226 115 30MB
Estonian Pages [412] Year 1965
D
802 E6 E79 1963
2
RAH
VA
TASUJAD
SC
ON
SI
F O
LIBRARY
MADISON
UNIVERSITY
WI
N
RAHVATASUJAD
1
EKP KESKKOMITEE PARTEI AJALOO INSTITUUT NLKP KESKKOMITEE MARKSISMI-LENINISMI INSTITUUDI FILIAAL
RAHVATASUJAD
Mälestusi ja jutustusi partisanivõitlusest ning antifašistlikust liikumisest
TEINE RAAMAT
KIRJASTUS
« EESTI
RAAMAT» * TALLINN
1965
9(E) R07 Koostanud R. Lumi
WI
SC
ON
SI
MADISON ·
UNIVERSITY
Kaane ja ümbrise kujundanud H. Arrak
N
F O
NEN 3 ܐ I E
LIBRARY
40302
D 3 :2
しょっ
£ 19 1963
C SAATEKS Unustamatuil 1940. aasta suvepäevil pandi Eestis taas maksma nõukogude kord . Sai teoks see, mille eest töötajate hulgad olid nii kaua võidelnud ja mille eest paljud eesti töörahva parimad pojad ja tütred olid oma elu andnud . Kuigi nüüd on sellest möödunud juba veerand sajandit, on meil selgesti meeles see tohutu energia ja entusiasm, millega meie rah vas hakkas uut elu looma ja sotsialistliku ühiskonna alustugesid rajama. Lõi õitsele vaba inimese jõuline looming, õilistav rahvaste sõprus ja vendlus, tekkisid eeldused inimeste moraalseks ja kul tuuriliseks ümberkujunemiseks . Rahvamajanduse, teaduse ja kul tuuri tormiline areng, ühiskondliku rikkuse ja rahva heaolu kasv sai reaalseks tegelikkuseks . Aga meeles on ka need õudust ja surma külvavad päevad ja ööd, mil meie isamaa ägas haakristi ikke all. Neil ränkraskeil aegadel pandi proovile meie kõigi südamed, äsja uuele teele asu nud inimeste parimad püüdlused. Nagu filmilindil mööduvad meie silmade eest eesti rahva poe gade ja tütarde kangelasteod võitluses vihatud vaenlasega. Näeme ja meenutame rahvakangelasi , kes täitsid oma püha kohust , kaits tes pikaajalises võitluses saavutatud vabadust ja sõltumatust. Me säilitame järeltulevatele põlvedele püha mälestuse fašismi vastu võitlejatest ja nende tegudest . Nendest me kirjutame mäles tustes, monograafiates, ilukirjanduslikes töödes ... Käesoleva kogumiku autorid jutustavad, kuidas partisanid Suure Isamaasõja ajal võitlesid hitlerliku armee tagalas , heitlus test, mida Nõukogude Eesti töörahvas pidas vaenlase poolt oku peeritud territooriumil. Kõigis episoodides, jutustustes ja mäles tustes peegeldub meie inimeste optimism ja kangelaslik võitlus esimestest okupatsioonipäevadest peale. Teatavasti hakkas Eestimaa Kommunistlik Partei juba varsti pärast sõja algust tegema ettevalmistusi põrandaaluse fašismivas tase võitluse organiseerimiseks juhul, kui vabariigi territoorium peaks sattuma hitlerliku okupatsiooni alla . Vastavad juhendid 5
selleks andis NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu ja ÜK (b)P Keskkomitee oma 29. juuni direktiivis rindeäärsete alade partei-, nõukogude, ametiühingu- ja komsomoliorganisatsioonidele . Muu hulgas oli selles ette nähtud , et okupeeritud rajoonides tuleb vaen lase vastu võitlemiseks luua partisanisalku ja diversioonigruppe , kelle ülesandeks on partisanisõja õhutamine, sildade , teede , tele foni- ja telegraafiliinide purustamine ning ladude hävitamine. Igas linnas , rajoonikeskuses, töölisasulas ja raudteejaamas , samuti külades pidid sel eesmärgil tegevusse astuma põrandaalused partei rakukesed . EKP Keskkomitee büroo 1941. aasta 23. juuli otsuse kohaselt organiseeriti viieliikmeline põrandaalune parteikeskus. Tulevane illegaalne parteikeskus hakkas moodustama põrandaaluseid juhti vaid kolmikuid, kes pidid tegutsema antud maakonna territooriu mil ja tegema ettevalmistusi põrandaalusele tööle jäävate kommu nistide üleminekuks illegaalsesse olukorda. Ulatuslikud abinõud olid ette nähtud partisaniliikumise aren damiseks. EKP Keskkomitee moodustas Eesti Vabariikliku Parti sanisalkade Staabi, mille ülemaks oli esialgu partei Keskkomitee sekretär Feodor Okk. Hiljem, kui F. Okk viidi üle teisele tööle , määrati tema asemele Eesti NSV Kergetööstuse Rahvakomissa riaadi Tekstiilitööstuse Peavalitsuse juhataja H. Roog, kes oli juba võidelnud fašistide vastu Hispaanias Internatsionaalse brigaadi koosseisus . Staabi koosseisu kuulusid veel EKP Keskkomitee sek retär Hermann Arbon, Osvald Tuul ja Artur Vaha. Partisanistaabi ülesandeks oli võitlussalkade moodustamine, väljaõpetamine, varustamine ja vaenlase tagalasse saatmine ning edukaks tegevuseks vajalike baaside organiseerimine. Igale staabi liikmele oli määratud kindel tegevuspiirkond. Lühikese ettevalmistuse said partisanid vastavas baasis, mis asus Tallinnas Narva maanteel . Partisanide õpetamist juhtis Artur Vaha. Et õppeaeg oli väga lühike piirdus mõnikord ― ainult paari nädalaga õpetati võitlejatele peamiselt relvade käsitsemist , õhkimist ja konspiratsioonikunsti. Salgad varustati vintpüssidega, osale võitlejaist jätkus ka automaate ning püsto leid . Partisanidele anti kaasa granaate , miine ja pudeleid süüte vedelikuga. Eesti Vabariiklik Partisanisalkade Staap organiseeris Harju- , Lääne- , Viru- ja Tartumaal ning mujal rea baase, kuhu paigu tati tagavararelvad ja laskemoon, riideid ning hulgaliselt toidu aineid. Partisanide ettevalmistamise baasis õpetati välja ligi 800 par tisani. Näiteks Pärnumaale saadeti sealt 75 inimest, Läänemaale 100 , Harjumaale 83 jne. Viimane 60-meheline partisanisalk saa deti Tallinnast läänerajoonidesse siis, kui linna lähistel käisid juba ägedad lahingud. Keskuses ettevalmistuse saanud partisanid kujunesid kohtadel
6
ARTUR VAHA
organiseerivaks tuumikuks, kelle ümber koondusid sealsed võit luskaaslased . Partisaniliikumine arenes kõigis okupeeritud piirkondades. Jär jest rohkem hävitasid partisanid fašiste ja nende käsilasi , lõhku sid vaenlase sideliine , põletasid ladusid ja teisi sõjalisi objekte, tegid poliitilist selgitustööd elanikkonna hulgas . Ühe baasis ettevalmistatud salga koosseisus läks vaenlase taga lasse praegune Tallinna aseprokurör Vladimir Švaiko. Nagu loeme tema mälestustest «Kolm korda üle rindejoone » , oli salgas umbes 60 meest. Partisanisalk pidas rea lahinguid, mineeris teid ja tegi vaenlasele muud kahju. Grupp selle salga mehi, kuhu kuulus ka V. Švaiko, liikus piki merekallast ida poole, ületas Narva jõe ja läks oktoobris läbi rinde Nõukogude tagalasse . Mitmeid partisanisalku moodustasid ka maakondade partei organisatsioonid. Samuti võtsid võitlusest vaenlase tagalas osa hävituspataljo nide võitlejad. Paljud neist käisid läbi rinde luureretkedel , kusjuu res nad desorganiseerisid fašistide löögijõudude organiseerimist, hävitasid vaenlase elavjõudu , rikkusid telefoniliine, tegid agitat siooni ja õhutasid rahvast võitlusse hitlerlaste vastu. Need hävi
7
tuspataljonide allüksused aga, kes rinde ootamatute edasinihete tõttu omadest ära lõigati ning ei suutnud enam läbi rinde tungida, läksid vaenlase tagalas üle partisanivõitluse meetoditele. Samal ajal , tihti koos vaenlase tagalasse jäänud kohalike nõu kogude patriootidega, jätkasid võitlust fašistidega sajad oma väe osadest äralõigatud Nõukogude armee võitlejad . Ühest niisugusest okupeeritud Eestimaale jäänud punaarmeelaste grupist jutusta takse artiklis « 45 päeva vaenlase tagalas » . Pärast pingelisi päevi ja keerulisi olukordi ühines grupp hiljem taas Nõukogude armee üksusega. Eesti NSV Oktoobrirevolutsiooni ja Sotsialistliku Ülesehituse Riiklikus Keskarhiivis on rida huvitavaid materjale, mis kõnele vad eesti töötajate põrandaalusest võitlusest 1941. aasta novemb ris ja sellest, millist ärevust see tekitas fašistide ning nende käsi laste hulgas . On säilinud mõningad bolševike lendlehed , Tallinn Harju prefekti ja Tallinn-Harju Prefektuuri poliitilise politsei ülema, sõjaroimar Ervin Viksi ettekanded, politsei ekspertiisi informatsioon ja mõned teised dokumendid. Nagu loeme E. Sai delsoni artiklist «Tallinn, november 1941 » , levitati 16. oktoobril Tallinnas ÜK (b) P Keskkomitee hüüdlauseid Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 24 -ndaks aastapäevaks . Kümneis paigus Tallinnas ja selle ümbruses lugesid inimesed 16. novembri hom mikul: « Vennalik tervitus meie vendadele ukrainlastele, valgevene lastele, moldaavlastele , leedulastele , lätlastele, eestlastele ja kar jalastele, kes ajutiselt on sattunud saksa fašistlike lurjuste ikke alla! » Illegaalne fašismivastane parteitöö ja partisanivõitlus algasid rasketes tingimustes. Okupatsioonirežiim tungis kogu oma met sikuse ja julmusega kõigisse elu pooridesse, rõhus ränga koor mana eesti rahvast. Võitlust teravdas asjaolu , et kodanlikud ele mendid linnades ja hallparunid maal hakkasid aktiivselt rööv vallutajaid abistama. Sobivaks « materjaliks » « omakaitse »> , polit seiüksuste ja teiste fašistlike organisatsioonide moodustamisel olid kodanlikud natsionalistid, endised kaitseliitlased , klikiaegsed politseinikud, kodanliku valitsusaparaadi reaktsioonilised ametni kud, mitmesugused kriminaalse minevikuga elemendid jne. Nagu faktid näitavad, olid just sellised tegelased kõige agaramad elanik konna terroriseerijad ja partisanide jälitajad. Nimelt just » nn. erakorraliste sündmuste kokkuvõtetes on regist reeritud ligi poolsada sealset kokkupõrget rahvatasujatega. Tubli pool Virumaa partisanigruppidest tegutses Narva jõgikonnas ja selle läheduses . Kui rahvatasujate grupid tollel perioodil olid ena mikel juhtudel väikesed, siis Narva kandis olid neist mõned üsnagi suured. Näiteks ühes partisaniüksuses oli koguni 22 hästirelvasta tud meest. Teiseks suuremaks partisanide tegevuse piirkonnaks Virumaal oli põlevkivirajoon ja praeguse Rakvere rajooni kesk ning põhjaosa, kus ühtekokku oli ligi paarkümmend rahvatasujate gruppi . Kiviõli ümbruse, Viru-Nigula ja Aseri kandi oli oma tegevus kohaks valinud Aleksander Suitsu partisanigrupp, millest jutus tab O. Landberg artiklis « 1942. aastast peale » . Grupp oli küll oma põhikoosseisult väike (ainult neli liiget) , kuid ta tugines arvukale kaastööliste ja abistajate võrgule. Kohalike olude hea tundmine ja laialdane side elanikkonnaga võimaldas A. Suitsul ja tema abi listel viia 7. novembril, Oktoobrirevolutsiooni 25. aastapäeval, punalipu Kiviõli tuhamäe tippu. Tema organiseeris ka vangide põgenemist Kiviõli vangilaagrist ja nende varjamist . Partisani grupp andis Nõukogude väejuhatusele väärtuslikke andmeid vaenlase jõudude paigutuse ja liikumise kohta. 1942. aasta sep tembri- , oktoobri- ja novembrikuu jooksul andis Aleksander Suits Nõukogude tagalasse üle 63 radiogrammi raudtee liikluse ja sõja liste veoste kohta . 1943. aasta oktoobris aga õhkisid A. Suits ja tema grupiga ühinenud partisan Bernhard Kentem mitmel korral raudteeliine ja lasksid kraavi ešelone . Võrumaal oli 1942. aastal kümmekond nõukogude patriootide gruppi. Ligi neli kuud tegi seal oma ohtlikku tööd Leen Kullman, kes oli sinna Nõukogude tagalast langevarjurina tulnud . Leen Kullman elas Ruusmäe vallas Väike-Kikre külas Olga Mägi majas. Kuid tema organiseerimistöö ulatus küla piiridest palju kauge 9
EESTI FOLITSE TVALITSUS IV Deak.A jnoak. Omaksitae erakorraliste sündmuste kokkuvõte mu.21 . Andmail
16.11 .
30.11.42 . Koostatud : 18.12.42 .
