Rahvatasujad. Mälestusi ja jutustusi partisanivõitlusest [Esimene raamat]

Citation preview

D 802

E6 E79 1963 R

1

A H V A

TASUJA

D

CO

NS

IN

F O

en ... LIBRARY

1

MADISON

UNIVERSITY

IS

1

RAHVATASUJAD *

UNIVERSITY

CO

F

NS

IN

O

LIBRARY

1

MADISON

IS W

RAHVATASUJAD

EKP KESKKOMITEE PARTEI AJALOO INSTITUUT NLKP KESKKOMITEE MARKSISMI - LENINISMI INSTITUUDI FILIAAL

RAHVATASUJAD

MÄLESTUSI JA JUTUSTUSI PARTISANIVÕITLUSEST

ESIMENE

RAAMAT

EESTI RIIKLIK KIRJASTUS * TALLINN 1963

9(E) R-07 Koostanud R. Lumi

Kaane ja ümbrise kujundanud H. Arrak

IVER

WI

SC

ON

SI

N

F O

MUTMPEIN

UNIV

//

D

MADIS ON -

SITY

Teine trükk

LIBRA

RY

42567

D 802 E6 [ 77 1963

1

SAATEKS

Sõda häiris eesti rahvast kõige suurema tööhoo ajal. See oli enneolematu tööhoog, mille oli vallandanud Eesti taasühinemine Nõukogude Liiduga. Lasti käiku kodanliku diktatuuri päevil seis nud vabrikuid ja masinaid. Kümned tuhanded inimesed said tööd . Maata ja vähese maaga talupojad olid nõukogude võimult saanud maad ja ootasid oma esimest lõikust. Õitsele lõi kultuuripõld . Eesti rahvas ehitas sotsialismi. Ja just neil eesti töötavale rahvale õnnelikel ja rõõmukülla seil päevil tungisid fašistlikud väed üle Nõukogudemaa piiri, kül vates kõikjal halastamatult surma. Me teame, millise üksmeele ja kindlusega tõusid töötavad hul gad alles kättevõidetud vabaduse ja suveräänsuse kaitseks . Sel lesse võitlustahtelisse armeesse astusid 1940. aasta suvepäevil oma revolutsioonilist võitlusvaimu üles näidanud töölised ja aktiivsem osa haritlaskonnast. Kindlalt kuulus sellesse rindesse ka talurahvas. Ja mitte ainult uusmaasaajad ja maatöölised . Jul get ja ausat patriotismi ilmnes ka teiste töötavate talupoegade hulgas. Nad suhtusid vihaga Eesti põlisvaenlase uuesse rööv retkesse. Tuhandetel ja tuhandetel erinevatesse kihtidesse kuuluvail inimestel oli selget pilku õigesti ette näha, et vaenlase röövli ahnus ja vägivald kujunevad veel metsikumaks kui esimese impe rialistliku maailmasõja ajal . Nad taipasid vaistlikult , milline saatus tabab eesti rahvast Saksa okupantide kanna all, kuigi hit lerlased oma tõelistest plaanidest avalikult ei rääkinud . Ja nõukogude inimesed ei eksinud. Okupandid tungisid Eestisse , taskus juba üksikasjadeni välja töötatud programm. Selle järgi kuulus Nõukogude Eesti riiklik iseseisvus likvideerimisele, tööstus ja põllumajandus paljaksriisu misele, rahvuslik kultuur hävitamisele. Milline saatus oli eesti rahvale määratud , selle meenutamiseks kuulame, mida ütles oma ülestunnistuses fašistlike sõjaroimarite

5

EKP KESKKOMITEE PARTEI AJALOO INSTITUUT NLKP KESKKOMITEE MARKSISMI - LENINISMI INSTITUUDI FILIAAL

RAHVATASUJAD

MÄLESTUSI JA JUTUSTUSI PARTISANIVÕITLUSEST

ESIMENE

RAAMAT

EESTI RIIKLIK KIRJASTUS * TALLINN 1963

9(E) R-07 Koostanud R. Lumi Kaane ja ümbrise kujundanud H. Arrak

IS

CO

IN

F O

NS

MONTEIN! !!/ME!!

MADI SON -

I RERSIT EV Y UNIV

Teine trükk

D

1849

LIBRAR

Y

42507

D 802.

L

E6 [ 77

1743 1

SAATEKS

Sõda häiris eesti rahvast kõige suurema tööhoo ajal. See oli enneolematu tööhoog, mille oli vallandanud Eesti taasühinemine Nõukogude Liiduga . Lasti käiku kodanliku diktatuuri päevil seis nud vabrikuid ja masinaid . Kümned tuhanded inimesed said tööd. Maata ja vähese maaga talupojad olid nõukogude võimult saanud maad ja ootasid oma esimest lõikust . Õitsele lõi kultuuripõld. Eesti rahvas ehitas sotsialismi. Ja just neil eesti töötavale rahvale õnnelikel ja rõõmukülla seil päevil tungisid fašistlikud väed üle Nõukogudemaa piiri, kül vates kõikjal halastamatult surma. Me teame, millise üksmeele ja kindlusega tõusid töötavad hul gad alles kättevõidetud vabaduse ja suveräänsuse kaitseks. Sel lesse võitlustahtelisse armeesse astusid 1940. aasta suvepäevil oma revolutsioonilist võitlusvaimu üles näidanud töölised ja aktiivsem osa haritlaskonnast. Kindlalt kuulus sellesse rindesse ka talurahvas. Ja mitte ainult uusmaasaajad ja maatöölised. Jul get ja ausat patriotismi ilmnes ka teiste töötavate talupoegade hulgas. Nad suhtusid vihaga Eesti põlisvaenlase uuesse rööv retkesse. Tuhandetel ja tuhandetel erinevatesse kihtidesse kuuluvail inimestel oli selget pilku õigesti ette näha, et vaenlase röövli ahnus ja vägivald kujunevad veel metsikumaks kui esimese impe rialistliku maailmasõja ajal . Nad taipasid vaistlikult , milline saatus tabab eesti rahvast Saksa okupantide kanna all, kuigi hit lerlased oma tõelistest plaanidest avalikult ei rääkinud . Ja nõukogude inimesed ei eksinud. Okupandid tungisid Eestisse , taskus juba üksikasjadeni välja töötatud programm. Selle järgi kuulus Nõukogude Eesti riiklik iseseisvus likvideerimisele , tööstus ja põllumajandus paljaksriisu misele, rahvuslik kultuur hävitamisele. Milline saatus oli eesti rahvale määratud , selle meenutamiseks kuulame, mida ütles oma ülestunnistuses fašistlike sõjaroimarite

5

protsessil Riias Baltimaade kõrgem SS- ja politseijuht, Saksa politseikindral Jeckeln: < «< Himmler ütles mulle ühel jutuajamisel, et Läti , Leedu ja Eesti territoorium on sakslaste ammuste unistuste esemeks. Nüüd

on tulnud aeg ajalooline viga parandada ... Baltimaade rahvaste rõhuv enamus tuleb ümber asustada või sellest teisel teel vaba neda, ning ainult õige väikesele osale lätlastest, leedulastest ja eestlastest, kõige ustavamatele , neile , kes on valmis töötama > Nii et ümber asustada või « vabaneda teisel teel »> ! Seda kuritegelikku poliitikat hakkasidki saksa fašistid ellu viima Nõukogude Eesti okupeerimise esimestest päevadest alates , ja ennekõike nende kätega, « kes on valmis töötama « reichi » heaks >> , hävitamisele kuuluva rahva reeturite kätega. Kogu Eesti NSV kaeti vanglate ja koonduslaagritega. Selleks aga, et neid täita kümnete tuhandete süütute inimestega, loodi eriti pee nelt väljatöötatud püüniste võrk. Julgeolekupolitsei ja SD kom bitsad tungisid igasse külasse ja isegi igasse suuremasse linna majja. Nagu kalad vees tundsid end klikiaegsed politseinikud ja kodanliku valitsusaparaadi ametnikud . Fašistlikku organisat siooni > ning perioodikas ilmunud artiklitest. Meie ajaloolaste, publitsistide ja partisaniliikumisest osavõt jate aukohuseks on anda põhjalik ja igakülgne ülevaade Eesti partisanide tegevusest ning saksa fašistlike okupantide vasta sest liikumisest Eestis. Sellise ülevaate koostamisele peab mui dugi eelnema säilinud dokumentide ja materjalide uurimine ning mälestuste kogumine. Meie partisanide võitlusajaloo kirjutamine on eriti aktuaalne ka sellepärast, et kodanlikud ajaloovõltsijad on igati püüdnud ja püüavad eitada partisaniliikumise seaduspärast ning üldrahva likku iseloomu. Lääne imperialistlike ringkondade ülalpidamisel olevad eesti emigrantlikud kirjamehed püüavad partisaniliiku mist Eestis kas maha vaikida või , kui see neil ei õnnestu, siis vähemalt laimata ja näidata teda ebaõiges valguses. Nende lai mavate väljamõeldiste eesmärk on selge: tahetakse varjata seda ilmset tõde, et Eesti töörahvas võitles Isamaasõja aastail Kommu nistliku Partei juhtimisel nõukogude võimu eest, fašistlike vallu tajate ja nende käsilaste vastu. 13

tee

m

KURESSAARE

AREM

Tho

H OIIU MAA

AA

SALK

ORUPP G

BRIGARD

‫ل‬ ‫ي‬ ‫ه‬

‫م‬

SALUO ‫ي‬HAAP

MA

B

TALLINN

00

PÄRNU

O

RAKVERE

AR

‫ز‬

VÕRU

sed partisaniüksu tegutsenud territooriumil NSV Eesti Suuremad

‫س‬ ‫ب‬

AA

NARVA

PETSERI PETSERI MAA

VÕRUMAA

TARTUM

UMAA VI

00

TARTU

0

‫م‬ DAMAN‫یں‬ A LG VA ‫مم‬ ‫ية‬

VILJANDI

ANIM

Ос

JÄRVANAB

VALD

O PAIDE

Vipp

PÄRNUMAA

LÄÄNEMAR

MA

50 .

O

*

Eesti töörahva okupantidevastase võitluse kõige aktiivsemaks ja efektiivsemaks vormiks oli partisanivõitlus , mis algas varsti pärast vabariigi lõunapoolsete rajoonide okupeerimist. Ent peale partisanivõitluse olid Eestis kõikjal levinud ka teised võitlusvor mid ―――― sabotaaž, diversiooniaktid tööstusettevõtetes ja transpor dis , partisanide ja Nõukogude sõjavangide abistamine , fašistide igasuguste « totaalsete » ja « ülitotaalsete » mobilisatsioonide nurja ajamine jne. Vihatud vaenlase tagalas toimuva võitluse innustajaks ja organiseerijaks oli Kommunistlik Partei . Partei õpetas nõuko gude inimesi ennastsalgavalt armastama oma kodumaad , hin dama ja kaitsma Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni aja loolisi saavutusi. Partei ja Nõukogude valitsus nägid partisani liikumises mitte ainult jõudu, mis on võimeline abistama armeed sõjategevuses fašistlike anastajate vastu, vaid ka võimsat vahen dit okupatsiooniikke all oleva rahva võitlusvaimu toetamiseks ja tugevdamiseks. Partisaniliikumise jõuallikateks olid Nõukogu demaa ühiskondlik ja riiklik kord, selle alusel kujunenud moraalne ja poliitiline ühtsus ja Nõukogude Liidu rahvaste sõp rus, samuti töölisklassi ja talurahva liit ning nõukogude inimeste sügav patriotismitunne.

I Partisaniliikumine tekkis ja kasvas üldrahvaliku vastupanu liikumise baasil . Partisanivõitlusel Eestis oli aga oma spetsiifi lisi iseärasusi, võrreldes partisaniliikumisega teistes, vanemates nõukogude vabariikides . Need iseärasused olid tingitud enne Vene põhjustest. sotsiaal- majanduslikest sügavatest kõike NFSV-s, Ukrainas, Valgevenes ja teistes vanemates nõukogude vabariikides olid sotsialismi ehitamise käigus likvideeritud eks pluataatorlikud klassid, kes olid olnud sisemiste kontrrevolut siooniliste jõudude taimelavaks. Nendes vabariikides tuli parti sanidel võidelda ainult saksa fašistlike okupantide ja käputäie rahvast eraldunud reeturite vastu. Eestis aga nagu teisteski Balti nõukogude vabariikides eksisteerisid tol ajal veel küllaltki arvukad ekspluataatorlike klasside jäänused kulakute ja teiste nõukogude võimu vihkavate kapitalistlike elementide näol . Balti mail käis alles äge klassivõitlus. Seetõttu tuli Eesti töörahval võidelda üheaegselt fašistlike vallutajate ja « oma» kontrrevolut sioonilise kodanluse jäänuste vastu. Eesti partisanide tegevust raskendas asjaolu, et hitlerlasi abis tas fašistlik sõjaväestatud organisatsioon, nn. « Omakaitse » . Nõu kogude-vaenulikud kodanlikud natsionalistid olid sobivaks reser viks > loodigi neist elementidest fašistliku Saksamaa ban diitliku SA eeskujul . « Omakaitsele » tehti ülesandeks võidelda 15

nõukogude patriootide igasuguste fašismivastaste väljaastumiste vastu. Paljud « Omakaitse» liikmed teenisid fašiste püüdlikult: nad korraldasid haaranguid partisanidele ja Nõukogude lange varjuritele , tuhnisid kõikjal , et välja selgitada nõukogude akti vistide, kommunistide ja kommunistlike noorte , miilitsa- ja riik liku julgeoleku organite töötajate asukohti ja toimetada nad oku patsioonivõimude kätte . Seega oli okupantidel « omakaitselaste >> näol küllaltki arvukas agentuur . Partisaniliikumise arengut takistas samuti suurte metsamas siivide puudumine, maaelanikkonna paiknemine üksiktalundites, tihe teedevõrk ja telefoniside. Seetõttu oli suurtel partisanisal kadel Nõukogude Eestis raske tegutseda. Narva jõe ja Peipsi ning Pihkva järve läänekaldale organiseerisid fašistid alatise « piiri valve » kohalikest natsionalistidest. See tegi keerukamaks side pidamise Leningradi oblastis ja Eestis tegutsevate partisanide vahel. Kõik need asjaolud kokku mõjusid partisaniliikumise arene misele, intensiivsusele ja ulatusele. Nagu kõikjal Nõukogude Liidu ajutiselt okupeeritud rajooni des, nii oli ka Eestis partisaniliikumise organiseerimise aluseks NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu ja UK (b) P Keskkomitee direktiiv rindelähedaste alade partei- ja nõukogude organitele 29. juunist 1941. See Kommunistliku Partei võitluskutse võeti kõik jal vastu patriootilise vaimustusega. Parteiorganisatsioonide juh timisel alustas Eesti okupeeritud rajoonides võitlustegevust hulk partisanisalku ja -gruppe. Neid juhtis Eestimaa K (b)P Keskkomi tee büroo otsusega 23. juulil 1941 loodud Eesti Vabariiklik Par tisanisalkade Staap. Staabi koosseisu kuulusid F. Okk, O. Tuul, A. Vaha jt. Staabiülemaks määrati Eestimaa K(b) P Keskkomitee transpordiala sekretär F. Okk. Hiljem, kui Eesti NSV territoo riumil kestsid veel lahingud , viidi F. Okk üle Nõukogude armeesse parteipoliitilisele tööle ja teda asendas Eesti NSV Kergetööstuse Tekstiilitööstuse juhataja Rahvakomissariaadi Peavalitsuse H. Roog, kes oli võidelnud fašistide vastu juba Hispaanias. Staap organiseeris partisanidele mitu põrandaalust baasi relva-, laske moona-, riide- ja toiduvarudega Harju-, Lääne- , Viru- ja Tartu maal. Tallinnas tegutses kuni linna evakueerimiseni partisanisal kade ettevalmistamise baas, mille tegevust juhtis Eestimaa K (b)P Keskkomitee töötaja, partisanisalkade staabi liige A. Vaha. Vii mane 60-meheline partisanisalk saadeti Tallinnast Eesti lääne rajoonidesse ajal, mil Tallinna lähistel toimusid juba ägedad lahingud. Harju-, Lääne- ja Pärnumaale saadeti selle baasi kaudu mitusada partisani . Baasis ettevalmistatud partisanid kujunesid Eesti mandriosa maakondades organiseerivaks tuumikuks: nende ümber koondusid seltsimehed kohtadel. Viimastest olid paljud võidelnud hävituspataljonides. Pärast fašistide sissetungi jätka sid nad võitlust partisanidena. 16

