Mina, kommunistlik noor. ELKNÜ veteranide mälestusi aastaist 1940—1945

Citation preview

Mina ommunistli k por

STANFORD LIBRARIES

lill

HOOVER INSTITUTION on War, Revolution , and Peace FOUNDED BY HERBERT HOOVER , 1919

STANFORD LIBRARIES

HA

HOOVER INSTITUTION on War , Revolution, and Peace FOUNDED BY HERBERT HOOVER , 1919

1

1

1

EKP KESKKOMITEE PARTEI AJALOO INSTITUUT

NLKP KESKKOMITEE MARKSISMI-LENINISMI INSTITUUDI FILIAAL

Mina kommunistlik noor ELKNÜ veteranide mälestusi aastaist 1940-1945

Koostanud Linda Lebbin

Tallinn «Eesti Raamat » 1987

Toimetuse kolleegium :

3KNI ( E ) M56

J. Kalits , E. Kuusküll, J. Lassur,

H.-A. Lebbin,

L. Lebbin ( koostaja) ,

,

S. Loorberg, A. Meri

Retsenseerinud ajaloodoktor Johannes Jakobson

Kujundanud

Piret Smagar

M 56

Mina, kommunistlik noor : ELKNÜ veteranide mälestusi aastaist 1940-1945 / Koost . L. Lebbin . mat, 1987. - 312 lk.: ill .

Tln .: Eesti Raa

Kogumik komsomoliveteranide mälestusi põhiliselt pöördelisest 1940.

aas

tast, aga ka Suurest Isamaasõjast ja tagasivaateina kodanliku Eesti päevilt . Mälestused annavad rohkesti materjali ja olupilte, mis seni pole ajalooala ses kirjanduses avaldamist leidnud. Kogumiku veergudel avaldub autorite nähtuna rahva kangelasliku võitluse ja teguderohke uue elu rajamise periood, mis aitab noortel paremini mõista oma isade-emade ettevõtmisi . Mõndagi huvitavat pakub kogumik ka komsomolitöö praktiliste kogemuste osas .

1102060000—218 79—86

M

901 (15 )—87

66.75 ( 2E ) 2

© Kirjastus «Eesti Raamat», 1987

Aeg, suur ja karm, kui kotkatiivul lendad,

täis õnne, kirge, põlemist ja tööd . Su võimsaid tukseid nagu südant endas

ma kannan kaasas päevad, kannan . ööd .

( J. SMUUL )

KOOSTAJALT Meie põlvkonna komsomoliaastad kuuluvad suurde ja karmi aega. Meist said kommunistlikud noored esimesel nõukogude aas tal Eestis. Esimesed sammud uude ellu astusime juuniäikese ajal revolutsiooniliste tööliste ridades punalippude all. Meile, noortele, andis nõukogude kord avarad võimalused õppida ja töötada. Ei olnud elu- ega tööala , kus noored poleks rakendanud oma pulbit sevat energiat: suurtööstuse natsionaliseerimine, nõukogulik maa reform, koolielu viimine uutele rööbastele. Ja kõige sellega koos

käis võitlus uue korra eest, äge klassivõitlus, uute veendumuste omandamine ja otsekohe ka nende kaitsmine. Me olime uue elu peremehed, tundsime end vastutavana kõige eest.

Kui algas Suur Isamaasõda, leidsid noore Nõukogude Eesti kommunistlikud noored kohe südameveendumusel tee kodumaa

kaitsjate ridadesse.

Käesolevas kogumikus meenutavad möödunut tänaseks pen sioniikka jõudnud neljakümnendate aastate kommunistlikud noo red , kes pühendavad need mälestused meie kõrval langenuile.

SAATEKS

ELKNO ajaloo uurimise ja teadusliku üldistamise olulisemaid

tulemusi on meie vabariigi komsomoliorganisatsiooni ajaloo üle vaate kaks köidet, mis ilmusid 1975. ja 1986. aastal. Edaspidi on kavas koostada ka ELKNÜ ajaloo lühiülevaade. Peale selle põhiteose on ilmunud ka mitmeid teisi raamatuid maakondade ja linnade komsomoli ajaloo kohta, mis aga ei pre

tendeeri teaduslikule üldistusele ja mille peamine eesmärk on teha praegustele noortele kättesaadavaks meie vabariigi komsomoli ajaloo üksikuid lõike. Memuaaride määratu suur tähtsus ja nende populaarsus on seletamatagi selge. Ent Eesti komsomolivetera

nide mälestusi on kirja pandud väga vähe. Seda arvestades hak kaski EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut ette valmistama komsomoliveteranide mälestuste kogumikku. Eesti komsomolivete

rane kutsuti üles panema kirja oma mälestused, seega säilitada tulevastele põlvkondadele noorsoo kangelasliku võitluse lehekülgi võitluses nõukogude võimu taaskehtestamise eest, 1940. aasta sot sialistlikus revolutsioonis, töörahva võimu kaitsmisel võitluses

fašistlike okupantide vastu, sotsialistliku ühiskonna rajamisel. Käesolev raamat on esimene kavandatud memuaarikogumike sar jast.

Põhiline osa selle raamatu mälestustest käsitleb Eesti komso

moli osa 1940. aasta sotsialistlikus revolutsioonis ja esimese nõu kogude aasta sotsialistlikes ümberkujundustes. Enamik kirjutiste autoreid võttis aktiivselt osa 1940. — 1941. aasta murrangulistest sündmustest, astus sel ajal komsomoli, sai esimese võitluskaras tuse, Suure Isamaasõja aastail võitles aga kas rindel või tagalas võidu saavutamise eest fašismi üle ning sõjajärgsel perioodil oli sotsialistliku ühiskonna aktiivseid ehitajaid.

Kirjutiste kesksemaid probleeme on Eesti komsomoli taassünd 1940. aastal. Kodanliku perioodi lõpul oli EKNÜ olukord äärmi selt raske: tegutsesid vaid üksikud rakukesed ja kommunistlikud noored. Komsomoli taassünd, tema ridade kiire kasv, üha uute

organisatsioonide rajamine, EKNU vastuvõtt ÜLKNU ridadesse, vabariikliku komsomoliorganisatsiooni tegevus teravas klassivõit luses – sellest pajatavad paljud komsomoliveteranid.

Nõukogude võimu esimesel aastal tehti põhjalikke ümberkorral dusi tööstuses ja transpordis. Natsionaliseeriti suurtööstus, trans port ja pangad. Kommunistlikud noored töötasid natsionaliseeri mise komisjonides, ettevõtete komissaridena, võtsid aktiivselt osa võitlusest töösturite sabotaaži vastu , abistasid natsionaliseeritud

ettevõtete töö korraldamisel, tegid organiseerimis- ja propaganda

5 5

tööd. Ettevõtetes ja asutustes loodi esimesed komsomoliorgani satsioonid

Eriti terav oli klassivõitlus maal. Riigivolikogu kuulutas maa

üldrahvalikuks, riiklikuks omandiks. Keskne koht oli maareformil: maa anti töötava talurahva kasutada. Kulakud, suurmaaomani

kud püüdsid igati takistada maareformi läbiviimist, varjata maa tegelikku suurust, loomade arvu jne. Kommunistlikud noored olid

need, kes aktiivselt paljastasid kulaklikke mahhinatsioone, agitee risid kehutalupoegi esitama avaldusi maa saamiseks, viisid koos kommunistidega praktiliselt maareformi läbi, varustasid kehvi

kuid ja sulaseid majandushoonete ja põllumajandusinventariga. Palju tegid kommunistlikud noored ka massilise poliit- ja kultuurmassilise töö korraldamisel maal. Tööle asusid klubid, rah

vamajad ja punanurgad, organiseeriti loenguid ja vestlusi, tehti kunstilist isetegevust. Paljudes selle raamatu mälestustes meenu tavad komsomoliveteranid maal toimunud sündmusi.

Eriline koht oli ELKNÜ-l kogu ideoloogilise töö korraldamisel, noorsoo, eriti õppivate noorte kommunistlikul kasvatamisel. Raa

matus räägitakse komsomoliorganisatsioonide tekkimisest kõrg ja üldhariduskoolides, nende esimestest sammudest, õppiva noor soo meeleoludest, esimestest komsomolikoosolekutest, Eesti pio neeriorganisatsiooni rajamisest. Enamikus mälestustes räägitakse sellestki, kuidas noored rea

geerisid fašistliku Saksamaa kallaletungile ja Suure Isamaasõja algusele. Kogumiku materjalid tõestavad veel kord, et Eesti kom somol, kogu meie vabariigi töötav noorsugu suhtus võitlusse fašistlike anastajate ja nende käsilaste vastu patriootiliselt ja tões tas oma ustavust sotsialistlikule kodumaale kangelaslike tegu dega .

Heino Dengo Heino Dengo on sündinud 9. juulil 1922 Tallinnas. Lõpetas 1948. aastal EKP Keskkomitee Vabariikliku Parteikooli. NLKP liige 1946. aastast. Töötas 1940.- 1941 . aastani trükikojas

« Punane Täht», oli trükikoja ja ajalehe «Noorte Hääl» komsomoli algorganisatsiooni sekretär. Sõjapäevil oli Nõukogude armee

Eesti tagavarapolgu 3. pataljoni 10. roodu komsorg ja seinalehe toimetaja. Oli partisaniõppustel. 1944. aastast alates ajalehe «Noorte Hääl» vastutav sekretär ja 1962. aastast «Õhtulehe» vas tutav toimetaja . 1982. aastast personaalpensionär. Korduvalt vali tud Tallinna Linna Rahvasaadikute Nõukogu saadikuks ja EKP

Tallinna Linnakomitee liikmeks. Autasustatud ordeniga « Austuse märk », medalite ja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukir

jadega. 7

KOMSOMOLISÕPRU Minu esimesed kokkupuuted komsomoliga olid 1940. aasta

sügisel , kui mind natsionaliseeritud «Vaba Maa » trükikoja komis sari, endise põrandaaluse kommunisti Olga Reinsoni soovil « Noorte Hääle» toimetuse ja «Vaba Maa » trükikoja ühise noor kommunistide rakukese sekretäriks valiti, võib -olla ka määrati

( kes seda enam täpselt mäletab, kuidas need asjad tollal käisid ! ) . Miks Olga Reinsoni valik noortejuhi otsimisel nimelt minule lan

ges , seletub võib -olla järgmisega. 1939. aastal , kui olin 17 -aastane, jõudis kätte aeg, millal mu isa Robert Dengo ,, trükitööline 1898. aastast ja esimesi Eesti masinladujaid , ütles : aitab koolipingi nühkimisest , vaja tööle minna , et perekonda toetada. Ilus öelda : mine tööle ! 1939. aasta

oli raske aasta . Töökoha leidmine polnud lihtne. Käisime isaga · läbi kõik Tallinna suuremad trükikojad , kus isal tuttavaid trüki töölisi või kus ta ise kunagi töötanud oli. Kõikjal oli vastus üks : « Vabu õpipoisikohti ei ole ! » Nii öeldi « Päevalehe» trükikojas, Rii gitrükikojas kui ka «Ühiselus» . Oli veel «Vaba Maa » trükikoda , ehkki isal sellesse ettevõttesse suurt usku ei olnud , sest oli ju

tolle firma peremees Aleksander Veiler ta 1929. aasta trükitöö liste streigist osavõtu pärast päevapealt vallandanud . Nii läkski. « Dengo poega pole meile tööle vaja ! » oli lühike vastus. Jäi veel üks tibatilluke võimalus. Isa noorpõlvesõber, trükitöö line Julius Vene oli võimsa Tartu kirjastuse « Loodus» Tallinna

pisikese trükikoja « Nool» tehniline juhataja. Ja siin naeratas lõpuks õnn. Töökoha saamist 1939. aastal võis tõemeeli õnneks pidada . Sattusin väga heasse kollektiivi , kus mind trükikunsti saladus

tega õige kiiresti kurssi viidi. Küllap oli mul ka selleks tööks pärilikke eeldusi. Minu õpetajaks sattusid seal vilunud käsiladu jad August Koort ja Theodor Ers . Viimane oli vägeva bassihää

lega mees , kes laulis meeskooris ja ka tihtilugu töö juures ning

kes pärast Suurest Isamaasõjast tagasijõudmist « Vanemuise » teatri koori bassirühmas aastaid võimsalt kaasa laulis. Meie ladu

misruumi kõrval oli trükiosakond , kus tartlasest trükkija Osvald

Laane ühe abina , õigemini pealepanija ehk allalaskjana , s. t. paberipoognaid masina kõrgelt plaadilt trükimasina pöörlevale

trumlile ettesöötjana töötas Olga Reinson, kes alles hiljaaegu oli vanglast vabanenud . Eks seal meie tutvus revolutsioonivetera niga alguse saigi. 17- aastase poisina oli minu kõikehõlmav huvi

ala sport. Muu mind ei huvitanud . Olga Reinson pidas seda vähe seks . Ta kasutas sobivaid hetki minuga jutuajamiseks . Millest ta 8

rääkis, pole enam meeles. Küll aga see , et ta tundis minu isa , kes olevat tema abikaasa , samuti äsja vanglast vabanenud kommu nisti Aleksander Reinsoniga ühes trükikojas Eduard Vilde, Eduard Bornhöhe, Viktor Kingissepa ja teiste tolle aja tuntumate kirja

meeste käsikirju, tihtipuhku raskelt loetavaid, tinaridadesse ladu nud .

Nii me töötasime «Noole » trükikojas terve aasta , kuni 21. juu nini 1940. Õige pea pärast juunisündmusi otsis mu üles Olga Reinson, kes vahepeal oli natsionaliseeritud «Vaba Maa » trüki koja komissariks määratud , ja kutsus enda juurde tööle. Nii ma sattusingi esimest korda majja Pikk tänav 56/58, mis sai mu teiseks koduks paljudeks aastateks . Seda nii aastail 1940— 1941 « Punase Tähe» trükikojas käsiladujana töötades, «Noorte

Hääle» toimetuse sõjalis-kehakultuuriosakonna juhatajana aastail 1944–1945 ja « Õhtulehe » toimetajana 1962–1972 (pärast seda kolisime Pärnu maanteele, Ajakirjandusmajja ).

Veidi hiljem sai minust « Vaba Maa » trükikoja noorkommunis tide rakukese sekretär. Meie komsomolialgorganisatsiooni kuulu sid ka « Noorte Hääle» toimetuse liikmed, praegune Eesti NSV teeneline kirjanik Lilli Promet, « Pravda » korrespondent Eesti NSV-s Ilmar Reidi, Karl Tamjärv, Ester Tartu (Spriit) ja teised. Kusagil aastavahetusel 1940/1941 kuulutati välja võistlus «Vaba Maa » asemel trükikojale nõukogulikuma nime saamiseks. Autorit enam ei mäleta, aga võitjaks tuli nimi « Punane Täht » , seda nime kannab trükikoda tänaseni .

1940. aastal hakkasime välja andma kommunistlike noorte rakukese seinalehte « Sõnarelv», mis selle nime all ilmub trüki

kojas praegugi. Kirjutasin seinalehele mitmeid artikleid . Trükkija, kommunistlik noor Hugo Hauvmann , kellega koos 2. juulil 1941 Suurde Isamaasõtta läksime ja kes lahinguis fašistide vastu lan ges , joonistas seinalehtedele pealkirju . Seinalehe eest vastutaja

oli aga minu mäletamist mööda trükkija Felix Veelmann , vana

kommunist, kes langes hävituspataljoni poliittöötajana juba 1941. aastal .

2. juulil 1941 äratas ema mind kodus Nõmmel ootamatult vara ,

kell oli alles viis. Nõmme miilitsajaoskonnast oli toodud käsk: kutsealune Heino Dengo peab koos viie päeva toidumoonaga olema kell 14.00 Lauluväljaku kogunemispunktis .

Nii algas minu sõduritee, mis kestis üle kolme aasta . Omaksed ja töökaaslased käisid meid Lauluväljakul teele saatmas . Oli lilli, oli nuttu . 4. juulil marssisime rivikorras kaubasadamasse, kus meid mahutati Läti NSV kaubalaevale «Vtoraja Pjatiletka ». Laeva

ühes trümmis olid loomakoogid , teises meetripaksune kiht nisu

teri. Meid oli laevas mitu tuhat poissi. Ettenägelikumad, kes arvestasid fašistide lenrrurünnakutega, asutasid end loomakookide trümmi, kuna see oli peaaegu ääreni täis ja kiire väljapääs ohu korral tagatud . Ükskõiksemad, nende hulgas ka mina, sättisid

end sisse tühja nisutrümmi põhjas , kust laevatekini jõudmiseks 9

tuli ligi kümme meetrit pikka raudredelit mööda üles ronida . Sinnasamasse trümmipõhja kogunes ka teisi meie trükikoja kom munistlikke noori.

Fašistide õhurünnakute hirmus jõudsime siiski õnnelikult Leningradi kaubasadamasse.

Järgnes mitu nädalat kestnud rongisõit loomavagunite nari laudadel läbi Moskva ida poole. Et sõit igavaks ei kujunenud,

selle eest hoolitsesid eriti Ralf Parve , praegune Eesti NSV teene line kirjanik, kes kirjutas tuntud viisidele tabavaid vemmalvärsse, mida esitasid kitarrist ja klarnetist Arkadi Arv, viiuldaja Emil Laansoo, praegune Eesti NSV teeneline kunstnik, ja veel mitu tublit pillimeest, kes meie vagunis kaasa sõitsid . Meie, ühe vaguni poisid , saime nende kunstist pidevalt osa . Teiste osavõtt meie

muusikute kunstist leidis aga marulist aplausi siis, kui ešelon mõnes jaamas pikemalt seisma jäi. Seda juhtus õige sageli. Et ešeloni liikumiskiirus oli sõjaajale vastavalt aeglasevõitu, tõendab kas või asjaolu , et sõit Leningradist Moskvasse kestis

5.-9. juulini. See on mulle eluks ajaks meelde jäänud , sest 9. juu lil, minu 19. sünnipäeval, sõitsime terve päeva ümber Moskva linna .

Mõne nädala pärast, kui olime käinud ka Uljanovskis, jõud sime Kaasani külje alla laagrisse. Seal hakati peale meie sõja lise ettevalmistamisega .

Rühmakomandöriks oli

kommunistlik

noor tartlane Aroslanov. Tore mees teenistusest . vabal ajal , range õppustel . Tema juhtimisel tehti ka palju sporti . Sellest ajast on meil meelde jäänud näide tema kasvatajameisterlikkusest. minu Nõmme-kodu naabripoiss Edvin Rambak, 1941. aasta esi mesel poolel väga tugev kergejõustiklane .

Vanemseersant Aroslanov andis ühel kehalise kasvatuse õppu

sel ülesande : kõigil võistlejatel tuleb ületada kõrgushüppelatt ühe meetri kõrguselt . Kõik sõdurid ületasid selle kõrguse esimesel

katsel . Sellest kõrgusest ei saanud üle ainuüksi Edvin Rambak, kes veel kuu aega tagasi vaevata 1.65 oli ületanud. Vanemseer sant Aroslanov andis Rambakule ülesande täitmiseks kolm päeva

aega . Edvin Rambak vigurdas veel kaks päeva. Ütles kõigile, et mitte kuidagi ei jõua . Võtsime siis kommunistlikud noored kokku. Komsomolikoosolekul sai teda niipalju mõjutatud, et katsepäeval ületas ta algul kergesti 1.65, seejärel isegi 1.70. 1941. aastal olin ma küll «Noorte Hääle » toimetuse ja « Punase

Tähe» trükikoja kommunistlike noorte rakukese sekretär olnud, kuid komsomolipiletit meie hulgast tollal keegi kätte ei saanud. Sõda tuli enne peale. Komsomolipileti sain ma alles kaugel Uuralite jalamil, Eesti Üksikus Tagavara Laskurpolgus 1942. aasta kevadel . Roodu komsomolisekretär oli meil Edgar Mattisen, prae gune ajalooprofessor. Komsomolipileti andis mulle kätte aga taga varapolgu komsorg vanemleitnant Igor Mordvinov, kauaaegne « Eesti Kommunisti » peatoimetaja asetäitja . Tagavarapolgu komsomolitööst on muu hulgas meelde jäänud 10

eriti seinalehtede konkursid , sest nendest võtsin ma vahetult osa .

Mitmel korral anti meile auhinnakohti. Autasuks saime alati

komplekti värvipliiatseid. See oli tol ajal suur varandus, eriti kui arvestada, et isegi mul kui roodu kirjutajal tuli vajalikku kirju tustinti keemilistest pliiatsitest ise teha.

Tagavarapolgu komsorgil Igor Mordvinovil ei olnud isetege vuse organiseerimisega erilisi raskusi. Polgu klubi muusikakollek tiivides ja näiteringis lõid kaasa hilisemad tuntud kultuuritege lased Jossif Sagal , Abi Zeider, Emil Laansoo, Arno Valma , Hans Jänes, näitleja Konstantin Kald jt. Enamasti olid nad kommunist likud noored . Komsomolitöö oli tagavarapolgus kõrgel järjel . Val mistati ju seal Eesti Laskurkorpuse jaoks ette poliitiliselt ja sõja liselt haritud võitlejaid. 1943. aasta augustis käis meie polgus külas EKP Keskkomitee volinik Artur Vaha . Tema otsis kommunistlikest noortest sõdu

rite hulgast sobivaid kandidaate partisanivõitluseks fašistide : poolt okupeeritud Eestis. Ka mina sattusin väljavalitute hulka. Partisanisõja pidamiseks saime vajaliku väljaõppe . Meid hariti erialaliselt ja poliitiliselt. Füüsilise ettevalmistuse osas on meelde

jäänud, et oblasti meistrivõistlustel suusatamises sai meie parti saniõppuste esimene meeskond 4X 10 km teatesuusatamises esi koha. Meeskonnas oli üks sõitjaid Juhan Mandre, pärastine aja kirja « Kehakultuur» toimetaja . Meie teine meeskond , kus sõitsin ka mina, sai kolmanda koha. Oma meeskonnaga võtsime edukalt

osa oblasti meistrivõistlustest ka jalgpallis ja vehklemises. Poliitilisest kasvatusest on meeles, et toimetasin pikka aega

suusaroodu seinalehte ja et sellega saime mitmel korral üksuse siseses võistluses esikoha . Auhinnaks taas seinalehe töös nii vaja likud värvipliiatsid .

Samal ajal tõlkisime mitmekesi eesti keelde suure vene väejuhi Aleksandr Suvorovi brošüüri « Raske õppustel , kerge lahingus» . Esikoha sai meie suusaroodu esimene rühm ka oma eluruumi

eeskujuliku kujundamise eest . Nimelt tänu Tallinna Kaubandus koolis omandatud plakatkirja oskusele lõikasin ma papist välja

terve rea tollal käibel olnud poliitiliste loosungite tekste ning lii misin need tähthaaval rühmatoa valgeks lubjatud seintele. Kuna teistel rühmadel midagi sellist vastu panna ei olnud, tulime üle kaalukalt esikohale.

1943. aasta detsembris oli minu jaoks tähtis päev. Mind võeti

vastu partei liikmekandidaadiks. Kõik tahtsime, et fašistide vastu läheksime võitlema kommunistidena . Meie soov rahuldati .

Siis, 1944. aasta algul viidi meie partisaniüksus üle Lenin gradi. Õige pea pärast seda partisanide saatmine Eesti NSV ter ritooriumile lõpetati . Nõukogude armee oli iga hetk valmis andma vaenlasele otsustavat lööki Eesti NSV täielikuks vabastamiseks.

Mind komandeeriti Eesti Partisaniliikumise Staabist trükitöö

lisena ajalehemurdjaks tööle Eesti Riikliku Kirjastuskeskuse trü 11

kibaasi . See asus Leningradis Fontanka ääres, Volodarski-nime

lise trükikoja jämedate palkidega toestatud keldris , kus blokaadi

ajal trükiti « Leningradskaja Pravdat » . Sellesama maja teisel korrusel asusid ka «Rahva Hääle» ja partisanide ajalehe «Tasuja » toimetus.

Toimetusest anti mulle toidukaardid, trükikotta pääsemise luba ja suunamiskiri «Angleterre'i» võõrastemajja ( praegune hotell « Leningrad » ) .

«Angleterre'is» elas tollal väga palju eestlasi, küll neid, kes Eesti Laskurkorpusest ja teistest väeosadest Eesti NSV valitsuse käsu tusse komandeeritud, küll mitmesugustel kursustel käinuid , küll sõja kõige raskema aja kolhoosides, sovhoosides või mujal tööta nuid . Kõigil oli tunne, et õige pea vabastavad Nõukogude sõja mehed Eesti NSV ja siis algab kojusõit, jätkub 1941. aastal kat kenud ülesehitustöö.

Sain hotelli administraatorilt paberi, mis lubas mul elama asuda ühte neljanda korruse tuppa .

Läksin trepist üles (võib-olla sõitsin liftiga ) ja leidsin otsitava toa pika koridori lõpus kätte .

Oli õhtupoolne aeg. Mäletan millegipärast hästi, et tuppa astu des paistis päike läbi akna otse silma. Toas oli kolm meest . Vasakul nurgas, akna all voodil istus , jalad rippu , erariides, kitsa näoga tumedapäine noormees. Kõr valvoodis pikutas mustajuukseline, mustade raamidega ümmar

gusi prille kandev umbes samaealine ( hiljem tuli ilmsiks, et olime kõik kolm sündinud 1922. aastal ) , samuti erariides mehepoeg. Mõlemad mulle täiesti võõrad . Kolmanda voodi omanik tundus omasem, sest kandis sõduripluusi.

Igaüks ütles oma nime, aga ega need kohe meelde jäänud. Lah kelt näidati mulle mu magamiskoht kätte . Ja valida tegelikult midagi polnudki . Vaba oli ainult kõige parempoolsem, seinaäärne voodi. Riputasin sineli nagisse, seljakoti viskasin voodi jalutsisse. Uurisin , kus söömas käiakse, kas mõni homme ehk trükikotta läheb .

Kõige lähem naaber, kel sõduripluus seljas, ütles end olevat trükitöölise Tartust. Tema murdvat « Rahva Häält ». Kui ma tea tasin , et ju ma talle siis käealuseks olen määratud , läks trükias

janduse jutt lahti . Nii see tutvus algas. Varsti oli õhtusöögiaeg käes. Läksime alla restoranisaali , kus sõja ajal toidutalongide eest õhtusöögiks väike ports putru , kild leiba ja klaas teed anti. Varahommikul läksime lähema voodinaabriga piki Maiorovi prospekti Volodarski- nimelisse trükikotta . Kaks tumedajuukselist jäid edasi põõnama . Ju neil siis kiiret polnud . Teel küsis toakaaslane minult :

« Kas sa neid teisi ei tundnud ? » « Esimest korda nägin . » 12

« See prillidega on Tartu poiss Endel Kiipus . Tal on silmad keh vad, sõjaväkke ei võetud. Siia tuli komsomolitöötajate kursustelt.

On ajakirjanik, « Rahva Hääle » toimetuse liige. Teine poiss, kõige vasakpoolsemast voodist, on vist saarlane. Juhan Schmuul nimi . Kah «Rahva Hääle» toimetuses tööl . Ta pidi luuletaja olema . » Nii et kaks toakaaslast olid teada , üks neist hilisem tuntud kir.

janik, teine ajakirjanik, pikka aega « Noorte Hääle» maanoorte osakonna juhataja .

Kes oli kolmas, selgus lähemalt õhtul hotellitoas, kui pikuta sime oma voodites ja ajasime Schmuuli ja Kiipusega juttu . Endel Kiipus siis selgitas, et minu voodinaaber on nagu temagi tart lane, trükiladujana «Postimehe» trükikojas töötanud Elmar Must mets , hilisem < Tartu Postimehe» ja « Kodumaa » toimetaja .

Endel Kiipus oli 1944. aastal ajakirjanduses esimesi samme tegev algaja sulemees. Kui palju ta kirjutas ja kui palju tema kirjutisi tollal « Rahva Hääles » avaldati, pole enam meeles. Aga midagi ikka pidi olema , sest ridadest ta armastas rääkida , eriti Schmuulile.

Kiipus armastas üldse palju rääkida ja talle meeldis, kui teda

kuulati. Ja eks tema põhiliselt rääkiski , sest meie ülejäänud jutuku sega silma ei paistnud . Ta rääkis oma raskest lapsepõlvest tööta töölise perekonnas. Teda oli kasvatanud põhiliselt ema , Tartu Peetri kiriku koristaja. Endel kõneles korduvalt sellest, et ta oli

juba väikese poisina aidanud emal kiriku ümbruse kõnniteid lumest puhtaks rookida . Lumerohketel päevadel juhtus, et Ende ei jõudnud õigeks ajaks kooli . Ema olevat koolijuhatajalt riielda saanud , et poiss esimestest tundidest puudus . Tee sa vaese ini mese mured teisele selgeks !

Kiipusele meeldis eriti vaielda poliitikaküsimuste ümber . Teda oli huvitav kuulata , sest ta käsitles probleeme mitme kandi pealt . Palju oli juttu Eestist, kodanlikust ajast, Pätsi fašistlikust dikta tuurist , vabadussõjalaste

fašismimeelsest

liikumisest , tartlaste

töölisringist , mis kandis nime «Karskuse Sõber», nõukogude korra taaskehtestamisest, esimeste komsomoliorganisatsioonide loomi

sest Taaralinnas jne . Kõik me olime komsomoli kasvandikud. «Vaevalt fašistid ühtki Tartu trükikoda terveks jätavad , » aru

tas ta ühel õhtul . «Mistarvis neil vaja trükikodasid säästa ? Pomm alla ja valmis ! Aga kus meie siis ajalehte tegema hakkame? Tal linnas ? Ega nad sealgi kivi kivi peale jäta.» Siis vajus mõttesse ja arutas asja teistpidi . « Aga kui meie omad kõvasti tina anna vad , võib -olla nad ei jõua midagi lõhkuda ,» katkestas ta . temale iseloomuliku liigutusega ninal prille kohendades. Ta ei pidanud teemat veel ammendatuks . « Aga kus trükitöölised leiba teenima

hakkavad, kui trükikojad purustatud ? Ma mitte ei usu , et trüki töölised lasevad fašistidel seda teha . » Nii ta arutas siia ja sinna , kord ühest, kord teisest asjast, ja niiviisi iga päev, kui kokku juhtusime . 13

Endel Kiipusele meeldis sageli kõnelda V. I. Leninist, J. Sta

linist, M. Kalininist ja teistest Nõukogude riigi loojatest ja juh tidest, Kommunistlikust Parteist, marksismist. Ta oli ju äsja lõp penud komsomolikaadri ettevalmistuskursustel neil teemadel palju loenguid kuulanud, konspekteerinud ja neid teadmisi ta nüüd kasutas. Selles osas õppisime Kiipuselt kõik palju .

Endel Kiipus avaldas korduvalt kahetsust , et rahapuudusel pol nud ema suutnud talle kuigipalju kooliharidust anda, ja et puu dujäänut korvata, kasutas ta iga võimalust oma teadmiste täien damiseks. Poliitilistel teemadel arutlusi pidas ta kõige paremaks viisiks teadmisi kinnistada .

Endel oli väga seltsiv noormees, sõbralik ja lahke kõigi vastu , vähenõudlik enese suhtes : andis silma pilgutamata ära oma vii mase supi- või pudrutalongi, kui sõber enda omad oli kaotanud . Ega ta enda eest üldse eriti hoolitsenud. Juuksed olid tal alati

kammimata ja salkus. Pükste pressimist või päevasärgi triikimist

pidas ta põlglikult väikekodanlikuks igandiks. Seda mitte tõe meeli, sest oma vestlustes pajatas ta ühtelugu nii nõukogude inimeste sisemisest kui ka välisest ilust ja kaunilt rõivastumise vajadusest . Aga just niisugune kohati vastuoluline Endel oligi ,

meie toa poliitjuht, nagu me teda hüüdsime. Mõnel pühapäeval, kui muud teha polnud , käis meie toa mees kond kõige lähemas kinos. See oli « Barrikada » , Herzeni tänava

Nevski prospekti poolses otsas. 4–5-korruselise kinohoone esi külg oli vaenlase mürsust blokaadi ajal kokku varisenud. See oli aga 1944. aasta kevadeks vineeritahvlitega nii osavalt ajutiselt

taastatud, et eemalt tundus nagu päris. Missugusest uksest me

tollal kinno sisse pääsesime, ei mäleta , aga see on meeles, et ooteruumis olid aknad terved , sealt tuli päevavalgus. Missuguseid filme seal nägime, pole samuti enam meeles. Meeles on aga see, et pärast filmi vaatamist arutati seda elavalt, eriti aktiivne oli

muidugi Kiipus. Meil oli huvitav kuulata . Juhan Schmuul oli meie toas kahtlemata kõige vaiksem mees . Oige harva võis tema muhu murrakut pikemalt kuulata. Tema piirdus mõne paraja sõna, mõne lausega. Enamasti istus ta oma voodil , paks klade põlvedel, ja kirjutas . Teadsime, et ta on luule. taja , ega seganud teda . Las kirjutab ! Keset meie tuba oli pikk laud , valge lina peal . Eks see oli mõeldud söögi- ja töölauaks. Meil seda mööblitükki eriti vaja pol nud , kui mitte arvestada üht seinalehe numbrit, mis sai kokku

pandud sellel laual . Sõime ju sööklas. Tööks kasutas lauda vahe tevahel . Endel Kiipus . Juhan Schmuul aga minu mäletamist mööda mitte kunagi , ehkki ta palju kirjutas .

Eks Juhanilt sai vahel ka küsitud, et mida ta seal nii hoolega trükib. Lugegu midagi ette ka . Selle peale vaatas Juhan tavali selt aknast välja ja vaikis . Talle meeldis aknast välja vaadata .

Sealt paistis Iisaku katedraal , õhurünnakute vastu peaaegu üleni plankude ja liivakotimägedega kaetud . 14

Juhan Smuul

Ükspäev tuli Juhan koju ja teatas temale iseloomulikul tasasel , nagu pelglikul moel , et lugenud täna lisaku kiriku kupli all kii

kuvast Foucault' pendlist. Peaks vaatama minema. Külastajaid pidavat juba sisse lastama . Seal saigi esimesel võimalusel ära käidud ja uuritud toda põnevat, maailmatu pika trossi otsas kii kuvat metallkuuli. Seadeldisest, mis demonstreerib siiani Maa pöörlemist , jätkus tükiks ajaks mõtisklusi ja arutlusi maailma 1

ruumi mõõtmatusest.

Et Juhan Schmuul palju luges, rääkis ta vahel meile üht-teist sellist, millest me iial midagi kuulnud polnud. Vene keelt ei osa nud meist neljast õieti keegi. Teistest mõndagi rohkem mõistis Endel Kiipus, tänu kursuste vene keele tundidele. Juhani vene

keel oli aga õige vilets. Ometi oli ta otsinud üles raamatukogu, kust sai eestikeelset kirjandust, mida aga välja ei antud. Nii ta siis käis raamatukogus lugemas. Kodus võttis aga igal õhtul oma paksu, hallikaskollasest ajalehepaberist lehtedega klade põl . vedele ja hakkas kirjutama . Oma loomingu jättis ta aga enda teada .

Ainult ühel korral , see oli vist tollal , kui Endel Kiipus kõneles ,

kuidas ta pisikese poisina oli emal aidanud Peetri kiriku kõnniteid

lumest puhtaks rookida, luges Juhan meile ette oma esimese trü kis avaldatud, sõja ajal « Rahva Hääles » ilmunud luuletuse « Mu noorim õde» . Ja pärast seda rääkis ta oma kodukülast Muhu saa rel , emast, isast ja oma nooremast õest. Võib -olla olime meie esi mesed , kes Juhani luuletust «Nooremale õele» autori esituses

kuulda said . Väga tõenäoline, sest ega Juhan oma loomingut tol 15

lal kellelegi esitanud. Üldse kujunes Juhan Schmuulil hästi südamlik vahekord Endel Kiipusega. Neil oli omavahel alati palju rääkida . Nad said õige lähedasteks. Nende sõprus kestis

veel palju aastaid , kuni Endel Kiipuse varase surmani 1957. aas tal . Kuivõrd Juhan Kiipusest lugu pidas, näitab see, et ta kirju

tas temast oma pikema jutustuse «Endel Kangur» . Endel Kiipus on Endel Kangru prototüüp .

Õige pea , mõni nädal pärast meie esimest kohtumist lahkus Juhan Schmuul toast «Angleterre'i » neljandal korrusel. Ta sai

parema numbritoa « Oktjabrskaja » võõrastemajas Moskva vaksali vastas .

Kokkupuuted Juhan Schmuuli ja Endel Kiipusega jätkusid juba vabastatud Tallinnas « Noorte Hääle > toimetuses, kus Endel juha

tas maanoorte osakonda , mina aga töötasin sekretariaadis, hiljem pikka aega vastutava sekretärina . 1945. aasta oktoobrikuust ala

tes, kui « Noorte Hääle» toimetajana hakkas tööle Lembit Rem

melgas ja tema asetäitjana Aado Slutsk, sai Juhan Schmuulist meie peaaegu igapäevane külaline, muidugi ainult siis, kui ta Tallinnas viibis. Remmelga ja Slutskiga olid Juhanil eriti süga vad sõbramehesuhted . Ja küllap olid Lembit Remmelgas ja Aado Slutsk mõnegi Juhan Smuuli teose saamisloo algatajaiks ja tel lijaiks . « Noorte Hääle» veergudel nägi ju ilmavalgust tulevase

Lenini preemia laureaadi peaaegu kogu tolle aja looming. hoogsa Enamasti tuli Juhan toimetusse sekretariaadi uksest sammuga , mantlihõlmad laiali, müts kuklas, endal mõnus muhe lus näol. Pani korralikult masinal ümber löödud , sekka ka käsitsi

kirjutatud käsikirjapaki laias kaares lauale ja ütles umbes nõnda : « Noh , Heino , pane kähku lehte ! Ma tegin ühe asja . See tuli päris hästi välja .» Ainult ühel korral ei langenud « Noorte Hääle» tolleaegse juht

konna ja Juhan Smuuli tõekspidamised ja luuletunnustus kokku . See juhtus viiekümnendate aastate algul tema luuletusega « Et õunapuud õitseksid ». Luulekunsti nõrga tundjana praakisin mina esimesena selle luuletuse välja . Ei osanud sealt välja lugeda vas tavust nendele nõudmistele, mis tollastes tingimustes ühele aja leheluuletusele esitati . Oma «ei » -sõna selle luuletuse kohta ütle

sid ka toimetaja ja tema asetäitja . Ja nii jäigi Juhani « Et õuna

puud õitseksid » « Noorte Hääles » avaldamata . Kui see luuletus peagi hästi tuntuks sai , oli meil piinlik küll . Aga ega Juhan meile pahaks pannud , vähemalt seda välja ei näidanud. Peagi tuli ta jälle : «Ma tegin ühe asja . Pane lehte !>>

Sellisena mäletan Juhan Smuuli , meie põlvkonna kommunistlike noorte südametunnistust .

Vladimir Dils

Vladimir Dils on sündinud 29. septembril 1916 Narvas. 1948. aas tal lõpetas ta EKP Keskkomitee Vabariikliku Parteikooli ja 1955. aastal NLKP Keskkomitee Kõrgema Parteikooli Moskvas.

NLKP liige 1943. aastast. 1940. aastal ELKNU Narva Linnakomi tee instruktor, 1941. aastal ELKNÜ Narva Linnakomitee esimene

sekretär. Sõjapäevil võitles Narva töölispolgus ja Nõukogude armee Eesti Laskurkorpuses. Pärast sõda töötanud ajalehtede Viru Sõna», « Punane Täht», «Noorte Hääl» ja « Eesti Mere

mees» toimetustes ning kapteni abina Eesti Merelaevanduses. Praegu personaalpensionär. Autasustatud Isamaasõja II järgu ordeni, medalite ja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukir jadega.

2 Mina, konimunistlik noor

17

MEENUTUSI 1940. aasta juunisündmused ei tabanud Narva töölisnoori oota

matult. Sõda Euroopas, Nõukogude Liidu ja kodanliku Eesti valitsuse vaheline vastastikuse abistamise pakt ning Nõukogude

väekoondiste saabumine Eestisse pakkus noortele hulgaliselt mõtte- ja jutuainet. Kitsamates ringides korraldati noorte kokku saamisi, kus tuliselt vaieldi, loeti suure huviga ajalehti ja aja kirju , kuulati raadiot . Meie õnn oli see, et suuri ja keerulisi polii tilisi sündmusi aitasid mõista ja meie tegevust suunasid põranda alused parteitöötajad Adolf Pauk, Kaarel Paas, Aleksander Vel man, August Põlts, Grigori Varkki ja paljud teised teadlikud töölised . Põrandaalused parteitöötajad olid targad mehed, neil oli revolutsioonilise tegevuse suuri kogemusi ja nad oskasid meid, töölisnoori, veenvalt juhtida .

Adolf Pauk oli Kommunistliku Partei liige juba 1922. aastast. Ta oli Eestimaa Kommunistliku Noorsooühingu Narva linnaorga nisatsiooni asutajaid ja organiseerijaid . Seega tundis ta hästi Narva noori , teadis nende vajadusi ja muresid. A. Pauk oli hiil gav kõnemees, väsimatu vestleja ja andekas organisaator . Ta arreteeriti kodanlike võimude poolt 1924. aastal ja mõisteti nn . 149 kommunisti protsessil eluks ajaks sunnitööle. Ta vabanes

1938. aastal üldise amnestia põhjal . Seejärel organiseeris ning

juhtis A. Pauk jällegi julgelt ja oskuslikult Narva kommunistide põrandaalust tööd ja ka meid, noori . 1941. aastal edutati ta EK ( b ) P Keskkomitee sekretäriks ning siirdus Tallinna .

Samasugune oli Adolf Paugi võitluskaaslane, haritud ja teadlik marksist- leninlane Kaarel Paas. Ka tema mõisteti 149 kommunisti

protsessil 1924. aastal eluks ajaks sunnitööle ja vabanes 1938. aas tal üldise amnestia alusel . Seejärel asus ta koos Adolf Paugiga organiseerima ja juhtima Narva põrandaalust parteiorganisat siooni. Ka tema oskas meid , töölisnoori , teadliku ning veenva sõnaga sütitada ja suunata . Mäletan seda väga hästi . Ta käis tihti Kreenholmis töölise Tasase korteris, kuhu ka noored armas

tasid koguneda. Seal ta kõneles meiega oma vaiksel , aeglasel kombel . Karl Paas ei olnud niisugune vestleja , kes oleks ise kõne. teema peale surunud , ise küsinud ja vastanud , andes teistele vähe

võimalusi rääkida . Vastupidi , ta lasi meil , poistel , ise vestlusteema

valida, oli tähelepanelik ja rahulik kuulaja isegi siis, kui keegi meist hoogu läks ning pikalt ja ägedalt kõneles . Ta ootas kannat likult küsimusi, ei kiirustanud kunagi lõpetama ja ära minema . Ta oli hästi informeeritud Eesti tööliste olukorrast ja ka kodan luse tegevusest . Teadis , missuguses linnas võis tööd saada ja 18

palju maksti palka . See huvitas meid aga eriti , sest tööd saada oli raske, heast palgast rääkimata . K. Paas võis vabalt rääkida

ka spordist, kinost, teatrist ja paljust muust. Tal oli lai silma ring. Eriti huvitavad olid tema lood poliitiliste vangide elust ja tegevusest vanglas .

« Õppida on vaja igas olukorras,» rõhutas ta , «ka siis, kui oled vanglas, ka siis, kui oled vaene.» Ta soovitas õppida keeli, eriti vene keelt . Kaasakiskuvalt kõneles ta meile elukutselise revolut sionääri tegevusest . Rääkisime teistelegi noortele neist mõtteist ja seisukohtadest,

mis me olime kuulnud Karl Paasi , Adolf Paugi ja teiste põranda aluste parteilastega vesteldes. Levitasime ka revolutsioonilist kir

jandust ja lendlehti. Tolleaegsetest julgematest ja teadlikumatest töölisnoortest mäletan Aleksandr Morozovit, Igor Stepanovit , Leonid Onnist, Valentin Rohultit, Jakob Petuhhovi , Voldemar Tasast, Mihhail

Rassadkinit, Mango Paaverit, Aleksandr Mininit, Boriss Pissa revi, Vassili Fadejevit, Gordian Tumanovit ja paljusid teisi. Narvas tegutses kolmekümnendate aastate teisel poolel ka põrandaalune kommunistlike noorte organisatsioon. Tean , et alg. organisatsioon oli vähemalt Kreenholmis, kus selle sekretäriks oli

Aleksandr Morozov. On endastmõistetav, et põrandaalustes tingi

mustes ei olnud liikmepileteid, nimekirju , protokolle ega muid dokumente, mis ülalöeldut dokumentaalselt kinnitaksid . Mäletan , kuidas mind 1938. aasta kevadel Kreenholmis komso

moli vastu võeti . Ühel päeval tuli meile Aleksandr Morozov. Olime

temaga juba aastaid rohkem kui teretuttavad . Ta tegi mulle ette paneku astuda kommunistlikku noorsooühingusse. Juba varem oli ta andnud mulle lugeda komsomoli põhikirja ja ka muud kirjandust, mis tol ajal oli Eestis keelatud . Minu vastu võtu tingimuseks sai riskantne ülesanne : maalida Joala asfalt kõnniteele loosungid : « Elagu esimene mai

töötava rahva

püha ! », « Tööd tööta töölistele ! », «Maha fašistist meister ! » Üles anne õnnestus täita . Oli alles seejärel Narva politseil tegemist , otsimist ja nuuskimist ! Mind neil tabada ei õnnestunud . Levitasin

ka sõpradega revolutsioonilist kirjandust . Alles seejärel võeti minu vastuvõtu küsimus arutusele .

Ühel õhtul kutsus Morozov mind enda poole . Läksin . Seal oli Igor Stepanov, keda tundsin tol ajal pealiskaudselt , ning veel keegi pikk kõhn poiss, keda ma ei tundnud . Morozov meid ei tut vustanud. Ajasime juttu poliitikast, tööst , jalgpallist. Jõime teed . Mõned päevad hiljem teatas Morozov mulle naeratades : «Volts ! Oled komsomoli vastu võetud ! >> « Kuidas? Millal? >>

«Teeõhtut mäletad ? Need kaks poissi , keda seal nägid , unusta aga ära !>>

Morozov oli lühikese jutuga . Pikalt ei seletanud ta midagi . Ta käitus, elukutselise revolutsionäärina , kes ta ju tegelikult oligi . 19

Minu alaliseks ülesandeks jäi nüüd revolutsioonilise kirjanduse levitamine nii noortele kui ka vanematele töölistele. Ma ei tead

nud siis, kes Narva noortest veel peale Morozovi, Stepanovi ja selle pika, tundmatu poisi komsomoli kuulusid . Hiljem sain teada , et samuti olid Kreenholmis komsomoli vastu võetud Jakob Petuh

hov ja Leonid Õnnis. Hiljem kõneles mulle Grigori Varkki, et tema oli nii ka parteisse vastu võetud, kuid veelgi rangemates, põrandaalustes tingimustes. Temal säilis parteisse vastuvõtmise aeg nii nagu teistelgi põrandaalustel parteilastel , kuid meie kom somoli vastuvõtmise ajaks märgiti piletile 1940. aasta . Tolleaeg sele kommunistlikule noorele ei olegi see lõpuks nii tähtis. Tähtis on töö, mida tegime, ja ka see, et Narvas oli olemas põranda alune kommunistliku noorsooühingu organisatsioon enne 1940. aas tat, samuti nagu põrandaalune parteiorganisatsioon. Morozov ja paljud teised aktiivsed noored põgenesid 1938. aasta lõpus Nõu kogude Liitu, kuna politsei hakkas neid juba agaralt jälitama. 1940. aastal , pärast nõukogude võimu taaskehtestamist Eestis , küsisin Kreenholmi põrandaaluse parteiorganisatsiooni juhilt August Põltsult, kas temal on andmeid komsomoli tegevuse kohta Narvas ja Kreenholmis enne juunisündmusi ning kes sinna kuu lusid .

«Tundsin ainult Aleksandr Morozovit, kes pidas minuga sidet . Saime kokku , andsin talle ülesandeid . Teistest ei tea ma täpse malt midagi rääkida . Ei tohtinud sidet pidada . Ei olnud nime kirju ega dokumente. See muidugi ei tähenda , et me noori ei tundnud . Tundsime, isegi väga hästi. Teadsime , kes mängib hästi jalgpalli või poksib, missugused on kellegi vaated elule, keda võib usaldada. Ja just poliitiliste vaadete, usalduse järgi me liigitasime noori kommunistlikeks noorteks ja lihtsalt noorteks . »

1940. aasta juunis saime parteilt ülesande luua Narvas kom somoliorganisatsioon. Moodustasime Narva Kommunistlike Noorte

Organiseerimise Komitee. Sinna kuulus neli seltsimeest : Igor Ste panov, Leonid Valter, Elsa Kiken ja mina . Mulle tehti ülesandeks

organiseerimistöö juhtimine Kreenholmis . , Lühikese ajaga andis Kreenholmis üle 150 töölisnoore avalduse kommunistlikku noor

sooühingusse astumiseks. Nimetan tolle perioodi aktiivsematest noortest eelkõige neid , tänu kellele meie töö hästi laabus. Need olid Valentin Rohult, Elmar Pallo,

Voldemar Tasane, Viktor

Martmaa , Dimitri ja Niina Kaaremaa , vennad Loidid , Olga ja Oleg Petuhhov, Leonid Gordejev, Paul, Viktor, Adolf, Olga ja Boriss Varkki , Robert Põldes, Leonid Õnnis, Maimu Kampus, Albert Silaste, Lembit Remmelgas, Rufina ja Olga Nesterova, Boriss Koltunov , Valentin Lillemägi , Osvald Ambla, Georg Para monov ja veel paljud teised energilised, ausad , töökad noo red .

Kalevivabrikus, kus tööd organiseeris Leonid Valter , laekus esi mestel päevadel sadakond avaldust, samuti linavabrikus. Väikekäitistes ja asutustes tegutsesid aktiivselt Aleksander 20

!

Igor Stepanov

Pajuste, Raul Liivoja , Endel Siirak, Vassilevski, Vinogradov, Mih hail Rassadkin, Kippar, Gladoševa ja teised . 1. keskkoolis olid esimesed kommunistlikud noored Linda Mõt

tus ( Lebbin ) , Harri Normak, Inno Obram , Kalju Paaver ja Uno

Polisinki ; 2. keskkoolis Georg Karpin , Mihhail Makarov, Vladimir Tšernõšov. 1. tööstuskoolis juhtisid komsomolitööd Mango Paaver ja Adolf Varkki .

Sooviavaldusi laekus komiteele üle 800. Põhimõte oli seejuures

väga range : komsomoli pääsegu poliitiliselt ausad töölisnoored ja õpilased.

Kõikjal said kommunistlikud noored oma käsutusse nägusad ruumid ning sisustasid neid võimalusi mööda . -- 1940. aasta augustis moodustati esimene EKNU Narva Linna

komitee, kuhu kuulusid Igor Stepanov, Leonid Valter, Elsa Kiken ,

Boriss Pissarev ja Vladimir Dils. Esimene sekretär oli alguses Igor Stepanov, kui ta aga õppima läks, Leonid Valter . 1941. aasta jaanuaris viidi L. Valter üle tööle ELKNU Keskkomitee sekretä riks ja esimeseks sekretäriks sain mina .

Tööd oli uuel komiteel kuhjaga . Tähtsamaid ülesandeid oli noorte poliitoppuse ja -hariduse organiseerimine. Moodustati poliitkoolid .

Pioneeritööd organiseerima ja juhtima suunati kommunistlikud noored Vladimir Markelov , Erna Moosel ( Selin ) , Linda Mõttus, Irina Nikolajeva , Elmar Pallo, Vassili Rajevski , Aino Talimets (Veskijärv ), Felicia Tõnisson ja teised .

Suure pidulikkusega tähistati 1. septembril rahvusvahelist noor 21

soopäeva. Ülelinnalisel miitingul Peetri platsil esinesid kõnedega EKP Narva Linnakomitee esimene sekretär Adolf Pauk, noorte nimel Igor Stepanov. Igas algorganisatsioonis peeti sel puhul pidulik komsomolikoosolek, esinesid isetegevuslased , tantsiti . 1941. aasta 12. jaanuar oli NSV Liidu Ülemnõukogu valimiste päev. Narvas tegutses üle 200 agitaatori , enamik kommunistlikud noored. Valimiste auks toimusid seinalehtede ülevaatused . Pineva konkursi võitis Kreenholmi kommunistlike noorte seinaleht « Kom

munistlik Töölisnoor» . Selle edu tagasid Valentin Rohult, Olga Petuhhova , noor karikaturist ja algaja ajakirjanik Lembit Rem melgas ning Osvald Ambla . Seinalehtedes esineda soovijaid oli väga palju , nii et materjali jätkus. Korraldasime puudevarumise talgud . Puud jagati kommunist like noorte kingitusena vanadele töölistele -revolutsionääridele. 18. oktoobril tähistasime pidulikult meie noorsoo-organisatsiooni vastuvõtmist Üleliidulisse Leninlikku

Kommunistlikku Noorsoo

ühingusse. Suur sündmus oli Punaarmee 23. aastapäev. ELKNO Keskkomi tee kuulutas sel puhul välja vabariikliku suusakrossi ajavahemi kus 1.-26. veebruarini . Narva , eriti Kreenholm oli juba kodanli kul ajal Eestis tugev suusakants . Siit võrsusid sellised kuulsused nagu Vello Kaaristo (esindas Eestit 1936. aastal Garmisch Partenkircheni taliolümpiamängudel), Elmar Pransa , Raimond Kaasik, Fjodor Krassikov , Sven Roop , Valentin Dils ja paljud tei sed .

Narva kommunistlikud noored olid ka seekord väga tublid . Edu eest suusakrossil autasustas ELKNÜ Keskkomitee Narva noori

punalipu ja diplomitega . Eesti parimaks kommunistlike noorte

algorganisatsiooniks tuli Narva miilitsa komsomolialgorganisat sioon . Meil , Narva noortel , oli üldse hea sportlik kuulsus, nii

poksis, jalgpallis, lauatennises, laskmises , jooksudes, ujumises kui ka paljudel teistel aladel . 1941. aasta kevadel andis Eesti NSV Hariduse Rahvakomissa riaat korralduse, mis võimaldas töötava rahva lastel , kel oli hari

duse omandamine kodanliku korra ajal mitmesugustel põhjustel

pooleli jäänud, uuesti õppimist alustada . Selle korralduse alusel suunasime õppima palju kommunistlikke noori , nende hulgas Viktor Martmaa , Lembit Kulli , Regina Jalaka , Vladimir Mironovi , Voldemar Perno ja palju teisi . Sõjakoolidesse suunasime õppima kommunistlikud noored Boriss Pissarevi, Viktor Varkki, Anatoli Akimovi, Georg Kilgase ja teisi .

Noortel jätkus innukust, reipust ja jõudu kõigeks ja kõikjale. Nad olid nii töös kui õppimises eesrindlased , ratsionaliseerijad,

uue tehnika loojad ning kõige selle töösse rakendamisel ikka ja alati esimesed .

Nikolai Izotov Nikolai Izotou on sündinud 14. detsembril 1923 Narvas. Ta

õppis Narva II Progümnaasiumis ja lõpetas Narva Vene Gümnaa siumi 1943. aastal. Pärast sõda töötas Viljandis ajakirjanduse alal. 1955-1963 oli Viljandi Linna TSN Täitevkomitee instruktor, hiljem töötas Viljandi rajooni sidesõlmes. 1976. aastast alates invaliidsuspensionil.

23

Ariadna Kozõreva

Ariadna Kozõreva ( Kossova ) on sündinud 15. juunil 1924 Nar

vas. 1943. aastal lõpetas Narva Vene Gümnaasiumi, 1956. aastal Tallinna Kaubandustehnikumi. NLKP liige 1965. aastast. On töö

tanud kaubanduse alal Tartus. 1979. aastast pensionär. Autasus tatud medaliga V. I. Lenini 100. sünniaastapäeva puhul ja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjaga.

24

NARVA PÕRANDAALUSED KOMMU NISTLIKUD NOORED Esimesi koolinoori, kes 1940. aasta pöördelisel suvel komso moli astus, oli Narva II Keskkooli eesrindlik õpilane Aleksei Fjo dorov, sel ajal üheksanda klassi õpilane. Ta haaras innukalt

kinni kõigest uuest, lülitas kogu oma pulbitseva noorusliku ener gia komsomoliüritustesse. Alekseist sai oma kooli komsorg. Et

juhtida teisi, tuli palju endalgi õppida. Kogu kooli elu läks uutele rööbastele : sporditöö, kunstiline isetegevus, ALMAVU organisat sioon ( tookordne OSOAVIAHIM ) . Noorukese komsorgi energia ja juhtiv osa pidi ulatuma kõikjale . Tahet oli, ja see oli kõige tähtsam. Töö ise õpetas. Kõik ei läinud kaugeltki lihtsalt, poliiti kaga koos tuli ka kooliseinte vahele klassivõitlus : nii õpilaste kui õpetajate hulgas leidus neid , kes kommunistlike noorte aktiivsele tegutsemisele vastu astusid . Kujunesid senitundmatud uued ühis kondlikud suhted , mille keskel komsomolil oli vaja leida ja avas

tada iga päev uut ellusuhtumist, võidelda ja võita endale poole hoidjaid ausate, eesrindlike noorte hulgas . Vaatamata suurele ühiskondliku töö koormusele, õppis Aleksei Fjodorov endiselt väga hästi . Olime tema klassikaaslased . Meile

on ta meelde jäänud klassi parima õpilasena . Sellele lisandus veel kooli komsorgi autoriteet, nõudlikkus eeskätt enese vastu , et olla väärikas noortejuht. Suur kohusetunne temale usaldatud ülesannete täitmise eest äratas meis kõigis tema vastu poole hoidu ja lugupidamist.

Nähtavasti oli eakaaslaste suhtumine temasse just see, mis veelgi enam kutsus Alekseis esile töökust, tõsidust ja täpsust . Sama nõudis ta ka meilt, oma klassi- ja komsomolikaaslastelt . Eriti on meelde jäänud Aleksei kriitiline suhtumine kõigisse elu väärnähtustesse.

Päev-päevalt suurenes nende õpilaste hulk , kes andsid Alekseile avalduse komsomoli

astumiseks.

Hinnates

õigesti

komsomoli

ridade kasvu , ei unustanud Aleksei seejuures ÜLKNÜ põhikirja juhtmõtteid kommunistlikele noortele esitatavate nõudmiste suhtes .

Meenub üks juhtum , kus eriti avaldus Aleksei põhimõttekindlus . komsomoli vastuvõtu küsimuse lahendamisel .

Üks meie kaasõpilasi , Aleksander Reigo , andis avalduse kom-. somoli astumiseks . Aleksei ja Aleksander tundsid teineteist juba

lapsepõlvest saati , kuna nad elasid ühes ja samas tänavas . Meie

kõik , ka Aleksei , olime Aleksandrist heal arvamusel : tore poiss, õiglane ja aus, õpib hästi ja võtab osa ka ühiskondlikust elust .. Ainult et ta käitumine on liiga vaba ja ta ei valitse ennast . 25

Koosolekul , kus arutati Aleksander Reigo vastuvõtmist komso moli , märkis Aleksei kõigepealt ära tema positiivsed iseloomujoo ned , siis aga nähtavasti otsustas mitte tseremoonitseda ja ütles otse oma arvamuse välja : «Ma teen ettepaneku Aleksandrit kom somoli mitte vastu võtta. Lükkame selle küsimuse mõneks ajaks

edasi, ootame. Aga sina võta arvesse, » osutas ta sõrmega kooli pingis seisjale, « nii kaua sul komsomolis kohta ei ole, kuni sa oma naljakestest, nagu sa neid ise nimetad, ei loobu . Miks sa näiteks kohtled ebaviisakalt tütarlapsi? Või kas sul pole häbi solvata õpetajaid ? Ka väljaspool kooli , tänaval , ei käitu sa nii, nagu vaja ... »

Nendest oma kaasõpilase puudustest kõneles Aleksei nii veen valt, et mitte ükski koosolekust osavõtja ei kahelnud sekretäri sõnade õigsuses. Esimesena võttis tema ettepaneku toetuseks ja heakskiiduks sõna aktiivne kommunistlik noor Nikolai Kotšnev.

Selle ettepaneku poolt olid ka teised kommunistlikud noored ja nii otsustatigi Aleksander Reigo avaldus komsomoli astuda tagasi lükata .

Selline aktiivsus

komsomolikoosolekul andis tunnistust sel

lest, et Aleksei autoriteet komsorgina oli kõrge . Varsti oli tal kogu kooli õpilaste poolehoid ja lugupidamine.

Narva II Keskkooli komsomoliorganisatsioon kasvas 1941. aasta kevadeks nii arvuliselt kui mõjukuselt kooli arvestatavaks jõuks: temast kirjutati kui eeskujulikust algorganisatsioonist isegi « Noorte Hääles» . Sellise tunnustuse eest oldi eeskätt tänu võlgu just aktiivsele algorganisatsiooni sekretärile. Aleksei Fjodorov oli ka paljude koolis toimunud massiürituste algataja ja elluviija. Meil toimus huvitavaid pidusid , kirjandus õhtuid , sportlikke üritusi. Eriti on meelde jäänud pidulik kirjan dusõhtu , millega tähistasime suure Nõukogude kirjaniku Maksim

Gorki viiendat surma-aastapäeva. Loeti katkendeid M. Gorki teos test, kaasaegsete mälestusi temast, esines kooli koor . Mäletame 1941. aasta 1. mai demonstratsiooni Narvas, millest võtsid osa ka koolide kolonnid . Aleksei Fjodorovi algatusel oli

meie kooli kolonn nii hästi kujundatud , et tunnistati mairongkäi gus parimaks .

Suurt abi osutas Alekseile tema tegevuses eriti mitmesuguste massiürituste organiseerimisel meie progümnaasiumiaegne klassi juhataja Jevgenia Antropova , kes 1940/41. õppeaastal täitis kooli direktori ülesandeid .

Kõigi kooliülesannete ja ühiskondliku töö kõrval oli Alekseil ka muid huvisid . Juba 1939. aastast alates, kohe pärast seitsmenda

klassi lõpetamist, oli ta hakanud õppima esperanto keelt . Kunagi ei jätnud ta midagi pooleli : 1941. aasta kevadeks oli keel selge.

Samuti oli ta tugev spordipoiss : tema lemmikspordialad olid male ja lauatennis. Tugevaima koolisportlasena võttis ta sageli

osa ülelinnalistest võistlustest. Ja koolipidudel oli Aleksei agara

maid tantsijaid , oma tõsidusest hoolimata isegi üks paremaid tant 26

Aleksei Fjodorov

sijaid . Tants oli tema veendumuse kohaselt toredamaid vaba aja veetmise mooduseid .

Nüüd , aastakümnete takka seda hakkajat noorukit meenutades küsime endilt : kust võttis ta selleks kõigeks sellise pulbitseva energia ? Kuidas tal jätkus kõigeks aega ? Juba paar kuud enne 1941. aasta suvevaheaega hakkas Aleksei plaani pidama , mida suvel teha . Ta tahtis enesele sellist tege vust, mis oleks huvitav temale ja kasulik ühiskonnale . Jõudnud otsusele, läks ta ühel kevadpäeval linna komsomolikomiteesse palvega , et teda saadetaks suveks pioneeritööle. Ta oli lugenud Arkadi Gaidari raamatut « Timur ja tema meeskond » ja näinud ka sama filmi. «Tahan teha poisid ja tüdrukud ehtsateks timur lasteks !>>

Linnakomitees tunti Aleksei Fjodorovi kui energilist kooli

komsorgi ja nii otsustatigi saata ta pioneerijuhina ühte Narva Jõesuu pioneerilaagrisse. Otsus selle kohta võeti vastu 25. april lil 1941 .

Pärast koolitöö lõppu läkski Aleksei Fjodorov tööle pioneeri laagrisse. Ja päikesepaistelisel pühapäeval, kui kõigis Narva

Jõesuu pioneerilaagrites olid just eelmisel õhtul toimunud avalõk ked,, tabas ka teda nagu kõiki teisigi õudne teade – oli alanud -

Suur Isamaasõda .

Sõja esimeste nädalatega kujunenud reaalne olukord kõneles sellest, et meie vabariiki ähvardab fašistlik okupatsioon. Tööks vaenlase tagalas hakati aegsasti valmistuma : loodi vabariiklik 27

ja maakondlikud staabid partisanivõitluse juhtimiseks. Ühte 15–

20 kommunistlikust noorest koosnevat gruppi Narva lähistel pidi hakkama juhtima EK (b ) P Virumaa Komitee instruktor Aleksandr Kustov. Selle grupi koosseisu arvati ka Aleksei Fjodorov. Gruppi kuuluvaid kommunistlikke noori hakati välja õpetama tööks vaen

lase tagalas. Nad õppisid tundma raadiotehnikat, topograafiat, šifreerimist, lõhkeainete käsitsemist jm. A. Kustovi korterisse

toodi kommunistlike noorte kaasabil mõned kastid granaate ja relvi .

17. augustil 1941 hõivasid fašistlikud väed Narva . Okupatsiooni

esimestel päevadel kogusid põrandaalused kommunistlikud noored relvi , mis olid jäänud linnalähedastele lahinguväljadele, jälgisid vaenlase vägede liikumist. Aleksei Fjodorovi valdusse oli usalda tud raadiosaatja, kuna ta tundis hästi raadiotehnikat. Saatjale otsis ta linnalähedases metsas peidukoha ja juba mõne päevaga lõi kontakti Punaarmee väeosade juhtkonnaga ning andis edasi põrandaaluste teateid .

Peagi taipasid noored põrandaalused, et nende võitlus okupan tide vastu hakkab toimuma erakordselt rasketes tingimustes. «Uue korra toojad » ja «bolševistlikust ikkest vabastajad » ei alus tanud verist arveteõiendamist mitte ainult kommunistide ja kom

munistlike noortega, vaid ka kõigi nendega, kes olid lojaalselt suhtunud nõukogude korrasse . Narva -taguse Popovka küla ümb rus kujunes arreteeritute mahalaskmise paigaks, kuhu neid veeti nii Narvast kui ümberkaudsetest valdadest .

Ent just samal ajal olid narvalased tunnistajaiks Narva jõel asuva pontoonsilla purustamisele Nõukogude lennuväe poolt het kel , kui seda valmistus ületama suurem fašistide väeüksus. Seda

silda mööda olid fašistlikud väeosad liikunud ööd ja päevad Leningradi suunas. 24. augustil 1941 pommitasid selle silla puruks Nõukogude lennukid , pärast seda , kui Aleksei Fjodorov oli

Nõukogude väejuhatusele edasi andnud vajalikud teated . Ühtlasi hävitati ka ligi 30-liikmeline sillavalve ja surmati või haavati suurel hulgal vaenlase jõudusid sillal ja selle vahetus läheduses. Hävis ka suurel hulgal autosid ja muud sõjavarustust . Selle silla

kui tähtsa strateegilise punkti rivist väljaviimine mõneks ajaks oli Aleksei Fjodorovi vapra tegevuse tulemus . Fašistid ja nende käsilased taipasid , et Narvas tegutseb põran da alune komsomoliorganisatsioon. Linnas korraldati arvukaid

läbiotsimisi ja haaranguid, tugevdati valvet kahtlustatavate üle. Paljusid kodanikke kutsuti ülekuulamisele gestaaposse, koman dantuuri ja teistesse asutustesse. Eesmärk oli üks: mis tahes

vahenditega jõuda põrandaaluste jälile . Väljakutsututega käituti teravalt ja jämedalt, ähvardati vangistuse ja isegi mahalaskmi sega. Eriti kahtlustati neid , kelle sugulased olid töötanud esime sel nõukogude aastal vastutavail kohtadel, evakueerunud Nõuko

gude tagalasse või läinud sõja alguses Punaarmeesse. Kutsuti aga välja ka selliseid kodanikke , keda püüti meelitada oma poole, 28

kellelt loodeti saada ülestunnistusi, mis tuleksid kasuks « Suur Saksamaa uue korra kindlustamisele».

26. augustil 1941 tungisid Aleksei Kustovi korterisse teda juba varem jälginud gestaapolased ja arreteerisid ta . Arreteerimisele

järgnesid metsiku piinamise saatel toimunud ülekuulamised , mis aga ei murdnud mehist kommunisti . Saavutamata oma eesmärki -

kuulda midagi põrandaalusest organisatsioonist lasksid loo mastunud ülekuulajad 9. septembril 1941 vapra luuraja maha . Pärast Aleksei Kustovi hukkumist sai põrandaaluse organisat

siooni juhiks Aleksei Fjodorov. Peagi hakkasid linnas levima lendlehed Nõukogude Informat sioonibüroo teadetega ja üleskutsetega okupeeritud Narva elanik konnale. Need lendlehed ja üleskutsed, mida elanikkonna hulgas levitasid põrandaalused kommunistlikud noored , valmistasid oku

pantidele ja nende käsilastele palju peavalu ja tegemist. Nad said väga hästi aru, et elanikkond oskab eraldada Nõukogude õiglast informatsiooni fašistlikust propagandast . Nad mõistsid, et pea aegu iga päev majadele või telefoni- ja elektripostidele kleebitud lendlehed on põrandaaluste rely nende vastu. Hommikul vara

tööle minnes nägime sagedasti «korravalvureid » neid lendlehti maha rebimas. Igal pool see neil ei õnnestunud ja objektiivne informatsioon levis linnas ikkagi .

Aga ühel septembriõhtul põles ereda leegiga plahvatuste saatel Saksa armee ladu Jaanilinnas. Tulekahju hävitas hulgaliselt relvi ja sõjamoona . Tõenäoliselt oli ka siin tegevuses grupp põranda

aluseid kommunistlikke noori Aleksei Fjodorovi juhtimisel.

Septembri alguses suleti okupatsioonivõimude otsusel meie kooli vanemad klassid, ka meie klass. Opilased saadeti mitmesu gustele töödele . Soovides lähemalt kuulda kooliuudiseid , läksime õpetaja Jevgenia Antropova poole. Kuulsin , et tema juures oli

käinud ka Aleksei ja nad olid pikalt vestelnud. Ta oli lubanud oma õpetajat edaspidigi külastada . Samal kuul kohtasime meiegi kord tänaval Alekseid . Ta kiirustas kuskile ja vabandas viisakalt,

nagu tal kombeks, et pole aega meiega kõnelda . Mõnda aega töötas Aleksei leivakaupluses müüjana , ilmselt

selleks, et okupantide tähelepanu eneselt eemal hoida ja varjata oma tegevust põrandaalusena . Nüüd sai ta metsas asuvat raadio saatjat kasutada ainult hilistel õhtu- ja öötundidel . Aga ka see oli hädaohtlik, kuna kehtis öise liikumise keeld ja selle vastu eksi jad võis patrull tänaval kinni pidada ja isegi maha lasta . Oktoobri alguses kaotas põranda alune komsomoliorganisat

sioon veel kolm liiget – Leonid Gluhhovi, Aleksei Zemljannikovi ja Matvei Lukjanovi , kelle arreteerisid gestaapo agendid. Ülejää nud üksikud kommunistlikud noored peitsid end linnalähistel,

püüdsid leida partisane, et nendega koos jätkata võitlust okupan tide vastu .

Ka Aleksei püüdis raadiosaatja vahendusel partisanidega kon takti leida , ent see ei õnnestunud . 29

Ühel pimedal oktoobriõhtul tuli Aleksei koju väga väsinuna ja kurnatuna . Vanemaile sõnagi lausumata läks ta oma tuppa , hei tis lahtiriietumata voodile ja uinus. Isa kattis ta tekiga ja kustu tas tule .

Südaööl tungis Fjodorovide korterisse kaks erariides meest. Pööramata tähelepanu ema -isa protestidele , hakkasid nad kiiresti toast tuppa käies ilmselt kedagi otsima . Üks mees tõmbas jõhk ralt lahti Aleksei toa ukse, valgustas taskulambiga tuba ja nägi voodis magavat noormeest. « Haa, siin ta ongi ! » kõlas gestaapo lase hüüatus. Tuppa tulnud isa nägi, kuidas fašist lõi Alekseid rusikaga rindu .

« Püsti! Püsti ! Oled arreteeritud ! » röögatas jälle gestaapolane Alekseid lüües. Isegi sel elu raskeimal hetkel ei kaotanud Alek sei enesevalitsust, ta tõusis voodist rahulikult, nagu kavatseks minna jalutama , aga mitte vanglaseinte vahele. Vanemad nägid tänaval politseiautot ja mitut politseinikku, kes keelasid neil

majast väljuda . Nad olid ahastuses , ema hakkas nutma. Aleksei viidi Jaanilinna kindlusse ja heideti surmamõistetute

kambrisse. Enne tema tapmistki püüdsid fašistid piinamise ja mõnitamise kõrval kasutada veel üht vahendit Aleksei mõjutami

seks : Narva politseiülem näitas üles « suuremeelsust », lubades emal oma poega külastada ... Vaid mõni päev oli möödunud Alek sei vangistamisest, aga ema peaaegu ei tundnud oma poega ära : ta oli läbipekstud, haavades ja vermeis, riided olid lõhki kärista tud. Kirjeldamatult traagiline oli see kohtumine. Ema sai aru, et politseiülema « lahkus» oli ainult nende mõlema, nii ema kui poja piinamine. Mõne päeva pärast teatasid Nikolai ja Zoja Fjodorov oma sugu lastele ja tuttavatele, et Aleksei oli Jaanilinna kindlusest kinni seotuna teadmata suunas ära viidud ja tapetud . On ka teada , et õpetaja Jevgenia Antropova pöördus politsei poole, ent teda ei võetud üldse jutule ja kihutati ebatsensuursete sõnadega politseist minema .

Nii hukkus meie klassikaaslane ja sõber Aleksei Fjodorov. Üks kommunistlik noor, kes jäi põrandaalusele tööle pärast Aleksei Fjodorovi surma , oli tema kaasõpilane progümnaasiumi esimesest klassist alates, asetäitja komsomolitöös Nikolai Kots nev. Kui Alekseid ei olnud enam võitluspostil , asus Nikolai aktiiv selt tema tegevust jätkama . Tänu saksa keele oskusele õnnestus Nikolail luua « sõbralikud

suhted » mõnede Saksa armee sõdurite ja ohvitseridega . Ta rää kis nendega avalikes kohtadeski, püüdes endast jätta muljet kui Suur - Saksamaa lojaalsest kodanikust .

Nikolail läks korda võita mõnede okupatsiooniasutuste amet nike usaldus, kelle abil tal õnnestus saada mehaaniku töökoht kinos « Koit», Oma töökohas oli tal võimalik hoida raadioosi ja vastavaid instrumente. Peale selle oli tal kinomehaanikuna luba

öösiti linnas liikuda. 30

6C

Vikolai Kotšnev

Oma sõbra Oleg Gladoviga, kes töötas mehaanikuna kinos « Bi Ba -Bo», monteeris Nikolai väikese raadiosaatja ja peitis selle « Koidu » kino keldrisse. Jäänud öösiti aparatuuri remontimise ettekäändel tööle, püüdis ta pimedas keldris taastada sidet « suure maaga ». Varsti see õnnestuski.

Ta laskus vestlusse kino külastavate saksa ohvitseridega, kes ei osanud jutukat mehaanikut milleski kahtlustada , too tundis isegi mõnikord kaasa nende raskustele ja ebaõnnestumistele. See sama mehaanik oli aga põrandaalune kommunistlik noor, kes sai

neilt vajalikke andmeid fašistlike vägede paiknemise ja relvas tuse kohta ning andis need edasi kuhu vaja. Fašistid avaldasid mõnikord vestlustes Nikolaiga imestust, kui das Nõukogude lennukid imeteldava täpsusega tabasid tähtsaid sõjalisi objekte, mis asusid Narvas ja selle ümbruses.

Omapäraselt tähistasid Nõukogude patrioodid Narvas Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 24. aastapäeva. 6. novembril

1941 tabas Nõukogude lennukite rünnak linnas asuvaid fašistide vägede asukohti. Põranda alused kommunistlikud noored andsid punatähelistele lennukitele märku . Tallinna maantee ja selle

lähedane piirkond oli valgustatud . Novembris -detsembris anti lin nast pidevalt valgussignaale Nõukogude lennukeile.

Vaevalt jõudsid fašistid korda saada liikluse raudsillal , kui silda tabas taas Nõukogude lennuväe rünnak . 31. jaanuaril 1942 hävitati järjekordse pommitamisega alles taastatud pontoonsild , mis esmakordselt oli purustatud 1941. aasta 24. augustil Aleksei

Fjodorovi tegevuse tulemusel. 31

1941.- 1942 . aasta karm talv takistas pikemat aega sildade taas tamist ja seetõttu oli märgatavalt halvatud fašistlike vägede varustamine Leningradi lähistel. Tõenäoline on , et kõik need diversioonid vaenlase tagalas toi

musid Nikolai Kotšnevi aktiivsel osavõtul, tema juhtis sellal põrandaaluste kommunistlike noorte tegevust . Nikolai oskas sel ajal organiseerida ka Leningradi oblastis tegutsevate partisanide varustamist toiduainetega . Nimelt töötas

Nikolai ema tol ajal leivatehases ja Nikolail õnnestus ema külas tamise ettekäändel tema töökohas vabalt liikuda . Mõni aeg hil

jem , kui ta oli tehases juba omainimene ja kui teda enam ei kont rollitud , õnnestus tal hakata välja tooma leiba või jahu , ja seda

päris suurel hulgal . Usaldatavate inimeste kaudu toimetas ta toiduained edasi partisanidele .

Nikolail läks korda tõmmata põrandaalusesse tegevusse kaasa ka mõningaid saksa antifašiste. Nii näiteks Leningradi oblasti Volossovo rajoonist käis Narvas Hans Fuks, kelle ülesanne oli fašistlike ohvitseride söökla varustamine toiduainetega . Põranda aluste ülesandel andis H. Fuks osa neist toiduaineist partisani dele .

1942. aasta aprillis süütasid Nikolai Kotšnev ja Oleg Gladov koos partisanidega Saksa armee toiduainelaod , mis asusid Narva Jõesuus . Kasutades fašistlike ohvitseride seas puhkenud paanikat , õnnestus Nikolail tungida ühe saksa ohvitseri korterisse ja võtta sealt kaasa ohvitseri munder koos püstoliga .

Minnes kohtumisele partisanidega või osa võttes ohtlikest diver sioonidest, oli Nikolail seljas ohvitseri vorm, et takistamatult läbi

pääseda kõigist valvepostidest. Postil seisvail fašistidel ei läinud korda ohvitserimundris, hästi saksa keelt kõnelevas noormehes

ära tunda põrandaalust kommunistlikku noort. 1942. aasta mais läks fašistidel korda ühe põranda aluste eba õnnestunud diversiooni ajal Nikolai arreteerida . Vangistuses tuli tal üle elada väga elajalikke piinamisi , mida ta talus meelekind

lalt. 20. mail 1942 Nikolai Kotšnev tapeti . Ta oleks samal kuul saanud kaheksateistkümneaastaseks.

Meie mäletame Nikolai Kotšnevit koolipäevist kirjanduslike huvidega õpilasena, kelle lemmikraamatuiks olid Walter Scotti « Ivanhoe» ja Wolfgang Goethe « Faust». Küllap needki maailma kirjanduse šedöövrid andsid talle tarmu ja meelekindlust ohtliku

missiooni täitmisel , mis talle langes karmil okupatsiooniajal põrandaaluse kommunistliku noorena tegutsedes .

Lembi

vallas . L TPI mal

gema P t

eaduste

liige 194 TŘI ma

teadusk o laskurd it

laskurp o Keskko m o sakonn

a

3 Mina,

caas .

gede toi .

ellal

astis Sötas ülas hil .

kont seda

s ta

Caasa

alasti e oli nda

sani

adov

arva

ikat.

õtta

iver läbi

inud ehes eba tuli ind kuul

Lembit Kaik

like otti

Lembit Kaik on sündinud 12. aprillil 1923 Viljandimaal Kõo

na

vallas. Lõpetas 1940. aastal Rakvere gümnaasiumi, 1950. aastal

iku

TPI majandusteaduskonna, 1953. aastal NLKP Keskkomitee Kõr gema Parteikooli ja 1961. aastal NLKP Keskkomitee Ühiskonna

jal

teaduste Akadeemia.

1961. aastast majanduskandidaat. NLKP

liige 1944. aastast. 1940.— 1941 . aastal oli Lehtse valla komsorg, TPI majandusteaduskonna esimese kursuse üliõpilasena ühtlasi teaduskonna komsorg. Sõja ajal oli Nõukogude armee 7. eesti laskurdiviisi 23. suurtükipolgu luuraja, divisjoni komsorg ja 354.

laskurpolgu pataljoni partorg. Pärast sõda ajakirjanik, EKP Keskkomitee instruktor ja sektorijuhataja, ajalehe « Rahva Hääl» osakonnajuhataja ja toimetaja asetäitja. 1953-1957 Eesti Raadio 3 Mina, kommunistlik noor

33

juhataja, 1961–1963 Eesti NSV kultuuriministri asetäitja ja ala tes 1963. aastast Eesti NSV Kirjastuskomitee esimees. Korduvalt valitud EKP Keskkomitee liikmeks ja Eesti NSV Ülemnõukogu

saadikuks. Autasustatud kolme Tööpunalipu ordeniga, Isamaa sõja I järgu ja Punatähe ordeniga, ordeniga «Austuse märk» ja medalitega. 1978. aastast Eesti NSV teeneline kultuuritegelane.

ESIMESE NÕUKOGUDE AASTA KOMSOMOLIÜLESANDED Sõjajärgsetel aastatel , aga ka hiljem olen juhtunud kuulma oma eakaaslaste kohta kahetsusega öeldavat : «Aga nende noo

rus jäi ju sõtta ! » Selline kaastunne on mulle ikka arusaamatuna ja isegi solvavana tundunud.

Rikas noorusaeg oli neljakümnendate aastate alguse kommu nistlikel noortel – vabatahtlikel võitlejail. Sattusime elama täht

sal ja murrangulisel perioodil . Olen uhke, et ka mul avanes või malus juba esimesel nõukogude aastal Eestis teadlikult uue elu ehitamisel kaasa lüüa ning seejärel seda , rely käes, kaitsta .

Kaks mõistet – võitlus ja komsomol – sulasid minu põlvkonna noorusaastatel niivõrd kokku, et veel praegugi , aastakümnete järel , tahan kommunistlikus noores näha ikka noort kommunisti ja võitlejat. Minu esimesed komsomoliülesanded tol sõjaeelsel aastal ei

olnud vahest eriti suured , küll aga huvitavad. Sellesse mahtus töö

valla komsorgina Lehtses , üliõpilasaktivistina Tallinna Polütehni lises Instituudis ning lühikest aega komitee aseesimehena Tapa linnas .

juba sõjapäevil

täitev

See oli 1940. aasta augustikuus, kui võtsin vastu EKNÜ Järva maa Komitee teise sekretäri Anatoli Kerde ettepaneku hakata organiseerima Lehtse valla komsomolitööd. Andsin nõusoleku , vaatamata sellele , et elasin vallakeskusest 12 kilomeetrit eemal

ega tundnud kohapeal peaaegu kedagi . Nii tugev oli tahe osaleda poliitilises võitluses, nii kindel oli usk enda võimetesse. Mõneti oli selleks ka alust . Olin seitsmeteistkümneaastane, äsja lõpetatud keskkool oli andnud teatud silmaringi. Ka aega oli , sest õppetöö Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonnas, kuhu

kiitusega lõpetanu ilma eksamiteta sisse sai , pidi algama tunduva hilinemisega. Mis veelgi tähtsam

kodanliku kooli kasvandiku

siseheitlused olid juba seljataga , valik uue ühiskonnakorra kasuks 34

alatiseks tehtud . Otsuse langetamist kiirendas perekonnas valit senud kriitiline suhtumine kodanlikku diktatuurivõimu , Rakvere

Gümnaasiumi pedagoogi Johannes Blaubergi käest ajalootundi des kuuldu ja uus sotsialistlik trükisõna, ennekõike ajalehed « Rahva Hääl» ja « Kommunist». Lehelood said päevast päeva ahnelt läbi loetud ning omaenda teadmiste ja tähelepanekutega

kõrvutatud . Kui tugevaks osutus uut tõtt kõneleva ja vana valet kummutava kirgliku trükisõna jõud ! Suur austus nõukogude trü kisõna vastu jäi mulle kogu eluks. Elavalt on näiteks meeles, millist puudust tundsime ajalehtedest mõnikord sõjas – töölis

polgus ja hiljem rindel . Ajalehtedest sai informatsiooni, ajalehed innustasid . Ka komsomoliülesande saamiseni EKNU maakonnakomiteelt ei

olnud ma päris käed rüpes istunud . Juba juulikuus käisin Tapa linnaraamatukogus marksistlikku kirjandust saamas. Nii oli toi munud esimene tutvus « Kommunistliku partei manifestiga ». Kir janduse valik raamatukogus ei olnud mõistagi suur . Miilitsatööta jalt Fjo

Sitinilt, kes esindas Lehtses Kommunistliku Partei

organisatsiooni, olin saanud paar poliitilist brošüüri ja nootidega lauliku . Need tosin revolutsioonilist ja nõukogude laulu , mis ma Nahe külakoolimajas mõne päeva jooksul ära õppisin – « Puna

sest lipust» ja «Varšavjankast» alates ja « Katjušaga» lõpeta des — , on ka praegu hästi meeles . Ühtlasi õppisin iga päev « Živaja retši » järgi vene keelt . Uus ülesanne aga andis tegutsemistahtele kindla sisu . Algasid päevad täis organiseerimistegevust, poliitilisi selgituskoosolekuid, käike ja sõite. Küll jalgsi , küll jalgrattaga, harva vankri serval, käisin üle päeva Lehtses. Kuigi püüdsin kasutada kõiki võima lusi , et asula ümbruse noorte kodudes käia , õnnestus mul alali seks aktiiviks koondada vaid kolm -neli noormeest-neidu . Rohkem oli neid , kes tulid küll paarile üritusele , siis aga jäid kõrvale.

Lähematest abilistest komsomolitöös on meelde jäänud õde-venda Ella ja Karl Lehtma Lehtse mõisast . Mis me siis ette võtsime ? Ole nädala või kahe käisime pühapäe

viti koos, uurisime konstitutsiooni ja õppisime revolutsioonilisi laule. Rahvamajas andsime välja seinalehte . Pearõhu panime aga agitatsioonile nõukogude korra kasuks, korraldades vallakeskuses

ja külades selgituskoosolekuid. Harilikult õnnestus rahvas kokku saada, meeles on ainult üks ärajäänud koosolek Läpi külas, kus koosolekukuulutused olid maha rebitud .

Jõudu ja oskust lisas sisemine ind ja vaimustus. Koolis oli mul olnud raskusi joonistamisega , nüüd aga tundsin end täie eest seinalehe kujundamisel, korda läksid ka plakatkirjas koosoleku kuulutused. Käekiri polnud mul suurem asi, kuid millise püüd likkusega maalisin valgetele lehtedele seinalehe jaoks Lenini elu lugu ! Pooled päevad ja õhtud istusin kõnetekstide kallal, uurides

kõiki kättesaadavaid poliitilisi materjale. Kulus ju tolle aja sei gituskoosolekuil ikka pool aega küsimustele vastamiseks . 35

Huvi sotsialistliku korra aluste, Nõukogudemaa saavutuste ja

uue valitsuse poliitika vastu oli tõepoolest suur. Ikka ja jälle ker kis üles kolhoosiprobleem . Kõiki erutas mõistagi ka rahvusvahe

line olukord ning läänes käiva sõja edasine areng. Üldiselt suh tuti nõukogude võimu kasuks tehtavasse agitatsiooni heatahtlikult,

kuigi ei puudunud ka provokatsioonilised küsimused. Koosolekutest on teistest paremini mällu jäänud kolm. Hilis suvine koosolek Lehtse vallamajas, kus osavõtjaid oli neljakümne ringis, on meeles ennekõike seetõttu, et jäin tõsiselt kimpu lam

bakasvatust puudutavate küsimustega . Ootamatu abi saabus aga valla uue miilitsavoliniku ja suurepärase kõnemehe Johannes Rei mani näol, kellel oli seljataga Kuremaa põllumajanduskool . Tol päeval sõlmitud tutvusest sündis sõprus kogu eluks. Rahvast puupüsti täis Nahe algkooli klassiruumis oli kõnele jaid ja küsimustele vastajaid mitu, nende hulgas F. Sitin Leht sest ja kohalik koolijuhataja Jüri Kaik. Siirastele küsimustele vas tamise kõrval tuli tookord kummutada ka laimu Punaarmee

nõrkuse, naiste ühistamise, vanurite «magusa supiga» mürgita mise jms. kohta. Hiljem naljatas F. Sitin, et nõukogude korra kasuks agiteerisid kõik kolm Kaiki ühekorraga minu kooli õpetajaist vanemad ja mina , valla komsorg. On meeles ka saalitäie osavõtjatega pidulikum koosolek Lehtse

rahvamajas Oktoobrirevolutsiooni 23. aastapäeva puhul. Kohal oli esindaja maakonnast, ametlikule osale järgnes kontsert ja tants. Ettekandjale küsimusi ei esitatud .

Valla komsorgina tuli mul aeg -ajalt Paides komsomoli maa konnakomitees istungitel, nõupidamistel ja juhtnööre saamas käia. Puutusin seal kokku ka esimese sekretäri Arved Vildiga , väikese kasvulise jässaka noormehega , kes oli käitumises lihtne, kuid töös tahtekindel ; samuti endiste Türi koolivendade Jaan Partsu

ja Vello Varega . Mäletan, et koosolekul, kus mind vormiliselt kommunistlikuks nooreks vastu võeti, lisas J. Parts mõned soovi tussõnad .

Meie tööle Lehtses olid iseloomulikud suur iseseisvus ja oma

algatus. Kommunistlike noorte autoriteeti näitab kas või see, et meie poole pöörduti ka abi saama. Ühel puhul oli see seotud mingi korralagedusega Aegviidu metskonnas . Mäletan , et metsatööliste

avalduse põhjal kirjutasin kriitilise sõnumi «Rahva Häälde», mis ka ära trükiti. Suurt elevust töösse tõid ettevalmistused NSV Liidu Ülemnõu

kogu saadikute valimisteks . Külas käisid esindajad Paidest ja Tallinnast, partiide kaupa saabus valimiskirjandust, rohkenes poliitiliste ürituste arv, samuti vanemate seltsimeeste tähelepanu kommunistlikele noortele ja noortele, kes valimishoogtöös vajali keks osutusid . Valimiseelsetelt nõupidamistelt Lehtses mäletan Johannes Reimanit , Fjodor Sitinit ja tema nooremat venda Jev

genit, samuti aktiivset Tapa hambaarsti K. Kaljast . Mind ennast aga määrati Nahe agitatsioonipunkti juhatajaks. 36

Nahe oli valla kaugemaid külasid. Isa tavatses ütelda , et ta on sinna kooli asumisele saadetud . Ometi paiknes koolimajast edasigi hulk metsatalusid ja metsavahikohti. Hästi on meeles, millise sisemise põlemise ja kompromissitu kohusetundega võtsin

endale ülesandeks valimiskirjandus ka kõige kaugematesse kodu desse viia ja iga valijaga kõnelda. Päevast päeva tuli palju kilo meetreid tihti läbi sügava lume maha käia , et eksides ja teed

küsides Kõrvemaa kaugetesse taludesse jõuda, valijate nimekirju kontrollida , mõned sõnad nõukogude võimu kasuks öelda ja pere rahvast valima kutsuda . Peaaegu igal pool võeti agitaator hea tahtlikult vastu, ka kaasatoodud brošüüre ei antud tagasi .

Detsembri keskel käisin Paides ringkondlikul valimiseelsel nõu pidamisel , millest mulle jäi kõige rohkem meelde ELKNU Kesk komitee sekretäri Erich Tarkpea küll veidi monotoonne, kuid vee nev kõne .

On meeles ka valimiste päev ise — 1941. aasta 12. jaanuar. Koolimajale oli loosungite ja vanikutega püütud pidulikumat ilmet anda, kohale oli organiseeritud grammofoni- ja raadiomuu sika . Komisjon luges hääli kokku öösel. Kõik läks korda . Asjaosa

lised võisid nii valimistest osavõtu kui ka hääletustulemustega rahule jääda .

Valimisjärgseil nädalail suuremaid komsomoliüritusi Lehtses ei toimunud , ehkki käisime oma vähese aktiiviga endist viisi koos. Minugi jaoks jõudis kätte aeg Tallinna õppima minna, ELKNO maakonnakomitees oli selles küsimuses ammugi kokku lepitud . Vallaorganisatsiooni vähesed dokumendid andsin üle Karl Leht male, kes aastavahetusel ise komsomolipileti kätte oli saanud. Koplis asuva Tallinna Tehnikaülikooli perel oli seljataga juba terve õppesemester, kui kesklinnas ühte Hariduse tänava majja kogunesid esmakordselt majandusteaduskonna esimese kursuse üliõpilased . Õppetöö algus oli viibinud seoses teaduskonna Tartust

ületoomisega, kindlasti mängis oma osa ka uute õppeprogram mide väljatöötamine ja vastava õppejõudude kaadri komplektee rimine. Ei saanud ju nõukogude majandusteadlasi kodanliku üli kooli kavade järgi ette valmistama hakata ! Mäletan , et meid oli

vähemalt poolteistsada tudengit , kellel seisis ees omandada poole aastaga kogu esimese kursuse materjal . Seejuures tuli prak

tiliselt kogu õppematerjal loengute järgi konspekteerida; peale kõrgema matemaatika teisi õpikuid ei mäleta .

Enamik meie õppejõude olid suurte kogemustega ja oma ala entusiastid . Kogu eluks jäi Hariduse tänavast meelde Arnold Raua printsipiaalne kommunisti- ja pedagoogikuju . Ta luges meile poliitilist ökonoomiat ning oli hiljem sõjapäevil 7. eesti laskurdi viisi poliitosakonna ülem. Võrdse entusiasmiga pidasid loenguid NSV Liidu ajaloost kommunist Hilda Moosberg ja «vana kooli »

majandusgeograafia õppejõud Eduard Markus. Kõrgemat mate 37

maatikat püüdis meile arusaadavaks teha dotsent Ants Särev.

Õppurite koosseis oli kirju , küllaltki paljud olid pärit ka vara katest perekondadest. Õppetööd võeti tõsiselt, seisid ju kõigis: aineis suvel ees eksamid . Üldist suhtumist nooresse töörahva

võimu mõjutas tunduvalt komplitseeritud välispoliitiline olukord ja sõja eelaimus. Seetõttu oli üliõpilaste hulgas valdavaks vaikiv ettevaatlik äraootajahoiak . Tollase õhkkonna iseloomustamiseks toon episoodi vahest küm mekond päeva pärast õppetöö algust toimunust . Pärast üht loen gut ilmusid auditooriumi ette kaks noormeest , kes tutvustasid end Tehnikaülikooli komsomolikomitee esindajaina ja palusid üliõpi

lasi mitte laiali minna . Need olid komsomolikomitee sekretär J. Volmer ja komitee liige Nikolai Vaino . Kõnelnud lühidalt noor soo-organisatsioonist ja selle tegevusest õppeasutuses , jõudis J. Volmer loomulikult ülesandeni lülitada sellesse töösse ka uue teaduskonna kommunistlikud noored . Ta palus käetõstmisega märku anda , kes meie kursusel kommunistlikud noored on . Oma suureks imestuseks nägin , et peale minu käe teisi käsi ei tõus nudki, ja ehkki küsimust korrati, oli vastuseks vaid ebamugav

vaikus . Seejärel kutsus J. Volmer mu enda juurde ja andis esi mesed juhised komsomolitöö alustamiseks. Ja mis välja tuli !

Pärast loenguid tuli ükshaaval minu juurde viis-kuus poissi , kes tunnistasid, et nad on kommunistliku noorsooühingu liikmed, ja palusid end vastavalt kirja panna . Nimepidi mäletan neist Härmi, Karrot, Lev Zernossekovit. Avalikult polnud nad oma ELKNU- sse kuuluvust söandanud demonstreerida . Selsamal päeval valiti mind

esimesel koosolekul nagu endastmõistetavalt teaduskonna kom somoligrupi sekretäriks. Mõistagi erines kõrgkooli komsomolitöö oluliselt valla omast .

Selgituskoosolekute asemel tulid tööplaanidesse sellised küsimu sed nagu kommunistlike noorte eesrindlik osa õppetöös , indivi

duaalne poliitiline töö üliõpilastega ja ELKNÜ ridade kasv , riik

like tähtpäevade tähistamine, näitagitatsiooni korraldamine. Põhi osa tööd tuli ikka sekretäril teha , kuid ülesandeid andsin ka teis

tele komsomoligrupi liikmetele , näiteks fotonäituste ülespanek ja uute liikmete ettevalmistamine.

Noorsooühingu ridade täiendamiseks tehtud töö realiseerimi seks jäi aega napiks . Mitu üliõpilast olid küll juba valmis kom somoli astuma .

Hariduse tänavas korraldatud poliitilistest üritustest on hästi meeles Pariisi Kommuuni 70. aastapäevale pühendatud koosolek , millest nii teaduskonna üliõpilased kui ka õppejõud ja teenistu jad osa võtsid. Vist mitte kunagi hiljem pole ma ettekandega sellist vaeva näinud . Uurisin põhjalikult läbi kogu kättesaadava materjali , eriti K. Marxi teose « Kodusõda Prantsusmaal» koos F. Engelsi eessõnaga , kirjutasin kõne sõna - sõnalt üles ja õppisin seda peaaegu et deklameerima. Aine ise oli uus ja erutav, kuid kogu aeg püsis meeles, et tegemist on ikkagi kõrgkooliga ning 38

et kaalul on ühtlasi komsomoliorganisatsiooni autoriteet. Kõik läks õnneks korda , saal oli rahvast täis , kontakt auditooriumiga olemas . Sisemusse jäi ainult torkima tagapool istuva magister E. Kareda üleolev muie .

Juhtnööre poliitiliseks tööks üliõpilaste hulgas sain teaduskonna dekaanilt, Eesti NSV töö rahvakomissarilt Paul Vihalemilt , kes

paaril korral mind ka oma ametiruumi ( praegusse Tallinna linna täitevkomitee majja ) vestlema kutsus. Instituudi ( kevadel nime tati Tallinna Tehnikaülikool ümber Tallinna Polütehniliseks Ins

tituudiks) komsomolikomitee ülesanded jõudsid minuni harilikult Nikolai Vaino kaudu . Korda kolm käisin ka Koplis instituudi kom somolikoosolekutel ja komitee istungeil . Nendest kokkutulekutest

on mällu jäänud hiliskevadel komitee uueks sekretäriks valitud heledapäine jässakas E. Pettai, samuti üliõpilased Nikolai Alu mäe, Aleksandr Striž ja Oleg Dobrohhotov. Paar korda oli mul juhus rektor Jüri Nuudi juures käia ja selle tähelepanuväärse isiksuse heatahtlikku ning läbinägevat pilku kogeda ; siiras lugu

pidamine matemaatikaprofessorist nõukogude kõrgkoolijuhi vastu oli üldine .

Mõistagi teravdas rahvusvahelise olukorra kasvav pinevus ja kõigile tuntav sõja lähedus ideoloogilist võitlust verinoores nõu

kogude üliõpilaskonnas. Elavalt on meeles üks episood kahepäe vaselt autobussiekskursioonilt Põhja -Eestisse. Viitna järve ääres

estraadiplatsil hakati improviseerima . Meie kursusekaaslane, tol lal algaja luuletaja Ivar Paulson kandis ette oma vemmalvärssi des poeemi, milles kohati nõukogude korda ja eriti Punaarmeed naeruvääristati . Ettekannet saatsid kahjurõõmsad naerupahvakud . Erutusest läks mul silme ees kirjuks . Murdsin pead , kuidas sel lele väljaastumisele reageerida , ka kommunistlikud noored Zer

nossekov ja Härm olid minuga nõus , et vastamata jätta ei saa . Aga kuidas ? Järgmise peatuse ajal Ontikal ütlesin professor Mar kusele, kes oli õppejõududest meie ekskursiooni vanem, et tahan kui komsomoliorganisaator üliõpilastega kõnelda . Agestusin , rää kisin hüvedest , mis nõukogude kord oli noortele andnud , taunisin İ . Paulsonit ning ... palusin käetõstmisega märku anda , kes tolle esinemise hukka mõistab . Kuid üksmeelse kätemetsa asemel , mida

ma oma kogenematuses olin lootnud näha , kerkisid vaid mõned

üksikud käed. Liiga hilja taipasin, et hääletada poleks vaja olnud . Sõja algus tabas meid eksamiperioodi lõpul . Meeles on , et koos N. Vainoga käisin linna sõjakomissariaadis, kus Punaarmee jaoks vabatahtlikke spetsialiste valiti. Kahjuks ei osanud ma ei raadio jaamaga töötada ega autot juhtida . Asi jäi katki .

Sain viie ka viimasel , kapitalismi poliitilise ökonoomia eksamil ja sõitsin maale vanemaid vaatama . Isa elas ja töötas nüüd Jäneda jaama ligidal Läpi algkoolis , kodus oli ka ema , kes oli

olnud kooliõpetajaks Tapal. Veel ei teadnud ma , et vähem kui 39

poolteise kuu pärast võtavad omakaitselased siitsamast Läpi kooli

õuelt mu isa kinni ja lasevad ta nädalapäevad hiljem Nahe taga metsas maha .

Teisel päeval pärast eksamisessiooni lõppu , kui ma läksin Tapa linna täitevkomiteesse olukorrast suuremat selgust saama, võt

sid sündmused minu jaoks ootamatu pöörde. « Kommunistlik noor?

Üliõpilane, haritud poiss ?» küsis rohkem endalt kui minult täitev komitee esimees Leonardo Valts ja vastas ise : « Hakkad minu ase

täitjaks!» Minu hämmeldusest ja võimalikest küsimustest ette jõudes selgitas ta , et pool täitevkomiteed on laiali jooksnud , et

tegemist on hullupööra ja et tööga toimetulekuks on ennekõike vaja nõukogude inimese ausat südametunnistust. « Kui algul ei tea , siis küsi, varsti on kõik selge,» lõpetas ta ja juhatas mu väikesesse tänavapoolsesse tuppa , kus nüüdsest peale asus mu töölaud. Nii juhtuski, et minu esimeseks palgaliseks töökohaks sai abilinnapea oma .

Tööd oli tõepoolest palju ja iga ülesande taga oli sõjaaja täht sus, kiirus, vastutus. Oli tarvis varjendeid ehitada ja rakendada

selleks kogu töövõimeline elanikkond, abistada sõjaväevõime mobilisatsiooni läbiviimisel ja transpordivahendite rekvireerimi

sel, jälgida miilitsa tööd, organiseerida inimeste ja materiaalsete väärtuste evakueerimist. Kõike seda tuli teha vähekogenud kaad riga ja olukorras, kus fašistide sagenevate õhurünnakutega kaas nes vaenuliku elemendi varjatud ja avalik vastupanu nõukogude võimu sammudele. See oli lausa inimvool, mis hommikust õhtuni väikelinna täitevkomiteest läbi käis : kes kaitsetöödest vabastust

taotlemas, kes evakueerimise asjus, kes kadunud sugulase või ära

andmisele kuuluva raadioaparaadi pärast. Mäletan jutuajamist tarbijate kooperatiivi tegelasega, kes tuli «noore poisi » juurde, et: kokku leppida, kuidas ... jahutagavara laadimata jätta . Mehe alguses väga libe jutt lõppes vähe varjatud ähvardustega. Tihedad olid sidemed raudtee juhtkonnaga, kelle remondibri gaadid tulid imetlusväärse kiirusega toime vaenlase lennukipom midest lõhutud teelõikude parandamisega. Ühe ešeloni komplek teerimise ja Tapalt tagalasse saatmise juures olin tegev ka mina .

Sellesama ešeloni nimekirjad, mille koosseisus olid põhiliselt nõu kogude aktivistide perekonnaliikmed , sattusid mulle pihku kaks

kuud hiljem Moskvas, järelikult jõudis see koosseis õnnelikult kohale.

L. Valtsil oli õigus olnud : paar esimest tööpäeva välja arvatud , polnud mul erilist vajadust tema juures nõu küsimas käia , palju luges ka tema enda sõbralik julgustav sõna. Üldse oli L. Valts suhtlemises lihtne ja südamlik ja kuidagi märkamatult oli meie vahel kujunenud erakordsele tööpingele vaatamata või osalt just tänu sellele – loomulik sõjaaegne tööjaotus. Mõistagi otsus tas kõige tähtsamaid asju täitevkomitee esimees , tema kaudu saa

busid ka juhtnöörid maakonnast ja mõnikord otse Tallinnast. Täitevkomitee allesjäänud aparaat töötas lojaalselt, kuid tee 40

nistujad käitusid ettevaatlike ametnikena , kes püüdsid end polii. tikast võimalikult eemal hoida . Mäletan pearaamatupidaja mure

lik -hirmunud vastuseisu, kui ma linna fašistide kätte langemise eel temalt täitevkomitee kassa üleandmist nõudsin . Inimestena suhtusid nad minusse omamoodi heatahtlikult – keelitasid mind

linnast mitte lahkuma ja lubasid mind sakslaste ees kaitsta . Saks

laste vastu ei saavat ju keegi. Elutargalt muigasid nad minu väidete peale, et fašistid lüüakse tingimata puruks, ja hoiatasid, et kui ma Punaarmeega koos ära lähen, siis ma enam kodu ei näe ja jään alatiseks Aasiasse .

Juulikuu keskpaigast peale andis rinde lähenemine end üha rohkem tunda . Seni olid fašistide lennukid pommitanud ešelone

ja raudteed linnast väljas ja ühel puhul Punaarmee linnatagust laagriplatsi. Nüüd ründas relvastatud diversantide ja bandiitide salk ühel varahommikul Tamsalu teeharul seisvat Punaarmee

relvaešeloni. Osaliselt välihaiglaks kohandatud Tapa koolimajas

nägin keskpäeval paarikümmend haavatut, nii punaarmeelasi, militsionääre kui ka bandiite . Ühel õhtupoolikul tulistati L. Valtsi suunas paar lasku püstolist , kuulid õnneks ei tabanud. Mu kuna

gine koolivend, laevaomaniku poeg E. Einlon, kellega linnas kokku juhtusin, arvas , et üsna varsti tõmmatakse minusugused silma pilgutamata oksa .

18. juuli paiku saabus Tapale grupp Valga ja Võru aktiviste. Täitevkomitees töötanud Vassari-nimeline vanem mees Valgast nõustus meil osakonnajuhatajana tööle hakkama ; tundsime temast järgnevatel päevadel suurt tuge. Arevale olukorrale vaa tamata toimus 21. juulil , nõukogude võimu esimesel aastapäeval

Eestis Tapa rahvamajas pidulik koosolek .Kõne pidas 19 -aastane Endel Sõgel sellesama aktivistide grupi koosseisust ja hoopiski mitte tühjale saalile.

Kuu viimastel päevadel muutus olukord ärevaks. Palju elanikke

lahkus linnast, paaril korral käis Tallinnas juhtnööre saamas L. Valts ; neil päevadel vastutasin täitevkomitee töö eest mina . Jätkusid kontaktid linna sõjakomandantidega, kes tihti vahetusid , muutudes auastmelt järjest nooremaks. See võis olla 1. augusti hommikul – L. Valtsi ei olnud kohal

-

kui Tallinnast helistas

Rahvakomissaride Nõukogu esimees Johannes Lauristin . Ta küsit les mind olukorra kohta Tapal ja lisas omalt poolt mõned rahus.

tavad sõnad, rõhutades Tapa kui raudteesõlme suurt tähtsust. Kas sellesama või järgmise päeva õhtul käis täitevkomiteest läbi grupp paidelasi, nende hulgas partei maakonnakomitee esimene sekretär E. Säremat .

Vastutus oma töö eest ja vahetult täitevkomitee saatusega seo

tud küsimuste lahendamine nõudis kogu jõu ja tähelepanu. See käib eriti 3. augusti, nõukogude võimu viimase päeva kohta Tapal . Kui L. Valts mulle hommikul helistas, et ta ise Tallinnasse

komandeeringusse sõidab , ja rõhutas, et ma end kohapeal täie volilise peremehena tundma pean, mõistsin : nüüd tuleb kiiresti 41

vastu võtta tähtsaid otsuseid ja täitevkomitee evakueerimiseks ette valmistada .

Kõik « salajase » dokumentatsiooni ja kirjavahetuse kaustad arvasin vajalikuks kaasa võtta , nende jaoks õnnestus leida suur ja tugev kaanega kast . Täitevkomitee kassaraha – aga seda oli ligi 17 000 rubla

panin ettevaatuse mõttes vana kartulikoti

põhja ja viskasin oma kabineti nurka põrandale paberikaustade ja muu kolu hulka ( majast vooris endiselt läbi igasuguseid ini mesi ) . Linna sõjakomandantuurist , kus me käisime koos Vassa

riga , õnnestus suure vaevaga neli punaarmeelast täitevkomitee kaitseks välja kaubelda . Mustlasest voorimees sai ülesande täi

tevkomitee hobuveok kui ainus transpordivahend ärasõiduks korda panna .

Selle äreva päeva õhtupoolikul algas fašistide suurtükituli , mis

kord sagenedes, kord harvenedes keskööni kestis . Seetõttu jäü kolm -neli raamatupidamise töötajat täitevkomitee maja keldri ruumi ööbima .

Kell võis olla kahe paiku öösel , kui Tapalt evakueerus linna täitevkomitee. Välja nägi see nii : läbi põleva , kuid vaikiva , otse

kui väljasurnud linna sõidab kolinal plaanvanker, peal kõrge kast ja kaks mehekogu . Vankri kõrval kaks jalgratturit ja taga veel neli jalgsi ruttavat inimkuju. Peale Vassari tulid kaasa minu olid ešeloniga evakueerumast keeldunud ja vii mastel päevadel täitevkomitees mitmeti abiks olnud . Oise tee

vanemad , kes

konna sihiks võtsime Aegviidu , nii nagu Eduard Särematiga oli

poolteise päeva eest kokku lepitud. Umbes tund aega pärast täi tevkomiteest lahkumist lasksin sõdurid nende tungival nõudmisell

vabaks , andnud neile kaasa täitevkomitee pitsatiga tõendi eriülesande täitmise kohta .

Saabunud keskpäeval Aegviitu, kuhu oli kogunenud Järvamaa partei- ja nõukogude aktiiv, võisin maakonna täitevkomitee esi

mehele Hugo Juhveldile kohalejõudmisest ette kanda . Temale. andsin üle ka Tapa linna kassa ; edasiseks kaasavedamiseks liialt

suure dokumendikasti aga kaevasime rahvamaja parki maa sisse .

Esimese nõukogude aasta kolmas komsomoliülesanne oli täi detud. Vintpüssiga vabatahtlikuks sain päev hiljem Kuusalus.

Johannes Kalits

Johannes Kalits on sündinud 20. aprillil 1921 Viljandimaal Kõo

vallas (praegune Jõgeva rajoon) . Lõpetas 1941. aastal Põltsa maa Keskkooli, 1950. aastal Tartu Riikliku Ülikooli õigusteadus konna. Ajalookandidaat 1953., professor 1976. aastast. Sõja ajal Nõukogude armee Eesti Laskurkorpuses. NLKP liige 1944. aas tast. TRU üliõpilasena 1946. aastast ELKNÜ Tartu Linnakomitee teine sekretär, 1946. - 1949. aastani ELKNO TRU Komitee sekre

.tär. 1950. -1953. aastani Moskva Riikliku Ülikooli aspirant. 1953. aastast alates Tartu Riikliku Ülikooli NLKP ajaloo õppe

jõud, 1968. aastast alates NLKP ajaloo kateedri juhataja. Kordu valt EKP Tartu Linnakomitee liige, 1946—1950 ELKNÜ Kesk komitee liige. Autasustatud Isamaasõja II järgu, Oktoobrirevo lutsiooni ja Rahvaste Sõpruse ordeniga ning medalitega . 43

1940. - 1941 . AASTAL PÕLTSAMAAL «Ei ole see organisatsioon sinu jaoks ja pole sul vaja sinna astuda .» Ema selline reageering minu tagasihoidlikule märkusele,

et astun koolis loodud noorkotkaste organisatsiooni, tuli mulle

mõnevõrra ootamatult. Milline organisatsioon võis aga olla minu organisatsiooniks, seda ta ei öelnud ega saanud ma selgust ei koolist ega ka külakehvikute poolsosinal toimunud arutlustest, mida kodus juhtusin mõnikord pealt kuulma . Noorkotkaste asi jäi lõplikult katki. Algkoolis ei astunud, keskkoolis aga seda orga nisatsiooni praktiliselt polnudki. Kolmekümnendate aastate lõpul hakkasid kodukandi külakehvikud üha tugevamini ja sõnaselge malt oma soove väljendama. Taheti maad, kuid mõisteti sealjuu res selgesti , et olemasolev valitsus sellele soovile vastu ei tule. Uleaedsete kehvikute August ja Mihkel Labida nagu paljude ja

paljude teiste rahulolematus kujunes 1939. aasta lõpuks küla

kurnajate võimu kukutamise loosungiks. Uusi mõtteid tuli mujaltki. Suviti maal puhkusel olnud Tallinna vedurijuht Johan nes Keerub oli oma mõtteavaldustes tagasihoidlik, kuid korduvalt soovitas ta kolmekümnendate aastate lõpu suvedel mul kui noo

rel inimesel tähele panna, õppida , aktiviseeruda. Alles hiljem, aastate pärast sain teada , et ta oli kuulunud EKP ridadesse ning osa võtnud Keila lahingust ja ainult juhuslik eksitus oli ta partei aktiivsest tegevusest eemale jätnud . Hiljem hakkasin mõistma ka seda, mida tähendab tähelepanu ja õppimine revolutsioonilise lii kumise käigus, eriti aga tema tõusu tingimustes. 1940. aastal saigi teoks otsustav pööre. Juunisündmused pääst sid valla seni poliitilisest tegevusest eemal seisnud rahvahulkade aktiivsuse. Selles oli esialgu vähem teadlikkust ja rohkem revo

lutsioonilist entusiasmi , kuid avalikult lõi välja klassivõitluse leek. Senine kodanluse poolt saavutatud vaikiv rahulolu oli muu tunud väljaastumiseks, kus väljendati otseselt oma vaateid , mõt teid ja soove. Esimesed miitingud ja rahvakoosolekud, kus esine sid uue võimu esindajad , olid hulkade hoolika tähelepanu ja toe tuse objektiks. Proletaarse noorsoo esindajad esinesid nendel

koosolekutel kõnelejate sekka mitmesuguste isetegevuspaladega. Kõik see oli uus, enneolematu ja samal ajal haarav ning lähe dane .