KB & X t: 1 : 100.000
1. Lennuväe tegevus . Üksikuid vastase lennukeið nähti nii päeval kui öösi lendamma Soome lahe ranniku ja Põhja-Tartusaa rajoonides 19. ,22. , 24.,26.,27. ja 29.11 Porse lennukellt ei heldetud Eesti aladele. 2. Partisanide tegevus 24.11.42 kell 15.15 ilmusid Kriveje Luka ( larvest 20 ks Lõuna®) külla veskisse 4 relvastatud partiseni , Kuna voskis jahu el ol nud , lahkusid mod je lubasid tulla 28.11.42 taysai . Partisanid jäid tabamata .
3. Lendlehed . lity Kommunistide poolt levitatud eestikeelseid lendlahti fiarju-, Järva-, Firu-, Tartu- ja Valgamaalt 20. , 26.. 27. ja 28.11.42. 4. Sõjavangide põgenemine . Omakaitse poolt võeti kinni 14 äranõgenenuð vene sõjavangi , 1 vangidest sel tabamisel haavata , 2 vangi jäid tabamata . 5. Kahtlasi isikuid . võeti omakaitse poolt kinni Virumaal 2 (16. ja 25.11) Tartumaal 4 (18. ja 25.11 ) Kokku:
6.
6. Hakkushaigused . 29.11.haigestus Kelures üks Tepalt toodud sõjavenɛ plekiliuse soojatäppe .
7. Arreteerimised . 29.11.42 vahistati Julgeolekupolitsei poolt Sakulamen malevs II pataljoni ( Mustla ) Holstre kompani üles lipnik Theodor HÄRMAS . Põhjus varjas one talus bolsevikeaegset tegelast lipnik A.JÄRVE.
See lehekülg fašistide aruandest räägib ise enda eest
male. Omades sidemeid Võrus, Tartus ja isegi Tallinnas elavate võitlejatega, andis vapper partisan kogu oma tegevuse ajal korra päraselt andmeid vaenlase kohta . Temalt saadi keskuses teada, palju on vaenlasel kaatreid Peipsi järvel, mida ja kuhu veetakse
10
Valga-Pihkva raudteel ning palju muid vajalikke asju. Lähemalt tutvustavad meile 1965. a. Nõukogude Liidu Kangelase nimetuse saanud Leen Kullmani võitlusteed A. Matsulevitš kirjutises «Eesti rahva vapper tütar » ja kangelase õde O. Mägi oma mälestustes >
kuuske otsima?
Aga siin pole lubatud
« Kas nüüd kuuske või mitte , aga sind on mul tarvis. Hakkasid meeldima. >> Vanamees pistis käe tasku ja tõmbas sealt välja võtme. « Võta. Lähme, näitan sulle paadi ja üleminekuks sobiva koha kätte ... » « Tänan, isake. Tasume sulle marke me ei tunnista . >> Vanamees vaatas kavalalt:
aga
Nõukogude
rahas,
Saksa
« Ma ju tegin nalja, seltsimees komandör. Mingisugust raha pole mulle vaja, olen rõõmus, kui jõuate omade juurde. Elan küla serval ja minu juures käib igasuguseid inimesi . >> Pool kaks öösel roomasime sinna, kuhu paat oli kinni seotud. Äkki kuulsime kellegi samme. Viiekümne meetri kauguselt lähe
48
nesid teiselt poolt paadile mingid kogud. Tardusime lohku pajude all. «Kedagi pole ja paat on oma kohal, » kostis põõsaste tagant. « Ei või olla , » vaidles teine hääl vastu . « Nad lähevad täna kindlasti üle, ma ise rääkisin nendega ...>> Paadi kett kõlises jalahoobist:
Ühe hääl oli tuttav: nüüd ei saanud enam kahelda, et see kuulus Mjaniševile. Teine bassihääl lausus vene keeles:
Oli selge, et see oli käsk Mjaniševile.
4 Rahvatasujad
VASSILI RIIS
MÖÖDA JÄLJETUID RADU Raske sõnum On momente, mis kustumatult mällu sööbivad . Need võivad täidetud olla õnnest, kuid ka valust. Just viimasega seoses ei unune üks 1942. aasta maihommik. Karmi, külma talve tõrjusid minema esimesed kevadesoojad. Ere, päikesevalgusest ` küllastatud päev kuldnokkade pesaloomise rõõmudest täidetud vadinaga lõi terava kontrasti teatele, millega tuli minu korteriperenaine külast: « Ellam ja Kuul on maha las tud ! » Nagu ikka ootamatute ja raskete õnnetussõnumite puhul oli minu esimeseks reageeringuks seegi kord mitteuskumine. > Ma ei suutnud ikka veel uskuda . Sõnum oli nii masendav, nii raske . Aleksander Kuuli ja Johan Ellamiga olin pikki aastaid jaga nud sama saatust: põrandaalune töö, vangla, taas põrandaalune töö, aasta Nõukogude korda ja uuesti tagaotsitavate närvesöövad päevad. Niisugune elu haaras meid peaaegu lapseaastaist ja sel lest katkematust võitluspäevade ahelikust korjus palju ühiseid, köitvaid mälestusi . Ühised ohud , ühised mured ning rõõmud , ühine eesmärk lähendasid seevõrd, et mõiste sõprus tundus liiga kitsana meie vastastikuste suhete määratlemisel. Sellest küljest võetuna sisaldas raske sõnum kaotuse valu ka puht isiklikul pinnal. Teisest küljest tähendas Aleksander Kuuli ja Johan Ellami mõrvamine seda, et langesid ühed võimekamad parteitöö ja parti saniliikumise juhtivad töötajad Saaremaal . Kuul oli illegaalse 50
A. KUUL
parteikomitee, Ellam partisanistaabi liige. Kumbki neist omas ise loomu, mis kõrgemal määral vastas niisugusele vastutavale ja ohtlikule tööle. Tasakaalukus, külmaverelisus, rahulikkus ühines neis vastupandamatu tegutsemistungiga. Rääkida jäägitust andu musest oma ilmavaatele oleks siinkohal enam kui liigne. Ja ma ei suutnud uskuda ... « Alles see oli , kui räägiti minu tabamisest Haeska soos, » mee nutasin perenaisele. « Nähtud on mind kui palju ajal, mil ma pole siit jalgagi välja tõstnud . . .» > Välja ei pääsenud? Kodumaa ja rahva reetjad , massimõrvarid , kellele okupandid tasusid nende teenete eest pahatihti vaid piiritusetilkade või siis «Karavan » paberossidega ja loaga röövida mõrvatute vara, lähtu
4*
51
sid enda seisukohast. 1944. aasta sügiskuudel rabelesid nad ranna äärtes paanilises põgenemispalavikus. Hälbib neid praegugi ringi mööda kapitalistlikku maailma, müües end välismaisele salaluu rele, kiskudes omavahel penidena suutäie võõralt laualt langeva leivaraasu pärast, olles hirmul oma koduta lõpu lähenemisest. Kuul ja Ellam, nagu ka kogu parteiaktiiv, kes jäi Saaremaale , ei otsinud põgenemisvõimalust. Ei viimaste kaitselahingute ajal, vahetult nende lõppedes ega ka hiljem. Neid kutsus kohale jääma kohusetunne oma maa ja rahva vastu , parteilase südametunnis tus, mille puhtus väärib elu hinda. Tekitades valu seiras mõte mälestusteradasid . Esimesed kohtumised Kuuli ja Ellamiga ... ja viimased ühes veedetud silmapilgud ... Nõupidamine Kärlas ... Sealt õieti saigi alguse meie lahkupudenemine lootuses pühendada end nõupida misel seatud ülesannete täitmisele fašismivastases põrandaaluses töös.
Ümberhinnanguid Saaremaa parteikomitee ja partisanistaabi ühine nõupidamine toimus 1941. aasta novembri esimesel poolel Kärla metsas , parti sanistaabile kuuluvas koopas. Saaremaa lõplikust vallutamisest oli möödunud üle kuu aja, Kärla langemisest okupantide kätte aga poolteist kuud. Nõupidamisest võtsid osa parteikomitee liikmetena Aleksander Kuul ja käesolevate ridade autor, partisanistaabi ülem Johannes Mets, staabi liikmed Johan Ellam ja Sergei Lääts ning Pöide partisaniüksuse juurde arvatud Vassili Oll . Puudusid parteikomi tee liige Aleksander Mui, partisanistaabi liikmed Aleksander Ingalt ja Karl Tooming, kelle saatusest me midagi ei teadnud. Nagu hiljem selgus, olid Mui ja Tooming siis juba mõrvatud , Ingalt aga vaevles gestaapo küüsis, oodates, millal teda hüütakse kongi ukselt viimast korda ... Meie neljakesi, Kuul, Ellam, Oll ja allakirjutanu jõudsime Kärlasse vaevu , hiilides läbi lugematute valvetõkete ning haa rangulainete. Kuu-poolteisene kogemus, mille võrra olime rikkamad oku peeritud tagalas viibides, sundis tegema tõsiseid ümberhinnan guid varem kindlaksmääratud võitlustaktikas. Istusime kitsas, hästimaskeeritud koopas, mille seinad, põrand ja lagi olid vooderdatud laudadega, väljapääsuluugil aga « kasvas » noor kuusk. Nurgas, konservikarbil põles küünal. Kuna koopa asukohta teadis kohalik metsavaht, kes kokkuleppel Johannes Metsa ja Sergei Läätsaga pidi « kammimiste » puhul meid hoia tama, siis puudus meil väljas valve . Olime olukorra juba põhjalikult läbi arutanud . Nüüd tuli kõi gist teha kokkuvõte ja järeldused .
52
Okupeeritud tagalas valitsevast seisukorrast andis ülevaate Johannes Mets, arutlustest taktikalistes küsimustes kohustuti kokkuvõtet tegema mind. Metsa sõnavõtust avanes raske ja masendav pilt. Selgus, et Nõukogude ja parteiaktiiv hävitati Kärlas okupatsiooni esimese, teise nädala jooksul . Osa seltsimehi areteeriti oma kodudest, osa läksid liimile sellega, et ilmusid ise end kohalikku vallamajja registreerima, vastavalt okupantide petlikule üleskutsele, nagu ei sünniks nende nõukogude aktivistidega midagi kurja, kes ise välja ilmuvad. Nad areteeriti samas, viidi Kuressaarde või mõrvati juba teel linna. « Mahalaskmised on massilised . Tapetakse naisi, noorukeid, rauku. Inimesed on äärmuseni ära hirmutatud ja ter roriseeritud, kuna julge, võitlusvõimelisem ja aktiivsem osa elanikkonnast on hävitatud ... Meie siin liigume ettevaatlikult ringi, püüame inimesi julgustada, õhutada vastupanuvaimu , » rääkis Mets. «< Asi pole nii muidugi mitte ainult Kärlas, » jätkas ettekandja . > mööda ... Ma ei liialda, küllap oleme Kärlasse jäänud Sergeiga kahekesi ... Oleks Ingaltki alles , tuleks ta siia ... Valdade parti sanistaapidega on niisiis iga sideniit katkenud ... » Tol ajal me loomulikult ei võinud aimatagi, et meid kõiki ree deti ja et reetjaks sai sama mees, kes meile oli ette kirjutanud võitlustaktika põrandaaluses olukorras. Me tundsime ja mõist sime vaid, et otsus - peituda Saaremaal metsadesse , koobastesse («< kaevuge maasse ! » ) , osutus lõplikult kõlbmatuks. See oli otsus , millega me algusest peale ei tahtnud nõustuda, kuid mida täita tuli. Sellekohaselt kaevasid endale heinamaadel koopad ka val dade partisaniüksuste staabi liikmed (valdade partisanistaabid olid kolmeliikmelised ), kogu juhtiv aktiiv. Tehtud viga läks meile väga kalliks maksma. Edasi. Täiesti vale ja väär oli ettekirjutatud taktika, mille kohaselt valla partisanistaapidel tuli koondada kogu valla aktiiv löögirusikaks, partisani maakonnastaap pidi aga need üksused omakorda koguma ülesaaremaaliseks malevaks. Täiesti relvitute inimeste taoline kogunemine (juhendi kohaselt tuli relvad hankida lahingu käigus, seni pidi piisama löögiabinõudest, mis parajasti ¹ Vt. « Rahvatasujad » . Esimene raamat, lk. 21 . 53
kätte juhtub ) oleks tähendanud kõigi oma jõudude andmist vaen lase hävitava löögi alla. Kolmandaks osutus vääraks korraldus alustada partisanisõda alles pärast kahe nädala möödumist okupatsiooniikke alla sattu misest. Kõik see kokku, millega reetur Säre oli varustanud Aleksan der Muid nende viimasel kohtumisel Tallinnas, näis nüüd peh melt võetuna parandamatu totrusena . Meil oleks tulnud jääda rahva sekka, valmistada ette konspira tiivkortereid küladesse . Partisanitegevust oleks tulnud alustada viivitamata, ilma kahe - nädalase ooteajata. Just passiivne oota mine võimaldas okupantidel hävitada aktiivi, enne kui see jõudis sõrmegi liigutada. Ja partisanitööd oleks tulnud teha väikeste grupikestena , üksikult omaette, sest Saaremaa metsatukad ja hõredad heinamaasalud pole mingiks sobivaks manööverdamis kohaks partisanimalevatele. Nüüd tuli see välja ütelda, sellest mööda ei pääsenud. Kuid missuguse jõu omas antud direktiiv, näitab seegi, et Aleksander Kuul, kes ise südames teravalt hukka mõistis tolle väära korral duse, seda nüüdki ikka veel kaitses ... Diskussioon läks pikale . Kuuli seisukohti ründasid nii Johan Ellam kui ka Johannes Mets . Aleksander uskus ikka veel võima lusse koondada partisanimalev ühisteks suurteks üritusteks.
