristjani käed. 555

KRISTJAN SEAVER

Võib - olla oleks Seaver jõudnudki oma saagi kellelegi poetada, kuid ta ei riskeerinud. See oleks kergesti võinud sattuda «mus

tade » kätte, pealegi veel mõnele seltsimehele karistust kaela tuues. Järsku, tugeva tõmbega kätt « mustade » haardest vabasta des, pistis Seaver « tonksu » suhu ja hakkas seda alla neelama.

Kummaltki poolt kätest hoides tassisid « mustad » ta hoovilt ära. Pärast seitsmepäevast kartsakaristust taas kongi tulles rapu tas Seaver pead: «Vastik! »

Sedakorda ei käinud see kartseri kohta. Ta « päästis » kirja Nüüd aga tegi naerul näo: «... istuks kas või «tonkski» ...» 6

Kaheksas päev. Näljastreik on lõpule jõudnud . Hommikul tõst sime narid, võtsime vastu leiva, kuuma vee.

« Passige peale! Pärast niisugust soolikate marjaasilöömist ärge neile liiga palju esimesel päeval pureda andke !>> Hoiatajaks oli Arnold Rüütel.

Kuid isu oli tohutu. Käed värisesid leiba hoides, kas nõrkusest 556

ARNOLD RUUTEL

või erutusest. Kuid küllap mõlemast. Kui hästi ometi see kuiva

nud leivatükk lõhnas, kuidas pole niisugust head aroomi enne märganud?! Korrapidajad tükeldasid leivad, andsid igale hommikuse jao. Samuti hoiatusega. Kuid nii Arnold Rüütel ise kui ka valdav osa

meist teistest ei suutnud kiusatusele vastu panna. Me sõime ära päeva jooksul kogu vangi portsu. Sellele tuli au anda: too oli nii võrd kasin , et ei tekitanud kellelegi meist seedehäireid . Meie protest ei muutnud uues vangistusseaduses muidugi

midagi. Kõik, mis seal oli, jäi paigale. Administratsioon «õnnistas » meid kõiki aga pealekauba kolmepäevase kartseriga. Et – kes on -

õppinud nälgima, see nälgigu hea meelega!

Ometi ei tulnud keegi meist sellele, et ettevõtte üle tagantjärele nuriseda. Et oli seda nüüd vaja ja milleks ? Näljastreik oli vajalik. Oli vajalik, kuigi me hetkegi ei kahel

nud, et me oma nõudmisi läbi ei suru. Näljastreigiga demonstreerisid kommunistid veel kord oma murdumatust, oma monoliitsust, oma otsustavust võidelda lõpuni,

erksat valmisolekut vastata repressioonidele organiseeritud välja astumistega. Taoliste võitlusvõtete ees oli administratsioon või metu. Need näitasid ja rõhutasid seda tohutut moraalset üleole 557

kut, millest ei suutnud jagu saada ei kapo, kodanluse kaagikohtud, vanglad ega muud rusika osa etendavad instantsid . Lõpuks oli näljastreik meile endilegi heaks proovikiviks. Veel

üheks paljudest. See oli nagu loenduseks , kus igale nimehõikele tuleb vastata : « Siin ! »

Siin , ühtses rivis, rivis, mis ei löö nõtkuma ühegi reaktsiooni tormi rajus !

DIMITRI KUZMIN

VOITLUSLIPPU KÕRGEL HOIDES

Areteerimine.

Kasvasin

üles

Narva

töölisbarakkides.

Viletsused ja hädad olid siis tööinimeste pärisosaks ning neid sain maast madalast peale minagi omal nahal tunda. Minu vanemate isa töötas Kreenholmis, ema Linavabrikus -, nende töökaaslaste

ja sõprade töötingimused ning kodune elu olid väga rasked. See oli otse lootusetu nälja ja kannatuste aeg. Ka lastel tuli varasest

noorusest peale tööinimeste rängast elust osa saada. Niipea kui kael vähegi kandma hakkas, pidi hakkama leiba teenima. Kül lalt oli neid vabrikutöölisi, kes varahommikul läksid vabrikusse,

laps käekõrval . Ka mina läksin õige varakult rikkaid orjama, seitsmeaastasena saadeti mind külasse hallparunile karjaseks.. Viieteistkümneaastaselt olin juba vabrikutööline ja siitpeale algas ka minu aktiivne osavõtt võitlusest töörahva kurnajate vastu.

Hiljem tutvusin revolutsioonilisest liikumisest osavõtjatega. Kuigi olin veel noor poiss, usaldati mulle varsti üksikuid üles andeid ...

1927. ja 1928. aastal võtsin osa legaalsete töölisorganisatsioonide elustamisest Narvas. Sai ju sügavale põranda alla surutud Eesti maa Kommunistlik Partei oma sidemeid laiade töörahva hulka dega tugevdada ainult legaalsete töölisorganisatsioonide kaudu. Kodanlus vastas sellele uute repressioonidega. Minu . ja paljude teiste seltsimeeste revolutsioonilise tegevuse katkestas areteerimine kodanliku kaitsepolitsei poolt 1929. aasta kevadel .

Eeluurimise aeg Narva vanglas oli mulle väga raske. Siin ei arvestatud isegi maksvaid seadusi ega korraldusi. Mind hoiti teis test vangidest isoleeritult külmas ja rõskes kongis, kus magada

tuli kivipõrandal . Alalised öised ülekuulamised ei andnud võima lust end välja puhata. Päeval aga oli magamine keelatud. Jalu tama viidi teistest eraldi , käed raudus.

Ülekuulamised kestsid mitu kuud ja lõppesid siis. Ootasin karis tuse määramist , et pääseda sellest närvesöövast üksiolemisest . Ent

kohtuprotsessiga ei kiirustatud. Möödus peaaegu aasta, enne kui selgus minu edaspidine saatus. 25. märtsil 1930. aastal mõistis 559

sõjaringkonnakohus mind kuueks aastaks sunnitööle. Eeluurimise aega sealjuures arvesse ei võetud.

Minu edaspidiseks « elukohaks » sai nüüd Tallinna Keskvangla ehk « Patarei » .

Kamber nr. 44. Kui ma tapikongist 6. jaoskonna 44. kamb risse jõudsin, selgus, et ainsa poliitilise vangina istub siin sm. Georg Abels. Ülejäänud olid kriminaalkurjategijad murd

vargad, tapjad, vekslivõltsijad. Mind võtsid vastu uurivad ja hindavad pilgud . Esimeseks küsi museks oli, kas mul « puru » (tubakat) leidub. Kuna tubakakriis oli selles kongis, nagu mitmes teiseski, alaline, siis olid kõik suu

res « purunäljas ». Kui tuletikkudest puudus tuli, saadi hädast hõlpsasti üle - löödi kiviga säde riidetahma sisse, mis siis hoo guma hakkas. « Puru » hankimine oli aga hoopis raskemaks prob -

leemiks.

Kamber, milles oli 21 nari ehk - ametliku nimetusega — ««nor

maalkohta », oli 10 m pikk ja ca 3 m lai. Akende ees tugevad, kahe kordsed raudtrellid. Arakulunud puupõrand, mida mööda oli eba mugav liikuda. Kongi mööbliks oli pukkidele paigutatud laud, mille äärde pidid mahtuma sööma kõik kongis viibivad vangid. Tarbeesemeteks olid veel joogivee ämber, « parask », omatehtud

malenupud ja raamatud vangla raamatukogust. See oli kõik , mis vangile elamiseks oli antud.

Olin veel « roheline» noorvang. Et saada vanavangiks, nagu oli kombeks nimetada juba kogemustega vange, tuli omajagu vaeva

näha. Selleks tuli teada vangla ametlikke ja mitteametlikke sea dusi, vangla kodukorra paragrahve, tunda vangide kombeid ja

harjumusi. Leidlikkus pidi aitama vangi üle nii mõnestki kriitili sest olukorrast. Kõiki neid oskusi olin omandanud mõningal mää ral juba eeluurimise ajal Narva vanglas. Ent nüüd pidin sisse

elama Keskvangimajas kehtivatele tavadele ja seadustele. Heaks abimeheks oli mulle sealjuures seltsimees Georg Abels. Kaua ma temaga ei saanud koos olla, kuna ta varsti pärast minu

tulekut teise kambrisse viidi. Tema asemele aga toodi poliitilised vangid , kommunistid Eduard Kull ja Vassili Vits, hiljem ķa Paul Baumann .

Nagu paljud teisedki poliitvangid, ei raisanud ma vanglas aega asjatult , vaid kasutasin seda oma poliitiliste ja üldhariduslike teadmiste täiendamiseks. Koos Eduard Kulliga uurisime põh jalikult läbi Karl Marxi « Kapitali » II ja II köite raskemad pea

tükid. Suure hoolega uurisime V. I. Lenini teost « Imperialism kui kapitalismi kõrgeim staadium » ,

mis oli salaja vanglasse

toodud .

1931. aastal leidsid aga võimuesindajad, et « Kapitali» lugemine tuleb poliitilistel vangidel ära keelata. Ka minu kaustik « Kapitali »

konspektiga korjati ära. Lenini teose « Imperialism kui kapitalismi kõrgeim staadium » aga suutsin siiski alles hoida, köites selle ühe 560

이

DIMITRI KUZMIN

arstiteadusliku raamatu lehtede vahele. Kui mind ühest kongist teise üle viidi, peitsin selle teose õlgkotti.

Muide, seoses « Kapitali» keelamisega esitas E. Kull 2. augustil 1932 Keskvangla ülemale protestikirja, mis muidugi tulemusi ei andnud.

Poliitiline võitlus vanglas, see oli kõige tähtsam,

ja selle edu olenes meie ideelisest ja poliitilisest silmaringist. Mõistes kommuniste paljudeks aastateks vanglasse sunnitööle, tegi kodanlus kõik selleks, et neid vaimselt murda ja füüsiliselt hävitada. Selle eesmärgi saavutamiseks rakendati julmi abinõu

sid. Kuid võitluse raskused ei suutnud meid heidutada. Kogu meie vanglaelu kulges pingelise klassivõitluse olukorras. Seda võit

lust juhtis Keskvanglas tugev, hästi konspireeritud parteiline organisatsioon eesotsas vangla bürooga («Vabe » ). Vangimaja par 36

Trellide taga

561

teiorganisatsioon elas aktiivset poliitilist elu, andis välja oma ille gaalset ajalehte « Vangimaja Kiir » ja ajakirja « Punane Viisnurka, võttis osa Eestimaa Kommunistliku Partei elust väljaspool vang lat, arutades läbi väljast keerulisi teid mööda saadud parteilisi dokumente ning otsuseid ja esitades nende suhtes oma seisukoha. « Vabe » suunas ja koordineeris ka jaoskonna- ja kambribüroode kaudu (« jabed » ja « kabed » ) kõiki poliitiliste vangide suuremaid

ning tähtsamaid üritusi. Vangimaja parteiorganisatsioon ühendas ja liitis poliitvangide pere tugevaks, distsiplineeritud, monoliit seks võitlussalgaks.

Organiseeritud tegutsemise tähtsus oli selge kõigile poliitilistele vangidele, samuti aga ka vangla administratsioonile . Seepärast tegigi viimane järjekindlalt katset lõhkuda poliitiliste vangide

ühtsust, lõhestada nende ridu, halvata nende võitlusvõimet. Kuid kõige raskemaski olukorras ei lakanud rõhuv enamik

poliitvange uskumast, et kunagi tuleb päev, mil eesti töölisklass vabaneb oma rõhujatest ja saab ise oma maa, oma elu, oma tule viku peremeheks. Me uskusime kaljukindlalt eesti töörahva või dusse. Ja me püüdsime anda oma osa selle võidu saavutamiseks. Neid raskeid päevi meenutades kerkivad elavatena silmade ette

meie vaprad võitluskaaslased-kommunistid, kellega mul tuli vang las tihedalt kokku puutuda.

Kustumatult helge mälestus on jäänud Adolf Zilmerist, kes jät tis oma elu vanglamüüride vahel. Adolf Zilmer oli 32 aastat vana, kui ta areteeriti. Ta oli Eesti

maa Kommunistliku Partei, Tartu Töölisühingute Kesknõukogu

ja Tartu nahatööliste ühingu liige, Töörahva Ühise Väerinna saadikukandidaat II Riigikogu valimistel. Areteerimisel süüdistati teda Eestimaa Töörahva Partei noorteosakonna ja naiskomitee organiseerimises Võru maakonnas Antsla vallas. A. Zilmer end kodanliku kaagikohtu ees süüdi ei tunnistanud.

Vaatamata sellele, et A. Zilmer põdes vanglas pikemat aega tiisikust, ei raugenud tema võitlustahe hetkekski. Ta hääl kõlas alati tugevalt ja kindlalt. Veel mõni tund enne surma paiskas A. Zilmer vangla haigla velskrile Raigile näkku oma arvamuse

temast. Tükk aega pidi Raik kuulama A. Zilmeri raskeid süüdis tussõnu. Lõpuks ütles A. Zilmer, et pärast seda juttu ta muidugi ei looda enam mingit abi Raigi poolt. Raik väljus palatist, ent pöördus varsti tagasi rohuga. Pärast süstimist tundis Zilmer end veidi paremini, kuid mõni tund hiljem ta suri. Suri kui vanku matu revolutsionäär. Tema viimsed sõnad olid : « Ma olen kindel,

et töörahvas tuleb võimule ... Teadku seda parasiidid, töörahva vereimejad ! » A. Zilmeri surma puhul avaldas märtsis 1936 ilmunud «Kommu nist » (nr. 3) nekroloogi, milles öeldi , et A. Zilmer « oli üks nendest

seltsimeestest, kes elavad ainult proletaarsele revolutsioonile. Nii vaatas ta ka enda surmavõitlusele kui paratamatule nähtusele, 562

Adolf Zilmeri matused .

mida nõuab revolutsiooniline liikumine ... Vaatamata oma ras

kele haigusele, oli ta üks agaramatest poliitvangidest, mille tõttu tal mitmelgi korral tuli haigena kartseris istuda ja võib-olla jäi tal mõnigi kartsapäev veel istumata, kuigi valitsus püüdis niisuguseid

kaotusi igal tingimusel vältida. 12. märtsil 1935. aastal tegi ta kaasa seitsmepäevase näljastreigi vaatamata sellele, et teised seltsimehed soovitasid temal seda mitte teha. Vangide eest välja astumisel oli ta üks aktiivsemaid ... Lömitajatele ja virisejatele

oli ta üheks suuremaks vaenlaseks, ja kus oli A. Zilmer, seal oli ka kord majas . »

Oma elu jättis vanglamüüride vahel ka kommunistlik noor

Martin Nurk, kellest samuti on säilinud unustamatud mälestused kui kindlast võitlejast . Eriti hästi õpib vanglas tundma neid kaaslasi, kellega ühis

kongis tuleb jagada nii häid kui ka raskeid päevi. Seltsimeesteks, kellega ma Tallinna Keskvangla kongis nr. 44 koos viibisin, olid Eduard Kull , Vassili Vits ja Paul Baumann. Viimasega tuli mul mitu pikka aastat nii ühis- kui üksikkongis koos istuda. Vassili Vits oli maitsnud nii talusulase kui väikekohapidaja kibedat leiba, teeninud endale ülalpidamist kingsepana. Vasja, nagu teda tavaliselt hüüti, oli tulihingeline kommunist. Tal oli

parajal hetkel alati tabav sõna varuks, millega vaenlasele pihta anda .

Vabanedes 1938. aastal poliitvangidele antud üldise amnestia põhjal, lülitus Vassili Vits kohe revolutsioonilisse võitlusse. 36 "

563

VASSILI VITS

Pärast nõukogude võimu taaskehtestamist Eestis 1940. aastal asus

Vits vastutusrikkale tööpostile , töölisklassi julgeoleku, tema või tude kaitsele – ta oli julgeoleku ülemaks Lääne maakonnas. Jäädes truuks oma põhimõttele vaenlasele mitte kunagi alis -

tuda –, langes V. Vits Suures Isamaasõjas kangelasena. Eduard Kull oli laialdaste teadmistega revolutsionäär. Juba

koolipõlves hakkas ta osa võtma noorproletaarlaste põrandaaluse ringi tööst ja võeti 1923. aasta sügisel vastu illegaalse EKNU liikmeks. Kui Kommunistliku Noorsooühingu põrandaaluse raku kese juhtimisel ja algatusel 1924. aasta septembris puhkes Väike Maarja ühisreaalgümnaasiumi vanemate klasside õpilaste streik , siis võttis Eduard Kull sellest aktiivselt osa ning heideti seetõttu gümnaasiumist välja. Ent ta jätkas revolutsioonilist tegevust. 1924. aasta 1. detsembri ülestõusu ettevalmistamisel täitis ta EKP

Keskkomiteelt saadud ülesandeid ja oli sunnitud ennast pärast ülestõusu nurjumist varjama kaitsepolitsei eest. 1925 aasta märt

sis siirdus E. Kull Nõukogude Liitu ja hakkas seal õppima töölis fakulteedis, hiljem aga polütehnilises instituudis. 1929. aastal pöördus ta tagasi Eestisse ja asus põrandaalusele tööle . Ta valiti EKNÜ Keskkomitee liikmeks. Kuid ta sai põranda

all tegutseda ainult lühikest aega, sest 11. märtsil 1930 läks kaitse 564

EDUARD KULL

politseil

korda teda areteerida.

Sõjaringkonnakohus mõistis

Eduard Kulli 12 aastaks sunnitööle . Vanglas viibimise aega kasu tas E. Kull oma teadmiste täiendamiseks, jätkates poolelijäänud

õpinguid polütehnilise instituudi programmi alusel. Eduard Kull toimetas vanglas « Vabe » ülesandel üksvahe ka « Vangimaja Kiirt» ja « Punast Viisnurka » ,

Vanglast vabanemise järel üldise amnestia alusel 1938. aastal

jätkas Eduard Kull revolutsioonilist tegevust. Ta võttis osa kodan liku korra kukutamisest ja nõukogude võimu taastamisest Eestis. Pärast seda töötas aga Tallinnas vastutavatel kohtadel riikliku julgeoleku organites. 1941. aasta sügisel langes Eduard Kull fašistide käe läbi.

Paul Baumann oli mõisatöölise poeg, kellel tuli lapsepõlvest alates mõisnike ja hallparunite põldudel orjata. Omal jõul õnnes tus tal siiski pääseda Väike-Maarja gümnaasiumi, kust ta aga paari õppeaasta järel töölisliikumisest osavõtmise pärast välja heideti. Kahtlustatuna 1924. aasta 1. detsembri ülestõusust osa

võtmises, mõisteti Paul Baumann kuueks aastaks sunnitööle. Ala ealisuse tõttu vähendati seda karistust ühe kolmandiku võrra.

Pärast vanglast vabanemist 1929. aasta juunis asus P. Baumann elama Vao valda Virumaal, kust ta hiljem siirdus Tallinna, et jät 565

PAUL BAUMANN poliitvangina.

kata revolutsioonilist tegevust. Ajutiselt töötas ta Tallinna legaal setes töölisorganisatsioonides. 1930. aastal areteeriti P. Baumann

uuesti ja mõisteti põrandaaluse kommunistliku tegevuse pärast 12 aastaks sunnitööle. Samal ajal süüdistas kaitsepolitsei teda veel kindral Undi tapmises. 25. juunil 1930 esitati Eestimaa Kommu Noorsooühingu Keskkomitee lendlehes üleskutse

nistliku

« Päästke Paul Baumann! ». Lendlehes kirjutati:

« Nagu kodanlikud ja sotslikud lehed rõõmuhõiskamisega lou gavad . on Undi tapjana kinni võetud Paul Baumann. Fašistlikud provokaatorid tahavad oma sisemiste vastuolude ja mõrtsukatööde varjamiseks tapakirve alla saata töölisliikumisest osavõtnud noore

seltsimehe Baumanni. Niisamuti nagu Ameerika fašistlikud timu

kad tööliste vere järele janunedes tapsid Sacco ja Vanzetti, nii tahab Eesti kodanlus tappa Baumanni . EKNÜ Keskkomitee kutsus üles kõiki noortöölisi, maanoori

ning koolinoorsugu avaldama energilist protesti selle provokat siooni vastu ...

Vabanedes 1938. aastal amnestia põhjal, jätkas Paul Baumann revolutsioonilist tegevust, mille eest kodanlikud võimud ta Kihnu saarele välja saatsid. Nõukogude võimu taastamisest võttis Paul 566

VOLDEMAR SASSI

Baumann innukalt osa. Ta määrati töö rahvakomissari asetäit jaks, kellena töötas kuni Suure Isamaasõja alguseni. Mõne sõnaga tahaksin meenutada ka Peeter Petraed ja Johan nes Leimanit, kellega mul samuti tuli viibida koos ühiskongis. Peeter Petrae ja Johannes Leiman , mõlemad metallitöölised , töötasid kodanliku diktatuuri algaastail aktiivselt Tallinna töölis organisatsioonides. Peeter Petrae oli Töörahva Ühise Väerinna

kandidaadiks Riigikogusse ja Tallinna linnavolikogusse. 1924. aasta jaanuaris P. Petrae ja J. Leiman areteeriti. Sama aasta

novembris toimunud « 149 protsessil » mõisteti P. Petrae eluajaks, J. Leiman 15 aastaks sunnitööle.

Vangimajas olid nad aktiivsed ja printsipiaalsed poliitvangide illegaalse parteiorganisatsiooni liikmed .

Nad valiti korduvalt

« Vabe » koosseisu. Vabanedes 1938. aastal amnestia alusel , lülitus P. Petrae viivi

tamatult revolutsioonilisse tegevusse, oli EKP Keskkomitee Ille gaalse Büroo liikmeks. Pärast nõukogude võimu taastamist Eestis määrati ta Krulli tehase natsionaliseerimise komitee komissa riks, hiljem töötas majanduslikul alal. Samuti võttis ka Johannes Leiman pärast vanglast vabanemist 567

ADOLF PAUK

poliitvangina.

osa revolutsioonilisest liikumisest, kuid nõukogude võimu taaskeh testamist tal ei õnnestunud näha

-

ta suri märtsis 1940.

Kui istusin 6. jaoskonna 44. kongis, pidasin sidet sama jaoskonna 45. kongis istuvate seltsimeeste Mihkel Tulbi ja Voldemar Sas siga. Meie kohtumised leidsid aset saunas, kus vahetasime raama tuid ja ajasime maha vajalikud jutud. Eriti südamlikud muljed on mul jäänud Voldemar Sassist.

Juba noorukina oli Voldemar Sassi asunud revolutsioonilise

võitluse teele. Eesti kodanlus mõistis ta « 149 protsessil» eluajaks sunnitööle. Kodanlus lootis V. Sassit sundida loobuma võitlusest töörahva õnne eest, kuid asjatult. V. Sassi ei kuulunud nende

hulka, kes alla vandusid. Vangla kollektiivis tunti teda kui tublit kommunisti.

Kui Voldemar Sassi oli kõigest kahekümneaastane, tegi EKP Keskkomitee talle ülesandeks töötada noorte hulgas. Veel enne vangistamist sai V. Sassi aga ka tubli revolutsioonilise kooli vanade, karastatud tööliste keskel, õppis laiade töötavate hulkade võitluse juhtimist. Olles Tartu Töölisühingute Kesknõukogu

juhatuse ja Eestimaa Töörahva Partei Tartu osakonna komitee liige, tegi Voldemar Sassi EKP Keskkomitee juhtnööridele vasta valt töörahva hulkades selgitustööd Töörahva Ühise Väerinna 568

1935 LEONHARD KLAASER

poliitvangina.

kasuks ja kandideeris ühisrinde nimekirjas Tartu linnavolikogu valimistel.

Pärast vabanemist vanglast 1938. aasta amnestiaga jätkas Vol demar Sassi revolutsioonilist võitlust. 1940. aasta juunipöörde järel täitis ta EKP Tartu maakonnakomitee esimese sekretäri

ülesandeid. Hiljem määrati ta Eesti Ametiühingute Keskliidu esi meheks. Nii partei- kui ametiühingutööl paistis V. Sassi silma omadustega, mis olid talle nii iseloomulikud juba vanglapäevil kõigutamatu usuga sotsialismi võidusse, range printsipiaalsuse ja distsiplineeritusega.

Kui hitlerlik Saksamaa tungis kallale NSV Liidule, mobili seeris V. Sassi Ametiühingute Kesknõukogu esimehena töötajaid

võitlusele fašistlike jõudude vastu, kaitsmaoma Nõukogude kodu maad. Voldemar Sassi langes lahingus vaenlasega, täites auga

lubaduse, mille ta oli andnud rahvale juba noorukina: võidelda kuni surmani oma rahva vabastamise eest kapitalismi ikkest, kommunismi eest.

Meenub veel tubli kommunist- poliitvang Adolf Pauk, kellega

olin tuttav juba enne tema areteerimist. Adolf Pauk pärines Narva töölisperekonnast ja etendas juba kahekümneaastase noormehena silmapaistvat osa Narva revolut 569

sioonilises

töölisliikumises. Ta oli Eestimaa

Töörahva Partei

Narva osakonna ja noortekomisjoni liige, spordiseltsi « Töövägi» juhatuse liige, Töörahva Ühise Väerinna kandidaat Narva linna

volikogu valimistel. Ta agiteeris agaralt ühisrinde kasuks nii lin nas kui ka valdades.

1924. aasta jaanuaris areteeriti Adolf Pauk koos paljude teiste Narva töölisliikumise aktivistidega ja mõisteti « 149 protsessil eluajaks sunnitööle. Vangimajas töötas ta filosoofia küsimuste kallal, luuletas, võttis osa « Vangimaja Kiire » toimetamisest ja

tegi kaastööd « Punasele Viisnurgale » . Mul oli võimalus Adolf Paugiga ühes kongis viibida ainult õige lühikest aega. Kuna .

A. Pauk põdes luutiisikust, siis oli tal raskem kui teistel taluda vangimaja elamistingimusi . Kuid kindla revolutsionäärina ei lask nud ta end raskustest heidutada. Järeleandmatu ja nõudlik enda

suhtes, oli A. Pauk samal ajal väga kaastundlik ja abivalmis kaas laste vastu. Ta oli hea sõber ja tore seltsimees omadele, lõikavalt terav ja sapine aga vaenlaste vastu . Adolf Pauk sisendas oma

kaaslastesse võitlustahet, rõhutades alati, et kinniistumine ei tähenda sugugi võitlusest eemalseismist, et poliitvangide meele

kindlus on relv, mida kodanlus kardab, mille ees ta väriseb . Adolf Paugilt sain ma rohkesti väärtuslikku kirjandust. Oma isikliku mehisusega oli ta meile väärikaks eeskujuks. Vabanedes 1938. aastal amnestia põhjal, rakendus Adolf Pauk

viivitamatult põrandaalusesse töösse, olles EKP Keskkomitee Ille gaalse Büroo volinikuks Narvas. Pärast nõukogude võimu taas

kehtestamist Eestis töötas A. Pauk algul EKP Narva Linnakomi tee esimese sekretärina, hiljem aga EKP Keskkomitee sekretärina kaadrite alal. Suure Isamaasõja esimestest päevadest alates orga niseeris A. Pauk rahva püha võitlust saksa fašistlike barbarite vastu . Võitluses nõukogude võimu, meie rahva vabaduse eest andis ta oma elu .

Niisugused olid nõned meie võitluskaaslased , kindlameelsed revolutsioonisõdurid .

Revolutsioonilised pühad. Suurimaks pühaks oli meile 1. mai – proletariaadi rahvusvahelise vendluse ja solidaar suse päev. Sel päeval lauldi kõigis kongides, kus viibisid poliitili sed vangid , « Internatsionaali » , kuigi oli teada, et see tõi kaasa kartserikaristuse või õiguste äravõtmise pikemaks ajaks. Maidemonstratsioon nõudis suurt ettevalmistustööd. Peeti elavat kirjavahetust. « Vabe » ja « jabed » tegutsesid energiliselt, andsid ülesandeid . Neis kongides, kus kogu pere koosnes kommunistidest ,

oli demonstratsiooni läbiviimine lihtne. Kriminaalvangide hulgas viibivatel poliitilistel vangidel oli asi aga palju keerulisem. Pidupäeva eelõhtul tehti viimased ettevalmistused. Hommikul

ajasime juba enne äratusvilet püksid teki all jalga. Niipea kui kõlas äratusvile, lükati narid üles ja koguneti akna alla. Hinge kinni pidades oodati « Internatsionaali » alustamise momenti. Täh -570

tis oli , et lauluga alustataks kõigis kongides üheaegselt.

Takt

taktilt laul muidugi üle kogu vangla kokku ei läinud, kuid alus tasime ja lõpetasime siiski enam-vähem korraga. Kongis, kus olid

paremad laulumehed, kukkus ka laul paremini välja. Lauldi igal pool, ka üksikkongides. Säärase organiseeritud väljaastumise vastu olid « mustad » jõuetud. Nad ei suutnud muud teha kui karjuda: « Jääge vait ! Vait jääda ! »

Ka Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva tähis tati vanglas vääriliselt. Meie hulgas oli seltsimehi, kes olid elanud NSV Liidus, nagu Ed . Kull , F. Okk, O. Tuul ja teised. Nad pida

sid huvitavaid vestlusi Nõukogude Liidu rahvaste elust ja saavu tustest. Kui õnnestus, siis lasti välja vangimaja illegaalse ajalehe erinumber, « Punane Viisnurk » avaldas vastavaid artikleid ja lühijutte jne .

Revolutsiooniliste pühade tähistamine lõppes tavaliselt « puista misega » . Kes viidi kartserisse, kes visati kriminaalvangide hulka, kusjuures kongiuksele pandi valge paber teatega õiguste võtmisest

kaheks nädalaks või terveks kuuks. Kuid ega sellepärast lastud tujul langeda või jäetud järgmisel korral pühi pidamata. 1. mail 1935 olin 43. ühiskongis. Sel varahommikul kõlas « Inter

natsionaal » meie kongis eriti võimsalt. Seda laulsid H. Arbon, I. Jakobson, M. Kitsing, L. Klaaser, A. Kuhlberg, B. Kumm, J. Lau ristin, A. Mui, A. Pauk, P. Petrae, A. Resev, V. Riis, V. Sassi, K. Seaver, A. Sein, V. Soo, V. Telling ja mina.

Vangimaja korrapidaja tegi vanglaülemale ettekande ja nõudis demonstrantide karistamist kartserisse paigutamisega. Ta teatas muuseas, et kõik nimekirjas loetletud vahialused on «katsealused » , rõhutades sellega, et tegemist on « parandamatutega » ja seepärast tuleb neid eritikarmilt karistada. Kodanlikud pühad. Vangla administratsioonil oli omalt poolt tavaks tähistada kodanlikke pühi. Vangidele anti sel puhul rasvasemat suppi ja tükk loomaliha. Poliitilised vangid aga ei võtnud seda « kingitust » vastu .

Taoliste parema toiduga pühade järel tuli « paast». Silgud olid hapud või kuivad nagu rihmad, kartulid mullakarva, leib prahti täis, supp kui sinine vesi . Esines isegi selliseid harukordseid juhtumeid, kus vangidele. sooviti « mustade » või ülemuste poolt « häid pühi » . Mäletan , kuidas

ühel vana-aasta õhtul loenduse ajal vangimaja asedirektor soovis ' A. Paugile head uut aastat. A. Pauk aga vastas, et ta seda soovi

vastu võtta ei saa, kuna uus aasta ei muuda vähimalgi määral poliitvangide olukorda, ei too nende ellu midagi head, vaid neid kiusatakse ja karistatakse endiselt. Sellele järgnes vangimaja direktori ähvardus ja laim NSV Liidu kohta. A. Pauk aga vastas teravalt :

« Teie teate Nõukogude Liidust sama palju kui siga pühapäeva sest päevast. » 571

2109

ALFRED SEIN

poliitvangina.

Öeldut laskis ülema abi A. Paugil veel kord korrata. A. Pauk püüdis seda lauset venitada ning hästi ilmekalt rõhutada ... Ta viidi 1. jaanuaril seitsmeks päevaks kartserisse. Nii algas see vangla ülemuse soovitud « hea» uus aasta.

8. jaanuaril 1936 tegi vanemvalvur O. Veske abidirektorile ette kande, milles kirjutas: « 3. jaanuaril k . a. vaikse seisaku ajal ei tõusnud allpool loetletud vahialused 5. jaoskonnast püsti, vaata

mata sellele, et neile sai antud selleks ennem vastav signaal ja nad olid sellest informeeritud. Allpool loetletud vahialused on kõik katsealuse astmes. »

Järgnes loetelu, kus märgiti poliitilisi vange Kaarel Paasi, Hend rik Allikut, August Hansenit, Johannes Küttmanni, Martin Kitsin gut, Johannes Lauristini, Erhard Lepikut, Rudolf Meeli, Andrei Murrot, Paul Keerdot, Oskar Sepret, Arnold Veimerit ja mind. O. Veske lisas veel , et 37. kambri vahialused öelnud, et nemad ei suovi neid langenuid mälestada. Vangimaja direktor J. Kõks karistas kõiki ettekandes loetletud vahialuseid õiguste võtmisega üheks kuuks. | Kodanlus mälestas iga aasta 3. jaanuaril ülemaalise « vaikse seisa kuga » ja kahuripaukudega oma klassisõjas langenuid. Toim. 572

2837 MARTIN KITSING poliitvangina .

« Vangimaja Kiire» ja « Punase Viisnurga » välja andmine. Rasketest vanglatingimustest hoolimata oli see üheks ilmekamaks näiteks poliitvangide visast võitlusest

kodanluse vastu. « Punasele Viisnurgale » ja « Vangimaja Kiirele » tegid aktiivselt kaastööd J. Lauristin , A. Stamm , J. Saat ja teised , kes paljastasid kodanlikku « vabariiki» . H. Alliku, A. Veimeri,

P. Keerdo, A. Murro, O. Sepre ja teiste sulest ilmus teravaid polii tilisi artikleid , milles kummutati kodanlike natsionalistide arah vustervikluse » müüt, näidati kodanlikus Eestis toimuvat teravat

klassivõitlust. Paljudes artiklites valgustati sotsialistlikku ülesehi tustööd Nõukogude Liidus. 1931. aastal anti « Vabe » korraldusel « Vangimaja Kiire» ja « Punase Viisnurga » väljaandmine üle meie kongi. Toimetajaks

määrati Eduard Kull. Minu ülesandeks jäi kaastöö kogumine kõik

võimalikest « postkastidest», nagu klosetipottide servade alt, ahju lõõrist, trepikäsipuu alt, õuel jalutusraja kõrval lebavast õlekõr rest, luuaraagudest jm . Selliseid keerulisi teid mööda laekus vaja

lik materjal, millest siis koostati « Vangimaja Kiire» või «Punase

Viisnurga » järjekordne number. « Vangimaja Kiir» nr. 51 , mis ilmus 1931. aasta aprillis, sisaldab näiteks järgmisi materjale . 573

Kõigepealt juhtkiri « Kas ikka tõesti pekstakse ?», mis kannab alapealkirja « Sotsid klassiteadlikke töölisi kägistamas. Režiim vanglais tugevneb sotside « armust » ikka järjekindlalt». Järgneb

kirjutis « Neli aastat «Vangimaja Kiirt » » , milles kutsutakse polii tilisi vange võitlusse suureneva terrori vastu . Artiklis öeldakse: « Ainult poliitiliste vangide kindla üksmeele ning energilise kaas töö alusel on võimalik olnud « Vangimaja Kiirt » välja anda. Valit

suse surve suureneb järjest. Sellele peavad poliitvangid vastu seadma veel suurema teadlikkuse ning püsivuse, et kinni pidada oma seisukohtadest. « Vangimaja Kiir » peab selles võitluses sammu pidama, koguni asja etteotsa astuma.

Selle läbiviimiseks veelgi suuremat kaastööliste hulka ! Iga poliitvang « Vangimaja Kiire » kaastööliseks! » Artikkel « Revolutsiooniline tõus Idas käsitleb proletariaadi klassivõitlust Hiinas ja Indias. Rubriigi all « Nii teostatakse pjätiletkat ! » avaldatud materjalid

« Söe ja nafta programm kolme aastaga! » ja « Saavutusi metalli tööstuses » kõnelevad esimese viisaastaku saavutustest Nõukogude Liidus. Pikema rahvusvahelist olukorda analüüsiva artikli

« Kaks

maailma otsustava kokkupõrke eel » — lõpul öeldakse: « Tänavune 1. mai kujuneb kindlasti üheks tähtsamaks ja otsus tavamaks jõudude ülevaatuse päevaks... Eesti töörahvas

tänapäeval alla surutud rohkem kui kunagi varem. Ta on tööta ja leivata, sõna otseses mõttes näljas. Tema organisatsioonid on rüüstatud, tegelased maha tapetud või trellide taga. Kõige jõhk ram terror, uulitsal mahakõmmutamine jne. kestab kogu aeg lak

kamatult, olgu Strandmann-Lattika , olgu Rei-Kalbuse või Päts Piiskari-Koodijaani päevil . Kuid tema võitlusmeel elab edasi . »

Üldpealkirja all « Veel Nõukogude Liidust » tuuakse ära rida lühisõnumeid.

Följetonis « Kohusetruu ametnik » on terav satiirinool suunatud vanglaülema abi Viikmann- « Prillmao » ( alias Tonksu Jaan) üli agara tegevuse pihta salakirjade otsimisel « tonksujahil» . Üht lasi aga ilmneb sellest vaimukalt kirjutatud pilkeloost kogu kodan luse hirm revolutsioonilise võitluse ees, mille lämmatamine neile

käib üle jõu isegi vanglamüüride vahel. Följetonist loeme: « Ühel päeval tabas « musti» erakorraline õnn. Nad leidsid viienda jaoskonna peldikust « tonksu » . Aga lugeda ei mõistnud seda keegi. Kiri oli mingi umb- ja täishäälikute segu . Leitud « tonks » saadeti dešifreerimiseks kindralstaabi šifrite osakonda.

Kuid kindralstaap ei olnud nõus raiskama oma kallist ja nappi eelarvet varem ettenägemata, kuigi riigikaitse seisukohalt häda tarviliku ülesande teostamiseks. Vabariigi Valitsus oli sunnitud

mainitud salakirja avamiseks muretsema krediiti Riigikogu era soleku kokkukutsumisega. Kõik Riigikogu rühmad

korralise näita 57

solekul, et nad vähemalt säärase esimese järgu

tähtsusega riiklikus küsimuses, nagu on seda « Patarei » peldikust leitud « tonksu » avamine, alati tegutsevad , täielikus üksmeeles. Kõigil kolmel lugemisel võeti ühel häälel vastu valitsuse poolt esi tatud šifreeritud salakirja avamise krediidiseadus.

Ööd ja päevad töötas nüüd kindralstaabi šifriosakond mainitud salakirja avamise kallal . Lõpuks see neil õnnestuski. ETA teatas kirja sisu kogu maailmale:

« Sass, pane puru 2 solgitünni alla ! » » Rubriigis « Seespool trelle » antakse siseinformatsiooni nii Kesk

vangla kui ka teiste vanglate- « Sirina » , Rakvere, Viljandi , Tartu , Narva, Võru ja Harku vangimaja elust, kokku 37 sõnumit.

Nendes materjalides jutustatakse raskesti haigete vangide pida misest kartseris, vangide halbadest elamistingimustest, haigete jõhkrast kohtlemisest jne. Informatsioon « Press kasvab » annab iseloomustava pildi ränkadest karistustest, millega taheti murda

poliitiliste vangide moraalne selgroog, hävitada neid füüsiliselt. Sellest sõnumist nähtub, et Lasnamäe vanglas sai 1930. aastal

41 poliitilist vangi karistuseks ligi 122 kuud õiguste võtmist ning 223 päeva kartserit.

Rida informatsioone, nagu « Mära silmaringi laiendamas » , * Habemete streik» , 3 « « Patarei » VI jsk. poliitiliste vangide bullad vabariigi valitsusele » , « Näljastreik Sirinas» ja teised kõnelevad poliitiliste vangide järjekindlast, mehisest võitlusest. « Vangimaja Kiire» 51. number lõpeb lühisõnumitega üldpeal kirja all « Elu kongides » .

Nagu sellest lühiülevaatest nähtub, oli « Vangimaja Kiir » kül laltki mahukas. Kõigi nende materjalide kokkukogumine oli aga keerukas ja palju vaeva nõudev ülesanne. Veelgi keerulisem oli

numbri trükivalmis seadmine ja lugejate kätte toimetamine. Et < Vangimaja Kiir » sai ilmuda ainult ühes eksemplaris, siis tuli see anda edasi käest kätte, kongist kongi. Seda tehti jalutuskäikude ajal, väljakäigus, solgitünni kaudu jne.

Meie töö vangla ajakirjanduse väljaandmisel kestis edukalt hulk aega, kuni 5. jaoskonnas viidi läbi suur « puistamine » , nii et isegi põrandalauad kisti üles. Mõne päeva pärast puistati ka meie kongis.

Kunagi jalutuskäigul leidis E. Kull 40–50 sm pikkuse raud kangi , mille ta kongi tõi. Selle eest sai ta meie kõigi käest kõvasti

riielda, kuna kang oli täiesti tarbetu , sest põgenemisest ei saanud juttugi olla, selleks puudusid tingimused . Et aga kang oli juba

sees, oli see vaja ära peita. Tõstsime V. Vitsa ja minu nari kohal põrandalauad üles ja peitsime kangi nende alla. Puistamisel sattus see « Prillmao » kätte. Ka « Kiire » ja « Viis nurga » materjalide ladu avastati . 2 « Puru »

nii nimetasid vangid tubakat .

3 « Habemete streik »

Toim.

vt. käesolev kogumik , märkus Ik. 540.

Toim .

575

2. juulil 1932 tegi vangla asedirektor E. Viikmann ettekande suure « röövi » tulemustest meie kongis. Ettekandes öeldi, et läbi

otsimisel oli leitud põranda liistu sisse õõnestatud soones (soon oli ligi 2 meetrit pikk, 6–7 sm lai ja 2 sm sügav) järgmised keelatud asjad:

1 ) 6 suurt poognat maisipaberit, 2) 4 keemilist pliiatsit, 3) 1 rull valget ruudulist ja joonelist paberit (osalt kaustikutest välja rebitud).

Peale selle leiti teise põrandalaua alt: 4) väike aknatrelli raud, 5) 45-50 sm pikkune raudora, 6) omatehtud raudnuga, 7) salakiri.

Põrandaliistu õõnestamise « süü » võtsin mina enda peale. Ka peidetud maisipaberi, keemilised pliiatsid ja paberirulli tunnista sin endale kuuluvaiks. Minu andmed paberi kohta ei läinud seal juures tegelikkusega ühte: minu väite kohaselt oli rullis ainult valge paber ... Raudnoa võttis omaks Vassili Vits, samut aknatrelli raua ja raudora. Tunnistasime end « süüdi» seetõtt

lootsime sellega ära hoida kollektiivse karistuse määramist kambrile.

Tol korral oli kongis palju kriminaalvange ja Viikmann k kõik üle. Sealjuures nentis ta meelekibedusega, et keegi k

istuvatest vahialustest ei andnud välja põrandaliistu õõnes jne. Kõik vastasid: « Pole näinud » , « pole liistust midagi kuuli Nagu Viikmann oma seletuskirjas vangla direktorile märki

olevat see usutav, mistõttu ta jätkavat uurimist ja vangide t kordset ülekuulamist.

Et päästa teisi karistusest, lisasin oma endisele seletusele jui et rullis oli ka ruudulist paberit. Kordasin kindlalt, et õõnes

põrandaliistu täiesti teiste teadmata ja märkamata. Salakirja tis teistkordsel ülekuulamisel omaks Eduard Kull. Viikmani

selle seletusega rahul, kuna tema arvates E. Kulli käekiri mir salakirja omaga kokku. Teisi seletusi ei pidanud ta aga usuta kuna liist olnud nii kõvasti põranda külge taotud, et neil « ri ajal ulunud selle lahtikangutamiseks tervelt viis minutit,

juures nad kasutasid kangi ja haamrit. Liistu õõnestamine pi tiivsete vahenditega oleks pidanud Viikmanni arvates ke:

pikemat aega ning äratama kindlasti teiste tähelepanu. Viikn tegi järelduse, et kõik kongisviibijad on õõnestamisest teadli

kuid varjavad kokkuräägitult selle töö tegijaid. Viikmann süüdistas tervet kambrit, kuna tema väite koh

pidavat kehtiva korra järgi terve kamber alati vastutama suguste korravastaste nähtuste ja põrandate lõhkumiste eest, r takistamine olevat eeskätt kambris viibivate vahialuste ko

Arvestades aga seda, et kambri vahialused süüdlast välja ei : 576

nud, palus Viikmann vangla direktorit karistada kõiki 19. mail

44. kambris viibinud vahialuseid. Ühtlasi palus ta raskemat karis tust V. Vitsale, E. Kullile ja minule.

Vangimaja direktori Sperlingki määruse kohaselt võeti kogu kambril kuuks ajaks õigused ära; meie kolmekesi saime aga lisaks sellele veel 7 päeva kartserit.

Nii algas 2. juulist 1932 kollektiivne kartseris istumine. Olgko tid ja naripuldanid korjati ära. Magasime põrandal. Kartser ja « plaka t» . Need olid karistused, mis sadasid

poliitilistele vangidele kaela vahetpidamata. Vangla administrat sioon kasutas selleks kõiki võimalikke ja võimatuid « põhjusi», Eriti heldekäeliselt jagati kartserit poliitvangidele -kommunisti dele.