Partisanid hävitasid fašiste ja reetureid, lõhkusid vaenlase sideliine, korraldasid luuret ja tegid poliitilist selgitustööd ela nikkonna hulgas. Kartmatu luurajana sai tuntuks Elviine Väät, kes korduvalt täitis ohtlikke ülesandeid . Sõja esimestel näda latel oli ta töötanud Läänemaal Kirbla valla täitevkomitee esi mehena, juhtides seal edukalt võitlust bandiitlike jõukude vastu. Tartumaal loodi seitse võrdlemisi hästi relvastatud partisani salka. Partisanidega ühines osa Tartu 1. hävituspataljoni mehi , kes koos mõningate armee allüksustega jäid piiramisrõngasse . Nende salkade komandörideks määrati Meeksi, Alatskivi, Kiid järve ja Äksi valla ning Elva linna parteiorganisaatorid ( O. Rät sep, R. Rääbis, E. Laane, L. Tummi ja K. Kurg) , Tartumaa pro kurör J. Neuman ja tema abi A. Musta. Eriti kangelaslikult võit les okupantidega väike salk A. Musta juhtimisel Vara- Metsa kivi- Kõnnu rajoonis . Aktiivselt tegutsesid partisanid Avinurme metsades. Hästi töö tas partisanide luure. Mitu korda viibisid luurajad, eesotsas julge ning külmavereline juht, Tartu ülikooli komsomoliorganisaator E. Maksa, Avinurme alevikus, otse vaenlase staabi asukohas. Luu reandmed anti üle 8. armee staabile, mille luureosakonnaga partisanidel oli pidev side. Nõukogude patriootide vastupanu oli sunnitud nentima isegi kohalik fašistlik ajakirjandus. 1941. aasta 6. augusti > ilmus hitlerliku väejuhatuse «üleskutse » kohalikule elanikkon nale, milles nõuti metsas varjul olevate kommunistide ja parti sanide asukohtade teatavakstegemist fašistlikele sõjaväevõimu dele; « õigete ja kasulike teadete » eest lubati 3000 rubla tasu. Samas üleskutses ähvardas vaenlase väejuhatus karistada surma nuhtlusega kõiki , kes varjavad partisane või tekitavad kahju oku patsioonivõimudele. Kohalikud fašistlikud lehed tungisid raevukalt kallale neile, kes saboteerisid hitlerlaste korraldusi , abistasid nõukogude sõja vange, keeldusid andmast põllumajandussaadusi okupantidele, kuulasid Nõukogude raadiosaateid , ei läinud tööle , levitasid Nõu kogude Informatsioonibüroo teadaandeid või tegid selgitustööd elanikkonna hulgas, paljastades fašismi kiskjapalet. Fašistlikes ajalehtedes korduvalt avaldatud mahalaskmise ähvardused olid okupantide hirmu, ärevuse ja ebakindluse tun nistuseks . Nad olid sunnitud avalikult teatama metsades varjul olevatest partisanidest ja nendega liitunud punaarmeelastest, kes ülirasketele tingimustele vaatamata jätkasid . võitlust. Nii näiteks kirjutas « Sakala » 27. septembril 1941 : « . .. territooriumil , mis on hõivatud ... saksa armee poolt, asuvad ikka veel punaarmeela sed . Koos kohalike kommunistidega nad kas üksikult või salkades peidavad end metsades ... Elanikkonda hoiatatakse viimast korda, et kommunistide ja punaarmeelaste abistamise ja nendega koos 2 Rahvatasujad

17

töö eest karistatakse sõjaaja seaduste kohaselt. » Fašistide keeles tähendas see « sõjaaja seadus » muidugi mahalaskmist. Samasugu seid ähvardusi avaldas korduvalt ka Tallinnas ilmuv ajaleht > . 1941. aasta lõpul organiseeriti Tallinnas põrandaalune naiste grupp. Need kartmatud patrioodid kogusid usaldusväärsetelt ini mestelt toiduaineid ja rõivastusesemeid ning toimetasid edasi Nõukogude sõjavangidele ja hitlerlikes koonduslaagrites viibija tele. See julgete naiste organisatsioon oli seotud Harjumaal Tal linna ligidal tegutsevate partisanidega. Organisatsiooni liikmed andsid partisanidele toiduaineid, riideid ja isegi lõhkeainet. Grupi liikmed Anete Link, Marie Pika, Berta Tannebaum jt. tegelesid Tallinnas ja selle ümbruses edukalt luureandmete kogumisega partisanide jaoks. Narva linna jäid illegaalsele tööle Narva linavabriku partei organisatsiooni sekretär Viktor Andrejev, Aleksander Kustov ja rida teisi kommuniste. Neil oli oma põrandaalune trükikoda. Linna ligidal Lommi külas Dedovite talus varjati kirjutusmasi naid, paljundusaparaati, talveriiete komplekte ja kaste käsigra naatidega. Narva põrandaalused , kelle hingeks oli Vabariikliku Parti sanisalkade Staabi liige Osvald Tuul, tegid hitlerlastele ja nende käsilastele palju peavalu . Grupp põrandaaluseid kommunistlikke noori kogus kommunist A. Kustovi juhtimisel luureandmeid ja andis neid edasi « suurele maale ». Nende valgussignaalide juhti misel ründas Nõukogude lennuvägi 1941. aasta novembris- det sembris korduvalt vaenlase sõjalisi objekte. Pärast A. Kustovi hukkumist juhtis gruppi Narva 2. Keskkooli komsorg Aleksei Fjo dorov. Noored patrioodid kleepisid majade seintele lendlehti üles kutsega mitte alistuda fašistidele. Neile üleskutsetele vastasid Narva töölised antifašistliku liikumise tõusuga. Narva tööliskonna üha suuremast vastupanust okupantidele ja elanikkonna üldise rahulolematuse kiirest kasvust kõneleb sündmus, mis leidis aset 20. oktoobril 1941. Sellel päeval pidi fašistlik linnakomandant Narva keskväljakule kokkuaetud ini mestele « selgitama» põhjusi, miks okupatsioonivõimud sulgesid peaaegu kõik toiduainete- ja muud kauplused . Põhjus oli lihtne : tolleks ajaks olid hitlerlased tühjaks röövinud kõik kauplused ja laod mitte ainult Narvas, vaid kogu okupeeritud Eestis . Selle tagajärjel linnaelanikkond , eriti töölised ja teised kehvemad kihid, sõna otseses mõttes nälgis. Härra komandant püüdis oma variserlikus kõnes tõestada, et elanikkonna näljas on süüdi kom munistid ja « maailma juutlus» . Pärast kõnet astusid rahva hul gast välja kolm töölist ja teatasid , et enne fašistide tulekut, nõu kogude võimu ajal , ei kannatanud nad mingit puudust, nüüd aga nälgivad koos oma lastega. Need julged inimesed areteeriti ja lasti veel samal päeval maha. Hirmsasti ärevusse sattunud fašistid ajasid kokkukogunenud inimesed laiali. 20

1 (

Ülirasketes tingimustes alustasid Eesti põrandaalused võitle jad fašistliku okupatsiooni esimestel kuudel oma patriootlikku tegevust. Paljudel neist puudus side Eestimaa K(b)P Keskkomi teega ja rinde juhatusega. Mõnedel partisanide ja põrandaaluste gruppidel olid raadiosaatjad , kuid radiste, eriti kogenud radiste , peaaegu polnud . Side Nõukogude tagalaga oli puudulikult organi seeritud . Paljudel põranda alla jäetud seltsimeestel polnud koge musi tööks rasketes illegaalsetes tingimustes. Nad tundsid hal vasti konspiratsioonireegleid . Enamus neist ei olnud tuttav vaen lase luure võtete ja meetoditega. Kõige selle eest tuli maksta kal list hinda. Pole ka kahtlust, et paljude illegaalsele tööle jäänud seltsi meeste hukkumise üheks põhjuseks oli alatu reetmine , mille pani toime Karl Säre, kellel J. Stalini isiku kultuse tingimustes 1940. aastal oli õnnestunud pääseda EK(b) P Keskkomitee esimese sekre täri kohale. Reetur Säre teatas esimestel päevadel pärast Tal linna vallutamist gestaapo timukatele põranda alla jäetud võit lejate nimed , samuti andis ta neile edasi andmeid kohtumispai kadest , paroolid , varjunimed ja konspiratiivkorterite aadressid koos korteriomanike nimedega. Ta andis vaenlasele välja kõik, mis ta teadis partisaniliikumise ettevalmistamisest ja organisee rimisest, luges üles kõik vabariiklikud ja maakondlikud parti sanide juhid ja teatas, kuhu olid loodud partisanide varustus baasid. Säre koletisliku reetmise tõttu õnnestus fašistidel anda anti fašistlikule põrandaalusele ja partisaniliikumisele tõsine löök. Neil õnnestus osaliselt hävitada Eesti NSV territooriumile jää nud nõukogude aktiiv . Kõige tõsisemaks kaotuseks oli põrandaaluse parteiorganisat siooni ja partisaniliikumise juhtide - Herman Arboni , Erich Kadaka, Neeme Ruusi, Aleksander Mui, Oskar Cheri , Osvald Tuule, Karl Toominga , Heinrich Roogi ja teiste hukkumine. Pea süüdlaseks nende hukkumises oli äraandja Säre. Peaaegu kõigil neil kommunistidel olid paljuaastased kodanliku diktatuuri vas tase põrandaaluse võitluse kogemused, mistõttu nende kaotus jät tis oma jälje põrandaaluse antifašistliku ja partisaniliikumise arengule. Fašistliku okupatsiooniga saabus nõukogude inimestele raske aeg. Lihtsad tööinimesed, kes alles hiljuti olid vaimustuse ja en tusiasmiga ehitanud uut elu, sattusid nüüd fašistlike pimeduse jüngrite võimu alla, kellele oli võõras igasugune inimlik moraal, kes tallasid jalgade alla nõukogude inimeste poliitilise vabaduse, rahvustunde ja inimväärikuse. Nõukogude Eesti linnades ja küla des peremehetsesid hitlerlased . Nad tapsid ja vägistasid , kõikjal toimusid läbiotsimised , areteerimised , hukkamised , voolas süü tute inimeste veri. Kõik see sündis fašistliku väejuhatuse ja hit lerliku > ettekandes teatatakse Tallinna ja Narva tööstusettevõtete tööliste 24

1 1

S. Sangarlik Punaarmee vabastab hiiglasliku eduga päev-päevalt Ukraina ja Moldaavia pinda saksa okupantidest. Eestlane, varsti saabub sinu vabanemistund! Surm saksa okupantidelel Nii töötavad eesti partisanid

3. Jenseal joonis. TASUJA EESTI NOUKOGUDE PARTISANIDE MAALEKANDJA 24

25. märtsil 1944. a

Halastamatu saksavas tase võitlusega lähen dame vabanemistundi Sakslased uputasid verre paljaks roovida meie mas kogu Euroopa rahvad. Nad Oma isikus taastamistöön teostasid oma neelude nad kasutavad rabvareetureid korra ka Nõukogude Liidu Maed. Angelust ja Soodtat kogis ajutisel! okupeeritud nagu pâris ja teoorpuse ajal mas aladel. Punaarmee jätkab olid nende abilisteks kupjad igapäev määratu suure edu- ja kiltrid Eestlased pole ku ga sakslaste väljakihutamis , nagi selga painutanud saka Neil päevil lasksid vaprad eestilaskemoonarongi. neukogude partisanid chhu Kagu-Eeslis meie seiguvad pühalf maalt. på vaid laste jaon nende ees saksa vags need Iga kohuta alati käsilaste nende vastu Vad roimad, mida on saksia tousnud üldrahvalikule võit sed meie maal korda saatnud. lusele. Ka praegu on eestla Hillerlastel pole olnud muud sed jälle haaranud relvad, et Eesti partisanide löök hitlerlastele kui kõigi okupe maale tungi ritudmarki, maa-alade rahvaste or- hävitada nud põlinemeievaenlane Puna Eesti vaprad rahvatasujad rooville käest. Ida- Eestis te ter eshelonidele ja üksikutele jastamine ja maa paljakstöö. armee vaprad eesti rahvusli- annavad saksa vallutajalle gutsev partisanisalk hävitas garnisonidele desorganiseeri kud városad on suure Isa. löögi löögi järel. Fashistlike ühe viimase operatsiooniga vad vallutajate järde ja iga rimine. Ule kahe ja poole aasta maasõja lahingutes saavuts murvarite jõukudele, kes üha 27 hitlerlast ja võttis vange. päevaga muutub tulisemaks peremehetsesid sakslased ka nud suuri võite sakslaste üle suurema metsikusega japõleta. Saagiks saadi 20 raadioapa eestlaste maa pind nende jul . Eesti sõdurid ja ohvitserid an vad eestlaste kodusid küü- rasti, relvastust ja muud va- ge all Armetudfritsad, nähes kalli, kodumaal

Eesti partisanide häälekandja

seas tegutsevatest gruppidest, kes olevat haaranud kommunistide mõju alla peaaegu kõik töölised. Fašistlike «< kutsekogude » juht tunnistas oma aruandes 1943. aasta juunis, et hoolimata tööpäeva pikendamisest kümnele ja enam tunnile on tööliste tööviljakus üha langenud ning toodangu hulk vähenenud . Masinatehases « Ilmarine » langes tööviljakus sõjaeelse perioodiga võrreldes rohkem kui 50 protsendi võrra. Parem polnud olukord ka teistes suuremates käitistes. Muidugi ei peitunud tööviljakuse järsu langemise põhjus ainuüksi tööliste teadlikus õõnestustegevuses. Tööviljakuse langust soodustas ka asjaolu, et töölised olid alatoitlusest ja näljast füüsiliselt kurna tud. Nii kirjutas julgeolekupolitsei referent oma ettekandes 11. maist 1943, et suur osa Kohila paberivabriku töölistest langeb alatoitluse pärast rivist välja, sest aprillikuu jooksul pole tööli sed saanud ei liha, võid ega piima. On loomulik, et väljakannata matud elutingimused suurendasid tööliste viha okupantide vastu. 1943. aastal tähendatakse politsei salajastes ettekannetes kordu valt, et enamik töölisi suhtub fašistidesse äärmise vaenulikku sega. Töölised ei piirdunud okupantide majanduslike ja poliitiliste

25

ürituste saboteerimisega. Nad kasutasid mitmesuguseid diver sioonivorme, eriti okupatsiooni lõpuperioodil. 1944. aasta juulis lasksid nõukogude patrioodid Tallinna sadamas õhku miinilao. Plahvatus purustas sadamakai ja tekitas suuri kahjustusi sada mas seisvatele laevadele . Lendas õhku laev sõjamoonalaadungiga . Selle diversiooni tulemusel jäi sadamas töökorda ainult kolm kraanat. Saksa fašistlike vägede taganemisel Eesti NSV territooriumilt haarasid paljud töölised relva, et takistada oma tehaste purusta mist. Kui Kohila paberivabriku töölised ja Kohila raudteelased said teada, et hitlerlased kavatsevad enne taganemist vabriku õhku lasta, otsustasid nad relvadega vastu hakata. Nõukogude patrioodid hävitasid fašistide salga, kes tuli vabrikut õhku laskma. Vabrik ja raudteejaam päästeti. Fašistidest süütajatele astusid relvaga vastu ka Tallinna elektrijaama, Kehra tselluloosivabriku , Kukruse kaevanduse ja teiste käitiste töölised. Tänu sellele õnnes tus need ettevõtted hävitamisest päästa. Need on vaid üksikud näited tööliste tegutsemisest okupeeri tud Eesti NSV territooriumil. Ent needki kinnitavad, et fašistidel ei läinud korda murda tööliste vastupanutahet. Teatavasti oli fašistide plaanides Baltimaade rahvaste funkt sioonina ette nähtud ülesanne varustada Saksamaad tööjõu ning toor- ja toiduainetega. Fašist Göring avaldas kord ühes oma kõnes vaimustust munade, või ja jahu üle, mida Balti riikides olevat nii rohkel määral, et ta ei oskavat seda endale mitte ettegi kujutada ... Fašistide kurikuulsas « rohelises mapis» olid Nõu kogude Liidu rahvaste , sealhulgas ka Baltimaade elanikkonna materiaalsete ja kultuuriväärtuste röövimise üksikasjalised plaa nid. Kohe pärast Eesti territooriumi okupeerimist püüdsid hitler lased hakata oma plaane realiseerima : armee varustamiseks nõud sid nad talupoegadelt kohustuslike normidena 90 000 tonni rukist ja 30 000 tonni nisu. Kuid hitlerlaste kõigi ootuste vastaselt ei hakanud enamik töötavaid talupoegi neid norme täitma. Kuigi okupandid võtsid kasutusele mitmesuguseid sunniabinõusid, ei saavutanud nad eesmärki. Norme tuli vähendada 50 protsendi võrra . Ega fašistide olukord pärast sedagi paranenud . 9. veebrua riks 1942 täideti rukkiandmise sundplaanist kõigest 25 protsenti, nisu said okupandid oma käsutusse õige tühises koguses. Põllu majandussaaduste kohustuslike normide täitmise nii väike protsent oli kehvtalupoegade ja ka enamiku keskmike massilise sabotaaži tagajärg. Mis puutub kulakutesse, siis nemad muidugi püüdsid norme täita. Ent normide täitmata jätmine ei olnud ainuüksi sabotaaži tagajärg . Tuleb silmas pidada seda, et fašistid norme iga aastaga suurendasid , ja kui talupojad oleksid neid püüdnudki täielikult täita, siis oleksid nad pidanud andma oku pantidele kogu oma toodangu. Näiteks võid tuli anda ühe lehma 26

kohta 70 kilogrammi aastas. Olgu öeldud, et okupatsiooniaastail ühe lehma kohta nii palju võid ei toodetudki. 1942. aastal kehtestati uued teraviljanormid, mis ränga koor mana lasusid töötava talurahva õlgadel. Kuid normide täitmine kulges endist viisi täiesti ebarahuldavalt. « Kindralkomissar » Litz mann teatas 13. oktoobril 1942 Rapla vallas esinedes, et kolm neljandikku talupoegadest on põllumajandussaaduste normide täitmisega « tugevasti maha jäänud ». Samal ajal kur tis majandus- ja transpordidirektor, fašistide käsilane Vendt, et paljud vaatavad metsa poole » ja « kedagi ei taheta tunnis tada » . Talupoegade plaanipäraseks riisumiseks mobiliseerisid fašistid püüdis oma isandate rahulolu ära teenida Läänemaa piirkonna komissar Bombe « kindralkomissarile » ettepaneku talupoegi nor mide täitmatajätmise pärast valjemini karistada. Bombe süüdis tas Petserimaa talupoegi, kes selle hitlerlase sõnade järgi olevat > Samas dokumendis märgiti , et mobilisatsioonist kohtud.