Reetmisega olid gestaapole loodud kõik võimalused ka Saare maa parteiorganisatsiooni kiireks ning jäägituks hävitamiseks . Novembris, mil Kuul ja Ellam Kärlast Pöidele jõudsid , olid nende lähemad ja kaugemad sugulased ning tuttavadki gestaapos täpselt arvele võetud . Töö osutus põhjalikuks. Gestaapolaste nime kirjades figureerisid sugulussidemed nii kaugetest põlvkondadest , et tagaotsitavatel andis mõistatada, kas fašistidel pole eksitusega tegemist. Niisugusele põhjalikule ettevalmistusele järgnes otserünnak. Kõigi arvelevõetute juures toimusid läbiotsimised, leidsid aset areteerimised ja ülekuulamised . Tulemusteta ringituustimine muutis gestaapolased üha pööra semaks. « Omakaitse » timukatele anti tagaotsitavate omaste suhtes vabad käed. Seda rutati kohe ka kasutama. Areteeriti Johan Ellami umbes 80-aastane isa , Aleksander Kuuli vana, haigusest jõuetu ema kisti voodist ja tapeti labidatega fašisti Mäe Mihkli ning ta jõugu poolt teel Orissaarde . Nädala poolteise jooksul olid Saaremaa heinamaad ja metsa tukad mitmel korral risti ja põiki läbi kammitud. Jalatäis jala täie kõrval uuriti iga põõsaalust. Rüüstamine osutus niivõrd põh jalikuks, et kodanliku korra ajal põrandaaluses töös kogenud selt simehedki tabati juba okupatsiooni esimestel nädalatel . Kuid nende hulgas polnud ikka veel Kuuli ja Ellamit. Gestaapo pani kõik mängu. Tagaotsitavate reetjaile või taba jaile tõotati kõrget pearaha. Kuuli ja Ellami sugulaste ning tutta vate juurde seati salajane ööpäevane valve , kes pidi registreerima iga pisemagi kahtlase nähte . Väiksemagi signaali puhul paisati kohale autotäied hambuni relvastatud hitlerlasi ja nende käsilasi. Läbikammimised toimusid külade ja suurte piirkondade viisi. Niisuguse olukorra Pöidel valitsedes jõudsid sinna Kuu ja Ellam . Mida teha? Tegutsemisbaaside ja aktiivi hävitamine , pöörane jaht , mida peeti nimme neile, võis kergesti viia mõttele lahkuda Saaremaalt. Vaatamata okupantide märatsemisele olnuks see siiski võimalik. Lahkuda Saaremaalt? Ei . Partei jättis nad siia, jättis pealegi vastutava ülesandega . Kui neil võimaldub kasvõi küünevõrdki teha sellest, milleks nad jäid, ka siis tuleb siin olla. Nii algas võitlus gestaapoga, kes peale oma aparaadi pani 58
form zaken okupaatidele! Punaarmee jõudis välja NSVL riigi piirini 2. Ukraina rinde vård Bletades Daestri joc jõudsid välje Prut juaje zá km ulatuses piki rinnet. 1. Ukraina rinde väed vallutasid Kamenets. Podolski linna. Moldaavias jätkuvad okupantide väljakluptamiseks edukad lahingud. 1. Ukraina rinde formijookved val- pitrileki blast rajoulukeakura dari 25 kuometni Proti ulatuses, le 85Tasẽ 29. märtsil 1944 lutasid 25. märtsil bi n so với đ saga sakslaste kaitse võimsa Gaivoranist eetela ja loc fa Me vied ületet edukalt togipunkt samire raudtresol. na pool vallutasid meie väed Dnestri je, vallutates Stuphân me Proskurevi linna ja võtsid edasi liikudes üle 40 asula lavi oblasti NA SUBIA Taufeja Vaprad nõukogude parti veel 150 asulet jo 7 raudtee ja ühe raudtrejsama Nikolajevi Sauces valluta Bona Gorndenka ning Tibeti jaema sanid abistavad kõikjal 26. márisd vallutasid 1. Uk. sid meie väed vaenlase tuge novita ehdasti k Faina rinde vaed Ksmedels vasti kindlustatud tugipunkle se Zastavka Ha Punaarmeed Podolski oblasti rajoonikes. Bing Vodopal radicejaama Jätkates pestelui Bu Mihhaipoli, Vinnitsa ob mis asub Nikolajevi inant art ja Pruti jos vahel, value Pinaarmee võiduka peale. Runnakud K. külale partisa kuse Vara sid 2. Ukras last rajoonikeskuse Bari a kmPervantaiskist kagu peal .1. Saal langevad partisani nid lasksid õhku suure vaen na. ja Moldavia NSV rajoortes Tarnopoli oblasti rajooni dela poul jätkasid 13800 sbuted blesanded. Nou lase transpordi, kokku die 30 keskused Kozlovi ja Zolotniki meie väed kuse Britshsas long, de 103 on vaenlase on partianid tegutsev simee Pat veoauto, Sm. V partisansat , te ning võtsid lahingutega veel pealetungi ja vallutasid mita asusPervoresiskist ja ? coudterproma £ we täime asulu ja 2 raudtee asulat t vouluse rinne läbib iga guisedes ajutiselt okupeeritud üle 100 Meta Teistel rinnetel kohaliku edela pool jätkasid new vi pitrasid valiutą laste poolt ajutiselt val- Eesti NSV territooriumil, he shoe jeama.Tarnopoli vied pealetungilatinguts. ja kamenetstähtsusega lahin 5.3 naa ala. Řehva kätte vitas suure veeniase trans Podolski Hinnas paiknevad 24. je 25 märtsil vigastasid Ortessa oblasti rapodikea jäigih sakslasi kõikjal pordi, Isakis õhku maantee sif ja hävitrait mele väed kuse Savrani ja te suplo Tranide tegerus võtab iga silla ja purustas mitmes ko. vaenlase garnisorád. kökidel rinnell 86 saksa Nikolajevi unas valulz* 2 Saga Suurema ulaiuse, has raudteed. Salk ründas Mogilev-Podolskist käe ja tanki Ohulahingus ja Chu- sid argie vând mitu end it 13 tudes vaenlase Äududele smurf SS -laste garnison , Buns pool vallutasid mete torkahurve tulega tulista Ternovka raudteepama, *** *** kohutavamaks hävitades 76 hlileriast Moldsavia 46 vaenlase lennurkil asub 4 km põhia pod Niko NSV partisanid, tăi- väed nikeskuse Jedini NSV linna,rape50 #1 alla 1. Ukraina finde väed val- lagevit Andugeit ume Liefomaale. tes Eesti 26 märtsil virratasid ja aroudtipsid juhiseid, on wuist ja 5 hongsat raudtrejoama bankkoondiste ja jala hävitasid is t^uod vane rahvale, süü parthanid kitkat ne korduvalt takistamini Jätkates pealetun lutasid vie hoogsa Pagi tulemusel meie värd kidebake! væen plaane. Kunagi nad el gi ületasid 2. Ükraina riode 26 märtsil Besimta oblasti rinnetel 29 saksa tanki ChuC +354 Trest Nad lase lubanud vaenlasel keskipe ole soorita värd mine päeva eest Dreads Kameorts-Podolsál lamnguis sa bhukór ekxhurufe untsid paljudes NSVL oku eina ja mil kuritegusid ri jõe 125 km ulatuses, vallu lima søkalude kaitse võim tulega tulistali alta 19 vagy erita territooriumi azader rahva kalisi. lang lennuki trai tähtsa cauftesilme se tugipunk Duestri pe 36astelc ja mende käsiku eestiVastuseks vaenlaste käsu Bettso inna Moklaavia 27. märtsil vollutmidt Uk elamistingimused välja. le, et sunduslikult evakueeri rapsmikeskused raina. ritside vand Tarmo Some lahes uputati vac konitamatuteks Red jälgida läkski paljud NSV BolotineFalesh ang pinapeaua to. Glodjano, (ase traales, valvetov ja vali igal Saksamaale, hävitad vestiast mebadesse parti jõudsid 26. märtsi meie riigi riska lam. RammegetsMimasto Pudials- vekaster -294584 Partisanid ründasid talupojad Põranda juurde. sanisalk ade garnisone, ladusi aluste organisatsiooni juh basket õhku sukaa ron. Humaci el tans væenis timisel moodustati Rahs Läti ja leedu par Partisanide suured lahinged 284881 jdens vasrate Omakaitse" salgad Relvasta itunnida INRIA
TASUJA EESTI NÕUKOGUDE PRATISANIDE MÄÄLEKANDJA
******
#
Eesti nõukogude partisanide häälekandja
mängu sajad relvastatud okupeeritud alade bandiidid Kuuli ja Ellami tabamiseks . Kui okupandid kurtsid, et « kindral Talv » alustanud nende. vastu ofensiivi idarindel, siis antud olukorras murdis too > Pimeduse saabumisel süütasime kokkulepitud signaaltuled . Osa pakke saime kätte, osa langes vaenlase saagiks. Märtsi keskel murdsime vaenlase rõngast läbi ja jõudsime taas õnnelikult tagasi omade keskele .
12 Rahvatasujad
NIKOLAI TURKESTANOV
1944. AASTA MÄRTSIS 1944. aasta kevad hakkas endale tasapisi teed rajama. Ta puu ris pilvedesse auke, upitas päevasüdamel elavhõbedasammast kraa diklaasis kõrgemale , sosistas maapinnale: « Ärka ! >» Talv läks sellest marru ja pani raevukalt vastu . Kuid karmi talve vihased vihinad ei suutnud piiri panna sellele, mis väära matult lähenes ―――― Iuue elu taasärkamisele. Tigedalt taganev talv sarnanes fašistidele , kes samuti olid määratud hävingule, ent taganedes iga jalatäie maa külge klam merdusid . 1944. aasta hakatuseks jõudsid Nõukogude väed ka Eesti pii rini ja , ületanud selle Narva juures , astusid sammu Nõukogude Eesti pinnale . Seisis ees kogu Eestimaa lõplik vabastamine fašist liku okupatsiooni ränkraske ikke alt. Hitlerlike vägede meeleheitlikku vastupanu tuli murda nii löö kidega rindel kui ka ühendusteede halvamisega fašistlike divii side tagalas. Viimase ülesande võtsidki oma õlgadele rahvatasu jad. Nõukogude Eestisse suundus osa neist partisanidest, kes siiani võitlesid Leningradi ja Pihkva oblasti territooriumil . Ühel märtsi tuisusel õhtupoolikul hakkas kolmas partisanibri gaad koos vooriga üle lageda Peipsi jää lääne poole astuma. Tunnid venisid aeglaselt ja ka tee ei edenenud kuigi jõudsasti. Jääpangad ja -kuhilad olid sedavõrd kõrged, et neist tuli ringiga mööda minna. Suitsumehed tusatsesid ――――― neid ei lubatud süüdata ühtegi tikku . Valgehakul jäime peatuma. Inimesed varjusid jääpankade vahele; samasse asetati ka hobused ja reed . Kõik olid maskeeri tud valgesse, sest fašistid pidasid järvepinda teraselt silmas. Olid pingsalt valvel ka jääpankade vahele peitunud partisanid. Pikkamööda, aeglase sammuga astus päike sel päeval oma teed . Viimaks siiski saabus videvik ja edasiminek jätkus. Nüüd tuli veelgi ettevaatlikum ja tähelepanelikum olla, sest tuisk oli möö dunud ja öö kujunes kuupaisteliseks. Liikujate silmad uurisid teraselt igat varju, mis vähegi kahtlasena näis. 178
Endised partisanid meenutavad kunagisi lahingupaiku
Seal ... kas ei pendelda mingi vari lume taustal? Partisani dest umbes poole kilomeetri kaugusel hakkas valgel väljal selgesti silma mustav inimkogu. Ta astus aeglaselt, seisatas, sammus taas veidi maad ning jäi uuesti seisma. Vaatas ... Kuulatas ... Komandöri käsul läksid viis partisani lähenejat ligemalt uurima. Üksik rändaja ei tahtnud lähenejaid ligi lasta, viskus pikali ja sirutas püstoli ettepoole. Tulistama ta kohe ei hakanud. Küllap pani teda kahtlema asjaolu, et tulejad lähenesid idakalda poolt. « Seis! Mitte sammugi edasi ! Kes tuleb?! » kuulsid partisanid kähinal lausutud venekeelseid sõnu . « Omad, » vastati talle, « omad ! >> Lamaja ajas end vaevaga püsti ja tuikus rahvatasujatele vastu . See oli lumine kogu, jalas karvasaapad. Niisiis lendur. Peagi ümbritses teda kogu salk. Ta rääkis oma juhtumisest. Nende lennuk käis vaenlase baase pommitamas ja sai tabamuse , millest põlema süttis. Meeskond juhtis oma tunglana põleva len nuki rindejoone poole lootusega ohutus kohas maanduda. Peipsi kohal muutus olukord väljakannatamatuks. Lennukist aga suutis langevarjuga välja hüpata ainult üks. Langevari maandas ta järve jääle. Mees sai vigastada, sest tuul virutas teda korduvalt vastu jääd. Lendur suutis siiski nii palju, et hakkas kord käies, siis jälle
12*
179
roomates järve idakalda poole rühkima . Ei uskunud enam, et kord sihile jõuab, jõud ütles üles . Päeval lamas paigal, varjas ennast jääpanga taga, öösiti püüdles omade poole. Talle anti süüa, seoti veritsevad muhud ja saadeti reel taga lasse. Võib -olla tegi ta edaspidi sõja õnnelikult läbi ja elab prae gugi ... Partisanid aga läksid jälle edasi , vastu uuele päevale, uuele pikale lamamisele jääpankade varjus. Järgmise päeva hommikupoolsel ööl oli eesmärk ― läänekallas üsna lähedal. Juba ulatas partisanide silm seletama majade kon tuure ja neist tagapool mustavat metsajoont. Oligi käes aeg asuda kaldale jalga kinnitama. Jõudsime välja just ettenähtud kohta, Omedu küla kohale . Partisanid hargnesid ahelikku, mis energiliselt kalda poole rüh kis. Esialgu oli eesolevas külas surmvaikne. Kuid koertel on terane kuulmine ja peagi ulatusid nendeni mingid võõrad helid. Karva sed valvurid pistsid heledasti klähvima. Kallas muutus valgeks, hakkasid õhku tõusma hitlerlaste val gustusraketid . Jääle avati korratu, kuid tihe tuli. Vaenlaseni oli jäänud mõnisada meetrit ja see vahemaa tuli ületada tulistjalu. Meie automaatide äge tuli ja osavasti heidetud käsigranaadid purustasid tormi -iilina vastase kaitse . Osa kaitsja test sai surma, osa põgenes paanikas metsa. Kohalikud elanikud võtsid meid vastu soojalt. Rõõmsa häm mastusega kuulsid nad meid eesti keelt kõnelemas. «Olete ikka tõesti eesti sõjamehed ?! » « Kas lööte nüüd fašistid meie maalt välja ? » Neid küsimusi, hüüdeid: «Tere tulemast! » ja sooje käepigistusi oli tõsine rõõm kuulda ja tunda. Tõmbasime pärast lahingut veidi hinge ja vaatasime üle oma kaotused. Vaenlase kuulid olid teinud meie read kolmeteistkümne mehe võrra hõredamaks. Haavatud said esmaabi, seejärel asetati nad regedele ja saadeti idakaldale . Samuti võtsime raadio teel ühenduse partisanistaabiga, teatades, et meie ülesande esimene etapp on täidetud ja hakkame liikuma ettenähtud kohta. Nimelt pidime siirduma Virumaa suurtesse metsadesse, seal omale baasi looma ja alustama aktiivset tegutsemist Narva- Rakvere raudteel. Hitlerlased ei kaotanud tarbetult aega. Varsti saime andmeid : fašistid saatsid välja soomusautod ja meid asus jälitama arvukas karistussalk. Kiirustasime edasi minema, võttes sihi suuremate metsade poole. Teel kohtasime talutaati , kes reega koduteel oli . Kutsusime teda meile küüdimeheks ja ta oli kohe nõus. Taat, nii aastat 65 vana, lasi sedamaid osa meie kraamist oma rekke laduda ja suu nas oma raudja meiega kaasa . Suundusime edasi mööda Omedu
180
jõge. Muidugi olime kogu aeg suurematest teedest hoolega vale hoidnud, kuid jäljed jäid lumme ikkagi. Kinnisemale maastikule jõudes jäime paigale ja võtsime ringkaitse. Juba olidki karistussalklased meil kannul. Nad hagijatena jälgi ajades, tormakalt, rind ees, nagu poisikesi butama.