Et lugejale kartseris istumisest selgemat pilti anda, kirjeldan

ühte oma paljudest kartserikaristustest. Mul oli tookord kanda 21 päeva kartserit. Aega oli kartseris raske arvestada, sest nii ööd kui päevad olid ühteviisi pimedad. Ent teatud vilumuse juures oli siiski võimalik mõningal määral ajas orienteeruda. Päeval oli näiteks rohkem müra kui öösel. Hom mikul lasti väljakäiku. Ka «mustade » vahetus võimaldas aega määrata. « Mustade » valve vahetamine tõi kartserisistujale ka

mõningat vaheldust. Nimelt ajasid « mustad » tavaliselt posti vahe- ' tusel omavahel juttu, arutasid väljaspool vanglat asetleidnud uudi

seid . Neid uudiseid püüdis kartserisistuja hoolega tabada. Kõige paremaks aja orientiiriks oli kartseris istujale aga nn . valge päev. Ent pöördugem tagasi kõne all oleva kartserikaristuse juurde. Sel ajal oli riigivanemaks tuntud eesti kodanluse ninamees J. Tee mant. Külastades riigiasutusi, käis ta ka Keskvanglaga tutvust tegemas. Nii sattus ta ühel õhtul kartserisse, kus istusin mina. Uks tehti lahti ja karjuti: « Püsti, valvel ! » Kartseris süüdati tuli. Minu

valgusega harjumata silmad ei seletanud kohe lävel seisjat. Kui ma juba nägema hakkasin, tundsin ära Teemandi. Ta küsis, mis mul öelda on. Vaevalt sain vastata, et ilma sinelita on külm ja et selles ruumis on üldse võimatu olla, kui uks suure kiiruga kinni löödi ... Teemandi pealaele oli laest tilk vett langenud , mis sundis härrat sammu tagasi astuma. « Must » sai sellest liigutusest aga

omamoodi aru ja tõmbas ukse suure ähmiga kohe prantsatades kinni.

Järgmiseks seitsmeks päevaks pandi mind « vahelduseks» keldri korrusel asuvasse 7. kartserisse, mis sealsest seitsmest oli kõige külmem ja vangide seas tuntudki « külma kartseri » nime all. Eel misega võrreldes oli see vähemalt kuivem.

Viimased seitse päeva saatsin mööda 4. kartseris, mis oli kuulus oma lutikate rohkusega. Neid oli siin tõesti lugematul hulgal ning igasugune võitlus nendega oli asjatu. Tuli paratamatult neile « ihu toiduks» olla. Nii ei olnud soojusest, mida selles kartseris oli päris tublisti, mingit rõõmu. 37

Trellide taga

577

AUGUST KUHLBERG poliitvangina.

Pärast karistuse ärakandmist viidi mind otsekohe jalutushoovi. Silmad ei suutnud kuidagi heleda valgusega harjuda.

Liikusin

vaevu mööda seinaäärt edasi, siis aga olin sunnitud maha istuma. Silmad jooksid vett ja valutasid. Alles vähehaaval toibusin. Vangla administratsioon nuputas igasuguseid võtteid, et poliit vangide karistusi suurendada. Tabava satiirilise pildi andis sellest juba eespool mainitud « Vangimaja

Kiires»

ilmunud följeton

« Kohusetruu ametnik .

K... Tonksu Jaan küsis temalt (valvurilt) ... salakirju. Kiirelt .

rebis «must» oma võileiva ümbert paberi ja ulatas selle küsijale. Viimane rahuldus seekord saadud paberiga, kuna see oli aluseks ühele kambrile kauaaegse karistuse määramiseks. Järgmisel päeval tuli Tonksu Jaan jälle « mustalt » salakirju nõudma. Aga « mustal » polnud talle seekord anda isegi võileiva paberit. Kuid ega Tonksu Jaan polnud asjata ülikoolis üheksa aas

tat juurat studeerinud. Vahekoridori «must» nägi Tonksu Jaani möödudes viimast näppe meelekohal hoidvat ning kuulis teda endamisi pomisevat:

« Rooma õigus, uu. Tükk paberit, uu. Kuu karistust, uu. » Jõudnud kantseleisse, rebis Tonksu Jaan eelmisel päeval «mus talt » saadud paberitüki pooleks, asetas mõlemad üksteise peale ja 578

RICHARD BUSCH

poliitvangina.

1936

rebis nad veel kord pooleks. Nõnda tegi ta mitu korda. Paberitük kide arv ning sellega ühtlasi vangidele määratud karistused kasva sid geomeetrilises progressioonis. Kui paberitükkide arv võimaldas määrata vangidele juba kolm aastat karistust, jäid paberitükid

vangide õnneks nii väikeseks, et muutus võimatuks neid veel edasi poolitada . » Ettekujutuse vangla administratsiooni «heldusest» poliitiliste vangide suhtes annab ka 1930. ja 1931. aasta üheksa kuu aresti register (kaasa arvatud päevad, mis veel istumata, kuid juba mää

ratud ). Sel ajavahemikul karistati poliitilisi vange järgmiselt (sel gema pildi saamiseks esitame andmed tabelina leheküljel 580). Minul isiklikult tuli vanglas viibimise ajal kanda oma kolm kümmend distsiplinaarkaristust. See tähendab, et seitsme aasta jooksul tuli istuda kartseripimeduses vee ja leiva peal vähemalt poolteistsada päeva, ligi aasta jooksul aga olla ilma õigusteta. Karistuspoliitikas rakendati lisaks kartserile ja «määrustele»

veel teisigi vahendeid, nagu raamatute ja ajalehtede saamise keeld, kirjade kirjutamise ja saamise keeld, kriminaalvangide hulka paigutamine jne.

Uksik kambritega vangimaja. 1931. aastal hakkas kodanlus ehitama üksikkambritega vangimaja, et sinna isoleerida 37 *

579

Kambri

« Määrus »

Kartser

(kuudes)

(päevades)

Vahialuse nimi

nr.

37 .

J. Oinas

6

H. Mühlberg

6 6

R. Köpper J. Aperson A. Born A. Stamm A. Sein

R. Busch A. Hansen

6 6

6 6 8 8

A. Kuhlberg A. Murro

6,5 8,5

K. G. J. E.

4

Seaver Abels Mets Vei

R. Pruljan A. Tõnisson J. Leiman

P. Jentson B. Tinnuri J. Roots V. Rea K. Madal V. Allik B. Kumm P. Petrae A. Mäemat J. Saat K. Pauk B. Poobus A. Mui A. Veimer H. Allik

39 .

K. Tooming A. Zilmer

• Kokku 36 poliitvangi

12

14

A. Jürgenson

35.

12 20 14

7,5 7 10 8 9

14 14

38 12

8,5 8,5

8,5 8,5 7

9,5 8,5 12 7,5 6 7

11,25

11,25 11,75 5

11,25 6,5

3

10 12 33 7 16 10 7 28 10 65 14 3

8,75

12

275,75 kuud ehk ligikaudu

380 päeva kartserit

23 aastat

«määrust»

Märkus : 35. kambrile määratud karistustest anti 8,5 kuud «määrust , ja 39. kambrile 10,25 kuud «määrust» kollektiivse karistusena kogu kongile .

poliitilised vangid . Kuna töökäsi vangide näol oli küllalt, siis ede nes asi õige kiiresti. Juba 1932. aastal paigutati poliitvangid uude vanglasse, kus nende suhtes rakendati erirežiimi, mis pidi poliit vangid üksteisest eraldama ja sellega lõhkuma nende ridade mono Liitsust, halvama võitlusvõimet, ruineerima vaimselt. 580

Kongid olid uues vangimajas isoleerimise otstarbel ehitatud « kõigi mugavustega »

-

neis oli vesi ja klosett. Aken asetses täiesti

lae all, nii et väljavaatamiseks polnud vähimatki võimalust. Suppi anti läbi ukse sisse tehtud ava. Esialgselt olid need kambrid mõel

dud üksikkongidena, ent vangla ülekoormatuse tõttu pandi igasse kongi kaks vangi.

Sauna ka enam ei saanud, sest uuel vangimajal oli oma duši

kamber, kuhu meid iga kümne päeva tagant pesema viidi. Mine kuks, pesemiseks ja tagasitulekuks anti ühtekokku 15 minutit aega.

Jalutamiseks oli õu jagatud lahtriteks, nii et üks jalutaja teist ei näinud .

Kõik oli põhjalikult läbi mõeldud, nii et isolatsioon pidi olema täiuslik ja tagajärjed samuti. Ent poliitvangid ei vandunud nen

deski tingimustes alla. Asunud uude üksikkongi, hakati kohe nuputama, kuidas «tonkse » edasi anda. Varsti tagus A. Murro morset, juhatades, et me « tonksu » traadi või pulgaga õhuaugust välja urgitseksime. Algul läks kõik hästi, kuid kaua me seda mee todit siiski kasutada ei saanud. Üks vangidest kukkus sisse ja õhu auk müüriti kinni.

Minu kõrvalkongis istusid K. Seaver ja A. Mäemat, kes keera sid vee kinni ja teatasid meile morsega, et me « tonksu » vastuvõt

miseks veekraani eest ära keeraksime. Tegimegi seda ja mõni hetk hiljem tuli veetoru kaudu peeneks soolikaks rullitud « Päevaleht» meie kongi. Sel viisil peeti hulk aega sidet. Ent seegi meetod avas tati ja kraanid tinutati kinni, et neid ei saaks eest ära keerata.

Ainsaks väljapääsuks jäi nüüd klosett, mille torustikku mööda saadeti edasi nööri otsa kinnitatud veekindlalt suletud « tonksud » . Sel viisil võis side toimuda kõigi korruste vahel, kuna klosetid

asusid ülestikku reas. Side ulatus olenes üksnes nööri pikkusest, nööriotste leidmisega tuldi alati toime.

Isoleerida kodanlusel meid ei õnnestunud ka uues vangimajas, ent elu üksikkongides oli moraalselt muidugi palju raskem taluda kui elu ühiskongis ja see mõjus poliitiliste vangide niigi juba kül lalt kannatada saanud närvidele rusuvalt.

« Vangistusseadustik » . Mõni aeg pärast Pätsi fašistliku diktatuuri kehtestamist pandi kodanliku Eesti vanglates 1935. a. maksma niinimetatud uus vangistusseadustik, mille väljatöötami

sel joonduti Lääne-Euroopa ja Ameerika vastavate eeskujude

järgi, pipardades seda kodumaise praktikaga. Selle seadustiku abil kärbiti veelgi neid väheseid poliitvangide « õigusi» , mis neil

seni olid olnud, püüti lõhkuda poliitvangide- kommunistide üks meelt.

Uue vangistusseadustiku kehtestamisele vastasid poliitvangid ägeda võitlusega. Niipea kui uus seadustik teatavaks sai, kuulu tasime välja näljastreigi. Iga poliitvang kirjutas sel puhul protesti

kirja kodanlikule valitsusele. Hoolimata sellest et vangla perso 581

ANDREI MURRO

poliitvangina.

nal püüdis meid igati üksteisest isoleerida, takistada kirjade vahe tamist kambrite vahel jne. , esitasime me protestikirjad kõik pea aegu ühesuguse tekstiga.

Enne näljastreigi väljakuulutamist puhastasime kõik riiulid toidukraamist, visates kõik söödava « paraskisse » või viies välja käiku . Tol korral olid meie kongis B. Kumm, L. Klaaser, L. Eisen, H. Arbon , V. Soo, A. Resev, V. Telling, M. Kitsing, E. Kull, J. Lei man, K. Tooming, O. Tuul, V. Rea ja mina. Neljandal näljastreigi päeval lasti narid alla ja heideti pikali. Vangimaja uus direktor J. Kõks jooksis ringi ning kärkis: « Jätke järele, niikuinii ei saa te sellest krossigi kasu! » Meie aga lamasime edasi ja muigasime: las härra jookseb ja kor

jah krosse! Vahel käis ka «Joodi Jüri» (velsker) meid vaatamas. Kaheksandal streigipäeval võtsime leiva vastu. Suus oli halb maitse, keel paks, süda pööritas. Kuid meeleolu oli kõigil hea, vaimselt tundsime end tugevatena. Moraalselt me selle streigi ikkagi võitsime. Vastulöök oli antud. Ühtegi järeleandmist ei olnud

esinenud, poliitvangid olid karmile proovile auga vastu pidanud. Seda maksab meelde tuletada !

Iseloomustades näljastreiki, kirjutas « Kommunist » nr. 6 1935. 582

AUGUST MÅEMAT poliitvangina.

aasta mais, et « vaatamata igasugustele terroriseerimise abinõudele ei suutnud valitsusvõimud streikijate väerinnet purustada ja streik

kestis täiesti üksmeelselt ja organiseeritult, julgelt ja kindlas mee leolus poliitvangide eneste poolt otsustatud tähtaja – 7 päeva». -

Edasi kirjutas « Kommunist » :

« Kodanlik ja sotsdemokraatlik ajakirjandus vaikis streigi täie likult maha. Ta ei kirjutanud sellest mitte ühtegi sõna. Sellega loo deti näljastreiki töörahva hulkade eest varjata. Ometi ei läinud see korda. Tallinna proletaarlased said näljastreigist teada. EKP Tal linna komitee avaldas lendlehe, milles ta töörahva hulkadele tea

tas poliitvangide näljastreigist ja nende nõudmistest. Lendlehte levitati terves reas suuremates vabrikutes ja uulitsatel. » 9. septembril 1935 avaldasid poliitvangid uuesti protesti. Sel korral esinesid nad kaebustega kohtuministrile. Mina oma kae buses kirjutasin :

« Viimasel ajal, eriti uue vangistusseadustiku maksmapanekust alates, on poliitvangide tervislik seisukord tunduvalt halvene nud ... On tekkinud ja süvenenud terve rida mitmesuguseid hai gusi, nagu üldine nõrkus, verevaesus, kopsu-, närvi-, nahahaigu sed, seederikked , hammaste lagunemised ja muud alatoitlusega 583

ühenduses olevad haigused. Isiklikult kannatan kopsuhaiguse all, mis viimasel ajal annab end eriti tugevasti tunda. Juunikuu algul oli mul kopsust verejooks, mille tagajärjeks on alaline väsimus, nõrkus, peavalu jne. See kõik on vastuvaidlematult tingitud vahi aluste toidunormi vähesusest ja toiduainete alaväärtuslikkusest

(vitamiinide, valkainete ja ka toiduvahelduse puudus). Hiljuti juurdelisatud poolmust kohv pole kaugeltki suutnud täita seda kalorite puudujääki, mis algusest peale on vahialuste toidunormis valitsenud.

Kui aga juhitakse tähelepanu paranejate järkude toidunormi dele, siis on ka siin samad puudused mis katsealuste omal. Selle pärast esitan käesolevaga nõudmised, et vahialuste toidunormi

suurendataks ja parandataks, lisades juurde munavalget, rasva ja vitamiine sisaldavaid aineid . >> Vangimaja haiglas « ra vil » . Metsik ja vägivaldne kohtlemine, rängad kartserikaristused ja alatoitlus ei jätnud aval damata oma mõju poliitiliste vangide tervisele. Eriti levinud oli

kopsutiisikus. Ka minul tuli minna vangimaja haiglasse « ravile ». Nagu juba eespool toodud kaebuse tekstist nähtub, põdesin vanglas tuberkuloosi. Igapäevane temperatuuri tõus pures jõudu

ja valmistas tõsiseid kannatusi. Ühel õhtul tekkis aga kopsust tugev verejooks. See oli just naride mahalaskmise ajal. Läks tükk

aega, enne kui «Joodi Jüri » kohale jõudis ning mind vangla haig lasse hakkas toimetama. Minekuks kulus hulk aega ja see toiming oli üsna keeruline ning riiuga seotud. Teel kordus äge verejooks. Haiglas sattusin 3. palatisse, mida peeti surijate palatiks. Adolf Zilmer oli seal juba ees. Palatis kordus verejooks veel mitu korda. Mõne aja pärast tõi «must» mulle aluskoti, kus oli sees ainult

veidi õletolmu. Üks vangidest ütles, et see kott olevat võetud äsja surnud vangi alt. Keeldusin sellist kotti vastu võtmast. « Must > kärkis ja sülitas, lubas ettekande teha ja mind kartserisse pista.

Jäin siiski oma nõudmise juurde, et mulle toodaks korralik kott. Vaatamata raskele tervislikule seisukorrale istusin öö läbi pingil,

oodates sealjuures kogu aeg kartserisse viimist, sest olin ju «mus tale » kõvasti vastu hakanud. Hommikul tuli palatisse vanglaülema abi. Sõimas nagu oskas. Nõudsin prokuröri kohalekutsumist. Paar tundi pärast seda toodi mulle siiski teine, veidi kobedam magamiskott.

Hiljem saabus kohtuminister Müller. Kui ma talle rääkisin , mis

öösel minuga juhtus, vastas see isand lakooniliselt: « Ma ei usu seda. »

Sellega lugu lõppeski. Saj veel kord selgeks, et ega hunt hunti murra !

Ma ei suutnud enam üldse voodist tõusta. Minu naabrid, kaks kriminaalvangi, arutasid omavahel , kui kaua ma võiksin veel vastu

pidada, ning jõudsid ühisele otsusele, et mitte üle kahe päeva. Oma

arvestuse rajasid nad faktile, et keegi sama «looga» vang, kes 584

olnud hoopiski kõbusama olemisega, polevat kahte päevagi vastu

pidanud. Hirmu see jutt mulle ei tekitanud, kuid jälk oli siiski pealt kuulata, kui teised sind juba maha matavad ja isegi plaane teevad, kuidas su asju endale saada. Mõne päeva pärast suri Adolf Zilmer. Mõtlesin , et küllap lähen

peagi talle järele. Kuid ... jäin ellu. Ravi vangla haiglas tegelikult ei olnudki, eriti poliitiliste van gide suhtes, kuna nende surmast oli kodanlus ju otseselt huvitatud. Ta kasutas kõikvõimalikke vahendeid selleks, et kommunistidest, oma kõige kardetavamatest vaenlastest, lahti saada.

Seoses Adolf Zilmeri surmaga iseloomustati illegaalses «Kom munistis » (nr. 3 (127), 1936. aasta märts) avaldatud artiklis «Appi fašismivastastele poliitilistele vangidele » tabavalt kodanluse arveteõiendamist poliitvangide -kommunistidega. Artiklist loeme: « Jälle on eesti kodanluse timukatöö ühe ohvri võrra kasvanud.

Piinakongi metsikused on nõudnud seltsimees Adolf Zilmeri elu. See on juba mitmes proletaarse poliitvangi surm türmiohvrina. Ammuke see oli, kui kaotasime niisugused unustamatud töölis klassi kangelased , nagu Vilhelmine Klementi, Martin Nurga, Artur Vanja, Villem Trommeli, Arnold Kriisemani, Karl Läänessaare, Jüri Ehrlichi jt. Neid tappis türm. Nüüd nõudis ta uue ohvri – sm. Zilmeri.

Kuid timukate mõrtsukatöö ei piirdu veel nende poliitvangidega. Sadasid teisi vanglates vaevlevaid töölisklassi paremaid poegi pii

natakse päev päeva kõrval nälja, surve ja kartsaga. Need on sama sugused surmakandidaadid, kui fašismivastased rahvahulgad ei suuda kiiresti timukatele vahele segada. Timukad ei põrka tagasi millegi eest, et endi kätte sattunud revolutsionääre hävitada ..

Kõige paremate töörahva vabadusvõitlejate elu on hädaohus! Meie parema võitluskaaslase sm. Adolf Zilmeri piinasurm peab ergutama töötavaid hulki veelgi enam võitlusele fašismivastaste poliitvangide vabastamise eest. »

Vapsid vangla s. 1934. aasta märtsis algas vanglas suur sagimine. « Mustad » käskisid « kommuunadel » (poliitvangidel kommunistidel) asjad kokku panna, kuid mis põhjusel, seda meile ei seletatud. « Telefoni teel » (morsega) saime teada, et Päts olevat vapsid kinni nabinud. Tol korral istusin ma kongis kahekesi koos K. Paugiga (nüüd K. Paas). Kui meiegi saime käsu asjade « pakki miseks», ütlesin naljatades, et küllap väljas on revolutsioon lahti.

Ise aga kuulsin selgesti « telefoni teel », et vapsid pannakse «riigi pöörde » pärast pokri. Mis oli siis vapsidega juhtunud ?

Vabadussõjalaste Liit või vapsid, nagu rahvas neid hüüdis, oli fašistlik organisatsioon, mis juhindus saksa fašistidest. Ta jageles võimu pärast teiste kodanlike rühmitustega, kes orienteerusid

peamiselt inglise imperialismile. 1934. aasta algul hakkasid vapsid aktiivselt ette valmistama võimuhaaramist ja fašistliku diktatuuri 585

maksmapanemist Eestis, kuid neist jõudis ette teise fašistliku rüh mituse juht K. Päts, kes asus ise fašismi etteotsa, sulgedes vapside organisatsioonid ja areteerides osa nende juhte. Nii sattusidki vapsid vanglasse.

Üksikkongid tehti tühjaks, et sinna paigutada vapse. Sattusin 5. jaoskonda, kongi numbrit enam ei mäleta . Sellesse kongi sattu sid peale minu veel seni üksikkongides istunud B. Kumm , H. Allik, A. Hansen, O. Sepre, A. Murro, K. Pauk, A. Veimer, J. Lauristin ,

H. Arbon, A. Pauk, P. Keerdo, L. Klaaser. Hiljem toodi meile juurde veel V. Rea, V. Telling, A. Resev, I. Jakobson jt. Meie kon

gis algas nüüd igakülgselt aktiivne elu, vilgas tegevus oli käimas igal alal. Toimusid koosolekud ja vaidlused . Sageli peeti referaate, millele järgnesid elavad sõnavõtud. Vapsidele loodi vanglas mitmesuguseid soodustusi. Paljud vap sid vabastati saksa fašistide survel vanglast.

Meid hakati jälle üksikkongidesse tagasi toimetama. Istudes taas

üksikutes, saime kuulda vapside – nende poliitiliste karjeristide halisemisi. Meie vastaskongis istus vapsist advokaat Hellat, kes sageli mangus valvur Jürgensonilt, keda vangid olid ristinud « lla lõuaks » , paberossile tuld . Kord küsis ta sellelt « mustalt » tema arvamust oma kavatsuse kohta kirjutada presidendile palve enda vabastamiseks, kusjuures vabastamine toimuks tema andmisega ema valve alla. Need karjeristid olid väiksemagi häda juures

naeruväärselt abitud ja põhimõttelagedad. Kauaks meid seekord aga üksikkongidesse ei jäetud , vaid pai gutati 6. jaoskonda. Mina sattusin kriminaalvangide hulka, kuhu hiljem toodi veel J. Lauristin, E. Parts ja A. Adamson (Rüütel).

Siin tutvusin Tinniga ( J. Lauristini hüüdnimi) lähemalt. Ta töö tas usinasti oma romaani kallal ja uuris sealjuures kogu aeg

L. Tolstoi teoseid ,, — pidas Tolstoiga nõu, nagu ma talle tavatsesin öelda. Magades kõrvuti, vestlesime õhtuti kaua. Sageli trööstis ta

mind, et kui vanglast vabanen, siis saan korraliku ravi ja kõik läheb hästi.

Haiguspiinas mind sel ajal ikka rohkem ja rohkem , söögiisu kadus hoopis. Vangla arst Reiman tunnistas mu aga terveks ega kirjutanud mind haigetoidule.

Kaheksa kuud viibisime 6. jaoskonnas, teistest poliitilistest van gidest lahus. Suurem osa meie kongi elanikest olid kriminaalvan

gid , hoopis erineva mentaliteediga inimesed. Ajuti kippus isegi riiuks minema. Sellest kongist sattusin taas üksikkongi, sealt aga 5. jaoskonda ... Suurek aliibrilised kelmid ja petised. Oli ka neid , kellele kodanlik vangla oli üpris mugavaks eluasemeks. Need olid suurekaliibrilised kelmid ja petised. Tavaliselt selliseid tege lasi kodanlik võim ei puudutanud. Kuid mõnikord siiski juhtus

kapitalistide omavahelises nägelemises, et vanglasse sattusid ka päris « prisked » kelmid. Nii oli see suurkapitalistide, Balti Puu 586

villavabriku omanike Citroni ja Vachmanniga, Rakvere nahavab rikantide vendade Steinidega. Teatavasti olid Citron ja Vachmann suure panama pealikud, kes panid oma taskusse 4 000 000 Eesti

krooni. Kodanlikud ajalehed pühendasid « kuulsustele » suurt tähe lepanu. Nad teadsid koguni rääkida, et need kelmid olevat jõudnud raha toimetada juba välismaa pankadesse. Vanglas istusid nad

muidugi ainult moe pärast, et keegi ei saaks riigiorganeid kahtlus tada kaasasahkerdamises.

Et nende seisust mitte riivata, loodi neile vanglas igati mugav olemine. Nendesse varganägudesse suhtusid vangla administrat sioon ja kohtuorganid kui väga austatud ja lugupeetud kodani kesse. Neil olid vanglas isegi eraldatud vangide hulgast teenrid .

Neile lubati iga päev tuua mitmesuguseid toite. Selleks et « hai gel» Citronil oleks küllalt mugav, likvideeriti vangla haiglas sün nituspalat, kus varem oli ruumi kuuele haigele, ja paigutati sinna härra miljonär. Teenriks anti talle tugev maapoiss, kes istus kinni oma naabrimehele kaikaga päheandmise eest. See mees pidi Cit roni-härra prahti kasima ja tema meelt lahutama. Citron võis

vangla hoovil jalutamas käia, millal aga tahtis ja millal selleks tuju tuli. Tal lubati kanda oma riideid. Isegi « äri » oskas see mees

trellide taga teha, tellides vangla tisleritöökojast odavat mööblit jne. Õhtuti aga lõbustas teda vangimaja asedirektor Villmann (hüüdnimega « Viuhhabe» või « Silkhabe») isiklikult, juues temaga koos kõige paremat konjakit, muidugi Citroni kulul . Nii oli nendel meestel elu vanglas nagu lilleaias!

Pärast vapside ninamehe Sirgu vanglast põgenemist määrati Keskvangla uueks direktoriks noor jurist J. Kõks. Uus direktor käis läbi kõik kongid , et tutvuda vangla olukorraga. Kui ta Cit

roni juurde jõudis, leidis ta, et see laseb parajasti leiba luusse. Kongi põrand oli kompvekipabereid täis. « Teener » neid aga härra magamise ajal koristada ei tohtinud, sest see oleks võinud häirida härra und. Direktor Kõks laskis Citronil vangiriided selga panna ja juuksed maha ajada. Nii pidi see « õnnetu » mehike paar nädalat päris tõelise vangi elu elama. Koos oma teenriga paigutati ta üksik

kongi. Et teener ei nälgiks, laskis Citron temalegi väljast tugevat toitu tuua. Kui teenril aga pärast prisket söömist inirnlikud vaja dused tekkisid, mida tuli õiendada sealsamas kongis, ei kannata

nud Citron haisu välja, hakkas vastu ust taguma ja noudma enda viivitamatut kongist väljalaskmist. Veider oli kuulata, kui siis ase direktor Viikmann ta koridori laskis ning temalt alandlikult vaban dust palus, et loomulikult pole selline asi kultuurne, ning lubas

teha kõik olukorra parandamiseks. Varsti sai Citron oma mõju võimu jälle tagasi ning ka Kõks käis tema ees kikivarvul. Raha painutas sellegi mehe selja. Ei pidanud enam kaua vastu teisedki

« vabariigi» kõrgemad organid – Citron ja Vachmann vabastati vahi alt.

Nahakaupmehed vennad Steinid elasid oma mugavat «vangielu» 587

Keskvangla haigla palatis nr. 1. Nende ümber kasvatasid küüru arstid ja velskrid. Velsker Raik teenis neid truult ka öösiti. Stei nid kannatasid unepuuduse all. Milline ränk haigus! Need vasti

kud hangeldajad olid nagu parasiidid töörahva ihu küljes, kust nad ajutiseks olid ära rebitud, kuid nad haudusid vanglast pää semise plaane, et ekspluateerimist veelgi suurema agarusega jät kata.

Vanglast vabanemine. Jõudis lõpule minu vanglas istu

mise aeg; 1936. aastal pääsesin vabadusse. Lülitusin viivitamatult revolutsioonilisse võitlusse eesti töörahva ridades.

Sel perioodil tegi EKP palju ära selleks, et viia ellu Kominterni VII kongressi otsuseid . Nendest otsustest juhindudes taotles partei kõigi fašismivastaste jõudude ühendamist, et luua rahvarinne

fašismi vastu. Partei jõud tugevnesid tunduvalt, kui 1938. a. mais amnestia põhjal vanglaist vabanes suurem osa poliitvange-kommu niste.

Samal aastal aga areteeris kodanlik politsei mind uuesti kommu

nistliku propaganda ja kodanliku korra õõnestamise pärast ning paigutas taas Tallinna Keskvanglasse. See juhtus nii. 9. mai ööl mind kodus ei olnud , kuna käisin äsja

vanglast vabanenud võitluskaaslast A. Murrot Koplisse saatmas. Sealt tagasi tulles jäin ööbima Tallinna Ametiühingute Tarbijate

Uhisuse leivatööstuse küpsetusruumi Tähe tänaval nr. 5. Töötasin tol ajal nimetatud leivatööstuses raamatupidajana, Nuhid aga lootsid mind kodust leida ja tormasid seepärast hom

mikul kell 5 Viljandi tänavale 14–6, kus ma elasin koos O. Abo riga. Algas puistamine. Kella kümneks jõudsid nad viimaks leiva tööstusse. Nähes raudahjus katkirebitud paberitükke, haarati kohe nende järele. Paberitükke kokku sobitades ei saanud nad siiski palju targemaks.

Parajasti läbiotsimise ajal tuli kontoriruumi poole 0. Sepre,

kuid nähes, et seal toimub midagi kahtlast, pöördus tagasi. Üks seltsimehi, kes parajasti mind vaatama tuli, nabiti kinni, kuid tal õnnestus minema pääseda. Mind viidi esialgu poliitilisse politseisse ja hakati üle kuulama. Minult päriti, miks organiseeriti poliitilis

tele vangidele, kes 7. mail amnestia alusel vabanesid, kohtumine töölistega ja mis eesmärk sel kohtumisel oli, kust selleks raha

saadi jne. Selles asjas oli hulk inimesi kinni võetud. Teistel õnnes tus välja rabelda, kuid mind «pigistati » edasi. Lõpuks viidi mind Keskvanglasse ja paigutati 14. üksikkongi, kus mul oli tulnud vii bida juba varemgi. « Mustad » irvitasid , et - juba tagasi! kui

kauaks ? Hakkasin end pikemaks istumiseks sisse seadma, sest teadsin ju väga hästi, et inimese süüdimõistmine polnud kodanli kule kohtule kuigi raske ülesanne.

Esialgu hoiti mind üsna suure pinge all, ei antud ajalehti ega raamatuid , kuigi uue karistusseaduse alusel olid need eeluurimis

alusele lubatud. Minu korduvate nõudmiste peale toodi siiski 588

Vanglast 1936. a. vabanenud poliitvangid. Istuvad ( vasakult): D. Kuzmin , R. Pruljan, J. Sillenberg, E. Parts. Teises reas paremalt teine

-

R. Pikka.

lõpuks raamatute nimekiri ja mõned päevad hiljem ka raamatud.

Asusin morse abil kontakti looma, kõrvalkongidest ei vastanud aga keegi. Koputasin ka lakke ja põrandale, kuid sealtki jäin vas tuseta. « Must » luuras ühtesoodu ukseklapi kaudu, mis ma teen. Vahepeal kulgesid sündmused järgmiselt.

11. mail 1938. a. leidis Tallinna poliitilise politsei komissar J. Edesalu (end. Eiskop) , olles läbi vaadanud minu kohta käiva

juurdlusmaterjali, et kahtlus minu sidemetes revolutsionääride abistamise rahvusvahelise organisatsiooni (MOPR - i) agentidega 589

olevat põhjendatud ja ma olevat korraldanud vangistatud kommu nistide abistamist selleks, et hoida alal nende kommunistlikku meelsust ja vaenulikkust maksva riikliku ja ühiskondliku korra vastu , ning et ma kutsunud amnestiaseaduse alusel vabanenud

poliitilisi vange - endisi kommunistlike organisatsioonide tege lasi võtma osa koosviibimisest 8. mail 1938. a., et süvendada kokkutulijates kommunistlikku meelsust ning õhutada nendes vaenu maksva riikliku ja ühiskondliku korra vastu. J. Edesalu

tegi sellest kõigest järelduse, et « sarnane tegevus võib õhutada vaenu üksikute rahvakihtide vahel, on kahjulik kodurahule ja ühistahte saavutamisele rahva keskel ja sellega võib tekitada

seltskondlikku ärevust ning võib olla kardetav avalikule julgeole kule, mispärast käsitades kaitseseisukorra seaduse § 23 lõiget II, määran - E. V. kodanik Dimitri Kuzmin võtta vahi alla » ,

Seega 9. mail 1938 mind areteeriti ja anti Keskvanglale üle

12. mail. Samal päeval tehti nuhkide poolt Tallinna Keskvangla direktorile Kõksile ülesandeks hoida mind vahi all teistest vahi

alustest eraldatuna. Pärast vanglasse paigutamist kestis minu ülekuulamine edasi. Nuhkidel ei läinud aga korda provotseerida protsessi minu üle ja nad olid sunnitud mind vabastama ning piir

duma ainult Tallinnast Viljandisse väljasaatmisega. Ka O. Aborit kimbutati ning otsustati Viljandisse välja saata. Politseile anti

käsk kontrollida meie ärasõitu. « Võmmid » käisidki siis iga päev meil ja kordasid ühtejärge:

nimelt sooviksin uurida või mille õppimisest oleks rohkem kasu. Seni polnud võimalik neid saada. Nimelt sooviksin « Kapitali » kõik neli raamatut ja Engelsi teost « Looduse dialektika ». Arvan, et teil ikka venekeelset Marxi « Kapitali » peaks saada olema ... Minul oleks neid võimalik nüüd saada, sest seekord on need teaduslike

raamatute hulgas lubatud.

Kes teab, kuidas edaspidi läheb, kas saab üldse enam kuigi palju lugeda. Palju väiksema karistusega, ja ka neid, kellel pikast otsast 599

veel vähe järele on jäänud, on juba sundkorras saadetud Harku killustiku kive lõhkuma. Elu neil semudel pole just kuigi mõnus. Töö on õige ränk, kuid vangi toit on ju töömehele napp ja üsnagi kehv, nagu sa ise tead. Kui õhtul vaevalt liigutad kätt ja jalga, siis vist küll ei taha enam midagi teha. Mul vast siiski niipea sinna minekut ei ole, sest karistus on pikk ja siin on palju kindlam .

Seega on õppimisvõimalused praegu täiesti head, ja kui need raa matud ka saan , siis võin hakata süstemaatiliselt kasulikku tööd

tegema... Ja kasulikum on muidugi niisugust teaduslikku raama tut lugeda kui mõnda romaani. Ma ei ole romaanide vaenlane ja loen neid ka hea meelega, eriti kui nende sisu on täis elu ja võit

lust, nagu inimühiskonnas ja looduses esineb . Ja niisuguseid ilu kirjanduslikke töid on nii mõnigi teie poolt tulnud ! ... Tervisel pole just väga vigagi, kui välja arvata vangi harilik

haigus - jooksva. See haigus on niisugune vend, et tema ei jäta ühtegi puutumata, kes pikemat aega siin müüride vahel elab. Eks neil semudel oli eriti räbal, kes sundkorras tööle paigutati. Ligi 13 aastat olid tööta kongis istunud, pika istumise tagajärjel saadud igasugused haigused küljes, nagu südame-, mao- ja jooksvahaigus. Aga ega midagi, tuleb ka sellega harjuda. Kuidas teil maipühad läksid ? Arvan, et need võisid vahvad küll

olla. Ei ole kahtlust, et sel päeval teie tundsite ja nägite oma jõudu ja üksmeelt, mida praegusel ajal teil enam kui kõike muud vaja

läheb. Minul läksid nad nii kui vangil kunagi. Sain , nagu harilikult, 7 päeva kartserit.

Meeleolu on kõige parem, sest pole millegi üle kurta ega ohata. Aeg töötab täie hooga meie kasuks. Loen ikka päevi, nii et mis möödas, see on ka vabaduse, aga mitte surma poole, nagu seda hari

likult tahetakse näha. Minul on ju elus veel üks suurem etapp läbi teha, ja see on vabaduse etapp . Ja olen kindel, et siis saan ka sinuga kokku. Noh, eks siis räägime sellest, millest nüüd peab vaikima,

kui tahan, et kiri sinuni jõuab, aga millest nii väga siiski pajatada tahaks.

Ajalehtede luba meil nüüd pole, seega oleme maailma sündmus test nagu ära lõigatud. Kuid imelik, käid hoovis jalutamas ja vahid see pool tundi vastu taevast päikesele näkku ja juba loed sealt välja, et siin ja seal on midagi sündinud, mis peab inimühiskonda

edasi viima. Või vahel kui istumisest tagumik kibedaks läheb või silmad on lugemisest valusad, siis teen mõne tuuri põrandal ja vahin massiivseid võlve ja pakse müüre ja narisid, mis on püsti seina külge haaki pandud, ja ka siit saab välja lugeda, et elu ei seisa. Kuigi need seinad ja võlvid on näiliselt tugevad, ometi võib näha, et see tugevus on ainult väline — seest on nad üsna kõdu nenud. Asemele peavad ükskord tulema seinad, mis ei ole enam hir muäratavad vanglaseinad , vaid millel on sõbralik naeratus.

Johannes ja teised semud saadavad sulle ja kõigile teistele palju tervisi. 600

Grupp poliitvange . Seisavad (vasakult): M. Morask, A. Sommer , R. Niksmann ; istub J. Rae.

Kodus elavad mul ikka vana viisi. Õde käib kui sõber alati luba

tud ajal « kokku rääkimas» ja toob « padajanni ». Kuna paljudel siin on üldine verevaesus ja nõrkus ning muud seederikked, siis on lubatud arsti poolt oma raha eest muretseda kalamaksaõli, mis

pole muidugi toiduaine, vaid arstim ja sisaldab neid olluseid, mis puuduvad meie toidul. Tarvitan seda ja ka paljud teised samuti. Vastik on küll, aga ühe kilo kuus virutan hinge alla ... Seegi kord « kokkurääkimisel » ajas mulle vägisi peale, et ma laseksin end

röntgeni all läbi vaadata. Aga et seda tuleb teha omal kulul ja see toiming läheb maksma umbes 10 krooni (mille ta küll lubas ise ära tasuda ), siis ütlesin sellest ära, sest ei tunne enesel mingeid 601

seesuguseid tundemärke küljes olevat, mis laseks oletada tiisikust.

Aga ta mõtleb, et ma salgan ja ei taha kulutada tema penne. Kin nitas kangesti, et olevat väga hea teada, kas on küljes või ei, siis saab aegsasti hakata arstima. Niisiis muretseb ta ja tunneb mulle kaasa vast üleliiagi.

Meie teeme vahel ka ühist tööd. Mitu kuud järgemööda pida sime referaate dialektikast Tõmjanski « Sissejuhatus dialektikasse » järgi. Osa võttis muidugi terve kamber. Üks kandis referaadi ette ja siis hiljem ühiselt arutasime ta läbi. Oli kaunis produktiivne töö ...

Nüüd olen ma sulle kõik puhtsüdamlikult, mis vähegi võimalik , ära rääkinud. Kõik oma mured ja soovid olen sulle ette kandnud

ja sa võta ning tee neist oma järeldused ... Kõnele ka, kuidas sa elad ja oma päevi mööda saadad. Sul lähevad päevad muidugi nii kiiresti, et ei näegi, ja sündmusi ja uudiseid on nii palju , et nen des otse ujud kohe ja ei mõista sealt midagi teistest eraldada. Olgu kuidas on , aga pane siiski mõni sõna paberile. Oleme kõik terve

kongiga huvitatud neist raamatuist, sest siis saaks ühiselt teadust nautida.

Kas Volga -Doni kanali ehitusega on juba algust tehtud ja kui das seal töö edeneb ? Ehitate vahest mõnda uut raudteed ja kuhu?

Mõnda uut tehast ja kui suure produktsiooniga? Kui sa midagi nii sugust leiad kusagilt või loed, siis lase veidi ka siia tulla. Üks semu

sai «Nauka i tehnika» ajakirja. Sarnaseid puht- teaduslikke aja kirju on meile lubatud ja meie kui « teaduse armastajad» oleme neist endastki mõista huvitatud.

Seekord teen siis oma loole lõpu. Kardan , et sa viimaks ei viitsi

läbi lugeda. Kui huvitab, siis teinekord kirjutan veel, aga üle kolme korra aastas vist küll võimalik ei ole. Soovin sulle kõige paremat!

Nägemiseni! Hermann . (Kirjutatud 1936. aastal . EKPA, fond 27, nim. 1 , s.-ü. 778, 1. 1—4 .)

MILLEST KIRJUTASID «VANGIMAJA KIIR» JA «VANGLA HXXL »

Poliitvangidele oma häälekandja!

... Revolutsioonilise liikumise arenemisega on ka revolutsiooni lisel poliitvangkonnal tekkinud vajadus omavahelise sideme pida miseks. ... On teada selline juhtum, kus Siberisse asumisele saa detud revolutsionäärid andsid välja oma ajalehte ... Revolutsiooni

ajalugu mainib Schlüsselburgi kindluses trükitavaist proklamat sioonidest, mida poliitvangid olevat seal tsaari sandarmite «kaitse all » trükkinud, kuna kõigi otsimiste peale jäid nende trükkijad politseile teadmatuks ... Valge Eesti türmidest on läbi käinud sadasid proletaarlasi- revo lutsionääre, kuid kahjuks pole suudetud eelmistel aastatel välja

anda oma häälekandjat. Osalt oli muidugi põhjuseks türmides valitsev terror ja tagakiusamine (olid ju isegi kaustikud ja pliiat

sid keelatud ). Olulisemaks põhjuseks oli muidugi poliitvangide äärmiselt muutlik pere. Ei võinud ka veel ette näha, et tuleb pikki

aastaid türmis istuda: revolutsiooniline väljapääs oli iga päev oodata .

Peamise tõuke häälekandja väljaandmiseks andis kodanlus ise 1926. aastal, kui kohtuminister Sepa määrusega võeti vangidelt sootuks ära ajalehe lugemise õigus. Ja seni, kuni kohtuministee rium kaalus, kas anda üldse vangidele ajakirjandust või anda

välja eri vangimajade leht, otsustasime sellist valitsuse lehte, kui ta ilmuma peaks, boikoteerida. Isiklikult oli mul juhus võtta osa

tookordsetest nõupidamistest, mis toimusid 45. poliitvangide kon gis sm. Madariku algatusel, kus otsustasime, maksku mis maksab , (oma ajalehe) proovinumber käiku lasta, muidugi ära kuulates ka

teiste kommuunide arvamuse. Üldiselt leidis meie kongi idee heakskiitmist, mida tõendas juba see, et kaastööd tuli kokku nii palju, et sai toimetada korraga ka järgmist numbrit. Seega oli

algus tehtud ja isegi kohtuministeeriumist ette jõutud. Enne kui meile jõuti anda vanu ajalehti, oli meil ilmunud jälle mitu numb

rit. Nagu igal asjal on omad vastutöötajad, nii leidus ka siin mõningaid seltsimehi, kes kahtlesid ... Oli isegi neid, kes kartsid paragrahvi otsa lendamist ja mõni ennustas aastaid lisaks. Oposit 603

kovo/ # 24DE PROU E TAASLASE 4 Cuisiger

d d A dng

KUASATEADUKKUDE BLIT

TOIMEN S JA TALTUS-PATAREIS

VAN

DE HÁ ALEKANDJA

VAASTAKA IK N9 | (51 ) APRILL 1931. A Portable washes . valitselle NELI AASTAL VAVGIMAJA KIIRI SITLUS56

SUURENEVA

160

YAT

REVOLUTSIOONILAINE TÕUS IDAS Woucoduos VAUTSU MANAS 3A INDIAS

Siste kene mikep , wat panlasad de KAS IKKA TÕESTI PEK STAKSE ? SOISTA3istio KLASSITEADLIKKE Toots Wibisi VAL,Ais, sorsiot ARMUST, TUORVNE S A

in MU TEOSTATAKSE PJATILLTKAT !

OLT/ 54 SA NAHUTA PROSAAM KOLMS MASA6

« Vangimaja Kiir» ,

siooni peale vaatamata muutus asi eluliseks, ja « Vangimaja Kiir > on « Patareis » end igati läbi löönud. Sellest annab tunnistust juba tema 4. aastakäik. Ei ole «Patareis» ainustki kongi, kus ta ei leiaks

lugejaid. Kolme aastaga on « Vangimaja Kiir» igapidi arenenud töörahva ajaleheni, nii sisult kui trükitehnikalt. Olgu siinkohal mainitud ka « Sirina » «Vangla Häält», mis on olnud katsetamise

ajajärgus. Loodame, et teise aastaga jõuame välja ajalehe tase meni. Ainult energiat ja julgust !

Näitame kodanlusele, et me

vilistame nende ajalehe -keeldude peale. Rat.

(«Vangla Hääl » nr. 1 (8), 22. jaanuaril 1930.)

604

Uuel aastal uue jõuga!

Aastavahetus. Trellidetagune proletaarne elu tuikab ja tuksub.

« Vangla Hääl » alustab käesoleva numbriga jõuliselt teist aasta käiku .