kõrvalehoidujate

32

jaoks

luuakse

erilised sõja

Julmadest repressioonidest, areteerimistest, sunnitööle saat mistest, varanduse konfiskeerimisest ja mahalaskmistest hooli mata hoidusid noored patrioodid mobilisatsioonist kõrvale ja hak kasid suurte gruppidena metsa põgenema. Need, kes sattusid okupantide kätte , heideti vanglasse või lasti maha. Fašistlik aja leht «Eesti Sõna » avaldas 1944. aasta veebruarist kuni augustini kümneid teateid nende nõukogude patriootide mahalaskmisest, kes olid mobilisatsioonist kõrvale hoidunud ja astunud polit seinikele ning « omakaitsemeestele » vastu relvaga. Nii mõistis 16. juunil eriline sõjakohus surma Harjumaal Peningi vallas ela vad sulased Arnold Kala ja Herman Posti ning talupidaja Ferdi nand Niinesaare selle eest, et nad olid mobilisatsioonist kõrvale hoidunud, politseile relvaga vastupanu avaldanud ning haarangu ajal metsas tapnud ühe « omakaitselase » . Samasuguse « süü » pärast lasti maha Osvald Kütt Tartumaalt Kudina vallast . Kohtuotsuses seisis, et Kütil oli metsas kaasas isegi mitu vintpüssi. Fašistlikud sõjaväevõimud avaldasid korduvalt elanikele hoia tusi, ähvardades partisanide või fašistide armeest kõrvalehoidu jate abistajaid mahalaskmisega . « Ostlandi » riigikomissar andis 14. aprillil 1944 määruse, mis partisanidega sidepidamise eest nägi ette surmanuhtluse. Kuu aja pärast, 1944. aasta 15. mail järgnes määrus kommunistliku tegevuse eest varanduse konfiskeerimise kohta.

III Okupantidele osutatav vastupanu hakkas üha enam võtma üldrahvaliku võitluse iseloomu . Juba 1943. aasta algul saatis Ees timaa K (b) P Keskkomitee okupeeritud territooriumile kolm organiseerimisgruppi ning maist kuni novembrini suurenes Eestis partisanisalkade arv 9 -kordseks. Edukalt tegutses partisanisalk, mida juhtis Ilmar Jürisson. See salk hävitas hitlerlastega viha seid lahinguid pidades aasta jooksul 440 vaenlase sõdurit ja 10 vanemohvitseri, juhtis rööbastelt välja 4 vaenlase ešeloni , lõhkus ära 4 vedurit ja 26 vagunit ning laskis õhku 7 silda . Surju raud teejaama piirkonnas katkestati liiklus 20 päevaks. Leningradi oblastis pidas koos Leningradi partisanidega lahinguid eesti partisanisalk Eduard Aartee (hüüdnimega « Vana » ) juhtimisel. Salga tegevusest rääkides tuleb eriti alla kriipsutada kallaletungi Pljussa jaamale. Partisanid hävitasid siin ligi 90 fašisti ja 6 autot. Luuga-Pihkva liinil lasksid partisanid raudtee õhku 96 kohast. Mitu partisanisalka tegutses Lõuna-Eestis. Nagu juba märgitud, juhtis 1942. aasta lõpust alates partisani liikumist Eesti Partisaniliikumise Staap, kes planeeris sihikind lamalt partisanide luure- ja diversioonitegevust ning organiseeris koostööd Nõukogude armee väeosadega. Staap suunas samuti 3 Rahvatasujad

33

Et side tagalaga oleks hea

partisanide varustamist ja partisaniüksuste komplekteerimiseks vajaliku kaadri ettevalmistamist . Partisanivõitluse parteilise juhtimise tugevdamine ja Nõuko gude armee edukas pealetung soodustasid partisanisalkade ridade kasvu. Suure Isamaasõja lõpliku murrangu aastal iseloomustas partisaniliikumist partisanijõudude pidev kasv. Partisanide pea miseks rünnakute objektiks oli sellel võitlusetapil vaenlase tagala kõige hellem koht - kommunikatsioonid. Ent kõige suurema ulatuse võttis partisanivõitlus Eestis 1944. aastal , kui Nõukogude armee lähenes Balti nõukogude vaba riikide piiridele. Eestimaa K(b)P Keskkomitee andis partisanidele konkreetsed ülesanded . Tema näpunäitel saadeti jaanuaris- märt sis vabariigi territooriumile uusi partisani- ja luuresalku . Truud oma internatsionaalsele kohusele ja juhindudes sõprustundest , tulid Leningradi oblastis võidelnud partisanid oma eesti seltsi meestele appi . Sajad vabatahtlikud Leningradi partisanibrigaadi dest ühinesid uuteks partisanisalkadeks ning saabusid Eestisse. Partisanivõitlus haaras nüüd kõik rajoonid , kaasa arvatud saared. Koos eesti partisanisalkadega , keda juhtisid L. Mäting, A. Avar soo, J. Vjaltsev, A. Kallaste jt. , võitlesid Eestis nüüd Leningradi 34

;

:

partisanid eesotsas kogenud komandöride A. Filippovi , F. Jangi rovi ja teistega. Eesti territooriumil 1944. aastal võitlevate parti sanide arv oli kasvanud 1943. aastaga võrreldes peaaegu viie kordseks. Võitlustes fašistidega näitasid partisanid üles erakord set visadust, vaprust ja ennastsalgavust. 5. märtsil 1944 löödi Virumaal Mäurasaarel puruks fašistide karistussalk. Lahingus näitas üles suurt kangelaslikkust partisan H. Tammemets , kes haavatuna ei lahkunud positsioonilt ja lõi kuulipildujatulega tagasi fašistide korduvad rünnakud, andes oma seltsimeestele või maluse tagasi tõmbuda . Vaenlastest ümberpiiratuna laskis mehine partisan viimaks granaadiga õhku nii enda kui ka fašistid , kes püüdsid teda elusalt kinni võtta. L. Mätingu partisanisalk hävitas 130- päevase tegevuse jook sul ligi 400 fašisti , laskis rööbastelt välja 4 vaenlase ešeloni , purustas 4 vedurit ja üle 30 vaguni . A. Avarsoo partisanisalga tegevuse tulemusena hävitati 60 vaenlase sõdurit ja ohvitseri , võeti vangi 34 fašisti. Nõukogude armee tuleku eel taastas see partisanisalk nõukogude võimu Nuias ja Abjas. Tõime vaid mõned näited eesti partisanide tegevusest 1944. aastal. 1944. aasta partisanivõitlusele on iseloomulik tihe koos töö partisanisalkade ja Nõukogude armee väeosade vahel , ulatus lik luureandmete kogumine pealetungiva Nõukogude armee väe osade tarvis. Raskustele vaatamata tekitasid partisanid Eestis okupantidele suurt kahju. Partisanide käe läbi said surma ja haavata üle 3500 hitlerlase, neist 47 vanemohvitseri ja 2 kindralit, täielikult hävi tati 10 vaenlase garnisoni, lasti rööbastelt välja 11 sõjaväeeše loni, purustati 11 vedurit ja 128 vagunit, lõhuti 34 raudtee- ja maanteesilda, lasti õhku 12 hitlerliku armee kaitseobjekti , hävi tati 13 sõjamoona- ja toiduainete ladu , 6 lennukit, 9 tanki ning scomusmasinat, viidi rivist välja 195 autot jne. Partisanid haara sid enda kätte 6 raadiojaama, 12 miinipildujat, 43 kuulipildu jat jne . Real juhtudel takistasid partisanid Nõukogude armee löökide all taganevatel fašistidel mahajäetava piirkonna « kõr beks » muutmist. Koos partisanidega aitasid fašistide tagalat laostada põranda alused grupid , kes kirjutasid ja levitasid kogu Eesti ulatuses lend lehti, kutsudes elanikke üles halastamatult võitlema okupantide vastu. Ainuüksi ühe kuu jooksul, 20. jaanuarist kuni 20. veeb ruarini 1944, levitasid need grupid fašismivastaseid lendlehti Petseris , Tartus ja Rakveres, Saadjärve vallas , Lasva vallas ja mujal. Elanike hulgas levisid laialt fašismivastased anekdoodid ja pilkelaulud, mis olid sihitud Hitleri ja tema satraapide ning nende käsilaste vastu. Neid laule lauldi kõikjal ―― tänaval, korte rites, tööpingi taga. Näitena olgu toodud katkend ühest populaar sest laulust:

3*

35

«Enne olid akende peal saapad ja vildid, nüüd pole muud kui Hitleri pildid . » Eriti palju anekdoote ja pilkelaulukesi liikus ringi « Eesti omavalitsuse » ja tema « führeri » Mäe kohta . Nõukogude armee otsustavad löögid , Kommunistliku Partei ideoloogiline ning poliitiline töö ja partisanide ning põrandaaluste tegevus hoidsid kõrgel okupeeritud territooriumi elanike võitlus vaimu, innustasid rahvast okupantidele ja nende käsilastele vastu hakkama , aitasid töörahval mehiselt taluda raskusi , tugevdasid usku võidusse . Nõukogude patriootide mehine võitlus aitas õõnes tada ja kukutada okupatsioonirežiimi . Okupandid ja nende käsilased olid rahvast täiesti isoleeritud. Seda olid sunnitud tunnistama okupantide toapoisid ise . A. Vendt kirjutab ühes dokumendis , et > juhtuski 22. septembril 1944 , kui Nõukogude armee väeosad ja Punalipulise Balti Laevastiku sõjalaevad vabastasid Tallinna hit lerlikest okupantidest. Mõne päeva pärast oli kogu vabariigi mandriosa vabastatud « kolmanda riigi » timukate ja röövlite küü sist.

*

Ajutiselt okupeeritud Eesti NSV territooriumil toimunud võit luse ajaloo uurimine näitab veenvalt, et vaatamata ennekuulma tule vägivallale , massilistele repressioonidele ja verisele terriorile ei läinud fašistidel korda alistada Eesti töötavat rahvast. Otse vas tupidi: Eesti töölised , töötava talurahva enamik ja progressiivne intelligents pidasid okupatsiooni esimestest päevadest peale Kommunistliku Partei juhtimisel halastamatut võitlust fašistlike röövvallutajate vastu. Nõukogude Eesti töötav rahvas mõistis sügavalt Suure Isamaasõja vabastuslikke eesmärke ja tegi omalt poolt kõik mis suutis, et lähendada vihatud vaenlase üle võidu saavutamise tundi. Oma osa sellesse pühasse võitlusse andsid Eesti partisanid ja põrandaalused.

JUHAN SMUUL

KIRI PARTISANILE

Ma ei tea, kus on täna su kodu , kust käib praegu su tasujatee. ...taevas katuseks , seinteks on udu , kevadmetsas su tuba ja lee. Ainult aiman näo karedaid jooni, muiet kibedat sulgunud suul, viha hinges kui leekivat mooni ―――― lähed nii, sõbruks päike ja tuul . Küllap mäletad kilgetes aeda, pehmeil kummeleil tatsuvat last, sülle tikkus, et maailma kaeda veidi kõrgemalt. Sedagi vast,

kuidas rajasid uhiuut maja, kuidas lõhnas ja kullendas vaik. Ja näis, et sul kõik on, mis vajad: oma pere ja päikse all paik. Ühel tunnil neetul nad tulid nagu rahehoog suvisel päeval. Tukid üksi neist järele jäävad, teed tähistab tuhk ja tuli.

Tean, su silmad miks kalgid ja karmid , ja su randmed kui valatud rauast see on lummutis häbist ja hauast, koduvaremeilt ... verevad armid .

46

-

Kodu ... Sellest vaid tükike tellist , väike kahluke pleekinud lokke , tasa torkavaid mälestusokkaid päevist päikeseküllaseist, hellist.

Aga tean, ei sa kunagi väsi , kuigi raskuse all kooldub õlg. Kuni elu , ei puhka su käsi . Tasu, tasu me kõikide võlg !

Ajalehest « Tasuja » 3. 06. 1944

ILMAR JÜRISSON

SEE EI UNUNE

Sõpra mälestades Tori on tuntud oma hobuste, mustakirju karja ja « põrgu » poo lest. Tihti käivad Toris ekskursandid ja turistid . Ja miks ka mitte , huvitavat ja vaatamisväärset on seal palju. Kui tahate Torist edasi sõita Riisale , siis tuleb tingimata minna üle Tori « põrgu » ja surnu aiamäe, kust lookleb tee Pärnu jõe ja põldude vahele. Olete jõud nud umbes viis kilomeetrit ära sõita, hargneb jõgi kaheks , samuti maantee . Kui pöörate vasakule, jõuate Kavasoo kaudu Vändra, pöörate paremale, jõuate Riisale. Riisalt pääseb Suure Jaani. Ainult tee on seal vaevaline . Õigem oleks küll nimetada Tori põrguks Riisa küla. Kevadel ja sügisel ära seal liigugi. Pori. Kleepuv hundisavi . Maanteel aga põhjatud rööpad . Sõidate vank riga, vajub vanker rummuni, hobune aga poolde säärde porri. Jalakäija otsib kohta astumiseks kraavipervel või põlluäärel. Ega seal pori ajal suurt ringi ei käidagi , igaüks püüab tähtsamad tali tused ära ajada suvel või talvel. Riisa küla, mis on tikitud mõlemale poole Halliste jõe kallast, on Riisa raba ja Kuresoo haaranud oma tangide vahele . Kaugemal. lõunas haigutab Kikepera raba , aga sellest ida poole Ervi raba ja Valgeraba . Kõikjal aina vesi ja vesi, mida ainult Halliste jõgi oma lisaharudega Pärnu jõkke veab. Küla värsimeistri Kõllaru Juhani laulusõnad pajatavad : Pärnust põhja poole astu , Tuleb vastu Riisa küla, Riisa küla soine pesa , Konn vist selle küla isa. Jah, tõesti, Riisale tuleb kevad just konnade krooksumisega. Eks sellest ka laulusõnad. Kuid 1943. aasta kevadel pandi Riisa kandis konnade krooksu mist vähe tähele, seal paukusid « omakaitselaste » püssid. Läbi otsimised, haarangud, vangistamised , ähvardused . « Omakaitse 48

LINGVINDIANTETA

1

t C t t Se T 0

S n e SVL ti 12

n (L e e

laste » märklauaks olid nüüd need , kes nõukogude korra ajal olid olnud aktivistid, külavolinikud, uudismaa ja juurdelõike saajad. Juhan Kōllaru tapeti vanglas 1942. aastal. Popsikohapidajad Hans Rähn, Jüri Kimmel, Jüri Liimson ja Jaan Riisoja pääsesid aastase vanglakaristusega, kuid juba 1943. aastal vangistati nad uuesti kui partisanide aktiivsed abistajad. Vangla. Koonduslaag rid . Ülekuulamised . Kohtumõistmine. Nii tuli neil elada, kuni Nõukogude armee vabastas Eesti. Jaan Riisoja aga jäigi kadu nuks. Enne mahalaskmisele viimist õnnestus tal siiski saata oma pojale Peetrile kiri, mille pidi kätte toimetama üks Klooga koon duslaagrist põgenenu. Kiri ei jõudnud pojani mitte tookord, vaid alles hiljem, kui Eesti oli vabastatud okupantidest. Mida Jaan Riisoja kirjutas oma pojale? 1944. aastal. Klooga koonduslaagris. Kallis Peeter!