kōr sisse tulid. kim
Lasime käratsevad tagaajajad ligi tulla ja siis külvasime nad äkki kuulirahega üle . Meie ees olevate puude ja põõsaste vahele jäi lamama palju tumedaid kogusid . Ootamatu vastulöök ajas jälitajad ähmi täis . Nende uhked sabasuled vajusid kähku longu ja kes pääses, see tänas kiireid jalgu. Tol korral sai meilt karmi õppetunni palju karistussalklasi , kusjuures partisanidel kaotusi ei olnud. Jälle saabus õhtu ja ees seisis rännakuöö . Pidime kõvasti kii rustama ja hommikuni katma vähemalt 60 kilomeetrit . Kahjuks. polnud meie komandör oma ülesannete kõrgusel. Tal kulus üle määra palju aega liikumisteede valikule ja rännaku organi seerimisele, mille tulemusena jõudsime öö jooksul läbida vaid 15-20 km. Komandör sai hakkama veel teisegi ränga veaga. Meile mee leldi küüdimeheks hakanud vanamees kukkus äkki kurtma: > Ja komandör andiski talle säärase loa . Vanamees, oma ree tühjaks teinud, pani hobusele takka ja kadus oma «väsinud » raud jaga tuulekiirusega meie vaateväljalt. Varsti läks meie olukord õige raskeks ja kaldun arvama, et selles oli mängus ka « väsinud » hobuse peremehe käsi . Tunni kolme pärast hakkas valgeks minema, meie aga olime alles üpris lagedas kohas . Ja ootamatult hakati eemalt meie pihta tulistama. Nähtavasti jälle justkui meie jälile juhatatud karistussalklased . Liikusime piki jõe sängi . Siin oli vähem lund ja seetõttu ker gem edasi jõuda. Seejuures unustati aga peamine ei saadetud ette välja luurajaid. Ilm oli varakevadiselt karge ja ilus. Puhus tasane tuul ja kii resti sammuvatel inimestel hakkas palav. Olime väsinud ega osa nud aimatagi, mis meid ees ootas. Meie komandör alahindas asjatult fašistide kavalust . Nad tundsid ümbrust partisanidest paremini ja surusid meid eemalt tulistamisega nimme neile vajalikku kohta, kus oli organiseeritud varitsus. Meile, partisanidele, anti ootamatult kohutav tulelöök. Kuule tuiskas nii automaatidest kui kuulipildujatest. Vaenlane ise oli hästi varjatud ja meie kuulidele raskesti tabatav. Fašistide käsu tuses olid samuti soomusautod ja tankitõrjepüssid . Meie kohale
181
"
V. TALALAJEV
siginesid isegi lennukid , kust meie liikumisteede ja positsioonide kohta teateid anti ja meid kuulipildujatest tulistati. Ootamatult tabatud partisanid kandsid esimestel minutitel suuri kaotusi. Jäime ilma paljudest seltsimeestest ja langesid sur nult lumele ka meie hobused . Otsekohe aga toibusime ja asusime ennast kaitsma . Tekkis raevukas lahing. Lahingus lõid vapralt kaasa isegi meie naispartisanid - radistid ja sanitarid. Kui noo ruke Olja kuulist tabatuna lumele langes, hüüdis ta valjusti : » Ennastsalgavalt jäi oma soodsale positsioonile jalgadest haava tud partisan Gurko. Alles pimeduse saabumisel lubas ta end eemale kanda ja haavad siduda . Partisanid murdsid rõngast läbi gruppidena, mistõttu ma kogu lahingupilti ei näinud . Tean aga, et meie inimesed väga vapralt vastu panid. Fašistid arvasid mitu korda, et on meid nii öelda päris pehmeks teinud, ja tulid rünnakule. Need pealetungid läksid neile kalliks maksma. Sattusin gruppi, kuhu kogunes ligi kolmkümmend partisani. Pimeduse saabumisel võtsime kaasa haavatud Gurko ja tõmbu sime metsa. Fašistid asusid meid jälitama. 182
Nende peamiseks mureks oli meid mitte käest ära lasta. Päe vase lahingu kogu piirkond võeti hoolsa valve alla . Kõikidel tee del patrullisid fašistide tugevdatud salgad . Partisanidel tuli paratamatult jaguneda väikesteks gruppideks, kes asusid tegutsema omal käel. Seetõttu meie teistega enam kokku ei puutunud . Olime raskes olukorras. Tuli ööbida metsas, kus tuletegemisest juttugi polnud. Jalatsid ja riided olid lumest märjaks saanud ja panid meid külmetama . Ega süüagi midagi olnud . Ainult janu me ei tundnud; selle kustutamiseks oli ju külluses lund . Oma eesmärgi poole - Virumaa paksude metsade suunas —, me enam minna ei saanud. Selles sihis olid väljas eriti rohkearvu lised « omakaitsesalgad » . Meil ei jäänud üle midagi muud, kui jälle järve poole püüda. Fašistid arvestasid seda ja valvasid ka seda kanti hoolikalt . Seetõttu tuli meil kahel päeval pärast lahingut Ulvi lähedal veel neli tulevahetust maha pidada. Püüdsime mitmes kohas rõn gast läbi murda, kuid see ei läinud korda. Meie käsi oleks vägagi halvasti võinud käia , kui kohalikud elanikud poleks meid abistanud . Nendelt saime teateid vaenlase liikumise kohta ja ka toitu. Lõpuks läksime välja riskile ja ühel ööl murdsime välja jär vele. Hitlerlased süütasid oma prožektorid ja avasid meie pihta turmtule. Raskesti sai haavata partisan Talalajev, kes kaotas palju verd. Enamikul neist, kes lähtekohta tagasi jõudsid , olid jalad külmast näpistatud. Kuigi meie retk üle Peipsi kõiki soovitud tulemusi ei andnud , saime mõndagi ära teha. Fašistid olid paanikas, kohalik elanik kond kuulis tõde Punaarmee võitude ja hitlerlaste paratamatu lüüasaamise kohta.
PRITS MAAKER
LÄBIMURDEL PIIRAMISRÕNGAST Meid näpistas järjest kasvav nälg. Piinasid külmad . Vaatamata , et märts lõpule kiirustas, langes temperatuur öösel oma paarküm mend kraadi alla nulli . Ümberringi lajatasid lakkamatult lasud ikka ja jälle meenutades, et oleme vaenlase surmarõngas. Sellest jutustasid ka värvikalt öid valgustavad signaalraketid. Meie väikese grupikese, mille eesotsas oli komissar Orest Truu, peatuspaik oli soopajude madalas võsastikus. Juba nädalapäevad olime söömata. Meenus, et viimati käisime Orest Truuga toitu hankimas ühest ettejuhtunud külast. Samal ajal, kui mehed puh kasid , olime metsaservalt ühest talumajast nõrka tulekuma mär ganud. Ligemale hiilides ja leides, et õhk on puhas, läksime majja. Kaaslased jäid välja valvesse. Olime hirmuäratava välimusega. Lohkuvajunud pesemata põski kattis tihe habemetüügas. Nagu vingus kipitavad silmad vaatasid tumedatest koobastest. Sellele kõigele vastas räbaldunud ja määrdunud riietus. Mäletan, et enne ukse avamist hoiatasin Truud võimaliku
184
lõksu eest. Truu kohendas vastuseks vaid pisut oma kasukavööd , tõmbas talimütsi tugevamalt silmile ja astus sisse. Kohtasime uksel peaaegu meievanust noort perenaist. Ta juh tis meid kööki . Sealt vastutulev soojus meenutas korraga teravalt kodu, omakseid, leivakappi köögis ... Akna all asuvale lauale jäetud paberid ja esemed tunnistasid, et selle taga olid õhtul istunud lapsed . Pliidiraud õhkus alles küt misesoojust. Vastu kõiki ootusi ei ehmunud perenaine meid nähes. Vastupidi ― näis, nagu oleks ta meid oodanudki . Sooja toitu polnud me saanud enam ei tea mis ajast ja minú silmad naelutusid kohe suurele potile pliidiraual. Perenaine mõis tis meid sõnatult. Peagi oli laual suur vaagen sooja tanguputru koos hapupiimaga. Jutt sigines kohe , vaatamata, et Truu polnud tavaliselt suur jutumees. Siis saime teada, et perenaise mees võit leb meie poolel ja et meie kostitaja tunneb meile kui vabastajaile südamest kaasa. Aeg ja olukord kiirustasid . Sõime püstijalu, jät tes silma järgi võrdsed portsjonid väljas valvavatele seltsimees tele. Kui lahkusime, anti kaasa leibagi. Niisuguseid kohtumisi oli seljataga teisigi. Soopajude võsas tikus lamades ja seljakotist tubakapuru hulgast suhkruraasukesi leides tulid need eriti eredalt meelde . Suhkrukillukesed jaotasime vennalikult ja pistsime keele alla, et neid kauem lutsida jatkuks. Meid oli järele jäänud viis meest. Saarlased August Kruuser Salmelt ja mina Sõrvest, Paul Sirel Volga äärest ning Johannes Piiper Läänemaalt. Grupi komissar Orest Truu pärines Kärlast, nii et ka tema oli saarlane. Mis saab edasi ? Väsimus ja nälg murravad . Heidad pikali ja ei tahaks enam end liigutada. Tunned, et ümberringi kostvad lasud hakkavad taanduma, ohutunne nürineb. Silme ette kerkib äkki viimane lahinguist. See oli kahtlemata üks raskemaist ... Ööbisime võserikus, väikese metsaküla lähedal. Hommikul vara teatasid valvurid , et külla saabusid vaenlased . Otsustasime võideldes taanduda kaugemale asustatud punktidest . Liikusime algul mööda kitsast, noorte mändidega hõredalt palistatud teerada. See suundus kord -korralt aina lagedama poole. Viimaks jäid okas puud vahelduma paju- ja kasevõserikega. Ümbrus vaikis kahtla selt. Juba ajas päike ääre üle uduvines metsatuka. Jõudsime veidi tihedamasse padrikusse, kuid nagu kohe selgus, oli see vaid kitsas okaspuude ribake, mitte mets. Mis plaanid külla saabunud fašistidel olid , see selgus kohe , kui ees ja külgedel hakkasid järsku ragisema kuulipildujad ning metsa kohale ilmus kaheharalise sabaga luurelennuk. Meid oli oodatud ... Nüüd oli vaja külma verd. Esialgu hoidus meie grupp lähestikku . Tõmbusime koos Truuga künka serval asuva suure hiidtamme varju , kui « harksaba » järje
185