Ehkki ta oli ilmale sündinud jõhkra surve ja pressimise hooajal,

ehkki toimetust rüüstati, mitmel puhul konfiskeeriti käsikirjad, üks postivedaja peksti armetult läbi, kongidest korjati ära « trüki

masinad » — tindipliiatsid , keelati ajalehepaber, s. t. maisipaber jne. , siiski asi liigub ja edeneb ikka täienemise sihis. Ja nüüd väljastame juba 8. numbri; võime julgusega kinnitada, et meie kollektiivne vaimulaps ilmutab tõsist

revolutsionääri

sitkust ...

võitluseks

kodanliku Eedeni ülempiinameistrite vastu.

Tõsi küll, tal on ka üsna tuntavaid puudusi, nagu sageli kuivus, ühekülgsus, venitamine, stiili ja õigekirja puudused jne., kuid see kõik on täiesti mõistetav enesearendajate esialgse harjumatuse ja kogemuste puudumise tõttu. Peaasi, kui on raudne proletaarne

tahe ja kindel usk enda võimetesse, siis saame üle igast mäest, ka neist puudustest. On ju seni häälekandja kvalitatiivne ja kvan

titatiivne külg kui kõige olulisemad teatud määral isegi ületanud esialgsed lootused. Häälekandja vundament on kindel. Ilukirjan duslikul alal on esinetud kaunis lootustäratavalt, nagu Pta ' jt. Kvantitatiivselt on kaastööde rohkus paisutanud lehekülgede arvu

kaunis tüsedaks – kord isegi 44 lk. See nähtus tõstis elavalt päe vakorrale teise, eriajakirja küsimuse — pikemate, paremate tööde jaoks. Ja toimetus, kuulates ära lugejaskonna arvamused, tahabki prooviks käesoleval aastal sellise välja anda. Katsetada. Muidugi ei pea see üle jõu käivalt suurt rabelemist kaasa tooma, vaid see

ilmuks tarviduse järgi, nii kuidas kaastööd koguneb, kas või aas taraamatuna (almanahh ). Sisaldaks ta peale pikemate ja põhja likumate ilukirjanduslike ja poliitiliste tööde veel ülevaateid meie

siseelust, otsustest, nõudmistest, võitlustest administratsiooniga, poliitvangide koosseisu muutustest, « vangimaja poliitikast » jne. Ei saa salata seesuguse ettevõtte otstarbekohasust. Senine häälekandja « Vangla Hääl» aga jääks ilmuma endises formaadis endise ilmumistähtajaga. Maht keskmiselt 30 lk. , kuid

peenema ja selgema trüki juures, mida lugejaskond eriti soovitab, võiks lehekülgi olla 20–25. Sisuliselt tuleb panna sõnumitele roh

ker , rõhku, kuid artiklid olgu lühemad, selgemad ja pikemate kor rutamisteta . Aine valikul leitagu eeskätt ikkagi materjali vangla elu omapärast ja töölisliikumise ideoloogiast, võitluse käigust. See sama oleks maksev ka ilukirjanduse kohta.

Häälekandja mitmekesistamiseks, huvitavamaks ja elavamaks muutmiseks tuleks kaastöölistel

hoolitseda följetonide, naljade,

aforismide, vaidlusnurga jne. eest. Samuti harrastada karikatuure 1 Lühend sõnast « Pasliita »

Leena Laidi (Parkeri) varjunimi.

Toim. 605

Kaiyemas de proletaarlased,ühinege!

hex ullgi 29

Vangla Haal Minu iskord kuus

Klasiteadlikkude polútvangide hääluxandja Taimelus Karsiyang Vanqlas, esmaspäeval 177.1999,

V2

I aastakäit

Villule ‫الي‬

mpuan

the alist um

sa Kosdays poleunes

wat kulit su ASAL nuhi

prend eshyale valute

erunt hall med peste with

ardinlux rigold hinta y de toate lithol, ald

acenajate poolt isda

Laura

கன்க

Jenni

Leela wata

di song

rantcupit moich Pasie met verlinet Kelida parasin

sunnat sreal word My name Ricarti

ducand son thers Lab

sed palju

KAUSTIITS

S'una layout look wangi tellisione

motethat we trual

Pesuita

X Vilnia mine Klement

punaprem, har du Vaese, non , prises willés iais

La mu lapuanew pead pölly music

mig olema miares. he haunaja aston jaheta get saades than le cluesk claniteadl pool nimate caracter obras icendeIninstan non andas,norult (misma pe primotena sa o Vittar bu nudes trolisnonte hulgas 194 in nastail One

duration hulgor &n pawasrectie , et olla naadmwe a data reits, celle

lakeea olean encaps in orglase canlanne oluairsa panadens site begrepeated inmoagate andmine ja laste banceace of na noas nu moad pooth. carat ons amnagte hartania pile thiste coon laa mute

"Vangla Hääl »

ja maitsekamaid illustratsioone, et veergudelt ei haigutaks vastu pimedus.

Kuid mis peaasi — on tarvis kindlat kava, plaanilist korraldust kaastöö organiseerimises ja artiklite ilmutamise korras. Senini see puudus, on valitsenud juhuslikkus. Kaastöö saabus enamasti anarhiliselt, süsteemita, ka sisu oli selle tagajärjel kirjuvõitu, juhuslik. Samal ajal andis end põhjalikumate tööde juures tunda

materjali (resp. statistilise materjali) puudus, kuna polnud ju kellelgi otsest kohustust süstemaatiliselt materjali koguda.

Kõik see nõuab uuel aastakäigul lehe töö organiseerimises uut, kindlat ja ühtlast plaani. Selleks otsustaski toimetus kõigepealt 606

organiseerida kaastööliste võrgu lehe sisulise liigituse järgi. See tähendab, et iga osakonda toimetab ise toimetus koos tema poolt

kaasa tõmmatud kaastööliste perega. Niisuguseid osakondi oleks kuus: 1) teoreetilis -päevapoliitiline; 2) Nõukogude Liit; 3) välis poliitika; 4) Eesti; 5) ilukirjandus (ühes kriitika ja diskussiooniga) ; 6) sõnumid ja mälestused. Neist kõige tähtsam, esimene osakond jääks « Vabe » toimetada, kuna kuues jaguneks meeste ja naiste

jaoskondade vahel. Teiste toimetamine oleks kokkuleppe asi, kus juures oleks soovitav, et ka neil osakondadel oleks meeste ja naiste poolel oma toimetus, kes oleks omavahel alalises kontaktis. Toime

tuste kohustusi kannaks vajadust mööda 1-3 isikut või ka kogu kongi kommuun .

Võib ju küsida, millised silmanähtavad paremused on niisugusel korraldusel ? Nimelt järgmised. Toimetuse töö pearaskused , mis lasusid seni ainuüksi niigi koormatud « Vabe » turjal, jagunevad nüüd demokraatliku tsentralismi põhimõttel osakondade vahel. Toimetamine sünnib paljude poolt, mistõttu on kergem laialdase maid ringkondi kaasa tõmmata. Sest iga osakonna toimetaja pea mine ja tähtsam ülesanne on võimalikult kõiki seltsimehi, kellel seks vähegi huvi ja tahtmist on, jõukohaselt tööle rakendada. Seega teostaksime ka oma esialgse ülesande Lenini lähtekohalt:

iga köögitüdruk riigivalitsejaks - iga poliitvang tööliskirjasaat jaks. Ja seda olulist kasvatuslikku ülesannet peame täitma kind

lalt ja järelejätmatult. Eriti otstarbekohane harjutuskoht on 6. osakonnas, kus iga seltsimees võib sõnumite saatmise ja mäles tuste avaldamisega oma jõudu proovida. Mälestused , nagu need

meil ilmusid kord V. Kingissepa ja 1. detsembri ülestõusu kohta, on vägagi väärtuslik materjal.

Osakonna toimetaja on muidugi tihedas kontaktis kaastöölis tega : ta vaatab esialgu kaastöö läbi, teeb tarbe korral väiksemad

keelelised ja stiililised parandused ning saadab siis «Vabele » toimetusele edasi. On kirjutis aga täis põhimõttelisi vigu, ideoloo gilisi kõrvalekaldumisi, segaseid mõtteväljendusi ... saadetakse ta autorile sellekohase märkusega parandamiseks tagasi või jälle küsitakse temalt parandamiseks luba. Sellega saab ära hoida asja tuid õiendusi ja tagantjärele vaidlusi ühe või teise tühisema küsi muse üle, mis hiljem võivad isikliku nägelemisena kasutult täita

häälekandja kasinaid veerge. Hea kogemuse selleks andis üks hil jutine mälestuskirjutis, mis kutsus esile kestvamaid järelõiendusi. Samal ajal oleks toimetamise juures selline kahtlusalune koht

kokkuleppel juba enne ilmumist muudetud või parandatud. Ühe sõnaga, osakonna toimetaja on vahendaja kaastöölise ja « Vabe >

vahel. Kaastööline saab temalt andmeid ja näpunäiteid ning on kogu kirjutamise ajal temaga ühenduses. « Vabelt » saab aga osa konna toimetaja tarvilikke üldinstruktsioone, näpunäiteid tööde avaldamise järjekorra kohta jne. Viimase alusel seab toimetus

kokku töö süsteemi, artiklite tsükli, hakkab kogu kaastööliste 607

perega ajalehtedest väljavõtteid tegema, andmeid ja statistikat koguma jne. Seega rakenduks kogu kaastööliskond ka artiklite eel valmistamisse.

Kogu selle organiseerimistöö jooksul tuleb alati leida õige ja asjalik toon , et mitte liiga suure teravuse ja nõudlikkusega ei pele tataks inimesi tööst eemale. Seesama nõue on maksev ka kriitika

puhul. Arvustatagu , kuid kainelt ja objektiivselt, et oleks tegemist kriitika kui kasvatusvahendiga, mitte aga autorit irriteeriva, pahandava kallaletungiga. Proletaarlane peab kollektiivses enese arendamistöös niisamuti kui kogu töölisliikumises üles näitama tõsist seltsimehelikkust ja heatahtlikku üksteise mõistmist, sest

see on just too parim liim, ilma milleta ei teostu hüüdsõna: « Kõigi maade töölised, ühinege !» .

Lõpuks ei saa jätta nimetamata, et meie häälekandja keeleline külg jätab veel väga palju soovida ...

Kõike kokku võttes kinnitame: uue aastaga alustame uut, täieli kumat ajakirjanduslikku elu . Selleks klassivõitleja usku endasse, püsivust ja kordaminekut. Näitame tegudega, et « Sirina » poliit vangkond elab, et see väike proletaarne rakuke ka piinakongis

tahab ja suudab täita oma revolutsioonilisi ülesandeid . Näitame, et ei trellid ega müürid, ei elusad ega eluta lukud, ei timukad ega rauad suuda lämmatada häält, mis sadade teistega kuulutab uue maailmakorra sammude kõminal lähenevat lõppu ülekohtule ja mädale .

Selleks alasi juurde

-

kõik !

( «Vangla Hääl » nr. 1 (8), 22. jaan. 1930.)

Lähemaist ülesandeist

Vangide olukorra parandamiseks on vaja vangide ühiseid nõud misi. Selleks peab vangide vahel olema tihe koostöö. Iga vang « Vangimaja Kiirele » sõnumisaatjaks!

On olemas lugematu hulk näiteid sellest, et kui üksik vang hak kab administratsiooniga protsessima, siis jääb viimane sõna ikka valitsusele, kuna vangi süüdlasena karistatakse. Seisab ju tunni

mehe selja taga vangimaja ülem, selle selja taga juba peavalitsuse ülem, prokurörid, ja tervet seda buketti kroonib kohtuministri

isik, kes vangi suu lõplikult suleb, kui see visalt oma nõudmiste eest välja astub.

Nõndaviisi on vangide rõhujad organiseeritud ühiseks pereks, ühiseks väerindeks vangi vastu . Üksiku vangi allarõhumine on selle jõu käes juba mänguasi.

Sellepärast ongi vangide olukorra paranemise eeltingimuseks ühise vangide väerinde kujunemine, et valitsuse survele vastu panna. Seda on senini ka tehtud , ja mitte ilma tulemusteta .

Kõige lähemast minevikust näiteid tuues mainitagu ainult hil 608

Grupp poliitvange. Istuvad (vasakult): E. Parts, A. Aigro ; seisavad : K. Hansson, ?.

jutist ühiste kaebuste saatmist ühe vangi peksmise puhul. Samuti tuli möödunud aastal 2 pidada eriti visa sõda vangide kestva näl

jutamise jne. pärast. Ilmus pidevalt kirjutisi siinsetest oludest nii sise- kui välismaade töölislehtedes.

Isegi kindralprokurör oma isikuga ei suutnud varjata oma ala

mate kuritarvitusi, kui äkki « selgusid » vangimajade panamad! 2 1929. aastal. 39

Toim .

Trellide taga

609

Siiamaani külvab kohtuminister välismaade töölislehtede toime

tusi üle oma õiendustega, püüdes tõestada, et üheski Eesti vangi

majas ei magata põrandal, voodite vahe olevat üks meeter, toidu norm olevat vähemalt politseikoera portsjoniga võrdne jne. Mui dugi on need valed vangide poolt juba kinni naelutatud.

Et saavutada rahuldavaid tagajärgi, selleks peame suurema hoo lega koondama oma ridu ja ühiselt nõudma oma olukorra paran damist. Kuid ühtsed nõudmised saavad üles tõusta alles siis, kui valitsuse iga vägivallategu jõuab kõikide vangide ette seisukoha

võtmiseks! Vangide leht «Vangimaja Kiir» teebki seda ! Kuid et meie alles kodanlikest solgitorudest lugesime, et vangi dele Narvas on söödetud hobuseliha, et Harkus on vangi mõõgaga

haavatud purjus võimukandja poolt, kusjuures « Vangimaja Kii res » sellest sõnagi pole olnud, siis peab avalikult ütlema, et on vaja tihedamat sidet vangide ja nende oma ajalehe vahel. Edasi on üldiselt teada, kui jõhkralt kurnatakse vangla töökoda des töötavaid vange. Ei ole juttugi kaheksatunnilisest tööpäevast , tööpalgad on niisugused, et vangidel kogu rühkimise peale vaata mata jätkub saadud palgast ainult suitsu ja suhkru ostmiseks, nagu näiteks karbitööliste puhul. Samuti nagu on üldtuntud valitsuse igasugusest kontrollist vaba omavoli palkade määramisel, on seda ka valitsuse omavoli vangi teenitud raha üle. Pole ju saladus, kuidas vangide aastate jooksul

kogunenud tööraha « puutumatu pool » on tegelikult fondiks, kus valitsus ammutab vajalikke summasid igasuguste puudujääkide ning ametnikkude vargustest tekkinud kahjude katmiseks. See kõik aga võimaldab Vangimajade Valitsusel esineda Eesti väikesel tööturul väga kaaluva tegurina tööpalkade allasuru misel .

Ja sellepärast toetavad poliitvangid, kuigi nad ise tööl ei käi, iga vangide katset võidelda siin enda kurnamise vastu. Töölolijate tõelise olukorra valgustamine on üks lüli selles võitluses. Et töölkäijaid kurnatakse, see on üldiselt teada. Kuid on vaja üksikasjalikku materjali olukorra valgustamiseks. Ainult siis on

võimalik edukalt sellise kurnamise vastu võidelda. Ja nii peab olema iga arusaaja vangi lähemaks ülesandeks hoolitseda selle eest , et iga vangi toiduportsjoni vargus, iga toores ümberkäimine,

iga kütmata kong, vangi kurnamine leiaks tõetruu kirjelduse « Vangimaja Kiires » .

Iga vang « Vangimaja Kiire » sõnumisa atjaks! Oma

olukorda

parandame ainult

a bil !

( « Vangimaja Kiir » nr . 2 (40 ), 1. veebr . 1930. )

610

ühise

jou

Vangide kasvatamine» peksuga Demokraatlik tapatall. Kas paindub või murdub ?

« Vanglate ja pisarate maa !>>

Mitte põhjuseta ei ristinud Šveitsi sotsid selle nimega Eestit. Vaevalt leidub kusagil maailma nurgas teist niisugust maalapikest,

kus rahva viletsus oleks suurem, poliitiline terror ja kõigi poliiti liselt teisitimõtlejate tagakiusamine metsikum kui Eestis. Kohtuta ja seda massiliselt - sadade proletaarlaste

mahalaskmised

-

türmi heitmine selle eest, et nad julgevad vastu hakata võimutse

vate päevavaraste piiramatule omavolile, on saanud igapäevaseks nähtuseks, mille vastu ei ole kindlustatud ükski proletaarlane. Kogu « iseseisvuse » kestel juhib valitsevat kodanlust ainult üks juhtmõte – püsida võimu juures iga hinna eest ...

Vastavalt sellele juhtmõttele on sisse seatud ka Eesti vanglad. Need vastavad täielikult oma ülesandele

nii kehaliselt kui vaim

selt hävitada neid, keda « demokraatlik» sõjakohus on veel järele jätnud. Toidunorm, millest piisab ainult hädavaevalt hinge sees

pidamiseks; pesu ja riided, mille eesmärgiks näib ennemini olevat katku levitamine kui keha katmine ; mustad ja lutikaid täis kon

gid, mis aastate viisi ei näe remonti jne. — kõik see loob vangima jas elamistingimused , millele ei suuda kestvalt vastu panna isegi kõige tugevam organism. Selle kehalise suretamisega kaasneb veel sadist Pressi poolt leiu

tatud « moodne kasvatussüsteem» , mille eesmärgiks on nende vahi aluste täielik alistamine maksvale korrale, kelle selgroogu pole

suutnud murda senini liiga vanamoodne näljutamine. Oma « ümberkasvatuse » juures ei vali Press abinõusid . Karistamine kartseriga, väljast toiduainete saamise ja nende väljakirjutamise

keelamine jne. peab nüüd sellele « kõrgele » kohale pääsenud poisi kese arvates olema selleks kõige moodsamaks kasvatusvahendiks, mis täielikult hävitab vahialustes protestivaimu.

Vähe sellest. Nähes, et vaatamata igasugustele karistustele ja

näljutamisele vangide selgroog ei mõtlegi härraste ees painduda, on võetud tarvitusele juba päris keskaegne karistuse vorm -- peks.

Nii on kartseris vahialuseid M. Tulpi, A. Valdsakki, P. Tamme ja teisi löödud, ja see ähvardab muutuda süsteemiks, sest vaatamata kaebustele peksasaanute poolt pole peksjaid karistatud. Sellele tuleb otsustavalt vastu astuda. Kui Kalbus 3 ja tema kan nupoiss Press arvavad , et nad suudavad oma jõhkrusega murda

vahialuste selgroo, siis eksivad nad rängasti. Hoopis vastupidi. Igale kodanluse rünnakule vastame me organiseeritud vasturün nakuga, protesteerides jõhkruse ja terrori vastu. Ja nende õigustatud proteste ei suuda maha suruda ükski Kal bus ega Press. ( « Vangimaja Kiir » nr. 2 (40 ) , 1. veebr. 1930. ) 3

39 *

T. Kalbus

kodanliku Eesti kohtuminister aastail 1925–1930.

Toim .

611

Press pressib · Kolm kuud juba tegutseb Vanglate Valitsuses Press, ja selle võrdlemisi lühikese aja jooksul on ta näidanud, et nimi vastab mehele.

Ilmudes libeda keele ja vaga näoga vangikongidesse ning küsi

des, kas kellelgi on midagi kaevata või avaldada, kasutab ta kae busi ja vangimaja korra puuduste ettetoomist ainult selleks, et veel suuremat survet ja valjemat korda maksma panna ning kae bustega esinejaid erilise tagakiusamise alla võtta. Tema ringkäi

gud osutuvad provokatsiooniks, mille abil vändatakse vangide pressimise masinat. 25. juuli 4 õhtul pärast ülelugemist tegi Press oma järjekordset

ringkäiku naistejaoskonnas. Kuna ta uue luuana juba terve rea reaktsioonilisi määrusi ja korraldusi oli jõudnud maksma panna, siis sattus ta kambritesse ilmudes arupärimiste ja protestide rist tule alla. Üheks põnevamaks küsimuseks oli määrus nr. 5 , see

fašistlik suukorv, millega « norimisi» taheti lõpetada. Kui tähele panu juhiti sellele, et see määrus on maksvate seadustega vastu olus ja et see määrus tuleb kõrvaldada, läks Pressikene üsna marru. Vangid tahavad kaebamise vabadust, ja seda « demokraat likus » Eesti Vabariigis ?! See käib Pressi sotsialistlike põhimõtete vastu (ta olevat parteiliselt sots). Selletaolise nõudmise jaoks on sel isandal varuks ainult karistus.

Teine asi, mida Press ei salli, on poliitvangide enesearendamine. Poliitvangide enesearendamist ja teadmiste täiendamist nimetab ta « oma kuriteo süvendamiseks », mille vastu ta olevat kohustatud

võitlema samuti kui varguse ja joomise vastu. Niisuguste põhi mõtete teostamiseks laskis ta ära korjata kõik vähegi marksistliku maiguga raamatud , käsitagu nad millist küsimust tahes, ja tun nistas need « tendentslikkudeks » ning lubamatuteks. Raamatud, mis väljas on vabal müügil, on meile, lukkude ja riivide taga istujaile keelatud. Sellele tähelepanu juhtimisele ja raamatute tagasiandmise nõudmisele vastas Press vaid karistustega. Kaunis ägeda kokkupõrke kutsus esile seltsimees R. Veltsoni asi. Veltsoni piinamise ja tagakiusamise lõpetamise nõudmisele vas tas Press ähvardusega nõudjate vastu repressioone tarvitada

(kaasvangi eest väljaastumine on ju vangimajas « kaelakohtuline » kuritegu! ). Häbematu jultumusega seletas Press, et Veltson ei olevat senini üksikust kambrist ära soovinud , ta olevat seal omal

soovil. Kui ta (Veltson ) vaid sõnaga nimetaks, et ta üksikust kamb rist ära tahab, toodavat ta sealt kohe välja. Kui aga Veltson samal

õhtul küsis üksikust ärapaigutamist, nõudis Press temalt tõotust , et ta « korralikuks vangiks » hakkab ja edaspidi jälle tööle asub. Sellise tõotuse eest lubas Press teda erilise vastutulekuna aresti 4

612

1929. aastal .

Toim .

ROSALIE VELTSON

poliitvangina.

aluste kambrisse (džunglisse ! ) paigutada. Kuna niisugused tingi mused olid Veltsonile vastuvõtmatud, tuleb tal üksikus edasi vae velda, kannatades peale muu ka õhupuuduse all (näo ja käte üles tursumine selle tagajärjel). Teiste üksikkambris istujate kaebu

sele õhupuuduse üle vastas Press sõimuga, et nad on Veltsoni poolt üles ässitatud ja et mingit õhupuudust tegelikult pole. Et pressimise masin hästi töötab, näitab eriti kujukalt seltsi

mees H. Niinebergi karistamine 2 nädalaks õiguste äravõtmisega ainult sellepärast, et ta kaebas ruumi ja õhupuuduse üle. Kongis, mille õhuruum on vaevalt 30 m ja põrandapind 9 m², on aga 4 inimest.

«Tantsimiseks pole meil teile ruume anda, » oli värskeltküpse tatud ülema « viisakas » vastus. ,

Pressi külaskäigu « reaalseks tulemuseks oli seekord J. Tel

mani, H. Niinebergi ja O. Künnapuu teistest poliitvangidest iso leerimine (eraldi jalutus jne. ) ning karistamine õiguste võtmisega « haavava ülalpidamise » pärast Pressi vastu . - Pressimise masin käib täie hooga.

Ka meeste osakonnas ringkäiku tehes jättis Press maha pressi

mise jäljed . Kongi tulles muidugi viisakas tervitus ja küsimus: « Kas midagi kaevata ja soove on ? » 613

Määrus nr. 5-le tähelepanu juhtimisele ja äranäitamisele, et see on maksvate seadustega vastuolus, vastas Press: see määrus peab jääma, sest vangid on hakanud asjata norimistega ja põh jendamata kaebustega kohtuministeeriumi tülitama. Selle määru

sega polevat aga tahetud kaebamise õigusi ära võtta ning polevat ka vaja igal juhul ainult paluda, vaid ka soovida, kuid mingil tin

gimusel mitte nõuda ja protesteerida. Ametiasutustele saadetud kirjades võib tarvitada ka igapäevast tooni, noh nii, nagu vangid omavahel räägivad ja ka temaga (Pressiga) võivat kõnelda täiesti vabalt .

Viimast vabadust kasutatigi. Aga hiljem selgus, et Press oli vange oma suusõnalise lubadusega «otsa võtnud » ja määras kahele poisile, R. Mikkerile ja E. Elbrechtile seitse päeva kartserit temaga liiga vaba tooni kasutamise eest. Pressi lubaduse põhjal kõnelda temaga samas toonis kui vangid omavahel – ei saanud muidugi kartseri vastu protesteerida, sest lubadus oli suusõnaline,

paragrahv aga karistuse määramiseks maksev kirjalikult. Ringkäiku jätkates tuli Pressil veel vastata arupärimistele toidu

ja tsensuuri asjus. Toidunormi vähesuse ja puuduliku rasvainete sisaldavuse kohta arvas Press, et lõunamaal ei tarvita inimene sugugi rasvainet, vaid asendavat selle suhkruga. Sellest muidugi järgneb: kui kroonu toit ei sisalda rasvaineid, tuleb vangidel

kujutleda, et nad asuvad ... kusagil Aafrika kuumas vööndis ja suure kuumuse tõttu on rasvainet üleliia, mille asemel nad söö vad suhkrut — muidugi kroonu poolt antavat suhkrut — , nii et suud suitsevad .

Omastega kirjavahetuse kohta vastas Press, et põhimõtteliselt polevat tal kirjade saatmise vastu midagi, kirjutatagu kas või iga

päev, aga puuduvat summad ametnike palkamiseks, kes kirjad läbi vaataksid.. Oi, missugune vaesuse tunnistus – kirjade kirju

tamist ei piirata mitte põhimõtteliselt, vaid vaesuse pärast! Ajalehtede lugemise keelu kohta selgus Pressi omapärane loo

gika. Nimelt ei võivat napsivõtjale, kes selle eest karistust kan nab, vangis napsi anda. Poliitvangidele ei võivat samal põhju sel värskeid ajalehti anda. Sellest järeldus: meid toodi vangimajja

selle eest, et väljas liiga palju värsket «Päevalehte» ja « Vaba Maad » lugesime. Press armastas seda isegi nimetada loogiliseks. Peab tahtmatult arvama, et elame kusagil metsrahvastejuures, sest Pressi loogika ei lase kuidagi järeldada, et asume « õigus likus riigis». Pressi « teravmeelsus»

Oma ringkäigul jõuab ülemus 7. kongi. Juba uksel, nähes vangi käes suitsu, pistab praalima: « Miks suitsetate?! »

Vang seletab, et praegu ei suitseta. 614

« Miks te plotskit suitsetate? » pärib uudishimulik Press naiivselt. «Pole raha parema ostmiseks, » seletab vang. Vastusest rahuldatuna läheb Press üle « ametlikkusele ». Muu

seas küsib seltsimees Elbrecht isiklikult Pressi jutule.

« Milleks, milleks, milleks see teil vajalik? » pärib härra ülemus pentsikult ironiseerival, vahialust provotseerival toonil. Loomu likult teeb vahialune siis omad järeldused ning vastab: « Kui ma teie jutule küsin , ju mul siis ikka midagi rääkida on, teie vahtimise pärast ma ju sinna ei tule . Kui aga teie juurde saamine on nii raske, siis ma pigem ei tulegi. »

Seltsimees R. Mikker räägib, et teda karistatud kartseriga selle eest, et ta valvurilt, kes teda sõimas, viisakamat ümberkäimist palunud. Selle kohta olevat ta Vanglate Valitsuse ülemale (samale Pressile) avalduse teinud, kus ta rea pealtnägijaid vahe

juhtumi kohta tunnistajatena üles andnud. Ülemus teeb imestu nud näo ja pärib:

« Mida te oma kaebusega soovisite saada ? » Toimub umbes järgmine kahekõne. « Seda, et juurdlust tehtaks, ülekohtune kartserimäärus tühis

tataks ning valvur lubamatu ülalpidamise pärast vastutusele võetaks. »

.« Juurdlust pole siin vaja. Teie tunnistajad ei loe midagi. Teist on näha, et te sellega hakkama võisite saada .» « Olete nähtavasti hea inimesetundja, et esimesel pilgul vangi läbi näete, » protesteerib Mikker « Jah, teie olek ja väljakutsuv ülalpidamine tõendab seda, » tähendab Press .

Vahialune, kes teab, et ta on oma soovi küllaltki objektiivselt väljendanud, vastab: «Ma olen oma kaebuse küllalt asjalikult ja põhjendatult väl jendanud ega saa aru, et oleksin end väljakutsuvalt ülal pidanud. Kuna ümberpöördult, teie, minu viisakast väljendusest süüd välja

lugedes end väljakutsuvalt ülal peate. » Tagajärg oli see, et Pressi lahkudes viidi mõlemad seltsimehed 7 päevaks pimedasse kartserisse .

See, et härra ülemuse poolt kahele seltsimehele karistuse mää ramine polnud ainukene, tunnistab väga selgesti, milleks see poisu siin käib .

( « Vangla Hääl » , nr. 3 , 1. aug. 1929. )

615

Tagakiusamine süveneb Mis kasu on Pressi suukorvist ?

Juba mõni aeg enne 9. veebruari kaebuste saatmist - oli valitsus haisu ninna saanud. Mõned « tonksud » olid sisse kukkunud, mis vangimajas on loomulik nähtus, ja sellest oli küllalt, et valitsust ärevusse ajada. Algas vastuaktsioon,

Kiires korras tuli nõukogu

kokku ja otsustas vangide kausti

kud ära korjata. Ühel heal päeval kahmas jurist Johanson ise kaustikud kaenlasse ja viis kantseleisse. Isegi üksikkongidest kon

fiskeeriti kaustikud. Nüüd algas « uurimine ». Tehti kindlaks ässi tajad ja paigutati kartsa. A. Resev II jaoskonnast sai seitse päeva, samuti J. Mets V jaoskonnast. Teiste päevad on vist veel soolas,

. 1

sest kaustikud olevat järele uurimata. Kuid kaustikute « sekvester» ei aidanud. Vangidel olid kaebuste tekstid tulekindlais kappides. Ja kellel kaebuste tekst puudus, sellele toimetati kiires korras uus. Ainult

II jaoskonna poliitilisi tabas õnnetus. Nendel puudusid teraslae kad ja kaustikute arestiga kadus kaebuste saatmise võimalus. Kaustikute « sekvestreerimisest » oli veel vähe. Tarvitusele võeti ähvardused .

Jurist ja teised « kasvatajad » käisid mööda konge eriti krimi naalvange ähvardamas, et nad kaotavad « soodustused », mis olevat uue kriminaal- ja vangistusseadustikuga tulemas! Mõned üksikud

uskusid seda valet. Teada on ju kõigile, et uued « demokraatli kud » seadused ei kergenda vangide seisukorda. Sellest on aru saa nud ka suur hulk kriminaalvange, eriti III ja VI jaoskonnast. Umbes

80 kriminaalvangi saatsid ikkagi kaebused , na elutades kinni tagakiusamised, mis valitsevad vangimajades. Muidugi asjaolu , et paljudel kriminaalvangidel olid esitatud armupalved , raskendas kaebuste saatmist. Kuid üldiselt siiski oli ettevõte massiline. Kokku saadeti « Patareist » umbes

150 ka e bust ,

mis tegi valitsuse enam kui veriseks. Isegi haigemajast ja üksik kongist saadeti kaebused ära. Kahtlemata oleks asi veelgi massi 5 Jutt on poliitvangide po 1930. a . veebruaris esitatud kaebusest vanglas valitseva tagakiusamise vastu . Ühesuguse tekstiga kaebus saadeti valitsusele üheaegselt kõigist kambritest. Toim . Vangla nõukogusse kuulusid vangla ülem , üks tema abidest , vangla

arst jt.

616

Toim .

lisem olnud, poleks postiolud olnud nõnda keerulised . Soovimatu eksituse tõttu ei saanud osa vange üldse kaebuste teksti. Et valitsus on verine, seda näitab juba pikk ja sihilik põhjendus karistusmäärustes. Meie kaebused olevat

sihilikult valed. Kellele vale, kellele mitte! Iseäranis on valitsust vihastanud

meie organiseeritud tegevus, salakirjad ja « salamärgid », aga ka see, et kaebused on ühesisulised. Sellepärast karistas Orikas Pres

siga läbi rääkides nii kõrgelt, kui paragrahv kandis. See pressi suukorv on määrus, millega tahetakse ära hoida õiglaste nõud miste esitamist.

Kuid ka e bused ei jää üksnes vangimaja kant seleisse.

Nagu kuuleme, olevat kaebuse tekst ka töölisajakirjandusse sattunud. Seega on kaebusel teatud agitatsiooniline tähtsus ja

härrade jõhkrad teod saavad töörahvale teatavaks. Peale ka e buste esitamist on aga surve suure nenud.

Iga tühise asja pärast tehakse ettekandeid ja kirjutatakse mää rusi, kuna suukorvid tõmmatakse ikka sügavamale pähe.

Maha suukorvid ja tagakiusamine! Kuidas Karistusvanglas kaebuste saatmine teostus, pole teada. (« Vangimaja Kiir » nr. 3 ( 41 ), 1. märtsil 1930. )

« HUMAANSEIM »» VANGISTUSSEADUSTIK Vana viin uues astjas

Uksmeelselt piinamiste ja näljutamise vastu!

« Uus vangistusseadustik on humaanseim maailmas! » Sellise pealkirja all tutvustab kodanlik ajakirjandus kohtuministeeriumi uut vaimusünnitust . Milles seisab aga selle maailmarekordi sisu? Meil pole veel selle seadustiku täpset teksti, aga juba tutvustamise järgi peame ütlema, et see on ainult loodud olukorra kinnitamine.

Selie kõige humaansema seaduse põhimõte olevat parandamine . Milles aga see seisab? Ei milleski muus, kui meile juba tuntud

võtetes: kartser, üksikkong ja asumisele saatmine ?. Aga veel enam . Kavatsetav vangistusseadus lausub lihtsameelse otsekohesusega , et

« vahialuste parandamine on korraldatud nii, et nad on paranemi huvitatud » . Ja siis loetakse üles: tööle sundimine, sest otsekohe 8

margid 8 ja eriliseks tõmbenumbriks — kojulaskmine. See kõik ei ? Poliitvangi eraldamine oma võitluskaaslastest ja üleviimine krimi

naalvangide kongi .

Toim .

8 Uue seadustiku järgi anti katsealusele vangile hea käitumise marke ( plekitükke ) ja kui neid kogunes ettenähtud hulk, viidi vang « paranejate » liiki , sealt edasi « eeskujulike » liiki . Katsealusel oli vasakul varrukal üks kollane pael, paranejal kaks, eeskujulikul kolm . – Toim. 617

paku meile midagi uut, isegi kojulaskmine on vana number, kui meelde tuletada, et «miljonär » Samuelitš kasutas seda soodustust

täiel määral ning ainult

samuelitšitele jääb ta ka edaspidi

maksma. Margid ei muuda meie seisukorda - «tööpõlguse ja halva ülalpidamise puhul kaotavad valvealused margid » , kõneleb

seadus, aga meie oleme margid juba ette paraskisse visanud. Tõsi sem uuendus, mis meid näib ähvardavat, on võimalus « rohkem

saada isiklikke toiduaineid». Siin on tegemist otsekohese kitsen

dusega, mis näib ulatuvat kaugemale kui suhkru väljakirjutamise piiramine, mis juba möödunud kevadel läbi viidi. « Padajann » on kindlasti hädaohus. Ja et selle abil tahetakse parandada ning

kasvatada, siis peab arvama, et kroonu toidunormi suurendami sest pole juttugi. Nii on selles kõige moodsamas seaduses ka see vana põhimõte läbi viidud, et üks kord päevas süüa ja kolm korda peksa! Pärast seda, kui vahialune kõik need leivad on alla neelanud , tähendab , kui ta küllalt alandlik on, kintsu kaapab, härradele ilma palgata mööblit, riideid, saapaid ja muid asju valmistab , seal juures täiesti oma meelsuse, vaated ja tõekspidamised maha sal

gab, siis saab ta « skidkat» 9. Aga meie oleme ka siin juba ammu oma sõna öelnud.

Nõndanimetatud parandamatute vahialuste suhtes vangistussea dustik seisukohta ei võta, sest kriminaalseadustik põhimõtteliselt parandamatuid kurjategijaid ei tunnista. «Need isoleeri takse parandamatuse korral pika ajaliselt. Siia on koer maetud. Et vangistusseadustik sellest niiviisi kõneleb, siis pole meil mingit kahtlust, et see käib vangide kohta, kes oma selg

roogu iga flöödimängija ees ei painuta. Aga kui sa seda ei tee, kui sa nõuad, kaebad , kirjutad salakirja, hakkad vastu, kui sind lausa nöögitakse, siis isoleeritakse sind pikaajaliselt. Milline see isolee rimine on, seda teab igaüks. Ainult nii palju tuleb nüüd uut, et juba on kavad valmis 30 üksikkongi ehitamiseks. Kindlasti ei tehta neid pursadele, vaid teistele, ja nimelt neile, kes praegu on

asumisel või keda sallitakse teiste hulgas sellepärast, et puuduvad

üksikkongid , kuhu neid panna. Nõnda veetakse köit ikka pingu male meie kõri ümber. Ka see uus, « kõige humaansem» vangistus

seadustik on ainult uus astjas vana viinaga. Kuidas peame meie sellesse üldse suhtuma ?

Kui peaksime lootusi hellitama, et sellest tuleb paremusi, siis eksime rängasti. Kodanlus annab seadusi klassivõitluse seisukohast

lähtudes ja säärastena tuleb meil neid võtta. Meie nõudmised on kõigile teada ja need käivad risti vastu sellele « kõige humaanse male» vangistusseadustikule. Meie võitleme piinamiste, peksmiste,

näljutamiste ja omakseist eraldamise vastu . 9

618

#Skidka »

ennetähtajaline vabastamine.

Toim .

Aga selleks võitluseks on meil tarvis nii sees- kui väljaspool trelle täielikku üksmeelt ja kooskõla, mille me kindlasti ka saa vutame. ( « Vangimaja Kiir» nr. 3 (41), 1. märtsil 1930.)

« Vangimaja Kiire » kaastööliste kimbutamine « Vangimaja Kiire » sissekukkumisi. Ülekuulamisi ja karistusi. Hoidke oma häälekandjat! Viimased

kaks

« Vangimaja

Kiire »

numbrit

kukkusid sisse. Eelviimane VI jaoskonnas « punkrist » ja vii mane V jaoskonnas, samuti « punkrist». Eelviimase kohta erilisi tagajärgi pole märgata, aga viimase saatuse pärast oli valitsus eriti mures. Juula 10 oli kindlaks teinud , et « punker », kus leiti

« Vangimaja Kiir » , olevat 33. kongi oma, ja hakati siis ka tähenda tud kambrit usutlema. Mehed kutsuti ükshaaval

juristi ette. «Vilunud õigusteadlane » toimetas juurdlust kõigi reeglite koha selt. Igale vangile pandi ette küsimus, kas ta teab , mis see « Vangi «

maja Kiir » on. Keegi ei teadnud.

Ka pole keegi seda enne näinud . Samuti ei ole keegi näinud, et lehte oleks loetud kambris. Siis hakkas härra jurist kongi korrapidajat otsima. Kuid keegi ei teadnud, kes on või oli kongi korrapidaja. Siiski arvatakse, et üks vang olevat veidi asjaga kursis olnud ! Juurd luse tagajärg oli, et 33. kongi, kus asusid kriminaalvangid -karbi

töölised, karistati kahenädalase õiguste võtmisega ja nimelt – « «Vangimaja Kiire » varjamise ja edasitoimeta mise katse eest » . Tänini oli « Vangimaja Kiir » valitsuse silmis salakiri, kuid nüüd

tunnustati « ametlikult » vangide häälekandjat, milles meile pole küll midagi iseäralikku.

Algas siis ka trükitööliste kindlakstegemine kaustikute uuri misega.

Üheks trükikoja juhatajaks arvati sm . Adolf Pa u k.

Sm. Adolf Pauk pandi 7 päevaks kartsa. Proletaarse ajakirjaniku tee on okkaline!

Hoidke oma häälekandjat, et ta ronkade kätte ei satuks ! ( « Vangimaja Kiir » nr. 3 ( 41 ), 1. märtsil 1930. ) 10 Üks vanemvalyureist.

Toim .

619

Mõnda meie organisatsiooni aastasest tegevusest Et mais oli meie organisatsiooni aastapäev, pole sugugi üleliigne teha lühike kokkuvõte sellest, mida me selle aja jooksul organi seeritult oleme saavutanud.

Kui aga arvestada tingimusi, millistes tegutseme, siis ei saa siin konspiratiivsuse seisukohalt juttugi olla üksikasjalisest ja laia ulatuslikust aruandest, küll aga linnulennulisest ülevaatest, mis

haarab mõned tähtsamad, olulisemad ja põhja panevamad tege vusaktid , ühtlasi märkides ära mõningaid puudusi, väärnähtusi, millest vabanedes meie organisatsioon terveneks. Peale vastuvõetud kodukorra , mis on meie organisatsiooni alu seks, tuleb tähtsamate tegevusaktidena mainida otsuseid , mida me läinud aastal peale kestva diskussiooni vastu võtsime, mis käivad

« kondiloopimise », « skidka» ... ja kroonutöö tegemise kohta . Nagu teame, näevad esimesed kaks otsust (« kondiloopimine», « skidka » ) ette selle vastu eksija poliitvangide perest väljaheitmise ... Mõle

maid otsuseid on tulnud rakendada mitmel juhul ... Kroonutöö kohta käiva otsusega on seisukord hoopis . halvem . Kuigi aasta jooksul kroonutööd tegevate poliitvangide arv mitmekordselt on

kahanenud, on siiski üksikud selle küljes nii kõvasti kinni, et vaa tamata korduvatele « Vabe » meeldetuletustele pole nad töölt loo bumiseks ühtegi katset teinud. Et aga kroonutöö selle tegijate peale pole jätnud moraalselt mõju avaldamata (suurem osa dist sipliinirikkumisi, ühistel aktsioonidel nahahoidmine jne. on tul

nud töömeeste poolt), siis on « Vabes » poliitvangkonna soovil kaa lutud kroonutöö kohta käiva otsuse revideerimist ning kavatse takse esitada poliitvangkonnale vastuvõtmiseks otsuse uus variant,

mis samuti kui Merikülaski 11 näeb tagajärjena ette vabatahtliku töötegija väljaheitmise poliitvangide perest. See otsus oleks tervi tatav ka Merikülaga seisukohtade ühtlustamise mõttes.

Siin ei saa jätta mainimata ka üksikuid väärnähtusi, mis on tingitud « oma joone » pidamisest. Selle vastu võitlemisel on tulnud

« Vabel » üksikuid isegi märkuste ja noomitustega korrale kutsuda. Ka on harilikuks nähtuseks, et ühistel aktsioonidel jne. üksikud

semud enamuse otsust enda kohta maksvaks ei tunnista, vaid toi mitakse nii, kuidas see nendele kõige tulusam tundub. Kaugeltki mitte harulduseks on ankeetidele ja järelepärimistele vastamata

jätmine, hääletuste ignoreerimine jne., kuna ometi kommunistide põhimõttest lähtudes peaks « Vabe » ja üksikute organisatsiooni liikmete vahel valitsema tihe koostöö. Muidugi tuleb kõikidel poliitvangidel valvel olla selliste väärnähtuste ärahoidmiseks.

Lõpuks tuleks veel peatuda meie häälekandja « Vangla Hääle » juures, mis on peaaegu sama vana kui meie organisatsioongi. Üldi 11

« Meriküla »

( « Patareid » ). -- Toim . 620

nii nimetati konspiratiivselt Tallinna Keskvanglat

Grupp poliitvange 1926. aastal Tallinna Karistus vanglas Lasnamäel. Istuvad ( vasakult ): A. Erdmann, A. Marmor ; seisavad : J. Põlenik , ? .

selt peab konstateerima, et see, samuti kui meie organisatsioongi, oma ülesanded on täitnud, hoolimata sellest, et siin peale muu on tekkinud veel rida tehnilisi raskusi, millest võiks mainida maisi

paberi ja keemiliste pliiatsite keeldu, alalisi ümberpaigutusi, nii et on tulnud ette korduvaid « Vabe » ümbervalimisi, vangide kokku puutumise raskenemist, halvenevaid postiolusid jne. Kuid poliit vangkond teab, et mida vähem on isiklikke kokkupuutumisi teiste

vangidega, seda suurem tähtsus on kirjasõnal — meie häälekand 621

jal. On suudetud lülitada rida jõude « Vangla Hääle» kaastööliste võrku. Kuid kõigele vaatamata on see arv siiski võrdlemisi väike.