Kui vangistati mind ja samuti Sinu ema , olid Sina peaaegu nii vana, et oleksid võinud hakata koolis käima . Mind Sina enam ei näe varem või hiljem saadetakse mind mahalaskmisele . Tul lakse ühel ööl barakki, hõigatakse rida nimesid, võetakse laagri võimude poolt kaasa ja enam sinna barakki tagasi ei tooda . Õigust siin ei tunta. Tea vähemalt Sina, milles mind süüdistatakse . 1941. aastal olin Riisa küla volinik ja sain juurdelõike Kangro talu maast. Õieti olid need 12 hektarit, mis nõukogude võim mulle andis, see osa Kangro talu maast, mida seitse aastat juba kasu tasin pooleterarendi alusel . Kangro talu tunti kui « vedelvorsti >» talu. Peremees Paul Riis tööd suurt ei teinud . Ta oli endine kait seliitlane, okupantide ajal aga Riisa küla « Omakaitse » organisee rija ja ülem. Sama aasta sügisel, kui olin Pärnus Peti aidas van gis, loeti mulle ette Paul Riisi, Jüri Õueaseme ja Vello Jaagus saare koostatud süüdistus. Süüdistuses väideti, et olin kommu nistide ajal olnud külavolinik ja uusmaasaaja , ja teatati, et selle eest karistatakse mind aastase vangistusega . Istusin oma aja ära. Saabus 1942. aasta sügis. Tulin koju . Kas « omakaitselaste » tak tika oli muutunud sel ajal ? Ei . Mind jälitati , arvati , et olen ühen duses partisanidega . Tundsin end kodus niisama kui vanglamüü ride vahel. Iga päev võidi tulla mind uuesti vangistama. Nüüd ei olnud « Omakaitse » ülemaks enam Kangro talu peremees, sest tema teenis endale kannuseid Saksa armees . Nüüd oli « Omakaitse » üle maks Karl Tilk, Nõmme talu peremees . Külarahvas kutsus teda küla füüreriks ja hirmuvalitsejaks. Seda ta ka oli . Inimese vastu see mees armastust ei tundnud . Kas külarahvas toetas temasugu seid? Ei . Külas käis salajane võitlus nende vastu . Organiseerisime 4 Rahvatasujad

49

oma ridu otsustava löögi andmiseks nõukogude korra nimel . Hoid sime kõrvale põllumajandussaaduste normide täitmisest. Kuula sime Leningradi ja Moskva raadiosaateid . Arutasime olukorda frondil ja informeerisime sellest oma ustavaid seltsimehi . Nemad aga andsid teated teistele edasi . Nii meie elasime, Sina , poeg, aga ei teadnud sellest midagi. Sa olid veel liiga noor, et seda kõike mõista. Ühel laupäeva õhtul 1943. aasta aprillis , kui me veel ei maga nud, hakkas koer õues hirmsasti haukuma . Mõtlesime Sinu emaga, et mis nüüd lahti on. Koer aga klähvis edasi . Ema oli hirmul , küsis minult : « Ega « Omakaitse » jälle tule ? » Ei osanud sellele midagi vastata . Arvata võis seda ja teist. Aeg oli selline. Ema avas viimaks tasakesi toaukse, mis viib tuulekotta. Kuulatas. Koer haukus, aga midagi muud polnud kuulda. Ema seisis ukselävel, mina aga toetusin seljaga ukse kõrvale seina vastu . Ootasime . Ma tundsin, et ema väriseb . Ka ise ei tundnud ma end hästi . Tulid meelde vangistamine , vangipõlv , piinamised . Kord sai see läbi elatud, kas see tõesti jälle kordub? Ema taipas, mida mõtlen, ja sosistas : « Kuula , koer läheneb haukudes maja uksele, nähtavasti keegi tuleb. » Jah, tõesti oli kuulda samme, kuid arglikke . Peaks koer ometi oma lõuad pidama . Koputati . Kummalgi ei tulnud sõna suust, me ei suutnud otsustada , mida teha . Tahtsin kotta astuda, ema pani käe ette . Rääkida polnud võimalik, seda võis väljas kuulda, sest välisuksest lahutas meid mõni meeter. Koputati uuesti . Võõras ukse taga katsus ukse linki . Ema andis märku , et need küll «oma kaitsemehed ei ole. Aga kes siis ? Sina, Peeter, magasid taga kambris rahulikku lapseund ega teadnud midagi , mis sünnib ees toas. Mõtlesin , et kas see ei ole ehk viimaks Tõnis , meie poeg, kes oli läinud Punaarmeesse ? Aga kust tema siia sai ? « Mine tea , » arvas ema. Tal oli siiski selline aimdus, et tõesti on Tõnis . Võõras ukse taga püüdis veel ust lahti lükata , siis astus akna taha . Sei sis ja ootas. Maja ei vastanud. Meie kuulasime ja ukse taga kuu lati. Suud ei teinud üks ega teine lahti . Kartus . Seda olid teinud okupatsioon, sakslased, « omakaitselased» , politsei . Igaüks neist oli midagi mõru inimese hinge jätnud . Sellest ka kartus ja ärevil olek. Võõras hakkas eemalduma . Äkki , nagu piksest tabatuna tõmbas ema puu ukse tagant, tormas õue ja hõikas : «Kas Tõnis? » «Jah,» kuuldus maja otsa tagant. Tõnis ei olnud üksinda , temaga oli kaasas Kommunistliku Partei Pärnumaa põrandaaluse organisatsiooni sekretär, partisanide salga ülem Jaan Kalu. Küla ――――― lised astusid tuppa . Poja jällenägemine , uudised frondi tagant see kõik tõi rõõmu ja uut elu majja . Sellest päevast algas aktiivne võitlus okupantide vastu. Määrasime ära ülesanded, mis minul tuleb täita. Määrasime kokkusaamiskohad ja leppemärgid . Meile tulla polnud soovitav , sest olime niikuinii kohtualused . Minu

50

põhiliseks ülesandeks jäi lendlehtede laialitoimetamine naaber küladesse, kas otseselt või teiste kaudu . Et lendlehti mitte koju tuua, selleks määrati kindlad asukohad salajaste postkastide näol Riisa ja Tori vahelise tee ääres. Neid postkaste kasutasin ka aja lehtede ja teadete saatmiseks partisanidele . Nende postkastide asukohti teadsime ainult meie Kaluga . Nii algas meie koostöö. Partisanide majanduslikeks abistajateks (peamiselt toiduga) olid Hans Rähn ja Tõnis Kimmel , hiljem Jüri Liimson, Massi Liisa ja Salme Riis. Partisanide tugipunktid laienesid Torisse , Sinti , Pärnu ja Vändra. Mäletan, kuidas kandsin laiali jüripäevaks väljaantud lendlehti, mis kutsusid rahvast üles võitlema sakslastega nagu muistsed eestlased jüriööl . Umbes nädal aega enne jüripäeva rakendasin ühel päeval hobuse hommikul vara vankri ette, võtsin kaasa võid ja poole tapetud vasikast, et vahetuse korras saada paari saapaid, petrooli või pesuriiet . Raha eest ei olnud okupatsiooniajal võimalik midagi osta, kõik tehingud tuli teha kaup kauba vastu . Oli veel pime , kui sõitsin kodust välja , tahtsin enne valget jõuda Torisse, sest laialikandmiseks määratud lendlehed pidid olema Tori lähedal jõe ääres postkastis . Lendlehed leidsin üles, arvult umbes 50 tükki, peitsin need hobuse rangide naha alla vildi sisse selleks tehtud õõnsusse . Kõrvaltvaataja võis arvata, et kohendan hobuse rakmeid . Nii sõitsingi Pärnu. Osa lendlehti andsin Pärnus üle kindlasse kohta . Ajasin oma asjatoimetused joonde . Tagasi sõidu jätsin öö peale , et Sindis ja Toris üles kleepida veel mõned lendlehed. Sindis kleepisin kaks lendlehte isegi poliitilise politsei uksele, et nemadki loeksid, mis rahvas neist arvab . Kleepainena kasutasin vankrirummu otsast väljatulevat määret . Nii ma töötasin ja täitsin neid ülesandeid , mis sain partisani delt. Kõik läks normaalset rada . Partisanid olid pidevalt informee ritud tähtsamatest sündmustest tagalas . Varustasime neid korra päraselt ajakirjanduse ja toiduainetega . Organiseeritud partisa nide read kasvasid . Partisanid olid loonud endale kindla tegevus baasi ja sidemed talurahvaga. See kõik viis sakslased ja « Oma kaitse» segadusse . Sakslased ja « Omakaitse » korraldasid läbiotsi misi ja haaranguid , kuid ei saavutanud sellega midagi . Seda enam kasvas rahva viha ja vaen nende vastu . Isegi « omakaitselaste » eneste vahel kadus usaldus . Nii areteeriti « omakaitselaste » poolt senini neile ustav Aarne Elgas Riisalt, keda süüdistati saladuste väljalobisemises partisanide abistajatele . Elgas lasti maha. Kuid siis ilmus jaanipäeva eel ühel hommikul enne koitu Riisale mitukümmend autotäit sakslasi ja « omakaitselasi » . Rää gitakse, et sellest haarangust võttis osa üle tuhande mehe . Van gistati kõik kahtlusalused, sealhulgas ka mind . Haarang hargnes kiiresti ümbruskonna metsadesse, kust loodeti leida partisane. Hiljem, kui olin Pärnu vanglas, kuulsin , et partisanide sekka oli pugenud meie vaenlane Mihkel Toomingas, kes haarangu eel

4*

51

õhtul oli koju tulnud ning teatanud partisanide laagri asukoha Tori ja Pärnu « Omakaitse » staabile . Öö jooksul mobiliseeriti sakslased ja « Omakaitse » ja hommikul hakkasid nad piirama Riisa küla ja partisanide laagrit. Mis sai Jaan Kalust ja tema salga partisanidest, jäi mul vanglamüüride vahel teadmata. Kui see kiri jõuab kunagi Sinuni, Peeter, siis selgita välja nende saatus . Kui see kiri aga satub mõne teise kätte , siis tehku seda tema, kui talle on armas nõukogude kord ja Kommunistlik Partei. Kasva tubliks ja töökaks Nõukogude inimeseks ! Tervita oma ema, kui ta vanglast elusana tagasi tuleb. Ela hästi, kallis poeg! Mind Sa ei näe enam kunagi . Kui raske see ka on, kuid fašism ei tunne halastust.

Sinu isa Jaan Riisoja.

Enne väljasõitu See oli 1943. aasta augustikuus, kui sain Eesti Partisaniliiku mise Staabi ülema asetäitjalt alampolkovnik Paul Stammelt kor ralduse valmistuda kiiresti sõiduks Pärnumaale, et jätkata seal ebavõrdses võitluses langenud Jaan Kalu ja tema salga pooleli jäänud tegevust. Sõda oli mind juba kaks aastat kodukohast eemal hoidnud. Pärnumaa pole oma lapsi kunagi hellitanud, siin on talurahval alati tulnud pidada võitlust liigniiskusega põldudel , soodega ja rabadega. Kes loodusjõude murda suutis, selle põldudel lokkas vili ja aasadel rohi. Tööd tuli teha palju , kui tahtsid end « vee peal » hoida. Kodanliku Eesti valitsuse poolt tupikusse aetud põl lumajanduse saaduste hinnad olid madalamad tootmise omahin nast, töö tehti põhiliselt käsitsi ja hobustega. Ainult üksikute jõu kate talude põldudel veeresid traktorid. Oli ka kohti, kus talu pidajad moodustasid ühistuid ja ostsid endile traktori, uudis maa künniadra või rehepeksumasina . Tavaliselt osteti need masi nad järelmaksuga või veksli peale. Okupatsiooniajal olid needki traktorid enamasti seisma jäetud, sest mootorikütus läks Hitleri sõjavankri käivitamiseks. 1943. aasta augustiks olid hitlerlased juba ammu eemale peks tud Moskva alt ning neile oli antud Volga ja Kurski kaare lahin guga otsustav hoop . Kõigile ja vahest vaenlasele endalegi oli selge, et hitlerliku Saksamaa kaotus on möödapääsmatu . Neil päevil valmistus meie partisanisalk sõiduks okupeeritud Eestisse , Pärnumaa põliste rabade ja metsade piirkonda. Moskvast väljasõidu päev polnud eesti partisanide majas Dzeržinski väljakul tavaline tööpäev. Mehed käisid lao vahet, võtsid välja riietust, toiduaineid ja laskemoona. Laomehel Rodil 52

I 1

OTTO SAKS, JAAN KALU, ILMAR JÜRISSON ja ERICH LAUSIK Suure Isamaasõja ajal

oli

hommikust

õhtuni

tööd.

Vahetevahel

keeras

ta

endale

mahorkast « pläru » , pühkis higi otsaesiselt ja vaatas väljakirju tatud saatelehti . Eluruumides puhastati ja vaadati üle relvi ning laskemoona ja pakiti seljakotte. Kõikjal oli rohkesti elevust, sagi mist ja juttu. Teati, et neis ruumides võib veel käratsedagi, aga vaenlase tagalas tuleb tegutseda teisiti, anda hoope vaikselt ja valusasti. Dzeržinski väljak võttis õhtuhämaruse tulekul hallika tooni. Inimesed tänaval ruttasid nagu suurlinlased ikka. Autosid liikus vähe. Metroo ustest voolas inimesi sisse ja välja. Tänavanurgale ülesseatud valjuhääldaja kuulutas viimaseid uudiseid . Inimesed seisatasid hetkeks, kuulatasid uut informbüroo teadet ja rutta sid jälle edasi. Igaühel oli ju oma töö ja ülesanne, kõik töötasid rinde jaoks, võidu heaks. Võiduteated rindelt ja partisanidelt, töövõidud tehastes, vabrikutes, kaevandustes, kolhoosides, sov hoosides ning mujal. Kõik see moodustas kodumaa kaitsel ühtse terviku . Seisin sel õhtul kaua oma sõbra Erich Meimrega väljaku nur gal. Hingasime karget sügisõhku, jälgisime tänavaelu. Mõtted ja jutt aga olid suunatud juba väljasõidule.

53

Korraga jooksis meie juurde meeskonna korrapidaja ja tegi teatavaks , et mind kutsutakse staapi. Meimre jäi oma mõtetega üksi. Vist kerkis tema silme ette Maimu Adami kuju. Maimu töötas nüüd Kurgaani oblastis Makušino rajoonis Lenini-nimelises kolhoosis. Eestis oli Erich töötanud Vändra valla komsomoliorganisatsiooni sekretärina ja Maimu sama valla täitevkomitee asjaajajana. Erich astus sõja algul hävituspataljoni, Maimu aga evakueerus. Nende armastus säilis, kuid tundeid oli nüüd võimalik avaldada ainult kirjade kaudu. Erich oli kindlalt veendunud, et kui sõda lõpeb, saab tema elukaaslaseks Maimu. « Kui palju värskust ja elurõõmu olen leidnud temas, » rääkis mulle kord Erich. « Koos töötasime komsomoliorganisatsioonis , aitasime maareformi läbi viia ja aitasime teha kultuuritööd rah vamajas. Pärast koosolekuid, näitemänguproove ja pidusid saat sin teda koju. Kui lahkusime, ootasime iga kord juba uut jälle nägemist . >> Kui Erich meeskonnaruumi astus, lamasid ühed juba voodis , teised aga ajasid juttu . Korrapidaja istus oma laua juures ja toe tus küünarnukkidega lauale, vaade suunatud telefonile . Erich istus parašutikoti nurgale ja hakkas seljakotist otsima kirjutus paberit ja ümbrikku, et saata veel õhtul Maimule kiri.