Selle ajaloolise koolivaheaja veetsin gümnaasiumi viimase klassi õpilasena oma kodukohas maal . Kehviktalupojast onu Paul Kalits oli esimeste maa-aktivistide hulgas. Temast sai külavoli nik . Ema lülitus töölisliikumise endise aktivistina samuti ühis

kondlikku tegevusse . Mina seisin nagu paljud tolleaegsed noored 44

endise poliitilise kasvatuse põhialuste varemeil ning tundsin esi algu stiihilist poolehoidu uute ja kiiresti arenevate sündmuste vastu .

Uhel päikesepaistelisel augustikuu päeval saabus minu kodu külla Maalastesse mu klassikaaslane Põltsamaa keskkoolist Ants

Sammel. See oli üllatus, sest mitme möödunud kooliaasta vältel

polnud ta mind suviti külastanud . Selle sõidu põhjus selgus peagi : kohe, koolitöö alguses, tuleb Põltsamaa keskkoolis luua komsomoliorganisatsioon .

Ta oli juba samasugust juttu ajanud mõnede Põltsamaal või selle lähedal elavate noortega ning samuti toetust leidnud. Ükski neist polnud küll oma elus kommunistlike noortega kokku puutu nud, ei tundnud komsomoli organisatsioonilise tegevuse põhimõt teid ega eesmärke. Ainukeseks allikaks olid Antsule mõned Nõu kogude armee komandörid Põltsamaa lennuväebaasist, kellelt saa

dud informatsioon jäi keelebarjääri tõttu siiski üsna lünklikuks. Aga ikkagi oli sellel suur külgetõmbejõud. Seega siis oli uue

organisatsiooni sünnitajaks eelkõige noori haarav revolutsiooni lise võitluse ja tegevuse kihk, soov luua omalt poolt midagi uut ning tahe teha midagi saabuva uue ja noorte meelest õiglase kasuks ja jaoks. Nii sündisid organisaatorid noorte tahtel ise, ilma et keegi oleks neid ette valmistanud. Neid sünnitas revolut sioon . Nii oli see Põltsamaa keskkoolis ja kindlasti ka mujal . Ka sotsiaalne pinnas Põltsamaa keskkoolis oli uue organisat siooni jaoks võrdlemisi soodne. Koolis õppisid Põltsamaa linna

ja ümbruskonna vaesemate inimeste lapsed, kuna jõukamatest peredest noored lugesid soliidsemaks jätkata haridusteed Tartus või siis vähemalt Viljandis . Ja kui 1. septembril algas õppetöö, tuli kokku viieliikmeline initsiatiivgrupp, et panna alus Põltsa maa keskkooli komsomoliorganisatsioonile. Meie arvates oli see esimene komsomoliorganisatsioon linnas, kuigi hiljem hakkas esi kohale pretendeerima linna miilitsaosakonna organisatsioon. Esimesest koosolekust võtsid osa Vaike Ange, Lembit Aret, Johannes Kalits, Villi Reinpuu ja Ants Sammel . Loomiskoosoleku

hingeks oli Ants Sammel . Organisatsiooni tegevuseks, eriti aga selle juhtivate organite komplekteerimiseks oli temalgi teadmisi vähevõitu. Ühinesid tolleaegsete noorsoo -organisatsioonide koge mused kuulduga uuest. Ja nii valiti esimees - Villi Reinpuu . Et komsomolis oli kuuldu kohaselt oluline osa sekretäril , siis valiti

ka sekretär. Selleks sai Lembit Aret. Esialgu pidi see amet meie arvates rohkem kirjatööd tähendama . Ants Sammel ise jäi kõr vale, andes mõista , et tal tuleb edaspidi täita ulatuslikumaid üles andeid. Ilmselt oli tal sidemeid ka komsomoli Viljandi maakon

nakomiteega. Igatahes nimed H. Sõber, F. Reitel , É. Silm jt. olid talle 1940. aasta septembris juba tuttavad. Tänu suhtlemisele Nõukogude armee ohvitseridega ja tolle

aegse maakonna juhtiva komsomoliaktiiviga olid A. Sammeli poliitilised teadmised teistega võrreldes sügavamad. Kuigi temagi 45

mõistis klassivõitluse küsimusi küllaltki primitiivselt, oskas ta meie tegevust sellega seostada ning perspektiivseid ülesandeid selgitada .

Komsomoliorganisatsiooni loomine koolis oli meie meelest ja meie poolt juba ammu otsustatud, kuid kehtivate eeskirjade koha selt pidi kooli õppenõukogu alati otsustama , milline organisat sioon võib koolis tegutseda ja milline mitte . Seetõttu arutati mõni

nädal pärast komsomoliorganisatsiooni faktilist loomist asja kooli õppenõukogus . Otsus oli jaatav. Seda otsust on mõned hilisemad

kooli komsomoli ajaloo uurijad hakanud pidama komsomoliorga nisatsiooni loomise päevaks.

Olime kooli juhtiv noorsoo-organisatsioon , ei osanud aga selle juhtiva osaga esialgu midagi peale hakata . Me lihtsalt tegutse sime. Igaüks meist viiest sai roosavärvilise, kolmeks kokkupööra tava Eestimaa Kommunistliku Noorsooühingu kaardi . Pilti sellel ei olnud . Kaardi saamisega tundsime kohustust olla eesrindlik, hoida kõrgel organisatsiooni autoriteeti. Seda me tegelikult ka täitsime. Koolis tagas meie autoriteedi juba seegi asjaolu , et

olime peaaegu kõik viimase klassi õpilased. Just tänu selle klassi aktivistidele kasvas organisatsioon kiiresti ja kasv laienes kohe ka noorematele klassidele. Lõpuklassi aktiivsematest noortest olid kohesteks kaasalööjateks Arkadi Mand ja Martin Sakk. Meil oli

kõrge õppeedukus, olime kooli meistrid kergejõustiku mitmetel aladel , Arkadi Mand oli kooli parim maletaja , Martin Salik pais tis silma tulemustega laskmises . Nooremaist lülitusid töösse Leelo

Aret , Erich Viks, Ants Lindeberg, Villu Parvet ja teised . Üks organisatsioonilisi ülesandeid oli komsomoli ridade kasv. Selleks polnud koolis mingeid takistusi. Sooviavaldusi- ankeete võtsid õpilased ligi saja ümber seega peaaegu kõik õpilased . Ainult meile järgnevas klassis jäid kaasalööjate read mõnevõrra

hõredamaks. Kooli saali tulime kokku igal kolmapäeval komso moli põhikirja õppima .

Nendel koosolekutel oli väga kõva distsipliin . Igaüks luges oma kõige suuremaks kohustuseks tunda ja teada uue organisat siooni põhikirja. Tegelikult ju põhikirja õieti polnudki. Venekeel sest põhikirjast, mille saime sõjaväelastelt, tõlkisime peatükk pea tüki järel. Kui nii peaks põhikirja tutvustama praegu, siis lähek sid noored koosolekutelt ära , sest see oleks lõpmata igav. Too kord aga ei lahkunud keegi enne lõppu, ei aetud ka omavahel juttu. Sisemise kohusetunde jõud oli tõepoolest suur. Õpetajaid nendel koosolekutel ei olnud. Tundsime nende suhtes teatavat umbusku ja pidasime neid kõiki vana korra ideoloogideks

ning tagurlike vaadetega vanadeks inimesteks. Tegelikult mui dugi asjata. Olen hiljem sirvinud oma kolmekümnendate aastate teise poole mõningaid säilinud koolikirjandite vihikuid. Teemad olid suuremalt jaolt sellised, mida võiksid ja peaksid kasutama ka tänased kirjandusõpetajad . Olen täiesti kindel selles , et kui me tollal oleksime pöördunud G. Trimmi , L. Määri , A. Leiuse ja 46

mitmete teiste õpetajate poole, oleksid nad meile meie töös head

pedagoogilist nõu andnud. Ehk oleks siis ka põhikirja parema metoodika kohaselt õpitud. Aegapidi hakkasime küll ka üht-teist

ise taipama. Kui komsomoliaktiivis lõid kaasa Lembit Aret, samuti Leelo , Toivo ja Ilo Aret, hakkasime mõistma , miks nende

isa kapten K. Aret kolmekümnendate aastate keskel kooli riigi kaitse õpetaja kohalt vabastati . See tõde aga , et iga aus õpetaja on nõukogude võimule väga vajalik, on tema aktivist , meieni tol korral veel ei ulatunud .

Ei mäleta , et esimesel nõukogude aastal oleks Põltsamaa Kesk koolis tegemist olnud klassivõitluse teravate avaldusvormidega . Ju siis vältis neid komsomoli aktiivsus ja populaarsus ning ena

miku õpetajate hoiak. Kord küll kutsus A. Sammel enda jutule kaks noorema klassi tüdrukut ja noomis neid küllalt teravas too

nis kuulujuttude levitamise pärast. Vähkpunased tüdrukud luba sid seda edaspidi mitte teha. Sellega kogu asi piirduski. Tunnete ja mõteteni, mis peitusid igas üksikus noores, me tollal ei jõud nud ega püüdnudki jõuda . Meile tundus, et lahendame suuri asju suurtes joontes.

Selle vastu , mis meile ei meeldinud ja mida me õigeks ei pida nud , astusime välja ühisrindena . Nii näiteks moodustati 1940. aasta sügisel keskkoolis nende baasil , kes olid kuus klassi lõpetanud ja polnud omal ajal progümnaasiumis haridusteed jätkanud, nn . seitsmes klass . Mõned noored suhtusid neisse kui mingisugus tesse teisejärgulistesse õpilastesse. See tundus meile nõukogude võimu poolt vastu võetud otsuse mõnitamisena ja ebaõiglasena. Otsustasime võtta nad oma šefluse alla. Kogu šeflus seisnes põhi liselt selles, et kui toimusid koolipeod , me tantsisime demonstra tiivselt selle klassi tüdrukutega ja tõstsime neid esile koosoleku tel , seinaleheartiklites ...

Tegelikult nad olidki väga tublid. Oma aktiivsuse poolest olid nad nooremate klasside hulgas kindlalt esikohal . Leili Miljand,

Hilja Põldoja, Ilse Jaanik, Tonja Pung ja paljud teised tüdrukud kuulusid kindlalt komsomoliaktiivi hulka. Eriti mäletan Leili Mil

jandit . See alati rõõmsameelne ja elav tüdruk köitis mu mõtteid

ka väljaspool šeflustegevust. Ja küll oli kahju, kui Leili mind alati täiesti ei mõistnud . Nii tüüpiline, alati uus ja alati korduv noor tevaheliste suhete lüürika , mis oma osa nõuab, vaatamata ühis kondlikule formatsioonile, võitlusele ja murrangutele .

Praegusega võrreldes oli meie komsomolitöö koolis küll üsna omapärane. Me ei koostanud koosolekute protokolle , ei olnud meil

tööplaane, ei võtnud me vastu pikki otsuseid. Kõik käis suulises vormis ja lahendati praeguse mõiste kohaselt töö korras, kuid

seejuures kõike seda , mida me teha otsustasime, ka kindlasti tegime. Ülesande täitmata jätmine, piirdumine ainult lubadustega oli tollal absoluutselt mõeldamatu .

Kõik see oli omane nähtavasti kogu organisatsioonilisele tööle , kaasa arvatud kaader. Mäletan , kuidas Ants Sammel 1941. aasta 47

kevadel ühel vahetunnil mulle ütles : «Mina olen vallakomsorg, sinul tuleb aga täita kooli komsorgi ülesandeid. Juhtnöörid saad hiljem.» Selle kohta , kuidas jäävad komsorgi suhted sügisel vali

tud esimehe ja sekretäriga, selgitas ta, et neid pidavat juhtima komsorg ja et sellist ametit nagu esimees polevat komsomolis üldsegi olemas. Et esimees ka erilist aktiivsust üles ei näidanud ,

lülitus ta organisatsiooni juhtimisest nagu märkamatult välja. Et sellel jutuajamisel oli oma kindel jõud ja tõsi taga, tundsin mõni nädal hiljem , kui Viljandi maakonnakomiteest tuli kooli noor mees , vist oli see A. Reitel , ning tundis huvi kooli komsomolitöö

vastu . Ma ei osanud siis piiritleda, mida haarab mõiste komso molitöö. Rääkisin talle kõigest, mida me koolis tegime, kuidas

organiseerisime põhikirja õppimist, puhkeõhtuid ja spordivõist lusi. Jäädi rahule. Oli juttu ka töö planeerimisest, arvestuse sis seseadmisest ja muudest sellistest asjadest. Ja kuna täpsustada lubati hiljem , jäi Põltsamaa Keskkooli komsomoliorganisatsioon

ka edaspidiseks ilma koosolekute, protokolliraamatute ja konk reetse, paberile pandud tööplaanita. Ja mis komsomoliorganisatsioon see meil siis õigupoolest üldse

oligi ? Ka noorsooühingu pileteid meile esialgu rohkem ei antud. Arvestuse aluseks olid lihtsalt täidetud ankeedid . Kuid see oli

formaalne tunnus, sest ankeetide täitjaid ei saanud mõõta ühe

suguse mõõdupuuga . Oli ju nende hulgas tublisid aktiviste kui ka neid , kes ankeedi täitmisega püüdsid tõendada oma lojaalsust uuele korrale. Esimesed ULKNÚ piletid saime alles 1941. aasta mais . Ants Sammel oli pileti saanud varem . Ta näitas meile

piletit igaühele eraldi , salaja ja ainult hetkeks ning peitis selle jälle kohe ära . Pilet aga oli tal alati kaasas. Kusagilt oli saanud ta ka rinnamärgi, mida ta alati kandis. Komsomolipileti sain koos Vaike Augega. Sõitsime kahekesi Põltsamaalt Viljandi. Maa

konnakomitees oli seekord väga töörohke päev. Vaikele andis pileti Hans Sõber. Kui tuli minu järjekord, kutsuti H. Sõber parajasti aga kiire asja pärast parteikomiteesse ... Nii ma ei teagi, kellelt sain oma komsomolipileti. On jäänud meelde vaid see, et ruum, kus see aset leidis, oli võrdlemisi sünge. Hämar valgus ei võimaldanud hästi jälgida sekretäri nägu , võis

kuulda ainult tema häält: Jutt oli lühike : piletit tuleb hästi hoida , eriti aga selle pileti väärikust, ei tohi häbi teha kuulsusrikka komsomoli nimele. Nüüd hiljem olen palju kordi mõelnud sellele hämarale ruumile . Võib -olla polnudki see nii hämar, aga ma ootasin ruumi, täis valgust ja üllast elevust. Võib -olla polnudki need sõnad , mis öeldi, nii napid ja kuivad, aga ma ootasin ena mat. Lugesin ju seda momenti oma elus uue etapi alguseks, vas tuvõtmiseks oma organisatsiooni. Kooli komsomoliorganisatsioonist said pileti kätte ainult üksi

kud . Ühelt poolt oli siin tegemist range valikuga , teiselt poolt võttis piletite väljakirjutamine ka omajagu aega . Kooli komsomoliorganisatsiooni juhtiva tuumiku jaoks oli 48

1941. aasta kevad täis pinget. Lõpetasid nad ju kõik keskkooli ja pidid samal ajal lahendama ka oma tuleviku kõige aktuaalse maid küsimusi . Aga või siis alati perspektiividega arvestatigi. Kuigi mõtlesin sügisel ülikooli astuda, pandi mind tööle linna

täitevkomitee sekretäri abina. Edasiõppimisest ei rääkinud keegi. Ei vaielnud ma ka vastu , ei öelnud välja omi mõtteid . Meie jaoks

olid uue ühiskonna ehitamise vajadused seadusteks, mida tuli kõrvalekaldumatult täita . Samuti asusid kohe pärast kooli lõpe tamist tööle A. Mand, A. Aret, M. Sakk ja teised. Jäime endiselt ühte, täites küll erinevaid tööülesandeid , kuid tehes ühist komso

molitööd. Vist oli suurim kaadripuudus kommunaalmajanduses , sest mitu lõpetajat asus tööle majavalitsejana . Tööle asumine komsomoliülesannete andmise ja täitmise orga nisatsioonilises küljes muudatusi ei toonud, endist viisi andis meile ülesandeid Ants Sammel . Keskkooli klassikaaslased olid

talle ka pärast lõpetamist kõige kindlamaks aktiiviks . 21. juunil oli koolis lõpetajate õhtu . Traditsiooniliselt vaatasime linnalähedases metsatukas päikesetõusu ja läksime laiali . Puhke

päeva varahommikul kodukülla sõites tundus üsna ebatavalisena hommikuvaikust lõhestavate lennukite rohkus . See oli kõik. Sel

varasel hommikutunnil ei aimanud me veel keegi , et oli alanud

sõda ... 22. juuni õhtuks oli fašistliku Saksamaa reeturlik kalla letung meile kõigile teada . Inimeste näod olid muutunud tõsise maks . Järgmistel päevadel aga hakkasid levima igasugused kuul dused .

Ei osanud me siis veel mõista sündmuste kogu tõsidust . Meie

jaoks oli omamoodi seaduseks , meie käitumise ja hoiaku aluseks teadmine , et vaenlane edu ei saavuta .

Kutsealuste õppustel

1941. aasta kevadel tutvustati meile partei XVIII kongressi mater jale ja rõhutati eriti J. Stalini sõnu, et « me ei karda agressorite

ähvardusi ja oleme valmis vastama kahekordse löögiga sõjaõhu tajate löögile, kes püüavad rikkuda Nõukogude piiride puutuma tust». Aga Stalini sõnadel oli siis eriline kaal . Nii öeldi, tähen dab, nii on.

Kuid sõja iga uus päev kõneles fašistide edasitungimisest meie territooriumil ja sundis raudse järjekindlusega esialgsest mure tusest loobuma . Sõda tõi kaasa oma korrektiive ka meie komso

molitöösse. Olime aeg- ajalt valves telefonikeskjaamas, et telefoni ei kasutataks paaniliste kuulduste levitamiseks või ühendusepida miseks klassivaenlase võimaliku väljaastumise organiseerimisel. Kooliseinte vahel jäi klassivõitlus meile suhteliselt abstraktseks mõisteks , nüüd aga teravdas fašism oma vallapäästetud sõja verise

pintsliga seni veel ähmastena tundunud klassivõitluse kontuure. Öistel keelutundidel patrullisime linnas. Relvi meile selleks puhuks ei antud . Küll aga oli A. Sammel kusagilt hankinud puust valmistatud püstolid, mida ainult terasemal vaatlemisel

võis tõelistest eraldada. Sellise mängupüstoli abil pidasime

Antsuga koos patrullides kinni ühe hulkuja. Meis äratas kahtlust, 49 4 Mina, kommunistlik noor

et ta püüdis põgeneda . Toimetasime mehe linna miilitsajaoskonda. Seal ei suutnud Ants end tagasi hoida , vibutas kinnipeetu nina

all puupüstolit ja naeris : « Vaata, millega sind kinni peeti!>> Siis väljusime miilitsajaoskonnast, et jätkata oma ringkäiku, taskus nüüd juba tõelise relvana tunduvad puunikerdised . Juuni viimastel päevadel toimus Põltsamaal ülelinnaline mii ting, kus võeti vastu üleskutse võitluseks vihatud vaenlase vastu. Miitingul registreeriti ka vabatahtlikke. Esimene, kes registreeri

mislaua juurde astus, oli Ants Sammel . Lahingusse läks ta hävi tuspataljoni koosseisus. Paar päeva hiljem said kutsealused kogunemiskutse. Kogune mine määrati 3. juulile. Põltsamaalt tuli sõita Viljandisse. Sõit sime kerges suvises riietuses ja praktiliselt ilma toiduvaruta. Koju läkitasime optimistlikud kirjad . Ei aimanud me siis keegi,

ja poleks iialgi uskunud, et sõda kestab neli pikka ja ränkrasket aastat .

Viljandist sõitsime Tamsalusse, sealt Tartu kaudu Pihkvasse. Pommitamisest põlev linn lõi esimese ettekujutuse sõja karmist tegelikkusest . Praktiliselt olime nagu vabatahtlikud, sest ešelo

nist lahkumist ei takistanud keegi . Ja nii mitmedki , kelle kodu kohast rong läbi sõitis, läksid vanematega hüvasti jätma , lootes järgmise rongiga ešelonile järele jõuda. Põltsamaa Keskkooli lõpuklassi komsomolituumik oli koos ühes vagunis. Olime teadmatuses eelseisva suhtes, teadmatus kattis ka kodulinna ja kodukülade saatust. Alles aastaid hiljem sain teada 1941. aasta juunis toimunud bandiitide rünnakust Põltsa maa täitevkomiteele, kuulsin veretöödest kodukülas, kus fašistli kud okupandid tapsid külavoliniku Paul Kalitsa, kus naabrime

hed August ja Mihkel Labidas mõrvati verest janunevate koha like bandiitide poolt. Saime teada , kuidas fašistide terrorit pidid taluma need kodud , kus inimesed üht- või teistviisi olid olnud seo

tud nõukogude võimuga . Sõja -aastad nõudsid oma osa ka meie ridadest . See osa oli suur. Ants Sammel langes 1941. aastal Põlt samaa lähistel Kuningamäe lahingus, Velikije Luki lahinguvälja del langesid Lembit Aret ja Martin Sakk. Sõja viimasel päeval sai Kuramaal surma Arkadi Mand. Nende nimed on jäädvustatud Põltsamaa Keskkooli saali seinal asuval mälestustahvlil, samas

saalis, kus kooli esimesed kommunistlikud noored kogunesid põhi kirja õppima . Piiripostina selle vahel , kus lõpeb nende nelja kom

somoliaktivisti tegevus ja algab mälestus, aitab see tahvel jääd

vustada Põltsamaa Keskkooli komsomoliorganisatsiooni ajaloo algust ning kasvatada kooli komsomoli uusi ja uusi põlvkondi .

Arseni Kallaste Arseni Kallaste sündis 1. jaanuaril 1920 Läti NSV-s Valka

rajoonis Omulis. Lõpetas 1939. aastal Valga Gümnaasiumi. NLKP liige 1940. aastast. Oli 1940. - 1941. aastani ELKNU Valgamaa Komitee esimene sekretär. Suure Isamaasõja ajal Nõukogude armee 7. eesti laskurdiviisi poliitosakonna ülema asetäitja kom somolitöö alal. 1946. — 1947. aastani oli ELKNÜ Keskkomitee

agitatsiooni- ja propagandaosakonna juhataja asetäitja. Seejärel töötas Paides ajalehe toimetuses, Valga Rajooni TSN Täitevko mitee kultuuriosakonna juhatajana, ajalehe kaastöölisena ja trü kikoja direktorina. 1967. aastast alates personaalpensionär. Suri 7. mail 1975. Autasustatud Punatähe ja Isamaasõja II järgu orde niga, medalitega ja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukir jadega. 51

1975. AASTAL KIRJAPANDUT Suvi 1934

Olen 14-aastane. Elukoht Raudteemaja 513-b, mis asub Valga jaamast kaks kilomeetrit eemal Võru raudtee ääres. Majas elab mitu raudteelase perekonda . Meie maja pintseldab rootsi värviga kaunimaks Julius Lee. Ta on jutukas mees, kes on valmis kõne

lema ka minusugustele mehehakatistele uudiseid laiast maail

mast. Saksamaal upitati parajasti Hitler võimule. J. Lee kinni tab : « Poisid, fašism tõstab pead. Meie kohus, eriti noorte kohus on fašism lämmatada . »

Julius Leest sai alates 1940. aasta suvest parteitöötaja ja pärast sõda kooli direktor .

Sügis 1936

Korterinaabri Valdur Tammemetsaga hakkame kuulama eesti keelseid raadiosaateid Leningradist. Õpime selgeks « Internatsio naali» sõnad ja viisi. Oleme küllaltki arukad, et olla ettevaatli kud , sest majas elab kaks niisugust perekonda, kellel on sidemeid kaitsepolitseiga . Talv 1937

Õpilane Valga gümnaasiumis . 17-aastasele töölisperest võrsu nule tundub ametlik kroonupatriotism võltsi ja läägena. Sain sõbraks Georg Karki, Georg Bachwergi , Johannes Arani, Erich Inti, Otto Selli, Teo Tarnaste, Endel Jaanimäega. Meid kõiki ühendab rahulolematus maksva korraga ja huvi marksistliku kir janduse vastu . Suvi 1938

Koolivaheajal töömeheks Valga raudteesõlmes. Tihenevad side

med endast mitu aastat vanemate töökaaslaste Julius Lee ja Jaan Madalaga. Omavahel on rohkesti juttu sellest, kuidas Pätsi

klikivalitsus suunab Eestit Hitleri sõjalaeva vahutavasse kiilu vette. Jaan Madala isa oli 149 kommunisti protsessil pikaks ajaks vanglasse mõistetud . Teda ennast oli kaitsepolitsei samuti mit mel korral kimbutanud. Seepärast hoiatab ta meidki nuhkide eest .

29. september 1938

Julius Leelt saan lugeda « Kommunistliku partei manifesti ». 1. september 1939

Hitlerlik Wehrmacht tungis Poolasse . Kas hakkabki fašism maa ilma elu pahempidi pöörama? Mida toob see meile? Niisuguseid küsimusi esitame üksteisele koolis. Oktoober 1939

Eesti kodanliku valitsuse ja NSV Liidu valitsuse vahel sõlmiti 52

leping. Tervitame seda rõõmuga, sest niiviisi võib pidurdada fašismi levikut. Kuid koolipoiste hulgas on üsna mitmeid, kes aval davad vaenulikkust selle lepingu vastu . Kujunevad ägedad dis

kussioonid. Meie vastased jutlustavad Suur -Eesti või Suur- Soome ja isegi Suur-Ugri loomise ideed, et loobuda NSV Liidu toetusest ja abist. Ei jää saladuseks, et need noored on vaid niisuguste Valga tegelaste hääletorud , kes vihkavad igasugust koostööd Nõukogude Liiduga . Noori meelitavad enda poole Isamaaliidu , Kaitseliidu, noorkotkaste, skautide ja Noorte Meeste Kristliku Ühingu tegelased. Meid aga toetavad arukad vanemad töölised . Raudteelane Jaan Urb ütleb : « Ega kindlamat kaitset marutõbise Hitleri vastu pole muu kui ainult töörahva riigi poolt. » Jaan Madal troostib ja julgustab : «Jõuab kätte meiegi aeg !» Kodanlusele truuks jäänud koolmeistrid püüavad küll jahutada kooliõpilaste teravaid diskussioone vana tuntud loosungi all : « Poliitikat ei tohi kooli kanda », kuid just sel sügisel hakkab

välja kujunema kaks teravalt erinevat ideoloogiat õpilasperes. Detsember 1939

Read ühest koolipoisi luulekatsest : «Ma luule karikast tahan juua elu ülimat paleust . Tahan maailma uueks luua , tahan neile valgust tuua , kelle käte rammust kasvab maa . » 15. veebruar 1940

Ladina keele tund oli täna sootuks omapärane. Õpetaja Kei naste muudkui istus oma laua taga ja mõtles endamisi, vaevalt ta märkaski klassis olevaid õpilasi. Mõtles ja ohkas ... Peagi lei dis iga õpilane endale meelepärase ajaviite ... Tund lõppes ja mõned poisid hakkasid ägedasti vaidlema. Üks püüdis tõestada, et elu ideaaliks on saada üliinimeseks, kellele kõik lubatud ... Teda õrritas kõrvalt seni vaikselt kuulanud Viktor Uibo : «Ah nii sugune nagu Hitler ... Aga pea meeles, sääraste koht on varsti surnuaial . »

9. aprill 1940

Hitlerlased kinnitavad kanda Skandinaavias . Kas jätkub meie maa ümber vaenlase rõnga loomine ? Kodanlik valitsus venitab

Nõukogude Liidule lubatud baaside ehitamisega . Vestlesime sel teemal J. Arani ja G. Bachwergiga . Oli tõsine jutuajamine ka

Valgas sõduriaega teeniva E. Jaanimäega. Otsustasime alustada eeltöödega töölisnoorte organisatsiooni loomiseks Valgas . Seda mõtet toetavad Tartus õppiv Teo Tarnaste ja Hillar Kattai... Juuni algus 1940

Saime kätte gümnaasiumi lõputunnistused. Inspektor F. Kle menti saatesõnad olid : «... olgu tänavune lend õnnelik , kroonigu teda edu ja kordaminek, olgu see ühtlasi julge ja mehine kotka lend ! »

Euroopas märatseb fašistide poolt alustatud sõda . Hävitatakse, 53

purustatakse, tapetakse ... Mis ootab meid? Millise kotkalennu .saavad teha minu sõbrad Leonhard Paluvits, Viktor Uibo , Ernst

Kõvask, Johannes Aran, Georg Bachwerk, Endla Kald , Heljo

Kont, Kaljula Aru , Mirdza Bremse, Kalju Kits, Arnold Kuhi , Irene Maarits, Veronika Rei , Heino Tiivel , Elsa Visnapuu , Her mine Tiel ... ? Oleme kahekümneaastased ... 17. juuni 1940

16. juunil sai Eesti valitsus NSV Liidu valitsuse resoluutse

noodi, milles süüdistati meid eelmisel aastal sõlmitud kokkuleppe rikkumises . Nõukogude Liidu valitsus pidas vajalikuks saata ette nähtud baasidesse täiendavaid väeüksusi . Töörahvas tervitas tuli

jaid rõõmuhõisete ja lilledega . Tervitajate esireas on Zenja ja Irina Altin, Johannes Aran , Rene Einer , Viktor Uibo , Aurelia Päss, Aksel Aaviste, Arnold Laving. 21. juuni 1940

Õhtul toovad raudteelased uudise, et Tallinna töörahva võimsa

demonstratsiooni jõul oli Uluotsa valitsus lahkunud ning uus valitsus kirjanik Johannes Vares-Barbaruse juhtimisel ametisse

astunud. Saabub teade : homme kõik Raekoja platsile miitingule! 22. juuni 1940 Hommik on eriliselt pidulik. Ohk on täidetud veduri- ja vabri kuvilede huigetest, tuhandete tööliste häälekõminast, kes marsi vad kolonnides tänavail . Kell kümme astub raekoja kivitrepile

Adolf Päss. Üle 2000 kuulaja aplodeerib. Pärast miitingut liigub rahvahulk vangla juurde vabastama kaht poliitvangi – A. Piiri ja K. Laasi. Siis liigutakse Priimetsa viima lilli klassisõjas langenud seltsimeeste rohtunud ühiskal mule .

Meie , noored , oleme loomulikult rahvaga koos . Kõigepealt saan Joosep Madissonilt, endiselt poliitvangilt, korralduse: kutsu oma poisid homme «Musse> saali ülesandeid saama ! 23. juuni 1940

Oleme J. Arani ja G. Bachwergiga varakult «Musse» saalis. Meie ülesandeks saab liikmete registreerimine Valga Tööliste Üldühingusse. Eri lehele kirjutame nende nimed, kes tahavad noorteorganisatsiooni astuda . Muidugi on meie kolme nimed esi mesed .

28. juuni 1940 Hakatakse looma Rahva Omakaitset . Selle esimeseks ülemaks

saab raudteetööline Juhan Proosaselts , staabiülemaks- sekretäriks

Alo Lee. Minust saab jaoülem, kellele alluvad Arnold Pulk, Rudolf Selge, Juhan Viljamaa , Kristjan Rebane, Elmar Rebane, Juulius Laidla ja Aleksander Uibo.

Saan püssi, 45 lahingpadrunit ja punase käelindi . Staap pai

gutatakse « Sädeme» hoovimajja , endise Akadeemilise Klubi ruu midesse .

1. juuli 1940

Noorteorganisatsiooni soovivad astuda peale meie kolmiku 54

Georg Karki , Adrian Känd , Toivo Sepas , õed Altinid , Laine

Purga , Veera Saar, Taissia Professorova , Voldemar Sööna , Heino Kaik, Aurelia Päss , Arnold Laving, Aksel Aaviste, Arnold Link. Staažikas kommunist Johannes Oinas ütleb : « Kui kaks tosinat

käes, siis paneme komsomoli käima. » 8. - 11 . juuli 1940

Planeeritud sõit EKNU Keskkomiteesse lükkub edasi. Koon dame oma jõud Riigivolikogu valimiste ettevalmistamiseks. Üles andeid on kuhjaga: agitatsioon , plakatite ja loosungite valmista mine ( neid meisterdavad Sööna , Kaik , Kasak ) , nende laialikand

mine ja ülespanemine, rahvakoosolekute ettevalmistamine, kaitse organiseerimine jne . Luuakse noorte laulukoor , selle juhatajaks saab Boriss Ussatenko .

14. - 15. juuli 1940

Askeldamised , rahmeldamised , asjatoimetamised, jooksmised, valvekorrad ! Magamiseks jääb napilt paar tundi ning väsin lõp likult . Aga võit valimistel on täielik ! 17.- 18. juuli 1940

Minu Tallinna saatmiseks panevad poisid rahad kokku : endal oli ka üks kroon . 17. juuli õhtul jõuan Tallinna ja kohe Roosi krantsi tänavale EKNU Keskkomiteesse. Seal võtavad mind vastu Erich Tarkpea ja Juliana Telman . Juttu jätkub paariks tunniks .

Öö on käes, kui E. Tarkpea ütleb : « Nüüd puhkama ! » Mõtlesin :

«Kui lähen võõrastemajja , kas siis jätkub raha toiduks ja tagasi sõiduks?

Kuid Keskkomitee sekretär E. Tarkpea lausub : « Lük

kame kaks tugitooli kokku ja magada võid siin . » Uinungi sekre täri pehmetel nahktoolidel , mõeldes , et küll on vahva olla töölise poeg

Tagasi sõidan targemana , käed lausa kipitamas tegevuslustist. 21. juuli 1940

Asja valitud Riigivolikogu tuleb kokku. Päeval on « Sädeme> aias suur miiting. Paistavad loosungid : «Eestist saab Nõukogude Sotsialistlik Vabariik », «Astume NSVL vennalike rahvaste perre» .

Minu esimene esinemine sõnavõtuga enam kui 2000 kuulaja ees. Valmis kirjutatud sõnade read lähevad segamini , kõnelen peast. Eks peast kõnelda ikka südamesõnadega . 26. juuli 1940

Avaldatakse meie organiseerimiskomitee artikkel ajalehes « Lõuna - Eesti» nr. 83, kus muu hulgas on lause : « Kõiki noori haa

ravaks noorte organisatsiooniks paisub vastasutatud Eestimaa Kommunistlik Noorsooühing.>>

Sõna « paisub » on vast liiaks, sest meil on maakonnas kirjas vaid saja nime ümber . Esimesed kommunistlike noorte organisat sioonid loodi Soorus ( eestvedaja Endel Uibo ) , Tõrvas ( Hans Kukk, Lembit Järv, Leo Tomp , Marie Pile ) , Pukas ( Endla Suur mäe ) , Helmes (Aino Tarnaste ), Koikkülas ( Eduard Kaur) , Laa

nemetsas ( Harry Kahr, Voldemar Pettai ) , Karulas ( Ilsjan ) , Vao 55

külas ( Robert Taevas ) , Kuigatsis ( Elmar ja Rosilda Laamets ) , Kaagjärvel (Rait Rajala , Vladimir Häidma ) . 2. august 1940

«Lõuna-Eesti» nr. 86 teatab, et loodi EKNU Valga osakonna

komitee . Esimeheks Arnold Link, sekretäriks Georg Bachwerk. Linnas on registreeritud 40 noort. Tegevuskava: Marxi ja Lenini tööde tundmaõppimine, NSV Liidu konstitutsiooni õppimine, klubiõhtute korraldamine. 3. august 1940 Mind võetakse Eestimaa Kommunistliku Partei liikmeks . Samas antakse ülesanne minna Koitjärve suvelaagrisse teadmisi

koguma ja tervist parandama . 15. august 1940

Koitjärvel on peale minu Valga poistest veel Vilp , Uppin ja Bachwerk. Laager algas 4. ja lõpeb 15. augustil . 18. august 1940 Peamiselt Boriss Ussatenko eestvõtmisel saab teoks kommu

nistlike noorte kunstilise isetegevuse kavaga kontsert « Sädeme>

aias. Muusika- ja laulunumbrite vahele on põimitud Voldemar Sööro ja Aurelia Pässi humoreskid ning Ženja Altini soolotant sud. Mul tuleb esineda kõnega . Augusti teine pool 1940

Orgkomitee liikmeil on käed ja jalad täis sadu kohustusi. Ka jalad, sest autosid meil pole ja töölisnoored ei jõua jalgratastki osta . 28. augustil näiteks on Karulas noorte koosolek , 23 noort soovivad komsomoli astuda. Meie esindajana läheb sinna Endel

Jaanimägi. Hakkab koiduga astuma ja jõuab õhtuks tagasi. Üles anne on täidetud . Läbi on käidud 50 kilomeetrit.

Johannes Oinas ütleb mulle : «Koitjärvel õppisid pioneeritarkust. Parteiline ülesanne : Valgamaal olgu loodud pioneeriorganisat sioon ! >>

31. august 1940

Rahvusvahelise noortepäeva pidustused algavad miitinguga kino «Rox» saalis. Peokõne minult. 1. september 1940

Pidustused jätkuvad «Sädeme> aias . Ilm külm, tibutab vihma.

Noori palju koos. Peokõne Johannes Oinaselt, tervitajateks Endel Jaanimägi, Aurelia Päss , Arnold Link. Järgnevad sportlikud võistlused. Õhtul 1. algkooli saalis suur noorte kontsert . Kom munistlike noorte koor laulab. Eriti meeldejääv «Suur ja lai on maa », milles soolot laulab Boriss Ussatenko. 4. september 1940

Ajalehe « Lõuna -Eesti» 100. numbris teatatakse, et pioneere registreeritakse kommunistliku partei majas . Esimesteks pionee rijuhtideks saavad Rene Einer, Viktor Uibo, Laine Purga, Leili Tajur, Veera Saar, Taissia Professorova ja Kasak. 7. -9. september 1940

Olen grupi kommunistlike noortega Tabasalus pioneerijuhtide 56

Endel Jaanimägi

õppelaagris. Õppejõududeks alati ringiliikuv Igor Dobrohhotov, karmina näiv Konstantin Mihhailov, naerusädemeist tulvil silma

dega Die Toming. Meid külastab ka Neeme Ruus . 10. september 1940

EKNÜ organiseerimiskomitee juurde moodustame pioneeribü roo. Tõrvas luuakse analoogiline L. Tombi ja M. Pile juhtimisel. Momendi loosung : kõik jõud pioneeriorganisatsiooni loomisele! 13. september 1940 « Lõuna - Eesti » 104. number teatab EKNU Valga keskkooli komi

tee koosseisu: Ita Saks ( sekretär) , R. Einer, H. Teras , M. Lõh mus, V. Pormeister , K. Soorand , C. Polykovski. Pioneeritöö eest vastutajad : R. Einer , V. Pormeister, C. Polykovski. Leo Tomp teatab , et Tõrvas on 58 pioneeri . 15. september 1940 Valga 1. algkoolis moodustatud malevas on 120 pioneeri. Moo dustame kolm rühma.

17. september 1940 Kommunistlike noorte esimene üldkoosolek, kuhu ilmub üle

70 noore. Valgamaal on 17 komiteed : Laanemetsa , Puka, Riidaja , Tsirgulinna , Kuigatsi , Taheva , Hummuli , Hargla , Põdrala , Sooru , Sangaste, Keeni , Koikküla , Karula , Kaagjärve, Tõrva ja Valga keskkool .

EKNU Valgamaa komiteesse valitakse : Ilmar Ainsaar, Irina Altin , Johannes Aran , Endel Jaanimägi, Arseni Kallaste, Arnold Link, Nikolai Raide, Ita Saks. Sekretäriks valitakse Arseni Kal laste .

57

Septembri lõpp 1940

Igas koolis on pioneeriorganisatsioon . Tarvis on omaette pio neerimaja. J. Oinas otsustab : «Võtke « kännukuninga » natsionali seeritud maja Kungla tänavas ! » « Kännukuninga » , endise metsaga

sahkerdaja maja meeldib meile kõigile. 12. oktoober 1940

Kommunistlike noorte pidu keskkooli saalis. Pealöögijõuks ikka Boriss Ussatenko oma laulu- ja mängurahvaga . 15. oktoober 1940

Linnas on kommunistlikel noortel üle 20 harrastusringi ( vene

keel , poliitiliste teadmiste , kultuurilise isetegevuse, male, kabe , tehnika jne. ringid ) . Igal ringil oma täpne tööplaan. 18. oktoober 1940

EKNÜ võetakse ÜLKNÜ koosseisu ja kannab nüüd nimetust Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing. 27. oktoober 1940

Pioneerijuhtidele, kes on saanud erialase ettevalmistuse, seo takse kaela pioneerirätik ja nad annavad piduliku tõotuse. 28. oktoober 1940

Öise rongiga jõuan varahommikusele nõupidamisele ELKNÜ Keskkomitees . Keskkomitee töötajad E. Tarkpea, J. Telman ja

K. Raesaar on täpsed ega pea lugu hilinejaist . Eredamalt söö bivad mällu maakonnakomiteede sekretäridest võru murret kõne

lev Paul Soesoo Läänemaalt, käbedate liigutustega väheldane Arved Vilt Järvamaalt, flegmaatiline Boriss Bersin Rakverest, nobedasti sõnu ritta seadev Endel Sõgel Võrumaalt , Voldemar Kivi Pärnust, kes mõneti meenutab väejuhti . Nõupidamisel arutatakse paljusid küsimusi. Saame palgalise koosseisu : esimene sekretär, arvestussektori juhataja , tehniline sekretär ja kolm instruktorit. Pioneeriorganisatsiooniga seotud kulud kannab Hariduse Rahvakomissariaat. Meiega vestlevad Arnold Raud ja Neeme Ruus , samuti « Noorte Hääle > toimetaja Rein Alasoo . Minu aruandes Keskkomiteele sai öeldud , et Valga linnas on 140 kommunistlikku noort, kandidaate 105, maal 174

liiget. Maal 16 vallakomiteed , linnades 4 organisatsiooni. 2. november 1940

Kell 19 1. algkooli ruumides pidulik koosolek kõigile noortele. Esinen kõnega . 3. november 1940

Kell 17 keskkooli saalis kunstilise isetegevuse ülevaatus, et valida välja parimad esinema 5. novembri ülelinnalisel aktus kontserdil. Kui B. Ussatenko koorilt ja orkestrilt kõlab « Suur ja lai on maa », ruttab seda dirigeerima Adolf Päss. 5. november 1940

Kell 19 keskkooli saalis ülelinnaline oktoobriaktus . 6. november 1940

Pidulikud koosolekud koolides . Kõnega esinevad 1. algkoolis 58

Adolf Päss, 2. algkoolis Arseni Kallaste, 3. algkoolis poliithari dustöö inspektor Alleks Vallner, keskkoolis 'maavanem Paul Her man. Pioneerid saavad sel päeval kaelaräti, annavad tõotuse ja

rühmad saavad kätte lipu. Valgamaal 1150 pioneeri, Valgas 12 rühma 550 pioneeriga , maal 23 rühma 600 pioneeriga . Ohtul tänavail tõrvikutega rongkäik. Novembri keskel 1940

Avame komsomolikomitees punanurga. Selle ehitamine ja sisus tamine lasus Veera Saare, Linda Aroni, Aino Vestu , Jaan Lehe

puu ja Johannes Arani õlgadel . 1. detsember 1940

Kommunistlikke noori linnas 280 , maal 240. Ees seisab ELKNU liikmepiletite kätteandmine. 27. detsember 1940

Maakonnas 26 algorganisatsiooni . 1. jaanuar 1941

Komsomolikomitee saab uueks asukohaks « Sädeme» õuepoolse maja . Siin võtame vastu uue aasta .

Rahvast käib täna siin rohkesti . Jutleme, plaanitseme. Kõigil üks mõte ja soov – tuleb asuda õppima . Tasakaalukas Georg Karki, rutakakõneline Adrian Känd ja sügavtõsine Toivo Sepas. plaanitsevad minna sõjakooli . Rene Einer veel vaeb ja mõtleb , sest keskkoolgi veel lõpetamata . Voldemar Sööro sihib näitle

jaks , Eugenie Altin baleriini karjääri poole. Niipalju kui noori,

niipalju ka mõtteid tulevikku. Väljas langeb üksikuid lumehel beid ... ja mõtted ajavad taga mõtteid ... Jaanuari algus 1941

Sukeldume valimiskampaaniasse. Meie saadikukandidaadiks on Johannes Lauristin . Oleme elevil , ta tuleb Valka kohtuma oma valijatega . 12. jaanuar 1941

Valimiste päev . Ohtul oleme rampväsinud . Mitmed meist jää vadki ööbima komitee töölaudadele. Ei jõua koju minna . Hea on uinuda sõbra läheduses. Jaanuari keskel 1941

Paberivirnad kasvavad üle pea . Umbes 600 kommunistliku noore dokumendid tuleb vormistada ÜLKNÜ liikmepiletite välja andmiseks .

21. jaanuar 1941 Ülelinnaline aktus Lenini surmapäeva puhul « Sädeme> suures

saalis . Organisatsiooniline osa ja kontsert kommunistlikelt noor telt .

26. jaanuar 1941

« Sädeme » saalis Valgamaa parteiorganisatsiooni konverentsi õigustega üldkoosolek. Palju juttu komsomolist . Saame kiita , aga ka laita. Peamine puudujääk

napp ideelis-poliitiline kasvatus

töö . Kaadri poliitiline karastatus osutub mõnikord ka hapraks. 59

Pärast konverentsi kohtumine Neeme Ruusiga . Jääb meelde tema lause : « Jääge alati ausaks enese vastu ! » 31. jaanuar 1941

Lõuna paiku telegramm : 1. veebruari hommikuks peavad Valga poisid Arnold Link, Georg Karki, Toivo Sapas , Johannes Aran, Adrian Känd, Endel Jaanimägi ja Arseni Kallaste olema Tallin nas Tondi sõjakoolis. Parteikomitee korraldusel andsin asjaaja mise üle Viktor Uibole ja Boriss Ussatenkole. Ohtul juba rongis. Ei saanudki koju suruma isa krobelist töömehekätt ja ütlema emale sooja sõna ...

Kaljola Kirt Kaljola Kirt sündis 21. septembril 1922 Valgas. Lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli 1958. aastal. 1940. - 1941. aastani vanempionee

rijuht Tartu koolides ja Tartu 5. Keskkooli komsorg. Suure Isa

maasõja ajal Nõukogude armees Leningradi kaitsel. Kauaaegne Elva Koduloomuuseumi direktor. Autasustatud Isamaasõja II järgu ordeni ja medalitega. Suri 25. novembril 1985.

61

VÕITLUSKAASLASEST AKSEL - ILMAR ILISSONIST Aksel - Ilmar Ilisson töötas ELKNU Tartumaa komitee sekretä

rina 1941. aasta jaanuarist augustini. See ei ole ühe inimese tööstaažis üldsegi mitte pikk aeg. Aga kui meenutada tolle perioodi tähtsust ja sellele langenud sündmusi, siis näeme, et see aeg oli paljude noorte inimeste karastumisteel määrav ning suunda andev kogu järgnevaks eluks. Aksel Ilissoni tööleasumine käis märkamatult : eelkäijad olid teisele tööle üle viidud ja ligi kuu jooksul ajutiselt sekretäri kohuseid täitnud Aleksander Siivas ei olnud komitees keerulise

maks ja laiaulatuslikumaks muutunud organiseerimistööst eriti

huvitatud. Teda oli üha enam hakanud võluma ajakirjandus ja sulekatsetused .

Komitee tegevus sekretäride mitmekordse vahetusega seisma ei jäänud . Olid ju büroo liikmed ja osakondade töö organisaato rid Karl Zeiger , Enno-Lembit Mikkelsaar , Endel Kiipus , Feliks Pärtelpoeg jt. võimekad ja oma töökohustusi hästi tundvad , mis tõttu sekretäride vahetus üldist töörütmi ei mõjutanud. Komitee mer

asus Tartu Töölismajas (praeguses EPA peahoones) ja Võru tänava poolses tiivas asunud parteikomiteest oli abi alati kätte saadav. Eriti oluliste küsimuste lahendamisel seda võimalust

kasutasimegi . Tookordne EK ( b ) P Tartumaa Komitee esimene

sekretär Voldemar Sassi lausa kutsus noortejuhte ja aktiviste töö küsimusi arutama .

Uue komsomolisekretäri ametisseastumine andis põhjust rõõ mustamiseks , ees seisis ju palju olulisi üritusi : maakonna I par

teikonverents , maakonna komsomoliaktiivi nõupidamine , vabariik lik pioneerijuhtide ja komsomoli seminar, Tartumaa pioneerijuh

tide seminar, komsorgide määramine valdadesse, uute komsomo lipiletite kätteandmine jpm. See kõik nõudis alalist , kindlamat ja autoriteetsemat komsomolijuhti . Voldemar Sassi oli selles suhtes juba korduvalt mõtteid mõl gutanud ja ühel korral rääkinud ka oma võitluskaaslase , tollase EK ( b ) P Tartumaa Komitee organiseerimis - instrueerimisosakonna

juhataja Leonhard Illissoniga , Aksel Ilissoni vanema vennaga . Siit jäigi parteisekretäri valik uuele komsomolijuhile kindlaks . Esimest kohtumistki Aksel Ilissoniga mäletan selgesti . Meile , neljale komsomoliaktivistile – Edmund Näärile, Endel Kiipusele , Enno- Lembit Mikkelsaarele ja mulle -- , oli langenud osaks suur

au , meid oli valitud ELKNÜ Tartumaa organisatsiooni esindaja tena valimisringkonna komisjoni liikmeteks ja saadikukandidaa tide usaldusmeesteks NSV Liidu Ülemnõukogu valimistel . Olime 62

juba mitme nädala jooksul paljugi käinud-näinud, kohtunud huvi tavate inimestega ja korduvalt esinenud valdades. Isegi valimis jaoskondi laialdasel Tartumaal , Piirissaarest Avinurmeni ja Ran nust Kallasteni oli külastatud . Ja siis , kui valimisteni oli jäänud kümmekond päeva , kutsuti meid EK ( b ) P Tartumaa Komitee sek

retäri Voldemar Sassi juurde. Igaühel meist tuli rääkida oma tööpiirkonna sündmustest. Eriti oli V. Sassi huvitatud maanoor test esmavalijate tõstatatud küsimustest ja kulaklik -natsionalist

like elementide provokatsioonidest. Sekretär esitas veel hulga nõudeid komsomoli esindajaile, mida eriti vaja meeles pidada valimiseelseil päevil, valimiste ajal ja järel . Sekretäri juures istus tõsise ilmega kõhnavõitu soliidne noor mees , tume ülikond seljas, ja kuulas meie vestlust tõsise tähele panu ja märgatava huviga , noogutas aeg-ajalt vaikiva nõusoleku ja heakskiidu märgiks . Pidasin teda algul valimiste keskkomis joni esindajaks . Alles siis , kui V. Sassi teatas , et igal ringkonna

komisjoni liikmel ja saadikukandidaadi komsomolipoolsel saat jal - usaldusmehel lasub kuni valimisteni ka otsene kohustus

teha selgitustööd noorte valijate seas , kus kohtumiskoosolekuil on vajalik vastata kõigile , ka provokatsioonilistele küsimustele , elav nes sekretäri külaline. Ta ütles, et vastata tuleb kindlalt ja jul gelt, komsomoli esindajale vääriliselt. «Just-just, väga õige täiendus ,» lausus Voldemar Sassi ja lisas

vabandavalt: «Ah jaa, mu noored sõbrad , ma pole teid veel jõud nud tutvustada. Saage siis tuttavaks, sest teil kõigil tuleb koos töötada Aksel Ilissoniga. Tema venda , meie komitee tublit töö tajat Leonhard Illissoni te muidugi tunnete. Loodan, et ka tema vend saab siin majas omainimeseks ! » See oli meie esimene kohtumine ja otsene kontakt Aksel Ilisso

niga, kellest juba nädalapäevad hiljem sai meie uus komsomoli sekretär. Parteisekretäri juurest komsomoliruumidesse tagasi tul les lausus Edmund Näär: « Küll oleks ikka hea , kui saaksime ta

sekretäriks. Oleks majas kindel korrektne mees. Näha , et tore ,

südamlik inimene! » – « Ongi, » lausus Enno- Lembit Mikkelsaar. Ja tõepoolest oli, seda tõdesime üsna pea kõik. Ühel külmal talvepäeval kutsus uus sekretär oma pisikesse bürooruumi mõned komitee ja aktiivigrupi liikmed . Igal kutsutul

tuli anda lühiülevaade oma töölõigust antud momendil . Samas kavandati kiiresti ja konkreetselt ka eelseisvad ülesanded . Kõik märgiti üles, nii vajadused kui mured. Uus sekretär võlus meid

kohe oma sõbralikkuse, äärmise tähelepanelikkuse ja asjalikku sega komsomolitöö kõigis lõikudes. Tagantjärele usun praegugi,

et me kõik vist võrdlesime teda selle poolteist tundi väldanud vestluse ajal eelmiste sekretäridega, kes olid istunud sellel akna alusel toolil . Et selliseid omadusi polnud ajutiselt sellel kohal olnutel , siis mõistagi haaras meid kohe Aksel Ilissoni siiras otse kohesus ja kõikjale küündiv huvi . Nii tuligi välja, et Aksel Ilisson oli meil küll uus sekretär , 63

aga juba tundis meie rõõme ja muresid ning oli pea kõigile ka nägupidi teada . Aksel Ilissonil oli meeldivalt hea omadus väga tähelepane likult suhtuda oma mõttekaaslaste, samuti teda külastanud lin

nakodanike soovidesse-muredesse. Igal võimalikul juhul püüdis ta rääkijat katkestamata ära kuulata ka kõige pikemad , keerukamad ja segasemad lood . Ja kui asjaolud vajasid täiendavat selgitust, leidis ta sellekski tahet ja aega. Peaasi, et küsimus sai arukalt lahendatud. Meenub juhtum , kus komsomolisekretäril tuli isegi küllalt auväärsele koolijuhile, kunagise Tartu Õhtugümnaasiumi, hilisema Tartu V Keskkooli kauaaegsele direktorileJuhan Sütile

selgitada, et nõukogulikus kasvatustöös põhimõtteks

saanud

humaansus ja kannatlikkus annab paremaid tulemusi kui lahmiv karistus. Seda kindlasti eriti sellises keerukas ja vastuolulises

õhkkonnas kui kooli ümberkujundamise periood . Aksel Ilisson vii tas seejuures ka Anton Makarenkole. Kahtlematult ei meeldinud liialdatud korranõudlikkusega direk torile, et tema karistuspoliitikat ei peetud soovitavaks. Tol hetkel oli ta isegi veidi solvunud. Aeg tegi oma töö. Oma viga ja Aksel Ilissoni õigsust tunnistas Juhan Sütt alles kaheksa aastat hiljem

ühel kohtumisõhtul Tartus, kui viisin jutu ka sellele loole . Vana koolimees kinnitas siis juba manalasse varisenud komsomolisek retäri suurt inimlikkust, ühtlasi lisades, et teda kui aastakümnete

kogemustega koolimeest lausa hämmastas Aksel Ilissoni raudne rahulikkus ja edasiviiv loogika keerukate asjaolude selgi tamisel , samuti üleskutse humanismile nende noorte kodanike

suhtes, kes nõukogude võimule lojaalsed , kuid kodanliku kooli kasvatuse ja natsionalistlike väärarvamuste kütkes olles tahtma tult lasid end kiskuda vaenuliku leeri võõrastele radadele. Vana

koolmeister olevat just Aksel Ilissoniga toimunud vestlusest

ajendatuna endale muretsenud ja läbi lugenud Anton Makarenko « Pedagoogilise poeemi». Kasu olnud sellest mitmekordne : tule tanud meelde suure vene rahva keelt ja meelt, andnud talle tagasi usu inimese headusse, hakanud ka paremini aru saama nõuko gude isiksuse kujundamisest ja kollektiivi mõjust sellele. Pärast vestlust Aksel Ilissoniga andis Juhan Sütt oma koolis kõigile komsomoliüritustele rohelise tee ja materiaalse toetuse . 1941. aasta veebruaris korraldatud Tartu-Tallinna suusamara

toni ettevalmistamise ajal tundis Aksel Ilisson tõsist muret sõi

dust osavõtva Mare Varblase treenituse ja vastupidavuse pärast. Mare Varblane ( Heinsoo ) , Tartu V Keskkooli õpilane, komsomoli maakonnakomitee energilisemaid aktiviste, oli ainus tütarlaps Tartu võistkonnas 11.- 15. veebruarini 1941 kestnud raskes sõi

dus . Püüdsin sekretärile igati selgitada , et Mare on kindlalt ainu õige kandidaat meie tütarlastest kommunistlike noorte hulgast, aga see ei vähendanud Aksel Ilissoni muret. Alles siis, kui mara

toni komissar Enno-Lembit Mikkelsaar andis komitee spordiinst ruktori Karl Zeigeri soovitusel komsomoliausõna, et võtab tütar 64

lapse täielikult oma vastutusele, sekretär rahunes . Suur oli tema

rõõm pärast maratoni lõppu, sest tartlased olid pealinlastest igati silmapaistvamalt esinenud ja Mare kogu tee kindlalt rivis püsi nud nii suuskadel kui ka sõpruskohtumiste tantsuõhtutel . Parteikomiteel oli kiiresti vaja kinnitada maakonna hobulaenu

tuspunktide võrk ja komplekteerida see vastava kaadriga . Kom somolist oli vaja saata aktiviste valdadesse, kus grupid nõrgad

ja noortetöö kehvemal järjel. Kommunistide vähesuse tõttu tegut sesid valdades kommunistide ja kommunistlike noorte grupid. Maakonnas oli ligi 700 kommunistlikku noort , kes koondusid 72

algorganisatsiooni. Parteiliikmeid oli maal kümmekond, teist nii palju kandidaate. Suur oli Aksel Ilissoni üllatus, kui ta kinnitamiseks esitatud

kandidaatide nimistust luges esimesena Bernhard Torgi nime. Ja seal ta oligi : tuli ise oma taotlust põhjendama . « Kuidas siis nii, sa oled ju valvuri abiliseks valitud ?» esitas sekretär küsimuse .

«Ja -jah , seda küll, aga nüüd ... ma tahan minna sinna , kus raskem, » vastas Bernhard Tork veidi solvunud jonnakusega . «Aga nagu ma tean, käid sa ka koolis, õpid ! >>

« Sedagi saan edasi teha . Maal on ju ka koole! » « Sa pole ju enne maatööd teinud , » jätkas Aksel Ilisson tõsiselt ja ikka taktitundega selgitada püüdes, et kleenukese poisi koht pole põllumajanduses, vähemalt esialgu mitte. Ta teadis, et tema vestluskaaslane on alles

16- aastane.

«Ja sina polnud ju ka enne sekretäri tööd teinud ,» pahvatas Bernhard Tork .

« Tõsi küll . Partei suunas ... Püüan kiiresti ameti ära õppida,» vastas Aksel Ilisson naeratades Bernhard Torgile .

« No näed , suuna siis ka mind HLP juurde, õpin maatöö ära,» naeratas Bernhard Tork .

« Kulla Bännu, meil on siin sind rohkem vaja ...» ütles nüüd Aksel heatahtlikult naeratades . Nii kestis see vastastikune veenmine veel veerand tundi . Aksel

Ilisson teadis, et Bernhard Tork on tubli , aus ja korralik poiss. Tal oli palju sõpru ja üldine tunnustus . Nüüd oli vaja kuulda võtta vana kommunisti , EK ( b ) P Tartumaa komitee agitatsiooni

ja propagandaosakonna töötaja Alfons Lõhmuse sõnu : «Vaja nõrga tervisega Bännut raskematest ülesannetest eemal hoida.» Aga mis teha , noormees oli oma kortšaginlikes taotlustes jär jekindel . Ta leidis, et on küllalt vana raskustele rinnutsi vastu

astuma . Kuna teda juba nooruse ja pisikese kasvu tõttu ei võe tud mitmele poole (kaasa arvatud miilitsasse ja vallakomsorgiks ) , leidis Bernhard Tork paraja aja olevat ennast nüüd maatööl proo vile panna . Aksel Ilissonil läks üsna raskeks noormeest veenda , aga ta oli lausa kannatlikkus ise. Ta teadis oma vastutust sot siaalselt küpse , kuid füüsiliselt mitte veel mehistunud noore ini mese ees. Ta teadis, et B. Torgi isa oli mõistetud kodanliku 65 5 Mina , kommunistlik noor

kohtu poolt süüdi revolutsioonilise punalipu kandmise eest mii tingul. Vanglas oli ta surnud . Seepärast tundis sekretär erilist

vastutust varaküpsenud maailmavaatega suurepärase nooruki ter vise, heakäekäigu ja õppimise ees. B. Torgi kaitsmisel ilmnes juba tollal Aksel Ilissoni suur inimlik hool, kaasvõitleja eest väl . jaastumine ja kannatlik asjaolude selgitamine. Nüüd , veel mitme aastakümne järel meenub mulle ikka veel suur südamlik, lausa isalik hool, noore parteiliikme mure temast vaid vähe noorema kommunistliku noore ellusuunamise pärast. Aksel Ilisson oli tol lal 22-aastane. Parteisse oli ta astunud kohe pärast juunisünd musi 1940. aasta suvel .

Alles pikapeale suutis Bernhard Tork rahuneda ja nõustus oma avalduse tagasi võtma (õigemini küll täitmist edasi lükkama ) kuni partei uuele, vahest veelgi olulisemale kutsele järgnemiseks. Aksel Ilisson lubas edaspidi Bernhard Torgi avalduse rahul dada . Kinnituseks löödi käed. Kõik, kes seda meestejuttu kuula sid , olid sügavalt liigutatud : ühelt poolt kõige tavalisema kom munistliku noore valmisolek kartmatult rutata vastu igasugustele raskustele ja teiselt poolt noore komsomolijuhi suur südamlik

hoolitsus inimese eest, tema lugupidav suhtumine kaasvõitleja muredesse ja rõõmudesse, soovidesse ja vajadustesse. Muidugi leiti maatööle uus kandidaat. Teotahtelistest noortest ju puudust ei olnud.

Bernhard Torgil polnud avaldust uueks lähetuseks vaja kirju tada, sest paar kuud hiljem astusime mõlemad, nagu paljud tei

sedki, Aksel Ilissoni juurde, et ta meid kohe vabatahtlikena kirja paneks ja relva annaks vaenlase vastu võitlemiseks. Aksel Ilis son oli sõja algpäevil Tartu Töölismajas loodud kaitsesalga orga niseerimise komisjoni liige komsomolikomitee poolt. Valvesalgast

hakatigi järgmistel päevadel moodustama rahvakaitsepataljoni – Tartumaa hävituspataljoni. Aksel Ilisson ütles meile, et relvi on vähe ja neid antakse välja ainult nimekirja alusel . Vabatahtlikke paneb kirja parteikomitees moodustatud vastuvõtukomisjon ees otsas Leonhard Illissoni , Elmar Millerti, Rudolf Meijeli ja Aksel Sanderiga . Sinna mindigi relvade ja varustuse asjus. Omavahele jäädes lausus Bernhard Tork tunnustavalt: «Tore mees, see meie sekretär Aksel . Pidas sõna, enam ei öelnud, et ma olen noor ! »

Saanud järgmisel päeval relvad ja paar päeva hiljem riietuse, astusime mõlemad täies vormis-relvis sekretäri ette. Ta vaatas meid tunnustavalt, tõusis ja lausus : «Nüüd, poisid , oleme kõik

võrdselt rivis ja meie püha kohus on võidelda , vaenlane välja kihutada ja võita!

Meil kõigil olid omad kohustused : läksime

järjekordset lahinguülesannet täitma , Bernhard valvesse, mina Kantkülla ...

Võit oli siis veel väga kaugel . Tema eest lõivu maksmine oli

juba alanud Tartumaalgi... Vaenulikud elemendid panid toime kõiksugu vaenuakte. Oli märgata ka diversioonigruppide elavne

mist. Nende vastu võitlemine pandi nüüd peamiselt rahvakaitse 66

pataljonile, mille rühmade koosseisu kuulus juba sadakond kom munistlikku noort eesotsas nende juhi Aksel Ilissoniga. Kosmomolijuhid on ikka huvi tundnud oma noorema põlvkonna pioneeride töö vastu. Laste- ja pioneeritööst oli huvitatud

ka Aksel Ilisson . 1941. aasta kevadel olid pioneeri- ja komsomoli organisatsiooni sidemed tihedad, mistõttu polnud puudust pionee rijuhtidest, kellest pooled olid noormehed , nendest aga enamik tehnikahuvilised. Tabasalus toimunud vabariiklikus seminar

õppelaagris 7.-9. septembrini 1940 oli Tartumaalt 12 vanempio

neerijuhti. Nad hoolitsesid pidevalt oma ridade täiendamise eest. Inimesi leidus, neid oli vaja vaid õpetada . Mitmel korral peeti Tartus pioneerijuhtide seminare, kus räägiti mitmesuguseid pio neeritarkusi. Mitmekesisem ja ulatuslikum neist oli 1941. aasta märtsis tookordse 5. algkooli ruumides Lina tänavas, millest võt tis osa ligi 80 inimest.

Korraldamise peamine mure ettekannete osas langes küll kolme Tabasalu seminaristi , Enno -Lembit Mikkelsaare, August Einalo ja minu õlule, kuigi kogu organiseerimistöö tervikuna lasus Paul Rannikul , kes oskuslikult suutis endale häid abilisi valida nii

ELKNÜ Tartumaa Komitee liikmetest, nagu Karl Zeiger, kui ka komitee juures tegutsevast aktiivigrupist, kuhu kuulusid Anatoli

Kraemer, Elja Riil, Mare Varblane, Kalle Riikoja jt. Aksel Ilis sonilt, kes esines kõigil seminaridel, saime palju häid soovitusi töö mitmekesistamiseks sõjamängude, spordiürituste, pioneeripi dude ja muuga . Igal võimalikul juhul püüdis komsomolijuht vaa data töölismaja lektooriumi või keldrikorrusele, kus tegutsesid komsomoli ja pioneeride tehnikaring K. Riikoja ja spordiring K. Zeigeri juhendamisel. Meid nähes päris ta rõõmsalt : « Tere,

kuidas pioneeria elab? Mida teete, mis uut kavas ? » Aprilli lõpu

dekaadi algul , kuulnud, et pioneerid ja kommunistlikud noored õues vana lao juures jälle midagi meisterdavad , tuli Aksel Ilisson ise vaatama , millega « noorus tegeleb ». Terava mõistuse ja erksa

meelega tabas Aksel kohe teoksiloleva ära . Noored olid kibedasti ametis: mõõdeti, vaieldi, saeti, raiuti, lõigati ... Seejärel taoti raame kokku . Löögi täpsus jättis mõistagi soovida . Löödi näpu pihta ja kiruti ... Vaadanud viivu, ajas Aksel Ilisson pintsaku seljast ja asus vineeri lõikama . See tunnustav kaasaaitamine kom somolisekretärilt mõjus ja meeldis poistele väga. Kõik asusid innukalt tööle, et valmis meisterdada tank. Ees seisis esimene

vaba mai ja demonstratsioon. Kuulnud, et linna pioneeride esin dus kavatseb rongkäiku saata noortankistide ja lennundushuviliste tehnikaringi liikmetest eri kolonni, kiitis Aksel Ilisson mõtte kohe heaks. Tehnikaringi algatusel tahetigi komsomolisekretäri ülla tada ja valmistada demonstratsiooni jaoks tank ja lennuk. Töölis maja õuel ja Tähtvere pargis harjutati korralikku rivisammu ja marsilaule .

67

Aksel-Ilmar Ilisson

Kirgas päikeseküllane tuulisevõitu 1. mai 1941. Pioneerimale vate lipud, loendamatud punalipud ja loosungid lehvisid tuules . Täisvormis, täpses rivis ja kindlas marsitaktis , hoogsad laulud

suus , sammus pioneerikolonn . Selle ees tank ja lennuk, nende kõrval ja järel tulevased lendurid -tankistid . Rivi ees kaks vanem pioneerijuhti – E.-L. Mikkelsaar ja mina . Voldemar Sassi jutu järgi olnud temagi süda täis rõõmu , et noortel selline kindel rivi , korralik ühtne riietus, võimsalt kõlanud marsilaulud ja mis pea

asi — ees tank ja lennuk !

Kui demonstratsioon oli Tähtvere pargis lõppenud, meil veel aplausid-kiitused kõrvus kajamas, astus noorte juurde Aksel Ilis son ja lausus : « Kallid noored sõbrad ! Olge ikka rivis ja alati valmis ! »

Sellele vastasid pioneerid Anatoli Kraemeri ergutusel « Alati valmis ! » . Anatoli Kraemer oli 1941. aastal üks nooremaid ja aga

ramaid pioneerijuhte . Ta oli agitaatorite grupi liige NSV Liidu Ülemnõukogu valimiste eel. Märtsis 1941 kinnitati ta koos minuga ELKNÜ Tartumaa Komitee mittekoosseisuliseks instruktoriks pio neeri- ja koolinoorte töö alal . Aksel Ilisson lisas pioneeride vas tusele mõtlikult : « Olge valmis ka siis, kui seda peaks meil oota matult väga vaja minema ! » Arvatavasti mõtles Aksel Ilisson tol momendil 1. mai hommikul Tartu Töölismaja aknast nähtud lõbusalt sumisevat rahvamurdu

punalippude ja loosungitega Riiamäel . Lugu oli järgmine. Vahe enne maidemonstratsiooni algust vaatasime Töölismaja

tult

68

aknast Riiamäele . Feliks Pärtelpoeg, tollane ELKNÜ Tartumaa komitee instruktor, vaatas välja ja lausus: «Vaadake, sõbrad , kus tuhanded on koondunud punalippude alla . Küll oleks huvitav teada , kui palju neist jääb meiega , kui peaks midagi erakorra list juhtuma . » Arvasime Feliksiga, et ligi pool ikka . Aksel Ilisson

ütles mõtlikult : « Elame, näeme! Küll aga tahaks, et midagi erakorralist ei juhtuks ! » Ta avaldas veel sellise mõtte, et inimesele omaseks saanud harjumusi ei ole kerge muuta ja kümne kuuga ei kasvata kogu rahvast ümber. Selleks kulub aas taid . Punalippude alla kutsumine ja nende järel lauludega sam mumine ei ole veel punase lipu nimel võitlemine. Viimane pole üldsegi kerge, see nõuab ideede küpsust , suurt meelekindlust ja karastatust .

Sellised olid meie komsomolijuhi Aksel Ilissoni tõsimõtted tol rõõmsal maihommikul . Ja kuigi Euroopas juba sõditi , lootsime, et sõda meieni ei ulatu , olgugi et viimased Tartust lahkunud baltisakslased upsakalt lausa välja pahvatasid , et nad tulevad siia paari kuu või hiljemalt aasta pärast tagasi . Pidasime seda tol lal küll ülbitsejate lõõbiks, aga mõtlema pani see meidki .

Paar kuud hiljem , Eesti NSV kaitselahingute tulikuumadel päe vadel Virumaal Liiva metsas Feliks Pärtelpojaga kohtudes mee nutasime taas veel rahulikku maipäeva ja pidime tunnistama, et meie rahvakaitsepataljonis oli alles pool tuhat meest , lisaks Avi nurmes, Lohusuul , Vasknarvas ja lisakul olevad rahvatasujate

erirühmad . Vähevõitu jäi meid augustiks Virumaale, võrreldes sel lega , palju meid oli olnud mais Tartus . Pataljoni ringkaitses olles mõlgutasime samblamättal kaotusvalust tingitud raskeid mõtteid ja tõdesime , et Aksel Ilissonil oli õigus, kui ütles , et punase lipu

nimel võidelda pole kunagi kerge olnud ja et sõda paneb kõik paika ... Virumaal , meile vähetuntud , kuid siiski kodustes metsades olid

meie noorte sõjameeste mured ja rõõmud ühised . Rõõme oli vähe, selle- eest teadmatust peamistel rindelõikudel toimunust palju . Loodetud murrangut lahingutegevuses meie kasuks lähemal ajal ei saanud enam pidada tõenäoliseks . Vaenlane lausa võimutses, eriti õhus . Nüüd näis ka kindlana , et talveks - nagu Friedrich

Issak oli pataljonis Torma päevil arvanud – me küll koju tagasi delt taganeme ja oma sünnimaa kaitselahingutes esialgu kaota

ei saa . Maa peremeesteks jääme ikkagi ka siis, kui siit kodurada

jaks jääme . Lohutasime end sellega , et küllap tuleme peagi meile

teadaolevaisse paigusse tagasi : enne taganemist oli organiseeri tud vajalikke baase partisaniliikumise arendamiseks Tartumaa okupeeritud aladel . Ühel sügisõhtul oli meil Ants Saarega , 1941. aasta endistel kut sealustel , meenutada palju mälestusväärset. Me rääkisime mõle mad oma sõbrast, tulihingelisest võitlejast, kommunistist, komso 69

molijuhist, väeosa poliittöötajast

kasvatajast Aksel - Ilmar Ilis

sonist .

Et keerukad sõjateed viisid mind Akslist lahku – sattusime erinevatesse väeosadesse —, siis toongi järgnevalt ära Suure Isa maasõja veterani kirjanik Ants Saare mälestused neist karmidest päevadest. Ants Saar oli vanemleitnant Aksel-Ilmar Ilissoni võit luskaaslane Eesti Laskurkorpuse 7. diviisi 27. laskurpolgus . « 1942. aasta jaanuar Uraali -taguses külas , õigemini muldonnide linnas, kus formeeritakse eesti korpuse esimest – 27. polku . Mäe otsas asuvate muldonnide vahel vihiseb Siberi pakases vinge tuul . Jaama saabuvad meestegrupid. Hommikul, lõuna ajal , hilis õhtul , südaööl , vastu hommikut. Evakueeritud, nende väheste riie

tusesemetega , mis õnnestus kodunt kaasa võtta ja mida poole aasta jooksul on veelgi vähemaks jäänud. Poisid tööpataljonidest. Mitu pikka kilomeetrit pakases jaamast muldonnideni. Enamasti siiski öösel. Igal kellaajal . Ja iga kord süttib petrooleumilamp muldonnide kõrval asuva suvise ehituse ühes toas, kus asub partei- ja komsomolibüroo . Laudnarilt, millele on laotatud kolhoosist saadud valge kasukas, tõuseb polgu komsorg, püüab paari võimlemisharjutusega lämma tada lõdisemist öösel jääkülmaks muutunud toas, ja läheb .

Esimene poliitinformatsioon saabunuile. Ebatavaline. Algab mingi lambi otsimisest, et saada valgust. Puude hankimisest ahju kütmiseks, et peletada rõskust. Ja pärast sada ja tuhat küsimust. Millal antakse varustus? Oma on läbi. Kuidas on toiduga ? Millal saab rindele? Äkki teab komsorg midagi siiasõitnu vennast, võib olla oli tolles tatari külas, kust komsorg ise tuli , siiasõitnu naine. Poliitinformatsioon , kus saabunuist « spekulant» pärib, palju mak sab kohapeal pläru , ja Aksel Ilisson mittesuitsetajana laseb oma

tubakapakil ringi käia . Näitlik agitatsioon – sõdurisõprus olgu pläru hinnast tuhat korda kallim. Ja mis seal salata, on neid, kes naril lamades urisevad , et antagu enne saapad jalga, siis rää gime rindeleminekust.

Kaks, kolm , neli tundi . Kuni muldonn saab soojaks, köögist on toodud toit ja naridelt hakkab kostma norskamist. Siis läheb komsorg tagasi vahepeal veel külmemaks muutunud tuppa . Jahedusest kõverasse tõmbunult suigatab ta korraks , kuid

kõrvalasuva staabi käskjalg koputab varsti uksele – uus grupp mehi on saabunud. Ja jälle tuleb tõusta kõvalt narilt, jälle läheb teekond muldonnidesse , jälle algab kõik otsast peale.

Niisugune oli esimene kokkupuude Aksel Ilissoniga , kellega terve 1942. aasta töötasime ühes toas, hiljem muldonnides ja tel kides, talutaredes ja ka lageda taeva all. Kleenuke, kõigest paar aastat üle paarikümne, kuid juba oli jõudnud tuttavaks saada Tartu kommunistlike noorte organisaatorina, olnud hävituspatal jonis, koristanud vilja tatari külas, mille nime olen unustanud . » Vahepeal rüüpame Ants Saarega lahke perenaise pakutud kuuma kohvi. Maitsvat singivõileiba hammustades meenutame 70

Tatarimaa lahket kolhoosirahvast. Muidugi ei saa unustada ka nn . lebjoškat keedukartuli ja hapupii maga ... Ants Saar jätkab mälestuste killukesi ...

tolleaegset maiuspala .

«Esimesed õppused. Komsorgil pole just vaja roodu õppustel käia , kuid Aksel Ilisson käib . Trambib kilomeetreid põlvini lumes. «Ma pean oma poiste juures olema ! » Aga õhtul on komsomoli büroo. Ohtul võtab arvele saabunud kommunistlikke noori . Öösel

kirjutab protokolli büroo istungi kohta , vormistab uute kommu nistlikuks nooreks vastuvõetute dokumente. Kell on kaks, kolm.

Ja hommikul tõuseb koos oma poistega, läheb koos nendega. Kiiv riga, labidaga. Ühepäevastele, kahe- ja kolmepäevastele õppustele.

Reipalt, julgustades väsinuid. Ja ainult üsna lähedased inime sed teavad , missugust pingutust see talt nõuab. Algul me ei pane tähelegi, et polgu komsorgi silmaääred on hommikuti punased, et õhtuti ilmub neisse palavikuline läige. Siis märkame, et vahetevahel külastab ta polgu ambulantsi. Ja lõpuks näeme ta esemete hulgas kraadiklaasi . Kui kedagi pole pealt vaatamas , paneb ta selle kaenla alla .

Varem või hiljem tuleb ka kõige hoolsamalt varjatu avalikkuse ette. Sõnake tuleb ambulantsi arstilt, veel rohkem õdedelt ja

varsti teavad polgukomandör ja komissar, teavad partorg ja tei sedki, et komsorgi kopsud on haiged , et kraadiklaas näitab õhtuti 37,5, 37,6 ja vahel isegi 38.

Algab see, mida võiks nimetada võitluseks Aksel Ilissoni elu

eest. Komissar või parteibüroo sekretär annavad komsorgile pike mate õppuste ajal mingi ülesande, mis sunnib teda õppuse ajaks polgu asukohta paigale jääma. Komsorg aga teatab, et ülesande saab ta täita juba varem, ja läheb õppustele kaasa . Polgukoman dör taotleb ta saatmist sanatooriumi. Komsorg keeldub : «Mina oma poiste juurest ei lahku !>>

Moskvas saadakse teada ühe parema komsomoli maakonnako mitee sekretäri tervislikust olukorrast. Peale selle vajatakse Mosk

vas tõepoolest Ilissoni-taolist head organisaatorit. Diviisi tuleb väljakutse : saata Aksel Ilisson Moskvasse Eesti NSV valitsuse käsutusse. Kuid jälle endised sõnad : « Niikaua kui sõda pole lõp penud, jään sõjaväkke! » Aksel Ilisson kutsutakse diviisi poliitosakonda. Tema kogemusi jätkuks rohkemaks kui polgu komsomoliorganisatsiooni juhtimi seks. Isegi polguülem ja komissar ei protesteeri, nagu juhtub tava liselt , kui polgust tahetakse ära viia head komandöri. Diviisi

poliitosakond ei ela siiski sellises väliolukorras kui polk. 7. laskur diviisi poliitosakonna ülemaks oli 1942-1943 L.-F. Illisson. Tema

soovitust tegevusala vahetada või ravile minna ei võta Aksel Ilis son kuulda .

Just sel ajal ütleb ta sõnad , millest peab kinni : «27. polgu pois tega hakkasin, nendega ka lõpetan sõja . » Ainult vahetevahel sunnib haigus teda pooleks päevaks , vahel 71

isegi paariks päevaks asemele jääma . Pärast seda jälle ainult koos « oma poistega ».

Velikije Luki linna vabastamise operatsioon kestis 24. novemb rist 1942 kuni 20. jaanuarini 1943. Eesti Laskurkorpuse väed osa lesid 9. detsembrist alates ümberpiiratud vaenlase garnisoni rün damises ja linna vabastamisele järgnenud lahingutes 27. jaanua rini 1943 .

Polk läheb Velikije Luki alla lahingutesse. Kolm ööpäeva kest nud marssimine detsembripakases ja -lumes. Parteibüroo käsutu ses on kaks hobust . Kuid Aksel Ilisson ei istu kolme päeva jook sul kordagi reele. Kord seisatab ta kõrval , laseb roodud , pataljo

nid mööda minna , et vaadata , kuidas on olukord rivi lõpus sani

taarroodus. Siis ruttab jälle kolonni etteotsa , roodudest ja patal jonidest mööda , tee kõrval lumes . Kuidas tunneb ennast seal tema lemmiküksus - luurajad ? Seal on kõige rohkem kommu

nistlikke noori , seal on tema oma kasvandikud Tartumaa kom

somoliorganisatsioonist .

Lahingutes Velikije Luki vabastamise pärast pataljonides, roo dudes . Pealetungi ajal roodu komandopunktis, lahingute vaheajal

organisatsiooniline töö. Uute noorte vastuvõtmine komsomoli, parteibüroo istungid otse kaitsekraavides. Pliiats seisab paari kümnekraadise külmaga vaevu sõrmede vahel . Ja öösel . Pikki tunde istub ta oma muldonnis võbeleva tahma

lambi valgel, käes kümme, kakskümmend komsomolipiletit . Vaa tab iga piletit kaua , ja unest väsinud silmade eest veereb mööda

pileti omaniku elu . Alles siis teeb arvestuslehele märkuse : « Lan genud ... » sel ja sel kuupäeval . Oi, kui raske on neid sõnu kir jutada. Kõik nad olid ju oma poisid ... Polgu komissari kaudu tuleb teade , et seitsmendas roodus on langenud roodukomandör, tema asetäitja poliitalal , rivist on väl

jas peaaegu kõik rühmaülemad . Hommikul aga on pealetung. Ja jälle lähevad – sinna ,, kus on kõige raskem – partorg, komsorg. See oli 25. detsembril. Kuupäeva mäletan vaid sellepärast, et too kord lamasin Aksel Ilissoniga viimast korda kõrvuti lumel , ooda tes rünnakusignaali . Ja viimane pilt ( sain haavata ja mind eva kueeriti tagalasse) : vaenlase tuli on mehed rünnaku ajal maha surunud , Aksel Ilisson roomab piki rinnet ühe juurest teise

juurde, julgustab , innustab. Mehed liiguvad edasi...» «Ja nagu sa tead ,» jätkas Ants Saar pärast väga pikka ja mõt likku pausi, « raske ja ohvriterikka lahingumöllu järel Velikije Luki linn vabastati. Selles, et meist kõigist said sihiteadlikud võit

lejad sotsialistliku kodumaa eest , oli omajagu teeneid nii Aksel korpusepois Ilissonil kui kõigil komsomoli- ja parteitöötajail tel!>>

Aksel Ilissoni sõduritee edasist kulgu teame paljude kaasvõit lejate jutustuste järgi . Teda püüti korduvalt viia 27. laskurpolgust teisele tööle. Haigus võttis ikka järjest raskema iseloomu. Tuli sagedamini kasutada tohtrite abi , lühiajalist ravipuhkust. Pikema 72

raviga ja sanatooriumi sõiduga polnud ta nõus . Vabastatud Ees tisse tahtis Aksel Ilisson tulla ainult koos 27. polguga . Ja nii see sündiski . Mäletan , kuidas hiljem Aksel Ilisson sün nimaale astumist meenutas : « Küll oli hea tunne sammuda jälle Tartumaa pinnal!>> Eesti NSV vabastamislahingud , alates Emajõelt , läksid kii

resti . Vabastati Tallinn , Saaremaa ja lõpuks ka Sõrve säär. Veel

kord püüti Aksel Ilissoni tuua sõjaväest rahulikumale tööle . Vabastatud Eesti vajas hädasti head kaadrit. Meie rahvamajan duses oleks selline kohusetundlik töötaja marjaks ära kulunud .

Aksel Ilisson oli loomuomase tagasihoidlikkusega ja äärmise enesevalitsusega juhtiv töötaja , kelle rahulikkus ja käitumisviis kandus üle teistelegi. Tema igapäevases töös oli kõik korrektselt

paika pandud : mõte, sõna , tegu. Temas tundsime kindla käega juhti , võitluskaaslast, seltsimeheliku kollektiivi kujundajat. Temas

leegitsev eriline tuli sütitas teisi, tihti ka kõige tuimemaid . Paari hästi valitud sõnaga oskas ta tõsta teiste meeleolu ja allutada inimesed reaalsusele, tuua nad tagasi oma endisse töörütmi . Ta võis ka inimesi laulma innustada , kuigi tal endal polnud vähe malgi määral lauluannet. Oma eeskujuga õnnestus Aksel Ilisso nil kahtlemata avaldada mõju oma väeosa noortele ja nende

'kaudu ka kõigile ülejäänutele nii lahingõppel Uraali mändide all , lumiste rindeteede rännakretkil kui heitlusrohkeis tuleristseis

Velikije Luki all . Kui raske oli aga võiduusku süvendada kaotus radadel , seda teavad küll vaid need, kellel seda tuli teha palju

dele Enn Kalmu taolistele ... Kui kerge on aga võitude päevil ette valmistada tublimaid nii komsomoli kui parteisse astumiseks , teavad ka need, kes pidanud rasket poliitjuhi-, komsorgi- või partorgiametit.

Loomu poolest hellahingeline ja kaaslaste muret südamesse võtvam kui paljud teised temaealised, oli Aksel Ilisson otsekui täpse baromeetrina kaasa tundev kogu polgu muredele -rõõmu dele.

Pikkadel sõjateedel sammudes jäi paljudes erinevais paigus maamulda kümneid Tartumaa noormehi. Nende kohta öeldi järg misel loendusel , et nad täitsid oma kohust kodumaa ees . Omas

tele saadetud teates märgiti veel , et ta langes kangelasena ja on maetud kõigi sõjaväeliste austusavaldustega selle ja selle küla juures asuvale vennaskalmule. vaja on Kõik see jättis meie komsomolijuhi hinge võlatunde nende hukkunute eest olla rivis , teha kõik, mis võin ja jõuan ...

Olgugi, et arstid juba ammu nõudsid tema ravile saatmist. Aksel Ilisson oli täis kindlat otsustavust jääda oma poiste

juurde ja koos nendega sõita ka otsustavasse lõpplahingusse Kuramaale. Ja siis , kui kõik oli valmis

Balti kaubajaamas ootas ešelon 73

vaid väljasõidukäsku rindele –, tuli ootamatu takistus . Polguko missari asetäitja Mihhail Kukli nõudis täiesti haige Aksel Ilissoni saatmist sanatooriumi . Keegi ei kahelnud selles, et M. Kukli nõue oli humaanne, õige ja juba ammu vajalik , kuid ...

Vahest tema nõudlik järsk toon , käsutama harjunud kõneviis või ... Kes teab ? Aga see olnud ainus kord, kus Aksel Ilisson kogu sõja vältel võttis appi sarvilise sõna , et keevaverelisele ülemu sele kuuma kuradiga selgeks teha : sõjaaeg on võitlemiseks, see aeg pole kohane sanatooriumis lamamiseks, isiklike hüvede nõud miseks. Aksel Ilissoni eesmärgiks jäi « koos oma poistega , koos oma partei ja rahvaga kodumaa eest... Võidu eest ... ! »

See sõjasõit jäi Aksel Ilissonile viimaseks, sest märtsis 1945 murdis raske haigus meelekindla võitleja lõplikult tõvevoodisse. Tema tammine sõjamehehing aga elas ja võitles veel edasi . See kord raske haigusega. Nii jäi Aksel Ilissonil kaasa tegemata eesti poiste võidumarss Kuramaalt Tallinna .

Veera Kononova

Veera Kononova ( Leontjeva) on sündinud 1920. aasta 5. sep tembril Narvas. Lõpetas 1940. aastal Narva II Gümnaasiumi,

1963. aastal kaugõppe teel NLKP Keskkomitee Kõrgema Partei kooli Moskvas. NLKP liige 1946. aastast. 1941. aastal töötas ELKNÜ Keskkomitees tõlgina. Evakueerununa oli esialgu Tatari maal kolhoosis, 1942. aasta märtsist Eesti Riiklikes Kunstian

samblites Jaroslavlis kooriartist. 1943. aastal õppis Jegorjevskis partei-, komsomoli- ja nõukogude aktiivi kursustel. 1944. aasta sektorijuhataja . märtsist alates oli ELKNU Keskkomitee 1948. aasta juulist alates on töötanud mitmesugustel vastutava tel kohtadel Eesti NSV Raadiokomitees ja 1955. aastast alates

Eesti Televisioonis. Autasustatud medalite ja Eesti NSV Ülem nõukogu Presiidiumi aukirjaga.

75

NII SEPITSETI KULTUURIKAADRIT Olen kommunistlik

noor

1941.

aasta

veebruarist .

Kuulusin

Narva linna komsomoliorganisatsiooni . Komsomolitööga Narvas. ma otseselt ei tegelnud , küll aga täitsin ELKNU linnakomitee

ülesandeid . Mind määrati ELKNÜ Narva Linnakomitee poolt OSOAVIAHIM -i ja Punase Risti Linnakomitee koosseisu. Tööta

sin siis OSOAVIAHIM -i Narva Linnanõukogu Orgbüroo sekretä . rina . Komsomoli esindajana oli Punase Risti Komitees ka Veera Kubõškina (Tšernova ) . Tolleaegse OSOAVIAHIM -i algorganisat siooni üks esimesi esimehi oli kommunistlik noor Inno Obram Narva I Keskkoolist .

1941. aasta mai lõpus kutsuti mind komsomoli linnakomiteesse. Esimene sekretär Voldemar Dils, arvestussektori juhataja Ludmilla Viilup ja teine sekretär Vladimir Makarov ütlesid mulle, et

mind saadetakse tööle tõlgina ELKNU Keskkomiteesse. Alates 29. maist töötasingi Tallinnas ELKNÜ Keskkomitees .. Kaadrisekretär Leonid Valter tutvustas mind esimesele sekretä

rile Oskar Cherile. 0. Cher küsis, kas olen kunagi varem tõlgina

töötanud , ja selgitas mulle minu ülesandeid . Tutvusin oma kaastöötajatega . Need olid Niina Maiorova, masinakirjutaja Veera Beilberg ( Linnamägi ) , sekretär-masinakirju taja Niina Ksjunina (Grigorova ), arvestussektori juhataja Maria

Šapina (Makarova ) , sektorijuhataja Karl Raesaar, instruktorid Lidia Tenno, Ivan Mettus , Boriss Pissarev, Aleksander Valkonen ,

Helene Kuma , Veera Jegorova ( Botškarjova ) , arveametnik Marta >

Kraav ( Esser , Sõnno ) jt .

Meenuvad eriti need, keda enam ei ole elavate hulgas , ja muidugi nii palju , kui ühe kuu jooksul oli võimalik neid tundma õppida .

Oskar Cher oli oma asutuse tõeline peremees, autoriteetne, nõudlik, kuid inimlik, sõbralik ja õiglane. Küsimusi lahendas. operatiivselt. Mäletan , sõja algul andis keegi kaastöötajatest

mulle lugeda «Mein Kampfi». Teine töötaja , nähes raamatut minu käes, sattus paanikasse ja avaldas imestust, kuidas võin lugeda selle autori teost, kes alustas meie vastu sõda , ning läks ja kandis ette 0. Cherile. Poole tunni pärast kutsuti kokku välkkoos

olek . 0. Cher seletas rahulikult : koosolek on selleks , et i- le punkt

peale panna . Pole tarvis tekitada paanikat sel puhul, kui keegi loeb vaenlase raamatuid. Kõik väejuhid uurivad alati oma vastaste teoseid . «Ma ei kujuta ette ,» ütles O. Cher , «kuidas ateistid saaksid teha usuvastast propagandat, kui nad ei tutvuks eelne76

Karl Raesaar

valt piibliga . Meie oleme ideoloogiaala töötajad ja peame teadma oma vastaste mõtteid , veendumusi ja taktikat, siis teame ka , kuidas nende vastu võidelda . » Nii oli see küsimus lahen datud .

1

Karl Raesaar, ELKNÜ Keskkomitee sektorijuhataja, on mulle meelde jäänud kui hea seltsimees, tagasihoidlik, sõnaaher, töökas , kohusetruu inimene. Prillidega, tedretähniline, kergesti punas tav .

Boriss Pissarev oli väga kaine ja praktilise mõtlemisega ini

mene, töökas, kiire reageerimisega, mõnikord terav, kuid huumo rist lugu pidav töökaaslane; ta töötas tööstusosakonnas. .

Sõda sekkus meie töörütmi . Ei tehtud enam ainult otsest tööd, vaid seda , mida oli momendil vaja , sest osa töötajaid läks hävi

tuspataljoni. Keskkomitees seati sisse öine valve. Mina aitasin

M. Šapinal (Makarova ) dokumente pakkida ja ära saata . Val mistusime evakueerumiseks ja 9. juulil sõitiski Keskkomitee nais pere koos töötajate perekonnaliikmetega Tallinnast välja . 21. juu lil jõudsime Tatarimaale Kzõl -Julski rajooni Novõi Javaši külasse Molotovi-nimelisse kolhoosi . Seal oli parajasti käsil heinategu . Peale Marta Kraavi ( Sõnno ) ei olnud keegi meist varem maatööd teinud . Tuli selgeks õppida .

Varsti hakkas meie väike kollektiiv kahanema . Oma sugulaste juurde sõitsid Veera Jegorova, Helene Kuma , Maria Šapina , Niina Grigorova , Veera Beilberg. Kommunistlikest noortest jäid kohale Ludmilla Hussar , Marta Kraav ja mina . Koristasime vilja . 77

Algul oli raske, selg valutas, pärast harjusime ära. Ja kui arva sime, et enda eest oli tehtud küllalt, siis tegime nende eest, kes jäid rindele või eriülesandega Eesti NSV territooriumile . Kui valmis uus nisu- või rukkiviht, ütlesime : « See on Cheri eest, see on Raesaare eest. »

Mis puutub komsomolitöösse, siis viljakoristamine oligi tol momendil peamine ülesanne ka komsomoli liinis . Hilissügisel , kui põllul polnud enam midagi teha, läks Marta tööle lehmalauta , mina vedasin hobusega õlgi ja heinu. Kui koguti rindemeestele kingitusi, siis ka meie, kommunistli

kud noored ja Keskkomitee töötajate perekonnaliikmed ( Niina Grigorova ema ja väike õde, Boriss Pissarevi ema ) , tegime väi

kesed pakid ja saatsime koos tervitustega ära. Kohalik kolhoosirahvas suhtus meisse hästi ja just seepärast, et olime üksmeelne ja elurõõmus pere. Kolhoosnikud käisid tihti meil külas , kutsusid endile külla . Meie saabumise algpäevil kor raldasid küla noored meie auks kontserdi .

Talve algul haigestus Marta , ta viidi haiglasse. Vedades hobu sega heinu, külmetasin mina jalad ära ja sattusin samasse haig lasse, kus oli Martagi . Tema rõõm oli suur, kui mind nägi.Marta oli alles 16 -aastane, võõras kohas, vene keelt ei osanud. Õnneks

oli haigla arst pärit Eestist, evakueerunud koos meiega . Tuleta sime meelde Tallinnas veedetud päevi , oma töökaaslasi ja kurvas tasime selle üle, et « noorus ei tule iial tagasi».

Mõni päev pärast seda, kui olin haiglast välja tulnud, saabus Eesti NSV valitsuselt väljakutse minule ja Ludmilla Hussarile sõiduks Jaroslavli Eesti Riiklike Kunstiansamblite käsutusse .

Veel enne minu haigestumist olid läbisõidul meil külas Alek

sander. Arder ja Priit Põldroos. Nad organiseerisid oma külas evakueerunud eestlastest lauluansambli. Puudus veel aldihääl.

Arderile tundus, et mul on alt ja palus midagi laulda . Pärast proovi otsustasid külalised mind ansambli koosseisu võtta . Kok kulepitud ajaks ma ei saanud välja sõita haigestumise tõttu.

Arder ja Põldroos aga ei unustanud meid Hussariga ja nii sat tusimegi Jaroslavli. Alates Kaasanist sõitsime koos Arderi , Põld roosi ja Levaldi perekondadega . Jaroslavli saabusime 1942. aasta 22. märtsil , ansamblite asutamise päeval .

Veidi aja pärast, kui enam-vähem selgus, kes on kes , määrati ansamblite parteiorganisatsiooni poolt komsomolisekretäriks Olev Tinn , asetäitjaks Ludmilla Hussar. Nende ülesanne oli välja sel gitada , kui palju on ansamblites kommunistlikke noori ja komso moliealisi üldse, valmistada noori ÜLKNÜ -sse astumiseks ja viia läbi komsomolibüroo valimised .

1942. aasta augustis, valimiste läbiviimise ajaks , tuli Mosk

vast ELKNÜ Keskkomitee esindaja Linda Mõttus ( Lebbin ) . See, kuidas ta organiseeris valimiskoosolekut , jäi mulle eluks ajaks meelde, temalt saadud kogemused olid mulle abiks ka hiljem , kui olin Eesti Raadio parteibüroo sekretär. 78

Ansamblite komsomolibüroosse valiti Zita Tibar ( Rand ) , Vla >

dimir Alumäe, Harri Külvand , Romand Matsov ja Veera Leont

jeva ( Kononova ) . Büroo istungil valiti sekretäriks Zita Tibar, asetäitjaks mind. Esimesel koosolekul valiti büroo liikmed tööpre siidiumi terves koosseisus . Esimesed noored , kes 1942. aasta suvel ansamblites ELKNU ridadesse vastu võeti , olid Jüri Järvet, Meinhard Kask, Valdeko

Magus , Kaarel Toom, Georg Ots , Richard Mölder, Herbert Pal jak, Eugen Saanpere, Laine Talves, Ilmar Tammur, Harald Uibo, Robert Mägi, Hilda Sutt (Järva ) , Aleksandra Käspert (Alumäe) ja Ülo Kaldme.

Kommunistlikest noortest, kes kuulusid noorsooühingusse enne Jaroslavli tulekut, nimetaksin veel Elsa Aasmat, Aino Alasood

(Tinn ), Tamara Liblikut (Avasalu ), Antonina Jefimovat (Ole nina ) , Ija Kuskovat ( Iljina ) , Jekaterina Kuskovat , Ofelia Tuisku , Ofelia Rebast ( Poder ) , Vello Rummot, Martin Tammeveskit , Jos >

sif Sagalit, Felix Randelit, Olga Lvovat (Gurjeva ). Komsomolibüroo korraldas ansamblite noorte kohtumisõhtuid

Jaroslavli Kummikombinaadi noortega ; organiseeris VTK nor

mide täitmist ansambli rahvale (õppused viis läbi maadleja

Edgar Puusepp ) ; organiseeris muusikateooria õpiku tõlkimist eesti keelde, kuna meil polnud eestikeelseid õpikuid . Tõlkijateks olid kommunistlikud noored Ofelia Tuisk, Jekaterina Kuskova , Ija Iljina ( Kuskova ) ja mina . Minule anti ülesanne anda vene keele tunde laulukooris, kuhu

ma ise kuulusin. Kõige hoolikamad õpilased olid Rudolf Zirk ja Vello Vainomaa . Ka pioneeriealistele lastele Maie Irsile, Henn Kosenkraniusele, Enn Põldroosile, Ivo ja Fred Tibarile , Enn Vähile õpetasin vene keelt . Pioneerijuhi kohustused võttis enda

peale Ofelia Tuisk. Need lapsed olidki hiljem ansamblite juures loodud pioneerirühma tuumikuks. Rühmal oli oma punalipp. Pio neerirühma töö eest oli komsomoliorganisatsiooni poolt vastutav Ilmar Tammur .

Kommunistlikud noored Olev Tinn, Kaarel Toom , Ilmar Tam mur, Vladimir Alumäe, Ofelia Põder, Ija Kuskova , Inna Taarna ( Länts ) , Jüri Järvet, Olo Kaldme, Hilda Sutt jt . käisid esine

mas ka rindemeestele rindebrigaadide koosseisus . Kommunistlikest noortest – aktivistidest oli noorte ja kogu

ansamblipere hulgas kahtlemata populaarseim kuju Hilda Leo oma meeldiva naeratusega.

1942. aasta detsembris toimus Kummikombinaadi rajooni kom somolikonverents . Meie komsomoliorganisatsioon valis sinna dele

gaatideks Zita Tibari ja minu. Zita võttis sõna, rääkis meie orga nisatsiooni tööst, mina tõlkisin vene keelde . Esmakordselt tuli mul esineda nii suure foorumi ees . Sellel konverentsil valiti meid mõlemaid Jaroslavli oblasti kom somolikonverentsi delegaatideks.

Laulukoor ei olnud Jaroslavlis kaua , andsime kontserte teis 79

Olev Tinn

teski linnades. 1942. aasta detsembris käisime esinemas Moskvas Tšaikovski -nimelises kontserdisaalis. Seal nägin viimast korda oma koolivenda kommunistlikku noort Lev Zernossekovit , kes hil

jem hukkus eriülesande täitmisel sõja ajal Eesti NSV territooriu

mil . Tol korral laulsime ühes haiglas haavatud sõjameestele, kus oli ravil ka eestlasi .

1943. aasta jaanuaris asusid laulukoor, tantsurühm ja sümfoo niaorkester

kuuekuulisele

kontsertreisile

Siberisse. Meile eral

dati kaks vagunit , seal me elasimegi . Büroo äraoleku ajaks komsomolibüroo lahkus

Jaroslavlist terves koosseisus

pandi

komsorgi ülesanded kohapeal Olev Tinnile . Ofelia Tuisk oli ansamblite seinalehe toimetuse aktiivsemaid ja töökamaid liikmeid. Ka pika reisi ajal andis Ofelia Tuisk koos

kunstnik Enno Lehisega välja seinalehte, muretses ajalehti ja valis sealt artikleid, mis pakkusid huvi ka teistele. Eriline menu oli Ilja Ehrenburgi sõjavastastel pamflettidel . Vagunis, kus elas laulukoor, lugesime ja tõlkisime Ofeliaga koos. Mäletan , seinalehes ilmuski kord Enno Lehise sõbralik

šarž , selle alla oli kirjutatud : «Veera loeb lehti , kui karikaturist on kohal . »

Tagasi Jaroslavli jõudsime 1943. aasta juunis. Sõitsime välja pakasega , talveriietuses, viltides, tagasi tulime päikesepaistelisel päeval , kui ümberringi kõik rohetas ja õitses. Nii kaua kestis meie ringreis.

Ja siis tuli ootamatu teade : ELKNÜ Keskkomitee saadab Zita

Tibari, Hilda Leo ja minu õppima komsomolikursustele Moskva oblastisse Jegorjevski Eesti Õppekombinaati . Pean kohe ütlema , 80

Ofelia Tuisk et esialgu polnud meist keegi sellest « üllatusest» vaimustatud , sest olime juba harjunud ansamblite kollektiiviga . Aga noorus ei lase kaua kurvastada . Peagi harjusime mõttega, et peame Jaros lavlist lahkuma, ees olid uued perspektiivid , uued kohtumised ,

uued tegemised . Kunstiansamblite komsomolitööd juhtis edasi Vladimir Alumäe , järgmisel aruande-valimiskoosolekul 1943. aasta sügisel valiti uueks sekretäriks Georg Ots. Jegorjevskisse jõudsime juulis , ja esimene tuttav, kes vastu tuli ja kelle üle ma suurt rõõmu tundsin , oli narvalane Ludmilla Vii

lup, pärast kohtusin ka Leonid Valteri, Aleksander Valkoneni ja Ivan Mettusega . Viimane pidas meile loenguid komsomolitöö praktikast. Peatselt sain kokku veel teiste Narvast pärit kommu nistlike noortega : Tatjana Gladõševaga ( Rassadkina ) , Antonina Grudkinaga (Repson ), Niina Trofimovaga, Tsõmbalovaga , Boriss

Koltunoviga, Olga Jevdokimovaga ( Nevodnik) . E

Augustis viidi õppekombinaadis läbi komsomolikomitee valimi sed . Kommunistlikke noori oli kombinaadis üle saja . Sekretäriks

sai Eela Sõstramets (Kuusküll), asetäitjateks Irene Sepp ( Tire )

ja mina . Minu ülesandeks jäi isetegevuse jaluleseadmine õppe kombinaadis .

Laupäeviti korraldati õppekombinaadis tantsuõhtuid , enne tantsu esinesid mõne numbriga isetegevuslased . Ja et esinemine ja esinemiskultuur polnud vastaval tasemel , oli vaatajaid vähe , ka «näitlejatel » polnud tuju nii väikese auditooriumi ees üles

astuda . Tantsu ajaks kogunes nii palju rahvast, et ruum kippus kitsaks jääma. Isetegevuslaste reservid olid alles ammendamata . Hakkasime otsima uusi entusiaste , käisime Eelaga toast tuppa, 6 Mina, kommunistlik noor

81

küsitlesime, kes mida oskab, ja esimeseks kontserdiks, mille orga niseerisime, oli juba kolmveerandtunnine programm olemas. Enne kontserti käisime jällegi toast tuppa ja kutsusime rahvast saali.

Alguses oli pool saali täis, kontserdi lõpuks aga kõik kohad kinni. Kontsert meeldis nii, et järgmine kord tuldi kohti sisse võtma juba veerand tundi enne algust. Nii jäi see komme ka edaspidi seks. Meie esimesteks ja menukamateks «tähtedeks» olid Ruth

Kipper ( Karemäe ) , Erna Roots ja Aleftina Lambakahar (Zait seva ) . Nad esitasid kokatantsu ja vehkisid nii ilmekalt supilusi

katega üksteise nina all, lauldes sealjuures «Vaat, sina oled süüdi ...» (supp vist kõrbes põhja ) , et rahvas puhkes saalis lõbu salt naerma .

Kommunistlik noor Erna Valdas (Laanep ) tantsis hollandlaste tantsu koos Virve Seesmaaga

(Rätsep ) , kes oli tulnud koos

meiega Jaroslavlist kursustele. Eino Tõnismäe laulis aariaid operettidest.

Jegorjevskis esines isetegevuslasena kommunistlik noor , prae gune Eesti NSV teeneline kunstnik Lehte Mark. Jaroslavlist tul nud kommunistlikud noored soovitasid tal sõita Jaroslavli, Eesti Riiklikesse Kunstiansamblitesse, mida Lehte tegigi .

Hilda Leo võttis oma šefluse alla tantsijad, sest ansamblites oli ta ise olnud tantsurühmas .

Isetegevust õppekombinaadis arendas eduga edasi veidi aja pärast valitud ametiühingukomitee eesotsas kultuurikomisjoni esi mehe Rosalie Grossiga ( Toom ). Ja hiljem, kui kombinaadi isete

gevuslased esinesid juba Jegorjevski linna Kominterni-nimelise klubi laval ning haiglates haavatud sõjameestele, võtsid kommu nistlikud noored sellest aktiivselt osa, sealhulgas ka mina (dek

lameerisin , mängisin katkendis A. Ostrovski näidendist «Omade vahel – küllap tuleme toime») . Eriti populaarseks sai ansambel Meriheina juhatusel ning ansambli esituses hoogne ja ergutav laul «Meredel ja ookeanil lehvib uljas punalipp ». Muidugi, peamine ülesanne oli meil õppimine ja me püüdsime, kuidas keegi suutis. Komsomolikursuse viiemehed olid kõige noo remad kursandid Silvia Krunt ( Kalpus ) , Eevi Veervald (Eel rand ) ja Aliide Luuk. Parimatele õpilastele ja aktivistidele kor raldati ergutuspreemiana ekskursioon Moskvasse, kuid meie sõit eriti ei õnnestunud: Tretjakovi galerii , kuhu meid taheti viia , oli sel päeval kinni . Jaroslavlaste kunstimeistrite kontsert Eesti NSV

esinduses lükati paari tunni võrra edasi , rong Jegorjevskisse poleks meid aga ootama jäänud. Jäi siiski mälestus meeldivast jalutuskäigust Moskvas . Oppimise kõrval käisid kommunistlikud noored koos teistega

tööl linnalähedase sovhoosi põllul. Töötasime ka lauatehases, saa gisime laudu, lõikasime traadist naelu , valmistasime kokkupanda

vate majade detaile, mis olid määratud saatmiseks rindele ja fašistidest vabastatud piirkondade elanikele . Kombinaadi rahvas oskas õppida , oskas tööd teha ja oskas 82

lõbutseda . Meie peoõhtud olid lustakad. 1943. aasta oktoobripühad algasid ringtantsuga . Õpilased liikusid mööda treppe ja koridore korruselt korrusele, üksteise käest kinni hoides ja lauldes . Ja nii

peaaegu hommikuni. Keegi ei kurtnud , et teda ei lasta välja puhata .

Kui tagalasse evakueerunud eestlased kogusid raha tankiko

lonni « Nõukogude Eesti eest!» ehitamiseks, andsid ka õppekom binaadi kommunistlikud noored poole oma stipendiumist. Komsomolikomitee võttis vastu uusi liikmeid. Meie read täie

nesid . Eriti jäi mul meelde ühe 14-aastase nooruki vastuvõtmine komsomoli . Tema elulugu mahtus kahte lausesse. Millal ja kus sündis, millises perekonnas. Käis koolis, suvel karjas. Ja lisas väga tõsiselt : «Nii möödus noorus. » See viimane kinnitus vapus tas meid nii , et me ei küsinud talt enam midagi, õnnitlesime ja lasime vabaks. Aga kui toibusime, ei suutnud naeru pidada. Meie olime temast aastaid vanemad , aga ikka veel mõtlesime, et noo rus on veel ees.

Lähenesid kursuste lõpupäevad. Ees ootas tööle määramine. Oli juttu, et mind saadetakse Sverdlovski Tööstuskooli nr. 31

juures moodustatud eesti õppekeelega rühma komsorgiks. Valmis tusime eksamiteks ja lõpukontserdiks. Tulin just proovilt, kus pidin tantsima Alis Valdmaga (Puškina) madruste tantsu, näi dendi proovile. Mängupartneriks oli Zita Tibar , Ludmilla Viilup oli nagu ikka etteütlejaks. Tema oskas teistest kõige paremini sosistada , nii et ühest saali nurgast kostis teise . See oli 1. veeb ruaril 1944. Sel päeval oli tormijooksuga võidetud tagasi Kin gissepp ( Leningradi oblast ) . Akki kutsuti mind direktor Lidia Lambakahara juurde. Seal oli juba hulk inimesi, igalt kursuselt. Ta ütles, et meid kutsutakse Moskvasse, võtku me asjad kaasa , tagasi enam ei tule. Sõidame välja öise rongiga. Grupijuhiks mää rati geograafiaõpetaja Jüri Kipper. Hommikul olime Moskvas . Seal teatati meile, et seoses sõja tandri lähenemisega Eesti NSV territooriumile on moodustatud

maakonna ja linna operatiivgrupid, kes esimestena asuvad tööle

vabastatud Eesti territooriumil. Operatiivgrupi koosseisus oli par tei, haridusala, kaubanduse jm. esindajad. Meie grupis oli isegi leivaküpsetaja .

Mina kuulusin Narva operatiivgruppi . Komsomolitöötajaid oli seal kolm : arvestussektori juhataja Olga Jevdokimova , instruktor Boriss Koltunov ja mina

ELKNÜ Narva Linnakomitee esi

mene sekretär.

Ohtul sõitsime välja Leningradi . Ilma tuledeta , sest aeg- ajalt veel pommitati , eriti Kalinini linna lähedal . Mõnikord seisime, ja siis sõitsime jälle edasi . Hommikul olime Leningradis , Smolnõis. Meid viidi kohe samas hoovis olevasse sauna, nagu sõja ajal

ikka kombeks, kõik sissesõitnud tegid selle protseduuri läbi . Onneks kohtasin Leningradis Tartu operatiivgrupist narvalast Tamara Stehnovskit (Meijel). Tema oli lõpetanud komsomoli 83

kursused Mõškinos ja pärast seda töötanud okupantidest vabas tatud piirkonnas. Ta rääkis mulle oma töökogemustest. Selle põhjal oli mul hiljem kergem koostada komsomoli tööplaani . Järgmise päeva hommikul jagas Eesti NSV siseminister Alek sander Resev Narva operatiivgrupile töötõendid ja saatis teele. Kingissepas võttis meid oma šefluse alla Leningradi rinde staap , meid pandi sõjaväetoidule ja varustusele (varustuse all mõtlen tekke, linu, patju ) . Ja nii me liikusime koos staabiga terve veeb ruarikuu ratastel ühest peatuskohast teise , olenevalt rindejoone

muutumisest. Saime sõpradeks staabi töötajatega : ülem Derev jankoga, tema asetäitjaga komsomolitöö alal Nikolai Sorokoga , kahe kommunistliku noore masinakirjutajate Klara Volkova ja Tatjana Petrovaga . Kõige pikemalt peatusime Krasnaja Gorkas. Nägime Narva kohal tulekuma, kuuldus plahvatusi . Hiljem saime

teada, et pärast elanike väljaajamist Narvast lubasid fašistid SS-lastel majadest asju võtta ja siis kõik hooned maha põletada . Sellest see tulekuma oligi . Lõhati ka Narva kindlused . Nõukogude armee aastapäevaks olime jällegi Kingissepas. Tähistasime seda koos meie uute sõprade – staabi töötajatega. Järgmise päeva hommikul tulid meie grupi oludega tutvuma Eesti NSV valitsuse esindajad ja ütlesid, et mind viiakse tagasi Leningradi , ELKNU Keskkomitee käsutusse . Kui lähenesime Leningradile, küsis H. Allik, kas mul raha elamiseks on . Saanud eitava vastuse , andis ta mulle 300 rubla . Veidi aja pärast naera

tas ja küsis, kas ma raha talle ikka tagasi maksan . Vastasin , et kuidas muidu , saan aru , et see pole mulle kingitud , vaid võlgu antud . Esimesel võimalusel tagastasingi tänuga selle summa .