Paljud vanemad semud, kes kas või oma isiklike kogemuste poo lest töölisliikumises lugejaile kasulikku ja huvitavat materjali võiksid anda, vaatavad skeptiliselt kõrvalt, rääkides, et see ikka nooremate värk jne. Paljud vaatavad küll « Vangla Häälele , kui oma asjale, kuid häbenevad, kardavad, et nad ei tule oma üles

annetega kuigi hästi toime. Niisugused vaated tuleb juurteni välja kitkuda. « Vangla Hääl» olgu meie kõikide häälekandjaks. Oleme ju kõik oma arenemisastmelt enam - vähem ühesugused, keda otsene leivamure juba varakult kodanlikust koolist ära kiskus,

ning meie teadmised võrduvad sellega, palju meie ise tegelikus klassivõitluses end täiendada oleme suutnud. «Vangla Hääl» olgu mitmekesine, huvitav nii vanale kui noorele. Selle tasapinna saa vutame ainult siis , kui kaastööst võtavad osa nii vanad kui ka noo

red ... Kui « Vangla Häälele » teevad kaastööd ühed ja samad isi kud, muutub meie häälekandja liiga ühekülgseks, veretuks. Tege lik klassivõitlus nõuab kõigilt teadmisi, kõigilt poliitilist kirja

oskust ja organiseerimisvõimet, mille katsetamiseks praegune aeg on väga kohane.

Et meie organisatsiooni võimet tõsta, on vaja rohkem demo kraatlikku tsentralismi, mis on kommunistlikul platvormil seisva organisatsiooni alus; rohkem koostööd « Vabe » ja üksikute poliit vangide vahel. Kui « Vabe » on alati hästi informeeritud üksikutes

küsimustes, kui ta teab enamuse poliitvangkonna arvamusi ja seisukohti, tunneb meeleolusid, siis oskab ta ka kiire otsustuse juu res õiget seisukohta tabada. Seda tihedat koostööd pole senini

tarvilikul määral olnud. Et aga seda saavutada, see olgu meie lähemaks ülesandeks. ( « Vangla Hääl » nr. 6/7 ( 13/14 ) , 1. juulil 1930.)

TALLINNA KESKVANGLAST ( « PATAREIST » ) Seespool trelle Kilusõda V ja VI jaoskonnas Vangidelt rööviti kiluports.

Vangimaja ülem väljapressija osas. Köögikontroll manitseb vange solki sööma

18. märtsil 12 anti vangidele hapuks läinud ja haisvaid kilusid. Peaaegu kõik V ja VI jaoskonna kongid lõid need välja ja nõud sid uusi

söödavaid. Uued portsud kaaluti küll välja, kuid ka

need olid endisest sordist. Vangid olid sunnitud needki tagasi 12 1930. aastal. 622

Toim .

lükkama. Vangide nõudmisele, et neile antaks kõlblikke kilusid,

vastas ülem korrapidaja abi ja vanema suu läbi: kilud on head, uusi ei saa, kes tahab neid süüa –– söögu, kes ei taha - olgu ilma. Meile teatakse rääkida köögi ringkonnast, et ülem käinud enne kilude väljaandmist aidas ja kilutünni järele vaadates tunnistanud

kilud hapuks. Vaatamata sellele laskis ta kilud vangidele välja anda, kusjuures ta vangide nõudmistele vastas, et kilud on head ja uusi ei saa. See rasvamagu teadis sealjuures hästi, et kilud on

sedavõrd kõlbmatud, et vangid neid vastu võtta ei saa. Nii loeti kilud vangidele väljaantuks, kuna tegelikult paljud kongid neid vastu ei võtnud. Ükskõik kuhu need kilud ka pandi, kas anti ülema ... sigadele

või soolati uuesti ümber vangidele kolmandat korda pakkumiseks, kuid fakt sarnaneb täielikult vangidelt kiluportsu väljapressimi sega.

Ega hunt hunti murra Viimase « röövi» ajal 39. kongis sõimas üks «must» sm. A. Vei merit masuurikaks. Kui Veimer protesteeris, sõnas ülema abi Samarüütel Veimerile : « Teie ütlesite valvurile masuurikas! Ja nii

jäigi Veimer « vangisaatja sõimamise eest » kuuks ajaks õigustest ilma.

Sm . 0. Sepre

sai «tonksu » hävitamise ja «Vangla Hääle » transporteerimise eest 7 päeva « rohelist poolt» 13. II jaoskonnast

Rohkesti ümberpaigutusi Sm. K. Hansson üksikusse. Sm. V. Külma aetakse tööle.

Hiljuti külastas prokuröri-nokk konge, et « kaebusi kuulata » . Nii hüppas ta kamalutäie saatjatega 10. kongi. Et keegi ei tead nud, missuguse matsiga on pistmist, siis küsis K. Hansson, et kel lega tal on au kõnelda. Prokurör küsis: « Kui kaua olete istunud ? » « Viis aastat. »

« Ja mind, prokuröri, ei tunne? » « Sihukesi käib palju ! >>

Vastusest jätkus sm. K. Hanssoni karistamiseks kuuks ajaks õiguste võtmisega. Peale selle paigutati ta üksikkongi. 13 S. t. kartserisse .

Toim .

623

Sm. V. Külmale 8. kongis käidi abide poolt peale, et ta tööle läheks. Kuid et ta kategooriliselt keeldus tööle minemast, karistati

teda õiguste võtmisega üheks nädalaks.

II jaoskonnas paigutati mitmed ümber. Praegu on A. Kõvamees 7. kongis; A. Pauk, A. Murro ja P. Lepp 10. kongis; V. Külm 8. kongis; P. Keerdo, R. Tootsi ja H. Rätsep 9. kongis. Suurem sissekukkumine Juulal vedas

Haigemajast 39. kongi toodaval sm. O. Seprel ei vedanud. Hari likult vedelavõitu Juula oli kui sütel: tuhnis läbi kõik Sepre asjad,

varbavahed ja muudki kohad . Ja saak polnudki väike –

terve

rida välistelt semudelt saadetud tervitusi. Kuid Juulale oli sellest ikka vähe. Tahtis vägisi ka haava sidet lahti harutada. Et Sepre seda ilma velskri nõusolekuta teha ei soovinud, mindi ambulantsi. Sideme all olev « Vangla Hääl » nr. 8 läks Juulale, kuna « tonks >>

mahtus parajasti Seprele suhu. Kuna ambulantsi personal Juulat ei aidanud, kaebas Juula nendegi peale, süüdistades Seprele kaasa aitamises. Võitluskaaslasest «Vangla Hääle» sisust ning välimusest

Kergesti loetav, võrdlemisi suure kirjaga « Sirina » poliitvangide

häälekandja «Vangla Hääl » nr. 8 on pühendatud V. I. Leninile, K. Liebknechtile ja R. Luxemburgile, mis võtab '/3 ruumist enda alla. Teine suurem osakond on «Kirjandus ja Kriitika » , kus on luu letusi ja ilukirjanduse kriitikat. Arutatakse ka « Vangla Hääle» ümberkorraldamist, nii et paremad ja pikemad palad ilmuksid eri almanahhis, kuna « Vangla Hääl » omaks enam ajalehe sisu ja kuju.

On näha, et « Sirina » semud on innukalt asja juures ning et sel lel tööl on tagajärge . Boikott abi Johansonile

33. kongis õhtusel loendusel hoidis üks vangidest käed seljal. Seda märkas vangide suhtes äärmiselt ninakalt käituv abi Johan son, kes käratas:

« Käed kõrvale ! Kas te ei tea, kuidas vang peab reas seisma! »

Vangi ütlusele, et ega siin ei valitse sõjaväeline kord, hakkas kõrgelt kasvatatud abi vangi äärmiselt haavavate sõnadega sõi mama, et mis te lõmpsite jne. 624

JOHANNES SILLENBERG

33. kongi vangid ei saa sellise «kasvataja» ülalpidamisega, rahul olla ja otsustasid abi Johansoni boikoteerida, mida teostatakse tema tervitustele ja kõnelustele mitte vastates. Pressi Juss

käis 26. märtsi 14 õhtul järjekordset karistust sokutamas. Et 39. kongis tema tervitustele ei reageeritud, käis abi Tairit

28. märtsil 39. kongis karistuseks materjali kogumas, pärides, miks vangid Pressi tervitustele ei vastanud .

Tairitile vastati, et kuna valitsusel vangi nõusolekut karistuse vangide vaikimisest aga iga arusaaja

määramisel vaja ei ole

inimene isegi aru saab —, siis pole selles asjas midagi pikemalt -

rääkida. Sellega jäi ka Tairit rahule, lubades esitadasellekohase ettekande.

Nii tuleb kongi uksele jällegi plakat eelmistele lisaks. f« Vangimaja Kiir» nr. 4 (42), 1. aprillil 1930.) 14 1930. aastal. 40

Trellide taga

Toim .

625

Meltsase peksmine ja J. Sillenbergi näljastreik 12. aprilli 15 öösel kartseris olles kuulis J. Sillenberg, kui tunni mees tegi lahti ühe kartseri ukse. Varsti algas müdin ja karjumine, milles võis ära tunda Meltsase hääle. Hommikul nõudsid Sillen

berg, Meltsas ja keegi kolmas vang prokuröri kohale, kuid vangi maja ametnikud ainult ironiseerisid ...

Kolmel järgmisel päeval ei võtnud ükski neist kolmest vangist toitu vastu. J. Sillenbergil ei lubatud nari alla lasta, ähvardades kartsaga. Viimaks viidi ta nälgimise 5. päeval haiglasse. Seal kal

lasid velskrid talle koos kohviga pool toopi piima kurku. Ta pai gutati 9. palatisse, kus viibib üksinda. J. Sillenberg tegi prokurö rile avalduse , kuid tulemuseta.

A. Veimer ja J. Lauristin kartserisse

Peale õiguste äravõtmise « Vangimaja Kiire » trükkimise eest, mis sm. A. Veimeri kraesse aeti, viidi ta veel 26. aprillil 16 7 päe vaks kartserisse. Vististi on ka sm. J. Lauristinile mõni trükikoda kaela määritud, sest ka tema viidi 26/IV 7 päevaks kartserisse. Tunnustus «Vangimaja Kijrele» Kui « Vangimaja Kiir » ilmumise algul vahel « mustade » kätte

sattus, siis karistati arvatavat süüdlast kui salakirja levitajat. Nüüd on aga « Vangimaja Kiir » oma asjalikkude ja tabavate sõnu mitega sundinud ka vaenlasi ennast tunnustama. Nii seisab viimase sissekukkunud «Vangimaja Kiire» numbri

eest Vanglate Valitsuse poolt autoriks peetava sm. A. Veimeri karistusmääruse pikas jorus: « Ajakirja « Vangimaja Kiir» paigu tatud sihilikkude artiklite eest eesmärgiga alla kiskuda vangimaja

ametnike autoriteeti vangide silmis» jne. Mitmekordne karistus

Eelmine «Vangimaja Kiir» 17 teatas, et sm. 0. Seprelt võeti haig last tulles ära « Sirina» poliitvangide häälekandja « Vangla Hääl ».

Selle eest istus Sepre oma 7 päeva « rohelises». Kongi tulles klee biti talle sama asja eest veel teine määrus uksele, sest tema kart sasoleku ajal oli teistelt 1 kuuks õigused võetud. (« Vangimaja Kiir » nr. 5 (43), 1. mail 1930.) 15

1930. aastal .

16 1930. aastal.

Toim . Toim .

17 Nr. 4 (42 ), 1. aprillil 1930 . 626

Toim .

Taovad talva

1. mail 18 laulsid sm. J. Sillenbergiga kaasa ka temaga ühes kon gis viibivad kriminaalvangid . Nüüd on valitsus neid selle eest

karistanud, kuna Sillenberg provokatsiooniliselt karistuseta jäeti. Otsivad « riigivastasust» Sm . H. Arboni klade konfiskeeriti ülema abi Johansoni poolt mai algul riigivastase sisu pärast, milleks nimetati kirjutist ametiühin

gute I kongressist. Arboni ütluse peale, et « olete oma riigiga hädas kui kana munaga » , lubanud Johanson teda vastutusele võtta. Kes hakkas peale? Poliitvangid hõõruvad, valitsus vaatab pealt!.

Kui mai algul suhkur kodukorra vastaselt välja viidi ja vangid selle vastu protestisid, laskis Sary 19 libiseda väga iseloomuliku lause, nimelt: mis meie hõõruvat valitsuse vastu ja pidavat end nii halvasti ülal, et niisuguseid karistusi peab tarvitusele võtma. Huvitav on nüüd muidugi küsimus, kes on teinud alguse, kes on hakanud peale ? Meil pole tarvis niisugust tõsiasja meelde tuleta dagi, et kodanlus on algusest peale töörahva esindajate vastu

ennast «hõõrunud » , neid mättasse lüües ja türmidesse toppides. Türmides on aga viimasel ajal see hõõrumine valitsuse poolt päris provokatsiooniliseks muutunud. Kodukasvanud ametnikud, nagu Press jt. katsuvad kõige jõhkramate abinõudega kommunistidest

mingisuguseid vabariigi standardkodanikke valmis kasvatada, kat sudes selleks poliitvangide selgroogu oma lääge moraali ja sihiliku

terroriga murda, millel muidugi ei ole mingeid tagajärgi. Tõsi , me anname välja ajalehte, meie demonstreerime 1. mail,

meie nõuame paremaid toiduaineid, meie nõuame härrade eneste poolt valmistatud paragrahvidest kinnipidamist. Aga meile vasta takse karistustega, meile tõmmatakse suukorv pähe, et me ei saaks esitada õiglasi nõudmisi ja kaebusi.

Meie anname välja oma häälekandjat, aga me oleme selleks sun nitud, sest meilt on röövitud igasugune töölisajakirjandus. Kui meil on keelatud töörahva häälekandja saamine väljastpoolt, peame ise selle puuduse kõrvaldama ja oma ajakirja kaudu ühtlasi ka oma mõtteilma eest hoolt kandma. Ei, meie pole hakanud hõõruma, meie nõuame endale vaid kõige

algelisemaid õigusi vanglas. Kes hõõrub ja jämedat survet tarvi 18

1930. aastal .

Toim .

19 Uks Keskvangla ülema abidest . 40 *

Toim.

627

tab, see on kodanlus, kelle väravavahiks on Vanglate Valitsus. « Mis te hõõrute, jätke järele, siis me teid ei karista! » see on lastetoa-jutt, millele täiskasvanud inimesed vilistavad. («Vangimaja Kiir» nr. 6 (44), 1. juunil 1930.)

Nad kasvatavad

Kas tahetakse jälle üht poliitvangi tümaks teha ?

Sm . A. Valdsakut on juba üle kolmveerand aasta üksikkongis peetud. Kuna ta on nõrga tervisega, siis annab end üksikkongi ter visthävitav mõju ka kiiremini tunda. Viimasel ajal on tema tervis niivõrd halvenenud, et üksikkongis edasi viibides võib see lõplikult üles ütelda.

Poliitvangide nõudmised, et teda paigutataks üldkongi, pole siiamaani tagajärgi andnud. Kui viimane kord selles asjas üks

seltsimeestest vana Orika jutul käis, siis ajas Orikas ta kabinetist välja, niipea kui kuulda sai visiidi põhjuse, ilma et oleks lasknud asja lõpuni rääkida. Tema tahtvat näha, kas selline teiste vahi 20 aluste eest rääkimine kaob ära või mitte. Rasvatünn Reiman aga seletas armsa muhelusega, et Valdsakul ei olevat viga midagi,

ta isegi lugevat ja nägevat päris rahulik välja. Nagu neist kõnelustest näha, on käesoleval korral tegemist jälle « kasvatusega » tümakstegemise meetodi järgi. («Vangimaja Kiir » nr. 9 (47), 15. augustil 1930.) Meie Abels

sai 2 nädalat kartsa «tonksu » eest. « Tonksuks » osutus referaadi

kavand « Talupoeg ja revolutsioon », mis võeti ära sm . G. Abelsi taskust tema saunasviibimise ajal. («Vangimaja Kiir» nr. 10 (48), 15. septembril 1930.)

«Elav Vangimaja Kiir» «M» kongis

1. novembril korraldati « M » kongis « Elava Vangimaja Kiire » proletaarse revolutsiooni XII aastapäeva number.

Juhtkirjaks oli: Nõukogude Liidu välispoliitiline seisukord ; artikliks — Nõukogude Liidu majanduselu areng, kuna joonealu ses puudutati erinevaid jooni kodanlike ja proletaarsete revolut sioonide vahel .

20 Tallinna Keskvangla arst. 528

Toim .

GUSTAV ULGEKÜTT

Rubriigi « Seespool trelle» aset täitis följeton , mille autor tõi humoorikalt esile iseloomulikke jooni vangide elust. Ei puudunud ka vastavad elavad karikatuurid (« Opositsioonist » ja Pressist), mis erilise aplausi osaliseks said. Eeskava mitmekesistamiseks ja elustamiseks loeti ette meie tun

tud luuletajate päevakohaseid luuletusi, mis said samuti sooja vastuvõtu osaliseks. Osavõtt oli üldiselt elav, ja kuigi « Elavat Van gimaja Kiirt » korraldati kongis esmakordselt, tuleb seda igati kordaläinuks lugeda.

Kuupikkune kartsasaba Harilikus korras kartserisse minnes tuleb sagedasti kuu aega järge oodata, sest 10 kartserit ei suuda vastu võtta « inimeseks kas vatatavate » suurt arvu . Nii on külastanud möödunud kuu esimese

poole jooksul peamiselt VI jsk. käimlataguseid niiskusekoopaid rida seltsimehi, nagu P. Keerdo (3 päeva ), J. Oravas (7 päeva), L. Klaaser (3 päeva), A. Kõvamees (7 päeva ), G. Ülgekütt (7 päe va ), O. Pehter ( 15 päeva), A. Valdsak (5 päeva), J. Roots (7 päeva ). Lisaks neile on V. Sassil, J. Sillenbergil ja mitmel teisel sõit alles pooleli. (« Vangimaja Kiir» nr. 16 (37), 1. detsembril 1929.) 629

Kontsert 21 läks võrdlemisi hästi

Määrused on uksel nii kommuunidel kui asunikel. Õigused on

ära üheks kuuks. Paljudel aga on uksel mitu määrust. Tagakiusa mine on tugev. Iga tühisemagi asja pärast karistatakse, mis kut sub välja üldise pahameele, protestivaimu ja sõjakuse. Tuhnimine ja nuhkimine valitsuse poolt on ka väga tugev. Märtsi , aprilli ja mai « Vangimaja Kiired » on kõik sisse kukkunud.

«Vangimaja Kiire» märtsinumbri eest istus J. Lauristin 7 päeva kartsas, aprillinumbri eest A. Veimer 7 päeva ühes kuuks ajaks õiguste äravõtmisega, mainumbri eest on karistus veel tulemata.

Kuid ega sellepärast sõit veel seisma jää. Lehe ilmumine jätkub, ehk küll iga päev konfiskeeritakse « trükikoja sisseseadeid ». Pressi boikoteerimise eest karistati üht kongi ( poliitvangid)

kokku 39 kuuks õiguste äravõtmisega. Boikott jätkub. Uusi « asu misele saatmisi » pole viimasel ajal olnud, samuti pole kontserdi eest laiali paigutatud. ( « Vangla Hääl » nr. 6/7 ( 13/14), 1. juulil 1930.)

34. kong Maletamine ja vaidlused

Elu veereb endiselt ühetooniliselt. Aega saadame mööda pea

asjalikult maletades, vaieldes, lugedes ja kongi mööda maratoni tades.

Meil on nimelt kõvad vaidlused selle üle, kas saadakse veel sel aastasajal tehnikaga niikaugele, et saaks lennata maakera õhu

piirkonnast universumi, Marsile jne. Mõned arvavad selle olevat täiesti läbiviidava, teised aga kahtlevad kõvasti. Malelaud on päevad läbi tuline, küll mängides, küll ülesandeid lahendades. ( « Vangimaja Kiir » nr. 2 ( 40 ), 1. veebruaril 1930.)

35. kongis Geomeetrilised välgud . Suitsumeeste värinad

Juba üle nädala seisab päevakorras geomeetriliste ülesannete lahendamine. Kõik senini lahendamatuks peetud ülesanded on

lahendatud ja nüüd komb neeritakse uusi ning keerulisemaid.

Nende lahendamise puhul tekib mõnikord tahvli kohale suur krii 21 Kontsert 630

laulmine 1. mail . – Toim.

ditolmu pilv, milles välgatavad elektrisädemed ja tundub väävli haisu.

Ka igapäevased vaidlused kestavad edasi. Neil puhkudel ei lepita harilike maiste asjadega, vaid kistakse ka jeesuke taevast ...

Kui Lõmps 22 võiduka ilme ja purupakkidega kongist välja tuli, jooksid igal suitsumehel külmad judinad üle selja ja mõnel võttis

põlved värisema. Pärast selgus, et hirm oli asjatu , sest osa puru oli kongi jäetud, mis kohe külmavärinad seisma pani. Nüüd on nii kaugele jõutud, et puru on kadunud ja kõik käivad pühade nägu dega ringi, nagu poleks eluaeg tubakalõhna nuusutanudki. Tuleb

tõsiselt karta, et kui puru sisse antakse, ei leidu meest, kes sellest vingu teeks.

Kongi kõige turskem mees, kongi au ja uhkus, haigestus. Ta pimesoolikasse oli mingi tundmatu karv - ussike pugenud. Kui ta oli kolm ja pool nädalat haigla põhukotil lamanud , ilma et kuri

elajas tast oleks lahkunud, ja kui ta oli kaotanud oma ihukaalust 7 kilo, heideti ta haiglast välja parandamatu haigena ... ( « Vangimaja Kiir » nr. 6 (44 ) , 1. augustil 1930. )

35. kongis

läheb elu harilikku rada. Loetakse raamatuid, ajalehti ja kõik suguseid ajakirju, mille hulgas on tähelepanuäratavas ülekaalus agronoomia-alased, nagu « Agronoomia », « Loomakasvataja » , « Uus

Talu ». Sellest muidugi ei järgne, et terve kongi koosseis oleks eri liselt künnist ja külvist huvitatud.

Hiljutine kongi remont ei rahulda mehi. Seinad ja lagi, mis on üle võõbatud, näivad küll natuke kobedamatena kui enne, kuid põrand , mis « mustade » sõnade järgi oli enne-tsaariaegne, on ka pärast remonti lagunenud, nii et murra kõndides kas või jalaluu. 37. kongis Hoogne õppetöö

Meil õpitakse ikka veel suure innuga matemaatikat , keeli. Isegi kosmograafia ja navigatsioon leiavad uurijaid. Tihti vaieldakse õppemeetodi üle. Igaüks aga kiidab oma ja

kompromissist ollakse kaugel. Nõnda lähebki siis töö küll üksikult, küll grupiviisi.

Puhkepäeval, 23. märtsil, korraldati järjekordne « Elav Vangi maja Kiir », mis seekord oli tõesti elav. Kuigi oli ette nähtud

3 artiklit, esines siiski ainult üks, teemal : « Otto Strandmanni valit sus ja teised kodanlikud parteid » ... 22 Uks valvureist.

Toim.

631

Malenupud hõõguvad järjest, üks vahetus järgneb teisele. Siin võivad tegutseda kõik. Ja kui mõni ütleb algebrast pisted pähe löövat, siis siin see kõik kaob. ( « Vangimaja Kiir» nr. 4 (42), 1. aprillil 1930. )

38. kongis Referaadid ratsionaliseerimisest NSV Liidus

ja NSV Liidu majandusest

Kui mõnedes kommuunides kurdetakse tööpinevuse languse üle,

siis meil see aina tõuseb. Nii on meil päevakorral terve rida ühis kondlikult kasulikke töid referaatide näol. Seni on peetud NSV Liidu tööstuse ratsionaliseerimisest neli referaati, millest ka ela valt osa võeti. Siis refereeritakse veel opositsiooni üle ja lähemal ajal on kavatsusel hakata refereerima NSV Liidu majandusgeo

graafiast ... (« Vangimaja Kiir» nr. 16 (37), 1. detsembril 1929. )

38. kongis

Haridustöö, õppimine sünnib meil nüüd ainuüksi lugemismee

todil ... Ühed rändavad Jakuutias ja Kesk - Aasias. Teised, kaldu des rohkem maadeteadusliku internatsionalismi poole, võtavad ... ette ühiseid retki kõige kaugemaisse maailma nurkadesse. Aukohal püsib aga ikka poliitökonoomia. Mõni kangem mees on seda tänulikku ainet juba mitme-setme autori järgi uurinud ja võib-olla mõnda autorit isegi mitu korda külastanud .

Kui vaimses elus ühistöö on ajutiselt puhkusel, siis kongi majan duslikus elus sellevastu on kõik kõrgustikud kooperatsiooni val duses. « Kolhoosnikud » 23 on laiad mehed ja nende toidutabel väga mitmekesine: hommikul banaanipuder keedetud veega, sama

puder õhtul keedetud veega, keetmata vimmad külmade banaani dega jm. Õhtul järgneb sellele ... loomulikult teoreetiline osa kalandusest, vähkide püügist jm. jm. . ( «Vangimaja Kiir» nr. 3 ( 41 ), 1. märtsil 1930. )

23 Vangid , kes oma kartuliportsud tegid ühiselt pudruks. Kuidas seda tehti , vt. käesolev kogumik lk. 358.

632

Toim .

39. kongis Kolm referaati õhtuga

On kavatsus lähemas tulevikus korraldada mõned referaa did ...

22. jaanuaril peeti kolm referaati. Esimene oli pühendatud V. I. Lenini mälestusele tema 6. surma-aastapäeva puhul. Põhi joon referaadil oli see, et kui tahame vääriliselt mälestada Leninit, siis peame katkestamatult jätkama seda tööd, mida tema tegi kogu oma elu kestel .

Teine referaat peatus kurva sündmuse juures, mis leidis aset 25 aasta eest Piiteris 24

Kolmas kõneleja peatus 149 areteerimisel, tähendades, et poliit

vangid, vaatamata terroriseerimistele ... on jäänud kindlaks leni nismile ja jätkavad tööd samas vaimus. («Vangimaja Kiir » nr. 2 (40), 1. veebruaril 1930. )

39. kongis 1. august. Matemaatika võtab hoogu

1. augustil 25 oli meil kaks referaati. Esimene referaat tegi üle vaate praegusest maailma majanduskriisist ja jõudis otsusele, et kriisi kulminatsiooniperiood pole veel lõppenud ja sügisel võib oodata seisukorra erilist teravnemist .

Teine referent kõneles poliitilisest olukorrast. Leidis, et õhk on tiine nii sõdade kui revolutsioonide võimalustest.

Viimased nädalad on kaasa toonud matemaatikute uputuse. Ter velt üks kolmandik kongi koosseisust puurib mitmesuguste vor melite kallal. Iga uue päevaga täienevad õppemeetodid . Eriti edu kas on sel alal üks nutikam seltsimees. Ta võib kõrgema matemaa tika sama kerguse ja kiirusega läbi võtta kui harilik surelik kõige

igapäevasema romaani. Edu saladus seisab lihtsas, kuid terav meelses juhtlauses: millest aru ei saa, see jäta vahele !

Vastandina arvumeeste elavusele on suitsumehed päris norgu jäänud. Neid võib õige sagedasti näha saladuslikult pobisemas:

« Mina usun , et homne päev on parem tänasest, jne. » Jooksvatest asjadest on suurima tähelepanu osalisteks saanud

Hiina ja Egiptuse sündmused ning kirbud. Esimestele vaadatakse kaunis optimistlikult, kuna viimastega ollakse püsti hädas, eriti öösel.

On proovitud küll mitut vastuabinõu , kuid kõik tagajärjeta. ( « Vangimaja Kiir » nr. 9 (47), 15. augustil 1930. )

24 « Verine pühapäev » 9. (22. ) jaanuaril 1905. aastal .

- Toim .

25 1. augustil 1914 algas Esimene imperialistlik maailmasõda. Rahvus vaheline proletariaat tähistas seda hiljem sõjavastase päevana. Toim. 633

TALLINNA KARISTUSVANGLAST ( « SIRINAST») « Tonksujaht» Ära söö , sured ära!

Viimasel ajal on administratsioon erilisel « tonksujahil». Hiljuti leidsid 27. kongi elanikud jalutamast tulles, et korter on « nuhkide» poolt ära võetud. « Matsipoiss » ootas koridoris, käed vaheliti, saaki.

Natukese aja pärast koputati uksele. « Matsipoiss » sirutas koivad välja ning avas jahilistele ukse. Kaks jahilist astusid kambrist välja, kuid kolmandat kiskus nagu miski vägi tagasi kambri. Et suurem osa neist välja tuli, sammusid kongi päriselanikud sisse. Sisse astudes võeti nad aga tule alla. Kambrist ei olnud midagi näppu hakanud, sellepärast oli vaja sissetulijaid revideerida. Selt

simees Olga Reinson astus tuppa kolmandana. Teda nähes katkes tati esimese läbiotsimine ja karati temale kallale, öeldes: « Otsin õieti teid . »

Ent saak, mida ta lootis saada, jäi saamata. Väike liigutus, ja see oli Reinsonil suus. Valvur püüdis küll rabada, kuid see ei läi

nud korda. Et saak nina alt ära lipsas, pani « must » karjuma: « Mühlberg, Mühlberg! Kirja pani suhu ... Sööb ära.» Tulid küll siis « Matsipoiss » kui ka teised jahilised kokku , kuid teha polnud midagi, mis lännu, see lännu. « Matsipoiss » katsus meelitada :

« Andke kätte ! Kas ikka ära sööte? »

« Ära söön jah, » oli vastus. « Surete ära. »

« Mis siis, kas kahju on? » Ei jäänud ka « Matsipoisil» muud, kui käskis ettekande teha. Üks >>

suutäis jäi neil jälle saamata.

17. skp. pandi Reinson sama « tonksu » söömise pärast kolmeks päevaks kartsa.

Akiline « rööv » pühademeeleolus 24. detsembril poole kuue ajal õhtul üllatati 20. kongi elanikke

äkilise « rööviga» . Kohal oli korrapidaja Pohl ühes abikorrapidaja Nesselmaniga. Naisvalvur otsis algul kambrisviibijad hoolega läbi, seejärel kambri. Puistamine ei andnud tagajärgi, sest surm ka ei võta sealt , kus midagi ei ole. Nagu hiljem kuulda oli, olevat

kunagi kusagil vangimajas aknast midagi alla lastud või üles tõm matud. Härrad oma pühademeeleolus arvasid, et ka nende vangi majas võib midagi sellist juhtuda. Ja sellest see äkiline « rööv ». Ametlikku järelepärimist asja kohta pole olnud. Vist said härrad isegi aru , et nägid vaime. ( « Vangla Hääl » nr. 1 (8), 22. jaanuaril 1930. ) .634

ALIIDE SILBERG poliitvangina.

Supp surnud põrsa lihaga. Kongid külmad. Talvevarustus puudub Hiljuti keedeti meile supp surnud põrsa lihast. Seda teada saa des tegid vangid põrgut ja nõudsid senise köögikontrolli kõrval damist. Suure sõidu peale läks viimaks korda nõudmine läbi

suruda ja nüüd on iga kahe nädala tagant uus kontroll – vangide hulgast.

Vaatamata keskküttele on kongid külmad. Vangid kannatavad alalise nohu all ja mõnel on külma tagajärjel isegi varbad paiste tanud . Nõudsime Pressilt talvevarustust, eriti sukki. Sukad lubati, kuid anti nn. sääresoojendajad , mis kujutavad sukasääri ilma pöi

dadeta. Pöidade aset peavad täitma jalanartsud. Pressi visiidid toovad alati kaasa karistusi. Viimane kord karis

tati « ebaviisaka väljaastumise » eest A. Silbergi, J. Telmani, A. Sommerlingi, L. Velsi, H. Niinebergi õiguste äravõtmisega. Selt

simees O. Künnapuud sõimas Press ... vaimliseks terroristiks ning saatis Viljandi vangimajja « belletristikat lugema » , sest teadusli kud raamatud mõjuvat halvasti.

« Röövid» on meil sagedased ja põhjalikud. Puistati jõulu ajal .... ( « Vangimaja Kiir » nr. 2 (40), 1. veebruaril 1930.) 635

Põnevad sündmused « Sirinas» Kaks kuud karistust tagavaraks. Pere kasvab

Ülema asetäitjana möllab siin praegu «Patarei » flötist. Kes päris jumalaks saab, on seni selgumata, olgugi et kuuldusi ja ole tusi on väga mitmesuguseid. Karistusi on poliitilistel praegu kaks kuud tagavaraks, muuseas üks kuu selle eest, et nad ei võtnud vaevaks Pressi Jussi röhkimi

sele vastata. Karistuste rohkuse ja muude sarnaste asjade pärast tehti kohtuministrile bullad 26, kutsudes teda kohale. Tagajärge dest pole seni kuulda. Mai laul läks hästi.

Hiljuti paigutati J. Telman üksikusse. Üksikuis istuvad ka 9 naist, kes hiljuti areteeriti, nende hulgas üks Viljandist ...

Vangide häälekandja ilmub järjekindlalt ja paraneb iga numb riga nii näolt kui teolt. Härrade visiit

Hiljuti käis siin trobikond lorikogu liikmeid kaemas, kas vangi

maja ka « kõva » on. Sai neile räägitud kõigist vangla puudustest. Need aina kuulasid ja liigutasid kõrvu, kuni üks taipas ühmata, et

ega tsaariajal parem olnud. Sellega olid ka teised kohe nõus, et kega olnud jah, meil koa riik vaene» jne. Sellele vastati, et kui ei jõua vange toita, laske lahti . Nüüd piiksus Juss teiste tagant: « Teie

pole ju veel paranenud. » («Vangimaja Kiir » nr. 6 (44 ), 1. juunil 1930.)

TARTU VANGIMAJAST

Tartu vangimajas harrastatakse « rusikasporti » Möödunud suvel katsus üks Tartu vangimaja meesvang põge neda. See ebaõnnestus. Mees tabati ja toodi arestimajja tagasi.

Rusikakangelasele vanemvaht Mühlbergile tuli spordivaim peale ja ta hakkas oma rusikate tugevust proovima tabatu kallal. Nais vangid , kes parajasti jalutamas olid , nägid peksmist ja segasid

vahele. Rusikakangelasele lõi püha viha pähe, et naised julgesid teda ta tähtsas töös segada. Ta kargas naisvangide nina alla, veh kis rusikatega ja röökis:

« Kes julgeb veel sõna rääkida, saab kuu aega kartsa. » 26 S. 0. pikemad avaldused, kaebused . 636

Toim .

Teisel päeval ilmus Vuhka ise arestimajja . Kui peksmise pealt nägijad julgesid talle sellest rääkida, sõimas Vuhka nad läbi. Pro testi tasuks võttis ta ära kõik « soodustused » , mis seni antud , ja

pani kuulmata korra maksma. Kui talt aru päriti, miks see, vas tas ta, et see olevat õpetuseks, et vangid tulevikus oma suu peak sid ja end teiste asjadesse ei segaks. Vangid aga ei jäänud rahule ja seltsimees T. kutsus kohale prokuröri. Asi läks uurija kätte. ( « Vangla Hääl » nr. 1 (8), 22. jaanuaril 1930. )

Tartu vanglakommuuni elust ( Oma kirjasaatjalt )

Tartu vangla kommuun moodustati 1929. aastal kohalikest noorte protsessi 27 tegelastest, kes koondati ühisesse kongi : Harald Nael , Arnold Kriiseman , Alfred Taalman, Voldemar Kütt, Jaan Udras, Johannes Tross ja Elmar Vassil (vabanes mai lõpul). Hil jem tuli juurde Mihkel Pikkur Pärnust. Võeti vastu hukkamõist vad otsused «kondiloopimise » kohta, kuna töö küsimus töölkäijate puudumise tõttu üldse üles ei kerkinud . Peeti rida referaate, anti välja ajakirja « Revolutsiooni Täht » , õpiti keeli, ja talv möödus

imekiiresti... Märtsikuus peksid «mustad » vangla koridoris vang Suiki, kelle appikarjumise peale kõik kongid protesti tõstsid, mille

tagajärjel Taalman ja Kriiseman kartsa löödi ja hiljem kui ässi tajad Viljandi vangla üksikuisse saadeti. Jaan Udras läks samal ajal « Patarei » haiglasse ... Kongid on Tartus äärmiselt halvad , õhuvaesed , pimedad ... ( « Vangla Hääl » nr . 6/7 ( 13/14 ), 1. juulil 1930. )

27 Mõeldakse kohtuprotsessi, mis toimus 1929. aastal Tartus, kus rida 1928. a. kevadel suletud legaalse Ule-eestimaalise Töölisnoorsoo Ühingu tegelasi, nagu mõisteti .

A.

Toim .

Taalman ,

A.

Kriiseman,

E.

Vassil

jt .

sunnitööle

VÕITLUS

KESTAB ...

I. Poliitvangide omavahelisi kirju ja kirjakatkendeid aastaist 1930—1931

1. august möödus meil suure miitingu ja päris löögivalmis meele oluga. Esimene kõneleja kirjeldas maailmasõja-eelset ja praegust majanduslikku seisukorda ja oli kindlas arvamuses, et pole enam kaugel sõja ja revolutsiooni algus. Teine käsitles Nõukogude Liidu ja kapitalistlike riikide olukorda ning jõudis otsusele, et lähemal ajal pole nende poolt Nõukogude Liidule kallaletungi karta. Kol mas rääkis töölisklassi valmisolekust maailmasõja algul ja nüüd ning arvas, et seekord lööb töölisklass kodanluse nässu.

Viimasel ajal on meil hoogu võtnud vaidlused ... Äge on vaid lus Einsteini teooria poolt ja vastu. Tõmmatakse tahvlile sirgeid ja kõveraid jooni ning uuritakse päikesekiirte lendu ja püütakse vastuvaidlejat teravmeelsete näidetega reast välja lüüa ... Ka vaimne töö, keelte õppimine, lugemine sünnib keskmises tempos.

Kallis seltsimees!

Pidin sulle juba ammugi kirjutama, aga ikka ei leidnud aega, olin kõik need päevad vanade lehtede kallal ametis. Sain selle tööga lõpule ja nüüd võib jälle veidi lobiseda. Elu läheb mul õige vaikselt. Praegu ... kogun alles jõudu. Saab ainult näha, kas här

rad jätavad mind nüüd rahule või saadavad veel kord « põrsapäevi» tegema. Viimane on kaunis tõenäoline. Aga eks näeb. Meil oli täna

jälle « rööv » , viidi ära « kitsed » ' ja üks pisike nuga. Madala ja E. Vei nimed pandi kirja. Saab näha, mis neile antakse.

Nüüd ametlik osa. Ütle oma kongi kirjanikule, et Pauline 2 asjus pööraku nad (T) poole, sest kõrgem nõukogu ses asjus asub seal. Toim . mängukaardid . I « Kitsed » 2 « Pauline » ehk « Paula » oli poliitvangide illegaalse ajakirja « Punane

Viisnurk» konspiratiivne nimetus. 638

Toim .

Uudist pole meil mitte midagi. Kuidas teie pool elatakse? Eks lase ka mõnikord paista, kuidas sinu elu läheb. Mul on nüüd uus aad ress, nagu isegi näed. Riks.

Kallis seltsimees !

Kuulsime täna jalutuse ajal, et punased väed on Sanghai vallu- . tanud. See olevat eilses lehes. Rohkem ei saanud kuulda, sest läks sõiduks.

Mp.

Teil on õigus küll , et meie oleme loiud Vally 4 vastu. Kuid ega tema nii naiivne pole, et luuletusi sooviks. Korraldada tõesti väl jastpoolt materjali saamist! Saame ka meie vähe kuulda ... Aga — nagu vähegi võimalik, teeme kõik, mis temakest võiks rahuldada

ning rõõmustada. Kahjuks ... siia praegu kleidiriiet 5 ei tule. Selle kauba meestele oleme küll tellimised sisse andnud, aga sõnapida jad on hooletud, unustavad. Birkhan 66 seadvat « Sirinas» kord -kor ralt kõik enda käe järgi. Kohe esimesel nädalal keelanud kongide

vahel raamatute, ajalehtede jne. edasiandmise. Hiljuti viinud ta kartulikoorimise naiste kongidesse. Sellest tekkinud konflikt. Kar tulid löödud kongidest välja, millele järgnenud kartsasõidud ja

uksi ilustanud valged plakatid ...

Meilt käis mees liivase leiva pärast Voitese 7 jutul. Jutt oli väga lühike: «Teil on alati üks või teine viga. Leival pole viga midagi. »

Kui mees leiba tahtis näidata, siis kamandas Voites: «Lase jalga!» ja peksis mehe välja. 12. VII 30 . *

3 Poliitvangide varjunimesid, mida kasutati kirjavahetuses, ei ole läinud korda dešifreerida. Ühel poliitvangil oli mõnikord mitu varjunime, neid muudeti sageli . – Toim. « Vally » - poliitvangide illegaalse ajalehe « Vangimaja Kiir » kon spiratiivne nimetus . Toim. 5 Nii nimetati paberipoognaid ajalehe jaoks . Toim . 6 Birkhan endine Keskvangla ülema abi , viidi ajutiselt üle Karistus vanglasse. Toim . 7 Toim . Voites Tallinna Keskvangla ülema abi . 639

Kallis seltsimees !

Kas teist keegi proovis tarvitada postkastina saunas riietusruu mis olevat ahjuauku... meie kasutasime seda erakutega 8 side pidamiseks. Eelmine kord saatsin. Ta sai selle kätte. Tahtsin ka

seekord saata, kuid meie märgi kohale oli tehtud samasugune märk, nagu meiegi tarvitasime. Arvasin , et ta on ehk juba käi nud . Kobasin ja kobasin, kuid lõpptulemus oli —- kokkukeeratud pigine või tõrvane tükk puuvilla . Asi näis kahtlane ... Lõpuks tahtsin siiski kirja sinna panna. Kuid polnud enam aega, tuli ära

sõit. Viiendast kambrist küsisin . Nad ei tea sellest midagi. Me pole juba paari nädala jooksul erakult midagi saanud . Kas teile on tul nud mõni läkitus? Või on ühendus seda kaudu läbi . Erak oli alati

aknal, kuid laupäeval ta aknale ei ilmunud. Kas tal on tervis hal venenud või on kartseris või ehk teise korterisse kolinud . Vint . 18. juunil

See 9. juuli « tonks » käes. Meil käib siin juba neli-viis päeva sõda valitsusega liivaga segatud leiva ja viletsate kartulikäsnade

pärast. Kõigi kongide esindajad tahtsid ses asjas täna Orika ºjutule minna. Kuid see aimas vist põhjuse ette, ja nii ei võtnud kedagi jutule. Nüüd vastame sellega, et homme põrutame kartulid ja leiva välja. Näis, kui üksmeelselt see läheb. Loodame, et teie jaoskond ei tuku , sest ega teie paremat torti ja käsnu saa ... Nädal tagasi lasti Sitsis 10 600 töölist lahti. Muidu endine. Vutt . 12. VII

Seltsimees !

Juba kolmandat päeva saime hapusid kilusid. Viskasime tänased välja. Neil oli otse katku lõhn . Kurat teab, mis nendega viimati

peaks tegema. Tänased röövlid ' l pidid meil leppima pulbripabe ritega 12 Toini . üksikkambris istujad . 9 Tallinna Keskvangimaja ülema Sperlingki hüüdnimi .

8 Erakud

Toim .

10 Balti Puuvillavabrik . – Toim . S. 0. valvurid , kes otsisid kambri läbi .

Toim .

12 Velskrilt saadud pulbrite ümbrikuid kasutasid vangid salakirjade

kirjutamiseks. Selle vältimiseks hakati Tallinna Keskvangimajas pulbreid pakkima musta paberisse. kongist välja . 640

Toim .

Valged pulbripaberid, kui neid veel leiti, viidi

Kallis seltsimees !

Meil oli täna rööv. Niisugust asja pole veel olnud, kui täna oli — Vally oli röövi ajal ilusti nari vahel, mõni rida veel kirjutamata ja ühesõnaga valmis saamas. Aga rööv teda ära ei viinud, jäi silma

paari vahele. Kõigil oli tunne, et tulevad kongist Vallyga välja.13 Ära viisid ühe noa ja kitsed. Eks mõnelgi tuli uksele lipakas.14 Tervit . Okas.

Kallis seltsimees!

Nagu tead, on Vally praegu meil. Kuid toiduga

15

on napp . Kas

te ei tahaks midagi pikemat anda? Ehk on Vallyle veel midagi pikemat pajatada ? Oleks väga hea, kui midagi saaks . Kuidas teil peaga 16 on? ... Küsisin Kilimilt, kuid ka see olevat omad ära

hävitanud . Kui teil juhtub olema , siis lase paista . Tööga teen nii pea algust , kui pea kätte saan .

25. V.

Kallis Kusiraudsik!

Kui ma su nime õieti välja lugesin, siis oli ikka vist küll Kusi

raudsik. Niisiis, kallis Kusiraudsik, leiva asjus andis Vanapagan meile enam - vähem rahuldava vastuse. Sõimas Puhki, et küll suur ja rikas mees, aga näe, pannud liiva jahudele hulka. See sats ole vat läbi ning enam liivast leiba ei antavat. Kartulid lõppevat Varsti. Millal see « varsti» tuleb, seda me ei tea. Arvame sellepä

rast, et sõitu tuleks kartulite pärast jätkata. Otsustasime esialgu mädanenud ning hoopis kõlbmatud välja valida ning ukse taha lüüa, nõudes nende ümbervahetamist paremate vastu. Eks edas

pidi tuleb vist kõik välja lüüa. Vanapagana jutust paistis, et meie naabrid on ka sõitu teinud . Informeerime neid ka sellest kavat susest, vast tulevad kaasa. Komm. terv.

Kulgu. 15. VII.

13 Vangid aeti läbiotsimise ajaks koridori .

Toim .

14 Ulema käskkiri vangi karistamisest õiguste võtmisega. 15 Kaastöö ajalehe jaoks.

Toim .

Toim.

16 Mõeldakse « Vangimaja Kiire » päistiitlit, mis oli varem valmis joonis tatud mitmes eksemplaris ja kopeeriti igale ajalehe numbrile . 41

Trellide taga

Toim.