Moskvas, 25. aug. 1943. a. Maimu, minu Unistus! Mäletad Sa seda , kui pool aastat tagasi viimast korda teine teist nägime ? Kindlasti mäletad! Lumelobjakas oli veel maas, päike hakkas iga päev ikka enam maad soojendama , päeval sulas lumi, öösel aga külmus uuesti . Need olid kevade esimesed tunde märgid. Meie südamed olid alati ühesugused kuumad, nagu olek sid ühte sulanud . Kaks südant tuksusid ... Tahaksin , et need südamed kord jäävalt ühineksid . Praegu pole see võimalik. Sõda takistab. Oleme lahinguvalmis , et sõita vastutusrikkale ülesan dele. Vaenlane on tarvis puruks lüüa . Siis taastame oma kodu küla, linnad, tehased ja vabrikud, mis sõjametsikuste tagajärjel on muutunud rusudeks . Veel ilusamaks ja armsamaks muudame oma kodumaa . Maimu ! Siis sirutame teineteisele käe ja alustame tõelist perekonnaelu. Ma kirjutan seda nii, nagu oleksid Sina minule juba vastanud « jaa » . Sa ei tea , kuidas mina ootan seda päeva , meie ühise elutee algust. Täna sõidan ära Moskvast . Aadressi ma ei tea Sulle jätta. Kui vabastame Eesti, siis kohtume . Sina aga tooda rohkem leiba ja liha, et sõduritel oleks küllaldaselt süüa . Meie peame lahin guid vabaduse, rahu ja sotsialismi eest! 54

Nägemiseni, kallis! Suudlus kirjas olgu sama kuum nagu viimasel kohtumisel. Sinu Erich.. Meimre luges kirja veel kord läbi, murdis selle siis keskelt kokku ja pani ümbrikusse . Kirjutas ümbrikule aadressi ja astus toast välja, et viia kiri postkasti. Vaevalt oli ta saanud mõne sammu astuda, kui õue kihutas auto. Rooli taga istus tuntud kihutaja Juhan Allik, staabi auto juht, tema kõrval aga alampolkovnik Stamm. Staabiülema asetäitja küsitles mehi. Veendunud, et kõik on korras, palus alampolkovnik meestel istuda, asetas furaška laua servale ja hakkas rääkima: « Partisanid ! Hommikul alustate sõitu kaugele vaenlase taga lasse. Lahinguväli, kus teil tuleb võidelda, asub 600-700 kilo meetrit rindejoonest eemal . Teil tuleb seal võidelda võib- olla pool aastat, võib-olla aasta või isegi rohkem. Tõele silma vaada tes, see pole kerge . Kuid küsigem endilt , kas võitlused Moskva , Sevastoopoli ja Leningradi all või Volga kallastel olid kerged? Ei olnud kerged ! Teadkem, et me võitleme rahva vabaduse, õnne ja tuleviku eest. Kui vaenlased , hitlerlikud röövvallutajad , oota matult ja salakavalalt tungisid Nõukogude maa ja rahva kallale , oli neil algul edu . Kuid , nagu näete , see edu oli üürike . Nüüd, kui paljurahvuseline Nõukogudemaa on end mobiliseerinud, anna vad meie armee , sõjalaevastik ja partisanide salgad talle löögi löögi järel . Vaenlane tuleb meie maa piiridest välja lüüa , sest see maa on meie, aga mitte nende . Ja ta lüüakse välja ! Selle ülesande täitmisel tuleb kaasa aidata ka partisanidel ! Ärge unustage partei üleskutset partisanidele : Andke võimsaid lööke vaenlase tagalas ühendusteede, sõja väeladude , staapide ja tehaste pihta, purustage vaenlase sideliine . Tõmmake Nõukogude rahvaste laialdasi kihte vaenlase okupee ritud piirkondades aktiivsesse vabadusvõitlusse , päästes sellega nõukogude inimesi küüditamisest Saksa orjusesse ja hävitami sest hitlerlike lurjuste poolt. Makske halastamatult kätte Saksa röövvallutajatele meie naiste ja laste, emade ja isade , vendade ja õdede vere ja pisarate eest . Abistage kõigest jõust Punaarmeed tema võitluses nurjatute hitlerlike orjastajate vastu! Ülesanded, mis teil tuleb täita, on vist kõigile selged . Tahan ainult mõnele asjaolule tähelepanu juhtida. Viige sõna eesti rah vale , et ei ole kaugel aeg, mil Punaarmee vabastab Nõukogude Eesti ! Teie, partisanid , eesti rahva parimad pojad, kiirendage võidu saabumist! Viige kogu rahvas võitlusse okupantide vastu! Organiseerige kõikjal partisaniliikumist, ärge laske okupantidel ööl ega päeval puhata! Tundku nad, et kõikjal varitsevad parti sanid. Takistage sõjaväeosade liikumist sildade ja raudteede purustamisega ning sõjaväeešelonide kraavilaskmisega. Tehke 55

laialdast selgitustööd ja levitage lendlehti. Rahval peab selge olema tõeline olukord rindel ja tagalas. « Surm Saksa okupanti dele ! >> ―――――― see on meie loosungiks kuni lõpliku võiduni. Kogu nõu kogude rahvas võitleb ühise eesmärgi, võidu saavutamise eest . Ka teie olete üks osa sellest suurest perest ! Selle kõrval on teil veel ajalooline ülesanne tasuda kätte esiisade eest. Kas saame unustada Villu võitlusi , Tasujat, Mahtra sõda, 1905. aasta veretalguid ? Täitke auga see ülesanne ! » Meeskonna nimel tuli vastata minul. Pärast tugevat « hurraad » istusime veel hea tüki aega ja tõst sime klaasi võidu terviseks. Alles siis, kui Kremli kellad kuulu tasid südaööd , lahkus alampolkovnik. Mehed heitsid puhkama , sest hommikul vara oli vaja jõuda rongile.

Lendame 1943. aasta 10. septembri õhtu oli väga ilus. Päike kadus metsa taha, jättes taevavõlvile purpurse kuma. « Douglase » tüüpi lennuk nr. 806 seisis metsa veerel. Saatjaid oli palju, küll oma, küll naabrite laagrist . Juba võeti trepp lennuki ukse eest, uksed suleti. Käivitati mootorid, lennuk nõksatas paigast ja liugles stardijoonele. Mehed istusid akende all, seljas parašütt ja selja kott. Läbi akna paistsid kaugenevad käelehvitajad. Meie sõitsime - ühed ära, nemad jäid väljakutset ootama. Nii on ikka sõjas rindel, teised mise ootel.

tagalas väljaõppel

või rindelolijate väljavaheta

Lennuk võttis kiirust, vabanes siis maa küljest, ja juba oli megi pimeduse rüpes. Sünnimaale! Möödas olid ootamine ja ettevalmistused . Kõik olid rahul: võisime lõpuks asuda ülesande täitmisele. Tõusis kuu. Vahetevahel vilksatas ta pilvevarjust, tuues vähest valgust len nukisse . Mootorid mürisesid ühetasaselt. Ja siis hakkas müra vaibuma, hingamine muutus raskemaks. Hõrenenud õhus tuli karjuda, et üksteist kuulda. Pea aga vabanesime hoopiski pilve dest, mis nüüd meie all näisid lumehangedena. Üleval aga täiskuu ja tähed. Jaan Leinus, hüüdnimega Vana -Jaan, istus minust vasakul, Erich Meimre paremal . Meist eespool istusid radist Elmar Tetlov ja Arkaadi Koodi. Nende juures oli ka Paul Sinivee. »

Vana-Jaan võttis minu käest välipudeli, tõstis suu juurde ja laskis alla hea suutäie. > Laua juurde jõudes aga ei saanud ta jätta uurimata üksikasju juba mitmendat korda loetud telegrammis: «> 5 Rahvatasujad

65

Uksel põrkasid nad kokku Kõrsa Karli, kohaliku « Omakaitse » ülemaga. Vintpüss üle õla visatud, pea seljas, astus see tegelane meestest ilma tervitamata mööda vallavanema kabinetti. « Mis siis täna lahti läheb, et « omakaitsemeestel» püssid sel jas? » tundis huvi üks ooteruumis olijaist. « Kas sa rumal oled, et ei tea, » sosistas Soosalu, « minnakse kedagi areteerima või partisane püüdma . Ega see ole ju esimene kord. Kuulsid, mida ütles vallavanem: tulevad kõrged külalised linnast, küllap samasugused nagu see Kõrsa Karligi . Nägid , meid ei lastud jutulegi, aga Kõrsa kulak läks ilma küsimata. Ühed mehed, ühed huvid! »> Mehed hakkasid astuma kodu poole. Korraga tuli Soosalule midagi meelde: « Mihkel , sa võiksid siiski vallamajja tagasi minna ja katsuda vallavanema jutule saada ! Ei saa jutule, on ka hästi . Näed ja kuu led, missugused külalised linnast tulevad. Hiljem astud minu poole sisse. Ma jääksin ise, aga minule pööratakse vallas juba niigi liiga suurt tähelepanu. Oled nõus? »> « Kui sa nii arvad , eks ma või ju minna ka. » Ja varsti istus Mihkel jälle vallamaja eestoas. Kümmekond » Aitasime oma sõbra üles. Veri oli lume kogu aseme pikkuselt punaseks värvinud . Liikusime edasi. Suurte puude asemele asu sid soomännid, kased ja pajupõõsad. Ees laius sooveeres metsa viimane kvartalisiht. Hakkas hämarduma. Ühest ööst aitas meile selleks, et asuda elama mõnda teise Pärnumaa külasse ja metsa. Rahva toetusel Ei mäleta enam kuupäeva, mil läksime Vana-Jaaniga Lamba külla Soosaare peremehe Jaan Sassi poole . Soosaare oli üksik väike talu põldude ja karjamaade vahel . Jaan Sassi perekond koosnes tema väikesest tütrest ja vabadikust Aleksander Sii most, kes elas majas üürnikuna. Meie laagri asukoht oli tol ajal Vabriku küla lähedal metsa tihnikus. Lambaküla asus sealt otsejoones umbes 15 kilomeetrit eemal, teed mööda oli sinna aga kindlasti rohkem maad ja pealegi oleks siis tulnud minna läbi Põlendmaa küla. Läksime kompassi ja kaardi järgi otse läbi Kikepera metsa. Päev oli soe. Mets lõhnas vaigust, päikesest, linnud hõiklesid puude otsas vastastikku. Astusime mööda pehmet samblavaipa põlispuude all, aga oli ka paiku, kus tuli otsida kuivemaid kohti. Põlendmaa küla kohal , kus sooserv tungib kiiluna Kikepera metsa, tuli koguni säärikud jalast võtta. Puhkasime vahetevahel väikesel mäekünkal ja nautisime suve viimaseid sooje päikese kiiri . Ümberringi seisid vanad laiaharalised männid . Tihedast rohust , mida ükski inimhing veel polnud niitnud , tõusis mingi suguste suurte roosakate lillede uimastavat lõhna. Seeni ja pohli oli metsas palju . Loodus oli oma külalistele helde. Keskpäevaks jõudsime Lambaküla lähedale. Arvestuste koha selt oli meie ees Soosaare, aga vasemal pool Haava talu. Pere mees ja perenaine riisusid viljapõldu , väike tüdruk jooksis ja hullas. Enne õhtut tegime veel ringkäigu küla lähedal, et saada olukorrast ülevaadet. Videviku tulekul pugesime viljarõugu alla ja võtsime vaatluse alla Soosaare talu . 68

Öö ja päeva olime rõugu all. Selle ajaga sai meile selgeks , kes Soosaare talus elasid ja millega nad tegelesid . Sellest meile jät kus, et järgmise päeva õhtul tallu astuda .

> Sõime pätsi karaskit ja tühjendasime viieliitrise piimanõu . Polnud ammu sellist mõnusat sööki saanud . See oli esimest korda, kus partisanina sõime talutoitu . Meie head isu märgates sai pere mees vist kõige selgema vastuse selle kohta, kes me oleme. Tõesti, mitu nädalat metsas seente ja pohlade peal olemine oli meid seest õõnsaks teinud. Nii saime tuttavaks Jaan Sassi ja Aleksander Siimoga. Hiljem selgus, et Jaan Sassi vend oli Esimese maailmasõja ajal Vene maale läinud ja töötanud seal nõukogude ajal juhtivatel kohtadel . Jaan Sassist sai aktiivne partisanisalga abiline. Ta informee ris meid kohalikest sündmustest ja muretses meile ajalehti . Kuna ta hästi tundis ümbruskonna elanikke ning teadis , kes võisid meid abistada, siis kujunes see tutvus meile suureks toeks . Tema kaasabil lõime Kikepera külas sideme Ostrovite perekonnaga, sealt aga Sindi-lähedase Pustuski külaga, Pärnuga ja sama küla Uue-Lutsu talu perenaise Liisa Ollinoga. Koolitalu peremees Ostrov oli üks neist, kes oli okupatsiooni aegse politsei valve all ja istus okupantide võimuletuleku algul 69

Novembri resepaigas

perustanin

Senju

silla mõttega ,

sõjavae rong mis pidi väljuma Surju jaamast mone minuti pärast midans " jone.Kuid rong jäi miski väljumata. Suga perustain ammult villa. November to sõjande vouster rongi, pul pulustasin

Mis witer Russeljast, Sinje jaama, sellel rongil sai ini mes serma samuti hävines under täielikul Eselari murus ali 25 vagunit, mis ali larted sõjaväe voustinega kuid mull i dnud mitte ravas õhku lasta нашими гоngi vaid kavalus oli õhku larta val vauriturongi, ajavae iseloon,mis oli taititud sõjavälaitega , mus pidid failma uindele .Kuid väljus ennem sõjaväe , vaunturzong. Elmega Suyir Teint pawal insulin. sm . Utw. metsavalitnene lefefoni lini Detsembri topul minevision

noopa esse mus asus хоора mie stap, sest meet als teada , et lähemail päevil bulch omvanaitu poolt haarang Ja mis re aligi, Nad uindasid seda xoopast,samuti na mihid lohmind,nei palju nid wima või saada is tea isteda. Sealt bahruder ronaldati meite järjest haavanquid, milledut altpool jutustams.

Partisan Jaan Leinuse

for

eelmainitud auful partizanisopas rastal . Leinus Joan di uns neid partisan toile . us täpselt täitis momspoolt antud . Paren et autasustada porraldused. 1

Leinus. J.der 9.11.44

Parka Parkisy

eque alius

J. Leinuse aruanne koos salgajuhi J. Jürissoni resolutsiooniga 70

vangis. Poeg teenis tal Nõukogude armees. Ta oli veendunud nõukogude korra pooldaja. Esimestena käisid sideme loomise ülesandel Ostrovite pool Erich Meimre ja Arkaadi Koodi. Erich just sellepärast, et ta oli 1941. aasta talvel kohtunud Ostrovi tüt rega Pärnus komsomoliorganisatsioonide sekretäride nõupidami sel. Et Ostrovi üleaedseks oli aga okupantide käsilane , kelle juu res käisid koos « omakaitselased», kohtusime peremehega vaid talu lähedal karjamaal suure haralise männi all. Mäletan üht oktoobrikuist õhtut enne esimest « saluuti » Surju sillal, kui viiekesi läksime Ostrovite poole . Kohtumisaeg oli juba varem kokku lepitud kirja teel. Muide , meil oli umbes kilomee ter Ostrovite talust Kilingi- Nõmme poole ühe telefoniposti juu res « postkast » . Sinna telefoniposti kõrvale mulda paigutas Ost rov püssipadrunisse peidetud lühiteateid « Omakaitse » tegevuse kohta ja määras ka , millal võib toiduainete järele tulla. Öö oli sombune, kuid soe. Puudelt olid lehed viimseni maha langenud. Jalad olid läbimärjad. Läbisime hanereas Lamba- ja Väimesaare küla idapoolsed karjamaad , et Kikepera ja Saesaare vahel oleva metsa kaudu jõuda Kikepera maanteele , siit aga Ost rovite poole. Kell võis olla umbes kümme või pool üksteist. Ostrov koos abikaasaga ootas meid juba. Osa poisse jäi maantee äärde ja ümbrusesse valvesse . Perenaine oli toonud korviga Pärnumaa moodi keedetud « lõhkisliha-kartuleid » ja suure piimakannu täie head maaõlut. Paremat vastuvõttu ei osanud tahtagi . Kuid oli märgata, et peremees on närviline ja tujust ära. Milles seisis asi? Peremees siis rääkis:

JAAN KÄRNER

PARTISANID- TASUJAD

Me nutt on kuivand kurku kibedaimaks vihaks, me valu sadestunud karmiks, kiviseks. Kui sõna elav iganes on saanud lihaks, siis sõna meis on sirgund kindlaiks rivideks . See sõna: kättemaks ! See sõna: veretasu !, mis liitnud kokku meid on võimsaks sõjaväeks.. Et poleks vaenlasel me pühal pinnal asu, me tahe karastund ja kerkind löövaks käeks . Me lööme armutult, me hävitame kurjalt : surm surma vastu saagu , veri vere eest ! Et viimsed vallutajad kaoksid rahva turjalt, suur vanne teistega seob kindlalt iga meest. Meid ajab häbistatud naiste , tütarlaste ―― ja õeste piin nii mõne omakse julm surm; meid kutsub homne päev: rõõsk hommik, päike , kaste , töö tehases ja talus, lokkav viljanurm . Me kätte maksame kõik teotuse ja häbi, ja rüüstamise, laostuse fašismi poolt. Kes mõõga tõstnud on , see langeb mõõga läbi , saab hoobi purustava meie rünnuhoolt.