kordset tiiru tegi. Truu kutsus sinna ka oma grupi teisi võitlejaid ja sisendas neile: « Sõbrad, rõngast väljume ainult külmavereliselt tegutsedes. Asjata ärge padruneid raisake , fašistid teevad niigi juba raginat küll. Tulistada ainult kindla tabamuse korral. >> Selles lahingus paistsid eriti silma komissar Truu tugevad ise loomujooned. Väga rahulik, külmavereline , mehine, ei kaotanud ta pead ka kõige ägedamas lahingumöllus . Samm- sammult lähe nesime vaenlasele. Metsa serval, kus asus paar üksikut talu , andis Truu korralduse ――――――― rünnata. Kuid maja võttis meid tulega vastu. Truu tegi külmavereliselt haagi vasakule ja pääses vaenlasele selja taha . Automaadivalangutega sundisime tulistajad majas vai kima. Varsti vaikisid lasud teisestki talust. Paksuks tihnikuks kasvaval karjamaal sattusime ootamatult uuesti marutule alla. Lasti kusagilt eestpoolt. Vastasime sellele oma kõikide relvade tulega ise edasi tormates. Minu kõrval söös tis automaadist tulistades hüpetega edasi võitleja Paju . Olin temaga koos olnud nii õppustel kui ka vabal ajal. Palju unistas ta puhkehetkedel oma kodupaigast Lümandast, Tallinnast , kus ta viimasel ajal töötanud . Nüüd tormas Paju tulistades otse vaenla sele peale. Pikk valang fašisti automaadist ja Paju langes elutult kokku ... Metsatihnikus selgus , et meie grupist oli ellu jäänud seitse meest. Selles lahingus kaotasime ka oma grupi julge ja vapra võitleja Vahteri . Rässakas, laiaõlgne ja tugev, tungis ta hulljulgelt vaen lase ridadesse ja valas need käigult automaaditulega üle . Kuid siis, kui olime juba samahästi kui pääsenud , tabas teda surmavalt üksik, juhuslik kuul. Kaevasime kõrge kuuse alla haua, kuhu mat sime oma sõbra ja võitlusseltsimehe ... ... Lamades nüüd pajuvõserikus traattõkke taga ja haaratuna hetkelisest tundest, et siit vaevalt on pääsu , kerkisid need pildi kesed lahingutest imeselgelt silme ette . Tuleb siis siin lõpetada tasuarve fašistidele? Vaenlase pool kestis ajutine vaikus. Truu saatis Piiperi traat tõket uurima. Ta eemaldus meist roomates ja teatas tagasi jõudes: «Postidel on hoiatusmärgid : « Miinid ! » » Teistkordselt roomas Piiper traattõketeni, seekord korraldu sega: kindlaks teha, kas pole näha läbipääsu võimalust. Ootus kestis pikemat aega . Kui Piiper taas naasis, teatas ta, et on traadid maa ligidalt katki lõiganud ja läbipääsu teinud . Komis sar ees, roomasime nüüd äärmise ettevaatlikkusega läbi traadiava. Järgnesin Truule. Teadsime, et juhul, kui lõhkeb miin, tabab surm kõigepealt meie komissari, ainukest kommunisti meie hulgas. Õnneks oli päevase sula järel lumi jäätunud . Libisesime seda mööda kergelt üle miinivöö. Peagi jõudsime siledale maastikule. Meil tuli otsustada, mis edasi saab. Peale meie grupiga hiljem liitunud Piiperi ja Sireli olime saarlased , kellele siinne ümbrus
186
O. TRUU
täiesti tundmatu . Siit tuli lahkuda nii ruttu kui võimalik . Kuhu aga minna? Truu oli töötanud sulasena Pärnumaal, mina tundsin Suure-Jaani ümbrust, Piiper Lihula kanti. Kuhu minna? Pärast mõningaid kaalutlusi tulime järeldusele , et otstarbekam on katsuda läbi murda Orjoli külla, kus asus meie lähtepunkt. Üle Peipsi oli tagasiteed vaid 60 kilomeetrit. Niisiis taas omade poole. Pajuvõsastik, kus puhkasime, asus Kallaste linna kalmistu taga. Edasi liikudes jõudsime surnuaiale . Varakevadise öö udus ja sombus läbisime kalmistu, ületasime selle taga asuva maantee, mahajäetud kaevikud . Viimaste juures peatusime, et ümbrust jälgida. Kõik näis liikumatuna ja vaiksena. Truu ees, kiirustasime tema randmekompassi poolt näidatud suunda ja jõudsime lume lagendikule, mis ei saanud olla muu, kui Peipsi. Urgitsesin oma kaheteisttollise pussiga jäätanud lund . Tera kadus jäässe ! » Sellepeale vastas Marie:
Andsin meestele mõned lendlehed ja me läksime lahku . Õhtul pidasime nõu Peeter Käo tagakambris , sest kõik rääkis vaenlase peatsest taganemisest. Sildade ja truupide alla panid hävituskomando mehed lõhkeainet ja lennukipomme, sõjapõgenike vool kasvas iga tunniga. Otsustasime tugevdada selgitustööd ela nikkonna hulgas. Sellest nõupidamisest võttis osa ka ukrainla sest sõjavang Aleksei Pikkul . Īga mees sai ülesande . Arvo Lain ja Peeter Kägu pidid hoidma ja tihendama sidet meie Mõisaküla linnas viibivate sõpradega. Hans Õun ja Ottomar Suviste käisid 219
P. KÄGU
kordamööda taludes ja metsas peatuvaid põgenikke veenmas, et pagemine on mõttetu. Minu hooleks jäi raadio vahendusel rinde teateid muretseda ja lendlehti levitada. Peale eraldi antud üles annete oli kõigil salga liikmeil igal pool vaja selgitada, et salk kaitseb elanikkonda röövimiste eest, ei lase fašistidel maju põlema süüdata . Tegutsesime juba päris julgelt, igapäev, otse vaenlase nina all. Salk kasvas, saime relvi ja toiduaineid . Aleksei Pikkul, nagu selgus, oli kaua otsinud võimalusi partisanidega ühinemiseks ja tal oli palju mõtteosalisi sõjavangide hulgas, kes teenisid hall parunite juures sundkorras. Nüüd käis ta salamahti kaasvangi dega kohtumas. See ei läinud esimesel katsel alati korda. Pere rahvas, « omakaitsemehed » ja politsei pidas vange hoolega silmas. Vangide kogunemine oli rangelt keelatud. Siiski sai Aleksei mitme mehega õige kiiresti kokku ja need andsid nõusoleku salka üle tulla. Arvo Lain soovitas veel veidi oodata, kuni kõik vangid saa vad teate partisanide lähedusest. Pikkul ja tema sõbrad said üles ande teatada kaasvangidele, et kohe esimese metsast saadud käsu korral peavad nad taludest põgenema. See korraldus sai antud järgmistel kaalutlustel: rinne läheneb iga tunniga, seda kinnitas lakkamatu sõjamasinate ja põgenike vool kõigil teedel ; fašistid
220
M. MIILÄNDER
tegid viimaseid ettevalmistusi sildade õhkimiseks, saagisid maha telefoniposte; võis arvata, et ohtu satuvad taludes sundtöödel ole vad sõjavangid; fašistid viivad nad kaasa või lasevad siinsamas maha. Mitmed sõjavangid muretsesid endile relvad ja olid valmis esimese käsu peale välja astuma. Peeter Kägu viis meid kokku elupõlise talusulase Hendrik Siitamiga. Saime teada, et tema poeg mobiliseeriti fašistide sõja väkke ja on praegu jooksus. Tahtsime väejooksikut näha, ja kui ma ei eksi, siis kohtusime sama päeva õhtupoolikul meie staabi lähedal metsas. Juhan Siitam oli okupantide armee määrustiku kohaselt mundris ja relvastatud vintpüssiga, mille ta rindelt kaasa tõi. Võtsime Juhani salka vastu ja mõni päev hiljem rün dasime üheskoos fašiste. Tagalast, Leningradist, kaasavõetud lendlehed said viimse leheni välja jagatud. Need rändasid käest kätte ja loeti kulumiseni läbi. Okupantide raadio ja ajalehed aga jätkasid inimeste petmist ja hirmutamist. Propagandamasin karjus täiest kõrist edukatest tõrjelahingutest, ammu ettekavatsetud targast taganemisest. Otsustasime, et hakkame levitama Nõukogude Informbüroo tea teid. Istusin tundide viisi raadio taga ja panin kuuldut paberile. Kirjutusmaterjali oli meil napilt, sellepärast siis kirjutasime rin
221
deteated peopesasuurustele paberitükkidele. Neid käsitsikirjuta tud lendlehti kinnitasime teeäärsetele telefonipostidele ja and sime ustavatele inimestele. Üheks agaramaks teadete levitajaks oli Jaan Kägu Vana Karistest. Temaga kohtusin mitu korda, vahetasime uudiseid ja lõpuks andsin talle üle käsitsikirjutatud lendlehed . Rindeuudiste kõrval teatasime lendlehtede kaudu elanikele, et lähikonnas vii bib suurem partisanisalk, kes on iga hetk valmis elanikkonda kaitsma. Me ei saanud anda oma asukoha täpset aadressi, kuid olime arvamusel, et juba teadmine rahvatasujate lähedalolekust rahustab mõnel määral külaelanikke ning sisendab neisse jul gust. Veensime põgenikke teedel ja metsades niipalju , kui võimal das olukord, et nad paigale jääksid ning varjulises kohas ootaksid rinde üleminekut. Paljud uskusid meid ja keerasid koormad metsa. Ühel päeval ründasime Ruukle talu juures fašistliku armee sõdureid, kes tegid viimaseid ettevalmistusi silla õhkulaskmiseks . Ruukle talu asub tiheda liiklusega külavahetee ääres , sillast taluni on paar-kolmsada meetrit . Sillatruupi pandud vägev lennuki pomm oleks kahtlemata kahjustanud ka taluhooneid ja selle elanikke. Fašistide kavatsusest teatati meile päikesetõusu ajal. Ainult mõni minut kulus ettevalmistusteks ja umbes viieteist kümne minuti pärast olime silla lähedal võsas. Peeter Kägu tut vustas meile maastikku , tema abiga valisime soodsa rünnaku läh tealuse ja ka taganemisteed. Aega õhkijate komando hävitamiseks oli kasinalt, sest teel liikusid vahetpidamata vaenlase veomasinad sõduritega. Viimaks saabus oodatud moment: hävituskomando mehed kogunesid tule juurde ja hakkasid mune keetma. Koman döri käsi tõusis. See tähendas: « Valmis olla ! » Käsi langes. Järg nes automaadiragin ja vintpüsside lajatused. Vaenlase sõdurid, kes pihta ei saanud , päästsid end põgenemisega . Nende ülemus sirutas käe parabellumiga teetammi tagant ja tulistas paar korda , vist õhku. Arvo Lain saatis sinna granaadi ... Automootorite mürin kuulutas, et aeg on lahkuda . Varsti võttis tihe mets meid jälle enda kaitsva katuse alla . Suurtükimürin idas kostis üha ähvardavamalt ja 18. septembri hommikul teatas Nõukogude Informatsioonibüroo, et meie väed ületasid eelmise päeva hommikul Emajõe , võidukas pealetung jätkub. Seda uudist ei tohtinud enda jaoks hoida. Peeter Käo vend Jaan Kägu Vana-Karistest oli üks esimesi, kes meie vägede edukast pealetungist Tartu kandis teada sai. Tema viis. selle teate ka kodukohta. Sündmused järgnesid üksteisele nii kii resti, et me lihtsalt ei jõudnud käsitsi niipalju lendlehti kirju tada, kui neid vaja läks. Pealegi liikus rinne nii hoogsalt edasi, et hommikul kirjutatud teade oli õhtul juba vana. Hakkasime tegema ettevalmistusi Nõukogude armee eelväge dega kohtumiseks . Anna-Marie Miilender otsis välja voodikotti
222
B (1) KESEY OFTTEE SI RECAP SM. KAN CNAGLile.
Lain, Arvo Fuetri p . verjunimega küür , Ettekanne .