641

9054 ALEKSANDER MUI ( «Relv» )

poliitvangina .

Kallis Vutt!

... Nojah, meie jaoskonnas ka väikselt kartsasõitusid ees ...

Mui oli viis päeva, Sepre on praegu seitse — « tonksu » eest, mida saatnud Pärnu kuus kuud tagasi, Hansenil ja Poobusel — kuu aega uksel – samuti «tonksude» eest. Tervel jaoskonnal lasti sõra -

-

numbrid üles kirjutada ja anti uued kingad. Korda kolm on ka

juba ahju köetud. Kuis teil nendega lood ? Kas ikka informatsiooni välissündmuste kohta saate? Kas kaltsu 17 käib? Meil enam uue maid teateid korrapäraselt, nagu kord, praegu pole, vahest ainult kobina peale kuuleb ... Parlamendi laialiajamine Austrias, kus juures sotse lubatud kloppida viimse veretilgani, sündinud selleks, et Saksamaaga ühineda. Meie poistel on kindel arvamine, et Saksa maal hiljemalt selle talve jooksul midagi revolutsioonitaolist sün

nib. ... Mis minu isa teeb? Kas tudeerib kõvasti või kirjutab jälle midagi säärast, mille eest valitsus klade mustaks teeb ? Suru tal poisijõmpsika poolt pöialt. Kõigile siitpoolt tervitusi. Relv.18

10. 10. 30 .

(ENSV ORRKA , fond 1868, nim. 1 , s.-ü. 3977, lehed 22, 42, 45, 56, 57, 58, 62, 72, 85, 102, 114, 120, 130. ) 17 Nii nimetati ajalehti.

-

Toim.

18 Poliitvangi Aleksander Mui varjunimi. – Toim . -

642

Kuidas elad , Uki ?

Kas oled ikka tervise juures ? ... Väga hea, et läks meie vahel korda luua informatsioon . Teile tahetakse midagi saata. Ka võime

teid informeerida. Võrk on meil võrdlemisi hea ... Välja arvatud Alfa oma kaaslastega, on kõik teised seltsimehed meiega kontak

tis. Ei puudu isegi ühendus välisilmaga. Imelik ainult, et siiani ei olnud teiega sidet. Mina saatsin teile paaril korral laululindudega kaks mullikat ja preili 19. Kuid nähtavasti linnud teie pool ei võt nud jällegi vedu. Et aga nii enam kesta ei või, siis informatsiooni saatmises võtsin algatuse enda peale.

Ma usun, Uki, et sa saad hästi aru ühenduse tähtsusest ja ei keeldu olemast minu kaaskorrespondendiks ... Kõigepealt räägime kokku « punkri » asjus. Koht, mis ma teile mineval korral näitasin , ei ole just kõige parem. Ma saan hästi aru ,

et teil peab olema sihuke tall, kuhu võib panna tähelepanematult

ja kust oleks kerge võtta. Teie elu-olu on mul teada ... Järgmisel korral panen «tonksu » teise « punkrisse » , aga ikkagi nõela abil. Vaata, kui sa astud pesuruumi, siis pööra oma tähelepanu veekraa

nide peale, mis on sisse astudes paremat kätt. See on päris meie nüüdse « punkri» lähedal.

Nagu sa isegi oled tähele pannud, on

veekraanide all väike puust laud. Just selle laua põhja alla ma panengi tuleval korral teile enda ja ka teiste semude « tonksud ». Võta aga ära. Ainult, Uki, ära sega kraanilaudu ära ... Kriipsu ma teen ikka veel vana koha peale, millest ma eelmisel korral rää kisin. Kui te mu « tonksu » ei leia, siis tehke märgi ümber võru.

Vaata, Uki, ise ka üks hea koht. Ei tee halba, kui tagavaraks on

mõni hea «punker» . Kirjutage ainult morsega ja varjunimega, et poleks karta miiniminekut. Sa, Uki, kirjuta « tonksud » sarnases

stiilis, et ma saaksin sinu « tonksu » saata edasi ringreisile. Meie saadame viimasel ajal kõik kodumaa ja üksikute 20 « tonksud » teine - teisele edasi. « Punker», Uki, on läbi ja läbi proovitud ja sa võid julgesti oma mullika jätta kaheks nädalaks « punkri». Tee aga

seinale mitte horisontaalne, vaid püstjoon, juhtumil, kui sa paned atonksu » « punkri». Ah - jah, pane « tonks » pergamentpaberisse, et ta niiskeks ei saaks.

Kui tahad, Uki, kellelegi midagi saata, siis muud kui aga saada siia , meil on ühendus väga korras. Noh , oleme vist jõudnud kokku leppele « punkri asjus» ja kõik on selge. Meil kõik vana viisi. Toodi

ainult mitu värsket semu. Kitsing paigutati 40. kongi, kus istub Tartu Nael. Ehrlich ja Lunt paigutati 42. kongi, kus oli ees Sum

berg, Cher ja Pehter, kes muuseas tuli alles hiljuti haigemajast. 19 Preili « Vangimaja Kiir » . Toim . 20 Kodumaa poliitvangide ühiskongid

Tallinna Keskvangla V jaos

konnas. Kodumaa all laiemas mõttes mõeldi Nõukogude Liitu . Uksikud

üksikkongides viibivad poliitvangid. – Toim . 41 "

643

Haigemajja jäid veel Kaarel Paas reumahaigusega ja Marmor, kes tuli Viljandi vangimajast siia lukksepa värkstuppa, kuid jäi siin tiisikusse ja läks haigemajja ... Põrandaalune Kull viidi 21. kon gist üle 44. kongi, kus oligi juba Kuzmin. Tulp ja Sassi on ikka veel 45. kongis, Sillenberg on 43. kongis üksi ning Tooming on 41. kon

gis ... Abels istus rohelises preili eest seitse päeva, nüüd võeti saunas ta püksitaskuist preili käsikirjad ära. Jälle on oodata oma seitse päeva. Seprel läks « tonks» miini - ka oma seitse kindel. -

Kull sai teatavasti ... 12 aastat. On Kommunistliku ülikooli hari

dusega poiss, kena, tubli seltsimees, ainult vangimaja elu ei tunne ta veel ... Ülgekütt käib vahetpidamata kartseris « tonksude » pärast, ta uks on ka alati tapetseeritud 21. Praegu aga ei ole tal ühtegi kartserimäärust ees.

Arbon on ikka veel tervise juures.

Kõik värsked semud mõlemast protsessist viidi kolmandast kori dorist ära. Tarum ja Aksel on vist veel kolmandas. Tervit. Pärnakas. *

Kallis Vutt!

Ole meheks ja tee Paulale midagi seltsimees R. Pälsoni mäles tuseks. Siis küsi « 400 grammilt » ning uuelt Pärnaka kaaslaselt, kas neil on ka midagi tehtud. Kui neid on rohkem, ehk saate siis «h» punkri kaudu tulema lasta. Kas värske sealtpoolt piiri tulnuk

ei võiks meile kirjutada midagi sealsest elust, mida me võiksime Vally jaoks kasutada. Rohkem niisugustest asjadest, millega Villu

kokku ei puutunud. Las teeb midagi, eks siis näeb, kus kasutada saame. Kas on Vally uudiseks või mitte? Sinu « asjaajamine » on käes. Justus, miks Vanal puudus asemik? Oma. 5. X 30.

VI jsk .

10. X. Kallid seltsimehed !

Asunikkude 22 küsimus on meie juures tekkinud surveavalduse tagajärjel ... Meie oleme eemal aktiivsest osavõtust ajakirjandu sest, kirjandusest, referaatidest, miitinguist ja muist teaduslikest maailmavaatelistest töödest. Teisest küljest ägavad kodumaa vete

ranid selle töö raskuse all ja ootavad meeleldimeie hulgast värsket verd.

21 Vihjatakse kongi ustele kleebitud vanglaülema määrustele vangi karistamiseks õiguste äravõtmisega .

Toim .

22 Asunikeks nimetati neid poliitvange, kes olid saadetud karistuseks Toim. kriminaalvangide kongidesse . 644

Ehkki see on Pressi eriline püüd meid maailmavaateliselt maha

rõhuda ja välja suretada, tuleb meil ikkagi leida abinõusid selle ... vältimiseks. Esiteks, kõige lihtsam tee on kodumaale tagasi püüd mine. Uued semud peaksid lähemal ajal kohe alustama kampaa niat Orika juures. Pole viga, kui see sünnib üksikult ja eri päevil. Korduva nõudmise peale on varemalt mõnigi semu kodumaale tagasi viidud. Teiseks on meil siin mitu semu, kes on siia toodud ilma kartserita. Võiks mõelda, et ajutiselt. Abels viidi nõudmise peale tagasi. Miks ei peaks pops ja teised sedasama proovima?

Kartserivendadel on tagasipääs muidugi kõige raskem. Meie säilimise tingimuseks on kirjanduse kasutamine. Seda on vähe. Vast ehk on mõnel uuel semul ressursse nende muretse

miseks. Kas pole kellelgi võimalik mõnda välismaa ajalehte tel lida? Kodumaalt on neid võimalik saada. Siis on mõni semu üles

tõstnud ajakirja küsimuse. Tahetakse nimelt populaarsed brošüü rid ajakirjana käima panna. See peaks olema ergutuseks, vaimse

pinge tõstmiseks. Eelmistega võrreldes oleks see muidugi provint

siaalse tähtsusega. Mis te arvate sellest küsimusest ? «Jabe» arvab omalt poolt, kas poleks võimalik iga neljandat Vallyt siin valmis tada. Raskusi siin on, kuid ka kodumaal lendavad nad tihti miini. Popsile pole vaja seda edasi saata.

Vologotsky. 11. X. 30. **

Kallis Vologotsky !

Silmas pidades, et siinsed olud on kodumaa olukorraga võrrel des ikkagi tsipakene lahedamad , ei saa muidugi selle vastu olla, kui muist plikasid siin toidetakse. 23 Niikuinii nad kodumaalt välja · ei pääse. Ja ega tehniline töö siin raskemgi pole kui seal. Kõige enam sõltub sellest, kuivõrd läbiviidav on teil mujalt toidu kogu mine. Või oli teil iga neljanda numbri valmistamine ette nähtud siinsete jõududega ? Brošüür-ajakirja käimapanek on tervitatav ja

vajalik samm. Tema püsivus oleneb muidugi kaastööst. Kuigi asunikkude kongide lärmirikkus tööd tugevasti halvab , peaks, semude praegust hulka arvesse võttes, hakkama saama. Kaltsuga

on meil lood kurvad, mõlemad « punkrid » on miinis, uut leida pole naljaasi. Tee siiski katset putkapealsega. Märk olgu endine ... Su viimane «tonks » oli päris lahti ligunenud, sest see koobas on väga maa lähedal. Parem, kui kasutame endist kohta. Kuhu Vutt on jäänud ? Kas haiglas või pääses kodumaale? «400. » 13. X. 30 . *

23 S. o. materjalide ja kaastöö muretsemine.

Toim .

645

Kallis Vana !

Teie ringkonnast avaldati soovi ühe plika ehtimiseks teie poolt. Avaldan siinjuures isikliku arvamuse ainult selle kohta. Oletame. et teil on ümbruskond tehnilise töö läbiviimiseks soodne. Siis saate

artiklite tegemisega lahedasti hakkama. Mis puutub aga sõnumi tesse, siis see on juba teine küsimus. Meile ei tee nende valmista

mine tehnilisest küljest ei tea mis raskusi, kuid peamuret sünni tab just sõnumite kogumine. On ju need ühele töölislehele kõige

tähtsamaks osaks. Mida paremad ja sisukamad sõnumid, seda suu rem on lehe väärtus. Tõuseb üles küsimus

kas saate muretseda

numbrile vajaliku hulga sõnumeid, nimelt suurema osa, sest transport lubab siit teile saata ainult vähema osa. Senised koge mused näitavad, et teie pole sellele suuremat rõhku pannud või puuduvad teil selleks võimalused. Niikaua kui teie aga vajalikust

suuremat osa kokku ei saa, on teie pool tegemine raskustega seo tud. Kui võtate tolle sõnumite küsimuse tõsiselt kõne alla, kaalute

kõik kogumise võimalused ja konksud läbi, ning kui siis jõuate soovitud praktiliste tulemusteni, siis, arvan , võiks meie rahvas vaid rõõmustada kõne all oleva töö laiemale alusele viimise üle. Relr . 19. X. 30.

Kallid seltsimehed !

Leps on mõtelnud siin ühe Pauliine ehtimist, mitte Vally.. Eks nii ühe kui teisega oleks meil suuri raskusi, et valmis saada. Ma arvan ka, et pikema aja jooksul lööks Paulale hilbud selga, mis aga tuleks ühekülgsem meie väikses ringis. Leps on ikka arvami sel, et meie ühe Paulaga saaksime valmis küll, Vally kui kiirema

iseloomuga plika ehtimiseks ainet hankida käiks meil üle jõu. Näpp. 19. X. 30 . **

20. oktoobril .

Kallis Riks ja Ralf. Reks jäigi lõpuni laisaks, nii et temalt midagi ei saabunud . Meie elu on niipalju muutunud, et tuli juurde veel kolm uut semu ... On kõik tublid semud. Tulnud otsemat teed klassivõitluse ääsilt

ja selge rõõm on kuulata nende jõuküllast arutlust.

Keegi ei

kahetse oma aastaid. Ainult seda kahetsevad , et viimased hoobid

veel andmata olid jäänud. Kodumaale saamisega on lootused üsna

nõrgad. Orik on vihane ja ei võta asunikke ümberpaigutamise soo videga üldse jutule. Vähemalt pole kedagi siiamaani jutule viidud. sest kedagi ümber ei paigutatavat. Uustulnukad tahavad siiski 646

veel asja edasi ajada, vähemalt niikaugele, et uuedki ühte paigu tataks. Baumannil on närvid nõrgavõitu. Küsis ära, aga Orik vas

tas, et ei pääse ta kuhugi rahvast kommunistideks õpetama... Uued tahaksid muidugi tutvuda põhiküsimustega, aga vastav literatuur puudub täielikult. Peavad tahes või tahtmatult hakkama

studeerima kreeka keelt. Paljud on siiski ka esperantistid ja Robi autoriteet tõuseb . Kui aga säärast asja liig tõsiselt võtta, siis ei saa enne professorit peatuma. Praegu arutatakse, kuidas saadaks Vallyga valmis. On õigus, et sõnumite küsimus raskusi tekitab, sest sidemeid on meil väga vähe ja seda mitte laiskuse, vaid olude pärast.

Välismehi pole tulnud, agentuure pole, saunas kohtad ainult

sama tarka ja kallist naabrit. Ajalehti on koridori peale üks ainuke, ka see peab terve maa läbi rändama. Sageli on sisselenda mised , Haraldil näiteks. On nende pärast uksel paar tapeeti ja ees

paarkümmend päeva pimedat. Muuseas, üks « must » oli nii agar teda varitsema, et ootas pool päeva peidus, luuras putkas, kuni Harald selle katuselt posti läks võtma. Varitseja hüppas siis van gile kõrri nagu panter.

Nojah, niisugustes kitsastes tingimustes on side välisilmaga küll

nõrk . Kui tahetakse sõnumite suhtes Vallyt kõrgel hoida, mis moo dustab Vally peamise populaarsuse, siis peab seda arvestama. Muidu otsivad meie uute semude värsked mälestused laiemat väl

japääsuvõimalust ja patt on seda huvitavat materjali lasta roos

tetama minna. Eks näe seda asja. Meie parnassi mehed kalduvad vist enam Paula-taolisele daamile silmi tegema. Pärnakas on jälle tonksu » pärast kartseris .

Vologotsky.

Kallis Justus !

Viimane Vally oli uue moe järgi. Karikatuur oli esimesel küljel

pahemal pool äärel. Selle all lugu vangide tagakiusamisest ja vaja dusest ühtepaigutamist nõuda. Juhtkiri teisel küljel üle kolmne veeru . Pealkiri — Oktoobrirevolutsiooni aastapäev ja rahvusva heline olukord. Sisu: ühel pool õitseb, teisel pool laguneb. Joone all : Nõukogude Liit ja kodanluse kassiahastus. Siis oli esimesel küljel karikatuur, üle kahe veeru pisike artikkel 1905. a. maha laskmistest Vene turul. Sellega oleks siis kõige tähtsam mainitud.

Kõik kraam, mis teie kaudu tuli, läks sisse. Meie poolt tuli juurde väga vähe. Loodan , et selle infiga rahuldud. K. t. Riks. 22 / X 30.

647

MARTIN NURK

Seltsimehed !

Seltsimees Martin Nurk on meie hulgast lahkunud. Sm . Nurk ei

kaevanud erilisi haigusi, vaid oli kaunis rahuldava tervisega. Aga ühel varasel hommikutunnil ei olnud sm. Nurka enam . Süda lõpe tas tegevuse, ning ilma et oleks saanud ühtki sõna oma seltsimees

tele lausuda, heitis ta hinge. Martini võitlustee on lõppenud . Juba noorena astus ta töölisklassi võitlusrindele, kus lõi aktiiv selt kaasa kõige palavamas tegevuses töörahva vabastamise ja kommunismi aate eest.

Sm. Nurk on noor Tallinna seminari õpilane, väikesekasvuline

poisike, aga juba näeme teda Tallinna « Tööliste Keldris » referaate pidamas. Pea ulatub vaevalt üle kõnepuldi. Ta on vagase, lepliku iseloomuga, aga vaimustatult tõmbab ta kaasa töölisnoorte hulki, õhutades neid teadlikule klassivõitlusele, selgitades neile, et kur namise kukutamine võib sündida vaid revolutsioonilisel teel. Nõnda tegutseb ta Üle-eestimaalise Noorproletaarlaste Ühingu Tallinna komitees, Tallinna koolinoorsoo hulgas, maal ja linnas,

levitades põrandapealset ja põrandaalust kirjandust, kuni ta mõni nädal enne 1924. a. 1. detsembrit langebki vabariigi nuhkide küüsi. Kodanluse seisukord on muutunud nõnda kõikuvaks, et tema püsimist arvatakse hoida veel ainult välikohtute ja terrori abil. Nõnda antakse ka Martin välikohtu alla lendlehtede levita 648

mise pärast, luuletades temale juurde « süü » noaga politseinikule kallalekippumises, mis on täiesti vale. Surmaotsus muudetakse alaealisuse tõttu eluaegseks sunnitööks ja sm. Nurk heidetakse türmi, kus algab uus karm võitlus olemasolu eest. Kodanluse aparaat teeb kõik, et töölisliikumist maha suruda, töölisliikumise tegelasi hävitada, ja üks kõige jõhkram hävitamise viis on vangimajas surnuks piinamine. Martin on selle piinamise ohver. Meid on määratud siia pikkadeks aastateks, kus peame

kandma kõige jõhkramat survet, tagakiusamisi ja alandusi, mida üldse oskab välja mõtelda hingevaakuv kodanlus, et end veel ... vee peal hoida. Meid näljutatakse, peetakse kartserites, isoleeri takse kõige jõhkramini, meid peetakse külmas, niiskuses ja tõmbe tuules, meid hoitakse pimeduses, pekstakse, sõimatakse, meie higi augud otsitakse läbi, meid piinatakse kõige alatumalt, et me jääk sime tõbisteks, vigasteks, pimedateks ja sureksime nagu suri tema. Sellele kõigele ei ole meil siin mõõka yastu seada. Meie peame

hambad ristis kannatama. Meie peame sellele vastu panema oma revolutsioonilise vaimu ja teadmise, et varsti võidab töölisklass

ka Eestis. Selle heaks on ka sm. Nurk andnud oma parima. Tema

ei pannud oma relva maha, vaid võitles lõpuni. Martin on kodanluse vägivalla ohver nende pikas reas, kes meie hulgast on kommunismi aate eest maha notitud ja surnuks piina

tud. Olgu muld neile kerge, aga igavene needus nende timukaile ! Meie ei leina teisiti sm. Martini surnukeha juures, kui ammutame

uut visadust ja võitlustahet, et lõpuni vastu pidada, nagu tegi seda sm . Martin .

Kommunistliku tervitusega 24. X 30.

e.

« Kabe » soovitab aktusel ette kanda. UKS JÄLLE ROHKEM NENDE SEAS .

Uks jälle rohkem nende seas, kel Vabaduse ihk käib üle surma,

kes julgelt eluga on vaagind aate hinna ning keskel vihasemat taplusturma, kes vapralt kurnajaile vastu seadsid rinna. Eeskuju võitluses, kes kõigile on andnud,

kel pilge huulil — kätele kui aeti rauad, kes uhkelt püstipäi on sunnirõivaid kandnud. Ei taganend... ees olgu ammuli või hauad. Uks jälle rohkem nende seas, kel tuiklend lakkamatult klassiviha soonis, töörahvale kes olnud sõjalased truud,

kes puhkavad ta kangelaste panteonis, on milleks liivakünkad, laukad tundmatud, 649

me hingest kelledest kuid mälestus ei kustu . Las katabki neid päevi ... rõske muld,

töörahva südames te nimed kunagi ei mustu ja teod need põlvest põlve säravad kui kuld. Matov . *

Kallis seltsimees !

Silmas pidades, et Keskvangla poliitvangid peavad tarvilikuks selgitada suhtumist skit ka küsimusse viimasel ajal, samuti, kuidas toimida nii skitka kui armupalvete esitajate a mnestee

rimise asjus, kuna niisuguseid küsimusi ( eriti Karistusvanglas) on üles kerkinud, ja et skitka ja selle norimine on muutunud klas sivõitluse seisukohast ühevääriliseks armupalumisega, otsustab poliitvangkond:

1 ) Skitkapalve esitajaga toimida samuti kui armupalve esitajaga, rakendades ettenähtud korda. 2) Armu- ja skitkapalve esitajaid võib võtta kandida adiks poliitvangkonda tagasipää

semiseks vähemalt üks aasta pärast skitka või armu palve esitamist. 3) Vähemalt pärast üheaastast kan

dida a diks olemist võib armu- või skitkapalve esitajad poliitvangkonda tagasi võtta. Märkus: Kandidaadiks lugeda poliitvang, kellel puudub hääle-, valimis- või muud õigused, kasutades ainult sõnaõigust

ning soodustusi, mis kommuuni käsutuses (toit jne. ), kuna aga armu- või skitkapalve esitamisega poliitvangkonnast välja lan genu soodustustest ilma jääb. 30. X 30 .

Kallis Vint !

Nr. 6 käes ! ... Uudist suurt ei ole. Seda vast juba teate, et Sassi viidi 7. kambrist üksikusse ja Valdsak toodi 7-ndasse. Kardeti vist. et Valdsak on oma naabri mõju all. Nüüd tahetakse tal igasugune side võimatuks teha ... Oli ajanud sõrgu vastu küll, aga kaua sa

ikka ajad . Ühesõnaga, ta sattus vihma käest räästa alla. Neil päe vil viidi Baumann üksikust ära 6-ndasse, Kulliga ühte kongi. Sassi

läks härradega riidu; tal on kuuks ajaks õigused võetud ja aetakse nüüd uuesti ühte « tonksu » kaela.

Ei mäleta, kas ma kunagi kirjutasin juba, et « Tööliste Maja: alumisele korrusele on pandud Päästearmee. Töölisorganisatsioo nid olevat teisel korrusel .

Sm. Rootsil sai neil päevil aeg täis ja läks välja. Siin on kuulda niisuguseid hääli, kes arvavad, et teil seal on palju raamatuid, mis teil mitu korda läbi tuhnitud ja mis vede 650

levad tüliks riiulitel. Mis oleks, kui annaksite need raamatuko

gule? See oleks asunikkude huvides. Siis ei oleks niisugust riskee rimist ja sealt saab neid ikka. On ka teile endile kasulikum . Üht

lasi tuleb teha kogus leiduvate «meie» raamatute nimekiri, mis kõigile asunikkudele saata. Muidu on neid raske leida ja ei teagi

nende olemasolust. See on sooviavaldus ja ka ühtlasi ettepanek. 29. 10. 30 .

Kallis Jakk !

Tulp viidi reedel kartserisse « tonksu » eest, mis läks miini ligi kaks kuud tagasi. Gavrilov vedas kaks seitset päeva järjest, oli päeva üleval kongis ning viidi täna jälle kartserisse, kus tal veel

paar otsa istuda. Reinstein oli 3 päeva « tonksu » eest. Siis olid veel all kartserites Ülgekütt - ülemineval nädalal 3 päeva « tonksu » eest ja esmaspäev toodi jälle alla 7 päevaks salakirja ning üles kihutamise eest. Kustasel olevat tervis üsna hea, saatis kõigile terviseid. Teises jaoskonnas oli üks morsestunud « tonks » miini läi nud. Sarv käinud siis seda « tonksu » kongides pakkumas, et keegi omaks võtaks, sealjuures üht ja teist ähvardades karistada. Et ta

aga süüdlast ei leidnud, peatus ta lõpuks Sepre juures ja andis talle 2 päeva. Vologotsky sai Riksi « tonksu » kätte. Vastus sealt jääb vist teiseks korraks. Panen kolm hilpu vanasse kohta. Ootame juba paar nädalat uusi mehi, kongis 6-9 meest, aga neid ei näi kusagilt tulevat. Rakverest ja Harkust olevat palju mehi metsa tööle viidud. Kongid aga on kohtualuseid ülemäära täis. Akselit

ja Reinsteini kuulas uurija jälle vanal viisil üle. Vits ... viidi Pärnu ...

Vana . 2. XI 30 .

(ENSV ORRKA , fond 1868, nim. 1, s.-ü. 3978, lehed 21-24, 37, 39—40, 45–46, 51 , 52, 53–55 , 60 , 65–67 , 72, 73 , 76. )

Kallis Riks !

Möödunud nädal oli halb meie kongi inimestele ühenduse asjus: neli miiniminekut ... Täna viidi Kull Orika kabinetist kartse

risse. Ta nõudis paremaid kartuleid ja puhtamaid koorimistingi musi . Teistest kongidest ei viidud , vaatamata mitmekordsele nõud

misele. Baumann viidi juba mõne päeva eest kirjavahetuse pärast kartserisse. Tulp ja Tarum ei läinud kirikut pesema. Põhiseaduse

nimel ei tohtivat kodanikke sundida usuühingute siseelust osa võtma. Sellest ei hoolitud midagi. Tehti kohe ülekuulamine « mus

tale » vastuhakkamise pärast. See issanda nuhtlus hakkab vist varsti teistelgi kongidel kaela peale käima. 651

Siis mõni sõna väljast. Kahe nädala eest pidi karistuse lõppe

mise tõttu Pärnu vanglast vabanema Tarkpea. Kaks päeva enne vabanemist viidi ta arestimajja ja paigutati ühte kahe « märaga » . Vabanemise päeval tehtud talle põhjalik « rööy » ja leitud kotist puss. « Märad» tunnistavad nüüd, et Tarkpea olevat neile rääki

nud, et ta tahtnud pussiga Kobakest tappa. Lugu on puhtal kujul provokatsioon Tarkpea kinnihoidmiseks. Tema asi olevat kohtu uurija käes; süüdistus

Kobakese tapmise kavatsus. Tarkpea

olnud Kobakesega väga halvas vahekorras ja istunud viimasel ajal ühtepuhku kartseris ... Sind olevat kartseritega ära piinatud. Tsõgankov peab end vah valt üleval. Kobake peab end diktaatoriks, piinab kõiki vastuhak

kajaid sadistliku irvitusega... Seekord oleks kõik. 3/XII 30 .

Periits . *

Täna pärast lõunat oli meil põhjalik « rööv », mis kestis üle kahe tunni. Puistati kotid läbi ja kruviti narid lahti. Midagi ei leitud. Olge ka teie valvel. Niglas. *

... Teatati, et hakkas käima « Proletaarlane», kuid 3–4 päeva pärast tuli uus teade, et asi jäi seisma. Niisiis pole teil selles suh

tes meilt suurt midagi . loota. Tõllil olevat olnud mõned huvitavad artiklid tagavaraks, mina neid ei näinud, olin « reisil», nagu ise teate ...

Kalad on viimasel ajal õige halvad söömiseks, peaaegu kõlb matud. Tegime täna veidi sõitu. Voites käis üleval. Tagajärgi mui

dugi polnud. Ütles, et praegu paremaid pole ... Kui homme on samasugused, siis lööme välja. Kui selle pommi kätte saate, siis katsuge kaasa aidata. Selle vastu tuleks tõsisemalt midagi ette võtta ...

Muuseas kukkus mul sisse üks punane lipp loosungiga « Elagu

madruste, sõdurite ja töörahva valitsus! » . Viis aastat hoidsin seda palitu voodri vahel. Nüüd, kartsas läbiotsimisel, kukkus maha. Saia 24 laskis esialgu panna mütsi, paar päeva hiljem võttis ära ühe ronga kaasabil. Täna kuulati üle: kust said ? Vastasin , see juba viis aastat. Lubati konfiskeerida. 10 /IV 31 .

Kahur. *

24

652

Saia

vanemvalvur .

Toim .

Kallis Niglas!

Meil kerkis siin küsimus Nõukogude Liidu elumajade valitse misest. Kuidas seda tehakse ? Kas on valitsemise funktsioonid ühe

isiku peale üle kantud või tegutsevad komiteed? Nagu mäletan, kunagi kirjast lugesin, et seal tegutsevad majakomiteed. Ehk kir jutaksid mulle vahest sellest midagi. Kuidas teil selle ratsionalisatsiooni refereerimisega ja lugemi sega on? Meil mehed siin sellest väga huvitatud. Kui võimalus avaneb , siis ehk katsute meile saata. Küsisin Tiituse käest, lubas esimeses järjekorras...

Haigemajas ei vedanud, tung sinna oli suur, sain kõigest kolm nädalat magu parandada. Tervisest sain sedapuhku küll lahti, kuid mao parandamisest lühikese aja tõttu ei saanud juttugi olla. 11/IV 31 .

Komtery. Väits. (ENSV ORRKA, fond 1868, nim 1 , S.-ü. 3979, lehed 4, 13, 26, 79.)

II. Poliitvangide kirju vanglast

Valge vabariigi vangimajades valitseb nüüdsel terrori ja tagur luse hooajal jõhker surve ja tagakiusamine, mille teravik on sihi tud kommunistlike vangide vastu ...

Klassiteadlikud proletaarlased on sunnitöö raudu pandud, ja sunnitöölistele on keelatud omastega kirjavahetus. Omastega ei lasta kokku ega rääkima. Juhtub aga vang siiski kirjutama, on tal tuttav tee jalge all — kartserisse. Tänini võis vang kongis aja viiteks maletada, « tamkat » ja « ümberilma » mängida, kuid nüüd keelati ka see. Nagu näib, katsutakse vangide elu igaviisi mõruks

teha ja loodetakse seega kummardama sundida või ehk klassi teadvust ja revolutsioonilisust lämmatada ning vaibutada! Vang ei tohi pingile küllakile nõjatada või põrandale pikali heita. Ta ei või ka püsti seista. Nagu teada, on türmid täis kiilu tud. Kui narid alla lasta, peab naril püsti olema, et lahti riietuda. See-eest olevat aga Karistusvanglas poliitilisi vange kartserisse

pandud. Seinale kleebitakse iga sorti kuulutusi, nende autor ole vat kohtuministri abi, kes vangimajade asjus on peavõimumees. Enne esimest maid löödi igas vangimajas kongide seintele « afišid » :

kes julgeb laulda, vilistada, mürada või kuidagi teistviisi « korda rikkuda», karistatakse terve paragrahvide rägastiku põhjal. Need kuulutused on juba tagajärgi andnud. Kui 1. mail poliitvangid laulsid , pandi neile need karistused kõik korraga peale. Näiteks viidi « Patareis » aluskotidki välja ja igal pool pandi terveks kuuks maksma kartseriseisukord .

Vahid käivad vangidega tooresti ümber. Pea iga päev võid olla « kaabakas», « mats » ja veel parem. 653

Harva käib ka prokurör « kaebusi » või «palveid » kuulamas. Kui vangimaja mädapaiseid julged puutuda, kolitakse «kaebaja » teise vangimajja. Mingisugusel naeruväärsel ettekäändel võib kaunis sagedasti kartseris istuda. Prokurör kui niisugune ei ole sugugi parem koerast, kes hammustab.

Paar korda päevas lastakse kambrist väljakäigukohta. Siis peab vang koridoris käima kui tinasoldat, isegi vastutulejale ei tohi tere öelda, ei tohi silma pilgutada ega pead noogutada. Kui vang julgeb sumbunud kongis nina akna poole sirutada, saab ta selle eest « silmakliinikusse » (kartserisse ) ... Vangi leib on mingisugune segu , taignane ja söögiks kõlbmatu, nõuad aga selle parandamist, karistatakse kõige raskemini. Oel

dakse, vangid mässavat ja ähvardatakse sõjakohtu kätte anda, ehk teiste sõnadega – kuul pähe, missugune juhtum tuli ette Viljan dis. Supp on vedel ja vesine. Liha piskust katsuvad vangide toit lustajad tasku ajada, supipaks müüakse maha ... Teadagi katsu

takse vangidele sööta igasugust prahti ning vanglatesse sokutatakse aineid , mis täiesti kõlbmatuks muutunud. Silgud on pea alati hapukad, isegi mädanenud, lagunevad puutudes, kollased, traani nud ja haisvad. Viskad selle sõnniku ukse taha, ja kui vangidel on üksmeel, ... siis hangitakse « paremad ». Kuid enamasti tunnis

tab arst need kõlbmatud ained heaks ja nad topitakse jällegi kaela, siis juba vägisi või kavalalt, segatakse « parematega ». Nii söödeti vangidele Tallinna Eeluurimisvanglas koos kapsastega prahti ja rohelisi lehti, nii toidetakse tünnide kaupa hapude silkudega. Mõni

aeg tagasi olid Tallinnas rikki läinud tuhanded puudad heerin gaid, mis müüdi odavasti vangimajadele. Need haisesid ja olid mädad. Kuid võrreldes silkudega paistsid need härradele kul laks olema, hoobeldi ja ei leitud küllalt kiidusõnu. Samuti oste

takse kartulid kõige viimasemat sorti, kusjuures pool neist kartu leist tuleb katki hakkida või kooreks koorida. Solgist saab ülemus muidugi mõned margad viinaraha. Kuus kord või paar lubatakse vangile tema oma raha eest tel lida toiduaineid, tubakat jne. Need tellitud ained võivad igapidi võistelda nende ainetega, mis on linnas müügil. Nad on hulga kal

limad ja räbalamad. Võinaelale, lihale ja saiale lisab kaupmees kindlasti mitu marka otsa. Mingisugust võimalust valikuks pole,

ole rahul, mis antakse, ja raha kirjutatakse sõnalausumata vangi arvelt spekulandi arvele. Tänini lastakse omakseid teatud määral

toitu tuua ... kord kuus ... Toidu vastuvõtt on jälk, kõik ained lõigutakse peenteks tükkideks. Heeringane puss pistetakse piima nõusse, soperdatakse määrdunud ja mudaste kätega sooja söögi sees ...

Tervishoiust pole juttugi. Arstirohuks on kõigi haiguste vastu velskri külm ja juhm pilk ning tilk joodi. Haiguste edendajaks on loomulikult « suurepärane » mustus, mis «vabariigi » türmides 654

valitseb . Täid ei lahku kunagi vangist ega tema särgist, olgu see särk must või « puhas » ... Kord päevas lastakse vange jalutama 10—20 minutiks. Seda aega ei saa aga mitte alati. Kui jalutuse ajal ei peeta end nii ülal,

kuidas « seadus nõuab» , saadetakse minuti pealt kongi. Jalutus ruum on kinnine hoov, kus mõnes vangimajas on solgitünnid ja prügikastid, mõnes sibiaugud lilledega segi. Saunapäevadel jalu tama ei lasta, sest ei või anda vangile kahte head korraga!

Saun on põrgu. Kubinal täis, kappade, vihtade puudus ja aja nappus. «Vabariigi » türmide saunad ei ole sugugi niisugused, kui nad on Dostojevski «Surnud majas » ... Mustus vahib igalt poolt vastu , haisev sõnnik ja kibe turbaving on maani. Vangid, 20—30

meest väikeses ruumis, on siis metsikud, ahmivad ja laristavad üksteise võidu. Saunast sunnitakse sõimuga lahkuma juba siis, kui vaevalt oled jõudnud pea kappa kasta. Poliitilised vangid on nobedad täiendama end teadustes. Vangi

majad on igale töölisele nagu loodud, et koguda seda vaimuvara, mis proletaarlasele sessinatses kodanlikus korras on seitsme pit

seri taga. Suureks takistuseks on muidugi raamatute puudus, mis härrade armust töölisteni ei ulatu. Millel vähegi kommunismi

lõhna juures, see prokuratuuri nõelasilmast läbi ei pääse ... Poliitiliselt on aga türm sepapajaks, kus osa meie partei kaad reid karastatakse kõvaks kui teras. Kui me oleme karastatud,

kindlad, julged ja distsiplineeritud, kui me oleme tõsised bolše vikud, leninistid, siis on võit meie.

(Kirjutatud Tallinna Karistusvanglas 1924. a. talvel, pärast 1. detsembri ülestõusu. Autor ei ole teada . EKPA , fond 27, nim. 1 , s.-ü. 851 , 1. 155-163 .)

Kallid seltsimehed !

... Muidu on meil lõbus elu. 24. veebruaril 25 tegime laulu. See ajas saksad marru ja meid, paraku, karistati rängasti. Kuuks ajaks võeti 4. kongil ära padajanni ja sugulastega rääkimise, kirja vahetuse ja lehelugemise õigus ning muud peened õigused. Vangil

on neid õigusi pagana palju, kõik saavad neist võtta ja järele jääb neid ka küll. Siin « karistati » sedasi umbes sada inimest. Sama sugune lugu sündinud ka Vene uulitsal. Kas « Patareis » ka, seda ei tea.

... 22. - 24. veebruaril mängiti siin teatrit. Me osa ei võtnud.

Seal lauldi rahvuslikke laule kirjute lippude all . Vaimulik orga niseeris laulukoori ja laulis vangidele ette. Tema olevat ka

« skidka » -komisjonis ja tema (Saare papi) sõna maksvat seal kõige rohkem ! Sellega meelitab ta vange osa võtma oma «mis jonitööst ». Ja « skidkas » lastakse nüüd 50-kaupa mehi (kriminaal 25 Kodanliku « vabariigi » aastapäev. – Toim . 655

vange) lahti, tahetakse vangimaju töörahva jaoks tühjendada, ning vaimulik rauk trallab siin kolm korda nädalas omaette kongis, kus teda « keegi ei sega » ...

Aega «viidame » enamasti lugemise ja maletamisega. Raamatud on kroonu kogus enamasti kõik näost sinised. Väljast suurt saada pole ka olnud ... Muist mehi on siin ametis üldhariduslike küsi

mustega ... Puudub muidugi kirjandus. Sagedasti tuleb ette refe raatide praktiseerimist Bogdanovi «Majandusõpetuse », Pöögel

manni samasisulise raamatu ja « Kommunismi aabitsa » piirides. See on kasulik asi mitmetele. Leidub ka niisuguseid teoreetikuid filosoofe, kellel on läbi võetud « Kapital» ja Luxemburg ning Hilferding ... Siin loetakse isegi Kanti. Mõni tahab olla « univer

saalinimene», tahab olla kõige peale « spets » ja mis siin's ikka teha

on. Igatahes need «vabariigi» «pansionid» on meie meestele üli kooliks ja sepapajaks, kus neist taotakse igapidi tarku mehi. Isegi insenere, matemaatikuid ja füüsikuid tuleb ette. Oli aeg, kus võis mitu tuhat lehekülge nädalas maha vuristada küll konditööstu

sest ja kunstsõnnikust. Suurem põud on meil värskest lugemisest. Nüüd pole rääkidagi. Prokuratuuridel on nina seljas, ega need läbi ei lase, millel pole isamaalikku plätakat otsa ees. Kui aga või malik on, katsuge « staraitada » ses suhtes. Kõik ootavad ka töö rahva lehte. Iga mees tahab näha, kuidas asjad meie pool nüüd on, mis tingisid äparduse 26 ... . Teil nüüd tööd laialt, ega pole ka vist soodus meid kirjaga informeerida ja meie juba virisema ka ei

hakka. Kes seda teeb , küll me talle ütleme: pea ikka, ää' torma! Kui teil midagi selle vastu pole, katsume teha paar artiklikest « Klassivõitlusele » vangidest ja nende elust « vabariigi » türmides. Postiolud on aga kuradi viletsad ja siin on meil « stroom» ka järjest seljas, kindlat sõna ei tea anda, aga: me peame ja peame... Jõudu, tervist teile iseäranis ja kõigile seltsimeestele. 27. II 25 .

Me kõik , (Kirjutatud Tallinna Karistusvanglas. Autor ei ole teada . EKPA , fond 27, nim. 1 , S.-ü. 777, l. 5—11 . )

Kallid võitluskaaslased !

Ligineb jälle ülemaailmne töölispüha. Püha mitte tema hari likus mõttes, mil vaikselt ja mõnesuguse pidulikkusega meie täht päevi meelde tuletatakse , ega ka mõni puhkepäev igapäevasest tööväsimusest hinge tagasitõmbamiseks, vaid ligineb proletariaadi võitluspüha, päev, millal koondatakse oma ridu ja tehakse jõu dude ülevaatust ning vastastikku üksteist vaimustades kogu

takse uut jõudu edaspidiseks võitluseks proletariaadi võidulepää semise eest . 26 Jutt on 1924. a . 1. detsembri ülestõusu nurjumisest. 656

Toim .

Sel puhul tervitame teid, kallid seltsimehed , kes te asute väljas pool trelle, mis võimaldab teile meie ühise asja eest edasi või

delda, kuna meilt on see võimalus ajutiselt võetud. Meie soovime teile jõudu ja püsivust selles suures ja raskes töös, mida ajalugu meie põlvele on ülesandeks teinud. Soovime, et see töö oleks veel tulemusrikkam ja areneks peatselt nii kaugele, et võiksime vabalt üksteise kätt suruda.

Loodame, et teie meid minutikski ei unusta ega meie tähtsust klassivõitluses alla ei hinda. Kuigi meie praegu ei saa tegelikust tööst osa võtta, täiendame ja arendame endid edaspidiseks võitlu

seks, et seda veel tulemusrikkamalt jätkata, kui ükskord võimalu sed avanevad. Samuti oleme siis nagu teatavast puhastustulest läbi käinud ja karastatud neis raskustes, mis on ühenduses meie praeguse olukorraga ... Oleme teie moraalse kui ka ainelise abi ja toetuse eest tänu likud. Kuigi see kahjuks mõnikord soovida on jätnud, teame ju , et need puudused ei ole teie süü, vaid see on tingitud oludest , milles teil tegutseda on tulnud.

Ligineb 1. mai, mida suurem osa meist juba viiendat, mitmed ka rohkemat korda siin müüride vahel vastu võtab.

Meie pole pessimistid , eriti selles, mis puutub tuleviku välja vaadetesse. Teame, et meie praegune vangisolek on mööduv näh tus, mis moodustab ainult väikese episoodi klassivõitluse ajaloos ...

Sellepärast siis, seltsimehed, edu, hoogu ja jõudu teie vahvaile kätele, et täituks meiegi lootus: võtta kord vabana relvad . Klassivõitluse -aasta nääripäevaks on esimene mai. Olgem siis mesilastena usinad kandma tööliste klassiviha leeke revolutsiooni

altarile, et järgnevaks aastapäevaks

esimeseks maiks

need

leegid oleksid ühises, maailma puhastavas keerises, mida ei suuda kustutada ükski reaktsioonilaine !

Elagu 1. mai, ülemaailmne töörahvapüha ! Elagu EKP ja proletaarne revolutsioon Eestimaal ! 18. apr. 1928

Tallinna Vangimajas. ( Autor ei ole teada . EKPA , fond 27, nim. 1 , S.-ü. 664, 1. 10. )

Kallis seltsimees !

Tervitan sind ja kasutan juhust, et sulle mõni sõna kirjutada ... Elame harilikku vangi elu. Haiguse all kannatab sm. Raud

jalg ... Kõhu küsimus on kaunis räbal, sest supid on vedelad. Abist, millest kodanlikud solgitorud hõiskavad, pole meie mitte undki näinud.

« Punane Viisnurk» ilmus. See juba viies. Sisu on hea. Kui olud lubavad, katsume edaspidi saata ka teie poole. Teilt oodatakse

kaastööd, tuleta seda seltsimeestele meelde ja saatke tingimata. 42

Trellide taga

657

« Vangimaja Kiir » ilmub endiselt. Vajab sedasama mis esimene. Meil on siin nõudmine mis iseenesest arusaadav - poliitvan gide ühtepaigutamise asjus ikkagi endiselt üleval. Kuid seda keel -

dutakse täitmast. See oleks siis üldiselt. Ise elan vana moodi. Tervis on viletsa

poole. Närvid on haiged, pea uimane. Raske on, kuid meeleolu on endiselt hea. Loodan , et ikkagi eluga siit välja saame. Kuid ega siis muidugi pole parata, peab sellega rahul olema. Naine on

juba kaheksandat kuud raske neeruhaigusega Keskhaiglas. Aine line seisukord on tal väga vilets, kuid abi pole kuskilt poolt loota Näib, kui oleks maailm mujalt hukka läinud ja on ainult vangi maja ja haigemajad. 20. VII . 28. a .