Veel praegugi tuletan ma H. Allikut tänutundega meelde, kõige pealt juba seepärast, et ta üldse selle mõtte peale tuli, et mul võib raha mitte olla, ja teiseks seepärast, et ta usaldas mind. Keskkomitees kohtasin jällegi oma vanu tuttavaid : Ludmilla Vii lupit ( arvestussektori juhatajat), Leonid Valterit (kaadrisekre täri ) , Ivan Mettust (orgosakonna juhatajat ) ja komsomolikursuse kaaslast Leili Õunapuud ( arveametnikku -kassapidajat). Tutvusin ka esimese sekretäri Juliana Telmaniga. Seni tundmatud olid >

mulle Ita Saks (propagandaosakonna instruktor), Nadežda Jer šova (Välik ) ( kaadriosakonna instruktor ) , Niina Meier ( Kanal ) ( finantsosakonna juhataja ) . Mind kinnitati ELKNU Keskkomitee sektorijuhatajaks alates 1. märtsist 1944. Minu asemele ELKNÜ Narva Linnakomitee esi

meseks sekretäriks aga määrati sõjaväest vabastatud Aleksan der Panksejev. Varsti ilmusidki Keskkomiteesse kaks sihvakat elu

rõõmsat noormeest sõjaväemundris, üks neist oli Aleksander Panksejev, teine Boris Tolbast, keda planeeriti ELKNU Petseri maa esimeseks sekretäriks . Pärast kinnitamist sõitsid nad välja Volossovi rajooni ( Leningradi oblast ) . Komsomoli Keskkomitee komsomolialgorganisatsiooni sekretä riks valiti Ita Saks , asetäitjaks mind. 84

ELKNÜ Keskkomitees puudus veel pitsat . Tellisin Kunstiinsti

tuudi tulevaselt õppejõult kunstnik K. Mihhailovilt pitsati eskii sid ja pärast valitud eskiisi kinnitamist lasin pitsati valmistada. 1944. aasta kevadel hakkas Keskkomitee valmistuma komsomo

likursuste avamiseks Puškinis, oli vaja otsida ruume, neid remon

tida ; komplekteerida õpetajate ja muud kaadrit ; saata välja kut sed tulevastele kursantidele. Suvel võtsime nad Leningradis vastu

ja saatsime edasi Puškinisse. Narvalastest tulid sõjaväest vaba nenud Veera Tšernova ja Mihhail Makarov, tagalast saabusid õed

Batkovad. Septembri algul aga sõitsid ELKNÜ Keskkomitee töö tajad seoses Lõuna -Eesti vabastamisega Võrru. Olin sel ajal haig las, seepärast jõudsin koduvabariiki hiljem, koos viimaste Eesti NSV partei- , nõukogude ja teiste asutuste ja organisatsioonide

esindajatega, kelle hoole alla olid jäetud dokumendid. Kui rong Narvale lähenes, vaatasin ärevusega aknast välja ( see oli esimene sõjajärgne rong Leningradist Tallinna) . Kodu linnast olid järele jäänud ainult varemed ja korstnad. Pilt oli kurb .

Kehras rong peatus . Vaatasin aknast välja . Nägin Hilda Leod kamandamas suurt hulka inimesi, kes töötasid hoolega labida tega ; selgus, et parandatakse Kehra silda . Veidi aja pärast läks sõit edasi .

Anu Kullman Anu (Anna) Kullman on sündinud 31. jaanuaril 1920 Tartus. Lõpetas EKP Keskkomitee Vabariikliku Parteikooli 1951. aastal

ja Tartu Riikliku Ülikooli 1959. aastal. NLKP liige 1943. aastast. Töötas 1940. — 1941. aastani Tallinna Linna Elamute Valitsuses.

Sõja ajal oli Nõukogude armee 7. eesti laskurdiviisis meditsiini õde. Pärast sõda oli partei- ja nõukogude tööl Tartu maakonnas ja Otepää rajoonis. 1963. - 1977. aastani oli kaadri väljaõppe insener' Tartu Ehitusmaterjalide Tehases . Praegu personaalpen

sionär. 1968. aastast alates Suure Isamaasõja Tartu veteranide klubi sekretär. Autasustatud Isamaasõja II järgu ordeniga, meda litega ja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjadega .

86

1

PÄEVIKURIDU SÕJAPÄEVILT Olime Leeniga kaksikoed , sündinud 31. jaanuaril 1920. Pärast isa surma 1931. aastal kasvatas meie lasterikast peret ema üksi. 1940. aasta pöördelisel suvel said meist Leeniga kommunistli

kud noored, uue elu helgetest perspektiividest haarasid kinni ka meie õed -vennad .

Ja siis algas Suur Isamaasõda .

Kallima aardena on mul säilinud Leeni ja minu päevikud sõja päevist, samuti Leeni kirjad mulle neist aegadest, kui me enam koos ei olnud (neid võib võtta kui Leeni päevikmärkmiku jätku) . Tallinna kaitselahinguist 1941. aasta suvel kirjutab Leen oma päevikus : « See oli Raasikul kindlustustöödel . Viimase silmapilguni veen sin end ja teisi : « Kindlustame Tallinna võitmatuks. » Rahvas

pages Arukülla, kus pidid ootama vagunid . Jäin veel «viimaseid mohikaanlasi» Raasikult kokku koguma ja varandust, s. t. söögi kraami korjama. Lõpuks olime kogu elusa ja elutu kraamiga veo autol ja sõitsime.

Teel nägime õhurünnaku eest põõsastes varjul olles õhuvõitlust. ' Nägime, kuidas kaks pommi visati Arukülla. Teadsime, hukkub meie inimesi . Ainuke helge hetk oli näha fašistliku õhulohe hävi tamist pärast seda , kui ta oli pillanud veel neli väiksemat pommi.» Meid oli 30 kommunistlikku noort. 25. augustil saime korral duse tulla ELKNU Keskkomiteesse ja öösel kella kahe paiku asu sime Tallinna sadamas olevale laevale « Suur Tõll». Kolm päeva ja ööd võisime Tallinna reidilt näha pealinna kangelaslikku kaits mist .

«28. augustil kella 6 paiku hommikul sõitsime välja . Meie kara vanis pidi olema ligi 100 laeva . Pommid , torpeedod , kuulipildu

jate ragin, tõrjekahurite mürsud. Selle muusika saatel kestis reis kuni 29. augusti õhtuni .» Kui meenutan seda sõitu «Suurel Tõllul », siis tulevad silme ette plahvatused , millest merevesi lausa kees. Meie karavanist hukkus laevu paanika, surmaeelsed appihüüded, tormamine. Me kõik olime valmis iga hetk vette hüppama , kui laev peaks saama tabamuse.

Kommunistlikud noored istusid kobaras kaptenisillale viiva trepi all ja laulsid , et hoida oma meeleolu . Leningradi jõudmine oli nagu surmasuust pääsemine ... « Saabumine oli

üldiselt

lõbus .

Punaarmeelased

korraldasid

kontserdi . Isegi tantsiti , tüdrukud naeratasid nagu ballisaalis, elusid hävib, mehed sidusid olematuid lipse . Korraga meenub 87

meie lähedasi hukkub . Ei tohi nutta , ei tohi olla nõrk, praegune võitlus vajab raudseid inimesi . Pugesin laeva kaptenisilla varju . Kodused mamma , Regina, Boris, Agu , Marie , Maila , Olli jäid ja võib -olla hukkuvad . Kahju kõigest, kahju meie uuest

elust –

sotsialismist ...>> » Leningradis majutati meid, kolmkümmend eesti kommunist

likku noort, koolimajja , mis asus Tšehhovi 15. Juliana Telmani

juhtimisel käisime abiks tööl evakuatsioonipunktides ja haigla tes. Oli ka päevi , mis möödusid tööta , õppisime üksteist tundma, ning sellel perioodil tuli läbi teha palju katsumusi. Mitmel kor ral üritati meid üle Laadoga viia . Kui läksime jalgsi uuesti tagasi Leningradi, olid inimesed väsi nud ja kurnatud , mõned kaotasid pääsemislootuse . Oli ju veede tud mitmeid päevi ja öid sügisese külma metsa all söömata.

Mõnigi kommunistlik noor hakkas virisema . Leen kirjutab südant valutades oma päevikmärkmikus 6. septembril: « Komnooreks on mõningal juhul tuldud siiski vaid selleks , et vast avaneb võimalus üle oma võimete mängida peategelase osa .

Kui aga selgub, et enamus ei soovi näha veiderdajaid, siis tekib sääraseid väiklasi võitlusi , mida ei oleks võinud uneski näha ... Tahaksin , et kogu komsomol koosneks halvemal juhul minusugus

test, siis oleks kindel , et peetakse esmajoones silmas komsomoli hüveolu , et tehtaks meelsamini tööd, kui et nauditaks nädalaid jõudeolekut, ja et öeldakse meelsamini mittemeeldivat, kibedat tõtt, kui et magusalt lääge naeratusega tehakse käegakatsutavaid võltskomplimente.

Olgu kuidas on , kuid talitan nii , et mul ei tarvitse punastada enese pärast ...

Jään oma kange kriitika ja raudse jõukindlusega ning julge otsekohesusega võib-olla sõpradeta – olen siiski ma ise. >> Noortel oli algul nagu raske harjuda sõjaolukorra ränga eluga . Uued päevad tõid uusi korraldusi ja üllatusi. Leningrad oli ümber piiratud. Linna pommitati nii öösel kui päeval , toiduvarud olid lõppemas . Juba ammu ei antud meile leiba , kuid nälga ka polnud. Sõime herne-läätseputru . Teadsime Leeniga , et õde Veera oli evakueerunud oma väikeste

lastega juba varem Nõukogude Liidu tagalasse, tema mees Arkadi Uibo oli meiega ühel laeval ja arvatavasti ka Leningradis. Oota matult kohtasime Leningradis vanemat venda Borist, kes oli

Narva kaudu ühes tegevarmee osadega Leningradi taganenud. Leeni päevikust 15. septembril : « Nüüd jällegi Leningradis . Eile nägime Borist – olin metsik

rõõmust . Imelik, kui pead kedagi kadunuks ja seda taas näed , siis on nii segased tunded, et ei tea , kas oled hullusti õnnelik või õnnelikult hull ... Igatahes kogu eilne päev möödus jällenäge mise rõõmsas udus. Jalutasime hilisõhtuni Neeva kaldal . Täna on

Boris aga jälle kadunud kuskile, kust ta ei ole end ilmutanud – 88

on ju sõda ja igale rõõmsale hetkele võib järgneda midagi , mis lõhub rõõmu. »

Boris langes mõned nädalad hiljem, see jäi meie viimseks koh tumiseks vennaga .

30. septembril :

« Oleme kord ometi jõudnud üle Laadoga. Metsas ööbisime

Anuga kuhja juures heintes. Öö oli ilus ja meie kaks tekki aita sid meid soojendada. Järgmisel päeval keetsime isegi suppi sel lest kapsast , mille Anu tõi põllult töölt tulles , neist kartulitest, mida korjasime tühjalt põllult , ja lihast , mis mul oli säilinud Ins tituudis jagatust . Aga oli maitsev . Elu ise õpetab , kuidas elada ... »

Rongisõit algas kella nelja paiku ja laevasõit alles kell kolm järgmisel päeval .

Hommikul istusime loomavagunitesse, kus olid narid, ja sõit sime kuni Vologdani . Hilda Taltsi, Leeni ja minu vahel kujunes suur ja sügav sõprus, ühtekuuluvus . Leeni ja Hilda vahel eriti,

sest nad mõlemad olid haritud , paljulugenud , laia silmaringiga noored , mina aga endine karjalaps ja majateenija, ei osanud tol korral igasse vaidlusse asjalikult sekkuda. Meid kutsuti vaguni kolmikuks .

Aliide Luuk, Helmi Vilberg ( Kurba ) , Georg Takjas , Karl Zei ger , Osvald Loit, Harri Vitsut ja paljud teised olid meiega ühes vagunis, mis liikus mõnikord ainult 6—7 kilomeetrit päeva jook sul .

Sõit tagalasse kestis peaaegu terve kuu. Et vagunis olid kõik kommunistlikud noored ,, siis toimusid ka koosolekud vagunis . Leen kirjeldab oma päevikmärkmikus ühte koosolekut, kus aruta takse tema küsimust , sest ta läks vastuollu vagunivanema ja kom somoli grupiorganisaatoriga . « Kui ma palusin seltsimeestel anda mulle näpunäiteid enda parandamise kohta , soovitas Takjas kasvatada paksu nahka . Enne ma jään samasuguseks teravaks, kui et muutuda paksunahali seks. Ma ei muuda end millimeetritki , kui mulle ei tehta selgeks, et seda on tarvis , et see on hea .

Ma imestan Takjast . Ta julges end isegi allapoole asetada , oma kulul teist tõsta . Tema suurus seisabki tema otsekohesuses. enda ja teiste vastu . Ta ei naeruväärista kedagi kunagi. Tema võib iga oma sõna eest vastutada . « Tunnen ka ebamugavust, kui räägin Leeniga , temaga ei saa rääkida kõigest tühjast -tähjast, ta ei lase end kaasa tõmmata labastest naljadest . Ja nii peab tema juures valima teemat ja tooni . » Seda ma ei teadnudki. Sellepä rast siis tüdrukud hoiduvad kõrvale, sellepärast siis poisid vaiki vad või kobavad sõnades . Niisiis ... see tõstis isegi mu enese teadvust ...

Igatahes koosolekust oli niipalju kasu , et see lähendas Anu, mind ja Hildat ja loodetavasti lähendab kogu meie komsomoli 89

peret. Olin täna pärast seda lähenemist otse õnnelik, kartsin, et see jälle puruneb. Tahtsin olla kõigile hää .

Jään endaks, püüan kõigepealt end parandada, kuid tahaksin, et inimeste labasus asenduks soliidsusega .

Kõik peab minema hästi . Komsomol peab saama ühtseks , hääks pereks.»

16. oktoobril 1941 peatus Uraali viiv ešelon Unkurda jaamas. Olime jõudnud Tšeljabinski oblasti Njazepetrovski rajooni kol hoosi «Leninski Putj ».

18. oktoobril Leeni päevikust :

«Siia tulles jaotati meid üheksasse kolme-, nelja- ja viieliikme lisse gruppi . Meie kolmik on end sisse seadnud. Suurel laual on praegu meie raamatud , albumid – need tükikesed kodust . Samal laual asetseb ka meie ajaviide --- male.

Nurgas on meie voodi, kus oleme maganud kõik koos ... Kuidas võidakse töötada, kui ei tehta vahet töö ja hullamise vahel , kuidas võidakse rõõmustada puhkusest, kui seitse päeva nädalas ainult tööle venitakse ja tööl venitakse...»

Hiljuti oli komsomolikomitee valimine. Leen valiti komiteesse, tema ülesandeks jäi partei ajaloo õpetamine. «Mul on hea meel, et olen komitees, et mul on õigus otsusta vates küsimustes kaasa rääkida ...

Nüüd käib kibe ettevalmistus oktoobripidustusteks. Kavatseme üllatusena Hilda juhtimisel ette kanda « Pesunaiste polka»

pantomiimi kolme tegelasega. Igal õhtul räägime enne magamaminekut Eestisse tagasimi . nekust, see on lootus, mis toidab meie elu ...

Eile oli partei ajaloo ringi esimene referaatkoosolek. Ule ootuste hästi oli kokkutulejaid. Tegin lühikese sissejuhatuse, rõhu tasin õppimise tähtsust ja võtsime läbi esimese peatüki. Kõik läks täitsa normaalselt. Määrasin ka järgmised referendid.» 4. novembril :

«... kõik olevat nii kohutavalt väsinud tööst ja haiged läbiela

tud raskustest, et ei suuda mitte kui midagi. « Need on haigete inimeste jõuetud mõtted,» arvab Hilda . Ime lik , et meie kolmik töötab ja peale selle jätkub tal küllalt tahet veel muudekski ettevõtmisteks. Nii juhib Hilda laulukoori, minu hooleks on partei ajaloo õppering , ainuke ring, mis töötab ja

rakendab teisi tööle referentidena,ja Anu lööb igal pool innukalt kaasa ...

Täna juba arvati meid kolhoositoidult maha . On ka täiesti mõistetav, kui aktivistide asemele on tulnud siia grupp vigaseid,

kellest loomulikult praegusel raskel sõjaajal iga mõistlik kolhoos katsub võimalikult ruttu vabaneda .

Tuleb ju arvestada küll asjaolu, et meile pole antud luba tud varustust , nii et nende sõnamurdmine võiks lubada meilgi 90

käituda vastavalt. Oleneb ka inimesest, kuidas keegi asjale vaa tab .

Mul ei tuleks pähegi valida jõukohase töö asemele jõudeolekut. Minu arvates iga normaalse inimese normaalsena püsimiseks on tarvis tööd .

Ma ei tee tööd selleks, et seda peab tegema , vaid selleks, et tööta olles tundun endale ühiskonna vargana ... Igatahes, et olla vääriline minema tagasi Eestisse, selleks tuleb

karastuda raskustes , karastuda teraseks, aga mitte lamada õlge del ja mõlgutada haiglasi mõtteid oma tervise hoidmisest Eesti jaoks . Kes ei suuda võita raskusi , seda ei vaja tulevane Eesti , veel vähem kommunism .

Tuleks neisse seltsimeestesse süvendada enam usku endasse ja tervisesse, kuid nad rõhutavad, et vähemalt nemad vajavad kor ralikku ravi ja sinu sõnavõtt tembeldatakse jalamaid hoolimatu seks haigete vastu ...>>

Niisugused vahejuhtumid, kus puudus üksmeel , ei teinud meie organisatsioonile au au.. Rasketel katsumusperioodidel õppisime tundma inimesi. Karastusime ja muutusime mehisemaks. Novemb rikuu keskel käis meie kolhoosis Juliana Telman , kes tutvus olu

korraga . Kommunist Eduard Veldre koos oma naise Minnaga toodi meie kolhoosi. Lastesõim suleti ja muudeti ühiselamuks. 20. novembril :

«Mind on ülendatud juba vasikate Leeniks ja seatalitajaks. Iga päev vabastan kellegi puhkama ... Iga päev uus grupp , kaks

päeva väiksemad ja keskmised vasikad, kaks päeva sigu, päev suuri vasikaid . >> 4. detsembril :

«Tähistasime 1. detsembrit siin Uurali jalal . Valgustamata koo

lituba , kuuvalgus. Meeleolukas ādang. Algasime « Punase lipuga», mis kõlas läbi videva ruumi pisut süngena, vaimustatult. Minu tiline seisang tööliskangelaste mälestuseks. Kõne Veldrelt. » 31. detsembril :

«Lõpetasin partei ajaloo VII peatüki kokkuvõtte . Pean raamatu

andma referent Osvald Loidile, nii et tuli rutata . Homme on mul suured vasikad , pean tõusma juba kella viie-kuu paiku . » 1942. aasta 2. jaanuaril : « Nii lendab aeg . Juba on 2. jaanuar . Uue aasta võtsime vastu üpris toredasti . Rahvatantsudest esi

tasime seekord «Vändra polka » ja « Kaera -Jaani ». Kõik oleks läi nud loomulikku rada , kui onu Päss ei oleks alanud Vändra pol

kat vale kandlelooga . Hiljem aga parandasime vea ja pean ütlema, et tänu sellele sain tõsisesse peomeeleollu. Tantsisin palju. Päris lõbus oli. Nüüd teab juba iga sülelaps, et olen Leena, ja lahku

des paljud sõnasid : «Dosvidanija , Lenuška ! » Palju puhttundelist südamlikkust on venelaste juures . »

Kolhoosis töötades saime teada , et organiseeritakse eesti rah 91

vusväeosa ning kutsutakse kõiki eesti mehi selleks kokku . Lootu ses, et naisi ka vastu võetakse , asusime teele. Läksime lauluga. Oli suur tahtmine kaasa aidata , et vaenlane saaks meie kodu

maa piiridest kiiremini välja aetud . 14. jaanuaril: « Oleme jõudnud juba Tšeljabinskisse . Meid on kokku üle saja . Oleme majutatud ühte ametiühingu klubiruumi. Alguses mõtle sime, et meie eluasemeks on määratud mingi teatrisaal .

Praegu istun laval nari teisel korrusel rambivalguses peaaegu rõduga ühel kõrgusel . Naisi on siin võrdlemisi vähe , kuid on nagu kadunud vahe seeliku- ja püksikandjate vahel . Eile oli isetegevusõhtu. Tantsisime «Tuljakut » . Esmakordselt nii suurele hulgale. Koos oli ligi 1000 inimest . »

20. jaanuaril : «Meie , kaksteist tütarlast , oleme saanud endale peale neljakord set kolimist täiesti mugava semljanka . Siia loodetavasti tuleb jääda kogu õppuste ajaks .»

Eesti laskurdiviisi kogumise ja väljaõppe laagrikohas algas uus töö. Muldonnid , mis pidid saama haiglaruumideks, olid rõsked ja

vajasid palju kütet. Käreda külmaga käisime metsas puid lõika mas ja kandsime teinekord isegi oma turjal laagripaigale. Üks tähtsamate ürituste algatajaid oli vana kommunist Elfriede Mor genson , kes pärast oli sanitaarpataljoni laohoidjaks. Meie üksuse haigla hakkas varsti tööle .

30. jaanuaril :

«... On tore, et käib rividrill , saab pisut liikuda . Ja hea, et algavad partei ajaloo loengud, võib-olla saan ka oma poliitilisi teadmisi rakendada . Punaarmees on palju võimalusi õppimiseks.

Nii on meil iga päev poliittunnid, saame informbüroo teateid ja ajalehti . » 5. veebruaril :

«Vahepeal olen saanud kahekümne kahe aastaseks. Koos uue

aastaga tulid eluski mõned muudatused . Olen määratud sanitaar grupi juhiks, kus täpselt pole veel ülesanded teada , samuti pole veel gruppki õieti formeeritud, see selgub lähemal ajal . Eile oli meil

diviisi

staabi komnoorte esimene üldkoosolek.

Mind valiti koosoleku juhatajaks ja hiljem isegi büroo liikmeks ... Mul on hea meel , et anti võimalus rakendada oma võimeid .

Viimasel ajal ei ole ma midagi suutnud teha sanitarina , enam

tööd on olnud poliitalal , samuti rähklemist seinalehe väljaandmi sega . Oma erialal tegime Anuga tööjaotust õpinguis . Anu jälgib sanitaarloenguid , mina õdede oma, hiljem kumbki teeb teisele vas tava ettekande. Nii saame rohkem õppida , enam teadmisi . Meil on nüüd uus elamu , millega ka juba harjutud . Selles elab

praegu 26 naist, pisut kitsas ja natuke pimedavõitu , kuid päris soe ...»

12. veebruaril :

« Olen nüüd meditsiinilise sanitaarpataljoni komsomoli algorga 92

nisatsiooni sekretär. Liikmeid on veel üpris vähe – 18, kuid lähe -

mal ajal suureneb nende arv kindlasti . Mulle meeldib töötada Arseni Kallastega ...

Olen jälle haiglas valves . On kahju inimestest, haigetest, kui nad oma palavikust läikivate silmadega avaldavad lootust , et kõik on juba möödas, söögiisu tõuseb ja valud on kadunud .

Katsun pulssi, see taob pöörases tempos. Kas kriis või on see juba möödas või koguni... Teeks midagi, kuid tunnen end nii jõuetuna selle suure häda ees. Keegi on olnud söömata kolm päeva , endal palavikku päris tublisti . »

21. veebruaril saime Leeniga teada meie venna Borisi lange misest Leningradi kaitsmisel . Üks eestlane kõneles, kes nägi seda pealt, Leen nähtavasti tahtis Borisi mälestuseks midagi kirju tada ning on jätnud päevikusse tühjad lehed .

Boris, olles sakslastest ümber piiratud, tulistas viimse padruni ja laskis viimse granaadiga õhku enda ning lähedalolevad vaen lased . 9. märtsil :

«Mu päevik näeb jälle üle hulga aja tinti . Eile oli naistepäev. Korraldasime suusakrossi , millest võtsid osa 6 naist . Tulin esi

meseks, ajaga 13 min. 30 sek. (2,5 km ) . Tee oli metsik ja me ei teadnudki , et mõõdetakse aega , peale muu oli ka start ebamäärane .

Klubis toimus naistepäeva õhtu . Mind valiti koos Juliana Tel mani ja Elfriede Morgensoniga presiidiumi . »

Leen lahkus 7. eesti laskurdiviisi sanitaarpataljonist 10. april lil 1942 algul Leningradi Punalipulise Balti Mere Laevastiku käsutusse ning sama aasta sügisel 14. septembril maandus ta langevarjuga fašistide okupeeritud Eestis Alatskivi piirkonnas. Kirjad, mis Leen meie sõjaväeossa saatis, olid tulvil kaasaela mist meie komsomolitööle.

13. augustil kirjutab ta : « Kuidas elab komsomol ? Kirjuta , kes on sekretär , mis te olete

teinud ja kuidas on üldiselt komnoorte tegevus. Tervita komso moli sekretäri minu poolt tuliselt ja soovi talle lakkamatut töö tah

ja armastust organisatsiooni vastu . Igale komsomolile eraldi

soe, seltsimehelik käepigistus ja jõudu ning hääd tahet töötada . Sest meie töös seisab meie tulevik. »

16. augustil: «Arkaadilt kuulsin , et Maripuu on komsomoli sekretär . Soovi

talle minu poolt jõudu , edu ja head töötahet. Ütle , et ka mina oleksin talle hääletanud, kuna usun tema praktikasse ja töö innusse ning veendumusse. Suru soojalt ta kätt minu poolt. Veel rõõmustab mind üks asi meie organisatsiooni elus , nimelt see, et

Ella Kallas tuli üle sanitaarpataljoni. Nüüd hakkab isetegevus kindlasti enam liikuma , sest Kallas oskas leida õiget suunda ise tegevuses. Soovi minu poolt talle indu edaspidises tegevuses . Üht 93

lasi arvan , et sina ei lase iialgi ennast kaks korda paluda, kui sa suudad milleski kaasa aidata ...

Oled sa kunagi tundnud, mis tähendab, kui keegi on kole pas siivne ja sa pead teda mõnesse tegevusse tõmbama. Siis on sel line tunne, nagu lohistaksid mingit kohutavat raskust enda järel. Oi, kolhoosis olin selle tunde pärast mitu korda meeleheitel. Ma

ei sooviks, et keegi komnoor seda teisele tekitaks. Kui leian nüüd neil päevadel aega , kirjutan Maripuule kirja, oleks talle nii palju öelda. Meeleolu on paranenud , sest viimastel

päevadel on frondi olukord pisut paranenud . Ühtlasi tõi Arkaadi Uibo uudiseid laagrist, Eesti laskurdiviisist. Oleks kõik nagu hoo pis ligidal . Tervita kõiki komnoori seltsimehelikult . Utle neile , et kuigi ma

kunagi ei rääkinud sellest, on igaüks nendest mulle nii armas nagu oma õde-vend. Ütle, et suvepäike kindlasti on lisanud' sani taarpataljoni komsomoli peresse veel enam energiat ja uue sek retäri juhtimisel läheb töö kahtlemata hästi ja katkestamatult . See on minu suurim soov .

Tervitan sind väga -väga . Sina tervita ka kõiki neid , keda tund sin , kuid kellele paberi puudumisel siia ei saanud märkida erili selt. Siiski , Leida Sillaotsale südamlik tervitus . >>

Isiklikku elu Leenul nagu polnudki. Ta saab sellest ise aru ja ühes kirjas kirjutab :

«Ma olen paha õde, mõtlen kirjutada sulle kirja , kuid see kuju neb mingiks « peapesu -tegemiseks ». Kullake ! Tean nüüd , et Hildat

ei saa enam tervitada (suri nakkushaigusse. – A. K. ) . Tean , et Elfriede Morgenson oli raskesti haige. Meie komissarile Arved Kalvole tuhat tervitust. See on tõesti tore inimene .>>

20. augustil Leningradist :

« Praegu on « Nord» suletud , ammugi ei müüda seal enam kooke ega kakaod . Mäletad , Anuke, kui saime seal teada , et Boris on

Leningradis. Mäletad veel , kuidas sõime koos Borisiga kooke ja tellisime muusikat?

See oli natuke vähem kui aasta tagasi, kui me tagalasse tulime.

Palju on selle aasta kestel juhtunud. Nii paljusid, kes sel ajal veel liikusid meie ümber, rääkisid meiega ja sisustasid meie

päevi , ei ole enam. Ja kes teab, kauaks meidki enam . Muidugi, viimane on öeldud sellepärast, et võib juhtuda nii palju, on ju sõjaaeg.

Anuke, pea meeles, et meil on võita nii palju ja selle võiduga võrreldes kaotada vähe. Tea, et meie tegudest oleneb põldude haljus ja nii on kergem püstipäi vastu minna igale raskusele .» 24. augustil :

« ... Pea püsti ! See on alles raskuste algus. Aga see kõik on mööduv. Mäletad , sa ise kirjutasid kord mu mälestussalmikusse umbes sellise mõtte, et torm ja vihm mööduvad ja paistab jälle päike. Niisama kaob ka kõige suurem valu ja lein ning tuleb aeg, kus võib päris südamest naerda ja õnnelik olla. 94

1

Leen Kullman

Elu on nii ilus , nagu ta on. Ilusaks teevad selle tihti just rasku

sed ... Ma mõtlen tihti sellele silmapilgule, kui me jälle kord kohtume. Kui palju on siis rääkida, kui palju küsida ! Loodame, et see jällenägemine on ainult mõnede kuude küsimus. » 1942. aasta 27. augustil kirjutatud kiri oli viimane : «Täna on palju rahmeldamist, nagu ikka enne ärasõitu. Leid sin siiski vaikse hetke sulle kirjutamiseks. Anuke, olen viimasel

ajal kirjutanud sulle nii palju , et ei ole enam ülevaadetki, mida ma ei ole sulle ütelnud . Tahaks öelda sulle midagi head, aga ei leia sõnu , millega avaldada tundeid.

Mäletad, et rääkisime kord sellest, kuidas pärast sõda teeme ülevaate või õieti kokkuvõtte sellest, kes meie perekonnast on 5

säilinud . Loodan , et teeme selle kokkuvõtte koos. Sind südamest tervitades sinu (kak- sik) Leen .

P. s. kõigile palju, palju tervisi .» On palju aastaid möödunud , kui sain Leenilt viimse kirja . Tahes-tahtmata tuleb tema kuju meelde. Tavaline tütarlaps, sale,

sportliku kehaehitusega . Armastas ja oskas maitsekalt riietuda. Tema pruunides suurtes silmades oli alati teadatahtmise janu ,

pilk oli tähelepanelik, tõsine ja kui ta kõneles, siis särasid või kurvastasid silmad kaasa .

Leen armastas loodust. Tundis huvi muusika vastu. Kodustel

õhtutundidel mängis Leen viiulit, Boris kitarri . Kõik me armas tasime laulda ja luuletusi kuulata ning ise deklameerida . Eriti 95

meeldisid F. Tuglas , J. Liiv, G. Suits . Boris mängis väga hästi

malet . Ta korraldas kodus võistlusi . Meie Leeniga kahekesi püüd sime teda võita, kui lipp oli ette antud, kuid tulemusteta. Tähelepanelikult jälgis Leen ümbritsevat elu . Luges palju. Ta uuris juba varakult vanemalt õelt Veeralt ja tema mehelt Arkaadi

Uibolt, kes olid kodanlikus Eestis juba põrandaalusest kommunist likust liikumisest osavõtjad, mis on nõukogude kord ja kuidas saab kodumaal luua õiglasemat ühiskondlikku korda . Leeni edasisest saatusest kuulsin aga märksa hiljem . Möödus

pikki sõjakuid, millest jutustavad minu rindepäeviku leheküljed. Toon neist mõned väljavõtted . 6. novembril 1942 Ostaškovi linna lähedal võsas :

« Hakkasime kuulma pommitamist. Kui jagasime kuivikuid , tulid vaenlase seitse pommitajat. Hävitajate saatel. Pidime vagunitest lahkuma ja metsa jooksma . Surnuid ei olnud , kuid mõned haa vatud .

Oleme järve kaldal, kust saab alguse Volga. Ümberringi küla dest on ainult varemed ja korstnajalad . Pommitajad on siin kor duvalt käinud . » 11. novembril :

« Koolimajas on klassituba muudetud operatsioonisaaliks võiks alustada haavatute vastuvõttu . Kell on 12.30 . Olen operat siooniruumis valves. Põrandal raami peal lamavad 3 haiget. Täna saime häid kuivikuid kingituseks , olid maitsvad .» 13. novembril :

« Olin väljas valvepostil öösi pimedas. Mets tihe, telgid ja maja - õudne oli . Pühapäeval oli kuulda laulu . Tantsiti . Noorus peab ju elama . Meie isetegevusgrupp esines õpilastele ja nemad -

meile. Sajab lund ja tuiskab . Vaenlase lennukid täna ei tule meid häirima , meie rahu rikkuma . Pole ka haavatuid oodata . » 16. novembril :

« Ühiselamu rahva lõuna toimub suure käraga . Katelokid klibi

sevad , karjutakse üksteisest üle, nagu kardaks toidust ilma jääda . Leib on väga maitsev ja sai ruttu otsa . Ženja Volkova jäi hil jaks . Supp on otsas. Todi Mäe pakub talle enda oma . Ruumis kui vab pesu, laes ripuvad kellegi säärikud . Nagu oleks kingsepa töötuba või pesukoda . Nurgas hunnikus on gaasitorbikud . » 18. novembril :

« Eile oli komsomolikoosolek. Kümme päeva oleme juba ühel kohal .

Paks

lumi,

ilus

mets,

mis

meelitab

suuskadele

ja

paneb kodule mõtlema . Vendadest , kes võib -olla pole kumbki enam elus. Leen , kus tema on , mis teeb ? >> 24. novembril :

« Sama koolimaja metsa serval . Telkides haiged . Pea kohal tiirlevad võõrad lennukid, vaatamata sellele, et kõik need päevad on sadanud lund ja taevas on pilves .

Meie väed on asunud Stalingradi juures pealetungile. 60—70 kilomeetrit on vaenlane tagasi löödud. Oli rõõmustav päev. 96

Kell viis algas minu valvekord. Ode Leida Sipria magab ahju kõrval kastide peal. Ahjus praksuvad põledes puud . Üleeile külas tas meie pataljoni Erich Tarkpea ja tervitas kättpidi toasolijaid. Ta vaatas mulle väga tõsiselt silma ja küsis, kas ma Leenist midagi tean? Tema pilk ütles, et ta teab midagi halba , mida ta mulle ei võinud öelda .

Kell on üks läbi. Öövaikus, saan partei ajalugu õppida. Val mistun parteisse astumiseks. » 4. detsembril :

«Meie koolimajast mööduvad terved väeosad suuskadel. Üleni valgetes riietes – maskeerimise pärast. Vaatan , kuidas nad rin dele lähevad . Tahaks ka nendega olla . Aga juba kell üheksa toodi meie ruumi kartuleid , mida peavad kõik vabad tüdrukud koorima.

Otsitakse teist tegevust. Kirjutatakse seinalehte , tehakse loo sungeid , steriliseeritakse materjale . Kui kell neli olid veel kartu lid koorimata , siis ütles keegi, et homme sööme seinalehte ja triigitud salvräti suppi . Isetegevuseks harjutatakse ka ja õpi takse . » 6. detsembril :

«Öö koolimajas valves . Kell on viis . Nõelun kindaid . Elfriede Morgenson, kes põdes raskelt tähnilist soetõbe ja oli paranenuna Moskvas, tuli tagasi . Tema rääkis, et Leen on Eestis. Leen on oma ülesannete täitmisel . Elfriede on hästi kosunud . Pea üks kuu oleme ühel kohal olnud . Hakkame rindele lii kuma . >> 9. detsembril :

« Öömajal. Teist päeva astume tuisanud teid pidi kodule lähe male – rindele - võitlusse. Magamata , otse valvest. Laadisime suured koormad autodele . Kõige ees olid autod , siis hobused ja

lõpuks inimkolonnid . Neli kilomeetrit olime liikunud jala , kui leid sime oma kolm autot lumes kinni ja upakil . Meditsiinilise sani taarpataljoni ülem andis korralduse: « Hobuvoorid lähevad edasi, vanemad komandörid ja naised, kes tahavad , lähevad kaasa , aga

teised jäävad autosid välja kaevama . » Naistest Elfriede Morgen son , Elsa Roov (Kiljako) ja mina jäime tööle . Kottpime öö , tuis kas kogu aeg. Küll kangutasime ja kaevasime, kuid paigast ei nihkunud põrmugi. Lõpuks läksime ühte vanasse lagunenud

majja puhkama . Hommikul uue jõuga samale tööle. Õhtul pime das saime esimest korda süüa kulbitäie suppi ja 200 grammi leiba . Vaevarikas tee, kus autosid samm -sammult kaevasime ja

tagant lükkasime , lõppes pisut hiljem. Siis saime autodele istuda ja järele sõita .

Nüüd oleme juba soojas toas. Tulin postilt, kus olin kaks tundi , ja poen Elsa juurde magama . Meie grupp on väike, aga head naised . » 15. detsembril :

« 10—15 kilomeetrit Velikije Luki linnast . Juba kolm ööd maga mata . Haavatuid on palju ja osa väga raskelt . Meil ei ole maga 97 7 Mina, kommunistlik noor

mise kohtagi kindlat, ega seda vaja olegi , see paar tundi võib

ükskõik kus puhata. Väljast kostab lahingumüra meieni – suur tükipaugud ikka enam haavatuid ja surnuid. Lõikuslaual suri täna kolm noormeest . » 16. detsembril :

« Haavatute arv suureneb iga päevaga . Evakueerimispunkt on täis. Haiglad on üle koormatud . Sorteerimisruumis ootavad hải ged edasisaatmist. Kirurgid maadlesid ennastsalgavalt unega ja töötasid väsimatult. Tööd oli kõigil õdedel ja sanitaridel . Mina

töötasin operatsioonitoas ja kuulsin , kuidas suur mees karjus, et ta ei taha, et jalg ära lõigatakse. Nutan salaja , kahju on neist kõigist, kes oleks tahtnud veel elada rahuajani. Mis kurja on need noorukid teinud? Saaks kii remini lõplikult purustada vihatud fašistide väed ! Mu riided ja ma ise lõhnan vere järele . Verd , verd ja ainult punast verd näen ma ilmsi ja neil vähestel tundidel , mil magan. Ka uneski olen verine. Imestan , et oli nii suur vaheaeg, et sain kirjutada. Olen väga väsinud, kell on veerand kolm öösel. Tukun pisut laua taga, kuni tulevad uued haavatud .» 18. detsembril :

« Praegu on väike vaheaeg. Sõin herneputru. Olid suured lahin

gud tankide toetusel. Haavatuid on väga palju. Jaam on juba meie käes , kuid linn veel mitte . » 21. detsembril :

«Haavatud räägivad, et juba käivad tänavalahingud . Öö läbi

sajab lumelörtsi. Ootame pikisilmi linna lõplikku vabastamist. Tagavarapolgust on täiendust toodud . Ka meie kaotused on suu red olnud .>> 29. detsembril :

«Täna oli meie kohal palju vaenlase lennukeid pommitamas. Tööd on endiselt palju , kuid linn pole veel täielikult meie käes. Aasta lõpeb. Mis toob uus aasta ? Kas rahu? » 7. jaanuaril 1943 : «Suurem osa linnast on meie. Uuel aastal on haavatute arv

vähenenud . Surma on saanud palju võitlejaid .» 9. jaanuaril : « Suur vaikus on sidumisruumis . Endiste haavatute asemel

lamab nüüd meditsiinipersonal põrandal ja puhkab tagantjärele, mis puudu jäi . » 16. jaanuaril :

« Luki puhastati sakslastest. Ligikaudu 1000 vangi möödusid meist . Viis fritsu tulid siduma ja siunasid fašismi , ütlesid , et

fašistide kõrgema organi esindajad oleks pidanud ise selles põr gus olema .

Velikije Luki on vaenlastest täielikult puhastatud . Vangide kolonnid möödusid meie külast . Need olid väeosade närused riis

med . Sõduriteks neid ei saa pidada . Külma 30—40°, aga mõned peaaegu paljajalu – räbalad mässitud jalgade ümber . Suurrätid 98

või tekid ümber pea tõmmatud . Suurest linnast on järel ainult varemed. Algas surnute matmine.» 25. jaanuaril :

« Hakkasime liikuma tagala poole , et meie väeosa puhkaks ja valmistuks uuteks lahinguteks . »

Vahepealsed päevikulehed jutustavad aegadest, kui otsest rin detegevust ei olnud . 1. veebruaril 1944 :

«Olen nüüd 24-aastane. Pataljoni komsorg kirjutas mulle ilusa

omatehtud kaardikese. Doktor Melts pidas apelsinidega meeles. Täna anti käsk asjad pakkida ja varahommikul algab sõit Narva poole. Kingissepp on vaenlastest puhas . Ühiselamu igas nurgas käib põnev jutt ja ärasõiduks ettevalmistused on täies hoos. Elf riede Morgenson, Niina Golobeva ( Näär ) nõeluvad, Meta Lund pakib . » 4. aprillil :

«Täna oli diviisi klubis komsorgide seminar . Arnold Raud rää kis teemal « Kommunistlik ja sotsialistlik ühiskond»,» Richard Anton teemal « Lenini lühike biograafia » , kapten Raias rahvusva

helisest olukorrast. Mina sain hulga targemaks. Koju jõudsime näljastena ja väsinutena , sest maha käisime 16 km. Õhtul võtsin veel toimkonna üle .>>

21. aprillil :

«Hommikul pean minema komsorgide seminarile diviisi klu

bisse. Esimese mai pidustused on ees ja tööd isetegevuslastel palju . » 28. aprillil : «Olen valves . Väljas ulub tuul ja tahab telki õhku tõsta . Kors

ten on juba kahel korral ahju pealt ära raputatud . Ma põletasin oma käed, sest korsten oli laest väljas ja ahjul plats pealt ära.

Tuleleegid lõid telki. Paari minutiga oli telk maani suitsu täis. Rasked haiged oigavad. Kustutasin tule ja jooksin abi otsima,

kilomeeter maad kaugemal otsisin, kes korstna korda seaks. Väl jas aga sadas ja tormas. Arno Künnapuu tuli välja voodist ja abistas. Telk oli longus ja haigetele tuli vett peale. Oli hirmus öö. Haiged kiidavad minu tublidust, arvavad , et mõni teine õde oleks

pea kaotanud. Rasketele haigetele andsin oma sineli .» 2. juunil :

« Olen vaba toimkonnast. Hommik on ilus . Öiselt õppuselt lähe

vad diviisi orkestri poisid lauluga koju . Pärast hommikvõimle mist lähen ojale pesema. Eile käis meid diviisis külastamas EKP Keskkomitee sekretär Nikolai Karotamm. Korraldati paraad . » 5. juunil :

«Rännakul . Autod on tõmmatud võssa . Lõunatasime ja puh kame. Orkester teeb muusikat. Polgud liiguvad piki maanteed. Seljakott seljas, sinelit, püssi ja muud kraami tassides marssida palava päevaga pole sugugi kerge. Öeldi, et on õppus ?? » 99

9. juunil :

« Koporje pargis. Laagriõppused. Teine rinne on avatud. Vaen lase elutunnid hakkavad lõpule jõudma . Sääsed teevad öösel

liiga. Ööbikud laulavad, rukkirääk kisab valjusti oma monotoon set viisi. On väga soe. Kuskilt eemalt lendurite juurest kostavad meieni kontserdihelid ja haiged telkides kuulavad. Neid on ainult üheksa .>>

10. augustil :

«Peipsi juures metsas. Eile sõitsime Kingissepa jaamast Oudo vani , siis 28 km jalgsi . Kell oli üheksa õhtul , kui lubati pikem puhkus teha (4 tundi), siis jälle edasi 45 km. Seljakotid saime voori hobuste peale panna. Öösine rännak oli ilus, lauluga. Sõi dame koos 27. polgu eriüksustega. Loodan, et näen omakseid varsti. See lootus innustab meid . Jalad pisut valutavad . Ei ole harjunud kõndima. » 11. septembril :

« Voorid liiguvad 30–35 kilomeetrit päevas. Kõnnime öösel ja puhkame päeval. Eile asusime teele kell kümme hommikul ja marssisime kuni järgmise päeva kella kolmeni ja 11. septembril kell üheksa õhtul astusime Eesti pinnale.

Kõhud on kõigil tühjad. Aksel Sanderandis mulle leiba. Jaga sin nii, et ainult kolm suutäit sain ise süüa.

Eesti külades rahvas tervitas meid. Magasime metsas kuus Vilhelmine Soo, Helmi Sinimäe ja mina. Olin äärmine

kede all-

ja külmetasin. Tule juures soendasin end. Kõigil on väga hea meeleolu . »

13. septembril : «Võnnust 12 km . Kogu eilse päeva sammusime Räpina maan

teed pidi . Möödusime Võnnu kirikust, tühjadest küladest ja talu dest. »

15. septembril : «Treiali talu Sootaga külas.

Siin talus tegime kiiresti operatsioonitoa. Alustasime haava tute vastuvõtmist. Kolm juba ootas operatsiooni. Magasime liht salt riieteruumi põrandal, meil endil ei ole kindlaid kohti.» 17. septembril :

« Samas. Suurem osa medsanpatti liikus eile juba uuele kohale.

Algas Emajõe forsseerimine (16. septembril kell 8.00) . Haavatuid oli palju nende päevadega. Raskeid haigeid ei saa evakueerida ega üldse ſavigi ei aita . Nendega pidin mina maha jääma , koos Erna ja sanitar Volliga . Hää Volli , lasi mind paar tundi

magada. Palatis on neli laipa, kui valgeks läheb , viime välja. Paar haavatut on, kellel ainult veel süda töötab , silmad on tuh

mid , kuid mõistus selge. Verekaotus on olnud suur ja sooled on

automaadivalangust purustatud. Erna magab põrandal, ega meil pole olnud kohta või magamisasemeid. Haavatute sidemed jookse vad läbi, kuid pole materjali, et uuesti siduda. Nii mõnegi sil mad enam hommikut ei näe. Viha fašistide vastu on nii suur, 100

praegu nende haavatute vaeva nähes jookseks sõja peasüüdlasi tapma .

Ootan väga , kunas tuleb suurele verevalamisele lõpp

see ei

saa enam kaugel olla .

Kirju pole aega kirjutada. Veeralt ja Morgensonilt sain kirjad. Nägin Sanderit ja Ilissoni eile, siis polnud nad veel päris lahin gutes. Kõht oli tühi ja nad pakkusid võileiba oma ohvitseri pajukist. » 19. septembril : « Pala mõisas. Jälle olen mina see, kes raskete haigetega pean

peagrupist maha jääma . Öösel suri neli ja päeval kolm haavatut. Teisi saab evakueerida ja ma sõidan järele. Rinne liigub väga kiiresti. Emajõe ületasime eile öösel kella ühe ja kahe vahel . Meie asukoht olevat 50 km Tartust. Vange on palju, nad möödu vad meist tagala suunas .» 24. septembril :

« Kuivajõel. 22. septembril vabastati Tallinn , 23. septembril Pärnu ja teisi asustatud punkte. Tahaks väga Tartus ära käia ja

näha omakseid. Medsanpatist läksid doktor Nigol, L. Sipria ja veel mõned Tallinna , et seal luua korpuse haigla. Suurem osa jäi kohale.

Varsti võivad inimesed normaalselt elama hakata . Minu soov

on edasi töötada ja õppida meditsiini alal. Leida väike kodu endale . »

26. septembril : « Risti alevis. Eile öösel olime Kohila mõisas . Suur koolimaja,

kus sakslastel haigla olnud . Pehmed voodid. Olin viimast päeva hospidali rühmas .>> 27. septembril :

«Vaikkülas. Korrastasime sidumispunkti. Valves lugesin Maka renko «Raamatut lastevanematele » . Magasin õlgedel Vilhelmine Soo ja Helmi Sinimäe juures. Lahingu esimestel päevadel said surma Lidia Puškina (Seidat) ja Alviine Kiiratsi mehed . Alviine ise oli matmise juures. Eestimaa on vaba , veel on saared fašisti

dest puhastamata . Eestlased Saksa armees annavad end massiliselt vangi ja saks lased ise hakkasid neilt relvi ära võtma ning oma tagalasse saatma . »

2. oktoobril :

«Virtsus. Öösel kell kaks hakkasime pakkima ja kohe teele

Virtsu suunas. Vaatasime merd ja saari , mida valgustusrakettide tuled võimaldasid näha . Ohtul saime süüa , sest meie medsanpat jõudis järele. Teed olid porised ja raske käia. Jalakäijad viidi

praamiga kohe üle – L. Sipria , V. Soo, H. Vilberg ja mina koos -

doktor Seppoga tulime Muhu saarele. » 3. oktoobril:

« Kuivastus. Vihma sadas. Leida Sipriaga tõmbasime kande

raami pea kohale lahti , et päris märjaks ei saaks. Umbes 300 m 101

sadamast oli juba avatud meie medsanpati meditsiinipunkt, kus

Niina Näär ja Alviine Kiirats töötasid. Ruumid olid soojad ja puh tad. Ööbisime põrandal . Paber all ja sinel peal. Meie varustus on autode peal , need pole veel üle mere saanud. Enne tuuakse üle laskemoona ja relvi ja siis meie masinad . Pole isegi , kus süüa teha .

Peale lõunat asusime teele uude kohta. Saaremaale on paar korda dessanti proovitud teha, kuid pole õnnestunud .» 4. oktoobril :

«Võlla talus . Meditsiinipunkti ei avatud siin , sest puudus varus tus . Sadas, kuid läksime jalutama. Alampolkovnik Arnold Raud ja Arkaadi Uibo olid teel ja ma läksin juurde. Sain teada , et Arkaadi oli haiglas olnud, kuulsin, et ema olevat Saksamaale vii dud koos Reginaga

vangidena . Olli , Mari ja Maila olevat

elus . »

5. oktoobril : « Kuivastus. Täna hommikul kell viis sain käsu sõita Kuivastu sadamasse haavatuid üle mere evakueerima. 180 haavatut on täna üle mere viidud.

Kui meri tormitseb , siis laevad ei sõida ja evakupunkt peab neid hoidma ja hooldama . Mina olen selle punkti eest vastutav õde. Abiks on paranejate komandost sõdurid. Öösel oli 50 haava tut nad karjuvad, kiristavad hambaid valu pärast, oigavad , sonivad ja mõni laulab . Mõned soovivad, et istugu ainult tema juures . » 16. oktoobril :

« Kuivastus. Eile võtsin kokku : 1790 haavatut kümne päevaga oleme üle mere saatnud . Üks noor sõdur on kaotanud rääkimis

võime põrutuse tagajärjel , teisel selgroo vigastus , peab lamama sirgel laual , aga tahab, et tema selga sügatakse. Ühel on torud

kopsust väljas hingamiseks ja ta kardab, et need ummistuvad ja keegi ei saa neid puhastada.» 20. oktoobril :

« Kuivastus. Muhu sadam Kuivastu on tõeline sõjasadam . Las kemoona laod , sõjalaevad, praamid ja parved käivad vahetpida mata üle mere Virtsu ja tagasi .

Vene väeosad hakkavad Eesti korpust välja vahetama ja juba tulevad meie medsanpati inimesed tagasi . Haavatuid on vähem,

30—50 päevas, tööjõudu on palju . Tahan jälle olla seal , kus mind rohkem vaja . Las olla raskem ! >> 13. novembril :

« Sain loa Tartu sõiduks, Tallinna jõudsin õhtul ; ööbisin Pajula abikaasa juures Tehnika tänaval. Leida Sipriaga käisime Kreuksi tänaval . Saime kokku Endel Jaanimäega. Saime teada , et Arkaadi Uibo töötab « Rahva Hääle» toimetuses. Oö magasime

Leidaga autos. Tallinn on palju kannatada saanud . Möödusin kohtadest, kus olin Leeni ja Borisiga , tuli meelde rõõmurohke aasta 1940–1941 ja see torkas valusasti südamesse. 102

Videvikus jõudsin Tartu . Ma ei teadnud , kus on Vikerkaare tänav. Otsisin Keskkaare juurest. Leidsin lõpuks. Ema oli pisara teni liigutatud ja mina samuti . Ema rääkis, kuidas neid kiusati kui kommunistide perekonda . Rääkis, kuidas ta vangimajja oma pojale Agu Murdveele pakke viis. Hiljem oli Agu Saksamaale

koonduslaagrisse viidud.

1942. aasta sügisel oli Leen tulnud Tähtvere mõisasse ema juurde. Kedagi ei olevat kodus olnud, kui Leen tuppa tuli. Ta pesi end ja läks magama , sest oli väga väsinud. Ema tuli loomi

talitamast ja mõtles, et Regina on voodis, pahandas, et pole õhtusööki valmis tehtud. Leen tõusis üles, et ema teda ära tun neks ja siis oli rõõm suur . Leen oli emale öelnud, et töötas maal. Leen oli öelnud, et läheb tallu oma asju ära tooma ja kutsus Regina kaasa . Kord Leen ja Regina panid ühe paki laua alla, milles oli saatejaam. Selle viis ta hiljem ära.

Keegi oli kaevanud ja ema juures tehti läbiotsimine. Leen van gistati ja nädala pärast ka teised: ema, Regina , ja sugulased , kelle juures Leen oli peatunud . Pinniti nende käest, et ütleksid, mis Leen oli siin teinud .

Ülekuulamisel sai ema esmakordselt teada, et Leen on Vene

maalt tulnud. Mari ja Olga olid koos väikeste lastega vanglas. Ema , tädid ja vanaema vabastati 6 kuud hiljem. Olga, Marie,

Regina jäid vangi ( Regina oli 15 -aastane ). Regina oli mõistetud mahalaskmisele, sest oli Leeni abistanud ja see tehti kindlaks,

aga alaealisena saadeti ta Saksamaale vangidega . Stutthofis koh tusid nad venna Agu Murdveega.» 17. novembril :

«Nõmmel . Tulin tagasi . Tartust. Uus mobilisatsioon , jaamas on palju mehi ja rongid kuhjaga täis. Rong sõitis 10 tundi Tartust Tallinna . »

On veel hulk päevikulehti tagalatööst Aegviidus, lahingutest Kuramaal ja uue elu algusest vabastatud Eestis. Lõpetan aga oma sõjapäeviku sirvimise. Nüüd, aastakümneid hiljem loen har dumuses Leeni kirju Leningradist . 24. augustil 1942 kirjutas ta : «Meie elul on ainult üks siht

edasi ... Kui elad ühele mõt

tele, kui tahad teha kõik, et see mõte täituks, siis ei ole mingi raskus ületamatu . Edasi võitlusse ja võidule ! Kuigi vahel vägisi

kipuvad pisarad silmi, kuivavad nad peagi tööhoos ... Kujutle, kui igav oleks elada tühja , argipäevast elu. Meie , kommunistlikud noored, oleme juba organisatsiooni astudes valinud teise , ras kema ja ilusama elu . Elu täis võitlust ja võidurõõmu. Ja kui oleks võimalik, me ei vahetaks seda kergema, teistsuguse elu vastu . » Need read on kirjutatud sõja kõige raskemal perioodil! Blo kaadirõngasse suletud Leningrad oli näljas ja külmas. Kuid nõu kogude inimesed mõtlesid hitlerlaste purustamisele . Leen tahtis olla seal , kus ta võiks kodumaale rohkem kasu tuua .

26. augustil 1942 ta kirjutas : 103

«Tihti on inimestel raskusi sellega , et isiklikud huvid kannata vad ühiskondlike huvide pärast. Meil on see praegu hoopis tei siti. Ma tean , et kõik, mis ma teen Punaarmee heaks, on ühtlasi ka mu lähedaste hüveks . Nii võin iga saavutuse kahekordse rahul

duse ja meeleheaga panna nii kodumaa kui ka isikliku heaolu arvele. Elu on neis suurtes raskustes siiski ilus ja väärtuslik. Kui suudaks ainult kõike saavutada , mida nii väga tahaks ja mida ainult ootab kodumaa . Mis oleks suurem rõõm kui see , et pärast sõda võid öelda : ka mina aitasin kaasa meie võidule ... >>

Ei leia minagi kohasemaid sõnu oma rindemeenutuste lõpeta miseks.

Linda Lebbin

Linda Lebbin ( Mõttus) on sündinud 13. juunil 1922 Viljandi maal Mustla alevis. Lõpetas 1941. aastal Narva I Keskkooli, 1948.

aastal

EKP

Keskkomitee

Vabariikliku

Parteikooli

ja

1955. aastal Ed. Vilde nim. Tallinna Pedagoogilise Instituudi. NLKP liige 1943. aastast. 1940. - 1941. aastani töötas ELKNO Narva Linnakomitees, oli esimesi pioneeride organiseerijaid Nar vas. 1942. aasta maist alates töötas Moskvas ELKNÜ Keskkomi tee instruktorina. 1944. - 1945 . aastani ELKNÜ Tallinna Linna komitee koolide sekretär. 1945-1946 oli Eesti Raadio ühiskond -

lik -poliitiliste saadete vastutav toimetaja. 1948—1951 EKP Kesk

komitee instruktor ja 1951. aastast pedagoogilisel tööl Ed. Vilde nimelises Opetajate Instituudis ja Pedagoogilises Instituudis, Johannes Lauristini nimelises Tallinna 16. Keskkoolis, Tallinna

46. Keskkoolis ja Tallinna linna keeltekursustel. Korduvalt vali 105

tud EKP Mererajooni Komitee liikmeks, Mererajooni TSN saa dikuks ja täitevkomitee liikmeks. Aastail 1956-1960 EKP Kesk

komitee liige. Autasustatud medalitega ja Eesti NSV Ülemnõu kogu Presiidiumi aukirjaga. 1981. aastast alates personaalpen sionär.

MIKROFONI EES ON... 1942. aasta jaanuarikuu ägedas pakases formeeriti Uraalide kõrgel jõekaldal männimetsas Punaarmee 7. eesti laskur diviis. Minust sai vanema aukraadis sanitaarinstruktor 300. las

kurpolgus . Kui talvekülm andis maad kevadistele tuultele, tulime lahinguväljaõppelt laagrisse sageli üsna poristena . Lahinguõp pustega kaasnesid poliitõppused roodudes, kunstiline isetegevus polgu klubis ja meditsiiniline väljaõpe. Tööd oli palju. Aprillis anti korraldus rindele minekuks valmis olla ja likvideerida kõik järelejäänud erariided. See puudutas eriti tütarlapsi. Meil oli iga ühel veel säilinud üht-teist kodust kaasavõetud riietest. Saatsin

minagi oma erariided lähedalasuvasse külasse ja olin valmis rin demees sineli, pilotka , säärikute ja gimnastjorkaga , krael neli kolmnurka , nagu tookordne vanemavorm oli . Aprilli lõpupäevil tegeles iga allüksus oma elukoha kaunistami sega . Kujundasime parajasti oma majakese ümbrust, kui äkki

märkasin lähenemas pruunis nahkmantlis meest . Midagi väga tuttavat oli selles pruunis mantlis ja varsti andis esimene üllatus maad tulvavale rõõmule : see oli minu komsomolipäevade sõber ja võitluskaaslane esimesest nõukogude aastast Narvas, sõja aja aga juba ELKNÜ Keskkomitee sekretär Leonid Valter. Mõni kuu enne sõja puhkemist oli ta töötanud Tallinnas ja sõja algusest peale polnud mul temast teateid. Nüüd selgus, et ta oli äsja saa bunud Moskvast , kus asus koos teiste ajutiselt okupeeritud vaba riikide komsomoli keskkomiteedega ka ELKNÜ Keskkomitee. Leo nid Valter oli tulnud tutvuma komsomolitööga rahvusväeosas. Palju oli meil kõnelda läbielatust. Pärast Tallinnast lahkumist

oli ta olnud raskesti haavatuna pikka aega Leningradi blokaadis haiglas, nüüd aga elas ja töötas Moskvas. 1. maid võtsime koos diviisi kommunistlike noortega vastu ohvitseride sööklas. Südaööl kõlas orkestrilt vana tuttav valss 106

« Kui saabub taas kaunis maikuu ...». Leonid Valter kutsus mind

tantsima ja samas tantsupõrandal küsis, kas ma ei tahaks tulla tööle Moskvasse ELKNU Keskkomitee instruktoriks, kelle üles anne on organiseerida raadiosaateid okupeeritud Eesti noortele . See oli pöördepunkt mu elus. Meenus aasta jooksul läbielatu : 1941. aasta mais olin veel Narva 1. keskkooli abiturient , ühtlasi

Narva pioneeride üldjuht ( tookordse nimetuse järgi ) , juunis sain üheksateistkümneseks, üheksa päeva hiljem algas sõda. Ligi kaks

kuud ärevaid ja töörohkeid sõjapäevi Narvas, evakueerimine

fašistide pommirahe all põlevast kodulinnast läbi blokaadieelse Leningradi Tšeljabinski oblastisse , tööpäevad Bagarjatski rajooni Ždanovi-nimelises kolhoosis Skorinovo külas, seejärel köögitöö line ja sanitar Kamensk-Uralski lähedal Uraali Alumiiniumiteha ses asuvas 861. tööpataljonis. Olime nimelt Skorinovos juhusli kult teada saanud, et meist umbes 40 kilomeetri kaugusel on Kamensk -Uralski, seal lähedal UAZ - Uraali Alumiiniumitehas, kus töötavad Narvast kutsealustena sõjaradadele siirdunud koo livennad , komsomolikaaslased . Ei olnud siis pikka mõtlemist

esialgu käisime maad kuulamas ja varsti , oktoobripühade paiku läksimegi ka meie 861. tööpataljoni omade juurde . Töötasime esi algu tööpataljoni köögis. Tohutu suurtes kateldes keedeti suppi , mis tuli üsna vedel poiste katelokkide sisse. Meie pesime neid katlaid .

Hiljem töötasime sanitaridena UAZ -i tööpataljoni haiglas . Maa alune haigla oli rajatud suurde muldonni, mille räästaserv käis vastu maapinda. Seal olid kõik haiglale vajalikud ruumid, alates arstide ja muu meditsiinipersonali tubadest ja lõpetades avarate palatitega. Ruumid olid valgeks lubjatud seintega , puhtad ja soo jad . Niipea kui saime tööle haiglasse, olime nagu ka tööpataljoni teenistuses ja meid lubati elama ühte suurde muldonni, kus kahe kordsete naridega mõneruutmeetrine ruumike oli laudseinaga eraldatud suurest poiste eluruumist. Alumisel naril pikutasidvene voi ukraina neiud ja laulsid alatasa «Украина золотая, Бело руссия родная, наше счастье молодое ... » Meie olime siis üle

misel naril. Seisma selles ruumikeses ei mahtunud , kes « koju >>

Huli, see pidi kohe pikali heitma . Seinast kostis läbi häältesumin. Tänaseni on eriti meeles Ants Sillaotsa akordionimäng. Meenub 1941. aasta jõuluõhtu. Eks me kõik, need mitusada noort ini mest , 18-19- aastased noorukid , olime esmakordselt kodust kau gel , teadmatuses omaste saatusest. Eelmisel jõuluõhtul 1940. aas

tal olin ma Narva Noorte Majas pidanud oma elu esimese loengu ateistlikul teemal, saalitäis noori kuulamas, pärast tantsisime... Ja aasta hiljem olime tolles maa - aluses hämaras muldonnis, piku tasime naridel ja kuulasime akordionihelisid vanu armsaid

koduseid laule, laulsime kaasa ja igatsesime, unistasime. Igaüks veeretas oma mõtteid , aga üks mõte oli kindlasti kõigil ühine: saaks kunagi kord elus veel kõhu täis süüa ... Järgmisel päeval jäin haigeks, mind viidi difteriidi diagnoosiga sama tööpataljoni 107

haigla isolaatoripalatisse. Ilmselt see ikka difteriit ei olnud , sest aasta lõpupäevil liikusin juba haiglas ringi ja täitsin jällegi oma sanitariülesandeid . Vana -aastaõhtul kogunesime ühte suuremasse palatisse, seal oli Jaan Tepandi oma ukulelega . Jällegi kõlasid koduviisid , laulsime ja vestlesime oma lemmiktoitudest, sellest, millist toitu ja kuidas ema kodus oli valmistanud. Igatahes uue

aasta võtsime vastu sealse aja järgi ning mõne tunni möödudes ka siis , kui murerikas 1942. aasta kodu -Eestis algas. See oli esi mene sõjaaegne aastavahetus tuhandete kilomeetrite kaugusel armsast Eestimaast.

Ühel külmal talvepäeval tulid UAZ- i Eesti NSV valitsuse esin dajatena Lembit Lüüs ja Aleksander Velman ( viimane oli esime sel nõukogude aastal olnud EK ( b ) P Narva Linnakomitee esimene sekretär ja seetõttu oli tema tulek meile, Narva noortele, eriti suur elamus ) . Kulutulena levis suur uudis , mille tulnukad tõid :

Kamensk- Uralskist paarsada kilomeetrit eemal luuakse Punaar mee eesti diviis , kuhu viiakse kokku kõik Eestist mobiliseeritud

algab väljaõpe, algab kodutee, vabastajate kodutee. Rõõm oli iga tahes nii suur, nagu oleks vähemalt pool võitu juba käes olnud . Osa meie tüdrukuid jäi edasi tööpataljoni, meie aga koos Aino Talimetsaga (Veskijärv) läksime omal käel otsima võimalust diviisi pääseda . Kohalik raudteejaam oli puupüsti reisijaid täis,

lootusetu oli pääseda siit läbisõitvaile itta suunduvaile rongidele. Sõita oli meil ometi vaid paar jaamavahet. Leidsime istumisvõi maluse jaamahoone nurgas põrandal oma kahe pisikese pambu otsas. Kõhud olid tühjad. Nõutult veeretasime näpu vahel viima

seid veeringuid . Ja osta polnudki midagi jaama söökla ukse taga keerles lõputu reisijatesaba . Akki nägime meist mõni mee ter eemal istumas eidekest, kes avas puhta valge koti ja võttis sealt välja midagi kringlitaolist . Meil oli selge : see kott on neid leivakesi täis ... Võtsin pihku meie viimsed veeringud, kogusin keelele kogu oma vene keele sõnavara ja läksin kõige armsama naeratusega eidekest paluma, et ta müüks meile mõned bulotš. kad . — « Net, ne prodam ! »

Silme ees läks mustaks. Pöörasin kanna pealt ringi ja põrista sin , täis püha viha, Ainole : « Kuradi raisk, ei müü ...» Seljatagant kostis puhtas eesti keeles : «Laps , kas sa oled eestlane? ... Palju teid on ? » Nii sõime isuäratavaid nisujahust leivakesi ja kuula .

sime lugusid eidekese perekonnast, kellest ta oli lahus juba 1938. aastast peale .

Järgmisel päeval saime juhuslikult kokku ühe eesti diviisi varus tajaga, kes lubas meid istuda tema käsutuses olevale lahtisele veoautole ja paaritunnise sõidu järel paari-kolmekümnekraadises Uraali pakases jõudsime õhtuhakuks 300. laskurpolku. Polguülem oli tookordne polkovnik, pärastine kindralmajor Jaan Lukas. Kuul nud, et mu perekonnanimi on Mõttus, naeratas ta oma lahkel kombel ja ütles südamlikult : « Siis oleme ju sugulased ! » Aastaid hiljem sellest kokkupuutest tema tütrele, Aino Lukasele kõneldes 108

kuulsin , et Jaan Lukase tollal okupeeritud Eestis viibinud abi kaasa neiupõlvenimi oli olnud ka Mõttus. Sugulased me küll ei olnud ja muidugi teadis seda ka polguülem, aga kindlasti tea dis ta ka seda, et selle südamliku lausega andis ta haigevoodist diviisi tulnud, lahtisel veoautol igavesti ärakülmunud nääpsuke sele tüdrukule hinge midagi eriliselt sooja ja isalikku . Ligikaudu kolm kuud sõdurielu, ja nüüd tõepoolest pöördepunkt elus : « Kas ma ei tahaks minna Moskvasse, tööle ELKNÜ Kesk

komiteesse, tegema -lugema saateid noortele okupeeritud Eestis? »

Kahekümnenda sünnipäevani oli jäänud veel ümmarguselt kuu aega . Seda tean ma praegu küll päris kindlasti , et oma vanuse või nooruse peale ma tollal ei mõelnud . Komsomol usaldas mulle ülesande, see oli kõige tähtsam, ja see tuli täita.

Vastne ELKNÜ Keskkomitee instruktor alustas pikka teekonda Moskvasse (ei ole vist vaja lisada , et esimest korda elus ) . Mee nus tollal ja meenub praegugi veel pikk evakuatsioonireis Lenin gradist Tšeljabinskisse. Kuldkollaste metsade vahel venis sõja põgenike rong ikka ja ikka ida poole, lastes teel mööda läände

vuravaid sõjaväeešelone. Meid oli tookord selles Leningradist enne blokaadirõnga sulgumist ühe viimasena väljunud rongis kümme Narva komsomoliaktivisti: üheksa neidu ja minu vend Karl . Kümmekond päeva väldanud reisil veetsime pikki tunde vaguni lahtisel platvormil. Laulsime, unistasime. Korraldasime

ringküsitluse, kuidas meist keegi tahaks Eestisse tagasi sõita .

Mäletan enese soovi: reisirongis ja Moskva kaudu ... Hakkaski mu esimese sõjasügise soov täide minema : tõepoolest reisiron gis – küll hästi täiskiilutud – ja tõepoolest Moskvasse.

Leonid Valter pani mu Sverdlovskis Moskva rongi ja andis kaasa ühe telefoninumbri : « Helista sellel numbril, kui Mosk vasse jõuad. See on EK (b ) P Keskkomitee sekretäri Nikolai Karo

tamme telefon, aga ega ta ise telefoni vastu ei võta , sulle vastab tema sekretär Niina Parkermann. Küllap tema korraldab siis kõik. Karta pole midagi ... » Telefonis vastas siiski mehehääl . Sain aru , et see oli Nikolai Karotamm. « Kus jaamas te olete ? » « Moskva jaamas ... »

«Seda muidugi , aga millises Moskva jaamas? Moskvas on palju raudteejaamu .» Kust mina võisin seda teada ? «Milline oli vii mane suurem linn , kust läbi sõitsite? »

«Jaroslavl . »

« Siis

olete Jaroslavli jaamas ! Mis teil seljas on?» - « Sinel , peas

« Nüüd minge jaamahoonest välja , seal kõrval näete kivist maja , millel on suur M -täht, seiske selle maja vasakpoolse nurga juures , kuni teie juurde tuleb neiu , kes

pilotka , jalas säärikud ... »

teid eesti keeles kõnetab . »

Nii viis Niina Parkermann mind esmakordselt metroosse ja Arbatile.

Arbati väljaku ja Moskva Riikliku Konservatooriumi vahelises

tänavaterägastikus on lühike põiktänav, mis on oma nime saa nud vene nõukogude laulja Leonid Sobinovi mälestuseks. Loen 109

damatutele eestlastele on aga põiktänava nimi Sobinovski just nii , venepäraselt – saanud ühe tolles põiktänavas asuva kauni hoone nimetuseks . Selles kunagises eramus oli 1920-ndaist aas taist alates kodanliku Eesti saatkond Moskvas, 1940. aastast praeguseni aga Eesti NSV Ministrite Nõukogu Alaline Esindus

NSV Liidu Ministrite Nõukogu ( 1946. aastani Rahvakomissaride Nõukogu ) juures.

Nii sai minust 1942. aasta mais sõjapäevade Sobinovski elanik. Meenutades tookordseid sobinovskilasi, tuleb kahetsusega mär

kida , et aeg on teinud oma töö – paljusid neist ei ole enam meie keskel . Aeg on teinud oma töö ka ses mõttes, et ma ei mäleta täpselt, kes oli Sobinovskil enne mind , kes tuli mõni nädal või

kuu hiljem. Olulisim mulle oli aga see, et sattusin noore tüdru kuna selliste inimeste hulka , kellest paljudel oli määrav tähtsus noore Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi sõjapäevadele ja ka hilisemale ajaloole. Sobinovskil asusid meie tookordsed valit susasutused , esialgu elasid ka paljud nende töötajad samas majas. Nende hulgas oli esimesest nõukogude aastast Eestis tun

tud inimesi, vanu kommuniste, kelle eluhoiak tõi sõjapäevade Sobinovskile noorusliku revolutsioonilise meeleolu , millele lisan

dus sõjapäevade sügav patriotism. EK ( b ) P Keskkomitee tookordne sekretär Nikolai Karotamm,

Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe kohusetäitja Oskar Sepre, Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Johan nes Vares ja sekretär Voldemar Telling elasid sõjapäevil « Moskva » hotellis. Esindushoone peremees oli Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja Arnold Veimer , kes elas Sobinovskil koos oma

abikaasa Nadežda Veimeriga (Tihhonova) . Seal elasid tookordsed EK ( b ) P Keskkomitee vastutavad tööta jad Aleksander Resev, Joosep Saat, Eduard Päll, tehnilised tööta jad Niina Parkermann , Nadežda Korn, Agnia Kask ( Oksner ) , Rahvakomissaride Nõukogu tookordsed töötajad Karl Maranik, Dina Danzig ja mitmed rahvakomissarid, nagu Georg Abels, Nigol Andresen , Viktor Hion, Paul Keerdo , Boris Kumm , ELKNÜ

Keskkomitee sekretärid Juliana Telman ja Leonid Valter. Mäle tan tookordsetest sobinovskilastest veel Olga Lauristini, Ella ja

Paul Uusmani , Leida ja Arnold Reimanit, Liisa Priksi , Leida Avastut, Dagmar Taevi, Leonida Klaassenit ( Päll ) , Emilie Saati , Linda Krigulit ja teisi. Siia saabus eestlasi kõigist Nõukogude maa paigust, mitmesugused ülesanded tõid siia esindajaid Puna armee eesti väeosadest, Jaroslavli Kunstiansamblitest, Mõškino

ja Jegorjevski kursustelt ja õppekombinaadist. 1942. aasta kevadpäevil oli meid esindusmajas paar-kolmküm mend inimest . Moskva elas veel hiljutise rindelinna elu : kehtis

öise liikumise keeld , linn oli pimendatud , valitsusasutused mas keeritud , suurtele väljakutele olid aga kantud mitmesugused vär vilised hoonete kontuurid .

110

Meie EK ( b ) P Keskkomiteel olid Moskvas evakuatsioonipäevil

rajoonikomitee õigused, nii tuli mul partei liikmekandidaadina, kelleks olin vastu võetud diviisis 1942. aasta märtsis, arvelevõt miseks käia vastuvõtul EK ( b ) P Keskkomitee sekretäri Nikolai

Karotamme juures. Temalt sain kohe ka ülesande alustada juba järgmisel päeval saateid okupeeritud Eesti noortele.

Üldse oli tollal asi nii, et ega nüüd tagantjärele just täpselt teagi , kes millisel ametikohal kirjas oli ja kes millist tööd tegi. Mida oli tarvis teha , see sai tehtud - nii tegid vanemad seltsi mehed ees, meie, noored , järgisime nende eeskuju . -

Üleliiduline Raadiokomitee asus tollal Puškini väljakul, prae guse kino « Rossija » taga . Ühes toas oli seal siis eestikeelsete saa dete toimetus, vastutav toimetaja Eduard Päll . Saadetega tegele

sid veel Voldemar Telling, hilisem NLKP ajaloo õppejõud Villem

Reiman , äsja Leningradi blokaadist Moskvasse jõudnud Paul Uusman . Stuudiod olid sama maja keldrikorrusel. Ööpäev läbi sähvisid stuudiote ustel valgusfoorid - punane -roheline — saade

läks eetrisse saate järel , küllap kõigis võimalikes Euroopa rah vaste keeltes , aga näha oli stuudiote uste taga veel paljude teis tegi rahvuste esindajaid. Ka siin oli rinne – siit käis võitlus vaenlase vastu sõnarelvaga, siit tuksus Moskva süda kõikjale üle maailma , viies tõde paigusse, kus meid saadi , taheti ja juleti kuulata .

Ühel õhtutunnil 1942. aasta maikuu keskpaiku läksime Volde mar Tellinguga lugema esimest noortesaadet okupeeritud Ees

tisse. « Surm Saksa okupantidele!» alustas V. Telling. Ja siis kõneles ta rahulikult ning väärikalt sellest, et täna läheb Mosk vast eetrisse esimene saade eesti noortele. Niipea , kui ta jõudis mulle täiesti ootamatult sõnadeni , et mikrofoni ees on Narvast pärit äsjane 1. keskkooli õpilane Linda Mõttus, kaotasin ma ene sevalitsuse , ehmusin hirmsal kombel mõttest , et mis nüüd küll

Eestis mu omastega juhtub (hoopis hiljem, Eestisse tagasi jõud nuna , kuulsin , et nad olid tollal kõik kolmekesi, nii mu vanemad

kui 14 -aastane õde Helga, juba mitu kuud olnud okupatsiooni vanglas ) , ja virutasin lahtise mikrofoni ees oma stuudiokaaslasele

kahe rusikaga vastu õlga. Rahulikult pani V. Telling mikrofoni kinni , asetas rahustuseks käe mu käele ja sõnadega : « Hakka

lugema ! » avas uuesti mikrofoni. Hakkasingi lugema . Pärast saa det ütles V. Telling : « Nüüd said sa küll sellise tembuga hak kama , et pärast seda võime teineteisele ainult «sina» ütelda .» Voldemar Tellinguga , haruldaselt tasakaaluka , rahuliku ja meele kindla kommunistiga saime headeks sõpradeks ja temalt õppisin, kuidas kirjutada poliitilisi artikleid, kuidas lihtsas ja ladusas keeles kõnelda antud hetkel tähtsaimast .

Esimesed eestikeelsed noortesaated läksid niisiis Moskva raa

diost eetrisse 1942. aasta mais. Täpsed aruanded ning saadete tekstid on säilinud EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituudi arhiivi 31. fondi mitmes säilitusühikus ja paljudes toimikutes ala 111

tes 1. juunist 1942 kuni veebruarini 1944, kui pärast Leningradi blokaadist läbimurdmist jätkusid saated Leningradist. 1. juunist 1942 kuni 25. juunini 1943 olid noortesaated eetris

kaks korda nädalas – esmaspäeviti ja neljapäeviti kella veerand üheteistkümnest kuni poole üheteistkümneni õhtul. 1943. aasta 25. juunist alates toimusid eestikeelsed noortesaated iga päev 10 minuti pikkustena hommikul kell kümme. 15. augustist alates igal hommikul oli 20-minutiline

saadete maht kahekordistus

saade ja 15. detsembrist 1943 lisandus neile igapäevastele saade tele veel kaks 10-minutilist õhtust saadet esmaspäeviti ja nelja päeviti kell pool kaheksa .

Mai keskpaigast kuni 15. augustini 1942 tegi noortesaateid ja luges neid mikrofoni ees ELKNU Keskkomitee instruktor Linda Mõttus. 15. augustist 1942 kuni 25. juunini 1943 valmistas tõlke

materjale ette ELKNÜ Keskkomitee instruktor Veera Jegorova ja 10. oktoobrist 1943 kuni 5. jaanuarini 1944 abistas saadete tege misel Ita Saks. Originaalmaterjale läks noortesaadetes eetrisse

keskmiselt pool või veidi üle selle saadete mahust, igal nädalal oli 3—4 autori isiklik esinemine .

Saadetes tehti aktiivset vastupropagandat okupeeritud Eestist kuulda

olnud

noorte

probleemidele,

jutustati

Punaarmee

eesti rahvusväeosadest , eesti noortest rindel ja Nõukogudemaa tagalas. Tihti jutustasid noored ise oma elust või andsid intervjuu noortesaadete toimetajale. Peale selle oli igas saates tõlkemater

jale Punaarmee ja partisanide võitlusest, noorte kangelas likkusest NSV Liidu tagalas. 1. jaanuaril 1943 olin uue aasta esimese saate eetrisseandja .

Saade ise sai aegsasti helilindistatud (see oli tervitussaade Eesti noortele, kus oli kümmekond esinejat) , 1. jaanuari hommikul tuli >

ainult vajutada nupule ja saade läks. Helisalvestust saime kasu tada väga harva , ainult erandjuhtudel , valdav osa saateid läks stuudiost eetrisse otse . Tollel uusaastahommikul toimetusetoast

läbi joostes leidsin oma laualt lustaka tervituse öise saate eet risselugejalt: «Uuel aastal hoogu , naaber, vaat, mis soovib August Taader.» Peale selle kogenud ajakirjaniku tuli raadiotoi metusse juurde teisigi uusi töötajaid – Kiira Sipjagina, Olev Madivere, Otto Samma , Rosalie Gross ( Toom ), Hilja Läti, Heiti Paeväli, Linda Tuiman, masinakirjutajana töötasid mõnda aega Valeria Tamm (Telling ) ja Elsa Murdmaa .

Eriti tuleks neist esile tõsta noort pedagoogi Olev Madiveret, kes oli 1940.— 1941 . aastani olnud Tallinna Noorte Maja esimene

juhataja . Sõjapäevil sai temast Moskva ja Leningradi eestikeel sete raadiosaadete toimetaja ja diktor, hiljem Eesti NSV Raadio komitee aseesimees. Tema varajane surm 1947. aastal lõikas läbi

loometee, mille lühike kestvus jättis Olev Madiverest Eesti Raa dio ajalukku kustumatu jälje. Originaalsaadete autoriteks olid sõjapäevil komsomolitöötajad

Juliana Telman, Lidia Ardla , Nadežda Jeršova , Ita Saks ja Linda 112

Olev Madivere

Mõttus; kirjanikud ja ajakirjanikud Aadu Hint, Johannes Sem per, Joosep Saat, Max Laosson, Paul Rummo, Johannes Käbin, Mart Raud , Debora Vaarandi , August Alle, Oskar Urgart, Endel Kiipus , Heiti Paeväli jt. Suurt rõõmu valmistasid teated meie rahvuskorpusest, et meid seal kuulatakse. Olgu siinkohal ära too dud paar lõiku Lembit Remmelga tolleaegsetest kirjadest : « 3. 01. 43. ... Dieti on selle kaardi põhjuseks see suur vaimustus,

millesse sattusin või kukkusin , kui kuulsin üle hulga aja raadios Su häält. Muidugi meil tekkis siin mõningaid vaidlusi selles fak tis, mõned ei usu seda . Kirjuta , kas olid Sina, kes 3. jaanuari

õhtul kell 22.30 pikal lainel luges ette Jüri Naaritsa kirja ... » «31. 01. 43. ... Kurat , või mina läksin siis rängalt alt Sinu hääle äratundmises . Unduskiga vedasime kihla ja nüüd ma kaota sin ... »

Ka väga head tuttavad vahetasid meie saateid kuulates ära Kiira Sipjagina ja minu hääle ning Moskva perioodil oli mõnigi kord nii, et kui saadet lugedes mina mingi eksimusega hakkama sain , noomiti selle eest Kiirat , ja vastupidi .

Rindemehed olid ka meie noortesaadete aktiivsed kirjasaatjad. Veel üks tsitaat Lembit Remmelgalt :

« 15. 03. 43. Pole lihtsalt aega (muidugi ! ) , aga selle eest olen organiseerinud, Pärtelpoeg on ühe asja saatnud ja saadab veel . Ilisson ja Liim lubasid kirjutada saadan nädala pärast kõik välja ja loodan omalt poolt kah lisada . Ja lõppeks on organisee rimine ka tähtis , kunst on teisi tööle organiseerida ja ise mitte

midagi teha ( naera ! ) . Kui Pärtelpoja artiklid jõuavad kohale, katsu anda edasi ka « Rahva Häälele » ...» 8 Mina, kommunistlik noor

113

Noortesaadete rindekirjasaatjad olid ka Ralf Parve , Voldemar

Kapp, Hans Leberecht jt. Noortesaates 4. juulil 1943 loeti ette Punaarmee

eesti

rahvusväeosa

võitleja

Johannes

Kalitsa

kiri : « ... sain Velikije Luki all raskesti haavata ja mind saadeti kaugele tagalasse ... Olin üllatatud sellest abivalmidusest ja lahkusest, millega meid jaamas vastu võeti. Veel suurem oli aga üllatus , kui saabusime haiglasse. Inimesed , kes seal töötasid, hoo

litsesid kogu innu ja armastusega iga üksiku haige eest . Meid oli 15 eestlast, me ei osanud rääkida ükski vene keelt, seda enam

aga hoolitseti meie eest ja reageeriti pisemalegi soovile. ... Nende inimeste hool , Nõukogude tagala piiritu armastus oma võitlejate vastu kasvatas meis kõigis soovi näidata , et me oleme väärinud seda hoolitsust ja armastust ...>>

Järgmisel päeval lugesime ette Tooni Voorepalu artikli Volga kaldal asuvast Punaarmee eesti rahvusväeosa võitlejate puhke kodust, sellele järgnevas saates jutustas Endel Kiipus kuulajaile Edgar Soosterist, kes sõitis Alma-Atasse tervist kosutama, 13. juu

lil oli mikrofoni ees NSV Liidu meistersportlane korvpallur Alek sander Illi , kes jutustas Moskva spordielust sõjapäevil, paar nädalat hiljem esines aga teine meistersportlane, odaviskaja Friedrich Issak, kes jutustas Moskvas viibivate eesti sportlaste külaskäigust eesti rahvusväeosade puhkekodusse Volga ääres, kus

parajasti viibisid rahvusväeosa tegevsportlased Naarits, Aumere, Tšikin , Troost, Laas ja teised treener Fred Kudu juhtimisel . Külas oli ka NSV Liidu meistersportlane Johannes Kotkas ja võistlusi

jälgis parajasti puhkekodus viibiv kindralleitnant Lembit Pärn. Tagalanoortest oli samal perioodil noortesaadete mikrofoni ees Urve Müürsepp , kes töötas õpetajana eesti koolis Uraalis. 18. augustil 1943 tutvustas noortesaade Mart Raua uudisteost « Noor kangelane », milles kõneldi esimesest eestlasest Nõukogude Liidu kangelasest Arnold Merest. 1. septembri noortesaates luge

sime ette huvitava kirja , mille äsja olime saanud Orjolist ELKNU Keskkomitee instruktorilt Ada Tavelilt ( Sirotina ) , kes viibis seal praktikal , et hiljem komsomolitöö kogemusi kasutada Nõukogude Eestis .

Mitu saadet 1943. aasta sügisel oli pühendatud ÜLKNU 25. aastapäevale : 24. oktoobril läks eetrisse sellele tähtpäevale pühen datud pidulik sõnalis-muusikaline saade, kus esinesid Eesti Riik likest Kunstiansamblitest Ants Lauter ja Aleksander Arder ning

džässorkester. 28. oktoobril Lembit Remmelga artikliga «Võidu tee» jutustasime Punaarmee eesti rahvusväeosade kommu nistlikest noortest : « Rindetules karastunud noortest võitlejatest

on terve hulk kasvanud rikkalike kogemustega komsomolitööta jaiks, kes teevad eeskujulikult rindel organisatsioonilist tööd , juhi vad ja kasvatavad noori truuduses oma suurele kodumaale. Mai nigem seltsimehi Uibot, Metsatalu , Panksejevit, Tolbastit, Vihu rit , Mattiseni , Kääri, Essenovi , Vidrikut , Kiisat, Ploovitsat , Laa

net, Tomsoni, Kirsipuud, Veltbachi, Leeki ja paljusid teisi, kel 114

lest kasvab tubli ja kogenud kaader ühiskondlikule ja riiklikule

tööle vabas, uuesti ehitatavas Nõukogude Eestis . >> Komsomoli veerandsajandise juubeli päeval esines noortesaa tes tervitusega eesti noortele EK (b ) P Keskkomitee sekretär Niko lai Karotamm, esiettekandes kõlas Johannes Vares -Barbaruse enda loetud luuletus « Noorus», mis oli pühendatud suurele juubelile.

Paaris juubelijärgses noortesaates oli aga mul võimalus jutus tada kuulajaile reisimuljeid Velikije Lukist, kus viibisin ULKNU 25. aastapäeva tähistamise pidustustel koos ELKNU Keskkomitee esimese sekretäri Juliana Telmaniga . Meenub, et diviisi komso moliaktiiv oli kogunenud ühte suurde lennuväljahoonesse. Koos

oleku avas NSV Liidu kangelane, korpuse komsomolijuht Arnold Meri . Presiidiumis olid diviiside komsomolijuhid Arseni Kallaste, Viktor Uibo, Aksel Ilisson , Boris Tolbast , Feliks Pärtelpoeg, Leida

Sipria , Erik Liim jt. Kõnega esines Juliana Telman . Hardumuses austati äsjastes Velikije Luki vabastuslahingutes langenud kom somoliaktiviste ja kommunistlikke noori , teiste hulgas Arnold Varest, keda postuumselt autasustati Isamaasõja I järgu orde niga . Võeti vastu ka üleskutse noortele ajutiselt okupeeritud Ees tis, mille raadio noortesaate vahendusel läkitasime hiljem ka Ees tisse. Juba tollal otsustati, et sõjajärgseil päevil hakkab vana vene linna Velikije Luki keskväljakut kaunistama eesti sõjamees tele püstitatav mälestussammas.

Sadade noortesaadete kaasabil kandusid rindejoone taha objek tiivsed teated noorte elust Nõukogudemaa tagalas, teated rinde sündmustest. Kõige tähtsam oli aga see, et saadete kaudu sai kodurahvas teateid oma poegadest ja tütardest, keda sõjatee oli viinud 1941. aastal sõja algpäevil kodust kaugele. Lugesime saa

detes sageli ette pikki nimekirju, kes olid kas korpuses või taga las alla kirjutanud pöördumistele okupeeritud Eestis viibivate noorte poole, läkitasime eetri kaudu sünnimaale paljude noorte

isiklikke kirju vanematele, õdedele-vendadele ja koolikaaslastele. Ja palju oli neid kodusid kodu -Eestis,kus okupatsiooniterrori tin gimustes eluga riskides kuulati neid rõõmusõnumeid .

Tagasisidet meil aga ei olnud ja sõjapäevade noortesaadete tegijad -lugejad ei teadnud midagi sellest, kas ja kui palju meid okupeeritud Eestis kuulatakse. Nagu vastavad toimikud ja säili nud aruanded näitavad , lugesin ainuüksi Moskvast eetrisse 432 saadet .

Elasin niisiis Sobinovskil . Esimesist päevist on kõige hellemad mälestused seotud esindusmaja tookordse perenaise, vana kom munisti Vilega ( eesnime olen kahjuks unustanud ) . Ikka leidis ta

mulle, tagalaraskustest ruineerunud organismi ja kohutava isuga tüdrukule mõne meelispala ja lisaportsjoni . Üldse aga elasime tollal esinduses kommuuni kombel – kõigi meie toiduainetekaar

did (kehtis ju sõjaaegne kaardisüsteem ) olid majandusala tööta jate käes, nemad tõid produktid kohale, ühise perena einetasime kõik koos ühes hoone esinduslikus saalis

söögitoas. Mäletan , 115

et Moskvas sai sõjapäevil kaardiga näiteks 800 grammi leiba päevas . Minu leivakaart jäeti esialgu mu enda kätte, see oli kin nistatud Nikitski värava juures leivapoes. Kümme minutit kest nud kodutee jooksul oli valge leib söödud (seda oli pool portsjo nist ) ja must leibki sai söögivaheaegadel ära näksitud. Hilisõh tul pärast päevatööd kogunesime sagedasti keldrikorrusel ole vasse kööki suure laua ümber, tädi Vile keetis ämbritäie kohvi ja seda sai siis terve suur pere maitsta . Sobinovski majanduskaad risse kuulusid tollal veel vanad kommunistid Hans Eisen ja Alide

Lepp , autojuht oli Jaan Tanvel , käskjalg Olavi Tutt. Rõõm oli suur, kui oma pere hulka sattus mõni kauge külaline korpusest, ansamblitest või oli meie endi hulgast keegi kuskilt komandee ringust naasnud. Korduvalt käis korpusest Sobinovskil ja pärast jäigi sinna elama Hendrik Allik. Mäletan, kui Leningradi blokaa dist saabus Anton Vaarandi ja hakkas Moskvas « Rahva Häält»

toimetama . Jaroslavli kunstirahvast oli sagedasemaid Sobinovski külalisi Johannes Semper . Meile olid nad kõik kui oma pere liik med . Millest siis seal kohviämbri ümber kõneldi? Kõigest, alates tõsilugudest kuni säravaimate anekdootideni, tööst, mineviku mälestustest ja tulevikuplaanidest.

Moskva oli tollal veel rindelähedane linn. Aknad olid pimenda tud , tänavad tuledeta . Ohtul Sobinovskilt Puškini väljakule min nes harjus jalg iga sammu astuma ootamatusi kartmata . 8. oktoob ril 1942. aastal läksime Sobinovskilt raadiosse koos Paul Keer

doga , kes oli seekord noortesaates külalisesineja. Sinnaninek läks normaalselt. Tagasi tulles olin oma sammu peale nii kindel ,

et soovitasin külalisesinejalgi mind usaldada ja läksime julgesti käe alt kinni hoides päris kiire sammuga . Akki kukkusime oota

matult mingi suure hunniku otsa käpuli – osutus , et meie saate -

ajal oli ühe maja ette maha laaditud suur koorem kivisütt. See lugu meenub alati rahuaja Moskva helevalgetel südaöistel täna vatel .

Minu kõige lähedasemaks inimeseks sõjapäevade Moskvas kuju nes tookordne ELKNÜ Keskkomitee sekretär Juliana Telman . Ta oli minust kakskümmend aastat vanem. Kodanlikus Eestis oli ta

istunud poolteist aastakümmet poliitvangina eluks ajaks sunni tööle mõistetuna vanglas. Revolutsioonilisel

1940. aastal sai

Juliana Telmanist komsomolitöötaja . Juba sellest ajast mäletasin teda ja tema mindki , Narva pioneerijuhti, kellele ta oli Tallinnas praeguse 7. keskkooli saalis kaela sidunud pioneeriräti . Julla,

nagu teda kõik kutsusid , oli oma naerusuu ja elavaloomulisusega meile, 1940. aasta kommunistlikele noortele otsekui eakaaslane.

Vanglamüüride vahele aheldatud nooruseaastad nagu kadusid tema elust ja samal ajal andsid talle elutarkuse ning poliitilise karastatuse , mida temalt omandasime meie, tookordsed sõja-aas

tate noored komsomolitöötajad ja kommunistid . 1942. aasta veeb ruaris 7. eesti laskurdiviisis " komandeeringus

olles soovitas

Juliana Telman mind UK (b ) P liikmekandidaadiks , 1943. aastal 116

Juliana Telman

Moskvas ÜK (b ) P liikmeks. Esialgu, 1942. aasta kevadel ja suvel, elasime temaga koos Sobinovski teisel korrusel suures ühisela mutoas. Hiljem elas Julla koos oma õe Salomonia Telmaniga

«Metropoli» hotellis. Südamlik ja tähelepanelik oli tema hoolit sus oma nooremate töökaaslaste eest. Ta ei pidanud raskeks igal hommikul sammuda «Metropolist» Frunze tänavale EK ( b) P Kesk komiteesse raadioaparaadi juurde noortesaadet kuulama . Saade toimus tollal iga päev kell kümme hommikul. Julla oskas sisen dada nooresse toimetajasse - saatelugejasse tahet teha oma tööd hästi, vastutustundega ja suurima huviga . Juliana Telman oli tollal NSV Liidu Ülemnõukogu saadik, sagedasti käis ta koman

deeringuis paljudes neis paigus, kus oli evakueerunud eestlasi . Olin temaga korduvalt koos Jaroslavlis, Jegorjevskis, Ivanovos, Kolomnas. Sõjaaegsed rongid olid võimatuseni reisijaid täis, raudteejaamad samuti . Juliana Telmanil kui saadikul oli õigus kasutada oma mandaati mitmesugusteks eesõigusteks, kuid kunagi ei tahtnud ta seda teha .

1942. aasta sügisel anti Punaarmee Eesti

Laskurkorpusele

Kolomnas üle lahingulipp. Delegatsiooni koosseisus olid EK (b ) P Keskkomitee sekretär Nikolai Karotamm, Eesti NSV Ülemnõu

kogu Presiidiumi esimees Johannes Vares ja vabariigi põllutöö rahvakomissar Georg Abels. ELKNU Keskkomitee poolt olime

delegatsioonis Juliana Telman ja mina . Lipu üleandmise tseremooniale järgnes õhtueine korpuse koman döri kindral

Lembit

Pärna

avaras

telgis .

Ka hiljem käi

sime Jullaga koos paigus , kus oli eestlasist sõjamehi. Juliana Tel man oli ääretult lihtne, tagasihoidlik ja siiras , samal ajal alati 117

otsekohene, üdini aus ja nõudlik nii enese kui oma kaastöötajate suhtes. Sõja karmidel aastatel oli ta mulle kui ema, õde ja sõb ratar .

ELKNÜ Keskkomitee koosseis suurenes . Tööle kutsuti veel mit Aleksander Val

meid Keskkomitee sõjaeelse aparaadi töötajaid

konen, Ivan Mettus, Veera Jegorova (Botškarjova ), Maria Šapina (Makarova ) , Veera Beilberg ( Linnamägi ) ja teisi. Ka Sobinovski pere kasvas . Pikemat aega seal töötanud meeste juurde tulid tagalast nende evakueerunud perekonnad . Ja nii oli 1942. aasta lõpuks kogunenud esindushoonesse lapsigi, kellele tegime toreda nääripuu . Ehtisime kuuske Sobinovski saalis koos Jaroslav Dud

kini, Evald Kree ja teiste spordimeestega, kes õppisid ühes Moskva kehakultuuriõppeasutuses. Kuuse ehtimine oli just poo leli, kui esinduse kantseleist tuli keegi äreva teatega : helistati ühest Moskva sõjaväehaiglast, et sinna on Velikije Lukist jõud

nud haavatud eestlasi. Ruttu hankisime haiglate aadresse ja kohe samal õhtul läksime neid otsima. Mina läksin haiglasse, mis asus Lermontovi (tookordse Punaste Väravate ) nimelise met

roojaama lähedal . Palatites oli palju eestlasi. Nendelt kuulsime meie korpuse lahinguristsetest Velikije Luki all. Küllap valmistasime haavatuile oma külaskäikudega nii tol aastalõpuõhtul kui järgnevailgi päevil palju rõõmu . Jullale tõime aga väga kurva sõnumi: lahingus oli langenud tema hea sõber August Naaber .

1942. aasta nääripuu sai Sobinovskil järgmisel päeval ära ehi tud ning hämaruse saabudes helkis küünlaleek vastu Marju Lau ristini , Arma Resevi , Anne Reimani , Hioni pere laste ja mitmete teiste silmist . Näärivana oli Paul Pinna . Küllap see on Sobinovski majandusasjade ülema Karl Maraniku saladus, kust näärivana kostüüm välja võeti . Kuna küünlaid oli napilt, lõikasime need

pooleks või isegi kolmeks tükiks, enne kui kuusele panime . Paul Pinna näärivanana astus saali, kingikott õlal , vaatas muheda näoga ringi , ahhetas ja ohhetas, et oi, küll on teil siin tore ja – « ... kui tore kuusk teil on , ja veel kui toredad küünlad ... ja, mis teha , onu Maranik on ju ikka alati nii kokkuhoidlik ... » Aga nää ripidu oli uhke, meeleolu ülev .

Meie isiklik elu oli lahutamatult seotud tööga , jagasime ükstei sega kõiki muresid ja rõõme , vaatamata töökohtade nimetustele, ühiskondlikule või ametialasele seisundile . Sobinovski oli meie

omapärane ja ainulaadne kodu , millele mõeldes tekib hinge era kordselt soe tunne. Ma arvan , et mitte üksi minul, tollal üheksa

teistkümneaastasel tüdrukul , kes sõjakeerises oli sunnitud lah kuma oma kodust, vanematest ja noorusajast . Oli ka nukraid

päevi . Olin oma kahekümnendal sünnipäeval Sobinovskil alles uustulnukas ja töörohkel päeval ei teadnud mind keegi õnnitle dagi .

Kord oli meil ringis Paul Pinna . Päeval oli ta esmakordselt esinenud Moskva eestikeelses raadiosaates, oli erutatud ja huu 118

morimeelne. Kiitis, et tema on « daamide vanuse äraarvamisega alati osanud ainult head meelt valmistada ». Seadsin minagi ennast oma sõjamehemundris ( muid riideid mul veel ei olnud) tema palge ette öelgu minu vanus. «Noo-jaa , igakord ei

tähenda ju välimus midagi» (päeval olin teda just mikrofoni ette viinud ) , «tuleb arvestada ka töö ja tegemisega » — heidab jälle >

pilgu mu näkku

« .... ega ma alati kindel ka ei ole

aga ma

arvan , et ma palju ei eksi ... no ütleme kakskümmend viis ...»

Naeru oli palju , kui ilmnes , et küsija polnud veel kahekümnenegi . Lugupeetud rahvakunstnik meenutas seda « oma elu ainsat sisse kukkumist » veel meie viimselgi kohtumisel Tallinnas haiglakori doris , siis vist küll viimseid päevi oma tõvevoodist välja liikudes. Kõik me teadsime oma kaaslaste sõjaeelset elu ja töid -tegemisi

Moskvas. Nii teati sedagi , et noortesaateid toimetab komsomoli aktivist Narvast. Ühel õhtul ütles keegi naljatamisi : « Narr, kes Narvast naise võtab ...» Mina tegin aga teatavaks, et Narvas elasin küll , aga pärit olen Tarvastust. Seepeale muheles Mart Raud uut naerupahvakut esile kutsudes : «Narr, kes Narvast naise võtab , totram veel , kes Tarvastust ...» ELKNU Keskkomitee instruktorina tuli mul noortesaadete toi metamise kõrval täita ka muid ülesandeid. Eriti on neist meelde

jäänud mõned komandeeringud. 1942. aasta novembri alguses sain ülesande külastada Uraali des asuvaid eesti õppekeelega koole. Kõigepealt sõitsin Tšelja binski kaudu Magnitogorskisse. Siin asus üks Eestist evakueeru

nud lastekodu, kus kasvatajatena-õpetajatena töötasid tollal noo red pedagoogid, enne sõda Tartu Õpetajate Seminari lõpetanud Juta Anton (Kotsar) ja Kaarel Kotsar. Sõjaoludest tingitult maadles lastekodu suurte majanduslike raskustega laste varusta

misel riiete ja toiduainetega. Selle kõrval jäi hoopis vähe mahti pioneeritöö organiseerimiseks . Samalaadne oli olukord Uvelka ja Nevjanski lastekodudes koolides. Puudus ka vastav kaader , üheski koolis ei olnud eestlastest vanempioneerijuhti . Õppetöö aga laa bus vaatamata raskustele , lapsed said emakeelse hariduse ka sõjaaja rasketes tingimustes . Reisil Nevjanski lähistele juhtus aga järgmine lugu . Rakverest evakueerunud lastekodu asus linna serval oleva järve taga. Vene keele viletsa oskajana ei mõistnud ma hoiatussõnu , mida mulle järele hüüdis memmeke, kelle hommikuhakul olin leidnud järve jäässe veevõtuauku raiumas. Temalt küsisin teed lastekodusse.

Nii palju sain aru, et otse viis, ümber järve ringi kaksteist kilo meetrit . Ja kui ma siis otse üle järvejää lastekodusse jõudnuna kuulsin , et poisid olid eelmisel päeval veel paadiga järvel sõit nud , muutusid mu jalad keedetud makaronideks .

Paaril korral olin komandeeringus ka Jaroslavlis Eesti Riikli kes Kunstiansamblites . Seal oli mõnda aega komsomolialgorgani satsiooni sekretäriks Georg Ots . Ühel komandeeringul valmista

sin ette ja tegin kaasaruande sekretäri aruandele ELKNÜ Kesk 119

komitee bürool . Jaroslavlis oli palju aktiivseid kommunistlikke

Zita Tibar ( Rand ) , Veera Leontjeva ( Kononova ) , Aino Alasoo ( Tinn ) , Olev Tinn, Ofelia Tuisk ja palju teisi , kelle innu

noori

kal tegutsemisel oli komsomolitöö ajakohane ja huvitav. Rinde brigaadides viidi külakosti sõjameestele , kunstirahvas andis aga kontserte kõikjal, kus oli evakueerunud eestlasi .

Suurpäevadeks kujunesid Sobinovskil 1943. aasta kevadel Jüri öö ülestõusu 600. aastapäeva pidustused . Moskva kontserdisaali des toimusid Jaroslavli Kunstiansamblite kontserdid , näitusesaa lides oli kunstinäitusi Jaroslavli kunstnikelt – kõik need kunsti

meistrid liikusid neil päevil Sobinovskil , rõõmsat elevust

oli

palju. Meil, raadiotöötajail, oli võimalik mitmeid neist kutsuda esinema eestikeelseisse raadiosaateisse .

Meenub üks omapärane seik Jüriöö ülestõusu aastapäeva pidus tustelt. 23. aprill langes tol aastal kokku vene õigeusuliste liha võttepühadega ja sel puhul anti erandkorras Moskvas öösel ilma erilubadeta liiklemise õigus kirikutes võidi korraldada usu kombe kohaselt öiseid jumalateenistusi. Ma ei tea , kuivõrd täis

olid kirikud, sinna me ei läinud, aga Sobinovskil toimus parajasti õhtul Eesti NSV valitsuse vastuvõtt kõigile Jüriöö ülestõusu aas

tapäeva pidustustest osavõtjaile ja niipea, kui kell näitas süda öötundi, mil tavaliselt algas liikluskeeld , läks esindushoonestki suurel hulgal tänavale meid, tookordseid moskvalasi ja meie külalisi Jaroslavlist. Seal olid Vladimir Alumäe, Hugo Lepnurm , Georg Ots, tollal Moskvas oma esimesi kontserte andnud Jaros

lavli meeskoori (RAM -i eelkäija) lauljaid ja teisi . Lauldes läk sime piki Kalinini tänavat Punasele väljakule see oli rahvast tulvil — , ei seal küll keegi mõelnud usupühale, aga tore oli käia ja vabalt hõisata Moskva südames.

Sobinovskil kogunesime igal õhtul vestibüüli reproduktori juurde kuulama rindeteateid. Ja kui siis hakkasid kostma rõõmus tavad sõnumid ühe või teise linna vabastamise kohta, kippusime saali tantsu lööma . Kes oskab klaverit mängida ? Mäletan päeva, kui pikalt reisilt jõudis Sobinovskile meie tunnustatud orelikunst

nik Hugo Lepnurm. « Küllap mängib ta klaveritki !» Välja tõime ta keldrikorruse ühiselamuvoodist ja läks lahti hoogne polka , võib-olla, et improvisatsioongi, igatahes seda tean , et oma elu lustakaimad polkad olen tantsinud Sobinovski saali parketil , eriti on partnerina meeles Georg Abels . Kord tuli Moskvasse Gorki oblasti evakueeritute volinik Ham

burg. Sirgeseljaline soliidne vanem mees astus esinduse kantse leisse, lõi kannad kokku mustapäise tütarlapse ees kirjutuslaua taga ja tutvustas ennast : « Hamburg. » Neiu vastas kätt tervitu

seks sirutades : «Danzig. » Kätt vastu võtmata , täis siirast raevu , astus Hamburg edasi Arnold Veimeri kabinetti ja kurjustas seal : «Mis ma sinna teha saan , et mul on saksa linna nimi nimeks,

mulle vastatakse solvavalt – Danzig. » Naeruga jutustas A. Vei mer pärast sobinovskilastele, kuidas ta siis esinduse kantselei 120

ülema Dina Danzigi ja Gorkist tulnud külalise Hamburgi ära oli lepitanud .

Esialgu käis meil rindelt harva ja vähe külalisi . Igaühe tulek oli aga suursündmus. Mäletan , kui 1943. aasta oktoobris Eesti

Nõukogude Kirjanike Liidu asutamiskongressile tuli rindemeeste kirjanike esindajana Ralf Parve . Esines temagi Moskva noorte saates . Ja 1943. aasta suvepäevil istusime kõik kui suured kõrvad Velikije Luki kangelase major Eduard Lemmingu ümber ega väsinud kuulamast tema jutustust sellest, kuidas ta oli vangi võt nud Velikije Luki komandandi, kunagise Saaremaa paruni von Sassi . Major Lemmingul oli naerusuine, punapõsine ja tantsuhi muline adjutant - Egon Rannet, hilisem meie vabariigi teene -

line kirjanik. Minule kujunes suurelamuseks nende rindemeestega koos külastada Gorki-nimelises puhkepargis avatud Saksa trofee relvade näitust .

Mitmeid kokkupuuteid oli mul ka mitmete partisaniüksustega.

ELKNU Keskkomitees käisid sageli pärastised partisanid Leida Rausk, Paula Jõgi ja Lev Zernossekov. Tollal ei aimanud me keegi, et nende võitlustee Eestis nii traagiliselt lõpeb . Mäletan

selgesti üht varahommikut. Mingil põhjusel oli mul tarvis minna enne noortesaate algust läbi ELKNÜ Keskkomitee ruumidest. Minu suureks üllatuseks oli seal Leida Rausk, aga sootuks eris kummalises riietuses – talutüdrukuna . Ta ei rääkinud mulle

midagi oma tegevusest, sain aga aru, et ta nähtavasti harjutas enne partisanina Eestisse siirdumist .

ELKNU Keskkomitee kaks tööruumi asusid Moskva südalinnas ,

Dzeržinski metroojaama vahetus naabruses, hoones , kus hilise matel aegadel oli Üleliiduline Pioneerinõukogu. Sõjapäevil olid seal kõigi okupeeritud liiduvabariikide komsomoli keskkomiteed . Meie lähimad naabrid olid lätlased ja leedulased. Olime nendega head sõbrad ja vahetasime sageli töökogemusi . Noortesaateid

okupeeritud Leedusse tegipraegune Lenini preemia laureaat luu letaja Eduardas Mieželaitis. Koos läti ja leedu sõjaaegsete kom somolitöötajatega pühitsesime ühes lätlaste Moskva -lähedases puhkekodus ehtsat läti liigopidu

tantsisime

kastesel murul

terve jaaniöö , tegime lillepärgi ja kaunistasime Jāniseid -Jaane nendega . Eesti esinduses organiseerisime ühise noorte kirjanike õhtu .

25. oktoobril 1943 sain EK ( b ) P Keskkomitees kätte UK ( b ) P

liikmepileti . Valmistusin selleks tähtsaks sündmuseks hoolikalt : õppisin põhikirja ja närveerisin , kas oskan vastata esitatavatele küsimustele . « Seltsimees Mõttus, kas olete mõelnud sellele, mis suguse esimese noortesaate teete vabastatud Tallinnas ? » esitas

mulle täiesti ootamatu küsimuse pileti kätteandja EKP Keskkomi tee sekretär Nikolai Karotamm . Ei ole mõelnud ...»> tuli mul tõtt

tunnistada . «Tuleb mõelda , inimesel peab elus alati olema pers

pektiiv, » anti mulle koos liikmepiletiga ellu kaasa alatiseks meelde jääv põhimõte. 121

Pärast Leningradi blokaadi läbimurdmist 1944. aasta veebruari

esimestel päevadel sõitsime erirongiga koos sadade Eesti NSV asutuste töötajate ja operatiivgruppidega Leningradi , mis seal salata, muidugi lootuses peatselt Narva kaudu Eestisse tagasi jõuda . Jõudsime Neevalinna külmal veebruarihommikul. Moskva jaama esiselt väljakult Nevskile vaadates nägime suuri lumekuhi Taid piki laia prospekti. Trammid seisid, üksikuid inimesi liikus raskel vaevasammul piki kõnniteed . Eestlaste koduks sai sama

väljaku ääres olev «Oktjabrski» hotell . Raadiokomiteesse tuli algul minna jala mööda Nevski prospekti. Kõik kõneles linnas rasketest blokaadipäevadest. Sellelgi kevadel kasvatati Marsi väl

jakul köögivilja. Aga samas tõusis linn kui fööniks tuhast. Varsti kihas ta nagu suurlinn kunagi

Leningrad hakkas elama oma

tavalist elu .

Rinnete olukord kujunes nii, et meil tuli olla kuni septembrini leningradlased. Leningradi raadios oli eestikeelseid saateid olnud ka blokaadiajal . Suure grupi Moskva raadiorahva sinnajõudmisel

muutusid saated mahukaks ja toimusid mitu korda ööpäevas. Noortesaated Leningradis algasid 11. veebruaril 1944, läksid eet risse igal õhtul kell 9 ja kestsid 20 minutit, teisipäeviti ja reedeti oli lisaks sellele veel kahekümneminutiline saade öösi kell 1 .