Pärnumaa luuregrupi tegevuse kohta vaenlase tagalas. Mele nelja meheline grupp , koosseisus : # üür, Arva Pestri P.. kukk, Ottmar Gustavi. p . , oru, Ants Antsu p.. ja Sondla, Vladimir Sergei p. tousime Ohku. Leningradi lennuväljalt 13.sept . 1944.a. htul ja maandusime samel õhtul ke 11 23.45 Eestis, Pirnumaal Suttesoo rajoonis Banelikult, ilma vigastusteta . Kuid et seda mhrgati , siis korraldati päeva Baabudes haarang mõisaküla, Abja, Tihemetsa ja Rajangu valdade Omakaitse üksuste poolt Mõisaküla linna politseikomissar Ilves'e juhtimisel . Uma kerge lahinguga pääsesine haxrangust. välja, kuid et pääseda, selleks olime sunnitud maha jätma raudio kütte . Sellega oli ühtlaselt side staabiga katkenud , siiski alustasime tegevust mõisaküla rajoonis, tömmates endaga kaana Nõukogude korrale ustavaid inimesi . Et aeg tegutsemiseks jki lühikeseks , ei suutnud meie palju kra teha, kuid muutaime siiski endas kaasa tömmate mõned ustavad isikud , osa neist koos perekondadega nagui gu Jaan, 1) Kkgu Peeter , 2) Milender, Anna Marie. 3) 61 Lend , Peeter, 4) Siitas , Juhan , 5) $11tam Hendrik, 9) Spaal August, 7) Kunnap Jaan , 8) AAS Avgust, Aleksander , 10) Kõrvits kristjan , 11) Pikkul 12) Smirnov Vassili . kake viinast , smd . Fikkul ja Smirnov on NL ajavangid 1941... kes võitlesid koos eiega . Saime hankids relvi ka teistele aktiivsematele mees tele ja hoidsime ära suurema sildade purustamise ja talude ph letsalse, hävitades kümne mabolise põletajate ir sildade porus tajate grupi . Seega jid terveks ALJA hansbla vahelisel teel asuvad sillad . Ka balvasine makes vizele taganemist sellel maanteel , lastes kraavi kaks veokit the suiduki koos ehvit seridega ja obl* vitades nende mer skenad. Trofeesid votta
A. LAINI ettekanne partisanigrupi tegevusest (grupi koosseis on antud varjunimedega)
peidetud punase lipu, mida hoiti 1941. aastast peale . Jaan Kägu sai ülesande viivitamata teatada, kui märgatakse fašistide hävi tuskomando mehi Vana - Karistes. Peeter Kägu kinnitas lipu varda külge. Ettevalmistusi armeega kohtumiseks tegime meiegi. Puhas tasime ja parandasime rõivad, ajasime habet. Marie Miilender
223
kandis hoolt, et võisime tollel oodatud pidupäeval puhtad särgid selga panna. Nõukogude armee eelosadega kohtusime Pärnu maanteel Mõi sakülla viiva tee hakul. Kõige ees sammus Peeter Kägu lehviva ― lipuga. Nõukogude armee võitlejad jalaväelased , tankistid ja ohvitserid tervitasid meid hüüetega: « Elagu eesti partisanid! » «< Surm fašismile ! » Meid suudeldi ja kallistati, `kümned käed pak kusid korraga paberosse, vodkat ja konserve . Nooruke tütar laps ―――――――― võitlejamundris sanitar ―――― suudles Peeter Kägu ja kordas aina: « Isa, armas isake ! » Ja mõlemal voolasid suured pisarad üle põskede. See kokkusaamine jääb eredalt meelde eluksajaks . Mis on saanud neist inimestest, kes kuulusid Arvo Laini parti sanisalga koosseisu algusest peale, ja teistest, kes salgaga ühinesid ning partisane abistasid? Salga komandör Arvo Lain töötas pärast maa vabastamist Rajangu vallas partei - organisaatorina ja suri 1945. aasta kevadel sõja -aastail saadud haigusesse. Hans Õunaga ei ole ma kokku saa nud 1944. aasta sügisest saadik. Ottomar Suviste oli pärast maa vabastamist Pärnumaa täitevkomitees autojuht, praegu elab ja töötab Pärnu kandis. Käesoleva kirjutuse autor töötab Abja sov hoosis. Peeter Kägu võttis aktiivselt osa nõukogude võimu taas kehtestamisest Rajangu vallas, oli uusmaasaaja . Bandiidid mõrva sid ta Rajangu vallas Roika - Kiiviti talu alatares 14. jaanuaril 1946. Mõni aasta tagasi suri ka tema vend Jaan Kägu , kes elas Vana-Karistes . Juhan Siitam töötab praegu autojuhina. Ukrainlane Aleksei Pikkul, kes kogus salga ümber sõjavange , astus pärast Eestimaa vabastamist vabatahtlikuna Nõukogude armeesse ja elab praegu oma sünnimaal Ukrainas. Anna-Marie Miilender on personaalpensionär.
KONSTANTIN
LJUBTŠENKO
LENDLEHE JÄLGEDES See dokumentaaljutustus on pühendatud saksa kommunistile Ernst Eggertile ja eesti antifašistile Ludvig Printsile , kes võitle sid Tallinnas fašismi vastu saksa okupatsiooni süngel ajal .
Möödusid päevad, kuid partisane ei leitud. Küll aga tõi patrull uue lendlehe:
seinalt. Lendleht oli kistud komandantuuri naabermaja Komandant raevutses. Tema loogilised järeldused ajas segi üks asjaolu ――― välja arvatud lendlehed, ei reetnud partisanid oma ole masolu millegagi. Kuid lendlehed iseenesestki tegid suurt kahju , selgitades sõduritele ja elanikele tõde tegelikust olukorrast, pal jastades rinde « plaanipärase õgvendamise » olemust. Lendlehed aga järgnesid üksteisele . Põrandaalused muutusid nii julgeks, et kleepisid neid isegi komandantuuri ustele ... Ühel päeval koputati komandandi kabineti uksele. Sõdur võt tis valvelseisangu ja teatas: «Heil Hitler! Teile on kiri , härra komandant . » » Ja kummardunud Eggerti kõrva juurde, nimetab ta vaevalt kuuldaval sosinal parooli ... Sama, mille talle oli kolme aasta eest öelnud nende rajoonirühma juht mitmesuguseid ootamatusi ette nähes. > Külaline jäi hetkeks mõttesse ja murelik korts ilmus ta lau bale. « On katkenud ühendus ahelas, mis seob partei juhtkonda Inter
b ted et La Ans sont h Iw qp 5. id werden angeklagt p S im Jahre 1943 im Generalkomissariat Betland 1.) Liisa Taawel , Meali Willa , Walke Taawel , Helmi Kurs , Eluard Plank en " kinna Planken , Olga Mandre, und Salme Palu duroh Unterstützung sowjetischer FallschirmbanditenC deutschfeind lichen Bestrebungen Vorschub geleistet zu haben, 2. ) Emilie Kurnosow und Mihkel Faberit von einer im Punkt 1 ) vorgesehenen Tat glaubhafte Kenntnis erhalte: und es vorsätzlich unterlassen zu haben einer deutschen Behörde rechtszeitig Anzeige zu erstatten. Verbrechen strafbar nach §§ 1 und 2 der Verordnung zur Ergänzung der strafrechtlichen Vorschriften in den ' besetzten Ostgebieten vom 17.2.194 ( VOBI . Most. S. '9'ff) .
Dokumendid kõnelevad
17. juulil 1944. a.
hukati
potisepp Eduard Planken, Rannu vallast, sündinud 16. 2. 1891. a. Valguta vallas, ja
Helmi Kurs, neluna Villa, Der Leiter der Staatsanwi bela Deutsche Gericht Tartust, sünd. 7. 9. 1899. a. Kirepi vallas. 135,253/44 Tallinna Saksa Erikohtu otsusega Anklageverfasser: Beurtz. Staatsanwalt Re 11. 5. 1944. a. mõisteti Eduard Planken ja Helmi Kurs surma selle eest, et andsid peavarju Nõukogude Liidu lennukilt 1.) Die Landwirtin 114 in der Desseinde Uc alla lastud langevarjurile-salakuulajale, der Gezeinde Lacs bestraft, Strafreg keda nad ka muul viisil abistasid. 2.) die Havewirtin kaa Gemeinde kaews , es Tallian, 17. juulil 1944. a. meinde Laswa, Gesin Prokuratuuri fukuntaja Sakan Muktu 3.) die Schulerin anik fumron Initi Walguta,estnische Platzer Str. 12/2 ,eigenen zug folgt, 4.) die Arbeiterin elad kur s ,geb. Villa,ged.am 7.9 . 1699 La der Ge socke kl . meinde Kirepi , estnische Volkszugehörige, verheiratet , wohnhart in Dorpat, Pärnastr. 5/6 ,vorläufig festgenommen am 3.12.1943 , z.Zt. In Gefalonia in Dorpat in Haft, eigenen Angaben nach nicht vorbestraft , Strafregisterauszug folgt , 5.) der Töpfer Muard Pasanken,geb. 16.2 . 1001 in der Gemeinde #alguta, estnischer Volkszugehöriger, ledig, wohnhaft in der Gemein de Hannu ,vorläufig festgenommen am 8.11 . 1943 1.3t. im Gefhngnis in in Haft , eisman Angaben nach nicht vorbestraft, Strafrezas ( t Dorpat He terauszug folgt, Banker form dreng 6.) die Arbeiterin Minna Planken gebla 12.8 . 1897 in der Gemein de Walguta , estnische Volkszucena148 : 12 113chaft in der Gene h de kannu,vorläufig festgenommen wu z.zi. Gefhnmis in Dorpat in Haft,eigenen Angaben nach nicht vorbestraft , StrafregisterauSZUĘ folgt, 7.) die Landwirtin Olga Mandre,geb. Pihlak , geb.am 8.5 . 1900 in der Gemeinde Walɛuta, estnische Volkszugehbrige,Witwc , wolmhaft in der Go meinde Rannu ,vorläufig festgenommen am 10.12. 1943 und 2.3t . im Ge fangnis in Dorpat in Haft eigmen Angaben nach nicht vorbestraft, Strafregisterauszug folgt, 8.) dandarbeiterin Sale Palugab.am 27.6. 1891 in der Gemein de Ranni, estnische Volkazugehörige, ledig, woodæft in der Gemeinde Baru,vorläufig fentgenoucen as 10.12 . 1943 und 2.21 . im defängnis
Dokumendid kõnelevad
natsionaalse brigaadiga Hispaanias ... Gestaapo külastas seltsi meest, kes oli üheks lüliks, ja niiviisi ... Elusana ta ennast nende kätte ei andnud ...» ... Varsti pärast seda külaskäiku leidis Ernst postkastist ümb riku rahaga. Hiljem veel ühe. Ernst pani raha laekasse ja ootas. Siis saabus posti teel kiri. Selles oli ühe kaubafirma tavaline rek laamprospekt. Kuidas Ernst teda ka ei pööranud, miski ei seleta nud talle kirja saatmise otstarvet. Ka ümbrik oli tavaline, kui mitte arvestada, et postmargi nurk oli kellegi poolt ära rebitud . Nii venis aeg. Ent ühel päeval ... Kui Ernst avas ukse, nägi ta majatrepil kulunud ülikonnas ja muljutud kaabus meest. Mees heitis Ernstile läbitungiva pilgu ja küsis vaikselt:
Ernst taganes esikusse külalist mööda lastes. Vaadanud kor- . raks ümber, sisenes too kiirustamata. « Kohv pole kahjuks naturaalne, » ütles Ernst tassi külalisele ulatades, « ja ka võileiba võin pakkuda vaid margariiniga. >» Külaline noogutas tänulikult pead ning sõi häbenemata talle pakutud lihtsa eine . Seejärel lükkas ta rahulikult tassi eemale ja võttis taskust rahakoti. Ernst tegi kätega tõrjuva liigutuse. « Mis te nüüd , mis te nüüd ... See on tühiasi ... » Samas märkas ta, kuidas külalise rahakotist kukkus lauale kir jamargi tükike ... Siis selleks oligi kiri.
Ta lahkus ning Ernst ei kohanud teda enam kunagi . Tulid tei sed, pillasid lauale margitüki ja läksid samuti . Kuid teated > olid üha tõsisemad ja rängemad ... Pärastpoole tuli mees, kes ei esitanud parooli ega palunud raha . Ta ütles: 230
H
B
Grupp partisane pärast riiklike autasude kättesaamist 1945. aastal
«Hitler alustab sõda. Sul tuleb astuda sõjaväkke . Niisiis astu ... Mida teha — selleks pole sind vaja õpetada. Sõjavangi ära. mine ... Armees tööd jätkub. Arusaadav? » « Jah ...>> Hitler alustas sõda ja Eggertist sai sõdur. Kuid gestaapo oli valvel Ernst arvati valvekomandosse, rindele teda ei lastud.
Seitse Vesoulist Mihhail lebab kummuli voodil ja sorib juba mitmendat korda mälus põgenemise kõiki üksikasju. Tegi ta õigesti , kui suundus siia, Prantsusmaale, selle asemel et püüda tungida rinde suunas, omade juurde? Jah, muidugi ... Minna läbi kogu Saksamaa oli sada korda ohtlikum , kui tulla Prantsusmaale, kus kogu rahvas vihkab fašiste, kus on rohkem võimalusi astuda ühendusse kohalike partisanidega. - ma quis'dega. Ja mis siis sellestki, et teda tabas ebaõnnestumine, et ta sattus patrulli kätte , — teised ju libisesid läbi . Selles on ta veen dunud. Vastasel korral oleksid nemadki tingimata siinsamas. Ta juba teab, et kõik jooksikud tuuakse esialgu siia ja alles hiljem . 231
saadetakse väikeste rühmadena Saksamaale tagasi . Aga seal ... Kuid sellele on parem mitte mõelda ... Järgmisel päeval tuleb Mihhaili üksindust jagama esialgu üks , siis veel kaks Saksamaalt põgenenut. Järgmise nädala lõpuks on neid juba seitse . Tõsi , ükski neist polnud Mihhaili rühmast. « Kas saate aru , poisid , » räägib ta oma õnnetuskaaslastele . » Võitlejad naeratavad selle karmi nalja peale. Mis rasva sa ikka lähed fašistlikus vanglas! Kuid Gavriilil on õigus: ei tohi loiuks muutuda. Nad on ju nõukogude võitlejad ja neid on seitse. See on aga peaaegu jagu ... «Valve oleks vaja läbi katsuda, » sõnab keegi, « nende sekka on sattunud ... Kõige ebakindlamaid määras Hitler valvemeeskon dadesse ... » «Kõik nad on tõprad, » lausub võitleja teisest nurgast. « Olid tõprad ja jäävad . . .» « Tasa, Vanja , tasa, » rahustab teda naaber . Ja kui too uuesti pikali heidab, ütleb nagu vabandades, mitte kellegi poole pöördu des: «Sai palju kannatada , vaeseke ... Aga sakslased ... Ka saks lasi on mitmesuguseid . . . » Samal ajal paiskub valla kambri uks ja valvesõdur toob kast ruli , millest tõuseb vaevumärgatavat auru . Sõdur ei kiirusta aga lahkuma, vaid silmitseb kambris istujaid teraselt ... «Noh mis sa vahid? » püüab narilt tõusta Vanja, kuid langeb samas jõuetult kõvale madratsile.