Kõigile semudele palju tervisi meie kõikide poolt. (Autor ei ole teada. EKPA , fond 6495, nim . 1 , s.-ü. 205, 1. 12. )

Veidi üle aasta on möödas naisvahialuste paigutamisest Tallinna uude naisvanglasse, sellesse ammu oodatud ja kiidetud « Valgesse

lossi » 27. Ammu oodatud sellepärast, et Tallinna Eeluurimisvangla, kuhu oli koondatud enamus Eesti naisvangidest, oli ruumide vana duse ja kitsuse poolest kõlbmatu . Väikesed aknata ruumid (kori doripoolne sein trellidest) puupüsti inimesi täis. Neist « lõvipuu ridest » pääsesime meesvahialuste jaoks kõlbmatuks tunnistatud ruumidesse kolimise läbi 1926. aastal. Jällegi kiratsemine ja oota

mine paremate ruumide järele. Ehitatakse küll järjest uusi vang laid, kuid vangide arv kasvab kiiremini, kui tõusevad vanglate müürid .

Praegune naisvahialuste arv uues Tallinna naisvanglas « Sirina kõigub 180 ümber, neist 25 poliitilist. Vangla on aga ehitatud 150 jaoks, see tähendab, 150 magamisasemega. Narisid on löödud kongi nii palju , kui sein vastu võtab, vaatamata kongi suurusele, selles olevale õhuruumile. Ette on nähtud 11,1 kantmeetrit õhu

inimese peale, tegelikult aga sellest kinni ei peeta. Vange on kongis nii palju kui narisid ja peaaegu alati enamgi. Seetõttu on mõnedes kongides poole rohkem vange, kui ette nähtud. Kõigis

põhjapoolsetes ja mõnes lõunapoolses kongis on sellele lisaks mär jad , tilkuvad, hallitanud seinad ja laed.

Pole sugugi imestada selle niiskuse ja hallituse üle sellise vähese kütuse juures, nagu seda naisvanglas antakse, pealegi kus suve)

kuival , soojal ajal peale õhuakna kitsa prao aken pidi olema sule tud . Vangimaja kodukorras on küll ette nähtud temperatuur

13° —15 ° R, tegelikult on seda aga väga harva. Tihti näitab ter 27 Tallinna Karistusvangla juurdeehitus naisvangide jaoks. 658

Toim .

momeeter hommikuti 6 °—8 ° R . Keskkütte patareid on soojad vaid mõned tunnid päevas. Kui vahialused nõuavad rohkem kütmist, on harilik vastus: «ei saa, pole võimalik », ehk «vaatame » . Ja sellega see jääb.

Kord, kui Vanglate Valitsuse direktor Press oli kongides ring käigul ja vahialused kaebasid külma üle, juhtides tähelepanu

kodukorras ettenähtud ja tegelikult kongides valitseva tempera tuuri vahele, vastas too isand: « Mind jätab kodukord täiesti kül

maks. » Kui siis üks poliitnaisvang vastas: « Meie oleme juba kül metusest külmad », oli sellest küllalt, et kahenädalast karistust määrata. Harva tuleb ette, et tõesti köetakse pärast nõudmist paar tundi kauem, kuid varsti on see jälle endistes rööbastes ja vangil pole muud , kui lõgista hambaid.

Seisukorra teeb veelgi raskemaks taliriiete täielik puudumine. Senine naisvahialuste riietus koosneb särgist, pükstest, linasest

kleidist, vööni ulatuvast õhukesest villasest riidest jakikesest ja kingadest. Ei palitut, kindaid ega sukki. Mitmekordsete nõudmiste

peale on viimaseid hakatud lõimelõngast kuduma, kuid uuema leiutuse järgi — «sukad» pöidadeta. Pole nõelumist ja ega nõelu

mislõnga muretsemisega kulude suurendamist. Narts ümber pöia ja küll on hea ning soe! Taliriiete muretsemiseks aga polevat kre

diiti. Sellest Pressile rääkida või vasikaga võidu joosta on üks ja sama... Kui aga räägid nende puuduste ning hädade üle kaebuste ja nõudmiste kaugemale saatmisest, saab Pressilt vastuse: « Mina ei lase ühtegi niisugust kirja läbi. »

Detsembri keskpaiku tabas vangide kõrvu üllatav uudis: haka takse võid andma! Missugust, kui palju? Hea ikka küll, et saab.

Mis see paljas leib, vesi ja 12 g suhkrut ikka on. Natuke võid hoopis teine asi! Ei tea, kust nüüd aasta keskel see

leivaotsal

krediit saadi? Neid ja muidki arutlusi oli kuulda. Jõudis saama

päev. Igale vangile 12 g taimevõid päevas! Söö ja rõõmusta. Tuli supp. Vedelam kui harilikult. Miks ? Selgus, et või andmiseks pole kusagilt krediiti saadud , vaid seda antakse supi arvel. Mõne des suppides vähendatud tangu või kartuli normi. Ka õhtusi kar tuleid on vähem ja needki tihti mädad või kibedad. Arusaadav, et niisuguste tingimuste juures ei saa juttugi olla

heast tervisest. Niiskuse ja külma tõttu on enamikul kauemat aega istujatel reuma. Ka teistele haigustele on siin soodus pind. Kuidas arstitakse, sellest näide. Hiljuti haigestus üks poliitnais vang. Saadeti haiglasse 28 Seal aga, selle asemel et arstida, irvi tati haigele näkku ja küsiti : « Kas ikka tõesti haige ? » Jaatava vas

tuse peale väljuti ja teisel päeval saadeti haige « Sirinasse » tagasi . Peaarst saatis ta 2–3 päeva pärast uuesti haiglasse, kust haige paari nädala pärast ilma arstimata jälle « Sirinasse » reisis.. Mis kasu on aga niisugusest sõidutamisest või ka haiglas lamamisest, kui arstimise asemel on ainult lisa-vintsutused.

28 Vangla haigla asus Keskvanglas, « Patareis» , 42 *

Toim .

659

Sauna saab kodukorras ettenähtud 10-päevase vahe asemel – kahe nädala tagant. Seljapesu vahetus toimub igal saunapäeval, asemepesu iga nelja nädala tagant. Pesu korraldaja naisvanem

valvur K. teeb seda õige omapäraselt. Sauna minnes puhast pesu ei saa. Alles mõned tunnid pärast sauna vahetatakse must pesu puhta vastu. Vahepeal tuleb olla kas musta pesuga, võttes selle

puhta saamise eel seljast, või külmetada alasti kleidi sees. Sama vanemvalvuri K. ümberkäimine naisvahialustega on hoolimatu ja toores. Tappi 29 minnes ütles K. ühele poliitvangile, kellele märg

resu toodi ja kes selle kuivatamisest rääkis: « Kellele see korda läheb, et ta (pesu) märg on. » Ja läkski vang sügisese külmaga märja pesuga tappi. Teine kord ei lubanud K. vahialusel, kes kartsa läks, käterätikut kaasa võtta. Kui vang rääkis, et ta higis

tab ja rätik talle hädavajalik, ütles K.: «Mis see mulle korda läheb. Ei lubata. » Ometi on see ese kartsalisele lubatud kaasa võtta, mida aga K. omavoliliselt tahtis takistada. Uudiseks pole ka naisvalvurite nuuskimine ja kuulamine kongide uste taga. Ei aita

sellest, et tasane jutt koridori kostab, vaja veel kõrv vastu ukse pragu suruda, sest muidu võib kogemata mõni sõna kaduma minna.

Vangidega ümberkäimises on Press heaks eeskujuks vangimaja teenijaskonnale. Oma nimele ta küll häbi ei tee — press mis press. Pole ta veel kordagi oma ametisoleku kestel « Sirina » müüride vahelt lahkunud

ilma vahialuseid

karistamata.

Kas karistus

õiguste võtmisega (lisatoit, sugulastega kokkusaamine, ajalehed jne. ) või kartsaga. Niigi sagedased karistused on Pressi armust muutunud veelgi sagedamateks ... Ja seda selle eest, et me ei salga maha oma maailmavaadet, või kui räägid vedelatest suppi dest, puudulikust varustusest jne. Näib, nagu käiks Press vanglas

ringkäigul ainult selleks, et vangidele karistusi määrata, neid sõi mata ... (Autor ei ole teada. ENSV ORRKA, fond 949, nim. 2, S.-ü. 414, 1. 101. ) *

Elu siin valge Eesti piinakongides on äärmiselt vilets. Vangi maja administratsioon on vahialuste vastu toores ja viisakusetu. Isegi vangimaja ülem isand Tallmeister lubab enesele seda lõbu, et ta vangi, kes vastu julgeb ütelda, kõige tooremate sõnadega läbi sõimab. On ka võimatu vaikida seal , kus valitseb ennekuulmatu üle

kohus. Toit , mida siin vangidele antakse, on alaväärtuslik, mille koht oleks sibiaugus.

Leib, mida siin vangimajas ise valmistatakse, on alaväärtus 29 Tapi korras teise vanglasse saatmine. 660

Toim.

likest jahudest. Vangide jutu järgi, kes ise seda leiba valmistavad,

leiduvat jahude sees igasugust prahti, nagu paberossi- ja tiku otsi ja kõike muud rämpsu. Keegi poliitiline vang, kes julges vangimaja ülemale näidata leiba, kus paberossiotsad sees, sõimati kõige tooremate sõnadega läbi...

Ka arstiabi saamisega on päris täbar lugu. Hilja aja eest oli juhtum, kus keegi poliitiline vang jäi äkitselt raskesti haigeks. Teised, nähes, et haigus võib saatuslikuks saada, nõudsid tungivalt

arsti kohalekutsumist. Kuid vangimaja administratsioon ei liigu tanud selleks sõrmegi, vabandades sellega, et arst ei olevat kodus. Arvestades haiguse tõsidust, ei saanud teised kaaskannatajad selle väljamõeldud vastusega rahul olla ja nõudsid veel kategoorilise

malt arsti kohalekutsumist. Kuid ka see soov jäi hüüdjaks hääleks kõrbes. Alles teise päeva õhtuks oli see suur paks härra dr. Rei man kabareest koju jõudnud ja tuli siis ka vangimajja haigele arstiabi andma. Niihästi vangimaja ülem kui ka arst, arvestades,

et nad võivad teiste kongis olevate vangide käest suure viivituse eest nina pihta saada, otsustasid haige enne teise kongi paigutada.

Vangimaja ülem ühes oma abiga tuli kongi ja nõudis, et haige seltsimees võtaks oma magamisaseme selga ja koliks ära kõrval olevasse kongi. Haige, kes niivõrd nõrk oli, et vaevalt jalul seisis, torkus vangimaja ülema nõudmist täitmast. See haige julge vas tus vihastas aga suurt härrat nii väga, et ta kui pikker niihästi

haige seltsimehe kui ka teiste kongis viibivate vangide peale kär kima ja paukuma hakkas ja oma soovi lubas vägivallaga täide viia.

Juba teades vägivaldse viimise tähendust ja just mitte õrnu silitusi, mis sealjuures võisid osaks saada, aitasid kaasvangid oma haiget seltsimeest teise kongi kolimise juures.

Seltsimehe enda pärastise jutu järgi oli peale selle kohe, kui ta oli narile pikali heitnud, paks härra, keda arstiks kutsuti (vangid nimetavad teda küll hobusevelskriks), oma rasvaläinud keha kongi

. lohistanud ja siis omakorda haigele seltsimehele ühe epistli ette lugenud ja muuseas kartserissegi ähvardanud panna, ilma et oleks haigust küsinud või mingit rohtu kirjutanud. Selle tõttu, et haigus. juhtus niivõrd raske olema, et sellest iga võhikki, peale selle paksu härra, aru sai, pääses haige seltsimees seekord kartserist. See juhtum andis küllaldast põhjust, et vangimaja ülemus kogu kambri peale, kus see sündmus aset leidis, viha hakkas kandma.

Möödunud sügisest saadik on Kristliku Noorte Meeste Ühingu 30 või kurat teab kelle poolt ka koolitunnid «Ameerika eeskujul » vangimajas sisse seatud ... Kambrites istuvad seltsimehed boikoteerivad ... neid tunde , 30 Kristlik Noorte Meeste Ühing (YMCA ) reaktsiooniline kodanlik noorsooselts, mille ülemaailmne keskus asus Ameerika Ühendriikides. Toim. 661

arvestades seda, mida need kodanlikud prouad ja härrakesed püüa vad taotleda. Nende tõsine püüd ei ole mitte vangide haridusliku tasapinna tõstmine, vaid oma härrasriigile truude alamate kasva tamine. Kuid meie seltsimehed ei lase end neist jumalasulastest, kes meile « haridust » tulevad tooma, seejuures aga palmioksa ees ja nuga tagaselja hoiavad, ninapidi vedada ... (Kiri on saadetud Tallinna Karistusvangimajast. Autor ei ole teada. EKPA , fond 27, nim . 1 , s.-ü. 776, 1. 63–67 .) *

Kodanlus organiseerib poliitvangide vastu provokatsiooni (Kiri türmist)

Kodanlusel ja sotsidel on järjekordne provokatsioon poliitvan gide vastu kavatsusel. Võmmid käivad mööda maju poliitvangide omastelt ja nende endistest elukohtadest küsimas, kas seal poliit vange vastu võetakse, kui nad vabanevad. Ühes sellega levitavad

nuhid jutte, nagu oleksid kõik poliitvangid palvekirjad sisse andnud .

Kõik see näitab, et kavatsusel on järjekordne provokatsioon

poliitvangide vastu. Ükski poliitvang, välja arvatud äraandja Tep pich, ei ole palvekirja sisse andnud. Jõulude ja uue aasta eel kat susid nuhid õhutada palvekirjade sisseandmist, kuid ükski klassi teadlik poliitvang seda ei teinud . Seda olid sunnitud tunnistama ka kodanlikud ajalehed.

Mida tahavad nuhid selle järjekordse provokatsiooniga kätte saada ?

Tahetakse poliitvangide omakseid eksitusse viia ja «vabariigi »

15. aastapäevaks kas või üheltki poliitvangilt palvekiri saada. Käies majast majja ja levitades jutte, nagu oleksid kõik poliit

vangid palvekirjad sisse andnud, loodavad nuhid, et need jutud omaste kaudu poliitvangide kõrvu ulatuvad ning selle tõttu poliit vangid , kes tugevasti üksteisest on eraldatud, võivad arvata, et

ehk on keegi palvekirja sisse andnud või ehk on koguni mõnes kambris niisugune otsus tehtud. Kapo arvab, et vast hakkab mõni

poliitvang niisuguste kuulujuttude õnge ja annab tõesti palve kirja sisse, arvates, et seda ka teised on teinud.

Niisugune on selle provokatsiooni eesmärk, Kuid see provokatsioon ei pea korda minema. Poliitvangidel on

küllalt kogemusi Eesti kapo provokatsioonide kohta. Poliitvangid ei lase ennast eksitada Pätsi-Johansoni valitsuse manöövritest.

Poliitvangid annavad sellele provokatsioonile üksmeelse vastu löögi, nagu nad juba vastulöögi andsid äraandja Teppichile. Klassiteadlikud poliitvangid jäid ja jäävad oma klassile ja revo lutsioonilisele võitlusele truuks. Klassiteadlikud poliitvangid ei tagane sammugi oma seisukohtadelt. Klassiteadlikud poliitvangid 662

jätkavad türmi seinte vahel võitlust ühes Eesti töölisklassiga Eesti

maa Kommunistliku Partei juhtimisel. Niisugune on meie vastus kodanluse ja sotsiaalfašistide provokatsioonidele «vabariigi» 15. aastapäeva eel. Meie teame, et rahvusvahelise revolutsiooni võit ei ole kaugel.

Ühtlasi pöördume meie kogu Eestimaa töölisklassi poole ja kutsume teda veel visamalt võitlust jätkama. Ärge laske end ühestki kapo provokatsioonist eksitada! Andke neile vastulöök! Seiske igaüks kindlalt oma võitluspostil!

Poliitvang. ( « Kommunist » nr. 1 (90), märts 1933.)

... « Mustad » on kui võiduajamisel, üksteise võidu tehakse ette kandeid , sokutatakse karistusi ja töötatakse välja uusi «seadusi». Oi, väga palju on elu kitsamaks läinud, võrreldes seda esimeste vangiaastatega - ei tunne äragi! Poliitilisi naisi ajaistujaid on . -

meil praegu 29. Istume 4—7 naist kongis. Minuga istuvad: L. Vels Narvast 15 aastat sunnitööd , E. Sukk Viljandist — 7 aastat, J. Reeva Tallinnast 6 aastat, A. Tammik Tallinnast — 6 aastat. Viimane anti uuesti kohtu alla . Rootsi kuninga külaskäigu ajal -

Tallinnas oli A. Tammik ühes teistega Ametiühingute Kesknõu kogus võtnud vastu resolutsiooni, milles oli umbes järgmine lause:

« Ajal, kui töölishulgad nälgivad viletsuses, pillab sotslik valitsus miljoneid türanni käe suudlusteks. » Väga vihastas saksu « türann » .

Nüüd, kus juba aastad sellest mööda , võeti asi üles. Pole ju põh just, millega inimesi vanglasse toppida. On ju asjaosalistest kaks veel väljas ja kuidagi vaja ka need kindla koha peale toppida.

Üldse püütakse praeguse terava kriisi ajal kõiki aktiivsemaid tegelasi pokri pista või muidu Tallinnast välja saata. Kardetakse, et praegu on kihutustööks liiga sooduspind. Kohtualuseid naisi on praegu 12 , kes üksikus, kes kriminaalvangide seas ükshaaval

laiali. Küll hoitakse ja valvatakse, et uued vanadega ühendust ei

saaks ! Isegi jalutus keerati teistpidi ringi käima: olid ju jaluta jate silmad enne üksikkambrite akende poole. Valvurid enamikus on päris kiskjad. Igast asjast otsivad karistamise võimalust. Näit.

ajalehe servast oli ära lõigatud 2 sentimeetri suurune riba ettekanne, vang soojendas end ahju juures, mis asub akna all ettekanne, liigutad hoovil pead või muigad teisele tervituseks ettekanne jne. ...

Ka muis asjus tõmmatakse ikka kindlamalt ja kindlamalt ring koomale. Septembrikuus võeti kõik raamatud , mis on NSV Liidus

välja antud , kambrist välja. Tagasi anti vaid sõnaraamatud ja puhtteaduslikud, s. 0. arstiteaduse, füüsika, keemia, matemaatika alane kirjandus. Kinni peeti kõik ilukirjanduslikud ja ühiskonna teaduste alased raamatud. Nüüd on mõni üksik ajalooraamat sisse pudenenud ... Lõplik otsus on nüüd niisugune: keelatud on kogu 663

ERICH TARKPEA

kirjandus, mis on vaenulik « üldtunnustatud ühiskondlikule kor rale » . Sellega on siis « vabaks jäetud raamatute saamine, kuid mitte sõnagagi ei või nad olla kirjutatud « nõukogude vaimus».

Majandusteadus, olgu ta millise autori töö tahes, on keelatud, kui ta on välja antud NSV Liidus. Isegi ajakiri « Nauka i tehnika , keelati jälle ära, sest seal olevat — « ridade vahel » . -

Noh, on meil küll vanad lehed ja needki täiesti kodanlikud, siiski näeme väga selgesti, kuhu on jõutud. Oleme täis ootust ja

lootust ning käed aiva kihelevad tööta olekust ja ootusest, millal ise kord saame sekka lüüa. Oled sa edasi endises ametis ? Või takistab tervis ? Tahaksin nii

meelsasti sult kirja saada. Aga muud võimalust küll praegu pole kui läbi prokuratuuri. Kirjuta ! Vast saan kätte. Oleksin sullegi

läbi prokuratuuri kirjutanud, aga emale ja vennale kirjutamiseks on kirjavõimalused ära kasutatud. Vahepeal on ju olnud karistusi ka. See aasta olen küll võrdlemisi kergelt läbi tulnud, kuid muist on veel kandmata kartsa saba on suur, pole veel minuni jõud -

nud. Keskvanglas on aga karistustega palju hullem kui meil. Seal 664

oli juhtumeid, kus üheksast kuust olid karistatud seitse kuud ja 11 kuust 10 kuud, lisaks veel karts. Sa Tarkpea poissi tunned ? Vabanes 5. oktoobril. Muidu oleks

juba veebruaris vabanenud, aga talle anti kaheksa kuud otsa

olevat tahtnud või ähvardanud ülemat tappa. Kes vähegi aktiiv sem , sellele sokutatakse uusi karistusi kaela. Käis mind novembri

lõpul vaatamas. Ma ei tundnud enam äragi - kõhnaks teine jää

nud. Elab õe juures. Tööd pole. Iga 10 päeva tagant käib politseis end näitamas. Lubas ka Viljandisse minna Olli vaatama. Seda sa

teadsid, et Oll on ikka Viljandis üksikus ? Küll teevad sellele tüd rukule sõitu ka

!!!

vist närvid ja jooksva Murro oli hiljuti haiglas mitu kuud või mis. Abels on seal praegu mis viga, ei tea. Saaksin üht

teist ka Keskvanglast kirjutada, aga pole veel uudiseid kätte saanud. Jäävad hiljaks.

Sofi on ka ikka siin. Opib hoolega. Meel hea ja tervisel pole ka vist viga. Olen temaga õige lühikest aega kokku puutunud. Ühes istunud pole. Tal kaasa ka nüüd Tallinnas, käib «kokku rääkimas ». Minagi olen see aasta kohe mitu ja mitu korda käinud rääki- . mas. Viimane kord, 6. detsembril, saatsid mu rääkimast ära. Igali

rääkijal on üks « must » kõrval. Eks ma nimetasin, et Puusepp on pandud kartsa 30 päevaks, ja, kurat, juhtus ära kuulama. Jala maid katkestati

rääkimine ...

Korraldus - kui ühe ainsagi

sõnaga puudutad vangimaja seesmist elu, kohe katkestatakse.

Tervis mul keskmine... Küllap vastu peab ja ülegi jääb löö minguks, mis varsti lähenemas.

Tervisi, Madli, 15. XII 31 .

(EKPA , fond 27, nim . 1 , s.-ü. 676, 1. 65–68 .)

KOMMUNISTLIKE POLIITVANGIDE

POORDUMISI TOORAHVA JA TOOLISORGANISATSIOONIDE POOLE

Töörahvale, sõduritele, madrustele ! Seltsimehed ! Eesti nõndanimetatud

demokraatliku

vabariigi

rahvas on surmale määratud. Eeskätt kohutav on linna palgatöö liste ja teenijate olukord. Tööpuudus kasvab ikka veel ja tema

laps — nälg — talutab tuhandetele töölistele ja ametnikkudele, nende naistele ja lastele surma vikatiga seljataha. Valitsevad kild -

konnad oskavad ainult varastada ja röövida. Mõisapidajad, panga härrad ja suurmajaomanikud on andunud häbematule spekuleeri misele ja rahva viimsete varanduste laastamisele. Klassitead likuma töörahva kõrvaldavad nad vangiraudade või püssikuuliga, et poleks neid, kes segaksid rahvavaenlasi nende röövtegudes.

"Tuhanded paremad töörahva pojad on põgenenud surma või vangikoja eest Nõukogude Vabariikide Liitu ehk on vägivaldselt sinna aetud. Tuhanded töölised ja talupojad on loova töö juurest

ära kistud. Türmides on kuue « iseseisvuse» aasta vältel ikka sajad poliitilised vangid

töölised, sõdurid ja väikemaapidajad kinni

olnud; miljonid tööpäevad on selle aja vältel kaotsi läinud. Siin samas on kinni peetud sadasid kaelakohtulisi vange, keda kel

midest rippuv ja töörahvast rippumatu kohus on 'sellepärast kurja tegijaks tunnistanud, et viletsus ja puudus neid õnnetuid inimesi sundis seadusvastasel viisil leivapalukest võtma, või kes hoopis

süütult on raudu needitud. Jah, siin vaevlevad põrgulikes tingi mustes sajad väikesed seaduserikkujad ja koguni süütud pere

konnaisad ja -emad, kuna nende lapsed nälgivad, aga suured var gad, nagu Päts, kindral Tõnisson ja teised soomusevõtjad oman davad mõisu ja ehitavad losse, et seal praalida.

Seltsimehed töölised , teenijad, väikemaapidajad, sõdurid, mad rused, proletaarsed ohvitserid! Meie ei hakka siin pikalt arutama, missugune on pääsetee praegusest surnuaiast. Teie teate seda isegi. Ütleme ainult: Meie, sajad poliitilised vangid , kes teie rida dest välja kistud, tunneme endil jõudu tööks. Meie tahame osa Poliitiliste vangide üleskutse Eesti töörahvale 1924. a. 1. detsembri relvastatud ülestõusu ettevalmistamise päevil. 666

Toim.

võtta loovast tööst töörahva kasuks. Meie teame, et üheskoos teiega Eesti majanduse üles ehitame ja näljatondi hävitame, nagu

seda on teinud Nõukogude Vabariikide Liidu töötavad rahvad .

Seltsimehed! Aeg on laiali peksta see valitsus, kes teid sur male määranud ! Aeg on kukutada nälgimisvabariik! Aeg on luua oma valitsus

tööliste ja talurahva valitsus.

Kurnaja ei tunnista mingeid parandusi töörahva kasuks, mida võidaks läbi viia parlamentlikul teel. Siin on meie hulgas töörahva esindajad: selle asemel, et võidelda Riigikogus ja linnavolikogu des, istuvad nad türmis.

Tööliste ja talurahva valitsuse saab maksma panna ainult sõja riistus jõuga! Looge sõjariistus ülestõusmise teel valitsus, mis muuseas: 1 ) annaks täieliku amnestia kõigile vangidele, keda süüdista takse kodanliku korra kukutamises;

2) laseks välismaadest tagasi tulla kõik poliitilised põgenikud ja väljasaadetud ja 3) määraks erakorralise kohtu töörahva, sõdurite ning madruste

esindajatest, kes vaataks läbi nii era- kui ka sõjaväeliste kaela kohtuliste vangide süüasjad, vabastades kõik need, kes on kaagi

kohtu poolt ilma olulise põhjuseta vangi pandud. Seltsimehed ! Sõjariistad kätte! Sõjariistus võitlusele orjusikke kukutamiseks ! Meie, poliitilised vangid, tõotame, et esimesel sig naalil asume teie ridadesse ja ei pea oma elu kalliks, et punast lippu Toompeal püstitada ja kaitsta. Elagu sõjariistus väljaastumine !

Elagu kodusõda kurnajate vastu! Elagu tööliste ja talurahva valitsus ! Elagu Nõukogude Vabariikide Liit !

Poliitilised vangid Tallinna türmides . 10. oktoobril 1924 .

( «Kommunist » nr. 5 ( 63 ), 19. oktoobril 1924. )

Kiri Nõukogude Liidu töölistele Kallid seltsimehed !

Teie kiri, mille saime suure hilinemisega, valmistas meile suurt rõõmu. Teie kiri rõhutas veel kord, et me ei ole üksinda oma võit

luses verejanulise kodanluse vastu. Meiega on kogu maailma pro letariaat, mida juhib eelkõige NSV Liidu võitmatu revolutsiooni line proletariaat . 667

Eestimaa töörahvas, kes võitles Oktoobrirevolutsioonis, kes tegi läbi kodusõja, kes kandis ränki kaotusi 1. detsembri ülestõusus, ei heida meelt. Proletariaat, kes on käinud läbi tulest ja veest, prole

tariaat, kes on talunud metsistunud sandarmeeria käes elektri

vannipiinu, teab, et igas revolutsioonis on ohvreid. See ei ole revolutsionäär, ei ole kommunist, kes nutab töölisklassi ülestõusu ajutise lüüasaamise puhul, vaid sotsiaal-leplane, tühine sõnade tegija või töölisklassi reetja nagu « meie » Martna, Piiskar ja Ko. ? Meie ülesanne on õppida igast äpardunud sammust, igast nurju

misest. Meie ülesandeks on ikka ja jälle uuesti organiseerida. Ning meie teeme seda. Me oleme kindlasti veendunud, et järgmist 1. det sembrit, mis kindlasti saabub varsti, kroonib töörahva täielik võit,

sest « meie» kartulivabariik on pehkinud, riigivaraste - fašistide valitsus on oma « ajaloolise missiooni » lõpule viinud, on viinud Eestimaa proletariaadi meeleheiteni, olukorda, millest ei ole muud väljapääsu kui relvastatud ülestõus.

Nagu teate, möllab Eestis, nagu ka kõigis teistes fašistlikes maa des hirmus valge terror. Kuid massilised tapmised ja vangiahelad ei kohuta töölisklassi. Terror ei päästa kodanlikke timukaid , kelle ajalooliseks saatuseks on hukkuda. Ja me oleme veendunud, et rah

vusvaheline proletariaat ei jäta meid käesoleval hetkel ilma abita. Väga meeldiv on kuulda kallitelt seltsimeestelt, et nii moraalne

kui ka materiaalne toetus teie poolt on kindlustatud ... Eesti türmid on täis tuubitud proletaarlastest, keda peetakse kinni, kahtlustades neid

1. detsembri ülestõusust osavõtmises.

Sajad on maha lastud , sajad ootavad « erapooletu » kohtu « erapoo letut » otsust.

Niinimetatud kaitsepolitsei vangistab öösiti töölisi ja mõni tund

hiljem langetab välikohus surmaotsuse. Timukad piinavad iga kahtlusalust hirmsasti, on olnud juhtumeid, kus ahelatesse needi tud inimesed viskusid kolmanda korruse aknast alla. Mahalaskmised toimuvad Tallinna komandantuuri hoovis. Sur

mamõistetu viiakse eraldatud ruumi. Pealtnägijad jutustavad, et üks ohvitser haarab surmamõistetul käisest, öeldes: « Lähme, tahan sulle midagi jutustada! » Samal ajal tulistab teine timukas revo lutsionäärile kuklasse. Juhtub, et kui soldatid keelduvad tulista mast, siis ohvitserid ise « proovivad revolvrit ». Esimeste hulgas,

kes välikohtus surma mõisteti, oli keegi naine ja lapseohtu poisike. Naine langes minestusse. Ta tiriti juukseid pidi mõrvamiskohale. Tallinna « eelurkas» 3 hoitakse «mässajaid

kuni 30 inimest ühes

väikeses kamorkas, mille laius on 2 sammu ja pikkus 3 sammu. Mõistagi, et magada on seal võimatu, surmani väsinud inimesed lamavad poris üksteise peal. Süüa antakse, kuid puuduvad nõud, millega seda « toitu » vastu võtta. 2 Sotside liidrid . 3 Eeluurimisvangla . 668

Toim . Toim .

4

Tallinna ajaistujate vanglas 4 ei ole olukord parem. Kambreid ei köeta, vesi niriseb mööda seinu alla. Kõigis kambrites on roh kem kui kümme inimest üle teatud normi. Selle « normi » määrab

naride arv, mitte aga õhu hulk kambris. Inimesed magavad põran dal ja koridoris. Näiteks hoitakse Viljandis 40 inimese asemel van

gis 120 inimest. Tallinna ajaistujate vanglas on 200 vangi hulgas 80 poliitilist vangi. Ja nii on kõigis Eesti vanglates. Tallinna Keskvanglas pannakse kommuniste kartserisse selle eest , et nad ei palu endale toitu, riietust jms. , vaid pöörduvad nõudmistega administratsiooni poole. Üldse hoiavad vangla ülemad pärast i. detsembri ülestõusu mahasurumist « pea püsti» ja ähvardavad iga « riigivastase » sõna eest seina äärde panna.

24. veebruaril k . a. pühitses « vabariik » oma olemasolu 7. aasta päeva. Meie, kommunistid « demokraatlike» vanglate kongides, laulsime « Internatsionaali » ja demonstreerisime kodanluse vastu.

Trahviks selle eest keelati meil 1 kuuks toidu vastuvõtmine väljast, omastega kokkusaamine, kirjade kirjutamine ja ajalehtede luge mine. Niisamuti oli see ka teistes vanglates.

Kommunistliku tervitusega,

kommunistid Tallinna vanglates. 24. veebruaril 1925 .

(EKPA , fond 27, nim. 1 , S.-ü. 674, l. 1—2. (Tõlge vene keelest.))

Töölisnoorsoole Eestis !

Meie, poliitilised vangid - kommunistid « demokraatliku » Eedeni piinakodades, tervitame teid 10. ülemaailmse töölisnoorsoo päeva puhul. Miljonid noored töölised, näljas ja alasti, nutavad taga oma isasid ning emasid, õed vendi ja naised mehi, kes on lange nud võitluses kurnajatega .

Miljoneid noori proletaarlasi on vabrikutes ja parunite põldudel orjakütkes. Miljoneid «tsiviliseeritud » ja « kultuurse » Lääne noori ägavad dollarikuningate ja tööstusmagnaatide kanna all. Veel roh kem ja veel hirmsamini vaevleb kollaseid, musti ja valgeid orje Idas. Kuid orjad tõusevad üles: küllalt juba ! 16-18 tundi töötavad väetid lapsed tehastes, kus nad kui luukered hõljuvad masinate

vahel. Kuid ori ärkab ja pööritab silmi: küllalt juba ! Rõhutud rah vad hakkavad vastu oma kullast käskijatele. Noorsugu tuleb vai

mustatult esimesena kaasa. Hiina noorsugu on esimestes ridades. 4 Karistusvangla Lasnamäel.

Toim .

5 S. 0. 1925. aastal, septembrikuu esimesel pühapäeval.

Toim.

669

Kurnajad ning orjastajad lõdisevad. Nad haaravad moodsad suur

tükid, tankid ja lennukid ja veristavad « mässavaid » orje kõige koledamini.

Põhjavajuv kodanlus «stabiliseerub» rõhutute verest, ahnitsedes ja häbematult töölisklassi kurnates. Hiina, Maroko, Egiptus - see

on maailma tapatalgu eelmäng. Kõige selle vägistamise, rõhumise ja verest kurnamise objektiks on arusaadavalt töö- ja talurahvas,

eriti töölisnoorsugu. Maailma imperialistid valmistavad verepulma võidurikka NSV Liidu töö- ja talurahva vastu, kuid see ei tohi neil õnnestuda.

Eesti proletariaat kui üks revolutsioonilisem killuke maailma töö- ja talurahva peres on kõige koledamad aadrilaskmised üle elanud. Ta ridadest on tuhanded paremad võitlejad maha notitud, trellide taha topitud. Sajad ja tuhanded noored proletaarlased on töörahva vabastamise eest oma elu andnud. Pea

suure aate

püsti, on nad välikohtutest läbi käinud ja kommunistlikku revolut siooni elada lastes kangelaslikult mulda varisenud. Timukate kuu lid on meid tapnud , verekoerte käed on meid türmi heitnud. Kuid

ei see kõiguta Eesti töölisklassi, Eestimaa noorproletaarlaste revo lutsioonilist meelt ega tahtmist võidelda kurnamise hävitamiseks.

Pea püsti ja edasi! — kostab Sanghaist Londoni ja Helsingist Mel bourne'i üle maailma iga rõhutu suus.

Töölisnoorsugu Eestis on ära veristatud , nülitud ja ta viimne eluavaldus on maha surutud. Kuid valge vägivald ei suuda kom

munistlikku vaimu, ideed tappa. Noorproletaarlased ei jäta mitte üheks silmapilgukski revolutsioonilist võitlust. See hõõgub tuha all edasi, kuni lööb täiel jõul lõkendama. Iga kodanluse poolt korda

saadetud veretöö kohustagu neid uue hooga võitlusele ja revolut sioonilisele tasumisele. Töölisnoorsugu mäletab langenuid ja tõotab nende värsketel kalmuküngastel seni võidelda, kuni kaob kurna mine ja iga timukas on saanud teenitud palga. 10. töölisnoorsoo päeval kogunevad kõik noored ... veripunaste

lippude alla, koondades ridu ja vaadates üle oma jõudusid. Töölis noorsoole Eestis on see võimatuks tehtud. Sel päeval läheb kõigi maade revolutsiooniline töölisnoorsugu tänavale ja avaldab meelt kurnajate ja nende sabarakkude, äraandjate sotside vastu . Meie oleme imperialistlike sõdade, maade ahnitsemise ja rõhutud rah

vaste orjastamise vastu . Maha valge terror! Elagu ülemaailmne ametiühinguline liitumine! Elagu tööliste ja talurahva valitsus! Selles mõttes tervitame meie töölisnoorsugu ja kogu töörahvast 10. töölisnoorsoopäeva puhul ! Jõudu ja edasi! Elagu Kommunistlik Noorsoo Internatsionaal!

Elagu Eestimaa Noorproletaarlaste Ühing! Elagu NSV Liit ! Elagu MOPR! Poliitvangid. September, 1925. Türmis, Tallinnas. (EKPA , fond 27, nim. 1 , S.-ü. 776, l . 60—62.)

670

6

EKNU kongressile .

Tervitame Keskvangla müüride vahelt EKNU kongressi! Noor

proletaarlaste, sõdurite, madruste ja maatööliste organiseerimi seks soovime püsivust ning revolutsioonilist jõudu ! EKNÜ olgu kants, kus kasvavad kindlad kommunistid - leninla sed . Sisendagu EKNU igasse nooresse, et noored leninlased oleksid esimesed võitleva proletariaadi ridades, kui vaja, organiseerima -

turigal käes, kui tarvis – vint ja kuulipilduja laskevalmis. Siit agakinnitame, kui avanevad vangla raudsed uksed, oleme endiselt oma kohtadel, et kurnajad kukutada ja panna maksma proleta riaadi diktatuur .

Elagu EKNU! Elagu KNI !?

Noorproletaarlased ja kommunistid Tallinna Keskvanglas. November, 1926 .

(EKPA , fond 27, nim . 1 , s.-ü. 777 , 1. 32.)

NSV Liidu kangelaslikule proletariaadile ja töölisklassi ülemaailmsele juhile Kominternile Ülemaailmsel võitluspühal 1. mail saadame valge Eesti vangla müüride vahelt oma kommunistliku tervituse töörahva võidukale

avangardile, NSV Liidu proletariaadile ja töölisklassi vankuma tule juhile Kominternile. Surmaeelses agoonias viskleva kapita listliku maailma kõrval, kus töörahva viletsuse, nälja, metsikuima ekspluateerimise, kohutava tööpuuduse ja fašistliku terrori lained käivad kõrgelt, seisab NSV Liit heleda saarena, kus kapitalistlikust kurnamisest vaba töörahvas suurima entusiasmiga rajab alust uuele, sotsialistlikule maailmakorrale, muutes tundmatuseni vana tsaristliku Venemaa pimeda näo. Saagiahned imperialistlikud röö

vikud piiravad haide parvena võimsalt arenevat sotsialistlikku riiki, valavad kahureid, pomme ja valmistavad mürkgaase sõjaks Nõukogude Liidu vastu .

Ka Eesti kääbusriik valmistub imperialistlike suurriikide truu ketikoerana sõjaks, nülgides töörahvalt mitmekordsete maksudena enam kui seitse nahka relvastuskuludeks ja käputäie suurtõusi kute taskute täitmiseks. Vähemalt pool riigi eelarvest läheb rel vastus- ja sõjaväekuludeks, ülejäänud miljonid jagatakse suureks

portööridele mitmesugusteks preemiateks ja mõisnikele maa tasuks. Töörahvale, kümnetele tuhandetele töötutele saab osaks vaid

mõnitus, sõim ja vangileib. Töölisorganisatsioonide rüüstamise, lehtede sulgemise, jõhkra politseilise surve ja alatuima provokat 6

Tegelikult toimus 1926. a. detsembri algul mitte EKNU kongress, vaid konverents. Toim . 7 Kommunistlik Noorsoo Internatsionaal.

Toim.

671

K TLI UDE

LIS AR

II

K

NGU

KOG

SIA SOT

E ALC ECU VA ) ST B

Naispoliitvangide poolt vanglas väljaõmmeldud

punane rätik loosungiga: « Elagu Eesti Sotsialistlik Nõukogude Vabariik ! »

siooniga püütakse killustada Eesti töölisklassi võitlusjõudu, talle rusikas kurku suruda ja muuta ta sõnakuulelikuks kapitali orjaks ja suurtükilihaks Nõukogude Liidu vastases sõjas.

Kuna vägivaldne töörahva suu sulgemine, organisatsioonide lõhkumine, juhtide areteerimine ja mahatapmine ei anna soovitud tagajärgi, siis püütakse kõige alatuma laimu ja provokatsiooni abil kõigutada töölisklassi usaldust oma juhi, leninliku EKP vastu. Provokaator Kasemetsa nurjatu sihilik laim ja vale EKP ja Nõu

kogude Liidu aadressil, millega ta avalikult kuulutas oma ülemi nekut töörahva timukate kilda, leiab Eesti töölisklassilt väärilise

vastuse ridade tihedama koondamisega oma ainsa õige juhi EKP leninliku lipu alla otsustavaks võitluseks Eesti timukate vabariigi vastu ja töörahva ainsa isamaa NSV Liidu kaitseks. Revolutsiooni

lise proletariaadi võitlustes karastatud rusikas purustab surma hirmust hullunud võllaste ja vanglate riigi ja me sammume vastu töörahva võidule.

Elagu töörahva vabadusvõitluse ülemaailmne juht Komintern! Elagu meie võitluspartei – leninlik EKP! -

Elagu NSV Liidu kangelaslik sotsialismile sammuv proletariaat! Eesti kommunistlikud polütvangid. Tallinna Karistusvanglas, aprill 1935 .

(EKPA , fond 27, nim . 1, s.-ü. 675, 1. 45–46 .) 672

Kallid seltsimehed !

Teie vastus NSV Liidu proletaarlaste kirjale rõõmustas meid ja me oleme väga rahul sellega, et teil õnnestus oma kurnajatele puru silma ajada. Lugesime teie kirjast, milline on teie elu kodan likus vanglas, selle maa vanglas, kus võim kuulub ainult nendele

inimestele, kes püüavad oma taskuid täis toppida tööliste ja üldse proletariaadi arvel saadud rahaga ning kes püüavad teist teha samasuguseid « tõelisi » « vabariigi » kodanikke nagu nende teenrid , politseinikud ja nuhid. Lugedes ridu teie elust oli meil väga kahju, et viibite niisugustes tingimustes, kuid me teame omast käest, et ilma selleta ja isegi ilma suurte ohvriteta ei saa proletariaat

endale õigust kätte võita ... Tuleb aeg, kus võimu saab enda kätte see, kes praegu istub proletariaadi ideede eest vanglas ... Kõige rohkem rõõmu teeb meile see, et Eesti proletariaat ei karda midagi ega peatu millegi ees, vaid läheb julgelt ja reipalt

edasi valitud teed mööda, proletariaadi diktatuuri eest. Meie, teie šefid , abistame teid materiaalselt ja moraalselt ning jälgime teraselt kodanlikes maades ja eriti Eestis arenevaid sünd musi. Me protesteerime valge terrori vastu ja ... soovime teile edu võitluses rõhujate vastu .

Elagu ülemaailmne revolutsioon ! Elagu ülemaailmne proletariaat ja tema juhid — Kommunistlik Internatsionaal, Ametiühingute Internatsionaal ja MOPR-i Täitev komitee ! Tšelkar,

7. septembril 1925. a .

Kirgiisi ANSV MOPR-i Tšelkari Maakonnakomitee Büroo

( EKPA, fond 27, nim . 1 , s.-ü. 671 , 1. 44. (Tõlge vene keelest .]) Kallid seltsimehed !

Saime kätte teie kirja ja lugesime selle ette naisdelegaatide koosolekul. Kiri jättis meile sügava mulje. See, mida teie peate

kannatama niisketes vangikongides Entente'i lakeide valge terrori võimuses, pani meid eriti põlgama teie rõhujaid. Naised , keda Tööliste ja Talupoegade Nõukogude võim vabastas tsaari ja kodanluse ikkest, põlgavad kogu kodanlust ja teie vere ahneid timukaid ning naelutavad nad häbiposti. Ja me kuulutame kogu kodanlusele, et tema viimne päev on lähedal. Kallid seltsimehed ! Meie, naised, saadame teile oma südamliku ja vaba tervituse ning soovime teile peatset vabanemist kodanluse ahelatest. Me püüame jõudumööda aidata parandada teie ja teie perekondade materiaalset olukorda. Kommunistliku tervitusega 12. septembril 1925. a . vaba Nõukogude Venemaa Aktjubinski linna naised . (EKPA, fond 27, nim . 1 , s.-ữ. 671 , 1. 45. (Tõlge vene keelest .]) 43

Trellide taga

673

|

HA

Poliitvangide vabastamine Tallinnas juunil 21. aastal .1940.

3

ELULOOLISI ANDMEID

ADAMSON (OTS ), IRINA sündis

1893. a. töölisperekonnas.

1917. a. hakkas aktiivselt osa võtma töölisliikumisest. Samal ajal astus Kommunistlikku Parteisse. Kodanliku diktatuuri algaastail

töötas Pärnus lihttöölisena, tegutsedes samal ajal aktiivselt koha likes töölisorganisatsioonides. Areteeriti kodanlike võimude poolt 1920. a. ning mõisteti revolutsioonilise tegevuse pärast 6 aastaks sunnitööle. 1922. a. vahetati ta välja Nõukogude Venemaale. Siin astus ta varsti Lääne Vähemusrahvuste Kommunistlikku Üli

kooli, mille lõpetas 1928. aastal. Pärast seda, 1929. a. töötas mõnin

gat aega illegaalsel parteitööl Eestis, siirdudes seejärel uuesti Nõu kogude Liitu .

ARBON , HERMANN sündis 1898. a. töölisperekonnas. Revolut sioonilisest liikumisest hakkas ta osa võtma 1915. a. Tallinnas.