Peatselt loodi Eesti

NSV

Raadiokomitee, mille koosseisu

minagi noortesaadete toimetajana siirdusin . Toimetuse koosseis suurenes blokaadiraadiost jäi meile esialgu tööle Lilli Promet, juurde tulid veel Silvia Krunt ( Kalpus) , Ira Altin , Heino Linnuse ja teised. Ja kui palju oli nüüd mikrofoni ees esinejaid nii sõna

listes kui muusikasaadetes. Säilinud aruandeist on näha , et noor

tesaateis esines näiteks ainuüksi aprillikuus 54 autorit – sageda semate autoritena esinesid Rosalie Gross (Toom ) , Endel Jaani mägi , Zita Tibar, Juliana Telman, Lilli Promet, Heino Linnuse,

Evi Veervald (Eelrand ), meie kirjanikepere esindajad Jaan Kär ner, Aadu Hint, Mart Raud , ja nagu ikka ka noortesaadete toime

taja . Huvitav oli mikrofoni ette viia tookordset alampolkovnikut Algus Raadikut, kes eestikeelseid raadiosaateid oli teinud ja luge nud Leningradi raadios juba sõjaeelsetel aastatel . Leningradi jõudnud Kõigis saateis oli muusikapalu , mida Leningradi Jaroslavli ansamblite kunstimeistrid esitasid kas otse stuudiost või olime saanud neid helisalvestada . Saated olid märksa sisuka

mad , aktuaalsemad ja elavamad, kui olid olnud Moskva raadiost eetrisse läkitatud saated. 1944. aasta 1. mai öösi esines noortesaates tookordne ELKNU

Keskkomitee sekretär Endel Jaanimägi. Sel puhul olin juba eel

misel päeval saate alguseks ja lõpuks tellinud patriootilisi muu sikapalu . Fonoteegineiud olid aga kuidagi lindid segi ajanud ja

patriootilise laulu asemel kõlas saate alguses Hugo Lepnurme « Saanisõit » : «Viskin-vaskin , suskin-saskin ... » Vaatasin hirmu nult Endel Jaanimäele otsa . Ta sai aru , et mina selles süüdi ei

olnud. Ega midagi , kuulutasin siis tema esinemise välja ja selle 122

jooksul otsustasin, et lõpumuusikat ei teadusta . Pärast esinemist ütlesin , kes oli kõnelnud, vajutasin nupule ja eetrisse kandus « Kuku sa, kägu, kuldalindu ...» Olime mõlemad naerust kaugel . Täis musta muret, läksime piki öist Nevskit «Oktjabrski » hotelli

poole. Seal ootasime kohe öösel mõnd kurja telefonikõnet, aga seda ei tulnud .

Suursündmuseks kujunes Leningradi perioodil Narva vabasta mine 26. juulil 1944 ja esimesed saated materjalidest, mida saime esimestest Eestis vabastatud paikadest . Kohe Narva vabastamise järgsel päeval sai meie toimetus või maluse saata brigaad Narva. Endise narvalasena olin üks sõitja test mina . Sõitsime lahtisel veoautol . Istusin kogu tee Leningra

dist Narvani autokastis ja ootasin kannatamatult Narva torne. Ei olnud veel möödunud kolme aastatki Narvast evakueerumisest.

Süda oli aga ärevust täis : olin nii palju kuulnud fašistide met sikustest ja purustustest mu kodulinnas. Ma ei tundnud oma

kodulinna ära . Ainult jõgi oli endine ja säilinud näis olevat ka vana linnamüür, mis paistis teisel pool jõge . Ule jõe me ei saa nudki, sillad olid purustatud ja üle pontoonsilla Siivertsi kohal liikusid vaid läände suunduvad sõjaväeosad. Vestlesime Narvat vabastanud sõjameestega, külastasime tuttavaid paiku Jaanilin nas ja paari päeva pärast istusime taas autole, et sõita tagasi

Leningradi . Ja siis tabasin end kummaliselt mõttelt : « Saaks. rutem koju, saaks vanni ... » Jaanilinnast ühe kooliõe koduaiast.

tõin Leningradi kaasa korvitäie karusmarju ja sõstraid . Sellest.

tegime suure potitäie magusat suppi, meie toa ukse taga oli lausa. järjekord, igaüks sai alustassitäie sünnimaa marjadest tehtud maailma parimat kisselli ja ma ei väsinud jutustamast esimesi muljeid vabastatud Narvast.

Päris kojusõit algas aga septembris hoopis Lõuna -Eesti kaudu .. Vabastati Petseri ja seejärel Võru . Peatselt moodustati Raadio

komitees brigaad, kes saadeti Võrru raadiosaateid tegema . Hom mikul lugesin järjekordset saadet Leningradis ja lõuna paiku istusime lennukisse, et jõuda veel samal pärastlõunal Võrru . Tol-. les lennukis tuli vabastatud sünnimaale ka Eesti NSV rahva

kunstnik Aleksander Arder . Peipsi vete kohal, kui just hakkasid paistma sügisevärvilised , põllulapikesed ja me kõik surusime

ninaotsad vastu illuminaatoriklaasi , uudistamaks paljukannata nud sünnimaad , kõlas lennukis äkki võimas bariton : « Kas tunned

maad, mis Peipsi rannalt ...» Ei ole iialgi enne ega pärast seda ükski muusikapala nii hingest tulnud ja hinge läinud. Võru perioodist kõneleme: see oli siis, kui Võru oli Eesti NSV pealinn . Paar nädalat andsime Võru jaama lähedal vagunsaatja vahendusel

eetrisse

raadiosaateid

vastuseks

« Landessender

Revalile», mis vaakus oma viimseid hingetõmbeid . Võru perioodi kuulub ka mu esimene kontakt kuulajaga oku peeritud Eestist . Istusin ühel pärastlõunal kännu otsas ja panin

paberile mõtteid järgmiseks saateks , kui minu juurde astus üks 123

ehitusmees ja päris, mis ma teen . Vastusele, et teen siin « raadiot»

ja lükkan ümber fašistide valejutte, järgnes usalduslik, aga siiski sosinal pärimine : «Oled Leningradist või? » – «Jah .»

«Me ikka kuulasime neid saateid sealt. Seal oli üks kõneleja , kelle -

nimi öeldi olevat Linda Mõttus, kas seda ka tead ? » — «Mina see olengi ...» Vanamees taganes paar sammu , vaatas mulle

korra otsa ja tegi minekut, lausudes: «Aga meie arvasime, et see on välja mõeldud ... » Võrust siirdusime vabastatud Tallinna . Siin andsin noortesaa

ted üle 1940.- 1941 . aastal noortesaateid teinud teenekale raa

diomehele Jaan Rummole, kes okupatsioonivintsutuste järel oli jälle tee leidnud oma endisele alale. Mind kutsuti tagasi komso molitööle, seekord ELKNU Tallinna Linnakomitee sekretäriks koo lide alal .

Hans Mannermaa

Hans Mannermaa on sündinud 16. oktoobril 1924 Tallinnas.

Lõpetas 1941. aastal 8. klassi Tallinna 1. Keskkoolis ja 1950. aas tal eksternina Tallinna 2. Keskkooli. 1965. aastal lõpetas TRO

ajaloo -keeleteaduskonna. NLKP liige 1943. aastast. Suure Isa maasõja ajal Nõukogude armee Eesti Laskurkorpuse 779. suur tükiväepolgu komsorg. Rindekirjasaatja. 1958. aastast EKP Kesk komitee instruktor, sektorijuhataja, osakonnajuhataja asetäitja.

1977. aastast ETA direktori asetäitja. 1985. aastast personaalpen sionär. Autasustatud Isamaasõja II järgu ja Punatähe ordeniga, medalitega ja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjadega,

Läti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi ning Kasahhi NSV Ülem nõukogu Presiidiumi aukirjaga. 125

MEIE KOOLIST, KOMSOMOLIST JA ÕPETAJATEST Enne kui rääkida tööst, mida tehti minu mäletamist mööda

Tallinna 1. Keskkooli komsomoliorganisatsioonis 1940/41. õppe aastal , tahaksin alustada pisut kaugemalt. Alustada sellest, kui

das me koolipoistena hakkasime nägema elu meie ümber, mõistma maailma. Mis oli minu eakaaslastele poliitilise informatsiooni allikaks ja kuidas me jõudsime oma tõdede äratundmisele . See on ühtekokku küllaltki keerukas küsimustering ja tee komsomoli ei läinud mitte kõigil ühtemoodi.

Kahtlemata avaldasid ja avaldavad noore inimese kujunemi sele suurt mõju kool ja õpetajad, klassikaaslased ja vanemad .

Sellepärast tahaksingi kirjutada sellest, mis kaudselt või otseselt on jätnud märgatavaid jälgi minu koolikaaslastele õpinguaastail enne Suurt Isamaasõda meie vanas ja auväärses koolis . Sügava tänutundega meenutan oma endisi õpetajaid kooli kauaaegset inspektorit ja hiljem kooli direktorit Vassili Peeti, ajalooõpetajat Villem Oravat , eesti keele õpetajat Richard Kressi , laulmise ja konstitutsiooni õpetajat Dionissi Orgussaart, geograa

fiaõpetajat Robert Rägastikku jt. Need olid eelkõige oma ainet põhjalikult tundvad õpetajad , kes püüdsid sügavaid teadmisi anda ka oma õpilastele.

Sellepärast olime varmalt pärast Eestimaa vabastamist Saksa okupatsioonist oma vanas koolimajas, et kohtuda armsate õpeta jatega. Me ei kohanud enam Vassili Peeti, kelle fašistid olid mõr

vanud , ei näinud Dionissi Orgussaart, kes hukkus merel Saksa lennukite ründe ajal. Teiste õpetajatega säilisid meil südamlikud suhted kuni nende manalasse varisemiseni .

Kui alustasin õpinguid Tallinna esimeses progümnaasiumis, elasin Kalarannas kahekorruselises puumajas, mis asub mäekin gul Vana - Kalamaja ja Suur-Patarei tänava nurgal . Siit avanes

mere, kaldapealsete ja sadama panoraam. Minu koduaknast vaa dates jäid vasakule paekivist laotud Keskvangla sünged müürid,

mis ulatusid veepiirini, edasi tulid mere ääres losutavad võrgu kuurid, vabed, käsivintsiga kuivale tõmmatud kalameeste aeru

paadid . Ainsa kai ääres, kuhu pärast sõda ehitati kalasadam, sei sid tollal jõukamate kalurite mootorpaadid. Kalasadama ja Kesk vangla vahelisele alale mahtus aga linna prügimägi, mis tungis

iga aastaga järjest kaugemale merre. See oli Kalamaja kandi poisikestele omamoodi avastuste maailm . Siia tuldi pärast kooli

tunde mängima , lõket tegema või niisama hullama . Tõsi oli ka see, et Kalamaja prügimägi oli enam kui prahi ja tööstusjäätmete kokkutoomise paik. Siit käisid endale elatist han 126

kimas vaesed inimesed. Meie hoovipoolse kõrvalmaja keldris elas

kuueliikmeline perekond , kus oli minuga üheealine poiss Mati . Tema tuberkuloosihaige isa läks igal hommikul kõvasti köhides Patarei mäest alla meie akende eest mööda, lastes enda ees vee

reda tühja rautatud ratastega käru . Tema töökohaks oli prügi mägi, päevatasuks mõnikümmend senti, paremal juhul kroon

poolteist ja priipärast saadud pliidipuud. Mati isa võttis raudkonk suga hoolikalt läbi kõik prahikoormad ja tööstusjäätmete hunni kud. Sinna ei tohtinud jääda ühtki mutrit ega polti. Kopli tänava vanaraua kokkuostus maksti kaks ja pool senti iga rauakilo

grammi eest. Vask oli üle kolme korra kallim. Pärast koolitunde läks Mati isale appi ja siis lükati kahe mehe jõul koormaga käru mäest üles .

Kolmekümnendate aastate teisel poolel hakkasid meie poisike sesilmad nägema ka suurt maailma – esialgu huvist ja põnevu sest laevade vastu, mis tulid maailmameredelt Tallinna lahte või

sadamasse. 1936. aastal seisis Tallinna reidil Nõukogude lahin

gulaev « Marat». See oli tõeline sõjalaev -hiiglane, mille juures väike sõudepaat näis pähklikoorena. Oli tükk tegemist, enne kui saime sellele mürakale ringi ümber teha . Ohtul oli aga laeval ilutulestik ja värviliste rakettidega anti säherdune tulevärk, mida

varem siinmail ega merel polnud nähtud . Igal suvel sõitis Tal. linna sadamasse mitmete riikide sõjalaevu. Oli inglaste allvee

paate, sakslaste taskulahinglaevu, rootslaste miinilaevu. Uuri. sime poistega nende tehnilisi omadusi ja tulevõimsust, arutasime ja vaidlesime.

Kalamajas elamise aastatel aitas minu eakaaslaste ja kooli vendade maailmapilti veelgi enam avardada raadiovastuvõtjate levik. Meie isa ostis kolmelambilise vastuvõtja «Centrum», mille täiskuuna helkiv skaala heitis hilisööni hämarasse tuppa nõrka valgust. Raadio kruttimine, ikka uute ja uute saatjate ning uute

programmide avastamine oli huvitav tegevus. Kuulasime mui dugi muusikat, sest võõrkeelte oskus oli meil nigel, kuigi olime selle õppimisega algust teinud progümnaasiumi esimeses klassis. Ainult üks mu sõber, Nikolai Kurtna, oskas vene keelt täiesti

vabalt. See oli tema emakeel. Kui Kolja oli meil külas, siis kuu lasime ikka pikka lainet, millel töötasid tugevad Kominterni, Moskva ja Leningradi saatjad .

Ühel õhtul, olles ametis raadionuppude keeramisega, kuulsime äkki eesti keelt. Saateosuti näitas aga Leningradile. Oli see vast üllatus ja leid ! Kõneles mehehääl , rääkis selgelt ja tõttamata

midagi sõjast ja fašismiohust. Siis aga ütles: « Nüüd mängin teile ...», ja sellele järgnes soolopala viiulil. Saate käigus saime teada , et viiulikunstniku nimi oli Eduard Sõrmus . Kui saate lõpul tegi diktor teatavaks järgmise eestikeelse saate päeva ja kellaaja , sai korrapealt selgeks, et seda jaama tuleb hakata kuulama. Eestikeelne raadiosaade Leningradist lõppes

« Internatsionaaliga». See oli tõenäoliselt esimene kord, kus kuul 127

sin koori ja orkestri esituses seda emotsionaalset revolutsioonilist laulu . Minu meelest oli see nii vaimustav ja meeliköitev, et kor

rapealt tekkis tahtmine panna kõik inimesed seda kuulama . Kee rasin raadio valjemaks. Siis astus aga raadioaparaadi juurde isa , pani hääle vaikseks ja ütles : « Poiss, siin majas elab peale meie ka teisi» ning osutas pöidlaga lae poole. Nüüd taipasin : teisel korrusel meie peal elas rootslannast vanapiiga preili Rosen . Tema oli maja perenaine, kes ütles, mida üürilised võivad teha, mida mitte, kuhu hoovi peal astuda või istuda, kus lapsed võivad män

gida, kus mitte. Aga nüüd järsku pannakse allkorrusel raadio üürgama . Ja lastakse sealt veel säherdust muusikat ! Järgmine

kord seadsime end juba aegsasti kuulama. Minuti pealt määra

tud ajal kõlasidki valjuhääldajast sõnad : « Kõigi maade prole taarlased , ühinege!>> See üleskutse kuulutas iga eestikeelse raa

diosaate algust ning kõik saated lõppesid « Internatsionaaliga». Sinna vahele mahtusid aga uudised Nõukogudemaalt ja kogu maailmast .

On meelde jäänud raadiojutustused kuulsatest lenduritest Kok kinakist ja Tškalovist, kuuldemäng Tšapajevist. Edaspidi kuula sime raadiot sordiini all, sest isa oli öelnud , et need jutud, mis tulevad Venemaalt, on tööliste jaoks ega meeldi Eesti riigi valit sejatele. Kui aga raadiost kostsid « Internatsionaali » helid, tuli ema köögist tuppa , jäi akna juurde seisma , vaatas alla Kesk

vangla müüride peale ja poetas taskurätti pisara. Nagu hiljem teada sain , olid emal selleks omad põhjused . Minu klassivend Tallinna 1. progümnaasiumist Viktor Mellov, elav, keevalise iseloomuga poiss, tõi raadios kuuldu endaga kooli

ja klassiruumi kaasa. Ühel päeval, kui vahetund oli lõppenud, kuid õpetaja ei olnud veel klassi jõudnud , rebis Viktor kaelast punase lipsu , jooksis tahvli ette poodiumile ja hüüdis üle ruumi : « Kõigi maade proletaarlased , ühinege ! »

Just sel hetkel , kui Viktor ei olnud veel loosungit lõpuni hõi ganud , kõlas kellegi hääl : « Sapik tuleb ! » See oli meie inglise keele õpetaja mister Saagpaku hüüdnimi .

Kui õpetaja klassiruumi astus, oli kogu klass kõhevil. Viktor toppis parajasti oma lahtisõlmitud kaelasidet põuetaskusse. Ope taja Saagpakk muheles sapiselt, võttis korrapidajalt vastu klas sipäeviku ja alustas nagu tavaliselt puudujate kontrollimist. Me tundsime oma inglise keele õpetajat küllalt hästi ja tead sime, et ta ei võta kunagi härjal sarvist, nagu ta oleks võinud teha praegu, vaid alustas ääri-veeri ja kõneles mõistu . Sageli alustas õpetaja Saagpakk tundi pealtnäha süütu anekdoodi jutus

tamisega . See oli üles ehitatud stereotüüpse mudeli järgi. Tege lasteks inglane , ameeriklane , venelane, vahel ka sakslane ja šot lane , nii kuidas kunagi vaja . Kuigi meie jaoks vähehuvitavad, võis ta neid tüütuseni korrata kümnetes variantides. Anekdoodi

jutustaja jäägitu poolehoid kuulus inglastele. Inglane seisab inimkultuuri kõrgeimal tipul . Ameeriklane elab metsikus Läänes , 128

kuid on siiski sümpaatne . Kõik, mis on halb , tuleb Venemaalt. Ta püüdis ka õpilasi enda poolt väljatöötatud rahvuslike tunnuste järgi kategooriatesse jaotada. Kuid see meid ei vaimustanud. Tahtsime olla need, kes me oleme .

1939.- 1940. aasta talvel toimus Nõukogude - Soome sõda . Selle sõja vastu ei jäänud ükskõikseks ei õpilased ega õpetajad . Kodanlus püüdis seda ära kasutada Nõukogude-vastaste meele olude õhutamiseks. Kuid oli ka neid inimesi, kes nägid nn. Talve sõjas hoopis rahvusvahelise imperialismi plaanide üht aktsiooni . Juhtusin olema pealtkuulajaks sõjaküsimuse arutamisel , mis leidis aset õpetajate toas. Kandsin tol päeval karistust , mis seis nes selles , et pidin terve päeva kõik vahetunnid seisma õpetajate toa ees koridoris akna all.

Opetajate toa uks oli lahti ja ma teritasin uudishimust kõrvu : mis seal räägitakse? Järsku eraldasin eesti keele õpetaja Richard

Kressi rahulikku, rõhutatud ja argumenteeritud kõnet : « ... see kõik võib ju niimoodi olla , kuid ei maksa mõelda , et sõda on

lokaalne. Soome seljataga seisavad imperialistlikud riigid ja just nende õhutusel , nende relvadega ja rahadega soomlased sõdi vadki . Ja Mannerheimi liini ei ole niivõrd tarvis soomlastele, kui

neile, kes kavatsevad kallale tungida Venemaale ja rünnata sealtkaudu Leningradi . Suurtükid ongi juba välja sihitud ja sel lest kaugusest Leningradi tabada ei ole mingi kunst .» Rääkisin sellest mõnele koolivennale. Seepeale ütles üks teadja poiss : « Kress on marksist. Nägin ükskord tunnis, kui meie kirju

tasime kirjandit, luges tema trükiveergusid. Pärast kiikasin lähe malt ja nägin ühe veeru peal kirja : K. Marx , «Kapital» .» Viktor Mellovi klassiteadlikkus mahtus aga sõnadesse : « Kress on prole taarlane . »

1939.- 1940. aasta Talvesõjast räägiti klassiruumis ja vahetun didel koridoris. Hommikul kooli tulles ostsime « Päevalehe », et

sõjateated juba enne tunde läbi lugeda . Vahetundidel läks tihti ägedaks vaidluseks. 1938. aastast mäletan üht huvitavat'tutvust . Kord õhtul üksinda

kodus olles kuulsin uksekella helinat. Läksin avama ja nägin läve ees seisvat suurt kasvu meest .

« Kas isa on ka kodus ? » küsis võõras. Tema hääl oli lahke ja

niisama võimas nagu ta kogugi. « Ei ole, » vastasin , « aga varsti peaks tulema. Kui teil on aega , astuge palun sisse ! >>

Võõrast uudistades kohtasin tema sõbralikku silmavaadet ja

märkasin naerukurde põskedel. Siis järsku turgatas mulle pähe mõte, mille plahvatasin välja küsimusena : « Kas teie nimi on Eduard Vei ? Isa on mulle teist rääkinud . »

« Jaa, see olen mina ,» vastas mees. «Nagu näed, konspiratsioo nist ei tule suurt midagi välja . Saame siis tuttavaks, anna mulle oma käsi ! »

Ulatasin talle käe ja tundsin ühtaegu, et minu käsi ja sõrmed 9 Mina, kommunistlik noor

129

on muutunud imetillukesteks hiiglasest proletaarlase sõrmede haardes. Pidin küsima , et kuidas ta Patarei vanglast tulema sai, aga see tundus mulle kohatu . Hiljem kuulsin temalt kõigest täp semalt .

Neljandal päeval pärast Eesti kuulutamist nõukogude sotsia listlikuks vabariigiks soovitas Eduard Vei mul minna Pärnu

maanteel nr. 11 asuvasse majja noorte koosolekule. Läksin . Koosoleku avas Eestimaa Kommunistliku Noorsooühingu orga niseerimiskomitee üks liikmeid Erich Tarkpea . Olin teda varem kuulnud kõnelemas ühel miitingul « Estonia »

teatri ees turuplatsil 1905. aasta revolutsiooni ohvrite mälestus märgi juures ja Tõnismäel asuvas töölisvõimlas . Eakaaslastest mäletan tollelt koosolekult veel Viktor Palmi ,

praegust keemiadoktorit , TRÜ kateedrijuhatajat , kes kandis tol korral pesusametist pükse ja heledal pluusil hõõguvpunast rinna märki, mille talle oli kinkinud üks Punaarmee komandör. Ta oli

kiiresti liikuv ja toimekas poiss, kes kogu aeg otsis tegevust. Mõni päev varem olin teda kohanud Tõnismäel askeldamas Rahva Omakaitse meeste juures.

Koolivendadest olid kohal minu paralleelklassis õppiv Nikolai Kurtna ja minust peajagu pikem lokkispäine Artur Roplik, kellest sai Tallinna 1. Keskkooli esimene komsorg, ja abituuriumisse jõudnud Albert Petrov, kellega koos võtsime hiljem osa Eesti vabastamislahingutest .

Erich Tarkpea rääkis meile Kommunistliku Noorsooühingu ülesannetest ja sellest, et meist peavad saama partei abilised revolutsioonilistes ümberkorraldustes, mis on juba Eestis alanud .

Ta ütles, et Eesti on nüüdsest peale töörahva riik – Nõukogude Sotsialistlik Vabariik —- ja et kodanluse vastu peetavas võitluses -

ei ole me enam üksi . Mõne päeva eest võttis Riigivolikogu vastu

otsuse esitada palve Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi astumise kohta NSV Liidu koosseisu . Ta ütles , et juba praegu tun neme vennalike nõukogude vabariikide toetust .

Sellel koosolekul , mis toimus 25. juulil , said Tallinna esimesed koolinoored Eestimaa

Kommunistliku Noorsooühingu liikmeiks .

Samal päeval kirjutati meile välja EKNÜ liikmepiletid. Ohtul koju minnes ostsin lilletädidelt kolm tumepunast pojengi ja kin kisin need emale . Ütlesin , et olen võetud vastu kommunistlikuks

nooreks, ja soovisin emale tema sünnipäeva puhul õnne. Selle peale lausus isa , et nüüd on perekonnas ühel päeval korraga kaks tähtsündmust , ning soovis meile mõlemale palju õnne .

Ühel juulikuupäeval tuli isa töölt ETK Tubakavabrikust koju teatega , et nende töö juures anti võimalus saata Koitjärve suve laagrisse poisse, kes selleks soovi avaldavad . See oli niisugune uudis, mis ei andnud mulle mitmel päeval hingerahu . Nõukogude võim võttis kõik ülalpidamise kulud laagris enda kanda , isegi sõidu eest sinna ja tagasi ei tulnud tasuda. Niisiis olin perekon 130

nas mina esimene, kellele langes osaks tunda suvepuhkuse veet mise hüvesid , mida andis nõukogude võim.

Enne Koitjärvele väljasõitmist tuli Tallinnas läbi teha arstlik läbivaatus . Kindlaksmääratud päeval olime Lembitu tänaval nr. 2 kahekorruselise puumaja ees. Siin kohtasin Viktor Palmi, kellega olime põgusalt tutvunud komsomoli astumise päeval . Viktor oli paljulugenud ja avara silmaringiga poiss . Tema teadmised parteist, revolutsioonist ja klassivõitlusest kõnelesid sellest , et ta oli ilmselt lugenud kirjandust, mis meieni ei olnud veel jõudnud . Saime teada , et tema isa on kooliõpetaja, ja kui ta mõnda asja ei tea , siis küsib isalt . Saanud arstitõendi, mis tunnistas meid poistelaagrisse kõlbu likeks ning lubas ujuda , tõttasime koju kohvrit või seljakotti

pakkima . Järgmisel hommikul olime aegsasti « Kalevi » jalgpalli staadioni ees. Varsti saabus siia kolm suurt tömbininalist punast bussi, kuhu nimekirja järgi välja hõigatud poisid üksteise järel

sisse astusid . Peagi veeresid bussid mööda Narva maanteed Lau luväljaku juurest Lasnamäele ja sealt mööda looklevat asfalt teed Koseni. Edasi tuli sõita mööda tolmust kruusateed . Piibe

maantee oli veelgi tolmusem kui Narva maantee ning metsavahe

lises tuulevaikuses sõitsid bussid nagu udu sees. Imepeenike maanteejahu tungis ka reisijateruumi , langes meie riietele, nägu

dele, kätele. Laagrisse viiva metsatee viimane lõik andis endast märku vastu bussikatust sahisevate puuokstega . Varsti peatu sime väikesel metsalagendikul .

Nendesamade bussidega, millega meie olime Koitjärvele saa bunud , pidid eelmise vahetuse poisid linna tagasi sõitma . See ei olnud aga tavaline laagrikontingendi vahetus. See oli võimu vahetus , oli peremeeste vahetus. Nii nagu võimutäius linnas ja maal läks suhteliselt rahulikul teel järk-järgult üle uute pere meeste – linna ja maa töötava rahva kätte , toimus see ka laag

ris. Bussidest maha astunud, tundsime suvevaheaega veetma tul

nud koolipoistena midagi niisugust nagu Paunvere poisid enne kokkupõrget mõisapoistega .

Sel ajal kui laagrisse saabunud olid jõudnud oma kottide-kohv ritega bussidest väljuda ja gruppidesse koguneda, vaatasid mõned endised laagrielanikud meid kõrvalt ja luusisid autobus side vahel ringi . Üks poiss sirutas käe ja kirjutas tolmusele

bussikerele suurte trükitähtedega : «Maha kommud ! » Saanud sel lega valmis, pööras näo meie poole ja viibutas rusikat . «Teenid keretäit, buržuilontrus ! » hüüdis üks meie poiss viha selt vastu . « Tee , et sa siit kaod , ja hästi kähku ! »

Lontruseks nimetatu ei reageerinud meie poisi vihapuhangule, vaid ajas jalad harki ja pani käed puusa. Tema kõrvale ilmus autobusside tagant veel kaks poissi , kes kandsid üleskeeratud käistega särke , nagu me olime harjunud nägema skautidel. Need olid ennasttäis noored löömamehed, kes vägisi norisid tüli . Võib

olla oleks ka rusikad mängu pandud, kui mitte bussijuht poleks 131

parajal ajal sõna sekka öelnud. Ta käskis poistel kritseldus otse kohe autobussi kerelt maha kustutada . Ent noorsandid ei mõel

nudki seda käsku täita . Nad hakkasid bussijuhti näägutama .

Nähes, et see jääb oma nõudmise juurde kindlaks, otsustasid nad lõpuks sääred teha. Meie aga astusime käskluse peale laagri

keskväljaku suunas, kus uustulnukad jaotati kuuemehelistesse gruppidesse. Asusime elama viilkatustega väikestesse palkmajadesse, mida nimetati taredeks. Igas tares olid kahekorruselised narid ja seal

elas viis-kuus poissi. Meie Viktor Palmiga asusime majja nr. 4, mis oli järvepoolses küljes ja veest kõigest 40-50 meetri kaugu sel . Viktor valis alumise magamisaseme, sest ta ütles, et seal on parem voodis olles lugeda . Valgusallikaks oli aga naride vahele lauakesele asetatud küünal. Elektrit tollal metsakolka laagris ei tuntud .

Laagrielu oli huvitav ja sisukas. Meie kasvatajaiks, keda kah juks nimepidi ei mäleta , olid laagri ülem, üks kehakultuuriõpe taja , kes hommikul näitas meile ette võimlemisharjutusi , siis uju mise ja vetelpääste treener ning kaks sõjaväemundris noormeest, kes valgustasid meid poliitiliselt, rääkisid revolutsioonilistest ümberkorraldustest Eestis.

Laagris oli kindel päevakord, millest kinnipidamist nõuti ran

gelt, kuid isetegemiseks ja iseolemiseks oli aega küllalt. Ainult laagri piirkonnast ei tohtinud omapead lahkuda. Matkasime õige mitu korda lähikonna metsaradadel , mägedes ja soojärvede kal lastel , kus jalgealune oli õõtsuv ja märg. Siis oli meiega kaasas alati üks sõjaväelane. Need , kes oskasid hästi ujuda, võisid kahe nädala jooksul läbi teha vetelpäästekursused ja said vastava tunnistuse. Lõkkeõhtutel lauldi, loeti luuletusi, omatehtud vem

malvärsse, esitati akrobaatilisi numbreid , jutustati mõni tõesti

sündinud, kuid ebausutav lugu, mängiti suu- või kammipilli, võis teldi selles, kes suhu pistetud sõrmedega suudab kõige pikema vile puhuda, anti lõkketulelistele naljakaid mõistatusi , mida ainult mõistatuse andja ise oli võimeline ära seletama . Lõkkeõhtuid val

mistati ette mitu päeva . Iga tare poisid püüdsid välja nuputada midagi niisugust , mis valmistaks kaaslastele üllatuse. Lõkketule lõpul kuulutati välja edukamad esinejad .

Koitjärve poistelaagris ilmus ka seinaleht. Ei mäleta küll selle nime, kuid meelde on jäänud , et üks laagri juhtidest tegi Viktor Palmile ülesandeks kirjutada sinna artikkel. Meie , neljanda tare

poisid , olime kangesti uhked, et elame ühe katuse all poisiga , kelle päevakohane poliitiline artikkel ilmus seinalehes .

Augusti keskel lõppes meie vahetus. Mäletan, et meilt küsiti, kas soovime linna tagasi sõita või jääda veel kaheks nädalaks .

Pidasin tol korral oma sisemuses endaga maha mehise võitluse ja otsustasin kõigile laagrivõludele vaatamata sõita Tallinna .

Teadsin , et 18. augustil tähistatakse Tallinnas õhulaevastiku päeva , korraldatakse lennundusnäitus ja muid üritusi seoses selle 132

tähtpäevaga . Tegelesin juba mõnda aega mudellennundusega ja kõik, mis puutus õhuavarustesse , oli minu suurim kirg. 1940. aasta sügisel loodi Tallinna 1. Keskkooli komsomoliorga nisatsioon, mille esimeseks sekretäriks sai Artur Roplik. Tema juhtimisel peeti komsomolikoosolekuid , kavandati mitmesuguste

ürituste läbiviimise plaane ja organiseeriti nende elluviimist. Elavalt on meelde jäänud kommunistlike noorte organiseeri.

tud uute nõukogude laulude õppimine. Kaks korda nädalas pärast tunde kõlasid Kloostri tänava vanas koolimajas « Lõbu

sate noorte marss», « Suur ja lai on maa», « Katjuša », « Lendurite marss» ja teised laulud. Uute laulude õppimist juhtis kommunist lik noor Grünthal, kes mängis meile lood klaveril ette, dikteeris sõnad . Varsti oli meie repertuaaris paarkümmend laulu . Neid laulsime siis , kui läksime mõnele komsomoliüritusele või olime

sealt tagasiteel . Käed rüpes kommunistlikud noored igatahes ei istunud .

Esimesi ülesandeid , mis Artur Roplik meile andis, oli kooli seinalehele « Ise Ehitame> artiklite kirjutamine, seinalehe kujun

damine, loosungite maalimine kangastele, poliitilistel teemadel referaatide koostamine ja muidugi osavõtt kogu komsomolipere üritustest.

Suuremaks ühisürituseks oli Roosikrantsi ( praegu Lauristini ) tänavas asuvale komsomoli linnakomiteele kütte varumine talgu tel Viimsi metskonnas .

See oli ühel pühapäeval. Hilissügisene öökülm oli juba natuke maapinda kahutanud ja õhuke lumekiht kattis maad. Varahom

mikusel Pirita teel vurasid autorattad, jättes kerge lumekorraga kaetud asfaldile musti triipe. Istusime veoauto lahtises kastis sel jaga vastu sõidusuunda . Merelt tuli vastu terav, niiske hingus . Laisalt uhas laine kaldarinnatist. Ja siis võttis Grünthal üles

« Lendurite marsi ». Laul kõlas võimsalt ning kõrvus vihisev tuul tekitas illusiooni, et just nüüd , nüüdsama antakse meile tiivad ja me rebime end maapinnast nagu Ikarosed lahti. Minu selja taga laulis üks poiss väga tugeva ja mehise baritoniga , ent üht sõna lendurite laulus hääldas ta valesti . Paugupealt oli selge: see poiss küll ei ole koos meiega laulu õppinud . «Proletaarne õhulaevastik» oli tema jaoks « proportaarne õhulaevastik» . Kui olime metsas juba üsna tublisti tööd teinud ja pidanud põleva oksahunniku juures lühikesi puhkepause , saime lähemalt tuttavaks töölisnoortest kommunistlike noortega . Võimas bariton , keda olin kohanud metsatööle sõitvas autos,

äratas nüüd tähelepanu osavusega puude langetamisel . Ja mis

veelgi enam, puude laasimisel. Kirves tema käes liikus mängleva kergusega . Meie, Tallinna 1. Keskkooli poisid , olime küll osavad Šnelli tiigi ääres spordiplatsil kaikaga pesapalli lööma , kuid puid langetas ja laasis meist mõnigi esmakordselt. Meie uute sõprade

hulgas oli noortöölisi , kes tundsid metsatööd meist paremini. 133

Pärast seda kui metsavaht oli meile lühidalt rääkinud , kuidas

käsitseda kahemehesaagi , kuidas langetada ja laasida puud , tehti veel näitlikult selgeks, kuidas see töö tegelikkuses välja näeb. Üks ettenäitajaid oli bariton , kes hiljem tutvustas ennast lukk sepana . Metsa langetama olevat teda õpetanud aga isa , kes elab maal ja teeb igasugust tööd , mis parajasti leiba annab. Tallinnasse tagasi sõites laulsime jällegi « Lendurite marssi » ,

nüüd ei olnud « proportaarset õhulaevastikku » enam kuulda . Olime oma uuele sõbrale ära seletanud , mida proletaarne õieti tähen dab .

Tänu meie konstitutsiooni õpetajale Dionissi Orgussaarele oska sime defineerida poliitilisi mõisteid , sealhulgas ka « proletaar last» . Ta seletas meile lihtsalt ja arusaadavalt : « Proletaarlane on inimene, kes elatab end oma tööjõu müügist. Tal ei ole müüa midagi muud peale oma tööjõu , aga kapitalistid just seda vaja vadki. » D. Orgussaar õpetas meid konspekteerima ka poliitilist kir

jandust, õpetas lugema ajalehte nii, et sellest jõuaks lugejani kõige olulisem. Tänapäevani on meeles, kuidas ta konstitutsiooni

tunnis meiega koos vaatas läbi mitme ajalehe esikülje ja liigitas sinna paigutatud materjale.

1940. -1941 . aasta talvest on meelde jäänud veel üks suurem ühisettevõtmine lumetõrjel . Sel lumerohkel ja külmal talvel olime

mitmel korral lumelabidatega väljas koolimaja juurde toovaid kõnniteid puhastamas. Ühel õhtupoolikul käisime aga Balti jaama taga asuva raudteetehase siseõuel lund rookimas ja platvormva

guneid laadimas . Sel päeval juhtus olema õige krõbe külm , nii et ainult tublisti tööd tehes sai hoida keha soojana .

Raudteetehase juhtkonna esindajad käisid meie tööd vahepeal üle vaatamas ja jäid meiega rahule. Meid kutsuti ruumi , kus lau dadel ootasid võileivad, saiakesed ja kuum tee . Pärast kehakinni tust lasime lumelabidatel veel vilkalt käia .

Lumekoristamine raudteetöökodade juurest ei olnud mitte ainult

ühiskondlikult kasulik töö, me saime ühtlasi teada , missugust tööd raudteetehases tehakse , kes on hinnatud töömehed ja missu

gune osa on raudteetranspordil meie elus . Mõni aeg hiljem kor raldati meile õppekäik tekstiilivabrikusse « Rauaniit» , mis asus kiviviske kaugusel koolimajast. Kõik need käigud -kohtumised aitasid koolipoisil avaramalt näha elu , mõista töölist, kes toodab väärtusi, mida me iga päev tarbime . Peale raamatutarkuse aita

sid õpetajad meid kooliteadmiste kõrval astuda lähemale elule . Esimese nõukoguliku kooliaasta sügisel hakkasid koolide kom

munistlikud noored õppima Üleliidulise Kommunistliku Partei ajaloo lühikursust . See raamat oli äsja trükist ilmunud . Ostsin ka

endale selle helehallis kalingurköites raamatu , millel oli punaste tähtedega pealkiri . Niisiis hakkasime omandama esimesi süste maatilisi teadmisi Kommunistliku Partei loomisest ja tema võit lusteest .

Partei ajaloo õppused peeti aulas . Neid juhatas kooli komsorg 134

Artur Roplik. Kuulama oli kogunenud poisse nii poolesaja ringis. Mitte kõik nad ei olnud kommunistlikud noored, kuid hiljem võeti neist mitmed ELKNÜ liikmeks .

Töötasime järgemööda läbi lühikursuse kõik peatükid. Esimesi

peatükke lugesime kollektiivselt. Nähtavasti sellepärast , et mitte kõigil ei olnud veel võimalust endale raamatut hankida . Järgmisi peatükke refereerisid aga kordamööda õpilased ise . On meeles, et referaadid ära kuulanud , võtsid mitmed õpilased sõna . Elavalt ja

põhjalikult rääkisid Johannes Lillak ja Heino Linnuse. Asjalikke täiendusi oli Viktor Grünbergil .

Kui olime jõudnud lühikursuse neljanda peatükini, kus on juttu dialektilisest ja ajaloolisest materialismist , tundsime, et see on paras pähkel puremiseks. Minu mäletamist mööda rääki

sid idealistliku ja materialistliku filosoofia koolkondadest õige

pikalt ja põhjalikult Artur Roplik, Albert Petrov ja Vello Tohver. Meile, nooremate klasside poistele, jättis nende esinemine igata hes sügava mulje. Kui meie teadmised piirdusid ainult Hegeli ja

Feuerbachi kui filosoofide põgusa tundmisega , siis vanemad koo livennad olid jõudnud mingil määral tutvuda ka nende filosoo fide teostega .

On meelde jäänud veel üks partei ajaloo õppus , millel viibis ajalooõpetaja Villem Orav. Tol korral ei olnud meie õpetaja nagu tavaliselt klassi ees, vaid istus peaaegu märkamatult kuskil tagu mise rea toolil . Ta ei rääkinud tol korral üldse , ainult kuulas meid .

Hiljem kuulsin Albert Petrovilt, et õpetaja V. Orav oli pärast partei ajaloo õppust komsomoliaktiiviga vestelnud . Ta oli juhti

nud komsomolisekretäri ja tema asetäitjate tähelepanu mõnedele metoodilistele võtetele ja vajadusele saavutada seda , et kõik par tei ajaloo õppusest osavõtjad omandaksid kindlalt põhimõisteid ja jätaksid meelde peamise. 1940. aasta sügisel , kui kommunistlikest noortest said Üleliidu

lise Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu liikmed, käisime kõik ükshaaval läbi linnakomitee büroo eest ja pidime vastama

küsimustele. See leninlikuks nooreks saamise protseduur toimus sellessamas majas Kreuksi tänavas , kus nüüd asub ELKNÜ Keskkomitee. ÜLKNÜ liikmeks astuma valmistusime kaua ja hoolikalt. Kooli

komsorg A. Roplik ütles , et küsimusi esitatakse meile komsomoli põhikirja ja partei ajaloo tundmises . Aga võidakse küsida ka

muud. Niiviisi läksime välja kerge eksamivärinaga rinnus. Kellel puperdas süda rohkem, kellel vähem , kuid erutust alla suruda ei saanud keegi .

Need noored , kes olid juba seisnud büroo liikmete pilgu all , piirati pärast ruumist väljumist otsekohe ümber : «Mida küsiti ? » « Kuidas vastasid ? > « Kas teadsid kõike ? >>

135

Kätte jõudis minu kord , astusin kutse peale tuppa . Seesolija test tundsin ainult kooli komsorgi asetäitjat Albert Petrovi. Partei ajaloo kohta minule küsimusi ei esitatud. Päriti roh

kem seda , missugust praktilist komsomolitööd teevad minu klas sikaaslased ja kas mul on alaline komsomoliülesanne. Kui mulle juba tundus, et küsimised -kostmised on lõpule jõudmas, tahtis. veel keegi büroo liikmetest proovida maailmamõistmist ja suh tumist religiooni. « Kas sa jumalat usud ? > Pahvatasin kohemaid vastu : « Ei usu ! »

Usuõpetust ma koolis ei õppinud. Juba esimesest klassist peale oli minu hinnetelehel usuõpetuse järele tõmmatud kriips. Pro gümnaasiumi kolmandas klassis (seitsmes õppeaasta ) ei soovinud

usuõpetust õppida meie klassis viis poissi . Abituriendid olid aga meelestatud päris ateistlikult . Meie poiste huvi usuõpetuse tundide vastu oli vähenenud seda mööda , mida lähemale jõuti lõpuklassidele. Seda enam kasvas

huvi loodusloo vastu . Selles olid suured teened eelkõige meie õpetajal Vassili Peedil . Teiste ainekabinettide hulgas oli meie

koolis silmapaistval

kohal bioloogiakabinet. See oli rikas mit

mesuguste eksponaatide ja näitlike õppevahendite poolest, millele

oli alus pandud juba siis , kui kool kandis veel Nikolai Gümnaa siumi nime .

Vassili Peet viis meid igal sügisel ja kevadel loodusesse mat kama. Käisime Veskimetsas, Rocca al Mares, Lasnamäel, Irus ja

mujal . Neilt ekskursioonidelt tõime kaasa taimi ja putukaid. Suve vaheajal täiendasime aga iseseisvalt oma herbaariumi ja esita sime sügisel oma töö õpetajale, kes siis valis välja paremad näi dised täienduseks bioloogiakabineti kogudele . Opetaja V. Peedil oli imekspandav võime äratada meis huvi looduse vastu. Ta õpe tas meid hoidma ja armastama kõike elavat. Tema tundides saime teada, et päikese all on kõik pidevalt , muutuv ja arenev. Ja et kogu meid ümbritsev loodus tohutu hulga taime- ja loomaliiki dega on sadade iniljonite aastate arengu tulemus . Niiviisi loodus

teaduse tõdedele toetudes kasvatas loodusloo õpetaja Vassili Peet dialektilis-materialistlikku maailmavaadet. Koolitundides oman

datud teadmiste väärtust hakkasime paremini mõistma siis, kui kommunistlike noortena olime jõudnud partei ajaloo lühikursuse neljanda peatükini, kus tuli endale ja teistele selgeks teha dialek tilise materialismi olemus.

1940.- 1941 . aasta talvel lülitus kooli komsomol aktiivselt ühis

kondlikku ja poliitilisse ellu. 1941. aasta jaanuaris toimusid vali mised NSV Liidu Ülemnõukogusse. See oli ulatuslik poliitiline kampaania ,, millesse haarati kaasa ka kooli kommunistlikke noori .

Valimiseelsetel

päevadel

saadeti

korduvalt

kolmemehelisi

gruppe sisustama Tulika tänavas asunud agitpunkti . Olime ka agitaatoriteks ja käisime valijate kodudes viimas neile teateid 136

valimiseelsete ürituste kohta . Nendel päevadel käisime risti ja põiki läbi meie hoole alla antud piirkonna Paldiski maantee ja Endla tänava vahelisel alal . Käisime läbi kõik Tulbi , Madara ja Ülase tänava majad , koputasime uksele või helistasime uksekella,

kuidas kuskil , ning tutvustasime end agitaatoritena . Kontrollisime valijate nimede õigsust ja palusime tulla valimispäeva hommi kul ikka võimalikult vara. Minu paarimeheks oli Nikolai Kurtna, ülesandeid saime aga Albert Petrovilt , kes täitis koolipoiste-agi taatorite brigadiri kohuseid. Tollal oli agitaatori amet veel uudne. Meisse suhtuti huviga . Mõnda korterisse kutsuti sisse, pakuti istet ja laskuti meeleldi vestlusesse.

Ühes Paldiski maantee kahekorruselises puumajas elas keegi vedurijuht. Ta oli üpris jutukas mees ja meil tekkis küsimus : kes siis siin õieti agitaator on, kas tema või meie? Valimistepäeva

hommikul lubas ta vara , enne sõituminekut , täita oma kodaniku kohuse. Täpselt nii ta ütleski . Ja tuligi hommikul pärast kella kuut. Meie jõudsime valimisjaoskonda hiljem ja oma tuttavat enam ei kohanud . Aga huvitav mees oli ta küll. Juba tsaariajal oli sõitnud kütjana paljudel Venemaa terasmagistraalidel . Rää kis meile Leninist , Kalininist ja ütles, et on näinud Vorošilovit . NSV Liidu Ülemnõukogu valimiste käigus oli ka teistsuguseid

kohtumisi , hoopiski mitte nii sõbralikke ja huvitavaid. Mõnes kor teris ei avatud ustki või piiluti ainult ketistatud ukse vahelt . Lau suti põlglikke sõnu valimiste kohta . Varjamatult vaenulik oli üks endine majaperemees , kelle kümnekorteriline maja oli üle läinud rahva omandiks. Valimisjaoskonda ta ei ilmunud ega olnud sel päeval üldse kodus .

Kevadtalvel anti mulle kui kommunistlikule noorele vastutus

hakata Tallinna 2. algkoolis pioneerijuhiks. Ettevalmistus selleks tööks kestis kõigest kolm -neli päeva . Minu vanused poisid -tüdrukud kutsuti Kevade tänava koolimajja semi

rikas ülesanne -

narile, kus meiega vesteldi pioneeriorganisatsiooni ülesannetest

ja töövormidest . Püüdsin kramplikult kõik kuuldu meelde jätta , aga endal oli süda värinat täis , et kuidas küll pioneeridega toime tulla .

Kui minule oli pioneerijuhi ülesanne alles antud , leidsin sõbra , kes juba mitu kuud seda ametit pidanud . Kohtasin juhuslikult

Nõmmel elavat poissi Olev Maringut. Tema andis mulle pioneeri

töös julgust ja kutsus mind Hiiule koolimajja vaatama, kuidas näeb välja pioneerituba. Ta viis mind otse jaama juures asuva koolimaja kõige kõrgemale , katusealusele korrusele . Tuba oli küll madal , aga ruumikas.

« Kauplesin selle toa pioneeride tarbeks välja ,» ütles ta ise

teadvalt. « Sisustanud oleme ise, oma jõududega , poistega . Iga üks toob midagi omalt poolt juurde. Nuputame. » Mulle hakkas kõigepealt silma pildimontaažide rohkus . Seal oli punaarmeelasi ja laevastiklasi, oli pilte lennukitest , laevadest, 137

tankidest . Akna kõrval niidi otsas pöörles aga tömbininaline punatähte kandev hävituslennuki mudel . Olev Maring rääkis mulle , et poistele meeldivad niisugused asjad ja mängud , mis on mehised, nõuavad julgust ja osavust . Ta teadis ka , kuidas korraldada luuremänge. Ta andis mulle head

nõu ja soovitusi . Kui avaldasin kahtlust, et Tallinnas ei ole nii sugust avarust nagu Nõmmel luuremängude korraldamiseks, siis püüdis ta otsekohe hajutada minu kõhklused. Võttis puhta paberi lehe, joonistas sinna Šnelli tiigi ja Toompea nõlvaku skeemi ning ütles julgustavalt: « Sellel maastikul on head võimalused panna poisid liikuma ja nuputama luureülesandeid . » Vedanud paberi täis jooni , ristikesi ja igasuguseid tingmärke , ütles ta : « Pane see leht taskusse , mõtle kõik hoolikalt läbi ja vii poisid maastikule. » Nii ma toimisingi .

Minu töö pioneerijuhina oli üpris lühike kevadisest kooli vaheajast kuni maikuuni. Teadmisi selleks olin saanud semina rilt , aga ka esimese nõukogude aasta suve Koitjärve poistelaag rist, samuti ajakirja « Pioneer >> ja ajalehte « Noorte Hääl» luge

des . 1941. aasta suvine koolivaheaeg tõi aga uute kavandatud luuremängude asemele hoopis tõsisemad tegemised ja hooled .

Algas nõukogude rahva Suur Isamaasõda fašistlike röövvalluta jate vastu .

Valentin Matin Valentin Matin on sündinud 12. augustil 1915 Narvas. Lõpetas Tallinna kolledži 1935. aastal ja NLKP Keskkomitee Kõrgema Parteikooli Moskvas 1948. aastal. 1954. aastast majandusteaduste kandidaat. 1976. aastast professor. NLKP liige 1943. aastast. 1940. - 1941 . aastal riidevabriku «Keila» direktor, sõja ajal Nõu

kogude armee 7. eesti laskurdiviisi 482. luureroodu komandör, 1944-1945 ja 1948-1949 EKP Tallinna Linnakomitee osakonna

juhataja. 1949. aastast TRÜ poliitilise ökonoomia kateedri õppe jõud, 1954. aastast alates Eesti Põllumajanduse Akadeemia tea

dusala prorektor ja poliitilise ökonoomia kateedri juhataja. Kor duvalt valitud EKP Tartu Linnakomitee ja Rajoonikomitee liik meks ning büroo liikmeks. 1985. aastast alates personaalpensio när. Autasustatud Isamaasõja II järgu ja Tööpunalipu ordeni,

medalite ja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjadega. Eesti NSV teeneline ökonomist. 139

KOMMUNISTLIKU NOORENA

VABRIKU DIREKTORIKS

1940. aasta juuni revolutsiooniliste sündmuste ajal olin 25 -aas tane. Kogu mu eelnev elu oli möödunud Balti Puuvillavabriku ehk, nagu seda nimetati, sitsivabriku töölisasulas . Sündinud Nar

vas, tuli meie pere ( isa raudteetööline ) 1919. aastal Tallinna , kus isa samal aastal suri ning ema asus tööle sitsivabrikusse ja kas

vatas üles kolm last . Elasime töölisasula kasarmu kööktoas. Mida tähendab võitlus oma olemasolu eest kodanlikus ühiskonnas , sai

mulle selgeks üsna varsti . Kuna emal oli peret üksi raske toita , asusin juba 13-aastasena 1928. aastal Balti Puuvillavabriku kon

torisse käskjalana tööle. Mu haridus ei piirdunud algkooli viienda klassiga , kust ma ära tulin , vaid lõpetasin töö kõrval eksternina ka kuuenda klassi ning astusin Tallinna kolledži , mille lõpetasin 1935. aastal . Oppida töö kõrvalt polnud kerge , kuid üha selge

maks sai ka see, et töölislapsel pole kapitalistlikult ühiskonnalt mingeid soodustusi loota, vaid kõik tuleb saavutada enda töö ja pingutustega.

Ega see äraelamist kindlustav töö polnud ka sugugi garantee ritud . Vabriku kontori käskjalana töötasin kolm aastat . Kuna

pidin hästi palju liikuma kontori ja mitmesuguste vabriku osa kondade vahel, siis kujunes mul varsti teatud arusaamine nii vab riku tehnoloogilisest protsessist kui ka üldistest töötingimustest.

Tutvusin lähemalt ka tööprotsessidega . Mul oli tunne , et paljud töölised suhtusid minusse heatahtlikult, tutvustasid mind oma töö

operatsioonidega ning andsid soovitusi edaspidiseks. Mul sündis soov hakata mingit kindlat ametit õppima , kuid 1929.- 1933. aas

tal kogu kapitalistlikku maailma vapustanud majanduskriis ajas

segamini kõik minu plaanid. Kolmekümnendate aastate algul val landati vabrikust ligi pooled töötajad, sealhulgas 1931. aastal ka mind . Ligi aasta aega olin tööta ja käisin kõigis võimalikes koh tades tööd otsimas , kuni lõpuks juunis 1932 sain käskjala koha

Pikalaenu Pangas , kus töötasin mitmed aastad telefonistina, ekspediitorina , arveametnikuna . Vahepeal tuli kodanlikus

sõjaväes ajateenistuses olla , kusjuures lõpetasin Tallinna sõja kooli .

1940. aasta algul suurenes ootusärevus . Oli tunda suurte sünd muste tulekut . Kui selle aasta algul hakkasid baltisakslased Sak samaale sõitma , vabanesid mõned kohad ka Balti Puuvillavabriku

kontoris ja mind kutsuti sinna raamatupidajana tööle . Ikka tihe damini käis jutt ametikaaslaste ja koolivendadega lähenevatest sündmustest ja oma positsioonist maailmas kujunenud jõudude 140

vastasseisus. Suurem osa minu sõpru ja tuttavaid ootas eelseis vast üha tihenevat lähenemist NSV Liidule, kuid leidus ka neid , kes orienteerusid Saksamaale .

Otsustavaks osutusid 1940. aasta juunisündmused. Meie, vab rikunoored , võtsime positiivselt vastu Punaarmee üksuste tuleku Eestisse. Sitsivabriku lähedale Koplisse asus üks väeosa . Käisime hulgakesi väeosa asukohas . Seal võeti meid sõbralikult vastu . Vestlesime ohvitseride ja sõduritega . Saime kuulda palju huvi

tavat Nõukogude inimeste elust, töö- ja olmetingimustest. Kuul sime nendepoolset hinnangut maailmasündmustele. Kõik see aitas kujundada oma kindlamat seisukohta ja ajendas ka edaspidisele tegevusele .

Selles väeosas korraldati õhtuti isetegevust ja tantsuõhtuid ning kohalike noorte osavõtt nendest oli väga elav .

Koos teiste vabrikunoortega võtsin osa töölisdemonstratsiooni dest Vabaduse platsil ja miitingutest . Hakkasime grupi vabriku

noortega aktiivset organisatsioonilist tööd tegema. Saime oma käsutusse ruumid, kus hakkasime koos käima ja ühisüritusi kor

raldama . Meiega kontakteerusid ka mereväelased . Üks mereväe ohvitser, kelle nime olen unustanud , oli eriti sümpaatne ja me kutsusime teda oma kokkutulekutele vestlema Nõukogude inimeste elust . Seda tegi ta väga huvitavalt ja südamega . Me kuulsime ka kommunistlikust noor Nõukogude noorsoo-organisatsioonist sooühingust ning tahtsime ise ka taolist organisatsiooni luua .

EKNU kujuneva vabariikliku ja Tallinna linna organisatsiooni mõju meieni tookord ei ulatunud ning me ise ei osanud veel nen dega kontakte luua . Nii kujunes olukord, kus me oma mereväela sest šefi nõuandel ja juuresolekul kutsusime kokku koosoleku ja hakkasime komsomoliorganisatsiooni looma . Kokku tuli ligi 40 inimest . Selgitasime, mida me teha tahame, ja leppisime kokku , et kes tahab komsomoli astuda , see avaldab soovi . Ma ei mäleta

täpset arvu , kuid üle poole kohalolijaist avaldas kohe soovi kom somoli astuda . Kuna komsomoli liikmeid meie seas ei olnud , ei

olnud ka selle organisatsiooni vabariiklikke ega linna esindajaid,

siis tegime nii , et organisatsiooni astuda soovija rääkis oma elu loo. Talle esitati küsimusi ja kõik kohalolijad hääletasid liikmeks

vastuvõtmise poolt. Niiviisi astus üle poole kohalolijaist kohe liikmeks, teised võtsid aega mõtlemiseks. Samal koosolekul valisime ka komsomoliorganisatsiooni büroo. Büroo esimeseks sekretäriks sai Eugeni Palts. Ka mind valiti büroo koosseisu . Aktiivsemad kommunistlikud noored olid ven

nad Gurjevid . Raul astus juba 1940. aasta lõpul vabriku partei

organisatsiooni liikmeks. Hiljem oli ohvitseride kursustel ning pärast 7. eesti laskurdiviisi pataljoni komissariks, kus ta aga hiljem toidumürgituse tõttu suri. Noorem vend Benjamin tegutses

aktiivselt vabriku komsomoliorganisatsioonis ning sai surma Leningradi kaitselahingutes juba sõja algul . Edasi hakkas vab

riku komsomoliorganisatsioon jõudsasti kasvama . Saadi ühe 141

direktori korteri arvel klubi ruumid noortele ning hakati organi

seerima poliitilisi ja kultuurilisi üritusi . Mõne aja pärast võeti meie vabriku algorganisatsioon arvele komsomoli linnaorganisat sioonis . Juba juulikuus anti meile välja EKNU liikmepiletid, mis hiljem vahetati välja ULKNU liikmepiletite vastu . Mind ootasid varsti uued ülesanded väljaspool oma vabriku komsomoliorganisatsiooni . Tuli kokku rahva poolt valitud uus Riigivolikogu, mis oma seaduslike aktidega pani aluse sotsialist likele ümberkujundustele meie vabariigi majanduses, sealhulgas ka tööstuse natsionaliseerimisele . Juuli lõpul kutsuti mind linna komsomolikomiteesse ja suunati vabariikliku natsionaliseerimis komitee käsutusse. Viimane määras mind komissari abiks tekstii

livabrikusse «Telg> . Komissariks määrati « Rauaniidi tööline Niin ( nime täpselt ei mäleta ) . Mind määrati seepärast , et tund

sin tekstiilitööstust ja ka raamatupidamist. Meie kolmeliikmeline komisjon (peale Niine ja minu ka üks raamatupidaja ) tuli ette võttesse, kutsus välja peremehe ja tööliste koosolekul tegime teatavaks vabariikliku natsionaliseerimiskomitee

otsuse antud

ettevõtte riigistamise kohta . Kuna ettevõte polnud kuigi suur ( ligi 50 töölist) , läks riigistamise protseduur päris ladusalt. Kindlus tasime vabriku tegevuse jätkamist ning vabriku arveametnike kaasabil hakkasime meile kätteantud natsionaliseerimise ettekir

jutuste kohaselt arvele võtma kõiki vabriku varasid . Pidasime töötajatega koosolekuid ning selgitasime neile natsionaliseerimise

olemust ja selle vastavust kõigi töötajate huvidele . Töölised võt sid Riigivolikogu otsuse tööstuse natsionaliseerimise kohta vastu

väga positiivselt. Entusiasmiga avaldati arvamust, et viimaks on tulnud lõpp kurnajate kasuks töötamisele ja on saabunud kauaoodatud aeg, mil töötajad töötavad enda heaks ja loovad enda huvidele vastava ühiskonna .

Natsionaliseerimine läks Eestis üldjoontes rahulikult, eriti väi

keettevõtetes. Neile peremeestele, kes suhtusid lojaalselt nõuko gude võimusse , lubati tööd vastavalt nende tehnilistele teadmis tele kas oma ettevõttes või mujal .

Selleks ajaks loodi ka vastavad rahvakomissariaadid , mis asu

sid tööstusharusid juhtima . Tekstiilitööstusettevõtted olid alluta tud

Eesti NSV

Kergetööstuse

Rahvakomissariaadile eesotsas

Arnold Veimeriga . Komissariaadi tekstiilitööstuse peavalitsust juhtis Helmut Roog ( langes sõja- aastatel ) , peainseneriks oli Korf , raamatupidamises oli aktiivseks ning heatahtlikuks abista jaks Salme Nõmmik ( hilisem TRÜ professor, geograafiadoktor ). Komissariaat ja ka peavalitsus kutsusid kokku vastava ala komis sare ning andsid neile juhtnööre natsionaliseerimise edukaks läbiviimiseks . Tekstiilitööstuses «Telg » läks asi natsionaliseerija tel päris ladusalt ja augusti keskel saime oma tööga valmis. Komissariaat kiitis meie töö heaks ja mind suunati komissariks kudumistööstusse « Univer » , kus esimesel komissaril polnud töö laabunud ja oli vaja kord majja panna. « Teljes » saadud kogemu 142

sed võimaldasid asja korda saada ja ka « Univeri » varad juba septembri keskel riigi arvele võtta .

Selleks ajaks jõuti kõigi tekstiilitööstuse ettevõtete natsionali seerimisega lõpule. Kuna Tallinnas oli neid päris palju , siis seati eesmärgiks nende niisugune kontsentreerimine, mis võimaldaks

juhtimist parandada ja ettevõtteid elujõulisemaks teha . Niiviisi koondatud ettevõtetesse määrati direktorid , kes juba vastava rah vakomissariaadi alluvuses muutusid nende ettevõtete juhtideks . Mind määrati septembris 1940 riidevabriku « Keila » direktoriks. « Keila » oli loodud nelja käitise ühendamise teel , nimelt : riidevab

rik « Keila» , Tohveri tekstiiliettevõte, Bergi värvimisvabrik ning Neeseri ja Muguri ketrusvabrik. Esimese kui suurima järgi hakati nimetama ka ühendatud ettevõtet . Töölisi oli vabrikus kokku ligi

800. Kuna vabrik asus tegelikult neljas erinevas kohas, tuli koos kõlastatud tegevuse kindlustamiseks iga päev palju liikuda osa kondade vahel. Iseloomustav kõigi ettevõtete tööle uutes tingi mustes oli nende laienemine ja toodangu kasv. Kodanlikul ajal kannatasid paljud ettevõtted , eriti tekstiiliettevõtted, tellimiste puudumise all , mistõttu kõikjal oli kasutamata tootmisvõimsusi .

Seepärast laiendas võimalus töötada NSV Liidu avara turu tar

vis kõikjal kiiresti tootmist. Eriti paistis see silma niisuguses suures ettevõttes nagu Balti Puuvillavabrik. Mõne kuuga pärast

nõukogude võimu taaskehtestamist lasti käiku juba aastaid seis nud osakonnad , mindi üle kahe vahetusega tööle. Nõutavat toor

materjali oli vennasvabariikidest saada ning oskustöölisi oli ka esialgu endiste töötatööliste arvel võtta . Tööliste arv kasvas Balti Puuvillavabrikus varsti 2–3-kordseks.

Riidevabriku « Keila » küllaldasel oskuslikul tehnilisel persona

lil oli suuri kogemusi hea kvaliteediga villase ülikonnariide val mistamiseks. Seepärast kasutasime ära kõik võimalused tootmise

laiendamiseks ja töötajate arvu suurendamiseks, nii et 1941. aasta alguses tõusis toodangu maht ligi kahekordseks . Nõukogude võimu esimene aasta tõi töötavate inimeste ellu nii palju uut ja positiivset , et ülevoolavat entusiasmi kõigi ettevõtmiste elluvii misel oli kõikjal tunda .

Vabriku juhtimisel abistasid direktorit parteiorganisatsiooni sekretär Vladimir Svaiko , ametiühinguliidrid Veanes ja Villa , kaadriosakonna juhataja Tiikvee. Nende , oma ala hästi tundvate endiste « Keila » tööliste suhtumine oma ülesannetesse oli asjalik ning võib öelda , et vabriku uus nõukogulik juhtkond sai oma vahel sõbralikult läbi , kindlustades järsu tootmise kasvu . Esialgu

jäeti tehnilise juhataja kohale endine aktsionär Deutsch , kes suh tus sündmustesse võrdlemisi lojaalselt , täitis oma kohustusi vas tutustundega . 1941. aasta algul, kui Saksamaale sõitsid veel pal jud baltisakslased , läksid ka Deutsch ja veel mõned vabriku

meistrid nendega kaasa. Vabriku tehnilise juhataja kohale mää rati Harri Press, kes tuli oma ülesannetega toime, oli sõja ajal Nõukogude tagalas ning töötas edukalt tekstiilitööstuses . 143

Vabriku kollektiivi elu muutus üsna tunduvalt. Langes ära kar tus peremehe ja meistri ees. Inimesed nägid ja mõistsid, et nende õigus tööle ja vastavale tasule on seadusega kaitstud ning oma vabriku ametiühinguorganisatsioon astub tööliste huvide eest välja töö tasustamisel, tervishoius, olmes, kultuuris ja muus . Leid sime ruumi vabriku klubi jaoks , kus korraldati ühiseid koosviibi misi ja isetegevust. Vaatasime välja koha ka vabriku töölissuvila organiseerimiseks. Püüdsime parandada töötajate elutingimusi . Linna elamute valitsus eraldas vabrikule kortereid, sealhulgas

sain ka mina aprillis 1941 korteri Kalamaja kandis ning kolisin ema ja õega sitsivabriku kööktoast ära .

Vabriku juhtkond otsustas kogu tööliskollektiiviga ühiselt vastu võtta uut , 1941. aastat. Kuna nüüd olime ise oma elu korralda

jad , siis otsustasime teha seda « Estonia » restorani kolmes saalis

( valge, sinine , punane ) . See oli koht, kus enne käisid ainult kau kamehed . Sõlmisime restoraniga vastava lepingu , kooskõlasta

sime ka ametiühingu kõrgemate instantsidega ning detsembri ühel viimastest päevadest pidasime selle õhtu ära .

Kõige positiivse ja rõõmustava kõrval ei jäänud tulemata ka mõned pahandused. Ühel 1941. aasta alguse talvepäeval , kui olin Rahvakomissariaadi poolt kokkukutsutud direktorite õppustel , tea tati mulle , et vabriku peaosakonnas on tulekahju valla pääsenud . Ruttasin kohale . Seal olid juba tuletõrjujad oma tööd tegemas. Tulekahjule pandi kiiresti piir, kuid suur, klaasistatud laega ket russaal oli rivist väljas. Klaaskatus paljudes kohtades lõhutud,

ketrusmasinad kõik veest märjad, väljas aga pakane. Tuli oli alguse saanud hundimasinast , mis on väga tuleohtlik villa tolmu tõttu . Uurimise tulemusel ei saadudki selgeks, kas tuli tekkis

mingist sädemest masinas või töötajate lohakusest, võib-olla suit setamisest. Nõukogude korrale omane vastastikune koostöö ja abistamine võimaldasid meil avarii tagajärjed hästi kiiresti lik

videerida . Pöördusime Balti Puuvillavabriku juhtkonna poole abi saamiseks ja saimegi tublisid lukkseppi , kes « Keila » oma meist rimeestega mitmes vahetuses tööle hakkasid , nii et umbes nädala pärast saime ketrusosakonna uuesti tööle panna . Saime abi ka

klaaslae parandamisel . Kuuplaani täitmises oli meil muidugi puu dujääki, kuid kvartaliplaani täitsime siiski ära. Nii kiiret kahju tule tagajärgede likvideerimist ei osanud paljud loota, kuid uued kujunevad ühistöö ja ühishuvi suhted võimaldasid ootamatut ja endistes tingimustes võimatut .

Peab ütlema, et esimene nõukogude võimu aasta möödus tõesti suure entusiasmi , tegevushimu ja ka positiivsete saavutuste tähe all .

Kõigele sellele tegi järsu lõpu fašistide reeturlik kallaletung meie kodumaale . Ikka tihedamini hakkasid Soome poolt Tallinna kohale ilmuma vaenlase lennukid . Hakkas sagedamini kostma õhuhäire signaale . Rindelt tulevad teated olid sünged . Tallinn valmistus kaitselahinguteks. Riidevabrik « Keila » muutis järsult 144

toodangu sortimenti . Hakkasime valmistama villast sõjaväeriiet. Moodustati Tallinna töölispolk. Paljud « Keila » töölised astusid

koos direktoriga polgu koosseisu . Meile anti relvad, korraldati õppusi . Vabrikus moodustati relvastatud kaitserühm ja alaline valve. Neil päevil tuli mul pidevalt olla vabrikus, ka suurem osa öid . Vabrik töötas seni , kuni oli võimalik, siis tuli korraldus tähtsamad ja väärtuslikumad masinad evakueerimiseks ette val

mistada. Ei mäleta täpselt, kui palju, kuid osa masinaid me jõud sime sadamasse laevadele viia . 15. augustil tuli korraldus vabri kus kogu töö lõpetada, jätta sinna valvemeeskond, ülejäänud töö listega sõita Tallinna lähistele kaitsetöödele . Hakkasime tanki

tõrjekraave kaevama ja muid mullatöid tegema . 17. augustil kutsuti mind ja veel paljusid vabriku sõjaväekohus lasi sõjakomissariaati ning teatati , et on aeg sõjaväemunder selga panna . Meid viidi kahele suurele kaubalaevale « Sibir » ja « Ural». Nende laevade kajutid olid täis haavatud sõdureid ning trümmides olid värskelt sõjaväeteenistusse kutsutud mehed. 18. augusti varahommikul sõitsid need kaks laeva hulga väikse mate sõjalaevade ja kaatrite saatel Tallinna sadamast välja

Leningradi poole . Selleks ajaks oli raudtee- ja maanteeühendus Tallinna ja Leningradi vahel vaenlase poolt juba läbi lõigatud . Ainsaks ühendusteeks oli meri . Kui me mõne tunni sõitnud olime,

ilmus Soome poolt silmapiirile luurelennuk, lähenes meie lae vade karavanile ja kadus uuesti. Madrused , kes viimasel ajal olid Tallinna ja Leningradi vahel merd sõitnud, ütlesid, et nüüd tule vad pommitajad. Varsti ilmusidki silmapiirile lennukid, mis pikee rides meie laevu pommitasid. Laevadel olid oma õhutõrjerelvad ja koos kaasasõitvate sõjalaevadega loodi tõkketuli . Kolmel kor ral heitsid lennukid pomme, mis laevu ei tabanud ja ainult hirmu tekitasid . Neljandal korral aga tabas « Sibiri » pomm, laev läks

põlema ja jäi seisma , sest masinad olid kannatada saanud . Mina olin « Sibiri» ninapoolses trümmis . Ohuhäire ajal pidime kõik trümmi pugema . Kui aga peale tugevat plahvatust trümmi luugist meile igasugust prahti kaela sadas, tulime laevalaele. Põles kap tenisild ja tahapoole ei olnud näha , kui ulatuslik tulekahju on . Laevalael valitses paanika . Räägiti , et laeval on laskemoona ja see võib varsti plahvatada . Üksteise järel hüppasid mehed vette. Rannast olime väga kaugel . Sinna pääsemine oli võimatu ja praktiliselt ka mõttetu . Ainuke võimalus oli pääseda meie ümber

kurseerivatele sõjalaevadele. Pärast mõningat järelemõtlemist hüppasin laevalt vette. Oli omajagu tegemist , et avaramale veele pääseda . Laeva ümber oli palju siplejaid, kes teistest kinni haa rata püüdsid . Laevalt oli alla lastud juba kaks päästepaati haa vatutega , mida vees olijad paanikas ründasid ning ümber ajasid.

Ikka rohkem kogunes laeva ümber nii haavatuid kui ka terveid merehädalisi . Laevalt loobiti laudu alla , et nendega abistada vee peal püsimist . Kui sain kõige suuremast suminast natuke eemale

ujuda, nägin, et põleb ainult kaptenisild , laeva ahtriosas on aga 145 10 Mina , kommunistlik noor

Georg Ots

inimesed tekil . Kord püüdsin laevale lähenedes isegi köitpidi lae

vale tagasi ronida, kuid selleks ei jätkunud jõudu ja nii olin jäl legi vees . Haarasin ühest lauast kinni ja püüdsin selle najal vee peal püsida. Kuna tuul oli sel päeval päris tugev , 7 palli, siis oli lauast kinni hoida väga raske, sest tugev laine kiskus lauda kogu aeg käest ära . Laineharjad olid nii kõrged , et avamerel teisi merehädalisi ei näinudki, nägin ainult laevu. Üks suurem sõja laev lähenes « Sibirile » . Püüdsin käega ja häälega märku anda, et lähenev laev mind peale võtaks , kuid see muutis jälle kurssi ja sõitis mujale. Mulle näis , nagu ei tahetakski mind peale võtta . Lugu oli aga selles , nagu madrused hiljem rääkisid , et meres sip lejaid oli väga palju, madrused aga püüdsid kõigepealt haava tuid ja neid hädalisi , kes raskemas olukorras, veest välja tõm mata . Kõrged laineharjad varjasid minu eest kogu seda traagi

list pilti . Lõpuks lähenes siiski üks kaater ka minule. Visati alla köis ja mind tõmmati laevalaele . Seal anti kuiv sinel ning lonks

kangemat ja lasti kajutis pikali olla . Kokku sai vees oldud kaks kolm tundi, nii et olin ära külmunud ja väsinud. Õhuhäiresignaal kordus kogu aeg, sest vaenlase lennukid jätkasid pommitamist ja

tulistasid kuulipildujaist ka merehädalisi . Järgmiseks hommikuks olime jõudnud Leningradi - lähedastesse vetesse, kuhu vastase lennukid enam ei julgenud tulla . Tulin lae vatekile oma riideid kuivatama . Ega neid palju olnudki : kalifee püksid , trussikud ja särk. Püksitaskus merevees ligunenud kom somolipilet ja natuke raha . Liikumas nägin ainult « Urali » . « Sibir» , mis oli seisma jäänud , oli koos sellele jäänud osa meestega hil

jem fašistide kätte sattunud . Sõitsime ülejäänud karavaniga 146

Kroonlinna . Seal lasti meid kaldale . Meie kaatril oli 56 veest

päästetut. Merevees ligunenud haavatute olukord oli üliraske. Nad viidi laevalt esmaabiautodega kohe hospidalisse . Meid , sõjaväe kohuslasi viidi « Urali » pardale ning sellel me jõudsime Lenin

gradi . Nii olid meil esimesed sõjaristsed käes, paljudele osutusid need aga ka viimasteks.

Leningradist läks teekond tagalasse, kusjuures Tihvini kandis sai meie ešelon pommitada . Sõjaväekohuslased suunati mitmesse kohta . Mina olin ühe grupiga mõnda aega Tšeljabinski oblasti Zorjanski metsamajandis tööl. Siin oli ka Georg Ots, kellega veidi aega ühes muldonnis elasime . Tal oli kitarr kaasas ja õhtuti kuulsime selle saatel tema laule. Eesti väeosa de formeeri

misega algas uus etapp meie elus. Veebruari algul 1942 tulin 7. eesti laskurdiviisi ning mind määrati rühmaülemaks 482. üksi kusse luureroodu . Diviisi luureülem oli siis kapteni Ilmar Paul , luureroodu komissar Rudolf Meijel . Roodu ülem oli Viktor Štšel

kov, vanem Vladimir Tšernõšov, kirjutaja Ants Päiel . Roodu koos seisus oli palju tublisid noori , nende hulgas Manivald Kesamaa , Villem Gross , Vladimir Makarov ja teised.

Formeerimise aeg möödus nagu kõigis teisteski väeosades intensiivse lahingõppuse tähe all. Kui augustikuus hakkasime rinde poole liikuma, olid luuremehed füüsiliselt karastunud ning neil oli vajalik erialane ettevalmistus . Luurajad olid valmis täitma kõiki ülesandeid , mida kodumaa nendelt nõuab . Kõik luu

rajad olid kas kommunistlikud noored või partei liikmed . Paljud kommunistlikud noored astusid enne rindele minekut partei rida desse, sealhulgas ka mina mais 1942 .

Edgar Mattisen Edgar Mattisen on sündinud 11. juunil 1921 Tartumaal. Lõpe tas 1940. aastal Tartu Tööstuskeskkooli, 1949. aastal NLKP Kesk komitee Kõrgema Parteikooli ja oli 1955. - 1956 . aastani aspirar

tuuris NLKP Keskkomitee Ühiskonnateaduste Akadeemias. Aja lookandidaat 1956., professor 1982. aastast. NLKP liige 1944. aas tast. 1940. aastal töötas M. I. Kalinini nim. Raudtee Peatehastes

lukksepana, kus oli esimese noortööliste löökbrigaadi asutajaid. 1941. aastal oli Eesti Raudtee Tallinna Raudteekonna poliitosa

konna instruktor komsomolitöö alal. Nõukogude armee 249. eesti laskurdiviisi 921. polgu 3. pataljoni komsorg. 1944. aasta veeb

ruarist alates komsomoli- ja parteitööl Tartumaa operatiivgrupis ja Tartu linnas ning maakonnas . ELKNÜ Keskkomitee maanoorte

osakonna juhataja ja Keskkomitee sekretär agitatsiooni- ja propa gandatöö alal. Töötanud ühiskonnateaduste õppejõuna ja kateed 148

rijuhatajana Tartu Õpetajate Instituudis, Eesti Põllumajanduse Akadeemias ja Tallinna Polütehnilises Instituudis. Alates 1978. aastast Tallinna Riikliku Konservatooriumi marksismi- leni

nismi kateedri professor. Autasustatud Isamaasõja II järgu orde

niga, ordeniga « Austuse märk», medalite ja Eesti NSV Ülemnõu

kogu Presiidiumi aukirjadega. Nõukogude Eesti preemia laureaat.

ET TEHTUST RÕÕMU TUNDA Hüvastijätt lapsepõlvega ja noormeheks sirgumine toimus kodanliku Eesti Vabariigi lõpuperioodil , ehk nn . vaikival ajastul. Juurdlemishimulise noorukina erutasid ja vaevasid mind, nagu tuhandeid teisigi noori , paljud tolle aja pakilised, nii väiksemad kui suuremad ühiskonnaprobleemid.

Vastupidi valitseva kodanluse kaukajumala ja hundimoraali kirjutamata , kuid elus kehtivatele seadustele ja normidele oli

kogu meie suurele perele iseloomulik sügavalt juurdunud huma nism , üksteiseabistamine , ausus ja õiglustunne, armastus töö, ini mese ja looduse vastu . Allakirjutanu teadvusesse sisendasid seda

kõike nii omaksed kui ka Tammistu algkooli õpetajad eesotsas unustamatu pedagoogi ja kooli direktori Jüri Roonurmega , samuti enamik Tartu Tööstuskeskkooli õppejõude ja meistreid, nagu Vel lamaa , Targo, Arand , Raukas , Pütsep, Süve, Käppa, Kilk jt. Kuid neid inimlikke tundeid riivas aastatega üha teravamalt hüvasti

jätt oksjonihaamri alla läinud kodutaluga 1931. aastal ( samal aastal suri murede all ja arstiabi nappuse tõttu 51. eluaastal meie piiritult armastatud ema ) , kõigi omaste talu- või majateenijate

raskesse ja isiksust alandavasse olukorda paiskamine, talu-, maja >

ja äriomanike piiramatu kasuahnus, egoism ja solvangud, ületa matud raskused õdede-vendade ihaldatud haridustee jätkamiseks jne .

Töötades pärast algkooli lõpetamist paar aastat palgata noor sulasena endise isatalu uue omaniku – kulaklikult majapidamist arendava , kuid ka ise tihti sulastega koos tööd rühkiva lelle juures , tajusin sageli lausa hingelist valu . Ja seda mitte niivõrd üle jõu käiva töö ja teenimatute etteheidete, kuivõrd elu perspektiivi puudumise pärast. Tihtilugu kummitas küsimus : mis saab siis , kui ühel päeval ütleb peremees, et sind, noormees, pole meile -

149

enam vaja . Angistusega tundsin end olevat sattunud tupikteele. Kohtusime tihtilugu vennaga, pihtisime teineteisele isiklikke mure sid , arutlesime naiivselt ja tulemusteta paljude ebaõiglaste ja ime like maailmaasjade üle. Vend oli võetud naabruses asuva asuni kutalu omaniku kasulapseks. Kuid sisuliselt, vaatamata kasuema heasoovlikkusele, oli temagi vaid palgata sulane , kel aga tuli tööd rügada kahe eest. Mõlemad olime vahetevahel saanud ilmse

ülekohtu ja sügavate solvangute osaliseks, mis näris hinge. Pea legi enda teada püüdsime ju ometi jõudu säästmata anda parima . Ja ega kuhugi minna olnud .

Küllap sellele ajastule iseloomulike üldiste majanduslike ja poliitiliste vastuolude kajana saadud isiklike müksude ja muh kude. mõjul areneski alateadvuslik trots kehtiva kodanliku korra vastu, tärkasid intuitiivselt ka klassiteadvuse esimesed alged . Õpingud Tartu Tööstuskeskkoolis aastail 1936—1940 ( see sai võimalikuks vaid tänu õdede ennastohverdavale materiaalsele toe

tusele ) , aktiivne suhtlemine proletaarsetest ja külakehvistu pere dest pärit koolivendadega, spordilembeliste poiste Ants Rehemaa ja Voldemar Ahasega ( mõlemad langesid Punaarmee võitlejatena

Isamaasõjas) ning Jakov Feklistoviga (põgenes 1939. aastal Nõu kogude Liitu , tegi läbi 1939/1940 . aasta Talvesõja , lahingud Sta lingradi all jm . , pärast sõda oli palju aastaid parteitööl Tartu maal) avardasid samm - sammult silmaringi ja teritasid ka polii tilist vaistu .

Üks meelisprobleeme, mille üle sageli vaidlesime, oli see , miks ühes ja samas olukorras , ühele ja samale sise- või välispoliitili sele sündmusele või muule nähtusele reageerivad inimesed ( ka

ühe perekonna liikmed ja isegi ühesugusel sotsiaalsel redelil seisjad ) üsnagi erinevalt , tihti lausa vastandlikult .

Tartu Tööstuskeskkool andis mitmekülgseid ja püsivaid tehni lisi teadmisi ja laia profiiliga erialase kvalifikatsiooni ning õpe tas saama korralikuks töömeheks. Ka humanitaarainete õpetami

sel valitses siin , võrreldes enamiku üldhariduslike gümnaasiumi dega, suhteliselt demokraatlikum, progressiivsem vaim . Eesrind likumate vaadetega õppejõud ja meistrid näitasid üles ilmset pas siivsust tunni kodanlik -kasvatusliku külje suhtes või koguni igno

reerisid seda . Kuid lõppkokkuvõttes oli sellegi kooli ülesandeks ette valmistada valitsevale kodanlusele kuulekaid töökäsi , mitte

laiendada , vaid ahendada nende ühiskondlike huvide ja poliitilist

silmaringi , takistada õpilastes materialistliku teadusliku maail mavaate kujunemist . Mõnede marksismi aabitsatõdedega sain esmakordselt kuigi

võrra tuttavaks üsna vahetult enne 1940. aasta juunisündmusi põrandaaluse parteiorganisatsiooni noore liikme Arkadi Uibo abil . See äärmiselt sümpaatne, sõbralik, fenomenaalse mälu ja laia sil maringiga ja nagu mulle tundus , kõnetatavat lausa läbi nägev noormees oli enne mind elanud kaasüürilisena minu õemehe ema

Anna Kuru imepisikeses ja kehvas kööktoas Võru tänavas . Pärast 150

gümnaasiumi lõpetamist õppis ta arstiteadust Tartu ülikoolis , kust aga revolutsioonilise tegevuse pärast välja heideti. Arkadi külastas hiljemgi korduvalt Annat ja mul oli võimalus temaga mitmel korral vestelda mitmesugustes ühiskonna ja jooksva polii tika küsimustes, omandada nimelt temalt poliitilise kirjaoskuse algeid . Esmakordselt sain näiteks temalt loogilise vastuse kõiki erutavatele küsimustele Nõukogude Liidu poolt 1939. aastal hit

lerliku Saksamaaga ja Balti riikidega sõlmitud paktide olemu sest ja eesmärkidest . Et A. Uibo kuulus illegaalse EKP ridadesse , sain teada alles hiljem Tallinnas , pärast EKP ametlikku legali seerimist 4. juulil 1940.

Vestluse aktiivse suunajana osutas Arkadi Uibo eriti sellele, et paljast tähtede ja sõnade kokkulugemise oskusest ja koolitarku sest jääb väheseks, et tuleb pidevalt arendada oskust oma peaga kriitiliselt mõelda , juurelda, kaaluda , tõestada argumenteeritult. Ja alati lisas ta, on vaja tunda ka poliitikat , muidu ei saa siin

elus paljustki aru . Need põhitõed panid hoopis teisiti suhtuma

paljudesse seni segastena ja lootusetult sassi läinud probleemi desse. Ühtlasi äratasid tahet tegutseda , ebaõigluse ja muude pahedega julgemini rinda pista. Kuid kuidas seda teha ja millest konkreetselt alata , selle üle tuli pead murda . Proletaarse klassi teadlikkuse ja organiseerituseni jõudmiseks tuli astuda veel suur samm . « Lõpetasid linnas kooli, sul peaks need maailma asjad nüüd

selged olema , » arvasid omaksed etteheitvalt. Püüdes neile küll oma arvates vastata juba põhjalikumalt , tundsin aga samas piin

likkusega oma teoreetilise jalgealuse nõrkust ja jännijäämist argumentatsioonis. Suuremas poliitikas jäid silmad endiselt kui

mitte just suletuks, siis üpris uduseks . Alles 1940. aasta juunire volutsioon rebis maha selle udukatte , ees hakkasid avanema uue maailma kontuurid .

Tartu Tööstuskeskkool andis oma esimese ja ka ainsa lennu just 1940. aasta juunipäevade künnisel . 21. juuni hommikul anti meile kätte lõpudiplom . Aktus koolis ei olnud veel lõppenud , kui

tänavatele marssisid inimkolonnid punaste lippude ja revolutsioo niliste lauludega . Tõttasime ohjeldamatust uudishimust aetuna tänavale rongkäiku vaatama . Meeleavaldusest osavõtjate hulk aina kasvas. Erinevatest suundadest koguneti raekoja ette välja kule . Veoautol lehvisid ametiühingute punased lipud ja loosun gid : «Maha praegune kodanlaste valitsus!», « Nõuame tööd ja leiba ! » . Samas mängis tööliste pasunakoor . Üksteise järel kõne lesid autolt Paul Keerdo, Voldemar Sassi , Leonhard Illisson , kir

janik Aadu Hint , Kristjan Jalak, Minna Lepik. Kõneldi tuliselt , julgelt , sütitavalt . Hakati laulma « Internatsionaali » , mis kostis

ikka valjemalt ja võimsamalt . Nagu hiljem teatavaks sai , oli V. Sassi saabunud 21. juuni öösel Tallinnast partei keskusest teatega , et pealinnas ja mujalgi toimuvad keskpäeval töörahva demonstratsioonid, kus nõutakse president K. Pätsilt fašistliku diktatuuri kaotamist ja uue demokraatliku rahvavalitsuse moo 151

dustamist. Nagu Tallinnas ja Tartus, nii ka mujal pidi kõik toi muma rahulikult, verevalamiseta .

Kesklinnast siirdus töötajate rongkäik Tähtvere parki , kus toi mus miiting. Läksime koos mitme koolivennaga parki , kuid mitte kolonnis, vaid kõnniteel , rohkem n.-ö. erapooletute uudishimulike pealtvaatajatena. Levis kuuldusi , et analoogilised sündmused

-

revolutsioonili

sed rongkäigud ja miitingud - toimuvad ka teistes linnades.. Õhtuks saadi teada , et Tallinnas on töölised hõivanud valitsuse residentsi

Toompea lossi , vabastanud poliitvangid ja et on

moodustatud uus, fašismivastane rahvavalitsus kirjanik Johannes Vares- Barbarusega eesotsas.

22. juuni hommikul kella üheksa paiku. heisati Tartu Töölisühin gute Keskliidu majale töölishulkade kiiduavalduste saatel punane

lipp. Edasi liikus üha arvukamaks muutuv punaste lippude ja võitlusloosungitega ehitud rongkäik orkestri saatel raekoja ette,

kus keskpäeval algas massiline rahvakoosolek . Lipud asetati veoautodele , mille pealt peeti ka kõnesid . Koos koolivenna ja väl japaistva sportlase - ujuja Voldemar Ahasega püüdsime sõna

võtte tähelepanelikult jälgida, panna kõrva taha olulisemaid mõt teid . Vaevalt sai esimene kõneleja, kelleks osutus Tartu Töölis ühingute Keskliidu esimees, Riigivolikogu liige Kristjan Jalak, öelda esimesed sõnad : «Meie esimene võit on käes» , kui puhke sid tormilised kiiduavaldused, mille järel lauldi ühiselt « Inter natsionaali» (meil tuli Volliga häbist punastada, sest viisi veni tasime küll poole suuga kaasa, kuid sõnadest teadsime vaid üksi kuid ridu , samal ajal kui kõrvallaulja , mõneklassilise haridusega tööline , laulis iga salmi selgelt ja kindlalt) . Edasi rääkis K. Jalak J. Varese valitsuse koosseisust ja esimestest sammudest, kutsu des rahvast üles üksmeelselt toetama tema elulisi huve kaitsvat

uut valitsust . Kõneleja pöördus innustavate sõnadega ka noorsoo poole , öeldes, et noortelgi tuleb end organiseerida , sest nende päralt on tulevik. Neid üsnagi tavalisi sõnu olin kuulnud varemgi

mitmesuguste kõnelejate suust ja jäänud ükskõikseks , kuid nüüd omandasid need hoopis teistsuguse, palju sügavama mõtte . Pärast kõnet hüüti elagu ! J. Varese valitsusele, Nõukogude Liidule ja Punaarmeele .

Esinesid veel kirjanik Aadu Hint, aktiivne revolutsionäär ja

endine poliitvang Voldemar Sassi jt. , keda kuulates tekkis tihti tunne, nagu kõneleksid nad ka minu ja mu omaste eluloost .

Koosoleku lõpus võeti vastu resolutsioon , milles avaldati täie likku usaldust ja toetust J. Varese rahvavalitsusele . Samas tea tati , et õhtul kutsutakse Töölismajas kokku noorte koosolek. Otsus

tasime V. Ahasega sellest osa võtta . Töölismaja oli noortest tulvil ega suutnud kõiki mahutadagi. Pikemate sõnavõttudega esinesid koosolekul A. Hint, L. Illisson, V. Kosenkranius, V. Hion jt ., kes selgitasid noortele eesseisvaid

ülesandeid ning soovitasid astuda proletariaadi ideoloogia alusel 152

tegutsevasse noorsoo -organisatsiooni . Otsustati asutada uus orga nisatsioon - Ülema aline Töötavate Noorte Liit. Samas valiti

liidu juhtiv organ – komitee ( organiseerimistoimkond ) koossei sus E. Kiipus, A. Siivas, Z. Pats jt. Ülemaaliseks uus noorteühing siiski ei kujunenud, selle tegevus piirdus põhiliselt Tartuga. EK ( b ) P Keskkomitee sekretäri J. Lauristini eestvõtmisel hakati

energiliselt taastama Eestimaa Kommunistlikku Noorsooühingut ja sama aasta juulis kujundatigi Töötavate Noorte Liit ümber EKNU Tartu osakonnaks.

25. juunil siirdusin Tallinna ja asusin järgmisel päeval tööle lukksepana Sadamatehases . Pealinnas ja ka tehases lõi poliitilise elu tuiksoon veelgi tugevamini ja jõulisemalt kui juuni päevil Tartus . Peaaegu iga päev toimusid ametiühingukomitee organiseerimisel tööliskoosolekud, kus arutati nii sise- ja rahvus vahelisi sündmusi kui ka puht tööalaseid probleeme . Minu esi mese tööpäeva lõpul esinesid tööliste koosolekul pikemate kõne dega seltsimehed A. Päss ja V. Jaanus , kes selgitasid valitsuse ettevõetud ja kavandatavaid samme ning kutsusid töölisi üles ilmutama valvsust ja üksmeelt revolutsiooni võitude kaitsmisel . Kõrvuti ametiühinguliikumise elavnemisega astusime esimesi samme ka tehase noorte organiseerimiseks . Juuli algul läksin üle Raudtee Peatehastesse, kus mind mää

rati pärast katsetööd IV kategooria lukksepaks vaguniremondi osakonda ehk, nagu seda juba tsaariajast peale töölised nimeta sid , « Siberi kuuri». See « kuur ja Raudtee Peatehased tervikuna

kujunesid mulle tegelikult teiseks koduks ja poliitilise arenemise mitmekülgseks kooliks .

Raudtee Peatehaste kollektiiv oli poliitiliselt küllaltki küps ning koos « Fr. Krulli », «Volta » , Tselluloosivabriku , Sadamatehaste jt. Tallinna suuremate ettevõtete töölistega etendas 1940. aasta sot sialistlikus revolutsioonis avangardset osa . Peatehaste osakon

dade kümned töölised olid läbi teinud revolutsiooni tuleristsed .

1905. —1907. ja 1917. aastal ning osa võtnud kodusõjast ja revo lutsioonilisest töölisliikumisest kodanliku diktatuuri aastail .

Kustumatu jälje oli tehase tööliste revolutsioonilise võitluse ajalukku ja traditsioonidesse jätnud M. Kalinin, kes tsaarivõi

mude poolt revolutsioonilise tegevuse eest väljasaadetuna töötas ajavahemikul 1901–1904 Tallinnas, algul « Voltas », 1902. 1903. aastal aga Raudteetehases treialina . 1940. aastal töötas siin

veel üle kahekümne M. Kalinini aegse tööveterani, nende hulgas. töölised Burland, Rohtma , Linke, Pärdi , Tamberg jt . Nende

kaudu kandusid revolutsioonilised traditsioonid 1940. aastassegi . Raudtee Peatehastes kujunes välja revolutsiooniline tuumik ees otsas silmapaistva võitleja , keskharidusega töölise , EKP liikme Heinrich Ansipiga . Tal oli harukordselt suur mõju ja autoriteet

tööliste, sealhulgas noortööliste hulgas . Revolutsioonilise pöörde perioodil juunis -augustis töötas ta tehase parteiorganisatsiooni sekretärina , seejärel edutati juhtivale tööle Eesti Raudteevalitsuse 153

ja Tallinna Raudteekonna poliitosakonnas, valiti EKP Tallinna

Linnakomitee liikmeks ja 1941. aastal NSV Liidu Ülemnõukogu saadikuks . Ta oli tehases alati oodatud külaline ja leidis võima

lusi meiega tihti kohtuda. Isamaasõja ajal jäi H. Ansip Eestisse illegaalsele tööle , kuid tabati fašistide poolt ja hukati 1941. aasta lõpul .

Tehase noorte poliitilisele arengule avaldasid soodsat mõju samuti sagedased kohtumised Tallinna raudteelaste hulgas tollal hästi tuntud ametiühinguaktivisti, EKP liikme H. Titmaga, kes 1940.- 1941 . aastal töötas raudteelaste ametiühingu esimehena .

Tehase poliitilisse tuumikusse kuulusid koos kommunistidega ka mitmed revolutsiooniliselt meelestatud parteitud töölised ja ame tiühinguaktivistid , kes tegutsesid tehase tsehhides EKP usaldus

meestena ja kellest paljud 21. juuni järgseil kuudel parteisse astusid. Nende hulgas olid kodusõjast osavõtnud töölised treial A. Puusner ( 1940.— 1941 . aastal oli sama tehase ametiühinguko -

mitee esimees , suri Nõukogude tagalas 1942. aastal ) ja transpor ditööline A. Kivi ( oli pärast H. Ansipit 1940.- 1941 . aastal tehase

parteiorganisatsiooni sekretär ) , treial N. Jäärand , elektrik G. Här sing, sepad G. Peil ja A. Laansalu, vagunijaoskonna lukksepp H. Meerits, vedurijaoskonna armatuurilukksepp V. Koplimägi jt . Selle parteilise aktiiviga olid juba vahetult enne sotsialistlikku revolutsiooni tihedalt seotud ka mitmed Raudtee Peatehaste ees

peatsed komsomoliaktivistid , nagu Valter Raudsalu , Sergei Palmre, Elmar Meerits, Bernhard Tihho, rindlikumad noortöölised

kes olid koos avangardiga osalenud 1940. aasta juunisündmustes , samuti Rahva Omakaitse aktiivsete liikmetena ( kaks viimast olid ka minu soovitajad RO - sse ) revolutsioonisaavutuste, korra ja jul geoleku kindlustamisel tehases , Tallinna raudteesõlmes ja mujal.

Juulikuu algul asutati ka Raudtee Peatehastes Eestimaa Kom

munistliku Noorsooühingu organisatsioon , mille tuumiku moodus tasid E. Meerits, B. Tihho, V. Raudsalu , S. Palmre, V. Truumaa ,

K. Vahar , H. Härsing, allakirjutanu jt . 1940. aasta novembris oli meie organisatsioonis 40 liiget. Organisatsioon elas algusest

peale täisverelist ja huvitavat elu. Ta lähtus oma töös tehase kollektiivi ette püstitatud põhiülesannetest, oli noorte poliitiline kasvataja , püüdes arvestada noorte erinevaid huvialasid ning

näidata neile õiget teed ellu. Kunagi varem ei ole ma tajunud nii suurt ja kasvatavat kollektiivi mõju kui siin , Raudtee Peate hastes . Meeldejäävaks sündmuseks kujunes iseäranis Kommu nistliku Noorsooühingu ajutise liikmekaardi kätteandmine sep

tembri algul EKNU Tallinna Linnakomitee bürool , mida juhatas alati energiline ja ülevas tujus sekretär V. Piirsoo . Sise- ja rahvusvahelise elu sündmused arenesid edasi kiirelt, vastuoluliselt, tormiliselt. Teatati Nõukogude Liidu uutest rahu sammudest , sotsialismimaa majanduslikest saavutustest, sellest ,

et J. Varese rahvavalitsus kehtestas tööliskontrolli suurtööstuses, natsionaliseeris pangad , maa ja maapõuevarad , maareformist 154

ning üldisest haiguskindlustusest , haridussüsteemi demokratisee

rimisest, et Pärnu rannahotell muudeti tööliste puhkekoduks ja Oru loss lastekoduks jne. Suursündmuseks Eesti kommunistlike noorte elus oli ühinemine Üleliidulise Leninliku Kommunistliku

Noorsooühinguga 1940. aasta 18. oktoobril ( 8. oktoobril võeti EKP vastu Üleliidulise Kommunistliku ( bolševike ) Partei koos seisu ) . Sellest ajast peale hakati meie vabariigi komsomoliorgani satsiooni nimetama Eestimaa Leninlikuks Kommunistlikuks Noor

sooühinguks ja ÜLKNÜ ühe osana kuulus ELKNÜ veel järgne val kolmel aastal Kommunistliku Noorsoo Internatsionaali koos seisu kuni viimase likvideerimiseni .

Siinkohal on võimatu isegi loetleda Raudtee Peatehaste kom somoliorganisatsiooni kõiki töölõike ja vorme , milles, nagu tun dub , oli tähelepanuväärset ja õpetlikku tänaselegi noorele . Noorte peamisi kogunemiskohti kõrvuti Telliskivi tänava Raudteelaste

Klubiga oli kommunistlike noorte endi sisustatud tehase puna nurk . Siin toimusid tavaliselt kord nädalas poliitvestlused ning

töötas õpiring, kus võeti läbi partei ajaloo lühikursust ja V. I. Lenini elulugu. Kindlat propagandisti meil ei olnud , kõik osavõtjad esinesid järjekorras referaatidega . Mitmel korral võt sid meie ringi õppustest osa H. Ansip ja ELKNÜ Keskkomitee sekretär 0. Cher. Kommunistlikud noored andsid välja seinalehti . B. Tihho, V. Raudsalu jt. organiseerimisel lasksime käiku kor raga viis seinalehe alust, mis liikusid üheaegselt kindlaksmäära tud järjekorras tsehhist tsehhi . Koostasime ka välklehti, mida

paljundasime läbi kopeeri ja panime üles tsehhides. Punanurgas koostasime ja pidasime noorte sotsialistliku võistluse graafikut .

Külastasime mitmeid Arkadi Uibo, Eduard Pälli jt . loenguid Tal linna lektooriumis J. Tombi nim. klubis, kinos «Modern » jm . Tõsiseks poliitiliseks karastuseks kujunes noortöölistele agitat siooniliste ja sidealaste ülesannete täitmine uue Riigivolikogu valimistel . Nii mõnigi kord suleti paukudes uks Tehnika ja Tellis kivi tänava majades , kus B. Tihhol , E. Meeritsal , minul ja veel mitmel noorel oli ülesandeks levitada ja selgitada Eesti Töötava Rahva Liidu valimisprogrammi , kutsuda rahvast osa võtma vali

miseelsetest selgituskoosolekutest , teatada valimiste ajast ja kohast jne .

Me ei osanud tollal veel selgelt mõista Eesti Töötava Rahva Liidu

valimisbloki suure

võidu tähtsust

1940. aasta

14. ja

15. juulil toimunud uue Riigivolikogu valimistel . Kuid me tund sime selle üle siirast rõõmu. See tundus nagu teatud tunnustu sena ka noortele agitaatoritele. Oma rõõmu avaldasime täie rin

naga 17. juulil Tallinnas toimunud massidemonstratsioonist osa võtuga , kus ka Raudtee Peatehaste kolonni ehtis noorte valmis

tatud loosung « Elagu Nõukogude Eesti ! » . Meeldejäävaks poliiti liseks õppetunniks kujunes osavõtt töörahva 21. juuli meeleaval dusest Võidu väljakul Eesti kuulutamise puhul Nõukogude Sot

sialistlikuks Vabariigiks , samuti töötajate augustidemonstratsioo 155

nist seoses Eesti vastuvõtmisega NSV Liidu koosseisu ja teistest revolutsioonilistest meeleavaldustest. Noored võtsid agaralt osa

tehase tööliskolonnide kaunistamisest loosungite ja transparenti dega, aga neile langes osaks ka juba suurem au ja moraalne vastutus – koos eelmise põlvkonna esindajatega kanda revolut sioonilisi

võitluslippe.

Meenub ,

kuidas

Suure

Sotsialistliku

Oktoobrirevolutsiooni 23. aastapäeva demonstratsiooniks valmis tasid noorte löökbrigaadide liikmed kommunistlikud noored suure vineerist veduri, mis liikus veoautol mööda piduehteis täna vaid. Komsomoli linnakomitee avaldas Raudtee Peatehaste noor tele agaruse eest kiitust.

EKNU ja selle kohalikud organisatsioonid ning rakukesed lõid

EKP suunamisel kõikjal agaralt käed külge uue elu ehitamisel. Õppimine ja töö – need mõisted olid meile varemgi endastmõis tetavad eluväärtused, milleks ei olnudki ju vajadust kedagi eriti agiteerida , kui selleks olid olemas tingimused ja võimalused. Ent nüüd, uutes tingimustes, mil võimu oli enda kätte võtnud töötav rahvas ja asuti praktiliselt üles ehitama sotsialistlikku ühiskonda, omandasid mõisted töö ja õppimine siiski mitmeti teise tähen

duse. Nii pidasime seesmiseks kohustuseks kindlustada töörahva

võitu eelkõige veelgi parema tööga, püüdes tõsta tööviljakust ja olla eeskujuks teistele.

1940. aasta juuli lõpul sai meil Elmar Meeritsa organiseerimi sel teoks mõte luua «Siberi kuuri» poistest noorte lööktööliste bri gaad ning kutsuda sotsialistlikku võistlusse ka teised brigaadid . Viieliikmelisse brigaadi kuulusid tehase komsomoliraku sekretär

Elmar Meerits brigadirina, kommunistlikud noored Sergei Palmre, Osvald Truuma, Edgar Mattisen ja noor tööline Voldemar Paju . Bernhard Tihho eestvedamisel loodi veduritsehhis teine noorte

tööliste löökbrigaad . 1940. aasta detsembris, kui B. Tihho valiti tehase komsomolikomitee sekretäriks, asus brigadiri ülesandeid täitma Karl Vahar, kes okupatsiooni ajal fašistide poolt hukati. Need vanemate nõukogude vennasvabariikide noorte eeskujul loo dud noorte brigaadid Raudtee Peatehastes olid esimesed selle

taolised Eestis. Neist, samuti kogu tehase kollektiivi eesrindlikust osast sotsialistliku võistluse organiseerimisel räägiti korduvalt tunnustavalt nii vabariiklikus raadios ja ajalehtedes kui ka « Pravdas » ja « Izvestijas».

Algul suhtusid mõned noortebrigaadi liikmed sellesse üritusse veidi skeptiliselt , kartes kogemuste vähesust. Teatud mõju oli ju noortele avaldanud ka klassivaenlaste levitatud laim sotsialist

liku võistluse, brigaadilise tööviisi jt. töö organiseerimise nõuko

gulike vormide aadressil, mis pidavat lämmatama üksikisiku huvi , tema loova suhtumise töösse ning madaldama töö kvali teeti. Kuid tegelik töö hajutas kõik kahtlused ja paljastas kodan luse laimuvõtted. Augustis otsustasime esitada sotsialistliku võist luse väljakutse juba ka vanematele kaastöölistele . Oktoobrirevo lutsiooni aastapäeva eelses sotsialistlikus võistluses vanemate 156

töökaaslastega tuli meie noortebrigaad võitjaks. Sellest kirjutas tunnustavalt 1940. aasta 3. novembril ka ajaleht « Kommunist».

Märgiti , et noortebrigaad remontis vaguni 163,5 tunniga, samal ajal kui enne kulus selleks tööks normi kohaselt 300-340 tundi.

Veelgi paremaid tulemusi saavutas meie viieliikmeline brigaad 1941. aasta jaanuaris toimunud NSV Liidu Ülemnõukogu vali miste auks korraldatud brigaadidevahelises sotsialistlikus võistlu ses , kus me taas võitjaks tulime. Nüüd kulus meie brigaadil vagunite remondiks veelgi vähem aega — 155 tundi, võistluspart neril – vanade brigaadil 175,5 tundi. Tunnitöötasu aga tõu

sis igal noorel 70 sendilt ( enne noortebrigaadi loomist ) 2 krooni 25 sendini. Edu saavutasime peamiselt tööprotsessi parema orga niseerimise teel . Kvaliteedi hindasid meistrid heaks .

B. Tihho noortebrigaad täitis samuti töönorme 180—250-prot sendiliselt. Tublilt töötasid ka individuaalselt võistlevad noored .

Nii täitis transporditööline Valter Raudsalu töönorme 180-prot sendiliselt ja NSV Liidu Ülemnõukogu valimiste auks kohustus tõstma protsendi 200-ni . Heatahtlikku, siirast abi osutasid meile võistluspartnerid - vanemad töökaaslased, kes õpetasid meid

võistlustuhinas ikka järgima rahva kuldset elutarkust : töö täna seks , jõud homseks !

Uut moodi , sotsialistlikult töösse ja peremehelikult rahva oman disse suhtumise järkjärguline juurdumine, milles oma olulist osa etendas komsomol , soodustas tööviljakuse tõstmist ja sotsialismi

eeliste võidukäiku . Võib-olla kõlavad need sõnad kuidagi raama tulikult , abstraktselt, kuid lühidalt ja kokkuvõtlikult öeldes oli see nii .

Noortebrigaade hakati varsti looma nii Tallinnas kui teisteski Eesti ettevõtetes .

Tehase kollektiivi ja noorte elus kujunesid tähtsaiks sündmus teks kohtumised partei ja valitsuse juhtivate tegelastega . Meil esinesid ettekannetega Neeme Ruus, Oskar Cher, Juliana Telman , Nigol Andresen, Feodor Okk jt . Ajalooliseks pidupäevaks kujunes Raudtee Peatehaste kollek tiivile 30. august 1940, mil tööliste, meistrite, tehnikute ja insene ride üldkoosolek võttis vastu üksmeelse otsuse nimetada tehas

M. I. Kalinini nimeliseks Raudteetehaseks . Pidulikust koosolekust

maalritsehhis võttis osa Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esi mees Johannes Vares - Barbarus. Tema auks organiseerisime kom

munistlikest noortest ühtlases pidulikus riietuses spaleeri, mis ulatus tehase sissekäigu juurest koosoleku presiidiumi lauani. J. Vares kõneles NSV Liidu Ülemnõukogu augustisessiooni tule mustest , kus otsustati Balti riigid vastu võtta NSV Liidu koos seisu . Ta jutustas 25. augustil vastuvõetud Eesti NSV konstitut siooni põhialustest, samuti huvitavatest episoodidest ja Eesti Rii givolikogu delegatsiooni tähelepanekutest Moskvas , Leningradis

ja mujal. Kõnet jälgiti huviga. Erutavaks kujunes moment, mil 157

ovatsioonide saatel kutsuti presiidiumilaua taha ligikaudu kaks kümmend M. Kalinini kaastöölist.

Esimese nõukogude aasta vältel sai tõelise hoo sisse ka kuns tiline isetegevus , sport ja teised vaba aja huvitava ja loomingu lise veetmise vormid , milles komsomolil oli organisaatori osa . Organiseerisime noorte keelpilliorkestri , mille hingeks oli alati lõbus, suur anekdoodimeister ,

siiras

ja

seltsimehelik

Sergei

Palmre. Oppisime üldtuntud nõukogude laule , mida tihti laul sime kollektiivsetel väljasõitudelgi . Õieti öelda saatsid meid alati ja kõikjal laulud kodumaast , loodusest ja armastusest. Oli ka meeskvartett , kes esines tihti raudteelaste klubis . Võtsime osa

jooksu- ja suusakrossidest ning matkavõistlustest. Tehase kom munistlikud

noored olid

aktiivsed

ELKNÜ

Tallinna

Komitee

organiseeritud küttematerjali kogumise talgutel Viimsis, metsa ja pargipuhastuse aktsioonidel Pirita -Kosel, vanametalli kogu misel , tehase õue ja ümbruse korrastamisel jne . 1941. aasta jaanuari keskpaigast alates kasvas mõõtmatult

minu ühiskondliku tegevuse mastaap ja vastutus. Mind edutati Eesti Raudtee Tallinna Raudteekonna poliitosakonna instrukto riks komsomolitöö alal . Töötasin sel kohal kuni evakueerumiseni

Nõukogude tagalasse . Ülesandeks oli noorte organiseerimine, kas vatamine ja komsomolitöö korraldamine kogu Tallinna -Tapa ja Narva-Haapsalu liini hõlmava raudteekonna ulatuses . Raud tee Peatehastes omandatud kogemused kulusid nüüd ja hiljem marjaks ära .

Töös ja võitluses kasvasid ja karastusid noored silmanähtavalt . 1940. aasta sotsialistlik revolutsioon ja nõukogude võimu taaskeh

testamine tähendasid meie sirguvale ja töötavale noorsoole tõe lise elu algust . ELKNÜ kujunes eesti noorsoo avangardseks mas siorganisatsiooniks, mille liikmete arv tõusis 1941. aasta 21. juu

niks ligi 10 000 nooreni . Kui päev hiljem algas Nõukogude Liidu Suur Isamaasõda, olid need noored teinud kindla valiku kahe võitleva maailma vahel .

Tamara Meijel Tamara Meijel (Stehnovski) on sündinud 1918. aasta 7. juu lil Narvas. Lõpetas 1936. aastal Narva Ühisgümnaasiumi. NLKP liige 1945. aastast . 1940.-- 1941. aastani Narva linna TSN Täi

tevkomitee sektorijuhataja. Sõja ajal tööias ELKNÜ Keskkomitees ja 1944. aastal oli ELKNÜ Tartumaa Komitee sekretär. Hiljem parteitööl Tartus, Pärnus ja Tallinnas . 1973. aastast personaal pensionär. Autasustatud medalitega ja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjadega.

159

KOGEMUSI OMANDAMAS Meile, Narva kommunistlikele noortele oli 1940.— 1941 . aastal

keskseks kooskäimiskohaks Narva Noorte Maja. Selle majaga on mul seotud palju toredaid mälestusi. Noorte Maja avarad ruu mid polnud kunagi tühjad . Seal töötasid mitmesugused ringid , toimusid

ülelinnalised

pioneerikoondused,

korraldati

noorte

õppusi, huvitavaid loenguid, toimusid vaidlusõhtud, lõbusad män gud ja tantsuõhtud . Alati võis seal kohata aktiivseid organisaa toreid: Elsa Kikenit , Linda Mõttust ( Lebbin ) , Ksenja Netšaje vat, Vladimir Dilsi , Aino Talimetsa (Veskijärv) , Voldemar Tasast, Vladimir Makarovit ja paljusid teisi. Meile noortele usaldati kül laltki vastutusrikkaid ülesandeid. Nii suunati mind NSV Liidu Ülemnõukogu valimiste ettevalmistamise perioodiks ja valimiste

läbiviimise päevaks abiks valimisringkonna komisjoni

juurde.

ELKNÜ Narva Linnakomitee istungil, kus mind võeti vastu ÜLKNÜ liikmeks , anti mulle kohe komsomoliülesanne: asusin ühiskondlikel alustel täitma Punase Risti Seltsi Narva Linnako

mitee sekretäri kohuseid . Töötades Narva täitevkomitee sektoriju hatajana , täitsin ka administratiivkomisjoni sekretäri ülesandeid. Juunis 1941 premeeriti mind Moskva Üleliidulise Põllumajan duse Näituse tuusikuga. 13. juuni õhtul sõitis meie seitsmeliikme

line grupp täitevkomitee sekretäri Arkadi Belovi juhtimisel Lenin gradi ja sealt järgmise päeva õhtul Moskvasse. Leningrad ja Moskva jätsid unustamatu mulje. Käisime Lenini mausoleumis, muuseumides , näitusel ja veel paljudes huvitavates kohtades. Eriti suur elamus oli muidugi metroo. Narva tagasi jõudsin 22. juuni varahommikul kõige paremate muljetega ja sooviga neid kiiresti teistega jagada, sest tol ajal oli väga vähestel olnud või malus külastada Leningradi ja Moskvat. Kõik läks aga teisiti . Kell kümme hommikul tuldi mulle täitevkomiteest järele ja kut suti tööle, vaatamata sellele , et oli pühapäev.