Ajalehest « Tasuja » 18. 04. 1944

76

ALEKSANDER KALLASTE

PARTISANIMÄRKMIKKU SIRVIDES

Esimene

sõjasuvi

1941. aasta suvi. Meie maale veeres Hitleri koletu sõjamasin, mis jättis kõikjal enda järele tohutud vereojad, suitsevate vabrikute, tehaste ja külade ahervaremed, häda ja viletsuse , tappes meie parimaid poegi ja tütreid, tallates puruks kõike seda, mis olime loonud oma kätega. Töötasin tollal Virumaal Iisaku vallas parteiorganisaatorina. Kõik, kellel oli kallis töörahva võim, oma kodumaa saatus ja hea käekäik, koondusid neil päevil Nõukogude armeesse või hävi tuspataljonidesse, et astuda relvaga vaenlasele vastu . Minagi astu sin Jõhvi hävituspataljoni. Mind nimetati pataljonikomandöri ase täitjaks poliitalal. Kuid enne kui värskelt moodustatud pataljon sai astuda lahingusse sissetungijatega, tuli pidada lahinguid Nõu kogude-vastastest elementidest tekkinud bandiitlike gruppidega. Tõsisemad tuleristsed sai pataljon Narva ja Kingissepa vahel , kus pidasime Saksa regulaararmee väeosadega ägeda lahingu . Pärast seda saime korralduse minna Leningradi, kust peale lühikest pea tust siirdusime sügavamale tagalasse.

Tulevased

partisanid

Kui algas Nõukogude armee eesti rahvuslike väeosade organi seerimine, olid meie hävituspataljoni liikmed esimeste hulgas, kes end vabatahtlikena üles andsid . Sõitsimegi vastmoodustatud väekoondisse. Kuid seal ei olnud ma kaua. Otsustasin hakata par tisaniks. Muidugi ei saadud mind ega ka teisi tulevasi partisane kohe saata oma vastutusrikka ülesande täitmisele . Seda seepä rast, et meil esialgu puudusid veel vastavad teadmised ja koge mused ning neid tuli alles õppida. Kõike , mida võib vaja minna partisanisõja pidamisel , hakka sime omandama õppelaagris . Kunagi enne sõda olid selles laagris oma suvepuhkust veetnud punaseid kaelarätte kandvad

77

ALEKSANDER KALLASTE

poisid ja tüdrukud , kelle rõõmsad laulud, mängud ja vallatused olid täitnud need hooned ja kogu ümbruse . Nüüd aga valmistusid siin palavaks heitluseks tulevased partisanid . Nad tegid seda samasuguse innu ja tulisusega, nagu mängisid oma luuremänge nende noored eelkäijad — pioneerid. Kuid sõda pole mäng. Kolm kuud õppetööd, seejärel viidi meid Moskvasse , kus väljaõpe jät kus. Seal õppisime selgeks ka langevarjuga hüppamise. Meeste väljaõppe, varustamise ja formeerimisega jõuti valmis 1942. aasta lõpul. Kohe pärast seda saadeti meid rindelähedasse laagrisse, mis oligi meile viimaseks asukohaks enne vaenlase tagalasse siirdumist .

Leningradi

oblastis

Esimeseks tegevuspiirkonnaks meie partisaniüksusele oli Leningradi oblast. Ühel külmal ja pimedal jaanuarikuu ööl sõit sime täies lahinguvarustuses väliaerodroomile , kust pidi algama meie teekond vaenlase tagalasse. Ilm oli lennuks ja allahüppami seks kõigiti soodus. Põksuva südamega , kuid vaikselt ja kärata astusime suure transpordilennuki juurde , et alustada sõitu üle rindejoone. Kuid ega kohalejõudmine läinudki nii libedasti , kui olime algul arvanud . Juba enne määratud sihtkohta jõudmist 78

nägime ööpimeduses mitte ühte, vaid mitut tuledest leppemärki. Mida see siis pidi tähendama? Missugune leppemärkidest on õige, missugune mitte? Tiirlesime lennukiga tükk aega tulede kohal, et aga umbropsu allahüppamine oleks olnud mõttetu riskeeri mine , otsustasime allahüppamise lükata edasi järgmisele päevale. Ent ka järgmisel päeval kordus sama lugu. Saladus selgus peagi: meie leppemärgid olid kuidagi vaenlasele teatavaks saanud. Ain saks pääseteeks oli nüüd appi võtta kavalus. Järgmise lennuks sobiva ilmaga otsustasime uuesti proovida. Ja nagu eelmistelgi kordadel, vaatasid ka seekord alt vastu mit med leppemärgid . Kuid nüüd otsustasime hüpata mitte leppe märgile, vaid kahe märgi vahele , et küllap siis hiljem selgub, mil line on õige, milline mitte. Hüppasimegi ―――――――- ja õnnelikult . Omad leidsime kätte ilma suurema vaevata. Olimegi Leningradi oblas tis sügaval vaenlase tagalas. Pärast seda, kui olime veidi kohanenud uue olukorraga, alus tas tegevust meie partisaniüksus, mille komandöriks oli sm. J. Vjaltsev. Meie ülesandeks oli välja selgitada vaenlase moo naladude asukohad ning need seejärel hävitada , takistada rinde varustamist, teha kahjutuks vaenlase garnisone ning teostada luuret. Viimane ülesanne pani erilise vastutuse minule , sest olin üksuse luureülemaks. Esimesed kuud Leningradi oblastis möödu sid siiski ilma suuremate lahinguteta. Kokkupõrkeid kohalike Saksa garnisonidega oli küll peaaegu iga päev, samuti tuli hävi tada vähemaid ja suuremaid transpordigruppe.

Esimene suurem

lahinguülesanne.

See oli 1943. aasta sügisel. Tuli maksku mis maksab läbi lõi gata lõuna poole viiv raudtee , et sel teel takistada uute väekoon diste ja sõjavarustuse rindele paiskamist. Ülesanne ei olnud kerge, sest sakslased valvasid hoolikalt seda tähtsat tuiksoont. Kuid käsk oli tingimata tarvis täita, sest seda nõudsid meie rinde huvid. Koostasime hoolikalt lahinguplaani ja valmistusime igakülg selt ette . Eesmärgi saavutamist kergendas see, et tegutsesime koos ühe suurema Leningradi oblasti partisaniüksusega. Teiseks kergendas ülesande täitmist meeste suurepärane ettevalmistus. Igaüks neist oli sapöör, oskas kasutada mis tahes relva ja orien teerus igasuguses olukorras. Kõik see tuli asjale kasuks. Ja nii juhtuski , et ühel ööl kostsid raudteetammil plahvatu sed, mis panid mõnegi vaenlase soontes vere tarretama. Ligi kaks ja pool tuhat võimsat laengut, mis raudteetammi alla olid pan dud enam kui nelja kilomeetri pikkuselt, pühkisid sõna otseses mõttes tammi maa pealt. Kohal, kus enne plahvatusi oli olnud kõrge raudteetamm, haigutasid nüüd sügavad augud. Selliste

79

3

Partisanisalgad lahinguülesande ootel

vigastuste parandamine ei nõudnud sakslastelt mitte ainult aega, vaid ka tohutuid materiaalseid vahendeid ja töökäsi. Rongiliiklus oli selles teelõigus katkestatud pikemaks ajaks. Kuid sakslased ei olnud veel suutnud sellest löögist toibuda, kui andsime neile uue. Järgmisel ööl , kui kogu nende tähelepanu oli suunatud raudtee taastamisele, tungisime uuesti raudteele, ent nüüd juba teises lõigus. Raudtee oli määramata ajaks rivist välja viidud. Ent otsustasime meeleheitele aetud sakslasi mitte lasta toibuda. Väikeste vaheaegade järel lasksime terveks jäänud tee osal õhku kaks Saksa sõjaväeešeloni . Olime oma ülesande auga täitnud .

Hundisaar

Pljussa jõe ümbruses tegutsedes oli meil sagedasti kokkupuu teid ka kohalike elanikega. Selgitasime neile, et kui nad jäävad kauemaks küladesse , siis ootab neid ees kurb saatus, sest taandu misel põletavad sakslased külad maha, töövõimelised inimesed aga küüditatakse Saksamaale. Soovitasime elanikele võtta oma loomad, toidu, samuti osa majakraami ja tulla meie juurde metsa, kus võtame nad oma kaitse alla. Soodus koht oli selleks olemas keset soid ja rabasid asuva kõrgendiku näol, mida rahvasuus kutsuti Hundisaareks. See oli kaugel kõigist keskustest ning juurdepääs sellele oli raskendatud . Meie laagrist asus Hundisaar aga ainult mõne kilomeetri kaugusel. Partisanide selgitustöö andis üllatavaid tulemusi. Paari kuu vältel tuli Hundisaarele mitusada perekonda. Sakslased said asjast haisu ninna ja otsustasid elanikud koos kariloomadega ajada küladesse tagasi. Ühel päeval kuulsime äkki , et põgenike laagrist kostab ägedat tulistamist. Taipasime kohe, milles on asi: tunni meeste ja sakslaste vahel käis tulevahetus. Peatselt tuli meie juurde üks põgenike poiss ja teatas , et sakslased on tunginud nende laagrisse ja ajavad mahalaskmise ähvardusel kõiki tagasi oma küladesse . Poisi teada pidi vaenlasi olema üks kompanii . Tegutseda tuli kiiresti ja otsustavalt. Võtsin endaga kaasa 30 meest ja 8 kuulipildujat ning läksime fašiste nuhtlema. Kuid poiss ei olnud suure ähmiga tähele pannud, missugust teed sakslased põgenikke ära ajasid. Seepärast juhtus, et sattusime neile teele ette mitte otse, vaid poolpõiki . Hetk hiljem läkski meie ja sakslaste vahel lahti äge tulevahe tus. Juba lahingu esimestel minutitel taipasime, et sakslasi on siin iga meie mehe vastu vähemalt 5—6 . Parata ei olnud nüüd enam midagi, lahing tuli vastu võtta. Minut hiljem sattusin vas tamisi Saksa raskekuulipilduriga . Märkasime teineteist peaaegu üheaegselt ja suunasime oma relvad vastakuti . Vajutasin kiiresti päästikule, kuid automaat vaikis. Siis hakkas tärisema sakslase kuulipilduja. Ent too mees oli ähmi täis ja esimesed valangud 6 Rahvatasujad

81

tulistas ta mõne sammu kaugusele minu jalgade ette, nii et muld tuiskas. Siis aga tundsin, nagu oleks keegi löönud raske asjaga vastu paremat puusa . Kaotasin tasakaalu ja kukkusin . Midagi sooja hakkas nõrguma külje alla . Hoolimata valust sain jagu oma automaadist, ning siis vaikis sakslase kuulipilduja iga veseks . Meeste pärast polnud mul tarvis muret tunda, nad võitlesid nagu lõvid . Sakslaste seas tekkis peagi segadus. Nad hakkasid korrapäratult taanduma, jättes lahinguväljale 38 surnut ja haa vatut, 4 raske- ja 6 kergekuulipildujat, hulga laskemoona ning muud lahinguvarustust. Peale selle võtsime 6 sakslast vangi. Rel vad ja laskemoon kulusid meile marjaks ära. Kokku oli lahing kestnud ligemale poolteist tundi. Hea oli kogu selle asja juures see , et põgenikud ja nende kari loomad ei olnud nimetamisväärselt kannatada saanud. Nad või sid nüüd laagrisse tagasi pöörduda. Meie aga jätkasime sakslaste jälitamist. Pärast seda juhtumit ei olnud muidugi mõeldav rahulike ela nike Hundisaarele jätmine, sest sakslased ei oleks neid rahule jätnud. Järgmisel päeval saimegi teada, et meie vastu saadetakse juba lähemal ajal terve SS-diviis. Otsustasime, et Hundisaar tuleb viivitamata maha jätta ja põgenikud evakueerida partisanipiirkonda. Päeval pakkisime kogu oma elamise -olemise kokku ja õhtul alustasime rasket tee konda. Raske oli retk eelkõige sellepärast, et kogu kolonni pik kus oli mitu kilomeetrit. Marsruut ei läinud aga mööda siledat maanteed, vaid mööda metsi ja rabasid . Eriti ohtlikuks tegi asja veel see, et pidime öö jooksul jõudma märkamatult läbi kolme Saksa garnisoni vahelt, ületama raudtee ja suure maantee. Kogu ürituse keerukusest hoolimata õnnestus see siiski hästi . Sakslased meid ei märganud ja me lipsasime õnnelikult läbi, sinna, kus juba pool aastat tagasi oli uuesti kehtestatud nõuko gude kord. SS-diviis, kes sai pika nina .

meile mõni

päev hiljem haarangu korraldas,

Lahing külapõletajatega 1944. aasta algul tulime oma grupiga Peipsi-tagustesse metsa desse , et täita mitmesuguseid lahinguülesandeid . Oma suureks imestuseks nägime, et meie tegevuspiirkonnas olid kuus küla ter veks jäänud . Neid ei olnud sakslased veel jõudnud ära põletada. Kuid varasemate kogemuste põhjal teadsime , et nad seda varem või hiljem ikkagi teevad . Seepärast otsustasime viivitamatult välja saata luure, et teha kindlaks , millistes külades asuvad Saksa garnisonid, millistes mitte ning kas külad on asustatud või tühjad . 82

Varsti saimegi teada, et kõik külad peale Orjoli küla on saks lastest puhtad . Külas asuv Saksa garnison aga polnud luure and metel kuigi suur. Läksimegi siis nimetatud küla juurde ja piira sime selle sisse . Meie õnneks elasid kõik sakslased ühes majas. Pärast seda, kui olime maja võtnud rõngasse , käskisime sakslastel alla anda. Vastuse asemel avasid nad meile kuulipildujaist ja automaatidest tule. Kuid tulistamine ei kestnud kaua , sest peagi oli sakslaste laskemoon otsas ja nad tulid majast välja ning panid oma relvad õuele hunnikusse . Vangivõetud sakslastelt saime teada, et lähikonnas liigub spet siaalne Saksa üksus, kes tegeleb külade põletamise ja riisumisega ning et paari päeva pärast jõuab järg ka nende külade kätte. Võtsime nõuks seda takistada. Vangid viisime laagrisse ja paigu tasime valve alla, kuid ühe sakslase saatsime eriüksuse juurde, et ta veenaks viimaseid üle tulema. Ise aga asusime küladesse kaitsele. Vaevalt oli hommikul jõudnud valgeks minna, kui sakslased alustasid ägedaid rünnakuid . Küllap nad üritasid meid hävitada. Juba tulevahetuse esimesed minutid näitasid , et tegemist ei ole mingi väikese erikomandoga, vaid umbes 250 -mehelise lahingu üksusega, kelle relvastuse hulka kuulusid isegi kahurid . See mui dugi ei heidutanud meie lahingutes karastatud mehi ning lahing, olgugi raske, sai vastu võetud. Fašistid ei suutnud meie meeste meelekindlust murda ega saanud neid külasid maha põletada . Lugu

kapsasupist

Kord olid mehed metsast kinni püüdnud priske oina. Et olime enne seda ühest sakslaste laost saanud terve tünni häid hapu kapsaid, siis otsustasime keeta toreda supi . Panimegi liha ja kap sad väljas tulele keema. Korraga kuulsin ülalt tuttavat undamist: uua -uua, uua- uua ... Ja enne kui nägin eraldusmärke , sundis kuulipildujavalang mind nurga taha varjule minema. Nähtavasti oli katla all lõõmav tuli lennukile silma hakanud . Viskusin hoone vundamendi kõrvale pikali. Hetk hiljem kuulen, et fašist tuleb minu poolt küljest uuesti. Ei aidanud midagi , krapsti maast üles ja - teisele poole maja pikali . Lennukilt visati alla süütepomme . Partisanid võtsid lennuki vastu võimsa tulelaviiniga kuulipildujaist. Hetke pärast lõi len nuki küljelt välja tuleleek ning masin vajus suure mürina ja raginaga maha meie lähedale padrikusse. Maandumine oli lenduril, kelleks osutus sakslasest major, siiski läinud õnnelikult. Peale mõningate kriimustuste ja tule haavade ei olnud tal suuremat viga. Muidugi ei võinud ta, mehike, ülal tiireldes aimata, et tal peagi tuleb samast katlast süüa tulist kapsasuppi, mille keetmise ta vägisi tahtis nurja ajada.