Kodanliku diktatuuri esimestel päevadel areteeriti ta revolutsioo nilise tegevuse pärast ja mõisteti 15 aastaks sunnitööle, kuid vabastati 1919. a. suvel kodanliku Eesti Asutava Kogu kokku

tuleku puhul antud amnestia põhjal . 1922. a. märtsis astus EKP ridadesse. Samal ajal tegutses ta partei ülesandel Eesti Iseseisvas

Sotsialistlikus Töölisparteis, Tallinna ametiühingutes jm. 1924. a . jaanuaris areteeriti ning mõisteti « 149 protsessis » eluajaks sunni tööle. Vabanenud 1938. a. vanglast üldise amnestia põhjal , jätkas ta aktiivselt põrandaalust tegevust, olles EKP Tallinna Komitee sekretäriks. Samal ajal kuulus ta ka EKP Illegaalse Büroo koos seisu. Juunipöörde ajal 1940 võttis H. Arbon vahenditult osa töö rahva revolutsioonilise väljaastumise juhtimisest Tallinnas. Esi mesel nõukogude aastal töötas ta Ametiühingute Keskliidu sekre tärina, hiljem esimehena. 1941. a. märtsis valiti ta EKP Keskkomi

tee sekretäriks tööstuse alal. Suure Isamaasõja puhkedes jäi H. Arbon Eestisse põrandaalusele tööle, kuid okupantidel läks korda teda tabada ja ta mõrvati 1942. a . fašistide poolt.

43 '

675

BOGDANOV,

VLADIMIR sündis 1898. a. töölisperekonnas.

Revolutsioonilisest liikumisest hakkas ta osa võtma Tallinnas Oktoobrirevolutsiooni päevil. Kodusõja aastail võitles Punaarmee ridades. 1920. aastal töötas Tallinna Sadamatehastes, kuuludes samal ajal EKP Tallinna Komiteesse. Sama aasta kevadel aretee

riti ta revolutsioonilisest liikumisest osavõtmise pärast ning mõis teti « 35 protsessil » koos G. Kreuksiga surma. Eesti ja välismaa töölisklassi survel oli kodanlik valitsus sunnitud nende surma nuhtluse muutma 10-aastaseks sunnitööks. 1921 , a. detsembris

vahetati ta koos teiste poliitvangidega Nõukogude Venemaale. 1924. a. saabus ta tagasi Eestisse illegaalsele tööle. Võttis osa 1. detsembri relvastatud ülestõusust ja langes võitluses 7. det sembril 1924 . *

EHRLICH, RICHARD (kirjanikunimega Valmen Vaida) on sündinud 1912. a. töölisperekonnas. 1928. a. sügisel astus ta Eesti

Tööliste Partei Tallinna noorte sektsiooni liikmeks, hakates aktiiv selt revolutsioonilisest liikumisest osa võtma. Selle eest areteeriti

ta 1930. aastal ja mõisteti 8 aastaks sunnitööle. Alaealisuse tõttu vähendati tema karistusmäära ühe kolmandiku võrra. Vanglast

vabanenud, sõitis ta Hispaaniasse, kus võitles rahvusvahelise bri gaadi ridades fašismi vastu. Pärast Hispaania kodusõda siirdus R. Ehrlich Prantsusmaale , kus ta Prantsuse valitsuse poolt paigu

tati interneeritute laagrisse. Kui Eestis taaskehtestati nõukogude võim, sõitis ta 1940. aastal kodumaale. Suure Isamaasõja ajal võit les R. Ehrlich Novgorodi , Pihkva ja Valdai piirkonnas partisani salgas. Sellest kirjutab ta oma jutustuses « Novgorodi lähistel». Praegu töötab tehases « Silikaat » .

HEILBERG , ANNA sündis 1881. a. töölisperekonnas. Revolut sioonilisest liikumisest hakkas ta aktiivselt osa võtma 1917. a.

1918. a. oktoobris astus Kommunistlikku Parteisse. Kodanliku dik tatuuri esimestel aastatel tegutses põranda all EKP kullerina ning täitis muid parteilisi ülesandeid . 1921. a. areteeriti Tartus kaitse

politsei poolt ning heideti vanglasse. Järgmise aasta jaanuaris saa deti ta vahetusvangina Nõukogude Venemaale. Siin töötas ta kaua aastaid Leningradis « Külvaja » toimetuses. 30-ndate aastate keskel läks pensionile. Suri Leningradis.

676

JAKOBSON, IDEL on sündinud 1904. a. käsitöölise perekonnas. Revolutsioonilisest liikumisest ametiühingutes ja töötatööliste hul gas hakkas osa võtma Tartus kahekümnendate aastate lõpul. 1931 . aastal astus Kommunistlikku Parteisse. Samal aastal hakkas töö

tama EKP põrandaaluses trükikojas Tallinnas. 1931. a. juunis are teeriti ja mõisteti « 34 protsessis 12 aastaks sunnitööle. Vabane nud 1938. a. üldise amnestia põhjal , saadeti ta võimude poolt Ees tist välja Lätimaale. Siin töötas trükikodades, võttes samal ajal

osa illegaalsest parteitööst. Pärast kodanliku diktatuuri kukuta mist tuli tagasi Eestisse, kus töötas pikemat aega vastutaval tööl Nõukogude Eesti riigiaparaadis. Praegu Eesti NSV Ministrite Nõu kogu Riikliku Plaanikomisjoni teaduslik sekretär.

JAKOBSON , MARIE on sündinud 1897. a. mõisatöölise perekon nas. Asunud 1916. a. Tallinna tselluloosi ja paberivabrikusse tööle, hakkas ta osa võtma revolutsioonilisest liikumisest . 1920. a. astus

Kommunistlikku Parteisse. Koos teiste tselluloosi ja paberivabriku töölistega areteeriti 1921. a. jaanuaris. « 115 protsessis » mõisteti 6 aastaks sunnitööle. 1922. a. augustis saadeti ta vahetuse korras

koos rühma poliitvangidega Nõukogude Venemaale. Siin asus ta õppima töölisfakulteedis , mille järel töötas nõukogude kaubalae vastikus ja 1938. a. alates Leningradi toidukaubastus varustajana. 1944. a . saabus tagasi Eestisse, kus asus tööle Tallinna Linna TSN Täitevkomitees. 1950. a. peale personaalpensionär.

KEERDO, PAUL sündis 1891. a. töölisperekonnas. Juba 1917.

aastal hakkasta osa võtma poliitilisest elust. 1922. a. novembris astus P. Keerdo EKP ridadesse. Ta võttis aktiivselt osa tegevusest ametiühingutes. 1924. a. jaanuaris areteeriti ta ja mõisteti « 149 protsessis » eluajaks sunnitööle. Vabanenud 1938. a. vanglast üldise amnestia põhjal , hakkas P. Keerdo Tartus koos teiste seltsimees tega ette valmistama kodanliku diktatuuri kukutamist. Pärast juunisündmusi 1940. a. määrati ta Eesti sõjaväe poliitilise peajuhi ametikohale. Hiljem nimetas Eesti NSV Ülemnõukogu ta rahan duse rahvakomissariks. Sellel tööpostil oli P. Keerdo kuni oma surmani (6. jaanuaril 1950 ) .

KIVISSON , OSVALD on sündinud 1909. a. töölisperekonnas.

1926. aastal siirdus ta Nõukogude Liitu, kus hakkas õppima Peda googilises Tehnikumis, hiljem Lääne Vähemusrahvuste Kommu nistlikus Ülikoolis. 1931. aastal astus ta EKP liikmeks ja samal 677

aastal suunati EKP poolt kodanlikku Eestisse põrandaalusele tööle EKNU organisaatoriks. Siin läks kaitsepolitseil reeturi abil korda 0. Kivissoni areteerida ja ta mõisteti 12 aastaks sunnitööle . 1938. aastal vabanes ta vanglast üldise amnestia põhjal ja saadeti Eestist välja. Viimastel aastatel pärast Suurt Isamaasõda töötas 0. Kivisson Tallinnas juhtivatel kohtadel mitmesugustes ehitus

materjalide tehastes, EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituudi teadusliku töötajana. Praegu töötab ta « Silikaadi » direktorina.

KLEMENTI, VILHELMINE sündis 1904. a. töölisperekonnas. Koolinoorsoo revolutsioonilisest liikumisest hakkas ta osa võtma

juba koolipõlves. Kuulus Noorproletaarlaste Ühingu aktiivsemate liikmete hulka. Oli üks põrandaaluse EKNU rajajaid. Oli Tal

linna Ametiühingute Keskliidu noortekomisjoni liige, Ehitustöö liste Ametiühingu noortekomisjoni esimees. Enne areteerimist mais 1922 töötas V. Klementi Ehitustööliste Ametiühingu asja ajajana. Aasta pärast areteerimist mõisteti V. Klementi 6 aastaks 8 kuuks sunnitööle. Lühikest aega enne kohut õnnestus tal koos

viie naisrevolutsionääriga Vene tänava vanglast põgeneda, kuid kuu aega hiljem nad tabati ja heideti uuesti vanglasse. V. Kle menti suri rasketest haigustest piinatuna Tallinna Keskvanglas 16. veebruaril 1929.

KORNAK, JAAN sündis 1885. a. mõisatöölise perekonnas. Juba 1905. a. võttis ta aktiivselt osa talurahva väljaastumistest. 1908 1911 teenis tsaari sõjaväes. Pärast seda töötas Tallinnas lihttööli

sena, võttes osa tööliste streigivõitlusest. 1913. a. peale töötas Tal linna sadamas. 1917. a. astus Kommunistlikku Parteisse. Kuulus

Punakaardi ridadesse ning võttis osa lahinguist saksa okupantide vastu. Okupatsiooni päevil oli ta lühikest aega vanglas. Vabanedes

jätkas jälle revolutsioonilist tegevust, võttes osa partei põranda alusest tööst. 1919. a. vangistati J. Kornak uuesti ning mõisteti surma. Mahalaskmiselt õnnestus tal põgeneda. 1920. a. lõpuni var jas ta end Eestis põranda all, seejärel siirdus Nõukogude Liitu, kus

töötas transporditöölisena. 1924. a. tuli illegaalselt tagasi Eestisse, kus võttis osa 1. detsembri relvastatud ülestõusust Tallinnas.

Pärast ülestõusu verist mahasurumist kodanluse poolt läks J. Kornak tagasi Nõukogude Liitu , kus töötas tehases « Krasnõi

Treugolnik ». Suri 1934. a. Leningradis.

678

KREUKS, GEORG sündis 1896. a. mõisatöölise perekonnas. Revolutsioonilisest tegevusest hakkas ta osa võtma 1918. a., mil astus Kommunistlikku Parteisse. Saksa okupatsiooni päevil tegi

aktiivset põrandaalust tööd . Klassisõja ajal tegutses kodanlikus armees propagandistina. 1920. a. oli G. Kreuks EKP üheks vastu tavaks organisaatoriks Tallinnas, kuuludes partei linnakomitee koosseisu. 1920. a. aprillis areteeriti ja mõisteti sama aasta suvel

« 35 protsessis » koos V. Bogdanoviga surma. Eesti ja välismaa töö lisklassi survel oli kodanlik valitsus sunnitud surmanuhtluse muutma 10-aastaseks sunnitööks.

1921. a.

detsembris

vahetati

G. Kreuks koos teiste poliitvangidega Nõukogude Venemaale. Seal astus ta Petrogradi Riiklikku Ülikooli. 1924. a. esimesel poolel suunas partei G. Kreuksi Eestisse põrandaalusele tööle. Ta võttis juhtivalt osa eesti töörahva 1924. a . 1. detsembri relvastatud üles tõusu ettevalmistamisest. G. Kreuks langes lahingus politseinike ja sõjaväeosa vastu Tallinnas 7. detsembril 1924.

KUZMIN, DIMITRI on sündinud 1908. a. töölisperekonnas. Noo rukina hakkas ta Narvas osa võtma töölisliikumisest. Kaheküm

nendate aastate lõpul oli ta üks energilisemaid võitlejaid legaalse tes pahempoolsetes töölisorganisatsioonides. 1929. a. võeti ta vastu EKP ridadesse. Samal aastal areteeriti kodanliku kaitsepolitsei poolt ning mõisteti seitsmeks aastaks sunnitööle. Vabanenud vang

last pärast karistuse ärakandmist, jätkas ta revolutsioonilist tege vust . 1938. a. mais areteeriti D. Kuzmin uuesti ja saadeti Tallin nast välja Viljandi maakonda, kus ta võttis osa kodanliku korra kukutamisest 1940. a. juunis. Esimesel nõukogude aastal töötas

algul ajalehe « Trudovoi Putj » toimetajana, hiljem EKP Keskko mitee kaubandusosakonna juhatajana. Suure Isamaasõja ajal võit

les Eesti Rahvuskorpuse ridades. Pärast sõda töötas EKP Keskko mitee kaadriosakonna juhataja asetäitjana, seejärel oli EKP Kesk komitee sekretäriks. 1953. a. nimetati Eesti NSV sotsiaalkindlus tuse ministriks. Praegu töötab Nõukogude Kontrollkomisjoni esi mehena.

LAID (PARKER ), LEENA sündis 1902. a. kehvik-kaluri pere konnas. 1922. a. , töötades Tallinnas Lutheri vabrikus, alustas ta ka

oma revolutsioonilist tegevust. Koos teiste töölisaktivistidega are teeriti 1924. a. jaanuaris ning mõisteti « 149 protsessis » eluajaks sunnitööle. Vabanes vanglast 1938. a. üldise amnestia põhjal.

Pärast Juunipööret töötas « Rahva Hääle» toimetuses, võttis 679

1941. a. veebruaris osa EKP IV kongressist , kus ta valiti EKP Keskkomitee liikmeks. Suure Isamaasõja algul evakueerus L. Laid Nõukogude Liidu tagalasse, kus suri 1942. a.

LAURISTIN , JOHANNES sündis 1899. a. töölisperekonnas. 1917.

aastal võttis ta osa Tallinna töölisnoorte liikumisest . Samal aastal astus ta Kommunistliku Partei liikmeks. Kodanliku diktatuuri esi mestel aastatel andis partei ülesandel välja ja toimetas töölisnoor soo ajakirja « Noor Tööline » , oli töörahva ajalehtede — « Tallinna

Tööline » , « Meie Hääl », « Uus Meie Hääl » , « Tööline » jt. — toime tuse liige. Oli Tallinna Töölisühingute Kesknõukogu, Üleriikliku Maatööliste Liidu juhatuse, Töölisühingute Üldliidu juhatuse liige. Ta valiti Töörahva Ühise Väerinna nimekirjas Riigikogusse. J. Lauristin oli EKNU Keskkomitee liige ja kuulus pärast partei III kongressi 1922. a. EKP Keskkomiteesse. 1923. a. märtsis ta are teeriti ja mõisteti 7 aastaks sunnitööle. Vanglas jätkas ta aktiiv selt revolutsioonilist tegevust , olles ühtlasi « Vangimaja Kiire » üks

asutajaid ja toimetajaid. Vanglas kirjutas ka oma tuntud romaanid « Vabariik » ja « Riigikukutajad » . 1931. a. veebruari lõpul vabanes J. Lauristin vanglast, kuid areteeriti uuesti märtsi keskel ning mõisteti 6 aastaks sunnitööle. 1938. aastal vabanes ta vanglast üldise amnestia põhjal . Nüüd hakkas ta EKP Ilbüroo liikmena

ette valmistama nõukogude võimu taastamist Eestis. Juunipöörde järel, millest ta juhtivalt osa võttis, oli ta EKP Keskkomitee sek

retäriks. Pärast Eesti NSV väljakuulutamist 1940. a. 21. juu lil nimetati J. Lauristin Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimeheks.

J. Lauristin langes

Suure

Isamaasõja

algpäevil,

28. augustil 1941 võitluses fašistlike röövvallutajate vastu.

LAURISTIN ( KÜNNAPUU ) , OLGA on sündinud 1903. a. kooli õpetaja perekonnas. Revolutsioonilisest liikumisest hakkas ta osa

võtma juba 1917. aastal. Oli Noorproletaarlaste Ühingu ja põran daaluse EKNÜ üks rajajaid . 1920. aasta detsembris võeti ta vastu Kommunistlikku Parteisse. 1922. aastal siirdus partei ülesandel Tartusse, kus paralleelselt õppimisega ülikoolis töötas aktiivselt

naistööliste ja noorte organiseerimisel , oli Sotsiaalfilosoofilise Üli õpilaste Seltsi asutajaid. 1923. aastal suunas EKP Keskkomitee ta naistööliste organisaatoriks Eestimaa Töölisühingute Üldliidu juurde. 1924. a. jaanuaris ta areteeriti ja mõisteti « 149 protsessis eluajaks sunnitööle. Pärast vanglast vabanemist 1938. a. üldise

amnestia põhjal jätkas ta põrandaalust revolutsioonilist tegevust, 680

kuulus illegaalsesse MOPR-i Keskkomiteesse. 1940. aastal valiti O. Lauristin Eesti NSV Ülemnõukogusse, kus ta oli Ülemnõukogu

juhataja asetäitjaks , ja 1941. aastal NSV Liidu Ülemnõukogusse. EKP IV kongressil 1941. aastal valiti O. Lauristin EKP Keskkomi tee liikmeks. Suure Isamaasõja ajal oli ta Üleliidulise Raadiokomi tee eestikeelsete saadete vastutav toimetaja. Pärast sõda töötas ta

algul Eesti NSV Sotsiaalkindlustuse, hiljem kinematograafia ministrina. Alates 1956. aasta sügisest juhtis ta Välismaaga Kul tuurisidemete Pidamise Eesti Ühingu tööd, olles selle esimeheks . Praegu personaalpensionär.

LEPP, ALIIDE on sündinud 1898. aastal töölisperekonnas. Revo lutsioonilisest liikumisest hakkas ta osa võtma kodanliku dikta

tuuri algpäevil. 1923. a. astus A. Lepp Eestimaa Kommunistliku Partei ridadesse. Oli eesti töörahva 1924. a. 1. detsembri relvasta

tud ülestõusu üks ettevalmistajaid. Areteeriti revolutsioonilise tegevuse eest ja mõisteti 8 aastaks sunnitööle. Vabanenud kodan likust vanglast, jätkas põrandaalust tegevust. 1935. a. siirdus A. Lepp partei ülesandel Nõukogude Liitu, kus töötas majandus

likul alal. Pärast Suurt Isamaasõda töötas Nõukogude Eestis ametiühingu- ning kultuuriministeeriumi liinis. Praegu personaal pensionär.

LÕHMUS, ALFONS on sündinud 1908. a. velskri pojana. Are teeriti 1934. a. suvel Tartus kommunistliku kirjanduse levitamise ja noorsoo hulgas tehtud propaganda pärast. Mõisteti sõjaring konnakohtu poolt 6 aastaks sunnitööle. Vanglas olles võeti ta vastu Kommunistliku Partei ridadesse alates 1935. a. 1938. a. vaba

nes üldise amnestia põhjal ja siirdus seejärel Tartusse , kus jätkas revolutsioonilist tegevust kanalisatsiooni- ja teetööliste hulgas. Pärast Juunipööret töötas EKP Tartu Komitees propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhatajana. Suure Isamaasõja ajal võitles Tartu hävituspataljonis ja hiljem Eesti Rahvuskorpuse koosseisus. Tervislikel põhjustel vabastati sõjaväest 1942. a. sügisel , misjärel töötas Nõukogude tagalas. Pärast Eesti NSV vabastamist töötas

Tartus mitmetel kohtadel kultuuri alal ; praegu on « Dünamo »

suusavabriku Tartu spordiriistade tsehhi vahetusmeister.

681

MAJAK (ANSLAUD) , RICHARD on sündinud 1898. a. töölis

perekonnas. 1917. a. septembris astus ta Kommunistliku Partei liikmeks ja võttis osa parteitööst Virumaal. Pärast Oktoobrirevo

lutsiooni töötas Jõhvis miilitsakomissarina ja Punakaardi organi saatorina. 1918. aastal võitles R. Majak Punaarmee ridades saksa

okupantide vastu, hiljem Pohjarindel. 1918. a. novembris suunati ta Eestisse parteitööle, kuid areteeriti ja mõisteti 10 aastaks sunni tööle. 1921. a. detsembris saadeti R. Majak vahetusvangina Nou kogude Venemaale. Lõpetanud Moskva Riikliku Ülikooli, töötas ta Eesti Pedagoogilise Tehnikumi direktorina ja Lääne Vähemusrah

vuste Kommunistliku Ülikooli kateedrijuhatajana. Alates 1931. a. oli ta ÜK( b)P Leningradi Komitees juhtival parteitööl. Praegu töötab EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituudi direktori ase täitjana.

MORGENSON , ELFRIEDE on sündinud 1901. a. töölisperekon nas. Astus 1917. a. Kommunistliku Partei liikmeks. 1920. ja 1921. a. vangistati ta revolutsioonilise tegevuse pärast lühemaks ajaks. 1922. a. võttis ta eriti aktiivselt osa ametiühingulisest tööst, olles

Kiutööliste Ametiühingu juhatuse ja noortekomisjoni liige. Are teeriti 1924. a. jaanuaris ja mõisteti « 149 protsessis» eluajaks sun nitööle. Vabanes vanglast 1938. a. üldise amnestia põhjal. Pärast kodanliku diktatuuri kukutamist 1940. a. töötas ta EKP Tallinna

Komitees. Suure Isamaasõja ajal oli Nõukogude armees sanitariks.

Pärast Eesti NSV vabastamist fašistlikust okupatsioonist suunati E. Morgenson tööle EKP Tallinna Komiteesse. Alates 1948. a. töö

tas ta EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituudis, seejärel Kul tuurhariduslike Asutuste Komitees ja ENSV Kommunaalmajan duse Ministeeriumis. 1958. aastast personaalpensionär.

MÄE, ALEKSANDER on sündinud 1893. a. töölisperekonnas. Pärast Veebruarirevolutsiooni lõi A. Mäe tsaariarmees teenides

sidemed bolševikega. Soldatite poolt valiti ta . Rakvere Tööliste, Soldatite ja Maatameeste Nõukogusse. Oktoobrirevolutsiooni päe vil võttis Petrogradis osa kodanliku Ajutise Valitsuse kukutami

sest . 1918. aastal hakkas tööle Tomski kubermangus Anzerka kae vanduses, kus võttis osa võitlusest Koltšaki vastu . 1920. a. jaanua ris võeti A. Mäe vastu Kommunistlikku Parteisse. Samal aastai suunati ta Eestisse põrandaalusele tööle. Kuid siin läks kaitsepo litseil

korda

ta

areteerida.

Ta

mõisteti

sõjaringkonnakohtu

poolt 3 aastaks sunnitööle. 1922. a. augustis vahetati ta välja Nou 682

kogude Liitu. Siin töötas A. Mäe kuni Suure Isamaasõjani mitme

sugustel juhtivatel kohtadel partei ja nõukogude aparaadis. Suure Isamaasõja ajal oli ta lühikest aega poliittööl. Nõukogude Eesti vabastamisel suunati A. Mäe Nõukogude Eestisse, kus ta töötas kuni 1959. aastani juhtivatel ametikohtadel nõukogude aparaadis. Praegu personaalpensionär.

OKK, FEODOR sündis 1898. a. mõisatöölise perekonnas. Kodu sõja päevil võitles ta vabatahtlikuna Punaarmees. 1920. a. võeti ta vastu Kommunistlikku Parteisse. Pärast kodusõda töötas mitme sugustel vastutavatel kohtadel nõukogude riigiasutustes ja ameti ühingutes. Lõpetanud 1931. a. Moskvas Kommunistliku Ülikooli,

suunati F. Okk põrandaalusele tööle Eestisse. Siin läks kodanli kul kaitsepolitseil korda ta 1932. a. augustis areteerida. Sõjaring

konnakohtu poolt mõisteti ta 12 aastaks sunnitööle. Vabanenud 1938. a. vanglast üldise amnestia põhjal, saadeti F. Okk kodanlike

võimude poolt Eestist välja Nõukogude Liitu. Siin töötas ta Lenin gradi sõjaväeringkonna poliitvalitsuses. Pärast kodanliku dikta tuuri kukutamist Eestis 1940. aastal valiti F. Okk EKP Tallinna

Komitee sekretäriks ja partei IV kongressil EKP Keskkomitee liik meks. Seejärel töötas ta EKP Keskkomitee sekretärina transpordi

alal. F. Okk langes Suure Isamaasõja algul hävituspataljoni rida des Tallinna lähistel .

1

PAAS (PAUK) , KAAREL on sündinud 1903. a. käsitöölise pere

konnas. Oktoobrirevolutsiooni päevil võttis aktiivselt osa Narva Sotsiaaldemokraatliku Noorte Ühenduse tegevusest. 1922. a. algul

astus Eesti Iseseisva Sotsialistliku Töölispartei ridadesse, võidel des selle muutmise eest revolutsiooniliseks parteiks. 1923. aastast kuulub EKP-sse. 1924. a. jaanuaris areteeriti ning mõisteti « 149 protsessis » eluajaks sunnitööle. Vabanenud 1938. a. üldise amnestia

põhjal vanglast, jätkas K. Paas revolutsioonilist tegevust, olles EKP organisaatoriks Narvas. Pärast kodanliku diktatuuri kukutamist

1940. a. oli ta mõnda aega ametiühingulisel tööl, seejärel töötas Siseasjade Rahvakomissariaadi liinis. Oktoobris 1940 nimetati ta Eesti NSV prokuröriks. Suure Isamaasõja aastail oli Eesti Laskur korpuse prokuröriks. Pärast Suurt Isamaasõda oli K. Paas

Eesti NSV prokuröriks ja kohtuministriks. Praegu töötab Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva juriidilise komisjoni esi mehena .

683

PRULJAN , RUDOLF on sündinud 1898. aastal mõisatöölise pere konnas. Tsaari armees teenides võttis ta osa Veebruarirevolutsioo

nist Petrogradis. 1921. a. astus EKNU liikmeks. Samal aastal valiti Lutheri vabriku töölisvanemate nõukogu esimeheks. Oli valitud Tallinna Puutööliste Ametiühingu juhatuse ja EKNU Tallinna Linnakomitee liikmeks. 1923. a. astus R. Pruljan Kommunistlikku Parteisse. 1924. a. areteeriti kaitsepolitsei poolt ja mõisteti « 149 protsessis » 12 aastaks sunnitööle. Vabanenud 1936. a. vanglast, oli ta kuni 1940. aastani ehitustööline. Pärast nõukogude võimu keh testamist Eestis töötas ta EKP Keskkomitee instruktorina. Võttis

osa Suurest Isamaasõjast. Praegu personaalpensionär.

REA, VLADIMIR on sündinud 1891. a. sauniku pojana. Tööta

des kooliõpetajana, vallandati ta pahempoolsete vaadete pärast kodanliku diktatuuri algaastail . 1923. a. astus Kommunistlikku Parteisse, töötades Pärnu Ametiühingute Kesknõukogu sekretä

rina. Revolutsioonilise tegevuse pärast areteeriti 1924. a. jaanua ris ning mõisteti « 149 protsessis » eluajaks sunnitööle. Vabanenud 1938. a. üldise amnestia põhjal, jätkas revolutsioonilist tegevust. 1940. a. juunisündmuste järel töötas ta EKP Pärnumaa Komitee esimese sekretärina, 1941. a. algusest aga Pärnumaa TSN Täitev komitee esimehena. Suure Isamaasõja aastail töötas V. Rea Nõu

kogude Liidu tagalas. Pärast sõda oli parteitööl ja alates 1947. a. Eesti NSV Poliitiliste ja Teadusalaste Teadmiste Levitamise Ühingu referendiks. 1955. a. alates personaalpensionär. 直

REINSON, OLGA on sündinud 1901. a. töölisperekonnas. Töö lisliikumisest hakkas osa võtma Tallinnas juba 20-ndate aastate

algul. 1924. a. detsembris areteeriti kaitsepolitsei poolt ning mõis teti 8 aastaks sunnitööle. Vabanenud pärast aja äraistumist 1933. a. mais, saadeti O. Reinson võimude poolt sundkorras Pärnusse. Siin, hiljem Tallinnas ja Türil jätkas ta revolutsioonilist tegevust. Pärast kodanliku diktatuuri kukutamist määrati 0. Reinson esialgu trü kikoja « Punane Täht » komissariks, hiljem direktoriks. Suure Isa maasõja ajal võitles Eesti Rahvuskorpuse ridades. 1943. aastal võeti O. Reinson Kommunistlikku Parteisse. Pärast sõda oli ta vas

tutaval tööl Eesti NSV Kaubandusministeeriumis ja Eesti NSV Kirjandus- ja Kirjandusasjade Peavalitsuses. Alates 1956. a. per sonaalpensionär.

684

RESEV, ALEKSANDER on sündinud 1905. a. töölisperekonnas.

Juba kodanliku diktatuuri alguspäevil hakkas A. Resev revolut sioonilisest liikumisest osa võtma , algul Narvas, 1922. aastast ala

tes Tallinnas. Samal aastal suunati A. Resev tööle töölisajalehtede talitusse. 1923. a. algul asus tööle Tallinna Metallitööliste ameti

ühingu sekretärina. Oli EKNÜ Tallinna Komitee liige. EKP liik meks võeti vastu 1923. aastal. 1924. a. jaanuaris areteeriti ta ja

mõisteti « 149 protsessis » eluajaks sunnitööle. Vabanenud 1938. a. üldise amnestia põhjal, jätkas ta revolutsioonilist tegevust, võttes otseselt osa nõukogude võimu taastamise ettevalmistamisest Eestis. Pärast Juunipööret 1940. aastal oli lühemat aega Ametiühingute

Kesknõukogu sekretäriks. Seejärel töötas ta EKP Keskkomitee organiseerimisosakonna juhatajana kuni 1944. aastani. Pärast Suurt Isamaasõda töötas A. Resev mitmesugustel juhtivatel ametikohta del Nõukogude Eesti riigiaparaadis. Praegu personaalpensionär.

RIIS, VASSILI on sündinud 1910. aastal kehviktalupoja pere konnas. Kahekümnendate aastate teisel poolel võttis ta osa revo lutsioonilisest liikumisest Saaremaal , kuuludes EKNU ridadesse. 1932. aastal areteeriti ta revolutsioonilise tegevuse pärast ja hei

deti neljaks aastaks vanglasse. Vabanenud 1936. a. vanglast, jätkas revolutsioonilist tegevust ning võttis osa nõukogude võimu taasta mise ettevalmistamisest Saaremaal . Aastail 1940–1941 oli Kures

saares ilmuva ajalehe « Meie Maa » peatoimetajaks ja hiljem nõu kogude tööl . Suure Isamaasõja ajal tegutses partisanina Saaremaal . Pärast sõda oli Saaremaa TSN Täitevkomitee esimees ja kohaliku ajalehe toimetaja . Praegu personaalpensionär. Tema sulest on

ilmunud mitmeid ajaloolisi dokumentaaljutustusi , nagu « Lind priiuse paradiisis » , « Kolmandat teed ei ole» , « Vabaduse leek » .

SAAT, JOOSEP on sündinud 1900. a . ehitustöölise perekonnas. Revolutsioonilisest liikumisest hakkas J. Saat osa võtma 1917. a. ,

olles Tapa maatööliste ja raudteelaste ühingu liikmeks. 1921. a. veebruaris võeti ta vastu EKP ridadesse ja sama aasta kevadel valiti Paides toimunud EKP maakondlikul konverentsil EKP Jär

vamaa Komitee liikmeks. 1922. ja 1923. a. asus ta partei suunami sel tööle Tallinnas ilmuvate legaalsete töölisajalehtede toimetus tesse. 1924. a . jaanuaris areteeriti ja mõisteti « 149 protsessis » elu ajaks sunnitööle. Vabanedes 1938. a. üldise amnestia põhjal , võttis osa nõukogude võimu taastamise ettevalmistamisest Eestis. Pärast kodanliku diktatuuri

kukutamist 1940. a. suvel töötas J. Saat

« Rahva Hääle » ja « Kommunisti » toimetuses. Suure Isamaasoja

ajal oli parteitööl Moskvas ja Leningradis. Pärast Eesti NSV vabas 685

tamist fašistlikust okupatsioonist suunati J. Saat tööle Eesti Riik likku Kirjastusse. 1947. a. hakkas ta tööle EKP Keskkomitee Partei

Ajaloo Instituudi direktori asetäitjana ja hiljem direktorina. 1949. a. kaitses ajalooteaduste kandidaadi väitekirja. 1951. a. valiti ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia akadeemikuks. Praegu töötab Teaduste Akadeemia Ühiskonnateaduste osakonna akadeemik sekretärina.

SEPRE, OSKAR on sündinud 1900. a. rentniku pojana. Revolut sioonilisest liikumisest hakkas ta osa võtma 1918. a. Oli Noorprole

taarlaste Ühingu ja hiljem EKNÜ liige, EKNU I kongressi dele gaat. 1921. aastal võeti Kommunistliku Partei ridadesse. Samal aastal siirdus ta õppima Tartu ülikooli. Oli üks Tartu Proletaarse Sotsiaalfilosoofilise Üliõpilaste Seltsi organiseerijaid. 1924. aastal

ta areteeriti ja mõisteti eluajaks sunnitööle. Vabanes vanglast 1938. a. üldise amnestia põhjal. Võttis aktiivselt osa Juunipöörde ettevalmistamisest 1940. aastal. Esimesel nõukogude aastal töötas 0. Sepre Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäit

jana. Suure Isamaasõja ajal oli ta Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimeheks. Pärast Eesti NSV vabastamist

fašistlikust

okupatsioonist töötas Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe ase täitjana ja Riikliku Plaanikomisjoni esimehena. Alates 1948. a. juunikuust töötab O. Sepre Eesti NSV Teaduste Akadeemias, on Eesti NSV Teaduste Akadeemia korrespondeeriv liige, majandus teaduste doktor.

SIRK, JENNY sündis 2. veebruaril 1894. a. Viljandimaal, Helme vallas. Koos oma abikaasaga, kes oli veterinaarvelsker, töötas

mõnda aega Nõukogude Venemaal . Kodusõja puhkedes võitles tema abikaasa Punaarmees. 1919. a . tuli J. Sirk Eesti territooriumil

üle rinde ja tahtis seejärel sama aasta detsembris tagasi Valka minna. Sealjuures võeti ta eesti kodanlike vägede poolt kinni ning mõisteti Eesti valgeväe 3. diviisi välikohtu poolt 17. jaanuaril

1920. a. surma . Otsus viidi täide järgmisel päeval .

SOMMERLING , ALIIDE on sündinud 1902. a. töölisperekonnas. Revolutsioonilisest liikumisest hakkas ta osa võtma kodanliku dik tatuuri alguspäevil Tallinnas. Ta oli üks aktiivsemaid Noorprole taarlaste Ühingu liikmeid . Töölised esitasid ta Tallinna linnavoli

kogu valimistel 1923. a. saadikukandidaadiks. A. Sommerling võt tis energiliselt osa « Valvaja » ja « Tööliste Maja » üritustest. 686

1922. a. veebruaris areteeriti ta kodanliku « vabariigi » aastapäeval korraldatud demonstratsioonist osavõtmise pärast. Teistkordselt areteeriti 1924. a. jaanuaris ning mõisteti « 149 protsessil» elu ajaks sunnitööle. Pärast kodanliku diktatuuri kukutamist oli ta

Iru valla Täitevkomitee esimeheks. Suure Isamaasõja päevil töötas nõukogude tagalas. Pärast sõda töötas ta juhtivatel ametikohtadel

Nõukogude Eesti riigiaparaadis, oli Põllumajanduse ja Varumise Tööliste ja Teenistujate Ametiühingu Vabariikliku Komitee esi meheks, Tallinna Piima- ja Võitööstuse Trusti juhataja asetäitjaks, seejärel Tallinna Piimakombinaadi direktoriks. Praegu personaal pensionär.

TELMAN , JULIANA on sündinud 1901. a. töölisperekonnas. Re volutsioonilisest tegevusest hakkas ta osa võtma 1918. a. Kommu nistlikku Parteisse astus 1920. a. aprillis. 1922. a. mai algul aretee

riti ta V. Kingissepa abistamise ja varjamise pärast ning mõisteti eluajaks sunnitööle. 1923. a. mais õnnestus tal koos viie naisrevo lutsionääriga vanglast põgeneda, kuid areteeriti uuesti kuu aega

hiljem . Vabanedes 1938. a. üldise amnestia põhjal, jätkas uuesti revolutsioonilist tegevust. Pärast kodanliku diktatuuri kukutamist 1940. a. suunati J. Telman tööle EKNÜ Keskkomiteesse sekretä rina. Valiti uue Riigivolikogu liikmeks. Ta kuulus ka delegatsiooni

koosseisu , mis käis Moskvas NSV Liidu Ülemnõukogu istungil, kus Eesti võeti vastu NSV Liidu koosseisu. Suure Isamaasõja aastail 1942-1944 oli ELKNÜ Keskkomitee esimene sekretär. Seejärel töötas Ametiühingute Nõukogus ja võttis 1945. a. osa Londonis toimunud rahvusvahelisest ametiühingute konverentsist. 1946. a.

määrati ta tööle EK (b ) P Keskkomitee naistöö osakonna juhatajaks. 1952. a. alates töötas Eesti NSV Riikliku Loodusteaduste Muu

seumi direktorina. Praegu personaalpensionär.

TELMAN , SALOMONIA on sündinud 1898. a. töölisperekonnas. Töölisliikumisest hakkas ta osa võtma juba 1917. aastal, mil ta ka Kommunistlikku Parteisse vastu võeti. Kodanliku diktatuuri ajal

võttis S. Telman koos ema ja õega osa illegaalsest parteitööst, olles V. Kingissepa otseseks abiliseks. 1922. a. mais areteeriti Viktor Kingissepa abistamise ja varjamise pärast ning mõisteti eluajaks sunnitööle. 1923. a. mais õnnestus tal koos viie teise naispoliitvan giga Vene tänava vanglast põgeneda, kuid kuu aega hiljem võeti nad uuesti kinni. Vabanes vanglast 1938. a. üldise amnestia põhjal.

Pärast Juunipööret töötas EKP Tallinna Linnakomitees. Suure Isa maasõja ajal töötas ta Nõukogude Liidu tagalas . Pärast sõda oli ta 687

juhtival tööl Eesti NSV Statistika Valitsuses, Kultuurhariduslike

Asutuste Komitees ja Fr. R. Kreutzwaldi nim. Riiklikus Raama tukogus. Praegu personaalpensionär.

TENG ( KARU ) , ELLA on sündinud 1891. a. talusulase perekon nas. Revolutsioonilisest liikumisest hakkas osa võtma 1917. aastal.

Kodanliku diktatuuri algaastail tegutses aktiivselt maatööliste ühinguis, oli valitud Üleriikliku Maatööliste Ametiühisuste Liidu juhatusse. 1920. a . juunis astus EKP liikmeks. Areteeriti 1921. a. aprillis ja mõisteti « 115 protsessis » 6 aastaks sunnitööle. 1922. a.

augustis vahetati välja Nõukogude Liitu. Siin töötas ta partei- ja nõukogude tööl . Pärast kodanliku diktatuuri kukutamist Eestis oli E. Teng Eesti NSV Kommunaalmajanduse Ministeeriumi kaadri osakonna juhatajaks. Suure Isamaasõja ajal töötas ta Nõukogude

tagalas. Pärast sõda oli Tallinnas parteitööl. Praegu personaal pensionär.

TIITSEN, LEONHARD on sündinud 1901. a. töölisperekonnas. Revolutsioonilisest tegevusest hakkas ta oma vanemate kõrval osa võtma üsna noorena. 1918. a. novembris astus ta Kommunistlikku

Parteisse. Tegutses partei põrandaaluse organisatsiooni sidepida jana ning organisaatorina. 1921. a. areteeriti ning 1922. a. algul

saadeti poliitvangina vahetuse korras Nõukogude Venemaale, kus asus tööle kaubalaevastikus. Laeva Tallinnas viibimise ajal 1922. a.

märtsis areteeriti ta järjekordselt ning mõisteti sõjaringkonna kohtu poolt 4 aastaks sunnitööle. 1923. a. septembris saadeti ta koos teiste poliitvangidega teistkordselt vahetuse korras Nõuko gude Venemaale. L. Tiitsen jätkas oma tööd Nõukogudemaa kauba

laevastikus, hiljem oli tootval tööl ja vastutaval parteitööl, olles lõpetanud Lääne Vähemusrahvuste Kommunistliku Ülikooli Lenin gradis. Pärast Suurt Isamaasõda töötas Tallinnas. Alates 1957. a. personaalpensionär.

TINNURI, BERNHARD on sündinud 1898. a. töölisperekonnas. Revolutsioonilisest liikumisest hakkas ta osa võtma juba enne

Oktoobrirevolutsiooni . Kodanliku diktatuuri algaastail jätkas revo lutsioonilist tegevust Kundas, astudes 1922. aastal Kommunistliku Partei liikmeks. 1924. a. jaanuaris areteeriti ja mõisteti « 149 prot sessis » 15 aastaks sunnitööle . Vabanenud 1938. a. vanglast üldise amnestia põhjal , läks ta tagasi Kundasse ja lülitus jälle revolut

sioonilisse töölisliikumisse. Pärast kodanliku diktatuuri kukutamist 688

Eestis määrati ta « Punase Kunda » komissariks, hiljem direktoriks.

Suure Isamaasõja aastail võitles Eesti Laskurkorpuse ridades, olles polgukomissariks. Pärast Eesti NSV vabastamist fašistlikust oku patsioonist töötas mitmesugustel vastutavatel kohtadel . Praegu personaalpensionär.

VAARANDI (VAHTMAN ), ANTON on sündinud 1901. a. väike maapidaja perekonnas. 1919. a. hakkas ta Tallinna Õhtukeskkoolis

õpilaste marksistliku ringi tööst osa võtma. 1920. aastal astus Noor proletaarlaste Ühingusse, 1921. aastal aga sai EKNÜ liikmeks. Järgmisel aastal võeti vastu Kommunistlikku Parteisse. 1921. aas tal alustas õppimist Tartu ülikoolis. Oli Proletaarse Sotsiaalfilosoo filise Üliõpilaste Seltsi juhatuse esimees. 1924. a. detsembris are teeriti ja mõisteti 6 aastaks sunnitööle. Pärast vabanemist vanglast siirdus ta Nõukogude Liitu, kus hakkas tööle kirjastuse « Külvaja > toimetuses. Hiljem töötas EKP ülesandel välismaal partei ajakir janduse väljaandmisel . 1940. aastal suunas partei ta esialgu tööle « Rahva Hääle » toimetusse, hiljem oli ta aga « Noorte Hääle » vastu

tavaks toimetajaks. Suure Isamaasõja ajal tegutses A. Vaarandi Nõukogude Liidu tagalas eestikeelsete ajalehtede väljaandmisel. Pärast sõda töötas Eesti NSV Välisministeeriumis ja Ministrite Nõukogus. Oli Poliitiliste ja Teadusalaste Teadmiste Levitamise

Ühingu esimehe asetäitja. Praegu ajakirja « Looming » vastutav toimetaja.

VALDSAK , ALFRED

on sündinud 1904. a. töölisperekonnas.

1921. a. hakkas ta aktiivselt osa võtma ametiühingu- ja noorsoolii

kumisest Kundas. 1922. a. astus EKP ridadesse. 1924. a. jaanuaris areteeriti ning mõisteti « 149 protsessis » revolutsioonilisest liiku misest osavõtmise eest 15 aastaks sunnitööle. Vabanedes 1938. a.

vanglast üldise amnestia põhjal, võttis aktiivselt osa nõukogude võimu taastamisest Eestis. Pärast Juunipööret valiti Kunda linna vanemaks, 1941. a. algul aga Virumaa TSN Täitevkomitee esi meheks. Suure Isamaasõja aastail võitles Nõukogude armee rida . des. Pärast sõda töötas Kunda tsemenditehases kaadriosakonna

juhatajana. Viimastel aastatel oli A. Valdsak Kunda linna TSN Täitevkomitee esimeheks. Praegu personaalpensionär.

VEIMER, ARNOLD on sündinud 1903. a . mõisatöölise perekon nas. Oma elu sidus ta töölisliikumisega juba noorpõlves. EKP ridadesse võeti vastu 1922. a. , mil õppis Tartu ülikoolis. Võttis 44

Trellide taga

689

aktiivselt osa Sotsiaalfilosoofilise Üliõpilaste Seltsi tegevusest.

Areteeriti 1924. a. ja mõisteti « 149 protsessis » eluajaks sunnitööle. Vabanes vanglast 1938. a. üldise amnestia põhjal ja jätkas revo

lutsioonilist tegevust. Pärast Juunipööret oli ajalehe « Rahva Hääl toimetajaks. 21. juulil 1940 valiti Riigivolikogu esimeheks. Natsio naliseerimise Peakomitee aseesimehena juhtis A. Veimer tööstuse

natsionaliseerimist Eestis, hiljem aga töötas kergetööstuse rahva komissarina. Suure Isamaasõja aastail täitis ta Eesti NSV Rahva komissaride Nõukogu esimehe asetäitja ülesandeid. Pärast Eesti NSV vabastamist fašistlikust okupatsioonist töötas Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehena. Praegu on A. Veimer Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogu esimees.