Oli 22. juuni 1941 , Suure Isamaasõja esimene päev. Sellest päevast kuni evakueerumiseni NSV Liidu tagalasse ei olnud mul enam puhkepäevi ja koduski sain ööbida haruharva. Algas uus etapp ka komsomolitöös. Kommunistlikud noored olid esimeste hulgas, kes haarasid relva oma kodumaa ja vabaduse kaitseks - astusid vabatahtlikena Punaarmeesse , võitlesid vap ralt Narva töölispolgu koosseisus. Häiritud oli rahulik töö ja elu

linnas . Vaenlane tulistas Narvat, tekitades suuri purustusi ja tule kahjusid . Täitevkomiteel oli palju tegemist kannatadasaanute abistamisega . Juulis hakati NSV Liidu tagalasse evakueerida soovijatele andma vormikohaseid tõendeid . 15. augusti õhtul olin 160

koos Narva linna täitevkomitee juhtkonnaga raekoja saalis , kus EK ( b ) P Keskkomitee sekretär Adolf Pauk informeeris meid olu korrast ja tegi viimaseid korraldusi evakueerimiseks. Samal õhtul

olin viimast korda koos oma armsa , hea vanaemaga , kes oli mind , varakult vanemateta jäänud orbu , kasvatanud ja koolitanud . Ta mõrvati septembris 1944 Pedjas, Tartumaal . Olin küll tagasi , elus

ja terve, kuid vanaema ei saanud sellest teada , sest Põhja -Tartu maa oli veel okupeeritud . Meid lahutas ainult 60 kilomeetrit. Narvast lahkusime 1941. aasta 16. augusti varahommikul. NSV Liidu tagalas töötasin sanitarina, töölisena vildivabrikus, laohoidja abina õmblusvabrikus kuni septembrini 1942, kui mind suunati Jaroslavli oblasti Mõškino linna partei- ja nõukogude aktiivi kursustele.

Seal kohtasin

Narva

kommunistlikke noori

Ksenja Netšajevat, Felicia Tõnissoni, Aino Ounapuud , Regina Jalakat. Kursustel õppis ka Narva linna täitevkomitee esimees

1941. aastal Karl Kuusk. Kursuste juhataja oli Johannes Käbin, õppealajuhataja Lidia Lambakahar, lektoreiks Lidia Roots , Jeli zaveta Külaots, Hans Kruus , Rein Sõmer. Tihti käis loengutega esinemas Voldemar Telling. Kursused andsid mulle palju teoree

tilisi teadmisi . Esmakordselt õppisin partei ja komsomoli ajalugu . Tore oli meil noortel õppida ja elada koos selliste elukogenud ja karastunud parteiliikmetega nagu Magda Tunnel (Korb ) , Jaak Nessler , Aili Männikus (Lepik ) , Erika Siilivask , Glafiira Nikola jeva , Meeri Rosenfeld , Zelda Pats ; kõik nad suhtusid meisse hea tahtlikult ja aitasid meil , vähekogenud noortel , paljustki õigesti aru saada .

Kursused lõppesid 1943. aasta jaanuaris ja kohe suunati mind ÜLKNÜ Gorki Oblastikomitee käsutusse. Asusin tööle ULKNU

Gorki Linnakomitees koolinoorte ja pioneeritöö osakonna instruk torina . Töö oli väga huvitav, käisin koolides, võtsin osa pioneeri koondustest. Seda tööd tegin vaid kaks kuud. Märtsis 1943 kut suti mind Moskvasse ELKNU Keskkomiteesse ja suunati koos Ada Taveliga ( Sirotina ) ÜLKNU Orjoli Oblastikomitee käsutusse

eesmärgiga saada praktilise komsomolitöö kogemusi ajutisest oku patsioonist vabastatud piirkondades . Orjoli oblast oli sel ajal osa

liselt veel okupeeritud , Orjoli linn ka . Oblastikeskus asus Jeletsi linnas Sosna jõe kaldal .

Sõit Moskvast algas 27. märtsil. Kohale jõudsime aga alles 1. aprillil. Jeletsi jõudmiseks pidime sõitma üheksa rongiga . Vaenlase lennukid pommitasid raudteed , sellest ka see rongide

vahetamine ja aeglane edasiliikumine . Jeletsi komsomoli oblasti komitees meid juba oodati , oldi mures, kuhu olime nii kauaks jäänud . Meid võeti sõbralikult vastu . Mõni päev kohanemist ja siirdusimegi komandeeringusse ÜLKNU Novo -Derevennovski

Rajoonikomiteesse . Sinna sõitsime koos rajoonikomitee esimese

sekretäri Ivan Karloviga. Kolme nädala jooksul õppisime tundma rajoonikomitee tööd , võtsime osa rajoonikomitee büroo istungist , käisime mitmes komsomoli algorganisatsioonis . See komandeering 11 Mina, kommunistlik noor

161

oli mulle heaks kooliks. Veel kord olin komandeeringus komsomoli oblastikomitee instruktori Niina Kaljunovaga ja pärast seda juba iseseisvalt . Nii algas praktiline töö. Orjoli oblastis oli tollal 66 rajooni . ÜLKNU Orjoli Oblastikomitees töötasin üheksa ja pool kuud. Selle aja jooksul olin komandeeringus mitmesugustes küsi mustes kuueteistkümnes rajoonis. Tuli käia mõneski rindeläheda

ses rajoonis ja ega Jeletsiski alati vaikne olnud. Suurim pommi tamine oli seal ööl vastu 7. juulit 1943. Pommitati üle Sosna jõe

viivat silda. See jäi terveks, kuid otsetabamuse sai üks kooli

maja, milles oli sõjaväehaigla. Masendav oli hommikul vaadata pommitamise tagajärgi. Olid ju seal ravil punaarmeelased , kes – kes kojuminekut, kes rindele tagasipöör

ootasid tervenemist dumist .

5. augustil 1943 vabastasid Punaarmee väeosad Orjoli linna , mis oli okupeeritud fašistlike väeosade poolt oktoobris 1941 , ja veel osa rajoone. Kogu oblast vabastati septembris 1943. Kohe sõitis ULKNU Orjoli Oblastikomitee operatiivgrupp Orjoli. Mõned päevad hiljem , olles teinud kõik vajaliku ümberkolimiseks, hak kasid ülejäänud komitee töötajad , nende hulgas ka mina ja Ada, liikuma Orjoli suunas. Teekond kestis seitse päeva. Orjoli jõud sime 15. augustil. Seal avanes meile kurb pilt. Linn oli sõjamöl lus kõvasti kannatada saanud . Kõikjal vaid hooneterusud. Kõige masendavamad olid aga võllaste read raudteejaama lähedal väl jakul , mida ei olnud veel jõutud ära koristada. Seda tunnet, mis

meid kõiki haaras, ei oska ma kirjeldada , kuid uskuda , et nende püstitajad olid olnud inimesed , oli küll võimatu. Hiljem nägin veel mitmel korral fašistide kordasaadetud jultumusi . Tahes-taht

mata rändasid nähtu mõjul mõtted koju , Narva jäänud vana emale, tuttavaile, omastele.

Nukrutsemiseks ja tunnetele voliandmiseks polnud aega. Algas minu kõige raskem periood komsomoli oblastikomitees töötamise ajal . Kaks päeva elukoha otsimiseks ja sisseseadmiseks, ning

komandeeringusse. Kui nõupidamine esimese sekretäri Vassili Zaitšikovi tööruumis lõppes, kutsus ta mind oblasti kaardi juurde, torkas näpuga kaarti, kus asus Zmejovka , ja ütles, et rajooni keskusse on Orjolist 40 kilomeetrit, tee sinna viivale maanteele

algab sellest tänavast, ülesande täitmiseks on aega kümme päeva . Ülesanne peaks olema selge. Tegutsege ! Ja oligi kogu jutt. Aga

ega teisiti polnudki sel ajal võimalik , tööd oli väga palju . Ja eks selline usaldus kohustanud ja õpetanud paljuski . See kõik tuli

hiljem kasuks, kui ma töötasin ELKNU Keskkomitees ja ELKNU Tartumaa Komitee sekretärina . Võib liialdamata öelda, et sellest päevast alanud komandeering kujunes mulle kuni aasta lõpuni

üheks pikaks komandeeringuks, vaheldusid ainult rajoonid. Koman deering Zmejovkasse , komsomoli rajoonikomiteesse oli väga vas tutusrikas. Ülesanne oli ette valmistada ja läbi viia komsomoli rajoonikomitee büroo istung ajutiselt okupeeritud territooriumil elanud kommunistlike noorte ÜLKNÜ liikmeks taastamise küsi 162

muses. Vesteldi iga kommunistliku noorega , kes oli selleks aval duse andnud , vaatamata sellele , kas ta oli säilitanud oma ÜLKNU

liikmepileti või mitte . Taastatuile anti uued ÜLKNÜ liikmepile tid - vanad kaotasid kehtivuse. Töö oli aeganõudev, igale aval duse andjale tuli läheneda individuaalselt. Mul oli eriti raske, kuna nägin neid inimesi ju esmakordselt. Ülesande ma täitsin. Teine, küllaltki raske

ja seiklusrikas oli komandeering viide

rajooni Verhojesse, Russko-Brodskisse, Livnõisse, Nikolskisse ja Pokrovskisse, kus pidin kindlustama mõneteistkümne poisi saat mise suvorovlaste kooli Jeletsi . Tol ajal suunati suvorovlaste koo

lidesse Suures Isamaasõjas hukkunud Punaarmee võitlejate ja partisanide poegi. Selliseid poisse kindlaks teha polnud raske, aga et neid kooli suunamiseks kätte saada , selleks tuli näha tükk vaeva . Paljud neist olid jõudnud harjuda hulkurlusega, tund sid end vabadena igasugustest kohustustest ja lihtsalt pagesid

käest. Vaatamata mitmesugustele seikadele ja vahejuhtumeile,

täitsin ülesande. See komandeering on meelde jäänud sellepärast , et seal käisin kord ühe päeva jooksul maha 35 kilomeetrit. Kord tuli täita ka UK (b ) P Orjoli Oblastikomitee ülesanne : tut vuda lugemistarede tööga Orjoli ja Volhovi rajoonis. Orjolis võtsin osa ULKNU 25. aastapäeva tähistamisest. Väga meeldiv oli kuulda , kui pidukõnes meile sooviti, et 26. aastapäeva saaksime tähistada kodus — Eesti NSV - s. Nii ka oli. ÜLKNU

Orjoli Oblastikomiteelt sain südamliku õnnesoovi sel

päeval

Tartu linna ja maakonna noortele .

12. jaanuaril 1944 sai ÜLKNU Orjoli Oblastikomitee esimene sekretär V. Zaitšikov ELKNU Keskkomiteest telegrammi, millega kutsuti meid Moskvasse . Olin mitu kuud töötanud sealses kollek

tiivis , saanud juurde palju häid komsomolitöö kogemusi, kohtu >

nud huvitavate inimestega . Ja mis seal salata , olin näinud ka seda , kuidas komsomolitööd ei tohi teha . Ara saadeti meid soo

jade sõnade ja heade iseloomustustega. Meie sealse tööga jäi rahule ka ELKNÜ Keskkomitee esimene sekretär Juliana Telman ,

kellele andsime iga kuu oma tööst aru . Temalt saime ka alati häid soovitusi edaspidiseks tööks. Moskvas asusin tööle ELKNÜ Keskkomitee instruktorina . Koos

Aleksander Valkoneniga käisime komandeeringus Jegorjevskis ülesandega tutvuda seal õppivate Eesti NSV -st evakueerunud kommunistlike noortega . Kursuste direktor L. Lambakahar tegi mulle ülesandeks jutustada õppijaile oma muljetest Orjolis. Edas pidi tuli mul veel mitmel korral sellel teemal esineda . Moskvas ei saanud ma kaua töötada . 1. veebruaril 1944 vabas

tasid Punaarmee väeosad Kingissepa linna Leningradi oblastis . Ja juba 2. veebruaril algas mul sõit ELKNU Keskkomitee opera tiivgrupi koosseisus Aleksander Valkoneni ja Ivan Mettusega Leningradi suunas. Rõõm oli suur . Oli ju Kingissepast Narvani ainult mõnikümmend kilomeetrit, aga Nõukogude Eestisse jõud miseni tuli oodata tükk aega . Leningradi jõudsime 4. veebruaril 163

1944. Linn jättis unustamatu mulje. Kõik oli nii rahulik, puhas. Tööle ja elama hakkasime alguses « Severnaja » ja «Oktjabrskaja »

võõrastemajas. Järjest hakkas Leningradi tulema Nõukogude Liidu tagalasse evakueerunuid, keda kutsuti tööle mitmesugus tesse asutustesse . ELKNÜ Keskkomiteesse tuli uusi töötajaid Nadežda Jeršova , Endel Jaanimägi , Boris Tolbast, Veera Leont jeva ( Kononova ) , Hilda Leo jt . Leningradis töötades tuli tegeida

mitmesuguste komsomolitöö küsimustega, teha ettevalmistusi tööks Eesti NSV-s komsomolikomiteede kaadri valikuga, võtta osa komsomolitöötajate ettevalmistamise kursuse komplekteerimisest ja töölerakendamisest Puškinis, esineda seal loengutega , viia läbi näitlikke õppusi ajutiselt okupeeritud territooriumil elanud kom munistlike noorte liikmestaaži taastamiseks jne. Käisin koman

deeringus Sverdlovskis ja Nevjanskis. Sverdlovskis ühe tehase juures asuvas tööstuskoolis õppis grupp Eesti NSV- st evakueeru nud noori, Nevjanskis asus üks Eesti lastekodu . Tegelda tuli

Leningradis asuvate Eesti NSV asutuste komsomolialgorganisat sioonide töö juhtimisega . Üks suuremaid komsomolialgorganisat sioone oli Puškinis Eesti partisanide eriüksuses . Sellest komso

molialgorganisatsioonist said komsomoli linna- ja maakondade komiteed tublisid töötajaid . Valmistusime ju tööks vabastatud Eestis ...

Karl Metsaots Karl Metsaots on sündinud 1919. aasta 20. mail Pärnu linnas. Lõpetas Vändra Keskkooli 1941. aastal ja Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna 1958. aastal. NLKP liige 1947. aastast. 1941–

1946 oli Nõukogude armee Eesti Laskurkorpuses. 1950. - 1955. aastani ajalehe «Noorte Hääl» Tartu korrespondent, 1955. aastast alates ajalehe “Edasi» toimetuses. 1982. aastast alates personaal

pensionär. Eesti NSV teeneline ajakirjanik . Autasustatud Isamaa sõja II järgu ordeniga, medalitega ja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjadega .

165

JUUNIPÄEVADE NOORED Minu põlvkond astus ellu pöördelistel aegadel . Noorusaastate muljete tulvon meid kujundanud ja aidanud sammu seada . 1940. aasta juunipäevad jäävad meile alati väga südamelähedas teks, nende päevade päikesepaiste ei kustu hingest kunagi. Kogeme, et see ulatub läbi aastakümnete valgustama tänastki teed , kui tuleme kokku ja meenutame läbikäidut . Vahel imestame, kui ootamatu oli sündmuste kulg, mis meid kaasa viis . Nii mõnedki meist olid kuulunud kodanlikesse noor

soo-organisatsioonidesse, kus üks põhinõudeid oli , et organisat siooni liikmed poliitikaga ei tegeleks. Ent just see punkt nende organisatsioonide põhikirjas, mis püüdis noori poliitikast eemale hoida, oli kõige kasutum. Mäletan , et sõjaeelseil aastail aina kip

pusime ümbritsevat elu hindama ilma igasuguste silmaklappideta. Noore inimese uudishimu murdis läbi kõigist tõketest. Suure usal duse all said ka nooremad õpilased Pärnu poistekooli raamatu koguhoidjalt Kartault lugeda köiteid , mis olid läbisegi heidetud alumisse kapisahtlisse ja kuulusid keelatud kirjanduse hulka . Neis väljapraagitud raamatutes leidus kodanliku Eesti kaheküm nendate aastate noorsooliikumise teravaid probleeme. Seda nn . punast kirjandust võis lugeda ainult sealsamas nurgapealses klassitoas, ja salaja , et ükski õpetaja ei näeks. Uudseid mõtteid ja tundeid äratas esperantokursus, mida kor

raldati kurttummade ühingu «Valgus» ruumides. Koolipoisse sat tus sinna juhuslikult, kuulutuse peale. Siin olid kursantideks pre sident Pätsi suletud noorsotsialistide liidu liikmed . Nende orga

nisatsiooni tegevus oli küll keelatud , aga esperanto kursustel sai siiski rääkida töölisklassi internatsionaalsetest sidernetest ja soli daarsusest võitluses maailma ähvardava fašismi vastu . Mõnda

lugemispala kommenteeris lektor üsna Euroopa päevamurede val guses. Neil kursusetundidel avanes hoopis uus maailm , millel nagu piire polnudki. Kui varem olime portfellis kandnud vihikuid ja õpikuid , siis nüüd hakkas lisanduma ka ajalehti. Püüti mõista, mis maailmas

toimub . Esimese maailmasõja järgne Euroopa ei püsinud enam koos , võitnud riikide loodud Rahvasteliit varises kokku kogu maa ilma silme all .

Üha rohkem hakkasid meid , lõpuklasside poisse, vaevama küsi mused : «Mis saab siis , kui lõpetame kooli ? Kes annab meile tööd ? Mis meist saab , kui algab sõda ? » Mäletan üht 1939. aasta suvist vestlust Pärnu Vallimäel . Meid

oli tulnud tavalisse kohtumispaika kümmekond noormeest , kõigil 166

lipsud ees , kingad läikima löödud. Pidime minema randa suve muusika kontserdile. Aga märkamatult libises jutt jälle korduvalt

kõne all olnud teemale: õpilaskonna organiseerimine ja poliitiliste teadmiste hankimine. Idanes teadmine, et üheskoos võime midagi

ära teha , üksikult ei midagi. Voldemar Kivi , kellest hiljem sai Pärnumaa komsomolikomitee sekretär ( 1940–1941 ) , oli see, kes ütles, et ega me poliitikast muidu õiget pilti saa , kui kõiki polii tilisi voole tundma ei õpi . Seejuures avaldas ta arvamust, et marksismi tundmata me poliitilist aabitsat ei loe. Arutelu venis nii pikale, et seekord jäigi kontserdile minemata.

Samal sügisel tegime katse organiseerida Vändra gümnaasiu

mis õpilaskonda. Klassijuhataja Hans Kurvits toetas mõtet, hil jem aga teatas direktor, et kõrgemalt poolt ei lubatavat. Kahe kümnendatel aastatel olnud õpilaskonnad koolides punaste kasvu alaks, sellepärast. 21. juunil 1940 viibisin Pärnust eemal . Alles õhtul kuulsin töö liste demonstratsioonist. Järgmisel päeval kohtusime poistega rannas. Parajasti olid jõudnud pärale ka värsked ajalehed. Istu sime rannapajude all liival suures ringis ja kuulasime, mida aja lehetooja meile ette luges . Igaüks kommenteeris kuuldut, nagu oskas. Esmakordselt ei läinud meie arvamused kokku . Kaks kooli

venda nihkusid vestluse käigus ringi keskelt aina kaugemale ja lahkusid varsti üsna märkamatult, sest jutt ei jooksnud nende

meele järgi. Nende vaherepliigid polnud leidnud vastukaja , esma kordselt tundsid nad end meie hulgas võõraina . Meid köitis töö liste väljaastumise kindel suund. See tõotas töövõimalusi ka meile , kes me olime kooliuksest ellu astumas . Idee kindlast lii

dust Nõukogudemaaga oli eriti aktuaalne sellepärast , et Euroo pas alanud Teine maailmasõda kiskus oma orbiiti aina uusi riike .

Lootsime, et sõjaoht on nüüd möödas. Uues olukorras ei riski keegi enam siinkandis « eluruumi » nõuda .

Ma ei mäleta enam vestluse paljusid üksikasju, aga üsna pala valt alanud mõttevahetus muutus varsti asjalikuks aruteluks. Mul

on praegugi silme ees koolivend Voldemar Kivi, kes istus meie vestlusringi keskel . Kuue oli ta heitnud seljast pajupõõsale, lipsu sõlme avanud. Põlvedel oli avatud ajaleht, täis kesksuvist päike sepaistet. Tema meie vestlust tookord juhtiski. Mitte kunagi

varem polnud ma tähele pannud , et Voldemar Kivi võis jutuohjad nii kindlalt enda kätte haarata . Sedapuhku oli ta meile peaaegu

märkamatult maha pidanud väikese sõnalahingu . Kord reageeris vastuväitele teraselt, samas ei teinud provotseerivat hüüatust kuulmagi. Neil juunipäevadel polnud ju paljut tarviski, nagunii oli midagi juba varem küpseks saanud, nagunii pöörasid teed lahku .

Kooliaastatest pole mul säilinud palju pilte. Aga neil kümme konnal, mis on , vaatab alati vastu ka Voldemar Kivi. On paar klassi lõpupilti, mõni eksamieelne pilt Koidula väljaku äärest. Üks pilt on 1939. aasta sügisest või 1940. aasta kevadest. Pärnu 167

1

Voldemar Kivi'

gümnaasiumi lõpuklassi poisid on suure vahetunni ajal kooliõuel , Voldemar Kivi avatud ajalehega keskel. Vaatan vanu pilte ja teen endale ootamatu avastuse : Voldemar

Kivi on kogu aeg meie poisteseltskonna keskpunktis. Igal pool . Fotosilm on objektiivne. Koolipõlves poleks mõistnudki Voldemar Kivi just « esimeseks. viiuliks» pidada. Matemaatikas oli klassi parim Rudolf Pumbo, inglise keeles Friedrich Luksepp, maadlu ses Madis Üürike, sprindis Kalju Kandimaa , ujumises Hans Pikkand ... Voldemar Kivi paistis silma rõõmsameelse loomuga ja napi, aga täpse sõnaga . Just tema tagasihoidlikkus, tema ene sedistsipliin , tema loomulik intelligents võlusid meid. Me pidasime temast lugu kui heast vestluskaaslasest, kes ei püüdnud kedagi varjutada , kellestki üle kõnelda , kellestki targem olla . Ta oli tähe lepanelik kuulaja ja asjaliku, teinekord mõne muheda sõnaga kommenteerija . See poiss oli meie klassikollektiivi liitvaks jõuks.

Kui tema oli kohal , siis võis vestlusringi kuuluda kõige erineva maid sõpradegruppe . Kui ta lahkus , siis enam omavahel ühist keelt ei leitud ja seltskond lagunes . Mulle on jäänud meelde, et ta oskas alati seista sammu võrra teistest tagapool . Albumi piltidelt on aga näha , et me andsime

endi hulgas talle alati keskse koha, ilina et ta seda kunagi oleks pidanud taotlema . Muidugi oli ta meie lemmik , sest üheski võistkonnas ei saanud temata hakkama. Ta oli kooli korvpallimeeskonna kapten , juhtis

mängu võrkpalliplatsil . Orienteerumisjooksus , bridžimängus ja mitmes teises võistkonnas ei tuldud temata toime . Laskerajal pol 168

nud ta küll esimene, aga kuulus nende esimeste hulka , kes meist

rijärgu välja lasksid . Ainult ühel alal oli ta meist kaugel ees. Malemängus ei pakku nud keegi meist talle juba ammu enam tõsist konkurentsi. Vasta seid otsis ta mujalt. 1940. aastal tuli ta Pärnu linna malemeist riks .

Alles hiljem hakkasin aimu saama , miks ta poliitilise elu sünd musi käsitledes meist üle oli . Ta vanem vend oli lähedane Pärnu

põrandaaluse parteiorganisatsiooni liikme Johann Tamímega , kes Hispaania kodusõjast tagasi jõudnud. Johann Tamm oli Pärnus üks juunipäevade silmapaistvamaid töölisjuhte. Küllap selliste sidemete tõttu oli Voldemar Kivi kursis probleemidega, mida kodanlike ajalehtede veergudelt ei mõistnud välja lugeda. Selle

pärast ta ulataski juhtima meie vestlusi, sest telgprobleemid olid ju selged . Juunisündmused tõid võimule Johannes Vares- Barbaruse rah

vavalitsuse. Olime meelitatud, et uue kabineti koosseisus oli roh

kesti endisi pärnakaid ( peaminister, mitmed ministriabid ) . Pal jude lemmikluuletaja , kunagine Pärnu gümnaasiumi õpilane Johannes Semper oli haridusministriks. Lugu pidasime Hans Kruusist, kelle raamatuid olime lugenud . Kui 1940. aasta juuli

esimestel päevadel hakkas ilmuma ajaleht « Kommunist » , siis sai see läbi loetud esimesest veerust viimaseni . Iga päev andis uusi teadmisi , tõi uusi mõttevahetusi.

1940. aasta juulis kaotasin Voldemar Kivi mõneks ajaks silmist. Tean, et sel sügisel võeti ta_TRU õigusteaduskonna üliõpilaste kirja . Üsna varsti nõuti teda Pärnusse tagasi komsomolitööle. Eestimaa Kommunistliku Noorsooühingu osakonda hakati Pär

nus organiseerima juulikuus. Kohalikus ajalehes teatati organi saatorite nimesid . Kord oli selleks Vladimir Rea , kord Eduard

Värav, kord Jaan Metsamees. Koos nende nimedega avaldati ka orgkomiteede koosseis. Mäletan tuttavaid nimesid: Harri Hunt , Erich Lage. Ka minu kunagine klassivend Arno Brackmann oli

esimeste hulgas rajamas kommunistlikku noorsooühingut. Juuli lõpul andsin neile ka oma avalduse . Pidasime õigeks, et igaüks, kes tahab sotsialistlikku Eestit rajada , astub ühtlasi ka tema

aktiivsete toetajate poolele . Veel ei astunud kodanlus avalikult välja sotsialistliku kursi vastu , küll aga kutsuti noori üles kannat likult ootama ja kõigest toimuvast eemale hoidma . Enamik minu koolivendi aga ei tahtnud jääda kõrvaltvaatajaks . Minu soovita jaiks olid mäletamist mööda Harri Hunt, Erich Lage ja Arno Brackmann .

Esimestel augustipäevadel kutsuti mind Töölismajja Kalevi tänavas. Seal oli komsomoliorganisaator Jaan Metsamees , kes ühtlasi oli ka Eesti Ametiühingute Keskliidu organisaator Pär nus. Kohal olid ka minu soovitajad . Jaan Metsamees vestles minuga, uuris avaldust ja arvas, et

praegu on veel vara mind liikmeks võtta . Viitas ka sellele , et olin 169

tegev olnud merinoorkotkaste rühmas. Et ma viimased paar aas

tat sellest organisatsioonist juba eemal olin olnud , sellest olevat vähe, pidavat nüüd aktiivselt osa võtma ka loodava organisat siooni tegevusest.

« Esialgu tegutsege aktivistina , pärastpoole otsustame,» ütles Jaan Metsamees hüvasti jättes .

Tänapäeval vahest riivaks säärane edasilükkamine enesetun net , tookord aga tundus kõik väga loogiline ja endastmõistetav .

Nägin, et Jaan Metsamees oli töösse uppumas , teha oli palju , tegijaid vähe , ometi jätkus tal mahti minuga asjalikku juttu ajada . Muidugi tahtsin olla aktivist . Aktivisti nimetus oli uudne ja see tiitel tundus mulle seetõttu ka erakordselt tähtis ja au väärne .

Mõni päev hiljem ilmus minu artikkel « Rahva Hääles» . See oli mu esimene trükimusta näinud kirjutis . Kui sõbrad mind selle

kirjatüki puhul õnnitlesid ja oma poolehoidu avaldasid , tundsin , et olin juba aktivistide ritta astunud .

Aktivistina kutsuti mind Töölismajja ka rongkäigu asjus , mis korraldati Eesti NSV vastuvõtmise puhul Nõukogude Liidu koos seisu. Sedapuhku sain kätte loosungikanga , kuhu tüdrukud olid kleepinud valgest paberist lõigatud tähed. Sammusime noorte kolonnis. Selles suures rongkäigus marssisid kõikide tolleaegsete seltside ja ühingute rühmad, teiste hulgas äratasid tähelepanu paraadvormis sammuvad skautrühmad . Mitme orkestri mürtsu des liikus pikk rongkäik Kalevi tänavalt mööda praegust Revolut

siooni ja Nõukogude tänavat rannapargi serva , kus toimus mii ting.

Mõni päev hiljem sain kutsekaardi, milles paluti tulla pühapäe

val, 11. augustil kell 14 Pärnu Töölismajja. Oma sõpradelt sain teada , et toimub kodanlike noorsoo -organisatsioonide laialisaat mise koosolek. Avaldasin imestust, et mind sinna kutsutakse, kes

ma juba kaks aastat Vändra gümnaasiumi õpilane olen . Et see

aga samaaegselt ka komsomolikoosolek pidi olema , siis läksin ettenähtud ajaks kohale. Töölismaja suures saalis oli ees juba sadakond noort . Koridori

ukse kõrval seisis laud, mille taga istusid koosoleku juhatajad.

Klaveri kõrval pingil oli koha sisse võtnud grupp rajatava noor sooühingu liikmeid, võib-olla olid need orgkomitee liikmed . Et rahvast saali rohkem mahuks, polnud põrandal toole. Seisti püsti . Kas oli see nüüd koosoleku korraldajate soov või tavaline skautide ja noorkotkaste eraldihoidmine, aga saali paremale poo lele olid koondunud ilmselt noorkotkaste endised liikmed. Skau did asusid vasemal . Nende kahe leeri vahel oli kitsas teerada .

Väiksemad poisid seisid eespool , vanemad ja pikemad tagarida des , nagu tavaks saanud .

Skaudid olid välja tulnud paraadmundris – laiades kübarates, valgetes põlvsukkades, käes matkakepid ja muud atribuudid . Endiste noorkotkaste hulgas oli vormikandjaid üksikuid, üks 170

nes mõnel paistis kuue alt välja vormipluusi kaelus või kirev kaelarätt . Ilmselt sellepärast, et juba juunikuus oli organisatsioon sisekaitseülema käskkirjaga laiali saadetud. Järelikult puudus endistel noorkotkastel ka vormi kandmise luba . Skautorganisat sioon aga oli tegutsenud kuni viimaste päevadeni . Sellel koosolekul rääkis vana kommunist Vladimir Rea , miks

kodanlikud noorsooühingud laiali saadetakse ja nende asemele ühtne organisatsioon kommunistlik noorsooühing moodusta takse. Sellesse rajatavasse ühingusse kutsus ta üles astuma töö tava rahva lapsi .

Paari päeva eest toimunud rongkäigust oli skautrühmi arvukalt osa võtnud , nüüd aga oli kohal vaid poolsada poissi . Ka noorkot

kaste esindajaid oli kohal suhteliselt vähe. Ilmselt olid koosolekule kutsutud need , kes olid andnud avalduse kommunistlikku noor

sooühingusse astumiseks. Mäletan sellelt koosolekult paljusid tuttavaid nägusid, kellega hiljem Komsomoli Kodus kohtusin : Vol demar Rull , Artur Kadastik, Viktor Kalm jt . Pärast Vladimir Rea kõnet võtsid sõna kommunistlikud noo

red, kes samuti toonitasid, et töötava rahva lapsed peavad astuma >

oma organisatsiooni . Varemalt polnud selleks võimalusi , nüüd on .

Selle suvevaheaja viimastest nädalatest augustis ja septembri alguses on meelde jäänud sagedased kogunemised Komsomoli Kodus. Tulime siia pea iga päev. Siin anti mitmesuguseid komso moliülesandeid, siin õppisime uusi võitluslaule. Helilooja Duna jevski kaunid meloodiad , mis tollal olid saanud lööklauludeks, on

meeles tänini . Komitee liikmeil polnud vaja noori taga otsida , aktiiv oli alati käepärast. Voldemar Kivi valiti Pärnumaa komsomolikomitee sekretäriks

1940. aasta novembri lõpul . Sel talvel kohtusime paaril korral maakonnakomitee saalis, kus pärast aktiivipäeva oli kombeks õhtut veeta laulu ja tantsuga , sest olime ju kõik ikkagi noored .

Voldemar Kivi tundus nüüd hoopis tõsisem kui koolipäevil . Kaua ta harilikult meie seltsis ei viibinud , läks varsti ära ülakorrusele oma tööruumi .

Mul on alles komsomolipilet, millel Voldemar Kivi allkiri . Sain selle 1941. aasta kevadel. Komsomoli vastuvõtmise ajaks

on

märgitud 1940. aasta oktoober. Roosast kartongist EKNŰ liikme kaardi andsin ära . Tagantjärele oli kahju sellest Ludvig Redi

allkirjaga tagasihoidlikust dokumendist, mis ikkagi oli mälestus 1940. aasta sündmusterohkest suvest. ÜLKNU liikmepiletil , mille suur grupp Vändra noori sai kätte 1941. aasta 28. aprillil , polnud

enam otsest sidet juunipäevade romantikaga. Nagu näha , olid august ja september loetud ÜLKNÜ liikmeks astumisel kandidaa diajaks . Uue liikmepiletiga läksime Suurde Isamaasõtta .

Viimast korda nägin Voldemar Kivi 3. juulil 1941. Ta oli tul nud kutsealuste kogunemispunkti meid ära saatma . Tehti välk koosolek . Kommunistlikud noored võeti õuele kokku, teatati , et

171

ešeloni komsorgiks jääb Elje Hopp, ning määrati igale rühmale poliitjuht.

Et olin äsja abiellunud , siis kippusin olema kahevahel – kas sõita kodulinnast ära kaugele või mitte . Just eelmisel päeval oli veel mõni poiss kutsealuste hulgast üle kolinud kooliseltsi -

majja – hävituspataljoni kasarmusse. Kui õige sama tee valida ? Küsisin oma vanalt koolivennalt nõu . Ta kuulas mind pisut haja

meelselt. Küllap oli mõni teinegi sama jutuga tulnud. Lõpetuseks ütles :

« Sõida parem tagalasse, me tuleme varsti nagunii järele. Ilma sõjaasjandust õppimata enam läbi ei saa . » Muresid oli tal tookord palju. Pärnu lähistel algasid kaitse

tööd. Ka sinna oli vaja kommunistlike noorte kätt ja mõju. Ailes oli jäänud peaaegu üksnes naistevägi, poisid olid kas hävitus

pataljonis või siis läinud kutsealustega. 8. juulil 1941 jõudis vaenlase liikuv eelsalk ootamatult Pär nusse. Linna ette rajatud kaitseehitised olid jäänud mehitamata ja tee Tallinnasse lahti .

Maakonna komsomolikomitees toimetati igapäevaseid talitusi, kui järsku nähti piki pargiserva sõitmas Pärnu peatänavale Saksa jalgrattureid . Voldemar Kivi ja teine sekretär Viktor Parviste olid viimased,

kes komiteest lahkusid. Jõeäärt pidi läksid nad ükshaaval kokku lepitud ööbimispaika . Voldemar Kivi aga hilines linnast väljumi sega ja langes fašistide kätte. Tema nimi on raiutud mälestustahvlile Tammistu metsas, kus

esimestel okupatsioonipäevadel hukati 36 Pärnu noormeest ja

neidu, kes olid 1940. aasta juunipäevadest peale võidelnud nõuko gude võimu kindlustamise eest.

Alles kolm aastat hiljem , kui esimese sõjasuve kutsealused tulid sõjameestena kodukanti tagasi ja Pärnu oli taas vaba , saadi

teada kogu tõde. Ühishauad Raekülas, Reius, Mõisakülas ja mujal , lahinguväljad Pärnu -Jaagupi, Välgi, Vändra ja Audru all . Pärnu komsomoliorganisatsioon kaotas sadu poisse ja tüdrukuid . Ent juunipäevade mälestustes jäävad nad alati meiega .

Gondo Olevsoo Gondo Olevsoo on sündinud 14. juunil 1927 Tartus. Lõpetas 1960. aastal Vene NFSV Siseministeeriumi Kõrgema Kooli. NLKP liige 1952. aastast. Sõja ajal töötas Miassi autotehases treialiõpi lasena ja metallitreialina ning õppis 1943. aasta juulist kuni

1945. aasta augustini Tšeljabinski 2. Tööstuskoolis. Pärast sõda on töötanud Riikliku Julgeoleku ja Siseministeeriumi süsteemis

ja aastail 1965–1969 kirjastuses «Eesti Raamat». Alates 1977. aastast Eesti NSV Välisministeeriumis informatsiooni- ja pressi

osakonna juhataja. Autasustatud Isamaasõja II järgu ordeni ja medalitega .

173

NII KUJUNESID VISADUS JA

TAHTEJÕUD

Pärast 1940. aasta juunisündmusi sai H. Treffneri Poeglaste

Eragümnaasium , kool , kus olin õppinud 1939/40. õppeaastal, uue nime - Tartu IV Keskkool .

Lausa kummaline oli , et endises marurahvuslusest tugevasti nakatatud koolis ilmutasid end üsna pea kommunistlikud noored . Tööle hakkas komsomolituba , kus vahetundidel ja pärast tunde

sai värsket ajalehte lugeda ja ajakirju sirvida või kabelahingu

maha pidada . Mäletatavasti oli seal käepärast ka mitmesugust uut noorsoole mõeldud poliitilist kirjandust. See oli uudne ja huvitav .

Peagi ilmusid kuulutustahvlile teadaanded vaidlus- ja referaat koosolekutest, millest kutsuti osa võtma . Meeles on sellised ette

kandeteemad nagu « Perekonna, eraomanduse ja riigi tekkimine», « Darwini evolutsiooniteooria » , « Kuidas ahvist kujunes inimene » .

Ettekandjateks olid harilikult lõpuklasside õpilased , kes tulid oma ülesandega alati toredasti toime ja oskasid edukalt ka arvuka tele küsimustele vastata . Koolis olid pikki aastaid töötanud suu

repärased aineõpetajad ja õpilaste keeleoskus oli hea , nii et refe rendid said teema ettevalmistamisel vabalt kasutada ka inglis

ja saksakeelseid algallikaid . Koosolekud olid huvitavad ja elavad , kuigi nooremate klasside õpilastel oli vahel raskusi keerukamate teemade jälgimisega . Sellele vaatamata ei jätnud mina külasta mata vist küll ühtki koosolekut.

Ma ei mäleta, kas tollal jaotati komsomolikoosolekuid kinnis teks ja lahtisteks. Niisamuti ei ole mul meeles sellist juhtu , kus

soovijat ei oleks lubatud mõnele kommunistlike noorte üritusele. Seepärast pidasid komsomoli tegemisi omaks ka paljud kommu nistliku noore piletita noored .

Komsomoliorganisatsiooni tuumiku moodustasid muidugi vane mate klasside õpilased , kelle hulgast oli valitud ka algorganisat siooni sekretär ja komitee. Pisitasa hakati kaasa kutsuma ka noo

remaid . Minu õhinat oli nähtavasti märgatud ja ühel 1941. aasta talvepäeval seisin , ÜLKNÜ põhikiri korralikult pähe õpitud ja jooksva poliitika asjad ilusasti selged , komsomoli algorganisat siooni üldkoosoleku ees . Vastu võeti ! Ei pööratud aga tähelepanu ühele olulisele momendile. Kui ma mõne aja pärast ELKNU

Tartu Linnakomiteesse komsomolipiletit saama läksin, selgus, et olen ainult 13 - aastane. Lohutati ja lubati algorganisatsioonis teistega võrdselt kaasa töötada . Oli kahju, kuid mis parata . Põhi kiri ei lubanud nii noort vastu võtta. Salamisi aga olin unista 174

nud kanda valget « KIM» märgiga pluusi , mis tollal komsomoli aktiviste teiste noorte hulgas esile tõi . Lõingi siis niisama kaasa . Tolle õppeaasta talvel toimusid NSV Liidu Ülemnõukogu valimised . Valimiskampaaniast võtsid kom

munistlikud noored energiliselt osa . Ma ei mäleta, kas mul kooli organisatsiooni poolt mingit ülesannet oli, kuid oma algatusel olin pidevalt abiks Tartu Tööstuskoolis õppival kommunistlikul noorel Valdur Ränil . Tema oli üks neid Tartu noori aktiviste, kes

alati midagi organiseeris ja korraldas. Et ta oli meie perekonna tuttav ja valimiste eel väga koormatud , kutsus ta mind sageli

appi. Kleepisime valimisplakateid tänavatel ja kandsime laiali kutseid valimistega seotud üritustele. Nõukogude-vastaselt mee

lestatud isikud kiskusid aeg- ajalt plakateid maha ja liimitööd tuli meil teha mitmel korral .

Valdur Räni on jäänud mu meelde kui aususe ja sirgjooneli suse eeskuju , aktiivne sportlane ( maadleja ) , alati asjalik , sõbralik ja abivalmis . Ka õpilasena oli ta tubli. Valdur oli minust neli aastat vanem, astus sõja algpäevil hävituspataljoni, heideti hil jem langevarjuga partisanina okupeeritud Eestisse , kus hukkus. 1941. aasta kevadel oli Tartu kommunistlike noorte suurüritusi

metsa istutamine linna lähistele. See metsaistutuspäev, millest mina osa võtsin, juhtus olema hästi päikeseline. Nüüdki püüan Põltsamaa poolt Tartusse sõites leida mõni kilomeeter enne linna paika , kus tookord ühiselt töötasime. Aga kuidas seda kohta neli

kümmend aastat hiljem ära tunda ? Seal ju nüüd täiseas mets ! Esimeseks nõukogulikuks suveks valmistus ka kooli komsomoli

organisatsioon . Muude hulgas tuli täita ELKNU Tartu Linnako mitee ülesanne : soovitada aktiivi hulgast laste linnalaagritele juhataja asetäitjaid . Soovitatute hulka sattusin ka mina . Linna komiteed ei häirinud minu noorus ja mind kinnitatigi III linna

laagri juhataja asetäitjaks. Laager asus Puiestee tänava algkooli juures ja selle juhatajaks oli nagu teisteski linnalaagrites õpe taja . Laste linnalaagrist, mis asus üsna mu elukoha lähedal , sai nii minu esimene palgaline töökoht, alanud sõja tõttu õnnestus aga ametis olla ainult paar nädalat .

Minu kohustuste hulka kuulus mängude korraldamine , lastega ekskursioonidel käimine ( hästi on meeles ekskursioon trükikotta ),

võistkondade koostamine spordivõistlusteks teiste linnalaagritega, laagri juhataja mitmesuguste ülesannete täitmine. Päevad olid 1941. aasta juunis üsna päikesepaistelised ja me käisime sageli kogu laagriga Emajõe ujulas. Linnalaagrite tegevus lõpetati juu

likuu algul, kui sõjategevus oli veerenud Eestimaa pinnale. Minu jõudmine komsomoliikka ja Suure Isamaasõja puhkemine langesid ühele kuule. Vaenuvägede lähenedes selgines perel otsus : evakueeruda NSV Liidu tagalasse. Evakueerimisluba vormistati

Uljanovskisse, kuid jäi realiseerimata isa suure töökoormuse tõttu sõjaväge varustavas leivatööstuses . Kui lahingud

jõudsid Tartu

lähistele ,

lahkusime

kahekesi 175

emaga jalgsi linnast, kaasas seljakott toidumoonaga paariks päe vaks, natuke raha ja enne nõukogude korda saadud dokumendid.

Tee Tartust Narva, sealt Gatšinasse läbisime peamiselt jalgsi ning juhuslike veoautode, Läti hävituspataljoni haavatute bussi ja elektrirongiga . Gatšinast Mgasse sõitsime reisivaguneis. Gatšina ja Mga olid 1941. aasta juulikuus suured evakuatsioo

nikeskused, kus koostati evakueeritavate nimekirju , korraldati ini meste tasuta toitlustamist , komplekteeriti ronge rindealadelt tul nud põgenike edasisaatmiseks. Üks selline umbes kahekümnest kaubavagunist koosnev rong eestlastega , nende hulgas ka meie,

Narvas «jalameeste» brigaadi arvatud 17 inimest, läks Mgast teele juuli keskpaiku ja jõudis Lõuna - Uraali mäeahelike vahe lisse Miassi jaama 16. augustil. See oli suurte sõitude ja raskete murede aeg. Teed ja jaamad olid täis rindele sõjamehi ja tehnikat toimetavaid ešelone ning

tagalasse sõitvaid evakuatsioonironge. Kurb oli lahkuda kallist kodust , südant vaevas mure lähedaste inimeste saatuse pärast .

Aga kui palju kordi raskemini oleksid rõhunud mured , kui poleks olnud naaberrahva suurt südamesoojust ja piiritut lahkust, mida kogesime Venemaa pinnal esimestest sammudest alates . Nõu ja jõuga abistades, jagades sageli üsnagi tagasihoidlikku eluaset ja piiratud toiduvarusid kaugelt tulnutega , hoolitsesid kohalikud elanikud, venelased , tatarlased , baškiirid, mordvalased , et eest

lastel , kelle olemasolust varem vahest polnud kuuldudki, oleks rasketest kaotustest kergem üle saada . Ent suured mured vaeva sid noil päevil ju meie abistajaidki.

Soojalt on meeles südamlik vastuvõtt Tšeljabinski oblasti rajoonikeskuses Uiskis, millest sai meie esimene elukoht Uraalis. Värske leib, piim , suurepärane pärnaõiemesi ja marjadest pune tavast stepist korjatud muulukad panid unustama reisiväsimuse ja leevendasid südamevalu .

Kogu maa töötas loosungi « Kõik rinde, kõik võidu heaks ! » järgi . Rindele läinud meeste asemele asusid naised ja lapsed .

Üldisesse töörütmi liitusid ka tagalasse jõudnud eestlased. Minu esimene abi rindele oli töö viljakoristamisel Papanini - nimelises kolhoosis. Koristustöö abivalmis kaaslastega läks alaealisel poi sikeselgi üsna ladusalt , olgugi et tuulamismasina väntamine ja

puulabidaga viljakühveldamine panid selja õhtuks päris korrali kult valutama. Siit tuli ka evakuatsioonipäevade esimene töötasu , mis võimaldas 1941/42 . aasta raske talve kergemini üle elada .

Naaberrajoonis hakati juba esimesel sõjasügisel Moskvast eva kueeritud autotehasele agaralt asendajat ehitama. Ka paljud esi algselt end Kolhoznõi rajooni sisseseadnud eestlased sidusid oma

elu Miassi autotehasega. Minu ema hakkas tööle tehase karastus tsehhis, minust sai treialiõpilane. Olin 14- aastaselt üle keskmise mehe kasvu ja treipingi taga tühja naelakasti jalge alla ei vaja nud nagu paljud tehases töötavad eakaaslased. Alles tagantjärele saab täie ettekujutuse haardest ja tempost 176

sellel sõjapäevade rajatisel . 1941. aasta novembris oli paukuva pakase käes kaevatud ehitusel esimesed labidatäied pinnast . Tal vel käreda pakasega , kus kraadiklaas näitas ligi 50 ° külma , ja ka

järgneval kevadel paljud suurte kogemustega metallitöötlejad ja automonteerijad vedasid kohale tööpinke ja paigaldasid neid tseh hides, mille seinad alles kerkisid. 1942. aasta aprillis, kui teha.

sesse tuli tööle rühm eestlasi , andsid tehase peatsehhid juba auto mootoreid ja eraldi auto käigukaste. 1943. aastal laaditi juba tehase raudteeharul,

mis

samuti

neil

kuudel

valmis

ehitati,

armeele nii vajalikke veoautosid rindele saatmiseks .

Esimese tööna tuli remondi- ja mehaanikatsehhis kohale tuua ja paigaldada eriala omandamiseks vajalikud tööpingid. Ja siis hakkas 15-aastaseks saanud eesti poisile, kes esmakordselt tehast nii lähedalt nägi, ametit õpetama 26 - aastane Moskva treial Vas sili Tšumakov . Oleks rohkem selliseid noorte juhendajaid kui

Vasja! Minu vilets vene keel ei takistanud tal arutamast töö kõr val ka maailmaprobleeme : sõjast, rahust , NSV Liidust , armeest, õppimisest, komsomolist ja parteist. Juhendaja ei unustanud kunagi küsimast ka kõhumurede, tervise ja riietuse kohta ning kus sai , seal abistas.

Sõda nõudis mehi rindele . Paljud noored mehed autotehasest läksid vabatahtlikena Uraali tankikorpusesse, mida parajasti for meeriti . Sõjaväkke läinute asemele asusid naised ja noorukid .

Minuga koos tulid kolhoosist autotehasesse komsomoliealised eesti noored Elmar Kask Läänemaalt Saastnast, Meinhard ja Leida Kask ning Linda ja Hermann Mölder Lohusuust . Kõik nad

olid oma töökohtadel tublid. Kahjuks viis kopsuhaigus meie kes kelt 18- aastase Leida Kase , Hermann Mölder aga astus peatselt Eesti Laskurkorpusesse . Tehas püsis peamiselt alaealiste ja naiste tööl . Kuigi keegi

meist, eriti noortest, ei kuulunud siis veel komsomoli , lõime kõik aktiivselt kaasa kommunistlike noorte ja noorte lööktöös . Eesku julik töö rinde ja võidu heaks oligi siis kogu elu sisu .

Ühine töö tõi uusi sõprugi . Nüüdki on tore kohtuda sellise sõbraliku semuga, nagu oli Moskvast koos vanematega evakuee

runud ja minuga ühes tsehhis treialiametit õppinud Viktor Stu pin . Või tehases töötanud alati lauluhimuliste tütarlastega kulla kaevajate asulast Turgojakist . Sõja lõpuni oli veel ligemale kaks aastat, kui Tšeljabinskis eesti lastest tööstuskooli õpperühmad moodustati ja Eesti jaoks

elektrikuid , lukkseppi ja metallitreialeid välja õpetama hakati. Sinna sõitsin minagi, et meistrimehe oskusi juurde saada. Kooli pere oli suur ja ühtne. Venelased, tatarlased , ukrainlased , kaks

läti ja neli eesti õpperühma. Meie õppisime eesti keeles. Klassi tundide kõrval oli praktika kooli töökodades , kus valmistati osi miinidele ja tankidele. Kool oli tihedais sidemeis. kuulsa Kirovi

nimelise tehasega, mis oli rajatud sõja alguses Tšeljabinski trak toritehase baasil ja mida ka Tankogradiks kutsuti. Kõikidel õppe 177 12 Mina, kommunistlik noor

rühmadel oli oma tootmisplaan ,, mida suure innuga täideti. Uhkeks tegi teadmine, et meie töö aitab kaasa võidu saabumi sele. Oli ka põhjust . Näiteks meie, metallitreialite käte all valmi sid mitmet liiki osad tankitehases toodetud raskete tankide « HIC >> tarvis .

Eesti õpperühmad olid tublid . Treialite 57. õpperühm hoidis kooli sotsialistliku võistluse võitjana rändpunalippu 12 kuud . Korduvalt olid esimesed ka 61. õpperühma elektrikud ja lukk sepad , kelle rühmad kandsid 4. ja 63. numbrit . Paljudele meist

meenutavad sõjapäevil tööstuskoolis tehtud tublit tööd aukirjad ja mälestused Turgojaki puhkekodust , kuhu saadeti paremaid . Eesti poisid ja tüdrukud hoidsid enda käes ka tubadevahelise võistluse punalippu. Elavalt löödi kaasa kooli taidlustegevuses. Koolis polnud vist kedagi , kes ei tundnud meie laulusoliste Lehti

Vaske ( Nilp ) ja Guido Vaherit. Enamik sajákonnast õpilasest saabus vabastatud Eestisse kom munistliku noore liikmepiletiga, mis oli välja antud Tšeljabinski linna Traktorozavodskoi rajooni komsomolikomitee poolt. Mina astusin komsomoli 1943. aasta augustis . See oli vist esimene kord, kui eesti lapsi komsomoli vastu võeti . Enne seda olime tut

vunud komsomoli võitlusteega ja organisatsiooni ees seisvate ülesannetega . Nendel teemadel , samuti komsomoli põhikirjast ja sõjasündmustest vestlesid meiega ühiselamu kasvataja Kulikova ja Saksamaalt põgenenud antifašist , ühiselamu vanemkomandant Kampe. Need naised olidki minu soovitajad komsomoli . Küllap oli neil ja hiljem meie ühiselamus kasvatajaametis olnud läti kom

munistil , kodanliku vangla vintsutustes tervise kaotanud Pilagsil oma osa ka teiste eesti noorte kujunemisel .

Aeg nõudis tublit tööd ja edukat õppimist. See oligi tollal pea evahelistt sotsialistlikku Opperühmad mine komsomoliülesanne. Õpperühma devahelis võistlust pidasid tähtsaks kõik õpilased. Oma silmaga sai jälgida rühma seisu kooli vestibüülis rippuval hiigeltabelil. Juba esimes tel koolikuudel saadud hea hoog andis põhjust, et eesti õpilased üsna sageli tabeli ees peatusid ja rühma perspektiivide üle mõt teid vahetasid .

Koolis oli ligi paar tuhat õpilast , peaaegu kõik komsomolieas . Suure komsomoliorganisatsiooni tööd juhtis komsomolikomitee eesotsas vabastatud komsorgi Zavjalovaga . Kooli komsomolikomi tees töötas ka Eestist evakueerunud neiu Galina Kalikova (Mitro

šina ), kes hiljem oli kasvatajaametis ja jäi tööstuskooli tööle ka pärast sõda .

On jäänud meelde , et suuri komsomolikoosolekuid peeti koolis harva . Küll aga tegeles kooli komsomolikomitee noorte vaba aja sisustamisega. Sageli käidi üheskoos teatrites. Eriti hästi on meelde jäänud Tšeljabinskis nähtud

A. Afinogenovi näidend

«Mašake » ja K. Zelleri operett « Linnukaupleja ». Muidugi polnud meil tollal mingeid teatrirõivaid, kuid teatrikunsti nautimist ei takistanud meid see tühine asi , et saalis tuli istuda lihtsas töös 178

tuskooli vormipluusis. Hiljem siiski asi paranes. Saime täienda valt «pühapäevariided », millega teistest varem võisid uhkustada

paremate õpperühmade õpilased. Vabal ajal käidi kollektiivselt ka tsirkuses ja muidugi kinos, kuhu lipati ka paari kaaslase seltsis.

Erilise populaarsuse osaliseks said sõjasündmusi kajastavad fil mid . Selliseid filme nagu « Kaks sõdurit», «Tema kaitseb kodu maad » , « Kotovski » , « Inimene nr . 217», « Rajoonikomitee sekre tär » , « Noormees meie linnast», « Oota mind », « Kell 6 õhtul pärast sõda », « Svejki uued seiklused » ja mitmeid teisi käidi vaatamas mitmel korral .

Komsomolikomitee ürituste hulka tuleks lugeda ka ülekoolilisi

sõprus- ja puhkeõhtuid , kus aktiivsemateks organiseerijateks olid komsomoliaktivistid, Ukrainast evakueerunud noored abimeistrid Teslenko ja Kovalenko. Ise olid nad sageli laval esinejate seas ja nende karaktertantsud võeti alati vastu tormilise aplausiga. Eesti noortest oli peale solistide osalejaid kooli segakooris. Laul sin ka kooris kaasa, kindlad laulupoisid olid veel Harry Atte mann , Meinhard Kask ning veel mitu poissi ja tüdrukut, kelle nimed on aeg mälust kustutanud .

Kooli suures aulas, kus puhkeõhtud toimusid , näidati aeg- ajalt ka filme, mille vaatamine, nii nagu kogu ülalpidamine ja teenin damine tööstuskoolis, oli tasuta . Nähtavasti ei olnud linnas kul

tuuritööks alati suurt saali võimalik saada ja selles saalis toimu sid ka üritused , mis polnud seotud kooliga. Mäletan näiteks üht oblasti isetegevusfestivali lõppvõistlust, kus ka üks minuga Miassi autotehases koos töötanud noormees laureaaditiitli kätte laulis .

Eesti rühmade kasvatajate ja komsomoliaktiivi eestvedamisel , kusjuures meie tütarlapsed erilist aktiivsust üles näitasid , toimu sid ühiselamus vahel ka ühised õhtud, kus seltskondlikke mänge mängiti ja oskust mööda tantsu keerutati. Sageli olid osalejateks nii eesti kui ka läti noored . Paar läti poissi, ühe nimi oli vist

Ludzinš, oskasid mandoliini mängida ja suutsid tantsijaile roh

kem pakkuda kui eesti poisid oma kammipillimuusikaga. Aga kammipillimängijad olid tubli täiendus mandoliinitiristajatele ja keegi ei avaldanud rahulolematust orkestri üle.

Meie, 57. treialite õpperühma komsomolisekretär oli käbe Tal linna tüdruk Tatjana Tatarintseva ( Kersten ) , kellele vene keel

raskusi ei valmistanud ja selle tõttu kooli komsomolikomiteega paremat kontakti võimaldas. Suurem osa tööstuskoolis õppimise ajast olin mina treialite rühmavanem . Lühemat aega pidasid seda ametit ka Petserimaalt pärit Mihhail Baškir ja Pärnu poiss Harry

Attemann . Rühmavanema amet oligi vist kõige tõsisem ühiskond lik kohustus õpilaste seas . Ta oli meistri parem käsi , aitas kujun dada kollektiivi, muretses selle eest , et kõik korralikult tööpostil

oleksid , õppetööst osa võtaksid ja distsipliini austaksid . Muidugi pidi rühmavanem ka ise teistele töös , õppimises ja käitumises

eeskujuks olema. Tundub, et ma oma osaga üsna edukalt toime 179

tulin. Selle kinnituseks hoian praegu kui reliikviat mulle 3. oktoob

ril 1943 kooli poolt väljastatud kiituskirja, mis kannab numbrit 3 ja oli üks esimesi kiituskirju eesti noortele Tšeljabinski 2. Töös tuskoolis .

Üldse oli 1943. aasta teine pool eesti rühmadele edukas. Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 26. aastapäeva eelses sotsia listlikus võistluses tuli esikohale meie, 57. treialite õpperühm ja eesti tütarlaste ühiselamu. Pidulikul koosolekul anti treialite rüh

male ja tütarlaste ühiselamule kooli kõrgeim autasu -- rändpuna lipp . Saavutus äratas nii suurt tähelepanu, et Eesti NSV hariduse rahvakomissar eesti rühmade meistritele , õpetajatele, kasvataja

tele ja õpilastele tervitustelegrammi saatis . Selline õnnitlus tii vustas noori veelgi. Muide, meie tublidusel oli oma osa ka selles, et Tšeljabinski 2. Tööstuskool 1943. aasta lõpul ja 1944. aasta

algul hoidis kolm kvartalit järjest enda käes üleliidulise sotsia listliku võistluse rändpunalippu . Elu perekonnast ja kodust eemal muutis lapsed kiiresti iseseis vaiks. Seda varast iseseisvumist toetasid igati ka meie õpetajad

kasvatajad. Meie meister Kristjan Raidmaa ei armastanud sek kuda pisiasjadesse. Ja kui rühma ette oli kerkinud tõsisem üles anne, andis ta komsorgile ja rühmavanemale ülesande õpilased kokku koguda , et asi üheskoos läbi arutada ja probleemi lahen

damise tee kindlaks määrata . Tundub, et selline lähenemine õigus tas end igati. Lastel kujunes varakult selge suhtumine elu erine vatesse probleemidesse, oskus hinnata ausust, kohusetunnet ja seltsimehelikkust ning hukka mõista ebaausust ja omakasupüüd likkust. Arusaamatused rühmas klaariti oma nõu ja jõuga .

Tšeljabinsk asus sõjapäevil küll sügavas tagalas, kuid meid, tagalalapsigi kummitasid sõjaõudused. Mida lähemale jõudis

Suure Isamaasõja lõpupäev, seda rohkem jõudis meieni teateid 1941. aasta lahingutest ja okupatsioonipäevadest . Tuli kurbi sõnu

meid isade -emade hukkumisest okupantide käsilaste käe läbi ja teateid isade - partisanide langemisest. Need teated jõudsid kooli peamiselt Krupskaja tänava kaudu , kus esimestel sõja- aastatel

oli asunud Eesti NSV valitsus , hiljem aga elasid partei- ja nõu kogude aktiivi perekonnad .

Krupskaja tänavaga oli meil üldse väga tihe kontakt. Siin oli sõja esimestel aastatel asunud eestlaste koolielu organiseeriv

keskus, kus Eesti NSV hariduse rahvakomissari asetäitja Alek sander Valsiner tööstuskooli eesti rühmade avamiseks loa oli han

kinud . Järgnevatel aastatel saime just sealse nn. Eesti esinduse

kaudu emakeelset lugemismaterjali , sealhulgas ajakirja « Sõja sarv» , ajalehe « Rahva Hääl » ja « Nõukogude Informatsioonibüroo Teadete» numbreid . Krupskajale mindi ka siis, kui mõni suurem mure südamel .

1944. aasta keskel hakkas tööstuskooli õpilasi Krupskajal sage damini käima. Sünnimaa vabastamine oli kuude küsimus. Jaros

lavlis, Jegorjevskis, Moškinos ja Puškinis töötasid kursused , kus 180

paljude isadele-emadele ja vendadele -õdedele jagati teadmisi tööks vabastatud Eestis. Mitmed tööstuskoolis õppinud noored said suunamiskirjad vanemate juurde, kellega nad koos 1944. aas tal kodupaikadesse tagasi sõitsid.

Enamik meist aga jätkas õpinguid ja tööd tööstuskoulis 1945. aasta augustini, millal koos Tallinnasse saabusime. Kooli lõputunnistused saime tolleaegsest Tallinna 1. Tööstuskoolist Pronksi tänavas. Suurem osa lõpetanuist suunati tööle Tallinna käitistesse, peamiselt « Punasesse RET - i » , Masinatehasesse ja ETKVL - i töökodadesse.

Aleksander Panksejev Aleksander Panksejev on sündinud 20. oktoobril 1921 Omski oblastis Znamenski rajoonis Larionovka külas. Lõpetas 1948. aas tal ÜLKNÜ Keskkomitee juures asuva komsomolikooli, 1949. aas tal NLKP Keskkomitee Kõrgema Parteikooli ja 1953. aastal NLKP Keskkomitee Ühiskonnateaduste Akadeemia. 1968. aastast

ajaloodoktor, 1970. aastast professor. NLKP liige 1942. aastast. Suure Isamaasõja ajal Nõukogude armee 249. eesti laskurdiviisi

917. polgu komsorg. 1944.- 1946. aastani ELKNO Narva Linnako mitee esimene sekretär. 1948-1949 ELKNÜ Keskkomitee kaadri

ja organiseerimis -instrueerimisosakonna juhataja asetäitja, 1949– 1950 EKP Keskkomitee partei-, ametiühingute ja komsomoli orga nite osakonna vastutav organisaator, 1953-1957 EKP Keskkomi

tee Vabariikliku Parteikooli marksismi- leninismi kateedri juha 182

taja, 1957–1959 Tallinna Polütehnilise Instituudi NLKP ajaloo kateedri dotsent, 1959–1960 Eesti NSV Teaduste Akadeemia Aja

loo Instituudi direktori asetäitja, 1960—1984 EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituudi direktor. 1983. aastast Eesti NSV Tea

duste Akadeemia korrespondentliige. On olnud ELKNÜ Keskko mitee liige ja korduvalt EKP Keskkomitee liikmekandidaat ja

liige. Autasustatud Isamaasõja II järgu ordeniga, kahe ordeniga «Austuse märk », medalite ja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjadega. Eesti NSV teeneline teadlane. Kahekordne Nõuko gude Eesti preemia laureaat.

POLGU KOMSORGI MÄRKMIKUST Hitlerlaste kallaletung Nõukogude Liidule tabas mind Omski oblasti Kalatšinski rajooni Orlovo külas . Olen põline siberlane. Akadeemik Viktor Maamäe huvitavas raamatus eestlastest Nõu

kogude Liidus on juttu ka nendest Tomski ja Omski oblasti asun dustest , kus möödus minugi lapsepõlv ja noorusaastaa . Esimeks mõtteks pärast teate saamist sõjast oli , et kõik läheb

nii nagu Halhin -goli ja Hassani sündmuste ajal, et võit tuleb, nagu tuli « Soome sõjas» . Olin nagu kõik teised « Natsionali » kol hoosi kommunistlikud noored veendunud , et on juhtunud mingi suur arusaamatus, mitte midagi tõsist , et kõik laheneb kiiresti ja meie kasuks. Sest kuidas võis meile sõbralik Saksamaa alustada

sõda ? Provokatsioonilisi jutte selle kohta , et varsti vist tuleb sõda , levis muidugi palju ka meie kandis, aga ega neid tohtinud siis keegi uskuda. Kolhoosi komsomoliorganisatsiooni sekretärina olin ka ise korduvalt selgitanud töölistele taoliste juttude kahju likkust.

Sellest, millist mõju avaldas sõjaeelne ametlik propaganda ela nikkonna psühholoogiale, on võrdlemisi palju kirjutatud . Puna armee sõjavõimsuse ülemäärane üleskiitmine ilma reaalset olu korda arvestamata ei saanud positiivselt mõjuda sõja algul, teki tas pettumust .

Ka mõni aeg pärast sõja algust polnud mulle veel selge , et on alanud ajaloo suurim heitlus sotsialismi- ja fašismijõudude vahel . Igatahes keegi minu tolleaegsetest tuttavatest ja töökaaslastest ei uskunud, et sõda võib kesta mitu aastat .

Siberi kolkas polnud muidugi ka mingit korralikku raadiosidet . V. Molotovi raadiokõnet ei kuulnud keegi, see sai teatavaks vaid

rajooniajalehe « Novaja Žizn » veergudelt. Enne Punaarmeesse astumist tuli mul mitmel korral käia rajoo nikeskuses sõjakomissariaadis. Avaldus võeti vastu, küsitleti ja 183

kuulati tähelepanelikult , aga saadeti tööle tagasi : «Olge valmis, küll varsti tuleb korraldus ...» Niimoodi rahustati noori, kellel

oli suur soov minna rindele. Siis aga saadeti mind Omskisse ja mõne aja pärast --- 1942. aasta märtsis – saabusin 249. laskur -

diviisi 917. laskurpolku . Hiljem, olles juba polgu komsorg, kuulsin vestlustes võitlus kaaslastega , et «eestlasi ei tahetud lasta armeesse», seda enam

rindele. Minu polgukaaslane Paul Kuusberg on neid mõtteid kenasti väljendanud oma raamatutes. Aga need jutud jäid esi

algu kuidagi arusaamatuks. Kuidas siis nii ? Kõik Nõukogude rah vad on võrdsed , kõik NSV Liidu kodanikud peavad pühaks kodu maa kaitsmist.

Siberi eestlaste patriotismitunne oli väga tugev. Kodumaa kaits mine tundus iseendastmõistetav. Sõjalis-patriootiline kasvatus töö, millega tuli enne sõda väga palju tegelda , oli kandnud head vilja . Ka komsomol oli siin oma ülesannete kõrgusel . Pärast polku saabumist olin mõni aeg rühmas reamehena , siis määrati mind pataljoni staabi kirjutajaks-asjaajajaks. Märtsis tulid polku kommunistlikud noored leitnant Konstan tin Pihlamägi , nooremleitnant L. Talberg, vanemleitnant V. Kün nap ja leitnant Raivo Silvet, kes määrati polgu komsomolisekre täri kohusetäitjaks .

21. märtsil 1942 saabusid diviisi staabist poliittöötajad , kes samast päevast määrati kohale allüksustesse. Nende hulgas olid roodu poliitjuhid Arnold Tõnissoo, V. Maripuu , A. Oit, O. Kuzma ,

M. Lootsman . 29. märtsil määrati polgu partorgiks Jüri Pihlak. 1942. aasta mais valiti mind 917. laskurpolgu komsorgiks ja sellel ametikohal olin kuni 1944. aasta veebruarini .

Enamik eesti sõdureid oli läbi elanud kas lahingute või eva

kueerimisega kaasnenud sõja alguse raskused . Suur osa oli läbi

teinud tööpataljonide kooli ega olnud veel rindel viibinud. Mehed olid kõhnad, palju haigeid; meeleolu rusuv. Räägiti iga suguseid jutte fašistliku armee edusammudest ja Punaarmee suur. test kaotustest. Kõik see on jäänud mällu mingi õudse viirastu sena .

Ja ega olukord kerge olnudki. Nüüd oleme juba väga targad ja oskame kirjutada pakse raamatuid sõja esimese perioodi kaotus test ja ebaõnnestumistest, nüüd teame, miks «fašist nii kiiresti edasi tuli » .

Peagi hakkas olukord paranema . Tugevnes distsipliin , muutus meeleolu . Kuid puudujääke ja lünki oli veel palju – distsipliinis, õppuste korraldamisel, poliitmassilise töö organiseerimisel jne. See tähendas, et ees seisis väga tõsine töö Punaarmee tõeliselt võitlusvõimeliste allüksuste ja väeosade loomisel .

Komandöre ja komissare pidid selle peamise ülesande lahenda misel abistama kommunistid ja kommunistlikud noored. Kuigi kuulusin ÜLKNÜ ridadesse 1939. aastast ja olin olnud

mõnda aega kolhoosi komsomoliorganisatsiooni sekretär, tundus 184

polgu komsorgi ülesannete täitmine üle jõu käivana. Olin kõvasti häiritud , sest ega sellise ülesande andmine käinud nii nagu tsi viilasutustes - vesteldakse, veendakse, küsitakse enda arvamust

jne. Sõjaväes toimub kõik käsu korras . Polgu komissar E. Avald ütles umbes nii : « Paneme sind polgu komsorgiks, tuleb süveneda ja õppida.» Kuidas korraldada partei- ja komsomolitööd sõjaväes , lahingu lise ja poliitilise väljaõppe olukorras, lahingute tingimustes kõik need küsimused kerkisid varem või hiljem esile ja nõudsid vastust. Oli vaja saavutada , et iga kommunistlik noor oleks ees kujuks lahingulises ja poliitilises väljaõppes , rääkimata lahingu olukorrast . Tol ajal me vist küll ei mõistnud , et seda eesmärki

ei saavutata ainult agiteerimisega . Tuli leida õiged töövormid

sõjamehe maailmavaate, tema iseloomu ja hingeelu mõjutamiseks. Kogu poliittööd aitas paremini korraldada piiritu viha fašist like okupantide ja nende eesti soost käsilaste vastu okupeeritud Eestis toime pandud kuritegude puhul. Sõjakogemused ise aga kujundasid ja suurendasid vaenlase vihkamise meeleolu , muutes

seda teadlikumaks ja eesmärgikindlamaks.

EK (b ) P Keskkomitee ja vabariigi valitsus osutasid poliittöö korraldamisel eesti rahvusväeosades igakülgset abi . Edukalt kasu tati ära sellist ajaloolist faktorit nagu eestlaste sajanditepikkune võitlus saksa orjastajate vastu . Ilmus rohkearvuliselt vastavat

materjali ajalehtedes, eriti « Rahva Hääles ». Palju taolisi mater jale avaldas diviisi ajaleht «Tasuja » . Suursündmuseks kujunes Jüriöö ülestõusu aastapäeva tähistamine 1943. aastal . Enne kui konkreetsemalt rääkida 917. laskurpolgu komsomoli.

organisatsiooni kujunemisest ja töö korraldamisest, tahaksin rõhu tada vanemate kommunistide mõju ja nende eeskuju . Suurima tänutundega meenutan selliseid suure parteipoliitilise

töö ja elukogemustega kommuniste nagu August Pusta, Hendrik Allik, Nikolai Puusepp , Algus Raadik, Arnold Raud , Dimitri Kuz min , Erich Tarkpea, Eduard Avald , Aleksei Kurme, Adolf Tamm ,

Jüri Pihlak, Elmar Millert ja mitmed teised. Mõnda aega tulimul ühes polgus teenida Paul Kuusbergi ja Eduard Männikuga. Paul Kuusbergiga käisime vahel koos eesliinil. On meelde jäänud aeg, kui vaenlane iga hinna eest püüdis välisrindel läbi murda , et tulla appi sissepiiratud Velikije Luki garnisonile. Sattusime vaen lase miinipildujatule ajal koos kaevikusse. P. Kuusberg oli igas olukorras külmavereline ja säilitas lõpuni rahu . Eduard Männik

täitis polgu krooniku ülesandeid . Ta tegi oma tööd nii, nagu Sellel pinnal õigeks pidas: mingeid autoriteete ta ei tunnistanud. polgu komissari mäletan tema mõningaid « mõttevahetusi » polgu E. Avaldiga .

Eriti suure lugupidamisega suhtusime EKP endistesse põranda alustesse võitlejatesse. Kõige rohkem tunti Hendrik Allikut, Erich Tarkpead , Dimitri Kuzmini. Nendest ja teistest nende võitluskaas 185

lastest kõneldi suurima lugupidamisega . Vanemate võitluskaas laste seas oli palju selliseid eesti kommuniste, kes olid omal ajal ( näiteks kodusõja perioodil) lahkunud Eestist ning omandanud rikkalikke parteipoliitilise töö kogemusi vanemates vennasvabarii kides. Pärast korraldust saata kõik eesti rahvusest kommunistid

rahvusväeosadesse saabusid neist paljud korpusesse. Kõige roh kem puutusin kokku August Pusta, Nikolai Puusepa, Algus Raa diku, Adolf Tamme, polgu komissaride Eduard Avaldi ja Aleksei

Kurmega ning polgu partorgi Jüri Pihlakuga. Esimene polgu komissar oli meil kodusõjaaegse parteistaažiga kommunist E. Avald. Ta oli raske iseloomuga mees , kelle suur voorus oli ammendamatu energia ja püsivus .

Kõige esimese kommunistliku noorena on 917. polgu komsomoli arvestusnimekirja kantud 6. märtsil 1942 Konstantin Pihlamägi , kes määrati 76-mm patarei komandöriks. Teisena on nimekirjas Raivo Silvet. 4. aprillil võeti komsomoliarvele mitukümmend ÜLKNÜ liiget.

Polgu kommunistlike noorte esimene koosolek toimus 1. aprillil 1942. Noori oli koosolekul 22. Esimese komsomolibüroo koosseisu

valiti Raivo Silvet, Elmar Künnap ja Aleksander Panksejev. Peale büroo liikmete valiti kaks liikmekandidaati — Jaan Sõel ja Erich Männik . Sekretäriks sai Raivo Silvet .

Komsomolibüroo püüdis pilti saada sellest, kui palju on pol gus noori ja missuguseks kujunevad komsomoliridade kasvu perspektiivid. Polk oli selleks ajaks arvuliselt peaaegu täielikult

komplekteeritud. Polgu esimene komandör oli Johan Lombak ( sõjajärgsel perioodil meie vabariigi sõjakomissar ja siseminis ter ). Hiljem oli polgu komandör polkovnik Peeter Lepp . Polgu nimekirjas oli kuni 22- aastasi noori 519 ( nende hulgas mitu 16—18- aastast ) . Peale selle oli 22-25 - aastasi noori 255. Seega kuulus komsomoliorganisatsiooni « reservi» 774 võitlejat. Kuni 1942. aasta lõpuni täienesid polgu komsomoliorganisatsiooni read keskmiselt 50—60 noore võrra kuus . 18. detsembriks 1942,

s. 0. polgu lahingusse astumise päevaks, oli kommunistlikke noori juba 370. Esimest korda võeti ÜLKNÜ liikmeid vastu polgu kom somolibüroo koosolekul 20. aprillil 1942. Uute liikmete vastuvõt misega avanes võimalus luua komsomoliorganisatsioonid kõigis allüksustes.

Polgu komsorgina tuli mul palju viibida allüksustes, osaleda komsomolikoosolekutel, sõna võtta. Head materjali kõnelemiseks andsid kõrgema ülemjuhataja J. Stalini kõned ja käskkirjad. Organisatsiooniline ja poliitiline töö oli väga mitmekesine. Büroo koosolekud toimusid võrdlemisi tihti . Nii näiteks peeti polgu komsomolibüroo koosolekuid 15. , 20. , 25. , 27. ja 28. aprillil . Arutasime mitmesuguseid küsimusi, peamised puudutasid allük

suste lahingulise ja poliitilise väljaõppega seotud küsimusi, kuid kõige rohkem aega läks uute liikmete vastuvõtmisele. 917. las kurpolgu kommunistlike noorte teine üldkoosolek peeti 10. mail 186

1942. Kohal oli 60 ÜLKNU liiget. Koosoleku presiidiumi valiti Raivo Silvet, Leonid Maide, polgukomissar Eduard Avald ja Nõu kogude Liidu kangelane Arnold Meri. Üldse peab ütlema , et A. Merilt saime komsomolitöö korraldamisel väga mitmekülgset

abi . Ta ise oli astunud komsomoli 1940. aastal , oli tolleks ajaks juba karastunud võitleja ja tal oli noorte hulgas suur autoriteet . Sellel koosolekul oli oluline tähtsus polgu kommunistlike noorte elus . Koosolekul kuulati ära polgu komissari ettekanne kommu

nistlike noorte eesrindlikust osast lahingulises ja poliitilises väl jaõppes. Komissar rõhutas komsomolidistsipliini tugevdamise vajadust . Koosolekul kõnelesid veel Arnold Meri ja tolleaegne polgu komsorg Raivo Silvet . Nad rõhutasid kommunistlike noorte osa revolutsioonilise valvsuse kindlustamisel . A. Meri andis uutele

liikmetele kätte ULKNU liikmepiletid . 28. mail 1942 viidi polgus läbi komsomolialgorganisatsioonide sekretäride nõupidamine, kus selgitasin polgu komsorgi kohusetäitjana polgu komsomoliorga nisatsiooni ülesandeid . Esineda polnud kerge. Üldised ülesanded

olid teada , kõige raskem oli tuua näiteid oma polgu kommunist like noorte elust . Polgu komsomoliorganisatsiooni tähtis ülesanne oli ULKNU

liikmete ettevalmistamine parteisse astumiseks. 16. mail 1942 andis polgu komsomolibüroo soovituse parteisse astumiseks kom munistlikule noorele Nikolai Fadejevile. Mais-juunis said soovi

tuse Jaan Sõel , Valdek Virkoja , Hans Kasak, Aleksei Kurušev jt. 26. juunil viidi läbi täiendavad valimised polgu komsomolibü roo koosseisu . Sellest koosolekust võttis osa juba 161 ÜLKNU liiget . Kõnelesin komsomoli ülesannetest ja vajadusest täien dada polgu büroo koosseisu , kuna see oli valitud siis , kui kom

somoliorganisatsioon oli veel väikesearvuline. Büroo koosseisu valiti Jaan Sõel , Niina Raudsepp, Voldemar Maidra , Eduard Peterson , Ain

Rainurm , Evald Lõhmus, Osvald Peltser, Volde

mar Karelson , Paul Suhart ja Mirjam Väli . Büroo valis polgu komsorgiks Aleksander Panksejevi .

Kahtlemata oli ajavahemik 1942. aasta märtsist detsembrini teatud terviklik etapp polgu komsomoliorganisatsiooni arengus .

Selle peamine sisu oli pingeline lahinguline ja poliitiline õppus. See oli lahinguteks valmistumise aeg. Oppisid eranditult kõik, alates reamehest ja lõpetades polgu komandöriga.

Kommunistid ja kommunistlikud noored olid poliitilise õppuse eesrindlased , näidates teistele peeti endastmõistetavaks, teisiti ei võinudki olla . erandeid . Minu tolleaegsest märkmikust nähtub ,

lahingulise ja eeskuju. Seda Muidugi oli ka et kommunist

like noorte eesrindliku osa küsimus seisis pidevalt polgu komso molibüroo ja allüksuste komsorgide tegevuse keskpunktis. Kom somol kasutas siin väga mitmesuguseid töövorme : neid küsimusi

arutati koosolekutel , seina- ja välklehtedes, ajakirjanduses, poliit õppustel , vestlustes.

Mäletan, et erilist tähelepanu pöörati kommunistliku noore – 187

komandöri eesrindliku osa kindlustamisele. Kommunistlike noorte

hulgas oli mitmeid roodu- ja rühmakomandöre, eriti palju oli aga poliitjuhi asetäitjaid ja jaokomandöre.

Eeskujulike komandöridena ja aktivistidena komsomolitöös paistsid silma Mihhail Tsvetkov õhukaitserühmast, miinipildujate komandörid Eduard Elbrecht, Paul Kornev, Vladimir Künnap ja Dimitri Kalinovski , suurtükiväe allüksuste komandörid Anatoli

Akimov ja Ivan Sarman . Tankitõrje komandöride seas olid Juhan

nes Komissarov ja Viktor Klassman . Sideroodu komandör oli aktiivsemaid kommunistlikke noori_Vladimir Kalling. Peale selle olid raskekuulipildujaroodus Vello Fischer, 8. roodus Viktor Soon, 1. roodus Vladimir Berezovski , 9. roodus Nikolai Lašin jt. Paljud

neist langesid hiljem kangelastena lahingus. Vähesed neist olid saanud vajaliku sõjalise väljaõppe, mõned olid osa võtnud kaitse lahingutest 1941. aastal . Kuid kõigi nende jaoks oli suurim kool see , mis nad elasid läbi sõja esimese aasta jooksul . Koos pol

guga kasvasid ja karastusid ka komandörid ja poliittöötajad. See kasv toimus erakordsetes tingimustes ja erakordselt kiiresti.

Lahingulise ja poliitilise väljaõppe tulemused olenesid väga

suurel määral agitkollektiivide ja iga üksiku agitaatori tegevu sest. Et aga agitaatorid olid enamasti ÜLKNU liikmed, siis ole nes agitkollektiivide töö suurel määral komsomoli tööst . Kommunistlikud noored olid ettevõtlikud eranditult kõigil ala del : nad tegutsesid lektorite ja agitaatoritena , seina-, lahing- ja

välklehtede toimetajatena, diviisi ajalehe kirjasaatjatena, korral dasid kunstilist isetegevust ja spordielu , hoolitsesid allüksuste territooriumi korrashoiu ja kaunistamise eest jne. Lahingulises ja poliitilises õppuses olid kommunistlikud noored need , kes alati

abistasid mahajääjaid või haigeid .

Kevade tulekuga oli vaja korda seada kogu polgu territoorium . Seda nõudsid kõigepealt sanitaarolud . Polgu kroonik Eduard Männik kirjutas selle kohta , et polgu juhatus, kommunistid ja kommunistlikud noored olid selle töö eestvõtjad. Lühikese ajaga kadusid prügihunnikud ja poriloigud , teed kraavitati , muldonnide

rohelised ribad piirati kasevarbadest valmistatud madalate aeda dega. Muldonnide uksed ja teised puitosad värviti. Paljude muld onnide sisemused võõbati valgeks . Puude alla , ukseavade juurde ja vahekäikudesse tekkis lauakesi , kaselattidest valmistatud puh kepinke, prügikaste.

Sügiseks olid endistest haigetest , ükskõiksetest ja pessimistli kest sõduritest saanud võitlejad , kes tundsid juba huvi poliitika vastu ja lõid kaasa ka väiksemates mõttevahetustes. Sellele oli palju kaasa aidanud tõhusam poliitiline töö, sotsialistlik võistlus ja isetegevus .

Näiteks võiks tuua kommunistlike noorte osa Lenini tubade ja punanurkade loomisel, kusjuures igasugust materjali, kirjandust

ja muud vajalikku oli väga napilt. Eriti avara ja kauni Lenini toa sisustas 3. pataljon . Selles oli raamatukogu, lugemistuba, aja 188

viitenurk, mängud jne. Tuba kasutati ka õppetöö korraldamiseks, seinalehtede toimetajate ja agitaatorite instrueerimiseks jne. Eriti kõvasti tegid tööd 3. pataljoni kommunistlikud noored. Ka auto maaturite roodu kommunistide ja kommunistlike noorte algatu sel rajatud Lenini nurga töö oli väga sisukas. Kogu selle tege vuse eesotsas oli poliitjuht Arnold Tõnissoo.

Polgu komsorgil tuli tegelda igasuguste probleemidega . Polgu komsomoliorganisatsiooni bürool arutasime õppuste ja vaba aja

veetmise küsimusi. Suurt tähelepanu pöörati nii sõjalisele kui ka komsomolidistsipliinile ja valvsusele. Mäletan , missugune suurepärane

meeleolu

valitses,

kui

1942. aasta sügisel anti Kolomna lähedal polkudele kätte lahin gulipud . Selleks ajaks olid allüksused saanud ka juba lahingurel

vad ja õppusi viidi läbi tõeliste relvadega. Lahingulist väljaõpet täiustati kõigil tasemetel , eriti suureks sündmuseks peeti laske harjutusi. Komsomolikoosolekutel arutati pidevalt laskmise tule musi , tõsteti esile parimaid, kõneldi põhjustest, miks mõned võit lejad pole oma ülesannete kõrgusel . Väga ilmekalt kajastati lahingõppuste tulemusi seina- ja välklehtedes. Lähenes aeg, mil 917. laskurpolk koos korpuse teiste väeosa

dega astus Velikije Luki vabastamislahingutesse. Enne seda tuli aga läbi teha pikk teekond vagunites ja siis raske rünnak, mõni kord mitukümmend kilomeetrit päevas . 22. oktoobril 1942 lahku

sime Kolomnast. Seližarovo jaamast tegi polk läbi 500 -kilomeetri lise rännaku, mis kestis ligi kaks kuud . Seližarovo jaamas ja hil jem rännaku ajal olime korduvalt vaenlase lennukite rünnaku objektiks. Oli ka ohvreid.

Rännaku ajal käis intensiivne komsomolitöö . Toimusid loen gud , poliitinformatsioonid, agitaatorite vestlused. Anti välja välk lehti. Võitlejaid kutsuti üles talumna rännakuraskusi , täiustama

lahingulist ja poliitilist väljaõpet. Muidugi ei saanud selline suur ja ulatuslik ümberdislotseeru mine toimuda ka äpardusteta, aga üldine meeleolu oli suurepä rane. Nüüd olid juba ammu unustatud jutud selle kohta , et « eest lasi ei usaldata ». Sõjaolukorras ei saanud muidugi igale võitle

jale rääkida , kuhu nimelt korpus suunatakse . Seda aga teadsid kõik, et liigume lääne suunas, lähemale Eesti piiridele. Mõned kõige kangemad sõjastrateegia tundjad olid valmis mürki võtma , et viiakse Leningradi alla ja sealt astume Eestisse . Võiksin nimetada kümneid tublisid komsomoliaktiviste, kes olid

rännaku ajal eeskujuks raskuste ületamisel ja innustasid ka teisi , nagu Herbert Pandis , Osvald Peltser , Niina Raudsepp , Valdek Virkoja , Viktor Morozov ja teised .

1942. aasta 18. detsembri keskpäeval astus 917. laskurpolk koos teiste väeosadega lahingusse. Sel puhul saabus Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Johannes Varese tervitus kor puse võitlejatele. Seda läkitust arutati allüksustes. Päeva jooksul tuli kümneid kordi esineda . Punaväelased, komandörid ja poliit 189

töötajad lubasid võidelda ennastsalgavalt . Peab ütlema , et kor puse saatmine just Velikije Luki piirkonda oli kõrgema ülemju hataja tark samm . Siit oli lähim tee Baltikumi suunas, sealhulgas ka Eesti vabastamiseks . Seda asjaolu kasutati väga laialt partei

poliitilises töös , milles lõid kaasa ka kommunistlikud noored. Lahingusse astumise ajaks olid roodudes ja teistes allüksustes tegutsemisvõimelised partei- ja komsomoliorganisatsioonid. Kom somolitöö korraldamise tingimused ja iseloom muutusid tundu

valt. Kõige tähtsam oli nüüd see , et kommunistlikud noored olek sid kommunistide kõrval võitlejate esiridades, näitaksid vapruse ja mehisuse eeskuju . Velikije Luki vabastamise lahingutes kom munistlikud noored seda tegidki. Eeskujuks olid polgukomandör, Kodusõja veteran alampolkovnik Peeter Lepp , poliittöötajad ja komandörid Rudolf Saar, Aleksander Aule, Arnold Tõnissoo, Val dar Leede ja mitmed teised . Lahingus Nikulino vabastamisel lan ges tulihingeline kommunist , endine Harju maakonna täitevkomi tee esimees, pataljoni komandöri asetäitja poliitalal Rudolf Kivi

nurk . Samas langes 3. roodu komandör leitnant V. Mägar ja paljud teised .

Diviisi ajaleht «Tasuja » kirjutas oma juhtkirjas, et sotsialist liku kodumaa ustava pojana läks lahingusse ja võitles vapralt

3. laskurpataljoni komandöri asetäitja poliitalal E. Millert. Paul Kuusberg kirjutas teises artiklis, et leitnant V. Leede hõivas oma võitlejatega tugipunkti. Võidu tagas võitlejate vastupidavus , vap rus ja kindlus. Hüüe « Edasi , seltsimehed , edasi ! » ei lakanud enne, kui ülesanne oli täidetud .

Velikije Luki lahingutes näitas suurt vaprust polgu 45-mm patarei komandöri asetäitja partei liikmekandidaat Eduard Aar tee, kes hiljem oli üks julgemaid partisanikomandöre okupeeritud Eestis ja keda autasustati 1945. aastal Lenini ordeniga . Lahingus

paistis vaprusega silma partei liikmekandidaat punaväelane Arvo Ott . Pealetungilahingutes oli ta võitlejate esiridades. Ta hävitas fašistide automaaturi ja snaipri . Vaenlase raskekuulipilduja tõkestas pealetungi. Siis roomas A. Ott vaenlase tule all kuuli

pildujani ja sundis selle granaadiheitega vaikima. Vapralt võit lesid miinipildurite allüksuse võitlejad , kus komandöriks oli kom munistlik noor Eduard Elbrecht ja algorganisatsiooni sekretäriks Uno Laht .

Polgu komsorgi ülesanne oli lahinguolukorras veelgi keerulisem .

Tuli olla kontaktis kõigi allüksustega, kursis kõigi sündmustega. Löökrühmade komplekteerimisest kõige keerukamate lahinguüles annete täitmisel tuli komsorgil alati osa võtta ja vajaduse korral ka ise kaasa lüüa . Polgukomissaril oli põhimõte: kui oled saade tud allüksusesse, siis pead kindlustama ülesande täitmise, kas

võitled ise, relv käes, või tegutsed teisiti , see on sinu enda asi . Seepärast pidid polgu partorg, agitaator ja komsorg olema lahin gute ajal pidevalt allüksustes. Lahinguülesande täitmine oli kõigi jaoks peamine. 190

1

Aga see ei vabastanud polgu komsorgi oma vahetute ülesannete täitmisest : komsomolikoosolekute protokollid pidid olema korras, komsomoli liikmeks vastuvõtmine toimus pidevalt, poliitinformat

sioonidega tuli esineda iga päev. Kuna lahingud nõudsid ohvreid , siis kerkis teravalt päevakor rale teovõimeliste komsomoliorganisatsioonide säilitamine uute liikmete vastuvõtmisega ja täiendusena saabuvate uute võitleja tega . Tuli tagasi ka neid, kes olid saanud haavata . Veel enne uut

aastat sai polk esimese täienduse , saabunute hulgas oli ka palju kommunistlikke noori . Mäletan näiteks, et esimese täiendusega

tulid polku teiste hulgas Kuno Todeson , Arnold Adams, Oleg Essenov , kes hiljem pärast minu ärakutsumist armeest täitis edu kalt polgu komsorgi ülesandeid. Enamasti saabusid juba karas tatud võitlejad , kellel oli ka komsomolitöö kogemusi . Komsomoli

vastuvõtmiseks

tekkisid

avaramad

võimalused .

Oldse peab ütlema , et ÜLKNU ridadesse vastuvõtmisel oli pea mine kriteerium vaprus lahingus, ennastsalgav võitlus fašistide vastu . Piltlikult öeldes tõestas kommunist või kommunistlik noor ustavust kommunismi ideaalidele oma verega. Ka 917. laskurpol

gule oli iseloomulik, et kümned võitlejad andsid avalduse komso moli astumiseks vahetult enne lahingut või vahetult enne rünna kule minekut . Oli ka juhuseid , kus noor ei jõudnud avaldust vor mistada , aga ta palus end lugeda kommunistlikuks nooreks, kui langeb lahingus .

Dokumendid tuli ikka vormistada . Pidanud nõu A. Merega , võt sime mõnel juhul polgu komsomolibüroo otsusega vastu ÜLKNU liikmeks mõned neist, kes polnud jõudnud avaldust kirjutada. Polgu komsomolibüroo koosolekut oli raske kokku saada täies

koosseisus. Aga tegutseda oli tarvis. Teatavasti oleks pidanud kõik komsomolipiletid kätte andma diviisi poliitosakonna ülema

asetäitja komsomoli alal A. Meri . Aga praktiliselt oli seda raske teostada , kogu Velikije Luki lahingu ajal tuli minul komsomoli piletid viia eesliinile ja kätte anda . Nikulino lahingu aastapäevaks väljaantud polgu seinalehes kir jutasin, et lahingutes Nikulino vabastamisel võitlesid kommunist

likud noored ennastsalgavalt õlg õla kõrval teiste võitlejatega . Kunagi ei unune mälestus tankitõrjeroodu komsorgist seersant Ivan Trutskist, kes läks lahingusse hüüdega « Edasi, kodumaa eest ! » . Ta langes kangelasena . Artikli lõpus avaldasin veendumust,

et kommunistlikud noored võitlevad ennastsalgavalt ka eelseis vates lahingutes fašismi lõplikuks purustamiseks. Lahinguolukorras muutusid komsomolitöö vormid ja meetodid .

Nüüd polnud võimalik korraldada suuremaid koosolekuid ja loen guid. Kogu poliitiline töö toimus vahetult kaevikutes, lahingu ees liinil . Sinna toodi ajalehed , seal korraldati vestlusi , võeti komso

moli vastu uusi liikmeid. Väga tihti tuli enne oma sõdurite juurde pääsemist ületada vaenlase risttule jooned , liikuda miinipildujate 191

tule all . Ka vaenlase snaiprid püüdsid esmajärjekorras « valge kasukamehi» , S. o. ohvitsere.

Kommunistlike noorte arvestuse žurnaalis on märge : « Langes

lahingutes» ja edasi kuupäev . Muidugi juhtus äpardusi ja mõni

« langenud » tuli pärast hospidali tagasi. Eesliinilt saadud andmed polnud alati täpsed .

Velikije Luki lahingute aeg oli 917. laskurpolgu komsomolior ganisatsioonile nii nagu kogu korpuse võitlejatele tervikuna tule ristsete aeg. Seda lahingut võib vaadelda kahest aspektist. Esi

teks andsid lahingud kogemusi kõigile võitlejatele, nii reamees tele kui ka komandöridele. Teiseks, järgmiste lahingute eel osati nüüd ka palju paremini poliittööd korraldada. Ajavahemik Velikije Lukist 1944. aasta vabastamislahinguteni oli uus etapp korpuse võitlusteel , sealhulgas ka parteipoliitilise töö korraldamisel, komsomolitöö alal . Teatud määral muutus nüüd komsomolitöö aktiivsemaks , sest

väeosa asus eesliinist mitmesaja kilomeetri kaugusel. Avanes või malus suuremaid massiüritusi korraldada . Komsomoli read täie

nesid pidevalt. Selles töölõigus tuli arvestada kahte momenti. Esi teks tuli nüüd julgemini võtta ÜLKNÜ ridadesse neid, kes olid lahingutes üles näidanud vaprust. Teisest küljest aga tuli polku palju uut täiendust, sealhulgas ka teiste rahvuste esindajaid . Ena mik neist polnud 917. laskurpolgus olnud , ka lahingutes veel mitte käinud . Neid tuli tundma õppida , tõmmata neid kaasa ühis kondlikku tegevusse. See aga polnud kerge ülesanne, kuna all üksuste komsomoliaktiiv ei osanud vene keelt.

1943. aasta oli üldse murrangulise tähtsusega parteipoliitilise töö korraldamisel sõjaväes. Teatavasti likvideeriti 1943. aasta

kevadel roodukomandöride poliitasetäitjate ametikohad. Reorgani seeriti ka parteiorganisatsioonide struktuur. Kui varem eksistee risid parteialgorganisatsioonid ainult polgu ulatuses, siis nüüd moodustati need ka pataljonides ja nendega võrdsetes allüksus tes. Korraldati ümber ka komsomoli organisatsiooniline struktuur niisamuti nagu parteiorganisatsioonides. 917. laskurpolgus olid pataljonide komsomoliorganisatsioonide büroo sekretärideks Oleg Essenov, Eduard Segel, Hermann Enne

muiste, Viktor Kübar ja mitmed teised suurepärased noorteorga nisaatorid .

Suurt rõhku poliittöös tervikuna panime lahingust osavõtnud

kommunistide ja kommunistlike noorte kogemuste üldistamisele ja populariseerimisele. Väga palju ja päris hästi kirjutasid sellest diviiside ajalehed , samuti seina- ja lahingulehed . Aga vahest kõige mõjuvam oli siiski lahingukangelase enese jutustus noorte sõdurite ees .

1943. aasta juuli algul määrati polku uus komandöri asetäitja poliitalal . Selleks oli partei liige 1930. aastast Aleksei Kurme, keda sõjaveteranid hästi tunnevad . Ta võitis peagi suure lugu pidamise nii ohvitseride kui ka reakoosseisu hulgas. A. Kurme 192

kõige

iseloomulikumaid jooni

oli

sihikindlus

eesmärgi

saa

vutamisel. A. Kurme andis mitmekülgset abi komsomolitöös, ta tundis alati huvi isegi kõige väiksemate küsimuste vastu, süve nes neisse , õpetas, abistas. Koostöö temaga oli igati huvitav ja õpetlik.

Polgu komsomoliorganisatsiooni elus, nagu ka kogu poliittöös, etendas määratu suurt osa ajakirjandus ja kõigepealt diviisi aja leht « Tasuja » ja selle eriväljaanded. « Tasuja» avaldas pidevalt Nõukogude Informatsioonibüroo teadaandeid olukorrast rinnetel ja vaenlase tagalas ning rääkis Punaarmee võitudest. Poliitilise töö korraldamisel oli suur tähtsus ka «Tasuja » eri

väljaannetel. Mulle meeldisid väga eriväljaanded « Agitaatori meelespea» , «Võitleja erilised kohustused », «Kaks aastat Nõuko

gude Liidu Suurt Isamaasõda », «Meelespea suurtükikomandörile

ja sihturile võitluses vastase tankidega », « Kommunist – rinde mees

võitlejate kasvataja », «Partei liikme kohustused ja õigu

sed » . Eesti keeles avaldati mitmed M. Kalinini brošüürid , näiteks

« Agitaatori sõna rindel » jt. Kõik need materjalid olid väga väärtuslikud ja komsomoliorga nisatsioonides kasutati neid kasvatustöös laialdaselt. Suured tee

ned korpuse ajakirjanduse alal on Paul Kuusbergil, Eduard Haringul , Madis Pestil, Johannes Unduskil , Georg Reitsakul ja mitmel teisel .

Nagu juba öeldud, olid komsomolitöös väga tähtsal kohal kõr gema ülemjuhataja J. Stalini käskkirjad. Nende kaudu tehti ula tuslikku selgitustööd, toimus sotsialistlik võistlus käskkirjade ja teiste direktiivide eeskujulikuks täitmiseks . Näiteks kõrgema ülemjuhataja käskkirja nr. 95 23. veebruarist 1943 arutati laial daselt kõigis komsomoliorganisatsioonides. Kommunistlikele noor tele esinesid polgu komandöri asetäitja A. Kurme, parteibüroo sekretär E. Millert, polgu komsorg jt.

Lahingute vaheaja olukorras hakkasime rohkem tähelepanu pöörama kogu komsomolitöö ideelisele ja organisatsioonilisele tasemele, selle sisule. Uutes tingimustes sai kommunistlikele noortele anda selliseid ülesandeid , mis nõudsid neilt rohkem ette

valmistust, põhjalikumat tööd. Seina- ja lahingulehed said pare mad , kerkis esile uusi luuletajaid ja joonistajaid. Peab ütlema , et

seina- ja lahingulehtede väljaandmine oli peaaegu täielikult ÜLKNU liikmete ja teiste noorte käes . Lahingulehti anti välja roodudes ja rühmades , peamisel kohal

olid neis jälle lahingulise ja poliitilise väljaõppe küsimused. 1942. aasta esimesel poolel ilmusid huvitavad lahingulehed leit

nant Raudve rühmas. Nende toimetajaks oli L. Lainoja. Lahingu lehes esinesid M. Port, leitnant Raudve, L. Lehiste jt. Mitmeid

huvitavaid lahingulehti anti välja 45-mm patareis, mille tule rühma komandöriks oli Eduard Aartee . Ühes allüksuses oli lend

lehe toimetajaks Erich Pulst, endine ja ka sõjajärgne sindilane. Ta oli üldse visa hingega võitleja , alati oli tal palju huvitavaid 193 13 Mina, kommunistlik noor

mõtteid, ta luges kõike, mis aga kätte sai. Ta tegi väga vaimu kaid lahingulehti. Ka vanemleitnant Gustav Naani allüksuse lahingulehed olid head .

Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu kõigi kangelastegude meie kõigi jaoks oli Nõukogude Liidu kangelane Arnold Meri, kes juhtis ka kogu korpuse komsomolitööd. Temas

sümboliks

kehastuvad kõik tõelisele kommunistile omased jooned

print

sipiaalsus ja järjekindlus, alaline nõudlikkus nii enda kui ka teiste (ülemuste ja alluvate) suhtes, siirus, südamlikkus. 1944. aasta veebruaris jõudis polku Punaarmee Poliitilise Pea valitsuse ülema käskkiri mitmete korpuse poliittöötajate suuna misest EK (b ) P Keskkomitee käsutusse, et neid rakendada juhti

vale tööle peatselt vabastatavas Nõukogude Eestis. See oli UK (b ) P Keskkomitee järjekordne abinõu vabariigi parteiorgani satsiooni abistamisel . Armeest ärakutsutute seas olid Endel Jaa

nimägi, Edgar Mattisen , Hugo Tamm, Adolf Janson ja Aleksan

der Panksejev. Saabusime Leningradi, kus tol ajal asusid EK ( b) P Keskkomitee ja Eesti NSV valitsus. Varsti kutsuti mind jutule EK (b ) P Keskkomitee kaadriosakonda A. Resevi juurde. Mind määrati ELKNU Narva Linnakomitee esimeseks sekretäriks. 27. juulil 1944 saabusime koos Arnold Treibergi, Karl Kuuse,

Vladimir Jovlevi ja teiste operatiivgrupi liikmetega Narva, kus asusin oma uue tööülesande täitmisele.

Linda Riis Linda Riis on sündinud 20. märtsil 1920 Saaremaal Pärsama

vallas (praegune Leisi külanõukogu ). Lõpetas 1938. aastal Saa remaa Kodumajanduskooli. NLKP liige 1951. aastast. 1944. aas tast ELKNÜ Saaremaa 'Komitee teine sekretär, 1947. aastast aja kirjanik Kingissepa rajoonis ja Pärnus. 1975. aastast alates pen sionär. Autasustatud medalitega.

195

ESIMESEST KOMSOMOLI AASTAST 1940. aasta on mulle mitmeti mällu sööbinud. Vahetult enne

kevade algust jõudsin oma elu 20. verstapostini, see tähendas, et sain täisealiseks . Kümme päeva hiljem registreeriti meie abielu Vassili Riisiga , kes oli revolutsioonilise tegevuse pärast vangis olnud . Asusin elama tema vanemate tallu .

Nagu ikka jäi küla nädal enne jaanipäeva tööjõulistest tühjaks. Ratla küla heinamaad paiknesid mõne kilomeetri kaugusel, seal, kus talumehed ühiste jõupingutustega ja ka üksikult sooservad üles harisid. Neljakümnendatel aastatel kasvas uudismaal timut mehele vaata et kaelani . See tuli koristada enne metsaheina niitu.

Põdrahallika soos oli neil päevil ka meie pere tööjärg. Päevane väsimus uinutas õhtul voodisse heites kiiresti. Ühel niisugusel ööl äratas meid aga nõudlik koputus aknale. Kohe selgus ka, milles asi. Mehe sõber, oma küla noormees oli päeval Kuressaa res käinud ja tuli nüüd värskete uudistega . Grupp töölisliikumise

tegelasi olevat päeval punalippe kandes ja « Internatsionaali» lauldes läbi linna kõlakoja ette marssinud, kus teatanud, et kogu võim kuulub töötavale rahvale. Üht - teist lisandus sellele kuuldus test Tallinna sündmuste kohta . Teated olid katkendlikud , ometi

rõõmsat ärevust tekitavad. Päevane väsimus sai nagu pühitud, uni kadunud . Vesteldes lendasid kasinad öötunnid ja järjekordse heinatöö päeva saabumist kuulutas tõusev päike. Heinamaale läk sin seekord äia ja ämmaga . Vassili teatas hommikul kohe, et läheb

linna seltsimeestega kohtuma . Nüüd järgnesid üksteisele kiired sündmused. Peagi rõõmusta sid meid kaugemad külalised . Need olid Saaremaa töölisliikumise tegelased Aleksander Mui ja Johan Ellam . Esimene neist oli

eluks ajaks sunnitööle mõistetud ja vabastatud vanglast 21. juu .nil töörahva poolt. Nägin mõlemaid esmakordselt. Mui jagas oma muljeid 21. juuni ja järgneva päeva sündmustest Tallinnas. Aru tati, kuidas hakata elu Saaremaal uutele rööbastele viima . Kui

külalised järgmisel hommikul lahkusid, oli minulgi tunne, nagu jätaksin hüvasti ammuste sõprade - seltsimeestega . Sümpaatsed ja toredad inimesed !

Vaid mõni päev, ja tuli jätta hüvasti abikaasa vanemate koduga , asusime elama Kuressaarde. Meie seitse asja mahtusid

ilusasti kahe jalgratta pakiraamile. Peavarju pakkus lahkelt kom munist Johannes Mets , kes oli kaheksa aastat kodanlikus vang las sunnitöölise

mundrit

kandnud . Vassili

Riis

sukeldus kohe

suure usinusega töösse , puhkuseks jäi ainult mõni tunnike öö päevas . Minu hooleks jäi korteri otsimine ja meie elamise korral 196

damine. Selles oli toeks Johannes Metsa lahke ja toimekas abi kaasa Maria .

Hilisõhtutel , sageli päris keskööl, kui abikaasa koju jõudis, jutustas ta mulle oma sündmusterikaste päevade tegemistest, kõi gest, mis leidis aset uue elu ehitamisel meie kodusaarel. Käisin

sageli temaga kaasas maal korraldatud kõnekoosolekuil. Kunagi hiljem pole ma viibinud taolistel koosolekutel , kus nii palju sõna

võtjaid rahva hulgast. Ühed väljendasid siirast rõõmu ja teota het uue elu ehitamisele kaasaaitamiseks, teisi pani raevutsema kodanliku korra

alusmüüride kokkuvarisemine. Vaidlused olid

tulised ja venisid sageli üsna pikaks . Kõik see oli ühtaegu heaks poliitiliseks kooliks.

Juuli lõpuks jõuti Saaremaal niikaugele, et pandi alus legaal sele kommunistlikule noorsooühingule. Kohalikus ajalehes «Meie Maa » ilmus teadaanne, et Eestimaa Kommunistliku Noorsoo

ühingu Saaremaa organisaator Anton Mikk võtab EKNU liikmeks astuda tahtjaid vastu EKP Saaremaa Komitee ruumes iga äri

päeva õhtul kella kuuest seitsmeni. Olgu märgitud , et komsomoli organisaatori ülesandeid täitis A. Mikk pärast oma päevatööd

põhiametikohal. Neil päevil oli tavaline, et kommunistid pidid toime tulema mitme töökohaga , palgalist kohakaaslust ei tuntud . A. Mikku tundsin oma abikaasa vahendusel pisut varem . Nüüd olin üks esimesi teda külastama . Selgus , et avalduse andmisel komsomoli astumiseks oli mind ennetanud A. Miku poeg Boris . Sellel teemal oli vesteldud ka Tõru kaupluse töötaja Raul Ran nistoga. Niisuguses järjekorras saime ka komsomolipiletid. Meile kolmele hakati ka jõukohaseid komsomoliülesandeid andma .

Käisime kordamööda valves komsomoliorganisaatorile

selleks eraldatud ruumis. Kui A. Mikk kohale tulla ei saanud ,

pidime ise toime tulema, selgitama meid külastanud noortele kom somoli astumise korda , nõudeid ja kohustusi , mis kommunistli

kule noorele langevad. Teadmised ja kogemused olid napid, kuid suur entusiasm ja tahe omalt poolt uue elu ehitamisele kaasa aidata andsid julgust ja jõudu . Nendega , kes tulid avala südame

ja tõsise sooviga, laabus jutuajamine südamlikult ja ladusalt. Kuid tee meieni leidsid ka teistsugused , vaenulikult meelestatud noored. Meelde on jäänud üks niisugune juhtum minu valvekor rast . Noormees tutvustas end skautide juhina . Uuel õppeaastal võivat ta nüüd koolis ka komsomoli juhtima asuda ja oma orga nisatsiooni tervenisti kaasa tõmmata. Ütlesin, et komsomoli võtame vastu individuaalsel valikul , temalt aga kui skautide

juhilt avaldust komsomoli astumiseks vastu ei võta . Õnneks ava nes just sel kriitilisel hetkel uks ja sisse astus Anton Mikk. Noor meest ta tundis ja tahtis teada, miks see häält tõstab. « Teiesu

guste isamaareetjatega ma ei räägi , » sai Mikk vastuseks välja tormavalt skaudijuhilt . Esimestel kuudel astus komsomoli vähe noori. Kuid olgu kohe lisatud, et kergel käel kedagi vastu ei võetudki . Esimestest on 197

meelde jäänud neljandana komsomoli astunud Nadežda Mets.

(Beloussova ), Johannes Metsa vennatütar. Kevadel oli ta lõpeta nud gümnaasiumi ja töötas Allika apteegis õpilasena. Onu ütleski talle kaasa soovitussõnad. Esimeste hulgas oli ka Ella Ohak (Mui ) , töölisnoor Ella Rotmeister, Tartu ülikooli lõpetanud noor

jurist Endel Tarkpea , gümnaasiumiõpilane Peeter Sepp, Endel Nääb, Verner Vaga , Albert Aus. Viimasega olin õppinud koos Pamma algkoolis. Imestasin nüüd selle kehviku perest võrsunud nooruki suurt aktiivsust ja teotahet. Ta lausa kees üle . Ruttas.

esinema kõnekoosolekutele ja noorte kogunemistele, et selgitada EKNU eesmärke. Sageli tuli puudu teadmistest ja oskustest , mida püüdis tasa teha kirjanduse lugemisega, nõu küsimisega kogenud seltsimeestelt. Kindlasti oli see valdavalt tema teene, et üks esi mesi komsomolirakukesi maal loodi Pammas , tema kodukohas.

Komsomoliorganisatsioon kasvas ja tugevnes. Suure pidulikku sega valmistuti tähistama 26. rahvusvahelist noorsoopäeva . Saa remaal nähti ette korraldada pidustused 31. augustil ja 1. sep

tembril. Kahjuks jäid pühapäevaks, 1. septembriks plaanitsetud üritused halva ilma tõttu ära . Küll aga õnnestusid laupäevased suurepäraselt. Tegelikult oli see esimene ülelinnaline avalik üri tus, mille korraldas EKNU Saaremaa Komitee. Kuressaare alg kooli avar saal oli noortest tulvil . Õhtu avas Anton Mikk. Laul

sime « Internatsionaali ». Kõneles Vassili Riis, esinesid Boris Mikk

ja Raul Rannisto. Mõlemad närveerisid silmanähtavalt, kuna see oli nende esimene avalik väljaastumine. Kuid kõik laabus, mida kinnitas ka tugev aplaus. Istusin elus esmakordselt tööpresiidiu

mis , mul tuli ette kanda ka proletaarse kirjaniku Vassili Möldri päevakohane luuletus, mis oli aegsasti pähe õpitud. Ehkki olin varem maalavadel esinenud, valdas mind tookord eriline ärevus : esindasin ju kommunistlikke noori ! Samas esines esmakordselt

noorte segakoor hoogsate revolutsiooniliste võitluslauludega, mille kordamist publik üha nõudis. Rahvusvahelise noorsoopäeva pidustuste raames tutvusime ka Valga kommunistlike noorte Kalju Pähklimetsa, Hugo Lauritsa ja

Meino Ainsaarega, kes olid seks puhuks ette võtnud jalgratta matka läbi Karksi, Ahja, Kilingi-Nõmme, Pärnu ja Virtsu Saare maale. Kuressaarest kulges teekond Kihelkonnale, Vilsandisse,

Leisi, sealt Hiiumaale, Haapsallu, Keilasse ning tagasi Valka . Septembris täienesid komsomoli read juba jõudsalt, sest töö noortega aina hoogustus. Selgus , et noortele ei piisa enam Anton Miku põhitöö kõrvalt näpistatud ajast. Nii määraski partei maa konnakomitee

EKNÜ Saaremaa Maakonnakomitee sekretäriks

Arnold Munaku . Komitee koosseisu kuulusid esialgu peale sekre

täri Boris Mikk ja nende ridade kirjutaja , hiljem komiteed täien dati . Vastuvõtt kommunistlikku noorsooühingusse toimus nüüd sest komitee istungitel kord nädalas . Peale uute liikmete vastu võtu arutati ka massiürituste läbiviimist, komsomolikoosolekute

korraldamist , kasvatustööd noorte hulgas jne. 198

Kavakohaselt korraldati iga kolmapäeva õhtul Kuressaare Eesti Seltsi sinises saalis komsomolikoosolek. Arnold Munak oli nagu

loodud noorte eestvedajaks. Aktiivne ja teotahteline, tulvil ener giat, oskas ta noori hästi kaasa tõmmata . Organisatsioonilise töö

kogemusi oli ta talletanud osalemises töölisliikumises. Igal koos olekul õpiti ja lauldi revolutsioonilisi ja nõukogulikke laule . Uute laulude sõnad pidid olema järgmiseks koosolekuks selgeks õpi tud. Seda võeti komsomoliülesandena, mida keegi ei jätnud täit mata . Meie koosolekute saalis kostsid « Internatsionaali», « Jul

gesti, vennad, nüüd tööle !», « Laul kodumaast», « Katjuša » ja pal jude teiste taoliste laulude hoogsad helid. Koosolekutele kutsuti ka neid , kes olid esitanud avalduse komsomoli astumiseks ja kes selleks alles valmistusid. Kuna koosolek ütles tihti selleski oma

sõna, kas avaldus vastu võtta või mitte, ei jõudnudki paljude avalduste arutamine komitee istungeile.