6*

83

Algul oli mees väga vaikne ega vastanud meie küsimuste peale midagi. Kuid paar päeva hiljem palus ta ennast staapi tuua ja näitas meile kaardil täpselt ära kõik vaenlase aerodroomide, ladude ja mitme väekoondise asukohad . Teatasime juhtunust kõr gemale poole ja paari päeva pärast viis Nõukogude lennuk vangi võetud vaenlase meie tagalasse.

Võitlus

tankidega

Selleks et teha vaenlastele nende rinde varustamine üha ras kemaks, saime väejuhatuselt ülesande lasta õhku ka Kingissepa ja Leningradi vaheline raudtee. Koht, kus pidime katkestama raudteeliikluse , oli meie alalisest asukohast kaugel. Mööda maan teid sinna minna polnud aga võimalik , sest siis oleks tulnud tege mist teha loendamatute Saksa garnisonidega, mis paiknesid tee äärsetes asulates. Raudteeliini rivist väljalöömise tähtsust aga mõistsime hästi, see oleks tunduvalt kergendanud Nõukogude armee väeosade tegevust Leningradi all . Kuigi oma retke algul püüdsime vältida suuremaid maanteid , ei pääsenud me kokkupõrgetest sakslastega. Kord sattusime rin nutsi kokku isegi tankidega. Et sellised lahingud tõid meile asja tuid kaotusi ning takistasid kiiret edasiliikumist, otsustasime lii kuda ainult mööda metsi ja rabasid. See oli mõistagi pingutav. Kuid sellest hoolimata oli meeste meeleolu ja võitlusvaim hea. Pärast kiirmarsi korras tehtud lahingurännakut jõudsime lõpuks välja raudteeni. Siis aga märkasime äkki, et mitte väga kaugel meist seisis raudteel ühe väikese jaama lähedal sõjaväe ešelon, mis oli ilmselt teel rindele . Lahinguplaan valmis kiiresti. Otsustasime sakslastele märkamatult hiilida raudteeni ja siis äkk rünnakuga ešeloni vallutada. Jõudsime ešelonile küll üsna lähedale , kuid sakslased märka sid meid siiski enne, kui olime seda soovinud . Nüüd võttis asi päris kurja pöörde. Me ei olnud algul märganud , et ešeloni koos seisus oli ka neli platvormi tankidega. Ja enne kui saime alus tada lahingut, avasid kõik tankid kahuritest ja kuulipildujatest sellise marulise tule, et raske oli peadki tõsta. Kuid tule alla lamama jääda ka ei võinud. Viivitamise korral oleksime võinud asjatult kaotada mehi ja sakslased oleksid karistamatult minema lipsanud. Nüüd oli hea nõu kallis . Otsustasime appi võtta kavaluse. Andsime kogu salgale käsu avada ešeloni pihta tuli kõigist relva dest, nii et sakslased arvaksid, et võtame lahingu vastu. Siis aga kutsusin enda juurde kaks vabatahtlikku , kes said ülesande võtta endaga kaasa nii palju lõhkeainet, kui nad tassida suudavad, ning hiilida sellega ešeloni juurde vastasküljest . Nad pidid laskma õhku platvormid koos tankidega. Need vabatahtlikud olid parti sanid Murumäe ja Tammekänd . Liibunud tihedalt vastu maad, 84

roomasid mehed oma raske kandamiga märkamatult edasi, ületa sid õnnelikult raudteetammi ja jõudsid selle varjus ešelonini . Ja siis kostsid üle lahingukära üksteise järel võimsad plahva tused, mis paiskasid üles tohutud tule- ja mullasambad . Kui tolm ja suits hajusid, nägime, et kaks tanki olid paisatud raudteetam milt alla kraavi upakile, kahuri- ja kuulipildujatorud otsapidi maa sees. Nüüd ei olnud ešeloni vallutamine enam raske, sest vaenlase peamised tulepunktid vaikisid . Ešelonis oli suur hulk Saksa ohvitsere ja sõdureid, laske moona, hobuseid ja muud sõjavarustust, kuid kõigest sellest pidid Leningradi piiravad Saksa väeosad nüüd ilma jääma. Järgmisel ööl paiskusidki tohutute plahvatuste ahelas vastu taevast tuhanded raudteeliiprid ning kõverakspainutatud ja puruksrebitud rööpad . Üheksa kilomeetri pikkuselt oli raudtee tamm sõna otseses mõttes minema pühitud. Järgnevatel päevadel aga oli meie armee ründelennukitel rohkesti tegemist Kingissepa ja selle ümbruse raudteejaamades, kuhu olid kuhjunud kümned ešelonid rohke sõjavarustusega .

Julm

komandant

Ühel luureretkel Narva lähistele kuulsime kohalikelt elani kelt, et sealne sakslasest komandant olevat vlassovlastest ja teis test mustadest tüüpidest koostanud suure grupi ja käivat sellega ümberkaudsetes külades riisumas ning rahulikke elanikke tap mås. Elanikud palusid meid, et me vabastaksime nad sellest hir must. Juhtus nii , et tabasime röövlid otse teolt . Olles tagasiteel oma alalisse asukohta, jõudsime ühte külla momendil, mil komandant oma sulastega tegi ettevalmistusi kahe külaelaniku poomiseks . Neid inimesi süüdistati partisanidega sidepidamises. Seekord mõrtsukatel oma julma kavatsust täide viia ei õnnestunud , kuid külaelanikud jutustasid , et nõnda olevat nad talitanud varem kõi gis teistes külades. Saime kogu jõugu elusalt kätte , ainult koman dandi laskis üks partisan maha momendil , kui see tahtis pugeda autosse ja jalga lasta. Sakslaste poolt külast kokkuriisutud ja veokitele pakitud. kraami andsime omanikele tagasi .

Üle

Peipsi

jää

1944. aasta veebruaris, kui meie salk asus Rubšovštšino külas, saime lahinguülesande ületada koos teiste partisaniüksustega vaenlasele märkamatult Peipsi järv, murda läbi kaldakindlustus test ning tungida sakslaste tagalasse. Pärast operatsiooni igakülgset ettevalmistamist hakkasime pimeduse katte all liikuma üle Peipsi jää. Kõikide arvestuste

85

kohaselt pidime

hommikuks jõudma vastaskaldale ning enne valgenemist äkkrünnakuga purustama kaldakindlustused. Algul arenes rännak jõudsasti, jää oli tasane, mehed ja hobu sed puhanud. Kuid mis kilomeeter edasi , seda ebatasasemaks muutus jää ning seda raskemaks ja aeganõudvamaks edasiliiku mine. Lõpuks hakkasid meie ette kuhjuma päris keskmise kõrgu sega jäämäed, millest üleronimine oli juba üsna raske. Taolisi takistusi polnud me arvestanud . Kuigi pingutasime kogu jõudu, jõudsime kell 4 hommikul alles järve keskpaigani . Paari tunniga, mis olid jäänud valgenemiseni, poleks me suutnud ülejäänud teed ära käia isegi mitte päris sileda jää puhul . Valge kätte jää mine aga oleks tähendanud partisanide hukkumist, sest siis oleks vaenlane meie vastu suunanud kogu oma tulejõu. Jääda kogu päevaks jääle oli samuti riskantne , sest siit või sid meid leida Saksa lennukid . Kaalusime asja põhjalikult ja jäime siiski viimase variandi juurde. Meie õnneks olid selles pai gas jäämäed kõrged ja pakkusid head varju . Märksa raskem oli end maskeerida lennukite eest. Hea oli see, et igal partisanil oli kaasas valge maskeerimislina, need kulusid nüüd marjaks. Valgeni jäänud aega kasutasimegi maskeerimiseks. Peamiseks tingimu seks oli , et ohu lähenemisel tuleb katkestada igasugune liikumine , mis võiks äratada kahtlust . Selliselt astusime vastu algavale päe vale. Öisest rännakust väsinud partisanide külje all aga puhkas Peipsi paksu jääkatte varjul oma talveund . Vaevalt olin jõudnud uinuda, kui juba äratati ja teatati, et kõrgelt üle järve lendavad vaenlase lennukid . Ei tea , kas ħad märkasid midagi kahtlast või oli see ainult juhus, kuid paar tundi hiljem tulid järve kohale kaks Saksa luurelennukit , mis tiirlesid üsna madalal jää kohal . Enne lahkumist vedasid nad meie kohale suure suitsurõnga. Olukord näis küllaltki tõsisena , sest õhurünnakut vastu võtta lagedal jääl, keset järve, ei olnud nalja asi. Kuid pääsu polnud, tuli oodata, mis tuleb. Kui pool tundi hiljem järve jää kohale ilmusid Saksa kõhukad pommituslennukid , välgatas läbi pea mõte, et oleme päris kind lasti avastatud. Piilusime telkmantlite alt, millal nüüd hakkavad kukkuma pommid ja tärisema kuulipildujad . Ent juba olid lennu kid lennanud üle meie peade ja jätkasid rahulikult oma teekonda ida suunas. Tähendab, me polnud siiski avastatud! Videvikus alustasime edasiliikumist. Rännak möödus takistus teta ning jõudsime vastaskalda lähedusse , ilma et sakslased olek sid meid märganud . Algul oli meil kavatsus võtta tunnimees vaikselt maha ja seejärel hiilida kaldal asetsevate tulepunktide juurde ning teha need kahjutuks. Kuid kallas oli meie kohalt kõrge ja teiseks olid sakslastel siin väljas paaristunnimehed. Tuli muuta esialgset plaani. Otsustasime märkamatult hiilida kaldale võimalikult lähedale ja siis , kui tunnimehed jõuavad meie kohale, nad automaadivalanguga hävitada .

86

Sünnimaal

Nagu olime arvanud, nii saimegi Eesti pinnal kohe korralikuď tuleristsed. Esimene suurem lahing toimus Uueküla juures, kus paiknes Saksa regulaarväeosa . Kuigi sakslased olid arvuliselt ja tulejōult ülekaalus, ei suutnud nad vastu pidada meie rünnaku hoole. Vaenlane kandis suuri kaotusi ning oli sunnitud küla. maha jätma. Hävitasime veerandsada autot ja ühe hitlerlaste toidulao. Kuid külasse me jääda ei võinud. Meil oli andmeid , et Saksa regulaararmee üksusi seisab peaaegu kõigis suuremates asulates. Seepärast otsustas meie partisaniüksus, mille komandöriks too kord oli sm. F. Jangirov, kiiresti edasi liikuda põhja suunas. Kuid ka vaenlane ei maganud. Meie läbimurdest oli jõutud tea tada kõigile lähematele garnisonidele. Järgmine kokkupõrge toi mus meil Liiva küla all . Ka siin tuli fašistidel alla vanduda just meie partisanide ägeda ja julge rünnaku tõttu. Liikusime edasi Sahku küla poole , kus lootsime veidi puhata ja sooja toitu valmistada. Meie kavatsus aga ei läinud täide. Vae valt tunni möödudes ründasid sakslased meid uuesti. Seekord oli nende arv veelgi kasvanud ja ulatus paarisaja meheni . Rün naku lõime küll tagasi , kuid külasse peatuma jääda ei söandanud . Öö läbi liikusime mööda metsi ja soid edasi põhja suunas, kuni jõudsime Nurme külani, kus vaenlast ei olnud. Arvasime, et suutsime öö jooksul oma jälgi nii palju segada, et vaenlane meid vähemalt mõneks ajaks rahule jätab. Panime ümber küla piilurid välja ja otsustasime lahingute väsimusest pisut puhata. Kokad ja nende abid aga hakkasid toitu valmistama. Ent seekord olime eksinud . Vaevalt olime saanud sõba silmale, vesi kateldes aga alles jõudnud keema minna, kui tuli taas anda lahinguhäire . Küla lähistele väljapandud valvepostidelt kuuldus ägedat tulistamist, mis näitas, et fašistid on uuesti saanud meie jälile . Kuni mehed une silmist ära hõõrusid, oli meile selge , et sakslased on nõuks võtnud meiega lõpparve teha . Toonud kohale suured jalaväeüksu sed ning tanketid , olid nad küla kolmest küljest sisse piiranud .

1

Selliste ülekaalukate jõududega lahingut vastu võtta oleks tähendanud meie kõigi hukkumist. Seepärast otsustasime äkk rünnakuga piiramisrõngast läbi murda. See õnnestus. Kuigi vaen lasel läks korda meie partisanigruppi ajutiselt tükeldada, ei saa nud ta meid hävitada. Juba järgmisel päeval õnnestus meil osa lahingu käigus lahkuläinud partisanidega ühineda , kuid osa mehi jäi esialgu kadunuks. Alles hiljem saime teada, et nad olid ühi nenud Tartu poole suundunud partisanisalgaga. Fašistid ei andnud meile rahu ka järgnevail päevil. Kulakli kest elementidest ja nende sabarakkudest « omakaitselaste » abiga, kes hästi tundsid metsi ja kõiki ühendusteid , jälitasid nad parti 87

sane pidevalt. Kogu meie Eesti NSV territooriumil viibimise ajal ei möödunud ühtegi päeva, mil vaenlasega ei oleks tulnud pidada 4-5 lahingut. See aga sundis meid alatasa asukohta vahetama. Kõige ägedamad kokkupõrked Saksa regulaarüksustega toi musid Eesti pinnal Ongassaare ja Varesmetsa külas, endise Luiska karjamõisa juures ning Imatus. Kõigi nende lahingute tulemu sena hävitasime palju vaenlase sõdureid ja sõjatehnikat, kahjus tasime nende ühendusteid, sideliine jne. Ainuüksi Imatu lahingus kaotas vaenlane üle paarisaja sõduri ja ohvitseri. Lahing sai alguse järgmiselt: üks kohalik « omakaitselane » oli avastanud meie salga asukoha ning sellest sakslastele teatanud . Fašistid otsusta sid meid tabada ootamatult ning paiskasid kohale ülekaalukad jõud . Kõigest sellest saime teada alles pärast lahingut. Ühel märtsihommikul , kui metsa all veel valitses hägune hämarus , teatasid ümber laagri väljapandud valvepostid , et met sast on kuulda ebamääraseid hääli ning okste praksumist. Asi tundus olevat kahtlane ! Võtsin ühe võitleja kaasa ja läksime luu rele. Ootamatuste ärahoidmiseks aga andsime enne lahinguhäire . Peagi selgus, et fritsud piiravad meie laagrit. Selgesti oli kuulda, kuidas sakslaste teraskiivrid aeg- ajalt puutusid vastu oksi , teki tades teravaid heledaid laksatusi, milliseid meie unega võitlev tunnimees oli ekslikult pidanud veeämbrite kolisemiseks. Mõtle miseks polnud palju aega, sest iga hetk võisid sakslased tõusta rünnakule. Ruttasime kiiresti laagrisse ning organiseerisime ring kaitse. Taganemisteed ei olnud, sest hitlerlased olid meid ümber piiranud igast küljest . Koht oli lahingu vastuvõtmiseks päris sobiv. Künklik ja mätlik metsaalune pakkus häid võimalusi enda maskeerimiseks ning kaitses ka kuulide vastu. Seepärast otsus tasime fašiste üsna väärikalt vastu võtta . Otsustasime tulistamist alustada mitte enne, kui vaenlane on jõudnud paarikümne sammu kaugusele . Selle kavatsuse teostamist soodustas ka metsa all valitsev hämarus. Lasksime sakslased nii-öelda käeulatuse kau gusele ja alles siis avasime neile marulise tule. Enamik ründa jaist langes seetõttu juba pealetungi esimesel minutil, need aga, kes kohe pihta ei saanud, andsid ehmatusest päkkadele valu. Kuid meie edasine tegutsemine Eesti NSV territooriumil oli siiski muutunud raskeks. Alaliste lahingute tõttu oli meil nii lan genuid kui ka haavatuid. Laskemoon ja toidutagavarad olid otsa korral. Haavatuid tagalasse evakueerida polnud võimalik, sest puudusid võimalused lennuki vastuvõtmiseks. Ka toiduvarude täiendamiseks polnud väljavaateid. Üksikutest metsataludest ja väiksematest küladest olid elanikud evakueeritud ja kraam ära viidud. Suuremates asulates paiknesid aga Saksa armee suured väeosad . Otsustasime uuesti tagasi pöörduda Peipsi taha. 88

Partisanid koostavad enne teeleasumist marsruudi graafiku

Teekonna

lõpp

Tagasiminek toimus rasketes tingimustes. Et meie löögijõud oli nõrgenenud , püüdis sakslane igal võimalikul juhul meid rün nata. Suuri raskusi valmistas ka haavatute ja haigete evakueeri mine. Pärast kaks ööd ja päeva kestnud rännakuid jõudsime puruväsinuina Peipsi kaldale ja ühel pimedal ööl, pärast oma jäl gede hoolikat maskeerimist, läksime uuesti järve jääle. Nüüd oli seal juba kohati vesi peal. 89

Hommikul, kui meid avastati, oli juba enam kui pool teed seljataga. Kuid sakslased ei jätnud meid ka nüüd rahule , vaid hakkasid tulistama kahuritest. Erilist kahju nad sellega ei teki tanud , kuid üks partisan pidi siiski jätma oma elu. Kui jõudsime üsna vastaskalda lähedale, kus asusid juba Nõu kogude armee väeosad , panin läbi binokli vaadates tähele, et seal tehakse ettevalmistusi tulistamiseks. Taipasin kohe, et meie tule kust ei ole ette teatatud ning meie omad ei tea, kellega on tege mist. Andsin ühele partisanile käsu särk seljast võtta ja siduda snaiperipüssi külge . Nüüd saadi vastaskaldal aru, kellega on tege mist, ja võitlejad ning komandörid tulid meile jääle vastu , aida tes meil vedada telkmantlitele asetatud haavatuid ja haigeid . Kui olime kaldale jõudnud , anti meestele kohe sooja süüa ja ulualust. Haavatud ja haiged said esmaabi ning seejärel saadeti nad edasi haiglasse. Mind viidi Leningradi haiglasse . Pärast paranemist määrati mind partisanistaabi juurde õppepunkti ülema abiks. Minu eda sine tegevus seisiski peamiselt noorte partisanide õpetamises.