NIINEBERG, HELMI sündis 1901. a. töölisperekonnas. Revo lutsioonilisest liikumisest hakkas ta aktiivselt osa võtma kodanliku

diktatuuri algaastail , olles üks Noorproletaarlaste Ühingu ja EKNU rajajaid. 1921. a. lõpul suunati H. Niineberg tööle töölisaja lehe toimetusse. Järgmisel aastal võeti ta vastu EKP ridadesse. 1922. . a. mais areteeriti ning mõisteti 10 aastaks sunnitööle . 1923. a. mais õnnestus tal koos viie naisrevolutsionääriga Tallinna

Eeluurimisvanglast põgeneda, kuid areteeriti uuesti kuu aega hil jem. H. Niineberg vabanes kodanlikust vanglast 1933. a., pärast aja äraistumist. Nüüd jätkas ta revolutsioonilist liikumist illegaalses parteiorganisatsioonis ja pahempoolsetes ametiühingutes. 1935. a.

oli ta aga sunnitud Eestist lahkuma. Ta siirdus Nõukogude Liitu , kus asus tööle Leningradis ilmunud ajalehe « Edasi » toimetusse. Suri 1943. aastal .

ISIKUNIMEDE REGISTER

Abelov, Rudolf Abels, Georg

Arbon , Hermann

- 40 .

14 , 80, 300, 357, 380, 384, 406, 407, 413, 560, 580, 628, 644, 645, 665. 46. Aben , Aleksander Abner, Jüri - 39, 130 .

Abori , Oskar

588, 590.

139 , 141 , 463 ,

Adamson ( Ots ) , Irina 675. 104 . Adelbert , Karl Aednik

Ainson

675 .

Aren 95. Ast, Karl 38, 286, 287 . Asu , Marie 139 , 140.

Augervalt, Heinrich Ausmann , Ludmilla

165 , 166 . 210, 211 , 213, 214, 216, 218, 239, 242 , 252, 262 , 264 ,

265, 277, 300 , 319, 433.

140 .

Avald , Gustav

Ahven , Johannes Aigro , Aleksander Akmann Alla , A.

250, 281 , 300, 397,

400, 571 , 582, 586, 596, 597 , 627 , 644 ,

352 .

192 .

159 , 170, 456, 460 ,

Bachman, Rudolf 609 .

461 .

285 . 330. Barbusse , Henri 44 , 77 , 464 , 560, Baumann , Paul 563, 565 , 566, 567 , 647, 650 , 651 .

88 .

189.

2

Allik , 296, 384 , Allik , Allik ,

Hendrik 14 , 80 , 233 , 237 , 281 , 300, 321 , 354 , 360, 362 , 363 , 378, 572 , 573, 580 , 586. Johannes 25. Johannes 57 .

Allik , Voldemar

580 .

Allikso , Johannes 182 . 440 . Alton , Aliide

Anderkopp, Ado Andrejev , Sergei

Bergmann, Ado Bernstein , Eduard

465 . 360 .

Bersin , Jahnis

25.

Betlem, Alice

428 .

190, 373 , 410 , 639 . 160. Blaufeldt, Johannes 130 . Bleimann , Martin Birkhan , A.

Bogdanov (Malinovski , Aleksander ) 449 , 656 .

275 , 466 , 483. 33.

Andrejev, Viktor 545. Andresen , Johanna 239 , 240, 241 , 245, 250 , 252 , 253 , 254 , 319 , 321 .

Bogdanov, Vladimir

29 , 30 , 36 , 130 , 132 , 133 , 134 , 192, 428 , 676, 679 .

Born , Aleksander

580 .

285 . Brakmann Bubutsh , Peeter

29 .

Andresen , Vladimir 161 . Annuk, Paul Annus , Aleksander

56, 57 .

300 , 365 , 366 , 377 , Busch , Richard 393 , 405, 579 , 580, 592 .

299 . Anvelt, Jaan Aperson , Johannes

- 263, 406, 532 ,

Chamberlain, Joseph

580 .

258.

Budberg

Cher, Oskar

130 .

76 .

44 .

691

Cher, Robert Citron

· 361 , 460, 643.

587.

Gladkov, Fjodor Gladõšev

655.

Dostojevski, Fjodor

Gogol , Nikolai Grau

Eek

118.

-

243 .

246.

Grauberg

154.

Ehkmann , Maria - 428. 364. Ehrenburg, Ilja 429, 431 , 585. Ehrlich , Jüri

Grossman, Vassili

Ehrlich, Richard (Valmen Vaida)

Gutman , Pauline

-

363.

510.

364 .

Grülling-Kotkas, Johannes

174,

175. 57.

476, 512, 513, 514 , 519, 521 , 592, 643, 676.

Eichorn, Georg

476, 477, 488, 490,

502 .

Eichorn, Kristjan

476, 479, 485, 488,

-

500, 501 , 502.

-

62, 64, 441 , 442.

57.

Hammer (Lord ), Voldemar

29, 30, 130. 449, 478, 479, 582. Eiskop ( Edesalu ), Julius 233, 295,

Eisen, Leopold

325, 420, 426, 476, 489, 585, 590. 285 .

Elbrecht, Eduard 464, 614, 615. 96. Eljas, Karl Ellam , Aleksander 44, 476, 477. Ellam , Johan 44, 45. Eller 239, 240, 246, 311 . Ellman , Johannes 81 , 266, 368, 397, 465, 591 . 175, 176, 177 , Emmar, Johannes 178, 182. -

110.

149 .

Hansen

532. Hansen Hansen, August

80, 81 , 296, 297,

586, 642 . Hansen , Marie

143.

Hansenjäger Hansing , Johan Hansson , Karl Hari , Luise

144 . 154.

349, 592, 609, 623. 43.

Hauptmann , Gerhard Hecht , August

262, 323, 334, 595,

- 330.

456.

Hegel , Georg Vilhelm Friedrich 360, 508. Heidemann, Ernst

300 .

Heidemann, Hans

8, 14 , 15, 40, 274, 294, 390, 452, 455, 456, 458, 459, 460, 461 .

Heilberg, Anna

Engels, Friedrich

144, 169, 171 , 187,

676.

599 .

Hellat 40. Enok , Ilmar Erdmann , Aleksander

Erdmann , Johannes

621 .

586 .

Hellat, Aleksander Hiiob, Alise 428.

Gagarin , Ivan

364 .

- 46. 651 . Gavrilov Gerrets, Ralf - 324 .

692

428.

Hilferding, Rudolf Holunder, A.

41 .

29 , 59, 286.

465 .

Hiion , Helene Fedin , Konstantin 364 . Forš, Olga 194 . Frenkel

Funk, Eduard

174 ,

300, 338, 368, 397, 398, 442, 572, 580,

Eindorf, Rudolf

Ende

250, 325, 326,

178, 180, 181 , 182, 183 , 184, 185, 186.

476, 489, 502 . Eichorn, Liisa 476, 502. Eichorn, Linda 7 , 13, 35, Einbund-Eenpalu , Karl

Elb

Hallmann, Anette 427, 428. Hammer, Edmund

656.

130.

Hoop, Mihkel 160, 184, 185. Horthy, Miklós 65. Hrustaljova , Zoja 275, 276. Hünerson , Jaan Hüppler 523.

432, 433.

Ibrus

285.

-

Kahm, Julian ( Lehtpuu , Eduard )

Ibsen , Heinrich 330. Iidam , Anna 255, 427. Ilf , Ilja 364.

Ilves, Helene

480, 481 , 483.

Kaik , Hans 81 , 397. Kalberg , August 421 , 424. Kalbus, Tõnis 574 , 611. Kaljo 521 .

246. 246.

Indus, Leeni

Ingo, Helene

434.

Kallas, Heinrich Ivanov, Gavril

80. 186.

Ivanova, Lidia Jaama , Johannes Jaanson, Arnold

300.

Kamberg, Jaan

14 , 250, 281 , 292, 296, 299, 300, 401 , 402.

300, 385. 27.

30. Kamp, Artur Kangro ( Lepik ), Melanie Kangur, Vladimir ( Mart )

46.

Jakobson , August 467. Jakobson , Idel 44 , 408, 477, 478, 479, 480, 484, 485, 491, 571 , 586, 677.

Kann , Peeter

Jakobson, Maria

196, 197, 677.

Kant , Immanuel

Jannov, Johanna

327 .

Kapral - 375. Kapsta , Eduard 295, 424, 472, 478. Karlson, Ferdinand 21 , 22.

Jans, Johannes 32. 300, 321 , 354. Janson, Aleksander

Jauram, Villem Jeirus, Lea

Karv

461 .

39.

300, 406, 407, 542, 544, 545, 546, 552, 580. Johanson 375. Johanson 616, 624, 625, 627.

Johanson , Leopold Johanson , V. Joller

662.

130.

403 .

Judenitš , Nikolai

72, 128. 154, 156, 157,

Juhanson , Mihkel 159, 161 , Junman , Linda

434.

233, 236, 241 , 254 ,

317 , 326.

Jürgenson

229 .

Kauer, Elmar

300, 455, 456. Kautsky, Karl 191 , 360. Keerdo, Paul 80, 233, 234, 281 , 296, 300, 321 , 332, 333, 335, 354, 378, 406,

572, 573, 586, 624, 629, 677. Kellermann, Bernhard 467. Kellmann, Marie 246 . Kerenski, Aleksander 16 . Keskpaik, Madis 58, 59, 127, 130, Kevato, Eduard Kevendi, Elise Kikut

44 . 111 .

458 .

415 , 499. Kiltman , Jenny

Kilim

Jääger , Aleksander

Jürgen , Paul

300, 397, 440.

131 .

300, 388, 532. Jurjev, Voldemar Järv , August 422.

Järvepera , Alma

132. 656.

169.

Kask , Madis Kastor, Maria -

Jentson, Peeter

237, 250,

300, 321 , 354.

58.

- 452 . 586.

Jürgenson, August - Georg

381 , 532,

580 .

Jürkmann, Jaan

327 .

Jürna, Johannes - 8, 15, 36, 43, 79 , 278.

8 , 17, 21 , 32, 34, 35, 37, 42, 52, 65, 66, 67, 68, 69, 79, 89, 91 , 92, 93, 94, 126, 139, 163, 164, 192, 208, 282, 295, 296, 397, 607.

Kippar, Julius 96, 102, 103, 104. Kirkman , August 81 , 532. Kirm

Kaanisepp 236, 239 . Kaasik, Roman 457. Kadakas, Ellen

470, 472, 473, 476.

Kingissepp, Viktor

188.

Kitsberg 139 , 140. Kitsing , Martin 44, 571 , 572 , 573,

240 .

582, 645.

693

Kitzberg, August 216, 218. Kitt, Eduard 406, 407, 545. Kivisson , Osvald 44, 77 , 408, 470, >

471 , 475, 487, 500, 677, 678. Klaamann , Johannes 106. Klaamas, Elisabeth 255, 428. Klaaser, Leonhard 373 , 408, 569 , 571 , 582, 586, 629.

Klementi, Vilhelmine

Kromel , Gustav Karl

461 .

Krookus, August

160.

Kropotkin , Pjotr

108. 317.

Kruuk, Meeta

Kruuk, Vilhelmine

214, 215, 215,

289, 300 , 308, 310, 317, 437. Kruus, Ilmar

46.

Kruusamägi, Aleksander -

444 .

8, 16, 36, 80, 197, 198, 202, 211 , 228, 229, 239, 252, 258, 264, 380, 390, 392, 436, 437, 443 , 585, 678. Klotsmann 514 .

300, 338, 36), 368, 393, 571 , 578, 580 . Kuiv, Juhan 25, 119, 120.

Knorring, Gustav-Johann

24, 536 .

Kuka, Elmar

142, 258, 259 , 260 , 262, 529, 536, 652. Kokla, Leena 234, 235, 317 , 420, 422 ,

Kukk, Marie Kuld, Jaan

Kruuse, Madde — 183. -

Kuhlberg, August

Kuiv, Karl

Kobake, Eduard

423.

Kont, Salme 425, 437.

214, 310, 311 , 312, 424 ,

Koolmeister, Mihkel

57, 91 , 124 ,

125, 126. Koppel 213 .

Koppelas , Alma Kopti, Juuli Kornak, Jaan

319 .

327, 428. 84 , 85, 124 , 678.

Kornilov , Lavr 108 . Korõlenko , Vladimir 108 . Koska, Georg 382 , 521 . Krahe , Aleksis 454 . Krams , Paul 300 . Kreisberg , Amalie 240 .

694

272 ,

Kuperjanov, Julius – 27. Kuppar, Johannes

300 .

Kuppar, Johannes

7, 25, 52, 87, 38 ,

Kušnereva , Slate Kuzmin , Dimitri

456 .

275 , 503, 549 , 585, 637 .

295.

Kull , Eduard 43, 384, 408, 465, 560, 563, 564, 565, 571 , 573, 575, 576, 577, 582 , 644 , 650, 651 . Kumm, Boris 300, 408, 497 , 499, 571 , 580 , 582, 586. Kummer, Johannes 58. Kunnos, Gustav 23. Kuntsel, August 321 , 430, 462 .

467 .

Kurvits - 431 .

251 , 304 .

Kriiseman , Arnold

29. 532.

Kuprin , Aleksandr

296, 440 .

Kriisa, Juhan

-

94 , 111 , 112 , 113.

Kreismann 213 , 234 , 236, 238 , 240 , 247, 250, 427. Kreuks, Georg 16, 29, 30, 36, 60 , 61 , 130, 131 , 132, 133, 134 , 135, 192 , 428 , 676, 679 . Kreuks, Jaan - 8, 15, 36, 68, 69 , 77 , 79, 174, 176, 183, 188, 191 , 194 , 278 , Kribi

Kukk, Julie - 214, 437 .

Kull

Koltšak , A. V. – 23. Koni , August 91 , 146.

305. 458 .

273 , 274 ,

143, 186 . 362 , 559 , 561 , 599,

644 , 679 .

Kuznetsov, Feodor Kutnik, Johannes Kuul , Aleksander

Kuusk, Anette

46. 57 . 44 , 545 , 547 .

428 . 186, 300, 388 .

Kuusk, Karl Kuuskmann , Johannes

250.

190 , 267 , 510, 517 , Kõks , Johannes 572 , 582 , 585 , 590 . Kõpp, Peeter 452. Kõrge, Albert 104 , 105, 117, 190 , 345 , 402 , 403 .

Kõrge, Nikolai

190, 131 , 192 , 193,

194.

Kõrgemaa, Aleksander

250 . 440 ,

Kõvamees, Aleksander

624 ,

629.

Leevald , Aleksander

129.

Leevald, Minna

Käsebier, Jaan Käsper

Lees, Rudolf 29 , 36, 130. Leesment, Johannes 81 , 300, 393, 405.

33, 474 .

Kägu, Eduard Kärt

211 , 233, 235, 239, 261 , 292, 300, 317, 322, 392, 393 , 443, 452, 613, 635, 680

-

465.

306, 308, 309, 310, 311 , 424 .

428. Käsper, Julie Käspert, Johannes

428. 397 .

Leiman , Gustav Leiman , Johannes

80, 81 , 300, 301 ,

346, 353, 354 , 368, 380, 549, 550, 567 , 92 , 129 .

580, 582 .

Käusaar, Paul

26.

Leiner, Aleksander

Köpper, Rudolf

580.

43, 77, 79, 278. Leinfeld , Pauline

Köster, Pauline

14, 43 , 214 .

Köstner, Nikolai

29.

Künnapuu , Helene

8, 15, 36, 42, 240, 319.

Lempo, Peeter 137, 150. Lenin , Vladimir Iljitš 108, 151 , 162 , 352, 353, 356, 357, 366, 367 , 377, 396, 404 , 405, 409, 438, 446, 560, 590, 599,

515, 518, 519. Kötsi 623, 624 . Külm , Viktor

Külver, Johannes Künnapuu, Albert

81 .

-

327 .

104, 444. 263, 431 , 432 ,

607, 624 , 633.

Kütt, Voldemar 637 . Küttmann, Johannes 478, 479, 572.

Lepik 262. Lepik, Erhard 46, 362 , 572. Lepp , Aliide 214, 427, 429, 437, 631 . Lepp , Hilda 427.

Laaman , Paul Georg Laid ( Parker), Leena

624 . Lepp, Paul Lesokin, Johannes

433.

Lepp, Johannes 27.

214, 216, 217 , 218, 220, 223, 233, 236, 239, 242, 249,

265, 266, 269, 276, 277, 289, 292, 300, 9

312 , 317, 437, 605, 679. Laidoner, Johan 26, 72 , 128 , 284 , -

375. 428. Lakk, Anna 574 . Lattik, Jaan 257 , 270, 271 , 272 , 273, 274 , Laube

429 .

-

327 .

240, 319. 191 , 234 , 624. Liebknecht, Karl 180, 181 , 182, 189 . Liiv 143 , 144. Liiv, Helene 52 , 126, 127 , 182 . Likemets, Mart 92, 129. Lilienbach, Juhan 115, 116, 117, 118. Linder, Jaan Linder, Leopold 7, 25, 52, 91 , 98, Libbe, Marie

-

99 , 100, 101 , 102 , 106, 109, 110, 118.

275 .

Laur, Albert Laur, Karl -

Linkhorst, Johannes 297, 397, 440.

28 . 28.

Lauristin, Benita 440, 441 , 478 . Lauristin , Hans 273. Lauristin (Madarik ), Johannes 44, 77, 78, 234, 278, 281 , 381 , 382, 397, 405, 412, 440, 447, 450, 451 , 476, 478, 479, 532, 571 , 572, 573, 586, 603 ,

353, 441 , 487 , 626,

428 . Linnas, Aliide 143 , 144 , 455, 457, 532 , 533, Liping

36 ,

380, 445, 501 , 630,

680.

Lauristin, Leena 278 . Lauristin ( Künnapuu ) , Olga

208, 295, 296,

80 ,

536.

Lipstal , Albert 461 , 462 .

266 , 452 , 454 , 457 ,

Ljubimov , Lev Looper, Kristjan

446 . 166.

Lootus, Hermiine Lunt, Mihkel

366, 377. 481 , 482 , 545, 546,

552 .

695

Luts, Eduard

287, 465.

Moosberg

Luts, Elmar 465, 532 . Luuberg, Anna 186 . Luuri , August 532 . -

Luxemburg, Rosa

234 , 624, 656. 46, 525, 527, 681 . 274 , 275, 585.

Lõhmus, Alfons Läänessaar, Karl Lääts, Juku

89.

Maasik , Villem

Maltsa

682 .

Morgenson , Ida Morris, Voldemar 91 ,

472 , 473 . 436 .

Mannerheim, Karl Mannus , Voldemar Marder, Villem Marmor, Artur

72 .

465 .

27 .

532 , 621 , 644. 131 .

Mehring, Franz

-

363 .

469 .

Mihkelson , Peeter Mikenas, Jaan

Mikk , Aleksander

327 .

366, 377 . 365, 465, 614, 615. 437 .

Mirring , Richard

Mitin, Mark

33, 36, 111 .

356 .

Mitt - 497, 498. Mitt, Eva 270, 271 , 428 . Moiko, Marta 246. 696

419,

292, 581 , 592.

682. 580,

581 , 583 .

Mägi , Jaan 193 . Mänd , Johannes 188. Männik 414 . 46.

Männiksaar, Johan

26.

-

Mühlberg

634, 636. Mühlberg, Hugo 580 . Müller 263 .

Müller, Johan Mülleroff

584 .

94 .

250 , 300 , 368. 28.

Mikker, Richard Minter, Hilda

80, 338, 416, Mui, Aleksander 516, 571 , 580 , 642 . Multer , Aleksander 465. Murro, Andrei 250, 252, 281 , 300, 362 , 385, 393 , 572, 573, 580, 582, 586, 588 , 624 , 665. Must, Albert 266, 267, 431 , 521 , Muuk , Elmar 473. Mõisa, Salme 143 . Mõisamaa, Ado 37, 444 , 532 . Mäe, Aleksander 36, 154, 155, Mäemat, August 300, 397, 405,

Männik, Anatoli

Meltsas, Jaan 521 , 626 . Mere , Ain - Ervin 324 . Mets , Johannes 580, 616. Metsanurk , Mait 75, 334 . Mihkelson (Michelson) 134 , 382, 383, 493, 504.

Mikker, Aliide

317, 323 . 201 .

-

Martna, Mihkel 668. Marx, Karl 133, 262, 323, 334, 357 , 490, 508, 560, 595, 599. Masing 345. Meel, Rudolf 572 . Meer, Hans 39 . Meibaum

212 , 214 , 216,

217, 234 , 242 , 249 , 277, 292 , 300, 302, 303 , 309, 317, 318, 326, 361 , 433, 436,

57.

Martna , Hans

303 , 318 .

Morgenson , Elfriede

Madal , Kristjan 580, 638. Mahoni , August 208, 255, 258. 57 . Mahoni , Johannes Majak (Anslaud ) , Richard 36, 92 , 97, 135, 186, 682. Malsvell

188 .

Moose, Ida 280 . 251 . Morask, Maimu Morask , Mihkel 301 , 397 , 532 , 601. Morask, Rosalie 229, 251 . 202, 207, 302, Morgenson , Amanda

Nadson , Semjon 110 . Nael , Harald 454, 457, 460, 492 , 496, 499 , 637, 645.

Napsepp, Helene Nelke

Nesselman

Nesselman, A. Nieler

229 .

190. 634 .

119 , 120.

293 .

Nigul , Jüri

Niilsen, Artur

81 , 397. 36, 164, 165, 166.

36, 201 , 202 , 203, Niineberg , Helmi 209 , 211 , 214 , 252, 264 , 266 , 304, 308 , 309, 310, 312, 430, 613, 635, 690. 532, 601 . Niksmann , Reinhold 461 . Nimrod , Aksel 374, 375. Nolken

Novikov- Priboi , Aleksei

329 , 331 .

8, 16, 80 , 399, 468, Nurk , Martin 563, 585, 648, 649 .

Ohak, Salme 437. Oinas, Aleksander 78 . Oinas, Jaan 87 . Oinas, Johannes 300, 410, 411 , 580. Oja , Hermann 81 .

Oja, Johanna Okk , Feodor

2

580.

Petrov ( Katajev ), Jevgeni Pettai

462 . 629 .

366, 377 .

41 , 42, 214 , 308,

39 . 521 .

172 .

166 .

484 . Pikat , Juliana 521 , 589, 591 , 592 . Pikka , Ralf 637 . Pikkur, Mihkel Pipar 472, 489. · 89 . Pitka, Johan

Pleksner , E. 26 . Pohl , P. 231 , 232 , 634 . 81 , 301 ,

397 .

465, 580, 642. Poobus, Bernhard 427 . Potter, Ida 422 . Prass, Aleksander 208, 209, 210, 211 , 212 , 214 , Press, J. 257 , 266, 267, 268, 269, 270, 275, 311 , 312 , 337 , 611 , 612, 613 , 614 , 615, 61 625, 627 , 629 , 630, 635, 636, 645, 659 , 660 .

444 .

300 , 344, 388, 393, Pauk , Adolf 416 , 539 , 540, 546, 548, 552, 553 , 554 ,

568, 569, 570, 571 , 572 , 586, 619, 624 . Paulner, Johannes

286, 287 , 574, 668.

Pokrovski , Mihhail 363 . Polischevski , Aleksander

329 .

364.

304 .

Piiskar , Jaan

29 . Palvadre, Anton 26 . Pandelon, J. 540 , 542 , 544 . Parker , Martin 400, 508 , 540 , 542 , Parts , Eduard 548, 552, 586, 589 , 609 .

Pau

-

Piispea , Bernhard

458 . Paal , Leo 36, 166. Paas , Elviine 80, 250 , 292 , Paas ( Pauk ) , Kaarel 300, 362 , 385 , 386, 389 , 554 , 572 , 580, 586, 644 , 683 . 14 , 216, 217 , 218. Padrik, Katariina 465 . Pallonberg, Hans 180, 181 , 189 , 302. Palm , Julius Pals

142 .

255, 428. Pender, Helene 81 . Pent , Hans 57. Peskmann , Johannes 121 , 122, 123. Pesla , Anton 7 , 89 , 90. Peterkop, Mihkel 186. Peterson , Jaan 80, 281 , 299 , 300, Petrae, Peeter 360, 361 , 508 , 509, 510, 511 , 567 , 571 ,

42 , 214 , 268, 312 , 313,

436.

Ovalov , A.

Pelšov

Pihlakas

Oravas, Johannes Orlov 365. Ossipova , Pauline Otson ( Meel ) , Ida

416 , 629,

645 .

Pettai , Paul

327 .

436.

Olesk, Lui

Pehter ( Hiljandi ), Osvald

44 , 408, 571 , 593 , 594 ,

595 , 683 .

Oldur, Liisa

26 .

Peendra, O.

84, 85, 86.

Priks , Eliise Prisk

240, 241 , 287 , 300, 319.

524 .

Promis , Anna 327, 427 , 428. Pruljan , Rudolf 339 , 341 , 543 , 580 , 589 , 684 . 57 . Pruul, Aleksander 36, 202 , 205. Pruul , Helene 46 . Pšenitšnikov , Boris 458 . Puha , Arnold 47 , 48. Puhk , Aleksander

697

Puhk, Joachim

284 , 641 .

147. Puis, Peeter Puriskevitš , Vladimir 108 . Purri , Andres 64 , 179 , 180, 181 ,

188, 189. Puškin , Aleksander

243 .

Puusepp , Alviine

14 , 44 , 215, 230, 232 , 408, 476, 478, 479, 484 , 487 , 665. Põdder , Ernst 27, 54.

Põlenik, Johan

532 , 621 .

Pälson , Rudolf Pärn

16, 250 , 428 , 644 .

473 .

263 , 280 . Pärn , Taavet (Kaasik , Aleksander ) 77, 337, 397, 398, 442 , 467. Pärtel , Ado 57. Päts, Konstantin .- 21 , 23, 47 , 78, 284 , 398, 519, 574 , 581 , 592, 662, 666 . Pöögelmann , Hans 92 , 242 , 656. Rae, Johannes

532, 601 . 185.

Raekson, Aleksander

-

Raekson, Lidia 428 , 430, 431 . Raekson - Turova, Salme 11 , 428 , 437.

Raesaar, Karl · 46. Raik 414, 562, 588. Rakfeldt, Leena 427 . Ramman , Jakob 457 , 460, 462 . 458 . Rammul , Konstantin Randmer , Aleksander 92 .

515.

Rea , Vladimir 282, 283, 287 , 353 . 580, 582 , 586, 684 . 119 . Rebane 57 . Rebane, Jüri 39 . Redlich, Johannes -

Reesen , Johannes Reeva, Juuli

440 .

311 , 437, 663.

Rei , August – 21 , 337 , 466, 574 . Reier

698

521 .

Reinkubjas, Eduard - 410. Reinson, Aleksander 14, 378, 384, 397, 423, 425, 539 , Reinson , Olga 214 , 311 , 423, 436, 634 , 684 . Reinson , Viktor 422 , 425 . Reinstein , Robert 539, 549, 651 .

299, 300, 541 . 420 , 421 ,

540 , 541,

146 .

Resev, Aleksander

8 , 15, 19, 80 , 250, 281 , 289 , 300, 329, 331 , 338, 360, 361 , 362 , 369, 393, 571 , 582, 616, 684. Resev ( Vels), Leontine 209, 214 , 239, 240, 248, 249, 266, 292, 300 , 319, 388, 393, 431 , 432, 437 , 635, 663 . 214. Reva, Juuli 360 . Ricardo, David 532 . Riis, Tõnis 44, 538, 539, 571 , 684. Riis, Vassili 57, 94 , 95, 96, Riisman , Johannes

101 , 102, 120. Riismann , August 268, 278.

15,

8,

Rimmel, Aleksander Ritsberg 321 . Rodbertus, Johann Romanov, Nikolai

42,

79 ,

287.

360 . 130.

185.

305 , 306 .

Raud (Org, Vedru ), Anton 174 . Raudjalg, Leonhard 452 , 657. Raudsepp, Hugo 363 . Raudsepp, Paul - 34 . Raukas

81 ,

397 .

Rooberg, Jüri 186. Roode

143 .

Ratassepp , August

119, 586, 628, 661 .

Reinfeldt, Kristof - Aleksander

Rekand

Pärn , Jaan

Ratassepp

Reiman

300, 542, 546, 580,

Roots , Johannes 629 .

Rootsi , Voldemar · 478, 279, 650. Rungi , Juuli 150, 197. Rõngelepp, Eduard 397 , 440, 442, 444 , 532 .

Rõigas 490 . Rõuk , Theodor 431 . Rässa

Rästas, Anna Rästas, Jüri Rätsepp , A.

Rätsepp , Hugo Rätsepp, Juhan

429 .

428 .

36, 52, 142, 182. 188. 624 . 58.

Rüütel (Adamson ), Arnold

542,

556, 557, 586 .

532 . Sepp, Johannes 603. Sepp, Juhan 80, 289, 292, 300, 350 , Sepre, Oskar 2

Saamer, V. Saar

351 , 353, 355, 405, 452, 572, 573, 586.

81 .

591 .

190, 197, 655. Saar, Jakob 291 , 300 .

Saar

-

Saarens

-

170, 171 , 172. 81 , 300, 360, 362 , 368, 394 , 395, 573, 580, 685.

Sacco

330 .

Sihver, Jaan

Saarepera Saat, Joosep 76.

Saks, J.

364 .

Shaw, Bernhard

396. 130 .

Saareoks

588, 623, 624, 626, 642, 644, 651 , 686. Serafimovitš ( Popov ), Aleksander

81 .

163, 190, 232 , 623. Samarüütel, R. 185, 186. Sammal, Anton 618 . Samuelitš, Aleksander 295, Sangaste Juss (Kell, Juhan ) 297, 298, 299. -

Santa, Robert (Liimann, Jaan )

515. Siiberg Siim, Salme

Siirak

209, 214, 239 , 240, Silberg , Aliide 242, 277, 319, 388, 431 , 433, 436, 635. Sillenberg, Johannes 14, 345, 371 , 521 , 589, 592, 626, 627 , 629, 644. 191 , Simonlantser-Kuusk, Helene

194, 326, 327, 427, 428.

Sipelkin , Amanda

Sarnit, Aleksander Sarv

Soans, Evgenie

· 29, 30. 498, 499, 504, 513, 514, 515,

627 , 651 .

434 , 479 .

101 .

Sirk, Artur Sirk , Jenny Smith , Adam

182.

129 .

-

428 , 516, 587 .

138, 686. 360. 326. 326 .

Soans, Feliks

289, 300, 408 , 567 , Sassi, Voldemar 568, 569, 571 , 629, 644, 650. Saul , Martin - 27 . 160 . Sauter, Ida 116, 118, 119, 120. Savtšenko 371 . Schmidt

Soans, Friedrich Soans, Johannes

326, 327.

Soans, Johannes

326, 327.

57 . Schmidt, Martin 137, 428, 436. Schütz, Anna

Sommer , E. 130. Sommerling, Aliide

-

136. Schütz, Arkaadi 7, 25, 52, 87 , 88, 111 , Schütz, Julius 112, 113, 136 . 137. Schütz, Lilli 14 , 36, 136. Schütz ( Stamm ), Paul 419, 541 , 549, 553 , Seaver, Kristjan 555, 556, 571 , 580, 581 .

326 .

Soans, Julie

326 .

Sokk, E. 26. Sommer, Alfred

397 , 532, 601 .

80, 209, 214 , 239, 242, 250, 258, 265, 266, 267 , 276, 278, 300, 308, 310, 312, 317, 319, 433 , 635, 686. Sommerling , Arnold 16, 33, 35, 36, 111 , 133, 150, 250, 318, 436. Sommerling, Erika 317, 318, 320, 478.

44, 278, 571 , 582 .

Seckendorf

16 .

Soo, Villem

Sei , Eduard

301 .

Sooman , Johannes

Seilmann, Richard

429 .

80, 419, 540, 542 , 544 , Sein , Alfred 546, 571 , 572, 580. Selli, Aleksander 452. Semei, Elli 428 . Sepp, Marie 428, 429.

Soosaar 118 . Soots, August

396 .

64 .

Sperlingk, Emil

142 , 163, 414 , 516,

517, 577, 640.

Stackelberg Stamm , Alfred

128 . -

416, 573, 580 . 699

Stankevitš 190 , 191 . Strandmann , Andres 142 , 144 , 208 ,

Telling, Voldemar

227 , 228, 398, 574. Strandmann, Otto

14 , 40, 80, 353, 406, 452 , 458 , 459 , 571 , 582 , 586. Telman , Jelisaveta 208, 211 . Telman, Juliana 37, 80 , 202, 208, 209 , 221 , 264 , 265 , 311 , 361 , 437, 613, 635 , 636, 687 . Telman, Salomonia - 37 , 80, 202, 208,

574, 631 .

Subi (Link ), August Suik

172 .

637.

Suits, Gustav

216, 330, 460 . 81 . Suits, Johannes 214 , 428, 437, 663. Sukk, Ella 305 . Sulg 643 . Sumberg, Jaan 514 . Suuber 300. Suuster, Johannes 234 , 239, 317, 434. Suuster, Tiiu

Sõrmus, Eduard Säinast , Johan Säkk, Loviisa

Säkk , Villem Säärits

403. 458.

252 , 304 , 305, 306. 305, 306.

212 , 213, 214 , 216, 218 , 221 , 226, 227, 264, 311 , 361 , 437, 687. 36, 145, 147 , 166, Teng (Karu ), Ella 688. 14 , 36 , 148, Teng (Volin ) , Johan 150, 151 . Tengo 459 . Tenno, Jenny 214 , 236 , 428 , 433, 440 .

Teppich -Kasemets, Voldemar 488 , 489 , 490, 500, 501 , 662 .

140 .

Sütiste, Juhan

109 , 117 , 118, 119, 124 , 125 , 352, 354, 403, 577.

226.

Tertsius, Hans

Saginjan, Marietta

364 .

123 .

Thälmann , Ernst

73 .

Tiik, Johannes 152 . Zetkin , Klara 16, 300, 408 , 516, Zilmer, Adolf 518, 519, 562 , 563, 580, 584 , 585 .

Zoobel , Jüri

532 .

Zuravljov, Feodor

465 .

Taalman , Alfred

272 , 273 , 274 , 275. 428 . Talheim Tallmeister, O. 104 , 190, 432, 660. Talström 492 , 493, 497, 498, 499 . 365, 366, 367 , 377 , 381 . Talts, Julius Tamm

-

Tamm, P.

388 .

Tammerik , Richard Tammert Tammik

181 .

319.

Tiimann , Klaara Tiirvelt, Anna

93 .

301 .

52 , 185 .

428.

Tiisman , Elisabeth 240 . Tiitmann 88 . Tiitsen , Karl 8 , 190 . Tiitsen , Leonhard 36, 174 , 175, 182, 187, 688 .

Tikkar, Boris

96, 97 , 100 .

39.

Tiks , K.

Tint

428 .

462 .

Tippo , Helene Tippo, Juhan Titov 665.

130. Tasane , Kristjan 48, 73 , 106, 107 , 108, Teemant, Jaan

700

Tiimann , Elisabet Tiimann , Johannes

Timmat , August 81 . Tinnuri, Bernhard 300 , 346, 366, 369, 377, 379, 542, 548, 552 , 580, 688.

492, 493, 514. 149, 239 , 240 .

44 , 434 , 663 . Tammik, Anette 330 , 467 . Anton Tammsaare, 26 . Tannbaum , H. 258 , 652 , 664 , Tarkpea , Erich 644 , 651 . Tarum , August

130, 131 , 150.

Tiimann, Eduard - Aleksander

Tilla , Maria 611 .

177 ,

139 , 140, 160. 57 .

521 .

242 , 330, 467 , 586. 8, 15, 33 , 36, 38, 70, 148, 149, 233 , 234, 249, 250, 282, 293, 294 , 295, 296, 321 , 398, 399 , 440, 441.

Tolstoi , Lev

Tomp , Jaan

266, 465 .

Tomson, Jaan Tool

Tõnisson , Julius Täht

533 .

Toomepuu 306 , 311 . 14 , Tooming (Arbon ), Emmeline 40, 214 , 306, 307 , 308 . Tooming , Karl 80, 580, 591 , 644 . Toomingas, Konstantin 408 . 624. Tootsi , R. 462 . Topmann -

Torn

521 , 522 .

Trakmann , Konstantin

Lembit

160 , 194 , 285 , 299 , 326, 399 .

Trakmann , Maks

92 . 535, 536.

Treumann , Jaan

266, 346, 347, 391 ,

370.

Tüürman, Jakob Udras, Jaan

397 .

637 .

Ukareda , Toomas

160, 165, 185.

Umberg, Alfred 58. Umberg, Marta 58. Unt, Johan 566. Urentsov 510, 511 . Uritski , M. S. 108. Uusberg 504, 506. Uustalu , August 104 . -

Uustalu , Johan

549 .

-

Trommel , Villem

16, 40, 80, 124, 126, 127 , 129, 130, 132, 585. Tross, Jaan 46, 266, 269, 465 , 537 .

Tross , Johannes

637 . 150.

Truumann , Jaan

Tsiolkovski , Konstantin

553.

Tšistjakov -Helk , N. 23 , 152 , 249 , 285, 286, 289, 295, 298, 299, 399, 402 , 460, 461 , 478, 479, 536. 300 , 360, 361 , Tsogankov, Jakob 652 .

Voldemar

46, 110, 111 ,

408 .

Tubli , Mihkel 518 . 330, 468 . Tuglas, Friedebert Tuisk , Karl 300, 337, 338, 380. Tulp, Mihkel 452 , 457 , 460, 568, 611 , 644 , 651 . Tumthius

514 .

Turo , August

455 .

476 .

Tuuder, August 58 . Tuul , Osvald 44 , 408, 410, 411 , 470, 478, 479 , 484 , 485, 486 , 487 , 488, 489 , 490, 491 , 500, 501, 507, 571 , 582 . Tõldsepp , L. 7 , 25, 52 , 91 , 106.

Tõmjanski 602 . Tõnisson , Aleksander Tõnisson , August

30 , 666 . 458, 580.

Tõnisson , Ferdinand

365 , 366, 381 ,

532 .

Tõnisson, Jaan 574 .

Vaarman , Linda Vaas, Agathe Vachmann

-

27 , 284 , 525, 532 ,

Vahtrik

441 .

246.

587 .

Vachmann , Olga

Tuberik ,

Turu

368, Vaarandi ( Vahtman ) , Anton 452, 453, 460, 689. 14, 36, 235, 236, Vaarman , Alma 237 , 238, 258, 264, 278, 380, 428, 437, 440, 442, 443. 278, 428, 440. Vaarman , Leida

160, 161 .

598.

Vakker, August

482 .

Vakmann, Juuli

428.

52 , 94 , 116, 118, Vakmann , Rudolf 119 , 182 . 29 , 58. Valdek , Karl 81 , 292 , 300 , 301 , Valdsak, Alfred 365, 367, 371 , 377, 381 , 465, 549, 611 , 628, 629, 650, 689. Valter , Artur 452. Valtsuu 142 .

Valujev, Aleksei 163. Vanja , Artur 80 , 440, 467 , 585. Vanzetti

76 , 566 .

Vares, A. 102 . Varfolomejev , Paul Vassil , Elmar Vau , Erna

89 .

484, 637 . 214 , 215, 266 , 267 , 275,

276, 308 , 311 , 312, 313 , 314 , 424 , 435. Vau , Jaan 121 , 123 . Vaumann , Juuli 428 . -

Veebermann , Johanna

46 .

701

365. Veeborn , K. Vegner (Hirš), Aleksander 58, 59 , 91 , 95, 96, 120, 121 , 130, 132 , 134 .

Vill , Johannes Villa de Velk

Vei , Eduard 80, 81 , 300 , 368, 380, 381 , 382, 397, 541 , 542 , 549, 553 , 554 , 555, 580, 638 . Veideman 240, 321 . Veidenbaum , Eduard 7 , 25, 106. Veimer, Arnold 14, 80, 250, 278, 281 ,

28 , 422, 465. Vinter, Elviira Vinter, Jaan - 41 . Virma , Karl - 38.

289, 292, 300, 315, 316, 348, 358, 360, 362, 378, 393, 452 , 572 , 573 , 580, 586, 623, 626, 630, 689.

Veismann , Johannes Velt, Eduard

58 .

190.

Veltson , Rosalie

210, 212 , 214, 216 ,

429.

244, 321 , 434 .

Villmann, Jaan

104 , 117, 190, 587 .

26 .

Virsis , Anette

300 . Visk, Jüri Vits, Vassili 560, 563, 564 , 575, 576 , 577 , 651 . 498, 506 , 639 , 652 . Voites, Heinrich 57. Volbrück, Karl 57 . Vollmann , August Volodarski, V. (Holdstein , Moissei ) 108. Voronov

524.

233, 236, 239, 242 , 277 , 300, 317, 436, 612, 613. Vennikas , Harald 58, 92, 93 . Vennikas , Richard 52, 94 , 116 .

Vuhka , Georg Võrk, Ottilie

Veske, o.

572 .

Vähi, Aleksander

Viikmann ,

Evald

308, 345, 346,

348, 468, 512, 549, 574, 576, 587 .

Võrno, Marie Väli , K.

104, 142, 457 , 637 . 214, 436. -

Vända, Heinrich Wrangel , P. N.

Vilde, Eduard

Õun, Martin

547 .

330.

46.

132.

Viks, Ervin 295, 324 , 368, 377. Vilde 117, 134, 198. Vile, Hermann

193 .

327. 133 .

57 .

81 , 286, 397 , 546,

Ulgekütt, Gustav

337, 629 , 644, 651 .

SISUKORD

Lugejaile !

7

ALEKSANDER RESEV , Poliitilistest protsessidest kodanlikus Eestis .

15

Maha valge terror! Väljavõtteid demokraatlikust ja proletaarsest aja kirjandusest terrori kohta kodanlikus Eestis .

51 84

JAAN KORNAK , Hääl teisest maailmast .

MIHKEL PETERKOP,

« Suren proletariaadi eest ! » Surmamõistetu 89

viimne kiri

RICHARD MAJAK (ANSLAUD), Minu eluraamatu ühest peatükist

.

91

JENNY SIRK, Surmamõistetu viimsed kirjad

138

IRINA ADAMSON, « Oled areteeritud ! »

139

ELLA TENG, Tasuja ALEKSANDER MÄE, Kaks aastat, mis ei unune ANNA HEILBERG, Tartu kaitsepolitseis . LEONHARD TIITSEN, « Poja » läheb puhkusele . MARIA JAKOBSON, Punane lipp oli minuga . HELMI NIINEBERG, Põgenemine . JULIANA TELMAN, Ühises rivis . LEENA LAID (PARKER ) , Luuletusi . SALOMONIA TELMAN, Kui meenutad ... OLGA LAURISTIN (KÜNNAPUU ) , Viisteist aastat « demokraatliku

145 154

Eedeni » trellide taga

169 174

196 201 208 220 226

233

VLADIMIR REA , « 149 » .

282

ELFRIEDE MORGENSON, Nii tuli võidelda meil .

302

ARNOLD VEIMER , Kollektiivse karistuse vastu . Protest Riigikohtu administratiivosakonnale ALIIDE SOMMERLING, Üle aegade .

315

ALEKSANDER RESEV, Kaebus kohtuministrile .

329

PAUL KEERDO , Protest vangide näljutamise vastu . RUDOLF PRULJAN, Sidest vanglas . OSKAR SEPRE, Pikad ja rasked aastad ei kulunud asjatult . ALFRED VALDSAK , Võitluse radadel BERNHARD TINNURI , Meenutusi vanglapäevilt KAAREL PAAS , Elusalt maetud JOOSEP SAAT, Seespool trelle

332

.

317

339 350 365 377 385 394

OLGA REINSON, Vanglamüüride vahel koos sadade teiste tööinimes tega

420

703

ALIIDE LEPP, Minust enesest ja « Prituliinest» VILHELMINE KLEMENTI, Kiri vanglast . JOHANNES LAURISTIN, « Vangis, siin oled nagu teras . ANTON VAARANDI , Halastust ei palu !

427 436 440 452

OSVALD KIVISSON, Seda ei saa unustada .

470

IDEL JAKOBSON, See oleks juhtunud nagu eile

484

RICHARD EHRLICH

( VALMEN VAIDA), « Et sa ei unustaks neid 512

päevi ... »

ALFONS LÕHMUS, See vangimajas oldud aasta ei kuulu karistusaja 525

hulka

VASSILI RIIS , Näljastreik .

538

DIMITRI KUZMIN, Võitluslippu kõrgel hoides

559

FEODOR OKK , Lühikesed märkused Tallinna Keskvangla EKP kollek 593

tiivi kohta aastail 1932–1938

HERMANN ARBON, Aeg töötab meie kasuks ! (Katkendid kahest 596

kirjast )

Millest kirjutasid « Vangimaja Kiir » ja « Vangla Hääl »

603

Võitlus kestab ... ( I. Poliitvangide omavahelisi kirju ja kirjakatken deid aastaist 1930—1931 , II . Poliitvangide kirju vanglast )

Kommunistlike poliitvangide pöördumisi töörahva ja

638

töölisorgani

satsioonide poole

666

Eluloolisi andmeid Isikunimede register

675 691

ЗА РЕШЕТКОЙ Сборник воспоминаний и документов о борьбе коммунистов Эстонни в буржуазной тюрме На эстонском

языке

Оформление В. Варе Эстонское Государственное Издательство Таллин , Пярнуское шоссе , 10

Toimetaja J. Saat Kunstiline toimetaja R. Tungla

Tehniline toimetaja E. Ridala Korrektorid L. Kukk ja M. Pedajas

Ladumisele antud 31. V 1962. Trükkimisele antud 30. VIII 1962. Paber 60x90, 1 : Trükipoognaid 44. Arvestuspoognaid 44,77. Trükiarv 6000. MB-06766 . Tellimise nr. 5113. Hans Heidemanni nim , trükikoda. Tartu , Ulikooli 17/19 . I Hind

rbl

1 - .9

1.18

.

1

L U.C. BERKELEY IBRARIES

COOL 344261