Üksikud koosolekud on jäänud eriti meelde, nagu seegi, kus Boris Mikk, Nadežda Mets, Endel Nääb ja Raul Rannisto edas tasid muljeid Tabasalus korraldatud pioneerijuhtide seminarist, millest nad olid Saaremaa esindajatena osa võtnud . Samal koos olekul määrati kindlaks kommunistlike noorte ülesanded keha.

kultuuripäevade läbiviimiseks. Need kujunesid tõelisteks rahvapi dustusteks. Kuressaares marssis rongkäigus läbi linna üle tuhande noore : koolide õpilased , õpetajad, kommunistlikud noored. Lehvi. sid punalipud, kõlasid hoogsad noortelaulud, mürtsus orkester. Spordivõistlusi jälgis suur rahvahulk. Uhel septembrikoosolekul, millest osavõtjate arv ületas poole saja piiri, arutati kommunistlike noorte enesetäiendamise küsi must. Kuna koos oli linna kogu komsomolipere, said õpperingid samas paika pandud. Moodustati vene ja esperanto keele, ajakir

janduse, kõneoskuse, näite- ning malering. Septembri keskel hak kas ilmuma kommunistlike noorte seinaleht « Punanoor» . Tööd

alustas poliitilise kasvatuse õppering. Selle esimesel õppusel tut vustas rahvakohtunik, kommunistlik noor Endel Tarkpea Nõuko gude konstitutsiooni, tõmmates paralleele Eesti kodanliku põhi seadusega . Paljud küsimused , millest noortel oli siiamaani olnud

vaid ähmane ettekujutus , hakkasid esimesest poliitõppusest peale omandama selgeid kontuure. Noored, kes otsustasid siduda oma tee kommunistliku noorsoo

ühinguga , näitasid suurt entusiasmi ja olid väga distsiplineeri

tud. Komsomolikoosolekutelt või õppustelt puuduti vaid tungival põhjusel sellest aegsasti informeerides. Komsomoliülesandeid täi deti innuga, oskuste puudumist korvas tahe. Novembriks oli komsomoli ridadesse koondunud Saaremaal

juba üle paarisaja noore. Tegutsesid organisatsioonid valdades. Vahepeal oli Arnold Munak läinud tööle oma sünnilinna Pärnu . Komsomoli esimese sekretärina asus tööle hoolas ja väga tasakaa lukas Mihkel Paju . Tema allkirja kannab ka minu hallikaaneline

ULKNU liikmepilet, millega koos käisin läbi pikad evakuatsioo 199

niaastad ja mis oli minuga ka järgneval ülesehitustöö perioodil.

Kui ma parteisse astusin, palusin selle mulle alles jätta kui kalli mälestuseseme. See soov ka rahuldati .

Neljakümnenda aasta lõpukuudel muutus komsomoli ja noorte töö juhtimine üha keerukamaks. Et sellega toime tulla, tuli end pidevalt täiendada . Selles pakkus eeskuju komsomolikomitee esi

mene sekretär Mihkel Paju, kelle komitee juures asuvas väikeses toas ei kustunud tuli tihti hommikutundideni . Sekretär õppis, luges. Tõhusalt abistas sekretäri parteikomitee teine sekretär

Aleksander Kuul , kes parteikomitee ülesandel tegeles ka komso moliga. Kuuli suured kogemused pärinesid pikaajalisest illegaal sest tööst .

Mihkel Paju pidas kinni kollegiaalse juhtimise põhimõttest. Kõik küsimused arutati läbi komitee istungitel , mis nüüdsest

peale leidsid aset kaks korda kuus. Tavaliselt algasid istungid pärastlõunal uute liikmete vastuvõtmisega ja kestsid hiliste õhtu tundideni . Alati informeeris sekretär komitee liikmeid ( praeguses

mõistes büroo liikmeid ) kõigest tehtust ja kavatsetavast, tutvus tas ELKNU Keskkomitee otsuseid ja muud materjali. Elu sisendas meile valvsust . Sisemine reaktsioon , küll löödud,

kuid lõplikult purustamata, püüdis pead tõsta igal avaneval või malusel. Kommunistlike noorte üks ülesandeid oli vaenlase suh tes silmad-kõrvad lahti hoida , mida kinnitab ka ühel ülelinnalisel komsomolikokkutulekul vastuvõetud resolutsioon. Muu hulgas öeldi seal : «Meie, Kuressaare noored, partei ja nõukogude orga nisatsioonide juhtimisel kohustume pidama lakkamatut võitlust

Eesti töötava rahva vaenlaste vastu , aktiivselt kaasa lüües uue õnneliku elu ehitamisel . »

Tõsiseid lahinguid tuli Saaremaa Ühisgümnaasiumi komsomoli algorganisatsioonil lüüa kodanluse ladviku võsudega, kes püüd sid pärast Juunirevolutsioonist saadud esimest kohkumist taas aktiviseeruda . Isegi tänaval ja kauplustes püüti just kommunist likele noortele lausuda midagi solvavat . Teravdatud klassivastu

oludele ei pidanud vastu sugulussidemedki. Kohtusin tänaval 1940. aasta suvel oma isapoolse sugulasega, pimeuskliku ning põlise majateenijaga sakslasest apteekri juures . Minu tervitusele vastas ta vihase sisinaga: « Kuradi punane ! » Rohkemaks polnud ta suuteline.

Taolistega polnud muidugi mõtet vaielda . Komsomol aga elas oma täisverelist elu , õigustades sotsialistlikus ülesehitustöös igati

suure Lenini nime kandvasse võitlusorganisatsiooni kuuluvust .

Endla Rogenbaum Endla Rogenbaum ( Suurmäe) on sündinud 13. oktoobril 1921 Valgamaal Laatre vallas. Lõpetanud EKP Keskkomitee Vabariik liku Parteikooli 1948. aastal ja Tallinna Juriidilise kooli 1954. aas tal. NLKP liige 1947. aastast. 1944. aastast oli Valgamaal Kui

gatsi valla komsorg, 1945-1946 ELKNÜ Valgamaa Komitee inst

ruktor ja teine sekretär. 1948—1951 ELKNÜ Valgamaa Komitee esimene sekretär. Seejärel töötas Valga rajooni TSN Täitevko mitee haridusosakonna juhatajana ja Tsirgulinna Keskkooli direk torina. 1962. aastast alates EKP Valgamaa Komitee instruktor.

1977. aastast alates personaalpensionär, töötab ERP Valga Rajoo nikomitee Poliithariduskabineti raamatukogu juhatajana. Autasus tatud ordeniga «Austuse märk», medalitega ja Eesti NSV Ülem nõukogu Presiidiumi aukirjaga. 201

ÄRKAMINE Lapsepõlveaastad veetsin koos vanematega renditalust rendi tallu kolides . Veel praegugi on meeles aprillikuu jüripäevad, mil kolikoorma otsas või lehmamullikat porisel teel ajades uude tallu sõideti , et perega kuidagi aasta üle elada . Pikad olid karjaste tööpäevad. Veel pikemaks venis päev, kui tuli hobusega põllul töötada või täisinimesena rehepeksutalgutest osa võtta ja vara valgest hilisööni talust tallu käia . Nii rabati rentniku või poole teramehe talus tööd teha. Kui aga sügisel maksti rent või anti pool saagist peremehele, siis jäi endale vaevalt niipalju, et saf peret toita. Ikaldusaastatel tuli seemet laenata kulaku käest . Olin perekonnas vanim laps ja mul tuli varakult hakata vane matele abiks . Kooliharidust sain ainult kuus klassi. Tahtsin väga

edasi õppida , kuid seda ei võimaldanud vanemate majanduslik olukord . Sellist teenijatüdruku elu , kuigi oma vanemate juures,

elasin kuni nõukogude korra taaskehtestamiseni. Juunisündmused kinkisid meile uue elu. Vanematele anti uus

maasaaja koht, eraldati metsa ja anti laenu maja ehitamiseks. Ka minule oli see nagu ärkamise aeg. Täitus ammune unis tus — 1940. aasta sügisel astusin Puka kodutöönduskooli. Old

ainete kõrval õppisime igale naisele väga vajalikku: kudumist, õmblemist ja toiduvalmistamist. Viimane kujuneski mu lemmik alaks . Tahtsin saada heaks kokaks .

Puka kodutöönduskool asus ühes majas Puka algkooliga. Õppe aeg kestis kaks aastat .

Olin esimesi , kes 1940. aastal komsomoli astus. Minuga koos said ka Koidula Saaremäest ja Leida Varikust kommunistlikud noored . Algkoolist tulid_komsomoliorganisatsiooni Marta Häni lane, Hilja Tiit, Endel Peterson, Harri Sütt, Johannes Sulg jt. Nii sai meid kokku kenake rühm.

Meil oli tütarlastekool. Ometi huvitas meidki sõja- ja lennuas jandus . Moodustasime õpperingi, kus tutvusime vintpüssiga ja korraldasime laskevõistlusi . Parimaks laskuriks osutus kommu

nistlik noor Hilja Tiit. Õppisime tundma ja määrama lennuki tüüpe. Olime südid spordiradadel . Noil aastail ei olnud kooliõpi lastel suuski . Suusakrossi asemel korraldasime talvel 15 -kilomeet

rise jalgsimatka . Kõik kooli kommunistlikud noored asusid teele.

Ilm oli väga halb. Tuiskas nii, et mõnes kohas polnud teerada nähagi . Käisime tuisku trotsides Puka-Pikasilla maanteed Purtsi

veskini ja tagasi . Väsimuse peletasid koolimajas köetud saun, kuum tee ja tantsupidu .

Kevadel toimusid võrkpallilahingud. Pärast pallitagumist läk 202

sid käed nii paiste, et polnud võimalik nõelagi käes hoida . Opeta jalt sain halva õmblustöö pärast õigustatult pragada . Tegelesime ka nooremate – oktoobrilaste ja pioneeridega . Sel les ja ka komsomolitöö organiseerimisel abistasid meid Valga maa komsomolikomitee töötajad Rene Einer ja Heino Vibo. Nad

olid abivalmis seltsimehed, kuid väga tagasihoidlikud. Nad olid meie esimesed õpetajad .

ELKNÜ Valgamaa Komitee kutsus algorganisatsiooni sekre täre sageli Valka nõupidamisele. Et teisi õpetada , tuli ise õppida.

Ei tundnud me veel tookord ULKNU põhikirja ega struktuuri ja sellepärast valiti mind algorganisatsiooni sekretäri asemel rüh majuhiks (nagu pioneeriorganisatsioonis ), Robert Taevas Vao külas algorganisatsiooni esimeheks. Tehti teisigi vigu. Kange tahtmine kõike teada saada, tulime nõupidamisele terve komitee koosseisuga . Ja saadud ülesanded viisime algorganisatsiooni tagasi jõudes kohe ellu .

1. jaanuaril 1941 toimus praeguses Pioneeride Majas maakon nakomitee büroo istung, kus mind ja paljusid teisi kinnitati alg organisatsioonide sekretärideks ja valla komsorgideks. Nii kinni tati Feliks Künnapää Sangaste, Alfred Rosenberg Tõlliste ja Robert Taevas Vaoküla valla komsorgiks.

Hoolega õppisime vene keelt, et pääseda kiiremini vene kirjan dust lugema ja suhelda vene seltsimeestega . Vene keele ringi

juhataja oli õpetaja Ida Kaalep . Meie tegemistest said osa ka teised õpilased . Paljud neist astusid komsomoli ja peagi oli meie kooli organisatsioon suure maid Valga maakonnas. 1940. aasta 25. oktoobri «Valga Enamlases» oli sõnum, kus märgiti :

« Puka alg- ja kodutöönduskooli kommunistlike noorte rühma on kogunenud ligi poolsada noort . Viimasel koosolekul valiti rühmajuhiks Leonida Suurmäe ja sekretäriks Marta Hänilane. Pioneerirühmajuhiks Valter Possul ja abiks Hilja Tiit.>> Kommunistlikud noored organiseerisid usupuhastuse pühal usu vastase propaganda päeva . Sellel päeval anti välja ateistlik sei naleht . Peeti referaat usu kahjulikust mõjust. Esinesid isetegevus lased, mängis orkester. Poliitilise silmaringi avardamiseks oli igal

teisipäeval, neljapäeval ja puhkepäeval poliittund, kus õpiti tundma konstitutsiooni ja partei ajalugu. Suvevaheajaks anti kommunistlikele noortele vastutusrikkaid

ülesandeid . Mind määrati Kuigatsi laste mängumuru juhatajaks. Minu klassikaaslane Koidula Saaremäe sai Valgamaa pioneeri laagri vanempioneerijuhiks ja Hilja Tiit sama laagri rühmajuhiks.

Juuni esimestel päevadel hakkasingi Kuigatsi koolimajas mängu muru organiseerima . Ohtuti korraldasime teiste kommunistlike

noortega mitmesuguseid puhkeõhtuid ja õppisime vene keelt. Taht

sime venekeelsete ajalehtede ja kirjanduse kaudu teada saada ,

kuidas elavad Nõukogudemaa noored. Hilisööni kestsid ka palli 203

lahingud . Poliitilistel teemadel käis noortega vestlemas ELKNU Valgamaa Komitee instruktor Rene Einer . Ka 21. juuni õhtul oli ta meie keskel, jutustades nõukogude noorte elust, välis- ja sise poliitikast . Ja järgmisel hommikul , 22. juunil 1941 algas sõda . Peagi tiris tolleaegse kooli saksameelne direktor sini-must

valge lipu vardasse ja see oli mullegi lahkumise signaaliks . Võt sin oma kompsukese näppu ja läksin jalgsi vanemate juurde Elva valda . Minu esimene iseseisev töö esimese komsomoliüles

ande täitmisel jäi pooleli . Suvel töötasin vanemate juures, kellelt võeti ära uusmaakoht ja majaehituseks kohaleveetud materjal. Tuli uuesti rentida hall parunilt maad ja taluda kiusu ning laimu: meie olla võtnud neilt varanduse ning tahtnud nende kulul elada . Sügisel läksin Pukka tagasi, sest kooli asus juhtima endine õpetaja Artur Luning. Kuna ta oli võrdlemisi edumeelne, siis ta meid , kommunistlikke noori fašistidele välja ei andnud. Elasime

hiirvaikselt. Polnud enam juhtijaid. Põranda alune tegevus käis , kuid meieni see ei küündinud. Omapead tegijaid meist polnud. 1943. aasta kevadel lõpetasin Puka kooli toitlustamise erialal

ja jäin kooli internaati keetjaks-koristajaks. Raske oli Saksa okupatsiooni aastail. Esialgu värisesin iga koputuse peale, sest arvasin , et nüüd -nüüd tullakse mind aretee rima . Kui omakaitsemehed vangistasid nõukogude ajal aktiivselt tegutsenuid , siis klassikaaslased hoiatasid mindki. Kuna olin väl

jaõppinud kokk, taheti mind sakslaste kööki tööle saata, kuid kooli direktori vahelesegamisel jäin tööle kooli .

Kui Nõukogude vägede pealetung muutus. aktiivsemaks, siis. ajasid fašistid inimesi Pukast minema . Koos mõnede koolitööta

jatega õnnestus meil koos isa õega taganevate saksa fašistide metsikuste eest varjuda .

Kasutasime Viljandi lähedal Särgaveres metsa sees elava pere külalislahkust .

Pärast Viljandimaa vabastamist tulin jalgsi Pukka, oma õpin gute- ja töökohta. Teekond kestis kaks päeva, sest mitmed sillad

olid purustatud, tuli ümber minna. Kõikjal vedeles sakslaste laipu .

Hirmust ja ohust hoolimata säilitasin oma komsomolipileti, mille mulle oli andnud ELKNU Valgamaa Komitee esimene sek retär Viktor Uibo 1941. aasta mais .

Praegu on see hallikaaneline Lenini siluetiga komsomolipilet. nr. 1739014 Valga Koduloomuuseumis, meenutamaks 1940. 1941. aasta komsomolielu .

Valgamaa fašistlikest anastajatest vabastamise järel olin esi mesi , kes 292-st 1941. aastal maakonnakomitees arvel olnud kom .

munistlikust noorest taastati ÜLKNÜ-sse 1940. aasta staažiga ja saadeti komsomolitööle Kuigatsi valda .

Ants Saar Ants Saar on sündinud 12. novembril 1920 Viljandimaal Tuha laane vallas Pahuvere alevikus. Õppis Viljandi Poeglaste Güm naasiumis. Lõpetas 1953. aastal NLKP Keskkomitee Kõrgema Parteikooli ja õppis 1948—1950 M. Gorki nimelises Kirjandusins tituudis Moskvas. NLKP liige 1943. aastast. 1940. aasta detsemb asus tööle Viljandi ajalehe «Punane Tähts toimetuses, 1941. aastal oli ajalehe « Töötav Järvalane» vastutav toimetaja. Sõja ajal Eesti Laskurkorpuses. Pärast sõda ajalehe «Sakala» ja ajakirja « Stalinlik Noorus» toimetaja. Hiljem_töötas pikemat aega ajalehe « Sirp ja Vasar» toimetajana, oli « Tallinnfilmi» ja ajakirja « Tallinn» peatoimetaja. Aastail 1969–1978 töötas EKP Keskkomitee osakonnajuhataja asetäitjana. Praegu vabakutse line kirjanik. Personaalpensionär. Autasustatud Isamaasõja II järgu ordeniga, ordeniga « Austuse märk» ja medalitega. ris

1

205

ORGANISEERIMISAASTA Kuidas küll kirjutada mälestusi nii, et need ei kujuneks monu mendiks iseendale, et neis kajastuks ajastule ja meile kõigile kõige iseloomulikum ja samal ajal säiliksid isiklikud tunded ja läbielamised ? Viimasteta pole ju mälestustel mõtet . Veel raskem on kirjutada , kui isiklik elu tegi esimesel komso moliaastal tänapäeval uskumatuna tunduvaid hüppeid, nagu see

juhtus nende ridade kirjapanijaga . 15. augustil 1940 astus 19 -aastane suvevaheaega pidav kooli

poiss kommunistlikku noorsooühingusse ja samast päevast sai temast ka Tuhalaane valla komsorg . Vaevalt jõudsime asjad paika panna ja ühe noorteõhtu korraldada, kui algas õppetöö ja minust sai Viljandi Poeglaste Gümnaasiumi, Progümnaasiumi ja Kaubanduskeskkooli komsomolikomitee liige. Veel mõni nädal, ja valimine (õigemini küll määramine ) Viljandi maakonnakomitee koosseisu . 1. detsember, ja komsomolitöö jääb vaid kõrvalharras

tuseks, sest Viljandisse luuakse uus ajaleht « Punane Täht». Asja kahekümneseks saanud nooruk lahkub gümnaasiumi lõpuklassist

ja suunatakse toimetuse kirjanduslikuks kaastööliseks. Veel pool teist kuud ja mind peetakse juba nii kogenuks, et saadetakse sama lehe abitoimetuse organiseerijaks Paidesse, sest Viljandi ajaleht muutus ka Järvamaa häälekandjaks. Veel paar kuud – Järvamaale luuakse oma ajaleht ja kommunistlikust noorest saab EK ( b ) P Järvamaa Komitee häälekandja vastutav toimetaja. Esi algu küll kahe lisatähega — kt.

Ja võikski panna punkti isiklikele mälestustele, millest iga etapp on omaette dokumentaalne novell. Aga küllap see erandlik kus, otse uskumatuna tunduv lend oligi tolle aja kõige iseloomu likum joon. Oli tiivasirutuste aeg . Ja mina polnud ainuke . Hea , et mu siia -sinna laialipaisatud meenutusejuppe aitab Vil jandi maile kokku viia mu praegune abikaasa Irene Salusild, kes sündmusrikkal 1940/41. aastal töötas otsekui staabis - Viljandi

maa komsomolikomitees. Need vähesed arhiivimaterjalidki, mis sellest ajast säilinud, on peamiselt tema käega kirja pandud ja masinal ümber tipitud . Koos me meenutamegi, vaidleme, püüame leida vastust paljudele küsimustele . Kuidas siis ikkagi juhtus, et üsna pea pärast kodanliku võimu kukutamist loodi elujõuline komsomoliorganisatsioon maakonnas, mida peeti « isamaaluse» kantsiks? Meieealiste poiste ja tüdrukute

eest oli maha vaikitud või näidatud võltsvalguses esimest nõu kogude võimu perioodi Viljandis ja kogu Eestis 1917.— 1918. aas tal .

206

Palju võiks kirjutada sellest, mida nüüd, tagantjärele teame. Kuid jäägem memuaarides siiski tollase « vaikiva perioodi» ja kaitseseisukorra atmosfääri .

Just kodanluse surveabinõud kommunistide vastu panid aluse noorte koondumisele Viljandis juba 1938. aastal . Viljandisse saa deti asumisele äsja vanglast vabanenud Dimitri Kuzmin , tuli Oskar Abori , põrandaaluse staažiga kommunist . Uue turu ääres

asuv töölisühing, kus varemgi olid koosolekud alanud ja lõppe nud « Internatsionaali» või mõne muu revolutsioonilise lauluga , sai uut hoogu. Noorte koondamiseks aga otsustati luua oma töölis spordiselts «Võitlus».

Dimitri Kuzmini juures, kes ise ei tohtinud avalikult ühiskond likust elust osa võtta ja poliitikaga tegelda, sai usaldusmeheks ja noortega sidepidajaks Arvi Reitel , töölispoiss Kantrekülast Raudtee tänavast, majast, mille pööningul ta isa oli hoidnud relvi 1. detsembri ülestõusu eel. Too valgepäine , veidi lühinägelik, mitte just tugeva tervisega nooruk oli lõpetanud tööstuskooli, olnud Hans Laose juures õpilaseks Nurmbergi trükikojas. Kui aga Laos pärast trükitööliste streiki vallandati, otsis Arvi juhutöid. Nii tekkiski idee luua oma töölisspordiselts «Võitlus» noorte koondamiseks. Raske oli saada ruume. Linnapea taipas, et uue

seltsi organiseerijaile pole sport kõige tähtsam . Siis aga tulnud üks Isamaaliidu tegelane heale mõttele : andke pealegi ruumid, on

kergem nende tegevust jälgida . Nii oligi. Igal õhtul tuli truult kohale riigivõimu esindaja kas vormis või ilma . Kuid sellega harjuti ja õpiti nii tegutsema , et millegi kallal polnud nurisemist . Lagedasse, paarikümne ruutmeetri suurusesse ruumi tassiti maadlusmatt ja seati üles poksikotid . Samuti kui Tallinna Töölis spordiseltsis oli ka Viljandis poks ja raskejõustik moes. Tallin laste abiga saadi punased dressid .

Kuid punased dressid polnud peamine, kuigi ka nende pärast noriti ja kohalik ajaleht heitis linnavolikogule ette, et see pol nud nõudnud dressi käisele riigivapi pealeõmblemist. «Kolm lõvi punasel riidel oleks ju väga ilus!>>

Treeninguruumi kõrval asusid hoopis tühjad ruumid. Ja sealt võis õhtuti leida Oskar Abori, Hans Laose ja teisigi, kes spordi east aastate või tervise tõttu ammugi väljas. Ohtuti olid ruumid noori täis . Tuli Arvi noorem vend Feliks Reitel , vennad Ferdi

nand ja Valdur Silm (Ferdinandist sai hiljem komsomolijuht, Val durist spordikomitee esimees ), Ilmar Leeman, kellest sai üks komsomoliorganisatsiooni asutajaid , Vähi, kes töötas hiljem Türi-Viljandi raudteemiilitsa operatiivvolinikuna . Tulid tüdru kud (Helmi Kõrgessaar jt.), kelle jaoks loodi võimlemisrühm. D. Kuzmini käest saadi Arvi Reiteli kaudu kirjandust, mis tut

vustas elu Nõukogude Liidus. Püüti õppida vene keelt. Kõigile aga anti ilmtingimata kaasa soovitus: kuulake pühapäeviti Lenin gradi raadio eestikeelseid saateid. Kuulake ja võrrelge, kuidas 207

Arvi Reitel 1

seal on korraldatud koolisüsteem ja hariduse saamine, töö ja puhkus noortele ja vanadele.

Kõik see annabki õiguse nimetada «Võitlust » 1940. aastal taas loodud komsomoliorganisatsiooni vahetuks eelkäijaks. «Võitluse» noored olid 21. juuni demonstratsioonil esiridades. «Võitluse» aktiiv andis pärast juunit komsomoliorganisatsiooni südamiku ja kommunistlikke noori paljudele vastutavatele töökohtadele. Mina ei kuulunud « Võitluse » aktivistide hulka . Seltsist rääki

miseks aga annab siiski õiguse see, et ma oma silmaga nägin seal valitsevat atmosfääri treeningtundide ajal ühel järjekordsel pok sikursusel. Poksikarjäär jäi siiski pooleli: kirjandus lõi poksi nokauti . Õhtud halvasti valgustatud, niiskes ja ventilatsioonita, higiaurudest küllastunud ruumis eriti ei meelitanud. Küllap segas seal omainimeseks saamist ka gümnaasiumi vormimüts . Mine tea ,

missugused mõtted niisuguse mütsi all asuvas peas võivad pei tuda ! Küllap nii arvati . Ainult nn . Stepulovi soeng keskelt lahku kammitud juustega , mida kandsid töölisspordi poksipoisid, jäi tolle perioodi mälestusena mu fotodele. Kommunistlikku noorsooühingusse aga jõudsin ma hoopis teisi teid mööda .

Maaga on nii, et isegi pöördelise tähtsusega revolutsioonilised sündmused ja sõda ei luba ta harimist katkestada . Sõnnik tuli välja vedada ja kesa künda , ristik niita ja küüni vedada . Ja siis

järgnes heinaaeg. Viimaste uudiste saamiseks tuli aega võtta uneajast , kõmpida

igal õhtul kolm kilomeetrit eemal asuvasse raadioga tallu . 208

Paar näidendit kirjutanud ja esimesed trükiproovid teinud noorukile oli meeltmööda, et rahvavalitsuse eesotsas on luuletaja Johannes Vares-Barbarus, uue valitsuse muutis üsna lähedaseks

see, et haridusasju juhtis Johannes Semper , sündinud üks põlv kond enne mind samas Pahuvere koolimajas koolmeistri pojana nagu minagi, et kõrvale polnud jäänud «Eesti pastoraalis autor August Alle. Nii teatas raadio. «Sakalast » võis lugeda, et Viljan

dis on uue võimu esindajaiks Oskar Abori , Hans Laos ja Mihkel Link . Needki polnud päris võõrad. Nende kingsepaartellis võis minutaoline koolipoiss oma kingadele odavalt pooltallad alla

lüüa. Nüüd aga selgus, et Abori oli juba põrandaaluse staažiga kommunist.

Viljandis oli loodud ka noorte organiseerimiskomitee, nagu « Sakala » teatas. Ja varsti teatas sama ajaleht, et Viljandis olevat juba tuhanded noored avaldanud soovi kommunistlikku noorsoo ühingusse astuda . Muidugi liialdus.

Võrreldes paljude teistega, olin ma Juunirevolutsiooniks veidi rohkem ette valmistatud. Eluaegse linaropsija ja kraavikaevaja Juhan Västeri kaudu olid minuni jõudnud Leningradis väljaan tud eestikeelne « Kommunistliku partei manifest» , «Perekonna, riigi ja eraomanduse tekkimine» . Isa kaudu, kes 1917. aastal

olnud vallanõukogu sekretär, oli midagi mullegi kandunud, kuigi räägiti omaaegse külakooliõpetaja «häbiteost» . Ometi ma ei mõelnudki , et minust võiks lähemal ajal saada

kommunistlik noor . Suur oli mu aukartus kommunistide kui eri liste inimeste ees, kes olid võidelnud põranda all . Kommunistlik

noorsooühing aga on ju peaaegu sama mis partei ! Meie valla esimeseks meheks oli nüüd saanud Paul Jürgen, mees, kes 1. detsembri ülestõusu eest aastaid vanglas istunud ja siis meie valla teise otsa elama asunud . Nüüd nägin teda esma kordselt. Karmid näojooned, ajaloo pöördemomentidele omased sõnad klassivõitlusest, vereimejatest ja nende hävitamisest süven dasid veelgi veidi ühekülgset kujutlust kommunistidest ja kommu nistlikest noortest .

Kõnekoosolekud, miitingud ja muud üritused rahvamajas toi musid sellel suvel äsja moodustatud maatööliste ametiühingu üritustena . Ja siis tekkiski mul mõte : miks mitte luua selle ühingu juurde noortesektsioon . Endised seltsid olid oma tegevuse lõpe tanud, kuid näitemängude õppimine , koorilaulud , deklamatsioonid

ja päris tavalised tantsuõhtudki pidid edasi elama .

Niisuguse ettepanekuga astusin ühel järjekordsel koosolekul Jürgeni juurde. Tema aga teatas , et luua tuleb hoopis komsomoli

organisatsioon. Tagantjärele kaldun arvama , et küllap tema tea dis mind paremini kui mina teda, muidu poleks ta ilma igasu guste pärimisteta andnud gümnaasiumi vormimütsi kandvale noo rukile korraldust valida välja noored , kes võiksid komsomoli kuu

luda ja tulla 15. augustil, Tuhalaane laadapäeval vallamaja 14 Mina, kommunistlik noor

209

juurde (siis pole vaja tööpäeva raisata : laadapäev on kõigil vaba ) .

Juba kujunenud arusaamise järgi komsomolikandidaate vaagi des ei jäänud esialgu sõelale rohkem kui üksainus. Küllap vali kulatt oli siiski liiga kõrgele tõstetud . Aleksander Tamtikku aga tundsin ma hästi tema isa kaudu, kellel punane värv kindlalt kül

jes. Koos Sassiga läksimegi siis laadapäeval vallamajja, kuigi temal oli tolleaegsest komsomolieast veel paar aastat puudu. Jür gen oli kaasa toonud omakandi poisi Greenbergi ning kolmest pidi jätkuma oma organisatsiooni loomiseks. Laadapäeva puhul sagisid vallamajas endiselt laialiaetud val lavolikogu liikmed ja muud asjamehed . Omaette olemise leidsime

hoovis, hobuste varjualuseks mõeldud katusealuses . Seal heina hunniku otsas istudes kirjutaski Jürgen meile soovitused, seal samas kirjutasin ma kõigi seni õpitud reeglite kohaselt proto kolli ja panin kirja, et olen ühehäälselt valitud komsorgiks ( minu enda vastuhääle või erapooletuks jäämise tunnistas Jürgen eba sobivaks ) .

Nüüd oli kõigil kolmel ülesandeks ringi vaadata, keda veel võiks kaasa tõmmata. Korraldasime ühe noorteõhtugi ( või oli see

tavaline tantsuõhtu ) , kus alustuseks esines Jürgen. Pärast seda

aga pidin mina sõna võtma, rääkima noorte organiseerimise vajadusest .

Rohkem kui jutt pani saalisolijaid kihama see, et ma uue või muga kaasa läksin . Olin loodud üsna kidakeelseks ja koolis retoo rikaringi kõnevõistlustel olid viimased kohad alati minu päralt. Kuid käisin ju gümnaasiumis ja see tõstis mind vallanoorte eliidi hulka , sest kooliharidusele vaadati kui kapitalile, mis oli võrd väärne korraliku talukohaga. Oli ninakirtsutamisi ja näkkuütle misi . Mida ma nüüd oma kooliharidusest saan? Küllap vaatasid viltu need , kelle haridustee oli lõppenud nelja või kuue klassiga ja kes nüüd töötasid võõrastes taludes karjaste, sulaste või teeni jatena. Kas ikka on õige, kui minusugune etteotsa pandud ? Lasknud mälust läbi libiseda ja pärast seda veel kontrollinud nimekirjade järgi 1940.- 1941 . aastani Viljandimaal komsomoli astunud noori, võin päris kindlalt öelda , et komsomoli astusid kõige ärksamad noored, kelle unistuseks oli edasiõppimine pärast algkooli lõpetamist, kuid olude sunnil pidid minema võõrast orjama . Kaasa tulid ka need , kes läbi häda olid jõudnud paar aastat keskkoolis või mõnes muus õppeasutuses käia , siis aga

pooleli jätnud , või minutaolised, kes õppemaksust vabanemiseks pidid kaks korda aastas tooma kooli nn . vaesustunnistuse . Kõigi nende jaoks oli haridustee jätkamine suurimaid unistusi ja lahen damata probleeme. Ma ei tea kedagi , kellel koolitee oleks pooleli

jäänud vähese õppeedukuse või vaimsete huvide puudumise tõttu .

Tookord aga laenasin ma naabrimehelt jalgratta ( mulle endale oli too sõiduk niisama kättesaamatu kui kaherealine lõõtspillgi ) 210

ja sõitsin Viljandisse meie komsomoliorganisatsiooni vormis tama .

Linn oli nagu linn ikka. Võib -olla veidi vaiksemgi kui tavali selt. Lossi tänava ja Tartu tänava nurgal seisis endiselt Eesti maa kõige suurema kehakaaluga politseinik, keda peeti sama suguseks Viljandi vaatamisväärsuseks nagu Lossimägesid, uut esindusrestorani ja Viljandi järve . Nüüd aga seisis ta nõutuses :

punane lipp raekojal, punased loosungid, tema aga peab korra järele valvama !

Jakobsoni tänava Kaitseliidu maja trepist aga astusid üles ja alla uued asukad. Kaitseliit oli ühe esimese organisatsioonina laiali saadetud ja tema staabihoone saanud töötava rahva staa

biks. Seal asus parteikomitee, maatööliste ametiühing ning paa ris nurgataguses toas oli peavarju leidnud ka kommunistlike noorte orgkomitee. Mul oli tulnud suurema või väiksema aukartusega avada üsna

mitmesuguste ametiasutuste ja kabinettide uksi. See siin ei and nud senituntute mõõtu päris välja . Kirjutuslaud küll oli ja selle ääres ka veidi tedretähniline, hoolikalt kammitud soenguga noo

ruk, Ferdinand Silm . Samas toas ka laud kirjutusmasinaga ja selle taga särtsakas tüdruk. Siia tuldi koputamata ja jäädi nii sama istuma, kui vajalikud asjad korda aetud. Polnud kaustu igasuguste pealkirjadega ja jutud aeti ühiselt kõigiga, kes para jasti ruumis juhtusid olema . Oldi harjutud, et sellest uksest sisenevad vaid omainimesed .

Ferdinand Silm pajatas parajasti oma Moskva-sõidu muljeid . Kõige sagedamini kordusid sõnad «vahva» ja «vägev». Jutupausi vahel ulatasin talle kõigi reeglite kohaselt kirja pandud proto kolli , tutvustasin end ja vabandasin, et võib-olla pole protokoll eeskirjadekohane. Silm lõi vaid pilgu Jürgeni nimele ja sellest piisas. Protokoll rändas lauasahtlisse. Suureformaadilisele ruu

dulisele paberile pandi kirja Tuhalaane vald . Jõudsin märgata , et algorganisatsioonide nimekiri ei ulatunud veel poole lehekül jeni . Sealsamas kirjutati välja ka roosale paksule paberile trüki tud EKNU liikmepilet , millel mu komsomolistaaži alguseks sai

15. august 1940. Too liikmepilet jäigi mu ainukeseks komsomoli dokumendiks. Kui järgmisel aastal hakati komsomolipileteid vahetama , oli mu töökoht juba Paides ja hallide kaantega raa

matuke jäi kätte saamata . Kui pärisin Silmalt, mida mul tuleks teha, sain vastuseks, et tuleb võidelda oma võimu , tööliste valitsuse kindlustamise eest .

Organiseerida , propagandat teha. Ega temagi palju rohkem tead vat. Temale kah kõik uus . Lugegu läbi põhikiri ja programm, seal on kõik sees. Praegu , jah, pole tal küll ühtegi ülearust eesti keelset eksemplari jäänud, kõik on laiali tassitud ja viimast ei saa ju ka enda käest ära anda . Aga kui järgmine kord sisse astun ... Alles paar nädalat hiljem sain läbi lugeda organisat siooni põhikirja ja programmi . 211

Rohkesti kindlat meelt ja otsustavust läks vaja koolitöö algu ses . Gümnaasiumis valitsenud vaimu ei muutnud üleöö ka direk

torite vahetamine. Karmuse poolest tuntud vana Kõva (õige nimega Koik) oli viidud Paidesse ja tema asemele toodud hea südamlikkusest hõõguv, ladina keele õpiku autorina tuntud Paide gümnaasiumi direktor Härma . Traditsioonilisel avaaktusel uudis

tati uut direktorit, kuulati tema juttu uuest õppeaastast ja õppi misest uues olukorras .

Mitmesaja õpilase hulgas oli esimesel koolipäeval vähem kui pool tosinat kommunistlikku noort. Läbi häda koolis käijaid ja

vaesustunnistusega õppemaksust vabastatuid oli küll tunduvalt

rohkem , kuid sõnakuulmine ja selle maailma vägevatele allumine oli mõnelegi verre läinud. Harjumustest üleöö ei vabane. Pealegi ei eelnenud avaaktusele kommunistlike noorte kokkutulekut . Ei

mõjunud kuigivõrd elustavalt ka nooruki esinemine, keda uus direktor tutvustas kooli komsomolijuhina. Valgepäine, lühikese võitu, maavillases ülikonnas progümnaasiumi viimase klassi õpi lane Ani oli meile tulnud Põltsamaalt. Naabritel tütarlaste güm naasiumist oli rohkem vedanud. Seal sai komsomolijuhiks kohe oma gümnaasiumi lõpuklassi tüdruk Heldi Kanter. Varsti toimus ka esimene komsomolikoosolek, kus valiti kooli

komitee. Ega valida suurt olnudki: igaühest sai mõni asjamees. Nüüd tagantjärele tegin imekombel säilinud protokolliraamatu järgi kindlaks, et minu ülesandeks jäi ringide tööd juhendada . Olid olemas kirjandus- ja muusikaring, tehnika- ja spordiring. Juurde tuli veel seinalehe toimetus . Seinalehe nime ümber oli

esimestel nädalatel kõige rohkem vaidlusi . Paremat kui « Uus Sõber> välja ei mõeldud. Istusime vahel poole ööni, sest igasse numbrisse tuli kirjutada , see korralikult ümber kirjutada , varus

tada kunstipäraste pealkirjadega. Igas numbris pidi olema kari katuur. Pärast seda, kui jalutussaalis rippuv seinaleht oli paaril korral ära rikutud , tuli korraldada õhtune valvegi . Päeval tuli koos klassijuhatajatega käia teistes klassides, et selgitada komsomoliorganisatsiooni eesmärke ja ülesandeid . Ei oska hinnata nende käimiste kasutegurit, kuid kindlameelsust nõudsid need küll .

Kuidagi iseenesest kujunes nii, et komsomolikomitee, kes vahe

peal oli üle kolinud Lossi tänavasse endise Sakala panga majja , ja uued kaaslased , kelle olemasolust ma veel kuu aega tagasi midagi ei teadnud, muutusid üha omasemaks. Komitees olid mõt tekaaslased , seal oodati . Koolis aga valitses pinge. Ja mitte ainult klassikollektiivis .

Kooli juhtkonna ülesandeks oli igati kaasa aidata komsomoli tööle. Praktiliselt tähendas see, et komsomoliaktivistidel

(vähe

malt minul ja Anil ) oli peaaegu vaba voli oma äranägemise järgi koolis olla või sealt ära tulla. Vähemalt enda kohta võin öelda , et alati ma seda võimalust kõige mõistlikumalt ei kasuta 212

Hans Sõber

nud. Ikka sattus mõni edasilükkamatu komsomoliülesanne just kõige ebameeldivamale õppetunnile.

Oli terve nädal, kus ma üldse jalga üle kooli läve ei tõstnud , sest komsomolikomitee saatis mind üle võtma Donde koloniaal

kauplust. Minuga koos ka Hans Sõbra, kes oli määratud kaup luse komissariks .

Ariomanik võttis meid vastu kui parimaid sõpru . Ta olevat rõõmus, et saab nüüd äri kaelast ära. Murekoorem , muud midagi. Mis tal nüüd viga ametnikuna riigi äris töötada . Püüdis meile igati abiks olla inventuuri tegemisel, mis meie oskusi arvestades

käis üsna lihtsalt . Tegime vabaks ühe letitaguse nurga . Sinna tõstsime järjekorras kõik riiuleil ja letil leiduva. Kogu meie raa matupidamine koosnes suureformaadilistest ruudulistest paberi poognatest, kuhu tõmbasime lahtrid kauba nimetuse, hulga, endise hinna ja uue, rublades kehtestatud hinna jaoks . Üks kroon vastas ühele rublale ja kahekümne viiele kopikale .

Ariomaniku naeratust ja abi nõude ning pudelite tõstmisel jät kus siiski vaid niikauaks, kuni olime tema abita jõudnud keld rini ja veel mõne mahavaikitud panipaigani .

Üsna varsti pärast seda määrati Hans Sõber komsomoli maa konnakomitee juhiks . Komitee koosseisu koopteeriti ka mind. Säi

linud protokolliraamat tõendab, et ühenduses sellega palusin end vabastada kooli komsomolikomiteest. Olin ju ikkagi veel ka Tuha laane komsorg ja vähemalt kord nädalas tuli seal käia. Vikat, võsakirves ja kartulikorv jäid sellel sügisel minust peaaegu puu tumata . See tekitas omakorda süütunde vanemate ees ja rasken das majanduslikku olukorda. 213

Veel rohkem kui päevad olid igasuguste ülesannetega koorma tud õhtud. Kuidagi iseendast kujunes nii, et vähemalt paar korda nädalas tuli sõita kusagile valda kõnekoosolekule. Parteikomitee

kõneleja, komsomolikomitee kõneleja ja veel paar-kolm noort heade lauljate hulgast, kes aitasid kohapeal organiseerida ühis laulmist ja õppida uusi nõukogude laule. Niipalju, kui ühte

autosse mahtus. Niisugused olid meie agitbrigaadid , kuigi me ise tolle töövormi olemasolust midagi ei teadnud . Mõnikord õnnes

tus käia ühel õhtul kaheski kohas. Pühapäeval algas väljasõit juba varahommikul ja kestis hilisööni. Oli pühapäevi, kui jõud sime käia neljas kohas ja õhtuks oli häälest jäänud vaid vaeva line kähin ...

Ja siis tuli ühte tundi kooliteenija teatega , et ma pidavat kohe minema direktori juurde. Midagi tõsist pidi lahti olema , sest õppe tunnid olid endiselt pühad , kuigi oma organiseerimisagaruses

olime mõndagi endistest tavadest kõigutanud. Ka direktor oma kabinetis oli närviline. Ei juhtu ju iga päev, et maakonna parteikomitee sekretär helistab ja kutsub ühe õpilase viivitamatult enda juurde.

Läksin tagasi klassi . Kaasõpilaste ja õpetaja küsivate pilkude all korjasin oma varanduse portfelli ja lahkusin piki vaikset kori dori . Ma ei teadnud , et panin viimast korda kinni klassi ukse, et koolipinki istun ma uuesti alles kümne aasta pärast. 0. Abori kabinetis ootas mind peale sekretäri enda veel kaks

Tallinna seltsimeest ( üks neist kindlasti « papa » Saan , teine, vähe. malt minu mäletamist mööda , Joosep Saat ) . Hingusele läinud vana « Sakala » asemele tuli luua uus ajaleht. Kuid need meenutused kuuluvad juba rohkem nõukogude aja kirjanduse sünniloo valdkonda.

Tõsi , ka uuel töökohal , õigupoolest küll esimesel ametikohal « Punase Tähe» kirjandusliku kaastöölisena kulus mu vaba aeg endiselt komsomolikomitees. Uue aastagi võtsin uute kaaslaste

seltsis vastu. Komitee pidas mind ikkagi noorte esindajaks toi metuses ja esimeseks tööks oli kirjatükk kommunistlike noorte

ülesannetest. Mitu päeva maadlesin kolme-nelja leheküljega, kuigi tegemist oli vaid ühe brošüüri ümberjutustamisega. Ajalehe ja komsomolikomitee ühisüritusena organiseerisin ka

usuvastase ajakirjandusõhtu «Ugala » saalis 24. detsembril. Iga tahes tollel jõululaupäeva õhtul olid kirikud noortest tühjad ja «Ugala » saal täis. Kunstilise kavaga aitasid peale «Ugala » näit lejate hädast välja just keskkoolinoored . Kui 1. Keskkooli koor esitas Dunajevski « Laulu kodumaale», puhkes saalis kõva aplaus. Mõne kuuga oli olukord keskkoolides tunduvalt muutunud.

Õppemaksu kaotamine oli esimene samm, mis näitas uue võimu eeliseid . Lisaks sellele määrati ühekordne toetus (viiskümmend krooni) neile , kes varem olid õppemaksust vabastatud. Ja veel :

kõigil oli õigus haridusteed jätkata, ka neil , kelle vanemate õigusi 214

uus võim kõvasti kärpis. Mitte kedagi ei heidetud koolist välja, kuigi poliitilised vaidlused olid teravamaist teravamad . Uue korra ja komsomoliorganisatsiooni mõju aga kasvas. Ise tegevuslastel olid juba kavad, millega sobiv esineda komsomoli üritustel. Juba olid komsomoli astunud need, kellest hiljem said

komsomoliliidrid, nagu Elmar Kuld, Sergei Hunt, Karl Naanuri, Albert Oolep , enamasti siiski kaubanduskoolist. Gümnaasiumipoi sid jõudsid komsomoli alles järgmisel , s. t . 1941. aastal .

Minu jaoks aga oli töö komsomolis lõpule jõudmas, kuigi olin veel komitee liige isegi siis, kui olin üle kolinud Paidesse ja

kuigi ka Paides koosnes mu sõprusring komsomolikomitee tööta jaist .

Septembrist alates hakkasin komsomolikomitees märkama üht tüdrukut , kes vahetevahel ka midagi masinal toksis. Esialgu oli ta lihtsalt Erika Salusilla õde. Detsembris aga tuli ta ma akor

ralduskomisjonist juba alaliselt komiteesse, tal oli isegi omaette tuba otse sekretäri toa ees ja temata ei saadud enam sekretäri uksest sisse tormata . Samuti polnud tema laual olevad paberid igaühele uudistamiseks. Ta võttis osa maakonnakomitee istungist,

vormistas otsuseid ja muid dokumente, tema kätte tuli post, alg organisatsioonide protokollid, kõik see, mis on praegu hindamatu väärtusega . Ja nii kuni sõja alguse ja evakueerimiseni. Nii sai

Viljandi komsomolikomiteest alguse meie perekondlik järjepide vus .

Ja siiski ... Mitte ainult möödunud neli aastakümmet ei tee olnu taastamist raskeks .

Ma kirjutasin, et augusti teisel poolel võttis mind EKNU Vil jandimaa organiseerimiskomitee esimehena vastu Ferdinand Silm .

Nüüd aga võtan kätte EKNO Viljandimaa Komitee protokolli nr. 2 (nr. 1 pole säilinud ) 26. septembrist ja loen , et kohal oli kolm inimest: Arvi Reitel (esimees ) ning liikmed F. Silm ja F. Reitel. Kuna organisatsioon oli suurenenud , siis « komiteesse otsustati kutsuda aktiivi hulgast ... aktiivsemad noorkommunis .

tid, kelle poliitilise meelsuse suhtes on selgusele jõutud» . Nen deks olid Albert Napp, Erika Salusild , Hans Sõber, Leida Rüütel

jt. Järgmises protokollis 3. oktoobrist figureerib aga komitee esi mehena juba Hans Sõber, kelle ülesandeks on « tegevuse juhti mine, korrapidajate määramine ja koos E. Salusillaga varanduste hooldamine » . Kui võtta säilinud dokumentide järgi, siis tuleb välja , nagu poleks F. Silm kunagi olnud Viljandi komsomolijuht. Hea , et siiski elavad veel veteranid, et Silma tegevus on fiksee ritud ajalehes ja teda on tabanud sel ajal fotoaparaat. Aga milleks rääkida teistest ! Mis ajani ma ise Tuhalaane val las komsorg olin ? Kas märtsini 1941 , kui uueks komsorgiks (komi

tee protokollide järgi ) määrati V. Soosaar? Aga tol ajal elasin ma ju ammu Paides . Parem pole lugu ka meie kooli komsomoli tegevuse taastamisega säilinud protokolliraamatu järgi . Kas 215

tõesti toimus meil esimene komsomolikoosolek alles 3. oktoobril

ja Ani valiti 18. oktoobril? Kuid õppetöö algas ju 10. septembril. Protokolliraamatus märgitud aegadel hakkasin ma juba taotlema enda vabastamist koolikomitee koosseisust.

Niisugune on elu ja dokumentide vahekord pöördemomendil, kui paber ei jõua elule järele. Jälgides komsomoliorganisatsiooni tööd säilinud dokumentide ja ajaleheartiklite järgi, võib sellest jääda üsnagi mänguline mulje. Seinalehed, spordivõistlused, isetegevus, pioneeride töö, ajalehtede levitamine. Kõik see aga on vaid jäämäe nähtav ja pealegi kergem osa, kui arvestada, et suuremas osas valdades, käitistes ja ettevõtetes polnud ju üldse parteilasi, rääkimata par teiorganisatsioonidest. Neid ei jätkunud isegi maakonnakomi teesse. Instruktori kohale määrati mõnigi kord kommunistlik noor, kellele alles oli antud soovitus parteisse astumiseks. Mind määrati kommunistliku noorena parteikomitee häälekandja toi metajaks ja hoopis hiljem, 25. aprillil otsustas ELKNÜ Viljandi maa Komitee anda mulle soovituse parteisse astumiseks . Kommunistlikud noored töötasid valdades maakorralduskomis

jonides või hoidsid nende tööl silma peal . Nad olid kaupluste komissarideks ja tehaste käitisekomiteedes, miilitsas ja täitevko miteedes . Mis aga kõige tähtsam, oma tegevusega muutsid nad

põlvest põlve kujunenud mentaliteeti, kujundasid uusi inimeste vahelisi suhteid. Seda tööd ei saa millegagi mõõta ega tavalises kirjatükis paberile panna .

Maakonnakomitee enda töö aga oli suurel määral endiselt koondunud organisatsiooni loomise ja muude organisatsiooniliste küsimuste lahendamisele. Istung istungi järel uute liikmete vas tuvõtmine ja uute piletite väljaandmine. Kujunes ju piletite ümbervahetamine tegelikult kõigi liikmete vaagimiseks, otsekui 1

teistkordseks vastuvõtmiseks kommunistlikku noorsooühingusse. Lahendada tuli kaadriküsimused. Esialgu kinnitati komsorgid kaheteistkümnes vallas . Siis saadi palgalised pioneerijuhtide kohad .

Kaadriküsimusi püüti arutada komitee istungil ka üldisemalt ja leiti, et « kaadriosakonnal tuleb moodustada kaadri reserv, et oleks alati võtta tarvilikke inimesi ». Vaevalt osati tookord arvata ,

et kaadriprobleem komsomoliorganisatsioonis kujuneb n.-ö. igave seks, kuid oldi optimistid. Heaks näiteks optimismist on üks märt

sikoosolek, kus arutati «väärnähteid ja loidust algorganisatsioo nides ja otsustati «märtsikuu jooksul väärnähted ja loidus lik videerida ».

Tolleaegseis otsustes oli palju naiivsust, kuid nad olid ka vabad hiljem väljakujunenud trafaretsusest. Komitee kuulas ühel oma istungil ära Albert Napa aruande pioneeritööst. Pioneere oli sel leks ajaks juba 3000, s. o . 50 protsenti algkoolide pioneeriealistest

õpilastest. Komitee otsustas « pioneeride ja koolinoorsoo instruk tori töö kiita väga heaks, kuna puuduste osas tuleb vajalikke 216

samme astuda». Et heade hinnangute andmine polnud liberaalit semisest või sõbramehelikkusest tulenev traditsioon, näitab Vil

jandi linna algorganisatsiooni töö aruanne, mis tunnistati eba

rahuldavaks. Ühe käitise algorganisatsiooni sekretärile aga ei antud soovitust parteisse astumiseks just sellepärast, et ta loiult töötas sekretärina . Tänapäeval võib isegi muige esile kutsuda too

nõudlikkus ja enesekriitilisus, mis valitses komitees ja mille tõendiks on 7. juuni istung, kus kuulati sõjalis-kehakultuuri komisjoni töö aruannet. Töö tunnistati ebarahuldavaks ja otsus tati « tagandada sõjalis-kehakultuuri komisjon, kes on lohakalt suhtunud oma ülesannetesse». Aga kes olid komisjoni liikmed? Esimees oli maakonnakomitee sekretär Hans Sõber, liikmed Felix

Reitel ja Arvi Reitel. Ja too hävitav hinnang komisjoni liikmete tööle polnud peale surutud mõne kõrgemalseisva organi või komi teesisese «opositsioonirühma » poolt (niisuguseid ei eksisteerinud ) . Komisjoni liikmed ise vaatasid oma tööd enesekriitiliselt ja and sid vastava hinnangu . Niisugune vaim valitses komitees. Ja selle lõi eelkõige Hans Sõber, valgepäine, veidi lokkis juustega poiss, pärit Kantrekülast

Raudtee tänavast, paar maja edasi Reitelite elukohast. Ta pol nud sündinud oraator või noorte liider. Kantreküla poiste hulgas tunti teda kui üht tagasihoidlikumat. Elas koos emaga , kuidagi moodi jõudis pärast algkooli lõpetamist veel paar aastat koolis käia . Kuid kõik selle , mis esimene komsomoliaasta meile head andis, seovad tänased veteranid eelkõige just Hans Sõbra nimega .

Lõviosa igapäevasest jooksvast tööst aga võttis komitees ära uute komsomolidokumentide vormistamine ja piletite väljaand mine. Esimeste piletite saajate hulgas olid ka esimesed komsomoli astujad Arvi Reitel, Albert Oolep, Arnold Tuhk. Viimased viis

piletit anti välja 21. juunil . Ja siiski jäi suur osa neist välja and mata .

Järgnes uus periood komsomoli elus . Sõda ! Ja

mu abikaasa viimane komsomoliülesanne :

hävitada

kõik

dokumendid , mis vaenlase kätte sattudes võiksid ohustada neid ,

kelle nimed dokumentides kirjas . Nimekirjad . Kirjavahetus . Komi tee ja algorganisatsioonide protokollid ja protokollide ärakirjad.

Niisugune oli käsk Cheri allkirjaga antud telefonogrammis. Erika Salusild ( Sõgel ) ja Albert Napp tegid sedasama pioneeriala kirja

vahetusega . Ahjus leegitsevad paberid . Kaustad ei põle kuidagi moodi lõpuni .

Saabus evakuatsioonikäsk. Vaenlase kätte ei sattunud midagi. Järgmisel päeval olid fašistid Viljandis . Hans Sõber ja Albert Napp jäid vaenlase tagalasse . Nad tabati ja mõrvati .

Lahinguis langesid Arvi Reitel, Ferdinand Silm, Ülo Laante, Albert Oolep, Albert Naber ja paljud teised . 1944. aasta sügisel tuli kõike uuesti otsast alata . Säilinud doku 217

mentide alusel koostatud nimekirjade kohaselt oli 1941. aastal

Viljandi maakonna komsomoliorganisatsioonis umbes 300 kom munistlikku noort. See arv ongi ametlikult käibele läinud . Tege likult oli neid tunduvalt rohkem . Nimekirjas pole ühtki kommu nistlikku noort kolmandikus valdadest, mitmest vallast ja asulast

on neid vaid üks-kaks, kuigi on teada , et komsomoliorganisatsioo nid tegutsesid kõigis valdades. Kõrvutades dokumente ja mälu, võib päris kindlasti öelda , et meie organisatsiooni oli koondunud

üheainsa tegutsemisaasta jooksul mitte vähem kui viissada noort.

be Agu Selge Agu Selge on sündinud 31. augustil 1920 Otepääl. Lõpetanud

1969. aastal Valga kaugõppekeskkooli. NLKP liige 1946. aastast. 1940. - 1941. aastani oli Tartu maakonna Saare valla komsorg.

Sõja ajal Nõukogude armee Eesti Laskurkorpuses. Pärast sõda partei- ja majandustööl Otepääl. 1963. aastast alates tekstiilivab

riku « Areng » tootmisjaoskonna nr. 4 meister. Korduvalt valitud Otepää linna TSN saadikuks ja täitevkomitee liikmeks. Autasus tatud Isamaasõja I järgu ordeni, medalite ja Eesti NSV Ülem nõukogu Presiidiumi aukirjaga.

219

«GOTEPÄÄ

GRUPP »

Otepää oli enne nõukogude korra taaskehtestamist Eestis tüü piline väikelinn. Linn varustas suurtalunike majapidamisi töö jõuga. Palju kasutati Otepää ümbruse taludes suvilisi. See tähen das paljudele tööd ainult 6—7 kuuks . Talvel otsiti teenistust metsaraiel , tee- ja ehitustöödel .

Linnas töötas ka palju käsitöölisi – kingseppi, tislereid, ehita jaid , seppi jne ., kes valmistasid vajalikke esemeid ümbruskon nale. Seega sõltusid Otepää töötajad ümbruskonna tööjõuvaja dusest, sest suuremaid tööstusettevõtteid Otepääl polnud. Võitluses igapäevase leiva ja äraelamise eest kasvasid Ote pää töölisnoored, kelle energia ja kätejõud täit rakendust ei leidnud .

Sellises olukorras algasid 1940. aasta revolutsioonilised sünd

mused, mida Otepää linna töötav rahvas vaimustusega vastu võttis . Noored olid esimesed, kes käed külge panid , et kindlus tada nõukogude korda Otepääl .

1940. aasta 4. oktoobril kirjutas ajaleht « Otepää Teataja» : «24. septembrist kuni 1. oktoobrini, s. 0. 6 päevaga organiseerus Otepääl komnoorte osakonda 60-e noore ümber. Noored on ener gilised , tõsiselt suhtuvad töösse.» Artikli all seisab : Edgar Tirul , kommunistlike noorte sekretär.

EKNU Otepää osakond organiseeriti 1940. aasta suvel. Anti välja liikmekaardid, mis olid trükitud kahele punasele paksemale paberilehele. Esimesel lehel oli omaniku nimi, sünniaasta, orga nisatsiooni nimetus, vastuvõtmise aeg. Teine lehekülg oli jaga tud kuude kaupa ruutudeks ja sinna märgiti liikmemaksude tasu mine. Osakonnal oli ka pitsat: keskel sirbi ja vasara kujutis, mille ümber kiri « EKNU Otepää osakond ».

Selle organisatsiooni loomise ja suunamise juht oli kooliõpe taja Edgar Tirul . Tema energiat jätkus kõikjale : küll kooli- ja linnanoorte juhtimiseks, taidlusest osavõtmiseks ja ringide juhen damiseks.

Noorte poliitmassilise töö suunamiseks organiseeriti kommu nistlike noorte kodu , mis hiljem kujunes ümber staabiks . Sinna

kogunes õhtuti palju noori ja tihti ka vanemaid inimesi . Koos olekutel arutati maailma esimese sotsialistliku riigi struktuuri ,

Nõukogude konstitutsiooni, tööseadusandlust, põllumajanduse korraldust jne . Räägiti ka marksistlikust maailmavaatest, reli giooni olemusest, samuti nõukogulikust tervishoiust, kultuurist ja haridusest .

Kogenud kooliõpetaja Edgar Tirul oskas organiseerida ja 220

juhendada noorte poliitkasvatuslikku tööd . Kommunistlike noorte staabist sai noorte poliitmassilise töö juhtimise keskus Otepääl.

Staabi ülem oli Kalju Einla, staap asus praeguse Otepää linna täitevkomitee saalis . Töö staabis oli korraldatud nii, et noortele anti plaani järgi ülesandeid , küsimusi ette valmistada ja teha ettekandeid ning sõna võtta . Kellel oli teadmisi ja kogemusi rohkem , sellele anti ka suuremad ülesanded. Referaate tegi väga tihti Edgar Tirul . Töö sai veelgi kindlamad piirjooned, kui Eestimaa Kommunist lik Noorsooühing võeti 1940. aasta oktoobris vastu ÜLKNÜ - sse.

Ühel koosolekul teatati meile, et lähemal ajal toimub ELKNU Tartumaa Komitee büroo väljasõiduistung Otepääl, kus arutatakse meie vastuvõtmist ULKNÜ liikmeteks . Selleks asuti kiiresti tegema suuri ettevalmistusi : õpiti tundma ULKNU põhikirja , täi

deti isiklikud ankeedid , kirjutati elulookirjeldused ja avaldused ÜLKNÜ liikmeks astumiseks . See kõik avaldas mulle väga suurt mõju, sest esimest korda kuulsin, et minu, lihtsa töölise elu vastu tuntakse huvi, küsitakse, kuidas olen elanud ja mida teinud. Esmakordselt sain aru, et ka töölisnoorel on oma elulugu . Staabi ruumis uuendati näitlikku agitatsiooni ja korrastati büroo ruum .

Tartu maakonna komsomolikomitee büroo istung toimus ruu mis, mis praegu on Otepää linna täitevkomitee esimehe kabinet. Büroole kutsuti kõiki üksikult. Vesteldi igaühega tema elust,

tööst ja edaspidistest kavatsustest, küsiti , kas ta on nõus täitma kõiki ülesandeid , mis ÜLKNO talle annab. Terashallide kaantega ÜLKNÜ liikmepileti saime kätte tublisti hiljem. Selle andis minule Aksel Ilisson . Ta ütles : «Sa kuulud nüüd kuulsasse, kangelaslikku Lenini nime kandvasse noorsoo ühingusse. Loodan, et sa täidad auga kõiki kohustusi , mida Nõu kogude ühiskond ja noorsooühing sinult nõuavad .»

Esimesel büroo väljasõiduistungil võeti ULKNU liikmeks vastu üle 20 noore, nende hulgas Albert Halling, Aarne Hiiemäe, Kalju Einla, Vaino Kivi, Valter Poolake, Hilda Salo, Miili Selge, Lenard Sooru jt.

Algas kibekiire töö NSV Liidu Ülemnõukogu valimiste etteval mistamiseks, mis toimusid 12. jaanuaril 1941 . Kommunistlikest noortest loodi agitgrupid. Linn jaotati nende vahel ära ja nad selgitasid siis vastavate piirkondade elanikele valimismäärustikku ning tutvustasid saadikukandidaate.

Kleepisime linnas üles plakateid, omavalmistatud loosungeid ja pidasime ka korda . Igal hommikul enne tööleminekut pidime kontrollima oma piirkonda, kas kõik loosungid ja plakatid on

üleval. Kui midagi oli öösel maha rebitud, seda aga juhtus tihti, tuli see kohe uuega asendada , et piirkond oleks päevaks jälle korras .

Õhtuti organiseerisime selgituskoosolekuid. Kogu valimiseelne 221

selgitustöö lasus kommunistlikel noortel , sest parteiorganisat siooni siis Otepääl veel ei olnud.

Otepää ümbruse valdades puudusid tollal veel kommunistlike

noorte organisatsioonid. Ka sinna suundusid Otepää kommunist likud noored 5—6- liikmelistes brigaadides. Mina võtsin osa vali miseelsest koosolekust Otepää valla Tõuka talus. Koosoleku läbi

viimise koha leidis ja koosoleku organiseeris Hilda Salv, kes oli suvel olnud Tõuka talus karjane. Suur talutuba oli ümbruskonna rahvast tulvil . Koosoleku avas

H. Salv ja tema pidi tutvustama ka saadikukandidaati . Kuna meil oli koosoleku pidamise kogemusi vähe, siis kujunes see ülesanne kaunis raskeks. Kõnelejat segati, hüüti vahele ja küsiti ka eba sündsaid küsimusi.

Järgmisena oli Vaino Kivil ülesanne selgitada valimiste mää rustikku. V. Kivi oli juba suuremate kogemustega kõneleja ja nii ta saavutas oma hea esinemise ning konkreetsete vastustega varsti ka kuulajatega hea kontakti.

Miili Selge (Korp ) ülesanne oli rääkida noorte elust ja tööst ning organisatsioonidest Nõukogude Liidus. Tema esinemine õnnestus hästi, sest kontakt oli juba kuulajatega saavutatud. Teema ka erilisi teravaid küsimusi üles ei tõstnud. Komsomoli

organisatsiooni esindasime ju meie ise ja selle tööst ning tege mistest ka räägiti .

Lõpuks oli minu ülesanne rääkida Nõukogude Liidu põlluma jandusest . Põhiliselt kerkis üles kolhooside küsimus . Püüdsin selgitada , et kolhoosis on töö mehhaniseeritud ja kergem kui üksiktalupidamises . Et töö on kollektiivne , selle kohta suuremaid küsimusi ei olnud. Arvati, et kollektiivne töö on midagi talgute taolist nagu rehepeks, kartulivõtmine, mõnel juhul väetiste põl

lule vedamine ja mõnel pool ka heina niitmine. Nii on töötatud varem ja nii võib ka kolhoosis töötada ! Küsimusi oli aga mehha

niseerimise kohta . Meie Otepää mägistel maadel ei saavat kasu tada traktoreid. Kui rääkisin, et on olemas kombainid, mis koris

tavad vilja põllult nii, et koristus ja rehepeks käib korraga , öeldi, et selline masin meie mägedel liikuda ei saa , kuna on küllalt juhuseid , kus rehepeksumasin on tee pealgi ümber läinud. Mina jäin oma seisukoha juurde, et on olemas traktoreid ja ka kom

baine , mis võivad töötada mägistel maadel ( ise ma polnud tollal ei kombaini ega suuremat traktorit näinud ) . Kuigi koosoleku läbiviimisel oli puudusi , tuleb noorte kange lasteoks pidada julgust, et karjane läheb peremehele rääkima poliitikast. Selle julguse andis meile revolutsiooniline hoog, tahe

muuta kõik korrapealt paremaks ja õiglasemaks. Et koosolek jättis osavõtjatele sügava mulje, näitab seegi, et

mitukümmend aastat hiljem kohtusin ma tolleaegse Tõuka talu peremehe F. Kukega , kes ütles, et noortel oli juba 1940. aastal õigus, et on olemas niisugused masinad, mis töötavad edukalt ka

meie mägistel põldudel . 222

Nii karastuti, tugevnes distsipliin ja vastutustunne. Meie kätte oli antud elu ümberkorraldamine. Seda ülesannet püüdsime täita kõige täpsemalt ja kõige paremini . Ülesanne, mille andis komsomoli staap , oli seaduste seadus ja meie ei teadnud ega tunnistanud ühtki põhjust, mis lubanuks seda täitmata jätta .

Staabis olid valvekorra agitaatori käes ülesanded ja need olid juba jagatud vastavalt igaühe võimetele . Ma ei tea juhtumit, et mõni kommunistlik noor oleks temale antud ülesande täitmata

jätnud.

Valimiseelne töö Otepääl leidis tunnustamist. Nii kirjutas «Tartu Kommunist 16. detsembril 1940 : «Väikelinnade hulgas paistab silma aktiivse valimiskampaania poolest Otepää . Sihi kindla ja hästi organiseeritud tööga loodetakse saavutada 100 %

line edu ... Kaadrite ettevalmistamiseks noorte hulgas töötab poliitseminar. Kogu tööd juhib aga kommunistlike noorte eest võitleja Edgar Tirul.>>

NSV Liidu Ülemnõukogu valimised olid nagu meie noorte töö eksam . Selle me sooritasime edukalt. Pärast valimisi kutsuti meid, aktiivsemaid noori ELKNU Tar

tumaa Komiteesse. Kutsutud olid A. Halling, A. Hiiemäe, V. Kivi, V. Poolake, E. Tirul, L. Tsooru, A. Valgepää jt. Maakonnakomi

tees tehti meile ettepanek hakata komsomoliorganisaatoriteks. See oli meie jaoks väga suur ülesanne. Me olime ULKNU liikmeks vastuvõtmisel lubanud täita kõik ülesanded , mis meile antakse,

ja nii ei saanud me ka seda ülesannet täitmata jätta või sellest keelduda .

Albert Halling määrati Voore valda , Agu Selge Saare valda ,

Valter Poolake Vaimastveresse, Aarne Hiiemäe Rõngu valda , Vaino Kivi Tähtveresse, Edgar Tirul jäi korraldama kogu poliit

massilist tööd Otepääl. Sellega oli Otepää organisatsioon andnud kaadri kuue valla komsomoliorganisatsiooni rajamiseks. Oli tek kinud « Otepää grupp ».

Nimetus «Otepää grupp» oli 1940. — 1941. aastal käibel ELKNU Tartu Maakonnakomitee mitteametlikus kõnepruugis . Selle grupi moodustasid tolleaegsed Otepäält pärit palgalised komsomolitöö tajad. Me saime omavahel hästi läbi. Vahetasime töökogemusi . Palju oli ju uut ja palju tuli õppida töökogemuste vahetamise korras. Valdade komsorgide töökoormus oli suur, sest valdades polnud partorge ja kogu poliittöö lasus komsorgide õlgadel . Teadmisi ja ka kogemusi tööks oli meil kõigil napilt. Kõiges aitas meid aga ennastsalgav töötahe, optimism ja püüd anda parim. Meenub jutuajamine ELKNU Tartu Komitee instruktori Feliks

Pärtelpojaga . Ta ütles : « Kui sul on raske otsustada , kuidas õieti küsimust lahendada , siis sea ennast sulase seisukohale ja otsusta, sellelt seisukohalt lähtudes sa palju ei eksi, sest nõukogude kord kaitseb töölist . Sulase seisukoha leidmine sulle raskusi ei tee, 223

kuna alles aasta tagasi olid ise sulane.» Seda nõuannet kasuta sin ja ega eriti mööda lasknudki. 1941. aasta veebruarist alates sai minust Saare valla komso

moliorganisaator. Otepäält Saare valda sõitsime koos Albert

Hallinguga , kes oli määratud Voore valda . Vallad olid kõrvuti ja kahekesi ikka parem niisugust «suurt reisi» ette võtta. Oli suu repärane veebruarikuu õhtupoolik , kui jõudsime Voore koolimaja juurde, kus meid koolijuhataja väga lahkelt vastu võttis. Minut soovitati jääda ka sinna ööbima, sest arvati , et kui ma kunagi õhtul Saare valda jõuan, on seal raske öömaja saada .

Saare vallamaja juurde jõudsin järgmise päeva hommikupoo lel . Täitevkomitee esimees Aleksander Katt luges mulle kaasa antud suunamiskirja läbi ja ütles : « Siin neid putkasid küllalt,

vaata , kuskil ikka korteri saad , ega siin ruumist puudust küll ei ole . »

Käisin kahes kohas korterit küsimas ja sain eitava vastuse pärast seda, kui olin end tutvustanud valla komsomoliorganisaa torina. Taipasin , et suuremate majade omanikud ja suurtaluni kud, kus ruumi on, niisugust « kahtlast tegelast» nagu komsorg enda majja ei võta . Otsustasin kasutada teist taktikat ja tutvus tada ennast valla täitevkomitee uue ametnikuna . See aitas, saingi korteri kaupmees August Nopi majas.

Sellest majast sai 1941. aastal valla poliittöötajate kodu. Mõni aeg hiljem määrati Rudolf Paju Voore, Saare ja Pala valla koo

lide vanempioneerijuhiks. Saare asus selle piirkonna keskel ja R. Paju asus elama minuga ühte tuppa .

1940. aasta maikuus määrati Saare valda partorgiks Alma

Puusepp (Sang). Ta sai kaasüürilise koha rätsep Oskar Lau metsa juures , kelle korter oli samas majas teisel korrusel . Nii elas Nopi majas kolm valla poliitilise elu juhti . · Tööks noortega oli mul kogemusi ja ka teadmisi kaunis vähe, kuid kõigest aitas välja tahe midagi korda saata , midagi teha ja

teha hästi. Kõigis ettevõtmistes püüdsin rakendada kogemusi , mida olin saanud Otepää komsomoliorganisatsioonist, ja kui oli tarvis nõu , siis pöördusime jälle Edgar Tiruli kui kogenenuma ja vanema seltsimehe poole.

Et noortega kontakti saada ja nendega tutvuda, hakkasin koo limajades kindla plaani alusel noorte koosolekuid organiseerima . Saare vallas oli neli kooli : Saare 7-klassiline kool ( kooli juha

taja Luksepp ) ; Halliku 4-klassiline kool (Jakob Luuka ) ; Ruska vere 3-klassiline kool (Vardja ) ja Vassevere 4-klassiline kool

( Raudsepp ). Koolide juurde tekkis peagi aktiiv, kes noorte kokkutulekute eest hoolt kandis. Aktiivsem töö käis Saare koolis ja rahvamajas .

Saare oli kogu valla komsomolitöö keskus . Tööd nooriega aitasid korraldada koolijuhataja Luksepp , õpetaja Hugo Jüristo, väga

aktiivselt võttis kõigist üritustest osa Saare rahvamaja juhataja Karl Kask. 224

Noored , kes koolide juures koos käisid , ei moodustanud veel komsomoliorganisatsiooni . Koos käis kõiki – kehvikuid , uusmaa saajaid , keskmikke ja ka suurtalunike perede noori. Suhtumine oli neil kõigil erinev, kuid üks, mis meid kokku tõi, oli ühine huvi saada teada, missugust teed mööda elu edasi areneb . Suurtalunik lootis arengut kuidagi mõjutada temale vähegi vastuvõetavas suunas, algul veel rahulike vahenditega . Keskmik kõhkles, kas

nõukogude kord kindlustab temale endise positsiooni. Kehvik ja uusmaasaaja püüdsid kõike õppida ja toetada ning kindlustada korda , mis tõotas talle luua inimlikud elutingimused. Sellise keerulise koosseisuga ja erinevate huvidega noortega

algaski töö . Revolutsiooni kulg aga ise aitas ka sotsiaalsete kih tide eraldumisele kaasa .

Maareform oli suurmaaomanikult võtnud osa maad . Kevadel võtsime selle maa täiskülvamiseks ka seemne ja maaharimiseks

inventari ning andsime uusmaasaajatele. Nüüd asus suurmaa omanik avalikult võitlusse nõukogude korra vastu . Algul oli see võitlus vähe organiseeritud, piirdus koosolekute segamisega ja

teravuste ütlemisega nõukogude korra pihta . Mida rohkem aeg ja elu edasi läksid, seda enam aktiviseerusid kaks vastasleeri

ühele poolele asusid suurmaaomanike lapsed, teisele poolele koondusid kehvikud ja uusmaasa ajad.

Esimene kommunistlik noor, kes kinnitati ELKNÜ Tartumaa

Komitee bürool, oli Leo Roop, külakehvistu perekonnast pärit, väi kest kasvu väga energiline poiss, valmis kõigeks, mis tal teha kästi . Julges ütelda kõigile seda , mida arvas . Seda julgust oli siis aga väga tarvis , sest võitlus ideoloogilisel rindel oli niisama

äge kui majanduslikul , kus nõukogude kord piiras suurtaluniku ekspluataatorlikku tegevust.

Nüüd oli võimalus luua vallas komsomoli algorganisatsioon , kuhu kuulusid vanempioneerijuht Rudolf Paju , komsorg Agu Selge ja Leo Roop . See võimaldas asuda kommunistlike noorte vastu

võtmisele oma valla algorganisatsioonis. Vald kuulus « raskete > valdade hulka : jõukate talunike mõju noortele oli suur, komsomoliread kasvasid aeglasemalt kui mõnes

teises vallas. Me suutsime enne Suure Isamaasõja algust kom somoli vastu võtta Aleksander Kadakmaa, Endel Jürgensoni, Erich Elevandi, Karl Aunapuu, Aleksander Tartu ja Arvet Müürsepa .

Pärast

komsomoliorganisatsiooni

moodustamist

jäi

vallas

põhiliseks tööks noorte poliitiline harimine ja noorte kaasatõmba mine nõukogude korra kindlustamisele külas.

Suuremaks ürituseks kujunes mai lõpul ja juuni algul organi seeritud OVTK ja VTK märgi normide täitmine. Võistlused peeti kooli juures . Granaadi-, kaugus- ja täpsusvisked, Saare 100 meetri jooks toimusid kooli õuel, ka murdmaajooksu rada algas kooli õuelt , läbis asula, tegi ringi rahvamaja taga sool ning lõppes jälle kooli õuel. Vettehüpped toimusid Kääpa sillalt jõkke. 225 15 Mina, kommunistlik noor

Treeningutest ja võistlustest osavõtt oli väga elav ja enamik noori täitis ka märginormid . Võistluste organiseerimisele aitas palju kaasa Saare kooliõpetaja Hugo Jüristo. 1941. aasta maist alates aktiviseerus Nõukogude-vastane tege

vus vallas tublisti ja kommunistlikud noored astusid kõik rahva miilitsasse. Saare vallas oli miilitsavolinikuks August Karv , kes andis meile operatiivülesandeid . Meie ülesanne oli avastada ja ennetada Nõukogude-vastaste elementide tegevust . Ametlikult olid Kaitseliit ja Isamaaliit laiali saadetud, kuid nende juhtivad ja aktiivsed liikmed olid kõik kohal, nii et Kaitse liidu ja Isamaaliidu põrandaalune koondumine oli täiesti reaalne.

Meil oli veel vähe kogemusi selleks, et nende sepitsusi kohe avastada ja lõplikult purustada . Kuid mõned vastaste ettevõtmi sed me siiski avastasime.

Suure Isamaasõja esimene päev, 22. juuni, pühapäev, oli väga soe ja päikesepaisteline . Palal oli organiseeritud noorte isetege vuse piirkondlik ülevaatus . Sinna tulid kokku kogu ümbruse noo

red . Tuju oli ülev ja pidu täies hoos , kui mind kutsuti telefoni juurde ja teatati ELKNU Tartumaa Komiteest , et Hitleri-Saksa maa on tunginud Nõukogude Liidule kallale, on alanud sõda . Anti korraldus kommunistlikel noortel kohe minna tagasi valda

desse ja oodata korraldusi ning täita ülesandeid, mida tingib olu kord .

Suur Isamaasõda nõudis suuri ohvreid ka meie linnast . Oku

pandid mõrvasid Otepää komsomolijuhi Edgar Tiruli ja Rõngu valla komsorgi Aarne Hiiemäe, Punaarmee ridades võideldes langesid Otepää grupist Vaino Kivi ja Kalju Einla , Saare valla kommunistlikest noortest Endel Jürgenson ja Aleksander Tartu .

Nende teguderohke elu ja tegevus esimesel nõukogude aastal on säilitanud neist jäädava mälestuse .

ce

Endel Sögel Endel Sõgel on sündinud 17. juunil 1922 Võru maakonnas Vastseliina vallas. Lõpetas 1940. aastal Petseri gümnaasiumi, 1950.

aastal EKP

Keskkomitee

Vabariikliku

Parteikooli

ja

1955. aastal Tallinna Pedagoogilise Instituudi. 1962. aastast filo loogiakandidaat. NLKP liige 1940. aastast. 1940. - 1941 . aastani EKNU Võrumaa organisaator ja ELKNU Võrumaa Komitee esi

mene sekretär. Sõja ajal roodu poliitjuht Järvamaa hävituspatal jonis ja pataljoni komsorg ning partorg ją polgu propagandist Nõukogude armee 7. eesti laskurdiviisi 300. laskurpolgus. 1952. aastast alates töötab Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele

ja kirjanduse Instituudis, alates 1968. aastast instituudi direktor.

Aastail 1959–1962 oli EKP Keskkomitee teaduse ja kultuuri osa

konna juhataja asetäitja. Autasustatud kahe Isamaasõja I järgu , 227

Isamaasõja II järgu, Tööpunalipu, Rahvaste Sõpruse ja Punatähe ordeni ning medalitega. 1970. aastast Eesti NSV teeneline tead lane, Nõukogude Eesti preemia laureaat. 1970. aastast Soome

Ugri Seltsi välisliige ja 1973. aastast Soome Kirjanduse Seltsi korrespondentliige.

NEIST, KELLELE ANDSIN 1

KOMSOMOLISOOVITUSE 1940. aasta augustis sain noore parteiliikmena ülesande asuda

( praeguste arusaamade järgi ühiskondlikus korras ) tööle tolle aegse Võrumaa komsomoliorganisaatorina. Peatselt nimetati see ametikoht ümber EKNU osakonna ja siis maakonnakomitee sek

retäri kohaks. Saadud ülesande täitmisel tuli anda soovitusi pal judele, kes esimestena Võru ja Antsla linnas ning 26 vallas kom somoli astusid .

Valisin neist paljudest käesoleva meenutuse jaoks kaheksa eri

neva elu- ja kasvulooga omanäolist noort, keda liitis ühesugune

maailmamõistmine, mille neile oli andnud poliitiline noorsoo organisatsioon

leninlik komsomol .

Võrumaa esimeste kommunistlike noorte hulgas on nii organi satsiooni loomisel kui ka komsomolitõotuse täitmisel etendanud

kõige silmapaistvamat osa Paul Soesoo ja Jaan Siilivask .

Me olime kolmekesi koolivennad . Pauliga olin koos käinud juba Vastseliina algkoolis. Meie kooli juhataja oli Johannes Saarniit. See põline pedagoog tegi algul minu vanematele sel geks, et poiss on vaja linna keskkooli saata . Täpselt nii juhtus Pauliga, ainult veidi hiljem. Jaaniga sain esmakordselt kokku Petseri keskkoolis 1938. aasta sügisel. Ta tuli sinna pärast Viluste algkooli lõpetamist.

Esindasime seda põlvkonda , kelle tööaastad olid alanud väga varakult karjasepõlvega, koolivaheaegadel aga ootas ees töö kas metsas , maanteel või põllul. Meie varasem noorus möödus riigis , mida nimetati demokraatlikuks vabariigiks . Kuid tolles demo kraatlikus riigis oli Lenini ideepärand, tema õpetuse elluviimise

kogemused keelu all . 1930 -ndate aastate lõpul ei olnud Eesti

raamatukauplustes müügil ühtki Lenini teost, leninismi ja Nõu kogude Liitu laimavat trükitoodangut aga pakuti külluses. Meil oli ühine tuttav, kooliõpetaja Arnold Tolk . Tema hakkas meid 228

1

Paul Soesoo

ühendama algul ilukirjanduse , siis selgitava sõna ning lõpuks

ka poliitilise kirjanduse tutvustamise kaudu. Mind sidus Pauliga ühine huvi kirjanduse ja kõnekunsti vastu . Osalesime mõlemad

keskkoolipõlves edukalt kirjandus- ja kõnevõistlustel . Noor Jaan aga oli hea joonistaja, viiuli- ja näitemängupoiss, luges palju . Temaga tutvusin lähemalt Pauli kaudu . Paul Soesoo endaga aga sain poliitilisel pinnal lähedaselt sõbraks pärast üht vahejuhtu mit . Olin saanud Arnold Tolgi käest ühe köite Leningradis eesti keelses tõlkes välja antud Lenini teostest . Paul kuulis sellest . Väga suhtlemislembelise poisina oli ta mingil moel teada saa nud, et üks mu endine koolivend , kes nüüd teenis leiba poliitilise

politsei «mittekoosseisulise» nuhina , kavatseb tulla seda raama tut konfiskeerima, ja küllap sellest tehakse kooli juhtkonnas omad järeldused. Paul hoiatas mind, ma peitsin raamatu ära ja endi sest koolivennast nuhk sai pika nina . 1940. aasta revolutsioonisuvel kutsus Arnold Tolk mind ja see järel ka Paul Soesood Võrru endale abiks maatöörahva ameti

ühingutööd organiseerima . Tegime läbi terve esinemiskooli arvukatel miitingutel ja organiseerimiskoosolekutel. Sügisel tuli Võrru kooli ka Jaan . Siitpeale algas meie ühine komsomolielu . -

Paul Soesoo oli

komsomoli

astudes

17 - aastane .

18- aastase

noore parteiliikmena andsin talle soovituse EKNU-sse astumi seks. 12. septembrist 1940 sai temast Võrumaa esimese EKNU

komitee liige. 26. septembril loodi Võru keskkoolis komsomolior ganisatsioon, mille sekretäriks sai Paul . Enne seda oli ta aktiiv selt kaasa löönud Võru kommunistlike noorte maja avamise ette valmistustöös . Tolles majas, mis asub Võrus Tartu ja ( hiljem 229

rajatud ) Vilja tänava ristumiskohal ja mis nüüd on tähistatud mälestustahvliga , leidis 19. septembril 1940 aset pidulik sünd

mus - avati hoone , kus hakkas tööle Võrumaa komsomoli staap . Saime valmis ka ühe esimese seinalehe tolleaegses Võrus. Tol : lesse lehte, mis kandis pealkirja «Valgus idast » , oli värsid kir jutanud Arnold Tolk, satiiriosa Paul Soesoo , mina aga artiklid .

Järgnes kogu maakonda haarav organiseerimistöö , oli ju igasse valda vaja luua komsomolikomitee. Selleks tuli igas vallas kom somoli vastu võtta vähemalt kolm noort , kellest moodustatigi vallakomitee. Paul Soesoo võttis vahetult osa esimeste vallako

miteede loomisest Ruusmäel, Rõuges ja Haanjas, ühtekokku aga oli ta otseselt tegev vähemalt kümnes vallas. Andeka organisee

rijana , tubli kõneniehena ning terava ja ühtaegu humoorika' esi nejana sai Paul tuntuks kogu maakonnas. See populaarsus ula

tus kaugemalegi. Erich Tarkpea , tolleaegne Eesti komsomoli juht, ning Juliana Telnian , samuti ELKNÜ Keskkomitee sekretär , tund

sid pidevat huvi andekate noorsoojuhtide vastu maakondades . Paaril korral oli nendega juttu ka Paul Soesoost. Ja üsna pea anti korraldus koos teinaga Tallinna tulla . Pärast lühikest jutu

ajamist oli selge, et Võrumaa komsomolikomitee jääb Paul Soe soost ilma ja Läänemaa komsomol saab tema enda juhiks. Otsus

tehti nii äkiliselt , et Paul Soesoodi ei lastud enam Võrru tagasigi sõita , vaid anti ülesanne otsekohe Haapsallu minna. Niisugune operatiivne otsustamine kuulus Juliana Telmani tööstiili juurde. Pean nüüdki veel tunnistama , et see oli meeldiv. Pauli soovil

ostsime talle enne Tallinnast Haapsallu sõitu ülikonna . Ta arvas , et oma maavillase ülikonnaga ei sobi peenesse Haapsallu komso molikomiteed juhtima minna . Läänemaalgi jätkas Paul endiselt visa tööd . Viimast korda kohtusime Pauliga ELKNÜ Keskkomi tees peetud maakonna- ja linnakomiteede sekretäride nõupidami

sel 1941. aasta algul . Kogu nõupidamise aja istusime kõrvuti . Seda meenutab ka « Noorte Hääles » avaldatud foto. Juuli kesk

paiku, Eesti NSV kaitselahingute päevil, lugesin ajalehest Paul Soesoo artiklit . Ta kutsus üles olema tugev , kaitsma meie Nou kogude Eestit viimse veretilgani . Teadsin, et Pauli suus ja sule all ei ole see vaid loosung , olin veendunud, et see on üleskutse ja tõotus ühtaegu . Nii see ka oli . Vaevalt 18- aastaseks saanud Paul hukkus kangelasena Hiiumaal 21. oktoobril 1941 , päästes oma

elu hinnaga võitluskaaslaste elu . Paul Soesoo mehisuse ja kan gelaslikkuse üksikasjad jäid kaua aega laiemale üldsusele tead matuks. Kuid juba sõja ajal sain aimu oma kooli- ja komsomoli kaaslase mehemeelest. Leningradi blokaadi päevil jutustasid meile vene meremehed , kes mingi ime kombel olid jõudnud läbi mitme

tulerõnga Eestist Leningradi , ühest noorest mehest , komsomoli sekretärist , Haapsalu esimesest sekretärist , nagu nad ütlesid . Nii jõudis Paul Soesoo kangelaskuulsus vaprate Nõukogude Eesti kaitsjate kaudu Lenini linna . Hiljem , pärast Velikije Luki lahin guid , sain kokku Jakob Kunderiga . Tema meenutas , kuidas Paul 230

Cuc

7d.

ED.

Dl:

ir

id.

se

71

Jaan Siilivask

Soesoo oli teda soovitanud Haapsalu miilitsaosakonna komsomoli

organisatsiooni sekretäriks: « Oli mehise olemisega see meie maa konnakomitee sekretär, » lausus Jakob Kunder.

Jaan Siilivask astus komsomoli Võru keskkooli 9. klassi opila

sena . Üsna lühikese aja vältel sai temast mitte ainult oma koo lis , vaid kogu maakonnas tuntud komsomoliaktivist. Ta võttis enda kanda mitmete koosolekute organiseerimise, kus pandi alus

komsomoli vallakomitee loomisele . Eriti aga paistis silma tema

õppimishimu ja ergas huvi poliitiliste teadmiste vastu . 1940. aas tal ellu astunud noortel oli revolutsioon tänu nende endi aktiivsu

sele piltlikult öeldes nii südames kui ka peas. Võib-olla et täp

sem on öelda : esialgu rohkem südames, ja just see tõukas revo lutsiooniteooriat teadlikumalt omandama . Oppimishuvi oli üldine ,

loeti , uuriti , vaieldi. Tol ajal ei olnud poliitharidustöö võrku , metoodikat, programme. Palju tuli teha omal käel . Nii panime käima poliitiliste loengute tsükli alates 1. oktoobrist 1940. Kavan dasime õppetöö kaks korda nädalas, teisipäeviti ja reedeti. Esi mene õppus oli teemal «Venemaa enne Lenini tegevust». Järgi des Jaan Siilivase isa , staažika pedagoogi Karl Siilivase ja Arnold Tolgi nõuannet ( paberilt maha lugeda ei tohi ! ) , valmistu sin hoolega. Kokkutulnuid oli üle lootuste palju – üle 120. Kaks tuba oli puupüsti täis, esineda tuli kahe toa vahelisel uksepakul . Huvi õppuste vastu jätkus , osavõtjate arv püsis 80-100 piires. Temaatika avardus ja mitmekesistus. Kõnelesime proletariaadi

diktatuurist, maapuudusest ja maaprobleemist Lenini õpetuse valguses. Jaan Siilivask oli ise aktiivne osaleja , ta aitas ka loen 231

guid organiseerida . Tema tõi meile esinema punaarmeelase Hugo Jakobseni, kes kõneles teemal « Sotsialism ja rahvussotsialism » , näidates veenvalt, et Hitleri agressiooniprogramm on suunatud itta. Jaan Siilivask kutsus meie loengutele komsomolikaaslasi koolist. Ka ei unustanud ta kaasa võtta oma nooremat venda

Karli , keda ta väga hoidis .

Õpiti hoolikalt, kuulati hoolikalt, kuigi tuleb möönda, et politi liste teadmiste sügavkünniks aega ei piisanud . Sajad ja tuhan ded langesid enne, kui nende kaaslased said istuda kõrgkooli pinki revolutsiooniteooriat õppima, sügavkündi tegema Lenini õpetuse omandamisel . See aeg tuli meie põlvkonnale alles pärast võitu fašismi üle .

Ent ometi jättis tolleaegne poliitõppus oma jälje meie põlv konna teadvusse . Raamatuist omandatud teadmisi aitas kinnis

tada fašismi vastu peetava võitluse kogemus. Klassivõitluse terav nemine ja vaenlase metsikus ei suutnud noori kohutada . Jaan Siilivask mõrvati kaks nädalat enne 18 -aastaseks saamist , tema

kangelasmeel oli ilmnenud eredalt juba mitu kuud varem . Mis siis andis revolutsiooniaasta kommunistlikele noortele sel

lise mehemeele ja vaimse kindluse? Arvan, et määravaks sai selle

ühe aasta ( 1940-1941 ) tegelikkus , Lenini õpetuse reaalne ellu rakendamine Eestis . Nähti selgesti , et töörahvas , kes oli nõudnud poliitilist vabadust, sai selle . Töötav talupoeg, kes oli kõige roh

kem igatsenud maad, sai seda niisugusel hulgal ja niisugustel tingimustel, millest ta polnud osanud unistadagi. Noored, kes

olid soovinud endale edasiõppimise võimalust, nägid nüüd õppe maksust vaba kooli uste ayanemist nende endi jaoks . Need sot

sialismi esimesed reaalsed sammud olid kõigile eelarvamusteta , ausatele inimestele selgesti nähtavad . Sõna ja teo ühtsuse mõju revolutsiooniaastal oli erakordselt suur ja sai ka noorte ellusuh tumises määrava tähtsusega teguriks . See etendas olulist osa ka tolle aja noore põlvkonna ühiskondlikus ning tööaktiivsuses. Kõik need tegurid omakorda panid aluse nähtusele , mida kokkuvõttes võib nimetada noorte sotsiaalsesse täisikka jõudmise kiirendatud arenguks .

Seda kinnitavad paljude noorte sõnade ja tegude ühtsus , kom somolitõotusele lõpuni ustavaks jäämine üliraskes heitluses fašist like jõukude vastu.

Esimeste hulgas astus juba Suure Isamaasõja teisel päeval võitlusse vaenlase vastu Artur Visulin . Valvsad tööinimesed olid

toonud kohaliku valla täitevkomitee esimehele teate , et maakonna

kagupiiril koguneb bandiitide jõuk. See likvideeriti lausa käigult. Nii hoiti ära suurem veretöö , niisugune, nagu juhtus Vastseliinas

juulikuu algul , kus vaenlase kätte langes ning tapeti metsikult hulk erinevas eas patrioote, nende hulgas ka valla komsorg Alo Lehes .

Artur Visulin oli meie noore komsomolikomitee aktiivsemaid mehi . Too 19 - aastane Võru trükitööline oli üks esimesi , kes meie 232

c 1

2

1

1 1

Artur Visulin 7

1

+

komsomolistaapi tuli ja end uude organisatsiooni vastu võtta palus . Tema elulugu kuulates selgus, et ta oli olnud skautide organisatsioonis. Ja siit sündis kahtlus: kas võtta komsomoli või

mitte. «Olin seal , et saada võimalust sportimiseks. » Võrus, erine valt mitmest teisest linnast, töölisspordiühingut ei olnud . Esime sena toetas teda Paul Soesoo. Artur võeti üksmeelselt komsomoli

vastu. Kaunite näojoonte, suurte sügavate silmadega noormees sai algul linna ja siis kogu maakonna noorte spordielu hingeks. Paljudel ettevõtmistel oli ta innukas organiseerija . Võrumaa noo red tulid ELKNU korraldatud üleliidulisel suusakrossil 1941. aasta

veebruaris Narva ja Harjumaa järel Eestis kolmandale kohale. Tõsised teened olid selles Artur Visulinil. Ta ei astunud aga kom somoli mitte ainult spordi pärast. Temast sai ideeliselt meele kindel kommunistlik noor, kes võttis esimesena kätte relva , et

kaitsta uut korda . Ühes lahingus sai ta haavata ning jäi haava tuna vaenlase kätte. Kommunistlik noor Artur Visulin näis vaen

lasele haavatunagi nii ohtlik, et appi võeti tapakirves. Niinime tatud väljakohtu otsuses märgiti tema süüks: «Võru pioneeride juhte. Võru hävituspataljoni liige.» Artur Visulin tapeți juulis 1941. Oktoobris oleks ta saanud 21 - aastaseks .

Alo Lehes oli minu , Paul Soesoo ja Jaan Siilivase koolivend Petseri gümnaasiumist . Ta oli minust kaks või kolm aastat vanem. Pidasime teda koolipõlves meist, nõndanimetatud opositsiooni liste vaadetega , õigemini küll opositsioonilise käitumisega õppu reist «paremal pool» asuvaks, kes oli lubanud varsti sõjaväkke minna, et vabariiki kaitsta . Ei meeldinud meile, noorematele, seegi , et ta kandis kuue all vesti nagu täismees. See kõik oli 233

enne 1940. aasta revolutsiooni . Komsomoliorganisatsiooni loomise,

täpsemalt öeldes, vallakomiteede_asutamise perioodil käis Vastse liinas esinemas Jaan Siilivask. Tuli sealt ja teatas, et tal olnud pikem jutuajamine Alo Lehesega komsomoli astumise üle. Komso moli vastuvõtmisel kinnitas Alo, et ta on valmis aktiivselt töö

tama ja kui vaja, kaitsma uut, nõukogude võimu . Alo Lehesest sai Vastseliina komsorg. Sõja algul organiseeris ta koos venna Ferdinandiga kohapealset hävituspataljoni salka . Võrust lahku des ei teadnud ma midagi täpsemalt, mis juhtus koduvalla kom somolisekretäriga . Alles 1944. aasta sügisel lugesin 9. septembri

«Rahva Häälest» Juhan Smuuli artiklit Petseri- ja Võrumaa noorte võitlusest okupantide vastu. Seal oli kirjutatud: «Tapeti kommunistlike noorte organisaator Alo Lehis, tema vend Värdi Lehis ...» Nädalapäevad hiljem tõi mu sõjakaaslane, kommunist

lik noor Oskar Priimägi mulle keset lahingumöllu kirja koduvalla

täitevkomiteelt. Kirjas oli öeldud, et mu vanemad on elus, palju mu sõpru ja võitluskaaslasi aga okupantide ja nende käsilaste poolt tapetud . Tulgu ma kiiresti koju , siis kuuleb kõike täpsemalt. Pärast Eesti NSV lõplikku vabastamist, enne uutesse lahingu tesse minekut saingi 1944. aasta lõpul polgukomandörilt loa minna mõneks päevaks kodukanti . Detsembris 1944 kirjutasin täis terve

väikese kirjaploki Vastseliina tragöödiast ja kangelasmeelest juuli algul 1941. Tõepoolest , Alo ja Ferdinand Lehes ( Smuul oli nende nimed üles kirjutanud rahvasuust – Ferdinandi kutsuti Värdiks, ja Lehes hääldub kohalikus murdes « lehis ) ja veel 15

patriooti olid metsikult mõrvatud 11. juulil 1941 , kaks päeva

pärast seda, kui Võru hävituspataljon oli linnast lahkunud. Sel gus ka kogu selle sündmuse traagika ja Nõukogude patriootide meelekindlus .

Nimelt 6. juulil

ründas Vastseliinat üle

180

meheline vaenlase salk. Saksa fašistlikud sõdurid olid veoautodel

ja hästi relvastatud . Üle kaheksa tunni pidas väike, alla 30 -mehe line rahvakaitseväe grupp rasket lahingut. Ellujäänud, sealhul gas raskelt haavatud, suleti vallamajja . Aktivistidelt, ka Alo Lehe selt nõuti , et nad paluksid armu , tunnistaksid, et nad on eksi teele sattunud inimesed . Niisugust tunnistust ei tulnud. Siis koguti alevikust veel «vange » ja nad kõik tapeti metsikult Piusa jõe orus 11. juulil . Sinna on nüüd pandud mälestusmärk , mille eest kannab hoolt Vastseliina Keskkool .

Koolivend ja komsomolikaaslane Alo Lehes kuulub nende kind

lameelsete noorte meeste hulka , kes jäid lõpuni truuks oma kom somolitõotusele kaitsta kodumaad .

Johannes Aljes, komsomoli Laheda valla komitee sekretär , aitas juuli algul 1941 ära hoida midagi taolist, mis oli juhtunud Vastseliinas . Vastseliina vallutamise ja tapatalgu organiseeris grupp diversante, kelle eesotsas oli Kurt von Glasenapp , kes 1939. aastal

oli

Hitleri

kutsel

Saksamaale

siirdunud ning

1941. aasta suvel parašütistina Hitleri armee mundris Misso

Ruusmäe metsa maandunud. Seal organiseeris ta bandiidijõugu 234

ning fašistliku armee eelosade tulekul suundus kohe Vastseliina

peale. Ühe Laheda kommunistliku noore ema valvsa teate põhjal organiseeriti sealse diversandi tabamine . Omaaegne Võru alloh vitser Grauer, nüüd Hitleri armee leitnant, oli saadetud diversioo

nigruppe looma Laheda , Leevi, Valgjärve ja Kanepi piirkonda. Fašistlikud okupandid ja nende käsilased tapsid hiljem selle diversandi tabamisel , püüdmisel ja likvideerimisel aktiivselt osa lenud kommunistlikud noored Endel Meemaa , Elmar Karba, Heino

Holtsi ja tema venna Voldemar Holtsi . Johannes Aljesest , veidi

vimmas ja karuse olemisega suurte töömehekätega poisist kasvas mehine rahvatasuja. 5. juulil võttis ta osa Mõniste ja 7. juulil Verioral tapmisi organiseerinud bandiidijõugu likvideerimisest. Seal sai ta esimest korda haavata . Hiljem sõdis ta Põltsamaa

ümbruses, sai raskelt põrutada , siis Tallinna kaitsmisel 1. Eesti Kütipolgus, kus valas lahinguväljal verd juba teist korda . Neis lahinguis kohtusin taas oma komsomolikaaslastega . Johannes Aljes tegi läbi terve sõja. Pärast sõda hukkus ta bandiidi käe läbi .

Mitmetest 1940. aasta komsomoliaktivistidest said mehised par tisanid .

Meinhard Treijar, minu kooli- ja klassivend keskkoolipõlvest, astus 1940. aasta sügisel esimeste hulgas komsomoli . Juba kooli põlves oli ta silma paistnud esinemis- ja organiseerimisoskusega . Ta oli üks vähestest, kes meie hulgas prille kandis, väga palju

lugeda ja omaette mõtteid mõlgutada armastas. Saatsime ta Räpi nasse pioneerijuhiks. Ta töötas seal hästi . Päris sõja alguses,

4. juulil nägi ta rahvakaitsegrupi koosseisus, kuidas bandiidid olid metsikult tapnud kohapealse külavoliniku . Kolm päeva hil jem , kui diversandid ja bandiidid ründasid Veriora vallamaja,

langes Meinhard autojuhina vaenlase kätte. Tal õnnestus öösel põgeneda . Pidanud veel mitu lahingut Räpina rahvakaitseväe salga koosseisus , õnnestus Meinhardil Võõpsust Peipsit mööda

Rannapungerja kaudu Iisakule jõuda. Esimese sõjakuu jooksul oli ta ise oma silmaga näinud vaenlase metsikut, relvadeta ini meste, naiste ja laste tapmist . Ta andis endale kindla tõotuse rahvatasujana kättemaksjate esiridades olla . Ta sõdis 125. diviisi

koosseisus, oli Leningradi all ning hiljem, kui koondati eesti par tisane, sai Meinhardist partisan . Ta hukkus ebavõrdses võitluses kohalike fašistlike «omakaitsemeestega » 1943. aastal ja on mae tud Vastseliina surnuaiale . Vaiksest , lugeda ja lastega mängida

armastavast «prillipapast», nagu teda koolipõlves hüüdsime, oli saanud vapper ja mehine sõjamees, kes haruldase visaduse ja meelekindlusega täitis oma komsomolitõotust. Jullo Perv, üks esimesi Võru keskkooli kommunistlikke noori , kes pärast Paul Soesood sai kooli komsomolijuhiks, oli meie kom

somolipere eredamaid kujusid. Tema astumine komsomoli ei läi nud libedalt . Jullo isa oli kodanlikul ajal olnud vallasekretär ja

Isamaaliidu kohapealne juht. Kui arutasime tema avaldust kom 235

somoli astumiseks, kerkis kahtlus, kas temast saabki - arvestades -

isa – tõelist kommunistlikku noort. « Isa on kategooriliselt minu komsomoli astumise vastu . Isa on isa , aga mina olen mina ,» dek lareeris noor poiss nii energiliselt, enesekindlalt ja hoogsalt , et tehti üksmeelne otsus : « Vastu võttal» Peagi sai temast kui sõna kast aktivistist mitmetel koosolekutel peasõnavõtja. Nii oli see -

oktoobri lõpul Mõnistes, seejärel Vastseliinas ja mujal. Nende

koosolekute käigus pandi alus mainitud valdade komsomoliorga nisatsioonide loomisele. Hiljem hakkas sportlikult silma paistnud Jullo aktiivselt kaasa lööma komsomoli maakonnakomitee sõjalis

kehakultuurikomisjoni liikmena. Sõja algul astus ta hävituspatal joni. Kui Võru hävituspataljoni aktiiv Põhja-Tartumaal Omedul ja Saare vallas juulikuu lõpupoolel piiramisrõngasse sattus, läks temal ja teistel vapratel poistel korda sellest lahingutega läbi murda . Neid abistasid läbimurdeteede otsimisel Tartu hävituspa

taljoni mehed, sealhulgas praegune sõja- ja partisaniliikumise veteran Valdar Leede ning praegu ammu üle Eesti tuntud kom somoliveteran, Leevaku tulede süütamise peaorganiseerijaid Feliks

Pärtelpoeg. Jullo Perv saadeti pärast 125. diviisi asukohta jõud mist tagalasse. Tema soovile lubada armeesse jääda öeldi noo ruse tõttu ära. Tagalas, Tšeljabinski oblastis, pandi ta koolipinki. Ta kirjutas ühe avalduse teise järel : « Palun mind lasta vabataht likuna ' rindele. » Pärast mitmekordset eitavat vastust lubati tal

lõpuks minna partisaniväljaõppele. Sealt tuli ta rahvatasujana tagasi Võrumaale kevadel 1944. Me teadsime, et ta hukkus üles ande täitmisel . Aga kuidas? Selle kohta ei olnud pikka aega lähe maid andmeid. Enno- Lembit Mikkelsaar, Tartu komsomoliaktivist

ja Eesti partisaniliikumise veteran, kes kirjutas mulle mitmeid kirju, märkis ühes oma viimases, surmaeelses kirjas, et Jullo Perve reetis gestaapole tema isa, kes töötas koos vaenlastega. Jullo aga jäi lõpuni iseendaks, jäi truuks tõotusele, mille ta oli andnud komsomoli astumisel sügisel 1940. Meinhard Prants oli esimesi aktiivseid maanoori , kellega tut vusin Luhamaal ühel maatöörahva ühingu organiseerimiskoosole kul juulis 1940. Veidi kohmakas ja karune, aga väga tõsise ellu

suhtumisega talupoiss arvas , et noored peaksid ka «oma seltsi » saama . Siis ma veel komsomoliorganisatsiooni loomisega ei tegel nud, peaülesanne oli maatöörahva ametiühingu vallakomiteede loomine. Ühel päeval helistas Meinhard mulle äreval häälel , et homme tulevat seal koosolek. «Pappi tahtva esimehess valli,»

ütles ärev hääl . Selgus, et järgmisel päeval tuleb Luhamaal kokku maatöörahva ametiühinguorganisatsiooni loomiseks. Kohalik preester aga oli osanud ennast lihtsate maameeste sil mis uue korra pooldajaks seada ning sõnaosava mehena luges end juba peaaegu uue organisatsiooni etteotsa valituks. Meinhardi koosolek

loomulik klassivaist ütles , et see pole õige. Ta palus tingimata

kohale tulla , muidu võivatki juhtuda , et «papp valitass». Pidasin nõu ametiühingu maakondliku organisaatori Arnold Tolgiga , ja 236

tuligi sõita. Muidugi õnnestus preestri valimine maatöörahva ametiühingu juhtija kohale ära hoida . Septembrikuus tuli M. Prants Võrru . Andsin talle soovituse komsomoli astumiseks.

Suure Isamaasõja algul , kui hakati Punaarmee jaoks kohali kelt talupoegadelt hobuseid ostma , oli M. Prants nende aktivis tide hulgas, kes Võrru loodud vastavas keskuses tööd tegid . «Hobuste mobiliseerimise punktis», nagu seda keskust nimetasime. Kui sain ülesande meeskonnaga, mis koosnes paarikümnest kom munistlikust noorest, kokkuostetud hobused rindetsooni transpor tida , siis oli ka M. Prants selle saatemeeskonna hulgas. Keegi ei kahelnud , et ka tema on valmis täitma ükskõik kui rasket üles

annet. Ent ometi oli temas säilinud midagi niisugust, mis on omane lihtsameelselt kokkuhoidlikule maapoisile . Nimelt ühes raudteejaamas Murmanski ja Petrozavodski vahel ostsid poisid jäätist. Vedur andis ärasõiduvile. Meinhard hakkas aeglaselt liik vele läinud rongile järele jooksma . Viimasest vagunist ulatati talle käsi , hüüti : «Viska jäätis maha , võta käsi ! » Kuid Meinhar

dil olid mõlemad käed jäätiseplokke täis . Ta ei ulatanud kätt ja jäi maha . Paljajalu, ilma ühegi dokumendita . Järgmises raudtee jaamas võtsime kogu saatemeeskonna rongilt maha . Palusime

raudteemiilitsa abi : saatku see paljajalgne vene keelt mitteoskav eesti kommunistlik noor meile järele. Päeva õhtupoolel tuligi uus rong. Sealt väljus miilitsamees, meie kaaslane käekõrval. Küsi sime Meinhardilt, miks ta siis jäätist maha ei visanud ja käest

kinni ei hakanud. « Kahju oli, väga hea jäätis, niisugust meil ei ole, ja hulga raha välja antud . » Seesama lihtsameelne poiss oli üks energilisemaid, kes protestis siis, kui meid samal teekonnal taheti kaugele tagalasse saata . «Meie tahame Eestisse, et seal sõtta minna . » Nii lihtsalt väljendas ta kõigi soovi . See soov sai ka teoks. Augustis 1941, Tallinna lähistel Jüri kiriku piirkonnas väga raske lahingu ajal hüppas seesama lihtsameelne poiss minu ette. Ta sai haavata. Kuulid , mis olid määratud mulle, tungisid tema kehasse. «Miks sa nii tegid ? » küsisin , sidudes tema haavu . «Ma olen kommunistlik noor, » oli vastus . M. Prantsu esimesest

ohvrimeelsest teost kirjutas napisõnaliselt meie diviisiajaleht « Punaväelane» oktoobris 1943 , et Tallinna all sai ta «mitu haava kehha ». Velikije Luki lahingute päevil võeti minu võitluskaaslane ja vapper sõjamees partei liikmekandidaadiks, komsomoli 25. aas tapäevaks sai temast partei liige . Kolmel korral olen talle kirju tanud soovituse : komsomoli astumisel 1940, partei liikmekandidaa diks astumisel 1942, partei liikmeks vastuvõtmisel 1943. Püüdsin

teda , kui vähegi võimalik, säästa sõjas ning otsida talle kerge mat paika lahingus. Ta taipas , et teen seda justkui tasuks oma elu päästmise eest 1941. aastal . Ja ta ütles oma mitmekordsele soovitajale väga rängasti : « Kommunist nii ei tohi teha . » Mein

hard langes Saaremaal oktoobris 1944. 1940. aastal komsomoli astunud ja mehisteks meesteks sirgu nud noorte kangelaste tee läks edasi. 237

Johannes Tust Johannes Tust on sündinud 17. augustil 1915 Jamburgi linnas ( praegu Leningradi oblasti Kingissepa linn) . 1935. aastal lõpe tas Läänemaa Opetajate Seminari ja 1942. aastal Podolski sõja väekooli. NLKP liige 1940. aastast. 1940. - 1941. aastal töötas -

Tööliste ja Talupoegade Miilitsa Läänemaa jaoskonnas ja oli EK (b) P Läänemaa Komitee instruktor. Sõja ajal oli Nõukogude

armeé Eesti Laskurkorpuses 917. laskurpoigus. Pärast sõda töö tas Läänemaa, Hiiumaa ja Orissaare rajooni sõjakomissariaatides ja Eesti NSV Siseministeeriumis. 1975. aastast alates pensionär. Praegu töötab Eesti NSV ORKA - s fondihoidja ja arheograafina. Autasustatud Isamaasõja II järgu ordeni, medalite ja Eesti NSV Olemnõukogu Presiidiumi aukirjaga. 238

KAASLASI NOORUSMAALT Oli 1929. aasta kevad. Uuemõisa loss Haapsalu lähistel uppus iidsete pargipuude rohelusse . Siin asus Läänemaa Opetajate Seminar. Tundide ajal vaikis suur hoone keskaegse kloostrina, vahetundidel kihas aga mesipuuna . Andekad õpilased, enamasti kehvikute lapsed , kes rangetel vastuvõtueksamitel olid sõela peale jäänud , kasutasid tol ajal haruldast võimalust tasuta õpetust seminaris.

Kooli fuajees müüs saianaine vahetundidel suurest pesukorvist suhkrusaiu , vahel ka rummibaabasid . Õpilased , kelle vanemate

jõukus seda lubas, ostsid ja sõid . Enamik õpilasi pidas seda luk suseks. Eriti suur luksus oli see väikemeestele seminari algkoo list, kes lugesid sente, et osta vihikuid , pliiatseid ja sulgi. Ometi olid ka nemad kohal. Vaatamine, kuidas teised sõid , tekitas nau

dingut. Kord astus vaatajate juurde keskmist kasvu , põlevate silma dega , veripunast lipsu kandev nooruk. «Mis te vaatate?» küsis ta . «Miks teie saiu ei osta ? » « Pole raha . »

« Kuidas siis nii , et mõnel on , teil aga ei ole? »

«Nad on rikkad ,» trügis ette Haapsalu lesknaise Neuhausi poeg

«Miks nemad on rikkad, teie aga ei ole ? »

Kõigi pilgud pöördusid Haapsalu lihuniku poja poole, kes saia naise kõrval seistes kugistas alla juba kolmandat rummibaabat. «Võib-olla teie isad on laisad, võib-olla ei viitsi nad tööd teha ? Miks neil raha ei ole? »

Need küsimused olid nagu piitsalöögid poiste uhkusele. Kõigi nende isad ja emad rügasid varavalgest hilisööni tööd teha .

Poiste meelest olid nende vanemad kõige töökamad ja õiglasemad inimesed , keda nad tundsid .

See punase lipsuga julges aga neid halvustada . «Minu isa töötab ööd kui päevad,» pigistas läbi hammaste kort sunud maavillastes pükstes asuniku poeg Selja Alfred. «Sa ei tohi minu isast nii rääkida ! »

« Ega töö rikkaks tee, peab oskama hangeldada , » arvas väikest kasvu tüse Soome Sass .

« Milles siis asi seisab ? » imestas punase lipsuga nooruk. « Isad

töötavad ööd kui päevad, sellega rikkaks ei saa. Et rikkaks saada, tuleb hangeldada . Aga kui kõik hakkavad hangeldama , mis siis elust välja tuleb ? Töötegijaid polegi, ostjaid kah ei ole. Raha ei saa ja rikkust kah ei saa .» 239

Punase lipsuga poiss muigas irooniliselt, vaatas üleolevalt poiste poole ja lahkus. Olin üks nendest poistest . « Kes see säherdune oli ? » küsisin .

« Kas sa siis ei tea? » imestas Neuhaus. «See oli Cheri Oskar.