« Kõik nad on tõprad Hitleri parteist, » toriseb oma nurgast Vanja. Ernst püüab kinni tuttavad sõnad ja räägib jälle poolsosinal : «Nicht Hitler-Partei ... Kommunistische Partei ...» > Ernst pingutab, et taibata , mida võiks temalt tahta see pilbast meenutav venelane. Siis lööb ta endale peoga otsaesisele , võtab taskust märkmiku ja pliiatsi. Tarbetski joonistab sibula. «Ah so! Aga leeb ... Was ist das leeb? >> « Noh, Brot teie keeles, » poriseb nurgast Vanja. Pärast järgmist linnaluba tuleb Ernst Eggert tagasi kui täide tud jõuluhani - kõigisse taskuisse on topitud sibulad, mundri all aga on tükkideks lõigatud leivapäts. Operatsioon « Leib, sibulad» nimetasid seda naljatades seitse Vesouli vangla ühest kambrist. Kuid mitte üksnes süüa ei hanki nud Ernst Eggert vangidele noil 1943. aasta augustipäevil. Ta tõi neile ka rindeteateid . Ja kes teab, mis aitas rohkem seitsmel vene lasel jalule saada kas leib ja sibulad või Nõukogude vägede võidud, millest jutustas neile Ernst. Seitsme nõukogude sõjavangi ja saksa kommunisti Ernst Eggerti sõprus tihenes. Siis aga tuli korraldus seitsme sõjavangi Saksamaale saatmiseks. Lahkumine oli kurb . Mälestuseks nõuko gude sõpradest jäi vangla paberiplangile kirjutatud kiri , mida Eggert säilitas mundri voodri vahele õmmelduna. 5. IX 1943 Heaks mälestuseks. Meie, fašistide laagritest, söe- ja maagikaevandustest, mitmelt poolt põgenenud ja uuesti fašistide küüsi langenud vene sõjavan gid, asudes Prantsusmaal Vesouli linnas, vanglas ... saksa sõdu rite valve all . Meie täname isiklikult sm . Eggertit kui sõpra ja seltsimeest poolehoiu eest vene rahvale, hea suhtumise eest meisse ja anname oma aadressid . Krašenin, Nikolai Fjodori p. , Vologda oblast, Meždu retšenski rajoon , Suhuumi külanõukogu, Krassotinka asula. Ivanov, Mihhail Ivani p., Leningradi linn, Haltu rini t., maja nr . 25, krt. 11. Mihhailov, Nikolai Gavriili p. , Smolenski oblast, Kis lovitšeski rajoon, Aleksandrovski külanõukogu, Aleksandrovka küla. Tarbetski, Gavriil Fomaa p. , Minski oblast, Uzednski rajoon, Starobelski külanõukogu, Zaprudje asula. 233
Zorin, Ivan Aleksei p., Ivanovo oblast, Vladimiri linn, Gorohhovaja t . maja nr. 50 . Boganov, Anissim Platoni p. , Valgevene NSV, Mogil jovi oblast, Drabinski rajoon, Gorodetski külanõu kogu, Ossinovka küla. Maksimenko, Ivan Grigori p. , Vorošilovski oblast, Kovaljovka küla . Viimasena kirjutas alla toosama Vanja, kes algul kõiki saks lasi sõimas . Ernstiga hüvasti jättes sõnas ta: « Sa vabanda mind ... Näen ise , et mitte kõik sakslased pole halvad . >> Jah,
mitte kõik sakslased
pole fašistid!
Raske oli taibata, mis mees oli hitlerlaste vangla ülem Luugas. Ühest küljest oli ta püüdlik sõjaväeametnik, kes vähimagi korra rikkumise pärast karmilt aru nõudis ja alluvaid karistas, teisest küljest ei sarnanenud ta aga põrmugi nende hitlerlastega , kes veriste arveteõiendamiste abil kehtestasid « uut korda » . Ludvig Printsil oli küllalt aega, et vaadelda seda sünget, sõnaahtrat ini mest: ta istus juba viiendat kuud kohtu ja uurimiseta Luuga vang las. Pidi see siis nii juhtuma, et nad ei jõudnud taganevate vägede järel läbi lipsata ning varjates end metsas, lootusega partisanide juurde jõuda, avastati saksa automaaturite poolt. Nüüd aga istub Ludvig Prints kui « kahtlane » inimene ning sellele istumisele ei paista lõppu. Milline küll oli Ludvigi imestus, kui õuel jalutamise ajal pea tas teda ükskord vangla ülem ning küsis : «Kas istumine ei ole veel ära tüüdanud ? >» Prints vaikis hämmeldunult, mõeldes, mida küll võiks tahta temalt see hitlerlane. Aga too , peites silmi karmilt kortsutatud kulmude alla, päris:
Nii tutvusid kaks antifašisti ――――― sakslane Ernst Eggert ja eest lane Ludvig Prints. Tõe
hääl
Raadio oli vana ja käriseva häälega . See aga ei häirinud neid kahte , kes olid kummardunud aparaadi kohale. Liikumatult, hinge kinni pidades kuulasid nad kauget pidulikku häält: purustanud vaenlase vägedegrupeeringu « Lõuna-Ukraina >> ning kiirelt taganeva vastase kannul edasi liikudes hõivasid Nõu kogude armee väeosad 30. augustil Rumeenia peamise naftapiir konna, tööstusliku keskuse Ploešti ...» > Vastuvõtja jäi kärisedes vait ... Tuppa astus korteriperemees. > «Vähe, vaja on hakata kirjutama ... Terve linn saab siis teada tõde. » Lendlehed Ükski lendleht ei tohi sarnaneda teisega . Paber tuleb hankida iga kord ise kohast, samuti tint ja pliiatsid. Konspiratsiooni osas võis Ernsti kogemusi usaldada. Õhtul kaeti keldritoa aknad . Laua ümber töötas kolm inimest kinnastes . Ernst, Ludvig ja tema õde, kes valdas vabalt eesti, saksa ja vene keelt. Ühesuurusteks lõigatud paberilehed käisid käest kätte ja pandi hunnikusse . Kirjutati eesti, saksa ja vene keeles. Käsitsi
239
kirjutamine võttis palju aega. Kella üheksaks sai valmis kõigest kolmkümmend tükki . Ernst pidi aga lahkuma , sest tal polnud öö luba. Kui patrull ta kinni peaks ja lendlehed leiaks , oleks kõik läbi.
I
Mõne päeva pärast istus Šnelli tiigi ääres kolm meest - Lud vig, Ernst ja Ernsti sõber komandantuuris teeniv sõdur Max . Viimane seletas: « Kui komandandile lendlehtedest teatati , pidi ta peaaegu šoki saama. Komandantuuris on niigi paanika . Venelased alustasid rünnakut. Täna-homme võib lahinguteks minna Tallinna all . Kor raga veel lendlehed . Komandant arvab, et linna on tunginud par tisanid. >> Lepiti järgmise kohtumise suhtes kokku ning mindi lõbusas tujus laiali. Prints ruttas katlamajja, kus teda juba oodati, Ernst « Volta» tehasesse , kus ta tööpataljoni koosseisus elektrimehaani kuna töötas. Õhtul pandi jälle paber lauale ja kindad kätte . Nii möödusid paljud õhtud . Igal kohtumisel jutustas Max kasvavast paanikast komandan tuuris. Ernst rääkis, milline mõju on lendlehtedel saksa sõdureile . Ludvig rääkis tööliste meeleolust. Kõigi kolme meeled olid äre vil ... Lõpu lähenemist ette tundes võisid hitlerlased alustada linna purustamist, tööstusettevõtete õhkulaskmist. > «Teate, sõbrad, » Max suunas pilgu kord ühele, kord teisele seltsimehele, « teie lendlehed on komandanti päris kõvasti hirmu tanud ... Teda võiks ähvardada veelgi tõsisemalt. »> Ernst ja Ludvig otsustasid koostada komandandile kirja . « Laske käia , » oli Max nõus , « küll mina toimetan ta parajasse paika. >> Nende jaoks lõpeb sõda 22. septembril 1944 vabastasid Nõukogude väed Tallinna . Mõni päev hiljem seisis Ludvig « Russalka » juures ja jälgis hinge kinni pidades Narva maanteed mööda linna suunduvat autode , tankide ja kahurite voolu. Autokülgedel ja kahuritorudel olid punased viisnurgad. Mingid vabatahtlikud orkestrandid mängisid ebaüht laselt, kuid valjusti marssi . Tol päeval hulkus Ludvig kaua mööda linna. Terve ööpäeva olid nad valvanud vabrikus, et vajaduse korral kohe vahele astuda, mitte lasta fašistidel masinaid lõhkuda või vabrikut õhku lasta. Räägiti, et ka teistes tehastes valvasid inimesed terve öö. Tuttav pink Šnelli tiigi ääres ... Siin algas ta tutvus Ernstiga. Viimati kohtusid nad siin kümne päeva eest, pärast seda kui komandant oli saanud nende kirja . Max saabus kohtumisele esi
240
|
Eesti Partisanikeskuse Staabi ohvitserid A. TELEMANN ja A. PAPPEL
mesena. Ilmse naudinguga demonstreeris ta komandandi viha ning paanikat. Ernst jõudis kohale jutustuse lõpuks ja kuulas seda osavõtmatult. Kui Max oli lahkunud , embas sõnaaher Ernst kor raga Ludvigit. >
Eggert naeratas nukralt. « Ei ... Minu koht on seal . >> Kuu aja pärast kõndis Ernst Viini tänavail . Tööpataljon saa deti sinna kindlustusi ehitama. Istuda Viinis sellal, kui kõige järgi otsustades küpsevad otsustavad sündmused ... Hitlerlik režiim hakkab iga hetk varisema. Ernsti koht on seal , Saksamaal . Kuidas pääseda ? Ostnud ajalehe , vaatab ta mehaaniliselt viima seid rindeteateid, ja äkki ... Jaa, see näib olevat sobiv välja pääs ... Mõne päeva pärast sisenes tööpataljoni ülema kabinetti rusu tud meeleolus sõdur. Ta teatas melanhoolselt, et Worbise linna pommitamisel inglaste poolt oli saanud tabamuse tema maja ning et naine viidud raskes seisundis haiglasse. Sellega seoses palub tema, Ernst Eggert, puhkust. «Kust te seda kõike teate? »
16 Rahvatasujad
241
« Sain kirja, härra ülemleitnant ! » > « Kas fašistid tungisid teile kallale ? >» « Ei , poisid ise avasid tule , selleks et vaadata , kas me järsku ära ei ehmata ja kõigi nelja tuule poole laiali ei jookse. Ühe sõnaga kas me üldse partisanideks sobime . >> «See oli küll iseäralik tuleproov ...>> «Tõepoolest. Aga väga iseloomulik ajale, kus kõike tuli teha niiöelda käigupealt. Muidugi pidasime « tuleproovile » vastu. Olime ju vanad sõjamehed - enne vangipõlve küllalt püssirohtu nuusutanud. >» Sõjatee algus « Sõja puhkemisel 1941. aastal olin parajasti Tallinna sõjakooli kursant. Koos kooliga evakueerusin tagalasse . Seal sai minust ohvitser. Kui hakati formeerima Nõukogude armee eesti rahvus väeosi, suunati mind 921. laskurpolku . Rindelahinguis fašistidega sain haavata ja sattusin vaenlaste kätte. Algas otsatu kannatuste rada mööda sõjavangilaagreid, vang laid ja koonduslaagreid. Esimesel ülekuulamisel ütlesin, et mu nimi on Petrov. Selle nime all seisin kirjas ka Neveli, Polotski ja ühes Lätimaa laagris. Sealt viidi mind Tartu vangla üksikkambrisse nr. 5. Peaaegu iga päev tuli käia ülekuulamisel poliitilises politseis, kus ma sain üsna põhjalikult tunda kõiki vägivallavõtteid , mida oma ohvrite kallal tarvitasid Eesti kodanlikud natsionalistid . Tartu gestaapos tegutsesid enamasti Pätsi - aegsed politseini kud, soliidse väljanägemisega maitsekalt riietatud mehed, kes rahva silma all oskasid küllalt viisakalt käituda. Aga mul on sel gesti meeles üks esimesi ülekuulamisi Tartus. Kabinetis laua taga istus pikka kasvu mees. Mind lahkelt tervitanud , pakkus ta koguni suitsu. Ma keeldusin. Siis lükkas uurija kõrvale mani küürikarbi (hetk varem oli ta oma küüsi korrastanud) ning kähis tas õelalt : «Kommunist ? >» « Kommunistlik noor. »> Järgmisel silmapilgul varisesin taburetilt põrandale . Äsja maniküüritud käega oli hitlerlik politseinik, endine kodanliku Eesti poliitilise politsei komissar, mul ühe hoobiga välja löönud neliteist hammast ... Tartust saadeti mind Tapale , sealt Kingisseppa ja Kingissepast Narva. Narvas hoiti mind ja mu seltsimehi algul Peetri väljakul endise veski keldris. Seal olid raudseintega kambrid põrandapin naga umbes 2X3 m, mida varem nähtavasti kasutati laoruumi
248
dena. Ka siin, nagu Tartuski, tehti mulle korduvalt alatu ette panek hakata fašistide käealuseks . Muidugi loobusin ma säära sest « aust » . Ükskõik kui hirmsasti mind ka ei piinatud, - het kekski ei kaotanud ma usku sellesse, et fašism lõpuks purusta takse. Hiljem saadeti meid rongiga läbi Läti , Leedu, Poola, Saksa maa ja Belgia Prantsusmaale. >> Prantsusmaa ... Kogu tema põhjaosa sõitis läbi Anatoli Abab kov, Virumaa Raja valla Konduši küla komsomoliorganisatsiooni rajaja ning esimene juht. Käis jalgsi, nii et jalad rakkus . Teda peksti ja piinati, näljutati ja külmetati. Tema kallale ässitati politseikoeri ja ta juurde saadeti provokaatoreid . Kahekümne. kahe aastane koonduslaagri vang nr. 3998 oli tõesti näinud nii palju häda ja viletsust, vaeva ja valu, et tundub lausa imena, kuidas ta üldse ellu jäi. Aga kommunistlik noor Anatoli Ababkov oli surmast tugevam. Fašistlikust põrgust põgenenud , hakkas ta viivitamatult kätte maksma 20. sajandi barbaritele .