OSKAR

LEPP

GALJA

Aastat kolm tagasi luges vana kaevur Jaan Palginõmm Kiviõli pensionäride koosolekul ette huvitava kirja. See oli tulnud Tuula oblastist. Kirja oli saatnud Andrei Belov, kes viibis Saksa. okupatsiooni aastail Kiviõli sõjavangide laagris ja võttis osa laagri põrandaaluse fašismivastase organisatsiooni tegevusest . Endine Nõukogude armee ohvitser ja nüüdne kooliõpetaja palus aidata leida üles Galja-nimeline tütarlaps, kelle kaasabil tal oli õnnes tunud laagrist põgeneda. Kirja autoril oli käsil pikem jutustus. oma mälestustest fašistlikes vangilaagrites viibimisest ning ta kavatses selles meenutada ka toda tütarlast. Ühtlasi tahtis ta temale isiklikult tänu avaldada elu päästmise eest. Et tütarlapse ülesleidmist kergendada, kirjeldas A. Belov ka mitmeid fašismi vastaseid väljaastumisi Kiviõlis ja Galja osavõttu neist. Kes oli see Galja? Pikkade otsimiste järel selgus, et ta oli kunagise Kiviõli kae vuri Johan Vihula tütar, praeguse nimega Galina Kuzmina, Kivi õli kaevanduse arvestusala töötaja. Galja oli 14 - aastane , kui saksa fašistid meie maale kallale tungisid. Juba esimesed okupatsioonipäevad karastasid teda ja panid elu üle tõsiselt järele mõtlema. Tema isa Johan Vihula sat tus < omakaitselaste » küüsi ning piinati Kiviõli tuhamäe juures surnuks. Fašistlikud bandiidid rüüstasid paljaks nende kodu ja. keeldusid pikka aega ka emale Maria Vihulale tööd andmast. Lõpuks tahtsid nad Maria Vihulat maha lasta selle eest, et ta oli ühele sõjavangile pisut toidupoolist andnud . Ainult imekombel jäi ta ellu , kuid 20 kepihoopi sai siiski . Hoolimata terrorist tekkis teisel okupatsiooniaastal Kiviõli linnas ja Kiviõli kombinaadi lähedal asunud Nõukogude sõjavan gide laagris kummaski põrandaalune organisatsioon . Viimases oli üks juhte eespool nimetatud kirja autor Andrei Belov. Galina Kuzminal tekkisid sidemed kõigepealt linna põranda aluse organisatsiooni liikmetega . Esialgu hankis ta neile informat91

siooni ja aitas levitada lendlehti. Kuid varsti sai temast vahetu võitleja.. Oma võitluskaaslaste soovitusel läks Galja 1943. aasta kevadel tööle ühe sakslaste majandusliku organisatsiooni telefonikesk jaama, hiljem aga oli sealsamas postiljoniks. Ta hakkas lugema sakslastele saabunud kirju ja telegramme ning teatas nende sisust põrandaalustele . Esimeseks suuremaks ülesandeks kujunes Galjale Kiviõli kom binaadi katlamaja õhkimine. 1943. aasta sügisööl , kui Nõukogude luurelennukid tiirutasid Kiviõli kohal ja fašistide hulgas tekkis segadus, tungisid Galja ja üks meesvõitleja õlivabriku territooriu mile. Katlamajja pandi miin. Elektrivool katkes ja utteseadmed jäid ilma tehnoloogilisest aurust. Võttis päevi, enne kui vabrik sai jälle tööle hakata. Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 26. aastapäeval heis kas Galja koos oma kahe võitluskaaslasega punased lipud Saksa komandantuuri ja komandandi elumaja katusele . Samal ajal pani Andrei Belov koos ühe teise sõjavangi- aktivistiga punalipud leh vima õlivabriku ja kaevanduse hoonetele. See oli juba otsene väljakutse vaenlasele . Ent kuidas ka saks lased nuhkisid ja endi käsilasi taga kihutasid, ei saanud nad siiski põrandaalustele organisatsioonidele jälile . Aimates mingisuguse organiseeritud vastupanu olemasolu, hakkasid nad linnas are teerima rahulikke elanikke . Teiste hulgas areteeriti 1943. aasta novembris ka Galja. Kuigi otseseid süütõendeid tema kohta ei leitud , piinati teda, mõnitati ja ähvardati mahalask misega. Ka sõjavangide laagris paigutati kartserisse vähegi kahtlasi vange. Areteerimise ohus oli samuti üks põrandaaluse organisat siooni juhte Semjon Paramonov. Kuid Paramonov sai sellest laagri valvurilt tšehh Mnišekilt teada ja tal aidati laagrist põge neda. Galja vabanes vanglast 1944. aasta märtsis ja ta saadeti koos sõjavangidega elektrijõujaama kateldelt roostet ja katlakivi maha toksima. Omateada talitasid okupandid kavalasti, kui panid tütarlapse koos sõjavangidega valvurite silme alla tööle . Tegeli kult aga oli sellest palju rohkem kasu põrandaalustele organisat sioonidele , sest side nende vahel paranes veelgi . Siin tutvus Galja esmakordselt sõjavangide keskel töötanud salajase organisatsiooni juhtiva kolmiku liikme Andrei Beloviga. Lisaks linna põranda aluse organisatsiooni ülesannetele hakkas Galja neid nüüd saama ka Belovilt. Sellest ajast peale tuli Galjal sageli relvi ja rõivaid muretseda või edasi toimetada . Harilikult viis ta need Maidla valda Aidu Liiva küla lähedale, kus varustuse ning hiljem ka laagrist põge nenud sõjavangide vastuvõtjaks ja edasitoimetajaks oli üks koha lik talupoeg. Konspiratsiooni eesmärgil ei näinud Galja kunagi 92

GALINA KUZMINA

seda meest, kuid sõjavangide laagrist põgenenud inimesed tead sid tema olemasolust. Esimesed lähemad andmed sellest julgest talupojast said tea tavaks alles hiljuti. Tema, Alfred Rajasaar, oligi see, kes põdura Semjon Paramonovi enda juurde « sulaseks » võttis ning hiljem ta plaanide elluviimisele agaralt kaasa aitas. Ühes oma kirjas laagrisse jäänud Belovile teatas « Habemik» , nagu Paramo novit tol ajal tunti, et « peremehel» on temaga «ühed ja samad sümpaatiad ja antipaatiad» ning et teda võib täielikult usaldada . Alfred Rajasaar ise on juba surnud, kuid tema teeneid pole unustanud ka see 6-liikmeline grupp, kelle põgenemisele Vol hovi rinde suunas ta linna põrandaaluse organisatsiooni ülesandel kaasa aitas . Esimese suurema grupi põgenemine vangilaagrist leidis aset 1944. aasta mais. Selle juhiks oli endine lendur major Botkin . Mehed jagunesid mitmesse ossa, et luua pinda järgmiste gruppide tegevuseks. Pärast seda sai Galja ülesande võtta ette > Tartu. Varem Volhovi rinde suunas läinud seltsimeestelt min geid teateid veel polnud ja nüüd otsustati ühendusse astuda Lõuna-Eestisse jõudnud Nõukogude armee väeosadega. 1937. aas tal Poolast Eestisse tulnud kaevur, üks linna põrandaaluse organi 93

satsiooni juhte Juzof Czerjonko muretses kompassi ning saks laste poolt Donbassist Kiviõli kaevandusse tööle toodud insener Nikolai Kovbas niiskusekindlat paberit. Teekaaslaseks aga mää rati teine tütarlaps, Leningradi alt sakslaste poolt Eestisse toodud noor õpetajanna Zina Zurogina. Zina tundis veidi topograafiat ja koostas kõrvalistest metsateedest spetsiaalse kaardi , mida juba üsna varsti tarvis läks.

Kuid katsu sa leida inimest ajal, kui vandalismi lained rulli vad su sünnimaad, kui fašistlik öö matab iga hüti , kombib igas metsanurgas.

Ja teisal: > Kuskil? Kuidas oleks hüüdnud kogu häälega : « Seltsimees ! >> Aga nendeski Kagu-Eesti paigus käis sõda. Muidugi mitte nii nagu rindel, kus vastamisi on kaks enam-vähem võrdset vastast, vaid vaiksemalt, ent seda vihasemalt. See oli niisugune sõda , kus oma rinda ette ajavale fašismi armaadale astusid vastu väikes tesse salkadesse koondunud sihiteadlikud võitlejad . See oli niisu gune sõda, kus sa pidid kuulatama mitte ainult inimest , vaid ka rohu sahinat, puude kohinat, linnu häälitsust . Ja võib-olla Povilaitis kartis meidki ja pidas meid erariideisse pugenud fašistidest kammijateks , kui küsisime tema järele tum madelt heinaküünidelt, viljarõukudelt ja põõsastelt. Kaotas ehk hoopis lootuse , et teise partisanigrupi seltsimehed teda otsima saadetakse, ja lahkus määratud kohast. Või sattus fašistide haaranguvõrku , mis selles kandis oli üsna tihe. Raske südamega tuli lõpetada radisti otsimine ja alustada tagasiteed laagrisse. Pind jalge all muutus kõvemaks. Oli tunda, et siit on varemgi astutud . Eessammujad jäid seisma. « Oleme kohal, » sosistas Turro . Udu uputas taevataustale kerkinud majauberiku ja voolas laiskade pilvedeni. Kuskil puristas hobune , kriuksus kaevukook .

« Kas ei saaks vaiksemalt. » Nagu maa alt kerkis esile Turro kuju. «Kas kuulsid? » «Meie omad ?» « Võib- olla , » poetas Turro justkui muuseas, endal kerge naera tus suul ja mõtted sellel, millist kahju miinid võisid tuua. Võib olla tegid need vaenlase tehnikale ja elavjõule vähe kahju? Aga tee vägede transporteerimiseks on kindlasti teatud ajaks sule tud. Ja kõige tähtsam — need plahvatused häirisid vaenlast, tule tasid talle meelde: kui tahad « rahulikku » tagaiat, pead alati valmis olema, sõjaväge igasse asulasse paigutama, rindeie aukude täitmiseks nii vajalikke mehi panema teid ja sildu val vama. Kires kevadine kukk, tervitades hommikut. « Läki, õhk on puhas. Täna puhkame rehalas . »> Turro võttis maast seljakoti ja astus maja poole , tõstes jalgu kõrgele, et kastesele heinale vähem jälgi jääks. Turro teeb

kokkuvõtet

Ei tea, kui kaua uni oli kestnud . Pidi keskpäev olema, sest sügispäike ulatus juba rehala aknast alla põrandale vaatama. Lõk satas elukambri ukselink ja justkui kuskilt kaugelt kostsid pere mehe ja perenaise nendele endile arusaadavad repliigid . Hakkas kriuksuma kaevukook ja ämber toksatas tumedalt vastu kaevu seina. Kuhi ja Koosapoeg alles magasid. Esimene oli saapad värava lähedale tuuletõmbusse asetanud ja ise poolest kehast saadik põhuhunnikus. Teine oli põhku pugenud nii, nagu kohale jõudis, ja veel mantligi üle pea tõmmanud. Turro istus õlekool , kõvaks tambitud savipõrandale laotatud topograafilised kaardid ees. Oli näha, et ta oli unest juba ammu võitu saanud. « Külm hakkas, » seletas ta lühikese une põhjust. « Ja jalad ka , pagana pihta, valutavad. Ei lase magada. Päris paistes juba. » Sirutasin kangekstõmbunud konte ja astusin lähemale.

7°

99

> Partisanisalk, mida juhtisid Peeter Kuragin ja Georg Kin gissep, maandus Objedkovi partisanibrigaadi asukohta. Selle brigaadi koosseisus tegutses juba eesti partisanide salk kogenud komandöri Eduard Aartee juhtimisel. Eduard Aartee oli selleks ajaks läbi teinud partisanivõitluse karmi kooli . Tema rinda ehti 285

[

PEETER KURAGINI partisanisalk

sid Lenini ja Isamaasõja esimese järgu orden. Need kõrged auta sud rääkisid ise enese eest. Leningradi partisanide juures hakkasime omandama partisani võitluse kogemusi, koos nendega purustasime vaenlase kommu nikatsioone, täitsime luureülesandeid. Üheks suuremaks operatsiooniks, mille me Objedkovi brigaadi koosseisus läbi tegime, oli Pihkva-Luuga raudtee purustamine. Partisaniüksused panid äkkrünnakuga vaikima raudteed kaits vad vaenlase tulepunktid ning hõivasid kahe kilomeetri pikkuse raudteetammi. Umbes kahekümne minutiga mineeriti ja lasti see raudteelõik õhku. Kahe kilomeetri ulatuses ei jäänud kahe rööpapaariga raudteest järele ei rööpaid ega liipreid . Kõik oli nagu puhtaks pühitud . Selle operatsiooni läbiviimisel paist sid eriti silma eesti üksuse partisanid Martin Jõgi, Georg Kingis sep ja Sergei Moissejev, kes eluga riskides mitmel korral tagasi tammile läksid ja veel terveks jäänud raudteelõigud õhku lasksid. Pärast seda operatsiooni läksid P. Kuragini ja A. Stepanovi juhtimisel tegutsevad salgad Eesti Partisaniliikumise Staabi kor raldusel üle Sinelnikovi partisanibrigaadi koosseisu. Selle brigaadi kontrolli all oli tol ajal suur osa Leningradi oblasti territooriu mist kuni Eesti NSV piirini Pihkva järve ääres. Üleminekuga Sinelnikovi brigaadi jõudsime Eestile veelgi lähemale .

286

LEONID MÄTING

1943. aasta oktoobrikuu lõpp. Meie salk seisis ühes suures Leningradí oblasti külas, mille nime olen unustanud . Sinelnikovi brigaadi peajõud läksid ülesannet täitma. Meie, umbes kakssada inimest, jäime sellesse külasse brigaadi peajõudude tagasitulekut ootama. Vaenlase karistussalgad said sellest nähtavasti teada ja otsustasid meid rünnata. Algul tulid vaenlase lennukid . Need hakkasid pomme alla heitma. Pommid olid väikesed, käsigranaadi suurused . Nende pommide mõju oli rohkem psüühiline kui hävi tav . Halvem oli see, et lennukeilt allaheidetud pommid süütasid põlema maju. Pidime ühel ja samal ajal tulistama ja tulekahju sid kustutama. Läks järjest kuumemaks. Ja seda mitte ainult see tõttu, et ülalt valati meid üle granaatidega ja ümberringi põlesid majad, vaid ka seetõttu, et hakkasid tegutsema vaenlase jala- ja ratsavägi. Vaenlase lennukid lendasid madalalt ja lausa valasid meid üle