Teda tunnevad kõik. Aina otsib vigu ja kritiseerib . Tsiteerib peast Marxi ja Leninit . Peab jutlust ebaõiglusest. Ei karda direktorit, inspektrissi ega kedagi.» « Aga miks tal on punane lips? » « Loll ! Kas sa tea, et punane on kommunistide värv? Punase lipsu peale ei hakka ükski paragrahv. Ja suu peale ta kukkunud pole. Teab , kurivaim , kus ja millal sõna sekka öelda .»

«Arritagu siis õpetajaid, sinder nihuke, mis ta meie isasid tögab ? »

Vaikisime. Alles palju hiljem mõistsime Cheri. Seeme oli aga külvatud . Küsimus miks ? hakkas kajama poiste teadvuses . See pani mõtlema, juurdlema , otsima vastuseid palju dele piinavatele küsimustele.

Kuulsin Cheri sõnavõttu kirjandusringi koosolekul. Kui Cher palus sõna , elavnesid ringi liikmed . Cher oli saavutanud retoori karingi kõnevõistlustel esimese koha ja ta sõnavõtte oodati huviga . Paljud pistsid pead kokku ja sosistasid omavahel. Direk tor, kes koosolekust osa võttis, muigas halvustavalt. Eesti keele

õpetaja , kelle šefluse all kirjandusring oli, hõõrus aga närviliselt käsi .

Cher rääkis «isamaalistest hommikutest», mis toimusid kooli aulas korrapäraselt kord nädalas. Nendel hommikutel seisid õpi

lased klasside kaupa reas, kõige nooremad ees, vanemad taga . Hommikute ülesandeks oli sisendada õpilastesse natsionalismi. Cher leidis, et õpilaste read pole nendel hommikutel küllalt sirged , distsipliin puuduvat seal aga sootuks : õpilased keeravat oma päid , isegi sosistavat omavahel. Ta soovitas eeskujuks võtta

jesuiitide koole, mis olevat kuulsad oma range korra poolest. Ettekannete teemade valikul isamaaliste hommikute tarvis pole vat arvestatud õpilaste soove . Poisid olevat vaimustuses Tarza nist ja Sherlock Holmesist, Burroughsist ja Doyle'ist pole aga isamaalistel hommikutel sõnagi räägitud . Ka sellised suured isik sused ajaloost nagu keiser Nero ja Napoleon olevat « isamaalis test hommikutest välja jäetud .

Cheri kõne vahele kostis vanemate klasside õpilaste naeruturt satusi. Direktor läks näost punaseks . Ta tõusis ja hüüdis ärrita tult : « Ärge käige nagu kass ümber palava pudru ! Rääkige otse, mis te tahate öelda, või istuge kohale ! >> Cheri näole tekkis irooniline naeratus . Ta kummardas direk

tori poole ja lahkus kõnetoolist .

Pealtkuulajaile jäi mulje, et Cherilt on sõnaõigus ära võetud. Sellist demokraatia rikkumist ei kiitnud aga ükski õpilane heaks, isegi mitte rikaste vanemate lapsed. 240

Seda märkas eesti keele õpetaja , ja et asja parandada , kergi tas ta oma suure kogu toolilt, tõmbas käega üle paksude juuste ja sõnas :

«Cheri mõttes pole muud kui Marx , Engels ja Lenin. Ta näeks hea meelega, et «isamaalistel hommikutel» räägitaks neist. Kõik õpilased mõistavad, kui kohatu oli ta sõnavõtt . >> Õpetaja sõnad mõjusid vastupidiselt tema soovidele. Enamik õpilasi polnud sellega nõus, et Cheri sõnavõtt oli olnud kohatu. Pärast koosolekut hõõrus Cher koridoris heameelest käsi ja

ütles naeratades oma mõttekaaslasele Artur Pihile: «Nägid ! Onge läks! Oleks mina ise nimetanud Marxi , Engelsit ja Leninit, oleks tulnud pahandus.»

Ühel hilisõhtul läksin seminari õpilaste kooperatiivist sulgi ostma. Tillukese kooperatiiviruumi müügiava sulgevate luukide vahelt paistis valgus. Luugi tagant kuuldus jutusosinat. Koputa sin luugile, sosin vaikis. Varsti luuk avanes ja ma nägin koope ratiivi ärijuhti Pihti. Pihi selja taga seisis Cher. « Olid sa kaua siin ?» Pihi hääles kuuldus temale mitteomaseid

pahameelenoote. «Mis sa tahad ? »

« Palun kümme ilukirjasulge.»

«Miks nendega nii kiire on ? Kas sa kooperatiivi müügiaega ei tea ? »

« Homme on ilukirjas kontrolltöö .» «Milleks nii palju? Kümme tükki ! » Sain aru , et Piht mind milleski kahtlustas . Alati , kui ta kohal

oli, andis ta kaupa , vaatamata sellele, kas oli kooperatiivi lahti oleku aeg või mitte. Ja mis see tema asi oli , kui palju igaüks ostis ?

«Mitmele poisile on vaja ,» ütlesin . Kooperatiivi uks avanes ja väljus Cher. Ta vaatas mind terava pilguga ja käratas siis : «Sa, poja , kuulasid luugi taga ! » See ütlemine tegi mu hinge täis. Mis poja ma talle olen ? Ta oli minust kõigest kaks aastat vanem.

«Ise sa oled poja !» ütlesin. «Ja ära sa mu peale karju ! » Cheri huuled tõmbusid muigele. Ta silmad naersid kaasa .

«Vaata aga vaata, sa polegi nii tossike, kui näid . Aga isa on sul tossike . »

Mu sõrmed tõmbusid rusikasse ja Cher vist luges midagi mu silmist : ta astus sammu tagasi .

« Siin on suled . Anna kümme senti ! » segas Piht vahele. Cher aga ei jätnud järele . « Su isa on riiki ja valitsust selle eest jumalakeeli tänanud , et

kehvikute lapsed saavad seminaris tasuta õppida.» Nüüd meenus mulle. Kui isa mu seminari algkooli viiendasse klassi tõi , tänas ta tõepoolest võimlemisõpetaja Mamberki , et !

mind kooli vastu võeti . Ei tea , mis sõnu isa tookord ütles , sest

olin ähmi täis , et ei märganud muud kui pisaraid isa silmis. 16 Mina, kommunistlik noor

241

«Mu isa on vaene asunik. Tal oli hea meel , et ma saan edasi õppida .»

«Olgu peale,» ütles Cher leplikult. « Sa selgita isale, et raasu kesed , mis kodanlus oma pidulaualt armuannina kehvikutele pil lab, peaksid esile kutsuma mitte tänutunnet, vaid viha . Ara sa sellepärast oma isa häbene, et ta asunik on . Minu isa on voori mees, ega seegi amet tea mis ole, aga ma olen tema üle uhke. Tuleb aeg, kus kõik voorimehed , kõik töölised asunike ja sulas tega kampa löövad, ja siis me alles näitame, mis me suudame. Kodanlus oma Pätside ja Laidoneridega lüüakse ajaloo prügi kasti . Ja et sa täna iseloomu näitasid , see mulle meeldib . Kui

sul on õigus ja sõnadest ei aita , siis nõua õigust rusikatega. Võitlema peab aga õppima . Kui sind läbi klobitakse, jääb õigus ikkagi saavutamata. Ja mõni mees ei tõusegi enam pärast klobida saamist. Kui sa kuulsid midagi meie jutust Pihiga, siis pea suu.

Ka seda , et me olime kahekesi Pihiga siin, ära räägi kellelegi. Lubad ? » « Luban ! »

1929. aasta sügisel sunniti Cher seminarist lahkuma . Kardeti tema halba mõju teistele õpilastele. Cheri koostöö seminari ille

gaalse marksismiringiga kestis aga edasi . 1931. aasta märtsis kõneles seminari illegaalse marksismi ringi liige õpilane L. Hallop « isamaalisel hommikul » Karl Marxist. Pärast ettekannet mängis seminari orkester « Internat sionaali ». Tekkis suur skandaal. Kodanlikud ajalehed tõstsid «Vaba Maa » artiklid sensatsiooniliste pealkirjadega : «« Internatsionaali » helid Läänemaa seminaris», «Tants kuradi

kära .

vanaemaga » jt. Küsimust arutati Riigikogus. 1932. aasta kevadel seminar suleti. Kodanlus kartis noori, kes otsisid õiglust, pidas neid maksvale riigikorrale kardetavaiks. Kohtasin Cheri jälle, kui mu mälu mind ei peta , 1937. aasta

suvel Haapsalus. Palja peaga, särgivarrukad üles kääritud, pidi ta Karja tänaval kauplusse astuma, kui ta mind märkas . Teadsin,

et ta oli 1931. aastal Tallinna poeglaste gümnaasiumist poliiti lise tegevuse pärast välja heidetud, hiljem samal põhjusel vang. las istunud ja siis Tallinnast riigikorrale ohtliku isikuna välja saadetud .

« Millega tegeled ?» küsisin. Cheri näole ilmus tuttav irooniline naeratus.

« Fotoasjandusega. Ilmutan ja kinnitan pursuide ja hallparu nite pilte. Peab ju millestki elama . Aga sina ? » Rääkisin oma elust.

Akki muutus Cheri nägu süngeks , ta silmi ilmus vihkamise helk. « Kuradid ! » vandus Cher. « See on nuhk. Ara ainult tagasi vaata ! » Ta pilk oli suunatud üle mu õla . « Seal ta tolgendab jah , see kõvakübara ja tärgeldatud kraega isand , mu vana tuttav .» « Kas ta sind kogu aeg jälitab? »

«Mis sa nüüd ! Pead mind liiga tähtsaks . See oli juhus , et ta :

242

Oskar Cher

meid nägi . Ta tahab vist kontrollida , kellega asumisel olija koh tub. Muide, olen praegu neil heas kirjas. Nad peavad mind riigi kukutajaks, kes on aru saanud , et peaga kivimüüri togida pole mõtet . »

« Kas sa ise arvad sedasama ? »

«Muidugi. Ainult et kivimüüri polegi, see on vaid nende illu sioon . On vaid pehkinud plankaed. Varsti on see nii kõdunenud ,

et on vaja väikest tõuget ja langeb kokku. » Cheri näole ilmus jälle ta tavaline irooniline muie. 1940. aasta augustis kutsuti mind Läänemaa parteiorganisat siooni Oskar Cheri juurde.

Ta oli veelgi kõhnem, kaela ümber marliside ja ta hääl kähises. «Näed ,» osutas Cher kurgule, « olen oma hääle ära rääkinud. Iga päev mitu koosolekut, inimestele peab ju tõde kuulutama . » Ta avas laualaeka ja võttis sealt paki täiskirjutatud kaadri arvestuslehti .

« Kaadrit on vähe,» ütles ta siis. « Näed , siin nad on . Kõik tub

lid töömehed, aga haridust vähe. Siiani oli nende suurimaks mureks enda ja oma laste kõhu täitmine, nüüd aga peavad nad õppima riiki valitsema. Ööd läbi istun nende ankeetide juures ja murran pead nagu ristsõnamõistatuse lahendamisel.>> Cher vaatas mind mõtlikult ja jätkas siis : « Tähtis ülesanne on täita . Politsei tuleb üle võtta . Mine Pihi

juurde (Piht oli jõudnud juba üle võtta Läänemaa poliitilise politsei ja töötas seal komissarina . – J. T. ) , saad temalt doku 243

mendi ja homme võtad üle töö Märjamaa jaoskonna politseikomis sarilt. Konstaablid ja kordnikud saada füüsilisele tööle. Uus mii litsa koosseis komplekteeriti aga sulastest, töölistest ja töötavast intelligentsist. Teadmiste ja oskuste puudus tuleb asendada püüd likkuse ja entusiasmiga . Esialgu . Pärast omandavad nad kõik , mis miilitsal tema raskeks ja keeruliseks tööks vaja on. Uueks

komissariks Märjamaale soovitan töölist Johannes Millerit Haap salust. Tunned ? Võta ta kohe kaasa . Siin on ta ankeetleht.»

1941. aasta algul toimus Haapsalus pidulik sündmus –

maa

konna parteiorganisatsiooni esimene konverents. Kommunistide pidupäevameeleolu rikkus aga teade, et Oskar Cher Läänemaalt lahkub. Siis ei teatud, miks ja kuhu . Kui saadi teada , et 0. Cher oli valitud Eesti kommunistlike

noorte juhiks – ELKNU Keskkomitee esimeseks sekretäriks -, -

leevendas kahjutunnet teadmine, et ta läks täitma suurt ja vas tutusrikast ülesannet.

Sellest ajast on möödunud üle neljakümne aasta . Mu ees lebab fašistliku politsei kartoteegikaart. Töörahva vaenlaste poolt täis kritseldatud kartongitükike teeb kokkuvõtte kommunisti suurepä raselt elatud elust. Inimesed, kes Cheri vihkasid ja keda Cher kõigest südamest vihkas, kirjutasid tema kohta :

«Ta oli tegelik Eesti Töölisnoorte Ühingu asutaja. 11. oktoob ril 1932. a . toimetati tema korteris läbiotsimine riigivastase kir janduse ja sõjariistade leidmiseks , mis andis tagajärgi. 24. oktoob ril 1932. a . kaitseseisukorda kuulutatud kohtades viibimine keela

tud , sest et ta töötatööliste koosolekutel korduvalt ja järjekind lalt tegi kihutustööd Eestis maksva riigikorra vastu ja ässitas töötatöölisi vaenule valitsusvõimude vastu. Võttis osa 13. märt

sist 1935—18. märtsini 1935 keskvangimaja kommunistide poolt

korraldatud nälgimisprotestist. Relv välja antud partei loal. Mõis tetud surma 9. mail (1942. a . Tallinna Keskvanglast «E » liigi all väljunud vahialune. » Oskar Cher suri parteilist ülesannet täites. Ta jäi Eestisse organiseerima partisaniliikumist vaenlase tagalas. Ta hukati. Tema nimi jääb elama Eestimaa kommunistlike noorte ajalukku. 1940. aasta ilusal septembripäeval astus äsja loodud Lääne maa miilitsajaoskonda Haapsalus Wiedemanni tänavas lüheldane

noormees ja palus korrapidajal August Viltal teatada endast mii litsaülemale. Kuna miilitsaülem Evald Eiche oli Tallinnas koman

deeringus ja tema ajutine kohustetäitja Kustas Miller partei maa

konnakomitees, juhatati noormees parteialgorganisatsiooni sek retäri Priidik Sarapuu juurde.

Kui noormees astus Sarapuu kabinetti, oli seal äsja lõppenud nõupidamine. Istuma olid veel jäänud seinalehe toimetuse liik med rühmakomandör Napritson , passiosakonna ülem Tedder ja

mina (olin tollal miilitsajaoskonna operatiivvolinik ). Kõigi ruumisolijate pilgud uurisid päevitunud punajuukselist 244

ja tedretähnilist odavas hallis ülikonnas noormeest, tema kohme tunud olek ei sobinud kokku terava silmavaatega . «Mis te soovite ? » küsis Sarapuu .

« Sooviksin tulla tööle miilitsasse,» tegi poiss teatavaks. Selle sooviga tulid tollal miilitsasse paljud, aga valida tuli rangelt, kõige paremaid, kõige ustavamaid . Sarapuu nõudmisel jutustas poiss oma eluloo. Selgus, et ta oli juba kuueaastaselt hakanud suurtaluniku juures karja hoidma . Viieteistkümneaasta selt sai temast aga oma isa Martini käealune sepatööl . Kuue teistkümneaastaselt tuli nooruk Haapsallu, kus ta õe abiga, kes töötas Waldmanni kohvikus , sai samasse pagariõpilase ja jooksu poisi koha. Praegu töötas ta sealsamas pagarina. «Teenid kehvasti? » küsis Sarapuu. « Kuidas kehvasti? Pagaripoisina sain palju vähem. Praegu on hea ots ... Leivamuret ei ole ja uue ülikonna sain ka selga ...» «Miks sa siis seda head otsa kinni ei hoia ? » Poiss vaikis nõutult. «Miks sa siis miilitsasse tööle tahad tulla ? »

«Mõtlesin , et on vaja ... Waldmann on endiselt kohviku pere . mees, kuigi on tööliste võim . Endiselt õgivad torte ja kooke rik kad. Kohvikusse tuleb vaid haruharva mõni tööline. Arvasin, et

teil on jõudu vähe, et kord majja lüüa ...» Nüüd ei suutnud meist keegi muiet varjata .

«Ja sina otsustasid oma isikuga meie jõudu suurendada? » küsis Napritson .

« Jah ... Aga kui just vaja ei ole, võin ka mujale minna.» Poiss keeras meile selja ja kavatses väljuda .

«Oota ikka , me pole veel lõpetanud ! » tõreles Sarapuu. Kui noormees ümber pööras, oli ta ilme täielikult muutunud :

see väljendas trotsi , kohmetus oli kadunud. «Mis ma siis enam! Kui ühed töölised teise üle irvitavad, selle

asemel, et kokku hoida, siis pole ka enam korda .» Tõsinesime korrapealt. Poisil oli õigus . Napritson oli hiljuti Saunamäe metsades palke rullinud, Sarapuu sõrmed olid pott

sepatööst kõveraks kooldunud, minu peopesad olid pahklikud adra hoidmisest, Tedderile aga meenusid rasked ajad , mil ta pianis

tina asjatult tööd otsis . Polnud põhjust nalja heita . Nüüd vaikisime kõik kohmetunult. « Kui vana sa oled? » küsis Tedder . « Kaheksateist. »

« Liiga noor. » Poiss elavnes .

« Kuidas noor? Aga kas te tööstaaži ei arvesta ? Rääkisin ju teile . Loobin neljapuudaseid kotte nii et pole asigi. Olen alati mehe eest väljas olnud . »

«Mida teevad isa ja ema , õed ja vennad ? » Ema suri juba siis, kui tema , Jakob, oli kolmeteistkümneaas

tane, isa aga tuli Tõstamaalt , kus ta töötas sepana , Saulepa , kus 245

1922. aastal oli õnnestunud saada väike maatükk. See hingemaa

lapp ei suutnud kaheteistkümneliikmelist peret toita ja paljud lap sed läksid võõrsile tööle.

« Kuidas siis jääb ? Kas võtame tööle? » küsis meilt Sarapuu . «Võiks katsetada , » arvas Napritson , kellele nooruk oli meeldima hakanud . Tedder ja mina arvasime sedasama .

«Mis siis ikka,» nõustus ka Sarapuu. « Kirjuta avaldus ja elu lookirjeldus. Esitame ülemale.» Komandeeringust saabunud ülemale Eichele kanti Kunderist

ette . Ülem kirjutas avaldusele resolutsiooni : vormistada militsio nääri ametikohale.

Nii sai Jakob Kunderist Tööliste- ja Talupoegade Miilitsa Lää nemaa jaoskonna militsionäär .

Nädal hiljem nägin Kunderit miilitsatöötaja Roone kabineti ukse taga koridoris edasi-tagasi jalutavat . « Kuidas läheb ? » küsisin .

« Mis ta läheb ! Näed , ootan . Kutsuti välja . Tahab ise iga uue militsionääriga vestelda .» «Mis siis ikka , see ju tema amet. »

«Tema amet küll, aga miks ta mind oodata laseb? Ise loeb kabinetis ajalehte , nägin seda , mina aga ootan juba tükk aega . » Kabineti uks avanes ja käeviipega andis Roone Kunderile märku sisse astuda . Nähes mind , küsis: «Minu juurde? Astu aga sisse, vaatame koos, mis materjal see meie uus täiendus on . >>

Mind ootasid ühes kriminaalasjas väljakutsutud tunnistajad . Pidin seda juba Roonele ütlema , aga otsustasin ümber ja astu sin koos Kunderiga kabinetti. Kui olime istet võtnud, küsis Kunder Roonelt :

« Miks sa mind oodata lasksid ? Nägin , et lugesid ajalehte .» Vaatasin Kunderit üllatunult. Sellise tooniga polnud ma varem

kunagi kedagi kuulnud Roonega rääkivat . Roone oli Haapsallu tulnud miilitsavalitsuse lähetuskirjaga ja sellega arvestasid kõik, kõige rohkem aga Roone ise. Ta oli lõpetanud Tallinnas Inglise

kolledži ja aspirantide kursused Tondi sõjakoolis . Oma kindla ja vaba esinemisega , võimega igas olukorras enda üle valitseda ,

rahu säilitada imponeeris ta paljudele . Kuuldes Kunderi küsimust , Roone võpatas . Ta ümar nägu aga ei muutunud . Ja kui ta rääkis , oli ta hääl nagu tavaliselt mono toonne ja rahulik. « Kas sa tead , kes ma olen ? « Tean küll. >>

«Ja tead ka , kes sina oled ? >>

« Olen militsionäär ja kommunistlik noor. » «Just nimelt, esimeses järjekorras ikkagi ainult militsionäär . Meil peab aga valitsema range distsipliin . Mis distsipliini aga saaks olla , kui iga militsionäär hakkaks minuga nii rääkima nagu sina . Pead palju õppima . Saad aru ? » 246

«Ei, ei saa. Mida ühist on distsipliiniga sellel , et lasksid mind pool tundi oodata ? »

Roone nägu muutus nagu veidi tumedamaks . Ta tõusis järsult püsti , heitis aga siis pilgu minule ja istus uuesti . « Partei ajalugu õpid ? » küsis ta siis .

«Esimene peatükk on selge.»

«« Lauristini kõnet Ülemnõukogu istungjärgul oled lugenud? » Olen .>> Vaatasin ja kuulasin Kunderit ja imestasin . Kuhu oli jäänud

see kohmetunud ja kogelev poiss, kellena nägin teda esmakord selt Sarapuu kabinetis ? Jakobi silmad põlesid, ta rääkis valja häälega ja ta juttu saatsid energilised käeliigutused. Roone ja Kunder silmitsesid teineteist näiliselt rahulikult. Oli aga ilmne , et nende vahele oli tekkinud mulle arusaamatul põh jusel kui mitte vaen, siis vähemalt antipaatia . Hiljem, kui olime Roone juurest lahkunud, küsisin Kunderilt selle põhjust . «Mulle ei meeldi see , kuidas Roone mind vaatab . Nii vaatasid

mind rikkad kohvikukülalised, kui armetu pagaripoiss nende sil mis nii palju armu leidis , et nende pilku vääris. Selles pilgus on üleolekut , põlgust ja võib -olla ka terake kaastunnet olevuse vastu , keda peetakse endast võrratult madalamaks . Kui ma varem jõud sin seda pilku taluda, siis nüüd, kui ise oleme peremehed, ma seda ei suuda . Ja ei tahagi .» Tollal ei mõistnud ma Kunderit. Arvasin , et oma keevavereli

suses näeb ta seda , mida tegelikult ei ole . Aeg aga näitas , et Jakobil oli õigus : kui saabusid rasked ajad, sai Roonest reetur .

1940. aastal oli Haapsalus kaks kohvikut, mis omanike järgi kandsid Waldmanni ja Dietrichi nime. Neis veetsid oma jõude

aega saksapäraste nimedega eesti rahvusest tantad , kes mitme

sugustel põhjustel olid Eestisse jäänud , kui teised nendetaolised Vaterland'i ruttasid . Need inimesed vihkasid nõukogude korda . Vigases saksa keeles sosistati siin , et kommunistid sulgevat kõik kirikud , seadvat sisse 12-tunnise tööpäeva , kaotavat abielude registreerimise ja sundivat vanemaid oma lapsi kasvatusmaja desse andma , perekonnad aga kaotatavat hoopis. Ühel sombusel sügisõhtul , kui prouad Dietrichi kohvikus klatši sumina saatel kooke sõid ja kohvi peale rüüpasid , kostis kohviku kaugemast nurgast vihane hääl : « Limonaad on mürgitatud ! Kas teil häbi ei ole, ise kommunistlik noor ja püüate mürgitada kuul susrikka Kommunistliku Partei liiget ! » Sõnu saatis toolikolin. Need sõnad oli vene keeles hüüdnud püstikaranud töölisrõivais punase näoga mees laua kõrval seisvale noorukesele ettekand jale, kes vaatas süüdistajat pärani silmi . See oli skandaal , millist oli oodatud , millest oli unistatud .

Skandaali objektiks olid ju tegelased , kes figureerisid ammugi klatšijuttudes , – kommunist ja kommunistlik noor. Ja huvitava 247

Jakob Kunder

maks tegi asja veel see, et teine peategelastest oli rahvuselt venelane .

Kära kohvikus tõusis juba nii suureks, et see kostis tänavale.

Kohvikusse astus nooruke punajuukseline ja tedretähniline milit sionäär, veel üks klatšijuttude tegelane. « Kodanikud , palun rahu ! » kostis nooruki hääl.

Kohvikus muutus vaiksemaks. Mitukümmend silmapaari sihti sid hästiistuvas vormiriietuses seadusemeest. «Mis siin lahti on ? » küsis militsionäär.

«See tahtis mind mürgitada,» osutas punetava näoga mees ettekandjale. « Limonaadist on vaja teha analüüs.» Ettekandja pööras oma abiotsiva pilgu korravalvurile. «Analüüs? Milleks siin analüüs? » küsis militsionäär. « Kas seda ei saaks õiendada analüüsita ? »

Enne, kui protesteerija jõudis vastata , võttis militsionäär laualt limonaadiklaasi ja jõi selle tühjaks. Kahin käis üle ruumi. Kuskilt kostis puruneva klaasi klirinat. Ristlesid üksikud hämmeldunud hüüded :

« Kas ta oma elust üldse ei hooli !>>

« Kutsuge arst ! » « Mein Gott ! >>

Punasenäolisel töölisrõivais võõral hakkas aga korraga kiire. Ta olekski lahkunud , kui militsionäär poleks teda takistanud.

« Teie tulete minuga . » «Milleks? Ma ei süüdista kedagi .»

«Tunnistajaks , kui ma hinge heidan .» 248

Kohvikus valitses jällegi vaikus . Põnevusega oodati , mis edasi saab . Kas tõesti selle huvitava loo lõpp on nii lihtne? Tõepoolest lõppes kõik lihtsalt . Miilitsajaoskonnas hakkas umb keelne venelane , kes tituleeris ennast « kuulsusrikka Kommunist

liku Partei liikmeks » , puhast eesti keelt rääkima .

Järjekordselt oli tabatud provokaator. Militsionäär, kes ta tabas, oli Jakob Kunder .

« Pärast tundsin hirmu ka ,» seletas Jakob.

«Miks ? » ei mõistnud ma Jakobit .

« Kui kodus kõhu täis sõin , tundsin korraga kõhus valu . Ja siis tuli mõte, et ta , kuriloom, võis ju ise midagi limonaadi sisse panna . Miks ta muidu nii enesekindlalt analüüsi nõudis . Ja siis

tundsin hirmu . Mõtlesin , et kui suren , oleks see rumal ja mõttetu

surm. Limonaadijoomine oli poisikese temp . Kui juba riskida ja kui juba surra , siis tuleb seda teha asja eest, mis seda tasub .» Ühel 1940. aasta sombusel sügisõhtul pidasid Läänemaa miilit sajaoskonna punanurgas kommunistlikud noored oma koosolekut .

Maakonna komsomolikomitee sekretär Paul Soesoo soovitas, alg organisatsiooni sekretäriks valida Jakob Kunderi .

Kõik sõnavõtjad iseloomustasid Jakobit heast küljest. Kommu nistlik noor Viidrik Lipp meenutas , kuidas Kunder oli jaoskonda toonud endast palju tugevama mehe, kes oli joobnuna tänaval korda rikkunud . Sealjuures oli Kunder korrarikkujat noominud : « Sa oled ju tööline, selle asemel aga , et aidata teistel töölistel korda luua, rikud seda ise . Kuhu see kõlbab ? >>

Kommunistlikud noored valisid Kunderi ühel häälel algorgani satsiooni sekretäriks .

1941. aasta aprilli algul viidi Kunder kui kohusetruu töötaja üle Tallinna 6. miilitsajaoskonda . Kord maikuus oli Jakob tee

nistusest vabal päeval Haapsallu sõitnud ja me kohtusime juhus likult Karja tänaval . Tal oli seljas hästiistuv hele suveülikond. Pruunid tedretähnid ta noores, suviselt päevitunud näos olid veel silmatorkavamad kui varem .

Kui me teretasime, möödus meist parajasti kaks gümnaasiumi

mütsis tütarlast. Nägus komsomolimärgiga blondiin heitis pik kade ripsmete alt Jakobile koketeeriva pilgu . Eemaldunud meist mõne sammu, kuulsime tüdrukute naerukihinat ja summutatud hüüatust : « Issand , nagu tulekahju ! » Oli ilmne , et hüüatus käis Jakobi juuste kohta . Nende tavaline

punakas toon oli päikeses heledamaks läinud ja juuksed sarna nesid tõepoolest tuleleegiga .

«Mis sa arvad : oli see auhaavamine või kompliment ? » küsis Jakob naerdes . Vastasin , et niisuguse häälega öeldakse ikka komp limente .

Kunderi ettepanekul läksime Waldmanni kohvikusse , sinnasa masse , kus ta oli alustanud oma iseseisvat töömeheelu .

«Minu elu oli juba lörri minemas ,» tunnistas Jakob järsku . Vaatasin talle arusaamatuses otsa .

249

«Möödunud kuul käisin arstlikus komisjonis. Tunnistati mii litsatööks kõlbmatuks . »

« Kuidas nii ? Minu teada oled sa ju terve kui purikas . » « Bürokraatidele see ei loe, et oled terve kui purikas. Nad vaa tavad raamatusse , loevad sulle ette paragrahve, kus on kirjuta

tud, et oled invaliid , ja sa pead seda uskuma . » « Nii see ikka ei ole,» ei saanud ma nõustuda . «Enne kui

paragrahvi otsitakse , peab selleks olema põhjus. »

« No ongi põhjus . Aga see on täpes ! » Jakob viipas kõrvalole

vale uksele. « Näed , sealsamas kukkus jahukott mu vasaku jala peale. Algul oli jalalaba paistetanud nagu pakk, siis paranes ära . »

« Kui ära paranes, siis pole ju põhjust muretseda .» «Vahel hommikuti, postiteenistuse lõpul , andis jalg end tunda . Nagu sipelgad jooksid pöias. Läksin polikliinikusse , et nad vea ära parandaksid . Nemad aga , selle asemel et ravida , otsivad paragrahvi . Kutsusin kirurgi endaga võidu jooksma , et näidata, kuidas jalg töötab . Ja siis ei aidanud muu , kui tuli ministeeriu mis ära käia. Paragrahvijüngrid said pika nina . » Sõja ajal , 1942. aasta suvel kohtasin Jakob Kunderit 300. polgu paiknemise rajoonis. Olin seal , et osa võtta koosolekust, mis pidi toimuma klubi ruumes. Jakob oli mind märganud uksel ja

ħõikas. Ta oli mehistunud : näojooned olid muutunud karmimaks ja ilme tõsisemaks . Ta rääkis , et õppivat polgu koolis ja et temast

pidavat saama ohvitser. Ta tundvat koduigatsust ja olevat mures oma isa , vendade ja õdede pärast, kes olid jäänud okupeeritud Eestisse, ja et polevat teada , kas kodutalu Saulepis ongi enam alles .

« Peaasi , et inimesed oleksid elus , kõik muu ehitame jälle üles , »

ütles ta viimaks nagu lohutades . «Oleks juba aeg sinnapoole lii kuma hakata . »

Sellega lõppeski meie kõnelus, sest klubis algas loeng . Kui Narva lähistel kõmisesid juba meie kahurid ja sünnimaa peatset vabastamist kuulutasid, kohtasin Kunderit Kingissepa lähistel , 300. polgu taktikaõppustel . Jälgides vahekohtunikuna roo dude tegutsemist, torkas silma väheldast kasvu leitnant, kes rüh maga tihedas metsas liikudes kandis seljas raskekuulipilduja alust. Selline pilt oli haruldane ja ma jälgisin meest seni, kuni nägin ta nägu . See oli Kunder.

Ruttasin ta juurde, aga vaevalt sain teda tervitada , kui saa bus rünnakukäsk. Minu imestunud küsimusele, miks ta ise ras

ket kuulipildujaalust kannab – see on ju rühma meeste üles anne - , heitis ta pilgu vahekohtuniku lindile mu sinelivarrukal , tõstis käe kõrva äärde ja raporteeris : « Kannan kuulipildujaalust ülesande täitmise huvides . Mehed on kõik väsinud ja ega ma neist -

nõrgem ole . » 250

1944. aasta oktoober. Öösel , kui okupantidest vabastatud Haap salu puhkas juba rahulikus unes, helendasid Wiedemanni täna vas veel maakonna miilitsaosakonna aknad . Siin uuriti parajasti fašistliku julgeolekupolitsei mahajäetud dokumente . Kõikjal oli näha kiire lahkumise jälgi . Avatud kapiuksed ja laualaekad, põrandale paisatud dokumentide pakid rääkisid maa

ilmavallutajate paanikast. Põrandalt prahi seest leiti Läänemaa julgeolekujaoskonna endise ülema Vassili Vitsa kaanteta , vees kannatada saanud parteipilet. Paksudesse kaustadesse õmmeldud ausate Nõukogude kodanike nimekirjad märkustega « saadud kätte surnult», « erikäsitlus täide viidud » ja « eksekuteeritud» teki tasid õudust. Otsiti ja leiti oma sugulaste , tuttavate ning töökaas laste nimesid .

Vaikiti . Mõtted meenutasid minevikku, inimesi, kellega oldi siinsamas koos töötatud , koos kurvastatud. Neist oli nüüd järele jäänud vaid nimi paberil lakoonilise ja õudse märkusega . Kolm miilitsatöötajat sorteerisid tagaotsitavate kartoteeki , mis

fašistlik politsei oli koostanud . Tuhanded šapirograafil paljunda tud hallist kartongist kartoteegikaardid kõnelesid mõndagi. «Vaadake ! » hüüdis üks miilitsatöötajaist uut pakki kaarte

poleeritud kastist välja võttes . «Fašistid otsisid taga ka Jakob Kunderit !>>

Kaardike käis käest kätte . Keegi luges valjusti :

« Kunder , Jakob Martini poeg . Sündinud seitsmendal augustil tuhande üheksasaja kahekümne esimesel aastal Tõstamaal . Pagar. Vanemate elukoht Saulepa . Lühike, punased juuksed , tedretähni line nägu . Kommunistlik noor . Militsionäär . Arreteerida ja tea

tada Haapsalu poliitilise politsei referendile. Number üks tuhat kuuskümmend kaheksa , neljakümne teine aasta . » Sõnad « kommunistlik noor » ja «militsionäär» olid punase

pliiatsiga alla kriipsutatud. Ka põrandal vedelnud paksu roosade kaantega raamatu « Üle maaliselt otsitavate isikute ja dokumentide üldnimekiri, Julge olekupolitsei V Eesti osakonna 1944. aasta väljaanne» 127. lehe küljelt leiti Jakob Kunderi nimi . Tagaotsitav ... Milline iroonia , kui arvestada , et Kunder Punaarmee ohvitse rina jagas parajasti neile tagaotsijaile hoope .

Vaikiti jälle. Aknaklaase piitsutas oktoobrivihm. Raudteejaamas röögatas vedur .

Vanas tuttavas Haapsalus kohtusime uuesti 1944. aasta sügi sel . Kunderil oli jälle väga kiire nagu alati . Ta ruttas väeossa , mis asus linna lähedal . Seisime postkontori ees ja vestlesime .

« Omakaitselased tapsid mu venna , õe aga küüditasid Saksa maale , » kaebas Jakob nördinult . « Ka Haapsalu rahva hulgas on

fašistid sellist laastamistööd teinud, et haruharva kohtad mõnd tuttavat nägu. Ja Paul Soesood ei ole enam. » 251

Rääkisin Jakobile kartoteegikaardist, mille miilitsatöötajad olid leidnud fašistliku politsei ruumidest. Kunderi nägu tõmbus muigele.

« Kui Berliinini jõuan, küllap küsin fašistidelt , mis nad minust tahtsid ... Võib-olla on mõni tähtis asi ...» See oli mu viimane kohtumine Kunderiga . Eesti NSV Siseministeeriumi hoone fuajee. Seisatan neoon

tuledest valgustatud mustast marmorist mälestustahvli ees. Sinna on kuldtähtedega jäädvustatud langenud kangelaste nimed . Mar morisse on raiutud sõnad : «Teie nimed on surematud , teod unus

tamatud ! » Esimene nimekirjas on Nõukogude Liidu kangelane Jakob Kunder . Sulgedes 18. märtsil 1945 Kuramaal lahinguüles

annet täites oma kehaga vaenlase dzoti laskeava , tegi ta oma nime surematuks .

Ühel 1940. aasta sombusel oktoobripäeval istusin EKP Lääne maa Komitee esimese sekretäri Oskar Cheri kabinetis koos maa

konna julgeolekuosakonna ülema Vassili Vitsa ja miilitsatöötaja

August Roonega. Töötasin tollal Läänemaa miilitsajaoskonna osakonna ülemana .

« Komsomolikomitee sekretär Oltre ei õigusta talle osutatud usaldust ,» rääkis Cher, «tema asemele tuleb uus inimene. »

« Kes? » küsis Vits, keskealine mees , kes oli kaheksa aastat oma

elust pidanud poliitvangina istuma kodanlikes türmides. « Keegi Paul Soesoo nimeline Võrumaa poiss,» vastas Cher.

«Alles päris nooruke, seitsmeteistkümnene , selle eest olevat aga tragi ja hakkaja . »

« Laps,» kommenteeris alati iseteadev Roone. « Noor jah, » nõustus ka Vits , «veidi liiga noor . »

Cher polnud selle arvamusega päri . « Seitsmeteistaastaselt jälitasid mind juba kaitsepolitsei nuhid. Soesoo on Võrumaal komsomoliorganisatsiooni loomisel teinud

tõhusa töö. Kõik räägivad, et poiss pole suu peale kukkunud , mis ette võtab , selle ka läbi viib ja et teab marksismist rohkem kui mõni kahekümne viiene.>>

Roone kael tõmbus punaseks

torge oli ilmselt suunatud

temale . Kommunistide poliitilisi teadmisi kontrollides oli Cher pannud talle kahe .

« Igaühel polnud klikiajal võimalik marksismi õppida, » kaitses ta ennast. !

« Kellel oli ja kellel ei olnud ,» muigas Cher. « Soesool oli, sinul ei olnud . Mõni mees omandas kõrgema poliitilise hariduse vang. las, ja nii kirjutas ka ankeeti . Küsimusele poliitilise hariduse kohta, millise ülikooli lõpetanud , vastas: « Kõrgema poliitilise

hariduse saanud Keskvanglas.» Eks ole nii , Vassili? » « Sa ju tead , et Kumm ise käskis nii kirjutada ,» õigustas ennast Vits. « Ära pilka , õppisid isegi selles «ülikoolis» . » 252

« Öelge mis tahate , aga komsomoli maakonnakomitee sekretä riks temavanune poisike ei sobi ,» jäi Roone kindlaks. « Lenin kir jutas , et kogemused ... » « Ara hakka jälle oma tsitaatidega , » katkestas Cher Roone jutu . «Asi on otsustatud . Soesoo saabub lähemail päevil ja loodame, et noored meie soovitust arvestavad ja ta sekretäriks valivad. » 1940. aasta detsembris võtsin osa maakonna partei- ja nõuko gude aktiivi nõupidamisest, mida juhatas parteikomitee uus sek

retär Jakobson . Cher oli vahepeal valitud ELKNÜ Keskkomitee esimeseks sekretäriks .

Nõupidamisel võttis sõna Vits. Ta rääkis, et ideoloogiline võit lus Läänemaal on antud momendil enneolematult pingeline. Endi sed võimumehed ja nende käsilased on pugenud põranda alla või karjuvad hurraa nõukogude võimule, ise aga ootavad parajat hetke selle võimu vääramiseks .

Sõna võttis ka Soesoo, kes nentis, et maakonnas levitatakse

provokatsioonilisi kuuldusi , millega püütakse inimesi segadusse ajada .

Niisuguses olukorras pidas Soesoo vajalikuks luua lektorite grupp. Sellesse määrati ka mind. Esimese loengu teemaks sain «Töötav talurahvas on proletariaadi liitlane» . Soesoo hakkas mind loengu ettevalmistamisel ise juhendama . Istusin mitu ööd üleval. Kui Soesoo oli loengu teksti läbi luge

nud, tõreles ta : « Sa oled varas . Mida sa mõtlesid, kui seda loen gut koostasid ? »

« Tee ise , kui sa rahul pole, » vastasin talle . « Haavud ka veel ! » imestas Soesoo . «Kirjutad loengu maha ,

see on kõige sandim vargus. Kasutad võõrast materjali , ilma et algallikatele viitaksid . Eduard Pälli kirjutise raamatust « Abiks agitaatorile» oled nii maha kirjutanud, et hea artikkel kaotab poole oma väärtusest. Sind ennast pole aga loengus üldse näha. Kui sa muud ei oska , siis vähemalt selgita kuulajatele, miks sa >

teiste inimeste mõtteid neile ette loed . >>

Tegin loenguteksti kaks korda ümber, enne kui Soesoo rahule . jäi .

« Nüüd läheb,» ütles Soesoo. « Loe sealt midagi ette ja tee seda nii, nagu kuulaks sind saalitäis rahvast. » Sain vaevalt suu lahti teha , kui Soesoo mind katkestas .

« Sa ei oska üldse kõnelda . Vuristad maha nagu algkooliõpi lane .» Ta pidas mulle terve loengu kõnekunstist . Rääkima õppi vat iga inimene suurema vaevata, aga et õppida kõnelema , sel leks tuleb teha suurt tööd , mõni vähem , teine rohkem , vastavalt sellele , kuidas inimesele on selleks suureks kunstiks annet antud .

Terve kuu harjutasin kõnelemist ja käisin koosolekuil Soesood kuulamas . Istusin alati tagumises reas , et ta mind ei näeks , aga

ometi oli iga kord niisugune tunne, nagu vaataks ta rääkides just minu otsa . Oma esituslaadilt meenutas ta jutt pisut maa mehe laia juttu , sisult oli see aga väga tõsine. Ta diktsioon oli 253

äärmiselt selge , kõnele andsid koloriiti aeg-ajalt sisselipsavad võru murdes sõnad .

Järgmisel « eksamil » Soesoo juures kukkusin jälle läbi . « Kõnelemises oled edusamme teinud , aga loengu tekstis oled

liiga kinni,» nentis ta. « Kui sa inimesega vestled ja tahad teda mõjutada, vaata talle otsa . Igale inimesele peab jääma tunne, et sa kõneled temale . »

Kui olin loengu teksti peaaegu et pähe õppinud, lubas Soesoo mind esinema . Närveerisin tugevasti . Haapsalu koolimaja saal oli inimesi puupüsti täis. Mu esimene esinemine suure auditooriumi ees läks enda mee

lest väga pahasti. Keset loengut kustus puldil olev lamp , laest tulev valgus oli aga nii ähmane, et ma ei näinud lugeda . Rääki sin siis peast seda, mis meelde oli jäänud . Pärast loengu lõppu esitati mitu küsimust. Ma ei mäletanud hiljem , mis ma nendele

vastasin . Kui inimesed hakkasid saalist väljuma , hiilisin kõrval ukse kaudu hoovile, et Soesooga mitte kohtuda. Kui aga hoovilt tänavale astusin , ootas ta mind juba seal .

« Paaris kohas komistasid, aga üldiselt polnud esimeseks kor raks viga ,» rääkis Paul . « Pead edasi õppima, et sinust saaks agi taator .>>

17. veebruaril 1941 kinnitati partei maakonnakomitee 19- liikme line agitaatorite kollektiiv, kuhu määrati ka mind .

« Ega sa oma võimete poolest veel agitaator ole ,» ütles Soesoo mulle õnne soovides . «Aga sa võid selleks saada . Kolmekümne seitsmest kandidaadist jäi sõela peale vaid üksteist. Sinu kandi datuuri esitasin mina . Ära siis alt vea .»

Varsti pärast Suure Isamaasõja algust toimus maakonna par teikomitees nõupidamine .

« Tuleb kohe hakata relvastatud abijõude organiseerima ,» rää . kis seal Soesoo . « Kommunistid , kommunistlikud noored ja par teitud aktivistid peavad õppima relvi käsitsema , peavad õppima hästi laskma . »

Partei maakonnakomitee tegi Preditile , Vitsale ja Soesoole ülesandeks luua võitluseks metsavendade vastu ja vaenlase või

malike õhudessantide ning parašütistide hävitamiseks relvastatud salga . Kui nõupidamiselt lahkusime, hõikas mind Soesoo.

« Olid miilitsas relvaspetsialist , pead mind õpetama tulirelyi

käsitsema . Ma oskan ainult spordipüssi lasta. Polnud varem mõt teski , et niisugust asja vaja läheb . Kuidas ma teiste käest nõuan, kui ise ei oska ? >>

Juba järgmisel päeval harjutasime Soesooga lossipargi kõrgete

kivimüüride vahel ajutiseks lasketiiruks kohandatud maa - alal laskmist .

Esimeste laskude puhul käitus Soesoo nagu algaja ikka . Nagaani päästikule surumisel relv vopatas ja toru ots vupsas

üles. Muidugi lendas kuul üle märgi kivimüüri. Panin Soesoo 254

lamama ja ta laskis nagaanist toelt, sellist asendit muidugi ükski laskemäärustik ette ei näe.

«Vaat kus sunnik ! » rõõmustas Paul , kui vaatasime kuuliauku, mis ulatas üle kümnenda ringi piiri . « Natuke veel , ja olekski kümme. » Niipea aga , kui ta laskis käelt , oli märkleht jälle tühi.

Võtsin relvast padrunid ja ulatasin Paulile tühja püstoli. « Proovi nüüd . »

Soesoo sihtis. Toru ots värises , aga üles ei nõksatanud . Tead mine , et päästikule surumise järel kõlab pauk, pani laskja käe võpatama ja kuul lendaski märgist mööda .

Terve nädala kostsid varahommikul lossiaiast paugud. Esime sel hommikul ajasid need postimilitsionääre ärevusse, hiljem aga juba teati , et seal harjutab Soesoo .

Ühel päeval näitas Soesoo mulle purukslastud südamega märk lehte . Ta oli välja lasknud seitsekümmend üheksa silma .

«Vaata ,» ütles ta veidi uhkeldades, « algaja kohta pole vigagi. Nii et nagaanist sain jagu . » Nüüd tahtis ta harjutada laskmist automaatrelvast.

Soovitasin tal pöörduda Haapsalu linna komandandi vanem leitnant Saveljevi poole. Temale allusid ka garnisoni relvalaod . Peagi hakkas hommikuti lossiaiast kostma automaaditärinat.

« Nüüd olen võimeline kõigile laskmist õpetama ,» kinnitas Paul mulle rahulolevalt .

Juuli alguseks oli loodavasse võitlussalka astumiseks antud üle kahesaja sooviavalduse. Õpetama hakkasid noori vabataht

likke sõjaväeteenistuse läbi teinud spetsialistid , aga Soesoo nõu anded ja märkused õppuste kontrollimisel näitasid , et mees asja tundis .

Soesoo vestles formeeritava hävituspataljoni iga võitlejaga . « Kardad ? » oli ta küsinud sanitar Helene Navrotskilt, kui pataljon

lahingusse saadeti , ja ise vastanud : «Teisiti ei saagi olla . Loodus on andnud inimesele elu alalhoiu tungi . Tahta elada tähendab

karta surma . Kangelane pole see , kes hirmu ei tunne, vaid see, kes hirmutunde võidab . >>

1941. aasta 9. juuli. Olin hävituspataljoniga saabunud lahin guretkelt Pärnumaalt ja lamasin palavikuga parteikomitees dii vanil . Mu ümber sõelusid närviliselt kiirustavad ja askeldavad inimesed . Mõni neist pöördus mu poole küsimusega , ruttas aga ise edasi , mind ära kuulamata .

Liikusid kuuldused, et Pärnu oli langenud fašistlike vägede kätte ja sakslaste suured tankikolonnid liiguvad Lihula poole. Siis kuulsin Soesoo häält. Ta märkas mind ja tuli mu juurde .

Rääkisin talle oma haigusest . Pärast Koonga vallamaja vabas tamist metsavendadest olin joonud kaevurakkel seisvast ämbrist

vett , õigemini jõudnud sealt rüübata sõõmu , enne kui hävituspa taljoni komissar Navrotski jõudis võitlejaid selle eest hoiatada ,

kuivõrd olevat ette tulnud vee mürgitamise juhte. Maahaigla val vearst nentiski mul mürgituse sümptoome ja tahtis mind haig 255

lasse jätta . Jakobson aga laitis selle mõtte maha . Olukorra kriiti lisuse tõttu polevat võimalik haavatuid ja haigeid hävituspatal

jonlasi haiglast evakueerida, juhul kui Haapsalu peaks langema. Kinnitasin Soesoole, et andmed suure tankikolonni liikumise kohta Lihula suunas pole usutavad . Alles eile olin Pärnu ümb

ruskonna sidekomando ülemana läbi sõitnud ja veendunud, er Saksa regulaarväeosi seal polnud. Kuigi metsavendade jultumus lubas oletada , et nendega on liitunud Saksa parašütistid, ei või nud need jõud saada ohtlikuks ei Pärnule ega Lihulale, Haapsa lust rääkimata . Hiljem selgus, et mul oligi teatud mõttes õigus. Sakslased püüdsid Pärnust Lihula poole edasi tungida suhteliselt väikeste jõududega, tankikolonni aga polnud ollagi. Soesoo rääkis,et olukord maakonnas muutub iga päevaga ras . kemaks. Metsades redutajatele oleyat Saksa lennukeilt relvi alla visatud. Vigala ja Velise metsavennad olla ühinenud Saksa lan

gevarjuritega ja valmistuvat ründama valdade täitevkomiteesid . Olukorra tegevat keerulisemaks veel see, et omal ajal oli nõuko gude võimuorganitesse pugenud inimesi, kes nüüd osutusid ära andjateks .

Samal päeval sõitsin koos teiste haigete ja haavatutega Haap salust välja, et evakueerida tagalasse. Kui autobuss Tallinna turuplatsil peatuse tegi , tuli sinna kõikide üllatuseks Soesoo koos

grupi hävituspataljonlastega . Nad olid valehäire tõttu suure kii rusega Haapsalust lahkunud ja kavatsesid nüüd sinna tagasi sõita. Soesoo kontrollis kõigi evakueeritavate meeste relvi . Minu

7,65-mm püstolil oli vaid üks tagavaramagasin. «Vähe, » ütles Paul ja üks võitleja andis mulle mitu peotäit padruneid .

« Teil võib palavaks minna ,» hoiatas Soesoo. «Metsavennad kütivad Narva maanteel meie autosid . Olge valvsad ! »

Ta surus hüvastijätuks mu kätt. « Parane ja tule varsti tagasi , » ütles ta . Ei teadnud ma siis, et see oli jumalagajätt alatiseks. Naasin Haapsallu alles kolme aasta pärast, 1944. aasta sügi sel . Mind oli määratud Läänemaa sõjakomissariaadi osakonnaüle maks .

Linn oli täis fašistide kiire lahkumise jälgi . Majahoovidel vede les mööblit ja majakraami, mida polnud jõutud kaasa võtta . Ame tiruumide põrandaid katsid dokumentide virnad, mis olid jäänud hävitamata .

Wiedemanni tänaval fašistliku julgeolekupolitsei ruumides sor

teerisid miilitsatöötajad okupantide salajasi materjale. Arvutud toimikud nimekirjadega tapetute ja hukatute kohta, märkustega « eks » tekitasid õudust .

« Näete, siin on Roone nimi !» hüüdis äkki keegi. Tõepoolest, dokument tõendas, et Roone oli nende väheste hul

gas, kes oli üle läinud fašistide poole. Väikese grupi omasuguste eesotsas oli ta püüdnud üle võtta miilitsa relvaladu . Seal oli ta saanud haavata ning pärast lühikest tulevahetust võeti kinni . 256

i

Otsisime andmeid Paul Soesoo kohta . Ühest nimekirjast leid sime märkuse : « Surmas enese ise Hiiumaal . » Üksikasjad jäid paraku teadmata. Arvati , et Hiiumaa viimasest kaitselahingust osavõtjad on kõik hukkunud. Alles 1966. aastal avastati Pauli

võitluskaaslane, kes kõike oli pealt näinud , ja Soesoo kangelas tegu muutus ajalooliseks tõeks. Kui sakslased püüdsid Tahkuna poolsaarelt vaenlase rõngast läbimurdnud Soesood ja ta seltsi mehi vangistada hävituspataljonlastel oli lõppenud laske moon – , avas Soesoo granaadi ja viskas selle enda ette. Surm oli silmapilkne . Johannes Sau , mees, kes kangelase surma pealt nägi , jutustab: « Siis kostis sealt, kus lamasid Soesoo, Oinas, Üksik ja Madisson, granaadiplahvatus. Meie koos Vilta ja Kär neriga olime neist kuue-seitsme meetri kaugusel . P. Soesoo oli granaadi lahti tõmmanud , et mitte elusalt vaenlase kätte sat tuda . »

Nii suri Läänemaa komsomolikomitee esimene sekretär

Paul

Soesoo .

1940. aasta septembris tuli miilitsajaoskonda sümpaatne noor mees ja avaldas soovi astuda miilitsa teenistusse. Miilitsaülem Eiche kutsus välja rühmakomandör Napritsoni ja käesolevate

ridade autori ning küsis meie arvamust. Tollal komplekteeriti miilitsa isikkoosseis neist , keda soovitas kaks partei liiget . Kuna

olukord nõudis miilitsa kiiret komplekteerimist, tuli soovitada ka isikuid , keda varem ei tuntud ja kelle kõlblikkus miilitsatööle tuli

lühikese ajaga kindlaks teha . Eiche arvestas meie soovitusi .

« 7. septembril sain kahekümneseks, » rääkis poiss Eiche küsi musele vastates . « Sündisin Hiiumaal Käina vallas. 1928. aastal

tulin koos vanematega Haapsallu, 1937. aastal astusin Haapsalu gümnaasiumi , mille tänavu lõpetasin . Isa on ehitustööline, ema

kodune. Kuna isa töö ei võimaldanud perekonnale normaalset äraelamist, töötasin suvevaheaegadel maal talutöödel ja pärast

kooli lõpetamist ehitustöödel Ungrus . Elan Pariisi tänav 19 . Oskan inglise ja saksa keelt , 7. septembril võeti mind vastu kom somoli . »

Poisi elulugu oli lühike ja mittemidagiütlev nagu paljudel noor tel , kes tulid end miilitsasse tööle pakkuma. Vestlesime noorme

hega tund aega ja veendusime, et ta oli poliitiliselt rohkem arene nud kui paljud teised temavanused . Ta teadis üht - teist partei ajaloost ja oskas juunisündmustele Eestis anda õige hinnangu . Oma sümpaatse olemisega ja haritud inimesele omase loogilise jutuga võitis ta kohe meie poolehoiu . Kirjutasime samas poisile vajalikud soovitused .

Nii sai Viidrik Lipust miilitsa rajoonivolinik . Varsti võitis noor miilitsatöötaja kogu jaoskonna isikkoosseisu sümpaatia . Oma ametiülesandeid täitis ta kohusetruult , võttis

aktiivselt osa komsomolitööst, sammus poliitõppustel esirinnas,

oli kaastöötajatega suhtlemises abivalmis, sõbralik ja viisakas. 17 Mina, kommunistlik noor

257

Viidrik Lipp

Lipu viisakuse kohta heideti isegi nalja . Näiteks oli ta ühe huli

gaani ülekuulamist alustanud sõnadega: «Vabandage, et ma esi tan ebadelikaatseid küsimusi, aga oma ametikohustuste tõttu olen sunnitud seda tegema . » Varsti edutati Viidrik Lipp krimi

naaljälituse operatiivvoliniku ametikohale. Kui J. Kunder viidi üle Tallinna , valiti V. Lipp miilitsa komsomoli algorganisatsiooni sek retäriks .

Maikuust kaotasin Lipuga otsese kontakti , sest mind suunati

miilitsast tööle maakonna parteikomiteesse ja mu kohtumised temaga olid juhuslikud . Mäletan, et miilitsatöö arutamisel partei

komitees ütlesid miilitsa poliitjuht Sarapuu ja kriminaaljälituse vanemoperatiivvolinik Miller Lipu kohta kiitvaid sõnu . Nüüd , kus mu viimasest kohtumisest Viidrik Lipuga on möö dunud üle kolmekümne aasta , kohtasin ma arhiivides miilitsa

ajaloo kohta materjale otsides jälle ta nime. Arhiivimaterjalid jutustavad , et Viidrik Aleksandri p . Lipp , sündinud 1920. aastal, on 7. juulil 1943 paigutatud Tallinna TKL -i ( töö ja kasvatuse

laager ) ja et ta on sinna toodud politsei arestimajast kui kommu nistlik noor ja miilitsa operatiivvolinik, kes on kinnipeetav B IV osakonna ( poliitiline politsei ) järgi . 7. augustil 1944 on ta antud Jupo (Julgeolekupolitsei ) korraldusse.

Tollal , mil Nõukogude armee kahurimürin kuulutas Tallinnale peatset vabastamistundi, polnud nn . karistust projekteerival komis jonil enam aega formaalsusteks . « Õudse kolmiku » liikmed val mistusid jalga laskma . Tuhandete trafaretsete märkuste kõrvale « Lahkus « E » liigi all » , « Erikäsitlus täide viidud » –, millel oli 258

Albert Roosi

natuke nagu seaduslikkuse hõngu juures , tekkis dokumentidesse uus väljend: « Antud Jupo korraldusse .» Selle mittemidagiütleva lause sisusse toob selgust arhiividoku ment -- ENSV siseministri käskkiri :

« Kustutada miilitsatöötajate nimekirjast endine SaRK- i Lääne maa Miilitsajaoskonna operatiivvolinik Viidrik Aleksandri p .

Lipp , kelle fašistid 1944. a. hukkasid .Alus: Läänemaa Perekonna

IT: I

32

seisuaktide büroo tõend , välja antud 2. jaanuaril 1945. a . » Viidrik Lipp oli üks paljudest kommunistlikest noortest, kes andsid oma elu nõukogude võimu eest . 1940. aastal , kohe pärast juunisündmusi äratas Läänemaa par teiaktiivi koosolekuil tähelepanu pikk, tugeva kehaehitusega noor mees, kes rääkis vähe , aga kui sõna ütles, siis oli see ka niisu gune ütlemine, millega tuli arvestada . See oli Vigala noormees Albert Roosi . Sirgunud paljulapselises käsitöölise perekonnas ( Albertil oli seitse venda ja neli õde ) , sai ta juba maast-madalasť tunda ülekohut, mis valitses klassiühiskonnas. Juba noorukina oli

ta sunnitud ülalpidamist teenima raske, kuid vähetasuva juhus

Tâ :

mi

liku füüsilise tööga . « Töölistega ühiselt oma saatust arutades sisenes minus kustu

matu viha tolleaegsete suurnikkude ja kapitalistide vastu, » kir jutas A. Roosi .

12:

-

Sellepärast saigi Albertist nõukogude võimu esimestest päeva

ca

dest alates tulihingeline ja aktiivne uue elu ehitaja , võitleja uue ühiskondliku korra eest .

259

Juulikuus võeti ta vastu EKNU-sse, augustikuus aga parteisse. « Korralik, kohusetruu ja võimeline täitma raskeid ülesandeid, » iseloomustas Albert Roosit EK ( b ) P Läänemaa organisaator

Oskar Cher. Kui valdadesse saadeti parteikomitee töötajaid mingi ülesandega , ütles 0. Cher tihti : «Vigalasse pole vaja kedagi saata, Roosi ajab seal asja jutti. » Et nende sõnade kaalu mõista,

peab meenutama , et Vigala oli tollal koht, kus partei- ja nõuko gude aktivistil oli raske töötada. Paljud suurtalunikud vihkasid nõukogude võimu ja püüdsid igati uue elu arengut pidurdada. A. Roosi aga võttis oma noortele õlgadele (ta oli 20 -aastane) kogu uue elu ehitamise raske koorma . Ta oli EKNU Vigala valla

organisaator, hiljem

parteialgorganisatsiooni sekretär, Rahva

Omakaitse ülema abi , hiljem miilitsavolinik . Ta esindas Vigala kommuniste EK (b ) P Läänemaa I konverentsil ja maakonna kom muniste EK ( b ) P IV kongressil .

Veebruaris 1941 saatis partei maakonnakomitee A. Roosi Puna armee poliitjuhtide kooli . Lõpetanud sõjakooli , sai Albert Roosist Punaarmee ohvitser. Ta võitles Suures Isamaasõjas vihatud vaen lase vastu niisama ennastsalgavalt, kui ta oli võidelnud uut elu ehitades Vigalas. 1942. aasta detsembri lõpus, pärast ägedat lahingut iidse Vene

linna Velikije Luki vabastamiseks , saatsid 300. Eesti laskurpolgu 120 mm patarei sõdurid oma raskelt haavatud poliitjuhi leitnant Albert Roosi sanitaarpataljoni . 29. detsembril suri Roosi saadud raske haava tagajärjel . Ta on üks paljudest, keda kaua mäletatakse, kelle nimi täiendab kommunistlikest noortest võrsunud kangelaste nimekirja .

Aleksander Valkonen Aleksander Valkonen on sündinud 17. veebruaril 1921 Tallin

nas. Lõpetas 1951. aastal EKP Keskkomitee Vabariikliku Partei kooli ja 1957. aastal NLKP Keskkomitee Kõrgema Parteikooli.

NLKP liige 1945. aastast alates. 1941. aasta jaanuarist oli ELKNU Keskkomitee instruktor. Sõja algpäevist kuulus 1 Eesti kütipolku, Tallinna kaitselahingus sai raskesti haavata. 1942. aas tal õppis Mõškino komsomoli- ja parteiaktiivi kursustel. Seejärel oli komsomolitööl Tšuvaši ANSV-s ja ELKNÜ Keskkomitees Moskvas ja Leningradis, pärast Eesti NSV vabastamist oli ELKNÜ Harju Maakonnakomitee esimene sekretär ja töötas ELKNÜ Keskkomitee aparaadis. Oli ELKNÜ Tallinna Oblasti

komitee esimene sekretär. 1953. aastast alates parteitööl EKP Keskkomitee aparaadis ja 1957–1967 EKP Pärnu Linnakomitee esimene sekretär. 1967. aastast kuni pensionile siirdumiseni 261

*1976 . aastal Eesti NSV Siseministeeriumis valitsuse juhataja . Korduvalt valitud ERP Keskkomitee, ELKNO Keskkomitee ja selle büroo liikmeks, EKP Pärnu Linnakomitee ja selle büroo

liikmeks. Eesti NSV Ülemnõukogu VI ja VII koosseisu saadik. Autasustatud kahe Tööpunalipu ordeniga ja ordeniga «Austuse märk», medalitega ning Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi au kirjadega.

MÄLESTUSI KOMSOMOLITÖÖST 1940. aasta juunirevolutsiooni sündmused olid selleks tõuke

jõuks, mis suunasid tuhandeid tööinimesi oma veendumuste alu sel aktiivsele osavõtule ühiskondlik-poliitilisest tegevusest . Nii oli

see ka minu töökohas, tollal Tallinnas Laial tänaval asuvas keskkütte- ja veevärgiettevõttes, kus töötasin montöör- lukksepa abina .

Töötajate poliitilistest meeleavaldustest juunis-juulis võtsin osa koos oma kollektiivi töötajatega. Revolutsiooni algpäevil astu sin Rahva Omakaitse ridadesse, kuhu mind võeti vastu sinna juba varem astunud töökaaslaste soovitusel . Juulis aktiviseerus

ettevõtte ametiühinguorganisatsiooni tegevus . Koosolekutel võeti ühingusse vastu hulgaliselt uusi liikmeid. Revolutsioonipäevadel korraldati arvukalt selgituskoosolekuid, kus esinesid tuntud revolutsioonitegelased , ning elanike huvi nende vastu oli suur . Üks koht , kus esineti noortele, oli endine

Noorte Meeste Kristliku Ühingu maja Laial tänaval , kuhu nüüd oli koondunud Eestimaa Kommunistliku Noorsooühingu Tallinna linnaorganisatsiooni keskus. Käisin selles majas sagedasti ja võt sin osa seal korraldatavatest üritustest . Neilt esinemistelt on eriti meelde jäänud see , mida räägiti kommunistliku noorsooühingu osast ja ülesannetest Nõukogude riigi elus . Teadsime noorsooühingust veel vähe , kuid sellest rää

giti veenvalt, lugupidavalt ja isegi aukartustäratavalt . Komsomo list oli juttu ka noorte mõttseas ekaa, kellega olin koos Rahva Omakaitses. Koos aval

slastega kirjutasimegi mõnede dused EKNU - sse astumiseks ning esitasime need Tallinna linnakomi teele .

1940. aasta augustis, päeval, mil minu avaldus läbi vaadati , oli Laia tänava maja täis sagivaid noori . Toas , kuhu mind suu nati , istus laua ääres 3–4 inimest . Kahte neist tundsin, need olid 262

Tallinna linnakomitee instruktorid J. Kaasik ja B. Šeer . Mul tuli

jutustada elulugu ja rääkida oma tegevusest Juunirevolutsiooni päevil . Tunti huvi, kas olen osa võtnud põrandaalusest revolut

sioonilisest liikumisest , kas on selles osalenud minu vanemad ja sugulased , mida tean Kommunistlikust Internatsionaalist , Marxist, Engelsist, Leninist , Stalinist jne . Küsimuste ring oli väga ula tuslik. Püüdsin neile jõukohaselt vastata , kuigi tundsin , et nii

mõneski kohas jäi teadmisi väheseks. Pärast komisjoni liikmete

nõupidamist teatati, et olen vastu võetud Eestimaa Kommunist likku Noorsooühingusse . Koos noorsooühingusse vastuvõtmisega sain ka esimese komso moliülesande – luua oma töökohas komsomolirakuke (algorgani satsioon ) . Meie ettevõtte tööliskollektiiv ei olnud suur ja ka kom somoliealisi noori oli vähe, kuid nad võtsid innukalt osa puna nurga sisustamisest , andsid välja seinalehte. Korraldati vestlusi ,

koosolekuid ja mitmesuguseid meelelahutuslikke üritusi . Selgitasin oma eakaaslastele kommunistliku noorsooühingu osa ja ülesandeid ning ka seda , kuidas vormistada dokumente ühin gusse astumiseks .

Meie ettevõttes peetigi noorte koosolek komsomoliorganisat siooni moodustamiseks. Algorganisatsiooni sekretäriks valiti mind . Tean, et mõned kohalviibivad noored

ei olnud

veel

EKNÜ- sse vastu võetud, parimal juhul olid vaid esitanud aval duse Tallinna linnakomiteele . Oli neidki , kes polnud sedagi tei

nud ja tulid koosolekule puhtast uudishimust. Tegutsesime fol perioodil nii, nagu meie tookordsed teadmised ja oskused luba sid . Eestikeelset komsomolialast kirjandust, millest olnuks võima lik juhinduda , polnud eriti saada .

Ühel 1940. aasta detsembri lõpupäeval kutsuti mind ootama tult ELKNÜ Tallinna Linnakomiteesse. Instruktor J. Kaasik tea tas , et minuga soovib vestelda ELKNO Keskkomitee sekretär

kaadri alal J. Telman . See oli minusuguse verivärske kommu nistliku noore jaoks suur sündmus . Samal ajal oli välja kutsutud

ka Eesti Tarbijate Kooperatiivi komsomoliaktivist Voldemar Salu saar .

Vastuvõtt ELKNU Keskkomitees Kreuksi tänaval oli soe ja

südamlik. Meile esitati konkreetseid, asjalikke küsimusi ja huvi tuti , mida teevad meie ettevõtte noored , milline on nende meele olu .

Väljakutse mõte seisnes aga selles , et seoses Viktor Piirsoo suunamisega ELKNÜ Tallinna Linnakomitee sekretäriks oli Kesk komitee aparaati vaja uusi töötajaid ning ELKNÜ linnakomitee oli selleks soovitanud meid . Kahtlesin , kas tulen toime , sest vaja

likke teadmisi selliseks tööks polnud mul üldse. J. Telmani vas tus oli lühike ja resoluutne : « Kes mind või kõiki teisi revolut sioonitegelasi on õpetanud ? Tuleb ise õppida ja kõige parem õpe taja on elu ise, praktiline töö ja tegevus inimestega.» Sellega tuli nõustuda .

263

Asusime V. Salusaarega tööle 1941. aasta jaanuari alguses. Esi mesel tööpäeval tutvustati mulle ELKNÜ struktuuri , Keskkomitee aparaadi ülesandeid ja komsomoli linna- ja maakonnakomiteede

tegevust. Tööle määrati mind instruktorina kaadri alal ja ma allu sin J .: Telmanile ( teda asendas 1941. aasta kevadest L. Valter ) .

Karl Raesaar kirjutas välja töötõendi ja sellest päevast alates oli mu edasine tegevus paljude aastate jooksul seotud praktilise kom somolitööga . Mis on sellest ajast meelde jäänud ? Alguses tuli korrastada komsomoli linna- ja maakonnakomiteede töötajate kaadrialaseid

dokumente. Neid oli kogunenud päris palju . Pidin hankima ja täpsustama mitmesuguseid ankeetandmeid, koostama nimekirju linna- ja maakonnakomiteede liikmete kohta , pidama kaadrialast kirjayahetust jne.

1941. aasta jaanuaris toimusid Eesti NSV-s täiendavad saadi

kute valimised NSV Liidu Ülemnõukogusse. Kogu Tallinna kom

somoliaktiiv võttis valimiskampaaniast osa, ka paljud Keskkomi tee töötajad tegutsesid valimiseelsetel päevadel agitaatoritena. Mulle ja minu grupile oli selleks eraldatud Viru tänava piirkond, valimiste päeval aga olin Keskkomitee esindaja Pika tänava vali misjaoskonnas . Need olid mulle ja paljudele tuhandetele minu eakaaslastele esimesed valimised , kus esmakordselt kasutasime valimisõigust . Veebruaris toimus üleliiduline suusakross Punaarmee 23. aas

tapäeva tähistamiseks. Tallinnas kujunes see suuskade vähesuse tõttu põhiliselt jalgsimatkaks. Määratud päeval rändasid sajad linna noored jalgsi Pirita ja Merivälja suunas . Oli noortele omast

tegutsemistuhinat ja erksat meeleolu . Tagasiteel Tallinna , kusa gil praeguse purjespordikeskuse juures , seisis aurav katel ja valge põllega kokaemand kostitas kõiki sooja supiga . Üritus läks toredasti korda, noorte meeleolu oli suurepärane.

Noortepäraseid tegemisi väga erinevatel aladel oli tol perioo dil palju . Ei mäleta, et keegi oleks otsinud põhjust nendest kõr valehiilimiseks. Kõik oli uudne ja meeliköitev, suur oli tahtmine nendest üritustest isiklikult osa võtta .

Olin parajasti kutsealune ja meile korraldati riigikaitsealaseid vestlusi ja õppusi . Kõik see toimus pärast tööaega. Spetsiaalselt

kutsealustele oli organiseeritud vene keele õppus kaks korda näda las praeguse Tallinna 21. Keskkooli ruumides. Meenub söelaeva de lossimine Tallinna sadamas . Koos Tallinna

komsomoliaktiiviga töötasid seal ka Keskkomitee inimesed. Seda küllaltki rasket ja tolmust tööd tegid rõõmsameelselt ka linna komsomoliaktiivi tüdrukud.

1941. aasta veebruaris kehtestati Eesti NSV- s komsomoliorgani

saatorite ametikohad vabariigi valdades , mõningates õppeasutus tes ja suuremates tehastes . Sellega laienes kaadrialane tegevus tunduvalt , ees seisis suur tööpõld uute töötajate valikul ja nende ettevalmistamisel. 264

ELKNU Keskkomitee pööras suurt tähelepanu linna- ja maa

konnakomiteede praktilise tegevuse suunamisele, töökogemuste üldistamisele, kaadri valiku ja kasvatamise küsimustele . Keskko

mitee töötajad viibisid sageli kohalikes komiteedes, korraldati komsomoliaktiivi õppusi , seminare ja nõupidamisi nii keskuses kui ka kohtadel .

ELKNU linna- ja maakonnakomiteede palgaline koosseis oli väike. Vaatamata sellele toimus kõikjal mitmekülgne noorte tege vus ja seda enamasti komsomoliaktivistide eestvedamisel . Tööta

sid mitmesugused huvialaringid, korraldati poliitloenguid, tegut sesid vene keele õpperingid , poliitringid, isetegevus-, kehakultuuri ja spordikollektiivid jne. Sõjaeelsel perioodil viibisin Pärnu , Järva , Viljandi , Võru, Valga ja Tartu maakondades . Eriti on meelde jäänud aktiivne tegevus Pärnumaal komitee sekretäri , hea ja energilise organisaatori

V. Kivi juhtimisel . Maakonnakomitee ruumid olid alati tulvil noori , suurt tähelepanu pöörati komsomoliaktiivi kasvatamisele. Mäletan , et ühele õppusele ilmus Kihnu saare komsorg ( nime ei mäleta ) , kes külmal talvel oli tulnud jalgsi mandrile üle jääta nud ja tuisuse mere. Tema ilmumist tervitati hurraahüüete ja tugeva aplausiga . Seoses EKNÜ vastuvõtmisega ÜLKNÜ koosseisu käis kogu ELKNÜ töö juba ULKNÜ põhikirja alusel . Kõikjal linna- ja maa konnakomiteedes, algorganisatsioonides organiseeriti põhikirja õppimist . Seda õppisid ka ELKNÜ Keskkomitee töötajad . Suurt abi osutas mulle nii komsomoli põhikirja tundmaõppimi

sel kui ka komsomoli organisatsioonilise töö praktiliste küsimuste lahendamisel Keskkomitee instruktor I. Mettus . See suurte koge mustega , tagasihoidlik ja abivalmis seltsimees oli suunatud tööle ELKNÜ Keskkomiteesse ÜLKNU Keskkomitee soovitusel . Mäle

tan , et ta toimetas ELKNÜ Keskkomitee ajakirja « Noor Lenin lane » konsultatsiooninurka komsomoli põhikirjast . Peamiselt ise koostas ta küsimused ja ise ka vastas . Sageli vestles noorte töö tajatega ka ELKNU Keskkomitee sekretär Moorits Ork.

22. juunil algas Suur Isamaasõda . Sain sellest teada sõjapäeva hommikul ELKNU Keskkomitees , kuhu olid häirekorras kutsutud

kõik aparaadi töötajad . Sel ajal ei uskunud keegi meist , et sõda

kujuneb nii pikaks ja äärmiselt raskeks kogu nõukogude rahvale . Jälgisime tähelepanelikult sõjasündmusi, kuid rõõmustavat esi algu midagi polnud . Kogu Keskkomitee kollektiiv oli kohal ja täi tis juhtkonna ülesandeid.

See võis olla sõja viiendal või kuuendal päeval , kui kõik kom somoli linna- ja maakonnakomiteede sekretärid Tallinnasse kut

suti . Nõupidamist juhatas ELKNU Keskkomitee esimene sekretär 0. Cher , ja sellest võtsid osa ka Keskkomitee vastutavad tööta

jad . Toimus asjalik ja konkreetne jutuajamine vabariigi komso moliorganisatsiooni ülesannetest sõja tingimustes. Need seisne 265

sid valvsuse tugevdamises, komsomoli osavõtus kaitsesalkade organiseerimisest, võitluses paanika vastu jne. Ühtlasi anti kor raldus valmistada ette evakuatsiooniks kogu komsomoli dokumen tatsioon : komsomolipiletid , arvestuskaardid, linna- ja maakonna komiteede protokollid , aktiivi nimekirjad , finantsdokumendid . Kir jad tuli hävitada . Kõik evakueerimiseks ettevalmistatud dokumen

did pidime üle andma kohalikele parteikomiteedele kui arhiivima terjali.

Selle töö läbiviimiseks ja olukorraga tutvumiseks komandee riti kohtadele ka ELKNU Keskkomitee esindajaid . Mulle määrati Võrumaa . Sõitsin välja rongiga järgmise päeva õhtul koos sõja lis -kehakultuuriosakonna instruktori Georg Tiitsuga , kes suun

dus sama ülesandega Petseri maakonda. Tartus teatati , et rong enam edasi sõita ei saa , millal sõit jätkub , pole teada . Võtsime südame rindu ja seadsime sammud Tartu parteikomiteesse. See

võis olla umbes kell neli hommikul . Meid võttis vastu parteiko mitee sekretär Ilmar Kruus. Vabandasime tülitamise pärast vara sel hommikutunnil . Meie mure kuulati tähelepanelikult ära ja juba

10—15 minuti pärast sõitsime parteikomitee autoga Võru suunas. Ilm oli vaikne, tõotas tulla soe ja päikesepaisteline päev . Teel Võrru aga torkasid silma viltuvajunud telefonipostid ja maantee kraavides mahajäetud autod . Saabusin Võrru. Kohal oli maakonnakomitee sekretär Eduard

Tamm ja komitee töötajad . Keskkomiteest saadud korraldusi oli

juba asutud täitma ja töö lõpetati mõne päeva pärast . Olin mõned korrad telefoniühenduses G. Tiitsuga , kes teatas , et sakslased pommitavad Petseri ümbrust.

Tagasi Tallinna jõudsin juuli algpäevil . ELKNÜ Keskkomitee ruumides leidsin eest vaid telefonivalve ja finants-majandussek tori juhataja . Kõik vastutavad töötajad olid suunatud täitma kõr gemalt poolt antud ülesandeid ning oma tööst maakonnas ei saa nud ma kellelegi ette kanda . Samas sain ka teada , et parajasti

moodustatakse I Tallinna töölispataljoni ja sinna on astunud juba paljud linna komsomoliaktivistid ning ELKNU Keskkomitee töötajad, sealhulgas ka instruktor I. Mettus, kes oli määratud rühmakomandöriks. Otsisin ta üles ja samal päeval kanti mind pataljoni nimekirja. Koos minuga astus sinna ka teisi kommunist likke noori. Saime vajaliku varustuse. Enamik pataljoni koossei

sust sai tumesinised töömehetunked ja juhtnahast säärikud või tanksaapad . Kui pika vintpüssi otsa torgata tääk ja vöö vahele riputada käsigranaadid , siis oli meie välimus võrdlemisi sõjakas, vähemalt kodusõjaaegsel tasemel . Pataljoni formeeritud osa viidi linnast välja , kuskile Harku järve äärde metsa .

Kahe-kolme päeva kestel toimus elementaarne riviõppus, õppi sime tundma vintpüssi materiaalosa, püssi proovimiseks anti igale võitlejale võimalus tulistada märklauda kolm lasku , visata üks

käsigranaat , samuti üks pudel süütevedelikuga suure kivi pihta. Sellega ka meie sõjaline väljaõpe piirdus . 266

Mäletan , et I. Mettuse eestvõttel kutsuti kokku kommunistlike

noorte koosolek komsomoliorganisatsiooni moodustamiseks. Kohal võis olla umbes 40 noort, valiti sekretär ja tema asetäitjad . Kuid sõjasündmuste kiire arengu tõttu me praktilise komsomolitööni ei jõudnudki. Kohe pärast seda sõitis osa pataljonist Pärnu suu nas. Oli alanud sõjategevus Eesti NSV territooriumil , Saksa fašistlikud väeosad liikusid Tallinna poole .

Pataljon võttis osa lahingutest Märjamaa piirkonnas ja jäi siis

peatuma Pärnu-Jaagupi lähedal metsas. Edasi peeti lahinguid Uduvere ja Tabria küla all , mille tulemusena pataljoni isikkoos

seis kandis suuri kaotusi , nii et ta ühendati Pärnu hävituspatal joniga . Seejärel jäime kaitsepositsioonile Valgu mõisa piirkon nas .

17. augustil saadeti pataljon Tallinna , kus mitme hävituspatal joni baasil loodi I Eesti kütipolk. Polgu formeerimise päevil kuul sime esmakordselt Arnold Mere kangelasteost ja talle Nõukogude Liidu kangelase nimetuse andmisest . See teade võeti kogu polgu isikkoosseisu , eriti aga noorte poolt vastu suure vaimustuse ja

uhkustundega . 20. augusti õhtul sõitsime Kiviloo mõisa juurde. Järgmise päeva varahommikul algasid seal ägedad lahingud . Ohtul olime sunnitud positsioonid mõisa all maha jätma ja Perila suunas taanduma . See toimus vaenlase miinipildujate tule all ,

samal ajal sadas veel tihedat vihma . Ümberringi pimenev mets ja võsa ning teadmatus , mida teha . Polgu formeerimisel olin määra tud kuulipildurite roodu koosseisu , lahingurelvaks oli vanaaegne raskekuulipilduja « Golt » . Laskemoona enam ei olnud , ei olnud seda ka teistel , kes taandusid .

Õhtupimeduses ilmus meie grupi juurde märjas komandöri mundris mees , kelles tundsin ära ELKNÜ Keskkomitee sekretäri

Moorits Orgi . Teadsin , et ta on staabi käsutuses ja võib olukorrast midagi rääkida. Küsisin , mida peame tegema. Ta tundis huvi , milline on meie relvastuse ja eriti kuulipildujate olukord, laske moona varud jne. Ta ütles, kus koguneda ja varusid täiendada . Öö veetsime pimeda ja märja metsa all . Varahommikul kohtu sime lühikesekasvulise , väga energilise komandöriga, kes paigu tas meid positsioonile Perila teede kolmnurgal . Juba hommikul algas seal äge tulevahetus ning 22. augusti õhtuvidevikus sain raskelt haavata. Haavatutega täiskiilutud bussis toimetati meid Tallinna Keskhaiglasse .

Järgmise päeva hommikul äratas mind tugev kahurimürin .. Tulistati sadamast, sõjalaevadelt. See aga tähendas, et lahingud käisid juba vahetult Tallinna lähistel . Pidin oma olukorrast informeerima ELKNÜ Keskkomiteed . Palusin palatiõde helistada ja öelda , et olen haiglas.

Mõne tunni pärast tulid haiglasse minu töökaaslased : instruk tor V. Salusaar ja O. Cheri autojuht. Vestluses selgus, et 0. Cher on Tallinnas ja minu vestluskaas lased on täitnud kogu aeg ELKNU Keskkomitee ülesandeid . Sain 267

aru , et nad ei kavatse ka Tallinnast lahkuda . Neist Keskkomitee

töötajatest, kes võtsid osa Tallinna kaitselahingutest , ei olnud

neil mingit ülevaadet , naispere oli aga evakueerunud . 24. augustil viidi haavatud laevadele. Sõit Leningradi läks väga rasketes tingimustes, kergem polnud ka Leningradist rongiga

edasi sõita . Meie ešelon siirdus Sverdlovski oblastisse ja jäi pea tuma Novaja Ljalja linnas , kus meid paigutati hospidalidesse. Raviasutuses, kuhu sattusin , olid peamiselt Tallinna kaitsela hingutest osavõtnud paljudest erinevatest rahvustest võitlejad , eestlasi võis olla umbes 50 .

Paranesin 1942. aasta märtsiks, kuid riviteenistusse tunnistati

mind kõlbmatuks. Juhuse tõttu siirdusin koos mõnede palatikaas lastega , kellega mind üheaegselt hospidalist välja kirjutati, Kesk Aasiasse, Turkmeeni NSV- sse. Peatuma jäin Tšardžou oblasti

lõunaosas ühes liivases ja palavas rajoonikeskuses. Alati on meeles soe ja südamlik abi, mida andsid meile elamis tingimuste loomisel kohalikud elanikud ja rajoonivõimud . Side kodupaiga inimeste ja endiste töökaaslastega oli katkenud, isegi ei teadnud, kuidas võiks seda taastada . Tõsiseid raskusi oli ka

nigela keeleoskuse tõttu . 1942. aasta augustis sain teada , et Moskvas tegutsevad Eesti NSV valitsusasutused ja ELKNU Keskkomitee. See oli rõõmus

tav teade . Oma kirjale sain mõne aja möödudes vastuse koos väl jakutsega ilmuda Moskvasse.

Jõudsin kohale ja rääkisin J. Telmanile sellest, mida olin näi nud Tallinna kaitselahingutes ja pärast evakueerumist. Eriti huvi tas teda komsomolitöötajate saatus. Samas sain ka lähetuse

Jaroslavli oblasti Mõškino linna, kus olid alustanud tööd partei-, nõukogude ja komsomoliaktiivi kolmekuulised kursused . Tubli Maša Šapina abiga sain kaasa vajaliku teemoona ja rongipileti ning juba sama päeva õhtul sõitsin välja. Mõškinos õppisid tulevased aktiivsed komsomolitöötajad: Marta Kraav (Sõnno ), Ada Tavel (Sirotina ), Tamara Stehnovskaja (Meijel), Eela Sõstramets ( Kuusküll ) , Hermilde Parek, Ita Saks, Lidia Ardla jt. Pärast kursuste lõpetamist suunati meid tööle

instruktor-praktikantidena tagala komsomoli oblastikomiteedesse ja rajoonikomiteedesse, osa meist äsja vabastatud piirkonda desse .

Mind lähetati ULKNU Tšuvaši Oblastikomiteesse, kaasas üles anne luua kontakt Eestist pärit kommunistlike noortega . Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu volinik Tšuvaši ANSV - s Bern

hard Veimer viis mind kurssi kohaliku olukorraga . Tol ajal oli seal varjupaiga leidnud üle 3200 Eestist evakueerunu. Enamasti elasid nad maal ja töötasid põhiliselt kolhoosides, osa aga Tše boksarā ettevõtetes. Grupp kaasmaalasi töötas Volga ääres ehi tatavas Sosnovka elektrijaamas , kus leidsin ka oma Tallinna töö lispoisiaegseid töökaaslasi . Kanaši Põllumajanduse Mehhanisee rimise Kooli traktoristide kursustel õppisid tulevased komsomoli 268

töötajad Käthe Mets, Evi Saarik, õed Hilja Kaldas (Madisson ) , Hilda ja Helmi Kaldas . Tšuvaši ANSV- s elas kommunistlikke noori Virumaalt, Viljan

dist, Võrust ja Tallinnast. Paljud nendest õppisid hiljem Jegor jevskis ja Puškinis komsomolikaadri ettevalmistamise kursustel ja töötasid vabastatud Eesti NSV-s .

Minu tegevus komsomoli oblastikomitees ei piirdunud ainult tööga eesti noorte hulgas . Täitsin ka mitmesuguseid oblastikomi tee ülesandeid kohalikes rajoonides . Kuigi nendest osavõtmisel oli minu roll tagasihoidlik, omandasin siiski palju praktilisi koge

musi komsomoli organisatsioonilise töö alal , nagu rajoonikomitee

osa algorganisatsioonide juhtimisel, töö planeerimine, komsomoli dokumentatsiooni (komsomoli arvestus, piletid, protokollid jne . ) vormistamine. Kõike seda oli tarvis hiljem, kui asusin taas kom

somolitööle Eesti NSV-s, kus enne sõda ei olnud kogemuste oman damiseks vajalikku aega ega võimalusi . 1943. aasta septembris kutsuti mind tagasi Moskvasse ELKNÜ Keskkomiteesse tööle instruktorina kaadri alal . Sel ajal oli tera valt üles kerkinud partei-, nõukogude, samuti komsomolitöötajate kiirendatud ettevalmistamise vajadus nende kasutamiseks oku

patsioonist vabastatud Eesti NSV-s . Sõjas oli Eesti komsomol

kaotanud suure osa oma juba väljakujunenud kaadrist – ena miku linna- ja maakonnakomiteede sekretäridest, suure osa inst ruktoritest ja komsomoliaktiivist, kes olid osa võtnud kaitselahin

gutest või jäänud põranda alusele tööle. See kaader tuli leida taga las olevate noorte hulgast.

Ajaloolaste poolt seni avaldatud andmetel oli tagalas viibiva test kommunistlikest noortest ELKNU

Keskkomitees

1. maiks

1943 arvele võetud 774 inimest ( ilma rahvusväeosadeta ) . Kuid kindlat arvu on väga raske öelda . Need kommunistlikud noored , kes töötasid või õppisid Eesti NSV asutustes ( Eesti NSV Riiklikud Kunstiansamblid, ENSV RKN Jegorjevski Õppekombinaat, vabariiklikud keskasutused , Tambovi Meditsiinikeskkool, üldhariduslikud ja tagala tööstus koolide eesti õppegrupid jne. ) olid koondunud organiseeritud kol

lektiividesse ning seal olevad ÜLKNÜ liikmed olid põhiliselt teada , kuigi ka nende koosseisus toimus liikumisi .

Keerukas sõjaolukorras evakueerunud kommunistlikud noored sattusid laialipaisatuna tagala erinevatesse linnadesse ja rajoo nidesse , sovhoosidesse ja kolhoosidesse. Nende arvelevõtmine oli märksa keerulisem .

Need noored , kes tegid teatavaks oma komsomoli kuuluvuse kohalikule algorganisatsioonile, võeti kohe arvele ka linna- või rajoonikomiteedes . Aga oli ka nii , et suurte kauguste, keelebar jääri või kohaliku komsomolialgorganisatsiooni puudumise tõttu seda ei tehtud . Osa tagalasse siirdunud aktiivseid noori oli Eesti NSV-s vastu võetud ÜLKNU ridadesse, ei olnud aga kätte saa

nud komsomolipiletit ega saanud nii oma komsomoli kuuluvust 269

millegagi tõestada . Pealegi võeti tagalas komsomoli sadu noori , kes töötasid ettevõtetes, kolhoosides, sovhoosides või õppisid koo lides ja olid arvel kohalikes rajooni- või linnakomiteedes .

Vajalike andmete hankimine tagala erinevate piirkondade kom munistlike noorte ja aktivistide kohta , nendega sideme loomine ja praktilises töös kasutamise võimaluste väljaselgitamine kuju neski ülesandeks , millega tuli tegelda minul ja ka teistel töötaja tel . Ees seisid pikad komandeeringud tagala erinevatesse piir kondadesse.

Mulle antud ülesande täitmisel käisin Tatari ja Mari ANSV- S, Kuibõševi, Tambovi ja Uljanovski oblastis. Andmed Eestist pärit kommunistlike noorte kohta sain komsomoli oblasti- , linna- või rajoonikomitee arvestussektoritest. Kui õnnestus leida kas või üks

otsitav, siis oli sageli võimalik teada saada ka teiste aktiivsete noorte asukoht. Nii leidsin noori , kes õppisid tagala kõrgkoolides

ega soovinud oma õppetööd katkestada. Tööstusettevõtetes tööta vad noored täitsid riigikaitse ülesandeid ja neid vabastada pol nud võimalik. Oli ka neid , kes ei soovinud oma elukohta vahe

tada . Meenub, et Uljanovskis kohtusin Eesti NSV-st pärit kom munistliku noore V. Kulbiniga , kes töötas ühe rajooni sovhoosis mesila brigadirina ja saavutas suurepäraseid töötulemusi . Tegin talle ettepaneku siirduda komsomolitöötajate ettevalmistamise kursustele, et seejärel asuda komsomolitööle . Sain aga kategoori liselt eitava vastuse. Andmed arvele võetud noorte kohta esitasin komsomoli Kesk

komiteele vastava otsuse tegemiseks. Sel perioodil vajasid töökäsi kõik tagalas asuvad Eesti NSV keskasutused ja organid. Keskko mitee suunas palju noori nende käsutusse , kes vastavalt vajadu sele saatis neid oma liinis ettevalmistuskursustele või kasutas

kohe praktilises töös .

ELKNÜ Keskkomitee aparaat Moskva päevil oli väikesearvu line. J. Telman - esimene sekretär, L. Valter – sekretär kaadri

töö alal ; I. Mettus, kes Tallinna kaitselahingutes oli saanud Kivi loo all raskelt haavata , asus endisele töökohale komsomoli orga

nisatsioonilise töö alal ; Maria Šapina (Makarova ) juhatas kom somoli arvestust, Tamara Stehnovski (Meijel ) töötas instruk torina . Samuti oli ametlikult instruktorina kirjas Linda Mõttus ( Lebbin ) , kuid tegelikult täitis ta Eesti Raadio noortesaadete toi metaja vastutusrikkaid ülesandeid . Tema käest käis läbi rikkalik

informatsioon, mis puudutas eesti noorte tegevust nii rindel kui ka tagalas. Tal endal tuli hankida materjal , valmistada see ette saateks ja lugeda eetrisse .

1944. aasta alguseks kaldus sõjategevus vahetult Eesti NSV territooriumi lähedusse. Leningradi blokaadi rõngas murti ja Eesti vabastamine oli lähema aja küsimus. Meie vabariigi partei Kesk komitee, suur osa partei- ja nõukogude aktiivist, samuti ELKNU Keskkomitee siirdusid Leningradi . Leningradi perioodil täienes komsomoli Keskkomitee aparaat 270

uute töötajatega . Juhtivale tööle asusid Endel Jaanimägi , Boris Tolbast , Edgar Mattisen , veidi hiljem Leonid Mäting. Sektorijuha tajateks kinnitati Veera Leontjeva ( Kononova ) ja Ludmilla Vii

lup. Suurenes instruktorite ja teiste töötajate arv. Algasid ettevalmistused uue komsomolitöötajate kursuse komp lekteerimiseks. Ees seisid komandeeringud seoses kursantide valiku ja nende kohaletoimetamisega . Senistest arvulisem õppe grupp alustas tööd sama aasta suvel Leningradi oblastis Puškini linnas .

Leningradi päevil käis ELKNÜ Keskkomitees palju ootusäre vaid kommunistlikke noori , kes ootasid oma lähetust linna ja maa

konna operatiivgruppidesse või suunamist tööle komplekteeritava tesse vabariiklikesse asutustesse . Mäletan , et ühel kevadpäeval saabus pikas sõdurisinelis noormees , kes ütles oma nime olevat

Juhan Schmuul . Umbes samal ajal õppis Puškinis komsomolitöö tajate kursustel Uno Laht. Ka nemad said oma lähetuse.

Operatiivgruppide koosseisu arvati peamiselt komsomolikursus tel õppinud noored, samuti rahvusväeosadest ja partisaniüksustest demobiliseeritud

komsomoliaktivistid . Peeti

silmas

sedagi , et

grupi liikmed asuksid vabastatud territooriumil tööle oma endi sesse elukohta . Komsomolitöötajaid oli operatiivgruppides vähe : komitee sekretär ja arvestussektori juhataja . Kui suudeti leida ka paar instruktorit, siis oli olukord tegutsemiseks, vähemalt esialgu , talutav . Tuumik oli olemas .

1944. aasta juulis vabastati Narva . Sellesse piirkonda olid juba enne saabunud ja tööle asunud ELKNÜ Narva Linnakomitee töö tajad eesotsas sekretäri Aleksander Panksejeviga , samuti Viru maa maakonnakomitee töötajad Lidia Ardla juhtimisel.

Augusti esimesel poolel vabastati Petseri , Võru ja veidi hiljem Tartu. Võrru siirdusid EKP Keskkomitee, paljud vabariigi valit susasutused ning Lõuna -Eesti maakondade operatiivgrupid . Vii maste koosseisus olid komsomolitöötajad maakonnakomiteede esi

meste sekretäride juhtimisel (Võrumaa - Marta Kraav, Tartu Tamara Meijel , Valgamaa - Ada Tavel ) . Operatiivgruppide komsomolitöötajad asusid viivitamatult tege

maa

vusse vabastatud valdades, külades ja alevites, kuigi seal kehtis

veel ohtlik rindeolukord, ja saatsid pidevalt informatsiooni oma tegevusest .

Võrru sõitis ka ELKNÜ Keskkomitee operatiivgrupp Keskko mitee sekretäri Endel Jaanimäe juhtimisel. Selle grupi koosseisu kuulusid maanoorte osakonna juhataja Edgar Mattisen , instruk tor Nadežda Jeršova ja nende sõnade kirjutaja . Enne väljasõitu Leningradist olin määratud ELKNÜ Harjumaa Komitee esime seks sekretäriks .

Keskkomitee operatiivgrupi ülesandeks oli tutvuda olukorraga vabastatud aladel, jälgida tööleasunud maakonnakomiteede tege vust , üldistada saadud informatsiooni ning osutada vajalikku abi nende tegevuses . 271

Viibisin paljudes vabastatud valdades, alevites ja külades. Kohalikud tööinimesed tundsid suurt huvi momendi sündmuste

vastu ja esitasid hulgaliselt küsimusi . Suured poliitilised sündmu sed olid Eesti Laskurkorpuse sõjameeste põgusad kokkupuuted fakt, mis kummutas palju

vabastatud piirkonna elanikega väärarvamusi .

Kuid osa inimesi varjas end siiski veel metsades, mõned talu

majad olid tühjad või antud vanakeste hooldada . Suurt osa selles mängisid pahatahtlikud, sihilikult levitatud kuulujutud kommu nismiohust , Siberisse saatmisest jne .

Komsomoli maakonnakomitee töötajate esmane ülesanne pal jude teiste tegemiste kõrval oli välja selgitada ja arvele võtta

okupeeritud territooriumile jäänud kommunistlikud noored . Tead sime, et neid , kes suutsid üle elada fašistliku okupatsiooni, on vähe. Kuid juba esimestel päevadel ilmus komsomolikomiteesse noori , kes olid sõja eel vastu võetud ÜLKNÜ-sse , ja palusid end taastada komsomoli ridadesse . Samaaegselt tuli sinna ka lihtsaid maanoori , kes avaldasid soovi noorsooühingusse astuda . Fašistliku okupatsiooni rasked aastad ja kodanlik-natsionalist lik propaganda olid jätnud noorte teadvusse süngeid jälgi . Esi algu hoidus osa noori ühiskondlikust tegevusest kõrvale , ei osa nud orienteeruda olukorras, oli millegagi ära hirmutatud ja asus

kõhkleval seisukohal . Oma osa mängis siin ka ümbrus , kus nad elasid või töötasid .

Selle perioodi komsomolitöötajad tegid ära suure töö okupat sioonis elanud noorte poliitilisel kasvatamisel internatsionalismi, nõukogude patriotismi ja rahvaste sõpruse vaimus . Konkreetsete

faktidega paljastati fašismi metsikusi . Noori tõmmati kaasa klu bide ja rahvamajade taastamisele; kunstilise isetegevuse ja kul tuur -haridustöö organiseerimisse . See oli suur panus osa noorte ideoloogilise barjääri ületamisel , nende kaasatõmbamisel aktiiv sesse ühiskondlik-poliitilisse tegevusse. 22. septembril vabastati Tallinn . Partei Harjumaa Komitee esi mene sekretär Adolf Päss kutsus kokku Võru linnas viibivad

operatiivgrupi liikmed ja tegi ülesandeks sõita kõikidel Tallinna . Pealinna jõudsime ööl vastu 23. septembrit.

Asusin täitma oma kohustusi ELKNÜ Harjumaa Komitee sek retärina . Minu abilisteks olid tublid, töökad ja raskustega harju nud seltsimehed : arvestussektori juhataja H. Parek (Liivik ), inst

ruktorid Lembit Merdik ja Feodor Feklistov. Asusime koos ellu viima meile usaldatud vastutusrikast ülesannet maakonna komso

moliorganisatsiooni taastamisel .

/

Meta Vannas

Meta Vannas on sündinud 9. novembril 1924 Hiiumaal Püha

lepa vallas. Lõpetas 1952. aastal EKP Keskkomitee Vabariikliku Parteikooli ja 1961. aastal NLKP Keskkomitee Kõrgema Partei kooli. NLKP liige 1949. aastast. 1940. -1941 . aastani oli Hiiumaal pioneeritööl. 1947. aastast alates Hiiumaal komsomolitööl. 1960. aastast Narva linna TSN Täitevkomitee esimees, 1969. aas

tast Eesti NSV teenindusminister ja 1975—1985 Eesti NSV Ülem nõukogu Presiidiumi esimehe asetäitja. Personaalpensionär. Kor duvalt EKP Keskkomitee liige ja Eesti NSV Ülemnõukogu saadik, Nõukogude Naiste Komitee Presiidiumi liige, Eesti Vabariikliku

Rahukaitse Komitee esimehe asetäitja. Autasustatud Lenini orde niga, kahe Tööpunalipu ordeniga, ordeniga «Austuse märk» ja medalitega .

18 Mina, kommunistlik noor

273

KOMSOMOL ANDIS JÕUDU 1940. aastal, kui Eestis taastati nõukogude võim ,rakendus kogu meie pere uue elu korraldamisse, et võimalikult kiiremini teoks teha seda , millest olime unistanud .

Asusime komsomoliorganisatsiooni moodustama . 1940. aasta augustis sõitis mandrilt Hiiumaale kommunist Lehtmets, kelle ettepanekul kutsusime Suuremõisa kooli ruumidesse ümbruskonna

noori . Seal rääkis külaline kommunistlikust noorsooühingust , selle põhikirjast ja eesmärkidest , kommunistlike noorte kohustustest ja õigustest. See oli meie saarel esimene avalik koosolek, kus propa iti sotsialismi ideid ja eesmärke .

Õde Hilje, kes oli minust kolm aastat vanem , määrati Püha lepa valla kommunistlike noorte organisaatoriks . Septembri- ja oktoobrikuu jooksul moodustati valdades komsomoli initsiatiiv

grupid . Sagedasteks külalisteks said meile Kõrgessaare valla kommunistlike noorte organisaator Silvia Laid , Emmaste vallast Ernst Ellermäe ja Käinast Edgar Kärner, samuti Käina noored Jüri Roos ja Anton Villmaa ning Edgar Türi, kes oli määratud

EKNÜ Läänemaa maakonnakomitee poolt Hiiumaa kommunist like noorte organisaatoriks, hiljem töötas ta ELKNÜ Läänemaa Komitees .

Esimesel septembril korraldas Läänemaa komsomolikomitee ja noorte proletaarsete jõudude ülevaatusele. Ka meie sõitsime selleks Haapsallu. Koosolek ja sellele järgnev kultuuriline osa toimus Haapsalu linna pritsimaja saalis . Kõnedega esinesid EKP parteiorganisaator Oskar Cher ja tolleaegne komsomoli organisaator Oltre. Järgnes kontsert ja tants. Leidsime seal palju uusi sõpru ja mõttekaaslasi . Hiljem sai ELKNÜ Läänemaa Komitee esimeseks sekretäriks

Võrumaalt pärit noormees Paul Soesoo . Pikakasvuline, täidlase figuuriga , šatään-lokkispäine, veidi tedretähniline . Ta oli väga nõudlik enese ja teiste suhtes . Samal ajal oskas ta olla sõber ja abiline . Ta oli meile suur autoriteet , püüdsime olla tema sarna

sed . Palju aastaid hiljem sattus mulle arhiividokumente lehitse des pihku Eesti Julgeolekupolitsei Haapsalu Haruosakonna Polii tilise Politsei Referentuuri referendi ettekanne Julgeolekupolitseile « Komnoorte organisatsioon ja tegevus Läänemaal», kus iseloo mustatakse Paul Soesood sõnadega : «osutus maruliseks kommu nistiks » .

ELKNÜ Läänemaa Komitee asus Haapsalus , Vee t . 7. Samas 274

I 5

maakonna noorte päeva, mis oli pühendatud kogu maailma rahva

hoones verandal ja paaris toas leidsime ka vajaliku öömaja ja see hoone kujunes meile nagu teiseks koduks . ELKNÜ Läänemaa Komitees töötasid peale Paul Soesoo veel

teise sekretärina August Martinson, propaganda- ja agitatsiooni osakonna juhatajana Edgar Türi, organiseerimisosakonna juhata jana Anatoli Leoveer , pioneeriosakonna juhataja oli Oskar Ulm, maakondlik organisaator Artur Kattai, sõjalis -kehakultuurikomis

joni esimees Fedja Madisson. Peale nende olid tehniliste töötaja tena komitees Leida Minnus ja Helmi Hannok . Maakonnakomiteele allusid valdade ja linnade komiteed , mida juhtisid valla- ja linnakomiteede sekretärid . 1941. aasta märtsis

said nad palgalisteks töötajateks . Nii valla- kui ka linnakomitee dele allusid kohapealsed komsomolialgorganisatsioonid , kus pidi olema vähemalt kolm kommunistlikku noort .

Seoses Eestimaa Kommunistliku Noorsooühingu

vastuvõtmi

sega Üleliidulisse Kommunistlikku Noorsooühingusse 1940. aasta oktoobris vaatas ELKNÜ Läänemaa Komitee büroo läbi kommu

nistlikuks nooreks vastuvõtmise küsimused ja andis välja kom somoli liikmepiletid . Minu komsomolipilet oli välja antud 5. mail 1941. Komsomolipiletis oli komsomoli astumise ajaks oktoober 1940. Sel moel toimus üsna korralik komsomoli ridade puhastus,

kusjuures igasse nooresse suhtuti väga tähelepanelikult , indivi duaalselt .

Minu õde ei ole enam elavate hulgas , kuid mul on säilinud tema mälestused , milles ta jutustab oma ülesannetest esimesel

nõukogude aastal ja fašistliku Saksa okupatsiooni esimeste kuude jooksul üleelatust.

«Mind nimetati ELKNÜ Pühalepa Vallakomitee sekretäriks. Komsomolitööd tuli alustada nii -öelda tühjalt kohalt, olin ainuke kommunistlik noor terve valla peale. Polnud võimalust tuge leida ka parteiorganisatsioonilt : kogu Hiiumaal oli esialgu ainult üks kommunist, endise Kärdla kalevivabriku tööline Madis Kõmmus .

Eelkõige tuli niisiis tegelda liikmete organiseerimisega. Käisin ringi ja tegin selgitustööd , nagu oskasin , ning tundsin suurt hea meelt iga uue liikme üle. Organisatsiooni astusid minu õde Meta , mitmed koolikaaslased ja lähedased sõbrad , Benita ja Uno Böt ker , Leida Paas , Simmo Saar, Eduard Alas , Robert Liiv oma

vennaga jne. Talvel võisime valida juba algorganisatsiooni viie liikmelise komitee. Minu tööruumid asusid Pühalepa Vallakomi

tees . Et parteiorganisatsiooni veel ei olnud , tuli meil täita ka neid ülesandeid , mis kuulunuksid kommunistidele . Tegelesime kaadri

valikuga , aitasime maareformi läbi viia ja tegime muidugi propa gandatööd. Mäletan 1941. aasta talvel toimunud NSV Liidu Ülem nõukogu valimisi. See oli meie komsomoliorganisatsioonile suur ja tõeliselt vastutusrikas ülesanne . Praegu sellele mõeldes paneb muigama , kuidas ma närveerisin enne oma esimest avalikku esi nemist. Kõne tekst oli küll paberile kirjutatud ja kodus mitu korda teistele kõvasti ette loetud , aga sellegipärast tundsin , et 275

süda taob ja udu on silmade ees. Aga kui kõnepulti tõusin ja sil mad üle saalisolijate lasksin libiseda ning palju tuttavaid nägu sid nägin, rahunesin ja hakkasin peast rääkima. Tundsin suurt vaimustust, et võin südamelähedastest ja tähtsatest asjadest

kõnelda suure rahvahulga ees , kes mind tähelepanelikult kuulab . Valimised läksid väga aktiivselt ja pidulikult. Hääletama tulid peaaegu kõik valimisõiguslikud kodanikud. Võib kujutleda , kui das see meid rõõmustas .

Peamine töö kulges siiski noorte hulgas . Valmistasime ette ja viisime läbi temaatilise kavaga peoõhtuid . Organiseerisime spor

diüritusi ja peoõhtuid Emmaste, Käina, Kõrgessaare ja Kärdla noortega . Nii möödusid kuud , täis askeldust ja rõõmu . Muidugi tuli alla neelata ka mõni kibe pill : kõik ei suhtunud kommunist likesse noortesse ja nende ettevõtmistesse heatahtlikult. Hakka sin saama ähvarduskirju , et kui ma oma aktiivset komsomolitööd

ei jäta , tõmmatakse mind oksa. Teatati isegi, missugusesse puusse . Teine osa opositsioonist üritas meie organisatsiooni kiilu lüüa n.-ö. komsomoli liinis. Maakonnakomiteesse Haapsalus tulid minu peale kaebused , kus soovitati isegi uut sekretäri kandidaati, kes muide komsomoli üldse ei kuulunud . Tollal tuli seda laadi

vastutöötamisse suhtuda kui paratamatusse, sest Nõukogude-vas

tast elementi leidus kõikjal , ähvardav sõjaoht aga muutis nad julgemaks . » Klassivaenlane tegutses üha aktiivsemalt . Minu ees laual on

fotokoopia kirjast, mille ma 1941. aasta 16. mail lähetasin tutta vale noormehele — Läänemaa Karuse Vallakomitee sekretärile Artur Kruusile, kelle fašistlikud timukad viisid 1. augustil 1941 Pärnus « Peti aidast » mahalaskmisele. 40 aastat olid tema komso

molidokumendid ja ka minu kiri olnud tema kodumaja laķas pei dus. Nüüd on nad meie vabariigi komsomolimuuseumis. Minu kiri oli vastuseks temalt saadule, mille ta oli kirjutanud pärast 5. maid 1941 , kui järjekordselt olime olnud koos ELKNU Läänemaa Komitees . Ta kurtis oma komsomolitöö raskuste üle , mida aktivi

seeruv klassivaenlane kaasa toob, ja ka selle üle, et vanemad ei suhtu tema töösse mõistlikult . Toon siin väljavõtte oma kirjast . « Või sinu elu on seal niisugune , tunnen kaasa. Kuid ega ta siingi teisiti ei ole, ainult vanematega saame küll hästi läbi, nad on ka vanad kommunistid. Kuid siin on ka inimesi , kes on samal

arvamisel mis sealgi , ootavad oma päästjat , kuid kust ta tuleb, kui teda tulemas pole !» Nagu sellest võib lugeda , lahutas meid veidike üle kuu Suu rest Isamaasõjast, aga meie ei uskunud, et nii juhtub . Elasime rahumõtetega ja olime õnnelikud . Samal ajal organiseerisime ja võtsime aktiivselt osa OSOAVIAHIM - i meditsiinikursustest, mis

olid otseselt seotud sõjaohuga , ehitasime sõjaväebaase ja muud. Nõukogude võimu taaskehtestamine tähendas meile eelkõige võimalust jätkata pooleli jäänud õppimist . Minul ja enamikul ümbruskonna noortel puudus kodanliku diktatuuri ajal võimalus 276

keskkoolis õppida , sest õppemaks ja Kärdla linnas elamine pol nud meiesugustele jõukohane, sellest võis ainult unistada . See pärast oli kommunistliku noorsooühingu organiseerimisgrupi esi mene soov ja ülesanne muuta Suuremõisa algkool mittetäielikuks keskkooliks . 1. oktoobril istusime koos paljude endiste klassikaas

lastega taas koolipinki . Koolis hakkasin täitma ka esimesi ühis kondlikke ülesandeid . Kommunistliku noorena usaldati mulle pio neeriorganisatsiooni loomine ja selle juhtimine . Tegime esimesi seinalehti , korraldasime koondusi , organiseerisime isetegevus- ja

spordiringe, õppisime innukalt revolutsioonilisi laule ja vene keelt . Mitmekesine tegevus suurendas pioneeriorganisatsiooni ridu sel

liselt , mis tolle aja kohta, kus paljud lapsevanemad ei suhtunud pioneeritöösse hästi ja nii mõneski peres valitses alles « vana vaim » , oli meile, organisaatoritele , suureks saavutuseks. Tegime

suurt tööd sotsialismiideede selgitamisel ja propageerimisel , par tei ajaloo tutvustamisel .

Meil olid tihedad sidemed kohalike sõjaväeosadega, kuhu kuu lusid paljude Nõukogude rahvuste esindajad. Korraldasime ühi seid peo- ja tantsuõhtuid. Sõjaväeosa komandöri loal näidati Suu remõisa koolihoones iga kuu kaks korda tasuta filme. Enamik külastajaid , ja neid oli alati üsna palju , nägid filmi esmakord selt. Suvel , soojal ajal , et anda suuremale hulgale inimestele võimalus filme vaadata , demonstreeriti neid kooli pargis suurte

põlispuude all . Kino oodati, olgugi et keele mitteoskamise tõttu

jäi paljugi arusaamatuks. Sellepärast oli enne filmi minu üles anne tutvustada lühidalt filini sisu . 1941. aasta kevadel suunati mind pärast koolitöö lõppu Saku

pioneerilaagrisse . Tundsin suurt rõõmu oma esimesest iseseisvast töökohast . Asja tegi põnevaks ka see , et läksin tööle mandrile, kodust kaugele . Kohale jõudnud, leidsin eest tuttava noormehe Artur Kattai , kelle ELKNU Läänemaa Komitee oli soovitanud Saku pioneeri

laagri ülemaks. Kellelgi ei olnud kogemusi, aga laager tuli pio neeride vastuvõtuks ette valmistada . Endises Saku mõisahoones , kus töötas Saku kodumajanduskool , algas kibe töö : keegi ei pidanud raskeks pesemist ja küürimist, voodite ja muu mööbli ning varustuse tassimist , köögis abistamist ja teisi töid .

Lapsi tuli pioneerilaagrisse paljudest Eestimaa paikadest, pea miselt Harju-, Lääne- ja Pärnumaalt ning Tallinnast. Kokku võis

neid olla üle saja . Nooruslikult energilise, ausa ja rõõmsameelse Artur Kattai juhtimisel kujunes laagrielu huvitavaks ja mitme külgseks. Kõigile meeldisid väga spordiüritused ja pioneerimat kad . Pikem

matk võeti ette 21. juunil. Umbes 7-8 kilomeetri

järel jõudsime kenasse jõekääru . Ühe talu küünis ja kuurialuses saime öömaja . Tegime sporti, mängisime ja käisime jões suple mas. Ilusaks kujunes õhtu lõkke ääres, laulsime ja mängisime. 22. juunil pärast lõunat seadsime sammud tagasi laagri poole. Olime kõik ülevas meeleolus. Kindla rivisammuga, hallid tekid 277

nagu sõduritel üle õla , lõbusaid pioneerilaule lauldes, tolmupilv rivi järel, jõudsime tagasi laagrisse. Mõne päeva eest oli mind Sakus külastanud vend Helmut, kes sel ajal teenis Nõukogude

armees. Ta oli rääkinud , et sõidab pikemaks ajaks kaugele ja et olukord on tõsine , ning arvas , et varsti tuleb sõdima hakata .