Laagris ... Kindlameelselt läbi teinud prantsuse partisanide korral datud « tuleproovi » , olid neli endist sõjavangi peatselt sügaval laa nes, partisaniüksuses, mis koosnes prantslastest ja hispaanlastest, venelastest ja sakslastest, poolakatest ja eestlastest. « Ja kas teate , keda ma partisanilaagris esimesena nägin ? » küsis Anatoli Ababkov kavalalt silmi pilutades. «Keda siis ? » > tuld korrigeeriv raadiojaam . Teatavasti pommitati nende rakett mürskudega Inglismaa linnu. Meie ülesanne oli hävitada raadio jaam, et terroristlik « imerelv » ei saaks enam tappa inglasi ega hävitada nende varandusi . Koidu eel lõikasime läbi sidekaablid , tlikku raadiojaama fašistide väeosadega. mis ühendasid piraatlikku Kahekorruselist saatjahoonet ümbritses kõrge muldvall ja neli punkrit. Operatsiooni oli pikka aega ette valmistatud. Luuret tegid prantslased, kes kõige paremini tundsid kohalikku maas tikku, inimesi ja loomulikult keelt. Kavatsus oli kõigega vaikselt, ühegi pauguta toime tulla. Fašistide lennuväli asus ju sealsamas ligiläheduses. Clermont'i linnas aga paiknes nende tankirügement. Selge, et meie salgal oleks igal juhul üle jõu käinud astuda lahin gusse mitusada korda tugevama vaenlasega. Paraku ei tulnud käratust operatsioonist siiski midagi välja . Ehkki luureandmed olid täpsed, polnud nad täielikud. Prantsuse sõbrad olid jätnud kahe silma vahele asjaolu, et peale magavate hitlerlaste olid muldvalli taga veel politseikoerad. Pärast seda, kui välisvalve oli märkamatult kõrvaldatud, hii lisid esimesed mehed muldrinnatisele. Koerad hakkasid haukuma ja fašistid ärkasid. » Nii tehti seda päevast päeva.
patendi ja olevat hiljem asunud Indoneesiasse ...>> Peale sabotaaži oli Georgi Loigul teisigi ülesandeid . Salaja pidi ta mõõtma oma tsehhihoone pikkust ja laiust, ühe korpuse kaugust teisest. Hiljem tuli vangil nr. 56 101 vastupanuorganisat siooni korraldusel vargsi silmas pidada Kochi villa aknaid , et tundma õppida komandandi kodust päevakava ... Vastupanuorganisatsiooni peamiseks tegevusväljaks jäi aga loomulikult « Mitteldeutsche Baugemeinschafti » allettevõte. 1944. aasta sügiseks oli vangide sabotaaž « Mi - Baus » muutunud seda võrd organiseerituks ja võtnud nii laia ulatuse, et ajas ärevusse isegi gestaapo juhtkonna Berliinis. « Güstlov-Werkesse » oodati asjatundlikku hitlerlastest komisjoni.
Mida suutsid praktiliselt korda saata Buchenwaldi vastupanu võitlejad, eriti need , kes nagu eestlane Georgi Loikki , organisee risid sabotaaži tsehhis, kus valmistati V- 1 ja V- 2 osi ? Saksa DV Tänapäeva Ajaloo Instituudi Buchenwaldi arhiivi andmeil kuk kus 9300 - st Inglismaa pihta sihitud V- 1 - st 2000 alla juba stardis, 800 rakettmürsku aga rikete tõttu juhtimisseadmes enne eesmär gile jõudmist. Vähemalt osa neist äpardustest saab seletada van gide sabotaažiga, mis päästis tuhandete inglaste elu ja tervise, hoidis hävimisest nende varanduse.
19*
291
Rünnak Fašistliku Saksamaa kokkuvarisemise ajal olid Georgi Loik ja tema seltsimehed Kieli kanali piirkonnas. 7. mail 1945 - enne Inglise vägede saabumist ――――― hõivasid vangid, kelle üht venelas test, ukrainlastest, poolakatest ja hispaanlastest koosnevat salka juhtis Georgi Loik, Kieli peavaksali . Kuid see ei tähendanud veel vabadust. Just võidupäeval sattus Georgi Loik uuesti fašistlikku vanglasse Neumünsteris - pärast seda , kui linnast oli läbi sõit nud Inglise motoriseeritud üksus. Liitlased tõttasid vastu võtma Kieli kapitulatsiooni, neil polnud vangide jaoks aega. Alles 13. mail lõi Inglise ohvitser valla Neumünsteri vangla uksed. « Vabadus! Koju ! Tallinna ! » mõtles Georgi Loik. Aga veel mõnda aega ei pääsenud vaevatud vang kodumaale. Vastupanu kaaslaste soovitusel määras Nõukogude sõjaväelise missiooni esin daja leitnant Okorokov ta Nõukogude kodanike kogumislaagri komandandiks . Siit käisid läbi paljud , keda sõda oli võõrsile pai sanud: endised sõjavangid ja fašistlike koonduslaagrite vahialu sed . Nii möödus rohkem kui kuu . Päeval ja öösel tegevuses olles aitas Loik kodumaale saata tuhandeid ja veel kord tuhandeid nõukogude inimesi . Südamlikult jättis ta jumalaga oma seltsimeestega Buchen waldi vastupanuorganisatsioonist - Daniil Kuptsoviga, Anatoli Višnevskiga, Aleksander Borissovsiga ja teistega , kes kõik olid võitnud surma . Nõukogude sõjaväelise missiooni ülesande täitnud, lahkus Georgi Loik Inglise okupatsioonitsoonist. Ta määrati teenima ühte Moskva sõjaväeringkonna väeossa. Paraku kestis teenistus seal kõigest kolm ja pool kuud . Siis sõi tis kohale mingi komisjon ja Georgi Loik demobiliseeriti . Ainult et demobiliseerimistunnistuse asemel anti talle ... repatrieerimis tõend ja võeti ära leitnandi auaste ... 1946. aasta talvel saabus Georgi Loik kodulinna Tallinna. Ta hakkas otsekohe tõde otsima. Hetkekski ei katkestanud Georgi Loik võitlust, mida ta pidas tõe nimel. Ta astus ühendusse sõpradega Buchenwaldi vastupanu organisatsioonist, ning sai teada , et paljud olid enne koju jõudmist läbi käinud sootuks pikema ja rängema tee kui tema ... Möödus aastaid . Viimaks saabus ka päev, millal Georgi Loik kutsuti sõjakomissariaati . < 315
« Jah, lõpuni välja , aeti siis koos kõigi teistega Riia poole. Vahel juhtus nii, et puulõhkumise ajal jäi ta äkki, kirves pea kohal, kuulatama. Kõrvaltänaval ohvitseride garnisonimajas män gis puhkpilliorkester. Kozlov kuulatas, vangutas pead ja sülitas. «On alles vusserid! Jälle valetasid ! >» » «Kas laegas, mille velsker Danilov teile kinkis , on alles ? » « Jah, seal ta on! » osutas Elisabeth nippasju täis kummutile. < < Hoian selles kõige tähtsamaid dokumente ja kirju . »> « Ja jälle mälestused . Djakov jutustas, kuidas osav puuniker daja Danilov oli köögis valinud välja sobivad halud, need aega mööda ära kuivatanud , nii et pragusid sisse ei lööks , ja siis mitu nädalat neid noakilluga vahetevahel nikerdanud . Ei tea, kas ta peaks elus olema , see väsimatu töömees ? Ja kui mitte, siis kus võiks olla tema nimetu haud? Järgmisel päeval viisid Djakovi Elisabethi juurest mitmeks tunniks ära kohaliku koduloomuuseumi töötajad. Neil oli juba varem kirjavahetus endise laagri 351 vangiga, ning nad teadsid , et ta kavatseb Valka sõita. Djakov pani paarile leheküljele kirja oma mälestusi, vastas küsimustele ja jättis muuseumile mõned dokumendid ja « suveniirid » . Mõnedest neist maksab lühidalt jutustada. Kui raskes olukorras Djakov ka oli , kunagi ei kaotanud ta loo tust. Ja juba laagrielu esimestest päevadest peale püüdis ta fašist like piinakambrite kohta üht-teist meelde jätta. Juhuks, kui õnnestub pääseda. Kõige sobivamad selleks otstarbeks olid van gide isiklikud numbrid . Ühest laagrist teise üleviimisel korjati vanad numbrid harilikult ära, kuid vahel unustati see tegemata ja vangid viskasid need ise minema kui tarbetu rämpsu. Djakov aga peitis numbrid ära, õmbles need oma rõivaste voodri vahele. Sel moel õnnestus tal säilitada nelja laagri, Valga, Salaspilsi , Kau nase ja Sandbosteli numbrid. Isegi nende numbrite järgi võib näha, kuidas hitlerlik surma masin progresseerus ja täiustus. Valgas kujutas number endast harilikku kartongist nelinurka , kuhu oli märgitud laagri ja vangi number; Salaspilsis lisandus neile andmetele veel vangi pere konna- ja eesnimi - Mihhail Djakov, tsiviileriala - arst -rönt genoloog, ning sõrmejäljend. Viimane, Sandbosteli number on juba alumiiniumist, kumerate nurkadega, et vähem taskuid kulu taks. Alumiiniumisse pressitud punktiir jaotab numbri pooleks, kusjuures mõlemal poolel on kirjas ühesugused andmed . Punktiiri kohalt on numbrit kerge pooleks murda. Üks pool jääb laiba juurde, teine läheb laagri kantseleisse arvepidamiseks . Kui « sügavamõtteliselt » fašistlikud timukad oma tööd « ratsionali < seerisid »> ! Muuseumist lahkunud, kõndis Djakov kaua mööda mälestus väärseid paiku. Tegi mitu tiiru ümber linnajao, kus oli asunud laagrilaatsaret. Pole enam ei okastraati ega vahitorne. Lapsed 316
hullavad muretult, teadmata, et iga ruutmeetri kohta tuleb siin mitu hukutatud inimelu . Ühes kõrvaltänavas hakkas Djakovile silma lühike kaseallee. Ta peatus ja jäi tähelepanelikult puid silmitsema. On needsamad või ei ole ? Noh, muidugi on ! Tuli meelde ununenud episood . Oli neljakümne teise aasta varakevad. Spetsiaalne « Holzkommando » vedas automaaturite valve all metsast laatsaretti puid . Kord tõid vangid autoga kaasa poolteistkümmend noort kaske. Need istutati barakkide vahele. Nädala kahe pärast ilmusid puudele väikesed kleepjad lehed ... Polnud kerge noori puid hoida , hoida iseendi eest . Paljaks tallatud hoov sarnanes maneeži või karjakopliga . Rohi , juured, lehed , koor - kõik läks söögiks või suitsutegemiseks. Sellepärast olid mõrkjasmagusad kaselehed ja -võsud väga hinnas. Meditsiiniline personal ja haiged võtsid puud oma šefluse alla . Üksikud egoistid pidid arvestama enamiku tahet. Laagriseadused , ehkki nad polnud kuhugi kirja pandud , olid väga karmid, nende vastu eksija pidi ühe rebitud lehe eest ränka hinda maksma . Kui palju rõõmu valmistasid need kased tuhandetele vangi dele ! Tundide viisi vaatasid vangid barakiakendest noori puid. Neile oli see kõik - kodumaa, vabadus, tulevikulootus. Sügisel, lehelangemise aegu , korjati iga kaseleht hoolikalt maast üles, kui vatati ära, tehti tubakaks, ja tõmmati seda siis järgemööda kui esmaklassilist mahorkat . Kakskümmend aastat tagasi olid nad väikesed , inimesele vööni, nüüd aga on pikaks sirgunud . Kõik polnud alles jäänud , need aga, mis olid säilinud, ulatusid kahekorruselise maja kōr guseni. > See on kõige tähtsam, mida oleks tahtnud öelda sõja algul huk kunuile, kes ei jõudnud näha pöördepunkti, mil meie võit oli juba silmanähtav . Saabus aeg külalislahke Eestiga hüvasti jätta. Djakov kavat ses külastada mälestusväärseid paiku ka Lätis ja Leedus. Elisa beth saatis teda jaama. Tallinn- Riia rong sõitis ette , perrooni täitis sumisev rahvahulk ... On aeg !