Venna jutt oli mu südamesoppi jätnud mureliku raskustunde. Tagasiteel tekkis mul mõte, et see võib olla minu laagrielu ja

nooruse viimane rahulik päev. Laagrisse jõudnud, saimegi teada , et hitlerlikud väeosad

olid

sõda kuulutamata

alustanud meie

kodumaa vastu halastamatut sõda . Ühe päevaga muutusime otse kui vanemaks . Isegi pioneerimängude iseloom muutus – kaitsti kodumaad . Laager likvideeriti ja lapsed saadeti koju . Nii jäigi teostamata laagri vahetuse piduliku lõpetamise üsna laialdane ja huvitav programm, mida olime hoolega ette valmistanud. Mina sõitsin Tallinna ja läksin ĚLKNU Keskkomiteesse pal vega saata mind rindele . Mind võttis vastu Leonid Valter, kes ütles , et paari nädala pärast organiseeritakse meditsiiniõdede kursused , jätku ma oma aadress ja avaldus . Püüdsin küll selgi tada , et olen lõpetanud OSOAVIAHIM -i kursused ning et mul on ka tõend selle kohta ja rinnamärk. See ei aidanud . Läksin sugu laste juurde ja jäin ootama . Iga päev oli taeva all näha vaen

lase lennukeid ja meie õhutõrjekahurid jätsid nende ümber suit surõngaid .

Käisin veel kord ELKNU Keskkomitees , aga nägin , et kursuste organiseerimisest ei tule ilmselt enam midagi välja, ja otsusta sin minna ELKNU Läänemaa Komiteesse , kus mind tunti . Kuna

rongiliiklus oli häiritud ja ei teatud, kas rong väljub ja millal, siis otsustasin jalgsi kohale minna . Aega võttis see kolm öö päeva . Jõudsin Haapsallu varahommikul. Linn magas veel . Istu sin turuplatsi ääres pingile ja purskkaevu sulin uinutas mind magama . Kõik oli ümberringi vaikne, raske oli uskuda , et kuskil

on sõda . Varsti tõi mind aga reaalsusse tagasi automürin , linna tänavatel kajavad inimeste sammud ja jutukõmin . Hävituspatal

joni võitlejad tulid tagasi järjekordsest lahingust, seekord Mär jamaa alt, kus õnnestus tagasi lüüa fašistliku väeosa eelsalk. Minu suureks rõõmuks rahuldas ELKNÜ Läänemaa Komitee

tõesti minu soovi ja mind võeti vastu hävituspataljoni ridadesse. Rinne aga lähenes ja meil tuli evakueeruda viimast võimalikku

teed mööda Hiiumaale. Sinna tulid üle ka maakonnaorganid Haapsalust. Hiiumaale saabusime koos Eesti NSV Ülemnõukogu saadiku , kommunist Johannes Oinaga , kes kodanliku diktatuuri

ajal oli üle 14 aasta veetnud vanglamüüride vahel , ja ELKNÜ Läänemaa Komitee esimese sekretäri Paul Soesooga . Oli üsna

palju kommunistlikke noori ja hävituspataljoni võitlejaid. Mäle tan nende hulgast Armilda Vollingut, Linda Koltsot , Hilda Roosi , Tamara ja Nataša Randi , Leida Minnust , Evi Järve , Jüri Roosi ,

Anton Villmaad , Helene Navrotskit abikaasaga ja teisi . Hiiumaal oli sõjaväelasi võrdlemisi palju , relvi aga vähevõitu . 278

Ent saart kaitsesid võimsad rannapatareid . Seepärast ei pandud kommunistlikke noori mitte « püssi alla », vaid suunati teisi üles

andeid täitma . Käisime korjamas ja hävitamas lendlehti , mida vaenlase lennukitelt alla pilluti , kaevasime kaevikuid, korralda sime toitlustamist. Sõjaväge tuli ju peamiselt toita sellega, mis saarel leidus . Noorte organiseerida oli loomade vastuvõtt elani

kelt. Enamik saare elanikke tõi pärast kohustuste teatavakstege mist ise loomad vastuvõtupunkti , ainult üksikutele pidi selle vaja likkust pikemalt selgitama .

Üsna sagedasteks muutusid merelahingud , mis kajasid üle kogu saare nagu kõuemürin . Sadas kaela ka šrapnelle ja kilde , mis igal sammul kuulutasid suurt ohtu . Nii möödus suvi.Mandril võimutsesid okupandid, aga hiidlased olid veel vabad . 1. septembril algas kõigis meie koolides õppetöö . Põldudelt koristati vili . Rehepeksumasinad undasid kuldseid viljateri kotti

desse lastes. Elu kulges nagu normaalselt . See aga ei tähendanud sugugi , et kogu elanikkonna hulgas oleks valitsenud üksmeel .

Oli ka neid , kes hoidsid kõrvale mobilisatsioonist Nõukogude armeesse ja varjasid end laidudel ja metsades. Oli neid , kes magusat nägu tehes teritasid « hundihambaid ».

Pöördun uuesti Hilje mälestuste juurde . «... Jultunult agressiivseks olid aga muutunud Nõukogude-vae nulikud elemendid ja « võsavennad ». Tuleb meelde üks vahejuh tum , kus esimest korda tundsin surma hingust. Olin jalgrattaga teel Kärdlast koju . Hakkas hämarduma . Tompa külast läbi sõi

tes märkasin metsast väljumas kolme meest . Tundsin , kuidas jäine hoog vajus üle kogu keha , meenusid ähvarduskirjad oksatõmba misest ja poolest saadik maa sisse löömisest. Sõitsin aeglaselt, et mitte reeta oma hirmu , ja samal ajal vilksas mõte , et lask mise momendil on parem kukkuda väiksema hoo pealt . Kuulsin, et üks meestest hüüdis : « Laseme mahal », teine aga keelitas :

« Küll jõuame , ega ta kuhugi pääse. » Sõitsin edasi. Mehed jäid

selja taha vaidlema. Nüüd, nüüd kõlab pauk ... Jalad sõtkusid masinlikult rattapedaale. Päästev vahemaa aga suurenes. Suure nes ka minu sõidukiirus . Oi , kuidas ei tahtnud surra ! >>

Iga päevaga muutus meeleolu raskemaks . Fašistide kätte lan ges Saaremaa . Järjest vihasemalt töötasid rannakaitsepatareid . Üha tihedamalt hakkas lõhkema vaenlase pomme. Ikka sageda mini tiirlesid saare kohal vaenlase lennukid .

Nendest ängistavatest päevadest on mulle ereda laiguna mällu sööbinud ELKNÜ Läänemaa Komitee esimese sekretäri Paul Soe

soo sünnipäeva tähistamine . Sünnipäevale olid kutsutud tema kõige lähemad sõbrad ja võitluskaaslased : Eesti NSV Ülemnõu kogu saadik kommunist Johannes Oinas , minu õde Hilje ja mina , Käina vallakomitee sekretär Edgar Kärner ja mereväelane Alfred Oja . See oli tõsine koosistumine . Igaüks meist tajus , et võime

viimast korda koos olla . Elu on olnud nii lühike, midagi ei ole jõudnud veel teha , küll oleks kole surra . Selleks et tõrjuda eemale 279

neid mõtteid ja kurbi jutte, hakkasime unistama , kuidas elame ja mida teeme pärast võiduka sõja lõppu .

Neil raskeil päevil käisid ägedad lahingud Saaremaal . Just

neil päevil anti fašistlike vägede poolt sissepiiratud Leningra dist eetrisse Lääne-Eesti saarestiku vapratele kaitsjatele adressee ritud läkitus, kus öeldi : «Suure Isamaasõja kangelaste surema

tus rivis jäävad jäädavalt eredalt helkima sangarlike baltimaa laste, Saare- ja Hiiumaa kangelaslike kaitsjate nimed . » Oktoobri alguses vallutasid fašistid Saaremaa . Hiiumaal jät kusid aga kaitsepositsioonide ehitused . Teati juba ette , et kaugel vaenlase tagalas asuva üksiku saare pikaajaline kaitsmine on raske, ning seepärast valmistati ette garnisoni evakueerimise plaane . Ühtlasi otsustati hitlerlastele viimase võimaluseni vastu panna ning võimalikult suurt hulka vaenlase vägesid Leningra dist eemal hoida.

Läänemaalt saarele saabunud Nõukogude aktiivi kaasabil moo

dustati rahvakaitseväe pataljon . Selle komandöriks oli J. Oinas , komissariks EK ( b ) P Läänemaa maakonnakomitee osakonna juha taja A. Tuur . Esimese katse Hiiumaale dessandi maandamiseks

tegid hitlerlased 10. pktoobri varahommikul Heltermaa piirkon nas .

12. oktoobril ründasid fašistid korraga kuuest kohast. Dessant õnnestus Nurstes ja Sõrus. Saare kaitsmiseks käisid ägedad lahingud . Mehiselt kaitsesid oma positsioone rahvakaitseväelased

komissar A. Tuuri juhtimisel . Võideldi viimase padrunini . Kange lasena langes neil päevil ELKNU Läänemaa Komitee esimene sekretär Paul Soesoo . Kui vaenlase sõdurid ta sisse piirasid , las

kis ta neil ligemale tulla ja viskas siis granaadi endale jalge ette . Granaadi kildudest said haavata ka lähenenud fašistid . Koh

tusime temaga viimati , kui fašistlikel vägedel oli õnnestunud saarel kanda kinnitada ja käisid ägedad lahingud . Tema viima

sed sõnad olid : « Tüdrukud , vaadake , et te püsti ei sure ! » Ise suri ta püsti. Kangelasena langes ka J. Oinas . Rahvakaitsepataljon aitas garnisoni evakueerida . 21. oktoobril lahkusid Lehtma rannast viimased kaatrid . Lahingud Hiiumaal

raugesid aga järgmisel päeval. Mahajäänud püüdsid end varjata või siis saarelt märkamatult lahkuda . See aga ei õnnestunud pea aegu kellelgi. Ootas hukkamine või piinarikas vangipõlv. Kohe , kui okupandid olid Hiiumaal kanda kinnitanud , algas

arveteõiendamine kõigiga , keda kahtlustati poolehoius nõukogude võimule. Niisiis oli ka meie perekonna suhtes liisk langenud. Fašistliku vangipõlve vintsutused algasid kohe pärast saare val lutamist õe, seejärel isa , ema ja minu arreteerimisega. Koju jäi ainult neli alaealist venda , noorim neljane ja vanim 14- aastane . Kõige vanem vend Helmut , nagu öeldud , võitles juba tol ajal

Nõukogude armees . Kirjavahetus temaga sai meile « lisapatuks», mis veenis fašiste meie füüsilise hävitamise vajalikkuses . Nimelt kiri, mille isa kirjutas 22. augustil 1941 , ja minu kiri 23. augus 280

tist 1941 sattusid Eesti mandri vallutamisega fašistide poolt mitte adressaadi kätte, kes oli saanud Staraja Russa all haavata

ja viibis Rõbinski linna haiglas, vaid Saksa Julgeolekupolitsei Haapsalu Prefektuuri . « ... Nüüd on ka Evald kallist kodumaad

kaitsmas ja teised , nii siis on asjad olnud siin pool , loodame , et kõik lõpeb hästi ja meie vihaseim vaenlane saab purustatud. Nii siis saa terveks ja võitleme viimase vere tilgani oma vihatud vaenlase vastu. Seda teeme ka meie, kodused . Viimases võitluses

õnnis on see , kes oma suure sotsialistliku isamaa eest sureb kui seda vaja on , aga võib olla , et näeme veel üks teist. Kõige parema lootusega sind tervitades ja suudeldes perekonnaga Isa . >>

Väljavõte minu kirjast : «... pea vastu ja ole tubli . Sind on veel meie ühiskonnale vaja . Tea, et ka mina astusin hävituspatal joni , ja kui tekib vajadus, võtan relva ja näitan verivaenlastele fašistidele , kus nende õige koht on . »

Kui isa, ema ja minu üle mõisteti «kohut», oli õde Hilje juba Haapsalu vanglas. Temale oli mõistetud neli aastat vabaduse kaotust . Kirjutan «kohut» jutumärkides sellepärast, et mingit kohut tegelikult ei olnud. Keegi ei saanud end kaitsta ega anda seletusi, ei teatud isegi, milles süüdistatakse .

Erinevalt reeglist kutsuti mind komisjoni ette. Taheti nähta vasti uudistada , kes see selline on, kes nii jultunult oma puna

armeelasest vennale fašistide kohta kirjutab. Liiatigi olid ühes pealekaebuses ära toodud minu sõnad, mis ma olin öelnud kunagi komsomolikoosolekul: «Võidakse maha lasta ! Olgu ! Lähen surma « Internatsionaali» lauldes. » Surmaotsuse langetamiseks olnuks sellest enam kui küllalt. Asjale andis aga teise pöörde vist see,

et olin suutnud komisjonile jätta mulje naiivsest plikakesest. Mulle määrati neli aastat .

Komisjonist tulles sain veel kokku isaga . Rääkisin , mida minult küsiti, mida vastasin, ja et kuna ma olevat veel laps, siis

maha ei lasta . Isa ohkas kergendatult, võttis mul tugevasti kahest käest kinni ja ütles : «Minu soovitus sulle kogu eluks: ole alati kuum või külm , aga ära muutu leigeks . » Varsti käsutati igaüks oma konkusse. Tuli

lahkuda . Valvet.

tugevdati . See jäi meil viimseks kohtumiseks isaga . 27. novembri

varahommikul võeti Kärdla rannapargis kolmekümne neljalt selt simehelt elu . Nende hulgas olid ka minu isa Villem Vannas , Käina valla täitevkomitee sekretär Priidu Holman , sama valla komso moli vallakomitee sekretär

Edgar

Kärner , ELKNÜ Läänemaa >

Komitee instruktor Endel Ratas, EK (b ) PP Läänemaa Komitee instruktor Arnold Madison , Käina kooli juhataja Viktor Laasi, Kõrgessaare valla miilitsavolinikud Heino Eeljõe ja Voldemar

Korell , Pühalepa valla täitevkomitee esimees Gustav Liit . Ligi pooled mõrvatud olid talumehed -uusmaasaajad. Hiljem olen mõel nud palju isa viimastele sõnadele, tundes imetlust tema tugevuse 281

ja meelekindluse üle . Ka siis, kui ta teadis, et tal on jäänud vaid üks samm hauani , õpetas ta mind vääriliselt elama .

Emale määrati karistuseks kaks aastat. Ette rutates olgu öel dud , et pärast kaheaastase karistuse kandmist ema ei vabastatud. Ta jäi ebasoovitavate kategooriasse, kel tuli kannatuste karikas põhjani rüübata , teha läbi kõik vintsutused Haapsalust Lasnamäe

naistevanglasse, sealt Tallinna Keskvanglasse ning lõpuks Stutt hofi surmalaagrisse . Alles selle piinarikka teekonna lõpul varises ta ebainimliku kohtlemise ja nälja tõttu manalasse. Teda meenu tavad ikka hea sõnaga kaaskannatajad oma mälestustes Van nase -emast kui heast kaaslasest, kes kunagi ei virisenud ega hali senud, kelle lähedus andis lootust ja jõudu vastu pidada . 1941. aasta detsembri lõpul viidi meid Haapsalu vanglasse, kus kohtusin õega . Mulle oli varem alati tundunud, nagu annaks val lakomsorgist õde Hilje teistele kommunistlikele noortele vastutus rikkamaid ülesandeid kui mulle . Olin sellest veidi solvunud . Ja nüüd , kus fašistid olid meie tööd võrdselt «hinnanud » , võisin kohtumisel öelda nii : «Mulle anti ka neli aastat. » Haapsalu vang

las viibisime terve kuu . Vangla oli viimase võimaluseni täis tuu bitud ja jättis väga rusuva mulje. Siin kuulsin veel mõndagi . Mitmel korral olid toimunud öised «taevatapid» . Esimeste ohvrite hulgas olnud Rudolf Ruus, Läänemaa täitevkomitee haridusosa konna inspektor , kelle rahvas oli valinud Eesti NSV Ülemnõu

kogu saadikuks. Haapsalus kuulsin ka oma tuttava noormehe, Oru valla endise komsorgi Eduard Rannamäe tapmisest . Sealse valla rahvas teinud kõik, et Eduardi poliitilise politsei käest

päästa . Kümned Oru valla elanikud olid kirjutanud alla avaldu sele, et Rannamäe pole teinud kurja mitte ühelegi inimesele . Sel lele vaatamata mõrvati ta igasuguse kõhkluseta . Ühel jaanuarikuu varahommikul aeti meid käreda pakasega lahtisele veoautole ja algas sõit Tallinna poole . Meid saatvad val

vurid olid kasukates ja viltides , meie, naised , olime aga üpris kerge riidega . Jäime külmast nii kangeks, et Tallinna jõudes ei suutnud enam hästi liikuda ega rääkidagi . Lasnamäe naiste

vanglas paigutati meid kahte kongi . Maja oli kütmata ja väga

niiske. Mingisugust varustust meile esialgu ei antud. Alles kolme päeva pärast saime õlgmadratsid ja baikatekid. Mõne aja pärast eraldati noored ja paigutati nn . alaealiste kambrisse. Meid lahutati emast, kes varsti viidi üle Tallinna Kesk

vanglasse. Ei oska arvata , kas meid peeti teiste hulgas hoidmi seks liiga ohtlikeks või loodeti sel viisil kergemini ümber kasva tada . Vanglas pidid kõik tööd tegema . Suurem osa käis range

valve all linnas, peamiselt laadimistöödel . Teisi, sealhulgas ka mind ja õde , välja ei lastud. Meie ülesandeks oli vanglaruume koristada ja ahjusid kütta . Koridorides liikudes nägime-kuulsime

mõndagi. Olime sidepidajateks kambrite vahel . Rääkisime läbi ukse, panime teateid kokkulepitud peidikutesse jne. Vange püüti

igati välismaailmast isoleerida . Oli keelatud ajalehti lugeda, vaba 282

Hilje Vannas

duses viibijatega kõnelda , kirjavahetust pidada. Ohtuti, kui nai sed linnast töölt tulid , õnnestus ikkagi üht-teist kuulda ja edasi

anda nii päeval nähtut kui kuuldut . Noorte koondamisega omaette kambrisse lõid fašistid ise meile soodsad tingimused nende vastu töötamiseks. Elasime koos üks meelse perena , ja mis peamine, meie seas ei olnud äraandjaid. Olime enamasti kõik kommunistlikud noored ja nii elasime õhtuti oma komsomolimaailmas , vahetades mälestusi tegevusest aastail 1940-1941 .

Minu õel Hiljel oli seljataga võrdlemisi hea komsomolikool , mille ta oli saanud komsomoli vallakomitee sekretärina . Helje Vit

sur oli läbi teinud lahinguristsed hävituspataljoni ridades . Lääne maalt pärit kommunistlikud noored Armilda Volling, Linda Koltso ja Tamara Rand olid aga osa võtnud Hiiumaa kaitsmisest. Mäle

tan veel Klavdia Tšernovat, Niina Morozovat ja väga lõbusa ise loomuga Mari Säret ning meie kambris lühemat aega viibinud tütarlapsi Rimmat ja Lainet , kelle perekonnanimed olen kahjuks unustanud , ja kõige nooremat meie hulgast Salme Siniorgu . Meil oli , millest rääkida, mille üle aru pidada ja mida analüüsida. Mäletan hästi , kuidas noortekambrid võtsid vastu 1942. aasta

1. maid . Juhtus olema puhkepäev ja tööle ei aetud . Varahommik

! saabus toreda päikesepaistega . Kujutlesime, milline võiks välja näha Punane väljak Moskvas. Keegi ütles : «Tüdrukud, rongkäi gule ! » Klavdia Tšernova alustas mailaulu võitmatust võimsast Moskvast . See haaras meid kõiki ja tõepoolest tekkis tunne, nagu

sammuksime mairongkäigus tohutuis kolonnides. Tagasi reaal 283

susse tõi meid valvuri toores röögatus : «Vait , sead ! Suu kinni ! »

Järgnes muidugi kartser ja noortekambri laialisaatmine . Mind ja õde eraldati teistest ja paigutati üksikkambritesse. Varsti aga viidi naisvangid üldse Lasnamäelt ära teistesse vanglatesse . Las

namäe naistevanglast sai Saksa sõjaväest deserteerunute kinnipi- ! damiskoht. Sattusime õega Tartu maantee vanglasse . Seal pandi

meid sõduritele sokke kuduma. Keegi ei tahtnud seda tööd teha, sest kõigile oli selge, kes need sokid jalga tõmbab . Seepärast püüdsime igati üles kiita oma oskust naiste kampsunite kudumi sel , pluuside ja kleitide tikkimisel . Otsustasime, et pigem kaunis tame fašistide lõbunaisi , kui abistame vaenlase rinnet . Ja tööd

meil jätkus. Ühtlasi oli see väga heaks käsitöökursuseks . Meil oli suurepärane juhendaja, fašismivang Ellen Kristjani. Vangla 1 oli võrdlemisi väike ja ka kambrid olid väikesed . Olime neis nelja -viiekesi .

On hästi meeles, kuidas seal vanglas 1943. aastat vastu võt sime . Sel ajal elas Nõukogudemaa üle rasket aega . Stalingradi

all käisid otsustavad lahingud . Velikije Luki oli tulerõngas. Meie vanglakaaslasel Johanna Loogil õnnestus hankida imetilluke kuusk ja viis küünalt. Kuusekest ehtides tulime mõttele panna

küünlad kõik ühele kõrgusele ja anda neile riikide nimed : Nõuko gude Liit, Saksamaa , Jaapan , Itaalia , Ameerika Ühendriigid . Süü tasime kõik üheaegselt ja otsustasime, et maa , mille küünal jääb

põlemaviimasena, väljub sõjast võitjana. Eks kuulunud vana aastaööl nõidumine juba vanast ajast eesti rahva näärikommete juurde. Kuni nääriküünlad põlesid, ei rääkinud meist keegi. Mida väik

semaks küünlad põlesid, seda selgemaks sai , et küünlad tõotavad võitu Saksamaale. Aga siis juhtus ime, sakslaste küünla kohal süttis kuuseoks ja toore oksa põlemine kustutas küünlaleegi. Jäi mulje, nagu oleks oks süttinud meie pilkudes sädelevast vihast ja põlgusest. Neli ülejäänud küünalt põlesid peaaegu ühesuguse kii rusega , kuid lõpuks jäi loitma mõne millimeetri pikkune Nõuko gudemaa küünal . Südamed hõiskasid : «Võit » . Alustasin vaikselt « Internatsionaali » . Teised toetasid. Kuigi laulsime väga tasa , oli

tunne, nagu päästaksime valla kogu maailma jõgede veed , mis peavad ära pühkima fašistliku rämpsu. « Internatsionaali» laulda oli muidugi suur risk. Valvurid olid aga nähtavasti kogunenud kuhugi uut aastat vastu võtma ja kedagi polnud kuulamas ega nägemas. Võib-olla tundub meie naiivne nõidumine praegu hale

naljakana, aga vanasõna ütleb, et uppuja haarab õlekõrrest, ja meile pakkus lohutust mõelda kunagi kindlasti saabuvast võidust ja vabadusest .

Pole raske kujutleda meie rõõmu , kui mõni aeg hiljem jõudis umbsesse kambrisse kuuldus Nõukogude armee hiilgavast võidust Stalingradi all . Selle fašistide suure lüüasaamise puhul heisati linnas mitmeks päevaks leinalipud. Leinalipud ja valvurite mor. I nid näod kui palju andsid need meile uut jõudu. Oli saabunud 284

ajalooline pöördepunkt, mil fašistide sõjavanker hakkas logisedes Berliini poole tagasi veerema .

Varsti viidi meid üle Keskvanglasse. Selleks ajaks oli seal juba maksma pandud nn. töö- ja kasvatuslaagri staatus. See nimetus oli mõeldud lihtsameelsetele inimestele puru silma ajamiseks. Keskvangla oli suur omaette süsteem , kus kehtis hoopis teistsu

gune elukorraldus. Vangla jagunes osakondadeks, mis koosne sid paljudest kambritest tohutu pika koridori ääres. Koridorivalve usaldati nüüd vangide nn. omavalitsuse kätte. « Kasvatajateks» olid vangide hulgast määratud kuus-seitse usaldusväärset inimest iga jaoskonna kohta . Tavaliselt pandi nendele kohtadele kuule kad vangid, kes olid nõus müüma oma au ja südametunnistuse

suurema leivatüki eest . Kasvatajad kandsid erilisi tunnusmärke triipe varrukatel, elasid omaette ja kasutasid muid eeliseid . Nais

tejaoskonnas oli nn. pataljonivanemaks väga julm Tarendi-nime line naine , kelle lähem abiline äraandja Sulbi. Kasvatajail olid kambris oma agendid , kes kõigest, mida kuulsid, ette kandsid.

Sageli provotseerisid nad ohtlikke kõnelusi ja said sel viisil ainet pealekaebamisteks. Enamikku neist tundsime ja olime nendega ettevaatlikud . Kambrite uksed olid kella kuuest kuni kella küm neni õhtul lukustamata , kella kaheksast kuni kümneni võis käia

üksteist külastamas. Asja mõte põhines arvestusel , et naaber kambrite vangid on omavahelisel kohtumisel võib-olla avameel

semad ja jutukamad ning nuhid saavad kergemini teateid van gide meelsuse ja meeleolu kohta üldse. Sellise « kasvatustöö » tule museks oli see, et igal ööl viidi inimesi mahalaskmisele . Kõik

II5

karistusmäärad tühistati ja vange mõrvati hulgaliselt , ilma mingi kohtuta . Ühelgi õhtul ei võinud kindel olla, et näed homset päeva . Valvurite töömaht öötundidel tõusis ja üldse oli tülikas ööpime duses järjekordseid ohvreid välja otsida . Nõnda siis leiti parem lahendus, seati sisse spetsiaalsed surmamõistetute kambrid. Meie kutsusime neid «taevatrepi kambriteks ». Sinna koguti juba päe val hukkamisele määratud kokku , et öösel poleks vaja paljusid uksi avada . Nähtavasti anti Lasnamäe naistevanglast minu kui

koristaja kohta hea iseloomustus , küllap võis kaasa aidata ka Hiiumaa tüdrukute varasem kuulsus majateenijatena, nii et sain Keskvanglas jällegi koristajatöö . Ent nüüd juba ametikõrgendu sega : minust sai vangla kantselei ruumide koristaja . Mul oli au isegi vanglaülema Laagi ning tema asetäitjate Mihkelsoo ja Isopi kabinetid korras hoida. Tänu sellele «vastutusrikkale» ametile osutus võimalikuks näha ja teada saada nii mõndagi kasulikku .

Koristasime hommikuti kella kuuest üheksani . Viimasena puhas tasime ülemuste kabinetid, enamasti nende endi juuresolekul .

Päeval rakendati meid tihti vangla teistel sisetöödel . Hommikuti koristama minnes leidsime aeg -ajalt mõnest ruumist järjekordsete ohvrite, öösel mahalaskmisele viidute rõivaid . Tuli sedagi ette, et nende tummade tunnistajate kaudu saime esimestena teada tutta

vate äraviimisest . Hommikul oli kohe märgata , kui ülemustel oli 285

öösel palju tööd olnud . Siis tuldi tavaliselt hilinemisega, tursu nud näo , punetavate silmade ja viinalõhnaga . 1943. aasta suvel ja varasügisel käisime mitmel päeval vagu

nitest kaupa maha laadimas. Kaubaks olid riidepakid meeste- , naiste- ja lasterõivaste ning jalatsitega. Meie küsimustele, kust need pärit on , vastati põiklevalt . Vangidest laomehed aga tead sid rääkida , et need olevat surmalaagris hukatute riided. Pakke

oli väga palju , nii et ohvreid pidi olema tohutu hulk. Hiljem rää kisid ka valvurid , et ühe päevaga tapeti Kalevi- Liival üle tuhande inimese ja seda mitmel korral . Keskvanglas uut hoogu saanud fašismivastane võitlus muutus sisukamaks ja konkreetsemaks tänu sellistele kogemustega võit

lejatele nagu Johanna Veebermann ja Linda Junman, kes olid töö lisliikumisest osavõtu eest istunud juba kodanliku Eesti vangla tes . Kujunes välja sihikindlate inimeste võitlusliit, kus igaüks täi tis kindlat ülesannet. Kõik me teadsime, et igasugune fašismivas

tane tegevus vanglas on seotud suure riskiga , kuid passiivne alistumine ja oma sünge saatusega leppimine, ei olnud meile omane .

Johanna Vebermann , Salme Illison ( Sillaots ) , minu õde Hilje, õed Alma ja Leida Sein , Mahta Roola ning fašistide poolt mõr vatud endise Mäetaguse valla täitevkomitee esimehe abikaasa Marta Orasmäe olid ühes kambris. Minu kongikaaslasteks olid Tiiu Niidas ( Reemaa ) , Elfrida Põlluste, keda süüdistati partisa

nide abistamises, ja Minna Ruus ( Tšudesnova ), Haapsalus mõr vatud Eesti NSV Ülemnõukogu saadiku Rudolf Ruusi abikaasa.

Naaberkongi elanikeks olid Linda Junman, Helje Vitsur , Anete Krustamn , kes olid vahistatud aktiivse tegevuse eest nõukogude võimu' taaskehtestamisel Eestis, ja Klavdia Tšernova, endine Sise asjade Rahvakomissariaadi töötaja, kellel vahepeal õnnestus linna tööobjektilt põgeneda . Seda põgenemist aitasid organiseerida vabaduses viibivad hävituspataljoni võitlejad Pavel Trelin ja Tamara Vdovina, kes olid samuti varem istunud Patareis, kuid süütõendite puudumise tõttu vabastatud. Vabadusse pääsenutena jätkasid nad vangidega sidepidamist samadel tööpaikadel , kus nad varem olid töötanud.

Pavel Trelin, Tamara Vdovina , Klavdia Tšernova ja Astra Raudkivi initsiatiivil loodi linnas põranda alune kommunistlik organisatsioon , mida nad nimetasid Kolmanda Internatsionaali võitlusgrupiks, kuhu kuulus üle 30 inimese, enamasti kommunist likud noored . Sellel võitlusliidul oli sidemeid ka sõjavangide .

laagriga . Nad aitasid vangidel põgeneda ja neid varjata. Koguti ja levitati informatsiooni olukorrast rindel, valmistati ja kanti

laiali lendlehti, soetati ja remonditi relvi ning tehti ettevalmis tusi suuremateks väljaastumisteks fašistide vastu . Meieni jõud sid teated Trelini grupi tegevuse kohta Helje Vitsuri vahendusel, kes linnas tööl käies kohtus regulaarselt Tamara Vdovinaga . Mina sain Johanna Vebermannilt tihti ülesande tutvuda mõne 286

vangi toimikuga, mida hoiti üldosakonna lukustatud kapis. Mees tejaoskonnas meisterdati valevõtmeid, millega koristamise ajal

kapi lahti muukisime. Oli ju tähtis teada saada , kes olid peale kaebajad , milles seisnes süüdistus ja mida kaebealune ise rääkis.

Eriti oluline oli meie olukorras kindlaks teha kaasvangidest ära andjad ja nuhid. Seda ülesannet täitsime koos Elfride Põllustega. Üks meist pidi töötama koridoris , et võimalikust hädaohust õige

aegselt märku anda . Üldosakonna ust sai sellepärast pestud ja nühitud nii , et värv tuli maha . Teine luges samal ajal toimikuid .

Seda riskantset üritust kergendas asjaolu, et meid valvas tülpi nud ja flegmaatiline Valdmani-muti. Harjumusest kohtles ta meid kui tavalisi kriminaalvange. Temale oli tähtis vaid see , et me ruumid puhtaks teeksime ja midagi ei varastaks. Informeerisin Vebermanni sellest , mida õnnestus toimikutest välja lugeda, ning

kõigest muust, mida märkasime üldosakonnas ja teistes ruumi des. Minu külaskäigud nende kongi ei äratanud tähelepanu , kuna näis, et käin õde külastamas. Et meil igal pool oli oma inimesi, teadsime enam -vähem kõike, mis vanglas toimus . Kuigi välisil mast olime täiesti isoleeritud ja neid, kes püüdsid sisse tuua aja

lehti või informeerida kaaslasi rindesündmustest ( sellel ajal ei rääkinud need enam fašistide kasuks ) , ähvardati range karistu

sega , olime kõigega ikkagi üsna hästi kursis. Informeeritus andis meile võimaluse inimeste vaimu ja vastupanuvõimet toetada . Fašistid püüdsid mürgitada inimeste teadvust, võtta neilt lootust,

õhutada vihavaenu ja kasvatada endale kuulekaid orje . Oli vaja pidada võitlust inimeste meelekindluse säilitamise eest, igati süvendada usku Nõukogudemaa kindlasse võidusse ja orjusest vabanemisse. Meie ümber keerlesid nuhid , seepärast tuli kohtu mistega ettevaatlik olla. Kui tunnetasime ohtu, hakkasime rää kima igasugust loba ja isegi inetuid anekdoote, mille pärast hil

jem ka ise häbi tundsime. Aga tol ajal oli see meile paratamatu kaitseabinõu . Et selline ülalpidamine oma eesmärgi täitis, veen dusime palju aastaid hiljem, tutvudes omaaegsete ülekuulamis protokollidega, milles meid oli iseloomustatud « ohutu kambana », kes ainult tühjast-tähjast lobiseb .

Ühel päeval nägin ülekuulajate juurest valvurite vahel tulemas metsikult pekstud ja piinatud Klavdia Tšernovat, kes oli linnas tabatud. Üks vangivalvureid sattunud talle tänaval juhuslikult peale . Õige varsti pärast Klavdia tabamist 1943. aasta septembri lõpul saime teise kurvastava teate : olid vahistatud Pavel Trelin , Tamara Vdovina, Astra Raudkivi ja teised, kes kõik toodi Pata

reisse ja paigutati üksikkambritesse. Läbiotsimisel leiti Klavdia Tšernova asjade hulgast üks kunagine Helje Vitsuri kiri , mis viis vangla administratsiooni mõttele , et oleme Trelini grupiga seo tud . Algas juurdlus. Vebermann , Junman , Niidas ja Vitsur viidi üksikkambrite jaoskonda . Ülekuulamisest ei pääsenud ka mina. Hirmutamistele ja alandustele vaatamata ei rääkinud keegi meist

midagi üleliigset ja nii jäigi meie tookordne süü tõestamata. 287

Paari kuu pärast toodi ka Vebermann, Niidas, Junman ja Vitsur vanasse jaoskonda tagasi , järelevalvet aga tugevdati . Nüüd tuli olla veelgi ettevaatlikum. Ent meie suurepärastel, lugupeetud ja armastatud seltsimeestel Johanna Vebermannil ja Linda Junnia

nil oli see üürike elupikendus . Nad tapeti nädal enne Tallinna vabastamist, sel päeval, kui Metsakalmistul ühe päevaga aeti ühishauda umbes tuhat inimest. Sama saatus tabas ka Pavel Tre

lini gruppi kuulunud seltsimehi . See oli Saksa okupatsiooni õudne verine finaal. Siis näidati , milleks oli harjutatud Tartu tankitör

jekraavi ääres, Kalevi - Liival ja mujal . Osa vange, sealhulgas ka mina , ema ja õde, üldse umbes 2500 vangi aeti 28. augustil laevale ja viidi fašistide poolt vallutatud Poola territooriumile Stutthofi koonduslaagrisse . 1. septembril 1944 jõudsime Danzigi sadamasse. Laevalt maale

astudes saime kohe tunda , mida tähendab tõeline « aaria» kul.

tuur. Turjal hakkas väga energiliselt tantsimą kumminuut ja meid kostitati ainult sõimuga Stutthofi koonduslaager oli esimene, mis loodi väljaspool kol manda riigi piire Poola territooriumil. Stutthofi laagri asutamise

ajaks oli hitlerlastel koonduslaagrite rajamise ja organiseerimise alal juba suuri kogemusi. Koonduslaagris oli jõutud hävitada sadu tuhandeid juute ja ka sakslastest patrioote. Edukalt töötasid Buchenwald, Dachau , Sachsenhausen , Ravensbrück ja teised. Oli

välja kujunenud inimeste tapmise üldine süsteem ja tehnika : gaa sikambrite ja krematooriumide ühesugune ehitus, mürkainete massiline tootmine, hävituslaagrite ühesugune planeerimine,

inimluude jahvatamiseks mõeldud masinate ühesugune ehitus jne .

Kogu see koletu süsteem eeldas täielikku saladust. Mis seal sündis , ei olnud ette nähtud kõrvalisele silmale ega kõrvale. See

pärast oli ka Stutthofi surmalaager rajatud peaaegu inimtühjale alale. Stutthof asub 34 kilomeetrit Gdanskist kirde suunas. Ümber ringi laiuvad kuuse- ja kasemetsad . Läänemeri jääb umbes kahe

kolme kilomeetri kaugusele. Vahetus läheduses asub Visla suue. Kogu paikkond on madal ja soine. Esialgu oli Stutthofi koondus laager mõeldud poolakate hävitamiseks. Kui mitmed Euroopa

maad langesid hitlerlaste okupatsiooni alla , hakati Stutthofi saatma ka teistest rahvustest vange. Laager muutus rahvusvahe

liseks. Stutthof oli mõeldud töö- ja hävituslaagriks . Raske töö ja alatoitumuse tulemuseks oli tuhandete vangide « loomulik surm ».

1944. aasta suvest muutus laager aga peamiselt hävituslaagriks . Hävitamisele määratute tarvis ehitati ajutisi barakke suviseks

kasutamiseks , tegelikult kasutati neid ka talvel. Juuli lõpuks oli laager suurenenud järjekordselt kümne baraki võrra . Laius uus naistelaager 10 000 vangile, kuhu aga tuubiti kuni 40 000 inimest. Sellepärast jagasid ühe inimese nari neli inimest. Siia toodi teis test laagritest massiliseks hävitamiseks juudi naisi . Seepärast kutsuti seda uut laagriosa ka juudi laagriks. Minu ja teiste eesti 288

naiste mälestused puudutavad just seda laagriosa , kuna olime samuti arvatud hävitamisele määratute hulka .

Stutthofis, nagu teisteski surmalaagrites, oli oma gaasikamber ja krematoorium. Krematooriumi korstnast lakkamatult tõusev

suits näitas, et kütust seal jätkus. Nälg, peksmine, pikk raske tööpäev, öine magamatus, parasiidid, haisev umbne õhk tegid varem või hiljem oma töö. Surm ähvardas igal sammul ja ini mese füüsiline seisund oli viidud selleni, et ta harjus surmaga,

see muutus lõpuks nii igapäevaseks, nii tavaliseks . Inimeste hävi tamist nimetati surmalaagris tootmiseks. Seepärast tuli suremist nii reguleerida, et krematooriumi ahjudel oleks tagatud pidev « tooraine ettevalmistamine. Kui aga materjali loomulikul teel ei jätkunud , võeti ette gaasikambrid. 1944. aasta novembrist alates tekkis laagris laipade « üleproduktsioon » ja neid ei jõutud krema tooriumis ära põletada . Laipu hakati nüüd ka väljas tuleriidal põletama. See kõik toimus meie barakkide vahetus läheduses, ini meste silme all . See oli kohutav.

Ka see kuulus inimeste hävitamise fašistliku süsteemi juurde, et lasta kogu «must töö » ära teha vangide endi kätega, viia nad sellisesse psüühilisse seisundisse, kus halastamatus võitluses elu eest kaovad oma kaaslaste suhtes inimlikud tunded ja muututakse

omaenda vaenlase kuulekaks teenriks. Nimelt seda taotleski

fašistlikes hävituslaagrites sisseviidud kord. Nõnda pidi kuju

nema kõige alama astme käsutäitjate kaader. Laagrielu julmas miljöös oli paljudel raske jääda inimeseks , säilitada hingejõudu ja -puhtust .

Ma püüdsin anda väga lühikese ülevaate surmalaagrite tege likkusest, et näidata, millist suurt osa fašismivastases võitluses etendas vastupanuliikumine , mille eesotsas olid jällegi kommu

nistlikud noored . Iga päev pidi tugevdama usku võidusse fašismi üle, usku vabanemisse. Tuli võidelda südametunnistuse eest, et

üliraskes , ebainimlikus olukorras üksteisele ülekohut ja valu ei tehtaks . See ei olnud kerge võitlus, aga tulemusi siiski andis . Võidelda tuli ka apaatia vastu. Olnuks väga ohtlik , kui vang oleks muutunud ükskõikseks, tahtetuks, saatusega leppivaks . Sel lised surid tavaliselt õige varsti. Elutahte säilitamiseks levita sime rindeuudiseid. Ausalt öeldes tuli neid tihti endal välja

mõelda . Kui nägid , et kõige kindlamatest allikatest kuuldud sõnu . mid meie vägede kiirest edasiliikumisest tõid kustunud silma desse lootussädeme ja eluvaim pöördus inimvaresse tagasi , oli endalgi tunne, et kõik see peabki nii olema .

Võitlust tuli pidada ka jumala poole pöördujatega . See oli üks omamoodi apaatia vorme, mis nõrgestas inimeste vastupanuvõi met. Palvetundide nurjaajamiseks ja meeleolu tõstmiseks oli üks mõjusamaid abinõusid lõbusate laulude laulmine . Laulda meid lubati . Mõnikord isegi sunniti vägisi laulma , et näidata – vaa

dake, kui hästi nad elavad ja kui rõõmsaid laule nad laulavad. Nõnda me siis laulsime üsna tihti ja see tõstis üldist meeleolu . 19 Mina, kommunistlik noor

289

Praeguses Stutthofi laagri minevikukroonikas on märgitud :

kuni 1944. aastani polnud Stutthofi koonduslaagris veel hästi organiseeritud fašismivastast võitlust . Võib rääkida vaid üksiku

test põgenemiskatsetest, mis kõik ebaõnnestusid. Võib rääkida

üksikutest poolakate, juutide ja teistest rahvustest vangide grup pidest , kes hankisid kirjandust ja levitasid rindeuudiseid . 1944. aasta juulist alates, enne meie saabumist, hakati vangide hulgas juba organiseerima vastupanu . Asjasse pühendatud van gid tegelesid sabotaažiga. Igal töökohal püüti teha varjatud

praaki . Viga pidi olema selline, et toode läheks rivist välja hil jem, tema kasutamisel. Kõiki vajalikke näpunäiteid andsid oma ala spetsialistid, kellest vangide hulgas polnud puudust. Hiljem

jõudis salajase organisatsiooni juhtkond arvamusele, et oleks vaja hakata valmistuma relvastatud ülestõusuks. Nõukogude rinne tuli järjest lähemale ja võis oletada , et hitlerlased hävita vad enne põgenemist kõik vangid. Tuli püüda relvi muretseda . See osutus mõneti võimalikuks, sest laagrisse toodi rindelt puru nenud relvi remontimiseks ja langenud sõdurite riideid . Need

otsiti hoolega läbi ning sealt leiti vahel padruneid ja isegi püs toleid . Vangid, kes töötasid relvade monteerimise töökodades , tõid

salaja välja kuulipildujate ja muude relvade osi . Hiljem pandi relvad kokku. Mõne aja pärast oli laagri vastupanuorganisatsioon relvadega juba päris hästi varustatud. Poola grupp , kuhu kuulus umbes 200 vangi , oli kõige paremini relvastatud. Peagi lõid nad kontakti Nõukogude vangidega . Nõukogude grupp oli arvuliselt suurem , kuid relvade poolest halvemal järjel . Nõukogude vangi del olid aga täpsed Stutthofi ümbruse kaardid ja eriti tähtis oli see , et neil oli õnnestunud luua kontakt Saksa sõjaväkke mobili seeritud ukrainlastega . Koos töötati välja ülestõusu ja laagri hõivamise plaan. Ent relvastatud ülestõusu siiski ei toimunud. Tuldi järeldusele, et ülestõus ei too vabadust kõigile. Poola ja Nõukogude relvastatud gruppidel oleks nähtavasti õnnestunud küll

laager ajutiselt vallutada ja metsa põgeneda , kuid mis oleks saa

nud teistest vangidest? Stutthofi laager vabanes alles 12. mail 1945 .

Meeste poolel võtsid vastupanuliikumisest osa mitmed eestla sed : kirjanik Evald Tammlaan , Leen Kullmani vend Agu Murd vee , Karl Õismaa, Murre ja teised . Juhus aitas mul juba laagrisse vastuvõtmise esimesel päeval

saavutada kontakt Poola vastupanugrupi liikmetega. Vahenda jaks sai minu kaotatud lusikas. Näinud minu abitust, viskasid poola elektrikud mulle lusika . Eriti tugevates sidemetes olime

selle brigaadi brigadiriga , poliitvangi Janek Sobolewskiga . Suht lemises olid omad raskused, esiteks oli rääkimine elektrikutega

rangelt keelatud , teiseks oli keelega raskusi, kasutasime läbisegi vene, poola ja saksa keelt. Ja mis peamine, tema abiga sõbrune

sime oma baraki poolataridega , kes hakkasid meid usaldama ja hoidma . See tähendas väga palju , sest nad moodustasid meie 290

barakis enamuse. Ei oleks emal ja õel õnnestunud mind laiba virnast päästa, kui poleks olnud sõprust poolakatega . Ei oleks mul olnud tagasiteed laagrihaiglast, kui poleks olnud poolakatest haiglapersonali heatahtlikku suhtumist. Vahemärkusena olgu öeldud , et pärast sõda asusin oma too

nase heategija Janek Sobolewski jälgi otsima. Esialgu ei andnud otsingud tulemusi . Ent visadus viib eesmärgile ja lõpuks , 1971. aasta jaanuaris sain ühe Krakovi noorteajalehe toimetuse

vahendusel kirja Wrocławist , Janek Sobolewski leselt . Janek Sobolewski oli hukkunud õnnetusjuhtumi tõttu 1958. aastal . Nii ei saanudki ma teda enam tänada selle eest, mida ta meie vangi põlve kergendamiseks oli teinud .

Oma poola sõpradelt saime teada Nõukogude armee edukatest pealetungioperatsioonidest ja läbimurretest, samuti sellest, mis toimus laagris. Vabanemine ei võinud enam kaugel olla , tuli vaid selleni elada .

Enne vabanemist tuli meil üle elada veel kõige koledam katsu niinimetatud evakuatsioon . Enne laagrist lahkumist rivis tati meid apelliks , kus esines SS -vormis sakslane. Ta ütles : mus

«Asjata loodate, et pääsete elusalt meie vaenlase kätte, küll me juba hoolitseme selle eest, et seda ei juhtu . Nüüd aga - marss läände .»

Stutthofi vangide verist teekonda jäid märkima ühishauad . Tapetuid ja hukkunuid matsid peamiselt kohalikud elanikud. Laag

ris hävitati üle 85 000 inimese. Sellele lisandus veel ligi 15000 evakuatsiooniteedel . Seal kaotasin ka ema . Kuigi olime füüsiliselt üsna otsakorral , kaalusin vaid 29 kilogrammi , andis lootus vaba

neda jõudu elamiseks. Selles paljurahvuselises vangiperes, keda liitis ühine julm saatus , kogesin esmakordselt suure internatsio naalse sõpruse ülevust. Fašistlikus surmalaagris õppisin armas tama ka siin vaevlevaid sakslasi , oma rahva tõelisi poegi ja tütreid , kellele fašism oli niisama vastuvõtmatu nagu meile kõi

gile . Küllap aitas neid kujuteldamatuid laagrijulmusi üle elada see, et olime tundnud vabadust ja ehitanud uut ühiskonda , see, et olime kommunistlikud noored. Olime võitlejateks ka traataia taga , olime need , kes hoidsid teistes ülal elutahet. Me suutsime seda , sest ei kaotanud usku võidusse .

Minu läbielamised fašistliku okupatsiooni ajal peegeldavad vaid murdosakest sellest, mida nõukogude inimesed pidid läbi elama fašistide poolt okupeeritud aladel, mida meie rahvas pidi kanna tama Suure Isamaasõja aastatel. Minu elus olid need aastad ränkraske elukool , see oli ühtlasi

ideede küpsemise ja maailmavaate väljakujunemise aeg. Vabanesime 10. märtsil Burgsdorfi külas . Paari nädala pärast, kui juba iseseisvalt käia jaksasime, kerkis küsimus , mis saab edasi ? Kaasvangid , kellega ühes olime laagris istunud ja koos vabanenud , olid enamasti laiali läinud. Kel jalad vähegi kandsid, ruttas kodu poole. Olnuks meilgi võimalus taotleda repatrieeri 291

mist, ent sõda ei olnud veel lõppenud ja me tahtsime pakkuda oma abi rinde heaks. Ühel hommikul seadsime sammud küla

poole, kus pidi asuma Nõukogude komandantuur. Seal saime

teada , et meie väed liiguvad kindlalt edasi Berliini poole. Meil soovitati sõita Lauenburgi. Nõukogude armee kapten andis meile, kümmekonnale naisele ( peale minu ja õe oli veel kaks eestlast

-

Elisabet Piip ja Lovise Punger ) vankri ja kaks hobust, veidike söögipoolist ja juhatas kätte tee. Sõitsime läbi inimtühjade Saksa külade. Palusime Nõukogude sõjaväevõimudelt , et meid võetaks sõjaväeteenistusse. Meie suureks rõõmuks see palve rahuldati. Et olime aga äärmiselt armetud ja kõhnad, otsustati lasta meid enne kosuda . Töö, mis meile usaldati , oli omalaadne. Et kohapealsed

elanikud olid kas ära viidud või vabatahtlikult evakueerunud , siis olid paljud talud maha jäetud koos inventari ja kariloomadega.

Nõukogude sõjaväejuhtkond korraldas eelkõige kariloomade arve levõtmise ja organiseeris hooldamist. Sellele tööle meid rakenda tigi . Algul oli tööd väga palju , nii et käis füüsiliselt nõrgale orga nismile vahel isegi üle jõu , kuid soov vabastajaid abistada , viha tud vaenlase lõplikuks purustamiseks kas või kaudselt kaasa aidata andis jõudu ja innustas . Kui oli väga raske, surusin ham

bad kokku ja meenutasin, kui kohutavalt palju fašistid meie maalt rahva vara välja vedasid . Nüüd tuli selle varaga , mis meie kätte oli usaldatud , vastutustundega ümber käia .

Sõjavanker lähenes üha rohkem hitlerlaste peakoopale. Kõik jal oli tunda suure heitluse finaali saabumist. Voor voori järel liikusid Nõukogude sõjaväeosad oma lahinguvarustusega läände. Üldine meeleolu oli hea . Kui saime teada hitlerliku Saksamaa tin

gimusteta kapituleerumisest, nutsime ja naersime läbisegi hea meelest. Varsti saabus ka lõplik võidupäev. Suurt rõõmu tumes tas ainult teadmine, et võitja rahvas maksis võidu eest väga kal lilt – 20 miljoni nõukogude inimese elu hinnaga . 1945. aasta augustis käisin ka Berliinis ära . Mulle näidati Rii gipäevahoonet ja Hitlerimaa -alust residentsi . Mõtlesin endamisi , et maa ei olnud suutnud sellist mõrvarit kanda , sellepärast tuli tal sügavale maa alla pugeda . Olen ka hiljem Berliinis käinud ning tundnud siirast rõõmu suurest sotsialistlikust ülesehitus tööst .

Pärast sõja lõppu hakkasid kohalikud elanikud sundevakuat sioonist tagasi tulema. Peagi oli tööjõudu küllalt ja minust sai

ühe sõjaväeosa abimajandi osakonnajuhataja-brigadir ehk Lui senhofi perenaine. Nendes abimajandites toimus töökorraldus ja tasustamine kolhooside põhimõtte järgi. Meie piirkonna keskus asus endises mõisahoones. Seal häärbe

ris pidasime koosolekuid ja korraldasime ka tantsuõhtuid . Olime ju ikkagi noored ja eluvaim oli tagasi tulnud . Vahepeal olin muidugi koju kirjutanud ja vendadega kontakti loonud. Palusime nendel teha lahti peidupaik, mille maja kivi seina ja telliskivivoodri vahele oli teinud kadunud isa . Selles olid 292

varjul_komsomoli dokumentatsioon ja meie komsomolipiletid. Vend Raimund toimetas piletid komsomolikomiteesse ja pärast koju tagasipöördumist saime taastada oma kuuluvuse organisat siooni sõjaeelse staažiga , mille üle tundsime suurt uhkust. See oli meile rohkem kui lihtsalt formaalsus , sest olime Hiljega kõik need rasked aastad võidelnud kommunistlike noortena .

Pühalepa Valla TSN Täitevkomitee saatis mulle Saksamaale tõendi, milles oli märgitud, et kuulusin juba enne sõda Kommu nistliku Noorsooühingu ridadesse. Selle alusel anti mulle võima lus kõigist komsomoliüritustest ja ka komsomolikoosolekutest osa

võtta . Ja nii ma olingi seal ilma komsomolipiletita kommunistlik noor .

1

1

Vello Vare Vello Vare on sündinud 4. aprillil 1923 Järvamaal Käru val

las. Lõpetas 1939. aastal Türi Progümnaasiumi ja 1941. aastal Pärnu Keskkooli erikursuse. 1950. aastal lõpetas M. V. Frunze

nimelise Sõjaväeakadeemia . 1970. aastast alates sõjateaduse dok tor. 1977. aastast kindralmajor. Suure Isamaasõja ajal võitles Nõukogude armees. 1956-1976 õppe- ja teaduslikul tööl

M. V. Frunze nimelises Sõjaväeakadeemias. 1976. aastast Eesti NSV Tsiviilkaitsestaabi ülem. Tallinna Linna Rahvasaadikute Nõukogu saadik alates 1977. aastast. Autasustatud Isamaasõja I

järgu ordeniga, kolme Punatähe ordeniga, ordeniga « Teenistuse eest NSV Liidu Relvajõududes» , III järk ; ordeniga «Austuse

märk», medalitega ja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukir jadega. 294

NII SAID MEIST SÕJAMEHED Minu sünnikoht - endine Käru vald - kuulus sõjaeelseil aas

tail Järva maakonna koosseisu , praegune Käru külanõukogu asub aga Rapla rajooni piires. Kokkupuuted . Paide ja Rapla rajooni komsomoliorganisatsioonide ajalugu puudutavate küsimustega näitavad , et seni pole veel täit selgust komsomolitöö algusaas tate kohta Käru vallas. Nii on väidetud, et esimene komsomoli organisatsioon loodi Käru vallas alles sõjajärgseil aastail . Tege

likult loodi selline organisatsioon juba 1940. aasta hilissügisel. 1940. aasta augustis lõpetasin Tallinnas Eestimaa Tarvitajate Ühisuse Liidu Ühistegevuskooli kuuajalised eelkursused ja sain tööle kodukohta Käru Tarvitajate Ühisuse kaupluse müüjana ala tes 2. septembrist . Kaks nädalat hiljem alustasin õpinguid tolle aegses Tallinna kodukeskkoolis .

20. oktoobril 1940 sõitis Paidest kohale mulle juba varem sport lasena tuttav Aleksander Anier . Kohaliku spordikollektiivi asuta

mise puhul pidas ta Käru rahvamajas kõne. Sama päeva õhtul kutsus mu tuttav August Saaliste mind välja jalutama . A. Anier ootas meid väljas . Sammusime kolmekesi piki alevikutänavat .

Anier tegi ettepaneku arutada partei- ja komsomolirakukeste loo mise küsimust. Jutuajamine oli pikk ja usalduslik. Kokkuvõte oli selline, et August Saaliste peale jäävad parteiorganisatsiooniga seotud küsimused ja minul tuleb tegelda komsomoliga . A. Anier

lahkus Kärust veel samal õhtul . Täiendavad juhtnöörid pidid tulema Paidest komsomoli maakonnakomiteest. Varsti helistaski komsomoli maakonnakomiteest Anatoli Kerde

ja kutsus mind Paidesse . See oli oktoobri lõpus. Kohtumine kom

somoli maakonnakomitee sekretäri Arved Vildiga oli väga lühike, kuna ta kiirustas kuhugi . Pikem jutuajamine oli seekord komitee

töötajate Anatoli Kerde ja Miralda Präätsiga . Nende kahe kaudu pidasingi edaspidi otsest sidet komsomoli maakonnakomiteega . Samas täitsin ankeedi komsomoli astumiseks . Esimeseks ülesan

deks sai komsomoligrupi moodustamine. Pöördusin kõigepealt oma koolivendade, Käru Jõekülas elune vate venda de Rohtlate poole . Nad olid pärit kehviku perekonnast. Vanem vend Alfred oli minust kolm aastat vanem , noorem vend

Herbert oli algkoolis minu klassikaaslane. Seejärel ühines meiega Viktor Brandt. Varsti liitusid meiega ka Käru alevikus elunevad õed Tutid . Nii oli 1941. aasta alguseks koos kuus noort, kes täit sid ankeedid . Saatsin need koos nimekirjaga Paidesse komsomoli maakonnakomiteesse . Seal võeti Käru komsomoliorganisatsioon

arvele ja lubati hiljem vormistada liikmepiletid . 295

Minul tuli täita valla komsorgi ülesandeid , Alfred Rohtla oli

asetäitja . Teised grupi liikmed täitsid meie praeguste mõistete järgi ühekordseid ülesandeid. Kõigepealt otsustasime tutvustada uut organisatsiooni , näidata tema olemasolu. Parim vahend sel leks oli pidude organiseerimine Käru rahvamajas , kus harilikult

käis koos palju rahvast ka väljastpoolt, seda just rongide soodsa sõiduplaani tõttu. Pärast 1940. aasta suvesündmusi oli pidude ja kokkutulekute korraldamises märgata mõningat passiivsust. Võt sime asja enda hoolde, väljapandud kuulutustel esines komsomo liorganisatsioon peo korraldajana .

Komsomolitöö algusest peale lõime hea kontakti valla täitevko mitee juhtkonnaga. Mõistvalt ja abivalmilt suhtus meie töösse tookordne Käru valla täitevkomitee esimees J. Haldre. Vajalikku abi osutasid meile ka täitevkomitee aseesimees E. Jaanimets ja sekretär J. Taul . Täitevkomitee abiga saime endale raudteejaama

lähedale majja (praegune sideagentuur ) ruumid punanurga ja lugemislaua organiseerimiseks. Saadud vahenditega tellisime aja lehed, vormistasime lehehoidjad . Mööbli andis valla täitevkomi tee. Punanurk avati ametlikult 7. veebruaril 1941 .

Andsime välja mõned seinalehed . Suurt abi punanurga organi seerimisel ja seinalehtede vormistamisel osutas meile Käru raud

teejaama töötaja Jakobson (valla täitevkomitee aseesimehe E. Jaa nimetsa vanem vend ) . Meie vahel kujunes selline tööjaotus, et Jakobson vormistas seinalehe aluse ja pea , mina kirjutasin päeva kohaseid artikleid .

Peagi kujunes punanurk kohaks, kuhu astusid meelsasti sisse

siin uusi nõukogude ka vanemad inimesed. Noortega õppisime õppisime « Katjušat», laule. Siiani on meeles, millise innuga « Lõbusate noorte marssi» ja hoogsat «Suur ja lai on maa ». Puna nurgas organiseerisime ka maleõhtuid .

Suur sündmus oli vene keele õpperingi organiseerimine Käru koolimajas. Meile tuli appi kooli tolleaegne õpetaja August Männik, kes oli kaks aastat olnud mu klassijuhataja . Ringi tööst osavõtjate arvu ma täpselt ei mäleta. Tean aga, et peale kommu nistlike noorte võttis tööst osa hulk kohalikke noori , näiteks

Helle Raidal . Toredad olid õhtused käigud alevikust kilomeetri

kaugusel asuvasse koolimajja . Sinna läksime ja sealt tulime tavaliselt lauluga .

Suureks sündmuseks valla komsomoliorganisatsiooni elus oli osavõtt NSV Liidu Ülemnõukogu valimiste ettevalmistamisest ja läbiviimisest 12. jaanuaril 1941 .

Valimiste eel, vist detsembri lõpus või jaanuari algul, käis Käru rahvamajas esinemas Erich Tarkpea. Tundsin teda juba 1938. aastast alates, kui ta revolutsioonilise tegevuse pärast oli välja saadetud Türile ja elanud mõnda aega minu ärklitoas

Väike-Pärnu maanteel , töötades Türi raadiojaama ehitusel. See kordne kohtumine oli väga põgus, kuna ta sõitis varsti pärast esinemist ära .

296

Erich Tarkpea

Valimiste ajaks said kõik kommunistlikud noored ülesanded

valla täitevkomitee plaani järgi . Mul endal tuli kord esineda sõnavõtuga rahvamajas toimunud valimiseelsel koosolekul. Vali miste päevaks sain ülesande kommunistlike noorte esindajana osa võtta Kullima külas asuva valimisjaoskonna tööst. Valimiste-eelsel päeval , 11. jaanuaril , sõitsin suuskadel suure tuisuga Kärust kümne kilomeetri kaugusele valimisjaoskonda. Minu ülesandeks oli koos teistega selgitustöö tegemine taludes . Sellega alustasime juba sama päeva õhtul otse valimisjaoskonnas, kuhu päris palju inimesi sisse astus . Valimiste päeval käisime taludes, kus oli haigeid ja vanu ini mesi . Viisime sinna valimiskasti . Käisime ka taludes, kus vali mistele tulek viibis . Sõitsime mitmekesi saanis . Mitmes talus käisin ka üksinda suuskadel .

Tegime selgitustööd ka maareformi küsimustes. Sellest olid huvitatud eriti kohalikud uusmaasaajad ja teised, kes teraselt kuulasid iga uusmaasaajate kohta öeldud head sõna . Tuli ette mitmesuguseid mõttevahetusi nendega , keda maareform puudu tas . Kohalik rahvamaja oli puhkehetkil noorte peamine kogune miskoht. Õhtuti tuldi kas sinna või punanurka juttu ajama, päe vasündmusi arutama või siis niisama aega veetma. Alalised rah vamaja külastajad olid ka vanemad inimesed. Nagu teatab aja leht « Kommunist» nr. 123 3. novembrist 1940, peeti Käru rahva

majas 5. novembril kell 18.00 selgituskoosolek ja 6. novembril samal kellaajal suur miiting muusikaliste ettekannete saatel . Samas korraldati rahvapidu , kus kanti ette Aleksander Antsoni näidend « Töölise tütar » . 297

1941. aasta veebruaris tekkis vajadus paremini suunata rahva maja tööd . Paidest saabusid instruktsioonid noortesektsiooni loo

mise kohta . Samal ajal oli vakantne äsja loodud rahvamaja juha taja koht . Sellele kohale asus Osvald Ehala , praegune tuntud

Viljandi pillimees . Tema hooleks jäi ka orkestri juhtimine. Niisiis 1940. aasta oktoobrist kuni 1941. aasta 5. märtsini olin

Käru valla komsorg. Kuueliikmeline algorganisatsioon oli arvel ELKNU Järvamaa Komitees. Regulaarselt maksid kõik kommu nistlikud noored liikmemaksu , mille andsime üle komsomoli maa konnakomiteele . Maakonnakomitees lubati korduvalt meile . vor

mistada komsomolipiletid , kuid märtsikuu alguseks me neid kätte veel ei saanud.

28. veebruaril Paides komsomoli maakonnakomitees viibides

lugesin ajalehest teadet , et avatakse keskkooli erikursused noor : tele, kel pole õnnestunud lõpetada gümnaasiumi , et neid ette val mistada kõrgkooli astumiseks. Haarasin sellest võimalusest kinni ja kirjutasin kohapeal avalduse maakonna rahvahariduse osakon

nale. Mõne päevaga vormistasin vajalikud dokumendid ja saat sin need ära Tallinna . Nende seas oli ka komsomoli maakonna

komitee soovitus . Õige ruttu tuli teade, et tuleb sõita vastuvõtu eksameile Pärnusse . Komsomolikomiteest lubati liikmepilet mulle

järele saata . 5. ja 6. märtsil 1941 sooritasin eksamid ja 10. märt sil sõitsin Pärnusse.

Kokkuleppel komsomoli maakonnakomiteega andsin enne ära sõitu komsorgi ülesanded ja dokumendid üle oma asetäitjale Alfred Rohtlale .

Suure Isamaasõja esimestel päevadel saadeti kursused laiali ja ma sõitsin tagasi kodukohta .

1. juulil 1941 tegi kohaliku miilitsajaoskonna ülem J. Vapper mulle ettepaneku tulla temale abiks. Asulates oli kehtestatud komandanditund ja minu ülesandeks oli öine patrullimine aleviku tänavatel , mis õhtuti jäid inimtüh jaks, harva sõitsid läbi aleviku sõjaväeveoautod . Relva mul ei

olnud . Tuli võidelda igasuguste kuulujuttudega, mis rindejoone lähenedes aina suurenesid .

Eriti ohtlikuks kujunes olukord juulikuu esimese dekaadi lõpus, kui Kärus oli juba kuulda plahvatuste kauget kõminat. Seni end varjanud rahvavaenlased olid valmis välja astuma . Nõukogude aktivistid olid neil arvele võetud . Ka mind hoiatati ja soovitati

varjuda . Küpses mõte minna Paidesse , et sealtkaudu siirduda

tagalasse. Veel lootsin, et saan sügisel jätkata õpinguid . 10. juu lil asusingi teele Paide poole .

Kuuldus kauget suurtükimürinat. Ohus tiirlesid fašistide len nukid . Väätsast kuni Reopalu sillani kimbutasid mind punaväe

lased. Keskmiselt iga 300—500 meetri tagant astus keegi neist metsast välja teele , kontrollis mu dokumente ja otsis läbi . See kord aitas mind tublisti mu komsomolipilet . Esitasin selle kont 298

rollijatele ja lisasin vigases vene keeles , et tahan minna Puna armeesse . See mõjus .

Maakonna täitevkomitees oli parajasti koosolek. Väljaspool jär jekorda kuulati ära minu teade olukorrast Kärus ja soovitati

minna hävituspataljoni juurde , kuna nooruse tõttu mind tegev teenistusse ei võetavat .

Sama päeva õhtul majutati mind 15. Järvamaa hävituspatal joni .ruumidesse Türi paberivabriku töölistest koosneva jao juurde . Olin meie rühmas alguses ainuke kommunistlik noor . Seega polnud ka sihikindlat komsomolitööd. See hakkas elavnema alles siis, kui Tapale saabus grupp Võrumaa noormehi eesotas energi lise Endel Sõglaga . Kommunistlikele noortele anti tavaliselt kõige vastutusrikka

mad ülesanded . Kui oli vaja välja saata öine patrull Kose-Uue mõisa või siis Pikavere Suursoo piirkonda, kus tegutsesid diver

sandid, välja panna öine lahingujulgestus Ravila , Pikva või Ala vere all , siis langes komandöri valik alati meile, komsomoli kas

vandikele, kes täitsid oma lahinguülesanded koos Türi paberi vabriku ja Sindi kalevivabriku töölistega.

Kommunistlikud noored tegelesid ka lahingulehtede väljaand misega , kui selleks oli vähegi aega . Seda sai teha vaid juhtudel ,

kui kusagil oli veidi pikem peatus . Neid polnud paraku palju . Lahingulehtede toimetamist organiseeris Endel Sõgel. Meelde on jäänud töö kahe lahingulehe väljaandmisel mõnepäevase pea tuse ajal Harjumaal Kose-Uuemõisas. Endel Sõgel nimetas vaja likud teemad ja mina kirjutasin vastavad artiklid . Kommunistlike noorte väga tähtis tegevuslõik tol perioodil oli ideoloogiline töö allüksustes . Roodudes ja rühmades oli igasu

guste vaadetega inimesi, ka neid , kes olid siia sattunud juhusli kult . Raske olukord rindel , olukorra selgusetus ja vajaliku infor matsiooni puudumine lõid aluse mitmesuguste kuulujuttude levi misele. Mõnel võitlejal ilmnes pessimism edasise eduka võitluse suhtes. Siis olid kommunistlikud noored need , kes sõna ja isik

liku eeskujuga veensid teisi sellise võitluse heaks töötama. Ja peab ütlema , et neil oli edu .

Minu sagedasi ülesandeid oli roodukomandöri saatmine tema sõitudel ümbruskonnas ja kahel korral ka Tallinna . Kord saatsin

pataljoni komissari asetäitjat S. Stankod tema sõidul eesliinile Ojasoo mõisa , Kose- Ristilt lõunas , olin sidevirgatsiks, käisin grupi ja rühma koosseisus haarangutel diversantide tegutsemis

piirkondades. Mitu korda olin lahingujulgestuses ja öise patrulli koosseisus. Jäin Paidesse pärast meie vägede taganemist. Üles andeks oli tähele panna , millised fašistide väed ja tehnika saabu vad linna . Varjasin end ühes tühjas hoones. Fašistide väed see

kord linna ei tulnud ja ülejärgmisel päeval ühinesin siia tagasi tulnud meie rooduga . 299

Kiiu mõisas täiendati 5. augustil meie 15. Järvamaa hävitus

pataljoni 17. Viljandi hävituspataljoniga. 19. augustil arvati meid Tallinna Esimese Vabatahtliku Moto

mehhaniseeritud Kommunistliku Kütipolgu 3. pataljoni koosseisu. Samal päeval leidis koos teiste väeosa formeerimisega seo tud üritustega aset ka pataljoni komsomoliorganisatsiooni moo dustamine. See toimus Pikavere mõisa juures asuva teeristi kõr val hõredas lepikus, kuhu meieni kandus Kose ja Ravila poolt lahingumüra . Kohal olid äsja pataljoni uueks partorgiks valitud Sergei Strazd ja pataljoni agitaator Endel Sõgel. Osavõtjaid oli 12–15 .

Organisatsiooni asutamise protseduur oli ainulaadne minu komsomolipraktikas. S. Strazd ütles oma avasõnas, milleks oleme

kokku tulnud, ja tegi ettepaneku valida pataljoni komsorg. Selgus , et kuus noormeest olid varemgi tegelnud komsomolitööga. S. Strazd tegi ettepaneku, et igaüks neist kuuest räägiks lühidalt oma elust ja komsomolitööst. Jutustasin minagi . Seejärel valiti mind lahtisel hääletusel üksmeelselt pataljoni komsorgiks. S. Strazd rääkis lühidalt organisatsiooni ülesannetest ja kom munistlike noorte eesrindlikust osast, ütles mulle paar sõna edas

pidise töö kohta ja lubas mind aidata peatsel kohtumisel . Jõud sin kiiruga koostada organisatsiooni liikmete nimekirja , mis jäi algava ümberpaiknemise tõttu poolikuks. 20. augustil saabusime Kiviloo - Perila - Peningi teede kolm nurgas asuvasse metsa, kus ööbisime. Lahing käis siis juba Kivi loo mõisa all. Järgmise päeva hommikul kostis lahingumüra päris

lähedalt Kiviloo mõisa poolt. Ma tahtsin sealsamas metsas kom munistlikud noored vestluseks kokku kutsuda ja täpsustada nime

kirja . Sain pataljoni komissari asetäitjalt selleks loa, kuid oota matult anti käsk edasi liikuda .

Endel Sõglaga kohtusin uuesti alles pärast sõda . Sergei Strazdi nägin mõnel korral Tallinnas pärast sõja lõppu , kui ta oli kohtuministri asetäitja .

Oma esimest rühmakomandöri, piirivalveseersant Ivan Majo rovit, kellest on jäänud parimad mälestused, kohtasin ootamatult laeval , mis viis meid Tallinnast Leningradi .

Teistest meie tolleaegsetest komsomoliorganisatsiooni liikme test mäletan veel endist komsomoli Järvamaa komitee sekretäri

Arved Vilti , kes oli ka hävituspataljonis . Eriti soe mälestus on jäänud Pärnust saabunud Johann Tammest, kes mõnda aega oli meie pataljoni komissar. Teadsime, et ta oli osa võtnud Hispaa nia kodusõjast ja lahingutest fašistidega Pärnu all . See lõi ta nime ümber erilise oreooli . Seejuures oli ta suhtlemises meiega väga seltsiv ja korrektne . J. Tamm leidis aega individuaalseteks

vestlusteks kommunistlike noortega . Ajasin temaga tihti juttu . Ta tundis huvi mu senise käekäigu , õpingute ja komsomolitöö vastu . 300

Sealjuures rääkis ta ka äsjaste lahingute kogemustest ja andis targu nõu pöörata rohkem tähelepanu sõjalisele väljaõppele. Johann Tamm läks varsti meilt ära teise väeossa ja rohkem

ma temaga enam ei kohtunud. Mällu on ta jäänud ühe eredama kujuna poliittöötajate pikas reas, kellega mul on tulnud koos töö tada neljakümne hilisema teenistusaasta jooksul meie relvajõu

dudes. Olen kindel, et ka teised tolleaegsed kommunistlikud noo red mäletavad teda sellisena, nagu nägin mina teda meie põgu satel kohtumistel 1941. aasta sõjasuvel. Meie väeosa rindetee kestis ainult poolteist kuud, kuid see oli

sündmusterikas ja meeldejääv meie kommunistlikele noortele , kes tegid läbi esimesed tuleristsed rahvakaitseväe ridades 1941. aasta suvel. See oli karastus, mis aitas kaasa ennastsalgavaks võitlu

seks saksa fašistlike röövvallutajate vastu teistel Suure Isamaa sõja rinnetel .

ISIKUNIMEDE REGISTER

Poolpaksu kirjaga on märgitud need leheküljed, kus on toodud antud isiku mälestused käesolevas kogumikus. Registri on koostanud Linda Lebbin. Aartee, Eduard Aasma , Elsa

Batkovad (õed )

190, 193 79

Aaviste, Aksel

Abels , Georg

54 , 55 110, 117, 120

Abori , Oskar

207, 209, 214

Adams , Arnold

85

160 Belov, Arkadi Berezovski , Vladimir Bersin , Boriss 58 Blauberg , Johannes

191

188 35

Bornhöhe, Eduard

9

Afinogenov, Aleksandr — 178

Botškarjova ( Jegorova ), Veera – 76.

Ahas , Voldemar Ainsaar, Ilmar Ainsaar, Meino Akimov , Anatoli

77, 112, 118 Brackmann, Arno Brandt, Viktor Bremse , Mirdza

150, 152 57 193

22 , 188

Alas, Eduard

Burland

275 58

Alasoo, Rein Aljes , Johannes 234 , 235 Alle, August 43, 209 Allik ,

Hendrik

116,

84,

185

54 , 55 , 57 , 122

Altin, Irina

Altin , Eugenia — 54—56 , 59 Alumäe (Käspert ), Aleksandra - 79 Alumäe, Nikolai Alumäe, Vladimir

· 153

Bötker , Benita Bötker , Uno

275 275

Cher, Oskar

76, 78, 155 , 217, 240,

241—244, 252, 253, 260 , 265, 267 274

79, 81 , 120 20, 22 Ambla , Osvald Andresen , Nigol 110, 157 Ange , Vaike 45, 48 Ani, Arseni 212, 215

Dengo, Heino

Anier , Aleksander

Dils , Vladimir

295

Ansip , Heinrich Anton , Richard

153 , 155 99

Antropova , Jevgenia Antson , Aleksander Arand

26 , 29 , 30

297 52–54 , 57 , 60

Aran , Johannes

49 47 47

Aret, K. Aret , Leelo Aret , Lembit Aret , Toivo Aron , Linda Aroslanov

-

Derevjanko — 84 143 Deutsch Dils, Valentin

22

17—22 , 76 , 160

Dobrohhotov, Igor

45 , 47 , 50 47 59 10 -

Eeljõe , Heino

281

54

Aule , Aleksander

82, 122

298

Ehrenburg, Ilja -- 80 244 , 246, 257

204

Einla , Kalju Einlon , E.

221 , 226 41

Ellam , Johan 179 140

196 274

Ellermäe , Ernst

Engels, Friedrich

38 , 241 , 263

Ennemuist, Hermann

114

Aunapuu , Karl

Ehala , Osvald

Eisen , Hans 116 Elbrecht , Eduard 188 , 190 225 Elevant , Erich

10

Attemann, Harry

225

Ers , Theodor Essenov , Oleg

Aus, Albert 198 Avald , Eduard - 185–187 . Avasalu ( Liblik ) , Tamara - 79

Fadejev , Nikolai

Avastu , Leida

Fadejev , Vassili

110

Feklistov , Feodor

Feklistov , Jakov

Baškir, Mihhail

Feuerbach , Ludwig

179

192

8

Bachwerk, Georg – 52—54, 56 302

57

Dobrohhotov , Oleg — 39 Dudkin , Jaroslav 118

Einalo, August - 67 54 , 56, 57, 59 , 203, Einer, Rene 46 , 47

Arv, Arkadi

Aumere

- 8

Eiche, Evald

-

Aru , Kaljola

7-16

Dengo, Robert

Eelrand (Veervald ) , Evi

149

Arder , Aleksander 78, 114 , 123 Ardla , Lidia 112, 268 , 271

Aret , A. Aret , Ilo

110, 120, 121

Danzig, Dina

39 -

169 295 54

114 , 191 , 192 187 19 272

150 - 135

Ilsjan

Fischer, Vello - 188 25-31 Fjodorov, Aleksei 30 Fjodorov , Nikolai 30 Fjodorov , Semjon

- 55

Int, Erich

52 79

Irs , Maie

Isop

-

285

Fjodorova, Zoja –- 30

Issak, Friedrich

Fuks, Hans

Izotov, Nikolai

32

Gaidar, Arkadi

27

Gladov, Oleg

Jaanik, Ilse Jaanimets, E.

31 , 32

Glasenapp , Kurt von Gluhhov, Leonid

-

234

Gordejev , Leonid

32

20

Gorki, Maksim

Grauer

47 296

Jaanimägi , Endel 52 , 53, 56 , 57, 60, 102, 122, 164, 194, 271

· 29

Goethe, Johann Wolfgang

- 69, 114 23, 23-32

Jaanus , Voldemar

26

153 232

Jakobsen , Hugo

235

Jakobson 296 Jakobson, Aleksander

Greenberg – 210 Gross, Villem

147

Grünberg , Viktor

Jalak, Kristjan

135

-

253, 256 151 , 152

.

Grünthal

Jalakas, Regina - 22, 161

- 133

Janson , Adolf 194 Jefimova (Olenina ) , Antonina

Gurjev, Benjamin - 141 Gurjev , Raul 141 Gurjeva ( Lvova ) , Olga — 79

79

81,

Jevdokimova ( Nevodnik ) , Olga 83

Jovlev, Vladimir 296 Haldre, J. Halling, Albert Hallop, Leonhard Hamburg 120 Hannok, Helmi

194

42

Juhvelt , Hugo Junman, Linda Jõgi , Paula

221 , 223 , 224 242

286-288

121 Jänes , Hans - 11 278 Järv , Evi -

275 193

Haring, Eduard

Hauvmann , Hugo 9 Hegel 135 Heinsoo ( Varblane ) , Mare

79

Järva ( Sutt ) , Hilda

Haug ( Kallas) , Ella - 93

Järvet , Jüri 64, 65

67

79 154

Jäärand , N. Jürgen , Paul 209, 210 Jürgenson , Endel 225 , 226

Jürgenson ( Mõttus) , Helga - 111

Herman , Paul

58

Hiiemäe , Arne

Jüristo, Hugo

· 224, 226

221 , 223, 226

Hint , Aadu 113, 122, 151 , 152 Hion , Viktor – 110, 152 Hitler , Adolf 52 , 53

Kaalep , Ida

203

281 Holman , Priidu Holts, Heino - 235

187 Kaarelson , Voldemar 20 Kaaremaa , Dmitri 20 Kaaremaa, Niina

Holts , Voldemar

Kaaristo , Vello

235

Hopp, Elje — 172 Hunt , Sergei Hussar , Ludmilla Häidma , Vladimir Hänilane, Marta Härm Härma

Kaasik, J.

169 215

Hunt , Harri

Kaasik, Raimond

22 Kadakmaa , Aleksander

77 , 78

-

225

Kadastik, Artur – 171 55 Kahr, Harri

56

202 , 203

55 Kaik, Heino 36 Kaik, Jüri 33–42 Kaik , Lembit 54 Kald , Endla 269 Kaldas , Helmi

38 , 39 212

Härsing, B. Härsing , H.

22

263

-

154 154

Ilisson , Aksel - Ilmar

-

62–74 ,

101 ,

113, 115, 221 Illi , Aleksander - 114 286 Illison - Sillaots , Salme Illisson, Leonhard 62 , 63 , 66 , 71 ,

151 , 152

Iljina (Kuskova ) , Ija - 79

269 Kaldas, Hilda Kaldas ( Madisson ) , Hilda 269 Kaldme, Ülo — 79 Kalikova ( Mitrošina ) , Galina 178 Kalinin , Mihhail 14, 137 , 153, 157 ,

158

Kalinovski, Dimitri Kalits, Johannes

188

43—50, 114

303

Klassmann , Viktor

Kalling, Vladimir Kalm, Viktor

Klement , F.

162 51-60

-

-

-

53

212 Koik Kokkinaki , Vladimir 128 Koltso , Linda 278, 283 Koltunov , Boriss 20, 81 , 83 Komissarov , Juhannes 188

- 188

171

Kalpus (Krunt), Silvia – 82, 122 Kalvo, Arved Kampe – 178 Kampus, Maimu

190 188

Kivinurk, Rudolf

44, 50

Kalits, Paul

36 Kaljas , K. Kaljunova , Niina Kallaste, Arseni

.

94

Kononova (Leontjeva ), Veera

Kandimaa , Kalju — 168

85, 120, 164, 271 , 75-83 54 Kont , Heljo

Kanter, Heldi

Koort, August -· 8

20 212

-

Kapp, Voldemar - 114

Korb ( Tunnel ) , Magda

Karba , Elmar Kareda , E.

Korell, Voldemar Korf - 142

-

235 39

Karemäe (Kipper), Ruth - 82

Korn , Nadežda

Karki, Georg – 52, 55, 59, 60

Kornev, Paul

Karlov, Ivan

-

99, 109–111,

( Kossova ) ,

Kotkas, Johannes

Kasak, Hans

187

Katt, Aleksander

Krassikov, Feodor

Kristian, Ellen - 284 Krustam , Anette · 286

275 , 277

-

- 53 55

110, 116, 151 44

Kruus, Artur

276

Kruus, Hans Kruus , Ilmar

161 , 169 266

Ksjunina (Grigorova ), Niina – 76—

53 Keinaste Kerde , Anatoli – 34, 295 Kersten ( Tatarintseva ), Tatjana

Kesamaa , Manivald

78

179

147

181 , 102

13—16, 62, 113, 114,

153

Kudu , Fred Kuhi , Arnold Kukk, F.

-

114 54

-

222 55

Kukk, Hans Kukli, Mihhail -

74

270

Kulbin , V.

215

Kuld , Elmar

114

20, 160 Kiken , Elsa Kilgas , Georg – 22 Kiljako (Roov ), Elsa

22

Krigul, Linda - 110

224

Keerub , Johannes

119

Kree, Evald 118 Kress, Richard 126, 129

-

Kilk

114

119 Kotsar, Kaarel Kotšnev, Nikolai 26, 30–32 179 Kovalenko Kraemer, Anatoli 67, 68

110 ( Oksner) , Agnia 177 Elmar Karl · 224 177 Leida 79, 177, 179 Meinhard

Kiisa

Ariadna

Kotsar (Anton ), Juta 226

Kiipus , Alviine Kiipus , Endel

79 152

Kulikova

-

178

Kull , Lembit - 97

149

22

Kullman , Anna ( Anu ) Kullman , Boris

-

86—104

88, 89 , 93—96 , 102

Kingissepp, Viktor – 9

Kullman, Helene ( Leen )

Kippar - 21

93–96, Kullman , Kullman , Kullman, Kullman ,

-

Kipper, Jüri

Kirsipuu

.

Kirt , Kaljola Kits , Kalju

Kits (Mets) ,

83 114 -

61–74 54 Käthe 269

Kivi , A. 154 Kivi , Vaino 221-223, 226 Kivi , Voldemar 58, 167–169, 171 , 172 , 265

304

-

38 166

Kattai , Artur Kattai , Hillar Kaur, Eduard Keerdo , Paul

-

24-32

Karv, August 55, 56 Kasak Kask Kask, Kask, Kask , Kask ,

110 188

Kosenkranius, Viktor

Kozõreva

Karpin, Georg — 21 Karro Kartau

161

281

-

Kosenkranius, Henn

161

Karotamm , Nikolai 115, 117, 121

75–

87-91,

102 , 103, 290 88 , 102 Maila 88, 102, 103 Marie Olga · 88, 102, 103 Regina 88 , 102, 103

Kuma , Helene

Kumm , Boris Kunder, Jakob -

76 , 77 110, 252

230, 231 , 246—252 ,

258

Kurba (Vilberg ) , Helmi - 89, 101 -

185, 186, 192, 193 Kurme , Aleksei 127 , 137 Kurtna , Nikolai 150, 151 Kuru , Anna Kurušev , Aleksei 187 167 Kurvits , Hans 79 Kuskova , Jekaterina 28, 29 Kustov , Aleksei Kuzma , O. 184 Kuzmin , Dimitri - 185 , 207 184 , 185 , 190 , 193 Kuusberg , Paul Kuusk , Karl – 161 , 194 81 , ts ) , Eela rame küll ( Sõst Kuus -

54 Lee, Alo 52 Lee, Julius

Leede, Valdar

Kõmmus , Madis

275 Kõrgessaar, Helma 207 Kõvask , Ernst 54

Käbin , Johannes 113, 161 Känd , Adrian 55 , 59 , 60

Käppa – 149 Kärner

257

190, 236 114

Leet , Felix

- 207 59

Leeman , Ilmar Lehepuu, Jaan Lehes, Alo

232–234 234

Lehes, Ferdinand Lehis, Enno - 80 -

Lehiste, L.

268

· 21 , 79 ,

Lebbin ( Mõttus) , Linda 105-124 , 160, 270 114 Leberecht, Hans

-

Lehtma , Ella Lehtma, Karl Lehtmets

193 35

-

35 , 37

-

274 46

Leius , A.

Lemming, Eduard – 121 Lenin, Vladimir Iljitš 14, 56, 59, 137, 155, 240, 241 , 263 Leo, Hilda 80, 82, 85, 164 -

Kärner, Edgar Kärner, Jaan Käär

274 , 279 , 281

Leoveer, Anatoli

122 192

Külaots , Jelizaveta

161 186

Künnap, Vladimir Künnapuu, Arnold Künnapää, Feliks

-

- 99 203

Laane , Osvald Laansalu , A. Laansoo, Emil Laante, Ülo

- 56 56

Liim , Erik

78

113 , 115 · 281 275

Liit , Gustav Liiv , Robert

Lillak, Johannes

-

.

268, 272

125 20 46

Lillemägi , Valentin Lindeberg, Ants

8 154

10, 11

Link, Arnold Link, Mihkel Linke

217

-

55–57, 60 209

153

Linnamägi ( Beilberg ) , Veera

114

Laasik , K.

186, 190

Levald, perekond

-

114

-

116

Liivik (Parek ), Ermilde Liivoja , Raul – 21

Laamets , Elmar Laamets, Rosilda

Laas

184, 188

285

Laane

Lepik, Minna Lepnurm , Hugo – 120, 122

Lepp, Alide Lepp, Peeter

179

Külvand , Harri Künnap, Elmar

161

151

-

Kübar, Viktor

Laak

275

Lepik (Männikus), Aili

114

54

Laasi , Viktor 281 44 , 50 Labidas , August 44, 50 Labidas , Mihkel 169 Lage , Erich Laht, Uno 190 , 271 Laid, Silvia

274

Laidla , Juulius 54 193 Lainoja , L. 83 , 161 , 163 Lambakahar, Lidia 207 , 209

Laos , Hans

Laosson , Max Lašin, Nikolai Laumets, Oskar

Lauristin , Olga Laurits , Hugo Lauter, Hans

Laving, Arnold

-

Lipp , Viidrik Loidid , vennad

20

89, 91

Lombak, Johan Loog, Johanna

186 284 184 108

108, 109 Lukas , Jaan Lukjanov , Matvei 29 -

Lund , Meta 41 , 59 , 247

118 110 198 114

54 , 55

76 ,

122, 135

Loit, Osvald

Lootsman, M. Lukas , Aino

-

249 , 257—259

Luksepp – 224 Luksepp, Friedrich

113 188 224

Lauristin , Johannes

Lauristin , Marju

77, 118 Linnuse , Heino

Luning, Artur Luuk , Aliide

168

99 204

82 , 89

224 Luuka , Jakob 65 Lõhmus, Alfons 187 Lõhmus, Evald Lõhmus, Melanie – 57

305

112

Läti , Hilja Lüüs, Lembit -

Mettus, Ivan 76, 81 , 84, 118, 163, 265-267, 270

· 108

121 Mieželaitis , Eduardas Mihhailov, Konstantin - 57 , 85 285 Mihkelsoo 197, 198 Mikk, Anton 197—199 Mikk, Boris 62–64, Mikkelsaar, Enno -Lembit 66, 68, 236 47 Miljand , Leili 244 Miller, Johannes -

Maamägi, Viktor

183

Maarits , Irene 54 Madal , Jaan 52, 53 Madisson 257 281 - 275 54

Madivere, Olev

112, 113

Miller, Kustas

244

Magus, Valdeko - 79

Millert , Elmar

66, 185, 190, 193

Maide, Leonid 187 187 Maidra, Voldemar Maiorova , Niina 76 Makarenko, Anton 64, 101 21 , 85 Makarov, Mihhail v Makaro , Vladimir 76, 147, 160

Minin, Aleksander

Makarova (Sapina ) , Maria

-

76, 77 ,

99 , 101 Morozov

19 , 20

Morozov, Viktor Morozova, Niina Mui , Aleksander

125-138

Maring, Olev - 137, 138

Munak, Arnold

Maripuu

Murdmaa , Elsa

93, 94

Maripuu,, V. - 184 Markelov, Vladimir

37, 39

139–147 10, 114,

1484

158, 194, 271

96

79 296

Männik , Eduard Männik , Erich

185, 188 186 · 271

Mäting , Leonid

79 235 154—156

Meerits , Elmar

Mäe, Valeria ( Todi )

Mägar , V. – 190 Mägi , Robert Männik , August

263

Matsov, Roman

198

198, 199 112

-

-

275

Martmaa , Viktor 20, 22 Marx , Karl 38, 56 , 129 , 240—242 ,

Meemaa , Endel

196 -

290 290 Murre Mustmets , Elmar 13 Mõttus, Karl – 109

21

Martinson , August

Matin , Valentin Mattisen, Edgar.

189 283

Murdvee (Kullman ), Agu – 88, 103,

Mark, Lehte - 82 Markus , Eduard

-

Mui (Ohak) , Ella

110, 118

Maranik, Karl

19

-

118, 268, 270 241 Mamberk 46, 49, 50 Mand , Arkadi Mandre, Juhan 11

Mannermaa , Hans

-

Minnus, Leida — 275, 278 22 Mironov, Vladimir 183 Molotov , Vjatšeslav 37 Moosberg , Hilda Mordvinov , Igor 10 , 11 93 , 94, 97, Morgenson, Elfriede

Määr , L. 46 Mölder , Hermann 177 Mölder , Linda 177 Mölder , Richard 79 -

154

Meerits , H.

Meier ( Kanal ) , Niina Meijel , Rudolf – 66

84

Mölder , Vassili

Meijel ( Stehnovski ) , Tamara

83,

159—164, 268 , 270, 271 Mellov, Viktor 128, 129 Melts, Ella 99 Merdik, Lembit 272

Meri , Arnold

Naaber, August Naan, Gustav

114 , 115 , 187 , 191 ,

194, 267 Merihein - 82 196—198 Mets , Johannes 197 Mets, Maria

Mets ( Beloussova ) , Nadežda 199

Metsamees , Jaan Metsaots, Karl

Metsatalu

306

114

169, 170 165-172

198,

-

198

Müürsepp, Arvet —- 225 Müürsepp, Urve - 114 118 194 215 114

Naanuri , Karl Naarits, Edgar Naarits , Jüri – 113 Naber, Albert - 217 215 , 217 Napp , Albert

Napritson

244–246, 257

255 , 278 Navrotski , Helene 161 Nessler, Jaak Nesterova , Olga 20 20 Nesterova , Rufina -

1 0

Madisson, Arnold Madisson , Feodor Madisson, Joosep

Netšajeva, Ksenia Neuhaus

160, 161

Paulson , Ivar Peet , Vassili

240 101

Nigol Niidas ( Reemaa ) , Tiiu

Nikolajeva, Glafiira Nikolajeva, Irina 21 Nilp ( Vask ) , Lehti Nopp, August 244 Normak, Harri Nuut, Jüri – 39

286 , 287 161 178

-

21 ,

Obram , Inno

Oit, A.

55, 56 , 58 , 257

184

Oja , Alfred Okk, Fjodor

252, 274 215, 217 Oolep , Albert 286 Orasmäe, Marta Oltre

54

Piirsoo, Viktor

154 , 263

Pikkand , Hans

168

Pilags

178

55, 57

118 Pinna , Paul 19 , 21 , 22 Pissarev , Boriss

265, 267 Ork, Moorits Ostrovski , Aleksandr 82 Ots, Georg 79, 81 , 119 , 120, 146 , -

147

Ott, Arvo

241-243 292

Pile, Marie

126, 135 126, 134 Dionissi

Orav, Villem

Orgussaar,

19 , 20 20 , 22 6 184—18 Pihlak, Jüri 184 , 186 Pihlamägi , Konstantin

Piir, A. 173—181

35 20

Petuhhov , Jakob Petuhhov , Oleg Petuhhova , Olga

Piht, Artur Piip, Elisabet

279 157

Olevsoo, Gondo

187 202

Pettai , Voldemar

99 , 102

76

Oinas , Johannes 278, 279, 280

187, 189 Perno , Voldemar 22 Perv, Jullo 235, 236 193 Pesti , Madis Petrov, Albert 129, 135—137 Petrova , Tatjana 84 Pettai , E. 39

142

Nääb, Endel 198 Näär, Edmund 62 , 63 Näär ( Golubeva ) , Niina

Peil , G. 154 Peltser, Osvald

Peterson, Eduard Peterson , Endel

21

Nõmmik, Salme

39

126, 136

Pissarev , Boriss Ploovits - 114

76—78

Polisinski , Uno - 21

Polykovski , Cecilia

Paas, Kaarel Paas, Leida

57

Poolake , Valter

190

221 , 223

Pormeister , Valter 193 Port , Mart 203 Possul , Valter

18, 19 275

Pransa , Elmar

22

Paaver, Kalju Paaver , Mango Paeväli , Heiti Paju , Mihkel

199

Press, Harri

Paju, Rudolf

224, 225

Priimägi , Oskar

21 19 , 21

Prants , Meinhard 254 Predit

112, 113

236, 237

-

143

Priks , Liisa

156 Paju , Voldemar Pajuste, Aleksander -· 21

57

234 110

Professorova , Taissia 9 , 122 Promet , Lilli

55 , 56

-

Paljak, Herbert Pallo, Elmar Palm, Viktor

79

20, 21

Proosaselts , Juhan

129 , 130, 132

Prääts , Miralda

Palmre , Sergei Palts, Eugen

Pulst , Erich

Paluvits , Leonhard

-

84 ,

182—194, 271

Paramonov , Georg Parkermann , Niina Parvet , Villu

20

109, 110

36

10, 114 , 120 46

54 193

Pumbo, Rudolf

54

Pandis, Herbert 189 Panksejev , Aleksander

Parts , Jaan Parve, Ralf

Pulk, Arnold

154, 156, 158 141

54 295

114 ,

168

Pung, Tonja Punger, Loviise

47

Purga, Laine

55 , 56

Pusta , August

292

195 , 196

Puusepp (Sang ), Alma -- 224 Puusepp, Edgar – 79 Puusepp , Nikolai 185 , 186 Puusner, A.

154

172 Parviste , Viktor 153 , 161. Pats , Zelda

Põder ( Rebane) , Ofelia

Pauk , Adolf Paul , Ilmar

18 , 19 , 22, 161

Põldoja , Hilja

20 47

147

Põldroos , Enn

79

Põldes, Robert

79

307

Reinpuu , Villi – 45 Reinson , Aleksander -

Põldroos , Priit

78

Põlluste , Elirida

286, 287

18, 20 Põlts, August 198 Pähklimets, Kalju 147 Päiel , Ants Päll , Eduard 110 , 111 , 155, 253

Päll (Klaassen) , Leonida - 110 Pärdi

9

Reinson , Olga – 8, 9 57 Reintam (Toming) , Die 48, 207 , 208 , 215, 217 Reitel , Arvi 45, 207, 215, 217 Reitel , Felix

193

Reitsak , Georg

Remmelgas , Lembit

- 153

Pärn , Lembit

114, 117

16,

20,

22,

113 , 114

Repson ( Grudkina ) , Antonina - 81 84, 110 , 194 Resev, Aleksander -

Pärtelpoeg, Felix - 62, 69, 113, 115 223 , 236

-

54 , 58, 153, 272 Päss , Adolf 54-56 Päss , Aurelia 13 , 52 , 151 , 166 Päts, Konstantin

Reserv, Arma Riikoja , Kalle

Pütsep - 149

Riis, Linda

-

Raesaar, Karl

58 , 76, 77, 264

99

Raidal , Helle

67

-

Riil ( Priimägi ) , Elja – 67 195-200

Riis, Vassili 196, 198 Rogenbaum ( Suurmäe) , Endla

Raadik, Algus – 122, 185 , 186 Raias

118

296

-

55,

201—204

295 , 296, 298 Rohtla , Alfred 295 Rohtla , Herbert 19, 20, 22 Rohult , Valentin

Raide, Nikolai – 57

Rohtma

Raidmaa , Kristjan - 180

Roog , Helmut - 142 Roola, Mahta 286 Roone, August 246, 247, 252, 253,

-

-

Rainurm , Ain-

187

-

56 Rajala , Rait Rajevski , Vassili – 21 -

Rambak, Edvin Rand , Nataša

153

256

10

Roonurm , Jüri

278

Rand ( Tibar) , Zita - 79, 80, 83, 120, 122 278 , 283 Rand , Tamara -

Randel , Felix · 79 Rannamäe , Eduard 121 Rannet, Egon

282

-

Roop, Leo Roop, Sven Roos, Hilda

149

225 -

222 278

Roos, Jüri 274, 278 Roosi , Albert 259 , 260 Roots , Erna 82 Roots , Lidia 161

Rannik, Paul - 67 197—199 Rannisto , Raul 19 , 21 Rassadkin , Mihhail

Roplik, Artur

Rassadkina ( Gladõševa ) , Tatjana

Rosenfeld ,' Meeri – 161

129 , 133 , 135

-

Ratas, Endel Raud, Arnold Raud , Mart

281

37, 58 , 99 , 102, 185 113, 114 , 119 , 122

-

-

Raudkivi , Astra Raudsalu , Valter 224 Raudsepp Raudsepp, Niina

286, 287

Rosenberg, Alfred — 203 .

Rummo , Vella

79

-

187, 189

Ruus , Neeme Ruus , Rudolf

286

58, 59, 157 282 126 Rägastik, Robert 175 Räni , Valdur .

.

Rätsep (Seesma) , Virve

121

169, 171

82

Rüütel, Leida – 215

54 54

Rebane, Kristjan Rehemaa , Ants -

Rei , Veronika

171 124 113

Ruus ( Tšudesnova ) , Minna

193

Raukas 149 Rausk , Leida Rea , Vladimir Rebane , Elmar

198

Rull , Voldemar Rummo , Jaan Rummo , Paul

154, 155 , 157

-

150

-

Reiman , Anne

Reiman , Arnold Reiman , Johannes Reiman , Leida Reiman , Villem -

Saagpakk , Paul -Friedrich

128

Saaliste , August – 295

54

Reidi , Ilmar 9 Reigo , Aleksander

308

128

Rotmeister, Ella

81

Raudve

Rosen

214

Saan , Armin 25, 26 118 110 36 110 111

Saanpere, Eugen Saar , Ants

Saar (Salusild Saar , Oskar Saar , Rudolf Saar , Simmo

-

79

69–72 , 205-218 206 ), Irene 190

190 275

Saar, Veera

55, 56, 59

Saaremäe, Koidula Saarik, Evi 269

202, 203

Sitin, Jevgeni Slutsk , Aado

36 16 -

Smuul ( Schmuul ) , Juhan

Saarniit , Johannes

3 , 13–

16, 234, 271

228

109 Sobinov, Leonid 290 , 291 Sobolewski, Janek 58, 228-231 , 233, Soesoo, Paul -

Saat , Emilie

110

Saat , Joosep 110 , 113 , 214 Sakk, Martin 46, 49, 50 Saks, Ita 57, 84 , 112, 268 Salo, Hilda 221 Salusaar, Voldemar 263, 264 , 267 -

Salv, Hilda

· 222

Sassi , Voldemar

62, 63, 68, 151 ,

152

Segel, Eduard - 192 Seidat ( Puškina ) , Lidia

- 101

- 239 219-226 , 225 Miili 221 , 222

14, 49, 186, 193, 263 299 19-22 Igor

Stanko, S.

113, 116, 169,

209

Sepas, Toivo

55 , 59

Sepp , Peeter Seppo , Arno Sepre, Oskar Siilivask , Erika Siilivask , Jaan

198 101 110 161

202 203 11 143

Svaiko, Vladimir Sõber, Hans 45, 48, 213, 215, 217 186 , 187

41 , 58 ,

227-237 ,

Sõgel ( Salusild ), Erika – 215, 217 Sõnno ( Kraav , Esser ) , Marta

76–

78, 268 , 271 Säre, Mari 283

228, 229 , 231 , 233,

Siilivask, Karl ( jun).

232 -

Siilivask, Karl ( sen . ) 231 , 232 Siirak, Endel 21 Siivas, Aleksander 62, 153 20 107 94

Sillaots , Ants Sillaots , Leida

-

Suurmäe, Leonida Suvorov , Aleksandr

161 Sõmer, Rein Sõrmus, Eduard 127

234

Silaste, Albert

Sulbi - 285

299 , 300

Semper, Johannes

-

39 177 187

Sögel , Endel

21

52

Säremat, Eduard – 41 , 42 Särev, Ants 38 Sööna , Voldemar 55 Sõõro , Voldemar Sütt, Harri 202 Sütt , Juhan 64 Süve 149

Sagal , Jossif Šeer , B.

Silm , Ferdinand 45 , 207 , 211 , 215, 217 207 Silm , Valdur 184 , 186 , 187 Silvet , Raivo 100 , 101 Sinimäe, Helmi -

283

56 , 59

11

263

-

Zaitseva (Lambakahar ), Alevtina 82

Zaitšikov, Vassili

162, 163

-

Zavjalova - 178 -

Zeider, Abi - 11 Zeiger , Karl 62, 64, 67, 89 Zeller, Karl 178 -

112 , 113 97, 101 , 102 , 115

Sipria, Leida Sirotina ( Tavel, Eelrand ) , 114, 161 , 268 , 271 -

Stalin, Jossif

Sõel , Jaan

54

Selin ( Moosel ) , Erna

Siniorg, Salme Sipjagina , Kiira

114 84

Sorok, Nikolai

Sulg, Johannes

286 286

Selli , Otto

215

Stupin , Viktor Suhart, Paul

32

Selge (Korp ), Selge, Rudolf

57

221 , 223

Striž, Aleksander

Scott, Walter

Sein, Leida Selg, Alfred Selge, Agu

Soorand , Karin Sooru , Lenard Soosaar, V. Sooster, Edgar

Stepanov, Strazd, Sergei – 300

257

Saveljev, — 255

Sein, Alma

280

100, 101 Soo, Vilhelmine Soom , Aleksander — 239 188 Soon, Viktor -

Samma , Otto 112 Sammel , Ants 45 , 47-49 Sander, Aksel - 66 , 100 , 101 Sapas , Toivo 59 , 60 Sarapuu , Priidik 244 , 246 , 247 Sarman , Ivan 188 Sass, von 121 Sau, Johannes

235, 249 , 251—257, 274, 275, 278–

Sitin , Fjodor – 35, 36

Ada

Zemljannikov, Aleksei Zernossekov, Lev

Zirk , Rudolf

29

38, 39, 80, 121

79

309

Taader, August

112 79

Taarna ( Länts ) , Inna Taev, Dagmar - 110 56, 203

Taevas , Robert

Tajur, Leili

Tomson 114 Toom , Kaarel

79

Toom ( Gross ) , Rosalie

56

89 Takjas, Georg 184 Talberg, L. 89, 90, 94 Talts, Hilda

Talves, Laine

Tolk, Arnold 228-231 , 236 Tomp , Leo — 55, 57

122 Tork, Bernhard

65 , 66 -

Tanberg 153 Tamjärv, Karl - 9 185 , 186 Tamm, Adolf

46 Trimm , G. Trofimova , Niina

Tamm , Eduard

Troost

266 194

Tamm , Hugo

169, 300 , 301 52 Tammemets , Valdur 79 Tammeveski , Martin Tamm, Johann

Tammlaan , Evald

290

Tammur, Ilmar - 79 Tamtik, Aleksander Tanvel , Jaan - 116

81

114

Truuma , Osvald Truumaa , V. 154 Tsvetkov, Mihhail Tsõmbalova 81 Tšapajev 128

156 188

283, 286, 287

Tšernova ( Kubõškina ) , Veera 21 , 147

Tšernõšov , Vladimir

Targo - 149 Tarkpea , Endel

198, 199 37, 55, 58 , 97, 129,

Tarkpea, Erich

185, 230, 296 , 297 Tarnaste, Aino

114 Tšikin , Aleksander Tškalov , Valeri 128 Tšumakov , Vassili 177 Tuhk , Arnold 217

Tuiman , Linda

55

112

Tarnaste, Teo – 52 , 53 Tartu, Aleksander 225 , 226

Tuisk , Ofelia 79—81 , 120 Tumanov , Gordian 19

Tartu ( Spriit ) , Ester

Tust, Johannes

-

Tasane , Voldemar Taul , J. Tedder

99

18–20, 160

244–246

Telling ( Tamm ) , Valeria 112 Telling, Voldemar 110, 111 , 161 Telman, Juliana 55 , 58 , 84 , 88 , 91 , 93, 110, 112 , 115–118 , 122 , 157, 163, 230, 263 , 264 , 268 , 270 Telman , Salomonia 117 Tepandi , Jaan Teras , Hugo Teslenko

Tibar , Fred

76 108 57

179 79 79

Tibar , Ivo 154—157 Tihho, Bernhard Tiel , Hermine 54 Tiikvee 143 Tiit, Hilja 202, 203

Tiits , Georg Tiivel , Heino

79 , 120 78 , 80, 120

Tire ( Sepp ), Irene Tirul, Edgar

-

Tõnismäe , Eino Tõnisson , Felicia -

-

81

82

21 , 161 Tõnissoo , Arnold 184 , 189, 190 Tüvi, Edgar 274, 275

Uibo, Aleksander 54 Uibo, Arkadi 88 , 93 , 94 , 96, 102, 150, 151 , 155 Uibo ( Kullman ) , Veera 86, 96 , 101 Uppin - 56 Uibo, Harald 79 Uibo, Viktor 53, 54 , 56, 60, 114 , -

115, 204 Ulm , Oskar

275

Undusk, Johannes

-

113, 193

Uppin , — 56 53

113 Urgart , Oskar Ussatenko , Boriss 55 , 56, 58–60 110 Uusman , Ella Uusman , Paul 110, 111

220, 221 , 223, 224,

226 154 Titma , H. 191 Todeson , Kuno 135 Tohver, Vello

Tolbast , Boris – 84 , 114 , 115 , 164 , 271

310

Tutid, õed - 195

Urb, Jaan

266 54

Tinn (Alasoo ), Aino Tinn , Olev

-

238-260

116 Tutt , Olavi Tuur, A. — 280

296

Tenno, Lidia

76,

85

285

Tarendi

235

286 , 287

Trelin , Pavel

Tšernova , Klavdia 210

112 ,

Treiberg, Arnold -- 194 Treijar , Meinhard

79

82,

Vaarandi , Anton 116 Vaarandi , Debora 113 Vaga , Verner 198 Vaha, Artur 11 Vahar, Karl 154 , 156

Vene, Julius - 8

Vaher, Guido – 177 , 178 Vaino, Nikolai 38, 39 Vainomaa , Vello 79 ( Valdas (Laanep ), Erna – Valdma (Puškina ), Alis Valdman

Veskijärv (Talimets) , Aino

82 83

287

Vestu , Aino Vibo, Heino Vidrik

Valkonen , Aleksander

76 , 81 , 118

163, 261-272

59 203

-

114

39

Vihalem, Paul Vihur - 114

58 Vallner, Alleks Valma , Arno – 11

Viilup , Ludmilla

180 Valsiner, Aleksander 20, 21 , 76 , 81 , 84 , Valter, Leonid

Viks , Erich

278 , 280 274, 279, 281–283 ,

Vannas , Hilje 286, 293 Vannas, Meta

273-293 293 281

Vapper, J. – 298 Vardja

Viljamaa , Juhan

64

143

Vilmaa , Anton 274 , 278 Vilp 56 Vilt, Arved - 36, 58, 295, 300 Vilta , August 244, 257

Vinogradov - 21

224

36 , 294-301 Vare , Vello 115 Vares, Arnold

54, 110 , Vares - Barbarus, Johannes 115 , 117 , 152, 154 , 157 , 169 , 189 , 209

Varik, Leida

46 101 Vilde, Eduard 9 Vile 116

Vilberg, H.

Villa

Vannas, Raimund Vannas , Villem

76, 81 , 83, 84 ,

271

106 , 107, 109, 110, 264 , 270, 278 Varmas , Helmut

Virkoja, Valdek

187, 189

Visnapuu, Elsa

54

Visulin , Artur Vits , Vassili Vitsur, Helje

232, 233 251-253 283, 286, 287 89

Vitsut , Harri

202

Varkki , Adolf

20, 21

Volkova , Eugenia

Varkki , Boris

20

Volkova , Klara

Varkki , Grigori Varkki , Olga Varkki , Paul

20 20

Varkki , Viktor Vassar

Volmer, J.

114 137

Vorošilov, Kliment Vähi - 207 Vähi, Enn 79

41 , 42

286 , 287

Väli, Mirjam — 187 Välik (Jeršova ) , Nadežda

Vebermann , Johanna

286--288

9 Veelniann , Feliks 129 , 130 Vei , Eduard 8 Veiler , Aleksander

Värav, Eduard Väster, Juhan Õismaa , Karl Õnnis , Leonid

91 Veldre , Eduard 91 Veldre , Minna 149 Vellamaa

Õunapuu, Leili 18 , 108

84 , 112,

164 , 271

Veimer , Arnold – 110, 120 , 142 268 Veimer , Bernhard Veimer ( Tihhonova ), Nadežda - 110

114

278, 283

38

Voorepalu, Tooni

20 , 22

Velman , Aleksander

96 84

Volling, Armilda

18 , 20

21 Vassilevski Vdovina, Tamara 143 Veanes

Veltbach

21 , 108,

160

169 209 -

290

19 , 20

Õunapuu (Leemet), Aino Üksik

· 161

84

257

Üürike, Madis

168

311

vers

SISUKORD Koostajalt Saateks

Komsomolisõpru. Heino Dengo Meenutusi . Vladimir Dils ..

17

Narva põrandaalused kommunistlikud noored . Nikolai Izotov, Ariadna Kozõreva

23

Esimese nõukogude aasta komsomoliülesanded . Lembit Kaik 1940. — 1941 . aastal Põltsamaal . Johannes Kalits

33 43

1975. aastal kirjapandut . Arseni Kallaste Võitluskaaslasest Aksel - Ilmar Ilissonist. Kaljola Kirt

51 61

Nii sepitseti kultuurikaadrit . Veera Kononova Päevikuridu sõjapäevilt . Anu Kullman Mikrofoni ees on ... Linda Lebbin

75

Meie koolist, komsomolist ja õpetajatest. Hans Mannermaa

86 105

Kommunistliku noorena vabriku direktoriks. Valentin . Matin

125 139

Et tehtust rõõmu tunda . Edgar Mattisen

148

Kogemusi omandamas . Tamara Meijel

159

Juunipäevade noored . Karl Metsaots

165

Nii kujunesid visadus ja tahtejõud. Gondo Olevsoo Polgu komsorgi märkmikust. Aleksander Panksejev

173

Esimesest komsomoliaastast. Linda Riis

Arkamine. Endla Rogenbaum Organiseerimisaasta . Ants Saar « Otepää grupp » . Agu Selge

182 195

201 205

219

Neist, kellele andsin komsomolisoovituse. Endel Sõgel

227

Kaaslasi noorusmaalt . Johannes Tust Mälestusi komsomolitööst . Aleksander Valkonen

238 261 273 294

0

Komsomol andis jõudu . Meta . Vannas Nii said meist sõjamehed . Vello Vare филиал института Институт истории при ЦК КП Эстонии Марксизма -ленинизма при ЦК КПСС Составитель Линда Леббин

Я , КОМСОМОЛЕЦ

Воспоминания ветеранов ЛКСМ Эстонии ( 1940—1945 ) На эстонском языке

Художник-оформитель Пирет Смагар Таллин , изд -во « Ээсти раамат »

Toimetaja A. Mälk . Kunstiline toimetaja I. Kalistru . Tehniline toimetaja A. Halliste. Korrektorid E. Kõrge ja I. Torm. ИБ № 4769 .

Laduda

antud

14.

10. 86.

Trükkida antud 9. 03. 87. MB - 01425 . Formaat

60X90/ 16 . Trükipaber nr . 1. Kiri: literaturnaja. Kõrgtrükk. Trükipoognaid 19,5. Tingtrükipoognaid 19,5. Tingvärvitõmmiseid 19,75. Arvestuspoognaid 20,70. Trükiarv 4000. Tellimus nr. 2417. Hind rbl . 1.- Kirjastus « Eesti Raamat » , 200090, Tallinn , Pärnu mnt. 10. Trükikoda « Ühiselu », 200001 , Tallinn , Pikk 40/42 .

RD

_4ដ

-

-

4 5 7 17

75 86 105 125

139 148 159 165 173 !

182 195

-201

205

219

227

236 6|

73

| i

STANFORD LIBRARIES HOOVER INSTITUTION To avoid fine, this book should be returned on

or before the date last stamped below

HQ 799.5692 E765 1987 Mina, kommunistlik noorAJW2678

Hoover Institution Library

3 6105 081 755 949

HQ 799

S692 € 765 1987